Otsingu tulemused

Kauaaegse koorijuhi ja pedagoogi Uno Järvela 90. sünniaastapäevaks välja antud plaadile on koondatud aastail 1956–2004 helisalve jäänud kontsertsalvestused erinevate kooridega. Asjatundliku laulude ja kooride valiku on teinud Ants Soots, kelle kasutada olid rahvusringhäälingu fondis olevad umbes 190 salvestust. Kuigi see valik annab hea ülevaate nii Uno Järvela juhatatud kooride repertuaarist ja laulukultuurist kui ka neil aastail kõlanud (ja esiettekandele tulnud) eesti muusikast, tuleb nõustuda koostaja kahjutundega selle üle, et kõike soovitut ei saanud autoriõigustest tuleneva umbsõlme tõttu kasutada. Erilist tunnustust väärivad koostaja täpsus laulude esitusandmete esitamisel ja plaadi muusikaline ülesehitus, mis helisevalt kinnitab, kui sügavalt südames on Uno Järvelale olnud muusika ja kodumaa. Oli ta ju mees, kes sai inimliku aususe ja tegususega hakkama igal ajal, pääses Viiburis ja Emajõe ääres vihisenud surmakuulidest, sisendas lauluga elutahet Siberi töölistele, suunas elutervele rajale mitme põlvkonna jagu Eesti laulupoisse, tõstis kindlakäelise professionaalsusega täiesti uuele tasemele Estonia teatri ooperikoori, andis õpetust noorele koorijuhtide põlvkonnale ning koondas soomepoisina ja Eesti Leegionis võidelnuna kokku laulumehed, kes on välja andnud koguni kaks plaati. Albumi “… südames sügaval” laulud on ajastu- ja esitusehedad ning vahenditud, peegeldades kõige siiramal moel kontakti koorijuhi, lauljate ja kuulajate vahel. Kindlasti oli koostajal raskeim valida Jaan Tombi nimelise kultuuripalee poistekoori rohkem kui viiekümne salvestuse seast; õnneks on plaadile pandud sellele koorile iseloomulikud laulud. Minu jaoks on mälestusterikkaim RAMi lauldud Veljo Tormise ja Paul-Eerik Rummo poeem “Kolm mul oli kaunist sõna” (flöödil Jaan Õun), mis mõjus mulle üheksakümnendatel lausa muusikalise äratusena. Olgu öeldud, et oli aeg, mil Uno Järvela ei teadnud, et RAMis laulab koguni viis soomepoissi. Mis võiks olla parem unojärvelalik lõpulaul kui Uno Naissoo / Juhan Saare “Mu kodu” (lastekooride salvestus 1990. aasta laulupeolt). Uno Järvela ütles oma 70. sünnipäeval Estonia kontserdisaalis, et aastad (eluaastad), mis on mööda läinud, ei olegi nii tähtsad kui mälestused, mis on jäänud. Sellele plaadile on jäädvustatudd südamele soojad mälestuskillud ühe muusikamehe suurest elutööst.

6. – 20. augustini toimus Šveitsis Davosis kammermuusika festival, kus esinesid noored andekad muusikud üle maailma. Davosi linna erilisus peitub selle “võlumägedes” ja maailma kõige värskemas õhus. Linna tegi kuulsaks saksa arst Alexander Spengler (1827–1901), kes avastas, et mitte ükski Davosi elanik ei põdenud tuberkuloosi. Sellest ajast peale on käidud seal imettegevalt tervisliku õhu käes nii tuberkuloosi kui teisi hingamisteede haigusi ravimas. Ka Thomas Manni naine Katia läks aastal 1912 Waldi sanatooriumi oma kopsuhaigust ravima. Nii kirjavahetusest kui külaskäikudest oma naise juurde on inspireeritud Manni romaan “Võlumägi”. Mõistagi on tegemist inspireeriva kohaga, mistõttu on see Šveitsi linn saanud koduks igasuvisele tuntud muusikafestivalile, mis toimub juba aastast 1986. Festivali asutaja on praegune Luzerni festivali juht Michael Haefliger. Alates 2013. aastast on Davosi festivali kunstiline juht klarnetist Reto Bieri. Võrreldes teiste Šveitsi tuntud suvefestivalidega, mis on suurejoonelisemad (Verbier’ või Luzerni, kus on kohal isegi mitu sümfooniaorkestrit), on Davosi festival täielikult keskendunud kammermuusikale ning just noortele muusikutele, kes on oma muusikukarjääri alustamas või endale juba nime teinud. Igal aastal on festivalil ka resideeriv helilooja, kelleks sel korral oli Valentin Silvestrov. Tänavustest esinejatest olid kaalukamad kolm tuntud keelpillikvartetti – Ardeo (Prantsusmaa), Van Kuijk (Prantsusmaa) ja Asasello (Saksamaa), lisaks veel kammerorkester Davos Camerata ja Davosi festivali kammerkoor. Peale nende oli veel ansambleid, näiteks rahvamuusikaansambel Alma, õed Birringerid (viiuli ja klaveri duo) ja mitmeid noori konkursside laureaate, kes musitseerisid kõrvuti juba nimekate muusikutega, luues nii kontakte teiste maade muusikutega. Niisugune õppimisvorm on noorele muusikule väga inspireeriv ja edasiviiv. Davosi festivali eristab teistest ehk see, et kunstilise juhi Reto Bieri eesmärk on tuua muusika kontserdisaalist ja üldlevinud raamidest välja. Tema idee on luua kontserdist tervik, mis näeb ka visuaalselt välja nagu teatrietendus, nõudes instrumentalistidelt näitlemist. Nii toimusid kontserdid peale tavapärase kontserdisaali ka raudteejaamas, kohvikutes, järve ääres või mägedes. Kontserdi eri ajastutest teosed olid mõnikord ühendatud attacca justkui ooperis. Igal kontserdil oli mitmekülgne kava, kus järjest kõlanud teosed olid valitud sihilikult väga kontrastsed. Nii võis näiteks ühel kontserdil kuulda John Cage’i “Imaginary Landscape’i” nr 4 12-le raadiole ja 24-mängijale (pole just tavapärane kuulda kirikus raadiojaamade kruttimist!), millele järgnes attacca Silvestrovi 1. keelpillikvartett. Igal kontserdil oli läbiv teema, sellest lähtuvalt olid valitud ka teosed. Ühel luges noor näitleja Julian Lehr enne esitatavaid teoseid ette lõike heliloojate kirjadest, mida nad olid teoste komponeerimise ajal saatnud. Teisel laulis koor venekeelset rahvalaulu, mille teemat on Beethoven kasutanud oma keelpillikvarteti op. 59 viimases osas. Koorilaulule järgnes kvartett. Bieri idee oli muuta ka kontserdi tavapärast lava ja see oli mõnikord dekoreeritud nagu teatris. Seal võis hääletu tegevus toimuda ka mängu ajal või eelnes muusikale midagi teatraalset. Pianist Frank Dupree näiteks tuli enne Mozarti klaveripala “La Tartine Beurrée” esitamist lavale ettekandjana, et laval istuvatele kuulajatele (osa neist koorilauljad, kes olid seal valmis järgmist teost esitama) veini serveerida. Klaveripala järel laulis publiku ümber kogunenud koor Dieter Schnebeli vokaalteost “Aus Maulwerke”. See mõjus Mozarti järel väga kontrastselt, kuna põhines häälikutel ja häälitsustel. Selliste võtetega üles ehitatud kontsertidel tekkis publikuga eriline kontakt ja tundus, et kuulajaskond süvenes esitatavasse muusikasse ka paremini. Festivali helilooja Valentin Silvestrovi teoseid mängiti peaaegu igal kontserdil mitu. Helilooja käis proovides ka muusikuid juhendamas. Ise osalesin festivalil Davos Camerata koosseisus, kes astus üles üheksal kontserdil, ning mängisime koostöös Ardeo kvartetiga Silvestrovi teoseid “Zwei Dialoge mit Nachwort” keelpilliorkestrile ja klaverile (klaveril Frank Dupree) ja “Abschiedsserenade” keelpilliorkestrile. Silvestrovi teoseid iseloomustab lihtsus, õrnus, ilu püüdlus ja vaikuse taotlus. Tema noodipildis kohtab harva forte’t, pigem paelub heliloojat piano ja selle variatiivsus. Justkui kõik oleks meenutus ja mälestus. Ta nõudis interpreetidelt kõla, mis oleks hõljuv, justkui teeskleksime mängimist – tuli mängida nii vaikselt, et pidi hoolega kuulama, et midagi kuulda. Vaikselt ilusa kõlaga mängimisoskus näitab tegelikult, kui hea muusikuga on tegu. Ka pillimänguõpetuses ei tohiks unustada, kuivõrd tähtis on pöörata tähelepanu ka väga vaikselt mängimise kvaliteedile. Heliloojaga töötasimegi tema soovitud kõla otsimisel. Kontsertmeister Carole Petitdemange, Ardeo kvarteti viiuldaja, ütles orkestrile, et ta teab, et nii vaikne, praktiliselt poogen õhus mäng, käib vastu üldlevinud õpetusele ilusast kõlast. Sellise kõla leidmiseks ei tohikski enam mõelda tehniliselt, vaid seda peaks otsima kunstilise püüdlusega. Nii võib leida palju erilisemat kõla, mis ongi Silvestrovi esteetiline taotlus. Meeldejäävamatest elamustest võiks meenutada Mendelssohni oktetti Ardeo ja Van Kuijki kvarteti esituses. See oli väga heal tasemel solistide ansambel, kelle koosmäng oli kuulajale tõeline nauding. Väga hästi hoitud kiired tempod, ülim virtuoossus, fantastiline kõla ja intonatsioon – paremat esitust annab otsida! Viiuldaja Mi-Sa Yang (Ardeo kvarteti viiuldaja, 2000. aasta Menuhini konkursi võitja) mängis selles ansamblis esimest viiulit tõeliselt muljetavaldavalt ja juba järgmisel õhtul esitas ta sama heal tasemel Tšaikovski “Mälestusi Firenzest”! Avastuseks oli Joseph Weigli (1766–1846) kammerooper “Die Schweizer Familie” noore komponisti Philip Bartelsi seades, mida esitas festivali ooperiansambel Riccardo Bovino juhatusel, lavastajaks Mathias Behrends. See singspiel oli näiteks 15-aastase Schuberti esimene ooperielamus, selle muusika avaldas tema loomingule väga suurt mõju. Mõne aaria puhul olekski nagu hoopis Schubertit kuulanud. Esituse poole pealt tõstaksin eriti esile kontsertmeister Jiří Němečeki (maineka Tšehhi kvarteti Bennewitz endine 1. viiul) väga peenelt artikuleeritud ja maitsekat musitseerimist. Just selline võiks olla ideaalne mäng vararomantilises stiilis! Festivali kõige viimase etteaste tegi mitmekesise koosseisuga salongimuusika ansambel (keelpillisekstett, klarnet, flööt, akordion ja klaver), kus festivali parimad muusikud esitasid 20. sajandi alguse kõige tuntumaid salongipalu. See kontsert toimus Davosi Schweizerhofi hotelli salongiruumis, kus kontserdikülalised ka tantsisid. Ühtlasi oli see ka festivali lõpetav pidu, mis kestis hiliste tundideni. Hea oli kuulda nii suure kire ja rõõmuga musitseerimist ja tõepoolest kandusid samad emotsioonid ka kõigini, kes kohal viibisid. Oli rõõm sellest festivalist nii mängija kui kuulajana osa võtta. Tekkis ideid, kuidas oma kontserte veelgi huvitavamaks teha. Festivalil, kus on kohal nii head muusikud, õpib nendega koostööd tehes väga palju. Ilmunud Muusikas 10/2016

Liisa Hirsch pälvis teose “Mechanics of Flying” eest maineka preemia European Composers Award. Preemiasaaja otsustab 11-liikmeline žürii ning sellega kaasneb 5000 eurot preemiaraha. Varem on Eesti heliloojatest selle preemia pälvinud Ülo Krigul teosega “Jenzeits” 2005. aastal. Liisa Hirsch kommenteeris “Aktuaalsele kaamerale”: “Ma jäin väga rahule, me olime selle teose kuidagi ajastanud nii, et tõesti sellel kontserdil hakkas kõik kõlama.” Preemia anti heliloojale kätte Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkestri kontserdil 31. augustil Berliini Konzerthausis. Liisa Hirsch (s 1984) on lõpetanud EMTA prof. Toivo Tulevi kompositsiooniklassis. Ta on õpetanud improvisatsiooni TMKKs ja töötanud muusikajuhina Eesti Draamateatris. Praegu õpib Hirsch magistriõppes Haagi Kuninglikus Konservatooriumis Peter Adriaanszi ja Cornelis de Bondti juhendamisel. 2016. aasta aprillis valiti Liisa Hirsch uue heliloomingu konkursi “Au-tasu” laureaadiks. Apeldoornis noorte heliloojate kohtumisel (Erenprijs Young Composers Meeting) pälvis tema teos “Brautigan Circles” peapreemia. Selle aasta kevadel esindas Liisa Hirschi teos Eestit ka maailma suurima nüüdismuusika katusorganisatsiooni ISCM aastakonverentsil Tongyeongis Lõuna-Koreas. Liisa Hirschi muusikale on iseloomulik tundlikkus kõlavärvide suhtes, keskendatud tähelepanu helile, samuti kandev struktuur ja vormipuhtus. Suureks inspiratsiooniallikaks peab Liisa Hirsch kohtumisi ja ühiseid musitseerimisi heliloojate Christian Wolffi ja Antoine Beugeriga.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkester andis 31. augustil kontserdi rahvusvahelisel festivalil “Young Euro Classic” Berliini Konzerthausis. Ettekandele tuli Tubina 2. sümfoonia “Legendaarne”, Pärdi “Lamentate” klaverile ja orkestrile ning Liisa Hirschi teos “Mechanics of Flying” esiettekandel. Kontserti juhatas EMTA sümfooniaorkestri peadirigent Paul Mägi, solistina oli kaastegev Marrit Gerretz-Traksmann (klaver). “Esinemine sellisel kõrgetasemelisel festivalil on meie noortele muusikutele suur au ja tõsine väljakutse,” ütles EMTA rektor Peep Lassmann. Uudisteose maailmaesiettekande soov sisaldus festivali korraldajate kutses EMTA orkestrile. Liisa Hirschi teose valis välja EMTA kompositsiooniosakond koostöös rektoraadiga. EMTA sümfooniaorkester on festivalil “Young Euro Classic” varem esinenud kahel korral, 2002. ja 2005. aastal. Tänavu võttis osa ligi 20 noorteorkestrit üle Euroopa, enamik neist esitas ka oma maa uudisloomingut. Festivalil astusid teiste hulgas üles ka Euroopa Noorteorkester Vassili Petrenko juhatusel, Schleswig-Holsteini festivali orkester Christoph Eschenbachi juhatusel, Gustav Mahleri noorteorkester Philippe Jordani juhatusel ja Prantsusmaa noorteorkester David Zinmani juhatusel.

14. septembril kuulutas Riho Pätsi koolimuusika fond välja oma selle aasta laureaadid. Fond tunnustab eriliselt silma paistnud muusikaõpetajat, instrumendiõpetajat, heliloojat ja muusikapedagoogika uurijat või koolimuusika edendajat. Tänavused laureaadid on Kuressaare gümnaasiumi muusikaõpetaja Laine Lehto, G. Otsa nimelise Tallinna muusikakooli kontrabassipedagoog ning kauaaegne Rahvusooper Estonia orkestrant Meeme Saareväli, ka koorijuhi ja Otsa kooli pedagoogina tegutsev helilooja Andres Lemba ning koolimuusika edendajana Eesti TV ja Eesti Kontserdi korraldatav telekonkurss “Klassikatähed” ja tegijate tiim Timo Steiner, Helen Valkna ja Neeme Punder. Riho Pätsi koolimuusika fond on asutatud 2002. aastal eesti koolimuusika rajaja, helilooja, uurija, publitsisti ja koorijuhi professor Riho Pätsi mälestuse jäädvustamiseks ning tema elutöö teadvustamiseks tänapäeval. Riho Päts oli meie koolimuusika liikumise suur algataja ja mitmekülgne arendaja suurepärase ja uuendusmeelse pedagoogina, sellele pühendunud heliloojana, muusikateadlase ja ühe oma aja erudeerituma kirjamehena. Riho Pätsi nime kandva iga-aastase stipendiumi saajad otsustab fondi juhatus, kelle koosseisus on haridus- ja teadusministeeriumi, Eesti muusika- ja teatriakadeemia, Tallinna ülikooli, Eesti muusikaõpetajate liidu ning kirjastuse Koolibri esindajad. Austamisüritus leidis seekord aset Eesti teaduste akadeemia saalis. Stipendiumi seniste laureaatide hulgas on rida meie tuntumaid muusikategelasi, heliloojaid, pedagooge, muusikapedagoogika uurijaid ja interpreete alates Veljo Tormisest, ka Riho Pätsi tütar Leelo Kõlar on instrumendiõpetajana stipendiumi laureaat 2002. aastast.

G. Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli sümfooniaorkester (dirigent Kaspar Mänd) osales augusti algul “Eurochestriese” noorteorkestrite festivalil Prantsusmaal. Tänavune festival oli juba kahekümne seitsmes. Kokku oli tulnud kollektiive kümnest riigist, sh Hiinast, Hispaaniast, Brasiiliast, Kanadast, Lätist, Valgevenest jm. Kahenädalasel kontserdireisil anti kontserte Edela-Prantsusmaa ajaloolistes linnakestes (Pons, Jonzac, Saint-Aigulin, Medis, Aigrefeuille des Aunis, Jarnac-Champagne ja Saint-Jean d’Angely) enamasti kirikutes arvukale kuulajaskonnale ning Pariisis Montreuil’ linnaosas. Kavas oli Bizet’, Raveli, Saint Georges’i ja eesti heliloojate teoseid. Orkestri ees soleerisid valdavalt kooli tänavused lõpetajad – vioolamängija Merike Heidelberg, klarnetist Kerit Ilves, viiuldajad Liisa Veri ja Ingel Jalakas, vilistlane ja praegune saksofoniõppejõud Lauri Sepp ning TMKKst koos Heidelbergiga “Klassikatähtede” saatest tuntud fagotist Jakob Peäske. Festivalil mängiti kaasa ka ühendorkestris, koha peal igapäevastes proovides õpiti selgeks kontsertkava, mida esitatati festivali lõppkontsertidel. Ühendorkestrit juhatas teiste seas ka Kaspar Mänd. Kavast üle kolmandiku hõlmas eesti muusika. Kõlasid Eduard Tubina “Pidulik prelüüd” ja “Süit eesti tantsudest”, Pärt Uusbergi “Meeleolud lapsepõlvest”, Heino Elleri “Kodumaine viis”, Hillar Kareva “Eleegia” saksofonile ja orkestrile ning Eugen Kapi “Mõõkade tants” balletist “ Kalevipoeg”. Otsa kooli klassikasuuna juhi Lembi Metsa sõnul tunti eriti huvi Eduard Tubina ja Pärt Uusbergi loomingu vastu. Ka on tema sõnul sellised osalemised rahvusvahelistel festivalidel eriti olulised noortele – avardus silmaring, orkestri tase tõusis ning kasvas motivatsioon.

Septembrikuust alates saab ETVst kord nädalas laupäeva hommikul näha läbi aegade suurimat Eesti koorilaulu tutvustavat telesarja “Üks koorilaul”. Segakoori K.O.O.R. ellu kutsutud teleprojekti raames tuuakse kahe aasta vältel vaatajateni 101 koorilaulu 35 koori esituses. Teleesituse järel koondatakse laulud DVD-kogumikuks, mis saab väärikaks visiitkaardiks Eesti koorilaulule ning kingituseks Eesti Vabariigi sajandaks aastapäevaks. Suurprojekti avasaates 3. septembril kell 9.00 esitas Estonia Seltsi segakoor Heli Jürgensoni juhatusel Karl August Hermanni laulu “Munamäel”. Laulud on salvestatud kümnes eri kohas, mille seas on nii klassikalisi kui ka ebatraditsioonilisi kontserdipaiku, nagu Tallinna 21. kooli aatrium või Eesti Rahva Muuseumi uus kodu Raadil. Igale laulule teeb kultuuriloolise sissejuhatuse mõni tuntud inimene. Projekti kunstiline juht Raul Talmar kommenteeris projekti Klassikaraadio saates “Delta”: “Me küll räägime koorilaulu tähtsusest, ent ometi ei jõua koorimuusika meediasse.” “Üks koorilaul” kutsutigi tema sõnul ellu just selleks, et Eesti televaataja saaks kord nädalas kuulda ühe hea koorilaulu ühe hea koori esituses, püüdes nii täita selle tühimiku.

17. – 19. augustini toimus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias esmakordselt rahvusvaheline muusikafestival “Draakon”. Konkursil olid kategooriad pianistidele vanuses 7–12 aastat, 13–16 aastat kui 17–30 aastat. Osaleda sai vaba kava ja hiina muusika kategoorias. Konkurssfestivalile eelnesid meistriklassid, neid andsid Ira Floss, Kristi Kapten ja Marko Martin. Mängijaid hindas žürii koosseisus Mati Mikalai (EMTA, esimees), Ada Kuuseoks (EMTA) ja Kevin Yun Zhao. Konkursil osales mängijaid nii Hiinast, Eestist kui ka Venetsueelast. Eesti õpilastest olid erinevates kategooriates edukad Anette Allas, Marion Kiil, Madis Aasalo (Kiili Kunstide Kool), Sander Sirge (Tartu I MK), Anita Koševaja (Lasnamäe MK), Kadri Meitus, Viola Asoskova (TMKK), Elle-Riin Volmer (EMTA), Emma-Johanna Lepasoo, Oleg Korobov ja Maria Samoštšenkova. Muusikafestival oli helde preemiate poolest: parimad said võimaluse osaleda edaspidi Hiinas rahvusvahelisel konkursil.

TMKK õpilane Evita Lohu (õp Kersti Sumera) saavutas I rahvusvahelisel Krystian Tkaczewski nimelisel pianistide konkursil Poolas III koha. Konkurss toimus 26. – 29. juulini Busko-Zdróy linnas. Osavõtjaid kogunes viiskümmend kuueteistkümnest riigist: Poola, Rumeenia, Tšehhi, Slovakkia, Venemaa, Valgevene, Ukraina, Leedu-Taani, Eesti, Island, Itaalia, USA, Jaapan, Vietnam, Hiina ja Hongkong. Konkursil oli neli kategooriat, Evita Lohu osales kategoorias “Young Artist” (16–19-aastased mängijad). Tema kavas olid Chopini, Liszti ja Prokofjevi teosed. Kategooria esikoht läks Jaapani pianistile ja II koht Hongkongi pianistile.

12. septembril suri 96-aastaselt Uno Veenre, kultuuritegelane, helilooja ja muusikajuht ning Heliloojate Liidu liige 1994. aastast alates. Uno Veenre õppis Tallinna Riiklikus Konservatooriumis koorijuhtimist ja kompositsiooni, tegutses orkestrandina, ansambli- ja koorijuhina, töötas Rahvaloomingu majas, muusikasaadete toimetajana Eesti Raadios, dirigendina Noorsoo kultuuripalees jm. Eesmärgiga populariseerida eesti rahvamuusikat ja rahvalikku heliloomingut moodustas Uno Veenre 1960. aastal Eesti Raadio juurde rahvamuusikaansambli ja aastal 1965 orkestri “Vikerlased”, mis andis tõuke laialdasele rahvamuusikaansamblite moodustamisele ja huvi tekkimisele rahvamuusika vastu üle Eesti. Uno Veenre on olnud initsiaatoriks Eesti orkestrijuhtide rahvamuusikaorkestri (1964) moodustamisel ja vabariiklike rahvamuusikapäevade korraldamisel. Aastatel 1960–2000 oli Veenre laulu- ja tantsupeol rahvamuusikaorkestrite üldjuht. Uno Veenre on kirjutanud soolo-, ansambli- ja koorilaule, palu rahvamuusika-, kammer- ja puhkpilliorkestritele, koostanud ja toimetanud mitmeid laulikuid. Ta on salvestanud Eesti Raadiole üle 200 pala, nii rahvamuusika seadeid kui ka teiste autorite rahvatoonis lugusid ( Kreek, Pärt, Rääts, Vinter, Koha jt).

Music Estonia uue hooaja avaüritus toimus 6. septembril Telliskivi Loomelinnakus. Tutvustati Music Estonia plaane ja programme ning kuulda sai muusikatööstuse spetsialisti Chris Cooke’i ettekannet. Kohal oli üle 30 Eesti muusikaettevõtja. Kultuuriminister Indrek Saar tõstis oma sõnavõtus esile, et just muusikaettevõtjate panus on see, mis aitab muuta Eesti muusikatööstust tulusaks, professionaalseks ja innovaatiliseks ning suure ekspordipotentsiaaliga majandusharuks. “Ettevõtlikku mõtlemist vajab iga kultuurisektor ja muusikas on selleks eriti head eeldused olemas: ühelt poolt toetab seda tehnoloogia areng, mis on muutnud radikaalselt salvestatud muusika tööstuse toimimist ja andnud võimaluse jõuda suurte rahvusvaheliste sihtgruppideni ilma mahukate investeeringuteta. Seega sõltub edu just loovatest inimestest, kelle loomingul on võime kõnetada inimesi üle kogu maailma. Teiselt poolt rahvusvahelistumine, milles Eestil on samuti väga head eeldused ja hea maine tänu Tallinn Music Week’ile, mis on kujunenud kogu regiooni mainekamaks muusikatööstuse brändiks.”

Selgunud on kaksteist Briti muusikaajakirja Gramophone auhinnaga pärjatud plaati, mis valiti välja 72 helikandja hulgast. Aasta parima heliplaadi tiitli pälvis 29-aastase pianisti Igor Leviti plaat, kes on juba neli aastat olnud Sony plaadifirma artist. Pianistidele oli seekordne hääletus väga viljakas. Aasta artistiks hääletasid Gramophone’i lugejad 25-aastase vene pianisti Daniil Trifonovi, nomineeritute seas pakkusid talle konkurentsi näiteks Sir Antonio Pappano, Jonas Kaufmann ja Andris Nelsons. Aasta nooreks artistiks pärjati bariton Benjamin Appl ning elutööpreemia sai imelise häälega metsosopran Christa Ludwig. Parimaks plaadimärgiks tunnistati Warner ja eripreemia sai BBC Radio 3, kes on propageerinud klassikalise muusika levikut aastast 1946. Tunnustatute seas on tänavu palju noori säravaid tippartiste, nagu Igor Levit, Vilde Frang, Andris Nelsons, Heath Quartet jt. Barokkmuusika instrumentaalkategoorias tunnistati parimaks viiuldaja Rachel Podger Biberi sonaatide salvestusega. Barokkmuusika vokaalkategooria parimal plaadil kõlasid aga Monteverdi madrigalid, esitajateks Paul Agnew ja Les Arts Florissants. Orkestrimuusika vallas sai preemia Andris Nelsons Šostakovitši 10. sümfoonia salvestusega, orkestriks Bostoni SO. Kammermuusikas tunnistati võitjaks Heath Quartet, kelle plaadil kõlasid Sir Michael Tippetti keelpillikvartetid, salvestatud live-kontserdil Wigmore Hallis. Parimaks instrumentaalkontserdi salvestuseks oli plaat Britteni ja Korngoldi viiulikontsertidega, esitajaks noor norra artist Vilde Frang koos Frankfurdi RSOga, dirigendiks James Gaffigan. Barbara Hannigan ja Baieri raadio sümfooniaorkester tunnistati parimateks nüüdismuusika esitajateks, teoseks Hans Abrahamseni “Let Me Tell You”. Parima ooperiplaadi preemia pälvisid Sir Antonio Pappano ning Accademia Nazionale di Santa Cecilia koor ja orkester Verdi “Aida” salvestuse eest, peaosades Anja Harteros ja Jonas Kaufmann. Véronique Gens saavutas võidu vokaalsolistide seas. Plaadil “Néère” esitab ta XIX sajandi laule (Chausson, Duparc, Hahn), saatjaks pianist Susan Manoff. Instrumentaalkategooria parimaks tunnistati pianist Igor Levit, kelle plaadil kõlavad Bachi, Beethoveni ja Rzewski variatsioonid. Auhindade pidulik kätteandmise tseremoonia toimus 15. septembril Londonis ja seda kandis üle Medici TV. Kõigi auhinna saajatega saab tutvuda ajakirja Gramophone kodulehel.

Esa-Pekka Salonen asub hooajast 2016/17 viieks aastaks Soome Rahvusooperis tegevusse nii dirigendi, helilooja, kunstilise nõustaja kui ka kultuurisaadikuna. Saloneni ülesandeks on arendada uusi välissuhteid ning olla mentoriks väljapaistvatele noortele soome dirigentidele. Septembrikuus dirigeerib Salonen Richard Straussi ooperit “Elektra” ning 2019. aastal on ees ootamas Wagneri tsükkel “Nibelungi sõrmus”. Salonen on Soome Rahvusooperis varem juhatanud Saariaho ooperit “L’amour de loin” (2004) ning Richard Straussi ooperit “Salome” (2005). Salonen tegutseb hetkel ka Londoni filharmooniaorkestri peadirigendi ja kunstilise nõustajana, samuti on ta Los Angelese Filharmoonikute laureaat-dirigent ning Baltic Sea Festivali kunstiline juht. Saloneni sõnul on ta viimased 30 aastat tegutsenud peamiselt väljaspool kodumaad ja tunneb nüüd suurt rõõmu, et saab teha pikemaid kunstilisi plaane koduooperis ja tõdeb, et ooperikunst on teda aastatega üha enam huvitama hakanud.

Tunnustatud Lõuna-Korea dirigent Myung-Whun Chung määrati Tokio filharmooniaorkestri muusikajuhiks. Chung on kahtlemata oma maa üks rahvusvaheliselt tuntumaid muusikuid, Olivier Messiaeni õpilasena on ta suurt tunnustust saanud just prantsuse muusika tõlgendustega. Peale selle on Chung väljapaistev pianist, 1974. aastal saavutas ta Moskvas Tšaikovski-nimelisel konkursil teise koha. 1979. aastal valiti ta Carlo Maria Giulini assistendiks Los Angelese Filharmoonikute juurde. Chung asutas 1997. aastal Söulis baseeruva Aasia filharmooniaorkestri, kus ta praegugi peadirigendina tegutseb. Ta on olnud ka Prantsuse raadio filharmooniaorkestri muusikajuht. Tokio publik on Chungi tuleku üle väga rõõmus, sest Jaapanis on ta üks tuntumaid klassikaartiste ning ollakse uhked, et Chungi hoolde antakse Jaapani vanim orkester (rajatud aastal 1911). Septembris juhatas Chung Tokio filharmooniaorkestriga kolme kontserti.

Kölnis toimunud Eurovisiooni klassikakonkursi võitis 11–19-aastaste osalejate seas poola saksofonist Łukasz Dyczko. Konkursi finaal toimus 3. septembril, kontserti kanti EBU (European Broadcasting Union) vahendusel üle kümnes riigis. Noori muusikuid oli konkursil osalemas üheteistkümnest riigist (Saksamaa, Horvaatia, Tšehhi, Ungari, Malta, Norra, Poola, San Marino, Sloveenia, Rootsi ja Austria). Üksteist finalisti esitasid lõppvoorus oma teoseid 2000 inimese ees ning neid hindas asjatundlik žürii: tšellist/dirigent Jonathan Cohen, trompetist Tine Thing Helseth, tuubamängija Andreas Martin Hofmeir, pianist Alice Sara Ott ja 1988. aastal sama konkursi võitnud viiuldaja Julian Rachlin. Dyczko mängib saksofoni juba kaheksa aastat. Konkursi võiduga kaasnes preemia 10 000 eurot ning võimalus esineda solistina Lääne-Saksa ringhäälinguorkestriga. Eurovisiooni klassikakonkursil sau teise koha tšehhi pianist Robert Bílý ja kolmanda koha austria kontrabassimängija Dominik Wagner.

Bergenis toimus septembris Edvard Griegi nimeline pianistide konkurss, mille võitis 32-aastane Ah Ruem Ahn Lõuna-Koreast. Finaalis esitas Ahn koos Bergeni filharmooniaorkestriga Schumanni klaverikontserdi ning pälvis võiduga 30 000 eurot preemiaraha ning CD salvestuslepingu Naxose plaadifirmas. Esikohaga kaasnesid veel mitmed esinemised ja soolokontserdid, osalemine Lofoteni klaverifestivalil ning Oslos toimuval Griegi festivalil 2017. aastal. Peale selle sai Ahn veel Henle Urtext’i preemia ning publiku lemmiku tiitli. Teise preemia 20 000 eurot ning orkestripreemia pälvis Zhenni Li Hiinast ning kolmandaks tuli kanada pianist Ben Cruchley (10 000 eurot). Griegi konkurssi korraldatakse juba 15. korda ning konkurss sai võimalikuks tänu Kristian Gerhard Jebseni fondile, kes on konkursi peasponsor.

Belgia suupillivirtuoos Toots Thielemans suri 94-aastaselt Brüsselis. Omal alal maailma tippude hulka arvatud Thielemans, kelle tegelik nimi oli Jean-Baptiste Frédéric Isidor Thielemans, kuid keda hüüti hellitavalt Tootsiks, teatas pensionile minekust alles kaks aastat tagasi. Areenile tõusis Thielemans 1950. aastal, mil lõi kaasa Benny Goodmani Euroopa turneel. Hiljem sai ta võimalusi musitseerida üheskoos selliste džässikuulsustega nagu Charlie Parker ja Ella Fitzgerald. Peaaegu 70 aastat kestnud karjääri jooksul jõudis suupillivirtuoos koostööd teha nii Quincy Jonesi, Billy Joeli kui ka Edith Piafiga. Thielemansi musitseerimist saab kuulata ka mitmel filmi heliribal, näiteks filmides “Jean de Florette”, “Midnight Cowboy” ja “Yakuza”. Nooruses alustas ta muusikuteed akordioni- ja kitarrimänguga ning tähelepanu äratas tema võime mängida kitarri ja vilistada üheaegselt sama meloodiat unisoonis. Tema nooruses loodud vilerohke džässilik valss “Bluesette“ sai rahvusvaheliselt tuntud džässistandardiks. Thielemans sündis 1922. aastal Brüsselis ning pärast Teist maailmasõda oli ta juba aktiivne muusik. 1950. aastal sai temast USA kodanik. Kuus aastat oli ta George Shearingi kvinteti liige, kus mängis peamiselt kitarri. Hiljem pühendus ta suupillile ning oli isegi 80. eluaastates suurepärases mänguvormis. Tänu festivalile “Jazzkaar” on Thielemans tuntud ka Eesti publikule.

Dirigent on õige vastus. Veel parem vastus on maailma tippdirigent, kes pühitseb tänavu 7. oktoobril oma 80. sünnipäeva, seega meie Neeme Järvi eakaaslane. See on põnev mäng – mille alusel otsustada muusiku, suure isiksuse ja maailma tippdirigendi omaduste üle või öelda, mis on saanud otsustavaks tema säravas karjääris. Esimene vastus on, et polegi võimalik, sest karjäär on kestnud ligi 60 aastat ja seal näpuga järge vedada on võimatu. Teine vastus on, et verstapostideks on orkestrid, kellega maestro on musitseerinud ja kellega ta on plaadistanud. Kolmas on muidugi diskograafia üldse – partnerid, teosed ja firmad. Ja lõpuks on kättesaadavad ka arvustused – küllap on neid hulganisti –, kuid see analüüs nõuaks doktoritöö mahtu. 60 aastat linnulennult Šveitsis Lausanne’is sündinud Charles Dutoit on lõpetanud Genfi konservatooriumi dirigeerimise eriala I preemiaga. Helilooja ja dirigendi Alceo Galliera kutsel jätkas ta stuudiumi Chigiana muusikaakadeemias Sienas (Itaalia). Ka maailmakuulus šveitsi dirigent Ernest Ansermet märkas Dutoit’ edusamme ja sellest sai alguse tihe koostöö aastateks. Kui altviiulimängija on ta töötanud Herbert von Karajani ja ka Charles Munchi käe all. Professionaalse dirigendi debüüdi tegi aga 1959. aastal Lausanne’i Raadio orkestriga, solistiks 18-aastane pianist Martha Argerich. Samal aastal järgnenu oli särava karjääri kiire algus: Orchestre de la Suisse Romande, Lausanne’i kammerorkester, Zürichi raadio orkester ja esimene peatus üheteistkümneks aastaks Berni sümfooniaorkestri (SO) ees. Viimase kõrvalt juhatas ta külalisena Mehhiko Rahvusorkestrit, Göteborgi SOd ja 1980ndate algul ka Minnesota SOd. 1977. aastal sai alguse Charles Dutoit’ veerandsajand Montréali SO (Orchestre Symphonique de Montréal, OSM) muusikadirektori ja peadirigendina. Möödunud sajandi teisel poolel oli veel teisigi orkestrimonarhe, nagu Herbert von Karajan eluaegse lepinguga (33 aastat) Berliini filharmoonikute ja maailma tippmargiga Jevgeni Mravinski 50 aastat Leningradi filharmoonikute eesotsas. Üldjuhul sellised maratonid hästi ei lõpe, kui saurused Karajan ja Mravinski välja arvata. Dutoit’ valitsusajal sai OSMist prantsuskeelse maailm (French-speaking world) muusikaline liider. Olles üheksa aastat OSMi kantseldanud, ütles ta avalikult pressis välja, et diktaatorite aeg on XX sajandi lõpul otsa saanud, sest olulistel orkestritel on oma väljakujunenud individuaalsus ja dirigendi ülesanne on sealt välja võluda hetke parim muusikaline sündmus. Muidugi ei seganud see ütlemine Dutoit’d jäämaks veel 16 aastaks OSMi valitsejaks. Ülikõrgest reputatsioonist hoolimata ei suutnud ta selle ajaga veenda valitsejaid Montréali uue kontserdimaja vajaduses ... Philadelphia orkestrit (Philadelphia Orchestra) juhatas Dutoit esmakordselt aastal 1980 ja sai seejärel orkestri suvehooaegade muusikadirektoriks ja aastal 2007 peadirigendiks. Kümmekond koostööaastat tõstis Dutoit’ Philadelphia linna aukodanikuks ja hiljem orkestri laureaat-dirigendiks. 1991. aastast sai Dutoit Prantsuse Rahvusorkestri (Orchestre National de France) muusikadirektoriks ja sealt sündis heliplaate ja tähelepanu äratanud ringreise. Samal ajal oli Dutoit ka Jaapani ringhäälinguorkestri NHK peadirigent Tokios. 2007. aastal valiti Dutoit Philadelphia orkestri ja 2009 Londoni Kuningliku Filharmooniaorkestri (Royal Philharmonic Orchestra) peadirigendiks ning paar aastat hiljem ka Verbier’ festivaliorkestri muusikadirektoriks. Tänavu veebruaris tegi maestro Dutoit ekstraordinaarse naasmise OSMi tüüri juurde kahe kontserdiga festivalil “Montréal en Lumière”. Kava oli valitud tema ja OSMi varasema repertuaari pärlitest, kaasa arvatud koostööst pianist Martha Argerichiga. 18. ja 20. veebruari kontsertide kavas oli Berliozi avamäng “Rooma karneval”, Beethoveni 1. klaverikontsert C-duur, Stravinski “Petruška” originaalversioon ja Raveli “La Valse”. Kui need kaks ajaloolist kontserti aasta varem välja kuulutati, müüdi Montréali uude kontserdisaali nendeks õhtuteks mõne tunniga üle 3000 pileti – seda võib pidada Dutoit’ karjääri tipphetkeks. Charles Dutoit’d on autasustatud rohkem kui 40 rahvusvahelise autasu ja aunimetusega, nende hulgas kaks Grammyt, Juno auhind (Kanada), Prantsuse Vabariigi Presidendi grand prix, Edisoni auhind (Taani), Saksamaa kriitikute auhind, Deutsche Grammophoni aasta artist jne. Maestro ei ole olnud huvitatud oma eraelu kajastamisest ajakirjanduses, kuid on teada, et ta on olnud neli korda abielus. Esimesest abielust Ruth Curyga on tal poeg Ivan, teisest abielust Martha Argerichiga tütar Anne-Catherine, veel on ta olnud abielus ökonomist Marie-Josée Drouini ja kanada viiulikunstniku Chantal Juillet’ga. Maailmamehel, kes on andnud kontserte 172 riigis, on oma residents Šveitsis, Pariisis, Montréalis, Buenos Aireses ja Tokios. Dutoit’ karjääri kolm vaala Alustame oluliseimast, OSM ehk Montréali sümfooniaorkester, kelle peadirigent Dutoit oli 25 aastat – 1977 – 2002. 1935 asutatud OSMi peadirigentide reas on olnud ka Otto Klemperer, Igor Markevitch ja Zubin Mehta, ometi on kirjutatud, et tõelise hoo andis orkestrile ikkagi Charles Dutoit. Tema ajal sõlmus 20 aastat kestnud koostöö Londoni plaadifirmaga Decca ja said teoks orkestri tuurid Põhja-Ameerikas, Euroopas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas. Suurima tähelepanu pälvisid prantsuse muusika, eriti Raveli plaadistused. Jätkame Prantsuse Rahvusorkestriga, kes on musitseerinud ka Estonia kontserdisaalis. Loodud 1934 kui rahvusorkester, on kollektiiv aastaid olnud ka raadio ja televisiooni teenistuses ning seega massiliselt salvestanud Prantsuse raadiole ja selle plaadifirmale Naïve Records. Dutoit’le ses ametis eelnenud maestrodest on tuntuimad Sergiu Celibidache ja Lorin Maazel, Dutoit’ töö võttis üle meile hästi tuntud Kurt Masur. Kuigi Dutoit pühendus Pariisis prantsuse muusikale ja rahvusorkestri missiooni tugevdamisele, ei aktsepteeerinud tema tööd ei kriitikud ega publik. Ta sai võtta nii oma kavade kui ka nende esituse taseme eest, seda ka võrdluses külalisdirigentide Riccardo Muti ja Jevgeni Svetlanoviga. Millega seletada seda jäist suhtumist maestro töösse, mis kandis ikkagi tugevalt rahvuslikku missiooni? Siin võib olla mitmeid tegureid. Kuigi õitsvas dirigendieas (55 – 65), oli ta siiski peadirigent korraga kolmel kontinendil – Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Aasias. Ka tulek Pariisi prantsuskeelse Kanada supermaestrona ei pruukinud prantsuse kriitikutele ja publikule olla just meeltmööda ning kindlasti ei olnud publikule harjumuspärane tema lähenemine prantsuse šedöövritele. Kuid lihtsaim seletus on oletatav loominguline kriis, mis pole võimatu ka parimais aastates dirigendi puhul. Kuidas muidu seletada ka 2002. aastal krahhiga lõppenud lahutust oma “lapsest” Montréali orkestrist? Tüli orkestrantidega jõudis välja kohtuni ja seal maestro kaotas. Aga OSMiga mängitud heliplaadid on käibel siiani ja tänavune homecoming oli ju vapustavalt võimas. Lõpetame Londoni Kuningliku Filharmooniaorkestriga, kelle eelajalugu algab aastast 1932, kui Sir Thomas Beecham asutas Londoni filharmooniaorkestri (LPO). Sõda katkestas selle koostöö ja 1946. aastal sai orkestrist, samuti Beechami initsiatiivil, Kuningliku Filharmoonia orkester (RPO). Pärast Beechami surma on orkestrit juhtinud sellised maestrod nagu Rudolf Kempe, Antal Doráti, André Previn, Juri Temirkanov ja Vladimir Ashkenazy. RPO on maailmas esimene orkester, kes asutas oma plaadifirma RPO Records ja see oli aastal 1986. Firma hakkas salvestama ka kergema muusika autorite teoseid, näiteks Burt Bacharachi ja Richard Rogersi omi, ning sai hakkama ka niisuguse albumiga nagu “Symphonic Rock”. Sellised on need maailmakuulsad orkestrid, keda on kujundanud Dutoit ja ka vastupidi, kes on kujundanud maestro Charles Dutoit’d ning koostöös loonud maailma muusikalugu. Dutoit’ plaadistusi Möödunud sajandil oli kontserttegevuse kõrval äärmiselt oluline salvestada ja säilitada oma looming heliplaatidel, vähemasti oli see oluliselt tähtsam kui tänapäeval. Dutoit’l on selleski vallas märkimisväärselt saavutusi, eriti kui kunstiliste väärtuste kõrval hinnata ka kvantiteeti. Teadaolevalt on ta ajavahemikul 1971. aastast tänaseni salvestanud üle 200 heliplaadi. See diskograafia on hindamatu varamu ja väga usaldatav näitaja maestro repertuaarieelistuste hindamisel. Kunstilises väärtuses pole samuti kahtlust, kui heidame pilgu firmadele, kelle märgi all on plaadid välja antud. Deutsche Grammophon, Erato, Philips, Decca, London Records, CBS Masterworks ja EMI Classics – see ütleb kõik. Silmitsedes plaadistatut, saab teha teatavaid järeldusi. Hästi palju tegi Dutoit eriti seitsme- kaheksakümnendatel plaate, mille peategelaseks on solist. Silmahakkavalt palju plaate on tal itaalia viiuldaja Salvatore Accardo, aga ka Martha Argerichi ja James Galwayga, veel lisanduvad korea päritolu ameerika viiulikunstnik Kyung-Wha Chung, pianistid Alicia De Larrocha, András Schiff, Pascal Rogé, Cristina Ortiz, altviiulil Pinchas Zukerman, viiulikunstnikud Gidon Kremer, Chantal Juillet ja Sarah Chang, tšellist Frédéric Lodéon. See seltskond on maailma eliit oma valdkonnas. Oluline näitaja on see aga dirigendi kohta, kes on aldis ja valmis nendega ansamblis töötama – see on vaieldamatult maestro ande üks olulisi tahke. Teine pilt avaneb, vaadates heliplaate, kus maestro realiseerib ennast koos oma lemmikorkestritega (OSM, RPO). Hakkab silma, et autorid on pärit vene ja prantsuse muusikast ja et Dutoit eelistab selliseid XX sajandi tegijaid nagu Stravinski, Prokofjev, Honegger, Ravel, Respighi, Holst, Roussel ja Bartók. XIX sajandi lemmikud on vaieldamatult Tšaikovski ja Berlioz, samuti Rimski-Korsakov ja Saint-Saëns, Mussorgski ja Bizet ning ainsa modernistina Sofia Gubaidulina. Sellest saab teha ainult ühe järelduse: maestro tunneb end kodus suure sümfooniaorkestri ees ja autor olgu pigem XX sajandist, ning oluline on helilooja vene või prantsuse päritolu. Arvustusteski tõusevad esile needsamad järeldused: maestro Dutoit valdab erakordselt meisterlikult suurt orkestrit, see väljendub eriti XX sajandi suurte vene ja prantsuse heliloojate loomingu interpreteerimisel. Kuulanud Dutoit’ salvestusi eri orkestritega, võin kiniitada, et need on küll läbi aegade äärmiselt kvaliteetsed, mis ei ole ju ime (vt firmasid), kuid silmatorkavalt vähe on leida romantilisi autoreid peale Tšaikovski. Seda enam pakub pinget kuulata maestro esituses “pingevaba” Brahmsi 1. sümfooniat kohe-kohe meie kodusel kontserdilaval. Seda erilist huvi tekitas üks paljuütlev koht dirigendi vestlusest tuntud ameerika muusikaajakirjaniku Bruce Duffie’ga 1986. aastal. Jutus, mis käis eri autorite kõla diferentseerimisest, kõrvutati Schumanni ja Brahmsi.“ Alati, kui juhatan Schumanni sümfooniaid, püüan ma saavutada erinevat atmosfääri ja erinevat kõla kui Brahmsi sümfooniate puhul. Schumann on tulisem ja pingelisem kui Brahms, kes on pingevabam,” leiab Charles Dutoit. Seetõttu on eriti huvitav minna kuulama Royal Philharmonic Orchestra kontserti Estonia kontserdisaali juba 27. septembril, kui Charles Dutoit juhatab oma senistest eelistustest täiesti erinevat kava, Mendelssohni avamängu “Hebriidid”, Mozarti 39. sümfooniat Es-duur KV 543 ja Brahmsi 1. sümfooniat c-moll op. 68.

Meie kohtumised leiavad tihti aset Otsa kooli noodikogus. Kui Mare ruumi siseneb, ümiseb ta sageli mõnd viisikest. Ta ei saa teisiti, sest tema hing laulab ja heliseb. Oma särava ning energilise olemusega paneb ta ümbritseva kohe elama. Kirg ja pühendumus, millega Mare enda tegemistesse suhtub, väärib kindlasti laiemat tähelepanu. Oled rütmimuusika laulu eriala tunnustatud pedagoog, aga sul on taskus ka koolimuusika eriala diplom ning lastemuusikakooli lõpetasid klaveri erialal. Kuidas sa estraadi juurde jõudsid? Kui alustada päris algusest, siis tuleb öelda, et oma viiendaks sünnipäevaks sain vanematelt kingituseks klaveri Belarus. Kohe algasid ka klaveritunnid. Õpetaja Sirje Merelaid käis meil kodus. Koolimineku ajaks oli selge, et jätkan Tallinna lastemuusikakoolis. Kooli tarbeks vajaliku repertuaari harjutamine ei olnud pooltki nii lõbus kui klaveril tuntud laulude harmooniate otsimine. Tore oli laulda ja ennast ise saata. Kuna mul oli lapsena juba väga madal hääl, siis reeglina kasutasin meeslauljate repertuaari. Peretuttavate soovitusel (“laulab kogu aeg, las läheb õpib”) hiilisin filharmoonia estraadistuudiosse väikese “valge valega”. Vanuse alampiir oli 17, mina, olles äsja saanud 15, läbisin ladusalt kaks esimest vooru. Minu vanus selgus alles viimases voorus, kuid selleks ajaks olin ennast laulnud komisjoniliikmete südamesse. Mind võeti vastu kui “katsejänes”. Heli Lääts ütles nõudlikul moel, et võin jääda vaid juhul, kui kooli ja õppetööga on kõik korras. Sattusin üleöö täiskasvanute maailma ja väga intensiivse töö õhkkonda. Viiel õhtul nädalas kell 19–22 toimusid rühmatunnid, neile lisaks individuaalsed eriala ja hääleseade. Õpetajate nimekiri oli aukartust äratav: Heli Lääts (laul), Ludmilla Issakova (hääleseade), Kalju Saareke (lavaline liikumine), Helgi Mõttus (peotants), Anneliis Leius (liikumine), Ilmar Tammur (näitlejameisterlikkus), Kaarel Toom (kõnetehnika), Vello Pohla (filosoofia). Mul vedas väga, et Heli Lääts võttis mind oma õpilaseks, emaliku tiiva alla. Praegu usun, et olin õpetajale vormimiseks keeruline materjal. Mul puudus täiesti oma arvamus. Ei saa võrrelda praeguste 15-aastastega, kes on enamasti juba väljakujunenud isiksused. Aeg oli teine. Võimalik, et oleksin kujunenud teistsuguseks muusikuks, kui oleksin teadnud, mida ma ise tahan või kuidas üks või teine võiks kõlada. Laulu tekstidesse süvenemine ja sisu väljatoomine on asjad, mis Heli Läätse tundidest on minuga jäänud. Õppetöö toimus Riikliku Filharmoonia majas (praegu Eesti Kontsert). Tihti saime piiluda kontserdisaali, oluliste kontsertide puhul ka tundide arvelt. Olin sealses seltskonnas väga hoitud ja hellitatud nagu pesamunad ikka. Kõik oli minu jaoks väga põnev. Õnneks ei olnud päevase koolitööga raskusi ja keskkooli suutsin lõpetada ainult neljade-viitega. Kogu huvi raskuspunkt oli muidugi koondunud n-ö õhtusele koolile. Pärast keskkooli lõpetamist jätkasid õpinguid Tallinna konservatooriumis. Mida endale olulist sellest etapist välja tooksid? Konservatooriumi astudes oli estraadistuudios jäänud veel aasta õppida. See oli aeg, kui oli juba väga palju esinemisi ning reisimist. Kui sai teatavaks, kes tudengitest millise õppejõu juurde on määratud, mäletan endas teatud uhkust kaaslaste ees. Olin saanud võimaluse õppida Heino Kaljuste käe all. See oli väga eriline, kuna vähesed said sellise õnne osaliseks, meie kursuselt vaid üks noormees peale minu. Heino Kaljuste oli suur inimene, väga pühendunud oma tööle ja avara pilguga. Kolmandal kursusel avanes võimalus minna abidirigendina Paul Ruudi kergemuusikakoori juurde, kust sain hea kogemuse reaalse koorikollektiiviga töötamisel. Aitasin õpetada partiisid, tegin tööd häälerühmadega. 1979. aastal lõpetasin TRK kiitusega. Lõpetamisel tuli ühe osana riiklikust eksamist esineda kooriga avalikul kontserdil. Kuna ettevalmistus toimus pikema aja jooksul, siis käis korduvalt peast läbi mõte teha eksam kergemuusikakooriga, aga ma ei söandanud seda professor Kaljustele pakkuda. Ometi saabus päev, kui ta ise küsis, kas ma ei tahaks lõpueksamit selle kooriga teha. Olin väga õnnelik ja tänulik. Praegu on loomulik, et muusikapedagoogika tudengid on rütmimuusikaga hästi kursis. Tol ajal oli aga üsna ennekuulmatu, et keegi teeb riigieksami estraadilauludega. Kas on veel mõni õpetaja, kes on sind eriala valikul mõjutanud? Õpetaja, kes mind on mõjutanud ja kelle tõttu oli väga lihtne teha otsus, mida pärast keskkooli edasi õppida, oli Tiia-Ester Loitme, minu lauluõpetaja Tallinna 7. keskkoolis. Ta oli teistmoodi õpetaja. Isiksusena väga värvikas ja etteaimamatu. Temaga oli alati väga lõbus. Kõigil, kel oli õnn laulda noortekooris, oli Loitmega eriliselt soe, ütleksin sõbrasuhe. Tahtsin saada tema moodi õpetajaks. Tänutundega meenutan kõiki õppejõude. Olin just konservatooriumi aastatel väga aktiivselt laval ja reisidel. 1977. aastal hääletasid noorsooajakirjanikud mind Jaak Joala järel populaarsuselt teiseks lauljaks. Mingeid järeleandmisi loomulikult kooli poolt ei tehtud, aga tunnetasin väga mõistvat ja toetavat suhtumist. Kuidas sattusid tööle Otsa kooli ning millal tekkis äratundmine või teadmine, et sulle meeldib töötada pedagoogina? Minu esimeseks ametlikuks töökohaks enne Otsa kooli oli eespool põgusalt puudutatud kergemuusikakoor. Tänu väga edukale kooli lõpetamisele ei kuulunud ma tavapärase suunamise alla, vaid Jaan Tombi nimelise kultuuripalee direktor Rein Kiis tegi nimelise taotluse. Minust saigi kolmeks aastaks kergemuusikakoori dirigent. Kui kolm aastat kohustuslikku suunamisaega oli mööda saamas, tuli Uno Loop pakkumisega Otsa koolis laulmist õpetada. Eriala oli juba siis väga populaarne ja Uno estraadiosakonna juhatajana vajas õpetajate kaadrile täiendust. Esialgu oli töö väga väikeses mahus. Ja polekski suurt koormust saanud võtta, sest olulise osana olid minu ellu tulnud Olümpia varietee igaõhtused esinemised alates selle avamisest 1980. aasta suvel. Olin noore õpetajana oma esimestest õpilastest vaevalt neli-viis aastat vanem. Siiski oli mul selleks ajaks piisavalt lavalist kogemust, mille pealt oma teadmisi jagada. Minu üks esimesi lõpetajaid oli Kare Kauks. Tema oma õpetaja Heidy Tamme oli Eestist lahkunud. Järk-järgult haaras õpetajatöö üha enam endasse. Tuli äratundmine, et saan noortele anda palju sellist, mida neil oma tee alguses vaja on. Samal ajal õppisin iga päev nendega koos ja nende pealt. Tihti pidi palju asju ise leiutama. See, mis täna on paari kliki kaugusel, tuli suure vaeva ja tööga. Ingliskeelsed tekstid tuli ise maha kirjutada, samuti lugude harmooniad. Kasuks tuli tutvus Soome raadios, leidmaks huvitavat repertuaari, mis muidu kuidagi meieni ei jõudnud. Praeguseks olen Otsa koolis töötanud juba üle 33 aasta ja õpetajaamet pole veel minu jaoks ennast ammendanud. Olen suure kirega koos tänaste õppijatega muusika juures. Eriti veel nendega, kes ise ka kirglikult oma erialasse suhtuvad. Ja õnneks Otsa koolis praegu enamasti sellised õpilased ongi. Loe edasi Muusikast 8-9/2016

Kuidas defineerida muusikafilmi? Nimetaksin kõiki elavaid pilte, kus muusikal on filmis oma lugu jutustada, muusikafilmideks. Eesti Filmi Andmebaasis on avatud kirjed ligi 270 Tallinnfilmis ja Eesti Telefilmis valminud muusika-, kontsert- ja tantsufilmile. Hagi Šein on näiteks 1988. aastal loonud Raveli “Bolero” järgi filmi, kus tantsivad Alla Udovenko ja Aleksandr Kikinov, mis on andmebaasis klassifitseeritud muusika- ja tantsufilmiks. 1986. aastal Jüri Tallinna “Eesmärk pühendab abinõu”, milles on kasutatud koomilisi episoode Rossini ooperist “Sevilla habemeajaja” (stsenarist Endel Nõgene), klassifitseeritakse muusikafilmiks. Margit Marani magistritöös “Filmimõisted” peatükis “Filmiliigid ja -žanrid” muusikafilmi, kontsertfilmi ja tantsufilmi mõisted üldse puuduvad. Peaksime oma filmitööstuses mõisteid määratlema. Alles siis saame kehtestada kriteeriumid filmilugude professionaalseks hindamiseks. “Muusikafilme tehakse meil harva. Seda enam on hea meel, kui need kujunevad õnnestumisteks,” kirjutab Postimehe kultuuritoimetuse vanemtoimetaja Tiit Tuumalu. “Priit Pääsukese ja Mart Tanieli filmis “Impromptu” räägitakse vähe ja kui, siis öeldakse improvisatsiooni ja selle lätete kohta olulisi asju. Peamiselt kõlab aga muusika, kaasakiskuvalt veider, kasvõi nood Roomet Jakapi ebainimlikud häälitsusedki. Kontsertfilmiks on seda ka kõige rohkem nimetanud.” Mart Sander on koos Bel-Etage’i orkestriga vaatajani toonud ainulaadse muusikafilmi “Muusika pommide all”, mis jutustab ühest viimasest Teise maailmasõja ajal toimunud peoõhtust Berliini keldrilokaalis. Filmis kõlab muusika, mis 1945. aasta kevadtalvel, kui rinne Berliini ümber koomale tõmbus, pakkus sõjast väsinud inimestele võimalust reaalsusest unistustesse põgeneda. Tiina Lokk kirjeldas filmi kui päris hästi tehtud stilisatsiooni 40. aastatest. “Dramaturgiliselt oleks võinud veidi paremini pingestada, aga võib-olla see ei olnudki eesmärk, pigem on tegu ju muusikafilmiga. See jääb filmi ja muusikavideo vahele.” 2. Nii klassifitseeriksin muusikafilmiks ka portreefilmi majandusteadlasest Vahur Linnustest “Armud jäänud, armud tulnud”. Helilooja Sven Grünberg loob seal muusika ja visuaalse pildi vahelist dramaturgilist pinget takti täpsusega. Muusika jutustab helivahenditega oma lugu ja lisab olulise kihi. Istume Sveniga tema kodustuudios. Naudin ekraanil Rasmus Puksmanni meisterlikku operaatoritööd ja Marju Juhkumi professionaalset montaaži. Sven elab silmi kissitades ja klahvidel sõrmi libistades ennastunustavalt filmipilti sisse. Süüvib lainetevahtu, mainib sosinal, et toimub lähenemine Surmale. Muusika äratab laineid nähtavaks. Pam. Pam-pa-pa-pam. Pam. Pam. “Siin on Surm!” karjatab Sven järsku ja lajatab Surma sünniakordi. Kunstnikule ja režissöörile täiesti arusaamatul ja müstilisel viisil loovad heliloojad filmile vajalikku dramaturgilist muusikat. No on geeniused! “Sven! Last vannitama!” toob naise hääl eestoast meid maisesse ellu tagasi. Hiljuti valmis Riho Västrikul portreefilm Sven Grünbergist. Ta võttis portreefilmi žanrimääratlust sõna-sõnalt ja nägi kõvasti vaeva, et igas kaadris ikka mingi Sveni portreeosa näha oleks, vähemalt kõrv või ninaauk. Grünbergi heliloojaisiksus jääb kahjuks kaadri taha. Sven väärib enamat. Eesti suurima kogemusega filmimuusika looja Grünberg ütleb, et kõige võimsam muusika filmis on vaikus. Vaikuse peab aga ette valmistama. Sven on filmipildi ja muusika vahelise pinge loomise meister filmiloo sisu esiletoomiseks. Kord “Monumendi” tegemise ajal helistas Sven närviliselt, et minul on pilt sisuliselt valesti monteeritud. “Pilt on täpne. Sina oled helilooja ja sinul on kohustus pildile anda lõplikult täpne sisu. Tunnen sulle kaasa,” valasin õli tulle. Sain aru küll, et minu vastus Sveni ärritas. Ainult väga lähedased sõbrad võivad selliselt omavahel nagistades loomingulist protsessi survestada. Paar päeva hiljem kutsus Sven oma kodustuudiosse muusikalahendust vaatama. No oli näha, et vihaga loodud – parim koht filmis! Muusikaharidusega Jüri Tallinn monteeris pooletunnise portreefilmi “Armuunelmad” kaadrid kokku, kasutades “mustaks” helitaustaks erinevaid kuulsaid klassikateoseid. Sven tuli monteeritud materjali vaatama, küsis, et milleks siin teda enam vaja on. Jüri vastas talle omase kahemõttelise naeratusega ning intriigi küttes: “No et luua filmile originaalmuusika”, ise põnevil pilguga Svenile otsa vaadates ja reaktsiooni oodates. Sven tõusis ja lahkus – filmimuusikat looma. “Ette kodeeritud taktid andsid loomingulise vabaduse,” ütles ta hiljem. “Armuunelmad” on üks põnevamaid Grünbergi filmimuusikas. Ta on öelnud, et kasutab selle lühifilmi erinevaid variante muusikaakadeemias tudengite õpetamisel.“ Filmimuusika on lõputu arvutamine,” õpetas ta. “Režisöörina pead jätma mulle muusika loomise jaoks vähemalt kolm sekundit pausi. Nii mahub kõige lühem muusikaline fraas ära.” 3. Kristjan Svirgsdeni portreefilmis Heinz Valgust on paar kujundlikku kaadrit, mis vihjavad muusikafilmi žanrile. Dirigent Valk on sulatatud kaadri vasakul ülaservas masside kohale, dirigeerimas laulva rahvarevolutsiooni ideed. Kompositsioon pole visuaalselt küll teab mis uuenduslik, kuid ajab asja ära. Kui autor oleks süüvinud Sergei Eisensteini revolutsiooni propagandafilmidesse, saanuks Kristjan inspiratsiooni võimsamaks kujundiks. Filmilooja, stsenaristi, režissööri ja operaatori osa ühendub ootamatult kaadris, kui mustas ülikonnas ooperiarmastaja Tiit Made laulab Eesti Vabariigi hümni frakis Heinz Valgule kõrva. Sisuliselt üllatav ja stiililt modernne muusikafilmi kaader. On “Laulva revolutsiooni” “dirigendi” Heinz Valgu lugu muusikafilm? Kui montaažiruumis õppefilmi “Sünnitamine” andeka naisoperaatori filmitud vette sünnitamise kaadritesse süvenesin, olin avastanud midagi uut. Erakordse looduse protsessi jooksul muutus täiesti ilmetu, isegi inetuvõitu naine kaader-kaadrilt võrratult lummavaks madonnaks, Maarjaks, nii kauniks, nagu oleme noort ema harjunud nägema kuulsatel keskaja altaritel. Meenusid Leonardo da Vinci maalid Louvre’is ja Tretjakovi galeriis ning Michelangelo freskod Vatikanis. Inspireeritud avastusest, tahtsin filmitud materjalist luua emotsionaalset muusikafilmi. Spetsialistid, konsultandid, eksperdid ei kiitnud mõtet õigeks, kuna tegu oli tellitud õppefilmiga. Olin sisimas maruvihane. Filmi kasutatakse Eesti meditsiinikoolides õppematerjalina edukalt juba üle kümne aasta. Saan aru žanri ja sihtgrupi määratlemise olulisusest filmi loomisel. 4. Lepo Sumeraga sattusin esmakordselt kokku mängufilmi “Surma hinda küsi surnutelt” tehes. Palusin Lepol ühe sensuaalse episoodi filmimiseks filmimuusika kirjutada. Olime uued tulijad ja ei teadnud reegleid, et filmimuusika luuakse pärast filmi monteerimist. Tulemus oli ootamatu – stseen osutus filmi meelelisimaks episoodiks. Kui kostüümidraama “Surmatants” tuli Lepo esimese muusikavariandiga montaaži, siis selgus, et tuleb teha 82 parandust. Nii raskelt sünnib vahel filmimuusika. Järgmise mängufilmi “Luukas” juures oli ta juba ettevaatlikum. “Vaatasin lugu ja siin on kaks võimalust, kas film on üldse ilma muusikata või hakkab see trügima neljandaks tegelaseks Everi, Järveti ja Lutsepa kõrvale?” vaatas ta mulle küsivalt otsa. “Neljandaks,” tegin valiku. Pean “Luukast“ muusikafilmiks. See on vist ka viimane Eesti mängufilm, kus ehtne sümfooniaorkester mängib originaalmuusika linti. Oli muidugi suurejooneline, kui Estonia kontserdisaalis Peeter Lilje suure orkestri ees dirigeeris filmimuusikat peaosalise Ain Lutsepa õgimise taustaks. Üks meenutus noorele digipõlvkonna filmiloojatele möödunud sajandi montaažiruumist, kui filmipilt ja heli pandi kokku kahe laia lindiga. Lepo tuhlas närviliselt põrandal oleva pruuni laia helilindi hunnikus. “Mida otsid?” “Si-bemolli,” ütles Lepo pilku tõstmata ja näitas pöidla ning nimetissõrme abil, et no nii kolme-nelja sentimeetri pikkune helilindi jupp. 5. Filmisõbrad peavad ilma sõnadeta lühifilmi “Ringhoov” Eesti üheks omapärasemaks. Paarikümne aasta tagune tummfilm äratab emotsioone ja tähelepanu veel tänapäevalgi. Tähelepanuväärne on, et helilooja Alo Mattiisen improviseeris filmimuusika klaveril elavat pilti jälgides, nagu ehtsal tummfilmi ajastul. Viimase aja omapärasemaid muusikafilme on Manfred Vainokivi ja Valentin Kuigi poliitiline draama “Perekonnavaled”. Sümbolistlikus filmis on muusika võibolla isegi üks peategelastest. Filmi stiilsemaid stseene on vana ooperilauljanna Kiira kohtumine vana oma aja armastatud teatrikolleegi Einiga. Paul Laasik Ülle Kaljuste partnerina annab filmis ühe stseeniga detailirikkalt edasi Tööpunalipu ordeniga autasustatud riikliku ooperi- ja balletiteatri partorgi kuju, kelle ülesandeks on üksiti ka baleriinide menstruatsioonipäevi kirja panna. Nüüd teenib pahelise olekuga Eini elektrikuna pensilisa. Mart-Kessel Otsa loodud stseeni helitaust on täpne. 6. Portreefilm heliloojast ja dirigendist ei kuulu automaatselt muusikafilmi žanrisse. Väärika isiksuse käsitlemine ei garanteeri ka alati säravat filmitulemust. Üheks viimase aja võimsaimaks muusikafilmi elamuseks on Kenneth Branaghi 2006. aastal lavastatud “Võluflööt”. Olen teinud ooperitele lavakujundusi ja seega pole see lavažanr mulle võõras. Branagh on Mozarti ooperi lahendanud täiesti filmikunsti visuaalsete vahenditega. Kogu tegevus on toodud Esimese maailmasõja aegadesse. Tundub, et ooperi visuaalsele poolele on mõju avaldanud popkultuur ja poliitilise rockooperi, Pink Floydi “The Wall” filosoofia. Hirmkalli ooperifilmi kõrvale mahub võrdsena Rein Kotovi 2009. aastal loodud muusikafilm “Pastacas”. Ammu nähtud filmi kujundid mõjutavad siiani meeli. Filmi taas vaadates oli kulgemine muutunud veelgi mõjuvamaks. Mulgimaa metsadest pärit Pastacas alias Raimo Teder teeb ilusat ja veidrat muusikat, mis on tuntuks saanud Soomest Tokioni. 28-minutise filmi fenomen on visuaalselt ja muusikaliselt kasvava pingega mitmekihilise loo meisterlik jutustamine. Film on lihtsate vahenditega loodud pildi ja muusika täiuslik tervik. Nagu hea Valtoni novell või Juhan Liivi luule. Väline lihtsus on aga petlik nagu balletisammud ülimuslikus lavakunstis. Tundes filmikööki, arvan, et Rein peaks tõsiselt mõtlema mängufilmi iseseisvale lavastamisele. Aeg libiseb nagu kuiv liiv sõrmede vahelt. Anne on rahvuslik vara. Filmikunst on võimeline looma aistinguid, mis jäävad eluteel pikaks ajaks saatma. Filmi muusika on audiovisuaalse kunsti lahutamatu osa. Tihti jääb kummitama laul, mis hakkab levima massides, toob produtsendile raha ja filmile kuulsust. Aga kui sööbib ajju pildi ja heli meeleline kooslus, areneb kunstiliikidevaheline pingestatud armukeemia? Selline juhtum on alati erakordne kultuursündmus. Siis on tegemist tippteosega, nagu Veiko Õunpuu viimane film. Meeli ärritav ja sensuaalne “Roukli” on kindlasti täiuslik muusikafilm: pilt ja filmiheli moodustavad elava terviku. Isikupärase stiilini jõudnud Õunpuu ei täienda mitte ainult Eesti, vaid kogu maailma kultuuri. Kokkuvõtteks. Filmis, kus filmimuusika ja elava pildi vahel tekib võrgutava suhte lummus, ongi muusikafilm. Nii tundub filmimehe poole pealt.

13. septembril saab Tallinnas Nordea kontserdimajas kuulda põnevat kontserti ja ühe ajastu taaselustumist, kui meie pealinna külastab Max Raabe koos oma Palast-orkestriga. Taaselustub Saksamaa 1920. –1930ndate aastate šlaagrikunst. Max Raabe nime taga peitub 1962. aastal sündinud professionaalne laulja Matthias Otto, kes on laulukunsti õppinud Berliini Kunstide Kõrgkoolis (Hochschule der Künste Berlin). Kunstnikunimi Max Raabe on valitud vastavalt sobivusele ajastuga. Kuid miks just see aeg? – Raabe on öelnud, et jah, vaevalt on tal plaani oma muusikaga maailma muuta, kuid ta teeb seda selleks, et tuua inimesi välja mitte alati kõige meeldivamast reaalelust ja pakkuda neile rõõmu. Üheks suuremaks läbimurdeks Max Raabe karjääris oli kontsert Carnegie Hallis 2007. aastal. Tema fännide hulka kuuluvad ka mitmed üsna ootamatud muusikud, näiteks Marilyn Manson, kes kutsus ta koos orkestriga esinema oma pulma. Max Raabet koos Palast-orkestriga peetakse Saksamaa üheks eriti saksapäraseks fenomeniks, sarnaseks näiteks Rammsteini või Kraftwerkiga. Enne Tallinna-tuuri oli võimalus muusikule esitada mõned küsimused. Rääkige pisut oma 1920. – 1930. aastatest pärinevast muusikast. Miks just see ajastu ja see muusika? Minu arvates on selle ajastu popmuusika üks elegantsemaid, mis maailmas on kunagi olnud. Teeme 1920. ja varaste 1930ndate aastate Weimari vabariigi ajastu stiilis saksa šlaagrimuusikat. See oli ajajärk enne natside võimuletulekut. Selline muusika valitses tollal helifilmides, varieteedes ja tantsusaalides. Kasutame nende laulude originaalseadeid tantsuorkestrile, laulutekstid on väga vaimukad ja intelligentsed, neis on omapärast huumorit, mida leiab ka selle ajastu Ameerika filmides, näiteks Cole Porteril. Mis inspireeris teid selle ajastuga tegelema? Lapsena vaimustas mind laul “Ich bin verrückt nach Hilde” (“Olen hull Hilde järele”), leidsin selle oma vanemate plaadikapist. Sellest mul see kirg algas. Ma kogusin ja kuulasin plaate, vaatasin tolleaegseid filme ning uurisin ja lugesin Weimari vabariigi ajaloo ja ajastu kohta. Hiljem esinesin frakis, oma isa silinder peas väikestel pidudel ja laulsin neid laule klaveri saatel. Mida teie arvates kõneleb see muusika meie aja inimestele? Kõigepealt on see suurepärane meelelahutus ja ajaviide. Lauludel on väga nauditavad arranžeeringud ning laulutekstid tegelevad teemadega, mis ka praegusel ajal on aktuaalsed. Noh nagu näiteks inimsuhted, potililled... On selles muusikas midagi sellist, mille oleme kaasajal kaotanud ja mida peaks uuesti leida üritama? Iga ajastu loob endale omast muusikat. Aga ma usun, et tollal hinnati rohkem kui nüüd ilusat meloodiat ja sisukaid tekste. Aga siinkohal peaks pigem publik arvamust avaldama. Millised eeskujud on teil muusikas olnud ja kes või mis on teid inspireerinud? Mul pole olnud kindlaid eeskujusid. Mind inspireerib iga väga hea muusika ja kõik suurepärased muusikud. Muidugi on mulle inspiratsiooniallikaks ka teater ja filmid. Rääkige pisut oma teekonnast lauljana. Kust on teie muusikahuvi pärit? Kõrvuti vaimustusega Weimari vabariigi aegse muusika vastu, olen alati olnud väga huvitatud ooperist. Seetõttu kolisin ühel eluhetkel Berliini, õppisin ooperilaulu ja sain baritonilauljana diplomi. Stuudiumi ajal asutasime kaaslastega Palast-orkestri. Koos esinedes saime väga positiivset vastukaja, nii et otsustasime selle muusika oma elukutseks teha. Kas olete olnud vaimustuses ka kellestki konkreetsest klassikalisest lauljast? Mind on alati vaimustanud Dietrich Fischer-Dieskau. Ja minu lauluõpetaja Berliinis on minu arengus väga oluline inimene. Me hoiame siiamaani kontakti ning saame kokku. Aga niisama inspireerivad mind ka meie enda õnnestunud kontserdid. Millised on teie huvid või hobid väljaspool muusikat? Võiks vist öelda, et – laisklemine. MAX RAABE lemmikud Raamat - Philipp Moritz “Anton Reiser" Film - Ernst Lubitsch “Sein oder nicht sein” Näitleja - Peter Ustinov Näitlejatar - Scarlett Johansson Linn - Berliin Laulja - Dean Martin Jook – kohv Riietus – frakk Ilmunud Muuusikas 8/9-2016

Kui juuni kätte jõuab, tunneb enamik eestlasi vastupandamatut tungi sõita saartele. Kes loodust ja ilma nautima, kes aga otsib kesk suurt suvegi kultuurielamusi, mille järgi ei peeta paljuks ka üle mere rännata. Saaremaa on kultuurituristidele suurepärane sihtkoht, sest kui jälgida infoportaali saaremaasuvi.ee, tekib mõnel päeval lausa dilemma, mida võtta, mida jätta. Kui huvipunkt keskendada klassikalisele muusikale, siis leiame Saaremaa suvest mitmeid kontserdisarju. [---] Mustjala festival Kahekümnendat toimumisaastat tähistas 21. – 23. juulil Mustjala festival. Sarja kunstiline juht tšellist Aare Tammesalu tunnistab, et teda ajendab programmi kokkupanekul enamasti see, mis endale parajasti huvi pakub. Filosoofilise taustana on festivali märksõnadeks inimene, loodus ja meie ajaloomälu. Sellest tulenevalt on leitud ka väga erilisi kontserdipaiku. Minul õnnestus Collegium Musicale esituses kuulata valikut Veljo Tormise sarjast “Unustatud rahvad”, mida esitati sügavale metsa peitunud Ninase rannakaitsepatareis. Pole miskit salata, toimumiskoht mängis sündmuse õnnestumisele tugevalt kaasa. Olen alati arvanud, et vabas õhus a cappella laulmine on suur katsumus, sest hääl hajub lõputusse atmosfääri, aga selle koha akustika oli hämmastav. Koor laulis suurtükiaugus ja enamik publikut istus neist ülalpool augu äärel. Delikaatseimadki pianissimo’d olid selgelt kuulda, ümbritsev mets mängis kõlakojana kaasa. Kõik kaikus ja kajas ning hetkiti siristasid linnud Tormise lugudesse oma repliike. Koor laulis tuntud headuses. Dirigent Endrik Üksvärava selgitused tekitasid mõnusa atmosfääri ning ikka äratab imetlust Tormise ajatu looming ja tema oskus kaasahaaravalt lugu jutustada. Mulle tundub, et see väike, aga pisut müstilise moega festival on saanud teenimatult vähe tähelepanu. Seega kutsun teid Mustjala festivali järgmise aasta kultuurikalendrist üles otsima! Saaremaa ooperipäevad Saaremaa muusikaürituste glamuurseim kõrgpunkt on vaieldamatult Saaremaa ooperipäevad (25. – 31. VII), mis algasid seekord festivali esimese omaproduktsiooniga. Ülo Kriguli “Luigeluulinn” põhineb Kristiina Ehini samanimelisel lühijutul mehest, kes püüab armastatud naisele kõigi vahenditega tõestada oma tunnete ehtsust ja sügavust. Igale tegelasele on Krigul loonud isikupärase muusikalise keele. Iiris Vesiku (Kuuluik) björkilikku laulumaneeri oli eksponeeritud maitsekalt ja see ei domineerinud liialt. Küll aga lummas lauljanna kuulajaid oma sügava väljenduslikkusega. Marius Petersoni Arhitekt oli esitatud eksalteeritumalt, ta kasutas palju n-ö kõnelaulmist, karakteri ilmestamiseks ka aktsenti ja kokutamist. Kolmas peategelane Arm (Helen Lepalaan) esindas stiililiselt ooperilauljaid. Muusikas oli palju kontraste ja instrumentaalpartiis domineerivad löökpillid andsid kogu teosele erilise sisendusliku jõu. Kuuldavasti lõi Vambola Krigul spetsiaalselt selleks lavastuseks hulga iseloomuliku kõlaga instrumente (sh emaili ja metalli segust eri suuruses kausikesed ehk müktobanid). Kohati oli instrumentaal ehk liigagi rütmipõhine ja mängijaidki erutavalt kaasahaarav, sest orkester kippus lauljatest üle mängima. Kiidan tugevat lavastajatööd (Marianne Kõrver), mis video- ja valgusinstallatsioonide toel (videod Emer Värk, valgus Oliver Kulpsoo) kujundas oskuslikult loo arengut toetava põneva ja vaheldusrikka visuaali. Kuna kuulata ja vaadata oli huvitav, siis ei häirinud väga ka see, et loo dramaatiline lõpp (Kuuluige ohverdus) jäi eelnevast eraldi seisvaks ja lavastuslikult arusaamatuks. Kui kavast poleks lugenud, poleks mõistnud. Iga uus ooper on suursündmus. Ülo Kriguli “Luigeluulinn” on ilus isikupärane täiendus eesti ooperivaramusse. Seekordseks külalisesinejaks oli Wrocławi ooperiteater Poolast. Juba aastaid festivalietendustel käinud, julgen väita, et poolakate tase on parim, mis siiani meiele toodud. Bizet’ “Pärlipüüdjate” ajal lülitus mu “kriitikukõrv” täiesti välja sel lihtsal põhjusel, et muusikaliselt oli esitus niivõrd paeluv ja tehniliselt laitmatu. Suurepärased solistid, äärmiselt heakõlaline orkester ja kompaktne koor. Dirigent Ewa Michniku täpsus ja organiseeritus oma kollektiivi ohjamisel oli nauditav. Nii nagu ka julge, isegi ainulaadne ooperite valik: lisaks Bizet’le veel Verdi “Othello” ja Karol Szymanowski “Kuningas Roger”. Iseäranis just Szymanowski ooper, mille ebaharilik ülesehitus ja müstitsismi kalduv temaatika jääb eestlastele pigem kaugeks. Seevastu muusika – huvitava kõlamaailma meisterlik orkestreering, mõjutatud ühest küljest nii Debussyst kui Skrjabinist, teisalt jälle Aafrika eksootilistest rütmidest – ei jäta kedagi külmaks. Mulle oli selle õhtu mõjusaim hetk Roxana hällilaul Anna Lichorowiczi esituses. Eriti sugestiivsed olid selle õrnad, pehmed ja helisevad a cappella lõigud, mis tõid lausa kananaha ihule. Kes peale kunstilisi vapustusi veel lõbustust ihkas, ei pidanud pettuma ka kesköösalongis “Opera Royal”. Estonian Dream Big Bandiga tantsuõhtuid sisustanud Alana Alexander, Juliano Rossi ja Lutz Krajenski on maailmaklassi staarid. [---] Loe edasi Muusikast 8-9/2016

Sel aastal oli juuli lõpp folgipealinnas Viljandis eriline. Pidevalt kasvav publikuhuvi ei üllata enam kedagi. Siiski tsiteerin pressiteadet: “Kunagi varem pole müüdud nii palju festivalipasse ja kontserdipileteid kui tänavu.” Püstitati ka folgi ajaloo rahvarohkeima kontserdi rekord – laupäevaöist Trad.Attacki! massiivset lava-show’d vaatas umbes 7000 inimest. Korraldajad hindasid 24. Viljandi pärimusmuusika festivali külastajate koguarvuks 25 000. See on rekord, nagu ka kahekümne seitsmest riigist kohale saabunud ligi 350 esinejat. Kuid eriliseks ei muutnud muusikapidu mitte rekordite sadu, vaid asjaolu, et Euroopa Ringhäälingute Liit (EBU) valis oma iga-aastase folgifestivali tänavuseks partneriks just “Viljandi folgi”. Eesti Raadio oli kohal kolme saatebrigaadiga ja otseülekanne tehti kahekümne viielt kontserdilt, ETV kandis üle avaõhtu kontserdi Kirsimäelt. Seega said festivalist osa väga paljud. Kõik salvestused on järelkuulatavad ja hakkavad EBU koostööprojekti Euroradio kaudu kõlama umbes kolmekümnes raadiojaamas üle Euroopa. Kuna on võimatu anda täielikku ülevaadet folgil toimunust, püüan vahendada eredamaid muljeid neljal päeval külastatud kahekümne viielt kontserdilt. [---] Mari Kalkun, Tuulikki Bartosik ja Ramo Teder andsid möödunud aastal välja lastelaulude plaadi “Upa, upa, ubinakõnõ”. Just seda nime nende trio praegu kannabki. Lustilik ja rõõmust pakatav kava! Kindlasti peab rääkima Mari ja Tuulikki festivalieelsest ettevõtmisest. Nimelt korraldasid nad Rõuges laste etnolaagri (neile, keda päris laagrisse veel ei võeta). Kontserdi lõpuks tulid ka lapsed lavale. Nagu kuulsin, olid nad andnud rohelisel laval ülivõimsa kontserdi. Väärt ettevõtmine! [---] Mauritaania lauljatar Noura Mint Seymali polnud mulle üllatus. Olin korduvalt kuulanud tema viimast plaati “Tzenni” ja tulin folgile kindla teadmisega, et tema on minu jaoks festivali peaesineja. Ja ma ei eksinud. Enamgi veel, pärast vapustavalt head kontserti võin öelda, et nii võimsat naishäält pole ma oma viieteistkümne folgiaasta jooksul veel kuulnud. Kõigis tutvustustes ja järelkajades kõlas iseloomustus “psühhedeelne kõrbebluus”. Tegelikult saame rääkida ikkagi väga vanast keerulise helikeele ja rütmikaga berberi klassikalisest (pärimus)muusikast, mida esitavad iggawin’id, läbi põlvkondade kestvate muusikute dünastiate esindajad. Emad õpetavad tütardele ardin’i-, isad poegadele tidinit’imängu. Viimasel ajal kasutatakse tidinit’i asemel selle rahvapilli järgi häälestatud ja selle mänguviisi imiteerivaid elektrikitarre. Noura Mint Seymali on kümnendat põlve iggawin, tema isa on tuntud muusik ja helilooja, Mauritaania hümni autor. Pillimängu õpetas talle vanaema. Tema kasuema on aga Mauritaania tuntuim laulja. Mauritaania pärimuslaulu iseloomustab äärmine ekspressiivsus ja improvisatsioonilisus. Araabia keele hassaniya dialektis lauldud poeemid jutustavad jumalast, armastusest ja igapäevaelust. [---] Loe edasi Muusikast 8-9/2016

Räägime saksofonist Villu Veski­­ga festivalist “Juu jääb” ja sellest, kuidas ühe festivali korraldamine välja näeb. Juttu tuleb ka sellest, kuidas saab alguse muusikute koostöö ja mis on see “liim”, mis neid koos hoiab. Millal oli see esimene hetk, kui sind muusika paelus? Ma mäletan justkui päris täpselt, kui 1965. või 1966. aastal näitas Kesktelevisioon ülekannet jazzkontserdilt Carnegie Hallis, kus laulsid Louis Armstrong ja Ella Fitzgerald, trummide, klaveri ja kontrabassi saatel. Olin kolme- või nelja-aastane. Mustad muusikud mängisid, naeratasid, smokingid olid seljas, Ella Fitzgeraldil oli sädelev kleit. Aga see, mis mulle kõige rohkem meelde jäi, oli trummikomplekt – ka see sädeles. Mäletan, et tahtsin hakata kohe bändi tegema. Läksin õue, leidsin kuskilt pioneeritrummi. Keerasin selle külili basstrummiks ja joonistasin sinna oma bändi nime, sest teadsin, et sinna peab olema midagi kirjutatud. Mu esimese bändi nimi oli Noorus. Trummitaldrikuteks olid vanad potikaaned, mis ma ema käest sain. Probleem oli, kuidas neile statiivid teha. Nüüd, kui olen suur inimene, avastan, et mul seisab ikka trummikomplekt harjutustoas. Ilmselt ma tahan, et selles ruumis, kus ma harjutan, oleksid trummid. See on lapsepõlvest pärit. Kui väike laps tuleb minu juurde tundi, siis ma proovin aru saada, mis on tema jaoks põnev. Rõõm ja paeluvus, kui see ära võtta, siis seda tagasi saada on raske. Hakatakse kartma ja tulevad kõik need hädad – ei leita publikuga kontakti, mängulisus jääb ära. Minu teine suur kirg on reisimine, sealt ma ammutan hästi palju inspiratsiooni. Kui tundub, et kõik on läbi, siis tuleb minna teele. Kahe tunni pärast lennukiga sõites tundubki juba, et kõik on alle ees, kõik on uus – teised inimesed, teised toidud, teised lõhnad, teine kultuur, teine muusika. Oled juba kakskümmend aastat enda algatatud rahvusvahelise muusikafestivali “Juu jääb” eestvedaja. Mis asi on üldse festival? Eesti Muusikafestivalide kodulehe tarbeks uurisin ajalooürikustest, mida sõna “festival” algselt tähendas ja kust see alguse sai. Esimest korda kasutati seda sõna Inglismaal pidusöögi kohta, kus oli ümber laua rohkem inimesi kui perekonnas. Selle pidulikkuse rõhutamiseks hakati pilli mängima ning muusikat tuli aja jooksul aina juurde. Üks tänavuse festivali esineja, ameeriklannast laulja ja kauaaegne MTV saatejuht China Moses ütleb, et osast festivalidest on saanud superfestivalid. Vahet pole, kas see on “Rock am Ring”, “North Sea Jazz” või Montreaux’ jazzifestival, festival ise on muutunud kaubamärgiks, mille peale kohale tullakse. Mis on olnud keerulisemad olukorrad, mis on kahekümne aasta jooksul ette tulnud ja on andnud õppetunde festivali korraldamiseks? Neid on olnud palju, ikka igal aastal tuleb ette. Kuigi tundub, et peaks juba oskama ja olema kõigeks valmis. Paljudele artistidele on vaja selgeks teha, et festival ei toimu Tallinnas, et selleks on vaja veel edasi sõita, nii autoga kui ka praamiga. Jonnimist on palju, et pole otselendu. Kuigi kõik on eelnevalt agentuuridega kokku lepitud, tundub siiski, et agentuuri info artistini päriselt ei jõua. Oleme artiste toonud öösel kaatriga mandrile, sest ta peab hommikul kell kuus lennujaamas olema, aga ei jõua esinemise tõttu viimasele praamile. Üks probleem, mis on nii Eestis, Soomes, Fääri saartel kui ka mujal maailmas, on see, et inimesed ei tule päevastele kontsertidele. Võib peaaegu öelda, et eesti mees ilmub välja siis, kui on videvik ja tuled juba süttinud. Mis selle põhjus võib olla? Inimene tahab enamat. Ta tahab sündmust, tahab ilmuda sinna keskkonda, kus üritus juba käib. Enamjaolt valib publik aja, millal kohale ilmuda, ning peaesinejat pole mõtet varasemaks pannagi. See oli selge juba aastaid tagasi. Peale selle on “Juu jääb” ka valgete ööde ajal ning valguse ja video vaatemängu nautimiseks tuleb pimedust oodata. Jaanipäevajärgsel ajal on pimedat aega aga kõigest paar tundi, kesköö paiku. Milline on festivali publik? Publik jaguneb enam-vähem kaheks. Ühed on need, kes tulevad konkreetset esinejat kuulama. Teistele meeldib terve festival, kõik suuremad ja väiksemad nimed, kõik persoonid. On ka kolmas grupp inimesi, kes tuleb lihtsalt pidutsema. Festivalil peab olema tugev ja huvitav kava, vahest avastavad külastajad muusika, mida nad võibolla kunagi ei kuuleks. Üks asi on kontsert ja teine music fest koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Loe edasi Muusikast 8-9/2016

XXIV Rapla kirikumuusika festival oli sel aastal eriti ahvatlev, pilku püüdes ja kuulsate muusikutega tähelepanu äratav. Esines seal ju värske ja kõrgetasemeline Ameerika talentide orkester (YOA), kellega olid kaasas kuulsad solistid Prantsusmaalt Gautier Capuçon ja Alexandra Soumm. Gautier Capuçonist lühikeseks meenutuseks, et tegu on tuntud prantsuse tšellistiga, mitmete konkursside laureaadiga, kelle helisalvestused on pälvinud mitmeid plaadiauhindu (Echo Klassik jt). Moskvas sündinud viiuldaja Alexandra Soumm aga on õppinud kuulsa pedagoogi Boris Kuschniri juures ning esineb kõikjal maailma esindussaalides ja nimekate orkestritega. 2004. aastal võitis ta noorte muusikute klassika-Eurovisiooni. Orkestrit juhatasid kogenud dirigendid Carlos Miguel Prieto ja Benjamin Zander. Muidu pigem kireva ja natuke kontseptsioonivaba kavaga festivali uusi arenguid näitas tänavune kaalukas uudisteose tellimus – Jüri Reinvere “Laulud kaduvas valguses”. Sellise ulatusega esiettekannet polegi Rapla kirikumuusika festivalil tänini olnud. Festival algas talentide orkestri YOA pressipäeval, kus sai pilku heita selle noorusrõõmsa kollektiivi harjutushetkedele ning ühtlasi ühe solisti, meie pianisti Irina Zahharenkova paindlikult kaunist soolot Mozarti klaverikontserdis. Jüri Reinvere teos “Laulud kaduvas valguses” kanti ette ühes festivali põhiesinemispaigas, Rapla kirikus. Kaunis, roheline ja heas korras Rapla on suvemuusikaks inspireeriv keskkond ning Rapla kirik, Eesti üks suurimaid, Tallinna Kaarli kiriku sarnane muljet avaldav ehitis on vägagi hea kontserdikoht, mis mahutas (kuigi mitte päris probleemivabalt) ka suure orkestri. Kontsert algas Arvo Pärdi “Kahe hällilauluga” kammernaiskoori Sireen esituses. Kuna teos on ajaliselt üsna napp, andis orkestri dirigent Carlos Miguel Prieto naiskoorile galantselt võimaluse veel üheks etteasteks.Õhtu keskseim sündmus oli kahtlemata Jüri Reinvere tsükkel “Laulud kaduvas valguses” (“Lieder bei schwindendem Licht”) sopranile ja sümfooniaorkestrile. Ulatuslikke vokaalteoseid ei kohta Eesti nüüdisloomingus just sagedasti. Ka Berliinis elava Reinvere teoseid ei kuule Eestis just tihti. Ka tema kaks ooperit on tellitud ja ette kantud Eestist väljaspool, Soome Rahvusooperis Helsingis ja Norra Rahvusooperis Oslos. Sellest on omajagu kahju, sest need on eesti nüüdisloomingu ühed rahvusvaheliselt tunnustatuimad teosed selles žanris. Siiani kavandatud selles žanris uudisteoste kõrvale (Rein Rannapi rockooper, Rasmus Puuri ooper, Manfred Mimi fiktsionaal) oleks ehk “Eesti vabariik – 100” kavva võinud sobida ka ühe nendest, näiteks “Puhastuse” ettekanne. “Laulud kaduvas valguses” on kirjutatud helilooja enda tekstidele. Need on psühholoogiliselt intensiivsed lühipoeemid, mille kujundite ringist aimub fataalsust, iluiha, elamise keerukust, ähvardavaid eelaimusi. Neis saksakeelses värssides on mingit rütmilis-kujundlikku seost Rilke või Trakliga, see on armastuse ja hävingu maailm. Helikeelelt on tsüklil “Laulud kaduvas valguses” lähedust Reinvere kahe ooperiga “Puhastus” ja “Peer Gynt”. Sama pigem meloodiline vokaalikäsitlus, peen ja värvikas orkestratsioon, värvimeel ja detailitaju ning võime tekstide alltekste mitmetasandiliselt ka muusikas edasi anda. Oma valusate kujundite ja avatud emotsionaalsusega ei ole teos kerge kuulamine, kuid haaras arvuka kuulajaskonna intensiivselt oma ringi, mis väljendus hetkelises vaikuses teose lõpul ja pikas aplausis. Esituslikult ei õnnestunud Raplas veel kõik (nõudliku vokaalpartii esitas festivali kunstiline juht Pille Lill), kuid loodetavasti seisab sellel huvitaval helitööl ees veel mitmeid tõlgendusi ja interpretatsioone. Kontserdi lõputeoses, Ginastera “Kontsertvariatsioonides” kammerorkestrile näitas talentide orkester oma meisterlikku pillivaldamist ja musikaalsust. Teos oli orkestrile hea valik, kuna sisaldas rohkesti soolosid ja nii sai neid nautida näiteks suurepäraselt orkestri kontsertmeistrilt, esitšellistilt, karismaatiliselt kontrabassimängijalt ning oboeneiult. Oli pisut kahju, et Rapla konserdil ei kuulnud orkestrilt ühtegi ulatuslikumat sümfoonilist teost. See võimalus oli aga Tartu kuulajatel, kus kollektiiv mängis Brahmsi 1. sümfooniat.

27. juulil suri Rootsis Eesti muusikateadlane, helilooja, muusika- ja kultuuritegelane Harry Olt. Harry Olt sündis 26. aprillil 1929. aastal Porkuni vallas Kadila külas talupoja peres. 1944. aasta sügisel põgenes ta Rootsi. Olt hakkas õppima Arvika kõrgemas muusikakoolis klaveri ja muusikateooria erialal. Ta õppis eraviisil ka dirigeerimist Olav Rootsi juures ning kompositsiooni 1949–1955 Eduard Tubina käe all, seejärel veel muusikateadust Uppsala ülikoolis ja muusikasotsioloogiat Stockholmi ülikoolis. Harry Olt on pidanud Stockholmis erastuudiot, juhatanud Stockholmi muusikakooli, olnud Rootsi Raadios muusikatoimetaja ja Rootsi riikliku kontserdibüroo Rikskonserter mänedžer. Kõige kauem, 1970–1994 oli ta Södertälje linnavalitsuse teatri- ja muusikaintendant, kus sai tutvustada ka eesti muusikat ja muusikuid. 1974–1988 oli ta ühtlasi Stockholmi ülikooli Balti uuringute instituudi teatri- ja muusikareferent, 1987. aastast ka selle sekretär. Ta on tegutsenud samuti lektori ja õppejõuna. Olt osales Rootsi kultuuriuuringuis, koostas Balti Instituudis ning ka Rootsi Raadiole eesti muusika referentsfonoteegi ja Rootsi Kuninglikus Muusikaakadeemias Eduard Tubina käsikirjade fondi. 1985. aastaks valmisid tal Tubina loomingu koondülevaade, diskograafia ja bibliograafia. Raamatuid rootsi ja eesti muusikast on Oldil kümmekond, nende hulgas erilise tähtsusega on koguteos “Estonian Music”. Alates 1960. aastatest oli Harry Olt peamisi eesti ja rootsi kultuuri vahendajaid, korraldades kontserdireise, konverentse, näitusi, publikatsioone, etendusi, nt projekt “Tuule ja vee lapsed” (1986–2002), tutvustades regulaarselt eesti muusikat ka Rootsi raadios. Ta oli 1952–1964 ajakirja Vaba Eesti tegevtoimetaja ja vastutav väljaandja. Harry Olt maeti Stockholmi.

Silver Ainomäel on USAs Denveris eluaegne leping Colorado sümfooniaorkestriga, ent vahepeal saab temast üheks hooajaks Minnesota orkestri teine soolotšellist. Tema varasemate saavutuste põhjal kutsuti Ainomäe poolfinaali. Finaalis osales peale tema veel kuus mängijat. Superfinaalis, kus mängitakse kammermuusikat, oli Silver Ainomäe juba üksi. Minnesota orkester tegutseb Minneapolises ja orkestri muusikadirektor on 2003. aastast Osmo Vänskä, kes viis omal ajal peadirigendina kõrgele tasemele Lahti sümfooniaorkestri. Colorado orkestri soolotšellistiks sai Silver tihedast konkurentsist võitjana väljudes 2009. aastal. Ta on olnud ka Elmwoodi kammerkontsertide sarja kunstiline juht ja solist ning Ainomäe Ensemble’i liider.

7. augustil pühitses Saaremaa Jaani koguduse õpetaja Veiko Vihuri sealse põhjalikult renoveeritud oreli. Pilli renoveeris orelimeister Hardo Kriisa. Viimati mängiti orelil 1990. aastatel, seejärel oli asenduseks kasutusel väike süntesaator. Jaani kiriku orel pärineb 19. sajandist ja on toodud Jēkabpilsist. Suurem remont tehti aastal 1895. Kriisa sõnul meenutab pill ehitusviisilt saksa orelimeistri Knauffi oreleid, mida on Eestis mitu. Pill on väike, tal on ainult üks manuaal, neli registrit, pedaal puudub. Hardo Kriisa: “Orel ise pole enam täiesti originaalne. Teda on ehitatud kunagi ümber ja pandud uus mängupult. Aegade jooksul on orel saanud niiskuskahjustusi ja seda juba siinses kirikus. Pilli on ka kergelt rüüstatud (puudus mitmeid puit- ja metallvilesid), oma töö on teinud hiired-rotid. Õnneks on kasutatud algmaterjal kvaliteetne ja ka esmane konstruktsioon hea töötlusega. Seega oli, mida taastada.” Juba viis aastat on Hiiumaa kultuurisuve osaks olnud augustis toimuv Pühalepa muusikafestival. Tänavu pühitseti festivali ajal Pühalepa kirikus sisse ka Rootsist Skövdest St Markuse kirikust annetusena saadud orel, millel on kaks manuaali ja 18 registrit. Nii kõlas sellel suvel Pühalepa kirikus esimest korda pärast Teist maailmasõda taas orelimuusika. Pühalepa kiriku oreli taastamise fond loodi kümme aastat tagasi, kiriku 750. aastapäeval. Kiriku organisti Helle Nittimi sõnul oli mullu suvel oreli taastamiseks vajaminevast umbes 45 000 eu­rost koos 6527 eurot, puuduolev summa oli seega väga suur. MTÜ Kerema Kultuurikoja juhatuse liige Kristel Üksvärav: “Esialgu oli rootslastel plaan orel müüa, kuid siis otsustasid nad annetamise kasuks. Skövde kogudusega suhtlemisel aitasid meid Pühalepa vallavalitsus, Eesti kirikumuusika liit ja Tuuliki Jürjo. Erilise soojusega mõtleme selle kõige juures Pühalepa koguduse heale haldjale Helle Nittimile.” Pühalepa kirik on rajatud 13. sajandil ja on Hiiumaa vanim kivikirik.

Harjumaa Keelpilliorkester osales 9.–17. juulini Prantsusmaal Vienne’i provintsis peetud rahvusvahelisel sümfooniaorkestrite festivalil. Orkestrit juhatas Sirly Illak-Oluvere, solistidena astusid üles Laura-Liisa Kümnik ja Anna Vähi. Festivalil oli orkestreid Hiinast, Hispaaniast ning kohal oli Prantsusmaa rahvuslik akordionistide orkester. HKO andis kokku kuus kontserti, mis lõppesid kõik publiku püsti tõusmise ning lisapaladega. Esitati teoseid nii tuntud klassikutelt (Haydn, Vivaldi, Tšaikovski jne) kui ka Eesti autoritelt (Tõnu ja Tõnis Kõrvits, Eller jt). Eestit esindava teosena kõlas Liina Sumera muusika filmist “Supilinna salaselts” Sirly Illak-Oluvere juhatusel. HKO tegutseb alates 2003. aastast. Orkestri ettevalmistus- ja põhikoosseisus mängis sellel hooajal kokku 90 õpilast ja õpetajat Harjumaa 14-st muusika- ja kunstide koolist. Orkestri dirigendid on Tekla Tappo ja Hando Põldmäe. 2015. aastal esineti ka Itaalias Cremonas toimunud rahvusvahelisel sümfooniaorkestrite festivalil. Sirly Illak-Oluvere (1981) on G. Otsa nimelise Tallinna muusikakooli puhkpilliorkestri, Harjumaa Noorte Puhkpilliorkestri ettevalmistusrühma ja Saue muusikakooli väikese puhkpilliorkestri dirigent ning Eesti Noorte Puhkpilliorkestri peadirigent. Eesti Kooriühing on tunnustanud teda 2013. aastal aasta orkestridirigendi tiitliga.

Eesti Jazzliidu uus hooaeg algab 9. septembril Teater NO99 jazziklubis kontserdiga, kus lavale astub kvintett, mis toob kokku kaks suurepärast saksofonisti, Raivo Tafenau ja Siim Aimla. Uue juhatuse esimees Laura Põldvere ootab uut hooaega põnevusega: “Eesti on tulvil artiste ja kooslusi, kel on pakkuda​ ​nii palju inspireerivat muusikat. “Supi” sees​ olles unustame tihti​ ​selle suurepärase maitse. Ei pea kuigi​ ​kaugele minema, et nautida mõnusat jazzi.” Septembris tehakse koos “Jazzkaare” “Sügisjazziga” kummardus John Coltrane’le, kes oleks 23. septembril tähistanud oma 90. sünnipäeva. Veel kuuleb NO jazziklubis Eesti alternatiivmuusikast tuntud Metro Luminali ühe juhtfiguuri Rainer Jancise ülesastumist koos noore trummari Hans Kurvitsaga; Eespere-Paal kvartett toob publikuni parimad jazzipalad läbi aegade; võimas Pae Kollektiiv viib oma loomelaboratooriumisse, kus põimuvad jazz, rock, impressionism ja minimalism; ning mahehäälne vokalist Jaanika Ventsel tutvustab omaloomingulist albumit “Sweet Roses”. Jälgi Jazzliidu kalendrit ja loe rohkem lehelt jazz.ee.

Suure-Jaani muusikafestivali raames toimus 17. – 19. juunini VII Mart Saare nimeline lauljate konkurss. Žürii koosseisus: Jaakko Kortekangas (laulja, Soome, žürii esimees), Tõnu Kõrvits (helilooja) ja Martti Raide (pianist) andis välja järgmised preemiad: I koht Tuuri Dede, II koht Tamar Nugis, III koht Edgar Tereping. Suure-Jaani valla eripreemia pälvis Edgar Tereping. 19. juunil toimus festivalil ka IV Villem Kapi nimeline heliloomingu konkurss “Uus laul”. Žürii: Jaakko Kortekangas, Tõnu Kõrvits, Martti Raide. TULEMUSED I koht – Merike Pedaste “Hingetuks” (sõnad Kristiina Ehin) Diplom nooremas vanuserühmas: Marta-Liisa Talvet “Väike öölaul” (sõnad Andres Ehin) Diplom vanemas vanuserühmas: Viktoria Grahv “Kes armastab pimesi teist” (sõnad Kristiina Ehin), Liisa Hõbe “Valged ööd” (sõnad Andres Ehin), Arete Teemets “Öölind” (sõnad Kristiina Ehin) Noore helilooja preemia: Richard Mägar “Tuul, sügistuul” (sõnad Andres Ehin) Suure-Jaani valla eripreemia: Viktoria Grahv “Kes armastab pimesi teist” (sõnad Kristiina Ehin)

Eesti muusikaõpilased näitasid taas head taset 16. – 19. juunini toimunud V rahvusvahelisel noorte muusikute konkursil Stockholmis. Klaveri A-vanuserühmas said II koha Audrey Palina Hess ja Polina Zelinskaja (Tallinna MK, õp N Truškina), III koha Jelisaveta Daniltšenko ning diplomi Zoja Arbuzova (mõlemad Tallinna MK, õp I. Truškina) ja Jekaterina Martšenko (Sillamäe MK, õp I. Anikina). Klaveri B-vanuserühmas sai II koha Arseni Zimakov, III koha Ksenia Greštšiskina (Tallinna MK, õp I. Truškina) ning Theresa Saida Radha’a (Nõmme MK, õp R. Pajusaar). Vanemates vanuserühmades pälvisid II koha G. Otsa nim Tallinna MK õpilased Karl Reimand ja Arina Makarenko (õp Ü. Sisa), diplomi Jekaterina Tšernõševa (G. Otsa nim MK, õp I. Remmel, I. Anikina) ning osaleja diplomi Viktoria Anikina (G. Otsa nim MK, õp I. Remmel, I. Anikina). Keelpillide kategoorias sai III koha Triin Veissmann (TMKK, õp T. Peäske), puhkpillide kategoorias II koha Kevin Mattias Klasman (Viljandi MK, õp K. Teearu) ning diplomi Kadi Kaldmäe (Räpina MK, O. Iljašenko). Akordioni kategoorias kuulus II koht Grete Kivile (Tallinna MK, õp K. Laas), järgmises vanuserühmas sai II koha Olivia Anet Sõrmus ja diplomi Siim Veissmann (Tallinna MK, õp K. Laas). Väga edukalt esinesid harfiõpilased. Marietta Mark sai oma vanuserühmas II koha ja Kaisa Helena Žigurs I koha (TMKK, õp E. Peäske). Ansamblikategoorias said II koha Susanne ja Lisanne Rull (Maire Eliste muusikakool, õp E. Peäske, R. Peäske). Eestlastest osalesid žürii töös Eda Peäske (RO Estonia harfimängija, TMKK õpetaja) ja Laine Sepp (Kuressaare MK viiuliõpetaja).

Raadio laste laulustuudio tütarlastekoor võitis 34. rahvusvahelisel Cantonigrose muusikafestivalil Kataloonias I koha lastekooride kategoorias ning II koha rahvamuusika kategoorias. Koori dirigendid on Kadri Hunt ja Kaie Tanner. Konkursil ja kontsertidel esitati peamiselt Eesti muusikast koosnev kava, kus kõlasid näiteks Riho Esko Maimetsa, Veljo Tormise, Cyrillus Kreegi, Tõnis Kaumanni ja Kadri Hundi teosed. Cantonigrose festivalil osalesid edukalt ka üle-eestiline tütarlastekoor (dirigendid Ave Sopp ja Vilve Maide), kes sai III koha lastekooride kategoorias ning rahvatantsuansambel Sõprus (juhendaja Agne Kurrikoff-Hermann), kes sai III koha tantsurühmade kategoorias. Konkursil võistles 27 koori ja tantsurühma Valgevenest, Brasiiliast, Katalooniast, Slovakkiast, Sloveeniast, Eestist, Prantsusmaalt, Ungarist, Iirimaalt, Lätist, Moldovast, Montenegrost, Nepalist, Poolast, Venemaalt, Tšehhist, Türgist, Venetsueelast ja Hiinast. E STuudio noortekoor (dirigendid Külli Lokko, Eliisa Sakarias ja Kärolin Orav) võitis 22. – 24. juulil Itaalias, Gorizias toimunud Seghizzi rahvusvahelisel koorikonkursil peaauhinna. Tartus Heino Elleri nim Tartu Muusikakooli kooristuudio juures tegutsev koor astus konkursi raames lavale kuus korda erinevate kategooriate poolfinaalides ja finaalides. Kokku osales konkursil erinevates kategooriates 15 koori Valgevenest, Ungarist, Prantsusmaalt, Itaaliast, Lätist, Leedust, Poolast ja Rootsist. E STuudio noortekoor valiti konkursi parimaks segakooriks ning koori peadirigent Külli Lokko parimaks dirigendiks. Konkursi viimases voorus, kuhu valiti konkursi parimad, võisteldi kooridega Ungarist, Lätist, Prantsusmaalt, Poolast ja segakooriga Huik! Eestist. Segakoor Huik! (dirigent Kaspar Mänd) saavutas folkmuusika kategoorias II ja kaasaegse muusika kategoorias III koha. Lisaks tunnustati eripreemiaga nende koreograafiat folkmuusika kategoorias. Grand prix’ voorus tunnistati nende esitus V koha vääriliseks. Seghizzi-nimeline konkurss kuulub Euroopa karikasarja ning erineb enamikust teistest koorifestivalidest selle poolest, et seal tuleb võistelda stiilikategooriates (vanamuusika, kaasaegne muusika, rahvamuusika jne) kõik kooriliigid koos. E STuudio kammerkoor (dirigent Küllike Joosing) sai 5. – 10. juulil Llangollenis toimunud rahvusvahelisel koorifestivalil segakooride kategoorias II koha. Napilt jäädi alla vaid Bob Cole konservatooriumi kammerkoorile USA-st, kes pälvis ka konkursi üldvõidu, Maailmakoori tiitli ja sellega kaasneva Pavarotti-nimelise trofee. Festivali raames andis koor ka kolm kontserti. Llangolleni konkurss oli E STuudio kammerkoori jaoks viimane ülesastumine senise nime all. Uuest hooajast alates saab koori nimeks kammerkoor Helü. Tartu Noortekoor võistles edukalt Budapesti Laurea Mundi konkursil. Nii segakooride kui ka rahvamuusika kategoorias pälviti “Laurea cum laude” tiitel. Tartu Noortekoor osales kooride arvu poolest suurimates kategooriates: segakooride avatud võistlusel ja grand prix’ voorus osales kokku 9 ja rahvamuusikas 7 koori. Tartu Noortekoor esines mõlemas kategoorias eelvaliku alusel grand prix’ võistlusel. Grand prix’ voorus kandis iga koor ette kuni 25-minutise kava. Segakooride kategoorias esitas noortekoor Riho ja Markus Leppoja juhatamisel Schützi, Nystedti, Sisaski, Kõrvitsa ja Sildose loomingut, rahvamuusika kava koosnes aga Tormise erinevatest tsüklitest valitud mängulauludest, millele seadis koreograafia Maido Saar ning mida juhatasid Markus ja Kadri Leppoja. Koori esitused õnnestusid hästi ja on peagi nähtavad ka internetis. Tartu Ülikooli kammerkoor (dirigent Triin Koch) osales edukalt rahvusvahelisel Béla Bartóki koorifestivalil Debrecenis, kus pälvis IV koha. Debreceni koorifestivali loetakse üheks tugevaima tasemega koorikonkursiks. Konkursi finaalis esitas koor peamiselt Eesti heliloojate nagu Tõnu Kõrvitsa, Veljo Tormise ja Andres Lemba teoseid. Koori president Ken Ird tõdes, et koorile ja dirigent Triin Kochile on see nii kõrge tasemega rahvusvahelisel festivalil oluline tunnustus. “Võistlesime maailmatasemel tippkooridega, kus laulavad erinevalt meie koorist tihtilugu professionaalid”. Edukas osalemine Béla Bartóki koorifestivalil lõpetas Tartu Ülikooli kammerkoori väga sisutiheda hooaja, millesse mahtusid XIII Eesti kammerkooride festivali grand prix’ võit ning ülimenukas koori 45. aastapäevaks lavale toodud etendus “Südamepeitjate planeet”. Selle kirjutas koorile spetsiaalselt sünnipäevaks Kristiina Ehin, lavastas Jaanus Tepomees. Publikult väga sooja vastuvõtu saanud etendust mängiti Tartus Raadi lennuangaaris ning sel sügisel on seda võimalik uuesti näha osana teatrifestivali “Draama” programmist.

Erinevalt vaat et kõigist teistest Jalmar Vabarna muusikalistest ettevõtmistest (Trad.Attack!, Curly Strings, Zetod, nähtavasti juba rõivad varna visanud Vallatud Vestid, vähemal määral ka Gjangsta ja Viljandi Guitar Trio) tema soolokitarriplaat kardetavasti laiemat kuulajaskonda ei kõneta. Kui ta oleks plaadil üksi, kuid ka laulaks oma kitarri saatel, leiaks ilmselt kuulajaid rohkem. Kuid on arusaadav, et bändinduse virrvarri keskel olles võib kitarristil tekkida vajadus oma isikliku ja intiimse muusikalise väljenduse järele. “Minapilt” seda kahtlemata on – kõik lood on Jalmar Vabarna algupärandid, esitatud metallkeeltega akustilisel kitarril (kõrva järgi otsustades nii kuue- kui ka kaheteistkeelsel) ja mängutehniliselt väga meisterlikult. Arusaadavalt on need lood väga kitarrispetsiifilised, sageli etüüdilikud. Ent plaadil on ka palu, kus meloodia kõrgub saatefaktuuri kohal, näiteks “Vaikus” või “Pluuto”. Ja ka americana maiguga “ludistamised” on kitarriplaadil igati omal kohal (“Kõu” ja eriti “Kiire!”). “Minapilt” jätab tervikliku mulje, sest ehkki meeleolud erinevad, lõimivad kõlaline sidusus ja olukord, kus kuulaja ees on üks muusik ja üks pill, albumi kaksteist lugu ja nelikümmend neli minutit üheks katkematuks, kärisematuks kangaks. Selle üle, mis või kes on selliste pealkirjade taga nagu “Jakobi”, “Pluuto” või “Emili”, ei hakanud ma üldse pead vaevama. Loodetavasti heidab Jalmar Vabarna sellele ise mõnel oma kontserdil valgust.

Usk ja usklikkus on põhjustanud selle praktiseerijaile ka hinge- ja vaimuhädasid. Siiski on see paljudele perekondlikel või ka keerdkäigulistel identiteediloome põhjustel ainuke võimalus. Mulle isiklikult sümpatiseerib loomulik-loomalik, animaalne tee enam, aga nagu öeldud, pole paljudel õnne, tervist ja eneseusku, et sel teel inimesena edeneda ja ennast teostada. Usk võib põhjustada pingeid lähedaste ja teiste inimestega, uskliku endagi sees, ent seda teevad meie paljukultuurilises ühiskonnas muudki pühendumised nagu eraklikkus, alkoholism jm. Samas annab usk inimesele tugeva selgroo millele läbi elu toetuda, ning on teiste inimeste suhtes väga heasoovlik ja abivalmis, armastav. Pianist Joel Remmeli trio muusikud on tugevad. Heikko Remmel on ülitehniline kontrabassist, Aleksandra Kremenetski löökriistad õhkavad rõõmu ja lõbu. Kuid kõik järgib kontseptsiooni, puudutagu see siis jumalaarmastust või neidki noori mõistagi puudutavaid filosoofilisi küsimusi ja elu vastuokslikkust. Soovitan soojalt ka trio kontserdile minna – paraja rahu ja mõõduga kulgev sisemiselt terviklik, mõjuv muusika ja sisemise väärikusega intelligentsed, sarmikad esinejad tagavad hea enesetunde. Muusika üleüldiselt ja selle mõju, ükskõik, kas plaadil või kontserdil, koosneb mitmetest raskesti defineeritavatest, tabamatutestki komponentidest. Mulle meeldib see saladus. Lõpuloo otsa peidetud boonuspala “Billie’s Bounce” on Charlie Parkeri originaalsalvestisest kaugel. Paratamatult, sest on teine aeg ja teine kultuur, pole sellist eksalteeritust. Lugu on heas mõttes hoolsalt kultiveeritud, euroopalik (nagu kogu plaatki), aga muusikud ammutavad oma jõu sarnasest allikast, saavad kannustust samast vaimust, millest ka religioossete Ameerika mustanahalistegi kultuur, ning on sellega kuidagi seesmiselt ühtne.

“Helidest lood” või “muusikalised jutustused” – sobiv nimi plaadile, kus jutustamine ja helid loodusest ja mujalt on muusikaga üheks tervikuks põimitud ja kus meeleolud ja meloodiad on võrdse tähtsusega. Album toob kuulajani lood Tuulikki Bartosiki kodu(de)st, sõpradest ja pereliikmetest, erilise tähtsusega on Tuulikki lapsepõlvekodu Rõuges. Albumi kaasosalisteks on Villu Talsi mandoliinil ja Timo Alakotila klaveril. Kaasa teeb ka Dylan Fowler kitarril. Mandoliin, klaver ja akordion täiendavad üksteist ja jutustavad sama loo eri tahke. Vahele hõikavad kajakad ja kõlavad sammud või tule praksumine. Ühelt jutustuselt teisele viivad samuti loodushelid, nii et pause plaadil peaaegu ei tekigi. Kummalisust lisavad Tuulikki dialoog kassiga ja hõikamine kevadises linnulauluses Rõuges. “Storied Sounds” on sooja, tihti helge tooniga album, mida on mõnus kuulata. Muusika voogab ja lainetab, pillid annavad üksteisele sõna. Akordionile meeldivad särisevad kooskõlad, mandoliin sillerdab ja klaver loob natuke ebamaist ja filmilikku meeleolu. Loodushelid nende vahel annavad albumile laiema mõõtme kui harilikule stuudioalbumile ja mõjuvad rahustavalt. Kodust kaugel kuulates võib see kõik tekitada lausa koduigatsust.

Mari Jürjensi (siis kandis ta perekonnanime Pokinen) esimene plaat “22” ilmus, nagu nimigi ütleb, ajal kui lauljatar oli kahekümne kahe aastane. Plaadile, mille mitu lugu, näiteks “Sõpradele” või “Õnn ja arm”, võitsid kiiresti suure kuulajaskonna armastuse, talletas ta aastate jooksul kirjutatud laule iseenda sõnadele. Selle järel ilmus 2013. aastal album “Maa saab taevani”. Käesolev, “27”, on mõeldud ilmselgelt järjekordse möödunud aastate vahekokkuvõttena. Perekonnanimi on uus, aga väljenduslaad, helikeel, pillidevalik ja üldine päevikupihtimuslik atmosfäär pole palju muutunud. Ega peagi muutuma, sest ka uuel plaadil on palju keni laule. Albumi algus on eriti mõjuv – ilusa meloodia ja ilusate sõnadega “Kaks kõverat puud”, millele järgneb suisa veetlev-võluv “Keha”. Pillidest on kesksel kohal akustiline kitarr ja tekstikujundite ring keerleb ümber noore romantilise naise mõtliku, kuid elujaatava inimhinge ja inimelu vaatlemise. Mingil hetkel hakkab küll kõrv igatsema teatud vaheldust kitarrifaktuurides, paiguti seda klaveri sekkumine ka pakub. Mari Jürjensil on igatahes kindlasti oma “keel”, nii heliloojana kui ka tekstiautorina. Tal on olemas ka see “midagi”, mis paneb kuulama. Nagu plaadikaanel kirjas, on “27” “toost lapsepõlvele”. Sidet lapsepõlve ja naiseea vahel kinnitab laul “Koolilapse töö”, kus Jürjens laulab peale enda üheteistkümneaastaselt salvestatud meloodiale. Paljudel kiilub selline esitus kindlasti nunnumeetri osuti punases tsoonis kinni. Aga tervikuna on plaat täiskasvanud naise enda- ja maailmapeegeldus, mis on usutavasti kõige lähedasem ja arusaadavam just samas eas sookaaslastele. Kas uuel plaadil on ka laule, mis pälvivad sama suure poolehoiu nagu debüütalbumi mitu lugu, saame hiljem teada.

Muusik ja kunstnik Ramo Teder alias Pastacas on Eesti muusika üks paremini hoitud saladusi. Põhimõtteliselt ei ole tegemist enam teab mis uue saladusega: debüütalbum “Kõrvaklapid” ilmus juba aastal 2001. “Pohlad” on üle mitme-setme aasta uus materjal, kuigi taas – albumi seitsmeteistkümnest palast on paljud lood Pastaca kontsertidelt tuttavad. Viimased paar aastat on Pastacas duo Puuluup koosseisus folgipublikut hullutanud ning koos mõttekaaslase Marko Veissoniga ortodoksse rahvamuusika austajatel pisitasa, kuid järjekindlalt hiiu kandle jõhvkeelte ja luuperi abil juhet krussi ajanud. Puuluup on viimase kahe Viljandi pärimusmuusika festivali publikuhitt ning on kuidagi ülimalt nendelik, et publikumenule vaatamata pole nad leidnud tänaseni mahti stuudiosse astuda ja korduvalt testitud materjali konservi pakkida. Kontsertidel alati veidi häbenev Pastacas on nii sooloartistina kui ka Puuluubi liikmena mees, keda ei ole võimalik kellegagi segi ajada. Ta on originaalne ja väga tugev isiksus, kelle loominguline potentsiaal tundub lõputu. “Pohlade” esialgses valikus oli näiteks üle saja loo! Umbes pool või isegi veidi rohkem neist on ka Pastaca kontsertide püsikülastajale uus materjal ja see, mis varasemast tuttav, kõlab samuti veidi uuemas tõlgenduses. Leidub nii elekroonikat kui ka psühhofolki ja isegi üks kuplee! Enamik vokaalpartiidest ja tekstidest on Ramo enda omad, ühes loos laulab ka tütar Pihla Teder ja ühe teksti autoriks on Tõnu Õnnepalu. Ma olen alati arvanud, et Pastacas on peidus tohutu popipotentsiaal. See on öeldud ilma igasuguse irooniata. Pop ei pea tingimata olema sõimusõna, kuigi seda selles kontekstis sagedasti pruugitakse. Tänavu on juba ilmunud palju head ja ilusat eesti muusikat, kuid “Pohlade” esimene singel, kevadel ilmunud “Say You Way Me” on vähemalt minu jaoks konkurentsitult parim eesti lugu aastal 2016. Alati siira ning ääretult veenva Pastaca veidi üllatuslikult ingliskeelne lugu on sügav, liigutav ja ilus täiesti erilisel moel, mis on iseloomulik ilmselt ainult Pastacale. “Niidud” ajab ihukarvad püsti, täpselt nagu siis kui lugu esimest korda kuulsin. “Pohlad” on kindlasti üks meie tänavusi parimaid albumeid, millele on väga raske midagi originaalsuselt ja lustilt võrdväärset kõrvale panna.

Bombillaz on olemuselt vana hea (rock)bänd. Ja nad on uhked sellise olemuse-olemise üle. Nad on saanud suhu maitse, mida tähendab bändi tegemine, bänd olemine. Kõik muu hea on juba teisejärguline ja tuleneb sellest, saab inspiratsiooni ühistest(!) kogemustest. Meloodiad, arendused, jutud-lood. Paljus tänu esimestele on viimased kõnekad, “õiged”. Poeesia tase võimaldab mõttega jälgimisele keskenduda, lastes muusikal teksti mõju tugevdada. Üks ansambli stiilikese on traditsiooniliselt reggae, ent “Hype” on väga vaheldusrikas, sisaldades ka funk’i, ska’d, diskot ja muidugi nõtkemaid-peenemaid rütme. Kuuleme sulamit kümnetest stiilidest-nähtustest, Eesti ansamblitest tulevad meelde näiteks Angus, Ans. Andur ja muidugi stiiliikoon Genialistid. Stiilipaleti on laiemaks tõmmanud bassist Tanel Liibergi ja eriti kitarrist Tõnis Leemetsa liitumine ansambliga. Avara silmaringiga Leemets panustab rõõmustavalt palju, muu hulgas jazzi(likkuse), psühhedeelia ja muu peenema kraamiga. Bombillaz ei kõla peaaegu kusagil sentimentaalselt, mõttetult. Selline oht on koduturul tegutsevate meelelahutusüksuste puhul ju märkimisväärne. See on juba saavutus. Meelelahutus küll (muusika on aktiivne, tantsuline, toimib päris popilik ökonoomika, kus miski pole liigne), lööklaululisus, sageli lihtsad, korduvad motiivid, aga muusika hargneb-areneb kompositsiooniliselt kenasti. Laulusõnade autor on põhiliselt Kill Kaare ehk Killbaba, kelle laulmine-skandeerimine on täitsa veenev, sekka kuuleb võro kiilt. Tekste on ka löökpillimängija Arno Kalbuselt ja luulekogemusega Leemetsalt. See ei tähenda, et kogu album oleks indoeuroopa ja afroameeriklaste ekstravertse kultuuriga ärahellitatud kõrvale täis täkkesseminek. Kõige kireva sekka mahub ka veidi eestlaslikku kangust, tuimust, väheütlevust. Selle kaalub aga üles tõik, et Bombillaz on bänd. Kui see tunne on saavutatud, saadakse ka puudustest üle ning need kas kaovad või muutuvad plussiks. Toorelt, jõuga. “Hype” on bänditegemise õpik. Bändi ei tehta kõige muu kõrvalt, muuseas. See on kunst, omaette oskus, vaimu ühisosa, mida ei saavuta üksnes perekondliku läbikäimise ja õlleõhtutega, vaid päriselt suheldes, koos maailma, üksteist ja iseennast avastades. Pühendunult, palverännakuliselt.

27. juulil suri 87-aastaselt Einojuhani Rautavaara, nüüdisaja üks rahvusvaheliselt tuntumaid Soome heliloojaid ning sümfoniste pärast Sibeliust. Rautavaara lõpetas Helsingi ülikooli muusikateaduse erialal ning Sibeliuse akadeemia kompositsiooni erialal. 1955. aastal pälvis ta Jean Sibeliuse nimelise stipendiumi, mille tarvis 90-aastane vanameister ta ise välja valis ja mis võimaldas tal täiendada end kaks aastat USAs, kõigepealt New Yorgi Juilliardi muusikakoolis Vincent Persichetti juhendamisel ning Roger Sessionsi ja Aaron Coplandi suvekursustel Tanglewoodis. Rautavaara tegutses pikka aega Sibeliuse akadeemias kompositsiooniõppejõuna, kus tema käe all õppis Soome heliloojate järgmine märkimisväärne põlvkond Kalevi Ahost Magnus Lindbergi ja Esa-Pekka Salonenini. Aastast 1988 oli ta vabakutseline helilooja. Rautavaara ulatuslik looming on stiililiselt mitmekülgsem kui ühelgi teisel tema põlvkonna Soome heliloojal. Rohkem kui poole sajandi pikkusel loometeel läbis ta pea kõik uusimad kompositsioonitehnikad ning jõudis välja nn uusromantilise helikeeleni. Publiku südamed võitis iseäranis Rautavaara hilisem looming, kus ta katsetas erinevaid müstilisi ideid ning põimis teostesse loodushääli. Tema loomepagasis on üle kümne lavateose, neist oopereid “Aleksis Kivi”, “Vincent”, “Päikesemaja” ja “Thomas” on lavastatud ka väljaspool Soomet. Rautavaara komponeeris ka 8 sümfooniat, 11 instrumentaalkontserti ning hulgaliselt väiksemaid instrumentaal- ja vokaalteoseid, samuti kooriteoseid. Läbimurdeteoseks rahvusvahelisele areenile oli 7. sümfoonia “Angel of Light”. Rautavaara on tegutsenud ka muusikakriitikuna. Oma ooperitele kirjutas ta enamjaolt ise libretod ning ta on kolme raamatu autor.

Augustis avalikustati maineka ECHO Klassik preemia tänavused nominendid. Auhinnad antakse pidulikult üle 9. oktoobril Berliini kontserdimajas. Selgi aastal oli üks edukamaid artiste tenor Jonas Kaufmann (möödunud aasta parim meeslaulja), kelle Puccini album (Sony Classical) pälvis bestselleri tiitli. Tänavuseks parimaks meeslauljaks nimetati kontratenor Philippe Jaroussky ning naislauljaks Anna Netrebko. Aasta parim dirigent on Antonio Pappano, kes pälvis ka parima kontsertsalvestuse preemia 19. sajandi muusika kategoorias Brahmsi ja Bartóki teoste esituse eest viiuldaja Janine Janseni ja Londoni sümfooniaorkestriga (Decca). Parimateks ansambli- ja orkestrikollektiivideks tunnistati Berliini Filharmoonikud, Capella de la Torre ja German Brass. Sooloinstrumentalistidena pälvisid tunnustuse Martin Fröst, Sol Gabetta, Grigori Sokolov, Stefan Temmingh ning Pinchas Zukerman. Parimate uustulnukatena märgiti ära Asja Fatejeva (saksofon), Edgar Moreau (tšello), Juri Revich (viiul), Andrè Schuen (vokaal) ja Aurelia Shimkus (klaver). Parimate sooloplaatide eest pälvisid tunnustuse pianistid Nelson Freire, Khatia Buniatishvili ja Bertrand Chamayou ning lauljad Olga Peretyatko, Christiane Karg ning Holger Falk. ECHO Klassik on muusikamaailma üks mainekamaid auhindu, tänavu anti seda välja juba 23. korda. Preemia eesmärk on tunnustada uusi talente ja kõrgtasemel plaadisalvestusi ning tutvustada klassikalist muusikat võimalikult suurele auditooriumile.

Juulis toimus Mehhikos mainekas ooperilauljate konkurss “Operalia”, mille rajaja ja eestvedaja on Plácido Domingo. Esimese preemia (30 000 dollarit) vääriliseks tunnistati prantsuse sopran Elsa Dreisig ja Lõuna-Korea tenor Keon-Woo Kim. Elsa Dreisigil on viimastel aastatel konkurssidel õnne olnud, sest aastal 2015 saavutas ta teise koha kuninganna Sonja nimelisel konkursil ning aastal 2014 esimese koha Saksamaal toimunud konkursil “Ton und Erklärung”. Keon-Woo Kim, kes võitis aastal 2015 Montreali rahvusvahelise konkursi, pälvis “Operalial” ka publikupreemia. Teise koha pälvisid Bogdan Volkov (Venemaa) ja Marina Costa-Jackson (USA/Itaalia), kes pälvis ühtlasi Pepita Embili nimelise zarzuela-preemia. Kolmanda koha said Rame Lahaj (Kosovo) ja Olga Kulchynska (Ukraina). Juan Carlos Heredia (Mehhiko) ja Nicholas Brownlee (USA) võitsid Don Plácido Domingo Ferreri (s.o tuntud ooperilaulja isa – Toim.) nimelise zarzuela-preemia ning Brenton Ryan (USA) võitis Birgit Nilssoni eripreemia. Tänavuse konkursi žüriisse kuulusid Joan Matabosch (Teatro Real), Jonathan Friend (MET) ja Peter Katona (Royal Opera House). Lauljaid saatis finaalis Jalisco filharmooniaorkester Plácido Domingo juhatusel. 1993. aastal loodud “Operaliat” korraldatakse igal aastal erinevas linnas ja sellest on saanud üks olulisemaid konkursse BBC korraldatud Cardiffi konkursi kõrval. “Operalia” konkursi žürii valib igal aastal ligemale tuhande sooviavaldaja seast välja 40 lauljat vanuses 18–32, kes konkursile pääsevad. “Operalia” tase on muutunud aastatega sedavõrd kõrgeks, et finalistidele on üldjuhul tagatud rahvusvaheline edu ja karjäär. Varasemate aastate “Operalia” võitjatest võiks esile tuua sellised nimed nagu Erwin Schrott, Joyce DiDonato, Pretty Yende ja Rolando Villazon.

Üle nelja aasta toimus taas Sydney rahvusvaheline pianistide konkurss (SIPCA) ning 17-päevase tiheda konkursipinge lõppedes krooniti võitjaks vene pianist Andrei Gugnin. 29-aastane Gugnin esitas finaalis Mozarti Es-duur kontserdi KV271 ning Prokofjevi 3. klaverikontserdi. Lisaks peapreemiale (64 000 AUD) pälvis ta tunnustuse parimate instrumentaalkontsertide, parima sonaadi ja viiulisonaadi ning parima soolokava eest esimeses voorus. Temaga sõlmis lepingu plaadifirma Hyperion ning võiduga kaasnes veel mitmeid kontserdipakkumisi ja ulatuslik kontsertturnee Austraalias aastal 2017. Teise preemia pälvis Sydney konkursil Arseni Tarasevitš-Nikolajev (Venemaa), kolmanda koha Moye Chen (Hiina), neljanda Kenneth Broberg (USA), viies oli Oksana Ševtšenko (Kasahstan) ning kuues Jianing Kong (Hiina). Suuri rahvusvahelisi konkursse on viimastel aastatel saatnud mõningane ebaedu – räägitakse sellest, et nende tase on langenud ning huvi internetis pakutavate otseülekannete suhtes (näiteks tänavune kuninganna Elisabethi konkurss) on tagasihoidlik. Sydney rahvusvaheline pianistide konkurss (rajatud aastal 1977) paistab silma suurte preemiarahade poolest on oma maa üks suurimaid. See on ka maailmas üsna prestiižne ning on Valeri Gergijevi egiidi all saanud uue hingamise. Konkursi võitjaks tulnud Gugnin on lõpetanud Moskva konservatooriumi ning jätkab praegu õpinguid Itaalias, kus tema õpetajateks on Stanislav Ioudenitch ning William Naboré. 2014. aastal pälvis Gugnin kuldmedali ka Gina Bachaueri nimelisel rahvusvahelisel konkursil.

Kui viimastel aastatel on paljud rahvusvaheliselt tunnustatud orkestrid teinud endale oma plaadimärgi, siis nüüd on seda teed hakanud käima ka draamakunstiga tegelevad teatrid. Londonis asuv Globe asutas oma plaadimärgi, et jagada laiema publikuga selle saali erilist kõlalist atmosfääri. Globe on Shakespeare’i-aegse teatrisaali ajalooline koopia ning viimasel ajal on seal kuulsust kogunud nn küünlavalguskontserdid, kus esinejateks on olnud teiste seas ka Trevor Pinnock, Jordi Savall ja Mark Padmore. Asjaosalised loodavad, et salvestatud plaadid tulevad väga erilised, sest teatrisaalil on väga selge ja kaunis, nn vana hõnguga puidukõla. Septembri algul ilmuval esimesel plaadil pealkirjaga “Songs from Our Ancestors” musitseerivad briti tenor Ian Bostridge ja hiina kitarrist Xuefei Yang. Sellel kõlavad nii Dowlandi, Schuberti ja Britteni teosed kui ka Stephen Gossi ning Chen Yi esiettekanded.

15-aastane rootsi viiuldaja Daniel Lozakovich sõlmis lepingu Deutsche Grammophoniga. Seega võib öelda, et noor Lozakovich astub Anne-Sophie Mutteri jälgedes, kes sama vanalt plaadistas samuti DG-le – toona olid teosteks Mozarti 3. ja 5. viiulikontsert koos Berliini Filharmoonikutega Herbert von Karajani juhatusel. Üks noorimaid viiuldajaid, kes DG-ga lepingu sõlminud, oli omal ajal 13-aastane David Garrett. Mainekas plaadifirma loodab Lozakovichiga teha pikaajalist koostööd. Selle esimesteks viljadeks on kaks albumit orkestriga ning sooloplaat. Plaanis on salvestada ka Beethoveni viiulikontsert, aga orkester ja dirigent ei ole veel täpselt teada. DG pole ainus plaadifirma, mis verinoorte artistidega viimasel ajal tegeleb. Kevadel sõlmis näiteks Decca Classics lepingu 16-aastase plokkflöödivirtuoosi Lucie Horschiga. Daniel Lozakovichi viiulimängu võib tegelikult DG plaadil juba kuulda, sest koos Daniel Hope’iga on ta plaadistanud Bartóki loomingut Hope’i uuel plaadil “My Tribute to Yehudi Menuhin”. Lozakovich alustas viiuliõpinguid kuueaastaselt ning juba kaks aastat hiljem soleeris ta koos Vladimir Spivakoviga Moskva Virtuooside ees. Praegu elab ta Stocholmis ning õpib Karlsruhe muusikakõrgkoolis professor Josef Rissini käe all. Lähemal ajal on tal ees esinemised Müncheni filharmoonikute ja Valeri Gergijevi, Rootsi Raadio sümfooniaorkestri ja Robin Ticciati ning Stockholmi Kuningliku Filharmooniaorkestri ja Semyon Bychkoviga.

Pianist, improvisaator, helilooja, ansambli U: liige, mänginud koos paljude eesti jazz-, pop- ja rockmuusikutega. Töötanud koos tuntud heliloojatega, nagu Tristan Murail, Alessandro Solbiatti, Pierre Boulez, Vinko Globokar jpt. Improvisatsiooni alal seob teda koostöö artistidega nagu Jean-Marc Montera, Michel Doneda, Mart Soo jpt. Komponeerinud muusikat nüüdistantsu etendustele, teiste hulgas “Hamlet” ja “Väike Prints” Eesti rahvusballetile. Improvisatsiooni ja nüüdismuusika keskuse juhataja Eesti Muusika ja Teatriakadeemias. Auhinnad: Eesti Autorite Ühingu preemia muusika eest etendusele “Kajakas” (2008); Eesti Fonogrammitootjate auhind Aasta elektronmuusika artist (koos Broken Time Orchestraga, 2008); Eesti Kultuurkapitali Helikunsti aastapreemia koos ansambliga U: (2009); Eesti Kultuurkapitali Helikunsti aastapreemia kui mitmekülgne ja uuenduslik interpreet (2014); Prantsuse Vabariigi Kunstide ja Kirjanduse Ordeni rüütel (2016). Kuidas sina, niivõrd mitmekülgne muusik, improvisaator ja bändimees, üldse muusikani jõudsid? Meil on kodus ikka muusikat armastatud: mu ema on Elleri koolis õppinud ja mu isa laulis meeskooris. Minu esimene klaveriõpetaja Anu Antzon oli meie peretuttav ja ema väitel hakkasin tal ise järel käima ja klaveritundi paluma. Olin siis neli või viis. No kuidas sa nii väikest last ikka õpetad, need klahvid on lapsele nii rasked ja klaver on nii suur... Aga Antzon, kes eriti just lastele oli väga hea õpetaja, andis alguses pigem loominguliseid ülesandeid. Näiteks tuli endal teha poolimproviseeritud lugusid, nagu “Elevandid ja sääsed” ja “Kellad”, ja nii edasi. Lastemuusikakooli ajal hakkasin mängima ka ühes poiste jazzibändis, mida juhendas saksofoniõpetaja Asko Vendelin. Pärastpoole huvid muidugi ainult laienesid, tahad ju kõikidest asjadest midagi teada. Mingil hetkel oli mul näiteks reggae huvi ja siis death metal’i ja siis proge ja Led Zeppelini ja kõige, mida venna plaadiriiulilt saada oli. Tartus neid plaate ja linte tol ajal nii palju ei liikunud, kuulasid seda, mis oli, aga siis ikka põhjalikult. Sel ajal kõik lindistasid ja vahetasid, mis parasjagu kätte jäi, sageli oli valik üpris juhuslik. Mingist hetkest hakkas mind rohkem huvitama mürane muusika. Näiteks kui Rock Summeril oli The Jesus and Mary Chain, siis eksperimenteerisime kodus vaikselt vennaga ka. Ma ei teadnud “noise’ist” sel ajal midagi, aga katsetasin iseseisvalt lintmakkidega – lindistasin muudkui ümber ja ümber ja ümber, et heli läheks prügiseks, sest see müra tundus väga huvitav. Väikesest peast proovisin ka klaverit prepareerida. Olen oma vanematele väga tänulik, et nad lasid mul teha ja katsetada igasugu asju, ema aitas mul isegi ajalehte klaveri vahele toppida, julgustades veel, et jube äge! Ja kõige selle juures vaimustusin ma samaaegselt Bachist, Skrjabinist, Chopinist, Mozartist. Sa lõpetasid EMTA magistrantuuri päris klassikaliselt kammermuusikaga, aga uue muusika huvi oli siis tegelikult juba kogu aeg? Huvisid on kogu aeg palju olnud, põhiline puudus on aeg. Näiteks oli mul ka varajase muusika huvi, juba päris noores eas oli mul unistus teha ansamblit, mis mängiks varajast ja uut muusikat, aga sel ajal polnud Tartus üldse mingit vanamuusika õpet – mine tea, kui oleks olnud, ehk olekski hoopis selles suunas läinud. Aga no lihtsalt aega ei ole füüsiliselt nii palju, pead tegema mingid otsused ja kelle otsa sa siis komistad, see saabki määravaks. Selline “keskmine” romantiline muusika pole sind vist kunagi nii palju paelunud? On ikka, olen olnud pisarateni liigutatud ja seda nii kuulates kui mängides. Pean klassikalisest muusikast endiselt lugu. Mulle näib, et iga muusika puhul, kui minna natuke rohkem süvitsi, võid sealt leida kõike, mida otsid. Teisalt on mind algusest peale huvitanud erinevad kontekstid, ka erinevad ringkonnad, kes tegelevad mingit sorti muusikaga ja kellel on siis oma teemad, millest rääkida. Osalt tuleb huvide valik ka sellest, kui sul on põnevate tüüpidega millestki rääkida. Kas n-ö klassikalise nüüdismuusika vastu tekkis huvi alles Lyoni muusikaakadeemias õppides? Tegelikult mitte. Püüdsin juba Elleri kooli ajal omal käel teemat uurida. Õnneks oli õpetaja Anu Antzon väga aktiivne ja korraldas Lõuna-Eesti regiooni lastele igasugu asju, konkursse, festivale, ja kutsus ühtedele suvekursustele ka Anto Peti, nii et juba muusikakooli ajal sain ka Anto käest mõned improvisatsioonitunnid. Improvisatsioon huvitas mind juba varem, nii et improtunnid tema juures muusikaakadeemias oli loogiline jätk. Aga Lyoni läksin siis, kui said võimalikuks Erasmuse programmid ja kuna uue muusika infot oli tollal siin suhteliselt vähe, siis mõtlesin läbi, kus just seda saaks õppida. Lyon oli üks väheseid kohti, kus selle jaoks oli süstemaatiline eraldi õpe. Ma tõesti väga tahtsin sinna saada ja sõitsin lausa ise kohale, et viia oma demokassett isiklikult kätte. Olin ühe aasta Erasmuses professor Fabrice Pierre’i juures ja pärast uue muusika kursusel ametlikult veel kaks aastat. Mind võeti lausa ilma eksamiteta vastu, kuna olin positiivselt silma jäänud. See aeg muutis ausalt öeldes minu jaoks päris palju. Oli tavaks, et kohe esimeses proovis uue looga läks kõik täie tempoga. Ja kui esimesel korral suhtuti koperdamisse mõistvalt, siis teises proovis polnud see enam aktsepteeritud. Aga teine proov oli võibolla juba samal õhtul. Kuidas suhtus sinu Eesti muusikaakadeemia erialaõpetaja Aleksandra Juozapėnaitėe-Eesmaa su uue muusika huvisse? Absoluutselt hästi. Ta oli tegelikult nüüdismuusika osas väga soosiv. Ise ma tema juures seda küll väga palju ei mänginud, temaga olid mul väga huvitavad tunnid Skrjabini, Debussy või näiteks Stravinski muusikaga. Aga ta jagas minuga küll uue muusika noote, mis ta oli omal aja Prantsusmaalt toonud, nagu Xenakis, Messiaen jne. Ta ju ise samuti õppis seal, Claude Helfferi, Yvonne Loriot’ ja Messiaeni endagi juures ja teda ennast nüüdismuusika ka väga huvitas. Juozapėnaitė tahtis, et kõike tehtaks süvitsi, mingisugust pinnavirvendust ta ei sallinud. Kui läksin talle esimest korda ette mängima, mõtlesin, et pean eelkõige väga emotsionaalselt põlema, aga tema võttis kõik pulkadeks lahti. Pidi kõigest olema teadlik, ka oma füüsisest – mida teeb parem õlg või vasak jalg... Ta aitas mind oma professionaalse kontsertpianisti kogemusega väga palju. See nõudlikkus oli algul üpris piinav, aga praegu olen talle väga tänulik. Väga kahju, et kumbagi mu klaveriõpetajat pole enam elus, et saaks neile ette mängida, ideid vahetada ja arutada. Juozapėnaitėle käis pigem närvidele see, kui ma bändidega midagi tegin, sest tema arvates see võttis energiat ära ja raiskas aega. Aga noh, see oli tollal paratamatus, see oli mulle oluline, ma lihtsalt pidin seda tegema. Teed ju siiamaani? Oluliselt vähem. Ma arvan, et kui lähed mingite teemadega süvitsi, pead järjest rohkem nendele asjadele aega pühendama ja kõigeks tunde enam ei jagu. Eks nüüd pisut vanemas eas hakkab see popi teema ennast ammendama ka. Kui palju on klassikaline klaverikäsitlus sind üldse aidanud selles, mida sa praegu teed? Uues muusikas läheb ju sageli kujutlus “heast kõlast” klassikalistest hea maitse piiridest välja. Kas pole vahel tunne, et nii pikk keskendunud tegelemine sellega on olnud ajaraisk? Absoluutselt ei ole olnud ajaraisk! Mulle endiselt meeldib klassikaline muusika. Sõltub muidugi heliloojast, aga on kehv eelarvamus öelda, et kuskil ei lähe vaja ilusat klaveritooni ja kogu uus muusika on kõik üks suur kolkimine. Muide, hea maitse piire ületatakse romantilises muusikas minu meelest palju sagedamini! Mulle isiklikult tundub, et sellel muusikal või sellel praktikal, mida kutsume varajaseks, on ehk suurem ühisosa nüüdismuusikaga kui romantilisel. Varajases muusikas me päris sageli ei erista interpreeti nii selgelt. Selline suundumus on põhimõtteliselt nähtav ka teatavas osas nüüdismuusikas. Sa ütled nüüd kindlasti kohe, et romantilises ju ka – mõeldes näiteks Chopini ja Liszti peale, aga tegelikult selle muusika esituse koha pealt pole ju tänapäeval väga levinud, et keegi improviseeriks sinna midagi juurde. Mingist hetkest on muusikaajalugu läinud interpretatsiooni seisukohalt minu arvates mitte kõige põnevamat teed. Varem on muusik olnud palju universaalsem tegelane, kõik komponeerisid, tegid seadeid, see jaotus – helilooja, interpreet, virtuoos – polnud nii jäik. Nüüd on tekkinud selged rollid: võib olla suurepärane interpreet, kes aga ei suuda ega tohigi ühtegi nooti juurde panna. Minu jaoks pole selline suundumus huvitav. Korrata midagi äärmise täpsusega järele – ma saan aru sellest meisterlikkusest ja on väga uhke, et keegi niimoodi suudab, aga mind see ei paelu. Loe edasi Muusikast 7/2016

Organistid ei ole tavaliselt kuulsused, vähemasti mitte võrreldavad popmuusika ikoonide või klassikalise muusika staardirigentide ja -instrumentalistidega. Inimene tänavalt vaevalt kuulsaid organiste nimetada oskab, ehkki Eesti organiste võibolla siiski? Aga ka muusikamaailmas muudel aladel tegutsevad inimesed ei pruugi Olivier Latry nime kuulnudki olla. Samas orelimuusikahuviliste ja harrastajate ning muidugi professionaalsete organistide hulgas on Latry kuulus nimi. Teda peetakse õigusega praeguse aja üheks tuntuimaks orelikunstnikuks. Latry annab aastas keskmiselt 75–80 soolokontserti üle maailma, Ameerikas on tal igal hooajal kaks-kolm ringreisi alates aastast 1986, mil ta seal debüteeris. Tihti esineb ta veel näiteks Venemaal ja Jaapanis, aga ka Islandil, Uus-Meremaal ning Austraalias – kus vaid häid oreleid leidub! Olivier Latry on sündinud 1962. aastal Prantsusmaal Boulogne-sur-Mer’is, kus ta alustas ka muusikaõpinguid. Oma organistitee alguse kohta on ta ühes intervjuus jutustanud lõbusa loo: see olnud puhas juhus, et teda, kes ta seitsme aasta vanuselt alustas klaveri õppimist, paluti 12-aastaselt mängida orelit perekonnasõbra laulatusel. Külaliste hulgas viibinud vanem naine oli saanud šoki, kui Latry, tundmata oreli registreid, tegi täiesti kogemata kõrvulukustavat lärmi. Aga seda ekspromptesinemist nautis Latry siiski nii väga, et otsustas edaspidi oreliga lähemalt tutvust teha. Kuulnud 16-aastaselt tulevase õpetaja Gaston Litaize’i kontserti, otsustas Latry saada elukutseliseks organistiks. Ta asus õppima Litaize’i juurde St. Maur-des-Fossés’ regionaalsesse konservatooriumi. 18-aastaselt võttis ta juba osa kuulsast Chartres’i konkursist, olles ainus Euroopast pärit finalist. Aasta hiljem alustas ta organistitööd Meaux’ katedraalis, kus töötas aastatel 1981–1985. Samal ajal alustas Latry ka pedagoogitööga, õpetades algul Pariisi katoliiklikus instituudis. Seejärel sai ta professoriks konservatooriumis, kus oli ise õppinud. Aastast 1995 kuni praeguseni on Latry oreliprofessor Pariisi konservatooriumis. 1985. aastal aga juhtus midagi, mis pani tegelikult aluse Olivier Latry laiemale tuntusele. Nimelt lahkus 1984. aastal meie seast Pierre Cochereau, Pariisi Notre-Dame’i kiriku kauaaegne organist (aastatel 1955–1984), ja nii jäi see väga oluline tööpost vabaks. Samal ajal vabanes ka teine tähtis organistikoht Saint Sulpice’i kirikus ning seetõttu otsustas Pariisi tolleaegne peapiiskop korraldada avatud konkursi mõlema koha täitmiseks. Koostati nimekiri võimalikest kandidaatidest ja seejärel kutsuti nad esimesse võistlusvooru, mis toimus kolmandas kuulsas Pariisi kirikus, César Francki kodukirikuks olnud Sainte Clotilde’is. Kõik osavõtjad pidid esitama orelipalu ja improviseerima. Otsustavasse komisjoni kuulusid nii organistid, dirigendid, heliloojad kui ka koguduse liikmed. Teine voor toimus Notre-Dame’i orelirõdul, kus pidi improviseerima kella järgi ehk täpselt 15 minutit. Latry räägib ühes intervjuus, et Notre-Dame’is käib kõik väga täpselt, on võimatu improviseerida liiga pikalt või liiga lühidalt: “See on nagu raadio- või teleülekanne, meil on orelirõdul valgusfoor! Kui hakkab põlema roheline tuli, tuleb alustada improviseerimist, kollase tule puhul peab hakkama mõtlema lõpetamisele ja punase puhul tuleb kohe lõpetada.” Improviseerimine on prantsuse orelikultuuri lahutamatu osa, seda õpitakse ja harjutatakse sama palju kui nn repertuaarimängu ja kuulsad organistid on tavaliselt ka väga head improviseerijad. Loe edasi Muusikast 7/2016

Teade sellest, et popmuusika ajaloo üks vägevaid, Prince Rogers Nelson leiti 21. aprillil oma kodust Minnesota osariigis, Paisley Parki residentsis, surnuna, tuli kõigile nagu välk selgest taevast. Oli ju Prince viimastel aastatel pigem tuntud kui tervislike eluviiside propageerija ja miski ei andnud alust oletada, et tal võiks tõsiseid terviserikkeid olla. Parasjagu oli käimas tuur “Piano & a Microphone”, mis pidi olema senistest üks intiimsemaid ja kammerlikumaid. Selle kavaga pidi Prince kuuldavasti juba eelmisel sügisel ka Euroopasse jõudma, kuid siis muutis plaane terrorioht. Prince’i surma põhjuste lõpliku väljaselgitamisega võib minna aastaid ja sellest võib saada samasugune lõputu ja miks mitte ka kohtusaali jõudev saaga nagu Michael Jacksoni puhul. Viimaste kinnituste järgi suri ta fentanüüli üledoosist, fentanüül on aga teatavasti heroiinist kümneid kordi tugevama toimega opioid ja sellele minnakse üle siis, kui tavalised valuvaigistid enam ei mõju. Valuvaigisteid Prince vajas, kuna tema ekstravagantsed akrobaatikanumbrid laval (ta oli mees, kes tahtis alati pakkuda publikule ilma igasuguse allahindluseta meelelahutust) olid talle tekitanud nii põlve- kui ka puusavigastusi. Peale selle tasub arvestada, et Prince oli Jehoova tunnistajate doktriini hoolikas järgija. See usulahk seisab vastu vereülekandele, mis võib päästa elusid, ning eelistab alternatiivset meditsiini traditsioonilisele. Kuulsuse surmaga tekib alati palju spekulatsioone ja ei läinud mööda päevagi, kui kulutulena üle maailma levinud uudisele hakati külge pookima igasuguseid, vahel täiesti absurdseid, ebaeetilisi ja inetuid kuulujutte, “paljastusi” eraelust ja kõike muud, mida tabloidid kiskjaliku kirega uudisvoogu paiskavad. Aga jätkem kõik see ja rääkigem inimesest ning tema muusikast. Inimlikul tasandil on Prince’i surm tragöödia eelkõige tema lähedaste ja muidugi fännide jaoks, üldisemas mõttes aga võibolla isegi märk ühe ajastu lõpust. Loe edasi Muusikast 7/2016

20. sajandi esimesel poolel olid suveorkestrid tavaline nähtus. Need moodustati peamiselt kuurortlinnades, aga ka näiteks Tallinnas ja Tartus. Tegemist oli populaarse meelelahutusega, mida nautisid nii kohalikud kui ka väliskülalised, keda suvisel ajal saabus Eestisse hulganisti. Ilmselt ühed rahvarohkemad suvemuusika kontserdid toimusid Pärnus, kus legendaarseks dirigendiks kujunes Voldemar Tago (ka Taggo, Taggu 1887–1960). Heidame pilgu Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi arhiivile, et mis materjale leidub seal Voldemar Tago ja Pärnu suvemuusika kohta 1920.–1930. aastatel. Esmapilgul äratab tähelepanu meeleolukas fotokogu nii Voldemar Tago enda (M 296) kui ka teiste muusikute isikufondides, kes suviti Pärnu orkestris mängimas käisid. Näiteks kontsertmeistrina töötanud, sageli solistina üles astunud ja publiku poolt palavalt armastatud viiulikunstnik Hugo Schüts (M 398). Samuti annab meeleoluka ülevaate suveorkestrite tegevusest viiuldaja Adolf Udriku (M 373) ja Pärnu kultuurielu (Mo 118) fondis olevad fotod. Korrapäraselt hoolitses suvemuusika eest Pärnu sümfoniettorkestri (asutatud 1920) ja Endla teatri muusikuist moodustatud kollektiiv.1 Täienduseks võeti paremaid muusikuid Tallinnast, peamiselt Estonia, aga ka Ringhäälingu orkestrist. Suveorkestri ees astusid dirigentidena üles näiteks Gustav David, Nikolai Goldschmidt (tegutses aktiivselt Kadrioru suveorkestri juures), Priit Nigula, Mihkel Lüdig, Juhan Aavik ning Voldemar Tago. Loe edasi Muusikast 7/2016

Mis on õigupoolest hirm? Vikipeedia defineerib: Hirm on tunne, mis tekib olendi turvalisust ähvardava olukorra puhul, kui ei teata, kuidas ohust pääseda või paistab, et oma turvalisust ei saagi tagada. Ma ei pea end küll eriliseks õudusjuttude austajaks, aga teadmine, et saan näha Britteni ooperit “Kruvipööre”, tekitas ootuse kogeda mingil määral ängi ja hirmu, mis natuke raputaks ja liigutaks meeli igapäevaradadelt kusagile tundmatuisse tajusoppidesse. Ooperi aluseks on Henry Jamesi jutustus, mille tõlgendustes ei ole kirjandusteadlased alati ühte meelt. Proloogi järel algab lugu uue guvernandi ilmumisega pealtnäha korralikku Inglise maamõisa. Kuigi esmalt paistab kõik korras olevat, hakkavad peagi juhtuma veidrad asjad – headena tunduvad lapsed ainult näivad head ja nägemused, mis peaksid olema viirastuslikud, tunduvad üha rohkem tõelised. Loo tuumaks ongi noorukese guvernandi kahtlused ja tema kogetav müstika, aga me ei või olla lõpuni kindlad, kas see kõik ei ole mitte lihtsalt fantaasia tema peas. Lugu lahti mõtestades märgitakse alati ära ka Britteni homoseksuaalsus (tema lisatud on ladinakeelsed lõigud, mida kunagi ei tõlgita, aga mis viitavad mehe suguelunditele) ja Jamesi jutustuse laste pilastamisele viitav alltekst. Ent kõik küsimused jäävad vastuseta. See, millest rääkida ei taheta, on küll vihjamisi esile toodud, aga mitte avalikult välja öeldud. Kõike seda silmas pidades olin natuke pettunud, et see sügavate allhoovustega lugu näis seekord nii lihtsakoelisena. Tuleb muidugi arvestada, et ooperi tõid lavale üliõpilased. Projekt, kus teevad koostööd eri kunstiliikide õppijad erinevatest koolidest, ei ole just igapäevane ning see on kahtlemata oluline saavutus noorte õpingutes. Lavastaja (Laura Kalle) ja kõik muusikud õpivad EMTAs, kunstnikud Kunstiakadeemias (Mirjam Aimla) ja Tallinna Tehnikakõrgkoolis (Eerik Kask) ning valgus- ja videokunstnik (Mari-Riin Villemsoo ja Carmen Seljamaa) Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias. Kuna lavastaja sõnul kütkestas teda materjali juures ennekõike hirm, siis ootasin ka mina etenduse esimesest hetkest just hirmutaju ning ärevust. Britteni muusikasse on kirjutatud hulgaliselt võimalusi sellise meeleolu loomiseks, aga komplitseeritud helikeel esitas noortele suuri nõudmisi ja I vaatus mõjus pigem olustikulisena, mitte kui tragöödia eellugu. Õudust saab tekitada valgusega mängides, aga muusikateatri eripärana päris pilkast pimedust luua ei saa ja seekord kasutatud vahendid sageli mõjule ei pääsenud. Vaimude ilmumine ja kadumine oli liiga avalik, et oleks tundnud midagi üleloomulikku. Lavakujundus oli nutikas ja mobiilne, kuigi hetkiti jäi arusaamatuks, miks nende vaimukujuliste postamentidega pidi nii palju manööverdama. Loe edasi Muusikast 7/2016