Kvarteti uus plaat on põnev ja täis ootamatusi. Tundub, et muusikud on olnud päris rõõmsas õhinas, erinevate kõladega katsetamine on julge ja mänguline ning valmistab rõõmu ka kuulajale. Plaadiümbriselt loetud pillide nimekiri on lühem kui arvata võiks – meloodika, lõõtsad ja viiul kõlavad kokku kohati nii üllatavalt, et panevad hoolega ridade vahelt uurima, kas keegi tõesti klarnetit ei mängi (“Torme trotsides”). Kahte ühtmoodi kõlavat lugu plaadilt ei leiagi, järjest kuulates võib kuulaja küsida, kas tegu on ikka sama ansambliga. Modernses ja eklektilises muusikas ei ole tervikut tarviski.
Võrreldes esimese plaadiga on teine küpsem, naishäälte võimsus ja ilu on kohal ilma seda meelega rõhutamata. Regilaul kõlab päriselt nagu regilaul, stiilsete keerutustega, loomulikult ja sama elusalt kui tänapäevased laulud. Seda ei esine sugugi tihti. Kõige võimsama vokaaliga lugu, “Laevamäng”, kutsub kaasa hõiskama.
Põnev on peaaegu teadusliku tööna koostatud Torupilli Jussi torupillilugu “Rüüt-rüüt”, mis on Jussi lauldud, teiste viiside silpidest moodustatud “muusikalise keele” järgi kokku pandud ja kõlab nii, nagu Juss võinuks seda ise laulda. Natuke äraandlik on küll silpide hääldamise hoolikus, kust võib aimata, et päris loomulikuks saab lugu ilmselt pärast suvist kibedat tuuritamist. Liisa Kümmeli sarveloo lullitamisega on ehk sama lugu, torenaljakas on aga selle puhkpilliorkestrilik seade. “Torme trotsides” saadab tervitusi Untsakatele, “Kadakad” ning “Mina ja meri” on tänapäevased ballaadid, “Jõulurutt” rahulik ja kaunis instrumentaallugu. Albumi lõpetab rahvalaulul põhinev “Ilus ole”, mille puhul võib tantsupeo kavva pürgivate tantsuseadete vahel veel löömaks minna.
Ehk on tegemist klassikalise teise, parima plaadiga, mis ilmunud ajal, mil ideed veel pulbitsevad ja väsimus ei ole maad võtnud? Vahest õnnestub sel põneval loomeharjal veel kaua püsida.