Eesti Kontserdi Tšaikovski festival Haapsalus 28. juunist 1. juulini, laval tippmuusikud Venemaalt ja Eestist, kavas ballett ja ooper, kammer- ja sümfooniakontserdid ning muusikalavastus lastele.
Hetk ooperist “Jolanthe”. FOTO GUNNAR LAAK
Eesti on riik, kus on tõenäoliselt nii heliloojaid kui ka muusikafestivale ühe inimese kohta rohkem kui mujal. Mõne aasta eest festivale kokku lugedes sain tulemuseks pisut alla saja. On suuremaid ja väiksemaid, hääbumismärke ei ilmuta ükski. Kultuurilembene eestlane ootab väsimatult parimat suvekuud juulit, mil toimuvad rohkem kui pooled festivalidest ja mille korraldamiseks kulutatakse kolmveerand festivalide aastaeelarvest.
Kuna klassikalise (ja mitte ainult klassikalise) muusika elu painab viimasel kümnendil rahapuudus ning ega publikutki kunagi liiga palju olla saa, tundub Eesti Kontserdi mõte lisada nende korraldatavate Saaremaa ooperipäevade kõrvale uus suuremahuline festival üpris hulljulge. Kuid ega hulluseta nii kirglikus ja pühendumist nõudvas vallas nagu muusika midagi korda ei saadagi.
Eesti festivalidel saab oma muusikajanu kustutada nii ooperi kui ka folgi, nii nüüdis- kui ka vanamuusika sõber, kuulata nii klaverile, kitarrile kui ka orelile pühendatud kontserte. Päris oma “turismiheliloojat”, nagu Mozart Salzburgis või Beethoven Bonnis, meil pole, kuigi Pärdi päevad ju toimuvad. Ent Haapsalu seos maailmahelilooja Tšaikovskiga on tõesti eriline ning on ime, et mõni festivalikorraldaja polnud juba varem taibanud seda ära kasutada. Sest meil polnud seni festivali, mis keskenduks üleni romantilisele maailmaklassikale, liiatigi veel ühe helilooja loomingule. Haapsalus on turiste meelitav õhustik ning mitmeid häid kontserdipaiku. Miks mitte viia suur vene muusikameister temale pühendatud pingilt jalutuskäigule müstilisse keskaegsesse lossihoovi, toomkirikusse, Läänemaa ühisgümnaasiumi saali või Väikesele viigile. Samamoodi, nagu Tšaikovski seda omal ajal teha tavatses, Haapsalus loomingu tarvis mõtteid kogudes ja hästi aega veetes.
Kui festivali kaks esimest päeva jäid suvise kultuurikalendri tiheduse tõttu külastamata, siis kahel viimaselgi oli kuulamist kuue kontserdi jagu. Tunnustus korraldajale, kes mõistab teha mitu kontserti päevas ja pakkuda kuulajatele maksimaalselt rõõmu. Mis võiks olla ehedam, kui vene muusika venelaste esituses? Moskva Novaja Opera solistid, orkester, peadirigent Jan Latham-Koenig ja kunstiline juht Dmitri Sibirtsev, kes on ka väljapaistev pianist, olid kõrgel tasemel. Suur osa trupi lauljatest töötab ka teistes Euroopa ooperimajades. Latham-Koenig, päritolult britt ja väidetavalt esimene briti kodanikust muusikajuht vene ooperimajas, on orkestriga seotud juba seitse aastat ning tema huvi vene muusika vastu kasvab üha.
Minu esimene kokkupuude uue festivaliga oli 30. juunil Läänemaa ühisgümnaasiumi aulas, kus Novaja Opera solistid esitasid Tšaikovski romansse, saal puupüsti täis. Lauljaid kuulates tekkis kohe suur huvi ooperi “Jolanthe” ettekande vastu järgmise päeval. Kustumatu mulje jättis bass Vladimir Kudaševi sügav tämber ja Tšaikovski poeetiliste miniatuuride elav tunnetus. Särava tämbriga sopran Jelizaveta Soina esinemine oli samuti suur elamus. Metsosopran Irina Romiševskaja, tenor Mihhail Gubski ja bariton Ilja Kuzmin pianist Dmitri Sibirtsevi saatel olid lihtsalt head. Nende lauljate tõelisest häälematerjalist sain õiget aimu alles “Jolanthet” kuulates.
Tšaikovski romansside kirg veel kõrvus, jõudsin Müüriääre kohvikus kuuldu üle järele mõelda, et siis suunduda piiskopilinnuse hoovi, saama osa Novaja Opera sümfooniaorkestri ja Kalle Randalu esinemisest. Kogu idülli kohal varitses vihmaoht, ent vesi jäi siiski taevasse ning paar piiska ei rikkunud tuju. Pettuma ei pidanud ka esituses. Kalle Randalu kui Eesti ainus Tšaikovski-nimelise konkursi laureaat on meie praeguse aja; parim, jätkuvalt kõrgvormis pianist. Tippmuusik ilmselt ei unista õuelaval esinemisest, ent vastastikune armastus solisti ja publiku vahel oli muredest tugevam ning nõudlikuma kõrvaga kuulaja kujutlusvõime kompenseeris seda, et muusikalised taotlused õuetingimuste tõttu alati maksimaalselt ei realiseerunud. Kuigi mõned kohad logisesid ja orkester lohises pisut solisti sabas, oli Randalu tõlgendus parim, mida Eestis viimastel aegadel kuuldud. Kui enamasti pannakse Tšaikovski 1. klaverikontserdi kõlalised piirid paika peaaegu et klassikalise muusika võrdkujuks olevaid akorde valjult prõmmides ja hiljem terasest sõrmedega keerukaid passaaže vuristades, oli Randalu tõlgendus hoopis poeetilisem ja sisukam. Kogu muusikaline materjal kõlas isegi pisut schumannlikult, klaver helises ja laulis. Randalu peen muusikatunnetus on kõrgest klassist ning sama peen on ka tema huumor (lisapala, Tšaikovski “November”).
Orkester ja dirigent Jan Latham-Koenig olid palju paremas vormis 6. sümfoonias, mis kõlas iga takti tuttavlikkusele vaatamata värske ja eredana. Kuid sellega päev ei lõppenud, sest hilisõhtul oli lossihoov “Luikede järve” päralt. Vihm tegi korraldaja ärevaks ning esialgu Väikesel viigil toimuma pidanud muinasjutt otsustati tuua varikatuse alla. Kahju oli vaatemängu ärajäämisest ja vee peale ehitatud ujuvlavast, ent mis parata. Toomas Eduri etenduse uusversioon, läbikomponeeritud tervik “Luikede järve” kuulsatest teemadest mõjus ka piiskopilinnuse müüride vahel väga hästi.
Järgmisel päeval avas Haapsalu kultuurikeskus oma uksed noorimatele kuulajatele, pakkudes kontsertlavastust “Neli heldet haldjat” Tšaikovski “Aastaaegade” ainetel. Esinesid Tallinna muusikakoolide ja Tallinna balletikooli õpilased, jutustaja oli Liina Olmaru ning klaveri taga idee autor Diana Liiv ja noor pianist Tähe-Lee Liiv. Laval toimuv oli ilus ja poeetiline, nii muusikaliselt kui ka Helen Veidebaumi loodud koreograafia poolest. Eriti võlus pisike Kärt Mikalai vaeslapse rollis, nii pianisti kui ka tantsijana. Seda lavastust võiks festivalil igal aastal korrata – nii mõnigi väike kuulaja vaataks seda kindlasti veel teist ja kolmandatki korda.
Festivalipäev jätkus toomkirikus Moskva Novaja Opera keelpilliorkestri ja Kalle Randalu esinemisega. Ruumipuuduse tõttu pidid paljud soovijad kontserdi asemel endale muud tegevust leidma. Kalle Randalu esitas suurepärase vormitaju ja kujunditunnetusega tsükli “Mälestusi Haapsalust”, mis on plaanis muuta festivali iga-aastaseks tunnusteoseks. Seejärel kõlas kuulus “Serenaad keelpillidele”, meisterlik ja täiuslik teos. Novaja Opera küllalt suur keelpillikoosseis mängis Jan Latham-Koenigi juhatusel vaimustavalt, läbitungiva intensiivsuse ja kirega. Isegi Tšaikovski oleks ilmselt rahule jäänud.
Pärast jalutuskäiku pilvealuse Haapsalu armsatel tänavatel ja promenaadil viis tee taas piiskopilinnuse hoovi, et saada osa festivali kaalukamast etteastest, milleks oli Moskva Novaja Opera ning meie Collegium Musicale tõlgendus ooperist “Jolanthe”. Kui lavale ilmus üleni valges rõivas kaunis nimitegelane, polnud vist ainsatki inimest, kellel poleks tekkinud seost Haapsalu Valge Daamiga. Ooperi muinasjutuline süžee rullus lahti täpselt õiges kohas! Olgugi et minimaalse lavastamise ja helivõimendusega tehtud, pakkus kuuldu suure elamuse. Novaja Opera solistid olid parimas vormis, ka need, kes romansiõhtul pisut kahvatuks jäid. “Jolanthtet”, mis on küpse helilooja kõige viimane ooper, lavastatakse teiste Tšaikovski ooperitega võrreldes harvem, ent jääb arusaamatuks, miks. Ooper on lühem ja kammerlikum kui nii mõnigi, ent ka Beethoveni viimane klaverisonaat on lühem kui eelnevad 31 sonaati, kuid sisult ja vormilt üks täiuslikemaid. Muinasjutt pimedast kuningatütrest on kaunis ja metafooriline armastuslugu – Jolanthest saab armastuse abil nägija, pimeduse asemele saabub valgus. Ooperi inimlikud suhted joonistusid kontsertettekandes väga hästi välja ning “suuremat” lavastust polekski tarvis läinud. Jelizaveta Soina kaunis nimiroll oli liigutav ning dirigendi, orkestri ja solistide vaheline koostöö toimis laitmatult.
Ilmselt on iga Haapsalu elanik juba algklassides teada saanud, et Tšaikovski oli kunagi nende linna tähtis külaline. Ajaloolistele seikadele heitsid festivalil valgust Jüri Kuuskemaa ekskursioonid. Kontserdid tõid kohale hulgaliselt kohalikku publikut, rääkimata turistidest. Kuigi publikut oli rohkelt, jäid vihmaähvarduse tõttu ilmselt paljud tulemata. Tšaikovski loomingut jagub järgnevateks festivaliaastateks küllaga ja kui ühe helilooja keskse festivali puhul on vahel olnud tahtmine kuulata ka tema kaasaegsete loomingut, siis Tšaikovski puhul piisab vaid temastki. Õige paik leidis endale väärt muusikalise sisu ning festival oma publiku.