Võtsin pealkirjaks John Drydeni read Newburgh Hamiltoni libretost Georg Friedrich Händeli ühele tuntumale, 1736. aastal valminud teosele “Aleksandri pidu ehk muusika vägi”. Need read kõlasid XXIV Haapsalu vanamuusikafestivali lõppkontserdil 10. juulil Haapsalu toomkirikus, kuid festivali kunstiline juht Toomas Siitan on seda mõtet kuulajateni toonud varemgi kahel korral – 2001. ja 2012. aastal. Ilmselgelt on Siitan inspireeritud nii Händeli muusikast kui ka teksti sõnumist. “Muusika kehastab kogu universumi ideed ja korda ning ühtlasi inimest kõigi tema tunnete ja kirgedega,” kirjutab Siitan kavaraamatus. Haapsalu vanamuusikafestivali kohal tundub kõrguvat kaunis mõte: püüd anda kohati ehk pealiskaudsuse ja meelelahutuse kantsi kiskuvale kontserdielule tagasi võimalus mõtestada muusikat mitmetasandiliselt, lisaks rõõmsale ühisolemisele mõelda, millest heliloojad oma teoseid kirjutades on lähtunud. On seal ju palju seisukohti inimloomuse, ajaloo, kultuuri kohta, mis meid ka tänapäeval puudutab. Ja mis peamine, anda muusikale tagasi kohati kaduma minev sügav, inimest mitmeti puudutav tähendus.
Festival, mis on püsinud üle 23 aasta, annab põhjust mõtiskleda, milline on selle kese ja tähtsus Haapsalu linnale ja Eesti muusikaelule laiemalt. Festivale ja festivalikesi on Eestis palju ja tekib õnneks üha juurde. Festivali, sealjuures ka klassikalisele muusikale pühendatud kavaga suvist kontserdisarja vajab kindlasti iga omavalitsus. Ühelt poolt loob see kohalikele elanikele võimaluse osaleda aktiivselt kontserdielus ja lasta sel harjumusel süveneda. Teisalt tähendab see Eesti vähestele barokkmuusikutele võimalust anda omandatud kavaga rohkem kui üks (tavaliselt) Tallinnas toimuv kontsert. Kohalikule omavalitsusele tagab see kindlasti ka külaliste juurdekasvu ja ehkki vanamuusikafestival ei kutsu veel Haapsallu rahvamasse, hoiavad varajase muusika huvilised festivalikaval alati teraselt silma peal. Kui ühes ajaloolises linnas on XIII sajandist pärit piiskopilinnus ja toomkirik, siis ongi see varajase muusika festivaliks justkui loodud.
Iga festival on oma kunstilise juhi nägu ja kuna Haapsalu vanamuusikafestivali veab EMTA professor Toomas Siitan, on selge, et festivali kontseptsioon on filosoofiliselt mõtestatud, põhineb lisaks esteetilisele naudingule ka analüüsil ja võimaldab intellektuaalsemat lähenemist. Festivali sõnum kandub publikuni ehtbaroklikult maailma vaadeldes, süüvides tekstiraamatusse, mis valdavalt laotub kuulaja ette mitmekeelses versioonis. Mõtiskelu muusika olemuse üle tundub olevat õieti veel kõige olulisem aspekt, selle toimimise eeldus ongi kõrge sisulise kvaliteediga kavad ning nende esitamiseks haritud ja meisterlikud interpreedid.
Üks selline intelligentselt koostatud kavaga kontsert anti 8. juulil Haapsalu väga meeldiva akustikaga Jaani kirikus. Varajase muusika stuudiot Cantores Vagantes esindas sel korral duo Reet Sukk plokkflöödid ja Reinut Tepp klavessiinil. Eesti muusikahuvilisele ei pea neid kaht muusikut tutvustama, viimatised põhjalikud analüüsid nende tegevuse kohta on trükimeedias ilmunud silmapaistavalt õnnestunud plaadistuse “Muusika Põhjalast” järel. Etteruttavalt mainin, et otsapidi haakuvad selle kontserdiga stuudio ettevõtmised ka festivali järel, mil vaid paar nädalat hiljem saabus Eestisse esinema ja meistrikursust andma plokkflöödimängija Heiko ter Schegget Hollandist. Koos Reinut Tepiga andis ter Schegget hinnalise pärliga võrreldava kontserdi Tallinnas Antoniuse kabelis, kavas Corelli, Hotteterre, Montéclair, Dieupart. Haapsalu kontserdil esitasid Reet Sukk ja Reinut Tepp väga huvitava ülesehitusega kava, mis võimaldas jälgida Bachi ja tema poegade loomingu kaudu muusika arengut XVIII sajandil.
Kontserdi juhatas sisse Johann Sebastian Bachi 2. orelisonaat c-moll (1730) ja seejärel kõlas Johann Christoph Friedrich Bachi 50 aastat hiljem valminud sonaat F-duur. Reet Sukk esitas teoseid erinevatel plokkflöötidel, lähtudes konkreetsest ajastust ja mängutehnilistest keerukustest, mille kohta ta teoste vahel lahkesti teaved jagas. Hästi läbi mõeldud kavas andsid teosed üksteisele hingamisruumi ja moodustasid põneva ajaloolise kaare. Kuulsime Carl Philipp Emmanuel Bachi üht mahedama kõlapildiga sonaati D-duur ja kirkalt jäi meelde Bachi lemmikpoja Johann Christian Bachi helge ja vaimukas sonaat A-duur, milles võis nautida virtuoosset klavessiinipartiid koos plokkflöödi lüüriliste fraasidega. Selle teose esitusega meenutasid muusikud Londoni-Bachi ilmselget mõju Mozarti loomingule ja nende innustavat kohtumist Londonis. Kontserdi lõpetas Johann Sebastian Bachi virtuoossete partiidega 5. orelisonaat C-duur plokkflöödi ja klavessiini seades. Jaani kiriku akustika on väiksemale kammerkoosseisule äärmiselt sobiv. Kuuldavasti on muusikutel kavas jätkata koostööd ka duona, loodetavasti saab juba sügishooajal kuulata veel ühte muusikaloost ja mängurõõmust kantud nauditavat kava.
Haapsalu vanamuusikafestivalile on olnud alati kutsutud võimsaid kollektiive mujalt Euroopast. Võib ainult ette kujutada, milliseid muusikuid saaksime kuulata Haapsalus siis, kui festivali ei kammitseks eelarve takistavad piirid. Siiani meenutan The Tallis Scholarise kontserti 2013. aasta mahedas suves. Tänavu esitleti prantsuse barokkmuusikat. Prantsuse barokkmuusika maailm on viimase paari aastakümnega puhkenud õide, kui meenutada Versailles’ barokkmuusikakeskuse tegevust, samuti konverentse, rohkeid festivale ja ooperietendusi ning mitmekesist ansamblite ja orkestrite valikut. Selle värvikireva maailmaga oleme tänavu Eestis kokku puutunud isegi mitmel korral, kui meenutada klavessiinifestivalil särava soolokontserdi andnud Jean Rondeau’d. Haapsalu festivalile saabus Jérôme Correas’ 2001. aastal asutatud ansambel Les Paladins, mis on oma nime saanud Jean-Philippe Rameau ooperi järgi. Ansambli koosseis on vahelduv, näiteks tehakse tihedat koostööd nimeka laulja Sandrine Piau’ga, aga seekord laulsid sopranid Valérie Gabail ja Françoise Masset. Les Paladins pakkus Haapsalus huvitava kava, mille keskmes oli Marc-Antoine Charpentier’ mõneti vähem tuntud teos “Quatuor Anni tempestates” (“Neli aastaaega”). 1865. aastal tsistertslastest õdedele loodud teose aluseks on piibli “Ülemlaulu” ladinakeelne tekst. Charpentier on teksti sõnumi edasi andnud teatraalselt, kujundi- ja kaunistusterohkelt. Teos kestab umbes 40 minutit ega annaks üksi täispika kontserdi mõõtu välja. Plaadistamisel on sellele tavaliselt lisatud veel mõni Charpentier’ vokaalteos. Õnneks Les Paladins seda teed ei läinud, sest muidu poleks kuulajatel olnud võimalik nautida nõtkelt ja tundlikult musitseeriva itaalia päritolu Silvia de Maria viola da gamba mängu. Virtuoosset ja lopsakat vokaalmuusikat tasakaalustasid Marin Marais’ ja Jean-Henry D’Anglebert’i instrumentaalteosed. Correas lisas omalt poolt leidlikult klavessiini ja portatiivoreli tämbreid. Teda iseloomustas ansamblit initsieeriv ja kooshoidev, seejuures piisavalt ekspressiivne ja musikaalne musitseerimislaad. Kogu ansambel musitseeris väga avatult ja kaasahaaravalt. Võimalik, et ka sellele kontserdile oleks paremaks akustiliseks keskkonnaks just vokaali mõttes olnud Jaani kirik.
Kuigi ma nautisin ansambli Les Paladins ja eesti duo Reet Sukk-Reinut Tepp kontserte, tundub mulle siiski, et XXIV Haapsalu vanamuusikafestivali jääb märkima Haapsalu festivali barokkorkestri tulek Eesti muusikaellu. Iseenesest ei ole festivaliorkestri teke midagi ootamatut, ka Haapsalus on läbi aastakümnete osalenud vanamuusikafestivaliga seonduvad kollektiivid. Seekord oli tegemist siiski põhimõttelise kvaliteedimuutusega. Hea oli kontserdil olla, Händeli šedöövreid kuulates ei pidanud kompenseerivalt juurde mõtlema.
Tõenäoliselt on selle poole aastaid püüeldud, kuid orkestri peavad siiski moodustama mängijad ja tõenäoliselt siiani puudus kriitiline arv professionaalseid barokkmuusikuid. Orkestri kontsertmeister ja koosseisu kokkupanija on EMTAs varajase muusika õppejõuna töötav Meelis Orgse. Orkestris mängisid mitmed nimekad Eesti muusikud (õnneks oli kavaraamatus orkestri koosseis täiel määral üles loetud), kui kedagi veel esile tuua, siis tšellist Villu Vihermäe emotsionaalset musitseerimist. Loodetavasti annab orkestri tulek noortele indu astuda varajase muusika teele ja orkestergi saab nii vajalikku täiendust. Soovin uuele kooslusele ka riigi toetust, mille najal areneda millekski festivaliorkestrist püsivamaks, andes kuulajatele võimaluse uuteks muusikaelamusteks ja intepreetidele eneseväljenduseks.
Seekord kõlas Haapsalu festivali barokkorkestrilt kaks Georg Friedrich Händeli ülistusteost muusikale, “Aleksandri pidu” ja “Ood Püha Cecilia päevaks”, mis moodustasid ajaloolise järjepidevuse huvides traditsioonilised kolm tundi kestva muusikaõhtu ja taaselustasid hetke 1739. aastast. Kaasatud olid väga professionaalsed solistid. Sopran Maria Valdmaa oli esituslaadi poolest täiuslik. Üsnagi oodatult jäid eriti meelde Händeli “War, he sung is toil and trouble” (“Sõda, laulis ta, on vaev ja mure”) ja “Thais led the way” (“Thais juhatamas teed”). Neist esimest on mõnikord esitanud ka meeshääl, kuid eelistan seda kuulata säravalt sopranilt dialoogis keelpillide virtuoosse partiiga, mille eriline tunnetushetk saabub tekstireaga “mõtle järele, ta väärt on ka su rõõmustust”, mil enne kui pärast sädelevaid passaaže mänginud keelpillidki peatuvad mõtlikult, rõhutades teose sõnumit. Kuna Valdmaa musitseerimine on olnud ühtlaselt kõrgel tasemel juba paar aastat, siis tema vokaalikäsitlus mind ei üllatanud, küll tuleks talle Eestis pakkuda rohkem võimalusi üles astuda, muidu on taas tegemist interpreediga, kes veedab põhilise osa oma muusikuteest välismaal.
Samamoodi tipptasemel esines Stuttgardis sündinud tenor Hans Jörg Mammel. Teadliku ja mõtleva muusikuna parimaid Händeli-esituse traditsioone esindades musitseeris ta täpse fraseerimise, nakatava energia ja selge diktsiooniga. Hääletämbri poolest on Mammel just see, keda ootad esitama Händeli värvikat ja suurejoonelist vokaalloomingut. Neile vokalisitidele pakkus tasakaalukat partnerlust staažikas varajast muusikat tundlikult esitav bassbariton Uku Joller. Peale barokkorkestri taseme üllatas mind meeldivalt kammerkoori Voces Musicales meisterlik ja ühtlane kõlakultuur, häälerühmade tämbriline tasakaal, fraseerimine, musikaalsus ja diktsioon. Händeli partituuri keerulisemadki hetked toredate fuugade näol leidsid veenva esituse.
Kokkuvõtvalt võib Drydeni kombel öelda, et loodetavasti sünnib kooskõlast festivali nime kandva orkestri tõus ning tegijatel jätkub intellektuaalset südikust ka järgmistel aastatel.