Ia Remmel: Kammermuusika ja kammermuusikute kontserdiaasta algas 2017. aastal võimsalt ja omapäraselt. 5. ja 7. jaanuaril esitas Tanel Joamets oma tänavuse kava-suurprojekti, kõik Skrjabini klaverisonaadid. Vene sümbolist ja müstik Aleksandr Skrjabin (1872–1915) on ülipõnev helilooja, kes vääriks veel palju laiemat teadvustamist ja tutvustamist. Tanel Joamets on selle helilooja muusikat palju mänginud, ilmselt enamikku tema klaverile loodust. Minu jaoks olid need sügavale tunginud ning uusi maailmu avanud kontserdid, mille järelmõju tunnen seniajani. Nele-Eva Steinfeld: Eesti muusikaelus oli see ainulaadne ettevõtmine, sest minu teada pole keegi meie pianistidest varem neid sonaate üheskoos mänginud. Skrjabinit mängitakse meil harva. Väga keerukas nooditekst ja müstiline kujundimaailm – see helilooja peab interpreedile hingelähedane olema, et tema muusikat mängima hakata. Joamets leidis Skrjabiniga sideme juba koolipõlves. Ia Remmel: Hilisromantikuna alustanud Skrjabin oli tegelikult uue epohi avaja, XX sajandi helikeele ja kirjaviisi eelkäija ja novaator. Selle helilooja juures on erutav ja vaimustav sümbioos isikupärasest harmooniakäsitlusest, kõla- ja värvimeelest (arvatakse, et Skrjabin oli sünesteet, kes nägi helisid värvides) ning samuti ka tollal elu “vibratsioonidena” läbinud filosoofiliste, esoteeriliste jm mõttevoolude väljendusest muusikas. Klaverisonaate (kokku on neid 10) kirjutas Skrjabin kogu elu ja need on nagu tema muutuste ja arengute päevik. Tanel Joamets oma tulise, kirgliku ja muusikasse jäägitult sulava natuuriga on selle muusika jaoks kahtlemata väga hea esitaja. Omaaegse Skrjabini konkursi laureaadina on ta ka Venemaal siiani väga populaarne, kus tema kontserdid koguvad täissaale ning vaimustatud aplause. Mulle oli kõige tähtsam selle maailma kogu terviku edasiandmine, mis Joametsal mõjuvalt õnnestus. Nele-Eva Steinfeld: Olen nõus. Mustpeade maja valgesse saali sobisid need sonaadid väga hästi ning uus suurepärane Steinway võimaldas ka rohkeid kõlavärve ning lasi interpreedil edasi anda rohkelt emotsionaalseid seisundeid. Seal oli ängi, looduskujundeid, erinevad hingeseisundeid ja lausa kosmilisi kõlapilte. Publikuni kandusid skrjabinlikud eksistentsialistlikud otsingud. Joametsa sisseelamise võime ja reageerimine pisimatelegi muudatustele heliväljas on tähelepanuväärne. Ta on klaveri taga sama püsimatu kui Skrjabini muusika, ei mingit tuimust ega “valmis harjutatud” emotsioone. Kõik sündiski koha peal ja oli väga suurest kirest kantud, mis on muusikakunstis suur väärtus, mida igal pianistil kahjuks pakkuda ei ole.
Kergele miinuspoolele asetus minu jaoks forte-episoodide liigne mühamine, mis valge saali akustikas on kerge tekkima. Kui kõik vaikne muusikaline materjal kõlas kaunilt ja läbipaistvalt, siis suurtes massiivsetes kulminatsioonides muutusid struktuurid ja harmooniad kohati eristamatuteks. Kui saanuks seda poolt selgemaks, oleks elamuslik esitus sellest vaid võitnud. Ia Remmel: Klaverimängukunst sisaldab mitmeid n-ö tehnilis-kunstilisi osiseid, millest esitus moodustub. Kuid just nende tajumine on kõige subjektiivsem, mis on ka igati loomulik ja arusaadav. Mulle ei mõjunud selles kavas detailid kuskil häirivalt. Ka dünaamika osas tundus selline forte pigem õigustatud sellise tulise ja kosmiliste mastaapidega helilooja puhul. Mäletan oma õpinguaegsest Skrjabini esitamisest, et just selles muusikas on nn absoluutse täpsuse ja puhtuse ja muusika sisulise põlemise ja elavuse vahel balanssi küllaltki raske leida. Võib juhtuda, et kui kaalukauss kaldub liialt laitmatuse poole, tekib kammitsetus ja elutus. Nele-Eva Steinfeld: Ligi 50–60 inimesest koosnev publik võttis Joametsa esinemise suure aplausiga vastu, kuid kogu ettevõtmise tunnistajaks oli ikka liiga vähe rahvast. Üllatavalt vähe oli ka n-ö asjassepühendunuid ehk meie pianiste-õppejõude ja üliõpilasi. Oli see nüüd siis alles sisse elamata aasta algus või pigem tavaline asi, et valge saali kammerõhtutel on 50 inimest, kuigi saal mahutaks 200? Ia Remmel: Nii suur ja ainulaadne projekt oleks vajanud suuremat kõlapinda. Ma mõtlen selle all rohkem infot, kasvõi seletusi meedias. Ka EMTA lugupeetud muusikateadlased Mart Humal ja Kerri Kotta jõudsid neile (neile väga huvi pakkunud ja meeldinud) muusikaõhtutele pooljuhuslikult. Reklaami küll oli, väga kaunilt kujundatud plakatid linnaruumis, kuid ilmselt oleks see üritus vajanud rohkem nn suunatud reklaami: infot erialastesse meilinglistidesse, infot muusikaõppeasutustes, võibolla ka aktiivsemat infot sotsiaalmeedias. Miks ka mitte eeltutvustavat loengut või kasvõi raadiosaadet Skrjabinist. Kahjuks paljud Eestis ei tea, kui huvitava loojaga on tegemist. Kuigi – enne kontserti Tallinna Filharmoonia Mustpeade majas tegi Joamets mitmeid kontserte üle Eesti. Olin neist ühe tunnistaja G. Otsa muusikakoolis, kus kahel päeval täis saal õpilasi ja õpetajaid kuulas ülima süvenemisega ja Joamets jagas ise sõnalisi tutvustusi ja sissejuhatusi sonaatidele. Need olid väga head ja kuulajad olid vaimustuses. Kuid alati ei saa interpreet olla self-made-man ja kõike ise teha … Väikeseks lohutuseks oli mulle teada, et Joamets mängis seda kava hiljem veebruaris veel Moskvas Skrjabini muuseumis suure menuga arvukale publikule. Nele-Eva Steinfeld: Ühe autori teemaõhtud, nagu seda oli ka Joametsa projekt, on väga huvipakkuvad. Üks isik, üks maailm oma sarnasuste, erinevuste ja arengutega. Seda oli ka 9. märtsil Estonia kontserdisaalis “Heino Eller 130 – modernist ja rahvakunstnik”. Põnev ja hariv õhtu, millele lisas ajastu tunnetust kontserdile eelnenud vestlus ja näitus Elleri isiklikest asjadest fuajees.
Sten Lassmann kandis viimistletult ette valiku Elleri tsüklist “13 klaveripala eesti motiividel”, “Eesti tantsu” ja minu jaoks küllalt vähe tuntud “Ballaadi”, mida meie pianistid võiksid kindlasti sagedamini mängida, sest teos on hea. Koos Mikk Murdveega anti kirglik ja entusiastlik esitus 1. viiulisonaadist. Kontserdi idee oli kõrvutada modernismi ja rahvuslikkust, mis on Elleri loomingu läbiv joon. Meisterliku sissevaate Elleri 2. keelpillikvartetti tegid Triin Ruubel (viiul), Egert Leinsaar (viiul), Johanna Vahermägi (vioola) ja Theodor Sink (tšello). Tallinna Kammerorkester Risto Joosti juhatusel oli täielikus tippvormis. Elleri sümfoniett ja eriti just “Viis pala keelpilliorkestrile” on küllaltki tuntud teosed ning nende särav esitus on justkui TKO rahvustoonides visiitkaart. Pisut tundmatum, kuid selle kontserdi kõige põnevam avastus oli sume ja poeetiline “Eleegia” harfile ja keelpilliorkestrile (solist Liis Viira). Selliseid teemaõhtuid võiks meie kontserdielus rohkem olla.
Tulles aga tagasi pianistide juurde, keda Eestis on tegelikult palju, väga häid ja huvitavaid, siis üks, kes mulle viimastel aastatel on eriti suurt huvi pakkunud, on Kadri-Ann Sumera. Tema mäng on alati sisukas ja tema mõttemaailmaga on huvitav kokku puutuda, väljendugu see siis klaverimängus, muusikakirjutistes või niisama jutuajamistes. Sumeral on põnevad kavad, mis moodustavad terviku ja on hea maitsega kokku pandud. Seejuures suudab ta mängu panna suure hulga sisemist jõudu ja kirge, nii et teosed hakkavad liikuma ja elama. 22. veebruaril alustas ta Mustpeade maja valges saalis kontserti harva esitatava teosega, Ester Mägi “Kolm merepilti”, mis olid esitatud väga kujundlikult ja peenetundeliselt. See on Mägi noorpõlveteos, loodud 1960. aastate algul, samas vanuses kui Sumera praegu. Kava keskele paigutas pianist kuus Scarlatti sonaati. Jälle ere elamus, mängitud targalt, hea pinge ja fraseerimise ning avara kõlamaailmaga, artikuleeritud, sisustatud. Tunniajase kava lõpetas valik Messiaeni prelüüde. Tehnilist tulevärki oli neis küllaga ning selle kontserdi mõttekaar – Mägi, Scarlatti, Messiaen – moodustus selgemalt kui ma arvatagi oskasin.
Ia Remmel: Sekundeerin rõõmuga sellele, et meil on palju huvitavaid ja just küllaltki tugeva isiku- ja eripäraga pianiste. Ootasin huviga juba pikka aega Londonis õppinud Kristiina Rokashevichi soolokontserti 24. jaanuaril. Temast oli mul siiani mulje jäänud kui sellisest heas mõttes naiselikust mängijast, kellel samas on palju suurt joont ja jõudu. Tema puhul tahaksin toonitada, et kui tähtis on ka õige ja endale sobiva kava valik. See sisaldas Mozarti, Liszti, Debussy ja Bartóki kõrval ka vähem mängitud heliloojate loomingut, nagu näiteks Wilhelm Friedemann Bach või igati väga huvi vääriv austraalia helilooja Carl Vine. Teosed kavas olid pigem lühivormid, samas väga karakteersed, kujundi- ja nüansirohked, mis võimaldas Rokashevichil näidata oma tugevaid külgi, milleks ongi hea kujunditaju, peen ja rikas kõlamaailm. Heameel oli ka näha klaveri sooloõhtu kohta vägagi täis saali ning tähelepanu selle areneva noore daami vastu.
Nele-Eva Steinfeld: Nii nagu Rokashevichil, oli ka Johan Randverel 14. veebruaril elu esimene võimalus anda täispikk soolokontsert Estonia kontserdisaalis, sarjas “Eliitkontserdid”. Ka Randvere puhul meeldis, et kava sisaldas üllatusi ning värskust. Randvere on end täiendanud Milanos, saavutanud Itaalias toimunud konkurssidel auhinnalisi kohti ja oli väga põnev kuulata tema tõlgenduses itaalia meistri Salvatore Sciarrino “Kahte karmi nokturni”. Ere oli ka Jaan Räätsa “Tokaata” tõlgitsus ning Randverele endale näis iseäranis südamelähedane olevat Richard Straussi-Percy Graingeri “Armastuse duett” ooperist “Roosikavaler”. Kava oli soliidne ja terviklikus mõttes ladusalt mängitud.
Ia Remmel: Jah, Randverel oli väga sobiv kava. Mozarti “Fantaasia” c-moll oli esitatud sügavalt ja kontrastirohkelt. Pärt Uusbergi uudisteos “Pala-fantaasia”, Räätsa üliõnnestunud “Tokaata” ning nüüdismuusika – Sciarrino. Straussi-Graingeri seade “Roosikavalerist” on sulnis ja emotsionaalselt ülevoolav lugu ja Randvere mängis seda nii, et pani unustama halli argipäeva (ja nautima valentinipäeva, sest kontsert toimus just siis). Mussorgski “Pildid näituselt” on kahtlemata Randvere esitajanatuurile väga sobiv. Ja kui nüüd püüda tema esitaja natuuri kuidagi määratleda, siis ta on väljapoole kiirgav, loomuliku artistlikkusega, publikut väga kaasa haarav mängija. Tema kontserdil on alati huvitav, ta tekitab mingi elevuse nii oma päikselise, julge ja vaba olekuga kui kasvõi sellega, et talle ei valmista mingit vaeva kuulajatega ka sõnaliselt suhelda. Publik armastab selliseid esinejaid, ja põhjusega.
Nele-Eva Steinfeld: Mussorgski tema kavas oli minu jaoks kõige küpsem ja paremini laagerdunud. Kahtlemata on Randvere hea lavatüüp ja ta oskab suurt saali täita. Peale selle on tema mängus selgus, täpsus ja suur plaan ning soliidne mängutehniline tase. Huvitav oleks kuulata aga veelgi erinevamaid tämbrikihistusi ja detaile. Natuke jäi minu jaoks vahel puudu ka dramaatilise pinge kruvimisest, fraaside reljeefsemast väljajoonistumisest ja teatud salapärast või allhoovustest. Kõik oli ilus ja ladus, aga vahel isegi liiga. Randvere on meeldiv ja avatud inimene ja laval mõjub ta väga siiralt, mis on tegelikult suur väärtus. Aga erinevate külgede arendamine ja avastamine interpretatsioonis tuleb kasuks kõigile.
Järgneb