EMTA kultuurikorralduse magistriprogrammi praegune (vasakul) ja eelmine akadeemiline juht Anukka Jyrämä ja Gesa Birnkraut. FOTO JELENA VILT
Eesti muusika- ja teatriakadeemia kultuurikorralduse eriala tähistas kevadel oma 15. tegevusaastat. 2002. aastal suuresti EMTA toonase välissuhete prorektori Marje Lohuaru eestvedamisel ning Sibeliuse akadeemia kultuurikorralduse eriala tollase juhi Tuomas Auvineni toel loodud erialast on nüüdseks kujunenud rahvusvaheline ja interdistsiplinaarne magistriprogramm, mis toimib EMTA, Estonian Business Schooli ja Eesti kunstiakadeemia ühisõppekavana. Niisugune jaotus on end igati õigustanud, sest ei saa ju eeldada, et muusikale ja teatrile pühendunud kõrgkoolil oleksid omast käest võtta nii juhtimis- kui ka majandus- ja õigusteaduse alased alusteadmised.
15 aastat linnulennul
Kui enne ühisõppekava loomist käisid kultuurikorralduse tudengid eelnimetatud teadmisi omandamas kord kuus Tartu ülikoolis, siis EMTA, EKA ja EBSi logistilise läheduse eelistest rääkimata seab ühisõppekava kõigile koolidele ehk ka kõrgemad nõudmised ja suurema vastutuse, mida Tartut külalisõppurina väisanud tudengid tingimata ei tunnetanud. EMTAs õpetatakse peamiselt kultuuripoliitilisi ja -korralduslikke aineid, mida annavad mujal Euroopas tegutsevad külalisõppejõud, kelle hulgas on nii ülikoolide õppejõude kui ka tugevaid praktikuid. Selles osas ei erine EMTA kultuurikorralduse eriala teiste Euroopa kõrgkoolide sarnastest programmidest.
Säärasel õppetöö korraldusel on siiski nii positiivsed kui negatiivsed küljed. Paljude külalisõppejõudude kaasamine on põhjustanud arvamust, et sel moel ei pruugi programm olla kuigi kestlik. Samas avardavad külalised kahtlemata tudengite silmaringi ja toovad kaasa eesti kultuurimaastiku väiksust (aga kindlasti mitte vaesust!) silmas pidades värsket mõtteviisi. Ent välispedagoogide suurim väärtus on eelkõige teadmised, mis lähtuvad nende praktilistest kogemustest, mida meil endil nii meie riigi kui ka kultuurikorralduse eriala nooruse tõttu veel olla ei pruugi, mida aga kohalikes oludes saab edukalt rakendada. Eks tekkinudki ju omal ajal nõudlus kultuurikorraldusliku hariduse järele eelkõige kultuuriorganisatsioonides endis: iseseisvuse taastamise järel 1991. aastal muutunud kultuurisituatsioon viis mõistmiseni, et edukaks toimimiseks on vaja nii organisatsioonikäitumise kui mänedžmendi alaseid teoreetilisi teadmisi ning seda kontekstis, mis lähtuks just Eesti majandus- ning õigusruumist[1].
Kummalisel kombel on nüüdki – kui programmi asutamisest on möödunud 15 aastat ja selle lõpetanud 77 kõikides kultuurivaldkondades ning nii avalikus kui ka ärisektoris tegevat spetsialisti, sealhulgas muuseumi- ja kontserdiasutuste juhte, produtsente, kuraatoreid ja toimetajaid[2] – ikka veel aeg-ajalt kuulda arvamust, et kultuurikorraldust polevat üldse mõtet õpetada, sest mänedžeriks ei õpita, vaid sünnitakse. Ehkki selles arvamuses on omajagu tõtt, sest mänedžeri elukutseks on tõepoolest vajalikud teatavad isikuomadused ja küllap ka anne, mida mitte igaühel ei pruugi olla, siis nagu iga teisegi professiooni puhul tuleb annet ka kultiveerida. Küllap oleks nii mõnegi eesti kultuuriasutuse juhtimiskultuur kõrgem, sisekliima ja seetõttu ka tulemused paremad (kõik need komponendid on ju omavahel seotud), kui omataks pisutki paremaid teadmisi juhtimisest ja/või organisatsioonikultuurist. Tõsi on, et mitte kõigist kultuurikorraldust tudeerinuist ei saa kultuuriorganisatsiooni juhti. Kuid nii on see ju teistegi erialade puhul, mis ei tähenda tingimata programmi mittevajalikkust või ebaõnnestumist. Klaverimänguga paralleeli tuues tulnuks väita, et kõik need õppurid, kellest ei tule kontsertpianisti-solisti, pole justkui midagi väärt. Tegelikult saavadki solistiks vähesed, kuid see ei kahanda klaveripedagoogide, kammermuusikute ja -õppejõudude ning igat masti klaverisaatjate väärtust. Nad kõik on oma tasandil absoluutselt vajalikud. Sama lugu on ka kultuurikorraldajate ja mänedžeridega. Vaid üksikud tõusevad suure organisatsiooni tippjuhiks, kuid see, et meil on olemas kriitilise meele ja analüüsioskusega (jah, seda saab õpetada küll!) teatri- ja muuseumijuhid, festivalide ja muude kultuuriürituste korraldajad ning avalike suhete spetsialistid, on suur väärtus.
Tulevikusuundi otsimas
Loomulikult tuli kõik see ja palju muudki jutuks EMTAs 9. juunil korraldatud ümarlaual “Milline on hariduse roll tänapäeva kultuurikorralduses? Programmi ja kultuurivaldkondade jätkusuutlik koostöö”, millest kujunes eriala tähtpäevaürituste omalaadne kulminatsioon. Osalema olid kutsutud praegu Eesti kultuurimaastikul toimetavad professionaalsed korraldajad: Arvo Pärdi keskuse tegevjuht Anu Kivilo, Eesti Filharmoonia Kammerkoori juhatuse liige Esper Linnamängi (mõlemad EMTA kultuurikorralduse eriala I lennu vilistlased), PÖFFi direktor ja programmijuht Tiina Lokk, Music Estonia juhatuse liige ja tegevjuht Virgo Sillamaa ning kunstigalerii Temnikova & Kasela kaasasutaja Olga Temnikova. Vestlusringi juhtis EMTA kultuurikorralduse programmi endine juht Gesa Birnkraut, kes praegu töötab Osnabrücki ülikooli professorina.
Alustuseks räägiti kultuurikorraldaja rollist üldisemalt ning sellest, mida ühelt mänedžerilt oodatakse, millised on tema ülesanded ja mil viisil, kui üldse, erinevad kultuuri- ja ärikorraldaja. Tõdeti, et sellele ei olegi nii lihtne vastata. Kuna kunstipõld on lai, on ka korraldajaid mitut masti ning ühtset koondportreed maalida üsna võimatu. Kui siiski, siis Anu Kivilo sõnutsi on korraldaja laias laastus kunsti ja publiku vahendaja. Leidub selliseid kunstnikke, kes kas olude sunnil või lihtsalt suurte entusiastidena ise oma kunsti vahendavad. Kuid on olemas ka need inimesed, kellel on rohkem administratiivset annet ja kes seetõttu saavad ja soovivad kunstnikku tema loomingu vahendamisel publikule aidata. Seejuures on peamine nõue, et vahendatavat kunstižanri teataks ja tuntaks väga põhjalikult.
Ka Virgo Sillamaa tajub kultuurikorraldaja rolli eelkõige vahendajana. Sest kui kunsti ja publikut vaadelda ühe ja sama väärtusahela kahe otsana, on selge, et keegi peab need omavahel kokku viima. Kusjuures see pole mitte ühesuunaline liiklus ehk kunsti viimine publikuni, vaid ka vastupidi – publikult saadud sissetuleku vahendamine artistile. Igal kunstiliigil on kahtlemata oma eripära, kuid muusika spetsiifikast rääkides ei saa üle ega ümber sotsiaalmeedia aina kasvavast rollist. Just mänedžer on see, kes peab valdama kõiki selle nüansse, digitaalsest kommunikatsioonist ja turundusest kuni üle maailma laiali pillutatud autoriõiguste ning sissetulekute haldamiseni välja. Suur osa muusikamänedžeri tööst on puhtäriline ning selles mõttes ei erine kultuuri- ja ärimaailm sugugi. Sillamaa sõnul teevad praegu seda tööd paljud artistid ise, seistes paraku pidevalt silmitsi tõsiasjaga, et seetõttu napib aega loominguks.
Huvi tundmist vahendatava kunstivaldkonna vastu rõhutab ka Tiina Lokk: kuigi korraldusliku poole tehnilisi teadmisi ja oskusi nagu raamatupidamine, projektijuhtimine või organisatsioonikäitumine on võimalik õppida, on eduka korraldamise vältimatuks eeltingimuseks siiski selle kunstiliigi põhjalik tundmine. Just seetõttu ei olegi mõeldav, et üks korraldaja suudaks kõigil aladel võrdselt edukalt toimetada. Pigem on iga korraldaja paratamatult oma kunstiliigi, institutsiooni või ürituse nägu. Lokk väidab, et PÖFFi meeskonna täiendamiseks korraldab ta üha harvem avalikke konkursse või palkab inimesi n-ö tänavalt. Pigem on end õigustanud see mudel, et sobivad inimesed leitakse nende hulgast, kes on festivali juures vabatahtlikena alustanud, sest nemad on oma huvi nii filmi kui korralduse vastu juba tõestanud. Sealt edasi liigutakse siis kõrgematele positsioonidele.
Esper Linnamägi aga astub sammu veelgi edasi, väites ebaeestlaslikult, et pelgast huvist ei piisa, korraldaja peab kunsti lausa armastama. Ehkki magistrikraad tuleb kahtlemata kasuks, ei ole see tingimata kohustuslik, kuid ilma huvi ja armastuseta oma kunstiliigi vastu seda tööd teha ei saa. See on Linnamägi arvates ka põhjus, miks häid korraldajaid on nii raske leida: tehniliste teadmiste ja oskustega inimesi polegi lõppude lõpuks nii vähe, kuid neid, kes oskustele lisaks kunsti ka tõeliselt armastavad, tuleb otsida tikutulega.
Ei Kivilo, Loki ega Linnamägi nägemus ühti seetõttu tammsaareliku käsitlusega, mille kohaselt tuleb kõigepealt teha tööd ja alles siis tuleb armastus. Vastupidi – eelkõige olgu armastus oma ala vastu ja küllap on siis ka töökoormat kergem kanda.
Siit liigub jutt paratamatult edasi kultuurikorralduse eriala, muusikaakadeemia ja ühiskonna vahelistele seostele. Kui kultuurikorraldajaid napib vaatamata sellele, et EMTA neid juba 15 aastat koolitab, siis kuidas saaks akadeemia olukorda parandada? Ja mida teha selleks, et õppekava vastaks tööturu vajadustele ja tudengid oleksid paremini ette valmistatud praktiliseks tööeluks?
Virgo Sillamaa näeb koolituse ja tööturu vaheliste kääride põhjust eeskätt selles, et digitaalsed kommunikatsioonivahendid on muutnud kunstimaastikku tundmatuseni sellise tempoga, et ükski õppekava ei suuda lihtsalt sammu pidada. Tegelikult leiutab ka kunst end tänu internetile ja selle võimalustele pidevalt uuesti ja kuidas saakski siis loota, et ülikoolide õppekavad suudavad kiirete muutustega kaasas käia? Tõenäoliselt on see probleem tuttav paljudele teistelegi erialadele, kuid EMTA kultuurikorraldust silmas pidades pakub Sillamaa programmi ja tööturu paremaks seostamiseks ühe lahendusena välja, et tudengid võiksid enne lõpetamist käia praktikal mõnes kultuuriorganisatsioonis. Veelgi parem – teha koostööd mõne konkreetse artistiga, sest see annaks väga täpse ülevaate ja hea kogemuse, mida ühe artisti turundamine tegelikult tähendab. Paraku oleks viimane küllaltki keeruline, sest arvatavasti pole enamikul artistidest ei aega ega energiatki praktikandiga tegeleda ja võib-olla ka oskust ülesandeid talle delegeerida.
Siit jõutaksegi huvitava tõdemuseni, et mitte ainult mänedžerid ei vaja korraldusalast haridust, vaid ka kunstnikud-artistid ise. Kindlasti ei pea neist saama sajaprotsendilisi ettevõtjaid, kuid korralduslike nüanssidega tuleks kursis olla vähemalt sel määral, et mõista, kuidas see toimib ning, mis veelgi olulisem, et teha vahet heal ja halval mänedžeril. Ehkki arutelu kulges valdavalt muusikakeskselt, möönis Temnikova ka kunstnike vähest kursisolekut praktilise eluga ning sellest tulenevaid probleeme. Niisiis on korraldusalane koolitus kunstnikele-artistidele samuti ülioluline, sest koostöö on tulemusrikkam, kui kunstnik ja korraldaja mõistavad teineteise tegemisi.
Mis aga puutub õppekava arendamisse nii, et see vastaks tööturu vajadustele, siis on EMTA ainus tee olla pidevas kontaktis kunstivaldkondade esindajatega. Nii Sillamaa, Loki kui Linnamägi arvates peaksid õppekava juhid regulaarselt kohtuma erinevate kunstivaldkondade esindajatega, et olla kursis, millised on ühe või teise ala arengusuunad ning milliseid praktikavõimalusi saaks tudengitele luua kultuuriorganisatsioonide või -ürituste juures. Praktikat peab Lokk tulevase kultuurikorraldaja ainsaks võimaluseks end proovile panna, et mõista, kas see töö talle üldse istub, ning õppida adekvaatselt hindama oma võimeid. Praktika annab ka esimese meeskonnatöö ja projektijuhtimise kogemuse ning hoiab tudengil n-ö jalad maas: nii mõnelegi lõpetajale on tulnud üllatusena, et tulevases töökohas ei pakutagi kohe kõrget kohta ega suurt palka, vaid alustada tuleb hoopis madalamalt.
Huvitava ja pisut vaidlevagi vaatenurga pakkus välja hääl publikust, kelleks oli kultuurikorralduse programmi akadeemiline juht professor Annukka Jyrämä. Õpetanud aastaid Soomes ja nüüd ka Eestis kultuurikorralduse tudengeid, nendib ta, et noorte mõtlemine ja eesmärgid on vägagi muutunud ja töö tunnustatud kultuuriorganisatsioonide juures polevatki enam atraktiivne. Pigem pakub huvi oma ettevõtte loomine. Seega ei piisa, kui ülikool järgib üksnes tööturu vajadusi, kindlasti tuleb olla dialoogis ka uue põlvkonna mõtteviisi, arvamuste ja oskustega. Ei maksa unustada, et ülikool ei koolita tudengeid ju pelgalt tööturu hetkevajadustest lähtuvalt, vaid pigem tulevikku silmas pidades. Seetõttu ongi Jyrämä arvates kõrgkooli roll eelkõige tudengite kriitilise ja analüütilise mõtlemise arendamises. Need on oskused, mida praktiline töö ilmtingimata arendada ei pruugi. Eriti juhul, kui inimene teeb üksnes seda, mida temalt oodatakse.
Iseasi on see, palju on Eesti kultuurimaastikul selliseid institutsioone, mis on n-ö valmis ja ülalt alla toimivad käsuliinid rangelt paigas. Sest ümarlaual kõnelenud esindavad organisatsioone, mis on loodud tühjalt kohalt vaid loetud aastad tagasi – PÖFF, Arvo Pärdi keskus, Temnikova ja Kasela galerii, Music Estonia –, ainsaks erandiks Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Kõik need on noored ja dünaamilised institutsioonid, mida tegevuse käigus ühtlasi alles luuakse. Ehk nagu Virgo Sillamaa tabavalt väljendab: me leiutame lennukit lennu ajal. On ütlematagi selge, et inimesed, kes sellistes tingimustes igapäevaselt töötavad, peavad olema uudishimulikud, avatud meelega ja õppimisvõimelised. Need on seega ka omadused, mida tööandjad kultuurikorralduse eriala lõpetajailt ootavad, sest praktilised probleemid, millega tuleb silmitsi seista, nõuavad lahendusi. Ja kui neid ei leia, siis ongi ehk aeg istuda uuesti koolipinki, et kriitilist meelt ja analüüsivõimet appi võttes probleemi üle sügavamalt juurelda.
_____________________________________________________________________________________
[1] Auvinen, T. “Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kultuurikorralduse magistriõppekava lähtekohad.” Ilmunud kogumikus “Kuidas korraldada kultuuri”, Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2006. lk 9-20