Wolfgang Amadeus Mozarti “Le nozze di Figaro”, Commedia per musica. Lorenzo da Ponte libreto Pierre Augustin Caron de Beaumarchais’ komöödia “Pöörane päev ehk Figaro pulm” järgi. Esietendus 7. novembril 2015 Berliini Riigiooperis (Schilleri teatris). Lavastaja: Jürgen Flimm. Dirigent: Gustavo Dudamel.
7. novembril 2015 maailma ühes juhtivamas ooperiteatris, Berliini Riigiooperis Jürgen Flimmi lavastatud Mozarti “Figaro pulm” on tähelepanuväärne mitmel põhjusel. Kõigepealt on tegemist erakordselt õnnestunud kaasaegse klassikalavastusega, kus ooperi olemust pole moodsale režiile vägivaldselt ja mõttetult ohvriks toodud ning milles valitseb endiselt Mozarti muusika ning Beaumarchais’ näidendi alusel kirjutatud da Ponte libreto. Teiseks aga läheb lavastus eesti ooperilauljate ajalukku: nimiosa esitab (ja selles rollis ühtlasi debüteerib) bariton Lauri Vasar. Kui kõrvutada Lauri Vasara osatäitmise tähtsust Riigiooperis mõne eesti draamanäitleja saavutusega välismaal, siis on see võrreldav vaid Risto Kübara eduga Müncheni Kammerspieles (meenutame siinkohal vaid, et ilmselt esimese eesti lauljana tegi Berliini Riigiooperis suurrollid Miliza Korjus üle 80 aasta tagasi).
Flimm, nimekamaid Saksa ooperilavastajaid ja Berliini Riigiooperi intendant, on “Figaro pulma” varem lavale toonud juba kaks korda ja alati leidnud uue lähenemisviisi. Seekord näitab ta kultuurselt, kuidas interpreteerida Mozarti koomilist ooperit nii, et tulemus oleks nüüdisaegne, ajaliselt nihestatud, situatsioonikoomika loogiliselt uude konteksti asetatud, ent siiski konteksti ja osatäitjaid ümberkujundav ning huumoririkas, kuid mitte kunstlik ja ikkagi ajaloolist tegevustikku arvestav.
18. sajandi krahvilossist tõi Flimm ooperi tegevuspaiga üle 1930. aastate väikese noobli kuurordi Cadizi avarasse ja natuke laokil suvemajja (stsenograaf Magdalena Gut) art deco’likku atmosfääri, kallates lava üle sooja vahemereliku kollase valgusega. Krahvi valduste talurahvas on asendatud suurilma peene seltskonnaga (kostüümikunstnik Ursula Kudrna). Avamängu alguses tuleb orkestri ette püstitatud ringlavale kohvreid tassiv suvitajate killavoor, järgmised stseenid kulgevad kergelt boheemlikult segamini suvemajas. See tegevuspaik on avar ja avatud, pidevalt (tunduvalt rohkem kui da Ponte libretos) satub monoloogide või dialoogide tunnistajaks tagaplaanil teisi tegelasi, eriti uudishimulikud on Cherubino, Barbarina ja don Basilio. Oluliste kujunduselementidena on siin aktiivses kasutuses voodi, riidekapp ja portatiivne garderoob, mis loovad võimalusi vaimukateks režiilahendusteks. Sumadanid, korvtoolid ja kohvergrammofon viitavad omakorda suvituskohale ja on ühtlasi mängulisust toetavad rekvisiidid. Neljandas vaatuses toimub tegevus künklikul maastikul kuuvalguses, mille lummuses mõjub üldine segadus ja tegelaste äravahetamine peaaegu et usutavalt, nagu ka ooperiajaloo üks kaunimaid finaale koos krahvi oivalise pöördumisega krahvinna poole “Contessa perdano”. Lõpuansamblis asenduvad liivaluited taas suvemaja pildiga (lummav valgusrežii Olaf Freese).
Loe edasi Muusikast 2/2016