Kitarrikumiir Kurt Rosenwinkel oma trioga. FOTO RENE JAKOBSON
Viljandi kitarrifestivalil, mis toimus tänavu juba kümnendat korda, vaadati tagasi ja anti vihjeid tuleviku, 11. festivali programmi kohta. Kümne toimunud festivali kava peegeldab kunstilise juhi Ain Agana maitse-eelistusi ja isiklikke kontakte. Festivali läbivaks jooneks on olnud nn eriprojektid, näiteks kaheksandaks festivaliks valminud programm kaheksa Eesti helilooja uudisteosega, mis ilmus äsja plaadil, samuti kitarristide koostöökava Eesti Filharmoonia Kammerkooriga, mis loodetakse samuti helikandjal välja anda. Festival on tutvustanud kitarri sugulaspille, pakub noortele kitarriõpet kogenud pedagoogide käe all ja võimalust üles astuda kitarriorkestri ridades ning tunnustab igal aastal Tiit Pauluse noore kitarrimängija eripreemiaga üht muusikut, kelleks oli tänavu Kalle Pilli.
Tänavune festival kulmineerus laupäevase kontserdikavaga ja veelgi konkreetsemalt festivali peaesineja, kitarrist Kurt Rosenwinkeli esinemisega. Sellele olid eelnenud mitme Eesti ja välismaa muusiku ja kollektiivi kontserdid (mulluse noore kitarrimängija preemia võitnud Merje Kägu, Riho Sibul, avangardisuunaline Marc Ducret, americana-usku Rocco Deluca jt). Toimus Kristo Käo ja Jorma Puusaagi öökontsert, Soome-Eesti kohtumine kitarristide Teemu Viinikaineni ja Andre Maakeri vahel, kitarrimeistrite päev ja muudki.
Kaks esimest laupäevast kontserti olid mõneti sarnased ja samavõrd ka erinevad. Nii Jaak Sooäär Viljandi nukuteatris kui ka šotlane Paul Galbraith Pärimusmuusika Aidas esitasid soolokava, mis koosnes Sooäärel osaliselt ja Galbraithil täielikult klassikateoste seadetest. Sooäär mängis elektrilisel Telecaster-kitarril Bachi ja kontserdi lõpuosas Thelonious Monki jazzistandardeid. Galbraith esitas talle ehitatud kaheksakeelsel akustilisel kitarril (mida ta mängis tšello kombel tugivardale toetades) oma arranžeeringuid Bachi, Skrjabini, Haydni ja Albenize teostest. Selline lavaline “alastiolek” esitab muusikule suure väljakutse. Paul Galbraith, kes esineb sellisel moel juba aastakümneid, on saavutanud absoluutse eksimatuse, mis puudutab muusikalist teksti – ta isegi ei vaadanud oma keerulise, polüfoonilise häälteliikumisega teoseid esitades kordagi pilli sõrmlauale. Galbraithi mängutehniline kultuur on kahtlemata kõrgemast klassist ja kõlapilt ideaalses tasakaalus. Kontsert rullus lahti ühtlase kangana, see lummas, aga ei pakkunud suuremaid emotsionaalse plahvatuse või loomingulise kire hetki.
Jaak Sooäär oli soolokava esitades hoopis harjumuspäratumas situatsioonis. Ta esitas Bachi teoseid tekstitruult (ja peast, nagu ka Galbraith), lisades siiski meloodialiinidele jazzilikke fraseerimis- ja kõlaelemente, ning kanaliseeris barokiliku agoogika oma jazzitunnetusse. Kui tehniliselt keerukat kava veidi lihvida, kannab see välja ka suuremas saalis kui nukuteatri hubane kamber. Kontserdi lõpus kõlasid jazzihiiglase Thelonious Monki sakilised standardid, kus Sooäär demonstreeris leidlikku akordimängu ning meloodia- ja saatehäälte head tasakaalu.
Pärimusmuusika Aidas toimunud Nordic Guitar Orchestra etteaste oli selge sünnipäevasündmus. Kuueliikmelise ansambli moodustasid kitarristid kolmelt maalt, kes on Viljandi kitarrifestivali truule publikule (seda jagub) vanad tuttavad. Lavale astusid Ain Agan ja Andre Maaker Eestist, Teemu Viinikainen ja Marzi Nyman Soomest ning Ola Bengtsson ja Erik Söderlind Rootsist. Kuuik esmaesitas festivali tarbeks loodud omaloomingut, iga lugu selle looja nägu. Oli palju keel-põses-huumorit, harmoonia- ja rütmimänge, sekka ka intiimsemaid ballaadihetki. Vähese prooviaja tõttu oli tunda teatud loomingulist segadust ja sellest tingitud “kikivarvul olekut”, aga erineva käekirjaga ja erinevaid pillitüüpe kasutavad mängijad sulasid siiski kokku kirjuks tervikuks.
Festivalile kaua oodatud ameeriklane Kurt Rosenwinkel andis oma trioga pika ja intensiivse kontserdi. Rosenwinkel on kitarristide seas selge ikoon, kelle lennukad kitarriliinid on koheselt äratuntavad. Ta on mitmekülgne muusik, kes eksinud oma “kodulaagrist”, standardjazzist näiteks hip-hopi juurde (koostöö räppar Q-Tipiga) ning üllatab ka oma uusima albumiga “Caipi”, mis väljendab kitarristi ammust armastust Brasiilia muusika vastu. Plaat, kus on ülekaalus popilikud kõlad ning Rosenwinkeli lauluhääl, mitte tema emblemaatiline kitarrimäng, on pannud paljud fännid õlgu kehitama. Usutavasti olid needsamad fännid siiralt rõõmsad, et Viljandis esitas Rosenwinkel jazzi (vähem tuntud) standardrepertuaari. Kontserdi keskne element oli voolava legato-fraseeringuga mängitud, kolmekümnekahendiknootides kihutavad soolopassaažid, sama sujuvad akordivahetused ja maitsekalt kasutatud elektroonika. Kõrgenergilises etteastes oleks oodanud rohkem puhkehetki, pideva “tulistamisega” esitatud lood hakkasid kohati üksteist sööma. Rosenwinkeli partnerid olid nimekas trummar Gregory Hutchinson ja itaallasest bassist Dario Deidda. Kumbki sai korduvalt võimaluse soleerida ja tegi seda paeluvalt. Deidda mängis originaalse kujuga akustilist basskitarri, mis vaiksemates lõikudes kõlas ligilähedaselt kontrabassile, kuid mattus (ilmselt helitehnilistel põhjustel, vähemasti teisest reast kuulatuna) intensiivsematel hetkedel kitarri ja trummide alla nii, et helikõrgustest oli raske aru saada. Rosenwinkeli kitarr oli kolmiku kroon. Kontserdil tuli korduvalt pähe mõte, et sarnaselt festivali mitme teise sooloesinejaga oleks Rosenwinkel kui kitarrijazzi isikupärane stilist võinud samuti esineda soolokavaga.
Palju õnne kümneaastasele Viljandi kitarrifestivalile! Järgmise aasta peaesineja kuulutati lavalt välja, mistap pole põhjust seda nime ka siin saladuses hoida: üheteistkümnenda kitarripeo headliner on noor ameeriklane Julian Lage.