Klavessiini superstaar kõlab esmapilgul vist sama veidralt nagu pressiteade, et Stig ja Elina vallutavad Euroopat. Plaadifirma käsul, massimeedia toel ja x-faktori olemasolul on aga tänapäeval kõik võimalik. Iraani presbüterlaste perekonnast põlvnev ja USAs üles kasvanud klavessiinimängija Mahan Esfahani on pannud maailma usukuma, et klavessiin kuulub klaveri, viiuli ja tšello kõrval täieõiguslike kontsertlike soolopillide hulka ja et tema on selle staar.
Esfahani ei pruugi olla sajandeid kestnud klavessiiniajaloo parim mängija, küll aga maailma plaadiajaloo parim klavessiinimängija. 2011. aastal oli ta esimene klavessinist, kes mängis soolokontserdi BBC “Promsil”, 2015. aastal võitis Esfahani esimese klavessinistina BBC aasta uustulnuka auhinna ning oli samal aastal nomineeritud Gramophone’i auhinnale lausa kolmes kategoorias: kui parim barokkinstrumentalist, parim instrumentalist ning aasta artist.
2016. aasta veebruaris vallutas Esfahani nimi korraga maailma klassikalise muusika meediumid: Kölni filharmoonia saalis koos Concerto Kölniga esinenud Esfahani vilistati välja. Põhjuseks kavas olnud Steve Reichi “Piano Phase”, 50 aastat tagasi kirjutatud minimalistlik lugu, kus solist, kõrvaklapid peas, n-ö iseenda (salvestuse) vastu mängib. Mõned saalis viibinud ontlikud saksa vanainimesed olid ometigi tulnud kuulama ilusat barokkmuusikat... Kölni muusikaeliit punastas, maailma klavessiinikogukond parastas – rohkem kui 6000 liikmega Facebooki klavessinistide grupis, millele Esfahani kiire karjäär ja ekstravertne isiksus ikka ja jälle kõneainet on pakkunud, lahvatas kommentaaritulv. Igaüks näis tundvat Esfahanit piisavalt lähedalt, et massiivsest negatiivsest reklaamist kuulsuseprofiiti lõiganud päevasangarit nii isiklikult kui professionaalselt torgata.
Tallinnas, mõni tund enne kontserdi algust, ilmub mulle eeldatava kolmepealise lohe asemel ülevoolavalt sõbralik ja rõõmsameelne klavessinist, kelle pea ei ole parasjagu, kümme tundi pärast maandumist, pulki täis mitte õhtusest kontserdikavast, vaid nagu selgub, peatselt plaadistatavaist “Goldbergi variatsioonidest”. Pole siis ime, et sissejuhatava vestluspooltunni jooksul eksib küsitletav paar korda oma täpse asukoha määramisega maakaardil.
Sinu kontserdikalender on ülitihe ja hõlmab kogu maailma. Tulid just Austraaliast, täna oled Eestis, ülehomme Saksamaal. Ukse ees seisab “Goldbergi variatsioonide” lindistus. Kuidas sellise koormuse juures stressi vältida ja head kunstilist taset hoida?
Jah, homme on kontsert Dresdeni lähistel, vahepeal saan kolmeks päevaks koju Prahasse, seejärel lähen salvestama Saksamaale, siis lendan Inglismaale, pärast seda olen kaks nädalat Hiinas. Võib öelda, et viimased kolm aastat ei ole ma puhanud. Seetõttu ootan väga neid kolme päeva Prahas, plaanin peatselt ka kahenädalast puhkusereisi Horvaatiasse. Stress? Mul ei olegi sellist asja, kuna ma hoidun reaalsusest, argiasjadest, nagu nüüd Tallinna kontserdi piletimüük või muud probleemid. See on minu viis hakkama saada.
Oled oma mullis?
Seda mitte. Ma olen väga sotsiaalne inimene, mul on palju sõpru. Mõtlen reaalsuse eitamise all seda, et reaalsus ütleb meile sageli “ei”, et mingid asjad on teostamatud. Mina ütlen endale, et kõik on võimalik. Mitte ameerikalikus mõttes, kus üks karjub ees “jaa!” ning teine karjub “jaa!” ning varsti on neil kamp järgijaid, kes samuti karjuvad “jaa!”. Kõige tugevam “ei!”-ütleja asub meie endi peas, kuid selle kõrval tuleb kuulata ja talitada hoopis oma südame hääle järgi.
Ehk otsustada saada kontsert-klavessiinimängijaks?
...ja teha sellega oma elu kolm korda raskemaks, kui see võiks olla. Mulle on nii palju kordi öeldud, et klavessiinist ei saa kunagi meinstriim-kontsertpilli. Ma pole seda ütlemist kunagi tõsiselt võtnud.
Klavessiin kui meinstriim-kontsertpill tähendab, et sa elad sarnast elu kontsertpianistidega, reisid üksi, annad soolokontserte ja esined solistina orkestrite ees. See pole just tavapärane klavessinisti-vanamuusiku elu, mis tähendab palju saatmist, vähem soolot, vahel dirigeerimist...
Ma ei näe, et ma oleksin osa vanamuusika skeenest. Asi pole minus, vaid vastupidi – mind ei võeta omaks. Mulle tundub, et vanamuusikas eksisteerib teatud parteiplatvorm, mis lähtub maitsest. Ma ei räägi siinkohal isegi veel ajalooteadlikust esituspraktikast, vaid sellest, et muusikult oodatakse mängustiili, mis vastab sinu õpetaja, sõprade, mõnelt salvestuselt pärit maitsele. Ja kui sinu stiil ei vasta ootustele, siis keeldutakse sind kuulamast. Kirjutasin kunagi plaadiarvustusi BBCle ja kuulasin nende aastate jooksul oma 20 erinevat Beethoveni sümfooniate salvestust. Kas ma jätan siis Chailly ja Gewandhausi kõrvale, kuna mulle meeldis Furtwängleri tõlgendus, mis omakorda erineb Klempereri omast? Kahjuks on vanamuusikas see tendents olemas. Sind ei võeta tõsiselt, kui sa jätad selle koha peal artikuleerimata, kus kõik on harjunud artikuleerima.
Loe edasi Muusikast 6/2016