Terve hooaja jälgimine on olnud imeline ja samas ka karastav kogemus. Tänu sellele sattusin nii väga kammerlikele ja isegi intiimsetele kontsertidele kui ka vokaalsuurvormide ettekannetele. Repertuaari mõttes on olnud nii avastusi (näiteks üks esimesi romantikuid Johann Ladislaus Dussek) kui ka kohtumisi ammu tuttavate ja kümneid kordi kuuldud hittidega. Varajases muusikas on palju konventsioone ja ka erinevaid lähenemisi, kuid kõige olulisemaks jääb siiski nende imeilusate teoste võime kuulajaid puudutada ja kõnetada. Sel eesmärgil oli see muusika loodud ja kuulaja suureks rõõmuks on ta seda enamikul Tallinna kontsertidel hooajal 2016/17 ka teinud.
Varajase muusika kevadhooaja üheks väärtuslikumaks osaks kujunes kahtlemata Eesti muusika- ja teatriakadeemia vanamuusikafestival “Ceciliana”, mis sai klavessinist Imbi Tarumi eestvedamisel teoks juba neljandat korda. Ainuüksi selle neli päeva kestnud minifestivali jooksul leidis aset viis kontserti, kolme välisõppejõu meistrikursused, loengud vanamuusika esitusprobleemidest ning koostöös Eesti muusikakoolide liiduga isegi üks konkurss väga noortele klavessiinimängijatele (silma järgi hinnates kuulusid mängijad vanusevahemikku 7–12 aastat). Peaaegu kõik festivali tegevused viidi läbi EMTA ruumides ning festivali profiili oluline osa on alati olnud õpetamine, mis oleks justkui eeldanud ja soodustanud suurt tudengite osavõttu. Siiski kuulas näiteks hollandi õppejõu Bart van Oorti väga sisukaid loenguid klassikalise ja vararomantilise muusika artikulatsioonist ja esituslikest nüanssidest vaid käputäis inimesi, peamiselt doktorandid ja tegevmuusikud (kontserte külastas siiski arvukam kuulajaskond). Bart van Oort andis koos hollandi kolleegi Petra Somlaiga 20. märtsil EMTA kammersaalis ka haamerklaveri kontserdi, mis pakkus kuulajatele praktilise ülevaate tema teadlikust ja detailirohkest lähenemisest artikulatsioonile. Beethoveni sonaat c-moll op. 13 “Pateetiline” kõlas Somlai esituses väga otsekoheselt ja kompromissitult, dünaamilised kontrastid olid väga suured ja kohati isegi robustsed. Somlai helitekitamise viis oli eriti forte-lõikudes väga sarnane löökpillile ning tundus isegi pilli eripära arvestades kohati toores. Johann Ladislaus Dusseki sonaadis E-duur op. 10/3 oli kõla pehmem ja delikaatsem, ent teos tervikuna mõjus suuremale pedaalikasutusele vaatamata fragmenteerituna ning jäi mulje, et kulminatsioonid kustuvad enne, kui jõuavad kasvada järgmiseks muusikaliseks fraasiks. On võimalik, et sellise mulje tekitas hoopis van Oorti üliteadlik lähenemine artikulatsioonile, mis keskendus lõppkokkuvõttes liiga palju kahe-kolme noodi motiividele. Väga eriliselt kõlas aga Mozarti sonaat neljale käele C-duur K 521, mida mängiti täiesti ilma pedaalita! Nimelt esines haamerklaveri isemeelse pedaalimehhanismiga terve kontserdi vältel probleeme, pealejäänud pedaal nõudis mitmel korral sekkumist ja kohendamist.
Ereda kontserdi andis ka “Ceciliana” teine külaline, flöödimängija ja vanamuusikaansambli Florilegium eestvedaja Ashley Solomon, kes esines 19. märtsil Kadrioru kunstimuuseumis koos Imbi Tarumiga (klavessiin). Kavas olid J. S. Bachi, C. P. E. Bachi ja G. P. Telemanni ehk isa, poja ja ristiisa teosed. Solomoni musitseerimises ühildusid väga harmooniliselt kõik elemendid: pehme ja laulev toon, pikad mõtteliinid, lüüriline, aga samas puhas ja selge tõlgendus. Tarum toetas Solomoni ansamblipartnerina tundlikult, väga kompaktselt ja tehniliselt meisterlikult kõlas tema esituses ka soolonumber, C. P. E. Bachi fantaasia klavessiinile C-duur Wq. 6, H 284.
Ereda kontserdi andis “Cecilianal” flöödimängija ja vanamuusikaansambli Florilegium eestvedaja Ashley Solomon koos Imbi Tarumiga (klavessiin). FOTO RENE JAKOBSON.
Loe edasi Muusikast 6/2017