Šveitsi päritolu Emmanuel Pahud on juba mitu aastakümmet üks maailma väljapaistvamaid flöödimängijaid. Ta on võlunud oma särava mänguga publikut kogu maailmas, soleerides tipporkestrite ja -dirigentidega, ning olnud suureks eeskujuks arvukale flöödikogukonnale, viies selle instrumendi mängutaseme kvalitatiivselt uude ajastusse. Tema üks viimaseid plaate “Flute King” (2011) on märgiline selles mõttes, et Pahud’d võibki pidada tõeliseks flöödikuningaks, kes oma kontsertide ja salvestustega on vallutanud kõrgeimad muusikalised mäetipud. Kõrgetasemelised salvestused on justkui lippudeks nendel tippudel.
Ma tahan ka flööti mängida!
Tema anne sattus varakult soodsatesse vetesse. Nelja-aastase poisikesena kuulis ta oma naabrite poolt kostvat flöödimängu. Ta oli selle pilli kõlast täiesti võlutud ja ütles kohe oma vanematele: “Ma tahan ka flööti mängida ja sedasama lugu, mida mängib see naabripoiss!” See oli Mozarti Flöödikontsert G-duur. Sel ajal elas pere Roomas ja kõnealune poiss oli tuntud flötisti Françoise Binet’ 15-aastane poeg Philippe, kellest sai Emmanueli esimene õpetaja. Järgmised kolm aastat õppis ta Françoise Binet’ käe all. 1978 kolis pere Brüsselisse. Kolmeteistaastaselt jätkas ta õpinguid juba kõrgemal tasemel Carlos Bruneeli juures, kes tegutseb siiani ooperiteatri Theatre Royal de la Monnaie esiflötistina ja Brüsseli kuningliku konservatooriumi õppejõuna.
Juba varateismelisena algas Pahud’ ande läbimurre Belgias. Aastal 1985, 15-aastaselt võitis ta Belgia rahvusliku konkursi, samuti mängis Mozarti G-duur kontserti Belgia Rahvusliku Orkestri ees. Niisiis kõigest üksteist aastat pärast vaimustumist sellest pillist oli Emmanuel Pahud juba astunud oma solistikarjääri lävele. Nüüd, mitukümmend aastat hiljem on ta mänginud ja salvestanud Mozarti kontserte juba nii palju, et ühes intervjuus ütles ta: “Hiljuti kuulasin autos raadiot ja seal kõlas Mozarti flöödikontsert. Kuulasin, mõeldes, et on päris hea esitus, huvitav, kes mängib... Lõpuks öeldi esitajana minu nimi, olin positiivselt üllatunud... See näitab, et olen pidevalt arenenud ilma enda teadmata.”
Pahud on oma vanemate suure pühendumise toel saanud tunde Euroopa parimate õpetajate käest. Seitsmeteistaastaselt asus ta elama ja õppima Pariisi ning astus peagi ka Pariisi konservatooriumi. Õpingute ajal võitis ta kaks olulist konkurssi: Itaalias Duinos 1988. ning Jaapanis Kobes 1989. aastal. Konservatooriumi lõpetades pälvis ta nn premier prix’. Pariisis sattus tema naabriks samuti Šveitsis sündinud maailmakuulus flötist Aurèle Nicolet; tema juures jätkas Pahud õpinguid pärast konservatooriumi lõpetamist. Emmanuel Pahud’d võib pidada Nicolet’ mantlipärijaks. Just seda vanameistrit on nimetatud 20. sajandi väljapaistvaimaks flötistiks. Nicolet’l on olnud aukartust äratav solistikarjäär, millest annavad tunnistust kümned helisalvestused maailma parimate orkestritega ning paljude heliloojate, nende hulgas Tōru Takemitsu, György Ligeti, Edison Denissovi temale pühendatud teosed. Samuti oli ta Berliini Filharmoonikute esiflötist 60ndatel aastatel. Sarnane karjäär ootas ees ka noort Emmanuel Pahud’d. Temalt on Pahud saanud enda sõnul kõige olulisemaid teadmisi interpretatsiooni ja muusikastiilide tundmise kohta.
“Hiljuti kuulasin autos raadiot. Kuulasin, mõeldes, et on päris hea esitus, huvitav, kes mängib. Lõpuks öeldi esitajana minu nimi, olin positiivselt üllatunud.”
Berliini Filharmoonikute “suur ansambel”
Pahud’ järgmised olulised ja saatust kujundavad saavutused olid aastal 1992, kui ta võitis esimese auhinna konkursil Genfis ning kuu aega hiljem oli üliedukas konkursil Berliini Filharmoonikute esimese flöödi kohale. Selles ametis sattus ta kõigest 22-aastasena hetkega rahvusvahelise tähelepanu luubi alla. Peadirigent oli siis maestro Claudio Abbado ning orkester oli parasjagu noorenemas: umbes 40 protsenti mängijaist vahetus, sest paljud pärastsõjaaegsest mängijate põlvkonnast lahkusid. Pahud leidis eest orkestri, mis kõlas täiesti unikaalselt, ta on kirjeldanud seda esmast elamust nii: “Fraseerimine oli kui ühtne laine läbi kogu orkestri, mis algas bassidest ja kujunes läbi pillirühmade imeliselt kauniks ja intensiivseks. Orkestri dünaamiline skaala oli fenomenaalne. Berliini Filharmoonikute mängustiil on väga erinev võrreldes teiste orkestritega. Me oleme kõlalt väga ühtsed, kuid samas on igaühel oma individuaalne hääl.”
Aastatel 2000–2002 tegi Pahud filharmoonikute töös pausi, õpetades Genfis solistiklassi ja soleerides orkestrite ees üle maailma. Tema naastes oli peadirigendi ametis sir Simon Rattle, keda Pahud hindab kui unikaalse partnerlusmentaliteedi loojat filharmoonikute kollektiivis ning intellektuaalselt väga inspireerivat loojanatuuri. Praegusel ajal on maailma esiorkester muusikaliste indiviidide keskne ja solistlik “suur ansambel”. Pahud jagab seal sooloflöödi kohta Andreas Blauga, kes mängib filharmoonikutes alates 1969. aastast. Oma rahvusvahelise karjääri algusaastatel andis Pahud umbes viiskümmend kontserti aastas. See number kasvas kiiresti pärast tuntuse ja tunnustuse saavutamist ning ulatus ja ulatub praegugi üheksakümne soolo- või kammermuusika kontserdini aastas, millele lisandub veel ligikaudu seitsekümmend orkestrikontserti filharmoonikute ridades. Solistina on ta esinenud maailma orkestriparemikku kuuluvate kollektiividega, nagu näiteks Londoni filharmoonikud, Berliini ja Viini raadio orkestrid, Baltimore’i sümfooniaorkester, Berliini Barokksolistid, kui nimetada vaid mõnd. Koormus on väga suur, kuid Pahud’ sõnul aitab see vältida isoleerumist ühe stiili piiresse ning hoida repertuaaris arvukalt teoseid, et mitte kapselduda ühte kitsasse valdkonda.
“Kontserdil on sul tagataskus terve emotsioonide ja visuaalsete vahendite pakett, samuti aitavad akustika ja publiku positiivsed ootused. Salvestusel aga oled kui vaakumis, eikusagil.”
Interpreet-kameeleon
Tema esitatavate muusikastiilide ring on tõesti lai, Johann Sebastian Bachist kuni tänapäeva heliloojate teosteni välja. Ta väljendab end muusika kaudu otsekui kameeleon, muutes stiili, kõlavärve ja fraseerimist, hingamist ja artikulatsiooni nii, et see sobiks mängitava teosega. Ta ei esinda enda sõnul mingit kindlat rahvuslikku stiili või koolkonda.
Pahud on tellinud ja salvestanud uut muusikat, sealhulgas Marc-André Dalbavie’, Michael Jarrelli ja Matthias Pintscheri flöödikontserte. Samuti on ta olnud Frank Michael Beyeri, Elliott Carteri ning Luca Lombardini flöödikontsertide esmaesitaja. Vaatamata tema suurele huvile uue muusika vastu tundub flöödimeister siiski kõige kirglikumalt suhtuvat n-ö vana ja traditsioonilise repertuaari elustamisse. Ta on öelnud: “Kaasaegse muusika mängimine avardab muusikalisi piire ja suhtumist oma instrumenti ning heliloomingusse üldisemalt, see on andnud mulle interpreedina uusi vaatenurki ka traditsioonilise repertuaari mängimiseks.” Ta on kindel, et tulevikus on traditsioonid ja uuendused interpretatsioonikunstis kindlasti järjest enam ja enam sümbioosis. Ta ei poolda kivinenud traditsioone, eriti nii elava ja elavdava kunstiliigi puhul nagu muusika. Ka Berliini Filharmoonikute dirigentide Wilhelm Furtwängleri, Herbert von Karajani, Claudio Abbado ja Simon Rattle’i kohta märgib ta, et nad toetusid (toetuvad) kõik n-ö traditsioonidele, kuid nad pole mitte niivõrd selle kandjad kui just arendajad, kes täiesti teadlikult “toituvad” minevikust, et defineerida tulevikku. See on üks selliste suurte kunstnike suuri saladusi, märgib Pahud.
Aastal 1996 sõlmis Emmanuel Pahud lepingu EMI Classicsiga, mis on aastate vältel välja andnud kakskümmend neli tema plaati. Salvestusprotsessi kohta räägib flötist nii: “Mulle meeldib töötada mikrofoniga, see toob mängu teatud suurendusklaasi efekti. Sa pead jälgima paljusid asju, mis live-esinemisel ei ole üldse nii tähtsad. Kontserdil on sul tagataskus terve emotsioonide ja visuaalsete vahendite pakett, samuti aitavad akustika ja publiku positiivsed ootused. Salvestusel aga oled kui vaakumis, eikusagil. See tekitab olukorra, kus iga detaili tuleb viimistleda eriti hoolikalt ning sisemiselt intensiivsemaltki kui kontserdil.”
Esimene EMIs ilmunud plaat sisaldab prantsuse flöödimuusikat, ansamblipartneriks suurepärane pianist Eric le Sage. CDl alapealkirjaga “Paris” on 20. sajandi esimesel poolel seal tegutsenud tuntud heliloojad Henri Dutilleux, Darius Milhaud, Francis Poulenc, Olivier Messiaen, André Jolivet jt. Kõnealune helikandja oli ka siinkirjutaja esimene kõlaline kokkupuude Emmanuel Pahud’ga ja loomulikult väga elamuslik. Ta mängulaad on huvitav segu n-ö prantsuse ja saksa koolkonnast, ühelt poolt mängleva loomulikkusega prantsuse heliloojate stiili tabav ja teisalt väga kontrollitud ja perfektne tehnilise teostuse poolest, täiesti ideaalne õppematerjal noortele flötistidele. Aastal 2000 ilmus helikandja Debussy, Raveli ja Prokofjevi muusikaga. Selle viimane teos, Prokofjevi Sonaat flöödile ja klaverile D-duur väärib eriliselt tähelepanu, kuna taas on tegu ühe väga ereda interpretatsiooniga. Selles ülimalt mahukas teoses on muusik fantastiliselt ilmekalt esile toonud tohutult palju erinevaid värve ja karaktereid, on tunne, nagu “kameeleon-flötist” oleks suutnud flöödile juurde “monteerida” trompeti kõlajõu ja viiuli nõtkuse, rääkimata kõikvõimalike flöödile omaste väljenduslike ja tehniliste vahendite imetlusväärsest kasutusoskusest.
“Kaasaegse muusika mängimine avardab muusikalisi piire ja suhtumist oma instrumenti ning heliloomingusse üldisemalt, see on andnud mulle interpreedina uusi vaatenurki ka traditsioonilise repertuaari mängimiseks.”
Samal aastal ilmus ka plaat Mozarti flöödikontsertidega, kus partneriteks Claudio Abbado, Berliini Filharmoonikud ja harfisolist Marie-Pierre Langlamet. Ka sellest salvestusest saab rääkida vaid ülivõrdes, see on üks säravamaid ja stiilsemaid interpretatsioone “flöödiajaloos”. Tähelepanu väärivad siin kindlasti ka flötisti enda kadentsid, mis on stiilsed, virtuoossed, kuid mitte ülepakutud, vaid küpse interpreedi fantaasiarikkad loomingu näited, mis respekteerivad stiili ja heliloojat.
Flöödikuningas ja tema õukond
Seejärel ilmunud plaatidel on varasemat muusikat (Bach ja tema pojad, Telemann, Vivaldi, Händel, Haydn), prantsuse heliloojate loomingut, 20. sajandi flöödikontserte (Ibert, Nielsen, Hatšaturjan jpt) ning romantismiajastu muusikat. Need kõik on loomulikult väga kõrge kvaliteediga ja sündinud koostöös tippmuusikutega.
Märgilise tähtsusega on Pahud’ üks viimaseid helikandjaid, Friedrich Suurele pühendatud duubelplaat “Flöten König” ehk “Flöödikuningas”, millel kõlab Friedrich II, tema õe printsess Anna Amalia, J. S. Bachi, Carl Philipp Emanuel Bachi ja Johann Joachim Quantzi muusika. Kaks viimast olid õukonnaga tihedalt seotud ja lõid amatöörflöödimängijast keisri tellimusel talle väga palju muusikat. Mõlema helilooja flöödikontserdid on säravad ja suursugused, Ph. E. Bachil ka väga mahukad ning keeruka ja läbikomponeeritud orkestripartiiga, mis osutab, et Friedrichi õukonnas tegutsesid tolle aja eliitmuusikud. Kõnealusel plaadil tekib ka sild keisri õukonna ajaga, kuna Pahud’ kõrval on maailmakuulus orkester Kammerakademie Potsdam, kes enamiku kontsertidest annab Potsdami Nikolai kontserdisaalis ja Sanssouci lossis. Niisiis samades kohtades, kus kõlasid nende teoste esiettekanded. Friedrich Suure õukond oli muusikutele viljastav paik ja flöödimuusika kuldaeg. Kindlasti kõlab Emmanuel Pahud’ kuldne flööt kuninglikult veel palju aastaid kontserdisaalides üle maailma ja kuulajate südametes. Kuigi Pahud on esinenud Eestiski, 1999. aastal puhkpillikvinteti kavaga “Poulenc 100” ja 2008. aastal Berliini Filharmoonikute koosseisus, siiski loodame, et meil avaneb veel võimalusi kuulata flöödikuningat soleerimas siinsamas Estonia kontsertsaalis.