See plaat on eesti püstolavangardisti, kitarrist Mart Soo ja ameerika elektroakustilise helilooja Scott L. Milleri õnnelik koostöö. Ameeriklase pilliks on enda kombineeritud KYMA, mida on mugav käsitseda, et luua mitmekesiseid elektroonilisi heliilmu. Parim viis albumi kuulamiseks (mitte, et muid poleks, selleks on muusikas rikkust ja sisu küllaga) on tõlkida palade pealkirjad, visata aeg-ajalt piltk plaadikujundusele (Raul Keller) ja asuda filmi vaatama! Sest see pole plaat, vaid pildita (multi)film. Kelleri plaadikujundus annab ette vaid mõne värvi ja meeleolu. Muusika kujustab hirmuärataval, kummituslikul maastikul mütoloogilise – ameerikaliku, aga samas sügava ja nüansseeritud – (õuduste) galerii erinevatest nähtustest ja tegelastest. Ilmastikunähtused, ilma põhjata koobas, zen-mungad, šamaanid, kotkad, suitsuvine – pildirida hakkab jooksma. Album on niisiis programmiline süit. Tundub, et enamiku, kui mitte kõigi süidi osade programm on eelnevalt määratud, muusika visualiseerib niivõrd jõuliselt. Nii et intensiivselt inspireeriv programm on endiselt priima muusikaliste ideede generaator. Märksõnadeks on siin Jim Jarmuschi / Neil Youngi “Dead Man” (sellele viitab ajuti ka üsna otseselt Mart Soo kitarr), Mussorgski “Pildid näituselt” ja ka selle thrash metal’i laadis tõlgendus ansambli Mekong Delta albumilt “Dances of Death (and Ohter Walking Shadows)”, nagu ka muu kõhedust tekitav.
Enamasti tsementeerib “kolme vaba radikaali” muusikat tugev meetriline alge, mis ilmutab end üsna sageli. Siin on seoseid Ameerika muusikatraditsiooniga, kus minimalistid ja enamik akadeemilistest heliloojatest on pidanud lugu pulseerivast meetrumist. Sama kehtib ameeriklaste teistegi leiutiste, jazzi ja muidugi rocki ja popi kohta. Ka siin võtab see kehaline alge vahel (groteskseid) tantsulisi vorme. “Dead Mani” kõrval tuleb paaris kohas pähe teine seos Ameerikaga – kitarrist Bill Frisell. Ühest küljest siis ameerikalik plaat, aga sugugi mitte sügavuseta massikultuuri tingel-tangel.
Plaadi muusika on dünaamilise skaala mõttes küllalt ühtlane, järske muutusi muusikamassiivis pole, nii võib proovida helitugevust tõsta, kui see peaks abistama mütoloogilisse maailma veelgi paremini sisse minna. Muusika olemus heli valjusest ei muutu, aga mingi mõjumuutus nupukeeramisel siiski on. Tasub katsetada. Veel üks võimalus parema muusikaelamuse saamiseks: Kontrollige, kas keegi pole teie plaadimängija sagedusnuppe või kanalite balansinuppu paigast nihutanud. Balanss on selle albumi kuulamisel väga tähtis, sest vasak ja parem kanal sisaldavad palju eksklusiivset materjali.