Paljulapselise isana, kogenud pedagoogina, aga ilmselt ka juba oma hooliva natuuri tõttu on trummar Toomas Rulli tegemistes olnud alati oluline mingi lisamõõde, väärtused. Olgu see siis hool oma õpilaste, laiemalt muusikaõppurite, muusikute või Eesti tuleviku pärast. On tunda, et talle on kallid väärikus, õiglus, au. Sellised vanamoodsad asjad. Ta räägib rahulikult, kaalutletult. Tema toetav suhtumine paistab olevat nagu õpetajatööks valatud.
Sinu muusika, sinu valikud ja otsused - kuidas need on tulnud?
Minu puhul on üks asi viinud teiseni. Ma ei ole kogu aeg ühte kindlat rada käinud. Ainult esimene plaat, Rull’s Royce’i “Rull’s Choice” oli väga teadlikult ja kompromissitult tehtud, muusika, mis mulle tõesti meeldib. Teades, et see pole suurtele massidele, tegin oma südame ja hinge muusikat, kunsti. Teadsin, et see on plaat, mille ma kindlasti ära teen. Pärast võin teha mida iganes, flirtida natuke siin ja seal. Ehkki iga asjaga on ka kaasnenud mingi sügavam mõte või erilisus.
“Eesti häälte” plaadi puhul oli mul see mõte, et juhtida tähelepanu hääle kui märgi fenomenile. Hääl viitab automaatselt kõneleja olemusele, mis on meile koduseks, armsaks saanud, rääkija maailmapildile, tekivad seosed. Ja nii ka mitte nii armsate, tühjemate sõnade-tegude meestega. Seal loevad tuntud näitlejad teksti mind väga lummanud Fred Jüssi raamatust. Sellega paralleelselt jookseb muusika. Vormiliselt kasutasin salmi-refrääni põhimõtet, ka soolosid, et tuua muusikasse arengut, tõuse ja langusi. “Eesti hääled 2” tegin juba lauljatega. Vahepeal valmistasin “Tom-Tommi” fusion-projekti. Olin soetanud Soomest Kumu firma erilise, kasepuidust trummikomplekti, tahtsin õhinal kutsuda kokku tugeva ansambli, kus ka uut komplekti kasutada ja salvestada.
Siis oli puudus trummiõpikust – milles küsimus, tuleb ise teha! Õppematerjal polnud koolides praegusega võrreldes nii lihtsalt kättesaadav. See oli “miinus 1”-põhimõttel tehtud kaasamänguõpik. Plaadil musitseerivad pillimehed on harjutamiseks alati käepärast, ei eksi ega hiline. Siis jõudsid mul tütred sellesse ikka, kus nad, olles väga musikaalsed, hakkasid ise juba laulma, ja käiasid kodus metsikult lastelaulude plaate ...
… ja et vähegi vaheldust saada, tegid oma lastelaulude plaadi?
Just täpselt. Ja et las nad laulavad ise ka mõned lood sisse. Sai jällegi rakendatud veidi seda
“Eesti häälte” põhimõtet – lastelgi on ju juba isikupärased hääled. Suurema osa lauludest
kandis ette ETV tütarlastekoor, solistideks olid peale laste veel Ivo Linna, Lauri Saatpalu, Elo Toodo.
Läbi aegade on siiski jazz see muusika, mis on mulle kõige südamelähedasem, ka üldse
põhjus, miks elu muusikarajale pöördus. Määravaks sai võimas kontserdielamus Ruja
progerocki perioodilt – Margus Kappel, Priit Kuulberg, Ivo Varts jt. See oli minu jaoks Ruja kõige ägedam aeg. Kontsert toimus Põltsamaa kultuurimajas. Saalis oli napilt kümme inimest, aga saadud elamus oli suur. Emotsioon on edasiviiv jõud ja mulle sai jälle selgemaks, et muusika on minu tee. Olin enne seda lõpetanud klaveriõpingud ja arvanud, et muusikaga on nüüd kõik, aga läks ikkagi vastupidi. Teine põhjus oli ka. Seni prioriteediks olnud sporti tegin väga tõsiselt, kuni jõudsin pöördumatute lihasvigastusteni. Sellest – ergonoomikast – on mul nüüd plaanis kirjutada koolilõputöö.
Spordiergonoomikast on kirjutatud palju, aga ka muusikutel on samamoodi valesti mängides
lihas- vm kahjustuste oht. Muusikuna tekkis mul samuti probleem. See tulenes kaasaja üldse ühest levinumast haigusest istumisest. Trummari asend tähendab kogu keharaskusega istumist
veresoonkonna otsas, mis toidab alakeha. Jalad jäävad alatoidetuks, lihased ja kõõlused nõrgenevad. Ja teine suur probleem on ülemängimine. Ei tohi jõuga, valu trotsides pikalt
“nühkida”. Kui tekib takistusi, tuleb peatuda ja hakata uurima põhjust, milles asi. Järelikult on
mingi asend vale, või on põhjus treeninguportsjoni liigses mahus. Sageli võetakse
alateadlikult mingi jäik käte asend, mida ei peaks üldse olema. Neid asju tuleb õpilastele
pidevalt meelde tuletada. Rääkimata sellest, et muusikutel, nagu sportlastelgi, on väga oluline
kasutatavate lihaste põhjalik eelsoojendus. Käed mängitakse lahti, mitte ei väänata, ja hääl
lauldakse lahti, mitte ei karjuta.
Õpin TÜ Viljandi kultuuriakadeemia avatud ülikoolis koolimuusikat. Praegu avanevad mingid teemad hoopis teisest rakursist kui vanasti. Lisaks muusikale on ka väga huvitavaid loenguid, näiteks filosoofia.
Kas läksid õppima palgapunkti tõstmiseks?
Eesti õpetajate palk on niigi nii naeruväärne, et selles pole nii suurt vahet. Ühel hetkel lihtsalt
tekkis selleks aega, ja ajendiks oli ka konkreetne pakkumine, kutsumine. Pedagoogiamet motiveerib ka muusikuna vormis olema, et kui vahel on vaja midagi ette näidata, ei tekiks piinlikku olukorda. Pedagoogina on muidugi paremaid ja halvemaid aegu, aga praegu on mul küll väga vägevad õpilased. Tundi anda on puhas rõõm, sest noored õpivad iseenda pärast, teevad seda tõsiselt. Nad on motiveeritud ja ägedad noored inimesed, näiteks Madis Katkosilt, Ramuel Tafenau.
Kas keskastme muusikakoolide rütmimuusikaosakonnad on taset tõstnud?
Jah, see muidugi loeb, kui seal on autoriteetsed vedajad, õpetajad. Mind on trummarina mõistagi alati paelunud Ladina-Ameerika rütmid, olen seda ka ansamblitundides pakkunud. Üks bänditundidest on Latin-stiili bänd, kus omandatakse põhilisi ja ka erilisi Latin-stiile. Maailmarütmid – neid lihtsalt peab teadma, sest suurem osa uuest, mis luuakse, on sageli taasleitud vana ja omakorda nende remix. Teine on stuudiobänd, mille õppeaasta tulem on õpilaste enda looming, mis valmistatakse lõpuks stuudioks ette ja salvestatakse. Selle aasta stuudiobänd on musternäide heast, andekast kooslusest, kus õpilaste pühendumus on vaimustav. Austatakse üksteist ja väärtustatakse aega. Mulle oli suureks üllatuseks, mismoodi noored võivad suhtuda tööprotsessi. Jääb ainult kiita ja eeskujuks tuua. Aitäh neile ja tuult tiibadesse!
Loe edasi Muusikast 5/2017