Eesti Kontserdi kammersari “Silmitsi Bachiga”, mis septembris Reinut Tepi ja tema kaaslaste poolt avatud sai, jõudis novembri algupäevil teise verstapostini, kui üles astus kolm barokktšellisti: Johanna Randvere, Johannes Sarapuu ning Villu Vihermäe. Sarja kuraator Toomas Siitan on läbi hooaja ulatuvale tête-à-tête’ile Johann Sebastian Bachi muusikaga andnud kuuest kontserdist koosneva vormi. Täpselt sedasi, nagu Bachki on oma teoseid korjanud kuuestesse kimpudesse, mille üheks näiteks just noodsamad ilma saateta tšellosüidid.
Kontserdiõhtutel Tartus, Tallinnas ja Pärnus kõlasid, vastavuses mängijate arvuga, kolm soolosüiti – nr 4 Es-duur, nr 5 c-moll ning nr 3 C-duur. Viimasest, kuuendast süidist, mille Bach kirjutas viiekeelsele tšellole ning mis seetõttu pragmaatilistel põhjustel seekord valikust välja jäi, pärines aga õhtu lisapala Sarabande, seatuna kolmele tšellole. Nagu Toomas Siitani suu kaudu teatavaks sai, poleks õigupoolest ühtegi neist süitidest pidanud olemas olema, sest Bachi-aegsel Saksamaal polnud tšello veel etableerunud soolopill, vaid bassiliini ajav “abijõud” suuremates kooslustes – nii nagu ka meie siin Eestis oleme harjunud barokktšellosid kuulma. Et ühtäkki on aga varnast võtta kolm noort Eesti mängijat, kes võimelised ka Bachi nõudlikke sooloteoseid soolkeeltega pillil suurepäraselt esitama, on ääretult positiivne ja kõnekas asjaolu. Kõva sõna, nagu öeldakse.
Kuna asjaosaliste näol on tegemist armsate kolleegide-sõpradega, ei hakka ma sohki tegema ega kriitikuna sõna võttes objektiivsust teesklema. Jäägu kaude hinnangut andma hoopis Tartu publik, keda oli kohale tulnud rohkem kui saalis toole – nii mõnigi avaldas peale mürisevat lõpuaplausi kella vaadates imestust, et koos vahekõnelustega ligi kaks tundi kestnud õhtu oli läinud nagu silmapilk.