Maailma ooperilavadel oodatud baritoni Lauri Vasara kuud on tavapäraselt kiired. 9. ja 11. märtsil rõõmustab ta Eesti publikut Rahvusooperis Estonia Wagneri “Tannhäuseri” lavastuses, edasi tuleb koostöös Daniel Barenboimiga Wagneri “Parsifal” ja Berliini Riigiooperis möödunud hooaja menulavastuseks valitud Mozarti “Figaro pulma” etenduste tsükkel, kus Vasar särab nimirollis. Lauri Vasara pagasis on esmasel kokkulugemisel vähemalt 37 rolli. Lepinguga kinnitatud tööpõld on ette teada 2021. aastani, mil ootab Pariisi Rahvusooper.
Kui Lauri Vasarat peaks iseloomustama esinemispaikade ja lavapartnerite-dirigentide-lavastajate kaudu, saaksime muljetavaldavalt pika nimekirja maailma mõjukamatest. Ta on sina-peal nii klassika kullafondi kui ka nüüdisrepertuaariga. 2006. aastal pälvis ta Austria parimaid noori lauljaid tunnustava Viini Riigooperi Eberhard Wächteri medali, 2007. aastal oli Dallapiccola “Vangi” peaosalisena Opernwelti nominent ja 2011. aastal Saksa teatriauhinna “Faust” nominent Britteni “Billy Buddi” nimirolli eest. 2003. aastal esines ta esimese eestlasena Salzburgi festivalil.
Tänase edumedali argine pool räägib laulja maksimalistlikust nõudlikkusest enese suhtes, distsipliinist ja põhjalikkusest, keskendumisest ja valikutest. Ehkki juba ammu ei pea ta käima ette laulmas ning tööpakkumisi jagub rohkem kui vastu jõuab võtta, töötab ta häälega ja hääle nimel iga päev.
Vesteldes jõuame tihti jutuga sinu maakoduni Pajusi kandis. Istudes nüüd siin saunamaja teise korruse lubivalges toas, ruum kaminatule soojusega täidetud, tajun isegi talvesombus selle paiga rahu. Kujutan ette, kuidas te suviti põllukivist terrassil kodukino korraldate ja mõistan, miks teie 16-liikmeline perekond iga jõulu ajal siia koguneb, ükskõik kust maailma nurgast tulek. Oled öelnud, et armastad seda paika niivõrd, et see tunne võib lausa haiget teha. Mis sind selle maakohaga seob?
Tohutu kodutunne! Kuna olen üle poole elust Eestist ja perekonnast eemal olnud ning algusaastad välismaal olid keerulised, oli koduigatsus kohutav. Mobiile ju polnud, tuli raha koguda, et saaks putkast helistada. Ma ilmselt mõtlen oma tunnetes koha veidi suuremaks, kui see tegelikult on, aga siin on suur võlu. Näen aknast avarust, ükskõik mis aastaaeg parasjagu on, kõrgeid kuuski, lõputut viljapõldu. Olen kogu elu olnud looduselaps. Ma ei veetnud suve kunagi Tallinnas, ikka kusagil maal. Kui tekkis oma koht, tundus see ulmeline. Äkki oli mul oma tuba. Nägin, et igast minu tegemisest muutus midagi paremaks. Tänu kasuisa Jürile õppisin just siin ümber käima haamri ja kruvikeerajaga. Minu jaoks ei olnud see kunagi ohverdus, et pidin maal olema ega saanud näiteks teismelisena pidu panna.
Nüüd oled sa vaieldamatult maailmakodanik, töötades kuude kaupa suurtes ooperimajades üle Euroopa ja muidugi Berliinis, kuhu oled ankrusse jäänud. Millised paigad on veel sinu jaoks koduseks kujunenud?
Käin tihti Vahemere ääres ja Kreekas, Alpid meeldivad. Kuna olen kaua elanud Salzburgis, siis see linn on emotsionaalselt lähedane, seal pinged justkui kaovad. Salzburgis möödusid meie tudengiaastad, seal oli minu esimene päris oma kodu. See oli minu suureks kasvamise linn. Praegu elab seal minu tütar. Berliiniga ei ole mul sellist tunnet tekkinud, kuigi ka seal on ilus kodu. Ka Tallinnaga ei ole mul sellist suhet, ehkki möödunud suvel olin seal mõne päeva ja avastasin linna uuesti, käisin Kalamajas, kus olen kasvanud. Vanalinn on nagu pildiraamat!
Sinu isa Harri Vasar oleks möödunud aastal saanud 90-aastaseks. Ta lahkus sinu elust kindlasti liiga vara selleks, et oleksite jõudnud tõsist juttu puhuda, seda enam, et käid nüüd maailmas lauljateed, nagu su isa toona Estonias. Oleks olnud paljust vestelda.
Isa suri tõesti liiga vara, ta ei näinud minu professionaaliks saamist. Mina nägin teda muidugi lapsena palju, ehkki ma ei kasvanud temaga koos. Vahetevahel käis ta mul lasteaias järel, läksime läbi vanalinna jala koju ja mäletan seda tunnet, kuidas inimesed meid jälgisid. Ilmselt oli ta ikka kuulus, või mulle tundus nii, sest olin uhke, et läksin oma isaga.
Meil jäi väga palju rääkimata. Kui olin pubekaeas, saime taas lähedasemaks. Kui õppisin esimesi kuid Grazi muusika- ja teatriülikoolis, tuli teade, et isa on haige ja aega pole enam palju. Siis ei olnud võimalust lennukisse istuda ja lihtsalt koju tulla. Sõitsin rongiga kaks ööpäeva. Jõudsin nii, et sain haiglas temaga rääkida, ta tundis mu veel ära. Tema surmapäev on siiani hinges. Olin üksinda Magdaleena haiglas, see oli esimene konkreetne kokkupuude surmaga. Olin hirmul, ei julgenud isegi ta juurde minna, vaatasin ukselt ja istusin koridoris. Läksin koju, sest ei suutnud seda taluda. Tunni aja pärast helistati, et ta suri. Mul on siiani paha tunne, et ma ei olnud lõpuni isa juures.
Kas oled olnud ka olukorras, kus sind nähti eelkõige Harri Vasara pojana?
Enne Austriasse elama asumist võrreldi mind tõesti kogu aeg isaga. Mul läks Eestis kõik ootamatult ruttu. Olin viiuldaja, siis, olles vaid paar aastat õppinud, tulid juba kontserdid lauljana. Ikka öeldi, et näen isa moodi välja, meil on sarnane tämber ja žestid. Tundsin, et oma tee leidmiseks pean Eestist ära minema.
Kui praegu keegi ütleb, et olen Harri poeg, võtan seda komplimendina, sest olen ennast leidnud. Loodan, et isa näeb, et ma olen andumuse ja armastusega elukutse juures, mis oli ka tema valik. Lavaline olek ja anne on kindlasti temalt. Tean, et ta oli mu üle väga uhke, ehkki ta ei väljendanud seda kunagi otse.
Kuna sa veetsid enne kooli suure osa ajast Estonia teatris ja olid kogu aeg muusikute seas, pole üllatav, et sinustki sai muusik. Ometi jõudsid sa alles 20ndates eluaastates äratundmiseni, et sinu ala on laulmine. Palju sa lapsepõlve muusikaavastustest mäletad?
Eks kõiges on süüdi Estonia teater, sest ma kasvasin seal “polgu pojana” üles. Ju ma olin korralik vaikne poiss, keda võis proovidesse kaasa võtta. Istusin alati baaripukil dirigendi ja esimese viiuli vahel ja kuulasin viiuli kõla. Ma olevat emale öelnud, et mul on vaja just viiulit õppida, sest see on maailma kõige ilusama kõlaga pill. Oleksin ma lapsena teadnud, et läheb väga kaua, enne kui viiulist päris kõla välja tuleb! Kui ma oma esimese viiuli kätte sain ja proovisin, tuli ainult koleda tooniga sahin. See oli tohutu pettumus. Alguses oli õhin suur ja ma harjutasin palju. Mingil hetkel muutus see koormaks ja kohustuseks. Mu käed kasvasid väga suureks, ei mahtunud enam viiulile. Muide, kõik kostüümikunstnikud, kes mult nüüd mõõte võtavad, mõõdavad ikka üle, kuna nad ei usu, et mul on nii pikad käed ja suured kämblad.
Minu viiuliõpetaja Aino Riikjärv oli masenduses, soovitas kontrabassi. Valisin vioola. Olin Maris Ufferti vioolaklassis. Mängisin ka Tallinna Noorte Kammerorkestris, meil oli väga palju kontserte, käisime Toomas Kapteniga välismaal, võitsime konkursse ja ma isegi teenisin sellega veidi raha. Samas tekkis kahtlus, kas see ikka on töö, mida soovin kogu elu teha.
Võime iseseisvalt harjutada ja asju mitte pooleli jätta annab eluks oskused, mida läheb vaja sõltumata ametist ja elukohast. Meenuta mõnda olukorda, mil sa tõeliselt ennast ületasid.
Muusikakeskkooli lõpueksami kava harjutamine nõudis palju keskendumist. Minu ja Bachi suhe lõppes ootamatult põlveoperatsiooniga ja see meenutab tänaseni, milline võimas jõud ja hakkamasaamise tahe minu sees on. Olin üksinda Lasnamäe kodus, mängisin vioolale kohendatud Bachi tšellosüiti. Üks koht ei tulnud välja, vihastasin enda peale nii tohutult, et põrutasin jalaga vastu maad ja jalg läks põlvest välja. Uskumatu valu oli! Istusin maha, mõtlesin, mis edasi. Sulgesin silmad, võtsin jala ja panin jõuga tagasi. Tänu isetegevusele murdsin muidugi põlves katki peaaegu kõik, mida murda sai. Hiljem arst haiglas ütles, et patsiendile tehakse sellisteks toiminguteks narkoos.
Muusikakeskkooli ajal jõudsid sa tegelda ka võistlustantsu ja koorilauluga, jõudsid telesse ja filmi. Tundub, et iga su tund oli planeeritud.
Minu päevad olid tõesti tihedad, kuid ainult enda soovist, keegi ei sundinud. Võistlustantsu tahtsin väga ise minna. Õppisin Taela tantsukoolis viiendast eluaastast peale peaaegu keskkooli lõpuni. Olin mitu korda Tallinna meister nii standard- kui ka Ladina-Ameerika tantsudes.
Osalesin lapsena Ülo Vinteri “Suvitajate” muusikalis, mille lavastas Sulev Nõmmik. Nõmmik teadis mind sünnist saadik ja tahtis mind lavale. Järgnes film “Siin me oleme”. Selline tempo tundus loomulik.
Hiljem laulsin ka muusikakeskkooli kammerkooris. Siiski tundsin lauldes ebamugavust, pidin end tagasi hoidma, sest öeldi, et ma kostan välja ja et mul on imelik vibraato. Eks juba see näitas, et mul oli looduse poolt teistmoodi hääl kui teistel.
Orkestris mängides tekkis vajadus ka midagi muud teha. Kuna olin teatris üles kasvanud, kujunes salasooviks õppida lavakunsti. Sel aastal, kui lõpetasin keskkooli, lavakunsti kursust ei võetud. Kuna toona alternatiivi polnud – kas sõjaväkke või kõrgkooli –, siis läksin muusikaakadeemiasse vioolat õppima.
Kuidas siiski jõudsid laulmiseni?
Kodus vahetevahel ümisesin, ilmselt mitte väga teadlikult ja ema [pikaaegne Estonia teatri kontsertmeister Ülla Millistfer. Toim.] kuulis. Isegi minu viiuliõpetaja Aino Riikjärv küsis, kas ma laulmisele pole mõelnud. Minu enda jaoks tuli otsus ikkagi ootamatult, ehkki ema sõbrad olid ju lauljad, minu ümber oligi vaid laul. Mingil hetkel lepiti peresõbra Väino Puuraga kokku, et ta kuulab mu üle. Väino soovitas minna muusikaakadeemiasse. Ta aitas mul ka valmistuda, oli mu päris esimene lauluõpetaja. Akadeemias laulsin ette ja mind võeti kohe teisele kursusele õpetaja Ivo Kuuse klassi. Algul ma ei suutnud otsustada, õppisin paar aastat paralleelselt nii laulmist kui vioolat, kuni läks väga raskeks.
Keelpillimängijal on enamasti väga hea kuulmine. Kas tundsid, et vioolaõpingud andsid sulle laulmist õppides eelise?
Kui hakkasin paralleelselt ka laulmisega tegelema, oli tihti nii, et kui olin vioolat harjutanud, oli ka hääl väsinud. Samas juhtis minu vioolaõpetaja Maris Uffert tähelepanu sellele, et võiksin püüda neid kahte tegevust ühendada. Keelpilliõpilastele öeldakse sageli, et peab mängima nii nagu laulaks, tunnetama tooni ette, korrastama hingamist. Laulmises on vastupidi, peab mõtlema, et laulan nagu mängiksin poognaga näiteks tšellot. Minu vioolamäng muutus tunduvalt paremaks, kui hakkasin laulma. Hingamisega tegelemine andis vioolamägule sügavuse. Kuna Maris Uffert oli ooperiorkestri muusik, ütles ta tihti, et vioolamängu puhul on hingamine sama mis laulmises, hingad, et valmistada fraasi ette. Just tema avas mulle märkamatult tee laulmise juurde. Maris oli alati ka minu kontsertidel kohal, ta on mul meeles väga sooja inimesena.
Milisena mäletad oma lavadebüüti?
Neid on justkui kaks. Kuueaastaselt Ülo Vinteri–Sulev Nõmmiku “Suvitajad” Estonias ja 1994. aastal Bernsteini “West Side Story” Tallinna linnahallis. Kehastasin Bernardot, mis ei olnud suur lauluroll. Pidin rohkem tantsima, kaklema ja lõpuks ka tapetud saama. See oli siiski esimene suur lavakogemus.
Mäletan, et isa käis ka proove vaatamas. Helgi Sallo oli näitejuht. Helgi ja isa olid ju Maria ja Tonyna omal ajal “West Side Story” kuumim paar. See oli erutav tunne, kui teadsin, et Helgi ja isa on mõlemad saalis. Isa ei öelnud midagi. Helgi aga ütles, et ta vaatas mind, kas olen ikka lavale sündinud poiss või mitte, ja tunnistas, et tema meelest olen küll. Armastan Helgit väga, ta on laval erakordne, nii aus ja elav.
Veetsid lapsepõlve Estonias, tunned ilmselt teatrimaja iga peidupaika, kuid professionaalse lauljana olid esimest korda rahvusooperi laval 2014. aastal Wagneri “Tannhäuseris” Wolframi rollis. Ovatsioonid ei tahtnud lõppeda, kuulajate silmis olid liigutuspisarad. Millest sa toona mõtlesid?
Lapsena kõndisin viiul käes Estoniasse ema juurde tööle, vahel toimusid viiulitunnid Estonias mõnes proovisaalis. Kui ema minuga harjutas, siis ikka teatrimajas. Ka tunnid Väino Puuraga toimusid teatris. “West Side Story” tantsuproovid Mait Aguga tõid samuti ooperimajja. Estonia oli minu elus kui punane niit Austriasse minekuni. Siis tuli sügav, pikk ja kummalisel kombel haiget tegev auk. Märkasin, et nüüd ma olengi lõplikult ära, et ma ei olegi päriselt enam Eestis. Keegi mind Eestis ei tea, ise ma ennast pakkuda ei oska, ja mõtlesin, kas kunagi üldse tuleb võimalus Estonia laval laulda. See polnud haletsus, vaid tõdemus.
Mäletan, et “Tannhäuseris” olin väga närvis, sest ümberringi olid oma inimesed, kes teadsid mind lapsest peale või kooliajast. Kui tulin sooloaplausiks lava ette, jahmatas tormiline vastuvõtt, lõppematu aplaus, trambiti jalgu, lava taga tervitati mind sellise liigutava soojusega, mida ma polnud vist kunagi kogenud. Sain aru, et olen tagasi.
Olid üks esimesi eesti noori muusikuid, kes läks välismaale õppima, siis juba kindla teadmisega, et pühendud ooperilaulule. Said Mozarteumi sisse, ehkki su laulualane ettevalmistus Eestis jäi lühiajaliseks. Millised olid su algusaastad Salzburgis?
Minu lauluõpingud Eestis kestsid ehk kolm-neli aastat. Seda on ilmselgelt liiga vähe. Tagantjärele mõtlen, et on väga hea, et hakkasin alles 22-aastasena laulma. Tean, et tegin lahkumisega väga haiget oma lauluõpetajale Ivo Kuusele, aga tundsin, et pean minema. Mitte et siin oleks olnud halvasti, lihtsalt usaldasin sisetunnet. Tegin sisseastumiseksamid mitmesse ülikooli ja mind võeti kõigisse vastu. See näitas, et mingi asi pidi minus õigesti olema. Salzburgis päästis mind vaid minu anne. Mozarteumi ooperistuudios sain kaks aastat kõige suuremat, suhteliselt erandlikku stipendiumi. Tookordne ooperistuudio lavastaja Robert Planzl toetas mind väga. Sain juba kooli lavastustes teha koos orkestriga kõiki Mozarti bassbaritoni ja baritoni partiisid. Lõpetasin Mozarteumi Bernhard Paumgartneri medaliga. See tiivustas. Pärast Mozarteumi tuli Linz. Ka toonane Linzi ooperi intendant nägi minus midagi, sest temagi toetas mind. Iga hooaja lõpus pidin tema juurde minema nimekirjaga, mida ma soovin laulda.
Oled olnud vabakutseline ja kuulunud Hamburgi Riigiooperi koosseisu. Nüüd oled taas vabakutseline. Kuna ooperilaul pole kella kaheksast viieni töö, on pikaajaliste plaanide seadmine keerukas pusle. Kuidas sina sellega aegade jooksul toime oled tulnud?
Kui satud noore andena suurde ooperimajja, alustad ikkagi “Teile on kiri” tüüpi rollidega. Mul läks õnnelikult, käisin agentuurides ette laulmas ja mind võeti vastu korraga kuude-seitsmesse agentuuri. Samas oli see suur koorem, tuli teha palju ettelaulmisi. Ma ei salli neid tänaseni.
Arvan ka, et olen oma võimeid alati üsna objektiivselt hinnanud). Mõne agentuuriga tekkisidki erimeelsused, sest sain pakkumisi, mis sisaldasid kohustuslikuna rolle, mis ei olnud minu häälele head. Kui olen lüüriline bassbariton, siis öeldakse, et võin laulda Papagenot ja Oneginit, aga pean laulma ka Verdit. Miks ma pean end kohe kolmekümneselt ära tapma? Võin laulda rolle, kus ma olen tugev ega tee endale haiget. Muidugi peab kusagilt alustama, aga miks Verdiga!
Siis tuli Linzi ettelaulmine. Seal ma ei käinud isegi agentuuri kaudu, vaid kuulsin, et nad otsivad baritoni. Helistasin, läksin ette laulma otse rongijaamast, mingit pinget ei olnud. Sain pakkumise. Tulid suured rollid, igal hooajal uued. Noorele lauljale oli see tõeline kool, sest ooperimaja on väga heal tasemel, Bruckneri orkester, Russell Davies peadirigent. Sain kõike proovida, paari aastaga kujunesin endale märkamatult publiku lemmikuks.
Linzi ajal hakkas tulema rahvusvahelisi pakkumisi ja ma otsustasin proovida vabakutselisena. Nautisin võimalusi, kuid isikliku elu tunnetus kadus. Esimestel hooaegadel oli mul tegemisi üheksas erinevas linnas, mist tähendas kulgemist vaid rollist rolli. Ühel päeval märkasin, et ma enam ei tea, kuhu ma kuulun. Inimesed kadusid, olin täiesti üksi.
Nõustusin Hamburgi Riigiooperi lepinguga kompromissist. Sealse ooperiteatri peadirigendil Simone Youngil tekkis minuga üha uusi ideid. Ehkki mul olid kaheks aastaks teiste ooperimajadega lepingud juba sõlmitud, korraldati Hamburgis nii, et ma ei pidanud millestki loobuma.
Tunnistan, et pidin esimesel hooajal Hamburgis hulluma, sest mulle anti ainult peaosi ja mul olid peaosad suurtes ooperimajades ka mujal – kokku vist kümme suurt rolli, neist pooled debüüdid. Mäletan, et Onegini pidin Hamburgis selgeks saama kümne päevaga.
Siis astus vahele su agentuur Hilbert Artists Management, kellele oled juba pikka aega truu olnud?
Agentuur soovis, et ma Hamburgist ära tuleksin, sest palju häid pakkumisi läks kaduma. Samas tundsin Hamburgis, et ma kuulusin kuskile. Olin Hamburgi Riigiooperi esibariton, nagu Simone Young alati ütles, ehkki ma ise seal sees olles seda ei tajunud. Töömaht oli toona jube, sest ma laulsin samal ajal mujal ka. Nagu paralleelelud.
Vaadates seda kõike nüüd, poolteist aastat hiljem, saan öelda, et vabakutselisus oli õige valik. Ma tunnen, et minu agentuur on mu selja taga tugevamalt kui kunagi varem. Loomulikult on ka ebakindlust, sest kui ma olen haige, siis olen haige ja palka keegi ei maksa. Olen elus vist üldse kolm etendust ära jätnud. Olen ka 41-kraadise palavikuga “Così fan tutte’t” teinud, neerukivivaevustega Zürichis “Ninas” mänginud, Royal Festival Hallis halvavate seljavaludega oma lemmikut “Vangi” laulnud, mida juhatas Esa-Pekka Salonen.
Räägime Luigi Dallapiccola “Vangist”, mida pole Eestis kunagi lavastatud. Oled öelnud, et kui keegi seda Eestis teeks, oleksid valmis kõik plaanid ümber vaatama ja laulma tulema. Mul õnnestus näha La Fura dels Bausi kompanii “Vangi” sinuga peaosas. Tunnistan, et see on olnud üks ängistavaim teos, mida olen näinud-kuulnud. Valu, mida publik kogeb muusika kaudu ja vangi tegelaskuju muutub peaaegu tajutavalt füüsiliseks.
Olen “Vangi” teinud vähemalt viies-kuues erinevas produktsioonis ja see on mulle omaks saanud. Ilmselt on mu hingeelu mingi kiiksuga. Olen kuulnud, et mu isa oli ka väga tundlik, tal oli suur maailmavalu, mida on vist ka minu sees ehmatavalt suures koguses.
Vangi roll on minu jaoks nagu ventiil. Prooviperioodid olid samuti väga rasked, sest kõik toimib vaid siis, kui olen üdini aus. Lähen lavale ja peangi võtma ennast paljaks, nii otseselt kui ka hingeliselt. Olen väga häbelik, aga selles lavastuses suutsin seda teha. See on tohutu eneseületamine, kummaline alandus mitte selle sõna pealiskaudses igapäevatähenduses. Mäletan, et mul pisarad voolasid. See näitas, et kui on õige tunne ja ma julgen laval hinge avada, ei saa see vale olla. Olen “Vangi” teinud mitme lavastajaga, igaühel on olnud veidi erinev vaade, aga iga kord on see põnev. Proov on raske, olen kuus kuni kaheksa tundi teatris selle rolliga, lähen koju ja ta on ikka mu sees alles.
Samas pead jälgima, et töö sind katki ei teeks.
Enamik rolle on sellised, et neist on lihtne end lahus hoida. Minu jaoks peab heas rollis olema siiski midagi sügavamat. Olen vaikselt võtnud suuna Wagneri poole, näiteks “Tannhäuseri” Wolframis on palju valu. Aprillis tuleb Berliinis “Parsifal”, kus kehastan Amfortast, kes igatseb surma, sest maailmavalu on nii suur. Vang on nii füüsiliselt kui ka vaimselt piinatud. Seal ei ole ruumi lihtsalt olla. Ooperiliteratuuris on palju põnevaid rolle, aga “Vang” on nagu psühho-thriller. Britteni “Billy Buddil”, kus olin nimiosas, on sarnane lõpp ja seda saatis samuti suur edu.
Samas võin olla suur kloun. Näiteks Hamburgi Riigiooperis läks Mozarti “Võluflööt” juba 30. hooaega, mina mängisin Papagenot viis aastat. Kiideti, et sellist Papagenot ei ole enne laval nähtud, et ma olen sündinud Papageno. Tegin laval tõesti kõike, mis pähe tuli. Naudin koomilisi osi, kuid kõik mu suured rollid on psühholoogiliselt keerulised. Näiteks “Armujoogis” Belcore või “Carmenis” Escamillo – olen neid palju laulnud, aga see ei puuduta mind. Onegin on muidu arrogantne ülbik, aga kui oled Puškinit lugenud, mõistad, et ta on palju haiget saanud noor inimene. Tatjana ja Onegini lõpustseen on ooperi kõrghetk, see on üdini aus.
Oled töötanud koos paljude tipplavastajatega. Saaksime pika väärika nimekirja. Palun kirjelda mõnda meeldejäävat koostööd.
Kindlasti Hamburgis tehtud Leoš Janáčeki “Kaval rebane”, mille lavastas Johannes Erath. Kui kuulasin muusikat, ei olnud ma kindel, et süttin. Tuli lavastaja. Ta teadis, et jahimehe rolli on valitud noor mees ehk mina, kuigi lavastuses peaks jahimees olema vana. Tekkis kontseptsioon, mille järgi vana mees suri, kuigi libretos seda polnud. Lavastaja tunnetas mind nii, et ta pidi sisu minu järgi muutma. Ta pani mind noore poisina lavale ja õhtu lõpuks olin vana mees. Pidin olema võimeline kehaliselt ülikiiresti muutuma. Välimusega on lihtne, kuid kehaga on keeruline. Esialgu tundus, et rollis pole väga palju sügavust, aga lavastaja ja minu koostöös see äkki tekkis.
Nautisin väga Peter Steiniga tehtud “Vangi” Hollandi ooperi ja La Scala ühisproduktsioonis Amsterdamis ning Šostakovitši “Nina” Zürichi ooperis. Stein on kindla visiooniga, oskab arusaadavalt selgitada, kuhu soovib jõuda. Prooviperioodi õhkkond on alati väga loominguline. Kuna Stein tuleb draama poolelt, siis märkab ta tihti nüansse, mida ooperilavastaja ei pruugi näha. Ta lavastab mõtet, lähtub lausest ja muusikast. Suure plussi annab seegi, et ta draamalavastajana loeb partituuri.
Möödunud kevadel tegid Aribert Reimanni “Leari” Opéra National de Paris’s, kus oli lavastajaks skandaalse mainega Calixto Bieito. Milliseks kujunes teie koostöö?
Kõik ümber tundsid kaasa, et kindlasti tuleb lavastus, kus ma pean tegema rõvedusi. Bieito rääkis rollist, nägi ja kuulas, mida ma teen, ning sattus äkki suurde siirasse vaimustusse. Krahv Gloucester, keda kehastasin, on vanem härrasmees. Bieito ütles, et mulle pole vaja midagi juurde, kui vaadata mulle silma, on seal kõik olemas. Algul oligi mõte, et lähen meigita lavale, sest see on nii usutav. Lõpuks tehti juuksed siiski halliks.
Ka “Lear” on väga intensiivne ja aus asi. Mulle meeldib, kui lavastaja mõtleb välja midagi, mida tükis pole ja suudab seda põhjendada nii, et ma tõesti mõistan. See inspireerib. Kui tunnen, et asjad on külge poogitud, siis minu isiklikud “kardinad” lähevad kinni ja ongi kogu lugu.
Sinu töö tulemus sõltub oluliselt ka keskkonnast, kus lavastusi ette valmistad, meeskonnast, kelle hulka sa satud. Ole hea, too mõni näide saalidest ja teatritest, kus sa end hästi tunned.
Saalidele mõeldes on fantastiline akustika Napoli San Carlo ooperimajas, mis on ehitatud vanade akustikareeglite järgi ja toetab lauljat igas aspektis. Väga hea on laulda ka Barcelona Liceu’ ooperiteatris, Madridi Kuninglikus Ooperis. Uuematest saalidest on suurepärane Budapesti MüPa kontserdimaja, kus toimub Adam Fischeri kureeritud Wagneri festival. Adam Fischer on üks neist ooperidirigentidest, kellega tunnen end samal lainepikkusel, ja kuna ta kutsub mind tihti oma projektidesse, siis tundub, et ta usaldab ka minu musikaalsust. Budapesti Wagneri festival on üks sellistest, kus osaleja tunneb end tõesti nagu kodus – korraldajad peavad oluliseks, et saaksime maksimaalselt tööle keskenduda, muusikute tööd austatakse väga.
Milline sa kolleegina oled?
Keegi kunagi ütles, et kui ma olen produktsioonis sees, on meeleolu alati hea, et olen n-ö sunshine boy. Isegi “Vangi” proovide ajal suudan tuju üleval hoida. Proovis keskendun maksimaalselt, annan endast parima, aga vahepeal peab ventiili lahti laskma. Vahel on lavastajad üllatunud, et ma viskan tihti nalja, aga kui nad saavad aru, et nali ja iroonia on parim viis end korraks välja lülitada, tundub see loomulik. Olen lihtne kolleeg. Ma pole kunagi proovist ära läinud, mul on diivatsemist lausa füüsiliselt valus taluda.
Kuna laulad vaid A-klassi ooperimajades, siis on konkurentsiteema sulle kindlasti tuttav. Seda enam, et häid baritone on tõesti palju.
Konkurents on suur, aga ma ei mõtle sellele. Kõige rohkem tunnen seda siis, kui tean, et olen rollile kahe viimase kandidaadi seas ja mind ei valita. Siis ikka mõtlen, mille poolest on valituks osutunu parem. Olen õnnelik iga pakkumise üle, mis mu häälele sobib ja mis mind inimesena innustab. Näen seda võimalusena areneda. Siin on oluline agentuuri roll, ma ei pea ise praktiliste detailidega tegelema.
Lauljana pead end alati jälgima, häält ei saa mõneks ajaks lihtsalt välja lülitada. Kuidas sa oma häälega töötad? Minu jaoks ei lõpe töö häälega kunagi. Siinsamas maakodus õpin suvi läbi rolle, teen iga päev harjutusi. Mul on alati olnud juhendaja, n-ö vocal coach, kellega saan igal ajal kõiges nõu pidada. Hääl on keha osa, kõik kehaosad jäävad vanemaks, see on loomulik. Häälepaelad on ju vaid kaks musklikest. Paljud lauljad jätavad lauljakarjääri pooleli, sest organism muutub ja nad ei leia uut võtit, kuidas oma häält kasutada. Karjääri nimel tehakse hormoonikuure ja muud ravi. Ma pole kunagi nii mõelnud ega plaani kunagi niimoodi oma häälde sekkuda. Minu hääleliigi puhul on vanus ainult teretulnud, sest hääl muutub mehisemaks ja suuremaks, bassbaritonile on palju häid vanemate meeste rolle. Töötan ka klaverisaatjatega, kes aitavad rolle ette valmistada. Wagneri repertuaari puhul on vaja vaeva näha saksakeelse tekstiga, ehkki saksa keel on mu teine kodune keel. Wagneri keel on tohutult keerukas, selle mõttest aru saamine ja selle edasi andmine on kaelamurdev. Nii vajan ka keelejuhendajat.
Tore, et mainid keele nüansside olulisust oma töös. Ebapädev hääldus võib muidu kauni ooperi muuta talumatuks. Kui läksid 1994. aastal Austriasse, oli sul lisaks eesti keelele rahuldav vene keele oskus, aga see oli enam-vähem vast kõik?
Olin õppinud ka teisi keeli, kuid tõsi, itaalia keelega ei olnud hõisata, nagu ka saksa keelega. Laulmisel kasutatav saksa keel on ikka hoopis midagi muud kui tavakõne. See on omaette teadus, kinniseid ja lahtisi vokaale on palju, igal sõnal on oma varjund. Algusaastatel oli õudne, pidin iga osa lihtsalt tuupima. Nüüd tuleb vähemalt saksa keel õnneks iseenesestmõistetavalt, ehkki spetsialisti abi on alati vaja. Keeleoskuse saavutamine võttis aega kümme aastat, kuigi elan saksakeelses ruumis.
Lyoni “Vangi” produktsiooni puhul kirjutati, et mul on perfektne itaalia keel. See käib asjaga kaasas, sest ma ei saa minna puu-keelega lavale. “Kavalat rebast” laulsin tšehhi keeles. Keelejuhendajad on igas proovis, teevad märkusi, mõnikord on lehekülgede kaupa tähelepanekuid, ka saksa keele puhul. Mulle meeldib nii.
Sinu repertuaaris on ka hulk suurvorme. Mis on seal sellist, mida heal meelel ikka uuesti teha võtad? Kas on ka teoseid, mis ei ole veel sinuni jõudnud, kuid sa oled nüüd nendeks valmis?
Brahmsi “Saksa reekviem” sütitab alati, see sobib minu häälega väga. Samuti laulan heal meelel Fauré “Reekviemi”. Loodan, et kunagi õnnestub teha Mendelssohni oratooriume “Eliast” ja “Paulust”. Tunnen, et nüüd on hääl selleks valmis.
Mida toob aasta 2017?
Suvi jääb vahele, mis on kohutav, sest tahaks väga maakoju. Aprillis on festivalil “Berlin Festtage” Daniel Barenboimiga “Parsifal”, maikuus “Parsifal” Adam Fischeriga Budapestis, suvel olen Salzburgi festivalil, kus laulan enda jaoks kolmandas “Leari” lavastuses Krahv Gloucesteri osa. Aasta lõpupoole tuleb Alexander von Zemlinsky “Der Kreidekreis”, siis “Lear” Madridi Kuninglikus Ooperis. Pean tunnistama, et vabakutselisena on ajataju teistsugune, kuigi ma tegelikult tean, mis mind ees ootab.
Julgen öelda, et minu elus on praegu huvitav periood, on ootus, mis suunas hääl areneb. See annab ka sihi, milliseid rolle saab tulevikus mängida.
Kuigi oled Eestis harva, on kindlasti muusikuid, kelle tegemisi jälgid ja kellele pöialt hoiad.
Ma tunnistan, et ma ei ole väga kursis eesti lauljatega, aga tänu sellele, et tegin kaasa “Tannhäuseris”, nägin lähemalt Heli Veskuse tegemisi. Temale elan kindlasti kaasa. Julgen arvata, et kui Heli oleks omal ajal mujale elama-õppima läinud, siis ta oleks ka praegu kuskil mujal. Ta on vist sama tüüpi nagu mina, sihikindel ja tahtejõuline. Talle on hääle areng kogu aeg tähtis olnud, ta püüab areneda, pidev töö iseendaga ei lõpe. Ta on inspireeriv.