Tallinna Kammerorkestril täitub sel hooajal 25 tegevusaastat. Asutamisloo kohta meeldetuletuseks materjali otsides jäi silma kõnekas detail: Tallinna Filharmoonia veebilehel on orkestri tegevuslugu jutustatud rubriigis “TKO biograafia”. Selles keelenüansis peitub sügav tõde. Orkester pole mingi abstraktne kogum või meelevaldne moodustis, vaid tõepoolest peaaegu nagu persoon, kelle puhul võib kõnelda eluloost ehk biograafiast. Orkestri kohta ei ütle ju “mis”, vaid ikka “kes”.
7. detsembril Tõnu Kaljuste juhatamisel mängitud kava läbivaks muusikaliseks ideeks näis olevat fuuga. Selleski võib näha omamoodi metafoori, mis iseloomustab veerandsaja aasta pikkust tegevust üsnagi tabavalt. Sümboliseerib ju fuuga, see kontrapunktil põhineva muusika täiusvorm, mõtteliinide rohkust ja kalkuleeritud koostoimet, mitmekihilisust ja läbimõeldust. Tegevusliine on orkestril olnud tõepoolest üksjagu: asendamatud ollakse näiteks XVIII sajandi repertuaari esitajana, ent kaalukas sõna on öeldud kaasa ka XX sajandi ja kõige uuema muusika eestkõnelejana. Fuugas viiakse üks ja sama teema läbi järjest kõigis häältes, ent on ka hetki, kui teema vaikib. Neid lõike nimetatakse intermeediumideks. Eks vaiksemaid perioode ja mõttehetki ole olnud ka TKO tegevuses, ent eksistentsiaalse kaemuse järel on saadud uuesti ree peale ja sestpeale on sõit kulgenud laugelt ülesmäge.
Milline võiks olla TKO arenguperspektiiv? Kui 2013. aastal asus peadirigendi kohale Risto Joost, siis veeretati mõtet, et ampluaa võiks laieneda vanema muusika ajastuteadliku esituse suunas, päevakorras on olnud barokkpoognad ja soolkeeled. Viimase viie aasta jooksul on ajastu stiili ja kõlakultuuri hea tunnetusega mängitud barokki või Viini klassikat. Liigset spetsialiseerumist orkester endale aga lubada ei saa, sest niisuguse koosseisu aktiivse kontserttegevuse järele on nõudlus korraga mitme repertuaarinurga alt. Oma asutaja Tõnu Kaljustega on TKO säilitanud tugeva sideme, mille vilju on saanud maitsta eriti Arvo Pärdi muusika ettekannetel.
Alustuseks mängitud Bachi “Fuugakunsti” osad olid hea meeldetuletus selle kohta, et eri ajastute muusika kõla diferentseerimiseks ei pea tingimata minema kõige vaevarikkamat teed. Palju abi on niisugusestki käepärasest vahendist nagu sordiin. Kõla on palju õhulisem ja kui sellega käib kaasas erk fraseerimine ja hea liinitunnetus, siis polegi rohkemat tarvis. Ka muud kavas olnud palad olid kas fuugad (Benjamin Britteni “Prelüüd ja fuuga” op. 29) või üldisemas mõttes kontrapunktiliselt läbikirjutatud orkestrifaktuuriga. Märkimist väärib rõhuasetus inglise muusikale (Elgar, Britten, Delius ja Bridge), mida tasub tõepoolest paremini tundma õppida.
Kava tuumaks oli siiski Arthur Honeggeri 2. sümfoonia (1941) keelpillidele ja ad libitum trompetile. Esituskoosseisu mõttes vaadatakse selles tagasi XVIII sajandi keskpaiga varaklassikaliste keelpillisümfooniate poole, rahutu-eleegiline muusikaline semantika lähendab seda aga 1930-ndate lõpus või 1940-ndatel loodud “sõjasümfooniatele”. Trompetil on sümfoonias kõigest episoodiline roll: see astub sisse vaid päris teose lõpus, markeerimaks koraalilikku koodat. Kuigi Honeggeri nimetatakse sageli ühena XX sajandi olulisematest sümfooniažanri viljelejatest, on tema muusika ettekanded pigem haruldus. Orkestri veebilehel kirjutatakse: “TKO on äratanud tähelepanu oma kunstiliselt terviklike kavade, stiilitundliku musitseerimise ja kõrgetasemelise interpretatsioonikunstiga”. Tõnu Kaljuste juhatamisel mängitu süvendas tunnet, et selles teabes võib peituda tõetera.