Tänavusel “AFEKT-il” oli kuhjaga huvitavaid valikuid, välkideid, põnevaid väliskülalisi. Ettekandele tuli nii kuulsaid nüüdisteoseid kui ka uut ja tundmatut. Võis ainult kahetseda, et festival toimub aasta kõige tihedamal ürituste ajal ja parimagi tahtmise juures ei saanud kõiki väärt kontserte kuulata. Ehk võiks isegi mõelda festivali paigutamisest mõnele vähem tihedale ajale, näiteks septembrisse või ka näiteks jaanuari. “AFEKT” oli kaasa tõmmanud ka muusikaõpilased, luues Tallinna muusikakeskooli noorte muusikute “CyberGalal” midagi enneolematut. Seda võis oodata, kui kooli direktoriks on säravate ideede generaator Timo Steiner ning kaasautoriteks festivali kunstiline juht, kübergalade formaadi looja Monika Mattiesen ning akrobaat Vello Vaher.
Nüüdismuusika on lavastuslikele elementidele teistest ajastutest ja stiilidest altim ja nii lasi suur hulk kuulajaid Telliskivi keskuse Vabal Laval end üllatada ja kaasa haarata John Cage’i “Elutoamuusikast”, kus noored muusikud-näitlejad esitasid deklamatiivse-rütmilise sketši elutoas toimuvast. Flöödid lendasid ja vahetusid, lehvivas kleidis pianist laskus valges suitsupilves sõna otseses mõttes taevast alla ja tõusis sinna tagasi, John Cage’i surematu vaikuseteose 4´33´´ esitasid väikesed hääletud lauljad ja laest rippuv koorijuht ning lõpuks lustis kogu seltskond laval koos Ämblikmehega. Kogu kava saatsid suurel ekraanil meeleolukad videoefektid (Henry Griin).
Võis veenduda, kuidas mõjub nüüdismuusika, kui lisandub mängulisus – usun, et noorteni jõuab see muusika nõnda pakutuna paremini. Arvan, et teosed olid väga hästi valitud, käies läbi mitmed nüüdisklassika alustalad, nagu John Cage, Toru Takemitsu, Giacinto Scelsi, Terry Riley, Kurt Nystedt, varasema aja loojad Bartók ja Lutosławski, meie oma Sumera ja Kareva, lätlaste Mediņš ja Vasks ning Harrison Birtwistle ja Seymour Bernstein.