Otsingu tulemused

Eesti Kontserdi Tšaikovski festival Haapsalus 28. juunist 1. juulini, laval tippmuusikud Venemaalt ja Eestist, kavas ballett ja ooper, kammer- ja sümfooniakontserdid ning muusikalavastus lastele. Hetk ooperist “Jolanthe”. FOTO GUNNAR LAAK Eesti on riik, kus on tõenäoliselt nii heliloojaid kui ka muusikafestivale ühe inimese kohta rohkem kui mujal. Mõne aasta eest festivale kokku lugedes sain tulemuseks pisut alla saja. On suuremaid ja väiksemaid, hääbumismärke ei ilmuta ükski. Kultuurilembene eestlane ootab väsimatult parimat suvekuud juulit, mil toimuvad rohkem kui pooled festivalidest ja mille korraldamiseks kulutatakse kolmveerand festivalide aastaeelarvest. Kuna klassikalise (ja mitte ainult klassikalise) muusika elu painab viimasel kümnendil rahapuudus ning ega publikutki kunagi liiga palju olla saa, tundub Eesti Kontserdi mõte lisada nende korraldatavate Saaremaa ooperipäevade kõrvale uus suuremahuline festival üpris hulljulge. Kuid ega hulluseta nii kirglikus ja pühendumist nõudvas vallas nagu muusika midagi korda ei saadagi. Eesti festivalidel saab oma muusikajanu kustutada nii ooperi kui ka folgi, nii nüüdis- kui ka vanamuusika sõber, kuulata nii klaverile, kitarrile kui ka orelile pühendatud kontserte. Päris oma “turismiheliloojat”, nagu Mozart Salzburgis või Beethoven Bonnis, meil pole, kuigi Pärdi päevad ju toimuvad. Ent Haapsalu seos maailmahelilooja Tšaikovskiga on tõesti eriline ning on ime, et mõni festivalikorraldaja polnud juba varem taibanud seda ära kasutada. Sest meil polnud seni festivali, mis keskenduks üleni romantilisele maailmaklassikale, liiatigi veel ühe helilooja loomingule. Haapsalus on turiste meelitav õhustik ning mitmeid häid kontserdipaiku. Miks mitte viia suur vene muusikameister temale pühendatud pingilt jalutuskäigule müstilisse keskaegsesse lossihoovi, toomkirikusse, Läänemaa ühisgümnaasiumi saali või Väikesele viigile. Samamoodi, nagu Tšaikovski seda omal ajal teha tavatses, Haapsalus loomingu tarvis mõtteid kogudes ja hästi aega veetes. Kui festivali kaks esimest päeva jäid suvise kultuurikalendri tiheduse tõttu külastamata, siis kahel viimaselgi oli kuulamist kuue kontserdi jagu. Tunnustus korraldajale, kes mõistab teha mitu kontserti päevas ja pakkuda kuulajatele maksimaalselt rõõmu. Mis võiks olla ehedam, kui vene muusika venelaste esituses? Moskva Novaja Opera solistid, orkester, peadirigent Jan Latham-Koenig ja kunstiline juht Dmitri Sibirtsev, kes on ka väljapaistev pianist, olid kõrgel tasemel. Suur osa trupi lauljatest töötab ka teistes Euroopa ooperimajades. Latham-Koenig, päritolult britt ja väidetavalt esimene briti kodanikust muusikajuht vene ooperimajas, on orkestriga seotud juba seitse aastat ning tema huvi vene muusika vastu kasvab üha. Minu esimene kokkupuude uue festivaliga oli 30. juunil Läänemaa ühisgümnaasiumi aulas, kus Novaja Opera solistid esitasid Tšaikovski romansse, saal puupüsti täis. Lauljaid kuulates tekkis kohe suur huvi ooperi “Jolanthe” ettekande vastu järgmise päeval. Kustumatu mulje jättis bass Vladimir Kudaševi sügav tämber ja Tšaikovski poeetiliste miniatuuride elav tunnetus. Särava tämbriga sopran Jelizaveta Soina esinemine oli samuti suur elamus. Metsosopran Irina Romiševskaja, tenor Mihhail Gubski ja bariton Ilja Kuzmin pianist Dmitri Sibirtsevi saatel olid lihtsalt head. Nende lauljate tõelisest häälematerjalist sain õiget aimu alles “Jolanthet” kuulates. Tšaikovski romansside kirg veel kõrvus, jõudsin Müüriääre kohvikus kuuldu üle järele mõelda, et siis suunduda piiskopilinnuse hoovi, saama osa Novaja Opera sümfooniaorkestri ja Kalle Randalu esinemisest. Kogu idülli kohal varitses vihmaoht, ent vesi jäi siiski taevasse ning paar piiska ei rikkunud tuju. Pettuma ei pidanud ka esituses. Kalle Randalu kui Eesti ainus Tšaikovski-nimelise konkursi laureaat on meie praeguse aja; parim, jätkuvalt kõrgvormis pianist. Tippmuusik ilmselt ei unista õuelaval esinemisest, ent vastastikune armastus solisti ja publiku vahel oli muredest tugevam ning nõudlikuma kõrvaga kuulaja kujutlusvõime kompenseeris seda, et muusikalised taotlused õuetingimuste tõttu alati maksimaalselt ei realiseerunud. Kuigi mõned kohad logisesid ja orkester lohises pisut solisti sabas, oli Randalu tõlgendus parim, mida Eestis viimastel aegadel kuuldud. Kui enamasti pannakse Tšaikovski 1. klaverikontserdi kõlalised piirid paika peaaegu et klassikalise muusika võrdkujuks olevaid akorde valjult prõmmides ja hiljem terasest sõrmedega keerukaid passaaže vuristades, oli Randalu tõlgendus hoopis poeetilisem ja sisukam. Kogu muusikaline materjal kõlas isegi pisut schumannlikult, klaver helises ja laulis. Randalu peen muusikatunnetus on kõrgest klassist ning sama peen on ka tema huumor (lisapala, Tšaikovski “November”). Orkester ja dirigent Jan Latham-Koenig olid palju paremas vormis 6. sümfoonias, mis kõlas iga takti tuttavlikkusele vaatamata värske ja eredana. Kuid sellega päev ei lõppenud, sest hilisõhtul oli lossihoov “Luikede järve” päralt. Vihm tegi korraldaja ärevaks ning esialgu Väikesel viigil toimuma pidanud muinasjutt otsustati tuua varikatuse alla. Kahju oli vaatemängu ärajäämisest ja vee peale ehitatud ujuvlavast, ent mis parata. Toomas Eduri etenduse uusversioon, läbikomponeeritud tervik “Luikede järve” kuulsatest teemadest mõjus ka piiskopilinnuse müüride vahel väga hästi. Järgmisel päeval avas Haapsalu kultuurikeskus oma uksed noorimatele kuulajatele, pakkudes kontsertlavastust “Neli heldet haldjat” Tšaikovski “Aastaaegade” ainetel. Esinesid Tallinna muusikakoolide ja Tallinna balletikooli õpilased, jutustaja oli Liina Olmaru ning klaveri taga idee autor Diana Liiv ja noor pianist Tähe-Lee Liiv. Laval toimuv oli ilus ja poeetiline, nii muusikaliselt kui ka Helen Veidebaumi loodud koreograafia poolest. Eriti võlus pisike Kärt Mikalai vaeslapse rollis, nii pianisti kui ka tantsijana. Seda lavastust võiks festivalil igal aastal korrata – nii mõnigi väike kuulaja vaataks seda kindlasti veel teist ja kolmandatki korda. Festivalipäev jätkus toomkirikus Moskva Novaja Opera keelpilliorkestri ja Kalle Randalu esinemisega. Ruumipuuduse tõttu pidid paljud soovijad kontserdi asemel endale muud tegevust leidma. Kalle Randalu esitas suurepärase vormitaju ja kujunditunnetusega tsükli “Mälestusi Haapsalust”, mis on plaanis muuta festivali iga-aastaseks tunnusteoseks. Seejärel kõlas kuulus “Serenaad keelpillidele”, meisterlik ja täiuslik teos. Novaja Opera küllalt suur keelpillikoosseis mängis Jan Latham-Koenigi juhatusel vaimustavalt, läbitungiva intensiivsuse ja kirega. Isegi Tšaikovski oleks ilmselt rahule jäänud. Pärast jalutuskäiku pilvealuse Haapsalu armsatel tänavatel ja promenaadil viis tee taas piiskopilinnuse hoovi, et saada osa festivali kaalukamast etteastest, milleks oli Moskva Novaja Opera ning meie Collegium Musicale tõlgendus ooperist “Jolanthe”. Kui lavale ilmus üleni valges rõivas kaunis nimitegelane, polnud vist ainsatki inimest, kellel poleks tekkinud seost Haapsalu Valge Daamiga. Ooperi muinasjutuline süžee rullus lahti täpselt õiges kohas! Olgugi et minimaalse lavastamise ja helivõimendusega tehtud, pakkus kuuldu suure elamuse. Novaja Opera solistid olid parimas vormis, ka need, kes romansiõhtul pisut kahvatuks jäid. “Jolanthtet”, mis on küpse helilooja kõige viimane ooper, lavastatakse teiste Tšaikovski ooperitega võrreldes harvem, ent jääb arusaamatuks, miks. Ooper on lühem ja kammerlikum kui nii mõnigi, ent ka Beethoveni viimane klaverisonaat on lühem kui eelnevad 31 sonaati, kuid sisult ja vormilt üks täiuslikemaid. Muinasjutt pimedast kuningatütrest on kaunis ja metafooriline armastuslugu – Jolanthest saab armastuse abil nägija, pimeduse asemele saabub valgus. Ooperi inimlikud suhted joonistusid kontsertettekandes väga hästi välja ning “suuremat” lavastust polekski tarvis läinud. Jelizaveta Soina kaunis nimiroll oli liigutav ning dirigendi, orkestri ja solistide vaheline koostöö toimis laitmatult. Ilmselt on iga Haapsalu elanik juba algklassides teada saanud, et Tšaikovski oli kunagi nende linna tähtis külaline. Ajaloolistele seikadele heitsid festivalil valgust Jüri Kuuskemaa ekskursioonid. Kontserdid tõid kohale hulgaliselt kohalikku publikut, rääkimata turistidest. Kuigi publikut oli rohkelt, jäid vihmaähvarduse tõttu ilmselt paljud tulemata. Tšaikovski loomingut jagub järgnevateks festivaliaastateks küllaga ja kui ühe helilooja keskse festivali puhul on vahel olnud tahtmine kuulata ka tema kaasaegsete loomingut, siis Tšaikovski puhul piisab vaid temastki. Õige paik leidis endale väärt muusikalise sisu ning festival oma publiku.

Igaks juhuks tasub kohe alguses meelde tuletada, et Naised Köögis ei ole n e e d naised, kelle koht on köögis pliidi ja mehe rusika vahel. Kristiina Ehin, Sofia Joons, Katrin Laide ja Kairi Leivo on neljakesi askeldanud-laulnud paljudes köökides, saunades, elutubades ning küllap muusikalis-kirjanduslikes keldrites ja pööningutelgi. Viimasel ajal on lavad aina avaramad ning kuulajaskond arvukam. Köök aga on ikka ja alati koht, kuhu tahetakse kokku tulla, et seal uusi laule küpsetada-aurutada-vokkida. Ei tahaks praegu peatuda ansambli välisel kuvandil, mis mõne jaoks on ülepakutult ilus. Olen kuulnud, “naised saunas” on rääkinud (kes kadedalt, kes kurjalt), et pitsid olla liiga õrnad ja peened ja roosad ... Leian, et selline visuaal on ansambli õigus, mängulust ja kindlasti ka võimalus eristuda – nende oma nägu ja nišš Eesti muusikamaastikul. Neliku teise helikandja roosakast õhetusest vaatavad ja kõlavad vastu uhked ja tugevad naised, kes ei karda kõnelda ka oma lüüasaamistest. “See tantsusaal on nugadega kaetud” on plaat, kust ei tasu otsida muusikalist veatust. Hääl katkeb vahel, käriseb, otsib õiget kõrgust. Samas – kui värskelt ja hästi mõjub see ajal, mil tehnilised võimalused lubaks perfektseks lihvida ka viisipidamatu laulu! Kohati on tunne, et laule ei esitatagi (suurele) publikule, vaid lauldakse rohkem iseendale või väikesele sõprade ringile, nende südameisse. Ansambli Naised Köögis sõnum on lihtne, õige ja julgustav – laulmine on igaühe õigus. Plaadilt kuulates võivad valdavalt minoorsed, valsimõõdus lood (sekka mõni räpp, jenka ja näpuotsaga muud) mõjuda üksjagu ühetooniliselt. Seepärast tuleb doseerida täpselt, nagu vägevaid vürtsegi. On selge, et see repertuaar mõjub elavas esituses ehedamalt. See on muusika, mille põhitunnus on elusus. Naised Köögis ammutavad tihti ainest pärimusest, vanad viisid ja lood saavad kaasaegse kuue. Lauludeks luuakse tundmatutelt suudelt pudenenud jutukatked. Sõnad sünnivad ühisloominguna, kuid kahtlemata on tekstitrumbiks Kristiina Ehin. Tema sõnaloomes on täpsust ja mõnu, see jõuab kohale, kõnetab, puudutab. Õrna häälega antakse edasi jõulisi sotsiaalseid ja feministlikke sõnumeid, romantiliste ja unelevate hetkede vahele pannakse bravuursemat pauerit. Väga hea mõte on laulude tekkelugusid avada ja taustu luua. Kõige kohale jääb kuldne sõnum, et tasub unistada ja loota. Püüda ja hoida hetki, mis elus edasi kannavad. Plaadil on mõnigi lugu, mis hakkab ilmselt elama oma elu rahvalauluna ja kinnistub inimeste teadvusse. Olen mõnegagi sellest seltskonnast mõneski köögis laulnud ning laulaks suurima rõõmuga veel!

Janek Murd tuli muusikasse 1990. aastate yhe parima Eesti indie-bändi, Leslie Laasneri hallatud Boraxi kitarristina. Hiljem kaldus ta elektroonikasse. Ta on teinud sidusat ja diskreetset koostööd Erkki Teroga (Rubik 3001, Eesti Pops, 3Pead). Ja alles viimastel aastatel on filmimuusikas (“Nullpunkt”, “Kuidas ehitada kosmoselaeva” jt) ja remiksides hakanud välja ilmuma ta oma heliilm. Selle yks dominant tundub olevat klassikalise ambient’i põhjaga idyll, mida kuuleme plaadil “Triiviv” (2014). Kyllap põhjustab neid efemeerseid kvaliteete ka filmidele spetsiifiline heli ja pildi sulandumine. Võib öelda, et meie muusikapildis on see algselt Sven Grünbergi tallatud rada, kuid siin saab rääkida vaid pisikestest siiretest, mida aimub “Eluringi” avapalas. Muidu ehk pisut uitava helikanga yheks koondajaks on tekst. Kui eelmisel albumil sai Mikk Mikiveri loetud Tuglase “Merest” patriootliku hõnguga kuuldemäng, siis “Eluringis” tekib Jaan Kaplinski, Milvi Sepingu, Ellen Niidu ja Murdi enda tekstidest juba tyyne ja maalähedane tervik, kus “loodu sees on liitlane”. Filmi “Emajõe veemaailm” (2015, rež. Raul Meel) heliriba arenes ja sai omaette teoseks. Muusiku veidi ärkamisaegse varjundiga laulusõnad hoiavad kenasti suunda. Sosistatud vokaalid lisavad lapselikku uudishimu ja salapära, mida toetavad Marten Männiste pisut sigurrósiliku intonatsiooniga vokaliisid ja Annie Risti hääle õrn kõla. Siin plaadil on ka varasemast rohkem konkreetseid meloodiaid. “Eluring” ilmus varasuvel ja mõjus mõnusa puhkusena popmuusika kyynilisusest ja urbanismist. Või pööningult leitud vana lasteraamatuna, mille pisut tuhmunud värvid siira pilgu all elustuvad. Mulle tundub, et Janek Murd on tabanud eestilise muusika soont ning ta ees on lahti selle heliloome väli, mida kutsutakse kaasaegseks klassikaks – ja seda mitte EMTA magistrantide väärika reaga yhte sammu astudes, vaid väljastpoolt ja seda värskemalt tulles…

Land of Drum on Eesti-Ameerika maailmamuusikagrupp, mille liikmed on löökpillimängijad Brian Melvin ja Arno Kalbus ning kitarrist Mart Soo. Trio sõidab ansambli Joe Zawinul Syndicate kiiluvees, meenutades seda kohati vägagi, kuid pinge hoidmisel oma eeskuju mõõtu läbivalt välja ei anna. Albumi ava- ja nimilugu on ligi neljaminutine raaga pastišš, visand, jäljendus – india raaga minimaalpikkus jääb kümne minuti kanti. Muusikuil peaks ju improelaani jaguma, võinuks seda julgemalt välja pritsida. Raagalikkust võib ka vürtsina maitsestamiseks kasutada, aga siis peaks vormi kandma muud struktuurid. Praegusel kujul jääb muusika nii mõneski albumi palas poolikuks, väheütlevaks. “Boat Song” tekitab oma ebasümmeetriliste struktuuridega ajatu, ka kontekstiga hästi haakuva tunde. Pala kujutab oma läbitunnetatud, rahulikus meeleolus ilmekalt paadisõitu Gangese või Jangtse avarail veteväljadel. Loos “La-Owe” jääb Mart Soo soolo taas poolikuks, kõhklevaks. Pala lõpul kõlab müstilise kitarriheliga imeline soololõik, mille põgususest on kahju. John McLaughlini ja Trilok Gurtu vaimus “Monkey Mind” jääb kahjuks oma eeskuju kahvatuks varjuks, seegi lugu pole piisavalt välja arendatud ja on verevaene. Autentset rahvalaulu kasutaval palal “Sowing Song” on hea rahulik, ajatu feeling. Taas Joe Zawinuli käekirja meenutava “Dr Mbogo” teine, indialikum osa pakub esimesele toredat jätku, kasvades sellest leidlikult välja. Tendents, millele tahaks arvustatava üllitise näitel osutada, on nõrgavõitu materjali lubamine täitsa arvestatavate šedöövrite kõrvale (“Boat Song”, “Sowing Song”, “Dr Mbogo”). Ei ole vabandus, et on piiravad tähtajad, igapäevatöö jm. Muusikud võiksid pidada enam lugu kuulaja ajast, mis raiskub korralikult läbi töötlemata materjali tõttu. Liftimuusika puhul poleks ju väga vahet, aga siinne plaat pretendeerib enamale. Oleks ehk aeg ka jazzis-folgis mõelda tõsisemalt produtsendi rollile.

Neeme Järvi võitis plaadiga “Neeme Järvi conducts Ibert” XX sajandi sümfoonilise muusika kategoorias maineka auhinna ECHO Klassik. Võiduplaadil kõlab prantsuse helilooja Jacques Ibert’i orkestrilooming. Muusikakriitik James Manheimi sõnul on Neeme Järvi mitmekülgne dirigent, kes suudab XX sajandi prantsuse muusikat juhatada mängleva kergusega ning ta peab albumit väga nauditavaks. Plaadil juhatab Järvi šveitsi-romaani orkestrit Orchestre de la Suisse Romande, mille kunstiline juht ta oli aastatel 2010–2014. Kõnealune album oli tänavu ka üks viiest Grammy nominendist orkestrimuusika kategoorias. Aasta parimad nais- ja meeslaulja on Joyce DiDonato ja Matthias Goerne. Parimaks tšellistiks ja viiuldajaks nimetati Johannes Moser ja Christian Tetzlaff. Parim akordionist on Ksenija Sidorova, pianist Maurizio Pollini ja aasta dirigent Kent Nagano. Aasta uustulnukad on pianist Lucas Debargue, sopran Pretty Yende, kontrabassist Dominik Wagner, Notos kvartett ja dirigent Yoel Gamzou. Sooloplaatide eest said tunnustuse pianistid Fazil Say, Daniil Trifonov ja Thomas Günther ning lauljad Ian Bostridge, Marianne Crebassa ja Aida Garifullina. ECHO Klassik on muusika valdkonna üks mainekamaid auhindu, mille eesmärk on tunnustada uusi talente ja kõrgtasemel plaadisalvestusi ning tutvustada klassikalist muusikat võimalikult laiale kuulajaskonnale. Auhinnagala toimub 29. oktoobril Hamburgis Elbphilharmonie kontserdisaalis.

Plácido Domingo poolt ellu kutsutud rahvusvahelisel vokalistide konkursil “Operalia”, mis toimus tänavu juulis 25. korda ja viidi läbi Astanas, võistles 40 lauljat 17 riigist. Esimese preemia (30 000 dollarit) vääriliseks tunnistati Rumeenia sopran Adela Zaharia, meeste kategoorias oli parim Lõuna-Aafrika tenor Levy Sekgapane. Teise koha pälvisid Vene sopran Kristina Mkhitaryan ning Itaalia tenor Davide Giusti, kolmanda Kasahstani sopran Maria Mudryak ja Lõuna-Korea bariton Leon Kim. Birgit Nilssoni nimelise eripreemia said vene sopran Oksana Sekerina ning tšehhi bassbariton Boris Prýgl. Zarzuela eripreemia võitsid Adela Zaharia ja Itaalia tenor Marco Ciaponi. Publiku lemmikud olid Maria Mudryak ja Leon Kim. 1993. aastal asutatud “Operaliat” korraldatakse igal aastal erinevas linnas ja sellest on saanud üks olulisemaid konkursse BBC Cardiffi konkursi kõrval. “Operalia” žürii valib ligi tuhande sooviavaldaja seast välja 40 lauljat vanuses 18–32, kes pääsevad võistlema. Konkursi tase on muutunud aastatega sedavõrd kõrgeks, et finalistidele on üldjuhul tagatud rahvusvaheline edu ja karjäär. Varasemate aastate võitjatest võib esile tuua sellised nimed nagu Erwin Schrott, Joyce DiDonato, Pretty Yende ja Rolando Villazon.

Legendaarse vene pianisti Tatjana Nikolajeva 23-aastane pojapoeg Arseni Tarasevitš-Nikolajev sõlmis lepingu firmadega Decca Classics ja Universal Music Australia. Tegu on harva esineva juhtumiga, kus kaks plaadifirmat teevad ühe artistiga nn kaaslepingu. Nikolajevi debüütalbum “Moments Musicaux” ilmub aastal 2018 ning sellel kõlavad Rahmaninovi “Muusikalised momendid”, Prokofjevi “Põgusad hetked” ning teosed Skrjabini, Medtneri ja Tšaikovski sulest. Tarasevitš-Nikolajevi õpetajad Moskva konservatooriumis on Nikolai Luganski, Sergei Dorenski, Andrei Pisarev ja Pavel Nersessian. 2012. aastal võitis ta Clevelandi konkursil esikoha ning aastal 2016 Sydney rahvusvahelisel konkursil teise preemia. Noorele eale vaatamata on tema andel palju austajaid. Decca plaadifirma mänedžer toob esile Nikolajevi sügavat musikaalsust ja lüürilist muusikatunnetust, mis on tema sõnul noore artisti puhul erilised tunnused. Universali mänedžer nimetas Nikolajevit ülimaks klaveriaristokraadiks, kelle muusikatõlgendused on sügavalt isikupärased ja põhjalikult läbitunnetatud.

Tihedas konkurentsis võitis Nestlé ja Salzburgi festivali noore dirigendi preemia noor briti dirigent Kerem Hasan. 25-aastane muusik sai preemiaks 15 000 eurot ning 2018. aasta augustis avaneb tal võimalus dirigeerida Salzburgi festivalil. Tänavuse konkursi žürii esimehe Dennis Russell Daviesi sõnul on Hasan väga meelekindel noor artist, kel on olemas vajalik anne rahvusvahelise edu saavutamiseks. Hasan tegutseb praegu Walesi rahvusooperi abidirigendina ning pooleli on õpingud Zürichi kunstiülikoolis Johannes Schlaefli käe all. Aastal 2016 osales ta dirigeerimisakadeemias Aspeni festivalil, kus õppis Robert Spano juures. Seal võitis ta ka Robert J. Harthi nimelise dirigeerimispreemia. Varem on Nestlé ja Salzburgi festivali dirigeerimiskonkursil tuule tiibadesse saanud näiteks Aziz Shokhakimov (2016), Lorenzo Viotti (2015), Maxime Pascal (2014), Ben Gernon (2013), Mirga Gražinytė-Tyla (2012), Ainārs Rubikis (2011) ja David Afkham (2010).

Seoses kooriliikumise kasvava populaarsusega maailmas ning võttes eeskujuks maailma ja Euroopa koorimänge (vt järgmine uudis), asutas Euroopa ringhäälingute liit (EBU) uue telekonkursi, Eurovisiooni lauluvõistluse kooridele (“Eurovision Choir of the Year”), mis toimus 22. juulil Riia Arēna hallis. Võistlusel osales koore üheksalt maalt: Eestist, Lätist, Austriast, Belgiast, Taanist, Saksamaalt, Sloveeniast, Ungarist ja Walesist. Eestit esindas ETV tütarlastekoor Aarne Saluveeri juhatusel. Konkursi võitis Sloveenia koor Carmen Manet. Teiseks tuli Côr Merched Sir Gâr Walesist ja kolmandaks Spīgo Lätist. Žüriisse kuulusid teiste seas Briti helilooja John Rutter ja maailmakuulus Läti metsosopran Elīna Garanča. Õhtut juhtisid Grammyga pärjatud helilooja-dirigent Eric Whitacre ja Läti televisiooni saatejuht Eva Johansone. Iga koor esitas kuueminutise kava, mis võis koosneda kas ühest või mitmest teosest, aga pidi kuidagi peegeldama esindajamaa rahvuslikku või piirkondlikku iseloomu. Eesti koori esituses kõlas kava “Absolute Tormis”, mis koosnes Veljo Tormise heliloomingust. “Meie tänutunne Veljo Tormisele on tõeliselt suur. Tundub, et see muusika läks meeleoluliselt hästi käima, köitis publikut ja me saime palju ka lavatagust head tagasisidet. Meie minek, mille peamine missioon oli viia Tormise rikkalik looming laia auditooriumini, täitis oma eesmärgi,” rääkis koori dirigent Aarne Saluveer. Rahvusvahelisele pressile ütles Saluveer oma koori esinemist kommenteerides, et ettevalmistuseks jäi aega väheks, kuna veebruari lõpus, kui tuli otsus saata Eestit esindama ETV koor, olid suveplaanid juba tehtud ja neid tuli siis korrigeerida. “Kooride Eurovisiooni jätkumist arutab EBU muusikagrupp oma sügisistungil. Kui telekanalitelt laekuv tagasiside on toetav ja projekti jätkamiseks leitakse rahalist tuge, siis järgmine võimalik Euroopa kooride Eurovisioon on 2019. aastal Göteborgis Euroopa koorimängudel, aga praegu ei ole see veel kinnitatud,” sõnas ETV peatoimetaja Heidi Pruuli.

Üle-eestiline neidudekoor Leelo pälvis 16. juulist kuni 23. juulini Riias toimunud III Euroopa koorimängudelt (“European Choir Games”) ning rahvaste grand prix’lt (“Grand Prix of Nations”) saatega folkloormuusika kategoorias kaks kuldmedalit, Euroopa tšempioni tiitli ning rahvaste grand prix’ karika. Samas kategoorias osales peale Eesti veel üheksa koori Venemaalt, Iisraelist, Lätist, Kanadast ja Lõuna-Koreast. Dirigent Külli Kiiveti sõnul on võit magus, kuna koor käib koos harva: “Saame kokku kord kahe kuu jooksul laululaagris. Selline edu rahvusvahelisel festivalil näitab lauljate suurt tahet, laulurõõmu ja maksimaalset kokkuvõtmist.” Leelol oli au esindada Eestit ka 20. juulil Riias Arēna hallis toimunud suurel laste- ja noortekooride kontserdil “Crossing the Bridges”, kus esinesid parimad koorid Venemaalt, Tšehhist, Suurbritanniast, Valgevenest ja Rootsist ning millest tegi otseülekande Läti televisioon. Euroopa koorimängud on 2013. aastal alguse saanud koorikonkurss, mis põhineb sarnaselt maailma koorimängudega (“World Choir Games”) antiikolümpia ideel. Konkurssi nimetatakse Euroopa meistrivõistlusteks koorilaulus. Järgmised Euroopa koorimängud on 2019. aastal Rootsis Göteborgis. Leelo on 1996. aastal Eesti naislaulu seltsi ja Eesti muusikaõpetajate liidu eestvedamisel alguse saanud noortekoor, mille eesmärk on innustada tütarlapsi üle kogu Eesti laulma neidude- ja hiljem naiskooride ridades ning esindada riiki kodus ja rahvusvahelistel konkurssidel. Koori üks asutajaid ja peadirigente on Toomas Voll. Alates 2014. aastast juhatab koori Külli Kiivet.

25. juulil suri 58-aastasena Eesti lõõtsakuningas Aivar Teppo. Tegu oli mitmenda põlve lõõtspillimehega, ent mitte oma kuulsa nimekaimu otsese järeltulija, vaid sugulasega. Esimesed pillilood õppis ta isalt ja vanaisalt, hiljem omandas ta palju ühelt kõigi aegade tuntumalt Eesti lõõtspillimehelt Karl Kikaselt, kelle mantlipärijaks Aivarit võibki pidada. Lõõtsakuninga tiitli pälvis ta August Teppo nimelisel lõõtsamängijate võistlusel Võrus. Teppo mängis ka kannelt, akordionit ja karmoškat, kuid kontsertidel ja pidudel astus enamasti üles pillimeistri August Teppo lõõtsade eeskujul valmistatud lõunaeesti ehk Teppo tüüpi lõõtsadel. Ta on esinenud arvukatel rahvapidudel ja perekondlikel tähtpäevadel, kontserdireisid viisid teda välismaalegi. Tema haaravat mängu tunnevad ilmselt kõik Eesti rahvamuusikahuvilised vähemalt raadio- ja teleesinemiste vahendusel. Salvestusi Aivar Teppo pillimänguga leidub paarikümnel CDl, neist peaaegu pooled on tema sooloplaadid.

6.–12. augustini oli Viljandi muusikakoolis noortele vanuses 15–23 eluaastat loovuskool, mis keskendus erinevate loomevaldkondade ühendamisele heliloominguga. “Sel aastal pakkusime noortele võimaluse valida erinevate muusikavaldkondade vahel: kujundusmuusika, animatsioon ja improvisatsioon ning autorilooming. Meie üllatuseks registreerus kõige rohkem noori klassikalise autoriloomingu õpitubadesse. Tänapäeva nuti-ühiskonnas, kus tehnoloogilised saavutused ning valdkondi ühendavad distsipliinid järjest populaarsust koguvad, maksab sellise valiku üle ainult rõõmustada. See kinnitab, et klassikaline helilooming on jätkuvalt elujõuline ning loov muusikaline mõtlemine põlvkondade ülene,” kommenteeris loomelabori peakorraldaja Kristo Matson. Laagris käsitleti ka autoriõigusega seotud teemasid, anti sissejuhatus arvutimängude helimaailma, korraldati pärimusmuusika töötuba ning kohtumisi filmi- ja animatsioonimuusika valdkonna autoritega. Lisaks professionaalsele juhendamisele, stuudio- ja salvestuspraktikale ning loengutele oli noortel võimalik osa saada Hüpassaare rabamatkast, külastada Mart Saare majamuuseumi ning osaleda värskes õhus peetud mõttekojas. Noori juhendasid Tauno Aints, Erkki Pärnoja, Maria Kõrvits, Liis Viira ning Kristo Matson. Loomelabori korraldajad on Eesti heliloojate liit, Eesti muusikafond, Viljandi muusikakool ning TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, toetavad kultuurkapital, kultuuriministeerium ning Eesti autorite ühing, koostööpartnerid on Nukufilmi lastestuudio ja Playtech.

Prienais (Leedu) toimus 6.–8. juunini V rahvusvaheline noorte muusikute konkurss “Olimpo Musicale”, millest võttis osa rohkem kui 150 mängijat Leedust, Lätist, Valgevenest, Poolast, Venemaalt, Eestist ja Saksamaalt. Võisteldi 13 erinevas vanuserühmas, kusjuures samas rühmas esinesid erinevad pillid. Igas vanuserühmas anti välja üks grand prix’ tiitel ning arvukalt auhindu. TMKKst osales 6 õpilast, kes kõik pälvisid edu: Kadri-Karoliina Tralla (V kl, õp T. Peäske) – I koht; Aleksander Babkin (II kl, õp V. Kubja) – II koht; Harald Trass (VIII kl, õp V. Kubja) – II koht; Kadri Meitus (IV kl, õp õp J. Rostovtseva) – III koht; Dagmar Heleen Pae (V kl, õp J. Rostovtseva) – III koht; Ksenia Ivanova (VIII kl, õp J. Rostovtseva) – diplom.

Selles, et mõni Eesti muusik laia maailma õnne otsima läheb, ei ole enam ammu midagi üllatavat, aga kui siinse rockbändi Dramamama kitarrist neli aastat tagasi mitte lihtsalt Ameerikasse, vaid otse kantrimuusika hälli Nashville’i mängima palgati, oli see uudis küll. Alles hiljaaegu saate “Eesti otsib superstaari” taustabändis kitarri sõrmitsenud Laur Joamets seisis ühtäkki sellistes tele-show’des nagu “Saturday Night Live” miljonite ameeriklaste elutubades ning andis ookeanitagustele kitarriajakirjadele pikki intervjuusid juba ammu enne, kui kodumaine press jaole jõudis. Kahte albumit, mis tänaseks 28-aastane Tartu kitarrist Kentucky laulja Sturgill Simpsoniga Nashville’is salvestas, on ainuüksi USAs müüdud kokku ligi pool miljonit eksemplari; plaatidest viimane, mullu ilmunud “A Sailor’s Guide to Earth”, tõusis ajakirja Billboard edetabelite tippu nii kantri, rocki kui ka folgi kategoorias ning võitis parima kantrialbumi Grammy. Uskumatu ja sõna otseses mõttes enneolematu lugu, aga üldse mitte nii ebatõenäoline kui esmapilgul paistab. On ju Lauri isa Andres “Joku” Joamets ansamblitest Chick’n Band ja MTJ tuntud elupõline kitarrist ja ema Iive Joamets Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli klaveriõpetaja. Lauri onud on viiuldaja Lasse Joamets ja pianist Tanel Joamets ning ka Laur ise on Maarjamaa pubides, klubides ja kontserdisaalides 14-aastasest peale lavalaudu tallanud. Vestluse ajal on Laur viieks nädalaks Eestis tagasi ning valmistub Dramamama juunikuisteks kontsertideks. Ta on kolinud Tennessee’st Georgia osariigi pealinna Atlantasse ning vahetanud Sturgill Simpsoni kantribändi 1985. aastast tegutseva rockansambli Drivin’N’Cryin’ vastu. Samuti on Laur viimase aastaga sisse mänginud portsu heliplaate koos selliste Ameerika staaridega nagu Darrin Bradbury, Paul Luc, Peter Oren, Hunter Davis, Spencer McKenna ja Leah Waldo, millest enamik küll ootab alles ilmumist. Ema Iive sõnul on jätkuvalt kõige tähtsam, et “seda, mida Laur mängib, mängib ta südamest, ja süda on tal hea”. Mis on sinu kõige esimene muusikaga seotud mälestus? Ma mäletan, kuidas isa mängis kodus läbi nõukogudeaegse muusikakeskuse Andres Moro ehitatud Telecaster-kitarriga Gary Moore’i lugu “Still Got the Blues”. Sel ajal see mulle väga ei meeldinud, käis ausalt öeldes lausa närvidele. Ja sinu enda esimene kitarr? Isal oli üks Telecasteri mudeli kitarri kael üle ja ükskord, kui vanemad tööl olid, panin ma selle kandlega kokku ja mängisin nagu kitarri. Ütleme nii, et ega ta päris kitarrina ei funktsioneerinud ... Esimene päris kitarr oli Firefoxi laste mõõdus Stratocaster, mille ma sain üheksa-aastaselt jõulukingiks. Alternatiiv oleks olnud PlayStationi mängukonsool. Ma mäletan, et mängisid kunagi ka tšellot? Jaa. Põhjus, miks ma tšellot hakkasin mängima, oli tegelikult selles, et õppisin Elleri koolis klaverit ja pidin tihti ema ootama. Seal rippus ühes ruumis väike tšello. Millegipärast ma arvasin, et nii väikestele lastele kitarri üldse ei õpetatagi ja see tšello oli kõige lähem asi kitarrile, mida ma näinud olin. Käisin pool aastat peale, et mul lubataks tšellot mängima hakata ja kui ma siis lõpuks oma tšello kätte sain, siis lõhkusin selle samal päeval ära – tahtsin klassivendade ees uhkustada ja võtsin tšello õue kaasa, nemad jooksid eest ära, mina jooksin järele ja komistasin pilli otsa ... See pidi olema 1995. või 1996. aastal. Kuidas pere sinu muusikahuvisse suhtus? Ma sain üsna varakult aru, et vanemaid huvitasid muusikakooli hinded palju rohkem kui päris kooli hinded. Solfis viis miinus saada oli suurem pahandus kui matas kolm koju tuua. Kes olid sinu kitarriõpetajad? Kogu esmane info on mu isalt. Ma mäletan, kuidas isa õpetas mulle selgeks Chuck Berry loo “Johnny B. Goode” intro ja “püha Graali” – esimese, neljanda ja viienda astme akordide järgnevuse. Olin õnnelik, et nüüd on mul kõik selge, aga pool tundi hiljem läks tuju täiesti ära. Ma sain aru, et šabloon on küll ees, aga edasi pean ma kõik endale ise selgeks tegema. Hiljem tulid Peeter Prints, Ain Agan, Oleg Pissarenko ja Ain Varts, õppisin neilt kõigilt. Aga filosoofiline pool on ikka isalt. Mäletan, kui ema mulle mu esimese ja viimase koera tõi, siis mõtlesin, et mis talle nimeks panna ja Sting tundus olevat äge koera nimi. Isa ütles: “Mis kuradi Sting – ta nimi on Jimi!” Kes on olnud sinu suurimad muusikalised eeskujud? Jimi Hendrix on a ja o – oli siis ja on praegu. Veel Danny Gatton, Jimmy Page, Duke Robillard, Stevie Ray Vaughan, Jimmie Vaughan, Raul Ukareda, Riho Sibul, Slavka Kobrin, Andres Põldroo. Mäletad sa oma esimest bändi ka? Bändi nime ma ei mäleta, aga kadunud Martin Mattiga me koos alustasime ... Ma vist sain sealt bändist isegi kinga, sest minu kitarr oli liiga väike nende jaoks – lihtsalt nägi tobe välja. Ja ma mäletan, et kui isa ostis mulle esimese kitarrivõimendi, siis vanematel oli kokkulepe: ema tahtis, et ma ikka tšellot ka edasi mängiks. Nii et paps viis mu koos uue võimendiga bändiproovi ja ütles, et kui ma tšello mängimise ära lõpetan, siis ta müüb selle Peavey Classicu uuesti maha ja et kui ma kunagi võimendi peaksin ära müüma, siis tema saab raha endale. Lõpuks müüsingi selle Peavey maha ja viisin talle raha. Tal läks tükk aega, et aru saada, mis raha see on ja miks ma seda talle tahan anda ... Kus su esimene kontsert võis olla? Hästi ei mäleta. Tartu kommertsgümnaasiumis mängisin mingisugusel peol “Greensleevesi”, muusikakoolis üritasin Hendrixi stiilis Eesti hümni mängida, aga see kästi mul poole pealt ära lõpetada. Kas vanemad mures ei olnud, kui sa nii noorelt kõrtsis mängimas hakkasid käima? Isa oligi see, kes mind tööle pani – ma olin nii-öelda isa “keha”. Ma mäletan, et suvel, kui ma olin viisteist, koputas naabripoiss uksele, et lähme korvpalli mängima. Ma ei ole kunagi kontaktspordi huviline olnud, aga kodus telekat ka ei viitsinud vaadata, ja läksin. Viis minutit sain mängida, kui murdsin parema käe nimetissõrme ära. Tulin koju, Joku vaatas telekat, kurtsin, et sõrm valutab ja ei paindu korralikult. Paps ütles: “Kõik saab korda, pane jääd peale, ma lähen nüüd “keikale””. Kui ema koju tuli, läksime kohe kiirabisse ja käsi pandi kipsi. Helistasin siis papsile: “Ma tean, et ma lubasin kolme nädala pärast sulle “kehaks” olla, aga ...” Tema küsis: “Kas pöial on kipsist väljas? Pane siis pöidlamedikas peale.” Ja mängisingi kipsis käega Tallinnas Guitar Safaris rock’n’roll’i Jaak Joala ees, tema ajas ka pöidla püsti. “Kola” kandsin väikese sõrme otsas. Edasi tuligi Tallinn ja loendamatu hulk kontserte praktiliselt kõigiga, kellel kitarristi vaja oli? Jah, kolisin Tallinna, olin ühe semestri Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis ja esinesin kõigiga, alates Ithaka Mariast ja lõpetades Ott Leplandiga. 2008. aastal värvati mind saatesse “Eesti otsib superstaari” ja hakkasime Mikk Tammepõlluga Dramamamat tegema. Kuidas sa Ameerikasse sattusid ja millal sa sinna esimest korda läksid? See oli 2013. aasta suvel. California ansambli Rival Sons trummar Michael Miley abiellus eestlannaga, kolis Eestisse ja me käisime koos Venemaa-tuuril: Mike, mina, James Werts, Mikk Tammepõld ja Slavka Kobrin. Mike ütles toona, et ma peaksin Nashville’i minema. See idee marineeris peas natuke aega ja lõpuks mõtlesin, et miks ka mitte. Aga kuna see minemine päris niisama lihtne ei ole, siis küsisin Mike’ilt kontakte ja ta andis mulle sel ajal veel tundmatu produtsendi Dave Cobbi aadressi. Saatsin Dave’ile erinevaid helinäiteid ja kirja: “Äkki oleks võimalik midagi koos teha – mida iganes, nagunii tulen puhkusele?” Järgmisel päeval sain vastuse: “Härra Sturgill Simpson tahab sind oma bändi kitarristiks.” Jutu lõpp. Loe edasi Muusikast 7/2017

Muusika on ajaline kunst, kunst kõrvadele ja tunnetele. Kontserdikülastaja ilmselt ei adugi, kui suur osa sellest kuuldavast on tegelikult asjaosaliste jaoks nootide kujul nähtav ja kui suurt rolli mängib esitajale teose visuaalne pool. Noodid vahendavad tegelikult võimatut – peavad n-ö tõlkima kuuldelist keelt paberile. Heas noodis on oluline kirjas võimalikult selgelt ja üheselt mõistetavalt ning õige koha peal on piisavalt vabadust, et esitaja saaks paberile aheldatu lasta uuele elule lendu. Lisaks on heas noodis arvestatud visuaalse ülevaatlikkuse, lehekeeramise kohtade ja muu praktilisega. Kui maailmaklassikute teosed on praeguseks läbinud juba korduva trükikontrolli ja noodid on kasutamiseks mugavad, siis uuemate autorite teosed või ka arhiividest välja kaevatud muusika esmatrükid on sageli täis vigu, ebatäpsusi ja eksimusi muusikalise õigekirja vastu. See kõik raskendab oluliselt noodilugemist, sunnib esitajat tegema lisatööd ja halvemal juhul paneb teose esitamisest üldse loobuma. Probleeme on peamiselt kahel põhjusel: arvutisse trükitud noodid lastakse sageli käibele ilma täiendava toimetamiseta ning tänapäeva muusika nõudmistele jalgujäävas ja pidevalt muutuvas noodikirjas ei orienteeru ka heliloojad ise, kirjutades partituuri ülearu keeruliseks või vastupidi, liiga laialivalguvaks. Nördimuses ülearuseid takistusi külvavate nootide pärast kirjutasin kord Facebooki heliloojatele mõeldud kriitika, mis äratas paljudes samade muredega maadlevates kolleegides elavat vastukaja ja äratundmist. Loomulikult ei puuduta see loetelu kõigi autorite tekste, ent häirivat tuleb siiski ette piisavalt sageli, et pidada seda sümptomaatiliseks. Teen siin kokkuvõtte toona välja toodud punktidest. Võimalikkusest Lihtsat asja ei tasu kunagi keeruliselt kirja panna. Pole vaja C-duur kolmkõla kirjutada dieeside ja bemollide abil – C-duuriks jääb see ikkagi (näide pole fiktiivne, vaid kogetud). Väga kiireid noote pole mõtet keeruliste rütmidega üle organiseerida, see ainult pahandab interpreeti. 14 nooti sekundis on võimalik (olenevalt instrumendist) küll mängida, aga selles juuspeeni rütmilisi erisusi sooritada ega kõrvaga eristada küll mitte. Ülikeeruliste rütmistruktuuride juurde pole mõtet lisada “vabalt”, “aeglustus” vms. See nullib hetkega struktuuride keerulisuse toime. Kui saab kirjutada mõnd selget taktimõõtu, näiteks 4/4, siis tuleks seda teha. Liigne informatsioon juhib tähelepanu tähtsatelt asjadelt kõrvale. Taktimõõt stiilis 9/32 + 11/16 + 2/64 tekitab mängimises pausi, kuni matemaatikaülesannet lahendatakse. Kui mingi võte, helikõrgus või kõlavärv on antud pillil küll mõeldav, kuid mängitav võimete piiril, tuleb seda kasutada säästlikult, sest pingutavate võtetega liialdamine võib lõppeda operatsioonilaual. Muidugi on mängijate suutlikkus erinev, aga äärmus jääb siiski äärmuseks. Siin on erandiks konkreetsele virtuoosile temaga koostöös kirjutatud tehnilised uperpallid. Usaldage interpreeti! Tundub, et mõned heliloojad kirjutavad meelega keeruliselt, et panna esitaja harjutama. See võib viia otse vastupidise tagajärje, harjutamisest loobumise ja kaude improviseerimiseni. Üldiselt on enamik esitajaid ju samuti huvitatud, et tulemus saaks hea, nii et milleks püüda interpreete üle kavaldada. Liiga väikest ülesannet ei taha esitaja samuti. Kui keegi on kohale tellitud selleks, et lugeda 168 takti pausi ja siis teha üks pumps, tunneb ta ennast ebavajalikuna. See tunne ei meeldi kellelegi. Pingutust nõudev partii peab partituurist ka kosta ja eristatav olema. Interpreet, kes tajub lõpptulemuse seisukohalt oma harjutamise mõttetust, teeb sellest oma järeldused ja loobub. Paigutuse ABC Noot peab olema visuaalselt hoomatav juba esimesel pilgul. Samaaegselt kõlavad noodid (ka eri pillide mängituna) olgu paigutatud üksteise kohale. Kiiremad noodid olgu paigutatud tihedamalt ja aeglasemad hõredamalt. Kui teoses esineb mõni pikem paus või pikk noot, siis tasub see noot/paus lehekülje lõppu paigutada. Eriti kui see on ainus puhkusekoht mitme lehekülje peale. Ühe pilli mängitud ühehäälne muusika võiks võimalusel olla ka ühele reale kirjutatud. Asjatud kätejaotused lõhuvad visuaalset terviklikkust: korduvad või kõrvuti asetsevad noodid satuvad sel juhul eri ridadesse ridadele ja võtmetesse, pealegi lisanduvad selliste jaotuste puhul üleliigsed pausid. Kui muusika istub pikemalt kuskil äärmistes registrites, on abijoonte asemel parem kasutada oktaavamärgistust. Siiski on juhtumeid, kus visuaalne joonis kaalub üles paljude abijoonte lugemise vaeva. Näiteks mõne pidevalt korduva muust faktuurist väljahüppava kõrge või madala noodi puhul reageerib käsi visuaalsele suunale otsesemalt kui ehk arvatakse. Suurt segadust tekitab noodipilt, kus on hirmus palju trükimusta, aga vaid harva tuleb midagi mängida, sest enamik noodipäid on tegelikult pided. Tänapäeval, kui igasugused alternatiivsed noodimärkimise süsteemid on nii levinud, peab olema võimalus ka ebakorrapärast rütmi kuidagi ülevaatlikumalt märgistada. Näiteks klaveri puhul on sageli ainus võimalus pidede pidamiseks kasutada pikka pedaali: miks mitte märkida kohustuslik pedaal ja kirja panna vaid reaalselt mängitavad noodid? Pidesid võiks vältida ka (pool)graafilise notatsiooni abil, samuti saab mängida noodipea suurustega, isegi värviga vms. Millegipärast on suurt osa nüüdismuusikat tabanud lõputute 16-ndikpauside taud. Milleks? Miks kasutada visuaalset müra selleks, et väljendada vaikust? Käsikirjad on sageli palju puhtamad ja läbimõeldumad kui arvutigraafika. Küllap märkab kogu teksti sulepeaga paberile kandev kirjutaja ülearust informatsiooni kergemini kui siis, kui programm lihtsalt midagi genereerib. Siiski on paar pidevalt korduvat probleemi ka käsikirjade puhul. Trükitud nootide puhul on mingi enam-vähem tavaline noodijoonte suuruse standard. Millegipärast eelistavad paljud käsitsi kirjutajad kasutada ülipeente noodijoontega paberit, mis oleks kohane vaid taskuväljaande jaoks, aga kindlasti mitte noodipuldi kauguselt vaatamiseks. Sageli märgitakse noodipäid vaid õhkõrnade kriipsukestena, mis jällegi on väga halvasti nähtavad. Olen vahel üritanud mängida mõnd veenvamat paberidefekti ning lõpmatult maalinud noodipäid suuremaks ja katkevaid noodijooni nähtavaks. Abijooni kasutades peab kõrgemal asuv noot ka visuaalselt asetsema kõrgemal kui madalamal asuv noot. Mõni helilooja on kujundanud oma isikliku käekirja, mis näeb küll kaunis välja, aga on vähemalt esmapilgul loetamatu. Lõpetuseks selle teema kohta: suur osa ebavajalikust ja teostamatust informatsioonist tekib mingi süsteemi tagajärjel, mida helilooja kasutab. Süsteeme on ikka kasutatud ja kasutatakse ka edaspidi, aga enne lõplikku punkti panemist peaks tulemust n-ö terve mõistusega kontrollima ja kohandama inimlikuks ja võimalikuks. Interpreedil pole tarvis tingimata mõista süsteemi, vaid jõuda võimalikult kiiresti teostuseni. Sellega ei taha ma loomulikult öelda, et muusika peaks sisuliselt lihtsakoeline olema: tuleks lihtsalt viia noodikiri vastavusse tegeliku kõlapildiga. Mida kergemini hoomatav on noot, seda suurem on võimalus, et esitajatel jääb aega pühenduda tõeliselt olulistele asjadele nagu kõlavärv, fraas, meeleolu, liigendus, vorm, sisemine draama. Kui siiani puudutas kriitika peamiselt paljude tänapäevaheliloojate õigekirjaoskusi, siis tegelikult on teema laiem. Ringluses on ka hulk (eesti) klassikute noote, mis algupäraselt võisid olla ehk korrektselt vormistatud, aga on trükikirja jõudnud millegipärast vigaste ümberkirjutuste alusel. On otse hämmastav, et sellal kui ka ühekordseks lugemiseks mõeldud ajalehetekst läbib igal juhul toimetaja kontrolli, pole noodikirja toimetamise tava paljude kirjastajate puhul justkui olemaski. Seejuures on noodikiri tavakirjast hoopis komplitseeritum nähtus, mida ei pruugi rahuldavalt vallata ka asjatundjad, rääkimata sellest, et noodikirjutamise programmid on word’i kirjaprogrammist määratult keerulisemad. Millegipärast pole Eestis avalikkuseni jõudnud arusaam, et noodikiri vajab toimetamist täpselt samamoodi või enamgi kui iga muu tekst. Sellele vaheastmele pole raha, aega ega tahtmist. Interpreedid kortsutavad kulmu, kurjustavad ja parandavad vigaseid partiisid oma isiklikus noodis – ja sinna see jääb. Kuni harjumus toimetada (koos vastavate töökohtadega!) pole ka laiemalt kombeks saanud ega ole sellesse investeeritud, on siiski ise võimalik ette võtta paar sammu olukorra parandamiseks. Tänapäeva kirjastused ei trüki tavaliselt enam sadade kaupa trükiseid korraga välja, vaid prindivad noote nõudmisel. See tähendab, et vigu saab jooksvalt parandada ja korrektuurid jõustuvad edaspidi. Kui need interpreedid, kes on teose esitamise huvides juba nagunii – kirudes või ilma – korrigeerimise töö ette võtnud, edastaksid oma tulemused kirjastajatele, võiksid kirjastused omalt poolt seista hea selle eest, et vähemalt need parandused viivitamata arvesse võetaks. Loomulikult on see natuke libe tee: vahel parandatakse ju ka õiget valeks ja mitte iga interpreet pole põhjalik ja usaldusväärne. Siiski võiks see olla üks vaheaste vigaste, kohati mängitamatute nootide ja korraliku, märkuste ja selgitustega varustatud viimistletud väljaande vahel. Siinkohal peab tegema kummarduse Vardo Rumessenile, kes küll oma keerulise ja jõulise isiksuse tõttu tekitas enda ümber palju vastuolusid, ent tänu kellele on suur osa eesti klassikast saanud väga korrektsel ja usaldusväärsel viisil kaante vahele. Tegelikult on ju just teoseid esitavad interpreedid läbi aegade olnud parimad ja asjast huvitatuimad toimetajad, kes märkavad ka pisikesi kõrvalekaldeid ja ebatäpsusi ning oskavad võimatuid kohti võimalikeks redigeerida. Tehkem üheskoos eesti muusika noodid korda – teeme ära!

Ella Adaïewsky “Eesti hällilaulu” noodis seisab: “Wiegenlied (nach einem Estnischen Motiv)”. Klaveri taga laulu sõrmitsedes kõlab viis väga tuttavlikult, kõrvus hakkab helisema “Äiu-ää, magama nüüd jää ...”, noodist aga vaatavad vastu sõnad “Eia, Mutting, lass die Wiege gehen ...”. Kammermuusikute eeloleval hooajal juba kümnendat aastat toimuva kontserdisarja ja suvefestivali “Mõisamängud” eestvedajana olen kasvanud kammermuusikale sobilike kaunite mõisasaalide imetlejast baltisaksa muusikakultuuri huviliseks. Eesti vabariigi taasiseseisvuse ajal on mõisate restaureerimisega käsikäes käinud ka varasemast põhjalikum süvenemine ajalukku, mis peitub mitmekordse õlivärvi- või tapeedikihi alt välja ilmuvas laemaalingus või küla pealt taasavastatud mõisa päritolu mööblitükis-tarbeesemes. Sellel suvel ongi meie festivali läbiv teema baltisaksa muusikakultuur. Otsides andmeid baltisaksa muusikaelu kohta, avastasin äärmiselt huvitavaid ajaloolisi isikuid, kellest mitmed vääriksid eesti kultuuriloos suuremat tähelepanu. Hämmastav, millised muusikud on tegutsenud siinsamas, meie Sagadis, Keila-Joal, Tormas, Põlulas ..., ja kui lähedased isiklikud sidemed on sidunud Eestit selliste legendaarsete tegelastega nagu Brahms, Tšaikovski või Liszt. Eriliselt jäi mulle silma Ella Adaïewsky (ka Adajevski, von Schultz-Adajewsky), kuna tema päritolu, elu ja looming on ka laiemalt seotud eesti kultuuriga. Samuti on tähelepanuväärne, et see XIX sajandil tegutsenud naishelilooja oli ka üks rahvaluule uurimise pioneere, mille kauniks ja sümboolseks näiteks on tema “Eesti hällilaul”. Elisabeth von Schultz (aastast 1870 pseudonüümiga Ella Adaïewsky) sündis 1846. aastal Peterburis baltisaksa aadlike perekonnas. Tema isa Georg Julius von Schultz (pseudonüümi dr Bertram järgi tuntud ka nimega G. J. von Schultz-Bertram) oli sündinud Tallinnas ja kasvanud üles vanaisa juures praegusel Jõgevamaal Tormas Friedenthali (Rahuoru) mõisas. Seal omandas ta lapsena ka eesti keele ja estofiilsed huvid, tegutsedes hiljem silmapaistvalt mitmel suunal – arsti, kirjaniku, publitsisti ja folkloristina. Tema Põhja-Saksa päritolu abikaasa Theodora oli Peterburi tütarlaste instituudis klaveriõpetaja ja nii hakkas ka nende tütar juba kuueselt klaverit õppima, esiti ema käe all kodus, seejärel vene pianistide koolkonna kujunemisel olulist rolli mänginud klaverivirtuoosi Adolf von Henselti juures ning hiljem Peterburi konservatooriumis. Kui vaadata “Eesti hällilaulu” väga klaveripärast ja maitsekalt komponeeritud klaverisaadet, siis see “reedabki” autori hea klaveritunnetuse. Kindlasti ei ole tegu igavleva mõisapreili ajaviiteks loodud hobi-heliloominguga ... 15-aastaselt Peterburis edukalt antud soolokontserdi järel eraldas tsaar Aleksander II noorele andekale pianistile stipendiumi. Järgnesid soolokontserdid mujal Venemaal, Poolas, Prantsusmaal, Inglismaal, Hollandis ja Saksamaal ning Baltikumis, eesotsas Eestiga. Huvitav ajalooline fakt on, et Schultzide mõisakohas Tormas tegutses tol ajal ka noor Carl Robert Jakobson, kes õpetas aastast1859 Torma kihelkonnakoolis. Just 1862. aastal, kui pianist oli sealkandis liikumas, läks Jakobson Torma mõisniku ja pastoriga vastuollu ning lahkus ametist. Võimalik, et just sellest ajast pärineb Jakobsoni sulest ka romantiline armastusluuletus pühendatuna Elisabeth von Schultzile. Kui lasta fantaasial lennata, siis – kas võis Tormas tekkinud arusaamatustel olla mingi seos ka poeedi ja noore andeka neiu suhetel? “Eesti hällilaul” on kirjutatud hoopis hiljem, mil Ella Adaïewsky elutee oli viinud ta Eestist päris kaugele. Ehk on just nostalgia see emotsioon, mis peegeldub “Eesti hällilaulu” keskmises, minoorses osas. Laul on kirjutatud sümpaatses rahvusromantilises stiilis, kuid liialdatud pole ei nõretava emotsiooni ega asjatult vohavate rohkete nootidega, mis vahel iseloomustab rahvusromantismi ebaõnnestunumaid näiteid. Hõrgult napi muusikalise materjali vaheldumine dramaatiliselt mahlakama teemaarendusega viitab helilooja heale maitsele ja stiilitunnetusele. Loe edasi Muusikast 7/2017

Mai keskel lõppes kuurortlinnas Pärnus kultuurisündmus, mis on tõusnud võrdväärseks Eesti suuremate muusikaüritustega ja millest ei saa mööda vaadata. See on tänavu 7.–12. maini toimunud rahvusvaheline ooperimuusika festival “PromFest”, mis multifunktsionaalsena hõlmab nüüdseks suisa kolme olulist komponenti: Klaudia Taevi nimelist noorte ooperilauljate konkurssi, unikaalset ooperietendust ning koostööd Tallinna “Birgitta festivaliga”, kus loodud produktsioon veelgi laiema ooperisõprade ringi ja rahvusvahelise publikuni jõuab. Pärnu patrioodi ja muusiku Toomas Kuteri 1996. aastal ellu kutsutud ja 2003. aastal “PromFestiga” ühinenud Taevi-nimeline konkurss on aastatega kasvanud kogu maailmas arvestatavaks teetähiseks lauljatele, kes tahavad end näidata ja tõestada hinnatud žüriile, kuhu kuuluvad ooperimajade direktorid, mänedžerid, agendid. Siit võrsuvad lepingud kuulsate ooperiteatritega ning paljud lauljad, isegi kui nad pole tiheda konkurentsi tõttu jõudnud esikolmikusse, on teinud hiljem hiilgavat karjääri maailma prominentsetel ooperilavadel. See, et otsustajate hulka ei kuulu pelgalt vokalistid ja laulupedagoogid, vaid pigem reaalselt lauljatele tööd andvad inimesed, kes otsivad uusi talente ja kellel on isiklik huvi leida häid ja väärilisi osatäitjaid maailma erinevatesse ooperiproduktsioonidesse, lisab Pärnus toimuvale väga olulisel määral atraktiivsust oma karjääri teadlikult planeerivate noorte lauljate seas. Neid on Pärnusse meelitanud ka võimalus konkursi peavõidu korral valida ise oma unistuste ooper ja unistuste roll, mille vormib reaalsuseks “PromFesti” meeskond eesotsas dirigent Erki Pehkiga. Tema võimet juba aastaid kokku viia ja koos hoida niivõrd suurt, eripalgelist ja ambitsioonikat seltskonda, leida toetajad ja rahastus, jätkuvalt motiveerida igat inimest ses rahvusvahelises loomingulises kollektiivis tuleb igati tunnustada. Eks muidugi edu tiivustab ja tõmbab ligi tegijaid, toetajaid ning kaasamõtlejaid, kuid miski ei juhtu lihtsalt sõrmenipsust, kõigi iseenesestmõistetavate asjade taga on alati suur ja ennastsalgav töö. Kindlasti on Erkil koos oma meeskonnaga nüüd juba kergem, sest ollakse end sel alal juba jõuliselt kehtestatud, kuid ikkagi – ehitada ideest üles nii mitmekülgne ja vägev asi, sellele tuleb igati au anda! Mul oli suurepärane võimalus kuulata-vaadata 9. mail Pärnu kontserdimajas “PromFesti” selleaastast ooperiproduktsiooni, koostöös Kaunase riikliku muusikateatriga valminud Verdi igihaljast ooperit “Traviata”, ning väisata 10. mail kuurortlinna raekojas Taevi-nimelise konkursi IV vooru. Ehk olnuks prestiižsem tutvuda paar päeva hiljem konkursi finaaliga, kuid isiklikult arvan, et just eelviimane voor oli kõige põnevam ja pakkus kontsentreeritud ülevaadet sel aastal osalenud lauljate tasemest. Seekordne lauljate konkurss tõi kohale rekordarvu osalejaid – 246 lauljat 38 riigist. Võrreldes esimese, 1996. aastaga, kui osavõtjate arv piirdus seitsmeteistkümnega ning Eesti kõrval olid riikidest esindatud vaid Läti ja Soome, on toimunud suur areng. IV voorus astus lavale kuusteist säravat talenti. Publiku osas teeksin väikese etteheite meie kohalikule ooperilaulu eliidile, kelle hulka kahtlemata kuuluvad meie laulupedagoogid ja lauluõpilased. Rahvusvahelisest konkursist vahetult osasaamine annaks nii pedagoogidele kui lauluõpilastele palju inspiratsiooni ja motivatsiooni, annaks võimaluse end võrrelda, näha lähedalt ning reaalselt laulumaailma taset ja kirevust ning vabastaks ehk nii mõnestki stambist ja väljakujunenud mõttemallist. Või siis kinnitaks positiivselt just seni tehtut ja tiivustaks valitud teed jätkama! Sellisel puhul võiks saal olla huvilisi ja kogemuste jahtijaid pilgeni täis. Paraku oli kohal vaid žürii ja mõned üksikud kohalikud ooperifännid. Tänavuse Klaudia Taevi nimelise konkursi võitja Abigail Levis. FOTO PÄRNU POSTIMEES Kuulda sai klassikalisi konkursante, aga ka piire kompavaid ja murdvaid esitusi. Kummalisel kombel polnud neljandasse vooru jõudnute hulgas seekord ühtki tenorit ega asiaati, kuigi eelnevatesse voorudesse neid jagus. See-eest sai kuulda nelja baritoni, üht bass-baritoni, bassi ja metsot, viit lüürilist sopranit ning kolme koloratuursopranit, kelle vahel pakkus kuulmismeelele vaheldust juuditarist kontraalt. Kui jooksvalt tundus, et žüriil saab esinejate ühtlase kõrge taseme tõttu olema raske otsust langetada, joonistusid siiski välja tipud, kes kõik ka finaali jõudsid. Kõigist pikemalt kirjutama ei hakka, igaüks võib lõppkontserti vaadata “PromFesti” koduleheküljelt. Küll aga ütleksin paar sõna võitja, ameeriklannast metso Abigail Levise kohta. Teiste kõrval mõjus ta täiesti ebakonventsionaalselt, tulles lavale lühikese kleidi ja tätoveeringuga jalal. Justkui otse tänavalt, nii muuseas. Ei litreid, erilist meiki, soengut ega hoolega valitud kleiti. Kuid oli hämmastav tajuda, et kui sisu on hea, särav ja värvikas ning veenev kõiges pisimate detailideni, muutub vorm järsku täiesti ebaoluliseks. Levis oli nii intensiivne ja olemuslikult orgaaniline oma esituses, et see õigustas absoluutselt kõike. Ei mingit võltsi paatost ega häbi. Ameerikalik lobedus ja pretensioonitus kõiges koos kompleksivaba meisterliku esitusega mõjus esialgu ehmatava, kuid lõpuks värskendava dušina muidu suhteliselt kanges ja kammitsetud konkursiõhustikus. On hea, et žürii laulja välimuse osas ei pirtsutanud, vaid tunnustas eelkõige tema meisterlikku esitust. * Aga nüüd etenduse juurde. Päev varem Pärnu kontserdimajja Verdi “Traviatat” vaatama minnes arvasin, et mind pole võimalik enam üllatada. “PromFesti” produktsioonide uuenduslikku vaimu ja püüdlusi arvestades arvasin, et saab jälle olema nagu pulmas, kus pruudil peab uskumuse kohaselt olema seljas midagi vana ja midagi uut. Ja et ka seekord konstrueeritakse kõigile tuntud muusika ja libreto ümber mingi kontseptsioon, mida lauljad, kunstnik ning lavastaja kollektiivselt jutustavad, vürtsitades vana lugu vihjetega tänapäeva ning meelelahutusse kalduvate võtetega. Bukletti lugedes sain teada, et tulipunktis on narkootikumid ja naise ilu kaduvuse teema. “Teadagi”, mõtlesin, ja jäin huviga ootama. Üllatuslikult hakkas aga etendus mind kohe kõnetama. Kõrvu pani kikitama modernne kõlapilt, põhjuseks kiiremad ja elavamad tempod, mis ei lasknud tegevusel vajuda paatoslikku stampi ning mida Erki Pehk dirigendina oskuslikult vaos hoidis. Lisaks noored ning värsked hääled, energilisus, mis püsis raamides ega kaldunud ilutsemisse. Violetta osatäitja Anna Denisova (Venemaa) õhuline koloratuur andis etendusele kergust ja tänapäevasust, tema hääles polnud dramaatikat, pigem kirge. Tegelaskujus prevaleeris tuttav naabritüdruk, natuke vegan ja natuke boheem, olles sellisena väga hingeminev ja armas. Kuulates (lõunakorealase, IX Taevi konkursi võitja) Alex (Junghong) Kimi Alfredot tuleb aga tunnistada, et asiaadid on meilt, eurooplastelt väga hästi õppinud. Nad teevad sama asja juba paremini, olles küll formaalsemad, sest pole lääne kultuurist nii läbiimbunud, kuid antud kontekstis tuli see asjaolu kasuks. Sellist voolavat, ilusat Alfredot pole tükk aega kuulnud. Ei mingeid üleliigseid paisutusi, pigem selline mõnus “kommikarbi” muusika – elegantne, kerge, kiirete üleminekutega. Sellises musitseerimises on midagi teistsugust, mingi uus vokaalesteetika, mis köidab. Verdi “Traviata”. Keskel peaosalised Anna Denisova ja Alex Kim. FOTO ANTS LIIGUS Tänapäeval on vanu oopereid raske uudsena lavastada, publikule arusaadavaks ja meelepäraseks teha. Vahel tundub, et maailmas käib justkui võistlus, kes kui palju madalaid tunge suudab klassikalise muusika ja libreto kontekstis ära lavastada. Anu Lamp on teinud “Traviataga” aga fantastilise töö! Ta on lähenenud kogu loole hoolivalt ja inimliku soojusega ning saavutanud tulemuse, mida välismaalt kalli raha eest sisse osta polegi võimalik. Kõik laval toimuv on hillitsetud, miski ei loksu üle ääre, ei lajata vastu nägu. On peen ja elegantne. Ka viide narkootikumidele on pigem allhoovuslik. Samas oli vihje globaalsele katkule täiesti arusaadav ja olemas, idee kandis algusest lõpuni. Lavastus suunas vaoshoitud vormi ka kunstnik Madis Nurmsi värvika, suurepärase kostüümidraama. Punane värv, lateks, sadomaso hõnguline paheline atmosfäär – see kõik jäi deklaratiivseks ja esteetiliselt nauditavaks. Isegi jumalal oli ses loos oma koht olemas, samuti aul ja väärikusel, naise ja mehe suhetel. Tore näha, et “Traviata” olemuslikku sügavust saab tänapäeval uudselt ja mõjusalt edasi anda, sellele üles ehitada XXI sajandi armastusloo. Ilu kaduvuse teema seekord minuni küll ei jõudnud, aga “PromFesti” etendus ongi nagu üks hea maal, milles igaüks näeb just neid detaile, mis tema hingekeeled helisema paneb. X Klaudia Taevi nim konkursi tulemused: I koht Abigail Levis (metsosopran, USA). II koht Taras Berezhanskyy (bass, Ukraina). III koht Eszter Zemlényi (sopran, Ungari). Finalistid: Laura Teivāne (sopran, Läti), Modestas Sedlevičius (bariton, Leedu), Margarita Levchuk (koloratuursopran, Valgevene). Parim “Ave Maria” esitus Modestas Sedlevičius (Leedu). Parim pianist Ērika Apeine (Läti). Publiku lemmik Margarita Levchuk (Valgevene). Konkursil osales üle kümme Eesti esindaja, neist Mirjam Mesak ja Olga Zaitseva jõudsid poolfinaali 36 parema hulka.

Jaan Tamme nimeline puhkpillikvintett 1960. aastatel Kadrioru lossis. FOTO HELI ERNITSA DOKTORITÖÖST Sel aastal tähistame 75 aasta möödumist Jaan Tamme nimelise puhkpillikvinteti asutamisest. Ühe kammeransambli tekkimist, tegutsemist ja hääbumist võib pidada rohkem või vähem tähistamisväärseks sündmuseks, kuid see, oma ringkonnas lausa legendaarne kooslus tegi midagi tõesti olulist – tõi 50 tegutsemisaasta jooksul (1942–1992) puhkpillide kammermuusika eesti muusika kaardile. Ansambli ere ja intensiivne tegevus ei jätnud mõjutamata ei heliloojaid, publikut ega kaasmuusikuid ning oli tänuväärne eesti kultuuri tutvustaja ja puhkpillikvinteti žanri kujundaja. Eelloona hiljem Jaan Tamme nime kandnud kvinteti asutamisele sattus Teise maailmasõja sündmuste käigus Riias ajutiselt koos mängima klaverikvintett koosseisus Voldemar Varrak (oboe), Roland Kriit (klarnet), Jefim Dubinski (metsasarv), Eugen Saanpere (fagott) ja Hermanis Brauns (klaver). See koosseis kujunes Balti erisõjaväeringkonna staabi puhkpilliorkestri juures, mis oli moodustatud 1940. aastal pärast Juunipööret ja Nõukogude Liidu võimuhaaramist ning just siin sai alguse idee luua püsiv puhkpillikvintett. Ametlikult asutati eestlaste kvintett kaks aastat hiljem tagalas Jaroslavlis, kuhu oli koondatud Nõukogude Eesti kunstikaader. Kvinteti moodustasid mainitud Riia kammerkoosseisus mänginutest Kriit ja Saanpere, lisandusid Rudolf Omel (flööt), Voldemar Rohtla (oboe) ja Arnold Kiiver (metsasarv). Sõja lõppedes jätkati veidi muutunud koosseisus tegutsemist juba Tallinnas. Ansambli eluiga langes tähelepanuväärselt täpselt kokku ajaga, mil Eesti kuulus Nõukogude Liitu. Eesti oli annekteeritud ja liiduvabariigiks kuulutatud vaid kaks aastat varem ning ansambli tegevuse lõpetamise põhjuste hulgas tõi kvinteti üks viimaseid liikmeid Andres Lepnurm (fagott) olulisena välja just Nõukogude Liidu kokkuvarisemise, mille tõttu läksid kinni piirid ja kadusid siinsete muusikute suhted Moskva kontserdiorganisatsioonidega. Loe edasi Muusikast 7/2017

“And Underneath The Everlasting Arms – Polyphony for a Better Sleep” 9. mail Belgias Kortrijki Jumalaema kirikus. Esitaja ansambel Graindelavoix (Anne-Kathryn Olsen, Carine Tinney, Razek-François Bitar, Albert Riera, Andrés Miravete, Marius Peterson, Arnout Malfliet, Joachim Höchbauer ja Björn Schmelzer). Lavastaja Margarida Garcia, valgus Koen Broos, kontseptsioon ja kunstiline juht Björn Schmelzer. Etenduses kasutatud tekstid ja muusika: S. Beckett “Stirring Still” ja “For to End Yet Again”, A. Agricola “Si dedero somnum oculis meis”, J. Desprez “In pace/Si dedero” ja “Agnus Dei” I, II, III (missa “Hercules Dux Ferrariae”), L. Senfl “In pace/Si dedero”, A. Coppini “Agnus Dei” I (missa “Si dedero”), J. Obrecht “Agnus Dei” II (missa “Si dedero”), A. Divitis “Agnus Dei” III (missa “Si dedero”), N. Gombert “Media vitae in morte sumus”, J. Sheppard “Media vitae in morte sumus”, O. Lassus “Media vitae in morte sumus”. “And Underneath the Everlasting Arms” (“Ja igaveste käte all”) on ansambli Graindelavoix (Marius Petersoni tõlkes Hääle iva) kunstilise juhi Björn Schmeltzeri poolt õhtupalve ümber koondatud kava. Ma ei ole kunagi selle peale tulnud, et õhtupalve võiks olla hoopis ärkveloleku pikendamiseks, mitte magama jäämiseks. Schmeltzer aga läheneb teemale just sellelt küljelt: “Kui hakkasin uurima hiliskeskaja õhtupalvusi, üllatas mind enim üks tekst, “Media vita in morte sumus” (“Elu keskel me oleme surmas”). Selle meie esitatavast kolmest versioonist üks on John Sheppardilt, küllalt tundmatult XVI sajandi Inglise heliloojalt. Tema variandis on see palve ühtlasi keskaja ja renessansiajastu pikim motett, üle 23 minuti, korrates sama materjali üha uuesti ja uuesti. Mind hämmastas kummaline paradoks hea une esilekutsumises ja samas selle tegevuse käigus tegelikult une edasilükkamises, kuni täieliku kurnatuseni. Sama juhtub Sheppardi motetis. Võiks ju eeldada, et õhtupalvus on pigem mingi lühike formaalne laul – ütled oma palve ja jääd magama. Aga ei, Sheppard kirjutab just selleks palvuseks oma pikima moteti. Olles väsinud ei lähe sa magama, vaid viid selle väsimuse välja täieliku kurnatuseni. See juhtub nii neis motettides kui ka Samuel Becketti tekstis. Just seda nägi temas prantsuse filosoof Gilles Deleuze, kelle tekst “L’Epuisé” (“Kurnatud”) oli suureks abiks meie dramaturgiale. Uni on nagu surma väike vend, mistõttu keskaja inimene ei maganud päris pikali, sest neile näis, et see asend meenutab liialt surnut, see võis ehk isegi surma välja kutsuda. See unekartus ja une seotus surmaga – olla liikumatult, kuid samal ajal liikumises – seostus minu jaoks spontaanselt ka Becketti teoste ja tema enese kui ühe XX sajandi suurima unetuga. Minu meelest ei ole Beckett modernne või avangardne. Ta näib mulle pigem muusiku või müstilise maalijana, kasutades keelt tegelikult iseenese vastu, kommunikeerumise ja sõnumite edastamise vastu. Sellest sünnivad kordused ja eksegees: sa hakkad millestki aru saama mitte kognitiivse protsessi ja seletava või kriitilise lugemise kaudu, vaid justkui läbi mäletsemise – sa ütled midagi uuesti ja uuesti, ja uuesti … See ongi ime. Beckettil on palju loitsimist, ta kasutab kirjeldusi, pilte, liigutusi, tegevusi, kuid need on kummalised, tema kõneviis ei ole mitte niivõrd kirjeldav kui ette kirjutav, mis annab tekstile justkui nõia manamise kõla.” Becketti tekstid kõlasid lauldud lugude vahel etenduse esimeses pooles Ameerika soprani Anne-Cathrine Olseni, teises pooles aga šotlanna Carine Tinney esitatuna, Olsenil kergemalt ja laulvamalt, Tinneyl dramaatilisemalt ja jõulisemalt. Huvitaval kombel muutusid ka need minu jaoks pigem muusikaks (mõlema lauljatari deklamatsioon oli kõlapildina äärmiselt nauditav), justkui läbi une kuuldud häälutuseks, kus kuulad rohkem teksti silpe, intonatsiooni ja rütmi kui teksti sisu. Võimalik, et selle põhjuseks oli kiriku kajav akustika, aga ma usun pigem, et kogu etenduse kulg ja õhustik. Eks Schmeltzergi ju viitas sellele efektile. Kogu etendus on ehitatud Becketti loogikale, mis põhineb XVI-XVII sajandi filosoofilistele traktaatidele, ning pühade rituaalide ja tavade geomeetriale. Lauljate liikumine tugines Becketti sõnadeta näidendile “Quad”, kus tuleb kulgeda vaid mööda konkreetseid trajektoore, mis ühendavad omavahel viit puntki. Elektripirnid, etenduse ainsad valgusallikad, juhivad lauljate liikumist nii sümboolselt kui ka praktiliselt – võimaldades lauljatel nooti vaadata. Suundutakse tule poole, kui see põlema läheb, ja lahkutakse, kui tuli kustub. Lauljad ei ole noodis kinni, see annab neile võimaluse tunda end vabana, keskenduda oma tegevusele ja jälgida kogu ansamblit, mitte ainult kramplikult oma rida meeles pidada. Üks eriline hetk märgib kahe osa vahetust – lauljad lohistavad oma toole mööda kirikupõrandat, nii et tekib kummaline kriipiv heli. Selle heli allikas on akustilise eripära tõttu nii segane, et ma algul ei seosta seda üldse laval toimuvaga. Alles nähes, kuidas järjest rohkem lauljaid hakkab oma toole lohistama ja kuuldes, kuidas heli järjest valjeneb, taipan, millega on tegu. Graindelavoix toimib koos täiesti uskumatult. Ansambli juht Björn Schmeltzer liigutab käsi stiilis, mis mõjuks diplomeeritud dirigendi puhul ehmatavalt, kuid ta ei olegi dirigent. Ta on mootor, mis hoiab tol õhtul seal pimedas kirikus maailma käigus, ja meie oleme selle südame töö lähimad tunnistajad. Kui etenduse esimeses pooles on lauljad rohkem eraldi nurkades, üksi või kolmekaupa, on Schmeltzeri ülesanne pigem ansamblit koos hoida – kuigi pean tunnistama, et kogu etenduse jooksul ei olnud ühtki hetke, mil lauljad oleksid millestki erinevalt aru saanud –, ja mulle jäi mulje, et Schmeltzer oli just pigem keskkonna looja kui dirigendi rollis. Teises pooles liiguti ringis ja kõiguti koos muusikaga, tekkisid justkui seesugused dünaamilised heli lained, nagu on une ja ärkveloleku piiril, kui vahel vajud une teadvusetusse, vahel virgud ja kuuled läbi une ümbritsevat. See oli ansamblilaulmise meistriklass nii ühtse pulsi, intonatsiooni kui kõlakultuuri poolest. Isegi kui seisti üksteise poole seljaga. Inimesed kuulasid üksteist, häälestusid samale lainele, olid kogu olemusega samas ruumis koos. Nii lihtne see ongi. Ja ometi ei loobutud olemast ise. Siin laulavad koos väga erineva tausta ja häältega inimesed: põneva minevikuga ameeriklannast sopran, karakteerne šotlannast sopran, kes täitis aldi rolli, hämmastavalt madala hääleulatusega süürlasest kontratenor, katalaani tenor, eesti näitleja, hispaania stomatoloog, flaami organist, saksa laulja ja pianist ning neid juhib belglasest muusikaantropoloog. Ühe ansambli või koori vokaalne kokkusulatamine on keeruline ja sageli vääriti mõistetud asi, kuigi eks see ole ka suures osas maitseasi. Väga sageli arvatakse, et laulja peab oma hääle teistega sarnaseks muutma, suruma oma häälelise iseloomu alla. Minu meelest on see vale lähenemine, see ei anna tegelikult oodatud tulemust ja mis veelgi kehvem, mõjub paljudele lauljatele demoraliseerivalt ning häält kahjustavalt. Me ju valime koosseisu lauljad nende häälte (ja võimalusel ka iseloomude) alusel, miks peaksid nad siis selle minetama? Usun, et sulatamine (ingl k blending) peaks algama just vaimsel tasandil – kõigil peaks olema selge ja ühine eesmärk, siis mõjuvad erinevad arusaamad ning prooviprotsessi vaidlused ja arutelud pigem viljakalt, muutes lõpptulemuse mitmekesisemaks ja samas veendunumaks. Graindelavoix kui ansambli kõla mõjub arhailiselt, nende toon on ühtlane, karge, pigem toores, ometi väga meeldiv ja paindlik. Häälestuti üksteise suhtes, mitte kunagi oma liini intervallide järgi. Sageli saadi inspiratsiooni mitte ainult oma partiist, vaid ka kaaslauljate kaunistustest. Kuigi naislauljad olid suurepärased, jäid rohkem meelde mehed, võimalik, et just sellepärast, et nad ei olnud nii “klassikalised” lauljad. Teine sopran/alt Tinney murdis hääle esimese oktavi keskel rinnatoonile ja avaldas muljet madalate nootidega. Üldises ansamblis tuli see võibolla pisut liiga esile, kuna jõulise rinnaregistri ülemhelid on pisut teistsugused ja toon läbitungivam. Kõige võluvamalt kõlasid kaks baritoni, Eesti näitleja ja Hispaania stomatoloog, kummalgi oli ka pikemaid soololõigukesi. Petersoni toon on ühtlane, magus, nõtke ja suurepärase intonatsiooniga. Ta laulab nagu omaette, ent ometi kuuleme ja kuulame hinge kinni hoides, nagu publik selles Kortrijki kirikus. Selles on mingi eriline vaimu kontsentratsioon. Miravete oli samuti imeliselt ühtlase tooniga, lihtne, loomulik ja köitev. Eriliselt andis kõlale juurde kunagise kloostrivenna bass Malfliet’ sügav tämber. Tenor Riera ja bass Höchbauer on kogenud koorilauljad, kellest eriti Riera oli suurepärane ansamblist oma ühtlase kindla tooni ja selge intonatsiooniga. Höchbauer meenutas kogu grupist ehk kõige enam n-ö tavalist lauljat ja paistis teistest enam mõtlevat ka oma vokaali peale. Tegelikult on hea ansambli eelduseks lisaks ühisele eesmärgile ka pidev ja pikaajaline kooslaulmine. Kuigi need muusikud elavad kõik Euroopas, ei ole neil siiski võimalik pidevalt väga palju koos laulda. Petersoni käest sain ka teada, et nii mõnigi selle koosseisu laulja ei osale sugugi igas Graindelavoix’ projektis ja et mõni on ansambliga seotud olnud vaid paar aastat. Peterson ise on kaastegev olnud kümmekond aastat ja on peale Schmeltzeri ainus, kes praegu osaleb kõigis projektides. Teades proovide vähesust ja lauljate erinevat tausta, oli seda uskumatum, kui tervikliku organismina ansambel kõlas. Minu jaoks puudutas see kogemus ka hella kohta tänases lauljate hariduses. Klassikaline laulukool on ikka pigem vokalisti suunaga – esikohal on tehniline mõtlemine, bel canto, püüeldakse aina võimsama hääle poole. Graindelavoix esitus oli täiesti vastupidine, seestpoolt välja mõtlemisega. Heli algab mõttest, mitte kopsust.

Ansambli Kreatiivmootor solisti Roomet Jakapi ja Mart Soo duoalbum on kammermuusikalik, nagu esitaks küpse stiiliga laulja enda loodud Lied’i, kus klaveri asemel kitarri ja elektroonika helitaust. Kammerlikest, visandlikestki paladest vääriksid mitmed ka orkestraalsemat teostust, ent see on kammermuusika paratamatus – üksikutest joontest peab kuulaja peas moodustuma suurem tervikpilt. Teine, vast kohasemgi võrdlus oleks saateinstrumendiga esinev rahvalaulik, kelle võlu seisneb jutustavates lugudes. Lugusid sõna klassikalises mõttes Jakapi ei esita, semantiline keel puudub, küll aga maalib ta kõnekaid pilte läbi lausa skisoidsena näiva jutustajahäälte paljususe. Roomet Jakapile omases paroodilises võtmes kuuleme funki ja estraadilaulu dekonstruktsioone, skättimist, erinevate keelte imitatsioone, klassikalist, jaapani ja neegrilaulu, linnuhääli. Kõrg- ja madalstiilne on segiläbi, sürrealistlikku meeleolu aitab toonida vabaimpro klassiku Mart Soo paindlik helimaailm. Duo üks paralleele ja eelkäijaid on häälutav Ilmar Laaban, kes töötles ja dekonstrueeris enamalt jaolt iseenda sürrealistlikke luuletusi. Jakapi loob improvisatsiooniliselt asemantilise teksti; tõlgendus- ja tähendusloomes aitavad kuulajat binaarpoeesia meetodil leiutatud sürrealistlikud pealkirjad ja laulja juba mainitud enamasti lapseliku mängulisuse ja joovastava lõbuga ülevõimendatud rikkalik karakteripalett. Kaasaegselt kirju sotsiaalteatri näitlejatelt on kõik vähegi tähtsana näivad maskid rebitud ja asendatud jämekoomilistega, mis aitavad meil ületada “kurjust”, rumalust ja piiratust. Jakapi eeskujud, dadaistid ja sürrealistid kasutavad psüühilise automatismi meetodit. See võimaldab saada teadlikuks oma tõelisest loomusest, mis võib anda vabaduse käsutada oma tunge ja suunata neid eetiliste printsiipide järgi. Teadvustatud ja teadvustamatu reaalsus sulatatakse loomeaktis uueks sürreaalsuseks. Albumil on ka tõsiseid, lausa ülevaid hetki. Soo helimaastikud lõpetavad plaadi unenäolises seisundis. Nali polnud nalja pärast.

Nagu nimi vihjab, on Estbel Eesti-Belgia segaansambel, kuhu kuuluvad eestlannad Sänni Noormets (laul ja viiul) ja Leana Vapper-Dhoore (laul ja torupillid) ning estofiilidest belgia mehed Ward Dhoore (kitarr, mandoliin, bandžo ja löökpillid) ja Hartwin Dhoore (akordion). Belgias salvestatud plaadi pealkiri “Saar” vihjab samuti – Saaremaale ja seal veedetud nädalale, mil kvartett intensiivselt muusikat kirjutas ja harjutas. Ehkki “paberil” võrdne 50-50, on ansambel tugevasti Eesti poole kaldu. Laulusõnad on eestikeelsed ja üldine kõlaline atmosfäär selline, mis iseloomustab meie noort folgipõlvkonda. Eesti rahvamuusikat plaadil pole (erandiks ainult üks lugu, “Kosjalaul”), pigem on need autorilaulud, mis esitatud toetudes pärimuslikule viiuli-, torupilli- ja akordionimängule. Estbeli muusikas on ka jälgi XXI sajandi unifitseeritud pan-Skandinaavia ja keldi folgist. Kvartett rakendab sellises muusikas ülitüüpilist ansamblikoosseisu, kus metallkeeltega kitarri sünkoobirohke ja vaheldusrikast meetrikat kasutav mäng saadab soleerivat viiulit ja akordioni. Kiiduväärselt palju on pööratud tähelepanu arranžeeringutele, pillimeeste ja pillinaiste mäng on läbivalt kõrgetasemeline. On nii hoogsamaid instrumentaale kui ka mõtlik-romantilisi laululugusid. Usun, et Estbeli muusika “jõuab kohale” Eesti kuulajale, aga ei pruugi rahvusvahelist publikut niivõrd paeluda kui näiteks Maarja Nuut, kes laulab ju ka eesti keeles, ent ammutab oma sisendusjõu vanade rahvalaulude eksootilisest maagiast. Aga ega üleilmselt kuulsaks saamine ei pea olema (ja pigem ei tohigi) olla muusika tegemisel eesmärk omaette. Trad.Attack! vaidleks võibolla vastu ...

13. juunil toimus Keila muusikakoolis Eesti muusikakoolide liidu täiskogu koosolek, kus valiti liidu uus juhatus. Juhatuse esimehena jätkab H. Elleri nimelise Tartu muusikakooli direktor Kadri Leivategija, juhatuse esimehe asetäitjaks kinnitati Türi muusikakooli direktor ja Euroopa muusikakoolide liidu presiidiumi liige Silja Aavik, juhatuse liikmeteks nimetati Tallinna muusikakooli direktor Kadi Katariina Sarapik, Koeru muusikakooli direktor Kerli Sirila ja Kiili kunstide kooli direktor Kalev Vaidla. EMLi juhatuse volitused kehtivad kolm aastat.

25.–28. maini oli Stockholmis VI rahvusvaheline konkurss, kus saavutas auhindu terve rida õpilasi Eestist. Klaver, A-vanuserühm: I koht Marie-Ann Grigorova (Tartu I MK, õp M. Ruusmaa); II koht Karima Petrovski (Tartu I MK, õp M. Ruusmaa), Jekaterina Martšenko (Sillamäe MK, õp I. Anikina); III koht Polina Zelinskaja (Tallinna MK, õp I. Truškina). Klaver, B-vanuserühm: II koht Katrin Saks (Tartu I MK, õp M. Ruusmaa). Klaver, C-vanuserühm: II koht Nikita Fatejev (Tallinna MK, õp. I. Truškina). Klaver, E-vanuserühm: III koht Olga Oja (EMTA, õp A. Juurikas); IV koht Viktoria Anikina (EMTA, õp A. Juurikas). Viiul, A-vanuserühm: diplom Aleksei Kuzovkin (Tallinna MK, õp L. Jeremjan). Viiul, B-vanuserühm: diplom Dagmar Strohmann (Tartu II MK, õp T. Luhamets). Puupuhkpill, B-vanuserühm: II koht Kevin Mattias Klasman (Viljandi MK, õp H. Altrov). Harf, C-vanuserühm: I koht Lisanne Rull ja Kaisa Helene Žigurs (mõlemad TMKK, õp E. Peäske). * EMTA klaveri eriala üliõpilane Leo Dubovsky (õp Ada Kuuseoks) pälvis konkursil Concorso Musicale di Palmanova absoluutse I preemia (99/100). Välja anti veel kaks I preemiat: Luca Chiandotti Itaaliast ja Marek Matous Ungarist. Võistlus viidi läbi 7. – 14. maini Kirde-Itaalias Palmanova linnas. Konkursil osales ligi 900 muusikut erinevates kategooriates. Leo Dubovsky kategooria oli kahevooruline ning tema kavas olid Bachi, Beethoveni, Chopini, Prokofjevi ja Granadose teosed. Dubovsky preemia sisaldab ka kontserte Kirde-Itaalias hooajal 2017/18. * 26. maist 2. juunini toimus Itaalias XV rahvusvaheline konkurss “Luigi Zanuccoli”. Võistlusel osales 207 mängijat Gruusiast, Austraaliast, Kanadast, Itaaliast, Ungarist, Lätist, Saksamaalt, Venemaalt, Šveitsist, Aafrikast, Koreast, Jaapanist, Hiinast, USAst, Iisraelist, Tšiilist, Poolast, Prantsusmaalt, Taivanist, Kreekast ja Eestist. Eesti esindajatest sai EMTA üliõpilane Ann Meeta Teppo (õp Mari Tampere-Bezrodny ja Kristiina Kriit) oma vanuserühmas solistide kategoorias I preemia. Pianistide kategoorias sai III koha Lea Valiulina (õp Ivari Ilja ja Guildhalli muusika ja draama koolis Joan Havill). Eesti noored muusikud osalesid triona ka kammeransamblite kategoorias, kus nad koosseisus Ann Meeta Teppo, Ruslan Petrov ja Lea Valiulina (õp Nata-Ly Sakkos) pälvisid III preemia. * 29. maist 3. aprillini Vologdas toimunud X A. Bakhchievi nimelisel ülevenemaalisel lahtisel klaveriduode konkursil “Kahekesi klaveri taga” pälvis Tallinna muusikakeskkooli klaveriduo Argo & Arko (Argo Jentson ja Arko Narits, õp N. Sakkos) IV koha ja diplomi ning eripreemia Erkki-Sven Tüüri sonatiini esituse eest. Konkursil osales 54 ansamblit erinevates kategooriates Venemaalt, Eestist ja Poolast. Samas anti klaveriduole Natalia Sakkos – Toivo Peäske üle Vene Raadio diplom truuduse eest klaveriduos musitseerimise traditsioonidele. * 24.–30. aprillini oli Itaalias Barlettas XXVII rahvusvaheline noorte muusikute konkurss “Citta di Barletta”. Konkurssi korraldatakse erinevatele pillidele ja ansamblitele, seekord esinesid pianistid, keelpilli-, puhkpilli- ja kitarrimängijad. Karina Rostovtseva (TMKK VII kl, õp S. Kuulmann-Martin) saavutas keelpillide noorte solistide kategoorias I preemia ja Viola Asoskova (TMKK VIII kl, õp J. Rostovtseva) noorte pianistide kategoorias I preemia. Konkursil osales kokku üle 500 noore muusiku 60 riigist. * 19.–21. aprillini Riias toimunud rahvusvahelisel Karlis Strahli nimelisel flöödimängijate konkursil saavutas B-vanuserühmas III koha Tallinna muusikakeskkooli õpilane Susanne Rull (VII kl, õp R. Peäske), C-vanuserühmas I koha Tuule-Helin Krigul (VIII kl, õp M. Peäske), D-vanuserühmas III koha Laura Pähkel (X kl, õp M. Peäske). * 6.–8. juunini oli Leedus Prienais V rahvusvaheline noorte muusikute konkurss “Olimpo musicale”. Konkursist võttis osa rohkem kui 150 mängijat Leedust, Lätist, Valgevenest, Poolast, Venemaalt, Eestist ja Saksamaalt. Võisteldi 13 vanuserühmas, kusjuures samas rühmas esinesid erinevad pillid. Tallinna muusikakeskkoolist osales kuus õpilast, kõik pälvisid konkursil edu: I koht Kadri-Karoliina Tralla (V kl, õp T. Peäske); II koht Aleksander Babkin (II kl, õp V. Kubja), Harald Trass (VIII kl, õp V. Kubja); III koht Kadri Meitus (IV kl, õp J. Rostovtseva), Dagmar Heleen Pae (V kl, õp J. Rostovtseva); diplom Ksenia Ivanova (VIII kl, õp J. Rostovtseva). * 14. mail 2017 toimus Riias I rahvusvaheline klaverikonkurss PRIMAVERA. Konkursil osales kolmes vanuserühmas kokku 43 mängijat Lätist, Leedust, Eestist, Poolast ja Saksamaalt. Eestist osalesid Tartu I muusikakooli õp Jelena Golubi õpilased Erika Kuznetsova ja Teele Siim, Nõmme muusikakooli õp Vladimira Ljutova õpilane Anna Arsenjeva ja Türi muusikakooli õp Anne Toome klaveriklassi õpilased Maria Palling ning Annabel Narits. Erika Kuznetsova sai eripreemia oma maa helilooja teose parima esituse eest; Anna Arsenjevale, Teele Siimule, Annabel Naritsale ja Maria Pallingule anti I järgu diplom. Grand prix läks Poola noorele pianistile Nguyen van Minh Chaule. * 25. märtsil toimus Narvas Kreenholmi muusikakoolis VIII rahvusvaheline Bachi-nimeline konkurss. Osa võtsid noored pianistid Eestist, Venemaalt ja Azerbaidžaanist. Konkursi žüriis olid Narva koorikooli klaveripedagoog Ludmilla Tokareva, Ivangorodi muusikakooli klaveripedagoog M. Zrjanina, žürii esimees oli pedagoog-konsultant Lembit Tiivas. Lisaks konkursikava esitusele oli konkursi osaks veel improvisatsioon Bachi-teemalisele filmile. Eesti osalejatest pälvis konkursi grand prix Nikita Fatejev (Tallinna MK, õp Irena Truškina) ja II koha Mark Delovoi (Narva koorikool, õp Ludmilla Tokareva). * ERMO ehk Elleri rütmimuusika osakonna noorte loomingu konkurss toimus tänavu mais juba kaheksandat korda. Kokku oli konkursile registreerunud kümme erinevat lugu ja koosseisu. Auhinnad olid välja pannud IS Music Team, Clockwork Studio, Viljandi kitarrifestival, Vanemuise kontserdimaja ja Elleri loomekeskus. IS Music Teami preemiad: parim omalooming – Hanna Maarja Kangur, parim arranžeering – Monika Erdman, parim instrumentalist – Jaagup Jürgel, parim vokalist – Anett Tamm, üllataja preemia – Alex Verlin ja Felix Verlin. Elleri loomekeskuse preemia – Alex Verlin, Clockwork Studio preemia – Anett Tamm, Vanemuise kontserdimaja preemiad – Merlin Kivi, Hilary Karu ja Elsa Nagel, Viljandi kitarrifestivali preemia – Renar Trummal, Taaniel Pogga.

Naiskoor Emajõe Laulikud osales 25.–28. maini Leedus VII rahvusvahelisel koorikonkursil “Šiauliai Cantat”. Naiskooride kategoorias pälvis Eesti koor hõbediplomi, rahvamuusika kategoorias kulddiplomi, grand prix’ voorus 96 punktiga võidukarika. Emajõe Laulikud tegutseb Tarus aastast 2003, koori peadirigent on Vilve Maide ning koormeister Mariell Piisapea.

“Kirjad Moskvast. Lilian Semperi kirjavahetus vanematega” on Eesti teatri- ja muusikamuuseumi sarja “Elavik” 19. raamat. See toob lugejateni armastatud klaverikunstniku Lilian Semperi ja tema vanemate, tunnustatud muusikateadlase Aurora Semperi ja kirjanik Johannes Semperi kirjavahetuse Liliani õpinguaastatel 1958–1961 Moskvas. Lilian Semper (1933–2007) oli Eesti muusika-ja teatriakadeemia professor ning pikaaegne klaveriosakonna juhataja. Pärast Tallinna konservatooriumi lõpetamist suundus ta Moskvasse aspirantuuri. Kirjavahetus annab lugejale võimaluse tutvuda suurlinna rikkaliku kontserdieluga ning peegeldab eredalt ka seda ajastut ja olmet, nagu see Nõukogude Liidus toona oli. Raamatus on eksklusiivseid fotosid jt illustreerivaid materjale (kirjade faksiimiled, joonistused). Raamatu koostas Ene Kuljus, kujundas Kadi Pajupuu, konsultant oli Jüri Plink. Raamatu kirjastaja on SE&JS. “Elaviku” sari teeb lugejale kättesaadavaks muuseumi kogudes olevaid ajaloolisi arhiivmaterjale – mälestusi, kirjavahetusi, päevikuid, avaldamata artikleid, reisikirjeldusi, fotosid, joonistusi ja muud huvitavat, pakkudes lugejale autentsetel allikatel põhinevat muusika- ja teatrilugu.

Esimest korda kuninganna Elisabethi konkursi ajaloos astusid tänavu 8. maist 3. juunini võistlustulle tšellistid. Varem on konkursil osalenud viiuldajad, pianistid ja lauljad. Brüsseli kaunite kunstide palees läbi viidud konkursil osales 70 tšellisti, kes valiti välja rohkem kui 200 mängija hulgast. 12 finalisti seast osutus võitjaks 26-aastane prantslane Victor Julien-Laferrière, keda premeeriti 25 000 euroga. Finaalis esitas ta Šostakovitši 1. tšellokontserdi ning jaapani heliloojalt Toshio Hosokawalt tellitud kohustusliku teose, mis tuli võistlejail konkursi õhkkonnas ja kõrvalise abita nädalaga ära õppida. Teise preemia (20 000 eurot) pälvis 22-aastane jaapanlane Yuya Okamoto ning kolmanda koha (17 000 eurot) Colombiast pärit Santiago Cañón Valencia. Neljanda, viienda ja kuuenda koha said vastavalt 22-aastane prantslane Aurélien Pascal, 25-aastane Ivan Karizna Valgevenest ja 22-aastane Brannon Cho USAst, autasudega vastavalt 12 000, 10 000 ja 8000 eurot. Ülejäänud kuus finalisti Sihao He, Seungmin Kang, Maciej Kułakowski, Jeong Hyoun Christine Lee, Yan Levionnois ja Bruno Philippe said kõik 4000 eurot. Konkursi žüriisse kuulusid Gautier Capuçon, Marta Casals Istomin, Henri Demarquette, Roel Dieltiens, David Geringas, Natalia Gutman, Marie Hallynck, Frans Helmerson, Gary Hoffman, Anssi Karttunen, Mischa Maisky, Antonio Meneses, Truls Mørk, Jian Wang, Pieter Wispelwey ja Arie Van Lysebeth (esimees). Praeguseks väga mainekas Brüsseli konkurss algatati 1937. aastal pühendatuna mõni aasta varem lahkunud Eugène Ysaÿele (1858–1931), selle võitis 28-aastaselt David Oistrahh. Juba järgmisel aastal toimus konkurss pianistidele. Kuninganna Elisabethi eestvedamisel tõusis konkurss aastast 1951 uuele tasemel. 1988. aastal liitusid konkursiga lauljad, nende järgmine võistluskord on juba järgmisel aastal, 2019 on võistlustules viiuldajad ja 2020 pianistid.

Tänavuse, XV Van Cliburni nimelise rahvusvahelise pianistide konkursi esikoha pälvis 28-aastane Yekwon Sunwoo, kes on esimene Lõuna-Koreast pärit võitja selle konkursi ajaloos. Tema rahvuskaaslasi oli 30 konkursil osalenu seas viis. Yekwon Sunwoo mängis konkursi voorudes 150 minutit muusikat, sealhulgas suure soolokava, kvinteti, kohustusliku uudisteose ning kaks instrumentaalkontserti. Teda premeeriti kuldmedali ja võidukarika ning 50 000 dollariga. Võiduga kaasneb kolm aastat mänedžmenditeenust. Sama pikaks ajaks said endale mänedžeri ka konkursi teise ja kolmanda koha laureaadid – 23-aastane Kenneth Broberg ja 19-aastane Daniel Hsu, mõlemad Ameerika Ühendriikidest. Teise kohaga teenis Broberg 25 000 dollarit ning Hsu koguni 26 000, sest lisaks 15 000 dollarilisele kolmanda koha preemiale anti talle kaks eripreemiat, parima kammermuusika esituse (6000) ja parima kohustusliku uudisteose (5000) esituse eest. Viimase autor on žürii liige Marc-André Hamelin. Žürii esimehe ja finaalis orkestrit juhatanud Leonard Slatkini sõnul valisid nad võitjat hoolikalt ning püüdsid silmas pidada, et ta suudaks kolme aasta jooksul vastu pidada pingelisele graafikule, sest tal tuleb nüüd anda üle saja kontserdi aastas nii Ameerika Ühendriikides kui mujal maailmas. Harvey Lavan “Van” Cliburn (1934–2013) võitis 1958. aastal Moskvas esimese Tšaikovski-nimelise klaverikonkursi. Märkimaks seda saavutust korraldatakse 1962. aastast Ameerika Ühendriikides temanimelist konkurssi.

Leedsi rahvusvaheline pianistide konkurss lõi käed Lang Langi rahvusvahelise muusikafondiga, et asutada uus klaverifestival. Selle kunstiliste juhtide Paul Lewise ja Adam Gatehouse’i sõnul on festivali eesmärk tõmmata mainekale pianistide konkursile veelgi suuremat tähelepanu, pakkudes ühtlasi esinemisvõimalusi konkursi võitjatele ning hoolitsedes publiku järelkasvu eest. Esimene Leedsi festival korraldatakse juba 2018. aasta mais. Iga-aastasena plaanitud festivali kontserte antakse lisaks Leedsile ka Londonis. Esimesel festivalil esinevad soolokavaga näiteks Lars Vogt, Alessio Bax ja Sunwook Kim. Lang Langi muusikafond valib välja ka kolm noort, alla 16-aastast pianisti, kelle mentoriks Lang Lang on lubanud hakata ning kes saavad esinemisvõimaluse nimetatud festivalil. Lang Langi sõnul on uued kunstilised juhid tõstnud Leedsi konkursi uuele tasemele, millega on avanenud võimalus mõjutada ja toetada noori muusikuid. Järgmine Leedsi rahvusvaheline pianistide konkurss on tuleva aasta septembris, ent eelvoor Berliinis, Singapuris ja New Yorgis viiakse läbi juba 2018. aasta aprillis.

71-aastaselt suri armastatud Tšehhi dirigent Jiří Bělohlávek. Bělohlávek tegi karjääri nii maailma kontserdi- kui ooperilavadel, juhatas aastas ligi sadat kontserti ning võttis juba oma päritolu tõttu repertuaari palju tšehhi autorite loomingut. Iseäranis väärib märkimist tema pühendumine Dvořáki loomepärandi tutvustamisele: ta esitas ja salvestas Dvořáki helitöid eri orkestritega ning üks tema eesmärke oli tuua kuulajateni võimalikult palju Dvořáki vähem tuntud teoseid. Külalisdirigendina juhatas ta maailma parimaid kollektiive, nagu Berliini ja New Yorgi filharmoonikuid, ning oli oodatud dirigent Covent Gardenis, Bastille’ ja Pariisi ooperimajades ning New Yorgi Metropolitan Operas. Jiří Bělohlávek sündis 24. veebruaril 1946. aastal Prahas advokaadi perekonnas. Muusika juurde tuli ta tšellomängu kaudu, tema õpinguaastad möödusid Praha konservatooriumis. 1968. aastal märkas festivalil “Praha kevad” noort dirigenti legendaarne Rumeenia dirigent Sergiu Celibidache, kes kutsus ta endale abidirigendiks Rootsi Raadio sümfooniaorkestri juurde. 1970. aastal võitis ta oma kodumaal dirigeerimiskonkursi ning tegutses seejärel kaks aastat Tšehhi filharmoonikute peadirigendina. Kaks aastakümmet hiljem sai temast selle orkestri peadirigent ning aastal 2012 naasis ta orkestri juurde, et aidata tõsta sünnimaa orkester maailmatasemele. Bělohlávek jõudis oma muusikuteel olla mitme teisegi kodumaise orkestri peadirigent, nagu Brno riiklik filharmooniaorkester ja Praha sümfooniaorkester. Oma viimasel eluetapil jagas maestro oma energiat BBC sümfooniaorkestri ja Tšehhi muusikaelu mõjutamise vahel. Iseäranis tundis ta muret Tšehhi muusikahariduse pärast. Tema dirigeerimisstiil oli väga ökonoomne ning kriitikute sõnul oli tal võime muuta ulatuslikud suurvormid kompaktseks ja kergesti jälgitavaks.

74-aastaselt suri briti väljapaistev pianist ja dirigent Sir Jeffrey Tate, olles saanud Bergamos proovitsükli ajal südamerabanduse. Jeffrey Tate, kellel diagnoositi sündides spina bifida ehk seljaajusong ja ka küürselgsus, trotsis terve elu füüsilisi takistusi. Õppinud esmalt arstiteadust, töötas ta mitmes haiglas, kuni otsustas siiski muusika kasuks. Alustanud repetiitorina Covent Gardenis, kus ta töötas koos Sir Georg Soltiga, järgnesid koostööaastad Pierre Bouleziga ning ühtlasi James Levine’iga METis. Viimases debüteeris ta – tõsi, asendusdirigendina – 1979. aastal, kui tal tuli vaid kolmetunnise etteteatamisega juhatada Alban Bergi ooperit “Lulu”. Tate’i aktiivne lavaelu kestis rohkem kui 40 aastat. Kui temast sai aastal 1985 Inglise kammerorkestri peadirigent, algas koostöö EMI plaadifirmaga, mille käigus salvestati kõik Mozarti ja mitmed Haydni sümfooniad. Koos pianist Mitsuko Uchidaga salvestati plaadifirmale Philips kõik Mozarti klaverikontserdid. Tate’i ooperisalvestuste hulka kuuluvad Humperdincki “Hänsel und Gretel” (EMI), Bergi “Lulu” (EMI) ning R. Straussi “Arabella” (Decca) ja “Elektra” (Claves). Tate’il oli väga hea kontakt ka paljude lauljatega, nende seas Kiri Te Kanawa, Renée Flemingi ja Agnes Baltsaga. Tal oli võimalus teha koostööd ka oma karjääri lõpusirgele jõudnud Maria Callasega. Ian Bostridge’i ja mitme teise laulja plaadistustel esines ta aga pianistina. Instrumentalistidest mängisid tema käe all nii Nigel Kennedy, Frank Peter Zimmermann kui ka Pieter Wispelwey. Peadirigendina tegutses ta Covent Gardenis (1986–1993), Rotterdami filharmoonikute juures (1991–1995) ning kuni surmani oli ta Hamburgi sümfooniaorkestri kunstiline juht. Käesoleval aastal löödi Jeffrey Tate rüütliseisusesse.

Tänavune heliloojate rostrum oli 15.–19. maini Itaalias Palermos. Konkursile esitati 58 teost 29 riigist. Põhikategoorias võitis poola helilooja Artur Zagajewski (s 1978) teos “brut”. Kümme soovitatud teost on Eestit esindanud Elis Vesiku ansambliteose “To become a tree” kõrval veel Ramon Lazkano (Prantsusmaa) “Mugarri”, Shei-Wei Lo (USA) “Madhye II”, Christian Masoni (Inglismaa) “Open to Infinity: A Grain of Sand”, Vittorio Montalti (Itaalia) “Untitled n. 2”, Kate Moore’i (Holland) “Fern“, Onutė Narbutaitė (Leedu) “Was there a butterfly?”, Gerhard E. Winkleri (Austria) “Anamorph IX UA (Frostblues zur Winterreise)”, Daniel Zea (Šveits) “Pocket Enemy” ja Andreas Zhibaj (Rootsi) “Ithaca”. Alla 30-aastaste heliloojate kategoorias tunnistati parimaks soomlase Sebastian Hilli (s 1990) orkestriteos “Reachings” ning soovitatud teosed on Sergei Stroykini (Venemaa) “Four Brief Scenes after Samuel Beckett” ja Szymon Stanisław Streleci (Poola) “L’Atelier de sensorité”.

“Lauluisaga” Gustav Ernesaksa preemiat saades. FOTO SCANPIX / SVEN ARBET 1984. aastal tuli viieteistaastane Heli Aus Tallinnasse Georg Otsa nimelisse muusikakooli sooviga õppida pianistiks. Aga käsi on selle eriala jaoks liiga väike. Ta tegi eksamid koorijuhtimise erialale ja võeti kooli vastu. Kool ja eriala said omaseks. 2017. aasta kevadel on Heli Jürgenson Eesti Filharmoonia Kammerkoori koormeister, Estonia Seltsi segakoori dirigent, Otsa kooli koorijuhtimise eriala õpetaja ning suvise noorte laulupeo “Mina jään” peadirigent ja segakooride dirigent. Rääkisime Heliga tema muusikuteest ja püüdsime keskenduda just muusikale. Millised olid õpinguaja olulisemad mõjutajad ja muusikalised impulsid – muusikakoolis ja konservatooriumis, tollases Eesti muusikaelus? Minu perekonnas on küll olnud musikaalseid inimesi, aga mitte muusikaharidusega. Ma arvan, et olen õnnega koos, et minu õpetaja oli Otsa koolis Ants Soots, kes juba enne esimese kursuse lõppu hakkas mulle rääkima, et on vaja minna edasi õppima. Kõik läks loomulikku rada pidi. Otsa koolis tegelesin rohkem eesti muusikaga, konservatooriumis tuli Toomas Siitan oma teadmistega Bachist ja barokist ning siis Mainori kammerkoor kaasaegse muusikaga, Schönbergiga. Jah, lisaks klassikalisele õppele Ants Sootsi juures konservatooriumis, kus ta oli taas kord minu õpetaja, on minu elu päris kindlasti mõjutanud Olari Elts ja Mainori kammerkoor, kus lauldi tollel ajal täiesti “hullumeelseid” teoseid. Mul on need siiamaani kapis ja ma ei julgeks neid kellegagi mitte kunagi esitada. Kui Schönbergi neljas erinevas vokaalvõtmes noot panna EFK ette, visataks mind millegagi. Need olid kõik atonaalsed lood! Olin tookord Olari kõrval pisut ka koormeistri rollis. Oma üheks suurimaks mentoriks pean Neeme Punderit, kelle käe all läbisin viiendal kursusel vanamuusika interpretatsiooni kursuse. Koorilaul on teatavasti neljahäälne ja koraaliharmoonial põhinev, sellega tegeldes õppisin ma muusikat harmooniast lähtuvalt fraseerima, aga see, kuidas nägi muusika interpreteerimist Hortus Musicuse kogemusega flöödimängija, oli minu jaoks täiesti uus perspektiiv. Mäletan, et kuulasime Otsa kooli õpilastena Estonia kontserdisaalis kontserte treppidel istudes. Bachi h-moll missa kestis üle kolme tunni! Schuberti Es-duur missa esitusest on jäänud kustumatu mälestus. Need on teosed, mida Ants Soots tõi erialatundi juhatamiseks ja mida ma õpingute kõrval süvendatult kuulasin. Koorimuusika suurvormid on ikka kõige rohkem pannud kuulama. Mõni lugu kohe lummab, leiad sealt detaile ja nüansse ning hakkad otsima erinevaid interpretatsioone. Kuulan, vaatan nooti ja mõtlen, et mõnda kohta tajun ma hoopis teisiti. Mõni teos on olnud teedrajav. 1991. aastal oli Leo Krämer ERSO dirigent ja me sõitsime Saksamaale suure kooriga, kus laulsid Eesti Projekti, Raekoja ja Mainori kammerkoori lauljad. Laulsin siis esimest korda suurvormi, see oli Mozarti c-moll missa, mida ma pärast olen korduvalt teinud nii EFK kui Estonia Seltsi segakooriga. Oled olnud tihedalt seotud kirikumuusikaga. Kuidas see on sind mõjutanud? Konservatooriumi ajal tegutses Nõmme Rahu kirikus minu kõige esimene koor, kus laulsid näiteks Urmas Põldma, Ain Anger, Andres Alamaa ja Triin Ella – väga toredad inimesed. Ja mulle tundub, et nad said meie koostööst indu hakata tegelema laulmisega, mis on minu suurim töövõit. 1990. aastatel oli oluline taastada oma sidemed kirikuga. Sattusin Kaarli kirikusse leeri vanavanemate suunamisel ja minust sai kristlane. Siis kutsuti mind tööle kirikumuusika kooli, läksin sinna dirigeerimist õpetama. Mõni aasta hiljem sai minust kirikumuusika kooli direktriss. Praegu mängib Eesti kirikutes päris palju organiste, kes on saanud dirigeerimistunde minuaegses kirikumuusika koolis või minu enda käest. Kaarli kiriku kontsertkoor ja dirigent Piret Aidulo kutsusid mind pärast Ene Üleoja lahkumist nende juurest dirigendiks. Nii olin juba kiriku muusikaeluga seotud, tulid vaimulikud laulupeod ja osalemine EELK institutsioonide töös. Olen siiamaani aktiivne Kaarli kiriku koguduse liige. Usutunnistus aitab mul elus hoida tasakaalu. Tänu sellele, et olen kiriku liige, mõistan paremini kirikumuusika loojate tekste. Teades, mis toimub kirikukalendris, olen suutnud palju paremini muusikateoseid tõlgendada. See on aidanud teha minu igapäevast tööd. Teistpidi – vaimulikele tekstidele loodud muusika on mind ka kirikulisena rikastanud, aidanud midagi paremini tunnetada, iseend paremini tasakaalus hoida. Estonia Seltsi segakoor (ESS) on harrastajate koor, millega oled algusest peale seotud. Millist repertuaari tahad selle koori puhul nimetada ja mis on lähemal ajal tulemas? ESS moodustati 1993. aastal kahest kammerkoorist. Leidsime Peeter Perensiga, et oleks vaja suurt segakoori, sest tol hetkel neid peaaegu ei olnud. Uus segakoor sai omale nime Estonia Seltsi järgi, mille tegevuse Arne Mikk oli just taastanud. Leidsime väärika eelkäija 1912. aastal asutatud Estonia muusika osakonna segakoori näol, mille eeskujul püüame sama tähelepanelikult suhtuda Eesti muusika esitamisse. Oleme aeg-ajalt löönud kaasa Estonia Seltsi suuremates ettevõtmistes. Kooris on tuumik, kümmekond inimest, kes on kõik need kakskümmend kolm aastat minuga laulnud. Meil on äge jõuk, kokku kuuskümmend lauljat! ESS on esitanud mitmesuguseid kavu, rohkem muidugi Eesti muusikat. Algusest peale on meie ambitsioon olnud laulda ka suurvorme. Bachi “Matteuse passiooni” oleme kaks korda laulnud, 1995. aastal koos endise raadiokoori lauljatega ja Saksamaal koos sealse sõpruskooriga. Kreegi reekviemi oleme esitanud üle kümne korra, see on olnud meie leivanumber, dirigentideks Jüri Alperten, Tõnu Kaljuste, Erki Pehki jt. See on meie lemmiklugu ka. Oleme laulnud Schuberti As-duur missat, see on pidulik missa, mida minu teada on Eestis esitanud ainult Daniel Reuss ja EFK. Mozarti c-moll on kõlanud koos Pärnu kammerkoori ja Pärnu linnaorkestriga. Roxanna Panufniku “Westminsteri missat” laulsime koostöös Tallinna Filharmooniaga ja teine kord koos Tartu ülikooli kammerkooriga. Orffi “Carmina Burana” ettekanne toimus koos rahvusooperi koori ja orkestriga. Need kavad on olnud koorile suur väljakutse. Õpetan neid suurvorme praktiliselt terve hooaja vältel, aga lauljad oskavad seda väljakutset hinnata. 2017. aasta mais laulame Saksamaal Mendelssohni 2. sümfooniat “Lobgesang”, mida Eestis esitasime eelmisel aastal koos Pärnu kammerkoori, Pärnu linnaorkestri ja Jüri Alperteniga. Lutheri reformatsioonist möödub viissada aastat ja see teos on kirjutatud reformatsiooni neljasajandaks aastapäevaks. Saksa sõpruskoor võttis selle pakkumise vastu ja laulame seda teost koos. Eelmisel aastal kandsime Tallinna Jaani kirikus ette Helen Tobias-Duesbergi reekviemi ja nüüd on plaanis viia see järgmisel kevadel New Yorki. Dirigeerib helilooja tütar Maaja Roos. Laulda Rudolf Tobiase tütretütre käe all, see on käegakatsutav ajalugu. Kui sakslased peavad Bachi ja Haydnit “oma” heliloojaks, siis meil on Tobias, Kreek ja Ester Mägi. Olla sellega tihedas kokkupuutes on hästi oluline osa “vereringest”. Olid kümme aastat Estonia ooperikoori koormeister. Mida see aeg kaasa tõi? Ooperikoor oli minu esimene professionaalne koor, ühe kindla žanriga. See žanr ei ole minu lemmik, see ei tundu “päris” – muusika ja näitlemine koos, need armastuslood seal laval ja mitu korda suremine erinevate odade läbi ... Aga ma õppisin nende aastate jooksul päris palju, õppisin suuri hääli kuulama, mõistma, mida see “täispill” teeb. Ooperi lavastusproovis pead oskama teost peast, et dekoratsioonide vahel tantsu ja lauluga tegelda. Õppisin lihtsaid töövõtteid, kuidas püsida tempos, kui dirigenti ei näe, ja mida lauljatele õpetada, et pulss ära ei kaoks, ükskõik millised su tantsusammud parasjagu on. See oli minu jaoks midagi uut, mis andis mulle koormeistritööks vajalikke käsitööoskusi. Olin seal kümme aastat, viimase, 2010. aasta kõrvuti Risto Joostiga. Tammepärja - koorijuhi kauneima ehtega. Loe edasi Muusikast 6/2017

Rammstein on tõenäoliselt praegu rahvusvaheliselt edukaim saksa keeles laulev ansambel. Vaatamata populaarsusele ei peaks neid aga nimetama popstaarideks. Rocki- ja popimaailmas teevad peamiselt ilma ingliskeelsed artistid. Neilt, kes laulavad teistes keeltes, nõuab pürgimine rahvusvahelisele areenile silmapaistvat originaalsust ja nutikust. Kuigi Rammstein on teinud ka mõned kõrvalehüpped inglise keelde, on nende suurimad hitid nagu “Sonne”, “Mein Teil” või “Du hast” saksakeelsed. Rammstein imbus siinsete rockifännide teadvusse kõigepealt läbi teleriekraani. Nende videod jäid oma mõjuva visuaalse keele ja vaimukate süžeedega tahes-tahtmata meelde. Aastal 1988 toimunud õhuvaatemängu ajal põrkas Ramsteini sõjaväelennuvälja kohal Lääne-Saksamaal kokku kaks lennukit. Katastroofi tagajärjel hukkus seitsekümmend viis ning sai vigastada sadu inimesi. Oma nimes on Rammstein selle traagilise sündmuse igavikustanud. Ida-Berliinis kokku tulnud Rammstein kehtestas end maailma metal-muusikas 1990. aastate keskel ja saavutas positsiooni, millest tuhanded bändid võivad vaid unistada. Rammsteini edulugu sai tegelikult alguse kohalikest pungiringkondadest, kuid Berliini müüri lammutamine laiendas silmapiiri plahvatuslikult. Rammstein tegi võimsa maavärinaga võrreldava läbimurde, mille lained kandusid epitsentrist üle terve maailma. Bändi elektrooniliste mõjutustega saksakeelne industriaalrock pani miljoneid metal-muusika fänne nende albumeid ostma ja refrääne kaasa laulma, laulutekste lõpuni mõistmata. Kuulajad lasid end lummata saksa keele brutaalsest võlust, primitiivsed kitarririfid sööbisid mällu. Rammstein on üks neid bände, mille puhul võib aimata laulude sõnumit ka keelest aru saamata. Austajail, kes saksa keelt oskavad, on nende tekstidega kahtlemata veelgi intiimsem suhe. Pealtnäha võivad need mõjuda küll lihtsakoelistena, kuid on Rammsteini pühendunud fänni jaoks paljutähenduslikud. Demovoorust edetabelitesse Rammsteini kuulub kuus muusikut, kelle isikud on jäänud laiemale avalikkusele suhteliselt tundmatuks. Algselt koosnes Rammstein neljast liikmest. Need olid kitarrist Richard Z. Kruspe, vokalist Till Lindemann, trummar Christoph Schneider ja bassimees Oliver Riedel. Nelik osales uute bändide konkursil ja võitis selle oma demosalvestusega. Auhinnaks oli võimalus salvestada ehtsas helistuudios. Varsti liitusid bändiga ka teine kitarrist Paul H. Landers ja klahvpillimängija Christian Lorenz. Võib pidada omaette saavutuseks, et sama koosseis on siiani püsinud. Aastal 1995 sõlmis Rammstein lepingu plaadifirmaga Motor Music Records ja avaldas oma esimese singli “Du riechst so gut”. Seejärel ilmus suure müügiedu saavutanud album “Herzeleid”. Rammsteinist sai peagi toona tipus olnud grupi Clawfinger soojendusesineja. Praeguseks on Rammstein Saksamaa edukaim muusikaekspordi artikkel, mille kõik albumid on ületanud kuld- ja plaatinaplaadi normi. Rammsteini fenomeni võib suhtuda mitmeti, kuid nende olulisust rocki maailmakaardil on raske eitada. Nad on maailmas enim plaate müünud saksa bändide reas teisel kohal. Neist eespool troonib vaid visa hingega hard rock’i saurus, juba 1965. aastal loodud Scorpions. Kuidas on Rammsteinist saanud nii oluline bänd ja mis on tinginud tohutu populaarsuse? Üks seletus Rammsteini uskumatule menule on asjaolu, et nad on saanud palju mõjutusi süntesaatoripopist ja seetõttu kuulavad neid lisaks raskerocki austajaile ka näiteks paljud ansambli Depeche Mode fännid. Viimati mainitud grupp on olnud üks Rammsteini inspiratsiooniallikaid ja bänd on loonud oma tõlgenduse Depeche Mode’i palast “Stripped”. Provotseeriv sõnum ja imago Puritaane on Rammsteini vägivallaga flirtivad laultekstid ärritanud. Sellest lähtuvalt määrati albumile “Liebe ist für alle da” vanusepiirang, millega püüti alaealisi kuulajaid bändi demoraliseerivaks hinnatud sõnumist säästa. Mis saaks aga olla veelgi ahvatlevam kui keeld, ja nii saatis ka nimetatud albumit märkimisväärne müügiedu. Ühe oma mõttelise eelkäija, muusikalis-ideoloogilise kollektiivi Laibach moel on Rammsteini imago kutsunud esile korduvaid süüdistusi paremäärmusluses, naistevihkamises ja muudes pattudes. Need valestimõistmised on tekitanud muusikutes meelehärmi, kuigi pealtnäha võivad nad mõjuda haavamatute raudmeestena. Lähemalt vaadates kooruvad müütiliste wagnerlike kangelaste kesta alt välja tavalised surelikud. Rammsteini vokalist Till Lindemann on öelnud, et varjab bändi muljetavaldavate pürotehniliste efektidega oma häbelikku loomust. Ta tunnistab, et on kannatanud piinava esinemiskartuse all ja on püüdnud efektse lava-show abil publiku tähelepanu mujale juhtida. Lindemann on koolitatud pürotehnik ja igaüks, kes on käinud Rammsteini kontserdil, teab, kui oluline roll on selle bändi esinemiste ajal tulel ja leekidel. Suurt hulka pürotehnikuid hakati kasutama juba 1996. aastal. Selle otsuse põhjuseks olid eelkõige turvalisus, kuna ühel kontserdil oli leegiseade lavalt publiku sekka kukkunud. Rammsteini hea maitse piiril balansseeriv esteetika on andnud ainet mitmesugusteks tõlgendusteks. Oma pika karjääri jooksul on grupp pidanud jätkuvalt kõrvale põiklema kriitikute halastamatu turmtule eest, kuid seda tugevam on olnud pühendunud austajate toetus. Bändi militaarsele esinemismaneerile ja provotseerivatele laulutekstidele kodumaal osaks saanud kriitika on küllap suuresti seletatav sakslaste tundlikkusega oma ajaloo suhtes. Rammsteini kunstilistesse taotlustesse põhjalikumalt süvenemata on ansambli kritiseerijail olnud raske mõista nende tegelikke impulsse. Olukorra on küllap teinud keerukamaks seegi, et Rammstein pole vaevunud lähemalt selgitama oma loomingu tegelikke tagamaid. Neid on püütud suruda ühte või teise lahtrisse, kuid nad ei allu täielikult ühelegi määratlusele. Ansambel tekitas ajakirjanduses rohkesti kõmu, kui kasutas oma videos “Stripped” 1936. aasta Berliini olümpiamängudeks valminud Leni Riefenstahli propagandafilmi. Vastuseks kriitikatormile teatas Rammstein, et nad on kategooriliselt rassisimi ja mistahes inimgruppide õiguste piiramise vastu. Bänd rõhutas, et kasutas filmilõiku vaid visuaalse kunsti näitena, mitte eesmärgiga propageerida natsiideoloogiat. Muusika visualiseerimine Rammsteini muusikat on kasutatud mitmes mängufilmis. Esimesena tegi seda David Lynch filmis “The Lost Highway”, kus kõlasid lood “Rammstein” ja “Heirate mich”. On väidetud, et just see film andis korraliku hoo ansambli läbimurdele maailma muusikaturule. Mitme Rammsteini video taga seisab Jonas Åkerlund, kunagine kurikuulsa Rootsi black metal-bändi Bathory liige, kes on teinud videoklippe teistelegi popmuusika maailmanimedele nagu Lady Gaga või Metallica. Režissöör tõstab Rammsteini puhul eriti esile tõika, et vaatamata suurele edule pole esikohal ettevõtmiste äriline külg, vaid sajaprotsendiline truuks jäämine oma kunstilisele visioonile. Rammsteinile koos kaasrežissöör Zoran Bihaciga hulga klippe teinud Jörn Heitmann aga ütleb, et Rammstein on nagu perekond, kus igaühel on sõnaõigus. Kui sageli otsustab rockbändis asju suure egoga domineeriv vokalist, siis introvertse loomuga Till Lindemann ei pea end bändi liidriks ja kõigile vaidlusküsimustele leitakse ühine lahendus. Nii Bihac kui Heitmann on imetlenud bändi valmisolekut teostada esmapilgul kummalisena näivaid videostsenaariume ning minna selles isegi kaugemale kui režissööri visioon on osanud ette näha. Aastate taguses, albumi “Rosenrot” nimipala järgi tehtud videos oli Rammstein kehastunud rändmunkadeks, kes end maiste himude tõrjumiseks piitsutavad. Režissöörid kavatsesid kohale kutsuda eriefektide spetsialisti, kes oleks bändiliikmete ihule tekitanud usutavana näivad piitsutamisvorbid. Ansambliliikmed aga otsustasid, et asi peab toimuma naturaalselt. Julgustuseks jõid bändiliikmed enne võtet kamba peale ära liitri viina ja asusid end seejärel piitsutama. Jonas Åkerlund on kinnitanud, et ühegi teise bändiga, kellega ta on koostööd teinud, pole tema arvates võimalik nii pööraseid ideid teostada. Näiteks videos “Mann gegen Mann” oli terve bänd alasti. Åkerlund ütleb, et ei suuda ette kujutada, mida oleksid talle sellise ettepaneku peale öelnud näiteks ansambli U2 liikmed. Ustavate fännide armastus Rammsteini firma-sound koosneb enamasti massiivsetest kitarririffidest ning elektroonilisest taustast. Selle võimsa helimassiivi kohal troonib Lindemanni vokaal, mis laulusalmides on monotoonne ning sageli retsiteeriv, refräänides aga muutub meloodiliseks. Rammsteini mehise imago kõrval näeb suur osa raskerocki mistahes alaliike esindavatest ansamblitest välja poistebändidena. Rammsteinile on aastate jooksul tekkinud üha kasvav ustavate fännide armee, kelle arvates pole kuuik mitte ainult parim saksa keeles laulev grupp, vaid kõigi aegade võimsaim kontsertbänd. Leidub muidugi neidki, kelle arvates on kogu Rammsteini fenomen kunstlikult ülespuhutud ja bändi edu põhineb madalatel instinktidel. Publiku poolehoiu võitmine mistahes vahenditega kuulub aga lahutamatult meelelahutusmaailma reeglite juurde, tunnistatagu seda või mitte. Rammstein on muu hulgas leiutanud suurepärase turundusnõksu, kuidas mõjutada publikut riikides, kus nad esinevad. Palad “Amerika” ja “Moskau” on suure tõenäosusega loodud just välismaises publikus tuttavliku tunde tekitamiseks. Nõks töötab suurepäraselt – Rammstein on Venemaal ülimalt populaarne ning nende legendaarse New Yorgi Madison Square Gardeni kontserdi 20 000 piletit müüdi läbi kõigest kahekümne minutiga. Kui Rammsteini esmakordselt kuulata, on väga kerge teha pealiskaudseid üldistusi ja liigitada nende looming lihtsakoeliseks industriaal-metal’iks, mis on lauldud agressiivses saksa keeles. Võõramaalase kõrva võib enne kõike kriipida iseloomulikult põrisev ja rõhutatud r-häälik. On koguni väidetud, et Till Lindemann jäljendab teadlikult Hitlerit. Loomulikult on tegu paroodiaga, kuid ühiskonna moraalivalvuritel puudub paraku enamasti huumorimeel. Rammsteini kõla ja tekstid ei ole sugugi juhuslikud, vaid aastatega hoolikalt lihvitud. Till Lindemanni isa oli Saksa Demokraatlikus Vabariigis tuntud lasteraamatute autor ja ema ajakirjanik. Lindemanni sõnaseadmisoskus on kindlasti juba vanematelt päritud. Rammsteini kodupublik võõrastab kaht tundlikku teemat, millest siiani Saksamaal meelsasti ei räägita. Need on maailmakaardilt minema pühitud Saksa DV ja Teine maailmasõda. Suured kunstnikud aga ei pelga rahva mälu hämaratesse soppidesse sukelduda. Seda teeb omal moel ka Rammstein, mille kohta on öeldud, et nende jõuline kunst ületab selle kujuteldava vaimse territooriumi piiri, mida asustavad Faust, nibelungid, Beethoven ja Wagner. Tänapäeva Saksamaa popkultuuris on sellised ürgselt saksapärased deemonlikud aspektid tahaplaanile jäänud. Peagi seisab Eesti publikul ees kauaoodatud taaskohtumine Rammsteiniga. Olge selleks valmis! Ilmunud Muusikas 6/2017

Roman Matsov 1968. aastal Vilniuses. FOTO ERSO Matsov armastas kujundlikke väljendeid, et ennast orkestrantidele selgeks teha. Kui tal oli vaja aktsenti või sforzando’t, tavatses ta öelda: “nõelapiste ja kohe tasku”. Minu pisike kirjatükk maestro Roman Matsovi möödunud 100. sünniaasta tähistamiseks ongi nõelapiste, võrreldes sellega, kui suur on lahkunud meistri jälg Eesti kultuuris. Olin möödunud sajandi viiekümnendatel päris sagedane külaline Estonia kontserdisaalis, nii et Roman Matsov kui dirigent ei saanud olla mulle võõras. Esimene kokkupuude orkestrandina oli mul temaga aga hoopis huvitavatel asjaoludel. Teatavasti mängis Eesti Raadio saatepäeva alguses NSV Liidu hümni ja ka ENSV hümni. Neid kohti oli teisigi, kus tuli käibel olevaid hümne esitada, ja selleks vajati mitmesuguseid erinevaid esituskoosseise nagu sümfooniaorkester, puhkpilliorkester, segakoor, orkester ja koor jne. Kas aastaks 1958 või 1959 olid raadios varem kasutatud helilindid aga amortiseerunud ja tuli käsk kõik variandid parimais võimalikes esitustes uuesti salvestada. Kes seda pidi tegema – loomulikult Eesti Raadio sümfooniaorkester oma peadirigendi Roman Matsovi juhatusel. Ilmselt finantseeriti ettevõtmist koonerdamata – ikkagi hümnid – ja selleks otstarbeks mobiliseeriti nii Eesti Raadio kui ka Estonia teatri sümfooniaorkester, raadio segakoor, Riiklik Akadeemiline Meeskoor ning kõik noored ja vanad muusikud, kes veel saadaval olid. Kogu see ligi kolmesajapealine seltskond mahtus suuri vaevu toomkirikusse, mis oli reserveeritud terveks nädalaks neli tundi päevas. Nimetatud tseremoniaalsete teoste salvestised valmisid ühe sessiooniga ja muusikud hingasid kergendatult – valmis! Aga siis alles läks lahti tõsiseks tööks autori loominguga, kelle kohal rippus ikka veel must vari – see oli Richard Wagner. “Tannhäuser”, “Lohengrin”, “Lendav hollandlane” Tiit Kuusikuga. Loomulikult mitte tervikteosed, vaid katkendid, kuid see-eest millised mastaabid ja salvestuskoht. Arvan, et see sündmus oli üks olulisemaid, mis määras minu elukutsevaliku. Samuti iseloomustab see päris hästi Roman Matsovi suurjoonelist maitset ja oskust leida vahendeid eesmärgi saavutamisel. Mis on saanud neist salvestistest, ma mõtlen loomulikult Wagnerit, ja kas need ka eetris kõlasid, ei julge kinnitada, kuid näete, kui kauaks on see üritus osalejale meelde jäänud. Matsov oli artist mitte ainult laval ega proovisaalis. 1961. aastal värbas ta mind raadio orkestrisse ja orkestrantidel oli kombeks enne proovi algust istuda raadiomaja (nüüd taas käigus oleva) peasissekäigu kõrval asuvatel pinkidel ja jälgida, kuidas dirigent saabus abimootoriga jalgrattal piki Faehlmanni tänavat Kadrioru poolt, ühe käega tüürides, teises käes portfell partituuridega ja lahutamatu pabeross suus. Miks ta tuli Kadrioru poolt, elades ise Pärnu maanteel? Aga oli vaja orkestri ees artistlikult defileerida, sest juba siis sõitis Karajan Berliini ja Viini vahel isikliku lennukiga. Oma kodus. FOTO ERAKOGUST Matsov oli dirigendina äärmiselt omapärane ja kohati ka vastuoluline muusik, mis ei ole sugugi halvad, pigem head ja hädavajalikud omadused. Inimesena pealtnäha küllaltki järsk, tõrjuv, ka vihastama ajavalt maneerlik, aga võis olla ka äärmiselt kaastundlik ja abivalmis, kui tajus vastavat vajadust. Temas elas üheaegselt kaks karakterit. Muusikuna olid tema iidolid Wilhelm Furtwängler ja Jevgeni Mravinski, ka aeg oli selline, kui au sees olid dirigendid-diktaatorid, et mitte öelda despoodid. Matsovi iseloomu kujundasid need ajaolud. Samas oli ta väljaspool orkestrit galantne, isegi pehme iseloomuga ning kindlasti mõistev, abivalmis, eriti noorte ja tema arvates perspektiivikate muusikute suhtes vägagi märkamatult toetav ja suunav maestro. Kunagi ei oodanud ta soosingu eest tänukummardusi, vaid suunas vaikselt edasi uutele ülesannetele. Roman Matsovi meelisrepertuaar oli muidugi Beethoveni orkestrimuusika, aga samuti Tšaikovski ja Brahmsi sümfooniad ning jäägitult haaras teda Dmitri Šostakovitš oma loominguga. Matsovil oli kindlasti isiklik kontakt selle XX sajandi geeniusega, muidu poleksid olnud mõeldavad need Moskva ja Leningradi esiettekande järel siin Eestis teostunud kolmandad esitused. Kuid ta ei afišeerinud neid suhteid kuidagi muudmoodi kui tööga teoste kallal. Maestro töömeetodid olid küll kõike muud kui meeldivad ja innustavad, aga tulemused aegajalt lausa vapustavalt kõrgel tasemel. Beethoveni sümfooniatest tuias ta sõna otseses mõttes, kas oli vaja või mitte, ikka 3., 5. ja 7ndat, otse tüütuseni, nõudes eriti keelpillidelt võtteid, mis erinesid varem omandatuist ega kõlanud loomulikult. Eriliselt armastas ta sundida keelpille mängima alumisel poognapoolel ja alla suunduva strihhiga, iseloomustades seda võtet miskipärast venekeelse väljendiga “s peskom” ehk liivaga. Orkestrandid nimetasid seda tegevust otsekohesemalt “kratsissimoks”. Kuid saabus aasta 1967, mil toimus üleliiduline sümfooniaorkestrite konkurss žürii kohalesõitudega, ja Eesti Raadio sümfooniaorkester esitas tühjas (v.a žürii) Estonia kontserdisaalis üheainsa teose, Beethoveni umbes 50 minutit kestva 3. sümfoonia. Maestro juhatas peast ja orkestergi vajas noodi tuge minimaalselt ning teose lõppedes olime me kõik kergelt jahmatanud saavutatud kvaliteedi, nii tehnilise kui emotsionaalse õnnestumise üle ... Eesti Raadio sümfooniaorkester võitis selle konkursi ja sai ka päris kopsaka rahalise preemia, et muretseda häid instrumente. Tõsi, instrumendid telliti, aga kohale ei jõudnud, vaid haihtusid suure kodumaa pealinna sümfoonilistes avarustes. Mis puudutab Matsovi võimesse juhatada peast, mida ta aegajalt harrastas, siis see oli tõepoolest peast juhatamine, mitte eputamine. Olen seda isiklikult huviga jälginud, partituur näpus, veel aastal 1990, kui olin solistina kaasas tema Ukraina turneel. Lvivi orkestriga esitas ta Brahmsi “Esimest” ning kuna olin kontserdi esimeses pooles oma osa täitnud ja avastasin lava taga dirigendiruumis teose partituuri, oli mul võimalus ettekannet kuulata ja takt-taktilt noodist jälgida. Maestro õpilased teavad rääkida, millised nägid välja tema partituurid. Need olid märkustest ja muudest tööjoonistest punase- ja sinisekirjud, demonstreerides teosega tehtud töö mahtu. Tollal seitsmekümne kolmene maestro juhatas ühegi eksimuseta, nii nagu ta oli partituuri töödelnud – see oli elamus orkestrile (proovis ta töötas partituuriga) ja mulle eriti. Järgmine elamus minu orkestrandikarjääris pärineb samuti 1967. aastast, kui Matsov juhatas Šostakovitši 13. sümfooniat. Seegi vist oli teose kolmas ettekanne ja jäi ka mõneks ajaks viimaseks, kui mitte arvestada Matsovi, orkestri ja RAMi järgmist esitust 1968. aastal Riias. See teos oli vapustus, ka kogu esitusaparaat oli tasemel ning meie parteifunktsionäärid olid niipalju ükskõiksed, mis kontserdielus toimub – peaasi, et saksa muusikat ei mängitaks –,et skandaali ei tulnudki, nagu oli esiettekandel Moskvas 1962. aastal. Georg Otsaga Bachi Matteuse passiooni ettevalmistustel. Selle teose ettekanne sügaval nõukogue ajal oli midagi erakordset. FOTO ERAKOKOGUST Pean tunnistama, et mul oli õnn olla Roman Matsovi üks soosikutest ja see algas samuti Šostakovitši muusika pinnal. Kuulnud konservatooriumis, et ma valmistan ette Šostakovitši 1. tšellokontserti, teatas ta mulle, et me salvestame selle teose orkestriga. Olin enne seda ER orkestriga esitanud Arvo Pärdi “Pro et contra” ja Šostakovitši salvestus oli küll äärmiselt tõsine, kuid ka ülimalt kasulik katsumus. Seda enam, et sügisel 1968 seisis mul selle teosega ees sisseastumine Moskva konservatooriumi assistentuuri. Matsov oli ka selle minu tegemisega intensiivselt kursis ja talle omaselt korraldas ilma kisa-kärata nii, et mu assistentuuriaeg pikenes ametliku kahe asemel kolmele aastale. Meie koostöö jätkus ka hiljem ning ikka aegajalt kuulsin tema häält telefonis: “Kuule, Toomas, mul on Venemaa kavas solisti vaja, kas saad mind aidata?” Võite arvata, et alati sain, ja need olid väga meeldivad kogemused – nii kontserdid kui eriti suhtlemine temaga. Orkestrid suhtusid maestrosse eranditult suure respekti ja austusega ning ta avanes mullegi ootamatutest külgedest, mida ei osanud kahtlustadagi. Tuleb siiski nentida, et solisti saatmine ei olnud Matsovi tugevaim külg ja kui tekkis solistiga konflikt, siis lõppes see reeglina nagu oinail purdel, kes sarved vastamisi, kuni üks neist alla pudenes. Tean juhtumit, kus kontsert jäigi ära, kuna dirigent ja solist ei saavutanud kompromissi. Tuleb tunnistada, et jonnakus oli küll maestro hästi tugev karakteriomadus, mis enamasti teenis plusse, kuid võis lõppeda ka halvasti. Viimati kohtusime aastal 1999, kui kutsusin ta juhatama Pärnu Linnaorkestrit, mida ta ka suurima heameele ja talle omase temperamendiga tegi. Roman Matsovi sajandat tähistasid nii Eesti muusika- ja teatriakadeemia orkester Olari Eltsi kui ka ERSO Nikolai Aleksejevi juhatusel. On hea meel, et Matsovi õpilane soostus juhatama EMTA üliõpilasorkestrit ja tulemus oli mitte lihtsalt hea, vaid ikka väga hea. Eriliseks kujunes Šostakovitši 1. klaverikontsert Ilana Makarina ja Märt Metsla (trompet) soleerimisel. Tuleb tunnistada, et nii head trompetipartnerit kuuleb selles teoses ikka väga harva ja ka soodne kontseptsioon oli Eltsi kindlates kätes. Võib olla, et Beethoveni “Seitsmenda” kohta olenuks maestro Matsovil ka midagi õpetlikku öelda, kuid ajad muutuvad ja Beethovengi koos sellega. ERSO ja Aleksejevi taaskohtumine seoses Matsov juubeliga oli maestro vääriline sündmus. Mozarti klarnetikontserdis soleeris imetlusväärse mozartliku kerguse ja tähelepanu vääriva artistlikkusega Matsovi teine õpilane Toomas Vavilov. Krooniks kujunes muidugi Tšaikovski 4. sümfoonia ettekanne, kus minu suureks heameeleks sai kuulda taas aleksejevlikult kõlavaid ERSO keelpille, tema heast interpretatsioonist kõnelemata. Matsovi elutöö on siiski veel tõsiselt võetava uurimusega fikseerimata ja tema arhiivgi pole praegu kättesaadav. On viimane aeg leida võimalused see viga parandada. Maestro Roman Matsov ei ole ära teeninud seda, et teda mäletatakse vaid subito sforzando’dega – “nõelapiste ja kohe tasku”. Ilmunud Muusikas 6/2017

Avakontserdiks kirikusse sisseastujaid tervitas kõigepealt lõputuna näiv kristallkausikeste tiristamine, mis aitas argimõtted kõrvale jätta ja sisse elada algava kontserdi vaiksesse sisekaemuslikku maailma. Esiplaanil EMPi kunstiline juht Helena Tulve. FOTOD PEETER LANGOVITS / EMP 38. eesti muusika päevad "Läbi hämaruse" 6.–13. aprillil 2017 35 muusikasündmust eri kontserdipaikades Üle 8000 kontserdikülastaja Eesti heliloojate liidu ja LHV uue heliloomingu Au-tasu laureaat on Toivo Tulev. Eesti Heliloojate Liidu ja Loomelabori korraldatud konkursi "Noor helilooja 2017" preemia pälvis Gerta Raidma (s 1995), juhendaja Helena Tulve Olen üles kasvanud teadmisega, et kevaditi toimub üks suur eesti (kaasaegse) muusika ülevaatefestival – Eesti muusika päevad (EMP), mis leidis sel aastal aset juba 38. korda. Oma algusaegadel lihtsalt eesti muusikat tutvustanud ja paljudele elavatele heliloojatele tellimusi pakkunud EMP on muutunud üha pretensioonikamaks ja laiahaardelisemaks, olles lisaks muusikasündmusele suhtluspaik, kus vahetada ideid ja leida loomepartnereid. Siin on kohta audiovisuaalsele kunstile, vestlusringidele ja näitustele; tänavatele tunginud heliinstallatsioonid kõnetavad ka pahaaimamatut möödujat ja festival saab pidevat tagasisidet ka välismeedias. Juba mitu aastat toimub põhifestivali kõrval ka mini-EMP, mille fookuses on heliloojate – ja ka interpreetide – järelkasvav põlvkond. Tänavuse EMPi suurimad elamused jäid minu jaoks festivali esimesse poolde. Nigulistesse avakontserdile suundunuid võttis juba eemal Harju tänaval vastu eriline, natuke salapärane meeleolu, mida tekitas Tammo Sumera heliinstallatsioon kiriku ees. Ka kirikusse sisseastujaid tervitas kõigepealt lõputuna näiv kristallkausikeste tiristamine, mis sundis publiku vakka ning aitas argimõtted kõrvale jätta ja sisse elada algava kontserdi vaiksesse sisekaemuslikku maailma. Vokaalansambel Vox Clamantise (dirigent Jaan-Eik Tulve) gregooriuse koraalist välja kasvanud esteetika ja kõlapilt tingis ka religioosse kava ja vahest ka teoste puhta, selge, üsna konsonantse helikeele. Kontsert algas Galina Grigorjeva uudisteosega “Vesprid”. Esimesena vaimustas ansambli äärmiselt viimistletud, intonatsiooniliselt ja tämbriliselt haruldaselt puhas ja ühtne kõla – õnnelik on helilooja, kelle teosele saab osaks niisugune esitus! Grigorjeva helikeel näib esmapilgul sarnane meie kuulsaima helilooja Arvo Pärdiga, kelle “Kanon pokajaneni” fragmendid kontserdi lõpetasid. On ju mõlema helilooja muusika juured samas õigeusu muusikatraditsioonis ja mõttemaailmas. Grigorjeva looming on siiski dünaamilisem, nõtkem, isiklikum ja inimlikum, siin peegeldub maailma ebatäiuslikkuse ilu ja valu. Kahe sarnase mõtteilmaga teose vahel mõjusid Cyrillus Kreegi “Taaveti laulud” värskendava puhanguna – hämmastavalt nüüdisaegne ja omapärane muusika, mida tahaks mitte üksnes valikuna kuulda, vaid kogumikuna plaadil näha. Sel väga kõrgetasemelisel kontserdil jäi Pärt mulle oma ülirange ja distantseeritud, justkui inimlikkusest destilleeritud helikeelega teiste autoritega võrreldes kaugeks ja võõraks. Loe edasi Muusikast 6/2017

Terve hooaja jälgimine on olnud imeline ja samas ka karastav kogemus. Tänu sellele sattusin nii väga kammerlikele ja isegi intiimsetele kontsertidele kui ka vokaalsuurvormide ettekannetele. Repertuaari mõttes on olnud nii avastusi (näiteks üks esimesi romantikuid Johann Ladislaus Dussek) kui ka kohtumisi ammu tuttavate ja kümneid kordi kuuldud hittidega. Varajases muusikas on palju konventsioone ja ka erinevaid lähenemisi, kuid kõige olulisemaks jääb siiski nende imeilusate teoste võime kuulajaid puudutada ja kõnetada. Sel eesmärgil oli see muusika loodud ja kuulaja suureks rõõmuks on ta seda enamikul Tallinna kontsertidel hooajal 2016/17 ka teinud. Varajase muusika kevadhooaja üheks väärtuslikumaks osaks kujunes kahtlemata Eesti muusika- ja teatriakadeemia vanamuusikafestival “Ceciliana”, mis sai klavessinist Imbi Tarumi eestvedamisel teoks juba neljandat korda. Ainuüksi selle neli päeva kestnud minifestivali jooksul leidis aset viis kontserti, kolme välisõppejõu meistrikursused, loengud vanamuusika esitusprobleemidest ning koostöös Eesti muusikakoolide liiduga isegi üks konkurss väga noortele klavessiinimängijatele (silma järgi hinnates kuulusid mängijad vanusevahemikku 7–12 aastat). Peaaegu kõik festivali tegevused viidi läbi EMTA ruumides ning festivali profiili oluline osa on alati olnud õpetamine, mis oleks justkui eeldanud ja soodustanud suurt tudengite osavõttu. Siiski kuulas näiteks hollandi õppejõu Bart van Oorti väga sisukaid loenguid klassikalise ja vararomantilise muusika artikulatsioonist ja esituslikest nüanssidest vaid käputäis inimesi, peamiselt doktorandid ja tegevmuusikud (kontserte külastas siiski arvukam kuulajaskond). Bart van Oort andis koos hollandi kolleegi Petra Somlaiga 20. märtsil EMTA kammersaalis ka haamerklaveri kontserdi, mis pakkus kuulajatele praktilise ülevaate tema teadlikust ja detailirohkest lähenemisest artikulatsioonile. Beethoveni sonaat c-moll op. 13 “Pateetiline” kõlas Somlai esituses väga otsekoheselt ja kompromissitult, dünaamilised kontrastid olid väga suured ja kohati isegi robustsed. Somlai helitekitamise viis oli eriti forte-lõikudes väga sarnane löökpillile ning tundus isegi pilli eripära arvestades kohati toores. Johann Ladislaus Dusseki sonaadis E-duur op. 10/3 oli kõla pehmem ja delikaatsem, ent teos tervikuna mõjus suuremale pedaalikasutusele vaatamata fragmenteerituna ning jäi mulje, et kulminatsioonid kustuvad enne, kui jõuavad kasvada järgmiseks muusikaliseks fraasiks. On võimalik, et sellise mulje tekitas hoopis van Oorti üliteadlik lähenemine artikulatsioonile, mis keskendus lõppkokkuvõttes liiga palju kahe-kolme noodi motiividele. Väga eriliselt kõlas aga Mozarti sonaat neljale käele C-duur K 521, mida mängiti täiesti ilma pedaalita! Nimelt esines haamerklaveri isemeelse pedaalimehhanismiga terve kontserdi vältel probleeme, pealejäänud pedaal nõudis mitmel korral sekkumist ja kohendamist. Ereda kontserdi andis ka “Ceciliana” teine külaline, flöödimängija ja vanamuusikaansambli Florilegium eestvedaja Ashley Solomon, kes esines 19. märtsil Kadrioru kunstimuuseumis koos Imbi Tarumiga (klavessiin). Kavas olid J. S. Bachi, C. P. E. Bachi ja G. P. Telemanni ehk isa, poja ja ristiisa teosed. Solomoni musitseerimises ühildusid väga harmooniliselt kõik elemendid: pehme ja laulev toon, pikad mõtteliinid, lüüriline, aga samas puhas ja selge tõlgendus. Tarum toetas Solomoni ansamblipartnerina tundlikult, väga kompaktselt ja tehniliselt meisterlikult kõlas tema esituses ka soolonumber, C. P. E. Bachi fantaasia klavessiinile C-duur Wq. 6, H 284. Ereda kontserdi andis “Cecilianal” flöödimängija ja vanamuusikaansambli Florilegium eestvedaja Ashley Solomon koos Imbi Tarumiga (klavessiin). FOTO RENE JAKOBSON. Loe edasi Muusikast 6/2017

[---] 26. aprillil Estonia kontserdisaalis toimunud “Lõunamuusika” sarjas astusid üles Eesti noored lauljad Arete Teemets (sopran), Aule Urb (metsosopran), Aleksander Arder (tenor) ja Tamar Nugis (bariton) ning klaveriduo Martti Raide ja Rasmus Andreas Raide. Ettekandele tulid Schumanni laulutsükkel “Spanisches Liederspiel” vokaalkvartetile ja klaverile neljal käel ning sellest inspireeritud Brahmsi samale koosseisule kirjutatud “Liebeslieder Walzer”. Äärmiselt emotsionaalne ja tundeküllane muusika ning kui lugeda kavalehelt tõlketekste, siis ka ülimalt meelelise sisuga. Noored lauljad lisasid oma esitusega kõigele pulbitsevat elujõudu juurde ning tulemus oli särav ja hoogne. Duetid ja soolod vaheldusid kvartettidega, terve kontserdi vältel oli tunda head dünaamikat, head tasakaalu. Parim näide, kuidas neli ooperilauljat suudab niivõrd ühtsena ansamblis koos kõlada. Keegi ei domineerinud, keegi ei olnud liialt jõuline. Piano’d ja forte’d vaheldusid sujuvalt, neliku ühine hingamine kõlakanga kudumisel oli nauditav ning tekstides sisalduv meelelisus kandus noorte lauljate esituses ehedalt saali. Tõeline keskpäevane muusikaline nauding publikule, kes tänas muusikuid professionaalse etteaste eest braavode ja pika aplausiga. Martti ja Rasmus Andreas Raide, Aleksander Arder, Arete Teemets, Aule Urb ja Tamar Nugis pärast kontserti. FOTO AURI JÜRNA Loe edasi Muusikast 6/2017

Jaskar ehk XXVIII “Jazzkaar” Festivali “Jazzkaar” nime sünniloos mängis olulist rolli nimekuju “jaskar”, mida on kasutatud pika peo tähenduses. Sõnaotsing annab tulemuseks ka fermentori, mis tähendab kääritamiseks sobilikku seadeldist, milles ferment või ensüüm või juuretis saab protsessi käima lükata. Jaskar on ka fermenteerija – protsessi põhjustav organism. “Jazzkaar” on eelkõige käärimisprotsessi tulemuste presenteerimine, kuid kindlasti ka soodne keskkond uute pruulide käivitamiseks. Esiteks toob festival igal aastal kohale eksootilisi ensüüme, mis alustavad käärimist kohalike muusikute ja muusikasõprade ajukäärudes. Tänavu kevadest loeksin üheks sellistest kohe kindlasti Yussef Kamaali, kes tõi jaskarile värskeid Londoni vibratsioone. Sealsel hüperaktiivsel ja paljurahvuselisel klubimuusikaskeenel sulandatakse muu hulgas selliseid stiile nagu hip-hop, jungle, garage ja grime. Teiseks on festival platsdarm uutele projektidele, püsivamatelegi kooslustele, mis saavad alguse sageli just “Jazzkaarel”. Tihtipeale on ideede generaatoriks ka festivali kuninganna Anne Erm isiklikult, kes annab muusikuile mõtteid, millest nii mõnestki sünnib uus idee või suund. Tema pikaaegne kogemus on kulda väärt. Käärimiseks sobilik keskkond on loodud. On festivalid, on jazziklubid. On hea hariduse saanud õpetajate põlvkond ja juba nendegi õpilased, välismaised õppejõud ja muidugi ülemaailmsed õppimisvõimalused. Õppematerjalide enneolematust kättesaadavusest rääkimata. Ehk – on vaba Eesti, on eestluse elujõud, eriti ilmekalt nooremate muusikute näitel. Muusikuks olemise puhul on väga oluline ka isiklik areng ja kasvamine. Ühe selle näitena oli liigutav saada osa Mairo Marjamaa kvarteti kontserdil saksofonisti hingeteekonna verstapostidest, kuulda meenutusi öistest jalutuskäikudest surnuaial elu keerulistel aegadel, millest läbi ja edasi aitab viia Mairo vanatädilt saadud toetus, hingetugi. Pea iga sellise kasvamisloo taga on mõni vanatädi, toetav õpetaja või mentor. Ja inimese võime võtta vastu elu pakutud väljakutsed, mis sageli juhivad uuele arenguastmele läbi kannatuste, hinge pimeda öö. Muusika pole ainutähtis ega eesmärk iseeneses. Oluline on hoopis see, kuidas inimesed end muusikas leiavad ja et see jääks nende teekonda toetama, mitte inimesena kasvamist takistama. Siis pakub muusika muusikule kosutust ja hingejõudu saavad ka tema muusikast osasaajad. Pianist Kirke Karja esineb oma ansambliga Taanis festivalil “12 Points” FOTO JAZZKAAR Loe edasi Muusikast 6/2017

“Me kõik oleme juba oma auhinna kätte saanud, sest tööd, mille me konkursiks ette valmistades oleme teinud, ei saa keegi meilt ära võtta.” Nii tervitas 20.–23. aprillini peetud koorifestivalist “Tallinn 2017” osavõtjaid avakontserdi eel ürituse kunstiline juht Triin Koch. On meeldiv, et koorid ja dirigendid mõistavad konkursi kasulikkust. Pärast “Tuljaku” võistulaulmist ja kammerkooride festivali Jõhvis, kus kõrgeimas kategoorias osales vaid viis koori, oli Tallinna konkurss esinduslik. Võistlustulle astus 17 koori Eestist ja 14 välismaalt. Festivali kõrgtaset näitab juba see, et avakontserdi viiest koorist neli esines seal kavaga, mis osaliseltki ei kattunud ühegi võistulaulmise vooru kavaga. Kaasaegse muusika kategooria kohustusliku laulu “Masks” autorile Pärt Uusbergile läks eriti südamesse Magiljovi osakonna üliõpilaste (nais)koori esitus. FOTOD VAHUR LÕHMUS Konkursi avasid ühtlaselt kõrge tasemega lastekoorid, keda kuulates tulid taas meelde Triin Kochi juba tsiteeritud sõnad. Ta rõhutas kooride tehtud suurt tööd, kuid lastekooride puhul ei avaldunud see ainult viimistletud taotlustes, heas kõlakvaliteedis ja hästi selgeks õpitud sõnades, vaid ka näoilmes. Venemaalt siia saabunud rahvusliku laste kooristuudio Vesnianka kontsertkoori neljast minu kuuldud ülesastumisest – avakontserdil Metodisti kirikus, konkursil, kontserdil reaalkooli õpilastele ja grand prix’ voorus – jäi kõige rohkem potentsiaali konkursi esitusse, kus koori kõla oli kramplik ning võimsa forte kõrval oli piano väga hõre. Koori vaadates jäi silma tõsine töömeeleolu, kuid festivalikontsertidel võis näha pigem laulmise naudingut. Et sellele vaatamata kvalifitseeruti konkursi kuue parima koori sekka, tõestab vaid nende tugevust. Ka kavad olid väga rasked. Vesnianka laulis muu hulgas Rahmaninovi “Vokaliisi” seadet, teiste lastekooride (Ellerhein, ETV kontsertkoor ja Ilmalilled) kavast leiab näiteks Kodály, Brahmsi, Poulenci ja Jan Sandströmi laule – kõik need sobiksid laulmiseks ka naiskoorile. Palju parema emotsiooniga õnnestus näiteks Mari Jürjensi “Paradiis” lastekoorilt Ellerhein ning kuigi Vesnianka lauljaist peajagu lühemad Läti lastekoori Omnes lapsed, kellest noorimad 8-aastased, lubasid endale rohkem musti noote, oli nende siiras esitus kellatöökojast või majaehitusest kõnelevas laulus konkursi meeldejäävamaid hetki. Raske töö konkursi nimel on tänuväärne ja paratamatu, kuid lastest hakkab kahju, kui nende suurt tööd peaks “tasustatama” teadmisega, et oldi oma kategoorias viimased. Siis kipuvad ununema ka Triin Kochi sõnad. Konkursil osalenud noortekooride tase oli ühtlaselt kõrge, nagu lastekooridel ja kammerkooridelgi. Arvestades, et selles kategoorias jagasid maid üksnes Eesti koorid, oli see igati meeldiv. Kahjuks osalesid ainult naised, nii nagu lastekooride kategoorias laulsid kohalikes koorides vaid tüdrukud (v.a üks poiss ETV suures kooris). See küll ei tähenda, nagu meie poisid üldse ei laulaks, ent siit võib välja lugeda, et ei ole poistega laste- ega noortekoore, kellega saaks osa võtta kõrgetasemelisest konkursist. Harrastuskooridele tuttav tenoritepõud ei pruugi seega tulevikuski leeveneda. Festivali juurde kuulub üks traditsioon, millest väga palju ei räägita. Meeldiva žestina korraldatakse konkursipäeval koolikontserte, kus kõigepealt laulab tervituseks võõrustava kooli koor, misjärel esineb neile ja teistele õpilastele konkursil osalenud välismaine lastekoor. Nii saavad festivalist osa ka need, kes muidu poleks taibanud ise kuulama minna. Vesnianka alustas oma kava reaalkoolis eestikeelse lauluga “Põdra maja”, haarates sellega muidu skeptilise publiku tähelepanu, ja kuna järgnenud kava oli suuresti efektne, oli elamus õpilastele kindlustud. Kuigi festivalibuklet reklaamib neid kontserte koos kõikide teiste üritustega, on need mõeldud pigem konkreetse kooli õpilastele. Nii olid Jakob Westholmi gümnaasiumi uksed kontserdi ajal lukus ning valvelauas ei teatud sellest midagi. Läti koori Omnes kontserdile pääsesin lõpuks alles siis, kui mul soovitati kooli kantseleist abi paluda. Konkurss jätkus aga nais- ja meeskooride ühise kategooriaga, kus tuli esitada ka kohustuslik laul (vastavalt Kaj-Erik Gustafssoni “Ave Maria” ja “O salutaris hostia” või Darius Milhaud’ “Psalm 121”). Need olid mõnevõrra raskemad kui tunamullused Brahmsi “O bone Jesu” ja “Adoramus te” ning Mendelssohni “Periti autem”. Otsus õigustas end, sest laulud olid koori taseme suhtes reetlikud. Kui naiskooridel võis olla raskusi häälerühmade tasakaalu saavutamisega või ei toonud nad täpselt esile heliloojal ette nähtud kontraste ja detaile, siis veel raskemas meeskooride kohustuslikus laulus ei suudetud laulda ka õigeid noote. Muidu sümpaatse esituse teinud Karjala meeskoor kaotas kõrvust harmoonia juba loo alguses ega saanud lõpuni järje peale. Just selles kategoorias on mõttekoht, kuidas saavutada see, et ühele kooriliigile ei tehtaks liiga. Üks võimalusi on, et nais- ja meeskoorid laulaksid sama kohustuslikku laulu, aga erinevas seades, nagu kaasaegse muusika kategoorias. Lihtsam oleks jälgida, et valitakse kaks võimalikult võrdse nõudlikkuseastmega laulu. Lisaks jäi mulje, justkui soosiks kohustuslik repertuaar pigem suuri koore, eriti Gustafssoni 9-häälsetes akordides. Ka solistilõike võiks vältida, sest need ei näita ju koori taset. Segakooride kategooria oli ebaühtlase taseme, kuid silmapaistva tipuga. Kui muidu oli Estonia kontserdisaali koridorides kuulda arutelusid selle üle, kuidas üks või teine koor hakkama sai või kes võiks kategooria võita, siis nüüd jagati vaid vaimustust Läti koorist Maska. Eelkõige paistsid nad silma sügava tooni ja suurte kontrastide poolest. Silmanähtavalt edev kolmekümnendates dirigent Jānis Ozols ei jätnud kasutamata võimalust ka konkursil publikule esineda. Ēriks Ešenvaldsi “Stars”, mille saatepartiid mängisid koorilauljad veiniklaasil märga sõrme keerutades, oli meeldejääv ja lummavalt efektne. Viimase laulu “No Time For More” oli aga kirjutanud koori hääleseadja Laura Jēkabsone. Selle alguses hõikas koorijuht, et nüüd nad näitavad, milleks ollakse võimelised. Seejärel pandi ridamisi kõlama koori diapasooni ja helitugevuse äärmused, samal ajal kui enesekindlusest pakatav dirigent üle õla žürii poole vaatas. Paarikümne sekundiga oli laul läbi, sest “rohkemaks aega pole”, nagu pealkirjas öeldud. Konservatiivse hindaja oleks selline esitus ehk välja vihastanud, kuid vähemalt žürii esimees Heli Jürgenson ei saanud küll naeratust näolt. Lätlaste kava pani mõtlema, kas niivõrd tugeval konkursil on üldse hea kõla ja interpretatsioon esmatähtis või tuleb pigem mõelda sellele, kuidas teiste seast eristuda, et mitte olla “jälle üks väga hea koor”. Sama tunne oli ka grand prix’ voorus, kus tütarlastekoor Ellerhein ja Tallinna muusikakeskkooli noortekoor tegid suurepärase etteaste, kuid ometi tundus, et vene lastekoori ja lätlaste vastu neil võimalust pole. Grand prix’ võitja, segakoori Maska kavast jäi efektsena meelde Ēriks Ešenvaldsi “Stars”, mille saatepartiid mängisid koorilauljad veiniklaasil märga sõrme keerutades. Segakooride kohustuslik laul oli inglise tänapäeva helilooja Michael Berkeley “Jubilate Deo”, mis oli osalejatele raske pähkel, isegi mitte interpretatsiooniliselt, kuivõrd ei suudetud laulda õigeid noote. Igal Tallinna festivalil on olnud ka koore, kelle tase ehk pole selle konkursi vääriline. Tänavu ühtegi piinlikku etteastet ei olnud, kuid kammerkoor Limburg Hollandist, mille lauljate keskmine vanus oli võrdlemisi kõrge ja Moskva tehnikaülikooli kammerkoor, mis jäi meelde suurepärase koreograafia, kuid kehva vokaalse võimekuse poolest, panid siiski õlgu kehitama. Selle kõrval oli meeldiv, et kaks eesti koori, segakoor K.O.O.R ja eriti kammerkooride seas võistelnud Helü (endine E STuudio kammerkoor) on viimase aasta või paariga teinud silmanähtava arengu. Tunamullu vaevles Helü (dirigent Küllike Joosing) veel ebaühtlase koosseisu käes, mullu laulsid nad kammerkooride festivalil Jõhvis nõrgemas, B-kategoorias (kategooriad määras salvestuse põhjal žürii), kuid tulid seal esikohale. Nüüd said nad kammerkooride kategoorias kolmanda koha, jäädes alla vaid kahele grand prix’ voorus osalenule. Konkursi maratonpäeva lõpetas kaasaegse muusika kategooria. Eelmisel festivalil algas see hommikul kell 9.30, mis just selle kategooria puhul kurjast. Nüüd, õhtul, suutsid koorid oma potentsiaali ka tõenäolisemalt realiseerida. Kahju on tõdeda, et repertuaarivaliku poolest ei eristunud see kategooria eelnenutest. Kuigi reglemendis on kirjas, et laulud peavad olema kirjutatud pärast 1980. aastat, siis helikeele kohta see täiendavaid piiranguid ei sea. Nii jõudiski ühe koori kavva Oleg Hodosko “Благослови, душе моя, Господа” (“Kiida mu hing Issandat”), mis on vene romantismiajastu vaimuliku koorimuusika stilisatsioon. Pigem konservatiivne repertuaar jäi kõrvu ka teiste kooride puhul. Et kategoorias osales vaid viis koori, nende seas ainult üks koor Eestist, on küsitav, kas sellel üldse on siinsel konkursil kohta. Praegu tundus, et see ei andnud festivalile palju juurde, kui välja arvata kohustuslik laul, Pärt Uusbergilt selleks puhuks tellitud “Masks” Shel Silversteini tekstile. Rütmi, häälikute värvi ja ruumilise efektiga mängiv teos on kaugel sellest, mida Uusberg siiani on kirjutanud. Raskusi valmistas just see, kuidas panna laul kõlama: anda lauldule mõte, muuta pausid kandvaks ja sisukaks ning vormida eriilmelistest motiividest tervik. Sellega said hakkama vaid segakoor Maska Lätist ja Valgevene riikliku muusikaakadeemia Magiljovi osakonna üliõpilaste (nais)koor, kellele jagas kiitust ka Pärt Uusberg. Ta lisas, et Läti koori esitus oli selline, nagu ta oli ette kujutanud. Kui enne festivali oli kartus, kuidas ta lugu elavas esituses kõlab, siis konkurss näitas, et sel polnud põhjust. Ometi ei pidanud helilooja kõiki ootusi täitnud esitust siiski parimaks. Südamesse läks hoopis Valgevene koor, kes oli laulu sisu endale eriti täpselt lahti mõtestanud ja toetas seda läbimõeldud koreograafiaga. “Need ei olnud enam liigutused, see oli juba lavastus,” kiitis autor positiivset üllatajat. Laupäeva hommikusse jäänud rahvamuusika kategooria oli meeleolukas. Tavapäraselt oli vaeva nähtud lavalise liikumisega ning tihemini moodustus konkursi kavast ühtne tervik. Et koorid eelistavad laulda oma maa muusikat, on kuuldu huvitavalt mitmekülgne. Folgikategooria on selle festivali peidetud pärl. Kui konkurssi tulevad kuulama pigem dirigendid, koorilauluentusiastid ja nagunii juba Estonias viibivad koorid, samal ajal kui muusikasõber leiab pigem festivalikontserdi, siis see kategooria võiks oma lavastusliku ja meelelahutusliku poolega olla atraktiivne ka lastele ning isegi koorimuusika kaugetele inimestele. Järgmistel festivalidel võiks üks tipphetki olla kontsertetendus, kus laiemale publikule esinevad rahvamuusika kategooria vaatemängulisemad tipud. Konkursiosa lõpetas grand prix’ voor, kuhu pääses kolm eesti koori – Tartu ülikooli kammerkoor, tütarlastekoor Ellerhein, Tallinna muusikakeskkooli noortekoor, kaks Venemaa koori – lastekoor Vesnianka ja Peterburi polütehnilise ülikooli kammerkoor – ning segakoor Maska Lätist. Peterburi koor läks selgelt lati alt läbi: nende kava oli reglemendi miinimumist viis minutit lühem, raskusastmelt taidluskooridelegi jõukohane ning lauldud keskpärasel tasemel. Meeldejäävamaid hetki oli Veljo Tormise tsükli “Sügismaastikud” osade “On hilissuvi” ja “Tuul kõnnumaa kohal” väga emotsionaalne ja täpselt tekstist lähtuv interpretatsioon Vesniankalt. Seejuures laulsid nad peast ja arusaadavas eesti keeles. Konkursi üldvõit läks siiski Maskale, kes esitas läbinisti kaasaegse ja raske kava (Laura Jēkabsone, Pēteris Vasks, Perttu Happanen), mis nõudis erinevaid vokaaltehnilisi võtteid ja karaktereid. Koorifestival pakkus taas tasavägiseid heitlusi kõige kõrgemal tasemel, kuigi toimub vaid kaheaastase intervalliga. Sarnaseid festivale korraldatakse üle Euroopa, kuid ikka leiavad väga head koorid Tallinna üles. Oma auhinna said küll kõik kätte – kõige tänulikumalt Tallinna publik, et neile midagi sellist koju kätte tuuakse. Tulemused Grand prix – segakoor Maska (Läti) Lastekoorid Esikoht – Vesnianka (Venemaa) II koht – ETV kontsertkoor III koht – Ellerhein (Tallinna huvikeskus Kullo) Noortekoorid Esikoht – Tallinna muusikakeskkooli noortekoor II koht – Elleri tütarlastekoor III koht – tütarlastekoor Canzone Nais- ja meeskoorid Esikoht – tütarlastekoor Ellerhein (Tallinna huvikeskus Kullo) II koht – kammernaiskoor Sireen III koht – Valgevene riikliku muusikaakadeemia Magiljovi osakonna üliõpilaste koor Segakoorid II koht – Maska (Läti) III koht – Tartu Noortekoor Kammerkoorid Esikoht – Tartu ülikooli kammerkoor II koht – Peeter Suure nim Peterburi polütehnilise ülikooli kammerkoor (Venemaa) III koht –Helü Kaasaegse muusika kategooria Esikoht – segakoor Maska (Läti) II koht – meeskoor Valkia (Soome) III koht – Valgevene riikliku muusikaakadeemia Magiljovi osakonna üliõpilaste koor Rahvamuusika kategooria Esikoht – tütarlastekoor Ellerhein (Tallinna huvikeskus Kullo) II koht – segakoor Maska (Läti) III koht – üle-eestiline neidudekoor Leelo Ilmunud ajakirjas Muusikas 6/2017

A. Oeberg või A. Öeberg – et sellise võõrapärase nime taga võiks olla Eesti päritolu klaverimeister, on esimesel pilgul raske uskuda. Tegelikult on selle nime taga isegi kaks Eestiga seotud meistrit: Aleksander Öeberg seenior ja Aleksander Öeberg juunior ning nendega seostub üks huvitav tahk Eesti klaveriehituse ajaloost. Moskvas tegutsenud Aleksander Öebergi kohta on andmeid juba varasemast ajast. Eesti rahvusliku klaverimuuseumi klaveriregistris on A. Oeberg. Moskau, A. Oeberg või A. Öeberg nime all kirjas mitu pianiinot ja tiibklaverit, mis asuvad enamasti eravalduses. Olgu kohe öeldud, et Öebergi nime klaveril on kasutatud erineval kujul, sest kirillitsas ö-täht puudub. Vene keeles kirjutatati meistri nimi Эберг. Aleksander Öebergi, 1818. aastal Tallinnas sündinud tulevase klaverimeistri lugu on lühidalt järgmine. A. Öebergi pere suundus 1840. aastatel Moskvasse, kus energiline Aleksander hakkas tegema ettevalmistusi klaveritööstuse avamiseks. Venemaal tegutses sellel ajal mitmeid edukaid klaverifirmasid: Diederichs Frére (asutatud 1810), Schröder (1818), Lichtenthal (1840), J. Becker (1841). Pjotr Zimini raamatus “Klaveri ajalugu” (Moskva, 1968) on Öebergi klaveritööstuse kohta öeldud nii: “Öebergi klaverivabrik asutati Moskvas 1852. aastal. [---] Mõneaastase klaverite kasutuse järel esines nende juures mõningast heli värelemist. Selle firma tiibklaverite kvaliteet oli pianiinode omast mõnevõrra kõrgem. Ettevõte tegutses XX sajandi alguseni.” Hoolimata mõnedest tagasilöökidest oli tööstus siiski edukas. Seda kinnitasid mitmed auhinnad rahvusvahelistel ja Venemaa näitusmessidel. Kaalukamad neist olid Chicago, Londoni ja Pariisi kuldmedalid. Ka Aleksander Öebergi poeg Aleksander Öeberg juunior pühendati klaveriehituse saladustesse ja nii sai temastki väljapaistev klaverispetsialist. Kuigi Öebergi klaverite suurtootmine XX sajandi algul lõppes, jätkati tootmist väiksemas mahus töökojana ja seda kuni bolševike võimuletulekuni. 1918–1920 enamik eraettevõtteid natsionaliseeriti või likvideeriti. Nii ka Öebergide töökoda. Et perekondlikku klaveriehituse traditsiooni jätkata, tuli Aleksander Öeberg juunior 1920. aastal Tallinna. 1922. aastast alates hakkas Tallinna ajalehtedes aeg-ajalt ilmuma kuulutusi A. Öebergi pianiinode kohta. 1924. aasta 13. novembri Päevalehe andmeil asus klaveritööstus aadressil Liivalaia 48. 1925. aastal sai Öebergi klaver Tallinna tööstusnäitusel olulise auhinna, suure kuldauraha (ajaleht Vaba Maa, 21. november 1925). Firma pianiinode kvaliteeti reklaamiti 1927. aasta 14. oktoobri Päevalehes nii: “materjali ja töö headus on kõige kõrgem”. Rahvusarhiivis säilitatavad viimased dokumentaalsed andmed tööstuse kohta pärinevad 1932. aastast. Kui A. Öeberg seeniori Moskvas valmistatud pianiinosid ja tiibklavereid on Eestis üsna mitmeid, siis A. Öeberg juuniori pille on tunduvalt vähem ja leida on neid raskem. Ühe sellise pilli olemasolust Pärnu lähedal sain teada alles 2015. aastal, kui olin lõpetamas albumi “Eesti klaver” koostamist. Tookord selle pilli pildistamiseni ei jõudnudki. Lausa silmitsi sattusin aga Tallinnas toodetud pianiinoga A. Oeberg kokku 2016. aasta suvel, kui Pärnu klaverimeister Paul Jõgi teatas, et soovib sellise pilli annetada klaverimuuseumile. Sõitsin Pärnusse ja üllatus oli suur, sest tegu oli tõelise avastusega: klaverikaane alumisel küljel oli firmamärgina kirjas: O/Ü Temeto A. Oeberg. Moskva-Tallinn, selle keskel Venemaa tsaariaegne vapp, kahepäine kotkas, tähistamaks meistri seotust Moskvas asunud tööstusega, ja loetelu linnadest, kust Moskva perioodil saadi kuldaurahad – London, Paris, Tschicago (viimane nimi tähistab siis Chicago linna Ameerikas). Pianiino oli valmistatud Tallinnas 1920. aastate lõpul. A. Oeberg. Moskva-Tallinn läks Eesti klaverite registrisse kirja 84. Eesti meistri valmistatud klaverina. Nüüd ootab pill eksponeerimist 8. juunist 18. augustini Valga kultuurikeskuses avatud näitusel “I Eesti vabariigi klaver”. Palju tänu pianiino annetajale Paul Jõgile.

Eesti muusika päevade teema oli seekord “Läbi hämaruse”. Üldistusjõulises poeetilises kujundis kajastub uue muusika sisemine dünaamika ja audiovisuaalse tasakaalu otsimine, ent peale selle ääri-veeri ka tundlik sotsiaalne närv. Korraldajad kirjutavad kavaraamatu eessõnas: “Hämarus lubab justkui kõike, ent sunnib samas langetama selgeid otsuseid, tegema valikuid, võtma konkreetseid suundi. Valima, mille poole ennast orienteerime.” Hämaruse teema ühiskondlik mõõde on kindlasti väärt eraldi lahkamist, järgnevalt keskendun aga pigem kitsalt muusikalisele probleemile, milles, tõsi küll, ei puudu ka sotsiaalne värving: selleks on uudisloomingu repertuaaripoliitiline tee hämarusest valgusesse ja valgusest hämarusse. Jaan Rääts, pianist Nicolas Horwàth (vasakult teine) pärast kontserti Räätsa ja tema õpilaste loomingust. Kavaraamatust selgub, et esiettekandeid (sh Eesti esiettekanded, uue versiooni esiettekanded jms) oli poolesaja ringis. Tõsi, üsna suure osa sellest moodustavad õpilasteosed (loominguõhtu “Elusate helide maja”) ja lühemat sorti juhupalad (näiteks Jaan Räätsale pühendatud klaveriteosed Nicolas Horvàthi kontserdil). Esiettekannete aritmeetikaga seoses kerkib märksa olemuslikum küsimus, mis on ilmselt küll määratud jääma ammendava vastuseta, ent väärib siiski mõttehetke: kui paljudel tänavustel uudisteostel on potentsiaali saada millekski enamaks kui statistika? On karm tõde, et suurem osa nüüdismuusikast toimib vaid erialafestivalide tehistingimustes ega suuda neist väljaspool musitseerimispraktikas kanda kinnitada. Teisisõnu, festivali programmi täiteks tellitud oopus mähkub pärast esiettekannet hämarusse. Niisuguses olukorras pole iseenesest midagi ebaloomulikku: kultuuri toimimise eelduseks on võime mäletada, mäletamine tähendab aga mõtestamist, selekteerimist ja ebavajaliku unustamist. Unustamine on kaitsereaktsioon, mis võimaldab keskenduda. On karm tõde, et suurem osa nüüdismuusikast toimib vaid erialafestivalide tehistingimustes ega suuda neist väljaspool musitseerimispraktikas kanda kinnitada. Teisisõnu, festivali programmi täiteks tellitud oopus mähkub pärast esiettekannet hämarusse. Seda, millisel muusikal on eeldusi murda läbi festivali müüridest, saab mingil määral ennustada – piisab, kui vaadata muusikaelu institutsioonidele vähegi realistliku pilguga. Käesoleva mõttekäigu eesmärk pole kindlasti seada kahtluse alla Eesti heliloojatelt uudisteoste tellimise kultuuri- ja sotsiaalpoliitilist otstarvet, küll aga osutada uue muusika vallas meil ja mujal kujunenud eripärasele situatsioonile. Pole midagi valesti, kui teadlikult tellitakse ja luuakse muusikat ühekordseks sündmuseks. Üldiselt võib aga siiski väita, et kui uue muusika kõlapinna hindamisel saab üleüldse sõnastada üldkehtivaid ja objektiivseid lähtepunkte, siis ettekannete arv või paremal juhul lausa juurdumine püsirepertuaaris võiks olla üks kindlamaid kriteeriume. Alustame kõige elementaarsemast: kas leidub institutsioone, kes on teatud esituskoosseisuga teosest huvitatud, või kas teoses nõutavat spetsiifilisemat esituskoosseisu on mõeldav pärast festivali veel kokku kutsuda? Kuuele tšellole kirjutatust (kontserdil “Päikesevene”) võib veel midagi käibele jääda, ent märksa vähem on optimismiks põhjust kahele-kolmele orelile loodud lugude puhul (kontserdil “Hämarusest läbi”). Viimati nimetatute näol on selgelt tegemist “huvitava eksperimendiga”, mille tulemused on koosseisu eripärast tulenevalt liigagi etteaimatavad ja perspektiiv hägune. Festivali jaoks tellitud muusika puhul on tihti ilmne, et põhitaotluseks on ühekordne avastuslik etteaste, ja edasise osas on valikuvõimalused vägagi piiratud. Seega põrkume küsimusega, kas festivali roll on olla ainukordne, eneseküllane ja võibolla isegi ümbritsevast muusikaelust eraldatud tervik, või peaks see pigem toimima omamoodi hüppelauana repertuaarile, mille järele on muusikaelus tegelik vajadus? Pilk sümfooniaorkestrite repertuaarile ei reeda esmapilgul just eriti suurt nõudlust uudisloomingu järele. ERSO lööb loomulikult festivalil kaasa, ent sellegipoolest on väheusutav, et näiteks Timo Steineri teost “Ja siis jäta kõik, mis sul on, ja mine ...” klaverile ja orkestrile soostutaks esitama festivalivälisel ajal, “tavapärasel” kontserdil. Steineri oopus on loomulikult mõneti erijuhtum, sest liigitub “puändiga” muusika hulka (tõsi, seda ei pea tingimata võtma koomilises võtmes, kuivõrd loo poeetiliseks aluseks olev programm kätkeb pigem leebeid-mõtlemapanevaid motiive). Kuid ei ole paremat sõna, kirjeldamaks pealtnäha instrumentaalkontserdi moodi pala, kus pianist umbes poole ajast mediteerib à la Morton Feldman ja viljeleb seejuures omamoodi hillitsetud tegevusteatrit. Kontrast ülejäänud paladega lisas üllatusliku momendi, mis järgmistel ettekannetel, kui neid peaks tulema, paratamatult taandub “juba kuuldud nalja” kategooriasse. Praktika näitab, et märksa suuremad šansid jääda repertuaari on muusikal, mis on valminud kindlate solistide, ansamblite või orkestrite tellimusel, konkreetseid soove ja vajadusi arvestades. Nii on näiteks sündinud suurem osa Erkki-Sven Tüüri teoseid pärast tema rahvusvahelist läbimurret 1990ndatel. Seda muusikat esitatakse – ja kuidas veel. Nigulistesse avakontserdile suundunuid võttis juba eemal Harju tänaval vastu eriline, natuke salapärane meeleolu, mida tekitas Tammo Sumera heliinstallatsioon kiriku ees. Temaatilistele festivalidele kirjutatud teosed võivad küll kavandatud tervikusse hästi sobituda, kuid jäävad hiljem pahatihti justkui eikellegimaale. Festivali järel peaks uudisteose elu alles algama, kuid enamasti kipub minema teisiti. Orkestrid kalduvad küll kord konservatiivsema, kord uuenduslikuma repertuaarivaliku poole, kuid ei saa siiski väita, et uut muusikat välditakse. Pigem ollakse valiv: midagi ei mängita teist ja kolmandat korda üksnes seepärast, et see on juhtumisi olemas, vaid ainult siis, kui see vastab orkestri vajadustele. Selleks peab muusika kestuse, koosseisu ja üldilme poolest kõige laiemas mõttes haakuma kontserdielus välja kujunenud konventsioonidega, mis loomulikult ei välista vaba fantaasialendu kõikides muudes aspektides. Kuigi uue muusika esitatavuse probleemi armastatakse mõneti lihtsustades põhjendada “valgustatud” looja ja “hämaruses kobava” kuulajaskonna puuduliku teineteisemõistmisega, on veel olulisem küsimus, kuivõrd leiab uudislooming kontakti esitajaga, st teiste muusikaliste professionaalidega. Kui esitajale tundub pala esitustehniliste nõudmiste poolest liiglihtne või tulemust arvestades põhjendamatult keeruline, siis jääb selle tähelend kontserdikavades põgusaks. Loodetavasti ei jää eelnevast muljet, nagu polekski tänavustel Eesti muusika päevadel olnud pikema perspektiiviga loomingut. Kõige optimistlikum olen kahe koorikontserdi osas, millest ühel esitati Galina Grigorjeva “Vesper” ning teisel Mirjam Tally, Evelin Seppari ja Tatjana Kozlova-Johannese helindeid. Ehkki kutseliste kooride jalgealune aegajalt kõigub, püsib koorikultuur üldiselt siiski suhteliselt tugeval alusel ja kooriteosed langevad seetõttu teotahtelisele pinnasele. Festivali teemakujund “hämarus” on ühest küljest optiline nähtus, kuid veelgi enam iseloomustab mõtteseisundit, tähendades ühtlasi segast ja selgusetut. Hämaruse vastu aitab kõik, mis korrastab ja liigendab, isegi kui selle käigus tuleb lihtsustada ja halle varjundeid must-valgeks taandada. Eesti muusika päevade järel olen ikka ja jälle mõelnud, kas uute teoste seas oli mõni, mis võiks ehk kunagi tagasivaates tunduda märgiline, aastat muusikaliselt defineeriv, oma aega ja suundi üldistav. Tänavu jäi niisugune teos leidmata. Kuid kes teab, võibolla oli seda lihtsalt hämaruses keeruline ära tunda? Ilmunud ajakirjas Muusikas 6/2017

Teada-tuntud bändi Ewert and The Two Dragons üks draakonitest, kitarrist ja helilooja Erki Pärnoja on sooloartistina lennelnud suhteliselt lühikest aega. Laialdast tähelepanu pälvinud debüüt-EP “Himmelbjerget” ilmus paar aastakest tagasi, tänavu nägi ilmavalgust täispikk CD, mis anti melomaanidele mekutamiseks välja ka vinüülplaadina. Kaheksa omaloomingulist pala, salvestet koos trummar Ulrik Ordingu ja klahvpillimängija Filip Leymaniga, kaasa teevad veel Jonas Kaarnamets kitarridel, kontrabassist Peedu Kass ning lauljatar Anna Põldvee. Põhjamaine melanhoolne instrumentaalpop, unenäguden nähtud (multi)filmide heliriba, või nagu üks mu sõber tähendas – vihmase ilma filmimuusika. Instrumentaalmuusikaga on juba selline lugu, et palade pealkirjad justkui annavad kuulajale suuniseid, millistele radadele helilooja neid oma muusikaga suunata tahab, sestap võib muusikasõber ette kujutada, millised on tema kujutlusis “Late August”, “Mellow Mountain” või “Solid Dry Idea” (näiteks viimane on retrospektiiv Erki muusikalisest lapsepõlvest ehk meenutus ansamblist The Tuberkuloited). Ent plaadiümbriselt palade pealkirju lugemata võib lugusid kuulates luua ka omaenda maailma, mõtiskella, lasta ennast kaasa viia hoopis muusika ekspressiivsel abstraktsionismil, vana hää Telecaster-kitarri vesternilikel meloodiatel, retrohõngulistel süntesaatorihelidel, kõigel ikka filmilik maik man. Plaadi nimilugu ongi juba andnud ainest lühifilmile, mis pärjati Eesti muusikavideote festivalil parima muusikavideo auhinnaga. Filmi autoriks on Ingel Vaikla, peaosaliseks Erki Pärnoja vanaema. Saab kaeda internetis.

Lauljatar Liisi Koikson on avaldanud mitu sooloplaati ja laulnud end lugudega nagu “Sinu hääl” või “Tuulevaiksel ööl” peaaegu kogu eesti rahva südamesse. Ta on astunud üles muusikalides ning esitanud külalis- ja koostööprojektide raames veel mitmesugust muusikat, näiteks eesti rahvaviise töötlevas ansamblis Elletuse ja Veljo Tormisele kummarduse teinud kvartetis koos Kadri Voorandi, Jaak Sooääre ja Paul Danieliga. Kogu selle laia ampluaa taustal on värske plaat Koiksoni loometeel ometi midagi uut ja enneolematut. Tegemist on ingliskeelse albumiga, mille laulud on loodud õpingute ajal Londonis. Ehkki leidub ka helgemaid toone, on ülekaalus “üksi suures võõras linnas”-tunne, teatud rusutuse ja emotsionaalse sassisoleku atmosfäär. Seda meeleolu markeerib lausängistav, hääle- ja pillikõlade moonutusefektidega avalaul “Procrastination Queen”. Edaspidi muutub plaat kergemini kuulatavaks, leidub paar edetabelipopi normidele vastavat laulu (neist kõige kaasakiskuvam on “All this Time”) ja paar neo-souli lugu. “Musta” (soul)muusika esitamine mõjub Koiksoni puhul üsnagi ootamatult, kuid suurepärase lauljana saab ta hästi hakkama. Soulilikest lauludest on parim ülimalt stiilselt esitatud ja produtseeritud “Love is Blind”. Plaadil “Coffee for One” teevad kaasa jazzitaustaga muusikud Raun Juurikas (klahvpillid), Marek Talts (kitarr), Marti Tärn (bass) ja Tiit Kevad (trummid). Mängulaad ja helipilt (produtsent Raul Ojamaa) on värviküllane, lood ja tekstid sisukad ning album on tervikuna haarav kuulamine, ehkki kauamängiva kohta harjumatult lühike – vaid seitsme looga ja kahekümne viie minuti pikkune.

19. aprillil esitleti rahvusooper Estonia talveaias Ooper-Kvarteti uut plaati Teatritöö kõrval aktiivselt kontserte andvale ansamblile (koosseisus Henno Soode, Eivin Toodo, Kerstin Tomson ja Mati Leibak) on see juba kolmas helikandja. Uue plaadi teeb aga erakordseks asjaolu, et kvarteti ees solistina üles astuv Annabel Soode on vaid 12-aastane. Tema noorus ja siirus on kuulda tema puhtas loomulikus hääles ja väljenduse sugestiivsuses. Annabel alustas muusikaõpinguid 5-aastaselt viiuliga, mis on arendanud tema kuulmist ja mõtlemist ning andnud hea aluse ka improvisatsiooniga tegelemiseks. Lauljana on ta esinenud Estonia talveaia sarjas “Kontserdid kõige pisematele” ning koguperekontserdil “Piparkoogimaa”. 2016. aastal alustas Annabel õpinguid vast loodud Hanna-Liina Võsa muusikalikoolis. Näitlejakogemuse on ta saanud Variuse teatri etendustes “Undset” ja “Suurem kui saatus”. Plaadi kontseptsioon on lihtne, koostatud tuntud muusikalide ja filmide hittidest. Esitused on traditsioonilises võtmes, eemärgiga mitte üllatada, vaid esitleda noore lauljatari praegusi oskusi. Hoolimata oma noorusest on Annabel artistina väga mitmekülgne. Ühtviisi hästi kõlavad nii lembeviisid “Ooperifantoomist” kui ka karakterlaulud. Kõige eredamalt jäidki meelde just viimased, kus Annabel matkib erinevate tegelaste tämbreid (Rodgers/ Hammerstein “Üksik kitsekarjus”, Ehala “Rahalaul”). Plaadiesitlusel võisid kõik kuulajad imetleda ka tütarlapse näitlejameisterlikkust, sest kõik lood olid nappide vahenditega mingil määral lavastatud. Tihti ei ole täiskasvanud professionaalidelgi nii head diktsiooni, nagu sellel plaadil kuulda. Omalaadne julgustükk on noorukese lauljanna a cappella-versioonis Valgre “Muinaslugu muusikas”. Lõpunumbris, Bacharachi/Davidi “Raindrops Keep Fallin’ on My Head”, on võluvalt palju õhku, kergust ja värsket kevadist hingamist. Kiidaksin ka Kerstin Tomson ja Mati Leibaku arranžeeringuid, kvartett kõlab fantaasiarikkalt ja orkestripäraselt, keelpillidele lisab värvi maitsekas annuses lisatud klaver (pianist Hain Hõlpus).

BBC Music Magazine jagas muusikaauhindu. Neid anti kaheksas kategoorias, žüriiks olid ajakirja lugejad, kes andsid kokku tuhandeid hääli. Aasta salvestuse ja aasta parima orkestri auhinna sai dirigent Vassili Petrenko ja Liverpooli kuningliku sümfooniaorkestri heliplaat Tšaikovski 1., 2. ja 5. sümfooniaga. Kammermuusika auhind läks Smetana triole Martinů klaveritriode salvestuse eest. Smetana trio sai tunnustuse ka 2007. aastal Dvořáki loomingu salvestuse eest. Kooripreemia pälvis Cambridge’i St. Johni kolledži koor Jonathan Harvey teoste plaadiga. Parima kontsertesituse auhinna sai tšellist Nicolas Altstaedt Carl Philipp Emanuel Bachi tšellokontsertide salvestuse eest. Parima instrumentaalesituse auhinna teenis klavessinist Mahan Esfahani Bachi “Goldbergi variatsioonidega”. Kaks aastat tagasi tunnustas nimekas ajakiri Mahan Esfahani esikplaati aasta uustulnuka kategoorias. Ooperiauhinna pälvis dirigent Teodor Currentzis oma MusicAeterna orkestri ja solistidega Mozarti “Don Giovanni” plaadistuse eest. Parim vokalist oli Matthias Goerne, kelle plaadil kõlab koos BBC sümfooniaorkestriga Luciano Berio looming. Kolmes ülejäänud kategoorias selgitas parimad välja žürii. Aasta uustulnuk on itaalia pianist Beatrice Rana plaadiga, millel ta esitab koos Santa Cecilia akadeemia orkestri ja Sir Antonio Pappanoga Prokofjevi 2. ja Tšaikovski 1. klaverikontserdi. Aasta esmasalvestuse auhind läks Julian Andersonile, kelle teosed mängisid plaadile Carolin Widmann (viiul) ning Londoni filharmoonia koor ja orkester Vladimir Jurowski dirigeerimisel. Aasta parima DVD auhinna pälvis Zürichi ooper Alban Bergi “Wozzecki” jäädvustamise eest. BBC Music Magazine’i aasta uustulnuk, itaalia pianist Beatrice Rana. FOTO MARIE STAGGAT

Londonis selgusid 7. mail International Opera Awards 2017 võitjad. Elutööpreemia pälvis Renata Scotto, parimaks meeslauljaks tunnistati Lawrence Brownlee ning naislauljaks Anna Netrebko. Võitjad valis välja rahvusvaheline žürii eesotsas muusikakriitiku ja ooperiajakirjade toimetaja John Allisoniga. Anti välja ka üks publikupreemia, rahva armastatuimaks ooperistaariks osutus Juan Diego Flórez ligemale 7000 häälega. Parimaks kooriks sai Arnold Schoenberg Chor, parim dirigent oli Philippe Jordan. Parimaks ooperifestivaliks nimetati Wexford Festival Opera. Parimaks uusproduktsiooniks valiti Kaija Saariaho “L’amour de loin” (lavastaja Robert Lepage, Metropolitan Opera). Parimaks uustulnukaks nimetati dirigent Lorenzo Viotti. Ooperikompanii preemia sai Lyoni ooperimaja ning parimaks nooreks lauljaks tunnistati Louise Alder. Parimaks ooperisalvestuseks oli Tšaikovski “Padaemand” (BR Klassik), parima sooloalbumi tunnustuse pälvis Pretty Yende plaat “A Journey” (Sony Classical) ning parimaks maailmaesiettekandeks nimetati Thomas Adèsi ooper “The Exterminating Angel” (Salzburgi festival). Ooperipubliku lemmik, Peruu tenor Juan Diego Flórez. FOTO FESTIVAL CASTELL PERALADA

Tänavune Léonie Sonningi muusikapreemia omistati läti dirigendile Mariss Jansonsile. See on Taani kõige kõrgem muusikaauhind, mis antakse igal aastal kas heliloojale või interpreedile. Preemiaga kaasneb 100 000 eurot. Esimene auhind läks 1959. aastal Igor Stravinskile. Hiljem on preemia saanud näiteks Leonard Bernstein, Witold Lutosławski, Benjamin Britten, Dmitri Šostakovitš, Olivier Messiaen, Mstislav Rostropovitš, Sir Georg Solti, Sir András Schiff, Anne-Sophie Mutter jpt. 2008. aastal pälvis Sonningi preemia Arvo Pärt, eelmisel aastal viiuldaja Leonidas Kavakos. Jansons on elu jooksul Taani muusikutega korduvalt koostööd teinud. Oma esimese kontserdireisi Skandinaavias tegi ta just koos Kopenhaageni filharmoonikutega. Viimati oli Jansons Taanis 2011. aastal, kui dirigeeris Kopenhaageni kontserdimajas Amsterdami Concertgebouw’ orkestrit. Jansons on sündinud 1943. aastal Riias tuntud dirigendi Arvīds Jansonsi peres. Õpingud viisid ta Leningradi konservatooriumi. 1971. aastast oli ta Jevgeni Mravinski assistent Leningradi filharmoonikute juures. Konservatooriumi lõpetamise järel täiendas ta end Viinis Hans Swarowsky ja Salzburgis Herbert von Karajani juures. Aastatel 1979–2000 oli Jansons Oslo filharmoonikute peadirigent. Selle orkestri viis ta oma ametiajal rahvusvahelisse tippu. 1997–2004 töötas Jansons Pittsburghi sümfooniaorkestri ning 2004–2015 Concertgebouw’ sümfooniaorkestri peadirigendina. Külalisdirigendina on ta teinud tihedat koostööd nii Berliini kui ka Viini filharmoonikutega.

Berliini koomiline ooper saab alates hooajast 2018/19 uue muusikalise juhi, läti dirigendi Ainars Rubikise. Praegu 38-aastane Rubikis pälvis 2010. aastal Bambergi sümfoonikute korraldatud Gustav Mahleri konkursil esikoha ning aasta hiljem ka Nestlé ja Salzburgi festivali noore dirigendi preemia. Aastatel 2012–2014 oli Rubikis Novosibirski riikliku akadeemilise ooperi- ja balletiteatri muusikaline juht ja peadirigent. Sageli dirigeerib ta ka oma kodulinnas Riias Läti rahvusooperis. Rubikise leping Berliini koomilise ooperiga kestab kolm aastat, aga sisaldab ka võimalust pikendada lepingut neljandaks hooajaks (2021/22) ehk siis kuni praeguse ooperijuhi Barrie Kosky ametiaja lõpuni.

11. mail kuulutati Iisraelis välja XV Arthur Rubinsteini nimelise konkursi võitja, poola pianist Szymon Nehring. Lisaks esikohale ja 40 000 dollari suurusele preemiarahale pälvis Nehring veel viis eripreemiat. Teise koha saavutas Rumeenia pianist Daniel Petrica Ciobanu ning kolmas oli Sara Daneshpour Ameerika Ühendriikidest. Ülejäänud kolm finalisti olid Jaehong Park Lõuna-Koreast, Kanada esindaja Xiaoyu Liu ja Yevgeny Yontov Iisraelist. 21-aastane Szymon Nehring on oma maa üks väljapaistvamaid noori muusikuid, kes juba eelmisel Chopini konkursil jõudis finaalile väga lähedale. Žürii liikme Peter Donohoe sõnul oli otsus võitja suhtes üksmeelne. Žüriisse kuulusid veel legendaarne klaveriprofessor Arie Vardi ning nimekad pianistid ja õppejõud Hui-Qiao Bao, Josef Bardanashvili, Michel Béroff, Janina Fialkowska, Ian Hobson, Menahem Pressler, Eliso Virsaladze, Ramzi Yassa ning Dina Yoffe.

Ungari pianist Zoltán Fejérvári võitis tänavusel Montréali rahvusvahelisel konkursil esikoha. Põhiliselt Ungaris, aga ka Hispaanias Dmitri Baškirovi juures õppinud Fejérvári paistis silma konkursi jaoks küllaltki ebastandardse repertuaariga: finaalis esitas ta Bartóki 3. klaverikontserdi, esimestes voorudes mängis Bachi, Beethoveni, Schumanni ja Skrjabini teoste kõrval Bartóki ja Janáčeki loomingut. Järgmised preemiad pälvisid Itaalia pianistid: teise koha sai Giuseppe Guarrera (õppinud Nelson Goerneri juures) ning kolmanda oma kodumaal muusikahariduse saanud Stefano Andreatta. Ülejäänud kolm finaalisti olid Albert Cano-Smit (Hispaania/Holland), Yejin Noh ja Junhyung Park (mõlemad Lõuna-Korea). Rahvusvahelisse žüriisse kuulusid Idil Biret, Dang Thai Son, Alain Lefèvre, Hélène Mercier, Pedja Muzijevic, David Owen Norris, Cristina Ortiz, R. Douglas Sheldon, Gabriel Tacchino ja André Bourbeau. Montréali konkurss toimub igal aastal järgemööda pianistidele, viiuldajatele ja lauljatele.