Eestlased olevat laulurahvas. Vähemalt koorilaulu puhul tundub see väide ka üsna kindlalt paika pidavat. Üritades viie kuu jooksul koorimaastiku pinnavorme lähemalt uurida, tuli paratamatult tõdeda, et täies mahus käib ülesanne üle jõu. Seetõttu laiahaardelise topograafiaga paraku hiilata ei saa, kuid teatud järelduste tegemine osutus siiski võimalikuks.
Viimastel aastatel on häid ja omanäolisi koore lisandunud sama ohtralt nagu seeni pärast kosutavat vihma. Noori tegijaid jagub, kooslaulmine ja -tegutsemine on au sees. Et saada mingitki ettekujutust, mis sel kireval maastikul toimub, külastasin vahelduva eduga eesti professionaalsete koorikollektiivide Eesti Filharmoonia Kammerkoori, RAMi, Vox Clamantise kontserte, “sõelale” jäid ka Voces Musicalese ja Collegium Musicale tegemised. Fookusse ei mahtunud (seekord) paraku Huik!, Vox Populi, Sireen, HÖV jpt, kes kõik on suurel määral panustanud koorimaastiku värvikamaks ja mitmekesisemaks muutmisel.
Omaette teema ja eraldi arutelu vajav küsimus professionaalses koorilaulus on kindlasti noorte lauljate pealekasv. Eesti muusika- ja teatriakadeemia koolitab suurel hulgal valdavalt ooperisuuna lõpetanud lauljaid, kelle sageli ainsaks kujuteldavaks väljundiks on olla solist. Üksikud selle eesmärgi ka saavutavad. “Tõelisele” lauljale tundub kooris laulmine olevat midagi alama staatuse sarnast, sest arusaama, et kes solistiks ei kõlba, läheb koorilauljaks, on kultiveeritud pikka aega. Seetõttu on selline seisukoht kõvasti juurdunud, vaatamata asjaolule, et tegelikult ei pea see absoluutselt paika. Koorilaulja elukutse nõuab sarnaselt solisti omaga väga head tehnikat ja pidevat vormisolekut, lisaks paindlikkust, teistega arvestamist, koos loomist. Oma ego tagasitõmbamist. On teada tõsiasi, et paljud solistid ei pea koorilaulja koormusele vastu, ansamblilaulu oskust pole võimalik omandada üleöö, ja enda kohandamine teistega kulgeb sageli raskustega. Kui palju laulueriala lõpetajaid endale üldse erialase töö leiab, peaksid endalt eelkõige küsima need, kes riiklikku tellimust “kokku panevad”. Kuid nüüd tagasi kooride juurde.
Kammerkooride Voces Musicales ja Collegium Musicale jaoks pole laulmine töö. Palka nad oma tegevuse eest ei saa, kuid mingil juhul pole võimalik öelda, et tegu on amatöörkooridega. Nii Voces Musicalese looja Risto Joost kui ka Collegium Musicale rajaja Endrik Üksvärav on väga võimekad lauljad, dirigendid, kes on koori oma näo ja kõlaideaali järgi kujundanud pikka aega. Voces Musicales tähistas eelmisel aastal oma 15. aastapäeva ning paistes silma suure keskendumisvõimega, liigub vägagi sihikindlalt. Nende hooaja tegevus on läbimõeldud, kavad paeluvad, kontserte juhatavad nimekad dirigendid ning tundub, et sihiks pole võetud ei rohkem ega vähem kui pidev areng ja paremaks saamine. 2015. aasta hooaja algusse jäid mitmed suured ja olulised projektid, mis seotud eelkõige Veljo Tormise ja Arvo Pärdi juubeliaastaga. Esimene neist sai teoks kahasse teatriga NO99, kui augustikuises varahommikuses Kodru rabas jõudis vaatajateni vaatemänguline “Isuri eepos”. Teine kõrghetk oli kindlasti Pärdi päevade raames toimunud “Kanon pokajaneni” esitus, kus koori ees seisis nimekas briti muusik Stephen Layton. Teine ja mitte vähem nimekas briti dirigent, Tallis Scholarsi looja Peter Phillips juhatas Voces Musicalest aga oktoobrikuus. Sel korral võeti ette Antoine Brumeli kuulus “Maavärina missa”. Renessanssmuusika laulmise traditsioon Eestis praktiliselt puudub ja kuigi Phillips on oma ala tõeline meister, kelle rikkalikud teadmised ja põnev isiksus andsid lauljatele kindlasti väga palju uusi kogemusi, siis kontserdil realiseerus soovitust tõenäoliselt palju vähem. Phillipsi nägemus teosest ja taotlused selle realiseerimiseks olid filigraanselt välja töötatud, kuid koor tundus olevat kimpus lavanärviga, vokaalselt ebakindlates ansamblites tekkisid intonatsiooniprobleemid ja rahuldavat tervikut paraku ei kujunenud. Ka Voceses on näha igivana probleemi, millega maadlevad meil kõik koorid, nii professionaalid kui harrastajad – kust küll võtta mehi?
Loe edasi Muusikast 2/2016