1994. aastal loodud Tallinna Filharmoonia on üks Eesti olulisi kontserdiorganisatsioone, mille üheks osaks on ka Tallinna Kammerorkester. Tallinna Filharmoonia kodukontserdikoht on Mustpeade maja Tallinna vanalinnas ning esindusüritus Birgitta festival. Filharmoonia pikaaegseks kunstiliseks juhiks oli Eri Klas, direktoriteks on olnud Urmas Kõiv, Tarmo Leinatamm, Jüri Leiten ja Marko Lõhmus. Praegu on Tallinna Filharmoonia eesotsas Margit Tohver-Aints, kunstiliseks juhiks on Risto Joost.
Järgnevas intervjuus kõneleb Tallinna Filharmoonia direktor MARGIT TOHVER-AINTS lähemalt Birgitta festivalist ja uue hooaja plaanidest.
Tallinna Filharmoonia tulevane hooaeg ja Birgitta festival on tänavu tõenäoliselt teistsugused, seoses suure muusiku ja fiharmoonia kauaaegse kunstilise juhi Eri Klasi lahkumisega. Aga teie augustikuus toimuv järjekordne Birgitta festival kannab siiski veel Klasi käekirja?
Jah, see on viimane festivali kava, mis on veel koos temaga mõeldud ja planeeritud. Tänavuse festivali keskne projekt, meie omaproduktsioon, Mozarti “Reekviem” sai Eri heakskiidu. Selle projekti muusikaline juht on Mihhail Gerts ja Eri usaldas tema valikuid sajaprotsendiliselt. On omamoodi sümboolne, et “Reekviem” on Mozarti viimane teos ning see on Eri viimane projekt Birgitta festivalil, mille valmimist ta enam ei näe. Ja loomulikult tundus ainuõige pühendada tänavune festival maestrole.
Milline on see festivali keskne produktsioon, Mozarti “Reekviem”?
Me tahame igal aastal omapoolse kingitusena publikule teha vähemalt ühe omaproduktsiooni. See on põnev protsess ja tavaliselt ka suurejooneline rahvusvaheline koostöö.
Tänavune “Reekviem” tuleb ettekandele kahel õhtul ja meie versioonis siis lavastatult. Teos ise on natuke üle 50 minuti, meie etendus kestab ilma vaheajata üle pooleteise tunni. Siia on kokku pandud muusika ja draama, draamaosa põhineb Mozarti kirjadel. Etenduse lavastaja töötas läbi 1500 Mozarti kirja!
Kuigi “Reekviem” on surmamissa, siis meie etendus on siiski elujaatav ja elu pühitsev. See on kui ühe inimese elu, mille iga hetk on hindamatu väärtusega – rõõm, rahulolu ja naer käsikäes kurbuse, kaotuse ja valuga. Peategelast kehastab Uku Uusberg. Lavastaja nägemuses pidi peategelane olema puhas, eestlaslik karakter. Pakkusime talle välja võimalikke variante meie näitlejatest ja Miša ettepanekul jõudsime Uku Uusbergini, kes lavastajale väga meeldis ning kellega neil on tekkinud suurepärane klapp.
Lavastaja kontaktide kaudu teeb selles etenduses kaasa prantsuse näitleja Mireille Mossé, ta kehastab üht väga üllatavat tegelast. “Reekviemi” solistideks on meie Helen Lokuta ja lauljad Yuka Yanagihara, Thomas Volle ning Simon Robinson, kes kõik aktiivselt tegutsevad Saksamaal. Orkestriks on Tallinna Kammerorkester ja kooriks Latvija.
Lavastatud suurvormid on festivalil juba traditsiooniks kujunemas.
Eelmisel aastal oli lavastatud versioon Haydni oratooriumist “Loomine”, järgmisel aastal plaanime teha Haydni “Aastaaegu”. Vokaalsümfooniliste suurvormide lavastatud versioonid sobivad Pirita kloostri keskkonda ideaalselt.
Lavastatud ettekanne kindlasti ka avab publikule teost ja muudab võibolla kergemini arusaadavaks?
Kindlasti! Ka Uku Uusberg kõnetab kindlasti publikut oma persooniga. Ja Mozarti kirjad on ju nii elulised ja inimlikud!
“Reekviemi” lavastamine on kahtlemata suur väljakutse. Lavastaja on belglane Joël Lauwers ja teda soovitas Mihhail Gerts. Lauwers on lavastanud kõiki Mozarti lavateoseid ja ta tunnetab Mozarti muusikat väga sügavuti. Ta teeb ise ka lavakujunduse ja kostüümid, tema põhjalikkus ja süvenemine on muljet avaldav. Lavakujundus on kloostrist inspireeritud ja põnev, lavastuse makett seisab praegu ka siin minu laual.
Töö käigus on kontseptsioon teinud läbi mitu muutust. Algul oli plaan kasutada lavastuses erinevaid Mozarti teoseid, aga lõpuks otsustati jätta ainult “Reekviem”. Kloostri lavatagused aknad on etenduse esimeses osas kinni katmata, aga lavastaja soovis kasutada kiviseina ja orgaanilist valgust. Tema meelest jätame me muidu ruumi võimalused kasutamata. Tavaliselt on meil kõik aknad kaetud.
Mida põnevat Birgitta festival veel publikule pakub?
Festivali avaetendus on Mozarti “Così fan tutte”. Seda esitab Inglise ooperitrupp The Black Cat Opera Company. Orkestriks on meie ERSO, lavastab Keiko Sumida, kes lahendab etenduse kaasaegses võtmes. “Così fan tutte” ongi ju iseenesest väga tänapäevane lugu oma truudusetuse teemaga. Jällegi soovisime, et lavastus arvestaks meie ruumi võimalusi ja tahtsime anda meie oma kunstnikele võimaluse osaleda rahvusvahelises projektis. Nii teeb etenduse lavakujunduse ning kostüümid Lilja Blumenfeld. Ta on tõelise kirega töösse sukeldunud ja Mozarti “Così fan tutte” on ka tema üks lemmikoopereid.
Seejärel, 14. augustil, pühapäeval on kavas Hispaania flamenkoballett Bizet’ “Carmeni” ainetel, mida etendab Antonio Andrade flamenkokompanii Andaluusiast. Muusikas on kokku põimitud katkendid ooperist “Carmen” ja flamenkomuusika. Tõime nad ka oma pressikonverentsile 14. aprillil, kus nad esitasid katkendi oma kunstist, see jättis väga efektse mulje.
Tallinnas ei olegi viimasel ajal ehedat flamenkot eriti näha olnud?
Sellist originaali, puhast, sünnimaalt pärit flamenkot ma lähiaegadest Tallinnas tõesti ei mäleta.
Festivali külalisteater on seekord Valgevene ooperi- ja balletiteater. Kuidas teil nendega kontaktid tekkisid?
Saime nende kontakti meie kuraatorilt kultuuriametilt. Valgevene teater soovis ise väga Eestisse ja Birgitta festivalile tulla. Kui vaatasin, mida nende kavast festivali programmi võtta, selgus, et Birgitta festivalil pole kogu 11 toimumisaasta jooksul mängitud ühtegi Tšaikovski ooperit. Nii valisin sealt “Jevgeni Onegini”. Neil on klassikaline tõlgendus väga ilusate dekoratsioonidega. Lauljate tase on seal ka kõrge, näiteks Olga rolli esitaja Oksana Volkova on laulnud Metropolitan Operas, La Scalas, Covent Gardenis, ta tegi 2015. aastal Covent Gardenis debüüdi just Olga rolliga. Etendust tuleb meie lava jaoks päris palju ümber teha, sest näiteks ainuüksi nende lava sügavus on 42 meetrit, meil 12,5. Valgevene teatri valmisolek etendust kohandada on tähelepanuväärne.
Festivali balletiprojekt tuleb Venemaalt, Jekaterinburgi Riiklikust Akadeemilisest Ooperi- ja Balletiteatrist. Vjatšeslav Samodurov, endine Covent Gardeni esitantsija, toob meile oma lavastuse Prokofjevi balletist “Romeo ja Julia”. Samodurov on Eestis sündinud, ka Estonias tantsinud ning tema onu on meie omaaegne tuntud balletitantsija Vjatšeslav Maimussov.
Kui nüüd kogu festivali programmi vaadata, siis võib näha, et kõigil lavastustel on üks ühine joon – nad räägivad armastusest. Mehe ja naise vahelisest armastusest, aga ka armastusest elu ja vabaduse vastu. Selline festivali kontseptsioon sobib suurepäraselt Erile pühendatud festivaliga, sest temas oli palju armastust ja hoolivust ning ta oli ümbritsevatesse väga soojalt suhtuv inimene. Sümbolid sünnivad ettekavatsematult, aga selle festivaliga asetus kõik justkui iseenesest oma kohale ja meil on väga hea meel, et saame teha sellise kummarduse Erile.
Loe edasi Muusikast 6/2016