Eesti muusikateatri viimane aasta on olnud algupärandite poolest rikas. Välja on tulnud lausa kolm täispikka ooperit: Märt-Matis Lille “Tulleminek” (Vanemuine), Rein Rannapi “Nurjatu saar” (Eesti Kontsert, Saaremaa ooperipäevad) ning Rasmus Puuri “Pilvede värvid” (Estonia). Nimetatutele lisanduvad veel Tauno Aintsi lasteooper “Guugelmuugelpunktkomm” (Vanemuine) ja Kaari Sillamaa muusikal “Desiree” (Kaari Sillamaa muusikateater), rääkimata juba žanriliselt raskemini määratletavatest ettevõtmistest, nagu näiteks Rasmus Puuri ja Priit Võigemasti kontsertetendus “Kord annan end päriselt ära” (Kultuurikatel), Aare Toikka, Mehis Heinsaare ja Lauri Saatpalu muusikaline müsteerium “Mees, kes ei teinud mitte midagi” (NUKU teater) või siis ooperiks nimetatud, kuid pigem muusikalise deklamatooriumina välja mängitud Dominy Clementsi “Der nordische Baer” (Eesti muusika- ja teatriakadeemia, “SügisFest”).
Kogu situatsiooni muudab aga mõneti kummaliseks seik, et sisuliselt mitte ükski ülal ooperiks tituleeritud teosest ei klassifitseeru selle žanri puhtakujuliseks esindajaks. Iseenesest pole see veel probleem: on loomulik, et ka ooper kui žanr areneb ja mõtestab end muutunud oludest lähtuvalt aina uuesti. Seega ei tekita küsimusi teos, mis ooperi võttestikku vormiliselt eitades on selle kui žanriga teadlikult negatiivses dialoogis: selline teos oleks žanrile omaste tunnuste puudumisest hoolimata hõlpsasti mõtestatav, sest loobumine, kui see on süstemaatiline, hakkab funktsioneerima märgisüsteemina, mis ooperi kogu selle ajaloolisuses – nüüd juba nimetatud teose kontekstina – jälle üles ehitab. Aga mida hakata peale lavatükiga, mis ongi autori poolt mõeldud ooperina, kuid mis selle žanri “raskust” lõppkokkuvõttes välja ei kanna?
Esmalt tuleks ehk selgitada, mida ooperi all mõistetakse ning milles seisneb “raskus”, mille ooperiks nimetatud teos peaks välja kandma? Ega siin väga ühest vastust anda pole võimalik, selleks on ooperiks nimetatud nähtus liiga eripalgeline. Tänapäeval pigem välditakse essentsialistlikke definitsioone, mistõttu ka ooperit kui nähtust kirjeldatakse pigem selle väliste tunnuste kaudu. Tüüpiliseks näiteks on inglisekeelse vikipeedia määratlus, et ooper on draamateos, mida esitavad lauljad ja muusikud (orkester ja dirigent) helilooja loodud partituurist lähtuvalt ning et see on reeglina ka lavastatud.1 Samas on selline definitsioon aga liiga üldine, et eristada ooperit muusikateatri teistest vormidest operetist ja muusikalist. Oxfordi muusikasõnastik annab ooperile peaaegu samasuguse definitsiooni, kuid täpsustab – sedapuhku küll essentsialistlikult –, et erinevalt teistest muusikateatri vormidest on muusika ooperis selle olemuslik (integral) osa.2
Kuidas seda mõista? Ilmselt nõnda, et muusika peaks ooperis kandma ja peegeldama kogu dramaturgiat. Teisisõnu, ooperimuusika peaks sõltumata laval toimuvast andma meile kogu informatsiooni, mida me selle kui draamateose esteetiliseks retseptsiooniks vajame. Jaan Rääts on kunagi öelnud, et ta kuulab Mozarti oopereid nagu sümfooniaid ehk nagu absoluutset muusikat, milles tähendused tekivad libretost sõltumatult, puhtalt muusikaliste kujundite kaudu. Võibolla on see vaatena mõnevõrra äärmuslik, kuid illustreerib kõnekalt rolli, mida muusika ooperis kannab: ooper kui muusikaline struktuur peaks olema põhimõtteliselt mõistetav ka siis, kui tekstist lõpuni aru ei saada.
1 Opera. Wikipedia. Külastatud 11. novembril 2017. <https://en.wikipedia.org/wiki/Opera>
2 Opera. The Oxford Dictionary of Music, 2nd ed. rev. Ed. Michael Kennedy. Oxford Music Online. Oxford University Press. Külastatud 11. novembril 2017. <http://www.oxfordmusiconline.com/subscriber/article/opr/t237/e7485>.
Loe edasi Muusikast 12/2017