Märt-Matis Lille ooper “Tulleminek”. Esietendus 22. aprillil 2017 Tartu Sadamateatris. Osatäitjad: nekrutid – Jaanus Tepomees, Karl-Edgar Tamm, Reigo Tamm, Tamar Nugis, Rasmus Kull, Simo Breede; rooduülem – Jaan Willem Sibul; ülemjuhataja – Märt Jakobson. Naised ja oraaklid – Pirjo Jonas, Sigrid Mutso, Karmen Puis, Annaliisa Pillak; Andromache – Kadi Jürgens; tüdruk – Kärt Tammjärv.
Muusikajuht ja dirigent – Paul Mägi; lavastaja – Taago Tubin (Ugala teater); kunstnik – Liisa Soolepp; valguskunstnik – Margus Vaigur (Endla teater); koreograaf, videokunstnik – Janek Savolainen; elektroonika – Tammo Sumera; kontsertmeistrid – Margus Riimaa, Piia Paemurru; koormeister – Piret Talts; produtsent – Marika Petti jt.
Sõja hirmud ja mõistmised.
Märt-Matis Lille sel kevadel lavale toodud ooper “Tulleminek” oli kogemus, mis raputas läbi ja pani sügavalt järele mõtlema. Lill on loonud keerulise, mitmekihilise teose, mis ootab ka kuulajalt jäägitut keskendumist ja aine sisse minekut.
Aga see aine, sõda, pole kergete killast. Välises mõttes on sõda häving, kaos, aga inimlikul, psühholoogilisel tasandil piirsituatsioon, kus seistakse silmitsi oma psyche ja alateadvuse selliste hämaraladega, millest tavaelus aimugi ei ole.
Imetlesin selles teoses just psühholoogiliste areaalide loomist ja nende omavahelist kommunikeerumist. Märt-Matis Lill ei ehitanud seda teost üles action-ooperina. Tema käsitlusviis – psühholoogiline, sümboolne, üldistatud – annab just sellele pealtnäha tegevusele suunatud ainele ootamatu, kuid väga mõjuva suuna.
Nüüdisooperile omaseid keerukusi jälgides olen hakanud mõistma õnnestunud libreto erilist tähtsust. See on nagu vundament ja kui see ei ole hea, siis ei pääse mõjule ei parimad ideed ega kõige meisterlikum muusika ning kogu ehitus laguneb.
Selles teoses võin vaid kujutleda libreto loomise keerukusi. Süžeeliinis jookseb ju korraga mitu eri tasandit: reaalne tegevus sõjaväljal, sõdurite alateadvus ja nägemused, kommenteerijad ning II vaatuses ooperi üks sõlmkuju, müütiline Andromache oma üldinimliku, aegadeülese tasandiga.
“Tullemineku” libreto lõid kirjanik Jan Kaus ning helilooja ise. Lisaks originaaltekstile on kasutatud valikut eesti rahvalauludest, katkendeid Homerose “Iliasest”, Euripidese draamast “Andromache” ning prantsuse kirjaniku Louis-Ferdinand Celine’i romaanist “Reis öö lõppu”. Tulemus oli muljetavaldav, lausa omaette kirjanduslik saavutus.
Tegevusliinides ilmuvad sõja erinevad näod: vaprus, hulljulgus, hirm, paanika, argus, alkoholist kuraasi otsimine, huumor ja surmapõlgav naljaviskamine, deserteerumine, sõja hall argipäev, pori ja üksluisus, pimesi lahingusse minek, teadmata, kas jäädki sinna ...
Avastseen – ajalehti lugevad noormehed vahetavad fraase, kõlavad hüüded: “tunnen, et midagi on õhus”, taustaks rauge, ent ärev džäss klaveril autori esituses kui kauge ähvardus, jõudeelu peatne lõpp. Siin need noored mehed veel idealiseerivad sõda ja lausa janunevad selle järele. Kuigi on ka kahtlejaid – mõjuvas stseenis, kus üks noormeestest lausub üha: “ma ei tea ...” Juba siin tuleb antipoodina sisse naisliin, mis on erinevalt individualiseeritud sõdurpoistest kujutatud kommenteerijate, teadjate individualiseerimata ühisjõuna, nagu antiiktragöödia koor.
Muusika muutub ning sellesse imbub regilaulu elemente. Avaneb uus pilt, kus tsiviilnoorukid riietatakse kõik ühetaolistesse mundritesse. Nüüd ei olda enam “nemad ise”, vaid jõud ühtse eesmärgi teenistuses. Hämarusest kostva alarmi taustal mõjub pahaendeliselt deklameeritav lugu, kuidas algul saadeti sõdureid lilledega teele, siis need kadusid, kadusid ka inimesed, ning jõutakse õõvastava avastuseni – kas me nüüd olemegi täiesti üksi? Sõja tegelikkus on midagi muud kui algne, illusioonidest ja õhinast läbi imbunud kujutelm. Tummaks tegeva asjalikkusega kujutab seda sõduri kiri koju, mida loeb lava ülaossa paigutatud Naine, kes jääbki kommenteerima sõjasituatsiooni teiselt poolt – koju jäänute, ootajate, muretsejate poolt.
Järgneb ühtaegu nii mõjuv kui kohutav stseen: öö, hirm sõja kestuse, surma saamise ees. Taustal retsiteerib naiste koor nagu halba ennustavad püütiad.
Veel üks sõja nägusid – joomingustseen. Kunstlik lõbusus enne hirmutavat lahingut, sisendades võltsjulgust, millele järgneb viinahulluses räuskamine ja joobnuuni. Sellesse ehmatavasse ja tummaks tegevasse pilti on peidetud ka üks etenduse maagilisi hetki, kui esmakordselt kangastub naiselikkuse ja emaduse sümbol, kaunis valges kleidis naisekuju – Andromache esimene ilmumine.
Lahingustseeni action’it ei olnud Sadamateatri kammerlikul laval muidugi kerge üles ehitada, kuid tulemus oli mõjuv, ristidel rippuvate ja üha lisanduvate tühjade sinelitega. Ning ellujäänute vabanemishetk, kus segunevad madal ja kõrge, proosa ja luule, pori ja taevatähed. Sinna jagub huumoritki: tähtede sisse pole võimalik uppuda nagu porisse.
II vaatuse algus on üles ehitatud I vaatusega samalaadselt. Taas alustab klaver, kuid seekord ei mängi see mitte džässi, vaid ängistavaid dodekafoonilisi helikäike. Sõda on üle käinud, jätnud haavad ja vapustused, illusioonid on purunenud. Siia mahub ka õudseid hetki – desertöör hukkamise eel, kelle peavad tapma tema oma kamraadid. Siis sõja üksluisus ja masendus, sõdurite argipäev pisut humoristlikumas võtmes.
II vaatuse keskel saabub teose kulminatsioon. Selleks ei ole lahing ja peategelased ei ole mehed, sõdijad. Sõja proosalisse reaalsusesse sekkub ülireaalsus ning sisse põimub vana-kreeka igavikuline, üldistav, aegadeülene vaade. Surev sõdur. Saabub ürgnaine-ürgema Andromache, kes esitab oma aaria kreeka keeles. Pole kahtlust, et see on nii muusikaliselt kui dramaturgiliselt ooperi katarsis. Helilooja on selles kontsentreeritult ülevas ning meisterliku vokaalikasutusega osas loonud erakordse jõuga episoodi, mis ilmselt mõjuks ka ooperist eraldi esitatuna. Katarsise järelmäng vaibub deklamatsiooni “Iliasest”, Hektori ja Andromache lahkumisdialoogiga.
Järgnev on kui keeris, millesse lisandub tagasivaateid eelnenusse. Ning enne lõppu, mida kuulutab talumatu gaasialarmi kahin Louis-Ferdinand Céline’i sõnadega: “Kõige suurem läbikukkumine üldse on unustada ... Unustada see, mis su tappis ja surra mõistmata. Milline elajakari on inimesed. Kui oled juba augu äärel, ei ole mõtet hakata tsirkust tegema. Aga unustada ei tohi samuti. Kõik tuleb sõna-sõnalt ära rääkida sellest loomalikult kurjusest, mida sa näinud oled ...”
Teose helikeelest kõneldes meenutaksin Märt-Matis Lille loomelaadi kohta tehtud üldistavaid märksõnu, nagu pigem napp, habras ja minimaalne helikujundusstiil, mütoloogilised alltekstid, sonoristlik kõlakäsitlus, kontemplatiivne aeg, rafineeritus ja keskendatus. Need stiilijooned on mõistagi leitavad ka tema ooperis “Tulleminek”. Orkestrikäsitlus on siin pigem õhuline, kammerlik. Teose sisust lähtudes on aeg-ajalt kasutatud nn militaarseid elemente, nagu trumme, sõjaalarmidele viitavaid vilinaid, ka pahaendelist koloriiti andvaid pidevaid pikki helisid, orelpunkte. Mõnedel dramaturgilistel hetkedel kasutatakse täit orkestrikõla.
Lauljate tegelaskond jaotub libreto dramaturgiast lähtuvalt kaheks pooluseks, mees- ja naisliiniks. Mõlemad ilmuvad eelkõige pigem grupina kui üksiktegelastena. Kui meesgrupp – nekrutid, rooduülem, ülemjuhataja – on küllaltki individualiseeritud tegelaskonnaga, siis naisgrupp – naised ja oraaklid – ilmub pigem nagu antiiktragöödia koor, kust individualiseerituna tõusevad esile vaid kirju lugev sõduri naine, kes on üldisest lavapildist eraldatud lavaruumi ülaäärde, ja Andromache. Vokaalosad on vaheldatud puht-tekstiliste, deklamatiivsete lõikudega. Nendega pidin esialgu pisut harjuma. Varsti aga sobitusid nad kontseptsiooni ja tundusid igati õigustatuna – nende abil sai esile tõsta eriti olulisi tekstilõike, kus lauldes oleks paratamatult ka parima diktsiooni juures sõnu kaduma läinud.
Äärmiselt haaravalt, maitsekalt ja huvitavalt on helikeelde integreeritud regilaul. See imbub nüüdishelikeelde hämmastavalt sobivalt. Väga huvitavalt on ka sisse toodud setu laulule omast mitmehäälsust ja just ka meestelaulu, mille allusioone siin-seal märkasin. Antiik-Kreeka tasandit annab edasi eeposliku värsimõõdu, heksameroni olemasolu vokaalis, kohatine kreeka keele kasutus ning laadilisus. Kõlapilti on ajuti huvitavalt sisse põimitud sooloklaver, militaarmeeleolu aitab luua löökpillide kasutusviis, alarmidele osundavad keelpillide “vilinad”.
Lavastajatele (lavastaja Taago Tubin Ugala teatrist, kunstnik Liisa Soolepp) seab Sadamateatri kammerlik lava muidugi piirid. Siin on üsna keeruline ruumilisust luua. Sellele leiduski lahendus kirju lugeva naise paigutamine eraldi, lava ülaossa. Kunstnikutöös oli visuaalselt huvitavat, nagu näiteks lavastuse algul XX sajandi esimestele kümnenditele omaste pitslinade lappidest sein või ristid, kus ripuvad sinelid – sõja, lahingute ja kaotuse sümbolid, kokkusõlmitud ajalehepakid barrikaadide ja kaevikuna. Lavaline liikumine oli loogiline ning võimalusi maksimaalselt ära kasutav.
Tuli siiski ka mõte, et kuidas võiks see teos välja näha suuremal laval, Estonias või Vanemuises. Ma arvan, et kammerlikkusest, haprusest hoolimata see kannaks välja. Võibolla avaramas ruumis isegi võidaks. Sest “Tulleminekus” on ajastute ülesust, üldinimlikkust antud edasi mitte plakatlikus laadis, vaid isikliku individuaalse psühholoogilisusega. Ülevus ja kirgastatus, mis siin tekib, on tõeline. Ja suuremasse, avaramasse atmosfääri asetatuna pakuks see veel uusi, arendavaid avastusi.