Otsingu tulemused

5.–9. aprillini toimus üheteistkümnendat korda konkurss “Noor muusik”. Seekord viidi uudsena võistlus läbi H. Elleri nimelises Tartu muusikakoolis. Tänavune aasta oli konkursile ümmargune, möödus 20 aastat selle asutamisest. Noored pianistid, viiuldajad ja tšellistid võistlesid A-vanuserühmas (kuni 10-aastased) ja B-vanuserühmas (kuni 13-aastased). Žüriis hindas esinejaid pianistidel Carlos Juris (Soome), Ülle Sisa ja Mihkel Poll (Eesti), viiuldajaid Jan Repko (Inglismaa), Arvids Tareila (Läti) ja Mare Teearu (Eesti) ning tšelliste Nicholas Jones (Inglismaa), Anna Laukhina (Venemaa) ja Mart Laas (Eesti). Noori muusikuid oli Inglismaalt, Iirimaalt, Saksamaalt, Norrast, Venemaalt, Valgevenest, Ukrainast, Soomest, Lätist, Leedust ja Eestist, pianiste 28, viiuldajaid 38 ja tšelliste 21. Tihedas konkurentsis pälvisid Eesti osalejad mitmeid autasusid. Pianistide A-vanuserühmas sai III koha Jana Potštarjova (TMKK, õp M. Jürisson), B-vanuserühmas II koha Theodor Teppo (Keila MK, õp E. Teppo) ning III koha Hans Matthias Kari (TMKK, õp K. Ratassepp) ja Tähe-Lee Liiv (TMKK, õp M. Gerretz-Traksmann). Väljapaistva stiilitunnetuse eest sai eripreemia Theodor Teppo ja Tõnu Kõrvitsa pala parima esituse eest Tähe-Lee Liiv. Viiuldajate A-vanuserühmas sai I koha ja dirigendi preemia Anna Katarina Tralla (TMKK, õp P. Tralla) ning diplomi Brigitta Siimer (TMKK, õp N. Murdvee), B-vanuserühmas läks II koht Arp Eerik Reindlale (VHK MK, õp K. Talmar) ning III koht Miia Ruubelile (TMKK, õp T. Peäske). Tšellode B-vanuserühmas sai II koha Ekke Rainer Arndt (Tallinna MK, õp M. Laas). Kohustusliku pala parima esituse eest sai tunnustuse Miko Marius Onni (Viljandi MK, õp H. Sommer) ning Tõnu Kõrvitsa pala parima esituse eest Ekke Rainer Arndt. II koha ja väljapaistva stiilitunnetuse eripreemia pälvinud Theodor Teppo. Foto Margus Hindrikson.

IX üleriigilisel pärimusmuusika võistumängimisel 28. aprillil Viljandi pärimusmuusika aidas astus lavale 71 noort pärimusmuusikut üle Eesti. Pillidest olid esindatud lõõtspill, torupill, kannel, karmoška, akordion, viiul, mandoliin, plokkflööt, kitarr ja tšello. Võistlejaid hindas žürii koosseisus Cätlin Mägi, Anu Taul, Meelika Hainsoo, Juhan Uppin, Villu Talsi, Kadri Lepasson, Aarne Saluveer ja Ruslan Trochynskyi. “Tegemist on ainsa konkursiga Eestis, kus noored oma pärimusmuusika mängimise oskusi saavad proovile panna. Tänu nende pealehakkamisele ja tublidele juhendajatele säilib Eesti pärimusmuusika pillimängutraditsioon,” ütles ürituse eestvedaja, Eesti pärimusmuusika keskuse projektijuht Anu Rannu. Võistumängimise peapreemia sai Karksi-Nuia muusikakoolis õppiv Margus Põldsepa õpilane Rasmus Kadaja. Poogenpillid: I koht – Kai Leas, II koht – Mirabell Veli ja Maria Mänd; kandled: I koht – Marta-Johanna Kärmas, II koht – Karmen Juhkam; pärimuslikud puhkpillid: I koht – Ami Sild; avatud klass: I koht – Kata Karlis, II koht – Marjette-Andrea Tederov, III koht – Mattias Metsalu; näppepillid: I koht – Keiro Tabor, Vins-Deivis Krasmanis, II koht Kristina Aurelia Kullang, III koht – Nadežda Tšuvpilo; lõõtsalised: I koht – Aulike Apalev, II koht – Tobias Tae, Mariete Kena, III koht – Rasmus Kadaja. 29. aprillil valiti esimest korda ka parim noorte pärimusbänd. Ansambleid oli tulnud Tartust, Valgamaalt, Karksi-Nuiast, Pärnust ja Viljandist. Konkursi patrooni, ansambli Trad.Attack! liikme Sandra Vabarna sõnul on noorte pärimusbändide konkurss väga oluline ja tähtis: “Vajame noort järelkasvu, kes aitaks hoida ja kasvatada rahvamuusika edu ja järjepidevust. Tahame, et meie maa muusika omapärane jõud raputaks veel suuremaid lavasid ning masse kõikjal maailmas!” Žüriis hindasid bände Arno Tamm, Lee Taul, Mati Tubli, Ruslan Trochynskyi ning Jaan Jaago. Pärimusbändide peapreemia läks H. Elleri nimelises Tartu muusikakoolis õppivale duole Regina Mänd / Kert Krüsban. Publik hääletas oma lemmikuks noorima koosseisu Kaval Käsi, Trad.Attack! andis eripreemia bändile Lõõtsavägilased. Eesti pärimusmuusika keskus kinkis oma lemmikule, triole Kirju preemiapaketi “Tuuni oma bändi”. Eriauhindu ja tunnustusi pälvisid ka Kirekind ja Torufon. Duo Regina Mänd / Kert Krüsban.

Tallinna linnavalitsus tunnustas tänavu Tallinna teeneka kultuuritegelase preemiaga Anne Ermi. Preemia anti üle Tallinna linna päeval 15. mail. Preemia antakse pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest kunsti, teatri, filmi, tantsu, muusika, arhitektuuri või kirjanduse alal.

G. Otsa nimelise Tallinna muusikakooli rütmimuusika suuna õpilased ja õppejõud tõid tänavu kevadel välja originaalse muusikali “Tallinn 67”. Etendused toimusid 2. ja 3. mail Vene kultuurikeskuses. Osades esinesid Otsa kooli rütmimuusika suuna õpilased Marie M. Vaigla, Rahel Ollisaar, Karl Sander Saarik, Tiina Adamson, Karl E. Valkna, Mait Mikussaar, Andro Urb, Tobias Tammearu jpt, samuti näitleja Guido Kangur. Etenduse juhendajad olid Maarja Mitt, Andri Luup ja Siim Aimla ning kunstnik Kristina Lõuk. Muusikali idee sündis kooli õppejõu Toivo Undi loengutest. Loo aluseks on 1967. aastal Tallinnas toimunud legendaarne rahvusvaheline džässifestival, mis õnnestus Uno Naissool, Valter Ojakäärul ning tollasel kultuuriministril Heinrich Schultzil sügaval külma sõja ajal nõukogude võimude kiuste läbi viia. Kuulajaid sõitis toona kohale üle kogu liidu ning esinejaid oli raudse eesriide tagantki. Festivalile saabus ka legendaarne Charles Lloydi kvartett USAst, kellel aga keelati esineda. Põnevate sündmuste keerises pöörlesid etenduses tollased noored muusikud Lembit Saarsalu, Els Himma, Anne Erm, Reet Linna, Toivo Unt ja teised. Etendusel pealtvaatajana osalenud Anne Ermi esmamulje oli, et etendus oli väga meeleolukas ja fantaasiarikas. 1967. aastal tal veel “Jazzkaare” loomise ideed ei olnud, küll aga laulis ta ansamblis Collage, kes oleks pidanud esinema järgmisel džässifestivalil, mida paraku enam ei tulnud. Muusikali “Tallinn 67” lõpustseen. FOTO ELINA POLL-RIIVES

11. mail toimus Keila muusikakooli saalis Eesti pianistide liidu galaõhtu. See on Eesti interpreetide liidu alaliit, mis moodustati tänavu jaanuaris ning mille eesmärk on seista hea Eesti tipp-pianistide käekäigu eest. “Helin, mis iga klaverikunstniku sees kajab, vajab toetamist, võimalusi areneda ning regulaarselt kuuldavaks saada ja seda mitte ainult õpinguaastatel, vaid kogu elu. Eesti pianistide liit seab oma põhieesmärgiks leida väärikat väljundit Eesti tipp-pianistidele, et neil oleks võimalust jagada publikuga endas peituvat ilumaailma regulaarsete ülesastumistega Eesti esindussaalides ning Eesti esindusorkestrite ees,” sõnas pianistide liidu juhatuse esimees Mihkel Poll. Liit püüab jõudumööda tegelda ka kõigi muude klaverikunsti ning selle arengusse puutuvate küsimustega. Galakontserdil astus lavale enamik Eesti väljapaistvaid pianiste: Ivari Ilja, Tanel Joamets, Age Juurikas, Kristi Kapten, Sten Lassmann, Marko Martin, Mati Mikalai, Mihkel Poll, Johan Randvere, Kai Ratassepp, Kristiina Rokashevich, Ralf Taal ja Irina Zahharenkova. Keila muusikakooli saal, mis on Eesti üks parimaid kammersaale ning kus on möödunud sügisel ostetud uus kontsertklaver Petrof, oli kuulajaist tulvil.

Euroopa festivalide liit pärjab festivale EFFE kvaliteedimärgisega. EFFE mõte on tunnustada festivale, mis on silmapaistva kunstilise kvaliteediga ja Euroopas innovaatilised. Tänavu sai märgise 715 festivali 39 riigist. Eestist märgiti ära 17 festivali, neist 11 juba teist korda: Tallinna kammermuusika festival, Tallinna talvefestival, Tallinna arhitektuuribiennaal, Tallinna tänavaartistide festival “TaDaa”, Tallinna linnateatri “Talveöö unenägu”, Corelli Musicu “Kirikupühad Maarjamaal”, Matsalu loodusfilmide festival, Rapla kirikumuusika festival, Pärnu filmifestival, “Jazzkaar”, noore tantsu festival “NOTAFE”, “Birgitta” festival, endine Priit Pärna animafilmifestival “PPAFF”, uue nimega “Kino maale”, Seto folk, Tartu rahvusvaheline kirjandusfestival “Prima Vista”, Viru folk ja Tartu tudengipäevad. Festivalide juhid loodavad, et lisaks Euroopa kontaktidele saab ka omavahel paremini koostööd teha.

Saksamaa raskemuusikafännid sattusid aasta alguses Eestisse ning uurisid, milline näeb välja meie kohalik metal-skeene elu. Nähtust ning kogetust tehti režissöör Sebastian Dörneri käe all valmis dokumentaalfilm “Tallinn Under The Horns – A Journey To The “Other” Estonia”. Kuidas see kultuur Eestis alguse sai ja milline on olukord praegu, sellest räägivad filmis Eesti tuntud metal-bändide nagu Loits, Süngehel ja Thou Shell of Death liikmed. Sõna saab ka näiteks “Hard rock laagri” peakorraldaja Kaido Haavandi. Koos käidi läbi ka põhikohad, mis on selle muusika austajatele olulised. Film on huvilistele kättesaadav Youtube’is.

Ühtaegu lauldes ja dirigeerides. FOTO PROD-UPP-IMAGE-READ.FT.COM Distsipliin, detailitäpsus ja dünaamiline energia on omadused, mis iseloomustavad Kanada sopranit Barbara Hannigani. Ta on väsimatu meie kaasaegse muusika ja nüüdisooperi propageerija, võites oma vaimustavate esitustega üle maailma publikut sellele “keeruliseks” peetavale muusikale. Töö on tema suurim kirg. “Muusika on mu elu kese, see, mille pärast ma hommikul voodist tõusen. Ma töötan kaugelt liiga palju, aga ma olen alati selline olnud.” Barbara, noor muusik Barbara Hannigan sündis Nova Scotias 1971. aastal. Kasvades internetieelsel ajastul väikeses külas, kus polnud kuigi palju tähelepanu segavaid tegureid, sai tema muusikaline areng hästi edeneda. Musitseerimine oli loomulik vaba aja veetmise moodus. “Kõik mu sõbrad mängisid koolibändis, õde õppis tšellot, meil olid head koorid ja ma võtsin klaveritunde. Olid koorilaager, klaverilaager ja bändilaager.” Väike Barbara soovis saada tantsijaks, aga tema kodukohas sai muusikaga põhjalikumalt tegeleda. Sellegipoolest võttis ta ka tantsu ja iluuisutamise ning näitlemise tunde. 17-aastaselt kolis Barbara Hannigan Torontosse ja astus esituskunstide kooli. “Ma tulin küll väikesest kohast, aga seal oli olnud distsipliin ja fookus. Nüüd kirjutasin näidendeid, multidistsiplinaarseid asju, orkestri- ja kammerseadeid, näitlesin, esitasin Shakespeare’i stseene ja monolooge ning muusikale.” Esimese uudisteose ettekande tegi ta 17-aastaselt ja pärast seda ta enam tagasi ei vaadanud. Toronto ülikooli magistriõpet lõpetades oli ta tuntud paindliku ja mitmekülgse interpreedina, kes suudab muusikat kiirelt haarata ning kogu oma hääleulatuses kasutada väga erinevaid tämbreid. Selle eest tänab ta oma klassikalise laulu õpetajat Mary Morrisoni ja Richard Armstrongi, kelle juures õppis hingamise, keha ja hääle omavahelisi suhteid. Siis sai ta sisse heasse ooperikooli Haagis. Ta oli väga huvitatud nüüdismuusikast, aga tajus selle vastu valitsevaid eelarvmusi. Koolis tuli laulda bel canto repertuaari, kuid pool aastat hiljem ta tundis, kui väga ta igatseb nüüdismuusikat. “Enamik lauljaid käib sissetallatud rada – õpivad traditsioonilist repertuaari, ooperirolle ja teavad, kuhu nende karjäär kulgeb. Ent see pole kunagi olnud minu jaoks, ainuüksi mõte sellest tegi mind väga närviliseks. Tundsin end rahulikumana rajal täis väljaulatuvaid oksi, töötades samm sammu haaval seda mööda minnes, uurides, kuidas see käändub – see on minu mugavustsoon. Imetlesin lauljaid, kes esitasid uut muusikat, kuid mu tõeline inspiratsioon tuli mujalt – näiteks kuidas Glenn Gould artikuleeris ühel salvestisel teatud fraasi. See painas mind tükk aega ja ma mõtlesin, kuidas seda lauljana teha. Või see, kuidas Jackie Chan mingis filmis liikus – ta ajastus oli erakordne, tahtsin teha lauljana sedasama. Nii et ma kaldun laenama ja varastama väga erinevatelt inimestelt.” Barbara, ooperiartist Barbara on muusa ja koostööpartner heliloojatele Gerald Barryst Pierre Boulezini, Henri Dutilleux’st Michel van der Aani. Ta on vapustav nii kõrgi hüsteerilise Cecily Cardewna Gerald Barry ooperis “The Importance of Being Earnest” kui ka koloratuur-koketina tema ooperis “The Bitter Tears of Petra von Kant”. Ta tunneb, et tema missioon on propageerida nüüdismuusikat. “Ma pidin valima Monteverdi “Orfeo” (1609) ja Zimmermanni harvaesitatava ooperi “Die Soldaten” (1960) vahel ja ma valisin viimase. Inimesed, kes armastavad nüüdisooperit, peavad seda kaitsma. Ma tunnen, et minu ülesanne on aidata heliloojatel nende teoseid kuuldavale tuua.” Torontos õppimise ajal märkas Morrison tema võimet muusikasse sügavuti sukelduda ja riskida. “Mary ütles alati, et ma olin driven, aga ma ei mõistnud, mida see tähendab. Aga nüüd ma tean – see on nagu tsentrifugaaljõud. Ma tunnen suure hulga repertuaari ees lausa kohustust seda laulda. Isegi kui lugu pole mulle kirjutatud, tean, et kui laulan nüüdisteoseid, nagu Claude Vivier’ “Lonely Child” või Pierre Boulezi “Pli selon pli” (2011. aastal Boulezi juhatusel seda laulda oli üks mu elu kõrghetki), siis see avab teatud uksed ja aitab neil teostel oma saatust leida. Ma aitan neil “lastel” ellu tulla, täiskasvanuks saada ja loodetavasti maailma püsima jääda.” Ta on oma missioonis nii edukas, et 2015. aastal tuli “Lonely Child” esitusele Viini filharmoonikutega. “Kujutate ette, Viini filharmoonikud nõustusid esitama “Lonely Childi”! Mulle on väga oluline tuua selline repertuaar publiku ette, kes pole säärase muusikaga harjunud.” Esitades rolle, nagu Lulu Bergi samanimelisest ooperist või Marie tema “Wozzeckist”, donna Anna Mozarti “Don Giovannist” või Agnèsi Benjamini ooperist “Written on Skin”, püüab Hannigan mõista nende naiste karakterit traditsioonilistest stereotüüpilistest arusaamadest sügavamalt, mitte tembeldades neid femme fatale’iks, ohvriks või hüsteerikuks. “Ma ei ole neid tegelasi kunagi sellisena näinud. Töötades välja tegelaskuju, nagu näiteks Lulu, on minu peamine eesmärk leida üles tema sisemine hääl. Huvitaval kombel teen orkestriga töötades sama – mulle meeldivad keskmised hääled, mitte meloodia. Lulu on kõige imelisem isiksus, keda olen kohanud. Tal on väga tugev sisemine hääl, ta on ülimalt aus ja ta juhindub oma instinktidest.” “Kohe pärast kooli Hollandis tegin oma esimese ooperirolli – olin Tüdruk pärlkõrvarõngaga Louis Andriesseni ooperis “Writing to Vermeer” kolmele lauljale ja 18 tantsijale, lavastas Peter Greenaway. Mind pandi kokku kahe tantsijaga. Eks kõik ootasid, et tantsijad tantsivad ja lauljad laulavad. Aga minu puhul märgati, et ma suudan teha kõike, mida tantsijadki, nii et meil tekkis selline pas de trois. Ma armastan liikumist – mulle on palju kergem liikuda kui paigal seista. Mõni aasta hiljem töötasime Sasha Waltziga kahe ooperiga: Dusapini “Passion” kahele lauljale ja kuuele tantsijale ning Hosokawa “Matsukase” kahele tantsivale lauljale ja veel mõnele, kes ei pidanud liikuma, ning 15-le tantsijale. Sasha töötab sellega, mis sa talle välja pakud. Esimese asjana avastasime, kui väga mulle meeldib, kui mind tõstetakse, sellel on mulle nii füüsiline kui vaimne mõju. Mulle meeldib olla üles tõstetud ja siis laulda – mis on loomulikult väga keeruline, sest sind hoitakse kinni. Nad pidid mind hoidma teisiti kui tantsijaid, sest mul oli vaja hingata. Sashaga arenesid mu oskused kõvasti. Olime nende 15 tantsijaga üks ansambel. Neil olid iga päev pooleteist tunnised treeningud ja pärast seda terve päev proovid. See oli väga intensiivne periood. Peale pooleteist aastast pausi tuletasime tüki meelde vaid kahe päevaga ja see oli parem kui kunagi varem, kas pole hämmastav! Vaatasime koos videot ja kõik – eriti just meie, tantsivad lauljad – naersime uskumatusest, et me olime seda suutnud. Ja ometi, juba tunni aja pärast tegime seda taas. Füüsiline mälu on hämmastav ja põnev asi, nii laulmises kui tantsimises. Ja siis valmis Lulu, mille pärast kõik arvasid, et ma olen tantsija. Ühes lehes kirjutati, et ma olen tegelikult baleriin, et sellepärast lavastaja Warlikowski pani mind varvaskingadele. Aga see pole tõsi, ma ei ole kunagi balletti õppinud, olin varvaskingadel esimest korda esimeses “Lulu” proovis.” Loe edasi Muusikast 5/2017

Bernard Parmegianit võib lugeda oma valdkonna vanameistriks, kelle aastatepikkust mõju elektoakustilise muusika arengule oli tunda mujalgi kui ainult Prantsusmaal. FOTO ROBERTO SERRA / IGUANA PRESS Esmakohtumine Minu esimene kokkupuude Bernard Parmegiani (1927–2013) muusikaga oli vägagi juhuslik. Ühel täiesti tavalisel õhtul millalgi 1990ndate keskpaigus klõpsisin ajaviiteks telekanaleid ning maandusin dokfilmil, mis kõneles elektroakustilisest muusikast. Teades eelnevalt nüüdismuusikateoseid ja -heliloojaid nagu John Cage, Karlheinz Stockhausen või György Ligeti, rabas mind telest kuuldud abstraktne sünteetiline muusika oma uudsusega. Et arvutid ja arvutimuusika mind nagunii huvitasid, jäin dokumentaali vaatama. Ühel hetkel lausuti teleekraanil Bernard Parmegiani nimi ning kõlama hakkas tema 22-minutine pala “Entre-temps” (1992). Teos lummas mind hetkega, ehkki selles peituv sügavam sisu avanes mulle alles aastaid hiljem. Kümme aastat hiljem ... ... oli minust saanud Weimari muusikakõrgkoolis asuva SeaM’i (Studio für Elektroakustische Musik) tudeng. Õpingute ajal käsitlesime oma analüüsides ja aruteludes väga erinevaid elektroakustilisi teoseid koos nende autoritega. Muu hulgas kandsime ette mitmeid Parmegiani palu, mille suhtes meie, tudengid, jäime diametraalsetelt erinevatele arvamustele. Parmegianit võib lugeda oma valdkonna vanameistriks, kelle aastatepikkust mõju elektoakustilise muusika arengule oli tunda mujalgi kui ainult Prantsusmaal. Muu hulgas töötas Parmegiani koos nn konkreetse muusika (musique concrete) looja Pierre Schaefferiga Groupe de Recherches Musicales’is. Parmegiani pala “Entre-temps” võitis hulgaliselt auhindu, teiste seas ka Kuldse Nike (Golden Nica) meediakunstikonkursil “Prix-Ars Electronica”. Niisiis oli tegemist minu õpipoisiaastate ühe keskse teosega. Põhjused, miks Parmegiani “Entre-temps” osutus nii edukaks, on minu arvates järgmised: materjali kõlaomadused, pala struktuur ja kontrastsus, helide ruumilisus ning meisterlikult teosesse kootud teema – aeg. Neil omadustel tahan allpool pikemalt peatuda. On enesestmõistetav, et õppinud stuudio- ja teletehnikuna, nagu seda Parmegiani oli, kasutas ta teose komponeerimiseks üksnes väga kvaliteetselt salvestatud ja töödeldud helisid. Peale selle sünteesib Parmegiani teoses “Entre-temps” ka arvutis genereeritud ja konkreetseid, päris elust kogutud helisid, hägustades seega teadlikult piire kahe vastandliku, sünteetilise ja reaalse maailma vahel. Loe edasi Muusikast 5/2017

VIRGE JOAMETS Ehkki XXI sajand ei ole veel kuigi pikk ega ka mingi ilusa ümmarguse numbrini jõudnud, otsustas itaalia muusikateadlane, nüüdismuusika ekspert Gianluigi Mattietti välja selgitada, millised on olulisemad sellel sajandil loodud teosed. Selleks otsis ta üle Euroopa asjatundjaid – muusikateadlasi, -ajakirjanikke, muusikaelu korraldajaid, organisatsioonide kunstilisi juhte ja dirigente, kokku üle saja inimese, aga mitte heliloojaid ega kirjastajaid, et vältida huvide konflikte –, ning palus neil nimetada nende meelest kümme olulisimat teost. Eesti poolelt sattusid küsitluses osalema Merike Vaitmaa, Kristel Pappel, Kerri Kotta ja allakirjutanu. Kogutud materjal ilmus ajakirjas Classic Voice tänavu jaanuaris. Nimistut vaadates teeb rõõmu, et siin leidub ka eesti heliloojaid, ehkki kahju, et nii vähe. Tore, et tippu kuuluvaid teoseid on Eestis esitatud, veelgi enam – kaks esimest heliloojat olid siin pool aastat tagasi suisa füüsiliselt kohal. Rõõmustab, et mitmest kõrgel kohal olevast komponistist on hiljuti Muusika veergudel pikemalt juttu olnud, näiteks eelmisest numbrist sai lugeda Elo Masingu intervjuud Simon Steen-Anderseniga, jaanuaris oli Tarmo Johannese sissevaade Alvin Lucier’ loomingusse, eelmise aasta oktoobris ilmus Iris Oja portree Helmut Lachenmannist, möödunud mais jagas Einike Leppik lugejaga oma mõtteid Kaija Saariahost. Avaldame kogutud materjali mõttega, et infokülluse ajastul on ehk kasulik saada silme ette mingi orientiir. Ühtlasi palusime nimistut kommenteerida Eesti-poolsetel ekspertidel. MERIKE VAITMAA Mis tahes parimate valimisel on harva üksainus otsustuskriteerium. Rääkimata “Eurovisioonist” (kas hääletatakse laulu või lauljat, riiki, esinejate riietust, tantsuoskust?), küsimusi võib tekkida ka hoopis kitsamal alal ja väiksemas ringis hääletades, isegi kui valikuks on selged juhised, nagu Giovanni Mattinetti küsitluses. Aga – kas valida heliloojad või teosed? Oma vastust kirja pannes alustasin heliloojatest, kelle muusika oli ennast sageli kuulama pannud, üllatanud, vaimustanud jne. Nagu küllap enamik, mõtlesin ka üksnes salvestatuna kuuldud teostele. Ja edasi? XXI sajand on alles teismelise-eas, ajaloos on 16-17 aastat väga lühike aeg. Millenniumi müüri vastu põrkas osa mu kavatsusi: mälu järgi umbes kümneaastane teos võis daatumi kontrollimisel osutuda 1998. või 1999. aastal kirjutatuks. XXI sajandi esimesel kümnendil lahkunud või nüüdseks kõrgesse ikka jõudnud nüüdismuusika korüfeedel on loomingut ka XXI sajandist, aga nende tipud – originaalseimad, sisendusjõulisimad, pöördelised teosed on pärit eelmistest kümnenditest. Seetõttu tuli kahetsusega välja jätta mitu autorit oma suurimate sümpaatiate seast. Mattinetti koondtabelist on näha, et osa vastajaid oli pannud iga hinna eest sisse just kindlad autorid, olgugi et nende loomingu kogupildis on tegu ehk kõrvalise teosega. Heliloojatele, kellelt olin kuulnud ühtainsat, olgugi head teost, tõsisemalt ei mõelnudki. Mõni neist osutus tabelis olevat vägagi olulisel positsioonil ja edaspidi oskan neil silma (kõrva) peal hoida. Koondtabel kõikidest vastustest, “Medagliere” (it k medalikogu) on tõeliselt huvitav. Vaevalt et see näitab absoluutselt ja igaveseks parimaid teoseid, küll aga uusimat muusikat, mis on juba levinud ja kõnetab paljusid just praegu. Mattinetti väitis algul, et tema eesmärk pole edetabel, not a chart, igaüks esitas oma nimekirja vabas järjestuses. “Medalikogu” on ikkagi just nimelt edetabel ja Georg Friedrich Haasi esikoht oli rõõmus üllatus. KERRI KOTTA Heliloojate edetabel näitab üsna kujukalt, et ka kunstmuusika puhul mängib üsna olulist rolli mingi stiili või suundumuse trendikus. Seetõttu tabeli ülemine osa väga suuri üllatusi ei pakkunud: endiselt on oluline muusika sidumine teiste valdkondadega, eelkõige teatriga, mis võib avalduda muidugi väga mitmel moel, traditsioonilise ooperina, instrumentaalteatrina, multimediaalse ja installatiivset laadi etendusena jne. Seda kõike võiks kokku võtta märksõna mängulisus. Teiselt poolt ei näi olevat kaotanud aktuaalsust muusika käsitlemine eelkõige tämbrilise nähtusena ehk kõlamodernism. On tänasele ajale sümptomaatiline, et nimetatud suundumused esinevad sageli üheskoos, ning kõige rohkem näivadki punkte saavat eri suundumusi sünteesivad heliloojad (vastandatuna siis n-ö stilistilistele puristidele, keda tänapäeval pole vist küll palju alles jäänud). Oluliselt kõnekam on aga pigem tabeli alumine osa, mida võib kokku võtta tõdemusega – minimalism ja sellega kaasnev askeetluse esteetika on lõplikult out. Kui Stockhauseni ja Boulezi avant-garde või selle otseste järelmite diskrediiti võib tänapäeval mõista, siis Reichi, Pärdi ja eriti Andriesseni puhul oleksin autorite suurt populaarsust arvestades eeldanud mõnevõrra kõrgemaid kohti. Siin näib kehtivat tõdemus, et see, mis sind mingil hetkel suureks tegi, võib sind järgmisel hetkel unustusse paisata. Tabeli keskkohta näib aga laias laastus artikuleerivat mõõdukas modernism ja professionaalne akademism – siin võib näha heliloojaid, kes pole ehk kunagi olnud väga tuntud, kuid kelle aktsiate väärtus on muusikalise moe muutumisest oletatavasti vähem mõjutatav. KRISTEL PAPPEL Georg Friedrich Haasi “võit” oli ootuspärane, aga ma ei arvanud, et nii ülekaalukalt – pidades silmas ka seda, et kümne enim hääli saanud teose hulgas oli lausa kaks tema helitööd. Sama positiivne üllatus oli Simon Steen-Andersen oma kahe esikümne teosega. Võis ka eeldada, et Saariaho, Poppe, Benjamin, Sciarrino, Lachenmann, Saunders on paljude poolt nimetatud. Vahest oleksin oodanud üksnes suuremat tähelepanu Heiner Goebbelsi muusikateatri-otsingutele. Väga huvitav oli vaadata kogu läbilõiget, milles rohkemate või vähemate häältega leidis märkimist enamik komponistidest, kelle teoseid oma spontaanses valikus välja pakkusin. Tundsin suurt rõõmu ja rahulolu, et kaks tipptegijat, Haas ja Steen-Andersen, viibisid alles 2016. aasta oktoobris Eestis seoses Monika Mattieseni juhitud festivaliga “AFEKT” ja selle konverentsiga EMTAs (organiseeris kultuuriteaduste ja kunstide doktorikool). Loeng festivali ühelt peaheliloojalt Haasilt oli unustamatu, nagu ka ERSO suurepärases esituses kõlanud orkestriteos “Dark Dreams”. Samal kontserdil võis kuulda ja näha esikümne teost nr 2, Steen-Anderseni klaverikontserti ning päeval kuulda selle vaimukat tutvustust autorilt endalt. Üldiselt võib öelda, et tänu entusiastlike interpreetide ja ansamblite tegevusele ei ole uus muusika Eestis sugugi tundmatu maa. Haasi ja Steen-Anderseni edu viitab minu meelest kahele peamisele asjaolule: endiselt on väga oluline helilooja kõlafantaasia (ükskõik millised teoreetilised konstruktsioonid selle taga ka ei oleks), ja see koos skalpellilikult täpse dramaturgilise plaaniga. Teiseks, visuaali kasutamine teose integreeritud osana, mis kannab ka dramaturgilisi aktsente ja ei ole lihtsalt illustratsioon. Kokkuvõttes aga on nüüdismuusika ülimalt paljusuunaline, väga erinevate esteetiliste lähtepunktidega ja ideaalkujutelmadega. Hääletusel enim hääli saanud helilooja Georg Friedrich Haas. FOTO www.zeit.de MEDALIKOGU Georg Friedrich Haas – 49 “In Vain” (2000) 24 “Die schöne Wunde”, ooper (2003) 1 “Natures mortes” (2003) 1 “Hyperion” (2006) 1 “Open spaces” (2007) 2 “Atthis” (2009) 2 “Limited Approximations” (2010) 12 “Bluthaus”, ooper (2011) 1 “Concerto grosso” nr 1 (2013) 1 “Dark Dreams” (2013) 1 “Morgen und Abend”, ooper (2015) 2 “3 Stücke für Mollena” (2015–2016) 1 Simon Steen-Andersen – 35 “Run-Time-Error” (2009) 5 “Double Up” (2010) 2 “Black Box Music” (2012) 11 “Inszenierte Nacht” (2013) 2 Klaverikontsert (2014) 13 “Amid” (2004) 2 Rebecca Saunders – 30 “Stirrings Still” (2004) 2 “chroma” IX (2003–2008) 4 “Murmurs” (2009) 3 “Stasis” (2011) 4 “Void” (2014) 9 “Skin” (2016) 8 Helmut Lachenmann – 26 “Schreiben” (2003) 8 “Concertini” (2005) 8 “Das Mädchen mit Schwefelhölzern” (2005) 2 Keelpillikvartett nr 3 “Grido” (2001) 8 “Got lost” (2008) 1 Salvatore Sciarrino – 24 “Quaderno di strada” (2003) 7 “Lohengrin” 2 (2004) 2 “Da gelo a gelo” (2006) 2 “12 Madrigali per 8 voci” (2008) 3 “2 Macbeth” (2002) 2 “Cantiere del poema” (2011) 1 “La porta della legge” (2006–2008) 4 “Il giornale della necropoli” (2000) 1 Enno Poppe – 21 “Interzone” (2002–2004) 2 “Trauben” (2004) 2 “Keilschrift” (2006) 1 “Arbeit” (2007) 1 “IQ” (2012) 2 “Speicher” (2008–2013) 10 “Filz” (2015) 2 “Buch” (2016) 1 Kaija Saariaho – 21 “Orion” (2002) 3 “L’amour de loin”, ooper (2000) 13 “D’om le vrai sens” (2010) 1 “Émilie” (2010) 1 “Laterna Magica” orkestrile (2008) 2 “La Passion de Simone” (2006) 1 Bernahrd Lang – 19 “Theater der Wiederholungen” ooper (2002) 7 “Differenz/Wiederholung Serie” (1998–2014) 8 “Reigen”, ooper (2012) 1 “Monadologie serie” (2007–2016) 2 “Die Sterne des Hungers” (2007) 1 Francesco Filidei – 19 “Macchina per scoppiare Pagliacci” (2005) 4 “Giordano Bruno” (2015) 9 “Fiori di Fiori” (2012) 5 “N.N. ” (2008) 1 Beat Furrer – 18 “Begehren” (2001) 2 Kvartett nr 3 (2004) 1 “Fama” (2005) 8 Klaverikontsert (2007) 1 “Apon” (2009) 1 “Wüstenbuch” (2010) 2 “Enigma” I–VI segakoorile (2006–2013) 3 Stefano Gervasoni – 18 “Epicadenza” (2004) 2 “Godspell” (2002) 2 “Com que voz” (2008) 1 “Gramigna” (2009) 4 “Dir-In Dir” (2011) 2 “Limbo”, ooper (2014) 1 “Fado errático (2007–2015) 1 “Le Pré” (2008–2015) 2 “Clamour” (2015) 2 “Least Bee” (1993-2003) 1 Georges Aperghis – 17 “Machinations” (2000) 3 “Avis de Tempête”, ooper (2004) 5 “Zeugen” (2007) 1 “Tourbillons” (2010) 1 “Situations” (2013) 4 “Wölfli-Kantata” (2005) 3 Fausto Romitelli – 16 “An index of metal” (2003) 9 “prof. Bad Trip lesson” III (2000) 5 “Amok Koma” (2001) 1 “Trash tv Trance” (2002) 1 Mark Andre – 15 “hij” (2010) 1 “... auf ... ” (2007) 3 “über” (2015) 1 “... als ...” I (2001) 1 “durch” (2006) 4 “Asche” (2005) 1 “Wunderzeichen”, ooper (2014) 3 “zu Staub” (2004/2005) 1 Johannes Kreidler – 14 “Fremdarbeit (2009) 8 “Audioguide” (2014) 4 “Weg der Verzweiflung” (2011) 1 “product placements” (2008) 1 Wolfgang Rihm – 14 “Deus Passus” (2000) 1 “Jagden und Formen” (2001) 4 “Astralis über die Linie” III (2001) 1 “Sieben Passions-Texte” (2001–2006) 1 “En plein Air” (2004/5) 1 “Séraphin” (2005) 1 “Dionysos” (2010) 2 “In-Schrift” 2 (2013) 1 “Nähe Fern” 1-4 (2011-14) 1 “Verwandlung 6” (2014) 1 Peter Ablinger – 14 “Voices and Piano” (2012) 6 “Speaking Piano Serie” (2009) 4 “Landschaftsoper” (2009) 4 Michel van der Aa – 14 “One”, ooper (2002) 4 “Spaces of Blank” (2007) 1 “After Life” (2005–2006) 2 “Sunken Garden” (2013) 3 “Blank Out”, kammerooper (2016) 3 viiulikontsert (2014) 1 Stefan Prins – 13 “Generation Kill” (2012) 13 Tristan Murail 12 “Terre d’ombre” (2004) 2 “Portulan” (2006) 1 “Winterfragments” (2000) 7 “Contes Cruels” (2007) 1 “Le désenchantement du Monde” (2012) 1 Hans Abrahamsen – 12 “Four Pieces” (2003) 1 “Schnee” (2008) 5 “Let Me Tell You” (2013) 6 Thomas Adès – 12 “The tempest”, ooper (2004) 4 “2 Tevot” (2007) 3 Viiulikontsert nr 2 “Concentric Paths” (2005) 2 “Polaris” (2010) 1 “In Seven Days” (2008) 2 Harrison Birtwistle – 11 “Theseus Game” (2003) 1 “Responses” (2014) 1 “Tree of Strings” (2008) 3 “Angel Fighter” (2010) 1 “The Silk House Sequences” (2015) 1 “The Shadow of Night” (2001) 1 “Fantasy Upon All the Notes” (2011) 1 “Minotaur”, ooper (2008) 2 Unsuk Chin – 11 Viiulikontsert (2001) 3 “Rocaná” (2008) 2 “Alice in Wonderland” (2012) 2 “Gougalon” (2012) 1 Tšellokontsert (2009/2013) 1 “Le Silence des Sirènes” (2014) 2 George Benjamin – 11 “Written on Skin” (2012) 11 John Adams – 10 “On the Transmigration of Souls” (2002) 1 “My Father Knew Charles Ives” (2003) 1 “The Dharma at Big Sur” (2003) 1 “Doctor Atomic” (2005) 3 “El Niño” (2000) 1 “The Gospel According to the Other Mary” (2012) 1 “Scheherazade.2” (2015) 2 Hugues Dufourt – 10 “Apollon et les continents, d’après Tiepolo” (2005–2016) 1 “Les Hivers” (2001) 1 “Ur-Geräusch” (2016) 1 “Burning bright” (2014) 5 “L’Afrique d’après Tiepolo” (2005) 1 “Le Passage du Styx, d’après Patinir” (2015) 1 Klaus Lang – 9 “Die Perser”, ooper (2002) 1 “Hungrige Sterne” (2012) 1 “Schwarzes Licht” (2013) 1 “Marias Mantel” (2005) 3 “The Thin Tree” (2014) 3 Jennifer Walshe – 8 “Everything Matters” (2016) 1 “XXX Live Nude Girls!!!” (2003) 5 “Dada” (2012) 1 “The Total Mountain” (2014) 1 Heiner Goebbels – 8 “Stifters Dinge” (2007) 5 “When the mountain changed its clothing” (2012) 1 “Aus einem Tagebuch” (2002–2003) 1 “Landschaft mit entfernten Verwandten” (2002) 1 Jonathan Harvey – 8 “Speakings” (2008) 6 Keelpillikvartett nr 4 (2003) 2 Philippe Manoury – 8 “Terra ignota” (2007) 2 “In Situ” (2013) 1 “Le temps, mode d’emploi” (2014) 3 “Tensio” (2010) 2 Karlheinz Stockhausen – 8 “Cosmic Pulses” (2007) 2 “Sonntag aus Licht” (2000) 4 “Hoch-Zeiten” (2003) 1 “Freude” (2005) 1 Magnus Lindberg – 8 Orkestrikontsert (2003) 2 Viiulikontsert nr 1 (2006) 1 “Graffiti” (2008) 1 “Al Largo” (2010) 2 Viiulikontsert nr 2 (2015) 1 Klarnetikontsert (2002) 1 Steve Reich – 8 “You are” (2004) 2 “WTC 9/11” (2010) 1 “Three Tales” (2002) 4 “Double sextet” (2008) 1 Pascal Dusapin – 7 “Reverso” (2006) 2 “Faustus, The Last Night” (2006) 1 “Hinterland” (2009) 1 “Morning in Long Island” (2010) 1 “Disputatio” (2015) 1 “Penthesilea” (2015) 1 Luca Francesconi – 7 Kvartett (2011) 4 “Duende – The Dark Notes” (2014) 1 “Cobalt and Scarlet” (2000) 1 “Unexpected End of Formula” (2008) 1 György Kurtág – 7 “Hommage à Jacob Obrecht” (2004–2005) 1 “6 Momenti musicali” (2005) 3 “Colindă Baladă” (2008) 1 “Brefs messages” (2010) 1 “...sospiri, gemiti…” (2011) 1 “Four Ahmatova Poems” (2008) 1 Olga Neuwirth – 6 “Encantadas” (2015) 3 “incidendo/fluido” (2000) 1 “Lost Highway” (2002–2003) 1 “Maudite soit la guerre” “Machin” (1914) 1 Franck Bedrossian – 6 “Epigram I” & “Epigram II” (2010–2014) 1 “It” (2004) 3 “Swing” (2009) 1 “Itself” (2012) 1 Chaya Czernowin – 6 “Winter Songs” (2003) 1 “Maim” (2007) 5 Arvo Pärt – 6 “Salve Regina” (2001) 1 “Lamentate” (2002) 1 “La Sindone” (2006) 1 Sümfoonia nr 4 (2008) 1 “Adam’s Lament” (2009) 2 Erkki-Sven Tüür – 6 Sümfoonia nr 4 “Magma” (2002) 3 Sümfoonia nr 5 (2004) 2 “Wallenberg”, ooper (2001) 1 Sofia Gubaidulina – 6 “Johannes-Passion” (2000) 1 “Johannes-Ostern” (2001) 2 “Glorious Percussion” (2008) 1 “In tempus praesens” (2007) 1 Viiulikontsert nr 2 (2007) 1 Toshio Hosokawa – 5 “Voyage” V (2001) 1 “Cloud and Light” (2008) 1 “Drawing” (2008) 1 “Chant” (2009) 1 “Blossoming” II (2011) 1 Justė Janulytė – 5 “Textile” (2008) 1 “Sandglasses” (2010) 2 “Observation of Clouds” (2012) 1 “Radiance” (2015) 1 Yannis Kyriakides – 5 “Words and Song without Words” (2013) 2 “The Buffer Zone” (2004) 1 “a conSPIracy cantata” (2001) 1 “Dreams of the Blind” (2007) 1 Pierre Boulez – 5 “Derive” 2 (2006) 4 “Anthèmes” 2 (2008) 1 Henri Dutilleux – 5 “Correspondances” (2003) 5 Luciano Berio – 5 Klaverisonaat (2001) 2 “Stanze” (2003) 3 Pierluigi Billone – 4 “1+1=1” (2006) 2 “Mani.De Leonardis” (2004) 1 “Sgorgo Y. N. oO” (2013) 1 Emmanuel Nunes – 4 “Musivus” (2002) 1 “Lichtung III” (2007) 1 “Das Märchen” (2008) 2 Michael Beil – 4 “Karaoke Rebranng!” (2006) 2 “Black Jack” (2012) 1 “Exit to Enter” (2013) 1 Agata Zubel – 4 “Not I” (2010) 4 Peter Eötvös – 4 “Angels in America” (2004) 1 “Levitation” (2007) 1 “Goldene Drache” (2014) 1 “Paradise reloaded”, ooper (2012–2013) 1 Brian Ferneyhough – 4 “Opus Contra Naturam” (2000) 1 “Chronos Aion” (2008) 1 Kvartett nr 6 (2010) 1 “Shadowtime”, ooper (2004) 1 Michael Gordon – 4 “Timber” (2009) 3 “Gotham” (2004) 1 Ivan Fedele – 4 “En Archè” (2008) 1 “Morolòja kè Erotika” (2010–2011) 2 “De li duo soli e infiniti universi” (2001) 1 Philippe Hurel – 3 “Tour à tour” (1 à 3) 1 “Les pigeons d’argile” (2014) 1 “Traits” (2008–2014) 1 Philippe Leroux – 3 “Voi(Rex)” (2002) 1 “Quid sit musicus?” (2014) 1 “Ailes” (2012) 1 Wim Henderickx – 3 “On Haiku” (2015) 1 Sümfoonia nr 1 “At the Edge of the World” (2011) 1 “Tejas” (2009) 1 Serge Verstockt – 3 “Drie” (2007) 3 Filip Rathé – 3 “Qui pleure là” (2010) 1 “Si proche de moi-même” (2010) 1 “Avec diamants extremes” (2010) 1 Richard Barrett – 3 “Nacht und Träume” (2008) 1 “Interference” (2000) 1 “Construction” (2011) 1 Richard Ayres – 3 “No. 44” (diary pieces) (2009) 1 “No. 42” (“In the Alps”), ooper (2007) 1 “No. 36 (NONcerto for horn) (2002) 1 Marco Stroppa – 3 “Hommage à Gy. K.” (2003) 1 “Perché non riusciamo a vederla” (2008) 1 “Let Me Sing into Your Ear” (2010) 1 Wolfgang Mitterer – 3 “Little Smile” (2011) 1 “Coloured Noise” (2005) 1 “Massacre” (2003) 1 John Luther Adams – 3 “Become Ocean” (2013) 3 Matthias Pintscher – 3 “Towards Osiris” (2005) 1 “Study II for Treatise on the Veil” (2006) 1 “Mar’eh” (2011) 1 Gérard Pesson – 3 “Future ius a faded song” (2012) 1 “Aggravation et final” (2002) 1 “Pastorale”, ooper (2006) 1 Giorgio Battistelli – 3 “Richard III” (2004) 1 “Il Medico dei pazzi” (2014) 1 “Sconcerto” (2009–2010) 1 David Lang – 3 “The Little Match Girl Passion” (2008) 3 Dmitri Kourliandski – 3 “Emergency Survival Guide” 2 (2010) 1 “White concerto” (2007) 1 “Maps of non-existent cities” 1 (2015) 1 Louis Andriessen – 3 “La Commedia” (2009) 2 “Racconto dall’inferno” (2004) 1 Claudio Ambrosini – 2 “Soliloquy” (2003) 1 “Tre Studi “en plein air”” (2013) 1 Kalevi Aho – 2 “Sieidi” (2010) 2 Christophe Bertrand – 2 “Scales” (2009) 1 “Vertigo” (2006–2007) 1 Johannes Boris Borowski – 2 “Dex” (2015) 2 Elliott Carter – 2 “Boston Concerto” (2002) 1 “Soundings” (2005) 1 Carmine Emanuele Cella – 2 “Ali oscillano in fioco cielo” (2013) 1 “La mémoire de l’eau” (2014) 1 Raphaël Cendo – 2 “Foris” (2012) 1 “Décombres” (2006) 1 Michael Daughtery – 2 “Fire and Blood” (2003) 2 James Dillon – 2 “Philomela”, ooper (2004) 1 “The Gates” (2016) 1 Bernhard Gander – 2 “Melting Pot” (2010) 1 “take nine” (2012) 1 Osvaldo Golijov – 2 “Pasion segun san Marco” (2000) 2 Hans Werner Henze – 2 “Go go no eiko” (2003-05) 1 “Phaedra” (2007) 1 Arnulf Herrmann – 2 “Hausmusik” (2010) 1 “Wasser” (2012) 1 Anders Hillborg – 2 “Eleven gates” (2006) 1 “Cold Heat” (2010) 1 Michael Jarrell – 2 “Assonance” Ib (2014) 1 “Émergences-Résurgences” (2016) 1 Zoltán Jeney – 2 “Funeral rite” (1987–2005) 2 Anna Korsun – 2 “Landscapes” (2010) 1 “A Fish Song” (2010) 1 Michaël Levinas – 2 “Les nègres”, ooper (2004) 1 “La Métamorphose”, ooper (2011) 1 György Ligeti – 2 “Síppal, dobbal, nádihegedűvel” (2000) 2 Misato Mochizuki – 2 “Die grosse Baekereiattacke” (2008) 2 Per Nørgård – 2 Sümfoonia nr 7 (2006) 1 Sümfoonia nr 8 (2011) 1 François Paris – 2 “Maria Republica”, ooper (2016) 2 Thierry Pécou – 2 “Pecou Vague de Pierre” (2005) 1 “Soleil rouge” (2015) 1 Alberto Posadas – 2 “Sombras” (2012) 1 “Anamorfosis” (2006) 1 Trond Reinholdtsen – 2 “The Norwegian Opra” (2009) 2 Esa-Pekka Salonen – 2 Viiulikontsert (2009) 1 “Helix” (2005) 1 Jose Maria Sanchez-Verdu – 2 “Scriptvra antiqva” (2000) 2 Martin Smolka – 2 “Semplice” (2003) 2 Bent Sørensen – 2 Trompetikontsert (2013) 1 “Sounds Like You” (2007–2008) 1 Mathias Spahlinger – 2 “doppelt bejaht” (2009) 2 Vladimir Tarnopolski – 2 “Jenseits des Schattens”, ooper (2006) 1 “Foucault’s pendulum” (2004) 1 Jacob Ter Veldhuis – 2 “The News” (2011) 2 Anna Thorvaldsdottir – 2 “Streaming Arhytmia” (2007) 1 “Dreaming” (2008) 1 Helena Tulve – 2 “Südamaa” (2012–2014) 1 “It’s Getting So Dark” (2004) 1 Marc Antony Turnage – 2 “Scorched” (2001) 1 “Riffs and Refrains (2003) 1 Jakob Ullmann – 2 “voice, books and FIRE 3” (2006) 2 Rolf Wallin – 2 “Act” (2004) 2 Lotta Wennäkoski – 2 “Soie” (2009) 1 “Lelele” (2010) 1 Jörg Widmann – 2 “Drittes Labyrinth” (2014) 1 “Elegie” (2006) 1 Julia Wolfe – 2 “Dark Full Ride” (2002) 1 “Steel Hammer” (2009) 1 Hans Zender – 2 “Cabaret Voltaire” (2002) 1 “Ein Wandersmann ... zornig” (2012) 1 Vito Zuraj – 1 “Warm up” (2012) 1 Ilmunud Muusikas 5/2017

Atlan Karp 16. märtsist 1. aprillini toimus Tallinnas varalahkunud tenor Vello Jürnale pühendatud ja Pille Lille Muusikute Toetusfondi korraldatud III vabariiklik vokalistide konkurss ning sellega ühendatult ka Põhja-Balti vokalistide konkurss. Vabariikliku vokalistide konkursi kolm vooru, rahvusvahelise Põhja-Balti vokalistide konkursi II ja III voor ning Klaudia Taevi nimelise konkursi avavoor ja ooperigala Estonia kontserdisaalis olid tihendatud kolmele päevale. Vabariiklikust vokalistide konkursist võttis osa 14 ja Põhja-Balti konkursist 25 lauljat. Laulja Pille Lill on teinud omanimelise interpreetide toetusfondi abil erakordset tööd ja loonud paljudele meie klassikalauljatele võimalusi laiema publiku ette jõuda. Temanimelise fondi korraldatud suurettevõtmine andis võimaluse saada ülevaate paljudest andekatest ooperilauljatest nii Eestist kui ka välismaalt. Konkurss algas 16. märtsil Tallinna ülikooli aulas. Osales 14 noort eesti lauljat. Vanusepiiriks oli selles kategoorias seatud naistele 32 ja meestele 34 eluaastat. Žüriisse kuulusid ooperilauljad ja vokaalpedagoogid Margarete Haverinen (Soome) ning meie Mati Kõrts ja Pille Lill. Märkimisväärne oli sama päeva teisel poolel läbi viidud Põhja-Balti vokalistide konkursi (mis oli omakorda valikvoor Klaudia Taevi nimelisele konkursile) välismaiste osalejate arvukus. Lauljad konkureerivad tänapäeval üle kogu maailma, huvitava töö otsingud on nende elu enesestmõistetav osa. Ka dirigent Erki Pehk on teinud tähelepanuväärset tööd leidmaks Taevi-nimelise konkursi abil huvipakkuvaid lauljaid Eestist, Euroopast kui ka mujalt maailmast. Klaudia Taevi konkursi idee autor Toomas Kuter ja kunstiline juht Erki Pehk olid lauljaid kuulates eelnevalt külastanud 23 riiki. Konkursi esimeses voorus osales 230 lauljat; II voor on 8. mail Pärnus. 30. märtsil oli Tallinna ülikooli aulas taas kaks erinevat konkurssi, kell 11 algas vabariikliku vokalistide konkursi II voor ja kell 14 Põhja-Balti vokalistide konkursi II voor. Žürii oli nüüd kahel konkursil ühine, Pille Lillele lisandus veel metsosopran Gundula Hintz Saksamaalt ja opera coach Simone Maria Marziali Itaaliast. Vabariikliku vokalistide konkursi II vooru pääsesid Eestis elavatest ja õppivatest lauljatest Maria Melaha, Anu-Mari Uuspõld, Andrei Bogatš, Raiko Raalik, Elina Netšajeva, Ksenia Kutšukova, Tuuri Dede, Arete Teemets, Olga Zaitseva, Roman Tšervinko ja Edgar Tron. Konkursi I ja II vooruga oli seotud enamik meie lauljatega koostööd tegevatest pianistidest: Ralf Taal, Piia Paemurru, Mihkel Poll, Helin Kapten, Riina Pikani, Irina Oja, Auli Lonks, Ülle Rebane, Leo Dubovski ja Siim Selis. Arvatakse, et kõik head lauljad ei ole tingimata konkursilauljad, sest üldine võistluslik pinge ja hääle tervise ajastamine ei ole kõigile paraku jõukohane. Väga oluline on konkursil õige repertuaari valik, et teos oleks piisavalt omandatud ja samas kuulajatele ja žüriile atraktiivne. Laulja peab end konkursil kahe või kolme looga vokaalselt parimast küljest näitama, olema sarmikas, veetlev, vokaaltehniliselt üllatav, emotsionaalselt haarav ja meeldejääv. Vähe on interpretatsioonialasid, mis esitavad esineja isikule nii suuri nõudmisi. Seda suurem lugupidamine kõigile osalenud lauljatele, kes suutsid neil kolmel päeval tugevas konkurentsis publikule ja žüriidele meeldejäävalt esineda. Korraldajad PLMFist olid teinud tänuväärset koostööd Tallinn Music Weekiga ning olid kutsutud konkursi II vooru ja finaali kuulama ooperilauljate mänedžerid ja ooperimajade casting-nõustajad erinevatest riikidest. Peale selle olid osalejatele ja võitjatele välja pandud rahalised preemiad ning eripreemiad koostööpartneritelt. II voorus mõjus värske häälena sopran Olga Zaitseva, kes võitis ka II koha (esimest kohta välja ei antud). Väga sugestiivselt esines samas voorus sopran Arete Teemets, meeldejääva interpretatsiooniga paistis silma noor sopran Elina Netšajeva. Olga Zaitseva Põhja-Balti konkursi II voorust võttis osa 17 lauljat. Konkursile oodati Eesti, Läti, Leedu, Soome, Rootsi, Norra, Taani, Islandi ja Venemaa lauljaid. I voor oli läbi viidud salvestuste põhjal. Selle konkursi vanusepiir oli meestel 34–47 aastat ja naistel 32–45 eluaastat, mis võimaldas osaleda ka kogenud lauljatel. Eestit esindasid sopran Alla Popova, bariton Atlan Karp ja kontratenor Ka Bo Chan. Atlan Karp jõudis III vooru ja saavutas kolmanda koha. Kahjuks oli ta lõppkontserdiks lahkunud ja publik teda ooperigalal kuulda ei saanud. Küll aga nautisid galal saalisviibijad II koha pälvinud Sibeliuse akadeemias ooperi magistriprogrammis õppiva soprani Silja Aalto esituses aariat Dvořáki ooperist “Näkineid”. Aalto on suurepärane laulja, kes on rahvusvahelistel konkurssidel võitnud auhindu, sh esikohti juba mitmel korral. Järgmisel aastal on tal tulemas ka juba soolokontsert New Yorgi Lincolni keskuses. Esikoha sellel konkursil pälvis aga lätlanna, sopran Inga Slubovska-Kancéviča, kes oli suurepärane ja stabiilne kõigis voorudes ning publik võttis tema esinemisi alati tormiliselt vastu. Kõik selle konkursi voorud toimusid klaveri saatel. Kolmandas voorus oli iga lauljaga laval imetlusväärne pianist Piia Paemurru. Finaalvoorus astusid meie lauljad publiku ette Pärnu Linnaorkestriga. Koostöö orkestriga sujus mõnel rohkem, teisel vähem. Kindlasti oli ka dirigent Erki Pehkile keeruline saavutada lühikese ajaga orkestri ja laulja maksimaalset koostööd. Lauljatele oli esinemisega samal päeval ette nähtud orkestriproov 20–30 minutit. Vabariikliku vokalistide konkursi III vooru jõudis kuus eesti lauljat. Sopran Ksenia Kutšukova esines eriti kaunilt Juliette’i aariaga Gounod’ ooperist “Romeo et Juliette”, samuti pani ennast kuulama Tuuri Dede Sesto aariaga Mozarti ooperist “La clemenza di Tito”. Ilusa ühtlase vokaaliga sopran Arete Teemets võlus nii Guvernandi aariaga Britteni ooperist “Kruvipööre” kui ka väga tehnilise Elena aariaga Rossini ooperist “La donna del lago”. Kauni ja võimsa baritonihäälega Roman Tšervinko oli vokaalselt suurepärane Rubinsteini Deemoni aariaga. Noor, rikka tämbriga bariton Raiko Raalik oli veenev Fiesco aariaga Verdi ooperist “Simon Boccanegra” ning pälvis III preemia. Selle konkursi võitja sopran Olga Zaitseva paistis eriti silma Nataša aariaga Prokofjevi ooperist “Sõda ja rahu”. Raiko Raalik Pille Lill ei oleks vist tema ise, kui ta ei üllataks konkursside rohkusest hämmingus publikut veel uute teemadega, mis ka ooperigalale mahtusid. Väga tänuväärt ja hea mõte on hoida sidet praeguse ja eelmise põlvkonna lauljate vahel. Rõõm oli näha publiku hulgas meie vanema põlve tähtlauljaid, koloratuursopran Anu Kaalu, sopran Maarja Haamerit, metsosopran Urve Tautsi ja Leili Tammelit, tenor Ivo Kuuske, bass Teo Maistet. Ooperigala algas kauaaegse särava koloratuursoprani Margarita Voitese etteastega, kes esitas Miina Härma laulu “Lauliku lapsepõli” ja Caccini “Ave Maria”, klaveril taas Piia Paemurru. Margarita Voitese hääl, mis on püsinud selge ja kaunis nii pikki aastaid, on imetlusväärne. Ja ka see ei olnud veel kõik, sest lavale kutsuti ka konkursi külalised, praegused noored ja tegusad lauljad. Mati Palmi õpilase Pavlo Balakini rahvusvaheline tähelend on praegu kahtlemata tõusuteel. Tema esitatud Attila aaria Verdi samanimelisest ooperist oli erakordselt võimas. Kaunilt esines ka 2009. aastal I vokalistide konkursi võitnud sopran Maria Veretenina. Seejärel liitus programmiga kaks Venemaa noort ja andekat lauljat, 15-aastane Arina Verjovkina, ja suurepärane Julia Muzõtšenko, kelle esitatud Gilda aaria Verdi ooperist “Rigoletto” oli õhtu tõeliselt üllatav pärl. PLMFi vabariiklik vokalistide konkurss toimub üle nelja aasta. Loodetavasti jätkub fondil ja eestvedajatel ikka edasi korralduslikku ja organisatoorset jõudu, et hallata suuri ambitsioonikaid ettevõtmisi, tutvustada meie lauljaid tööandjatele ja toetada noori andeid esinemisvõimalustega. TULEMUSED Vabariiklik vokalistide konkurss II koht Olga Zaitseva III koht Raiko Raalik Põhja-Balti vokalistide konkurss I koht Inga Slubovska-Kancéviča II koht Silja Aalto III koht Atlan Karp Eripreemiad: Vello Jürna perekonna eripreemia – Tuuri Dede Rahvusooper Estonia eripreemia – Raiko Raalik Vanemuise teatri eripreemia – Arete Teemets Eesti Kontserdi eripreemia – Tuuri Dede AS AKZO Nobel – Arete Teemets Balti filmi- ja meediakool – Arete Teemets “Liisi” järelmaksu eripreemia – Raiko Raalik “Lossimuusika” eripreemia – Tuuri Dede ja Arete Teemets Ilmunud Muusikas 5/2017

Aprillikuu esimesel pühapäeval, 2. aprillil oli saarlastest kultuurisõpradel põhjust rõõmu tunda. Kes end esimesest soojast kevadilmast heidutada ei lasknud, leidis tee Kuressaare kultuurikeskusesse Läänesaarte Kammerorkestri (LSKO) teisele kontserdile. Orkestri “esimene pääsuke” oli lendu läinud juba 29. jaanuaril. Mõlemal kontserdil juhatas keelpilliorkestrit itaallane Edoardo Narbona, kollektiivi asutaja ja kunstiline juht. Orkestri loomise idee sündis umbes aasta enne Saaremaale kolimist. 2016. aasta suvel seadis muusikute perekond (Edoardo abikaasa on tšellist, LSKO produtsent Annikki Aruväli) end sisse Kuressaares. “Ma tunnen, et minu missioon on pidevalt midagi luua ja algatada,” rääkis ideedest pulbitsev Edoardo pärast kontserti rõõmsameelselt. “Nii sündiski mõte anda kohalikele muusikutele väljund, viia kokku muusikud ja kohalik kogukond.” Enne projekti algust uuriti muusikute paarilt, miks teha kontsert Kuressaares, sisuliselt maailma lõpus. Miks mitte minna Tallinna, kus võiks loota ehk suuremat publikuhuvi? “Edoardo ütles kohe, et mitte mingil juhul,” rääkis Annikki Aruväli. “Selle asemel võiks siis minna hoopis Gotlandi või Kihnu saarele. Milleks minna muusikat tegema sinna, kus selle järele otsest igatsust ei ole, kus on orkestreid küll ja küll.” Kohaliku kontserdikülastajana kinnitan, et LSKO kontsert oli enne kuurortlinna suvist hooaega nagu sõõm värsket õhku. Ja kuigi on loogiline eeldada, et arenguruumi on sellel kollektiivil palju, on selline algatus igati kiiduväärt. Arvestades seda, et proovid algasid reede pärastlõunast, kestsid terve laupäeva ja pühapäeval kuni kontserdini välja, oli tulemus soliidne. Loomulikult – alati saab paremini ja orkestrandid teavad seda. Kuid mida siis publikule kuulamiseks pakuti? Kevadkontsert – nii oli sündmuse koondpealkiri – koosnes kahe helilooja teostest. Avataktid kõlasid Felix Mendelssohni keelpilliorkestrile loodud sümfooniast nr 10 h-moll. Esitati kaks osa, Adagio ja Allegro. Keelpillihelid tõstsid publiku teise aegruumi, XIX sajandi esimesse poolde. Sellele järgnes umbes pool sajandit hiljem mehetegusid tegema hakanud helilooja Giacomo Puccini kolm menuetti. Muusika andis mõtetele tiivad. Üks neist nõustus LSKO esimest kontserti külastanud kuulaja omaga – juba dirigendi pärast tasub minna! Edoardo Narbona juhatamise stiil on särtsakas ja tundeline. Kui rääkida veel repertuaarist, siis Narbona püüab leida lugusid, mis arendaksid nii orkestrit kui oleksid huvitavad ka publikule. Neid kahte aspekti ei ole alati lihtne ühendada. Pühapäevase ülesastumise pärlteos oli jäetud kõige lõppu. Mendelssohni kontsert viiulile, klaverile ja keelpilliorkestrile d-moll võimaldas Kuressaare kultuurikeskusesse kutsuda viiulisolisti Kristel Eeroja-Põldoja ja pianist Joonatan Jürgensoni. Eriti nauditav oli soolopillide kahekõne teose teise osas Adagio’s. Kolmanda osa Allegro molto viiulipartii virtuoossus pani publiku kaasaelamisest hinge kinni hoidma. Kristel Eeroja-Põldoja mäng oli kindel ja nauditav. Pianist Joonatan Jürgenson lõpetas eelmisel aastal cum laude EMTA professor Ivari Ilja klaveriklassis. See sümpaatne muusik jäi silma väliselt rahuliku mängustiiliga, tema tundelised käed aga tõlkisid muusika keele arusaadavaks nii soolo- kui ansamblimängus. Lõpetuseks tahaksin nentida, et oli suur rõõm näha nii paljusid saarlastest ja saarega seotud muusikuid ühes orkestris. Annikki Aruväli loodab, et LSKO püsib samas koosseisus võimalikult kaua. Siis on lootust koos kasvada ja areneda. Orkestri töö on pikalt ette planeeritud ja on hea meel tõdeda, et ettevalmistused käivad juba järgmiseks hooajaks. Selle aasta oktoobris on näiteks plaanis mängida Sibeliuse muusikat, kui möödub 60 aastat tema surmast. Enne seda oodatakse aga kõiki 23. juulil Kuressaare lossipargi kõlakotta. Ilmunud Muusikas 5/2017

Rakvere jazzihooaja lõpetab ansambel Heavy Beauty. FOTO tartujazzclub.ee Eesti jazziklubisid tutvustava sarja viimases intervjuus heidab Rakveres tegutseva “jazzukohviku” (just nii eelistavad eestvedajad klubi nimetada) ettevõtmistele valgust Virumaa suurima linna jazzielu koordineeriv Tarmo Kesküll. Kui kaugele ulatub Rakvere jazziklubi ajalugu? Millal ja millest ajendatuna see tegutsemist alustas? Jazzukohvik alustas Rakvere teatris tegevust 2007. aasta jaanuaris. Selle eest peab tänama toonast teatridirektorit Indrek Saart ja Jazzliidu juhti Jaak Sooäärt, kelle koostöö tulemusena on saanud Jazzukohvik juba kümneaastaseks. Jazzliidul oli huvi tutvustada jazzmuusikuid võimalikult paljudes kohtades üle Eesti ja teater mõtles oma kohviku programmi mitmekesistada. Vahetult enne ametist lahkumist tutvustas Saar plaani oma mantlipärijale Joonas Tartule. Kuna ka tema arvates oli tegemist väärt ideega, leiti üsna kiiresti esimene kontserdiaeg ja lükati klubi käima. Kui võtta laiemalt, siis teater on Rakveres alati olnud rohkem kui teater. Tahame oma publikule pakkuda ka teist laadi elamusi ning põhjuseid külastada teatrit ka ka väljaspool etendusi. Sarja on aidanud hoida järjepidevana Jazzliit, kes aitab leida esinejaid. On näha, et vajadus sellist laadi muusika järele on püsiv. Suureks toeks on nii Rakvere teater kui ka linnavalitsus. Partnerite omavaheline koostöö on seni võimaldanud korraldada kontserte kord kuus. See intervall võiks olla lühem. Kuidas iseloomustada Rakvere jazzielu ja jazzipublikut? Tuleb tunnistada, et jazzilainel kuigi vilkalt ei toimetata. Rakverest on võrsunud palju jazzmuusikuid, kelle kontserte publik hea meelega kuulamas käib. Jazzukohvik on meie linnas ainus stabiilselt ja regulaarselt jazzikontserte korraldav paik ning üritusi külastab üpris kirju seltskond. Siin kohtuvad eri põlvkondade ja sotsiaalse taustaga muusikasõbrad, melomaanid, autogrammikütid, talendiaustajad, pillimehed, teatraalid, kooliõpilased ja nende vanemad. Paljud eelistavad lauljaga koosseise, kuid huvilisi jätkub ka instrumentaalmuusika viljelejate puhul. Osa kuulajaid on väga teadlik sellest, millist laadi muusika kõlama hakkab. Teine osa publikust tuleb uudishimust ja soovib saada uutmoodi kogemust. “Jazzkaar” toob suuremates Eesti linnades kevadeti kokku hulga kuulajaid ning avardab lisaks muusikale nende silmaringi ka artistide päritolu, traditsioonide ja suhtumise osas. Väikelinnade muusikasõbrad ei pruugi sellest osa saada ja seetõttu on siinne kuulaja tagasihoidlikum, ettevaatlikum, kõhklevam ja kahtlevam. Antagu andeks, kui mõni väga hästi mängitud soolo loo keskel aplausi ei saa – see ei tähenda veel, et muusika ei meeldi või ei jõua kohale. Süvenenud kuulamist soodustab kohviku interjöör, mille seintel vahetuvad kunstnike näitused. Kohvik mahutab üle poolesaja kuulaja ning laseb oma väikese lavapinna tõttu muusikal kõlada suhteliselt naturaalsel foonil. Kui kerge on Rakveres jazziklubi majandada? Tänu headele partneritele, esinejatele ja kindlasti publikule on see võimalik. Kui printsiip ja eesmärgid on paigas, sujub iga ettevõtmine. Linnas on konkureerivaid üritusi, kuid teadlik publik leiab meid alati. Kontserdiinfot saab Rakvere teatri kodulehelt ja Jazzliidu kodulehelt jazz.ee, samuti meie teatri kohviku Facebooki lehelt. Abiks on ka maakonnaleht ning kindlasti muusikud ise, kes missioonitundest hoiavad ja harivad oma kuulajaskonda. Millised kontserdid on seni toimunutest kõige enam meelde jäänud ja mida tuua esile eelseisvatest? Väga hoitud ja oodatud lauljannad, kes kohe meenuvad, on Sofia Rubina-Hunter ja Susanna Aleksandra. Põneva kontserdi andis Ryo Kawasaki & Level 8. Kaugemast ajast meenub trio Vaigla-Ruben-Sooäär plaadi “1980” esitluskontsert, mis oli kui omanäoline muusikaviktoriin. Instrumentalistidest on muljet avaldanud Andre Maaker, Brian Melvin ja Jaak Sooäär. Ees ootab nii visuaalselt kui ka kuuldeliselt efektse ansambli Heavy Beauty kontsert 20. mail. Bändi keskmes on bass-saksofon – instrument, mis nõuab suur kopsumahtu ning mida tema suuruse ja madala registri tõttu harva kasutatakse, kuid millel on ometi ilus ja muhe kõla. Ilmunud Muusikas 5/2017

Eesti lauljate kuldvarasse kuuluva Teo Maiste kindlale alusele rajatud häälekool võimaldas tal laulda teatrilavadel pool sajandit kõige erinevamates rollides. Tema esimesed osatäitmised olid 1960. aastal doktor Bartolona Rossini ooperis “Sevilla habemeajaja” (Tallinna riikliku konservatooriumi ooperistuudios) ja möldrina Dargomõžski ooperis “Näkineid” (Vanemuise teatris). Aastakümneid oli ta Estonia teatri solist, kus ta andis viimase etenduse 2010. aasta 5. juunil Johann Straussi operetiga “Viini veri”. See operett tuli ta lavaellu juba 1965. aastal, mil ta mängis Peaministrit. Hilisemates lavastustes (1994, 2003) esines ta karusselliomanik Kaglerina. Ilmunud DVD ja CDde põhjal on rõõm tõdeda, et Teo Maiste pikaajalisest lavateest on nii video- kui ka helisalve jäänud suurepäraseid esitusi tema kõrgaegadest. Plaatidele jäädvustatud muusikavalik annab ettekujutuse suurmeistri ampluaast äärmiselt eripalgeliste karakterrollide loomisel, aga ka kammerlaulja ja vokaalsümfooniliste suurvormide solistina. Olgu näitena toodud sellised rollid nagu Boriss, Ivan Hovanski, Galitski, Aleko, parun Ochs, Falstaff, Philipp II, Leporello, don Pasquale, Mendoza, Attila, Zsupán, Kecal, Selim, Cyrano, Lempelius ja Friesner. Märkimist väärib ka Šostakovitši “Viie romansi” esitus Alide Halliste tõlketekstidega. Koos Urve Tautsiga on 1970. aastal helisalve jäädvustatud Béla Bartóki ooperi “Hertsog Sinihabeme loss” kontsertettekanne, aastatest 1982, 1983 ja 1992 aga duetid Tiit Kuusiku, Margarita Voitese ja Ivo Kuusega. Siinjuures eriline tänu Eesti Rahvusringhäälingu heli- ja videorežissööridele, kelle professionaalse töö vilja võime aastaid hiljem nautida. DVD ja CD-plaatide juurde kuuluvad sisukad teksti- ja fotoalbumid, mille mahtu ja tehnilist teostust iseloomustab kõrgeim kvaliteet meie sellelaadsete väljaannete seas.

Projekti Ville Vokkolainen & Kusipäät teise albumi pealkiri “I (Part 2)” viitab sellele, et tegemist on nende 2016. aasta jaanuaris ilmunud esikalbumi järjega. Laia haardega muusik ja installatsioonikunstnik Vokkolainen tegeleb mõlemal albumil inimloomuse tumedama poolega. Kui esimesel plaadil kuuleb süngepoolse, tervet plaati läbiva, ent mõttelisteks osadeks jaotatud kompositsiooni vahepaladena tigeda soomlasest kliendi kurikuulsat sõimumonoloogi eestlasest taksojuhi aadressil, siis samal meetodil salvestatud, end kõlapildilt tervikuna ehk pisut leebemal, kohati lausa svingival teisel albumil täidab sama funktsiooni Arttu Kurttila poolt ette loetud Raskolnikovi küüniline monoloog Fjodor Dostojevski romaanist “Kuritöö ja karistus”. Ansambli Kusipäät esimesel plaadil tekitas Vokkolainen helisid põhiliselt kitarril, sel korral käsitseb ta rohkem klahvpille. Ka sel albumil musitseerib üle kümne inimese, kuigi koosseis on mõnevõrra muutunud. Endiselt on rivis bassist Eero Tikkanen ning kõlapildis olulised saksofonistid Johannes Sarjasto ja Pauli Lyytinen. Esimesel plaadil osalenud kolme löökriistamängija asemel teeb sel korral kogu töö ära Eeti Nieminen. Värske jõuna on kaasatud kitarrist ja elektroonikavõlur Lauri Hyvärinen. Plaadi mõjuvaim lõik on selle ülimalt intensiivne esimene osa, mille üle võib ka Eesti kuulaja uhkust tunda. Nimelt kutsus Vokkolainen plaadile erikülaliseks eestlase Roomet Jakapi, ansambli Kreatiivmootor vokalistist liidri. Ville Vokkolaise ühemehe-plaadifirma Art First Recordsi väljaanded teeb eriti unikaalseks asjaolu, et kõigi eksemplaride kujundused on valminud käsitsi koostöös kunstnik Ilkka Sariolaga.

Hiinast pärit helilooja Du Yun pälvis ooperi “Angel’s Bone” eest Pulitzeri muusikapreemia. Du Yun on helilooja, lauljanna ja multiinstrumentalist ning tema ooperis kohtuvad nii kammermuusika, popmuusika ja punk, ooper ja kabaree kui ka visuaalkunstid. Pulitzeri preemia nõukogu nimetas teost julgeks, harmooniliseks ja liigutavaks. Ooper räägib vastuolulise loo kahest langenud inglist, kes lamavad vigastatuna keskklassi kuuluva abielupaari aias. Pärast tervenemist sunnitakse inglid tööle prostituutidena. Libreto autor on Royce Vavrek, ooper esietendus 2016. aastal New Yorgis festivalil“Prototype”. Pulitzeri muusikapreemiale saavad kandideerida Ameerika autorite helitööd, mille esiettekanne või -salvestus on olnud USAs eelmisel aastal. Preemiaga kaasneb 10 000 dollarit. Du Yuni kõrval olid finaalis veel Ashley Fure teosega “Bound to the Bow” ning Kate Soper teosega “Ipsa Dixit”. 39-aastane Du Yun sündis ja kasvas Shanghais, seejärel siirdus USAsse end erialaselt täiendama. Harvardi ülikoolist doktorikraadi saamise järel asus ta tööle New Yorgi riiklikus ülikoolis. Pulitzeri muusikapreemia on varemgi läinud Hiina päritolu heliloojale. 2011. aastal pälvis selle Zhou Long ooperi “Madam White Snake” eest. Ameerika väljapaistva ajakirjaniku Joseph Pulitzeri järgi nimetatud auhinda antakse välja alates 1917. aastast. Esimene Pulitzeri muusikapreemia anti välja 1943. aastal. Ainsa eestlasena on Pulitzeri preemia võitnud 1962. aastal karikaturist ja graafik Edmund Valtman, kes oli 1959. aastast Ameerika kodanik ning kelle poliitilisi karikatuure avaldasid paljud ajakirjandusväljaanded kogu maailmas.

Dirigent Teodor Currentzis nimetati hooajast 2018/19 Edela-Saksa Ringhäälingu orkestri ehk Stuttgardi Raadio orkestri peadirigendiks. Ringhäälingu juht Peter Boudgoust nimetas noort kreeklast väljapaistvaks artistiks ja mitmekülgseks muusikuks. Stuttgardi ja Baden-Badeni ning Freiburgi Raadio orkestrid ühendati 2015. aastal rahaprobleemide tõttu. Tegu oli algul üsna erinevate orkestritega. Baden-Badeni ja Freiburgi orkestril on pikk traditsioon just uue muusika esitamisel, mida vedasid oma dirigendiaastatel nii Michael Gielen kui ka François-Xavier Roth. Stuttgardi orkester on aga läbi aegade keskendunud konventsionaalsemale repertuaarile, nii Sergiu Celibidache kui Roger Norringtoni aegadel, küll aga võis interpretatsioon olla tihti üsna radikaalne. Teodor Currentzis ütles ametisse nimetamisel, et ta püüab ühendorkestri puhul jätkata nii ühe kui teise orkestri traditsioone ning samas luua mõlema orkestri häid omadusi silmas pidades orkestrile uue kõlapildi. Kreekast pärit 45-aastane Currentzis sai esmase muusikalise hariduse oma kodumaal. 1994–1999 õppis ta dirigeerimist Peterburi konservatooriumis Ilja Mussini käe all. Praegu on ta Permi riikliku ooperi- ja balletiteatri kunstiline juht, MusicAeterna ansambli ja koori asutaja ja peadirigent ning rahvusvahelise Djagilevi festivali kunstiline juht.

New Yorgi oksjonimaja Christie’s teatas, et 15. juunil läheb oksjonile Metropolitan Opera gildi kollektsioon, mis sisaldab haruldasi käsikirju ja mälestusesemeid. Samuti otsitakse ostjat kahele oivalisele juveelile. Kõik oksjoni tulud lähevad Metropolitan Operale ja selle gildile. Oksjonile minev kollektsioon sisaldab umbes 90 erinevat objekti, nende hulgas lääne muusikaloo olulisemate heliloojate käsikirju alates barokiajastust kuni XX sajandini. Enamik neist pärinevad Edwin Franko Goldmani (1878–1956) kogust, kes oli Ameerika tuntud helilooja ning samuti Metropolitani orkestri trompetist. Kõige väärtuslikumaks objektiks peetakse Franz Schuberti As-duur klaverisonaadi käsikirja, mille eeldatav hind võiks jääda vahemikku 350 000–500 000 dollarit. Tähelepanuväärsed on veel Bachi, Mozarti ja Beethoveni märkmetega käsikirjad ning isiklikud kirjad. Peale selle on oksjonil veel palju huvitavaid esemeid, sealhulgas Enrico Caruso kullast prillitoos koos prillidega ja Arturo Toscanini taskukell.

Londoni filharmooniaorkester (Philharmonia Orchestra) võttis ametisse kaks uut külalisdirigenti, Jakub Hrůša ja Santtu-Matias Rouvali ning nende ametiaeg algab 2017/18. hooaja algul. Orkestri peadirigent on praegu Esa-Pekka Salonen. Jakub Hrůša on alates 2011. aastast selle orkestriga korduvalt mänginud ning tema kavades on domineerinud Kesk-Euroopa muusika. Oma külalisdirigendiks nimetamise kohta ütles ta, et see on ühe unistuse täitumine. Hrůša on veel Bambergi sümfooniaorkestri peadirigent, Tšehhi filharmoonia külalisdirigent ja Tokyo Metropolitani sümfooniaorkestri külalisdirigent. Ka Santtu-Matias Rouvali hindab uut püsiva külalisdirigendi staatust kõrgelt ning ootab eriti koostööd Esa-Pekka Saloneniga. Rouvali on veel Tampere filharmooniaorkestri peadirigent, Kopenhaageni filharmoonia külalisdirigent ning uuest hooajast ka Göteborgi sümfooniaorkestri peadirigent. Esa-Pekka Salonenon lausus, et on uhke, kuna saab orkestrit jagada nii väärikate kaaslastega, mis teeb orkestri edasise arendamise ühisel jõul väga põnevaks.

Lepizigis avatakse novembris Kurt Masuri nimeline instituut, Das Internationale Kurt-Masur-Institut (IKMI). Avamisele on kutsutud dirigendi kolleegid, sõbrad ja õpilased ning palju maestrole lähedasi kaasteelisi. Avakontserdil esinevad teiste seas ka maestro dirigendist poeg Ken-David Masur ning viiuldaja Anne-Sophie Mutter. Avatseremoonial tutvustatakse instituudi eesmärke ja erinevaid stipendiume ning toimub ka Beethoveni teemaline sümpoosion. Kurt Masur sündis 1927. aastal Sileesias ja õppis Leipzigi konservatooriumis klaverit, kompositsiooni ja dirigeerimist. Tollane Leipzigi rikas muusikaelu aitas kaasa noore muusiku kujunemisele. 1955. aastal sai temast Dresdeni filharmoonikute dirigent, 1967–1972 oli ta selle peadirigent. 1958. aastast töötas ta Schwerini Mecklenburgi riikliku teatri muusikajuhina, kus ta muu hulgas tõi 1960. aastal maailma esiettekandele Eino Tambergi “Ballett-sümfoonia”. Masur oli oma kodulinnas Leipzigis suur autoriteet ning 26 aastat Gewandhaus-orkestri juht, 1975. aastast ka Leipzigi konservatooriumi professor. Pikalt töötas ta ka New Yorgis, oli 1991–2002 selle filharmoonikute kunstiline juht ning asutas seal isegi oma heliplaadifirma. 2000–2007 oli ta Londoni filharmooniaorkestri peadirigent ning 2002–2008 Pariisi rahvusorkestri kunstiline juht. Viimasega esinest ta 2003. aastal ka Tallinnas. Masur suri 19. detsembril 2015. aastal 88 aasta vanuselt.

20. märtsil suri 95 aasta vanuselt Prantsuse dirigent Louis Frémaux. Tema muusikaõpingud Valenciennes’i konservatooriumis katkesid Teise maailmasõja tõttu. Ta võitles Prantsuse vastupanuliikumise ridades, 1945–1946 oli ta Vietnamis Võõrleegioni kapten. Õpingutega jõudis ta lõpule alles 1952. aastal, tema esimeseks töökohaks oli Monte Carlo ooper. 1968. aastal asus ta neljaks aastaks Rhône-Alpes'i filharmooniaorkestri muusikalise juhi kohale (praegune Lyoni rahvusorkester). Aasta hiljem määrati ta Birminghami sümfooniaorkestri peadirigendiks. Seal valmisid koostöös EMI plaadifirmaga paljud hinnatud plaadid. Frémaux’ juhatusel jõudis kuulajateni hulgaliselt uut muusikat, näiteks briti esiettekanded John McCabe’i ja Henri Dutilleux’ sümfooniatest. Paraku lõppes Frémaux ametiaeg 1978. aastal madalseisuga, mil lahkus orkestri peadirektor Arthur Baker ning tekkisid lahkarvamused orkestrantidega. Tema järglaseks Birminghamis sai Sir Simon Rattle. Frémaux karjäär jätkus hoopis Austraalias Sydney sümfooniaorkestri peadirigendina 1979–1982. Louis Frémaux oli alates 1969. aastast ka Prantsuse Auleegioni ordeni kavaler.

4. aprillil avati Eesti teatri- ja muusikamuuseumi uus püsiekspositsioon pealkirjaga “Lood ja laulud”. Näitus annab muusika ja teatri kaudu ülevaate eesti ajaloost, tuginedes meie kultuuri tüvitekstidele. Ekspositsioon algab igale eestlasele tuttava “Kevade” esimeste lavastustega. “Rääkides “Kevadest” kõneleme siin juba väga ammusest ajast kehtivast koolikohustusest, mille juurde on alati kuulunud muusika, sest koolmeistrid on alati pidanud oskama mängida üht või teist instrumenti ja õpetada ka laulmist. See on kindlasti avaldanud mõju meie muusikaelule,” ütles muuseumi direktor Tanel Veeremaa. Tammsaare 1935. aastal ilmunud romaani “Ma armastasin sakslast” on eesti teatri- ja muusikaloos korduvalt lavastatud. Uues ekspositsioonis võimaldab see rääkida baltisakslaste ajaloost. ETMMi kogus on üle 741 tuhande museaali. 200-ruutmeetrisele näitusepinnale valiti hoolikalt välja üle 200 eseme. “Kõige vanem museaal on 1771. aastast pärit Johannes Zumpe klaver ja kõige värskem Tiia-Ester Loitme muuseumile annetatud Grammy, mille ta sai 2004. aastal,” kõneles muuseumi peavarahoidja Maris Rosenthal. Teatri- ja muusikamuuseumi ekspositsiooni uuendati viimati 20 aastat tagasi.

7. aprillil anti Estonia kontserdisaalis Eesti muusika päevade kontserdil üle Eesti heliloojate liidu ja LHV poolt välja antav uue heliloomingu Au-tasu, mille tänavune laureaat oli Toivo Tulev teose “Black Mirror” eest. Auhinnaks on 5000 eurot ja klaasikunstnik Mare Saare taies ning teose tellimus EMPile. Žürii hinnangul on Tulevi nimetatud oopus väljapaistev loominguline saavutus, milles peen rafineeritus ühendatakse toore jõulisusega. Katkeva ja murduva ning koolitamata hääle kaudu näib selles kõnelevat tänapäeva illusioonide ja unistusteta maailm, mis püüaks end justkui sobitada instrumentaalsel taustal lahti rulluvasse aega. Taolise võttega saavutatakse võimas vahetuse illusioon, muusika peaaegu füüsiline kohalolek. Kompromissitult ausana avab teos end bioloogiliselt haavatava organismina, olles sellisena kehalisuse unikaalne väljendus eesti uues muusikas. Au-tasule esitati tänavu kokku 27 teost.

28. märtsil anti välja järjekordsed Eesti Muusikaettevõtluse auhinnad. Auhinna eesmärk on tõsta esile parimaid Eesti muusikavaldkonnas tegutsevaid isikuid ja kanaleid. Üritust korraldab Eesti fonogrammitootjate ühing. Õhtut juhtis Karl-Erik Taukar. Vikerraadio saatejuhti Sten Teppanit tunnustati aasta muusikaajakirjaniku tiitliga, ETV teenis välja aasta meediakanali auhinna, “Eesti laul” tunnistati aasta muusikasündmuseks ja Klassikaraadiot tunnustati aasta raadiojaama tiitliga. ETV eelmise aasta suurtest muusikaprojektidest toodi esile sarja “Klassikatähed”, tänu millele on huvi klassikalise muusika vastu märgatavalt tõusnud. “Klassikatähtede” autorid on Helen Valkna ja Timo Steiner, partnerid Eesti Kontsert ja Klassikaraadio. Aasta heli- ja/või valgustehnika rendifirma on RGB, aasta helitehnik/helikunstnik Silver Rästa; aasta valgustaja/valguskunstnik Meelis Lusmägi; aasta klubi/kontserdimaja jazziklubi Philly Joe’s; aasta muusikafestival Viljandi pärimusmuusika festival; aasta muusikamüüja 311.ee; aasta albumikujundaja ja -kujundus Taavi Tulevi “Taavi Tulev”; aasta miksija/salvestaja ja aasta muusikaprodutsent Bert Prikenfeld; aasta mänedžer Sandra Vabarna; aasta muusikatootja – Legendaarne Records; aasta muusikasõbralikem ettevõte Tridens; aasta muusikaettevõtja Fred Krieger.

Eesti Muusika Infokeskus viibis aprilli esimesel nädalal Saksamaal Frankfurdi muusikamessil, mis on üks olulisemaid muusikainstrumentide ja -kirjastamisega seotud messe maailmas. EMIKi boksis sai tutvuda eesti praeguste heliloojate loominguga: väljas oli üle 800 teose nii paberil, PDF-formaadis kui ka salvestustena. Erilisel kohal oli EMIKi välja antud uhiuus plaadikomplekt kolme kavaga: orkestrimuusika, kooriteosed ja ansamblimuusika nii CD-l kui ka mälupulgal. Samuti sai tutvuda EMIKi kodulehe, veebipoe ja otsingusüsteemiga. Messi olulisim osa oli sõlmida kontakte muusikaorganisatsioonide ja kirjastuste esindajatega, elektrooniliste infoportaalide ja raamatukogudega, interpreetide ja nende katusorganisatsioonide esindajatega jne.

9. aprillil toimus G. Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis järjekordne legendaarse džässmuusiku ja helilooja Uno Naissoo nime kandev loomingu- ja interpretatsioonikonkurss. Konkursile laekus veerandsada laulu ja instrumentaalpala, millest finaalkontserdile valiti 13 parimat võistlustööd. Uno Naissoo oli Otsa kooli pikaaegne õpetaja ja 1977. aastal avatud levimuusikaosakonna juhataja ja eestvedaja. Koolil on kujunenud traditsioon tähistada tema sünniaastapäeva noortele heliloojatele mõeldud loominguvõistlusega. “Tegu on Eesti rütmimuusikale äärmiselt vajaliku ja omalaadse konkursiga. Selle võitjate hulgas on palju tunnustatud muusikuid, kellele Naissoo on olnud oluline eeskuju,” lausus Otsa kooli direktor Aarne Saluveer. Tulemused: I – Andro Urb “Polaarüksindus”, II – Madli Ainsalu “Jungle Speed”, III – Anett Tamm “Canvas”. Eriauhinnad: muusikakaupluselt PVX Muusik – Kristel Laas “Hingelind”; muusikakaupluselt Sound & Light – Maarja Aarma “Beating Hearts” ja “Don’t Throw This Heart Around”; muusikakaupluselt Stanford Music – Kaspar Tambur “Valud ja valed”. Konkursi koostööpartnerid ja toetajad on Eesti Esitajate Liit, Eesti Kultuurkapital, “Jazzkaar”, kauplus PVX Muusik, Stanford Music, EW Sound & Light.

10. aprillil oli G. Otsa nim muusikakoolis EMPi konkursi “Noor helilooja 2017” finaalkontsert. Tiitliga pärjati Gerta Raidma teose “I Dance With My Thought of You in the Freezing Wind” (“Ma tantsin jäises tuules oma mõttega sinust”, flöödile, bassklarnetile, löökpillidele ja vioolale) eest. Raidma õpib EMTAs Helena Tulve kompositsiooniklassis. Žüriisse kuulusid heliloojad Märt-Matis Lill, Liisa Hirsch ning Tatjana Kozlova-Johannes. Žürii sõnul jäi Raidma teos meelde oma rahuliku ja süvenenud kulgemisega. Selles oli tunda teatud küpsust, fokuseeritust ühele selgele ideele, mida helilooja kandis läbi terve teose, muutumata seejuures üksluiseks ja igavaks. Võidutöö paistis silma tervikliku vormi, ökonoomse vahendite kasutamise, peene kõlakäsitluse ja professionaalselt vormistatud partituuriga. Teise koha pälvis Madli Marje Sink teosega “5” löökpilliansamblile ning kolmanda koha Liisa Hõbe teosega “Valgevalul” klaverile, klassikalisele kitarrile ja tšellole.

Eelmisel aastal uue alguse saanud keskastme lauluõpilaste konkurss korraldati tänavu 31. märtsil H. Elleri nimelises Tartu muusikakoolis. Osales 14 lauljat nooremas ja 8 lauljate vanemas rühmas Elleri ja Otsa koolist, TMKKst ja EMTA ettevalmistusosakonnast. Žüriis hindasid esinejaid Piia Paemurru, Pirjo Jonas ja Endel Nõgene. TULEMUSED Noorem vanuserühm I – Brigitta Listra (Otsa kool, õp K. Plaas-Kala). II – Joonas Käsper (Elleri kool, õp T. Noor); Rael Rent (Elleri kool, õp K. Puis). III – Laura Retti Laos (Otsa kool, õp E. Pärg). Vanem vanuserühm I – Hälis Rünk (Otsa kool, õp M. Eensalu). II – Maarja Triise (Otsa kool, õp E. Pärg); Merit Kraav (Elleri kool, õp K. Puis). III – Carol Männamets (Otsa kool, õp E. Pärg); Triin Eliis Süld (Otsa kool, õp M. Eensalu). Diplom – Sandra Siniväli (Eller kool, õp V. Kallaste). Parim kontsertmeister – Jaan Kapp (Elleri kool). * 9.–10. märtsil oli H. Elleri nimelises Tartu muusikakoolis keskastme koolide puhk- ja löökpilliõpilaste konkurss. TULEMUSED PUUPILLID Žürii: Olavi Kasemaa (EMTA, saksofon), Jonathan Henderson (RO Estonia orkester, flööt) ja Soo-Young Lee (ERSO, klarnet). Noorem vanuserühm Flööt I – Tuule-Helin Krigul (TMKK, õp M. Peäske). II – Teele Masing (Elleri kool, õp H. Mägi). III – Siret Sui (TMKK, õp Mihkel Peäske). Diplomid – Kleer Suursild (TMKK, õp R. Peäske); Laura Pähkel (TMKK, õp M. Peäske); Susanne Rull (TMKK, õp R. Peäske). Klarnet III – Gunnar Mändmets (Elleri kool, õp T. Kalm); Markus Sügis (Elleri kool, õp T. Kalm). Diplomid – Anita Maasalu (Otsa kool, õp V. Sakkos); Anni Ritson (Elleri kool, õp T. Kalm). Grand prix ühe teose esituse eest – Gunnar Mändmets. Saksofon II ja grand prix ühe teose esituse eest – Emma Jõgi (TMKK, õp O. Kasemaa). Oboe Diplom – Mirjam Murd (Otsa kool, õp R. Käärik). Fagott III – Peeter Johannes Priks (Otsa kool, õp T. Velmet). Vanem vanuserühm Flööt I – Kerstin Laanemets (TMKK, õp M. Peäske). II – Jennie-Ry Lootus (TMKK, õp R. Peäske). III – Kristjan Lume (TMKK, õp R. ja M. Peäske). Klarnet II – Valeri Trahhatsjov (TMKK, õp V. Vurm). II – Kerit Ilves (Otsa kool, õp V. Sakkos). III – Marta-Madleen Tamm (TMKK, õp V. Vurm). Saksofon I – Taavi Poll (Otsa kool, õp L. Sepp). Fagott I ja grand prix ühe teose esituse eest – Jakob Peäske (TMKK, õp P. Sarapuu). VASK- JA LÖÖKPILLID Žürii: Olavi Kasemaa (EMTA, saksofon), Peeter Margus (ERSO, tromboon), Viljar Lang (Vanemuise SO, trompet), Heigo Rosin (EMTA, löökpillid). Noorem vanuserühm Trompet II – Villem Süvari (TMKK, õp I. Vau). III – Mehis Ots (TMKK, õp A. Ots); Mattis-Johan Mere (TMKK, õp A. Ots). Diplom – Martin Reinmets (TMKK, õp A. Ots). Metsasarv I – Mariell Oserov (TMKK, õp K. Kulmala, K. Koppel). Eufoonium II – Rene-Henrik Sirkas (Elleri kool, õp P. Sonn); Joosep Serva (Otsa kool, õp K. Kiik). Vanem vanuserühm Trompet I – Jüri Jõul (Elleri kool, õp P. Sonn). II – Villem Endel Tiits (TMKK, õp A. Ots); Laur Keller (TMKK, õp A. Ots). III – Joanna Volkova (TMKK, õp A. Ots). Metsasarv I – Artur Reinpõld (Elleri kool, õp K. Otsing). III – Eliise Tani (Elleri kool, õp K. Otsing). Tromboon I – Kaspar-Oskar Kramp (TMKK, õp A. Kontus). Löökpillid I – Tanel-Eino Novikov (TMKK, õp K. Mäeots). II – Teodor Hirvoja (Otsa kool, õp R. Roos, Z. C. Marjami). III – Marie Luhamäe (Otsa kool, õp R. Roos). * 14.–19. märtsini oli Riia Daržiņši-nimelises muusikakeskkoolis I rahvusvaheline konkurss keelpillimängijatele “International Baltic Competition for Young Musicians 2017”. Viiuli A-grupis sai diplomi Uku Toots (Elleri kool, õp E. Roosaar), B-grupis said III koha Rahel Peäske (TMKK, õp T. Peäske) ja Liilian Lember (TMKK, õp S. Kuulmann-Martin) ning diplomi Johannes Palm (Elleri kool, õp K. Eeroja-Põldoja). C-grupis sai I koha Linda Lukas (Elleri kool, õp K. Kriit). Kontrabasside kategoorias sai C-grupis diplomi Martin Torp (TMKK, õp K. Olt). Harfimängijate hulgas sai I koha Kaisa Helena Žigurs ja diplomi Marietta Mark (mõlemad TMKK, õp E. Peäske). * 26. märtsist 1. aprillini Peterburis toimunud VII Sviridovi-nimelisel rahvusvahelisel noorte muusikute konkursil saavutas TMKK XI klassi õpilane Aleksandra Serebrjakova (õp N. Murdvee) viiuldajate kolmandas vanuserühmas III koha. Eestist oli Serebrjakova konkursi ainus osaleja, kuid viiuldajate kolmeliikmelisse žüriisse oli palutud Mare Teearu (EMTA). * Elleri kooli II kursuse klaverieriala õpilane Liisa-Maria Marrandi (õp T. Joamets) pälvis I koha 24.–26. märtsil Pihkvas VII Rimski-Korsakovile ja Mussorgskile pühendatud rahvusvahelisel noorte interpreetide konkursil. Sama kooli IV kursuse õpilane Helar Jõgi (õp K. Kudu) saavutas 10.–12. aprillil Leedus Kaunases toimunud rahvusvahelisel akordionikonkursil “Ascoltate 2017” II koha. I koha pälvinud Liisa-Maria Marrandi 24.–26. märtsil Pihkvas VII Rimski-Korsakovile ja Mussorgskile pühendatud rahvusvahelisel noorte interpreetide konkursil.

Armeeniast maailmalavadele – isikupärane ja juurtetruu Tigran Hamasyan. FOTO ALLABOUTJAZZ.COM Tigran Hamasyanist räägitakse lihtsustatult kui jazzpianistist, ent selle sildi taga on helilooja, kes kasutab oma loomingus Armeenia rahvamuusikat, hipsterlikke elektroonilisi kõlasid, dubstep’ilikke käike, vaimulikku koorimuusikat ning elemente metal’ist ja rockist. Tema pianistlik mängustiil on mõjutatud barokilikust tantsulisusest ja polüfooniast, XIX sajandi virtuoossest matšopianismist ning õrnadest impressionistlikest kõlaideaalidest. Erinevate ajastute ja stiilide virvarri seob ühtlaselt läbiv melanhoolne dramaturgiline liin, mis tekitab tugeva terviku. Sellise kirjelduse peale tahaks kohe hüüda: jazz is dead! Õnneks ... Hamasyan on ise ka tõdenud, et pole kindel, kas ta sooviks olla jazzmuusik sellisel moel, nagu enamik inimesi ette kujutada tahaks. Ta on oma helikeelt teadlikult lihvinud ning vältinud bebopilikke klišeesid, kuigi võiks kahtlemata ka ainuüksi nende abil vaimustavaid kuulamiselamusi pakkuda. Hamasyani eklektiline helikeel ei kõla tehislikult, sest erinevate traditsioonide ja kultuuriruumide sees olemine on tema jaoks loomulik elulaad. Teekond Armeenia rahvamuusika lätetele Lapsena kuulas Hamasyan isa plaadikogust leitud Led Zeppelini, Black Sabbathit ja Queeni ning unistas trash metal-bändis kitarri mängimisest. Kuna Armeenia oli osa Nõukogude Liidust, sai ka väike Tigran sarnaselt paljude eestlastega karmi ja tugeva hariduse klassikalise klaveri alal. Ta soovitab noortel jazzpianistidel tegelda eelkõige Chopini ja Bachiga. Jazzmuusikaga hakkas ta tegelema üheksa-aastaselt ning teismelisena esines ta kohaliku bigbändi vokaalsolistina. Umbes samas eluetapis otsustas ta eirata jazzi mängimisele esitatavaid ootus ning võttis kasutusele Armeenia rahvamuusika. Tema idee oli improviseerida rahvaviiside põhjal, kuid raskus seisnes selles, et Armeenia rahvamuusika on modaalne ning ilma akordijärgnevuseta. Algas huvitav protsess – harmoniseerimata kujul esitatavate meloodiate harmoniseerimine. “Rahvamuusika on suurim eneseväljenduse vorm. Kui tahad tänapäeval olla muusik, on vaja näida lahe või eriline. Aga minevikus võis muusik olla igaüks. Iga tegu ja tseremoonia oli muusikaga rikastatud. Jälgisid, kuidas naised võid tegid ning seda saatis laul. Läksid Armeenia maapiirkondadesse ja nägid inimesi spontaanselt laulmas. See on võrratu. Justkui muusika sünd.” Loe edasi Muusikast 4/2017

Rudolf Baršai (paremal) võttis Jaan Räätsa “Kontserdi kammerorkestrile” kohe Moskva kammerorkestri repertuaari ning juhatas seda 1962. aastal Moskvas, 1963ndal ka Leningradis. Pariisis, Londonis ja New Yorgis Carnegie Hallis. FOTO ETMMi KOGUST On vaieldud, kas Heino Elleri ja tema õpilaste puhul on põhjust rääkida pigem koolkonnast või kompositsiooniklassist. Vastus sõltub osalt ajajärgust, mille kohta küsimus esitatakse. Enne Teist maailmasõda võib Ellerit ja tema õpilasi vaadelda ehk tõesti koolkonnana, s.o kindlaid esteetilisi tõekspidamisi järgivate heliloojate grupina, kelle loomingus domineeris instrumentaalmuusika ja kes väljendasid end Eesti tollases kontekstis modernistlikuks peetud helikeeles. Hiljem on aga Elleri õpilaste seas olnud väga erineva, et mitte öelda vastandliku käekirja ja suunitlusega heliloojaid, kelle puhul kindlasti ei saa esile tuua ühtseid stiililisi taotlusi. Siiski näib Elleri õpilaste töid ka pärast sõda iseloomustavat viimistletus ja loogiline vorm. Lisztist Ellerini Läbimõeldud ja terviklik vorm paistab olevat Elleri kompositsiooniõpetuses üldse keskse tähtsusega. Konkreetsemalt tundub selle käsitlus välja kasvavat Liszti monotematismi kontseptsioonist. Üldistatult viitab monotematismi mõiste ühele temaatilisele algideele, mis arengu jooksul transformeerub arvukateks ja üksteise suhtes kontrastseteks muusikalisteks teemadeks. Selline teemakäsitlusviis tõi kaasa ka olulised muudatused teoste vormilises ülesehituses, millest kõige iseloomulikum oli üksikosa vormi (one-movement form) ja tsüklilise vormi (cyclic form) segunemine. Teatavasti iseloomustab üksikosa vormi suhteline homogeensus, aga tsüklilist vormi pigem kontrast seda moodustavate (ala)osade vahel. Monotematism kui retooriliselt kontrastsete muusikaliste üksuste ühtsus temaatilisel ja motiivilisel pinnal võimaldas need kaks printsiipi ühendada ja luua nähtuse, mida tänapäeval tuntakse kahedimensioonilise vormina (two-dimensional form): selle temaatiliselt kontrastseid lõike võib ühelt poolt vaadelda kui (sonaadi)tsüklit, teiselt poolt aga kui üheosalise vormi (tavaliselt sonaadivormi) alaosasid. Enamasti avaldub kahedimensiooniline vorm üheosalise teosena, mille krestomaatiliseks näiteks on Liszti h-moll klaverisonaat: kirjutatud sonaadivormis, kuid selle alaosi või nende vahele lisatud vormilisi interpolatsioone võib ühtlasi mõista ka sonaaditsükli osadena. Ent kahedimensiooniline vorm võib avalduda ka mitmeosalise vormina. Sellises vormis on teose osad küll sonaaditsüklile omaselt kontrastsed, kuid on lähtuvalt monotematismi printsiibist tuletatud samast temaatilisest algest. Veelgi enam, selline vorm moodustub sageli kahest karakteri mõttes suhteliselt kontrastsest teemade grupist A ja B, mis viiakse läbi vaheldumisi kõikides teost moodustavates osades: näiteks esimeses osas kõlavad A, B ja A, teises osas B, A ja B ning kolmandas osas taas A, B ja A (st et A funktsioneerib põhiteemana esimeses ja kolmandas ning sekundaarse teemana[1] teises osas, B aga põhiteemana teises ning sekundaarse teemana esimeses ja kolmandas osas). Detailsest keerukusest hoolimata on sellisele vormiprintsiibile võimalik taandada näiteks Liszti “Faust-sümfoonia”, mis on tsüklilise kahedimensioonilise vormi klassikaline näide. [1] Kasutan siin neutraalset mõistet sekundaarne teema, mis võib viidata nii sonaadivormi kõrvalteemale, kolmeosalise vormi kontrastsele keskosale, mõnele rondo episoodile kui suhteliselt lõpetatud teemale ehk nn siseteemale (interior theme), menueti või scherzo trio osale jne. Loe edasi Muusikast 4/2017

Prantsuse pianisti Nicolas Horvàthi (s 1977) nimi on meie tähelepanelikumale muusikahuvilisele kindlasti juba silma jäänud. Tegemist on väga omanäolise ja ehk pisut ebatavalise pianistiga, kelle kontsertide formaadid ja repertuaar on haruldased. Horvàth on õppinud Pariisi muusikakõrgkoolis École Normale de Musique ja on paljude rahvusvaheliste konkursside laureaat, nt Luigi Nono konkurss (Torino), Franz Liszti konkurss (Jaapan) ja Aleksandr Skrjabini konkurss (Pariis). Oma kiires ja sisutihedas elus peab Horvàth kõige muu kõrvalt tähtsaks eesti muusika tutvustamist maailmas. Ta on ka tänavuste Eesti muusika päevade külaline ja toob 9. aprillil kell 13 Eesti Raadio 1. stuudios kuulajate ette kava “Hommage: Jaan Rääts”. Pianist on kokku pannud põneva läbilõike sel aastal 85. sünnipäeva tähistava maestro klaveriloomingust, sekka kõlab pühendusteoseid Räätsa käe all kompositsiooni õppinud heliloojailt. Palun rääkige oma hiljutisest debüüdist Pariisi filharmoonia suures saalis. Nicolas Horvàth: See on pisut hullumeelne projekt, mille ideed olin juba kaua mõttes kandnud. Kontserdil oli kavas kogu Philip Glassi klaverilooming – 12 tundi muusikat kella seitsmest õhtul seitsmeni hommikul, täiesti ilma pausideta. See tähendab, et mängin ühe teose teise järel ja pole aplause lugude vahel. Lõpetuseks, nagu igal kontserdil, võib mängida lisapalu. Pariisi filharmoonia on kõige tähtsam kontserdisaal Prantsusmaal ja üks tähtsamaid Euroopas. Publik aplodeeris mulle püsti seistes. Mängisin üheksa lisapala. Esimeseks esitasin Jaan Räätsa “Raadio 4”, mida mängisin kaks korda kiiremas tempos, nii et sellest sai tõeliselt virtuoosne pala. Publiku reaktsioon Räätsa palale oli hämmastavalt soe. Lisaks juhtus midagi väga imelist: kaheksanda lisapala järel ei teadnud ma enam, mida mängida (olin tegelikult ette valmistanud ainult ühe lisapala) ja küsisin publikult, mida nad tahaksid kuulda. Ja saalist kostis, et veel seda eesti lugu. Nii esitasingi uuesti lõppu Räätsa “Raadio 4”. Publik aplodeeris vaimustunult. Arvan, et niisugune reaktsioon saab tulla ainult siis, kui esitada seda teost vähem akadeemiliselt. Siit justkui järelduks, et Pariisi filharmoonias võiks samasugune kontsert toimuda Jaan Räätsa klaverimuusikast ... Kas tema muusika vääriks teie meelest rohkem tähelepanu? Leian tõesti, et Räätsa muusika väärib palju suuremat tähelepanu! Üks põhilisi probleeme Räätsa klaverimuusikaga on seotud tema n-ö ametliku staatusega. Me kõik teame, et kui meilt soovitakse mõne austatud ja ametliku tähelepanu all oleva helilooja teost, mängime seda aukartuses ja väga akadeemiliselt – ehk väga igavalt. Tempo ei liigu terve osa jooksul kübetki ja kõik noodid on võrdsed, kui kuskil on kirjas forte, mängitakse ühesuguses forte’s poolteist lehekülge jne. Selline esitusmaneer ei tööta ning muudab Räätsa muusika kahvatuks ja igavaks. On ainult üks pianist, kelle Räätsa esitust ma väga hindan ja selleks on Kalle Randalu. Kuidas üldse jõudsite Eesti muusikani? Mäletan väga eredalt päeva, mil puutusin esmakordselt kokku Eesti muusikaga. See oli ilmselt aastal 1999, kui kõndisin sisse FNAC plaadipoodi Salle Pleyeli lähistel. Poes käis juhuslikult klassikaplaadi esitlus, milleks oli Arvo Pärdi “Tabula rasa”. See teos on nii ilus, et tundsin seda kuulates, kuidas aeg peatus. Istusin maha ja kuulasin ära terve plaadi, samal ajal oma elu üle mediteerides. Sellest ajast olen suur Pärdi muusika austaja. Kurb, et ta pole klaverile kuigi palju kirjutanud. Sealt algas ka minu suur uudishimu Eesti muusika vastu. Tõsisemalt ja järjepidevalt olen Eesti muusikat oma kontsertidel mänginud aastast 2011. Kui nägin esmakordselt Räätsa käsikirju, sattusin kohe vaimustusse – sain aru, et see on väga kõrge kvaliteediga muusika. Tundsin, et hoian käes aaret ega suutnud aru saada, miks seda muusikat ei mängita. Justkui üks minusugune pianist oleks avastanud Prokofjevi ... Minu Jaan Räätsa muusikaga seonduvad tunded on alati olnud väga intensiivsed ja vaimustavad. Ma isegi ei vääri au mängida nii kõrgetasemelist muusikat! Selline au peaks osaks saama hoopis Jevgeni Kissinile, Arkadi Volodosile või Maurizio Pollinile, mitte Nicolas Horvàthile. Põhjus, miks ma mängin palju Eesti muusikat, on puhtalt selles, et olen sellega saavutanud suurt edu. Positiivset vastukaja on tulnud nii publikult kui ka kriitikutelt. Tahan Eesti muusikat propageerida, kuna leian, et see on geniaalne, ja loodan, et nii mängitakse seda ehk rohkem ka mujal maailmas. Olete eriti palju mänginud just Räätsa teoseid, plaanis on salvestada kogu tema klaverilooming. Kuidas on Räätsa muusika puhul teie esitusstiili mõjutanud otsene koostöö heliloojaga ja varasemate salvestuste kuulamine? Kui minna Jaan Räätsa kui üsna vaikse inimese juurde küsima, mis inspireeris teda üht või teist teost looma, võib saada lihtsa vastuse, et lood ei tule inspiratsioonist, vaid selline ongi helilooja elukutse – kirjutada muusikat. Mul õnnestus heliloojale ette mängida. Demonstreerisin talle, kuidas tema teos salvestustel enam-vähem kõlab ja kuidas seda minu arvates võiks mängida. Ma lasin tal valida erinevate variantide vahel, et näha, milline on autorile meelepärasem. Räätsale meelepärased esitusversioonid erinesid oluliselt meile tuntud salvestustel kõlavast. Räätsa komponeerimismeetod tundub teatud mõttes olevat kaleidoskoopiline. Selline tehnika võis tuleneda tema raadiotööst helirežissöörina. Kui vaadata tema noodipilti, siis mõjub see isegi visuaalselt kollaažina. Üritan siit mängides alati leida loogikat. Liialt motoorne esitus muudab kollaaži liiga nähtavaks ja nii muutub lugu kahvatuks. Aga kui näha kollaaži arengut suuremas plaanis, üritada leida loogikat, teada täpselt “kleepekohti” ja mängida muusikaliselt väljendusrikkalt, kujuneb sellest midagi väga suursugust ja võimast. Nii jõuab muusika oma tähenduses hoopis uuele tasandile! Olete vist ainus pianist maailmas, kes on mänginud üle ööpäeva kestvaid kontserte. Milline neist on siiani pikim? Esialgu mängisin viie tunni jagu Philip Glassi muusikat, misjärel õppisin tema helitöid üha juurde. Nii see idee arenes ja lõpuks hakkasin sama põhimõtet rakendama ka teiste heliloojate puhul. Oma pikimal kontserdil mängisin 35 tundi järjest Satie’ teost “Vexations”. Ilma pisimagi pausita! Selle teose kohta on palju väga huvitavat kirjutatud, et see on elu muutev kogemus jne. Esialgu mõtled, et see on mingi jama. Kuid tegelikult pean nõustuma, et see ongi väga eriline kogemus. Esiteks pidin täielikult muutma oma mängutehnikat, sest peale viit tundi hakkad tundma valu ja pinget, väsimust lihastes. Esimene selline kogemus oli väga raske, seepärast pidingi oma tehnikat muutma, et suuta end kuidagi mängu ajal lõdvestada. Kas see vajab väga erilist ettevalmistust? Jah, kui ees on näiteks Satie’ “Vexationsi” esitus, siis ei söö ega joo ma kolm päeva enne kontserti. Mitte tilkagi vedelikku! Mu sisemus peab olema puhas. Juba siis, kui ma lavale kõnnin, näen välja nagu zombie. (Naerab.) Olen nende kontsertidega mitmeti katsetanud ja kõige paremini toimib selline ettevalmistus, et oled voodis ega tulegi sealt välja. Kui kolm päeva ei söö, on teisiti raske energiat säästa. Aga kui midagi ei söö ja püsid voodis, hakkad ühel hetkel nägema ka hallutsinatsioone. Tundub kõhedalt põnev kogemus ... “Vexationsi” puhul kordad sama asja 840 korda. Selles loos pole selget meloodiat, selget harmooniat, justkui hõljuksid ajas ja kosmoses. Kõik toimib nagu enesehüpnoos ja hakkadki laval nägemusi nägema ... Satie komponeeris selle teose, kui oli kaotanud ainsa naise, keda üldse iial armastanud – Suzanne Valadoni. “Vexationsi” tuum ongi see, kui kaotad kellegi, keda väga armastad, ja otsid vastust, mida pole olemas. Enamasti hakkan ma just lõpupoole, umbes 800. korduse aegu aeglasemaks jääma. Tajun lõpu lähenedes tohutut kurbust, sest tean, et pikka aega ma seda teost uuesti ei esita, kuna selleks on nii raske valmistuda. Kui ma esimest korda selle loo lõpetasin, olid pisarad kohe-kohe tulemas, aga loomulikult ei saanud ma laval nutta. Lubasin publikule lisapala, kuid käisin enne tualetis just seepärast, et ei suutnud nuttu tagasi hoida. Kui lahkud armastatust mõistes, et siin ongi lõpp – see ongi “Vexations”, üks imelisemaid teoseid, mis kunagi klaverile loodud. Milline publik sellistel kontsertidel käib? Huvi on olnud väga suur. Soovin, et publik saaks kontserdist osa just nii nagu tahab. Näiteks soovitan kuulajatel kaasa võtta padi või tulla, kaenlas magamiskott, söök ja jook – kõik, mida nad ise tahavad. Nad võivad ka teha, mis soovivad: tulla mulle lähemale, pildistada. Pole aplause, ei pea olema tasa, võib mängu ajal sisse-välja käia. Väga huvitav on see, et inimesed on isegi vaiksemad kui klassikakontserdil tavaliselt. Teie nimi ei kõla väga prantsuspäraselt ... Ma pean ennast “ehtsaks” prantslaseks. Kui minna läbi Prantsuse ajaloo, siis on näha, et selle piirkonnaga on seotud mitmed rahvused, impeeriumid, sõjad ... Kui inimesed räägivad rahvuslikkusest ja sellest, et nad on ehedad, patriootlikud prantslased, siis tegelikkuses seda ei eksisteeri. Mu isa on ungarlane, ema itaallane, mina ise olen sündinud Monacos ja ma olen prantslane! (Naerab.) Olete päris palju konkursse võitnud, kuidas suhtute võistlemisse? Hakkasin konkurssidel osalema väga vanalt. Nüüdseks olen üheteistkümne konkursi laureaat, seitsmel neist sain esikoha. Ja seda kõike pooleteise aasta jooksul! Seda on tõesti palju nii napi ajavahemiku kohta. Olengi selline, et teen palju asju korraga. Aeg lendab ju. Parem teha asju siis, kui need on reaalselt võimalikud. Kui vanalt te siis spurtisite? Kolmekümneselt, ja see on tõesti väga hilja. Kui osalesin rahvusvahelisel Skrjabini konkursil, oli vanusepiirang 30 ja ma olingi juba 30. Registreerisin viimasel võimalikul kuupäeval, kaks nädalat enne konkurssi. Ka kava valmistasin ette kahe nädalaga. Sel ajal arvati, et olen pianistiks kõlbmatu ega anna iial ainsatki kontserti. Kui mulle väga lähedane sugulane ühel päeval suri, oli see mulle tõeline šokk. Aga teadsin, et ta poleks tahtnud mind nutmas näha ja andsingi lubaduse, et ei nuta ta matustel. Ainus viis lubadust pidada oli panna end konkursipinge alla. Registreerisingi end Skrjabini konkursile, mille alguseni oli jäänud kaks nädalat. Harjutasin hommikust ööni nagu hull. Mu õpetaja hoiatas, et ma poleks liiga lootusrikas, ja oli kindel, et ma ei võida seal midagi. Aga läksin konkursile, mängisin ja võitsin esikoha! Missugused on teie tulevikuplaanid Eesti muusikaga? Mul on palju mõtteid, ideid ja juba teoksil projekte seoses Eesti muusikaga. Olen salvestanud pooled Jaan Räätsa sonaatidest – 1., 2., 3., 4. , 9. ja 10. – see plaat ilmub sel kuul, aprillis. 5., 6., 7. ja 8. sonaadi salvestus peaks toimuma tänavu oktoobris. Samuti on ootel Räätsa klaverikontsertide plaadistus. Kui kõik läheb hästi, peaks esimene plaat sellest sarjast ilmuma oktoobris 2017 firmas Naxos Classics. Samale firmale on järgmiseks aastaks kavandatud ka Tõnu Kõrvitsa klaveriloomingu plaadistus. Järgmise, 2018. aasta plaanis on veel salvestada Tüüri klaverikontsert, sihikul on ka Mihkel Keremi klaverimuusika plaadistus, album Lepo Sumera muusikast, Eespere klaveriloomingu album ning pühendusteosed, mille olen Jaan Räätsa 85. sünnipäevaks tellinud tema õpilastelt – Tüürilt, Kõrvitsalt ja Pozdejevilt. Kuidas näete Eesti muusikat suuremas, maailma muusika plaanis? Tegelikult ei tea enamik maailma üldse suurt midagi Eesti olemasolust. Selge see, et muusikute jaoks on Eesti Arvo Pärdi riik. Kui mängisin oma kontsertidel Eesti muusikat, öeldi mulle: “Aga see ei kõla ju üldse nagu Arvo Pärt!”. Prantsusmaa muusikatraditsiooni mõõdetakse ligi tuhande aastaga. Milline areng on aga toimunud Eestis vaid saja aastaga! Eestis elab umbkaudu miljon inimest, mis viitaks justkui sellele, et igas peres peab olema vähemalt üks geenius! (Naerab.) Mis mulle Eesti muusikasse süvenedes on veelgi enam meeldima hakanud, see on mitmekesisus. Nii palju isikupäraseid heliloojaid! Muidugi on näha mõjutusi, aga mitte selles mõttes nagu me Prantsusmaal räägime, nt serialismi või neoklassitsismi koolkonnast. Näiteks Räätsa koolkonda pole ju olemas, sest kõik tema õpilased on nii omamoodi ja erinevad. Minu arvates pole ka Elleri koolkonda, sest temagi õpilaste helikeel on selleks liiga erinev, et nimetada seda üheks koolkonnaks. Olete iseenda mänedžer, lisaks õpetate ja annate kontserte. On teil mingi kindel rutiin, mida te igapäevases elus rakendate. Kuidas te kõike seda jõuate? On üks asi, mida ma üldse ei armasta teha – magada. Kahju, et see raiskab mu aega. Kui on kiire ja kogu aeg midagi teoksil, siis ei tule ängistust peale ja pole aega üle mõelda. Millist nõu annaksite noortele muusikutele? Mida pakub elu professionaalse muusikuna? Tavainimesele on tihtipeale raske selgeks teha, et muusik ei ela tavalist elu. Muusiku elukutse ja elustiiliga kaasneb palju asju, millest ilma jääd. Kui oled üksinda, siis on lihtsam, aga kui kellegagi oma elu jagad, võib see partnerile olla väga raske. Aga nõu, mida ma võiksin anda? Kuulata oma sisemist häält. Mitte kuulata inimesi, kes sind maha teevad. On ainult üks asi, mis sind teistest eristab, ja see oledki sina ise. Horowitz ütles karjääri kohta, et talent moodustab kaks ja töö 98 protsenti karjäärist. Kui mõni inimene on liiga andekas, ei saavuta ta kunagi edu, sest tal võib puudu jääda sellest 98% tööst. Ainus asi, mis asjad käima lükkab, on töö – harjutamine. Jätka tõsist tööd isegi siis, kui sul parasjagu pole palju kontserte. Usu endasse ja oma muusikasse, püüa inimesi oma muusikaga õnnelikuks teha, et näidata ilu muusikas. Meie, muusikud, oleme ikkagi publiku jaoks ja tõsine harjutamine ei saagi lõppeda ... Peame tegema kõik nii ilusaks kui suudame, et publikut rõõmustada, saades nii ka ise õnnelikuks! Ilmunud Muusikas 4/2017

Hele-Mai Poobus “Anu Kaal. Kahel pool eesriiet” Toimetaja Margot Visnap, kujundaja Enno Piir. Kirjastus Hea Lugu, 2016, 216 lk. Kuulus laulja Fjodor Šaljapin olevat kord ütelnud Maksim Gorkile: “Sinust jäävad alatiseks järele raamatud, kuid kellele mina veel vajalik olen, kui mu hääl on vaikinud?” Õnneks on Šaljapini häält salvestatud heliplaatidele ja tema raamatud “Lehekülgi minu elust” ning “Mask ja hing” avavad suure kunstniku loomingu tagamaid. Kuid kirjaniku ja laulja loomingu kontakt lugejate või kuulajatega erineb diametraalselt. Iga etendus või kontsert sünnib vahetus kontaktis saaliga just siin ja praegu, midagi parandada või muuta pole võimalik. Anu Kaal on laulnud Estonia laval 30 aastat. Alates 1994. aastast on tema elu sisuks olnud pedagoogiline tegevus, aktiivne kaasalöömine Estonia seltsi ja Eesti teatriliidu ettevõtmistes ning rõõmu tundmine vanaema rollist. Ta on endiselt nii vaimselt kui füüsiliselt suurepärases vormis, ikka elurõõmus ja abivalmis. Laulmas me teda enam ei kuule. “Lahkusin teatrist õigel ajal, valutu see polnud, aga ma arvan, et see oli õige.” Nii ütleb peategelane ise ilmunud raamatus “Anu Kaal. Kahel pool eesriiet”, mille on koostanud tema õpilane Hele-Mai Poobus. Kuna mul on olnud võimalus näha selle võluva lauljatari teatriteed algusest peale paljude aastate vältel, muu hulgas ka enda lavastuste peategelasena, siis võin tunnistada, et raamat annab Anu olemust edasi väga usutavalt ja tõetruult. See ei ole tagasivaade tuntud solisti ja Nõukogude Liidu rahvakunstniku kõrgest kellatornist, vaid siiras tänu oma õpetajatele alates muusikakoolist kuni La Scala stuudioni ning kõikidele kaasteelistele koorilaulja garderoobist peale. Kuninganna regaalid olid tema seljakotis kindlasti olemas. Mitte igal noorel üliõpilasel pole julgust ja valmisolekut ootamatult lavale astuda Öökuninganna üliraskes osas Mozarti ooperis “Võluflööt”. Konservatooriumi diplomitööd – Gilda Verdi ooperis “Rigoletto” – esitades oli Anu juba täieõiguslik Estonia solist. Meenutades tema häälele kõige lähedasemaid osi Donizetti ooperites “Lucia di Lammermoor”, “Rügemendi tütar” ja “Armujook”, saame täpse ülevaate ka kahe Verdi ooperirolli küpsemisest, kus materjali vastupanu ületamine nõudis juba tunduvalt suuremat pingutust. Need olid Luisa ooperis “Luisa Miller” ja Violetta ooperis “Traviata”. Just Violettat on Anu Kaal laulnud üle saja korra ning astunud sellega publiku ette paljudes teisteski ooperiteatrites peale Estonia. Anu on üks vähestest lauljannadest, kes lisaks Lucia keeruka rolli esitamisele on käinud laval ka Pipi Pikksukana, läbinud suuskadel Keila maratoni ning roninud alpinistina Elbrusel. Seda raamatut on kerge lugeda. See pani mu südames helisema ka väga konkreetsed stseenid ühest või teisest etendusest kauges minevikus. Enesest mõista on nende kaante vahel kirjas veel tema tegevus kontserdilavadel ja pedagoogina, sõna saavad nii mõnedki tema kolleegid. Ainult tema sünniaega sellest raamatust ei leia. Jääb kehtima inglaste ütlus daamide vanuse kohta – üle kahekümne (over twenty), mis Anu puhul ongi väga sobilik.

Hedvig Hansoni trio 2015. aasta sügisel Võru Jazziklubi laval. FOTO KRISTEL ONNO Eelmise aasta lõpust saati on Muusikas ilmunud artiklitesari, mis räägib Eestis tegutsevatest jazziklubidest. Suure linna Tallinna vaheldusrikas ja tihe jazzielu pole kellelegi üllatuseks, seda suuremat rõõmu teevad aga teated sellest, kui entusiastlikult edendatakse jazzielu ka väiksemates linnades. Neis on ka muusikaline mõõtkava ja mastaabid mõistagi väiksemad, kuid kuulajaid ja esinejaid jagub, tegutsemistahe ei rauge ning kõikjalt tuleb kinnitussõnu selle kohta, et kui leidub eestvedajaid ja käiseid üles käärijaid, pole põhjust rääkida ka pöördumatust, paratamatust ääremaastumisest. Käesolevas intervjuus kinnitab seda Võru Jazziklubi projektijuht Kristel Onno. Millistel asjaoludel pandi alus Võru Jazziklubile? Võru Jazziklubi sai alguse kahe Viljandi kultuuriakadeemia kultuurikorralduse eriala tudengi soovist oma teadmisi päris elus rakendada. Tekkis mõte oma kodulinnas (ja teise tudengi jaoks täiesti teises Eestimaa otsas) midagi ära teha ning sisetunde järgi langes valik jazzikontsertide korraldamisele. Eks me alguses ei osanud aimata, kas Võrus üldse on jazzmuusikale piisavalt publikut. Pärast esimeste kontsertide korraldamist saime aga oma küsimusele kindla vastuse – Võrus on jazzipublikut küllaga. Milline on praegu ja milline on olnud varem Võru jazzielu? Varem oli meie teada Võru jazzielu üsna kesine, sest aastas toimus kaks kuni kolm jazzmuusika kontserti. Praegu on kohalik jazzielu palju elavam, neile paarile kontserdile on lisandunud meie panusena igal aastal keskeltläbi kümme kontserti. Kuidas iseloomustate oma linna jazzipublikut? On siin mingi spetsiifika, millega tuleb arvestada? Võru jazzipublik on meiega väga tihedasti kokku kasvanud. On tekkinud paras ports püsikuulajaid, kes on peaaegu igal kontserdil kohal. Nendest on saanud justkui omad inimesed, keda saab ka tänaval teretada. Oleme tähele pannud, et meie kuulajatele on sümpaatne lõunamaise maiguga muusika. Flamenko, prantsuse šansoon, tango, bossanoova – tundub, et need märksõnad panevad Võru jazzisõbra südame põksuma. Kuidas on rahastuse ja piletituluga? Kuidas end ära majandate? Rahastuse poole pealt on meile suureks toeks Eesti Kultuurkapital ning kohalik omavalitsus, samuti ka meie peamine koostööpartner Eesti Jazzliit. Üksnes piletituluga ei suudaks me end kahjuks ära majandada. Millised on suurimad elamused juba toimunud kontsertidest? Eks iga kontsert on oma nägu ja valmistab alati millegagi suure elamuse. Kui midagi konkreetset välja tuua, siis kõige meeldejäävama elamuse pakkus ilmselt Sofia Rubina & Jason Hunter Band. Maja oli rahvast puupüsti täis ja publik oli kontserdi lõpusirgel ikka väga ülevas meeleolus – lauldi kõva häälega kaasa ning tantsiti laudade vahel. Mis on kavas lähemas tulevikus? Meie kolmas hooaeg algas 17. veebruaril. Avakontserdil esinesid akordionistid Jaak Lutsoja ja Kaspar Uljas, kelle repertuaar koosneb suuresti Ladina-Ameerika muusikast. Plaanime sel aastal korraldada igal kuul ühe kontserdi, kokku üksteist. Hooaja esimeses pooles võib meie juures kohata selliseid muusikuid ja koosseise nagu Susanna Aleksandra, Redel Ruudus & Mirjam Kivisild ning Kaisa Lillepuu Group. Mai alguses leiab meie juurde tee ka rahvusvaheline trio Morena-Mälgand-Ruben. Ilmunud Muusikas 4/2017

Tuuri Dede. FOTO SOHVI VIIK Kui ajakiri Muusika tegi ettepaneku jälgida ja analüüsida noorte lauljate tegemisi ja arengut, olin rõõmuga nõus. Üks asi on käia esietendustel ja arvustada ennast juba tõestanuid, teine aga pugeda sisse uute pürgijate põnevasse ja kirglikku loomemaailma. Muusikamaastikul toimub viimasel ajal palju huvitavat, vahepealne väike seisak lauljate juurdekasvus on pöördunud uuesti tõusule, uusi nimesid ilmub nagu seeni pärast vihma ja erilist rõõmu teeb asjaolu, et noored, võtnud vastu otsuse astuda laulumaailma okkalistele radadele, teevad seda tõelise pühendumuse, eesmärgile orienteerituse ja suure sisemise põlemisega. Nad ei oota, et keegi kannaks rolle kandikul ette, et õpetajad otsiksid repertuaari, et kool organiseeriks kontserte, vaid toimetavad silmade särades, projekte kirjutades, iseennast turundades, koostööpartnereid otsides, ses pöörases maailmas kadestamisväärselt toimekalt ja tulemusrikkalt esinemiskohti, rahastajaid ja toetajaid leides. 23. septembril 2016 kogunes Tallinna Õpetajate majja saalitäis rahvast kuulama kontserti “Chanson d’Amour”, kus astus üles kaks noort ja andekat lauljannat, sopran Elizabeth Paavel ja metsosopran Tuuri Dede, klaveril Kristiina Rokashevich. Põnevust lisas asjaolu, et lisaks prantsuse muusika paremiku nautimisele lubati vaheajal pakkuda ka häid prantsuse veine. Publik sai saali kaasa kava, mille laulutekstide tõlge oli noorte muusikute endi tehtud ning tuleb tunnistada, et tegu oli väga nauditavate ja täpsete tõlgetega. See on meeldiv tava, nii saab kuulaja end juba enne kontserdi algust viia laulutekstide abil vajalikku meeleollu ning see annab ka artistidele mõnusa taustsüsteemi, millele toetuda enne rambivalgusse astumist. Esimesed etteasted – Juliette’i aaria Gounod’ ooperist “Romeo et Juliette” Elizabeth Paaveli ning Marguerite’i aaria Berliozi ooperist “La damnation de Faust” Tuuri Dede esituses olid ehk pisut ebakindlad, kuid kontserdi edenedes muutus mõlemal pilk sügavamaks, lõug krambivabamaks ning naeratus ja liigutused loomulikumaks. Fauré kolm laulu Elizabethi esituses olid imeilusad, see muusika ja laulja häälematerjal lihtsalt sobivad sedavõrd hästi kokku. Vaid “Palves” oleks tahtnud tajuda rohkem sügavust ja vaimu. Laulu sõnad on nii valusad, et pidev naeratus neid lauldes tundus kohatu, ehkki särava vokaali saavutamiseks oli see ilmselt vajalik võte. Loe edasi Muusikast 4/2017

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum andis pärast mõneaastast pausi taas välja Heino Elleri nimelise muusikapreemia. Tänavuseks laureaadiks valiti viimaste aastate heliloomingu väljapaistva taseme ja teoste edu eest noor helilooja Liisa Hirsch. Välja anti ka Heino Elleri nimeline auhind, mille pälvis Inglise plaadifirma Toccata Classics omanik ja produtsent Martin Anderson. Preemia ja auhind anti üle 7. märtsil, Heino Elleri 130. sünnipäeval G. Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis. Liisa Hirsch on saanud oma heliteoste eest mitmeid auhindu: “Brautigam Circles” häälele ja kammeransamblile – parim uudisteos noorte heliloojate kohtumisel Apeldoornis (2015), “Ascending ... Descending” viiulile ja keelpilliorkestrile – LHV Au-tasu (2016), “Mechanics of Flying” sümfooniaorkestrile – parim uudisteos Berliini festivalil “Young Euro Classics” (2016). Martin Anderson on oma firmas plaadistanud ja levitanud eesti heliloojate loomingut. Üks suuremaid projekte on olnud Heino Elleri kogu klaveriloomingu salvestamine Sten Lassmanni esituses. Teatri- ja muusikamuuseum annab Heino Elleri nimelist muusikapreemiat välja alates 1998. aastast. Statuudi järgi antakse preemia noorele heliloojale või Heino Elleri loomingu tutvustamisel olulise panuse andnud isikule. Laureaadid saavad ka ühe Heino Elleri meisterdatud jalutuskepi omanikuks. Esimene laureaat oli 1998. aastal Heljo Sepp, laureaatide hulka kuuluvad näiteks heliloojad Helena Tulve, Tõnu Kõrvits, Timo Steiner, muusikateadlased Mart Humal ja Tiia Järg, pianistid Aleksandra Juozapėnaitė-Eesmaa ja Sten Lassmann. Pidulikul kontserdil astusid üles ka Otsa kooli klaveriõpilased eesti klaverimuusika kavaga, kus kõlas nii Heino Elleri looming kui ka läbilõige eesti muusikast Mart Saare ja Eduard Tubina teostest Erkki-Sven Tüüri ja Tõnu Kõrvitsani.

Kuulus teatriklišee, et kõik lavastused räägivad armastusest, pädeb ka Maria Fausti ansambli Shitney viimase albumi kohta. Esindatud on muidugi ka muud inimtunded, teiste seas armastuse ööpool – viha. Raamjutustuseks on leidlikult valitud keemiliste elementide tõmbe- ja tõukejõudude maailm, mis sobib hästi inimese siseilma, inimsuhete, aga selle kõrval ka sotsiaalsete ning ühiskondlik-poliitiliste pingete väljendamiseks. Paremaks mõistmiseks peab ehk mõne pealkirjades sisalduva keemia- või füüsikamõiste üles otsima. Saab muidu ka targemaks. Selline kontseptuaalsus on albumi võti ja tuumväärtus. Elementide stiihilisele maailmale vastavalt on muusikaski palju elektroonikat, masinlikkust, loomulikult ka Fausti muudest tegemistest tuntud head kompositsioonitaju, vähem traditsioonilisemat akustilist heli, sealhulgas saksofoni. Instrumentaalsed lõigud peegeldavad elementide stiihia vahepeatustes mõtlikkust, kurbust, erootikat, helget nukrust, aga – ajakohaselt – mitmel juhul ka Orienti, eluenergiat. Muusika on sugestiivne, tihti tantsuliselt pulseeriv, urbanistlik, jõuline, aga mitte lämmatav. Kasutatud on palju efekte, ka müra, aga taas mitte pealetükkivalt, vaid Faustile omase eestiliku või põhjamaise vaoshoituse, õhurikkuse, läbipaistvusega. Ansambli kaasheliloojad-kamraadid taanlanna Katrine Amsler ja rootslanna Qarin Wikström on ju samuti põhjamaised. Nagu Fausti puhul, kuuleb ka neilt vähe traditsioonilist laulu ja pillimängu, mis oma väljenduslikkusse kodeeritud subjektiivsuses ei haakukski ju elementide stiihilise tantsu programmiga. Söakad naised uurivad keemia ja füüsika toel armastust (nagu enamik häid raamatuid ja muid kunstiteoseid). Enamaltjaolt küll mitte romantilises kastmes – armastus, iha, kirg ilmutavad end kõikmõeldavate kujude ja suhete kaudu, nagu ühiskondlikest normidest ja kammitsatest vaba loojanatuuri puhul võib oodata.

XXVIII korda toimuval rahvusvahelisel festivalil “Jazzkaar” kõlab muusika kõikjalt maailmast, kuid tähelepanuta ei jää ka Eesti muusikute värske looming. Festivali avavad 21. aprillil Vabal Laval üles astuvad saksofonist Maria Faust ja Taani laulja-näitleja Kira Skov. Muusikud ühendasid oma energia uudisteoses “In the Beginning” (solistile, koorile ja ansamblile). Muusika salvestati Ilmjärve õigeusu kiriku erilises atmosfääris. Eesti pärimusest inspireeritud albumit luues süüvis Faust kodumaisesse müstikasse, jõudes religioossete kaemusteni. Üks Eesti silmapaistvamaid pianiste Kristjan Randalu tutvustab festivalil uut rahvusvahelise haardega kvintetti Limes Occidentalis. Grupi liikmeid seob sarnane elukäik – sirgumine kodumaal, siirdumine välismaale ja globaalne suhtlemine muusika keeles. “Jazzkaare” raames on ka festivali “Saksa kevad” avaüritus, kus 26. aprillil saab Vabal Laval osa värske kava esmaesitlusest. Lauljatar Liisi Koikson esitleb 23. aprillil Vabal Laval uut kauamängivat “Coffee for One”, mille muusikat on mõjutanud Londoni perioodi suurlinna meeleolud ja üksindus. Helilooja ja kitarristi Erki Pärnoja filmilikule tunnetusele toetuv muusika western-kitarridele ja analoogsüntesaatoritele on jõudnud ajaliku elu lõplikkust käsitlevale teemaplaadile “Efterglow”. Uue albumi kaheksaosaline rännak võtab vaatluse alla laia tunneteskaala. Seda muusikat saab nautida 27. aprillil Punases Majas.

Villu Veski eestvedamisel alustas tööd ligi 30 riigi muusikuid ühendav World Music Orchestra. Maailmamuusika orkester on rahvusvaheline, seal osaleb ligi 30 muusikut Eestist Senegalini ja Brasiiliast Panamani. “Hakkame World Music Orchestraga mängima põhiliselt maailmamuusikat, mis sünteesib traditsioone kaasaegese muusikakeelega,” ütles Villu Veski. Orkestri esimene avalik etteaste on 8. juulil Pärnu maailmamuusika festivalil “Watergate”. “Watergate” on Pärnus juba traditsiooniliseks saanud festival, mis hõlmab erinevaid veevõistlusi kui ka meeleolukat kultuuriprogrammi. See toob Pärnusse rahvusvahelised nimed kogu maailmas ülipopulaarsete maailmamuusika artistide hulgast. “Watergate’i” üks peaesinejaid on tänavu Jeemeni-Iisraeli päritoluga Yemen Blues, kelle muusika on sulam popist ja etnost, Lääne-Aafrika muusikalistest traditsioonidest ja kaasaegsest helipildist. “Watergate’i” kontserdid on Vallikääru nõlvadel asuvas festivali pargis kolmel laval. Tänavune festival kestab 7.–9. juulini.

Helilooja ja levimuusik Alo Mattiisen on sündinud ja kasvanud Jõgeval. 1996. aastal noorelt surnud muusiku loomingu ja mälestuse jäädvustamiseks korraldab Jõgeva gümnaasium alates 1997. aastast Alo Mattiiseni muusikapäevi. Tänavu oli tegu juba XXI üleriigilise koolinoorte vokaalansamblite ja VI üleriigilise noorte vokaalansamblite konkursiga. TULEMUSED Grand prix – Põlva ja Räpina MK neidude ansambel Gram of fun, juh Margot Suur ja Riivo Jõgi Laureaadid: IV – V klass I – Viljandi MK segaansambel Viva la musica I, juh Hedi-Kai Pai; II – erahuvialakooli Meero Muusik tütarlaste ansambel Meero Sädinad, juh Mirjam Dede; III – Saue MK poistekoori ansambel, juh Elviira Alamaa. VI – VII klass I – GAGi segaansambel, juh Ly Tammerik; II – Viljandi MK tütarlaste ansambel Viva la musica II, juh Hedi-Kai Pai; III – Saue gümnaasiumi V-VI kl tütarlaste ansambel, juh Grete Põldma. VIII – IX klass I – Tallinna 21. kooli tütarlaste ansambel LavaCESS, juh Ene Uibo; II – Türi põhikooli kvartett, juh Tiiu Schüts; III – Saue MK noorte meeste koori ansambel, juh Elviira Alamaa. X – XII klass I – Viljandi gümnaasiumi segaansambel Plutoonika, juh Aare Külama; II – Meero Muusiku neidude ansambel Ellad, juh Mirjam Dede; III – Rapla laulustuudio segaansambel, juh Thea Paluoja. kuni 26 aastased: I – Üle-eestiline Noorte Muusikaliteatri segaansambel Assamblee brülee, juh Kaarel Orumägi Eripreemiad: Multitalendi eripreemia – Karl-Mathias Saarse; talendika tandemi eripreemia – Kristjan Luik ja Stefan Airapetjan; eduka koostöö eripreemia – Margot Suur ja Riivo Jõgi; toimiva seade eripreemia – Tiina Kivimäe; seadja eripreemia – Riivo Jõgi; kulinaarne eripreemia – erahuvialakooli Meero Muusik tütarlaste ansambel Neljad-viied, juh Anu Lõhmus; mehelikkuse eripreemia – Türi põhikooli poisteansambel Poisid ritta, juh Tea Saar; solmiseerimise-joodeldamise eripreemia – Tallinna Õismäe gümnaasiumi meesansambel Häälemure, juh Koidu Ilmjärv.

6. märtsil anti Kadrioru lossis kätte Kuldsed Plaadid 2017. Seda popmuusika auhinda antakse välja Esitajate Liidu, Autorite Ühingu ja NCB Eesti kogutud andmete alusel. Esimene sellenimeline auhinnagala korraldati 1998. aastal. Auhindu anti välja järgmistes kategooriates: aasta raadiohitt, aasta uustulnuk, aasta plaadifirma, aasta esitaja, aasta autor, aasta autor internetis, aasta naisartist, aasta meesartist, aasta ansambel, aasta album ja panus Eesti popmuusikasse. Aasta plaadifirma on JJ Music, aasta autori ja aasta esitaja tiitli pälvis Sven Lõhmus, aasta naisartist on Maarja Nuut, aasta meesartist Jaak Joala ning aasta album on Joala “Suveöö”. Panuse eest Eesti popmuusikasse tunnustati Ultima Thulet. Välja anti ka eriauhindu.

12. veebruaril jagati Los Angelese Staples Centeris 59. korda Grammy kuldseid grammofone. Auhindu anti tänavu välja 84 kategoorias. Aasta kantriplaadi tiitli pälvis ansambel Sturgill Simpson albumiga “A Sailor’s Guide to Earth”, millel mängib ka eestlasest kitarrist Laur Joamets. Popikuninganna Adele võitis albumiga “25” viies kategoorias, sealhulgas aasta album, aasta laul ja salvestis ning parim pop-sooloesitus. Ta on ainus artist, kes on võitnud aasta albumi, aasta salvestise ja aasta laulu nominatsioonides kahel korral. Klassikaplaadid said kandideerida kümnes kategoorias. Parima helirežiiga klassikaplaadiks osutus John Corigliano “The Ghosts of Versailles” (Pentatone), mis kuulutati ühtlasi ka parimaks ooperiplaadiks. Aasta klassikaprodutsent on David Frost. Parima orkestriplaadi tiitli pälvis plaat Šostakovitši 5., 8. ja 9. sümfooniaga, mida esitab Bostoni sümfoonaorkester Andris Nelsonsi juhatusel (Deutsche Grammophon). Parim kooriplaat on “Penderecki Conducts Penderecki” (vol 1) (Warner Classics) ning parim väikese ansambli plaat Steve Reichi “Third Coast Percussion” (Cedille Records). Parimaks sooloinstrumentaalplaadiks nimetati Michael Daugherty “Tales of Hemingway”, kus soleerib USA tšellist Zuill Bailey (Naxos). Sama plaat saavutas võidu ka parima nüüdismuusikaalbumi ja kogumikplaadi kategoorias. Vokaalsooloalbumitest tunnistati Grammy vääriliseks lausa kaks helikandjat: Dorothea Röschmanni ja Mitsuko Uchida CD Schumanni ja Bergi lauludega (Decca) ning Ian Bostridge’i ja Antonio Pappano album “Shakespeare’i laulud” (Warner Classics). Klassikakategoorias olid tänavu nomineeritud veel mitmed eesti muusikud: dirigendid Tõnu Kaljuste ja Neeme Järvi ning fagotimängija Martin Kuuskmann. Eesti muusikud on varem võitnud Grammy kolmel korral: 2004. aastal Paavo Järvi,Tiia-Ester Loitme ja Ants Soots plaadiga “Sibelius Cantatas” koorimuusika kategoorias, esitajateks ERSO, RAM ja Ellerhein, 2007. aastal Eesti Filharmoonia Kammerkoor parima kooriesituse kategoorias plaadiga “Arvo Pärt. Da Pacem” (dirigent Paul Hillier) ja 2014 Tõnu Kaljuste dirigendina Arvo Pärdi muusika plaadiga “Adam’s Lament”.

Hamburgis avatud uhke Elbphilharmonie ei ole ainus kontserdipaik, mille sünniaastat jääb tähistama aasta 2017. Pärast neli aastat kestnud ehitusperioodi, mis kulges suhteliselt plaanipäraselt, avati Saksamaal tänavu juba teine uhke kontserdipaik, Berliinis asuv Pierre Boulezi nimeline saal. Üks saali idee ellukutsujaid oli Daniel Barenboim, kes ka dirigeeris pidulikul avakontserdil 4. märtsil. Esines uus Boulezi-nimeline ansambel, ettekandele tulid Schuberti, Boulezi, Mozarti, Jörg Widmanni ja Alban Bergi teosed. Boulezi saali arhitekt on ameeriklane Frank Gehry, kes on projekteerinud ka kuulsa Walt Disney kontserdimaja Los Angeleses ning Louis Vuittoni kultuurikeskuse Pariisis. Vast avatud Boulezi saal kuulub Barenboimi-Saidi akadeemia juurde, mis alustas õppetööga 2016. aastal ja mille eesmärk on ühendada muusikuid nii Lähis-Idast, Aafrikast kui mujalt maailmast ning seista humanistlike väärtuste eest. Boulezi saal on ellipsikujuline ning mahutab 700 kuulajat. Modernne lava võimaldab esinejaid mitmel eri moel paigutada. Saali akustilised lahendused kavandas üks kuulsamaid oma ala meistreid Yasuhisa Toyota, kellega Gehry on varemgi ühisprojekte teinud. Märkimisväärne on see, et mõlemad, nii Gehry kui Toyota tegid oma töö Boulezi saali jaoks tasuta. Toyota teadmisi kasutati ka Elbphilharmonie rajamisel ning sakslased on Boulezi saali hakanud hellitavalt kutsuma “väikeseks Elbphilharmonie’ks”. Saali ehituse hinnaks kujunes 21,4 miljonit eurot, seda rahastas osaliselt Saksamaa valitsus ning 13,7 miljonit saadi eraannetajatelt. Daniel Barenboimi sõnul oli 2016. aastal surnud Pierre Boulez talle tema eluteel üks lähedasemaid heliloojaid ja kunstilisi partnereid. Boulez polnud pelgalt helilooja ja dirigent, vaid ka visionäär ja muusikaline uuendaja, kelle auks soovib Barenboim uues saalis teoks teha kõige põnevamaid ja erilisemaid kontserte. Kontserdisaali esimene hooaeg kannab nime “Muusika mõtlevatele kõrvadele” ning plaanis on 60 kontserti klassikast ja džässist nüüdisloominguni.

21. veebruaril suri 93-aastaselt poola päritolu USA dirigent Stanisław Skrowaczewski, keda tunnustati eelkõige Bruckneri sümfooniate ettekannete eest. Hariduse sai ta Krakówis ning hiljem Pariisis Nadia Boulanger’ juhendamisel. Tema esimene amet oli Wrocławi filharmoonikute muusikajuht, hiljem töötas ta Katowice ja Krakówi filharmoonias ning lõpuks ka Varssavi rahvusliku orkestri juures. Skrowaczewski edu sai alguse 1958. aastal, mil ta võitis Roomas Santa Cecilia dirigeerimiskonkursi (sama konkursi võitis 1971. aastal ka Neeme Järvi). Seepeale kutsus George Szell teda juhatama Clevelandi orkestrit. Oma viimase kontserdi andis ta oma armastatud Minnesota orkestriga 2016. aastal Bruckneri 8. sümfooniaga. Skrowaczewski oli ka viljakas plaadistaja ning teda kui dirigenti hindasid erinevad solistid. Suurima tunnustuse leidnud salvestused tulid aga hilisemas vanuses, Bruckneri, Beethoveni, Schumanni ja Brahmsi sümfooniate terviktsüklid. Skrowaczewski oli tegev ka heliloojana, tema loomingu hulka kuulub instrumentaalkontserte ja kammerteoseid.

Tänapäeva üks kuulsamaid kammersaale maailmas, Londonis asuv Wigmore Hall avati 1901. aastal teadupärast Bechstein Halli nime all. Seal esinesid Bechsteini vaimustava kõlaga klaveritel maailma nimekaimad pianistid. Märtsis toodi Wigmore Halli tagasi saali endine, 1899. aastal aastal valmistatud, seal saali avamisest aastal 1901 olnud ja hiljuti restaureeritud Bechsteini kontsertklaver. Vanal pillil andis esimese kontserdi prantsuse pianist Pierre-Laurent Aimard. Aimard oli kokku pannud kava nende heliloojate teostest, kes tegutsesid Bechsteini firma kõrgajal. Ajaga kaasas käimise ideed esindas Aimard’i kavas aga nüüdishelilooja Julian Andersoni kompositsioon. Klaverihäälestaja Peter Salisbury sõnul on Bechsteini pillil imeline laulev kõla, millele sobivad eriti hästi Skrjabini ja Debussy teosed.

10. märtsil tuli Tartu ülikooli aulas esiettekandele loeng-ooperiks nimetatud, tegelikult kantaadi vormis teos “Der nordische Baer”, mis oli pühendatud kaasaegsele embrüoloogiale aluse pannud Karl Ernst von Baeri 225. sünniaastapäevale. Nii libreto kui muusika autor oli Dominy Clements. Tegu oli omamoodi järjega teadlastele pühendatud suurvormide reas, mis sai alguse neli aastat tagasi, kui Naissaarel esietendus optik Bernhard Schmidtist rääkiv ooper, mille autor oli samuti Clements. Teos andis jutustavas vormis ülevaate mitmekülgse loodusteadlase elust ja tegevusest, puudutades muu hulgas ka tema suurimat panust teadusesse, munaraku avastamist. Ettekandel osalesid koorilauljate ja instrumentalistidena Eesti muusika- ja teatriakadeemia tudengid. Nimiosa laulis Benjamin Kirk, teised solistid olid Annika Lõhmus, Endrik Üksvärav ja Rasmus Erismaa, sõnalises osas esines Marko Matvere. Kontserti dirigeeris Tõnu Kaljuste. Tegu oli ühega Baeri sünniaastapäevale pühendatud üritustest.

Maailma ooperilavadel oodatud baritoni Lauri Vasara kuud on tavapäraselt kiired. 9. ja 11. märtsil rõõmustab ta Eesti publikut Rahvusooperis Estonia Wagneri “Tannhäuseri” lavastuses, edasi tuleb koostöös Daniel Barenboimiga Wagneri “Parsifal” ja Berliini Riigiooperis möödunud hooaja menulavastuseks valitud Mozarti “Figaro pulma” etenduste tsükkel, kus Vasar särab nimirollis. Lauri Vasara pagasis on esmasel kokkulugemisel vähemalt 37 rolli. Lepinguga kinnitatud tööpõld on ette teada 2021. aastani, mil ootab Pariisi Rahvusooper. Kui Lauri Vasarat peaks iseloomustama esinemispaikade ja lavapartnerite-dirigentide-lavastajate kaudu, saaksime muljetavaldavalt pika nimekirja maailma mõjukamatest. Ta on sina-peal nii klassika kullafondi kui ka nüüdisrepertuaariga. 2006. aastal pälvis ta Austria parimaid noori lauljaid tunnustava Viini Riigooperi Eberhard Wächteri medali, 2007. aastal oli Dallapiccola “Vangi” peaosalisena Opernwelti nominent ja 2011. aastal Saksa teatriauhinna “Faust” nominent Britteni “Billy Buddi” nimirolli eest. 2003. aastal esines ta esimese eestlasena Salzburgi festivalil. Tänase edumedali argine pool räägib laulja maksimalistlikust nõudlikkusest enese suhtes, distsipliinist ja põhjalikkusest, keskendumisest ja valikutest. Ehkki juba ammu ei pea ta käima ette laulmas ning tööpakkumisi jagub rohkem kui vastu jõuab võtta, töötab ta häälega ja hääle nimel iga päev. Vesteldes jõuame tihti jutuga sinu maakoduni Pajusi kandis. Istudes nüüd siin saunamaja teise korruse lubivalges toas, ruum kaminatule soojusega täidetud, tajun isegi talvesombus selle paiga rahu. Kujutan ette, kuidas te suviti põllukivist terrassil kodukino korraldate ja mõistan, miks teie 16-liikmeline perekond iga jõulu ajal siia koguneb, ükskõik kust maailma nurgast tulek. Oled öelnud, et armastad seda paika niivõrd, et see tunne võib lausa haiget teha. Mis sind selle maakohaga seob? Tohutu kodutunne! Kuna olen üle poole elust Eestist ja perekonnast eemal olnud ning algusaastad välismaal olid keerulised, oli koduigatsus kohutav. Mobiile ju polnud, tuli raha koguda, et saaks putkast helistada. Ma ilmselt mõtlen oma tunnetes koha veidi suuremaks, kui see tegelikult on, aga siin on suur võlu. Näen aknast avarust, ükskõik mis aastaaeg parasjagu on, kõrgeid kuuski, lõputut viljapõldu. Olen kogu elu olnud looduselaps. Ma ei veetnud suve kunagi Tallinnas, ikka kusagil maal. Kui tekkis oma koht, tundus see ulmeline. Äkki oli mul oma tuba. Nägin, et igast minu tegemisest muutus midagi paremaks. Tänu kasuisa Jürile õppisin just siin ümber käima haamri ja kruvikeerajaga. Minu jaoks ei olnud see kunagi ohverdus, et pidin maal olema ega saanud näiteks teismelisena pidu panna. Nüüd oled sa vaieldamatult maailmakodanik, töötades kuude kaupa suurtes ooperimajades üle Euroopa ja muidugi Berliinis, kuhu oled ankrusse jäänud. Millised paigad on veel sinu jaoks koduseks kujunenud? Käin tihti Vahemere ääres ja Kreekas, Alpid meeldivad. Kuna olen kaua elanud Salzburgis, siis see linn on emotsionaalselt lähedane, seal pinged justkui kaovad. Salzburgis möödusid meie tudengiaastad, seal oli minu esimene päris oma kodu. See oli minu suureks kasvamise linn. Praegu elab seal minu tütar. Berliiniga ei ole mul sellist tunnet tekkinud, kuigi ka seal on ilus kodu. Ka Tallinnaga ei ole mul sellist suhet, ehkki möödunud suvel olin seal mõne päeva ja avastasin linna uuesti, käisin Kalamajas, kus olen kasvanud. Vanalinn on nagu pildiraamat! Sinu isa Harri Vasar oleks möödunud aastal saanud 90-aastaseks. Ta lahkus sinu elust kindlasti liiga vara selleks, et oleksite jõudnud tõsist juttu puhuda, seda enam, et käid nüüd maailmas lauljateed, nagu su isa toona Estonias. Oleks olnud paljust vestelda. Isa suri tõesti liiga vara, ta ei näinud minu professionaaliks saamist. Mina nägin teda muidugi lapsena palju, ehkki ma ei kasvanud temaga koos. Vahetevahel käis ta mul lasteaias järel, läksime läbi vanalinna jala koju ja mäletan seda tunnet, kuidas inimesed meid jälgisid. Ilmselt oli ta ikka kuulus, või mulle tundus nii, sest olin uhke, et läksin oma isaga. Meil jäi väga palju rääkimata. Kui olin pubekaeas, saime taas lähedasemaks. Kui õppisin esimesi kuid Grazi muusika- ja teatriülikoolis, tuli teade, et isa on haige ja aega pole enam palju. Siis ei olnud võimalust lennukisse istuda ja lihtsalt koju tulla. Sõitsin rongiga kaks ööpäeva. Jõudsin nii, et sain haiglas temaga rääkida, ta tundis mu veel ära. Tema surmapäev on siiani hinges. Olin üksinda Magdaleena haiglas, see oli esimene konkreetne kokkupuude surmaga. Olin hirmul, ei julgenud isegi ta juurde minna, vaatasin ukselt ja istusin koridoris. Läksin koju, sest ei suutnud seda taluda. Tunni aja pärast helistati, et ta suri. Mul on siiani paha tunne, et ma ei olnud lõpuni isa juures. Kas oled olnud ka olukorras, kus sind nähti eelkõige Harri Vasara pojana? Enne Austriasse elama asumist võrreldi mind tõesti kogu aeg isaga. Mul läks Eestis kõik ootamatult ruttu. Olin viiuldaja, siis, olles vaid paar aastat õppinud, tulid juba kontserdid lauljana. Ikka öeldi, et näen isa moodi välja, meil on sarnane tämber ja žestid. Tundsin, et oma tee leidmiseks pean Eestist ära minema. Kui praegu keegi ütleb, et olen Harri poeg, võtan seda komplimendina, sest olen ennast leidnud. Loodan, et isa näeb, et ma olen andumuse ja armastusega elukutse juures, mis oli ka tema valik. Lavaline olek ja anne on kindlasti temalt. Tean, et ta oli mu üle väga uhke, ehkki ta ei väljendanud seda kunagi otse. Kuna sa veetsid enne kooli suure osa ajast Estonia teatris ja olid kogu aeg muusikute seas, pole üllatav, et sinustki sai muusik. Ometi jõudsid sa alles 20ndates eluaastates äratundmiseni, et sinu ala on laulmine. Palju sa lapsepõlve muusikaavastustest mäletad? Eks kõiges on süüdi Estonia teater, sest ma kasvasin seal “polgu pojana” üles. Ju ma olin korralik vaikne poiss, keda võis proovidesse kaasa võtta. Istusin alati baaripukil dirigendi ja esimese viiuli vahel ja kuulasin viiuli kõla. Ma olevat emale öelnud, et mul on vaja just viiulit õppida, sest see on maailma kõige ilusama kõlaga pill. Oleksin ma lapsena teadnud, et läheb väga kaua, enne kui viiulist päris kõla välja tuleb! Kui ma oma esimese viiuli kätte sain ja proovisin, tuli ainult koleda tooniga sahin. See oli tohutu pettumus. Alguses oli õhin suur ja ma harjutasin palju. Mingil hetkel muutus see koormaks ja kohustuseks. Mu käed kasvasid väga suureks, ei mahtunud enam viiulile. Muide, kõik kostüümikunstnikud, kes mult nüüd mõõte võtavad, mõõdavad ikka üle, kuna nad ei usu, et mul on nii pikad käed ja suured kämblad. Minu viiuliõpetaja Aino Riikjärv oli masenduses, soovitas kontrabassi. Valisin vioola. Olin Maris Ufferti vioolaklassis. Mängisin ka Tallinna Noorte Kammerorkestris, meil oli väga palju kontserte, käisime Toomas Kapteniga välismaal, võitsime konkursse ja ma isegi teenisin sellega veidi raha. Samas tekkis kahtlus, kas see ikka on töö, mida soovin kogu elu teha. Võime iseseisvalt harjutada ja asju mitte pooleli jätta annab eluks oskused, mida läheb vaja sõltumata ametist ja elukohast. Meenuta mõnda olukorda, mil sa tõeliselt ennast ületasid. Muusikakeskkooli lõpueksami kava harjutamine nõudis palju keskendumist. Minu ja Bachi suhe lõppes ootamatult põlveoperatsiooniga ja see meenutab tänaseni, milline võimas jõud ja hakkamasaamise tahe minu sees on. Olin üksinda Lasnamäe kodus, mängisin vioolale kohendatud Bachi tšellosüiti. Üks koht ei tulnud välja, vihastasin enda peale nii tohutult, et põrutasin jalaga vastu maad ja jalg läks põlvest välja. Uskumatu valu oli! Istusin maha, mõtlesin, mis edasi. Sulgesin silmad, võtsin jala ja panin jõuga tagasi. Tänu isetegevusele murdsin muidugi põlves katki peaaegu kõik, mida murda sai. Hiljem arst haiglas ütles, et patsiendile tehakse sellisteks toiminguteks narkoos. Muusikakeskkooli ajal jõudsid sa tegelda ka võistlustantsu ja koorilauluga, jõudsid telesse ja filmi. Tundub, et iga su tund oli planeeritud. Minu päevad olid tõesti tihedad, kuid ainult enda soovist, keegi ei sundinud. Võistlustantsu tahtsin väga ise minna. Õppisin Taela tantsukoolis viiendast eluaastast peale peaaegu keskkooli lõpuni. Olin mitu korda Tallinna meister nii standard- kui ka Ladina-Ameerika tantsudes. Osalesin lapsena Ülo Vinteri “Suvitajate” muusikalis, mille lavastas Sulev Nõmmik. Nõmmik teadis mind sünnist saadik ja tahtis mind lavale. Järgnes film “Siin me oleme”. Selline tempo tundus loomulik. Hiljem laulsin ka muusikakeskkooli kammerkooris. Siiski tundsin lauldes ebamugavust, pidin end tagasi hoidma, sest öeldi, et ma kostan välja ja et mul on imelik vibraato. Eks juba see näitas, et mul oli looduse poolt teistmoodi hääl kui teistel. Orkestris mängides tekkis vajadus ka midagi muud teha. Kuna olin teatris üles kasvanud, kujunes salasooviks õppida lavakunsti. Sel aastal, kui lõpetasin keskkooli, lavakunsti kursust ei võetud. Kuna toona alternatiivi polnud – kas sõjaväkke või kõrgkooli –, siis läksin muusikaakadeemiasse vioolat õppima. Kuidas siiski jõudsid laulmiseni? Kodus vahetevahel ümisesin, ilmselt mitte väga teadlikult ja ema [pikaaegne Estonia teatri kontsertmeister Ülla Millistfer. Toim.] kuulis. Isegi minu viiuliõpetaja Aino Riikjärv küsis, kas ma laulmisele pole mõelnud. Minu enda jaoks tuli otsus ikkagi ootamatult, ehkki ema sõbrad olid ju lauljad, minu ümber oligi vaid laul. Mingil hetkel lepiti peresõbra Väino Puuraga kokku, et ta kuulab mu üle. Väino soovitas minna muusikaakadeemiasse. Ta aitas mul ka valmistuda, oli mu päris esimene lauluõpetaja. Akadeemias laulsin ette ja mind võeti kohe teisele kursusele õpetaja Ivo Kuuse klassi. Algul ma ei suutnud otsustada, õppisin paar aastat paralleelselt nii laulmist kui vioolat, kuni läks väga raskeks. Keelpillimängijal on enamasti väga hea kuulmine. Kas tundsid, et vioolaõpingud andsid sulle laulmist õppides eelise? Kui hakkasin paralleelselt ka laulmisega tegelema, oli tihti nii, et kui olin vioolat harjutanud, oli ka hääl väsinud. Samas juhtis minu vioolaõpetaja Maris Uffert tähelepanu sellele, et võiksin püüda neid kahte tegevust ühendada. Keelpilliõpilastele öeldakse sageli, et peab mängima nii nagu laulaks, tunnetama tooni ette, korrastama hingamist. Laulmises on vastupidi, peab mõtlema, et laulan nagu mängiksin poognaga näiteks tšellot. Minu vioolamäng muutus tunduvalt paremaks, kui hakkasin laulma. Hingamisega tegelemine andis vioolamägule sügavuse. Kuna Maris Uffert oli ooperiorkestri muusik, ütles ta tihti, et vioolamängu puhul on hingamine sama mis laulmises, hingad, et valmistada fraasi ette. Just tema avas mulle märkamatult tee laulmise juurde. Maris oli alati ka minu kontsertidel kohal, ta on mul meeles väga sooja inimesena. Milisena mäletad oma lavadebüüti? Neid on justkui kaks. Kuueaastaselt Ülo Vinteri–Sulev Nõmmiku “Suvitajad” Estonias ja 1994. aastal Bernsteini “West Side Story” Tallinna linnahallis. Kehastasin Bernardot, mis ei olnud suur lauluroll. Pidin rohkem tantsima, kaklema ja lõpuks ka tapetud saama. See oli siiski esimene suur lavakogemus. Mäletan, et isa käis ka proove vaatamas. Helgi Sallo oli näitejuht. Helgi ja isa olid ju Maria ja Tonyna omal ajal “West Side Story” kuumim paar. See oli erutav tunne, kui teadsin, et Helgi ja isa on mõlemad saalis. Isa ei öelnud midagi. Helgi aga ütles, et ta vaatas mind, kas olen ikka lavale sündinud poiss või mitte, ja tunnistas, et tema meelest olen küll. Armastan Helgit väga, ta on laval erakordne, nii aus ja elav. Veetsid lapsepõlve Estonias, tunned ilmselt teatrimaja iga peidupaika, kuid professionaalse lauljana olid esimest korda rahvusooperi laval 2014. aastal Wagneri “Tannhäuseris” Wolframi rollis. Ovatsioonid ei tahtnud lõppeda, kuulajate silmis olid liigutuspisarad. Millest sa toona mõtlesid? Lapsena kõndisin viiul käes Estoniasse ema juurde tööle, vahel toimusid viiulitunnid Estonias mõnes proovisaalis. Kui ema minuga harjutas, siis ikka teatrimajas. Ka tunnid Väino Puuraga toimusid teatris. “West Side Story” tantsuproovid Mait Aguga tõid samuti ooperimajja. Estonia oli minu elus kui punane niit Austriasse minekuni. Siis tuli sügav, pikk ja kummalisel kombel haiget tegev auk. Märkasin, et nüüd ma olengi lõplikult ära, et ma ei olegi päriselt enam Eestis. Keegi mind Eestis ei tea, ise ma ennast pakkuda ei oska, ja mõtlesin, kas kunagi üldse tuleb võimalus Estonia laval laulda. See polnud haletsus, vaid tõdemus. Mäletan, et “Tannhäuseris” olin väga närvis, sest ümberringi olid oma inimesed, kes teadsid mind lapsest peale või kooliajast. Kui tulin sooloaplausiks lava ette, jahmatas tormiline vastuvõtt, lõppematu aplaus, trambiti jalgu, lava taga tervitati mind sellise liigutava soojusega, mida ma polnud vist kunagi kogenud. Sain aru, et olen tagasi. Olid üks esimesi eesti noori muusikuid, kes läks välismaale õppima, siis juba kindla teadmisega, et pühendud ooperilaulule. Said Mozarteumi sisse, ehkki su laulualane ettevalmistus Eestis jäi lühiajaliseks. Millised olid su algusaastad Salzburgis? Minu lauluõpingud Eestis kestsid ehk kolm-neli aastat. Seda on ilmselgelt liiga vähe. Tagantjärele mõtlen, et on väga hea, et hakkasin alles 22-aastasena laulma. Tean, et tegin lahkumisega väga haiget oma lauluõpetajale Ivo Kuusele, aga tundsin, et pean minema. Mitte et siin oleks olnud halvasti, lihtsalt usaldasin sisetunnet. Tegin sisseastumiseksamid mitmesse ülikooli ja mind võeti kõigisse vastu. See näitas, et mingi asi pidi minus õigesti olema. Salzburgis päästis mind vaid minu anne. Mozarteumi ooperistuudios sain kaks aastat kõige suuremat, suhteliselt erandlikku stipendiumi. Tookordne ooperistuudio lavastaja Robert Planzl toetas mind väga. Sain juba kooli lavastustes teha koos orkestriga kõiki Mozarti bassbaritoni ja baritoni partiisid. Lõpetasin Mozarteumi Bernhard Paumgartneri medaliga. See tiivustas. Pärast Mozarteumi tuli Linz. Ka toonane Linzi ooperi intendant nägi minus midagi, sest temagi toetas mind. Iga hooaja lõpus pidin tema juurde minema nimekirjaga, mida ma soovin laulda. Oled olnud vabakutseline ja kuulunud Hamburgi Riigiooperi koosseisu. Nüüd oled taas vabakutseline. Kuna ooperilaul pole kella kaheksast viieni töö, on pikaajaliste plaanide seadmine keerukas pusle. Kuidas sina sellega aegade jooksul toime oled tulnud? Kui satud noore andena suurde ooperimajja, alustad ikkagi “Teile on kiri” tüüpi rollidega. Mul läks õnnelikult, käisin agentuurides ette laulmas ja mind võeti vastu korraga kuude-seitsmesse agentuuri. Samas oli see suur koorem, tuli teha palju ettelaulmisi. Ma ei salli neid tänaseni. Arvan ka, et olen oma võimeid alati üsna objektiivselt hinnanud). Mõne agentuuriga tekkisidki erimeelsused, sest sain pakkumisi, mis sisaldasid kohustuslikuna rolle, mis ei olnud minu häälele head. Kui olen lüüriline bassbariton, siis öeldakse, et võin laulda Papagenot ja Oneginit, aga pean laulma ka Verdit. Miks ma pean end kohe kolmekümneselt ära tapma? Võin laulda rolle, kus ma olen tugev ega tee endale haiget. Muidugi peab kusagilt alustama, aga miks Verdiga! Siis tuli Linzi ettelaulmine. Seal ma ei käinud isegi agentuuri kaudu, vaid kuulsin, et nad otsivad baritoni. Helistasin, läksin ette laulma otse rongijaamast, mingit pinget ei olnud. Sain pakkumise. Tulid suured rollid, igal hooajal uued. Noorele lauljale oli see tõeline kool, sest ooperimaja on väga heal tasemel, Bruckneri orkester, Russell Davies peadirigent. Sain kõike proovida, paari aastaga kujunesin endale märkamatult publiku lemmikuks. Linzi ajal hakkas tulema rahvusvahelisi pakkumisi ja ma otsustasin proovida vabakutselisena. Nautisin võimalusi, kuid isikliku elu tunnetus kadus. Esimestel hooaegadel oli mul tegemisi üheksas erinevas linnas, mist tähendas kulgemist vaid rollist rolli. Ühel päeval märkasin, et ma enam ei tea, kuhu ma kuulun. Inimesed kadusid, olin täiesti üksi. Nõustusin Hamburgi Riigiooperi lepinguga kompromissist. Sealse ooperiteatri peadirigendil Simone Youngil tekkis minuga üha uusi ideid. Ehkki mul olid kaheks aastaks teiste ooperimajadega lepingud juba sõlmitud, korraldati Hamburgis nii, et ma ei pidanud millestki loobuma. Tunnistan, et pidin esimesel hooajal Hamburgis hulluma, sest mulle anti ainult peaosi ja mul olid peaosad suurtes ooperimajades ka mujal – kokku vist kümme suurt rolli, neist pooled debüüdid. Mäletan, et Onegini pidin Hamburgis selgeks saama kümne päevaga. Siis astus vahele su agentuur Hilbert Artists Management, kellele oled juba pikka aega truu olnud? Agentuur soovis, et ma Hamburgist ära tuleksin, sest palju häid pakkumisi läks kaduma. Samas tundsin Hamburgis, et ma kuulusin kuskile. Olin Hamburgi Riigiooperi esibariton, nagu Simone Young alati ütles, ehkki ma ise seal sees olles seda ei tajunud. Töömaht oli toona jube, sest ma laulsin samal ajal mujal ka. Nagu paralleelelud. Vaadates seda kõike nüüd, poolteist aastat hiljem, saan öelda, et vabakutselisus oli õige valik. Ma tunnen, et minu agentuur on mu selja taga tugevamalt kui kunagi varem. Loomulikult on ka ebakindlust, sest kui ma olen haige, siis olen haige ja palka keegi ei maksa. Olen elus vist üldse kolm etendust ära jätnud. Olen ka 41-kraadise palavikuga “Così fan tutte’t” teinud, neerukivivaevustega Zürichis “Ninas” mänginud, Royal Festival Hallis halvavate seljavaludega oma lemmikut “Vangi” laulnud, mida juhatas Esa-Pekka Salonen. Räägime Luigi Dallapiccola “Vangist”, mida pole Eestis kunagi lavastatud. Oled öelnud, et kui keegi seda Eestis teeks, oleksid valmis kõik plaanid ümber vaatama ja laulma tulema. Mul õnnestus näha La Fura dels Bausi kompanii “Vangi” sinuga peaosas. Tunnistan, et see on olnud üks ängistavaim teos, mida olen näinud-kuulnud. Valu, mida publik kogeb muusika kaudu ja vangi tegelaskuju muutub peaaegu tajutavalt füüsiliseks. Olen “Vangi” teinud vähemalt viies-kuues erinevas produktsioonis ja see on mulle omaks saanud. Ilmselt on mu hingeelu mingi kiiksuga. Olen kuulnud, et mu isa oli ka väga tundlik, tal oli suur maailmavalu, mida on vist ka minu sees ehmatavalt suures koguses. Vangi roll on minu jaoks nagu ventiil. Prooviperioodid olid samuti väga rasked, sest kõik toimib vaid siis, kui olen üdini aus. Lähen lavale ja peangi võtma ennast paljaks, nii otseselt kui ka hingeliselt. Olen väga häbelik, aga selles lavastuses suutsin seda teha. See on tohutu eneseületamine, kummaline alandus mitte selle sõna pealiskaudses igapäevatähenduses. Mäletan, et mul pisarad voolasid. See näitas, et kui on õige tunne ja ma julgen laval hinge avada, ei saa see vale olla. Olen “Vangi” teinud mitme lavastajaga, igaühel on olnud veidi erinev vaade, aga iga kord on see põnev. Proov on raske, olen kuus kuni kaheksa tundi teatris selle rolliga, lähen koju ja ta on ikka mu sees alles. Samas pead jälgima, et töö sind katki ei teeks. Enamik rolle on sellised, et neist on lihtne end lahus hoida. Minu jaoks peab heas rollis olema siiski midagi sügavamat. Olen vaikselt võtnud suuna Wagneri poole, näiteks “Tannhäuseri” Wolframis on palju valu. Aprillis tuleb Berliinis “Parsifal”, kus kehastan Amfortast, kes igatseb surma, sest maailmavalu on nii suur. Vang on nii füüsiliselt kui ka vaimselt piinatud. Seal ei ole ruumi lihtsalt olla. Ooperiliteratuuris on palju põnevaid rolle, aga “Vang” on nagu psühho-thriller. Britteni “Billy Buddil”, kus olin nimiosas, on sarnane lõpp ja seda saatis samuti suur edu. Samas võin olla suur kloun. Näiteks Hamburgi Riigiooperis läks Mozarti “Võluflööt” juba 30. hooaega, mina mängisin Papagenot viis aastat. Kiideti, et sellist Papagenot ei ole enne laval nähtud, et ma olen sündinud Papageno. Tegin laval tõesti kõike, mis pähe tuli. Naudin koomilisi osi, kuid kõik mu suured rollid on psühholoogiliselt keerulised. Näiteks “Armujoogis” Belcore või “Carmenis” Escamillo – olen neid palju laulnud, aga see ei puuduta mind. Onegin on muidu arrogantne ülbik, aga kui oled Puškinit lugenud, mõistad, et ta on palju haiget saanud noor inimene. Tatjana ja Onegini lõpustseen on ooperi kõrghetk, see on üdini aus. Oled töötanud koos paljude tipplavastajatega. Saaksime pika väärika nimekirja. Palun kirjelda mõnda meeldejäävat koostööd. Kindlasti Hamburgis tehtud Leoš Janáčeki “Kaval rebane”, mille lavastas Johannes Erath. Kui kuulasin muusikat, ei olnud ma kindel, et süttin. Tuli lavastaja. Ta teadis, et jahimehe rolli on valitud noor mees ehk mina, kuigi lavastuses peaks jahimees olema vana. Tekkis kontseptsioon, mille järgi vana mees suri, kuigi libretos seda polnud. Lavastaja tunnetas mind nii, et ta pidi sisu minu järgi muutma. Ta pani mind noore poisina lavale ja õhtu lõpuks olin vana mees. Pidin olema võimeline kehaliselt ülikiiresti muutuma. Välimusega on lihtne, kuid kehaga on keeruline. Esialgu tundus, et rollis pole väga palju sügavust, aga lavastaja ja minu koostöös see äkki tekkis. Nautisin väga Peter Steiniga tehtud “Vangi” Hollandi ooperi ja La Scala ühisproduktsioonis Amsterdamis ning Šostakovitši “Nina” Zürichi ooperis. Stein on kindla visiooniga, oskab arusaadavalt selgitada, kuhu soovib jõuda. Prooviperioodi õhkkond on alati väga loominguline. Kuna Stein tuleb draama poolelt, siis märkab ta tihti nüansse, mida ooperilavastaja ei pruugi näha. Ta lavastab mõtet, lähtub lausest ja muusikast. Suure plussi annab seegi, et ta draamalavastajana loeb partituuri. Möödunud kevadel tegid Aribert Reimanni “Leari” Opéra National de Paris’s, kus oli lavastajaks skandaalse mainega Calixto Bieito. Milliseks kujunes teie koostöö? Kõik ümber tundsid kaasa, et kindlasti tuleb lavastus, kus ma pean tegema rõvedusi. Bieito rääkis rollist, nägi ja kuulas, mida ma teen, ning sattus äkki suurde siirasse vaimustusse. Krahv Gloucester, keda kehastasin, on vanem härrasmees. Bieito ütles, et mulle pole vaja midagi juurde, kui vaadata mulle silma, on seal kõik olemas. Algul oligi mõte, et lähen meigita lavale, sest see on nii usutav. Lõpuks tehti juuksed siiski halliks. Ka “Lear” on väga intensiivne ja aus asi. Mulle meeldib, kui lavastaja mõtleb välja midagi, mida tükis pole ja suudab seda põhjendada nii, et ma tõesti mõistan. See inspireerib. Kui tunnen, et asjad on külge poogitud, siis minu isiklikud “kardinad” lähevad kinni ja ongi kogu lugu. Sinu töö tulemus sõltub oluliselt ka keskkonnast, kus lavastusi ette valmistad, meeskonnast, kelle hulka sa satud. Ole hea, too mõni näide saalidest ja teatritest, kus sa end hästi tunned. Saalidele mõeldes on fantastiline akustika Napoli San Carlo ooperimajas, mis on ehitatud vanade akustikareeglite järgi ja toetab lauljat igas aspektis. Väga hea on laulda ka Barcelona Liceu’ ooperiteatris, Madridi Kuninglikus Ooperis. Uuematest saalidest on suurepärane Budapesti MüPa kontserdimaja, kus toimub Adam Fischeri kureeritud Wagneri festival. Adam Fischer on üks neist ooperidirigentidest, kellega tunnen end samal lainepikkusel, ja kuna ta kutsub mind tihti oma projektidesse, siis tundub, et ta usaldab ka minu musikaalsust. Budapesti Wagneri festival on üks sellistest, kus osaleja tunneb end tõesti nagu kodus – korraldajad peavad oluliseks, et saaksime maksimaalselt tööle keskenduda, muusikute tööd austatakse väga. Milline sa kolleegina oled? Keegi kunagi ütles, et kui ma olen produktsioonis sees, on meeleolu alati hea, et olen n-ö sunshine boy. Isegi “Vangi” proovide ajal suudan tuju üleval hoida. Proovis keskendun maksimaalselt, annan endast parima, aga vahepeal peab ventiili lahti laskma. Vahel on lavastajad üllatunud, et ma viskan tihti nalja, aga kui nad saavad aru, et nali ja iroonia on parim viis end korraks välja lülitada, tundub see loomulik. Olen lihtne kolleeg. Ma pole kunagi proovist ära läinud, mul on diivatsemist lausa füüsiliselt valus taluda. Kuna laulad vaid A-klassi ooperimajades, siis on konkurentsiteema sulle kindlasti tuttav. Seda enam, et häid baritone on tõesti palju. Konkurents on suur, aga ma ei mõtle sellele. Kõige rohkem tunnen seda siis, kui tean, et olen rollile kahe viimase kandidaadi seas ja mind ei valita. Siis ikka mõtlen, mille poolest on valituks osutunu parem. Olen õnnelik iga pakkumise üle, mis mu häälele sobib ja mis mind inimesena innustab. Näen seda võimalusena areneda. Siin on oluline agentuuri roll, ma ei pea ise praktiliste detailidega tegelema. Lauljana pead end alati jälgima, häält ei saa mõneks ajaks lihtsalt välja lülitada. Kuidas sa oma häälega töötad? Minu jaoks ei lõpe töö häälega kunagi. Siinsamas maakodus õpin suvi läbi rolle, teen iga päev harjutusi. Mul on alati olnud juhendaja, n-ö vocal coach, kellega saan igal ajal kõiges nõu pidada. Hääl on keha osa, kõik kehaosad jäävad vanemaks, see on loomulik. Häälepaelad on ju vaid kaks musklikest. Paljud lauljad jätavad lauljakarjääri pooleli, sest organism muutub ja nad ei leia uut võtit, kuidas oma häält kasutada. Karjääri nimel tehakse hormoonikuure ja muud ravi. Ma pole kunagi nii mõelnud ega plaani kunagi niimoodi oma häälde sekkuda. Minu hääleliigi puhul on vanus ainult teretulnud, sest hääl muutub mehisemaks ja suuremaks, bassbaritonile on palju häid vanemate meeste rolle. Töötan ka klaverisaatjatega, kes aitavad rolle ette valmistada. Wagneri repertuaari puhul on vaja vaeva näha saksakeelse tekstiga, ehkki saksa keel on mu teine kodune keel. Wagneri keel on tohutult keerukas, selle mõttest aru saamine ja selle edasi andmine on kaelamurdev. Nii vajan ka keelejuhendajat. Tore, et mainid keele nüansside olulisust oma töös. Ebapädev hääldus võib muidu kauni ooperi muuta talumatuks. Kui läksid 1994. aastal Austriasse, oli sul lisaks eesti keelele rahuldav vene keele oskus, aga see oli enam-vähem vast kõik? Olin õppinud ka teisi keeli, kuid tõsi, itaalia keelega ei olnud hõisata, nagu ka saksa keelega. Laulmisel kasutatav saksa keel on ikka hoopis midagi muud kui tavakõne. See on omaette teadus, kinniseid ja lahtisi vokaale on palju, igal sõnal on oma varjund. Algusaastatel oli õudne, pidin iga osa lihtsalt tuupima. Nüüd tuleb vähemalt saksa keel õnneks iseenesestmõistetavalt, ehkki spetsialisti abi on alati vaja. Keeleoskuse saavutamine võttis aega kümme aastat, kuigi elan saksakeelses ruumis. Lyoni “Vangi” produktsiooni puhul kirjutati, et mul on perfektne itaalia keel. See käib asjaga kaasas, sest ma ei saa minna puu-keelega lavale. “Kavalat rebast” laulsin tšehhi keeles. Keelejuhendajad on igas proovis, teevad märkusi, mõnikord on lehekülgede kaupa tähelepanekuid, ka saksa keele puhul. Mulle meeldib nii. Sinu repertuaaris on ka hulk suurvorme. Mis on seal sellist, mida heal meelel ikka uuesti teha võtad? Kas on ka teoseid, mis ei ole veel sinuni jõudnud, kuid sa oled nüüd nendeks valmis? Brahmsi “Saksa reekviem” sütitab alati, see sobib minu häälega väga. Samuti laulan heal meelel Fauré “Reekviemi”. Loodan, et kunagi õnnestub teha Mendelssohni oratooriume “Eliast” ja “Paulust”. Tunnen, et nüüd on hääl selleks valmis. Mida toob aasta 2017? Suvi jääb vahele, mis on kohutav, sest tahaks väga maakoju. Aprillis on festivalil “Berlin Festtage” Daniel Barenboimiga “Parsifal”, maikuus “Parsifal” Adam Fischeriga Budapestis, suvel olen Salzburgi festivalil, kus laulan enda jaoks kolmandas “Leari” lavastuses Krahv Gloucesteri osa. Aasta lõpupoole tuleb Alexander von Zemlinsky “Der Kreidekreis”, siis “Lear” Madridi Kuninglikus Ooperis. Pean tunnistama, et vabakutselisena on ajataju teistsugune, kuigi ma tegelikult tean, mis mind ees ootab. Julgen öelda, et minu elus on praegu huvitav periood, on ootus, mis suunas hääl areneb. See annab ka sihi, milliseid rolle saab tulevikus mängida. Kuigi oled Eestis harva, on kindlasti muusikuid, kelle tegemisi jälgid ja kellele pöialt hoiad. Ma tunnistan, et ma ei ole väga kursis eesti lauljatega, aga tänu sellele, et tegin kaasa “Tannhäuseris”, nägin lähemalt Heli Veskuse tegemisi. Temale elan kindlasti kaasa. Julgen arvata, et kui Heli oleks omal ajal mujale elama-õppima läinud, siis ta oleks ka praegu kuskil mujal. Ta on vist sama tüüpi nagu mina, sihikindel ja tahtejõuline. Talle on hääle areng kogu aeg tähtis olnud, ta püüab areneda, pidev töö iseendaga ei lõpe. Ta on inspireeriv.

Läksin Tallinna Filharmoonia tänavusele hooajale vastu suurte ootustega, sest õhus on olnud uuenduste tuuli ning soovi muutusteks. Aastaid on kontserdiorganisatsiooni hooajad olnud võrdlemisi eklektilised. Nüüd on kunstiline juht Risto Joost ja direktor Margit Tohver-Aints astunud samme selguse ja struktuursuse poole. Ilma hooaegu struktureerimata ning kontserte sarjadeks koondamata ei saa tänapäeval läbi ükski kontserdiorganisatsioon. Käesoleva hooaja sarjad on“Mozart ja Mahler”, “Noorte Filharmoonia”, “TKO kammermuusika” erinevate alapealkirjadega, näiteks “Brunchert”, “Kõikvõimas” jm, ning jätkuvad ka mitmel varasemal hooajal kavas olnud “Diplomaatilised noodid”, “Kirjanik ja džäss”, samuti džässiklubi formaati TAFF Club. Täiesti uus on sarjadest “Mozarti ja Mahler”, millest sel hooajal on kavas neli kontserti. Kuulsin neist esimest, hooaja avakontserti. Kahjuks jäi käimata teisel, kus Mati Turi ja Martti Raide esitasid valiku Mozarti ja Mahleri kammerlaule. Avakontserdil tuli ettekandele Mozarti klaverikontsert c-moll KV 491 ja Mahleri 1. sümfoonia. Klaverikontserdis soleeris Tallinna Filharmoonia eelmisel hooajal uue Steinway avakontserdil esinenud viimase Tšaikovski konkursi laureaat Lucas Debargue. Välissolistid on üks parimaid võtteid, kuidas kontserte atraktiivsemaks muuta ning kindlasti oli hea mõte noor prantslane tagasi kutsuda, sest just tema oli selle konkursi kõige originaalsem ja rohkem kõmu tekitanud finalist. Mida aasta edasi, seda raskemaks võib tema kutsumine osutuda, kuna kontserdikalender muutub tal aina tihedamaks ning esinemiskohad prestiižsemaks. Võibolla ei tulnud Debargue’i reklaamides kasuks teda tutvustada väljendiga “supervirtuoos”, see ei vasta päriselt tema olemusele. Oma intervjuudes Aristotelest ja Hegelit tsiteeriv Debargue on pigem intellektuaal, avatult emotsionaalne ja väga tugeva omapäraga pianist, kuid puhtalt virtuoossust pole ta kunagi esiplaanile asetanud. Samas on ta loomulikult piisavalt tehniline – teisiti poleks ju võimalik jõuda maailma ühe raskeima klaverikonkursi finaali. Debargue mängis sama Mozarti dramaatilist c-moll klaverikontserti ka Tšaikovski konkursil, mis oli seal üks tema õnnestunumaid esitusi. Nagu Moskvas, nii oli ka Tallinnas tema esitus väga individuaalne. Leian, et selline mänguviis, kus teost nähakse nagu mingi “uue pilguga” on väga haarav, kuigi see ei pruugi alati “traditsioone” järgida. Tähelepanu pälvis pianisti oma kadents kontserdi esimeses osas. Noormees on varasemas elujärgus mänginud palju džässi ning tegeleb praegu aktiivselt ka komponeerimisega ning on mõningaid oma teoseid (tšellosonaat, trio) ka juba kontsertidel esitanud. Sarja esimese Mahleriga, 1. sümfooniaga kammerorkestri seades oli äärmiselt huvitav tutvuda. Kõigepealt juba selleski mõttes, et kuidas ikkagi kõlavad Mahleri hiigelteosed seatuna väiksemale koosseisule. Orkestri esitus Risto Joosti juhatusel oli intensiivne ja inspireeritud, kuid mulle jäid siiski sisse vastuolulised tunded. Eks see ole individuaalne, aga ma ei ole kunagi olnud suur seadete austaja. On muidugi mitmeidki suurepäraseid (sageli heliloojate enda tehtud) seadeid – kasvõi Raveli või Rahmaninovi omad. Kuid praeguseks on kuuldud ainult üks sümfooniatest. Ehk järgmised kuulamised toovad ka veendumuse. Väga tänuväärsena on Tallinna Filharmoonia tellinud hooajaks ka mõned uudisteosed Eesti heliloojatelt. Avakontserdil kõlas Tõnis Kaumanni “Surmatants”, lugu, mis oma olemuselt tundus olevat lähedane Jaan Räätsa omal ajal väga populaarse “Kontserdiga kammerorkestrile”. Kahjuks pidin vahele jätma esimese kontserdi sarjast “TKO kammermuusika” – “Brunchert”. Seal esitasid Olga Voronova, Katrin Matveus, Helen Västrik, Yana Mägila, Mari Targo, Egert Leinsaar, Karin Sarv, Villu Vihermäe ja Jüri Lepp nüüdisaegsemat muusikat ning ka Jüri Lepa oma teose “Kahekõne”. Olin kohal aga sarja teisel kontserdihommikul 5. veebruaril, kui Johann Sebastian ja Carl Philipp Emanuel Bachi, Telemanni ja Jean-Marie Leclairi teoseid mängis barokkansambel koosseisus Elo Tepp, Lisanne Altrov, Villu Vihermäe ja Reinut Tepp. Uudse formaadiga kontserdi nimi tuleb sõnast “brunch” ning kujutab endast hilist ja rikkalikku hommikusööki koos muusikaga. Olin põnevil, et kuidas see kõik kokku pannakse, vähe mureski, et kas fookus ei saa olema liialt söömisel ja kas kokku ei teki segadust, kuid tulemus oli väga meeldiv. Just see, mida oli soovitud – kaunis ja elamuslik pühapäevahommik, kus inimesed meeldivalt einestavad, omavahel suhtlevad ning seejärel (hiirvaikselt) kuulavad muusikat. Pean ütlema, et kokku oli saanud suurepärane ansambel: peen ja kauni tooniga viiuldaja Elo Tepp, särav ja paljutõotav Lisanne Altrov (õpib ka praegu EMTA vanamuusikaosakonnas), gambal oskuslik Villu Vihermäe ja mind on alati vaimustanud Reinut Tepi särav ja põnev, partnereid ülihästi tunnetav ning nagu mingist universaalsest muusikarõõmust täidetud mäng. Võibolla ainsana vajaks täpsustamist sündmuste pealkiri. Nende tähenduste lahtiharutamine võib vahel segadust tekitada. “TKO kammermuusika” on nii “Brunchert”, “Kõikvõimas” kui oli seda ka üks hooaja silmapaistvamaid sündmusi – kontsert “Kalle Randalu 60”. Eelmisel aastal oma 60. aasta juubelit tähistanud Kalle Randalu on meie säravamaid pianiste. Mäletan veel tema noorema põlve esitusi aegadest, mil üks suure rahvusvahelise konkursi koht järgnes teisele, kuid praegune Randalu ei ole sellest tasemest midagi kaotanud, lisandunud on aga suurt küpsust. Kuuldud Mozarti klaverikontsert Es-duur KV 271 oli esitatud täiesti maailmalavade tasemel, oli tõesti tunda sügavat ja mitmetasandilist arusaamist selle muusikaloo geeniuse loomingust, kus ju segunebki kõrgus ja lihtsus, peaaegu ulakusena mõjuv lõbusus ja traagilised sügavused. Väga muljetavaldavaks tutvuseks oli ka Kalle Randalu tütre, aldimängija Liisa Randalu musitseerimine. Ta on tõsine ja intensiivne interpreet, esitusele lisas veel palju väga hea tasemega saksa viiuldaja Erik Schumann, kellega koos esitati Bruchi kontserti viiulile ja vioolale. Muidugi äratas põnevust ja ootusi Kalle Randalu poja, džässmuusiku Kristjan Randalu isale kirjutatud heliteos “Inner Asylum”. See on väga värvikas, huvitavate tämbri- ja kõlakasutustega teos, stiililt klassikaline nüüdismuusika, kus nii mõnigi osa täidetud ka džässist omandatud rütmiimpulssidega. Dzässi meenutades räägin kohe siinsamas ka oma kogetust Tallinna Filharmoonia dzässiklubis TAFF Club. Algul ma ei saanudki kohe pihta, kust poolt ja uksest klubisse pääseb – ikka hoopis teisest tänavast, kui on Tallinna Filharmoonia Mustpeade maja peasissekäik Pikal tänaval. Aga siis värvilise valguse, kontserdieelse sumina, klaasikõlina ning heas meeleolus inimeste hulka sulades pakkusid vennad Marjamaad, Ameerikast kodumaale käima tulnud pianist Holger koos oma saksofonistist venna Mairo, Marti Tärni, Reigo Ahvena ning pisut hiljem lisandunud noore lauljatari Marie Vaiglaga väga stiilse, temperamentse ning suurepärasest pillivaldamisest täidetud elamuse. Tallinna Filharmoonia mõtleb ka lastele ning jätkas sel hooajal eelmisel aastal suure menuga mängitud “Sipsikuga”. Oli äärmiselt tore näha, kuidas väga suur hulk suuremaid ja väiksemaid lapsi seda Anu Lambi loetud ja Rasmus Puuri väga õnnestunud, pildiliku muusikaga saadetud lugu jälgis. Täie tähelepanuga! Ning suurepärane leid oli ka väikese solisti Viola Asoskova kaasamine sellesse loosse. Kui midagi sellist ka edaspidi tehakse, siis võiks soliste rohkemgi olla või nad vahelduda, et mitmed lapsed saaksid end tunda osana päris suurest kontserdielust. Jälgin rõõmuga ka seda, et tänavusel hooajal on Tallinna Kammerorkestril üha rohkem rakendust. Mäletan hooaegu, kus see meie tippkollektiiv oli justkui alakasutatud, teinekord põhiliselt suurte pühade (jõulud, lihavõtted) vokaalsuurvormide orkestri rollis. Oluline TKO kontsert toimus 14. jaanuaril Estonia kontserdisaalis, kavas Beethoven: kolmikkontsert op. 56 viiulile, klaverile ja tšellole orkestri oma solistide, Harry Traksmanni, Leho Karini ja Marrit Gerretz-Traksmanni soleerimisel ning 3. sümfoonia. Kolmikkontserdi kolm solisti on kõik eredad isiksused ja heas mõttes väga erinevad. Harry Traksmanni välise rahulikkuse ja tasakaalukuse all peitub kirglik ja intensiivne muusik. Leho Karin on avatud ja kaasahaarav, Marrit Gerretz-Traksmann võlub oma mängu suure selguse ja aktiivsusega. Samuti pean kava teise poole, Beethoveni 3. sümfoonia esitust Risto Joosti ja TKO suureks õnnestumiseks. See sümfoonia on väga ulatuslik, vormiliselt ja terviku kooshoidmiselt mitte lihtne ülesanne. Beethovenil õnnestub olla igal ajal väga eluline, ta justkui sobib igasse ajastusse. Siin peituv mässumeelsus, kirglikkus ja otsiv vaim kütkestab alati ja muusika on justkui alati noor. Just väga nooruslik ja vaimustunud oli ka TKO ja Risto Joosti esitus, võluv oma eheduses. Nii järgneski esitusele pikk, soe ja mitte lõppeda tahtev aplaus. Ja veel – sümfooniakontsert ongi ikkagi alati kõige atraktiivsem ja kuulatavam siis, kui kavas on ka teos solisti või solistidega. Puhtalt orkestrikontserte on ka kõige meisterlikumas esituses teinekord natuke raske kuulata. Nii et minu üleskutse oleks: ka edaspidi rohkem soliste! Hooaega kuulusid veel kontserdid juba varem käigus olnud sarjades “Diplomaatilised noodid” ning TKO sisustas ka ühe vana-aasta õhtu kontsertidest. Viiulidžässi mängiv Tim Kliphuis mulle väga huvitav ei tundunud. Oli nagu keskmine, kuigi veidi kergem stiil kindlasti sobis aasta viimase päeva piduliku meeleoluga. Samas on sees sisimas ootus, et kui tore oleks, kui ka sellisel päeval kuuleks “tippesitusi”. Ja veel ühes TKO ettevõtmises olin kuulajana osaline. 2. veebruaril mängis orkester hulga noorte solistidega G. Otsa nimelisest Tallinna muusikakoolist. See oli ülimalt soe, nooruslikust energiast pakatav kontsert, kus orkester toetas noori soliste ning saalitäis publikut vaimustus ja elas kaasa. Imetore missioon TKOlt ning märtsis on teine samasugune tulemas Tallinna muusikakeskkooli noorte solistidega. Kahjuks jäi kuulmata põneva kava ja kontseptsiooniga “TKO kammermuusika “Kõikvõimas” – “Black Angels”, kus kõlasid John Dowlandi “Flow My Tears”, George Crumbi “Black Angels”, Schönbergi varane oopus “Verklärte Nacht”, Cage’i igihaljas “4’33” ning Kristjan Kõrveri uudisteos. Enne hooaja lõppu juunis Kadrioru pargikontserdil ning taaskohtumist augustikuisel Birgitta festivalil on aga ees ootamas veel suur hulk inspireerivaid kontserte. Ilmunud Muusikas 3/2017

“Radadel” on album, mis võib avada muusikaõppurile ja ka kuulajana loomingulisust hindavale kunstnikuhingele terve inspireeriva universumi, mille ukseks on “igav ja äraleierdatud pill” klaver. Farištamo Eller demonstreerib, kuidas klaverit võib kasutada klassikainterpreedi “mission almost impossible”-rajale asumise asemel või kõrval, ja mis võib omakorda motiveerida meelsamini sellesama klassikavaramuga tutvust sobitama, eesmärgiks mängutehnika omandamine ja muusika tajumise arendamine. Lisaks konventsionaalsele mängutehnikale kasutab Eller palju klaverikaane alt leitavaid tämbrivõimalusi. Et seda õigesti ja pillikeeli vigastamata teha, on pianist läbinud Šveitsis spetsiaalse kursuse. Tema muusikat iseloomustavad enesekindlalt pikad kaared. Sealjuures pinge püsib, nii et enamasti polegi tarvidust kunstlikult ja efektselt puänteerida – palad kannavad niigi, arenevad rahulikult ja loomulikult, mõtted jäävad kenasti õhku ning kandma. Järske dünaamilisi kontraste ja pulbitsemist, meditatiivset tasakaalu häirivaid jõulisi dissonantseid sööste esineb harvem. Sageli ehitab Eller tenuto-strihhiga akordijärgnevusi, Mussorgski tsükli “Pildid näituselt” arhitektuuri(miraažide) sarnaselt. Helipildi õhulisuse iseloomustuseks võiks kasutada ka norra jazziuuendust markeerima võetud terminit “skandinaavia rubato”. Mõnd jazzistiili, ka paljusid klassikateoseid, rääkimata tarbemuusikast, võiks põhimõtteliselt mängida ka robot. Siin plaadil on aga eksimatult inimtunnetuslik, ajaliselt inimhinge rütmidega ühes hingav helimaailm, mida tehisintellekt niipeagi jäljendada ei suuda. Ajastul, mil masinad võtavad paljud tööd üle, on säärane loomingulisus muusikule hea valik. Usun, et ka kuulajad õpivad taolist hingamist aina enam väärtustama.

Kohtla-Järve kultuurikeskuses anti 20. jaanuari õhtul üle Eesti Kultuurkapitali aastapreemiad 2016. aasta tegevuse eest. Kultuurkapitali helikunsti valdkonna aastapreemia pälvis Alo Põldmäe väljapaistva tegevuse eest helilooja ja heliloomingu õpetajana ning hindamatu panuse eest Eesti klaveriehituse ajaloo jäädvustamisel. Helikunsti sihtkapitali elutööpreemia anti Alo Ritsingule, koorimuusika loojale ja eestkõnelejale traditsioonide edasikandmise ja ‑andmise eest. Rahvakultuuri sihtkapitali elutööpreemia sai Ants Üleoja kui Eesti koorimuusika vanameister, pikaajaline õppejõud ja laulupidude üldjuht. Rahvakultuuri aastapreemia pälvis Eesti folgi emaks kutsutud laulja ja laululooja Anne Maasik aastakümneid kestnud loome ning heliplaadi “Valguse varjus” üllitamise eest. Pärimuskultuuri aastapreemia anti Maarja Nuudile pärimusmuusika loova käsitlemise eest. Koorimuusika aastapreemia pälvis Toomas Voll Eesti koorimuusika silmapaistva edendamise eest. Folkloori aastapreemia sai Eesti Folkloorinõukogu loova lähenemise eest rahvusvahelise folkloorifestivali “Baltica” korraldamisele.

Jaanuarikuu 14. päeval täitus teenekal klaveripedagoogil Maigi Pakril 80 eluaastat, mida tähistati tema õpilaste kontserdiga Tallinna Vanalinna muusikamajas. Juubilar töötabki praegu Vanalinna Hariduskolleegiumi muusikakoolis. Maigi Raidal-Pakri õpetajatee on olnud pikk. Aluse sai ta Tallinna muusikakoolis ja konservatooriumis dotsent Anna Klasi klaveriklassis. Juba enne kõrgkooli lõpetamist töötas ta klaveriõpetajana Tallinna lastemuusikakoolis, siis aga suundus seitsmeks aastaks Pärnu lastemuusikakooli. 1968. aastal kutsuti Maigi Pakri tööle Tallinna muusikakeskkooli klaveriosakonda, kus tal kujunes paljude aastate jooksul omanäoline õpilaskoolkond. Ta oskas oma õpilasi sütitada noorusliku entusiasmiga, lausa “võluvitsakesega”, ja neile välja peilida osavõtuvõimalusi noorte pianistide konkurssidel nii Eestis kui ka välismaal, kust tuldi peaaegu alati auhinnaliste kohtade või diplomitega. Lubatagu mul järgnevalt ära tuua Maigi Pakri väljapaistvamad õpilased, need kõige-kõigemad: Signe Kübar, Mart Ernesaks, Toomas Vana, Risto Laur, Ralf Taal, Kadri-Ann Sumera, Andre Hinn, Hanna Heinmaa, Mihhail Gerts, Mihkel Poll, Ruslan Strogiy ning neist veel palju nooremad – Bruno Oskar ja Jakob Eduard Laul – Hariduskolleegiumi muusikakoolist. M. Pakri klaveriklassi on oma lapsi õppima toonud nii mõnigi valmis pianist, näiteks Estonia klaverite “kuningas” Indrek Laul, kes maailma avatud võimaluste juures eelistas pere põhielukohana Eestimaad ja lastele eesti kooli. Maigi Pakri töö klaveripedagoogina on kandnud head vilja ja annab veel praegugi imetleda. Aitäh sulle, Maigi, kaaskolleegide ja paljude muusikaõpilaste nimel, õnnesoove juubeliks ning (tegusat jaksamist) homses.