Otsingu tulemused

29. jaanuaril andis oma esimese kontserdi Läänesaarte Kammerorkester Edoardo Narbona dirigeerimisel. Orkestri idee tekkis Itaalias Torinos toimuval Põhjamaade festivalil (“Terre del Nord Torino”), mille kunstiline juht Edoardo Narbona on. Kahel eelmisel aastal osales seal kokku 13 eestlast, eelmisel aastal oli festivali orkestri kontsertmeister Eva Punder. Kuna Torinosse sõitnutest pooled olid seotud Eesti saartega, sündiski mõte asutada Läänesaarte Kammerorkester, sellegi kontsertmeister on Eva Punder. Järgmisele Torino festivalile 2018. aastal sõidetakse Eestit esindama juba ühtse koosseisuna. Orkester otsib mitmekülgset repertuaari ning püüab mängida Põhjamaade ja maailma uudisteoseid. Avakontserdil Kuressaare kultuurimajas kõlas näiteks muu hulgas Victor Kioulaphidese “Riegelsberg Suite” Eesti esiettekanne. Kontserdil tegi kaasa solist Neeme Punder flöödil. Orkestri nimi reedab ka tulevikuplaane – meri on Läänemere saari nii eraldav kui ka ühendav lüli. Dirigendi missioon on viia orkester Läänemere teistele saartele ning sõpruslinnadesse, et muusika kaudu võiksid areneda kultuuripõhised sõprussuhted saarte ja riikide vahel. Uue orkestri tegevust korraldatakse koostöös Kuressaare Kultuurivara ja linnavalitsusega. Orkestri asutaja, dirigent ja kunstiline juht Edoardo Narbona on praeguseks asunud koos oma abikaasa, eestlannast tšellistiga tööle Kuressaarde. Ta on ühtlasi I Musici di San Grato kammerorkestri asutaja ja dirigent alates 2003. aastast.

27. – 28. jaanuarini toimus järjekordne keskastme muusikakoolide konkurss noortele pianistidele, kus osalevad mängijad TMKKst, Tallinna G. Otsa nimelisest ja Tartu H. Elleri nimelisest muusikakoolist. Seekord peeti konkurss Elleri koolis, kus kõigi kategooriate mängijad (I kursus/IX klass, II kursus/X klass, III kursus/XI klass ja IV kursus/ XII klass) said esineda suurepärases Tubina saalis uuel Steinwayl. Konkursist võttis osa 37 noort pianisti. Žüriis hindasid klaveriõpilasi Lembit Orgse (esimees), Piret Habak, Ruth Ernstson ja Ia Remmel. Seekordsel võistlusel torkas silma mõningate eredate tippude mäng, eriti väljapaistvad olid vanimas vanuserühmas Mihhail Kriiva (TMKK, õp M. Mikalai), Evita Lohu (TMKK, õp K. Sumera, M. Poll) ja Sven-Sander Šestakov (Elleri kool, õp J. Kapp), 3. vanuserühmas Arko Narits (TMKK, õp M. Martin), 2. rühmas Karl Reimand (Otsa kool, õp Ü. Sisa) ja Karl Johan Nutt (TMKK, õp A. Sarrap, I. Ilja) ning noorimas rühmas Anastassija Mjassojedova (Otsa kool, õp Ü. Sisa) ja Argo Jentson (TMKK, õp A. Juurikas). Huvitava, särava ja peene mänguga paistsid silma ka 2. vanuserühmas III koha saanud Arina Makarenko (Otsa kool, õp Ü. Sisa) ja Liisa Maria Marrandi (Elleri kool, õp T. Joamets). III koha pälvis nooremas vanuserühmas ka Joonatan-Peeter Tombu (TMKK, õp A. Nahkur). Peale auhinnaliste kohtade anti välja ka mitmeid diplomeid.

5. veeburaril toimus Tartus Miina Härma gümnaasiumis XXI segakooride võistulaulmine “Tuljak”, mis tõi kokku üle 700 koorilaulja. Žürii koosseisus Indrek Vijard (esimees), Lilyan Kaiv, Piret Rips-Laul, Kaspar Mänd ja Maria Kõrvits reastas 26 kolmes kategoorias osalenud koori järgmiselt. Kõige tugevama, A-kategooria võit kuulus E STuudio noortekoorile, dirigent Külli Lokko. II koha pälvis vaid 0,1 punkti võrra madalama hindega Tartu Üliõpilassegakoor Küllike Joosingu ja III koha Tallinna Kammerkoor Aivar Leštšinski juhatusel. B kategoorias võidutses noor, kuid väga südikas kammerkoor Encore EMTA üliõpilase Karin Kuulpaki eestvedamisel. II kohti anti välja koguni kaks – I.N.T.A. segakoor (Inta Roost) ja Eesti Rahvusringhäälingu segakoor (Hirvo Surva ja Kuno Kerge), III koha vääriliseks tunnistati Tallinna Ülikooli BFMi segakoor (Merike Aarma ja Raul Talmar). C kategoorias olid tublimad Lääne-Virumaa koorid. Võit läks Läsna-Loobu külakoorile (Anneli Mäeots), II koht Kadrina segakoorile (Silja Uhs) ja III koht Raudtee kultuuriseltsi segakoorile (Aivar Leštšinski ja Mariell Aren). Parima kohustusliku laulu eripreemiad pälvisid Tallinna Kammerkoor (Lembit Veevo “Kõikide järvede kuu”), Eesti Rahvusringhäälingu segakoor (Mart Saar “Noore suve muinasjutt”) ja segakoor Hannijöggi (rahvaviisi seade). Parima dirigendi eripreemia sai Eve Paap ja noore dirigendi eripreemia Mariell Aren. Segakoor Hannijöggi pälvis eripreemia sütitava kava ja meeleoluka esinemise eest.

Lasnamäe muusikakoolis töötab väga loominguline ja aktiivne viiuliõpetaja Kristi Alas, kes on oskuslikult ühendanud klassikalise viiulimängu pärimusmuusikaga. Selle tulemusena on tekkinud omanäoline ansambel “Tuuleviiul”, kus koos Lasnamäe muusikakooli ja VHK muusikakooli õpilastega viljeletakse eesti pärimusmuusikat. Juba teist aastat järjest on viiuliansambel “Tuuleviiul” edukalt esinenud rahvusvahelistel konkurssidel Venemaal. 2016 aastal saavutati I koht Pihkvas ansamblimängijate konkurssil rahvamuusika kategooris. 2017 aastal jaanuaris kutsuti ansambel esinema Moskvasse V rahvusvahelisele noorte talentide konkurssfestivalile, mida korraldas MOSGAZ. Suurejoonelisest üritusest võttis osa rohkem 300 noort muusikut ja 350 noort kunstnikku. Konkurss kestis kolm päeva ning zürii kuulas kolmes kategoorias 230 etteastet. Sellel konkursil tutvusid Eesti lapsed eakaaslate esitatud rahvamuusikaga Abhaasiast, Moldaaviast, Valgevenest, Serbiast ja Kasahstanist. Lasnamäe muusikakooli viiuliansambel “Tuuleviiul” saavutas laureaadi tiitli ja III koha ning osales suurejoonelisel galakontserdil 31. jaanuaril hiljuti valminud Moskva riiklikus folklooriteatris “Vene laul”. “Tuuleviiuli” esinemist mainiti ajalehes Moskva õhtuleht, kus kirjutati, et eesti laste esinemine lummas kuulajaid ja eriti meeldis, et lauljad saatsid rahvalaulu ise viiulitel. Ka galakontserdil kõlanud tugev aplaus oli selle tunnistajaks. Ansambliliikmetel oli suureks elamuseks esineda Moskva ühes uuemas kontserdisaalis ja väga suurejooneliselt korraldatud kontserdil, mis kanti üle ka televisioonis.

Eesti meestelaulu seltsi üle-eestiline poistekoor Kalev (dirigendid Indrek Vijard ja Kuldar Schüts) võitis grand prix’ Peterburis rahvusvahelise festivali “Youth of the Planet” raames toimunud XI koorikonkursil “Laulud Neeva kohal”. Konkurss viidi 6. – 9. jaanuarini läbi Peterburi Riiklikus Akadeemilises Koorikapellis. Kalevi poistekoori kavas olid Andres Lemba, Tšaikovski, Kreegi ja Tom Fettke teosed. Konkursil osales 22 koori Valgevenest, Lätist, Eestist ja erinevatest Venemaa linnadest.

31. jaanuaril tähistas 80. sünnipäeva XX sajandi üks mõjukaim helilooja Philip Glass, keda peetakse ühes Steve Reichiga minimalistliku muusikasuuna rajajaks. Glassi muusika on ületanud lõhe klassika ja popmuusika vahel ning ühendab ka erinevaid põlvkondi, seda ei kuule üksnes kontserdisaalides, vaid sellest on tugevalt mõjutatud terve popkultuur filmide soundtrack’idest telereklaamideni. Glass on mõjutanud ka selliseid muusikuid nagu David Bowie, Brian Eno, Michael Nyman ja John Adams. Glass on enda kohta öelnud, et ta pole minimalist, vaid helilooja, kes kirjutab korduvate struktuuride muusikat, et tema loomingulist kujunemist on mõjutanud Schubert, Šostakovitš ja Beethoven ning filmi-, teatri- ja multimeediamaailm. Kuigi Glass on enim tuntud ehk filmimuusika ja eksperimentaalsete ooperitega nagu “Einstein rannas”, on tal mitmeid keelpillikvartette ja nüüd ka üksteist sümfooniat. Juubelisünnipäeval toimus Carnegie Hallis kontsert, kus tuligi esiettekandele 11. sümfoonia Linzi Bruckneri orkestri esituses Dennis Russell Daviesi juhatusel. Helilooja usub, et tema sümfooniaid on saatnud menu just sellepärast, et igaüks neist on väga omapärane. Sümfoonilisse maailma süvenes ta 50. eluaastatel. 11. sümfoonias pöördub autor enda sõnul tagasi korduste maailma, millest ta oli end vahepeal juba mõnevõrra taandanud. Helilooja hinnangul on kordused nüüd teistsugused kui tema varasemas loomingus, mida iseloomustasid hüpnootilised ja harvade muudatustega korduvad rütmimustrid. Viimases sümfoonias kasutab Glass pigem väikesi kordustel põhinevaid mustreid, mis on koondatud pikemateks sümfoonilisteks struktuurideks. Glass on külastanud ka Eestit. 2003. aastal oli ta “Pimedate ööde” filmifestivalil, kohtus austajatega ning saatis oma ansambliga filmi “Koyaanisqatsi”. Visiit möödus aga sedavõrd vaikselt, et paljud huvilised kuulsid sellest alles tagantjärele. Võibolla peegeldabki see kõige paremini Glassi fenomeni ja talle omast tagasihoidlikkust.

Jaanuaris selgusid IMCA (International Classical Music Awards) tänavused preemiasaajad. Rahvusvaheline žürii valis kahe vooru põhjal 321 nominendi seast välja 17 kandidaati 14 riigist, lähtudes viimase aja klassikalise muusika müügiuuringust. Välja anti ka eriauhinnad: tunnustuse elutöö eest sai Soome bass Matti Salminen, aasta parimaks artistiks tunnistati Saksa vioolamängija Tabea Zimmermann. Noore artisti auhinna said pianist Sophie Pacini ja sopran Elsa Dreisig. Noore uustulnuka auhinna pälvis 15-aastane pianist Robert Neumann. Parimaks plaadimärgiks nimetati Rootsi plaadifirma BIS. Eriauhinnad said plaadifirma Naxos rajaja Klaus Heymann, Leipzigi Gewandhaus-orkester ja Lichtensteini Ensemble Esperanza. Auhinnad antakse üle 1. aprillil Leipzigis ning EBU (Euroopa ringhäälingute liit) võimaldab raadiojaamadel kontserti üle kanda üle kogu maailma.

ABO (Briti orkestrite ühing) tegi hiljuti saareriigi muusikaelu kohta uurimuse, mis näitab, et viimasel ajal antakse seal orkestritele varasemast vähem raha, publiku hulk ja piletimüük aga kasvab. Samal ajal on orkestrid väitnud, et nad ei suuda enam kaua väiksema toetusega järjest tulemuslikumalt töötada. Raporti kohaselt kasvas Suurbritannia tipporkestrite publik viimase kolme aastaga 7 % (4,83 miljonit inimest). Orkestrid suurendasid ka oma õppeprogramme 35 % võrra ning kaasasid oma kontsertidele ligemale 900 000 last ja noort. Samal ajal langes muusikute palk 5 % võrra ning kohalik omavalitsus vähendas orkestrite finantseerimist koguni 11 %. Orkestrite ühingu president Mark Pemberton ütleb, et publikut on juurde meelitatud peamiselt sooduspiletite ja tasuta kontsertidega, mis tähendab aga orkestrite sissetuleku vähenemist. Uuringust selgus ka see, et 20 % briti parimate sümfooniaorkestrite muusikutest on Euroopa Liidu kodanikud. Ühingule valmistab muret ka Brexit, muusikud loodavad, et briti orkestritel sujub tulevikus Euroopa sisene reisimine probleemideta.

Armastatud tenor Roberto Alagna sõlmis plaadilepingu firmaga Sony Classical, esimene album peaks ilmuma 2018. aastal. Alagna on ainuüksi Prantsusmaal müünud 5 miljonit plaati ning on koostööst uue plaadifirmaga elevil. Alagna on päritolult sitsiillane, kuid sündinud ja üles kasvanud Prantsusmaal. Alustas ta aga hoopis kabareelauljana Pariisis itaalia, hispaania ja prantsuse populaarseid laulukesi esitades ning jõudis ooperini ise õppides. Ta saavutas rahvusvahelise tuntuse 1988. aastal, kui võitis Luciano Pavarotti nimelise konkursi, millele järgnes debüüt Glyndenbourne’i festivalil Verdi “Traviatas”. Suurepäraste võimete ja heade lavaliste eeldustega nägus Alagna on oma rollidega leidnud suure tunnustuse ja on oodatud esineja kõigis maailma tähtsamates ooperimajades. Alagnaga peaosas on välja antud mitmeid ooperiplaadistusi ning temalt on ilmunud ka mitu helikandjat ooperiaariate ja duettidega, kus sageli on tema partneriks maailmakuulus rumeenia sopran, praeguseks eksabikaasa Angela Gheorghiu. Sony plaadifirma sõnul on Alagna eriline artist, kes suudab ühendada erinevaid žanre, nii et tulemus on alati kunstiliselt värske ja kõrgetasemeline.

Mitmekülgne Prantsuse pianist Pierre-Laurent Aimard, kes ühendab oskuslikult nii kaasaegse klaveri võimalused kui ka eri ajastute stiilid ning kes on üks tuntumaid nüüdismuusika esitajaid, pälvis maineka Siemensi muusikapreemia. Aimard on varem saanud ka Grammy ja mitmeid teisi olulisi autasusid. Siemensi muusikapreemiat hakati välja andma 1974. aastal. See on Saksamaa autoriteetseim ning rahaliselt suurim preemia rahvusvaheliselt väljapaistvale heliloojale, muusikateadlasele või interpreedile, kes on andnud maailma muusikaellu olulise panuse. Preemiat annab välja Baieri Kaunite Kunstide Akadeemia Ernst von Siemensi sihtasutus ja seda 250 000 euro suurust tunnustust nimetatakse tihti ka muusika-alaseks Nobeliks. Siemensi muusikapreemia žürii leidis, et Aimard’i mängus on õhulisust ja värve ning selgus pisimateski detailides. Aimard’ist sai juba 19-aastaselt Pierre Boulezi kuulsa kollektiivi Ensemble Intercontemporain klaverisolist. Ta on töötanud koos mitmete heliloojatega, nagu Karlheinz Stockhausen, György Kurtág ja György Ligeti, kes on samuti olnud Siemensi preemia laureaadid. Oluline koht Aimard’i repertuaaris kuulub Olivier Messiaeni loomingule, kellega tal oli eriline suhe ning kelle abikaasa Yvonne Loriod oli tema õpetaja. Möödunud aastal pälvis Siemensi preemia Taani helilooja Per Nørgård.

Kui Roberto Alagna allkirjastas hiljuti lepingu plaadifirmaga Classical, siis Lang Lang, kes on viimased seitse aastat olnud Sony artist ja viimasel ajal oma firma suhtes kerget rahulolematust üles näidanud, valis oma uueks salvestuspartneriks Universal Music Group’i ehk koostöö maineka Deutsche Grammophoniga. Esimeseks salvestusplaaniks on plaat “The Piano Book”, mis on mõeldud õppematerjaliks noortele ning seotud Lang Langi klaveriõpikuga “The Piano Method”. Samuti on lähiajal kavas salvestada ka Bachi “Goldbergi variatsioonid”. Tegelikult ei ole see nende esimene koostöö, sest 2003. aastal sõlmis 20-aastane Lang Lang lepingu just nimelt DGga. Koostöös Sonyga jõudis Lang Lang salvestada mitmeid plaate, neist enim hinnatuks on osutunud “Live in Vienna” (2010). Teiseks tähelepanuväärsemaks plaadiks oli Mozarti klaverikontsertide salvestus koos Nikolaus Harnoncourt’iga. Lang Lang on Universaliga liitumisest õhinas, sest arvab, et just sellel plaadifirmal on praegu kõige uuenduslikumad suunad ja avatum suhtumine klassikalise muusika salvestamisse.

1. veebruaril suleti ootamatult Maurice Raveli majamuuseum, mis asub Pariisist 40 kilomeetri kaugusel Montfort-l’Amaury’s. Võluv ja eklektiline, ainulaadse väljanägemisega majake kannab nime Le Belvédère ja oli Raveli elupaik alates 1921. aastast kuni helilooja surmani 1937. aastal. Hoone on erilise arhitektuuriga, sisustatud põneva mööbli ning Ravelile oluliste esemete ja detailidega. Ümber maja on pisike aed, mille kujundlikke peegeldusi võib ära tunda ka Raveli loomingus. Siin komponeeris helilooja oma kuulsaima teose “Bolero” ning ooperi “Laps ja võlumaailm”. Helilooja, muusika ja muuseum on seega omavahel üpris tihedalt seotud. Muuseumi sulgemise põhjusena nimetati veeavariid. Ajaleht Le Figaro kirjutab aga mitmest teisest häirivast vahejuhtumist, mis võivad tegelikult olla sulgemise taga. Jaanuaris vallandati ette hoiatamata ka muuseumi pikaajaline perenaine madame Moreau, kes oli seal töötanud viimased 30 aastat. Prantsusmaa muuseumide ühing olevat aga mures, et muuseumi eest ei kanta piisavalt hoolt ning sealt kaduvat nende sõnul museaale. Eelmisel aastal ei lubatud sinna filmima ei prantsuse riigitelevisiooni ega Chicago sümfooniaorkestrit.

FOTO TIIT VEERMÄE Veebruaris kuulutati välja tänavused riiklikud kultuuripreemiad. Riikliku kultuuri elutööpreemia said Neeme Järvi, Lembit Ulfsak ning Kalle Kasemaa. Preemiale esitanud tõid Neeme Järvit esile kui üht tänapäeva hinnatuimat dirigenti, kes on juhatanud tipporkestreid ja teinud koostööd parimate solistidega. Samuti rõhutati, et Järvi südameasjaks on olnud eesti muusika tutvustamine. “Seda panust tuleb pidada hindamatuks, sest ilma tema tööta teataks maailmas oluliselt vähem sellistest heliloojatest nagu Eduard Tubin, Rudolf Tobias, Artur Kapp jt”. Riiklik kultuuri elutööpreemia määratakse pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest ning selle väärtus on 64 000 eurot. Elutööpreemiaid antakse igal aastal kolm. Kultuuripreemiad 2016. aastal avalikkuseni jõudnud väljapaistvate tööde eest pälvisid teiste hulgas helilooja ja elektronmuusik Sven Grünberg juubelihooaja ja kontsertide “Autoportreed” eest, vokaalansambel Vox Clamantis 20. hooaja ja albumi “Arvo Pärt. The Deer’s Cry” eest ning džässlaulja Kadri Voorand albumi “Armupurjus”, kava “Kummardus Veljo Tormisele”, vokaalansambli Estonian Voices juhtimise ning aktiivse kontserttegevuse eest nii Eestis kui ka välismaal. Presidendi teenetemärkidest said tänavu Valgetähe V klassi ordeni muusik ja muusikaajakirjanik Igor Garšnek, Kuressaare muusikakooli viiuliõpetaja Laine Sepp ning helilooja Peeter Vähi.

Viljandist pärit Ramo Teder on kunstnik, kes tegutseb peamiselt muusikuna, keda kellegagi naljalt segamini ei aja. Juba pikemat aega Soomes elav isikupärane muusik, artistinimega Pastacas, on ilma igasuguse kahtluseta üks Eesti originaalsemaid ja huvitavamaid muusikuid – isiksus, kes ei mahu tegelikult kindlasse žanri ning kes ei tunne ka muusikas mingeid piire. Ramo Teder eksperimenteerib nii hääle, instrumentide, elektroonika kui ka iseeendaga. Pastacas on ta olnud juba rohkem kui viisteist aastat. Ramo Teder on sada protsenti Pastacast, viiskümmend protsenti viimasel ajal järjest kuulsust koguvast ning juba kultuslikust ansamblist Puuluup ja kolmandik võrukeelsest triost Upa-upa ubinakõnõ. Pastacana andis ta möödunud aastal välja väga hea vastuvõtu saanud albumi “Pohlad”, tänavu ootab ees Puuluubi debüütalbum. Eeloleval aastal keskendubki Ramo peamiselt Puuluubile. Puuluup on elektroonika ja looper’itega rikastatud hiiu kandle duo, mille teine liige on Marko Veisson. Puuluubi muusika moodustavad hiiu kandled, looper, laul, efektid ja kahe mehe looming. Kuigi Puuluupi võib näha pärimusmuusikafestivalidel esinemas, ei ole tegemist kaugeltki klassikalise folgibändiga, kuigi Ramo möönab, et pärimus kui selline on teda järjest rohkem huvitama hakanud. Tema pärimus on aga Entel-Tentel, vene multikad, Apelsin, ABBA, The Beatles, Kukerpillid, Janis Joplin jne. See, mida väiksena vinüülplaatidelt ja isa lintmakilt ning hiljem kassettidelt kuulatud sai. Ühes varasemas intervjuus arvas Ramo, et küllap on ta “pärimuspunkar”, kellele pole hiiu kandle autentse mängutehnika eiramine mingi probleem. Kohtun temaga ühel talveõhtul pisikeses Viljandi lokaalis. Väljas ulub tuul, mis keerutab tänavalaternate hämaras valguses üksikuid lumehelbeid, linn on praktilist inimtühi. Toas on soe, leti tagant kostab klaaside kilksumist, mängib vaikne muusika. On väga tore, et saime kokku Viljandis, sinu kunagises kodulinnas ja ühtlasi linnas, mis on endiselt su elus tähtsal kohal. On see nii? Mul on Männimäel endiselt korter, kolisime sinna siis, kui olin kuusteist. Tõsi, nüüd annan korteri üürile, aga siiani olen Viljandis käinud umbes kolm korda aastas. Mul on üheksakümnendate algusest meeles see, kuidas sinu juures oli seltskond koos, vaatasime öösel MTVd ja andsime videotele hindeid. Väga lahe oli. Sul ema tuli nii umbes ühe paiku tuppa ja pakkus kõigile kapsast. Jaa, ma olen sellest rääkinud Valner Valmega, kes ka seltskonnas oli, et eks sealt see teie muusikakriitiku põli alguse sai. (Naerab.) Pärast lugesime punktid kokku. Kui üheksakümnendate alguses satelliittelevisioon tuli, oli see ikka midagi erilist. Sellel ajal oli MTV ikka väga hea, puha indie-saateid täis, “Beavis ja Butthead” ka. Kui hindamisele jutt läks, siis ERRi kultuuriportaali muusikakriitikute albumite aastatabelis oli “Pohlad” David Bowie ja Vaiko Epliku järel kolmandal kohal. Väga hea tulemus ju? Uskumatult hea. Ma pean seda plaati tabelitesse sattumiseks natuke liiga alternatiivseks. Ma uurisin seda asja pisut lähemalt – olin tõesti paljude kriitikute nimekirjas. Kusagil tagapool, näiteks 12. või 18. kohal, aga ma olin igal pool olemas! Nii et Pastacas kui muusikakriitikute ühendaja? (Naerab.) Paistab nii jah. Sul ei ole ju selja taga suurt firmat ega suhtekorraldajaid? Ei ole. Olen oma muusikaga täiesti miinuses, raha tuleb hoopis muust tööst. Eks see ole nii enamikul muusikutest, võibolla mõni üksik elab muusika tegemisest ära. Mina olen sellest küll väga kaugel. Sa ei ole ühegi konkreetse skeene esindaja ja sellepärast ei saa sa piire rikkuda, kuna piire eriti polegi? Mingid piirid siiski on. Ikka neli neljandikku ja kolm neljandikku, kuus kaheksandikku ka vahel. Kui kaua “Pohlade” tegemine aega võttis? Ei oskagi öelda. Mõnda lugu hakkasin tegema juba rohkem kui kümme aastat tagasi, pärast albumit “Tsaca tsap”, aga need jäid kuskile seisma. 2012. aastal lendas arvuti kõvaketas vastu taevast, siis läks palju kaduma. Hakkasin allesjäänud juppe uuesti tegema. Motivatsioon oli samas üsna nulli lähedal. Tänu Villem Valmele (plaadifirma Õunaviks eestvedaja – toim.) see plaat ilmus. Poleks Villemit olnud, poleks ka seda plaati. Vähemasti mitte praegu. Muusikuid ühendab see häda, et väga palju on etteaimatav. Mõni muidugi teebki terve elu ühte lugu ja ega sest pole suurt midagi, on turvaline ja tore, aga Pastaca puhul ei saa kunagi päris kindel olla, mis järgmisena tuleb. Etteaimatavus võib ka päris mõnus olla. Ma olen tähele pannud, et osadele see päris meeldib. Sul on praegu kolm erinevat väljundit: Pastacas, Puuluup ja võrukeelne Upa-upa ubinakõnõ. Kuidas sa ennast nende vahel jagad? Kui hakata mõtlema, et tuhande aasta pärast on sellest, mis me teeme, alles ainult noodid, siis tundub, et Pastacas on nendest kolmest kõige olulisem. Puuluup on paljuski live-bänd, ja sama palju ka hiiu kandle bänd. Hiiu kandle kultuur on muidugi väga oluline, oleks meil ansamblis näiteks kaks kitarri, poleks asi kaugeltki see. Mulle meeldib kõige rohkem Puuluubiga esineda. Upa-upa on koondunud peamiselt Mari Kalkuni ümber, kuigi eks seal ole midagi kõigilt meilt kolmelt. Puuluubi kontserdid on midagi teistsugust. See introvertsus, mis on Pastaca esinemistel... No ma olengi selline kohmakas, pole midagi öelda. Puuluubis toimib aga isegi kaks dialoogi, üks meie endi vahel, teine publikuga. See on iga kord natuke erinev, iga kord tulevad uued naljad, vahel jälle ei tule üldse. Selles on oma võlu ja nauding, mis üksinda laval seistes täiesti puudub. Puuluup on oma võrdlemisi alternatiivset ja ebatraditsioonilist lähenemist arvestades uskumatult populaarne. Mis paneb nii hipsteri kui ka pangahärra Puuluupi kuulama? Puuluubi üks saladus on see, et – ma ei tea küll, kuidas see välja paistab – võrreldes Pastacaga tulevad meloodiad ja struktuurid kuidagi iseenesest. Puuluubi muusika on võrdlemisi lihtne ja lähtuvalt hiiu kandle omadustest ka veidi piiratud, maksimaalselt kolme duuri lood. Mingeid asju, näiteks jazzistandardeid, on hiiu kandlega meeletult raske mängida. Saab küll, aga see on keeruline ning kõlab mustalt. “Hiiukal” on oma võlu, ta on burdoonipill, kus mingi keel või keeled kõlavad alati lahtiselt kaasa ja mingeid valitud helistiku noote on lihtne mängida. Aga kui peaks näiteks mängima Bachi, kes on muide üks mu lemmikheliloojaid, siis see ei ole lihtne. Vaat et võimatu... Ma arvan, et see lihtsus on just see, mis mõjub. Näiteks laul “Süüta mu lumi”. Kaks duuri “pendeldavad” ja ongi kõik. Kuidas Puuluubi plaadiga on? Praegu teemegi. Hunnik lugusid on juba valmis, väike ports vajab veel lindistamist. Tahame plaadi aasta esimesel poolel välja anda. Täpset kuupäeva ei julge öelda, pole veel otsustanud. Puuluup astus üles ka viimasel Viljandi pärimusmuusika festivalil. Kui folk te olete? Meil on kõik oma lood, aga eks põimime siia-sinna ka traditsioonilisi motiive. Kui teeme Puuluubiga pika kontserdi, siis mängime alati jupi “Vormsi labajalga”, umbes viis minutit. Oled päris palju välismaale esinema sattunud, põhiliselt Pastacana. Jah. Puuluubi esinemised välismaal on veel ees, üsna varsti tulevad. Jaanuaris oleme Berliinis, aprillis Frankfurdis. Pastaca puhul on üks olulisi märksõnu Jaapan. Jaapan on teadagi kaugel, kuidas sa selle maaga sõbraks said? Jaapani firma Afterhours annab seal minu plaate välja ja korraldab iga kord ka väikese tuuri. Tegemist ongi firmaga, mis annab Jaapanis välja Euroopa või Ameerika muusikute plaate. Mul on väga hea meel, et olen üks nende artiste. Ma ei olegi otse küsinud, mis neile minu juures kõige rohkem meeldib. Jaapanlased on muidugi alati hirmus viisakad, ega sealt ausat vastust ei saakski, viisakuse filter on ikka ees. Kui ma olen vaadanud fotosid, kus sinu albumid on Jaapani suurtes plaadipoodides, siis taban end alati mõttelt, et need plaadid sobivad sinna pagana hästi. Kõik need kummalised ja veidi müstilised tegelased, kes plaadikaanel on... Jaapan on tihkelt inimesi täis. Ameerika ja Euroopa kultuuri on seal küll nüüd igal pool näha, aga seda ainult neile omast on endiselt äärmiselt palju. Ei tea, mis tunne oleks siis, kui elaksingi seal. Ma olen seal käinud viis korda, umbes kümme päeva korraga koha peal. Mulle Jaapan õudselt meeldib. Ma mõtlen ikka sellele, et meil on siin hirmus palju ruumi. Viljandist Tartusse sõites on seitsmekümne kilomeetri ulatuses ikka väga hõre. Sõidad linnast välja ja ongi kohe põld ja mets, mets ja põld. Osakast Kyotosse sõites on tee ääres kaks tundi ainult maju ja tänavaid ning kahe tunni pärast oledki Kyotos. Milline on olnud kõige suurem publik, kelle ees oled esinenud? Ehk sel aastal, Upa-upa esinemisel pärimusmuusika festivali EBU kontserdil Viljandis. Kohapeal oli ka päris palju inimesi, aga kontserti kanti ka üle televisioonis otse-eetris. Läheme ajas korraks tagasi. Aega, mil olid just passiealiseks saanud ning kõndisid paljajalu mööda Viljandit, juuksed turris, kitarr kaelas ja flööt taskus. Põuerott vist tuli veidi hiljem... Mu tütar on viisteist ning ma vaatan teda ja tema arengut nagu peeglit. Kui sain seitseteist, jõudsid mingid asjad “kohale”. See minu mina ongi umbes sellest ajast pärit. Selleks ajaks ma olingi see, kes ma ka täna olen. Eks suuri asju ole toimunud ka siis, kui ma olin kakskümmend kaks või kakskümmend viis, aga need pole minu jaoks olnud nii murrangulised. Oleks olnud vahendeid ja tehnilisi võimalusi, oleksin hakanud sellist muusikat tegema juba siis, kui olin seitseteist. Viljandis polnud tollal tervislik teistest nii palju erineda, võis kergesti tänaval peksa saada. Viljandis polnud veel nii hull, tundsin teismeliseeast peale kohalikke pätte ja nemad tundsid mind. Vaat Tallinna vene pättidega oli küll raske, mitu korda võeti raha ära, jooksin mingite kampade eest... (Naerab.) Samas, eraklik ei ole sa kunagi olnud? Kuidas võtta. Kui kolisime Helsingist meie praegusesse elukohta Salo lähistel, olin ma kolmkümmend kaks. Kuni selle hetkeni mõtlesin, et olen sisimas selline vaikne tüüp, kellele meeldib metsas käsitööd ja muusikat teha ning vahetevahel linnas käia. Seal sain ma aru, et mulle meeldivad ikka inimesed ja pidu ja kinod-teatrid, tänavad ja kohvikud ja baarid... Mulle meeldib küll metsas käia, aga vahetevahel. Inimene igatseb ikka seda, mida tal ei ole. Ei teagi, kui elaksin linnas, ehk igatseksin maale. Praegu tahaksin elada suures linnas, kus oleks palju kultuuri ja kohvikuid, kontserte, klubisid, näitusi ja kinosid, üldse kunsti. Mulle üldiselt sildistamine ei meeldi, aga kuhu riiulisse sa Pastaca plaadid plaadipoes paneksid, kui sellist võimalust pakutaks? Ma olen kõikidele ütelnud, et Pastacas oli 21. sajandi alguses folktronica, akustilise muusika ja elektroonika segu, kuigi algupärane folktronica oli oluliselt elektroonilisem kui minu muusika. See oli tol ajal üks laine. Nüüd ütlen ma kõikidele, et Pastacas on eklektika. Eksperimentaaleklektika? Jaa, sobib. (Naerab.) Kunagi varem ei ole melomaanidel olnud nii palju võimalusi muusikat tarbida kui praegu. Voogedastusest luksuslike vinüülideni, valik on meeletu. Mingis mõttes on see muidugi väga tore, aga head muusikat on ikkagi keeruline leida. Valik on tõesti meeletu. Kas sulle üldiselt meeldib edetabelite muusika? Kui sageli sinu lemmikud edetabelitesse satuvad? Vahel ikka satuvad. Minu lemmikud mitte. Ma leian “oma muusikat” mujalt. Ma olen terve elu rääkinud, et mulle ei meeldi gospel-pop. Ja tuligi kord, kus kuulsin ühte gospel-popi lugu ja see meeldis hullult. Ega muusika ei küsi, kes teda teeb. Jah, tühja neist stiilidest, eks sageli olegi kõige huvitavam see ruum, mis jääb nii-öelda muusika taha? Või nootide vahele. Või sõnade sekka. Muusika ise on nii lõpmatu. Kui võtame Euroopa muusikat kui tempereeritud klaverit, kaksteist nooti võrdsete vahedega – kuidagi kitsas mäng nagu... Loomulikult, kõik hakkabki kõike meenutama, iga muusikaga tekib mingi assotsiatsioon. Mulle hirmsasti meeldib see lõpmatuse kujund, ei usu, et muusika kunagi otsa saab. Jean-Michel Jarre näiteks ütles vastuseks küsimusele, kuidas ta suhtub magamistoamuusikutesse, et pole olemas head ega halba muusikat, on muusika. Muidugi on tore, kui keegi ajab mingit kindlat stiilirida, aga piirid on viimasel ajal üldse ähmastunud, ja mitte ainult muusikas. Ma usun, et Puuluup poleks kümne aasta eest Viljandi pärimusmuusika festivalile esinema pääsenud. Piirid tekivad ise. Mis puutub pärimusse, siis ma tean nii vähe sellest, mis see on. Mäletan väga vähe sellest, mida vanaema kunagi rääkis. Aga tema sai omakorda oma vanaemalt hästi palju päranduseks. Pärimuse mõiste ju muutub ka aja jooksul. Ma olen mõelnud selle peale, kui palju on kolmandas maailmas muusikuid, kellel pole võimalust salvestada. Kui palju võib olla andekaid inimesi, kes tahaksid väga-väga muusikat teha, aga pole võimalust. Kuidas on sinu muusikaharidusega? Erinevalt paljudest “magamistoasalvestajatest” ja “köögieksperimenteerijatest” on sul ju täiesti korralik põhi all. Lõpetasin Viljandis lastemuusikakooli flöödi erialal. Pärast keskkooli läksin Otsa kooli, olin seal poolteist aastat ja tulin sealt ise ära, kuna flöödiõpetaja ütles: sinust ei tule kunagi flöödimängijat, sul on nii halb tehnika ja sellise lameda keelega ei saagi flööti mängida. Jätsin siis pooleli, hakkasin maalima ja joonistama. Hiljem võtsin jälle flöödi kätte, kui esinemised tekkisid. Seda õpetajat ei ole publiku hulgas näha olnud? Ei ole märganud küll. Kui palju on sul sahlites ja kõvaketastel avaldamata materjali? Kui keegi ütleks, too aga siia, annan kuu aja pärast plaadi välja... Kvaliteedi ja kvantiteedi suhe on alati seotud ajaga. Kui vaadata hästi tugevaid muusikuid, siis nemad annavad igal aastal plaadi välja. Sageli on need aga nõrgad plaadid. Aega peab olema, ideid saab igaüks arendada. Ühe õhtuga kümme ideejuppi, arvan, et kõik saaksid hakkama, aga see oleks suvaline läbu, need ei oleks head jupid. Kvantiteet ei ole kokkuvõttes määrav. Võib talletada igal aastal tuhat ideejuppi, see teeb päevas kolm. Pole probleemi. Aga neist ei tule midagi, kõik jupid on kehvad, kasutud. Milline on sinu suhe looper’iga praegu? Kas see ei ole veel ennast ammendanud? Eks veidi ikka ole. Looper’i võimalused on ju üsna väikesed. Näiteks Maarja Nuut ja Tiit Kikas kasutavad looper’ina arvutit. Seal on võimalusi lõputult, piiriks ja piduriks on ainult arvuti protsessori võimsus. Looper masinana ei ole eriti võimas, piirid on üsna kitsad. Ma olen Pastaca kontsertidel tähele pannud, et üritan teha lugu võimalikult väheste luupimiskordadega, et liiga palju sarnaseid asju ei korduks. Looper’it ma ei vihka ja arvan, et ei hakka ka vihkama. Lõpetuseks. Mis on sinu kui muusiku jaoks põhiline märksõna aastal 2017? Puuluup. Nii plaat kui esinemised. Kokku on lepitud juba tubli arv kontserte. Ramo oskab muusikat tabada nagu laps MARI KALKUN Ramo on muusikuna väga mänguline ja koostööaldis. Ta tuleb kergesti kaasa uute ideedega ja selle pärast on temaga alati äge koos mängida. Kui ta midagi teeb, siis ta teeb seda üleni, kui ta millestki vaimustub, siis täielikult. Kui võtta näiteks tema kõige viimane armastus hiiu kannel, siis ta kasutab iga võimalust, et innustada inimesi seda pilli proovima. Ta on tema ise, nii muusikas kui ka oma pastakajoonistustes ja plaadikujundustes, ja see “ise” on väga originaalne, keegi teine ei suuda seda kopeerida. Ramo otsib ja leiutab oma pillimängu, keelemängude ja miksimistehnikaga uusi helimaailmu. Muusikuna on temas põnev segu perfektsionistist ja punkarist. Salvestustel on Ramol alati rütmid ja puhtad noodid väga täpselt paika timmitud, kuid salvestuste üldpilt mõjub sellegipoolest vahetult ja koduselt. Viimasel ajal olen hakanud tähele panema, et tal on ka päris tugev sotsiaalne närv, mis on peidetud tema loomingusse. Mis on veel tähtis – tal on väga hea ja mitmekülgne muusikamaitse. Tema “Suva kogud” ehk tema valitud palad teistelt muusikutelt, mida ta mõnikord sõpradega jagab, on mindki kõvasti mõjutanud. Temas on midagi, mis on muusiku geniaalsuse aluseks – oskus tajuda ja tabada muusikat nagu laps, saavutada jälle seda tajukogemust, mis on lapsena muusikat tehes. Nagu teeksid seda esimest korda. Selle kõige juures pole ta kunagi ülbe, vaid alati pigem jaapanlaslikult tagasihoidlik. Ramol on võime inimesi sütitada ja innustada. Ma tean, et saan tema peale alati loota, saan temalt alati nõu ja abi. Enamik asju, mis puutub töösse heliga, olen temalt õppinud. Ramo on hea huumorisoonega, põhiliselt annab tooni Viljandi huumor. Seda, et on olemas veel teine Ramo, Viljandi koolipoiss oma Viljandi naljadega, seda sain teada alles siis, kui käisime aastaid tagasi Jaapanis, kaasas oli Hannes Praks. Ramo ja Hannes on lapsepõlvesõbrad ja nad tegid vahetpidamata nalju, mis varieerusid veidratest tikutopsitrikkidest kuni söögipulkade abil morskadeks kehastumiseni. See oli päris lõbus kogemus tunda end kõige vanemana reisil kahe poisikesega, kelle jaoks pole olemas ühtegi reeglit ja peaasi on, et nalja saaks! Ramo on minu elus väga tähtis inimene. Muusika kui mägiallikas VILLEM VALME Pastaca muusika on nagu mägiallikas, ainult vee asemel paiskub sealt nõlvadele väga kirju kokteil. Tema lood on muutlikud, vaheldusrikkad ja mitmekihilised, sageli isegi tõtakad. Võibolla on selle taga vana pungikool. Tundub, nagu ei tahaks Ramo inimeste aega kulutada. Muusikuna soovib ta, et kellelgi ei hakkaks hetkekski igav. Tänu sellele ei unusta ta ka laval end liigselt nautima. Kuna olen ise üsna rahutu loomuga, siis mulle selline lähenemine sobib. Seejuures on tema muusika eksimatult tema enda nägu. Paned Pastaca mängima ja tundub, nagu Ramo oleks tuppa astunud. Ramo on paadunud hipi, kel jagub lõputult armastust teiste inimeste ja üldse elu vastu ja kellel on loojana väga puhas loominguline, peaaegu instiktiivne eetiline tunnetus. Ramo kui sõber on kõige lahedam ja lahkem kaaslane üldse. Inimesena on ta liigagi hea ja puhas, vahel tundub, et temasugused saavad elult just sellepärast rohkem lööke, kuna nad lähevad liiga avatult ja elujaatavalt kõigega kaasa. See on muidugi äärmiselt ebaõiglane. Seda kõike arvestades võib koostöö tema kui plaadistava artistiga olla üllatavalt keeruline, põhjused on korraga objektiivsed (pereelu ja tihe kontserdigraafik ei jäta piisavalt aega plaadimaterjaliga tegelda) ja subjektiivsed, tulenevalt põhiliselt tema vägagi kõikuvast enesehinnangust ja -usust ning samas ka täiuslikkusetaotlusest igas detailis. Ramo enesekriitilisusest on saamas juba tema kaubamärk. Näiteks on ta tänase päevani imestunud, et plaati “Pohlad” on nii hästi vastu võetud. Ma pressisin seda plaati temalt välja tubli paar-kolm aastat ja ta oli ta suure osa sellest ajast täiesti kindel, et ei ole piisavalt häid lugusi (valida oli rohkem kui saja looidee vahel), head plaati ei tule ja sel kõigel pole mõtet. Kui kõik need õhtused tunnid kokku lugeda, olen veetnud ööpäevi, et teda innustada, veenda, julgustada, piitsutada, lohutada ja kannustada, olles seejuures ka ise nii mõnegi korra usu, kannatuse ja initsiatiivi kaotanud. Aga õnneks oleme jälle jalad alla saanud ja tänaseks lausa kolm järjestikust plaati välja andnud. Väga loodan, et need ei jää viimasteks. Parematel päevadel sünnib Ramoga koos olles mõni situatsioonikomöödiline nali. Enamasti on see mingi ootamatu absurdihõnguline repliik, mis võib ta pooleks tunniks täiesti rajalt maha tõmmata – mees lihtsalt ei saa naeru pidama. Pisarad voolavad, hapnikku jääb väheks, mõnikord on ta lausa kägaras maas ja no ei saa pidama. Ja piisab ainult lakoonilisest vihjest samale naljale ning võid seda naeruatakki veel pikendada. Nagu tema laulusõnadestki paistab, meeldib talle väga sõnamäng ja keeleline sürrealism. Möödunud suvel leiutasime uusi liitsõnu, millest mõned ka avaldasime: seahuulepulk, sitapits, kananahkhiir, tibuparukas, limonaadikompuuter, titetripper, heinamaa, keeduhitler, kepipontšik, karusekretär. Nii me ise kui ka ülejäänud auditoorium leidsime, et kõige parem neist on heinamaa. Eks see räägi tulemustest nii mõndagi. Ilmunud Muusikas 2/2017

Tänapäeva muusikamaailm oma tiheda konkurentsi ja rohkete konkurssidega on juhtinud muusikute elu ja suhtumist muusikasse reklaamitööstuse suunas. Muusika kui kunsti põhiline väärtus ja eesmärk on aga hoopis sügavam ja kannab endas palju tähtsamat missiooni. Muusika on väljendusvahendina sama võimas või isegi vägevam kui keel. Hea kontsert võib olla sama mõtlemapanev kui mõni väga hea raamat. Interpreet peaks muusikat sisemiselt sedavõrd läbi elama, et tal tekiks soov muusika sõnumit edasi anda ja seda jagades publikuga suhelda. Nõnda musitseerides võib ravida kuulaja hinge, teda sisemiselt avada, panna elu üle järele mõtlema. See ongi muusika põhieesmärk. Muusikale lähemale Kuulasin juba teismeeas korduvalt saksa viiuldaja Christian Tetzlaffi esituses Janáčeki viiulisonaati. Tema mängu kõige suurem trump on minu meelest sügavus. Tetzlaff julgeb riskida, et avastada, et muusika olemusele järjest lähemale jõuda. Tetzlaff ei mängi viiulit, vaid viiul on vahend, mille kaudu ta ennast väljendab. Mitmeid viiuldajaid kuulates tekib aga tunne, et viiulimäng on tähtsam kui väljendus. Tuleb meelde kuulsa viiuldaja Isaac Sterni ütlus: “Ära kasuta muusikat selleks, et viiulit mängida, vaid kasuta viiulit selleks, et muusikat mängida.” Mäletan hästi Christian Tetzlaffi kontserti, mida mul õnnestus Pariisis kuulata, kui ta mängis Orchestre de Paris’ga Paavo Järvi juhatusel. Kavas oli Mozarti 3. viiulikontsert ja Dutilleux’ “Sur le même accord”. Need kontrastsed teosed kõlasid järjest. Mäletan, et Tetzlaffi Mozart oli väga isikliku tõlgendusega. Väga spontaanne. Tundus, et isegi tempodes üritas ta leida väljenduslikkust. Nii hetkelist ja spontaanset Mozartit pole isegi harjunud kuulma, kuna minu arvates on konkursside mõjul tekkinud teatud määral üleüldine Mozarti mängimise standard. Tetzlaffi esitus oli värskendav ja muidugi oli väga meeldiv kuulata niivõrd head artikulatsiooni ja kõlapuhast mängu. Siiski tundus, et mängijale oli lähedasem Dutilleux’ teos. Olen ka ise tohutult vaimustatud selle prantsuse helilooja orkestrimuusikast. “Sur le même accord” on oma iseloomult kammerlik teos. Just selles mõttes, et orkester ja viiul on pidevas suhtluses ja orkestri erinevad tämbrid ja kõlavärvid annavad viiuliliinile tähenduse. Olen seda lugu kuulanud erinevates esitustes väga palju kordi ja kindlasti pole ma kuulnud Tetzlaffi versioonist paremat. Minu arvates jõudis ta muusika olemusele niivõrd lähedale, otsekui oleks osanud tol hetkel vastata küsimusele, mis on tõde ... Iga noot oli tähenduslik! Eriti paeluv oli tema kõlavärvide variatiivsus, nagu esitaks ta kuulajale otse filosoofilisi küsimusi elu kohta. Samas koosseisus on see teos ka plaadistatud. Soovitan kuulata! Valmisolek uut avastada Möödunud aasta jaanuaris ilmus ajakirjas Strings Magazine Tetzlaffist väga inspireeriv artikkel (autor Jacqueline Vanasse). See kõnetas mind, kuna olin täpselt samadest asjadest palju mõelnud. Tetzlaffi mõtted olid suunatud just noortele viiuldajatele ja muusikutele, aga ka õpetajatele. “Muusika kogemine ja õppimine ei toimu kaugeltki ainult klassiruumis harjutades või viiulitunnis. Tegelik muusika õppimine peaks toimuma orkestris mängides, lehest lugedes, kammeransambleid kokku pannes, huvi pakkuvaid teoseid uurides. Tuleb lasta muusikal end täielikult kaasa kiskuda. Muusikat õppides peaks tõeline eesmärk olema seda täielikult läbi tunnetada, olles alati valmis midagi uut avastama,” arvab Tetzlaff. Loe edasi Muusikast 2/2017

Mullu 9. – 11. detsembrini toimus Tallinnas Euroopa Kammermuusika Õpetajate Ühingu (European Chamber Music Teachers’ Association, ECMTA) konverents. Kümme aastat tegutsenud ECMTA on mittetulunduslik organisatsioon, mis seob nii üksikliikmeid kui ka institutsioone missiooniga propageerida kammermuusikat ja selle õpetamist (vt ka: www.ecmta.eu). Selleks korraldab ühing mitmesuguseid üritusi – nagu meistrikursusi, loenguid ja konverentse (liikmetele ja õpilastele on need tasuta) –, arendab ja täiendab pedagoogilisi materjale ning teeb koostööd teiste muusikainstitutsioonidega, tähtsaks peetakse õpetajate võrgustiku arendamist ja kontakte muusikasündmuste korraldajatega. Ühing peab kaks korda aastas konverentse, kus igal liikmel on vabadus jagada oma kogemusi, esitada ja arutada ideid. Kuidas ECMTA toimib? Uurisin ühingu värskelt esimehelt Marje Lohuarult lähemalt, kuidas ECMTA toimib. MARJE LOHUARU: ECMTA liikmeskond annab ühingule suure potentsiaali ja mitmeid väljundeid, sest meie organisatsioon ei põhine ju ainult ühel erialal. ECMTA ühendab kammermuusikaansambleid, festivalikorraldajaid, erineva astme õppeasutusi ja isegi meedia valdkonda, esindades seega nii akadeemilisi kui ka mitteakadeemilisi liikmeid. Selline mitmekesine liikmeskond annabki meile rahvusvaheliselt ja igapäevatöös laia väljundi. ECMTA ühendab ju erinevaid regioone: meil on tugev Balti riikide ja Soome ning samuti Moskva ja Peterburi konservatooriumi esindus. Üllatavalt on ka Lõuna-Euroopas palju liikmeid, kes on väga aktiivsed ja kellel on suur huvi Euroopas kammermuusika alal toimuva vastu. Nii erinevate liikmete vahel ühisosa leida on vahel päris keeruline ülesanne, mille lahendamiseks tuleb olla hästi kursis Euroopa kammermuusikas toimuvaga ja leida sellised tegevussuunad, mis oleksid ka Eestile kasulikud. Minu kui ühingu juhi töö ongi organisatsiooni arendamine. Juba siis, kui kuulusin ühingu juhatusse, tekkis mul mõtteid, kuidas organisatsiooni ühisosa paremini määratleda ja mida meie liikmed kõige kõige rohkem vajaksid. Üks olulisi asju on sisuline töö, näiteks repertuaari andmebaasi koostamine ja pidev uuendamine. Kuna repertuaarivalik kipub tihti üsna kitsaks jääma, on siin ühtviisi tähtis nii uudisloomingu mängimine, mida praegu igal pool meelsasti tehakse, kui ka vähem tuntud teoste taasavastamine minevikust. Näiteks esitatakse Muusikaakadeemia üliõpilaste kammerkontsertide sarjas “Ajast aega” XVIII ja XIX sajandist suurepäraseid teoseid, mida laiemalt ei teata. Avastamisrõõm on tavaliselt suur, annab üliõpilastele palju võimalusi ja on ka pedagoogidele arendav. Andmebaasi loomine on tõesti väga oluline liikmeid ühendav lüli. Õpetajatel on ju kogemused, millised teosed “töötavad” ja noori huvitavad. Iga meie liige saab näiteks uurida, missuguseid teoseid ühel või teisel maal on soovitatud. Ühtlasi on see suurepärane võimalus tutvustada ka oma maa heliloomingut. ECMTA osaleb sellest aastast Euroopa Muusikanõukogu Erasmus+ koolitusprojektis STAMP (Shared Training Activities for Music Professionals), mida rahastab Euroopa Komisjon ja kus meie ühingu põhiteemaks on publikuhuvi suurendamine ja töö uute publiku sihtrühmadega. Selle teema arendust juhib Euroopa Noorte Muusikakonkursside Ühing (EMCY). Üks partnereid on ka Horvaatia muusikaühing, kelle eestvõttel korraldatakse Zagrebis eri vanuseastme instrumentalistidele, kusjuures neist parimad saavad osaleda STAMP-projekti pilootkoolitustel, mis on mõeldud noore muusiku turundusteadmiste laiendamiseks, et tänapäeva maailmas muusikuna paremini toime tulla. Ka ECMTA saab koolitussessioonile saata ühe oma ansambli. Kolmas projekt, millega oleme tegelnud, on ECMTA LAB-projekt. Selle töögrupp, mida olen kaks viimast aastat juhtinud, on välja töötanud omalaadse kammeransambli õpetuse mooduli, mille üheks osaks on näiteks resideeriva ansambli töötuba, millega tulime välja nüüdsel Tallinna konverentsil, kus Yxus Ensemble viis läbi oma workshop’i. Sama moodulit on võimalik kohandada ka teistele ECMTA liikmetele. Veel tahame arendada nn ühisansamblite vormi, mida samuti äsja esimest korda katsetasime, kui Itaalia, Leedu ja meie akadeemia ühendatud kvartettide koostöös kanti ette Mendelssohni oktett. Millest konverentsil räägiti? Konverentsi struktuur oli traditsiooniliselt kolmeosaline: meistrikursused, kontserdid ning sõnalised ettekanded ja arutelud. Kõige kaalukama osa moodustasid meistrikursused, kus Eesti muusikutega töötas 12 õppejõudu Euroopa parimatest muusikaõppeasutustest. Meistrikursused olid väga oodatud, nii et paari registreerimispäevaga pandi kinni kõik tunniajad. Tund oli suur ka seetõttu, et osaleda võisid EMTA üliõpilaste kõrval ka keskastme, Otsa kooli, Elleri kooli ja Muusikakeskkooli õppurid. Meistrikursustel osalenud sisustasid ka kaks kontserti, 9. ja 11. detsembril. Korraldati ka töötube, kus Yxus Ensemble avas nüüdismuusika interpretatsiooni saladusi ja helilooja Erkki-Sven Tüür juhendas tema teoseid esitavaid üliõpilasi. Jätkuna läinud kevadel Varssavis ECMTA konverentsil peetud loengutele viis Vilniuse ülikooli professori Eugenijus Laurinaitis läbi töötoa teemal “Grupi interaktiivsus – nähtav ja nähtamatu”. Konverentsi oluline töölõik on foorum, kus ühingu liikmed saavad kõnelda, millega nad tegelevad ja mis nende regioonis teoksil, jagades nii oma kogemusi ja seisukohti. Mõttevahetusel on tähtis koht ka ettekannetele järgneval arutelul. Tänavused ettekanded käsitlesid liikmete teadustöid, uut repertuaari jm. Eredamalt jäid meelde Guildhalli muusika- ja draamakooli keelpilliosakonna asejuhataja Evan Rothsteini kirjeldus kammermuusika õppekava täitmisest nende koolis ning Soome Lied’iakadeemia esindaja Heikki Pellineni sõnavõtt, mis tutvustas selle noore ühingu edulugu. Pedagooge huvitas seegi kord eriti Laurinaitise loeng “Indiviid ja grupp – väärtuste, stiilide ja hoiakute vastasmõju”, kus professor analüüsis grupi sünergiat psühhoanalüütiku vaatepunktist. Loengut ette valmistades oli Laurinaitis ühingu liikmetele saatnud küsimustiku, mille vastuseid ta nüüd kommenteeris. Järgnenud vestlusring keskendus suhtlusele õpilastega, mis on ju pedagoogide igapäevatöö oluline osa. Paljud õpetajad kasutasid juhust, et jagada oma kogemusi ning tippspetsialistilt nõu küsida. Huvitavat mõtteainet pakkus ka Itaalia pianisti Filippo Faesi ettekanne, mis käsitles klassikalise muusika rolli kui oma ajastu olemuse peegeldajat. Ta tõi põnevaid näiteid Beethoveni ja Schuberti muusikast ja ärgitas kuulajaidki neid kasutama laiema publikuhuvi äratamiseks. Konverentsi peakülaline oli Erkki-Sven Tüür, kelle loomingut kõlas kontsertidel nii professionaalide (ansambel Yxus) kui üliõpilasansamblite esituses. Tüüri esinemine pakkus ootuspäraselt erakordselt suurt huvi, sest mis võiks muusikapedagoogi enam kõnetada kui silmapaistva loovisiksuse kogemused ja arvamused. Ka Marje Lohuaru sõnul on ühingule tähtis, et teooriad, mida järgitakse, baseeruksid praktikal. Seetõttu oodataksegi külaliselt just sügavuti minevat sissevaadet muusikasse, mida Tüüri esinemine pakkuski. Tüür meenutas loengus, kuidas ta ise jõudis kammermuusikani: löökpillimängijast flötistiks ja kammer-rock’iansambli In Spe asutajaks. Ta kirjeldas, kui oluline on talle töös heliloojana olnud kammermuusika kirjutamine ja kui palju on teda aidanud kontaktid kammermuusikutega. Tüüri sõnul on kammerteosed olnud tohutult tähtis etapp tema suuremaid orkestriteoseid ette valmistavas loomingulises protsessis. Juttu tuli tema sarjast “Arhitektoonika” ning vektoriaalstiilis helikeeleni jõudmisest, samuti kuulsa ARD-konkursi tellimustööna valminud 2. keelpillikvartetist “Lost Prayers”. Helilooja kuulis sel konkursil Saksamaal oma kvarteti kuut erinevat esitust ning peab seda tagantjärele üheks oma huvitavamaks esiettekande kogemuseks. Teda hämmastas, kuidas esitajad võivad täpselt sama nooditeksti nii erinevalt tõlgendada. Just Tüüri ülesastumist silmas pidades toonitas Marje Lohuaru, et seda laadi rahvusvahelised kohtumised aitavad meil endil hinnata oma ressursse ja võimalusi uuest, laiemast vaatevinklist. Residentansambel pakkus rõõmu Konverentsi kontsertidest üks põnevamaid oli ECMTA liikme, Yxus Ensemble’i ülesastumine 10. detsembril Rootsi-Mihkli kirikus. Kontserdil kõlas kolm Erkki-Sven Tüüri teost: “Spectrum 2” trompetile, löökpillidele ja orelile, “Conversio” viiulile ja klaverile ning “Spectrum 4” tšellole ja orelile. Veel olid kavas Eestis harva esitatav Mauricio Kageli teatraalne “Match” kahele tšellole ja löökpillidele ning Arnold Schönbergi koraalilik polüfooniline “Jõulumuusika”. Kontserdi avateos “Match” oli väga meeleolukas ja andis hea pildi Kagelile iseloomulikust instrumentaalteatrist. Muusikute asetus laval imiteeris mängijate paigutust tenniseväljakut: justkui tennisematšil seisid vastamisi tšellistid Theodor Sink ja Leho Karin, “kohtunikuks” oli löökpillidel Madis Metsamart. Ka teose muusikaline materjal oli üles ehitatud heliefektidele, mis imiteerisid tennispalli põrkamist, kukkumist, löömist ja teisi tennisemängule iseloomulike helisid. Muljet avaldas ka muusikute näitlemisoskus. Polegi juba ammu juhtunud kuulama teost, mis oleks lõpuni nii kaasakiskuv. Helilisi efekte tabati täpselt, karakteerselt ja peenelt ning ansambel toimis väga ühtselt. Ulla Krigul, Madis Metsamart ja Indrek Vau esitasid Tüüri teose “Spectrum 2”, millel tänu oreli juhtivale osale on kohati lausa orkestraalne kõla. Teos viitaks justkui inimese teadvuse kahele osapoolele: “intuitsioonile” (orel) ning “mõistusele” (kommentaarid trompetilt ja löökpillidelt) ja konfliktile, mis nende pooluste vahel sageli tekkida võib. Samuti ere mulje jäi Ulla Kriguli ja Leho Karini esitatud “Spectrumist 4”. Selle loo atmosfäär viis kuulaja justkui universumi avarustesse. Kui orelile meisterlikult kirjutada, viitabki see oma võimsuse ja kõlaga sageli nagu mingile kõrgemale jõule. Tõstaksin esile Leho Karini eriliselt mahedat tšellokõla ja teose lõpu poole köitvat piano’t. Tähelepanu, mida Karin kõlale osutas, suutis kogu loo jooksul hoida pinget lausa hüpnotiseerivana. Siiski sai publiku kindlaks lemmikuks hoopis Tüüri “Conversio”. Lugu rullus lahti viiuli mängitud iirifolgilikust põhimotiivist, millele on minimalistlikke arendusvõtetega ehitatud terve helitöö. Väga muljetavaldav oli see, kuidas Harry Traksmanni ja Marrit Gerretz-Traksmanni duos tekkis kuulates täielik hetkes olemise tunne, esitus oli erakordselt voolav. Lugu võikski ette kujutada vestlusena., mis teose lõpu poole arenes otsekui vaidluseks; vaikusest kontrastselt esile tungivad aktsentueeritud lühikesed rütmilised figuurid viitasid tekkinud “erimeelsustele”. Duo lõi siiski väga hea terviku ja loo tõeline olemus pääses väga hästi esile.

Muusikal “Mamma Mia!”. Muusika ja tekst: Benny Andersson, Björn Ulvaeus, Stig Anderson. Libreto: Catherine Johnson. Tõlge: Leelo Tungal, Anna-Magdaleena Kangro. Lavastaja: Ain Mäeots. Muusikalised juhid: Martin Sildos, Ele Sonn. Lavakunstnik: Riina Degtjarenko. Kostüümikunstnik: Gerly Tinn. Koreograaf: Andre Laine. Osades: Merle Jalakas või Ele Millistfer (Donna); Birgit Sarrap või Merili Johanson (Sophie); Veikko Täär või Andres Dvinjaninov (Sam); Hannes Kaljujärv või Sepo Seeman (Bill); Andres Mähar või Tanel Jonas (Harry); Priit Strandberg või Kaarel Targo (Sky); Terje Pennie või Merle Palmiste (Tanya); Anne Reemann või Kaire Vilgats (Rosie) jt. Etenduses osalevad bänd, koor ja tantsurühm. Esietendus Tartus 26. novembril 2016. [---] Kui nüüd asjast rääkida, siis lavastaja Ain Mäeots on selle story kõigi kihtide lavale ära mahutamiseks teinud supertöö. Kaasa aitas Riina Degtjarenko lavakujundus, mis oli lakooniline, kuid oma liikuvate elementidega hästi tööle pandud. Olles näinud filmi, saan täiesti aru, et üksnes lavaga piirdudes on mõjusat tulemust päris raske saavutada. Aga ometi oli seal olemas kõik, mis olema pidi: tulemised, minemised, kukkumised, kohtumised, naljad ja ehmatused, nutmised ja kallistamised olid kõik loogiliselt liigendatud ning sujuvad, puändid täpselt paika pandud. Nupud, millele vajutada, et publik hüppaks, töötasid enamasti tõhusalt. Ka näitlejate ja lauljate valikuga oli suures osas täkkesse pandud. Ma muide kirjutan meelega lauljad ja näitlejad eraldi, sest tegelikult oli selles koosseisus, kes 10. detsembril üles astus, ainult üks, kelles mõlemad omadused professionaalselt koos olid, ja see oli Birgit Sarrap. Saan loomulikult aru, et poplauljate turult kogu karakterite plejaadi ei leia, asja peab tegema nendega, kes meil on. Aga Birgit oli teistest lihtsalt nii palju üle, nii kõrva paitav vokaal kui vahetu ja siiras näitlemine olid tal igal hetkel koos olemas. Teiste puhul juhtus ikka, et kui näitlemise osas oli kõik usutav ja mõni koht nii naljakas, et kuku tooli pealt maha, siis laulmine polnud just päris see, ning kohati oli ka päris kriipivaid kohti, eriti ansamblites. Või kui laulmisega oli kõik hästi, siis tegevus polnud kuigi veenev. Siinkohal võiks soovitada meie näosaate tegijatel etendus ära kaeda ja noppida sealt välja laulvaid näitlejaid, keda järgmiste hooaegade saadetes kasutada, sest nii mõnegi puhul tundus, et seda potentsiaali on seal peidus küll ja veel. [---] Loe tervikuna Muusikast 2/2017

Eesti suurust arvestades oli meie varajase muusika sügismaastik üllatavalt värviküllane ja mitmekesine. Kuigi kvantitatiivselt kippus repertuaar rohkem baroki kui keskaja poole, olid sügishooajal siiski esindatud kõik möödunud ajajärgud ja erinevad koosseisud klahvpilliduost keelpilliorkestrini. Erilise sündmusena lavastus sügisel 2016 isegi barokkooper, mida juhtub Eestis haruharva. Vanad tegijad tegutsesid lugupidamist vääriva aktiivsusega ning järelkasvu on tagamas 2015. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias asutatud varajase muusika keskus. Vabakutseliste instrumentaalansamblite kõrval tegutseb Eestis omapärase fenomenina riikliku toega vanamuusikakollektiiv ning on ka rohkem või vähem püsiva varajase muusika huviga koore ja vokaalansambleid. Samuti on hooaja esimene pool näidanud, et neid, kes tahavad kuulata vanade meistrite loodud muusikat ja avastada unustatud noodiaardeid, on palju. Publikut jagus peaaegu igale kontserdile, kuigi tõe nimel peab möönma, et varajase muusika kontserdipaigad on pigem väikesed kammersaalid. Arusaadavatel põhjustel sisaldab siinne ülevaade vaid piiratud valikut septembrist detsembrini toimunud kontsertidest Tallinnas ning sellest jäävad paraku täiesti välja aastalõpu kontserdid, samuti leiab vaid osalise kajastuse tavalisest elavam advendiaja muusikaelu. Jõulueelsetel nädalatel juhtus mõnigi kord, et ühel ja samal päeval leidis aset mitu kontserti, mis kõik oleksid sobinud varajase muusika konteksti. Sellest tulenevalt pidi paratamatult tegema valikuid nii kontserte külastades kui ka neist ülevaadet kirjutades, loobuda tuli nii mõnestki põnevast kavast. Varajase muusika armastajatele avas 17. septembril Niguliste kirikus hooaja barokkmuusika ansambli Floridante ja sopran Maria Valdmaa õnnestunud kontsert “Nuove musiche”. Floridante asetas fookusesse XVII sajandi alguse monoodia ning kindlale teemale allutatud kava oli väga terviklik. Esitajad olid hoolikalt välja valinud ääretult ilusad teosed; kiriku võlvide all kõlasid Peri, Caccini, Luzzaschi ja d’India imelised madrigalid sopran Maria Valdmaa laitmatus esituses ning tuntud madrigaliviisidel põhinevad Bassano ja Rognoni diminutsioonid, mida mängisid kiriku orelirõdult Meelis Orgse (viiul) ja Saale Fischer (orel). Saateansamblina kasutati teorbi (Kristo Käo) kõrval üllatuspillina ka kannelt (Anna-Liisa Eller), mis kõlas küll värskelt, ent tekitas Niguliste tugeva kajaga saalis kohati liiga ebamäärase ja hajusa kõlavälja, jättes teravamad dissonantsid harmoonilise toeta. Valdmaa peente nüansside ja kaunistustega esitus oli tõesti üliprofessionaalne, itaalia madrigalile omane tundelisus ja valulike armastustekstide ülimalt selge ja väljendusrikas edastus kombineerusid tema ettekandes ka tehnilise üleoleku ja ilusa hääletämbriga, mis pääses eriti hästi mõjule kõrges registris. Varajane muusika väikesel, … Särava alguse järel tabas varajase muusika hooaega põud, mis kestis kuni novembrikuuni. Selle teisest poolest võttis see suund uuesti hoogu ning aktiviseerusid ka väikekorraldajad. Väga tore kammerlik sari jätkus Andres Siitani eestvedamisel Kloostri Aidas, kus sügisel anti kolm eriilmelist ja heal tasemel kontserti. Esimestena astusid 1. novembril sealsel koduselt väikesel laval üles Soome muusikud Guadalupe López-ĺñiguez (tšello) ja Anna Kuvaja (haamerklaver). Kava põhirõhk oli Beethoveni loomingul ning mõlemad muusikud mängisid repertuaarile täpselt sobivaid ajastupille – Kuvaja Mozarti-aegse pilli koopiat ja López-ĺñiguez prantsuse pillimeistri Claude Pieray tšellot aastast 1725 Beethoveni-aegses seadistuses. Ajastupillid andsid kontserdile kindlasti oma panuse: ühelt poolt nõudsid need kuulajalt harjumist ebaühtlase ja tagasihoidliku kõlaga, aga teiselt poolt pakkusid vastupandamatut koloriiti ja isikupära. Haamerklaveri heli kustub väga kiiresti, mistõttu dünaamilised vahetused on pigem järsud kui sujuvad. Anna Kuvaja mängustiil arvestas pilli omadusi väga täpselt, mis tuli eriti selgelt esile sooloteostes haamerklaverile. Haydni klahvpillisonaadis C-duur Hob. XVI/48 iseloomustas Kuvaja mängu teatud äkilisus ning ülitäpne artikulatsioon ja fraseerimine. Tema esituses oli väga palju vaikust ja pause, mis muutis iga pisema motiivikese ülitähtsaks. Need lakoonilised mõttekatked moodustasid aga ilusa sisulise ja vormilise terviku, muutes tema mängu väga intensiivseks. Beethoveni variatsioonides (G-duur ja F-duur) ning sonaadis tšellole ja klaverile C-duur op. 102 tuli aga esile ansamblipartnerite suurepärane koosmäng, sest López-ĺñiguez ja Kuvaja tunnetasid teineteist nagu siiami kaksikud. Mõlema muusiku mängu iseloomustasid kirkad ja ehtsad tunded ja kergelt ekstravagantne esitusmaneer. Kohalikest tegijatest alustas uut kontserdisarja raekojas varajase muusika stuudio Cantores Vagantes, kes andis selle raames sügisel kaks kontserti. Mällu sööbis neilt aga eelkõige ansambli kolmas, püha Cecilia päeva kontsert 22. novembril Niguliste kiriku Antoniuse kabelis, kus Purcelli vokaal- ja kammerteosed raamisid tema õpetaja John Blow “Oodi Mr. Henry Purcelli surma puhuks”. Cantores Vagantese üks eestvedajatest Taavi-Mats Utt rääkis kontserditutvustuses raadiole, et on tahtnud seda kava teha juba viisteist aastat, ent kõik on takerdunud lauljate Anto Õnnise ja Taniel Kirikali liiga pingelise ajagraafiku taha. Teatavasti on Blow’ ood lauljatele kõva pähkel, sest vokaalpartii on ebamugav – kontratenorile liiga madal, tenorile liiga kõrge – ja Eestis pole sugugi palju neid, kes võiksid seda teost kõrgel tasemel esitada. Kõigil Antoniuse kabelis viibinuil oli kindlasti hea meel, et Utt ei anna kergesti alla, sest nõudliku ja läbimõeldud kavaga kontsert oli imeilus ning solistid suurepärased. Kuigi väga erineva hääletämbriga, moodustasid Õnnis ja Kirikal ideaalse dueti ja täiendasid teineteist parimal viisil. Mõlemad solistid esitasid Purcelli lühemaid teoseid hingestatult ning jälgides täpselt kõneloogikat. Cantores Vagantes saatis taktitundeliselt ja võimaldas solistidele nii palju vabadust, kui oli parasjagu vaja. Tehniliselt keerukas Blow’ oodis näitasid Kirikal ja Õnnis jällegi meisterlikku häälevaldamist, suurepärast teiseteisemõismist ja muusikalise fraasi nõtket kujundamist. Kui tahta väga norida, siis teose viimases osas ei läinud muusika kohe käima ning fraasi asemel takerduti kohati üksiksilpidesse. Kokkuvõttes oli see aga igati nauditav kontsert. Õnnis ja Kirikal laulavad koos ka Vox Clamantises, mis võib olla nende haruldase teineteisemõistmise võtmeks. Ansamblil on seljataga kakskümmend tegutsemisaastat ning seda tähistati detsembris minifestivaliga “Vox XX”. Varajase muusika hooaja ülevaatesse sobib 3. detsembri kontsert Niguliste kirikus, kus esineti kavaga, mis kõlas 1990ndatel ansambli esimesel avalikul etteastel. Gregooriuse laulud vaheldusid kontserdil Guillaume de Machaut’ teostega, kellelt tulid esitusele kuulsa missatsükli kaks osa ja täiesti imeline motett “Puis qu’en oubli”. Olles harjunud missa palju kiirema esitusega, mis toob esile luksuva hoketirütmi ja artikuleerib pigem suuremaid üksusi kui iga uut muusikalist sündmust, tundus Vox Clamantise esitus mõtlik ja pehme. Filigraansete dünaamiliste nüanssidega muusika voolas tasaselt, kuid sihikindlalt ja loomulikult ning vokaaltehniliselt laitmatult. Vox Clamantis ei esine kodumaal kuigi tihti, samas kui teine teeneline kollektiiv Hortus Musicus annab Väravatornis kontserte regulaarselt. Kui Vox Clamantise kontserdil valitses vaoshoitus ja uskumatu täpsus kõigis esituslikes aspektides, siis 26. novembril külastatud Väravatorni kontserdil “Kuldne keskaeg” segas Hortus Musicus ekstaatilise tantsulise cross over’ina kokku araabia ja juudi rahvaviise ja keskaja muusikat, mida saatis kohustuslikuna tunduv trummipõrin. Huvitaval kombel andis järgmisel päeval, 27. novembril Kloostri Aida kontserdisarjas värske ansambel Ars Revaliensis mõnevõrra sarnase kavaga kontserdi, kus põimiti samuti rahvaviise (seekord inglise ja šoti) ja inglise barokki (Geminiani, Purcelli ja Byrdi versioone rahvalikest meloodiatest). Ansamblis mängivad Melissa, Tõnu ja Lilian Jõesaar (vastavalt viiul, viola da gamba ja klavessiin), kellega liitus ka Robert Staak teorbil. Noor Melissa Jõesaar oli kokku pannud äärmiselt veetleva ja maitseka kava, ent sellel kontserdil jäi kahtlemata vajaka Hortus Musicuse pöörasest energiast. Kui hooliv suhtumine igasse helisse on üldiselt vägagi tervitatav, siis sel õhtul oldi ehk liiga tõsised ja täpsed. Väike lisasärts oleks loomult tantsulised palad löönud tõenäoliselt rohkem särama. … suurel … Kuuldavasti läheb Kloostri Ait varsti remonti ning selle sügise kontserdid võivad jääda mõneks ajaks selle sümpaatse kontserdisarja viimasteks. Kuigi ajalooliselt informeeritud esituse tava ja varajase muusika repertuaar on Eesti kontserdielus vägagi hästi esindatud, piirduvad algatused valdavalt väiksemate kontserdikorraldajate või esinejate endi initsiatiiviga. Loomulikult ei tohiks unustada, et meil on olemas riiklik varajase muusika kollektiiv, mis paraku tähendab, et „vanamuusika“ on Estonia kontserdisaalist kadunud Väravatorni. Pealinna esindussaalis oli hooaja esimesel poolel üksainuke varajase muusika kontsert, mille andsid 11. detsembril Poola keelpilliansambel Arte dei Suonatori ja klavessinist Marcin Świątkiewicz. Tegemist oli diplomaatilise tagapõhjaga ja suurelt välja reklaamitud üritusega, millega tähistati Weimari kolmnurga 25. aastapäeva ning Poola, Saksa ja Prantsusmaa koostööd. See tekitas ehk mõningaid eelarvamusi, ent juba esimeste taktidega hakkas ansambli rafineeritud esitus ja uskumatu koosmäng võluma. Kavas oli Johann Sebastian Bachi klavessiinikontsert d-moll BWV 1052 ja varajase muusika nö hilisema poole esindajate Johann Christoph Friedrich Bachi, Wilhelm Friedemann Bachi ning Johann Gottfried Mütheli looming. Ansambel esitas seda repertuaari kammerliku, ent peenelt nüansseeritud kõlaga. Seda ehitas Arte dei Suonatori selgelt esimese viiuli ümber, ent ka teisi muusikalisi liine rõhutati õrnalt, nii et ükski partii ei jäänud teisejärguliseks ega märkamatuks. Ansambli ülimalt lihvitud heli jättis kohati lausa salvestuse mulje, ent solist mattis selle oma lopsaka ja pianistlikult laulva mängumaneeriga tihtilugu kaunistuste ja trillerite laviini alla. Kuuldust viimaseks jäi mullu Collegium Musicale jõulukontsert Tallinna Jaani kirikus 14. detsembril, kus tegid kaasa Helsingi Barokkorkester ning välissolistid dirigent Aapo Häkkineni juhatusel. Endrik Üksvärava koori kutsutakse meedias ikka ja jälle “mitteprofessionaalseks” või “amatöörkooriks”, ehkki selle tase ületab keskmise isetegevusliku kollektiivi võimekust mitmekordselt nii repertuaari keerukuse kui ka kontserdihooaja intensiivsuse poolest. Jõulukontserdi kava oli erakordselt nõudlik ning hõlmas lisaks Johann Sebastian Bachi “Jõuluoratooriumi” BWV 248 kolmele esimesele osale veel Heinrich Schützi motetti “Tröstet, tröstet mein Volk” SWV 382 ja “Suure” Bachi pojapoja Wilhelm Friedrich Ernst Bachi (1759–1845) kantaadi “Columbus ehk Ameerika avastamine” esmaettekannet Eestis (ja tõenäoliselt ka enamikus teistes maades). Viimase teose käsikirja leidis Häkkinen isiklikult Briti raamatukogust, ent selle avastuse tähtsus jääb Columbuse omale ilmselgelt alla. Teos on läbinisti naiivne ja paatoslik ega jätnud erilist muljet ka esituslikus mõttes. Kuna läbikomponeeritud tekstiga kantaati esitati ülikiires tempos, siis oli kooril raskusi äärmiselt tiheda saksakeelse kiirkõnelaadi teksti hääldamisega, solistid (tenor Nico van der Meel ja bass Jonathan Sells) ei kostnud suurest orkestrist läbi. Pigem juhusliku mulje jättis ka Schützi keeruka polüfoonilise faktuuriga motett. Siin laskus dirigent teise tempoäärmusse ning võttis üpris aeglase, loivava tempo ning esitus oli pigem ettevaatlik ja kahtlev, koori kõlagi oli ebaühtlane. Seevastu teose dramaturgia jäi liiga monotoonseks, mattudes polüfooniamängude alla. Isegi kontrastne kooda ei mänginud üldise apaatsuse taustal välja. Tundus, et eelkõige ei haakunud orkestridirigent Häkkinen koori spetsiifikaga ning ka kava ülesehituse mõttes osutus motett minu meelest ülearuseks. Kui esimesed lood tundusid pigem kontserdi eelsoojendusena, siis selle teises pooles pääses muusikute väljendusjõud lõpuks mõjule. Collegium Musicale oli esitanud Bachi „Jõuluoratooriumi“ kolme viimast osa 2016. aasta jaanuaris ning tegi nüüd jõuluaja kolme esimese kantaadiga tsüklile ringi peale. Kuigi ka „Jõuluoratooriumis“ kippus dirigent pigem kiiremate tempode poole, oli orkestri ja koori koostöö suurepärane. Solistidest säras eriti soome metsosopran Erica Pack, kes tegelikult asendas kontserdi eel haigestunud Monica Groopi. Packi puhul vaimustas nii ilus tämber, ülihoolikas suhtumine teksti ja hea diktsioon kui ka vokaalselt laitmatu esitus. Tema väljapeetud ja hästi balansseeritud esitusmaneer tasakaalustas ka üldiselt rahutuid temposid, võttes kärsituse justkui maha. Väga hea oli ka duett „Herr, dein Mitleid, dein Erbarmen“ kolmandast kantaadist, kus soprani ja bassi (Helena Juntunen ja Jonathan Sells) ooperlikult väljendusrikka ansambliga kontrasteerus oboede diskreetne ja nõtke dialoog. Orkester mängis suurepäraselt ning ajastupillide puhul tavaline mure hääles püsimisega ei paistnud neid häirivat. … ja üle pika aja ka teatrilaval Viimaks soovin kirjutada EMTA ooperistuudio ja varajase muusika keskuse ühisettevõtmisena valminud Henry Purcelli ooperi “Dido ja Aeneas” lavastusest, mis toodi Eestis lavale esmakordselt. 18. ja 19. novembril[1] NO99 teatri kammersaalis etendunud barokkooperit lavastas Stephan Jöris (Saksamaa) ning kõigi osapoolte ühiste jõupingutuste tulemusena sündis delikaatne, sümboleid ja allegooriaid täis lavateos, kus õnnestus anda vihjete ja pooltoonidena edasi väga kompleksseid situatsioone. Jöris suutis luua tõelise muinasjutu võluvast valitsejapaarist ja vaenulike nõidade salasepitsustest. Selles tuli talle appi noor kunstnik Joanna Juhkam, Eesti Kunstiakadeemia stsenograafiaeriala üliõpilane, kes konstrueeris ilmeilusa valge värvi ja puhta vormi maailma, millele vastandus nõidade groteskne olek ja kirjud kostüümid. Etendused toimusid kitsas ja pikas ruumis, kus valitsejapaariga seotud stseenid rullusid lahti peamiselt kahel poodiumil saali vastasotsas ning publikuga nii vasakult kui paremalt raamitud lavapind kulges kitsa ribana ühest poodiumist teiseni. Muusikaliselt oli sellise paigutusega seotud nii õnnestunud lahendusi (näiteks Aenease aeglane ja justkui hüpnotiseeritud lähenemine Dido troonile esimese vaatuse alguses) kui ka möödalaskmisi (nii mõjutas see pigem negatiivselt nõidade vokaalduetti, kus üks laulja asus saali ühel ja teine teisel pool). Samas tekitas see aga publikus kindasti ka teatud intiimsuse ja vahetu osasaamise tunde, andes näiteks võimaluse nautida väga lähedalt Damaris Ilvese (Dido) laitmatut näitlejamängu. Tema duett Janari Jorroga (Aeneas) lihtsalt sähvis emotsioonidest ning noorte lauljate lavaline klapp oli suurepärane. Ilves näitas end tõelise draamakuningannana, kelle iga ripsmeliigutus oli tähendusrikas. Vokaalsetest numbritest õnnestus tal kõige paremini raevukas duett “Your councel all is urg’d in vain” III vaatusest, mis kõlas usutavalt ja loomulikult. Dido armastatuim retsitatiiv ja aaria “Thy hand Belinda – When I am laid in earth” ei avaldanud aga suurt muljet – vahest oli noore laulja puhul oma osa ka selle numbriga kaasneval kuulsusekoormal ning närv ei pidanud vastu. Esiletõstmist väärib kindlasti ka kogu ooperi kestel nähtaval olnud oivaline kaheksaliikmeline vokaalansambel (juhendaja Teele Jõks). See tegutses koordineeritult ja loomulikult, vokaalselt olid koorinumbrid pisidetailideni viimistletud. Arvestades seda, et Purcelli ooperis on kooril täita väga suur osa ning lavastaja pani seda ka väga palju laval liikuma, on imetlusväärne, kui hästi on noored lauljad nii suure koormusega hakkama saanud. Tublit tööd tegi ka EMTA varajase muusika keskuse üheksast üliõpilasest koosnev instrumentaalansambel, mida juhendas keskuse juht Imbi Tarum. Noored vanamuusikud mängisid keskendunult ja hea muusikatunnetusega, ehkki nende puhul oli hästi näha, kui palju pingutusi on nõudnud publikust tulvil saal ja traditsioonilise dirigendi puudumine. 2015. aastal asutatud EMTA varajase muusika keskus teeb teist aastat väga tublit tööd, tagamaks järelkasvu varajase muusika nišivaldkonnas, kus seni on akadeemilise õpetuse võimalus Eestis puudunud. Keskus korraldab regulaarselt üliõpilaskontserte, näiteks mängis 1. detsembril keskuse kontserdil EMTA orelisaalis üle kümne noore muusiku, kes kõik on saanud ajastupillide õpetuse ning loodetavasti asuvad lähitulevikus täiendama meie kontserdielu varajase repertuaariga. [1] Ülevaates on kajastatud 18. novembri etenduse muljeid.

Jazzi egiidi all satub viimastel aegadel festivalidele-klubidesse praktiliselt igasugu helisid, etnominimalismist üsna puhtakujulise popini. See mitmekesisus on iseenesest hea, “jazzi piiride avardamine” oleks taunitav vaid siis, kui esineja teeks kunstilist allahindlust. Avatud meelega kuulajale pole ka suurt tähtsust, kes mis vahenditega ja missugusesse võlumaailma teda meelitama hakkab. Ja de facto on ka kõik korrektne – tänapäeval annab otsida muusikastiili, mida jazz poleks mõjutanud, nii nagu jazz isegi on mõjutatud kõigist žanritest. Siin tuletan meelde siiski eelkõige neid, keda reeglina etno- või popfestivalidele esinema ei kutsuta. Sügishooaja, aga ka üldse viimaste aastate elamuslike jazzkontsertite osakaaluks pakuksin neli viiendikku, mis tähendab, et inimesed võiks lausa järjest kontsertidel käia, kui rahakott ja aeg vähegi lubab. Ka hipsterid ja muu peen rahvas võiksid hõrgud esinejad üles leida, mitte piirduda Tõnu Naissoo vinüülplaadi esitlusega. Eesti muusikute, aga eriti välisesinejate kontserdid täidavad siinsete muusikute elus väga olulist rolli, pakkudes lisaks puhtmuusikalisele naudingule ka väärtuslikke õppetunde, näiteks lavapsühholoogia osas. Huvitav on kaasa elada ja mõelda isegi siis, kui esineb ka nõrgemaid tahke muusikas või kava koostamises. Eriti peab tunnustama neid, kes võimaldavad oma tegevusega pidevat värske kultuurivere juurdevoolu. Peale “Jazzkaare” festivalidele, mis on oma haarmed ajanud üle terve aasta, kannab põhiraskust Philly Joe’s, mis on välisesinejaid importiva Reigo Ahvena, Marti Tärni ja Joonas Oroperve juhitud MTÜ Tallinna Jazziklubi residentklubi. Mõni külaline on päris tuntud, head on nad kõik. Näideteks saksofonist Jerry Bergonzi kvartett, hinnatud kitarrist Ben Monder koos Kalle Randalu rahvusvahelise trioga, Alexi Tuomarila trio koos bassist Mats Eilertseniga, avangardkitarrist Marc Ducret, kes esines seekord Jaak Sooääre ja leedu saksofonisti Liudas Mockunasega ning virtuoosne ühemeheansambel – kitarrist Ian Ethan Case. Ain Agan esines kvartetis koos saksofonist Manuel Dunkeliga. Eestlastest toon veel välja Eespere-Paali kvarteti, Holger Marjamaa trio ning Eestis õppiva lätlanna Anna Wibe juhitud Vibesi. Suurematest ansamblitest nimetaksin puhkpilliküllast, energilist Trump Conceptionit, kuhu Janno Trump on koondanud mitu noorema põlvkonna tippu (saksofonist Danel Aljo, trompetist Allan Järve, trummar Dmitri Nikolajevski). Loe edasi Musikast 2/2017

“Muinaslugu sinilinnust” ja selle ingliskeelne sõsarplaat “Estonian Evergreens” on ambitsioonikas ja tänuväärne ettevõtmine, mis täidab kaht ülesannet: esitleda Eesti publikule uues kuues meie estraadi- ja jazzlaulude paremikku kuuluvaid viise ning viia sõnum selle lauluvara olemasolust laia maailma. Plaadil kõlavad Arne Oidi, Ülo Vinteri, Gennadi Podelski, Eino Tambergi, Hans Hindpere, Evald Vainu, Leo Normeti, Uno Naissoo, Valter Ojakääru, Raimond Valgre, Uno Loobi ja Kustas Kikerpuu laulud, mida esitavad Sofia Rubina, Karl-Erik Taukar, Kaire Vilgats, Ott Lepland, Maarja, Koit Toome, Laura, Uku Suviste, Elina Hokkanen, Liisi Koikson ja Susanna Aleksandra.Sellise töö- ja materjalimahuka ettevõtmise puhul sõltub palju valikutest, millised laulud ja esitajad valida, kuidas algupärasele nooditekstile läheneda, kuidas “toodet” “pakendada”, esitleda ja turustada. Laulud valis paljude võimalike seast välja rahvusvaheline žürii, solistide koondise koostas arvatavasti projekti eestvedaja Mikk Targo, kes tellis ka arranžeeringud sakslaselt Lutz Krajenskilt, korraldas salvestussessiooni saksa bigbändiga ning lasi igale laulule kirjutada uued ingliskeelsed sõnad. Mida neist valikutest arvata? Kõik kaheksateist plaadile valitud laulu on kahtlemata kullaprooviga. Ingliskeelse plaadi saatetekst sedastab, et need laulud on “iga eestlase DNAs, südames ja hinges”, kuid valikusse on sattunud siiski ka laule, mida päris üldrahvalikult siiski ei tunta, näiteks Hindpere “Misjaoks”, Vainu “Esmakordselt”, Tambergi “Kordan sinu nime” või Vinteri “Lahkumislaul”. Näiteks Vinteri puhul ringlevad iga eestlase DNAs ikka pigem “Laul põhjamaast”, “Kodulaul” või “Kui on meri hülgehall” (õige pealkirjaga “Majakene mere ääres”). Aga tema mõrkjas “Lahkumislaul” sisaldab mainitutest rohkemgi meeleolu- ja harmooniafinesse ja see, et album taaselustab ka selliseid vähem kõlavaid laule, ongi suur pluss. Lauljate rivistusse kuuluvad valdavalt meie tänased popstaarid. Kui arvestada, et stilistiliselt on uusversioonide näol tegemist svingiva crooner-jazziga, oleks oodanud, et esmajärjekorras kasutatakse ära meie jazzilauljad. Aga kui arvestada, et originaalis on siiski tegemist estraadilauludega, mida ka omal ajal esitati suure estraadiorkestri saatel, pole ka poplauljate rakendamine vale. Noored lauljad on kõik vokaalselt head, kuid kõrva torkasid teatud ebakõlad eesti keeles laulmisel, häälikute paigutamisel, väldete kasutamisel. Võibolla on tera tõtt “rohi oli rohelisem”-põlvkonna esindajatel, kes ohkavad, et enam ei osata eesti keeles laulda. See tähelepanek ei puuduta muidugi kaugeltki kõiki, näiteks Liisi Koiksoni eesti keel on ladus ja loomulik nagu alati, samuti Maarjal ja veel mitmel teisel. Palju on räägitud, et inglise keeles on hoopis lihtsam laulda, ning “Estonian Evergreens” on selle kinnitus. Paradoksaalselt kõlavad eesti lauljate ingliskeelsed versioonid meie kullafondi lemmiklauludest sageli paremini kui algupärandid. Rabavaim kontrast on Sofia Rubina “Mind veel ei ole”, mille ingliskeelne variant “Beautiful, Beautiful” on suveräänne diivalik triumf. Aga samasugune fraseerimise sujuvus ja teksti voolavus iseloomustab paljusid teisigi. Ilmselgelt on oma teened siin hea käsitööoskusega ameerika tekstikirjutajatel, kes toodavad laulusõnu tellimustööna iga päev. Tõtt-öelda hakkas ingliskeelset plaati otsast lõpuni kuulates veidi häirima tekstide väheütlev läägevõitu lembelisus. Kui võtta laule ette ühekaupa, siis see vast probleem pole, ometi on eestikeelsetel tekstidel oma hoopis poeetilisema kujundimaailmaga siin selge eelis. Mängisin ka mõttega, kas need laulud võiksid ingliskeelsena jõuda välismaiste lauljate repertuaari või kasvõi (jazzi)raadiojaamade eetrisse. Kui see juhtub, on üks projekti peamisi eesmärke täidetud. Lõpetuseks sellest, mis on minu jaoks puhtmuusikaliselt plaadi suurim väärtus – orkester ja arranžeeringud. See on taas valikute küsimus. Usun, et ka meie Estonian Dream Big Band oleks väga hästi kõlanud, kasutades näiteks Siim Aimla või Raul Söödi seadeid. Ometi on saksa arranžeerija-orkestrijuhi ning saksa muusikute eelistamine hea valik. Lisaks sellele, et see annab projektile rahvusvahelise mõõtme, tagab see ka kõrge kvaliteedi. Seaded on luksuslikud, fantaasia- ja vaheldusrikkad, muusikute ansamblimäng ja soolod esmaklassilised. Orkestri kõlas on palju värve, saksofonimängijad dubleerivad flöötidel ja klarnetitel. Kui vaja, svingib bänd nagu pöörane, kui vaja, maalib intiimseid kõlapilte.

Veidi enne aasta lõppu sai valmis Ardo Ran Varrese autoriplaat eelmisel aastal esiettekandele tulnud looga “Käidi ja külvati...”. See on ühevaatuseline lavaline serenaad Artur Alliksaare tekstidele. Plaadile on pandud üks Eesti muusika päevade ajal üles võetud etendus. Plaadikarbist leiab lisaks CDle ka audiovisuaalse variandiga mälupulga. Mina alustasin teosega tutvumist heliplaadi vahendusel, aga neile, kes ei ole etendust näinud, soovitan kindlasti valida mälupulga. Miks? Üksnes helilisena see teos lihtsalt ei tööta. Kuulates on tunne, et saad osa mingist poolikust produktist ning see poolikus tekitab tõelist frustratsiooni. Kui ma kaunis rahulolematuna lõpuks taipasin mälupulka ekspluateerida, loksusid asjad paika ja sain konstateerida – tegu on toreda tükiga, kus üsna napp, aga väga maitsekas visuaalne kujundus (valgus, kostüümid, grimm, lavakujundus, liikumine, atribuudid) toetab väga tõhusalt muusikat, õigemini aitab ühe mütsi alla koondada “paljana” üsna haralise, mitte eriti originaalse ja kohati eklektilisegi mulje jätnud muusika. YXUS Ensemble on kontsentreeritud ja täpne nagu alati, solistid Taaniel Kirikal ja Jaanika Kilgi duettides oma sarnaste tämbritega väga hea paar ning eriti viimane oma lava- ja häälevalitsemisega lummav nagu täiskuu. Terviketendust on kena kuulata ja vaadata ning see on vägagi nauditav.

4. jaanuaril suri 92-aastaselt dirigent Georges Prêtre, keda hinnati eriti kõrgelt prantsuse muusika ettekandjana. Prêtre dirigeeris Maria Callase legendaarseid etendusi ja plaadistusi ning oli tema lemmikdirigent. Kõige enam on tuntud kaks Callase hilist plaadistust, mis valmisid EMI plaadifirmale 1964. aastal: Callase esimene Carmen ja teine salvestus Puccini “Toscast”. Üle poole sajandi oli Prêtre seotud La Scala teatriga. Veel mõne aasta eest tegeles ta aktiivselt dirigeerimisega, kui tähistati kontserdiga tema 90. sünnipäeva. 2008. ja 2010. aastal juhatas ta Viini uusaastakontserti ning seega on ta ainus prantslane, kellele see au on kahel korral osaks saanud. Prêtre sündis 1924. aastal Põhja-Prantsusmaal, õppis Pariisi konservatooriumis. Tema dirigendidebüüt toimus Marseille’i ooperis 1946. aastal. 1955 –1959 oli ta Pariisi koomilise ooperi (Opéra-Comique) ja hiljem ka Pariisi ooperi (Paris Opéra) muusikajuht ning aastatel 1996 – 1991 Viini sümfoonikute peadirigent. Oluline oli ka tema koostöö kuulsa prantsuse helilooja Francis Poulenciga, kelle teostest on tema käe all tulnud esiettekandele “La voix humaine” (1959) ja “Sept répons de ténèbres” (1963).

Hiljuti esietendus Viinis 11-aastase briti multitalendi Alma Deutscheri täispikk ooper “Tuhkatriinu”, millele kohalik nõudlik ooperipublik aplodeeris seistes. 11-aastane tütarlaps elab Inglismaal Surreys ning on varasemast tuntud nii viiuldaja kui ka pianistina. Ooperi süžee kujutab omamoodi Tuhkatriinu-lugu, kus kuri võõrasema juhib ooperimaja ning Tuhkatriinu on helilooja rollis (siin toob autor võrdluse iseendaga). Ooperis tegi Deutscher laval ise kaasa, etendades Tuhkatriinut ja mängides interluudiume nii viiulil kui klaveril. Ooper on Alma Deutscheri seni suurim helitöö. Teos kestab kaks ja pool tundi ja partituur on 237 lehekülge pikk. Kuueaastaselt kirjutas ta oma esimese klaverisonaadi, ta on loonud ka viiulikontserdi ning mitmeid teisigi teoseid. Viinis võrreldakse teda koguni noore Mozartiga, sest helikeelgi kuulub sellesse ajastusse. Noor daam on aga rangelt oma hüüdnime “Väike preili Mozart” vastu. Deutscheri vanemad on samuti muusikaga seotud, ema on oreliõppejõud Oxfordis ja isa amatöörflötist. Deutscheri sõnul ei tule talle kaunid teemad või head meloodilised ideed kunagi pähe siis, kui ta seda soovib, vaid pigem näiteks hüppenööriga hüpates või muus puhkeolekus. Teosed ilmuvad Deutscherile vormiliselt terviklikul kujul ja nende muusikaline ülesehitus on tugev. Ooperi “Tuhkatriinu” ettekanne toimus Viinis 29. detsembril ja ettevõtmise patrooniks oli dirigent Zubin Mehta.

Vinüülplaatide müük oli möödunud aastal viimase 25 aasta suurim. Viimati võis selliseid arve näha 1991. aastal, mil CD-plaadid olid alles oma populaarsust saavutamas ja kassetid hakkasid unustusse vajuma. Tol ajal jõudsid lettidele sellised plaadid nagu Michael Jacksoni “Dangerous”, Nirvana “Nevermind”, Metallica “Black” ja Guns N’ Roses mõlemad “Use Your Illusion” albumid. Seda huvitavam on vinüülplaadi esiletõus praegu, mil muusika striimimine internetist on kõigile kättesaadav ja isegi muusika allalaadimine tundub arhailisena ja ajaraiskamisena. Muusikasõbrad ihaldavad siiski taas midagi käega katsutavat. Vinüülplaat on selles mõttes ideaalne, sest ta kehastab endas justkui digitaalse muusikaedastuse formaatide vastandit. Ameerika ja Inglismaa statistikud on kokku korjanud huvitavaid fakte. Ameerikas on muusika striimimine endiselt tõusutrendis ja füüsiliste plaatide müük üldiselt 11,7 protsenti languses. Kuigi füüsiliste plaatide müük Ühendriikides langes, kasvas vinüülplaatide müük 25,9 protsendi ulatuses, mis näitab vinüülplaatide tõelist tagasitulekut. Kui striimijate jaoks oli populaarseimaks žanriks 18,2 protsendi ulatuses hiphop, siis vinüülplaatide müügiedetabelis domineerib rock. Siiski on vinüülplaadi läbimüük kaugete hiilgeaegadega võrreldes veel väga tagasihoidlik. Aastaid tagasi peeti miljonilist läbimüüki Ameerikas veel läbikukkumiseks. Praegu USA vinüülimüügi tipus olnud Twenty One Pilots’i album “Blurryface” müüs napilt üle 49 000 vinüülalbumi. Teiseks jäänud Amy Winehouse’i “Back to Black” müügitulemuseks jäi pisut üle 41 000 albumi. Inglismaa vinüülplaatide müügiedetabelites troonisid 2016. aastal lahkunud artistid. David Bowie’l oli UK top 30s kokku 5 vinüülalbumit. Ka Prince’i vinüülplaatidel läks Inglismaal hästi. Ühendkuningriikides müüdi kokku üle 3,2 miljoni vinüülplaadi ning esmakordselt pärast allalaadimisajastut müüdi seal vinüülplaate rohkem, kui digitaalseid koopiaid iTunes’i keskkonnas.

Kuigi tänapäeval seostuvad Georg Otsa muusikalise pärandiga ilmselt eelkõige ooper, operett ja muusikal, olid legendaarse Otsa palavalt armastatud leivanumbrite hulgas ka vene romansid. Romanss oli tegelikult juba möödunud sajandi keskpaigas võrdlemisi eksootiline ja mitte eriti sageli viljeldav žanr, kuigi ka Eestis on teatud regulaarse sagedusega esile kerkinud lüürikale ja romantikale panustavaid romansikoosseise. Sopran Kaia Urbi ja kitarrist Heiki Mätliku duo on seda näiteks teinud juba tubli paarkümmend aastat ilma erilise kisa ja kärata. Trio Romansid liikmed on folkmuusik, ukrainlasest tromboonimängija Ruslan Trochynskyi, kitarrist Andre Maaker ja torupillimängija Juhan Suits. Kõiki kolme ühendab peale muusikakire ka Viljandi, kus asuva Rohelise Maja kohvikus peetud spontaansetest koosmängimistest see album alguse sai. Kui rääkida romanssidest vene kultuuriruumis, siis oli see prantsuse kultuuriloost mõjutusi saanud žanr erilise au sees 19. sajandi vene aadlisalongides, kus au ja armastus tähendasid nii mõndagi. Romansside tekstid olid väga olulised ja pärinesid sageli selliste poeetide sulest nagu Puškini või Nekrassov, kuigi võidi kasutada ka rahvaluulet. Igatahes jutustas iga romanss kindlat lugu, kus olid kohustuslikeks elementideks kirg, armastus ja enamasti ka lahkuminek. Trio Romansid on ette võtnud võrdlemisi laia valiku erinevate maade romansse või neid meenutavaid palasid, interpreteerides neid üsna klassikaliselt, kuid kompleksivabalt. Omal ajal ansambel Palderjani esituses tuntuks saanud, kuid hoopis Gustav Ernesaksa ja Evald Tammlaane sulest pärit “Laev tõstis purjed” on kõigile eespool toodud klassikalistele kriteeriumidele vastav algupärane eesti romanss. Romansivormi on võimalik valada ka “Sulle kõik nüüd ütlen”, mille laulis omal ajal “Horoskoobi” saates tuttavaks duett Helgi Sallo ja Kalju Terasmaa, kuid mille kirjutas tulevane ABBA liige Agnetha Fältskog siis, kui ta oli seitsmeteistaastane ja ABBAst polnud veel midagi kuulda. Sellel Hooandja toel välja antud albumil on palade autorid jäetud paraku millegipärast üldse märkimata. Head arranžeeringud, professionaalsed muusikud. Laulab valdavalt Trochynskyi oma veidi teatraalsel ning kohati ülepakutud moel. Juhan Suitsu lauldud palad on oma vaoshoitusega sellele meeldivaks kontrastiks. Valik peamiselt tuntud või väga tuntud lugudest viitab mingis mõttes kindla peale minekule. Romansid ei kätke oma parimal kujul endas pelgalt suhkurdatud hüperemotsionaalsust ja efekte, vaid pigem sisemist salapära ja hubisevat eelaimust, peeneid variatsioone rusuvast ängist kuni paradiislike meditatsioonideni. Sellelt albumilt kuulsin ma aga parimal juhul ainult selle kauget kaja.

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester oli 18. – 23. detsembrini ulatuslikul turneel Hiinas. 18. detsembril, oma 90. sünnipäeval, esineti Hiina ühes kuulsaimas kontserdipaigas, Pekingi Keelatud Linna kontserdimajas. Ajaloolises suurepärase akustikaga saalis esitati Kristjan Järvi juhatusel kava, milles põimusid põhjamaised luigeteemalised muusikateosed: Jean Sibeliuse “Toonela luik”, Arvo Pärdi “Swansong” ja Tšaikovski süit balletist “Luikede järv” Kristjan Järvi seades. Peale selle kõlas Hiina heliloojate looming: Huanzhi Li “Pidulik kevadavamäng” ja Jiaping Tangi “Armastus” sümfooniast “The Sound of Yida”. Kontserti oli tulnud kuulama üle tuhande inimese, kohal viibis ka Eesti suursaadik Hiinas Marten Kokk koos abikaasaga ning teiste saatkonna töötajatega. Marten Kokk peab ERSO Hiina turneed ülimalt oluliseks: “Mul on erakordselt hea meel, et ERSO on kontserditurneel Hiinas, see on Eesti kultuurile parim reklaam. ERSO esineb Hiina kõige lugupeetumates kontserdisaalides. Poliitiliste suhete mõttes avavad sellised kultuurivahetusprojektid uksi, mis muidu kunagi ei avaneks.” Pekingi kõrval esineti veel Dalianis, sealse rahvusvahelise konverentsikeskuse moodsas kontserdimajas. Daliani kultuurimajas toimus eesti muusika esitlus Daliani muusikakoolide õpetajatele ja õpilastele, kus ERSO kammerkoosseisud esitasid Ester Mägi, Arvo Pärdi ja Jaan Räätsa loomingut ning Kristjan Järvi tutvustas Eesti muusikatraditsioone. Seejärel oli ERSO 20. detsembril Wuhani Qintai teatri laval ning 22. detsembril Shanghai Oriental Art Center’s. Shanghai kontserdil viibis ka üks rahvusvaheliselt tuntumaid hiina heliloojaid Tan Dun, kes kommenteeris kuuldut lühidalt, öeldes, et see oli fantastiline ja ERSO üks nende kuude parimaid orkestreid Shanghais. Eesti saatkonna diplomaat Siiri Grabbi muljed olid samuti väga head: “Suurepärane kontsert, ERSO ja Kristjan Järvi kooslus on kirjeldamatu. On näha, et suudeti publikut lummata. Hiina publik on üldiselt väga klassikalembene. Muidugi teatakse ka, kui kollektiiv on suuri preemiaid saanud ja ERSO on saanud Grammy.” Dirigent Kristjan Järvi sõnul on ulatuslik kontserdireis üks parimaid viise orkestrit arendada. “See tekitab tugevat ühistunnet. Soovin nüüd, et orkester võtaks kokku kõik saadud positiivsed muljed ja emotsioonid, hoiaks neid ja kasutaks neid oma järgnevatel kontsertidel.” ERSO juhatuse liikme Kristjan Halliku sõnul õnnestus ERSO turnee hästi. “90. aasta juubeli õhtul Pekingi Keelatud Linna kontserdisaalis püsti aplodeeriva publiku ning ERSO järgmise turnee vaimustunud korraldajate ees esinemine näitab, et orkester kasvatab jõuliselt oma rahvusvahelist haaret. Esimene ning kindlasti mitte viimaseks jääv kontserdireis Aasiasse on seni saanud väga positiivse ja sooja vastuvõtu. Kristjan Järvi juhatusel on ERSO oma energilise, nüansirohke ja kõrge kvaliteediga musitseerimisega end publikule heast küljest näidanud.” Kokku kuulas kontserte Hiinas üle 5000 inimese. Hiinasse naaseb meie rahvusorkester taas 2018. aastal.

Eesti Pillifond asutati 7. detsembril 2015. aastal Kultuuriministeeriumi eestvedamisel koostöös Swedbanki, Eesti Rahvuskultuuri Fondi ning maestro Paavo Järviga. Fondi eesmärk on toetada Eesti helikunsti ja tõsta Eesti muusikute rahvusvahelist konkurentsivõimet. Pillifondi esimesele kuuele keelpillile kandideerimiseks laekus 23 avaldust: 14 viiulitele, kuus tšellole ning kolm altviiulile. Kandideerida oli võimalik 31. detsembrini kõigil Eesti Vabariigi kodanikel, kes on vastava eriala omandanud või omandavad seda rahvusvaheliselt tunnustatud (akrediteeritud) muusikaõppeasutuses. Otsuse teeb pillifondi ekspertkogu veebruarikuu jooksul. Pillifondi juhatuse liige Marje Lohuaru: “Kandideerisid Eesti interpreedid, kelle hulgas on kollektiivide esiviiuldajaid ning tšelliste, välismaal tegutsevaid silmapaistvaid soliste, rahvusvahelistel konkurssidel osalenud ja juba preemiaid võitnud noori muusikuid ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõude ja üliõpilasi”. Eesti Pillifondile kuulub praegu kuus väärtuslikku instrumenti: Giuseppe (Joseph) Gagliano ja tema venna Antonio ühistööna (ajavahemikus 1775–1780) valminud viiul; Nicola ja Giuseppe (Joseph) Gagliano viiul (1723); François Fourrier Nicolas’ tšello (1798); Enrico Catenari viiul (1680); arvatavasti Thomas Urquharti altviiul (valminud vahemikus 1650–1700); ning Auguste Sebastien Bernardeli viiul (võimalik valmimisaasta 1802). Eesti Pillifondi kollektsiooni koguväärtus on praegu ligikaudu 800 000 eurot.

Kultuuriminister Indrek Saar ja Rakvere linnapea Mihkel Juhkami allkirjastasid 6. jaanuaril Rakveres hea tahte leppe, mille tulemusena renoveeritakse Rakvere Pauluse kirik multifunktsionaalseks Arvo Pärdi nimeliseks kontserdimajaks ja kultuurikeskuseks. Pauluse kiriku on projekteerinud arhitekt Alar Kotli. Kirik õnnistati sisse kaks päeva enne Eesti vabaduse kaotamist juunis 1940. Toona ei jõutud hoonet krohvida, ehitamata jäid ka tornikiivrid ja kantseleitiib. Teises maailmasõjas pühakoda kannatada ei saanud ning Rakvere Pauluse kogudus kasutas kirikut 11 aastat, kuni kogudus likvideeriti. Nõukogude okupatsiooni ajal rajati hoonesse võimla ja sellisena on see olnud kasutusel tänini. Idee ehitada Rakverre linna aukodaniku Arvo Pärdi nimeline kontserdimaja sai alguse mitu aastat tagasi. Rakvere linna peaarhitekti Raul Järgi sõnul plaaniti algul ehitada koguni eraldi maja, kuid lõpuks otsustati siiski Pauluse ehk nn spordikiriku ümberehitamise kasuks. Võistlusele laekus 138 tööd 29 riigist. Celander Projekt OÜ ehk Kristiina Aasvee, Kristiina Hussari ja Anne Kose võiduprojekt “Tin tin’na:buli” annab valgele Pauluse kirikule sihvakad tornikiivrid ja paigutab hoone kõrvale klaveriklahvistiku. 400-kohalise kirik-kontserdimaja külje alla kerkib ka musta värvi lisahoone, kus hakkavad paiknema väike saal ja teenindusruumid. Anne Kose sõnul lähtuti eelkõige kiriku ja Rakvere gümnaasiumi arhitekti Alar Kotli loojamõttest ja soovist näha hooneid ansamblina. “Meie veendumus oli, et kirik tuleb teha selliseks, nagu Kotli kunagi kavandas,” sõnas arhitekt ja lisas, et võistluse tingimused olid väga rasked nii muinsuskaitseliste piirangute kui ka lähedal asuvate nõukogudeaegsete korterelamute tõttu. Rakvere linnaarhitekti Raul Järgi sõnul võitis “Tin tin’na:buli” sellepärast, et oli suutnud keerulise ülesande lahendada kõige kavalamalt. Tulevikus saab multifunktsionaalses hoones korraldada kontserte ja muid üritusi. Majas saavad harjutusruumid näiteks kohalikud tantsijad ning sinna rajatakse ka tänapäeva nõuetele vastav kunstigalerii, hakatakse pakkuma mitmesugust hariduslikku tegevust, muusikateraapiat, samuti tuleb sinna nn Pärdi elamustetuba, kus saab heita pilgu helilooja loomingusse ja elukäiku. Hoone ehituse esialgne eelarve ulatub 50 miljoni kroonini, millest 10–15 protsenti on lubanud anda linn, ülejäänus loodetakse Euroopa Liidu toetusele. Kui hästi läheb, peaks muusikamaja ehitus algama järgmisel aastal.

7. – 15. jaanuarini toimus Budapestis juba neljandat korda festival “Átlátszó Hang” (“Läbipaistev heli”). Festivali lõpuüritusena toimus 15. jaanuaril eesti nüüdismuusika õhtu, kus oli kavas Märt-Matis Lille “When the Buffalo Went Away” ning Liisa Hirschi “Four Glides”, mille ettekandel osales ka autor. Ungaris esimest korda kõlanud teoseid esitas kohalik nüüdismuusika ansambel THReNSeMBLe. Kuigi ürituse fookuses oli eesti nüüdismuusika, pakuti publikule elamusi ka teistest kultuurivaldkondadest. Näidati kahte lühianimatsiooni, milles on kasutatud eesti heliloomingut, Ülo Pikkovi “Keha mälu” (2011, muusika Mirjam Tally) ja Riho Undi “Isandat” (2015, muusika Arvo Pärt ja Lepo Sumera), ning loeti katkendeid Jaan Kaplinski filosoofilisest lühiproosast (“Jää ja Titanic”, “Jää ja kanarbik”), mis temaatiliselt riimub Märt-Matis Lille teosega. Luges Ungari näitleja Attila Menszátor-Héresz, kes osales ka Märt-Matis Lille teose esitusel.

Ei juhtu just tihti, et Lääne muusikas kerkib areenile helilooja, kelle loomemeetodid, väljenduslaad ning nõudmised nii esitajatele kui kuulajatele erinevad ümbritsevast traditsioonist kardinaalselt. Alvin Lucier’ puhul võiks aga sellisest ebatavalisest nähtusest julgelt kõnelda. Möödunud aastal 85-aastaseks saanud helilooja muusikat esitatakse kõikjal. Ta on olnud keskne helilooja mitmel festivalil ning temast on ilmunud ohtralt kirjutisi ja intervjuusid. Eestis on Lucier’ nimi kontserdikavadest küll läbi käinud, kuid sellele äärmiselt olulisele heliloojale oleks siinkohal enam kui kohane lähemalt valgust heita ning arutleda küsimuste ja põhimõtete üle, mis on Lucier’d kogu tema loomingu jooksul paelunud. Poeem toolidele USA helilooja Alvin Lucier (s 1931) õppis muusikat Yale’i ja Brandeis’ ülikoolis, täiendas end Tanglewoodi suvekursustel Ameerika mainekate heliloojate Lukas Fossi ja Aaron Coplandi juures. Tema õpinguperioodi teosed olid neoklassitsistlikus stiilis, üks tema suuri eeskujusid oli Igor Stravinski, samuti Paul Hindemith. Olulise pöörde tema loomingusse tõid õpingud Euroopas. 1960. aastal siirdus ta Fulbrighti stipendiumi toel Itaaliasse, õppis Veneetsias ja Roomas, kuulis tollaste juhtivate heliloojate Luigi Nono, Luciano Berio, Karlheinz Stockhauseni jt muusikat. Ta ütles, et see muusika oli suurepärane, ja püüdis seda ka jäljendada, kuid sai õige pea aru, et see ei ole tema tee. Samuti sai ta töötada ja õppida elektroonilist muusikat Luciano Berio ja Bruno Maderna poolt üsna hiljuti avatud elektroonilise muusika keskuses Studio di fonologia musicale di RAI Milano. Kummalisel kombel olid tema jaoks kõige suurema mõjuga kokkupuuted just nimelt Ameerika muusikutega – mõnes mõttes valgustava šokina mõjus aastal 1960 Veneetsias kuuldud kontsert, kus esinesid John Cage ja David Tudor, toonase Ameerika avangardi kõige radikaalsemad esindajad. Kontsert tekitas Lucier’s algul hämmingut ja tegelikult talle ei meeldinud, kuid kuna see erines niivõrd kõigest, mida ta oli muusikas varem kogenud, tekkis arusaamine, et muusikale saab läheneda ka hoopis teisiti. Määravaks kujunes tema külaskäik Darmstadti suvekursustele, kus ta kuulis ühe esimese asjana, kuidas mõned osavõtjad esitasid söögisaalis La Monte Youngi teose “Poem for Chairs, Tables, Benches, etc”, mis seisnes toolide jms lükkamises mööda söögisaali põrandat. Lucier’ sõnul oli tekkiv heli muljet avaldavalt ilus. Samuti oli tugevaks impulsiks David Tudori klaveri meistriklass, millest võtsid õpilastena osa ka Pierre Boulez ja Karlheinz Stockhausen. Löökpillimäng ajulainetega 1962. aastal Ameerikasse naastes asus Lucier tööle Brandeis’ ülikoolis koorijuhina. Läbimurdeteos, millega ta end selgelt kehtestas ning jõudis talle iseloomuliku helikeeleni, sündis õnnelikust juhusest. Üks tema tuttav sõjaväearst, kes kasutas oma töös ajulaineid mõõtvaid EEG aparaate, tutvustas oma tehnikat tuttavatele muusikutele ja ärgitas neid kasutama seadmeid ka muusikalises kontekstis. Lucier leidis, et tal ei ole midagi kaotada, ning nii sündis “Music for Solo Performer” (1965). Esiettekanne oli Lucier’ sõnul üks parimaid, mida ta on ise läbi elanud. Teda assisteeris ja aitas ettevalmistuste juures John Cage, publiku hulgas viibis ka David Tudor. Lucier lasi endale pea külge kinnitada elektroodid, mis mõõtsid aju alfalaineid (sagedusega vahemikus u 7–12 Hz, mis tekivad tavaliselt suletud silmil meeli võimalikult lõdvestades, uinumise eelses olekus). Need ülinõrgad võnkumised võimendati spetsiaalse diferentsiaalvõimendi abil ning juhiti valjuhäälditesse, mis olid kinnitatud ruumis laiali paigutatud löökpillide membraanidele. Nii et sisuliselt mängis esitaja oma ajulainete abil erinevaid löökpille. Lucier’ sõnul seisnes suurim raskus selles, et alfalainete esile kutsumiseks peab olema väga rahulik, vaigistama oma mõtted ja ärevuse, mida on publiku ees raske saavutada, ning võib juhtuda, et kogu esituse jooksul ei toimugi mitte midagi. Esitaja keskendumine ja kohalolu on selle teose juures äärmiselt oluline, lahutamatu ja iseenesest ka sisse kirjutatud osa. Esiettekande pikkuseks oli valitud u 40 minutit (lõik sellest on leitav ka Youtube’ist). Märkimisväärne oli Lucier’ jaoks jõudmine paradoksini – teos õnnestub seda paremini, mida vähem ta püüab seda kujundada; meelevaldsete otsuste roll esitusprotsessis oli minimaalne. See oli tema jaoks esimene kord struktuurist loobuda, lastes lihtsal peas tekkivatel alfalainetel hetk-hetkelt määrata, mis kõlama hakkab. See andis tõuke tema edasisele arengule kahes suunas: esiteks huvi ruumi kui muusikalise komponendi vastu, teiseks loodusest lähtuvate helide uurimisele (kuna aju on vaieldamatult loodus). Lucier on öelnud: “Veevulin, tuulesahin rohus, päikesekiirte peegeldus veepinnalt ütlevad meile midagi enda kohta, ilma et nad kavatseksid seda teha. Kõik looduslikud helid on ettekavatsematud, kuid sellegipoolest saadavad nad välja sõnumeid, millel pole muud tähendust või väljendust peale selle, mis nad on või kuidas nad on tekkinud.” Lucier’ edasist kujunemist mõjutas koostöö selliste heliloojatega nagu Robert Ashley, David Behrman ja Gordon Mumma, kellega moodustati eksperimentaalne rühmitus Sonic Arts Union (1966–1976). Selle ideaaliks oli David Behrmani sõnul lähenemine, kus “väljakujunenud tehnikad heideti kõrvale ning algusest peale tegeldi helide loomisega”. Tegu oli pigem sarnaselt mõtlevate heliloojate ühenduse kui ansambliga, heliloojad esitasid tavaliselt oma teoseid ise, vahel kaaslaste abiga. Sonic Arts Union esines aastate jooksul nii Ameerikas kui Euroopas ning pani aluse Lucier’ laiemale tuntusele. Heliteos kui füüsikalise nähtuse uuring Lucier’ üks eeskujusid Edgard Varèse toonitas korduvalt, et muusika on füüsikaline nähtus. Lucier’ loomingut läbivaks jooneks kujunes kanda alati hoolt, et füüsikaliste nähtuste ilmnemine oleks selge ning et seda ei varjutaks teised muusikalised aspektid: “Ma redutseerin materjali alati miinimumini, et vaadeldav nähtus oleks eksponeeritud ilma “ekspressiivse” sekkumiseta, nii nagu vaatleja ei eelda jõelt, et see peaks muutma oma kiirust, et mõjuda huvitavamalt”. Seetõttu on tema teostel tihti peaaegu käegakatsutav, skulpturaalne iseloom ning aluseks lai ampluaa füüsikalisi nähtusi: heli edasikandumine ja kiirgamine ruumis (nt “Quasimodo the Great Lover” (1970), ettekandmiseks võimalikult suures, võimalusel mitmeosalises ruumis. Esitaja peab tekitama erinevaid helisid kuulajatest võimalikult kaugel. Teatud vahemaade tagant on ruumi sopistustesse, erinevatele materjalidele või erinevatesse objektidesse paigutatud mikrofonid. Need püüavad kinni lokaalse heli, mis suunatakse lähedal olevasse valjuhääldisse. Sealt kiirguva heli püüab kinni järgmine mikrofon järgmises kohas jne. Kuulajateni jõuab otsekui summa heli teekonnast ja tema erinevatest “kogemustest” sellel teel); peegeldused (“Vespers”, 1968), kus esitajad peavad liikuma ruumis, kasutades spetsiaalseid kajalokaatoreid, mis tekitavad kõrgeid lühikesi helisid, ning orienteeruma ruumis vastavalt objektidelt ja pindadelt tagasipeegelduvate kajade järgi); difraktsioon (“Outlines of Persons and Things” (1975), kus inimeste ja objektide taha tuleb paigutada kõlarid, kuhu juhitakse sellise lainepikkusega siinushelid, mis vastavad objekti mõõtmetele, et tekitada selgeid difraktsiooniefekte (helilaine ei levi objekti taha). Inimesed võivad liikuda kõlarite ees, et anda difraktsioonile erinevaid varjundeid, teised esitajad peavad püüdma tundlike suunamikrofonide abil objektide lähedalt erinevaid helilisi situatsioone, et teha efekt võimendite abil selgelt kuuldavaks); resonants (“Music on a Long Thin Wire” (1977) – saali on pingutatud võimalikult pikk metallist traat nagu pillikeel. Keele otstes olevatele roopidele on kinnitatud mikrofonid. Keelest juhitakse läbi siinusgeneraatorist tulev vool. Esituse käigus valitakse erinevaid sagedusi, voolu ja võimendi tugevuste suhteid ning tulemuseks on traadi füüsikaliste omaduste ja magnetvälja vastasmõjus tekkivad ülemheli- jm efektid); seisulained (“Still and Moving Lines in the Families of Hyperbolas” (1973–1974) – seeria valdavalt sooloteoseid, kus instrument peab mängima erinevates suhetes kõlaritest kostvate siinushelidega); tagasiside (“Bird and Person Dying” (1975) – elektroonilise linnu vidistamine saadetakse ruumis mitmesse kõlarisse. Esitaja peab kandma kõrvades binauraalseid mikrofone, mis on ühendatud samuti kõlaritesse, liikuma ruumis, pöörama ja kallutama pead, otsides erinevaid kuulamisolukordi ning tekitades ühtlasi kõlarite ja mikrofonide vahel tekkivat tagasisidet, mis sõltub omakorda ruumi omadustest); tuiklemised (“Crossings” (1982–1984) – orkestrile ja siinushelidele); kõne (“North American Time Capsule” (1967) kõnelejatele ning elektroonilisele helitöötlussüsteemile). Nagu ka siintoodud kirjeldustest ilmneb, kasutab Lucier tihti elektroonilisi abivahendeid. Enamikus teostes tekib heli kahe või enama süsteemi vahelistest keerulistest suhetest ja vastasmõjust – mängus on mehaanilised, elektrilised, bioloogilised süsteemid. Üks süsteemidest on tihti looduslikku päritolu (nt merikarp, inimese hääl, aju vms), samas kui teine on mingi tehnoloogiline vahend. Just nende süsteemide sõltumatus ja erinev käitumine tagab tema teostes helilise rikkuse, variatiivsuse ning ettearvamatuse. Kui varem prevaleerisid Lucier’ teostes pigem objektid, siis alates 1980. aastatest kasutab ta üha enam muusikainstrumente: nt “Fideliotrio” (1987) vioolale, tšellole ja klaverile, “Navigations for strings” (1992) keelpillikvartetile, “Panorama” (1993) tromboonile ja klaverile jpt. Väga paljudes teostes on pillid kombineeritud aeglaselt muutuvate siinushelidega. Enamik varasemate aastakümnete teoseid on üles kirjutatud tekstina, nn tekstipartituuridena, alates 1980. aastatest kasutab ta üha enam traditsioonilist notatsiooni. Siiski pole siin tegemist muutusega lähenemises või helikeeles, vaid Lucier on püüdnud valida alati kõige täpsema vahendi, millega oma teost edasi anda, ning kui see on võimalik traditsioonilise notatsiooni abil, siis muusiku poolt vaadates on see kõige harjumuspärasem märgisüsteem, mida kommunikatsiooniks kasutada. Erinevalt nt Christian Wolffi olemuselt avatud tekstipartituuridest, mille eesmärk on aktiveerida mängijaid tegema kunstilisi otsuseid ja võtma vastutust teose kujundamisel, kasutab Lucier tekstilisi juhendeid eelkõige selleks, et võimalikult täpselt kirjeldada teose õnnestumiseks vajalikku olukorda. “Ma ei leia, et minu tekstipartituurid oleksid mängud. Nende eesmärk on anda esitajale nii selged juhised kui võimalik. Ma kirjutan nad üles tekstina vaid seepärast, et teist vahendit neid ideid selgelt edasi anda pole. Ma ei soovi, et mängija suhtuks partituuri kui lähtepunkti improvisatsiooniks või “tee-seda-ise” stardipaketti, millest kujundada mingi teine lugu. Esitaja peab mõistma teose eesmärki ja teostama selle nii hästi, kui suudab. Minu tekstipartituurid määratlevad esitajale selged ülesanded, et tuua esile teose tuumaks olevad akustilised nähtused.” Lucier on öelnud ka, et tema teoste puhul peab esitaja rohkem kuulama kui mängima – fookus on nihkunud interpreedilt tekitatud helile. Kus on teos? Rääkides oma loomingulistest ideaalidest, on Lucier võrrelnud end installatsioonikunstnik Robert Irwiniga, kelle loomingus ei ole oluline mitte niivõrd see, mida vaataja näeb, vaid see, kuidas ta seda vastu võtab. Seega on oluline nihutada traditsioonilist vaatenurka ja küsida – kus on teos? “Teos pole seal “väljas”, vaid sünnib alas, kus vastuvõtja saab teadlikuks vastuvõtmisest. Mulle meeldiks teha midagi sarnast,” ütleb Alvin Lucier. Mis on Lucier’ töö taga olevad impulsid? Ilmselt kustumatu uudishimu selle vastu, kuidas “asjad töötavad”, samuti kirg uurida füüsikalisi nähtusi ning peaaegu lapselik lummus helide vastu, mida need tekitavad. Paljude teoste ideed on pärit teaduslikest raamatutest või artiklitest. Tihti meenutab teose ettekanne mingit konkreetset nähtust uurivat teaduslikku eksperimenti. Ühtlasi püüab Lucier tingimata vältida “eneseväljendust” ning kompositsioonilist sekkumist looduslikku protsessi, millele teos on rajatud. Oluline on silmas pidada, et Lucier ei komponeeri reeglina ajalisi suhteid ja proportsioone – teose kulg, s.o mis järgneb millele, ei tugine ajalistele, faktuurilistele, tämbrilistele või teistele kontrastidele, vaid seisneb pigem selles, et lasta helimaterjalil voolata vastavalt oma sisemistele reeglitele. “Püüan komponeerida nii vähe kui võimalik, kuid see tähendab, et pean mõtlema igast teosest väga palju, et vältida eelnevalt eksisteerivaid muusikalisi struktuure, mis viiksid tähelepanu tajult ning helilistelt nähtustelt, millest olen huvitatud.” Vahel on inimesed väitnud, et Lucier’ muusikat on raske kuulata, kuna see on niivõrd erinev mis tahes muusikast, mida nad tunnevad ja mõistavad. Helilooja kommenteeris: “Mulle on alati meeldinud muusika, mida pole lihtne kuulata – Webern, Varèse. Ma ei tea, miks. Tihti sean ka ennast sellesse raskesse olukorda. Kuid niipea, kui inimesed avastavad, MIDA kuulata, hakkavad nad seda nautima. Osa teoseid nõuab väga terast kuulamist, eriti need, mis uurivad ruumis avalduvaid helilainete omadusi. Inimesed pole harjunud helis liikumisi kuulama, nad võivad arvata, et midagi ei toimugi.” Samas on kirjeldatud Lucier’ iseenesest väga objektiivsetest positsioonidest lähtuvat muusikat omamoodi poeetilisena ning iseloomustatud kontsertidel tekkivat õhkkonda kui midagi ebatavalist, äärmiselt kontsentreeritut ja eriliselt laetut. Paljuski sarnaste vaadetega Ameerika helilooja James Tenney on öelnud: “Helidel, millel on Lucier’ töödes “lubatud olla nemad ise”, on salapärane ja seletamatu ekspressiivne kvaliteet. Vahel ma mõtlen, et see on tumm loodus, mis meiega kõneleb. Ning Alvin Lucier’ teostes on loodusel tõesti väga väljendusrikas hääl.”

Enne kui puudutada noorukest Eesti Pillifondi ja tema tegemisi, peaksin pisut arendama teemat “Keelpillid ja Eesti”. Ütlen kohe, et mõistame siin keelpillide all eelkõige viiulit, altviiulit ja tšellot. Keelpillid on ainuke liik pille, mis aja jooksul ei kustu, vaid vastupidi – aeg väärtustab neid. Nende pillide ajalugu algab kindlasti varem kui XVI sajandist, kuid seda sajandit peetakse alguseks koos itaalia suurte viiulimeistrite Gasparo da Salò (1542–1609) ja Giovanni Paolo Magginiga (1580–1632); edasi tuleb juba Amati perekond, kes kattis vahemiku u 1583–1740 ja kelle varju jäid ka Bergonzi, Guarneri ja Stradivari. Neid, kaugeltki kõiki loendamata, tunneb maailm kui legendaarseid Brescia, Cremona, Napoli, Milano ja Veneetsia viiulimeistrite koolkondi, kes on jäänud ületamatuks tänaseni. Sellist panust maailma kultuuri ajalukku pole ette näidata ühelgi teisel maal. Võrreldaval tasemel lisanduvad mõned hilisemad prantsuse (Vuillaume, Bernardel) ja saksa (Steiner) meistrid, kuid mitte rohkem. Eestilgi on oma viiulimeistrite ajalugu alates Peterburis õppinud August Kristalist (1866–1925) ja tema õpilastest-“sellidest” nagu Johannes Hing (1885–1964) ja Elmar Lõun (1912–2004), nende järel meistrid Feliks Villak (1921–1997) ja Eugen Meri (1924–1984), siis Moskvas Lev Gorškovi juures õppinud Aaro Altpere (1952) ja samas Pavel Schudtzi juures stažeerinud Raivo Hiiemaa (1958), kelle käe all töötavad praegu ka Indrek Olt ja Viljar Kuusk. Hiiemaa on ka viimane eesti meister, kellel on õnnestunud ennast täiendada välismaal (Moskva on välismaa). Fakt on, et oleme lasknud päris uinuvasse olekusse meie kodumaiste keelpillide meistrite järjepidevuse ja järelkasvu. Küllap on sellel mitmeid põhjusi, aga eelkõige on see hoolimatuse ja väärtushinnagute probleem, millele pani krooni pähe Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia pillitöökoja likvideerimine mõni aasta tagasi. Tõsi on see, et elame liberaalse turumajanduse keskkonnas, kuid selles eriliselt väärtuslikus valdkonnas tekitab niisugune samm küll pehmelt öeldes hämmingut. Kuid miks üldse on see teema nii oluline? Väike vahepala ühe maailmakuulsa viiulipedagoogi repertuaarist. Väike laps koos emaga tuleb professori juurde ja küsib: “Kuidas saada maailmakuulsaks viiuldajaks?” Professor vastab: „Sul peab olema õnne ja õnn on see, kui sa saad minu õpilaseks. Aga veel peab juhtuma ime ja ime on see, kui sinu käes on itaalia meistri viiul XVIII sajandi algusest.” Kuidas oli ja on olukord itaalia meistrite keelpillidega meil Eestis? Sõjaeelses Eestis lahendasid probleeme presidendid. Professor Paulseni õpilastest sai imelaps Hubert Aumere itaalia pilli kingiks riigivanem Jaan Tõnissonilt. Järgmisele imelapsele Evi Liivakule, kes samuti Paulseni õpilane, kinkis Maggini viiuli president Konstantin Päts. Carmen Prii pidi ise muretsema endale Guadagnini viiuli. Räägitakse veel Vladimir Sapožnini Magginist, paraku üksnes räägitakse. Teine maailmasõda laastas ka meie muusikute keelpilliparki, neid jäi nii Estonia teatri kui ka Müncheni ooperi rusudesse (Aumere viiul). Kui 1944. aastal hakati taastama konservatooriumi, suundusid noored õppejõud Herbert Laan ja August Karjus Leningradi ja ostsid sealt mõned viiulid ja tšellod, millega pandi aluse Tallinna Konservatooriumi kogule. Hilisemad katsed seda täiendada ei kandnud vilja rahapuudusel. 1982. aastal õnnestus mul Eestisse tuua Alessandro Gagliano (1640–1725) tšello, mis sai ka meie vabariikliku kollektsiooni aluseks. Üheksakümnendatel kollektsioon likvideeriti ja pillid anti üle neile asutustele, kus laenutajad parasjagu töötasid – Estonia teatrile, muusikaakadeemiale, ERSO-le jne. Eelmainitud tšello on nüüd EMTA omanduses. Muidugi ei saanud nende instrumentide puhul olla juttugi sertifikaatidest, mis tõendaksid pillide autentsust, sest nõukogude ajal polnud meil võimalustki pääseda sertfikaadiõigustega meistrite jutule ning ega meie keskkonnast pärit pillegi võetud kuigi tõsiselt. Nii seisimegi tühjuses ja meie talendid pidid leidma võimalusi laenata väärtpille välisfondidest. Näiteks on Anna-Liisa Bezrodny, Triin Ruubel ja Marcel Johannes Kits probleemi lahendanud, kandideerides Saksa ja Soome pillifondide rentnikuks. Loe edasi Muusikast 1/2017

Umbes nii väljendus kultuuriminister Indrek Saar 5. detsembril Kadrioru kunstimuuseumis, kus esitleti Eesti Pillifondi kuut esimest hinnalist keelpilli koguväärtusega 800 000 eurot. Tõsi, kui pillifond napp aasta varem asutati, oli seegi sajandi sündmus – nii kaua kõneldud ja oodatud –, ent vaevalt julges keegi loota selles nii kiiret ja edukat käivitumist. Eesti muusikute kasutusse on nüüdseks lisandunud kuus väärtpilli, olgu need siinkohal reas: Giuseppe (Joseph) Gagliano ja tema venna Antonio ühistöös valminud viiul (1775–1780); Nicola ja Giuseppe (Joseph) Gagliano viiul (1723); François Fourrier Nicolas’ tšello (1798), Enrico Catenari viiul (1680); altviiul, mille meister on arvatavasti Thomas Urquhart (1650–1700) ning meister Auguste Sebastien Bernardeli viiul (võimalik valmimisaasta 1802). Sellest, kuidas uhke tulemuseni jõutud, teab kõnelda vaid fondi juhatuse liige Marje Lohuaru, kes ministri sõnul „tegi Eesti muusikute nimel imesid nii Euroopa pilliagentuurides kui ka Eesti ettevõtjate hulgas“. Küllap jaguks kogetut pikaks jutuks, siinses veerukeses palusime keskenduda sponsorluse teemale, sest paraku on nii, et pille ja ka kompetentsi saab osta, kui raha on. Aga just fondi käivitamise raha pole siiani osatud leida või isegi söandatud otsida. Kuidas see siis nüüd õnnestus? Marje Lohuaru: Projekti eripära on see, et majanduslik ja vaimne pool on siin ühendatud. See on juhtum, kus suhetes ettevõtjatega tunnetasin eelkõige nende sügavat huvi toetada Eesti kõrgkultuuri. Räägime ju keelpillimängust kui elitaarsest tegevusest ja väga pikast haridusteest, et üldse jõuda hea mängutasemeni, ning samal ajal ka Eesti üsna noorest ettevõtluskeskkonnast. Eks natuke tuli selgitada, mis pillid need on, aga valmisolek soetada viiul, tšello või isegi altviiul oli olemas. Kusjuures fondi panustamine on oluliselt suurem ja erineb kultuuriürituste tavasponsorlusest. Pillifondi käivitamise üks eeldusi oli, et selle vajalikkus oleks riigi tasandil olnud selgelt välja öeldud. Selles mõttes andsid kindlustunde „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“, kus Eesti Pillifond määratleti valdkondliku prioriteedina. Olen fondi asutamisel tundnud kõigi kolme viimase kultuuriministri mõistmist ja toetust. Soovin tänada ka viiuliprofessor Mari Tampere Bezrodnyt, kelle kõrgprofessionaalne pillitundmine, rahvusvaheline kontaktide võrgustik ning aja ja teadmiste panustamine aitas kaasa fondi edukale algusele. Ta avas mullegi päris palju keelpillide olemuse saladusi. Märkimisväärne on ka see, et jõudsin fondi käivitades selliste äriringkondadeni, kes ei ole pidanud vajalikuks ennast avalikkuses esitleda. See andis kinnitust, et Eestis on potentsiaalseid kõrgkultuuri toetajaid märksa rohkem kui esmapilgul paistab. Kultuurivaldkonnas otsitakse ju enamasti sponsoreid. Lihtsustatult: kultuur lihtsalt küsib raha ja vahel tundub, et see raha antakse ka selleks, et asjast n-ö lahti saada. Pillifondi puhul on olukord täiesti erinev: me kaasame omaniku, kelle seotus oma investeeringuga on väga tugev. Tema investeeringu käekäik (kontserdid kodu- ja välismaal jpm) on pidevalt jälgitav ja enamgi veel – sellest on võimalik osa saada ja rõõmu tunda. See on kultuuri toetamisel huvitavam ja kindlasti uuem lähenemine. Kui rääkida pillidesse investeerimisest, siis finantsvõimekus peab loomulikult olema: head asja ei saa väikese rahaga. Ettevõtjal on palju küsimusi, nagu näiteks,miks see pill maksab just nii palju? Kuidas selle väärtus ajas muutub? Ja nendele küsimustele tuleb vastata. Ainult usaldusest siin ei piisa, tehingu sõlmimise esimene eeldus on eksperthinnang. Selles mõttes ei ole valdkond kuigi hästi ette valmistatud, meil puudub ekspertiis, antud juhul rahvusvaheliste sertifikaatidega litsenseeritud pillieksperdid, ehkki pillimeistrite tasandil on meil üsna vilgas elu. Seetõttu väärib pillide soetamise keerukas protseduuris osutatud abi eest erilist tänu Soome ekspert Eero Haahti. Teine tundmatu maa oli kogu juriidiline baas: pilli ost, rentimine, omandiküsimused jpm vajab juriidilist vormistust. Toetusime siin Soome OP pangale, mille keelpillikollektsiooni kuulub kümme pilli. Jah, neilgi pole rohkem, nii et selle kõrval on meie fondi kuus pilli väga tugev algus. Saime sealt dokumentide näidised, mida ei saanud küll täiesti üle võtta, aga mis aitasid meil lepingud koostöös Triniti advokaadibürooga välja töötada. Lepingute koostamisel olime maksimaalselt paindlikud, et iga investori soove silmas pidada. Näiteks oleme ettevõtjatega teinud lepingu, kus teise osapoole tahtel on sees anonüümsuse nõue. Tegevuse käigus märkasin, et seda laadi koostöö äratab huvi ka ärimaailmas, ja mul on lootust, et nii mõnigi meie partner võib osta ka teise pilli. Pillidesse investeerimine on võrreldav raha paigutamisega teemantidesse ja kulda, aga pilli puhul on lisaväärtuseks omaniku võimalus toetada haridust ja muusikakultuuri laiemalt, millest tõuseb avalik kasu. Pillide vajadus on suur, nii et fondil tuleb kohe edasi minna. Peame tingimata ühe tšello juurde saama: meil on ju väga head tšellistid, aga pakkuda vaid üks pill (samuti altviiul), sest tšellosid ongi järel vähem ja need on viiulitest kallimad. Tegelikult oli viiulit ettevõtjate hulgas ka natuke kergem reklaamida. Huvitav on ka poognate küsimus. Kui käisime Pariisis Vatelot-Rampali juures Gaglianosid toomas, siis näidati ka nendele pillidele sobivaid poognaid, aga nende hinnad algasid 15 000 ... Paraku on poogna valik väga individuaalne, sõltudes konkreetsest interpreedist ja tema mängulaadist. Nii jääb poognate ostmine edaspidiseks, praegu tuleb leida need kuus õnnelikku, kes saavad lähiaastail musitseerida nii kvaliteetsetel pillidel.

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester tähistab sel kontserdihooajal 90. aastapäeva. Kas see on orkestri jaoks lühike või pikk aeg? Kui vaadata sümfooniaorkestri kui musitseerimisvormi ajaloole laiemas perspektiivis, siis võiks ERSO määratleda “keskmise põlvkonna” orkestrina: ühest küljest ei tasu ainuüksi vanuse pärast nina püsti ajada, kuid teisest küljest on selge, et tegemist pole ühepäevaliblikaga. Sümfooniaorkestrite ja üldisemaltki klassikalise muusika puhul avab vanuse teema midagi olemuslikku, kuid samal ajal ka probleemset. Väljend “klassikaline muusika” on tähendusest, hinnangutest ja kultuuriseostest pilgeni laetud: seostub ju “klassikaline” ajaproovile vastupidanuga, eeskujuliku ja isegi veidi normatiivsega. Probleem on aga selles, et sõna tähendusseosed on muusikasse üle kandunud teistest kultuurivaldkondadest, kus selle all mõistetakse midagi ajas palju kaugemale ulatuvat. Huvitav on paralleel näiteks mõistega “klassikaline haridus”: uuemal ajal on selle sisu paljuski avardunud ja ähmastunud, kunagi tähendas see aga üsna ühemõtteliselt vanade keelte (s.t ladina ja kreeka keele) ning antiikkirjanduse tundmist. Kui muudes kultuurivaldkondades mõistetakse klassikalise all Platonit ja Cicerot, siis muusikas räägime loomulikult märksa uuematest hoiakutest: praeguste muusikainstitutsioonide ja akadeemilise musitseerimispraktika juured on valgustusajastus, need said selgema kuju XIX sajandi jooksul ja neid hakati tajuma “klassikalisena” alles XX sajandil. Avalik kontsert on valgustusajastu sotsiaalse võrdsuse ideoloogia kujukas väljendus, mis ammutab jõudu arusaamast, et seni aristokraatia privileegiks olnud kultuurivormid võiksid vähemalt idee poolest olla kättesaadavad mõnevõrra laiemale maksujõulisele tarbijaskonnale. Selle idee teostamisel pöörati uus lehekülg möödunud sajandil heli salvestamise ja piiramatu levitamise võimaluste tekkides. Loe edasi Muusikast 1/2017

KONKURSI ŽÜRII Ian Fountain (Londoni Kuninglik Muusikaakadeemia), Roland Krüger (Hannoveri Muusika-, Teatri- ja Meediaülikool), Staffan Scheja (Stockholmi Kuninglik Muusikakolledž), Ming Yang (Hiina Muusikakeskkonservatoorium), Zbignevas Ibelgauptas (Leedu Muusika- ja Teatriakadeemia), Yuri Gildiuk (Valgevene Muusikaakadeemia), Peep Lassmann (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) TULEMUSED I preemia, Eesti Kontserdi preemia (esinemine Eesti Kontserdi hooaja 2016/2017 klaverisarjas), Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri preemia (esinemine ERSOga lähema kahe hooaja jooksul), Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi eripreemia Heino Elleri kohustusliku teose (Kellad) esituse eest – Anna Szałucka II preemia, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia eripreemia - soolokontsert EMTA kontserdihooajal 2017/2018 – Boqiang Jiang III preemia – Daria Parkhomenko Eesti Klaveriõpetajate Ühingu eripreemia kõige nooremale II vooru jõudnud mängijale – Karl Johan Nutt Tallinna rahvusvaheline pianistide konkurss hoiab järjepidevust ja toimus tänavu juba kolmandat korda. Konkursi maine ja tuntus on aasta-aastalt kasvanud, selle tõestuseks oli osavõtjate arvukus ning osavõtvate maade hulk. Konkurssi alustas 51 mängijat Eestist, Lätist, Leedust, Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest, Soomest, Serbiast, Hiinast, Jaapanist, Lõuna-Koreast, Mehhikost ja Saksamaalt. Loodetavasti tuleb neljandale konkursile osalema juba ka mängijaid näiteks Inglismaalt, Prantsusmaalt, Itaaliast ja Ameerika Ühendriikidest. Kavanõuded olid parajalt rasked ja spetsiifilised: I voorus pidi esitama Bachi, Šostakovitši või Hindemithi polüfoonilise teose, klassikalise sonaadi, kolm etüüdi erinevatelt heliloojatelt ning ühe Elleri prelüüdi (valikud olid ette antud). II voorus oli vaba kava, mis pidi sisaldama ühe Elleri teose etteantud valikust (“Tokaata”, “Kellad”, “Eesti tants” või “Meditatsioon”). Lõppvoor oli traditsiooniliselt klaverikontsert orkestriga. Eesti pianiste oli I voorus 16. II vooru jõudis neist neli: Auli Lonks, Maria Mikulitš, Karl Johan Nutt ja Johan Randvere. Kõik esinesid paljulubavalt: Auli Lonks võlus isiksusega, Karl Johan Nutt värskuse ja avaneva andega, Maria Mikulitš arengu ja haardega. Johan Randvere oleks oma taseme ja võimete poolest võinud kindlasti finaaliesineja olla. Paraku läks seekord nii, et žürii ühtegi eestlast kuue finalisti hulka ei hääletanud. Finaali pääsesid Anna Szałucka Poolast, Boqiang Jiang Hiinast, Risa Ohkubo Jaapanist, Daria Parkhomenko Venemaalt, Justas Stasevskij Soomest ja Adrian Brendle Saksamaalt. Konkursi kohta sai avaldada ka arvamust nii kirjalikult kui ka interneti kaudu. Neis vaimustuti hiinlasest Boqiang Jiangist (loominguline laviin!) ja Lõuna-Korea mängijast Garam Chost, kelle puhul avaldati kahetsust ja üllatust, et ta ei saanud isegi II vooru, ning Johan Randverest, kelle puhul ei mõistetud, et žürii teda finaali vääriliseks ei pidanud. Mainiti Anna Szałucka kõrgetasemelist mängu, Auli Lonksi ja Mariin Gilli kunstiliselt elamuslikku esitust. Meeldis Leedu esindaja Rokas Valuntonis, kelle mängu iseloomustati nii: “tõeline pianistlik üleolek, nagu vana kooli pianistidel. Kaalutletud, maitsekas mäng, faktuurid eristatud, vormiline selgus. Ei pressi oma isiksust peale, vaid see tuleb loomulikult teoste tõlgendamise käigus esile.” Konkursi pettumuseks oli žürii. Elleri muusika tõlgendusest öeldi, et meil on selle mängimises omad traditsioonid, kuid seda huvitavam oli jälgida tõlgendusi mujalt ning oldi seisukohal, et väärt eesti muusika konkursi kavas aitab meid maailmas veel nähtavamale tuua. Leiti ka, et esitused avavad teinekord hoopis ootamatu mõttemaailma, mis ei tarvitse Elleriga sarnaneda ja et Elleri muusika on nii keerulise ja iseäraliku olemusega, et seal võib eelkõige jälgida pianisti loogilist mõtlemist. Küsitlesime konkursil nelja žürii liiget. Millised muljed on teil meie konkursist? Mille poole võiks konkurss areneda? IAN FOUNTAIN (Londoni Kuningliku Muusikaakadeemia klaveriprofessor): Teil on nõudlik ja ulatusliku kavaga konkurss. Esimese vooru kava pidime isegi paluma vahetult enne konkurss lühendada, iga osavõtja sai omal valikul ära jätta kolmest etüüdist ühe. Osavõtjate suure hulga tõttu poleks me muidu suutnud I vooru mahutada ettenähtud neljale päevale. Finalistide hääletamisel arvestasime oma hinnangutes nii I kui II vooru. Mida edasi, seda tähtsamaks osutus konkursiolukorras vastupidavus, jaks ja ettevalmistus. Sageli juhtus nii, et kuulad üht või teist osalejat, kellel paar teost on väga head. Suurepärane prelüüd ja fuuga, väga hea pala ... aga siis mida edasi, seda rohkem selgub, et pikka aega kõrgel tasemel mängida on nii mõnegi jaoks liiga raske. Kontsentratsioon nõrgeneb, sisse tuleb tehnilisi viperusi ... Muidugi kuuleb kohe ära mängija hetketaseme, kuid alati on ka neid, kellest tervikpildi saamiseks on vaja rohkem aega. Nii et kõigile neile aspektidele toetudes oleme väga rahul meie kuue finalistiga. Sellel konkursil teostasid nemad end kõige paremini, olid kõige professionaalsemad ja kõige parema ettevalmistusega. Konkursil osales palju üliõpilasi, kellest oli näha, et nad töötavad hoolega, annavad oma parima, kuid neil jäi siiski puudu vastupidavusest või ei olnud ettevalmistus piisav, et olla võrdselt hea kogu kavas. Osalejate seas oli ka neid, kelle kava ei olnud veel päris valmis. MING YANG (Hiina Muusikakeskkonservatooriumi klaveriprofessor): Olen olnud selle konkursi žüriis kolmel korral. Konkurss muutub järjest rahvusvahelisemaks ja selle tase on juba väga kõrge. Mängijaid oli tulnud maadest, kus klaverimäng on väga populaarne, nagu Venemaa, Jaapan, Hiina, Lõuna-Korea. Finalistid olid tugevad mängijad, neil on suurepärane baas, väga head oskused, väga hea tehnika. Neil kõigil on ees suurepärane tulevik. Pean finalistidest siiski esile tõstma Boqiang Jiangi – tema on eriline muusik. ROLAND KRÜGER (Hannoveri Muusika-, Teatri ja Meediaülikooli klaveriprofessor): See on väga hea traditsioon ja areneb edasi. Kui midagi edaspidiseks soovitada, siis hea oleks, kui saaks ühe orkestriproovi juurde. Ja siis – reklaam. Kuulajaid oli konkursil vähevõitu ja saalid tühjad. Ma ei tea, kuidas Tallinnas üldiselt on kontsertide kuulatavusega – nägin linnas küll plakateid, kuid ehk oleks võinud kaasata ka televisiooni, mõne ajalehe. Konkursil oli väga hea ülekanne reaalajas, kuid siin pole ma jälle kindel, kas see pigem ei vähendanud kuulajate hulka saalis. Samas Moskva Tšaikovski konkursil oli samuti suurepärane ülekanne, kuid ka saal olid rahvast täis. Muidugi pole Tallinna konkurss Tšaikovski konkurss, kuid Tallinn on pika kultuuritraditsiooniga linn, nii et usun, et siin peaks olema võimalik reklaami pisut rohkem teha. Ja veel üks asjaolu, mis silma hakkas. Konkursi I ja II voor toimus muusikaakadeemias, aga saalis peaaegu ei olnud üliõpilasi kuulamas. Oleksin eeldanud, et huvi on suur ja tullakse rahvusvahelisi pianiste kuulama, et ennast arendada. Võimalik, et kuulati kodus arvutist, kuid helikvaliteet ja kogu ürituse atmosfäär ei ole arvuti kaudu kaugeltki see, mis koha peal. Kuulajad saalis on olulised ka osalejatele, see loob mängijatele hoopis teise atmosfääri. Loe edasi Muusikast 1/2017

Jazzkaare “Sügisjazz”: Vladimir Tarasovi (Leedu), Jaak Sooääre ja Kadri Voorandi kontsert “Sound Games” 23. X Kumu auditooriumis. Vladimir Tarasovi installatsioonide näitus “Veemuusika ja teisi pilte helist” Kumus 21. X 2016 – 12. II 2017. Pole just igapäevane, et mõni loomeinimene pälvib suurt rahvusvahelist tähelepanu üheaegselt nii jazzmuusiku kui ka kujutava kunstnikuna. Kuid just selline loomenatuur on Vladimir Tarasov, kelle installatsioonide näitust “Veemuusika ja teisi pilte helist” saab Kumus vaadata veel veebruari lõpuni. Mõni päev pärast kõnealuse näituse avamist toimus Kumu auditooriumis “Sügisjazzi” kontsert „Sound Games”, kus Vladimir Tarasovi (löökpillid) ansamblikaaslasteks olid meie hästi tuntud jazzmuusikud Jaak Sooäär (kitarr) ja Kadri Voorand (vokaal, klaver, elektroonika). Selle kontserdi juurde tuleme veel tagasi, kuid esmalt Vladimir Tarasovist kui mitmes mõttes multikultuurilisest fenomenist lähemalt. Kõigepealt muusikalisest tegevusest. 1947. aastal Arhangelskis sündinud ja aastast 1968 Vilniuses elava Tarasovi muusikutee sai tuule tiibadesse 1970. aastate algul, mil alustas tegevust toonase NSV Liidu kõige kuulsam jazztrio Ganelin-Tarasov-Tšekassin. Oldi ühtlasi esimene professionaalne jazztrio Nõukogude Liidus, sest töötati tollase Leedu Riikliku Filharmoonia egiidi all. Mingil moel sattusid Ganelin Trio magnetofonilintidel salvestused ka raudse eesriide taha ning 1971. aastal kutsuti triot esinema Lääne-Berliini festivalile “Jazztage”, kus Ganelin-Tarasov-Tšekassin oleksid pidanud üles astuma samal kontserdil koos legendaarse Miles Davisega. Festivali üks korraldajatest, tuntud Saksa jazzikriitik Joachim Berendt saatis selleks NSV Liidu Kultuuriministeeriumi kaudu Ganelin Triole mitmeid kutseid, kuid kurioossel kombel sai kultuuriministeeriumist alati vastuseks, et soovitud triot pole olemaski! Ent kui Poola Jazziliit andis aastal 1976 Poolas välja Ganelin Trio esimese vinüülplaadi ja sellest muusikute kooslusest hakkas rääkima ka toonane raadiojaam Ameerika Hääl (The Voice of America), polnud nõukogude kultuuriministeeriumil enam võimalik öelda, et Ganelin Triot pole olemas. Siis algasid lõpuks ka Ganelini-Tarasovi-Tšekassini arvukad ja väga edukad välisturneed. Tarasov meenutas nüüd Tallinnas käies, et nõukogude ametivõimud teenisid selle trio väliskontsertidelt päris kopsakaid summasid. Muusikuile endile, kes selle oma esinemistega tegelikult välja teenisid, jagus honorari vaid ametliku esinemispunkti alusel, st näpuotsatäis. 22. oktoobril Kumus toimunud vestlusel vene ajakirjanik Artur Aukoniga iseloomustas Tarasov toonast olukorda humoorikalt: “Ega seal kultuuriministeeriumis keegi muidugi aru ei saanud, mis muusikat me mängime. Samas öeldi, et kui neid välismaal nii väga tahetakse, et las siis lähevad ja mängivad. Seda enam, kui Goskontsert selle eest veel raha ka saab!” Ganelin Trio aktiivne tegutsemisperiood kestis 1980. aastate keskpaigani. Seejärel tekkisid nii pianist Vjatšeslav Ganelinil, trummar Vladimir Tarasovil kui ka saksofonist Vladimir Tšekassinil juba uued kooslused, kellega musitseerida. Siiski pole Ganelin Trio ametlikult laiali läinud. Vestluses siinkirjutajaga märkis Tarasov, et viimati esineti koos välismaal veel 2002. aasta paiku, kuid pidevaks tegutsemiseks polevat neil enam seda õiget ja inspireerivat loomingulist kandepinda. Loe edasi Muusikast 1/2017

Viljandi folgielust, sealsest kultuuriakadeemiast võrsunud muusikutest ja Viljandis toimuvast suvisest festivalist oleme palju kuulnud. Aga milline on Viljandi jazzielu?Tuleb välja, et tihe ja teguderohke, nagu kinnitab Viljandimaa kultuuripärli tiitli ja Viljandi kultuuripreemia pälvinud kontserdikorraldaja Aivar Trallmann, kellel on oma kodulinna kiituseks paljugi öelda. Võrreldes suurte keskustega, nagu Tallinn või Tartu, on Viljandi väike linn. Mis Viljandi jazzielus toimub? Paljud ei tea sellest midagi. Viljandi jazzielust on keeruline rääkida, see ei ole nähtus, vaid väikelinna tänase elukeskkonna loomulik osa. Võib arvata, et on olnud ka “jazzielutumaid” aegu. Esimene jazzkontsert Viljandis toimus teadaolevalt 1925. aasta vastlapäeval, aga eks vahele sattus ka aegu, kus jazz ei olnud nii soositud. Tänast Viljandi jazzielu ilmestab kaunis tõsiasi, et kaks seitsmest seni välja jagatud jazziedendaja preemiast on leidnud tee Viljandisse. Esimese pälvis 2009. aastal Viljandi kitarrifestivali ja pedagoogilise panuse eest Ain Agan, teise sain paar aastat hiljem mina pikaajalise kontsertide ja festivali “Koolijazz = jazzikool” korraldamise eest. Lõppenud aasta oli Viljandi jazzielus hea. Toimus festival “Koolijazz = jazzikool” ja noorte rütmimuusikute konkurss “Mängu ilu”. Viimane on 2005. aastal alguse saanud ettevõtmine, mis viib kokku rütmimuusikahuvilised noored vanuses kolmteist kuni kakskümmend aastat. Toimuvad jutu- ja töötoad, moodustatakse ansambleid, mis esinevad koos juhendajatega. “Jazzkaare” sõsarfestivali “Viljandi Jazzkaareke” raames oli viis kontserti. Ka 2017. aasta kava on enam-vähem koos. Oktoobris tuleb Viljandi kitarrifestival. Kestab järjepidev projekt “Muusikasündmus”, mille raames toimuvad nii süvamuusika kui jazzi kontserdid. Lõppenud aastal oli “Muusikasündmus” süvamuusika poole kaldu. Toimus kolm sümfooniaorkestri kontserti ja orelikontsertide sari, mis tähendab, et jazzile jäi pisut vähem nii aega kui raha. Septembris algas kunagi kultuuriakadeemias Villu Veski algatatud Viljandi jazziklubi 12. hooaeg. Viiendat aastat on kontserdid kohvikus Fellin, aasta jooksul sai osa kahekümne kaheksast muusikaõhtust. Jazziklubi kava sünnib koostöös Eesti JazzLiidu ja Viljandi Kultuuriakadeemia muusikaosakonnaga. Laias laastus toimub Viljandis aastas umbes kaheksakümmend jazzihõngulist kontserti. Septembris alustas Tõnu Tubli eestvedamisel ilma suurema kärata tegutsemist jazzikohvik Jasm – spetsiaalselt jazzkontsertite korraldamiseks mõeldud koht. Jasmi tiimi töö on muljetavaldav, toimunud on üle paarikümne kontserdi, kus esinejaid kuuest riigist. Leitud on oma, noorepoolne publik. Viljandi jazzielus annavad tooni Viljandi Kultuuriakadeemia tudengid. Kuidas on kaasatud linnaelanikud, kas saab rääkida teadlikust, ustavast jazzipublikust? Viljandi jazzipublik on kirev nagu jazz ise, kuid kontserdid leiavad alati oma kuulaja. Eemalt vaadates võib tunduda, et publik on pärit Viljandi Kultuuriakadeemiast. Tegelikult see päris nii ei ole – siinse jazzipubliku hulk ja teadlikus on aastate ja aastakümnetega kasvanud. Küll on aga kultuuriakadeemia, iseäranis muusikaosakonna aura linna jazzipildis hoomatav. Kas on olemas nii-öelda Viljandi jazz, muusikud, kes just Viljandiga seotud? Viljandiga on suuremal või vähemal määral seotud üksjagu jazzmuusikuid, sünni-, elu- või töökoha kaudu. Sajaprotsendiliselt kohalikku Viljandi jazzbändi ei pole. Siin toimetab näiteks pikka aega Andre Maaker, aga pole midagi teha, ta jääb saarlaseks. Hedvig Hanson loob Viljandi taga metsades, Kristjan Randalu samuti – nimekirja saaks väärika. Ka Viljandi Kultuuriakadeemiast on aastate jooksul välja kasvanud tegusaid muusikuid ja bände. Mõni elab Viljandis, mõni mujal... Et kõik täpselt kirja saaks, oleks vaja väikest uurimistööd. Mida meeldejäävat pakkus 2016. aasta? Kõike ei jõua üles lugeda. Väärib märkimist, et Erki Pärnoja plaadi “Himmelbjerget” kava kõlas Viljandis kaks korda. Uhke oli ka ansambli Trump Conception kontsert jaanuarikuisel festivalil “Koolijazz = jazzikool” ja kammerlik Steinar Raknes “Viljandi Jazzkaarekesel”. Alanud aasta esimene pool tuleb põnev, muu hulgas kõlab Kristjan Randalu kava “Limes occidentalis”, kus kitarri mängib aastaid tagasi Viljandis juba käinud Nguyên Lê.

Viiuldaja Endel Lippusest ja pianist Virve Lippusest on põhjust rääkida, kuna läinud aasta lõpus möödus mõlema sünnist üheksakümmend aastat. Värskelt sai inventeeritud ka nende arhiiv Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis, mida hoidis ja korrastas juba nende tütar, muusikateadlane Urve Lippus (1950–2015). Perekond Lippus on jätnud Eesti muusikalukku märkimisväärse ja aukartust äratava jälje, millest annab aimu ka fondi suurus. Olles nende materjalidega pidevalt tööd teinud, tekkis tunne, et abielupaarist oleks aeg taas kirjutada, kuna noored viiuldajad ja pianistid võibolla ei teagi, millises pedagoogilises võrgustikus nad asuvad. Endel Lippus (1926–2008) ja Virve Lippus (neiupõlvenimi Kallak, 1926–1990) olid elukaaslased ja ansamblipartnerid, pühendunud interpreedid ja pedagoogid, muusikaelu organiseerijad ja arvustajad. Mõlemad olid sündinud Eesti Vabariigis ning pärast mitmeid võõraid võime nägid nad oma kodumaa taasiseseisvumist. 1950. aastate algul, mil noored Lippused lõpetasid Tallinna Riikliku Konservatooriumi, oli Eesti interpreetide seis kesine, arvestades Teise Maailmasõtta jäänud ja selle eest põgenenud muusikuid. Näitena võib tuua aastad 1947–1957, mil TRK viiuli erialal lõpetas ainult kümme inimest, klaveri erialal kolmkümmend. Ent õnneks oli õppejõudude koosseis konservatooriumis tugev – klaverikateedris näiteks Irmgard Kaudre, Anna Klas, Erika Franz, Artur Lemba ning viiuli erialal Evald Turgan, Vladimir Alumäe, Herbert Laan ja August Karjus. Endel ja Virve Lippus hakkasid juba neljakümnendate teises pooles viiulimängijate ja pianistide ridu taastama ja täiendama, võttes aina aktiivsemalt osa Tallinna kontserdielust. Pärast lõpetamist andsid nad koos hulgaliselt kontserte, Estonia kontserdisaalis, raadioteatris, Kadrioru lossis jm. Esimene ühine kontsert oli 1953. aastal Tartu ülikoolis. Mõlema põhiline mure ja armastus oli viiuli- ning klaverimäng Eestis – et oleks palju õpilasi ja kvalifitseeritud pedagooge neid õpetamas. Uus peatükk algas 1961. aastal, mil rajati Tallinna muusikakeskkool, kus mõlemad asusid tööle. Endel Lippus Endel Lippus õppis Tallinna konservatooriumis aastatel 1940–1951 Herbert Laane ja Vladimir Alumäe klassis. See oli esimene sõjajärgne suur lend: kakskümmend muusikut (Viktor Gurjev, Georg Ots, Vallo Järvi, Erich Kõlar, Ester Mägi jt) ja seitseteist näitlejat (teiste hulgas Linda Rummo). Konservatooriumi sümfooniaorkestrit juhatas sel ajal Olav Roots, keda Lippus väga imetles. Pärast täiendas Endel Lippus end Leningradi konservatooriumis (1951–1954, professor Julij Eidlini juures). Ta sai oma õpingute päevil põhjaliku ülevaate “uue vene kooli” printsiipidest ning nende edendamisest nõukogude viiulipedagoogikas. Ise oli ta õppejõu rollis aastatel 1961–2006, mil Tallinna Riiklikust Konservatooriumist oli saanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia. Ta oli prorektor ning keelpillikateedri juhataja. Endel Lippus oli osaline eesti keelpillikvartetižanri taaselustamises ja arendamises, mängides aastatel 1956–1959 Eesti NSV Riikliku Filharmoonia keelpillikvartetis, mis jätkas konservatooriumi kvartetina. Keelpillikvartetiga esineti Venemaal Moskvas ja Leningradis, Ukrainas, Moldaavias, Lätis, Leedus jm. Ühtlasi pandi 1963. aastal alus populaarsetele Kadrioru lossi kammermuusikaõhtutele. Endel Lippus oli ka aktiivne kontsertide korraldaja muuseumides. Regulaarselt andis Endel Lippus ka soolokontserte. Tema esiettekandes kõlasid näiteks Ester Mägi viiulikontsert d-moll (“Serenaad”) ning Jaan Räätsa kontsertiino viiulile ja orkestrile. Ta huvitus oma õpilaste käekäigust ka pärast kooli, hoidis nendega sidet (arhiivis on mitmeid kirju ja postkaarte) ja jälgis nende kontserttegevust (hulganisti kontserdikavasid). Endel Lippuse märkimisväärsete õpilaste hulka kuuluvad Andres Mustonen, Mati Uffert, Ülo Kaadu, Anu Järvela, Ulrika Kristian, Toomas Nestor, Paul Mägi ja Olga Voronova. Muide, arhiivis leidub Endel Lippuse märkmeid mitmelt konkursilt (näiteks Heino Elleri nimeline konkurss 1991, “Con brio” konkursid), kust oma nime tagant võib kommentaare leida nii mõnigi tänapäeval tegutsev muusik. Samas ei tasu heituda peamiselt kriitilistest märkmetest nagu “toon ei arene”,“ebakindel”, “kõla?”, “isiksus?”, “abitu”, “tuim”, “pinges”. [1] Tundub, et kõik hea jäi lihtsalt meelde ning kirja pani ta märkused. Virve Lippus Tartust pärit Virve Lippus läks noore tüdrukuna pealinna klaverit õppima. Kõigepealt Tallinna muusikakooli Irmgard Kaudre, seejärel konservatooriumi Anna Klasi juurde (lõpetas 1952). Kuigi Virve Lippusest ei saanud suure lava solisti, mängis ta pidevalt kammeransamblites ja esines paljudes kontserdisarjades, lahutamatuks lavapartneriks muidugi tema abikaasa. Kohe pärast kõrghariduse kättesaamist astus Virve Lippus ise õpetaja rolli – alguses Nõmme muusikakoolis, pärast Tallinna muusikakoolis (praegune Georg Otsa nimeline muusikakool) ja Tallinna muusikakeskkoolis. Olles saanud piisavalt kogemusi ja tarkusi, kutsuti ta 1964. aastal konservatooriumi klaveri eriala ja pianismi ajaloo õppejõuks. Tema juures on õppinud näiteks Rein Rannap, Rein Mets (Virve Lippuse õe Laine Metsa poeg), Anto Pett ja Pille Krüüsmann (Taniloo), samuti edukad klaveriõpetajad, näiteks Ene Metsjärv. Õpilaste nimekiri on muidugi pikk. Virve Lippuse arhiivis leidub õpetlikke kirjutisi pedaali kasutamisest, kujundlikust mõtlemisest, muusikalisest andekusest, tehnika arendamisest ja varase muusika interpretatsioonist. Tore lugemine on Rein Rannapi “Mõtteid algõpetusest, improvisatsioonist”, metoodika kursusetöö aastast 1974, mille Virve Lippus oli alles hoidnud. Paar lõiku sellest: “Igas inimeses elab looja. Igas inimeses elab muusik – loominguline muusik. Kuid-et see saaks tuntavaks, sellele inimesele endalegi, oleks tarvis hoopiski vähem agressiivset kasvukeskkonda […] Minu jaoks pole muusikaks vaja tingimata etteantud või isegi üles kirjutatud helisid. Iga mittesõnaline ja konkreetsete visuaalsete kujunditeta kujutlus on muusika.”[2] Rannapil ja Lippusel oli lähedane õpetaja-õpilase suhe. Koos elati üle eksamid, konkursid, esinemised – kõik see, mis muusikakooli õpilast kergelt ei kohtle. Rannap on kirjutanud oma klaveriõpetajast 1976. aastal: “Tema järgi kujutan ette tõelist õpetajat. Äärmusliku vältijat, järelemõtlikku kõiges. Virve Lippus ei suuda iialgi pahandada, iialgi halvasti ütelda. Oma leebusega avaldab ta tugevat mõju eriti iseloomult taltsutamatutele õpilastele. Ta varub piisavalt aega (kui palju veel lisaks ettenähtud tunnipikkusele!), et rahulikult süveneda, kõiki probleeme põhjalikult käsitleda: parem jäägu osa muusikat seekord läbi võtmata, kui midagi lõpuni lahendamata.”[3] Virve Lippus oli õpetajana avameelne vestluskaaslane ja tark nõuandja, kuid vahel ka noomija. Tundub, et ta ei pannud õpilasi tunnis “raamidesse” ja lähenes neile alati individuaalselt. Nii saavutati loovus ja esinemisvabadus. Muide, Virve Lippus on pannud kirja Hiinast pärit taoistlike põhimõtetega võitluskunsti tai chi lõdvestumisharjutused, mis aitavad kehal olla loomulik ja pingevaba. [4] Nõukogude ajal oli sellistest praktikatest huvitumine haruldane. Tegelikult võib Virve Lippust pidada ka muusikaloolaseks ja -ajakirjanikuks. Tema üheks suuremaks elutööks oli Eesti pianismi uurimine. Ta kaitses 1980. aastal Leningradi teatri-, muusika- ja kinematograafiainstituudis kunstiteaduse kandidaadi kraadi. Töö oli vene keeles, kuni Urve Lippus selle 1997. aastal eesti keeles välja andis. Raamatu “Eesti pianistliku kultuuri kujunemine” tekst toetub nii eestikeelsele algversioonile kui ka venekeelse väitekirja lõppvariandile (mõlemad käsikirjad asuvad nüüd ETMMis).[5] Eesmärgiks oli taastada osad, mida autor pidi kärpima vastavalt nõukogude tsensuurile või muidu väitekirja nõuetele vastavaks kohandama. Kokkuvõtteks on hea tsiteerida Endel Lippuse mõtet oma elulookirjeldusest: “Õppida tormilisel ajal polnud kerge, kuid me tundsime, et meie õppejõud püüdsid kõigi raskuste kiuste alati anda oma parima ja meie, see sõja ja repressioonide põlvkond, püüdlesime samuti kogu hingejõuga püstitatud sihtide poole.”[6] Tasapisi ehitati üles tugevam muusikaharidus, mida peegeldab ka nõukogude ajal loodud lastemuusikakoolide võrk. Endel Lippuse visioon taasiseseisvunud Eestis oli kontaktide loomine Euroopa ja Ameerika muusikakeskustega. [7] Enam polnud probleemiks muusikute vähesus, küll aga potentsiaali otstarbekohane kasutamine. See oli vaid põgus pilguheit kahele muusikule, kes hakkasid Eesti muusikaelu pärast Teist maailmasõda taastama. Endel ja Virve Lippuse arhiiv on põnev lugemine ja väärib uurimist. [1] M 169:1/8:3 [2] M 169:1/29:5 [3] Sirp ja Vasar, “Virve Lippus – klaveriõpetaja”, 20.08.1976. [4] M 169:1/31:5 [5] M 169:1/32:1; M 169:1/33:2 [6] M 169:1/1:1 [7] M 169:1/10:6

Novembri algul leidis Tallinnas aset juba harjumuspäraseks saanud klaveripidu – üle aasta toimuv festival “Klaver” tähistas oma esimest ümmargust sünnipäeva. Kuigi teadlikkus selle suurejoonelise festivali toimumisest on minuga pool elu kaasas käinud, oli sel aastal esimene kord, kui viibisin kogu selle aja Tallinnas ja sain tõepoolest enamikku kontsertidest kuulata. Nädala jooksul toimus 13 kontserti, kaks neist Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kaasabil. Peale klaveri sai kuulda ka klavessiini ja väikest orelit ning Estonia kontserdisaali fuajees imetleda kauneid vanaaegseid pille. Jäin seekord ilma Klaveriorkestri, jazz-duo Joel-Rasmus Remmel–Holger Marjamaa, Eesti noorte pianistide ja austria pianisti Florian Krumpöcki kontsertidest, mille kõigi kohta kuulsin häid sõnu. Juubelifestivali avasid ERSO ja Neeme Järvi Weberi lennukalt piduliku ja heatujuliselt esitatud juubeli avamänguga. Pärast seda astus lavale ka teine juubilar, Eesti ilmselt kõige enam kontserte andev pianist Kalle Randalu, keda sel õhtul kuulsime koguni kaht teosega, Beethoveni Fantaasiaga klaverile, koorile ja orkestrile ning Brahmsi 2. klaverikontserdiga. Fantaasia on kirjutatud üsna kiiruga, pompöösse, mitut Beethoveni sümfooniat, klaverikontserti ja kooriteoseid sisaldava mammutkontserdi lõpulooks, kus autor tahtis korraga ära kasutada kõiki kontserdil kaasa löönud jõude. Pikk, justkui otsiv klaveri sissejuhatus on sündinud autori improvisatsioonina otse laval. Eklektilise ja natuke tobedana see teos efektsetest momentidest ja vägevast koosseisust hoolimata ka mõjub. Kõige huvitavamalt kõlaski minu jaoks alguse klaverikadents, mida Randalu esitas muheda põikpäise huumoriga. Teises pooles kõlanud Brahmsi Teine kuulub aga kindlasti kõige sügavamate ja tõsiseltvõetavamate klaverikontsertide hulka, mille kvaliteetseks esituseks on vaja tipp-pianisti. Esimene õnnestumine oli siin juba esimeste taktide sissejuhatav metsasarvesoolo, mis sageli kipub luhta minema, kõlas seekord aga laitmatult, väga kaunis piano’s ja ilusa fraseerimisega. Hea orkestri ja solisti koostöö oli kindlasti üks asi, mis esituses kõrva ja meelde jäi. Randalu, kes on tuntuim just oma Mozarti ja Beethoveni interpretatsioonidega, kujundas ka Brahmsi klassitsistlikult selgeks ja klaariks, rohkem abstraktseks kui meeleliseks. See esitus tegi panuse pigem mõistusele ja esteetilisele ilule kui orkestraalsele klaverikõlale ja tundelisusele, millisena ehk sagedamini olen harjunud seda teost kuulma, aga just seetõttu on Randalu käekiri paljude teiste kunstnike seas äratuntav ja isikupärane. Muide, eriti selle hirmraske kontserdi puhul tasuks mainida, et esitus oli absoluutselt puhas ja mängitud suure tehnilise üleolekuga. Enim jäi mulle seekord kõrva sageli teiste osade varju jääv finaal, mida Randalu mängis otsekui vaikse sooja naeratusega, läbipaistvalt ja sarmikalt. Festivali eredaima elamuse sain Beethoveni monumentaalsest ja harvaesitatavast Hammerklavier-sonaadist argentiina pianisti Nelson Goerneri esituses. See rohkem kui kolmveerandtunnine ausalt öeldes üpriski sürrealistlikult sõge teos, kus Beethoven katsetab ennekuulmatut ja -mõeldamatut, on paras kannatlikkuse proov ka kuulajale. Kindlasti pole see “ilus muusika” tavapärases tähenduses: lõikavad dissonantsid, mis mõjuvad “karvaselt” praegugi, ootamatud teravad rõhud ja muusika voolu katkestavad pausid, lõputuna näiv uinutav aeglane osa ja muidugi hullumeelne fuuga finaalis, mille tärisevad heliredelid, hüpped, trillerid, imelikud modulatsioonid ja ohtrate nootide vahetpidamatu virvarr tekitavad ka tänapäevases kuulajas hämmeldust. See teos võib pakkuda suurt intellektuaalset naudingut, ent võib olla ka väga igav. Goerneri esituses oli see hämmastavalt struktuurne, kõlarikas ja tark, ega lasknud kuulaja tähelepanul hetkekski hajuda. Ta ladus seda sonaati nagu tohutut kolossi kivi kivi haaval, kuni selgus, et iga detail on olnud terviku püsimiseks vajalik. Imetlusväärseim oli minu jaoks ülipika aeglase osa keskendunud vormitaju ja haruldaselt viimistletud kõlamaailm ning fuuga tuline ja väiksemagi kõhkluseta pürgimine päris lõppu, intensiivsuse viimase astmeni. Mõnevõrra väiksema mulje jättis esimeses kontserdipooles kõlanud Chopini valik. See oli kahtlemata väga peen ja kõlaliselt filigraanne interpretatsioon, ent just see, mis mind vaimustas Beethovenis, see lausa arhitektuurne kontsentratsioon, segas natuke Chopinis. Oleks tahtnud vahel minnalaskmist, hetkeimpulsi ajel sündinud otsust, tunnet, et ka artist laval veel ei tea, kuidas kõlab järgmine noot, sest see on alles õhus ja ootab oma aega. Liiga planeeritud Chopin mõjus mulle kogu oma esteetilise kauniduse juures veidi väsitavalt. Samas oli väga nauditav Bachi vähetuntud Aaria variatsioonidega itaalia stiilis – nüansirikas, kuulatud, täpne ja karakteerne. Kindlasti on Goerneri puhul tegemist pianistiga, keda loodan jälle Eestis kuulda. Loe edasi Muusikast 1/2017

Põhja Konn on Eesti progerocki traditsioone – In Spe, Kaseke – jätkav ansambel. Nimetatud ansamblitest eristub Põhja Konn vokaalse komponendi kilbile tõstmise poolest – stagnatsiooniaeg ilmselt just ei kutsunud riskima maailma vähegi adekvaatselt hindava poeesiaga. Teine paralleel on Ruja, kes küll riskis ja üllatavalt pääses ka suures osas edukalt tsensuurist. Peale progelembuse on Ruja Põhja Konnaga sobiv paralleel ka sarnase rahvusliku paatose poolest, Põhja Konna puhul olulist mütopoeetilist poolt oli Rujal küll napilt. Liiati suudab bändi võimekas, selge ja kõrge häälega solist Valter Soosalu ajuti täpselt esile manada ka Urmas Alenderi tämbrit ja maneeri. Soosalu selline reveranss Alenderile ja Rujale on päris asjakohane – Põhja Konngi sugereerib rahvuslikke, aga samavõrd oluliselt ka indiviidi väärtusi, samuti nagu omaaegne rahvusrocki lipulaev. Eesti popmuusikas pole sugugi sage nähtus, et laiematki publikut selgemalt kõnetav laululine vorm ühendatakse mõnevõrra keerukama helikeelega õnnestunud sulamiks, milles jäävad alles kõik olulised komponendid – keskmisest poploost nõudlikum helikude ja hästi jälgitav, tähendusrikas poeesia, lisaks viimase puhul ülioluline nii laulja kui ka kogu ansambli selge autoripositsioon. Nooruslikule idealismipaatosele ning loodus- ja mütoloogilistele heiastustele on Põhja Konn leidnud tuge eesti luuleklassikast – Juhani vend Jakob Liiv, Koidula, Betty Alver (koguni neljas palas). See aitab tuua juurde lisadimensioone ning sügavusmõõdet. On väga lahe, et üks laulja teeb seda, millesse ta usub, ja ei võimle mingi jamaga. Taandagu mitmed teised end pealegi muusikatööstuse või ei tea mille-kelle kaasajooksikuiks. Pole küll enam vägivaldne, võimsate taudide ning alaliste ohtude ajastu, ometi on meil kõigil nagu alati valida keerulise, sageli ohtlikugi elu ja mitte-elu vahel. Esimene on selgelt tasuvam, ning lõpuks on omad ohud ja pained teiseski.

Vabariigi presidendi Kersti Kaljulaidi kultuurirahastu kuulutas välja 2016. aasta hariduspreemiad. Need pälvisid seekord Tallinna muusikakeskkooli tšelloõpetaja Mart Laas, Rakvere gümnaasiumi õppealajuhataja Kadi Kruusmaa ja Tallinna Reaalkooli bioloogiaõpetaja Kersti Veskimets. Reaalteaduste eripreemia pälvis Tartu Ülikooli teaduskooli metoodik Raili Vilt. Riigipea sõnul peaks ühiskonnas hariduse olulisusest rohkem rääkima. Ta nentis, et riiklikud ja riikidevahelised haridusvaldkonda puudutavad edetabelid on küll toredad, aga sellest tähtsam on antava hariduse sisu. Laureaatide nimel kõnelnud Mart Laas tänas riigipead tunnustuse eest. “Me armastame oma tööd õpetajana ja aitame noortel leida eriala, mida nemad armastaksid. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma sellele mõtlen. Ma olen õnnelik inimene. Kui inimesed on õnnelikud, siis on õnnelik ka riik, sest riik ongi inimesed,” ütles Mart Laas.

Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester olid 19. – 25. novembrini kontserdireisil Hiinas, kus Risto Joosti juhatusel esitati Arvo Pärdi loomingut: “Cantus Benjamin Britteni mälestuseks”, “Aadama itk”, “Fratres” ja “Te Deum“, lisapalaks kõlas Pärdi “Vater Unser“. Viis kontserti toimusid mainekates kontserdipaikades Pekingis, Wuhanis, Changshas ja Shanghais. Huvi kontsertide vastu oli väga suur, ligi 2000-kohalised saalid olid välja müüdud. Ehkki publik varieerus lastest eakateni, kuulati esinejate sõnul Pärdi nõudlikku muusikat väga tähelepanelikult. Risto Joost märkis, et kuna varem pole Eesti muusikakollektiivid Hiinas Pärdi loominguga täispikka kontserti andnud, siis oli raske publiku vastuvõttu ennustada. EFK laulja Karin Salumäe: “Kui võrrelda praegust turneed 2014. aasta sügisel toimunud kammerkoori kontserdireisiga, siis seekord tajusime publiku suuremat teadlikkust ning võimet nautida ka muusikalisi pausihetki, mis on Pärdi teoste mõistmisel olulised. Oleme väga rahul ja õnnelikud, kogedes siinse publiku sooja vastuvõttu ja siirast aplausi, aga ka kõrgel tasemel kontserdikorraldust.” Turnee korraldas Tallinna Kultuuriamet koostöös Pekingi Keelatud linna kontserdiorganisatsiooniga.

59. Grammy muusikaauhindadele kandideerivad tänavu mitmed eesti muusikud – klassikalise muusika kategooriates dirigendid Tõnu Kaljuste ja Neeme Järvi ning fagotimängija Martin Kuuskmann. Aasta parima plaadi Grammyle kandideerib ka Sturgill Simpson plaadiga “A Sailor’s Guide to Earth”, mille koosseisus mängib eestlasest muusik Laur Joamets. Neeme Järvi on nominent parima orkestriesituse kategoorias Jacques Ibert’i orkestriteoste plaadiga, kus ta juhatab Šveitsi orkestrit Orchestre de la Suisse Romande. Kaljuste kandideerib parima klassikalise muusika kogumiku tunnustusele albumiga “Gesualdo”, esitajateks Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester. Album on pühendatud Eesti ühe väljapaistvaima helirežissööri Maido Maadiku mälestusele, kellele töö selle plaadiga jäi viimaseks. Martin Kuuskmann on nominent parima nüüdismuusikateose kategoorias koos Barry Jekowsky ja Northwest Sinfoniaga Christopher Theofanidise albumi “Theofanidis: Bassoon Concerto” esituse eest. Eesti muusikud on varem võitnud Grammy mitmel korral: 2004. aastal koorimuusika kategoorias Paavo Järvi,Tiia-Ester Loitme ja Ants Soots plaadiga “Sibelius Cantatas”, esitajateks ERSO, RAM ja Ellerhein. 2007. aastal Eesti Filharmoonia Kammerkoor parima kooriesituse kategoorias plaadiga “Arvo Pärt. Da Pacem” (dirigent Paul Hillier, Harmonia Mundi) ja 2014 Tõnu Kaljuste dirigendina Arvo Pärdi muusika plaadiga “Adam’s Lament”.

Grawemeyeri preemia värske laureaat on 37-aastane Ameerika helilooja Andrew Norman. Võidu ja 100 000 dollarit preemiaraha tõi talle 47-minutine orkestriteos “Play”. Teose tellis Boston Modern Orchestra Project, esiettekanne toimus 2013. aastal. Helilooja tegi loo hiljem veidi ümber ning Los Angelese filharmoonikud esitasid seda 2016. aastal uuesti. Norman ütles oma tänukõnes, et varasemate võitjatega ühes rivis olla on tema jaoks väga suur tunnustus. Samas lisas ta, et auhind paneb helilooja ka omamoodi lisasurve alla, mistõttu tekib püüd olla parem, kui sa võibolla suudad. Norman tõi välja ka huvitava asjaolu, et Grawemeyeri preemia on olnud küllaltki meestekeskne. 30-aastase ajaloo jooksul on selle pälvinud vaid kolm naisheliloojat. Ta leiab, et temal kui “noorel valgel mehel” ei ole raske tellimusi saada ning seetõttu võiksid žürii pöörata sagedamini pilgu ka väiksemate võimalustega väga andekate heliloojate poole. Grawemeyeri preemia annab igal aastal välja Grawemeyeri Fond Louisville’i ülikoolis väljapaistvate teoste ja ideede eest kunsti-, teaduse- ja humanitaarvaldkonnas. Grawemeyeri auhinda peetakse üheks maailma mainekamaks kompositsiooniauhinnaks, mida võrreldakse sageli Nobeli preemiaga. See anti esmakordselt välja 1985. aastal ja laureaatide seas on olnud näiteks Lutosławski, Ligeti, Adams, Boulez ja Esa-Pekka Salonen. 2016. aasta Grawemeyeri auhinna võitis Taani helilooja Hans Abrahamsen teosega “let me tell you” sopranile ja orkestrile, mille tõid esiettekandele sopran Barbara Hannigan, Berliini filharmoonikud ja dirigent Andris Nelsons.

26-aastane Saksa dirigent Niklas Benjamin Hoffmann võitis tänavuse XIV Donatella Flicki nimelise dirigeerimiskonkursi. Kolme parima hulka tuli lisaks Hoffmannile veel 31-aastane Vlad Vizireanu Rumeeniast ja 24-aastane Kerem Hasan Inglismaalt. Konkursi žüriisse kuulusid Sir Antonio Pappano, Carlo Rizzi, Gennadi Roždestvenski, Juri Temirkanov ja Dame Felicity Lott. Esikohaga kaasneb 15 000 naela preemiaraha ning võimalus tegutseda üks Valeri Gergijevi assistendina Londoni sümfooniaorkestri juures. Hoffmann on õppinud dirigeerimist Liszti-nimelises Muusikakõrgkoolis Weimaris ning tegutseb ka heliloojana. 2015. aastal võitis sama konkursi Elim Chan ja finaali kolme parema sekka jõudsid ka eesti dirigent Mihhail Gerts ja tšehhi dirigent Jiří Rožeň. 2010. aastal võttis konkursist osa ka eesti dirigent Kristiina Poska, kes jõudis samuti kolme parema hulka.

Hollandis anti novembris välja tänavused Edisoni plaadiauhinnad. See auhind on Euroopa üks vanimaid, asutatud 1960. aastal ja saanud oma nime fonograafi leiutajalt Thomas Alva Edisonilt. Auhindu antakse nii klassika kategoorias kui ka teistes muusikastiilides aasta väljapaistvate plaadistuste eest. Tänavused klassika kategooria (Edison Klassiek) preemiasaajad on nimekas hollandi dirigent Bernard Haitink – elutööpreemia, parim instrumentaalsolist – pianist Daniil Trifonov Rahmaninovi variatsioonidega (Deutsche Grammophon); parim vokaalsolist – Sabine Devieilhe, Mozart “The Weber Sisters” (Warner Classics, Erato); parim kammermuusikasalvestus – Quatuor Ébène (Warner Classics, Erato); parim orkestrisalvestus – Concentus Musicus Wien, dirigent Nikolaus Harnoncourt Beethoveni sümfooniatega (Sony Classical); parim koorisalvestus – Ensemble Pygmalion ja Raphaël Pichon Wagneri, Brahmsi ja Schumanni lauludega (Harmonia Mundi); parim ooperisalvestus – Mozarti “Haaremirööv” Robin Johannseni, RIAS kammerkoori, Akademie für Alte Musik Berlini ja dirigent René Jacobsi esituses (Harmonia Mundi); parim dokumentaalsalvestus – “Yehudi Menuhin – The Menuhin Century”, Bruno Monsaingeon (Warner Classics); aasta avastus – Barbara Hannigan, Baieri ringhäälingu orkester, dirigent Andris Nelsons Hans Abrahamseni teosega “let me tell you” (Harmonia Mundi, Winter&Winter); parim debüüt – Lucas Debargue plaadiga “Scarlatti, Chopin, Liszt, Ravel” (Sony Classical). Lucas Debargue on viimase Tšaikovski konkursi laureaatidest esimene, kelle plaat pälvib auhinna. Auhinnasaajad valis välja žürii, publikupreemia läks vendade klaveriduole Lucas ja Arthur Jussenile Hollandist Mozarti albumi eest “Double Piano Concertos” (Deutsche Grammophon).

Sergei Prokofjevi 125. sünniaastapäeva tähistati Venemaal suurejooneliselt, aasta jooksul toimus üle 1900 temale pühendatud muusikasündmuse. Helilooja juubeliaasta lõpetuseks avati Moskvas uus monument. Helilooja hoogsalt sammuv pronksist kuju asub nüüd Moskva südames, tänala, kus ta elas. Kuju autor on Venemaa tuntud skulptor Andrei Kovaltšuk. Avatseremoonial kõlasid katkendid helilooja loomingust. Prokofjevi monument sai teoks Venemaa sõja-ajaloo ühingu ning ülevenemaalise Glinka-nimelise muusikakultuuri alase muuseumide ühenduse abiga. Alanud 2017. aastal ootab Venemaad aga Igor Stravinski juubeliaasta.

Soome Vabariigi 99. aastapäeva künnisel 6. detsembril toimus soomlastele oluline muusikasündmus: Kaija Saariaho ooper “L’Amour de loin” (“Kauge armastus”) tuli lavale New Yorgi Metropolitan Operas. Etenduse muusikajuhiks on samuti soomlannast dirigent Susanna Mälkki. Alates 1903. aastast, mil Metis lavastati Ethel Smithi “Der Wald”, pole seal hiljem ühegi naishelilooja ooperit laval olnud. Teose süžee keskmes on legendaarse prantsuse trubaduuri Jaufré Rudeli lugu. Ooperi tellisid Salzburgi festival ja lavastaja Peter Sellars ning seal tuli teos ka 2000. aastal esiettekandele. 2003. aastal pälvis Saariaho selle teosega ka Grawemeyeri preemia. “L’Amour de loin” on olnud väga populaarne ja seda on nüüdisooperi kohta väga palju lavale toodud: pärast Salzburgi Pariisi Théâtre du Châtelet’s, Santa Fe ooperis, Bernis, Darmstadtis ja Soome Rahvusooperis, kontsertettekanne Beirutis, Bergeni festivalil, English National Opera’s, Aspeni muusikafestivalil jm.

Mahleri 2. sümfoonia käsikiri müüdi Sotheby’s oksjonil rekordilise summa, 4,5 miljoni naela eest. Sotheby’s nimetas Mahleri käsikirja kõige erilisemaks muusikaliseks käsikirjaks, mida oksjonitel eales on pakutud. Käsikirja oli müüki pannud dirigent Gilbert Kaplan, kes aga suri 2015. aasta jaanuaris. Mahleri 2. sümfoonia oli üks tema elu suurimaid muusikalisi kirgi. Ta juhatas teost väga paljude orkestritega ning salvestas selle nii Londoni sümfooniaorkestri kui ka Viini filharmoonikutega. Kaplan on seda teost juhatanud ka Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ees 2001. aastal. Simon Maguire Sotheby’s oksjonikorraldusest ütles, et teadaolevalt ei ole varem ühtegi Mahleri sümfoonia käsikirja oksjonil müüdud ning lähitulevikus seda ilmselt ka ei tehta.

Teisipäeval, 29. novembril toimus Tallinna metodisti kirikus uue eesti koorimuusika kontsert “Veel”. Ettekandele tuli 24 teost 17 heliloojalt, neist kümme kõlas kontserdisaalis esimest korda. Kontserdi korraldas Eesti Kooriühing, kunstilised juhid olid Ingrid Kõrvits ja Kaspar Mänd. Kontserdil kõlasid esiettekanded Kadri Hundi, Liisa Hõbe, Robert Jürjendali, Tõnis Kaumanni, Riine Pajusaare, Sander Pehki, Rein Rannapi, Timo Steineri, Karl Tipi ja Kadri Voorandi sulest. Laule esitasid ETV lastekoor, Püha Miikaeli poistekoor, Rahvusooper Estonia noormeestekoor, segakoor HUIK!, Tallinna Muusikakeskkooli mudilaskoor ja noortekoor, Tartu Ülikooli kammerkoor ja tütarlastekoor Ellerhein. Kontserdi salvestas Klassikaraadio ning sellest valmib ka CD. Möödunud aasta mais läks käima “Tärkava koorihelilooja programm”, kui Tartu koorilauljad hakkasid koguma mitte (veel) elukutselistelt heliloojatelt avaldamata uudisloomingut. Teoseid koguti kuni septembrini ning kõigile asjaosalistele äärmiselt ootamatult esitati programmi lausa sada teost kokku 51 loojalt. Kõige noorem osaleja oli 17- ja kõige vanem 73-aastane, osalejate hulgas oli muusikaõpetajaid, kompositsiooni(üli)õpilasi, instrumentaliste, koorilauljaid, dirigente jt. Dirigentidest, heliloojatest ja koorilauljatest koosnenud žürii koosseisus Triin Koch, Alo Ritsing, Kuno Kerge, Pärt Uusberg, Riho Esko Maimets, Karoliina Kalda, Jürgen Rünk, Robert Pirk valis autori nime teadmata välja 21 helitööd ning žürii sõnul oli lõppvalikus mitu üllatajat. Programmi galakontsert toimub 27. mail Tartus, kus välja valitud töid esitavad Tartu Ülikooli naiskoor, meeskoor ja kammerkoor. VÄLJA VALITI Naiskooriteosed: Hando Põldmäe – “Millest kõnelevad”, Imre Rohuväli – “Laul sügavast düünist”, Jaanus Karlson – “Ainule”, Maarja-Liisa Pilvik – “Kiigelaul” ja “Palve”, Sander Sokk – “Veel kolm päeva augustikuud”, Siim Aimla – “Kojukutsumise laul” (“Talendid koju!”), Viktoria Grahv – “Loojangutaeva all sa vaatad”. Segakooriteosed: Hando Põldmäe – “Sind palun”, Imre Rohuväli – “August”, Jaanus Nurmoja – “Viis tundelendu Neeme Plutuse sõnadele”, Karin Kuulpak – “Unelaul”, Liisa Rahusoo – “Loomine”, Patrik Sebastian Unt – “Viimased lumeta päevad”, Roland Viilukas – “Unelaul”, Sander Sokk – “Vikerkaar”, Sirje Kaasik – “Sind ma tahan armastada”. Meeskooriteosed: Anne-Mai Salumäe – “Üle lumise välja”, Imre Rohuväli – “Usalda oma silmi”. Teosed naiskoorile ja meeskoorile või ühendkoorile: Jaanus Nurmoja – “Mere äärde meeled viivad”, Jörgen Kursk – “Kiigele”.

Eesti Kontserdi noorte produtsentide konkursi EK:Labor tänavuseks võitjaks valis rahvusvaheline žürii eelkuulamisega kontsertetenduse “Kommentaarium”, mille eestvedajad on helilooja Marianna Liik ja produtsent Leika Leemets. 29. novembril Kumu auditooriumis esietendunud “Kommentaarium” paistis silma uuendusliku loomingulise kontaktiga kuulajate ja esitajate vahel. Sündmusele eelnevatel nädalatel oli kõigil huvilistel võimalik esitusele tulevat muusikat internetis kuulata. Vastavalt projekti pealkirjale oli soovijatel võimalik teoseid vabas vormis kommenteerida. Valik kommentaare põimiti nii visuaali kui vokaalimprovisatsiooni kaudu esiettekandele tulnud kooriteose ettekandesse. Kontserdil esinesid Laura Põldvere (improvisatsioon), Aare Tammesalu (tšello), EMTA löökpilliansambel Vambola Kriguli juhendamisel ja kammerkoor Collegium Musicale Endrik Üksvärava juhatusel. Valgusrežii ja lavastus pärinesid Kristjan Suitsult. Publikupreemia pälvis loomingulise kollektiivi CLOE audiovisuaalne kontsert “Koridor”, mis etendus 29. ja 30. novembril Estonia kontserdisaali fuajees. CLOEsse kuuluvad heliloojad Einike Leppik ja Ove-Kuth Kadak ning videokunstnik Carl-Robert Kagge. “Video, valgus, koreograafia ja muusika on etenduses üksteisest lahutamatud osised, mille koosmõjul kutsume publikut kogema ühist teekonda. Kontserdi audiovisuaalne kujundikeel loob maailma, milles kohtuvad reaalsus ja illusioon. Pilt laguneb helideks ja helid valguvad ruumi,” kirjeldasid oma tööd selle loojad. Teose esitasid Tamar Nugis (vokaal), Varvara Mikhaylova (flööt), Helena Tuuling (klarnet), Kalle Klein (saksofon), Mari Targo (viiul), Talvi Nurgamaa (vioola), Johanna Randvere (tšello), Tiit Joamets (löökpillid) ja Indrek Kornel (tants, koreograafia). Noorte aastase töö tulemusel valminud projekte hindas žürii koosseisus Kanuti Gildi SAALi juht Priit Raud, helilooja Timo Steiner ning Brüsseli kunstide keskuse Flagey juht Gilles Ledure, kes oli ühtlasi aasta jooksul EK:Laboris osalejate mentor. Tulemuste väljakuulutamisel tehtud kokkuvõttes hindas Ledure finaali õnnestunuks ja kõrgetasemelisteks: “Nõuab suurt julgust, et tulla lavale selliste erinevaid kunstivorme ühendavate etendustega. Autorid ja esitajad tõestasid, et tegu on tugevate professionaalidega. Mul pole kahtlust, et teie ees on lahti kogu maailm.” Ledure kavatseb ka osalenud noorte produtsentidega koostööd Eestis ja Belgias jätkata. Võitjaid ootavad koostöös EKga ees võimalused oma projekte rahvusvaheliselt tutvustada ja osaleda välisfestivalide programmis.