Jüri Reinvere pälvis tänavu Eesti Muusikanõukogu heliloomingu aastapreemia globaalse haardega loomingu eest. Tema loomemaailm on laiahaardeline, mitmetahuline ja erinevaid suundi haarav. Heliloojana on ta mitmekülgne, säravate ideedega ja ülipõhjalik. Tema viimaste aastate kesksed tööd on olnud kaks ooperit: “Puhastus” Soome Rahvusooperi tellimusel ja Norra Rahvusooperi tellimustöö “Peer Gynt”. Rahvusvahelises ajakirjanduses on need mõlemad saanud Eesti ooperiloomingust kõige suuremat tähelepanu.
Globaalse haardega, teravalt, vahel valusaltki märkavad on olnud ka tema esseed ja artiklid Eesti ja rahvusvahelises ajakirjanduses. Oma kirjutiste eest tunnustati Jüri Reinveret tänavu Enn Soosaare eetilise esseistika preemiaga.
Eesti publik ootab aga veel võimalust näha “Puhastust” ja “Peer Gynti”ning ehk ka mõnda uut Reinvere ooperit kodumaisel laval.
Krzysztof Penderecki on öelnud, et heliloojaks ei saada, heliloojaks sünnitakse. Olete te sellega nõus?
Minu jaoks on niisugune määratlus natuke liiga esoteeriline, aga tõepoolest – teadsin juba kuueaastaselt, et tahan heliloojaks saada ja luua muusikat, mida veel pole. Ma muidugi ei arva, et ilma minu muusikata oleks maailm kuidagi vaesem või ebatäielikum. Aga kindel on see, et ma pean muusikat looma, see on minu elu. Ma suhestun maailmaga muusika kaudu.
Peale heliloojaks olemise olete tegutsenud ka teistes valdkondades, olete olnud pianist, organist, raadiotoimetaja, kirjutate nii ajakirjanduslikke kui ka ilukirjanduslikke tekste, olete olnud tegev televisioonis. Tõenäoliselt ei ole te kõiki neid tegevusalasid alati vabatahtlikult valinud, kuid kui nüüd korraks tagasi vaadata – kas üks tegevus on viljastanud teist või on selline mitmekülgsus teid vahel ka seganud?
Sõbrad on mulle vahel poolnaljatamisi öelnud, et ma olen selline renessansstüüp: alati kõigest huvitatud, alati valmis midagi uut proovima. Aga ega mul selle vastu pole midagi. Eks ma ole selline, kõigest nakatuv, palju suhtes paindlik, ja olen otsinud, algul kuidagi intuitiivselt enda ümber inimesi, kellelt seda avatust ja uudishimu elu vastu õppida ning kellega seda jagada. Nagu Käbi Laretei, Ingmar Bergman või Helju Tauk. Bergman polnud ju mitte ainult filmirežissöör, vaid ka teatrijuht ja ta oli intensiivselt huvitatud muusikast; Käbi oli mitte ainult maailmakuulus pianist, vaid ka sarmikas kirjanik, Helju Tauk oli pianist, publitsist ja õpetaja ning omal ajal ka poliitiliselt tegev. Kõik need kokkupuuted on seda mu olemust ainult tugevdanud ja võin nüüd öelda, et kõik on mulle kasuks tulnud.
Aga selge on see, et kui ma peaksin näiteks praegu alustama, oleks sellist laadi versatiilsus palju vähem võimalik. Praegune maailm killustub meeletu kiirusega ja kõik üksikud killud spetsialiseeruvad järjest intensiivsemalt. On tekkimas üliharitud spetsialistide kogukond, kes vaevalt üle oma kitsa spetsialiteedi serva näeb. See teeb muret. Olen tänulik, et ma ise kasvasin üles pisut teistes tingimustes, kui läksin 18-aastaselt Eestist laia maailma, kõigepealt Poolasse. Selles vanuses oled avatum kui näiteks 24-aastaselt.
Räägime lähemalt teie kahest praegusest põhilisest tegevusalast, heliloomingust ja publitsistikast. See on suhteliselt ebatavaline kombinatsioon. Kas need alad ka üksteist vastastikku mõjutavad?
Iseenesest pärinevad nad mõlemad samast tüvest ja neil on vastasmõju olemas. Oma raadiotöö aegadel õppisin suurte ajaühikutega ümber käima ja dramaturgilises mõttes viimast veerandtundi silmas pidama. Ooperit komponeerides oli see oskus väga vajalik. Raadiotöös avastasin järsku, et mulle meeldib sõnaga töötada, muusikasse puutuvat ja kultuuriloolist edasi anda. Mul oli vajadus jagada, mida nägin, kuulsin ja tajusin. Siis lisandus sellele kõigele äkki luule ja kui nüüd hüpata veel viis aastat edasi, siis see avaldas sellist ootamatut mõju, et kui mu lauale järsku tulid ooperid, oli mul piisavalt kogemusi, et mõelda, kas libreto mitte ise kirjutada. Samal ajal aga tekkis uus laine, kui Saksamaal ja Soomes huvituti minust kui publitsistist – siis hakkasin tegutsema ka selles vallas. Sealt tulin koju Eestisse ringiga tagasi kirjutama. Üldiselt ei hakata poliitilistel teemadel publitsistikat kirjutama, kui see just lausa amet ei ole. Selleks peab mingi ajend olema ...
Jah, tõsi. Minul oli selleks mõtetevahetus oma hea sõbra Sofi Oksaneniga. Ma elasin siis juba Berliinis, tema Helsingis. Need olid Putini esimesed valitsusaastad, kui läänes vaadati talle väga leebe pilguga ning investorid ja pangad nägid šanssi kaugele itta laieneda. Vaimustus Venemaa osas oli kas nüüd just suur, aga kindlasti puhusid Putini suunas vägagi malbed tuuled. Me olime selles osas eri arvamusel ja leidsime, et tasapisi peaks lääs siiski teadlikuks saama, millist ohtu Venemaa praegune poliitika endast kujutab.
Siis tekkis ootamatult olukord, et sellest oli Soomes vaja ruttu ja tõsiselt kirjutada. Hiljem pandi sellest kokku esseekogu “Kõige taga oli hirm”. Mina selle koostamisel enam ei osalenud, kuid olin sünni juures ja kirjutasin ka raamatusse paar esseed. Siit saigi kogu mu esseistika alguse. Kokkupuude Sofi Oksaneniga oli teile üldse väga viljakas. Tema romaan “Puhastus” sai aluseks teie esimesele ooperile, mis tuli esiettekandele 2012. aastal Helsingis Soome rahvusooperis.
Jah, ja tõepoolest võib öelda, et romaan on ooperile aluseks, sest libreto kirjutasin ma ju ise. Pidin üht-teist romaanist ümber kujundama, lühendama ja tihendama. Aga ooper kunstivormina andis mulle võimalusi, mida selles romaanis polnud: jutustada üheaegselt eri ajas kulgevate erinevate põlvkondade lugusid. Ooperis räägitakse ju meie Eesti ajaloo ühest suurimast tragöödiast ja haavadest, kui Teise maailmasõja järel astusid üksteise vastu uue võimu kaasajooksikud ja vastuhakkajad ning tekkisid traagilised olukorrad perekondade sees. Need haavad pole siiani paranenud. “Puhastus” toob esile konflikti sõjaaegse põlvkonna ning nende järglaste vahel. Minu muusikateater on alati ühtlasi muusikaline konflikt, mida vahendab tegelaskuju muusikaline hääl. Minu ooperid kuuluvad muusikateatrisse, mis on kujundlik, psühholoogiline ja toetub keskselt inimhäälele.
Ja millel on säilinud narratiiv!
Ma usun lugude jutustamisse. Minu meelest on mittenarratiivne muusikateater tupik, mis kuulajaid ooperist pigem minema peletab. Hiljuti kohtusin lavastaja John Cairdiga, kes tõi Saksamaal lavale Leonard Bernsteini “Candide’i”. Tema interpretatsioonis läheneb see lugu taas sellele, mida Voltaire omal ajal selle teosega öelda tahtis. Caird on töötanud ka Ingmar Bergmaniga ja tema seisukoht on selge: teater, mis enam lugusid ei jutusta, on troostitu teater, sest see räägib ühiskonnast, kus enam millestki jutustada ei ole. Isegi mitte iseendale iseendast.
Praegu on aga esiplaanil mittenarratiivne muusikateater ja selle on põhjustanud minu arvates mitte esteetilised valikud, vaid pigem see, et libretistid on oma materjaliga jännis. Loo jutustamine pole nimelt niisama lihtne kui assotsiatsioonide ruumi loomine. Kõigil on kiire, raha on nagunii järjest vähem ja siis hakataksegi latti järjest allapoole laskma. Kui kaob kirg ja huvi oma kunsti vastu, minnakse frustreerunult kergema vastupanu teed. See on meie aja tõeline epideemia.
Teeme nüüd ühe mõtteeksperimendi. Oletame, et elate läbi mälukaotuse ja peate helide maailma uuesti avastama. Kas tunnete oma muusika enda omana ära?
Suuremad ja olulisemad teosed arvatavasti küll. Väiksemate lugude puhul ei ole ma selles nii kindel!
Miks nii?
Siin on tegelikult üks teine heliloojale olemuslik küsimus – ta ei kuule lugu oma ettekujutuses tingimata nii, nagu hiljem reaalses ettekandes. Me harjume reaalse kõlaga võrdlemisi aeglaselt ja see ei lõpe tegelikult kunagi.
Mul oli kord võimalus kuulda oma teost täiesti puhta lehena. Esiettekanne toimus kaugel teisel mandril ja mind ei olnud kohal. Lindistust ma ka ei saanud. Kuulsin lugu alles mitu aastat hiljem ja olin ta vahepeal ikka peaaegu täiesti unustanud. See oli eriline tunne – istuda saalis, kuulda oma muusikat, ilma et sellest oleks mälus palju jälgi järel.
Oli see meeldiv või ebameeldiv?
Ehkki olin algul päris hirmul, oli konkreetselt see olukord päris meeldiv! See tähendab, ma olin lahendustega selles teoses üllatavalt rahul.
Juba serialismi aegadest väidetakse, et modernism on tänapäeval läbini globaliseerunud ja enam ei ole võimalik eristada rahvuslik-individuaalseid jooni. Nii võiks piltlikult öeldes väita, et jaapani nüüdismuusika kõlab üsna samamoodi kui kreeka või mehhiko uus muusika. Kui teie aga nüüd ütlete, et võite oma teosed siiski ära tunda, siis see väide justkui ei pea paika. On siis ikkagi ka nüüdismuusikateostel oma spetsiifiline individuaalne DNA?
Minu arvates küll. Esiteks on seal rahvuslik element. Olen elanud mitmes Euroopa linnas, kasutan igapäevaelus seitset keelt ja mul on Soome pass. Sellegipoolest tunnen end sajaprotsendilise eestlasena, olen kasvanud ja välja kujunenud selle maa traditsioonidel –vaadates näiteks kasvõi kui palju ma lauluga, inimhäälega olen tegelnud.
Aga ma olen eestlane, kellel on uudishimu ja huvi maailma vastu, soov sinna minna ja lasta end sellest mõjutada. Nii elasin ma kaua Soomes ja Saksamaal, kus asun praegugi. Need maad on globaliseerumisest hoolimata väga erinevad ja väga erinevad ka Eestist. Mõtlemine, hinnangud, esteetika – kõik on erinev. Need kogemused ja mõjutused on alati minuga ja mind teeb sageli kurvaks, vahel isegi kannatamatuks, et mu Soomest saadud olemus on nähtamatu Eestis ja mu Eestist saadud olemus on soomlastele täiesti ebaoluline.
Ma ei näe ohtu mitte niivõrd deindividualiseerumises või mingi äravahetamiseni sarnase ühisprodukti tekkes. Mulle teeb muret äraspidine natsionalism, eri maade süvenev isolatsioon nii poliitikas kui ka kunstis. Seda näen ma eriti Ida-Euroopas, kus näiteks kunstistipendiume jagatakse selle järgi, millised on laulutekstid või teoste temaatika. Ka läänes on näha loomingulisi kitsendusi, dogmatismi ja teatud asjade ainuõigeks pidamist. Selline hoiak ei too kunagi kaasa midagi head.
Miks?
Just praegustel aastatel on näha, et suureneb poliitiline endasse klammerdumine, seda ka kultuuris. Sellel on algul väga õilsad eesmärgid, ta nagu lähtub õigest enese alalhoiuinstinktist, tagajärg on aga vastupidine – hea asemel hakkab vohama hävitav, ühe kitsa ringkonna piiratud huvide alla lämmatatakse terve inimolemuse kirevus. Selle tagajärjel tekivad suured inimmassid, kelle elu muutub äärmiselt, talumatult kiratsevaks, sest ei ole võimalik panna seitset miljardit inimest elama ühe mudeli järgi. Inimesed on juba oma loomuselt erinevad. Mihhail Gorbatšov ütleb oma BBC reklaamis, et “tuleviku maailm võib olla ainult kõigile tema elanikele, või seda ei tule enam üldse.” Kahju, et seda ütleb kunagine nii tuim ja brutaalne peasekretär, aga ma arvan, et tal on selles suhtes õigus.
Kultuurilises ja poliitilises debatis ollakse valdavalt ajast kaugel maas. Näiteks praegu arutatakse islami ohtude üle Euroopas, kui nad peaksid sisse tulema, ja kuidas seda ära hoida. Tegelikult on need ohud ammu juba sees ja end sisse seadnud, sealjuures seoses eurooplaste enda tegevusega Araabias umbes sada viiskümmend aastat tagasi. Siin ei ole enam võimalik ajalugu muuta või midagi ära hoida, võib vaid arutada, kuidas edasi talitada. Aga suur osa debatist elab hetkel kusagil umbes aastas 1995. Ja Eestis veel pahatihti aastas 1939! Eestlased näevad oma riiki endiselt ainult puhaste eestlaste riigina, puhta eestluse kantsina. Seda riiki pole aga reaalsuses enam üle seitsmekümne aasta olemas. On aga üks teine riik, milles on ka palju head.
Olen sellest kõigest ka juba ammu Frankfurter Allgemeines kirjutanud.
Praegu on teil käsil orkestriteos Göteborgi sümfoonikute tellimusel Ingmar Bergmani saja aasta juubeliks. Te tundsite Bergmani, inimesi tema ümbruskonnast ja kohti, kus talle meeldis olla. Kas sellest kõigest on teie teoses ka meenutusi ja assotsiatsioone?
Need, kes on Bergmanit tundnud või uurinud, võivad seda minu muusikast kindlasti leida, aga muidugi läbi minu subjektiivse vaate. Eks seal võib olla ka sellist, mida nad võibolla ei oskagi oodata.
Mida ei osata Bergmani puhul oodata?
Paljudel on temast mingi oma kindel ettekujutus, kombinatsioon tema imagost, filmidest ja tema naiste raamatutest. Lisan aga kohe juurde, et Käbi oli neist kõige tagasihoidlikum. Vahel kui ma inimestega vestlen, jääb mul mulje, nagu oleksime tundnud kahte erinevat Ingmar Bergmani.
Koduses olekus oli ta hoopis midagi muud, ehkki võis ju ka ära tunda jooni tema avalikust imagost. Ta võis olla naljakas, rõõmus, üllatavalt sageli ka optimistlik ja reibas. Aga piire ta tundis, teadis, mis tema tööle ohtlik võib olla; ja seda ta kaitses. Vanemaks saades ei olnud tal enam armukadedushoogusid, kuigi ka seda võis vahel nagu läbi uduloori tunnetada.
Mulle on oma teost kirjutades oluline teadmine, et muusika oli Ingmarile uskumatult tähtis. Selle kaudu suhestus ta maailmaga, mis tundus talle üha problemaatilisem ja julmem. Vahel ütles ta, et olekski pidanud tegelikult muusikuks hakkama. See helide ilm, milles ta liikus ja mis temas vastukaja leidis, kajastub ka minu arusaamises. Need on mitte ainult kontserdid, ooperid või heliplaadid, vaid ka helid, mis tema filmides vahel tähtsaks said, näiteks kellad või mängutoosid. Nii kaugele ma aga muidugi ei lähe, et konkreetseid stseene uuesti luua. Kõige keskmes on inimene, nagu mina teda tundsin.
Kui tellimustöödest rääkida, siis on teil neid kindlasti mitmeid järjekorras. Aga kui te saaksite vabalt oma soovi ja maitse järgi komponeerida, millist muusikat te kõige meelsamini kirjutaksite?
Ainult suurte vormidega piirduda oleks ohtlik, sest nii võib kaotada detailitaju ja hakata looma monumentaalseid, aga lähemal vaatamisel pealiskaudseid teoseid. Muusika pole oma olemuselt nagu barokiaegne laefresko, kus oli oluline eelkõige tervikmulje ja detaile ei peagi saama lähedalt vaadelda.
Mulle meeldiks kindlasti luua veel klaveri- ja orelipalu, üldse soololugusid ja kammermuusikat. Suurvormide kirjutamise kõrval tuleb kindlasti vallata ka miniatuure maksimumis, nn haikude kunsti. Aga teisalt jälle – väikevorme kirjutades ei õpi ära suurvormi tegemist. See on isegi ohtlikum kui pealiskaudne monumentalism, kui detailitäpsuse nimel ei suuda enam hallata suurte vormide pinget ja dramaturgiat.
Nüüd tundub, nagu peaks tänapäeva helilooja end pidevalt igasuguste ohtude ja kiusatuste eest kaitsma ...
Mingis mõttes tõesti. Võtame näiteks klaveri, mis on olnud minu aktiivne instrument. Mul on sageli tunne, et klaveriga ei oska praegune aeg midagi peale hakata. Isegi näiteks flöödiga paistab olevat raske midagi uut ette võtta. Tänapäeva helilooja peab pidevalt kompama instrumentide äärmusi ja tehnoloogilisi võimalusi ning selletõttu nõutakse sageli äärmuslikku ka interpreedilt. Lõpptulemus on aga nagu kuulsas mänguteoorias: kõik teosed on üksteisega äravahetamiseni sarnased. Nii nagu halb pianist matab oma küündimatuse pedaali alla, nii teeb ka halb helilooja ja siis ujuvad nad kõik nagu mingis nebulöösses udus.
Kas see tähendab siis seda, et kui need äärmused on kord lõplikult ammendatud, ei sünni enam täiesti uut muusikat, vaid see on ikka ja jälle ainult uus kombinatsioon juba olemasolevast?
Ei, nii hull see kindlasti pole. On ka üks põhjus, miks ma selles osas väga skeptiline polegi. Muusika ei teki ju mitte ainult helilooja, interpreedi ja loodava kõlameedia ümber, vaid muutub ja areneb omavahelises suhtluses nende kolme komponendi ja kuulaja vahel. Eespool mainisin, kui võõralt kõlavad vahel mu oma teosed uues kontekstis. Ja nii on see alati: me anname muusikale oma kogemustele, mentaliteedile ja meeleoludele toetudes uue tähenduse ja tajume seda teistmoodi. See on ammendamatu protsess. Bach oleks kahtlemata võinud ka atonaalset muusikat kirjutada. Mõnes tema teoses on juba kuulda, kuidas ta liigub diatoonilisest süsteemist välja. Tollal ei olnud esteetika ja ühiskond veel sinna arenenud, aga tänapäeval kuulame me tema muusikat juba läbi omaenda atonaalsuse kogemuse.
Vestleme üsna keerulistel muusikafilosoofilistel teemadel. Mul on aga teie loomingut kuulates jäänud mulje, kui rääkida kasvõi teie hiljutisest teosest “Causerie des confisseurs”, siis siin viitab ju ka pealkiri sellele, et te ei loo mitte alati keerukat ja ainuüksi tõsimeelset muusikat, vaid et teie loomingus on ka huumorit ja irooniat, millest on arvatud, et sellel meie kaasaegses heliloomingus enam kohta polegi.
Kunsti ülesandeks üldse, ja eriti meie ajal, ei saa olla ainult puhas ilu. Maailmas on olemas ka inetus, brutaalsus ja agressiivsus ning needki kuuluvad muusika juurde, samuti huumor, mis aitab elu negatiivsema poolega paremini toime tulla.
Usun väga Aristotelese traktaati naerust. Huumor muudab tragöödia nähtavamaks, aga ka talutavamaks. Olen samuti nagu tema veendunud, et huumor muudab viha lepituseks, kannatuse kergemaks ja et huumor on jumalate kingitus.
Ja kui palju seda üldse helidesse püüda saabki? Aga ma vähemalt üritan, pidev raskemeelsus kunstis ei ole lahendus.
Mul olid just ühed läbirääkimised ja mult peaaegu et luniti – kas saaks sellesse ränkraskesse teemasse pisut helgeid toone tuua? Lohutasin, et uskuge, see on ka minu soov.
Teie ooperis “Peer Gynt” võib näha, kui lähedal on tragöödia huumorile ja lüürika veidrusele. Teose tellinud Norra rahvusooper soovis mitte-norralasest autorilt saada väljastpoolt vaadet oma kuulsale rahvusteosele.
See on võibolla globaliseerumise üks häid külgi, kus näiteks hiinlane võib Inglismaal käsitleda Shakespeare’i ja eestlane Norras Ibsenit. Muidugi tähendas Norrasse selline teos kirjutada parajat surmahüpet, aga seda Oslo ooper sooviski – mitte rahvusliku kultusloo järjekordset apoteoosi, vaid kõige respekti juures võõrast ja võõristust tekitavat pilku. Nii mu teost ka vastu võeti, kuulsin nii siiraid ja südamlikke reaktsioone, kuid ka seda, et mu ooperit on käsitletud kultuuripoliitilise kokkupõrkena.
Publikul on muusikas oluline ja vahel isegi otsustav hääl. Kas teile sobib rohkem selline publik, kes teie muusikast juba midagi teab või nn lihtne kuulaja, kes läheneb muusikale puhtsüdamlikult, nagu valge leht?
Mulle on igasugused kuulajad väga olulised. Ma arvan, et on vale luua muusikat nii, et see on ainult äärmuslikult intellektuaalsel tasemel mõistetav. Ma muidugi ei propageeri ka ülemäära lihtsakoelist muusikat. Milline muusika ka ei oleks, igaüks mõistab, kui see on sisutühi. Informeeritus ja asjatundmine on muidugi väga hea, aga lõppresultaadis mitte ainsana otsustav. Suurtes saalides arvuka publikuni jõuda on suurepärane, aga ma olen õnnelik ka siis, kui mõnes väikeses kontserdikohas mu muusika väikest arvu inimesi puudutab.
Kas tahaksite kuulajani jõuda niisama intensiivselt ja vahetult, nagu seda teeb näiteks popmuusika?
Mul on olnud kogemusi, kui pärast mu ooperite ettekandeid on tundmatud inimesed tänanud ja öelnud, et nad olid liigutatud. Nad said sealt väga tugeva emotsiooni, mis justkui salvestus sisse. Selline reaktsioon on muidugi helilooja jaoks ilus. Aga tõsi on ka see, et nüüdismuusika jääb sageli kaugeks ja on otsekui kaotanud sideme inimlike unistuste, rõõmude, hirmude ja kaotustega. Võibolla tuleb see sellest, et me süveneme liiga palju stiili ja tehnika küsimustesse, aga tunneme vähem huvi inimeses ja maailmas peituvate voolude ja impulsside vastu. Tegelikult peaks see olema kunsti lähtepunkt. Küsimus ei ole üldse selles, kas seda tehakse atonaalsuse või avangardismi abil. Ka selles stiilis ja helikeeles saab inimesi puudutada. Aga sealjuures peab inimest tundma, mõistma oma aja psühholoogiat, töötama narratiivsete vormidega ja tabama meeleseisundeid, et kuulajani jõuda. Selles oli näiteks Beethoveni suur geniaalsus: ta oli suuteline arendama puhtinstrumentaalseid story line’e niisama haaravalt ja üllatavalt kui Agatha Christie oma krimkasid. Sellest võiks tänapäeval palju õppida. Nüüdismuusika on muutunud pigem elukaugeks ja väheintensiivseks ning unustanud mitmed käsitööoskused, mida aga popmuusikast või mõnest bulvariteatrist veel leida võib. Kui kuulen festivalidel vormiliselt hägusaid, monotoonseid ja puudulikult arendatud teoseid, mis sealjuures on täis eksperimentaalseid alpusi, siis on üsna selge, et siin pole tegu mitte esteetiliste valikute, vaid puuduliku käsitööoskusega. On näha elementaarsete teadmiste puudumist, kuidas dramaturgiat üles ehitada, kontraste luua või kuidas pärast kulminatsiooni teost edasi arendada.
Kas Beethoven on siis teie jaoks üks eeskujusid?
Jah. Tänapäeval seda tunnistada ei kõla võibolla eriti nooblilt, aga ausalt öeldes on see mulle ükspuha. Kahe aasta eest kuulasin Beethoveni varaseid klaverisonaate ja olin õhevil tema leidlikkusest, tema virtuoossest jutustamiskunstist. Kirjutasin aasta algul ka ühe teose, “Die Krone von Gneixendorf” šalmeimängijale Katharina Bäumlile. Loo pealkiri viitab Beethoveni reisile Gneixendorfi, mõni kuu enne tema surma. Mind võlus idee kirjutada teos, mis ühendaks biograafilisi seoseid ja tehnilisi oskusi, vahendada Beethoveni ambitsioone temaatilise materjali töötlemisel ning alandumist läbi mõranenud, üksildase elu. Publik reageeris elavalt pärast loo esiettekannet Berliinis “Ultraschalli” festivalil.
Kes veel ajaloolistest ja kaasaegsetest isiksustest on teid vaimustanud ja mõjutanud?
Paljud! Ingmar Bergmanist juba oli ülalpool juttu. Czesław Miłosz ja Joseph Brodsky on olnud alati olulised oma ideedega, Tennessee Williamsilt olen õppinud palju oma libretodeks nii dramaturgia kui ka inimese tundmise osas. Aga üllatuslikult mitte vähem Bill Viola ruumi- ja valgusinstallatsioonidest. Heliloojatega on raskem, kuid nimetaksin kohe kõigepealt Mauricio Kagelit ja Salvatore Sciarrinot. Imetlen just, kuidas nad kasutavad muusikalist aega ja nende julgust segamatult oma teed käia. Mind on erakordselt tugevalt mõjutanud Magnus Lindbergi teos “Aura”, mille jälgi võib leida igal pool mu loomingus, ja samas teised tema teosed ei ole mulle üldse erilist huvi pakkunud.
Ma ei ole muusikaline askeet, kes veedab aega ainult kodus partituuride vahel. Olen kirglik kontserdi- ja ooperikülastaja, jälgin põnevusega konkursse, imetlen suurepäraseid interpreete nagu Susan Graham, Grigori Sokolov või nooremast põlvkonnast Daniil Trifonov.
Sellised muusikakogemused olid ilmselt võimalikud Berliinis, kus olete aastaid elanud. Nüüd kolisite aga Frankfurti ...
Ja siin olen ma oma suureks üllatuseks kogenud, et võimalused on peaaegu sama head. Kohavahetus on muidugi alati omajagu traumaatiline, maha jääb sõpru ja mälestusi. Kuid selles osas, mis puudutab kultuurialaseid võimalusi, elan ma siin sama põnevat ja täisverelist elu kui Saksamaa pealinnas.
Nii et avastate nüüd Saksamaad jälle ühest teisest küljest?
Kahtlemata. Saksamaa on oma 80 ooperimaja ja 130 orkestriga kultuuriliselt erakordselt rikas. Ja kultuurielu ei ole siin kaugeltki ainult suurimatesse keskustesse koondunud. Avastasime, et Frankfurdis gastroleerivad Viini filharmoonikud ja Amsterdami Concertgebouw’ orkester isegi tihedamalt kui Berliinis, Ensemble Modern näiteks resideeribki üldse siin. Igal pool on suuri rahvusvahelisi festivale, kus tuleb esiettekandele uut muusikat. Kontserte kajastab aktiivne muusikakriitika, isegi maakonnalehtedes on hea tase.
Siin on avalikul kultuuridiskussioonil isegi veel rohkem kaalu kui näiteks Põhjamaades. Selles mõttes on Saksamaa muljet avaldav. See maa on üle elanud oma leinad ja on nüüd leidnud hea tasakaalu enesekriitika ja loomingulisuse vahel. Poliitika on siin kõigi teiste maadega võrreldes kõige vähem hüsteeriline. Aga muidugi tajun ma, et Ida- ja Lääne-Saksamaa pole veel kultuuriliselt, sotsiaalselt ja psühholoogiliselt lõpuni kokku sulanud. Siin on vimma, arusaamatusi ja agressiooni, mis mulle on tuttavad näiteks omaaegsetest välis- ja kodueestlaste vahelistest suhetest Eesti taasiseseisvumisel. Eestis on olukord rahunenud, Saksamaal aga üldse mitte. Endine ida ja lääs on omavahel tegelikult vaenujalal.
Kas jälgite elu Eestis sama tähelepanelikult kui elu Saksamaal?
Muidugi! Käin igal aastal mitu korda Eestis, mu ema elab siin. Olen väga rõõmus, et Eestis on viimastel aastatel kantud ette mu kolmas keelpillikvartett, topeltkontsert kahele flöödile ja orkestrile, laulutsükkel sopranile ja orkestrile. Eesti on kultuuriliselt väga tugev maa ja tal pole oma identiteedi ja keele pärast vaja midagi karta. Rumalusteks ruumi pole, kuid paanikas elamine võib takistada märkamast tõelisi vaenlasi. Ja minu arvates on riskantne end rahvusvahelises võidujooksus turundada digitaliseerimisega, elektroonilise riigina. Mis töötab Eestis, ei pruugi olla võimalik mujal. Ja ka Eesti on digitaliseeritud riigina – mida tõendasid sündmused septembris – äärmiselt haavatav. Meie saavutused on imetlusväärsed, aga Eestil on palju muid, võibolla olulisemaid tugevusi, mida me aimatagi ei oska – ja pigem just kultuuri alal.
Saksa keelest tõlkinud Ia Remmel
JÜRI REINVERE
Sündinud 1971 Tallinnas
1979–1990 Õpingud Tallinna muusikakeskkoolis
1990–1992 Kompositsiooniõpingud Varssavi Chopini-nimelises muusikaakadeemias
1994–2004 Kompositsiooniõpingud Helsingi Sibeliuse Akadeemias
1992–1997 Kalevi Kiviniemi abiorganist Lahti Risti kirikus
1995–2005 Raadiotöö Yleisradios ja Klassikaraadios
2000 Reinvere teos “Loodekaar” pälvib peavõidu rahvusvahelisel heliloojate rostrumil alla 30-aastaste kategoorias
2000–2001 Berliini Kunstide Akadeemia stipendiaat
2005 Asub elama Saksamaale
2005- Kultuuripoliitiline ja poliitiline esseism, peamiste väljaannetena Frankfurter Allgemeine Zeitung (Saksamaa), Rondo ja Kotimaa (Soome), Sirp ja Postimees (Eesti)
2009 Ilmub esimene autoriplaat “a second... a century”
2010 Ilmub CD / DVD “Requiem”
2010 Eesti kultuurkapitali aastapreemia teose “Reekviem” eest
2012 Eesti kultuurkapitali aastapreemia ooperi “Puhastus” eest Soome Rahvusooperis
2015 Riiklik kultuuri aastapreemia ooperi “Peer Gynt” eest Norra Rahvusooperis
2017 Enn Soosaare eetilise esseistika preemia
Olulised õpetajad: Veli-Matti Puumala,Tapio Nevanlinna, Käbi Laretei, Helju Tauk, Virve Lippus, Lepo Sumera, Zbigniew Rudziński