Tallinna Kammerorkester, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja dirigent Risto Joost festivalil “MITO SettembreMusica” Milanos ja Torinos. Kavas: Arvo Pärt “Salve Regina”, Tõnu Kõrvits “Lageda laulud.
Eesti muusikud esinevad kõikjal maailmas, ka meie suured kollektiivid teevad kontserdireise Ameerika ja Aasiani. Alati on nende esinemiste tagasiside väga kiitev. See muudab vahel skeptilisekski – kas tõesti suudab selline väike maa kõikjal vaimustada oma muusika ja muusikutega? Ega see enne lõplikult ei selgugi, kui seda kord näed ja kuuled.
Festival “MITO SettembreMusica” Põhja-Itaalias, kus 13. ja 14. septembril esinesid Tallinna Kammerorkester ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor, on Itaalia üks vanimaid, suur ja traditsioonidega, asutatud 1978. aastal. Algul oli ta Milano-keskne, hiljem lisandus ka lähilinn Torino. Itaalias ei ole festivalikultuur nii rikkalik nagu näiteks sõsarmaal Saksamaal, mis on täis suurejooneliselt korraldatud ja staariderohkeid festivale. Itaalia festivalide hulgas on “MITO” aga üks suuremaid ja soliidsemaid. Festivali ampluaa on lai, hõlmates endasse stiile ja žanre vanamuusikast, Monteverdist ja Corellist nüüdismuusikani. Festivalil esinevate kuulsate nimede, nagu Gianandrea Noseda, Truls Mørk, Gautier Capuçon, Ian Bostridge, Riccardo Chailly jt kõrval antakse võimalusi oma maa arvukatele headele muusikutele. Festivali uus kunstiline juht, eelmisest aastast ametis olev tuntud helilooja ja muusikaajakirjanik Nicola Campogrande on üritusele toonud värskust ja uusi ideid, üks huvitavamaid neist on anda festivalile igal aastal kindel temaatika, märksõna, mille alla kogu kava koondub. Sel aastal oli selleks “Natura” – “Loodus”, mis võimaldas kokku panna põnevaid kavu. Kontserdid kandsid poeetiliselt värvikaid pealkirju, nagu “Meri”, “Vesi ja akvarellid”, “Tšellotorm”, “Tuled” jne. Oma avasõnas ütleb Campogrande, et leidis seekordse temaatika väga ruttu ja see tundus nii õige – on ju muusika ise nagu hümn loodusele ja loodus on muusikat kõigi oma nähtustega alati inspireerinud.
Selles valguses on tähendusrikas, et eesti muusikud jõudsid seekord festivalile teose, Tõnu Kõrvitsa “Lageda laulude” kaudu, kuigi siin on varemgi esinenud nii Eesti Filharmoonia Kammerkoor kui ka Tallinna Kammerorkester. Lühivestluses pärast esimest kontserti Milanos ütles Campogrande: “Kuulsin seda lugu internetist ja mulle oli kohe selge, et soovin seda oma festivalile! See on lummav teos ja haakus ka temaatikaga, mille olime valinud. Olen väga õnnelik, et ettekanne nüüd teoks sai. Nüüdismuusika võib olla külm ja kauge, aga selles teoses peituv emotsionaalne intensiivsus on väga suur, see puudutab inimesi ja jõuab nende hinge. See on ka meisterlikult komponeeritud, väga professionaalne teos.”
Maagiline impressionism Milanos
“Lageda laulud” on tihedalt seotud teose esiettekandele toonud Tallinna Kammerorkestri, dirigent Risto Joosti ja Eesti Filharmoonia Kammerkooriga ning loodudki seda koosseisu silmas pidades, kui Kõrvits oli kammerorkestri juures resideeriv helilooja. Teose aluseks on aastatel 1818–1848 elanud Inglise kirjaniku Emily Brontë luule. Brontë on tuntud kummalise, õudust tekitava ja üliintensiivse mõjuga romaani “Vihurimäe” autorina. Ta kasvas üles Yorkshire’i nõmmedel, haiguste ja surmadega heitlevas süngemeelses pastoriperekonnas, kus kõik ellu jäänud lapsed olid silmapaistvalt andekad. Vanem õde Charlotte on neist “Jane Eyre’i” autorina ehk kuulsaim, kirjanduslikult võimekas oli ka noorem õde Anne, ning üliandekas oli seda mitte realiseerida jõudnud, noorelt surnud vend Branwell.
Tõnu Kõrvits räägib teose sünniloost, et avastas enda jaoks Emily Brontë isiksuse ja loomingu Maeterlincki “Tarkust ja saatust” lugedes. “Selles on midagi väga romantilist, kuidas ta oma õdedega nõmmedel elas, suur igatsus hinges, mille ta valas välja oma tekstidesse. Ta justkui ei tundnudki kogu oma lühikese elu jooksul tõelist armastust, kirjutas ainult ühe suure teose, aga ometi on see nii võimas, et on jätnud oma jälje. Läksin toona ideega Doris Kareva juurde, olin teinud luuletustest valiku, tema tegi ka oma valiku. Leppisime kokku, et tuleb üheksa osa, see on ilus number. Doris tegi tekstidest imelised tõlked ja pani need ka õigesse järjekorda. Muusikat kirjutama hakates sain aru, et need ei olegi lihtsalt luuletused, see on tegelikult üks lugu, väga kõhedust tekitav lugu. Ja lõpp ei ole helge, aga seal on omamoodi valgus, kuhu jõutakse. Nendes tekstides on ka loodus ja aastaajad otsekui psühhologiseeritud. Talv – igatsus, langevad lehed, kõdunemine, suve kesköine kuu, väga romantiline, sealsamas natuke gootilik. Selles loodustunnetuses on ka midagi eestilikku.”
Kontsert kandis pealkirja “Maagiline impressionism”, poeetiliselt ja omajagu täpselt leitud väljend. Maagiat lisas esinemiskoht, Milano Sant’Alessandro kirik oma hiiglaslike kuplite, tuhmkuldsete maalingute ja poolvääriskividega kaetud kantsliga. Kuldne ja pastelne hämarus haakus ja sobis kavaga, kus peale “Lageda laulude” kõlas veel Arvo Pärdi “Salve Regina”. Hilja, alles kell üheksa õhtul alanud kontsert voolas rahvast pilgeni täis. Helid ja hääled lõid suures kirikus särama. Kuulati vaikselt ja väga keskendunult. Aplaus oli võimas ning Risto Joost juhatas sisse ka lisapala Tõnu Kõrvitsa “Kreegi vihikust”.
Tunded Torinos
Kuna “MITO” festival (nimi on võetud Milano ja Torino algustähtedest) toimub paralleelselt kahes linnas, liikusime järgmisele kontserdile juba Torinosse. See on hoopis teistmoodi atmosfääriga linn Po jõe ääres oma lõputute joonlaudsirgete, vanaaegseid maju täis tänavatega. Torino kontserdi eel vestlesin EFK Itaalia agendi Isabella Bertoniga. Tundsin huvi, kuidas Itaalias Eesti muusikat vastu võetakse ja kuidas õnnestub siin üht Eesti koori “müüa”. Ta ütles: “Muidugi tuntakse siin juba Pärti ja tema muusikat kontsertidele pakkuda ei ole probleem. Uute teostega tuleb aga selgitustööd teha ja neid tutvustada. Kui uued teosed aga kord juba kavas on, võtab publik need huviga vastu.” EFK kohta rääkis Isabella Bertoni: “See on võibolla üllatav, aga Itaalias ei ole väga tugevat koorilaulukultuuri. Meil on suured ooperistaarid, oleme tugevad teistel aladel. Sellepärast on sellisel kooril nagu EFK alati turgu. Tuntakse huvi nende soolokavade vastu ja kutsutakse kuulsaid klassikalisi vokaalsuurvorme esitama.” Nüüdki liikus EFK pärast Torino kontserti edasi Perugiasse, kus tulid ettekandele Bachi “Magnificat” ning Pärdi “Berliini missa” ja “Magnificat”.
Torino kontsert toimus kohalikus ilusas ja imposantses Giuseppe Verdi nimelises konservatooriumis. Selle saali vähem kajavas akustikas kõlasid “Stabat mater” ja “Lageda laulud” pisut teistmoodi, läbipaistvamalt ja selgema faktuuriga. Atmosfääri mõttes oli aga Milano kontsert isegi intensiivsema mõjuga. Ka Torino publik võttis Eesti muusika ja muusikud väga soojalt ja spontaanselt vastu, aplaus oli võibolla tugevamgi. Sügava mulje jättis ka meie karismaatiline noor dirigent Risto Joost, nagu kontserdijärgsetest vestluskatketest kuulsin. Tõnu Kõrvitsa Ondine’i plaat “Lageda lauludega” osteti viimseni ära ning heliloojal tuli väsimatult anda plaadile autogramme.
“Eesti on nagu Veneetsia,” ütles Risto Joost hiljem, hilises öös kontserdipaigast majutuskohta minnes. “Meie maal on erilist energiat, siit avanevad piirideta võimalused.” Ning kontserdisaalist lahkudes sõnas ta “Lageda laulude” kohta: “Ma tunnen, et sellel teosel on ees veel pikk teekond.”
Hiljem vahetasime Tallinna Filharmoonia direktori Margit Tohver-Aintsiga mõtteid kammerorkestri välisesinemiste osas ja ta ütles, et jah, orkestril on neid omajagu ja et need on kollektiivile kahtlemata väga kasulikud ja inspireerivad. Just hiljuti oldi peaaegu täies koosseisus Paavo Järvi Eesti Festivaliorkestriga Põhjamaade turneel. Teine suur turnee on tulekul jaanuaris, millele järgnevad tavakoosseisus kontserdid Groningenis ja Brüsselis “Eesti vabariik 100” raames koos oma dirigendi Risto Joostiga. “Püüame hoida välisesinemiste ja Eesti kontsertide vahel head tasakaalu,” ütles Margit Tohver-Aints. “Kuid välisesinemised on tähtsad, see motiveerib ja elavdab orkestrielu ja võimaldab esineda suurtes saalides ja mainekatel festivalidel. Sel aastal keskendume oma juubelile – Tallinna Kammerorkester 25 –, mis kulmineerub aprillis, kui TKO ette astuvad kõik orkestri olulisemad dirigendid, Tõnu Kaljuste, Juha Kangas, Jaakko Kuusisto ja Risto Joost. Samuti mängib orkestriga armastatud solist Kalle Randalu. Tuleb ka teisi huvitavaid soliste, tipp-vioolamängija Maxim Rysanov, Kai Rüütel ja Mati Turi ning hooaja lõppkontserdil soleerib Tüüri viiulikontserdis Hugo Ticciati.”
Lõpetuseks emotsionaalsed ja mällu sööbinud hetked mõlemalt kontserdilt. Milanos keskealine härrasmees, kes pöördus mu poole esmalt palvega aidata hääldada Pärdi nime, nimelt seda ä-tähte seal, ning hakkas seejärel detailselt rääkima Tõnu Kõrvitsa “Lageda lauludest”. Ta ütles, et see on meisterlikult kirjutatud teos ja et ta on vaimustatud loo ülesehitusest, kuidas esituskoosseisus vaheldatakse koori eri häälerühmi, soliste, a cappella lõike. Kuidas helilooja tajub teksti ja kuidas muusika vastab tekstile, milline atmosfäär on teoses loodud ja kuidas see mõjub publikule. Ning Torinos seal elav noor eestlanna oma kaaslasega, kes tänas õhtu eest ja seejärel mu küsimusele, kuidas kontsert meeldis, vastama hakates puhkes nutma, öeldes: “Ma ei saa ...,” mis kõneleb ilmselt rohkem kui sõnad.