Chopin oli kogu elu nõrga tervisega ning tõsisemalt hakkas see halvenema 1838. aastal, mil ta oli vaid 28-aastane. Paratamatult tuli vähendada töökoormust nii helilooja kui ka esineja ja õpetajana. Kui Chopin 1849. aastal suri, sängitati tema põrm Pariisi Père-Lachaise’i kalmistule, süda aga viidi vastavalt lahkunu viimasele soovile hoopis Varssavisse. Chopin tundis suurt hirmu elusalt matmise ees ning selle vältimiseks paluski ta oma südame kindlasti eemaldada, et seda vältida. Süda paigutati konjakiga täidetud klaaspurki ning viidi Varssavi Püha Risti kirikusse. Eksperdid on ammu oodanud võimalust helilooja südant uurida, et täpsustada Chopini surma asjaolusid. Paraku pole ei Poola kirik ega valitsus selleks luba andnud. Kuna viimasel ajal tekkis kahtlus, et südame säilimiseks mõeldud konjak võib olla aja jooksul aurustunud, saadi lõpuks luba Chopini süda kiriku sambast välja võtta. Uurimine, mis viidi läbi vaatluste teel ilma purki avamata, tuvastas, et Chopin oli kannatanud tõenäoliselt tuberkuloosse perikardiidi all. Siiski on veel teadlasi, kes tahaksid kõnealuse purgi ikkagi avada ning võtta ka DNA proove, et kontrollida võimalikke geneetilisi haigusi. Seda uuringut hauarahu huvides ning organi võimaliku hävimise kartuses siiski ei tehta, sest vaatluse teel saadud tulemust peetakse ammendavaks.