“On mitmeid suurepäraseid viiuldajaid. Ja siis on D” See plaadiarvustusest võetud tsitaat kirjeldab selgelt Mutteri staatust ja selle erilisuse seletamatust. Kes ta siis on? Kas imelaps, kelle varase teismeea esinemiste puhul ei julgetud talle ennustada küpseks ja arenevaks kunstnikuks sirgumist? Viiulimaailma superstaar, kes kannab kauneid Galliano ja Diori kleite ning kelle honorarid on ülikõrged? Regulaarselt heategevuskontserte andev ja noori muusikuid toetav suure südamega inimene? Või geniaalne muusik, kelle anne on niivõrd suur ja eriline, et tundub ka talle endale hoomamatuks jääv? Ta on enigma ja just seetõttu kütkestav – iginaiselik ja ülimalt sõltumatu.
Mutter, Karajan ja Berliini Filharmoonikud
Mutteri varase tähelennu taga on suuresti legendaarne dirigent Herbert von Karajan, kes kuulis kolmeteistaastast imelast Luzerni festivalil soolokontserti andmas. Karajani protežeena möödusid Mutteri karjääri algusaastad, sisaldades kuni dirigendi surmani (1989) tihedat koostööd Berliini Filharmoonikutega nii esinemiste kui ka salvestuste näol. Kui Mutteri esimene plaat firmale Deutsche Grammophon (DG) aastal 1978 tekitas veel vastakaid arvamusi, siis vastukajad 80ndatel esitatud Beethoveni, Brahmsi, Bruchi ja Mendelssohni kontsertidele on üksmeelselt ülistavad ning kinnitavad, et imelapsest on sirgunud tõsine ja väljapaistev muusik. Minu jaoks pole nende salvestuste mõjuvuses väga suurt vahet, veelgi enam – ka tema esimene säilinud helinäide aastast 1974 on uskumatult hea ja haarav! Prokofjevi soolosonaadist D-duur on kuulda juba kõik Mutterile nii iseloomulik: kaunis laulev toon, veidi tume värving ning jutustav interpretatsioon.
Karajanist räägib Mutter erilise austuse, heldimuse ja nostalgiaga. “Sellist kõla, nagu oli Berliini Filharmoonikutel Karajani ajal, ei tule vist enam kunagi. Kõige põnevam osa meie koostööst olid proovid; nägin, kui visalt taotles ta pillirühmade sulandumist ühtseks tervikuks, kuidas ta harjutas nendega eraldi – väga haruldane tol ajal ja veel haruldasem praegu. Karajan oli ülimalt kirglik kõiges, mida ta tegi. Võib mõelda, et see on normaalne, et seda kohtab kontsertidel iga päev. Aga see pole nii.” Just see on ilmselt ka põhjus, miks Mutteri kohtumised Berliini Filharmoonikutega pärast Karajani surma on olnud üliharvad ning läinud suvel salvestatud Dvořáki Viiulikontsert eriline juba seetõttu, et eelmisest ühisest lindistusest on möödas üle kolmekümne aasta.
Abielu ja lein
1989. aastal abiellus Mutter oma suure armastuse, temast ligi kolm aastakümmet vanema Detlef Wunderlichiga, kes oli olnud Karajani jurist. Õnnelikule paarile sündisid tütar Arabella ja poeg Richard, kuid juba mõni aasta pärast pulmi haigestus Wunderlich vähki ning suri 1995. aastal, kui nende poeg oli kõigest aastane. Sama aasta septembris andis Mutter koos pianist Lambert Orkisega kontserdi Berliini Filharmoonia saalis, selle salvestas DG ning valminud plaat on pühendatud Wunderlichi mälestusele. Kogu Mutteri ulatuslikust diskograafiast on see plaat vahest kõige erilisem, kõige liigutavam. Mutteri interpretatsioonis on peaaegu alati traagiline alatoon, kuid seekord on lohutamatus ja valu varjamatult alasti. Kogu kontserdist kiirgub lootusetust; sellist kurbust, kus pole näha valgust tunneli lõpus. Ebamaine Debussy sonaat, valulev Mozarti sonaat ning ebatraditsiooniliselt mitmekihiline Francki sonaat on täis leina. Mitte ühelgi teisel salvestusel pole ma Mutteri mängus kuulnud viha, jõuetut võitlust maailmaga, mis on tema puhul erakordne. See muusika kõneleb rohkem kui tuhat sõna.
Loe edasi Muusikast 2/2014