Trio Peedu Kass Momentum, kus lisaks kontrabassistist ansamblijuhile mängivad pianist Kristjan Randalu ja trummar Toomas Rull, on vaieldamatult maailma tippklassist. Väidan seda ilma igasuguse allahindluseta ja “eestlane olla on uhke ja hää”-patriotismita. Paljude arvates on need kolm meest oma pillil ka Eesti parimad, aga edetabelisse reastamine on muusika kui üdini subjektiivse kunsti puhul suhteliselt mõttetu. Ütlen siis nii, et Eesti aina mitmekesisemas ja kõrgematasemelises jazzielus kuuluvad Kass, Randalu ja Rull kindlasti eliiti.
Trio muusika on nüüdisjazz, kus on võrdselt tähelepanu pööratud nii determineeritusele kui ka spontaansusele. Ühelt poolt hästi läbi mõeldud kompositsioonid mitmekesise meloodilise materjali, rikkaliku harmoonia, leidliku instrumentatsiooni ja vaheldusrikka vormiehitusega, teiselt poolt lennukad soolod ja innustunud, ideerikka energiavahetusega ansamblimäng. Plaadil on kaks poolust. Albumi avapooles on ülekaalus lood, kus on pandud rõhku muusikalistele konstruktsioonidele nii meloodikas kui ka meetrikas ja temperatuur on läbivalt tuline. Lugudel endil pole midagi viga, aga selline palade reastamine mõjub mingil hetkel veidi väsitavalt. Alates viiendast loost kerkivad esile eleegilisemad, ballaadilikud meeleolud ja siin avaldub kolmiku koosmängu ilu kõige täiuslikumalt. Kassi imekaunis “Trepist alla kööki” vastandab ostinaatsele bassifiguurile eriliselt õhulise muusikalise aja tunnetuse. Minu isiklik lemmik plaadil on sellele järgnev võluvate harmooniajärgnevustega “Force Minor” (taas Kassi kompositsioon), kus kerkib esile Kristjan Randalu vaimustav voicing ja sütitav, pinget kasvatav klaverisoolo. Kumbki ansamblipartner on pakkunud plaadile ka oma muusikat. Randalu sulest kõlavad leebe loomuga “Aias” ja omamoodi akustilist power-jazzi esindav “Viis”, Toomas Rull on kirjutanud meeldejääva, filmiliku kujundiga loo “Fiery”. Tervikuna on plaat tõeline triojazzi tour de force. Kui võimalik, kuulake seda kolmikut ka kontserdil.