Milliseks hindate tänavuse festivali programmi – kas see oli huviäratav, haarav, ootamatu? Kas seal oli muusikuid, kes teile eriti huvi pakkusid, kui jah, siis kes?
Kristel Pappel: “Birgitta” festival otsib oma nägu edasi, kindlasti on uuel kunstilisel juhil Risto Joostil oma visioon, mis alles hakkab teostuma. Igal aastal ühe oratoriaalse teose lavastamine võiks jätkuda. Sinna juurde aga oleks kasulik leida teine dominant, olgu see siis helilooja, stiil, läbiv teema vms. Vahest annaks siin inspiratsiooni paik ise või ka Tallinna muusikaline minevik. Samuti võiks kaaluda, kas lisaks muusikateatrile võiks keskpunktis olla veel mõni teine žanr. Üks võimalus on ka ooperite või oratooriumide esitamine kontsertlikult ja minimaalse lavastusega, kas või võtta ette Händeli oratooriumid, Mozarti vaimulik muusika või Tallinnas loodud vokaalsuurvormid (alates Johann Valentin Mederist). Mõte oleks ka sama produktsiooni rohkem kordi ja edaspidi mujalgi esitada. Latvija koori ja Tallinna Kammerorkestri (TKO) potentsiaal on suur ning seda võiks ehk veelgi jõulisemalt esile tõsta.
Väga suur rõõm oli taas kuulda Alfia Kamalovat, Juhan Trallat ja Marcin Bronikowskit Haydni “Aastaaegades”, samuti Latvija koori ja muidugi koduorkestrit (TKO). Kaunid ja stiilsed olid “Aastaaegade” kostüümid (kunstnik Natalia Kołodziej Poolast). Lootustandev sopran on “PromFesti” “Traviatas” Violetta osa laulnud Anna Denissova. Plusspoolele jäävad ka Läti rahvusballeti etendused.
Kas teie festivalikülastajana ootaksite pigem uudsusi ja uuendusi või meeldib just pikaaegselt välja kujunenud ja suhteliselt muutumatu festivali ülesehitus?
Oleneb festivali ideest. Birgitta festival on arengujärgus, nii et ilmselt uuendused ka tulevad.
Võrrelge festivali varasematega, mida olete külastanud. Kas tänavune festival oli võrreldes varasematega huvitavama kava, parema esinejate valiku ja esitustega või pigem vastupidi?
Üldiselt oli tase sama kui kahel viimasel aastal.
Millised on selle festivali probleemsed kohad?
Festivalietenduste väga lühike ettevalmistusaeg, mis tingib juhuslikkuse. Helivõimenduse kvaliteet (“Aastaaegades” oli see parem kui näiteks “Traviatas”). Pikemas perspektiivis peaks ilmselt üldse akustilise lahenduse üle uuesti järele mõtlema. Väga häiriv oli hilinejate kärarikas saabumine etenduse ajal, pealegi labastab see festivali ilmet.
Lühimulje festivali atmosfäärist ja miljööst.
Birgitta kloostri varemed, vana surnuaed, ümbritsev loodus, mere lõhn – kõik see mängib kaasa.