Otsingu tulemused

Eestis toimub lugematul arvul laste lauluvõistlusi. Kui “Entel-Tenteli” aegadel oli eesmärgiks, et lauldaks täishäälega ja lapsepäraselt, siis juba aastaid domineerivad lastekonkurssidel pigem show-elementidega vürtsitatud poplaulud ja liigagi tihti jäljendavad lapsed esinedes täiskasvanud popstaare. Mitte et see ilmtingimata halb oleks, ka artistlikkust tuleb õppida ja enamik inimesi naudibki pigem kergemaid žanreid, aga klassikalise laulukooliga lapsed jäävad nendel üritustel sageli varju. Usun, et umbes samasugused mõtted ajendasid ka konkurssfestivali “Võluhääl” algatajaid, kes eelmisel aastal kutsusid esmakordselt Saaremaale just klassikalist häälekooli esindavad noored lauljad. Minu teada ühtegi teist sellise suunitlusega konkurssi hetkel Eestis ei korraldata. Omal moel üllatab see spetsiifiline nišš ka lauluõpetajaid, sest kuuldavasti oli eelmisel aastal olnud ja oli selgi korral osalejate seas neid, kelle esitatud repertuaar tekitas küsimusi. Lugude valik määrab mingil määral ka esituse stiili ja saa siis aru, kas osaleja täidab konkursi tingimusi või mitte. Seda piiri polegi niisama lihtne määratleda, sest operetti peame kindlalt klassikaks, aga kuidas on muusikaliga? Reglemendist loeme vaid, et osalema oodatakse loomulike häältega klassikalist lauluõpet saanud noori. Selguse huvides võiks ehk nõudeid selles osas täpsustada. “Võluhääle” vanuseliseks ülempiiriks on 19 eluaastat, mis annab hakkajatele võimaluse see tühi nišš täita ja korraldada veel mõni samalaadne konkurss sellest vanusest ülespoole, sest vajadus ennast näidata ja proovile panna on õppijaile ülimalt tähtis. “Võluhääl 2016“ toimus Orissaares 17. – 19. novembrini. Kuna esimene festival oli edukas ja jättis kohalikele inimestele kustumatu mulje, siis muretseti kultuurimajja vana päevi näinud klaveri asemele uus konkursi vääriline pill. Lõviosa vajaminevast summast saadi LEADER-programmist. Lisaks toetasid ostu vallavalitsus, heategevuslikud muusikaüritused ja annetajad. Festivali avamisel demonstreeris tuttuut instrumenti TMKK pianistide duo Argo Jentson–Arko Narits. Nende nooruslikult uljas ja bravuurikas esitus näitas ärevatele konkursantidele ilmekalt, et musitseerimisrõõm on vähemalt pool võitu, kui mitte rohkem. Järgnev võistulaulmine toimus neljas vanuserühmas, mis võimaldas vanuseti jälgida järkjärgulist oskuste lisandumist ja repertuaari muutumist lihtsakoelisest professionaalide vääriliseks. Lisaks tavapärasele saatega laulmisele oli kavas nõutav ka ühe laulu a cappella esitus. Teatavasti on instrumentaalsaateta puhtalt laulmine ja kindlalt helistikus püsimine väljakutse ka professionaalidele, aga enamik lastest sai sellega suurepäraselt hakkama ja endalegi üllatuseks meeldis mulle saateta laulmine nii mõneski esituses rohkemgi kui klaverisaatega laul. Siinkohal soovitaksin oma kontsertmeistrikogemuse põhjal tähelepanelikumat kõrva saatjatele, kes kohati kippusid väiksemaid lauljaid üle mängima. Eriti tuleks ettevaatlik olla parema käe tessituuriga, mis sageli jääb laste häälega samasse registrisse. Ülemängimise põhjus võis mõnel puhul peituda ka lauljatele üles seatud poodiumis, mis jäi klaverist suhteliselt eemale. Publiku jaoks oli see pluss – kõik lauljad olid ka viimasesse ritta nähtavad, aga mingil määral kannatas sellest kindlasti esinejatevaheline koostöö. Eriti kui arvestada, et mitmed juhendajad olid ise oma õpilaste klaverisaatjad, mistõttu ka saaliproovis võis solisti- ja saatepartii balanss jääda täpsustamata. Siinkohal tahaksin tunnustada tublisid väikekoolide õpetajaid, kes hoolimata kõigest oma õpilastega konkursile välja tulid (ilmselgelt jääb kontsertmeistrite võimaldamine raha taha ja nii mõnigi koht, näiteks Ruhnu ja Tõrva, on ka logistiliselt Saaremaast ikka päris kaugel). Anne ju ei vali kohta ja andekas laps võib sündida kuhu iganes. Selle tõestuseks on kasvõi konkursi laureaatide geograafiline laotumine üle kogu Eesti. Kiidan ja tänan korraldajaid – Triin Ellat, Katrin Kandi, Anne Kanni, Kairit Levitit, Merily Porovart ja Anu Viljastet, sest kõik sujus nagu õlitatult. Peale konkursi toimusid osalejate kontserdid Orissaare lähikonnas ja žürii liikmete läbi viidud koolitused. Häälekoolitaja Katri-Liis Vainio rääkis teemal “Meie keha – meie pill” ja sopran Aile Asszonyi juhendas klassikalise laulmise meistriklassi. Märkimisväärne oli festivali suurepärane atmosfäär. Hoolimata täielikust professionaalsusest puudus sel noorteüritusel liigne tõsidus ja rangus. Tundus, et kõigil oli mugav ja pingevaba olla, nii laval kui ka muidu, ja ootamise hetkedel ei lastud kellelgi igavleda. Vahva oli autasustamiseelne teadustajate noormeeste etluskava, samuti publiku ühismängud ja -laulud. Kuna konkursi tase oli kõrge, ei olnud žüriil, kuhu lisaks eelpoolmainitutele kuulus veel dirigent Mikk Üleoja, just ülearu lihtne parimaid välja sõeluda. Auhinnaliste kohtade kõrval anti välja arvukalt eripreemiaid. Lisaks diplomile ja meenetele saavad laureaadid esineda spetsiaalselt nende jaoks korraldataval kontserdil Saaremaa 2017. aasta ooperipäevadel. Selline võimalus innustab kindlasti oma häält edasi arendama ja järgmisi kunstilisi tippe vallutama. Loodame, et “Võluhääl” on noortele hüppelauaks, kust võrsuvad uued tähed meie laulutaevasse, kes peale ooperilavade on edukad kasvõi näiteks Klaudia Taevi nimelisel rahvusvahelisel lauljate konkursil Pärnus, kus seni on võidutsenud suuresti vaid välismaised vokalistid. TULEMUSED I vanuserühm (8–10-aastased) I koht – Lee Holm (õp Ingrid Otti) II koht – Marii Heleen Matesen (õp Külli Kiivet) III koht – Iris Sepping (õp Anne Kann) Eripreemiad: Sofia Selivanova (õp Yana Balakina) – artistlikkuse eest; Oskar Kiilberg (õp Külli Kiivet) – parima a cappella laulu eest; Anette Ella (õp Thea Paluoja) – kindla intonatsiooni ja pehme fraasi eest II vanuserühm (11–13-aastased) I koht – Annabel Soode (õp Kerstin Tomson, Triin Ella) II koht – Aleksander Aruoja (õp Thea Paluoja) III koht – Sille Reinsalu (õp Rena Bõkova) Eripreemiad: Anett Rajaste (õp Made Ritsing) – parima a cappella laulu eest; Joanna-Maria Suurmets (õp Tiia Puhvel) – loomuliku vokaali eest; Hella-Hildegard Niitra (õp Made Ritsing) – artistlikkuse eest III vanuserühm (14–16-aastased) I koht – Karl-Mathias Saarse (õp Tiiu Schütz) II koht – Karl-Markus Kaiv (õp Tiia Puhvel) III koht – Anastasia Šepilenko (õp Triin Ella) Eripreemiad: Annaliis Telgmaa (õp Külli Kiivet) – parima a cappella laulu eest; Kristjan Häggblom (õp Merle Mets) – tulevikulootus; Melissa Maisla (õp Maie Kala) – tervikliku esituse eest IV vanuserühm: 17–19-aastased I koht – Darja Gusseinova (õp Rena Bõkova) II koht – Henrik Tamm (õp Tiia Puhvel) III koht – Laura-Retti Laos (õp Eha Pärg) Eripreemiad: Martin Karu (õp Risto Joost) – parima barokkaaria eest; Darja Gusseinova, (õp Rena Bõkova) – artistlikkuse eest; Joanna-Marion Lõhmus (õp Kristina Vähi) – säravalt humoorika esituse eest; Viktoria Lõkova (õp Rena Bõkova) – erilise tämbri ja potentsiaali eest; Henrik Tamm (õp Tiia Puhvel) – parima itaalia keele tunnetuse eest; Marju Pilv (õp Tarmo Sild) – parima a cappella laulu eest Juhendajate preemiad: Tiia Puhvel – häälesõbraliku juhendamise ees; Rena Bõkova – tundliku vokaalse suunamise eest Kontsertmeistrite preemiad: Katrin Peitre, Kairit Levit Eripreemia laulustuudiole Fa-Diees õpilaste artistlikkuse eest

Paide kultuurikeskus, mida külastab aastas ligi 70 000 inimest, sai uue Estonia kontsertklaveri. Kultuurikeskuse “Tooliklubisse” koondunud paidelased on oma isikliku rahaga aidanud korrastada saali toole ja lava, nüüd oli klaveri kord. “See on kultuuri aitamine, sest kultuuril ei ole kunagi väga rikkalikke päevi olnud,” ütles üks annetajatest Rein Rebas, kes kavatseb kõigil kultuurikeskuse kontsertidel käia. Paide kultuurikeskusele ostetud Estonia kontsertklaver pärineb EMTAst. Pill oli väga heas korras, kuid sai täiesti uue sisu. Klaveritehnik Ain Rosenstok selgitas: “Tuli liikuvad mehhanismid ära vahetada ja korpus taastada, teha see välimuselt ka ilusaks”. Pianist Mihkel Poll näitas tänukontserdil, mis juhtub siis, kui hea klaver ja klaverikunstnik kokku saavad. Klaver annab nüüd Paide kultuurikeskusele võimaluse kutsuda esinema häid pianiste ja korraldada muusikafestivale.

26. – 27. novembrini toimusid Rakveres X Jaan Paku nimelised muusikapäevad. Jaan Pakk (1901–1979) oli Rakvere väljapaistev muusikaõpetaja, koorijuht, Rakvere muusikakooli direktor ning paljude tuntud muusikute, sealhulgas Arvo Pärdi ande avastaja ja õpetaja. Jaan Paku nimelist festivali noortele muusikutele korraldatakse Rakveres alates 2002. aastast. Tänavu möödus Jaan Paku sünnist 110 aastat, Kadrina kalmistul toimus meenutushetk, laulis Kadrina kirikukoor Anne Peäske juhatusel. Festivalil esinesid kammeransamblid Tallinna muusikakeskkoolist, Pärnu, Põlva, Viljandi ja Tallinna muusikakoolist, Kadrina kunstide koolist, Tallinna Lasnamäe ja Rakvere muusikakoolist. Mängijaid hindas ka žürii koosseisus Oksana Sinkova (flööt), Andreas Lend (tšello) ja Lea Leiten (klaver). Lõppkontserdil esinesid parimad ning ka žürii liikmed. * 4. detsembril toimus Rakveres teinegi väljapaistev sündmus. Rakvere gümnaasiumi saali vallutas üle 150 noore muusiku Tallinna, Nõmme, Tartu, Harjumaa ja Virumaa noorteorkestritest. Kontserdi eel toimusid tihedad proovid. Suur orkestrite kontsert peeti kell 16.00 ja see kestis koos vaheajaga ligi kolm tundi. Lisaks oma kavadele esineti koondorkestrina, nooremate orkester Fresco (värsked) ja edasijõudnute kooslus Esperto (eksperdid). Lõpuks koguneti ühendorkestrisse. Kontserdi lõpulooks oli traditsiooniliselt Sibeliuse “Andante Festivo”. Orkestreid juhatasid Kaido Otsing, Hando Põldmäe, Villem Peäske ja Toivo Peäske.

V noorte pianistide konkurss “Eesti kõla” toimus 8. – 11. detsembrini Tallinna muusikakeskkoolis. Konkursi kava üheks osaks oli TMKKs õppinud helilooja teos. Žüriis hindasid mängijaid Kalle Randalu (esimees, Karlsruhe Muusikakõrgkooli professor), Ilze Treija (Riia Daržinši-nimelise muusikakooli klaveripedagoog) ja helilooja René Eespere. TULEMUSED I A vanuserühm I koht – Anastasia Ivleva (Tallinna huvikeskus Kullo, õp V. Khoretskaya), II koht – Madis Sikk (Tallinna MK, õp R. Maandi), III koht – Eliise Einama (Lasnamäe MK, õp Tiina Vurma), Liis Truuverk (GAGi MK, õp A. Di Maio), Sander Tilk (Nõmme MK, õp E. Pung). Diplomid: Emma Kulm (Nõmme MK, õp L. Paldre), Anastasia Karasjova (Tallinna HK Kullo, õp V. Khoretskaya), Nikita Nesterov (Lasnamäe MK, õp S. Nesterova). I B vanuserühm I koht – Hanna-Liis Aunver (Keila MK, õp E. Teppo), II koht – Milana Ilchenko (Tallinna MK, õp M. Sinkel), III koht – Jekaterina Martšenko (Sillamäe MK, õp I. Anikina), Mikk Mälgand (TMKK, õp M. Raide). Eripreemiad: Madis Sikk, Hanna-Liis Aunver. II A vanuserühm II koht – Helina Kukk (Keila MK, õp D. Gromova), Sander Erik Ilves (Kiili KK, õp T. Koppel), III koht – Elsbeth Muhu (Häädemeeste MK, õp V. Väljamäe), Valerija Platonova (Narva MK, õp L. Homjakova), Ruslana Pristavko (Narva MK, õp G. Dotsenko), Jelena Tihhomirova (Narva MK, õp L. Jarovaja). Diplomid: Marie Terras (VHK MK, õp M. Pakri), Pipi Õun (Otepää MK, õp A. Are, K. Leivategija). II B vanuserühm I koht – Darja Kisseljova (Tallinna MK, õp M. Sinkel), II koht – Jakob Eduard Laul (VHK MK, õp M. Pakri), III koht – Ksenia Gretšiškina (Tallinna MK, õp I. Truškina). Diplomid: Jana Potštarjova (TMKK, õp M. Jürisson). Eripreemia: Jelena Tihhomirova. III A vanuserühm II koht – Aili Pent (Keila MK, õp P. Parm). Diplomid: Dmitry Mozgovoy (Narva MK, õp I. Jakovleva), Polina Šuvalova (Jõhvi MK, õp L. Šilova). III B vanuserühm I koht – Grete Eliise Kask (TMKK, õp M. Raide), Sofia Khvichia (TMKK, õp M. Jürisson), II koht – Theodor Teppo (Keila MK, õp E. Teppo). Diplom: Nikita Fatejev (Tallinna MK, õp I. Truškina). Eripreemia: Theodor Teppo, Sofia Khvichia. IV B vanuserühm II koht – Karl Johan Nutt (TMKK, õp A. Sarrap, I. Ilja). Diplom ja eripreemia: Uljana Prosvetova (Narva MK, õp L. Jarovaja). V vanuserühm II koht ja eripreemia – Ode Pürg (TMKK, õp A. Nahkur), III koht – Uljana Lvova (Narva MK, õp L. Jarovaja).

Valgas ja Valkas hakkab koostöös Eesti Kontserdiga igal sügisel toimuma Eesti ja Läti ühine festival “Ühe pilli lugu”, kus mõlema riigi tippmuusikud tutvustavad mõnda instrumenti. Tänavu novembris toimunud esimene festival keskendus tšellole ning piirilinnades mängisid mõlema riigi tšellotähed Silvia Ilves ja Mara Botmane, nii koos laulja Ksenja Kuchukovaga kui festivali avakontserdil Klaaspärlimäng Sinfoniettaga. Ühiskontserdi andsid ka Eesti ja Läti tšelloansamblid C-Jam ja Melo-M. Festivalil mängiti väga mitmekesist muusikat klassikast popi ja rockini. Oma teose esiettekandele Valka tuli Itaalia helilooja Alessandro Viale. Toimusid ka tšellomuusika õpitoad, eesmärgiga leida tšellomängust huvitatud noori, et hakata seda pilli õpetama Valga muusikakoolis ning leidmaks uusi mängijaid Liivimaa noorteorkestrisse. Valga linnavalitsuse haridus- ja kultuuriameti juhataja Anneli Rants ütles, et orkestris on praegu mängijad olemas, aga hea meelega nähakse ka mõnda noort kaasa löömas. Eesti Kontserdi produtsentide hinnangul on piirilinnad Valga ja Valka kahe riigi muusikute kokkusaamiseks väga sobivad. “Eestis tšellofestivali pole, kuid Lätis Cēsises on tšellofestival toimunud juba kaks korda,” tõdes Toivo Tuberik.

TULEMUSED I vanuserühm​​ Laureaadid: Miia Olivia Onni (TMKK, õp Tiiu Peäske, km Kai Õunapuu)​, Karret Sepp (TMKK, õp Ardo Västrik, km Signe Hiis). Diplomandid: Iris Eva Aabloo ​(TMKK, õp Tiiu Peäske, km Kai Õunapuu) Eripreemiad: Caro-Lyn Irjas (TMKK, õp Kristina Kriit, km Elena Fomina), ​Angelina Jarošenko (Lasnamäe MK, õp Kristina Kriit, km Elena Fomina), Kätri Kiilberg (TMKK, õp Mirjam Kerem, km Riina Joller), Liilian Lember (TMKK, õp Sigrid Kuulmann-Martin, km Signe Hiis), Sofia Vinkel (TMKK, õp Kaido Välja, km Lea Leiten), Karina Rostovtseva (TMKK, õp Sigrid Kuulmann-Martin), Anna-Helena Inno (Otsa kool, õp Kerstin Tomson, km Reinut Tepp), Rita Iris Loonde (TMKK, õp Raeli Florea, km Riina Joller), Teodor Juko Hiiemaa (TMKK, õp Mart Laas, km Signe Hiis). II vanuserühm Laureaadid:​​​ Maria Mutso (TMKK, õp Mart Laas, ​km Signe Hiis), Triinu Piirsalu (TMKK, õp Tiiu Peäske, km Kai Õunapuu), Joosep Reimaa (TMKK, õp Tiiu Peäske, km Kai Õunapuu)​. Diplomandid: ​Kristina Štšedrina (TMKK, õp Mirjam Kerem, km Riina Joller), Kaisa Padur (TMKK, õp Kaido Välja, km Lea Leiten), Aleksandra Serebrjakova (TMKK, õp Niina Murdvee, km Kai Õunapuu), Martin Mänd (TMKK, õp Ardo Västrik, km Signe Hiis), Loo Arukask (Elleri kool, õp Reet Mets, km Anne-Mai Palm). Eripreemiad: ​​​​​​Martin Torp (TMKK, õp Kaupo Olt, km Kai Õunapuu), Martin Mänd, Linda Lukas (Elleri kool, õp Kristina Kriit). III vanuserühm ​ Laureaadid:​ Hans Christian Aavik (TMKK, õp Kaido Välja, km Lea Leiten), ​​Karl Allikvee (Elleri kool, õp Kristel Eeroja-Põldoja, km Anne-Mai Palm). Diplomandid: Saimi Ester Kortelainen (Elleri kool, õp Kristel Eeroja-Põldoja, km Anne-Mai Palm), Toomas Hendrik Ellervee (Elleri kool, õp Kristel Eeroja-Põldoja, km Anne-Mai Palm)​, Joonas Teppo (​TMKK, õp-d Kristina Kriit ja Mari Tampere Bezrodny, km Elena Fomina). Eripreemiad: Hans Christian Aavik, Ingel Jalakas (Otsa kool, õp Ester Vain, km Kirill Lissijenko)​, Joonas Teppo.

Suvi 2008. Kuigi on juba hilisõhtu, on õhk väga soe – nagu Perugias juuli lõpul peabki olema. Jazzpianist Herbie Hancock tuleb lavale ja vaatab rahva poole, kes tervitab teda aplausiga. Herbie näeb tõsine välja ja ütleb järsku mikrofoni: “Buu”, justkui tahaks rahvast ehmatada. Inimesed naeravad, kuigi Herbie ütleb, et kõik peaksid vait olema, sest t e m a tuli lavale. Nii nartsissistlik käitumine paneb mõned kuulajad ebalema. Herbie teeb pausi ja hakkab naerma, lisades: “Ei-ei, ma olen ikka sama noor kui kõik teised”, tehes tegelikult peent nalja oma kolleegi Keith Jarretti kulul, kes oli aasta varem samal laval publikut solvanud, käskides kõigil vait olla ja mitte pildistada. Umbria jazzifestivali esindajad reageerisid teatega, et Keith Jarrett ei ole enam kunagi sellel festivalil teretulnud. Herbie Hancock on. Minu esimene mulje oli, et Hancockil pole vanust, ta on nagu igavene teismeline. See, kuidas ta räägib, nalja teeb ja eelkõige mängib, reedab tema väga noort hinge. Ta võiks vabalt olla kahekümne ühene, nagu siis, kui ta hakkas lindistama plaadifirmale Blue Note. Viiskümmend neli aastat tagasi oktoobris ilmus tema esimene plaat “Takin’ Off” . Herbie kohta käivaid klišeesid on palju. Näiteks see, et ta on klassikaline pianist, wunderkind, kellest sai jazzimees. Või et ta on legendaarse Miles Davise kvinteti mängija, kes müüs end seitsme- ja kaheksakümnendatel kommertsile, mängides hullu funk-muusikat. Ta kirjutas loo “Rockit” (teed rajav hiphopi hitt, mis üllatas MTV vaatajaid). Herbie on selliste keeruliste ja ilusate jazzistandardite nagu “Watermelon Man”, “Maiden Voyage” ja “Cantaloupe Island” autor. Hancock on UNESCO hea tahte saadik ning veendunud budist. Kui sügavamalt kaevata, saame teada, et ta on juba 45 aastat abielus ja tal on tütar. Herbie on võitnud mitu Grammyt ja isegi Oscari parima filmimuusika eest. Ta on esinenud Muppet Show’s ja mänginud filmis ning on kirjutanud muusikat sellistele kultusfilmidele nagu “Death Wish”, “Blow-Up” ja “Harlem Nights”. Kui vaadata Herbie’t laval või kümnetes videointervjuudes, jääb temast mulje kui intelligentsest, humoorikast ja lihtsast inimesest. Nii arvasin minagi, kuni lugesin tema äsja ilmunud autobiograafiat “Possibilities”. Tuli välja, et me ei tea temast suurt midagi. Sain aru, kust tuleb see mulje teismelisest ning mis on tema igavese nooruse plussid ja miinused. Loe edasi Muusikast 12/2016

Muusika ime… Läbi aegade on muusika fenomen inimese meeleseisundite mõjutajana üks imepärasemaid ja mõneti ka mõistatuslikumaid. “Muusika räägib tõtt ja toob inimesi kokku,” kõlab Jaan Rossi sõnastuses üks võimlikke muusika rolle tänapäeval. Usun muusika imettegevasse jõudu. Vahel, kui kuuleme, et mõne heliteose esitamine on ära keelatud, tundub, et muusika on pigem inimõigus. Samas kinnitab see taas, kuivõrd suurel määral aitab muusika vägi inimmeeli tugevdada, astudes välja ebaõigluse, ülekohtu, vägivaldse ühiskondliku korralduse ja muu ebanormaalse vastu. Nii ongi muusika vahel olnud see võlujõud, mis on läbi uuristanud ka suurte režiimide alustalad ja aidanud verevalamiseta vabaks saada, lauldes “Käin juba lasteaias, ei ole väike ma”, “Sind surmani” või “Isamaa ilu hoieldes …” Mida ei näe, seda tuleb kuulma õppida ... Muusika erakordsus avaldub ju ka teadmises, et tegemist on füüsikalises mõttes lihtsalt ühe vibratsiooni, lainetega. Kui mõned lained on nähtavad ja vaadeldavad (näiteks veekogudes või valgusena), siis heliloojate ja esitajate poolt mõtestatuna ja meeli köitvana on helilained neist vahest kõige ebaharilikumad ja nähtamatult inimmeeli mõjutavad. Lähestikku asetsevate kehade võnked pidavat ühtlustuma, seega on muusikale ja muusikas häälestumine ühtlasi üksteisele häälestumine. Erakordsed on need hetked, mil nii interpreet kui ka kuulajad korraga tunnevad, et on kõik Muusikasündmuse osalised. Teose lõppedes tekkiv vaikus jäädvustab toimunu ja arhiveerib värske mälestuse meie meelteriiulile, misjärel vallanduv tormiline aplaus kinnitab üksmeelselt, kuivõrd tugevalt hindame saadud emotsionaalset mõjutust. Maailma kujutamine muusika kaudu on teadupärast kunst … nii nagu seda on ka sellest aru saada püüdmine. Kokku – kunstide kunst. Vabadust ei saada kingituseks… Tänu muusika kaudu edastatavatele sõnumitele oleme kahel korral läbi ajaloo saanud asuda teostama oma võõrandamatut õigust vabadusele. Oluliste muusikateoste aluseks on olnud Looja arusaamine, et peame nii headel kui ka mitte nii headel aegadel julgema ja oskama sobival moel väljendada meile olulisi väärtusi muusika ja sõna abil. Selle kaudu oleme ärganud ja saanud kultuurrahvaks, kellel on erakordselt kõrgetasemeline mitmekülgne muusikakultuur – helide kunst. Kirgastumine, kirg versus kiretus – ses sõnatüves on peidus inimmeelte ootused muusikale. Enamik tähenduslikke heliteoseid pole üldjuhul valminud tellimustööna, vaid pigem sündinud emotsionaalse energia eredast ja ausast sähvatusest, tihtipeale algselt autorile pennigi sisse toomata. Kujundid, mis selles loomisprotsessis on tekkinud, on erakordsed, eriilmelised ja arusaadavad. Muusika vägi jõuab kuulajateni ja siis pole miski enam endine ... Näeme iga päev, kui raske on nii ühiskonnal tervikuna kui kui ka üksikisikul teostada vabadust, mõelda ebaisekalt või mõista, et esivanemate sõnastatud “mida külvad, seda lõikad” polnudki öeldud üksnes agraarsetes võtmemärkides. Saame olla tulevikus mitte ainult formaalselt, vaid tegelikult vaimselt erksad ja iseseisvad, kui oskame ja tahame jätkuvalt eristuda, kasutada loovalt nii oma juuri kui tänapäevaseid väljendusvahendeid, andes järglastele edasi tunnetust, mida nimetame muusikaliseks emakeeleks. Muusik nagu iga elav inimene tegutseb, st töötab, elab eraelu, puhkab, toitub ja vajab elukohta. Läbi aegade on alati olnud vaja otsida ja leida oma koht meelelahutuse ja meelestamise, vibe’i ja vaimu vahel. Teame, kui ekslik on arvata, et see piir jookseb muusikastiile või ajastuid mööda. See jookseb isiksusi mööda. Kas peame seda ka tegelikult ikka oluliseks, mida ja kuidas selleks teeme? Sõnumikuulutajate tõusuks on vaja otsida ja avastada andeid, luua kõigile lastele tingimused kasvamiseks, andes võimaluse olla Laulik. Kasvamine aga tähendab ühtlasi sotsialiseerumist, mis muusikalises keskkonnas toimub loomingulisemalt, arendades kujunevas noores sügavamalt läbi tunnetatud arusaamu põhiväärtustest ja lisades nii füüsilist kui ka hingelist jõudu. “Mõtestades maailma ja muusikat…” võiks olla mõne sellise õppiva kogukonna tunnuslause. Mida muud muusika meile annab, kui usku ja ühist teadmist, et oleme maailmakaardil eluvõimelise kultuurrahvana. Nii toetab muusika ka füüsilist vastupidavust – see on omalaadne veretu tsiviilteenistus. Kui muusika räägib tõtt ja toob inimesi kokku ning muusikalise emakeele maailmas kohtuvad ühe rahva vanavanemad, vanemad, lapsed ja lapselapsed, siis on meil jätkuvalt võimalus… Tuleb uskuda, et ka tulevikus võib igasse Eestimaa perre sündida laps, kelle roll on olla oma aja Lydia Koidula, Karl August Hermann, Gustav Ernesaks, Roman Toi, Veljo Tormis , Arvo Pärt, Peep Sarapik, Alo Mattiisen, René Eespere, Olav Ehala, Tõnu Kõrvits, Tauno Aints, Pärt Uusberg, Jarek Kasar, Tõnis Mägi, Urmas Alender, punkar Villu ... Tehkem siis juba homme midagi selleks, et see nimekiri saaks veel üsna pikalt jätkuda.

Igal maal ja iga teatri ajaloos on olnud erilisi lauljaid, kes jätavad jääva jälje ja muutuvad legendiks. Ka Estonia on olnud üks neid õnnelikke ooperiteatreid, kust mõned sellised nimed välja kõrguvad. Üks neist on kahtlemata legendaarne koloratuursopran Margarita Voites, kes tähistas tänavu oktoobris oma 80. juubelit. Primadonna Margaritast on palju räägitud, temast on ka ilmunud 2010. aastal Peter Pedaku põhjalik ja kaunis, ammu välja müüdud raamat “Margarita Voites. Imet tabades”. Oma juubeli eel vestles endiselt kauni häälega ja endiselt kontserte andev lauljatar Marvi Taggoga. Margarita Voites: “Ma pole kunagi läinud lavale nii, et vabandage, ma laulan teile nüüd natuke. Meeldib või mitte, aga mina annan alati oma parima. Tähe staatus ja sära on tegelikult igapäevane töö, proovid ja etendused.” Kas primadonnad on nüüdsel ajal teatrist lahkunud? “Mulle tundub, et teatris peab olema primadonna, esimene daam. Aga kui teatris hakkavad primadonnatsema dirigent või lavastaja, siis võib otsida, aga nagunii ei leia, mis on õige ja mis vale.” Millesse sa usud? “Iseendasse! Ma usun saatust ja allun sellele. Igaühel meist on oma tähtkuju. Miks mõned inimesed klapivad ja võivad kodu luua, aga teised ei sobi koos elama? Ma usun astroloogiat, tähtkujusid ja nende omavahelist sobivust.” Kas publik on kunagi sinu pärast saalist lahkunud? “Ei ole. Vastupidi – näiteks kui väikesed lapsed kontserdil tüdinevad ja tahavad ringi joosta, jäi minu kirikukontserdil üks laps magama, tähendab tundis, et on kaitstud.” Mis on see, mida sa ei oska? “Ma ei oska joonistada. Kuigi olen proovinud looduspilte teha.” Kuidas käitud konfliktsituatsioonis? “Üldiselt mulle ei meeldi konflikti minna. Ma olen püüdnud ebameeldivustest, kui vähegi võimalik, kõrvale hoida. Ja peenrahaks pole end kunagi vahetanud. Mu rahvakunstniku nimetused ei ole tulnud nii lihtsalt, nagu arvatakse.” Koloratuursopran Tallinna Keskhaigla arst Benno Margus on kontserdil Margarita Voitest klaveril saatnud. Tal on absoluutne kuulmine ja ta on, kui nii võib öelda – “koloratuuride hull”. Koloratuuriks peab sündima, kuid midagi on siin muidugi õpitav. Kuidas koloratuuri “meditsiiniliselt” seletada? On see mingi erand, kõrvalekalle? “Raske öelda, aga koloratuur võib olla anatoomiline iseärasus, biokeemiline protsess. Ja see on juba kaasasündinud omadus.” Muusikateadlane Johannes Jürisson on öelnud poolnaljatades, et koloratuur on lihtsa asja keeruliseks tegemine. Aga kui teatrist lahkub see looduse and – koloratuursopran? Rahvusooper Estonia endine etenduse juht Jüri Kruus ütles kujundlikult ja mõistu: “Imetled tähte öises taevas, aga päeval unustad tema sära. Ja kui järgmisel ööl tähte püüdma lähed, näed, et taevas on tumedad vesised pilved ja sajab lobjakat...” Loe edasi Muusikast 12/2016

Hiiglaslik Arsenale kompleks Veneetsia idaosas, Ca’ Giustinian Püha Markuse väljaku vahetus naabruses ... need on Veneetsia muusikabiennaali traditsioonilised kontserdipaigad ja selle ruumikontseptsiooni püsivad alustalad, kus pakutakse igal aastal uusi elamusi. Biennaal on olnud kogu aeg muutuste tuules, värskuse tagavad uued kollektiivid ja pidevalt muutuv üldpilt nüüdismuusika rollist ühiskonnas. 2016. aasta festival oli juubelibiennaal, väike juubel ka praeguse kunstilise juhi Ivan Fedele jaoks, kes on biennaali muusikalist menüüd kujundanud viimased viis aastat ning täidab seda ülesannet veel vähemalt 2019. aastani. Vaadates korraks tagasi möödunud ajale, näib, et Fedele on iga uue aasta ja erineva kontseptsiooniga sügavuti mõtestanud ja laiendanud nüüdismuusika mõistet ning püüdnud kokku tuua äärmusi – minimalismi ja maksimalismi; klassikalist Euroopa kultuuriruumi ja meie jaoks kaugemaid muusikatraditsioone Türgist ja Lähis-Idast; elektroonilist muusikat, visuaali ja akustilist loomingut. Fedele on võtnud fookusse erinevate kunstiliikide sümbioosi muusikaga. 2014. aastal, esimest korda biennaali ajaloos, lavastati uudisteos “Indigene”, mis ühendas muusika, filmi, teatri ja tantsu üheks tervikuks. Muusika ja visuaalse kunsti sidumine on aasta-aastalt järjest enam kinnistunud ning saanud biennaali loomulikuks osaks, seda nii otseselt visuaalse muusika kui ka algusest lõpuni kunstniku ja helilooja koostöös sündinud teoste näol. Kuldlõvisid ehk elutöö preemiaid on jagatud neile heliloojaile, kes on rikastanud muusikamaailma ülimalt isikupärase ja selgelt eristuva stiiliga ning kelle panus meie aja muusikasse on hindamatu. Selles auväärses nimekirjas on Pierre Boulez (2012), Sofia Gubaidulina (2013), Steve Reich (2014), Georges Asperghis (2015) ja sellest aastast Salvatore Sciarrino. 60. Veneetsia biennaal pakkus väärikale festivalile omaselt kaasaegset muusikat parimas esituses – seekordsele festivalile oli kutsutud teiste hulgas London Sinfonietta, Bang on a Can All-Stars New Yorgist, Divertimento Ensemble Milanost, Ensemble Modern Frankfurdist, Ensemble Orchestral Contemporain Lyonist, Les Percussions de Strasbourg, Ensemble Accroche Note samuti Strasbourg’ist ning esmakordselt biennaali ajaloos meie nüüdismuusika lipulaev ansambel U:. Loe edasi Muusikast 12/2016

27. oktoobril lahkus meie seast Valter Ojakäär. Lõppes pikk, värvikas ja teguderohke elutee, mida punase niidina läbis muusika. Ja see niit on olnud üle poole sajandi kõigile nähtav ja jälgitav Ojakääru kui muusiku, muusika kirjutaja, muusikast rääkija ja muusikast kirjutaja tegevuses. Kõige enam hämmastabki tema produktiivsus: kõigil loetletud aladel on tulemus korraliku elutöö vääriline. Mõningal määral on see seletatav tema peaaegu sajandipikkuse eluteega ja elu lõpuni säilinud entsüklopeedilise mäluga, aga ilmselt on õigus ka filosoofidel, kes väidavad, et üks eriline andekuse liik on töövõime, ilma milleta ei pääseks kõik muu mõjule. Seda viimast oli talle antud küllaga. Muusika tuli Ojakääru ellu pooljuhuslikult alles esimesel sõja-aastal, gümnaasiumi eelviimases klassis, ja alates järgmisest suvest, kui tekkis võimalus hankida saksofon, ei kadunud muusika tema elust enam hetkekski. Tuleristsed muusikuna sai ta nii klarnetistina kooli sümfoniettorkestris kui ka koolipoiste tantsuorkestris ABC, mille populaarseks muutudes teenis ta ka oma esimese töötasu. Tema elus on olnud suur osa juhusel: pooljuhuslikult sai temast muusik, juhuse tõttu sattus ta koos mängima Raimond Valgrega ja hiljem ka Erich Kõlariga, kellest kujunes kõige otsustavamatel hetkedel tema muusikaline teejuht; juhuse läbi sai temast komnoor ja hävituspataljoni liige. Mis muu, kui juhus säästis teda ka sõjas – “Wermacht oli võtnud mu elust 510 päeva, ent olin elus,” võis ta 1944. aasta novembris konstateerida. Kuid nagu rahvatarkuski ütleb – juhus soosib vaid neid, kes seda väärivad. Ülevaadet Valter Ojakääru eluteest ei saa kuidagi ette kujutada, rääkimata temast kui tegevmuusikust. Ta osales üle kolmekümne aasta saksofonistina meie esinduskollektiivides nagu näiteks John Pori orkester ja Kuldne 7. Märkimisväärne oli ka Eesti Raadio džässorkester ja estraadiorkester, eriti ajal, mil džässist sai “imperialistide mandunud muusika” ja saksofon oli selle sümbol. Need ajaloo keerdkäigud tuli ka temal läbi teha. Ojakäär on selle kohta kirjutanud: “Võrreldes eluga džässorkestris, kus töö ja ajaviide käisid käsikäes, oli estraadiorkestris mängimine enamasti tüütav töö.” (Ojakäär 2013: 181). Ehk see oligi põhjus, miks ta otsustas sealt 1970. aastal lahkuda. Seejuures on huvitav, et – nagu Ojakäär on ise on märkinud – tal pole kunagi olnud solisti-improvisaatori ambitsioone. Kuid saksofonirühma liidri positsioon talle sobis. Ka teine tema kui muusikuga seonduv külg on omanäoline: lõpetanud 1956. aastal teisel katsel (esmaõpingud katkestas sõda) konservatooriumi Heino Elleri õpilasena, on ta kirjutanud muusikat laias spektris. Suurema osa tema umbes 270 teosega loomingunimistust moodustavad laulud ja instrumentaalsed väikevormid, kuid siit leiame ka filmi- ja teatrimuusikat, sealhulgas ooperi “Kuningal on külm”, mille esietendusega avati Vanemuise teatri uus maja. Huvitav on seejuures märkida, et Ojakääru tuntuimaks lauluks on osutunud algajana kirjutatud “Rannakolhoosis” (praegu tuntud kui “Uus paat”), mis saavutas tänu Georg Otsale tohutu populaarsuse kogu Nõukogude Liidus, aga ka näiteks Soomes, kus seda siiani kuulda võib. Mitu laulu pärjati erinevatel võistlustel auhindadega; oma parimaks loomeperioodiks hindas helilooja ise viie- ja kuuekümnendaid. (Ojakäär 2013: 286). Huvitav on tähele panna, et meie muusikute noorem põlvkond on Ojakääru loomingu taasavastanud ja nii võib nii kontserdikavades, plaatidel kui YouTube’is leida uusversioone tema parimatest lauludest. Hoolimata kõigest eeltoodust ei pidanud Ojakäär end “päris” heliloojaks , kuna leidis, et tema saavutatu ei sobi ühte ritta Heino Elleri, Eduard Tubina, Artur Kapi, Eino Tambergi, Arvo Pärdi, Veljo Tormise loominguga (Ojakäär 2013: 250). Tagasihoidlikkus kaunistab inimest! Kuulun ise põlvkonda, kelle jaoks olid Valter Ojakääru raadiosaated džässist[1] need, mida ei võinud mingi hinna eest vahele jätta. Oli see ju ainus[2], pealegi eestikeelne džässi käsitlev infoallikas (toona ei olnud minu põlvkonna noorte inglise keele oskus veel piisavalt hea). Info hankimise teid on Ojakäär lähemalt kirjeldanud oma Eesti levimuusika ajaloole pühendatud teostes ja jääb vaid mainida, et siingi oli suureks abiks Eesti sõjaeelne haridussüsteem, mis tagas korraliku võõrkeeleoskuse. Tegelikult ei alanud Ojakääru kui raadiohääle karjäär džässisaadetega, tema esimene saatesari oli 1958. aastal eetrisse läinud “Eesti luule lauludes”, viimased aga koos poeg Jaaguga tehtud “Vikerkäär” (1996–2003) ja “Saja aasta laulud”. Siia vahele mahub suur hulk muid saatesarju, millest tuntumad on “Helisev kroonika”, “Papa Valter pajatab” ja “Kohtumised raadio teel”. Nimekirja tuleks lisada ka arvukad telesaated (sh kaks telefilmi), kus Ojakäär oli tegev nii stsenaristi kui ka saatejuhina. Neist saadetest rääkides ei saa kuidagi mööda autori entsüklopeedilistest teadmistest ja tema äärmiselt sümpaatsest ja vigadeta keelekasutusest, tema kadestamisväärsest jutustamisoskusest, kus polnud midagi liigset, aga ei jäänud ka midagi olulist ütlemata. Tänu oma heale suhtlemisoskusele oli ta ideaalne saatejuht, osates ühendada kõige erinevamaidki isiksusi. Puutusin sellega otseselt kokku algaja telesaatejuhina, tehes Aleksander Rjabovi juubelisaadet. Viimane oluline osa Ojakääru elutööst on oma teadmiste jagamine ja jäädvustamine kirjasõnas. See sai alguse juba 1966. aastal, kui nn Hruštšovi sula aegu ilmus raamat “Džässmuusika”, mis esimese eestikeelse raamatuna andis ülevaate džässi tekkeloost ja arengust XX sajandi esimesel poolel. Teema jätkuna ilmus 1978. aastal raamat “Popmuusikast”, mis hoolimata praeguse aja mõistes unelmate tiraažist ja kordustrükist kadus kähku lettidelt. Järgmisena, pärast seitsmeteistaastast vaheaega hakkas ilmuma neljast raamatust koosnev sari Eesti levimuusika ajaloost. Kõik üsnagi ulatuslikud (üle 500 lk) ja põhjalikud teosed, millele annab erilise väärtuse raamatute lõpus asuvad viited ja isikuregister. Need on peaaegu teadusliku täpsusega kirjutatud uurimused, millest oleks võinud kerge vaevaga kujundada doktoridissertatsiooni, kui Ojakäär oleks seda vajalikuks pidanud. Ta vürtsitas oma raamatuid kirjeldustega isiklikest läbielamistest, mis teadustöösse ei sobi, kuid loovad toona valitsenud oludest rääkides inimliku tausta ja on seetõttu kultuurilooliselt huvitav materjal. Kui lisada ka pojaga kahasse kirjutatud raamat Uno Naissoost, 2013. aastal ilmunud “Valter Ojakäär ja muusika” ning justkui kokkuvõttena valminud “Eesti lemmiklaulude tekkelood”, on kirjutatut rohkem kui mõnelgi end kirjanikuks pidaval persoonil. Üks oluline etapp Eesti levimuusika ajaloo jäädvustamises on lõppenud. Eeltoodu pole kaugeltki kõik. Kaua võiks rääkida Ojakääru tegevusest Heliloojate Liidu noortesektsiooni juhina, osalisena omaaegsete Tallinna džässifestivalide töögrupis ja ilmselt palju muudki.[3] Kui teised tema elutöö küljed vajuvad ilmselt aja jooksul unustuse hõlma, siis oma raamatutega on Valter Ojakäär end põlistanud kõigi džässi- ja levimuusikasõprade teadvusse. [1] “Džässmuusika sõpradele”, mis kandis hiljem nime “Kerge muusika sõpradele”. [2] Levis ka Willis Conoveri Ameerika Hääle džässitund, kuid seda segas elektroonilise müraga spetsiaalne saatejaam. [3] Oma doktoriväitekirja kirjutamise ajal konsulteeris siinkirjutaja temaga sageli.

Haruldased äripäevad Alati vaimustab, kui keegi teeb midagi rohkemat kui temalt tingimata oodatakse. Risto Joost on juba mõnda aega väga hõivatud dirigent maailmakuulsatel kontserdilavadel, ometi leiab ta aega tegelda sellise võrratu seltskonnaga nagu Voces Musicales, ehkki see on rangelt võttes harrastuskoor. Nende kontserdid on küll kaugelt kõrgema kvaliteediga, kui see kole määratlus võiks viidata, ega jää enamasti professionaalidele alla. 29. oktoobril kuulis Tallinna Jaani kirikus Johann Sebastian Bachi kõiki seitset koorimotetti ning tervikesitusena kõlas see pealinnas esmakordselt. Kontsert oli imekaunis, olgugi, et tegu on väga nõudlike kooriteostega. 3. novembril Mustpeade majas toimunud meeleolukal kammerkontserdil, kus Mati Turi (tenor) ja Martti Raide (klaver) esitasid Mozarti ja Mahleri laule, oli pianist kavalehe tarvis laulutekstid riimi tõlkinud. Kusjuures eestikeelne luule ei jäänud originaalidele tasemelt üldse alla. Kui märkad selliseid asju, läheb süda soojaks. Kas olete mõnikord kunstinäitusel vaadanud mõnd suurt maali väga-väga lähedalt, näiteks midagi impressionistide loomingust? Te näete erakordselt selgelt, kuidas kunstnik on pildi loonud, kuidas on tõmmatud üks joon teise järel, kuidas järgnevad värvid üksteisele jne. Aga kas te hoomate kunstniku sõnumit, mida kõneleb teile pilt tervikuna, kui seda muljet üldse tekib? Just sellised mõtted tabasid mind, kui kuulasin Kalle Randalu esituses Brahmsi 1. klaverikontserti ERSO heategevuskontserdil 16. septembril. Niigi ulatuslik teos tundus veelgi pikem aeglaste tempode ning detailidele orienteerituse tõttu, ka raskepärane, “klaverisse sisse” mängumaneer võimendas aegluubis kulgemist. On maitseasi, kas selline mäng meeldib või mitte, üsna omapärane nähtus on see kindlasti. Kui on soov vaimustuda orkestrimuusikast, tuleks kindlasti sammud seada Uue Tänava Orkestri kontserdile, elamus on garanteeritud. See kooslus on tegutsenud vähem kui aasta ning mina kuulsin nende ajaloo neljandat ja viiendat kontserti. Muusikud on väga noored, valdavalt EMTA ja Georg Otsa nimelise Muusikakooli õppurid ja vilistlased, dirigendiks noor ja väga võimekas Kaspar Mänd. Orkester areneb kiiresti, tehniline meisterlikkus oli oktoobris septembri kontserdi omaga võrreldes palju kõrgem. Eriti hämmastab mind aga nende noorte võime muusikast aru saada ja seda edasi anda. Võiks arvata, et Mahleri muusika nõuab rohkem elu- ja mängimiskogemusi, kuid kummatigi olid 24. oktoobril kõlanud Mahleri laulud suurepärase metsosoprani Tuuri Dede soleerimisel sellesügisese “mahleritöö” suurim elamus. Jällegi leidis kinnitust mu veendumus, et mitte vanus, vaid anne on määrav teose tuuma tabamise, pole olemas “noorte lugusid” ja “elukogenenumate teoseid”. Mind üllatab, kuivõrd Mänd usaldab oma veel üsna kogenematut orkestrit ja kui hästi nende koostöö toimib. Liigne vehkimine ja muusikuile oma nõudmiste pealesurumine võib muuta orkestrandid passiivseks ja tujutuks, just suurem vabadus tekitab tihtipeale aktiivsust. UTO mängib vaimustunult, suure energia ja kaasaelamisega, ehkki dirigendi liigutused on ülimalt ökonoomsed ja napid. Usaldus toimib, areng ja rõõm on silmanähtav. Mis muud kui tuult tiibadesse ja edu edaspidiseks! Loe tervikuna Muusikast 12/2016

Selle sügise aina kargemaks muutuv õhk oli koorimuusikast paks. Näiteks oktoobris võis huviline jõuda kasvõi mitmele põnevale kontserdile päevas. Tänu kavade mitmekesisusele ja heale ülesehitusele olid need tihti ka eelarvamusi ja stereotüüpe lõhkuvad, st neil juhtudel tasus minna kontserdile ka siis, kui naiskoor esitas Veevo “Kadakaid” või meeskoor saksa joogilaule. Siia valikusse jõudnutel oli mitmeid ühiseid jooni – iga kava sisaldas kui mitte maailma, siis vähemalt Eesti esiettekandeid, peaaegu kõikjale jagus uusi eesti heliteoseid ning üldine õhkkond oli pisut müstilisem, spirituaalsem, unenäolisem kui tavaliselt. Sellest valitsevast meeleolust ja ka siinsest ülevaatest jäi välja veel mitu koorimuusika skeenel kaasa rääkiva kollektiivi etteastet, näiteks Orthodox Singers õigeusu muusika erinevaid stiile tutvustava kavaga või Voces Musicales Bachi motettidega – paraku on isegi arvustaja muusikalisel vastuvõtuvõimel piirid. Aqua incognita 18. IX Tallinna Filharmoonia Mustpeade maja. Kammernaiskoor Sireen, elektroonilise muusika ansambel Algorütmid, kammeransambel, dirigendid Ülle Tuisk ja Tiiu Sinipalu. Kõigepealt on küsimus: miks minna ühe naiskoori, või veel enam, neidudekoori kontserdile? Kas need ei kõla kõik kuidagi … ühtemoodi? Sireen on ennast juba aastaid identifitseerinud žanriülese grupina, kellele on oluline koorimuusika piiride laiendamine ja koostöö ansamblitega, kellega muidu koorimuusikat ei seosta. Seekordne esinemine duoga Algorütmid (Mihkel Tomberg ja Roland Karlson) oli eriti hästi õnnestunud, nii kontserdieelse meeleolu loomise kui lõpus kõlanud uudisteoste poolest. Sireeni eripära ja tugevus on ka oma “kaubamärgi” igakülgne kujundamine performance’liku suhtumisega – ühtne kontseptsioon ei hõlmanud ainult kontserdi pealkirja ja esinemisriietust, vaid tegeldud oli ka kontserdipaiga atmosfääri endale sobivaks muutmisega valgus-, video- ja helikujunduse abil. Kontserdiõhtust jäigi mulje justkui gravitatsioonivabast veealusest maailmast. Isegi lugude teksti koosütlemine oli täpne, kuid nii kerge ja pingutuseta, nagu polekski selle taga rasket tööd ega võitlust tavaliste, maapealsete takistustega. Esitusele lisas vabadust ka enamiku laulude peast esitamine. Ilusaid hetki jagus: Tõnu Kõrvitsa järjekordne arranžeering Tormise “Tasase maa laulust” (kus ta oli ühtlasi kaastegev väikekandlel), mis oli selle laulu eelmisest, jõulisemast ja mehelikumast versioonist (autoriplaadil “Mirror”) õrnem ja leebem; Whitacre “Viie heebrea armastuslaulu” IV osa “Milline lumesadu!”, kus koor just nagu juhtis publiku veealusest maailmast välja veepinnale ja laes võis valgusefektidena näha tõesti langemas lumehelbeid; kontserdi viimane lugu “Sožalenja” Sander Pehki ja Algorütmide koostöös, mis oli tõeliselt kaasahaarava helimaastikuga ja juba poolel teel järelpeo meeleoludesse. Õhtu nael oli aga Maria Kõrvitsa “Olla ärkvel ja tasa” I osa instrumentaalversioon EMTA tudengitest koosneva kammeransambli esituses (hiljem oli rõõm näha heliloojat saamas Kultuurkapitali Helikunsti sihtkapitali aastapreemiat). Teose III osa koos kooriga polnud kahjuks nii efektne, kuna Veronika Kivisilla hõrk tekst kadus keeruliste vokaalliinide vahele ja selle sügavam mõte ei jõudnud publikuni. Kujutasin ette täiuslikumat teksti ja muusika koosmõju näiteks lugeja ning kammeransambliga. Loe edasi Muusikast 12/2016

IX Viljandi kitarrifestival 11. – 15. X Vist mainisin seda ka viimati, kui mul paluti Viljandi kitarrifestivalist ülevaatlik lugu kirjutada, et iga festival on paratamatult ikka mingil määral oma korraldaja nägu. Nii nagu “IdeeJazz” peegeldab Oleg Pissarenko maitse-eelistusi ja “Jazzkaar” oma aastaringse programmiga on paljuski Anne Ermi kujundada (kuigi muidugi mitte ainuisikuliselt), on ka Viljandi kitarrifestivali esinejad kindlasti sellised, keda Ain Agan ja tema tiim iga kell tingimusteta oleksid nõus kuulama. Programmipoliitika peegeldab järjepidevust ja põhimõttelisust. Üks põhimõtteid on pakkuda noortele kitarristidele võimalust näha lähedalt, nii kontsertide kui meistrikursuste vormis, selliseid olulisi, isegi ehk mingis mõttes krestomaatilisi muusikuid, kelle nimi ei pruugi laiemale üldsusele kuigipalju öelda. Need ei pruugi olla ka ilmtingimata publikumagnetid ja säravad staarid. Seda sümpaatset joont on Ain Agan järjekindlalt ajanud. Ma pole küll külastanud Viljandi kõiki seni toimunud üheksat kitarrifestivali, ent siiski piisavalt, et proovida teha mõningaid üldistusi ja võrdlusi. Sel aastal torkas üldpildis silma, et enam tundus olevat programmis rokki ja elektroonikat, kogusummas ilmselt ka hüppeliselt rohkem detsibelle kui kunagi varem. Kitarriorkestrist sooloõhtuni Alustaksin nii-öelda rohujuure tasandilt, nagu on kombeks viimasel ajal kõige kohta öelda. Üks olulisemaid projekte festivali ajaloos on olnud kitarriorkester: mõni korüfee Eestist, vahel ka välismaalt, tuleb ja teeb maksimaalselt nädala jooksul noortega tööd, paneb neist kokku orkestri ja jagab näpunäiteid. Varem on olnud lisaks orkestri jaoks spetsiaalselt kirjutatud või seatud lugudele ka noorte sooloetteasteid, mis on alati olnud põnevad ja väikese võistlusmomendiga. Eriti tore mälestus on ajast, mil see kontsert toimus Viljandi muusikakooli saalis. Seekord piirduti suhteliselt lühikese kontserdiga ja ma tunnistan, et eelmine kirjeldatud formaat meeldis mulle märksa rohkem. Loomulikult võis põhjus olla ka selles, et tänavu oli orkestris osalejaid tavatult, suisa rekordiliselt palju, üle 20. Loe edasi Muusikast 12/2016

13. – 15. oktoobrini väisas Tallinna Helikon-Opera Moskvast, üks põnevamaid kooslusi naaberriigi pealinna ooperimaastikul. Mul oli võimalus nende etendusi külastada aastatel 1995– 1999, mil Helikon-Opera asus ja tegutses Eesti Vabariigi Suursaatkonna kõrvalmajas Kalašnõi tänaval. Sel ajal sai alguse ka Estonia teatri ja Helikoni vaheline koostöö. Neil aegadel, kui lavastaja Neeme Kuningas Helikonis toimetas, võis teda tihti ka saatkonnas kohata, ning juba siis levisid jutud geniaalsest Dmitri Bertmanist, kellele vastukaaluks Tallinnas lavastamisvõimalusi pakuti. Koostööst kasvas välja laiem ühistegevus, nii et Helikon-Opera solistid, koor ja orkester on olnud sagedased külalised Birgitta festivalil ja Saaremaa ooperipäevadel. 13. oktoobril tõi Helikon külakostiks Dmitri Bertmani lavastatud Nikolai Rimski-Korsakovi ooperi “Tsaari mõrsja”. Et tegemist on erakordse sündmusega, võis näha juba enne etenduse algust, kui asjakohaste kõnedega astusid üles meie kultuuriminister Indrek Saar, Venemaa suursaadik Aleksandr Petrov ja lavastaja. Viimane teenis publikult ka kõige suurema aplausi, olles meie kultuurimaailmas tegutsenud juba aastaid ning pälvinud kõrgeid riiklikke tunnustusi. Ja siis algas etendus. Avamäng oli võimas. Orkestriaugus istusid tõelised Moskva orkestrihundid, kelle käsitööoskus on metropoli konkurentsi tingimustes lihvitud peensusteni ning kes on oma muusikainstrumendiga justkui kokku kasvanud. Loe edasi Muusikast 12/2016

Eesti keeles on kolm minevikku. Seda, mis lähiajal toimus, väljendatakse lihtminevikuga. Seda, mida on tehtud, väljendatakse täisminevikuga, ning seda, mida oli tehtud, enneminevikuga. Lihtminevik on neist kõige tavalisem jutustamise vorm; ka Robert Jürjendal pani oma oma juubeliaastal ilmunud sooloplaadile pealkirjaks “Lihtminevik”. Seoses Jürjendaliga tulevad esimesena meelde ansamblid Fragile, UMA ja muidugi Weekend Guitar Trio. Lisaks neile erinevad koostööprojektid ja plaadistused, mille üleslugemine veniks pikale. Nüüd siis on ilmunud sooloplaat, järjekorras kolmas. Robert Jürjendali helikeel, loominguline mõtlemine ja instrumendikäsitlus on sellel plaadil ühtaegu nii äratuntavad kui ka üllatavad. Tuttavlikku Jürjendali helimaailma lisab uusi ja üllatavaid kihistusi trummar Andrus Lillepea raudne trummikäsitlus. Mõnel lool on ikka kange proge maik man. Ajal on pöördumatu mõju kõigele, maailm pole ammu enam endine, kitarr ei tee ammu enam ainult kitarri häält, igasuguste imevidinatega on võimalik panna teda tegema hääli, mis ulatuvad lainekohast türannosauruse möirgeni. Nii kuuleb ka sel helikandjal sulnilt kulgevaid helipilte nagu “Vennad”, “Sulavad mälestused”, “Üles üles”, aga ka eksperimenteerivat “progetamist” – “Ei või jaa”, “Vanad jutud” (viimase loo videot saab ka internetist kaeda). Kümme instrumentaalpala on salvestatud ja miksitud Robert Jürjendali poolt tema Aaviku talus. Igaüks neist jutustab omaette loo, lihtminevikus, ent kokku moodustub siiski terviklik narratiiv. Plaati on mõttekas kuulata järjepanu, algusest lõpuni. Ja nagu maestro ise on öelnud: “Vahel juhtub, et unistad albumi salvestamisest ja saad tulemuseks salvestatud unistuse. “Lihtminevik“ on selline unistus”.

Duo Redel Ruudus on ansamblile nime valides lähtunud oma peamiste instrumentide, vibrafoni ja marimba kujust: nende kõlaplaatide rida võib tõesti võrrelda maha asetatud redeliga. Kui kujundlikult jätkata, siis sisuliselt on tegemist pigem vertikaalse (seega oma funktsiooni õigustava) redeliga – taevaredeliga, sest plaadi repertuaar koosneb valdavalt eesti vaimulike rahvakoraalide seadetest häälele ja löökpillidele. Löökpille mängivad Aleksandra Kremenetski (ilmselgelt projekti ellukutsuja, suurema osa seadete ja originaalteoste autor ning arranžeerija) ja Valeria Jagudina. Laulab selge noore häälega Mirjam Kivisild. Eesti vaimulikud rahvalaulud on ammu rahva suust ja meelest kadunud pärimus, mis on juba pikka aega oma elu elanud töötlustes. Tuntuimad on mõistagi Cyrillus Kreegi arvukad seaded, hiljem on neid viise elustanud ja “ümber riietanud” vanamuusikud (Triskele, Linnamuusikud), jazzmuusikud ja ka Tõnu Kõrvits oma armastatud “Kreegi vihikus”. Sellised laulud nagu “Kas on linnukesel muret?”, “Ma kiitlen ükspäinis neist verisist haavust” või “Mu süda, ärka üles” (kõik esindatud ka sellel plaadil) leiavad väga sageli esitamist. Plaati kuulates torkavad kõrva vaheldusrikkad seaded ja tekstuurid. On hea mängutehnikaga esitatud ehtlöökpillilikke rütmikaskaade, aga ka palju õhku. Ehkki löökpillide varamu on määratu (kujutagem ette kõiki klassikalisi instrumente ja lisaks terve maailma etnilisi löökpille), kasutab Redel Ruudus üsna piiratud valikut. See on hea valik.Vibrafon ja marimba koos aeg-ajalt ilmuvate käteplaksude, väikeste “kõrinate” ja taustvokaaliga loovad kauni kõlapildi. Kohati ilmutab end stevereichilik rütmiline monokroomsus, plaadi nimiloos “”Maa ja taevas” on jälgi Aafrika mbira-muusikast. Eesti vaimulikud rahvakoraalid on oma algmeloodia mutatsioonide, rahvapärase melismaatika ja vaimuilma poolest tänuväärne ja rikas materjal tõlgendusteks. Plaadile laenatud Timo Lige laul “Vähem mind ja rohkem Jeesust” mõjub nende kõrval kompositsioonina õõnsalt ja üheplaaniliselt. Minu üks lemmikuid albumil on lõpulugu “Mu süda, ärka üles” – justkui juba lootusetult ära leierdatud viis, kuid siin, kolme noore neiu esituses üllatavalt värske, fantaasiarohke ja inspireeriv.

X-Panda on Kaarel Tamra, Risto Virkhausen, Roland Jairus, Karl-Juhan Laanesaar ja Tamar Nugis elik progressiivne metal-fusion heade mõtete linnast. “Noortebänd 2010” konkursi laureaatide edukas esikalbum, mis nomineeriti aasta metal-albumi kategoorias Eesti muusikaauhinnale, ilmus aastal 201. Nüüd siis teine kauamängiv, kaua mängiv, kaunikene... Plaaditegu olevat kulgenud põnevalt – objektiivsetel põhjustel salvestati trummari vägiteod lindi külge Soomes, muu materjal nokitseti valmis kodukamaral erinevates stuudiotes. Et helipilt veelgi tummisem oleks, on oma tõhusa panuse andnud ka Tartu Ülikooli sümfooniaorkester (dirigendid Lauri Sirp ja Jüri-Ruut Kangur) ning ESTuudio Noortekoor (dirigent Külli Lokko). Rockbänd, päris orkester ja päris koor – mässamist ikka omajagu, et kõik see pulbitsev energia muusikakonservi kätkeda. Bänd ja selle ninamees Kaarel Tamra on heas vormis – eeskujudeks progemetali maailma suurimad nimed, on plaadile salvestet üheksa kompositsiooni, ligi viiskümmend seitse minutit muusikalist materjali, mida kuulajad on iseloomustatud sõnadega “võimas”, “jõuline”, “filmimuusikalik”, “unistav”, “ebareaalne”, “uskumatu”, “jahmatav”, “mitmekülgne”, “mänguline”. Igav juba ei hakka. Pole unustatud ka raadioeetrit, ilmselt hakkab seal kõlama “Rise up to Fly”. Ingliskeelsel plaadil leidub meeldiva erandina ka eestikeelne lüüriline ballaad “Esivanemate pärand”, mille sõnad on sepitsenud Aapo Ilves. Plaadi esitlustuur, mis põikas ka piiri taha, on nüüdseks läbi, jääb nautida tublit stuudiotööd.

See plaat pole neile, kelle jaoks jazzi mõiste piirdub hubase kohvikuatmosfääri ja tasaselt uinutavate meloodiatega. Juba bändi stiili määratlemine jazzina on küsitav. Ehk võiks seda nimetada punkjazziks. Või jazzpungiks. Albumi meeleolu on valdavalt närviline ja sellisena peegeldab see tabavalt praegust aega. Vaoshoitumat voogamist leidub siin küll ka, kuid sellestki kumab läbi ärevus. Sissejuhatuseks ja vahepaladena kuuleme algselt eestlasest taksojuhi Soomes salvestatud võõravihast kantud sõimu, mis tuleb kohaliku kliendi suust. Paari aasta eest, mil sama sõnum sotsiaalmeedia vahendusel levima hakkas, mõjus see veel kurioosumina, nüüd aga paraku juba millegi liigagi tavalisena. Viieteistliikmelise orkestri debüütplaadi muusika autor on kitarrist Ville Vokkola. Täpsemalt on kõik kokku üksainus umbes nelikümmend minutit kestev pala, mis jaotub pikemateks teemalõikudeks. Juba esimese kolme minuti jooksul juhtub nii palju, et kuulajal on raske sellest helikaosest pidepunkti leida. Domineerib atonaalne kitarr, millele lisandub ootamatult sopran Reetta Haavisto ning veidi hiljem saksofonistid Johannes Sarjasto ja Pauli Lyytinen. Kusagil kägiseb Harri Kuusijärvi akordion ja huilgab Panu Luukkose tromboon. Kui plaadi esimene pikem lõik on hüsteeriline müraimprovisatsioon, siis teise osa monotoonne kulgemine mõjub esiotsa peaaegu rahustavalt. Mõne minuti järel muutub see üksluisus painajaks, mis viimaks hääbub Joonas Kasurise klaveripassaaži. Kolmas muusikaline lõik algab melanhoolse mõtisklusena, millele hakkab märkamatult taas lisanduma rahutuid noote. Ville Vokkola ja tema bändi plaat ei sobi ehk igapäevaseks nautimiseks, aga raputav elamus on see küll.

82-aastaselt suri kanada laulja, luuletaja, laululooja ja kirjanik Leonard Cohen. Tema surma põhjus ei ole täpselt teada, kuid mõned kuud enne surma rääkis muusik tundmusest, et surm on lähemal kui kunagi varem ning ta kardab, et ei jõua oma poolikuid lugusid lõpetada. “Surma lähedus toob kaasa suure muutuse. Armastan korda ja mulle meeldib võimaluse korral kõik lahtised otsad korda seada,” rääkis ta väljaandele New Yorker. Leonard Cohen oli meisterlik laulukirjutaja ja poeet, kelle looming on puudutanud miljoneid inimesi 60 aastat kestnud loometee vältel. Cohen alustas oma karjääri poeedina, laiemalt tuntuks sai ta aga esinemistega New Yorgi folgiringkondades. Suurem kuulsus saabus 1967. aastal, kuid sellele vaatamata hoidis artist aastakümneid pigem omaette, elades teatud perioodi oma elust ka budistliku mungana. Cohen müüs üle 23 miljoni albumi ning 2007. aastal kandideeris ta ka Grammyle. Cohen on kirjutanud ka kaksteist raamatut, millest viimane ilmus 2006. aastal pealkirjaga “Book of Longing” ning tõusis Kanadas ilukirjanduse edetabelis esikohale. Leonard Cohen sündis 21. septembril 1934. aastal Quebecis. Tema loometeel mängis otsustavat rolli tutvumine hispaania poeedi Federico García Lorca luulega, mis inspireeris teda ennast samuti kirjutama. Pärast ülikooli lõppu asuski Cohen peamiselt kirjutama. 1966. aastaks oli temalt ilmunud juba kolm luulekogu, mille müügiarv polnud siiski esialgu väga edukad. Cohen asus inspiratsiooni otsima New Yorgist ning teenis elatist laulude kirjutamisega teistele artistidele. 1967. aastal ilmus ka tema enda esimene plaat “Songs of Leonard Cohen” ning 1984. aastal lisandus diskograafiasse “Various Positions”. Mõned kuud enne surma mainis Cohen, et tal on lauasahtlis veel üsna palju avaldamata muusikat ja luulet, mida oleks tarvis viimistleda. Ta lausus: “Ei usu, et jõuan need lõpetada. Olen valmis surema ja loodan, et see pole liialt ebamugav.”

Poolas Poznańis toimus 9.– 23. oktoobrini XV rahvusvaheline Wieniawski-nimeline viiuldajate konkurss, mille võitis 20-aastane gruusia ja türgi päritolu viiuldaja Veriko Tchumburidze. Tchumburidze, kes varem on võitnud Tšaikovski-nimelise noorte muusikute konkursi, esitas finaalis Wieniawski 2. ja Šostakovitši 1. viiulikontserdi ning pälvis 30 000 eurot preemiaraha. Teise preemia (25 000 eurot) sai 25-aastane Bomsori Kim Lõuna-Koreast ja kolmandale kohale (20 000 eurot) tuli 22-aastane Seiji Okamoto Jaapanist. Neljandaks ja viiendaks (mõlemad kohad 10 000 eurot) tunnistati 26-aastane Luke Hsu (Ameerika) ja 25-aastane Richard Lin (Taiwan/Ameerika). Konkursil olid ka auhinnalised kuues ja seitsmes koht auhinnaga 5000 eurot, mille pälvisid 25-aastane poolatar Maria Włoszczowska ja 21-aastane Ryosuke Suho Jaapanist. Žürii liige Zakhar Bron avaldas aga mõningat pahameelt tänavuste tulemuste üle, öeldes, et ehk ainult kaks-kolm muusikut väärisid osalemist finaalis ja auhinnalisi kohti, ülejäänud poleksid pidanud konkursilavale pääsemagi. Lisaks Bronile kuulusid žüriisse veel Maxim Vengerov (esimees), kes kuulas ära ka kõik konkursi eelvoorud, ülejäänud liikmeteks Alena Baeva, Bartosz Bryła, Ilya Gringolts, Dong-Suk Kang, Konstanty Andrzej Kulka, Marios Papadopoulos, Mayumi Seiler, Kyoko Takezawa, Akiko Tatsumi, Vera Tsu ja Peter Zazofsky. Žürii auliige oli Krzysztof Penderecki ja Konkursi esimeses voorus osales 52 mängijat. Wieniawski viiuldajate konkurss toimub juba 1935. aastast ning varasemateks võitjateks on olnud näiteks Ginette Neveu, David Oistrahh, Boris Goldstein, Tatjana Grindenko ja Igor Oistrahh.

6. novembril suri 62-aastaselt oma sünnilinnas Budapestis ungari dirigent, pianist ja helilooja Zoltán Kocsis, kes on rahvusvahelisel areenil Iván Fischeri ja András Schiffi kõrval üks tuntumaid ungari muusikuid. Kocsis salvestas peamiselt plaadifirmadele Philips ja Hungaroton ning tema Philipsi plaat Debussy tsükliga “Kujundid” pälvis 1990. aastal Gramophone’i preemia. Philipsile salvestas ta ka Bartóki kogutud klaveriteosed ja Rahmaninovi klaverikontserdid. 2013 . aastal võitis ta Hungarotoni plaadifirma kammermuusikapreemia Bartóki viiulisonaatide salvestuse eest, partneriks viiuldaja Barnabás Kelemen. Kocsis rajas aastal 1983 koos Iván Fischeriga Budapesti Festivaliorkestri, mis kujunes 1992. aastal festivaliorkestrist täiskohaga töötavate muusikute kollektiiviks. 1997. aastal asus Kocsis aga Ungari Rahvusliku Filharmooniaorkestri dirigendiks, tõstes orkestri taset märgatavalt. Kocsis alustas klaveriõpinguid viieaastaselt Béla Bartóki nimelises konservatooriumis ja jätkas õppimist Liszti Akadeemias, kus teda juhendasid Pál Kadosa, Ferenc Rados ja György Kurtág. Ta on pälvinud Ungari raadio Beethoveni konkursil preemia (1970), samuti Liszti preemia (1973) ja Kossuthi preemia (1978).

Leedsi konkurss on üks mainekamaid rahvusvahelisi pianistide konkursse maailmas, kuid viimasel ajal on sedagi sündmust tabanud teatud väsimus. See pole ainuüksi Leedsi probleem, vaid maailmas on arvukalt konkursse, mille võitmine pakub küll hetkelist rõõmu ja preemiaks suuremat või väiksemat rahasummat, kuid muusiku edasisele karjäärile kaasa ei aita ning võit jääb vaid märgikeseks artisti CVs. Ametisse asunud uued Leedsi festivali juhid Adam Gatehouse ja Paul Lewis soovivad olukorda parandada. Gatehouse ja Lewis said Leedsi konkursi kunstilisteks juhtideks möödunud aastal, kui 1964. aastast selles ametis olnud inglise “klaveridaam” Fanny Waterman 95-aastasena teatepulga neile üle andis. Esimest korda konkursi ajaloos tehakse järgmisel konkursil 2018. aastal live-stream ülekanne Medici.tv vahendusel, sest paljud kuulsad konkursid on selle tee juba aastaid varem jalge alla võtnud. Näiteks eelmisel aastal toimunud Tšaikovski konkursil osutus voorude otseülekanne äärmiselt menukaks ning ülesvõtteid saab siiani vaadata Medici.tv kodulehel. Samuti on plaanis muuta Leedsi konkursi preemiate süsteemi. Üheks olulisemaks arenguks on see, et võitjad saaksid selliseid kontserdipakkumisi ja salvestuslepinguid, mis tõesti oleks nende karjääri algusaastatel olulise mõjuga. Plaanis on pakkuda võitjatele koostööd mänedžmendiga Askonas Holt ning debüütplaadi tegemise võimalust. Samuti on preemiaks esinemisvõimalused Wigmore Hallis ja Southbanki keskuses ning ka Liverpooli Kuningliku Filharmooniaorkestriga Vassili Petrenko dirigeerimisel. Pianist Paul Lewis usub, et muusikute tõhus toetamine nooruses on nende arengu ja tulevikuväljavaadete osas määrava tähtsusega. Leedsi konkursile saab registreeruda 2017. aasta septembris ja konkursi eelvoorud toimuvad 2018. aasta aprillis Berliinis, New Yorgis ja Singapuris, poolfinaalid ja finaal aga sama aasta septembris Leedsis.

Inglise Rahvusooperi (English National Opera, ENO) muusikajuhiks nimetati Martyn Brabbins, kes asub ametisse kohe. Ta asendab Mark Wigglesworthi, kes andis lahkumisest teada märtsis. Brabbinsi leping kehtib 2020. aastani, Wigglesworth jätkab tööd selle hooaja lõpuni käimasolevate produktsioonidega. Wigglesworthi tööaeg algas eelmise aasta septembris. Kui eelmise muusikajuhi Ed Gardneri ametiaega peeti vaatamata ENOs valitsenud keerulisele olukorrale edukaks, siis Wigglesworthi ametiajal läks ooperi olukord veelgi raskemaks. Esile kerkis mitmeid kriise, plaaniti koori kärpimist ning toimus ka streik. Kuid hoolimata majanduslikest raskustest on ENO lavastused osutunud üsna edukaks. Brabbins on tegutsenud dirigendina BBC Šoti süfooniaorkestri juures (1994–2005) ja olnud Nagoya filharmooniaorkestri peadirigent (2012–2016) ning tema dirigeerimiskunsti on jäädvustatud rohkem kui sajal heliplaadil. Vaatamata majanduslikele raskustele on Brabbins lubanud ENO kunstilist taset kõrgel hoida.

Rahvusooper Estonia oli 14. – 16. oktoobrini külalisetendustel Moskvas. Gastrolle vahetati Moskva teatriga “Helikon”. “Helikoni” esituses sai Tallinnas näha Rimski-Korsakovi ooperit “Tsaari mõrsja” teatri kunstilise juhi Dmitri Bertmani lavastuses. Estonia viis Moskvasse külakostiks Gounod’ “Fausti”, mille lavastajaks on samuti Bertman ning Marina Kesleri koreograafiaga Tubina balleti “Kratt”. Mõlemas linnas toimus samaaegselt ka galakontsert “Kahe pealinna duett”. Niisugust publikuhuvi ja tungi ei ole Moskvas ammu nähtud, kirjutas Estonia külalisetendustest teatri “Helikon” pressiosakond. Välja olid müüdud ka seisukohad, ära püüti mahutada kõiki soovijaid, istuti ka teatrisaali treppidel. Etenduste eel toimus TASSi hoones pressikonverents, millest võtsid osa Venemaa presidendi eriesindaja rahvusvahelise kultuurikoostöö alal Mihhail Švõdkoi, Moskva linna kultuuriosakonna aseesimees Vladimir Filippov, teatri “Helikon” kunstiline juht Dmitri Bertman, Rahvusooper Estonia direktor Aivar Mäe, Rahvusooperi nõukogu esimees Arne Mikk, Rahvusooperi loominguline juht Vello Pähn jt. Mihhail Švõdkovi sõnul on Estonia teatri külaskäik Moskvasse ajalooline sündmus. “Eesti ja vene teatrite vahel on alati olnud väga viljakad ja sügavad kultuurisidemed. Estonia teater andis tooni Nõukogude liidu ajal, Estonial oli alati väga huvitav repertuaar. Nüüdseks on poliitiline olukord muutunud, kuid kultuurialased sidemed on säilinud. Just nüüd on kultuurikoostöö eriti oluline.” Külalisetenduste kajastustes öeldakse, et eestlased tõid kaasa suurepärased koosseisud. Gounod’ “Faustis” avaldasid muljet karismaatiline Mefistofelese osatäitja bass Pavlo Balakin, suurepärane Faust – tenor Oliver Kuusik ning Margarethe– tšehhi sopran Marie Fajtová, suurepärased rollid teinud Helen Lokuta ja Rauno Elp. Tõsteti esile ka Ene-Liis Semperi väga huvitavat kunstnikutööd Palju kiidusõnu jagus teatri orkestrile maestro Vello Pähna dirigeerimisel, kelle puhul meenutati ka tema suurepärast Leningradi kooli. “Kõik pillirühmad olid omavahel ideaalses tasakaalus, kõlapilt ühtaegu nii läbipaistev kui võimas. Eesti maestro ja orkestri kontseptsioon täitis saali vaoshoitud, kuid samas äärmiselt laetud ja võimsa väljenduslikkusega.” Eraldi toodi esile orkestri vask- ja puupuhkpillide suurepärast mängu. Kiidusõnu pälvis ka artistlik ja väljendusrikas ooperikoor. Estonia viimasest esinemisest Moskvas on möödas 30 aastat. Ooperi peadirektor Aivar Mäe: “Aeg oli selleks nüüd küps. Jäi mulje, et saalis olid inimesed, kes mäletasid Estoniat kolmkümmend aastat tagasi, kuigi publik oli noor. Vastuvõtt oli meeletult hea. Igasugusete seaduste vastaselt oli saali paigutatud paarsada lisatooli.” Estonia on varem Moskvas esinenud kuuel korral, esimest korda 1950. aastal. Tänavusel gastrollil osalenud Arne Mikk oli esmakordselt Estonia külalisetendustega kaasas juba 1956. aastal.

Kinos Sõprus aset leidnud “Noortebändi 2016” lõpugalal astus üles viis finalisti: EIXD, Lepatriinu, Fuqtual, Charlemagne ning The Notes. Võistluse võitjaks tuli Rapla indie-folk trio The Notes, kes viis koju ka publiku lemmiku tiitli. “Tunne on suurepärane, lootsime võitu, aga pinget selles osas peale ei pannud,” olid noored muusikud meeldivalt üllatunud. “Noortebänd 2016” finaali žüriisse kuulusid ELU24 peatoimetaja Anu Saagim, Tallinn Music Weeki esindaja Raimond Põldmaa, “Jazzkaare” produtsent ja turundusjuht Eva Saar, muusik Mikk Tammepõld, Intsikurmu festivali peakorraldaja ja Kaabu Music tegevjuht Mihkel Kübar, muusik ja loovagentuuri “Vurr” loovjuht Rauno Kutti, muusik Marie Vaigla ja R2 peatoimetaja Kristo Rajasaare. Raimond Põldmaa kommenteeris: “Olin tõeliselt üllatunud finalistide tasemest ning žanride mitmekesisusest, mida ka Tallinn Music Week on alati väärtustanud.” Eva Saar sõnas, et kuigi oli raske võrrelda ansamblit sooloartistiga ning räpparit popartistiga, tegi otsustamise lihtsamaks muusikute säde. Nii osutus võitjaks žanripiiridest hoolimata just see bänd, kes oskas oma olemusega minna kõige rohkem südamesse. The Notes võlus žüriid oma erilisuse, lihtsuse ja soojusega. “Neis oli see “miski”, mis võlus kohe esimesest noodist,” tõdes Eva Saar. Ta lisas, et nüüd algab bändidel tihe töö: “Selleks annab “Noortebänd” aga kaasa just õige paketi ning targad muusikud võtavad kogemustest ja pakutavatest võimalustest maksimumi.” Ülejäänud preemiad jagunesid: rahva lemmik – The Notes, esinemiskutse Intsikurmu festivalile – Lepatriinu, esinemiskutse “Jazzkaarele” – Lepatriinu, esinemiskutse festivalile “Augustibluus” – Lepatriinu, esinemiskutse Tallinn Music Weekile – EIXD, River Islandi eriauhind – Lepatriinu.

Ansamblil Hortus Musicus toimus 18.–20. oktoobrini Jeruusalemmas festival “Jeruusalemma aiad”. Festivali nimi loob otsese seose Hortus Musicuse nimega (Muusika aed). Hortus andis Jeruusalemmas kolm kontserti, mängiti sefardi ja itaalia sünagoogimuusikat ning 17. sajandi alguse muusikat. Ansambli kunstiline juht Andres Mustonen ütles kohalikule ajakirjandusele, et uus festival on nagu muusikaliste sildade ehitamine. Hortus Musicuse alanud hooaeg on olnud välisesinemiste rohke: septembris andis ansambel Jerevanis festivalil “Yerevan Perspectives” kontserte Hatšaturjani-nimelises kontserdisaalis. Septembri lõpus avas Hortus Musicus Moskva konservatooriumi suures saalis festivali “Peegel peeglis”.

Käesoleval hooajal on ansambel U: algatanud uue sarja. Koostöös helilooja Liisa Hirschiga toimub kuus avalikku õpituba, kus Hirsch tutvustab heliloojaid ning teemasid, mis on seotud pigem eksperimentaalse mõtlemisviisiga. Vaatluse all on Eestis suhteliselt vähe tuntud heliloojad, kes on samas 20. ja 21. sajandi muusikamaastikku väga tugevalt mõjutanud, Alvin Lucier, Peter Ablinger, Marc Sabat, Harry Partch, James Tenney, Pauline Olivieros, Eliane Radigue, Antoine Beuger, Jörg, Frey, Christian Wolff ja Michael Pisaro. U: esitab igas õpitoas mõne teemaga seotud teose, arutleb kaasa ja osaleb diskussioonis. Õpitubadel on kolm eesmärki – ühelt poolt U: omakasupüüdlik huvi end harida ja silmaringi laiendada, teiseks pakkuda seda võimalust ka kõigile huvilistele ja teenida seeläbi muusikahariduslikku eesmärki, ning kolmandaks luua tihe side ja üksteisemõistmine ansambli ja helilooja vahel, mis sillutab pinda Liisa Hirschi uue teose loomiseks ansamblile U: 2017. aasta lõpuks. Esimene õpituba toimus 9. novembril EMTAs ning seal oli vaatluse all James Tenney. Sari toimub koostöös EMTA Nüüdismuusika ja improvisatsiooni keskusega (NIK).

31. oktoobril toimus EMTA kammersaalis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia silmapaistva klaveriprofessori Valdur Rootsi 80. sünniaastapäevale pühendatud mälestuskontsert. Meenutaksin omalt poolt kaaskaimu, kellega koos ühte õpirada käidud. See oli üks küünlakuupäev aastal 1945, mil avas uksed Pärnu lastemuusikakool. Algatajaiks muusikakooli rajamisel olid kooli tulevane direktor, helilooja Peeter Laja ja klaveriõpetaja Alice Mardi, hilisem õppealajuhataja. Kool alustas mahajäetud sõjaväehospidalis Võidu tn 7, kus juba sisenedes võttis vastu hingemattev desinfitseerimislõhn, millega andis tükk aega harjuda. Suur muusika aga oli sellest hoolimata peamine, mille juurde iga hinna eest tulla tahtsime. Tuntud klaveriõpetaja Alice Mardi käe all õppisid selles koolis paljudki muusikud ja hilisemad väljapaistvad tegelased, nagu Leo Normet, Paul Keres, Ingrid Rüütel, Eesti filoloog ja rahvalaulude koguja Aino Valmet, Tartu ülikooli õppejõud Nora Ploomipuu, hiljem Ameerikas Arizonas tegutsenud Minna Fux... Lastemuusikakooli esimeste sisseastujate sekka kuulus ka Valdur Roots. Mäletan päevselgelt seda põlvpükstes väikest poissi, meie hulgas kõige andekamat, kes oma mängus juba siis paistis silma hiilgava sõrmetehnikaga. Vast ehk Valduri isal, kunagisel sümfooniaorkestri orkestrandil Valter Rootsil oli selles teeneid, et poisile kodus kooliastumise eel “salatrenni” teha. Edasiõppimine klaveri erialal jätkus Tallinna muusikakoolis ja Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Klaveriõpetajaks oli meil mõlemal dotsent Anna Klas. Suvevaheajad kulusid Valduril Pärnu kodus peaasjalikult klaveri harjutamisele, kuid aega jäi ka vaba-aja tegevusteks. Tema meelisspordialaks oli motosport. Võidukihutamised motokatel toimusid akordionistist sõbra Vello Karuga. Kokkusaamisi peeti ka Pärnus ja Kirbu jõele sõitnud sõpradega, tollaste “trummipoiste” Neeme Järvi ja Eri Klasiga. Valdurist kujunes aastatega vabariigi väljapaistvaim pianist, kes juba konservatooriumi ajal sai esikoha 1960. aastal vabariikidevahelisel noorte interpreetide konkursil Minskis. Valdur Rootsist kujunes ka arvestatav klaverisaatja Tiit Kuusikule, Elsa Maasikule, Jüri Pärjale, RAMi meeskoorile ja viiuldaja Lemmo Erendile. Ansamblimängu viljeles ta Tallinna trios koos Jüri Gerretzi ja Toomas Velmetiga. Trioga toimusid arvukad kontserditurneed mööda Nõukogude Liitu ning välismaal. Klaveriprofessor Valdur Rootsi käe all sirgus noor põlvkond pianiste-muusikuid, kellest esireas olid Tanel Joamets, Mihkel Mattisen, René ja Tarmo Eespere, Viktor Gurjev, Tiit Lauk, Siim Selis. Mälestuskontserdi avas Valdur Rootsi poeg, tšellist Valle-Rasmus Roots koos Sten Lassmanniga. Ettekandele tuli Elleri prelüüd g-moll. Mati Mikalai mängis Debussy prelüüdi “Uppunud katedraal”, Toivo Nahkur Schubert-Liszti “Litaania”, Schumann-Liszti “Kevadöö” ja “Pühenduse”. Liidia Ilves esines Liszti “Mefisto valsiga” ning tšellistist poeg veelkord koos Signe Hiisiga. Ada Kuuseoks mängis Chopini Noktürni Des-duur op. 27 ja kontserdi lõpetas Tanel Joamets Skrjabini 2. sonaadiga.

Sel suvel Viljandi pärimusmuusika festivali jaoks kokku tulnud duo Maarja Nuut ja Hendrik Kaljujärv on pälvinud kiiresti sooja vastuvõtu ja neid on kutsutud esinema mitmele mainekale festivalile. Novembri keskel astus duo üles eklektilise kavaga festivalil “Le Guess Who?” Utrechtis (Holland). Järgnes kontsert kuulsas Berliini Volksbühne teatrisaalis. Järgmise aasta alguses saab muusikuid aga esimeste eestlastena kuulda Põhja-Ameerika olulisemal maailmamuusika esitlusfestivalil “globalFest”. “Sellel New Yorgi festivalil esinemine on olnud kindlasti üks minu unistusi,” sõnas Maarja Nuut. Maarja Nuut oli esimese eestlasena valitud esinema ka 2014. aastal maailmamuusika festivali “Womex” põhiprogrammi. Viiuldaja ja laulja Maarja Nuut ning elektrooniliste helide meister Hendrik Kaljujärv esitavad oma kavas peamiselt palu Maarja viimaselt plaadilt “Une meeles”, ent kõlab ka uusi lugusid. “Huvi väljastpoolt Eestit meie vastu tekkis veidi äkki, kuid seda toredam see on,” sõnas Nuut.

Miks mõned asjad jäävad meelde ning mõned ununevad? Kui tähtis on inimese enda suhe toimuvaga ja kui suur on ümbruskonna mõju? Kas on sündmusi, mis on igal juhul märgilise tähtsusega, sõltumata inimeste hulgast ja vastuvõtuvalmidusest? Ja mis on tegelikult ajaproov? Kui midagi omas ajas ja ruumis on sügavalt liigutanud ning lükanud liikuma teele, mis nüüd on vaimustuseobjektist eemale viinud, siis kas kaotab seetõttu ka mineviku sündmus oma esialgset sära? Või on õige, et aega pole olemas ning kõik, mis elab meie tunnetes ja mõtetes, on tegelikult olevik? Proloog Neil päevil algab Tallinnas järjekorras kümnes klaverifestival, suur muusikasündmus kõigile klaverimuusikat armastavatele inimestele. 1998. aastal alguse saanud, üle kahe aasta toimuvad klaveripeod on minu mälestustes oma koha leidnud kildude, mõnikord ka laikudena ning päris palju on ka tühje lehti. Sellest eristub üks sügisnädal, millest meenub kümneid seiku – nii kontsertidest, meistriklassidest kui ka loengutest. Mäletan seda aega erakordselt hästi, ka näiteks inimeste sõnu ja näoilmeid, enda mõtteid ja tundeid, väljas valitsenud ilma jpm. Miks? Mis põhjustas nii palju eredaid mälestusi, millest üks säravamaid oli Angela Hewitti soolokontsert? Aasta 2000, II rahvusvaheline klaverifestival. Novembri alguseks on kõigest nädala jooksul toimunud väga palju elamuslikke sündmusi, sealhulgas ka uskumatuid ja raputavaid. Avakontserdil vaimustab kuulajaid Mihhail Pletnjov virtuoosse ja samas erakordselt selge mänguga ning järgmisel päeval mängib Peep Lassmann haaravalt Messiaeni monumentaalse, kolm tundi kestva tsükli “Lindude kataloog”. Uskumatult hea kontserdi annab klaveriduo Kai Ratassepp – Mati Mikalai, kes kõigest kuu aega varem on võitnud I koha Müncheni mainekal ARD konkursil, ning vanameister Charles Rosen esitab Beethoveni “Variatsioonid Diabelli teemale”, mängides seda helilooja klaveriloomingu ja kompositsioonitehnika suurejoonelist kulminatsiooni liigutava lihtsusega. Oktoobrikuu kahel viimasel päeval hullutab Eesti publikut kanada virtuoos Marc-André Hamelin ning just sellest elamusest pärineb minu tänapäevani püsiv veendumus, et inimvõimetel pole piire. Eriti on meelde sööbinud tema esimene kontsert, mille ta andis haigestunud Ralf Gothoni asemel – Hamelin oli päev varem Tallinna jõudnud ning tal polnud probleemi anda ühe kontserdi asemel kaks erineva kavaga klaveriõhtut. Esimese kontserdi Bach, Brahms, Liszt ja Schubert on siiamaani väga eredalt kõrvus. Hamelinis eksisteerivad kõrvuti ja suures üksmeeles erakordne virtuoos ning suur muusik, imeliselt vaimustav oli sellise pianisti mängust osa saada! Kontsert 2. november 2000, hingedepäev. Festivali programmis on see nimetatud Johann Sebastian Bachi päevaks – kogu muusikamaailm tähistas tol aastal 250 aasta möödumist helilooja surmast ning nii ka Eesti. Päevasel kontserdil esitavad muusikakeskkooli õpilased Bachi “Goldbergi variatsioonid”, teema ja 30 variatsiooni on ära jaotatud 21 muusikaõppuri vahel, kellest mitmed meie praeguses muusikaelus juba tuntud tegijad. Ning õhtusel kontserdil mängib kanadalanna Angela Hewitt Bachi “Hästitempereeritud klaviiri” teise osa. Tervenisti. Peast. Kaks ja pool tundi ülikeerukat polüfoonilist muusikat, esitatud erakordse täpsuse ja selgusega. Kaunis naine kaunis punases kleidis, tikksirge seljaga, mängib haruldaselt kauni kõla ja sisemise veendumusega järjest 24 prelüüdi ja fuugat. See mõjub kui ilmutus. Vist kõik muusikat õppinud inimesed teavad, millised karid valitsevad Bachi muusikas. Kui raske on mängida juba ühte polüfoonilist teost, ü h t e prelüüdi ja fuugat ilma segi minemata, puhtalt ja stiilitruult. Kui palju aega ja mõttetööd vajab mitmehäälse muusika läbi töötamine, teosele sobiva karakteri leidmine, mängides kõikide liinide jälgimine ja kujundamine. Hewitti käes tundub kõik imelihtne, ta mäng on puhas ja kaunis, võluv ja siiras, üliprofessionaalne ja lausa hüpnotiseeriv. See tundub üliinimlik ja ebamaine ning korraks tekib kahtlus, kas Angela Hewitt ei ole äkki taevast alla sadanud ingel, nagu tema eesnimi võiks reeta. Bachi klaviirimuusika, eriti inventsioonid ning HTK mõlemad osad, on kahjuks enamasti õppeprotsessi pärusmaa. Kõik klaverit õppinud inimesed on neid oma elus mänginud ning kooli ajal õpilasõhtutel kuulnud, kontserdisaalis kohtab seda eriliselt kaunist ja keerukat muusikat haruharva. Ilmselt seetõttu domineerivad pianistide kõrvus sellest muusikast enamasti üht- või teistpidi vildakad variandid ning et enesehinnang väga madalale ei kukuks, langetatakse pigem latti. Ongi raske, ongi võimatu, ei saagi paremini! Üks asi on kuulata plaate, kus kuulsad pianistid seda muusikat esitavad, kuid lindistuste juures jääb alati kahtlus, kuidas tulemus on saavutatud. Kui näed ja kuuled reaalajas, kuidas keegi mängib kaunilt, segi minemata ja näilise kergusega suurteost, millest ka kahekümneneljandik on enamasti pähkel, võtab see päris pikaks ajaks tummaks. Eriti kui kuulamiskogemus vähene ja teadmised mujal maailmas sündivast napid – toimus ju kontsert “enne Youtube’i aega”. Loe edasi Muusikast 11/2016

Klaver on koduse musitseerimise ja muusikahariduse keskpunktis olnud mitu sajandit ning inspireerinud nii mängijaid kui ka kuulajaid. Tähtis on ta praegugi, kuigi selle pilli positsioon on tublisti muutunud. Pianiinode väärika koha elutoa seina ääres on sisse võtnud peaaegu sama suured lametelerid. Pill on lükatud kapi taha või asendatud hoopis vähem ruumi raiskava digiklaveriga. Ajast, mil itaalia meister Cristofori leiutas esimese haamermehhanismiga klahvpilli, on tänaseks möödas üle 300 aasta. Fakt, et eesti klaveriehitusel on juba 237-aastane ajalugu, üllatab tänasel päeval isegi meie pianiste endid. Estonia klaverivabriku alusepanija Ernst Hiis, Tartu meister Robert Rathke, Sprenk-Läte, Hermann, Lomp, Wihm – need on vaid mõned nimed sadade Eestimaa pinnal tegutsenud klaverivalmistajate seast. Tollal jagus paljudesse kodudesse klavereid ja armastust klaverimängu vastu. Mingil moel on see armastus meie rahva geenides siiski säilinud, sest ka kibekiirel arvutiajastul on klaver muusikakoolide õpilaste seas konkurentsitult kõige populaarsem pill. Mõlemal on ju ikkagi klahvid! Eesti klaverikogukonnal on põhjust elevuseks – 4. novembril algab juba kümnes rahvusvaheline pianistide festival “Klaver” ja 13. novembril stardib III Tallinna rahvusvaheline pianistide konkurss. Kuna tegu on rahvusvaheliste sündmustega, tekib tahtmine mõtiskleda, et millist elu klaverimäng meil ja mujalgi elab. Tõsi on, et nii trükitud kui ka salvestatud muusika on tänapäeval kättesaadavam kui eales varem. Ava vaid Spotify või Youtube ning kuula, kuidas Ravel ja Rahmaninov esitasid oma muusikat, millise uue teose on oma Youtube’i kanalisse postitanud selle keskkonna kuulsaim pianist Valentina Lisitsa või mismoodi esines finaalkontserdil Chopini konkursi viimatine võitja Seong-Jin Cho. Plaadivalik on rikkalik, rahvusvahelisi konkursse tekib üha juurde ja paljudel on võimalus minna õppima mis tahes maailmanurka. Kõigele sellele vaatamata võib aga just tänapäevases klaverimängus kogeda üle aegade suurimat igavust ja ühetaolisust. Ühest vastust küsimusele, miks see nii on, pole võimalik leida. Märgata saab vaid tendentse, mille suunas areng kulgeb. On mõistetav, et muutused ühiskondlikes protsessides tingivad muudatusi kunstis. Nii tundub paratamatu, et globaliseeruvas maailmas kipuvad pahatihti kaduma kõik erinevused, sealhulgas klaverimängu koolkondlikud eripärad. Professionaalset haridust saavaid pianiste on kindlasti tänapäeval üle aegade kõige arvukamalt, ent koolituse raskuspunkt on kandunud idamaadele. Töökad ja nobedad Aasia pianistid on täitnud Euroopa muusikakõrgkoolid, neelanud seedimiseks alla kogu vajamineva repertuaari ja vallutanud rahvusvaheliste konkursside pjedestaalid. Hiina globaalse majandusliku mõjukuse kasv otsekui peegelduks võrdeliselt klassikalises muusikas. Janu õhtumaade muusikakultuuri järele pole veel kustutust saanud ning kontserdisaalide ehitusse paigutatakse seal miljardeid. Isegi maailma mainekamaid muusikakõrgkoole Juilliard School plaanib 2018. aastal avada Hiina sadamalinnas Tiānjīnis filiaali ning New Yorgi filharmoonikud juba lõid Shanghaisse orkestriakadeemia. Aasia maid nähakse kui suurepärast turgu klassikalisele muusikale ja muusikaharidusele ning üha sagedamini esinevad Hiinas ka Eesti muusikud. Erinevalt Eestist on aga Hiinas üsna ettekujuteldamatu, et kontserdilaval on inimesi rohkem kui saalis või et klaveriõhtu publikuks on ainult sugulased ja sõbrad. Lugematute harjutustundide ja osava plaadiesituste järeleaimamise najal tõuseb Aasia pianistide mängu tehniline tase ning püramiidi põhi justkui laieneb. Hiinas õpib klaverimängu umbes 50 miljonit (!) noort, keda eeskätt innustab Lang Langi pimestav edulugu. Staarpianist ise on kangelase rollis mõnuga. Koos Faberi kirjastusega üllitatud viieosaline “Lang Langi klaverimeetod” ongi suunatud noortele algajatele ja sealt võib lugeda lõbusas toonis motivatsiooniloosungeid nagu “Kui oled harjutusega hakkama saanud, jõuad superkangelaseks saamisel uuele tasemele!”. Loe edasi Muusikast 11/2016

Eesti suuri muusikaüritusi kajastab järjest enam ka välisajakirjanikke. Meile on nende arvamused ja seisukohad kahtlemata väga olulised. Selle aasta Eesti muusika päevi väisas teiste hulgas ka briti The Arts Deski ajakirjanik David Nice, põhjalik, asjatundlik ja hinnatud kvaliteetkriitik. Festivali päevil kõneles ta lähemalt väljaandest, millele ta kaastööd teeb, briti muusikaelust ja sealse muusikaajakirjanduse hetkeseisust. Härra Nice, teete kaastööd sellisele meediaväljaandele nagu The Arts Desk. Saan aru, et see on puhtalt internetipõhine, laiaulatuslik väljaanne Inglismaal. Miks see rajati? The Arts Deski asutajateks olid inimesed, kes kirjutasid Daily Telegraphile ja teistele ajalehtedele. Nad nägid, et muusikakriitikal on ajalehtedes üha vähem tulevikku, klassikasündmuste kajastamise maht väheneb ja et internetiväljaandes on võimalik kirjutada põhjalikumalt, pikemalt, olla vaba reklaamist ja luua midagi tõesti väärtuslikku.Inglismaal on küllaltki palju amatöörkirjutajaid, blogisid, aga idee oli teha kvaliteetajakirjandust, kus oleks võimalik rääkida kõigist kunstidest. Mina liitusin The Arts Deskiga kolleegi kutsel. Enne seda töötasin kuus aastat The Guardianis ja The Sunday Correspondentis. Aga ma ei saanud kunagi päriselt päevalehtedele kirjutamist nautida. Seal oled alati sõltuv toimetajatest, reklaamist, tellijatest. Mul on oma, võimalik, et utoopiline nägemus kultuuriajakirjandusest ja The Arts Deskis avanes mul võimalus seda teostada. Kas The Arts Desk kasutab ka eespool mainitud amatöörkirjutajaid? Siiski mitte, meil kirjutavad ainult professionaalid. Amatöörkirjutajad on toredad ja entusiastlikud, kuid alati mitte nii kompetentsed ja nad on väga sõnaohtrad. Kui selline stiil leviks, siis võiks veebiväljaande usaldatavus kaduda. The Arts Deski autoritel on kõigil ka oma huvid ja valdkonnad. Minu huvitab näiteks kajastada nooremate, mitte veel nii tuntud artistide tegemisi või väikesi festivale põnevates kohtades. Kuigi ikka ja jälle tuleb ette diskussioone veebiväljaande asutajatega, kes leiavad, et tuleb kirjutada atraktiivseid lugusid kuulsamatest muusikutest, et lugejaid juurde tuua ja et saidil oleks rohkem klikke. Ma väidan aga, et ega siis ainult hitid klikke too. Noorte, alles alustavate interpreetide kontserdid ei saa kajastust suurtes päevalehtedes, aga seal saab kuulda palju huvitavat ja kunagi ei tea, mis neist tulevikus saab. Mind väga huvitab uute nimede avastamine.Kuna meie väljaanne on vaba finantssurvest, mis on ajalehtedel, siis on meil ka kohustus ja vastutus kajastada muusikaelu igast võimalikust rakursist ja mitte ainult peavoolu sündmusi. Kuidas väljaannet rahastatakse? Alguse juures oli mitmeid finantstoetajaid. Väljaande tehniline teostaja investeeris siia hulga oma raha. Kujundus on tõepoolest professionaalselt tehtud. Raha loodeti saada ka reklaamist. Kuidas sellega on läinud? Reklaamiga kahjuks pole saadud nii palju, kui loodeti. Nüüd on meil aga nii, et tasuta saab näha nelja artiklit. Kui soovid lugeda rohkem, pead maksma väikest tasu, kaks naela kuus. Nii et sealt laekub midagi ja nüüd läheme ka fondi alla, mis hakkab väljaannet toetama.Rõõmu teeb ka see, et kõigi kuue aasta jooksul, mil väljaanne on eksisteerinud, on tulnud juurde üha rohkem kaastöölisi. Meil on mitmeid väljapaistvaid kirjutajaid, nagu näiteks Ismene Brown, kes kirjutab ka The Telegraphile, Matt Wolf New York Timesist... Saan niimoodi aru, et honorari veebiväljaanne siiski maksta ei saa? Jah, honorari meile ei maksta, kirjutame armastusest ja huvist asja vastu. Aga meie loetavus on suur ja väljaannet jälgivad laiad ringkonnad. Autorid saavad enesestmõistetavalt kontsertidele priipääsmed. Mina näiteks olen saanud jälgida peaaegu kogu Londoni ooperiproduktsiooni, ka see näitab, et institutsioonid hindavad meie väljaannet. Selline hoiak kirjutada armastusest aine vastu on kahtlemata väga kiiduväärne. Olen kuulnud, et ka Eestis on küllaltki palju sellist muusikasündmustel käimist ja kirjutamist lihtsalt armastusest asja vastu. Nüüdisajal on kahjuks üldine tendents, et pead tegema palju rohkem vähema eest. Honorarid vähenevad ka ajalehtedes. Enamgi veel, mitmed ajalehed on olnud sunnitud minema ainult netti, nagu näiteks The Independant. Seda enam polegi paberväljaandena. Kas tõesti, selline ajalooga väljaanne? Kahjuks küll. Ja samuti on ajalehtedes väga palju kultuuriosa vähendatud. Arvustuste eest saab seal 40 naela, mis üleriigilise ajalehe puhul on vähe. Ka raadio honorarid on langenud. Eestis siis polegi selle taustal asjad halvasti. Olen mõistnud, et teil toetatakse kultuuri riiklikult, meil aga mitte eriti. Näiteks meie National Opera, suuruselt teine ooperikompanii, on raskustes. Royal Opera on hästi toetatud, glamuurne, seal esinevad rahvusvahelised staarid, aga National Opera on nii sama hea ja huvitub rohkem teatri, lavastuse aspektidest, individuaalsetest projektidest ja neilt võeti toetus ära. Nüüd on seal muusikajuhiks Mark Wigglesworth, selle üle on kõik väga rõõmsad, sest ta on suur muusik ja oma alale väga pühendunud. Ta on teinud juba mitmeid väga edukaid produktsioone. Aga tema nõue oli, et teater peab olema täisajaline. Algul taheti temaga teha perioodiline leping. Aga nii on ju võimatu täisväärtuslikku tööd teha ja samuti ei saa mõneks kuuks tegevuseta jätta orkestrit ja tehnilisi töötajaid. Nii et me võitleme selliste asjade vastu. Loe edasi Muusikast 11/2016

Hakkasin seda pealkirja läheneva rahvusvahelise pianistide konkursi valguses just lahti harutama, et jõuda lõpetuseks optimistliku soovituseni varuda novembri keskpaik (13. – 23. XI) rohkem kui poolesaja noore pianisti jõukatsumisele kaasa elamiseks. Ent siis jõudis toimetusse novembrinumbri kuukommentaar, mis põhjendatult – selle kuu avab ju Balti- ja Põhjamaade suurimaks klaverifestivaliks hinnatud X “Klaver” – keskendub klaverimängu eri aspektidele. See lubab siinkohal piirduda Tallinna rahvusvahelise pianistide konkursi (TIPC) lühilooga. Maailmas korraldatakse küllap sadu pianistide konkursse ja selles valguses uue algatusega välja tulla tundub riskantne. Siiski, lähinaabrid olid meist siin ette jõudnud: Riias on korraldatud juba kuus Jāzeps Vītolsi nimelist ning Vilniuses seitse Mikalojus Čiurlionise nimelist konkurssi, Helsingis saab järgmisel aastal teoks IV Maj Lindi konkurss. See võis korraldajaid, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiat ning Eesti Klaveriõpetajate Ühingut julgustada. Niisamuti nagu Eesti tugev klaverikoolkond ja väärikad traditsioonid. Üks konkursi kunstilisi nõustajaid Peep Lassmann ongi rõhutanud, et kõrgetasemeline rahvusvaheline pianistide konkurss on Eesti muusikaelu jaoks väga oluline, sest “ühendab kõrge tasemega noori interpreete, tugevdab eesti pianistide konkurentsivõimet ning arendab rahvusvahelisi sidemeid”. Vähemalt üks asi on veel oluline – konkurss toob osavõtjate repertuaari ka eesti heliloomingut. Kui 2006. aastal oli II vooru kohustuslike teoste hulgas valik Eduard Tubina klaveriloomingut, siis 2011 oli avavooru kavas Mart Saare prelüüde, II voorus valik Arvo Pärdi ja Lepo Sumera palu ning finaali klaverikontsertide reas pakuti ka Sumera “Klaverikontserti”. Tänavugi tuleb eesti muusikat esitada nii I kui ka II voorus, seekord mõlemas Heino Ellerilt, kelle sünnist möödub tuleval kevadel 130 aastat. Esimeses üks Elleri prelüüd ja teises kas “Tokaata”, “Kellad”, “Eesti tants” või “Meditatsioon”. Ning finalist saab ERSOga mängimisel klassika – Mozartist Prokofjevini – asemel eelistada Artur Lemba 1. klaverikontserti G-duur. Võimalik, et üldistusi on veel vara teha, ent vähemalt algus on olnud lootustäratav. Kui 2006. aasta kevadel korraldatud esimesele TIPCile tuli 28 pianisti 11 riigist, siis novembris 2011 oli siin autoriteetse žürii ees 42 pianisti 13 riigist. Tänavusele kolmandale TIPCile registreerus juba 61 osalejat, ehkki praeguse seisuga oodatakse 13. novembril loosimisele 53 pianisti 14 riigist. Vähemasti kvantitatiivne kasv on ilmne. Kuna reeglid lubavad II vooru maksimaalselt 14 ja finaali kuus osavõtjat, siis tähendab see ikka üsna tihedat sõela ja tugevat konkurentsi. Selles mõttes on kõige erutavam jälgida just seda pikka ja rasket avavooru ning kõrvutada seejärel enese muljeid žürii otsusega ... Konkursi e-lehel on üleval osavõtjate nimekiri. Seal on ülekaalukalt, 17 noore pianistiga esindatud korraldajamaa. See on igati ootuspärane, seda enam, et kahel eelmisel võistlusel on meie pianistidel läinud nii hästi, kui üldse võimalik: võitjaks on kuulutatud esimesel Mihkel Poll ja viis aastat hiljem Kristi Kapten. Laureaaditiitleid pole liiga lahkelt jagatud, ometi on neid jagunud veel kahele meie pianistile – teine preemia Holger Marjamaale (2011) ja kolmas Sten Lassmannile (2006). Külalistest ongi kahe konkursi peale pjedestaalile pääsenud vaid kolm pianisti: Gang Sun Hiinast (2006 II koht) ning Daniil Sajamov (2006, III koht) ja Aleksandra Mazurkevitš (2011, II koht) Venemaalt. Ei tule enam kaua oodata, et teada saada, kas esikoht jääb koju ka kolmandat korda. Selle otsuse langetab žürii koosseisus Ian Fountain (Suurbritannia), Roland Krüger (Saksamaa), Zbignevas Ibelgauptas (Leedu), Staffan Scheja (Rootsi), Ming Yang (Hiina), Juri Gildjuk (Valgevene) ja EMTA rektor Peep Lassmann. Lootust on, sest Eesti esinduses on päris mitu konkursiedu ja kontserdimenu saavutanud pianisti. Pealegi jääb alati võimalus, et keegi just sel tähtsal esinemisel avaneb ja üllatab. See oleks veel kõige põnevam. Aga konkurente tuleb siia lähemalt ja kaugemalt, lähemalt teadagi rohkem – viis Leedust, Lätist, Soomest ja Venemaalt. “Töökad ja nobedad Aasia pianistid on täitnud Euroopa muusikakõrgkoolid ja vallutanud rahvusvaheliste konkursside pjedestaali,” tõdeb Nele-Eva Steinfeld kuukommentaaris. Kaugemalt ongi arvukamalt esindatud Jaapan ja Lõuna-Korea kolme ning Hiina kahe pianistiga (lisaks Jamin Hu Soomest). Näis, ka nüüd on neist kellegi kord. Kaks võistlejat tuleb ka Ukrainast ja Valgevenest, lääne pool on Tallinna konkursil veel teavitamisruumi – ühe pianistiga on esindatud Poola, Soome, Serbia ja Mehhiko ... “Muusik erineb sportlasest selle poolest, et kui olümpiavõit on realiseerunud unistus, teatud mõttes tohutult ihaldatud lõpptulemus, siis konkursivõit on alles algus, võimalus, millest võib (kuid ei pruugi) alguse saada kestev lavaelu,” on öelnud üks Tallinna konkursi kunstilisi nõustajaid ja pakun, et ligi poole meie osavõtjate õppejõud Ivari Ilja. Sellisest algusest osasaamine on kuulajalegi emotsionaalne võit. Tasub minna. Lõpetuseks palusin aga mõlemal võitjal oma konkursile tagasi vaadata ja kogetut meiega jagada. Siin need vastused on. Mihkel Poll: Osalemine esimesel rahvusvahelisel pianistide konkursil Tallinnas oli minu jaoks seotud ühest küljest pidulikkuse sära ja esinemisrõõmuga, samas suure närvipinge ja vastutustundega – on eriline tunne astuda üles sedavõrd suursugusel muusikasündmusel oma kodukohas. Maailmas kõrgelt tunnustatud pianistidest koosnev žürii, paljudest riikidest osalejad, väga soliidsed preemiad ning fakt, et finaal toimus rahvussümfooniaorkestri saatel, andsid tunnistust igati tõsiselt võetavast rahvusvahelisest pianistide konkursist. On suur heameel, et sellest on nüüdseks saanud traditsioon – sarnaselt Jāzeps Vītolsi nimelise konkursiga Lätis ja Mikalojus Čiurlionise nimelise pianistide konkursiga Leedus. Astumine üles konkursilava loomingulistest ootustest ärevil õhkkonnas andis hindamatuid kogumusi edaspidiseks interpreedieluks. Samas aitas see tutvustada end Eesti muusikaüldsusele, nii publikule kui kontserdikorraldajatele. Konkursile järgnenud aastatel on mul olnud rõõm esineda Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga ning astuda üles sooloõhtutega Estonia kontserdisaalis. Kristi Kapten: Pianistide konkursi võitmisest olin ma loomulikult unistanud, kuid selle teostumine tuli ikka suure üllatusena. Võistluse moment on konkursil osaleja jaoks üldse kummaline. Tegelikult ei ole ju mõtet end kellegi teisega võrrelda ega kellegagi võistelda. Saab ainult minna ja esitada oma kava, võtta konkursi voorusid kui kontserte, teadmata ainult pikemalt ette, millal ja kas üldse järgmine tuleb. Mäletan, et konkursi alguses oli mu suurim soov, et pääseksin kolmandasse vooru ja saaksin taas mängida orkestriga Liszti klaverikontserti. Lisaks ennast inspireerivatele teostele kavas ning suurele toetajaskonnale publiku seas oli eduks soodne ka loosiõnn. Olin mängimisjärjekorras lõpu poole, mis tähendas, et sain tulemused alati oma esinemisvooru järel varsti teada ja võisin end pärast lühikest pingelangust kohe häälestada järgmisele kavale. Konkursi kestel tajusin, et aega jäi kõigeks palju rohkem, kui olin eeldanud. (Finaalieelse päeva veetsin paiste läinud sõrmega isegi traumapunktis.) Pingelise konkursiolukorra edukas läbimine andis ääretult palju enesekindlust. Pianistina oli see võit mulle kahtlemata üheks olulisemaks loominguliseks impulsiks. Ilmunud Muusikas 11/2016

Tartu on Eesti suuruselt teine linn, “peaga” linn, loova ja noorusliku energia linn. Loomulikult peab sellises linnas olema ka jazziklubi ja viimased viis aastat õnneks ongi. Kas Tartus on oma jazzielu ja kui, siis milline? Kui palju on ülikoolilinnas jazzipublikut ja kuidas seda iseloomustada? Sellest ja muustki räägib kitarrist ja pedagoog Oleg Pissarenko, kes on Tartu Jazzklubi tegevust ohjanud algusest peale ning näeb uut klubihooaega alustades ees terendamas uusi horisonte. Kui kaugele ulatub Tartu Jazzklubi ajalugu? Millal ja millistel asjaoludel klubile alus pandi? Tartu Jazzklubi alustas tegevust aastal 2011 Vilde lokaalis. Näen tagasi vaadates, et Tartus oli tekkinud tolleks hetkeks paras hulk jazzihuvilisi, noori Elleri kooli õpilasi, kelle tutvusringkonnast kasvas suures osas välja ka esimeste kontsertide publik. Alustasime kahekesi koos Evelin Pissarenkoga, meie partneriks oli Vilde lokaali juhataja Priit Reimann. Tartu Jazzklubist sai kohe algusest peale omamoodi kultuuribränd – muusikainstrumentidega täidetud kruus koos loosungiga “Võtkem tassike jazzi!” 2012. aastal kolis klubi ülikooli kohvikusse, kus see tegutses käesoleva aasta maini. Neli aastat oleme välja andnud kultuuriajalehte Jazzi Pala, sees kontsertide arvustused, plaatide tutvustused, klubi kava umbes kahekümne sündmusega kuus ja nii üheksa kuud aastas. Klubiga seonduvat kajastab koduleht tartujazzclub.ee, samuti on loodud Tartu jazzielu koondav portaal tartujazz.ee. Klubi bränd on laienenud aastate jooksul ka Narva ja Põltsamaale, kuhu loodi n-ö Tartu Jazzklubi filiaalid. Narva klubi tegevust kajastab koduleht narvajazzclub.ee. Kuidas iseloomustada Tartu jazzielu, võrreldes Tallinna, aga ka teiste linnadega? Tartu jazzielu on muutunud meie tegevuse tulemusena vägagi “provintsilinna oludele mittevastavaks”. Pean silmas olukorda, kus jazziklubis sai viiel päeval nädalas näha-kuulda esinejaid. See, mis tundus algul paljudele võimatu ka pealinna oludes, oli mõnda aega siiski võimalik, kuid nõudis klubi eestvedajatelt ebaproportsionaalselt suurt isikliku energia panustamist. Loe edasi Muusikast 11/2016

Richard Wagneri ooper “Lendav Hollandlane”. Dirigendid: Vello Pähn, Lauri Sirp, Jüri Alperten, Kaspar Mänd. Lavastaja: Pamela Recinella (Itaalia). Kunstnik: Yannis Thavoris (Suurbritannia). Valguskunstnik: Matt Haskins (Suurbritannia). Koreograaf: Daniel Kirspuu. Video: Apparati Effimeri (Itaalia). Peaosades: Hollandlane, kurikuulus naftamagnaat: Rauno Elp, Aleksandr Krasnov (Maria teater); Senta, Dalandi tütar, kunstnik: Aile Asszonyi, Heli Veskus; Daland, ettevõtja keemiatööstuses: Ain Anger (Viini Riigiooper), Pavlo Balakin, Priit Volmer; Erik, politseinik: Jyrki Anttila (Soome Rahvusooper), Kevin Ray (USA); Mary, bordelli emand: Juuli Lill, Helen Lokuta; Insener Dalandi alluvuses: Oliver Kuusik, Mart Madiste. Esietendus Rahvusooper Estonias 22. septembril 2016. [---] Ooperi avamängu ajal kuvatud vaatepilt veealusest maailmast oli muljet avaldav ning filmilik sissejuhatus kruvis ootused kõrgele. Eriefektidega saavutatud lainetemöll jätkus ka esimese vaatuse alguses, kui meeskoor naftaplatvormi oranžides türpides töölistena lavale ilmus. Algus oli päris võimas ning tundus, et ooper läheb kohe mürinal käima. Kahjuks pidi Wagneri müstika taanduma 1980-ndate hallide pintsakute ning industriaalse lavakujunduse ees. Hollandlase saabumine, mis on esimese vaatuse ja tegelikult kogu ooperi üks keskseid sündmusi, möödus kuidagi märkamatult ning oli arusaadav ainult muusika ja teksti kaudu. Siin oleks küll tahtnud, et nii kunstnik kui ka lavastaja oleksid panustanud võtetesse, mis Hollandlase kuju visuaalselt suuremaks ja erilisemaks ning stseeni mõjusamaks muudaks. Rauno Elp andis vokaalselt oma parima, aga ikkagi jäi see halli pintsaklipslase lavaletulekuks. Mitte Hollandlase kui ooperi keskse tegelase ilmumiseks, mis peaks panema pitseri kogu loo edasisele arengule. Esimene vaatus oligi suhteliselt staatiline ning 1980-ndate trendid läksid Wagneri ooperi tegevuse ja tekstiga kohati häirivalt nihkesse. Kas tõesti on eduka ärimehe lunastuse mõõt vaid naine ja laps? Kas tõesti müüb ülikonnas härrasmees oma tütre raha eest teisele mehele, kes omakorda on nõus varanduse ära andma surmani truu abikaasa eest? 1980-ndatel? No kuulge, seksuaalrevolutsioon oli juba kakskümmend aastat varem! Ja tänapäevane inimkaubandus, kus võõrast usku mehed omavahel naisi ostavad, vahetavad ja müüvad, polnud samuti veel päevakorral! Teises vaatuses tasandub nihe teksti ja laval toimuva vahel, kõik on palju loomulikum ning orgaanilisem. Story läheb käima ja küsimusi pole enam aega küsida. Ka hollandlase juhtmotiiv puhkpillide esituses muutub oma korduses üha kindlamaks. Ja tuleb tunnistada, et 1980-ndate naistemoest annab ikka lõputult ammutada, see on tunduvalt ägedam, värvilisem ja atraktiivsem kui tolleaegsete ärimeeste ülikonnad ja lipsud. Lavakujundus pakub aina rohkem üllatusi – lõbumaja, klantsiv kunstigalerii, ööklubi ... Kõik väga stiilipuhas ja ajastutruu. Ning kui lõpuks läheb kunstihipide reivil Wagneri muusika saatel tantsuks, siis ei imesta enam millegi üle. Vaid diskopall puudub kogu stseenist! [---] Loe tervikuna Muusikast 11/2016

XVII sügisfestival “Värske heli” 4. – 8. X Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. ETV sarja “Plekktrumm” saate lõpetab traditisooniliselt kultuurisoovitus. EMTA äsjasele sügisfestivalile mõeldes meenub kultuuriteoreetik Rein Raua soovitus: “Kuulake head eesti klassikalist kaasaegset muusikat. See on raske, see on nagu töö! Aga kui palju sealt leiab! Sellist, mida poleks uskunudki!” Ja tõepoolest – värske heli festival, küll ainult osaliselt eesti nüüdismuusika, oli põnev, inspireeriv ja avardav, ja väsitav. Aga see väsimus ei ole üldse halb, vaid väga mõnus väsimus. Värske heli festival on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (EMTA) oodatud ja põnev uue muusika sündmus. Festival annab ülevaate sellest, mis EMTAs parasjagu nüüdismuusika vallas käimas, sest esinejad on suurelt jaolt EMTA üliõpilased, kuid igal aastal kutsutakse esinejaid väljaspoolt. Tänavune kava tekitas põnevust ja huvi, eriti siis, kui olin läbi lugenud info EMTA kodulehelt. Plakatid ja flaierid andisid ainult osaliselt edasi seda, mis toimuma hakkas, kohati jäi info isegi poolikuks ja väheütlevaks. Festivali avakülaline oli Poola keelpillikvartett Neoquartet oma uue kavaga “Läänemere maade uue muusika spekter”, milles mängiti teoseid viie Läänemere maa heliloojailt (meilt festivali kunstiline juht Helena Tulve ning Zapf Saksamaalt, Kościów Poolast, Safronov Venemaalt ja Munakata Rootsist). Kontsertki antakse selle kavaga kõigi viie autori kodumaal. Mainimist väärib, et Neoquartet on samas koosseisus – Karolina Piątkowska-Nowicka, Paweł Kapica, Michał Markiewicz, Krzysztof Pawłowski – musitseerinud juba kümme aastat ja on tunntud eelkõige nüüdismuusika, sh elektroakustilise muusika esitajana. Kavalehelt võis veel lugeda, et Neoquartet on salvestanud mitu plaati ja käivitanud Poolas festivali “Uue muusika spekter”.Poolakad alustasid esinemist Helena Tulve teosega “nec ros, nec pluvia” ehk “ei kaste, ei vihm ...” (2004). Ei kaste, ei vihm halasta päikese põletusele kividel / hääletu liivavine muudab tuule nähtavaks / kõrbe tummus tõukab valguse tagasi, peletab vee ja elu/nähtamatud jäljed juhivad üksinduse teise otsa, öö kaledusse / udu möödub / uni laskub. (J. M. G. Le Clézio “Kõrb”). Tulve muusikat sõnastada ja lahti seletada püüdes lakkab see olemast, just nagu Clézio luulereadki. Neid kumbagi saab üksnes tajuda, hingata, tunda. Teisena kuulasime Helmut Zapfi 3. keelpillikvartetti. Helilooja kasutab siin keelpille väga põnevalt ja solistlikult, lühikesed konkreetsed väljaütlemised ja helikeel lähenesid oma olemuselt isegi vabaimprovisatsioonile. Zapfi teos moodustas tohutu kontrasti Tulve ülimalt tunnetusliku muusika ja helikeelega. Kuna selle teose tellis Sonar Quartett, jõudis Zapf töö käigus tsitaadini: “Kui kastad bambustoru ühe otsa vette ja teist hoiad kõrva ääres, võid kuulda sõitmas väga kaugeid laevu” – jutt on sonari ehk kajalokatsiooni efektist, millel põhinevad ka paljud mõõteriistad. Loo ühekordset kuulamist see teadmine otseselt ei mõjutanud, küll tekitas põnevust, et mida see kõik muusikalises mõttes tähendada võiks. Loe edasi Muusikast 11/2016

Oktoobri algul allkirjastas Kirill Petrenko peadirigendilepingu Berliini Filharmoonikutega ning ühtlasi sõlmiti leping ka uue orkestri mänedžeriga, kelleks on Andrea Zietzschmann. Berliini Filharmoonikute praegune mänedžer Martin Hoffmann lahkub ametist tuleva aasta augustis ning Zietzschmanni leping jõustub 1. septembril 2017. Hoffmanni sõnul oli uue peadirigendi valimine vaevaline protsess ja Petrenko valimine jagas orkestri kahte leeri. Vaatamata sellele osutus Petrenko siiski parimaks kandidaadiks. Kui esialgu pidi Petrenko alustama peadirigendiametis 2018. aasta sügisel, mil Sir Simon Rattle orkestri juurest lahkub, siis praegu sõlmitud leping jõustub 19. augustil 2019. Aastal. Ühe aasta tegutseb orkester niisiis peadirigendita, kuid Petrenkol on orkestriga mitmed kontserdid külalisdirigendina. 44-aastane Petrenko alustas oma dirigenditööd ooperiteatrites. Tema esimeseks ametikohaks oli muusikajuhi amet Meiningeni teatris, kus tema menukaimaks saavutuseks oli 2001. aastal lavale tulnud Wagneri “Nibelungi sõrmuse” tetraloogia. Seejärel tegutses Petrenko Berliini Koomilise Ooperi muusikajuhina (2002–2007), 2013. aastal sai temast Baieri Riigiooperi muusikadirektor. Berliini Filharmoonikute 123 liiget proovisid uut peadirigenti valida eelmise aasta mais, kuid valimisprotsess kohe ühtset tulemust ei andnud. Uutel valimistel sai enim hääli Petrenko, kes oli Berliini Filharmoonikuid külalisdirigendina juhatanud seni vaid kolmel korral. Sel maailma parimaks orkestriks tunnistatud kollektiivil on viimse 60 aasta jooksul olnud vaid kolm peadirigenti: Herbert von Karajan (1951–1989), Claudio Abbado (1989–2002) ja Sir Simon Rattle (alates 2002). Simon Rattle’it ootab aga Berliini ametipostilt lahkudes peadirigendiks Londoni sümfooniaorkester.

Nobeli kirjanduspreemiate ajaloos oli tänavune aasta kahtlemata eriline eestlastele, sest nominentide seas olid nii Jaan Kaplinski kui ka Doris Kareva. Enne preemia väljaandmist peeti tugevaimaks favoriidiks jaapani kirjanikku Haruki Murakamit, kuid preemia pälvis siiski 75-aastane muusik Bob Dylan. Kirjanduspreemiate avalikustamisel teatati, et auhind anti Dylanile “uute poeetiliste väljendusviiside loomise eest Ameerika laulutraditsioonis”. Kirjanduspreemia võitja valis Rootsi akadeemia 18-liikmeline žürii, kelle eesmärgiks on leiduri ja vabrikandi, auhinna asutaja Alfred Nobeli testamendi kohaselt leida “kirjanik, kes on teinud kirjanduses väljapaistvat tööd”. Sara Danius Rootsi Akadeemiast ütles, et Dylan on 54 aasta jooksul oma sisu alati uuendanud ja end uuest küljest taasavastanud. Danius soovitas neil, kes Dylani loominguga kursis pole, alustada 1966. aastal ilmunud albumist “Blonde on Blonde”, mis on tema sõnul “erakordne näide Dylani briljantsetest riimidest, refräänide moodustamise oskusest ja suurepärasest mõtteviisist”. Bob Dylan ehk kodanikunimega Robert Allen Zimmerman sündis 24. mail 1941 Duluthis Minnesotas. Esimese albumi andis ta välja 1962. aastal ning nüüdseks on ta teinud 37 stuudioplaati. Viimane tema plaatidest, “Fallen Angels” tuli välja tänavu mais.

2. oktoobril suri 92-aastaselt Sir Neville Marriner, kuulsa orKestri Academy of St Martin in the Fields asutaja ning üks enim salvestanud tänapäeva dirigente. Marriner sündis 1924. aastal Lincolnis, muusikahariduse omandas Londoni Kuninglikus Muusikakolledžis (The Royal College of Music) ja Pariisi konservatooriumis. Viieteistaastaselt läks tööle viiuldajana Londoni sümfooniaorkestrisse, kui enamik mängijaid 1939. aastal armeesse mobiliseeriti. Marriner oli üks viimastest elavatest muusikutest, kes oli orkestrant ajal, mil orkestrit juhatasid näiteks Sir Henry Wood, Arturo Toscanini, Wilhelm Furtwängler ja teised suurmehed, kellelt tulevasel dirigendil palju õppida oli. Marrineri andekust märkas Pierre Monteux, keda Marriner hiljem alati oma mentorina nimetas. Sõjajärgsetel aastatel hakkas Marriner huvi tundma ajalooliselt informeeritud esituse vastu. 1959. aastal asutas ta kuulsa orkestri Academy- of Saint Martin in the Fields, mille praegune juht on tippviiuldaja Joshua Bell. Orkester on salvestanud ligi 600 albumit, mis on samuti omalaadne rekord. Kollektiivi eesmärgiks oli esitada barokkmuusikat ja varaklassitsistlikke teoseid, tehes seda omaaegses häälestuses ja tempodes, kuid modernsetel ehk tänapäeva pillidel. 1980. aastatel tegutses Marriner suurte sümfooniaorkestrite – Minneapolise orkestri ja Stuttgardi raadio orkestri muusikajuhina, kuid armastas siiski üle kõige oma Academy kammerlikku kõla. 1984. aastast pärinev Marrineri dirigeeritud heliriba filmile “Amadeus” pälvis Oscari ja kujunes maailma üheks populaarseimaks salvestuseks, mida müüdi üle 6,5 miljoni koopia. Marriner oli dirigendina aktiivne veel sellelgi hooajal, dirigeerides veel septembri lõpus mõned päevad enne surma Itaalias Orchestra di Padova e del Venetot. 2007. aastal käis Marriner ka Eestis ja astus ERSO ees üles kahel kontserdil nii Tallinnas kui ka Tartus.

Album avaldab muljet juba repertuaari valikuga. Alban Bergi “Seitse varajast laulu” esitavad oma lummuslikus intiimsuses väljakutse lauljale nii intervallika kui ka dünaamikaga. Hugo Wolfi “Goethe-lauludes” on suure poeedi luules peituv dramaturgia viidud absoluudini. Samuel Barberi mulle seni tundmatud kümme laulu tsüklist “Hermit Songs” op. 29 annavad lauljale ja pianistile erilise ja täiesti ootamatu, üllatava võimaluse omanäolise kontseptsiooni loomiseks. Katrin Targo on kammerlaulu viljelejana äärmiselt põnev interpreet. Seekordne ettekanne on väärt kõrget hinnet. Juba Bergi laulus “Nacht” avalduv hääle värvivarjundite rikkus lubab põnevaid rännakuid. Targo diktsioonis valitsev selgus ning kõlapiltide klaar väljajoonistamine äärmuslikes meeleoludes (“Die Nachtigall”, “Sommertage”) sunnivad plaati lõpuni kuulama. Wolfi “Mignoni laulud” kuuluvad maailma Lied’i interpreetide kullafondi; neis on peidus kõik, mida Goethe luules üldse leidub. Klaveripartii on äärmiselt nõudlik, kõnekas ja lauljat inspireeriv. Minu lemmikuks on “Kennst du das Land”. Noorukese Mignoni unelevad fraasid tekstiga “kas tunned maad” on esitatud pieteeditundega ja soojalt. Selles laulus rondona korduv dramaatiline küsimus kõlab pianisti esituses jahmatava valulikkusega ning Katrin Targo häälde ilmub erakordne mahlasus, küpsus, dramatismi kogu värvigamma, alumise registri tuumakus. Selline tase annab lootust, et Targot saab kuulda ka meie ooperilavadel, näiteks krahvinna Almavivana peatselt etenduvas Mozarti “Figaro pulmas”.

See Tartu kooslus on kahekymne aasta jooksul elustanud juba väikese lauluraamatu täie Eesti eri piirkondade kristlikku muusikat. Nad teevad seda omal kombel, kasutades nii intuitsiooni kui ka folkloristika kogemusi, redigeerides vajadusel tekste, lisades vaba käega nii vanamuusika kui ka maailma rahvaste muusika äärjooni. Selle kamba hääled annavad kena paleti. Tarmo Tabase ja Ergo Västriku koolitatud, kõlavale kõrgele vokaalile sekundeerib Toivo Sõmeri ja Janno Mäe rahvalikum stiil. Heikki-Rein Veromanni sisenduslik madal register (laul “Su nimel lähen nüüd”) yhendab need poolused nagu muistne prees ryyhõlmad. Algsete koraalimeloodiate ymber on tekkinud sujuv, lauluvahelduste ja toonimuutustega ilmestatud mitmehäälsus. Kõrge kõlakultuuriga mehed ei pelga ka lihtsamaid lahendusi (Mustjalast pärit “Su hooleks ennast annan ma”), sest sealt paistab rahvaliku vagaduse põhja. Ja pillisaade, kõik need eri kõladega kandled, mandoolad, monohordid, kannatuspalasse vaikselt sulavad tablad ja flöödi kesköine õndsus põimivad lugude ymber seda vanamuusikalist, vahel isegi orientaalset udu, mis ilmestab saarterahva ja Triskele ilmatuultele avatud poolt. Triskele plaatidel on tihti olnud ka mõni improviseeritud instrumentaal. Siin ilmub mere kohinast Jaanus Roosilehe hiiu kannel ja “Armas Jeesus avita” läheb kebja rännulaulu tempoga liikvele. Peale läbitunnetatuse kinnitab seda materjali ka vereside – Kärla köster Toomas Sõmmer, kellelt pärineb pala “Nuta inimene” jäädvustus, oli Toivo vanavanaisa.

Voogedastuse ja “daunlõudimise” ajastul on füüsiline helikandja muutunud enamiku muusikakuulajate jaoks lootusetult anakronistlikuks igandiks. Plaate ostavad veel vaid kollektsionääri hingega melomaanid, need, kes tahavad albumit “käes hoida” ja plaadiriiulisse paigutada. Muusiku jaoks on plaat oluline kontseptuaalse tervikuna, kus esitletakse hoolega välja valitud palu põhjalikult läbi mõeldud järjekorras. Soov mingi etapi loomingulist fookust talletada ja esitleda ei kao kunagi ja nõnda jääb tervikalbumi kontseptsioon ühes või teises helikandja formaadis elama ka mobiilse muusikatarbimise ajastul. “Terra Incognita” heliloojate ja palade valik on minu jaoks tarbetult lai ja kirju. Ilmselt ajastulist, geograafilist, koolkonnalist ja käekirjalist kontrasti taotledes on plaadile läbisegi reastatud Schumann ja Nystedt, Stravinski ja Whitacre, Eesti naiskooriloomingus krestomaatiline Lembit Veevo “Kadakad” ning noored heliloojad Sander Pehk ja Maria Kõrvits. Üldmulje on mosaiikne ja toob välja nii koori tugevamad kui ka nõrgemad küljed. Tiiu Sinipalu ja Ülle Tuisu juhitud noorte naiste koor on väga heal tasemel harrastuskoor, mille kõla ilu tuleb kõige paremini esile kristalsetes, sireenlikes faktuurides (Sander Pehki “Ma arvasin, et meri on alati sinine”, Maria Kõrvitsa seisundilummust täis kolmeosaline “Olla ärkvel ja tasa”, ka Tõnu Kõrvitsa seade Veljo Tormise “Tasase maa laulust”). Puudu jääb madalamate häälte sügavusest ja lopsakusest ning üldisest kõlamahust, mistap näiteks Stravinski “Neli vene talupojalaulu” ei avalda eriti muljet. Küll aga paelub koori kõlaline värskus ja suur tähelepanu helivärvidega maalimisele ja dünaamilisele diferentseeritusele. Koherentse tervikmulje huvides oleks ehk võinud siiski keskenduda veidi kitsamale autorite ja teoste ringile, võibolla piirduda ainult (heakõlalisema) kaasaegse loominguga. Lõpulugu “Sožalenja” koos ansambliga Algorütmid on väga hea leid. Naiskoor on maailma koorimuusikas pigem marginaalne nähtus, kuid mitte meie koorimuusikamaal. Sireen on tähelepanu vääriv täiendus meie naiskooride traditsioonile.

Septembris toimus Bukarestis 22 päeva kestnud George Enescu nimeline konkurss, kus võistlesid pianistid, viiuldajad, tšellistid ja heliloojad. Rumeenia “Ateneumis” esinesid noored konkursandid ja eelmiste aastate võitjad ning eelmise konkursi esikohad Stefan Tarara (viiul), Eun-Sun Hong (tšello) ja Josu de Solaun (klaver). Soolokontserte andsid ka kuulsad muusikud David Geringas, Ian Fountain ja Peter Donohoe. Konkursi eesmärgiks ongi juhtida noored osalejad kokku kogenud artistidega. Klaveri kategoorias sai 33 mängija hulgas esikoha 23-aastane bulgaarlanna Victoria Vassilenko, kes esitas finaalis Brahmsi 1. klaverikontserti koos George Enescu filharmooniaorkestriga (dirigent John Axelrod). Preemiarahaks oli 15 000 eurot. Teise preemia ja 10 000 eurot pälvis jaapanlane Takuma Ishii ja kolmandaks tuli Danor Quinteros Tšiilist (5000 eurot). Viiuldajate kategoorias tuli 48 osaleja hulgas esimeseks Lõuna-Korea mängija Gyehee Kim. Teiseks ja kolmandaks tulid vastavalt Donghyun Kim (Lõuna-Korea) ja Erzhan Kulibajev (Kasahstan). Tšelliste osales tänavu 35 ning konkursi võitis ameeriklane Zlatomir Fung. Teise ja kolmanda preemia pälvisid venelanna Anastasia Kobekina ja hispaanlane Mon-Puo Lee. Heliloojatest võitsid tänavuse Enescu konkursi hiinlane Tian Tian ning itaallanna Caterina di Cecca. Selle konkursi võit on omal ajal tulnud ka Eestisse, kui 2005. aastal pälvis esikoha Irina Zahharenkova.

Plácido Domingo uuendas direktorilepingut Los Angelese ooperimajaga hooaja 2021/22 lõpuni. Domingo on olnud Los Angelese ooperimajaga seotud juba rohkem kui 30 aastat ning peab seda kontakti oma muusikuelus üheks olulisemaks ja tänuväärsemaks. Aastatel 1984–2000 tegutses Domingo ooperimaja kunstilise konsultandina, 2000–2003 oli selle kunstiline juht ning aastast 2003 on ta ooperimaja direktor. Praegu 75-aastane Domingo on lauljana kaasa löönud ooperimaja igal hooajal, juba alates 1986. aastast, mil ta laulis Verdi “Otellos”. Selle hooaja lõpuks on Domingo teinud seal 28 rolli rohkem kui 160 etenduses ning dirigeerinud 23 produktsiooni. Domingo lepingu võib liigitada kategooriasse “evergreen”, kuigi seda uuendatakse juhatuse hääletusel iga kahe aasta tagant. Direktorina vastutab Domingo nii ooperimaja kunstilise taseme kui ka finantsolukorra eest. Ooperimaja muusikajuhiks on praegu James Conlon.

Dirigent Vello Pähn on tegudeinimene ja intervjuusid on ta andnud andnud pigem vähe. Rahvusooperil on loomingulise juhi ja peadirigendiga vedanud, sest Vello Pähn on Eesti ühe suurima ja rahvusvahelisema muusikateatri kogemusega muusik, juhatanud aastast 1988 etendusi Opera National de Paris’s, aastast 1992 Hamburgi Riigiooperis, aastast 1999 Dresdeni Semperoperis ja aastast 2000 Berliini Riigiooperis ning dirigeerinud Stuttgardi Riigiooperis, Berliini Deutsche Operis, Milano La Scalas, Napoli Teatro San Carlos, Viini Riigiooperis, Göteborgi Ooperis ja Leipzigi Ooperis. Alates 2012. aastast, mil ta asus peadirigendi ja loomingulise juhi kohale, on ta Estonias välja toonud sellised etendused, nagu Gounod’ “Faust” (2012), Richard Straussi “Roosikavaler” (2012, kontsertettekanne) ja “Arabella” (2015, esmaettekanne Eestis, kontsertettekanne), Wagneri “Tannhäuser” (2013), Tõnu Kõrvitsa “Liblikas” (2013, maailmaesietendus), Gounod’ “Romeo ja Julia” (2013, kontsertettekanne), Rimski-Korsakovi “Lumivalguke” (2014, esmaettekanne Eestis, kontsertettekanne), Gianluca Schiavoni ballett “Medea” (2014, maailmaesietendus), Tšaikovski “Uinuv kaunitar” (2014), John Cranko ballett “Onegin” (2014, esmakordselt Eestis), Hindemithi “Cardillac” (2015, esmakordselt Eestis) ja Tubina ballett “Kratt” (2015). Tänavu pälvis Vello Pähn Eesti Muusikanõukogu aastapreemia kaaluka panuse eest Rahvusooperi kunstilisse arengusse. Oma intervjuus kõneleb ta lähemalt dirigenditöö sisemistest hoovustest ja dirigendiks saamisest. Dirigendiametis on väljapoolt vaadates midagi tabamatut, peaaegu müstilist. Kuidas esitused dirigendi ja orkestri koostöös valmivad? Kuidas hulk inimesi hakkab ühise eesmärgi nimel tegutsema? Müstikat siin muidugi ei ole. Aga kui ise mitte olla selle protsessi sees, siis võib küsimusi tekkida küll. Dirigent ja orkestri muusikud – ma ei tahaks kunagi öelda orkestrant, on orkestri muusikud – näevad asju erinevalt. Kõigil on oma maitse, oma tundlikkus ja muusikaarmastus, siia on alati antagonism sisse kirjutatud. Aga keegi peab olema, kes võtab vastu otsuse. On erinevaid viise, kuidas neid otsuseid vastu võetakse, on erinevat tüüpi dirigente – autoritaarseid, diplomaatilisi. See, milliseks dirigent kujuneb ja kuidas ta töötab, sõltub ka dirigendi kultuurikontekstist: ühed meetodid toimivad ühes, teised teises kohas. Aga igaühel on oma tõde. Muusika juurde tulemine on ka üks salapärane protsess. Kuidas teie muusika juurde tulite, mis oli tõukejõuks? Me kohtume elus aeg-ajalt inimestega, kelle puhul me kohe ei tea, milline tähtsus sellel kokkusaamisel on. Mind tõi muusika juurde üks konkreetne inimene, tema leidis ka Jüri Alperteni, kellega me käisime koos ühes lasteaias. See oli Elsa Rikandi, kes käis tollal koolides ja lasteaedades ja kuulas lapsi laulmas. Tänu temale sattusin ma Tallinna muusikakeskkooli ettevalmistusklassi ja sealt see alguse sai. Vahetasin muusikakeskkoolis mitu korda eriala; alustasin tšelloga, edasi läksin koorijuhtimisse, siis õppisin ka trompetit, flööti ja mingil määral löökpille. Mul olid suurepärased õpetajad: Samuel Saulus,Tõnu Tarum, koorijuhtimise õpetaja oli Eda Kõrgemägi. Konservatooriumi ajal hakkasin uuesti tšello kui praktikainstrumendi vastu huvi tundma. Pärast osutusid kõik need pillid ja oskused mu hilisemas töös väga vajalikuks. Muidugi on mu õpetajal konservatooriumis Olev Ojal, mu elus kahtlemata väga tähtis osa. Tema oli see, kes suunas repertuaariga, mida ta ise väga hästi tundis, ka orkestrimuusikaga ja suurvormidega, mida me õppimise ajal juhatasime. Milliseid suurvorme? Näiteks Mozarti “Reekviemi”. Praegu ma seda ei julgekski nii väga ette võtta. Olev Oja oli sel ajal meeskoori peadirigent ja nii me tegime seda repertuaari, mis meeskooril orkestriga kavas oli: Stravinski “Oidipus Rex”, Orffi “Carmina burana”, Brahmsi “Reekviem”, Verdi “Reekviem”... Ja see kõik tudengipõlves konservatooriumi ajal. Praegu küll koorijuhtidel selliseid võimalusi ei ole... Jah, see kõik konservatooriumi ajal. Siit on taas näha, et inimesed, keda me kohtame, on osa meie saatusest ja toovad oma muusikaarmastuse kaudu ka meid muusikale lähemale. Olev Oja oli teie elus tähtsal kohal, aga Roman Matsov ka? Jah, muidugi ka Roman Matsov. Ka Olev Oja õppis minu teada omal ajal orkestridirigeerimist Matsovi juures, nagu paljud teisedki meie dirigendid, Peeter Lilje, Arvo Volmer, Jüri Alpterten... Tagantjärele mõeldes olid need lausa kirjanduslikud hetked, kui me tema Pärnu maantee korteri kitsas köögis laua taga istusime, sööginõude ääres ja dirigeerisime Beethoveni sümfooniaid lihtsalt ette kujutades. Neist oludest hoolimata või isegi pigem nende tõttu võib kujutleda, kui põnev ja inspireeriv see oli sel hetkel. See oli vaimustav ja väga oluline aeg. Sellest võiks täiesti kirjutada, olemistest Roman Matsovi juures. Matsov oli ju üldse eriline. Eriline ja huvitav, aga vastuoluline. Ja väga mitte mõistetud sel ajal. Ta mõtlemine oli nii teistsugune ja oma ajast ees. Need kummalised štrihhid ja muusikalised kujundused, mida talle ette heideti – kui vaatame, mida tegid Harnoncourt ja mitmed teised hiljem – seal oli väga palju ühist. Aga õpetajana on ta inspireerinud. Jah, õpetaja ja inimesena. Temaga sai rääkida kõigest muustki, mis noore inimese elus ette tuleb, mitte üksnes muusikast. Tollases Leningradi konservatooriumis õppisite selliste korüfeede, nagu Arvīds ja Maris Jansonsi juures. See oli muidugi suur asi, et oli võimalus end täiendada. Moskva ja Leningrad on alati olnud olulised kultuurikeskused. Igal aastal olid Moskva ja Leningradi konservatooriumitesse mõned riiklikud kohad, ka mul pidi see algul olema, kuid pärast selgus, et ikkagi polnud ja tuli kandideerida konkursi alusel. Oli sinna raske sisse saada? Muidugi raske. Aga Arvīds ja Maris Jansonsi juures õppis sel ajal juba Peeter Lilje ja ju siis mingi side oli tekkinud – nad võtsid mind oma õpilaseks ja seal ma siis äkki olin. Arvīds ja Maris Jansons on mõlemad väga suured nimed – kuidas nad õpetasid, millised põhimõtted neil olid, milline koolkond? Leningradi koolkonna põhimõtted ja traditsioonid olid kindlasti olemas, kasvõi see, kuidas pandi paika dirigeerimise alused, neid andis edasi ka väga kuulus pedagoog Ilja Mussin, kelle õpilane oli Jüri Alperten. Mind pandi algul juhatama skeemi, nullist peale. Peeter Lilje, minu sõber, eeskuju ja inspireerija, siis rahustas, et teda pandi ka algul skeemi juhatama. Räägitakse, et Leningradis osati väga hästi dirigendi kätt paika panna? Kätt muidugi, aga see pole ju peaasi. Nii nagu inimesed on erinevad, on ka dirigeerimisvõtted erinevad. Aga seal oli tõesti midagi pikkade traditsioonide ja väga heade dirigentide kogemusest, mis oli kristalliseerunud sellistesse inimestesse nagu Arvīds Jansons ja muidugi tema poeg ja õpilane Maris Jansons ja õnn seisnes selles, et tegelikult saime õppida nende mõlema juures. Nad olid gastroleerivad dirigendid, kui polnud ühte, siis oli teine ja kui vahel kumbagi polnud, siis käisime teiste dirigentide tunde kuulamas. Mussini klassis istusime, vaatasime ja õppisime sealt. See oli väga huvitav ja avar maailm. Arvīdsist mäletan palju selliseid sügavaid hetki, mida annab edasi elukogemustega inimene, kes on läbi tulnud sellistest aegadest, nagu sõda või ümberasumine Riiast Leningradi. Paljudest asjadest hakkasin alles hiljem aru saama. Dirigendi küps iga algab ju tegelikult pärast 50. eluaastat. Rääkimata sellest, millised kontserdid sel ajal Peterburis toimusid, me kuulsime palju ka välisorkestreid, mis Tallinnas kunagi võimalik polnud. Ja üldse nakkas see vaimustus ja huvi, mis seal valitses. Kuulasime teoseid, arutasime ja hõiskasime vaimustusest. Kuulasite plaate? Meil plaate sel ajal veel eriti ei olnud, mängisime ise neljal käel sümfooniaid. Praeguse aja kontekstis on selles suur võlu, et mängiti ise teoseid, mitte ei kuulatud ainult plaate. See oli põhiline, neljal ja kaheksal käel mängiti, arutati, vaimustuti. Hakkasite juba noore dirigendina tööle Estonia teatris. Kuidas te teatrisse sattusite? See oli jälle üks õnnelikke kokkusattumusi minu elus. Eri Klasil oli just olnud operatsioon ja ta võttis mind assistendiks RAMi proovi. Läkski nii, et Eri võttis mind Estonia teatrisse tööle. Muusikateatri etenduse dirigeerimine peaks ju olema keerulisemgi kui sümfooniakontserdi juhatamine. Rohkem on tasandeid, mida peab jälgima ja juhtima. Kui võrdlete neid kogemusi – kuidas see välja näeb? See on alati keeruline ja tundlik protsess, mis koosneb tohutult paljudest detailidest. Aga muusikateatris on tõesti lisakeerukusi veel rohkem kui sümfooniakontserdil. Lauljad liiguvad ju laval ringi, koor peab teinekord hüppama, sõitma jalgrattaga, lamama jne, aga muusikaliselt peab tulemus olema ikkagi niisama hea, nagu siis, kui solistid seisavad kontserdilaval liikumatult dirigendi kõrval. Teatrilaval on etenduse ajal ka üsna palju müra, lauljad tegelikult ei kuule väga hästi orkestrit. Riske on muusikateatri etenduses kahtlemata mitmeid kordi rohkem ja kvaliteeti saavutada on ka raskem. Aga see on võimalik. Tõepoolest! Aga kui nüüd võtate töösse jälle ühe uue teose, kuidas te endale sellest kontseptsiooni loote? Muidugi on mul eelnevalt kontseptsioon valmis mõeldud, aga muusikateatris on muutujaid päris palju ja algselt välja kujundatud kontseptsioon kindlasti muutub. Muusikateatri dirigent peab olema väga paindlik. Sümfooniakontserti kogunevad ette valmistama ühed ja samad inimesed, kes tunnevad teost juba hästi ja viimistlevad selle siis teatud resultaadini. Ooperis ehitatakse see protsess üles pikemaks ajaks. Mõni etendus läheb 30 aastat, mõni kolm hooaega, mõni paar korda. Ja mõni ka ainult üks kord, nagu meie kontsertettekanded. Õpime ära terve “Roosikavaleri”, aga ainult üheks korraks. Kuid tööd tuleb ka selleks üheks korraks teha sama palju, kui lavastuseks, mis jääb mängukavva mitmeks aastaks. Kas teil on ka lemmikdirigente, kes on teid eriti inspireerinud? Kahtlemata. Furtwängler ja kindlasti Karajan, kes oli meie põlvkonna iidol. Tema viis dirigeerimiskunsti avalikkuse ette ja tegi dirigendist staari. Temalt on pärit idee teha muusikavideoid, kus näidati väga lähedalt dirigendi žeste, see kõik tekitas huvi ka laiema publiku hulgas. Mäletan, kuidas kuulasime Peeter Liljega lõkke ääres väikeselt kassettmakilt oma kümme korda Karajani dirigeeritud “Aidat” , et kuidas see “vask” seal jälle sisse tuleb... Kuulan nüüd jälle suure huviga Toscanini või Furtwängleri salvestusi. Nende meisterlikkust hakkad mõistma just elukogemuse pealt. Aga samamoodi ka Neeme Järvi. Olime Estonia kontserdisaali rõdul, Matsovil oli seal oma kindel koht. Teisel pool meie, noored dirigendihakatised. Vaatasime vaimustusega milliseid auftakt’e Neeme käest tuleb, kuidas ta valdab orkestrit ja kuidas ta naudib muusikategemist. Ega see ei ole tema puhul siiani muutunud. Tänapäeval peavad dirigendid olema universaalsed, kohati on sellest isegi kahju. Peavad oskama teha hästi nii Mozartit kui Wagnerit. Mina näiteks ei hakkaks kunagi juhatama Bachi. Nii, nagu ma seda kuulata tahan, ma teha ei oska, aga nii nagu oskan, ei taha ma seda kuulata. Nii et teatud repertuaaris tuleb kuulata teisi. Kes heliloojatest teie lemmikud on? Õppeajal oli lemmikuid palju, kõik tundus nii huvitav. Praegu on mul huvi Wagneri ja Bruckneri vastu. Varem oli Verdi mulle väga lähedane, aga praegusel ajal mitte nii väga. Aga võibolla see aeg jälle tuleb. Väga tahaks Brucknerit meie sümfooniakontsertidel sagedamini kuulda. Aga teda esitatakse harva. No meie mängime varsti Bruckneri kolmandat. Tulge kuulama! (Rahvusooper Estonia orkester esitab Bruckneri 3. sümfoonia ja Beethoveni Missa C-duur järgmise aasta 18. veebruaril kontserdisarjas “Kuldne klassika”.) Armastan üldse mastaapseid teoseid, näiteks ka Richard Straussi. Saksamaal väga heade saksa orkestritega kokku puutudes oli nende kõlamaailmast väga palju õppida. Selline orkestri kvaliteet tekitab tahtmise ka sinnapoole püüelda. Olete töötanud mitmetes Euroopa suurtes teatrites, nagu Opera National Pariisis, Dresdeni Semperoperis, Berliini Riigiooperis. Milline on nende teatrite tööstiil? Kuidas erineb prantsuse ja saksa muusikateater? Kõige lühem ja kiirem vastus oleks – erineb väga ja väga ei erine. Teatri n-ö mehhanism, töömeetod on ju igal pool suhteliselt sarnane. Aga kultuurikontekst võib olla kohati väga erinev ja isegi mitte erinevates maades, vaid ka ühel maal, näiteks Saksamaal, kus on väga palju muusikateatreid, Leipzig, Dresden, Berliin või Frankfurt – mõtteviisid ja harjumused on sarnased, aga ikkagi on need teatrid erinevad. Sama on ka orkestrite puhul. Igal orkestril on oma kõlapilt, kuigi tänapäeval räägitakse palju sellest, et orkestrite tase tõuseb, aga kõlapilt muutub järjest sarnasemaks. Järjest raskem on kuulda erinevust – mitte kvaliteedis, vaid just nimelt kõlapildis. Sellest on tõepoolest kahju, mingid olulised väärtused nivelleeruvad. Selles on paljuski “süüdi” plaaditööstus, mis on viinud esituskunsti sellise filigraansuseni, et see on hakanud kohati isegi mõjutama orkestri mängustiili. Kõik viiakse steriilse puhtuse ja ideaalse balansini nii kõlas kui akustilistes omadustes. Ja kuna tehnilised võimalused salvestamiseks on igal pool ühtemoodi head, siis on salvestused hakanud kõlama väga ühesuguselt. Nüüd ootab publik igast saalist ja igast elavast esitusest sama kvaliteeti, mida nad kuulevad plaadilt, mis aga reaalsuses ei ole tegelikult võimalik. Muidugi, parimad orkestrid säilitavad isikupära isegi salvestuses. See sõltub paljuski peadirigigendist, kes seda kõlamaailma suunab ja vajadusel muudab. Aga siiski – kuidas erineb prantsuse ja saksa teater? Kõige alus on kõrge professionaalsus, sest konkurents on väga suur. Orkestritesse ja kooridesse kandideerib tohutult inimesi. Olen olnud Pariisis mitmeid kordi žüriis, kus ühele kohale kandideerib 250 mängijat. Esimesed kaks vooru on kardina taga ja lõpuks, kui on välja valitud 6 või 10 kandidaati, tehakse lahtine voor. Teost ette valmistades ei tegelda enam vähimalgi määral mängutehniliste küsimustega, vaid ainult n-ö viimaste millimeetritega. Kõik oskavad perfektselt oma partiid, tunnevad teost, teavad, kus sisse tulla, küsimus on ainult selles, kuidas luua õige atmosfäär, millised on kõlavärvid, tegeldakse peentööga, mitte ülesehitamisega. Muidugi on teatud rahvuslik omapära ikkagi olemas. On dirigente, kes töötavad väga pingeliselt, aga seletavad vähe. Saksamaal nõutakse põhjalikke seletusi, dirigent peab lahti rääkima, mida ta tahab ja pärast assistendid kirjutavad selle üles ning lisavad partiidesse. Teatri seisukohalt on see loomulikult hea, sest nii on kõik dirigendi järgi fikseeritud. Muidugi, kui järgmisel õhtul on teine dirigent, mis näiteks Viinis on igapäevane asi, siis on vaja uut versiooni, seda enam, et seal ei tehta peaaegu üldse orkestriproove. Lauljatega tehakse üks proov ja kohtutakse laval. Siis nende märgete järgi teos nagu iga kord taastatakse uuesti? Jah, täidetakse täpselt seda, mis on noodis kirjas – štrihhid, mitme peale läheb. Ainult tänu sellele on võimalik ilma orkestriproovideta etendusi mängida. Kahtlemata on see aga väga stressirohke. Tundub tohutult stressirohke. Ja ka dirigendile. Kuid Pariisis ikkagi proove tehakse? Seal on natuke teine, nn stagione-süsteem, mis on kasutusel ka La Scalas. Igale teosele on ette nähtud kaks orkestriproovi. Siis on kaks või kolm sitz-proovi, kaks läbimängu ja üks või äärmisel juhul kaks peaproovi. Ja siis läheb järjest kas kuus, üheksa, kaksteist, kaheksateist etendust, olenevalt sellest, kui populaarne teos on. Üldjoontes teeb etendust üks ja sama koosseis. Nii et Pariisis selline eelis on. Aga proove on ikkagi vähe. Lavastuse proovid kestavad küll kaua, võivad olla kuni kuus nädalat. Aga viimane kokkupanek toimub väga kiiresti. Estonia on repertuaariteater, kus igal õhtul on erinev etendus. Selge see, et enne iga etendust ei ole võimalik proovi teha. Selline teater on palju stressirohkem ja apsakad on võimalikud nii otseses kui kaudses mõttes, aga muusikaliselt on see huvitavam. Tõepoolest, väikeses Eestis ei saa ju mitu õhtut järjest sama tükki mängida. On välja arvestatud, et meil on maksimaalselt ehk kolm korda järjest võimalik sama lavastust välja müüa. Kuidas te suhtute nüüdisooperisse? See on tänapäeval keeruline valdkond, kasvõi juba sellepärast, et nüüdisooper pole tihtipeale vokaalne, mis oleks justkui ooperi üks esmaseid kriteeriume. Mina suhtun nüüdisooperisse väga hästi. Nüüdisteose lavaletoomine võib olla palju huvitavamgi kui teha tuntud ooperit, mida on juba sadu kordi mängitud. Meil on just tulemas noore helilooja Rasmus Puuri ooper “Pilvede värvid”. Oleme sellega juba tutvunud ja usun, et sellest tuleb väga huvitav lavastus. Aga sellega on nii, et sageli on heliloojad nooremast põlvkonnast ja siis on hea, kui dirigent on nende eakaaslane. Alati kaasneb sellise teosega palju lahtist loomingulisust, palju avastamist, kuigi võib ka juhtuda, et vahel on protsess ise huvitavam kui lõpptulemus. Vahel tõesti ongi nii. Ja publikule on nüüdisooper kindlasti keeruline kuulata. Aga nii on see alati olnud. Ka “Carmen” kukkus omal ajal läbi ja on teisigi tuntud oopereid, mida pole kohe mõistetud. Aeg paneb asjad paika. Te rääkisite konkurentsist Pariisi orkestritesse ja eesriide taga mängimisest. Meil on siin nüüd juba mõnda aega käimas debatt mitmes muusikateatrit puudutavas küsimuses, kus muu hulgas on kurdetud, et orkestrisse võetakse mitte-eestlastest mängijaid ja rollidesse mitte-eestlastest lauljaid ning leitud, et peaks eelistama eesti soliste ja muusikuid. Kõigepealt peab küsima, mis on meie eesmärk. Loomulikult on oluline pakkuda Estonia teatris eestimaist. Aga meie eesmärk on ka parim võimalik kvaliteet ja vahel tuleb selle saavutamiseks kasutada ka välismaiseid muusikuid. Kui vaatame Euroopa teatreid ja teatriorkestreid, siis täiesti rahvuslikku koosseisu pole üheski teatris ega orkestris. Estonia orkestris ongi ju valdavalt eesti muusikud, on ainult üksikud mängijad mujalt. Lauljate osas ma saan aru, et vahelduvus on suurem ja käib läbi rohkem välismaiseid soliste. Lauljate puhul oleme alati püüdnud võimaldada kõigile meie edukatele lauljatele, ka neile, kes igapäevaselt töötavad mõnes Euroopa teatris, rolle ja esinemisi. Räägiti ka sellest, et teater annab noortele lauljatele vähe võimalusi. Kuid küsimus on siin selles, et sageli ei ole meie kavas olev repertuaar ja rollid neile kas sobivad või noortele lauljatele veel jõukohased. Me peame valima repertuaari eelkõige meie põhikohaga solistide järgi. Debatis oli juttu ka sellest, et vanasti oli mitu koosseisu ja seal kolmandas koosseisus said jõudu proovida ka noored. Aga meil on ju praegugi mitu koosseisu. Ning veel selline väga tõsine küsimus – kahjuks juhtub vahel, et lauljad tahavad teha võimalikult palju osi ja laulda ka seda, mis ei vasta nende hääleliigile ja spetsiifikale. Tõepoolest, meie ooperiajaloos on ju sellest mõned väga, väga kurvad juhtumid. Jah, kahjuks küll. Kui anda lauljale tema hääle spetsiifikale ebasobiv roll, võib ta hääle lausa kaotada. Ka see on üks põhjus, miks me võtame rollidele ka lauljaid väljastpoolt, kelle hääle spetsiifikale osa sobib. Samas on aga ka hea, et tuliselt arutatakse. Eks seegi näita, et teater on meile oluline. Millisena võiks Estonia paista Euroopa taustal? Oma teatrile on raske hinnangut anda, aga arvan, et oleme paremad, kui ise kipume arvama. Eestlane on ju ikka pigem kriitiline enda suhtes. Meil on küllaltki stabiilsed etendused, ei ole suuri äralangemisi. Ma olen näinud nii Viinis kui Berliinis, väiksematest kohtadest rääkimata, kehvemaid etendusi. Ja tegelikult ei olegi oluline, kus etendus toimub. Ainuke oluline kriteerium on – kuidas! Kui meie teater esineks väga hästi Pariisis, siis oleks see väärtus. Aga kui Pariisi teater esineks Eestis halvasti, siis oleks see probleem. Ka La Scalas võib ette tulla ebaühtlaseid ja ebaõnnestunud etendusi. Kuulsatel teatritel on vahel ka kehvi perioode. Aga selline võrdlemine pole kunagi päris õiglane. Me ei saa end alati võrrelda selliste ooperimajadega, kus publik tuleb kokku juba ainuüksi turistidest. Kuigi ka seal, kui on kavas vähem tuntud teos, ei ole etenduste arv suur. Mis meile nii mõnelgi korral oma piirangud paneb, on meie maja väiksus. Selletõttu on repertuaari, mida ei saa kavva võtta, kuigi oma trupiga oleksime võimelised seda esitama. Uuest teatrimajast on kindlasti problemaatiline rääkida, aga nüüd ju jälle lootus nagu tõusis? Aivar Mäe töötab selle nimel väga tugevalt, kuid kindlasti ei ole siin mingeid kergeid lahendusi. Suure optimismiga ma sellesse veel ei suhtuks. Suurema teatrimaja järele on aga juba ammusest ajast olnud suur vajadus. Aga siiski – hoolimata sellest, et Estonia maja ei ole suur, on tal oma väärikas ajalugu. Siin on alati olnud oma eriline õhkkond, mis teatriimet elus hoiab. Nii see on. Ja õhkkonna loovad ju inimesed, artistid, kes siin töötavad. Peab ütlema, et ka meie külalised, lavastajad, külalissolistid mainivad alati maja atmosfääri. Ja kui nad tulevad, ei tule nad sellepärast, et me suudaksime neile pakkuda midagi kasvõi materiaalses mõttes, vaid sellepärast, et neile meeldib siin ja õhkkond tõesti nii laval kui lava taga innustab neid. Mina alati tajun mingi loomingulist elevust, kui teatrisse tulen. Rõõm kuulda, sest ega meie seespool olles alati ei teagi, kuidas kõik välja paistab. Aga loomissoov on siin alati olemas olnud.

Puutusin esimest korda Helmut Lachenmanni muusikaga kokku siis, kui ansambel Resonabilis võttis Tarmo Johannese soovitusel kavva tema “temA” (1968) häälele, flöödile ja tšellole, see oli vist umbes 2003. aasta paiku. Minu jaoks oli see täiesti uut perspektiivi avav teos, mis on tõenäoliselt mind tugevamalt mõjutanud, kui ettegi oskan kujutada. Loo võtme leiab pealkirjast, kus justkui algustäht on lõppu nihkunud: Atem (saksa k hingamine). Partituuri detailsus, ökonoomsus, läbimõeldus, äärmine kontsentreeritus – kirjas on vaid kõik, mida vaja, mitte midagi liigset – ja selle füüsiline tunnetamine esitamise ajal tundusid mulle erakordsed. Ilmselt suurendab loo füüsiline läbielamine teose tekitatavat mõju. Noodis on detailselt kirjas juhendid, kuidas instrumendid (sh hääl) peavad teatavaid märke lugema ja millist heli tekitama. On norsatusi, kräginaid, sahinaid… ja ka täiesti “tavalisi” noote. On hetki, kus peab pausi ajal hinge kinni hoidma. On tohutu vahe, kas hoida lihtsalt täielikku vaikust või hoida selles täielikus vaikuses hinge kinni. On kohti, kus laulja partii on kirjutatud kahele reale – laulja häälitseb kahehäälselt. Ja on näilikke hääli, kui ei tekitata tegelikult mingit heli: laulja avab suu kindlaks noodis märgitud vokaaliks ja justkui “laulab” ettenähtud dünaamikaga konkreetse pikkusega noodi, ainult et mitte midagi ei kosta. Selle justkui väga lihtsa efekti mõju publikule on muljetavaldav. Veel on üks pikem lõik, kus tuleb hingata hästi sügavalt, kuuldavalt, mis hakkas mulle esitades järjest enam mõjuma nagu meditatsioon. Jällegi on kõik detailselt kirja pandud, nii h ä ä l i k u d, r ü t m kui e m o t s i o o n (mitte lihtsalt h, vaid h “nagu magades”). Olen hakanud ettekannetel seda lõiku järjest rohkem nautima – pärast tihedat ja pingelist osa tuleb rahunemine, kus justkui ei toimugi midagi… Leida seda rahu esimesest hetkest peale, et sa ei kiirustagi edasi, ei mõtlegi sellele, mis edasi tuleb, võib olla isegi väike väljakutse, aga seda magusam on tulemus, kui näed, kuidas publikki kaasa tuleb, hingab sinuga ühes rahulikus rütmis ega kibelegi uusi põnevaid helisid kuulma. Isiklikult kohtusin Helmut Lachenmanniga 2014. aasta sügisel Porto Casa da Musicas, kus ta oli oma 80 aasta juubelihooajal resideeriv helilooja, kui hakkasin sealse kammerkooriga ette valmistama tema teost “Consolation” II. Õigupoolest oli ettevalmistuse planeerimine rohkem justkui ametlik põhjus temalt audientsi paluda. Teadsin, et ta oli väga hõivatud seoses ühe oma instrumentaalteose ettekande ettevalmistusega samal ajal, ja meie kooriproovideni oli veel paar kuud aega, aga ma tahtsin teda väga kasvõi korrakski näha ja talle öelda, et olen ta muusika suur austaja. Mulle lubati 15 minutit. Tund pärast meie kohtumise algust tuli produtsent, et paluda maestrol minna edasi teleintervjuule. Kuid ka tund aega tundub huvitava inimese seltsis vaid üürike. Lachenmann on suur mees ja suurmees. Kuigi tema silmadest vaatab täna vastu väsimus ja isegi kurbus, õlad on längus ja nägu habemes, kiirgab temast tugevat karismat ja energiat. Tema isiksus mõjub, nagu tema muusikagi, väga füüsilise ja eestlase jaoks ehk liigagi intensiivsena. Ta vaatab oma sügavate silmadega sulle otsekoheselt otsa, nii et hakkab natuke isegi ebamugav, nagu ta oleks kuidagi ebaviisakas. Tegelikult on ta äärmiselt härrasmehelik ja galantne, aga vist ka väga šarmantselt ja üsna karmilt aus. Heliloojad ei ole happy. Isegi kui nad kirjutavad justkui traagilisi teoseid, tunnevad heliloojad seda leiutamise energiat ja nad on õnnelikud. Mul on kaasas “Consolationi” noot, kus on mõned konkreetsed helid, mida tahaksin täpsustada, et kui lauljatel peaks küsimusi tekkima, saaksin algallikale toetudes üheselt mõistetava vastuse anda. Kuni ma oma küsimust esitan, kuulab ta mind, põrnitsedes sarnase vaakumhuviga, nagu “temAs” kirjeldatud vaikused. Temapoolne tähelepanu energia on nii võimas, et see nagu absorbeerib infot ja mu sõnad tunduvad kuidagi liiga kergekaalulised. Aga vastused on igati tasuvad – pikad, väga konkreetsed, tihti näitlikud, teravmeelsed ja sageli ülitäpsete viidetega tema teiste lugude partituuridele. Olen täiesti hämmastunud, sest kuigi olen kokku puutunud üsna paljude heliloojatega, ei ole ma kunagi kohanud kedagi, kes oma teoste partituure (või lugusid endidki) nii täpselt tunneks. Sealjuures ei jäänud hetkekski muljet, et ta oleks oma teadmistega edvistanud või mulje avaldamiseks mingi asja ekstra pähe õppinud. Sageli interpreedid pahandavad heliloojatega, kes on kirjutanud veidi kaelamurdvamat muusikat, ja viskavad: “Näita ette!” Ma oleksin tahtnud, et kõik need, kes Lachenmanni kohta midagi sellist kunagi on öelnud, oleksid seal olnud ja kuulnud, kuidas ta mulle ette laulis (või pigem “laulis”) neid häälitsusi, mis partituuris kirjas olid. Viie minutiga olime saanud järgnevaks tunniks ajaks parimateks sõpradeks ja põhimõtteliselt esitas ta mulle terve partituuri koos kommentaaridega. Mõnikord ta ütles küll pisut nukra näoga: “Khmkhmm, mul ei ole sellist häält, ma ei saa sealt seda teha”, aga püüdis siiski. Puudu jäi häälematerjalist, aga mitte oskusest. Ma võtsin seda kui privaatset meistriklassi (oleks ma seda võimalust ette näinud, oleksin “temA” noodi kaasa võtnud!) ning käristasin, põristasin, kähistasin, undasin ja sisisesin samuti kõik tehnikad läbi. Mõne kohta tuli kohe ka kiire parandus: “Ei-ei, see ei ole mitte PRrrr… vaid niimoodi – prrRRRrr!”, aga üldiselt paistis, et olen õigesti aru saanud. Paljud noodis kirjas olevad helid said tema poolt ka nii huvitavalt lahti seletatud, et ma sooviksin väga, et mulle kingitaks üks nädal selle inimesega, et käia läbi kogu tema vokaalmuusika ja kirjutada see info üles. Tulemuseks oleks ilmselt elulooraamat. Kahjuks ei osanud ma oodatagi sülle kukkunud tunniajast intensiivset tööd, muidu oleksin selle nii ehk naa salvestanud, nüüd saan meie kohtumist vaid mälu järgi kirjeldada. Lachenmann ei kirjuta ühtegi heli lihtsalt sellepärast, et heli iseenesest oleks ilus või huvitav. Kõik on millegagi seotud, ja enamasti mitte ainult partituuris eneses. “Consolation” II on teos 16-le häälele, mis on justkui lõputute võimalustega üks instrument. Tekst, mis ei moodusta ühelgi real omaette tervikut, kõlab kokku läbi terve partituuri justkui oleks ta mõtestatud, kui kõik oma häälitsusi õigel hetkel ja täpselt nii teevad, nagu ette nähtud. See on ansamblitöö meisterlikkuse proovikivi. Lachenmann rääkis mulle, et kuigi ta on kirjutanud palju häälele, ei ole ta kirjutanud siiski ühtegi tõelist vokaalteost, kuni 2008. aastal valmis ta ainuke laul “...got lost...” kõrgele sopranile ja klaverile. Sinnamaani on ta kirjutanud häältele vaid instrumentaalses võtmes, pigem nagu perkussiivsele instrumendile. Helilooja ise arvas, et tõenäoliselt on ta olnud mõjutatud sellest, et ta õde on laulja, mistõttu tema austus lauljate vastu on liiga suur, et ta oleks varem tundnud end valmis olevat kirjutama häälele lauldavat muusikat. Kui tihti kuulen lauljaid kurtmas, et heliloojad ei austa neid lauljatena, ei lase neil näidata oma uhket häält ning kasutada oma pilli nii, nagu nad on õppinud, vaid sunnivad neid häälitsema – ja kui teistsuguse tausta sai see teema vähemalt Lachenmanni muusikas tema välja öeldud mõtte järel! Sügavaima mulje jättis, kuidas helilooja kirjeldas üht heli basside reas: “Ma mäletan, kuidas sõja ajal oli mingil hetkel rindejoon meie kodukülast veidi edasi. Ja mäletan, kuidas me poisikestena jooksime oma maja õues künka otsa vaatama, kuidas taamal mööda maanteed tulid suured autod pommidega. Kui nad sõitsid rinde poole oma raske koormaga, siis nad kõlasid nii: wWw-Ww-Ww… ja olid siis möödas. Mõne aja pärast kostsid eemalt, rinde poolt, paugud. Ja siis tulid tühjad autod tagasi, aga nad kõlasid hoopis teisiti. Vaat siin, need bassiread, need peaksid just niimoodi kõlama, nagu need raske pommikoormaga autod.” Häälitsemise meistriklass on ääretult lõbus ja põnev, helilooja enesegi pilgus asendub väsimus varsti mängulustiga. “Consolation” II partituuri alguses oleval legendilehel on juba ainuüksi hingamise kohta antud kuus erinevat võtet. Ent teoses pole vaja ainult hingeldada ja põristada, seal on vaja ka täpseid noote laulda – ühesõnaga omada oma hääle üle absoluutset kontrolli. See tähendab, et lauljad suudavad leida vajalikud helikõrgused pärast pikka perkussiivset konkreetsete helikõrgusteta lõiku, tekitada puhast klassikalist ilma vibraatota tooni pärast tihedat hingeldamist või norsatusi jne. Minu jaoks see ongi see, mis defineerib laulja (või ka instrumentalisti) professionaalsuse – muusik valitseb oma pilli nii täielikult, et oskab sellele liiga tegemata sooritada ette antud järjestuses kõiki vajalikke tehnikaid, suutes sealjuures näha tervet partituuri korraga ja tajudes muusikat ka seal, kus see ei ole ilmselgelt ühe rea peale meloodiana välja kirjutatud, ning tunnetades ka kogu teose vormi ja perspektiivi. Helmut Lachenmann on väga huvitav ja sõnaosav inimene. Meie vestlus tookord Portos toimus inglise keeles, kuna minu niigi napp saksa keel on vähese praktika tõttu üsna rooste läinud. Ent Lachenmanniga on tehtud elu jooksul palju intervjuusid, ta on olnud väga konkreetsete väljaütlemistega mitte üksnes muusikat puudutavatel teemadel, vaid ka poliitiliste ja sotsiaalsete mõjutuste kohta muusikas. Tema puhul räägitakse palju ka poliitilisest vastupanust muusika kaudu. Tugeva sotsiaalse närviga ja tema ajast pärit vähegi tundlik inimene peakski minu meelest kasutama oma kutsumust, et püüda muuta või tõmmata tähelepanu asjadele, mis näivad tähelepanu vajavat. Vähemalt tundub see loogiline meie keskkonnast pärit ning meie rahva ajaloo ja heliloomingu keskel kasvanud inimesele. Lachenmann on kirjutanud põhjalikke esseid ja pidanud loenguid, nii et tema maailma lahtikirjutamine minu poolt siin ajakirja veergudel ei oleks lihtsalt rumal katse, vaid ka täiesti võimatu ülesanne. Noppisin välja vaid paar kildu ühest vestlusest, mis ehk annab aimule suuna. Helmut Lachenmanni ja Seth Brodsky avalik vestlus Columbia ülikooli Milleri teatris New Yorgis 1. IV 2010. Lachenmann: “Vestlesin kord ühe heliloojaga, kes ütles mulle: “Te olete väga negatiivne. Te ei ole kunagi komponeerides lihtsalt happy olnud” – me rääkisime saksa keeles ja ta kasutas seda sõna. Publik oli väga rahul, aplodeeris entusiastlikult. Tal oli õigus – ma ei olnud happy, ma olin õnnelik (glücklich). Happy on – nagu see mees, kes laulab: “daa-da-da-daa da-da-daa… don’t worry, be happy!” Happy tähendab, et unusta oma probleemid. Õnnelikkus ei ole probleemide unustamine. See on, kui tunned oma energiat olevat probleemidest tugevama. Heliloojad ei ole happy. Isegi kui nad kirjutavad justkui traagilisi teoseid, tunnevad heliloojad seda leiutamise energiat ja nad on õnnelikud. Ma usun – ma tean, et helilooja ei väljenda kirjutades mingit hingeseisundit või afekti. Helilooja leiutab teose, ja hiljem võib ta isegi üllatuda selle ootamatust väljenduslikust intensiivsusest. Minu meelest on oluline mõista, et helilooja teeb tööd ja ei ole seda tööd tehes mitte õnnelik, vaid õnnis, rahulik (glücklich, serene). See rahu on muusikalises keskkonnas intensiivne olukord, võibolla isegi eneseületamise vahend. Me kuuleme palju huvitavaid helisid. Aga huvitav on igav. Kui ma otsin helilisi elemente, küsin eneselt – kus on ülevus? Millal muutuvad huvitavad helid millekski enamaks? Enamaks kui tundeks, et sa oled millestki mõjutatud? Loova vaimu juuresolek on see, mis teeb sellest kunsti, võrreldes paljude teiste toredate nähtustega, mille keskel me elame. See võib olla isegi ärritav, aga ärritus ja ehk koguni provokatsioon kutsub meid avardama oma piire, avama oma kõrvu, südameid, avama meid iseendid. See võib olla häiriv, võibolla sa ei taha lahkuda sellest kenast keskkonnast, kus sa viibisid, aga see on imetore väljakutse.” Brodsky: “Su intervjuus on sama mäng mis su muusikas: sulle antakse mingi tähenduslik objekt, sa vaatled seda, vormid seda, aktsepteerid selle tähendust – ja siis sa hakkad seda uuesti vormima, seda mõrandama, murdma, kasutad seda veidi “valesti”… Ses mõttes, et vahel on tšello lihtsalt tšello. Aga mitte praegu.” Lachenmann: “Aga tšello oli väga happy! Tšellot ei piinatud. Sa tunned poogna puudet keelel. Ja siis tunned seda pilli erinevatel korpuse osadel – see on üks teine vaade ilule. Üks teine viis meie füüsilise tundeilma avamiseks. Tavaliselt me ei kuule neid asju. Kui asju veidi teisiti kasutada, siis te kuulete ja panete tähele füüsilist elementi helis. Ja kui te hakkate kuulma helis füüsilist aspekti, hakkate seda armastama. Huvitav on, et see paistab olevat tabu. Näiteks mu vana lugu “passion” (1969) tšellole. Ma ei tea, kas te intellektuaalselt mõistate, mis juhtus, aga vaadake, ma ei vältinud nii-öelda filharmoonilist heli – seal on näiteks üks des suure crescendo’ga. See on üks viis instrumenti puudutada. Puudutades pilli kas vägivaldsemalt või tundlikumalt, tekitame uue konteksti. Kuulda vanu häid noote, mida me tunneme, uues kontekstis, see on kuidagi vabastav. 1969 oli tudengite ülestõusude aeg. Me olime noored, me tundsime, et pidime leidma teistsuguse ilu. Heliloojatelt küsiti, mida nad saaksid teha, et panna kuulajad oma probleeme unustama või neid kuidagi mõjutada. Mina ütlen, et me saame meenutada igale kuulajale, et tal on võimalus olla avatud ja muutuda. Et on olemas selline asi nagu sensoorium ja selline asi nagu inimvaim… See on teatud mõttes võibolla isegi nagu poliitiline sõnum. Totalitaarses süsteemis poleks selline asi lubatud, sest mõtlevad inimesed oleksid väga häirivad. Aga tol ajal me pidime andma mingi omapoolse vastuse helide poliitilisele aspektile. Paljud heliloojad kirjutasid näiteks kantaate holokausti mälestuseks, inimesed kuulasid, olid liigutatud, plaksutasid, läksid koju, ja see oligi kõik. Lihtsalt ilus muusika. Weberni bagatell on palju liigutavam kui mingi sümfooniline muusika, mille puhul sa näed, et helilooja tahab, et meie oleksime liigutatud. Kui ma kuulen, et helilooja tahab, et ma oleksin liigutatud, siis ma ei ole seda. Ma olen liigutatud, kui midagi on iseenesest täiesti süütu, puhas, mitte ei püüa minuga kuidagi manipuleerida.”

Toivo Nahkur. “Erna Saar endast ja Johannes Võerahansust”. Küljendaja: Eve Nukk; kaanekujundus: Arvo-Artur Palu; keeletoimetaja: Ingrid-Annelie Koit. Tallinna Raamatutrükikoda, 2016. Märtsikuus ilmus omajagu märkamatult haarav raamat ühest erakordsest isiksusest ja eluteest, sel aastal oma 92. sünnipäeva tähistanud pianistist Erna Saarest. Väljaande koostaja ja autor on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor Toivo Nahkur, mitmete põhjalike ja sisutihedate raamatute autor. Üks neist, “Vestlusi Bruno Lukiga”, on kirjutatud veel legendaarse klaveriprofessori eluajal, kogudes kokku hindamatu väärtusega vestlusi. Väga eriline on Toivo Nahkuri raamatutriloogia “Muusika läbi vaimu”, suure haardega mõtisklused ja vaated muusikaajaloole, pianismile ja pianistidele personaalsest-filosoofilisest aspektist. Mulle on alati elulooraamatud väga huvi pakkunud. Reaalsed elud pole vähem haaravad kui ilukirjandusteosed. Seda enam veel sellise isiksuse puhul nagu Erna Saar, kes on elanud nii erinevatel ajastutel, näinud eri riigikordi, erinevaid mõtteviise ja väärtushinnanguid. Väga huvitavad on raamatu algusosa lapsepõlvemälestused. Tollane elu tundub nii kauge, kuid kui sisukas, kasvõi lugedes Erna Saare vanemate elavast muusikahuvist ja püüdest kõige kauni poole hoolimata kõigest. Kui värvikad on tolleaegsed inimesed ning muljed, mis on tugevalt jäänud mällu kogu eluks. Paljukõnelevad meeleolud: “Kui kasvasin suuremaks, armastasin istuda tee ääres suure kase all, ümberringi avar, lage väli, ainult põllud ja üksikud puud... Mõtlesin oma mõtteid, vaatasin pilvi ja tahtsin kangesti teada, mis võiks olla seal metsade ja teede taga...” Või kasvõi selline võluv seigake, kus Erna Saar meenutab lapsepõlve väheseid mänguasju ja nagu imena tundunud suure ilusa nuku kingiks saamist, mis on tal siiani alles. “Tänapäeval olen tihtipeale imestanud mõne lapse mänguasjade külluse üle. Nad ei oska sageli neid hinnata. Ja õige on ütlus, et küllus teeb külmaks ja ükskõikseks.” Loe edasi Muusikast 10/2016

Jazzmuusikat pole võimalik ette kujutada jazziklubita. Juba imikueast saati on jazz kui alati sotsiaalne, aktuaalne ja kommunikatiivne muusika olnud inimeste keskel. Ja just kõige sagedamini kohas, kus suheldakse ja tutvutakse, jälgitakse ja osaletakse, süüakse ja juuakse. Klubi on jazzi jaoks kõige loomulikum keskkond. Mitte ainus, sest jazzikontserdil või jazziplaadil on samuti oluline roll, kuid jazzi stilistika ja muusikute isiksusliku evolutsiooni seisukohast on klubi kindlasti esmatähtis. Jazziharidus annab õppijale tööriistakasti. Jazziklubi võimaldab tööriistad kastist välja võtta ja neid teiste silme all kasutada. Eesti jazzi klubikultuuril on oma ajalugu, ehkki, varem riigikorralistel, hiljem peamiselt majanduslikel põhjustel, on see traditsioon olnud katkendlik. Esimese vabariigi ajal kuulati jazzorkestreid lokaalides ja restoranides. Nelja- ja viiekümnendatel käisid koos põrandaalused entusiastide grupid. Järgmised põlvkonnad mäletavad Tallinna Valguse baari ja restoraniorkestreid, mis enne tantsuks mängimist esitasid ka “kuulamismuusikat”, jazzi. Veel nooremad meenutavad tavaliselt üsna vähe aega vastu pidanud kohti, mis end mingi aja jooksul jazziklubiks nimetasid. Mäletan isegi oma kooliajast mitut klubi, mis pidid tegevuse lõpetama, sest noored kuulajad tulid kohale, ostsid tassi teed ja kuulasid siis selle tassi taga kolm tundi bändi... Tänapäeval on pilt märksa lootustandvam. Jazziklubid tegutsevad mitmel pool Eestis, pakkudes esinemisvõimalusi kodumaistele, aga ka välismaalt tulnud muusikutele. Siin algav intervjuude sari heidab pilgu meie jazziklubide backstage’i. Esimesena on juttu Teatri NO99 ruumides tegutsevast jazziklubist, mis on juba pikki aastaid üks meie aktiivsemaid. Vastavad trummar Tanel Ruben ja kitarrist Jaak Sooäär, kes on algusest peale NO99 klubi tegevust koordineeriva Eesti Jazzliidu (EJL) juhatuses. Millise eesmärgiga NO99 jazziklubiga algust tehti? Tanel Ruben: Minu mälu järgi pakkus trummar Reigo Ahven välja mõtte, et klubi võiks tegutseda NO99 ruumides. Kuna teater oli uus, sobis klubi loomine teatri plaanidega suurepäraselt. Ka algusaegade külastusarvud rääkisid sellest, et klubi oli väga oodatud. Jaak Sooäär: Eesti Jazzliidu asutamisel 2004. aastal oli üks esimesi eesmärke järjepideva jazzilava sisseseadmine Tallinnas, sest seda ei olnud juba aastaid eksisteerinud. Oli hädasti vaja esinemiskohta, kus muusikud saaksid pingevabas klubimiljöös ennast ja oma ideid proovile panna. Sel hetkel Eesti jazzil väljund peaaegu puudus. Olid küll “Jazzkaare” ja Eesti Kontserdi hästi organiseeritud kontserdid, kuid need toimusid suhteliselt harva ning sinna esinema saada oli küllaltki raske. Oli vaja kohta, kus Eesti jazz saaks rahulikult tegutseda ja areneda. Esialgne plaan oli korraldada üks kontsert nädalas ja vähemalt aasta vastu pidada, nüüd on käimas kolmeteistkümnes hooaeg. NO99 keldrisaali kasuks otsustamisel oli üks argument ruumi hubasus. Et kui publikut on vähe, siis ei tundu piinlik. Tegelikkuses juhtus aga vastupidi, esimestel aastatel ei mahtunud publik saali ära. Loe edasi Muusikast 10/2016

Augusti kolmandal nädalal toimus Pirita kloostri varemetes juba kaheteistkümnes Birgitta festival, mille programmi koostamisel osales viimast korda festivali pikaajaline kunstiline juht, kadunud Eri Klas. Kuulata ja vaadata sai viit väga erinäolist lavastust. [---] Eelviimasena tuli ettekandele Valgevene Rahvusliku Akadeemilise Suure Ooperi- ja Balletiteatri Tšaikovski “Jevgeni Onegin” (muusikaline juht Aleksandr Anissimov, dirigent Andrei Galanov, lavastaja ja kunstiline juht Valeri Šišov, uue redaktsiooni lavastaja Aleksandr Prohhorenko). Eesriide avanedes oleks justkui sattunud ajas tagasi – lavapilt pärines otse kaheksakümnendatest (kunstnik Dmitri Mohhov). Vaheajal kavaraamatut lugedes sain tekkinud küsimustele vastuse. Birgitta festivalile toodi lavastus, mis jõudis esmakordselt publiku ette aastal 1986. Lavastuse uus redaktsioon on küll valminud 2012. aastal, ent “värsket ilmet luues otsustati jääda eelmise lavakujunduse juurde”. Teises ja kolmandas vaatuses oli kujundus saanud siiski ka kaasaegseid aktsente. Üldjoontes oli tegu klassikalise ja suurejoonelise lavastusega, kus olid esikohal teosest lähtuvad üldinimlikud väärtused ja armastuse igavikulisuse teema, kaasatud oli nii koor kui ka balletirühm. Oodatult olid kõik solistid mõnusalt lopsaka häälematerjaliga, eriliselt võitis mind Lenski osatäitja Juri Gorodetski. Selleaastase festivali kõrghetkeks kujunes viimane etendus, Jekaterinburgi ooperi- ja balletiteatri Prokofjevi “Romeo ja Julia” (lavastaja Vjatšeslav Samodurov, muusikaline juht Pavel Klinitšev). Tegu oli huvitava ja jälgimispingutust nõudva lavastusega, kus kaasa mängisid ka lavapilt ning kostüümid. “Romeo ja Julia” tegevuse raamistikuks oli balletiproov teatrilaval. Lavakujunduseks (Anthony Macilwaine Suurbritanniast) oli Shakespeare’i-aegse Londoni Globe Theatre’i rekonstruktsioon ning kostüümikangastele olid trükitud renessansiajastu maalid (mida silm tagumistest ridades paraku ei seletanud; kostüümikunstnik Irena Beloussova). “Romeo ja Julia” puhul oli suurim positiivne üllatus festivaliorkester, mis kavalehe andmetel oli kokku pandud koostöös Üle-eestilise Noorte Sümfooniaorkestriga, ent lavaaugus istusid peamiselt Estonia ning ERSO mängijad. Prokofjevi partituur ei ole lihtsate killast, ent orkester mängis selle peaaegu täiesti perfektselt maha – ühelt poolt Moskva Suure Teatri dirigendi Aleksei Bogoradi töö, teiselt poolt ka Estonia orkestrantide panus, kellel on teos niivõrd hästi sisse mängitud. Kui norida, siis ehk vaid mõne keelpillisoolo osas. Loe tervikuna Muusikast 10/2016