Elasid kord kolm sopranit – La Divina, La Stupenda ja La Superba. Ükski neist polnud pärit ooperi sünnimaalt, kuid ometi olid just nemad 20. sajandi bel canto kuningannad, äratades itaalia romantilise ooperi varjusurmast. La Divina Maria Callase lauljatee sai alguse Kreekas, tema elu oli täis kirgi, kuulsust, traagikat ja sära. Suur kunstnik, kellest sai legend juba eluajal. Austraallanna Joan Sutherland jõudis Wagneri dramaatilistest sopranirollidest alustades kummalisel kombel välja hoopis bel canto repertuaari juurde, millele jäi lõpuni truuks, teenides oma imeliste esitustega ära tiitli La Stupenda. Meie loo kangelanna La Superba Montserrat Caballé tee kuulsusele polnud kerge, kuid tasuks sai ta kõik selle, mida elult ootas.
Neid kolme suursugust lauljannat sidus nähtamatute niitidega unustuse hõlma vajunud bel canto repertuaar, kuid sellega sarnasused ka lõpevad. Callas, olles otsa lahti teinud, ei laulnud enam kordagi saksa muusikat ja Sutherland ei puudutanud enamikku Verdi raskemaid rolle, verismist rääkimata. Nii Callase kui Sutherlandi puhul ei tulnud nüüdismuusika kõne allagi. Montserrat Caballé tegi seda kõike ja enamgi veel, samas on ta öelnud: “Ma pole ei nüüd ega kunagi olnud diiva. Olen lihtsalt Montserrat.” Tema võrratu iluga hääl, täiuslik ja veatu laulutehnika, ebamaised piano’d ning musikaalsus tegid temast ühe ooperimaailma eredaima tähe läbi aegade. Teekond sinna jõudmiseks oli täis vaesust ja looma kombel töörabamist. Kriitikud on talle ette heitnud lavavälimuse ja näitlejavõimete puudumist, kuid ta lõi karakteri ainuüksi oma fenomenaalse, varjundirikka hääle ja musikaalsusega. Pahaks on pandud ka sagedasi esinemiste tühistamisi. Kuid vaatamata oma terviseprobleemidele on Caballé 38 aasta jooksul üles astunud ligi 3800 korda ning selle aja jooksul tühistanud vaid 200 etendust või kontserti. Maria Callase 600 ülesastumist 18 aasta ja Joan Sutherlandi 1800 etendust 38 aasta jooksul ilmselgelt kahvatuvad Montserrat’ tulemuse kõrval. Iseenesest mõista pole laulmine sport, kus kõik on nii lihtsalt mõõdetav, kuid Caballé on ennast tõestanud kõige kiuste. Tema lugu on õnneliku lõpuga Tuhkatriinu-muinasjutt.
Iga algus on raske
Tulevane ooperidiiva sündis 12. aprillil 1933. aastal Barcelonas. Rangelt võttes pole Montserrat üldse eesnimi, tegu on hoopis geograafilise asukohaga, mis asub Barcelonast 30 km loodes. Tema pärisnimi on Maria de Montserrat. Ema Ana Folch oli laulja arengus nii mõneski mõttes võtmefiguur, kes tütre õpingute ja karjääri nimel loobus kasvõi uneajast, rabades hommikust õhtuni tööd teha. Montserrat on hiljem tunnistanud, et austas ja kartis oma ema, kes ei lubanud nõrkust ei endale ega kellelegi teisele.
Montserrat esimene kokkupuude ooperiga oli seitsmeaastaselt nähtud Puccini “Madama Butterfly”, mida ta nautis enneolematult. Muusika kummitas tüdrukut terve õhtu, järgmistel päevadel rääkis ta ainult sellest etendusest. Ta kuulas unustamatu mulje jätnud aariat “Un bel dì” plaadilt ikka ja jälle ning esitas selle jõuluõhtul oma vanematele kingituseks. Huvitava kokkusattumusena oli tol ajal nende naabriks hispaania kuulsaim tenor Miguel Fleta.
Järgmisel aastal sündis Caballéde perre poisslaps Carlos, kellel oli tulevikus ette nähtud oma õe eduloos olulist rolli mängida. Vanemad mõistsid, et nende tütrel on avaldunud tõeline anne, ning soodustasid tema muusikaõpinguid igati. Kuulus Liceo konservatoorium, kuhu Montserrat õppima asus, oli Hispaania parim muusikaõppeasutus, selle vilistlaste hulka kuuluvad Pablo Casals, Elvira de Hidalgo, Miguel Fleta, Victoria de los Angeles, Juan Pons jt. Paraku halvenes pereisa tervis järsult, ta vajas operatsiooni ja järgneva viie aasta jooksul kolis pere neli korda, iga korraga toimetuleku spiraalil allapoole kukkudes. Lõpuks oli Montserrat sunnitud oma õpingud katkestama, et aidata perele ülalpidamist teenida. Võibolla oleks kõik sinnapaika jäänudki, kui saatus poleks patroon José Antonio Bertrand i Mata näol vahele seganud. Montserrat’ vanemad saatsid talle kirja palvega toetada tütre õpinguid hetkeni, kuni ta sõlmib oma esimese lepingu. Saades aimu Caballéde tegelikust olukorrast, laiendas José oma abi kogu perele. Tema ainukeseks tingimuseks oli, et kui Montserrat’st saab maailmakuulus laulja, siis ei tohi ta unustada oma kodu ning peab kord aastas üles astuma Barcelona Gran Teatro del Liceos.
Nüüd sai tulevane laulja lõpuks põhjalikke lauluõpinguid alustada. Tema esimese õpetaja, Ungarist pärit Eugenia Kemmeny õpetus oli kõike muud kui traditsiooniline. Esimesel aastal tegid õpilased vaid füüsilisi harjutusi, et kontrollida ja juhtida oma hingamist. Olles lisaks lauljale ka sportlane, kasutas Kemmeny tunnis stopperit, mõõtes nõnda kinnihoitava ja väljahingatava õhu pikkust. Paljud Montserrat’ klassikaaslased loobusid sellisest akrobaatikast, olles veendunud, et nende õpetaja on hull. Kuid tasapisi hakkasid tulemused ilmnema, ja veel millised! Caballé suhetest Kemmenyga puudus küll soojus, kuid nad austasid teineteist. Õpetaja Conchita Badìast, kelle tunnis tegeldi eelkõige muusika stiililise ja keelelise poolega, sai Montserrat’le aga teine ema. “On ükskõik, mida sa laulad – kas ooperit, oratooriumi, Lied’i, rahvalaulu, sellel ei ole tähtsust. See kõik on muusika. Ja muusika on kõik.” Badìa suhtumine muusikasse ja Kemmeny tehnika moodustasid vundamendi, millele tugines Caballé edu. Tema kolmas pedagoog Napoleone Annovazzi õpetas harmooniat ja kontrapunkti, samuti oskust improviseerida kadentse. Ühe aastaga õpiti selgeks neli rolli – kaks, mis sobisid tema häälele, ja kaks, mis mitte. Annovazzi hinnangul oli Montserrat lüüriline sopran ja hoiatas teda, et kui ta on nii rumal ning kavatseb koloratuursoprani karjäärile mõelda, siis kaotab ta oma hääle.
Veri, higi ja pisarad. Ja veel pisaraid
Pärast konservatooriumi kuldmedaliga lõpetamist sai selgeks, et kodumaalt tuleb lahkuda. Hispaania võis küll olla kuulus rahvusvaheliselt tuntud lauljate sünnimaana, kuid kui sa tahtsid selleks saada, pidid endale nime mujal tegema. Ettelaulmised Itaalias ei olnud nii edukad, kui noor sopran ja tema kodused toetajad oleksid soovinud. Kuid mitmete tutvuste ja soovituste kaudu jõudis ta lõpuks Ernst Kühnly ette ning töö Šveitsis Baseli ooperiteatris võis alata. Barcelonast sõitis kohale ema Ana, nende koduks sai pisike ja halvasti valgustatud pööning, rohkemaks raha ei jätkunud. Montserrat oli algul põhilauljate asendaja, nii-öelda neljas koosseis. Palka talle ei makstud, see-eest sai ta aga väga vajalikku keele- ja muusikaõpet, samuti oma esimesed tuleristsed ooperilaval. Olles küll viimane varuvariant, ei lasknud debüüt end kaua oodata. “Boheemi” Mimì roll kukkus talle tänu asjaolude kokkulangemisele täiesti ootamatult sülle. Mimìle järgnesid Nedda, Aida ja Tosca – 23-aastasena oli ta nende osade jaoks ilmselgelt liiga noor, säilitades oma hääle ja selle tervise vaid tänu koolis omandatud õppetundidele. Montserrat esitas innukalt ka nüüdismuusikat. Baseli suurim “kingitus” oli aga Salomé. Caballé pole kunagi teinud saladust sellest, et Richard Strauss on tema lemmikhelilooja. Ja kahetseb vaid üht – kuna tõeline kuulsus saabus just bel canto repertuaariga, siis Straussi kangelannasid pakuti talle harva.
Baseli perioodi jääb veel seoses külalisetendusega ka debüüt Viini Riigiooperi laval, kus kunstiliseks juhiks oli Herbert von Karajan. Paraku just siis, kui Caballé debüüt aset leidis, viibis Karajan Salzburgis, hoides silma peal kaljude lõhkamisel, kuhu hiljem rajati Großes Festspielhaus. Kui laulja kolmeaastane leping Baselis hakkas lõppema, oli aeg edasi liikuda. Nii mõnedki teatrid, kes lauljannast huvitatud olid, nägid tema tulevikku hoopis teisiti kui Montserrat ise. Caballéle pakuti dramaatilisi rolle, vaatamata sellele, et tegu oli puhtalt lüürilise sopraniga, tulevikuväljavaadetega spinto’le. On mõneti uskumatu, et 26-aastane sopran suutis vastu panna Viini Riigiooperi viieaastasele lepingule ja minna hoopis Bremenisse, kus tingimused tundusid olevat tema häälele sobivaimad. Teisalt, Caballél on alati olnud raudsed närvid ning eesmärgikindlus. Seda kõike läks tal Bremenis vaja.
Bremeni repertuaar pakkus lauljale arendavaid väljakutseid, vähemalt algul talle nii tundus. Kuid saatus, mille eest Montserrat põgenes Baselist, hakkas teda dramaatiliste rollide näol nüüd Bremenis kätte saama. Ta hoidis kaaslauljatest kõrvale, teda jälitasid terviseprobleemid, vaevas Põhja-Saksamaa kliima, töö ei pakkunud rahuldust, tekkis depressioon. Nende aastate suurim elamus oli osasaamine “Toscast” Renata Tebaldiga peaosas ning gastrollid väljaspool Bremenit. Paradoksaalsel kombel olid kuulsuse saabudes tema suurimad fännid just Saksamaal, ometi esines ta seal haruharva. Caballé võttis vastu otsuse, et oma lepingut Bremeniga ei pikenda ta mitte ühelgi tingimusel, paraku olid ka kõik teised pakkumised just Saksamaaga seotud. Näis, et kogu senini elatud elu oli tupikusse jooksnud, lauljanna tõeline potentsiaal püsis tema sees lukus, ta hakkas muusika vastu huvi kaotama, kaaludes tõsiselt laulmisest loobuda.
Carlos Caballé tegi õele kavala ettepaneku – lubagu Montserrat tal olla ühe aasta tema mänedžer ja otsida just talle sobivaid pakkumisi. Kui tulemus teda ei rahulda, siis võib ta südamerahus loobuda. Sellest hetkest kujunes Montserrat Caballé karjääri pöördepunkt. Alates 1963. aastast leidis muusikarõõm lauljanna taas üles, Carlos tõestas end suurepärase agendina ning olles tagasi koduses Barcelonas, hakkas kõik ülesmäge minema. Tenor Bernabé Martí näol saabus Montserrat’ ellu ootamatult ka armastus, neid viis kokku “Madama Butterfly”, seesama Puccini tähendusrikas teos, mis kunagi ammu väikese tüdruku ooperi juurde tõi.
1965. aastal oli lauljanna parasjagu kodus Straussi “Roosikavaleri” harjutamas, kui tuli telegramm: “Jäta kõik sinnapaika, lenda kohe New Yorki ja laula Lucrezia Borgiat.” See oli elu pakkumine. Hetk, mil tajud, kas nüüd või mitte kunagi. Montserrat aga kõhkles. Tal puudus kogemus bel canto repertuaariga, pidades seda enda häälele sobimatuks. Ta otsustas küsida nõu dirigent Carlo Felice Cillariolt, kellega oli varem korduvalt koostööd teinud. Cillario hinnang oli ühene: “See on sinu materjal, see on see, mida sa oled oodanud.” Nad harjutasid nädal aega ja Montserrat andis oma jah-sõna.
Tol mälestusväärsel 20. aprilli õhtul oli New Yorgi Carnegie Hall täis ootusärevaid, eelarvamustega inimesi. Publik, olles harjunud Callase ja Sutherlandiga, tuli kuulama kuulsat Marilyn Horne’i, kuid tema haigestumise tõttu pidi leppima tundmatu hispaania sopraniga. Tõenäoliselt polnud keegi valmis selleks, mis neid Donizetti “Lucrezia Borgias” ees ootas... Montserrat laulis jumalikult, vaheajal täitusid viimsedki vabad kohad, inimesed olid hämmastuse ja pöörase vaimustuse vahepealses seisundis. Kontsertetenduse lõppedes kestsid püstijala ovatsioonid 25 minutit. Sellest hetkest algas Montserrat Caballé tõeline rahvusvaheline karjäär, üle öö oli ooperitaevasse tõusnud uus särav täht. Caballé oli kulutanud oma karjäärist peaaegu üheksa aastat, lauldes suhteliselt tundmatuna Euroopa väiksemates teatrites, kuid ta ei kahetsenud iial tehtud valikut. Tagantjärele nägi ta seda kui vajalikku ja äärmiselt väärtuslikku treeningprotsessi, mis ladus kindla vundamendi tema tulevikule, ilma selle kogemuseta oleks tal puudunud igasugune ettevalmistus.
Järgnevad aastad kinkisid Montserrat’le kaks last, ridamisi olulisi debüüte ja Donizetti kuningannad – Maria Stuarda, Anna Bolena samanimelistes ooperites ning Elisabetta “Roberto Devereux’s”. Kuid Norma, kõigi sopranite tipproll, jäi puutumata. Olles heades suhetes nii Renata Tebaldi kui ka Joan Sutherlandiga, soovitasid mõlemad tal Norma partiid vaadata, öeldes, et see on osa, mida ta lihtsalt p e a b laulma. Montserrat aga tundis, et aeg pole selleks veel küps.
Neil aastatel sai Hispaania kõvasti kuulsust juurde, sest paralleelselt Caballéga tegi ooperimaailmas hiilgavat karjääri ka tema kaasmaalane Plácido Domingo. Nende loominguline partnerlus on legendaarne, asetudes ühte ritta selliste pikaajaliste lavapaaridega nagu 1950. aastatel olid Maria Callas ja Giuseppe di Stefano ning 1960ndatel Renata Tebaldi ja Franco Corelli. Montserrat on öelnud: “Ma olen palju laulnud Lucianoga, veel rohkem olen laulnud ma Joséga, kuid Plácidoga olen laulnud kõike.”
Norma -– druiidide preestrinna
1970. aastal leidis Barcelonas Gran Teatro del Liceos aset ajalooline sündmus, mil Montserrat seisis silmitsi oma karjääri suurima väljakutsega – Norma rolliga Bellini samanimelisest ooperist. Caballés nähti Maria Callase mantlipärijat ja seda hetke oli oodatud juba aastaid, lõpuks ometi oli see käes. Tõsi küll, Normat esitasid tol ajal ka Joan Sutherland ja Elena Suliotis, kuid esimesele heideti ette temperamendi puudumist, teisele aga jälle selle üleliigsust. Sukeldudes ooperiajaloo sügavikku, leiame üllataval kombel väga vähe sopraneid, kes on Norma “enda omaks” teinud. See on tõeline primadonna materjal, mis allub vaid üksikutele. Muuseas, sel tähenduslikul õhtul astus tenori kõrvalosas esimest korda üles noor, 23-aastane José Carreras, kelle edasine lavatee oli tihedalt seotud nii Montserrat’ kui Carlos Caballéga. Normast kujunes Montserrat’ eluroll, see oli otsekui temale loodud. 1974. aastal, kui La Scala andis külalisetendusi Moskvas, oli üks esitatavatest ooperitest Bellini “Norma”. Pealtnägijate sõnul olevat see olnud midagi müstilist ja ebamaist, tohutu triumf...
On äärmiselt tähendusrikas, et kuigi diivad on tulnud ja läinud, pole La Scala pärast 1977. aastat seda ooperit enam välja toonud. Caballé oli ooperimaailma kõige tähtsama lava viimane Norma. Maria Callas kinkis Montserrat’le oma 1955. aasta Norma kõrvarõngad, need oli talle omakorda kinkinud Luchino Visconti. Callas vastas vaid paar päeva enne surma toimunud viimases intervjuus provokatiivsele küsimusele, kas tema hinnangul leidub talle vääriline järeltulija, kolme sõnaga: “Ainult Montserrat Caballé.” Kuid Caballé pole neid kõrvarõngaid kunagi kanda suutnud, öeldes, et oli vaid üks ja ainus Maria Callas: “Ta avas meile ukse, mis püsis suletuna. Selle ukse taga ei oodanud avastamist mitte ainult suurepärane muusika, vaid ka interpretatsioonikunsti saladused. Callas näitas meile teed, et teha asju, mis enne teda olid võimatud.”
Nagu kõrgelennulisest karjäärist ja õnnelikust pereelust oleks veel vähe, jõudis Montserrat lõpuks ka tunduvalt laiema publikuni, kui on klassikalisel muusikal. Koostöö Freddie Mercuryga tõi lauljanna masside ette. Mercury oli aastaid Montserrat’ andunud fänn ning temast inspireerituna sündis albumitäis muusikat, mis tipnes hitiga “Barcelona”. Kuid 1992. aasta olümpiamängude avatseremoonial laulis Caballé oma kodulinnas duetti üksi, sest Mercury oli lahkunud juba taevastele radadele.
Vaatamata keerulisele algusele, katsumustele ja nii mõnelegi raskele haigusele viis imelise häälega Montserrat Caballé ellu oma kõige julgemad unistused ning võib tagasi vaadates rahulikult öelda: I had it all.