23. jazzisessiooni külaliseks kutsusin veebruaris klubisse Philly Joe’s noore jazzviiuldaja Liis Lutsoja, kes on õppinud Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis ning mõne aasta Prantsusmaal, kuulsa viiuldaja Didier Lockwoodi muusikakoolis Centre des Musiques Didier Lockwood. Nüüd on ta Eestis tagasi. Viiul pole rütmimuusikas tavaline instrument ning jazzviiul on kogu maailmas siiani üsna vähe tuntud. Kuulasime Liisiga muusikat erinevatest ajastutest ning jõudsime jazzviiuli juurte juurest fusion’i ja lõpuks isegi progerockini.
Django Reinhardt & Stephane Grappelli, “When Day is Done”. (Plaadilt “The Quintet of The Hot Club of France”)
Enne pala avalikustamist: Ma pakun, et tegemist on Stephane Grappelli ja Django Reinhardtiga. Seda ma kahtlustasin, et sa midagi sellist valid. Jazzviiuli grand old man, legend selles vallas.
Pärast: Ma ise ei ole gipsy jazz’i nii palju mänginud, aga ma olen seda palju kuulanud ja alati imetlenud neid, kes seda mängivad. Kuigi see tundub lihtne ja rõõmus ja vahva, on seda tegelikult tehniliselt väga keeruline mängida. Gipsy-tunnetust peab kindlasti seal sees olema.
Tiit Kikas, “Cup of Tea”. (Plaadilt “101 Clowns”)
Enne: Alguses oli mul tunne, et vist ei ole õrna aimugi, millega tegu. See on rohkem selline eksperimentaalsem ja elektroonilisem muusika. Aga siis, kui kuulsin väikest rahvamuusika mustrit, turgatas pähe, et äkki Tiit Kikas?
Pärast: Ma pole temaga kahjuks üldse kokku puutunud, aga võiks. Nii et äkki võtan temaga mingil hetkel ühendust. Mulle väga meeldib see, kuidas ta kõlamaailmaga opereerib. Ma olen kuulnud teda kontserdil koos Liisi Koiksoni ja Vaiko Eplikuga. Kuulan kindlasti ka seda plaati, sound’id on tal väga ägedad.
I. H.: See on elektriviiul, mustlasjazziga võrreldes hoopis teine äärmus. Kas sa elektriviiulit ka mängid?
Mul on akustiline viiul, aga kuna kõladega mängimine meeldib mulle, siis olen leidnud võimaluse, kuidas akustilisele pillile mikrofon külge panna ja läbi võimenduse efekte lisada. Oleneb stiilist muidugi, aga mulle meeldib, kui jääb siiski viiuli tämber, et ei oleks päris UFO... Nii et jah, olen katsetanud elektriviiuliga, aga pole leidnud siiamaani sellist, mis väga meeldiks.
I. H.: Mulle meenub, et mainisid ühes hiljutises intervjuus Klassikaraadiole, et viiulit on valjus bändis raske kuuldavaks teha.
Jah, see on tavapärane probleem. Kui ma Otsa koolis alustasin, siis oli väga raske süntesaatorite kõrval mängida. Aga hiljem Didier Lockwoodi juures õppides sain temalt palju õpetussõnu ja liigun ise ka aina paremuse poole. Ilma trummideta trio on väga hea, koos trummidega on keerulisem. Eks see ole oma sound’i leidmise küsimus. Ka see on asi, mida peab harjutama, mitte üksnes tehnikat ja käike.
I. H.: Kui sa läksid jazzviiulit õppima, siis sellist eriala ju tegelikult polnud?
Jah, ma olin Otsa koolis esimene. Läksin, küsisin, kas oleks võimalik, ja Mart Soo oli lahkesti nõus mind õpetama. Loomulikult ei saanud ta mind aidata mängutehnika osas, aga jazziteooria koha pealt küll. Pidin hästi palju vaeva nägema, et kõike seda, mis ta ütles, viiulile edasi kanda, aga meil oli koos väga vahva.
I. H.: Kas viiul oli esimene instrument, mida sa tahtsid mängida?
Jah, hakkasin viiulit mängima seitsmeaastaselt. Vanemad tahtsid küll vist, et ma valiks klaveri. Lastemuusikakooli lõpetasin ära, aga puberteedieas väga ei tahtnud mängida. Vahepeal tundsin huvi hoopis basskitarri vastu. Mezzost Didier Lockwoodi kontserti nähes tuli tahtmine viiuliga tegelda tagasi. Viiul on väga raske pill, alguses on see keeruline lastele, kes seda õppima hakkavad, aga võibolla isegi veel keerulisem on viiul vanematele. (Naerab.) Aga lõpuks võib sihikindla tööga sellest midagi välja tulla.
Jean-Luc Ponty, “Change of Life”. (Plaadilt “Rite of Strings”.)
Enne: Nüüd ma natuke kahtlen vastuses. See on mingi uuema aja viiuldaja, kes mängib klassikalise tehnikaga. Puhtalt, aga improviseerib. Kas ma võin pakkuda kolme varianti? Regina Carter, Mark Feldman või Jean-Luc Ponty, kui ta mängib akustilisel viiulil.
Pärast: Ma ei ole teda akustiliselt üldse kuulnud, rohkem ikka seda fusion’i poolt. Mulle meeldivad paljud ta lood. Ta on väga palju erinevaid stiile läbi käinud, aga mulle ei ole ta kunagi nii palju sümpatiseerinud kui näiteks Didier Lockwood. Ponty on mänginud ju ka Mahavishnu Orchestras, aga mitte algses koosseisus, vaid ühes hilisemas.
I. H.: Pole juhuslik, et ka Ponty on prantslane...
Prantsusmaal on jazzviiuli kultuur väga levinud. See oligi kõige kihvtim, et kui ma Eestis ei olnud ühtegi teist jazzviiuldajat näinud, siis seal on neid ikka palju. Seal on väga levinud muidugi mustlasjazz, aga ka Lockwoodi koolist on tulnud hästi palju uusi viiuldajaid.
I. H.: Kuidas sa Prantsusmaal õppides sealse kultuuri ja eluga kohanesid?
Mulle meeldis. Ma olen ise alati olnud üsna avatud ja rõõmus ning prantslaste joie de vivre sobis mulle. Võibolla see on ainult pealiskaudne ja seal all on midagi muud, aga üldiselt oli õhkkond väga sõbralik.
Pat Metheny, “Proof”. (Plaadilt “Speaking of Now”)
Enne: Seda ma kartsin, et sa Methenyt küsid, hakkasin suure hooga ta diskograafiat läbi kuulama. Tal on nii palju täiesti erinevaid asju. Antud juhul on ta küll siin hästi äratuntav. Kitarristid on mulle alati väga südamelähedased olnud, Metheny kaasa arvatud.
Pärast: Mingit konkreetset isiklikku momenti Methenyga seoses mul ette ei tule. Aga mulle meeldib, kui muusikud leiavad mingi oma asja, nii et võid silmad kinni kuulates kohe aru saada, kellega tegu.
Return to Forever featuring Chick Corea, “Vulcan Worlds”. (Plaadilt “Where Have I Known You Before”)
Enne: Midagi vanemast ajast? Return to Forever? See ei ole mu lemmikbändide hulgas, aga hästi tuttavad teemakäigud, tunduvad kuidagi keskaegsed. Selle järgi tunneb hästi ära.
I. H.: Fusion on sulle vist väga südamelähedane. Mis sulle selle juures meeldib?
Võibolla see toores jõud, mis seal sisaldub. Eriti 1970. aastatel. Nii palju lahedaid trummareid on sellest ajastust. Mulle on bassistid ja trummarid alati meeldinud.
Otsa kooli ajal oli meil selline ansambel nagu Group Confusion, kus mängisime muusikat sellistelt bändidelt nagu Uzeb, Mahavishnu Orchestra jt. Eks ma ei leidnud viiuliga võibolla alguses päris oma kohta ja kui ma oleks jäänud standardeid harjutama, poleks ma eriti kuhugi jõudnud ja motivatsioon oleks kiirelt ära kadunud. Niimoodi ma säärase repertuaarini jõudsin.
I. H.: Fusion tundub olevat erakordselt maskuliinne muusika.
Jah, naiselik see kindlasti pole. Huvitav on märkida, et fusion’i on muidugi väga keeruline mängida, aga seal tekib selline efekt, et kui inimene tuleb kontserdile ja ta ei tea sellest muusikast midagi, saab ta ikkagi mingi elamuse, kasvõi vaadates, kui kiirelt kellegi sõrmed liiguvad.
Stuff Smith, “What is this Thing Called Love”. (Plaadilt “Black Violin”)
Enne: Loo nimi mulle hetkel ei meenu, kuigi olen seda muidugi mänginud. See on midagi Ameerikast, ma pakun, et Stuff Smith.
Pärast: Tal on poognakasutuses vägivaldne stiil, vahepeal on kuulda kerget kähinat. Ta kasutab palju jõudu. Tema on just selle poolest hästi äratuntav. See on vanaaegne sving, kus rõhutatakse pigem kaheksandiku esimest poolt. See on viiuldajatele üldisemalt hästi tüüpiline.
Magma, “Mëkanïk Kömmandöh”. (Plaadilt “Mëkanïk Dëstruktïẁ Kömmandöh”)
Enne: Ma pakun, et see on Magma. Ma olen neid Prantsusmaal kontserdil näinud. Mu õpetaja Didier Lockwood mängis nooruses nendega, see oligi tema karjääri algus.
Pärast: Mulle väga meeldib see trummar, Christian Vander. See, mida Magma teeb, on tavakuulajale ehk natuke raskesti mõistetav. Prantsusmaa kontserdil oli loo pikkus keskmiselt 15–20 minutit ja kogu aega korrati ühte ja sama. Aga see energia on muidugi vinge.
I. H.: Lõpetuseks, mis sind ennast lähemal ajal ees ootab? Millal Eestis üles astud?
Lähen vahepeal korraks Lõuna-Ameerikasse, aga mai lõpus on kavas mõned kontserdid ühe fusion-koosseisuga. Seal on eestlased, aga ka üks bassimängija Prantsusmaalt.