Eesti regilaul muudab tasapisi oma nägu. Uued lauluemad elavad kyll maal, kuid neil on muusikalised teaduskraadid, nad käivad arhiivides ja konsulteerivad murdetundjatega. Aga seda ikka laulu puhtuse nimel. Celia Roose on Meelika Hainsoo õpetaja ja sõber. Nad on oluline osa meie rahvamuusika kogukonnast. Yhtaegu esitajad, mõtestajad ja elavad näited sellest, milline on vanade laulude side lauliku saatuse, pereelu ja talukohtadega. Nende häälematerjalis on yhiseid kiude. Nende plaatide lood on kallakult lõunapoolsed, dominandiga Võrumaal. Paljud regilaulu tekstid ja viisid võimaldavad une ja ärkvelolu seoste vaagimist, mis tundub mõlemale hästi sobivat. Yksikuid puutepunkte leiab ka paari loo produktsioonis – drone’i ja pikaldaste helide asetamine aeglaste viiside taustale, kajad ja vaevu kuuldavad yminad. Kuid tekkivad tervikud on yksjagu erinevad.
Celia Roose materjali puhul on tunda pikkamööda kogunemist. Selle plaadi palett on rikas. Ruumi on nii hoogsale “kaaskõllõmisele”, eepikale ja originaalitruule esitusele (“Unõst ilmsis”) kui ka paljude meloodiate loovale põimimisele (“Sõnakera”). Hääl antakse nii itkulisele eraldatusele (“Ku ytsindä”), võrumaalise myndiga koorilaulule (“Joodikulõ”) kui ka võluvalt libisevate silpidega loodud kergusele (“Õnnõ kotus”). Meditatiivne, Robert Jürjendali sigurrosliku kumina ette tekkiv “Esihindä hind” on kaheksa ja poole minuti pikkune sisemine tasakaalupunkt. Meloodia naaseb teises helistikus ja vaevu kuuldava kooriga. Sekka löövad ka lambad. Teisal lähevad täkkesse linnuhääled, sest peale folkloorse tähenduse on tsirgupere sadu aastaid olnud regilaulude kuulaja ja kaasalooja. “Kunnõ kodo” taust ja tekst tekitavad syytutest konnakrooksudest hoolimata hyva rõske kõheduse. Mõni trummisoolo või looper’irefrään võinuks ehk ka olemata olla, aga kogu asi on võimas. Sisulisem syveneja saab minna teksti tasandile, lugeda sõnaseletusi, uurida motiivide liitumist ning kuulata laulikule kodusemana tundunud murraku eripärasid. Lugude vahel kasutatud arhiivisalvestused viitavad nii endistele lauluemadele kui ka sellele, et plaat on osa Roose doktoriõpingutest Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Oleks rohkem sellist loovat haridust!
Meelika Hainsoo ja Mirjam Tally on teinud koostööd juba Tally esimesel CDl (2003), kus leidus kordumatu “Iha ongi õis”. Tally kui tänapäeva helilooja muusikalised horisondid on olnud pidevas liikumises. Tema sülearvutist väljub sihipäraselt ruumiline, meloodiliselt määratlemata, kuid täpne elektronhelide jõgi, mis mängib kuulmislävega ja mida kõrv iga kord natuke erinevalt kodeerib. Hainsoo on pärast ansambli Vägilased laialiminekut rohkem oma lastele laulnud. Selles võib tihti olla enam inimlikku tõde ja kogemust kui iga hinna eest lavalolekus. Tundub, et Meelika jaoks on praegu tagasituleku aeg yksjagu rahvusvahelisemaks ja tehnoloogilisemaks muutunud folgimaastikule. Lepaseree ekstravertse ja tundelise plaadiga tõestas ta oma kestvat tugevust uuema rahvalaulu, laulumängude ja liikuvate meloodiate alal. Regilaul, see rida-realt joonistamine on olnud ta introvertsem pool, mis bändides päriselt ei avaldunud. Valitud tekstide taga võib olla aimusi, sisesõlmi, naasmisi, otsinguid ja ennustusi, mille vallaseletamine, nagu unenägude puhul ikka, on väga isiklik. Ehk sobiks sõnapaar “mytoloogiline eneseleidmine”? Nimipala “Unejõgi”, kalast tydruku tekkimise lugu, on juba tekstina väga võluv. Selle õhuline kõla annabki kätte suuna. Laulmise toon on ilus, elamuslik. Mõne loo puhul tunneb mu aeglane veri, et värsse skandeeritakse natuke liiga kiiresti. Aga tempo ongi väga personaalne, seest tulnud intuitiivne valik, minevikku peegelduv tänapäev. Teisal muutub käbedus REM-une intensiivsuseks, kuuleb joigude kajasid ja helgeid reverbe. Kõlab saladuslik, öine, naiselik, kajadega ilmadevaheline muusika, sugri cold wave, mis võinuks saata näiteks seriaali “Süvahavva” Toonela jõe stseene.