Otsingu tulemused

63. rahvusvahelisel Ferruccio Busoni nimelisel konkursil saavutasid võidu Korea pianistid Jae Hong Park ja Do-Hyun Kim, saades vastavalt esimese ja teise koha. Ferruccio Busoni – Gustav Mahleri ​​fondi korraldatava kaheaastase intervalliga konkursi eelvoorus osales 505 pianisti ning välja valiti 33 poolfinalisti. Esimese koha pälvinud Park võitis ka Busoni teose parima esituse, kammermuusika parima esituse eripreemia, Alice Tartarotti auhinna ja karjääriarendamise auhinna. Peaauhinna võitjana saab Jae Hong Park esinemisi koos Haydni orkestriga ning samuti on ees ootamas kontserdid Schumanni kvartetiga 2023. aasta veebruaris, sest Park võitis ka kammermuusika auhinna. Park õpib Korea riiklikus kunstiülikoolis. Teise preemia saavutanud Do-Hyun Kim on õppinud Juilliardi muusikakoolis pianist Sergei Babayani käe all ning praegu õpib ta Clevelandi muusikainstituudis. Do-Hyun Kim pälvis konkursil ka eripreemia kaasaegse teose parima esituse eest. Kolmanda koha saavutas Austria pianist Lukas Sternath. Finaalis esitati klaverikontserte koos Haydni orkestriga ja ettekandeid juhatas Eesti dirigent Arvo Volmer. Itaalia pianisti ja helilooja Ferruccio Busoni (1866–1924) mälestuseks loodud rahvusvaheline konkurss toimus esmakordselt 1949. aastal. Varasemate auhinnavõitjate hulka kuuluvad näiteks Alfred Brendel, Martha Argerich, Garrick Ohlsson jt.

Müncheni Herkulessaalis toimunud ARD konkursi viiulikategooria finaalis anti välja kolm auhinda: esimene koht läks jaapanlasele Seiji Okamotole (27), teise preemia pälvis Dmitri Smirnov (28) Venemaalt, kolmanda koha ja publiku auhinna sai Alexandra Tirsu (29) Rumeeniast. Klaveriduode kategoorias pälvis esimese koha Geister Duo (Prantsusmaa), teise koha said La Fiammata (Kanada) ja Melnikova-Moroza Duo (Venemaa) ning kolmanda koha ja publikupreemia pälvis Duo Sakamoto (Jaapan). Metsasarvede kategoorias sai esimese koha ja publikupreemia 28-aastane Šveitsi mängija Pascal Deuber. Teise koha sai 21-aastane Hiina mängija Yun Zeng. Kolmanda preemia pälvis 27-aastane šveitslane Ivo Dudler. Vokalistide kategoorias saavutas esikoha ja publiku auhinna 27-aastane Anastassija Taratorkina (Saksamaa/Venemaa). Ülejäänud viie finalisti seast valiti kolm kolmandat preemiat: 29-aastane Jeongmeen Ahn (Lõuna-Korea), 31-aastane Julia Grüter (Saksamaa) ja 25-aastane Valerie Eickhoff (Saksamaa). Kokku laekus konkursile tänavu 626 osavõtutaotlust 54 riigist.

Tallinna linnavalitsus otsustas eelmise aasta viimasel istungil esitada volikogule otsuse eelnõu rajada lauljale ja näitlejale Georg Otsale tema 100. sünniaastapäevaks mälestusmärk. Linnavalitsus moodustab komisjoni, mis korraldaks kavandikonkursi ja leiaks mälestusmärgile sobiva asukoha. 21. märtsil 2020 möödub sada aastat ühe väljapaistvama ja armastatuma Eesti laulja ja näitleja, kuid ka spordimehe Georg Otsa sünnist. Sama aasta 5. septembril on Georg Otsa 45. surma-aastapäev.

Kui vaadata tagasi Estonia teatri ajalukku, saab selle eri perioode määratleda eelkõige tipptegijate kvaliteedi järgi. Nende põhjal võib öelda, et 1950–1970-ndad oli Estonia ajaloos tõeline kuldaeg, mil nii ooperi-, opereti- kui ka balletilavastuste löögivõime ja taseme kindlustasid eelkõige erilised isiksused-interpreedid, samuti kõrgtasemega lavastajad, kunstnikud ja dirigendid, mistõttu teatrisaal oli alati täis kunstilist kõrgepinget, tulvil aplausi ja emotsioone. Vaimustus läbielatust ulatub paljude osasaanute kaudu veel tänapäevagi, kuigi aja halastamatu kulg võib ajapikku tuhmistada või isegi kustutada ka kõige eredama elamuse. Või vastuoksa – püsiv mälestus aitab teadvustada tõelisi suurkujusid. Kui meenutada tolle aja Estonia esilauljaid, siis olid need sopranid Elsa Maasik, Aino Külvand, Olga Lund, baritonidest muidugi Tiit Kuusik ja Georg Ots, samuti Georg Taleš ja Vootele Veikat, tenoritest Hendrik Krumm, Kalju Karask, Aleksander Püvi, Viktor Gurjev, Ivo Kuusk, edasi Urve Tauts, Mare Jõgeva, Eve Neem. Nende esinemine kujundas nii etenduste taset kui ka Estonia teatri head mainet, mis ulatus kaugele väljaspool kodulinna ja -maad. Nagu ka Mati Palm, Teo Maiste, Margarita Voites, Anu Kaal, operetis Gerda Murre ja Meta Kodanipork ja veel paljud säravad lauljad. Ja alles nüüd, kui suur osa eelnimetatuist on teispool ilmapiiri ning meile neist jäänud vaid üksikud heli- või videosalvestised ja mälestuste mälestused, avaneb nagu kaugeks muutunud udupilvest suure laulja tõeline väärtus otsekui lilleaias üle paljude õite kõrguv uhke roos. Sellisena on meis talletunud Georg Otsa laulukunst ja kogu tema loomerikkus mitme aastakümne Eesti kultuuris. Kuulates kinnisilmi Colas’ hällilaulu, Deemoni aariat või Wolframi “Ehatähe laulu“, usaldad end täielikult selle lummusesse, tajudes nii tema sisemist suurust kui ka imelist vokaalskaalat. Tundub, nagu vestleks laulja südamest südamesse üksnes minuga, tuues kogu oma vahetus lihtsuses esile helitöö tuuma sellisena nagu helilooja seda kujutas. Praegu, seoses Otsa 100. sünniaastaga kõneldakse temast palju, meenutatakse aegu, mil suur meister jagas heldelt oma kunstisära, väärtustas ja hoidis kõrgel meie laulukultuuri. Samas olen viimasel ajal küllalt sageli kuulnud-lugenud tendentslikke vihjeid, et Georg Otsal oli lava jaoks väike hääl. See on diletantlik jutt! Küsimus on, keda kellega ja millega võrrelda. Sellist asja nagu väike hääl ei ole olemas: kui ööbik laulab, kuuleme kilomeetrite kaugusele tema laksutamist. Meenutagem Veera Nelust, kelle hääl helises kellukesena ükskõik kui suures saalis selgelt ja puhtakõlaliselt. Iga laulja puhul on primaarne, kuidas häält saali suhtes fokuseerida – õige vokaaltehnika ja hingamine kindlustavad selle efektse lennu kuulajateni. Kui võrdleme näiteks selliseid maailmalauljaid nagu Fischer-Dieskau, Hermann Prey ja isegi Hvorostovski Otsa vokaalsete võimalustega, jääb mulje, et meie laulja hääle kõlajõud oli isegi suurem ja mõnelgi puhul ka tihedama dramaatilise suunitlusega. Samas võimaldas avar ja ühtlane tessituur tal vajadusel efektselt ette kanda nii mitmeidki tenorihelistikes loodud numbreid. Mis on laulja tähtsaimad omadused, mis tingivad ja kindlustavad tema püsiva edu ja kauase vormisoleku? Vaieldamatult eelkõige anne, kõikevedav ja -toitev musikaalsus, lisaks kunstniku sarm ning muidugi esmaklassiline häälematerjal: professionaalne võimalusterikas ja tämbrirohke hääl, mis eeskujuliku vokaaltehnika ja kantileeni ühtsuses vormiks igast esitusest sündmuse. Kui kõigi nende eeldustega liitub väljatöötatud tehnika, kujunebki kunstnik. Tuleb öelda, et Otsal oli ideaalne laulukool, mis oli üks olulisemaid eeldusi tema võimele kõrgtasemel esitada küllaltki nõudlikke partiisid ja eriilmelist repertuaari, seda alati kindlalt, allahindluseta, kunstiküpselt ja tõelise professionaalsusega. Mulle kui tol ajal noorele muusikule oli väga huvitav 1959. aasta, kui kõigepealt nägin Moskva Suures Teatris väljapaistva itaalia tenori Mario del Monaco külalisesinemisi – Don Jose “Carmenis“ ja Canio “Pajatsites“ – ja sain samal sügisel viibida Lužniki spordipalees, Moskva operetiteatri korraldatud Kálmáni “Tsirkusprintsessi“ mammutetendusel, kus Mister X-i osas esines kõigi poolt imetletud Georg Ots. Kuna tolleaegne helitehnika ei kindlustanud nii suures ruumis ühtlast helipilti ja polnud näiteks tänapäeval tavalisi peamikrofone, siis oli lavastusest eelnevalt salvestatud fonogramm. Orkester alustas, aga kui lavale ilmus Mister X valgel hobusel, siis puhkes kirjeldamatu aplausitorm ning kogu publik tõusis püsti, et nii tunnustada oma lemmikut. Helilint seiskus, sest aplausi ei õnnestunud katkestada, ja nii mitmeid kordi, kuni üks korraldajatest astus publiku ette ja emotsioone rahustas. See, mis järgnes Mister X-i aariale, ületas eelkirjeldatu tunduvalt. Aplodeeriti, skandeeriti, trambiti lausa 15 minutit järjest ja paistis, nagu oleks publik lausa hüpnotiseeritud. Muidugi läks aaria kordamisele. Kahtlemata oli 1958. aastal ekraanile jõudnud Lenfilmi menufilm “Mister X“ üheks Otsa järgnenud tuntuslaine ja peadpööritava menu suureks põhjuseks – inimesed armastasid Mister X-i, mistõttu polnud Otsal kogu oma tegevusaja jooksul vist ainsatki kontserti, kus publik poleks seda aariat lisapalana välja skandeerinud. Samaväärset populaarsust kontsertidel jagasid ka nii Tassilo tšaardaš Kálmáni “Krahvinna Marizast“ ja Pali Raczi laul operetist “Mustlasprimaš”. Filmirolle oli Otsal ju teisigi, nagu “Juhuslik kohtumine“ või “Valgus Koordis“, aga kogu tema loometee aktiivne pealiin kulges ikkagi ooperi- ja opereti- ning kontserdilaval, mis võimaldasid tal oma kunstisära kogu selle mitmekülgsuses viia kõige laiemate rahvahulkadeni. Siin saab tõmmata paralleeli Miliza Korjuse eluga, kes pälvis ülemaailmse tunnustuse MGM muusikafilmiga “Suur valss”, ehkki oli teinud Euroopa lavadel lennuka lauljakarjääri. Sagedasti arutatakse selle üle, milles siis peitus Georg Otsa fenomen, mis muutis iga temaga kohtumise suursündmuseks. Mis kindlustas talle populaarsuse, millega võrreldavat on isegi kogu maailmas vähe leida? Võime teda õigusega pidada loomulikuks andeks, kellele loodus oma helduses oli niivõrd palju kinkinud: kaunis lavakuju, mis oleks võinud vabalt konkureerida Hollywoodi staaridega, eriline sarm ja näitlejaanne. Eeskätt aga võluva tämbriga ilmeksimatult äratuntav hääl, mille tundevoog ei jäta kunagi ükskõikseks ja oli kogu tema laiahaardelise loometegevuse määravaks ja edasiviivaks crescendo’ks. Tallinnas oli mul õnn viibida paljudel Otsa etendustel ja ka erinevate kavadega soolokontsertidel. Siiski püsib eriliselt meeles kontsert, mille Ots koos Eugen Kelderiga andis 1963. aastal Moskvas ametiühingute maja sammassaalis. Mitmekülgses ja paljutõotavas kavas vana klassika tuntud ooperiaariate ja romanssideni. Suur üllatus oli tema esituses kuulda Géraldi aariat Giordano ooperist “André Chénier”. Seda igale lauljale oma keerukuses parajat väljakutset esitavat aariat laulis Otsa itaalia maneeris, ilmse tehnilise üleolekuga, tema oobertoonirikas ja ühtlase kõlajõuga hääl voolas saali haaravalt ja kindlalt. Lisagem, et Ots esines oma parimatel kontsertidel erakordselt tugeva dramatismiga. Iga järgmine number avanes nagu uus etapp laulja niigi avaras emotsioonigaleriis. Ja kui lõpeb ooperiaaria ja järgneb kammerlaul, on laval hoopis teine Georg Ots! Esile tõusevad peened nüansid, imeline piano (isegi ppp, mis vokaaltehniliselt pole ooperihäälele sugugi kerge – õnn, kui laulja seda valdab), ilmekas tekstiandmine ja rikkalik tundeskaala, oskus leida igale loole oma sisuline varjund ja kõlaline värv. Lisaks võrratu stiilitunne, aga ka meisterlik keelte valdamine. Huvitav oli seegi, et nii kõnesoleval kui ka paljudel teistel tema sooloõhtutel esitas mitmed numbrid osalt eesti ja osalt vene keeles, ilmselt sooviga tutvustada kuulajaile ka eesti keele ilu ja võlu. Nagu võiski arvata, lõppes seegi kontsert Mister X-i aariaga, mille ootuses paljud olid ilmselt kontserdile tulnudki. Muide, ETVs on olemas selle kontserdi salvestis ja loodan väga, et Otsa juubelipidustuste käigus sedagi näidatakse. Sellesama aariaga seoses meenub mulle veel üks seik. Estonia andis Leningradis ühe kontsertetenduse, mille afišil oli kirjas ka Georg Otsa nimi ja kannatamatu publik ootaski eeskätt teda. Aga mis juhtus – Ots haigestus. Kuid tundus võimatu jätta väljamüüdud saal oma lemmikuta ja nii toodigi linna raadioarhiivist välja seesama aastaid varem Moskvas salvestatud Mister X-i aaria ülesvõte, mida Otsal tuli ”laulda“ koguni kaks korda, ehkki ta liigutas vaid suud. Orkester aga markeeris uhkelt pillimängu ning dirigent “kujundas” meeleolu, nii et saalisviibijad said loodetud elamuse. Ma ei tahaks Mister X-i rolli ega filmi üle tähtsustada, aga tegelikkuses sai väga paljudel juhtudel just sellest tõukejõud, mis pani inimesi laiemalt huvituma nii kõigest Otsaga seonduvast kui ka Eesti kultuurimaastikust ja Eestist laiemaltki. Tunnistan, et minagi elasin poisipõlves esmalt tema operetirollide, eriti Danilo, Tassilo ja Punavarju vaimustuses. Tegelikult tervenisti “Lõbusa lese”, “Krahvinna Mariza” ja “Kõrbelaulu“ lavastuse lummuses. Kui mõelda etendustele, mida ise kuulnud olen, meenub kohe ”Jevgeni Onegin“ 8. juunil 1963. aastal Leningradis, METi solist Teresa Stratas Tatjana ja Ots Onegini rollis. Ots ja Stratas olid siis mõlemad tippvormis ja nende hääl täitis uhkelt kogu tessituuris Maria teatri (toona Kirovi nim) saali. See oli kahe suure artisti harukordne ühtesulavus ja unustamatu tervik, mis eriti lõi kõlama ooperi finaalis. Või kui 1964. aastal esines Moskvas Milano La Scala, kelle osa etendusi viidi kongresside paleesse ja Suur Teater püüdis vabadel õhtutel näidata ka omalt poolt midagi erandlikku ning kutsus Oneginiks samuti Otsa, partneriks Tatjanana tookord Tamara Milaškina – toonast aplausitormi, mis järgnes igale aariale ja stseenile, ei saa ära unustada ega ka adekvaatselt sõnades väljendada. Nägime seda etendust koos Hendrik Krummiga ja mõtlesime minna Otsa õnnitlema. Aga see tänav, kuhu artistide uks avanes, oli puupüsti rahvast täis ja liikluses valitses täielik ummik. Kõik ootasid Georg Otsa: kell sai 11 õhtul, siis 12, aga Ots ei tulnud ega tulnud. Pärast selgus, et teatri direktsioon püüdis lauljat austajate tulvast säästa ja juhatas ta kuskilt teatri pööningu kaudu hoopis kõrvaltänavasse ... See peaaegu pöörane vaimustus oli pigem reegel, mis järgnes tema igale esinemisele ja kasvas päevast päeva. Nii nagu publik hindasid Otsa ka omaaegsed Moskva võimukandjad, eriti kultuuriminister Jekaterina Furtseva. Ots oli seal otsekui jumal, kellele oldi valmis pakkuma kõike, mis võimalik, või isegi võimatu. Ja mõnikord oli sellest kasu kogu meie kollektiivile, näiteks 1972. aastal, kui Estonial oli Moskvas suur gastroll. Meile toona pakutud hotellid olid kehvapoolsed ja lisaks asus mõni veel esinemispaigast hirmus kaugel. Aga siis läks Ots kultuuriministeeriumi ja mis juhtus – meie trupile avati äsjavalminud hotelli Kosmos uksed, ehkki maja polnud isegi täielikult käigus ega lõplikult möbleeritud ... Võiks arvata, et Otsa tohutu menu kujundas ka tema olekut ja hoiakut teiste inimeste suhtes, aga lävinud temaga mitme aastakümne jooksul, üllatas mind ikka ja jälle tema muutumatu lihtsus, väärikus ja tagasihoidlikkus inimsuhetes. Teatrisse tulles teretas ta alati valvelaua töötajaid austavalt kättpidi, vähimatki üleolekut ei olnud tema suhtluses kolleegidega, mistõttu on mõistetav, miks need, kes teda tundnud, kõnelevad temast siiani suure soojusega. Vastates küsimusele, mis on teinud Otsa pärandi püsiväärtuslikuks, tooksin esile tema võime laulda oma hinge põhjast nii, et iga nüanss jõudis vahetult kuulajani justkui suunatuna just talle. Ta saavutas mõttelise ühtsuse ja lõi harmoonilise terviku lava ja saali vahel. Kõik see, mida Ots on esitanud – niivõrd kirev repertuaar alates ooperitest, vanast klassikast, opereti, estraadi ja isegi kõige tavalisemate lauludeni – kõlab ka nüüd, aastakümneid hiljem, värskelt ja veenvalt, on läbi tunnetatud ja mõistetav. Seetõttu on peaaegu võimatu Otsa kogu loomepärandist, eriti aga teatritööst esile tuua üht või mõnd erilist tahku. Neid rolle oli ju üle 60. Muidugi tema Jago – siiani on kõrvus kõhedust äratanud tekstirida “... kuni ussid söövad meid ...”. Olen “Othellot“ näinud väga palju kordi maailma eri teatrites, ka METis ja La Scalas, ja väga nimekate lauljate esituses, aga niisugust teksti kandvust ja selle kehastumist rollilahenduses nagu Ots suutis selle napi, kuid lausa külmavärinaid tekitava lausega anda, sellist jõudu ma pole mujal kogenud. Võiksin hakata loetlema tema säravaid Mozarti rolle, uhket ja inimlikku Deemonit, keevalist Olavit, võidukat Escamillot, avara hingega südamlikku Porgyt, vokaalpsühholoogilisi suurrolle nagu Rigoletto või Rodrigo di Posa, aga seda üht ja ainust ei suuda ma neist valida. Iga tema salvestis, kas või Cardillo “Core ’ngrato” (“Catari“), mille on kuulsaks laulnud Itaalia tipptenorid Carusost, Giglist, Lanzast Pavarotti ja Domingoni, räägib suurest isikupärasest andest, et Otsa interpretatsioon avas oma lihtsuse, siiruse ja kantileeniühtlusega selle loo uusi tahke mulle lausa harjumatu loogika ja kõlavarjundite rohkusega. Või kuidas ta laulab Kolmanovski “Elu, armastan sind“! Ühel suurel paraadkontserdil Moskvas kogesin, kuidas täissaal tõusis juba laulu keskel püsti ja seisis hardas vaikuses veel minuti jagu, kuni puhkes üksmeelne aplaus. On teada, et suure osa Otsa kontserdirepertuaarist moodustasid nn vennasrahvaste laulud, mille eest on meil tedagi nagu Jaak Joalat hiljem sarjatud. Aga ta laulis seda, mida temalt oodati: Tallinnas, Moskvas, Jaroslavlis, Vladivostokis, Mongoolias. Otsal oli eriline võime anda isegi küllalt kahtlase kunstiväärtusega loole meeldiv kujundlik värving, millega ta hiilgavalt täitis vene publiku ootused. Oskus leida esitatavas palas alati mingi mõjuv, edasiviiv nüanss, laulda n-ö ilusaks ka üsna harilik lauluke. Olen teda kuulates kogenud veidrat sisetunnet, imestades isegi, milline mõnus tuuleiil saadab laulja repertuaari selliseid püsilugusid nagi Ostrovski “Olgu jääv sulle päike!”, Podelski “Sääsed”, Solovjov-Sedoi “Õhtud Moskva lähistel”, eesti rahvalaul “Tiideratas ...” jpt. Eriti aga Valgre “Saaremaa valss”, mida on raske ettegi kujutada ilma Georg Ots hääle ja sütitava esituseta. Võiksin lõputult jätkata. Leian, et Otsa interpretatsioonis ei ole kunagi midagi välist, ta ei too kuulajate ette midagi, mida ta ise ei oleks sügavalt läbi tunnetanud ja elanud. Öeldu teeb erakordseks see, et Ots ja tema rollid elasid oma elu ja olid igal etendusel detailides hoopis erinevad. Kuna osalesin etenduse juhina ise Leigh’ “Mees La Manchast“ etendustes, siis saan kinnitada, et iga kord, olgu Aldonzaks Helgi Sallo või Katrin Karisma, oli emotsionaalne toonus täiesti värske ja loov, alati tabasid midagi uut ja põnevat. Ots suutis igas olukorras anda maksimumi ning inspireerida ja toetada ka oma lavapartnereid, keda ta väga hästi tunnetas. Seda isegi siis, kui elu raudne eesriie oli tema jaoks lõplikult langemas. Pole uudis, et kui näeme lauljat laval, siis seal aitavad paljud asjad kaasa – dekoratsioonid, kostüümid, lavategevus. Aga raadio/salvestis on halastamatu, sest meieni jõuab vaid hääl. Ent selles halastamatuses selgub ka esineja tõeline väärtus. Nii on isegi lihtsam tajuda, mis teeb Georg Otsast Georg Otsa. Tema kordumatu hääl ja erakordselt läbi tunnetatud muusikaline sõnum.

Pole vist väga palju inimesi Eestimaal, kellele Georg Otsa nimi tundmatu oleks. Samas enamus neist teda ooperi- ja kontserdilaval näinud pole, sest legendaarse laulja surmast möödub tuleval sügisel juba 45 aastat. Kuidas kõnetab ta inimesi aastal 2020 ning kas oleks ta populaarne ka tänapäeval? Paar kuud tagasi, kui koroonapandeemia juba täies hoos oli, tähistati Eestis Georg Otsa 100. sünniaastapäeva. Küll mõnevõrra tagasihoidlikumalt, kui algselt plaanitud, kuid siiski – nii raadio- kui ka televisiooniprogrammides sai nautida armastatud laulja esinemisi nii kontsertidel kui ooperis ning kirsiks tordil oli Karmel Killandi ja Margit Kilumetsa äsjavalminud saade maestrost “Tavaline inimene”. Kirjutati mitmeid artikleid nii lehtedes kui ka ajakirjades, ka Muusika märtsinumbris oli kaks lugu talle pühendatud, sh Jüri Kruusi kui tema kaasaegse meenutused. Huvi korral pole ilmselt keeruline saada pilti temast kui inimesest ja kunstnikust, ka salvestusi on Otsaga päris palju säilinud. Kui loeme või kuulame kellegi mälestusi, siis mis tähendus sel õigupoolest on? Veel mõned kuud tagasi uskusin, et saan muusikut tõeliselt iseloomustada alles siis, kui teda kontserdil või teatris oma silmaga näinud ja oma kõrvaga kuulnud olen. Plaadid ja internet on vaid abivahendiks, täiesti asendamatu nende väga paljude huvitavate artistide puhul, kes juba taevastesse kontserdisaalidesse kolinud. Hiljuti maailmas toimuv on pannud asjadele teistmoodi vaatama. Mis siis, kui tuleviku kultuurielu põhiliselt netis aset leidma hakkabki ning reaalsus vaid erandiks jääb? Koroonapandeemia saab kunagi läbi, kuid mismoodi siis maailm välja näeb? Kui palju on tegutsevaid muusikuid, milline on nende tase? Räägitakse kahest aastast, mil kultuurielu võib toimida n-ö vähendatud kujul – vähem inimesi kontsertidel ja hajutatult, esinetakse väiksemates koosseisudes, teatrite ja kooride tegevus on eriti komplitseeritud. Koroonapandeemiast rohkemgi võib maailma muuta hirmuepideemia. Kui kergesti ja kiiresti võib maailm muutuda, kogevad praegu ilmselt kõik. Georg Otsast on kõnelenud paljud tema kolleegid ja sõbrad, kuid kui palju seletab see tema fenomeni? Oma eluajal oli Ots tuhandete inimeste lemmik, ülipopulaarne nii Eestis kui terves Nõukogude Liidus. Miks? Mis teeb artisti kütkestavaks? Ja kas sellele küsimusele leiab vastuse, kui pole temaga isiklikult kohtunud? On artiste, keda olen käinud palju kuulamas ning neid, keda oleks tahtnud käia palju kuulamas. Tean, et dirigent Claudio Abbadol olid fännid, kes reisisid temaga kaasa maailma ühest punktist teise, kuulates nii palju kontserte kui vähegi võimalik – oleks ma vanem, oleksin ilmselt olnud üks neist. Mul on sõber, kes üht teist dirigenti käib kuulamas mitmeid kordi kuu jooksul: küll Euroopas, küll Venemaal, küll Ameerikas. Kuulata sama programmi ikka ja uuesti, küll enamasti teises linnas ja saalis – see võib näida arutu ja samas ka arukas. Hea meelega jutleksin selliste fännidega pikemalt, sest neil on muljeid, mis paljudel n-ö normaalsetel inimestel puuduvad. Ühe kontserdi põhjal ei saa langetada põhjapanevat otsust artisti kohta, isegi paari-kolme põhjal mitte. Ka artistidel on paremaid ja halvemaid päevi, ka paremaid ja halvemaid eluperioode. Olen näinud, kuidas muusik mõne aasta või lausa kuudega muutub, kuidas maagilised kontserdid muutuvad tavapärasteks ja vastupidi; et on algusest lõpuni lummavaid kontserdiõhtuid, on üksikute valguslaikudega muusikasündmusi ja on “ameerika mägesid”. Niimoodi üht artisti ajas ja päris reaalsuses (mitte arvutis!) jälgida on erakordselt huvitav, muusiku karismast saab tegelikult aimu alles temaga samas ruumis olles, teda loomeprotsessis jälgides. Seetõttu oli väga huvitav kuulata ja lugeda Georg Otsa austajate muljeid, see kõnetab palju rohkem kui minu meelest ülepaisutatud tähelepanu tema õnnetule abielule, väidetavale biseksuaalsusele ja koostööle KGB-ga. Mulle jäi meelde Arne Miku ütlus, et ühtki etendust, kus Georg Ots laulis, pole ju tervikuna üles võetud; on vaid katked, ning ka need mitte etendustest lõigatud, vaid eraldi lavastatud. Ja tema kahetsus, kuivõrd teistsugune mulje Otsast niimoodi jääb. Mina ei saa võrrelda, mul on ainult plaadid ja videod selle lauljaga tutvumiseks. Ometi pean tunnistama, et olen tema kunsti kogu oma teadliku elu armastanud. On see too Ots, keda inimesed 60–70 aastat tagasi laval nägid? Kas see, mis vaimustab mind teda vaadates ja kuulates, on sama, mis lummas tema kaasaegseid? Georg Otsa õde meenutas, kuis nende isa laitis maha tema ja ta venna tulevikuunistused – mõlemad tahtsid siduda oma töö teatriga. Õde loobuski oma unistusest saada balletitantsijaks, kuid Georg ei lasknud end ümber veenda, ehkki ta isa tema võimeid väga kõrgelt ei hinnanud. Ometi ei saanud isa vastuseis olla tähtsusetu, eriti kuna Karl Ots oli samuti laulja. Võibolla on siia peidetud üks põhjus, miks Georg Ots elu lõpuni nii tagasihoidlikuks inimeseks jäi – tundub lausa uskumatu, et tema peadpööritav edu ja lugematud austajad talle üldse korda ei läinud. Olid tal omad kriteeriumid (või isa kriteeriumid?), mis ei lasknud kuulsusel teda hullutada? Kui kuulan Otsa salvestusi, siis tunnetan nagu mingit võõrutusmomenti, mingi osa temast jääb justkui vaatlejaks, esitatavast eemale ning see mõjub kütkestava ja intrigeerivana, ka kättesaamatu, tabamatu, hoomamatuna. Tema rollid on tugevalt tema nägu, nii sulavad minu jaoks pisut kokku kõik Mozartid (Figaro, Papageno, Don Giovanni) – (elu)targad, pisut melanhoolse alatooniga, väärikad. Minu kogemuste põhjal on see üks joon, mis publikut vaimustab ja samas kriitikuid vahest ärritab – artisti tugev omapära kütkestab rohkem kui kameeleonivõime. Meenub ühe Otsa fänni meenutus, kes ütles, et maestro laulis oma verega. Saan sellest aru ja kirjutan kahe käega alla. On väga palju erinevat suhtlust maailmas: virtuaalne ja reaalne, sõnaline ja kirjalik jne. Kõige erilisem on see, kui vaatad kellegi silmadesse ja tunned paari sekundi jooksul teda valdavaid tundeid ning parimal juhul mõistad täielikult, miks ta selline on ning millest see tuleb. Just sama kogen siis, kui kuulan Georg Otsa laulmist – tema väga erilises ja varjundirohkes tämbris on samasugune informatsioon. Ta on siiras, avatud, südamlik ja teisi respekteeriv, rikka sisemaailmaga ja tundliku loomuga. Selle mõistmiseks pole vaja lugeda tema kaasaegsete mälestusi, piisab, kui kuulata minuti jagu tema laulmist. On midagi ääretult kütkestavat selles, kui keegi, kellele on nii palju antud, on samas inimesena väga lihtne ja tagasihoidlik. Muusika- ja kunstianne, hea välimus, tugev sportlane jne, jne – jumal oli Georg Otsa luues helde. Ja loomulikult töökus, ilma milleta poleks andest kasu. Kuid mis tegelikult laulja häälde jõuab, on tema isiksuse suurus ja hinge sügavus. Laulmine on kõige ausam interpretatsiooniliik, hing või hingetus on seal eriliselt alasti. See, kui keegi on suurem oma ajast, saatusest, võimetest, on kütkestanud vist alati ning nii saab olema ka tulevikus. Mõtlemine Georg Otsa elu peale “Nõukogude Liidu viljastavates tingimustes” on palju jõudu andnud ning mind tugevalt inspireerinud. Eriti praegusel ajal, kus elu ümberringi nii kangesti minevikus valitsenud totalitaarset süsteemi meenutab. Ajalugu näitab, et suurelt ja mõjuvalt saab luua igal ajal, sõltumata oludest. Iseasi, mis hinnaga. Vist kõige rohkem olen Georg Otsa esituses kuulanud Pali Raczi laulu Imre Kálmáni operetist “Mustlaspriimaš”, kontserdisalvestust, mis tehtud Otsa surma-aastal Eesti Televisioonis koos Eesti Raadio estraadiorkestriga Peeter Sauli juhatusel. See jäi ta viimaseks esinemiseks ning tundub, et nii ta ise, dirigent kui orkestrandid teadsid seda. Kui palju tähelepanelikkust, tundlikkust, kurbust, aga eelkõige armastust on selles esituses! See südantlõhestav videosalvestis on saatnud mind palju aastaid. Laulu tekst räägib sellest, kuidas vana mustlane meenutab oma noorust, armastust ja õnnelikke päevi, mis nüüdseks on möödanik, selle tähendusrikkalt sümboolse tekstiga samastub Ots üks-üheselt. Maestro oli juba aastaid kannatanud piinava haiguse käes, käinud operatsioonidel ning veetnud kuid haiglas. Kuid millise väärikuse ja vabadusega ta laulab! Ei jälgegi kibestumisest, solvumisest, ahastusest, ehkki elu on lõppemas kõigest 55-aastasena. Taustal näeme seinal suurte tähtedega laotud loosungit “Kaalul on rohkem kui elu”... Olen seda videot viimastel kuudel ikka ja jälle vaadanud – kõigest selle lühikese muusikanumbriga kõneleb Ots, et igasugustes oludes on võimalik elada oma elu väärikalt, teistest lugu pidades ja neid hästi koheldes, oma tööd hästi ja südamega tehes. Kaalul on rohkem kui elu – elu iga hinna eest säilitamisest tähtsam on jääda inimlikuks. Et säiliks soojus, mõistvus ja kaastundlikkus, mida kõike kuuleb Otsa hääles selles esituses. Loodan, et see ei unune.

“i nagu interpreet” on Muusika rubriik, kus saavad sõna Eesti interpreedid – oma saabuvate kontsertide ja kontserdikavade kaudu. Seekord räägivad Mati Turi ja Martti Raide lähemalt oma kontserdist 31. märtsil Jõhvi kontserdimajas ja 6. aprillil Estonia kontserdisaalis, kavas Schubert, Tšaikovski, Kapp, Tamberg, Saar. Kuidas kujunes teie kontserdikava, miks valisite kavva just need teosed? Martti Raide: Kõnealune kava on muusikaline austusavaldus Georg Otsa laulukunstile ja oli algselt ajastatud tema 100. sünniaastapäevale (7. aprillile 2020 planeeritud kontsert jäi eriolukorra tõttu ära) ning see koosneb sajaprotsendiliselt Otsa esitatud repertuaarist. Paljud neist lauludest olid teada-tuttavad juba helikandjatelt, kuid täieliku selguse saamiseks käisin teatri- ja muusikamuuseumis, süvenesin tema kontserdirepertuaari ja tutvusin seal asuvate kavadega. (Muuseas, palju neid just pole.) Selle kava tuumikuks olevad teosed (Schubert, Tšaikovski, Kapp, Tamberg) esitas Ots koos Eugen Kelderiga 19. oktoobril 1969. a Kadrioru lossis. Lisasime siia kimbu Mart Saare laule, kuna Saar oli Otsa kavades pidevalt ja arvuliselt on ta esitanud (ka salvestanud) Saare laule rohkem kui ühegi teise helilooja vokaalkammermuusikat. Millised on teie unistused interpreedina, mida soovite tulevikus tingimata teostada? Raide: On mõned oopused, mis veel ootavad oma järge, mõned saalid, kus tahaks esineda. On ka teoseid, mida tahaks kindlasti salvestada. Tunnistan, et see on n-ö avatud nimekiri soovidest – ühtede täitumisel lisatakse sinna kohe uusi. Peamine soov on aga (eriti praeguse “koroonapitseri” all) olla laval. Nautida neid tähendusrikkaid hetki geniaalsete heliloojate muusika ja osasaamisele häälestunud publikuga. Mati Turi: Ma soovin, et see käesolev koroonajama muusikas ja muusikute elus läbi saaks. Millised on olnud teie viimase aja suurimad elamused? Raide: Lumevalgus ja lumevaikus. Turi: “Jazzkaarel” toimunud Liisi Koiksoni kontsert. Ma ei ole tükk aega muusikute poolt nii professionaalselt esitatud kontserdil viibinud.

Eestis on aegade jooksul olnud palju häid klassikalisi lauljaid, kuid ainult üks selline, nagu Georg Ots. Kellegi teise hääl ja lavakuju pole esile kutsunud sellist massilist vaimustushüsteeriat, kirju ja alatist mäletamist. Sel aastal möödub 100 aastat Georg Otsa sünnist. 100. aastapäev on eriline, suurim tähtpäev. Kui aga hakata uurima, mis sel puhul toimub, selgub, et sündmuste rida polegi kuigi tihe ja arvukas. Ei tule välja uut raamatut, ka monument on alles kavandamisel, Jüri Kruusi koostatud kuuest heliplaadist koosnev Otsa antoloogia ilmus juba 2001. aastal. Otsa isikust on varem tehtud muusikal “Georg” (2005), pigem vastuoluliseks jäänud film “Georg” tuli välja 2007. aastal; eelmisel aastal tuli Saaremaa ooperipäevadel menukalt lavale Moskva Helikon-teatri lavastus “Mr Georg Ots”. Peterburg, Georg Otsa sünnilinn plaanib anda ühele väljakule tema kunagise sünnikodu läheduses tema nime. ТВ Центр tellimusel tuli aasta algul välja uus dokumentaalfilm “Георг Отс. Публика ждёт”. Prohvet pole tihti omal maal nii kuulus ja hinnatud kui võiks olla. Ütleb ju ka Otsa elu suurim uurija, temast esmalt soomlaste nõudel raamatu “Saaremaa valss” kirjutanud Kulle Raig, et Ots jäi ikkagi saladuseks. Kindlasti oleks aeg Georg Ots ka n-ö kanooniliselt ja ka muusikateadusliku lähenemisega põlistada Eesti muusikaajalukku. Osana “Georg Ots – 100” juubelipidustustest avas Eesti teatri- ja muusikamuuseum eelmise aasta sügisel Tallinnas ajaloomuuseumis põneva näituse, kus on väljas hoidlatest mitte nii sagedasti välja tulevad museaalid. 3. maini vaadata oleva näituse ekspositsioonis on austajate kirju Georg Otsale Eestist, Venemaalt, Soomest, aga ka Georg Otsa enda joonistusi – on teada, et andeid oli tal palju ja üks neist oli joonistamine. Üks huvitavaid eksponaate on spetsiaalselt teha lastud serviis tema fotodega, samuti tõend selle kohta, et ühele pisiplaneedile on antud Georg Otsa nimi. Idee ajakirjas ära trükkida mõned katkendid kirjadest, tuli just seda näitust külastades. Kirju lugedes tekib lauljast väga elav pilt, vanad kaunid ajad tuleksid justkui hetkeks tagasi. Eriti Venemaal jumaldatud Georg Otsa austajad jätsid lisaks kirjadele maha uskumatuid asju – nagu näiteks leningradlase Maria Smirnova päevikud, kes alates 1958. aastast kuni 1971. aastani, oma surmani pani kirja kõik, mis seotud armastatud lauljaga: kontserdid, kavad, filmirollid, kontserdi- ja teatripiletid, arvustused isiklike kommentaaridega. Päevikut täidavad mõttevahetused kujuteldava vestluskaaslase Georg Otsaga. Tallinnas elav poetess Zoja Pekarskaja andis raamatuna välja oma poeemi Georg Otsa elust. Ka kirjade hulgas on mitmeid Georg Otsast inspireeritud luuletusi. On väga poeetilisi läkitusi, aga ka igapäevasemaid lähetusi lõputute palvetega saada tema foto, fotole autogramm, soovidega saada temalt tema laulude sõnu kuni rahalaenamispalveteni. Aga nüüd las kõnelevad hetkeks hääled minevikust. Kirjutanute hulgas on lapsi, noori, kollektiive ja muidugi – daame. Eestikeelsete kirjade kirjaviis on jäetud muutmata, aga anonüümsuse huvides on ära jäetud perekonnanimed. Ia Remmel 28. märts 1952 Tervisi kaugelt Venemaalt! Te olete muidugi väga imestunud, saades kirja kaugelt Venemaalt ja pealegi tundmatu nimega. Kindlasti Te ei mäleta enam oma kooliõde Dagy L.-e, kes tallas Teiega koos koolirada üheksa aastat. Kui Teie kooli lõpetasite, olin mina üheksandas klassis ja kooli lõpuaktusel kinnitasin Teile rinda lillekimbu, nagu see oli meie koolis kombeks, abiturientidele kinnitada lillekimpe rinda. Mina mäletan Teid väga hästi, kuna esinesime ühes kooris ja orkestris. Samuti mäletan hästi Teie õde Tamarat ja väikest õde, kes nüüd on ka muidugi juba suured. Mina mängisin orkestris algul “Kampanellat” ja peale Agnes Udalit klaverit. Tihti meenub mulle meie väsimatu õpetaja sms Radamus, kes nägi nii palju vaeva meie õpetamisega. Tema näpunäited on mind siin väga palju aidanud, kuna kõrvalteenistusena töötan koolis lauluõpetajana ja muusikajuhina. Pea ala on mul turba ala. Lõpetasin siin turbaerikursused ja töötan turbatööstuses laboratooriumijuhatajana. Kuidas ma sattusin siia? Sõjamölluga evakueerusin siia ja tänu mu vene keele oskusele lõpetasin kursused ja sain koha peale, kus töötan juba 9 aastat. Sõja lõppedes sõitsid kõik kaasmaalased kodumaale, kuid mina jäin siia, sest leidsin siin endale elukaaslase. Käin nüüd kodumaal ainult puhkuse aeg. Ühel sarnasel puhkusel oma suureks rõõmuks nägin oma koolivenda meie armsa teatri “Estonia” laval. Tulid meelde kooliajad, kus me koos nii mitmeid koolipidusid korraldasime selle teatri teises tiibas – kontsertsaalis. Teist korda meenus mulle kooliaeg siin, kui ma hiljuti nägin meie filmi “Valgus Koordis”, kus jällegi nägin oma koolivenda esinemas sarnase menuga – isegi nii kaugel kodumaast. Minu unistuseks koolis polnud ka mitte turbaala, tahtsin saada klaverikunstnikuks. Lõpetasin Valentine Riivese klaverikooli ja aasta õppisin konservatooriumis, kuid sõjamöll tõi pöörde mu unistusele. Polnud siis aega mõelda klaverile, vaid oli tähtsamaid töid, millega sai rohkem riigile kasu tuua ja nii sai minust turbatehnik. Ka polnud siin klaverit, kuid sõja lõppedes ilmusid klaverid ja nüüd töötan koolis, õpetan lapsi ja juhin isetegevusringi klubis. Andsin endale sõna, et tütrest saab kindlasti klaverikunstnik, ta on selle anni emalt pärinud. Nüüd on mul Teile kaks palvet. Esiteks palun Teid väga, kui oma kooliõele saata mälestuseks oma pilt. Loodan, et see palve ei tee Teile väga palju tüli. Teiseks palun kui see on võimalik, saata mulle sõnad ja noodid laulule “Ei seda paati pole tehtud linnup[l]uust”. Palun Teid väga tulla vastu mu palvetele. Soovin Teile palju edu ja õnne Teie esinemistel. Sügisel loodan tulla jälle puhkusele, loodan Teid siis kohata kuskil. Võibolla mind nähes tuleb Teile meelde see kooliõde, nimede järgi on raske kõiki meeles pidada. Vaatan tihti siin meie kooli orkestri pilti ja oma suureks kurbuseks olen peaaegu kõikide nimed unustanud. [---] Jään ootama vastust. Tervitades kooliõde Dagy L. Minu aadress: Kirovi oblast … Elvas 14. X 1955 Sm. Georg Ots! Pean jällegi vabandama, et julgen Teid tülitada uuesti oma kirjaga. Võib-olla Teie ei ole saanudki kätte minu esimest kirja, sest selle aadress oli natukene vale. Ma kardan, et Teie ei oleks seda nagunii lugenud, sest ma olen kuulnud, et Teie ei vastavat ühelegi taolisele kirjale, järelikult Teie võib-olla isegi ei loe neid läbi. Paluksin väga, et loeksite minu kirja läbi, sest minu palve pole mitte üksnes minu, vaid meie klassi ühine soov. Teie, seltsimees Georg Ots, olete vist nähtavasti unustanud meie väikese Elva linnakese. Juba kaks suve oleme pikisilmi oodanud Teie külaskäiku. Kuid asjata! Teie külastasite küll kord Rõngu rahvamaja ja Nõo Keskkooli, jättes meid täiesti kahe silma vahele. Elva Keskkooli pioneerid olid samuti pöördunud Teie poole palvega teha neile seda rõõmu ja sõita meie kooli nendega vestlema ja laulma. Selle kirja Te olite siiski läbi lugenud ja isegi vastanud lubadusega. Kuid väikesed laulusõbrad ootasid asjatult “onu Georg Otsa”, kes aga kuidagi ei tahtnud sõita nende juure. Palume väga, et Teie järgneval suvel külastate meie kodulinna ja võib-olla isegi lähemal ajal meie kooli. Mul on Teile veel teine isiklik palve. Kuulsin hiljuti raadiost Teie esituses Indoneesia rahvalaulu “Kodumaa”. Kuid kahjuks puuduvad mul selle laulu sõnad. See laul meeldis mulle juba siis, kui seda esitas üks Indoneesia kunstnik. Kuuldes Teie esituses seda emakeeles, mõtlesin, et nüüd avaneb lootus saada isegi sõnu. Kuid asjata olen otsinud neid! Lõpuks otsustasin pöörduda palvega Teie poole, kuid ma ei tea, kas Teie neid mulle saadate. Paluksin küll väga ja oleksin Teile selle eest väga tänulik. Oleme proovinud küll kirjutada neid üles, kui kuuleme seda laulu raadios, kuid selle tulemuseks olid vaid üksikud sõnad. Peale selle lauldakse seda laulu liiga harva raadios. Paluksin Teid väga, et täidaksite minu palve! Südamlik tervitus armastatud näitlejale Georg Ots’ale Elva Keskkooli XB klassi poolt! Ootame teid Elvasse! Ülle K. Elva Keskkooli XB kl õpilane 19. VIII 1952 Kallis kunstnik, Mina olen väike Anne Tõusva Tähe kolhoosist. Olen 10-aastane. Mina õpin Saue mittetäielikus keskkoolis ja sain neljandasse klassi. Paha on, et kõik mind peavad väikeseks, kuhu ma ka minna ei tahaks, kõikidele soovidele saan emalt ainult ühe vastuse: “Sa oled veel väike, küll elus jõuad käia igalpool.” Nii siis ka Teid olen kuulnud ainult raadiost. Aga ka see luges palju, nii et Te hääl mulle väga meeldima hakkas. Praegu on õhtu. Mu ema ja õde magavad, aga mitte päriselt, sest iga natukese aja takka tehakse silmad lahti ja hüütakse: “Anne mine magama!” “Ikka sa veel ei maga jne.” Kui ma veel väga kaua kirjutan, siis lendab mulle tuhvel vastu pead. Selleks siis kirjutan Teile lihtsalt nüüd oma soovi. Ma soovin Teilt saada Teie pilti, selleks, et mind huvitaks teada, milline Te olete. Hea on vaadata Teie pildile, kui tuleb raadiost Teie laulu, sest et teatris ma nii käia ei saa nagu õde. Armas seltsimees, kui Te olete nii hea, siis mängime koos mu õe üle vingerpussi Teilt vastuseks tuleva kirjaga. Tema on omateada nii tähtis nina, et Teist palju teab, siis mul on talle omalt poolt ka midagi Teist rääkida. Tervitades pioneerliku tervitusega, Anne Lugupeetud Georg Ots, Pole mõtet hakata kirjutama sellest, kuidas Te oma laulu ja esinemiskultuuriga olete üks Eesti populaarsemaid mehi nii Nõukogude Liidus kui ka välismaal. Lisaks kõigele veel Teie osatäitmised filmides, mäng laval ja sportlasi kindlasti vaimustab ka see, et olite omal ajal Eesti ujumisparemiku tipus. Teil on kindlasti palju tööd, kuid loodan et eestlased kui “vähe temperamentne rahvas” oma lemmikut kirjadega eriti tugevasti ei “pommita”. Ehk jääb Teil siis aega täita minu ja mu sõbra palve ning lisada autogrammid nendele kahele fotole, mida meil õnnestus muretseda. Jääme ootama fotosid teie autogrammiga. Soovime meie parimale lauljale palju toredaid saavutusi muusikavallas, teatrilaval ja kinokunstis! Rakveres 23. jaanuar 1963 Veiko L. Kärus 1. 09. 1954. a. Sms-tele Georg Otsale Viktor Gurjevile Valter Luts’ule Käesoleva saadetisena saabuvad Teile, – nagu Teie soovisite, – koopiad minu “elamustest” Türi Kultuurimajas 6. aug. s. a. Sms Georg Ots, Teile ma ei saada seda “pilti”, millele sain autogrammi, kuna see on aegunud, juuresolev on aga “aktuaalsem”. (Julgen seda, lootes Teie nõusolekule.) Kasutan juhust, et veelkordselt tänada teid selle õhtu ja kõigi varemalt kuuldu-nähtu eest. Meil, kes me oma igapäevases töös ei vaja annet ega talenti, on aukartus teie töö ees. Ma olen teid paljusid kordi näinud laval, nüüd mõnede minutite vältel kohtusin teiega, kui harilike inimestega ja ma mõtlen, et peale selle, et teie olete suured k u n s t n i k u d, olete teie ka suured i n i m e s e d ja sellepärast rahvas armastabki teid. Mina ja mu huvikaaslased, meie kuulame-vaatame teie esinemisi kõikjal, kus see on võimalik, kas Türil, Paides, Järva-Jaanis, Järva-Peetris ja ka Tallinnas. Ma olen “Rahutut õnne” vaadanud kolm korda, kuid ikka ja jälle võiks üle vaadata seda “suurt ja rahutut”, mida nii meisterlikult edasi annavad Meta Kodanipork ja Georg Ots. Türil esitatud “Pajatsites” nägin Georg Otsa esmakordselt koomilises osas ja mu imestusel polnud piire. Esitasin kaaslastele küsimuse, et kas me mõnel heal päeval ei seisa jälle üllatuse ees, mida kõike võib valmistada Georg Ots; kas jääb veel lavale kuju, mida ta tõetruult ei esitaks? [---] Tulge ikka ja jälle Türi ja Paide rajooni, meie ootame teid alati! Meie ei tule teid vaatama ainult selleks, et see õhtu oleks elamusrikas, vaid kõik selle, mida meie näeme või kuuleme, meie talletame endis ja kasutame seda pika aja jooksul, teiste sõnadega: meie e l a m e sellest. Alati jääb kõige muu kõrval sealt ka midagi säilitamiseks, – nagu käesolevale kirjale juurdelisatudki. Parimate tervitustega Els P. 16. 10. 1961. a. Lgp. Georg Ots! Arvan, et pean kirja teelgi (peale aplausi) Teile, lugupeetud Georg Ots, avaldama oma siirast tänu. Olen pidevalt kuulanud Teid kontsertidel, teatris – ja on tunne, et olete omane, meie Georg Ots. Teie laul, mäng ja välimus on nii meeldiv, et tärkab soe tänutunne. Teie osad, mida näinud olen, näiteks “Lembitus”, “Maskiballis”, “Don Juanis” ja operettides on võrratud. Tahaks Teid jälle näha Oneginina suurepärases “Jevgeni Oneginis” – olete täiuslik. Teie isik rõõmustab kuulajat-vaatajat ja pakub palju. Olen õnnelik, et olete olemas miljonitele ja siiski kõige rohkem tallinlastele. Teie, meie armastatud Georg Ots, annate rahva laiadele hulkadele väga palju. Teid kuuleme oma rõõmsas tööpäevas, mis on meie elu – igapäevane, optimistlik, kuid vahest ka muresid toov. Kuid Teie laulud aitavad tõesti elada, võita. Nende kuulamine on endastmõistetav, vajalik. Rõõmustan Teie olemasolu puhul! Ja tänan sügavalt selle hindamatu kingi – laulu eest, mida pühendate rahvastele oma ande, oskuse ja sõbralikkuse läbi. L. A., Nõmmelt GEORG OTSA VASTUS Lugupeetud sm. L. A.! Tänan Teid soojade ja südamlike sõnade eest, millega avaldasite mulle tänu laulude eest kirjas 16. oktoobrist k.a. Teie tähelepanu on mulle eriti väärtuslik selle tõttu, et meie rahvus on väga tagasihoidlik oma tunnete avaldamises ja selle tõttu tekib vahel mulje, et oma kodumaal ümbritseb sind ainult väiklane kadedus ja inetu laim ning fantastilised kuulujutud. Tänan veelkord sooja sõna eest 2. detsembril 1961 Georg Ots Andestage, et varem ei vastanud! Tööd oli väga palju, nüüd kui vigastasin kergelt jala, on aega rohkem. G.O. Moskva 6. II 1963 Georg Karlovitš! Selle kirjaga tahan Teid tänada kogu selle rõõmu eest mida toote kaasa oma kontsertidega. Teie kontserdid on sündmused, ma meenutan neid alati rahulduse ja tänumeelega. Öelda, et Te laulsite suurepäraselt – ei ütle õieti midagi. See oli hämmastav, täiuslik ja kordumatu. Juba on nädal möödas, aga mu muljed on kõik täiesti elavad. Mu ees laual on kontserdikava ja näen jälle kõike nii, nagu see oli. Teie rahulik, peaaegu kiretu nägu, kõlab eelmäng ja siis saabub see üllatav ime – Teie hääle esimesed helid. Olen Teid palju kordi kuulnud, kuid iga kord närveerin enne kontserdi või ooperi algust, kuni kõlavad esimesed noodid. Ja iga kord tundub mulle Teie suurepärane hääl ja meisterlik ümberkehastumine imena. Teie tabamatu liigutus, žest, pilk, Teie rahuliku, kõlava, sooja paindliku hääle eri modulatsioonid. Kõik, millest Te laulate – olgu see armastus, õrnus, kannatus, raev, palve –, elustab ja puudutab hinge. [---] Esimest korda kuulsin teie esituses Schubertit. “Teisik” oli väga huvitav. Paljud on seda esitanud, aga harva õnnestunult. Minu meelest kõlas see teil suurepäraselt – oli tõsine, mõtlik ja ilma ülearuse sünguseta. Väga hea oli muidugi “Весенний сон” [“Frühlingstraum”]. Teie Deemonit ma tean muidugi juba ammu – ja Te ei esita seda kunagi ühesuguselt. 28ndal meeldis mulle rohkem “Не плачь дитя”, 30ndal “Я тот, которому”. Teie Deemon on väga inimlik ja talle on lähedased kannatus, armastus, tema esimesed pisarad. Deemonis avaneb Teie näitlejatalent – rahutu, mässav hing, mis püüdleb headuse poole, aga põhjustab kurja. Väga tahtsin kuulata ka “На воздушном океане”. Miks mulle küll meeldisid need erinevad Figarod ja [---]? Miks küll süda lõhkeb tänust kui laulate Tšaikovskit? Püüan selgusele jõuda oma muljetes ja tunnetes, mõista teie lavasarmi saladust. Kuid lavasarm on midagi seletamatut. Meenutades nüüd kontserte oma mõttes, kuulen teie häält, intonatsiooni, kordumatut tämbrit, häält, millesse on peidetud terve maailm. Minu jaoks on muusikas nii rõõm kui mure, mõtisklus, nauding ja õnn. Iga hea kontsert on kui saatuse kingitus. Kui Te teaksite kui palju rõõmu on toonud teie kontserdid. Tulge meile sagedamini! [---] Moskva, Galina G. Väga austatud näitleja GEORG OTS! [---] Ooperid ja operetid, milliseid on teistes linnades palju kuuldud (sealhulgas ka Riias ja Tallinnas), on igaüks minu jaoks omal kombel hea. Armastusasjade meisterlik, näitlejatega esitus toob inimese ellu palju. Üks operett ei anna mulle rahu, õigemini Mister X-i aaria Kálmáni operetist “Tsirkusprintsess” Teie esituses. Kuuldes Mister X-i aaria meloodia helisid muutub minu elu teiseks. Isegi noorem kuulajate põlvkond sai tänu minu sugereerimisele külge armastuse ooperite ja operettide vastu. Võibolla on minu vahetu, palvega Teie poole pöördumine taktitu, austatud näitleja Georg Ots, aidata mind saada lunamaksuga heliplaat Mister X-i aariaga, AINULT TEIE ESITUSES, aga teist teed ma meie vaikses linnas ei leidnud. Isegi tellimus Leningradi ei andnud tulemusi. Jään ootama Teie plaati lunamaksuga või siis Teie vastust, kuhu pöörduda. Austusega Teie muusikaliste esituste kuulaja, Tamara V. Kirov, 1961 Head uut aastat kallis ja austatud seltsimees Ots! Uus aasta on kõige imelisem, muinasjutuline päev, mil tahaks kõigile saata kõige südamlikumaid soove. Asusin kirjutama uusaastaõnnitlusi lähedastele ja tuttavatele ja kuulsin järsku raadiost teadet, et algab liiduvabariikide saade, mis on seekord pühendatud Eestile. Nii tuli mul mõte: “Kas oleks suur patt saata uusaastaõnnitlused ka oma lemmiklauljale ja lemmikartistile?” Ma pole küll enam selles vanuses (42. a), mil artisti jumaldatakse tema populaarsuse ja välimuse pärast. Kas Te ka ise teate, millist mõju Te avaldate oma laulmisega? Ma ei suuda seda isegi sõnadega väljendada. Mulle tundub see täiesti maagiline! Kui kuulen ja vaatan Teid, mõtlen: “Sellel inimesel on nii erakorselt kerge laulda, ta laulab täiesti loomulikult, nagu hingaks, käiks või kõneleks.” Mul on väga kahju, et ei ole õnnestunud Teie elavaid esitusi näha (ja vaevalt, et õnnestubki). Kuid selles aitavad meid kino, televisiooon, raadio ja heliplaadid. Niisiis soovin Teile vägilase tervist (nagu kosmonautidel), muutumatut edu teie imeväärses töös. Suurt perekonnaõnne! Austatud Georg Karlovitš! Kirjutan Teile seda kirja peale kontserti, mida kanti üle Moskvast. Muljed on kolossaalsed, kui palju rõõmu, soojust ja õnne toob inimestele Teie imeline hääl! Seda ei või mitte millegagi võrrelda! Kadestasin kõiki, kes olid Teie kontserdil ja tahtsin ka väga seal olla. Seda plaani oleks saanud teostadagi, aga kartsin, et mind tabab jälle ebaõnn. Kui olite kontserdiga Kišinjovis, sõitsin spetsiaalselt kohale teid kuulama, aga kõik oli asjatu – ma ei saanud piletit. Ning salaja lootes, et tulete esinema meile Odessasse, sõitsin koju tagasi. Georg Karlovitš, no miks Te ei taha meile tulla? Just hiljaaegu vestlesin meie ooperiteatri administraatoriga. Küsisin talt, et miks ei kutsuta Teid meile esinema ja ta vastas: “Kas siis mina seda ei taha! Georg Ots ise ei taha! Teater laguneks koost, kõik jookseksid siia teda kuulama!” [---] Aga see on tõsi, et “Teie peale jookseks kokku kogu linna koorekiht!” (ükskord oli selline juhtum). Georg Karlovitš, vastake mulle palun lühidalt kahe sõnaga – kas Teil on midagi Odessa vastu? Olge armuline, palun Teid väga! Kirjutage ja tulge meile, andke paar kontserti ja esinege ooperis! [---] Kui teaksin, mis sõnu kasutada, et Te tuleksite! Tulge meile vastu! Odessa, Irina V. Austatud pan Georg Ots! Kui Te vaid kujutleksite, millist vaimustust tekitas Teie suurepärane laulmine, mida sai näha filmis “Mister X”! Raadiost oleme kuulnud sageli Teie vene ja eesti laulude esitusi, kuid kogu Teie hääle ilu ei suutnud me enne mõista, kui nägime seda filmi! Mulle tundub, et nagu Te olete suurepärane laulja, olete samasugune suurepärane inimene! Mitte ilmaaegu ei tunne Eesti Teie üle uhkust. Olen eriti vaimustatud Teie häälest, mis mulle valmistas sellist naudingut ja õndsust, et isegi unustasin oma üksinduse ja hakkasin uskuma, et on olemas tõelised mehed, keda võib usaldada. [---] Ma usun et Teie olete ainult selline! Teie hääle jõud, esituse siirus, sügavad tunded, millega Te esitate iga teost kinnitab mu usku Teisse, kaunistab mu elu ja kutsub esile õilsamad tunded. Kui kohtaksin Teid kinost väljudes, oleksin valmis põlvili laskuma ja Teie jälgi suudlema. Ma tean Teist väga vähe ja olen vähe kuulnud seda mida laulate. Tahaksin Teist rohkem teada ja teid sagedamini kuulata. [---] Ma usun, et saate selliseid rumalaid kirju kilode viisi. Võimalik, et ka teised kirjutavad puhtast südamest, aga tahan uskuda, et sellist erutust ja läbielamist ei ole minus äratatanud ükski teine artist. Peaksin olema tasakaalukas ja tõsine, olen ju juba 38-aastane, aga nüüd pean end ülal nagu tütalaps. Andestage mulle see! Mulle toob see suurt rõõmu! Ma tean, et ma ei saa kunagi teada, kas Te minu kirja saite, kas Te lugesite seda. Aga ma palun teid väga – esitage jaanuaris midagi operetist “Tsirkusprintsess”. Oleksin selle eest lõputult tänulik ja tahaksin uskuda, et see on ainult mulle, Helena B-le. Georg Otsale kirjutatud luuletused Iga kord Teile kirja saates mõtlen – see on nüüd viimane. Teades et saate sadu kirju ja ükskõikselt viskate need minema. Aga kas ma võin vihastada tuule peale, kui ta mind jäätab? Kas ma võin vihastada öö peale kui ta mind hämaruses eksitab? Ja mida tähendab kogu maailma kõrkus võrreldes tilgaga õnnest? Aga Teie kingite meile seda nii heldelt. Maailmas pole vähe lauljaid, kes kutsuvad esile vaimustust, aplause, aga Teie olete ainus, kellele on antud suur and äratada oma kunstiga südames kevad. Teie hääl tungib südame kõige varjatumatesse sügavustesse, kutsub esile kristalselt puhtaid tundeid, kiirgavaid nägemusi ilust. Mäletate, kõik Ibseni näidendid on läbistatud igatsusest päikese järele. Võibolla sellepärast on need mulle nii lähedased. Eriti näidend “Kui me, surnud, ärkame”... Selle kangelane tõuseb kõrgele suurejoonelisele mäele igatsedes päikest, teades, et tagasiteed ei ole ja saab õnnelikuks tema pimestavate kiirte all. Samuti kiirgab Teie kunst headtegevat päikese soojust, ennenägematult rõõmsat valgust kogu ümbrusele. [---] Teie looming on täis ammendamatuid värve. Te valdate erakordset meisterlikkust, kerget ja peent. Te haarate lüürilise repertuaariga. Te olete võrreldamatu lüürilis-dramaatilises repertuaaris. [---] Te olete tõeline kunstnik. Teie kunst meenutab mulle armastatud maale: Corot’d, Vrubelit, Manet’d. Ja kuigi nad kuuluvad erinevatesse koolkondadesse, on nende kordumatu koloriit omavahel suguluses. Ja Teie nendega. Kirjad valinud ja vene keelest tõlkinud Ia Remmel ja Virge Joamets

Loone Ots. Rauno Elp – ürgselt aus romantik Europe Jazz Media soovitab Nele-Eva Steinfeld. Muusikauudiseid maailmast T Ä H T Vjatšeslav Surikov. Boriss Berezovski väärtuste süsteem P I L K Kristel Pappel. Esietenduse eel. Intervjuu lavastaja Tobias Kratzeriga Evelin Tamm. Õpetaja ja tema aegruum pärimusmuusikas. Kohtumine Tuulikki Bartosiki ja Krista Sildojaga Marge-Ly Rookäär. Suu laulab, süda muretseb. Eesti koorikultuurist M Ä L U Alo Põldmäe. Endel Kalam – eestluse hoidja läbi muusika M U L J E Aare Tool. Koosmängu kunst: orkestrikontsertide sügis Kai Taal. Kelle jaoks tahmatükk, kelle jaoks teemantkristall. Hooaja kammerkontsertidest Joosep Sang, Sander Udikas. Muljeid “Jõulujazzilt” Muusikauudiseid Eestist Heliplaatide tutvustus Ivo Heinloo. Jazzisessioon nr 21. Eno Kollom

19. detsembril 2015 möödus sada aastat väljapaistva eesti dirigendi ja vioolakunstniku Endel Kalami sünnist. Kalami tegevus eesti muusika järjepidevuse hoidjana sõjajärgsel Saksamaal ja hiljem USAs oli nii mahukas, sisutihe ja vajalik, et teda võib nimetada eesti muusika suurkujuks, selle elushoidjaks eksiilis. Endel Kalam sündis Venemaal Tveri kubermangus Nurmekunde-nimelises Eestist väljarännanute külas. Kalamite paljulapseline pere tuli Eestisse 1920. aastate algul. Pereisa Jaan Kalam oli koolijuhataja Mäos ja Tamsalus, hiljem Viljandimaal Saarepeedil. Ta oli entusiastlik muusikaharrastaja. Kõikjal, kus ta töötas, asutas puhkpilliorkestri ja kaasas neisse ka oma pojad Endli ja Valteri. Endel mängis löökpille. Viljandi Maagümnaasiumis sai Endel viiuliõpetust Aleksander Jonasselt, kelle kuulsaim kasvandik oli viiulivirtuoos Evi Liivak. 1936. aastal astus Endel Kalam Tallinna konservatooriumi professor Johannes Paulseni klassi. Peagi vahetas ta viiuli vioola vastu. Kalami kui orkestrandi karjäär algas 1938. aastal vioolal Riigi Ringhäälingu orkestris, mida juhatas Olav Roots. Dirigeerimishuvi viis ta Rootsi dirigeerimisklassi ja 1943. aastal tuli dirigendidebüüt – ringhäälingu ja Estonia teatri ühendorkestri juhatamine. 1943. aasta suvel avanes võimalus sõita Austriasse Salzburgi ja täiendada end koos Olav Rootsi ja õpingukaaslase Roman Toiga orkestridirigeerimises kuulsa dirigendi Clemens Kraussi juures. Stipendiumid hankis Saksa okupatsioonivõimudelt Roots. Õppereis sai teoks tänu ringhäälingu referendi Eduard Meyer-Goldenstädti ja ringhäälingu muusikaosakonna juhataja Helmut Wirthi hoolivale suhtumisele eesti muusikasse. Landessender Reval’i lõpp 1944. aasta augustis evakueeriti suur osa Tallinna raadiojaamast Saksamaale, orkester aga tegutses Tallinnas veel poole septembrini. 12. septembril oldi otse-eetris ja 17. septembril, viis päeva enne Nõukogude armee saabumist, toimus viimane esinemine. Kahekümneliikmelisse Saksamaale lahkuvasse muusikute gruppi kuulus ka Kalam. Laev, millega teele asuti, sai vene lennuki pommitabamusest vigastada. Olles tugevas kreenis, jõudis see siiski Danzigisse. Edasi suunduti lõuna poole, Toruńi linna, kuhu oli Tallinnast evakueeritud ringhääling. Seal anti eetrisse eestikeelseid saateid 1945. aasta aprillini. Eesti programmi juhiks oli Tallinna konservatooriumis kompositsiooni õppinud Herman Malvet. Muusikud pärinesid Tallinna ja Tartu orkestrist ning Estonia ja Vanemuise teatrist. Endel Kalam oli trupis koos pianistist abikaasa Erikaga ja tema ülesanne oli organiseerida instrumentaliste otsesaadetesse koos lauljatega. Toruńis vangistati Kalam Tallinna raadiost (siis juba nõukogude raadio) Tiit Kuusiku ja Elsa Avessoni esinemise kuulamise pärast. Rindeseaduse kohaselt oli keelatud raadiojaama kuulamine karistatav mahalaskmisega! Imelise pääsemise taga olid olnud sakslastest Landessender Reval’i ülemused. Rinde lähenedes ringhäälingu grupp lagunes ja osa muusikuid liikus edasi lääne poole Lübeckisse. “Kalami trupp” Lübeckis ja Blombergis Endel Kalam moodustas vahetult pärast sõja lõppu muusikute grupi nimega “Eesti kunstnikud Lübeckis”, asjaosaliste jaoks “Kalami trupp”. Trupiga liitus teisigi eesti muusikutest põgenikke. Nüüd sai Kalam rakendada oma organisaatorivõimeid. 1945. aasta mai lõpul toimus kaks esimest kirikukontserti Lübeckis ja 10. juunil Lübecki põgenikelaagri avamise suuremahuline kontsert. Algul esineti kaasmaalastele, peagi laienesid kontserdid kohalikele elanikele ja okupatsioonivägedele. Korraldati Balti rahvaste ühiskontserte. Lübecki trupi kontserttegevus kestis 1946. aasta sügiseni. Sinna kuulusid lauljad Naan Põld, Lydia Aadre, Irma Kalvet, Elena ja Jaan Villard ning Leo Raudsepp, pianistid Karin Prii, Lea Lesta ja Erika Kalam, viiuldaja Carmen Prii, laulja ja helilooja Paul Tammeveski, meeskvartett Heli 4 ja naiskvartett. Erilist edu saavutas Carmen Prii, keda saatsid sümfooniakontsertidel üle Saksamaa lausa ülistavad arvustused. Peagi kolis trupp Detmoldi lähedasse väikelinna Blombergi. Kalam jäi siingi liidriks. Blombergis kujunes Balti riikide põgenike Balti Kunstnike Keskus. Selle tegevust koordineeris põgenike organisatsiooni UNRRA Briti kontrollkomisjon. Keskus ühendas 70 Baltimaade tunnustatud muusika- ja teatriinimest. Lätlaste juht oli helilooja Jānis Mediņš, leedulastel helilooja Vladas Jakubenas, eestlastel Endel Kalam. Eestlaste trupp andis sadu kontserte kohapeal ja ümbruskonnas, teistes põgenikelaagrites, Hamburgi ja Kölni raadiokavades. BBC ja Inglise sõjaväe raadiojaamadele lindistati arvukalt eesti heliloomingut. Läti ja leedu kolleegidega toimus palju ühisesinemisi. Kalam juhatas ka sümfooniakontserte. Kaks olulisemat olid Eesti Vabariigi aastapäeva kontsert Eesti Rahvusteatri asukohas Oldenburgis 1946. aastal ja Loode-Saksa filharmoonia orkestriga EV aastapäeva kontsert Detmoldis 1948. aastal, kavas juba mujal laineid löönud Eduard Tubina 5. sümfoonia. 1950. aastaks oli enamik laagreid likvideeritud. Eesti põgenikud pudenesid laiali üle maailma, enamasti USAsse ja Kanadasse. Igaüks pidi leidma endale protežee, kes võttis varalise vastutuse põgeniku perekonna eest. Kalami perele andis garantii eesti kontrabassikunstnik Ludvig Juht, kes oli USAs elanud aastast 1934. Nii sai Kalami kolmeliikmelise pere (kuhu oli sündinud poeg Tõnu) elukohaks Bostoni linn USA idarannikul, kus asuti elama Ludvig Juhiga samasse majja. Mitmekülgne tegevus USAs Uus algus USAs oli raske. Kalamil tuli olla aednik, autojuht, teener, laotöötaja... Fakt, et Kalam osales Salzburgis Clemens Kraussi kursustel, avas tee enesetäiendamiseks 1953. aastal Bostoni orkestri suvekursustel Leonard Bernsteini käe all. Vioolamängu täiustas Kalam sama orkestri vioolakunstniku Joseph de Pasquale’i juures. Tihedat sidet Bostoni orkestriga aitas kindlustada seegi, et Ludvig Juht oli selle orkestrant. Üsna ootamatult algas pingeline tegevmuusiku elu: osalemine Bostoni keelpillikvartetis, Roman Totenbergi ansamblis, Chicago Little Symphonys, Balti keelpillikvartetis, Bostoni ooperiorkestris (juhatas Nicolai Gedda osalusega Verdi “Traviatat”), Bostoni Balletis, esplanaadiorkestris Boston Pops, Händel & Haydn Society orkestris, Puerto Rico Symphonys jne. Kalami lemmiktegevuseks oli kontsertide korraldamine ja nii kutsuti teda tihti neid organiseerivate ühingute juhatusse. Näiteks Bostoni Balti-Ameerika Ühingu esimehena korraldas ta suure populaarsuse saanud Balti kontsertide seeria. Eriti südamelähedaseks kujunes tegevus 1968. aastal enda asutatud New Englandi kammerorkestri dirigendina ja osalemine Marlboro iga-aastastel muusikapidustustel, algul festivali orkestris, siis kammermuusika grupis (mille koosseisus oli elu üks tippsündmusi – kontserdireis Itaaliasse, Kreekasse, Šveitsi ja Iisraeli) ning lõpuks inspireeriv, suurt loomingulist fantaasiat vajav töö festivali programmidirektorina. Marlboro festivalil hakkas aktiivselt osalema ka Kalami poeg Tõnu, algul assistendina, siis dirigendi ja pianistina. Energiat jätkus Kalamil veel pedagoogitööks Bostoni ülikooli vioola- ja kammermuusika õppejõuna ja tegevuseks muusikapublitsistina. Kokku on teada ligi 500 artiklit, mis ilmusid eesti pagulasväljaannetes. Ainuüksi nende põhjal saab avara pildi eesti pagulasmuusika sündmustest ja arengust. Ludvig Juhti muusikafondi juht ja viimane esinemine Ludvig Juhi surmapäeval, 20. jaanuaril 1957 asutati New Yorgi Eesti Helikunsti Keskuse juurde Juhti-nimeline Muusikafond ja Kalam sai selle esimeheks, kelleks jäi kahekümne kolmeks aastaks. 1983. aasta Eesti Kultuurifondi kultuuriauhind anti Kalamile just selle juhtimise eest. Fondi ülesanded olid keerukad. Ees seisis eesti muusikute kontsertide korraldamine, eesti nootide väljaandmine ja salvestused. Kalamile tegi asja keerukamaks see, et ta pidi New Yorgi ühe osakonna tööd tegema Bostonis. 1959. aastal algatati noortele mõeldud klaveripalade tellimised eesti pagulasheliloojatelt. Laekus ligi 40 pala ja neist ilmus kolm kogumikku: Tubina “Süit eesti karjaseviisidest”, Aaviku “Seitse pala klaverile” ja kogumik viie autori lugudega (Udo Kasemets, Kaljo Raid, Avo Sõmer, Lembit Avesson, Diana Krull). 11. detsembril 1985 saabus väsimatu eesti muusika eestvõitleja Endel Kalami dramaatilis-heroiline lahkumine. Juta Kurmani järelehüüdest ajalehes Vaba Maa: “E. Kalam langes kontserdilaval, oma tööpostil, taktikepp käes. [---] Haydni sümfoonia allegro juures hakkasid dirigendi jalad ootamatult vajuma. [---] Orkestrit “maha lüües” ja viimse jõuga puldist kinni haarates varises ta laval kokku.” Kalami Viljandi Maagümnaasiumi kaaslane Edmund Valtman-Vallot avaldas samas lehes Kalami mälestuseks luuletuse “Tardunud paus”, mille viimane salm on selline: Äkki – väsis süda, peatus löök. Tekkis ootamatu paus... Jäi õhku tardunud paus. Käsi rütmihoos tõusis... siis vajus...

3. mail valiti Eesti muusika- ja teatriakadeemia valimiskogu istungil õppeasutuse uueks rektoriks klaveriosakonna professor Ivari Ilja. Rektoriks kandideeris neli professorit: Ivari Ilja, Kerri Kotta, Toomas Vavilov ja Marje Lohuaru. Ilja sai esimeses hääletusvoorus 55-liikmeliselt valimiskogult 30 poolthäält. Valituks osutumiseks piisanuks 28 häälest. Valimiskogu istungil osalesid akadeemia nõukogu hääleõiguslikud liikmed, akadeemia kuratooriumi liikmed, akadeemias vähemalt 0,5 koormusega töötavad korralised professorid ja juhtivteadurid ning akadeemia üliõpilasesinduse poolt valitud üliõpilaste esindajad. Ivari Ilja ametiaeg algab 1. septembril ja kestab viis aastat. Ilja on üle 30 aasta töötanud EMTAs klaveri eriala õppejõuna, sealhulgas olnud 15 aastat klaveriosakonna juhataja. Ta on Eesti interpreetide liidu esimees ja Eesti muusikanõukogu juhatuse liige. Ilja kandidatuuri esitasid keelpilli-, dirigeerimis-, klaveri- ja lauluosakond ning vokaalkammermuusika ja saateklassi keskus, samuti kaheksa korralist professorit ühisavaldusega. Valimistele eelnes mitmeid rektorikandidaatide debatte. Oma plaane ja põhimõtteid selgitades ütles Ilja, et äkilisi muutusi või pöördeid ta teha ei plaani, kuid tunnistas, et uuendusi on vaja. “Oma valimisplatvormis tõin ma välja mitmeid punkte. Võibolla suuremad neist on struktuurireform ja juhtimistavade muutmine,” sõnas Ilja Aktuaalses Kaameras. “Muutused, mida saab teha käskkirja või nõukogu otsuse alusel, on lihtsamad. Raskemad muutused on need, mille nimel me kergemaid otsuseid teeme. See on just see, mis puudutab inimeste osalemist, nende kaasamist juhtimisse, aktiivsust, loomingulisust. Et inimesed tunneksid ennast muusika- ja teatriakadeemias hästi.”

Eesti muusika- ja teatriakadeemia sai tänavu uue rektori. See on oluline sündmus, on ju meie Eesti ainus muusikakõrgkool kiirguskeskus, kuhu suubub ja kust lähtub põhiline meie professionaalsest muusikaelust. Sellele ametikohale valitud pianist ja muusikaakadeemia professor Ivari Ilja on Eesti üks väheseid suure rahvusvahelise karjääriga interpreete, kes on koos maailmanimega lauljate Dmitri Hvorostovski, Irina Arhipova ja mitmete teistega kontserte andnud sellistes saalides, kuhu Eesti soolomuusikud paraku enamasti ei jõua. Tema klaveriõhtud ja esinemised klaverikontsertide solistina on toonud kokku täis saale ning vaimustunud vastuvõttu. Viimane meeldejääv soleerimine oli tänavu jaanuaris ERSOga Tšaikovski 1. klaverikontserdiga. Ilja õppekäik on teinud läbi Tallinn muusikakeskkooli õpetaja Eve Paju juures, järgnesid õpingud Tallinna konservatooriumis (praegune EMTA) prof Laine Metsa klaveriklassis. Seejärel õppis Ivari Ilja Moskvas Vera Gornostajeva ja Sergei Dorenski juures. Ivari Ilja klassist on tulnud paljutõotavaid pianiste nagu Mihkel Poll, Sten Heinoja, Sten Lassmann, Johan Randvere, Maksim Štšura jpt. Ivari Ilja kuulub mainekasse mänedžmenti Askonas Holt. Mänedžmentidest võib leida küll meie dirigente, kuid paraku mitte instrumentaliste. Enne kui jõuame intervjuu juurde, tsitaat ühest kontserdiarvustusest: “Kogu kontserdiõhtu vältel näitas Ilja end kindla ja võrdväärse ansamblipartnerina. Ta on just nimelt partner, mitte saatja, inspireeritud ja inspireeriv, iga võimalikku pausi, pisimatki nüanssi ja liikumist tunnetav. Ta teadis täpselt, millal jälgida ja oma partii allutada ning millal võtta juhtimine enda kätte. Klaveri pani ta kõlama nagu sümfooniaorkestri. See oli harva esinev maagia.” (Financial Times) Meie ainus muusikakõrgkool Eesti muusika- ja teatriakadeemia on olnud varsti juba ligi 100 aastat meie muusikakultuuri tugisammas, oluline alma mater, ja läbi aegade oma taset hoidnud. Teie olete selles õppeasutuses olnud tudengi, õppejõu ja klaveriosakonna juhatajana ning nüüd rektorina. Milline on praegune EMTA, mille etteotsa te sel sügisel astute? Ega EMTA hetkeseisu vist paari sõnaga iseloomustada ei saagi, lühike formuleering EMTA kogu sisu kindlasti ei avaks. EMTAs on palju erialasid, valdkondi, koolkondi, suundi ja voolusid. Kindlalt võin öelda, et muusikaakadeemia on praegu väga huvitav, omanäoline kõrgkool. Olen selles majas kaua töötanud, näinud halvemaid ja paremaid aegu. EMTA on läbi käinud pika arengutee ja praeguseks kujunenud rahvusvaheliselt kõrgetasemelist muusika- ja teatriharidust andvaks kaasaegseks õppe- ja teadusasutuseks. On hea, et akadeemias on eredaid, eriilmelisi loovisiksusi ja pühendunud õppejõude ning teadlasi, motiveeritud ja andekaid üliõpilasi. Kas näete vajadust midagi EMTA ülesehituses, struktuuris muuta? Vaja on muutusi akadeemilises struktuuris, juhtimises ja osakondade töös. Siin on killustatust ning tuleb leida tõhusamaid lahendusi. Struktuurireform peab toimuma akadeemia peret kaasates, leidmaks optimaalse ülesehituse, mille vajalikkust ja kasulikkust mõistaks töötajate enamus ning mis tagaks parema juhtimise ja struktuuriüksuste ladusama koostöö. Mainisite oma valimisplatvormis, et soovite integreerida õppekavadesse rohkem ettevõtlusõpet ja tulevase erialaga seotud kommunikatiivseid võimeid arendavaid õppeaineid ja praktikaid ning arendada koostööd tulevaste tööandjatega. Miks see teie nägemuses vajalik on? See on tänapäeval kõigil erialadel vältimatu. Ka loomingulistel erialadel ei saa hakkama lihtsalt “puhast kunsti” tehes, on vaja eelnevat kontakti võimaliku tulevase ametiga, ka teadmisi kontserdikorraldusest ja turundusest. Instrumendiõpetuses on olulisel kohal orkestri- ja pedagoogiline praktika ning lauljatel ja näitlejatel teatripraktika, muusikapedagoogidel kokkupuude kooliga juba õpiajal. Muusikateadlased peaksid julgemalt proovima oma võimeid erinevates meediakanalites, kirjutama muusikaarvustusi ja publitsistikat, mitte ainult tegema teadust. Akadeemia peaks üliõpilastele andma laiema valmisoleku selleks, mis neil tulevases elus ette võib tulla, ning mis kõige tähtsam, õpetama edasi õppima ja end igakülgselt arendama ka pärast diplomi kättesaamist. Viimasel ajal on palju arutletud selle üle, et kõrghariduse olemus ja ülikool kui institutsioon on muutumas. XIX sajandil oli ülikool nagu vaimne akadeemia, XX sajandil sai ülikoolist ka kutset ja ametit andev asutus. Nüüd aga taas annab ja garanteerib kõrgkool järjest vähem tööd ja ametit. Kas peaksime siis tagasi pöörduma vaimse akadeemia poole? See on loomulik, et ülikool ajaga koos muutub. Tänapäeval räägitakse palju sellest, et ülikool peaks ühiskonda rohkem teenima, reageerima ühiskonnas toimuvatele muutustele ning andma omalt poolt ideid ja impulsse edasiminekuks. Erialade sisu muutub, mõned erialad kaovad ja teised tulevad asemele. Muusika- ja teatriakadeemia on selles mõttes ehk üks alalhoidlikumaid ülikooli tüüpe. Näitekunst lummas inimesi juba Antiik-Kreekas ja lummab ka tänapäeval, kuigi teater on olnud pidevas arengus. Ka klassikaliste pillide puhul võime olla peaaegu kindlad, et lähima aastasaja jooksul ei kao need kuhugi, nagu ka inimeste soov nendele pillidele loodud surematuid šedöövreid ikka ja jälle nautida. Heliloojad loovad uusi teoseid, kasutades uusi instrumente, elektroonikat, uusi tehnoloogiaid, sedamoodi tekivad ka uued muusikaerialad. Nii et, jah, see kõik vajab sünniks ja arenguks kindlasti vaimset akadeemiat. Meie ajal muutub ühiskond ja mõttesisud väga kiiresti. Muutused toovad kindlasti kaasa ka segadust ja orienteerumisraskusi. Ka üliõpilastes on stressi ja segadust. Ülikoolilt oodatakse nagu mingit valmis paketti, koos haridusega ka töökohti. Aga võibolla seda kõrgkoolilt ootama ei peakski? Kui noor inimene on suures segaduses ning raskustes oma koha leidmisel, siis on ülikool ilmselt teinud midagi valesti. Kuid päris ilma stressita ju elus läbi ei saa. Ehk on stress ja võime seda taluda eeldus läbimurdeks, probleemile lahenduse leidmiseks. Vähemasti meie esituskunstide erialade üliõpilased on stressiga harjunud, nad kogevad seda ju ikka ja jälle näitelaval, kontserdil või eksamil esinedes. Mis sai otsustavaks, et hakkasite mõtlema rektoriameti peale? Otsustav oli kandideerimisettepanek, mis mulle esimest korda tehti kümme aastat tagasi. Kuna olin siis õppejõu töö kõrval ka aktiivselt tegutsev muusik, ütlesin ei. Sama ettepanek tehti ka viis aastat tagasi, mille peale andsin lubaduse kandideerida järgmistel, 2017. aasta rektori valimistel. Lubaduse täitsin. Rektorina tuleb esinemisi ja pedagoogitööd muidugi vähendada, kuid olen selle enda jaoks läbi mõelnud. Võin öelda, et kandideerimine tuli loomulikult, ilma kõhkluste ja siseheitluseta. Kuid valimiskampaania ja valimised osutusid pingutavaks ja tõsiseks ettevõtmiseks. Olete näinud muusikakõrgkoole maailma erinevates paikades. Millised neist on teile meeldinud, mida oleks meil sealt eeskujuks võtta? Nad on väga erinevad. Kasvõi Suurbritannia kuulsad muusikakõrgkoolid: Royal Academy of Music, Guildhalli muusika- ja draamakool, Royal Northern College of Music Manchesteris või Royal Scottish Academy of Music and Drama Glasgow’s, siis neil on eelkõige suurepärane materiaalne baas. Supertasemel pillid, hooned on erakordselt heas korras ja kuna eriti just London on tõmbekeskus kogu maailma noortele, siis voolab sinna kokku andekaid ja motiveeritud üliõpilasi. Moskva Tšaikovski-nimeline konservatoorium on erakordselt võimas oma traditsioonide ja ajalooga, kuigi materiaalne baas pole olnud ehk nii hiilgav. New Yorgi Juilliardi muusikakool on jälle rahvusvahelisuse musternäidis, kus kõik kihab ja pulbitseb ning konkurents on ülitugev. Leedu ja Läti muusikaakadeemiad on omamoodi, traditsioonidega muusikakõrgkoolid ja üsna erinevad meie EMTAst. Sibeliuse akadeemia on maailma muusikakõrgkoolide hulgas tõeline hiid. Guildhalli muusikakoolis on tudengeid 800–900 ringis, isegi Juilliardis on alla 1000, aga Sibeliuse akadeemias umbes 1500. Ja neil on tõepoolest kadestamisväärsed olud. Kõigest on näha, et Soome riik peab haridust väga oluliseks. Poola on tugeva muusikakultuuriga maa, kus on huvitavaid muusikaõppeasutusi, põnev slaavilikkuse ja läänelikkuse sümbioos. Ühtegi neist ei tahaks otseselt kopeerida, vaid üritada pigem leida oma nägu. Tänapäeval on moes seda nägu isegi kunstlikult, brändi luues tekitada, kuid mina eelistan, et see kujuneks loomulikult. Võtame eeskujuks selle, mis on meile hea ja toetame seda, mis teeb meid ainulaadseks. Loe edasi Muusikast 8-9/2017

Pikk protsess Tallinna muusikakeskkooli, G. Otsa nimelise Tallinna muusikakooli ja Tallinna balletikooli ühendamisest on nüüd jõudmas lõpusirgele. Kulus üle 20 aasta, kuni kooli osas ühisele nõule ja jõule saadi. Selle aja jooksul vaheldusid krundid ja toimusid mitmed arhitektuurikonkursid. Kooli lõplik asukoht jäi pidama Pärnu mnt 59 asuvale krundile, kohe Pärnu maantee ja Liivalaia tänava ristmiku juurde. Praeguse õppehoone projekti autor on mainekas Austria arhitekt Thomas Pucher, kes võitis 2011. aastal toimunud arhitektuurivõistluse. Tallinna muusika- ja balletikoolist tuleb kaasaegseid õppevõimalusi pakkuv kool, kus on lisaks klassi- ja harjutusruumidele mitu saali, õpilaskodu, stuudio, ujula ja kaunilt haljastatud sisehoov. Kooli rajama asudes oli direktor Eero Raun. Valmivale õppeasutusele otsiti direktorit konkursiga, 14 kandidaadi hulgast valiti Tallinna muusikakeskkooli pikaaegne direktor Timo Steiner. Õppetöö algab järgmise aasta 1. septembrist. Mõtteid, ootus ja lootusi uuest ühendkoolist jagavad haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Robert Lippin, Eesti muusika- ja teatriakadeemia rektor Ivari Ilja, G. Otsa nimelise Tallinna muusikakooli õpetaja Lembi Mets ning TMKK ja Otsa kooli õpilased. ROBERT LIPPIN Tallinna muusika- ja balletikooli direktori valimiskomisjoni esimees, haridus ja teadusministeeriumi asekantsler Milliseid visioone ja mõtteid uuest koolist esitasid direktori ametisse kandideerijad? Kõik kandidaadid olid oma visiooni ja kooli ülesehitamise plaanid läbi mõelnud. Eri voorudes kompas komisjon neid mõtteid erinevate nurkade alt ja erinevas formaadis – kirjalikult, videona, vestluses. Kandidaatide visioon keskendus muusika- ja tantsuhariduse kvaliteedile ja sidususele. Väga olulisel kohal oli vaade ühtse meeskonna kujundamisele ja juhtimisele. Aga kandidaadid avasid komisjonile ka oma mõtteid selle kohta, kuidas nad plaanivad kaasa aidata muusika ja balleti valdkonna õppe arengule, erinevate erialade õppe lõimimisele ja koostööle. Samuti arutleti õppekavade arendamise ja lõpetajate karjäärivalikute teemal. Kõik vestlusvoorus osalenud kandidaadid nägid uue kooli käivitamises suurepärast võimalust Eesti muusika- ja tantsuhariduse tulevikku vaatavaks arenguks. Esile toodi võimalus luua õppijate arenguks parim õppekeskkond. Millisena haridus- ja teadusministeerium näeb Tallinna muusika- ja balletikooli, Eesti haridusmaastikul täiesti uudse sümbiooskooli ülesehitust ja arengut? Ühelt poolt senise professionaalse hariduse kõrgel tasemel jätkumist ja tugevat panust Eesti kultuuri. Teisalt uute tingimuste parimat kasutamist muusika- ja tantsukultuuri arenguks. Otsivat vaimu eri valdkondade vahel, põnevaid ja mõtestatud koostöid nii kooliajal kui hilisemas kunstnikuelus. Ja et kool oleks nähtav ja teada nii Eestis kui laiemalt. Kuidas ja mis osas paranevad uues koolis muusika ja balletiõpilaste õppetingimused? Balletiõpilastele tuleb kuus sobiva suuruse ja kõrgusega saali, samuti õppelava, mis võimaldab vajadusel teha ka etendusi. Muusikaõppe jaoks rajatakse unikaalne salvestusvõimalusega saalide kompleks (suur saal, kaks kammersaali, blackbox saal rütmimuusikale, kaks saal-auditooriumi), kus saab korraldada kontserte, konkursse, suvelaagreid ja muid koolile olulisi sündmusi. Erineva suurusega õppeklassid ehitatakse ruum-ruumis põhimõttel, et ruumid läbi ei kostaks. Õppeklassidele lisandub 38 harjutusklassi. Lisaks tuleb majja kahe foonikaga salvestusstuudio, pillide parandus ja klaverimeistritöökoda. Soetatakse uusi pille ning heli- ja valgustehnikat. Nii balleti- kui muusikaõpilased saavad majutuda samas majas 75-kohalises õpilaskodus. Koolile ehitatakse ka ujula ja pilatese treeningruum. Mille poolest paistis silma kooli direktoriks valituks Timo Steineri visioon ja kooli ülesehitamise plaan? Timo paistis silma selge visiooniga kooli arenguvõimalustest. Komisjon tõstis esile tema vaateid muusika- ja tantsuhariduse sidususele ja erinevate koolitüüpide õppekavade koostöisele arendusele uueks tervikuks. Lisaks eristus ta ka ühtse meeskonna kujundamise klaari kontseptsiooniga ja julgusega kohe täiskäigul selle kõigega tööle asuda. Samuti on ta väga hästi kursis valmiva koolimaja ehitamist puudutava temaatikaga. IVARI ILJA EMTA rektor, Tallinna muusika- ja balletikooli direktori valimiskomisjoni liige Millised ootused ja lootused on Eesti muusika- ja teatriakadeemial seoses uue ühendkooliga? Akadeemia lootused ja ootused uuele ühendkoolile on lahutamatult seotud ootuste ja lootustega, mis meil on seoses Eesti muusika- ja teatriakadeemiaga, sest professionaalne muusikaharidus on tervik, kus kõik selle erinevad etapid peavad olema selgete eesmärkidega ja toimima kõrgel professionaalsel tasemel. Lihtsalt öeldes ootab akadeemia rohkem ja parema ettevalmistusega tudengeid, sest sellest sõltub otsustaval määral akadeemia, aga ka kogu meie muusikakultuuri tulevik. Kas keskastme kahe muusikaõppeasutuse praegusel kujul kadumine võib olla edasise muusikalise kõrghariduse ning järelkasvu osas problemaatiline? Pikemas perspektiivis ei kujune sellest tõenäoliselt probleemi, vaid pigem eelis. Keskastme kahe muusikaõppeasutuse kadumine pole kindlasti probleem näiteks klassikalise laulu, jazz- ja rütmimuusika osas, mis on traditsiooniliselt olnud G. Otsa nimelise Tallinna muusikakooli tugevad valdkonnad, mida Tallinna muusikakeskkool peaaegu polegi viljelenud. Probleem võib tekkida pigem seoses klassikalise muusika erialadega, milles kummaski koolis toimub vastav õpe, õppekavade eesmärgid pole küll drastiliselt erinevad, kuid õppetöö korraldamisel on kummaski koolis oma spetsiifika. Koolide ühendamise faasis kujuneb sellest ilmselt üks enim vaieldud teemasid. Kahe kooli klassikalise muusika erialade õpetajate, erinevate nägemuste, samuti kahe kooli töötajate huvide arvestamine ja edasiviiva ühisosa leidmine on uue kooli juhtkonna ilmselt olulisemaid ülesandeid. Kui rääkida väga üldiselt, siis me ju teame, et mune on parem hoida mitmes korvis ja tõesti, mingil määral väheneb uues olukorras noorte võimalus endale õppeasutust valida. Meil on Tartu Heino Elleri muusikakool, mis valikuna jääb igal juhul alles. Kuna tänapäevane õpikäsitlus eeldab võimalust paindlikult õpiteed kujundada, siis kahe Tallinna kooli vahel valimise võimaluse kadumise kompenseerivad kindlasti uues koolis tekkivad laiemad valikuvõimalused, rääkimata uhke maja kõrgel rahvusvahelisel tasemel õppekeskkonnast, mis kaalub küll üles vaat et kõik võimalikud miinused. Milline tundub praegu olevat Eesti andekate muusikaõpilaste üldpilt, nende soov tulla muusikakõrgkooli ja saada professionaalseks muusikuks? See on väga tõsine küsimus, mis ei puuduta ainult praegusi muusikavaldkonna kutsekoole ja muusikakeskkooli, vaid kogu muusika huvihariduse süsteemi laiemalt. Oleme olukorras, kus muusikakoolide õpilastest jätkab õpinguid kutsehariduses väga väike osa, alla kahe protsendi. Teades, et meie lastel on muusika huviharidusele suure maailmaga võrreldes erakordselt hea ligipääs ja võimalus muusikat harrastada on kättesaadav üle Eesti, siis paratamatult paneb jätkajate väike osakaal muretsema. Huviharidus on teatud erialade puhul ju andnud meie kultuurile väljapaistvaid loojaid ja tegijaid läbi aegade, aga kindlasti on huvikoolide potentsiaali võimalik ja hädavajalik veel paremini avada. Huviharidus on kutseharidusest mõneti palju keerulisem valdkond, kus tuleb toetada lapse arengut läbi loovuse, pakkudes rõõmu isetegemisest. Nõuded ja kriteeriumid peavad olema paindlikud, õpetajalt oodatakse suutlikkust iga lapse puhul tunnetada huvi, eelduste ja motivatsiooni taset, et neid inspireerida ja vastavalt õpetada, kuid huvi mitte ära kustutada. Huviharidusest kutsehariduses jätkajate madal protsent viitab sellele, et nii mõnigi andekas laps jääb õigel ajal üles leidmata ja oskuste ja teadmiste baas, mis võimaldaks neil keskastmes edukalt jätkata, üles ehitamata. Kui rääkida Tartu Elleri- ja Tallinna Otsa-nimelisest muusikakoolist ning Tallinna muusikakeskkoolist, siis on just need koolid meie kõige olulisemad partnerid. Me ootame nende koolide lõpetajaid, kes on akadeemias igati teretulnud ja üsna kindlasti määrab nende ettevalmistuse tase olulisel määral Eesti muusika- ja teatriakadeemia kohta ja kaalu nii Eestis kui ka maailmas laiemalt. Ohtliku tendentsina on viimase kümnendi jooksul hakanud arenema protsess, mida võiks tinglikult nimetada muusikavaldkonna kutsehariduse huviharidustumiseks, mis tähendab, et suur osa õppijatest ja võimalik, et ka õpetajatest ei käsitle enam kutseharidust tavapäraselt, vaid pärast kutsehariduse omandamist jätkatakse kõrghariduses juba muusikakaugetel erialadel, õpitakse ülikoolis juristiks, arstiks või füüsikuks. Iseenesest pole selles ju midagi halba, kindlasti on muusikaharidus kasulik absoluutselt igale inimesele ükskõik mis elualalt, kuid sel juhul vajaks täpsemat mõtestamist, mida ühiskond tegelikult kutsehariduselt ootab. Eesti muusika- ja teatriakadeemia uues arengukavas on üks olulisi prioriteete pöörata erilist tähelepanu kõrghariduse-eelsetele haridusastmetele ning andekate noorte leidmisele ja toetamisele, et tagada motiveeritud ja hea ettevalmistusega üliõpilaste stabiilne pealekasv akadeemia kõigil erialadel. 2020. aasta septembris võtsime noorteprogrammi raames vastu esimesed Noorteakadeemia õppurid. Loomulikult ei saa see osakond kasvada väga suurearvuliseks või olla alternatiiviks kutseharidusasutustele, aga ta aitab akadeemial olla lähedamas kontaktis andekate, motiveeritud noortega, et neid juba varem kaasates hilisemateks õpinguteks ette valmistada ja innustada. Nii et sellele küsimusele üheselt vastata on küllaltki raske. Loomulikult oleneb soov tulla muusikakõrgkooli ja saada professionaalseks muusikuks paljudest mõjuritest, ühiskondlikest, sotsiaalsetest, aga samuti noore inimese usust sellesse, et nii siin maal kui maailmas on ikka jätkuvalt võimalik tegutseda erialal, mis nõuab igapäevast harjutamist ja pingutust alates varasest lapsepõlvest kuni tööelu lõpuni. Lisaks soovile edasi õppida peavad haridustee alg- ja keskastmes olema välja arendatud noore inimese võimed ja oskused, rajatud tugev vundament, et noor tunneks ennast sellel teekonnal kindlalt ja jätkamine kõrgkoolis saaks üldse võimalik olla. Teame, et nendel erialadel nõudmised õppe kvaliteedile pidevalt kasvavad. Helikunsti väärtustatakse maailmas kõrgelt ja noori, kes sellega suure pühendumusega tegelevad, on palju. Seda näitab ka olulistel rahvusvahelistel konkurssidel osalejate arvu järjepidev tõus. Optimistina usun, et Tallinna kesklinna sündiv Tallinna muusika- ja balletikool loob täiesti uued võimalused meie muusika- ja tantsukultuuri arenguks. Kui suudetakse luua paindlik, loominguline, kõrget professionaalsusust väärtustav õpikeskkond, siis võib loota, et suureneb ja paraneb järelkasv nii väga pika õpiajaga erialade, mida tuleb alustada 5-6-aastaselt, kui ka laiema muusika- ja tantsuerialade spektri osas. LEMBI METS G. Otsa nim Tallinna muusikakooli tšelloõpetaja, klassikasuuna pikaaegne arendusjuht Kuidas õpetaja nägemuses oleks uues koolis parem: kas see, kui endised koolid jääksid omaette üksustena püsima või oleks parem ühte sulamine? Eks seda küsida on juba hilja. Ministeerium on ju asutanud uue ühendkooli, mis kannab täiesti uut nime. Oleks aga äärmiselt hea, kui uue kooli sees oleks kuidagigi võimalik säilitada eelmiste koolide erisusi ja sümboolikat, luua näiteks nimelisi klasse vms. Ka see võib osutuda reaalsuses küllalt keeruliseks, kuna ruumijaotuskavas on klassid planeeritud erialade kaupa TMKK ja Otsa kooli ühiskasutusse. Mõtet tasuks aga hoida. Kokkusulamine pikas perspektiivis on selles olukorras paratamatu. Küsimus on aga asjaoludes, mida sulandumisel tuleks arvesse võtta. Ei tohiks kiirustada, selle asemel peaks vaatama, millisel pinnal tekib sünergia. Õppekavu ei tohiks ühendada. Lõimimine oleks hea, ühisõppekavad mitte. Mis võiks uues koolis olla parem õpilaste õpetamiseks ja nende arenguks? Eks ruumid on paremad, avaramad, väiksema läbikostvusega. Paremad saalid, hea söögikoht, moekam interjöör, parem tehnika, paljud sellised asjad. Kuid ruumipuudus on igatahes ka sellesse majja sisse kirjutatud. Võibolla stimuleerib see siis kuidagi harjutusruumide nimel võistlema? Küllap on mõttekas õpetajate vahetus, ühistegevused, metoodilised arutelud jpm. Õpilaste ühistegevused – ühine orkester, koostöö balletikooliga. Tantsude õpetamine muusikutele. Gümnaasiumiainete võtmine sõsarkoolis, õppekavade lõimimine (kuid mitte ühisõppekava!) TMKK ja Otsa kool annavad kindlasti vastastikku mõlema poole jaoks kasulikke mõjutusi: TMKK oma absoluutse tippu suunatusega ja vastavate professionaalsuse nõuetega, Otsa kool paindlike õppimisvõimaluste otsimisega ja iga õpilase erisuste leidmise ja välja arendamisega. Otsa kooli klassikaõpilastele mõjub arvatavalt stiimulina uues koolis tekkiv suurem erialane konkurents. Ühtlasi usun, et Otsa koolile omane inimlik ja soe suhtlusviis ja võrdselt kohtlev suhtumine ka vähem edukatesse õpilastesse kanduvad üle kõigile uues koolis. Kuigi mõlemast koolist on võrsunud hulganisti silmapaistvaid muusikuid, tuleb meeles pidada, et kooli ülesandeks pole toota ainult tippmuusikuid, vaid ka inimesi, kel jätkub enesekindlust ja selget eesmärki just oma võimete potentsiaal ellu viia. Iga muusik ei pea saama kontsertsolistiks (kui väga ka ei sooviks) või orkestrimängijaks (väga rasked konkursid viimasel ajal!), vaid igati väärikas on saada õpetajaks, kultuurikorraldajaks, raadiotoimetajaks ja on veel palju muid võimalusi. Samas ei ole ju teekond selliste väljunditeni hobitegevus, vaid ikkagi tõsine erialane töö. Kas midagi olulist võib minna kaotsi vanade koolide kadudes? Kõige rohkem paneb muretsema kahe kooli (TMKK ja Otsa kool, jätan balletikooli teadlikult välja) õppekavade võimalik kokkusulatamine. Kahjuks pole praeguseni teada, millised kavatsused on. Siiani on muudkui kinnitatud, et koolid lähevad uude majja oma praeguste õppekavadega. Tore ju! Ammugi vastu võetud ruumiprogramm kõneleb aga muust. Ma ei soovi küll üldse tonte näha, kuid kuna teadmatus on kõikehõlmav, tulevad tondid paratamatult unenägudessegi. Praegu ei tea me õpetajatena isegi seda, mis alustel toimub tuleval aastal vastuvõtt uude kooli. Teadmine mõjutaks juba tänavusi otsuseid, sh osa eelõppe õpilaste astumist või mitteastumist põhiõppesse. Ei saa kuidagi rahul olla sellega, et õpetajad töötavad “kotti”, teadmata, mis ees ootab. Kahel koolil on praegu suured erinevused õpilaskontingendi osas: TMKK võtab vastu ainult esimesest kaheteistkümnenda klassini õppivaid õpilasi. Otsa kooli tullakse õppima peale põhikooli, gümnaasiumi-, bakalaureuse-, magistriõppe järel ja isegi pärast doktorantuuri. Eelõppesse saab tulla kuni kaheks aastaks soovitavalt peale VII klassi ja kuni gümnaasiumi lõpuni välja. Vastuvõtutingimuste ühtlustamine oleks hävitav paindlikele õpivõimalustele ja õppijate arvule, tootes samas juurde algastme õpetajate probleemi. Praegu on Otsa kooli õppekavas tulevastele õpetajatele hädavajalikud metoodilisi algteadmisi sisaldavad ained, kuna praegugi on osa meie õpilastest juba tööl kas eraõpetajatena, koolides või huviringides. Suured solistid ei õpeta väikseid lapsi, nišš peaks avatuks jääma. Muusikajuhendajatest ja ringijuhtidest on suur puudus, oleks lühinägelik piirata võimalust nende arendamiseks. Oleme Otsa koolis avanud viimastel aastatel mitmeid uusi õppekavu, sh pedagoogilise suunitlusega jätkuõppe õppekava nii klassika õppijaile kui rütmimuusikutele. Eelõppes saab tõsta taset põhiõppesse tulekuks. Kahjuks pole minu teada eelõpet ruumiprogrammis arvestatudki, järelikult pole kindel ka selle õppevormi säilimine. Otsa kooli puhul läheb kahtlemata kaotsi ka meie vana maja aura, 100-aastase ajaloo hõng. On omamoodi kummaline, kuidas töökeskkond, mis on kohati rõskusest läbi imbunud, kus puudub söökla, klassid on väikesed ja ruumipuudus suur, võib nõnda hinge minna! Mulle näib, võibolla ka lähtuvalt pika tööelu paratamatust nostalgiast, et praeguse Otsa kooli (mille nimi on alates selles majas kõigepealt asunud Tallinna konservatooriumi asutamisest 1919. aastal korduvalt muutunud) meeldiv sisekliima, inimlikkus ja mingi seletamatu kodusus on vaatamata pidevatele probleemidele ajas järjest kasvanud. Kindlasti johtub see tunne õpetajatest ja neist fantastilistest noortest, kes meid ümbritsevad, samal ajal kui taustal tajume praegust elu jälgivate kunagiste professorite vaime. Praegu on maja helisid täis, isegi liiga täis. Uue maja ruumide läbikostmatus võib aga soodustada peale paremate töötingimuste ka steriilsust ja eemaldumist, tahaks loota, et mitte võõrandumist. Küllap mudilaste jooks ja kilked ning noorte elav suhtlemine koridorides tasakaalustavad siiski saabuvat vaikust ja eraldatust. Kas potentsiaalsete andekate muusikaõpilaste huvi edasi õppida võib muutuda seoses uue sümbiooskooliga? Õpilased on tõesti väljendanud elavat huvi uue kooli vastu. Nende jaoks on atraktiivne uus ilus maja ning kahe muusikakooli omavaheline lähenemine. Kindlasti toob kooli paiknemine kesklinnas juurde huvilisi, näiteks praegune teekond Lasnamäelt Kivimäele TMKKsse võib kesta kuni poolteist tundi, kesklinna aga võib peaaegu linna igast punktist pääseda poole, maksimum kolmveerand tunniga. Lähedal on muusikaakadeemia, Estonia teater ja kontserdisaalid. Ma ei usu, et õpilaste huvi “sümbiooskoolis” (milline hea väljend!) väheneks, pigem ikka vastupidi. Kui uues koolis on päriselt esiplaanil sümbioos, mis looduses ju tähendab vastastikku kasulik olemist, ongi kõik suurepärane! Kui aga sümbioosis elavaist liikidest mõni (antud juhul nt üks koolidest) täiesti kaob, pole seda kasu kah enam. Hoiame kõike hoidmisväärset ja muudame vaid seda, mida tõesti vaja. Otsustavat sõna peaks senisest palju rohkem jääma õpetajatele, sest just nemad kujundavad kasvulava. Mida rohkem õpetajaid usaldada ja toetada, seda rohkem tekib head pinda arengule. Millised on ootused ja lootused seoses uue kooliga? JOONAS NEUMANN (TMKK, saksofoniõpilane): Ootan kindlasti võimalust teha koostööd uute ja rohkemate inimestega. Ise fakultatiivselt heliloomingut õppides tooksin välja, et siiani on meie kooli heliloojad pidanud piirduma kas keelpilliorkestriga või pisikese Haydni-aegse sümfooniaorkestriga. Seega loodan, et tulevaste jõudude olemasolu kasutatakse ära ning pannakse kokku koosseis, millega saaks veidi kaasaegsemaid palu esitada. Ka oleks tore, kui tuleks kokku puhkpilliorkester. LINDA TEEMÄGI (TMKK, klaveriõpilane): Põnevus on suur. Loodetavasti suureneb erinevate koolide õpilaste läbikäimine ja suhtlemine ning tekib palju esinemis- ja koostöövõimalusi. MIINA MARTENSOO (Otsa kool, rütmimuusika laulu eriala õpilane): Kõik uus tundub alati veidike võõras, suuri lootusi mul pole, aga see-eest on uudishimu suur. Ma loodan, et uus kool annab veel laiemaid võimalusi areneda oma erialal, loob uusi kontakte ja põnevaid koostööprojekte. Meie Otsa kool on väike ja armas, aga samas tundub uus ja avaram õppimiskeskkond päris ahvatlev. EMIL RAJA (Otsa kool, jazzklaveri ja klassikalise klaveri õpilane): Loodan, et uus kool on hubase keskkonnaga, kus kõigil on hea ja meeldiv olla. See eeldab, et toimub loomulik kokku kasvamine ning ei teki ebatervet konkurentsi, ärapanemist, eraldatust sõltumata erialast, osakonnast või mängutasemest. Mis võiks olla uues koolis parem? Millest endises koolis puudust tundsid? JOONAS NEUMANN: Ainuke asi, mis pähe tuleb, on erinevate erialade esindatus: domineerivad keelpillid ja klaverid. Tean, et Otsa koolist tuleb meie ridadesse rohkem puhk- ja löökpillimängijaid, seega on see mure murtud. Kui mõni peab meie kooli miinuseks vanu, korrast ära maju, tsiteeriksin talle oma head sõpra ja klassivenda Hans Matthias Kari: “Esimesel koolipäeval võttis minu käest kinni imearmas tütarlaps, kes vabandas mitmeid kordi meie koolimaja poolelioleva remondi pärast ja eriti hoiatas B-maja olukorra osas ja palus mul mitte ehmatada. Ma siis ootasin põnevusega midagi eriti hirmsat – midagi, millest saab pärast teistelegi rääkida, kuid see jäi tulemata. Minu, lapse silmade läbi ei ole meie koolis olnud kunagi midagi hirmsat. Ma otsisin koolist midagi muud, kui ilusti värvitud seinu – sõpru, muusikat, nalja ja naeru ning kindlasti seiklusi. Õnneks kõike seda ma ka leidsin.” LINDA TEEMÄGI: Kõik on harjumise asi. Ehk annaks soovida veel rohkem harjutusklasse, parema ventilatsiooniga ruume ning siledaid koridore ja värskeid seinu, kuid kõik muu võib jääda samaks. Vanas majas peitub oma võlu, kuid rahvusvahelise arhitektuurikonkursi võitnud majas õppimine kõlab ka suursuguselt. MIINA MARTENSOO: Muusikas on kõige tähtsam koostöö ning koosseisudega proovi tegemine, seega ma loodan, et uues koolis on rohkem klasse, kus suuremate koosseisudega harjutada. Samuti võiks uues koolis olla rohkem n-ö puhkealasid, kus õpilased saaksid vahepeal puhata, mõtteid koguda või lihtsalt teistega suhelda. EMIL RAJA: Esimese asjana tuli pähe see, et uues majas võiks ruumides parem heliisolatsioon olla. Samas on praegu vanas majas muidugi väga huvitav ja inspireeriv kuulda, mida kõrvalklassides harjutatakse ja mõnikord isegi nalja pärast kaasa mängida. Siiski nõuab tõsisem harjutamine palju keskendumist ning mida helikindlam ruum on, seda parem, kuna kõrvalised helid juhivad tähelepanu mujale. Lisaks sellele võiks olla harjutusklasse piisavalt palju, et ei tekiks suuri järjekordi. Ehk nihutatakse ka maja lahtiolekut veidi pikemaks. Minul isiklikult tuleb harjutustuhin tihti just õhtupoolsel ajal ning usun, et selliseid õpilasi on kindlasti veel, kes meelsamini ka hilisemal ajal harjutaksid. Võiks ju maja kella 23-ni lahti olla ja avatud ka suveperioodil, nii nagu on EMTAs. Paremaks võiksid muutuda ka helisüsteemid klassides, kust saaks muusikat kuulata. Samuti oleks head puhke- ja kööginurgad, kus pikkadel koolipäevadel ning harjutamise vahel end kosutada. Arvutiklass võiks olla vabalt ligipääsetav igal ajal ja seal võiksid olla ka klaviatuurid koos noodistusprogrammiga, et juhul kui harjutusklassi parasjagu ei ole, saaks kasulikult aega sisustada näiteks noote kirjutades. Samuti ei teeks paha ka rohkemate digitaalklaverite olemasolu koridorides – kui on soov näiteks enne tundi korraks midagi läbi mängida. Millised on praeguse kooli tugevused, mis ei tohiks uues koolis ära kaduda? JOONAS NEUMANN: Kindlasti tase. Tallinna muusikakeskkoolis on igal erialal väga kõrge tase ning ma loodan, et see säilib ka uues koolis. Aga samas pole mul põhjust kahelda. Ka peetakse Tallinna muusikakeskkooli eriliseks selle sõbraliku õhkkonna pärast, kõik hoiavad ühte. Millest on kohutavalt kahju ja ei saa midagi parata, on männimetsa, linnulaulu ja vaikuse kaotamine … Sellest vist muudmoodi aru ei saa, kui tuleb seda ise kogeda – seda ei asenda miski. LINDA TEEMÄGI: Erialakeskne õppimine, ühtehoidmine, soe õhkkond, õpilaste huvide ja suunaga arvestamine õpetajate ja juhtkonna poolt, metsa lähedus, mis kahjuks pole kuidagi võimalik uues asukohas. MIINA MARTENSOO: Ma loodan, et säilib see ühtekuuluvuse tunne, mis meil koolis on. Otsa koolis õppides tunnen, kuidas on suur osa motivatsiooni säilitamisel kaasõpilaste ja õpetajate soe suhtumine, tunne, et oled turvalises keskkonnas ja kõigil on ühine eesmärk liikuda paremate tulemuste poole. EMIL RAJA: Praeguse kooli heaks küljeks on muidugi magus asukoht linna südames, kus kõik on käe-jala juures. See selleks. Sisulisest poolest tooksin kindlasti välja head ja tasemel õpetajad, kes loodetavasti jätkavad oma pedagoogitööd ka uues koolis. Eks kahju on muidugi sellest, et Otsa kooli maja on pika ajalooga, millest nüüd vaid tore mälestus jääb. Uuest koolist loodangi kõige enam seda, et oleks ühtehoidmist, mida aga suuremas koolis on kindlasti raskem saavutada. Mida head võiks pikemas perspektiivis uus kool kaasa tuua oma eriala õppimisele? JOONAS NEUMANN: Olles erialalt saksofonist, loodan uuemate teoste mängimisele sümfooniaorkestris ning puhkpilliorkestrile. Loodetavasti jääme ka uutele tulijatele paremini silma kui siin Kivimäel mändide all lagunevates majades – samas, eelnevalt mainitule viidates, on neis oma võlu. LINDA TEEMÄGI: Usun, et tänu kesklinnas asumisele ja suuremale kollektiivile võib uus kool tekitada huvi ja saada rohkem tähelepanu ning soodustada muusika laialdasemat levikut. Mind kui klaverimängijat motiveeriks uus keskkond kindlasti rohkem õppima ja harjutama. MIINA MARTENSOO: Ma usun, et pikemas perspektiivis aitab uus kool kaasa erinevate kunstiliikide põimumisele ning julgustab ehk haridustasandil ellu viima rohkem sarnaseid muutusi. Samuti ma usun, et uues ja innovaatilises keskkonnas muutub iga eriala omandamine orgaanilisemaks ja veel rohkem nauditavaks. EMIL RAJA: Ehk tekib uues koolis rohkem koostöövõimalusi ja kontakte ning et ka tehniline pool täiustub: korralikud pillid, arvutid, helisüsteemid klassides, mis õppeprotsessi kvaliteetsemaks muudavad. Küsimusi esitasid Ia Remmel ja Tiina Mattisen

Meie, interpreetide, kaudu peab laval muusikast hoovama täiesti vapustavat rõõmu ja armastust,“ on Tatjana Grindenko veendunud. Hiilgav viiuldaja, kuulsa pedagoogi Juri Jankelevitši õpilane, esimese Venemaa autentsetel instrumentidel mängiva ansambli Vanamuusika Akadeemia juht vaimustab oma hingestatud, akadeemilistesse raamidesse mitte mahtuva mänguga, taltsutamatu temperamendi ning aususe ja kompromissitusega, millega ta suhtub oma elukutsesse. Sellepärast on iga tema tulek Eestisse sündmus. Sündmuseks kujunes ka tema kevadel toimunud kontsert koos Tallinna Kammerorkestriga, kus nii kava kui kogu esitus oli peenimate nüanssideni läbi mõeldud ja tunnetatud selliselt, et see kõik tundus täiesti vaba musitseerimisena. Kui olin aga proovi kuulnud, sain aru, mis on selle näilise kerguse ja vabaduse taga. TATJANA GRINDENKO: Mul paluti koostada kava, mis oleks nii uus kui ka vana. Seetõttu valisin Iannis Xenakise ja Vladimir Martõnovi teosed, mis mulle polnud uued, aga olid uued Tallinna Kammerorkestrile. Siin on kasutatud teistsuguseid tehnilisi võtteid... Igasugust muusikat saab mängida “harilikult”, nii nagu see on kirjutatud. Sõnaga “harilikult” tahan ma öelda: “nii, nagu suudan”. Aga mängida nii nagu see on kirjutatud, “nagu ma ei suuda”, ongi kõige raskem mitte ainult uues muusikas, vaid ka vanamuusikas. Olen üldse ekstreem ja maksimalist ja sellepärast ootan alati, et inimesed teeksid isegi seda, mis neile tundub võimatu. 120 protsenti... Nad mängivadki 120 protsenti, kuid nii, nagu nad on harjunud mängima. Aga siin on toimunud hoopis teistsugune areng... Mulle meeldib, kui mulle näidatakse midagi, mida ma ei tea. Haaran sellest kohe kinni ja hakkan kasutama. Tallinna Kammerorkestri muusikud saatsid korda tõelise kangelasteo, haarates kõike nii kiiresti – ainult nelja prooviga. Mitte iga orkester poleks sellist tööd võtnud. Sügis on Mendelssohn, talv on Pärt Te mängisite väga huvitavat ja ebatraditsioonilist kava: Vivaldi barokk- kontserdid ja Xenakise minimalistlik teos “Aroura”, Corelli Concerto grosso F-duur ja Martõnovi “Haldjate sügisball”. Pealkirja järgi otsustades maksab Martõnov siin lõivu romantismile? See on osa tema “Aastaaegade” tsüklist, väga kurb, traagiline teos, tegelikult hüvastijätt akadeemilise muusikaga. “Aastaajad” tähendab siin heliloomingulisi aegu: algus, õitselepuhkemine, närtsimine ja lõpp. Algus on aeg, kui heliloojad kirjutasid noote, trükkisid neid ja müüsid oma muusikat. See oli selle loometegevuse algus, mis nüüd vähehaaval välja sureb. “Aastaajad” algavad “Kevadega”, kus me (Tatjana Grindenko ansambel Opus Posth) mängime kõigepealt Vivaldi “Kevadet” ja seejärel Martõnovi versiooni. Järgneb suvi, õitseng – see on Bach, kõla- vad Bachi prelüüdid Martõnovi seades ja Martõnovi “Bachi pärastlõunane puhkus”. Sügis on Mendelssohn, kes Martõnovi arvates oli üks suurimaid heliloojaid muusikaajaloos. Seetõttu mängime Mendelssohni avamängu Shakespeare’i näidendile “Suveöö unenägu”. See on selline õitseng, milles aimab juba lõppu. Ja lõpuks talv – see on Arvo Pärt, Martõnovi arvates viimane tõeline helilooja. Tavaliselt mängime siin esiteks Pärdi “Fratrest” ja seejärel Martõnovi teost “Pärt. Talv”. Te olete üldse väga palju Pärti mänginud. Kas teie esimene Eestis käik polnud mitte seotud “Tabula rasa” esiettekandega 1977. aastal? Ei olnud. Olin enne seda juba mitu korda Eestis käinud, korraldasime siin igasuguseid häppeninge, mängisin nii orkestri kui ka pianistiga. Aga Arvoga tutvusime Riias, kus toimus sündmus, mille järel meil pandi kõik teed kinni ja meil ei olnud enam õigust ka Balti riikides esineda. Siis kirjutas Arvo meile Gidon Kremeriga “Tabula rasa”. Vabadus teeb inimese pööraseks Teile on loonud teoseid Luigi Nono, Valentin Silvestrov, Alfred Schnittke. Mul on alatiseks meeles teie Schnittke Concerto grosso nr 1 esitus koos Gidon Kremeriga Kremerata Baltica juubelikontserdil. See ei mahtunud üldiselt heaks kiidetud raamidesse kaunist akadeemilisest viiulimängust, see oli midagi hoopis teistsugust. Te ütlesite praegu väga õiged, minu jaoks koodsõnad. See kava pidigi olema esitatud mitte tavalisel akadeemilisel viisil – see kehtis nii barokkmuusika kui ka Xenakise ja Martõnovi teoste kohta. Ainult Mendelssohnis oli vaja tavalist kvaliteetset ja säravat mängu. Iseasi, kuidas see kõik kontserdil välja tuli. Tšernomõrdini sõnad “tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati” on väga õiged. Kui tuli autentsuselaine, asusid kõik entusiastlikult mängima “teistmoodi kui alati”, aga välja tuli “nagu alati”. Vaat see on kohutav. Ei usuta oma annet ja laskutakse tasemele “nagu alati”. Ilmselt sellepärast, et nii on lihtsam. Kui paistad silma, mängid nii, nagu teised ei mängi, tuleb ületada materjali vastupanu, anda järele stereotüüpidele ja publiku maitsele. Aga peamine on ju jääda muusikuks, nagu mulle kord ütles üks pianist. Arvatavasti nii see on. See nõuab jõudu ja iseloomu. Mul on täiesti pöörane iseloom: kui ma ei saavuta seda, mida tahan, ei suuda ma rahuneda. Sealjuures saan aru, et ka sajaprotsendiliste püüdluste puhul on võimalik ebaõnnestuda. Aga vähemalt jääd sa ausaks iseenda ja muusika vastu. Võibolla on mul selles osas mingi haiglane vastutustunne: ma ise midagi ei loo, olen vaid interpreet ja pean olema aus selles, mida ma teen. Ja veel on mulle tähtis, et esitusele eelnev töö jääks klassi ja saaliproovi. Meie, interpreetide, kaudu peab laval muusikast hoovama täiesti vapustavat rõõmu ja armastust. Aga selleks on hädavajalik olla vaba inimene. Sest vabadus annab jõu, ja nagu mulle tundub, teeb inimese pööraseks. Vabadus on tõeline narkootikum. Vabaduse õhk paneb tõepoolest purju... Jah, sest kui sulle meeldib see, millega tegeled, siis saad sellest mingi ekstaatilise naudingu. See on nagu võitluskunstides: meistrid õpetavad sulle igasuguseid võtteid, aga kui algab lahing, unustad sa kõik selle. Kõik see, mida sulle õpetati, elab sinus nagu teine isiksus, aga edasi on vabadus. Kuidas see langeb kokku teise teie veendumusega, et interpreedi elukutse on võlts? Arvan endiselt nii. Kui mängid orkestrite- ga, kes n-ö simuleerivad mängu, kes midagi peale nootide ei näe, või kolleegidega, kes esitavad sol-nooti esimese sõrmega kolmandas positsioonis ja teevad sealjuures veel näo, et musitseerivad, siis hakkad küll mõtlema, et interpreedi elukutse on võlts. Tõelisi elavaid orkestreid peale mõne barokkorkestri on väga vähe. Näiteks Pierre Boulezi orkester on minu arvates geniaalne, vapustav kollektiiv. Hiljuti kuulsin Vladimir Jurovski suurepärast orkestrit – vaat siin oli absoluutselt elav muusikakude. Kõik sõltub sellest, kes on kollektiivi eesotsas. Hea on seal, kus ma olen Kuidas teile tundub, kas muusiku inimlike omaduste ja tema esituse ja toonikvaliteedi vahel on seos? Arvan, et sellist seost ei ole. Vahel hämmeldun mõne muusiku käitumisest, aga mu mees ütleb: “Kes sulle ütleb, et hea muusik peab olema hea inimene?” Mulle tundub, et inimene, kes tunnetab peenelt muusikat, elab selles ja elab seda valuliselt läbi: see neuralgia teeb ta kasutuks igapäe- vases elus. Ma arvan, et tõelisi muusikuid ilma sellise neuralgiata ei ole olemas. Helilooja, kes kirjutab teost, asub maa ja taeva vahel. Ta pole ingel, ta ei lenda, aga ta ei käi ka maad mööda nagu meie. Aga meie labastame teda selliste märkustega, nagu: millise sõrmega tuleb siin mängida, missuguste strihhidega... Loodan, et ma ise vähemalt püüan midagigi teistmoodi teha, aga võimalik, et ma ka eksin. Kahtlused ei jäta mind kunagi maha, aga selles, mida vähegi oskan, püüan saavutada nii palju kui võimalik. See on väga aus suhtumine. Nähes teid töös teiste muusikutega, võib öelda, et olete väga nõudlik ja kompromissitu inimene. Kui suhtuda ausalt sellesse, millega tegeled, pead olema kompromissitu, pead olema nõudlik ja karm. Kuidas siis teisiti? Kas teil pole raske elada sellise iseloomuga? Muidugi on raske. Kord Tallinnas käies ütlesite, et armastate oma aega. Aga meie aeg on ju küllaltki ebaharmooniline. Kas jagate oma abikaasa Vladimir Martõnovi arvamust, kes leiab, et parem on elada mitte minevikus ega tulevikus, vaid omas ajas? See tõlgendus tema mõttest pole päris täpne, sest ta tegeleb väga palju varajase muusikaga. Kui me ei tea, mis oli minevikus, pole meil ka tulevikus midagi teha. Nüüdismuusikat võib mängida ainult siis, kui muusik tunneb varasemate ajastute muusikat. Mina olen alati armastanud aega, milles elan. Öeldakse, et hea on seal, kus meid pole. Aga mina leian, et hea on seal, kus ma olen. (Naeratab). Ja Moskvas on hea? On. Ma armastan Moskvat väga, mul on siin hea. Mulle tundub, et ebakõla tekib siis, kui me ei taha midagi oma elus muuta. Aga tuleb muuta, tahate seda või ei. Näiteks ilma kapriisidega olete te ju sunnitud leppima. Mis puutub kultuuri, siis arvan, et praegu on käimas väga võimas tehnika areng, millega seoses tekib uus kunstiliik, teistsugune kultuur. Mulle tundub, et klassikalised muusikud teevad valesti, kui veenavad publikut jääma vanadele seisukohtadele. Publik on lõpuks sellises šokis, et võib kontserdisaalist kaduda – seda me juba näemegi. Minu kui muusiku eesmärk on mitte segada ja anda võimalus sellele käimasolevale protsessile. Ma võin inimesi sellisel viisil “traumeerida” jaõpetada – selleks, et nende vastuvõtukanalid avaneksid, et nad oleksid valmis uut vastu võtma. Arvan, et meie aeg on isegi väga harmooniline oma otsingutes. Tõlkinud Ia Remmel

Jaapani Kunstiühing tegi teatavaks maineka Praemium Imperiale auhinna tänavused laureaadid viies valdkonnas. Kui 2014. aastal pälvis selle kõrge autasu Arvo Pärt, siis tänavu anti preemia Pärdi teoste ühele tunnustatumale esitajale maailmas, kelleks on viiuldaja Gidon Kremer. Auhinna rahaliseks suuruseks on 15 miljonit jaapani jeeni. Kremer sõnas, et ta on tunnustusest liigutatud ning tõdes rõõmuga, et oma muusikalise tee leidmisel on vastuvoolu ujumisest siiski kasu olnud. Seda preemiat, mida tihti võrreldakse Nobeli preemiaga (sest Nobeli preemial nimetatud valdkonnad puuduvad), annab Jaapani keiserlik perekond Jaapani Kunstiühingu kaudu välja juba alates 1989. aastast. Viis laureaati valitakse maalikunsti, skulptuuri, arhitektuuri, muusika ning teatri/filmi valdkonnast rahvusvaheliselt silmapaistva panuse eest oma valdkonna arengus ja globaalse ühiskonna rikastamisel. Peale Gidon Kremeri pälvisid tunnustuse veel filmirežissöör Martin Scorsese, fotograaf Cindy Sherman, skulptor Annette Messager ja arhitekt Paulo Mendes de Rocha. Preemiad koos aukirja ja medaliga annab üle Jaapani Kunstiühingu patroon prints Hitachi oktoobris. Imperiale preemiat antakse sel aastal välja juba 28. korda. Preemiasaajate hulgas on olnud näiteks Claudio Abbado, Ingmar Bergman, Luciano Berio, Leonard Bernstein, Pierre Boulez, Peter Brook, Dietrich Fisher-Dieskau, Frank Gehry, Philip Glass, Krzysztof Penderecki, Steve Reich, Mstislav Rostropovitš, Martha Argerich, Alfred Schnittke, Ravi Shankar jpt.

Tänavu täitus 70 eluaastat legendaarsel viiuldajal Gidon Kremeril. Et tegu ei ole mitte ainult andeka muusikuga, vaid ka küllaltki kriitilise mõtleja ning hea kirjutajaga, ilmneb loodetavasti põgusast katkendist tema raamatust “Ülemhelid” (“Обертоны”, Moskva, Agraf, 2001). Raamatu on eesti keelde tõlkinud Anne Sarrap, kuid see ei ole seni leidnud kirjastajat. Lõigud valis Virge Joamets. Järjest sagedamini tundub mulle, et elu sarnaneb lunapargi atraktsioonidele. Kord järsk pööre, kord peaaegu kombatav viirastus ... Vagunid rapuvad, kihutavad teadmata suunas. Õudne ja naljakas sulavad ühte. Nii ka nendes märkmetes. Peaosade esitajate hulgas on kaasaegseid, kes tallavad meie maa “päikeselist poolt”, ja neid, kes, läbinud kärarikka elutee, leidsid, loodetavasti, rahu taevas ... Mind jälitavad kõikjal nii nende kui ka teiste varjud; enamikul juhtudest osalised ise ei mäletakski mõningaid lugusid. Mida tähendas Maria Callasele noore, olgugi paljutõotava viiuldaja tervitus? Üks kätlemine tuhandete hulgas ... Sellele aga, kes ta kätt hoidis, oli see kõige tõenäolisemalt erutav mälestus. Nii suhteline on maiste emotsioonide sümboolika. Absoluutne on vaid nende haprus. Kui ma siiski tahan sõnadega kinnitada neid või teisi sündmusi, siis kõige enam seepärast, et elukogemus on minu jaoks alati olnud kallihinnaline. Vagunike, võtnud kiirust, peatub ootamatult, kära kulissides vaibub, et pöörde järel taas reisijaid jahmatada. Erinevalt butafooriast klopib meie süda tõeliselt. Kas mitte seepärast pole soov kellegagi jagada naeratust, aga võibolla ka pisarat esile kutsuda, nii ahvatlev? Kas ma tean tervistavat vahendit? Ühte, usaldatavat võin kohe soovitada: ärge andke järgi paanikale, ehk ameerikalikult – keep cool! Teine “eliksiir” sarnaneb pigem hoiatusele: ärge unustage, et me mitte ainult ei mängi instrumentidel, vaid igaüks meist on ise instrument, sõltuv ilmast ja meeleolust. Erinevalt elektroonikast ei saa meie sees akut laadida või patareisid vahetada. Kunstiteos ei teki käsu peale, vaid – ja sedagi õnnelike olude kokkulangemise korral – tänu kunstniku erakordsele kontsentratsioonile ja valmisolekule endast kõik anda. Väline ilm, meid vahetult ümbritsevad inimesed osutuvad tihti selleks nakatavaks ja kõrvalejuhtivaks miljööks, mis mitte ainult kaasnevad eduga, vaid tihti takistavad seda. Häda artistile, kunstnikule, kes satub üldise huvi mädasohu või negatiivse sõltuvuse põllule. Loomingu nõiduslikud hetked on – nagu tõelised kalliskivid – haruldus odavate kurinatega täidetud maailmas. Loe edasi Muusikast 8-9/2017

Saaremaa ooperipäevad on leidnud endale kindla koha meie kultuurikalendris. Tänavune peaesineja, Teatro di Milano tuli seekord otse Itaaliast, ooperi sünnimaalt. Aastast 1998 on endine La Scala balletitantsija, nüüdne teatridirektor Carlo Pesta juhtinud Balletto di Milanot, 2012. aastal asutas ta Teatro di Milano, kus etendatakse lisaks balletile ka oopereid ja korraldatakse kontserte. Kaasa toodud lavastuste valik oli klassikalisest klassikalisem ja üdini itaallaslik, pakkudes bel canto laulukunsti suurimaid šedöövreid. Esimesena mängiti Verdi “Rigolettot”, millel oli juures mitte just väga õnnestunud peaproovi maik. Järgnevad õhtud liikusid aga emotsionaalselt tõusujoones. Puccini “Madama Butterfly” köitis esimestest hetkedest. Jaapanlanna Hiroko Morita on Cio-Cio Sanina tuntud kogu maailmas ja peab ka ise seda olulisimaks rolliks oma repertuaaris. Päritolu tõttu sobib ta väliselt rolli nagu valatult. Hea näitlejana kehastus ta õrnaks geišaks, väljendades veenvalt nii naiivset armsust kui ka otsustavat kindlameelsust. Suurepärase lauljana täitis ta ooperitelgi kuni viimaste ridadeni, kauni hääle täidlus ja vibrato olid kandvad nii kõrgetes kui madalates registrites. Lavastus (Massimo Pezzutti) toetas nappide vahenditega etenduse terviklikkust, eraldi tooks välja kaunid kvaliteetsed kostüümid, mis väidetavalt on autentne jaapani käsitöö. Sellele mõjuvale draamale, mida ligikaudu 2000 inimest kuulas hinge kinni pidades, järgnes õhtu Rossini koomilise ooperiga “Sevilla habemeajaja”. Selgus, et itaallaste trupis on mitmeid multitalente! Üks neist, Valter Borin, laulis eelneval õhtul Pinkertoni ning asus “Sevilla habemeajaja” etendusel dirigendipulti. Koomilisele ooperile kohaselt oli esituses hoogu ja tuld. Lavastaja Massimo Pezzutti soovis iga hinna eest publikut naerutada, seega olid naljad tihti hea maitse piiril. Kes naeris, kes mitte. Lauljadki, eesotsas Figaro osatäitja Giorgio Valerioga lõbutsesid täiega ning ei hoidnud end veiderdamisega tagasi. Vokaalselt oli aga kõik väga nauditav ja kõrgel tasemel. Oli küll hetki, kus võeti utreeritult kiire tempo, mis lisas koomikat, kuid halvendas märgatavalt vokaali kvaliteeti. Elus esmakordselt olin etendusel, kus publiku tormilise aplausi peale tuli stseen kohe kordamisele. Solistidest tõstaksin esile säravat Rosinat (Mirella Di Vita) ja vaimukat Figarot (Giorgio Valerio). Loe edasi Muusikast 8-9/2015

Saaremaa ooperipäevad on kümne aasta jooksul rikastanud nii Saaremaa kui ka kogu Eesti kultuurisuve. Ühest küljest on see aeg olnud täis kindlat veendumust selles, millist festivali teha tahetakse, teisalt on otsitud täpset vormi, milline üks täiuslik ooperipidu olema peaks. Festival on kujundanud oma nägu, riskinud, katsetanud ja leidnud. On olnud aastaid, kui programm on olnud kompaktsem, ja neid, mil ka parema tahtmise juures ei jõua kõiki üritusi külastada. Eredalt on meeles 2014. aasta, kui üle terve saare toimusid kammerkontserdid, katsetati festivali raames peetava lauljate meistrikursusega ja Vanemuine esitas Dmitri Bertmani lavastatud Tšaikovski “Jevgeni Oneginit”. Vokaalsümfoonilise suurvormi ettekandmisega testiti tookord Laurentiuse kirikut, mis osutus siiski Mozarti reekviemi jaoks liiga ahtaks. Eriti populaarseks on saanud kuurortlinna öösse ideaalselt sobiv, ooperigurmaanidele ahvatleva lisaboonusena pakutav “kesköösalong” Opera Royal. Galakontsertidel on esinenud mitmed maailmanimed nagu José Cura, Karita Mattila ja Jaakko Ryhänen, aga ka meie oma staarid Ain Anger, Annely Peebo ja Monika-Evelin Liiv. Isiklikuks superelamuseks pean 2015. aastal kuuldud Soile Isokoskit, kelle meisterlikkus ning suur sisemine väärikus jätsid kustumatu mulje. Saaremaa ooperipäevadel on esinenud sellised tunnustatud ooperiteatrid nagu Läti rahvusooper, Moskva Helikon, Black American Opera jt. Külaliste arvu poolest oli eriti suurejooneline 2013. aasta, kui Gruusiast lennutati Saaremaale suisa kolme ooperiteatri trupid. Aastad ei ole vennad, oleme näinud erineva kunstilise tasemega teatreid. Seni on minu vaieldamatu lemmik 2016. aastal etendusi andnud Wrocławi ooperiteater Poolast, eriti meeldis nende Bizet’ “Pärlipüüdja”. Tookordsed festivalietendused jäid viimasteks vapustavale Poola naisdirigendile Ewa Michnikule, kelle vitaalsus, täpsus ja karismaatilisus tegid hoolimata tema kõrgest vanusest silmad ette nii mõnelegi noorele (ja ka natuke kogenenumale) dirigendile. Tänavune peaesineja oli Krefeld-Mönchengladbachi teater Saksamaalt – kahe linna mitme-žanri-teater, mis etendab nii suurejoonelisi muusikateoseid kui ka intiimsemaid draamalavastusi. Teatri peadirigent on eestlane Mihkel Kütson. Kuressaares pakutud kava oli heas mõttes traditsiooniline: Wagneri “Lohengrin”, Mascagni “Talupoja au” ja Puccini “Gianni Schicci” ning Verdi “Maskiball”. Just see, mida iga ooperisõber ootab. Minul õnnestus osa saada Mascagni ja Puccini õhtust, mis imponeeris eriti lavastusega (François de Carpentries). Kaks ooperit olid delikaatsete pisidetailidega kujundatud üheks tervikuks, samas aga ka vastandatud – Mascagni traagiline armastuslugu mustvalges värvigammas, Puccini naljatlev jant värvikirevas detailirikkas kujunduses ja groteskini väljatöötatud karakterites. Vokaalselt olid meeldejäävaimad Michael Wade Lee (Turiddu), Johannes Schwärsky (Alfio ja Gianni Schicchi) ning Sophie Witte (Lauretta), kes säras solistina ka järgmisel õhtul Orffi “Carmina Buranas”, mille ohjatud energia ja ülitäpne, kontrastiderohke esitus jättis suurepärase mulje. Selle õhtu teise poole täitis eksperimentaalprojekt “Carmen Loves Jazz”, kus Bizet’ kuulsad aariad kõlasid mänglevalt kergetes jazziseadetes (muusikajuht ja arranžeerija Siim Aimla). Enamik seadeid olid suurepärased, aga helitehniliste ebaõnnestumiste tõttu mõjus osa neist lihtsalt mürana. Peamikrofoni suutis kvaliteetselt laulda ainult Sofia Rubina, kelle esituse kohta leian vaid kiidusõnu. Kui kavas lubati, et lisaks muusika sünteesimisele mõtestatakse ümber kogu loo dramatiseering, siis lavastusest seda välja lugeda ei õnnestunud. Koreograafiline pool (lavastaja Marina Kesler) jäi üksluiseks ja igavaks. Toimus lihtsalt liikumine, mis polnud õieti ei hispaanialik ega ka piisavalt uudne, et olla huvitav. Jäi mulje, et lavastajal oli visioon ja teatav ambitsioon, mille realiseerimiseks ei jätkunud sisukaid ideid. Kokkuvõtvalt ütleksin, et see kergemas žanris etendus lihtsalt ei täitnud küllaldaselt suurt ooperitelki ja oleks ehk paremini sobinud Opera Royali programmi. Saaremaa ooperipäevade tarbeks on Eesti Kontsert tellinud ka uusi teoseid. 2010. aastal valmis Olav Ehala lasteooper “Käsikivi kosmosest”, mis hiljem etendus pikalt Estonias. Mullu toodi publiku ette Ülo Kriguli ooper “Luigeluulinn” ja tänavu, juubelifestivalil Rein Rannapi (nimetagem seda teoseks) “Nurjatu saar”. Tõsiasi, et Rannap ei tulnud oma tükiga välja aasta tagasi, nagu esialgu lubatud, töötas kahtlemata selle kasuks. Ka Kriguli ooperis oli suurepäraseid ideid, häid lavastuslikke leide ja muusikalisi õnnestumisi, aga tervikuna jäi häirima nõrk, lõpuni viimistlemata libreto. Rannapi tekstikirjutajad Andrus Kivirähk ja Wimberg oleksid ükskõik millise lavatüki edu pandiks, aga muusikateose kirjutamisel on süžee pingestamise õige rütm eriti oluline. “Luigeluulinnas” esitleti vaatajale tegelaste erinevaid muusikalisi väljenduslaade, kuid nende ühistest läbielamistest ei tekkinud enam sümbioosi, mis oleks dramaturgiliselt pinget hoidnud ja kasvatanud. Rannapi teoses jäi loo lahendus praktiliselt lõpuni saladuseks. See hoidis publikut lõa otsas kuni dramaatilise kulminatsioonini, millele järgnes veel natuke nalja. Ma ei laskuks siinkohal enam arutlusse Rannapi “Nurjatu saare” täpse žanrimääratluse osas – laul oli, lavastus ja muusikud samuti ning publik võttis asja innuga vastu. Sündmuste kulg oli vaimukas ja haarav, võrdlemisi lihtsa lavakujunduse ning suurepäraste video- ja valgusefektidega (Taavi Varm ja Margus Vaigur). Erakordselt mõjuv oli purjetamise stseen, kus laes heljuvad kangad ja lainetusevideo tekitasid tõelise merel seilamise tunde koos kerge õõtsumisega kõhusopis. Muinasjutuline süžee inspireeris nukuteatri taustaga lavastajat (Vahur Keller) – uhkeid etteasteid tegid nii hülged kui ka jänesed – nii et kohati tekkis küsimus, kas teos on kirjutatud lastele või täiskasvanutele. Muusika on heakõlaline, selles on palju Rannapile omaseid kauneid meloodiaid. Tervikule oleks ehk kasuks tulnud, kui tükk oleks olnud mõnevõrra lühem – poplauludele omast salmide kordamist ei olnud kuigi huvitav jälgida. Samuti tundus rockbänd valdavalt kammerorkestrist üle mängivat, kuigi mitmes ballaadilikus stseenis oleks võinud olla vastupidi. Solistide valik oli täistabamus, kõik lauljad – Tõnis Mägi, Lenna Kuurmaa, Ott Lepland, Andrus Albrecht ja saarlanna Kristel Aaslaid – tegid just endale sobiva rolli. Tõstaksin esile Marko Matvere (viikingipealik Rullo), kes laulis mind oma sisseastumisega kohe imestusest pikali – bariton oma parimas eheduses, lisaks veel suurepärane näitlemine –, ja Markus Teeääre, kelle tulehaldjas Lauritsa roll oli nagu rusikas silmaauku. Sugestiivne, orgaaniline, üdini karakteris sees. Teos tervikuna oli suurepärane meelelahutus. Esimesest hetkest läks tuju heaks ja ka lahkudes oli naeratus kõrvuni. Uus omaproduktsioon Saaremaa ooperipäevade tarbeks on tellitud juba järgmiseks suveks, siis etendub Tauno Aintsi lühiooper “Guugelmuugelpunktkomm”. On tervitatav, et tugeva missioonitundega festival on pööranud tähelepanu ka lastele ja noortele. Lastegalat saaks veelgi lastepärasemalt teha, valides kavva ainult tuntud ja lühemaid numbreid. Lisaks tuleviku-uksi avavatele noortekontsertidele (näiteks sel aastal said võimaluse festivalil esineda lastekonkursi “Võluhääl 2016” laureaadid) on ooperipäevad regulaarselt kutsunud esinema Eestist mujale läinud ja seal juba läbi löönud lauljaid (Arete Teemets, Koit Soasepp, Kai Rüütel). Kõik, nii turundus, korraldus kui ka kajastus on peensusteni läbi mõeldud. Tänavune festival oli läbi aegade edukaim – kaheksast õhtust kuus olid välja müüdud. Kui millegi üle nuriseda, siis vaid selle üle, et piletid on kallid, ehkki hea õnne korral on võimalik ooperikohvikust vabade kohtade olemasolul soodsaid pileteid saada. Ent on arusaadav, et kui soovime tulevikus Saaremaal kuulda Anna Netrebkot või Jonas Kaufmanni, siis superstaaride Eestisse toomine ei ole odav. Praegu on problemaatiline see, et me ei tunne esinema kutsutud teatrite soliste ja kalli galapileti soetamine on põhimõtteliselt “kotis põrsa” ostmine. Järgmisel suvel on Saaremaale oodata Ungari rahvusooperit ja Shanghai ooperiteatrit kaugelt Hiinast.

13.–16. juulini toimus Itaalias Firenzes rahvusvaheline Leonardo da Vinci nimeline koorifestival, seekord videokonkursina. Kõrgetasemelisel võistlusel osales 25 koori 11 riigist. Eestit esindas Nõmme kultuurikeskuse noorte naiste koor Kevad, dirigent Õnne-Ann Roosvee, kes saavutas nais- ja meeskooride kategoorias III koha. Kevad on loodud 2006. a ja Roosvee juhatab koori viiendat hooaega. Koormeister on Mari Roos ning vokaalpedagoog Külli Kiivet. Eesti noored pianistid olid edukad mitmel konkursil. Rahvusvahelisel online konkursil “Sergei Rachmaninoff” pälvisid I koha Maria Kurbatova, Karina Kostina ja Roman Gorbachev. “Great Masters Piano Competition’il” ja “Monegros 88 Keys IPC” konkursil sai esikoha Aleksandra Galuškina. XXI sajandi talentide konkursil Ottawas sai II koha Kadri Meitus ja III koha Roman Gorbachev. Üks auhind siin on ka esinemine laureaatide kontserdil Ottawas. Kõigi õpilaste õpetaja on Tallinna muusikakeskkooli ja VHK muusikakooli õpetaja Jekaterina Rostovtseva. Konkursil “Internazionale Città di Sarzana di Esecuzione musicale” Itaalias said õpetaja Jekaterina Rostovtseva õpilased samuti palju preemiaid. I koha ja absoluutvõitja tiitel läks Aleksandra Galuškinale. I koha said Karina Kostina, Maria Kurbatova, Lorelei Tahk, II koha Milena Timoscuka, Ume Iida, Roman Gorbachev, III koha sai Gerhard Tahk. Vanemates vanuserühmades sai Sofia Agnesa Kirsimaa III koha ja Melita Timoscuka IV preemia ning Kadri Meitus ja Viola Asoskova II koha. Õpetaja Piret Habaku õpilane Marii Helen Matesen sai I koha ja Mirell Maripuu III koha. Mõlemad õpivad Tallinna muusikakeskkoolis. Jekaterina Rostovtseva pälvis ka parima õpetaja preemia. Teisel Itaalias toimunud konkursil “Citta di san dona di piave” sai Aleksandra Galuškina samuti I koha ja peavõidu. I koha pälvisid veel Maria Kurbatova, Sarah Krillo, Karina Kostina ja Lorelei Tahk, II koha Roman Gorbachev ja Sofia Agnesa Kirsimaa. Nooremate vanuserühmas said II koha Mete Vals ja Amelii Gerassimov. Kõigi nende õpilaste õpetaja on Jekaterina Rostovtseva, kellele omistati ka parima ja arvukamate õpilastega osalenud õpetaja preemia.

Ken Ird, “Koori sisse minek. Tartu ülikooli kammerkoori ajalugu”. Tartu ülikooli kammerkoor, 2021, 180 lk. Tänavu kevadel jõudis poole sajandi teetähiseni üks Tartu ülikooli kollektiividest, nimelt kammerkoor. Tähtpäeva puhul anti välja raamat ja heliplaat, raamatu peamine koostaja on koori liige Ken Ird. Saatesõnas ütleb autor, et “Koori sisse minek” jutustab Tartu ülikooli kammerkoori loo sellisena, nagu ta seda kogutud materjali läbi töötades ning koori kõigi dirigentide ja osa vilistlastega intervjuusid tehes tunnetas. See on hästi kokku pandud ja heas keeles küll faktikeskne, ent samas siiski emotsionaalses stiilis kirja pandud jutustus, nii et keskmisest suuremas formaadis teos sai läbi loetud ühe hooga, raamatut käest panemata. Autor on tõmmanud ülikooli kammerkoori loo ka laiemale kultuuriloolisele taustale, alustades sissejuhatusega eesti kooriliikumise tekkesse ning andes taustaks põgusa pildi ka Tartu ülikooli mees- ja naiskoori tegevusest, mis aga eriti hinnatav – Tartu ülikooli kammerkoori teekonnast jutustades on antud ülevaade ka Eesti kammerkooriliikumisest laiemalt, sh toredad mõõduvõtmised pisut vanema venna, kuulsa Tallinna Kammerkooriga. See on tõesti olnud pikk ja põnev tee, kus jääb üle ainult imestada, et kust kõik see aeg võeti – pole ju tegu elukutseliste lauljatega, vaid kõik töö ja tegu on käinud leivateenimise ja pereelu kõrvalt, kusjuures eriti haaravaiks ja sündmusterohkeiks kujunesid Triin Kochi juhtimisel viimased, katku-eelsed aastad. Kahjuks on autor jätnud “hõlpsama loetavuse huvides” ära toomata viited, “kuid need on autorile teada” – lugeja soov kuskilt midagi juurde vaadata või täpsustada jääb nüüd küll õhku rippuma, teda autori “teadmine” ju ei aita –, aga see on ka väljaande ainus minus. See-eest on juubeliraamatule kohaselt ära toodud kollektiivi esinemiste kronoloogia ja repertuaar, ülevaade esitatud suurvormidest ja saavutustest, esinemiskostüümidest ja sümboolikast. Ekstra tuleb veel kiita raamatu kujundust, mille autor Eve Valper ei ole piirdunud fotomaterjaliga, millist igal kollektiivil tekib küll ja veel, vaid ta on maalinud hulga akvarellitehnikas (?) kollaažilikke illustratsioone – need annavad raamatule nii palju juurde! Niisiis kohustuslik raamat igale TÜ kammerkoori endisele, praegusele ja miks mitte ka tulevasele liikmele ja eesti (kammer)kooriliikumise huvilisele, kas või muu hulgas teada saamaks, miks või kuidas alguses oli “Kana”.

Šveitsi päritolu Emmanuel Pahud on juba mitu aastakümmet üks maailma väljapaistvamaid flöödimängijaid. Ta on võlunud oma särava mänguga publikut kogu maailmas, soleerides tipporkestrite ja -dirigentidega, ning olnud suureks eeskujuks arvukale flöödikogukonnale, viies selle instrumendi mängutaseme kvalitatiivselt uude ajastusse. Tema üks viimaseid plaate “Flute King” (2011) on märgiline selles mõttes, et Pahud’d võibki pidada tõeliseks flöödikuningaks, kes oma kontsertide ja salvestustega on vallutanud kõrgeimad muusikalised mäetipud. Kõrgetasemelised salvestused on justkui lippudeks nendel tippudel. Ma tahan ka flööti mängida! Tema anne sattus varakult soodsatesse vetesse. Nelja-aastase poisikesena kuulis ta oma naabrite poolt kostvat flöödimängu. Ta oli selle pilli kõlast täiesti võlutud ja ütles kohe oma vanematele: “Ma tahan ka flööti mängida ja sedasama lugu, mida mängib see naabripoiss!” See oli Mozarti Flöödikontsert G-duur. Sel ajal elas pere Roomas ja kõnealune poiss oli tuntud flötisti Françoise Binet’ 15-aastane poeg Philippe, kellest sai Emmanueli esimene õpetaja. Järgmised kolm aastat õppis ta Françoise Binet’ käe all. 1978 kolis pere Brüsselisse. Kolmeteistaastaselt jätkas ta õpinguid juba kõrgemal tasemel Carlos Bruneeli juures, kes tegutseb siiani ooperiteatri Theatre Royal de la Monnaie esiflötistina ja Brüsseli kuningliku konservatooriumi õppejõuna. Juba varateismelisena algas Pahud’ ande läbimurre Belgias. Aastal 1985, 15-aastaselt võitis ta Belgia rahvusliku konkursi, samuti mängis Mozarti G-duur kontserti Belgia Rahvusliku Orkestri ees. Niisiis kõigest üksteist aastat pärast vaimustumist sellest pillist oli Emmanuel Pahud juba astunud oma solistikarjääri lävele. Nüüd, mitukümmend aastat hiljem on ta mänginud ja salvestanud Mozarti kontserte juba nii palju, et ühes intervjuus ütles ta: “Hiljuti kuulasin autos raadiot ja seal kõlas Mozarti flöödikontsert. Kuulasin, mõeldes, et on päris hea esitus, huvitav, kes mängib... Lõpuks öeldi esitajana minu nimi, olin positiivselt üllatunud... See näitab, et olen pidevalt arenenud ilma enda teadmata.” Pahud on oma vanemate suure pühendumise toel saanud tunde Euroopa parimate õpetajate käest. Seitsmeteistaastaselt asus ta elama ja õppima Pariisi ning astus peagi ka Pariisi konservatooriumi. Õpingute ajal võitis ta kaks olulist konkurssi: Itaalias Duinos 1988. ning Jaapanis Kobes 1989. aastal. Konservatooriumi lõpetades pälvis ta nn premier prix’. Pariisis sattus tema naabriks samuti Šveitsis sündinud maailmakuulus flötist Aurèle Nicolet; tema juures jätkas Pahud õpinguid pärast konservatooriumi lõpetamist. Emmanuel Pahud’d võib pidada Nicolet’ mantlipärijaks. Just seda vanameistrit on nimetatud 20. sajandi väljapaistvaimaks flötistiks. Nicolet’l on olnud aukartust äratav solistikarjäär, millest annavad tunnistust kümned helisalvestused maailma parimate orkestritega ning paljude heliloojate, nende hulgas Tōru Takemitsu, György Ligeti, Edison Denissovi temale pühendatud teosed. Samuti oli ta Berliini Filharmoonikute esiflötist 60ndatel aastatel. Sarnane karjäär ootas ees ka noort Emmanuel Pahud’d. Temalt on Pahud saanud enda sõnul kõige olulisemaid teadmisi interpretatsiooni ja muusikastiilide tundmise kohta. “Hiljuti kuulasin autos raadiot. Kuulasin, mõeldes, et on päris hea esitus, huvitav, kes mängib. Lõpuks öeldi esitajana minu nimi, olin positiivselt üllatunud.” Berliini Filharmoonikute “suur ansambel” Pahud’ järgmised olulised ja saatust kujundavad saavutused olid aastal 1992, kui ta võitis esimese auhinna konkursil Genfis ning kuu aega hiljem oli üliedukas konkursil Berliini Filharmoonikute esimese flöödi kohale. Selles ametis sattus ta kõigest 22-aastasena hetkega rahvusvahelise tähelepanu luubi alla. Peadirigent oli siis maestro Claudio Abbado ning orkester oli parasjagu noorenemas: umbes 40 protsenti mängijaist vahetus, sest paljud pärastsõjaaegsest mängijate põlvkonnast lahkusid. Pahud leidis eest orkestri, mis kõlas täiesti unikaalselt, ta on kirjeldanud seda esmast elamust nii: “Fraseerimine oli kui ühtne laine läbi kogu orkestri, mis algas bassidest ja kujunes läbi pillirühmade imeliselt kauniks ja intensiivseks. Orkestri dünaamiline skaala oli fenomenaalne. Berliini Filharmoonikute mängustiil on väga erinev võrreldes teiste orkestritega. Me oleme kõlalt väga ühtsed, kuid samas on igaühel oma individuaalne hääl.” Aastatel 2000–2002 tegi Pahud filharmoonikute töös pausi, õpetades Genfis solistiklassi ja soleerides orkestrite ees üle maailma. Tema naastes oli peadirigendi ametis sir Simon Rattle, keda Pahud hindab kui unikaalse partnerlusmentaliteedi loojat filharmoonikute kollektiivis ning intellektuaalselt väga inspireerivat loojanatuuri. Praegusel ajal on maailma esiorkester muusikaliste indiviidide keskne ja solistlik “suur ansambel”. Pahud jagab seal sooloflöödi kohta Andreas Blauga, kes mängib filharmoonikutes alates 1969. aastast. Oma rahvusvahelise karjääri algusaastatel andis Pahud umbes viiskümmend kontserti aastas. See number kasvas kiiresti pärast tuntuse ja tunnustuse saavutamist ning ulatus ja ulatub praegugi üheksakümne soolo- või kammermuusika kontserdini aastas, millele lisandub veel ligikaudu seitsekümmend orkestrikontserti filharmoonikute ridades. Solistina on ta esinenud maailma orkestriparemikku kuuluvate kollektiividega, nagu näiteks Londoni filharmoonikud, Berliini ja Viini raadio orkestrid, Baltimore’i sümfooniaorkester, Berliini Barokksolistid, kui nimetada vaid mõnd. Koormus on väga suur, kuid Pahud’ sõnul aitab see vältida isoleerumist ühe stiili piiresse ning hoida repertuaaris arvukalt teoseid, et mitte kapselduda ühte kitsasse valdkonda. “Kontserdil on sul tagataskus terve emotsioonide ja visuaalsete vahendite pakett, samuti aitavad akustika ja publiku positiivsed ootused. Salvestusel aga oled kui vaakumis, eikusagil.” Interpreet-kameeleon Tema esitatavate muusikastiilide ring on tõesti lai, Johann Sebastian Bachist kuni tänapäeva heliloojate teosteni välja. Ta väljendab end muusika kaudu otsekui kameeleon, muutes stiili, kõlavärve ja fraseerimist, hingamist ja artikulatsiooni nii, et see sobiks mängitava teosega. Ta ei esinda enda sõnul mingit kindlat rahvuslikku stiili või koolkonda. Pahud on tellinud ja salvestanud uut muusikat, sealhulgas Marc-André Dalbavie’, Michael Jarrelli ja Matthias Pintscheri flöödikontserte. Samuti on ta olnud Frank Michael Beyeri, Elliott Carteri ning Luca Lombardini flöödikontsertide esmaesitaja. Vaatamata tema suurele huvile uue muusika vastu tundub flöödimeister siiski kõige kirglikumalt suhtuvat n-ö vana ja traditsioonilise repertuaari elustamisse. Ta on öelnud: “Kaasaegse muusika mängimine avardab muusikalisi piire ja suhtumist oma instrumenti ning heliloomingusse üldisemalt, see on andnud mulle interpreedina uusi vaatenurki ka traditsioonilise repertuaari mängimiseks.” Ta on kindel, et tulevikus on traditsioonid ja uuendused interpretatsioonikunstis kindlasti järjest enam ja enam sümbioosis. Ta ei poolda kivinenud traditsioone, eriti nii elava ja elavdava kunstiliigi puhul nagu muusika. Ka Berliini Filharmoonikute dirigentide Wilhelm Furtwängleri, Herbert von Karajani, Claudio Abbado ja Simon Rattle’i kohta märgib ta, et nad toetusid (toetuvad) kõik n-ö traditsioonidele, kuid nad pole mitte niivõrd selle kandjad kui just arendajad, kes täiesti teadlikult “toituvad” minevikust, et defineerida tulevikku. See on üks selliste suurte kunstnike suuri saladusi, märgib Pahud. Aastal 1996 sõlmis Emmanuel Pahud lepingu EMI Classicsiga, mis on aastate vältel välja andnud kakskümmend neli tema plaati. Salvestusprotsessi kohta räägib flötist nii: “Mulle meeldib töötada mikrofoniga, see toob mängu teatud suurendusklaasi efekti. Sa pead jälgima paljusid asju, mis live-esinemisel ei ole üldse nii tähtsad. Kontserdil on sul tagataskus terve emotsioonide ja visuaalsete vahendite pakett, samuti aitavad akustika ja publiku positiivsed ootused. Salvestusel aga oled kui vaakumis, eikusagil. See tekitab olukorra, kus iga detaili tuleb viimistleda eriti hoolikalt ning sisemiselt intensiivsemaltki kui kontserdil.” Esimene EMIs ilmunud plaat sisaldab prantsuse flöödimuusikat, ansamblipartneriks suurepärane pianist Eric le Sage. CDl alapealkirjaga “Paris” on 20. sajandi esimesel poolel seal tegutsenud tuntud heliloojad Henri Dutilleux, Darius Milhaud, Francis Poulenc, Olivier Messiaen, André Jolivet jt. Kõnealune helikandja oli ka siinkirjutaja esimene kõlaline kokkupuude Emmanuel Pahud’ga ja loomulikult väga elamuslik. Ta mängulaad on huvitav segu n-ö prantsuse ja saksa koolkonnast, ühelt poolt mängleva loomulikkusega prantsuse heliloojate stiili tabav ja teisalt väga kontrollitud ja perfektne tehnilise teostuse poolest, täiesti ideaalne õppematerjal noortele flötistidele. Aastal 2000 ilmus helikandja Debussy, Raveli ja Prokofjevi muusikaga. Selle viimane teos, Prokofjevi Sonaat flöödile ja klaverile D-duur väärib eriliselt tähelepanu, kuna taas on tegu ühe väga ereda interpretatsiooniga. Selles ülimalt mahukas teoses on muusik fantastiliselt ilmekalt esile toonud tohutult palju erinevaid värve ja karaktereid, on tunne, nagu “kameeleon-flötist” oleks suutnud flöödile juurde “monteerida” trompeti kõlajõu ja viiuli nõtkuse, rääkimata kõikvõimalike flöödile omaste väljenduslike ja tehniliste vahendite imetlusväärsest kasutusoskusest. “Kaasaegse muusika mängimine avardab muusikalisi piire ja suhtumist oma instrumenti ning heliloomingusse üldisemalt, see on andnud mulle interpreedina uusi vaatenurki ka traditsioonilise repertuaari mängimiseks.” Samal aastal ilmus ka plaat Mozarti flöödikontsertidega, kus partneriteks Claudio Abbado, Berliini Filharmoonikud ja harfisolist Marie-Pierre Langlamet. Ka sellest salvestusest saab rääkida vaid ülivõrdes, see on üks säravamaid ja stiilsemaid interpretatsioone “flöödiajaloos”. Tähelepanu väärivad siin kindlasti ka flötisti enda kadentsid, mis on stiilsed, virtuoossed, kuid mitte ülepakutud, vaid küpse interpreedi fantaasiarikkad loomingu näited, mis respekteerivad stiili ja heliloojat. Flöödikuningas ja tema õukond Seejärel ilmunud plaatidel on varasemat muusikat (Bach ja tema pojad, Telemann, Vivaldi, Händel, Haydn), prantsuse heliloojate loomingut, 20. sajandi flöödikontserte (Ibert, Nielsen, Hatšaturjan jpt) ning romantismiajastu muusikat. Need kõik on loomulikult väga kõrge kvaliteediga ja sündinud koostöös tippmuusikutega. Märgilise tähtsusega on Pahud’ üks viimaseid helikandjaid, Friedrich Suurele pühendatud duubelplaat “Flöten König” ehk “Flöödikuningas”, millel kõlab Friedrich II, tema õe printsess Anna Amalia, J. S. Bachi, Carl Philipp Emanuel Bachi ja Johann Joachim Quantzi muusika. Kaks viimast olid õukonnaga tihedalt seotud ja lõid amatöörflöödimängijast keisri tellimusel talle väga palju muusikat. Mõlema helilooja flöödikontserdid on säravad ja suursugused, Ph. E. Bachil ka väga mahukad ning keeruka ja läbikomponeeritud orkestripartiiga, mis osutab, et Friedrichi õukonnas tegutsesid tolle aja eliitmuusikud. Kõnealusel plaadil tekib ka sild keisri õukonna ajaga, kuna Pahud’ kõrval on maailmakuulus orkester Kammerakademie Potsdam, kes enamiku kontsertidest annab Potsdami Nikolai kontserdisaalis ja Sanssouci lossis. Niisiis samades kohtades, kus kõlasid nende teoste esiettekanded. Friedrich Suure õukond oli muusikutele viljastav paik ja flöödimuusika kuldaeg. Kindlasti kõlab Emmanuel Pahud’ kuldne flööt kuninglikult veel palju aastaid kontserdisaalides üle maailma ja kuulajate südametes. Kuigi Pahud on esinenud Eestiski, 1999. aastal puhkpillikvinteti kavaga “Poulenc 100” ja 2008. aastal Berliini Filharmoonikute koosseisus, siiski loodame, et meil avaneb veel võimalusi kuulata flöödikuningat soleerimas siinsamas Estonia kontsertsaalis.

Tartu Maarja kirik on oluline ehitis – just siin peeti 1869. aastal esimese üldlaulupeo eelproov, selle sündmuse rolli eesti kultuuriloos on aga võimatu ülehinnata. Maarja kirik oli esimese Tartu eestlaste koguduse kirikuna valminud 1841. aastal, kuid sisse õnnistati see 1842. Valmimisest täpselt sada aastat hiljem sai kirik vene vägede poolt Tartu pommitamisel tabamuse ja süttis. Hoone seinad jäid siiski püsti ja meie õnneks ei lastud varemeid ka hiljem õhku, vigastatud torn aga lammutati ja hoone kohandati EPA võimlaks. Nüüdseks on juba aastaid olnud juttu Maarja kiriku taastamisest ja viimasel ajal on asjad lõpuks liikuma hakanud. Ka möödunud juubelilaulupeo avakontsert anti sümboolselt just selles hoones, hoolimata pooleli olevast ehitusest. Tänavu hakati lõpuks taastama kiriku torni. Et seda sündmust markeerida ning ühtlasi märkida ja taas teadvustada 80 aasta möödumist Tartu pommitamisest ja kiriku hävimisest, korraldati kontsert, kus tuli esiettekandele Alo Põldmäe kantaat “Maarja täht”. Teose esitasid Tartu Maarja Kirikukoor (väidetavalt vanim Eestis katkematult tegutsev koor – 1836. aastast) ja Tartu Maarja Kammerorkester Lilyan Kaivi juhatusel. Loone Otsa libretole valminud oopus on Alo Põldmäel Tartu-ainelistest teostest juba mitmes (tal on nt klaveripalade tsükkel “Tartu pildid” op. 72 ja I üldlaulupeo aineline ooper “Koidula”). Maarja kiriku traagilist saatust alla jooninud teos lõppes lootusega, palvega Maarja tähe tuleku ja meie tee valgustamise poole. Spetsiaalselt sellele kirikule ja neile kollektiividele kirjutatud teos jääb loodetavasti nende püsirepertuaari, kuna oli hästi jälgitav, eriti koorile paraja raskusastmega ning ilmekalt vormistatud muusikalise materjaliga. Esiettekandel osalenud publik oli igatahes selle emotsionaalse oopuse eest autoritele väga tänulik.

Narvas 5.–7. augustini toimunud festvali “Station Narva” külastas kokku 2297 inimest. Festivalil rakendati esimese Eesti suurürituse tervisepassi kontrolli, kohapeal tehtud kiirtestidega ühtki koroonapositiivset ei tuvastatud. “Station Narva” muusikaprogrammis astusid tänavu üles klubimuusika ikoonid Roni Size ja A Guy Called Gerald, elektroonikaprodutsent Nathan Fake, ansambel Vaiko Eplik & Eliit jpt. Narva linnapea Katri Raigi sõnul oli “Station Narva” neljandal toimumisaastal tunda, et kohalikud on festivali üles leidnud ja omaks võtnud. “On väga oluline, et festivalil on tugev kohalik meeskond ning et tehakse koostööd siinsete ettevõtete ja organisatsioonidega, “Station Narva” juured on seetõttu sügaval.”

PERSOON Tõnu Kaljuste: mul ei ole kitarri ja mikrofoni, vaid mul on koor, kelle kaudu ma mõningaid asju püüan läbi ja üle elada. Miina Pärn Muusikauudiseid maailmast. Nele-Eva Steinfeld Europe Jazz Media soovitab. TÄHT Meil on vaja muusikat, et mõista ajalugu! Intervjuu Jordi Savalliga. Saale Fischer TMKK 60 Oh ajad, oh kombed! Tallinna muusikakeskkool aastatel 1961–1991. I osa. Jüri Plink PILK XIII noorte laulupidu – peegelvormis suurteos. Intervjuu Pärt Uusbergiga. Sten Weidebaum KIRG Elu kesk sünesteetilist kinesteesiat. Liis Jürgens MÄLU On õnnelik tunne olla keelemehest või luuletajast helivõidlane. Fiktsionaalne intervjuu Karl August Hermanniga. Alo Põldmäe PILK Pool sajandit Viljandi vanamuusikat. Maret Tomsoni raamatust. Sirje Normet OOPUS Artur Kapi “Noortesümfoonia” – päikesekiir keset poliitilist pimedust. Aare Tool PILK Juhan Aaviku kontrabassikontserdi esiettekanne. Alo Põldmäe NOЁP: Viljandi folk ületas mu ootused. Farištamo Eller MULJE Haapsalu vanamuusikafestival 2021 – oaas ajatuses ja hetkes. Eva Lepik Festival “Klaaspärlimäng” Tartus. Jorma Toots Teise aastakümnesse koos tippsolistidega. Elamusi Pärnu muusikafestivali neljalt kontserdilt. Leonora Palu Sõõm värsket õhku. Saaremaa ooperipäevad. Elina Seegel Viljandi folk – ajapeatus suvises Viljandis. Farištamo Eller Uniko ja Kadriko. "Nargenfestivali" kontserdid “Tormise tuules”. Aare Tool Lavastuslik muusikaretk ookeanisügavustesse. Igor Garšnek Rockooper “Johnny” uus tulemine. Ruth Alaküla Muusikauudiseid Eestist Heliplaatide tutvustus

Tänavune noore kultuuritegelase preemia anti heliloojale ja dirigendile Rasmus Puurile. Rasmus Puuri helilooming on 30 eluaasta kohta mitmekülgne ja teoste nimekiri aukartust äratavalt pikk. Tema teosed kannavad sageli nii sügavat rahvustunnet kui ka tundlikku sotsiaalset närvi. Tema isikus avaldub siiras hool eesti kultuuri käekäigu pärast, mida kannab mitmekülgne talent ja laitmatu tööeetika. Puur on ka organisaator, kelle sära ning südamega pühendumine on eeskujuks paljudele Eesti inimestele, noortele ja vanematelegi. Ta oli ka XII noorte laulupeo “Mina jään” ideekavandi autor, dirigent ja peadirigendi assistent. Vabariigi presidendi kultuurirahastu noore kultuuritegelase preemia on mõeldud kuni 35-aastasele silmapaistvale kultuuritegelasele tänuks ja tunnustuseks tehtu eest ning edasiseks innustuseks. 5000 euro suurust preemiat rahastab 2018. aastast ettevõtja Enn Kunila. Varem on preemia pälvinud näiteks dramaturg Eero Epner, luuletaja Kristiina Ehin, džässmuusik Kadri Voorand ja viimati arvutimänguloojad Robert Kurvitz ja Aleksander Rostov.

Eesti folkloorinõukogu pärimuskultuuri auhinna “Teotugi” pälvis tänavu Eesti pärimusmuusika keskuse juht Tarmo Noormaa. Auhind omistati talle pärimusmuusika valdkonna arendamise ja eestkõnelemise, kogukonna sidumise ja aktiveerimise ning isikliku eeskuju näitamise ja lõõtsatraditsiooni edasikandmise eest.

Eesti pillifondi delegatsioon koosseisus Marje Lohuaru, viiuldajad Hans Christian Aavik, Katariina Maria Kits ja Mari Tampere-Bezrodny käis Pariisis rahvusvahelises Vatelot-Rampali ajalooliste keelpillide ja poognate agentuuris, et valida XVII–XIX sajandi Itaalia ja Prantsusmaa pillimeistrite valmistatud poognate hulgast meie muusikutele sobivaimad. Poognate valimist kirjeldas Katariina Maria Kits: “Seitse poognat oli laual reas. Proovisin need kõik ükshaaval läbi, mõned välistasin kohe. Tekkisid esimesed lemmikud, mis hiljem proovimise käigus veel muutusid. Valikul lähtusin kõlast. Lõpuks valisin L. Gillet’ poogna, sest kõiki poognaid katsetades jõudsin alati selleni tagasi.” Hans Christian Aaviku sõnul on poogna valimine väga personaalne tegevus: “Valikut tehes mängib väga suurt rolli isiklik maitse ning poogna tunnetus interpreedi käes. Peab proovima kõiki võimalikke aspekte – pikki noote, erinevaid strihhe, teoseid eri tehnikatega jne. Mängisin palju erinevaid viiulikontserte, et tunnetada, kuidas poognad erinevatele ajastutele reageerivad. Valisin välja Victor Fétique’i võrratu poogna, mis sobib minu Maggini viiuliga erakordselt hästi.”

Maestro Paavo Järvile ja Orchestre de Paris’le oli lõppenud 2014/2015 hooaeg järjekorras juba viies ning seda jäi õnnestunud kontsertide ja täissaalide kõrval tähistama ka orkestri kolimine oma uude koju – Villette’i pargi muusikalinnakusse rajatud Pariisi filharmoonia uhiuude kontserdimajja. Eesti muusikaajakirjanikud ei pidanud paljuks kohale sõita, et vaadata üle nii palju kõneainet pakkunud ultramoodne kontserdimaja ja kuulata, kuidas orkester Järvi käe all kodusaalis kõlab. Võib juba ette öelda: fantastiliselt! Kakskümmend üheksa aastat tagasi seisid sa esimest korda noore dirigendina suure orkestri ees. Oli aasta 1986, sina napilt kahekümne nelja aastane. Sellest on möödas terve igavik ja samas nagu hetk. Mis on muutunud? Ühest küljest pole midagi muutunud, teisest küljest on kõik muutunud – oleneb missugusest vaatenurgast vaadata. Muusika tegemise ja selles olemise protsess ei ole näiteks emotsionaalses mõttes absoluutselt muutunud. Armastad endiselt muusikat ja naudid selle tegemist? Absoluutselt! See tunne on alles ja see ei saagi ära kaduda, sest see on olnud minuga algusest peale. Aga kui rääkida muutustest, siis puudutab see eelkõige oskusi ja tehnikat – dirigendi ametis on eriline koht kogemusel ja seda ei ole kiirkorras võimalik omandada. See on pidev oma vigadest õppimine. Ja kuigi see protsess toimub kogu aeg, on kolmkümmend aastat siiski kolmkümmend aastat ja nende aastate jooksul olen vähemalt iga nädal ühe korra juhatanud (kiire arvutus annab tulemuseks ca 1540 kontserti). Kuid muusikamaailm, maailm sinu ümber – see pole ju sama? Missuguseid märke sa seal näed, millised neist on head, millised panevad muretsema? Palju on muutunud ja ma arvan, et me oleme ise nende muutuste üks osa ja need muutused peegelduvad ka meis. Näiteks kui vaadata kasvõi aega, mil me perega Nõukogude Eestist lahkusime (Järvide perekond lahkus Eestist 1980. aastal), valitses siin kultuuripoliitika, mis vastandas end pidevalt lääne kultuuritraditsioonidele. Kui vaatame praegust Eestit, siis liigume aina lähemale läänelikule kultuuriruumile. Ühest küljest on see hea, teisalt toob see kaasa ka kõik sealsed probleemid. Põhiliselt on need majanduslikku laadi: kultuuriorganisatsioonid peavad ise rahadega välja tulema, aktiivselt tulu teenima, paljud projektid on üles ehitatud era- või korporatiivsponsorlusele, riigi toetav osa on järjest väiksem. Need on asjad, millega on tulnud harjuda ja hakkama saada. Mis puudutab klassikalise muusika osatähtsust, siis kuigi seis on veel küllaltki stabiilne, kahaneb see järjest. Tänapäeva noored kasvavad üles popmuusikaga, mitte klassikalise muusikaga, seda ka Eestis, hoolimata sellest, et meil on tugev laulupeotraditsioon ja meie identiteet on tugevalt seotud muusikaga, eelkõige lauluga. Ei saa kahjuks öelda, et klassikalise muusika kandepind laieneks või et see oleks kõigile jätkuvalt elu loomulik osa. Kui noortega juttu ajada, siis juhul, kui ei ole tegu just muusikute perest pärit või muusikat õppiva inimesega, on kohe aru saada, et ei olda klassikalise muusikaga kursis ja ei tunta seda. Millest see tuleb? Sama räägitakse ka ooperi ja balleti puhul. Põhjus on minu meelest üsna lihtne: popkultuur ja kõik see, mida on võimalik kiiremini ja lihtsamini haarata, on lihtsalt niivõrd võimas: see domineerib nii muusikaeelistusena kui ka rahaliselt. Neist võimalustest, mis on pop- või rockmuusikal kontserttegevuseks või tulu, mida saadakse plaadimüügist, võime klassikalises muusikas ainult unistada. Raadiost ja televisioonist kuuleb ainult pop- ja rockmuusikat ja tuleb tunnistada, et see on hästi ja võimsalt tehtud ning ülitäpselt oma ostujõulisele auditooriumile suunatud. Klassikaline muusika ei saa sellest mööda vaadata, sest kuidagimoodi peame ka meie oma saalid täis saama. Aga isegi see tulu, mis tuleb täissaalist, on kõigi kulude kõrval tühine. Sümfooniakontsert ja sümfooniaorkester on tohutu suur ja kallis masinavärk. Ooper ja ballett on veel kallimad. Teine probleem on kasvukeskkond ja sellest tulenevad väärtused. Mina kasvasin üles klassikalise muusika keskel, kuid praeguste noorte vanemad ja nende õpetajad peavad muusikaklassikaks biitleid või Elvist ja peab tegema erilisi jõupingutusi, et saada neid kasvõi ühele kontserdile, et neil tekiks huvi, mis toob nad hiljem tagasi. Huvi tekib aga järk-järgult, väga harva juhtub, et keegi tuleb kontserdile ja on kohe “muusikasse armunud”. Need on paraku protsessid, mis kulgevad oma rada ja süüdlast pole siin mõtet otsida. Kui palju sa usud plaadimaailma kestmisse? Ausalt öeldes ma ei näe plaatidele tulevikku. Plaadiformaat kui niisugune kaob, kuid see ei tähenda, et kaoks plaadistamine ja salvestamine. Kui ei tehta kvaliteetseid salvestisi, pole ka teistes formaatides võimalik kvaliteetset muusikat alla laadida. See tähendab, et muutub formaat, mille vahendusel kõrgkvaliteetset muusikat müüakse. Ja ega mind ei huvita – kuigi ehk peaks –, kui palju üks plaat müüb või ei müü, sest salvestis on see, mis minust kui muusikust järele jääb. Milline näeb välja sinu argipäev Orchestre de Paris’ peadirigendina, kas ja kuidas mõjutavad seda muutunud olud ja prantsuse kultuuriruumi iseärasused? Pariisi orkestril on siiski natuke kergem, sest seda peab linn ülal. Kaks ülejäänud orkestrit kuuluvad ringhäälingule, kuid põhimõtteliselt peavad kõiki ülal maksumaksjad. Sellist n-ö puhtkapitalistlikku süsteemi nagu Ameerikas, kus orkestril tuleb iga sent ise teenida või otsida sponsorite toetust, siin ei ole. Euroopas on riiklikul tasandil väärtused ja fookus endiselt haridusel ja kultuuril. Meie igapäevane tegevus, sealhulgas palgad, makstakse kinni linna eelarvest, kuid kõigele sellest väljaspool olevale, turneedele, plaadistamistele, teleesinemistele, mis annavad orkestrile näo ja mille järgi orkestrit tegelikult tuntakse, on vaja leida sponsorid. Loe edasi Muusikast 7/2015

Film “Maestro”. Stsenarist ja režissöör David Donnelly. Endeavor Pictures Kuulsad ja veel mitte kuulsad filmiloojad vajavad idee teostumiseks toetust. Ilmar Raag olnud Euroopa filmirahade jagamise komisjonis. Rääkis, et nägi, kuidas Andrzej Wajda mitu vooru energiliselt võitles, et saada tootmistoetust oma filmiprojektile “Katyn”. Hiljem pälvis film Oscari. Kuidas olematut asja seletada nii, et fondid rahastaksid? Miks mõni teos tuleb välja emotsionaalne, teine mitte? Kavatsustes soovivad kõik loojad luua parimat. Reaalsuses juhtub enamasti nii, et mida kõrgelennulisem ja sõnaosavam pakkumine, seda emotsioonivaesem asi välja tuleb. Mis võiks olla kvaliteetse kunstiteose sündimise eelduseks? “Maestro”, portreefilm Paavo Järvist, on üles ehitatud märksõnadele ‘idee selgus’ ja ‘teostuse tehniline uudsus’.Värske teos kuulub kahtlemata oma valdkonna maailma tippfilmide hulka. Kui lõpetasin arvutiekraanil 80-minutise loo vaatamise, olin saadud energialaksu erutusest higine. Emotsionaalsus tungis ihusse, ergastas alateadvuses tunnete sünnitamise rakke. Kinosaalis, kus pakutakse pildi, heli ja vaimse koosluse tehnilist tipptaset, annab audiovisuaalne kunstiteos rahvusvahelisest Eesti suurkujust kindlasti enneolematu elamuse. Maailmakuulsatest dirigentidest nähtud elavad pildid on rajatud orkestri ning hingestatud ja energilise taktikepiga juhi vastandamisele. Ideelahenduselt on nad sageli nagu orkestriproovid, mis tegelikult suurte meistrite puhul ongi tõesti filmilikud, visuaalselt emotsionaalsed ja nauditavad. Traditsiooniliste portreelugude lõppakordiks on enamasti dirigendi kummarduse ja publiku ovatsioonide ühtesulamine. Kui valmistati ette Rudolf Tobiase “Joonase lähetamise” suurprogrammi, oli mul võimalus jälgida Neeme Järvi orkestriproove tühjas Estonia kontserdisaalis. Iga proov seal võinuks olla eraldi film. Lugu, kuidas Meister oma energiaga orkestri iga pilli hingestab. Kuidas ta visa järjekindlusega kogu meeskonda iga prooviga oma vaimsesse rütmi tõmbab. Neeme Järvi versioon oratooriumist oli 25 minutit lühem kui Peeter Lilje dirigeeritud helisalvestus. Dirigendi dikteeritud tempo andis uue hingamise. Proov on dirigendi ja orkestri lahinguväli. Filmi “Maestro” märksõnad on ‘partituur’ ja ‘armastus’. Loo visuaalse ülesehituse piltlikumaks analüüsimiseks seletan partituuri mõistet, mis üldises tähenduses on muusika kirjalik avaldumisvorm noodikirjas. Sümfooniaorkestri partituur koosneb ülevalt alla pillirühmade kaupa järjestatud muusikainstrumentide partiidest. Sellist mitmekihilist skemaatilist kirjalikku eeltööd teevad tavaliselt ka filmi stsenarist ja režissöör. Filmi dramaturgilise ülesehituse lahtimuukimisel on võtmeks pillid. Et reljeefsemalt selle elava organismi keerukusest aru saada, kirjeldan pillirühmi. Orkestri ja filmi struktuuri võrdlemisel läheb seda vaja. Keelpillid, puupuhkpillid, vaskpillid, löökpillid, harf, vahel ka klaver, tšelesta, orel. Koor ja solistid. Tõlgin filmiloojana pillirühmad visuaalsesse keelde. Saame järgmised elavate piltide rühmad. Kontserdi publik erinevates interjöörides, maailma suurlinnade tänavatel. Näiliselt juhuslikud emotsionaalsed vaheplaanid. Tühjade kontserdisaalide panoraamid erinevatest kultuuridest ja ajastutest. Muusikule peaksid juba kostma konkreetsete pillide helilised võimalused. Peategelane kui skulptuur. Dirigent räägib istudes staatiliselt raamaturiiuli foonil. Mustvalged fotod. Peategelane kui hea suhtleja. Paavo joob õlut. Luitunud värvidega arhiivikaadrid. Peategelase tulemised ja minemised linnatänavatel, ooperimajade koridorides, orkestriruumides. Sisenemised lavale ja tulemised lavalt. Austajate ja kolleegide laused “rääkivate peadena”. Stoppkaader. Foto: Paavo, tütred kukil. Seda armast fotot lastakse publikul tükk aega vaadata. Nagu päriselus. Plakatid ja plaadikujundused. Dirigendi käed. Koor. Isa ja poeg. Solist. Klaver ja virtuoos. Erialade tehnilised meistrid on filmi meeskond, samu pille käsitlevad virtuoosid. Tegu on isiksustega. Film on erinevate kunstivaldkondade sümbioos. Paavo isiksuse avamise jutustuses lähevad kasutusse kõik kinematograafilised võimalused. Võtetel kasutatakse nii tipptehnikat kui amatöörkaamerat. Isegi ebateravad kaadrid lähevad käiku täie eest. Värv ilmub ja kaob mustvalgesse valguse-varjude mängu. Fotod, plakatid ja plaadikujundused pannakse liikuma arvutitöötlusega. Kogu loo jutustamise aja kostab sümfooniline taustamuusika, mis annab märku sümfooniaorkestri pidevast kohalolekust. Helitausta eesmärk on luua aimdusi dirigendi nähtamatust suhtlemisvõrgustikust orkestriga. Pilt ja tekstid täiendavad suhete esiletoomist. Olulised on pausid. Pausid on ergastavad vahelöögid, mis tõstavad dramaturgilist pinget. Taustalugejale ei anta võimalust. Isikustamata tegelasele ei ole selles filmis ruumi. Vajalik lisainfo edastatakse tekstidena, nagu kirjalikud lühijuhised partituuris. Kõigi filmilike väljendusvõimaluste siduvaks eesmärgiks on sümfooniaorkestri struktuuri keerukuse avamine, dirigendi ja orkestri liikmete kooshingamise rütmi arenemise eksponeerimine. Jutustatakse kollektiivselt loodava kunstiteose üheks elavaks organismiks sulandamise lugu. Pilt, heli, kõned ja montaaživõtted – kõik vahendid on jutustamise rütmi ja emotsiooni loomise teenistuses. Laused moodustavad liikumise ühe orgaanilise osa. Kõik vahendid sulandatakse muusikaliseks filmitervikuks. Mäletan sõja järgse aja lapsepõlvest kodu ja kooli ruumidesse nähtamatu külma ilmumise tunde õudu. Neeme Järvi lahkumine ENSVst tekitas tema loodu samasuguse hangumise tunde. Neeme Järvi looming läks põranda alla, ta dirigeeritud teoseid kuulati edasi – salaja. Elati kaksikelu. Lahkumine okupeeritud koduruumist sünnitas vabas maailmas noore maestro, maailmamehe, dirigent Paavo Järvi. Paavo omaette dirigeerimise kaadreid on filmis teadlikult vähe. Vist ainult kolm korda. Vanematele aga jääb poeg alati lapseks. Isa vaatab poega, et noh, näita, kuidas sa siis seda asja teed. Ja poeg dirigeeribki peaprooviks isale. Solist, koorid ja orkester. Viiesaja-aastase traditsiooniga Stabat Mater. Filmilugu läheneb kulminatsioonile. Hiina pianisti ja eesti soost dirigendi virtuoosne dialoog on eelmäng dramaturgilisele tipphetkele. Siis kaader, kus kontserdisaalist kostuvate ovatsioonide saatel Lang Lang ja Paavo Järvi lavataguses hämaruses poisikeselikult hüplevad. Inimlik lähedus. Pimendus. Prokofjev. Koor. Orkester. Dirigent.Tihe montaaži rütm. Kulminatsioon. Dirigent ja orkester sulanduvad ühte liikumisse. Kaosest on sündinud Kunst. Idee uudsus – Dirigendi ja Orkestri ühinemine tervikuks on saavutatud. Epiloog. Tagasivaated filmi jooksul lähedaseks ja omainimeseks saanud Paavost. Pimendus. Ilmub tekst MAESTRO. Hinge jääb kriipima vaid mõte, et ka Paavo isa, austatud maestro Neeme Järvi vajaks sellist emotsiooniküllast kõrgetasemelist portreefilmi.

Tokios kuulutati välja 54. Jaapani plaadiakadeemia auhinnad (Record Academy Award). Paavo Järvi kogumikplaat Nielseni sümfooniatega sai grand prix’ hõbepreemia sümfoonilise muusika salvestuse kategoorias. Parimaks orkestrisalvestuseks tunnistati samuti Paavo Järvi plaat, kus ta juhatab NHK sümfooniaorkestrit ning kõlavad Richard Straussi “Don Quixote”, “Till Eulenspiegel” ja “Roosikavaleri” süit. Mõlemad plaadid on Järvi jaoks erilised. Nielseni sümfooniate tsüklit plaadistas ta mitme aasta jooksul Frankfurdis, mil ta oli Frankfurdi raadio sümfooniaorkestri peadirigent (2006–2013). Järvi sõnul esitatakse ja plaadistatakse neid teoseid väga harva ja seda enam pidas ta vajalikuks, et publik saaks osa sellest suurepärasest muusikast. Teine premeeritud plaat on aga Järvi teine salvestus NHK sümfooniaorkestri peadirigendina. Paavo Järvi jaoks tähendab auhind suurt tunnustust kohe algusest peale hästi sujuma hakanud koostööle. Tema sõnul on NHK orkester väga saksaliku karakteriga, sest orkestri peadirigentideks on olnud mitmed Saksa ja Austria suurkujud. Straussi plaadi õnnestumine ületas Järvi enesegi ootusi ning ta on eriti rõõmus, et NHK orkester on väga paindlik ja alati valmis katsetama ka uusi ideid. Jaapani plaadiakadeemia auhinda annab välja Record Geijutsu ajakiri. Auhinnaga alustati 1963. aastal viieteistkümnes kategoorias. Plaadid valib välja muusikakriitikutest ja ajakirjanikest koosnev žürii.

Hooajast 2019/20 saab Zürichi Tonhalle orkestri peadirigendiks Paavo Järvi, kellega sõlmiti leping viieks aastaks. Leping näeb ette, et Järvi töötab Zürichi orkestriga juba järgmisel, 2018/19. hooajal kolm nädalat. Järvi debüteeris Tonhalle orkestri ees aastal 2009 (järgmine kohtumine leidis aset mullu detsembris) ja võtab ameti üle Lionel Bringuier’lt, kelle ametiaeg algas aastal 2014. Zürichi Tonhalle orkester loodi aastal 1868 ning selle eesotsas on olnud näiteks tuntud dirigendid Charles Dutoit, Christoph Eschenbach ja David Zinman. Järvi sõnul on tööpakkumine sedavõrd pikkade traditsioonidega kõrgetasemeliselt orkestrilt talle väga meeltmööda, sest “keemia” dirigendi ja orkestri vahel tekkis kiiresti. “Nii elus kui ka muusikas on õige partneri leidmine oluline. Muidugi on minu arengu seisukohalt pakkumise puhul tähtis ka asjaolu, et tegu oleks maailmatasemel muusikalise kollektiiviga, ja seda Tonhalle orkester kindlasti on,” ütles Järvi. Samuti hindab ta kõrgelt Tonhalle klassikalise väljanägemise ja fantastilise akustikaga suurepärast saali. Praegu on Järvi Tokyo NHK sümfooniaorkestri peadirigent ning Deutsche Kammerphilarmonie Bremeni kunstiline juht. Suvel ootab teda ees Pärnu muusikafestival ning pühendunud töö Eesti Festivaliorkestriga.

Maestro Paavo Järvi on esimene Eesti muusik, kes on teinud ooperidirigendi debüüdi maailmakuulsas La Scalas. Kuid Järvi poleks Järvi, kui ta ei taotleks maksimumi – kui talle pakuti juhatada ooperit, otsustas ta minna välja täispangale ning tulemuseks oli kolmikdebüüt: kümme ooperi- ja kaheksa balletietendust ning kolm sümfooniakontserti. Seda pole suutnud varem ükski dirigent. Istume La Scala teisel korrusel asuvas dirigenditoas. Järvi haukab intervjuu vahele võileiba, mille assistent justkui võluväel kümne sekundiga kusagilt välja võlub. Laual seisavad reas liitrised veepudelid. On laud, riidekapp, mõned toolid ja sohva, mis on Järvi sõnul mõeldud külalistele, mitte talle. Ja ongi kõik. Askeetlik lihtsus. Raudne enesedistsipliin. Nähes sind üsnagi harjumatus rollis – lavaaugus –, tahaksin esmalt küsida, kas sul oli üldse noore dirigendina dilemma – kas ooper või orkester? Võid ju unistada paljudest asjadest, aga lõppkokkuvõttes on see, mis sinust saab või kuhu sa välja jõuad, paljuski juhuse asi. Kui sulle pakutakse teha midagi kammerorkestriga – võtad selle vastu. Kui sümfooniaorkestriga – samuti. Või midagi teatris – võtad ka selle vastu! Mulle muide pakutigi alguses Oslo ooperiteatri teise dirigendi kohta, kelle suurem osa tööst oli juhatada ballette. Mul vedas, sest sain juhatada väga häid Stravinski ja Prokofjevi tantsuetendusi, aga ka mõnda klassikalist balletti ning selle tulemusena pakuti teatri peadirigendi kohta. Kirjutasin isegi lepingule alla, kuid täpselt samal ajal pakuti Malmö sümfooniaorkestri peadirigendi kohta. Siis pidin tõesti korraks maha istuma ja mõtlema, mida teha. Oslos pidanuksin olema hooaja algusest lõpuni ühe koha peal ning mingeid külalisdirigeerimise võimalusi poleks olnud. Minust oleks saanud Antonio Pappano järglane, kes on nüüd Londoni kuningliku ooperi muusikaline juht. Lõpuks otsustasin siiski Malmö kasuks. Valisid vabaduse? See oli minu tolleaegne valik, kuigi mulle tundub, et õige. Miks? Sest ooperielu on veidi teistmoodi, see on kujundlikult väljendades teatud mõttes nagu vabrikutöö. Ühest küljest on see fantastiline, teisalt väga statsionaarne töö – kaua ühe koha peal olemine, reaetenduste tegemine, eriti kipub see nii olema väikeses teatris. Sümfooniaorkestrit juhatada on huvitavam, sest mõne päeva jooksul on väga intensiivne prooviperiood, siis kontsert ja taas uus repertuaar. Kui ütlesid, et teed La Scalas debüüdi, siis meenus, et oled siiski varem siin üles astunud. On mul õigus? Osaliselt on. Olin mõni aasta tagasi (11. IX 2015 – R. L.) siin oma toonase orkestri, Orchestre de Paris’ga. Kuid kuna on tegu ooperimajaga, loetakse päris debüüdiks seda, kui juhatad La Scalas ooperit. Muusikamaailmas arvatakse, et kõik, kellel on vähegi ambitsiooni, igatsevad La Scala või METi lavale. Kas sinul seda ambitsiooni ei olnud, või enam ei olnud? Mõneti ongi see suur juhus, kui kaks aastat tagasi, pärast suurepäraselt läinud kontserte Viini filharmoonikutega Salzburgi “Mozartwochel” tehti ettepanek tulla La Scalasse. Jah, kuid ambitsioonist rääkides tuleb märkida kahte aspekti. On suur vahe, kas töötad teatris täiskohaga – pole vahet, kas peadirigendina või mõnel muul ametipositsioonil –, või tuled külalisdirigendina. Viimane on tõeline nauding – sa ei pea tegelema teatri igapäevaeluga, sul on oma projekt, teed selle ära ja oled pärast seda vaba. Peadirigendina töötades oled kogu aeg selle rutiini sees ja see sunnib palju teisi huvitavaid asju ära ütlema. Kuidas sa ahvatleva pakkumise jaoks oma ülitihedas töögraafikus “augu” leidsid, et ligi kaks kuud Milanos olla? (Muigab.) Selle augu me tekitasime, ega seda ei olnudki. Mingid asjad tuli ära öelda. Miks sa selle pakkumise ikkagi just nüüd vastu võtsid? Sest see on La Scala! Ja kui siin juba midagi pakutakse, on väga raske ära öelda, eriti kui pakutakse nii head repertuaari: Mozarti “Don Giovanni”, Raveli ballett “La valse”, Bizet’ sümfoonia, Rimski-Korsakovi “Šeherezade” ning Mahleri 7. sümfoonia. Ettepaneku La Scalas juhatada tegi mulle teatri direktor Alexander Pereira, kes oli varem Salzburgi festivali direktor. Kui võtta paari lausega kokku lavastaja Robert Carsoni nägemus “Don Giovannist”, siis mis on selle tuum? Carson on praegu ooperilavastajate seas väga tuntud ja hinnatud nimi. Tema käekiri on isikupärane. Teda tuntakse eelkõige selle järgi, et ta püüab leida traditsioonilisest erinevaid lähenemisi. Kui tavapäraselt istub publik saalis ja tegevus toimub laval, siis Carsoni nägemuses on laval kaks tasandit, Don Giovanni liigub publiku seas ringi ning on ise vaataja rollis, jälgides laval toimuvat kõrvalt. Ooper kandub lavalt saali ja tekib kolmikefekt: teater-teatris-teatris. See on kahtlemata huvitav, kuid võib vahel mõjuda ka natuke segadust tekitavalt ... ... mis tähendab, et dirigendil peavad silmad olema igal pool? Jah, ka selja taga ja küljel, sest osatäitjad liiguvad saalis ringi. La Scala, nagu vist kõik maailma ooperimajad, on tänu siin töötavatele suurtele isiksustele üsna keeruline asutus? Oi, väga! Kuid mingit erilist suhtumise vahet minusse kui dirigenti ma ei tunne. Kuid kahtlemata käib kõikide nii-öelda suurte majadega kaasas teatud “suurustamise maania”. Oma orkestritega töötades ma tean pillimeeste reaktsiooniaega, musitseerimise maneeri ja nemad teavad, mida ma neilt ootan, mis mulle meeldib või ei meeldi. Sellest on kontserdil väga palju kasu, sest nad saavad juba intuitiivselt aru, mida ma tahan ja kuidas selleni jõuda. Aga siin käib iga päev vahetpidamata etenduste andmine, orkestrandid mängivad palju ja töö on väga intensiivne. Seetõttu ei kohta siin sellist spontaanset kaasatulemist, tunnet, et muusika sünnib “siin ja praegu”. Siin ollakse harjunud minema välja kindla peale, hästi, aga natukene ka ettevaatlikult, et midagi ei juhtuks. Aga mulle meeldib, kui juhtub! Milline on sinu La Scala argipäev ja rutiin? Hommikul ooperimaja artistide uksest sisse tulles on selline tunne nagu siseneks tehasesse. Mul seostub see vaatepildiga kaugest ajast, mil ma noore poisina töötasin Kalevi kommivabriku puhkpilliorkestris. Millegipärast on itaallastele see maestro-asi veidi tähtsam kui mõnes teises kultuuris, kõik “maestrotavad” mind siin vahetpidamata. Aga proovisaalis käib harilik intensiivne töö. Eile õhtul oli näiteks poole kaheteistkümneni etendus, hommikul kell kümme oleme jälle kõik proovis. Sellist värskust, nagu sümfooniaorkestri puhul, siin loota ei saa. Teine asi on ka see, et sümfoonilise repertuaari mängimine ei ole nende igapäevane tegevus. Aga see, et rutiinse töö kogemus on nii suur, annab ka heas mõttes tunda, orkestrandid tunnevad paljud ohud intuitiivselt ära ja teavad, kuidas sellest välja tulla. Miinuskülg on see, et nad valmistuvad selleks, et miski ei läheks viltu, on liiga ettevaatlikud ja alalhoidlikud. Aga Mozart peab olema hästi elav! Seda ma üritangi siin muuta, kuigi see ei ole lihtne, sest traditsioon on välja kujunenud nii pika aja jooksul ja eks selles peegeldu ka peadirigendi käekiri. Nõrkadel ja pehmetel siin kohta ei ole. Kõik, kes siia jõuavad, on kahtlemata suured isiksused ja suured muusikud. Kui orkestri juures on dirigendil vabadus ja võimalus realiseerida oma muusikalist nägemust, siis ooperidirigenditöö on pigem üks … … pidev kompromisside otsimine! Kuid olles peadirigent, on sul hoopis teised kohustused ja õigused. Siin on suur vahe ja nii on see igal pool. Nii lauljad kui ka orkester näitavad paremat muusikalist vormi peadirigendile, mitte külalisdirigendile. See pole ainult mängutehniline küsimus, vaid ka nende tuleviku, tööatmosfääri küsimus. Ning peadirigendil on kohustus orkestri nõrku külgi arendada ja tugevad küljed välja tuua. Kuidas on itaallastega asju ajada? Mulle tunduvad inimesed siin väga sõbralikud ja nendega on kergem asju ajada kui prantslastega. Itaallased on avatumad ja veidi vähem pedantsed kui prantslased. Minul on nii teatris kui ka väljaspool seda tunne, et siin on lihtsam kui Pariisis. Aga ma kujutan ette, et kui tekib mingi probleem, siis on üks paras segadus. Ja eks Itaalia kohta olegi ju levinud müüt, et siin valitseb alati üks suur segadus, aga toit ja vein on head. (Naerab.) Teades sinu suurt kultuurihuvi küsin, millisena on Milano end sulle avanud ja mida tahaksid kindlasti vaatama minna? Tahaksin näha palju rohkem seda, mis ei ole muusikaga seotud. On paar muuseumi, mida tahaksin külastad ja mis on südalinnast väljaspool. Et sellele keskenduda, on vaja peas natuke vaba ruumi. Sellise intensiivse töö juures peab pea kogu aeg väga selge olema, pead olema äärmiselt kontsentreeritud. Aga näiteks eilne päev nägi välja selline: hommikupoolikul Mahleri seitsmenda proov, päeval oli ballett ja õhtul ka ballett … Ma ei riskinud õhtul välja sööma minna, sest oli vaja end tänaseks korralikult välja magada, ja nii ma läksingi pärast etendust koju, sõin ühe banaani ja heitsin magama. Dirigendi amet on mõneti vastuoluline – töötad inimestega, oled neist pidevalt ümbritsetud, samas oled üksildane ja vajad keskendumiseks privaatsust. Kuidas sa neid tahke tasakaalus hoiad? Kui mul on hästi tihe töögraafik, siis kui ma olen isegi väga hea sõbraga koos, ei saa ta aru sellest, et mul on nüüd vaja ära minna ja tegelda oma asjadega. Minu jaoks ei ole näiteks midagi imelikku, kui ma pärast kontserti või etendust ja sellele järgnenud õhtusööki öösel veel kella kaheni töötan.“Oma” inimesed saavad minust ja mu töö eripärast muidugi aru. Seda tööd ei saa teha, kui sa ei ole absoluutselt pühendunud. Aga inimesed, kes tulevad pärast kontserti tere ütlema, on nii toredad! Eestlased on tihti liialt tagasihoidlikud ja ütlevad, et “oh, ma ei tahtnud tulla segama”. Aga pärast kontserti tuleb just tulla “segama”! La Scala hooaeg avatakse traditsiooni kohaselt väga hilja, 7. detsembril, Milano kaitsepühaku püha Ambrosiuse päeval. Mis enne seda toimub? Töö käib 365 päeva aastas, maja töötab kogu aeg. Kui ei anta oma etendusi või kontserte, on külalisetendused. Ooperi- ja balletirepertuaari kõrval on ka kontserdi- ja külalisesinemiste hooaeg. Mis on sind elus edasi viinud, ambitsioon või pigem sellest lahti laskmine? Mina arvan, et ambitsioon käib asja juurde ja ilma selleta ei ole ükski inimene maailmas kusagile välja jõudnud. Ambitsioon on mootor. Aga kui oled muusik, siis on päris motivatsiooniks muusika tegemine ja soov teha seda nii hästi kui vähegi suudad. Mingil hetkel hakkab tekkima sümbioos, vastukaja, mis võimaldab edasi liikuda. Ohtlik on see, kui kaotad enesekriitika. Ma olen seda näinud nii suurte dirigentide juures kui ka muusikute puhul, kes on sattunud väga paljutõotavale tasemele, kuid pole suutnud end realiseerida. See on nagu oma ande sabotaaž. Minu hea sõber, Norra tšellist Truls Mørk ütles kord tabavalt, et kui sulle juba on antud anne, siis tuleb selle eest hoolitseda nagu lapse eest ja arendada seda nii kaugele kui võimalik. Ma loodan ja ootan, et siia lavale jõuavad peagi ka meie lauljad. Ja neid inimesi on vaja toetada. Mulle on tähtis, et mõni noor muusik, kes seda lugu loeb, ütleks endale: mina tahan olla järgmine, kes selle ära teeb! Eestis on nii palju andekaid muusikuid! Pärnu festivali mõte on ju ka selles, et leida üles need, kellel on suurem potentsiaal, neid aidata ja julgustada. Sul on olnud võimalus juhatada maailma parimaid orkestreid maailma kuulsamatel lavadel ja plaadistada oma lemmikteoseid. Kas on veel midagi, millest sa tõesti siiralt unistad? On palju asju, millest ma unistan! (Naerab südamest.) Minu jaoks on praegu tähtsaim luua mingisugune oma asi, mida saan arendada ja teha see muusikalises mõttes nii heaks kui võimalik. Seda on võimalik teha ainult siis, kui oled need muusikud ise kokku kutsunud, neist orkestri loonud. (Järvi peab silmas Eesti Festivaliorkestrit, millega ta läheb hooajal 2017/18 Euroopa turneele – R. L.) Sa võid minna väga hea orkestri ette, kõik läheb hästi, saad hea vastukaja, aga selleks, et muusikas erilised nüansid välja tuua, pead sa valima erakordsete võimetega suured isiksused. Ja siis saab teha midagi sellist, mida iga päev ei saa. See on minu jaoks praegu väga huvitav – luua midagi väga pikaks ajaks ja minna muusikasse sügavuti.

Eesti Muusikanõukogu aastapreemia Interpretatsiooni preemia – tippdirigendina eesti muusika maailmakaardil hoidmise eest “Kõik sai alguse Paavo Järvi ideest luua dirigeerimiskursusega festival, et julgustada noori dirigente õppima, praktiseerima ja arenema. [---] Järvi tegi nimekirja muusikutest, keda oli tundma õppinud külalisdirigendi või muusikalise juhina. “Tuli kooslus inimestest, kes on kogenud ja suurepärased Lääne muusikud. Ent ma polnud valmis selleks, mis juhtus pärast – see kooslus hakkas väga hästi toimima,” tõdeb Järvi. Idee viia orkester festivaliraamidest ja isegi riigipiiridest välja, tekkis Järvil Viinis, kui ta nägi uhkeid kuldseid plakateid, mis reklaamisid Budapesti Festivaliorkestri etteastet Viini Filharmoonias. “Sellest ajast saati olen unistanud, et sellel kuldsel postril võiks olla Eesti Festivaliorkester,” meenutas Järvi. [---] Järvi soovib, et Eesti nimi jääks suurtel välislavadel kõlama ja sestap sai kollektiiv nimeks just Eesti Festivaliorkester. [---] EFO muusikaline tase on kahtlemata maailmaklassiline ning pakub elamusi, mida Eesti kontserdipublik saab üliharva.” Sirp, 29. VII 2016. Hele-Maria Taimla arvustusest

Tippdirigent Paavo Järvi kontserdigraafik on kogu aeg erakordselt tihe. Mais juhatas ta Berliiini filharmoonikuid ja andis seejärel arvukalt kontserte Jaapanis ühe oma põhiorkestri, Tokyo NHK sümfooniaorkestriga. Juunis oli ta Deutsche Kammerphilharmonie Bremeniga Saksa eksklusiivsel suvefestivalil “Kissinger Sommer” ja Hamburgi Elbphilharmonie’s. Augustis naaseb Paavo Järvi koos Eesti Festivaliorkestriga Pärnusse, seejärel minnakse aga BBC Promsile ja Hamburgi Elbphilharmonie’sse. Dirigendi tööprotsess tundub ikka olevat kuidagi seletamatu ja salapärane. Kuidas suurte sümfooniliste teoste esitused sünnivad? Loomulikult töötab dirigent teistmoodi, kui viiuldaja või pianist. Dirigendi roll kujunes agade jooksul välja praktilisest vajadusest, et keegi orkestri ees mängijaid mobiliseeriks, annaks tempo, hoiaks orkestrit koos. Ala arenedes muutus mobiliseerimine varsti teisejärguliseks. Väga heas orkestris ei ole tegelikult dirigenti organiseerija ja taktilööjana enam vajagi. On aga vaja kedagi, kellel on selge kontseptsioon teosest ja kes oskab lahendada interpretatsioonilisi probleeme, et tekiks veenev ja originaalne tõlgendus. Selleks, et mõni Bruckneri sümfoonia või näiteks üle tunni aja kestev Mendelssohni “Lobgesang”, mida hiljuti juhatasin saaks terviklikuks ettekandeks, on vaja teada mis vorm seal on, millal see on kirjutatud, milline on teose stiililine külg, mis tempod tuleb võtta. Bruckneri tempod on alati väga problemaatilised, käibel on palju eri arvamusi. Siin tulebki dirigent oma nägemusega ja õpetab loo selgeks.Võib ju küsida, et kuidas õpetab loo selgeks, kui kavas on midagi väga tuntut, nagu näiteks Beethoveni 5. sümfoonia. Aga minu kogemus on – mida tuntumad lood, seda rohkem on vaja neid õpetada. Kõik on üles kasvanud oma versioonide ja arusaamistega, ja just siin on vaja, et ees seisaks keegi, kellel on teosest oma kindel tsentraalne arvamus. Beethoveni puhul on kõige suurem küsimus tempod ja kuidas suhtuda tema metronoomidesse. Paljud ei teagi, et Beethoveni metronoomid on olemas. Otsused peavad toetuma faktidele ja kogemustele, mängida ei saa tuju või meeleolu järgi. Sellist põhjalikult läbi töötatud esitust ei saa kindlasti teha ainult mõne kiire prooviga. Elementaarne teosele pilgu peale viskamine võib toimuda ka väga kiiresti. Aga süvenemiseks on vaja aega. Kui kavas on näiteks mõni Mahleri sümfoonia, mis kestab 40, 50 või 60 minutit – 6. sümfoonia 80 minutit –, võid loo küll “ära õppida”, aga kui lähed orkestri ette, siis alles kõik algab. Omaette töö laua taga on ainult päästerõngas, aga ujuma õpitakse vees. Esimeses proovis näed, mis ei tööta, pead kõik uuesti läbi mõtlema. Siis tuleb esimene kontsert ja tulemusel pole nagu vigagi. Aga see on tegelikult ainult ühe väga pika teekonna algus. Algaja dirigent võib vahel juhatada päris tublisti mõne Mahleri sümfoonia. Aga kes neid sümfooniaid teeb juba, ütleme, neljakümnendat korda, võib rääkida, et tunneb lugu. Nüüd on see läbi seeditud, vead tehtud, on olnud võimalus proovida üht ja teistmoodi. Mainisite eespool, et väga tuntud teoseid on teinekord raskemgi esitada. Just kõige tuntumate teoste hulgast on pärit üks teie oluline ja kõige kõrgemaid hinnanguid pälvinud esituste sari, mis on saanud uue aja esitusetaloniks – Beethoveni kõik sümfooniad Deutsche Kammerphilharmonie Bremeniga. Kuidas see tõlgendus kujunes? See oli väga pikk protsess. Kui ma Bremeni orkestri juurde tulin, sain varsti aru, et kui ma üldse kunagi Beethovenit salvestan, siis ainult nendega. See orkester oli väga hästi kursis HIP-interpretatsiooniga (ajastuteadlik esitus). Nad olid palju mänginud Haydnit, Mozartit, Bachi, üldse barokkmuusikat. See kõik on Beethoveni alus, tema muusika on sealt välja kasvanud. Omal ajal kuulasime isaga Wilhelm Furtwängleri ja Bruno Walteri dirigeeritud Beehoveni sümfooniaid. See oli selline post-wagneriaanlik mõtlemine, otsiti saksa sügavust, mängiti raskelt, jõuliselt, aeglasemas tempos. Wagnerlik maailmavaade jäi külge igale repertuaarile, oli see siis Bach, Beethoven või mõni muu helilooja. Osaliselt see isegi nagu sobis, sest Wagner on ju Bachi ja Beethoveni jätk saksa helikunstis. Aga Beethoven on siiski teisest ajastust ja teda tuleks teistmoodi mängida. Kammerphilharmonie'l ei olnud sellist rasket wagnerlikku stiili. Sel ajal hakkasid just puhuma uued tuuled, tulid Roger Norrington, Nikolaus Harnoncourt, John Eliot Gardiner, kes näitasid maailmale, et tegelikult me ei tee kõike seda, mis helilooja on partituuri kirjutanud. Salvestamiseni jõudsime alles kümne aasta pärast. Mängisime neid sümfooniaid erinevates olukordades, turneedel oli alati kavas Beethoven. See on pika töö tulemus ja see on väga loogiline. Tänapäeval tahetakse kõike kiiresti saada. Aga on asju, mida ei saa kiiresti. Praegu tegelete süvitsi Brahmsiga ja salvestate tema teoseid sama Bremeni orkestriga. Ka Brahms on klassikalise sümfonismi kõige populaarsem ja armastatum autor. Rääkige pisut ka sellest tööst. Saime just nüüd valmis järjekordse Brahmsi salvestuse. Pärast Beethovenit hakkasime mõtlema, mida edasi teha. Kammerphilharmonie on väga demokraatlik orkester, istusime kõik koos ja pidasime nõu. Pakkusin, et võtame kas Schuberti või Schumanni. Aga kõik tahtsid väga Brahmsi. Panin tingimuseks, et enne Brahmsi peame mängima Schumanni sümfooniaid. Mõned aastad tegelesime Schumanniga ja siis alustasime Brahmsiga. Protsess oli samasugune, nagu Beethoveniga. Kõigepealt me kutsume ühe spetsialisti kõnelema. See oli Robert Pascall, kes rääkis meile oma Brahmsi sümfooniate uuest Urtext’ist, mis ta oli välja andnud. Seal on sees kõik lisandused ja nüansid, mida varem partituurides ei olnud. Teeme total immersion weekend’i, oleme terve nädalalõpu koos, mängime sümfooniad läbi. Meil on ühised õhtusöögid. Kuuleme, mida on Brahms oma kirjades öelnud, mida on leitud arhiividest, mida on öelnud need, kes veel ise Brahmsi juhatamas kuulsid. Ikka on veel neid, kes võivad rääkida – minu vanaema on Brahmsi juhatamas näinud. Siis teeme mitmel pool Brahmsi tsükleid: Jaapanis, Hiinas, Saksamaal, Pariisis ... Pariisi esituse võttis üles Arte, sellest tuleb DVD. Just nüüd festivalil “Kissinger Sommer” esitasime kõik neli sümfooniat. Väga huvitav on sellest protsessist teada saada! Hea esituse aluseks on niisiis ka iga üksiku orkestrandi haritus ja teadmised? Orkester peab teadma, et meie mängime Brahmsi niimoodi. Kui mängitakse lihtsalt noote, aga stiililist ja kontseptuaalset kontuuri ei ole, siis tuleb lugu välja küll, aga esitusel ei ole mingit eripära. Seda pole huvitav kuulata. Kui Beethoven ja Brahms kõlavad sarnaselt, siis peab mõtlema, kas midagi pole viltu. Need on ju erinevad ajastud ja erinevad heliloojad. Meie mängime Schumanni ajastu trompetite ja timpanitega, Brahmsi naturaaltrompetite ja väikeste timpanitega. Siin loeb kõik: taustateadmised ning suuremad ja väiksemad tehnilised detailid. Teie uusim orkester on Eesti Festivaliorkester. Nendega te ju ei saa niimoodi töötada? Festivaliorkestriga on olukord hoopis teistsugune ja see teebki nad minu jaoks väga huvitavaks ja eriliseks. Orkester vajab üldiselt väga pikka koostöökogemust, et heaks saada. Seda meil ei ole. EFO ei ole nagu ERSO, kes mängib iga nädal koos. See tähendab, et me peame seda kompenseerima millegi muuga, mingi muu energiaga. Meil on kõigepealt spetsiifiliselt välja valitud inimesed. Orkestrites on tavaliselt eri generatsioonist mängijaid, aga meil on vanuseliselt väga ühtlane orkester. Palju on kontsertmeistreid. Kõik on tulnud siia mingi oma suure kogemusega, mis on üle tavalise tutti-mängija kogemusest. Meil on erakordne entusiasm. Igaüks on individuaalselt väga kõrget klassi. Kõik mängivad nagu solistid. Isegi väga heades orkestrites ei ole sellist olukorda. Kuidas sulanduvad orkestrisse eesti keelpillimängijad? Juba praegu on väga häid, fantastilisi mängijaid, nagu näiteks Triin Ruubel. Eestis on alati olnud tugev tšellokool, aga viiul on ka praegu tõusuteel. Triin on ERSO kontsertmeister ja EMTAs õppejõud – kui nüüd siin on üks tugev mängija ja tugev õpetaja, siis on ju arusaadav, et aja jooksul hakkab tal koolkond tekkima. Eestlased, kui nad orkestrisse tulevad, ei väljenda end algul mängides niimoodi füüsiliselt, nagu teised. Orkestris on grupis füüsiline paindlikkus väga tähtis. Ameerikas on küll orkestreid, kus mängijad istuvad nagu sõdurid reas. Siis see kõlab ka niimoodi. Aga mängijad kohanevad kiiresti. Kas Eestis on instrumentaalsoliste, keda võtaksite oma orkestrite ette soleerima? Ma usun, et tulevikus on. Meil on häid viiuldajaid, andekaid pianiste. Noored õpivad Londonis, Viinis, Amsterdamis, ja võibolla järgmises generatsioonis juba tekib mõni võimsa solistipotentsiaaliga inimene. Aga praegu on siiski veel nii, et kui keegi Baltikumist, siis Baiba Skride ja meie suurim ekspordiartikkel on hetkel heliloojad ja dirigendid. Et saada solistiks sellisel tasemel, nagu Lisa Batiashvili või Janine Jansen ei piisa mitte ainult tehnilisest üleolekust, peab olema väga tugev isiksus suure isikupära ja lavalise meisterlikkusega. Neid omadusi üheskoos ei tule nii sageli ette. Solistiks peab olema sündinud. Vahel juhtub, et järsku tuleb üks inimene ja muudab terve olukorra. Sama lugu on dirigentidega. Kui me teaksime, mida on vaja, et väga heaks dirigendiks saada, siis oleks neid rohkem. Pärnus dirigeerimiskursustel me püüame ka kogu aeg selliseid inimesi leida. Mõnel on tohutud teadmised, aga ta ei saa orkestri juhtimisega hakkama. Teisel ei ole üldse teadmisi, aga tal on loomulik talent orkestri juhatamiseks. Kahjuks ei tule kummastki eriti midagi, sest neid andeid on vaja ühes inimeses. Või võtame koorid. Kui mul on näiteks vaja Brahmsi “Saksa reekviemi” plaadistada, pean ikka läti koori võtma. Suurt kontsertkoori – Filharmoonia kammerkoor on muidugi oma spetsiifikas maailmatasemel – Eestis hetkel sellisel tasemel ei ole. RAM on oma repertuaaris väga hea. Hiljuti tegin nendega Sibeliuse “Kullervot”, sügisel läheme Jaapanisse. Aga suurt kontsertkoori, mis lööks saksa rundfunk-koorid üle, meil ei ole. Te räägite suure kontsertkoori puudumisest, kas selle taga on finantseerimine? Raha on paljude asjade taga, aga see pole ainuke põhjus. Peab olema hästi läbi mõeldud strateegia, kuidas seda organiseerida ja inimene, kes seda oma õlgadel veab. Head koorid on ju sageli ühe inimese initsiatiiv, nii nagu Tõnu Kaljuste lõi Filharmoonia Kammerkoori ja Ernesaks RAMi. Kes dirigentidest on olnud teile eeskujuks ja inspiratsiooniks? Kõigepealt minu isa. Väga on meeldinud Furtwängler, Bruno Walter, Carlos Kleiber. Hiljem Roger Norrington. Tänu temale hakkasin muusikast hoopis teistmoodi aru saama. Aga isa kõrvalt ma üldse sain muusikat tundma. Kui sellises perekonnas üles kasvad, juhtuvad paljud asjad nagu iseenesest. Olin 4–5-aastane poiss, muusika mängis ja isa küsis – mitme peale läheb? Kolme peale. No juhata kolme peale! Juhatasin. Isa õpetas: mitte nii kangelt, lase randmed vabaks, küünarnukid on liiga kõrgel. See kõik oli nagu tore mäng. Isal on alati olnud suur soov õpetada ja asju paremaks muuta. Kuulame näiteks Bachi h-moll missat Karajaniga ja siis Harnoncourtiga. See on nii erinev, nagu kaks eri teost. Arutame, et miks see nii on, näitame üksteisele – vaat milline tempo, aga siin on tal mitte tavaline, vaid barokkflööt – kogu aeg käib selline analüüsimine ja tehniliste detailide arutamine. Tema suunamine aitab mind siiamaani. Te olete olnud seotud veel ühe tippdirigendi – Leonard Bernsteiniga. Bernsteiniga oli mul õnne kokku puutuda kursustel. Meile, noortele dirigentidele, oli ta nagu jumal. Bernsteinil olid erakordselt suured teadmised, ja mitte ainult muusikast. Kõike mida ta tegi, tegi ta erakordselt hästi. Kõik lõi tema käes kuidagi särama. Kui ta mängis klaverit, siis väga hästi, ta oli suurepärane pianist. Kui ta kirjutas muusikat, siis on see muusika, mis jääb ja seal ei ole mitte ainult “West Side Story”. Ma ei kujuta ette, kuidas ta oleks talunud praegust Trumpi ajastut. Ta oli igasuguse vaimse tuhmuse ja ignorantsi vastane. Ta oli veendunud, et ainult kultuur ja haridus viib edasi ja ilma selleta ei ole areng üldse võimalik. Aga noorema põlvkonna dirigendid: kuidas te suhtute näiteks sellesse, mida on kaasa toonud Teodor Currentzis? Ma ei ole teda kuigi palju kuulnud ja isiklikult teda ei tunne, aga sattusin peale tema Mozarti Reekviemi esitusele Medici TVs. See oli veenvalt tehtud ja äratas huvi. Kui kellestki nii palju räägitakse, siis mitte ilmaasjata. Suurtest sümfooniatest dirigeerite tänavu Pärnus Sibeliuse 5. ja Pärdi 3. sümfooniat. Kas selles valikus kajastub ka seos Eesti ja Soome 100. aastapäevaga? Kindlasti, ja teine põhjus on Proms. Me lähme pärast Pärnut kohe edasi BBC Promsile. Nad soovisid Balti ja skandinaavia muusika kava. Eelmisel aastal mängisime Pärnus Sibeliuse 2. sümfooniat. Sealt edasi 3. sümfoonia on üleminekusümfoonia, 4. on mõistatuslik ja enigmaatiline, huvitav teos, aga see ei sobi Promsile. 6. sümfoonia on ka enigmaatiline ja 7. on lühike. Nii sobib kõige rohkem 5. sümfoonia, mis on ulatuslik ning Sibeliuse üks originaalsemaid vormi ja arenduse mõttes. Tahtsin kindlasti kavva võtta ka Pärdi 3. sümfoonia. Seda ei ole palju esitatud, see on pühendatud minu isale. Ja et publikul oleks kuulata ka midagi tuttavat ja populaarset, mängime Griegi klaverikontserti. Solist on Khatia Buniatishvili, meile väga lähedane ja armastatud pianist. Kuulsatest solistidest tulevad tänavu Pärnusse pianist Elisabeth Leonskaja ja viiuldaja Midori. Miks seekord valik neile langes? Püüame festivalile leida iga kord natuke erinevaid ja teistsuguseid mängijaid, keda Eestis väga sageli ei kuule. Orkestrite ees on välja kujunenud teatud kindel ring soliste, samas oleks hea saada natuke rohkem vaheldust ja erinevaid arvamusi. Elisabeth Leonskaja on erakordne muusik, sellise pagasi ja kogemusega, mida on vähestel. Tema generatsioonist ongi praegu järel veel kolm suurt meistrit, kolm grande dame’i – Martha Argerich, Maria João Pires ja tema. Leonskaja mängib suure kollegiaalse soojusega, aga samas erakordse autoriteediga. See on tõeliselt läbi elatud ja läbi kogetud muusikategemine. Mul on väga hea meel, et ta annab ka kammerkontserdi meie orkestrantidega. Midori on legend, ta on väga kuulus Ameerikas, väga kuulus Jaapanis. Ta alustas imelapsena, aga on sealt välja kasvanud sügavaks ja tõsiseks muusikuks. Eestis käis ta viimati üsna ammu. Meie jaoks on väga oluline, et kõik need kuulsad muusikud siia tulevad. Nad on nagu meie saadikud: tutvuvad meie maaga, meie orkestriga ja räägivad sellest siis ka igal pool mujal. Pärnu muusikafestivalil on alati kavas ka esiettekandeid. Tänavune suurem tellimus on orkestriteos Jüri Reinverelt, “And, tired from happiness ...”. Millised muljed teil tema loomingust ja tegevusest on? Reinvere on väga huvitav helilooja, ja mitte üksnes helilooja. Ta on omapärane isiksus, teistmoodi hääl eesti muusikas. Eesti muusikas on palju tugevaid ja erineva käekirjaga heliloojaid, ometi on kõigis mingi sarnane joon. Aga Reinvere muusika on teistsugune. Võibolla on see tingitud sellest, et ta ei ela pidevalt Eestis ja liigub Eestis elavate heliloojatega võrreldes teistes suundades. Mida rohkem on meil erinevaid hääli, seda parem ja mitmekesisem on meie muusika. Mis muljed on teil Eesti muusikaelust? Kas meil läheb hästi või võiksid asjad paremini olla? Igas asjas saab ju alati paremini. Eesti muusikaelu on minu arvates heas seisus, palju on uut ja huvitavat initsiatiivi. Orkestrid mängivad hästi, peale tuleb kõrge tasemega noori muusikuid. Aga ikkagi oleks hea, kui saaksime juurde veel ühe maailmatasemega dirigendi, helilooja, veel ühe pianisti või viiuldaja, keda võiks vabalt panna Khatia Buniatishvili või Lisa Batiashvili kõrvale. Ka meie Pärnu festival töötab samal eesmärgil – et leiaksime üles kõik anded ja annaksime neile võimaluse jõuda sinna, kuhu nad jõudma peavad.

Paavo Järvi asutatud Eesti Festivaliorkester alustas tegevust 2011. aastal Pärnu muusikafestivali resideeriva suveorkestrina. Praeguseni on Eesti Festivaliorkester esinenud vaid Pärnus, kuid 2017. aasta augustis minnakse Põhja-Euroopasse: Rootsi Läänemere festivalile, Taani Tivoli festivalile, Soome Turu festivalile ning Lätti Cēsise ja Jūrmala festivalile. 2018. aasta jaanuaris läheb orkester aga suurele Euroopa turneele – kontserdid on juba kinnitatud Brüsselis, Luxembourg’is, Zürichis, Berliinis ja Viinis osana Eesti Vabariigi 100. aastapäeva pidustustest. Turneel tuleb esiettekandele Erkki-Sven Tüüri uudisteos. Turnee saab võimalikuks tänu Eesti kultuuriministeeriumi ja EV100 toele ning oluline osa on ka agentuuril HarrisonParrott.

Pärnu muusikafestivalil sündinud Eesti Festivaliorkester sõitis augusti lõpus oma asutaja ja peadirigendi Paavo Järvi juhatusel esimesele kontserdireisile. Veel Pärnu muusikafestivali ajal, kus EFO mängis Paavo Järvi dirigeerimisel 13. ja 17. augustil, anti esimene väliskontsert 14. augustil Lätis Jūrmalas. Kavas olid Šostakovitši kammersümfoonia ja 1. sümfoonia ning Erkki-Sven Tüüri akordionikontsert “Prophecy” (solist Ksenija Sidorova Lätist). 19. augustil mängis EFO Soomes Turu rahvusvahelise muusikafestivali lõppkontserdi. Kõlasid Nielseni süit “Aladdin”, Tšaikovski viiulikontsert Lisa Batiashvili soleerimisel ning Šostakovitši 1. sümfoonia. Reisi kaks viimast kontserti olid Taanis ja Rootsis. 22. augustil kõlasid Kopenhaagenis Tivoli kontserdimajas sealsel suvefestivalil nimetatud Nielseni ja Tšaikovski teosed, kontsert lõpetati Sibeliuse 2. sümfooniaga. 24. augustil oli EFO osaline “Läänemere festivalil” (“Baltic Sea Festival”) Stockholmi Berwaldi saalis, seal kõlasid Šostakovitši 1. sümfoonia, Tüüri “Prophecy” ning Sibeliuse 2. sümfoonia. Rahvusvahelise pressi vastukaja eesti orkestrile oli väga soe. ““Läänemere festivali” kavas oli erilisim ahvatlus noore teismeliste Dmitri Šostakovitši 1. sümfoonia aastast 1925 ning sellest sai ka Paavo Järvi tõeline triumf. Siin oli noor, näljane, vägagi sama vaimsusega orkester; muusikud, kes nii suudavad kui ka tahavad läbi pureda keerulisi partituure ning dirigent neid esitleda.” (Dagens Nyheter, Camilla Lundberg) “Sibeliuse 2. sümfoonia kordumatu ettekanne põletas kontserdimaja oma hõõgusega peaaegu maha.” (Theartsdesk.com, David Nice) “Sibeliuse sümfoonia (nr 2) näitas orkestrit, kellel on närvi ja soovi mängida, [...] energiat ja ühtekuuluvust, et esile manada mõistuse kontrollile mitte alluv ja vahetu sümfooniamaailm, mis lõi otse diafragmasse.” (Politiken, Henrik Friis) EFO järgmine väliskontsert on Viini kontserdimajas 23. jaanuaril 2018, kavas Pärt, Sibelius ja Šostakovitš.

Vahetult pärast Pärnu Muusikafestivali lõppu siirdus Eesti Festivaliorkester Paavo Järvi dirigeerimisel kontserdireisile. 13. augustil tehti ajalugu, astudes esimese Eesti orkestrina üles maailma suurimal ja vanimal klassikalise muusika festivalil BBC “Proms”. Üle 5000 kuulaja mahutav Londoni Royal Albert Hall oli välja müüdud, sealhulgas seisukohad. EFO-l oli ilus põhjamaine kava: kõlasid Arvo Pärdi 3. sümfoonia, Griegi klaverikontsert (solist Khatia Buniatishvili) ning Sibeliuse 5. sümfoonia. Lisapaladeks mängiti Sumera “Kevadine kärbes”, Alféni “Karjasetüdruku tants” ja Debussy “Kuuvalgus”. Londoni kontserti vahendas otse BBC Raadio 3 ja päev hiljem BBC telekanal. Sama kava kõlas kaks päeva hiljem ka Hamburgis, Euroopa ühes kõige uuemas kontserdimajas Elbphilharmonie’s. Kuurortlinnas sündinud kollektiiv sai Euroopa parimatel lavadel väga sooja vastuvõtu ning palju positiivset tagasisidet, pikad aplausid ning kutsed tulla tagasi. Paavo Järvi hinnangul ei tervitata nende sõnadega kaugeltki mitte igat orkestrit. Paavo Järvi ja EFO turnee on “Eesti 100” välisprogrammi lipulaev. Orkestri esimene välisturnee toimus 2017. aastal, siis viis reis orkestrandid Põhjamaade kontsertmajadesse. BBC “Promsil” on 1980. aastatel juhatanud Neeme Järvi, samuti on seal üles astunud Eesti Filharmoonia Kammerkoor (2008). Eesti muusikast on eesti muusika infokeskuse andmeil BBC “Promsil” kõlanud Erkki-Sven Tüüri viiulikontsert Isabelle van Keuleni soleerimisel BBC filharmooniaorkestri ees Paavo Järvi dirigeerimisel (2003). Hamburgi kontserdimaja laval on eestlasi sagedamini kuulda – Paavo Järvi dirigeerib seal juba tuleva aasta jaanuaris Londoni filharmooniaorkestrit, enne teda astuvad seal üles Jaan Ots, kes juhatab Hamburger Cameratat, detsembris on sealses väikeses saalis Maarja Nuudi ja Ruumi kontsert.

Aprilli lõpus tegi Eesti Festivaliorkester oma peadirigendi Paavo Järvi juhatusel kontserditurnee Jaapanisse. Järvi sõnul on kutse Jaapanisse oluline tunnustus, sest sealne publik hindab klassikalist muusikat kõrgelt. Jaapanis anti kuus kontserti: 25. aprillil Hamamatsu Act City Concert Hallis, 26. aprillil Fukui Harmony Hallis, 27. aprillil Nagoya Aichi Arts Centeris, 28. aprillil Osaka Festival Hallis, 29. aprillil Hiroshima Bunka Gauken HBG Hallis ja 30. aprillil Tokyo Suntory Hallis. Ettekandele tulid erinevad kavad, mille teoste hulgas oli Erkki-Sven Tüüri “Tormiloitsu“ Jaapani esiettekanne, Pärdi “Cantus Benjamin Britteni mälestuseks”, Sibeliuse “Finlandia”, 2. sümfoonia ja viiulikontsert, Prokofjevi 1. viiulikontsert ja Tšaikovski 5. sümfoonia. Solist oli jaapani tuntud viiuldaja Midori. Kõik kontserdid olid juba ette välja müüdud.

Iga alpinist teab, et kõige raskem pole mitte mäkke tõus, vaid mäest laskumine. ERSO ja dirigent Paavo Järvi on seadnud igatahes sihiks vägagi järsu nõlvaga mäetipud, kuivõrd 16. augustil mängitud kava esimeses pooles kõlas Jean Sibeliuse “Tapiola” ja Lepo Sumera tšellokontsert (solist Theodor Sink), teises pooles võeti aga ette ei vähemat kui Richard Straussi “Alpisümfoonia”. Noblessneri valukoda, kus ERSO sedapuhku mängis, pole kontserdipaigana just tundmatu. Tõsi, esmajärjekorras meenuvad sellega seoses kontsertetendused nagu kunagine “Aadama passioon” ja alles teises järjekorras sümfooniakontserdid. Praegu on käsil valukoja renoveerimine, mille järel peaks sellest saama “suurejooneline koguperekeskus” koos virtuaalreaalsuse ja muude tõmbenumbritega. Muusikalist rakendusala ei ole arendaja plaanides märgitud. Kas võib aga ometi oodata, et valukojal on kontserdipaigana vähemalt teoreetiline väljavaade? Akustika poolest võiks betoonine valukoda sümfooniakontsertide paigana tulla vahelduse mõttes isegi kõne alla. Põhiprobleem on hoopis selle ristkülikukujuline saalipind, mille tõttu tagumised istekohad jäävad lavast liiga kaugele ja on äärmiselt piiratud nähtavusega. Nüüdisaja arusaama järgi peaksid esinejad olema enam-vähem näha saali igas nurgas, mitte üksnes lavaesistel kõrgema piletihinnaga kohtadel. Mõeldagu selle kinnituseks lähiminevikus püstitatud moodsatele kontserdisaalidele nagu Helsingi Musiikkitalo või Hamburgi Elbphilharmonie, kus publikukohad paiknevad lava ümber mitmel tasapinnal. Noblessneri valukoja kiiresti edenev ümbrus, industriaalne aura ja merelähedus lähevad arvesse plusspunktina. Mõjule pääsevad need eelised aga pigem sümfooniakontserdi tavaformaadist eemalduvate muusikalis-lavastuslike sündmuste puhul, kus lisatähendusele on rohkem mõtteruumi ja publikukohtade paigutamisel avaramad võimalused. Kuigi ei saa jätta märkimata Richard Straussi “Alpisümfoonia” (1915) orkestraalset tummisust, on tegemist siiski sümfoonilise tavarepertuaariga, mis tingimata ei vaja erilist aega või kohta. Estonia kontserdisaal olnuks kontserdipaigana ootuspärasem kasvõi ainuüksi selles teoses nõutud orelipartii tõttu. Kavatervik kukkus siiski välja üsna õpetlik. Strauss ja Sibelius, vastavalt sünniaastaga 1864 ja 1865, esindavad kahte erinevat sümfoonilist suundumust: kui Strauss on oma helipoeemides tüüpiliselt ekstravertne ja piltlik, siis Sibeliuse loomingu tõukejõud on sisekaemus, looduselamus ja müütiliseks ülendatud kodukohatunne. Kui Strauss näeb looduses ainest helimaalinguks (“Alpisümfoonia” äikesetormi episood), siis Sibeliusel domineerib legendide endassesüüviv abstraktsus ja haldjas Tapio loodususundi panteism. Sibeliuse järelkaja võib tajuda Eestis 1970. ja 1980. aastatel vallandunud folkloorimaigulises postminimalismis, millest kujunes Lepo Sumera sümfonismi lähtepunkt. ERSO tšellorühma kontsertmeister Theodor Sink on koduorkestri ees sage ja publiku seas nähtavasti oodatud solist, kelle repertuaar ulatub Haydnist nüüdisaega. Singi esituses oli Sumera tšellokontsert just nimelt see, mis ta tõenäoliselt peabki olema: orkestrikontsert, kus solist pole eeskõnelejana a ja o, vaid pigem “esimene võrdsete seas”. Ka Singi seekordne esitus näis reaktsiooni järgi otsustades kuulajaskonnale korda minevat, seevastu kava põhiteose, “Alpisümfoonia” järel vaatas igaüks, kuidas valukojast kiiremini minema saada. “Alpisümfoonias” põimuvad Straussi varasemate helipoeemide filosoofiline ambitsioon (“Nõnda kõneles Zarathustra”) ja programmist ajendatud teravmeelne piltlikkus (“Don Quijote”). Orkestraalne massiivsus pole sugugi peamine, mida “Alpisümfoonia” põhijoonena alla joonida. Vastupidi, Straussi muusika on nüansirikas ja mitmekihiline, ülevoolavusele vaatamata põhiolemuselt lüüriline. Paavo Järvi juhatatuna möödusid ligi 50 minutit ladusalt, mis oleks ühemõtteliselt kiiduväärt, kui selle tõttu ei kannataks “Alpisümfoonia” vormiosade karakteersus ja teose kui terviku kulminatsioon. Harjumatul kontserdipaigal oli küllap oma roll selles, et teemaliinide peene dialoogi asemel võttis ühtelugu maad hall kõlamassiiv. Kõige valusamalt pigistas alpinisti saabas keelpillirühma, mille kõla tundus kõhetu ja fraseerimine kiretu, teisisõnu tõeliselt ebastraussilik, sarnanedes töiselt kohusetundliku “läbimängimisega” proovisaalis. Alanud kontserdihooaeg pakub alpinistlikeks vägitegudeks arvatavasti küllalt võimalusi. Sel puhul tasub aga meeles pidada tõsiasja, et keelpillide kõla- ja fraasiilust on sümfoonilisel mäkketõusul tihtipeale rohkem abi kui lumesaabastest ja kirkast.

22.02.2020. Hüpnotiseeriv numbrikombinatsioon. Just sel päeval toimus Estonia kontserdisaalis vähemalt sama paeluv kontsert – Paavo Järvi andis oma Tokyos tegutseva NHK sümfooniaorkestriga kontserdi, mis oli avastardiks nende Euroopa-turneele. Ning mul on raske leida sobivaid sõnu selle sündmuse kirjeldamiseks. Õnnelikud olid need, kes koos minuga tol õhtul kontserdil viibisid. Mäletan, kui sattusin ükskord Viini kontserdimajas ühe austerlasega vestlema. Esines vene orkester kreeka dirigendi juhatusel ning mängiti Mahlerit. Mu vestluskaaslane soostus, et esitus oli väga hea, kuid rõhutas ometi, et tõeliselt saavad Mahleri muusikast aru siiski vaid austerlased. Ei hakanud temaga vaidlema, ehkki olin eriarvamusel. Kas tänapäeva globaliseerunud ühiskonnas on tõesti veel rahvuste erinevusel suurt kaalu, kas tõesti on võimalik rahvust musitseerimises “välja kuulda”? Aeg näitas mulle, et on. Austria muusikast rääkides olen seda kogenud Viini sümfoonikute kontserdil ning viimati Musikvereinis, kus üks õpilasorkester esitas ühe osa Mahleri sümfooniast – nende mängus oli tajutav mingi isemoodi loomulikkus, sundimatus. Mis ei tähenda, et need esitused oleksid paremad kui mitteausterlaste omad, üldsegi mitte, aga ju siis tunnevad rahvuskaaslased ära midagi, mis võõrastele hoomamatuks jääb. Kas ei tunne eestlasedki nõnda eesti muusika puhul, kui välismaalased seda esitavad? Armastus muusika, muusikute ja töötegemise vastu kaalub siiski vähemalt minu jaoks “vere hääle” üles ning seda tõestas ka NHK orkestri kontsert. Paavo Järvi on Jaapani ringhäälingu NHK sümfooniaorkestri dirigent viiendat hooaega. Kolm aastat tagasi toimus nende esimene Euroopa-turnee, kontserdipaigad olid suurelt jaolt samad, mis nüüdki, kuid tol korral Eestisse ei jõutud. Nii Järvile kui orkestrile oli Tallinna kontsert kahtlemata eriline: dirigent sai kaasmaalastele näidata oma orkestrit ning jaapanlased nägid seda maad, kust nende armastatud dirigent pärit on. Kaasa oli toodud killuke jaapani muusikat – tuuri kõikidel kontsertidel kõlas Toru Takemitsu “How Slow the Wind”, eriliselt kõlavärvirikas ja habras muusika. Ning kontserdi teist poolt täitis Bruckneri 7. sümfoonia, kus rohkem kui tunniks ajaks said kokku Eesti, Jaapan ja Austria. Bruckneri muusika esitamine on riskantne, eriti praegusaja maailmas. Meid ümbritsev kiirus, pealiskaudsus, hektilisus, show-janu töötab kõik sellele muusikale vastu. Loota, et Bruckneri aeglaselt kulgev ja väliseid efekte mitte pakkuv muusika võiks tänapäeval inimest kütkestada, tundub juba iseenesest pisut utoopiline. Aga Paavo Järvi loodab ning ka tõestas, et see on võimalik. Ta võttis oma tuuri üheks põhiteoseks just Bruckneri ning esitas seda Euroopa pealinnade tähtsaimates kontserdisaalides, muu hulgas helilooja kaasmaalastele Viini kontserdimajas. Viinlased vist unustasid tol õhtul, et ei Järvi ega NHK orkestrandid ole austerlased ning kinkisid neile sooja vastuvõtu. Mul oli õnn seda oma silmaga näha. Kahetsusväärselt sageli on Bruckneri esitused massiivsed, monumentaalsed, liigaeglased, vormiosad asetsevad teineteise kõrval nagu kaljust väljatahutud kandilised plokid. Unustatakse, et Bruckner on austerlane, mitte sakslane – see on suur erinevus. Bruckneri muusikas on ka palju tantsulisust, rahvaviise, mis võiks inspireerida liikuvamatele tempodele ja paindlikumale väljendusele; suurte, meie hulgast juba lahkunud meistrite hulgas näeb taolist tõlgendust näiteks Abbado ja Karajani puhul. Abbado live-salvestus Luzerni festivaliorkestriga 7. sümfooniast oli pikka aega mu lemmik – vist üks liigutavamaid Abbado ja LFO koostöid üldse. Väga emotsionaalne, õhuline ja valgusküllane esitus erineb totaalselt näiteks Celibidache’i tõlgendusest Müncheni orkestriga, mis ajaliselt veerand tundi pikem ning tähelepanuvõime tõsiselt proovile paneb. Erakordselt lummav on Karajani ja Viini filharmoonikute nägemus, siis sada protsenti austria päritolu – räägin siinkohal esitusest, mis jäi üldse Karajani kõige viimaseks salvestuseks. Siin on sellist helgust ja magusvalusat ilu, mis tuleb muusikute loomingusse vist alles nende eluõhtu lähenedes. Kuid Paavo Järvi näitas, et ka tänapäeval on võimalik sama lummavalt Brucknerit esitada. Järvi Bruckner erineb kõigist varem kuuldutest ja seda ennekõike eelpool mainitud vastandlike tõlgendusvõimaluste sünteesi tõttu. Ta tempod mõjuvad rahulikult, kohati lausa väga aeglaselt, kuid ometi ei lagune vorm ära ning üle tunni kestev sümfoonia ei kaota oma head pinget hetkekski. Just nimelt, tempod TUNDUVAD aeglased, sest tegelikult osa sees tempo muutub, kohati üpris liikuvaks, kuid ometi jääb illusioon rahulikust kulgemisest. Ning lõputu detailirikkus annab esitusele lugematuid värve ja varjundeid, mis kummastaval kombel ei takista, vaid pigem soosivad ühtse ja voogava terviku kujunemist. Nautisin seda erakordset interpretatsiooni väga juba Tallinnas, aga eriti Viinis – seal oli rohkem elurõõmu ning suurepärane akustika lisas orkestrivärvidele oma erilise sära. NHK orkester on juba oma eelmiste dirigentidega mänginud palju saksa ja austria muusikat ning Paavo Järvi suurepäraseid salvestusi Beethoveni, Brahmsi ja Schumanni muusikaga teavad ilmselt kõik. Jaapani orkester on väga kõrge tehnilise tasemega, kuid samas kaugel uhkest hoiakust, mida see endaga kaasa võiks tuua. See imetlusväärne kooslus meisterlikust, soojast, täpsest ja pühendunud musitseerimisest võitis mu südame, ma pole kontserdisaalis kuulnud paremat Bruckneri muusika esitust kui Paavo Järvi tõlgenduses. Austria pealinnas kuulis nende esituses ka veel Beethoveni 3. klaverikontserti Khatia Buniatishvili soleerimisel ning teose üliromantiline tõlgendus vallandas viinlastes vaimustusetormi. Kui palju mängib rolli kõrvaga kuuldav ja kui palju isiksuse võlu? Publiku tungival nõudmisel pidi pianist igatahes lisapala mängima, kõlas veel natuke austria muusikat Schuberti “Eksprompti” näol. Tallinna kontserdi solist oli juba ammu Eestisse palavalt oodatud argentiina päritolu tšellist Sol Gabetta, kes esitas Schumanni tšellokontserti. Ma polnud teda varem kontserdilaval kuulnud, kuid äratundmine oli kohene – vaimustusin tema mängust juba kontserdieelset proovi kuulates. Ka tema ühildab esmapilgul ühildamatut: ta on temperamentne, kuid samas vaoshoitud; särav, kuid mitte demonstratiivne; ta mängus on palju südamlikkust ja soojust ning samas on see ratsionaalne. Minu senised lemmikvariandid Schumanni kontserdist on sellest üsna erinevad, n-ö ühtsemad: Rostropovitši valdavalt lüüriline kujundus ning Jacqueline du Pre’ väga sügavuti minev, poeetilis-retooriline, kõige peenemaidki hingekeeli puudutav tõlgendus. Kuid aeg on edasi läinud. Gabetta salvestas teose Sony Classicali plaadimärgile natuke üle aasta tagasi koostöös Baseli kammerorkestri ning dirigent Giovanni Antoniniga; too esitus on meisterlik ja kõnetav, eriti selle finaal, kuid Tallinnas kuuldu oli sootuks erinev. Kas on põhjus selles, et Gabetta võlu pääseb oluliselt rohkem mõjule kontserdisaalis? Või oli põhjus kaasmuusikutes? Lühidalt, Gabetta ja Järvi Schumanni esitus jäi veel kauaks kummitama, see oli erakordselt mõjuv, kaunis ja liigutav. Nad mõlemad on muusikud, keda ei huvita väline efekt – kontserdisaalis näed vaid jäämäe tippu ning kogu oma suuruses, ilus ja mõjuvuses avaneb teos alles hiljem, mõnikord lausa päevade või nädalate pärast. Kui erakordselt haruldane tänapäeval! Sellised artistid tekitavad tunde, et tegelikult pole maailmas ja inimestes aastasadade jooksul eriti midagi muutunud. Siiruse tunneb alati ära, pühendumus kütkestab ning armastus on alati kõige olulisem. Lisapalaks kinkis Gabetta eestlastele meie naaberriigi helilooja Pēteris Vasksi muusikat. Miks olin ma üks vähestest, kes Sol Gabettale püsti seistes aplodeeris? Mida rohkemat ootab eesti publik artistilt? Kas kõrgest tasemest, tekstitruust mängust, musikaalsest esitusest, artistlikkusest, suurepärasest koostööst orkestriga jäi väheks? Oma kuulamiskogemuse juures nii Eestis kui ka välismaal olen harva kuulnud haaravamat solisti. Kas on enamuste kontserdikülastajate ootused ja lootused suuremad kui minul? Jälgides Paavo Järvi tuuri kajastusi meedias nägin, et mujal oli vastuvõtt Gabettale soojem. Kas ongi õigem siis suuri staare käia pigem välismaal kuulamas, ehkki nad üha sagedamini meile koju kätte tulevad? Publiku reaktsioon on VÄGA oluline, kontserdi loovad muusikud ja publik koos, kas usume seda või ei.

Kui nüüdishelilooja mainib sõna “sümfoonia”, siis ikka selleks, et suhestada end mingi varasema väljendustraditsiooniga. Juba ainuüksi selle määratluse kasutamine mõjub kuulajale kui üleskutse otsida sõnumit ja seoseid – sümfoonia pole lihtsalt pikemat sorti orkestriteos, vaid loojutustus ja seisukohavõtt, helilooja enesemääratlus žanriloolisel teljel. Või nagu on sõnanud Erkki-Sven Tüür seoses oma 9. sümfooniaga “Mythos”: “Sümfoonia kirjutamine tähendab mulle mingis mõttes kompleksse ja tervikliku maailma loomist kogu tema mitmekesisuses.” Samal ajal käib sümfoonia žanri juurde siiski teatav abstraktsus või ütlemata jätmine, tõlgendusvõimaluste paljusus. Sümfoonia jutustagu “lugu”, aga üksnes temale omasel tinglikul ja kaudsel moel. Tüüri sümfoonia on loodud vabariigi 100. aastapäevaks ja kutsub seetõttu eriti reflekteerima mineviku üle. Sõna “müüt” tähendus on aja jooksul palju muutunud. Kunagi seostus see eepilise mütoloogilisusega, vanade saagade ja legendidega, milles tunti ära omaenda muistne minevik ja identiteet. Uuema aja kriitilisele meelele tähendab see sõna aga pettekujutelma või illusiooni, mis mitte ei vahenda, vaid pigem varjutab tõde. Müütilisus oli meelisteema Eesti muusikas 1920. ja 1930. aastatel, kui Heino Eller kirjutas “Sümfoonilise legendi” ja Eduard Tubin 2. sümfoonia, mis tuntud ka kui “Legendaarne”. Tüür vaatab müütilisusele muidugi hoopis teistsuguse, (post)modernistlikult kainenenud pilguga – müüt on sümfoonias nagu kolmainsus, kus sarnaselt Tüüri varasemagi loominguga on üheskoos aktsioon, passioon ja illusioon. Veidi rohkem kui pool tundi kestva sümfoonia esitavad Eesti Festivaliorkester ja dirigent Paavo Järvi. Peale selle on plaadil neljaminutine “Tormiloits” (2014, austusavaldus Veljo Tormisele) ja hävingu eelaimdusest tulvil kahekümneminutine “Külva tuult ...” (2015), mis, kandmata küll sümfoonia nimetust, paigutub oma aktiivse väljenduslaadiga igati Tüüri sümfooniate kõrvale.

Duo Michael Foyle ja Maksim Štšura tegutseb juba ligi kümme aastat. Foyle on sündinud Šotimaal, Štšura Eestis, nende koostöö sai alguse õpingute ajal Londonis. Mõlemal on seljataga kaalukaid võite rahvusvahelistel konkurssidel, esinemisi Euroopa prestiižsemates kontserdisaalides ja Mehhikos. Foyle on saanud hiljuti Londoni kuningliku muusikaakadeemia õppejõuks, Štšura jagab pärast Londoni doktorantuuri oma kogemusi Eesti muusika- ja teatriakadeemia tudengitele. 2015. aastal võitis duo kaks rahvusvahelist kammermuusika konkurssi – Euroopa Beethoveni klaveriühingu (Beethoven Piano Society of Europe) oma Londonis ning Salieri-Zinetti-nimelise Veronas. Eestis on duo Foyle – Štšura esinenud vähemalt kolmel korral: 2014, 2016 ja 2019. Mõlemad on suurepärased mängijad ja nende kuulamine on alati pakkunud elamuse. Beethoveni sonaadid on kindlalt kirjutatud klaverile ja viiulile, mitte vastupidi. Seda nii klaveripartii olulisuse kui ka kasutatud registrite poolest, vähemalt esimese viie puhul. Ja seda on tunda ka antud esitustes, kuigi ansamblistid kuulavad ja tajuvad teineteist suurepäraselt. Kõnealune on esimene plaat duo suurprojektist Beethoveni kõigi sonaatidega sellele koosseisule. Salvestus tehti 2020. aasta suvel Belgias Beethoveni isapoolsete esivanemate kodulinnas Mechelenis kümne päeva jooksul ja kronoloogilises järjekorras, järgides sellisena nii helilooja mõtte, vormi, ajastu ja ka instrumentaariumi arengut, mis võimaldas järjest uuenevaid väljendusvahendeid. Plaadile valitud järjestus ei ole juhuslik: esimest ja teist sonaati op. 12 seob Štšura hinnangul Haydni pärand klassikalisest sonaadist, neljas ja viies (op. 23 ja 24) jällegi täiendavad teineteist jätkuvas arengus. Kaks esimest sonaati (op. 12 G-duur ja A-duur) on esitatud nauditavalt, peene faktuuritundmisega ja liigse dramatismita, seda ka teise sonaadi teist osas, kus on võimalik välja tuua ka väga valusaid momente. Tunnustan siiralt Foyle vibraato käsitsust: ta valdab seda soovi järgi igas sageduses ja intensiivsuses. Kuulajale võib see kohati tõlgitsuslikult meeldida või mitte, aga see on juba maitse küsimus. Foylel on see olemas, niisamuti nagu hea strihhide valdamine. Sonaat a-moll op. 23 tundub sellele duole kõige omasem ja mõjus seega kõige veenvamalt; ilmselt on sellega ka enim laval käidud. Teadmine, et sonaat on kirjutatud ajal, mil Beethoven hakkas mõistma, et lähenev täielik kurtus on paratamatu, muudab teose programmilisena tõlgendatavaks. Siin on partneritele partituuris antud juba võrdsem osa. Ometigi jääb selleski esituses peale klaver Štšura erutatud, peaaegu närvilises tõlgitsuses, täpsete partituursete liinide ja erinevate kõlavärvide väljatoomisega. Rahu ei saabu ka sonaadi teises osas, mis mängiti küllalt liikuvas tempos ja ilma sentimendita. Kogu sonaadi esitust kannab nagu üks hingetõmme, mis Beethoveni puhul on vägagi tunnustamist väärt. Plaadi viimases sonaadis F-duur op. 24 (rahva poolt pandud nimega “Kevadesonaat”) üllatas duo rahulike tempode ja tasakaaluka läbiviimisega. Štšura on intervjuus öelnud, et see sonaat on pärast ahastust täis neljandat lüüriline nauding, ja ongi selliselt mängitud.

Eesti Kontserdi hooaja avakontsert I: “Ringlemisi” – muusikalavastus Veljo Tormise muusikast. Osalejad: Eesti Filharmoonia Kammerkoor, muusikajuht ja dirigent Kaspars Putniņš, lavastaja Teet Kask, laiendatud kõlaruum Sander Mölder, Ülo Krigul, visuaal Taavi Varm. 26. septembril Vanemuise kontserdimajas. Veljo Tormise looming on justkui poole sajandi jooksul meie rannikumerre voolitud abajas, millesse on voolanud rahvalaulujõgi, luuleojad, ookeanikohin, kalapaatide podin, skuutrite undamine ja suvitajate hõiked. Juba mõnda aastat läheme sellele rannale, ilma et helilooja ise saaks juhendada, kuidas meil oleks seal sobivaim käituda. Sander Mölder ja Ülo Krigul, Kaspars Putniņš ning Teet Kask koos meeskonnaga võtsid allakirjutanu hinnangul ette pöörase tüki – tempida maestro eri aegade teostest uus tervik, panna lauludest ja laulutsüklitest omakorda kokku tsükkel. Helilooja rahvalauluseaded, ta koorilooming ja soololaulud on päris erineva käekirjaga ja ka erinevatel eluetappidel tehtud, seetõttu oli hea mõte seada lava-, valgus- ja videokujundus neid ühendama. Üksi rahvalauluseadetest jäänuks aastaring ehk liiga napiks – rahvaluulearhiiviski on n-ö laulude aasta katvus väga ebaühtlane, näiteks otseselt aastaaegadest on laule väga vähe (ent mõnest pühast, näiteks jaanipäevast jälle palju). Lisades veel ka heliloojat kõnetanud valiku, siis ongi tänuväärne, et Tormise teised teemasse sobivad koori- ja soololaulud pakkusid solistidele nii sisulist tuge kui ka lavaruumi. Kontserdi kogumuljes jäid siinkirjutajale kõlama rohkem suvi ja sügis, seevastu talv ning kevad möödusid kuidagi märkamatumalt. Lavakujunduses oli keskmesse seatud valge klaver, mille taga sellest justkui välja kasvav puu paberlehestikuga. Kaaneta klaver – avatum kui klassikalise muusika kontserdil oleme harjunud nägema. Pill, mille juurde muusikud ikka ja jälle naasevad, et anda või võtta häält, mille toel ja saatel laulda, millest noppida ja võimendada ebamaiseid helisid. Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja selle solistid, Liisi Koikson – kõik andsid publikule oma osa täpselt ja kvaliteetselt. Iseäranis tervendav oli näha peastlaulmist, mis annab esitusele, ükskõik mis žanris, alati justkui ühe mõõtme juurde. Helivõimenduse meeskond oli tasemel, vaid mõnes episoodis kadus solisti ja koori tasakaal. Põhjuseks võis olla ka ruum – minu kuuldu ja -nähtu Vanemuise kontserdimajas pani soovima, et sedavõrd keeruline ja ambitsioonikas projekt peaks valmima ja ette kantama just selleks kohandatud ruumis, kus näiteks sambad või valgussillad videopanoraami ei hakiks ja ka naturaalne vokaal kõlaks kadudeta kõikide istmeridadeni. Ent viimane ongi üks aina esile tulev dilemma “koor-elektriliste-pillide-võimendusega” – ilma ei saa, aga seda teed minnes kannatab enamasti loomulik heli. Teet Kask lavastaja ja koreograafina ei olnud loonud lavale tantse, vaid pannud lauljad liikuma ja sellega üksteisega suhtlema. Nagu Tormise laulutsüklite rikastamiseks on varem teinud paljud koorid, nii professionaalide abiga kui dirigentide-lauljate enese fantaasiale tuginedes (kas ei olegi just eriti Tormise muusika meie koore endid liigutama inspireerinud?). Oli sümpaatne, et liikumised ei varjutanud põhilist, st laulmist ka kõige elavamatel hetkedel või kui lauljate ülesandeks oli vaat et näitlemine. Kui, siis mõnedel harvadel hetkedel. Püüdmata siin kriipsugi kahandada “Ringlemisi” muusikalist ja visuaalset elamust, tükkis ka seekord, sarnaselt varasemate Tormise uustõlgendustele, pähe küsimus: kui võtta seada teise helilooja loodud seadeid, siis mis võis olla neis vajaka? On’s Tormise loodu vananenud? Vajab praegune publik tõepoolest värskemat versiooni? Või on muusikud ise “traditsioonilisest” Tormisest väsinud? Kindlasti on see tribuut, kummardus, ent siinkirjutajale tundub kõige tõenäolisem, et Tormise rahvalauluseaded on ise saanud osaks pärimusest! Allhoovusena tulevad seal kaasa Tormise teavitustöö, eeslaulmised, loengud, näpunäited, salvestused, varasemad esitused, laulupeod, kuulajate ja hindajate tähelepanu …, ehk on tema rahvalauluseadetesse kogunenud tähendusi, mida arhiiviriiulitelt ilma kaevamata ei leia? “Ringlemisi” väärtus on ka see, et nautinud seda lavastust, kuulanud lauludega koos ja nende vahel ringlevaid ämbientlikke kõlamaastikke, näinud valgusvihke ja ekraanielu, võis publiku seas mõnelgi tärgata huvi pöörduda tagasi juurte juurde ja kuulata neid laule sellistena, millisteks helilooja nad loonud on. Ja sealt ehk edasigi – millistena Tormis need rahvasuust leidis?

Möödunud aastal, kui tähistasime Veljo Tormise 90. sünniaastapäeva, oli üks paljudest sel puhul välja toodud sündmustest kontsert-lavastust “Ringlemisi” – põiming peamiselt Tormise koorilauludest, mille vahele oli poetatud ka loodusega seotud soololaule. Peaosalised selles etenduses olid Eesti Filharmoonia Kammerkoor Kaspars Putniņši dirigeerimisel ja sopran Liisi Koikson. Kõlalisi täiendusi Tormise loomele olid teinud Ülo Krigul ja Sander Mölder, ehitades tema helimaastiku ümber “laiendatud akustilise ruumi” ja luues elektroonika abil helisildu erinevate esitajate ja osade vahele. Kui lavastusest on jäänud meelde, et peategelane oli ikka koor ja soolonumbrid seal vahel sellised intiimsemad vahepalad või sillad, siis siinsele plaadile ongi jõudnud just see kammerlik osa ehk siis soololaulud, mida nüüd hoopis koor kergelt kaunistab-täiendab (ikka EFK ja Putniņš), lisaks Kriguli-Mölderi elektroonika ja Kristjan Randalu klaverisaade. Iseenesest hädavajadust Tormist kusagile poole “laiendada” ju ei ole, aga – miks ka mitte! Plaadile valitud vähesed laulud on seotud üsnagi katkematuks tervikuks. Lisandused, ehkki elektroonilised, annavad loodusteemalistele lauludele loodusest lähtuva heliseva täienduse, vastavalt laulu teksti aastaajale ka tooni ja fooni. Liisi Koiksoni oskab kuidagi isetult, egovabalt teiste loomega liituda. Tema lähenemine Tormise soololauludele annab neile vabama, pingutuseta, loomuliku, “loodusliku” vaatenurga, mis on ühtaegu sümpaatne ja mingis mõttes isegi vabastav – minu meelest oleks klassikalise kooliga lauljailgi siit mõndagi õppida ja tähele panna. Kristjan Randalu kohati jazzilik klaverisaade on maitsekas, ka siin on sellist sümpaatset, pieteeditundelist austust Tormise loodu vastu ja mitte (jazzile sageli omast) egoistlikku esiletrügimist. Seega töödeldud Tormis, kuid seda üpris leebes vormis. Kõik kokku on aga ainult napp 23 minutit – nii et kiire kuulamine! Vinüüliga kaasas käiv kergelt nostalgiline krabin on kauba peale.

“Mul oli just bändiga pildistamine. Kogu aeg kurdetakse, et ma olen nii kurja näoga. Mulle on seda enne ka öeldud.” Mina just igatsen sinust pilte, kus sa ei püüaks olla kuidagi rõõmus! “No näed, ma ei taha püüda, see on kuidagi ebaloomulik. Mitte et ma tahaks kuri välja paista... Kogu aeg öeldakse, et oi kui kuri mees! No ei ole noh... ei ole kuri – minu arust.” Üldse pole kuri. Hoopis selline sõbralik, rahulik ja tagasihoidlik. Ülo on tasakaalukas mees. Selline, kes mõtleb, enne kui ütleb. Tihtipeale jätab üldse ütlemata, või siis lõpuni välja ütlemata. Tema silmadest saab vahel rohkem teada kui tema sõnadest. Tal on üldse kõnekad silmad, mis esitavad korraga hulganisti küsimusi ning väljendavad korraga palju emotsioone ja arutlusi. Ehk rohkemgi, kui sõnadega oskaks. Tal on ka kõnekad käed, mis annavad mahtu juurde sõnadele, mille tähendus liialt kitsaks jääb. Ülo on nii mitmekihiline, et pealiskaudsel kokkupuutel ei jõuagi pealmistest kihtidest kaugemale. Aga antagu talle aega, ja tasapisi avaneb põhjatu sisemine ilm. “Viimases Mikita raamatus oli sellest, kuidas ekstravertsus surub peale. Et introvert on ka tegelikult okei olla. Et meil siin ongi introvertide kant. Olen ekstravertsete olude sunnil omandanud mingisuguse vilumuse small talk’is, aga enda ees on natuke piinlik sellistes olukordades. Imetlen küll neid inimesi, kel on eneseväljenduse vilumus ja suhtluskogemus, kalambuurid lendavad ja see tuleb elegantselt välja. Ma isegi kadestan neid, teatud mõttes, aga ma ise ei ole selline, ja nii on ka okei.” TASAKAAL Mulle on alati paistnud, et Ülo on hästi balansseeritud. Temas on mingi oma raskusjõud, kaalukus, mis hoiab teda kindlalt maaga kontaktis. Tundub, et just see võimaldabki ta pilgul nii avarustesse laieneda kui kõrgustesse tõusta. Ülo ei püüa pidevalt teadlikult jälgida oma tasakaalu. Pigem tuletab see end talle ise meelde. “Tasakaal on vist selline asi, mida peab pidevalt kaaluma. Kohati tunned, et kaalub natuke ühele poole, siis tuleb teisele kausile juurde panna. See on mingi selline selja- või kõhu- või sisetunne. Tihtipeale isegi füüsiline. Tunned, et sul pole enam hea olla. Kasvõi hakkad ennast igale poole ära lööma. Et ei ole koherentne oma... Mingi sünkroonsus on paigast ära.” Ülo jaoks on teadlik enese keha kuulamine saanud väga oluliseks enesepeegelduse vahendiks. “Keha on kuidagi aus ja otsekohene asi. Vaim on selline...” Vaimust võid vahel valesti aru saada... “...trikitab sind ära, jah. Vaim verbaliseerib mingeid asju, aga keha hakkab lihtsalt kusagilt valutama. Siin ei ole midagi kahtepidi mõistetav. Kas valutab, või oled kusagilt nagu... viltu. Ta annab sulle ühelt või teiselt poolt mõista.” Toitumine on kindlasti üks vahend, mille abil oma kehaga suhtleme. “Sa pead omal moel teadvustama, mida või kuidas sa mõtled. Milliseid tundmusi ja emotsioone sa endas kasvada lased, ja millistel tahad minna lasta. Emotsionaalne ja füüsiline ainevahetus on mõnes mõttes võrreldavad. Sellel, mis materjalidega sa kokku puutud või mida endast läbi lased, on alati mingi tagajärg. Mõnikord tundub, et teooriad ja dieedid, mida peaks järgima, käivad kuidagi kampaania korras, moe pärast. Aga igaüks peaks ise teadvustama oma vajadusi. Sealjuures ka seda, et need vajadused võivad ajas ka muutuda.” Kui sul on vaja sinna tasakaalukausile midagi lisada, kust sa seda siis leiad, või mida sa sinna lisad? “Vahel tundub, et süsteem balansseerib end ise, pead lihtsalt laskma tal sellega tegeleda. Et midagi tasakaalu panna, pead eemalduma nendest asjadest, mis su tasakaalu rikuvad. Pead kõrvaldama mingid häirijad, niiöelda disbalanssi tekitavad faktorid.” Ülol aitab end taas tasakaalu viia mingisugune korrapära, mingi rutiinne, süsteemne korraldus. Üksiolek on vajalik, et iseenesega arutleda, milleski iseendas selgusele jõuda. Kas sa välja rääkimist ka vajad? “Rääkimisega on segane lugu, pigem räägin iseendaga. Verbaalne eneseväljendamine ei ole minu jaoks kõige lihtsam, eriti kui juhtun olema veel ebatasakaalukas olukorras.” Ma tean küll, et tunned end pisut ebamugavalt verbaalselt väljendades... “See läheb mugavamaks, kui me natuke aega räägime, mingi tunni aja pärast...” SÕNAD Ülo verbaliseerib oma mõtteid iseeneses, on iseenese esimene kuulaja. Sõnad on tema jaoks kaalukad ja kallid. “Ma tean küll, et see läheb kohati absurdini välja, seetõttu ma olengi püüdnud sellest kuidagi vabaneda. Sõnad on ju mingis mõttes tinglikud, aga samas nagu ei ole ka. Vahel tundub, et kui jääd seda õiget sõna otsima, jääbki mõte lõpuks väljendamata. Seal on jälle kuskil mingi piir, kuhu maani on mõtet otsida, ja kust maalt sa juba siis... Sest kukla taga on kogu aeg teadmine, et ega neid asju, mis on kuidagi määrava olulisusega, me ei suudagi ilmselt sõnastada. Nii kui sa oled selle sõnadesse pannud, tood sa ta siia määratletud ja piiritletud maailma, kus kehtivad üsna lihtsad, tihtipeale nagu hundi seadused... Samas, see teadmine osalt ka vabastab.” Et asjad muutuvad mitme mõõtme asemel kuidagi kahemõõtmeliseks, välja öeldes nad justkui kaotavad oma olemuses. “Ma ei tea, kas just kaotavad, aga nad kehastuvad millekski, millele... Nad muutuvad justkui iseseisvaks, samas sinuga seotuks. Sina oled need välja öelnud, ja sina jääd nende eest vastutama, vähemalt mingi ajani. Seega tekib sul kohustus neid vajadusel argumenteerida, nende eest seista või midagi lisaks seletada – see jada on lõputu. Muusikas on sellevõrra lihtsam, et algmaterjal on juba oluliselt teistsuguse abstraheerituse astmega. Sinna on see luba juba sisse kirjutatud, et heli võib mõjuda inimestele erinevalt, olenevalt, kuidas keegi seda vastu võtab. Sõna on oluliselt konkreetsem või piiritletum. Sõna tundubki mulle võrreldes muusikaga hirmuäratavam, aga mõneti ka võluvam. Tundub müstiline, kuidas nendest samadest sõnadest, millega me poes piima ostame või vaidleme ja nõustume, tekib äkki mingisugune maagia või maailm, kust hingub tunnet, mis on absoluutselt sarnane muusikaga. Muusikas on algmaterjal juba kuskilt sõnadevälisest maailmast pärit, aga kirjanikud ja poeedid – nad on võimelised sellest hästi tavalisest materjalist... Panema materjali osad kuidagi niimoodi kokku, et sellest tekib midagi hoopis selle materjali tagust või ülest. Ilmselt minu eriala tõttu on luule ja poeesia maailm minu jaoks müstilisem kui muusika.” Me rääkisime, et sõnade kaudu asja olemus muutub. Võid mõelda väga avaralt, aga sõnadega välja öeldes ei hõlma pooltki neist tahkudest. “Just, täpselt.” Mis või kes on sinu jaoks looja? (Väga pikk vaikus.) Kas seda saab üldse kirjeldada? “Ehk need ongi needsamad asjad, mida kirjeldada püüdes me siseneme millessegi, mis jääb tegelikult meie... Me mõtleme ikkagi sõnades. Kirjeldades tõmbame need asjad sõnades kirjeldatavasse maailma, milles nad tegelikult ei ole kirjeldatavad, pigem kirjeldavad ise seda maailma. Mul on tunne, et kui hakkan neist rääkima, siis see kuidagi rikub midagi ära. Ma ei taha öelda, et neist ei oleks võimalik rääkida – olen kuulnud inimesi neist rääkimas, ja lugenud, aga ma ise ei oska. Eks see oleneb alati ka rääkijast. Mõni kirjeldab loomist ja loojat justkui väga ladusalt, aga ühtlasi see ladusus lõhub sealt ümbert midagi ära, mis on justkui tegelikult see essents. Ja samas olen kuulnud sellest räägitavat nii, et otseselt ei räägitagi, räägitakse millestki muust, aga ometi on See justkui seal täiesti olemas. Et äkki see ongi midagi, mida peab natuke ümber nurga rääkima. Ilmselt ei ole ilmaasjata ju ka erinevaid religioone, uskumusi ja pärimusi läbiv seadus, et niisama ei pea sa nime suhu võtma – kas siis hundi või jumala, ükskõik kumma. Seetõttu on ka neid ümbernurga ütlemisi juurde tekkinud, inimene püüab neist rääkida, aga tunneb, et pole nagu päris see. Proovib öelda kuidagi teistmoodi, otsib... Jääbki otsima.” Loe edasi Muusikast 4/2016

Ülo Kriguli ooper “Swan Bone City” (“Luigeluulinn”). Libreto: Kristiina Ehini lühijutu põhjal Taavi Eelmaa ja Marianne Kõrver. Lavastaja: Marianne Kõrver. Solistid: Helen Lepalaan (Armastus), Iiris Vesik (Luik), Marius Peterson (Arhitekt). Kaastegevad: Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester. Muusikajuht: Risto Joost. Esietendub 25. juulil 2016 Saarema ooperipäevadel. Iris Oja: 2012 kõlas esimest korda sinu teos “Swan Bone City” Iiris Vesiku ja ERSO esituses. Kas tundsid juba siis, et lugu on pooleli? Ülo Krigul: Ei, seda ma ei näinud üldse ette, et hakkaksin sellest ooperit kirjutama. See on olnud huvitav ja keeruline protsess, pisut bändi tegemise moodi, kus on ka teisi osapooli peale helilooja. Natuke sarnane filmimuusika tegemisega, aga kui filmis on põhivastutus režissööril, siis siin ooperis on nii muusikaline kui looline vastutus heliloojal. Ka lauljate valik oli koostöö. Kui Risto Joost pakkus, et ma võiksin ooperi kirjutada, otsisin algselt sellele ainest hoopis mujalt. Mõte ehitada ooper üles “Luigeluulinna” baasil tekkis alles mõni aeg hiljem. Kõigepealt rääkisin Kristiina Ehiniga, kellelt on pärit algne lugu. Kui tema andis oma loa, soovitused ja näpunäited, siis Marianne Kõrver kirjutas koos Taavi Eelmaaga libreto kokku, Kristiina nõuannete abil ja minu esialgse karkassi toel. Mind huvitas selle loo puhul ühe teemana just kehalisus ja füüsilisus, inimese keha ja maailma materjalide samasus, üksteise poole tõmbumine ja tõukumine. “Luigeluulinna” loo üheks alusmõtteks on minu arvates ka see, et siin maailmas olles millegi poole liikumiseks ja millenigi jõudmiseks ei piisa ainult vaimustavast vaimutegevusest. Sa pead selleks ka oma naha turule tooma, ja just nimelt oma isikliku naha, mitte teiste nahku ilusti parkima. Siin tekib keha ja vaimu koostöös midagi, mis loob uue, kolmanda eluka. Ilma selleta jääks see keha ja vaimu asi ehk natuke üheplaaniliseks duaalsuseks. Iris: Mis allhoovusi ooperis veel on, mida ehk kohe ei märka? Ülo: Neid kõiki pole ma kindlasti isegi märganud. Võibolla üks neist on inimhinge ja keha püüe ühendust saada nii iseenda ja teise inimese kui ka keskkonnaga. Servapidi näiteks ka sellest, kuidas oled aru saanud iseenda ootustest enese suhtes või teiste ootustest sinu suhtes. Arhitekt, kes elab teadmises, et peab ehitama oma kallimale tema unistuste linna, saab lõpuks aru, et need projektid ja maketid, mis ta on siiamaani loonud – et ta on otsinud valest kohast. Tegelikult naine ei taha mitte linnu, vaid meest, tema enese konte ja luid. Arhitekt ja tema armastatu räägivad nagu ühest asjast, aga paralleelselt erinevates maailmades. Vähehaaval kordi ja kordi neid asju üle rääkides nad kaevuvad sellesse teemasse iseendas ja siis, mõneti tänu sellele enesepeegeldusele, mõneti tänu õnnelikule juhusele, saavad teadmise osaliseks, mida teha, et nende vahel tekiks ühendus. Mulle tundub, et kui tekib ühendus iseendaga, siis see loob kohe palju suurema võimaluse ühenduse tekkeks ka teiste ja kõiksusega. Õieti pole teised ilma esimeseta võimalikudki. Iris: Ehini algmaterjal on eestikeelne, algne “Swan Bone City” oli ingliskeelne (Ilmar Lehtpere tõlge). Nüüdse ooperi tekst on kolmes keeles, inglise, ladina ja eesti keeles. Inglise keeles räägib Luik, kes vahendab erinevaid maailmu. Arhitekt laulab peamiselt inglise keeles, tema armastatu aga eesti keeles. Sündmusi antiiktragöödialikult kommenteeriv koor esitab Marcus Aureliuse tsitaate ladina keeles. Ülo: Olen püüdnud hoida teksti informatiivselt võimalikult lakoonilise, vältida pikki seletusi. Palju on tekstikordusi, tsitaate, mida korratakse mantrana. Näis, kuidas see kompositsioonitehniliselt töötab. Eks see evib endas teatavaid riske – palju inimene jõuab jälgida. Loodan, et teksti vähesus annab aega mõtiskella ja aru saada. Eri keelte kasutus annab loole ühe mõõtme juurde, muutes selle keskkonna ehk loogilisemaks, meie tavakeskkonnale sarnasemaks. Elame ju niivõrd palju ingliskeelses ruumis. Ladinakeelne maailm jälle on midagi muud, see annab mingisuguse distantsi ja teise värvingu kasvõi juba keele kõla tõttu. Arhitekt on mitmestunud isiksus, kes oma töid planeerides pobiseb nii eesti, vene, ladina kui inglise keeles. Tema sees olev keelte paabel võiks peegeldada tema sisemaailma, mis on täis kontraste ja siia-sinna pendeldamist. Loo käigus liigub ta selguse poole ja lõpuks, armastatuga kokku saades, jõuab ka eesti keeleni. Ma ei planeerinud seda, aga kujunes nii, et eesti keel on selline salakeel, milleni jõuad alles siis, kui oled läbi teinud transformatsiooni. Võib öelda, et selleks, et oma armastuseni jõuda, pead jõudma oma keeleni. Nii on keel isegi veidi nagu omaette tegelane ses loos. Iris: Kasutad väga erilist solistide ansamblit – Arhitekt on näitleja Marius Peterson, Armastus ooperilaulja Helen Lepalaan ja Luige osas poplauljatar Iiris Vesik. Nad kehastavad ooperis justkui kolme eri vaatenurka, mis teose käigus üksteisele lähenevad, kuni kokkukõlamiseni. Ülo: Selle lauljate ansambli puhul on hea, et nad on ka reaalses elus justkui natuke erinevatest maailmadest, erineva muusikutaustaga inimesed, ja see väljendub ka nende hääles ja musitseerimisviisis. Ka siin ooperis on nad vähemalt alguses erinevates, justkui paralleelreaalsustes. Loe edasi Muusikast 7/2016

Suure reede kontsert 19. aprillil Tallinna Jaani kirikus. Eesti Filharmoonia kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester, dirigent Kaspars Putniņš, kavas Arvo Pärdi “Cantus Benjamin Britteni mälestuseks”, Ülo Kriguli “And the Sea Arose” / “Ja järv hakkas tõusma” ja James MacMillani “Seitse viimast sõna ristil”. Ülo Kriguli uudisteose “And the Sea Arose” eestikeelne pealkirjavariant on sõnastatud piinliku täpsuse ja kontekstitundlikkusega: “Ja järv hakkas tõusma”. See viitab muidugi kirjakohale Johannese evangeeliumis (6:18), kus Jeesus sammub vee peal oma jüngrite suureks imestuseks, kes teda esialgu ära ei tunne. Esimesena kätte sattunud eestikeelses piiblitõlkes on see lause “ja meri hakkas lainetama, sest suur tuul puhus”. 1611. aasta ingliskeelses piiblitõlkes on see sõnastatud nii: “And the sea arose, by reason of a great winde that blew”. Tegelikult ei käi aga jutt üldsegi merest, sest piiblis Galilea mereks nimetatu on õigupoolest tänase nimetusega Kinnereti järv, Iisraeli suurim mageveejärv ja hinnatud turismiobjekt. Järvega olevat praegu küll üsna halvad lood: veetase langeb ühtelugu ja kardetakse, et ükskord kuivab see sootuks. On lausa üks veebileht, kus kutsutakse ümberkaudseid tegema kõik endast oleneva, et seda kurba protsessi pidurdada. Abi olevat sellestki, kui elanikud kasutaksid koduses majapidamises vett säästlikult, ei lase hambaid pestes kraaniveel voolata ja piiravad klosetis alla uhutud vee hulka. See on suurepärane näide, et igaühe võimuses on korda saata imetegu, millena Kinnereti järve veetaseme tõstmine kahtlemata läheb arvesse – selleks piisab loodussäästlikust mõtteviisist ja väikestest mõistlikest valikutest argielus. Ülo Kriguli teost kuulates kujunes mulje, et piiblilegendi puutuv on siin võrdlemisi teisejärguline: see pole jutustus imeteost ega teab mis filosoofiline mõtisklus, vaid pigem kiidulaul veele kui loodusnähtusele. Kui teose lõpus haarasid kooriliikmed veega täidetud pokaalid – seda ammu tuntud helitekitamismoodust nimetatakse klaasharmoonikaks –, siis kangastus hetkeks hiina helilooja Tan Dun ja tema “Water Passion After St. Matthew” (“Matteuse veepassioon”). Niisuguses looduslembuses, mis kuulatab veepiisa kukkumist ja vaatleb kukeseene kasvamist, on tunda orientaalse mõttetraditsiooni väge. Sellest võrdlusest ei tasu välja lugeda, nagu oleks Kriguli teos eriliselt zen’ilik ja meditatiivne: otse vastupidi, see muusika on just dramaatiline ja kohati võib selles aimata suisa piltlikkuseni küündivat helijäljendust. Teos algab sahinaefektidega, milletaolisi kohtame uuemas muusikas küllalt sageli. Kriguli teoses pole see aga lihtsalt sahin sahina pärast, vaid sümboliseerib vett kogu tema vulisevas vägevuses. Selle taipamine võttis küll veidi aega, aga kui sellesarnane materjal teose lõpus tagasi tuli, oli selgus juba saabunud. Sõnatekst on napp ja katkendlik, üksikud fraasid hulbivad seosetuna lainetel, andes niiviisi küllalt hästi edasi vee vägevusest küllastunud meeleseisundi. “Come, come...”, “tule, tule...” loitsib koor, faktuur tiheneb ja pinge kasvab, siis aga saabub ootamatult harras rahuhetk: “Issand, päästa mind!”. Siin seguneb meretemaatika puhul traditsiooniline dramatism (mõeldagu näiteks Tobiase “Joonase” tormikoorile) ja piibelliku lähtekohaga teosele omane kerge pietism. Pärast kontserti tegin seda, mida teevad ilmselt paljud külastajad: kuulasin seda teistki korda Klassikaraadio kodulehelt. Võrdlus kohapeal kogetuga on sellistel puhkudel alati õpetlik. Kriguli teos pääseb salvestatuna paremini mõjule: balanss on paigas, sõnad (või vähemalt korduv “Come...!”) on eristatavad, pealegi on teoses niiviisi rohkem salapära, mis kohapeal kuuldes-nähes lahustuma kipub. Ajaliselt suurema osa kontserdist hõlmanud šoti helilooja James MacMillani teoses “Seitse viimast sõna ristil” tundus kammerorkestri kõla järelkuulates konkreetsem ja temaatilisi kihte, mida MacMillan nii armastab omavahel samaaegselt põimida, oli lihtsam jälgida. Kava, mis algab Arvo Pärdi “Cantuse” leinakellaga, sisaldab vee peal kõndimist ja lõpeb seitsme viimase lausega, on meeleolult üsna maadligi. Aga mida muud saakski oodata suure reede kontserdilt?

“i nagu interpreet” on Muusika uus rubriik, kus saavad sõna Eesti interpreedid – oma saabuvate kontsertide ja kontserdikavade kaudu. Iris Oja, Endrik Üksvärav, Peep Lassmann ja Indrek Vau esinevad 9. veebruaril Estonia kontserdisaalis, kus on kavas Veljo Tormise eri žanris teosed ja Ülo Kriguli “Sügis. Maastikud”esiettekanne. Kuidas kujunes teie kontserdikava, miks on kavva valitud just need teosed?​ Iris Oja: Tahtsime avaldada austust maestro Veljo Tormisele. Tormis on kujundanud minu muusikuteed juba lapseeast saati, hiljem olen ise ka Tormisega koos töötanud, eriti on meeles “Eesti ballaadide” aegne koostöö. Kui ma pole kaua aega Tormist laulda saanud, tunnen sellest väga sügavalt puudust. Endrik Üksvärav: Kava kokkupanemisel mõtlesime selle peale, et oleks nii originaalloomingut kui ka rahvalaulu. Veljo Tormise soololaule pole võrreldes tema koorimuusikaga just palju esitatud. Pigem vähe. Kuid arvan, et need väärivad samuti esiletõstmist. Millised on teie soovid ja unistused interpreedina, mida soovite tulevikus tingimata teostada? Iris Oja: Tunnen missiooni aidata kaasa eelkõige kodumaise muusika kuuldavaks toomisele. Sooviksin kindlasti jätkata Mart Saare vokaalteoste salvestamist koos Kadri-Ann Sumeraga. Tahaksin esitada ja salvestada veel Kuldar Singi “Sünni ja surma laule” ja aidata kaasa nende trükis väljaandmisele. Plaanitud on ka mitmed projektid Paul Hillieri Theatre of Voicesega, eelkõige loodame jätkata tulevikus Kaija Saariaho ooperi “Only the Sound Remains” ettekannetega üle maailma, aga plaanis on näiteks ka ühe Mozarti reekviemi omanäolise versiooni esitused Salzburgis ja mujal Euroopas koos Soome keelpillikvartetiga Meta4, ning mu hea sõbra Eugene Birmani uue grandioosse hologrammooperi viimine erinevatele festivalidele. Endrik Üksvärav: Unistus on välja anda Veljo Tormise soololauludega helikandja. Peep Lassmann: Soovin, et oleks võimalusi esitada veel palju huvitavat muusikat nii solistina kui koos inspireerivate kolleegidega. Ja muidugi avastada uut eesti muusikat – näiteks ootab praegugi avastamist Ülo Kriguli uudisteos, mille esiettekanne toimub “i nagu interpreet” sarja raames veebruari alguses. Millised on olnud teie viimase aja suurimad elamused? Iris Oja: Kontsertidele ei ole ma sel aastal eriti saanud, enamasti vaid neile, kus ise osalenud olen. Piirangud on tekitanud olukorra, kus paljud muusikud on pidanud pikalt elavast publikust ilma olema. Sellest on sündinud teatav nälg, mis inspireerib muusikut, kui ta lõpuks inimeste ette pääseb, musitseerima erilise kirega, ja ka publikut saalis kõike pakutavat väärilise pühendumusega vastu võtma. Esimesena tulevad sellest aastast meelde tähelepanu Tormisele, Ludovice ansambli esinemine Tallinnas, õhtud Art Jazz Quarteti ja Bachi “Goldbergi variatsioonidega”, hiljutine “Armuvalitsus” koos Hortus Musicusega, mitmed Mikk Üleoja juhitud RAMi esitused, Eugene Birmani “Aria” salvestus, mille koguterviku kogemine Hongkongis oleks kindlasti olnud üks eluks ajaks meelde jääv elamus, Andrew Laurence-Kingi ja Floridante inglise kava, Ado Vabbe ja Ando Keskküla näitused Kumus. Ei saa ka mainimata jätta, et Eesti loodus pakub kogu aeg iluelamusi, nagu ka imetlusväärsed ja erilised inimesed mu ümber. See aasta on olnud täiesti teistmoodi, on olnud Aja aasta. Ja veel – Tiit Pääsukese “Nostalgiata” Tartu kunstimuuseumis on lihtsalt hullult inspireeriv ja imeline! Sinna lähen raudselt veel mitu korda. Endrik Üksvärav: Ühte elamust kontserdimaastikul on raske välja tuua, kuid lõppeva aasta tegi minu jaoks eriliseks kindlasti koostöö Erkki-Sven Tüüri, Maria Fausti, Eero Epneri, Timo Steineri, Peep Lassmanni ja Erki Pärnojaga. Loomulikult ei saa jätta märkimata Collegium Musicalet, kellel täitus 10. tegutsemisaasta. Peep Lassmann: Viimase aja üheks suurimaks elamuseks on Veljo Tormise noorepõlve loomingu avastamine. Suve hakul huvitas mind, kas Tormisel on lisaks prelüüdidele ja fuugadele veel klaverile loodud teoseid. Teatri- ja muusikamuuseumist leidsin käsikirjalise noodi “Variatsioonid” klaverile, mille on kirjutanud 20-aastane Tormis, kes oli toona Tallinna konservatooriumi I kursuse üliõpilane. Seda teost mängides hämmastab mind see, kuivõrd omanäoline ja “valmis” oli tema helilooming juba siis.

Maailm on hakanud vaikselt taas tärkama ning selles kevadiselt värskelt õhkuvas keskkonnas leidis 22. aprillist 2. maini iga-aastase Eesti uue muusika võidukäiguna aset festival Eesti muusika päevad 2021. Sündmustik oli sel aastal mitmes mõttes eriline. Esmakordselt pandi alus Baltikumi-ülesele muusikafestivalile, mis hakkab toimuma igal aastal erinevas Balti riigis ja seostub igal maal juba toimiva festivali-võõrustajaga. Mõned aastad tagasi rajatud Balti nüüdismuusika võrgustik (Baltic Contemporary Music Network) töötab selle nimel, et siinsete professionaalsete heliloojate, kollektiivide ning interpreetide looming Euroopasse ja laiemalt maailma viia. Teine aspekt, mis festivali eriliseks tegi, oli asjaolu, et kõik kontserdid toimusid videoülekannetena, mitmed neist olid kuulatavad ka EMPi pikaaegse koostööpartneri Klassikaraadio vahendusel. Kuna eelmise aasta festival lükkus pandeemia tõttu aasta teise poolde, tekitades vajaduse paljud asjad ümber mängida, on korraldajate poolt vastu võetud otsus kogu sündmustik internetti kolida julge ja tervitatav. Festivali maht oli sel aastal märkimisväärne: kavas oli 13 kontserti ning 3 avalikku loengut (kolm kontserti lükati edasi). Võib omaette fantaseerida, kui määravaks kujunes kava mahu planeerimise juures üldine avalike ülesastumiste defitsiit. Võib olla, et kontsertide suure arvu tõttu on tavakülastajal festivali tervikpilti kokku panna mõnevõrra keeruline – valik oli arvukas ning mitmekesine. Sarnaselt eelnevate aastatega oli ka tänavu festivali koondamas ühtne temaatika, milleks sellel aastal oli “DNA”. Püstitati küsimusi meie minevikust, geneetilisest ja kultuurilisest päritolust ja pärandist ning kuidas need omavahel seoses võiks olla. Käsitleti küsimusi muusikalisest geneetikast ning selle tulevikusuundadest. Heliloojatel paluti lisaks oma põhiteosele komponeerida ka üks pala noorele mängijale – eksperiment, mis andis palju ilusaid tulemusi. Kogetud kontsertidest tõstaksin esile mõned teosed. Läti helilooja Krists Auznieksi “Crossing” (2018), mille kandis ette ERSO 30. aprillil Estonia kontserdisaalis. Teos üllatas oma magusa ning unistava orkestrikoloriidiga. Samalt kontserdilt oli mõjus Alisson Kruusmaa uudisteos “All õhtutaeva” kammerkoorile ja sümfooniaorkestrile (2020, esiettekanne). Kasutatud tekst pärineb Marie Underi sulest ning solistina astus üles Maria Valdmaa. Teos võlus oma tugeva ja läbitunnetatud meloodikaga, mis oli asetatud heliloojale omaselt õrnale orkestripadjale. Leedu päritolu õest Lora Kmieliauskaite (viiul) ja vennast Arnas Kmieliauskas (tšello) koosneva Twenty Fingers Duo etteastest muusika innovatsiooniuuringute keskuses Leedu muusika- ja teatriakadeemias mõjus muljetavaldavalt nende kontserdi avateos, Leedu helilooja Mykolas Natalevičiuse “dew. mist” (2018), mis võlus nii pillimängu kui teoses kasutatava laiendatud kõlapaletiga – sügavad ning ulatuslikud kajad ning ruumid muutsid muusika justkui ajatuks ning pakkusid nauditavat kõrvailu. Tallinna Uue Muusika Ansambli kontserdil “Aphorism” ERRi 1. stuudios avaldas muljet Ülo Kriguli uudisteos “streeeeeeeeeeeeeeeetch”, milles helilooja oli huvitava lahendusena elektrooniliste vahenditega umbes 10-sekundilise salvestuse kriuksuvast uksest venitanud ca kümne minuti pikkuseks helimaastikuks, millele ta seejärel oli lisanud akustilised pillid. Terve kontserdi tegi veel nauditavamaks Priidu Adlase mõjus valguskujundus, mis, lisaks kvaliteetsele üles filmimisele, aitas tekitada suurepärase atmosfääri. Kvaliteetselt produtseeritud video vahendusel nüüdismuusika tarbimine on huvitav kogemus. Kui üldjuhul toetab muusika enesevaatlust ning rännakuid enda kujutlustes (seda eriti näiteks orkestrimuusika puhul, kus kontakt muusikutega on distantsi tõttu palju väiksem), siis ülesvõtted pakuvad võimalusi muusikute emotsioonide maailma detailselt süveneda, kuni lähiplaanides avalduvate peenete miimika muutusteni välja. See on suurepärane perspektiivi muutus ning võib publikule mõnikord kätte anda ootamatuid vahendeid, millega muusikat mõtestada. Pandeemiale eelsel ajal oli kontsertide sellisel tasemel ülesvõtmine kulukas ja teisejärguline ning õnnistatud olid need uudisteosed, mis kõlasid rohkem kui korra esiettekandel. Kontsertide salvestamine võimaldab teostele pikemat eluiga, laiemat kõlapinda nii heliloojatele, interpreetidele kui ka kollektiividele. Kui kontserdid olid järelvaadatavad veel 30 päeva peale festivali lõppu, siis jääb ainult üle loota, et see salvestatud materjal leiab lõpuks oma tee ka laiematesse interneti avarustesse. Võrreldes hästi ühendatud Kesk-Euroopaga on Eesti nüüdismuusika aastatega kujunenud meie geograafilise ja ajaloolise isoleerituse tõttu mõnevõrra hermeetiliseks. Väljast vaadelduna oleme suutnud luua pakatava muusikalise oaasi, kus ristuvad XX sajandi lääne traditsioonid loodusrahvale omase tunnetuslikkuse ja isegi stiihiaga. Samal ajal jääme suurest dialoogist natuke kõrvale, tingituna nii oma väiksusest kui ka perifeersusest. Liites Baltimaade kultuuriruumi ühtsemaks tervikuks, avaneb rohkem võimalusi tõlgendada meie sarnast ajalugu, juurelda meie erinevuste üle ning teha ka end muu maailma jaoks nähtavamaks. Klassikaraadio, pika ajalooga festivali põhikajastaja, jagas oma Facebooki lehel, et EMP on nii raadio kui ka video teel jõudnud üle 10 000 inimeseni üle maailma. See on märkimisväärne saavutus, mis ilmestab hästi digitaalsete vahendite efektiivsust ning olemasolevat ja erksat huvi meie eksootilise maailmanurga vastu. Mainimist väärib ka festivali hea kommunikatsioon sotsiaalmeedia platvormidel, mis kindlasti sellele saavutusele kaasa aitas. Balti muusika päevad pakkus märgiliselt palju eriilmelisi muusikakogemusi; avas meie päritolu, olemuse ning võimalike tulevikusuundade tõlgendamisvõimalusi; lõi uuendusi kuulamiskogemuste vallas ning loodetavasti pani aluse pikaaegsele koostööle lähiregioonis, tõestades, et koos suudame rohkem.

Trio Peedu Kass Momentum, kus lisaks kontrabassistist ansamblijuhile mängivad pianist Kristjan Randalu ja trummar Toomas Rull, on vaieldamatult maailma tippklassist. Väidan seda ilma igasuguse allahindluseta ja “eestlane olla on uhke ja hää”-patriotismita. Paljude arvates on need kolm meest oma pillil ka Eesti parimad, aga edetabelisse reastamine on muusika kui üdini subjektiivse kunsti puhul suhteliselt mõttetu. Ütlen siis nii, et Eesti aina mitmekesisemas ja kõrgematasemelises jazzielus kuuluvad Kass, Randalu ja Rull kindlasti eliiti. Trio muusika on nüüdisjazz, kus on võrdselt tähelepanu pööratud nii determineeritusele kui ka spontaansusele. Ühelt poolt hästi läbi mõeldud kompositsioonid mitmekesise meloodilise materjali, rikkaliku harmoonia, leidliku instrumentatsiooni ja vaheldusrikka vormiehitusega, teiselt poolt lennukad soolod ja innustunud, ideerikka energiavahetusega ansamblimäng. Plaadil on kaks poolust. Albumi avapooles on ülekaalus lood, kus on pandud rõhku muusikalistele konstruktsioonidele nii meloodikas kui ka meetrikas ja temperatuur on läbivalt tuline. Lugudel endil pole midagi viga, aga selline palade reastamine mõjub mingil hetkel veidi väsitavalt. Alates viiendast loost kerkivad esile eleegilisemad, ballaadilikud meeleolud ja siin avaldub kolmiku koosmängu ilu kõige täiuslikumalt. Kassi imekaunis “Trepist alla kööki” vastandab ostinaatsele bassifiguurile eriliselt õhulise muusikalise aja tunnetuse. Minu isiklik lemmik plaadil on sellele järgnev võluvate harmooniajärgnevustega “Force Minor” (taas Kassi kompositsioon), kus kerkib esile Kristjan Randalu vaimustav voicing ja sütitav, pinget kasvatav klaverisoolo. Kumbki ansamblipartner on pakkunud plaadile ka oma muusikat. Randalu sulest kõlavad leebe loomuga “Aias” ja omamoodi akustilist power-jazzi esindav “Viis”, Toomas Rull on kirjutanud meeldejääva, filmiliku kujundiga loo “Fiery”. Tervikuna on plaat tõeline triojazzi tour de force. Kui võimalik, kuulake seda kolmikut ka kontserdil.

Aasta oli 2016. Istusin Estonia kontserdisaalis ja kuulasin klaverifestivali. Pianiste oli Venemaalt, Argentiinast, Hiinast ja mujalt. Mihhail Pletnjovi kõrval esinesid Kalle Randalu, Angela Hewitt jt – kõik pika ja soliidse esinemisajalooga muusikud. Aga sellel festivalil oli üks kontsert, mis jäi mulle eriliselt meelde. Iisraelist pärit klaveriduo Sivan Silver ja Gil Garburg esitasid teoseid Lisztilt, Beethovenilt ja Bernsteinilt. Ma olin alles alustanud klaveriduos mängimist ning maadlesin selle kammermuusika ühe kõige komplitseerituma ansamblimängu kõikvõimalike probleemidega. Kuulasin nende mängu ja mind hämmastas duo erakordne ühtsus ja koosmõtlemine. See ei olnud lihtsalt kõrgetasemeline detailideni läbi töötatud interpretatsioon. See oli midagi enamat. Silver-Garburgi klaveriduo mängu iseloomustab väga tabavalt oma kontserdiarvustuses Ulrich Pfaffenberger: “Need kaks klaveri taga, nad mõistavad. Nad enam ei interpreteeri, nad muudavad teose minevikust meie elu täisväärtuslikuks osaks just nüüd, sellel hetkel.” Sellel kontserdil ma veel ei teadnud, kuivõrd suur saab olema nende kahe erakordse pianisti mõju minu elule. Päev või paar pärast kontserti osalesime ansamblipartneri Maila Laidnaga Silveri ja Garburgi meistrikursusel. Sealt edasi oleme regulaarselt nende juures õppimas käinud – Berliinis, kus nad elavad ja kasvatavad praegu 10-aastast poega, ning Grazi muusikakõrgkoolis, nende klassis. Abielus nii elus kui muusikas Sivan Silver ja Gil Garburg on teineteist praktiliselt terve elu tundud. Sivan oli 14 ja Gil 15, kui nad õppisid tollal ainukeses Iisraeli muusikakeskkoolis Thelma Yellin High School of the Arts. Juba siis katsetasid nad koos mängimist. Nende esimene teos oli Brahmsi “Variatsioonid Haydni teemale” ja alles eelmisel aastal salvestasid nad selle lõpuks plaadifirmale Berlin Classics – nõnda sai nende koosmängus justkui üks ring täis. Kui nad olid veidi vanemad, asusid mõlemad õppima Arie Vardi juurde ja kui neist sai paar, jätkasid õpinguid Vardi juures Hannoveris. Sellel ajal mängisid nad küll ka klaveriduos, kuid põhirõhk oli soolomängul. Nende esimene märgiline klaveriduo kontsert toimus siiski juba Hannoveri õpingute ajal. Gil võitis rahvusvahelise konkursi Iisraelis ja konkursi raames tegi kontserdi koos Sivaniga kahel klaveril. Pärast seda said nad väga palju kontserdipakkumisi, võitsid mitmeid konkursse, esinesid Iisraeli filharmoonikutega, salvestasid. Siiski läks veel mõni aasta, enne kui tekkis otsus pühendada oma karjäär täielikult klaveriduole. Nüüdseks on nad koos mänginud juba üle 20 aasta. Ühes intervjuus on Gil öelnud, et kui nad ei oleks päriselt paar, ei mängiks nad ilmselt ka klaveriduos. Klaveriduo kujunemine on pikk protsess, oli ka neile – selleks, et tõesti tunnetada teineteist täielikult (Sivan: “Me peame tõesti füüsiliselt tajuma, mida teine teeb”), tuleb veeta palju ühiseid tunde klaveri taga. See, et oled hea pianist, ei tähenda automaatselt, et suudad ka hästi klaveriduos mängida. Klaveriduos mängides peab tekkima ühine ettekujutus – proovides loomulikult katsetatakse seda, otsitakse erinevaid variante, ideid, ka vaieldakse. Aga laval olles pole enam tähtis, mis noodid kellegi sõrmede alt tulevad, oluline on ainult, et mõlemad mängiks sama muusikat. Minu küsimusele, mis on klaveriduo juures kõige köitvam, vastas Gil: “Täielik usaldus. Ma tean juba ette, kuidas Sivan hakkab mängima, ja ta mängib täpselt sellise värviga, täpselt nii, nagu ma ootan, et see oleks – see on täiesti maagiline moment koosmängimise juures. Ja klaveriduos on lisaboonuseks ka see, et kõigil nendel lõpututel reisidel oled koos kaaslasega – solisti elu on selles osas palju üksildasem.” Selline usaldus ja orgaanilisus, nagu Sivani ja Gili vahel, on saavutatav täieliku pühendumisega. Nii Gilil kui Sivanil on hämmastav lehest lugemise võime, seetõttu on nootide õppimise periood väga kiire. On tähelepanuväärne, et nad mängivad peaaegu kõike peast. Üldiselt toimub kogu tööprotsess koos. Kui on tegemist teosega, kus mängutehniline külg on esiplaanil ja koosmängu osakaal pole nii suur, harjutavad nad palju eraldi, aga alati arvestades ka teise partiid, teost tervikuna. Ei saa mängida bassiliini ilma mentaalselt kaasa kuulamata, mida teised hääled teevad. Sivani ja Gili duo pühendab igapäevasele harjutamisele palju tunde. See on väga kompleksne protsess: nad töötavad rütmi, pedaali, harmooniate balansi, fraseerimisega – nad püüavad tõesti saavutada täielikku ühtsust. Klaveriduo kui ansambliline väljakutse “Klaverimängu imeline omadus on see, et hea pianist paneb klaveri laulma,” ütleb Gil Garburg. “Tegelikult on laulvus klaveril illusioon, sest tehniliselt pole klaveril kõla pikem kestmine võimalik. See on raske ka klaveriduos mängides, lisaks nõuab selline ansambel täielikku teineteisega kohanemist. Selles seisneb klaveriansambli ilu ja keerukus. Püüame saavutada täiesti ühesugust fraasitunnetust, rütmi- ja harmooniataju. See on väga oluline, sest väikseimgi kõrvalekalle sellest takistab meid saavutamast täiuslikku resultaati.” Kui soolot mängides saab materjalile paljuski läheneda intuitiivselt, siis klaveriduos nõuab kahe pianisti muusikalise koordineerituse saavutamine hoopis teistsugust pingutust – intuitiivne lähenemine ja soolopianisti sisseharjunud maneerid võivad vägagi segavaks osutuda. Klaveriduo mängus on omad spetsiifilised elemendid, mis vajavad koos sissetöötamist – kaks pianisti peavad saavutama ühesuguse harmoonia-, fraasi- ja rütmitaju. Balanss peab olema kahe pianisti, mitte lihtsalt ühe pianisti kahe käe vahel, ja selle jaoks peab tõesti teadma, mida teine teeb, peab teda tajuma ja usaldama. Duomäng on väga intiimne, Sivan Silver on öelnud: “Sa pead tõesti n-ö teise inimese naha alla pugema. Enam intiimsemaks ei saa minna. Aga see võib ka olla väga suurejooneline. Kui me mängime keerulist muusikat, meeldib meile katsetada erinevaid võimalusi ja elemente muusikas, sest muusika võib öelda korraga palju asju samal ajal.” Klaveriduos on sul kümne sõrme asemel kakskümmend – kui seda eelist õigesti kasutada, kui kõik hääled ja muusikalised elemendid seda arvestades läbi töötada, on sul kätes superpower. Kui aga klaverite taga istub kaks võitlevat ego, võib tulemus olla kuulajale üsna piinarikas. Teosest lähtuvalt tuleb alati otsustada, kes on mingis kohas liider ning kes toetaja. Näiteks enamasti pole mõttekas mõlemal paralleelselt crescendo’s mängida, sest tulemuseks on brutaalne ja paks kõla. Teinekord on otsustada ja eristada päris keeruline, sest oma partiid eraldi vaadates ei pruugi duodünaamika iseloom välja paista. Sama probleem on pedalisatsiooniga, kuna secundo partii mängija peab pedaali võtma eelkõige just primo partiile. Sellepärast peaks ka partnerist eraldi harjutades alati teise partiiga arvestama. See on ka üks põhinõue, mida Sivan Silver ja Gil Garburg oma õpilastele harjutamisel rõhutavad. Sivan Silver ja Gil Garburg õpetajatena Olla nende kahe suurepärase pianisti õpilane tähendab mulle inimlikus ja muusikalises plaanis väga palju. Nende tunnid on äärmiselt inspireerivad, samamoodi see, kuidas nad mängivad ja kuidas nad räägivad muusikast või elust. Kogu nende inimlik olemus on ühtaegu särav, sügav ja ilus. Põhjalikkus kõiges, mida nad teevad, on hämmastav. Kui vaadata nende aktiivset kontserttegevust ja erinevaid salvestisi, on raske aru saada, mismoodi nad selle kõige kõrvalt jõuavad kasvatada poega ja õpetada Grazi muusikakõrgkoolis, kusjuures ise Berliinis elades. Grazis õpetades on Gil ja Sivan leidnud väga toimiva süsteemi – nad käivad õpetamas kordamööda, enamasti kaks korda kuus. Tunnid kestavad mitme päeva vältel varahommikust hilise õhtuni. Minu jaoks täiesti uueks kogemuseks on n-ö mammut-tunnid: pühapäeviti, kui kool on ametlikult kinni, võtavad Gil või Sivan kõigile oma õpilastele eraldi klassiruumid, kus harjutatakse mitmeid tunde ja iga duo saab kordamööda näpunäiteid. Gil ja Sivan on inimeste ja õpetajatena erinevad, aga nii nad täiendavad teineteist. Nende tunnid on väga intensiivsed ja inspireerivad. Minu jaoks kõige olulisem, mis ma neist tundidest kaasa olen saanud, on analüütiline mõtlemine. Ma arvan, et muusika toimib sarnaselt inimkehale – igal häälel, igal väikesel pausil, nagu ka igal inimkeha rakul, on oma põhjus ja eesmärk. Ja kui miski on katki, ei toimi nii nagu peaks, mõjutab see kogu tervikut. Selliselt mõistetud muusikas pole ükski hääl juhuslik, kõigel on oma värv ja koht fraseerimisel, igal väikesel nüansil on oma eesmärk struktuuris. Gili ja Sivani meetoditega esitusi lihvides me peame õppima otsustama, mis on üleüldine fookus, millised on peamised hääled ja milline on nende omavaheline hierarhia. Kui kõike pidada võrdselt oluliseks, pole lõpuks mitte miski oluline. Esinemisel ei jõua kõigele sellele mõelda, aga läbitöötatud kogemused on kaasas ja olulistel hetkedel kasutatavad. Gili ja Sivani personaalne tööprotsess kajastub ka õpetamises: mida nad ise teevad, seda nõuavad nad ka õpilastelt. Selleni jõutakse siiski sammhaaval – eriti õpingute alguses on klaveriduo-spetsiifilist infot väga palju ja läheb aega, et see omaks võtta ja sisse treenida. Näiteks, neljakäe-teost õppides on väga oluline harjutada ka teise mängija partiid. Tuleks osata mängida koos kätega primo meloodiat ja secundo saadet – koosmäng muutub sellest oluliselt orgaanilisemaks. Sivan Silveri ja Gil Garburgi õpetamismetoodika juures on väga sümpaatne, et kõik, millega töötame – kas fraasi, pedaali, faktuuri, erinevate häälte või tehniliselt raske koha lihvimisega – lähtub muusikalisest tunnetusest ning on just selle tõttu loogiline, dünaamilises plaanis intensiivne ja õiges ajastuses. Salvestised Möödunud aasta oktoobris andis heliplaadifirma Berlin Classics välja ühe väga erilise albumi Brahmsi muusikaga. Lisaks “Haydni variatsioonidele” op. 56 kõlab plaadil klaverikontsert neljale käele. Kontsert on seade Brahmsi klaverikvartetist op. 25 – nüüd on olemas lisaks kahele Brahmsi klaverikontserdile ka Brahmsi klaverikontsert neljale käele! Seade tegi austria helilooja Richard Dünser ning Silver-Garburg duo salvestas selle Viini sümfooniaorkestriga Florian Krumpöcki dirigeerimisel. Brahmsi klaverikvartetist op. 25 on tegelikult kaks versiooni: Brahmsi seade neljale käele (1870) ning Arnold Schönbergi seade orkestrile. Dünser tugines 4-käe-kontserdis klaverikvartetile ja 4-käe seadele. Intervjuus Matthias Nikolaidisega ütleb Gil Garburg, et selline seade annab klaverikontserdile täiesti uue dimensiooni. Garburgi meelest on Brahmsi tehtud seade neljale käele palju pehmema ja tasakaalustatuma iseloomuga kui võimsa karakteriga kvartetiseade. Ning kontserdis on need mõlemad pooled olemas. Brahmsi album on äratanud suurt tähelepanu ja pälvinud kiitvaid hinnanguid. “Põnev ja intiimselt mängitud sünergia Brahmsi ja Dünseri vahel, originaalile on antud täiesti uus nägu.” (Vorarlberger Nachrichten, MusikTipps). “Uus, seni avastamata teos Johannes Brahmsilt oleks täielik muusikaline sensatsioon. Sellel CD-l Berlin Classicsilt ongi selline avastus reaalsus. Dünser tunneb ennast Brahmsi kompositsioonilises stiilis koduselt. Sivan Silver ja Gil Garburg mängivad täielikult Brahmsi vaimus, väga läbipaistvalt, kuid vajadusel energiliselt ja ilmekalt.” (Die Rheinpfalz) Silver-Garburgi duol on plaanis monumentaalne ettevõtmine: salvestada järgmistel aastatel kõik Schuberti klaveriduo-teosed. Nende esimene salvestus toimus möödunud aasta oktoobris, teine sellel aastal Bremeni raadios. Nagu kõik nende CD-d, ilmub ka Schuberti topelt-CD Berlin Classicsilt. See on album, mis väärib ootamist. Siinkohal soovitan YouTube’ist vaadata Schuberti fantaasiat nende esituses. Sivani lüüriline tunnetuslikkus, laulvus ja nüansirikkus toetatuna Gili delikaatse saate ja äärmiselt peene pedalisatsiooniga – nende mängu selgus ja ühtsus on tõesti karismaatiline. Üks minu jaoks erilise tähendusega heliplaat nende esituses on Igor Stravinski “Petruška” ja “Kevadpühitsus” kahe klaveri seades. Gil tutvustas seda tunnis meie duole. See album sai ajakirjalt Pizzicato auhinna Supersonic Award, samuti on see nimetatud kuu CD-ks (Fono Forum), nädala CD-ks”(NDR) ja soovitatud CD-ks (Radio Bremen), samuti pälvis see rohkesti positiivseid arvustusi. Näiteks kirjutab Radio Bremen plaadil kõlava “Kevadpühitsuse” kohta: “See seade paneb inimlikud võimed viimse piirini proovile. Ainult duo, kes on nii hästi koordineeritud nagu Sivan Silver ja Gil Garburg, suudab selle tohutult tiheda ja virtuoosse materjaliga muusikat üks-ühele esitada. Silver-Garburg duo mängib ja hingab sünkroonselt. Oma fantaasiarikkusega suudavad nad Stravinski orkestrivärvid klaveril kõlama panna, tõstes seade orkestriversiooniga absoluutselt võrdväärseks.” Ühes intervjuus võrdles Garburg mõlemat versiooni “Petruškast”. Tema meelest on 4-käe versioonis võrreldes orkestriversiooniga, kus on palju löökpille, harmoonilised kihid palju selgemini kuulda. Klaveriga ei ole küll võimalik tekitada nii palju värve kui erinevate orkestripillidega, kuid klaveri nüansside palett pole väiksem. Lõpetuseks Kui Sivan ja Gil otsustasid, et hakkavad koos klaveriduos mängima, tähendas see nende jaoks samasuguse kirega keskendumist, nagu oleks eeldanud individuaalne soolokarjäär. Nende andekus ja absoluutne pühendumine on lennutanud neid paljudele festivalidele, mitmete orkestrite ette üle maailma, Carnegie Halli, Sydney ooperimajja, Berliini filharmooniasse ja ka meie Estonia kontserdisaali. Kui ma Gilile ütlesin, et kirjutan neist artikli, palus ta kindlasti sisse panna, et kui külm välja arvata, on Eesti oma ilu ning harmooniliste ja sõbralike inimeste tõttu üks ta lemmikriike. Lõpetan Sivan Silveri sõnadega: “Mängida koos Giliga on nagu olla meie oma mikrokosmoses, kus midagi muud peale muusika ei eksisteeri. Iga teos on meie oma maailm, iga fraas on justnagu hingetõmme ilma ajalimiidita. Aeg peatub, me oleme muusikas ja meil on täiuslik hetk, milles teha tegelikkuseks oma unistused. Olla koos duos on nagu me mõlemad näeksime samal ajal sama und.”