Otsingu tulemused

Uuel albumil leiab Sooäärele omast lüürilisust, melanhoolsust, ilusaid, kohati ka naivistlikke meloodiaid. On head, tervelt maskuliinselt ennast tõestavat, tugevate soolodega jazzi – “Waltz in Kadriorg”, klassitsistlik “Always Alive”, tõtlik, ülilühida, vaid algul terviklikult esitatava teemaga miniatuurne kalliskivi “New Costume”. Teisalt on Sooäär on juba pikemalt olnud jazzivälistel inspiratsiooniotsingutel: kunagi Eesti kandletraditsioonis (Tuule Kann, ansambel Eesti Keeled), hilisemail ajul klassikute (Bach, Tšaikovski, Tormis) manu. Viimased on värskele loomingule väga viljaka mõjuga, seda nii harmooniates-meloodiates kui ka vormis ja vormiselguses. Ballaadid nagu “Zula”, “Listening to the Night Sky”, “Old Dance” on juba täiesti kammermuusikalikud tervikud – võiks tegelikult astuda ka viimase sammu, rookides subjektiivse algega soolotamine sootuks välja. Vaat see oleks juba väike revolutsioon, üsna novaatorlik jazzansambli kõla kontekstis. Selliseid läbikomponeeritud palu saaks esitada kas iseseisvalt või seotuna mõne teise palaga siis juba panoraamsemaks tervikteoseks. Kõigis lugudes ei pea olema soolosid. Improviseeritud vaheosa vajadusel on võimalikud ka neutraalsemakõlalised meetodid: nt müra, atonaalsed helipilved. Või häälutus (Ilmar Laaban, Jaan Malin, Roomet Jakapi). Vaikus. Kahe sõnaga: John Cage. Poola rahvalaulu mõjuline nimilugu “Zula” on täiuslik pala, ilus, rahuseisundis komponeeritud. Ei pea midagi tõestama – kui, siis vaid seda, kui vähe võib mängida, et muusika sünniks. See pala väärib kindlasti kohta Sooääre meloodiate juba praeguseks kõhukas kullafondis. Jaak Sooäär on muusikuna väga aktiivne: kogudes kogemusi paljude muusikute ja žanritega teeb ta oma elu huvitavaks. See on ühest küljest vaheldusrikas, aga teisalt korjab ta mesilasena infot, millega mõni uus loominguline artefakt sünteesida, lähtugu see siis Tormisest, biitleist vm. Ta hoiab asju enda jaoks värskena, püsides nii oma loominguga värskena ka kuulajale. Boonusena osutub mõni koostöö püsikollektiiviks aastaiks, lubades projektindusest hingetõmmet. Aga trummar Markku Ounaskarit ja kontrabassimängijat Ara Yaralyani julgustaksin senisest enamgi suveräänselt, põhiskeemiüleselt, jazzilikult antagonistliku vabadusega Jaagu materjaliga ümber käima. Range klassitsismi ja jazziliku vabaduse realiseerunud vastuolu oleks jumalik.

2022. aasta lõpul nägi ilmavalgust Erkki Otsmani uus CD “Chanson &Tango”. Prantsuse šansoonidest ja Argentiina tangodest üllitis koosnebki, sekka mõned eestikeelsed palad, mis lahtiseletanuna tähendab, et vanad tuntud lood uues, erkkiotsmanlikus kuues. Kõikide laulude arranžeeringud on teinud Allan Jakobi, kes artisti ka akordionil saadab, lisaks on tegev saateansambel koosseisus Andranik Kechek, Tanel Liiberg, Toivo Unt ja Liina Amon. Eesti keeles esitatavad laulud on eestindanud Loone Ots, Lauri Leesi ja Ain Kaalep. Tuleb tunnistada, et laulude seaded on meisterlikud ning sama meisterlik on ka Eesti ühe improvisatsiooniguru Andranik Kecheki klaverisaade. Erkki Otsman, kes alustas lavalist tegevust eelmise sajandi üheksakümnendate alguses Tartu lokaalides, on läbi teinud märkimisväärse arengu ning tõusnud oma loomingus arvestatavaks artistiks Eesti ja Baltikumi kabareemaastikul. Otsmani esinemismaneer on sugestiivne, emotsioone tekitav ning avatult kirglik, kohati võibolla isegi liiga avatud, kuid see on maitseküsimus. Parima osa tema järjekordsel helikandjal moodustavad prantsuse šansoonid, sest neid esitab Otsman suurepärase maitse- ja stiilitunnetusega. Üleüldse moodustavad artisti loomingust kvaliteetseima osa Zarah Leanderi ja Edith Piafi repertuaari kuulunud omaaegsed menulood. Tangod on muusikalises plaanis esitatud hästi, kuid nendes ei pääse Otsmani isikupära sedavõrd mõjule kui prantsuse lauludes, mistõttu on nad šansoonidega võrreldes kahvatumad, kohati laialivalguvad. See-eest prantsuse laulud on esitatud nüansirikkalt, peenekoeliselt ning alltekstiga, mida selle maa kultuuri läbi ja lõhki tundev ning armastav Otsman suurepäraselt edastab. Seega on plaat kingitus eelkõige prantsuse laulude sõpradele. Ka keeleliselt on šansoonid Otsmani ettekandes nauditavaimad, talle sobib prantsuse keel enam kui eesti keel. Plaadil on mitu eesti keeles esitatud laulu, mis mõjuksid prantsuse keeles esitatuna eks sugestiivsemalt. Me ei saa Otsmani klassifitseerida ühegi meile tuntud hääleliigi alla, ta pole ei tenor, kontratenor, sopran, alt ega bariton – ta on lihtsalt hääl, looduslikult huvitav ja omapärane. See teeb artist Otsmanist nähtuse, keda ei saa millegi alla liigitada, ta on ehe ja isikupärane oma erandlikus ja maitsekas androgüünsuses, mis kandub edasi tema esitatud lauludesse.

Tiktokist Kanal 2-ni, on eso-gurudest (valgusemadest šamaannõidadeni) saanud eranditult turumajanduse funktsionaalne osa, mitte erand. Vaimsuse ja mütoloogilisuse plahvatus on aset leidnud ka popmuusikas, etenduskunstides, kaasaegses kunstis või plakatidisainis: new age, ordurüütlid, krüptilisus, šamanism, goblin’id ja lääne budism. Kõik justkui tahavad sellest tulutoovast ärist osa saada. Mõnesid peetakse šarlatanideks, teisi loovisikuteks. Kindlasti ei tasu kõiki ühte patta panna, aga tinglikult ikkagi närib. Kui tõsiseltvõetav see mütopoeetiline poos tegelikult on, eriti kui eso-mõjutusi integreeritakse irooniliselt? Aigar Valsi uus album just sellist kõhklust minus tekitab. “Uue ajastu guru” on albumina atmosfääriline kompott, mille eksperimentaalsust näitab žanriline mitmekesisus: autor annab aimu, et kohtab stiile free jazz’ist, trance’ist post-rock’ini. Lisaksin veel aimatavad metal-muusika mõjutused, 1960-ndate psühhedeelia, kantri ja folgi. Kellele meeldib helidisain, siis võib Valsi oskus komposiitida kõlada ahvatlevalt. Intermezzo “Päevauni” meenutab Visible Cloaks’i: see on nutiseadeldiste ambient, mille rikuvad ära üleliigsed klahvpillihelid. “Vaba tahte valitseja” on hea näide, kuidas Valsi lodev hääl pihustub laiali eri instrumentide loodud kõlakontrastide psühhedeelses virvarris, võttes pigem varju ja varjundite vormi, mis kaunistab trummi-, süntesaatori- või elektrikitarrihelisid. Vals kardab domineerida, esile tulla, peale suruda. Palades “Ood õnnele” ja “Tulilinnus” kuulen kultuuriliste allhoovusi My Bloody Valentine’ist Ash Ra Templini. “Orduretk” ja “Süsi” seovad peaaegu kakofooniliselt Vaiko Eplikut, Scooterit, dungeon synth’i ja orelimuusikat. Tehniliselt toimib kõik mingi piirini, kuigi trummid ja süntesaatorirajad on tihti “sültjad”, nagu Valsi hääl. Puudu jääb instrumentaalsest jõulisusest, mis kontrastina aitaks vokaali õrnust toonitada, nagu on teinud eelmainitud My Bloody Valentine. Ilma pimeduseta pole ju ka valgust. Eri kompositsioone ja Valsi vokaali seob nende introvertne meelelaad, täis muinasjutulist eneseotsingut ja -imetlust. Tehku guru mis tahes, aga see eskapism ei irruta kuulajat oma igapäevast. Tundub, et peagi see loverboy müto- või zen-esteetika on varsti passé ja muundub millekski märksa ohtlikumaks. Alternatiivsete maailmade ja müstika otsing võib kõlada ka radikaalsemalt. Popmuusika ajaloost leiab seda küll: The KLF, Drexciya, Björk, black metal, Miles’i “Bitches Brew”, Hendrixi “1983… (A Merman I Should Be)”, Wu Tang Clan jt. “Uue ajastu guru” pole liiga veider ega liiga lääge, pole liha ega kala, pigem post-rock’i tofu, kust pole justkui millestki kinni haarata.

PERSOON Kristiina Rokashevich – raamidest välja! Ia Remmel Muusikauudiseid maailmast. Nele-Eva Steinfeld Europe Jazz Media soovitab. TÄHT Andris Nelsons – elava muusika eeskuju. Taavi Hark KIRG Haapsalu salli mustrite imeline maailm. Lisa Kawasaki PILK Mida vajavad Eesti muusikakoolid? Piret Rips-Laulu ettekandest EMN juubelikonverentsil ja EML muusikakoolide küsitlus. PILK Eesti muusikud üle Eestimaa. PLMF 20. Intervjuu Pille Lillega. Ia Remmel MÄLU Rein Laul – eestlasest professor Peterburi konservatooriumis. Margus Pärtlas PILK Muusika – energia, sagedus, võnkumine. Marju Riisikamp Eesti muusika kroonika. Alo Põldmäe raamatust. Virge Joamets MÄLU Helju Meriste – Viljandi levimuusika alustala. Maret Tomson PILK Kuidas lindistada kümme päeva ainult vett. Konstantin Kuningas MULJE Intensiivsed taaskohtumised pulbitseva loovusega “Jõulujazzil”. Marje Ingel Impromptu. Eesti Sinfonietta kontserdist. Toomas Velmet Monika-Evelin Liivi preemia Rael Rendile. Harry Liivrand Muusikauudiseid Eestist Heliplaatide tutvustus

Läinud aasta 7. detsembril suri oma Peterburi kodus 83-aastaselt helilooja ja muusikateadlane, Peterburi konservatooriumi professor ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia audoktor Rein Laul. Tema ärasaatmine toimus Peterburi Jaani kirikus, mis jääb Laulu kodust vaid paarisaja meetri kaugusele, poolele teele konservatooriumisse – teele, mida Laul oli kõndinud aastakümneid. Viimne teekond tõi ta aga tagasi sünnilinna Tallinna, kus ta nüüd Rahumäe kalmistul puhkab. Rein Laulu elu kulgeski peamiselt Tallinna-Peterburi teljel. Tõsisemad muusikaõpingud said alguse G. Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis, kus Laulu enda sõnul valitses 1950. aastate keskel väga sümpaatne õhkkond ning kus ta sattus kokku paljude andekate ja muusikast sügavalt huvitatud noortega. Oma lähima sõbrana on Laul nimetatud vara lahkunud mitmekülgselt andekat pianisti Tiit Kaskneeme, kuid sidemed tekkisid ka Kuldar Singi, Arvo Pärdi, Olev Oja ja paljude teistega. Just sel ajal asutas Veljo Tormis muusikakoolis kuulsa heliloomingu ringi, publiku ette jõudis Tambergi “Concerto grosso”, oma teoseid käis muusikakooli õpilastele näitamas noor Jaan Rääts. Stalinistlik ajastu oli jäänud seljataha, Eesti muusikaelu oli suurte muutuste künnisel. Muusikaõpingute jätkamine Leningradi konservatooriumis, kuhu Laul astus 1958. aastal, ei olnud tollal mingi erakordne samm. Paar aastat varem oli seda teinud Neeme Järvi, Lauluga koos õppisid Leningradis veel Lemmo Erendy, Priit Bernhardt, Uve Uustalu, Samuel Saulus, Kuldar Sink. Kui aga teised nimetatuist pöördusid õpingute lõppedes Eestisse tagasi, siis Laul jäigi Neevalinna, ehkki kontaktid Eesti ja eesti muusikutega loomulikult säilisid. Aspirantuuri lõpetamise järel 1970. aastal pakuti talle konservatooriumis õppejõu kohta. Sinna jäi ta tööle enam kui neljaks aastakümneks, õpetades muusikateoste analüüsi, harmooniat ja polüfooniat ning juhendades muusikateaduse üliõpilaste ja aspirantide diplomi- ja kandidaaditöid. Laul mainis kord, et miks ei võiks üks eestlane olla professor Peterburi konservatooriumis – õppeasutuses, mis on mänginud Eesti muusikakultuuris nii olulist rolli. Tuntud eesti muusikutest on Peterburi konservatooriumis õpetanud ju ka Artur Lemba ja Jaan Tamm, kuid Laul jõudis seda teha palju kauem. Peterburi linn sai talle väga koduseks ning 1999. aastal antud intervjuus tunnistas ta: “Koduigatsust mul ei ole – kodumaa on ju niikuinii üsna lähedal.”1 Rein Laulu juhendamisel on Peterburi konservatooriumi aspirantuuris õppinud ka kolm eestlast: Mart Humal, Andres Pung ja nende ridade autor. Mart Humal on Laulu kui pedagoogi iseloomustanud nii: “Tema loengud on üles ehitatud väga loogiliselt ja süsteemikindlalt, sisaldavad rohkesti originaalseid ideid ja tähelepanekuid. R. Laul on teoreetik, kes kõiges tugineb muusika kui väljenduskunsti seesmisele olemusele, oskab tähtsustada väga peeni väljendusnüansse ja avada nende abil muusika seost reaalse maailmaga. Nii üliõpilastelt nende individuaalsetes analüüsides kui ka aspirantidelt nende kirjatöödes nõuab ta eelkõige loogikat ja mõtteselgust, oskust tajuda muusikalise mõtte liikumist ja muusikalise arengu paradoksaalseid vastuolusid.”2 Kohtusin Rein Lauluga esimest korda 1988. aasta suvel tema perekonna kodus Nõmmel. Läksin näitama oma konservatooriumi diplomitööd ja paluma Laulu enda kavandatava kandidaadiväitekirja juhendajaks. Paraku ei huvitanud minu diplomitöö Laulu üldse. Selle asemel otsustas ta mind testida klassikalise muusikaliteratuuri tundmises. Ta istus klaveri taha ja mängis peast ette katkendeid erinevatest klaveri- ja orkestriteostest, alustades Mozarti ning lõpetades Mahleri ja Richard Straussiga. Kõiki teoseid ma ära ei tundnud, kuid väga halba muljet ilmselt ka ei jätnud, sest minu juhendajaks Laul poolteist aastat hiljem tõepoolest sai. See juhtum illustreerib Laulu üldist suhtumist muusikasse ja muusikateadusesse. Ta on öelnud: “Pooldan muusikaalaste kirjutiste ja uurimuste väga suurt muusikalähedust, tihedat seost konkreetse muusika, konkreetsete teostega. Ma ei armasta abstraktseid arutlusi “muusikast üldse”.”3 Muusikateaduse mitmekesises maailmas esindab Laul vaieldamatult muusikateooria ja -analüüsi kitsamat eriala. Muusikale lähenes ta teoreetiku täpsuse ja süsteemsusega, kuid oma analüütilisi tähelepanekuid ja üldistusi seostas alati muusika emotsionaalse, kujundliku või lausa programmilise tõlgendamisega. Ehk tuleneb see tema õpinguaastate soovist saada interpreediks (algul pianistiks, hiljem dirigendiks) või hilisemast helilooja mõtlemisest. Muusika süvaanalüüsi võrdles ta teoste analüütilise interpreteerimisega, millest ei puudu kunstilised kvaliteedid. Eestis sündinud ja USAs töötanud muusikateoreetik Avo Sõmer on märkinud, et Laulu kirjutistes tuleb tema “muusikaline peenetundlikkus ja intellektuaalne jõulisus esile ikka ja jälle uuesti.” Eriti meeldis talle Laulu mahukas uurimus muusikaliste motiivide funktsioonidest arenguprotsessis, milles muusika “sisu” ja tähenduse otsimine läheneb tema hinnangul Põhja-Ameerikas levinud “uuele muusikateadusele” (new musicology). Samas Sõmer lisab: “Laul kirjutab motiivide tähendusest ja tähenduse muutumisest aga hoopis kainemalt ja usutavamalt: tema katsed muusikalisi väljendusi liigitada ja tõlgendada kõlavad tihti vägagi veenvalt [---] ja tema oskus neid tõlgendusi sõnades väljendada on tihti otse imetlusväärne.”4 Nagu eelnevast juba välja on tulnud, pööras Laul nii oma kirjutistes kui ka õpilaste töödes erilist tähelepanu väljenduse selgusele ja loogilisusele – või nagu ta ise ütles – teksti siilile. Peterburi aastatel olid mul temaga individuaalsed kohtumised kord nädalas. Igaks korraks ootas ta minult vähemalt kolme uut lehekülge väitekirjast. Kohtumine möödus kõrvuti laua taga istudes, kus Laul minu teksti sisuliselt ja keeleliselt toimetas ning samal ajal suulisi selgitusi jagas. Eesmärgiks ei olnud lihtsalt teksti korrektsus, vaid ka väljenduse täpsus ja elegantsus. Laulu enda kirjutised ei ole kindlasti akadeemiliselt kuivad. Vastupidi, ta väljendus sageli vaimukalt ja intrigeerivalt ning kartis keeletoimetajaid, kes seda alati ei osanud hinnata. Ükskord palus ta mind: “Katsu võimaluse korral piirata nende toimetajate aktiivsust, kellel julgusest ja huumorimeelest puudust on, et nad [minu] teksti ära ei kohitseks.”5 Laulu kaalukamad muusikateaduslikud tööd on kirjutatud algselt vene keeles, kuid suure osa neist tõlkis ta ise eesti keelde. 1999. aastal sai need Jaan Rossi initsiatiivil ja minu toimetamisel koondatud raamatusse “Sissevaateid muusikasse: Analüüsid ja arutlused”, mis ilmus kirjastuse Ilmamaa väljaandel “Eesti mõtteloo” sarjas. Seevastu analüütilistest esseedest koosnev raamat “Seitseteist etüüdi Beethoveni muusikast” (2001) valmis ja ilmus kõigepealt eesti keeles ja alles hulk aastaid hiljem vene keeles. Raamatus kasutas Laul “paremaid palasid” oma muusikaanalüüsi loengukursusest. Nimetatud kursuse sissejuhatavate loengute põhjal on kirjutatud ka mahukas artikkel “Muusikaanalüüsi põhialused”, mis ilmus Jaan Rossi koostatud kogumikus “Mõeldes muusikast: Sissevaateid muusikateadusesse” (2004). Rein Laul kui helilooja ootab Eestis (taas)avastamist. Tema kammerteoseid on varem ette kandnud Lemmo Erendy ja Jaan Tamme nimeline puhkpillikvintett, hilisemal ajal pianistist poeg Peeter Laul. Ainsaks jäänud sümfoonia on aga avalikult ette kandmata (korra on seda tehtud Venemaal). Mitmed Laulu teosed on loodud dodekafooniatehnikas, millesse ta Schönbergi, Bergi ja Weberni loomingut uurides põhjalikult süüvis. Rein Laulu tasakaaluka, veidi erakliku ja pedantsusesse kalduva natuuri taga oli varjul omapärane huumorisoon. Ta pani soolokantaadi vormis muusikasse oma kandidaaditöö kriitilise retsensiooni ja kirjutas humoorikaid tekste (paralleelselt nii eesti kui vene keeles) tuntud meloodiatele nagu “Suliko”, “Internatsionaal” ja Beethoveni 5. sümfoonia finaali peateema. Schubertist inspireerituna kirjutas ta “Kuus muusikalist momenti” klaverile, kuid erinevalt Schubertist on need sõna otseses mõttes momendid – aforistlikud killud, mis kõlavad kokku alla ühe minuti. Kord 1990. aastatel, kui Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel oli just sisse viidud piirirežiim, sõitis Laul öise rongiga Peterburist Tallinna. Kella kolme paiku öösel äratati reisijad passikontrolliks. Vene tolliametnik esitas kõigile rutiinse küsimuse: “Kas pagasis on narkootikume, lõhkeaineid, relvi, kunstiteoseid?” Laul olevat enda sõnul vastanud: “Komponeerisin eile kaks klaveriprelüüdi, need on mul kohvris kaasas. Tegu on ilmselt kunstiteostega. Mis ma pean tegema?” Tolliametnik jäänud Laulu juhmi näoga vaatama, siis löönud käega ja läinud edasi. Õppisin Rein Laulu juures Peterburis murdelisel ajal: aspirantuuri astumisel 1989. aastal oli selle linna nimi veel Leningrad ja minul taskus nõukogude pass, väitekirja kaitsesin 1992. aasta sügisel aga juba Eesti Vabariigi kodanikuna Peterburi linnas. Neil aastail oli Laul elavalt huvitatud poliitikast ja ühiskonnaelust. Ta luges kõike, mida oli kätte saada kommunismi kuritegude kohta – ja sellist kirjandust avaldati toona palju. Teda huvitas ka Eesti ajalugu alates Vabadussõjast. Kommunistlikku režiimi pidas ta kõige kuritegelikumaks režiimiks inimkonna ajaloos. Eesti iseseisvuse taastamisele elas ta kirglikult kaasa ja uskus, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine tähistas ka Venemaa demokratiseerumise algust. Oma eelpool nimetatud intervjuu lõpus avaldas ta lootust, et kommunistid mitte kunagi ja mitte kusagil enam tagasi ei tule. Et Putini režiimi tänased kuriteod meenutavad järjest enam kommunistliku ajajärgu tumedamaid aastaid, seda Laul ette ei näinud ja viimasel eluaastal enam aru ei saanud. Temale endale oli nii kindlasti kergem, sest sellest arusaamine oleks teda teinud väga-väga kurvaks. 1“Vastab Rein Laul”. – TMK, 1999 nr 3, lk 3. See on ainus eesti keeles avaldatud pikem intervjuu Lauluga. 2 Mart Humal. “Juubelitervitus Rein Laulule”. – SV, 17. III 1989. 3 “Vastab Rein Laul”, lk 4–5. 4 Kirjast käesoleva artikli autorile, 20. V 1999. 5 Kirjast käesoleva artikli autorile, 1. II 2001.

Alo Põldmäe, “Eesti muusika kroonika” I osa (1172–2005), Eres Estonia Edition, 2022, 88 lk. Ilmunud on “Eesti muusika kroonika” I osa, tõenäoliselt esimene omataoline eesti muusika ajaloos. Kui mõelda mingi võimaliku eeskuju peale, siis meenub sajandivahetusel TMKs ilmunud artiklite sari “Sajand teatris, muusikas, kinos”, kus peiliti välja XX sajandi olulisemad sündmused nendes valdkondades nii Eestis kui laias maailmas ja mis oli igati põnev lugemine. Siinne ajaraamat algab aastaga 1172 – varaseim märk eestlaste muusikaharrastuse kohta pärineb Saxo Grammaticuse kroonikast “Gesta Danorum” –, ja lõpeb 2005. aastaga. See teeb hõlmatud ajaks kokku 883 aastat. Trükist tuli raamat aga alles 2022. aastal ja sel puhul tehtud aritmeetika annab kena ümmarguse numbri – 850 aastat eestlaste mainimisest muusikaga seoses. Varasematest sajanditest on ära märgitud nt arheoloogilisi leide (XIII saj II pool – vanim Eestimaalt leitud pill, Otepää linnamäelt välja kaevatud pronksist sõjasarv), teadaandeid orelite (1433 – Tallinna suurtulekahjus said kannatada kõik linna kirikute orelid), muusikute värbamiste/esinemiste (1521 – Tallinna linnamuusikud hakkasid saama kindlat aastapalka) jne kohta, liikudes tasapisi konkreetsemate isikute ja sündmuste poole (1640 – esimene Eestis trükitud kunstmuusika noot). Mida aeg edasi, seda detailirikkamamaks pilt muutub. Autor on markeerinud eesti muusikaelu puudutavat väga laias spektris. Mainitud on üleriigilisi olulisi muusikasündmusi nagu üldlaulupeod, aga ka väiksemaid laulupäevi. Jälgitud on muusikainstitutsioonide tegemisi (Vanemuise, Estonia ja Endla olulisemad teetähised, heliloojate liidu asutamine jt organisatsioonide olulisemad sündmused), markeeritud on muusikaõppeasutuste algus Tartus ja Tallinnas, olulisemate muusikakollektiivide asutamine (ERSO, RAM, Tallinna Kammerkoor, TAM, Tallinna trio jpt) ja nende mõned tähtsamad verstapostid, muusikaga seotud muuseumide rajamine. Ära on mainutud olulisemad muusikaraamatud ja ajakirjad, muusikutele antud aunimetused ja nende pälvitud auhinnad, tuntumate klaveri- ja orelimeistrite tegevus jne. Välja on toodud ka olulisemad Eestis korraldatavad festivalid ja konkursid ning ühtlasi meie interpreetide suuremad saavutused rahvusvahelistel võistlustel. Mainitud on ka mõned olulisemad külalisesinejad, nagu Liszt 1842. aastal Tartus või Sergei Prokofjev 1934. aastal Tartus ja Tallinnas jt. Kõrvale pole jäetud ka muusikateadlaste suuremaid ettevõtmisi, nagu Balti muusikateadlaste konverentsid või muusikateaduse seltsi asutamine jne, samuti on ära toodud baltisaksa muusikaelu olulisemad sündmused kuni nende ümberasumiseni 1939. aastal. Kogu selle kirju materjali vahel on kastis, muust materjalist silmatorkavalt eraldatult, välja toodud eesti heliloojate olulisemad teosed, varasemate aastate kohta hõredamalt, aga alates Rudolf Tobiase avamängust “Julius Caesar” (s.o tema Peterburi konservatooriumi lõputöö, 1896) enamvähem iga aasta kohta midagi. Olulisemad heliloojad ja interpreedid on pälvinud oma surma-aasta juures ka pisikese kokkuvõtte enda elu ja tegevuse/loomingu kohta. Raamatu suur väärtus on minu meelest see, et kodu-Eesti muusikaeluga on sünkroonselt ühte põimitud ka välis-Eesti muusikute tegevus ning nõnda on lõpuks nemadki oma tööde ja saavutustega eesti muusikaelu vahetuks osaks saanud. Mainitud on nt 1939. aastal Saksamaale ümberasumine ja 1944. aasta põgenemine, ära on märgitud välismaal asutatud eesti koorid, peetud laulupeod, kirjutatud heliteosed jne. See materjal on ju senini olnud kodu-Eesti muusika(elu)st täiesti eraldi. Samuti on tore näha, et “tõsise” muusika vahele on põimitud olulisemad rahva- ja “kergema” muusika teetähised, olgu siis Leegajuse, John Pori jazzorkestri või Ruja asutamine, Viljandi folk, “Eurovisioooni” lauluvõistluse võit jpm. Materjali on seega palju, aga siit saab konspektiivse ülevaate kogu eesti muusikas aegade jooksul toimunu kohta. Veidi kahju on küll sellest, et käsikirja valmimise ja trükkimise vahele jäi nõnda pikk periood – vahepeal on ilmunud uurimusi värskema materjaliga. Silma torkab ka toimetuslikke asju, nt ebajärjekindlusi kas või nimede kirjutuses (kas initsiaaliga või eesnimega), osa infot (nt kollektiivi kaugema tuleviku kohta) võinuks ehk olla sulgudes, mõned ebaolulisemad detailid oleks võinud kärpida. Häirivad ka korrektuurivead – tühikud ja kursiivid üle või puudu, side- ja mõttekriipsud ning jutumärgid kord nii, kord naa. Kahju, et see esmapilgul pisike, aga trükise kvaliteedi näitajana oluline töö on tegemata. Aga Alo Põldmäe mitmekülgsus ja jaks niivõrd erinevaid asju mitte ainult algatada, vaid ka lõpuni viia, on märkimisväärne ja ka tema eesti muusikaloo uurimise ja jäädvustamise alal tehtu on mitme inimese jagu. Ka see trükis väärib kohta muusikahuvilise raamaturiiulil oma materjali tiheduse ja eri valdkondade ühendamise tõttu. Raamatut saab osta nt teatri- ja muusikamuuseumi raamatuletist või kirjastusest tellida.

Julgen kinnitada, et selle ajakirja lugejate enamik on maast madalast kasvanud muusika sees, lapse ja noorukina rõõmustanud/kurvastanud pillimänguoskust omandades, saanud üha rohkem ja rohkem teadmisi muusika, heliloojate, suurte interpreetide kohta … Professionaalse muusiku ja esitajana teame, et muusikateos ja selle tõlgendus on mitmekihiline nähtus, et enne konkreetset kontserti tuleb lahendada, läbi tunnetada, omavahel kooskõlla viia mitu miljonit ülesannet ja üksikasja. Käesolev kirjalik mõttearendus ei pretendeeri teadustekstile, pigem on see kantud n-ö ahaa-elamusest ja naiivsest avastamisrõõmust saada teada kasvõi murdosakestki juurde selles üüratus helide ja helikombinatsioonide maailmas. Järgneva lause autor on serbia päritolu leiutaja Nikola Tesla, füüsik, elektri- ja mehaanikainsener, üks raadio leiutajaist, kelle uuritavate teemade hulka kuulusid röntgenikiired, magnetkiirgus, esimesed traadita sidevahendid: “If you want to find the secrets of the universe, think in terms of energy, frequency and vibration.” (Kui soovid teada saada universumi saladusi, mõtle energiale, sagedusele, vibratsioonile; www.quora.com.) Lihtsustatult võttes võib nentida, et helid on sagedused ja võnked, mida saab mõõta. Madalad helid võnguvad aeglaselt, kõrged – kiiresti. Mis toimub, kui helivõnked “puudutavad” inimorganismi? Nad panevad selle vibreerima, kuna inimorganism koosneb 70% veest ja vesi teatavasti reageerib vahetult välismõjutustele. Oma koduplaneeti võime õigustatult kutsuda planeet VESI! Põhjus teadagi selles, et vesi katab 2/3 maakera pinnast. Vesi on suurepärane energiakandja ning spetsiaalse töötlemise käigus saab vette salvestada tohutul hulgal energiat. Me oleme vee keskkond, mida mõjutab iga meie mõte, meeleolu ja sõna. Helil on rida füüsikalisi omadusi nagu võnkesagedus, lainepikkus ehk võnkeamplituud, helikiirus, helirõhk, heliintensiivsus, helivõimsus, helienergia. Heli on midagi palju enamat kui vibreerivad signaalid. Ta on mitte ainult kommunikatsioonivahend, vaid ka elu hoidja ja arendaja, toimides inimestevahelise teadvuse, ühiskondade ja tervete tsivilisatsioonide vahelise kanalina. Kuulajatele pakutavate kontsertide kavad on n-ö seinast seina, ulatudes estraadist klassikani, koosseisud on erinevad, stiilid on erinevad jne. Mis fenomen kannustab meid eelistama mingit teatud muusikastiili? Üks kriteeriume on kindlasti kultuuriline taust, sest ilma eelneva ettevalmistuseta inimene ei adu kaugete kultuuride muusikat. Oluliseks osutuvad kogukonna tunne, kuhugi kuuluvus, osaduse tunne. Samuti erineb drastiliselt ja isikuti viis, kuidas muusikat kuulame. Pandeemia-aastad on olnud heaks näiteks selle kohta, kuivõrd siiski vajame elavat esitust ning kinnitame üha veendunumalt, et esineja ja publiku sünergia on midagi erakordset. Kontserdiolukordi on mitmesuguseid: akadeemiline kontsert suures saalis (näiteks pianisti sooloõhtu), jazzikontserdid salonglikumas miljöös, mil lisaks improvisatsioonile areneb muusikute spontaanne suhtlus publikuga, ka sõna vahendusel. Loomulikult on aplausid neil kahel kontserdil erinevad, teise näite puhul palju vahetumad. Mis siis otseselt kuulajat mõjutab? Loomulikult, muusikal on esteetiline mõõde, ta rahustab ja lõõgastab meeli. Ometi, lisaks esteetilisele aspektile sisaldab helide maailma võrratult rohkemat, kui me ettegi kujutame. Aga kas oleme teadlikud üldse sellest, kuidas helid inimest konkreetselt mõjutavad, nii füüsiliselt, psüühiliselt kui vaimselt? Konkreetne vastus küsimusele muusika mõjust inimesele on võimalik vaid füüsikaliste ja bioloogiliste näitajate põhjal. Siinpuhul paar ülevaatlikku seika füsioloogilise heli kohta. Kui heli läbib inimese kuulmiselundid, teiseneb füüsikaline heli füsioloogiliseks heliks ehk tekib kuulmine. Füsioloogiline heli muutub omakorda psüühiliseks ehk muusikaliseks heliks ning tekib helitaju. Muusika mõjul paranevad inimese kognitiivsed, emotsionaalsed ja sotsiaalsed funktsioonid. Veelgi enam – muusika abil on võimalik kohandada haigete keharakkude vibratsiooni ja tugevdada immuunsust. Muusikaesituse psühholoogia uurib interpreedi osa emotsionaalse esituse vahendajana. Me erineme isikuti muusika kuulamisviisi, n-ö ootuste ja lootuste poolest üsnagi drastiliselt. Ühed ootavad kunstmuusika esituselt tekstiliselt veatut, n-ö hillitsetud, korrektset, “kaubanduslikku” (nagu euronõuded puuviljalettidel – õunad kõik ühesuurused jne) esitust. Teised ootavad emotsiooni, suhtlemist, südamest südamesse muusika jagamist. Viimast fenomeni, eeskätt ekspressiivse ajastamise teemat, on kaasaja muusikapsühholoogid palju uurinud. Dr Siu-Lan Tan räägib selle teema kohta järgnevat. Ekspressiivne ajastamine on teadlik noteeritud ajastamisest kõrvalekaldumine selleks, et kujundada oma muusikatõlgendust, st metronoomilise ehk normeeritud aja eiramist. Näiteks kirjeldatakse Claude Debussy “Arabeski” nr 1 (L66) esitust, mil üles liikuva arpedžo ajal tempot aeglustatakse ja alla liikumisel vastukaaluks n-ö lastakse tempot minna. See võte loob erilise kaaluta oleku, erilise lainetuse. Bachi muusikas on võimalusi tempoga mängida kordi vähem. Need on vaid vaevuaimatavad pausid enne järgmisele fraasile üleminekut. Ehkki need kõrvalekalded on üliväikesed, on neil suur roll kuulaja kütkestamises. Arvutiprogrammi abil saab notatsiooni edasi anda metronoomilise täpsusega, ent tulemus on igav ja maitsetu. Ekspressiivne ajastamine annab muusikale juurde elu ning rikastab esitust emotsionaalsusega nõnda, et kuulaja hinnang ettekande emotsionaalsusele saab olla vastavuses sellega, mil määral esituses on kasvavat ja kahanevat ekspressiivset variaablust (Bhatara jt, 2011). Teose dekodeerimisel on võtteid veelgi, nagu näiteks helitugevus, tämber jne. Ekspressiivne ajastamine aitab avada muusikateose struktuuri ning sel viisil suhelda kuulajaga. Nii nagu kõnes on pausidel oluline osa süntaksis, nii ka kõikumised ajastamises kuuluvad omamoodi muusikalise süntaksi koosseisu. Muusikaesituse psühholoogia on mitmetahuline ja vaimustav valdkond. Interpreedil tuleb koordineerida paljusid kognitiivseid, tunnetuslikke ja motoorseid funktsioone. Inglise filosoofilt ja publitsistilt Roger Scrutonilt pärinevad järgnevad sõnad: “Muusika teeb selgelt avalikuks kõik selle, mis oleme temasse panustanud omaenese jõuvarudest. Need jõuvarud peegeldavad meie mina-tunnetust. Just viimane, mitte maailma teaduslik selgitamine, st meie eneste kogemus, mis on seotud liikumise, rütmi ja harmooniaga, mõjutab meie kuulamisvõimet, on millegi subjektiivse peegeldus. Muusikakogemuse võtmekomponendi – liikumise – määrame meie ise, meie ise oleme “sündmuste korraldaja”, mitte pelgalt ruumi geomeetriline idee.” Tehkem järsk kannapööre ja toogem lääne muusikakultuuri kõrvale näiteks ida oma. Metafüüsilisest seisukohast vaadatuna tekitab igasugune muusika astraalseid vorme. Eesti tervendaja, tõlkija, filosoof, muusik ja esoteeriliste raamatute autor Gunnar Aarma on ülihuvitavalt toonud eesti inimestele lähemale ida muusika, eeskätt mantrate teema. Tema sõnade kohaselt on helid keskkonnas lainetena levivad võnkliikumised, mil iga heli loob nähtamatus maailmas mingi kujundi ja helikombinatsioonid tekitavad keerulisi nähtusi. Need on elastses keskkonnas levivad elastsuslained. Aarma on praktiseerinud ja uurinud mantraid, mis tekitavad rea eetrilisi vibratsioone. Mantrad, olles ise helijõud, suutvat kõige edukamalt tungida inimkeha helikeskustesse. Mantra pole lääne mõistes palve, mida saab oma sõnadega koostada, vaid mantra puhul on tegemist igaveste, teatud häälikukombinatsioonide abil väljendatud helidega (või mõtetega). Füüsilise kehastumise tasandile liigub algheli piki astraalseid närvikanaleid – nadi’sid. Meditatsiooni süvenedes muutub sisemise energia (vritti) voog intensiivsemaks. Mida sügavamale meditatsiooni laskume, seda enam on see tunnetatav. Mõtte keskendumine ülespoole saadab jõutulva läbi pea ja selle tulemusena hoovab meisse peen mõnus energialaine. Meie kehas tekib imeväärne tunne – nagu oleksime kastetud õrna pehmesse elektrivälja. Kõik suured religioonid kasutavad oma jumalateenistustel muusikat ja laulu. Muusika mõjutab meie emotsioone, kuid ta võib ka ulatuda transtsendentsete kõrgusteni. “Kas oled sa häälestanud oma südame ja meele kogu inimkonna suurele meelele ja südamele? Sest nii, nagu püha jõe möirgav hääl, millest kaiguvad tagasi kõik looduse helid, nii peab temagi – “voolusesse astuja” – süda tuikama vastuseks kõigele sellele, mis elab ja hingab, igale ohkele ja mõttele.” Jelena Petrovna Blavatskaja (tuntud ka Madame Blavatsky, Helena Blavatsky nime all) kirjutab oma raamatus “Vaikuse hääl” järgnevalt: põhjabudistid ja kõik hiinlased kuulevad tegelikult mõnede võimsate ja pühade jõgede tumedas mühinas looduse põhiheli. Füüsikas, nagu ka okultismis, on hästi teada tõsiasi, et looduse ühendheli – selline, nagu kuuldakse suurte jõgede mühinas, sügavate laante puulatvade kohinas või nagu kuuldub kaugel olevast linnast – on täpselt määratava kõrgusega üksikheli. Selle on välja toonud nii füüsikud kui muusikud. Professor Rice näitab (teoses “Chinese Music”, mida Blavatskaja tsiteerib oma raamatus), et hiinlased tundsid seda nähtust juba tuhandeid aastaid tagasi, öeldes, et “Huang He vete voolates kõlab kung”, mida hiina muusikas nimetatakse “suureks heliks”, ning näitab, et sellele vastab f-noot, “mida tänapäeva füüsikud peavad looduse tõeliseks põhiheliks”. Sama märgib ka professor Benjamin Silliman oma teoses “Principles of Physics” (2019), öeldes, et “selleks heliks nimetatakse klaveri keskmist f-nooti, mida seetõttu võib pidada looduse põhiheliks”. Muusika teemadering on tegelikult lõputu. Lisaks muusikateraapiale, mis sai ametlikult läänes alguse 2003. aastal, on idas juba tuhandeid aastaid oluliseks ravimeetodiks olnud helidega ravimine. Tänasel päeval teame, et kümaatika võimaldab helide ja vibratsioonide uurimist nende visualiseerimise kaudu eri keskkondades. Sellealased uuringud tõestavad, et sagedus ja vibratsioon on kogu planeedi mateeria ja eluloomise võtmepunktid ja korralduslik vundament. Kasutatud allikad: “Gunnar Aarma elutarkused. III raamat”. Pegasus, 2014 Bhatara, Tirovolas, Duan, Levy & Levitin – “Perception of Emotional Expression in Musical Performance” ajakirjas Journal of Experimental Psychology: Human Perception and Performance, 2011. Helena Petrovna Blavatsky, “Vaikuse hääl” (“The Voice of the Silence”, London 1889), tõlkinud Aime Kons. Teosoofia Ühing, Tallinn, 2005. Siu-Lan Tan, “Psychology of Music: From Sound to Significance”. Kuulmisanalüsaator ja testimisvõimalused – www.tlu.ee/opmat/ts/TST6007/heli/4.html (vaadatud 14. II 2023).

Rita Ray andis koostöös Funk Embassyga välja teise kauamängiva “A Life of Its Own” (2022), mis räägib meile loo juba pisut elukogenuma naise tunnetest ja otsingutest armastuse radadel, kui kuulsime tema debüütalbumil “Old Love Will Rust”. Teine album on kõlaliselt küpsem ja areng on tuntav – noor lauljatar on pikalt otsinud oma häält ja selle muusikalise teekonna kaudu üles leidnud. Kristi Raias alias Rita Ray on lühikese ajaga laulnud end inimeste südameisse, pakkudes kuulajale ajatut muusikaelamust žanris, mis kõnetab väga erinevaid põlvkondi. Vanema generatsiooni publikule pakub Rita Ray looming palju nostalgiat. Nooremale kuulajale võib tema muusika olla uks hoopis ajalukku, et avastada souli kuldaja artiste, kes on tema loomingut mõjutanud (Aretha Franklin jt). Suur saavutus oli anda väljamüüdud albumi esitluskontsert Alexela kontserdimajas. Kuulen Rita Ray muusikas suurt rahvusvahelist potentsiaali ja usun, et see muusika võiks kõnetada ka paljusid inimesi üle maailma, sest žanr, mida ta viljeleb, on ajatu. Album rullub lahti pehmelt, ilma suurema ehmatuseta – avataktid on majesteetlikud. Kuulasin seda albumit nii hommikukohvi kõrvale kui ka õhtul pärast pikka tööpäeva lõppu ja pean tunnistama – seda albumit sobib kuulata väga erinevatel hetkedel. Muusikaline rännak pakub hetki niisama mõtiskluseks kui ka kergeks puusanõksutamiseks – see muusika hakkab elama ruumis oma elu. Plaadi esimesed kaks lugu aitavad häälestuda kuulamise lainele, kuid alates kolmandast laulust “So Sweet” hakkab gruuvima juba kerge Ameerikalik roadtrip. Täpselt nii sõidab vana valge uunikumiga mööda teed ka Rita Ray ise muusikavideos albumi avalaulule “Love Ain’t the Same”, mis annab hästi edasi albumi teise poole energiat. Tajun selles sellist sõitu, kus teekond ise on sihtpuntkist olulisem. Aeglane ja magus ballaad “Needless to Say” võiks vabalt olla lugu mõnest jazzistandardite real book’is. Kogu albumit on meeldiv kuulata, sest produktsioon on tõesti ülimalt kvaliteetne, iga detail viimseni lihvitud. Laulud on kõik erinevad ja pakuvad eri värvitoone nii vokaalis kui ka bändi ja orkestri seadetes. Kui esimesel albumil oli taotluslikult jäetud kõlapilti sellist vana, pisut nostalgilise klaveri meeleolu ja emotsionaalset rabedust, siis teise albumi puhul on pigem mindud teist, enesekindlamat teed. Mis on lihtsalt pisut teistsugune lähenemine, aga mõlemad töötavad. Suur kummardus kogu meeskonnale, kes seisab Rita Ray seljataga nii muusikalises kui ka korralduslikus mõttes, sest nii saavad tähed eredamalt särada. Jään põnevusega ootama, milliseid tõdemusi ja taipamisi elust toob kuulajateni tema järgmine album.

Sellele küsimusele oskaks ilmselt paljud nii mõndagi vastata. Mündi teisele küljele – mis on muusika – oskavad mittemuusikud ehk midagi vastata, muusikud veidi vähem ning muusikateadlased veelgi vähem. Miks? Sest mida rohkem muusikat ja selle erinevaid väljendusvorme tundma õppida, mida sügavamale sellesse küsimusse kaevuda, seda tõsisemalt vaatab vastu hoopis küsimus, mis ei ole muusika, ning senised vastused sellele muutuvad aina kahvatumaks. 20. jaanuaril 2023 kell 22:22 sai klubis Kauplus Aasia avapaugu ürituste seeria, mis on võtnud omale eesmärgiks tutvustada laiemale kuulajaskonnale elektronmuusika rindejoont nö põrandaalusel muusikaskeenel. Sündmussarja “Glitch, please” kureerib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia audiovisuaalse loomingu magistrant ja ka laiemalt Eesti muusikamaailmas tuntud mitmekülgne artist Karl Korts, keda on viimasel ajal inspireerinud heliviga (glitch) ja kes läbi selle otsib muusikasse uut värskust. Õhtu jooksul astusid üles mitmed tuntud artistid. Hea sissejuhatuse tegi drum’n’bass stiili viljeleja Killing Sinatra, jagades keskmisele elektroonilise muusika kuulajale tuttavliku kõrval juba vaikselt ka vihjeid eesseisvatest väljakutsetest. Järgnes Art Imitation, kus kaks uut ülesastujat esitasid juba suurema hellituseta kuulaja muusikamõistmisele eksistentsiaalseid küsimusi. Kasutades elektroonikat, viiulit ja visuaalset vaatemängu ekraanilinal, punusid nad tajuja meeltesse müra vs meloodia ja rütmi vs rütmituse ning selgesti mõistetava pildi vs mõistatuslike kaadritega mängides nii abstraktseid kui mitteabstraktseid mustreid. Selles setis teeb ka esimese kõige avalikuma ülesastumise heliviga… või kas planeeritud viga saabki enam veaks nimetada? Hüperkiirete biitidega kihutades võtab lava üle pisut teistsugust seedeprotsessi nõudev peaesineja Soomest – glitch-breakcore’i meister, Tusk Mite, kes esitles oma värskeimat albumit “P H ▽T I S M S”. Tema viimases etteastes Euroopas segunesid mahlakad, igaüks vaid iseenda pärast ja nimel esinevad helid intensiivse tuima tampimisega, andes hingetõmmeteks vahele hõljuvaid helivärvi ajatajuta laike. Hüpnoos, transs, kontrollitud kaos. Püüdes haarata ja analüüsida kõike toimuvat lohisen vaid kümne küünega kiirrongi sabast kinni hoides järel. Kava oli hästi ülesehitatud – iga järgnev artist vastandus millegi poolest eelmisele ja hoidis nii vaheldust pakkudes tähelepanu ja naudingut elavana. Ootasin, et järgneb midagi kerget, lihtsat, tuttavlikku. Võta näpust – see, et erikülaline on ära esinenud, ei tähenda veel, et oleks aeg allahindlusteks. Samuti EMTA audiovisuaalse loomingu tudeng Artjom Jurov, artistinimega Oudeis, toob lauale süngemad, raskemad ja keerukamad ideed. Kõrva jääb suhteliselt pidev, tihe maastiku muutumine ning märkimisväärne heli mass. Humoorikaks kirsiks tordile asetab ta aga vallatu ja kerge tiniseva meloodiajupi. Täiesti teise seinana mõjub seega Neo_n, kes võrdlemisi nappide vahenditega vallutab saali ühemõtteliste tumedate industriaalsete võngetega. Särtsu lisavad vahelevisatud heledamad helipiisad. Ametlikule kavale paneb lõpupaugu korraldaja, artistinimega Glitchmees, soolos, jättes seekord viiuli kõrvale ning pühendudes elektroonikale. Tulevärk on uhke – hõlmatud on kõige ulmelisemad kiirused, erinevad žanrid ja stiilid, tsiteeritud on ka ühte kaasaegse eksperimentaalse elektronmuusika pioneeri artistinimega sunnk, sekka veel inimkeelne tekst ning õigustuse artisti nimele annab erakordselt suur kontsentratsioon ohjeisse painutatud glitch’idest ehk helivigadest. Mainimata ei saa mitte jätta ka terve õhtu jooksul visuaalseid pingeid pakkunud mitmekülgset kunstnikku Stunfisk, kelle töö samuti “kubises vigadest”. Põhjaks ürituse reklaammaterjaliks kasutatud “Lumivalgekese” joonisfilm, aga ka teised Disney tegelased ning kõiksugu muud vähem ja rohkem kummalised kujutised, harmoneeris ta valgusimpulsid rütmitundlikult heliruumi. Hommikuni kestnud ekskursiooni muusika ääremaile juhatas Stunfisk sujuvalt välja aga oma muusikalise poolega. See ekskursioon oli täispakett – mul on raske leida pakkumisi, kuhu oleks saanud veel minna. Olgugi, et tulenevalt ürituse formaadist, eesmärgist ja sihtgrupist oli mõeldud ka nende peale, kes oleks võib-olla leppinud ka provokatsioonideta elamusega, ei tulnud naljalt puudust küllusest ka minu vaimutoidu laual. Ollakse ju traditsiooniliselt harjunud, et muusika koosneb rütmist ja helidest, meloodiast, harmooniast ja bassist, tempost ja taktimõõdust. Antud demonstratsioonis võis leida näiteid sürreaalsetest tempodest kuni mingi tajutava tempo puudumiseni, meeletutest rütmikeerukustest kuni rütmi hoomamatuseni, päris tihti oli raske nimetada midagi meloodiaks, helisid laotati ette terve palett vaikusest ja siinushelist kuni mürani, vahel võeti ära harmoonia, harvem ka bass ja isegi taktimõõt, kuigi viimast, tõsi, vist ainult Art Imitationi setis. Ikkagi suutsin ma seda mitte ainult muusikaks nimetada, vaid ka nautida. Kõik need kardinad eest võetud, vaatab vaikides ja vankumatult mulle silma küsimus, mis ei ole muusika? EMTA muusikapsühholoogia tudengina ma tean, et muusikast saadav nauding on otseselt seotud kuulaja ootuste täitumise ja mittetäitumise vahelise tasakaaluga ehk mida mitmekülgsem on meie kuulamiskogemus, seda avatumad me muusika suhtes oleme. Kas võib siis teha järelduse, et muusika on mäng meie ootustega helide maailmas, ja seega objektiivselt võttes, mis ei ole muusika, on kõik see, mis helide maailmast väljub? Seejuures subjektiivselt ei suuda me muusikaks nimetada selliseid helimänge, mis meie ootusi liialt petab, ja sellepärast ongi äkki arusaam mittemuusikast niivõrd suurel määral varieeruv? Nendele küsimustele saavad vastata tulevased katsetused ja uurimused. Seniks saame pakkuda kõrvadele aina põnevamaid delikatesse, mh soovitan pista pea sisse ka mõnele “Glitch, please” sarja tulemasolevale üritusele.

Michael Foyle – viiul, Maksim Štšura – klaver; kavas sonaat nr 9 “Kreutzeri” A-duur op. 47 ja sonaat nr 10 G-duur op. 96. Salvestatud 13.–14. juulil 2020. Mõnda aega tagasi ilmus viiuldaja Michael Foyle ja pianisti Maksim Štšura Beethoveni sonaatide seeria kolmas ja ühtlasi viimane plaat (eelmise kohta vt Muusika 2021 nr 8/9, esimese kohta Muusika 2021 nr 4 – Toim.). Ka see on suurepäraselt õnnestunud ning annab silmapaistva panuse Beethoveni tõlgendamisse. Duo Foyle ja Štšura lähenemist Beethoveni kahele viimasele sonaadile, mille loomist lahutab üheksa aastat, võiks nimetada hermeneutiliseks. Nagu eelmiste sonaatide puhul, lähtuvad interpreedid nüüdki Beethoveni muusikalisest ja ajaloolisest kontekstist ning teoste partituurist. Nad loevad neid sonaate justkui esimest korda – avatud meeltega ja ajastuteadlikult, puhastades sonaatide tõlgenduse kõigest üleliigsest, mis sinna rohkem kui kahesaja aasta vältel kogunenud. Kuuleme XIX sajandi alguse säravat virtuooslikkust ja Schuberti vararomantikat, aga märkame ka ühendusniite eelnevaga, Haydni ja Mozartiga. Duo toob esile detaile, kuulatab harmooniajärgnevusi ja pöörab tähelepanu muutustele faktuuris, artikulatsioonis, dünaamikas, sealjuures väga hästi teose dramaturgiat tajudes. Beethoveni kuulus A-duur sonaat op. 47 (1803) oli algselt pühendatud mulati päritolu Briti viiuldajale, temperamentsele George Bridgetowerile, kellega Beethoven Viinis kohtus ja kelle mängu imetles. Teose trükist ilmumisel muutis helilooja siiski pühenduse, omistades selle nüüd prantsuse virtuoosile Rodolphe Kreutzerile. See sonaat kujutab endast pöördepunkti klaveri ja viiuli kui muusikaliste partnerite käsitluses, nende rollijagamises. Esimeses osas on initsiatiiv peaaegu alati viiulil, üksnes ekspositsiooni lõputeema puhul haarab klaver kannatamatult juhtpositsiooni. Teost alustavad akordid sooloviiulilt – nii nagu mõni aasta hiljem loodud 4. klaverikontserdis G-duur kõlab akordiline teema kõigepealt sooloklaverilt. Sageli mängitakse neid viiuliakorde agressiivselt või mehaaniliselt, Foyle aga esitab neid laulvalt ja väärikalt. Sonaadi teises osas võlus mõlema pilli soe, lihtne toon variatsioonide teemat esitades, samuti pianisti kerge, briljantne tehnika ja viiuldaja kristalne kõla. Kontrasti loovale minooris variatsioonile oli leitud sobiv melanhoolne värv. Filigraansele teisele osale järgnes särav ja elegantne finaal. “Kreutzeri” sonaati on Beethoveni uurijad nimetanud hübriidseks sonaat-kontserdiks ning see eripära kajastus haaravalt ka Foyle’i ja Štšura esituses. Beethoveni viimane sonaat klaverile ja viiulile on 1812. aasta lõpul esiettekandele tulnud sonaat G-duur op. 96. Üks olulisemaid Beethoveni spetsialiste Maynard Solomon on iseloomustanud seda kui läbinisti pastoraalset teost – kõik neli osa avavad tema sõnul pastoraali eri variante. Foyle’i ja Štšura tõlgenduses valitseb laulvus ja poeetilisus, ent kunagi ei kao ka Beethoveni muusikale omane sisemine jõud. Esimene osa on tõepoolest mõõdukalt kiire (Allegro moderato), et jõuaks aega võtta partiide väljalaulmisele, teises osas kuuleksime juba nagu noore Schuberti tundlikke meloodiaid. Kõige suurema kontrasti tekitab kolmas osa – skertso, millele järgneb teose lüürilist põhikarakterit taastav finaal. Kuulajale on duo Foyle-Štšura kolm Beethoveni-plaati põnev teekond, mis kajastab nii Beethoveni aega kui ka meie tänapäeva.

Rahvusvaheliselt hinnatumaid eesti metsosopraneid, peamiselt Soomes, Inglismaal ja Prantsusmaal töötav Monika-Evelin Liiv korraldas möödunud aasta 6. detsembril Tallinna raekojas üllatava ja Eestis vähelevinud benefiss-kontserdi. Liivi kontserdi mõte oli esineda kutsutud sõpradele koos oma Viinis tegutsevate partnermuusikutega ning annetada kontserdi tulu ühele andekale eesti vokalistile, et toetada tema õpinguid välismaal. Kammermuusikat mänginud kreeka viiuldaja Angelina Georgiadi ja hollandi pianist Ineke Hellingmani koosmusitseerimine jäi meelde hea ansamblitunnetusega, iseäranis avaldasid muljet Rodion Štšedrini kahe teose – “Albénizt jäljendades” ja “Humoresk” ja Eestis vähetuntud Kreeka XX sajandi esimese poole helilooja Nikos Skalkottase töö “Kolm kreeka rahvalaulu” ettekanded. Monika-Evelin Liiv esitas Tšaikovski viis romanssi ning Ameerika eelmise sajandi helilooja Ernest Charles’i laulu “When I have sung my songs to you”. Sama kavaga oli lauljatar enne Tallinna esinenud menukalt Inglismaal. Elav, emotsionaalne ja hingestatud esitus, teksti mõtestatud ja nüansseeritud edasiandmine ning suurepärased vokaalsed võimed tegid Liivi esinemisest selle kontserdi kulminatsiooni, kuid ürituse keskseks sündmuseks kujunes organiseerija tahtel siiski erikülalise, noore eesti metsosoprani Rael Rendi ülesastumine. Praegu Inglismaal Walesi kuninglikus muusika- ja draamakolledžis klassikalist laulu õppiv Rael Rent oli pälvinud Liivi tähelepanu viimasel Vello Jürna nimelisel vokalistide konkursil. Mina kuulsin Renti esimest korda ja muljed on vägagi positiivsed ning lootustandvad: veel oma arenguteel olev lauljatar kütkestab häälematerjali, selge diktsiooni ja enesekindla lavalise väljendusega. Nii Gabriel Fauré kui Henri Duparci laule (vastavalt “Les berceaux” ja “Soupir” ning “Chanson triste”) kujundas ta varjundirikkalt, demonstreerides ka head prantsuse keele hääldust. Kontserdile tulnud kuulajate annetustest sündiski aga Monika-Evelin Liivi nimeline preemia, mille esimeseks laureaadiks on Rael Rent. Jääb soovida, et kuuleksime Renti peagi juba pikema iseseisva kontserdiga ja miks mitte ka mõnes rollis kodumaa ooperilavadel. Potentsiaalis pole küsimust.

Laia tegevusväljaga Pille Lille Muusikute Fond (PLMF) tähistab tänavu oma 20. tegevusaastat. Organisatsiooni asutas ooperilaulja Pille Lill. Aastate jooksul on fondist kasvanud paljude oluliste ettevõtmistega väga arvukalt kontserte korraldav ja suurt hulka Eesti interpreete hõlmav ühendus. Järgnevas intervjuus avab Pille Lill lähemalt oma fondi tegevusvaldkondi ning tagamaid. 20 aastat on parajalt pikk aeg sellist suurt organisatsiooni eest vedada ja seda Eesti muusikakorralduslikus mõttes mitte just kõige lihtsamates tingimustes. Kuidas Pille Lille Muusikute Fond alguse sai? Pille Lill: Meie fondi ristiisa on Inglise lord George Carlisle. Ta tuli Eestisse Johan Laidoneri pärast, elas siin, õppis ära eesti keele. Aitas korda teha Laidoneri mõisa, tema initsiatiivil rajati teiste seas Viljandis Laidonerile ratsamonument ja pandi mälestustahvel inglise mereväelastele Paksu Margareeta seinale. Ta tuli ka minu juurde, sest teadis mind mu Londonis õppimise ajast ja küsis: kuidas ma saaksin teid aidata? Ütlesin, et minul on kõik hästi, aga eesti muusikuid oleks vaja aidata. Tema avaldas siis mõtet, et – asutame fondi! Tegime Tallinna raekojas 7. veebruaril 2003. aastal avatseremoonia ja ta andis mulle üle tšeki 25 000 Eesti kroonile. Lordi lootus oli, et siia hakkab nüüd Eestist annetusi juurde tulema, aga nii ei läinud. Tuli aga järgmine heategija, Leedu suursaadik Eestis Antanas Vinkus. Ta kutsus mind oma erinevatele sündmustele laulma ja siis ühel korral ütles: kasutage mind ära! Tegime siis Tartus näituse avamise, ma laulsin seal, kohal olid Tartu linnapea Laine Jänes ja Tartu ülikooli esindaja. Saime Tartu linnalt 40 000 Eesti krooni, mis oli piisavalt suur raha, et alustada kontserdisarjaga Tartus. Pärast näituste avamisi mujalgi, alustasime tegevust edasi veel kokku kümnes Eesti linnas. Sari kestis mitu aastat, kuni tuli majanduslangus. Fondi luues oli mu esimene mõte, kuna olin Londonis näinud sealsete õppejõudude taset, tuua siia nende meistriklasse ja natuke metropoli hõngu. Aga selleks ei olnud piisavalt summasid ja fookus liikus rohkem kontserttegevusele. Ma nägin, et Eesti muusik ei ole afišeeritud nii, nagu ta seda vääriks, inimesed ei tunne väga paljusid omamaiseid klassikalise muusika tippe. Neid ei näe televiisoris, nendest on vähe juttu raadios, välja arvatud Klassikaraadio. Mingis mõttes on ju olukord paranenud – kaasa on aidanud ka “Klassikatähtede” võistlus, mis vähemalt nooremaid tippmuusikuid on ikkagi esile toonud? “Klassikatähed” on väga hea, aga oluline on, mis neist annetest saab kümne, 20 aasta pärast. Seetõttu tundsin missiooni meie väga häid muusikuid tutvustada ja luua neile rohkem kontserdivõimalusi ja hakkasin meie tähti – nii nagu PLMFi logol on samuti tähed – tooma igale poole üle Eesti. Ja selleks lõin veel ka festivalid, et tähed saaksid rohkem särada. Festivaliga on võimalik saada suuremat eelarvet, rohkem kõlapinda meedias ja reklaami. Fondil on festivale päris arvukalt. Meenutame neid siinkohal. Kõigepealt Tallinna kammermuusika festival augustikuus. Hakkasin seda rajama, sest sain aru, et see nišš on tühi. Esimene Tallinna kammermuusika festival toimus 2005. aastal, nii et see on ka juba pika traditsiooniga. Festivali toimumiskohaks leidsime algusaastatel Rootsi Mihkli kiriku – väga ilus hea akustikaga kirik Tallinna vanalinnas. Siin tegutsesid professorid Peeter Paemurru ja Mari Tampere-Bezrodny, kelle abile võisin loota. Juba järgmisel aastal sündis Tallinna talvefestival. Siis meil oligi kaks erinevat festivali, üks talvel, teine suvel. Pärast lisandus veel Eivere klaverifestival, mis praegu on natukene ootel. Eiveres on ilus väike mõis “Bösendorferi” klaveriga; koroonaajal jäi festival toppama, aga ehk läheb see uuesti käima. Meie noorim on Virumaa muusikafestival, mis nüüd toimus neljandat korda. Alguse sai ta selletõttu, et korraldasime Ida-Virumaal palju lõimumisprojekte ja nende kaudu tekkis selgem arusaam, mida sellele piirkonnale vaja on. See piirkond on ju ka andeid täis, kellele on väga oluline kuulda tippmuusikute esitusi. Me oleme veel partnerid Valga-Valka seitsme kiriku suvemuusika festivalile, meil on vokaalmuusikale keskendunud sarjad “Talveooper” ja “Suveooper” ja muidugi neist kõige suurem – Rapla kirikumuusika festival, mida PLMF ka korraldab. Kes muusikutest on fondi pidevamad ja põhiesinejad? 20 aasta jooksul on meilt lugematu arv muusikuid läbi käinud. Aga nagu ma eespool ütlesin: üks meie põhimõtteid on keskenduda sellele, et need, kellega me järjepidevalt töötame, oleksid tippvormis ka hiljem. Et meil oleks 45-, 50-, 60- ja miks ka mitte 70-aastaseid tippvormis muusikuid: pianiste, viiuldajaid, tšelliste, puhkpillimängijaid, lauljaid, sest muusik läheb ju aastatega aina küpsemaks. Mida ma mõtlen tippvormi all – et muusik on võimeline mängima soolokontserti, huvitava repertuaariga ja väga kõrgel tasemel. Hoida end tippvormis ei ole üldsegi lihtne, selleks pead olema pidevalt laval. Meie püsiesinejad on näiteks viiuldajatest Sigrid Kuulmann, kes on meiega olnud algusest peale. Siis Kristina Kriit, Johanna Vahermägi, algaastatel Ivi Ots. Tšellodest on meie põhimuusik Andreas Lend, aga ka Levi-Danel Mägila ja Johannes Sarapuu. Väga heas vormis on saksofonimängija Virgo Veldi. Järjepidevalt hoiab end vormis trompetist Neeme Ots. Mõlemaga alustasime pikki aastaid tagasi, kui nad olid veel noored poisid. Virgo kõrvale oleks vaja veel üht noort andekat saksofonimängijat, praegu ma ei ole teda veel leidnud. Kui mõni noor saksofonist seda loeb, siis tulgu ja esitlegu end! Trompeteid on päris mitu, noortest on orbiidil Mihkel Kallip, kes teeb fondiga oma esimesi samme, samuti Jan Marius Laur on võimekas noor muusik. Siis on meil üliandekas flöödimängija Oksana Sinkova, kes on siiamaani supervormis. Noor flöödianne Kert Vahtre, tema ma suunasin õppima MUBAsse. Ta oli viieaastane, kui tuli minu juurde Rapla kirikumuusika festivalil ja ütles: minust tuleb muusik. Ootame, näeme! Klaveri alal on muidugi Irina Zahharenkova olnud meie jaoks põhiline pianist. Ma isegi julgen öelda, et tema on meie fondi üks kõige suuremaid saavutusi. Irinal olid vahepeal rasked ajad, ta oli üldse karjäärist loobumas. Mul õnnestus teda veenda, et ta jääks, sest ta on ülim anne. Nüüd on tal muidugi väga palju esinemisi prestiižsetes kohtades, aga vahepeal olime meie oma fondiga praktiliselt üks väheseid, kes talle kogu aeg kontserte pakkus. Ralf Taal on suurepärane pianist ja kogu aeg kõrgvormis. Ta on ka eriliselt hea saatja ja kammeransamblites mängija. Meil on Marko Martin, Johan Randvere oli ka vahepeal meiega, aga nüüd on tal palju muid esinemisi. Kui muusikud on mujal angažeeritud, siis me ei ole hakanud fondiga kontserte pakkuma. Meie võimalused mittetulundusühinguna kontsertide eest tasuda ei ole suured. Aga kes on pidevamad esinejad – kui kuus tuleb kokku nii kaks-kolm kontserti –, siis saavad nad PLMF-ist aasta jooksul märkimisväärse lisatulu. Organistidest toetame järjepidevalt Tiia Tennot, kes on tipptase. Meie akordionistid, klassikatäht Henri Zibo ja Mikk Langeproon on väga populaarsed. Nendel on alati ka huvitavad kavad, nagu ka kõikidel teistel. Ja muidugi lauljad, minu pärusmaa. Jälgin meie lauljate tegemisi kogu aeg suure huviga. Sopranitest olen toetanud Maria Listrat. Ma usun temasse, tal on suur anne. Maria Veretenina on dramaatiline koloratuursopran, sellist teist meil Eestis ei ole. Kristina Vähi hoiab end alati vormis, areneb, koolitab end, on pidevates otsingutes nagu ka Olga Palamartšuk (Zaitseva). Väga võimekas laulja on Marion Melnik, kes ka publikule väga meeldib. Annaliisa Otsa on metso, kes võiks teha suuri asju. Õnneks on tal praegu häid teatrirolle ja läheb hästi. Noortest muidugi Kadi Jürgens, kellest on näha suurt annet. Noorematest usun Sandra Laagusesse. Publiku lemmik Oliver Kuusik on meiega palju koostööd teinud. Pavlo Balakin on väga hea bass, keda peaksid meie ooperiteatrid rohkem rakendama. Praegu ta on küll saanud ka Lätis häid võimalusi ning varem PLMF Arts Managemendi kaudu Itaalias, Rootsis ja mujal. Siis on veel bariton Aare Saal, kes on meil palju esinenud, eriti nüüd viimastel aastatel, kui ta enam Estonias miskipärast ei ole. Ta on 60-aastane, väga hea bariton, võiks veel vähemalt aastakümne edasi laulda. Piia Paemurru on meie tippkontsertmeister, samuti on meil saatjana Ralf Taal, Riina Pikani, Lea Leiten, Kai Ratassepp, Kirill Lissijenko ja Tiina Kärblane. Olen siiras tänus ja imetluses nende ande ja isiksuse ees! Millised on fondi kontserdikohad üle Eesti? Meie põhikontserdikohad väiksemates paikades on kultuuri- ja rahvamajad. Mul on neist tõesti väga põhjalik ülevaade. Nad on enamasti nõukogude ajal ehitatud, ilusad suured hooned, saalid kusagil 100–150 kohta. Pea kõigis neis on ka klaver olemas, loomulikult “Estoniad”, vahel natuke väsinud, aga kontserdiks lastakse alati klaver ära häälestada. Kui ei ole võimalust, siis me tuleme appi. Ka tehnika on enamasti igal pool olemas. Viimasel ajal saame sinna kontserte veel tavalisest rohkem, sest elu on läinud kallimaks ja kultuurimajad ei jaksa enam tellida nii palju popartiste. Siis pöördutakse meie poole, sest meie kontserdi hind on vastuvõetavam. Palju kuulajaid sellistele kontsertidele tuleb? Publikut tuleb kuulama keskeltläbi 30 kuni 50 inimest kontserdil, festivalidel muidugi rohkem. Väikese koha kohta on see optimaalne. Need on tänulikud, muusikat armastavad kuulajad, tulevad, võtavad lapsed kaasa. Meie tunniajased kontserdid on pea kõik tasuta. Räägitakse, et tasuta ei ole mõtet teha, et siis inimesed ei hinda. Oma mõnekümne aasta pikkusele kogemusele toetudes vaidleks ma siiski vastu. On oluline, et ka väikestes kohtades püsiks võimalus mitmekesisest kultuurist osa saada. Võibolla on see mul ka sellepärast südameasi, et olen ju ise pärit väikesest kohast, Pärnumaalt Metsapoole külast. Külas oli 20 talu, aga õnneks oli seal ka kool. Mu ema oli õpetaja ja isa rajas Treimanisse kultuurimaja. Sinna kutsus ta esinema Eesti tippe ja sealt sain mina hinge selle unistuse ja soovi muusika poole püüelda. On väga oluline, et laps saaks ka oma kodukohas kuulda klassikalisi muusikuid, sest kunagi ei tea, kuidas selline kontsert võib puudutada ja kuhu välja viia. Praegu kahjuks haldusreformi käigus tahetakse teha suur ja minu arvates väga ohtlik muudatus ühendada väiksemad rahvamajad ja kultuurimajad suuremate linnades asuvate kultuurikeskuste alla. Rõngu on näiteks üks selline koht, kus seda tahetakse teha just praegu ja ka raamatukogu kinni panna. Kogukond praegu seisab sellele vastu. Kultuurikeskus, kool, kirik ja raamatukogu on kogukonna süda, mis hoiab ülal elu väiksemates kohtades. Viimastel aastatel, eriti koroonast tingituna on populaarseks saanud kaugtöö. Nii töötades saaks elada ka väiksemas kohas või taastada esivanemate kodutalu. Aga kui selles kohas ei ole enam raamatukogu, kultuurikeskust või kooli, siis inimesed ei tule seal toime, kui infrastruktuur segi paisatakse. Selle üle peaks riik mõtlema, kas nii kergekäeliselt on vaja hakata neid struktuure lõhkuma. Räägime natuke konkurssidest, mida PLMFi egiidi all korraldatakse. Kõigepealt muidugi Vello Jürna nimeline vokalistide konkurss. Vello Jürna lahkus meie hulgast liiga vara, mu hinge jäi tühimik, ja lõin tema mälestuseks selle konkursi ja festivali Väike-Maarjas. Nüüd on see läinud noorte korraldajate kätte, kes teevad seda väga hästi! Meie teeme edasi vabariiklikku vokalistide konkurssi. Toimuvad nad vaheldumisi – ühel aastal üks, teisel aastal teine. Instrumentaalkonkurss on meil suhteliselt uus formaat. “Raplamaa noor muusik” sündis ühe kurva sündmuse ajendil, kui lahkus Rapla vallavanem Piret Minn. Lillede ja pärgade asemel paluti teha toetus Rapla kirikumuusika festivalile. Kokku tuli toetust 1300 eurot ja mõtlesime, et kui see panna nüüd Rapla festivali arendusse, kaob see sinna ära. Nii otsustasime teha sellega hoopis konkursi noortele annetele. Raplamaal on kuus-seitse muusikakooli, kes võtavad sellest konkursist osa. Virumaa konkurss “Virumaa noor muusik” toimus nüüd kolmandat korda. Konkurssidel ma saan tuttavaks õpetajatega. Kui kuskil muusikakoolis on särav õpetaja, hakkab sealt andeid tulema. Ida-Virumaal näiteks on väga hea lauluõpetaja, kes paneb laste hääled hästi paika, Raplamaal on väga hea viiuliõpetaja jne. Ma hoian neid õpetajaid ja lapsi meeles, et kui on midagi pakkuda, siis saan kohe kontakti võtta. Nende konkurssidega on vist ka nii, et sinna tullakse kohale meelsamini ja lootusrikkamalt kui suurtele üleriigilistele konkurssidele. Meenub Võru muusikakooli direktori Piret Rips-Laulu ettekandest Eesti muusikanõukogu juubelikonverentsil, et muusikakoolide suurel konkursil “Parim noor instrumentalist” on konkurents liiga tihe ja kolmandik koole on seal osalemisest juba loobunud. Nii see on ja sellepärast olen ma kindel, et meie konkursid teevad oma piirkonnas palju head. Nüüd on mul mõttes, et tahaksin ka Valgamaal sellise konkursi luua, kuna oleme Valga-Valka festivalile mitmeid aastaid programmi loojaks. Fondi tegevusväli on avar ja annab imestada, kuidas te kõigega jõuate tegelda. Sinna juurde veel töö- ja ajamahukad rahataotlused. Kuidas fond kõigi oma arvukate tegevuste rahastamiseks vahendeid leiab? Töö fondiga on tõesti mu elu üks suurimaid väljakutseid. Kui lauljakarjäär oli mul nagu hinge kutse, kuhu ma ennast jäägitult pühendasin, siis nüüd teen seda sama fondiga. Siin on ju vaja, et kõik töötaks: et oleks hea meeskond, korraldus, kontaktid ja rahastus. Lisaks kõigele meie fond ju laienes 2008. aastast alates ka välismaa suunal. Unistus oli, et on vaja hakata meie muusikuid ka väljapoole pakkuma. Mu vanem tütar Leelo Lehtla oli nii tugev, et hakkas sellega tegelema ning leidis sealt endale elu missiooni, millega tegeleb tänini. Tema juhtida on nüüd PLMF-i muusikute agentuur, kuhu kuuluvad mitmed eesti muusikud ja kollektiivid ning välismaised artistid. Kogemus ja suhtlusoskus on teda viinud klassikalise muusika valdkonna ühe suurima organisatsiooni IAMA (International Artists Management Association) juhatusse. Sinna kuuluvad agentuurid, mänedžmendid, orkestrid, ooperiteatrid üle maailma. PLMF rahastus tuleb eri taotlusprogrammidest. Kõigepealt kultuuriministeeriumi toetused: muusikafestivalid, muusikakollektiivid ja kontserdikorraldajad, heliloomingu tellimine – igal pool on Pille Lille fond sees. Siis kultuurkapital. Ilma kulkata ei saaks me üldse tegutseda. Veel saame tuge linnavalitsustest. Tallinna linnal on erinevad toetusevõimalused. Nüüd näiteks loodi UNESCO “Muusikalinn Tallinn” meede, seal on fond ühe suure projektiga juba sisse võetud. Tahame luua “El Sistema” süsteemi järgi noorteorkestri. “El Sistema” on Lõuna-Ameerika kuulus projekt, kus orkestrisse koondati tänavalapsed, probleemidega noored ja tulemuseks olid imelise tasemega orkestrid. Sealt on ka Gustavo Dudamel välja kasvanud. Tuge saame ka teiste linnade meetmetest maakondade kontsertideks: Tartust, Viljandist, Paidest, Valgast jm. Taotlused koostan ise, niisama tuleb teha ka aruanded. Meid toetab ka sponsorlus. Sel aastal on meil uue toetajana BLRT. Meie põhitoetajad on on Akzo Nobel, Metaprint ja mitmed tootesponsorid, nagu Selver, Kaubamaja ja Shishi, kellelt saame kingitused konkursi võitjatele ja näiteks nüüd meie galakontserdi Estonia Kontserdisaalis 19. veebruaril lavakujunduse. Kõikidele toetajatele suur tänu. Ilma nendeta poleks PLMF-i olemas! Kes on PLMFi head abilised ja kellest koosneb korraldusmeeskond? Kaks imelist inimest, kes on mu kõrval olnud juba 15 aastat, on Viktoria Jagomägi, kelle haldusalas on koolikontserdid, ning Heli-Liivia Komp, kes tegeleb kultuurikeskuste ja rahvamajadega. Kujundaja, Pille-Riin Pihlak on meil naiskonnas, sest väga palju on vaja teha plakateid ja kavalehti. Minu noorem tütar Maria töötab juhiabina ning sotsiaalmeedias ja kodulehel info uuendamisega. Ja lõpuks minu põhiline abiline Signe Toomla, kes haldab meie meilikasti kontserdipakkumiste, korralduste ja kõigi muude küsimustega. Aeg-ajalt on meiega vabatahtlikke abilisi ja projektijuhte - kõikidele teile sügav kummardus! Millised unistusi on veel seoses fondiga? Praegu on mu unistus, et ma suudaks rahastada PLMF-i palgafondi väljaspool projektipõhist rahastust, saaksin selle arvelt vähendada töömahtu, tõsta muusikute tasu ja teha korralduslikult kõike veel paremini. Võib-olla tekib Tallinna üks uus kammerlik kontserdipaik, mine tea!

Kes end kauni ja ahvatleva muusikakunstiga seovad, näevad peagi, et sel teekonnal on ees palju keerulisi otsinguid ja see, kelleks saada ei pruugi olla selge veel ka tippmuusikakõrgkooli lõpetades. "Klassikatähtede" telekonkursi finalistina meil tuntust võitnud pianist Kristiina Rokashevich on nagu paljud teised selle teekonna läbi teinud: muusikakeskkool, EMTA ja siis õpingud Londonis Guildhalli muusika- ja draamakoolis. Konkursiedu on ka olnud: I preemia rahvusvahelisel Amy Branti klaverikonkursil Birminghamis, II koht Oxfordi muusikafestivalil, III preemia Euroopa Beethoveni klaveriühingu pianistide konkursil, finalist 2014. aasta Eesti pianistide konkursil jt. Kristiina on osalenud paljude kuulsate pianistide meistrikursustel – Peter Donohoe, Steven Osborne, Angela Hewitt, Dominique Merlet, Richard Goode, ning Iisraelis kursustel “Tel-Hai International Piano Master Classes”. Ta on mänginud ERSOga, Tallinna Kammerorkestriga, EMTA sümfooniaorkestri ja Pärnu Linnaorkestriga, esinenud soolokontsertidega ja kammerkontsertidega Eestis ja Euroopas. Sellegipoolest on otsingud aina jätkunud. Nüüd aga avastas ta endale sootuks uue muusikamaailma. Paljude muusikute tee on alanud Tallinna muusikakeskkoolis ja sina oled ka selle kooli kasvandik. Sul on vist osaliselt ka valgevene päritolu – kuidas jõudsid muusika juurde ja Tallinna muusikakeskkooli? Ma olengi päritolult valgevenelane. Mina sündisin Tallinnas, aga mu vanem õde näiteks veel Minskis. Vanemad tulid Nõukogude Liidu ajal Eestisse. Isa töötas Balti Laevaremonditehases, aga siis tekkisid meie perel raskused ja mind viidi päris väiksena mõneks aastaks vanavanemate juurde Lääne-Valgevenemaale. Vanavanematel oli seal oma maja ja majapidamine, oma aiamaa. Tahan rõhutada, et see on Lääne-Valgevene, mentaliteedi vahe on väga suur. Enne teist maailmasõda oli Lääne-Valgevene Poola koosseisus ja meie pere on osaliselt ka Poola päritolu. Elu seal Lääne-Valgevene külas oli tore aeg ja ma arvan, et minu püüdlused mingisuguse kõrgema kunsti poole algasidki tegelikult sealt. Vanaisa ja vanaema olid lugupeetud inimesed, vanaisa oli ajaloo õpetaja ja kooli direktor, vanaema valgevene keele ja kirjanduse õpetaja. Mu vanaemal oli mulle igapäevaselt varuks kultuuriprogramm: me laulsime ja seejärel luges ta mulle peast ette kõiksuguseid luuletusi ning isegi poeeme. Muidugi rääkisid nad tihti sõjast. Selle regiooni identiteeti on suurel määral kujundanud just nimelt sõda ning saksa ja nõukogude okupatsioon. Minu unejutudki olid vanavanemate seigad sõja ajast, näiteks meie pereliikmete metsavendlusest ja põgenemisest sõdurite eest. Hiljem, tagasi Eestis, selgus täiesti juhuslikult, et mul on muusikaannet. Sain kuuendaks sünnipäevaks kingituseks elektrilise mänguklaveri ja hakkasin kõrva järgi mängima kõike, mida kuulsin. Siis otsustasid vanemad osta päris klaveri, pianiino, ja selle peal hakkasin kohe kahe käega mängima, ikka kõrva järgi meloodiat ja sinna juurde ka mingeid harmooniaid. Mul lasti niimoodi klaveriga olla umbes aasta, aga siis otsustati, et laps on vaja õppima panna. Õpetaja Ell Saviauk valmistas mind eratundides muusikakeskkooli katseteks ette. Need läksid hästi, aga ma ei osanud sel ajal veel sõnagi eesti keelt. Oli suve algus ja öeldi, et kuulge, kui ta septembriks eesti keelt ei oska, kuidas ta saab siis kooli tulla? Siis saadeti mind kaheks kuuks Saaremaale eesti peredesse elama, see oli tol ajal üks eksperimentaalne integratsiooniprogramm. Suvi Saaremaal kandis vilja ja sügiseks oli keel suus. Olid olnud nagu vaba laps muusikas ja siis tuli muusikakeskkooli üsna tugevalt raamistatud õpe. Kuidas sa sellega kohanesid? Üks šokk oli see, et klaverit mängima ja käsi hoidma peab mingil kindlal viisil. Siiani olid olnud lihtsalt helid ja harmooniad, aga õpetaja rääkis muudkui: küünarnukki hoia nii, sõrmed kumerad. Sellesse struktuuri sisse minna oli raske, aga muusikaline pool oli huvitav ja huvi püsis. Nüüd tagantjärele leian, et see oli absoluutselt ideaalne keskkond, kus kasvada ja areneda. Kas see polnud natuke nii, et seal oled nagu mingis erilises keskkonnas, aga kui kool lõpeb, siis “visatakse vette” ja pead ise hakkama saama? Seda on muidugi paljud rääkinud, kes sellisest internaadi tüüpi koolist tulevad, et seal kasvad nagu oma suletud maailmas, kuni reaalsus tuleb ette. Mul siiski päris nii ei olnud. Mu vanemad üritasid samuti vältida, et ma elaks suletud maailmas ja luges ka see, et mul oli algusest peale mitmekeelne keskkond. Samuti on meie pere katoliiklik, mis tähendas aktiivset osavõttu kiriklikest üritustest. Olin ka kirglik sportlane, mängisin pikalt tennist, käisin ujumis- ja tantsutrennis. Õppisin keeli, tänaseks on neid juba kaheksa. Käisime kogu aeg ka Valgevenes, Ukrainas ja Poolas. Ma olin ise algusest peale arvamusel, et muusika on vahend, kuidas kasvada, aga mitte ainus võimalik asi, mida teha. Muusikakeskkooli lõpul tuli uute otsuste aeg. Millised need olid? Oi, väga pealiskaudsed! Olin siis seitseteist ja mind mõjutasid ümbritsevad kaaslased. Sel ajal hakati käima välismaal meistrikursustel ja mu klassiõde Siret Lust läks juba sisseastumiskatsetele Inglismaale. Mõtlesin siis, et võiks ka! Sel ajal räägiti palju Saksamaal õppimisest, see oli justkui hästi prestiižne. Arbo Valdma oli professor Kölnis ja tegi meil meistrikursusi. Aga Inglismaa valik oli mul täiesti juhuslik. Otsisin endale meistrikursust ja üks kursus seal oli tol hetkel lihtsalt kõige odavam, ehk miskit, mida sain endale rahaliselt lubada. Seal avanes võimalus, kui mind kutsuti Guildhalli muusika- ja draamakooli katsetele, kust sain edukalt läbi. Sain kultuurkapitalist toetust ja “Noore õpetlase” stipendiumi, tänu sellele sain seal koolis õppima asuda. Kohapeal oli juba lihtsam oma järgnevaid aastaid finantseerida. Inglismaa on ju teada kallis maa – kui raske seal rahaliselt oli? Meenub intervjuu Mirjam Mesakiga, kust jäi meelde, et see ikkagi oli väga keeruline ja pidi tegema igasuguseid rohkem või vähem muusikaga seotud töid oma õpingute finantseerimiseks. Olime Mirjamiga Londonis pikaaegsed õpingukaaslased ja eks mul on ka sarnane lugu. Kui ma Londonis alustasin, oli selge, et nüüd olen küll oma mingisugusest “mullist” täiesti väljas. Sellisest piiramatust harjutamisest, nagu me Eestis harjunud olime, polnud juttugi. Kui tahtsid harjutada, pidid minema kell 6 elavasse järjekorda kohale ja siis võisid mõneks tunniks klassi saada. Minu päev Londonis nägi välja nii: ärkasin kell 5, tund aega kestis rongisõit äärelinnast kesklinna Guildhalli, seisin sabas, sain oma harjutustunnid. Pärast seda olid koolitunnid ja kuskil alates kella 16-st jooksin mööda Londonit, et anda eratunde. Vahepeal tukastasin natuke rongis. Õhtul võis veel olla peformance class, kus mängisime üksteisele ette, siis jõudsin võibolla käia veel jõusaalis ja kell pool 1 olin kodus. Järgmine päev kordus kõik samamoodi. Laupäeval töötasin veel muusikakoolis. Kui oled noor ja elujõuline, siis veel niimoodi jaksab. Nägin ka, kuidas kõik teised teevad ümberringi samamoodi. Tunnetasin muidugi, et see on minu aeg, pean nüüd arenema. Mul oli Guildhallis väga hea õpetaja, Joan Havill. Ta võttis mu klaverimängu seal osadeks lahti ja me ehitasime selle koos uuesti üles. Ta oli parasjagu autoritaarne, ei lubanud algul mingit oma fantaasiat, et “tahan seda fraasi niimoodi mängida”, vaid ütles: praegu mängi, nagu ma sulle õpetan, pärast võid hakata ise tegema, mida soovid. Tagantjärele saan aru, et see toimis väga hästi. Kas oli siis ka erinevusi Eestis saadud klaverikooli, mis toetub ju vene koolile, ja sealse klaverikooli vahel? Jah ja ei. Vene kool on ju palju saanud prantsuse klaverikoolist ja Havill oli Nadia Boulanger’ õpilane. Havill on rahvusvahelise kontserdikarjääriga pianist ja tema seisukoht on, et naised ja mehed on mängijatena väga erinevad. Meespianistidel tuleb suur kõla nagu iseenesest, aga naine peab teadma, kuidas oma füüsist rakendada, et seda saavutada. Seda kogesin ka Ivari Ilja ja Marko Martini juures õppides: neil tulid pilli mängides suured fortissimo akordid omajagu kõlavamalt – mul oli raske sammu pidada. Põhjalik tehniline töö Havilliga õpetas mind oma keha ja käsi hea ja suure kõla saavutamiseks õigesti kasutama. Mängu tekkis ka teatud ergonoomilisus, mis võimaldas pikki päevi pilli taga veeta, end füüsiliselt kahjustamata. Havillil oli oma kindel repertuaar, mida ta õpilastele andis, ei olnud mingeid “oma soove ja lugude valimist”. Kui muusikakeskkoolis ikka vahel hirmsasti tahtsid mingeid asju mängida, näiteks Raveli “Peegeldusi”, siis mu õpetaja Marko Martin lubas. Selles vanuses on see vajalik, et tuli ei kustuks. Aga Havillil olid selged põhimõtted ja teadmine, milline repertuaar arendab mängija eri külgi. Näiteks oli tal kindel veendumus, et enne kui üldse Chopini nokturne puutuda, pead olema mänginud Mozarti sonaate, eriti aeglasi osi, et kätte saada laulvus. Sa olid Inglismaal võrdlemisi kaua – mitu aastat seda aega kokku tuleb? Päris kaua jah, kaheksa aastat. Tegin seal bakalaureuse- ja magistrikraadi, sinna juurde veel kaheaastane Artist Diploma kursus, nii et selleks ajaks olin 25 ja n-ö küps artist – seda muidugi naljaga … Kuidas Inglismaal esinemisvõimalustega oli? Kuidas sa hakkasid ennast siis nägema – kas tulevikus rohkem esineja või pigem pedagoogina? Esinemisvõimalusi oli koolis, samuti esinesin Inglismaal päris palju kirikutes. Muuhulgas tegime mitmeid kontserte ka koos Mirjamiga. Eestis oli mul mitmeid väga häid esinemisvõimalusi, nagu soolokontserdid Estonia kontserdisaalis, Pärnus, Jõhvi kontserdimajas, ERSOga Bartoki 3. klaverikontsert, kammerkontserte oma headest sõpradest muusikutega, nagu Marten Altrov, Katariina Maria Kits, Tuuri Dede, Elizabeth Paavel jne. Palju esinemisvõimalusi tõi mulle 2016. aastal “Klassikatähtede” finaali jõudmine. Aga ma ei tundnud end kunagi laval väga mugavalt, eriti just solistina – mul oli alati väga suur, kõikehõlmav lavanärv. Karjäärivalik olekski sel hetkel olnud hakata õpetajaks ja siis vahel sealt kõrvalt ka mõnda kontserti mängida. Mainisid ülalpool “Klassikatähti”. Mida see võistlus sulle andis, kui nüüd tagantjärele, praegusest ajahetkest sellele vaadata? “Klassikatähtede” saates osalemine oligi minu elus täielik kannapööre. Avastasin endas heas mõttes teatud edevuse, mida varem olin hoolega alla surunud. Olin sulgenud ennast mingisugusesse “muusikalisse kloostrisse” ja andnud muusikale ja heliloojatele oma peas koguni jumaliku tähenduse. Usun, et selline mõtlemisviis on omane nooruslikule idealismile. “Klassikatähtede” saates pidin pea kõik enda valitud teosed kolmeminutilisteks lõikama, mis tundus toona ühe suure pühaduseteotusena. Peale selle oli stuudiopäeval klaverimäng ise üsna teisejärguline: nägin ära, kuidas on olla ühe suure masinavärgi osa, kus sinu mäng, millesse sa panid kogu oma elu ja usu, on vaid kolm minutit põgusat eetriaega, aga “naerata palun kaamerasse ja vasta veel mõnele küsimusele ka enne, meil on siin showtime!“ See kõik ajendas mind oma veendumusi ümber hindama ja eelkõige lõpetasin paugupealt ennast tõsiselt võtmast, heas mõttes … Siis ma ei kujutanudki ette, millise “pühaduseteotusega” ma mõned aastad hiljem tegelema hakkan. Igal juhul oli saate lõpuks selge: ainult klassikaline muusika ja ainult klaver ei ole minu teekond. Nüüd elad juba aastaid Saksamaal Hamburgis. Kui võrrelda Saksamaad ja Inglismaad – kus sinu meelest avanevad muusikule paremad võimalused? Ma olen tänulik Londoni aja eest, aga praegu olen väga õnnelik, et tulime Saksamaale. Mu füüsikust abikaasale pakuti pärast Londoni Imperial College’i doktorantuuri lõpetamist tööd Hamburgis. Inglismaal oli algamas Brexit ja see sai ka meile otsustavaks. Nagu paljudel, kes kolivad uude kohta, tabas mind algul depressioon, sest võimalusi muusikuna tegutseda ei paistnud kohe kuskilt. Läksin isegi programmeerimiskursustele, sest arvasin, et pean uue ameti leidma. Siiski hakkasin kohalikus kirikus orelit mängima, et midagigi muusikalist teha. Nüüd, kui olen siin leidnud endale väljundi ja inimesed, kellega mulle väga meeldib koostööd teha, siis näen, et Saksamaa on muidugi muusikule väga hea koht. Publikut leidub igale žanrile, inimestel on üldiselt suur huvi muusika vastu ja rahastust jätkub. Inglismaal oli palju tasustamata kontserte, aga siin ei ole nii, et tehakse asju tasuta. Ühel päeval nägin Facebookis, et mu tuttav pianist Olga Shkrygunova, kellega tutvusime meistrikursustel Iisraelis, esineb Hamburgis ansambliga Salut Salon. Leppisime kokku, et kohtume ja tulin kontserdile. Pärast kontserti läksin nendega rääkima, sain kõigiga tuttavaks ja jutu käigus tuli välja, et nad otsivad endale teist pianisti. Peagi jäi aga see jutt soiku, sest nad olid juba kellegi leidnud. See teine pianist jäi aga lapseootele ja nad võtsid minuga ühendust. Kõik käis väga kiiresti, viie päevaga oli vaja lood ära õppida, päris virtuoossed asjad, sinna juurde laulud ja sõnalised repliigid. Vanasti mõtlesin päris tihti, et kas elu ongi nüüd ainult klaver, oleksin tahtnud võibolla ka laulda ja kogeda mingit ägedat teatrielu. Kartsin, et ega see küll enam võimalik ei ole. Ja kui ma Inglismaal nägin end klaveriõpetajana, kes vahel ka natuke esineb, siis nüüd Saksamaal on läinud nii, et mängingi ainult laval. Minu metsikud unistused on siin ootamatult täide läinud! Siin on ansambel, kus saab ühendada just nimelt minu klaverimänguoskused, teatri, komöödia – mulle täielik jackpot. Liitumisest Salut Saloniga algaski mu n-ö taassünd, mis sai tegelikult alguse “Klassikatähtede” võistlusest, kus oli samuti vaja klassikalistest raamidest välja astuda. Sa pigem nagu nautisid neid ootamatuid väljakutseid omal ajal “Klassikatähtedes”, ei peljanud? Absoluutselt nautisin! Ja selgus, et mul on ka komöödiaannet. Nii kodus kui koolis tegime ju nalja ja lollitasime, ei osanud oodata, et kunagi hakkan suurtel lavadel inimesi sellisel moel naerutama. Milline ansambel on Salut Salon? See on juba sisse töötatud ansambel, mis tegutseb üle 20 aasta. Seal on klassikalised instrumendid: viiul, tšello, klaver, aga esitus on teatraalne, koos stand-up komöödiaga. Neil on kontserdituurid üle maailma ja väga hea mänedžment. Üks nende kõige populaarsemaid numbreid on “Wettstreit zu viert” – “Neljavõistlus”, kus omavahel võistlevad kaks viiulit, tšello ja klaver. Sellel numbril on YouTube’is 37 miljonit vaatamist. Me mängime lisaks klassikalistele teostele ka pop- ja džässiarranžeeringuid ja tangosid. Minu roll vahetub iga looga: kord olen solist, kord saatja, siis tantsin ja vahel mängin ka akordioni. Meil on kavas ka akrobaatilised elemendid, näiteks pean tagurpidi klaverit mängima; uues kavas on ka mustkunsti elemente. Me töötame koos lavastaja Franz Wittenbrinkiga. Ta on Saksamaal väga kuulus ja töötab näiteks ka Berliini koomilise ooperiga. Ehkki meie kava vaadates tundub, et kõik juhtub spontaanselt, tuleb see tegelikult viimseni eelnevalt välja töötada. Ansambli esinemiskohad paistavad olevat prestiižsed. Kus näiteks sina oled nendega koos esinenud? Mina olen nendega esinenud sellistes kohtades nagu Viini kontserdimaja, Bayreuthi Markgräfliches Opernhaus, Stuttgardi Liederhalle, Bremeni Glocke. Sel aastal mängin kõige muu kõrval ka lõpuks Hamburgi Elbphilharmonie’s ja Dortmundi kontserdimajas. Kui ma nüüd neis saalides esinen, mõtlen endamisi: siin ma nüüd olen, paras närvipundar, kuid ma siiski naudin seda kõike. Vanasti arvasin, et laval esineda ja seda nautida on kaks ise asja, aga nüüd ongi nii, et see kõik on võimalik koos. Näiteks kui esinesime Malagas Antonio Banderase Teatro del Sohos! See oli parim ööpäev minu elus! Ta oli seal ise kohal, tuli meid pärast etendust õnnitlema ja kutsus õhtust sööma. Seal ta ütles mulle: “Sa tulid lavale ja publik oli sul peos! Ma ei näe seda just tihti, see on anne!” Olin jälle hämmastunud sellest, mis minuga toimub. Londonis pabistasin mõnekümne inimese ees esinedes, aga siin aplodeerib suur täissaal ja mulle ütleb selliseid sõnu maailmakuulus näitleja! Ja nüüd on mul siin Saksamaal ka üks täitsa oma projekt. Ma kirjutasin eelmisel aastal ühe väikese nukuetenduse lastele, et ka kõige väiksemateni tuua klassikalist muusikat kujul, mis neile võiks huvitav olla. Etenduse pealkiri on “Maagiline Mozart”: see on Mozarti eluloost, lapsepõlvest, vahele muusikat ja isegi lood tervikuna, et lapsed saaksid osa päris klaverikontserdist. Näiteks mängin ma Mozarti variatsioone ja iga variatsiooni ajal tantsib erinev loomake. Selline vaatemäng aitab lastel muusikast paremini aru saada. Nüüd on meil plaanis esineda selle kavaga isegi Hamburgi nukuteatrite festivalil. Nii et ma olen väga tänulik Saksamaale, sest siin said paljud unistused viimaks teoks. Olen pika osa oma elust olnud väga enesekriitiline ja olin kindel, et mul pole mingit erilist annet. Siin tundsin lõpuks, et mingi anne mul siiski on ja palju mitmekülgsem, kui varem arvasin. Praegusel ajal oleme sattunud elama ju ajalooliste sündmuste keskele. Järjest on olnud kaks vapustust: viirusepandeemia ja nüüd sõda. Ajaloolised ajad, aga nende keskel elada pole midagi meeldivat. Kuidas sina meiega sündivat koged ja läbi elad? Ma olen selline inimene, kes elab kõike väga intensiivselt läbi – see käib kunstniku loomusega kaasas. Koroonapandeemia oli nüüd, tagantjärele vaadates, veel võrdlemisi rahulik. Oli muidugi hirm tundmatuse ees, aga kuna just sel ajal sündis meie tütar, siis oli hetki, mil olin viirusekarantiinide eest peaaegu tänulik. Meil oli Salut Saloniga kavas mitu kontserti ja ma algul ambitsioonikalt arvasin, et saan kõigega hakkama. 35. rasedusnädalal plaanisin lennata Oslosse ja 37. nädalal rongiga Pariisi sõita. Peale kõige muu oli sünnitus raske, lapsel olid terviseprobleemid ja kui järjekordne kontserdihooaeg lähenes, hakkasin paanitsema – ma tõesti ei kujutanud ette, kuidas ma selle kõigega hakkama saan. Palusin endamisi, et kas need kontserdid võiksid ära jääda … Ja kui märtsist alates tõesti hakkasidki kõik asjad ära jääma, siis mind see niivõrd ei puudutanud, ma lihtsalt jäin lapsepuhkusele. Tekkinud hingetõmbepaus oli tagasi vaadates hea ning võimaldas mul oma uude, ema rolli rahulikult sisse elada. Aga juba 2021. aastal oli mul vaja jälle rivis olla. Ansamblil oli tulemas kontsert Viini kontserdimajas, esimene pianist ei saanud seda mängida ja nii pidingi mina valmis olema. Ettevalmistusteks nappis aega ja lapse kõrvalt sai vähe harjutada. Tegin oma lähedastele lausa skandaali, nagu tõeline kapriisne artist, et nad ei toeta mind piisavalt! Kurtsin ka ühele oma kolleegile, et mul on kohe tulemas kontsert Viinis, tahan saada rahu ja harjutada. Tema ütles: kuule, on jah kontsert ja veel pealekauba Viinis, aga see ei ole põhjus mitte olla inimene. See oli põhjalik äratundmine. Seal ma siis olingi, kontserdi algus kell 19.30, aga veel 19.25 toitsin last rinnaga. Ükskõik kus, eelkõige oled sa inimene, mis nüüd seoses sõjaga kehtib veelgi rohkem. Varem identifitseerisin ennast pianistina, nüüd aga olen jõudnud sinnani, et olen lihtsalt inimene, kes mängib klaverit. Kui sõda algas, püüdsime me kõik aidata, millega ja kuidas saime. Mina samuti. Enne iga meie kontserdi algust räägin sõjast, oma päritolust ning kuidas see mind isiklikult puudutab. Kontserdi lõpus teeme korjanduse Ukraina fondile, mis varustab põgenikke toidu ja ravimitega. Lisaks seadsin Facebookis üles Hamburgi Ukraina emade grupi, et toetada siia põgenenud emasid praktiliste nõuannetega ning aidata kokku panna abi pakkujaid ja vajajaid. Olen aidanud arvukalt emasid oma väikeste lastega, igaüks oma ainulaadse ja kurva looga – nende kõigi vaprus on imetlusväärne ja tõeliselt tiivustav. Eestis on kollektiivne mälu sõjast ja okupatsiooniajast alles, iga perekond on sellega kokku puutunud. Loomulikult on see olemas inimestel Ukrainas ja Valgevenes. Kui palju on seda sõja mälu veel alles Saksamaal? Kuidas sõda Lääne-Euroopas mõistetakse? Üldiselt on nii, et lääne-eurooplased ei adu Venemaaga piirnevaid maid, nagu Ukraina, Valgevene või Balti riigid, eraldiseisvate riikidena ning jätkuvalt on selline arusaam, et tegu on puhvertsooniga Euroopa ja Venemaa vahel. Saksamaal on säilinud väga tugevad ajaloolised müüdid ning sellest tulenev ebaproportsionaalne vaimustus Venemaa osas. See teeb väga haiget, kui Saksamaa kantsler ütleb teise maailmasõja kohta, et nad tunnevad süüd venelaste ees, kuigi märksa suurema löögi said need rahvad, kes olid Nõukogude Liidu poolt okupeeritud. Nii et 2022. aasta on olnud suur müütide lammutamise aasta. Meie, kes me oleme Eesti, Valgevene, Ukraina või mõnda muud “selle piirkonna” päritolu, peame kogu aeg rõhutama, et me ei ole venelased. Eks Eestiski arvati omal ajal sageli, et olen venelane, kuigi ütlesin, et olen valgevenelane. Aga siis ei saadud sellest aru, sest kõik rääkisid ju omavahel vene keeles. Selles mõttes on eestlastel, lätlastel ja leedulastel olnud oma rahvust ja keelt mõnevõrra kergem hoida, sest nende keeltel on vene keelega oluliselt vähem seost. Minu meelest on väga oluline rääkida vägivaldsest venestamisest ja selle jätkuvast rollist tänapäeva maailmas: näiteks kuidas sõnastikes asendati metoodiliselt ukraina ja valgevene sõnu vene vastetega, eesmärgiga need keeled koos kultuuriga pikapeale välja suretada, vene keele ja kultuuriga asendada. Kuidas kasvõi minu ema ei tahetud Minskis ülikoolikatsetele lasta, kuna tal olevat olnud “kõnedefekt” ja tema vastustest polevat võimalik aru saada. “Kõnedefekt” ei olnud aga miskit muud, kui tema emakeel – valgevene keel. Riiklikul tasemel vägivaldse venestamise ja olmetasandil kohaliku keele ja kultuuri marginaliseerimise tagajärgi kogen ka mina oma tütrega. Enne suure sõja algust võisin korduvalt kuulda, et ma rikkuvat oma lapsele vene keele mitte õpetamisega tema tulevikuväljavaateid. Saame tänaval rääkides tihti palju tähelepanu – vahel negatiivset, vahel komplimente, aga tegelikult ei tahaks kumbagi. Tahaks kasvatada last oma keele ja kultuuriga, muutumata seejuures muuseumieksponaatideks, kuid väljasureva keele puhul on see vist paratamatus. Ukraina ja valgevene intelligents on hakanud kasutama terminit “kultuurne vangla”, kirjeldamaks olukorda, millesse on sattunud suur hulk venestatud ukrainlasi ja valgevenelasi. Saksamaal nähakse olukorda sageli nii: vennad läksid kaklema. Ja kas või nüüd sügisel meie kontsertidel, kui kutsusin üles korjandusele, siis mõned küsisid: on see üldse enam aktuaalne? Mul jääb tihti mulje, et tegelikult ei tahetagi asju õigel viisil näha, sest Vene propaganda on kahjuks väga head tööd teinud nii Saksamaal kui ka mujal Euroopas ja seda mitte ainult praegu, vaid juba pikemat aega. Tahetakse võtta venelasi ja ukrainlasi ühtemoodi, et kõik nad on ohvrid. Kuid minu meelest olukorras, kus Ukrainas käib otsene genotsiid, on nõnda väga ohtlik mõelda – võtta agressorit kui ohvrit. Mida mina saan teha “kultuurse vangla” osas, on see, et olen loobunud vene keele kasutamisest avalikus ruumis. Vahel pean näitama dokumenti ja kui nähakse mu nime, minnakse äkki üle vene keelele. Ma küsin siis, et kuidas palun? Teil on ju vene nimi, vastatakse. Mina ütlen, et tegelikult on see Poola nimi, et ma olen valgevenelane, pärit Eestist ja Saksamaal ma räägin saksa keeles. Kardetavasti ei saada nii Eestis kui ka mujal veel selliste maade nagu Ukraina või Valgevene kultuurilisest identiteedist päris lõpuni aru. Nüüd oleme aga endale äkki sõja läbi avastanud Ukraina kultuuri, heliloojad, kellest enne ei teatud just palju. See on ka meie endi ülesanne oma kultuuri teadvustada, tuleb ka omalt poolt tööd teha. Ma näen siin Saksamaal, mida teeb Ukraina diasporaa. Ja näen ka seda, et Venemaa sissetöötatud narratiividega on raske konkureerida. Aga kuskilt tuleb alustada ja ma tunnen, et ka muusikud, kunstiinimesed saavad siin nii mõndagi ära teha. Kas või mängida rohkem teisi Ida-Euroopa heliloojaid ja mitte tingimata Tšaikovskit või Rahmaninovi. Kõigil on nüüd võimalus midagi uut avastada. See ei tähenda vene kultuuri ärajätmist. See on pigem nagu nii, et vagunis on kõigil oma koht. Vene kultuur on oma koloniaalse poliitikaga istunud pikemat aega kümnel kohal. Kui siis järsku jagub neile ainult viis kohta, ei tähenda see, et nende kultuur on ära jäetud! Me lihtsalt anname rohkem ruumi teistele kultuuridele, mida ei ole varem nii palju märgatud. Seega süüdistused russofoobias või vene kultuuri ärajätmises on minu jaoks täiesti arusaamatud. Miks on vaja kaitsta keelt ja kultuuri, millel on nii palju kandjaid? Vene kultuur jääb elama ja kestma ja ma ei tea, kas me peame vene kultuuri sanktsioonide, mõne helilooja teoste mängimisest keeldumise või mõne vene interpreedi mitte esineda laskmise üle nii palju arutlema. Võibolla on see praegu kohatu. Mind huvitab eelkõige, kuidas jääb püsima eesti keel ja kultuur ning kas minu päritolumaade kultuurid saavad uue hoo sisse või jäävad ajaloole jalgu.

See on kolmas väljaanne “Aitäh”-plaatide sarjast, mille eestvedaja-ellukutsuja on lauljatar Ivi Rausi. Varem on ilmunud tribuutalbumid Valter Ojakääru ja Kustas Kikerpuu lauludega. Värske plaat on neist kolmest kõige vaheldusrikkam, enim tähelepanu teritavate muusikaliste otsimiste ja leidmistega. Ehkki kõik kolm on klassikud, on Naissoo neist ka Eesti muusikasse kõige suurema panuse andnud ja sügavama jälje jätnud. Plaadil on oluline roll arranžeeringutel, värskete harmooniliste, kõlaliste, meetriliste ja seadeliste lahenduste otsimisel. Meeleolulist vaheldust on tõepoolest palju. Avalugu “Märtsis algas mai” kasutab vabaimprot ja elektroonikat, meeliskleva “Unistaja metsateel” intro ja kohatised saatefaktuurid toovad meelde Pat Metheny. Laulu “Must mees” kannab soul-jazzilik gruuv, solistiks Laura Põldvere, kes teeb siin veidi Marju Kuuti (sama tunne tekib lõpuloos “Sügisromanss”). Laura lauldud loo “Taevas kõliseb tähti” mootoriks on erakordselt võimsa “minekuga” saatebänd. Põldvere mõjub mulle paraku muusikalise kameeleonina, seda kinnitab see kalkuleeriv ja sisutu edetabelipop, mida ta “põhitööna” esitab. Õnneks on solistina suures ülekaalus Rausi esitatud lood, mis moodustavad kauni pärlikee: vaid Ara Yaralyani bassi saatel esitatud “Meditatsioon”, mille alguses lahti harutatud harmoonia hakkab laulu edenedes klaaruma ja lugu “koju” tüürima; hea svingiga “Ühe suve muinaslood”; “kohustusliku” bossanoovana pretensioonitu, helemeelne “Iial ei muutu võõraks me” ja resigneerunult meeleolu värviv “Su aknast näen”. “Päeva lõpp” algab delikaatse gruuviga, kasvades siis sirgjooneliseks rockilooks (taas uus arranžeerimisvõte, ehkki minu meelest seekord mitte kõige õnnestunum). Saateansambel saab täispunktid. Raun Juurikas klahvpillidel, Jaan Jaanson kitarril, Ara Yaralyan ja Peedu Kass kordamööda bassil ning Ahto Abner koovad võluvaiba, millel lauljatel ja Naissoo lauludel on lust hea hooga lennata.

“Crazy Enough” on üllatuslik, julgelt kaasaegne, kohati lausa novaatorlik album saksofonist Villu Veski (alias W) ja Laura Põldvere tandemilt, mille loominguline põlemine ja haakuvus loovad kandvuse ja kulgemise tunde. Siit võib leida paralleele Liisi Koiksoni uusima albumi “Coffee for One” julge, paiguti tomwaitsiliku helikeelega. Laura & W plaadi mitmekesisus hõlmab chillout’i, lounge’i, beatbox’i, Tom Waitsi mõjusid, kohati elektrosvingilikke trummitaldrikuid, diskot jm. Paar pala kukuvad ka vähe rutiinsemasse sfääri – laenuline “King of Dance” ja “Take Your Time” on oma klubiremiksilikult venitatud vormiga liiga pikad ja albumi muidu väga erksas ja nutikas kontekstis isegi pisut võõrkehalikud. Neid palu võinuks värskuse säilitamiseks lühendada või paigutada ekstrana albumi lõppu. Laura vokaal sobitub muusikasse väga orgaaniliselt, see on miksitud instrumentaaliga võrdselt tugevaks ega tõuse solistlikult esile. Aga ta ei võta ka autori ja/või esitaja positsiooni traditsioonilises “levimuusikalikus” võtmes – tal justkui puuduks tarvidus end sel viisil kehtestada (mis ei tähenda, et ta end lõppkokkuvõttes ei kehtestaks). Laura meeldivalt omapärast, natuke tüdrukulikku tämbrit ei eksponeerita-fetišeerita eraldi, see jääb diskreetseks, säilitades samas soojuse, pehmuse ja väljenduslikkuse. Tulemuseks on loomulik, mitte end jõuga kehtestav ilu. Anne-Liis Polli vabaimprovisatsioonikool on aidanud Laural laiendada hääle kui instrumendi kasutamisvõimalusi, kõlaefektidele lisanduvad scat, “keeltes lausumine” ja muud silbitamis- ja häälutamistehnikad, mis kannavad muusika arenguloogikat mõjusalt edasi.

Eesti helilooja Marianna Liik ja hispaanlane Josep Planells Schiaffino pälvisid prestiižse Luzerni festivali akadeemia noore helilooja auhinna. Auhinnaga kaasneb uue orkestriteose tellimus, mille ettekanne on 2019. aastal Luzerni festivalil. Roche Young Commissions on algatus, millega kaks alla 30-aastast heliloojat saavad võimaluse kahe aasta jooksul kirjutada teose sümfooniaorkestrile. “Luzern on suurepärane uue muusika keskus ja sealses muusikaelus osalemine on eriline võimalus. Sümfooniaorkestrile kirjutamine, sellest keerukast organismist aru saamine ja selle kasutama õppimine on mulle alati huvi pakkunud. Aasta pärast on proov, kus Luzerni festivali akadeemia orkester mängib teose esialgset versiooni. See annab hea võimaluse teha täiendusi ja muudatusi. Saan ka konsulteerida ning mõtteid vahetada dirigendiga, kelle juhtimisel kahe aasta pärast esiettekanne toimub,” ütles Marianna Liik. Marianna Liik (s 1992) on kirjutanud muusikat orkestrile, ansamblitele, koorile ning elektroonilisi teoseid. Tema erihuvi on elektrooniliste ja akustiliste väljendusvahendite ühendamisel tekkiv kõlamaailm. Marianna Liik pälvis rahvusvahelisel heliloojate rostrumil 2013. aastal Prahas alla 30-aastaste kategoorias teise koha oma elektroonilise teosega “Mets”. Novembris 2014 võitis ta Euroopa filmimuusika ja -heli festivalil “SoundTrack_Cologne 11” Lääne-Saksa Raadio filmimuusika preemia. Septembri algul kõlas tema elektrooniline teos “Mets” Austraalia kaasaegse muusika festivalil “Bendigo International festival of Exploratory Music”.

Öeldakse, et ilu olevat vaataja silmades. Haapsalu sall on kudumistehnika, mille ilu mitte näha tähendab olla pime. Veelgi imelisem on, et selle mustrini on jõudnud ja selles tehnikas esemeid valmistanud teisel pool maakera sündinud ja kasvanud, praegune rahvusooper Estonia orkestri flötist Lisa Kawasaki. Kuidas see käsitöötehnika tema elu ja saatust kujundas, saab lugeda järgnevast loost. Lisa on flööti õppinud esmalt oma kodumaal, siis Saksamaal Hannoveris, Bremenis ja Münchenis. Eestis elab ja töötab ta alates 2015. aastast ning siinne lugu ei ole mitte tõlgitud, vaid tema enda kirjutatud! Millal ja kuidas selle valdkonna juurde jõudsid? Olen kasvanud Jaapanis käsitööliste, mitte muusikute peres. Minu isa on tisler ja ema on õmbleja. Isa tegi meile näiteks kirjutuslaua ja ema õmbles mulle esinemiseks kleidi. Asju ise teha on minu jaoks loomulik ja kui on võimalik midagi ise valmistada, siis nii teemegi. Seda, millal ma hakkasin oma kätega asju tegema, ma täpselt ei mäleta, aga juba lapsepõlves kudusin, heegeldasin, tikkisin, meisterdasin helmestest ehteid, õmblesin, tegin nuku ja nukule riided jne. Kui sain töökoha rahvusooperisse Estonia, tulin Eestisse elama. Muidugi ei teadnud ma mitte midagi Haapsalu sallist; ma ei teadnud isegi seda, kus on Eesti. Aga juba siin olles ma millalgi lihtsalt jalutasin vanalinnas ja astusin sisse ühte suveniiripoodi. Seal nägin esimest korda ilusti välja pandud Haapsalu salli. Nii õrn ja uskumatu ilus! Kodus kohe guugeldasin, et teada saada, mis asi see on. Tundus, et Haapsalu salli kududa on nii keeruline ja kindlasti ka raske. Paljud inimesed vist mõtlevad samamoodi. Nii et kohe ma ei julgenud sellega tegelema hakata. Mitu aastat käisin neid suveniiripoes vaatamas ja imetlemas ning mõtlesin selle üle, miks see nii ilus on. Osta ka ei saanud. Esiteks on see väga kallis ja teiseks ma ei kujutanud ette, kuidas seda kasutada. Kuhu ma lähen sellise ilusa salliga? Arvasin, et see mulle üldse ei sobigi. Aga kuidas siis ikkagi läks nii, et hakkasin ise Haapsalu salli tegema? See oli pooleldi nagu kohustus. Kunagi rääkisin ühele mehele, et mulle väga meeldib Haapsalu sall, aga ma ei ole proovinud seda teha ja kuidagi ei julge ka, ja ta kinkis mulle sünnipäevaks raamatu “Koome Haapsalu salli”. Nii tore kingitus!! Aga siis ma pean ju seda tegema hakkama! See raamat on eesti keeles ja seal on spetsiifilised sõnad, nii et ma ei saanud päris kõigest arugi. Kuidagimoodi ma siis proovisin ja harjutasin. Algus oli raske, võtsin vale lõnga ja mitu korda harutasin. Aga lõppude lõpuks sai esimene Haapsalu sall valmis. Väga ilus ei olnud ja pärast selgus, et tegin mõned asjad täitsa valesti. Aga kuna see oli esimene oma töö, olen sellega väga rahul. Alati on nii, et kui üks asi saab valmis, areneb huvi edasi kaugemale. Nägin internetis Haapsalu salli mustriga tehtud pitsilist pulmakleiti. Osalesin pitskleidi kudumise koolitusel ja üheksa kuu pärast, kolm päeva enne oma pulma, sai kleit valmis. Abiellusin enda tehtud kleidis selle mehega, kes mulle Haapsalu salli raamatu oli kinkinud. Millest leiad inspiratsiooni? Nüüdseks on mul mitu Haapsalu salli mustrite raamatut ja kaardid. Meistrid on loonud nii palju ilusaid mustreid! Ja mulle meeldib Haapsalu linn ka! Olen mitu korda käinud Haapsalus ja sealses pitsikeskuses. Igal suvel toimub Haapsalus pitsipäev, see on nagu Haapsalu salli laulupidu. :) Sellistest asjadest leiangi inspiratsioon! Kas see tegevus annab midagi ka sulle kui muusikule? Muusikaliselt see eriti midagi ei anna, aga käsitöö on pigem rahustav tegevus. Muusikuna esinemine ja teiste inimestega muusikaliselt suhtlemine on aktiivne tegevus, kudumine tähendab üksi oma maailmas rahulikult olla. Need on täiesti vastupidised asjad. Aga minu jaoks on need mõlemad siiski väga tähtsad, sama kaaluga tegevused. Ma naudin mõlemat sellel hetkel, kui sellega tegelen. Mõlema puhul on oluline just protsess. Muusikuna naudin seda, mida ma parasjagu mängin, kuidas minu kehast tuleb minu kõla ja muusika. See, mis on läinud, see on läinud. Käsitööd tehes naudin samuti seda, mida ma sellel hetkel koon, kui liigutan oma käsi. Kui asi saab valmis, siis see mind enam eriti ei huvita. Ma olen oma valmistatud esemeid oma sõpradele kinkinud ja paljud asjad seisavad niisama riiulis. Kunagi rääkisin sellest tegevuses oma Saksa flöödiõpetajale ja tema ütles sellise lause: “Das Leben ist der Weg.” (Elu on tee) See teadmine on kogu aeg minu südames. Kes/mis on sinu suurimad eeskujud selles valdkonnas? Praegu mul selles vallas eeskuju ei ole. Haapsalu sall on küll minu käsitööelus üks väga suur saavutus, aga minu käsitööhuvi areneb kogu aeg edasi järgmistele aladele. Muretsen pigem selle pärast, kas ma jõuan üldse oma elu jooksul teha seda kõike, mida sooviksin. Tegelikult leidsingi juba uue huvi, see on Lihula lilltikand. Seda tikitakse ilusa punase kanga peale. Olen selle stiili puhul alles algaja ega julge veel päriselt alustadagi, sest selle kohta on mul vähe infot. Nii ma siis ootangi, et kas keegi kingib mulle selle raamatu?

7. oktoobril meenutati Viljandi Sakala keskuses Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia kauaaegset õppejõudu ja levimuusikakateedri juhatajat Helju Meristet (12. IX 1946 – 22. II 2021). Sõna võtsid endised kooli direktorid Enn Siimer ja Anzori Barkalaja, kolleegid, õpilased ja sõbrad. Helju Meriste kui menuka svingilaulja rikkalikust laulurepertuaarist kõlasid tema lemmiklood, mis põimusid sõnaliste mälestuste ümber ja moodustasid meeleoluka terviku. Esinesid Ain Agan, Evald Raidma, Tõnu Laikre, Airi Allvee, Marge Lumisalu jt. Ansambel SP Swing mängis koosseisus Üllo Kaur, Evald Raidma, Tarmo Suvisild, Peeter Raska, Leo Kimmel ja Helju vend Heino Kalling. Koos ühe värvika isiksuse elulooga avanes kuulajate ees kultuuriakadeemia (tollase nimega kultuurikolledž) kujunemise aeg 1990. aastatel. Õppejõudude ja erialajuhtidena tegutsesid suure missioonitundega tugevad isiksused, kes viisid visalt ellu oma nägemust kõrgemast õppeasutusest. Tuli ju tõestada paljudele kahtlejatele, et selline kool on Viljandis võimalik. Helju Meriste oli üks nendest, kelle tegevus aitas kujundada VKA levimuusikaosakonda, näidata nii kodulinnas kui Eestis laiemalt, et džässilavadele on tulemas uus põlvkond haritud noori Viljandist. Levimuusika eriala, mis oli olemas kolledži loomisest 1991. aastal, tugines esialgu Tõnu Kallaste ja Evald Raidma teadmistele ja kogemustele. Helju Meristel kateedrijuhatajana oli kaks eesmärki: otsida kooli uusi õppejõude ja näidata meie üliõpilasi ka pealinna lavadel. Siin tulid kasuks isiklikud sidemed: olles mitmetes ansamblites tegutsenud lauljana, tundis ta paljusid džässmuusikuid. Esimeste hulgas kutsuti Viljandisse tööle Ain Agan, Tanel Ruben ja Villu Veski. Tudengite mängutaseme tõusule aitasid kaasa mitmed Helju Meriste korraldatud üritused. Palju aastaid aitas ta läbi viia muusikatriaade: need olid kolme eriala (levi-, pärimus- ja kirikumuusika (hiljem koolimuusika)) vahelised võistumängimised, mis kasvasid välja levimuusika eriala tutvustavatest päevadest. Osavõtjaid oli nii Tallinna kui ka Tartu muusikakoolidest ja hiljem isegi välismaalt. Kõige oodatum oli ülesastumine kolmes kategoorias: omaloominguline pala, pärimusmuusika seade ja sooloesinemine, mida hindas vastav žürii. Selle koosseisu kutsuti alati mõni tuntud muusik nagu Lembit Saarsalu, Peeter Volkonski, Lepo Sumera, Helena Tulve jt. Žürii aruteludel viibisid õppejõud ja tudengid – sealt saadi häid näpunäiteid ning soovitusi edaspidiseks. Aastatel 1995–2000 korraldas Helju Meriste Viljandi kultuurimajas tudengite salongiõhtuid, kus esinesid nii eesti kui ka mõningad välismaa tippmuusikud. Nende kõrval said esinemispraktikat meiegi üliõpilased, samuti toimusid õpitoad, kus agaralt osaleti. Peatselt oli kolledži levimuusikute tase nii hea, et mõnele ansamblile pakuti võimalust esineda isegi “Jazzkaarel”. Meristest sai ka üks “Tudengijazzi” algatajaid. Kõiki neid ettevõtmisi toetas asjaolu, et ta oli olnud tegev mitmes Viljandi ansamblis – see oli valdkond, kus ta end hästi tundis. Tudengitele oli ta midagi enamat kui lihtsalt kateedrijuhataja, sest ta oskas noorte murede ja rõõmudega samastuda ja oli neile ka hingeliseks toeks. Teda nimetati kolledži levimuusikute emaks. Minu tutvus Helju Meristega (tol ajal Kalling) sai alguse põhikooli päevil – me õppisime alates 1960. aastast ühes klassis ja käisime koos Viljandi lastemuusikakoolis klaveritunnis. Keskkooli päevil meie teed mõneti lahknesid: mina käisin ikka klassikalise muusika radu, Helju nakatus džässipisikust. Viljandi Carl Robert Jakobsoni nimelises keskkoolis tegutses õpilaste tantsubänd, kus ta mängis klaverit. Tundsin huvi, kuidas klassikalise taustaga klaverimängija sellega hakkama saab. Ta ütles siiralt: “Mina ei teadnud džässharmooniast midagi, poisid näitasid mulle mõned akordid ette, neid ma siis mängisin erinevates helistikes ja eri rütmidega.” Raskusi oli repertuaariga, kuna noote polnud tollal võimalik osta, lugusid kirjutati kuulmise järgi maha välismaa raadiojaamadest, osa ringles esimese vabariigi ajast. Aga huvi ja pealehakkamist jätkus ja kui Helju läks õppima Tallinna pedagoogilisse instituuti muusikaõpetajaks, oli tal vihikutäis tantsurepertuaari, mida sai pidudel kasutada. Tallinnas oli võimalus head džässi kuulda – 1966–1967 toimusid menukad džässifestivalid, mis küll varsti ära keelati. Peale instituudi lõpetamist töötas Helju mõnda aega õpetajana Tallinna muusikakoolis, misjärel naasis kodulinna. Siin sai temast esialgu C. R. Jakobsoni nimelise keskkooli muusikaõpetaja, andes tunde ka viis aastat nooremale vennale Heinole. Viimane mängis koolibändis koos pinginaaber Ülo Kriguliga, kellest sai hiljem elupõline RAM-i laulja. Helju kutsus need poisid oma koolikoori laulma ja sellega oli uute liikmete värbamise mure lahendatud: kui koori ridades olid nii popid bändipoisid, siis tulid ka teised heal meelel osalema. Oskus keerulisi olukordi nutikalt lahendada oli Heljule omane. Pedagoogitöö jätkus õpetajana kultuurikoolis alates 1972. aastast ja alates 1995. aastast kultuurikolledžis. Koos Üllo Kauri, Tõnu Kallaste, Jaan Tederi, Ain Agana ja mitmete teistega lõi ta kaasa tolle aja väga populaarsetes Viljandi ansamblites nagu Kärjed, Günf, vokaalgrupp Kvadro jmt. Oma esimest juubelit tähistas Helju Meriste kontserdiga 29. oktoobril 2006. aastal, kus esines koos oma sõpradega. Pealkiri “Svingides läbi elu” sobis hästi ka ülekantud tähenduses – Helju elu oli kui kiigel kiikumine – kord saatis teda õnn, kord õnnetus. Enne kavandatavat juubelikontserti sattus ta raskesse avariisse, millest tänu arstide hoolitsusele ja enda visadusele siiski paranes. Hiljem on ta seda aega nii meenutanud: “Olen korduvalt mõelnud, kuidas üks murdosa sekundist võib muuta inimese elu ja sa ei tea, millal see juhtub. Pääsesin õnnelikult. Kuigi trauma oli raske, ei pea olema ratastoolis ja eriti õnnelik olen selle üle, et keegi teine ei saanud avarii tõttu kannatada. Poolteist kuud lamamist andis erilise kogemuse: kogu muu maailm taandus, jäid ainult haigla rütm ja hääled. Tundsin rõõmu sellest, mida tavainimene ei pane tähele. Olin õnnelik, kui sain esimest korda teiste abiga pöörata, esimest korda püsti seista ja siis kolm sammu astuda. Milline rõõm pisiasjadest! Kui sa pole haiglas olnud, siis sa ei teagi, kui palju on ilmas hädasid. Selle õnnetuseta poleks ma teadnudki, et nii paljud inimesed minust hoolivad. Mind käidi vaatamast, helistati. See on hea tunne: sa oled keegi, kelle peale mõeldakse, kellest hoolitakse.” (M. Tomson, “Svingides läbi elu”. Sakala, 28. X 2006.) Visa tahe end oma lemmikalal väljendada aitas esinemise edukalt läbi viia. Lava kõrvale asetatud tooli ei olnudki vaja – solist pidas püsti seistes kogu kontserdi vastu. Laulmine jäi vahepeal tagaplaanile, kuid hing ei andnud rahu. Mõttes oli taastada vokaalne vorm ja repertuaar ning teha taas pikem kontsert. 2018. aastal esines Helju taas solistina Viljandi Koidu seltsi teatrihoovis, temaga koos musitseeris ansambel SP Swing. Omapärase sumeda tämbriga hääl oli aastatega sügavamaks muutunud, hea stiilitunnetus ja lauludest kiirgav soojus ei jätnud kuulaja hinge puudutamata. Nostalgiahõnguline kontsert osutus menukaks ka väljaspool Viljandit. Siis ei osanud keegi aimata, et see jääbki Heljule viimaseks. Saatuslik haigus viis 2021. aastal meie seast andeka muusiku ja aktiivse muusikaelu korraldaja.

24.–25. novembril 2022 toimus Eesti muusika- ja teatriakadeemias (EMTA) Eesti muusikanõukogu 30 aasta juubelile pühendatud konverents “Eesti helikunsti ja muusikakultuuri arengusuunad”. Käsitlusel olid olulised teemad, nagu klassikalise muusika jätkusuutlik tulevik, süvamuusika Euroopa kultuuriruumis, Eesti helikunsti hetkeseis. Ühe olulise valdkonnana olid arutlusel muusikaharidusega seotud küsimused, mida käsitlesid EMTA õppejõud, muusikapedagoogika õppejuht Kristi Kiilu oma ettekandes “Üldhariduse roll teadliku kontserdipubliku kujundamisel” ning Eesti muusikakoolide liidu (EML) juhatuse liige ja Võru muusikakooli direktor Piret Rips-Laul ettekandes “Muusikaline huviharidus kui professionaalsuse taimelava”. Kavas oli ka vestlusring “Kõrgkoolieelne muusikaharidus Eestis: traditsioonid ja tulevik”, kus osalesid haridusminister Tõnis Lukas, Timo Steiner (MUBA), Mihkel Poll (EMTA, EIL), Karin Veissmann (Vanalinna hariduskolleegiumi muusikakool), Andres Teppo (EML) ning moderaatorina Marko Lõhmus. EML oli teinud küsitluse muusikakoolide lõpetajatele ja nende vanematele “Huvikoolist muusikakõrgkoolini. Muusikakoolide õpilaste tulevikuvaated”, mida tutvustasid Piret Rips-Laul ja Kaie Tanner. Järgnevalt mõtteid Piret Rips-Laulu ettekandest ning ülevaade EMLi küsitlusest. Piret Rips-Laul: Eesti muusikakoolide liit (EML) ühendab käesoleval ajal 88 muusikakooli 12 000 õpilase ja ligi 2000 õpetajaga. See on päris suur koolide, õpetajate ja õpilaste arv. EMLi üks põhimissioone on seista selle eest, et kvaliteetne muusikaharidus jõuaks jätkuvalt igasse Eestimaa piirkonda Seda on aga järjest raskem teha. EML korraldab õpilaskonkursse, koordineerib õppematerjalide koostamist, vahendab koolitusi ja toetusprogramme. Viimastel aastatel on olnud häid toetusprogramme, nagu “Igal lapsel oma pill”, millega muusikakoolid said juurde palju uusi instrumente. Nüüd kahjuks see programm lõppes. On olemas programm andekatele õpilastele, et toetada nende osalemist väliskonkurssidel ja festivalidel. Kõige suurem üritus, mida EML korraldab, on üle-eestiline konkurss “Parim noor instrumentalist”, kus vaheldumisi võistlevad ühel aastal keelpillid ja löökpillid, teisel aastal klahvpillid ja puhkpillid. Tänavune konkurss on jälle tulekul, seekord pianistidele ja puhkpillimängijatele, see toimub veebruaris ja märtsis ning klaveri lõppvoor on aprilli algul MUBAs. Kokku on sellistel konkurssidel osalenud ligi 1400 õpilast, 12% õpilaste koguarvust. Tallinnast on osalejaid kõige rohkem, samuti Loode-Eesti regioonist – Harjumaalt, Raplast. Vähem tuleb osalejaid Lääne-Eestist, Pärnumaa koolidest ja ka Lõuna-Eestist. Kolmandik muusikakoolidest on konkursil osalemisest täielikult loobunud – kui tulemused on korduvalt kehvapoolsed, siis ühel hetkel kool enam välja ei tule. Muusikakoolide õppevormid Praegusel ajal on õpe muusikakoolides muutunud väga paindlikuks. Keskne on endiselt 7-aastane põhihuviharidus, aga võimalik on valida ka vaba huviharidus – seal on ainult pilliõpe, solfedžo, muusikaloo, orkestri- ja ansamblitunde ei ole. Või saab võtta muusikalise huvitegevuse – see on rühmaõpe koos pilliga; mõnes koolis on koorisuund või orkestrisuund või lihtsalt õpetatakse lapsi laulma, sest viisipidamine on lastel tänapäeval kahjuks järjest halvem. Uuem mõiste on eelprofessionaalne huviharidus, mille sisu tuleb muusikakoolide juhtidega alles läbi arutada. See on süvendatud õpe alates muusikakoolide vanemast astmest. Selles õppes on võimalik saada ka mentorkoolitust. Vanusegrupid on meil ka väga laiad. Alustame teinekord juba viieaastastega kuni täiskasvanuteni välja. Täiskasvanute õpe on muusikakoolis väga populaarseks muutunud. Muusikakoolide probleemid Muusikakoolide probleemiks on pikka aega olnud see, et nad on omavalitsuste halduses. Omavalitsustes ei ole aga alati piisavalt võimekust ja oskusi hinnata muusikakoolide vajadusi, samuti on siin käärid omavalitsuste rahaliste võimaluste osas. Mõnel pool jagub muusikakoolidele raha rohkem, teises kohas vähem. Kui muusikakoolide haldamine jääbki ainult omavalitsustele, kujuneb sellest tõsine oht kogu Eesti muusikakooli hariduse jätkusuutlikkusele! Meil puuduvad tänini selged piirid huvitegevuse ja huvihariduse vahel. Palju lahtisi otsi on eelprofessionaalse hariduse osas, et kes õpilastest võiks sinna kuuluda ja kuidas seda määrata. Koolide direktorid on praegu erinevatel seisukohtadel. Probleemiks on ka see, et meil puudub muusikakoolides riiklik õppekava. Mudelit, mis sobiks kõigile, on raske leida, sest muusikakoolid on väga erinevad, koolide ja õpilaste tase on ebaühtlane. Kui laps tuleb ühest muusikakoolist hea tunnistusega, siis teises võib ta jääda klassi kordama, kuna ei vasta tasemele. Ka õpilaste väljalangevus muusikakoolidest on päris suur. Neist, kes alustasid, jõuavad umbes pooled kooli lõpetamiseni. Lõputunnistus, mille me anname, on tore paber, aga see ei näita õpilase tegelikku taset. Meie õpetajaskond vananeb. On koole, kus kõik õpetajad on 65-aastased või vanemad, nooremaid õpetajaid ei olegi. Nii kujuneb olukord, et laps ei näe muusikakoolis enam oma vanemate ealisi õpetajaid, ta näeb vanavanemate ealisi. Vanuse osas on näha seost, et kui muusikakoolis on pikka aega olnud õpetaja palk 800–900 eurot täiskohal, siis on seal valdavalt tööl ainult pensioniealised õpetajad. Pensionile on see päris hea lisasissetulek, aga noor õpetaja sellise palgaga välja ei tule. Kõrgem tööstaaž ei taga suuremat palka, koolil lihtsalt ei ole võimalik palka tõsta. Varasem atesteerimiste süsteem, mille abil sai oma ametijärku tõsta, nüüd enam ei toimi. Suur erinevus on ka nädalas antavate tundide arvus: 20 kuni 30 tundi. Kõige madalam palganumber ongi praeguse seisuga 800 eurot ja kõige kõrgem teadaolev palk 1450 eurot ja see on Tallinna ümbruskonnas. Mida kaugemale pealinnast liikuda, seda keerulisem on õpetajaid tööle leida. Muusikakoolides pole mitmete pillide õpetajatele võimalik pakkuda täiskoormusega tööd ja nii tuleb pedagoogil käia mitme koha vahel. See on õpetajale väsitav, lisanduvad transpordikulud . Logistikaga on ka keeruline, kuidas bussid-rongid liiguvad ja kui on auto, peab see olema selline, mis ka külmaga läheb käima ja alt ei vea. Meil oli EMTAga projekt, kus läbi õppeprotsessi tutvustatakse muusikaõpetaja eriala. Sinna juurde käis ka praktika muusikakoolides. Ka Võru muusikakoolis olid tudengid meie tööga tutvuma. Kui nad olid seal siis ringi vaadanud, küsisin päeva lõpuks, et kes oleks sellisest tegevusest huvitatud? Suurt entusiasmi ei olnud näha. See on ammune mure, et on raske leida inimesi, kes oleks valmis Tallinnast ja Tartust kaugemale maakonda tööle tulema. Võimalikud lahendused Olukorra parandamiseks oleks vaja, et omavalitsuse finantseerimisele lisanduks ka riiklik rahastus. Näiteks nii, et riik tagaks finantseerimise eelprofessionaalsele õppele ja kohalike omavalitsuste peal oleks huvitegevus ja huviharidus. Meil võiks olla samamoodi, nagu on sporditreeneritel, kus 50% töötasust tuleb riigilt ja 50% omavalitsuselt. Küsitlus “Huvikoolist muusikakõrgkoolini. Muusikakoolide õpilaste tulevikuvaated”. Vastajate hulgas olid muusikakoolide lõpuklasside õpilased ja nende vanemad. Maakonniti oli vastamise aktiivsus: Harjumaa 53%, Ida-Virumaa 9%, Lääne-Virumaa 8%, Pärnumaa 4%, Tartumaa 4% ja Saaremaa 4%, Valgamaa 3%, Võrumaa 1%. Õpilaste vastused Küsimusele, kas muusikakoolis antav haridus vastab ootustele, oli 92 “jah”-vastust ja “4” ei-vastust. Muusikakoolis meeldib õpilastele kõige rohkem erialapill (67) ja kõige vähem esinemine (19). Meeldib veel hea õppekeskkond (54), see, et sõbrad käivad samas koolis (44) ja et koolis on huvitavad õppekavad (39). Selle kohta, mis ei meeldi, olid vastused: õpetaja suhtumine , “ma ei saa mängida neid lugusid, mida tahaks, vaid neid, mida peab”, muusikakooli, tavakooli ja huviringide ajaline lõikumine ning “õppekava on liiga klassikaline, tahaks mängida rohkem tänapäevaste heliloojate palasid. Saan aru, et selleks, klassikaline muusika ei sureks välja ja seda ei unustataks, on tähtis seda õpetada, aga seda võiks mitte nii palju peale suruda.” Soovide osas, mis võiks koolis olla teistmoodi, sooviti kahte erialatundi nädalas, rohkem ansamblitunde, vähem kontrolltöid, vähem esinemisi, rohkem paindlikkust, samuti leiti, et eksamid on liiga rasked. Koolitöö korralduslikus osas olid soovideks parem tunniplaan, et oleks võimalik ka nädalavahetustel harjutamas käia, kool võiks olla 7 aasta asemel 9 aastat, et üldainete õpetajad ei vahetuks, et oleks olemas e-kool ja et orkestriproovid ei oleks nädalavahetustel. Olme osas sooviti istekohtade juurde lampe, tasuta toitu, rohkem harjutusruume ja et õpetajal oleks oma klass. Sooviti ka tuge lavahirmust üle saamiseks ja psühholoogi tuge. Veel õpilaste mõtteid: “riik võiks muusikakoolist mõelda mitte kui huviringist, kuna siit saavad alghariduse tulevased muusikud”; “muusikakoolis võiks olla ka õpe, kus saaks õpitut ka praktiliselt rakendada, näiteks luua ise väikesi muusikapalu”; “rohkem väljasõite ja üritusi, inspireerivaid ja praktilisi loenguid”; “võimalust ise valida, mis tunde võtta”. Väga oluline teema muusikakooli lõpul on, kas minna muusikat edasi õppima. Selles osas jagunesid õpilaste vastused nii: “veel ei tea” – 42,7%, “ei” – 39,6%, “jah” – 17,7%. Küsimusele, mis mõjutab muusikat edasi õppima, olid kõige kõrgema protsendiga vastused: meeldib loominguline tegevus, erialane edu ja inspireerivad õpetajad. Mõjuritena nimetati veel sõpru, seda, et meeldib esineda, ning oli ka vastuseid, et “ükski muu ala ei paku huvi”. Vastuste hulgas, miks edasi õppima ei soovi minna, olid arvukamad huvipuudus: “huvi on ära kadunud”, “vanemad suruvad peale”, “olen palju aastaid pilli õppinud ja tahaks nüüd midagi muud teha”, “ei näe perspektiivi”, samuti muusikutöö madalad palgad. Lapsevanemate vastused Küsitleti ka õpilaste vanemaid. Küsimusele, miks laps pandi muusikakooli, tulid välja vastused: “laps ise tahtis”, “oli soov saada muusikaline haridus”, “pillioskus on kogu eluks”, “soov arendada lapse loovust”, “muusikaline haridus on üldhariduse osa”, aga ka seda, et “sugulane soovitas”, “muusika arendab silmaringi” ning “viisin lapse muusikakooli, sest muusika on imeline!”. Selles osas, mis võiks muusikakoolis olla parem, olid arvamused: “õppeprogramm võiks sisaldada rohkem koos musitseerimist”, “anda võiks mitte ainult klassikalisi lugusid, lastel puudub nendega seos – võiks olla ka neid, mida nad raadiost või internetist kuulevad”, “lastel, keda muusika huvitab lihtsamal tasemel, võiks olla vähem solfedžot, et koormus ei oleks liiga suur. Liiga akadeemiline käsitlus võtab rõõmu ära”. Probleemidest mainiti ka seda, et muusikakoolid on alarahastatud, tunnid algavad liiga hilja, tunniplaanides on augud ja ootamised. Lapsevanemad ootaks rohkem tagasisidet pärast kontserti ning rohkem suhtlust ja kaasamist. Arvamuste hulgas oli ka, et õpilaste esinemised vääriksid laiemat turundust, sooviti võimalust saada solfedžos järeleaitamistunde, hinnete asemel võiksid olla hinnangud, infovahetus võiks olla ühest kanalist ning maakondade bussiliinide graafikuid tuleks muuta. Lapsevanemad tahaksid näha võimalust mängida pilli huvitegevusena, ilma esinemise ja eksamipingeta. Sellega seoses oli ka rohkesti mõtteid, nagu näiteks “muusikakool ei ole ainult lugude pähe õppimine ja esitamine, vaid erinevate koolide õpilased saavad siin kokku ja neist saavad sõbrad. Rohkem võiks olla ühisüritusi – kontsertide külastamisi vms”, “liiga rangelt peetakse kinni arvestustest ja muudest hindelistest ülesannetest. Võiks olla rohkem loovuse arendamist. Tihti jääb mulje, et õpetajad on aastakümneid kinni ühes ja samas rutiinis”, “õpetajate töö peaks olema vääriliselt tasustatud, et nad jõuaksid ka õpilastega konkurssidel käia”, “muusikakool ei peaks olema aluseks vaid professionaalsete muusikute ettevalmistusele. Kui laps soovib oma lõbuks lihtsalt muusikapalu õppida ja mitte ainult eksamiteks valmistuda, võiks seda võimaldada. Ka peale põhiõpet võiks olla valik: kes jätkab professionaalset teed või õpib oma lõbuks”, “kõik muusikakooli lõpetanud lapsed ei pea muusikaerialal edasi tegutsema. See võib olla ka kõrvalharrastus ja maailmapildi avardamine”. Muusika edasi õppimise osas tuli lapsevanematel vastuste protsent: “jah” – 13,8%, “ei” – 30% ja “veel ei tea” – 56,3%. Küsimusele, mis sai lapsele otsustavaks muusikat edasi õppima minna, olid vastused: “meeldib loominguline tegevus”, “inspireerivad õpetajad”, “erialane edu”, “talle pakub see eriala huvi”, “pakub huvi MUBA uus maja”. Mitte edasi õppimise osas oli lapsevanemate arvamused: “muusika meeldib küll, aga mitte erialana”, “huvipuudus”, “harjutamiseks ei leia piisavalt aega”, “ta ei tea, mida tahab”, “pole piisavalt musikaalne” ja “muusikutel on madalad palgad”. Küsitlust kokku võttes pidasid tutvustajad Piret Rips-Laul ja Kaie Tanner väga positiivseks, et rahulolu muusikakoolides pakutava huvitegevusega on kõrge ja on häid ettepanekuid, kuidas olukorda parandada. Küsitlusest välja tulevad võtmesõnad paistavad olevat suhtlemine ja kaasamine. Kuna hakkas silma õpilaste suur protsent, kes veel ei ole otsustanud edasi õppimise osas, oleks ilmselt hea ja vajalik viia koolides läbi karjäärinõustamist ja infopäevi, et tutvustada edasiõppimise võimalusi ja samuti muusikaharidusega avanevaid tööalaseid võimalusi.

Lätis sündinud Andris Nelsons on kahtlemata üks praeguse aja hinnatumaid dirigente. Kui tahta kunstlikult koostada Balti- ja Põhjamaade nõutud dirigentide edetabelit, oleks Nelsons koos Esa-Pekka Saloneni ja Paavo Järviga vaieldamatult selle pingerea esikolmikus. Ometi on Nelsons dirigentide kõrgliiga arvestuses alles võrdlemisi noor – olevat ju dirigeerimine tipptasemel valdavalt elu teise poole pärusmaa. Tänavu novembris täitub Nelsonsil 45 eluaastat. Selle võrdlemisi napi aja sisse on siiski mahtunud palju. Püüan mõnel põgusal leheküljel maestro Nelsonsi avara tegevuse viljade üle pisut mõtiskleda. Nelsonsi ametialane CV hõlmab üsna suurt osa orkestrite üleilmsest paremikust – Bostoni sümfooniaorkester, Leipzigi kuulus Gewandhaus-orkester, Birminghami sümfooniaorkester, lisaks karjääri alguskümnendist ka Nordwestdeutsche Philharmonie ning meie lõunanaabrite esinduskollektiiv Läti rahvusooper. Viimasega sidus Nelsonsit dirigeerimise alale eelnevalt ka orkestrandi amet – ta mängis seal trompetit. Algus ja ootamatud võimalused Andris Nelsons sündis 18. novembril 1978 Riias. Kõhklusteta saab siia lisada ülimalt tüüpilise heliloojaid ja interpreete iseloomustava lausekatke – tal oli õnne sündida muusikute perre. Ta ema on üks teedrajavaid vanamuusika vallas tegutsejaid Lätis, isa on tšellist, koorijuht ja õpetaja. Nii pole ka imestada, et viiene Andris sai vaimustunud tunnistajaks Wagneri ooperi “Tannhäuser” lavastusele, mida ta peab sügavalt märgiliseks alusepanijaks oma järgnevate muusikaliste huvide kujunemisel. Poisipõlves õppis ta mõnda aega klaverit, varateismelisena hakkas mängima trompetit, samuti laulis vanamuusikat oma ema asutatud ansamblis. Esimene võimalus dirigendina orkestriga töötada avanes täiesti juhuslikult. Olles mõne aasta dirigeerimist õppinud ja mängides õpilaste orkestris trompetit, ei lubanud juhus pikalt valmistuda ega rahulikult atra seada. Sündis kord nii, et õpilasorkestrit juhatama pidanud dirigent jäi proovi tulemata, mispeale noor orkestrant Nelsons tegi kolleegidele ettepaneku mitte koju minna, vaid siiski proovi teha – tema juhatusel. Pultidel oli Beethoveni 1. sümfoonia. Selle proovi meeleolu on Nelsons mitmes intervjuus kirjeldanud kui seletamatult kodust tunnet, muusikaliste mõtete jagamise väga loomulikku kulgu, mis andis palju julgust edasisteks sammudeks. Ta on muuhulgas väitnud, et dirigeerides suudab ta end muusikuna väljendada kõige paremal viisil, sest unustab enese, kaotades kogu häbelikkuse. Tekib teatav koostöine hoog, mis kannab sisuldasa proovi lõpuni. Dirigent proovis, plaadil ja poodiumil Orkestriga suhet sõlmitakse ning interpretatsiooni ehitatakse valdavalt proovides, poolsalaja, kuulajate eest varjul. Nelsonsi tugevaimad omadused tulevadki esile just selles varjulises värkstoas. Tema proovides on parajas tasakaalus detailne töö muusikaliste nüansside kallal, suurte vormikaarte tark ehitamine ning, mis olulisim – vähe juttu ja igavikulisi monolooge, mida mõnedki dirigendid nii jäägitult armastavad. Dirigentide saavutused sõnakunstis võivad ehk vaimustada maestrotest dokumentaalfilme väntavaid režissööre, ent orkestrandile pakub pikaleveninud jutlus harva midagi ettekandeks kasulikku või vaimule vajalikku. Peaaegu iga esitus võiks võita palju mõttest, justkui olekski täna teose esiettekanne, iseäranis paljumängitud ja tuntud helitööde puhul. Osalt ongi dirigendi proovikiviks aktiivse unustamise töö, pesemaks maha erinevate tõlgenduslike “moevoolude” kultuurikiht, mis kallutab mõnegi teose lavalise teostumise ajapikku helilooja ideedest aina kaugemale. Andris Nelsonsi üheks kaubamärgiks on just kohapeal sündiv ja elust pulbitsev kunst, mitte kümnete proovide käigus kivisse raiutud ja muutumatuks tarduv “täiuslik” vorm. Sestap avaneb Andris Nelsons dirigendina kuulajatele parimal moel just kontserdisaalis, mõneti vähem heliplaatidel. Seda on täheldanud ka mitmed mõjukad kriitikud, kes leiavad, et isegi Nelsonsi kõrgeid auhindu – sealhulgas kolm Grammy võitu! – pälvinud salvestised ei kanna välja võrdlust tema elavate ettekannetega kontserdisaalides. Armastatud ja vihatud muusikakriitik ning veebiväljaande ClassicsToday tegevtoimetaja David Hurwitz, kes on kurikuulus oma julgete sõnavõttudega YouTube’i videoplatvormil, on näiteks teinud mitmed Nelsonsi salvestatud Bruckneri sümfooniad üsna halastamatult pihuks ja põrmuks, jagades samas ohtraid kiidusõnu tema Šostakovitši sümfooniate tsüklit arvustades. Kommentaariumide “metsikus läänes” on kriitiliste nootide peale alati ärganud vilgas arutelu, kus suur hulk inimesi aina teatavad, et nautisid äärmuseni Nelsonsi mõnd hiljutist kontserti, olgu siis Berliinis, Bostonis või mujal. Põhjusi võib pakkuda lugematul hulgal – helirežii paratamatult piiratud võimalustest live-kontsertide talletamisel kuni selleni, et mõnedki salvestised võidakse kokku kleepida mitmest erinevast kontserdist, siludes nii küll mõned juhuslikud ebapuhtused, aga kaotades ühtlasi ainukordse ettekande terviklikkuse. Stuudiosalvestuste aina kasvava kulukuse tõttu jääb võimalusi täiuslikku ülesvõtet saavutada ajapikku ka vähemaks. Ja lõppeks pole midagi valesti selleski, et mõni dirigent sobib justkui valatult salvestama, aga mõne teise kvaliteedid pääsevad parimale maksvusele kontserdisaalis, koos innuka publikuga ja võimaluseta taktigi uuesti võtta. Nelsonsi juhitüübist Mõnusa mõttemänguna võiks püüda dirigente asetada skaalale, mille ühes otsas paiknevad kõiki detaile kontrollida tahtvad mikrojuhid (micro manager), teises äärmuses aga makrojuhid (macro manager), keda huvitab tulemus suuremas plaanis, kes tajuvad tervikut ja mõistavad, millise kompromisside ning kavaluste komplekti abil jõuda soovitud sihini. Mikrojuht kehtestab end pisiasjade üle porisemisega ja terava järelevalvega, ainsamgi nüanss ei saa paika tema heakskiiduta. Orkestrante ta ei usalda, kahtlustades neid alaliselt (tõsi – vahel ka õigustatult) liigses lodevuses, mugavuses ja poolikus kodutöös. Ta parandab väsimatult kõigi partiide strihhe, seletab rütmide sisemist loogikat, mõõdab metronoomiga pause, asjatab agoogika kallal. Leiame ta aina paika nügimas akordide tasakaalu, selgitamas iga fermaadi täpset kestust, kehtestamas omi hoolega vaetud “põhimõtteid”. Makrojuht teab ja tunnistab, et orkestrantide seas on valdavalt oma eriala tõsised asjatundjad. Ta kohtleb orkestrit pigem suure ansamblina, kellega tal on meeldiv võimalus koos töötada. Eesmärk on tema kujutluses valmis ning ka kõigiti läbi mõeldud, ent sihini jõudmiseks usaldab ta suurema osa detailidest orkestrantidele. Ta on veendunud, et oma ala meistrid suudavad ise täita paljud pisemad lüngad, mis jooksvalt töö käigus esile kerkivad. Siiski on ta alati valmis reageerima ja arenguid õigesse vakku nügima, juhul kui suund kipub kiiva kiskuma. Andris Nelsons on orkestrijuhina viimati mainitud ääre poole kaldu – pisutki kogenud orkestrandina mõistab ta hästi, milliste vahenditega pole mõtet oma tahet ja ideid proovisaalis kehtestada. See ei tähenda sugugi, et ta pillimehi usaldades ohjad käest annaks – otse vastupidi. Ta juhib tegelikult, mitte näiliselt. Seevastu mikrojuhid juhivad üksnes näiliselt, aina seletades, suunates ja siunates, tulemus kujuneb aga neist üsna sõltumatult, lõppedes kord õnnestumisega, aga teinekord hoopis jõletu muusikalise fopaaga. Orkestrid üle maailma naudivad koostööd Andris Nelsonsiga just seetõttu, et tema proovides valitseb vastastikune usaldus ja töötahe. Oma eriala aastakümneid õppinud parimad orkestrandid on kunstnikud, mitte muusikaline “kahuriliha”, keda füürerliku nokitsemisega nörritada. Proovide asjalik, austav ja peamiselt muusika keeles kulgev ladus töö on Nelsonsi tähelennu avalik saladus. Nelsons ja romantiline maksimalism Hoolimata noorpõlve kogemustest vanamuusika vallas pole Andris Nelsonsi tegevuses pea ainsatki selget märki barokiajastu aadete või renessanssmuusika südame külge kasvamisest. Hulka kontserdikavu ja dirigendi diskograafiat sirvides joonistuvad pigem välja lemmikud, keda väga laialt üldistades võib pidada tundetoonilt romantikuteks, üksikute eranditega. Valitsevad lopsaka orkestraalse mõtlemisega heliloojad Anton Bruckner, Johannes Brahms, Pjotr Tšaikovski ja Richard Strauss, mõneti varasemast ajast aga Beethoven, pisut hilisematest meistritest domineerivad Dmitri Šostakovitš ja Igor Stravinski. Kõigi nende loojate puhul joonistab Nelsons välja eredaid kontraste ja suure hingusega fraasivõlve, teed näitamas suurepärane sümfooniline suunataju. Beethoveni sümfooniate tsükkel on neist ehk kahvatuim, aga mida täidlasem ja tujukam on teose tuum, seda mõjuvama tulemuse saavutab Nelsons. Tähendab – Andris Nelsons on tüpaažilt ilmselt romantiline maksimalist. Siinkirjutaja eredate kontserdielamuste tipmises osas on kaks Nelsonsi juhatatud kontserti: tunamullu detsembris toimunud õhtu Berliini filharmoonikute ees, mida alustas Jüri Reinvere nokturn “Maria Anna, wach, im Nebenzimmer” (“Maria Anna, ärkvel, kõrvaltoas”), jätkas Mieczysław Weinbergi särav trompetikontsert ning lõpetas Igor Stravinski “Kevadpühitsus”. Andris Nelsonsi tõlgenduses kõlas ikooniline suurteos erandliku ja rafineeritud metsikusega, alates esimeste taktide teada-tuntud fagotisoolost kuni lõpuosade löökpilliarsenali pidurdamatu ekstaasini. Teisena meenub möödunud mais Hamburgi Elbphilharmonie üsna tujukas saalis terve õhtu täitnud Richard Straussi kava, mille emotsionaalsete äärmuste lained liigutasid ka kriitilist kuulajat pisarateni. Nelsons ja uus muusika Oluliseks teetähiseks uue muusika interpreedina on Nelsonsi menukad ettekanded ja salvestus teosest, mida mõnedki kriitikud peavad senini üheks XXI sajandi parimaks helitööks. See teos on Hans Abrahamseni (s 1952) ligemale pooletunnine laulutsükkel “Let me tell you” sopranile ja orkestrile (2013), mille teksti autor on Paul Griffiths, üks loetumaid kirjutajaid XX ja XXI sajandi muusika alal. 2021. aasta juunis juhatas Nelsons Bambergi sümfooniaorkestrit kontsertidel, kus esiettekandele tuli Jüri Reinvere orkestriteos “Maria Anna, wach, im Nebenzimmer”. Sama aasta detsembris kõlas Reinvere teos Nelsonsi dirigeerimisel kolmel õhtul ka Berliini filharmoonikute kavas. Abrahamseni ja Reinvere nimetatud helitöödel on üllatavaid sarnasusi kõlakujunduse ja vaikuse värve kompava orkestrikäsitluse tasandil, olgugi et teoste ideestik ja ehituslik tuum on küllalt erinevad. Tunamullusel sügisel ilmus plaadimärgi Deutsche Grammophon all Sofia Gubaidulina Gewandhausi residentuuri krooniks album, millega märgiti mõjuvalt ära helilooja 90 aasta juubel. Andris Nelsonsi dirigeerimisel kõlas Gewandhaus-orkestri säravas ettekandes kolm suurteost, mille nõudmised orkestriaparaadi suurusele ja võimekusele olid aukartust äratavad. Mingi ühenduslüli seob kõiki neid Andris Nelsonsi põikeid uuemasse helikunsti – suured ülevad vaimsuse harjal hõljuvad muusikalised ideed, eriliselt peen orkestrikõla, väljapeetus väljenduses, mis haarab ka seda suurt kuulajate rühma, keda ülimalt eksperimentaalne ja kõiki piire lammutav kõlailm ei köidaks. Kui suur on siin roll Nelsonsi esteetilistel ideaalidel, polegi lihtne öelda, aga midagi iseloomulikku võib siiski aimata. Nelsonsi romantilise joonega maksimalism ei jäta teda maha ka uusimasse muusikasse süvenedes. Kui sügav on kõigi nende väidete tõepõhi, saab veenduda vaid kahel viisil: külastades kontserte ja kuulates salvestisi.

Ajakiri Muusika annab tänavu välja oma esimesed muusikapublitsistika alased autoripreemiad! Esimesed laureaadid on muusikateadlane Ene Pilliroog ja noor autor Luisa Susanna Kütson, Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi tudeng. Ajakirja toimetust ajendas sellist preemiat looma soov väärtustada ja fookusesse tõsta muusikast kirjutajaid. Alljärgnevalt jagavad laureaadid mõtteid muusikaelust ja muusikateemal kirjutamisest. ENE PILLIROOG Muusikaajakirjanduse alustala – kontserdiarvustus on teadupärast keerukas žanr. Milliste mõtete ja põhimõtetega lähened arvustuse kirjutamisele? Ene Pilliroog: Lähen kontserdile muusikalist emotsiooni saama. Püüan olla eelarvamuseta ja interpreete mitte võrrelda, sest iga esitus on alati eriline, isikupärane ja hetkeline, millest helide kustudes saab mälestus. Mõni saadud emotsioon on tõesti samuti vaid hetkeline, teise lummuses võib püsida pikka, pikka aega. Nii et mu kirjutised on justkui kontserdil kuuldust hinge jäänud peegeldused, milles on oma osa teose sünnitausta ja konkreetse esituse hetke koosmõjul. Minu arvates teose partituuri vormiline ja orkestratsiooniline käsitlus käib ühe teise žanri alla, mis on samuti väga huvitav lugemine, aga sellega võib tegeleda hoopis teises olukorras. Ka ei ole ma pidanud vajalikuks kogu ilmale kuulutada, kui mitu n-ö vale nooti ma suutsin esituses tuvastada. Ikka juhtub, see on inimlik – ka kirjatöid tehes on väga kerge näpuliigutusega võimalik nt toetusest saada teotus, aga see polnud ju ometigi hinnang, mida tahtsin öelda! Milliseks hindad muusikaajakirjanduse võimalusi ja hetkeolukorda Eestis? Ma ei oska võimaluste osas midagi öelda, sest olen tarbija seal, kus pakutakse. Küllap tegelevad võimalustega kutsutud ja seatud kultuurijuhid, kes peavad arvestama nii kulude kui tuludega. Aga mingeid tendentse võin küll esile tuua. Kui ma loen igakuist Eesti Muusika Infokeskuse uudiskirja, siis sealt nähtub ikka väga aktiivne, rikas ja mitmekülgne tegevusväli, milles meie muusikud osalevad nii kodu- kui välismaal. Nimetatud uudiskiri on aga n-ö valitutele, kes spetsiaalselt selle tellivad. Millegipärast ei kajastu sealt nähtavast kultuuririkkusest isegi mitte murdosa meie igapäevaste päevalehtede veergudel või telekanalite helenduses, nii et laiem üldsus ei oma mingit aimu, kui palju suurepäraseid muusikuid meil on ja kuidas nad on võimelised osalema maailma kultuurielus. Avaramat muusikaelu käsitlust võib leida ajakirjas Muusika ja Klassikaraadios (“Helikaja”, “Delta”), mille üks suurimaid väärtusi minu silmis on ka kontsertide ülekanded ja järelkuulamise võimalused, mis omasid eriti suurt väärtust viiruse- ja “maskiballi”-aastail, mil kõik inimesed ei saanud elava muusika juurde tulla. Olen leidnud internetist ka leheküljelt MuusikaElu, mis pakub huvitavaid intervjuusid, Eesti Kontsert võimendab tegemisi “Aplausiga”, Rahvusooper Estonia meelitab kuulama oma uudiskirjaga, ajakiri Teater.Muusika.Kino köidab süvasisuliste lugudega ja ajaleht Sirp iganädalaste valikutega kontserdisaalidest. Nii et kes teadlikult otsib, see võib üht-teist ka leida, kuid meie päevalehed ja teleprogrammide juhid võiksid küll peeglisse vaatavalt mõttesse jääda, et kas ikka on kõik nii kuis võiks. Olgu siinjuures veelgi üks asi ära märgitud – meil ilmub just viimasel ajal haruharva tõsisemaid monograafiaid. Põhjus on vist ilmselge ja lihtne – sellise töömahu eest, mida nõuab monograafia valmimine (arhiivitööd, intervjuud, muusika kuulamine jne), pakutakse niivõrd alandavalt väikest töötasu, et ükski tervemõistuslik inimene ei võta seda tööd ette. Ja kui võtab, siis peab selleks olema mingi teda isiklikult sügavalt puudutav põhjus, mida nimetatakse armastustööks. Millised mõtted on sul seoses meie muusikaeluga ja järelkasvuga ning kui jätkusuutlik see keset keerulisi aegu paistab? Meie muusikaelu on vähemalt hetkel küll väga rikas, sest niivõrd palju on huvitavaid, ainulaadsete kavadega kontserte ja erinevaid festivale, et on teistpidi häda – igale poole kuhu tahaks, lihtsalt ei jõua. Ka olen “viiruslikel” põhjustel eelistanud n-ö suuremaid kontserdipaiku, ehk siis Estonia kontserdisaali ja kirikuisse jäävaid sündmusi. Tõstaksin eriliselt esile Tallinna Jaani kiriku osa meie kultuurielus – nad on suutnud oma kuukavadesse koondada väärtuslikke muusikahetki, mis on kokku toonud ja ühendanud suure hulga inimesi. Mis puutub järelkasvu, siis ühelt poolt on selleks loodud parimad võimalused, mis kunagi varem on olnud ja maailm on lahti, aga teisalt jällegi kohtame probleemi, kus ühed on võrdsemad kui teised. Ka meie (laste)muusikakoolide õpetajad on väärt töötasu, mis innustab ja paneb huvituma. Aga ajad on ju keerulised lausa igavikuliselt, sest alati on igale päevale jagunud omi muresid. LUISA SUSANNA KÜTSON Milline funktsioon on kontserdiarvustusel ja milline võiks olla hea ja õigetel alustel kirjutatud muusikaarvustus? Luisa Susanna Kütson: Kontserdiarvustusel on mitmeid funktsioone. Neile, kes kontserdil ise kohal polnud, on arvustus hea ülevaade toimunust. Võib-olla saadakse just sealtkaudu aimu, kas peaks tulevikus sarnasele sündmusele varakult piletid soetama või tasuks otsida hoopis midagi meelepärasemat. Kontserdilkäinule annab arvustus võimaluse hommikut/lõunat/õhtut meenutada, näha sündmust läbi uue vaatevinkli ja leida puutepunkte autoriga. Arvustajale endale on see vast viis oma kogemust lahti mõtestada ning võimalikult autentselt edasi anda. Arvustuse kirjutamine võib olla küllaltki keerukas. On ju muusika kuulamine üsna sensoorne kogemus ja mõne tajutud elamuse selgitamiseks just nende õigete sõnade leidmine võib aega võtta. Kui aga juba lähenemisnurk leida ja sõnad liikuma pääsevad, ununeb eelnenud pinge, ning arvustus kirjutab end peaaegu ise. Hea ja õigetel alustel kirjutatud muusikaarvustus on see, mille autor ei ürita teha oma individuaalsest kogemusest universaalset tõde ning on iseenda, arvustatavate ja lugejate suhtes aus. Millist rolli sinu pilgu läbi muusikaajakirjandus kannab meie muusikaelus? Muusikaajakirjandus ühendab loojaid, loomingut, korraldajaid ja kultuurihuvilisi. See võimaldab olla kontaktis muusikaelus toimuvaga ning samas annab ruumi, et seda toimuvat mõtestada. Muusikaajakirjandus talletab seda, mis muidu oleks mööduv, ja sõnastab seda, mis võib tunduda sõnastamatu. Milline paistab meie praeguse aja muusikaelu? Minu silmis on praeguse aja muusikaelu väga heas seisus. Muusika on kättesaadavam ja mitmekesisem kui kunagi varem. Selle olulisust ja asendamatust tuleb lihtsalt osata teadvustada ja hinnata, et need, kes seda kõike elus ja liikumises hoiavad, saaks vääriliselt tunnustatud.

Sellele prantsuskeelsele sõnale pakutakse eesti keeles väga palju vasteid ja laiemaid seletusi. Esimesena leiab tõesti eesti keeles võõrsõnana levinud vaste eksprompt, mida seletatakse kui muusikaterminit, kuid on ka laiemaid selgitusi nagu hetke looming või ootamatu impulss jpm. Minul tekkis 29. detsembri hommikul absoluutselt ootamatu impulss – õhtul kontserdile minna. Valik Eesti piires oli väga suur, sest vana aasta viimased päevad pakkusid erinevaid kontserte lausa kaks-kolm päevas. Ootamatu impulss valis välja Viljandi pärimusmuusika aidas toimuva Eesti Sinfonietta solistide kontserdi. See oli juba kaalutletud otsus, sest neid muusikuid liiga sageli Eestis ei kuule, pigem Viini esindussaalides või Ahvenamaa ooperiproduktsioonis. Küll neid koduski kuuleb, kuid siin on tegu juba minu inertsusega. Seega asusin likvideerima oma info puudujääke vana-aasta viimastel päevadel. Teiseks polnud ma kunagi (!) külastanud Viljandi pärimusmuusika aita ega kuulnud sinfonietta kontsertmeistri rollis Anna-Liisa Bezrodnyd. Impulsse kui palju! Eesti Sinfonietta on kamp muusikanäljaseid solisti võimekusega interpreete, kes ei tee tööd, vaid naudivad neile meelepäraste teoste esitamist – selline on minu mulje sellest kooslusest. 2022. aastal esitati kümmekond eri kava. Oluline roll on orkestri kontsertmeistril, kuna aeg-ajalt mängitakse ka ilma dirigendita. Statsionaarne kontsertmeister on Johannes Põlda, aga külalistena on olnud Rūta Lipinaitytė ja nüüd Anna-Liisa Bezrodny. 2022. aastal Viini kontserdimajas esinedes oli orkestri ees Soome tähtdirigent Emilia Hoving. Mis siis toimus Viljandis? Meeldiv üllatus oli täismaja kuulajaid. Uudishimu tekitas Vivaldi “Aastaaegade” solistide nimekiri, kus lisaks kõikidele laval olevatele viiuldajatele olid anonseeritud veel tšello, vibrafon, altviiul ja contrabass(!). Ja tõepoolest nii see oligi, ka kontrabass Janel Altrov esitas “Sügise” Adagio molto solisti (viiuli) partii ja tegi seda hästi põnevalt. Kõige enam erineski originaalist “Sügis”, aga ka “Suvi” oli rikastatud vibrafonisolistiga. Kas seadete autorid olid solistid ise või keegi teine, ei õnnestunud tuvastada, kuid tulemus oli lõbus ja nauditav. Et viimasena esitatud “Sügisele” oli enim “ehteid” “riputatud”, tagas päris loogilise ülemineku Tšaikovski-Raskatovi teosele “The Season’s Digest”. Algmaterjal on Tšaikovski klaveripalade tsükkel “Aastaajad”, mida on orkestrile “väänanud” Saksamaal elav ja töötav vene helilooja Alexander Raskatov (s 1953). Raskatov ja Leonid Desjatnikov (s 1955) on mehed, kes ei pelga oma või teiste loomingus tekitada huumorit ning kes on sellega eelkõige rikastanud Kremerata Baltica ja Gidon Kremeri repertuaari. Kremerata esituses olengi varem kuulnud Tšaikovski “Aastaaegade” Raskatovi versiooni ja ka Mustonen on vähemalt “Juuli”-kuud esitanud “Klaaspärlimängul” Tartus. Viljandis esitatu oli senikuuldutest ekspromptseim tähenduses – hetke loomingulisim – ja “Juuli” laulukoorgi entusiastlikem. Seega ei kahetse ma oma vana-aasta impromptut, mis sai hästi tasutud lavalt kostva üksmeelse ekspromptiga. Ei saa jätta lisamata, et saalitäis publikut avaldas rahulolu päris tormiliselt.

Festival “Jõulujazz” 25. XI – 18. XII 2022. Esinejad: Anett, Janno Trump Clarity Ensemble & Victoria Tolstoy, Marvi Vallaste kvintett, trio Darrifourq-Hermia-Ceccaldi (Prantsusmaa), duo Trygve Seim-Andreas Utnem (Norra), Dana Masters (USA), Maria Faust, Michaela Petri, Tallinna Kammerorkester, Tõnu Kaljuste, Lauri Kadalipp, Eydís Evensen (Island), Raul Sööt, Raul Vaigla ja MUBA bigbänd, trio Liisi Koikson-Andre Maaker-Marti Tärn, Vene teater laulab jazzi. “Jazzkaar” on Eesti muusikamaastikul nähtus, millest ei saa üle ega ümber. Tütarfestivali “Jõulujazziga” on samad lood, ta lihtsalt on, võta või jäta. Enne kui asun entusiastlikult kirjeldama festivali tipphetki, tunnen kohustust häält tõsta mõningate häirivate valikute suhtes. Usutavasti oli see lihtsalt kahetsusväärne asjaolude kokkusattumus, et “Jõulujazzi” lõpp ei liikunud seekord tõusvas joones kulminatsiooni suunas, vaid pigem vajus tasapisi ära. Tühi klaas Kõige suurema pettumuse valmistas väliselt särav, aga kunstiliselt sisutu “Jõulujazzi” viimane kontsert 18. detsembril Vene teatris. Lühidalt öeldes meenutas see aastavahetuse süldipidu glamuurses restoranis kalli raha eest. Jah, laval olid Eesti parimate hulka kuuluvad jazzmuusikud; jah, kontserdipaik oli soliidne ja pidulik; jah, peomeeleolu kiskus lisapala ajal kõik laulusolistid tantsima ja publik plaksutas püsti seistes. Repertuaari täitsid jazzistandardid ja ajaproovile vastu pidanud head laulud XX sajandi teisest poolest. Paraku olid need Eesti parimad jazzmuusikud pandud enamast instrumentaalse saate rolli ja peatähelepanu oli suunatud laulvatele Vene teatri näitlejatele, kel vähemalt selle projekti raames puudus ambitsioon ja võimalus pelgast laval laulmise ja hea väljanägemise rollist kaugemale või sügavamale küündida. Kahju, et sel õhtul lavalaudadelt üle käinud inimeste ja nende annete potentsiaali ei kasutatud ära selle sõnapaari parimas tähenduses. Nii jättis too sündmus sädeleva, kuid õõnsa mulje, otsekui tühjaks joodud šampanjaklaas. Pulbitsev sisu Aga nüüd šampuse ehk pulbitseva sisu juurde, mida pakkus “Jõulujazzi” kava teine kolmandik. Mõningaid neist “Jõulujazzi” kõrghetkedest oskasin juba ette aimata, sest lisaks eesti muusikutele olin mitmeid teisigi juba varem kuulnud. 2018. aastal sõitsin Berliini kuulama ja kajastama spetsiaalset Eesti-hõngulist kontserti, mille ühe poole sisustas Maria Faust oma Machina ansambliga. Tookordse Berliini jazzifestivali üheks eredamaks elamuseks kujunes aga Darrifourq-Hermia-Ceccaldi trio, keda kohtasin nüüd, neli aastat hiljem Tallinna Philly Joe’s jazziklubis. Ei tea, millest see tuleb, aga Prantsuse ja prantsuskeelsete maade jazz tundub olevat väga põnev. Täpsemalt on vähemalt seni osutunud ülimalt huvitavaks see osa prantsuskeelsete maade jazzist, mis Charles Gili ja tema agentuuri Vapaat Äänet vahendusel Eestisse jõudnud on. 30. novembril Philly Joe’s klubis kontserdi hakul tekkinud viivituse ajal heitis saksofonist Manuel Hermia naljaviluks lavalt saali vastuseta jäänud küsimuse: “Are you ready?” (“Kas olete valmis?”). Varasema kogemuse põhjal aimates, mis ees ootab, vastasin endamisi poolkuuldavalt “not really!” (“tegelikult mitte!”). Prantsuse-belgia kolmik ei tulnud teps mitte präänikute maalt ja lääget magusust ei saanud neile ette heita. Esimesest palast alates tabas saali halastamatu intensiivsusega helirünnak, mis jäi traditsioonilisest jazzi mõistest ajuti üsna kaugele. Mul on kiusatus nimetada kuuldut metal jazz’iks või industriaaljazziks, kuigi sobiks vist öelda ka lihtsalt avangard. Trio viljeldav jõuline helikeel hõlmab vähemalt löökpillide puhul ka laiendatud mängutehnikaid, näiteks eri suurusega trummitaldrikutega tom-tom-trummi naha vastu hõõrumist, mis tekitab erineva helikõrgusega pikki “noote”. Sellised erilise tämbriga helid annavad kontserdile rockilikku hõngu. Olen varem näinud samu mänguvõtteid kasutamas (samuti prantsuse päritolu) Lê Quan Ninhi, kelle soolokontserdid “Improtesti” sarjas ja festivalil “AFEKT” on pakatanud šamanistlikust energiast. Kork lendab pealt Omamoodi šamaaniks passiks vist nimetada ka Maria Fausti, kelle üks alias’test on Fuuria Faust, mis pole kaugel teisest sarnase tähendusega (aga sageli üsna mürgise alatooniga kasutatavast) sõnast “nõid”. Fausti energia on jõuline, otsene ja siiras ning kahtlemata on tema “nõidus” head sooviv. Juba mitu aastat kestab helilooja uurimusretk inimeseks olemise hapramale ja haavatavamale poolele, valgustades ka valusaid ja keerulisi teemasid. Maria Fausti uudisteos “Si vis amari, ama” (“Kui soovid olla armastatud, armasta”) hõlmab oma kaheksas osas palju erinevaid värve ja meeleolusid. Naise kasvamisest, küpsemisest, emotsioonidest ja seisunditest inspireeritud teoses, mille esitajad olid Tallinna Kammerorkester, dirigent Tõnu Kaljuste ja solistid, on keskne roll erinevatel plokkflöötidel, mida “Jõulujazzi” 4. detsembri kontserdil Noblessneri valukojas mängis Michala Petri. Habras flöödipartii kõlas algul karjasevilena kepsutavalt ja unistuslikult, võibolla lapsemeelseltki, aga sellesse “sinisilmsusse” sekkus peagi Fausti enda altsaksofon, mis kõlas emotsionaalsel ja nõudlikul toonil. Järgnenut ei osanud ma enam lineaarse programmi “naise elu lapsest vanurini” alusel tõlgendada. Vaevalt et ka helilooja ise teost komponeerides sedavõrd lihtsustatult mõtles. Vahel tabasin end mõttelt, et Faust on mingeid lõike iseenda varasematest teostest laenanud või et “too koht siin kõlab justkui Philip Glassilt”, aga võibolla oligi see kõik taotluslik. Eluratas kui sama meloodiat ketrav mängutoos, mida korduvalt üles-alla jooksvad muusikalised motiivid esindama sobivad, ja elu hammasrataste vahele sattumise ohud ... Umbes teose keskel arvasin kuulvat pisut sugulust Lepo Sumera 2. sümfooniaga. Faustist kui sümfoonikust mõelda pole mulle kunagi varem pähe tulnud, sest tema instrumentaarium on olnud täiesti teine. “Si vis amari, ama’t” kuulates sai Fausti kui sümfooniline potentsiaal aga tasapisi ilmseks. Monumentaalsust tema muusikas jagub, nimeliselt viitab sellele tema hiljutise sooloalbumi pealkirigi. Monumentaalsuse või mastaapsusega koos on Maria loomekäekirjas ka palju kirge, emotsionaalsust, hingelisust, hingamisest lähtuvat, mis ehk seletab seda, miks ta on end seni kodusemalt tundnud puhkpillidele kirjutades. Hingest ja hingamisest algav lähenemisviis on siiski põhimõtteliselt ülekantav muusikalisele fraseerimisele mistahes pillidel. Tundub, et selles suunas on heliloojana liikumas ka Maria Faust, usaldades end üha enam ja leides üha uusi võimalusi erineva kõla ja valjusega pille omavahel suhtlema ja suhestuma panna, nii et teose koekirjas ei lähe ükski individuaalne hääl kaotsi – või kui lähebki ja mattub teiste alla, siis on see helilooja kavatsus. Šampuseteemalist võrdlust meelde tuletades oli just Maria Fausti teose esiettekanne Noblessneris see kulminatsioonihetk, mil kork juubeldava popsatusega lakke lendas. Las voolab Lauri Kadalipu “State of flow” (“Vooseisund”) 7. detsembril oli pealkirjale vastavalt kuidagi kaduv ja tabamatu kuulamiskogemus – rohkem kui teised siinses ülevaates kirjeldatud “Jõulujazzi” elamused, vähemalt minu jaoks. Mööduvus või kaduvus pole siin mõeldud hinnanguna, tegu oli hea muusika ja õnnestunud kontserdiga. Ajuti kasvas see voogamine Lauri Kadalipu saksofoni huigetest Florian Weberi lainetavaks klaveriimprovisatsiooniks või intensiivselt pulbitsevaks löökpillisooloks Bodek Janke esituses, aga kulgemise mööduvust see ei muutnud. Mulle tundus, et tolle kontserdi muusikalisse materjali nii meloodia- kui faktuuritasandil sisse kirjutatud lainelisus või voolavus mõjutas otseselt mu võimet sellest muusikast mingeid katkendeid meelde jätta. Kunsti kaduvus ja elu kaduvuse kunst. Kontserdi lõpupoole kõlanud “Meil aiaäärne tänavas” võttis selle käestlibisemise tunde kommentaarina kokku.

Klaus Mäkelä dirigeerimisstiil on elegantne, väljapeetud ja täpne, mitte liiga emotsionaalne, aga kaugeltki mitte kuiv. Nii polegi esmapilgul kusagilt kinni hakata, sest isegi kui välimuselt natuke koolipoislik, on kõik, mis ta teeb, veenvalt comme il faut. Jah, orkestrit ta tõepoolest ei sega! Ent kui Soome tõusva tähe kohta rohkem teada tahta – kes on ta dirigendi, kes inimesena –, leidub internetis tema kohta materjali üllatavalt vähe: mõned üksikud intervjuud ja teated plaatide ilmumisest. Kaasaegse artistina on tal loomulikult oma kodulehele lisaks ka Facebooki ja Instagrami konto, aga mis kaugelt olulisem – profiil maailma ühe nimekaima ja mõjukaima muusikute agentuuri HarrisonParrott kodulehel. Ja see on kvaliteedimärk omaette, sest HarrisonParrott ei võta esindada mitte kõiki soovijaid, vaid üksnes väga häid ja veel paremaid muusikuid, olgu siis instrumentaliste, lauljaid või dirigente. Et üks 26-aastane dirigent selle agentuuri ridades figureerib, on niisiis üpris haruldane lugu. Öeldakse ju orkestridirigentide kohta, et nende küpsemine võtab aastaid ning et parim loominguline aeg algab umbes 50. eluaastast. Kui Mäkelät sellel skaalal mõõta, võiks teda – kui see ainult nii klišeelikult ei kõlaks – vaat et imelapseks pidada, sest tema tähetund on saabunud vara. 26-aastaselt on Mäkelä jõudnud sinna, millest lõviosa dirigente, iseäranis tema eakaaslasi, ainult unistada võib: ta on ühtaegu nii Oslo filharmooniaorkestri peadirigent kui Pariisi orkestri (Orchestre de Paris) muusikadirektor. Ühtlasi sõlmis üheks maailma parimaks sümfooniaorkestriks peetud Amsterdami Concertgebouw orkester selle aasta juunis Mäkeläga kümneaastase lepingu, mille paunas on esialgu kunstiline partnerlus, ent 2027. aastal terendab ka marssalikepike ehk peadirigendi koht. Ja see pole veel kõik! Mainekas plaadifirma Decca sõlmis Mäkeläga eksklusiivse lepingu, mis on tähelepanuväärne ainuüksi selle poolest, et oma 93-aastase eksistentsi jooksul on Decca oma tiiva alla võtnud vaid kaks dirigenti: Georg Solti 1948. ja Riccardo Chailly 1978. aastal. “Klaus on sündinud dirigent: enesekindel, karismaatiline, aga mis peamine, läbi ja lõhki muusik. Ta on autoriteetne, kuid mitte arrogantne ning tänu muusika tundmisele, aga ka mängupsühholoogia tundlikule lähenemisele, on ta pälvinud orkestrite austuse terves maailmas,” põhjendab plaadifirma valikut Decca klassikadirektor Dominic Fyfe. Lisaks oma orkestritele on Mäkelä käesoleval hooajal ka Viini kontserdimaja Portrait Artist ning külalisdirigendina juhatamas selliseid maailma tipporkestreid nagu Chicago, San Francisco ja Clevelandi orkestrid, Londoni filharmooniaorkester, Baieri Raadio orkester ja Müncheni filharmoonikud. Ja ega küll küllale liiga tee, sest lisaks eelmainitule debüteeris Mäkelä Oslo filharmooniaorkestriga Londonis “BBC Promsil” ning juhatas Šveitsis Verbier’s nii festivali sümfoonia- kui kammerorkestrit, astudes samas üles ka tšellistina kammeransamblites, partneriteks Daniil Trifonov, Martin Fröst, Sergei Dogadin, Lucas Debargue jt. Alustagem algusest 1996. aastal Helsingis sündinud Mäkelä on pärit muusikute perekonnast: ema Taru Myöhänen-Mäkela on pianist ja isa Sami Mäkelä tšellist. Isa eeskujul hakkas tšellot mängima ka Klaus: “Lapsena käisin väga palju kontsertidel ja kodus olin sunnitud kuulama, kui mu vanemad harjutasid. Esimest korda nägin dirigenti juhatamas 7-aastaselt, kui laulsin Soome rahvusooperi lastekooris, kes tegi kaasa G. Bizet’ ooperis “Carmen”. Dirigeeris Hannu Lintu. Vaatasin teda ja mõtlesin, et see on see, mida ma tulevikus teha tahan! See oli nagu välk selgest taevast! Loomulikult polnud mul tollal õrna aimugi, mida dirigendiamet endast tegelikult kujutab, aga sellest hetkest peale tahtsin dirigendiks saada”. 12-aastaselt asus Mäkela õppima Helsingi Sibeliuse akadeemia noorteosakonda, kus tema tšelloõpetajateks olid Marko Ylönen, Timo Hanhinen ja Hannu Kiiski. Samas avanes võimalus legendaarse Jorma Panula käe all kohe ka dirigeerimist õppida. Tavapäraselt tehakse sellega algust alles kõrgkoolis, mil noore muusiku silmaring on piisavalt küps ja lai, ent Panula oli seda usku, et dirigeerimispisikuga tuleb inimene nakatada võimalikult vara. Ilmselt peitub asja mõte selles, et muidu nii kompleksne ja komplitseeritud orkestridirigeerimine tundub noores eas üsna loomuliku tegevusena. Nii toimusidki Klaus Mäkelä ja teiste noorteakadeemia huviliste dirigeerimistunnid kord nädalas õpilastest ja õpetajatest koosneva väikese ansambli ees. Jorma Panulast Õpetaja Panula juhised oli väga instinktiivsed ja praktilised: tunnid võeti videosse, mis andis võimaluse noortel dirigendihakatistel end kõrvalt vaadata analüüsimaks, mis läks hästi, mis halvasti. Kui mõne tundlikuma või enesekriitilisema natuuri võib säärane meetod sootuks ära hirmutada, siis Mäkelä arvates oli see suurepärane – just oma silm on kuningas mõistmaks, et see, mida sa arvad, et sa dirigendipoodiumil teed, pole teps mitte see, mida tegelikult vaja. Eelkõige õpetas see meetod aga juhatama põhimõttel, et muusikuid tuleb aidata, mitte segada. Ja seda peab Mäkelä kõige väärtuslikumaks nõuandeks. “Juhata, juhata … kui miski esituses ei veena, pea kinni ning anna muusikutele täpne ja selge juhis, mida sa neilt ootad, enne kui edasi lähed,” armastanud Panula öelda. Mäkelä sõnutsi jõudis ta just neis tundides arusaamisele, et dirigeerimine pole mitte dirigendi kui juhi tõe kuulutamine, vaid eelkõige suhtlus ehk dialoog muusikutega. Dirigeerimist õpetada pole kahtlemata üldse mitte lihtne, sest see on niivõrd abstraktne, samas väga isikupärane tegevus. Kui näiteks võrrelda Leonard Bernsteini või Pierre Boulezi, siis mõlemad on võrdselt head dirigendid, ehkki nende juhatamismaneer on täiesti erinev. Nii et kuidas seda sõnulseletamatut “midagit” õpetada? Jorma Panula seda kunsti kahtlemata valdab, sest tema käe alt on tuule tiibadesse saanud terve plejaad kuulsaid dirigente, nagu Esa-Pekka Salonen, Jukka-Pekka Saraste, Sakari Oramo, Osmo Vänskä ja Mikko Franck. Ka Mäkelä iseloomustab Panulat kui suurepärast, aga samas väga soomelikku pedagoogi, kes tundides palju ei rääkinud. Panula oli pigem lühikeste ja selgete sõnumite meister, kes avas suu ainult selleks, et midagi olulist öelda. Ka polnud Panulal kombeks väga täpseid tehnilisi juhiseid anda, sest vastasel korral võinuks õpilane muutuda õpetaja koopiaks. Õpetamisprotsessis on oluline pigem vabadus ning õpetaja-õpilase omavaheline usaldus ning selles ehk Panula fenomen peitubki – oskuslikult suunates on ta lasknud kõigil oma õpilastel oma tee ise leida. Orkestritest ja kõlast Kui tavaliselt räägitakse orkestritele iseloomulikust kõlast, siis Klaus Mäkelä on aina enam ja enam seda meelt, et ka iga dirigent suudab luua oma erilise kõla, mis ei sõltu mitte juhatamistehnikast, vaid dirigendi olemusest ja isiksusest. Praegune aeg, mil dirigendid orkestrite juures pidevalt roteeruvad ja ühe kollektiiviga töötamise aeg sügavamaks süvenemiseks on liialt napp, on paraku loonud olukorra, kus orkestrite iseloomulik kõla on hakanud kaduma. Eriti siis, kui sellele pole osatud teadlikult tähelepanu pöörata ning seda säilitada. Mäkelä nimetab seda tabavalt n-ö “rahvusvaheliseks sound’iks”, mis tähendab, et orkestreid pole võimalik, nagu varem, kõla järgi üksteisest eristada. Seetõttu pole hinnas mitte ainult need dirigendid, kes oma isiksusega suudavad orkestri kõla mõjutada ja sellele midagi juurde anda, vaid ka vastupidi – dirigendid armastavad eripärase kõlaga orkestreid. Ja nende hulka kuulub kindlasti ka Klaus Mäkelä, kellele tänu väga selgele ettekujutusele, kuidas orkester ühes või teises teoses kõlama peaks, on orkestri kõla esituse juures pea kõige tähtsam komponent. Eripärane ja iseloomulik kõla on kindlasti üks põhjustest, mis Mäkelä Pariisi orkestri kunstilise juhina seda kollektiivi nii kõrgelt hindab, iseloomustades seda kui suurte isiksuste väga tundlikku kooslust. Võibolla on sensitiivsus midagi prantslastele eriomast, mõtiskleb Mäkelä, sest kodumaal Soomes ta seda ühegi orkestri juures tunnetanud ei ole, vähemalt mitte sel määral. Ent põhjusi on teisigi ja ühe orkestri kõla analüüsides ei saa kindlasti üle ega ümber ka ei üldisest kultuurilisest kontekstist (milline on kodusaali akustika ja publik) ega hariduslikust taustast. Pariisi orkestri kõla puhul mängib sestap kahtlemata suurt rolli akadeemilise hariduse traditsioon, mis ulatub tagasi Pariisi konservatooriumi hiilgeaegadesse, kus instrumentalistidele anti väga hea tehniline ettevalmistus, ent oli ka kindel arusaam orkestrandi elukutsest kui sellisest. Nii on tänapäevalgi selle õppeasutuse lõpetanud muusikud väga kõrgel professionaalsel tasemel ja nagu eelpool juba märgitud, tundlikud, täpsed ning suudavad näiliselt mängleva kergusega noodist lugedes omandada väga keerulisi partiisid, mis on tihti omased just kaasaegsele muusikale. Pariisi orkestriga võrreldes on Oslo filharmooniaorkestri kõla aga sootuks erinev, põhjamaiselt jõuline, kontsentreeritud ja sügav, ning sellise pingelise ja kohati isegi tumeda sound’iga töötada on ühtaegu nii väljakutse kui kingitus. Kuid veel suurem väljakutse ja õppetund on olla kahe nii erineva orkestri peadirigent, mis eeldab lausa erinevaid isikuomadusi, et mõlema orkestri vajadustele vastata. Ühtmoodi neile läheneda igal juhul ei saa – need meetodid, mis toimivad Oslos, ei toimi Pariisis. Sellele vaatamata hindab Mäkelä peadirigendi ametit kõrgemalt kui pelgalt külalisdirigendina juhatamist. Viimane annab elule kahtlemata vaheldusrikkust, aga sügavam kontakt ja koostöö tekib siiski n-ö oma orkestritega. Heliloojatest ja repertuaarist Oma noorele eale ja lühikesele, ehkki peadpööritavale karjäärile vaatamata (või hoopis selle tõttu?) on Mäkelä repertuaarivalik mitmekülgne – sinna kuuluvad Bach, Haydn, Mozart, Beethoven, Schumann, Brahms, Dvořák, Šostakovitš ja isegi Mahler, kelle loomingu kohta on väidetud, et seda võivad juhatada ainult küpsed dirigendid. Kuidas aga küpsust hinnata? Mäkelä retsept on selline: “Loomulikult on autoreid ja teoseid, kelle muusikat on mõistlikum hilisemas eas mängida. Sest iga kord, kui ma uue partituuri avan, olen silmitsi kümnete ja kümnete küsimustega, millele püüan vastused leida. Need teosed aga, kus küsimusi on rohkem kui vastuseid, lükkan tulevikku – nende aeg pole veel küps”. Samas juhatab Mäkelä väga innukalt ka kaasaegset muusikat, olles nii mõnegi autori (Unsuk Chin, Kaija Saariaho, Jörg Widmann) teoste esmaesitaja. Kaasaegse muusika mängimist peab Mäkelä lausa kohustuseks, heas mõttes muidugi, sest ka mineviku kuulsate heliloojate looming, mida me tänapäeval hästi tunneme ja kõrgelt hindame, oli omal ajal kaasaegne muusika. Et ka meie ajast tulevastele põlvedele märk maha jääks, tuleb kaasaegsete autorite tutvustamiseks neid mängida just siin ja praegu, on Mäkelä veendunud. Jean Sibeliusest ja tema sümfooniaist Mäkeläst kui Soome dirigendist rääkides ei saa loomulikult üle ega ümber Jean Sibeliusest: “Mulle meeldivad paljud heliloojad – Bach, Mozart, Beethoven, Schumann. Aga Sibeliusega on lugu teine, ta on palju isiklikum. Soomlasena olen sõna otseses mõttes Sibeliuse muusika sees üles kasvanud – laulnud tema jõululaule, mänginud kammerteoseid ja orkestrimuusikat. Seetõttu tundub tema looming väga omasena. Ka Sibeliuse stiil on erakordselt isiklik – väga aus, otsene ja lihtne, aga samas kompleksse ning innovatiivse harmooniaga. Mis mind aga Sibeliuse juures tõeliselt paelub, on tema teoste arhitektuur ja sisutihedus. On heliloojaid, kelle teostes leidub tohutult inspireerivaid teemasid, ent ühte ja sama ideed laiendatakse taktide kaupa tegelikult kaugemale ja sügavamale jõudmata. Sibeliuse helitööd on teistsugused, neis on kõik täpselt õiges kohas, õigel ajal ja õige pikkusega. Ehk võiks seda nimetada rangeks rikkuseks?”, mõtiskleb Mäkelä. Sibeliusest ei saa üle ega ümber ka seetõttu, et 2022. aasta kevadel ilmus Decca egiidi all Klaus Mäkelä ja Oslo filharmooniaorkestri ühine debüütplaat, millel kõlavad kõik nimetatu sümfooniad, sümfooniline poeem “Tapiola” ja kolm hilist fragmenti. Sama tsükliga esineti möödunud kevadel ka Viini kontserdimajas, ent nii imelik kui see ka pole, mekib nii Lääne-Euroopa publik ühes muusikakriitikutega Sibeliuse loomingut tänaseni pika hambaga, omaks tunnistamisest rääkimata. Nii märkis peale väga menukaid Viini kontserte muusikakriitik Dávid Gajdos (Die Presse, 22. V 2022), et “mitte ühtegi Sibeliuse seitsmest sümfooniast pole Viini kontserdimajas esitatud üle kahekümne korra, 6. sümfooniat isegi ainult kahel korral. Tänane emotsionaalne õhtu lõi aga pildi klaariks: oleme XX sajandi ühte suurimat sümfoonikut eiranud.” See hinnang tekitab üpris vastakaid tundeid: rõõmu, et 65 aastat pärast helilooja surma on Viini publik Sibeliuse väärtuse lõpuks ometi ära tundnud. Aga ühtaegu ka kummastust, et alles nüüd. Sest ehkki me Sibeliuse loominguga Eestis ja teistes põhjamaades otseselt üles ei kasva, siis tema kui suure sümfooniku väärtuses ei kahtle siin keegi. Meie ERSO ning ka teiste orkestrite kavas leidub Sibeliuse sümfoonilisi teoseid küllaltki tihti ning sugugi mitte ainult Soome dirigentide juhatusel. Mis viib mõtted sellele, et dirigent, aga eriti mõne tuntud ja tunnustatud orkestri peadirigent või kunstiline juht, peab lisaks muudele aspektidele nagu kõla ja orkestri kui isiksuste kogumi kujundamisel olema tark ja vastutustundlik ka repertuaarivalikus. Ehk võiks seda nimetada isegi missioonitundeks heliloojate vastu. Kui paljud dirigendid aga selles kategoorias mõtlevad …? Ent milline on Mäkelä suhe Sibeliuse sümfooniatesse ja millele ta oma interpretatsioonis tugineb? “Olles täielik salvestiste-friik, üritan kuulata uusi plaate nii palju kui võimalik, aga jumaldan ka vanu, ajaloolisi plaadistusi, sest nende mängumaneer ja kõla on otsekui teisest maailmast. Sibeliuse sümfooniatest on loomulikult suurepäraseid salvestisi, ehkki viimasel ajal olen pühendunud just ajalooliste plaadistuste kuulamisele. Need ei hõlma alati tervet tsüklit, vaid on pigem mõne üksiku sümfoonia lindistused. Tooksin välja Helsingi linnaorkestri rajaja Robert Kajanuse (1856–1933) Londonis 1930. aastate alguses tehtud plaadistused, mis mulle väga meeldivad. Väga põnevad on ka Armas Järnefelti (1869–1958), kes oli muide Sibeliuse abikaasa vend, nii Helsingi kui Stockholmi raadio jaoks tehtud lindistused. Huvitavaid leide on ka Sergei Kussevitskilt (1874–1951) ja ehk mõneti üllatavalt ka Herbert von Karajanilt, kes on minu meelest üks parimaid Sibeliuse dirigente üldse. Muide, helilooja ise on ühes oma kirjas öelnud, et Karajan on ainus dirigent, kes tema muusikat tõesti mõistab. Aga dirigent, kelle salvestistega olen üles kasvanud ja mida üle kõige armastan, on Leif Segerstam.” Küsimusele, kas Sibeliuse sümfooniate hulgas leidub ka mõni lemmik, vastab Mäkelä kelmikalt, et see sõltuvat päevast. Neil päevil, kui ta tunneb end romantilise ja lennuka noorukina, meeldib 1. sümfoonia. Kui meeleolu on melanhoolselt soomlaslik, siis pigem neljas – tume, tõsine ja isiklik. Aga tõeliselt paeluv on 7. sümfoonia, mis kestab küll napilt 20 minutit, aga millega suudab Sibelius öelda sama palju kui Mahler oma 3. sümfoonias 90 minutiga.

Maailma üks mõjuvõimsaimaid muusikuid, dirigent ja pianist Daniel Barenboim astus tagasi Berliini Riigiooperi muusikadirektori kohalt. 80-aastasel Barenboimil on olnud viimasel ajal tõsiseid terviseprobleeme, mis selle sammuni viisid. Barenboim on Saksamaa keskseid muusikafiguure, olles olnud Berliini Riigiooperi muusikajuht ja Berliini Riigikapelli dirigent. Varasemalt oli ta La Scala, Orchestre de Paris’ ja Chicago sümfooniaorkestrite dirigent ja muusikajuht. Barenboim on asutanud West-Eastern Divan orkestri, mis ühendab Iisraeli, Egiptuse, Iraani, Jordaania, Liibanoni, Süüria ja Hispaania päritolu muusikuid. Barenboim on sündinud Argentiinas, kuid tema vanavanemad on Ukrainast pärit juudid. Oma muusikuteel on teda eriti mõjutanud Arthur Rubinstein ja Wilhelm Furtwängler. Daniel Barenboim on oma väljapaistva tegevuse eest pälvinud 7 Grammyt ning saanud arvukalt preemiaid ja aunimetusi, nende hulgas Auleegioni orden, Praemium Imperiale, Konrad Adenaueri preemia, Prantsuse kunstide ja teaduste orden, Ernst von Siemensi muusikapreemia, Goethe medal jpt. Tippmuusiku ja kultuuripoliitikuna on Barenboim kujundanud väga pikka epohhi ja mänginud seal olulist rolli, millele sellisena on raske asendajat leida. Samaväärsed on ehk vaid Antonio Pappano, Franz Welser-Möst ja sir Simon Rattle.

Epideemiajärgne muusikaelu on olnud eriliselt tihe, seetõttu on rõõm leida hektilises elutempos vaiksemaid radu, et liikuda kõige lähedasema juurde, milleks ei saa olla muu kui meie omamaine helilooming. Eesti interpreetide liidu (EIL) teist aastat järjest korraldatud eesti muusika nädal, mis sai seekord avalöögi Tartus, jätkus Tallinnas ja laienes veebikontsertidena nutikalt üle ilma, andis taas hea võimaluse meie kohalikke tegijaid taasavastada ja seda ka suurema kuulajaskonnaga jagada. See nädal väärib tähelepanu vähemalt kahes mõttes: esiteks pakub autoriõhtu formaat hea võimaluse süveneda helilooja iseloomulikku käekirja, leida ühendavat ja märgata erinevat, teiseks sai kuulata hulganisti väga häid interpreete, kelle seast käesoleva aasta parimaid pärjas EIL festivali lõppkontserdil. Tore, et tänavuse absoluutse favoriidi, viiuldaja Hans-Christian Aaviku kõrval tõsteti esile teisigi väga häid muusikuid, kitarrist Kirill Ogorodnikovi ja säravat oboemängijat Ingely Laiv-Järvit. Kui veel rääkida festivali autoriõhtutest – vaid avakontsert Tartus oli segakavaga –, siis üldjoontes näis jätkuvat mullune printsiip tutvustada tunnustatud klassikute ja nüüdisautorite kõrval heliloojaid, kelle loomingut küllaldaselt ei teata ega mängita. Siin on valik lai, sest hoomamatu hulk käsikirju tolmub endiselt teatri- ja muusikamuuseumi riiulitel ja ootab avastamist. Kui eelmisel aastal esitati Ester Mägi ja Erkki-Sven Tüüri kõrval Artur Lembat ja Eino Tambergi, siis seekord suunati kõrvuti Eduard Tubina ja Tõnu Kõrvitsaga vääriliselt tähelepanu Kuldar Singile ja Lepo Sumerale, kelle muusika on kõlanud viimastel aastatel meie lavadel kahetsusväärselt harva. Paratamatult kõikjale ei jõudnud ja nii on järgnev vaid kahe kontserdi järelkaja. Võib liialdusteta väita, et Lepo Sumera (1950–2000) oli omas ajas sedavõrd särav isiksus, kelletaolist tänases Eestis ei leidu. Tema loometee algas nõukogude aja lõpukümnenditel ja lõppes ootamatult hetkel, mil Eesti hakkas riigina kosuma ja jalgadele tõusma. Paraku ei olnud Sumera ainus loomeinimene, kellele üleminekuaja segadused osutusid saatuslikuks ja tõid kaasa korvamatut kahju, kui arvestada tõsiasja, et oleme napilt miljoniline kultuurrahvas. Õnneks hoiab Sumera pärandit aktiivselt elus tema tütar, suurepärane pianist Kadri-Ann Sumera, kes astus kontserdil üles mitmes koosseisus. Kuigi vargsi lootsin, et hiljuti kirjanikudebüüdi teinud ja muidu sõnaloome vallas andeka isikuna lausub ta ehk teostele mõne saatesõna, nagu Sten Lassmann kevadisel Elleri-õhtul tegi, seda ei juhtunud. Tookord kogesin, kui palju annab sõnaline osa omamaiste heliloojate tutvustamisel juurde ja arvan, et ka publikut võiks sarnane formaat köita. Lepo Sumera väga mitmeplaanilist ja ulatuslikku loomingut üks kammerõhtu ei hõlma, küll aga võimaldas välja tuua tema helikeelele iseloomulikke aktsente: rütmielemendi tähenduslikkust ja teravmeelset huumorit kammerkoosseisudes ning üha uues vormis ja värvis sündivaid, pika arengujoonega meloodiaid klaveripalades. Kümnest ettekandest koosnenud kava moodustas köitva terviku, mida raamisid puhta virtuoossusega ette kantud “Kaks capriccio’t” sooloklarnetile Toomas Vavilovi esituses ja humoorika kommunaalvaidlusena kirjeldatud “Mäng puhkpillidele” Peeter Sarapuu (fagott), Kreete Perandi (metsasarv), Toomas Vavilovi (klarnet), Heili Rosin-Leivategija (flööt) ja Ingely Laiv-Järvi (oboe) ettekandes, kelle puhul võlus oskus vaimuka teose kõlavärvid täiel määral kuuldavaks tuua. Improvisatoorne ja kaasakiskuva liikumisenergiaga “Meie!” löökpillidel, mille esitasid Heigo Rosin, Brita Reinmann, Terje Terasmaa ja Vambola Krigul, oli kui rütmide stiihia demonstratsioon, jäädes siiski proportsionaalselt mõjuvaks kõlakogemuseks. Mulle paistis see teos kummardusena suurele Xenakisele, kes lähtus oma loomingus vanakreeka filosoofia kõrval suuresti kuldlõike-printsiibist. Hingetõmbeks kava keskel olid populaarsed klaveripalad ja lüürilised soololaulud Arete Kerge (sopran) ja Age Juurikase (klaver) esituses, nende seas ärevavõitu poeetikaga “Tähed”, Marie Underi tuntud luuletuse viisistus aastast 2000, kindlasti õhtu üks eredamaid elamusi. Tõnu Kõrvits on hoopis teistsuguse esteetika ja mõtlemisega looja, kelle seekordne autoriõhtu pakkus ka värske maailmaesiettekande. Põhjamaiselt meditatiivse ja kaemusliku meeleolu loomise meistrina on tema teoste krüptilised pealkirjad ärgitanud kuulajate fantaasiat pürgima üha tundmatumatele aladele, seekordne uudisteos “Lunar X” suisa kosmosesse. Selle kolmeosalise teose pimeduse, vaikuse ja valguse sünergia leidis väljenduse pingestatud heliväljades, mille eripäraks oli väga läbipaistev, õhuline ja eeterlik klaverikõla Ivari Iljalt, mis kord ühines, kord vastandus keelpillikvarteti FourEst tihkelt ja aeglaselt lainetava kulgemisega. Kuulates jäi mind kimbutama mõte, et Kõrvits on otsekui meie oma Elon Musk, kes jätkuvalt pürgib piire ja raame murdma, tehes seda ehteestlasliku rahumeele ja leplikkusega. Kuid tema teoste rahuliku pealispinna varjus pulbitseb lõpmatu sisemine energia, mis hoiab põnevil nii publikut kui esitajaid, kelle seast sellel õhtul paistis sundimatu vabadusega silma Virgo Veldi (saksofon), kes esitas suurepäraselt nii “Laulu” kui “Järvede laulu”. Kargete visuaalide kuvandid klaveripalades “Mõistatus” ja “Põhja ...”, mille maalis veenvalt välja Ivari Ilja, jäid pikalt jälitama veel pärast kontserdi lõppu. Jääme lootma sama põnevaid kohtumisi ka alanud aastal!

Saksa publik – eriti just Hamburgi ja Müncheni muusikasõbrad – teadsid siiani Eesti muusikaelukohta peamiselt kahte asja: suurepärast koorikultuuri ja seda, et see on maa, kust on pärit Arvo Pärt. Ka mõned teised nimekad eesti muusikud on Saksamaal populaarsed, eelkõige Paavo ja Neeme Järvi. Võib tänada kahte tendentsi, et see pilt on vähehaaval laienenud. Esiteks maailma globaliseerudes on liigutud vanast, Kesk-Euroopa repertuaarist kaugemale – muutus, mida võis märgata, kui Euroopa Liit 2004. aastal ida poole laienes. Teiseks põhjuseks võib pidada erilisi üritusi, mis keskenduvad kindlate riikide muusikapärandile. Usedomi muusikafestivalil on selles osas juba kaks aastakümmet kanda kaalukas ja kaugele paistev roll. Igal sügisel esitletakse siin kontsentreeritult üht Läänemere äärset maad, nt 2021. aastal oli fookuses Leedu, seekord – kolmandat korda pärast 1999. ja 2013. aastat – Eesti. Festivali direktori Thomas Hummeli ja kunstilise juhi Jan Brachmanni sooviks on võimalikult mitmekesine ja erinev kava ja nii on nad ühe ja sama maa puhul kujundanud iga kord programmi erinevalt, leidnud uued aktsendid ja tõmbeüritused. Nii polnud tänavuse festivali 27 kontserdil, mis varieerusid orkestrikontsertidest intiimsete salongi-soirée’deni, esindatud mitte Saksamaal juba (eriti just uue muusika ringkondades) tuntud Pärt ja Tüür. Selle asemel oli pööratud erilist tähelepanu Eesti esimese iseseisvusaja loojatele: Heino Ellerile, Eduard Tubinale ja Eduard Ojale ning samuti Ester Mägile, kelle noorusaastad langesid samuti esimesele iseseisvusajale ja kes ehitas oma pika elu jooksul nagu silla toonase Eesti ja tänase aja vahele. Kuigi Usedomi kava pandi kokku palju varem, enne möödunud talve lõppu, võib seda pidada peaaegu prohvetlikuks, arvestades Putini agressiooni Ukraina vastu. Kava põhirõhk on just ühe riigi keelelis-kultuurilisel suveräänsusel, mis praeguses ohtlikus olukorras toetab rahva eneseteadvust ja vastupanuvõimet. Saksa publik sai festivalil kuulda hulga haaravaid, nõudlikke ja avatud meeltega vastu võetud teoseid, mida peavoolu kavades harva kuuleb. Selles mõttes oli oluline keelpillikvartett Signumi kontserdiõhtu, kus lisaks Schuberti keelpillikvartetile G-duur sai tutvuda nii Ester Mägi 1990. aastal loodud meditatiivselt sisekaemusliku “Vespriga” kui ka Heino Elleri 60 aastat vanema keelpillikvartetiga nr 2. Just see viimati nimetatud teos, mille esitajad valmistasid ette spetsiaalselt Usedomi jaoks ja mida mängiti vabameelsuse ja ranguse parimas tasakaalus, näitas eesti muusikat enne Stalini okupatsiooni nii absoluutselt iseseisvana kui ka teiste Euroopa kultuuridega võrdväärsena. Oma polüfoonilise meisterlikkuse, muusikalise tiheduse ja sisemise energiaga, milles väljendub kokkupuude sünge maailmaga, ilma sellele alla andmata, tekitas see teos soovi Elleri muusikat veelgi kuulda. Ja kui festivalil piisavalt kaua viibida, seda kuuliski. Nii kõlas näitlejanna Martina Gedecki kirjanduslik-muusikalisel õhtul, kus ta luges ette katkendeid Viivi Luige romaanist “Seitsmes rahukevad”, Ellerilt veel hümnilaadne “Kodumaine viis” ja “12 bagatelli”. Raamatukatkendite juurde eesti muusikat esitanud pianist Hideyo Harada tõi nende hästi ajastatud teostega suure tundlikkusega esile iga helilooja stiililis-atmosfäärilise eripära. Elleri palad olid meisterlikud ja teatavast skitsilaadsusest hoolimata tihedad karakterpalad, meeldejäävad, olemata mingilgi moel banaalsed. Rütmiliselt teravam oli oma ostinato-vormelites Lepo Sumera “Pala aastast 1981”. Martina Gedeck andis hästi edasi Viivi Luige romaani eelkooliealise kangelanna teadmistungi ja teravmeelsust, aga ka stalinistlike ülesehitusloosungite manipulatiivset jõudu. Esitatud heliloojatest noorim oli Jüri Reinvere, kellelt kõlas sel lugemisõhtul kaks klaveripala, “Urvaste õhtud” ja “Ööpilt liblikatega”, mis on kirjutatud 30-aastase vahega. Siin näitab Reinvere, et ta suudab mitte ainult suurtes koosseisudes (lõppkontserdi avas tema visionaarse teose “Ilmatu valguse süli” Saksamaa esiettekanne), vaid ka sellistes miniatuurides haaravalt atmosfäärseid helimaale luua. Miniatuuridest rääkides võib mõelda ka Kristi Mühlingu kandlekontserdile maaliateljee intiimses keskkonnas. Siin esitas ta oma Bachi lautosüite ja ühendas neid eesti vaimulike ja ilmalike rahvaviisidega, mis olid kõik tema instrumendile seatud. Mühlingu mängu virtuoosne polüfooniline läbipaistvus ja tema peenimate dünaamiliste ja tonaalsete kõlavärvide nüansside hulk olid muljetavaldavad. Kaasaegses saksa muusikakultuuris on raske leida sellist folkloristlike ja kunstmuusikaliste elementide läbipõimumist ühes esituses. Festivalil kuulsime mitte ainult Saksamaal seni tundmatuid heliloojanimesid, instrumente, programmikontseptsioone ja kirjandusteoseid, vaid ka esinejaid, kes suutsid kõike esitada autentselt, museaalsesse dogmatismi kaldumata. See sai selgeks ka ansamblit Floridante kuulates, kelle pillid nyckelharpa, kannel, viola da gamba, klavessiin, harmoonium ja klavessiin andsid nende kontserdiõhtule väga erilise, eeterliku, õrna ja peaaegu hapra intiimsuse. Ka siin kõrvutati rahvaviise rahvusvaheliste heliteostega, nagu Telemanni gambasonaat ning Buxtehude ja Bachi kaasaegsete, Tüüringist Eestisse tulnud Johann Valentin Mederi ja David Kellneri palad. Mederi muusikale kuulus õhtu Andrzej Szadejko juhitud Poola barokkansambli Goldberg Baroque Ensemble’i kontserdil. Mederi emotsionaalselt värsked kontrastsed kiriklikud vokaalteosed on komponeeritud lausa kameeleonliku stiililise osavusega. Peaaegu Vahemere-äärne temperament ja intiimsed koraalitöötlused seisid siin kõrvuti, peegeldades seda vaimset ja intellektuaalset avatust, mis sel ajal kogu Läänemere piirkonda Stockholmist Lübecki ja Revalini tihedalt sidus. Saksa keelest tõlkinud Ia Remmel

Maailma tõusvate viiulitalentide hulgas on teinekord üsna raske järge pidada, aga seda põnevam on leida sealt enda jaoks inspireerivaid nimesid. Viimasel ajal on silma jäänud Daniel Lozakovich. Mitmed tuttavad on teda kiitnud ja mõni peab teda lausa lemmikuks. Kas Lozakovich on imelaps, kes rabab vaid siis, kui on väga noor? Noore kunstniku repertuaari, tegevust ja mõttelaadi uurides saab üsna ruttu selgeks, et andekast lapsest on sirgunud sisukas artist. Mängimise kõrval loeb ta palju. Tema viimase aja lugemislaual on Pasternaki “Minu õde – elu” ja Aristotelese “Metafüüsika”. Aristotelesest toob ta välja mõtte: “Kui tunnete oma tegemistest rõõmu, saab sellest täiuslikkus” – see on ka see, mida ta oma muusikuteel järgib. Selle aasta 30. septembril oli mul au Lozakovichit kuulata Estonia kontserdisaalis mängimas ERSOga kontserdil “Keelatud armastus” Tšaikovski viiulikontserti. Sain tõelise elamuse. Lozakovich mängis tehniliselt pea ideaalselt ja nii kirglikult, nii sügavalt mõtestatult. Pärast kontserti temaga pisut vesteldes veendusin, et tegemist on äärmiselt huvitava ja üllataval kombel justkui tavalise noore inimesega, kes oskab elu elada ja nautida. Tee suurde muusikamaailma Alustagem tavapärasest küsimusest: miks just viiul? Daniel Lozakovich elab Stockholmis. Tema ema on kirgiisitar, isa Valgevene päritolu, kumbki pole muusik. Tegelikult ei saagi rääkida Daniel Lozakovichist kui imelapsest, sest ta hakkas viiulit õppima alles 7-aastaselt, mis on isegi tavakarjääri mõttes hiljavõitu. Vanemad oleksid näinud oma poega pigem tipp-tennisemängijana. Intervjuus saksa ajakirjale Rondo räägib Lozakovich: “Leidsime ühe õpetaja, kes oli valmis minuga tegelema, isegi kui olen “lootusetu juhtum”. Aga pärast esimest tundi helistas õpetaja mu emale, öeldes: see poiss on sündinud viiuldajaks!” Sport huvitas Danieli samuti ning ta on jätkanud jalgpalli ja poksiga ka pärast suure edu saavutamist. Poks tundub tema puhul ootamatu, aga ühes intervjuus selgitab ta: “Poks treenib väga hästi reaktsiooni”. Alates 2012. aastast juhendas teda professor Josef Rissin Karlsruhe riiklikus muusikaülikoolis, 2015. aastast alates aga Eduard Wulfson Genfis. Mõlemad õpetajad on vene koolkonna taustaga, mis on Daniel Lozakovichit suuresti mõjutanud selles, kuidas ta vene muusikat mõistab ja seda austab. Ta on õppinud ka Mihhail Kaziniki, Natalja Bešulja ja Gerhard Schulzi käe all. Lozakovich on oma õpetajatele äärmiselt tänulik. Noore viiuldaja arvates mängib õpetaja muusiku kujunemisel suurt rolli, ja mitte ainult ei mõjuta teda muusikuna, vaid ka inimesena. Õpetaja inspireerib ning hoiab õpilast vormis ka siis, kui tal on halb päev. 8-aastaselt tegi Daniel Lozakovich kontserdidebüüdi Vladimir Spivakovi kuulsate Moskva virtuoosidega. Vaid 15-aastaselt sõlmis ta lepingu Deutsche Grammophoniga, maailma ühe kuulsaima plaadifirmaga. 2016. aastal saavutas ta I preemia Vladimir Spivakovi rahvusvahelisel viiulikonkursil ning on saanud veel mitmeid tunnustusi, nagu Festival of the Nationsi aasta noore artisti tiitli (2017), “Premio Batuta” Mehhikos ja Hispaania kuninganna Sofia “Excelentia” auhinna. Lozakovichi on oma “tiiva alla” võtnud kuulus muusikamänedžer Martin Engstroem ja nii on Lozakovich tema suurte Verbier’ ja Tsinandali festivali püsiesineja. Tippmuusiku elu Noore maailmatasemel viiuldaja elu ei sarnane sugugi tavalise noore inimese omaga. See tähendab palju reisimist, üksi olemist ja pühendumist. Ka paljud popkultuuri staarid ei pea teinekord pingele vastu või tunnistavad hiljem, kui raske neil oli. Andekatel noortel ei jää aega sotsiaalseks eluks, muudeks hobideks või lihtsalt aega iseendale. Kuid näib, et Daniel Lozakovich ei tunne, et eluviis tema noorust kuidagi piiraks või et tal oleks nii ebamugav elada. “Minu jaoks on see tavaline,” räägib viiuldaja, kes on lapsest saati pidanud ringi reisima, “mul on lihtsalt harjutamiseks erilised rutiinid”. Ta arvab, et tema elu ei erine kuigi palju tavalise noore inimese elust. Ta suhtleb, loeb raamatuid, avastab maailma, ehk ainult ei pidutse nii palju. Tema sõnul on kõik need tegevused artisti kujunemiseks äärmiselt vajalikud. Ta mainib vaid, et vahel on üksi reisida natuke üksildane. Järjekindlus viib tulemusteni Juba 8-aastaselt oli Daniel Lozakovich kindel, et tahab ühel päeval salvestada Beethoveni viiulikontserti. Tema õpetaja Karlsruhes, Josef Rissin, ütles ikka, et selle teose jaoks on veel liiga vara. Siiski õppis ta selle ära, mängis tunnis õpetajale ette ja sai vastuseks: “Jah, see on sinu kontsert!” Esimest korda esines Lozakovich Beethoveni kontserdiga 13-aastaselt, kaks aastat hiljem kutsus Valeri Gergijev ta Moskvasse seda endaga mängima. Taas kohtusid nad Gergijeviga paar aastat hiljem, et lugu siis Müncheni filharmoonikutega salvestada. Albumil on teosest just nimelt live-salvestus. Lozakovichi sõnul on elavas ettekandes midagi maagilist – publik loob ainulaadse atmosfääri, ilma milleta ei saa sündida ajatut esitust. Lozakovichi arvates on Beethoveni viiulikontsert kõige sümfoonilisem kontsert, mis kunagi on kirjutatud. Viiulikontserdis on solist ja orkester (ja muidugi dirigent) kõik osa samast üksusest, see on teos neile kõigile. Paljud tutti-lõigud on võimsaimad kohad terves teoses. See näitab, et solist ja orkester on selles muusikas võrdsed. Beethoveni kontserdi puhul on huvitav, et seda vahetult pärast loomist eriti ei kiidetud. Lozakovich märgib, et samal ajal tuli välja ka Beethoveni ainus ooper “Fidelio”, mis sai samuti palju kriitikat. Nooti vaadates tundub esimesel pilgul, et kontserdis on palju heliredelid (oh õudust!), seega kui muusik ei too välja, mis tähendus muusikas peitub, võib see kõlada üsna “surnult”. Siin ongi Lozakovichi arvates suurim väljakutse viiuldajale – tuua välja selle muusika sügavam pool, see muusika, mida Beethoven ette kujutas. Bach kui oluline õpetaja Väga oluline helilooja noore viiuldaja elus on Bach. Lozakovich ütleb: “Bach on nagu terve omaette planeet. Ta oli esimene helilooja, kes näitas, kuidas muusika võib minna sellest maailmast kaugemale ja luua ühenduse teispoolsusega. Bach tõstis muusika loomise uuele tasemele ja nii on väga paljud heliloojad temast inspireeritud. Muusiku seisukohast on Bach see, kes avab tõeliselt, milline muusik sa tegelikult oled.” Ka Daniel Lozakovichi esimesel, 2018. aastal Deutsche Grammophonis ilmunud albumil kõlab just Bachi looming. Ta mängib seal Baieri Raadio sümfooniaorkestriga Bachi 1. ja 2. viiulikontserti ning partiitat nr 2. Mitte igaüks ei vali oma esimesele albumile sellist repertuaari. Teise partiita viimast osa “Chaconne’i” on küll laialt mängitud, kuid mitte tingimata partiita teisi osi ja eelpool nimetatud kontserte. Debüütalbumit saatis ka suur edu – see oli nii Prantsusmaa Amazoni üldedetabelis kui ka Saksamaa klassikalise muusika albumite edetabelis esikohal. Järgmised väljakutsed 2019. aastal ilmus Lozakovichi teine plaat “None but the Lonely Heart”, kuhu on lisaks Tšaikovski kuulsale viiulikontserdile salvestatud ka “Meditatsioon” ning seade kahest vokaalteosest: Lenski aaria ooperist “Jevgeni Onegin” ja albumi nimilugu, romanss op. 6 nr 6 “None but the Lonely Heart”. Lozakovich salvestas Tšaikovski viiulikontserdi Venemaa riikliku filharmooniaorkestri ja Vladimir Spivakoviga. Minu meelest on see põneva valiku ja teoste ülesehitusega album. Tšaikovski viiulikontsert on üks Lozakovichi suurimaid lemmikuid. Tšaikovski polnud ise viiuldaja ning Lozakovich mainib, et mõned käigud pole tõesti mugavad, kuid kõik see teenib muusikat. Oma plaadi Deutsche Grammophoni tutvustusvideos räägib Lozakovich: “See on üks absoluutseid tippkontserte viiulile, ainus kontsert, mis võib viia sind balleti, ooperi, teatrimaailma. Siin on koos vene hing ja prantsuse mõjud. Tšaikovski kirjutas selle teose Šveitsis Genfi järve ääres, kuhu ta oli tulnud, et leida unustust oma õnnetust abielust. Tšaikovskis on alati igatsus millegi kättesaamatu järele. Ta pidi elama saladuses ja sellepärast on melanhoolia selles kontserdis eriline – eriti on see tuntav kontserdi II osas.” Lozakovichi viiul Keelpillimängijale on tema viiul tähtis osa temast, sellepärast on väga oluline, milline on see meistripill, mille muusik endale saab. Lozakovichi pillid on “ex-Baron Rothschild”, mille talle andsid kasutada Reuning & Son, ning Eduard Wulfson ja LVMH (Louis Vuitton Moët Hennessy) poolt kasutada antud stradivarius “Le Reynier”. Lozakovichi ütleb oma “ex-Baron Rothschildi” kohta: “Ma leian temast iga päev uusi saladusi. Kuid saladuste väljakaevamiseks peavad olema oskused ja vilumus. Muidu ei kõla stradivarius teistest pillidest paremini. Just see on nii eriline! Ja nende pillide kandvus suurtes kontserdisaalides on geniaalne, eriti veel kui arvesse võtta, et sel ajal, kui need pillid ehitati, nii suuri saale veel ei olnudki. Stradivari viiulitel lihtsalt on kandvam kõla kui teistel viiulitel. Ja nad on värvide poolest väga rikkad.” Aga kuidas? Keelpillitudengina tunnen ikka huvi, kuidas keegi harjutab, mida teeb, et muusikuna areneda. Daniel Lozakovich on selle poolest huvitav, et ta tundub pidavat kõige olulisemaks just dirigente. Esinemisest rääkides kirjeldab Daniel tunnet, et peab mingis mõttes saama dirigendiks, muidu muusika ei hakka elama. Huvitaval kombel ei kuula Lozakovich palju viiuldajaid, enamasti kuulab ta hoopis dirigente ja pianiste, ja heliloojatest eriti Beethovenit. Tema jaoks on kõige suuremad inspiratsiooniallikad Wilhelm Furtwängler, Carlos Kleiber ja Maria Judina. Tema jaoks on sellest, mida viiuldaja teeb mõne fraasiga, olulisem see, mida dirigent teeb muusika kui tervikuga. Lozakovich peab oluliseks uurida ka helilooja ja teose tausta. “Helilooja on ikkagi see, kes selle muusika kirjutas, nii et artist peab uurima, kes ta oli, mis olid ta huvid, kes ta oli inimesena; samamoodi nagu on oluline teada selle helilooja teoseid – kõik see on seotud sellega, mida sa esitad,” räägib ta. Ja seejärel peab leidma parimad või lemmikversioonid sellest teosest ja õppima neilt interpreetidelt nii palju kui võimalik. Lozakovich usub, et artist peab olema kindel, et mängib teost nii, nagu helilooja seda oleks tahtnud. “Just seda ma üritan teha,” ütleb ta.

Eesti läbi aegade ühe kuulsaima nime, pianisti ja kirjaniku Käbi Laretei 100. sünniaastapäev möödus meil üsna märkamatult. Ilmusid artiklid Postimehes ja Õhtulehes, Tartu kaarsillal oli üleval tema teemaline näitus ning Draamateatris tuli lavale Käbi Lareteid uuesti mõtestav etendus “Solist”, kus tegi suurepärase ja väga tõepärase rolli Kersti Kreismann. Käbi Laretei raamatud on pea kõik olemas ja eesti keelde tõlgitud, tema kuulsus Ingmar Bergmani abikaasana püsib, teadmine tema suurest karjäärist maailmalavadel pianistina kipub aga juba üha kaugemasse minevikku jääma. Helilooja Jüri Reinvere on Eestis üks neid, kes on Käbi Lareteid kõige pikemat aegat ja lähemalt tundnud. Tutvus sai alguse juba Reinvere tudengipõlves Helsingis, mis viis pika lähedase ja toetava sõpruseni. Mulle tundub, et Käbi Laretei tähendus meile eestlastena erinevatel ajaperioodidel kogu aeg muutub, alates sellest, kui tulid esimene info temast, kui ta hakkas olema rohkem Eestis, kui ilmusid tema raamatud ja nüüd peale tema surma. Jüri Reinvere: Käbil on kindlasti erinevatel aegadel olnud erinevaid rolle. Kõigepealt tema osa Eesti pagulaskonnas – Heinrich Laretei tütrena oli sellel teatav sümboolne tähendus. Ta kandis seda rolli suure kohusetundega, oli alati kohal ja esines kõigil olulistel Välis-Eesti koosviibimistel, üritustel, nagu ka ESTO päevadel. Samas oldi tema suhtes pagulaskonnas üsnagi kriitiline, ka selles mõttes, kuidas peaks elama, mida on paslik teha ja mida mitte. Aga Käbi elas väga sihikindlalt oma väga kosmopoliitset ja rahvusvahelist elu. Eesti oli talle ainult osake sellest. Kuigi kõrvalt võis niimoodi tunduda, ei olnud tal kerge elu. Ta oli põgenike laps, surma mõistetud vanemate laps. Lapsepõlv Moskvas, kus isa oli suursaadik, möödus pideva hirmu õhkkonnas. Käbi mitmed abielud, kuigi seal oli ka õnne ja rõõmu, ei püsinud. Abielu Ingmar Bergmaniga ei olnud mõistagi midagi kerget. Milline nõrk naine saaks hakkama sellega, et kui mees läheb sinu juurest ära teisega, sa ei kibestu, ei hakka kätte maksma, vaid ehitad üles oma elu! Ma leian, et tema puhul on väga oluline mõista, millistest olukordadest ta tuli välja võitjana. Käbile ei olnud omane kibestuda, kahetseda või käituda ennasthävitavalt. Lugesime omal ajal mõlemad paralleelselt “Anna Kareninat”, vahetasime lugemismuljeid ja repliik, mille ta hüüatas, kui raamatu lõpus peategelane läheb rongi alla, on nii iseloomulik tema elutervele olemusele: “No kas ei saanud siis ennast kuidagi kokku võetud!” Mäletan aega, kui Eestis hakati temast rohkem teada saama. Olin sel ajal muusikakeskkooli õpilane ja mu õpetaja Helju Tauk oli Soome TV Rootsi kanalilt näinud tema vestlussaadet. Imetlus oli suur – kas siin on nüüd tõeline meie rahva hulgast pärit suur staar, põneva elulooga ja Ingmar Bergmani oluline abikaasa? Kui Käbi esimesi kordi jälle Eestisse tuli, oli tema ümber suure staari oreool, aga teisalt kuulsin ka mõrusid hääli: kas ta siis ikka on nii hea? See oli iseenesest imelik, sest sel ajal meil ju polnud eestlastest maailmatähti. Siis hakkas ta olema järjest rohkem Eestis, samuti tema õde Maimu, ja ta muutus eestlastele palju kodusemaks. Oma elu viimastel aastatel pärast Ingmar Bergmani surma veetis ta oma suved Pärnus, nii nagu kord lapsepõlves ministri tütrena. Eestis viibida oli talle ilmselt tähtis? See on sarnane olukord, nagu meil, kes me klassikaliste muusikutena läände oleme läinud: tegutseme välismaal, aga oleme eestlased ja esindame Eestit. Käbil oli Eestit esindada palju raskem kui meil praegu, sest siis iseseisvat Eestit ei eksisteerinud ja ei saadud arugi, mis see Eesti üldse on. Kui inimene lahkub, siis ettekujutus temast hakkab elama nagu mingit oma elu. Kuulsate inimestega on ju ikka nii, et meedia ja kuulujuttude kaudu tekib neist hoopis teine pilt, kui nad tegelikult olid. Käbi oli aktiivne ja lõbus inimene, tüüpiline sangviinik, selline Raja Teele karakter. Sentimentaalsust temas ei olnud ja kui keegi mõttetult südant valutas, see teda härdaks ei teinud. Aga Rootsi pressis oli temast loodud kuju vaiksest tõsisest pianistist, kes mängib Ingmar Bergmanile klaverit. Teiselt poolt levisid arvamused, et ta on üks tõeline nõid, kes võttis endale vinge mehe ja kuna ta on nii ilus, siis see kõik on talle väga lihtne. Sellised ettekujutused on nüüd jätkunud ka pärast tema surma. Teda kasutatakse nagu ekraani, kuhu luua mingisuguseid omi soovkujutlusi ja arvamusi. Väga harva loen või kuulen midagi sellist, mis tegelikult kujutab seda Käbi Lareteid, keda mina pikka aega väga lähedaselt tundsin. Aga samas näitavad kõik niisugused püüded ka tema isiksuse võlu ja külgetõmmet. Käbi Laretei pärandil on kaks suurt poolt: pianist ja kirjanik. Ta raamatud on peaaegu kõik eesti keelde tõlgitud ja kättesaadavad, vähem oleme aga teadvustanud seda, milline oli tema pianistikarjäär. Need olid ju erakordsed saavutused, täielik maailmatase! Kindlasti ei ole seda Eestis piisavalt teadvustatud. Kõigepealt, mis lavadel ta esines: kõik Euroopa kuulsaimad kontserdisaalid, tuurid Ameerikas: Pleyeli saal Pariisis, Royal Albert Hall ja Wigmore Hall Londonis, Concertgebouw, Saksamaa ja Itaalia suured saalid, Carnegie Hall, jõulukontserdid Valges majas … Ta oli mänginud kõigi Euroopa oluliste orkestrite ja dirigentidega. Kõik Skandinaaviamaade suured orkestrid: Stockholmi kuninglik filharmooniarorkester, Göteborgi sümfooniaorkester, Taani riiklik sümfooniaorkester, Norra festivaliorkester, Oslo filharmoonikud, Bergeni ja Stavangeri orkestrid, kõik Soome suuremad orkestrid, Londoni filharmoonia orkester, Londoni sümfooniaorkester, Orchestre de Paris. Dirigendid nagu Herbert Blomstedt, Paavo Berglund, Antal Doráti, Hans Schmidt-Isserstedt. Väga oluline dirigent, kellega ta palju koostööd tegi, oli Georg Solti, samuti Christoph von Dohnányi ja tollane Orchestre de Paris’ dirigent János Fürst. Väga palju mängis ta Saksamaal, eriti Lübeckis ja Hamburgis. Hamburgis Põhja-Saksa Ringhäälingus pakuti talle teha telesaateid – need muusikat tutvustavad saated olid tal veel terve karjäär omaette. Need olid tollal kõik otse, muusika oli ette lindistatud, nii et ta pidi saates playback’i mängima. Telesaateid tegi ta ka Ameerikas. Rootsi telestaariks sai ta mõnevõrra isegi hiljem, kui ta hakkas seal tegema samalaadseid mängimise ja muusika tutvustamise saateid. Siin ma tahan veel tähelepanu pöörata sellele, milline oli tema keelteoskus. Ta tegi neid täiesti vabalt otse-eetris, saksa keeles, inglise keeles, rootsi keeles. Üks väga eriline osa oli seal veel maailmakuulsate elavate heliloojate teoste ettekanded koostöös nendega: Paul Hindemithi “Ludus tonalis” ja Igor Stravinski “Capriccio”. “Ludus tonalisest” ja “Capricciost” on tal terve raamat kirjutatud, seal on ka väga eredalt näha, milline tema kontserdielu Ameerikas välja nägi. Aga ta mängis näiteks küllalt palju ka George Crumbi, kellelt tegi ka esiettekandeid. Ta hindas ka väga Pärti, oli tema “Credos” korduvalt mänginud, samuti Neeme Järviga ESTO päevadel. Kahjuks pole Käbi Laretei mängust eriti plaate jäänud. On LP-d, millest küll paljud ei ole digitaliseeritud. CD-dest on tal DECCAs välja antud Hindemithi “Ludus tonalis”, on mitmed plaadid Ingmar Bergmani filmides mängitud muusikaga, nagu näiteks “Nightfall”, siis veel 1994. aastast plaat “Exil”, kus ta mängib Chopini, Hindemithi, Fieldi, Rahmaninovi, Pärdi, Sumera ja Almquisti teoseid. 1990ndatest on ka säilinud ETV arhiivis dokumentaalsalvestisi tema mängust, kus on ka intervjuuosad. Need on väga väärtuslikud salvestised ja näitavad ka kui tasemel Käbi Chopini mängib – millise elegantsi, vilunud pianismi ja Chopini tunnetusega. Teine suur osa Käbi pärandist on tema raamatud. Alguse sai see kõik, nagu teame, väikesest asjast, kui ta kirjutas kolumne Rootsi sisustusajakirja Sköna Hem. Nendest tekkis tasapisi tema esimene raamat ja siis ta avastas, et temas on küllalt jõudu ka raamatute kirjutamiseks. Ta leidis, et tal on piisavalt materjali oma elatud rikkast elust ja kogemustest nii Šveitsis kui Saksamaal õpingute ajal, kontserdilavadel, abielust Ingmariga ja kohtumistest kõikvõimalike suurustega. Kõigest ta ei kirjutanudki, näiteks minu teada oma kohtumisest Marlene Dietrichiga pole ta kusagil kirjutanud. Käbi kirjutas oma raamatud rootsi keeles ja see on selline eriliselt ilus, musikaalne rootsi keel, milles ta kirjutab. Ja üldiselt oli nii, et tema raamatud olid seda paremad, mida rutem ta kirjutas. Käbi oli kirglik lugeja. Ta luges väga kiiresti ja tema enda kodune raamatukogu oli tohutu, ehkki Ingmari oma oli veel suurem. Mitmed kirjanikud olid talle väga olulised. Suured naiskirjanikud, Anaïs Nin (eriti tema päevikud), prantsuse keeles Marguerite Yourcenar, Anthony Burgessi raamatuid oli tal kodus väga palju, temaga oli ta ka telesaateid teinud. Kui mina sinna ilmusin, siis me lugesime J. M. Coetzeed, samuti Imre Kertészi, keda me mõlemad väga hindasime. Karen Blixen on võimas naiskuju, kelle raamatud olid talle ka väga lähedased. Käbi kõige paremaks raamatuks peetakse “Lapike maad, tükike mulda”. Tõesti fantastiline raamat, mis kirjeldab kodumaad, leina ja muusikuks olemist nii ehedalt. Algab see raamat isa surmaga ja ema insult kuumal suvepäeval Rootsis – nii raske, aga vapustavalt kirja pandud. Muide, üks Käbile oluline kirjanik veel: Thomas Mann ja tema “Buddenbrookid”. See, kuidas seal on kirjeldatud vanaisa surma – võimalik, et see mõjutas Käbi oma raamatu kirjutamisel. Käbi Laretei elu saatus oli äraminek kodumaalt, eksiil. Ka praegu seoses Ukraina sõjaga on see meil taas teravalt meelde tõusnud. Tollal olid need valikud väga valusad ja tänapäeval pole nad sugugi lihtsamad. 1940. aastal tuli ta Rootsi suvepuhkusele ja sellest sai 48 aastat pagulust. Kuna isa oli kodumaal surmamõistetute nimekirjas, neil valikut õieti polnudki. Õde Maimu tuli hiljem, kui venelased olid juba sees. Tallinnast startis kaks lennukit, üks neist tulistati alla. Vanemad kartsid, et Maimu on selles lennukis ja see oli uskumatu õnn, kui ta elusalt välja ilmus. Sellest ei teata palju, aga Heinrich Laretei hakkas Rootsis töötama Briti luurele. Ta oli õppinud Peteburis ohvitseride koolis ja olnud tsaari ohvitser (ka Käbi ema oli Peterburi eestlasi). Ta teadis, kuidas Venemaa militaarne süsteem toimib ja kuidas venelased mõtlevad. Sama oli Mannerheimiga Talvesõjas – ka temal olid olemas teadmised vene militaarsüsteemist. Tänu sellele saadi ilmselt nii palju raha, et oli võimalik saata tütred õppima ja Käbi sai ennast täiendada Annie Fischeri, Edwin Fischeri ja Anna Langenhani kursustel Šveitsis ja Saksamaal, mis polnud sugugi odav lõbu. Käbi ongi alati pidanud oma tähtsamateks õpetajateks Annie Fischerit, Edwin Fischerit ja eriti Marialuisa Strub-Morescot. Marialuisa oli eraõpetaja Stuttgardis, kelle juurde Käbi läks, olles juba suure karjääriga tegevpianist. Tegelikult on vähe teada ka Marialuisa kolossaalne mõju Ingmarile ja Ingmari filmidele. Marialuisa oli Ingmarile see, kes Käbi minule: keskne ja oluline õpetaja mitte ainult muusikas, vaid ka elus. Muusika roll Ingmari filmides sellisena, nagu seda nüüd näeme, tekib alles Marialuisa ja Käbiga. Ingmari filmide targad vanad naised, kellel on peaaegu võluvõimed, millega nad lahendavad probleeme, mis tunduvad ületamatud – nagu vanaperenaine “Fanny’s ja Alexandris” – on pärit Marialuisalt. Mida oleks meil eestlastena Käbi Lareteilt õppida? Käbi oli diplomaadi tütar, kel olid kindlad poliitilised arusaamad. Teda kurvastas, kuidas eestlased ennast vabatahtlikult väikeseks tegid, valisid suuremeelsuse asemel väikluse tee, suurte eesmärkide asemel väikesed eesmärgid ja kuidas see avaldub nii sise- kui välispoliitikas. Ta oli veendunud, et ei ole vaja lõputult kaevata oma ajaloos, vaid tuleb tunnistada, et see, mis oli, oli olemas, aga on nüüd möödas ja peame edasi elama. Ta nägi, kui pidurdav see on rahva ja riigi arengule. Rohkem kui see, mis meile on tehtud, huvitas teda, kuidas edasi elada. Kui nüüd aastale tagasi vaadates küsida: kas Käbi Laretei juubel sai meil piisavalt tähistatud? Minu arvates – üldse ei tähistatud.

Tänavusele Vello Jürna nimelisele vokalistide konkursile registreerus 21 lauljat. Finaalis 27. novembril Väike-Maarja seltsimajas astus üles kaheksa vokalisti: Kristjan Häggblom, Kadri Kõrvek, Brigitta Listra, Kadi Jürgens, Yixuan Wang, Annabel Soode, Brett Pruunsild ja Rael Rent. Võistlejaid hindas kolmeliikmeline žürii: rahvusvaheliselt tuntud bass-bariton Lauri Vasar (žürii esimees), Saksa metsosopran ja laulupedagoog Gundula Hintz ning meie rahvusvaheliselt tuntud metsosopran Monika-Evelin Liiv. Kõigist voorudest tehti otseülekanne YouTube’is ja see on samas järelvaadatav (otsingufraas: “Vello Jürna nim konkurss 2022”). Konkursimuljeid jagab žürii esimees Lauri Vasar. Novembri viimasel nädalalõpul olite enda jaoks täiesti uues rollis – Vello Jürna nimelise vokalistide konkursi žürii esimees. Kuidas te selleks valmistusite? Millised olid teie ootused ja kui palju erines neist reaalne pilt? Lauri Vasar: See oli tõepoolest erakordne kogemus minu elus. Hakkasin sellega tegelema juba mitu nädalat varem, kui mulle saadeti link kandidaatide laulmisega absoluutselt ilma mingi informatsioonita – ei nimesid, vanuseid ega õpingute astet. Neid kuulates pidin laskma teatud arvu edasi esimesse vooru. Siis juba hakkas aju tööle, et mis kriteeriumite järgi neid hinnata. Konsulteerisin inimestega, kes istuvad suurtes žüriides: mismoodi see tavaliselt välja näeb ja mis on põhiasjad, mida hinnata. Minu ootused ületati täielikult – olin väga üllatunud sellest, et tase oli absoluutselt tõsiseltvõetav. Ja et on palju noori lauljaid, kes küll enam Eestis ei õpi, aga kel oli viitsimist tulla siia väiksesse Eestisse ja võtta osa sellest konkursist. See oli väga positiivne. Minu arvates leidsime finaali vähemalt esimese viie hulka väga tublid noored, kes õpivad siin või välismaal ja ma olen kindel, et neist kõigist saavad suurepärased ooperiartistid. Elu on näidanud, et need, kes juba läänes hakkavad jalga maha saama, vaevalt enam päriselt koju tulevad, aga ikkagi on hea teada, et meil on mitu andekat potentsiaalset artisti tulevikus Euroopa lavadele pakkuda. Millised peamised probleemid jäid sel konkursil kõrva? Paljudel olid intonatsiooniprobleemid. Kõige suurem teema oli žürii jaoks aga repertuaari valik. See pani kohati jahmatama. Meil tekkis korduvalt küsimus, miks olid ooperilauljate konkursile teatud teosed kavva võetud. Paljude osalejate repertuaar oli täiesti arusaamatu. Püüdsime hiljem neile, kes huvi tundsid, seda lahti seletada ja selgitada. Loodan, et suutsime inimesi tulevikuks paremini ette valmistada. Rääkisime repertuaarist ka konkursi korraldajatega. Tulevikuks peaks siiski mingid reeglid paika panema. Minu soovitus on, et mingi repertuaari karkass oleks ette antud klassitsismist, romantismist, hilisromantismist – et kavas oleks midagi igast epohhist. Sellest oleks suur abi noortele lauljatele, kellel on vähe kogemust. Nüüd juhtus nii, et üks tuli tundmatute aariatega, teine suurte hittidega. Rahvusvahelistel konkurssidel on kriteeriumid paigas. Ei juhtu ka midagi, kui keegi teatab, et tema on Mozarti hääl, laulab ainult Mozartit. Mina isiklikult arvan, et kui sa lähed ennast avalikult esitlema kas teatrisse või konkursile, siis ei saa minna sellega, kes sa tegelikult ei ole. Igaühele on olemas sobiv ooperirepertuaar. Händelit ma ei kuulnud näiteks üldse! Sa pead kohe esimeses voorus muljet avaldama! See on kohe kuulda, kes on muusik ja kes mitte! Kui inimene tuleb konkursile ja laulab mingi aaria ooperist, siis ooperilauljana ma eeldan, et ta on terve rolliga tuttav ja on selles arengufaasis võimeline seda ka laval laulma. Loomulikult õpingute algetapis esimestel aastatel tuleb anda õpilastele mingit repertuaari, et nad areneksid, aga kui sa lähed avalikult end konkursil esitlema, siis mida nooremana sa hakkad mõtlema, et kehastad laval ka seda rolli, seda parem; mis sest, et laulad konkursil vaid ühe aaria. Kuna tegu on ooperilauljate konkursiga, siis on see külg minu arvates hästi tähtis. Žüriil on palju lihtsam, kui lauldakse aariaid, mille puhul tekib võrdlusvõimalus. Kas konkursile tulles peaks siis vältima vähetuntud repertuaari? Näiteks kui mina oleksin casting director, nõuaks see mult tohutut fantaasiat ette kujutada klassikalises või romantilises ooperis inimest, kes tuleb konkursile ainult moodsa repertuaariga. Sa võid loomulikult võtta kaasa ka mõne vähem tuntud aaria, selle vastu ei ole keegi, aga asi peab olema balansis. Kui palju te isiklikult lauljatele kaasa elasite? Ma olen hästi empaatiline inimene ja elasin lauljatele väga kaasa. Tundsin ehtsaid emotsioone, mis on selle elukutse puhul ju kõige olulisem. Üllatusin, kui märkasin, et mul oleks noortele inimestele päris palju öelda. Mis seal salata, mul on selja taga juba mitukümmend aastat lavakarjääri lääne ooperimajades. Loomulikult tean, kuidas see business töötab, mis on tähtis ja mis vähem tähtis. Iga noore muusiku jaoks on kuldaväärt aus tagasiside autoriteedilt. Kas Jürna konkursil osalejad said tagasisidet ja soovitusi? Päris palju. Ütlesime kohe alguses, et kõik lauljad on väga teretulnud meiega kontakti võtma. Me ootasime, et nad tuleksid ja nad õnneks tulid ka. See oli hästi vahva. Olen ka telefonis mitme noorega pärast konkurssi rääkinud, andnud näpunäiteid ja soovitusi. Kui palju see konkurss teid ennast lauljana inspireeris? Need olid mulle väga huvitavad ja inspireerivad päevad. Ka mina olen noor olnud ja seda teed alustanud. See ei ole absoluutselt kerge. Seal on vaja raudset tahtmist, raudseid närve, töökust. Kuidas karjäär alguse saab, see on alati ka õnne küsimus, paljude erinevate komponentide kooslus, kas sa satud õigel ajal õigesse kohta. Tavaliselt on nii, et kui saad jala ukse vahele ja kõik läheb hästi, hakkabki karjäär vaikselt kulgema. Inspireeriv oli kuulata erinevaid lauljaid, kuulata tehnilisi probleeme. Kui sa oled žüriis, siis pead ka mõtlema, mistõttu üks või teine asi juhtus. Kas seal taga on mitte just ideaalne õpetus või närvid – need asjad panid mõtlema. Mul tilkus süda verd, sest žüriil oli ette nähtud leida kuus finalisti, aga tegelikult lasime edasi kaheksa. Algusaastatel on ju nii, et mida rohkem sa laval oled ja ennast publiku ees stressiolukorras proovile saad panna, seda parem. Loomulikult tegime mõnele lauljale ka haiget, aga ma ütlesin ka seal, et see on part of the game – osa mängust. Üks või teine otsus olenes ilmselt ka päeva vormist. Žürii ees on laulja loetud minutite jooksul ja hinnata tuleb seda, mida sa parajasti laval näed – hetkeseisu. Konkursil sai kuulda huvitavaid andeid ja potentsiaaliga lauljaid. Paraku kõigile auhinnalisi kohti ei jätkunud. Kuidas te neid julgustasite? Ma ütlen, käsi südamel, et nad on kõik andekad noored ja loodan väga, et nad leiavad oma tee kas Eestis või välismaal. Ma tean, kui palju tööd selle taga peitub ja kui palju tahtejõudu peab olema, et sa ei anna alla, kui tekivad ka tagasilöögid. Nendest peab välja tulema, me oleme kõik selle läbi teinud ja kokkuvõttes need teevad tugevamaks ja tekitavad loodetavasti veel suurema võitlustahte, töötahte ja auahnuse – see kõik käib asja juurde. Julgustasin kõiki mullist väljuma, hoidma silmad-kõrvad lahti ja soovitasin kas või pooleks aastaks mujale õppima minna. Kas žürii oli üksmeelne või oli palju vaidlemist? Esimesest voorust teise laskmine oli meil täielikus üksmeeles. Teisest kolmandasse tekkisid küsimused ja kolmandas ... Esimene koht oli meil paigas juba pärast esimest vooru – see oli meie kõigi jaoks klass omaette. Kolmandas voorus oli väga suur diskussioon. Lõpuks leidsime enamvähem kompromisslahenduse. Meie jaoks oli auhindu liiga vähe. Tegelikult oleks tahtnud anda viiele-kuuele inimesele päris preemia. Aga reeglid on reeglid. Millised soovitused on teil noortele lauljatele? Konkursil laula aariat, mida kõik teavad ja tunnevad ning mida on võimalik hinnata. Niikaua kui sa lauljana tegutsed, peavad sul olema “kõrvad”, keda sa usaldad, sest meie, lauljad, ei kuule ennast ise. See on füüsikaliselt sadu kordi tõestatud: sina kui ooperilaulja ei saa ennast hinnata, sest sa ei kuule ennast. Sellepärast on vaja “kõrvu” laenata. Kui inimene töötab kellagagi ja tulemus ei vasta ootustele, siis järelikult ei ole need “kõrvad” sinu jaoks õiged. See peab olema sisemine vajadus, tulla lavale ja jutustada lugu. Põhiline on see, et annad inimestele edasi sõnumit. Ma tahan tunda, et sa saad aru, millest sa laulad. Lõppkokkuvõttes on see kõige olulisem. Mõni ebaõnnestunud noot ei oma tähtsust. Kui ma lähen lavale, elan iga lauset läbi just sel hetkel. Meie hääl on ju niivõrd meie organismi ja meie psüühikaga seotud, et kui sa annad talle võimaluse seestpoolt tunnetatuna laulda, siis palju asju laheneb iseenesest. Kõige hullem on see, kui oled laval surmigav. Konkurents on muutunud niivõrd halastamatuks. Inimesed ei viitsi laval igavlejaid taluda. TULEMUSED I koht (1500 eurot) – Yixuan Wang II koht (1000 eurot) – Kadri Kõrvek III koht (250 eurot) – Kadi Jürgens, Annabel Soode Preemiad pani välja Väike-Maarja vallavalitsus ja Lääne-Virumaa kultuuritoetajad Eripreemiad Yixuan Wang – Väike-Maarja publikulemmik, RO Estonia eriauhind, “PromFesti” eriauhind – pääse 2023. aasta Klaudia Taevi nimelise rahvusvahelise konkursi I vooru Keiti Strömqvist – Vello Jürna perekonna ja sõprade eripreemia parimale Tubina laulu esitajale Kristjan Häggblom – Opera Veto eriauhind (ooperi originaalklaviiri soetamine ja osalemine solistina Opera Veto ooperiproduktsioonis Menotti “Amahl ja öised külalised”), Gundula Hintzi eriauhind (5-päevane meistrikursus Berliinis) Rael Rent – Monika-Evelin Liivi eriauhind – kontsert koos Monika-Evelin Liiviga Tallinna raekojas Annabel Soode, Tambet Kikas, Kristjan Häggblom – Mirjam Helini nimelise ooperilauljate konkursi ja meistriklasside kuulamine 2024. aastal

Laupäeval, 21. jaanuaril toimus Tallinna Filharmoonia Mustpeade maja Valges saalis üks eredalt välkuv pidu. Oma 80. juubelisünnipäeva tähistas armastatud koorijuht ja muusikapedagoog Anneli Mäeots. Daam, kes töötanud õpetajana ja dirigendina, võitnud vabariiklikel ja ja rahvusvahelistel koorikonkurssidel auhindu ning olnud mitmetel noorte ja üldlaulupidudel mudilas- ja lastekooride üldjuht. Elurõõmus vitaalne proua säras rohkete külaliste keskel energilise olekuga ja paljude erksate sõnavõttudega. Armsaid laule mitmes keeles esitasid Ellerheina erinevad koorid, juubilari õpilased, Loobu-Läsna külakoor ja Paula Kõrvits. Laule oli nii klaveri kui kellade mängu saatel. Laulude vahel kõlasid meenutuslikud ja vaimukad õnnitluskõned kolleegidelt, kaasteelistelt ja õpilastelt, neist üks välismaal salvestatu video vahendusel seinaekraanil. Lõbusalt vaadati tagasi mineviku tööelule, õpingutele ja elulistele seikadele. Hea akustikaga saalis olid peaaegu kõik kohad täidetud ja tagaruumides ootasid peened suupistelauad. Oli üks tore muusikaline ja ajastute lehekülgi tuulutav üritus, mis aitas selle loo autoril taaskord avastada meie rahva suuri väärikaid tegijaid, kes kirgliku tööga panustanud kodumaise laulukaja ajalukku. Palju tehti fotosid ja pikad tormilised aplausid kiiduhüüetega panid suure avara ruumi mõnusalt särtsuma. Peale viimast laulu said veel sõna mõned õnnitlejad vaba mikrofoni ees ja neid soovijaid jätkus, sest palju head oli öelda heale tegijale suure hea eest. Viimase koorilaulu esitas tütarlastekoor Ellerhein. Selleks hoogsaks paitavaks palaks oli Olav Ehala laul “Päikeseratas” Juhan Viidingu tekstile. Soojendav lugu päikesest, kes kasvatab viljatera ja keda kutsutakse vaatama meie kõigi peale. Aitäh, sünnipäevalaps Anneli Mäeots, et oled loova päikesena ja vaibumatu visadusega palju kuldseid viljateri kasvatanud ja selle läbi oma rahvast suuremaks teinud. Palju õnne! Ja soovin vaid, et selle rahutu maailma kohal väsimatult kullendav päikeseratas jätkaks armuliselt vaatamist Eesti muusika, kogu kultuuri ja meie kõigi peale.

Lõpetanud neil päevil kahe väga märgilise teose lugemise – nimelt Eero Epneri “Lembit Ulfsak” ja Jaan Kaplinski, Tõnu Õnnepalu “Kirjad” –, tajusin kõigele lisaks eriti teravalt, mis toimub maailmas, pealegi meile nii lähedases areaalis, ning kuivõrd igikestvalt kõlab Shakespeare’i kirja pandu: “Aeg liigestest on lahti”! Tõenäoliselt tajubki just vanem generatsiooni tõika, et endis eriliselt erku vaimsust kandvate isiksuste siirdumisega teispoolsusesse on kaduvikku vajumas märgiline periood meie kultuuriloos. Seda enam on tunda rõõmu, lootust ja vaimustust, mida äratavad noorte muusikute teod meie kultuurimaastikul. Seekordse elamuse sain “Lõunakontserdist” 16. novembril. Heameel ja tänu, et Eesti Kontsert andis verinoortele muusikutele võimaluse üles astuda meie esinduslaval. Kui mõelda ajas mitmed kümnendid tagasi, siis meenuvad õpilaskontserdid toonase Suvorovi, hiljem Kaarli pst Tallinna konservatooriumi “suures saalis”, mis oli ju kunagise kortermaja ühe pere korteri söögisaal (ja kus mitmesse klassiruumi pääses läbi endiste vannitubade)! Valle-Rasmus Rootsi eestvedamisel on sündinud orkester Helikunst, kus mängijateks põhiliselt EMTA õppurid. Lauljana soleeris hiljuti samas oma õpingud lõpetanud, nüüdsest juba RO Estonia solist metsosopran Karis Trass. Vaimustavalt kõlas Mirjam Avango kauni tämbriga klarnet Mozarti “Tituse halastuse” Sextuse aarias – pilli ja laulja duett vääris tormilist aplausi! Väga meeldis, et musitseerimiseks oli valitud peamiselt noortele ülimalt sobilik Mozart! Kuigi kava valik oli langenud helilooja viimastele teostele – ooper “Tituse halastus” jäi tema luigelauluks ja 40., g-moll sümfoonia eelviimaseks enne C-duur “Jupiter”-sümfooniat. Seega kohtus ajastuteülese geeniuse küps looming sel kontserdil oma teekonda alustavate muusikutega. Ja seda oli nauditav jälgida. Ei saa salata veel üht mulle alati ülimalt olulist tõsiasja. Kuna dirigendiks oli Valle-Rasmus Roots, keda tunneme varasemast kui väga hästi tšellot valdavat ja ennast kuulama panevat muusikut, ning kui loeme kavalehelt, et laulja Karis Trass alustas muusikaõpinguid flöödimänguga, siis selliselt pinnalt sünnivadki hoopis veendunum ja teadlikum muusikasse süvenemine fraseerimise ja nüansseerituse osas kui nendel, kelle teekond suure muusika juurde on alanud hiljem või olnud keerulisem. Nende kahe noore muusiku puhul on teekonda “sillutanud” ka geneetiline baas – esimene on sündinud pianistide, teine teadlase, näitleja ja orelikunstniku perre. Karis Trassil on võime panna kuulaja esimestest helidest alates ennast kuulama. Kogu temakeskendunud olek läkitab saali energiast pakatava hääle. Usun, et proove koosluseks selle noorteorkestriga polnud ülemäära, kuid see, et laulja tunnetas ka seljaga enda taga helide tulva, tekitas küllaltki kindla tunde ka kuulajale. Täielikult igasse rolli minek kontsertesinemise tingimustes nõuab head närvi ja enesekindlust. Kõik, mida tema kaunis hääl omab, pääses maksvusele ja kontakt orkestriga oli pea täiuslik. Seda kindlasti ka tänu ülitundlikule muusikule, dirigendina kogu õhtut koos hoidnud Valle-Rasmus Rootsile. Tuult tiibadesse kõigile! * Üllatus võib ette tulla ka ootamatust kohtumisest taidluskooridega. Nimelt esitasid Metodisti kirikus 1. detsembril ITL Segakoor, kammerkoor Kuule, orkester Ventum ning solistid Maarja Purga (metso), Kaspar Uljas (bandoonium) ja Kristjan Veermäe (klaver) dirigent Paul Purga juhatusel Eestis esmakordselt Argentina helilooja Martin Palmeri (1965) teose “Misatango”. Helilooja on uskumatult kaasahaaravalt ühendanud tango rütmikuse ja erksalt rõhutatud bandooniumi särtsakad kõlavärvid katoliku missa olemusega, säilitades missa teksti. Solisti lühikesed repliigid Maarja Purga põhjatu ja särava häälega laulduna lisasid omakorda kogu teosele veenva iva. See, kuidas dirigent pani sobituma kolm taidluskoori, keelpilliorkestri, klaveri ning bandooniumi, äratas minus imetlust! Eesti inimestele külge kleebitud “tunde- ja temperamendivaesuse” silt sai sel kontserdil kõvasti maha kustutatud! Kontserdi teises pooles kõlas Urmas Sisaski unustuse hõlma vajunud “Näärioratoorium”, dirigendiks Lauri Aav ja solistiks Asko Kruusement. Lustakas lugu, kus tänu Ellen Niidu, Paul Haavaoksa, Maimu Linnamägi, Ralf Parve jt lasteluuletustele võis autor siiski teosele anda nimeks “oratoorium”! Teos tellis tolles ajas väga kõrgetasemeline segakoor “Noorus” (dirigendiks karismaatiline Ene Üleoja) nende väga populaarsete näärikontsertide tarbeks. Ka hiljutises ettekandes säilitati sõna “näärid”, millel on küll ajastu pitser küljes, kuid muusikast tulvav energia andis saalisolijaile tuju tõstva elamuse.

Marianna Liik on 1992. aastal sündinud helilooja, kes liidab akustilisi ja elektroonilisi helisid. 2014. aastal lõpetas ta elektroakustilise kompositsiooni bakalaureuseõppe Margo Kõlari ja Malle Maltise juhendamisel ning 2017. aastal omandas magistrikraadi kompositsioonis Helena Tulve ja Margo Kõlari õpilasena. Autorialbum “Januneb valgust”, mis on kuulatav vinüülil ja voogedastuses, on noore helilooja 2022. aasta visiitkaart. Vinüülplaadi kahele küljele jõudis neli teost aastatest 2014–2020 üles võetuna Tartu Pauluse kirikus, toonmeister oli Margo Kõlar. Plaat annab tunnistust autori küpsest ja tundlikust maitsest. Ühte on põimitud sakraalhoone saladuslikus akustikas mängitud kammermuusika ja müstilised elektroakustilised kõlad. Vinüüli A-osa võttis hingetuks, out of breath – tõesti. Avalugu “Out of Breath” viib kuulaja pikemata meelerännakule tundlikesse heliruumidesse, hoides tähelepanu õrnalt ja tähendusrikkalt. Teose tellis tšellist Aare Tammesalu, kaasa teeb Merje Roomere viiulil ja autor elektroonikal. Juhan Liivi tekstiline “Inimesed, kes enese ära kaotasid” häälele, tšellole ja elektroonikale saab hääle Laura Põldverelt ja tšellokõla Theodor Singilt, autori esituslaad lisandub elektroonikal. Tegu on silmapaistva kunstiteosega armastusest, kus sõnateksti rütm, tähendus ning instrumentide muutlikud väljendusvahendid moodustavad kütkestava terviku. Lauldud ja räägitud tekst on selgelt ja kujundlikult esitatud, pulseeriv, mürisev ja helisev kõlakudum kõnetab kuulaja südant. Vinüüli B-osal on kaks instrumentaalteost. Plaadi nimilugu “Januneb valgust” ühendab oboe, tšello, Pauluse kiriku oreli ja elektroonika. Mängivad Riivo Kallasmaa, Theodor Sink, Ulla Krigul ja autor. Helilooja kirjelduse järgi on sellel teosel seos Beethoveni klaverisonaadiga nr 31 op. 110. Dramaturgiliselt on siin helilooja ämbientsele käekirjale lisandunud katkendlikult rütmilised klassikalisemad meloodiad, mis vahel sulanduvad mustriliselt hüpnootilisse kõlaruumi ja vahel katkestavad seda ärplevalt. Kõige magusamalt mõjub aga ikkagi kosmiline eemalolev pulseerimine, selles on Marianna Liik tõeline meister. Lõpulugu on elektroakustiline “Värav”, algselt mõeldud installatsioonina Tartu kaarsillale. Raske öelda, kas see linnamüras kostakski välja, aga täie tähelepanuga teadlikult kuulates on see nauditav; siin on autorile omane kummastav ruum, hajumise, pulseerimise, karjase- ja lindude hõigetega, mis on justkui meele peeglisse pandud, kus kõik varieerub ja miski pole enam sama kui enne. Soovitan järelkuulata Klassikaraadios Johanna Mängeli saadet “NYYD-muusika”, kus teoseid kommenteerib autor. Aga see muusika väärib ka vaikset õhtupoolikut vinüülimängija seltsis.

Mitmekesise loomingulise minevikuga helilooja Ülo Krigul (s 1978) oli aastatel 2019–2020 Eesti Filharmoonia Kammerkoori resideeriv helilooja. Siia albumile jõudsid sellest ajast kolm teost: “And the Sea Arose” (2019, koorile ja keelpillidele, sõnad Hedi Rosma Matteuse 14:29–32 ja Johannese 6:18 evangeeliumide alusel); “Aga vaata aina üles” (2019, a cappella koorile, sõnad Uku Masing, koostanud Hedi Rosma) ja “Liquid Turns” (2020, koorile ja elektroonikale). Plaadi juhatab sisse 2016. aasta rahvusvahelisel heliloojate rostrumil Wrocławis teise koha pälvinud “Vesi ise” (2015, koorile ja elektroonikale). Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestrit dirigeerib Kaspars Putninš. Ülo Kriguli albumi muusika meenutab tasakaalustatuselt ja sujuvalt kulgemiselt Madalmaade polüfooniat, kuid on maalitud nüüdisaegsete täpselt tämbreid kombineerivate vahenditega. Muusika on kujunditelt selge ja fantaasiarikas, dramaturgiliselt meisterlikult läbi töötatud, rahulik ja samas pingestatud, kuhjuv, kulminatiivne, olev. See on parim koorimuusika – koor kui instrument on väga paindlikult kaasatud, õrnad ja täpsed on kohtumised ja sulandumised instrumentaalsete ja elektrooniliste kõladega. Samas on kõikjal tunda vaid koorimuusikale omast hingelist kvaliteeti. “Vesi ise” juhatab koori ja elektrooniliste ruumihelide abiga albumi lummavasse maailma, mida võib tajuda suisa programmilisena – allveekaamera vaatlemas uusi ja uusi kihte ja liikumisi. “And the Sea Arose” – sedagi võib kuulata kui merepilti. Aga võib ka tekstiraamatu abiga ja piibli salme välja otsides mõtiskleda. “Aga vaata aina üles” – see kuueosaline kooritsükkel on kõige süvenenum, hingelisem osa plaadil. Kuuenda laulu “Kui vanasti räägiti tuulest, siis räägiti vaimust” on Uku Masingu legendaarseim tekst. Kompositsioon puhub selle taaskord helisema. Seda kuulates võib tunda, et Eestisse sündida on olnud sügav vaimne kogemus. See tsükli pikim laul on ühtlasi plaadi kuldlõikekohas asuv raskuspunkt. “Liquid Turns” toob kuulaja hellalt meditatsiooni sügavustest tagasi läbi vetesügavuste müha ja kooriklastrite. Mõnusalt abstraktne kaugenemine milleski pühast, mille eest olla tänulik.

Lauljatar Anett on tegutsenud indie-pop-folk-bändi Wilhelm solistina ja on alates 2016. aastast pühendunud soolokarjäärile. Tema debüütalbum “Morning After” (2020) sisaldas hästidoseeritud rütme ja rohkem või vähem isiklikku poeesiat, tantsupalad vaheldusid ballaadidega. Põhimõtteliselt sama teeb ta nüüd ka oma teisel täispikal, samuti läbivalt ingliskeelsel albumil “Late to the Party”. Praeguse pop-souli puhul on muidugi keeruline öelda, kas seal on rohkem poppi või souli, ja igavikuline küsimus on see, kui popiks võib hingemuusikat üldse ajada. Termin “sinisilmne soul” võeti kasutusele juba kuuekümnendate keskel, kui selgus, et valgenahalised artistid võivad vägagi edukalt võtta oma repertuaari legendaarsete Motowni ja Staxi artistide palu. Nii nagu globaalses mastaabis lükkas kümnetele teistele hea välimuse ja muljetavaldava vokaaliga artistidele tee lahti isikupärane ja avameelne diiva Adele, siis Eestis tegi täpselt sama Rita Ray. Noorte souli- ja r’n’b-artistide üheks oluliseks komistuskiviks on oma vokaalsete võimete saja- või isegi rohkemaprotsendiline demonstreerimine. “Late to the Party” parimad hetked kuuluvadki pigem vaoshoitud energiale. Kogu materjal on salvestatud live-sessioonina Eesti Raadio 1. stuudios, koos laiendatud koosseisus bändi ning stuudiosaalis kohal viibinud publikuga. Vahetu publik on teadagi muusiku tugev liitlane ja trumpäss, live-salvestused on ehe žanr, aga sedakorda võib publiku kohalolu pelgalt aimata, nende reaktsioonid ei kosta muusikas mingil moel. Publikult saadud laeng on siiski transformeeritud muusikaliseks energiaks ning eriti hästi ja ehedalt kõlab puhkpillisektsioon. Aneti kandev vokaal on mõistagi esiplaanil. Albumi produtsent Sander Mölder on teinud kõik võimaliku, et live-salvestuse ehedust järeltöötluses mitte lämmatada ja see tuleb tervikule ainult kasuks.

Ludvík Aškenazy tekstidel põhinev lavastus “Must laegas” Arvo Pärdi keskuses. Lavastaja Viktor Marvin, viiul Robert Traksmann, tšello Siluan Hirvoja, klaver Rasmus Andreas Raide, video Sofia Strömberg, valgus Anton Andrejuk, Valeri Konopljov, Laps Eeva Emilia Eensalu. “Kõige õudsem on see, kui lapsed hakkavad küsima. Kõige õudsem on see, kui lapsed küsivad: miks, ja mis, ja millal, ja kes? Ja jälle – miks? Kõige õudsem on see, kui nad puurivad teid oma puhaste silmadega, mustade või rohelistega, kus on täpike, või siniste – nii siniste silmadega, et sinna võib ära uppuda. Ja vaatavad teie peale alt üles. Nad kõik on sündinud enne sõda, sõja ajal või pärast sõda.” (Ludvík Aškenazy, kogust “Must laegas”, tõlkinud Maria Simmul) Kas pole veider, et suur osa meie ajaarvamisest toetub sõdadele kui orientiiridele: sõja-eelne ja -järgne elu, sõja- ja rahuaja lapsed, sõjaaja laulud, jõulud ja mälestused. Ning kaudselt mõjutab see paljude inimeste identiteeti: põgenik, veteran, väliseestlane, sõduri abikaasa. Sõda on nii sage tegelane inimkonna ajaloos, pidev kaaslane kuskil maailmas, et see on saanud harjumuseks. Isegi praegune sõda Ukrainas, mis alguses ehmatas terve Euroopa ärkvele, on üheksa kuuga vajunud paraku igapäevaelu tagaplaanile. Ei peaks ega tohiks, aga lõpuks on vaja asiseid, argiseid toimetusi teha ja eks inimene harjub kõigega. Eemalt on niimoodi kerge ja piinlik öelda, aga mida kaugemal on sõda, seda rohkem taandub see lõpuks uudiste emotsioonituks statistikaks. Kuni ühel hetkel satume silmitsi inimliku valuga, mis toob sõja koleduse otse naha alla. Viktor Marvini, Eestis elava ja töötava ukraina näitleja lavastus “Must laegas” on sisuliselt muusika ja videoga rikastatud luulekava, mis Arvo Pärdi keskuse igirahu keskel toob publiku ette sõja inimliku pale. Tšehhi-juudi kirjaniku Ludvík Aškenazy värsid ning Pärdi ja Valentin Silvestrovi teosed loovad koos maitseka video- ja valguskujundusega lummavalt magusvalusa atmosfääri. Aškenazy tekstide teljeks on inimene, tema väikesed mured, suured soovid ja õrnad mälestused, kuid kõigist pragudest immitseb sisse sõja veremaiku. Ei Aškenazy ega lavastaja Marvin pane sõjale rõhku, suuna sellele kordagi fookust, vaid jälgivad hellalt inimest, kes sõjas otseselt või kaudselt pihta on saanud. Need lihtsad, naiivsed, veidi lapselikudki vinjetid elust sõja keskel tekitavad ometi rohkem õõva kui ultrarealistlikud pildid verest või kumeda häälega karjumine. Selles on paratamatust, kaotusvalu ja lootust. Marvini rahuliku, sisendusliku hääle kaudu saavad sõna lapsed, vanemad, vangid, hulkurid, sõdurid, aga nad ei räägi otseselt sõjast. Ometi on vägivald, ülekohus ja surm kõikjal nende lugude ümber. Marvini lavastus on teadlikult jätnud nende tegelaste lood nende endi teada ega püüagi kunstlikku narratiivi või puänti luua, vaid usaldab Aškenazy teksti täielikult. Ja see siirus, hinnanguteta usaldus ja puhtus toimib, eriti koos muusikutega, kes Marvini häälega sujuvas dialoogis. “Must laegas” loob ajatust, tagurpidi voolava jõe tunnetust, nagu heale luuleõhtule kohane. Sofia Strömbergi loodud videokujundus kasutab suures osas arhiivikaadreid ja fotosid XX sajandi sõjakolletest, mille juurde on maitsekalt tikitud luuletuste eestikeelne tõlge (näe, tiitreid saab näidata ka kunstipäraselt!), kuid kordagi ei laskuta vägivalla võikuse dokumentatsiooni või veretöö šoki ärakasutamisse. Alati on fookuses inimene, tunnete aus peegeldus tema kehas ja hoiakus. Koos Viktor Marvini hääle ja trio esitatud muusikaga elustuvad need tummad hetked kadunud inimestest ning tulevad publikule lähemale, saabuvad siiasamma Laulasmaa mändide vahele. Ja kui paariks minutiks täidab seina projektsioon teise maailmasõja lõpu pidustustest, on kergendustunne ja rõõm peaaegu maitstav. Õhk on täis lootust ja päikest ning tulevik on taas olemas. Ja publiku seas on tajuda soovi sellise rõõmupeo kordumisest. Sest õhtu liigutavaim, kriipivaim hetk on see, kui arhiivikaadrite vahele libiseb peotäis fotosid tänapäeva Ukrainast. Needsamad, mida oleme näinud uudistest ja ühismeediast; need, millest eraldab meid vaid poolteist tuhat kilomeetrit ja loetud nädalad; need, millel jäädvustatud inimesed hingavad meiega sama õhku ja valmistuvad praegu samaks talveks. See toob sõja taas kolinal tänasesse päeva tagasi ning südametunnistus vaid oigab: “ära unusta!”. “Kõige õudsem on see, kui eilne muutub auruks ka täna ja homme … Võib minna ja osta värske ajalehe ning paar pakki sigarette, sada grammi kartulisalatit, ja pool pätsi saia – seda küll, täna veel küll, aga mis saab homme?” Tulevikust räägivad need Aškenazy tekstid vähe, ja kui, siis ettevaatlikult ja õrnalt, justkui unistusest, mis sõnastamisega õhku võib hajuda. Ometi on lõpuks, kui avaneb vaade õhtusse metsa (peale akustika Pärdi keskuse saali üks lummavamaid osi, mida vähesed kasutamata jätavad) ning Viktor Marvin kui mineviku hääl väikese lapsega pimedusse jalutab, jääb pinnale selgelt tajutav lootus. Mine tea, ehk väike kampsikus laps mustikate keskel ongi lootus. Verine minevik ja olevik, kadunud inimesed ja unistused ning lõputud mälestusmärgid ei kao, ei tohi ununeda, kuid sama vähe tohib kaduda usk ja püüdlus selle sõjalõpu peo järele. See magusvalus juubeldus tuleb varem või hiljem, et saaksime anda lubadusi olla homme parem. Kuni järgmise korrani.

Mullu möödus 40 aastat meie muusikamaastiku olulise organisatsiooni, Eesti Kooriühingu asutamisest. Sellel ühingul on meie koorielus olnud oluline ja keskne roll, ühingu eesotsas on olnud mitmeid väljapaistivaid koorijuhte – praegune esimees on Hirvo Surva. Ühingu asutamise algusaastatest meenutab pikaaegne kooriühingu sekretär, Eesti Naislaulu seltsi juhatuse liige Meeli Müller: “1982. aastaks olid teistes liiduvabariikides juba kooriühingud olemas ja tollane rahvaloomingu maja muusikaosakonna juhataja Aksel Pajupuu käis aktiivse inimesena neid külastamas ja eeskuju võtmas. Kooriühingu esimeseks esimeheks valiti meie tollane tuntuim kooripersoon Gustav Ernesaks, tema asetäitjateks Arvo Ratassepp ja Leida Annus. Kooriühingu loomine käis partei ja valitsusega käsikäes – tollal polnud teisiti võimalik. Ametlikult olid 28. märtsil 1982 loodud Eesti Kooriühingu peamisteks eesmärkideks koori- ja puhkpillimuusika edendamine, repertuaari muretsemine ja levitamine, kontaktide loomine, üldlaulupidude organiseerimisele kaasa aitamine ja koorifestivalide korraldamine. Korraldati kooride ja orkestrite võistlusi. Kooriühing võttis üle ka rahvusvahelise koorifestivali “Tallinn” organiseerimise (esimesed festivalid toimusid 1972 ja 1975, kolmas juba kooriühingu korraldusel 1988). Kooriühing koos oma sektsioonidega korraldas seltskondlikke üritusi (talveballid, peod jms), andis välja noote ja trükiseid ning korraldas nootide kirjutamist vastava programmiga, organiseeris koorijuhtide koolitusi.” Kooriühingu praegustest tegevussuundadest ja olukorrast Eesti koorielus räägib lähemalt ühingu tegevjuht Kaie Tanner. Millised on Eesti Kooriühingu põhilised tegevussuunad praegusel ajal? Kaie Tanner: Statistikaameti andmetel on meil praegu Eestis 47 613 koorilaulu ja puhkpillimängu harrastajat, kes laulavad-mängivad 1417 kooris ja 110 puhkpilliorkestris. Meie ülesanne ongi selle suure valdkonnaga tegeleda. Põhilisi tegevussuundi on seitse: koorivaldkonna infokeskuse roll (sh noodi- ja plaadikogu) ja strateegiline areng, Eesti koorimuusika esindamine rahvusvahelisel areenil, laulupeoliikumise toetamine, koorimuusika nähtavuse suurendamine ühiskonnas, dirigentide ja kooriaktivistide koolitused ning koorisündmuste korraldamine (festivalid, konverentsid, koori- ja dirigentide konkursid, kontserdid jne). Mida koorid Kooriühingult vajavad? Mulle tundub, et eelkõige just infot – meie kui infokeskuse funktsioon on ääretult nõudlik ja mitmekülgne. Koorid vajavad infot ja abi kontsertide korraldamisel, eelarvete koostamisel, toetuste taotlemisel, töö korraldamisel, dirigendi leidmisel, uue koorivanema koolitamisel, muusika salvestamisel, reklaami tegemisel, lepingute sõlmimisel, nootide otsimisel, uudisteoste tellimisel, autoriõiguste osas, infot esinemisvõimaluste kohta Eestis ja välismaal jne. Koorijuhid vajavad spetsiifilist repertuaari (näiteks: oleks vaja konkursiks Sloveenia autori teost), infot võimalike töökohtade ja koolituste kohta (sooviksin töötada täiskasvanute kooriga mõnes kindlas maakonnas), vajan dirigeerimisalast koolitust noorte laulupeo segakooride repertuaari osas, soovin minna oma kooriga Gruusiasse ja palun kohaliku kooriühingu kontakte jne. Siis tuge palgaküsimustes, abi raha taotlemisel ja töö korraldamisel. Ja pöörduvad ka muud huvilised, näiteks küsimustega: millisel laulupeol oli kavas laul X, millisel juhatas dirigent N, kas laulust Y on kooriseade; millest alustada, kui tahan luua koori; milline koor on esitanud laulu Z ja kas sellest on olemas plaadistus; kust leida mõne dirigendi kontakte; mida teha, kui vajame muusikalist juhendajat firma suvepäevadele, kui tahan lapse panna koori laulma, kui soovime koori esinema firma jõuluüritusele, kui vajame sobivas vanuses koorilauljaid kaasa tegema filmis või reklaamis jne. Meil endal Kooriühingus ongi vahel tunne, et oleme info- ja abikeskus, mille töötajatelt eeldatakse absoluutselt kõige teadmist. Aga väga vajatakse ka koorijuhtide koolitusi, mida korraldame toetajate abiga võimalikult kättesaadava hinnaga või üldse tasuta. Kooriühingu uue koorimuusika kontserdid toovad juurde uusi koorilaule. Neid tellime kõigile kooriliikidele ning kooride hulgas levivad uued lood kiiresti – järelikult on ka see vajalik. Muidugi taotleme kooridele ja dirigentidele ka kõikvõimalikke preemiaid, tunnustusi, stipendiume, teenetemärke – see on väga tore töö, sest toob inimestele palju rõõmu. Kooriühing annab ka Kultuurkapitali abiga välja koori- ja puhkpillimuusika aastapreemiaid, millest on kujunenud valdkonna iga-aastane kokkusaamiskoht ja kus nominente tervitab vastuvõtuga ka kultuuriminister. On tohutult oluline, et koorimuusikud tunneksid end väärtustatuna – Kooriühing püüab sellele igati kaasa aidata. Millised on Eesti kooride peamised vajadused ja mured praegusel ajal? Eesti koorid on üldiselt kunstilise taseme poolest päris heas seisus. Lauldavat repertuaari jagub, ka Eesti heliloojad kirjutavad õnneks jõukohaseid laule mitmesuguse tasemega kooridele. Oluline on uue loomingu kättesaadavus – näiteks EMIK teeb väga tänuväärset tööd nootide kirjastamisega, mida nende netipoest loo kaupa soodsa hinnaga osta saab, ning noodikirjastajaid on veelgi. Majanduslikult on kergem toime tulla koolikooridel või muud “kindlat katust” omavatel, näiteks ettevõtete või asutuste kooridel. Täiesti isemajandavatel MTÜdel on peamiseks mureks raha, sest omavalitsuste toetus on äärmiselt ebaühtlane ning koorilauljatel liikmemaksude maksmine kohati keeruline. Siiski on koorijuhid, -vanemad ja -lauljad väga leidlikud ning tulevad toime, ehkki see nõuab palju tööd ja vaeva. Väga raske oli kooride jaoks koroonaaeg, mil proove teha ega esineda mõnda aega ei saanud. Osad koorid peatasid tegevuse mitmeks kuuks ning kõik ei ole seni veel endises mahus tööle hakanud. 2023. aasta noorte laulupidu näitab, kui palju kollektiive on alles, kui palju laiali läinud ja kui palju tekkinud. Täiskasvanute kooride jaoks saabub see tõehetk 2025. aasta üldlaulupeoga. Üks küllalt suuri muresid on ka koorijuhtide vähesus – praegu on uutel loodavatel kooridel juba keeruline juhti leida, sest noori inimesi ei asu piisavalt seda eriala õppima. Pooled meie praegustest koorijuhtidest on vanuses 55+, mis tähendab, et 20 aasta pärast on paljud neist ilmselt väljateenitud pensionile läinud. Millises seisus on praegu koorijuhtide töö rahastamise ja toetuse küsimused? Alates 2021. aasta jaanuarist saavad koorijuhid kultuuriministeeriumilt palgatoetust – see on koorivaldkonna ligi 20-aastase töö tulemus ja muidugi on see kooridele väga suur abi. Toetussüsteem tähendab, et kui koor või katusorganisatsioon maksab dirigendile töölepingu alusel vähemalt kultuuritöötaja miinimumiga võrreldavat palka, siis annab riik palgafondist poole. Tänu sellele on koorijuhtide palgad tõusnud ning kooride majanduslik olukord veidi kindlamaks muutunud. Aga paraku saime tänu sellele ka veelkord kinnitust, kui paljudele koorijuhtidele maksti seni näiteks oktoobrist maini 5 € töötunni eest ja juunist septembrini pidid inimesed ise vaatama, kuidas välja tulla. Selline olukord oli normaalsest kaugel ning pole ime, et koorijuhtide arv murettekitavalt vähenes. Loodetavasti hakkab stabiilsem töökoht ja parem palk noori sellele erialale nüüd jälle juurde tooma. Räägi natuke lähemalt Vigala laagrite fenomenist. Iga-aastane Vigala suveseminar oli kooriühingu loomisest peale üks selle signatuursündmusi ja on seda tänini. Esimene Vigala laager toimus 1983. aastal ehk juba järgmisel aastal pärast kooriühingu asutamist. Tollal oli selle peamine eesmärk tuua koorijuhid kokku, jagada infot, koolitada ja levitada uudisrepertuaari ning seal veetiski igal suvel oma 400-500 koorijuhti terve nädala. Vigala laagrites käisid ka kõik tol ajal kooridele kirjutavad Eesti heliloojad, kes tõid kaasa oma uuema loomingu, mida seal eksperimentaalkoor esitas. Kooriühing oli ka üks esimesi asutusi, mis sai endale paljundusmasina, ning uute koorilaulude noote paljundatigi seminarlaagris osalevatele dirigentidele pakkide viisi. Kui oma noodikogu korrastasime, leidsime mitmete heliloojate autorikäsikirju, mille olemasolust me varem ei teadnudki. Nüüd leidsid need koha teatri- ja muusikamuuseumis. Omal ajal oli Vigala koht, kuhu sai kutsuda välislektoreid ja dissidentliku mõtlemislaadi esindajaid ehk siis rääkida asjadest nii, nagu nad olid. Seega oli Vigala “omade” kohtumispaik, ühiste väärtuste jagamise koht ning loomulikult peeti seal ka kõvasti pidusid ja tehti nalja (kunagiste isetegevusülevaatuste sketše meenutatakse siiani). Me isegi mõtlesime, et kui Eesti sai iseseisvaks, ühine vaenlane kadus ja maailm läks lahti, kas siis vajadus koorijuhtide iga-aastase suveseminari järele säilib? Aga ka praegu käib suvekursustel igal aastal 100–130 koorijuhti ja muusikaõpetajat ning ehkki need ei toimu enam tingimata Vigalas (oleme olnud Väike-Maarjas, Räpinas, Olustveres, Haapsalus), kutsutakse suvekooli endiselt Vigalaks. Formaat on muidugi uuenenud, õpe toimub nüüd moodulitena (st koorijuhil on võimalus valida, mis kursusi võtta ja mitu päeva osaleda), rohkem korraldame väärt kontserte (alati esineb seminaristidele aasta koor ning kindlasti ka mõni professionaalne kollektiiv) ning eelmisel suvel katsetasime esmakordselt ka filmiõhtuga, mis väga hästi vastu võeti. Igal aastal täidavad osalejad tagasisidelehe, kuhu kirjutatakse, millega nad rahul olid ning keda/mida järgmisel korral koolitusteemade ja koolitajatena näha soovivad. Oled osalenud järjepidevalt erinevatel rahvusvahelistel assambleedel ja konverentsidel. Kas mujal maailmas on meie koorirahvaga sarnased probleemid? Millised olulised erinevused on silma hakanud? Koorimuusika ja koori sisuline tähendus on Eestis (nagu ka teistes Balti riikides ja näiteks Sloveenias) mõnevõrra teistsugune kui mitmel pool Lääne-Euroopas. Koor tähendab meil ikkagi muusikalist (kõrg)taset taotlevat kollektiivi, mis koostatakse rohkemate või vähemate muusikaliste eeldustega inimestest. Euroopas soovitatakse praegu üha enam asendada termin choral singing terminiga collective singing, et rõhutada suuremat avatust ja kaasamist. Koor võib paljudes riikides tähendada ka näiteks kord nädalas toimuvat sotsiaalüritust, kuhu on oodatud uusimmigrandid või sotsiaalselt keerulistest oludest pärit inimesed, kus lauldakse väga lihtsaid ühehäälseid rahvalaule, pakutakse suupisteid, mängitakse laulumänge ning iga kord osaleb üsna erinev rahvas. Tegutsevad ka viisipidamatute koorid, vähki põdevate inimeste koorid, pensionil politseinike koorid, emade koorid, vanaemade koorid, seksuaalvähemuste koorid jne – koori käsitletakse kui sotsiaalse kooskäimise vormi, mitte niivõrd kui muusikalist kollektiivi. 2015. aastal korraldas Euroopa kooriühing suure uuringu, et saada teada, kui palju on Euroopas koore ja koorilauljaid. Selgus, et ca miljon koori kokku 37 miljoni lauljaga, mis tähendab, et koorilauluga tegeleb Euroopas rohkem inimesi kui näiteks jalgpalliga. Eesti jaoks on kahtlemata üllatav, et meie kui laulva maa mainega riigi lauljate osakaal rahvastikust polegi Euroopa suurim! Kui Eestis on koorilauljaid 4,6% rahvastikust, siis enamikus teistes riikides on see 5–11% ja me ületame ainult napilt Euroopa keskmist (4,5%). Samas on suurima lauljate osakaaluga (10,7–11%) just Holland ja Austria, kus on palju juba kirjeldatud nn sotsiaalseid koore. Kui enamikus Euroopa riikides on koorilaul rohkem eakamate inimeste hobi, siis Eesti eristub oluliselt – meil on, vastupidi, 2/3 kooridest just laste- ja noortekoorid. Kooride rahastamine on meil ka suuresti teistest riikidest erinev – kui Eestis saavad koorid loota riigi ja omavalitsuse toele ning erasponsorite tugi on pigem harv, siis paljudes maades on riigi toetus amatöörkooridele olematu ning kooritegevus toimub peamiselt kohaliku omavalitsuse, erarahastajate ja lauljate enda (või nende vanemate) toel. Näiteks USAs toetavad oma koore heldelt ülikoolid ning mitmed nende koorid kuuluvadki maailma tippu. Aga kõrgel tasemel koorides on sageli ka lauljate enda panus küllalt suur – koorilaulu suhtutakse kui kallisse hobisse või enesetäiendusse, mida makstakse oma taskust. Mis on meil parem ja paremini arenenud võrreldes teiste maadega? Koolikoorid ning professionaalne muusikaõpetus koolides ja lasteaedades. On tohutult oluline, et last õpetaks laulma ja viisi pidama professionaal! Paljudes riikides annab lasteaias ja algklassides muusikatunde muusikalise hariduseta õpetaja, kes vastavalt oma oskustele kas laseb lastel muusika järgi joonistada, mängib laulumänge, laulab nendega salvestatud muusikale kaasa vms. Kui nii umbes V klassiks jõuavad lapsed professionaalse muusikaõpetaja käe alla, on viisipidamise ja (mitmehäälse) laulmise õpetamiseks sageli juba hilja. Eesti koorivaldkonna lihtne struktuur (üks üleriigiline kooriühing ning liigipõhised alaliidud) on samuti rahvusvaheliselt palju tunnustust leidnud. Mitmetes riikides on regionaalseid või siis huvipõhiseid kooriorganisatsioone palju, igas maakonnas võib olla erinev kooriühing või siis eraldi noortekooride liit vms, mis omavahel alati ka palju ei suhtle. Seal, kus eri kooriühingud on koondunud ning info jookseb kokku ühisesse katusorganisatsiooni (näiteks Jaapani Kooriühing, Itaalia Kooriühing või Ameerika Koorijuhtide Liit), töötab aga süsteem samuti väga hästi. Ja Eesti võimudistants on suhteliselt väike, ka see on meie pluss. See, et koori- ja puhkpillivaldkonna tegijatele toimub iga-aastane kultuuriministri vastuvõtt, et meil on oma muredega võimalik minna nii peaministri, haridusministri kui kultuuriministri jutule, et nii valitsuse liikmed kui ka president väisavad koorisündmusi, on väga oluline. Üks kultuuriminister tuli oma esimesel tööpäeval allasutusi läbi käies ka kooriühingusse. Küsis, kuidas läheb, teretas kättpidi ja andis oma mobiiltelefoni numbri – igaks juhuks, kui läheb vaja. Ma helistasin ministrile vist ainult üks-kaks korda, aga teadmine, et ma saan seda teha, kui alal on mure, luges palju. Koori- ja puhkpillivaldkond on Eestis ju suur, ligi 48 000 inimest. Millistes maades on sinu pilgu läbi samuti väga tugev ja laia levikuga koorikultuur? Väga häid koore on mitmel pool. Lõuna-Koreas peavad suuremad linnad ülal oma professionaalseid koore ja nii on seal riigis välja panna mituteist suurepärasel tasemel koori, kes on võimelised laulma väga keerukat muusikat. Indoneesias ja Jaapanis on palju väga häid koore – seal pole ime, kui amatöörkoor harjutab näiteks viis päeva nädalas. Sloveenias on ka tugev muusikaharidus ning koolikooride traditsioon, seal leidub ka palju kõrgel tasemel sega-, kammer, nais- ja meeskoore. Samuti Šveitsis ja Ungaris. USAs on mitmeid väga tugevaid ülikoolikoore, tänu ülikoolide korralikule toetusele. Hiinas on koore väga-väga palju, nende hulgas nii suurepäraseid kui ka väga nõrga tasemega kollektiive. Olen osalenud mitmete Hiinas toimunud koorikonkursside žüriis, kus osavõtt on massiline – näiteks kuulad žüriiliikmena 140 koori, aga väga-väga häid on nende hulgas nii kümne ringis … Naljakal kombel on Hiinas auasjaks laulda keerulist muusikat – tullakse esitama mudilaskooriga 3-4-häälseid teoseid (mida mujal laulavad noorte- või naiskoorid), välja tuleb küll ainult esimene ja heal juhul teine hääl, aga ikka ei võeta kavva ea- ja jõukohasemat lugu. Lätis on väga tugev koorikultuur, mis tugineb suuresti nende Toomkiriku koorikooli väga heale haridusele (enamik noori Läti dirigente tuleb praegu sealt) ning ka kohalike omavalitsuste ja riigi korralikule rahalisele toetusele. Nii Läti nais-, sega-, kammer-, mees kui ka noortekoorid võidavad sageli rahvusvahelistel konkurssidel esikohti. See loetelu pole muidugi ammendav, nimetasin tõesti esimesena meenunud kõrge koorikultuuriga riike. Oled rahvusvahelise koorifestivalide liidu Choral Festival Network president. Millised on maailma mõjukaimad koorifestivalid? Milline staatus on meie esindusfestivalil, koorifestivalil “Tallinn”? Rusikareegel on, et kõrgetasemelise koorifestivali tunneb ära kas esinejate kohapealsete kulude katmise või siis suure auhinnafondi järgi. See on ka suhteliselt loogiline – kui osaleva koori toit ja majutus (mõnel juhul ka kohalesõit ja taskuraha) kinni makstakse, kandideerivad sinna väga paljud ning korraldajal on võimalik valida nende hulgast parimad. Suure auhinnafondi korral jälle tulevad esinema kõrgel tasemel kooril, kes esikoha korral saavad auhinnarahast oma kulud suures osas kaetud. Tallinna konkursi auhinnafond on Euroopas nii umbes kolmandal-neljandal kohal ning kuulume maailma kvaliteetfestivalide hulka. Lisaks preemiarahale tunnustatakse ka meie heal tasemel korraldust. Me oleme ka üks väheseid festivale, mis pole kunagi osaleda soovijate vähesuse tõttu ära jäänud – aga selle taga on ka pidev rahvusvaheline lobitöö, oma reklaamide avaldamine kooriajakirjades ning sihtpakkumiste tegemine. Kahjuks on mitmed mõjukad koorifestivalid ka toetuse vähenemise või korraldajate väsimise tõttu hingusele läinud. Praegu tegutsevatest hindan kõrgelt näiteks Maribori (Sloveenia), Arezzo ja Gorizia (Itaalia), Llangolleni (Wales), Montana (USA), Corki (Iirimaa), Derry (Põhja-Iirimaa), Baseli (Šveits), Marktoberdorfi (Saksamaa), Neerpelti ja Genki (Belgia), Tokyo ja Karuizawa (Jaapan), Jūrmala (Läti), Tours’i (Prantsusmaa), Tampere (Soome), Badeni “Ave verumi” (Austria), Tolosa (Baskimaa) ja Hongkongi koorifestivale. Kõrge auhinnaline koht või ka osalus mõnel neist näitab, et selle pälvinud koor on tõesti maailmatasemel. Maailmas toimub kokku sadu koorifestivale, millest enamik on nn kommertsfestivalid (nii kooridele, (rahva)tantsijatele, folkloorirühmadele kui ka solistidele), mida korraldavad turismifirmad ning kus konkurss või esinemine on lihtsalt turismireisi kõrvaltegevus. Seal tavaliselt auhinnaraha ei olegi või piirdub see paarisaja euroga, koorid katavad oma kulud ise ja muusikaline tase on ebaühtlane – võib olla nii madal, keskmine kui kõrge, sest osalejaid ei valita – kes maksab, see tuleb. Eelnimetatud tasemefestivalid ja ka Tallinn teevad eelvaliku ning sageli on kavas ka kohustuslikud laulud, mis tagavad kunstiliselt kõrge taseme. Millega jõuad Kooriühingu tegevjuhi töörohke ja vastutusrikka ameti kõrvalt veel tegelda? Täiendan end EMTA magistrantuuris kultuurikorralduse alal – see on töömahukas, aga tohutult huvitav ja arendav. Lisaks olen Eesti Raadio laulustuudio õppealajuhataja – see on 120 õpilasega muusikakool, kus meil tegutseb 4 koori. Choral Festival Networki asjade ajamine võtab oma aja, vahel kutsutakse ka mõne festivali žüriisse, ettevalmistuste juurde konsultandiks või ekspertgruppidesse. Rahvusvahelises Koorimuusika Föderatsioonis töötan muusikahariduse komisjonis ja Euroopa Muusikanõukogus osalen endise juhatuse liikmena aeg-ajalt mõnes töörühmas. Eestis on lisaks veel Eesti Muusikanõukogu juhatuse ning “Kultuur 2030” arengukava juhtkomisjoni töö. Nii et tegevust ja vastutust on tõesti palju, aga samas on sarnaste teemadega tegelemine nii Eesti kui rahvusvahelisel tasandil väga huvitav ja kasulik, lihtsam on näha suurt pilti ja õppida teiste maade kolleegide kogemustest. Nii mured kui rõõmud on (koori)muusikas ju olenemata riigist sarnased ning igal pool sõltub edu ja õnnestumine inimestest ja isiklikest kontaktidest. Mul on väga vedanud, sest olen eluaeg ja eri riikides sattunud koos töötama suurepäraste inimestega!

Oktoobris ilmus Eesti muusikateaduse seltsi ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia koostöös muusikateadusliku aastaraamatu Res Musica 14. number. See põhineb 2021. aastal Arvo Pärdi keskuses peetud rahvusvahelise teaduskonverentsi “Arvo Pärt – tekstid ja kontekstid” ettekannetel. Ilmunud numbrit ning ajakirja laiemalt tutvustab tegevtoimetaja Anu Schaper, keda välisministeerium tunnustas kodanikupäeval tänukirjaga eestlaste kogukonna hoidmise ja eesti keele säilitamise eest Saksamaal. Kuidas tekkis mõte koostada Res Musica 2022. aasta number Arvo Pärdi keskuse konverentsi põhjal ning kuidas sinu arvates töö kulges? Anu Schaper: Idee tekkis toimetuse ühisel arutelul. Enamasti valibki toimetus numbri teemad välja koos või tuleb mõni toimetuse liige oma ideega. Põhiotsustaja on siin peatoimetaja Toomas Siitan ning temaga koos toimetuse liikmed Jaan Ross (muusikapsühholoogia), Kristel Pappel (muusikateater ja -ajalugu), Žanna Pärtlas (etnomusikoloogia) ja Kerri Kotta (muusikateooria). Selle numbri idee pakkus välja peatoimetaja ja edasi jäi planeerimine tema kätte. Toomas Siitan valis artiklid välja koos Kristina Kõrveriga, kes oli Arvo Pärdi keskuses ka üks võtmeisikuid konverentsi korraldamisel. Koostöö Arvo Pärdi keskusega oli igas mõttes väga tihe ja puudutas ka toimetamist. See oli küll minu tavapärasest tegevusest erinev, sai praktilisi toimetuslikke asju arutada veidi laiemas ringis, aga hästi positiivne ja konstruktiivne. Kõnealusel konverentsil vaadeldi Pärdi loomingut väga erinevatest vaatenurkadest. Millised teemad jõudsid Res Musicasse ning kas artiklid võiksid pakkuda huvi ka muusikateadlaste ringist väljaspool asuvale inimesele? Toomas Siitan koos Kristina Kõrveriga valisid välja väga esinduslikud ja erinevad teemad. On hästi muusikakeskseid artikleid, nagu Leopold Brauneissi Pärdi kompositsiooniprotsessile keskenduv tekst. Mitu autorit on võtnud koostööd keskusega selles suhtes tõsiselt, et nad on käinud arhiivis ja kirjutanud oma tekstid helilooja muusikapäevikute põhjal, nt Toomas Siitan, Kevin Karnes, ka Brauneiss. Siis on paar artiklit, mis tegelevad vähem muusikaga ja rohkem kas sõnalise teksti või muu aspektiga Arvo Pärdi loomingus. Peter Bouteneffi artikkel vaatleb selliseid teoseid, mis toetuvad tekstile, aga kus seda otseselt ei laulda ehk siis tacit texts. Andreas Waczkat on keskendunud vaikuse aspektile Arvo Pärdi loomingus. Ja üks artikkel on täiesti väljaspool muusikateaduse valdkonda tegutsevalt autorilt Tauri Tölptilt. Tema kirjutab Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse rollist Arvo Pärdi muusikas ja eriti see viimane artikkel võiks küll huvi pakkuda laiemale publikule ja teoloogidele, aga ma arvan, et ka ülejäänud artiklite hulgas on kindlasti neid, mis võivad laiemat lugejaskonda huvitada. Sõltuvalt siis ka eelteadmistest, kui paljusid nooditekst ära ehmatab või ei ehmata. Mul jäi veel mainimata Peter Schmelzi tekst, mis võib ka kindlasti olla teistsuguse taustaga lugejale huvitav – tema keskendub Sõlvestrovi ja Pärdi muusikale 1960.–1970. aastatel nõukogude avangardi taustal. Lisaks artiklitele sisaldab Res Musica alati ka arvustusi. Milliste trükiste kohta saab viimasest numbrist lugeda? Saab lugeda neljast raamatust, neist kaks on inglis- ja kaks eestikeelsed. Arvo Pärdiga seonduvalt on ilmunud Kevin Karnesi raamat Pärdist ja 1970. aastate nõukogude underground’ist, eriti Riias, aga ka Tallinnas, sellest kirjutab Andreas Waczkat. See on ainuke ingliskeelne arvustus. Heli Reimannil on ilmunud mainekas Routledge’i kirjastuses raamat 1967. aasta Tallinna džässifestivalist ja seda arvustab Aare Tool. Ja siis on kahe eestikeelse raamatu arvustused. Üks on Tõnu Soosõrve “Ja pasunad hakkasivad hüüdma …”, mis käsitleb eesti vaskpillimängu ja selle õpetamise ajalugu; sellest kirjutab Jaan Ross. See raamat väärib kindlasti ka laiemat tähelepanu, ehkki on juba mitu aastat tagasi ilmunud, aga toimetus oli ühisel arvamusel, et see toetub väga aktuaalsele kirjandusele ja on väärtusik raamat. Ja siis lõpuks kirjutab Äli-Ann Klooren Eesti Filharmoonia Kammerkoorist ehk siis raamatust “Kammerlauljad. Filharmoonia Kammerkoor 40”. Viimases aastaraamatus ja ka varasemates numbrites kohtab nii eesti kui ka inglise keelt. Mille alusel teete keelevaliku ning kuidas mõjutab keel ajakirja lugejaskonda? Eks keel valitakse peamiselt teemade järgi. Peaaegu iga numbri puhul arutame, mis keeles see võiks ilmuda. Vahel oleme teinud ka seganumbreid, kus osa artikleid on eesti, osa inglise keeles. See on üsna tavapärane selliste regionaalsete ajakirjade puhul nagu meie oma. Käesoleval juhul oli tegu rahvusvahelise konverentsiga ja kuna teema kindlasti huvitab inimesi laiemalt kui ainult Eestis, siis otsustasime, et tuleb ingliskeelne number eestikeelsete kokkuvõtetega. See on alati natuke “noateral kõndimine” – ühest küljest soovime muidugi avaldada eesti keeles ja olla ajakiri eesti lugejaskonna jaoks, nagu meil eraldi eesmärgina on täiesti kirjas. Teisest küljest tahaksime või isegi peaksime olema rahvusvahelised ja siis on lihtsalt hädavajalik olla keeleliselt arusaadav. Järgmisel aastal saab tähistada Res Musica 15. aastapäeva. Oled algusest peale väljaandega kaasas olnud. Kuidas kõik alguse sai ja mis eesmärgid tollal seati? Alguse sai asi niimoodi, et Urve Lippus võttis mu muusikaakadeemiasse tööle ja minu põhiülesandeks saigi Res Musica toimetamine. Teadlased on kohustatud publitseerima kindla arvu teadusartikleid ja oli tekkinud suur vajadus oma teadusajakirja järele, kus saaks tekste avaldada ka eesti keeles ning kus oleks võimalik meie teemadest rohkem süvitsi kirjutada kui välisajakirjades avaldades. Esimene number ilmus 2009 ja selle saatesõna algab niiviisi: “Aastaraamat Res Musica tahab olla eesti muusikateadlaste jaoks kõige laiemaks foorumiks, milles avaldatakse artikleid kõigist muusika uurimisega seotud valdkondadest ja võimalikult rahvusvahelise autorkonna poolt”. Eesmärk oli siis arendada eestikeelset muusikateaduslikku diskursust, aga seostada seda ka rahvusvahelise ja võõrkeelse diskursusega. See on minu meelest siiani samaks jäänud. Ütleme nii, et teaduspoliitika on küll sundinud rohkem ingliskeelset suunda võtma ja inglise keel on teaduses niikuinii lingua franca, aga me ikkagi püüame meeles pidada ka eestikeelset poolt, et on oluline oma emakeelset terminoloogiat arendada ja diskussiooni võimaldada. Res Musica regulaarsel ja õigeaegsel ilmumisel on suur roll tegevtoimetajal. Milline on sinu igapäevane töö ning kas oled aja jooksul täheldanud ajakirja kokku pannes mingisuguseid muutusi? Põhimõtteliselt ei ole väga palju muutunud. Kogemusi on juurde tulnud ning selle võrra on palju lihtsam, et kujutan paremini ette, mis sammud millal tuleb teha ja palju miski aega võtab. Alguses tuli oma failides näpuga järge ajada, aga seda on vähemaks jäänud. Meie ilmumistsükkel on teadusajakirja kohta hästi kiire – hea on, kui artiklid laekuvad aasta enne ilmumist, kuna enamasti tulevad nad tunduvalt hiljem. Esimene faas, kui artiklid välja valitakse ja numbrit planeeritakse, on rohkem koostaja õlul ja meil on selline reegel, et koostajad vahetuvad roteeruvalt. Iga numbri paneb kokku järgmine toimetuse liige ja selletõttu mina olengi see ainus, kes on pidevalt kogu tsükliga tõesti algusest lõpuni seotud. Pärast esimest faasi hakkavad artiklid minuni jõudma. Vastavalt vajadusele ja sõltuvalt artikli küpsusastmest võib ka suunata need tagasi autorile parandamiseks, aga enamikus lähevad nad siiski retsenseerimisele. Meil on topeltanonüümne retsenseerimine, mis tähendab, et kaks eksperti, kes ei tea autorite nimesid ja autorid ei tea nende nimesid, loevad tekste. Siis läheb artikkel uuesti autori kätte parandamiseks ja sellele järgneb päris toimetamine. Töö jaotub aasta lõikes ebaühtlaselt, suur osa aastast on vähe teha või on aeg-ajalt vaja tegeleda artiklitega, siis on jällegi pikem paus. Tähtis on lihtsalt hoida silm peal, et toimingud püsiksid ette nähtud graafikus. Aga viimased kuud enne ilmumist on hästi intensiivsed, siis on jällegi palju tööd. Toimetajana olen püüdnud järgida seda põhimõtet, et mul on autoriga ühine eesmärk ja et autori huvid on minu huvid. Siin on abiks see, et ma ise ka vahel avaldan mõne kirjutise ja Res Musica on õpetanud mulle toimetajana seda, et eriti teadusajakirja puhul teab autor igal juhul teemast palju rohkem kui toimetaja. Kui palju tuntakse Res Musicat väljaspool Eestit? Vaadates ajakirja leidumist raamatukogudes üle maailma, siis on see üsna lai ja veebilehe külastatavuse põhjal võib küll öelda, et meil on lugejaid palju ka väljaspool Eestit, kuigi eestikeelne lugejaskond moodustab olulise osa – seda on samuti näha. Peale selle oleme mitmes andmebaasis, mis levivad üle maailma. Need on küll tasulised, aga on selge, et ülikoolid ja raamatukogud ostavad neid, nii et me oleme tegelikult väga kättesaadavad ja veebilehele lähevad artiklid niikuinii aasta pärast ilmumist lihtsalt tasuta üles. Mulle tundub, et kõige rohkem loetakse meid USAs, Saksamaal, Soomes, loomulikult Eestis. Need on riigid, kus on kõige huvitatum lugejaskond, aga tegelikult külastatakse lehte ka näiteks Indoneesiast, Panamast või Hispaaniast. 15. number on juba töös. Mis teemale see keskendub? Järgmine number, mille koostab külalisena Marju Raju, tuleb kahe fookusega. Üks on Adorno – eelmisel õppeaastal oli muusika- ja teatriakadeemias Theodor Adorno seminar, mida ühena vedas eest Marju Raju. Seminar oli seotud Adorno märgilise raamatuga “Uue muusika filosoofia”, mis ilmus eesti keeles 2020. aastal Jaan Rossi tõlkes. EMTSi kevadiselt konverentsilt Tartu päeval tuli teine fookus – ettekanded meie toimetuse liikme Jaan Rossi juubeli puhul, mis seonduvad rohkem Rossi tegevusega, näiteks muusikapsühholoogiaga. Tegelikult tuleb see number suhteliselt laia teemade ringiga, mis on päris rõõmustav, ja võib huvitada ka erinevaid lugejaid. Ja Adorno on väga tähtis teema, mille üle on mul väga hea meel, et see Res Musicasse jõuab.

Helilooja Galina Grigorjeva tähistas detsembri algul oma 60 aasta juubelit. Estonia kontserdisaalis toimus kahe poolega kontsert, kus peaesinejaks oli meie Rahvusmeeskoor peadirigent Mikk Üleoja juhatusel, koorisolistid, tšellist Theodor Sink ja ansambel Hortus Musicus. Kirjutasin sellest kontserdist pikemalt ka Sirbis (2. XII 2022, “Palju õnne, kallis Galina!”). Kontserdil kuuldu pani mind pikemalt arutlema, mis teeb Galina muusikast sedavõrd omanäolise nähtuse nii meie kultuuriruumis kui üldse muusikamaailmas. Grigorjeval on geograafiliselt põnevalt mitmekesine minevik, mis annab ka Eesti mõistes küllalt teistsuguse kultuuritausta. Ta on pärit Simferoopolist – Ukrainast Krimmi poolsaarelt –, kust läks edasi õppima Peterburi konservatooriumi. Paratamatult puutus ta ses keskkonnas kokku vene kirikumuusika rikkaliku traditsiooniga, samas oli tal õigeuskliku inimesena kahtlemata ka huvi sellesse erilise põhjalikkusega süüvida ja seda sügavamalt tundma õppida. Mingi kultuuri keskel elades on ju kergem ümbritsevast justkui läbi imbuda, seda rakutasandil tunnetada, kui eemalt vaadates püüda midagi omandada, ükskõik kui palju see ka ei huvitaks. Mulle tundub, et ma kuulen kogu tema loomingus vene kirikumuusika mõjusid, ja kohe kindlasti ka kirikukellade kaja. Neid mõjutusi toob helilooja interpreetidega töötades ka ise esile. Ometigi ei pea Grigorjeva muusika mõistmiseks sugugi õigeusklik olema. Ega vast üldse usklik. Tema muusikaline keel on ka üldinimlikul tasandil väga hästi mõistetav, ehkki ma alati naudin heade kompositsioonide puhul nende analüüsimist ka kuulamise ajal. Ma usun, et see universaalselt inimlik tunnetuslik tasand ongi võti tema edule ja ka erilisusele. Grigorjeva muusika võib olla ka küllalt romantiline, ent sellegipoolest ei mõju see sugugi n-ö vanamuusikana, millenagi, mida me oleme juba palju sajandeid kuulnud. Tema harmooniad on alati värsked ja kaasaegsed, ning seda siiralt ja ausalt, mitte üritades leida midagi modernselt mõjuvat. Romantilisena mõjub eelkõige tundetasandi sügavus ja harmooniate tunglevus, ning kindlasti ka tema loomingus valitsev selline suur joon. Isegi tema väikevormid on kuidagi justkui suure joonega. Ma olen ikka veendunud olnud, et kõik loovisiksused paljastuvad oma loomingus. Nad võivad üritada end varjata ja näidata end kellegi teisena, ent see on siis ka kohe tajutav. Ka interpreedist on musitseerimisel varjamatult kuulda tema loomus ja ma usun, et selle järgi me omale lemmikmuusikuid leiamegi – inimesi, kes just meile sobivad, kelle esitus on just meile arusaadav ja meid kõnetab. Heliloojatega on asi ilmselt veelgi selgem, kui just esitaja interpretatsioon helilooja mõeldust väga lahku ei lähe. Helilooja looming on otseselt tema hinge peegeldus helis. Galina Grigorjeva on hästi vahetu ja hetkes olev inimene. Teda ümbritseks justkui omaette atmosfäär, milles eksisteerib oma gravitatsioon ja aeg. Galinast rääkides või kirjutades ei ole võimalik vältida ülivõrdeid, kuna kõik temas eneses ongi ülivõrdes, kaasa arvatud nii tema teadlik ja ka mitteteadlik eneseväljendus. Seda kirglikku, vahetut ja suurejoonelist külge on tasakaalustamas mõtlik ja tunnetuslik pool ning sügav vastutustunne. See viimane on üks väga vajalik ja, mulle kahjuks tundub, moest läinud omadus, mis ometi on hädavajalik, et oma vahendeid balansis hoida. Järjest enam näib mulle, et hea kunstniku üks olulisemaid oskusi on hoida materjale kasutades need omavahel tasakaalus. Vastutustunne nii oma sõnade kui mõtete eest on tihedalt seotud enese- ja ligimeseaustusega – et kõigel, mida inimene väljendab, oleks kõrgeim kvaliteet ja kõik liigne minema uhutud. Seesugune vastutustunne saab lähtuda ainult sügavaimast sisemisest vajadusest. Tutvusin Galinaga paar aastakümmet tagasi, kui Hortus Musicus kutsus mind üht tema teost salvestama (“Aria” CD-l “Eesti heliloojad III”, 2003). Iga noodipilt kannab endas muusiku jaoks teatavat informatsiooni, ent selle informatsiooni hulk ja täpsus võib olla väga erinev. Grigorjeva noodikiri oli selge ja pigem lakooniline, nii et ma ei osanud esmapilgul tajudagi selle taga avalduvat kirglikku loojanatuuri. Meie esimesel omavahelisel kohtumisel aga kõik muutus. Käisin koolis ajal, mil NL kokku varises ja vene keelt koolis enam eriti ei õpetatud, nii et minu vene keele oskus (ehkki see keel, nagu ka paljud muud, on mulle alati väga meeldinud) on napivõitu. Galina jällegi oli enamuse elust elanud venekeelses kultuuriruumis, enamik tema sõpru ja lähedasi on samuti venekeelsed, nii et ehkki ta oli mõnda aega juba Eestis õppinud ja elanud, oli tema eesti keel küllaltki konarlik. Ent meie omavaheline arusaam oli esimesest hetkest täiuslik! Ma isegi eelistasin, et ta räägiks vene keeles, sest ta väljendub niivõrd täpselt, nüansseeritult, et tahtsin, et ta saaks end vabalt tunda ja end avada sisuliselt, mitte ei peaks sõnu otsima. Ja kuigi ma paljusid sõnu, mida ta kasutas, ei teadnud, sain aru kõigest, mida ta ütles. Ta on lihtsalt niivõrd intensiivse energiaväljaga, nii kindla visiooniga, nii vahetu ja siiras, ja tema silmad on niivõrd kõnekad, et tema mõte lihtsalt jõuab absoluutse kindlusega kohale. Vähemalt minule. Eks me tõenäoliselt oleme ka sedavõrd samal lainel ja saame asjadest sarnaselt aru niikuinii, et ei peagi alati kõike teineteisele seletama. Ja tõesti, ka tema saab minust sama otse aru, ta võtab lausa õhust üle teiste inimeste mõtteid ja lauseid. Ma ei tea ühtki teist inimest, kes suudaks nii ilmselgelt ja võimsalt samale lainele häälestuda, nagu Galina. Grigorjeva ei pane nootidesse detailideni kõike kirja. Ta võib seletada, kuidas ta midagi kuulda soovib, või siis need, kes teda juba tunnevad, teavad ise, kuidas midagi kõlama peaks. Tegelikult ei tekigi enamasti mingeid arusaamatusi, kuigi kõhklused võivad ikka olla. Ma isegi ei kujutanud ette võimalust, et kõigi jaoks polegi see ehk nii loogiline, kuni esitasin tema muusikat suuremate koosseisudega, kus on rohkem erinevaid isiksusi. Ent ka kõige teistmoodi mõtlevam inimene nakatub Galina soojusest ja siirusest ning saab aru tema muusikalistest taotlustest, kui helilooja ise ruumi siseneb ja oma mõtteist räägib. Kõige selgemini tajungi tema ümbruses seda suurt isiklikku soojust, siirust ja, mida ta ise teiste puhul enim rõhutab – armastust. Siirast, kasupüüdlikkuseta armastust, puhast nagu lapsel. Kõrvaltvaataja võib arvata, et Galina on kuidagi laisk või distsipliinita, kuna ta ei kirjuta muusikat n-ö kontoritöögraafikuga. Ta väidab, et kirjutab aeglaselt, ehkki olen kogenud, et ta võib kirjutada ülikiiresti. Tegelikult on muidugi helide kirja panek vaid jäämäe veepealne osa. Või vast oleks Galina puhul kohasem öelda – vulkaani veepealne osa. Kogu eelnev töö, millest tekib üldse materjal, mida kirja panna, on hoopis ulatuslikum. Seda ei saa isegi vaadata viimase poole või paari aasta jooksul omandatuna, kuna siia kuulub kõik, mida ta on kogenud, mis on teda vorminud selliseks, nagu ta täna on. Ehkki, jah, konkreetsemalt loomulikult mõtleb ta teosele, mida ta oma peas “kirjutab”, lugedes teatud raamatuid, kogedes kunsti jne teatud aja vältel, mida võikski siis pidada selleks “kirjutamise” ajaks – isegi kui enamuse selle aja jooksul ei saa võibolla nootigi kirja. Galina on oma hoogsuse ja kirega sügavalt inspireeriv inimene. Sealjuures ei ole ta mitte pillavalt ülekülluslik, vaid alati väljapeetud, nii elus kui muusikas. Kaalutlemata ja tühje mõtteid ja tundeid tema muusikas ei voha, kõigel on oma sügavam tunnetuslik põhjus. Galina silmad on väga soojad ja erakordselt kõnekad. Võibolla sellepärast ongi nii lihtne temaga ühist keelt leida, nii otseses kui kujundlikus tähenduses. Ta ei ole kunagi kitsi tunnustusega, ent ta ei tunnusta kunagi põhjuseta. Ta teab, mida tahab, ja väljendab seda kompromissitult. Ta teab ka, mida ta ei taha, ja annab ka sellest teada väga selgelt, ent ka see mõjub alati soojalt ja kuidagi ikkagi positiivselt väljendatuna. Ma usun, et tema eneseväärikus ja lugupidav käitumine kõigi vastu on ilmselt see, mis ei lase kellelgi temassegi teisiti suhtuda. Mõne inimese puhul on mingil hetkel selline tunne, et see inimene on nüüd kuidagi “valmis”, “täiskasvanuks saanud”. Mul on nii hea meel, et Galina Grigorjeva ei ole oma 60 eluaasta jooksul kindlasti mingilgi moel “valmis”. Ta on ikka teel, pidevalt edasi arenev, otsiv, imestav ja uudishimulik. Tema elutee on küll üks seesugune, mille eest ümbritsevatel on põhjust tänulik olla. Pärast oma juubelikontserti ütles ta väikeses sõprade ringis peetud kõnes, et tal on suur rõõm olla just Eesti helilooja. Sest just meil on interpreedid ja kuulajad, kes ümbritsevad teda nii suure armastusega, et ta tunneb end sellest kantuna, tunneb end oma loomingus vaba ja usaldavana. Minu meelest on suur au, et temasugune suure hingega kosmopoliit tunneb end just meie väikese kogukonna loojana. Ja ma usun, et me peaksime sagedamini näitama välja ja ka otse ütlema armastust ja tänu inimestele, kes meie elusid nõnda rikastavad. Sest nende tõttu me oleme saanud paremateks inimesteks, saades osa neist suurtest vaimudest. Aitäh teile, kallid loojad! Aitäh sulle, kallis Galina!

Eredalt on meeles periood, kui hommik algas järjekordse peatükiga Kadri-Ann Sumera eluloost, milliseid ta ahneile lugejaile näoraamatus ükshaaval ette söötis. Enamikul kordadel sai südamest naerdud, aga ette tuli ka kurbi hetki ja pisaraid. On inimesi, kellega lihtsalt juhtub, või siis oskavad mõned juhtuvat “keskmistest” erksamates värvides, sündmusena näha. Siiski – enamik ei oska/taha/saa/jõua/pea vajalikuks läbielatut kirja panna. Kadri-Anni kirjutatud peatükid said tuliseid poolehoidjaid-kaasaelajaid, palju laike ja kommentaare ja viimaks autorilegi ootamatult omale kaaned ümber ning leidsid pealkirja all “Seitsme aja raja taga” tee raamatupoe riiulile – juhuslikust ettevõtmisest oli ühtäkki saanud raamat. Sügise hakul valmis pianistist kirjutajal järgmine kirjatöö, nüüd juba romaan pealkirjaga “Basiliski lapsed”. Ajakirja palvel pani Kadri-Ann kirja, kuidas ta nii kaugele on jõudnud ja kuidas kõik alguse sai. Toim. Oma esimesed raamatud kirjutasin umbes 5-aastasena. Tuleb küll tunnistada, et need olid üpris igavad isegi mu enda meelest. Kui sain natuke suuremaks, lõin oma üllitised kodusel kirjutusmasinal ümber; see võttis küll hirmsal kombel aega, aga trükitud teksti väärikas väljanägemine korvas siiski pisut sisutühjust. Mäletan, et kogusin pealkirju tulevasteks teosteks, mida paraku küll iial ei sündinud. Suurt peavalu valmistas mulle minu meelest väga hästi kõlav tiitel “Naima vennake”. Millegipärast see sõnapaar lausa lummas mind. Aga täita ei osanud ma seda millegagi, sest tegelikult ei huvitanud mind ju põrmugi see vennake (kelle nahka ma poleks osanudki ennast piisavalt kujutleda, et temast üldse midagi kirjutada), vaid just nimelt too vanem õde. Aga peategelasele poleks ma mingil juhul tahtnud nimeks panna Naima, mis minu meelest ilma “vennakeseta” kõlas inetult. Kompromissina rääkis raamat lõpuks hoopis tüdrukust nimega Leena, kellel oli juhtumisi ka ebaoluline noorem vend, täpselt nagu mul endalgi. Koolis meeldis mulle kirjandeid kirjutada. Sageli anti meile klassikirjandi teema ette ja mõtlesin õhtul voodis enne magamajäämist kirjandi põhimõtteliselt valmis, tunnis jäi ainult paberile panemise vaev. Ma ei pingutanud teadlikult selle nimel, aga suutsin vist tõesti pea sõna-sõnalt eelmisel õhtul valmis mõeldut korrata. Mõttelõng mäletas, mis rada pidi käia. Õrna teismeliseea hingehädades vaeveldes püüdsin abi otsida sellest, mida kirjandus nii sageli mainib – päeviku pidamisest. Panin selle rohu valuvaigistavale toimele suuri lootusi, aga loobusin õige ruttu. Või õigemini, ei alustanudki. Liiga tobe tundus kirjutada sellest, mis minuga täna juhtus (või siis pigem ei juhtunud, näiteks, et mu salajane ihaldatu jättis järjekordselt mulle igasuguse tähelepanu pööramata), seda, mis parasjagu mu peas või veritsevas südames toimus või mida kellestki parasjagu arvasin (sest seda teadsin ju niigi, miks pidanuks ma seda veel paberile panema?). Leidsin, et kui juba kirjutada, peaks seda tegema teisel moel, distsiplineeritumalt, korrastatumalt ja valitumalt kui ma niisama mõtlen. Kirjapandud lause tahab olla ilus, omada tähendust ja kindlat kohta teiste lausete vahel; kirjapandud mõttel peab olema algus ja ots, vorm ja sisu, sellest peaks kooruma midagi üllatavat, õpetlikku ja üldistusvõimelist. Nii ma siis kirjutasin küll, aga kirjutasin teistest. Teistest, kes äratasid minus mõne emotsiooni. Juhuslikest kohtumistest tundmatute värvikate kaasreisijatega, ühe laheda õpetaja totaalsest muutumisest kohutavaks kolliks niipea, kui argipäev pihta hakkas, ja … ega rohkem ei kirjutanudki. Mitte et ma poleks kirjutamist nautinud. Aga see võttis liiga palju aega, ja näidata polnud seda ju kellelegi. Mu aeg kulus ikkagi klaverile. Tegin oma valiku ega raisanud viljatule paberimäärimisele enam oma väärtuslikku aega. Ja nii läksid aastad. Lugesin palju, aga kirjutamisest ei tundnud vähimatki puudust. Bürokratiseerunud maailm nõuab meilt üha rohkem, aga üha vaimuvaesemat kirjutamist, ja olen alati püüdnud sellest võimalikult eemale nihverdada. Kirjutasin vahel mõne muusikaarvustuse, aga see ei läinud kunagi lihtsalt. Vorminõuded, tähemärgid ja traditsioonid ahistavad, aga mis peamine, tegelikult ei saa kunagi öelda ausalt, mida mõtled, või muidu järgneb karistus. Ent oma mõtteid varjates ei saa jällegi ise kirjapanduga rahule jääda. Nõnda püüdsin ennast siis ka sellest žanrist võimalikult sageli välja keerutada. Ja nii ma siis tegelesin pahaaimamatult oma klaveriasjadega, kuni üks sõbranna mulle pool-naljatledes ütles, et peaksin elulooraamatu kirjutama, sest minuga olevat nii palju naljakaid seiku juhtunud. Mul polnud vähimatki kavatsust seda tegemata hakata. Aga oli suvi ning mina rahutu, sest ootasin pangast vastust kodulaenu taotlusele ning see venis ja venis, sest kogu maailma pangatöötajad olid lakkamatul puhkusel. Närvide rahustuseks istusin maha ja kirjutasin esimese jutu. Ilma Facebookita oleks asi ilmselt sinnapaika jäänudki – küllap oleksin otsustanud, nagu kauges pubekaeas, et sõnade ritta panek on küll täitsa mõnus, aga liiga suur ajaraisk. Aga see jutuke mu isa ministriaja autojuhtidest leidis hetkega lugejaid, itsitajaid, kommenteerijaid. Peaaegu vihastasin. Olin just jaganud ka oma kontserdikuulutust, mis jäi teise postituse kõrval täiesti tagaplaanile. Sähke!, mõtlesin. Arvate, et saate veel naerda? Ei, nüüd tekitan teile piinliku hetke. Kirjutasin sellest päevast, kui mu isa suri. Võõrast leina on alati ebamugav pealt vaadata, ja on halb toon seda teiste ees nõndamoodi laiali laotada. Kirjutasin läbi pisarate, see pea 20 aastat vana päev rullus mu vaimusilma ees kriipiva teravusega lahti. See tegi head, sulatas mingid vanad klombid. Publik ei kohkunud. Sestpeale tekkis hasart. Tuli meelde üha järgmisi kõige erinevamaid seiku, mis kutsusid ennast avama. Imestades avastasin, et päris-elus on kõik kirjanduslikud vormid ja rütmid olemas, meenutused vormusid iseenesest lugudeks, millel on algus ja lõpp, sideaine ja tähendus, oma värv ja mõte. Vahel tuli siit-sealt vaid natukene kohendada, mõnda detaili pisut nihutada, rõhke asetada ja olemasolevaid mälestusi kombineerida, et asjad iseenesest paika loksuksid. See pakkus pinget ja oli tõeliselt lõbus. Meenutamine oli nagu arvutimäng, milles edasi joostes ähmasest udust aina selgemad pikslid eralduvad – siin puu, seal loss, siin koobas, seal aare või hoopiski kole tont. Selles mälestuste udus ummisjalu joostes olin kindel, et küllap pilt õigeaegselt teravdub. Kui olin oma 30 pikemat ja lühemat juttu kaante vahele saanud, küsis üks sõber, kas ma pole mõelnud ka päris ilukirjanduse kirjutamise peale. Naersin ta välja. Kust peaks ma ainest võtma? Kuis võiks mina teada, mismoodi ennast tunneb ja mida mõtleb mõni teine inimene, teises vanuses, teiselt elualalt, teistsuguse elukäiguga? Veel mõnest oma kogemusest jutte, vahest isegi päris pikki treida, jah, seda küll, seda ma plaanisin. Et oma pianistikogemust väärindada, tasuks vahest avada muusiku eluala üksikasju, kirjutada kontsertideks valmistumise kaosest, kokkupuutest nootidega, mida ei mõista lugeda, ja proovidest inimestega, kellega pole üldse klappi, ning püüda seda teha kaasahaaravalt ja ka muusikakaugele lugejale silmi avavalt. Ainult et aega polnud. Vahepeal tuli ikkagi mõistlikke asju ka teha. Aga juhtus nii, et hoolimata ajapuudusest dikteeris maailm ise jälle uue vormi ja rütmi, hoopis teistsuguse, kui ma oleksin oodanud. Tegi seda nõudlikult ja minu vastuväiteid ignoreerides, sundides üritama kuidagi lahti mõtestada ja kujundisse seada ühtäkki väga imelikuks muutunud ühiskonda. Ja järsku kangastus mu vaimusilme ees tervikpilt filmilikult efektsest lõpustseenist, erisugustest isiksustest, kes sinnani rühivad, ja teistest, kes neid sikutavad ja sakutavad. Nalja pärast kirjutasin esimesed paar peatükki, esimesed portreed tegelastest. See oli väga lõbus ja tuli väga lihtsalt. Ma ei arvanud veel, et kirjutan raamatut, mõtlesin, et mängin niisama karakteritega, aga ei saanud pidama enne, kui kõigile oli mitu ringi peale tehtud. Siis mõistsin, et pean asja süstematiseerima. Tegin tabeli, kuhu märkisin põhilised sündmused oma tegelaste elukaarel. Sattusin teatud tehniliste probleemide ette, mida oma esimeses raamatus ei kogenud. Seal piisas meenutamisest, mõne ebaolulise seiga väljajätmisest ja vahetevahel väikesest tüssamisest. Siin pidin sündmuste detaile ise juhtima. Just nimelt detaile, sest laias laastus oli tee selge. Aga kuidas manööverdada see tegelane koos tollega kohvilaua äärde? Kellele peab keegi oma tähtsa lause ütlema ja miks too teine kuulata peaks tahtma? Kas sellesse peatükki mahub üks pikem dialoog või hoopis ülevaade viimaste kuude jooksul juhtunust? Vahel jooksin kinni ja neil hetkil oleks väga tahtnud kõik vahele jätta ja kohe lõpu peale hüpata. See oli sedavõrd detailse pildina mu peas olemas, et kirjutamine pidi olema suur rõõm. Aga ma ei teinud seda. Hiljem auke täita tundus tüütu ja kuidagi vale. Kirjutasin järjest, mõne peatüki kallal pikemalt pusides, aga ette ei hüpanud ja takkajärgi suuremat ei parandanud. Alles vormi võtmata mõtet tundus palju lihtsam kohe õigesse anumasse valada kui juba tardunud sõnu kohendama ja parandama hakata. Ja nõnda tekkis ka siin lõpuks tihtipeale seesama arvutimängu teravduvate pikslite tunne. Raamat sai valmis ja peab ütlema, et ka seda kirjutada oli nauding, isegi kui pidin enamiku oma tegelastest tapma (murdsin küll pead, kuidas vähemalt lapsed ellu jätta ja ühe erandiga sain sellega ka hakkama). Kardan, et selline hoog võib mind edaspidigi tabada.. Vahest usun järgmine kord juba kohe, et sellest tuleb raamat. Aga ma arvan, et seda ei juhtu enne, kui järgmine pilt ennast mu peas tervikkujul kutsumata sisse seab ja kirjamärkidesse kipub. Niisama, ilma tervikpildita, ei jookseks sõnad nagu arvutimängus, pildid ei avaneks, hoogu ei oleks, mõtet poleks üsna kindlasti. Pealegi oleks see ajaraisk. Tegelikult olen ju ikkagi pianist.

Käesoleval hooajal on Tallinna Kammerorkester käivitanud tänuväärse kontserdiprogrammi, kus kammerorkestri kontsertmeistri ja viiulisolistina saavad enda valitud kavaga üles astuda noored säravad muusikud Robert Traksmann, Hans Christian Aavik ja Andres Kaljuste. Nimetatuist esimese juhtimisel toimus 18. novembril Tartu Heino Elleri muusikakooli Tubina saalis kontsert, kus õhtu kahes pooles kõlasid teosed Wolfgang Amadeus Mozartilt ja Franz Schubertilt. Maitsekalt koostatud nõudlik kava lubas orkestril ja selle kontsertmeistril näidata end parimast küljest ja pakkus meeldivalt rohkearvulisele publikule meeleolusid klassitsistliku ja vararomantilise tundeskaala kaugeimaist otstest. Kummaltki heliloojalt olid kavva võetud vastandliku tonaalsusega teosed: Mozartilt särav ja humoorikas, veel Salzburgi päevil kirjutatud “Serenaad” nr 6 D-duur (tuntud ka nimega “Serenata notturna”), mille järel mängiti sama autori hilisesse loomeperioodi kuuluv “Adagio ja fuuga” c-moll. Esimese kontserdipoole lõpetas Schuberti helges elujärgus loodud “Rondo” viiulile ja keelpillidele A-duur ja teise poole täitis tervikuna muusika tema tumedamast loomeperioodist pärinevast keelpillikvartetist “Surm ja tütarlaps” d-moll, mis sedapuhku kõlas Gustav Mahleri kaua unustuses olnud seades kammerorkestrile. Robert Traksmanni on siiani küllap kõige sagedamini saadud kuulata erinevate väiksemate kammeransamblite koosseisus. Tema viiulimängu ja musitseerimist iseloomustavad kvaliteedid nagu ilus pillitoon, täpne intonatsioon ja nõtke fraseerimine pääsesid enim mõjule Mozarti serenaadis, mille rütmierksus, meloodiline rikkus ja huumor võlusid kuulajaid esimesest noodist. Dirigendi puudumisel pidi kontsertmeister teose ettekandel lisaks arvukate soololõikude esitamisele suutma kogu seda barokset pillerkaari ka kuidagi ohjata ja suunata ning sellegi ülesandega sai Traksmann suurepäraselt hakkama. Tugevad seosed barokkmuusikaga tekkisid ka järgmist teost, “Adagio ja fuuga” kuulates, mille juures tundus muusikute tähelepanu olevat suunatud enam rütmienergiale ja artikuleerimisele kui kõlailule. Sellisena oli esitus loos sisalduvate muusikaliste kujunditega igati vastavuses ja lubas kuulajatel aimu saada nende emotsionaalsete kuristike sügavusest, mis Mozarti loomingus ikkagi üllatavalt sageli ette tulevad. Kahest sel õhtul kõlanud Schuberti teosest esimene, rondo viiulile ja keelpillidele, annab välja korraliku instrumentaalkontserdi mõõdu; selle esitamine seab solistile väga kõrgeid nõudmisi nii pillimängulise taseme kui üleüldse esinemiseks valmisoleku osas. Robert Traksmanni julgus astuda sellise teosega orkestri kontsertmeistri rollist soolopartii esitaja ossa väärib kahtlemata imetlust, kuid lõpuni veenvaks muutunuks rondo esitus minu jaoks ehk alles siis, kui ta orkestri ees soleerides enam nooti ei vajanuks ja võinuks suurema üleolekutundega pühenduda nii solisti kui dirigendi kohustuste samaaegsele täitmisele. Ümberlülitumine solistist tagasi kontsertmeistriks kujunes igatahes hõlpsamaks kui oli olnud vastupidi ning Schuberti “Surm ja tütarlaps” sai ette kantud suurepärase kontsentratsiooni ja intensiivsusega. Kuulates jäi mulje, et teose algse keelpillikvarteti kõlaga võrrelduna omandavad mõningad lõigud mõistetavalt jõulisema ja kandvama iseloomu, samuti läks ülimalt hinge teise osa kuulus pianissimo-teema, mille järgi teos ju nimegi saanud. Siiski jäid pisut kõrva kriipima need lõigud, mis kirjutatud enim kvartetispetsiifiliselt ehk mõelduna esitamiseks neljal soleerival instrumendil. Orkestriseades, pillirühmade ettekantuna tekkisid paratamatud kõlalised hägustumised, mida minu arvates ühegi lavalolija süüks panna ei saa. Kokkuvõtteks võib taas tõdeda, et Elleri kooli Tubina saal on orkestraalse kammermuusika esitamiseks ja kuulamiseks erakordselt sobilik paik ning jääb üle loota, et ka kontserdisarja järgmised üritused leiavad tee Tartu publikuni.

Tänavust viiendat varajase muusika festivali oleks võinud pealkirjastada ka 26. novembril toimunud inglise teorbimängija Matthew Wadsworthi kontserdi pealkirjaga “Echos in Air”, kuna lisaks konkreetsele kontserdile pakkusid seekordse festivali õhtupoolikud hõrku kõla veel kuhjaga. Mis võikski olla parem, kui iseloomustada festivali suundumusi ja soove korraldaja enese sõnadele tuginedes. Festivali ellukutsujad Taavi-Mats Utt ja Reet Sukk on maininud, et festivali idee on mõtestada Tallinna vanalinna pärandit ja väärtustada linna ajalooliste saalide haruldast keskkonda. Festival lubab endale luksust kasutada ka linna väiksemaid saale, sellega vastu tulles nii varajase muusika interpreedile kui kuulajale. Sobivas ruumis saavutab varajane muusika oma optimaalse kõlapotentsiaali. Nii on näiteks suurele orelile loodud helinditega, mis kiriku löövide all lendudes avanevad oma täiuslikus ilus. Korraldajad on pidanud oluliseks tuua festivalile võimalikult mitmekesise esinejaskonna, olgugi et peibutav on ju igal aastal taas oma sõpru-muusikuid nii Eestist kui kaugemalt (enamasti Hollandist ja Šveitsist) esinema kutsuda. Lisaks kõrgetasemelistele instrumentalistidele ja lauljatele pakutakse esinemisi ja õpitube lastele ja noortele. Seda kõike ja veel palju muudki põnevat viib eesti kultuurimaastikul ellu “Tallinn feat. Reval”. Tallinna raekoda 2022. aastal oli Tallinna raekoja 700 aasta juubel. Lisaks ansambli Cantores Vagantes kontserdisarjale aasta jooksul toimus just selles esindussaalis ka kaks eriilmelist festivalikontserti. 22. novembril, Püha Caecilia päeval esines siin neljast lauljast ja lautomängijast koosnev ansambel thélème Šveitsist – Julien Freymuth (alt), Lior Leibovici (tenor), Loïc Paulin (tenor), Jean-Christophe Groffe (bass, kunstiline juht) ja Ziv Braha (lauto). Kontserdil “Encyclopaedia Clementina” kõlasid renessansiajastu suurmeistri Clément Janequini (u 1485–1558) ilmalikud laulud. Janequin oli teatavasti ilmaliku laulu edendaja XVI sajandi Euroopas. Tema loodut iseloomustab huumor, õrnus, elegants. Võlvide all kajasid “Lindude hääled”, “Pariisi hääled”, “Jaht”, “Sõda” jt. Janequini koostöö poeet Clément Marot’ga (1496–1544), kelle sõnadele ta lõi umbes 20 laulu, oli oma ajas haruldane. Ansambli esitus oli muidugi võrratu, nii muusikaliselt kui lavaliselt, st publikuga suhtlemises. Teise tänavuse festivalikontserdi raekojas andsid 24. novembril interpreedid Prantsusmaalt – Skip Sempé (klavessiin) ja Joshua Cheatham (viola da gamba). Kavas “Pièces de viole et clavecin”, alapealkirjaga “Ingli ja saatana vahel” kõlasid Marin Marais’, Louis Couperini, J. J. de Chambonnieres’i, Antoine ja Jean-Baptiste Forqueray helindid. Esitatud lugude sisuks oli muusikasse valatud muretu ajaveetmine kuningas Louis XIV õukonnas, aga ka surm ja kaduvus – Louis Couperini klavessiinile loodud “Tombeau pour Mr. Blancrocher”. Õhtu lõpetas Jean-Baptiste Forqueray (1699–1782) “Chaconne La Morangis ou la Plissay”, kus oli tunda pisut enam emotsiooni esituste üleüldise prantslasliku välise vaoshoituse taustal. Cheathami väärtuslik ajalooline viola da gamba pakkus tõelist, sentimentaalselt väljendades kõlakaunidust: iga toon oli nii ülemheliderikas ja puhas, et kohati tekkis kahtlus, kas mängija üldse kasutabki heli tekitamiseks poognat ... Kadrioru lossi saal Echos in air assotsieerub ka kontserdiga “Flöödi rõõmuaed” 20. novembril Kadrioru lossis. Varabaroklikud kõlalised illusioonid, seda just heliefektide osas, olid esindatud kontserdil, kus musitseerisid Reet Sukk (plokkflööt, ristflööt), Taavi-Mats Utt (plokkflöödid, rankett), Taniel Kirikal (plokkflööt, vokaal) ja Robert Staak (lauto, barokk-kitarr). Pealkiri pärineb Jacob van Eycki plokkflöödikogumikust ning publikul oli õnn kuulda kajaefekte lossi peasaali kõrvalruumidest (osa helindeid kostis kõrvalsaalist, nagu esimene lautolaul, samuti kahele flöödile loodud repliikide “vastused”). Jacob van Eycki keerukad ja mängijale suuri nõudmisi esitavad flöödiminiatuurid sisaldasid virtuoosseid variatsioone, ja taas kajaefekte. Siin lõi kajaillusiooni üks flöödimängija, kasutades imitatsiooniliste motiivide kordamist erinevates oktavites. Vahepeal paiskus kaminasimsi kandist rahva sekka kalvinistlik koraal, orel täie võimsusega … taas efekt, seekord helikandjalt. Fagotilaadne rankett naerutas publikut oma pläriseva häälega. Kõlasid õhkõrnad lautolaulud (Dowland, Caccini) ning flöödidiminutsioonidega samade laulude töötlused. Publik moodustas ansambli ümber ringi, (igati värske ruumilahendus konservatiivses Kadrioru lossi saalis) nõnda, et neli esinejat said peale esinemist igaüks oma suunas kummardada, s.o publikule au anda. Eks igas interpreediski peitub arhitekt. Sellest räägib Taavi-Mats Utt: “Kui võrrelda muusikat arhitektuuriga, siis säilinud noodid ei ole veel ehitis, vaid pigem majaplaan. “Maja” tuleb muusikutel igal kontserdil uuesti üles ehitada. Vaja on uurida traditsioone ja kasutada õigeid ehitusmaterjale”. Arhitektoonika, kunstiteose ülesehitus. Möödunud ajastute teoste ülesehitust, arhitektoonikat aitasid mõista meistrikursused, mis toimusid uues MUBAs. 23. novembril juhendas kursust hollandlane Jaques Ogg (klavessiin ja haamerklaver) ning päritolult inglane, Eestis resideeriv harfimängija ja dirigent Andrew Lawrence-King, kelle kursuse teema oli “Purcell ja kaasaegsed”. Arvo Pärdi keskuse saal 19. novembril leidis Arvo Pärdi keskuses aset Püha Caecilia päeva noorte vanamuusikute galakontsert. Kohale oli tulnud Kuressaare muusikakooli vanamuusikaansambel Rondo. Veel esinesid VHK muusikakooli, MUBA ja EMTA kasvandikud ja üliõpilased. Head sooloesinejad, ansambliterohkus ning ajaloolistes kostüümides tantsijate osavõtt rõõmustas publikut nõnda, et lõpuaplaus ei tahtnud lakata. Esmakordselt ajaloos anti sel õhtul välja Aago Räätsa nimeline stipendium. Selle pälvis äsja esimese klavessinistina Tallinna muusikakeskkooli lõpetanud ja otseteed EMTAsse astunud Lili Talimaa. Festival on viie aasta vältel panustanud palju, et varajast muusikat jätkusuutlikuna elus hoida. Kõlatundlikkus, süvenemine, ansamblimäng – need on oskused, mida tasub noortes arendada. Utt kutsus noortegala pooleteisttunnise kontserdi lõpus lavale veelkord publiku ette need, kes määravad meie varajase muusika käekäigu ja näo tulevatel dekaadidel. Ühtlasi lubati kuulajaskonnal teha midagi tavatut, nimelt võtta välja mobiiltelefonid – eks ikka ajaloolise hetke jäädvustamiseks. Teaduste Akadeemia saal 25. novembril esines Teaduste Akadeemia saalis Jaques Ogg (haamerklaver) kontserdiga “Bach-Mozart-Haydn”. Haamerklaveri eri registrite kõladimensioonid ja -värvid avanesid Oggi esituses parimal viisil. Traagilise alatooniga C. Ph. E. Bachi fantaasia fis-moll Wq.67 (1787) oli galantsele stiilile iseloomulikult tulvil esklamatsioone ja otsekui kohapeal improviseeritud passaaže. Kuulajaid võlus klahvpilli esitusmeistri tõlgenduse meditatiivsus, variantsus tooni kujundamisel. Tallinna Filharmoonia Mustpeade maja 26. novembril esines Mustpeade maja Olavi saalis Matthew Wadsworth (teorb, Inglismaa) kavaga “Echos in Air”. Wadsworth mängis peamiselt XVII sajandi helindeid: sakslase, Itaalias elanud Giovanni Girolamo Kapsbergeri, prantslase Robert de Visée ning tema itaalia kaasaegse Allessandro Piccinini loomingut. Viimast nimetas Wadsworth üheks oma lemmikutest. Tuleb tunnistada, et mainitud heliloojaid ei kuule meie varajase muusika sündmustel just sageli. Viimase loona kõlas Laura Snowdeni 2019. aastal Matthew Wadsworthile loodud teos “Echos in Air” – arpedžeeringud vaikuse piiril, siis jälle helide kuhjumised moodustasid põneva helikanga, samas tekkis ülim meditatiivsus. Musitseerimise ehedus (ei mingit edevust) lausa vapustas kuulajat! Tegemist on pimeda instrumentalistiga, tema olek laval, vaimukad sõnalised vaherepliigid, kontsentratsioon ja helitundlikkus olid hämmastavad. Tänavune festival päädis lõppkontserdiga 27. novembril. Valges saalis pakuti täissaalile kava “Leipzig 1722”, kõlas kolm kantaati, autoreiks Christoph Graupner, Georg Philipp Telemann ja Johann Sebastian Bach. Musitseerisid Tallinna Barokkorkester (kapellmeister Andrew Lawrence-King) ja ansambel Vox Clamantis (kunstiline juht Jaan-Eik Tulve), vahetekstid Peeter Volkonskilt. Kuna peale Johann Kuhnau surma jäi Leipzigi Tooma kirik 1722. aastal ilma muusikajuhita, siis oli nimetatud ametikohale suur konkurss ning kohale pürgijatel tuli komponeerida vaimulik kantaat, mille põhjal siis uus muusikajuht valiti. Teiste hulgas konkureerisid ka kolm ülalnimetatud heliloojat ning õhtul kõlasidki nende hämmastavalt ühtse helikeelega kantaadid. Teatavasti “võitis” 1722. aastal Tooma kiriku muusikajuhi koha Bach, aga seekordse, 300 aastat hiljem asetleidnud kontserdi kavas puudus vähimgi vihje sellele, kes millise kantaadi autor on. Publikul lasti hääletada talle enim meeldinud kantaadi poolt ning valituks osutus Graupner. Väga põnev muusikaline kalambuur! Tallinna Barokkorkestri järjepidevus ja elujõulisus sai õhtu lõppedes uue kinnituse, nende esitus oli kõrgetasemeline. Orkestril oli suurepärane koostöö Andrew Lawrence-Kingiga, mis kuuldavasti jätkub edaspidigi. Kokkuvõtteks võib kindlalt öelda, et festival “Tallinn feat. Reval” on saavutanud viie aastaga enneolematu elujõulisuse, ühendades endas korrektse kontserdikorralduse, suure nõudlikkusega valitud võrratud esinejad nii Eestist kui raja tagant, põnevad kontserdikavad. Allakirjutanu pole kaugeltki kõiki seniseid festivale tervikuna n-ö läbi kuulanud, seepärast nimetan vaid neid unustamatuid interpreete, kelle esinemine hetkel meenub: klavikordimängija Anna Maria McElwain, viiuldaja Maria Krestinskaja, klavessinistid Imbi Tarum, Reinut Tepp, organist Ene Salumäe, EFK, plokkflötist Heiko ter Schegget, pianistid Irina Zahharenkova ja Plamena Nikitassova, plokkflötist Conrad Steinmann, ansambel Zefiro eesotsas Alfredo Bernardiniga. Taavi-Mats Utt on maininud, kui mitmed välisesinejad on tahtnud tulla Tallinnasse tagasi. Kas see pole suurepärane diplomaatia, linnaruumi väärtustamine ja esitlemine meie külalistele? Oleks tõesti suurepärane, kui seda mõistaksid Tallinna linna mõjukad instantsid.

Eelmise aasta kevadel lahkus meie seast 87-aastasena Els Roode (1934–2022) –kandlemängija, Eesti kandleõpetuse alusepanija ja kromaatilise kandle koolkonna rajaja, minu esimene kandleõpetaja. Els Roode hakkas kannelt õppima teismelisena 1949. aastal, kui Tallinna muusikakoolis avati esmakordselt kandle eriala. Els rääkis, et kannelt mängima innustas teda kodus olnud pill, mida küll keegi teine mängida ei mõistnud. Tema esimeseks õpetajaks sai Eik Toivi (1903–1993), kes oli muusikalise hariduse saanud tšello alal, kuid ise kannelt juurde õppinud. Juba muusikakooli ajal tekkis Elsul soov tõestada, et kannel on võrdväärne teiste pillidega, seda tuleb vaid hästi mängida. Els soovis jätkata kandleõpinguid kõrgkoolis. Kuna Tallinna konservatooriumis kandle eriala ei olnud, sündis mõte edasi õppida lõunanaabrite juures, kus oli hiljuti avatud kokle eriala. Kokle erineb kandlest keeltesüsteemi ja mängutehnika poolest, olles siiski eesti kandle lähisugulane. Els jagas oma mälestusi sisseastumiseksamitest: “Mängisin sisseastumisel eesti kromaatilist kannelt, olles enne selgitanud komisjonile, et kui mind vastu võetakse, jätkan õpinguid juba läti koklel. Peale ettemängimist küsis mind kuulama tulnud rektor: “Aga miks te tahate läti koklet mängida? Teie oma pill on ju parem kui kokle!”” Nii juhtuski, et Els sai ootamatu võimaluse õppida eesti kannelt koklepedagoogi Tamara Vainovska käe all. Mis pill see on, mis Riia konservatooriumi rektoris juba 1950-ndatel imetlust äratas? Eesti kromaatilise kandle töötas välja Valgamaa pillimeister Väino Maala 1952. aastal. Sellel saab mängida võrdselt kõigis helistikes, mis teeb ta sobilikuks eri muusikastiilide esitamiseks. Seni olid Eestis kasutusel peamiselt diatoonilised või väheste kromaatiliste võimalustega kandled. Kuigi katsetusi kromaatilise kandle väljatöötamiseks oli tehtud juba XX sajandi alguses, mõjus pilli sünnile otsustavalt kandlehariduse käivitamine. Uus, lõikuvalt asetatud keeltega kannel valmis Eik Toivi ja Väino Maala koostöös. Pilli hakkas tootma Tallinna klaverivabrik, kuna eraettevõtlus oli tollal keelatud. Kui Els Roode konservatooriumi lõpetamise järel 1960. aastal Eestisse tagasi pöördus, oli kandleõpetus väljasuremise äärel. Ta alustas tööd Tallinna lastemuusikakoolis kahe õpilasega. Mõne aja pärast jagus tööd juba kahele kandleõpetajale ning Els kutsus enda kõrvale oma endise õpilase Malle Vihuli. Els Roode töötas lastemuusikakoolis kuni pensionile jäämiseni ning koolitas ka Georg Otsa nimelise muusikakooli õppureid. 1975 asutas ta Tallinna lastemuusikakooli vilistlaste kandleansambli Kukulind ja oli selle dirigent kolm aastakümmet. Ansambel oli enne kandle jõudmist professionaalsele tasemele pikka aega kandlemuusika “lipulaevaks”. Paralleelselt õpetamisega oli Els aktiivne interpreet ning kandlerepertuaari täiendaja. Kuna originaalteoseid sellele pillile nappis, oli tal tähtis roll nii seadete loomisel kui ka uute teoste tellimisel. Elsu tellimusel on loonud kandlele nii soolo- kui ka ansambliteoseid Gennadi Taniel, Ants Sõber, Harri Otsa, Leo Semlek, Heino Lemmik ja mitmed teised heliloojad. Interpreedina tegi Els koostööd selliste muusikutega nagu lauljad Anu Kaal ja Tõnu Bachmann, flöödimängija Jaan Õun jt. Eesti “esikanneldaja” ja pikka aega ainsa kõrgharitud kandlemängijana oli Elsul võimalusi esineda nii Nõukogude Liidus kui ka välismaal: Prantsusmaal, Suurbritannias, Kanadas, Luksemburgis ja Indias. Teda kutsuti korduvalt mängima Tallinnat külastanud kõrgetele väliskülalistele, kelle seas olid Indira Gandhi, Iraani viimane šahh jt. Arvukate esinemiste seas oli tal elu jooksul mitmeid ajastule tüüpilisi grotesksevõitu juhtumeid, millest Els meelsasti värvikalt pajatas – näiteks osales ta vaid paar aastat kannelt õppinuna mängufilmi “Valgus Koordis” lõpustseeni võtetel (tuletagem meelde laulu “Õnn tuli meie õuele ...”), kus Tallinna muusikakooli kandleõpilased koos Leningradi sümfooniaorkestriga kolhoosikorrale ülistust mängisid. Elsu enda kommentaar oli sarkastiline: “No oli vast absurdne idee panna meid koos selliste proffidega mängima.” Olles aktiivne kandleõpetaja, mitme rahvamuusikaansambli juht, rahvamuusikapidude organiseerija, dirigent ja tantsupidude muusika üldjuht, nappis tal interpreeditööks paratamatult aega ning vähehaaval jäi tema enda pillimäng tagaplaanile. Kui Els oli vaid mõni aasta üle viiekümne vana, tekkis tal käevigastus, mille põhjust arstid kohe ei tuvastanud ja mis tegi pillimängu pikaks ajaks võimatuks. Osaliselt ka seetõttu keskendus ta veelgi enam pedagoogi- ja dirigenditööle. Kõik oma teadmised ja oskused kandlemängust andis ta edasi oma õpilastele ja rõõmustas südamest nende edu üle. Paralleelselt kandle õpetamise ja mängimisega tuli Elsul hoolitseda, et kromaatilisi kandleid üldse valmistataks. Nõukogude ajal tootis kandleid Estonia klaverivabrik, mille juhtkond ei olnud kannelde tootmisest vaimustuses ning korduvalt oli õhus oht, et tootmine lõpetatakse. 1990-ndatel, mil vabrik erastati, pani turumajandus nende valmistamisele lõpliku punkti. Hoolimata Els Roode pingutustest ei näinud vabriku uued omanikud sellel alal perspektiivi, kuigi pilli õpetati paljudes muusikakoolides ja vajadus pillide järele oli olemas. Mitmed aastad kandleid praktiliselt ei tehtud, kuni pillimeister Rait Pihlap asus seda lünka täitma. Tema on ka tänini ainus kromaatilisi kandleid valmistav meister. Elsul oli kindel usk eesti kromaatilise kandle potentsiaali ja tulevikku, sealhulgas Eestist väljaspool, kuigi ütles, et tema silmad seda enam ei näe. Ta töötas kogu elu selle nimel, et kannel oleks võrdväärne teiste, klassikaliselt tunnustatud pillidega. Üks tema lemmikütlusi oli: “Kannel pole süüdi, kui seda hästi mängida ei osata.” Samas oli ta teadlik, et kandle jõudmine teiste pillidega võrdväärsesse staatusesse vajab palju tööd, aega ja mitme põlvkonna jagu võimekaid mängijaid. Els ei kiirustanud kandle viimisega Eesti muusikaakadeemia õppekavadesse ning suunas oma parimaid õpilasi edasi õppima naabermaade kõrgkoolidesse. Teise kandlemängijana sai erialase kõrghariduse Vilniuse konservatooriumist Tuule Kann ning kolmandana siinkirjutaja Helsingist Sibeliuse akadeemiast. Olgu öeldud, et meie naabermaades muusikakõrgkoolides on kannelt õpetatud juba pikka aega – Leedus 1945., Lätis 1948. ning Soomes 1987. aastast. Mõtte kandle eriala avamisest Eesti muusikaakadeemias käis esimesena välja Sibeliuse akadeemia õppejõud Ritva Koistinen, kes leidis, et aeg on selleks küps. Elsu esimene reaktsioon oli pigem skeptiline, kuid peagi asus ta seda oma temperamentsel ja energilisel moel toetama. Nii nagu tihti uute asjade puhul, tuli ka siin selgitada, tõestada ja kummutada eelarvamusi, kuid 2002. aastal asus meie muusikaakadeemiasse õppima esimene kandle eriala üliõpilane. Elsul olid alati olnud tihedad kontaktid naabermaade kandlemängijatega, eriti Leedu ja Läti kolleegidega ning hiljem Soome muusikutega. Ta rääkis korralikult vene, läti ja inglise keelt ning sai hakkama saksa ja prantsuse keelega. Aastast 1989 korraldas ta rahvusvahelist kandlefestivali, millest võtsid alati osa naabermaade kandletudengid ja õppejõud ning seda juba ammu enne kandle eriala avamist Eesti muusikaakadeemias. Kontaktid olid olulised kandle viimisel meie muusikaakadeemiasse, kuna naabrite eeskuju aitas koostada õppekavu, valida repertuaari jne. Üks Elsu iseloomulikke omadusi oli tema võrratu vaimukus, huumor ja sõnaseadmise oskus. Ta oli alati seltskonna hing, kes tegi nalja ka iseenda üle. Nii pedagoogi kui ka inimesena oli Els üsna otsekohene – kui talle midagi ei meeldinud, ütles ta selle otse välja ka muusikateoste ja esituste kohta. Üsna kriitiliselt suhtus ta nüüdismuusikasse, kus kasutatakse nn laiendatud mänguvõtteid – sain seda nii mõnigi kord omal nahal tunda. Ansambliga Resonabilis esitasime kord üht kaasaegset teost, mille kohta Els kommenteeris: “Seda eesli peksu mina enam kuulda ei taha!” Ka võõrastas ta meditatiivset ja monotoonset muusikat, näiteks pikki regilaule, mis “panevat tal selja valutama”. Jäime neis asjus eriarvamusele. Täna on pea kõik kromaatilise kandle mängijad ja õpetajad Els Roode õpilased või õpilaste õpilased. Kui president Arnold Rüütel andis talle 2005. aastal Valgetähe IV klassi riikliku teenetemärgi “rahvamuusika edendamise eest”, oli Elsu hääles tunda heameele kõrval ka väikest kibedusenooti, kuna tema elutööks oli ju tegelikult kandle edendamine. Tema panus kandle arendamisse oleks väärinud suuremat esiletõstmist – rahvamuusika arendajaid leidub teisigi, kuid just kandlemängu arendamine oli Nõukogude ajal eriline saavutus. Tundub, et Eestis on kohati ikka veel raske seda ainulaadset pilli väärtuslikuks pidada. Samas on kandle alal viimastel aastakümnetel väga palju muutunud ja kromaatilist kannelt võetakse palju tõsisemalt kui varem. Els Roode panus sellesse on hindamatu väärtusega ning ta jääb alati Eesti kandlemuusika grand lady’ks.

Rehekuu esimesel nädalal tervitas FESTIVAL TubIN oma teistkordses saabumises eesti muusikast huvitunuid ja jätkas aasta eest alustatut – Eduard Tubina isiku ja loomingu avamist ning tema positsiooni talletamist ajalukku eesti ja maailma kaasaegsete taustal. Kolmandal festivaliõhtul jõudis lavale vestlusega pikitud kontsert “Rahvaste hääled lauludes”[1], mille kandsid muusikakeeli publikuni Sten Heinoja (klaver) ja Tuuri Dede (metsosopran), kõnelesid Joonas Hellerma,Taive Särg, Lauri Õunapuu ja Liina Lukas. TubIN pakkus võrratu kogemusena nelja-päevast kultuurirännakut, mis esmapilgul hargnes oma teemade rohkuses ja mitmekesisuses hoomamatult harali, ent festivali lõpuks jõudis justkui algpunkti tagasi, andes mõista, et kõik kõrvaline oli mõeldud vaid palistusena Eduard Tubina loomingulisel teekonnal. Festivali süda ja kunstiline juht Mihhail Gerts täitis iga kontserdi imekspandava pühendumusega, suunates kuulaja mõtet läbi hoolikalt valitud raja, külastades kohti, kuhu isekeskis ei oleks osanud sattuda. Ta ei väljunud festivali vältel oma ametist ka kuulajate jaoks, ta dirigeeris publikut, luues kultuuriloolisi seoseid muusika, kirjanduse, kunsti, poliitika, semiootika vahel. Gerts ei söötnud kunagi vastuseid ette, vaid pelgalt tutvustas teemaliine, et publik neid festivali töötluses iseseisvaks mõtiskluseks tabada oskaks. Festivalist peegeldus hoolt ja läbimõeldust ning see oli põimitud siirate tundmustega, tuues publikuni kohevaid, toores eheduses säravaid emotsioone. Iga lüli, iga teos, iga kontsert otsekui täiendas eelmist ja nii hoogsalt, et kadus see õrn pettumuskartus, nagu võiks enese liigkõrgete ootuste tõttu mõni kontsert teise kõrval varjuda, mõjuda hooletusse jäetuna ja känguda tervikus. Sestap tundub pisut meelevaldsena kirjutada eraldi vaid Mart Saarele pühendatud kontserdist, kartes mõjuda kontekstituna ning sealjuures heita festivalist kumisema jäänud Tubina-kesksele – ja tingimata kvaliteetsele – kiidulaulule iseloomutut varju. Siiski, et üldplaanist vaimustudes ei kaoks üksikute detailide võlu – kontsert “Rahvaste hääled lauludes” tõi publiku Tubina saali, kus kuldkollase Toomemäe värvidemäng tekitas tunde, nagu oleksin sattunud uitama otseteed festivali kavalehe vahele. Sedapuhku ei alanud kontsert mitte interpreedi lavale tulekuga või algusteose esimese noodiga, vaid nullpunkt asetati võimalikult kaugele, oma autentsuses püüdles see Mart Saare kaasaja poole. Kava esimene teos, valik Mart Saare tsüklist “19 rahvaviisi klaverile”, sisaldas endas eelloona ning kahel korral vahele põimituna salvestisi konkreetsetest rahvaviisidest, mille eeskujul oli Saar komponeerinud. See oli kuulajale harukordne võimalus. Publik asetati ajastute vahelisse dialoogi ning pakuti võimalust jõuda loomingu juuretasandini. See lähendas kuulajat nii heliloojale kui interpreedile, sest oli võimalik jälgida justkui mõlema tööprotsessi paralleelselt. Tihtipeale antakse publikule nii-öelda valmisprodukt, mille tarbimises seisnebki lihtsakoeliselt kõneldes kultuuri elujõud. Sel puhul võib vaid aimata, mida teose kogu elutsükkel endas kätkeb. Ent muusika juuretasandi vaatlemine, sealt edasi loomeprotsessi süüvimine või vähemalt selle ajutine kujutlusse manamine paneb teose kuidagi teistmoodi elama. Interpreedi jaoks on see tuttavam ja ehk paratamatum – teosed murtakse nagunii korduvalt erimoodi tükkideks ja pannakse tagasi kokku, ehitatakse detailidest tervik. Publik saab aga tihtipeale näha vaid lõpptulemust ning selles ühes kõlavas hetkes on muusika kui mitmekihilise, ajas voolava protsessi vaatlemine väga raske. Ometi on mul tunne, et sel kontserdil jõudsime teose eluterviku tajumisele nii lähedale, kui see elavas hetkes üldse võimalik on. Tajuda seda impulssi, mille najal alustas helilooja oma teose kirjutamist – see on miskit nii erilist! Pannes kokku suures osas just Mart Saare teostel põhinevat kontserti, oli Sten Heinoja vististi pianistikohale üks õigemaid valikuid [2] ning oma meisterlikus klaverikasutuses põhjendas ta kuhjaga oma sobivust. Ta mäng voogas varjundirohkusest ja osavast eritämbrilisest kõlakasutusest. Mängitud helikunst tundus olevat väga teadlik, kuid ideed ei mõjunud kulunult – teosed tärkasid laval justkui uuesti, värske eheduskattega kaunistatult. Publikule anti kuulata rahvaviisi algmeloodiat ning näha, kuis Saar sellele lühikesele motiivile küllaltki allikatruult oma teose peale meisterdas. Aga nüüd ei olnud see lugu enam Saare luua, vaid pianisti. Teos sündis publiku endi silme ees, selles kõlanud hetkes. Ja julgen väita, et Sten Heinoja kompositsioon veenis meid kõiki. Kõlanud rahvaviiside järelkuminasse ehitati samateemaline kõnelus Joonas Hellerma ja rahvapärimust tundvate külaliste vahel. Vestluse põhifookuses oli suulise pärimuse roll kunstmuusikas, millest on kontserdi konteksti tabava sobivusega kirjutanud Taive Särg. “Euroopa mõttesuundade eeskujul vajati rahvusliku kunstmuusika loomiseks 20. sajandi algul vanemat rahvamuusikat, sest viimasest arvati edasi kanduvat rahvuse sügavam olemus ja elujõud. Sellega seoses tekkis ka küsimus, milles seisneb eesti rahvamuusika omapära ja kuidas seda edasi anda kunstmuusikas; samuti, kui palju ja mis osas võib rahvamuusikat muuta, et selle olemus säiliks.” [3] Vestlusring ulatas olulise abilõnga rahvaviiside olemuse, kogumise ja kasutamise tervikpildi mõistmiseks. Joonas Hellerma küsimuste kaasabil laiendasid Lauri Õunapuu, Taive Särg ja Liina Lukas osaliste mõttelennu ajaloolist ampluaad ning koos publikuga pendeldati paralleelselt mitmes ajas: 18. sajandi lõpus, mil Herder rahvaviiside kogumist alustas, Mart Saare kaasajana 20. sajandi algusaastate Eestis ning nüüdisajas, selle hetkes kestva kontserdi valguses. Kõneldud teemad olid ühtpidi nii sügavad, et oleks tahtnud igaühel veel tundideks peatuda, ent samas neid serveeriti osava põgususega, nii et vestlus liikus huvitavalt ja dünaamiliselt eri teemade vahel. Õhku visatud mõttealged leidsid oma koha teadvuses ja mitmed neist maandusid hiljem, jäädes sisustama järgnevat päeva. Proovides räägitusse piisava põhjalikkusega süüvida, oleksin sunnitud kirjutama muusikaloolise uurimuse. Sestap kannan edasi – ja ilma poleks kontsert-vestlusringi terviklikkuse printsiibilt aus – mõne üksiku noppe kõlama jäänud mõtetest. Teemasse süvenemata võib muusikast mõeldes tõsta kunstmuusika rahvamuusikast kõrgemale positsioonile, kuid esmajoones tasub meeles pidada, et mõlemal, nii suulisel kui kirjalikul pärmusel, on õigus eksistentsile, nad on elu suhtes võrdväärsed. Pole ju vahet, kas teos on sündinud haritud muusiku laua taga või talurahva igapäevarutiini kestel – mõlemal on kanda oma roll. Rahvamuusika on võib-olla palju autentsem ja ehedamgi, sest seda pole rikkunud sisseõpitud komponeerimismustrid. Rahvaviiside meloodiad on olemuselt väga terviklikud, Taive Särje kaunis sõnastuses “nagu lainete poolt lihvitud kivid, mis mahuvad igaühe pihku”. Need jäävad meelde ja kanduvad põlvest-põlve edasi, sealt ka süvamuusikasse. Sestap on suulise pärimuse roll kunstmuusikas suurem, kui esmapilgul tajume. Ja kõigest sellest mõeldes ei maksa unustada, et ühelgi kunstil pole väärtust juba eos, vaid meie ise vaatajate-kuulajatena loome selle väärtuse. Meile kõneldi süva- ja rahvamuusika ühisosast, ent selle tajumine kunstmuusikalisest aspektist jäi ebaselgeks. Võib-olla oleksin vestluse kõrvale igatsenud konkreetseid paralleele Mart Saare ja just ka Eduard Tubina loomingust. Mõlemad kasutasid oma kompositsioonides rahvaviise ning küllalt erinevalt, ehk oleks olnud selle kuvamine kõnelust toetavaks aspektiks. Meile pakuti justkui teoreetilist ja praktilist muusikalugu eraldi, ent viimse sammuna oleks võinud aidata publikul need kokku põimida, sest minu teadvusesse jäid need teadmised siiski pisut eraldi hõljuma. Vestluse lõppedes asus katkematut mõttevoogu saatma valik teoseid Mart Saare tohutust soololaululude kogust, millest suur osa on kirjutatud rahvaluule tekstidele. Olin eelneva õhtu kontserdil tajunud publiku nii sooja kaasatust, nagu oleksid interpreedid meid enesega koos lavale palunud. Nüüd tundsin, et muusikas sisaldus mingi pühalikkuse pitser, julgesin suures austuses lava vaid eemalt piiluda. Mõtlesin, et kui rahvaviis oleks persoon, pöörduksin ta poole teietades ja eriti suure T-tähega. See mõte, et rahvaviisid on üksikisiku tasandist nii palju kõrgemal, need kannavad endas nii palju ajalugu ja väärtust, tekitas aukartust, ent ma ei tundnud end väljajäätu või eraldatuna, vastupidi, tajusin ülevoolava ehedusega, et ma olengi osa sellest kõigest, olen pisike kild suures rahvuskultuurimeres. Ehk kandis see tundmus endas teatavat vastutust… Suur osa minuni jõudnud emotsioonidest oli Sten Heinoja ja Tuuri Dede interpretatsioonilise võimekuse tulem. Nad mõjusid duona üksikisikuliste perspektiivide kaudu, jätsid ruumi neisse eraldi süveneda. Arvan, et just eraldi toimiv terviklikkus oli see, mis duot lõpuks ühendas. Koos musitseerides nad võimendasid teineteist ning tekitasid klaveri- ja vokaaltoonidest kokkusulandunud resonantsi. Küllap oli selles roll mängida ka Saarel, kelle klaveripartiid on kõike muud kui lihtsalt saatvad – neil on täitsa oma hing ja iseloom, mille pianist üles leidis ja elama pani. Viivuks tabasin end arutlevat, et oleks lavale toodud tummfilmi kombel kõlatu esitus, oleksin ka sealt leidnud omamoodi mõtte. See kõneleb kogu lavalise oleku äärmisest veenvusest. Kontserdi lõppu jäi festivali peategelase looming, ent seegi oli segatud Saare nimega. Tubina “Ballaad Mart Saare teemale” on kahtlemata üks helilooja enim esitatud klaveriteoseid. Selle ideaalne kõlapilt viibib vist vankumatult iga pianisti kujutluses ja muudab kriitikutks kõik klaverimängijad, kelleni taaskordne võõravõitu interpretatsioon kostub. Iga kord Sten Heinoja mängu kuulates hämmastun uuesti, isegi kui ta on oma varasemate esinemistega mu ootused juba eos kõrgustesse tõstnud. Ta andis igale üksikule noodile iseseisva väärtuse, samal ajal ülima tundlikkusega neid ühendades ja terviklikeks fraasideks vormides. Ta lubas oma mängu klaaris polüfoonias nautida iga häält. Kõike oli korraga kuulda, ent samas oli võimalik ka eraldi kuulatada: eri muusikaliinid ei taandanud teineteist, ei muundunud ühtlaseks kõlamassiks. See suurim täpsus kandis enda küljes imetlusväärset agoogilist vabadust. Aeg muundus hetkes ja mängis pianisti tempode järgi. Just nii tihti selle õige hetke muusikaline tabamine täitis Tubina ballaadi seesmise jõuga, mille avaldumiseks polnud vaja ei kisa ega karjeid – piirini, kus vaikus sisaldas endas suurimat pinget, kulminatsiooni haripunkti. Kui muusikal on taga nii suur mõttejõud, nii suur tähendus, siis on raske kuulata esitust muudmoodi kui suure vaimustusega. Siis saab muusika tähendus suuremaks kui muusika ise. Ometi ei oleks sel tähendusel ilma samaaegse kõlapildita mingit väärtust. Taban end mõnikord kontsertidel naeratamas, sest interpretatsioon mõjub ootamatult ja tekitab üllatusmomendi, ent selle varjus peidab end tihti geniaalne väljendusoskus. Kui neid hetki leidub mitmeid, siis on kontsert minu jaoks korda läinud. Tänavune festival, eesotsas äsja kirjeldatud kontserdiga, kohati lausa rõkkas naerust, teemade sügavusest ja tõsidusest hoolimata. TubIN täitis pooleks nädalaks Tartu eesti muusika ja sellest kihavate mõtetega. Kontsertide ümber ehitatud kultuurimüür, mis täideti nii väga igatsetud seostega, elustas mingi kodumaise muusika harvaleitava kihi, mis aitas helikunsti tähendusele pisut lähemale jõuda. Kogu festival ei jätnud hetkekski ruumi kahelda eesti muusika ja Tubina loomingu olulisuses. Võib vaid loota, et seda muusikat aeg-ajalt taasäratades ehitab ta oma positsiooni meie kultuurimaastikul aina kindlamaks. Veel eelmisest aastast hõõguma jäetud söed põlesid sel korral hoopis eredama leegiga ja jätsid kuulajad viimase kontserdi lõpuks järgmise festivali ootusse. 1 Viide Herderi samanimelisele rahvaviiside kogule “Stimmender Völker in Liedern” 2 Sten Heinoja uurib oma doktoritöös kõlaloomise võimalusi klaveril Mart Saare modernistliku klaveriloomingu põhjal. 3 Taive Särg (2012). "Eesti regilauluviisid ja rahvamuusika 20. sajandi alguse haritlaste vaates." – Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused, 29, 71−142. https://www.folklore.ee/regilaul/kogumik2012/sarg.pdf

Muusika neljandas podcastis jagavad oma muljeid, elamusi ja mõtteid lahkuvast 2022. aastast Ia Remmel ja Kaja Kärner. Kaja Kärner: "Muusika ja interpreedid ei lase meil unustada. Ühest küljest on muusika ka lohutav ja võimalus põgeneda hetkeks murede eest. Ma tean, et reede õhtul ma lähen ERSO sümfooniakontserdile, mu tööpäev on läbi, võin lõõgastuda ja kontserti nautida. Aga me ei ole siiski mitte millegi eest kaitstud. Aga sellegipoolest muusikaelu – hoiab meid tänases päevas ja selles rütmis milles me elame."

Kontserdisarjas “AVASTA! Helilooja John Cage 110”: Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambel ja ansambel U: 9. X Estonia kontserdisaalis. Kaastegevad Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi koreograafia magistri õppekava tudengid Oksana Tralla juhendamisel. Kui vaid ühe lausega iseloomustada John Cage’i (1912–1992) panust XX sajandi muusikasse, siis Cage oli kahtlemata novaator, kes tegi muusika ja performance’i-kunstide ühendamisel kõige pöörasemaid asju maailmas. John Cage’i innovaatilisuse võtab kõige paremini kokku tema enda mõtteavaldus: “Ma ei mõista, miks inimesi kohutavad uued ideed. Mina kardan vanu.” John Cage polnud mitte ainult uuenduslik helilooja oma ajastu avangardmuusikas, vaid ka happening’ide rajaja, ida mõttevoolude (zen-budism, hiina “I Ching”) uurija ja ekstsentriline etenduskunstidega eksperimenteerija. Õppinud küll nooruses Arnold Schönbergi käe all, astus ta oma mentorist innovaatilisuse mõttes lausa seitsmepenikoormasaabastega kaugemale. Mõned tema leiutised, nagu ettevalmistatud klaver ja juhuslikele protsessidele tuginev aleatoorika on kasutusel ka tänapäeva muusikas. Cage’i elektronmuusika (õieti küll elektroakustilise muusika) katsetused viiekümnendatel aastatel mõjuvad XXI sajandi kontekstis ehk pisut anakronistlikult, kuid oma irriteeriva mõttejulguse poolest ootamatult tänaselgi päeval. Tõsi, suletud klaverikaanel pianistid nüüdsel ajal enam ei mängi (kui nad just ei esita Cage’i lugu “A Flower” nagu Taavi Kerikmäe) ja kummiloomakesi ka ei piiksuta, rääkimata eesli lõualuul ja plekkpurkidel musitseerimisest, millega Cage ise kunagi publikut šokeeris. Kuid eks igal asjal on oma aeg. Septembris möödus Suure Ekstsentriku sünnist 110 aastat. Sestap oli väga vaimuvirgutav, et Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambli ja ansambel U: interpreedid tähistasid seda nüüd Estonias kontserdisarjas “AVASTA!” John Cage’i muusikale (ja performance’itele) pühendatud õhtuga. Ka see oli igati asjakohane, et muusikute kõrval astusid lavale veel Tallinna ülikooli koreograafiatudengid – oli ju John Cage’i loometegevus pikalt seotud ka modernse tantsuteatriga. Näiteks koostöö Merce Cunninghami tantsutrupiga kestis heliloojal paar aastakümmet. Nii nagu Cage’i muusika on kõike muud kui tavapärane, ei maksa käesolevast kirjutisest otsida ka tavapärast muusikaarvustust. Sest suur osa sel õhtul nähtust-kuuldust sündis mitte muusikainstrumentide, vaid muude riistapuude abil, nagu näiteks raadiovastuvõtjad (“Radio Music”, 1956) ja veeanumad. “Päris” pille oli laval ja ka publiku ümber saalis muidugi samuti. Ning kui heli-performance’i käigus kallatakse laval mikrofoni ees kaussi solinal vett (Tarmo Johannese etendatud “Water Walk” aastast 1950), on raske rääkida “fraseerimise täpsusest” või “väljendusrikkast dünaamikast”.☺ Millest aga kindlasti rääkida saab, on Cage’i teoste ettekandeline mõjuvus ühelt poolt tänu interpreetide artistlikkusele (näitlemise mõttes) ja teisalt hämara valguse abil loodud mõistatuslikule õhustikule. Viimane puudutab küll “roa serveerimist”, aga kui laval või lava ees toimuv tekitab helisid, mis argise valgustuse puhul tunduksid lihtsalt absurdsed, siis oskusliku valgusrežiiga lisandub sellele näilisele absurdile ka paras annus esoteerikat ja salapära. Cage’ile on iseloomulik, et tema poolt interpreetidele ette kirjutatud juhuslikkus ta teoste esitamisel pole mitte n-ö isevooluteed minev tegevus, vaid ajaliselt “kontrollitud juhuslikkus”. Kontserdil tuli ettekandele ka “Imaginary Landscape No. 5” (1952), mille esituse käigus kõlas järgemööda (vahel ka kohakuti) 42 lühikest salvestislõiku erinevatest muusikapaladest. Siinkirjutaja tundis muu hulgas ära paar klassikapala fragmenti, mõne saksa šlaagri jupi ja ühe lõigu Jethro Tulli loost. Kuid nende järgemööda sisse- ja väljalülitamine käis teatud kindla ajakava alusel. Tundub nii, et juhuslike helisündmuste ajaline mõõtkava ja spontaansete tegevuste ajalised proportsioonid olid Cage’ile väga olulised. Ehk piltlikult öeldes (mõne loo puhul ka otseselt) – teose ettekanne algab siis, kui stopper läheb käima! Mõeldes John Cage’i tähendusest õhtumaade muusikale on ehk kõige olulisem see, et ta püstitas oma loominguga fundamentaalse küsimuse – mis üldse on muusika? Ta keeras asju pea peale. Näiteks kurikuulsas klaveripalas “4’33”” istub pianist neli minutit ja 33 sekundit publiku ees vaikselt klaveri taga, ühtki heli tekitamata. On selline vaikus muusika, või on see zen? Cage’i autobiograafias on üks huvitav lõik, kus ta räägib oma leidurist isast. Isa Cage olla õpetanud noort Johni: “Kui sulle keegi peaks kunagi ütlema, et miski on võimatu, on see esimene asi, mis sul tuleb ära teha!”

Lahkuvale aastale tagasi vaadates – käes on edetabelite aeg! 2022. aasta loetuimad lood Muusika kodulehel (suvalises järjekorras) Tiia Teder. Nick Cave, kaos ja inspiratsioon. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/nick-cave-kaos-ja-inspiratsioon Riina Luik. Järvide dünastia – 195 aastat muusikat. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/j%C3%A4rvide-d%C3%BCnastia-195-aastat-muusikat Joonas Hellerma. Rasmus Puuriga Hüpassaares: tähtis on see, mis sünnib hinges. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/rasmus-puuriga-h%C3%BCpassaares-t%C3%A4htis-on-see-mis-s%C3%BCnnib-hinges Ruth Alaküla. Vahel ma näpistan ennast laval, kui saali vaatan ja mõtlen, kas see on ikka päriselt. Intervjuu Mirjam Mesakiga. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/mirjam-mesak-vahel-ma-n%C3%A4pistan-ennast-laval-kui-saali-vaatan-ja-m%C3%B5tlen-kas-see-on-ikka-p%C3%A4riselt Sandra Kalmann. Muusikaõppimise mõju ajule. Intervjuu Jaan Aruga. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/muusika%C3%B5ppimise-m%C3%B5ju-ajule Kirke Karja. Mai Leisz: minu jaoks on oluline olla hea muusik, köik ülejäänu tuleb omal öigel ajal. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/mai-leisz-minu-jaoks-on-oluline-olla-hea-muusik-k%C3%B6ik-%C3%BClej%C3%A4%C3%A4nu-tuleb-omal-%C3%B5igel-ajal Sandra Kalmann. Huviharidus kui huvitegevus või vastupidi ja kuidas seda vääriliselt rahastada? https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/huviharidus-kui-huvitegevus-v%C3%B5i-vastupidi-ja-kuidas-seda-v%C3%A4%C3%A4riliselt-rahastada Ia Remmel. Tallinna muusika ja balletikool MUBA – üllatusi täis kool. https://kultuur.err.ee/1608713401/timo-steiner-muba-hoonest-koigil-on-vaimustusest-suu-lahti Toomas Vavilov. Kui nii paljud on valmis meie riiki kaitsma, oleme teinud õiget asja. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/toomas-vavilov-kui-nii-paljud-on-valmis-meie-riiki-kaitsma-oleme-teinud-%C3%B5iget-asja Eva Teppo. Mis kasu võib olla loovale inimesele külmast veest. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/mis-kasu-v%C3%B5ib-olla-loovale-inimesele-k%C3%BClmast-veest Muusika podcast: Ia Remmeli vestlus Hans Christian Aaviku ja Henri Christofer Aavikuga. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/muusika-podcast Rasmus Kull. Märk maha. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/m%C3%A4rk-maha Anne Aavik. Glamuuri kogu raha eest ehk eleegia opereti teemal. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/glamuuri-kogu-raha-eest-ehk-eleegia-opereti-teemal Aule Urb. Rõõm reaalsest ja jäävast asjast. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/r%C3%B5%C3%B5m-reaalsest-ja-j%C3%A4%C3%A4vast-asjast Eva Lepik. Sõja aja muusika. Mõtteid ja märkmeid Haapsalu vanamuusikafestivalilt https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/s%C3%B5ja-aja-muusika-m%C3%B5tteid-ja-m%C3%A4rkmeid-haapsalu-vanamuusikafestivalilt Sven-Erik Petermann. Huik leiab üles kõige põnevamad harmooniad. HUIK! leiab üles kõige põnevamad harmooniad https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/huik-leiab-%C3%BCles-k%C3%B5ige-p%C3%B5nevamad-harmooniad Andre Hinn. Klassikalise muusika kütkestav embus. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/klassikalise-muusika-k%C3%BCtkestav-embus-tartu-kammermuusika-festival-klassika-k%C3%BCtkes Edith-Helen Ulm. Artiumi avastades: kultuuriringkäik Viimsis metsa ja klindi piiril. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/artiumi-avastades-kultuuriringk%C3%A4ik-viimsis-metsa-ja-klindi-piiril Virge Joamets. Klaverimuuseum Holdre mõisas avas uksed. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/klaverimuuseum Ene Pilliroog Elust pulbitsev jubilate-“tetraloogia”. Arvo Volmer 60. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/elust-pulbitsev-jubilate-tetraloogia-arvo-volmer-60

Möödunud kevadel ilmavalgust näinud “Lisztomania vol. 2”, pianist Hando Nahkuri hetkel värskeim heliplaat, on järg tema esimesele, mõne aasta eest valminud Liszti-albumile. Ka uus plaat on nüüdseks leidnud sooja vastuvõtu ja pälvinud tunnustust teispool Atlandi ookeani, kus eesti juurtega pianist on tänaseks viibinud pea pool elu. Vahest ongi nii, et tõeliselt grandioossed ettevõtmised, nagu üks Franz Liszti muusikaga väljaantav CD-de sari kahtlemata on, vajavad enda ümber mõnevõrra avaramat ja mitmekesisemat kultuuriruumi kui see, milles siinmail ollakse ja tegutsetakse. Albumil seitsme loo hulgast võib väga sageli kõlavate teoste, nagu “Hispaania rapsoodia”, “Ungari rapsoodiad” nr 10 ja nr 12 või “Armuunelmad” kõrval leida ka hoopis harvemini esitatavad “Ballaadi” nr 1 ja “Mefisto valsi” nr 2. Säravate virtuoospalade vahele on oskuslikult paigutatud “La lugubre gondola”, teos Liszti hilisest loomeperioodist, mille rõhutatud raskemeelsus küündib lausa soomeugrilike mastaapideni. Hando Nahkuri klaverimäng jätab selle plaadi salvestustel suurepärase mulje. Liszti orkestraalne klaverikäsitlus paistab talle väga hästi sobivat, mis avaldub nii meisterlikult kokku kõlama pandud faktuurikihtides kui mängleva kergusega sooritatud pianistlikes surmasõlmedes. Plaati kuulates mõjub ülimalt sümpaatsena pianisti muusikalise mõtlemise klassikaline rangus ja korrastatus, mis lubab tal ulatuslikumadki muusikalised vormid terviklikuks mängida. Kuulatud album tekitas soovi selle materjalist ka kontserdisaalis osa saada ja sisendas usku, et kusagil Liszti põhjatus muusikalises universumis võiks millalgi lähemas tulevikus moodustuda juba “Lisztomania vol. 3”.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäiretega põlvkonnale omaselt kohtab Florian Wahli uues albumis keerdkäkki saksa šlaagritest, mõminaräpist, trap’ist raskerocki, muzak’i ja EDM-ini. Kuulaja võib leida seoseid Onu Bella, Maria Minerva ja Uku Kuudiga (keda Wahl ka mängis Ivar Murdi dokumentaalis “u.Q”), kohalike meemi- ja internetikultuuri tegelastega (“Miski ei üllata”). Kehastudes kaasaegsele hüperpopile omaselt postgeograafiliseks triksteriks, räpib Wahl krüokülmutatud Dubai suhkruissidest, traumaturundajatest, LHV agentidest Prismas ja luksuslikest pelgupaikadest. Ta astub üles ka kui 1930-ndate Baieri saksa noormees. Album toimib kui estraadilik seiklusmäng, kus seguneb biograafiline ja fantaasia, satiir ja ekstaas. Helis ja lüürikas on rohkelt visuaalseid vihjeid, luues reaalsuse kõverpeeglina märgitiheda absurdimaailma. Loodud maailmas valitseb fin de siècle’ile omane dekadentlik peoatmosfäär (“Põrgu”, “Kunagi ei piisa”). Eri tegelaste taha varjumine mõjub kui maskeraad ühes konstruktiivse pohhuismiga. Internetikuulsustest ja turundajatest küllastunud kultuuri mandunud ekstsesse kommenteerides võtab Wahl vuajeristliku positsiooni (“Autsaider”). Kaubafetišismide armastuses dekonstrueerib Wahl “patuse naudingu” (guilty pleasure) kontseptsiooni kristliku algupära. Miks peaks nauding tekitama süütunnet? Katarsise etümoloogiline algupära on seotud puhastusega – tänapäevase kultuuriloogika maatriks on tarbida ja kahetseda. Wahli eesmärk liikuda “Maatriksist väljas” seisneb tarvitamises ja kaifimises, kulutuse vabastavas ja puhastavas toimes (“Chardonnay shopping”). Wahli keel-põses sarkasm (“Lapsepõlve trauma”) pole igale maitsele, kuid ei saa öelda, et selle sõgedus (nt “Vaata mind (xxx kaver)”, “Diskoteek”, “Lambiluuad”) oleks kaootiline. Pigem on see täpselt orkestreeritud, võiks öelda isegi, et perfektsionismi kalduv kaos. Ükski lugu ei jää venima, oma helibasseini mõnulema. Jääb mulje, et Wahli jaoks pole oluline innovatsioon, mis ongi ülehinnatud, vaid linnalegendide loome (“Uus salajane baar (ja kuidas sinna saada)”). Kultuuriteoreetik Fredric Jameson ongi väitnud, et innovatsioon on hiliskapitalistliku kultuuriloogika osa, mis müüb meile ainult uusi pastišše. Wahl räpib, et on pigem autsaider ökotsiidilise allakäigu ajastul, kus me oleme kuumad põrguinglid, kes teevad mõned dringid ja reivivad ringi; siin kohtuvad Kolme Lõvi baar ja dubailik digihaarem.

“Värskelt on pruulitud ja pakendatud uus muusika albumisse “This is the Start”” (pressiteatest). Sellise pealkirjaga CD ilmus septembri lõpul plaadiriiulile ja 29. oktoobril anti plaadi esitluskontsert Erinevate Tubade Klubis. See on täielikult autoriplaat: muusika, tekstid ja seaded on kõik Tuuli sulest, ka produktsioon on ajastule kohaselt temalt endalt. Tulemuseks haarav mikstuur jazzist, soulist ja popist, harmoneerudes XXI sajandi hägusavõitu stiili- ja žanri piiridega. CD-l on 9 vägagi erinevat poeetilis-filosoofiliste tekstidega laulu, mille muusika olemuse, omanäolise harmoonia ja rütmika arranžeeringu dikteerib tekst. Seetõttu on tema laulud kõik hästi lauldavad, ilma kummaliste keelt väänavate rütmideta. Saladus peitub nimelt faktis, et Tuuli on kirjandusest ja luulest huvitunud juba varasest noorusest peale, tõsine muusikahuvi, mis lõpuks siiski peale jäi, tuli mõningal määral hiljem. Kuid kirjandushuvigi pole kuhugi kadunud ja siin peitubki tema muusika omapära – tavaliselt on tal kõigepealt valmis laulutekstid ja siis asub ta otsima neile sisuliselt sobivat muusikalist kesta. Seda kinnitab ka esitajate valik: kõik 13 muusikut kas kuuluvad meie noorema džässmuusikute põlvkonna esiridadesse või on sinna peatselt jõudmas. Nende hulgas on kolm unikaalse häälega lauljat, kellest Pille-Rite Rei ei olnud esitluskontserdil laval. Veidi ebatavaline puhkpillisektsioon trompeti ja nelja saksofoniga nagu ka vibrafon kahes palas lisavad lugudele põnevat tekstuuri. Ansambel esitab Tuuli Pruuli ingliskeelset, põhiliselt Rootsis valminud originaalloomingut, mis seadete stiilis ka välja lööb. Plaadi pealkirja “See on algus” ei saa päris sõna-sõnalt võtta: ilmselt on silmas peetud plaadistamisi, sest see on tema debüütalbum, kuid Tuuli ei ole sugugi algaja muusik. Selles kontekstis peab tunnustavalt mainima, et selle asemel, et hakata esimeste õnnestumistega kohe enesekindlalt end kommertsraadiotes reklaamima, nagu see kaasajal tavaks on saanud, on ta teinud põhjaliku professionaalse ettevalmistuse: alustas Tartus Elleri koolis Lembit Saarsalu käe all, bakalaureuse kraadi sai Tallinna ülikooli muusikaosakonnas, lõpetades magistrina EMTA. Siia peaks kindlasti lisama aasta Malmö muusikaakadeemias, kus ta õppiski laulukirjutamise keerulist kunsti, ja produktsioonikursused Otsa koolis. Nagu näete – midagi ei ole jäetud juhuse hooleks! Omapärase erandina lisandub ava- ja lõpuloos räppar Krick, kelle eestikeelne tekst ei ole Tuuli “pruulitud”. Igati meeldiv ja vägagi omanäoline lisa meie küllaltki arvukasse ja valdavalt heatasemelisse viimaste aastate džäss/pop plaadivalikusse.