Bernard Parmegianit võib lugeda oma valdkonna vanameistriks, kelle aastatepikkust mõju elektoakustilise muusika arengule oli tunda mujalgi kui ainult Prantsusmaal. FOTO ROBERTO SERRA / IGUANA PRESS
Esmakohtumine
Minu esimene kokkupuude Bernard Parmegiani (1927–2013) muusikaga oli vägagi juhuslik. Ühel täiesti tavalisel õhtul millalgi 1990ndate keskpaigus klõpsisin ajaviiteks telekanaleid ning maandusin dokfilmil, mis kõneles elektroakustilisest muusikast. Teades eelnevalt nüüdismuusikateoseid ja -heliloojaid nagu John Cage, Karlheinz Stockhausen või György Ligeti, rabas mind telest kuuldud abstraktne sünteetiline muusika oma uudsusega. Et arvutid ja arvutimuusika mind nagunii huvitasid, jäin dokumentaali vaatama. Ühel hetkel lausuti teleekraanil Bernard Parmegiani nimi ning kõlama hakkas tema 22-minutine pala “Entre-temps” (1992). Teos lummas mind hetkega, ehkki selles peituv sügavam sisu avanes mulle alles aastaid hiljem.
Kümme aastat hiljem ...
... oli minust saanud Weimari muusikakõrgkoolis asuva SeaM’i (Studio für Elektroakustische Musik) tudeng. Õpingute ajal käsitlesime oma analüüsides ja aruteludes väga erinevaid elektroakustilisi teoseid koos nende autoritega. Muu hulgas kandsime ette mitmeid Parmegiani palu, mille suhtes meie, tudengid, jäime diametraalsetelt erinevatele arvamustele.
Parmegianit võib lugeda oma valdkonna vanameistriks, kelle aastatepikkust mõju elektoakustilise muusika arengule oli tunda mujalgi kui ainult Prantsusmaal. Muu hulgas töötas Parmegiani koos nn konkreetse muusika (musique concrete) looja Pierre Schaefferiga Groupe de Recherches Musicales’is. Parmegiani pala “Entre-temps” võitis hulgaliselt auhindu, teiste seas ka Kuldse Nike (Golden Nica) meediakunstikonkursil “Prix-Ars Electronica”. Niisiis oli tegemist minu õpipoisiaastate ühe keskse teosega.
Põhjused, miks Parmegiani “Entre-temps” osutus nii edukaks, on minu arvates järgmised: materjali kõlaomadused, pala struktuur ja kontrastsus, helide ruumilisus ning meisterlikult teosesse kootud teema – aeg. Neil omadustel tahan allpool pikemalt peatuda.
On enesestmõistetav, et õppinud stuudio- ja teletehnikuna, nagu seda Parmegiani oli, kasutas ta teose komponeerimiseks üksnes väga kvaliteetselt salvestatud ja töödeldud helisid. Peale selle sünteesib Parmegiani teoses “Entre-temps” ka arvutis genereeritud ja konkreetseid, päris elust kogutud helisid, hägustades seega teadlikult piire kahe vastandliku, sünteetilise ja reaalse maailma vahel.
Loe edasi Muusikast 5/2017