Ühtaegu lauldes ja dirigeerides. FOTO PROD-UPP-IMAGE-READ.FT.COM
Distsipliin, detailitäpsus ja dünaamiline energia on omadused, mis iseloomustavad Kanada sopranit Barbara Hannigani. Ta on väsimatu meie kaasaegse muusika ja nüüdisooperi propageerija, võites oma vaimustavate esitustega üle maailma publikut sellele “keeruliseks” peetavale muusikale. Töö on tema suurim kirg. “Muusika on mu elu kese, see, mille pärast ma hommikul voodist tõusen. Ma töötan kaugelt liiga palju, aga ma olen alati selline olnud.”
Barbara, noor muusik
Barbara Hannigan sündis Nova Scotias 1971. aastal. Kasvades internetieelsel ajastul väikeses külas, kus polnud kuigi palju tähelepanu segavaid tegureid, sai tema muusikaline areng hästi edeneda. Musitseerimine oli loomulik vaba aja veetmise moodus. “Kõik mu sõbrad mängisid koolibändis, õde õppis tšellot, meil olid head koorid ja ma võtsin klaveritunde. Olid koorilaager, klaverilaager ja bändilaager.” Väike Barbara soovis saada tantsijaks, aga tema kodukohas sai muusikaga põhjalikumalt tegeleda. Sellegipoolest võttis ta ka tantsu ja iluuisutamise ning näitlemise tunde.
17-aastaselt kolis Barbara Hannigan Torontosse ja astus esituskunstide kooli. “Ma tulin küll väikesest kohast, aga seal oli olnud distsipliin ja fookus. Nüüd kirjutasin näidendeid, multidistsiplinaarseid asju, orkestri- ja kammerseadeid, näitlesin, esitasin Shakespeare’i stseene ja monolooge ning muusikale.”
Esimese uudisteose ettekande tegi ta 17-aastaselt ja pärast seda ta enam tagasi ei vaadanud. Toronto ülikooli magistriõpet lõpetades oli ta tuntud paindliku ja mitmekülgse interpreedina, kes suudab muusikat kiirelt haarata ning kogu oma hääleulatuses kasutada väga erinevaid tämbreid. Selle eest tänab ta oma klassikalise laulu õpetajat Mary Morrisoni ja Richard Armstrongi, kelle juures õppis hingamise, keha ja hääle omavahelisi suhteid.
Siis sai ta sisse heasse ooperikooli Haagis. Ta oli väga huvitatud nüüdismuusikast, aga tajus selle vastu valitsevaid eelarvmusi. Koolis tuli laulda bel canto repertuaari, kuid pool aastat hiljem ta tundis, kui väga ta igatseb nüüdismuusikat. “Enamik lauljaid käib sissetallatud rada – õpivad traditsioonilist repertuaari, ooperirolle ja teavad, kuhu nende karjäär kulgeb. Ent see pole kunagi olnud minu jaoks, ainuüksi mõte sellest tegi mind väga närviliseks. Tundsin end rahulikumana rajal täis väljaulatuvaid oksi, töötades samm sammu haaval seda mööda minnes, uurides, kuidas see käändub – see on minu mugavustsoon. Imetlesin lauljaid, kes esitasid uut muusikat, kuid mu tõeline inspiratsioon tuli mujalt – näiteks kuidas Glenn Gould artikuleeris ühel salvestisel teatud fraasi. See painas mind tükk aega ja ma mõtlesin, kuidas seda lauljana teha. Või see, kuidas Jackie Chan mingis filmis liikus – ta ajastus oli erakordne, tahtsin teha lauljana sedasama. Nii et ma kaldun laenama ja varastama väga erinevatelt inimestelt.”
Barbara, ooperiartist
Barbara on muusa ja koostööpartner heliloojatele Gerald Barryst Pierre Boulezini, Henri Dutilleux’st Michel van der Aani. Ta on vapustav nii kõrgi hüsteerilise Cecily Cardewna Gerald Barry ooperis “The Importance of Being Earnest” kui ka koloratuur-koketina tema ooperis “The Bitter Tears of Petra von Kant”.
Ta tunneb, et tema missioon on propageerida nüüdismuusikat. “Ma pidin valima Monteverdi “Orfeo” (1609) ja Zimmermanni harvaesitatava ooperi “Die Soldaten” (1960) vahel ja ma valisin viimase. Inimesed, kes armastavad nüüdisooperit, peavad seda kaitsma. Ma tunnen, et minu ülesanne on aidata heliloojatel nende teoseid kuuldavale tuua.”
Torontos õppimise ajal märkas Morrison tema võimet muusikasse sügavuti sukelduda ja riskida. “Mary ütles alati, et ma olin driven, aga ma ei mõistnud, mida see tähendab. Aga nüüd ma tean – see on nagu tsentrifugaaljõud. Ma tunnen suure hulga repertuaari ees lausa kohustust seda laulda. Isegi kui lugu pole mulle kirjutatud, tean, et kui laulan nüüdisteoseid, nagu Claude Vivier’ “Lonely Child” või Pierre Boulezi “Pli selon pli” (2011. aastal Boulezi juhatusel seda laulda oli üks mu elu kõrghetki), siis see avab teatud uksed ja aitab neil teostel oma saatust leida. Ma aitan neil “lastel” ellu tulla, täiskasvanuks saada ja loodetavasti maailma püsima jääda.”
Ta on oma missioonis nii edukas, et 2015. aastal tuli “Lonely Child” esitusele Viini filharmoonikutega. “Kujutate ette, Viini filharmoonikud nõustusid esitama “Lonely Childi”! Mulle on väga oluline tuua selline repertuaar publiku ette, kes pole säärase muusikaga harjunud.”
Esitades rolle, nagu Lulu Bergi samanimelisest ooperist või Marie tema “Wozzeckist”, donna Anna Mozarti “Don Giovannist” või Agnèsi Benjamini ooperist “Written on Skin”, püüab Hannigan mõista nende naiste karakterit traditsioonilistest stereotüüpilistest arusaamadest sügavamalt, mitte tembeldades neid femme fatale’iks, ohvriks või hüsteerikuks. “Ma ei ole neid tegelasi kunagi sellisena näinud. Töötades välja tegelaskuju, nagu näiteks Lulu, on minu peamine eesmärk leida üles tema sisemine hääl. Huvitaval kombel teen orkestriga töötades sama – mulle meeldivad keskmised hääled, mitte meloodia. Lulu on kõige imelisem isiksus, keda olen kohanud. Tal on väga tugev sisemine hääl, ta on ülimalt aus ja ta juhindub oma instinktidest.”
“Kohe pärast kooli Hollandis tegin oma esimese ooperirolli – olin Tüdruk pärlkõrvarõngaga Louis Andriesseni ooperis “Writing to Vermeer” kolmele lauljale ja 18 tantsijale, lavastas Peter Greenaway. Mind pandi kokku kahe tantsijaga. Eks kõik ootasid, et tantsijad tantsivad ja lauljad laulavad. Aga minu puhul märgati, et ma suudan teha kõike, mida tantsijadki, nii et meil tekkis selline pas de trois. Ma armastan liikumist – mulle on palju kergem liikuda kui paigal seista.
Mõni aasta hiljem töötasime Sasha Waltziga kahe ooperiga: Dusapini “Passion” kahele lauljale ja kuuele tantsijale ning Hosokawa “Matsukase” kahele tantsivale lauljale ja veel mõnele, kes ei pidanud liikuma, ning 15-le tantsijale. Sasha töötab sellega, mis sa talle välja pakud. Esimese asjana avastasime, kui väga mulle meeldib, kui mind tõstetakse, sellel on mulle nii füüsiline kui vaimne mõju. Mulle meeldib olla üles tõstetud ja siis laulda – mis on loomulikult väga keeruline, sest sind hoitakse kinni. Nad pidid mind hoidma teisiti kui tantsijaid, sest mul oli vaja hingata. Sashaga arenesid mu oskused kõvasti. Olime nende 15 tantsijaga üks ansambel. Neil olid iga päev pooleteist tunnised treeningud ja pärast seda terve päev proovid. See oli väga intensiivne periood. Peale pooleteist aastast pausi tuletasime tüki meelde vaid kahe päevaga ja see oli parem kui kunagi varem, kas pole hämmastav! Vaatasime koos videot ja kõik – eriti just meie, tantsivad lauljad – naersime uskumatusest, et me olime seda suutnud. Ja ometi, juba tunni aja pärast tegime seda taas. Füüsiline mälu on hämmastav ja põnev asi, nii laulmises kui tantsimises.
Ja siis valmis Lulu, mille pärast kõik arvasid, et ma olen tantsija. Ühes lehes kirjutati, et ma olen tegelikult baleriin, et sellepärast lavastaja Warlikowski pani mind varvaskingadele. Aga see pole tõsi, ma ei ole kunagi balletti õppinud, olin varvaskingadel esimest korda esimeses “Lulu” proovis.”
Loe edasi Muusikast 5/2017