Ansambli Kreatiivmootor solisti Roomet Jakapi ja Mart Soo duoalbum on kammermuusikalik, nagu esitaks küpse stiiliga laulja enda loodud Lied’i, kus klaveri asemel kitarri ja elektroonika helitaust. Kammerlikest, visandlikestki paladest vääriksid mitmed ka orkestraalsemat teostust, ent see on kammermuusika paratamatus – üksikutest joontest peab kuulaja peas moodustuma suurem tervikpilt. Teine, vast kohasemgi võrdlus oleks saateinstrumendiga esinev rahvalaulik, kelle võlu seisneb jutustavates lugudes. Lugusid sõna klassikalises mõttes Jakapi ei esita, semantiline keel puudub, küll aga maalib ta kõnekaid pilte läbi lausa skisoidsena näiva jutustajahäälte paljususe. Roomet Jakapile omases paroodilises võtmes kuuleme funki ja estraadilaulu dekonstruktsioone, skättimist, erinevate keelte imitatsioone, klassikalist, jaapani ja neegrilaulu, linnuhääli. Kõrg- ja madalstiilne on segiläbi, sürrealistlikku meeleolu aitab toonida vabaimpro klassiku Mart Soo paindlik helimaailm. Duo üks paralleele ja eelkäijaid on häälutav Ilmar Laaban, kes töötles ja dekonstrueeris enamalt jaolt iseenda sürrealistlikke luuletusi. Jakapi loob improvisatsiooniliselt asemantilise teksti; tõlgendus- ja tähendusloomes aitavad kuulajat binaarpoeesia meetodil leiutatud sürrealistlikud pealkirjad ja laulja juba mainitud enamasti lapseliku mängulisuse ja joovastava lõbuga ülevõimendatud rikkalik karakteripalett. Kaasaegselt kirju sotsiaalteatri näitlejatelt on kõik vähegi tähtsana näivad maskid rebitud ja asendatud jämekoomilistega, mis aitavad meil ületada “kurjust”, rumalust ja piiratust. Jakapi eeskujud, dadaistid ja sürrealistid kasutavad psüühilise automatismi meetodit. See võimaldab saada teadlikuks oma tõelisest loomusest, mis võib anda vabaduse käsutada oma tunge ja suunata neid eetiliste printsiipide järgi. Teadvustatud ja teadvustamatu reaalsus sulatatakse loomeaktis uueks sürreaalsuseks. Albumil on ka tõsiseid, lausa ülevaid hetki. Soo helimaastikud lõpetavad plaadi unenäolises seisundis. Nali polnud nalja pärast.