Maailma suurimate ja prestiižseimate saalide kontserdikalendreid sirvides hakkab viiuldajatest ühe esimesena silma Lisa Batiashvili nimi. Internetti vaadates purskub sealt hulgaliselt fotosid tumeblondist daamist efektsetes, kuid alati väga maitsekates ja mitte kunagi ülepakutud esinejakleitides (kui võrrelda näiteks teise Gruusiast pärit tippmuusiku, pianist Khatia Buniatishviliga, kes kannab nii mõnigi kord väga väljakutsuvaid ja paljastavaid tualette). Youtube’ist tema mängu kuulates võib veenduda, et selles on täiust ja elu. Sõltumata repertuaarist, kas ta mängib romantilisi või XX sajandi jõulisi kontserte, Mozartit või Bachi, säilib tema mängus alati mingi kristalne puhtus.
1979. aastal sündinud Lisa Batiashvili on pärit Thbilisist. Tema isa ja ema on mõlemad muusikud, ema pianist, isa viiuldaja. Isa oli ka tema esimene õpetaja. 1991. aastal lahkus pere Gruusiast ja asus elama Saksamaale. Lisa Batiashvili oli siis 11-aastane. Saksamaal õppis ta tuntud õpetajate Ana Chumachenco ja Marc Lubotsky juures. Argentiina, ukraina ja saksa juurtega Ana Chumachencot loetakse üheks praeguse aja silmapaistvamaks viiulipedagoogiks, kes jagab oma teadmisi Saksamaal, Kronbergi tuntud keelpilliakadeemias ning Müncheni muusika- ja teatrikõrgkoolis. Tema klassist on tulnud sellised tähed nagu Julia Fischer ja Arabella Steinbacher. Abram Jampolski ja David Oistrahhi õpilane Marc Lubotsky on samuti hinnatud viiuliprofessor, tema juures Hamburgi muusikakõrgkoolis õppis Batiashvili 14. eluaastani. Batiashvili sõnul oli Chumachenco õpetus alati väga selge ja arusaadav ning ta on tark, helde ja inimlik inimene. “Chumachenco mõjutas mu mängustiili väga tugevalt. Ta tunnetab igaühe isiksust ning tõukab oma õpilasi selles suunas, et nad saaksid oma mängus iseendaks. Siiamaani mängin paar korda aastas talle ette ja õpin temalt ikka veel.” Vene alusele toetuv? viiulikool, mida Chumachenco jagas, põhineb Batiashvili sõnul kindlal ja raudsel süsteemil ning spetsiaalsetel harjutustel. Tema õpetaja aga suunas teda kogu aeg sinnapoole, et ei saa loota ainult süsteemi ja sisse õpitud reeglite peale, vaid peab ka ise vastutust võtma ja oma teed otsima.
Batiashvililt küsitakse sageli, kui raske oli kodumaa jätta ja sealt lahkuda.“Meie minekut ajendas vanemate soov oma lastele rohkem võimalusi anda. Isale oli see otsus sellegipoolest erakordselt raske, ta pidi jätma oma keelpillikvarteti ja töö muusikakõrgkoolis. Ta jäi varakult pensionile ja läks nüüd Gruusiasse tagasi. Ema elab aga Ingolstadtis ja on seal klaveriõpetaja.” Batiashvili jutustab käigust 2011. aastal Thbilisisse, kuhu tema isa oli naasnud ja seal õpetab. Õpilased korraldasid Batiashvili auks väikese kontserdi. “See oli väga liigutav. Laste tõsidus ajas mind lausa nutma.” Elu Gruusias ei ole olnud kerge ja ometi on sealt tulnud fantastilisi kunstnikke. “Muusika on seal midagi nii väärtuslikku. See on miski, mis püsib kõigis poliitilistes olukordades ja elumuutustes. Tahan oma kodumaale midagi tagasi anda.”
Kuidas Batiashvili hindab algõpetust, mille ta Gruusias sai? “Käisime muusikakoolis tavalise kooli kõrvalt, mõlemad täiendasid üksteist. Lapsi kasvatati maast-madalast muusikuks, mitte nagu näiteks Saksamaal, kus alles gümnaasiumi lõpuklassis otsustatakse, kas minna edasi muusikakõrgkooli. Minu kodumaal oli selline otsus palju lihtsam, oli teada, et muusikaõpilasi igati toetatakse. Aga Gruusias oli tollal väga vähe võimalusi välismaailmaga kokku puutuda. Mina tahtsin alati teada, mis on Euroopas.”
Vastates küsimusele, et mida ta Gruusiast lahkudes kaasa võttis, ütleb ta, et mitte midagi peale iseenda. Saksamaal ei olnud kerge õppida, eriti pärast gümnaasiumi vahetust. Pere kolis Põhja-Saksamaalt Hamburgist Baierimaale, kus selgus, et koolisüsteem on erakordselt konservatiivne. Koguni niivõrd, et Batiashvili lõpetas gümnaasiumi eksternina kodumaal Gruusias.
1995. aastal võitis Lisa Batiashvili 16-aastaselt, kõigi aegade noorima osalejana, viiuldajate ühel raskeimal ja hinnatuimal võistlusel, Helsingi Sibeliuse konkursil teise preemia. See avas nii mõnegi ukse. Ka Sibeliuse viiulikontsert sai talle märgiliseks teoseks. “Õppisin selle just Sibeliuse konkursil osalemiseks ja seal ma seda esimest korda mängisingi. See teos kujunes mulle väga oluliseks – pärast konkurssi sain palju esinemisi Skandinaaviamaades, tutvusin suurepäraste muusikute, suurepäraste dirigentidega ja, võiks öelda, sealt algas mu kontsertesineja karjäär. Sibeliuse viiulikontsert on nagu rapsoodia, nagu üksik laulev hääl üle terve orkestri. See teos on väga emotsionaalne, sügav, ka sünge; see kõneleb inimese üksindusest ja on väga mõjutatud põhjamaisest loodusest. Ma arvan, et see on Sibeliuse üks tugevamaid teoseid, ka selle tõttu, et ta oli ise viiuldaja ja armastas viiulit.”
Muidugi on Batiashvili esitanud ka kõiki teisi suuri romantilisi kontserte ning ka mitmeid hilisemaid, nagu Šostakovitsi, Prokofjevi, Bartóki ja Bergi omi. Talle on kirjutanud viiulikontserdi soome helilooja Magnus Lindberg ning koos oma abikaasa, oboemängija ja dirigendi François Leleux’ga tellisid nad kaksikkontserdi gruusia ühelt suurimalt nüüdisheliloojalt Gija Kanchelilt. Samuti on oma rahvustundeid alati väga selgelt väljendav ja nende nimel kompromissile mitte minev Batiashvili tellinud teose teiselt gruusia heliloojalt Igor Lobodalt, kelle teoses “Requiem for Ukraine” väljendub Gruusia solidaarsus Ukrainaga ja nende maade allumatus Venemaa provokatsioonidele.
Tänavu on erakordne võimalus kuulda Batiashvilit ka Eestis, kui 17. augustil kõlab Pärnu muusikafestivalil Paavo Järvi dirigeerimisel Tšaikovski viiulikontsert. See on üks suuri kontserte, mille esitamist Batiashvili pikka aega vältis. “Kuulsin seda kontserti noore tüdrukuna, kui elasime veel Gruusias. Kõik tahtsid seda mängida, see oli kõigi unistus. Siis mõtlesingi, et mina tahan hoopis teisi kontserte mängida. Kuulasin seda palju Heifetzi, Milšteini ja Oistrahhi esituses ja tundsin, et pean sellest natuke taanduma.” Daniel Barenboim veenis teda lõpuks seda kontserti kavva võtma, 2016. aastal tuli neil koos Barenboimiga välja ka plaat, kus Tšaikovski kontserdi kõrval kõlab veel Sibeliuse viiulikontsert. Lisa Batiashvili jutustab, et vaatas selle kontserdi eri redaktsioone, kuid mängib nüüd Oistrahhi redaktsiooni järgi. “See on võibolla üks Tšaikovski täiuslikumaid teoseid. See on väga lihvitud ja rafineeritud, aga samas väga aus teos, tulvil loomulikku inspiratsiooni.” “Tuleb mängida kogu südamest, siis see tuleb välja. Sa ei pea seda omalt poolt paremaks tegema, sest see on juba nii suur ja fantastiline muusika.”
Batiashvili praegune instrument on Guarneri “del Gesù” viiul aastast 1739. Enne seda oli tal mitmeid Stradivari viiuleid. Oma pilli kohta ütleb ta: “Teda on väga huvitav Stradivariustega võrrelda. Kui hakkasin sellel mängima, õnnestusid mitmed asjad kuidagi lihtsamalt ja vahetumalt. Stradivari pillidega pidin igas uues linnas käima ka pillimeistri juures, sest nad olid koha vahetusele väga tundlikud. Nüüd on mul väga stabiilne pill, ma pole sellega veel pillimeistri juures käinudki. Ta kõlab hästi igasugustes kontserdisaalides, nii suure orkestriga kui ka väikese läbipaistva kammerorkestriga.”
Batiashvili kodu on praegu Münchenis, kus ta elab oma abikaasa François Leleux’ga. Neil on kaks last, poeg ja tütar. Oma harrastuste kohta väljaspool viiulimängu ütleb Batiashvili lihtsalt, et armastab süüa teha, jalgpalli vaadata, jooksmas käia ja elu nautida.