Otsingu tulemused

September tähendab traditsiooniliselt koolitee lõputut algust. Sel aastal saab aga sügiskuul alguse veel üks oluline teekond: koorid, orkestrid, tantsurühmad ja rahvamuusikakollektiivid on alates 6. septembrist oodatud end kirja panema XIII noorte laulu- ja tantsupeole. Peagi jõuavad kollektiivideni laulikud ja tantsujoonised ning kui pandeemia lubab, algab töö proovisaalides. Laulupeo kunstilisele toimkonnale algas see teekond aga palju varem. Enam kui aasta on toimkond pandeemia piiranguid trotsides teinud mõttetihedat tööd laulupeo kavaga, mis nüüd on peagi jõudmas mudilas-, laste- , poiste-, neidude-, noormeeste- ja segakooride ning puhkpilli- ja sümfooniaorkestriteni. Seega tundub just praegu olevat sobivaim hetk küsida XIII noorte laulupeo kunstiliselt juhilt Pärt Uusbergilt suurteose kohta, mis (loodetavasti) tuleb täpselt 22 kuu pärast Tallinna lauluväljakul oma ainsale esitusele. Mis on XIII noortepeo sõnum? Pärt Uusberg: Kandideerides XIII noorte laulupeo kunstiliseks juhiks on mulle olnud algusest peale oluline jagada teatud vaimset ruumi, väärtusi, millesse ise usun. Olgu selleks puht muusikaliselt sügav lugupidamine a cappella koorilaulu kui unikaalse kõlalise fenomeni vastu, või usk eesti luulesse kui vägagi avarasse meediumisse väljendamaks hinge ja vaimu rikastavaid sõnumeid. Veel on mulle oluline, eriti noorte laulupeo puhul, nii-öelda kasvatuslik pool. Millise vaimse ruumi me loome noortele, kes alles otsivad ennast, oma teed? Millist eeskuju me anname, kuidas saaksime olla küsimärkide rägastikus olevatele noortele toeks? Märksõnad selle üle kaasteelistega arutledes on olnud üksteise märkamine, hoolivus, alandlikkus, tänulikkus, tähelepanelikkus, keskendumine, pühendumine, ümbritsevast keskkonnast lugupidamine. Laulupidu teatavasti hõlmab väga suurt osa Eestimaa inimesi ja selle protsessi kaudu on võimalik heal juhul maailma natukenegi puhtamaks pesta. “Mustus on isetekkeline, puhtust peame looma alatasa”, ütleb Hando Runnel. Just see luuletaja ja mõtleja on mõneti tulevase peo vaimne tugi, kuna leidsin kunstiliseks juhiks kandideerimise jõu, lähtudes just Hando Runneli luuletusest “Valgust!”: Püha on maa ja ta järved on pühad, kiitust me tahame laulda neil kaldail, aga et laulda on vaja ju valgust, keegi peab laotusse lubama päikse; päike on meile seesama mis saatus, kiitust ja saatust all laotuse laulda, kõndides pühade järvede kaldail, tahame maa ja ka päikese pärast, valgust, jah valgust, siis tõotusi laulda! Kõnekas on juba Runneli luuletuse pealkiri. Mis on valgus vaimses mõttes? Kuidas saaks laulupidu olla valguse allikaks tänastele noortele? Need on küsimused, mis on saatnud laulupeo kunstilist toimkonda nüüdseks juba poolteist aastat kestnud teekonnal. Kuidas laulupeo kava suhestub noortepeo väärtussõnumitega? Runneli luuletus “Valgust!” on olnud justkui seeme, millest on tänaseks päevaks võrsunud mitmeharuline laulupeo puu. Loodan, et kavva valitud laulud ja pillilood pakuvad noortele inspireerivat muusikalist teekonda. Sest kahtlemata on laulupidu just teekond. Loomulikult on oluline ja huvitav, milliseks kujuneb laulupeo terviklik kontsert, aga seejuures on mulle vast olulisemgi, mida võtab kaasa osaleja kogu teekonnast, mis kestab seekord rohkemgi kui aasta. Eriti toredad on olnud hetked, kui midagi on väga otseselt haakunud minu ideekavandiga. Olgu selleks näiteks Doris Kareva ja Tõnu Kõrvitsa ilus koostöö, mille tulemusena sündis kaunis tekst ja laul neidudekooridele, või Ly Seppel-Ehini põletav soov jagada oma luuletust “Elu on voolamine”, millest omakorda inspireerus Mariliis Valkonen. Need on vaid mõned näited, ent loomisrõõmu on olnud täis kogu teekond ja on olnud põnev näha, kuidas iga liik on oma kava üles ehitanud lähtuvalt laulupeo peateemast. Kas laulupeo kava on üks ühtne kunstiline tervik “Koidust” “Isamaani”? Mõneti on, mõneti mitte. Kindlasti ei ole laulupidu analoogselt lavastus nagu tantsupidu, aga see ei ole minu teada olnud ka kunagi laulupeo eesmärk. Tõsi, väiksematel laulupidudel – olgu need siis kas maakonna või alaliitude omad – kohtab sagedasti lavastuse formaadis pidusid. Üldlaulupeod on aga juba ajaliselt niivõrd pikad, et see seab vastuvõtjale omad piirid. Siiski usun ja loodan, et kogu laulupeo kontsert koos vahetekstidega mõjub tervikliku kogemusena. Tänase seisuga on sellest ka kokkuvõttes veel natukene vara rääkida, kuna veel ei ole paigas kontserdil esinevate liikide järjekordki, rääkimata lavastuslikest elementidest, nagu näiteks vahetekstid. On ka öeldud, et iga liigi kava on otsekui väike laulupidu. Kuidas sündis XIII noortepeo kava ja mitut väikest laulupidu kuuleme? Olen nõus, et iga liigi kava on tegelikult üks väike kontsert. Nii et mõneti ongi laulupeokontsert tervikuna justkui raamat, mille sees on erinevad peatükid. Ühendkoori ava- ja lõpuplokk seob pika kaarena kõik tervikuks, ometi mahub selle alla mitu erinevat väiksemat kontserti, millest igaühel on juba eos oma värving. Igal eri liiki kollektiivil on ju oma kordumatu, äratuntav personaalne kõla, mis neid üksteisest eristab. Kes moodustavad sinu meeskonna? Minu kõige lähema meeskonna moodustavad liigijuhid. Nende valimine oli üks minu esimesi ülesandeid sel tööpostil ja see ei olnud sugugi lihtne, kuna kahtlemata on meil Eestis palju andekaid dirigente. Liigijuhid omakorda valisid endale meeskonna liigidirigentide näol. Mudilaskooride liigijuht on Maret Alango, lastekooridel Ave Sopp, poistekooridel Kuldar Schüts, neidudekooridel Aarne Saluveer, noormeestekooridel Kuno Kerge, segakooridel Valter Soosalu, sümfooniaorkestritel Jüri-Ruut Kangur, puhkpilliorkestritel Riivo Jõgi. Just selle laudkonnaga arutame regulaarselt läbi väga palju küsimusi, andes oma parima, et kogu protsess kulgeks läbimõeldult ning pidades meeles laulupidude traditsiooniga kaasas käivaid väärtusi. See on miski, mida laulupidu korraldades ei saa kunagi unustada: oleme osa pikast traditsioonist, teatepulga võtjad ja edasiandjad. Teisalt saab iga uus pidu lisada sellesse traditsiooni ka midagi uut, värsket. Millised on uudisteosed? Kas on põhjust oodata ka põnevaid debüüte? Hea meel on selle üle, et kokku on tulevase noorte laulupeo kavas suisa 20 uudisteost või seadet. Ei tee saladust, et mulle on eriliselt hingelähedaseks saanud mõned teosed, mis kuidagi eriti eredalt haakuvad minu meelest mu ideekavandiga. Nendeks on Ly Seppel-Ehini sõnadele Mariliis Valkonenilt tellitud teos “Elu on voolamine”, Tõnu Kõrvitsa seade Peeter Konovalovi laulust Heiti Talviku imelisele luuletusele “Legendaarne” ning sama autori juba eelpool jutuks tulnud uudisteos Doris Kareva uudistekstile “Pühapäeva soov”. Ootan suure huviga, kuidas kõlab kaare all Valter Soosalu segakooriseade Erkki-Sven Tüüri kunagisest lastekoorilaulust “Väike eestimaine laul”. Ei tee ka saladust, et pean kogu peo sõnumi välja kandmise mõttes oluliseks minu enda teoseid “Valgust!” ja “Kõige all” Runneli sõnadele, mis vaimses mõttes raamivad kogu kontseptsiooni. Nii nagu vististi igal laulupeol, tuleb nüüdki nii dirigentide kui ka heliloojate debüüte. Ühe omapära lisab XIII noorte laulupeole algatus “Omaloomingu korjetalgud”, kuhu laekus rohkelt töid väga erinevatelt autoritelt. Üht-teist sealt jõudis ka laulupeo kavva. Sinu teosed on laulupeol ka varem kõlanud. Kõige eredamalt on vast lugejal meeles juubelilaulupeo kantaat “Igaviku tuules”. Kui palju sinu enda loomingut sellel peol kuuleme? Kas kõik on uus või leiab juba kavast ka äratundmisrõõmu varasemast? Tegelikult soovisin algul, et kunstilise juhina ei oleks kavas üleliia minu loomingut. Kuna aga juba kandideerisin ideekavandiga, mis lähtus Runneli luuletusest, mille olin ühtlasi varem viisistanud, siis sai üsna pea selgeks, et ilma selle teoseta oleks seda ideed ellu viia keeruline. Nii kõlabki siis ühendkoori avaplokis minu laul “Valgust!”, mida näen justkui meie peo avavande, -palve, -hümnina. See laul ei pretendeerigi millelegi muule, kuivõrd kannab endas funktsionaalset rolli – oluline on see kaunis ja paljutähenduslik Runneli luuletus igal osalejal endast läbi lasta ja avada sellega XIII noorte laulupeo värav. Endalegi ootamatult sündis aga sel laulupeo teekonnal üks laul veel peo kavva, samuti Runneli sõnadele. Luuletus “Kõige all” tuli meie loomingulisse lauda justkui ise, veel eelmise laulu- ja tantsupeo SA juhi Aet Maatee vahendusel. Tegelikult veel ühtlasi telefonikõnes Runnelile, kes juhatas meid Kaljo Põllu loomingu juurde ... aga see jutt läheks väga pikaks ... Ühesõnaga, ühel hetkel tekkis väga intensiivne vajadus viisistada ka see Runneli luuletus. Nüüd võibki neid kaht näha justkui minitsüklina, mis raamib ja hoiab hellalt oma käte vahel XIII noorte laulupidu ​– nii, nagu Kaljo Põllu segakooride laulikut kaunistaval teosel hoitakse käte vahel maad. Kas valmib ka kantaat? Seekord on ühendkooride mõlemas plokis hoopiski mitu uudisteost ja nad on omavahel natukene nagu “käekõrval väike vend”, nagu ütleb kaunilt Heiti Talvik oma luuletuses “Legendaarne”. Avaplokis on selleks paariks “Valgust!” ja “Elu on voolamine” ning lõpuplokis “Legendaarne” ja “Kõige all”. Mulle näib, et pikkade otsingute tulemusena küpsenud ühendkoori kava on võimalik tajuda peegelvormina, kus ava- ja lõpuplokis peegelduvad üksteisele vastu olemuslikult sarnased laulud. Kõige avarama peegelduse moodustavad omavahel ava- ja lõpuploki nii-öelda kanoniseeritud teosed, mis väljendavad laulupidude pikka traditsiooni: Lüdigi “Koit” ja Eesti vabariigi hümn avaplokis ning Sarapiku “Ta lendab mesipuu poole” ja Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm” lõpuplokis. Nende peegelduste seest leiame ka minu Runneli tekstidele loodud laulud: “Valgust!” ja “Kõige all” raamivad konkreetsemalt XIII noorte laulupidu, kandes endas avarat sõnumit. Runneli hõlma alt peegelduvad omakorda Mariliis Valkoneni ja Peeter Konovalovi laulud, mis mõlemad jõudsid peo kavva parimal võimalikult viisil, läbi siira inspiratsiooni mulle oluliste loojate poolt. Nimelt tabasid mind sel teekonnal kaks väga meeldejäävat telefonikõnet. Ühel päeval helistas Ly Seppel-Ehin, kes, olles lugenud minu ideekavandit, soovis jagada oma luuletust “Elu on voolamine” (hiljem inspireerus sellest esimesest sekundist Mariliis Valkonen) ning teisel päeval Tõnu Kõrvits, kes laulis mulle Konovalovi laulu Heiti Talviku tekstile “Legendaarne”. Ja mis jääb kõikide peegelduste keskteljeks: Karl August Hermanni ja Mihkel Veske igati laulupeolik sõnum “Ilus oled isamaa”! Kui need peegeldused enda jaoks avastasin, oli see üks väga ilus hetk sel teekonnal. Nii et seekordses kavas ehk ei olegi seda üht laulupeo nimilugu või kantaati, aga on see-eest tihedalt läbikomponeeritud peegelvormis ühendkoori kava mitme uudisteosega. Mida tähendab pandeemia tõttu lisandunud aasta sinule kui kunstilisele juhile? Kas loominguline pinge võib muutuda talumatuks või on oht, et pinge ajas hoopis lahustub? Kunstilise juhi rolliga kaasneb vastutuse koorem ja see, et seda tuleb nüüd kahe aasta asemel kolm aastat kanda, nõudis kohanemisaega. Teisalt tunnen, et kui pandeemia aeg on midagi olulist õpetanud, siis ongi selleks paindlikkus ja kohanemisvõime läbi paratamatu praktika ja seistes silmitsi määramatusega. Tänaseks päevaks on olnud aega oma rolliga harjuda, mis on ühtlasi vähendanud pinget, ja kui viimaks see kõik läbi saab, ei pruugi mäletadagi, et see aasta võrra pikemaks venis. On muidugi oht, et laulupidu nii-öelda väsib ära enne pidu ennast. Kuigi siiski loodan ja usun, et see nii ei lähe, ehk isegi vastupidi: kõik osalejad on liikumas kaua tehtud kaunikese teel ja see pidu võib niiviisi küpseda hoopiski varasemast uutesse sügavustesse. XIII noorte laulu- ja tantsupidu Tallinna lauluväljakul ja Kalevi keskstaadionil 30. juunist 2. juulini 2023 XIII noorte laulupeo kunstiline juht on Pärt Uusberg Pealavastaja – Agne Kurrikoff-Herman Rahvamuusikapeo üldjuht – Juhan Uppin Visuaalse identiteedi autor ja peakunstnik – Mart Anderson Registreerumine XIII noorte laulu- ja tantsupeole toimub 6.–30. septembrini 2021. Täiendav registreerimine jaanuaris 2022. Lisainfo vt www.laulupidu.ee.

Read Kirjastuselt ilmus noodikogumik “Eesti jazz noodis 2”, mis on järg 2016. aastal ilmunud esimesele Eesti jazzi real book’ile. “Eesti jazz noodis 2” koondab endasse Eesti jazzmuusikute hetkel aktuaalset loomingut. Väljaandes on teoseid 68 heliloojalt, nagu Kadri Voorand, Kristjan Randalu, Liisi Koikson, Marek Talts, Ain Agan, Raivo Tafenau, Marianne Leibur, Jaak Sooäär, Joel Remmel, Siim Aimla, Robert Jürjendal jpt. Kogumik on mõeldud nii muusikule, muusikaõppurile kui ka asjaarmastajale, et tutvustada ja soosida kodumaise muusika mängimist ning harjutamist. “USAst alguse saanud jazzmuusika kirjalik traditsioon on viimase 40 aasta jooksul just põhiliselt levinud real book tüüpi noodikogumikena, mida kasutavad siiani kõikide instrumentide mängijad,” rääkis esimese kogumiku toimetaja Peedu Kass. “Kuna meie autorite looming ei ole siiani olnud avalikult kättesaadav, tuli mõte koguda ka Eesti muusikute teosed kokku, et tekiks üldse võimalus kodumaist muusikat mängida või oma repertuaari võtta.” “Read Kirjastus loodi selleks, et täita Eesti jazzi- ja rütmimuusika areenil valitsevat tühimikku, kus kohalike autorite looming ei ole nootidena kättesaadav,” rääkis kirjastuse asutaja Ronja Soopan. “Plaanime tulevikus välja anda nii noote, noodikogumikke kui muud muusika-alast kirjandust ning seda nii füüsilisel kui digitaalsel kujul. Tulevikus on mõte koondada oma kataloogi kokku suur osa Eesti jazzi- ja rütmimuusikaskeenel tegevate autorite loomingust, täita osaliselt ka Eesti jazzi andmebaasi rolli ning olla partneriks muusikahariduse arendamisel,” lisas Soopan.

Andres Roots on tänavu 20. tegutsemisaastat tähistav Tartu slide-kitarrist, kelle värske LP “Roots Music” tõusis aprillis Eesti albumitabeli tippu ja on asjatundjate arvates kogu Baltikumi enim müüdud bluusiplaat. Oma loomingus deltabluusi svingi ja kuuekümnendate rockiga põimiv muusik on andnud kontserte ka Suurbritannias, Prantsusmaal, Saksamaal, Tšehhis, Slovakkias, Poolas, Leedus, Lätis, Soomes ja Rootsis ning jaganud lava muu hulgas Honeyboy Edwardsi ja Tuomari Nurmioga. Tema muusika on raadioeetris kõlanud viiel mandril ning alates 2008. aastast on Kanada veebiajakiri Blues Underground Network tunnistanud viiel korral parimaks Euroopa bluusiplaadiks albumi, millel Roots on kaastegev muusiku ja produtsendina. Mullu valiti selleks Shetlandi saartel koos briti suupillimängija Steve Luryga salvestatud “Live in Lerwick”. Oma 20. esinemisaastat ja ka 40. sünnipäeva tähistasid sel kevadel esimese Eestis toodetud vinüülplaadi avaldamisega. Ometi pole “Roots Music” enam kõige värskem plaat? Ei ole jah. Kevadel tähistas 30. sünnipäeva omakorda Pärnu jazzifestival “FiESTa International”, mis tellis juubelikontserdile esinejateks ka minu ja Anneli Kadaka. Et Anneli oli minu kõige esimese bändi trummar, siis tuli meil mõte, et mõne loo võiks nüüd ka koos mängida. Lõpptulemusena andsime pärast üht nappi proovi kogu kontserdi duona. See võeti linti ja need lood, mille helikvaliteet seda lubas, andsime suvel EP-plaadina välja. Seda saab kuulata ja tasuta alla laadida veebilehel rootskadakas.bandcamp.com. Rohkem kui kakskümmend aastat hiljem Anneliga koos mängida oli hästi tore ja uskumatult lihtne. Imelikul kombel suutsime mõlemad kaheksakümnendatel üles kasvada kuuekümnendate rocki kuulates – Creedence Clearwater Revival, Rolling Stones – ja nagu selgus, ei ole see ühine taustsüsteem ja loogika kuhugi kadunud. Suvel andsime Pärnus veel teisegi kontserdi ja käisime ära ka “Augustibluusil”, minul oli see juba kolmeteistkümnes kord seal esineda. Kuidas kujunes selline imelik “taustsüsteem”, 1960. aastate rock, sest sinu noorusaastatel ümbritses sind ju sootuks teistsugune muusikaline väli? Kui suur on selles kodu roll? Isal oli vinüüli- ja lindikogu klassikast rockini, enamikus just kuuekümnendate bändid. Ka istus ta juba minu algkooli päevil teinekord poole ööni üleval, et mulle Soome telekast Diot, Kissi ja WASPi salvestada. Minul toona erilisi maitse-eelistusi ei olnud, aga kui ta mulle mõni aasta hiljem päris enda mono-kassettmaki muretses, siis ütles ta otse välja, et noored mehed peaksid ikka kuulama heavy metal’it ja mitte diskot. Ma olen talle selle eest jätkuvalt tänulik. Esimene enda ostetud LP oli Deep Purple’i “House of Blue Light” ja sealt hakkasin tasapisi ajas tagasi liikuma, Rolling Stonesi kaudu Chuck Berry, Muddy Watersi ja Robert Johnsoni juurde välja. Ega sellise muusikaga vinüüle siin palju ei liikunud, ja kui liikus, siis need lindistati ümber kassetile, nii et mina kuulun “kassetipõlvkonda”. Üheksakümnendate algul oli põhiliseks muusikaallikaks Soome raadio, näiteks raadiojaam Radiomafia, mis andis eetrisse saatesarja BBC kuuekümnendate stuudiosalvestuste ja intervjuudega biitlitest Bowie’ni. Minu erilised lemmikud olid Yardbirds, Cream, Who ja Hendrix. Lisaks salvestasin metal’isaadet ja kui raskerock juba liiga raskeks läks, siis Esa Kuloniemi bluusisaadet – kord nädalas, mitu aastat jutti. Internetti ju veel polnud ja poest sellist muusikat ei leidnud. Boonuseks oli taustainfo ja värsked intervjuud Junior Wellsi, Gatemouth Browni ja teistega. Suur osa minu bluusialastest teadmistest pärinebki Esa käest. Muidugi oli uhke tunne, kui ta lõpuks ka minu lugusid oma saates mängis ja ajakirja Blues News tarvis intervjuu tegi. Kitarri vastu tekkis mul esimene huvi, kui kuulsin AC/DC 1990. aasta albumit “The Razor’s Edge”. Isa näitas akordid ette ja ütles, et lugu on seal lindi peal, mine ja mängi! Läksingi, ja leidsin, et kui mikrofon nailonkeelse kitarri külge teipida, Vene kassettmakk salvestusasendisse panna ja tämbrinupp punasesse keerata, siis saab päris korraliku kärina. Seda, et Keith Richards samamoodi ülevõimendatud kassettmakiga “Jumpin’ Jack Flashi” linti mängis, sain teada aastaid hiljem. Räägi oma muusikaõpingutest. Kas pärast esimesi katsetusi isa kitarriga viis tee lastemuusikakooli? Muusikakoolis ma õppinud ei ole, õpetanud küll. Bluusi alal aitas minu “haridustee” lõpetada inglise suupillimängija Steve Lury, kes on seda asja uurinud kolmkümmend aastat kauem ja söötis mulle ette hulga plaate ja raamatuid. Seda, kuidas olla pillimees, iseenda mänedžer ja juhtida plaadifirmat, olen ma õppinud peamiselt Šoti alternatiivbluusi mehe Dave Arcari käest. Mis kitarrimängu puutub, siis Tartusse jõudes võtsin ma kolm kitarritundi Halvo Liivamäelt ja õppisin ehk rohkemgi temaga koos muusikariistade poes töötades, talle kitarritöökojas selliks olles, koos esinedes... Neljanda kitarritunni sain juhuse läbi ühel ööl Tartu teoloogide majas saksa teoloogiaprofessorilt, kes oli ise õppinud North Carolina bluusilegendi Big Boy Henry jalgade ees. Hommikul ärgates oli pool sellest, mida mulle öösel räägiti, küll juba ununenud, aga teine pool teenib mind tänaseni väga hästi. Ülejäänu olen ise kõrva järgi leiutanud, sest ega toona ju mingid õppevideod ega õpikud ei levinud. Kuidas jõudsid oma kitarrimängustiili juurde – slide-kitarr ja bassipartii ühel pillil? Hakkasin mõtlema, et olgu tegu soolo- või rütmikitarristiga, rockbändis mängib kitarr ju seda, mida suvaline klaverimängija teeb ühe käega. Mõtlesin, et klaverimängijat minust enam ei saa, aga kitarri võiks õppida küll. Ju oli see traditsiooniline bluusrocki värk koos laval kurja näo tegemise ja kukla taga kitarri mängimisega ennast minu jaoks lihtsalt ammendanud. Nii sündiski ansambel Bullfrog Brown. John Hammond on siin lausa kaks korda süüdi – otseselt bluusi juurde viis mind tema soolokontserdi nägemine 1993. aasta “FiESTal”. Eks sealt ka see slide’i ja sõrmedega mängimise pisik. 2002. aastal sattus minu kätte Hammondi album “Wicked Grin”, mis oli Tom Waitsi produtseeritud, koosnes Waitsi lugudest ja veenis mind lõplikult, et tegelikult saab bluusi teha ka ilma veerandtunniste kitarrisoolodeta. Bullfrog Browni esimene kontsert oli 2003. aasta algul Tartu laululava kohvikus festivalil “WintFest”. See oli mingi tööpäeva hommikupoolik ja me läksime sinna kindlas usus, et ega seal publikut nagunii ei ole, saame lihtsalt lava peal ära proovida, kas see bänd üldse töötab. Alar Kriisa laulis ja Üllar Kärt mängis suupilli; mina läksin otse lavalt tohtri juurde hammast välja tõmbama. Õhtul helistas Alar ja teatas, et ma olen võitnud parima instrumentalisti auhinna – reisi kahele Palangasse. Mis toimus enne Bullfrog Browni? Kas tegid ka koolibändi ja milline oli üldse esimene ansambel? Koolibändi ei teinud, mõte muusikukarjäärist ei olnud asi, mida lähikondsed väga toetanud oleksid. Kuidas see Mimi-tädi John Lennonile ütleski: „Kitarrimäng on ju tore küll, John, aga leiba see sulle küll lauale ei too!” 1995. aasta kevadel Concordia Ülikoolis rahvusvahelist äri õppides sattusin Taani roheliste konverentsile ja minu kõige esimene avalik ülesastumine kitarriga oligi seal, pisikesel Tunø saarel. Viimasel päeval Kopenhaagenis läksin poodi ja ostsin järgmise trimestri õppemaksu eest kitarri. Koju jõudnud, astusin kibekähku Tartu ülikooli ja kolisin Tallinnast ära. Tartus neid bände ikka oli, mõni andis ühe kontserdi, mõni mitu. Neist kõige esimene, The Spiders, läks laiali õhtul enne esimest kontserti. Esimene ülesastumine Tartu tudengibändide festivalil oli 1997, 1998 sain sealt järgmise bändiga lootustandvaima instrumentalisti auhinna, 1999 võitsime konkursi punkjazz-trioga Yellowphant ja 2000 juba Green Bullfrogiga, kuhu kuulusid praegused Cathouse Radio mehed Alar Kriisa ja Kalle Kindel ning Tartu Popi ja Roki Instituudi bassimees Peeter Piik. Enne tudengibände olime Green Bullfrogiga jõudnud ära käia ka “Augustibluusil”; see oli meie teine kontsert üldse ja oleme Alariga elu lõpuni tänulikud festivali asutajale ja seda kuni 2009. aastani vedanud Rommy Sultangirejevile, et ta meile võimaluse andis. Ilma Rommyta ei oleks me kuhugi jõudnud. Vahetult enne Green Bullfrogi asutamist 2000. aastal käisin ma ansambliga Wanton Saksamaa tuuril. Neil oli üks mees puudu ja mina olin vaba, poole bändiga sain tuttavaks alles lennukis. Öösel kohale jõudes sattusin kohe lavale, lugusid sain õppima hakata alles järgmisel hommikul... Tollest seiklusrikkast Saksamaa-sõidust ilmus ajalehes Valgamaalane ka minu mitmeosaline reisikiri. Loe edasi Muusikast 11/2016

Kas ühe bluusimehe jaoks saab olla sobivamat perekonnanime kui Roots? Kitarrist Andres Rootsi nimi paneb asjatundjad siin- ja sealpool suurt lompi tunnustavalt noogutama. Tema rahvusvahelist heakskiitu pälvinud palade ja albumite loetelu veniks pikale. Vinüülplaadi ilmumisega neljakümnendat sünnipäeva tähistanud Andres Rootsi lood kiirgavad sügavat žanritunnetust ja armastust bluusi vastu. Käesolev plaat polemiseerib edukalt Riho Sibula öelduga, et bluus on siis, kui heal inimesel on paha olla, sest Andres Rootsi bluus on rõõmus ja helge peo-bluus. Siinkohal polegi tahtmist hakata Rootsi bluusi osakesteks lahutama. See on aus ja ehe muusika, mis veab näo naerule nii rockiklubis tantsu vihtuval pidulisel kui ka kõigest küllastunud sarkastilisel muusikakriitikul. Ülevaatlik kogumikplaat kõlbab oivaliselt esmatutvuseks neile, kes pole end Rootsi tegemistega varem kurssi viinud. Andres Rootsi bluus sobitub sundimatult kõige erinevamasse keskkonda. Siinkirjutajal oli aastate eest rõõm näha ja kuulda Rootsi kunagise bändi Bullfrog Brown impulsiivset etteastet Ida-Virumaal, otse tuhamäe nõlval toimunud punkfestivalil “Püssi Punk”, kus Emajõe deltabluus kõlas punkbändide vahepalana festivali lavaks olnud veoauto kastis. Nad võinuksid vabalt esineda ka vabariigi presidendi ballil, kaotamata terakestki oma veenvusest. Lisaks kõigile sisulistele väärtustele teeb Rootsi plaadi eriliseks fakt, et tegemist on esimese Eestis pressitud vinüülkettaga, mis muudab selle iga tõelise melomaani jaoks ihaldusväärseks kollektsioneerimisobjektiks. Plaadi “Roots Music” ilmumist ei ole võimalik üle tähtsustada, vaata kust kandist tahad. Ehk polegi mõtet üles lugeda kõigi kogumikplaadil osalenud kodu- ja välismaiste pillimeeste ja lauljate nimesid, sest igaüks neist on teinud oma tööd suurepäraselt. Kui oled jätnud Andres Rootsi plaadi seni ostmata vaid seetõttu, et sul pole plaadimängijat, siis on sul viimane aeg mõlemad hankida.

Rolling Stonesi eesmärk oli vähemalt algusaastatel, olla eelkõige bluusi propageeriv bänd. Rollingute legendaarse kidramehe Keith Richardsi nauditava ja kirgliku elulooraamatu “Elu” emotsionaalsemad leheküljed on need, kus ta jõuab ühel või teisel moel ikka bluusi kui oma sügava armastuse juurde, ning neid on isegi huvitavam lugeda kui kirjeldusi tema ebareaalsetest seiklustest narkouniversumis. Richards kirjutab, et küsimus ei ole ainult musikaalsuses; ta pühendab lehekülgi erinevate bluusimeeste tehnika ja salanippide analüüsile, aga otsib bluusis eelkõige sisu ja eneseväljendusviise. Selles mõttes on huvitav kõrvutada ka kahte justkui ühes stiilis, kuid ometi väga erinevat kodumaist bluusialbumit. Slide-kitarrist Andres Roots on aastaid sihikindlalt oma rida ajanud ning teeb mõistagi sama ka oma uuel plaadil, mis on tema esimene stuudioalbum pärast 2013. aastal ilmunud albumit “Three!”. Plaadil teeb kaasa rahvusvaheline seltskond USAst Lätini ning taas jääb üle ainult tunnustada Rootsi suurepärast stiilitunnetust. Rootsi mängus on iseloomu ja tublisti detaile, tema muusikas on vabadus ja rõõm, tema mängitud noodid saavad sisse elu ja hinge. Plaati salvestati kokku neli aastat, kaks pala sellelt, “Solitaire” ja “Someplace Nice”, on tuttavad kevadel ilmunud vinüülkogumikult “Roots Music”. “Winter” on puhtalt Rootsi omalooming, kuid sisaldab selgeid viiteid klassikalisele deltabluusile. Veidi ootamatult, aga väga meeldivalt kõlab naisvokaaliga bluusrock, kus lätlanna Lorete Medne häält toetavad tuuba perekonda kuuluva helikoni madalad vasksed törtsatused. Tanel Padar Blues Bandi esimene kauamängiv “Gold’n’Fish” viib Eesti ühe kuulsama poprokkari mõtteliselt tagasi aega, kus ta veel väga kuulus ei olnud ning andis kollektiiviga Speed Free välja bluusiplaadi “Woman Knows”. Vahepealse viieteistkümne aasta jooksul on Padari elus mõndagi juhtunud, bluus on aga kripeldama jäänud. Ka see plaat sisaldab omaloomingut. Paraku ei suuda Padar koos professionaalsetest ja headest muusikutest koosneva kollektiiviga siiski bluusi sügavamat olemust tabada ning plaadilt kostab mõningate bluusielementidega klišeelik raadiosõbralik ja viimistletud, enesega rahulolev poprock. On professionaalsust, head tehnikat ja vilunud produktsiooni, aga see kõik on kuidagi etteaimatav ja pealiskaudne. Bluus sündis valust, “Gold’n’Fish” on aga heaoluühiskonna muusika, milles pole iseenesest ka midagi taunimisväärset.

Oma isikupärase hääle leidmiseks on kindlaim tee võtta jõukohane, piisavalt lihtne, kasvõi klišeelik žanr. Iseenesestmõistetavalt olgu see südamelähedane. Isikupära lisandub asjaga tegeldes ja asja mõtestades ise. Annab otsida klišeelikumat žanri kui bluus. Kui, siis ehk rhythm’n’blues, kus bluusiklišeid taglastab veel tüütav trummi ja bassi tiksumine. Tööle hakkavad klišeed aga siis, kui on jutustada oma lugu, kui esitatav on läbi elatud, kui ollakse sellega hingeliselt seotud. Ja mõistagi kui on annet see hingeside muusikalisse vormi valada. Andres Rootsil on annet. Bluus, mis on ühelt poolt midagi väga tõsist ja kurba, sisaldab tekstides ja muusikas vahel ka paraja annuse lootust ja lõbu, mis raskustes trööstivad ja neist raskustest (sünge) huumori abil võõrandavad. Raskuste leevendamiseks bluus ju tekkiski. Rootsi juhtumil on seda lõbu, muhedust ja naljakustki kindlasti rohkem kui bluusis keskmiselt. On ta ju pärit “peaga” linnast ja musitseerib Tartu kohviku- ja taskufilosoofide vaimu ja vaimupanemisega, stoilise, elutarga muretusega. Nootide ees ja sees on tunded, lood. Muusika on aiva midagi veel peale muusika. Lood on üles võetud mitmes hubases Tartu esinemiskohas, saatjaks baariliste sumin ja lauanõude kõlksud. Mees ja kitarr, kahes palas kaaslaseks Brooklyni laulja-kitarrist Howard Fishman, kahes Raul Terep trummidel. Kõlab nii Rootsi omalooming kui traditsionaalide tõlgendused, üks markantsemaid on toateenindaja Elisele pühendatud lugu. Lõpetuseks hoiatus. Ürglihtsail rihvelmeloodiail on omadus jääda peas ja häälepaeltes mängima. Kuni lõpuks süda läila. Selle vastu pole eriti muud rohtu kui installida endale uus viisijupp. Lootuses, et see omakorda kummitama ei hakka.

Sõnadega blues ja roots meenub, kuidas nõukaaja lõpus paisati Eesti peamise plaadipoe (Raekoja plats 16) müügilettidele ei mäletagi enam millises Ida-Euroopa riigis välja antud kümne vinüüliga kogumik “Blues Roots”. Elades toona ühiselamus, panin tähele, kuidas kitarrivõidlaste ühikatubadest hakkas lisaks malevalauludele kostma ka lihtsamat sorti bluusitinistamist. Tolleaegsed vene kitarrid olid ju selleks nagu loodud – ei püsinud nad hääles, kõlasid kah nagu kõlasid, aga vähegi oskajama mängija käes andsid ju deltabluusi sound’i välja küll. Nagu nonde plaatide päälgi, kus lisaks eelmise sajandi alguse kitarrikõlale olid mängus ka pesulauad ja muud käepärased kilinad-kolinad... Too aeg on juba kauge minevik, praegu on aasta 2019 ning mullu jaanuaris Briti raadio Severn FM poolt “aasta bluusimeheks” valitud väga lugupeet Andres Roots on üllitanud sel aastal juba teise albumi. Kevadel nägi ilmavalgust Sawmill Roots Orchestra teos, käesolev on sooloplaat. Kokku leiab siit kaksteist pala, muheda huumoriga vürtsitet alguse ja lõpulugude (“The Sheik of Hawaii, Pt 1” ja “Pt 2”) vahel saab kuulata Rootsi omaloomingut. Või oleks seda õigem nimetada pärimuslikuks omaloominguks, võta sa nüüd kinni... Juurtebluusi sekka kõlab ka tango. See on plaadi ainuke duett, kus kaaslaseks peategelase omaaegne kitarriõpetaja Halvo Liivamägi, kelle tehtud maailmaklassist kitarrihelipäid Roots kasutab. Mujal kuuldub nukrat valssi ning mahedamat ja ka kibedamat slide-kitarri. Ainsaks töötluspalaks on “When the Saints Go Marching In”. Kokkuvõttes kõlab Emajõe kallaste bluus, mille juured on kõvasti kinni sääl, kust kõik algas...

Mullu, kui maailm oli veel lahti, inimesed rändasid vabalt mööda ilma ning maskitralle võis kohata vaid maapiirkonnas mardi ja kadri aegu, ei istunud ka Emajõe bluusiguru Andres Roots niisama käed rüpes. Eesti kitarristide hulgas rahvusvaheliselt tuntuim puhta bluusi mängija väisas oma kontsertidega bluusisõpru Ameerikast Šotimaani ning parimad palad nendest esinemistest on nüüd välja antud. Kõlab 15 lugu, kuus üles võet Mississippi osariigis bluusi sünnilinnas Clarksdale’is toimunud festivalil “Deep Blues”, kolm Pärnu Endla jazziklubis ja kuus Šotimaal, Buchanan Memorial Hallis. Arvult kümnes täispikk sooloplaat, mis tähistab ühtlasi Roots Art Recordsi 10. sünnipäeva, pakub kuulamiseks nii slide-kitarristi juba avaldatud palu kui ka uuemat heliloomingut, ikka võimalikult loomutruult, kaotamata ka purki püütuna bluusiklubi õhkkonda ja ehedat muuusikaelamust. Erinevate kontsertide ülesvõtetel on küll äratuntavalt erinev helipilt, ent see ehk muudabki kuulamise huvitavamaks ka neile, kes muidu juurtebluusi üksluiseks põlgavad. Igav küll ei hakka, kuulda saab muheda huumoriga pikitud virtuoosset pillikäsitlust ning publiku emotsioone, elik kõike, mis ühel kontserdil olema peab. Lõppeks on ehedal Emajõe bluusil ju kerge suitsuvine ning burbooni või single malt viski maik nagunii man, kõlagu see millises maailma paigas tahes. Nüüd, kui maailm on kinni ja liikumispiirangud on sotsiaalvampiirid hullumise äärele viinud, peab iga inimene ise hakkama saama, leidma endale koduseid tegevusi, mis äärmuslikel juhtudel võib päädida näiteks raamatute lugemisega. Ja nii peab ka heade mõtete linna bluusimees leidma päälesunnitud koduarestis meelepärast tegevust. Säästuajale kombekohaselt võtab ta kolmekeelse fretless Hobo 63 cigarbox-kitarri ning salvestab sellega õkva neli lugu, ei mingit ülemängimist ega üleliigset sigrimigri. Asko-Rome Altsoo teeb master’i ja kena EP „House Arrest” ongi valmis, rõõmuks endale ja meelehääks ligimestele. Kontsertsalvestus ju seegi, ainult virtuaalse publiku virtuaalsete aplodismentidega. Ja töö käib – värskelt on valminud ka jätkuplaat “House Arrest 2”.

Optimistliku meelelaadiga ja nooruslikult värsked Pillikud ei käi materjali arhiividest otsimas, vaid kirjutavad üldjuhul nii muusika kui ka sõnad ise, aga päevselge on see, et inspireerijaks on ikkagi minevik. Olnu ja oleva ühisosa leidmine ei ole neile keeruline. Kui ansamblil Collage ilmus poole sajandi eest omanimeline debüütalbum, pööras see Eestis rahvamuusikale lähenemises täiesti uue lehekülje. Collage’i põhipüüdlus oli tuua rahvalaulu olemust säilitades selle värskendamiseks ning rikastamiseks sisse elemente jazzist, bossanoovast ja selgepiirilisest popist. Taoline lähenemine pärandile oli paljude jaoks ootamatu ja vastuvõetamatu ning puritaanlik suhtumine sellesse, kes ja kuidas tohib minevikku interpreteerida, kestis mõnda aega. Veel 2006. aastal sattusid Viljandi kultuuriakadeemia teatritudengid rahvatantsijate pahameele alla, sest olid oma ühistööna valminud etüüdiga justkui solvanud “Tuljakut” ja eesti rahvarõivaid. 2020. aastaks on rahvamuusika ja regilaul läbinud erinevaid metamorfoose ning enam ammu ei õhuta viha ega mõistmatust selle tempimine acid-house’i või metal’iga. Pillikute jazz-folk-pop-helikeeles ei leia tänane kuulaja sestap midagi tavatut või häirivat. Tänane etnosaund põhinebki erinevate kultuuritaustade sümbioosil ning “Metsaunelm” kätkeb endas üldjuhul üsna raadio- ja tantsusõbralikku materjali. Kõige huvitavamad palad sisaldavad mõnusaid saksofonifantaasiaid, mis lähenevad kohati isegi improvisatoorsele free-jazzile (pala “Kiigetegu”). Need on minu jaoks albumi kõige põnevamad ning innovatiivsemad hetked, mida oleks huvitav tulevikus edasiarendatuna kuulda. Saksofoni kasutas ka tänaseks lagunenud, kuid omas ajas väga tugeva jälje jätnud folk-jazzi kollektiiv Paabel, kelle ladus looming on kindlasti ka Pillikutele üks eeskujusid. Pillikud peavad oma sünniajaks aastat 2014, kuid sellest ajast on vahetunud välja pea terve koosseis. Collage’i mahtus kümmekond muusikut ja ka Pillikute koosseis kisub sinna kanti. Ansambli koosseis kolm lauljat (kaks nendest mängivad ka viiulit), kitarrist, basskitarrist, trummar ja saksofonist võimaldab proovida erinevaid kombinatsioone.

Kitarristi, multiinstrumentalisti ja helilooja Argo Valsi kolmandat täispikka albumit eelnevatega (“Tsihcier”, 2012 ja “Nokturn”, 2015) võrreldes tundub, et sel korral lubab ta muusikal minna rohkem sinna, kuhu see ise tahab ega ürita seda nii teadlikult suunata. Kolme plaati kõrvutades võib selgelt tajuda Argo küpsemist (sellest ei ole vist lihtne pääseda, kui on tegemist uudishimuliku ja avatud inimesega). Vals on säilitanud võime valgustada suurt pilti, juurde on tulnud oskus juhtida äärmise detailsusega fookus igale ruutmillimeetrile. Album kõlab orgaanilisemalt kui eelnevad, kuigi ka nende argovalsilik kontrollitud kainus on omamoodi võluv. Õigupoolest on raske defineerida, mis on argovalsilikkus. Niipea kui tekib mõni temale omane kujund, domineerib järgmises palas selle vastand. Ometi on tema käekiri äratuntav, sest eristuv kõlaesteetika, õhulised harmooniad, korduvad motiivid või minimalistlikud meloodialiinid on tihtilugu alles. Ansamblikaaslaste valiku puhul on Argo jäänud truuks oma kauaaegsetele kolleegidele ja mõttekaaslastele, muusikast on kosta üksteise jäägitut usaldamist ja klaari ühist visiooni. Albumi meisterdamises osalesid võimekad muusikaloojad Karl Petti, Tõnu Tubli, Liis Ring, Aigar Vals, Karl-Markus Kohv, Erko Niit, Martin Kikas ja Jakob Juhkam. Ka nende käekiri on aimatav, kuid pole küsimustki, et terviku lavastaja on Argo. Kakskümmend pala on oma olemuselt enamasti miniatuursed ka siis, kui nende kestus lubaks oletada midagi muud. Sageli on pala vundamendiks selgeideeline kujund, mis minutite jooksul moondub, vahetab värvi ning asendub järgmise pala ja kujundiga. Sisulisi kontraste sellelt plaadilt naljalt ei leia, arengud ja kulminatsioonid kerivad pikalt üle mitme pala ning filigraanselt läbimõeldud mõttekaare tajumiseks on tarvilik kuulata järjest kõiki 20 lugu. Näiteks esimesest loost alates kulgeb salajane, ent intensiivne püüdlemine kaheksanda poole (“Teatepilk”), mis lahustab kõik varem tekkinud ühendid. Pikkade mõttekaarte kõrval mõjuvad väga värskelt lühikesed ja mõnevõrra humoorikad ühenduslülid (“Pelgu”, “On Course of Course”, “Keeris”). Tegemist on väga köitva autoriplaadiga, mis paneb uudishimulikult ootama Argo Valsi edasisi töid ja ettevõtmisi.

Tartu bluusimees Andres Roots ei ole koroona ajal nelja seina vahel käed süles istunud, vaid sõrmed on ikka igatsenud pilli järele. Ja mis sest pillist ikka kodus üksi plõnnida, kui masinavärk võimaldab mängitut salve pista ja salvest kettale keevitada. Sooloplaadi pealkiri kirjeldab just seda, kuidas plaat on sündinud – koduseinte vahele aheldatult ja ihuüksi. Ei mingit maasterdust, ekstra saunde või digitöötlust. Muusika oma lihtsas eheduses või ehedas lihtsuses, kuidas soovite. Mõnel hetkel lööb ette ajalooline pilt üksildasest ja elunäinud, tõmmu jumega kortsus vanamehest, kes koni hambus ja päike pea kohal lõõskamas kunagi bluusi algaegadel ehk üsna sarnasel moel neid igatsev-nukraid, kohati kaeblikke viise omaette ja puhtast südamest kuuldavale võis tuua. Niisama. Lihtsalt. Ehedalt. Hetkesse süüvinult. Midagi välist ümberringi märkamata. Kui esmalt võib kodukootud saund veidi üllatada, siis mida edasi, seda enam hakkad ehedust, loomulikkust, justkui alasti kõlamaailma nautima ja hakkad mõtlema, kas see meeletu stuudio helitöötlus peabki alati a priori kaasas käima? Äkki võib ka plaate vahel kuidagi teisiti teha kui peegelsiledaiks poleerituina, viimsegi tolmukübemeta? On ju ammugi kõlanud arvamusi, et elus ja tuikav esitus on plaatidelt täiuslikke helikonserve tootes sageli kaduma läinud. Lood on salvestatud kolmes jaos ja eraldi puntidena varem digi-EP-dena pealkirjade all “House Arrest” I, II, III varem ka välja antud. Tegelikult on iga lugu nagu isemoodi maailm, mängitud eri pillidega ja seega ise moega. Roots on nagu polüglott, kes võib kiirelt ühelt “keelelt” teisele üle minna. Igav ei hakka, sest meistrimees on mihkel sisse tooma ka lõuna- ja idamaade kõla ja toone. Ka Roots oli üks neist, kelle kontserdikalendrit koroona korralikult korrigeeris, kui varakevadel ilmunud plaadi esitlustuur ära jäi. Too oli tõeline maailmamuusika, sisse mängitud bluusi sünnilinnas ja puha. Vaat milline elu vingerpuss – ühel päeval oled maailmamees ja sõuad Mississippil, järgmisel istud kodus luku taga ja tinistad ihuüksi nelja seina vahel, hea kui üldse Emajõe äärde parte kaema lastakse.

Tänavusel Eesti muusikaauhindade jagamisel aasta rockialbumi tiitli pälvinud kollektiivi Miljardid teine kauamängiv “Ma luban, et ma muutun” sisaldab võrdlemisi eklektilist materjali ning oleks võinud stiililiselt kandideerida mitmes teises kategoorias, näiteks pop- või alternatiivmuusika arvestuses. Ühest küljest pisut uuenduslik album, teisalt märgatavalt nostalgiline. Selline kontseptsioon on muidugi tänasel killustunud ja nišistunud muusikamaastikul igati teretulnud ja jätkusuutlik. Põhjanaabrite tugeva etnotaustaga mees Wimme rääkis kunagi, et ta teeb sellist omalaadset muusikat, nii et ega sellest päris lõpuni keegi aru ei saa ning sestap kutsutaksegi teda esinema alates folgipidudest ja lõpetades jazzi- ja elektroonikafestivalidega. Ei ole päris kindel, kas ja kuidas Miljardid on ennast positsioneerinud ning keda sihtgrupiks peavad, kuid küllap proovitakse püüda võimalikult laia segmenti, mis on ühest küljest muidugi pluss, teisalt vast mitte nii väga. Kõigile ei saa meeldida ja kõigile ei peagi meeldima. Miljardid on Marten Kuningas (laul/sõnad), Raul Ojamaa (kitarr), Peedu Kass (bass) ja Kristjan Kallas (trummid) – kõik kõvad muusikud. Klassikaline kitarrikeskne rockbänd kõigi kohustuslike instrumentidega tähendab praegu muidugi seda, et ilma elektroonikata kuidagi läbi ei saa. Nii on ka Miljardite teisel kauamängival võrdlemisi higise traaditärina kõrval taas minevikku vaatavat, sündipopi kuldajastut meenutavat süntesaatoripopsumist (“Skorpion”) või ilmsete new wave’i elementidega nostalgiapoppi (“P.S.O”). Lüürika on samuti üsna universaalne ning lähtub elulistest teemadest, selle parim näide on albumi lõpupala “Vajun”. Albumi nimi on pretensioonikalt paljulubav ja muutusi tõotav. Tõepoolest, Miljardite 2017. aastal ilmunud debüüdiga “Kusagil Läänes” võrreldes on tervikpilt pisut ühtlasemaks, lihvitumaks ning kohati natuke igavamaks läinud. On muidugi iseküsimus, miks peaks tänasel päeval keegi tahtma kõlada nii nagu U2 aastal 1997, aga teisalt, miks mitte. Eesti popansamblite jätkuv ning salapärane retroihalus on muidugi suisa eraldi uurimist vääriv teema.

Sõpruse Puiestee seitsmes kauamängiv rändab taas romantilis-nostalgiliselt tagasi 1980. aastatesse. Kuigi seda kümnendit mäletatakse sageli sündipopi taimelavana, sündis sellel ajal ometi palju kaunist kitarrimuusikat. Sõpruse Puiestee kasutab küll retrosüntesaatoreid, kuid on oma olemuselt ikkagi rockbänd. Nad pole kunagi häbenenud oma kiindumust selle perioodi vene postpungiliku traadimuusika vastu ning selle tõestuseks on ka värskelt plaadilt kultusbändi Kino kaver “Zakroi za mnoi dver”. Endale paari aasta pärast kahekümnenda sünnipäeva tähistamist lubada võiva Sõpruse Puiestee koht Eesti rockiajaloos on üsna unikaalne. Kuigi nende debüütalbumil “Mustale merele” leidus mitu tele- ja raadiohitti, nagu näiteks “1905” ja “Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head”, kuulub bänd peamiselt siiski rocki pool-põrandaalustesse kihtidesse. Raske oleks neid ette kujutada lõbusal aastavahetusõhtul teleris, kuigi samas, miks mitte. Sõpruse Puiestee on osalenud isegi “Eesti laulu” konkursil ja “Rahu, ainult rahu” jõudis 2011. aastal poolfinaali! Sõpruse Puiestee pani enda jaoks juba alguses paika liiklusskeemi meenutavad konkreetsed piirjooned, kust selgub, kust tänav algab ja kus lõpeb, millistes foorides põleb hele ja millistes sünge tuli. Sünge tulega foore paistab rohkem olevat. Sõpruse Puiestee kandvateks jõududeks olid ja on omaaegse Vennaskonna kandvad jõud, loomingulis-kunstiline tandem, suurepärane meloodiameister Allan Vainola ja tähenduslike sõnadega nii luule- kui proosavormis sina peal olev Mait Vaik. “Klaveritoas” on nii sisult kui vormilt tõepoolest 1980-ndates, alates kümnest palast, mis mahuksid kenasti ära vinüülplaadile, ning lõpetades pealtnäha küll lihtsa, kuid samas krüptilise sõnumiga. Kino kaverile lisaks leiab plaadi lõpuloona instrumentaalpala “Poksimatši pilet”. Sõpruse Puiestee tunneb ennast koduselt areaalis, milles domineerib nukra kallakuga romantika, asfalt läigib pigem pisaratest kui higist, vabrikukorstnatest hõljuv suits kipub varjutama tähistaevast, kuid kannab selle-eest täitumata, ent selle võrra veelgi magusamaid ja ehedamaid unistusi kauge atmosfääri poole.

Osavalt jazzi popimate ning veidi improvisatoorsemate vormide vahel kulgev, silmatorkava, kirju ja samas maitseka kaanepildiga “The Siren” on oma olemuselt vägagi rahvusvaheline vokaaljazzi album. Eesti lauljatari Susanna Aleksandra Veldi see album oli algselt mõeldud Jaapani turule ning ilmuski seal juba möödunud aastal. Muusikutena osalevad albumil soomlased Joonas Haavisto klaveril ja süntesaatoril, Joonas Tuuri kontrabassil ja Ville Pynssi trummidel. Albumi andis Jaapanis pealkirjaga “Souls of the Night” välja sealne leibel Blue Gleam, pisut erinev Euroopa versioon ilmus nüüd Soome tegusa plaadifirma Eclipse Music all. Susanna Aleksandra ise on elanud Soomes, Pariisis, Los Angeleses. Albumi palade esitus on läbivalt ühtlase ning igati nauditava tasemega, kuid nende taustast paistab välja täpselt samasugune kirevus ning multikultuursus. Jazzistandard “Blame It on My Youth” pärineb näiteks juba aastast 1934 ning seda on interpreteerinud terve plejaad muusikuid, Frank Sinatra ja Julie London teiste hulgas. Melanhoolselt romantiline Haavisto arranžeeringus “Ruusu Laaksossa” on soome rahvalaulul põhinev ning ühtlasi ainus soomekeelne pala muidu ingliskeelseks jääval 11 palaga albumil. Põhiliselt on tegemist aga Susanna Aleksandra omaloominguga ning leidub paar Haavisto kirjutatud pala. Pisut ootamatu ja samas meeldiv on kuulda Susanna Aleksandrat siin-seal skättimas. Meenub, et levinud legendi kohaselt leiutanud scat-tehnika ehk mõttetuna kõlavate silpide kokkupõimimise umbes sada aastat tagasi Louis Armstrong ja see juhtunud siis, kui ta oli salvestusel kogemata kombel sõnad ära unustanud. “The Siren” on ühest küljest üsna kõrvasõbralik ja väga professionaalselt esitatud materjal. Muidugi on väidetud, et kui jazz läheb popiks, siis pole see enam mingi jazz, aga ega hästi läbitunnetatud ning isiklikke kogemusi peegeldav “The Siren” pole mingi sulapopp, saati siis liftimuusika. Selles on nii originaalsust, emotsiooni kui ka meisterlikkust ja see, kuidas Susanna Aleksandra kasutab oma häält kui instrumenti annab lisadoosi orgaanilisust.

On ilmne elu seadus, et kõiges, mis juhtub, juhtub ootamatult ja selles, mis tundub halvim, sisaldub alati ka midagi, mille väärtust oskame hinnata hoopis hiljem. Pika eluea jooksul on olnud paremaid, halvemaid aegu, ent nii nagu ütlevad kirjanduslukku jäädvustunud Artur Alliksaare mõtteread, “on vaid hetk, milles viibime praegu”. Õnnelikud on need, kes seda tõde tajuvad, kellele antud loomise anne ja oskus ka rängimas suletuses leida endas tegutsemise rada ning realiseerida kogunenud soovmõtted, kogemused, oskused. Möödunud on üle aasta maailma tabanud covid’i õudusest. Muusikamaailmas tegutsejad olid pikki kuid kahtlemata need, kellel puudus vajalikeim osis oma tegemistes, stiimul ja väljundi realiseerimise objekt – publik! Ometi on imetlusväärne, kui hinnalise panuse meie muusikalukku on mullu aprillis lisanud kaks interpreeti – Karmen Puis (laul) ja Anna Humal (orel) ning ilmselgelt olulise partnerina Tartu Pauluse kiriku akustikas ergu ja tundliku kõrvaga helindaja Margo Kõlar. Nagu alapealkiri “Eesti kuldne klassika” lubab, on uuele CD-le “Hingevalgus” jäädvustatud Konstantin Türnpu, Artur Lemba, Miina Härma, Helen Tobias-Duesbergi, Marje Singi, Mart Jaansoni, Urmas Sisaski laulud, Maimu Miido mitmed rahvaviisiseaded orelile ning Ester Mägi ja Hugo Lepnurme oreliteosed. Salve on jäänud Anna Haava, Eduard Visnapuu, Toivo Tuberiku luule. Ei suuda varjata rõõmu, mis mind valdas, kuulates salvestist. Põhjusi on päris mitu. Esiteks näha CD-ümbrisel nimekirja, kus iga laul on olnud aastakümneid meie möödunud aegade lauljate, sealhulgas ka allakirjutanu repertuaaris. Teiseks interpreetide kvaliteet – laulja hääle soojus, südamlikkus, täiuslik fraseerimine, sügavuti minek igas loos. Kolmandaks kooslus orelilt kõlavaga, üldine kõlapilt, mis teatavasti saavutatud vaid ühe mikrofoniga! Viimane faktor väärib eriti esile tõstmist, kui lugeda ajakirja Muusika mainumbrist toonmeistri Tanel Klesmenti äärmiselt süüvinud ja professionaalsuset pakatavaid vastuseid usutluses Iris Ojaga. Kuna esituslaad on interpreetidel kogu kava jooksul mitte ainult südant soojendav, vaid professionaalselt laitmatu, siis on salvestisel lisaväärtus meenutada praegusele generatsioonile loojaid, kes kipuvad unustuse hõlma vajuma. Hiljuti meie hulgast lahkunud helimeister Ester Mägi on suurele kuulajaskonnale tuttav koorilaulude, instrumentaalmuusika ja muidugi imeliste soololauludega. Antud plaadil avab “Dialoog” orelile põneva tahu tema loomingus. Helen Tobias-Duesbergi teoseid teab meie publik vähe, vahest tuntuim on tema suurepärane “Requiem”, kuid kuna helilooja tegutses kirikutes organistina, siis on “Maarja kiituslaul” (sõnad Lk 46:50) üks helge lehekülg tema soololaulude hulgas. Mart Jaansoni “Sest üks päev” (Ps 84:11) tsüklist “Kui armsad on Sinu hooned” peaks teisteski lauljates huvi äratama. Urmas Sisaski laul “Olen su kohal” (sõnad Toivo Tuberik) tsüklist “Me sõna on armastus” on taas üks lummav osis selle tähistaevas seikleva omanäolise helilooja loomes.

Nargenfestivali kontserdid “Tormise tuules”. Eesti publikule varasemastki tuttava Kimmo Pohjoneni esinejakuvand on niisugune, nagu Vanemuine ise oleks talle akordioni laenanud. Iseasi on, kas ta sõidab “Tormise tuules”, nagu viitab Nargenfestivali kontserdi pealkiri. Teoses “Uniko” (2004; häälele, akordionile, keelpillidele ja elektroonikale) ajab ta ikkagi eriomast Pohjoneni-asja, ehkki etnograafilise inspiratsiooni poolest ulatab mõnikord Tormisele terekäe. “Uniko” olevat unistustest ja elust, niisiis ei tea selle kohta peaaegu midagi. Sama hästi võiks öelda, et see räägib elust ja inimestest, tõest ja õigusest, uhkusest ja eelarvamusest või lindudest ja loomadest. Niisugune ütlematajätmine on Pohjoneni mütoloogialembese artistikuvandi pärisosa. Pohjoneni sõnul on muusikaline materjal “üles ehitatud minimalistlikest kordusprotsessidest ja soome rahvamuusikale sarnastest meloodiatest”. Kummalisel kombel tundus ettekande järel, et see lühikirjeldus annab “Uniko” olemuse edasi ammendavalt. Pohjoneni loomingu soomeugri identiteet on pandud kokku lipp lipi, lapp lapi peal. Tema soomeugrilane tuleb kaugelt idast, kurgulauluga sarnaneva vokaalesituse põhjal otsustades ehk koguni Mongooliast. Nagu sellest oleks vähe, mängis Pohjonen (Pohjola – soome rahvuseepose “Kalevala” müütiline Põhjala) Põhja-Tallinnas asuvas räämas Põhjala tehasehoones. Pohjonen on “Uniko” kohta veel öelnud, et see kõlab nagu “Soome ilm – vahel on see imeilus, vahel aga tõeliselt kole ja vastik”. Seetõttu on hea teada, et Põhjala tehases toodeti omal ajal kummikuid ja botikuid. Akordion on Pohjoneni käes kui sepalõõts, aga raud jäi seekord tagumata. Üksi esitatud teoseosades oli tema mäng palanguteta ning muul ajal lahustus Tallinna Kammerorkestri keelpillide ja elektroonilise helikujunduse kõlamassis. Oletasin, et akordionikunstnik Soomest näitab, mis imevägi tema instrumendis peitub. Selle asemel puistas Pohjonen kuulajale silma pseudo-etnograafilist uneliiva. Tund aega kestvas akordionimängus on kõigele vaatamata midagi peaaegu heroilist, ja seepärast ei olnud Põhjala tehase töölisteks kehastunud publik kiitusega kitsi. Tihedamalt Tormise tuules oldi festivali järgmisel päeval, kui ettekandele tulid “Eesti kalendrilaulud” (1966–1967). Tormis oli etnograafilistes küsimustes kahe jalaga tugevasti maa peal. Rahvalaul polnud tema jaoks heietuste ja oletuste aines, veel vähem Tormist ennast esile tõstev piiramatu loomevabaduse kants. Tormis lähenes rahvalaulule teadusliku järjekindlusega. Selleks, et orienteeruda rahvapärandis, on vaja tunda selle eriomaseid reegleid. Vastasel juhul on jutt folkloorist vaid tühja tuule tagaajamine, millel pärandiga pistmist pole. Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja dirigent Tõnu Kaljuste kontserdi eel olnuks õpetlik kuulata mõnda vanemat “Eesti kalendrilaulude” helisalvestist, näiteks 1973. aastast pärit ETV telefilmist, kus seda esitavad Eesti Televisiooni ja Raadio segakoor ning Teaduste Akadeemia nais- ja meeskoor. See tõestab, kui põhjalikult on 1980. aastatest peale paranenud Eesti koorikultuuri tase ja muutunud esteetika. Mis on selle ajaga võrreldes teistmoodi? EFK esituslaad on täpsem ja distsiplineeritum, lauljate individuaalne vokaalne tase parem ja häälekool piisavalt ühesugune, et lasta häältel sulanduda ilma üldpildist välja turritavate tämbriteta. Tänuväärselt on ajaloo hämarusse jäänud meeshäälte hooletult “mökitav” esituslaad. “Eesti kalendrilaulud” on kooriliikmete suhtes nõudlik “luukamber”, kuivõrd nais- ja meeshääled (sedapuhku vastavalt 13 ja 14 lauljat) esinevad selle neljas esimeses osas eraldi: “Mardilaulud” (I osa) ja “Vastlalaulud” (III) on meeshäältele, “Kadrilaulud” (II) ja “Kiigelaulud” (IV) naishäältele ning “Jaanilaulud” (V) segakoorile. EFK esitab Veljo Tormise rahvaviisiainelisi laule samasuguse kõlakäsitlusega nagu mistahes muud repertuaari ja teeb sellega tema muusikale kahtlemata suure teene. “Kiigelauludes” on naishäältel voli huigata, aga sedagi teevad EFK lauljad kultuurse tagasihoidlikkusega. Kas maalähedane liialdus ei käi ülemeelikutes lauludes asja juurde? Küllap on tõesti parem sellest hoiduda. Kui “Jaanilauludes” hõigatakse “nõõ!”, siis kõlab see EFK esituses nii viisakalt, nagu polekski mõeldud hobusele, vaid võrdväärselt kultuursele vestluspartnerile. Naishäältele paneksin südamele ettevaatlikkust sõna alguses k-häälikuga, mis mõnikord tuleb kuuldavale liiga entusiastlikult rõhutatuna. Emakeele ilu peitub üksikasjades. Kontserti raamisid “Kord me tuleme tagasi” (1969/1993, sõnad Jaan Kaplinski) ja “Viru vanne” (1980, sõnad Hando Runnel), lisaloona esitati katkendeid tsüklist “Ingerimaa õhtud”. “Viru vande” näol oli seega esindatud ka Tormise loomingu deklaratiivsem külg. Lauldakse ju selles, et “tuleks võtta see tuletungal, mille Tuglas on pillanud peost, mitte kohkuda vaenlaste hulgast, mitte ehmuda sõnnikuveost”. Reageerigu igaüks sellele võitluslikule üleskutsele nii tormiliselt (sic!) nagu heaks arvab.

Noore prantsuse klavessinisti Jean Rondeau tähelend algas 2014. aastal Brügge klavessiinikonkursilt. Rondeau oli toona vaid 21-aastane ja konkursi ajaloo üks noorimaid võitjaid. Praegu kogub Rondeau lisaks klavessiinimängule tuntust ka jazzpianisti ja jazziheliloojana ning võlub publikut nii oma cool’i oleku kui ka ekspressiivse mängustiiliga. Sinu Tallinna kava kannab pealkirja “Tantsu metamorfoosid”. Mis on tantsu metamorfoosid? Muusikaga töötades on olulised kaks aspekti, ühelt poolt laul, teiselt poolt tants. Kõiki barokkheliloojaid on tants omal moel inspireerinud, ja mind huvitas, missugune on tantsu roll instrumentaalmuusikas. Ma küll ise ei oska üldse tantsida, kuid lugu mängides püüan tabada tunnet, mis võiks olla tantsijal seda esitades. Mängijatena me ju samuti kasutame oma keha, liigume muusika rütmis. Minu kava on mix erinevatest tantsuvormidest, prantsuse heliloojatest, kes on eriti palju kirjutanud tantsuvormis, ja Bachist. Mainisid Bachi ja prantslasi. Kas nemad on sulle eriti hingelähedased? Ei, mul ei ole lemmikheliloojaid ega ka muusikat, mida ma vihkaks. Ja ma mõtlen siinjuures kogu muusikaajalugu renessansist tänase päevani. Ma ei suuda mõista, kuidas saaks keegi huvituda vaid ühest kitsast stiilist või heliloojast. Ma ei usu ka progressi muusikas, oluline on olla uudishimulik ja avatud kõigele. Kuigi, kui aus olla, siis Bachi ja Rameau’ga on mul küll mingi eriline lähedus, olen neid ka lapsest peale mänginud. Sa alustasidki muusika õppimist klavessiinil, mitte klaveril? Jah, mina alustasin klavessiinist, mis oli tolle aja kohta üpris ebatavaline. Õnneks jõuab tänapäeval üha rohkem lapsi klavessiinimängu juurde otse, mitte klaveri kaudu. Mulle tundub, et lastel olekski klahvpillide õppimist õigem alustada klavessiinist, sest selle mehaanika on palju kergem, kõla tekib kergemini, klahvid on väiksemad. Ühesõnaga, see on palju lastepärasem pill kui massiivne modernklaver või ka trompet või mõni muu pill. Kas pianistina alustanute eelis hilisemas elus pole väga hea tehniline ettevalmistus? Ei. Siinkohal ei tohiks segi ajada võimet kiiresti mängida tehnikaga, mida on klavessiinil vaja väljendusrikkuse saavutamiseks – see on väga erinev klaveritehnikast. Pealegi on barokiaja heliloojatelt säilinud väga palju n-ö pedagoogilist repertuaari, millega oma tehnikat arendada. Mis sind lapsena klavessiini poole tõmbas, kas repertuaar või kõlamaailm? Minu vanemad pole muusikud, nii et klavessiinini jõudsin tõesti ise. Esimest korda kuulsin klavessiini raadiost ja olin lummatud selle kõlast, nõudsin vanematelt kohe klavessiinitunde. Repertuaarist, barokkstiilist või -heliloojatest ei teadnud ma sel hetkel midagi. Loe edasi Muusikast 6/2016

Andrew Lawrence-King: “Mida rohkem ajaloolises repertuaaris süvitsi minna, seda olulisemat rolli hakkavad mängima väikesed erinevused pillide spetsiifikas.” Harfimängija Andrew Lawrence-King on Eesti kontserdielu rikastanud korda paar, esinenud näiteks 2003. aastal Haapsalu vanamuusika festivalil või 2007. aastal koos Eesti Filharmoonia Kammerkooriga. Kuuldavasti on Eesti tee tal peatselt jälle jalge all – 17. märtsil esineb ta koos Tallinna Kammerorkestriga Tallinnas Mustpeade majas. Taban igapäevaselt mööda maailma tuuritava, õpetava ja seitsmel muul moel asjatava vanamuusikakorüfee tema kodus La Manche’i väinas asuval pisikesel Guernsey saarel, millel on oma parlament, seadusandlus, raha ja keel. Nagu ka hirm Brexiti jõustumise ees – siis võib juhtuda, et ilmakuulsal saarlasel tuleb lüürad kokku pakkida ning kunksmoorilik idüll maismaaroti eluolu vastu vahetada, ehkki uued väljakutsed ei näi tuntud multifunktsioonmuusikut sugugi heidutavat, vaid pigem innustavat. Juunikuisel intervjuupäeval1 aovalges merelt naasnuna on Andrew heas tujus. Kena ilm ja ladus pärituul soosisid purjekas Continuo harrastuskapteni ööpäevast visiiti naabersaarele nimega Herm, kus too muu hulgas kajakiga sõitis, tai chi’d harrastas ning kohalikus pubis ka natuke asjalikku asja ajas. Incipit Kas teie reisimisi arvestades poleks nii ehk naa kergem elada mõnes lihtsamini ligipääsetavas paigas? Kindlasti oleks, aga Guernsey saar on mu kodu. Ohtralt reisides on kodu saanud mulle üha olulisemaks paigaks, nii eemalviibija kodutunde mõttes kui ka kohana, kuhu alati tagasi tulla. Kuidas harfidega reisimine üksikult saarelt maismaale üldse välja näeb? Reeglina lendan ma koos harfidega Londonisse ja sealt siis edasi kuhu vaja. Harfidel on mõnikord ka oma trajektoorid ja lennugraafik, näiteks üks suur itaalia harf on praegu Helsingis, samuti trobikond renessanssharfe, mis ootavad Helsingis augustikuist lindistamissessiooni, üks hispaania harf on aga Saksamaal paranduses. Ja harfid lähevad alati täpselt sinna, kuhu kästakse? Siiamaani pole küll sellist asja juhtunud, et mina olen kohal ja harfid mitte. Küll on aga ette tulnud viimase minuti muudatusi kontserdikavas ja minul on vale harf kaasas. Harfitüüpe on väga palju, on olemas itaalia, hispaania, iiri, keskaja-, renessanss- ja barokkharfid, nii et iga kava mängin vastava pilliga. Kindlasti ajavad harfid salaja ka omi asju, kui mina ei näe, käivad näiteks puhkusereisil! Olete esmase muusikalise hariduse saanud kooripoisina Guernsey saarel ning õppinud seejärel hoopis Cambridge’is organistiks. Mis teil orelist puudu jäi ja/või mille vastus tetoona protestisite, et täiskasvanuna harfimängu juurde pöördusite? Ja miks just ajalooline harf? Alguses oli harfindus rohkem niisama naljategemine, mida ma klahvpilliõpingute kõrvalt harrastasin. Mida enam mu mänguoskus edenes, seda enam hakkasin tajuma, et harfis ühilduvad paljude varaste pillide parimad omadused. Harfil saab mängida peaaegu kogu klahvpilliliteratuuri, seejuures on harfi kõlal klavessiiniga võrreldav selgus, samas ka orelilik kestvus. Harfi bassikeeled kõlavad ju peaaegu nagu orelipedaal. Kõige selle juures puudutavad mu sõrmed vahetult keeli, nii et ma saavutan mängus paindlikkuse nagu lautol, teorbil või kitarril, samas on heli valjem ja pilli ulatus suurem. Huvi vanamuusika vastu oli aga olemas juba varem. Juba klahvpillide – nii oreli kui klavessiini – õppimise ajal oli fookus barokkrepertuaaril. Sealt edasi jätkus mu haridustee London Early Music Center’is vokalistina, kus tegelesin pisut ka nüüdismuusikaga. Aegamööda sai harfimängust hobi asemel minu peamine tegevusala. Te pole siiani ühegi kuulsa õpetaja nime nimetanud. Kes või mis on olnud teie olulisemad õpetajad? Õnneliku asjaolu tõttu, et olin üks esimesi ajaloolisi harfe mängiv inimene maailmas, oli mul võimalus töötada nii UK kui mandri-Euroopa tippansamblites, istudes kõrvuti maailma parimate continuo-spetsialistidega ning saates staarlauljaid – see oli kõige tõhusam viis õppida. Samas ma ei alahindaks ka oma kooliteed klahvpillimängija ja vokalistina, mängin siiani klavessiini ja orelit. Oskus näha partituuri vokalisti vaatevinklist tuleb mulle kasuks nii continuo-mängija kui ka ansamblijuhina. Harfimängu ma, jah, kellegi juures konkreetselt ei õppinud, sest ajalooliste harfide õpetajat veel lihtsalt ei olnud. Samas tundus mulle algusest peale, et varase harfi mängutehnika on lähedasem klavessiini- või lautomängule kui moodsale harfile, seega polnud erilist põhjust modernmängijate juurde tundi minna. Pöördusin otse ajalooliste allikate poole, arutlesin klahvpilli- ja lautomängijatega, kuidas teatud töövõtteid harfile kohandada. Nende hulgas oli New Yorgi lautoguru Pat O’Brien, kel on suur roll ajalooliste harfide taasavastajana. Muuseas, ka pillid ise õpetavad kuulama, mis töötab ja mis mitte. Paralleelselt praktilise mängimise kaudu omandatud kogemusega töötasime käsikäes harfimeistritega, et parendada pillide ehituskvaliteeti, sest tänapäevase kontserdielu jaoks on ajaloolise harfi konstruktsioon liiga habras. Mängijate ja pillimeistrite “vastastikune abi” jätkub praegugi. Pidev areng, uued väljakutsed ja võimalused ning lõppematu õpiprotsess on just need asjad, mis mind varase muusika mängimise juures võluvad. Kui palju teil harfe kokku on? Raske öelda, kaotasin järje pealt kahekümnenda pilli juures. Osa pille on kolleegidega kaasomandis. Miks nii palju? Mida rohkem ajaloolises repertuaaris süvitsi minna, seda olulisemat rolli hakkavad mängima väikesed erinevused pillide spetsiifikas. Soetasin hiljuti näiteks veel ühe renessanssharfi (bray harp), millel väikesed puukiilukesed puutuvad vastu soolkeeli, nii et tekib eriline sumisev kõla. On oluline vahe, kas mängin varast renessanssmuusikat või hoopis hilisrenessansi ansambli- ja tantsulugusid. Esimesel juhul kasutan puhaste kvintidega Pythagorase häälestuses pilli, teisel juhul sobib kesktoonhäälestuse puhaste tertside rikkalik soe tämber paremini. Tänu erinevatele pillidele avaldub ka muusika eripära märgatavalt kontrastsemalt ja põnevamalt. Scholaris Suure osa Andrew Lawrence-Kingi elust ja tegevusest hõlmab praktilise musitseerimisega sümbiootiliselt seotud teaduslik uurimistöö (artistic research), mida praktiseeritakse ka näiteks Eesti muusika- ja teatriakadeemia doktoriõppes. Andrew töö väiksemaid vaheetappe saavad huvilised jälgida blogis “Text. Rhythm. Action”. Tema kui Australian Centre of Excellence for the History of Emotions külalis-vanemteaduri uurimisvaldkond on varane ooper. Mis on teie uurimisküsimus ja oodatav tulemus? Minu teekond uurijana algas naiivsest küsimusest, et kui me mängime vanamuusikat, siis miks me ei tee lavastusi ajalooliselt? Miks osatäitjate žestid mõjuvad võõristavalt? Kui mõned erandid välja arvata, siis näeb varase ooperi tänapäevane produktsioon välja nii, et muusikale lähenetakse ajalooliselt, aga lavastus ise on kaasaegne. Isegi kui laulja asetab oma käed akadeemilise teatriajaloo vaatevinklist “korrektsesse”, “ajaloolisse” poosi, võib see publikule mõjuda ikkagi ebaloomuliku ja mitteveenvana. Olen välja töötanud meetodi, kuidas õpetada lauljatele ajaloolist žestikuleerimist, nii et laulja ei etendaks laval mingisugust imelikku “käteballetti”, vaid et vokalisti liigutused lähtuksid tema isiksusest ning oleksid kooskõlas lauldava tekstiga. See oli üks kahest suurest uurimisvaldkonnast. Teine pool minu uurimusest on seotud rütmiga. Teema tõukus ühest Quintilianuse tsitaadist Rooma oraatorite kohta. Ta kirjeldab, kuidas Demosthenese kõnede retooriline vägi peitub neile loomuomases rütmis. Siit edasi viis tee barokkooperi, ennekõike esimeste, 1600. aasta paiku loodud lavateosteni. Praegu levinud tüüparvamuse kohaselt on seal tegu rütmiliselt struktureerimata retsiteerimisega, mis on veider, kui mõelda, et barokkmuusikat laiemalt iseloomustatakse ju epiteetidega, nagu kergus, tantsulisus, rütmilisus, struktuur, selgus. Niisiis jõudsin järeldusele, et retsitatiive ei saa esitada “kuidagimoodi”, vaid ka siin on oluline rütmiline struktuur. Eeskuju võib võtta kas või jazzmuusikast, kuidas laulja “ujub” rütmigrupi stabiilse svingiva biidi kohal. Täpselt sama toimub barokklaulus barokkvokalisti ja continuo-grupi vahel. Viitate siin tactus’ele? Jah, seejuures on tactus nagu suur pendel, mis organiseerib rütmi teistmoodi kui XIX sajandi metronoom. Tactus ei ole mehaaniline klikk, vaid pigem elava südame löömine, mis allub emotsioonidele, tactus’el on edasi-tagasi liikumise hoog ning ta sisaldab teatavat paindlikkust. Nii nagu on vahe rütmimasinal ja heal jazztrummaril – mõlemad mängivad rütmiliselt ja struktureeritult, kuid ühes on teatav loomulikkus, mida teises ei ole. Ehk et küsimus on suurele pulsile alluvates väikestes kõrvalekalletes, mis muudavad muusika esituse kütkestavaks. Olete kirjutanud, et Jacopo Peril ja Claudio Monteverdil (ca 1600) oli teistsugune ajakäsitlus kui Isaac Newtonil (1687) või ka tänapäeva inimesel. Kuidas sellest aru saada? Praeguse arusaama järgi on aeg midagi igikulgevat, absoluutset. Selles igikulgevas, absoluutse aja taustsüsteemis oskame mõõta üksikobjektide kiirust: jooksjat stopperiga, muusikut metronoomiga. Absoluutse aja idee, mille üle XVIII sajandil ägedalt diskuteeriti, enne kui see omaseks sai, pärineb aga Newtonilt. Peri, Monteverdi, Frescobaldi ja nende kaasaegsete muusika on loodud “varem”, nii on ka nende ajatunnetus teistsugune, põhinedes Aristotelese definitsioonil ajast. Selle kohaselt on aeg liikumine olnu ja tuleva, kahe punkti vahel, aeg ei kulge iseenesest lakkamatult edasi. Tolleaegset religioosset, teaduslikku ja filosoofilist mõtlemist illustreerib pilt jumala käest, mis paneb aeglaselt liikuma kosmilised sfäärid, mis omakorda keeravad taevalaotust nagu kellaseiereid. Kosmiline liikumine peegeldub inimkeha mikrokosmoses, pulsis, südame ja jäsemete liikumises. Nii kosmilist kui inimkeha-aega imiteeritakse omakorda musitseerimisel. Kuidas see käib? Peri ja Monteverdi aegsete muusikute jaoks ei olnud küsimus tempo numbrilises fikseerimises, pigem püüdsid nad leida õige tempo, arvestades esituskoha mastaape, ansambli tüüpi, esinejate tuju, muusikas sisalduvat emotsiooni, ja selles tempos püsida. Tuletan meelde, et isegi tolle aja kellad polnud veel väga täpsed! Samas, varabarokse muusiku tactus’e-tunnetus oli väga tugev, tactus on midagi stabiilse tugisamba taolist, selge, kindel, kartmatu, nagu kirjutab itaalia muusikateoreetik Ludovico Zacconi 1592. aastal. Kes mängib ebarütmiliselt, teotab jumalat, ohustab kosmose tasakaalu ja riskib tagatipuks iseenda tervisega. Mida see praktilises musitseerimises ikkagi tähendab? No näiteks on muusikutel kalduvus nivelleerida noodivältuste omavahelist suhet, mängida kiireid noote aeglasemalt ja aeglaseid noote kiiremini. Romantilise muusika rütmile annab see graatsilise kulgemise, kuid varabarokk nõuab teistsugust lähenemist. Niisiis tuleb mul ansamblijuhi/continuo-mängijana hoida koos tactus’e struktuuri, nõudes solistidelt rütmivältustega liialdamist. Minu käibefraase on: kiired noodid kiiresti, aeglased noodid aeglaselt. Mulle meeldib Giulio Caccini eessõna 1601. aastal ilmunud kogumikule “Nuove musiche”, kus ta paneb paika prioriteedid: esiteks tekst; teiseks rütm; viimasena tuleb kõla. Ka pillimängijatele tuleb kasuks tekstikeskne lähenemine, arusaam rõhulistest ja rõhuta silpidest, mis tingivad iseloomulikud artikulatsiooni- ja rütmimustrid, samuti emotsioonide pideva vaheldumise, justkui deklameeritaks luuletust. Kogu minu uurimistöö raison d’être ei seisne ainult ajalooliste mõttemallide väljapeilimises, vaid just praktilises katsetamises – kuidas neid musitseerimises rakendada; kuidas olla ja mida öelda proovis, et mu uurimustulemused elustuksid tänapäevaste muusikute ja kuulajate jaoks. Credo Olete olnud kaasaegse vanamuusikaliikumise juures mitu aastakümmet, seda kõige vahetumalt kogenud ja mõjutanud. Teadupärast oli rohi vanasti alati rohelisem. Mis on teie meelest viimastel kümnenditel ajaloolises interpretatsioonis muutunud, eriti silmas pidades esitusstiili globaliseerumist, publiku ootusi …? Positiivne muutus on varajase muusika professionaliseerumine – kõrgem mängutase, häälestused, ansamblimänguoskused jne. Negatiivne muutus on samuti varajase muusika professionaliseerumine – teoste surumine nüüdisaegsesse struktuuri, tendents standardiseeritusele, sund vältida eksperimentaalsust ja innovatsiooni. Vanamuusika community’s eksisteerivad praegu kõrvuti kaks valearvamust. Esiteks, et nagunii pole võimalik vanamuusika esitamise kohta kõike täpselt teada saada, järelikult pole mõtet üritadagi. Teiseks, me juba nagunii teame vanamuusika esitamise kohta kõike, järelikult pole enam mõtet millegi üle järele mõelda. Tean muusikuid, kes esindavad ühekorraga lausa mõlemat poolust. Kui rääkida esitustraditsioonidest, siis usun, et teoorias oleme päris tugevad, aga praktikasse jõuab sellest murdosa, sest peaksime traditsioonide murdmiseks muutma enda harjumusi. Minu arvates tasub jätkata otsinguid, et luua hoopis uusi traditsioone, mitte jääda kasinate erinevustega kordama vana. Professionaliseerumisprotsessi loomulik osa peaks olema võimalus võtta kunstilisi riske. Seda alati siiski kõrgel kunstilisel tasemel, kus tõenäosus õnnestuda on määratult suurem kui hävida. Loomulikult võib kriitika olla eksperimentaatorite osas karm, kuid minu meelest peaks kriitika olema veelgi karmim igavate, turvaliste esituste suhtes. Mul on veel üks palve kriitikutele, kes armastavad närida iga mitteautentse pisiasja kallal: avage siis oma silmad ka viimase 50 aasta ajalooteadliku esituse liikumise kõige anakronistlikuma ja ebaautentsema nähtuse osas – dirigendid! Olete teinud hiilgavat karjääri, mänginud maailma olulisimates kontserdisaalides, sõlminud lepingud suurte plaadifirmadega, pälvinud auhindu-tunnustusi – kuidas selle kõige juures veel mõõta edukust? Edukust ei saa alati mõõta absoluutsetes kategooriates. Minu jaoks seisneb edukus kunstilises progressis, et selles, mis ma praegu teen – grupi inimeste, repertuaari, projekti raames – toimub edasiminek; et ma proovin uusi (st vanu, ajaloolistest allikatest pärit) ideid; et aitan mängijatel uusi oskusi omandada, suudan nad mugavustsoonist välja meelitada ning kogen lõpuks ka publiku poolehoidu. Sellises mõõtkavas osutuvad minu jaoks tudengiprojektid sageli sama edukaks kui rahvusvaheliste staaridega saavutatud tulemused. Loomulikult on tore, kui elu sisaldab nii ühte kui teist! Musicus Rääkides eksperimenteerimisest, siis olete viimasel ajal olnud seotud üsna iseäralike projektidega? Tahaksin rõhutada, et kõik see, mida ma eelpool loetlesin, jätkuv edasiminek – seda nõuan ma pidevalt ka iseendalt, mitte ainult teistelt. Seetõttu võtsingi käsile näiteks muusika loomise Monteverdi kaduma läinud ooperile “Arianna”. See on väga riskantne projekt, kuid isegi üritamine on küünlaid väärt, sest olen palju õppinud. Monteverdi 1608. aastal loodud meistriteosest on tervikuna säilinud ainult Ottavio Rinuccini libreto, peale selle üks muusikaline stseen, too kuulus lamento-aaria. Terve ooperi kirjutamine on üüratu ettevõtmine, rääkimata sellest, et püüan imiteerida kuulsa helilooja helikeelt nii, et see kõlbaks panna meisterliku “Arianna kaebelaulu” kõrvale. Kõigele lisaks on aega väga vähe, proovid algavad juba septembris! “Arianna” pole ainus projekt, kus osalete eksperimentaator-muusiku ja heliloojana. Olete seotud Soome Utopia kammerkooriga. Rääkige palun, mis on teoksil meie põhjanaabrite juures. Veebruaris kandsime Soomes ette tõepoolest midagi väga erilist – kirjutasin ooperi Soome rahvuseepose “Kalevala” põhjal. Kasutasin selleks valikut Elias Lönnroti kogutud tekstidest ning Soome rahvamuusika arhiividest leitud viise, mis said kord keskaegse, kord barokse orkestratsiooni. Esitajateks olid mh modernorkester Kymi Sinfonietta ning üle neljakümnest linnuvilest koosnev ansambel, mis sümboliseerib looduse, muusika ja maagia jõudu. Teine projekt koos Utopia kammerkooriga, “Piae Cantiones”, põhineb samanimelisel Soome laulukogumikul, mis trükiti Greifswaldis 1582. aastal ja on seega üldse esimene trükis ilmunud Soome päritolu muusika. Kuigi kogumiku pealkiri viitab vaimulikele lauludele, sisaldab see ka muud materjali, näiteks Turu ülikooli tudengite ajaviitelaule. Just selle muusika lindistamise pärast augustis ongi mu renessanssharfid praegu Helsingis ootel. Huvitavate projektide loetelu lõpuks tahaksin mainida ka varasele ooperile ja tantsule spetsialiseerunud Opera Omnia akadeemiat, mille asutasime aasta algul Moskvas Natalja Satsi ooperi- ja balletiteatri juures. See workshop’i vormis toimiv institutsioon on avatud kõigile noortele professionaalidele ja edasijõudnud tudengitele, praegu käib registreerimine “Arianna”-projektis osalemiseks septembris! Milline muusika on teile selles stiilide virvarris kõige südamelähedasem? Varane Itaalia ooper, Hispaania/Lõuna-Ameerika tantsud, Prantsuse barokne lavamuusika, kuigi tegelikult meeldib mulle kõige rohkem just see muusika, millega ma parasjagu töötan. Kuigi varase muusika mängimisele spetsialiseerunud muusikud peavad olema võimelised esitama suvalisel ajahetkel väga erinevates stiilides kirjutatud muusikat, peaks meil siiski alati meeles mõlkuma ettekujutus inimesest, kes elas oma elu muusikuna vaid ühe stiili mõjuväljas. Olles rollis, peab muusika meie esituses kõlama nii, nagu polekski kunagi midagi teistsugust eksisteerinud. Aga nii nagu näitleja, saab ka kogenud muusik astuda ühest rollist lihtsalt teise … Ma saan aru, et mulle antud aeg saab nüüd otsa, kuigi küsimusi jäi palju järele. Tahaksite veel midagi lõpetuseks öelda? Jaa, mul algab kohe tai chi trenn. Emmakem tiigrit ja mingem tagasi mägedesse! ??? See on tegelikult üks tai chi liigutus. Andrew Lawrence-King (s 1959) Ajalooliste harfide spetsialist, ansamblijuht ja continuo-mängija, ajaloolisele interpretatsioonile pühendunud õppejõud (Taani kuninglikus muusikaakadeemias, varem ka Bremeni ja Barcelona muusikakõrgkoolis), teadlane, kelle fookus on varajasel ooperil. Õppinud vokalistiks ja organistiks Cambridge’i ülikoolis ja Londoni vanamuusikakeskuses. Ajalooliste harfide maailma avastas täiskasvanuna ning on selle stiili- ja mänguvõtted omandanud iseseisvalt, teiste ajalooliste näppepillide kaudu õppides. On palju aastaid mänginud koos Jordi Savalliga Hesperion XXI-s ning andnud kontserte koos teiste juhtivate vanamuusikaansamblite ja -solistidega. Salvestanud muusikat trubaduurilaulust Händelini ning pälvinud hulgaliselt kriitikaauhindu (sh Grammy ja Diapason d'Or). 1988 kaasasutas continuo-ansambli Tragicomedia. 1994 asutas oma ansambli The Harp Consort. On juhtinud barokkooperite ja -oratooriumide ettekandeid Milano La Scalas, Sidney ooperimajas, Tokyos Casalsi saalis, Berliini filharmoonias, Viini kontserdimajas, Carnegie Hallis jm. Tal on kipperipaberid ning vaba aega veedab meelsasti oma jahi Continuo pardal 1 Intervjuu on tehtud möödunud aasta juunis, kuid ilmub seoses muusiku praeguse Eesti visiidiga alles nüüd.

Haapsalu vanamuusika festival 5.–9. juulil. Suvel liiguvad muusikasündmused keskustest laiali üle Eesti. Kõik need suviselt kaunid linnad ja linnakesed loovad oma atmosfääri ja eripäraga muusikaga erilisi kombinatsioone. Ühele meie pikima traditsiooniga festivalile, Haapsalu vanamuusika festivalile annab lisamõõtme Eesti üks iidsemaid ja suuremaid pühakodasid, Haapsalu Toomkirik, kus tekib alati mingi ajast väljumise ja kõrgustest alla vaatamise tunne. Festivali kõrge taseme ja vaimsuse taga on selle kunstiline juht, üks meie erudeerituim varajase muusika tundjaid, muusikateadlane ja EMTA professor Toomas Siitan. Haapsalu vanamuusika festival on üks terviklikumalt komponeeritud muusikaüritusi, kuhu on aasta-aastalt hoolikalt valitud tipptasemel välisesinejaid koos meie oma vanamuusikutega, kelle pere üha kasvab. Seda enam on kahju, et ei olnud võimalik kuulata festivali tervikuna. Omad piirid seab ööbimiste-kohalesõitude võimalikkus või võimatus. Festivali avakontserdi moto oli Bach ja reformatsioon. Tänavu möödub 500 aastat selle hiigelliikumise algusest. Mõistagi ei ole vägevamat ja auväärsemat seost reformatsiooni ideega muusikas kui Johann Sebastian Bach. Sel kontserdil kõlasid kantaat “Gott der Herr, ist Sonn und Schild”, missad in A ja in F, “Christe, du Lamm Gottes” ja motett “O Jesu Christ, meins Lebens Licht”. Esitajateks nagu mitmel varasemal korral vokaalansambel Studio Vocale ja Haapsalu festivali barokkorkester ning solistid Uku Joller ja kahe väga oodatu, Maria Valdmaa ja Iris Oja asemel, kes terviseprobleemide tõttu pidid loobuma – Marta Paklar ning Studio Vocale liikmed Annely Leinberg ja Marianne Pärna. Ettekandele tulnud teostes oli suur osa sopranisoolodel ja nii saigi publik tutvuda särava ja võimeka noore lauljanna Marta Paklariga, kes praegu õpib Saksamaal. Kontserti dirigeeris Toomas Siitan. Tema oskuslikul juhtimisel on ajastu instrumentidel mängivast Haapsalu festivali barokkorkestrist saanud Eesti üks täiuslikumaid sedalaadi kooslusi. Orkestri kontsertmeistri, erudeeritud barokkviiuldaja Meelis Orgse kõrval mängivad siin näiteks kogenud orkestrant Leena Laas, kelle suur armastus on ka vanamuusika, Soomes ennast barokkviiuli alal täiendanud Terje Männi, noor tšellist Johanna Randvere, keda armastus vanamuusika vastu viis õppima Sibeliuse akadeemiasse, Estonia teatri orkestrant Lisa Kawasaki, kes on saanud Saksamaal koolituse ka barokkflöödi mängijana ja mitmed teised muusikud. Napp silmapaistvatest lauljatest koosnev Studio Vocale esines koosseisus Marta Paklar, Annika Lõhmus, Elizabeth Paavel, Iris Oja, Annely Leinberg, Marianne Pärna, Uku Joller, Ott Kask, Kaarel Kukk, Kaido Janke, Kuldar Schüts ja – küllap annab tasemest aimu veel üks nimi selle ansambli koosseisust – Mati Turi. Kogu ettekanne oli tervikuna väga inspireeritud ja viimistletud. 7. juulil esines üks festivali suurejoonelistest külalistest, vokaalgrupp La Grande Chapelle Hispaaniast. Imeliste vokaalsete oskustega lauljad esitasid teose “Officium defunctorum”, mis oma sisult on hispaania kuningakoja ühe tollase liikme, lesk-keisrinna Maria surmamissa. Teose põhiosad on loonud hispaania baroki imelisimaid meistreid Tomás Luis de Victoria, teiste osade muusika pärineb Cristóbal de Moraleselt, Alonso Lobolt, Francisco Guerrerolt, Philippe Rogier’lt ja Palestrinalt. See kompositsioon sellises täiuslikus esituses oli vapustav kogemus hispaania tollasest vaimsusest talle omases majesteetlikkuses, raskuses, sügavas katolitsismis, surmaläheduses ja usutugevuses. Samal päeval kuulsin ka üht meie huvitavamat vanamuusika kollektiivi, ansamblit Floridante. Ansambli põhikoosseisu moodustavad põnevad ja erudeeritud muusikuisiksused: barokkviiuldaja Meelis Orgse, kes on ka EMTA vanamuusikaosakonna õppejõud, õppinud Sibeliuse akadeemias ja Bremeni kunstide ülikoolis, klavessinist Saale Fischer, kelle haridustee oluliseks osaks on ka õpingud Saksamaal Trossingeni muusikakõrgkoolis ning praegu EMTA doktorantuuris, ning haruldast ja kaunist instrumenti teorbi mängiv Kristo Käo. Hilise algusega kontserdikohaks oli seekord merelähedane Haapsalu Jaani kirik, mille intiimne õhtusse hämarduv interjöör lisas kontserdile meeleolukust. Floridante esitas kauni kava hilisrenessansi heliloojatelt, nagu Andrea Gabrieli, Girolamo Frescobaldi, Francesco Rognoni jt. Meisterlikest ja artistlikest esitustest jäid veel eriliselt meeltesse Saale Fischeri esitatud Frescobaldi toccata ning Kristo Käo lausa müstiliselt kõlanud Giovanni Kapsbergeri “Toccata il arpeggiata”. On kahju, et ei saanud nautida festivali teisi olulisi sündmusi, nagu Imbi Tarumi kava Bachi “Goldbergi variatsioonidega”, lõppkontserti, kus esines taas festivali orkester Collegium Vocalega Toomas Siitani juhatusel ning kõrgetasemelisi väliskollektiive, kontserti “Muusika Poola kuningatele XVII–XVIII meistritelt” ning ansambli Supersonus põnevat kava, kus otsiti vanamuusika seoseid ja kõlaühendusi muude ajastute ja stiilidega.

Mõned nädalad tagasi lõppenud Pärnu muusikafestivali avakontserti sisse juhatades märkis festivali tegevjuht Kristjan Hallik, et muusikasündmusega teise aastakümnesse jõudes tunnevad tegijad end juba palju täiskasvanumalt. Kindlasti vajutasid kaks viimast pandeemiast varjutatud suve nii korraldajate kui muusikute palgeile murekortse. Seda tänulikumad olid kõik asjaosalised ja muidugi ka andunud publik, et tänavu õnnestus siiski maha pidada üks korralik klassikapidu, mille juurde kuulusid tippsolistid, -dirigendid ja -orkestrid, maskideta täissaalid, kohvikud, pargid, meri. Läti ja Eesti hea sünergia Arvo Pärti esitades Avakontserdil, mida allakirjutanu kuulas Klassikaraadio vahendusel, tulid Sinfonietta Rīga ja dirigendi ning festivali kunstilise juhi Paavo Järvi esituses ettekandele Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri ja Ludwig van Beethoveni teosed. Orkestri kontsertmeister on Eesti Festivaliorkestriski aastaid kaastegev Eva Bindere. Viisteist aastat tegutsenud Läti üks aktiivsemaid nüüdis- ja barokkmuusikat esitavaid kollektiive Sinfonietta Rīga on Pärdi esituste eest pälvinud maailmas palju tunnustust, mis tipnes Grammy auhinnaga Pärdi “Adam’s Lament” salvestuse eest (koostöös Tõnu Kaljuste, Eesti Filharmoonia Kammerkooriga jt). Kontserdi avas Arvo Pärdi “Summa” (1977). Algselt häältele kirjutatud teose aluseks on ladinakeelne usutunnistuse tekst ja kodeeritud pealkiri oli tingitud nõukogude ateistlikust kontekstist. Instrumentaalversioon keelpillidele (1991) on aga topeltkodeeritud – sõnadeta, või siis hoopis koodist eemalduv, kuulaja mõttele vabadust jättev. Läti kollektiiv pakkus Paavo Järvi juhtimisel mööda pehmet keelpilli kõla kulgevat heas mõttes pingevaba esitust. Oli kuulda poognajõhvide kergelt sahisevat liikumist keeltel ja teos justkui ei alanud, vaid kestis juba enne kui dirigent käed tõstis. Erkki-Sven Tüüri itaalia renessansi omanäolisima helikeelega madrigalilooja Carlo Gesualdo da Venosa (1566–1613) muusikast inspireeritud “L’ombra della croce” (2014) oli põnev üllatus helilooja loomingu kontekstis. Alguses markeeritakse lühikese lõigu jooksul Gesualdo sisend algmaterjalina, edasi arendab Tüür teemat aga talle omaste harmooniavõtetega, kuid prevaleerib sujuvus, polüfoonia ja kajaefektid viivad meid ajuti suurtesse katedraalidesse, mitmekoorimuusika aegadesse. Sinfonietta Rīga homogeenne pehme kõla oli siingi sobilik, kuid teose lõpupoole, rütmiliselt elavdunud kulminatsioonis, tabasin end mõtisklemast, kuidas võiks see kõlada Tallinna Kammerorkestri teritatumas ja meeletumas esituses. Kontserdi esimese poole kulminatsiooniks oli kahtlemata Arvo Pärdi “Fratres” (1977/1992) meie ühe säravama viiulisolisti ja ka Eesti Festivaliorkestri püsiliikme Triin Ruubeli esituses. Ruubeli karge kõla ja loomulik vibraato klapivad hästi kokku Arvo Pärdi muusika esteetikaga. Teose dünaamiline ja vormiline plaan oli veenvalt kujundatud ning esitusest kumas läbi ka Gidon Kremeri kui paljude Pärdi teoste etalon-esitaja vaimu. Paavo Järvi kogenud Beethoveni interpreteerijana laskis ka läbi raadio vahenduse aimata 8. sümfoonia ülielava ja karakteerse esituse taotlust, kuid järgnenud, Eesti Festivaliorkestri võimsate laivide taustal on raske siinkohal kindlal jalal seisvat kommentaari anda. Noorte leedukate maagiline kontsert öö hakul Pea igal festivalisuvel on programmi koostades püütud pakkuda midagi köitvat ka nooremale, ehk ka klassikalise muusikaga “teie peal” olevale publikule. Mõistan seda taotlust ja olen ka kuulnud sihtgrupilt vaimustunud kommentaare Kristjan Järvi projektide ja koosluste kohta. Seekord oli värskuse efekti kutsutud looma New Ideas Chamber Orchestra (NICO) Leedust. Väikest orkestrit, mis koosneb kuuest keelpillimängijast, juhib noor helilooja ja dirigent Gediminas Gelgotas, kes osaleb ansamblis lisaks dirigeerimisele ka pianistina. Kuulda sai põhiliselt Gelgotase enda loomingut (kavas õigustasid end vaheldusena aga ka Kristjan Järvi ning Hildegard von Bingeni teosed), mille helikeel jättis erinevalt festivali kavas pakutud klassikalise ja popmuusika sümbioosist pigem põhjamaiselt mütoloogilise, karge, samas rütmiliselt aktiivse (tihti piazzollaliku) mulje. Oli huvitav tõdeda, et Leedu muusika (siiski mitte üldistada soovides, kuid hea oli seda nii tajuda) on päris laia servapidi meile lähedane – nurgeline, tuulepealne ja karm. Päris palju leidus ka meloodilisi palu (kava koosnes kümnest üheosalisest palast), õhkõrnu pianissimo’id, kuid tihti lõppesid needki karmimatel toonidel, katkestusega. Katkestused olidki oluliseks kujundiks nii kõlaliselt kui visuaalselt. Kollektiiv paneb suurt rõhku lavalisele olekule ja liikumisele, mõjudes instrumentaalteatrina (kõik teosed esitati peast!), mille väljenduslaad oli siiski väga väljapeetud ja mõneti steriilne. Kaasaegsete teoste peast esitamine pole tavaline praktika ning viib mõtted muusikute töötundide harilikust suuremale mahule, mis ühelt poolt tekitab imetlust, teisalt aga ka kahtlusi, kas ei võiks helilooja nõnda orgaanilist ansamblit/bändi “omades” neile võimekatele muusikutele ka loomingulisi vabadusi lubada, näiteks mõningat aleatoorikat improvisatsiooniliste lõikude näol. Kasutatud oli ka teksti ja häält – helilooja ise kui preester oma sõnumiga ning keelpillimängijadki esitasid väga tihti vokaalpartiisid pillimängu ajal. Tekstid (ilmselt helilooja enda sulest) kõlasid küll inglise keeles, kuid neid oleks tahtnud lugeda ka kavalehelt. Esitusmaneer jättis mulje nende tähenduse olulisusest, kuid allakirjutanu jaoks jäid need akustiliste tingimuste tõttu asemantilisteks. Kokkuvõttes oli põnev õhtu, teiseks kolmandikuks kadus eelarvamus, kas see kütkestava ja ainulaadsena (raske on usaldada sedasorti kuluma kippuvaid omadussõnu) reklaamitud kontsert on päris minu tassike teed ja tabasin end lugupidamishoogudelt – nende noorte muusikute pühendumine, süvenemisvõime ja mängukvaliteet olid kaugel lihtsalt publiku võlumisest n-ö kergema muusikaga. Peenekoeline viiuliõhtu Paar õhtut hiljem sai publik nautida võimsa interpreedi Joshua Belli ettekandes Antonín Dvořáki viiulikontserti a-moll, mida ei kuule meie kontserdisaalides just tihti. Tegu on mahuka ja sümfoonilise kompositsiooniga ilma efektse soolokadentsita, aga samas ka pea puhkepausideta solistile, kes oma stradivariusel endale omase delikaatse toonikäsitlusega (teose lüürilisemast esitusest lugupidavatele kuulajatele ehk liigagi maheda vibraatoga) ja peenetundelise pingega fraseerides tõi teose vaimustunud kuulajateni. Eesi Festivaliorkester koos Paavo Järviga olid talle nauditavalt tundlikuks partneriks, nagu ka paljukiidetud Pärnu kontserdisaal, mille suurepärane akustika lasi kõlada teosel otsekui 3D-efektiga kinosaalis – tabasin ühel momendil flöödiheli, mis tuli otsejoones läbi orkestrimassiivi saali nagu kiirena solisti küünarnuki vahelt, kelle kõla koos orkestri keelpillidega jäi siiski otsekui hõljuma lava ääre lähistele. Kava teise poole moodustasid Eduard Tubina teosed. Paavo Järvi märkis Klassikaraadiole antud intervjuus, et festivaliorkestri Pärnu kavadest on Tubin siiani välja jäänud – küllap on see nii, kuigi seda on isegi raske uskuda. Lausa kahel õhtul kõlasid Tubina sünge, küüditamise aega viiv “Muusika keelpillidele” (1963) ning efektne ja hullutav “Krati”-süit (1961), mille vaimustav ettekanne tõi sipelgad seljale ning uhkusetunde südamesse – selline helilooja vääribki parimaid esitusi ning sedavõrd head muusikud väärivad Tubina muusika tundmist. Kuninglik flöödiõhtu Nagu ühes ameerika ulmefilmis, kus öö jooksul linn muutus ja hommikul olid tänavate ääres hoopis teised majad ja majade vahel hoopis teised tänavad, nõnda muudeti ühe õhtuga (18. juuli 2021) ära Pärnu kontserdimaja, kuna oma hääle jättis siia flöödikuningas, Berliini filharmoonik Emmanuel Pahud. Enne kontserti ja vaheajal liikusid ringi äraseletatud nägudega eesti flöödimängijad ja ka orkester oli tavapärasest erutunum. Pahud’ esitas oma tuntud suurepärasuses W. A. Mozarti flöödikontserdi G-duur ja F. Poulenci flöödisonaadi (1957) Lennox Berkeley orkestratsioonis (1976) ning tormiliste ovatsioonide järel lisapalaks ka Claude Debussy armastatud “Syrinxi”. Üks teine lisapala oli peidetud ka Mozarti flöödikontserdi III osa ette, luues silla või armsa purde Mozarti aja ja tänapäeva vahele, aga ka Viini losside ja Eesti rahvakultuuri vahele. Pahud’l oli varuks üllatus, mis näitab suure muusiku mõtlemise haaret, loomingulisust ja julgust. Solist hakkas ühtäkki peale Mozarti II osa kõnelema: “Arvo Pärt – “Estländler””. Seejärel õngitses Paavo Järvi partituuri vahelt välja lehekese ning hoidis seda üleval, kuni filharmoonik seda armsat lookest esitas. Helistik ja motiivistik haakusid imeliselt Mozarti menuetiga ja publikul vajus suu, aga ka süda lahti. Integreerides nõnda klassikapärandisse raiutud Mozarti teosesse kaasaegse helilooja teose – siin on analüüsimist kultuurisemiootikuile. Allakirjutanus kõneleb muidugi flöödimängija, aga tundub, et lisaks Mozarti flöödikontserdile on ka Pärnu kontserdimaja sellest kuupäevast ära muudetud ning Pärnu muusikafestival sellega koos – tore on tõdeda, et hinnatud festivali jaoks suutis üks suur muusik kvaliteedi latti veelgi tõsta. Seda nii interpretatsioonilises, kunstilises kui kultuurilises plaanis üldisemalt. Ja nõnda ongi üks andekas ja äge noor festival saanud täiskasvanuks.

“i nagu interpreet” on ajakirja Muusika rubriik, kus saavad sõna Eesti interpreedid – oma saabuvate kontsertide ja kontserdikavade kaudu. Seekord räägivad Linda-Anette Verte ja Maksim Štšura oma lähenevast duokontserdist. Kuidas kujunes teie kontserdikava, miks on kavva valitud just need teosed? Linda-Anette Verte: Vahel toimub kavavalik väga orgaaniliselt ja ma tean täpselt, mis teosed ja mis järjekorras kõlama peavad. Sel korral oli rohkem mõtlemist. Ma teadsin, mis ajastu muusika võiks kõlada ja kui näiteks Elgari sonaadi puhul teadsin kohe, et tahan selle kavva võtta, siis Stravinski ja Vaughan Williamsi teosed olid minu jaoks täiesti uus avastus. Niisiis kõlab kontserdil peamiselt XX sajandi muusika. Teosed on kirjutatud I maailmasõja järgsel ajal, aga ei peegelda otseselt sõjaaegset maailma. Pigem on need valitud kosutama ja suunama fookust igavikulistele väärtustele. Usun, et ka praegusel ajal vajame erinevatelt hirmudelt fookuse ära suunamist ja lisaks XX sajandi muusikale aitab meid selles Rasmus Puur, kes kirjutas kontserdiks ka uudisteose. Rasmuse muusika on nii sisukas ja kõnekas, selle õppimine ja avastamine on väga põnev protsess olnud. Maksim Štšura: Kontserdikava läbivaks teemaks on I maailmasõja järgsel perioodil kirjutatud teosed. Inglise tuntuima helilooja sir Edward Elgari viiulisonaat kuulub tema hilise perioodi tähtteoste hulka, mida ta komponeeris 1918. aasta suvel, elades väikeses suvemajas Brinkwells, West Sussexi looduse keskel. I maailmasõja lõpp oli saabumas ning see uudis andis Elgarile lootust ja inspiratsiooni. Helilooja soovis pühendada sonaadi lähedale perekonnasõbrale Marie Joshuale, kes aga suri ootamatult enne teose valmimist. Seetõttu tsiteerib Elgar enne finaali lõppu II osa keskmisest lõigust pärinevat lüürilist teemat mis seostub Marie Joshua mälestusega. Inglise helilooja Frank Bridge, kes on ehk kõige rohkem tuntud Benjamin Britteni õpetajana, kaotas I maailmasõjas palju sõpru ja kolleege. Rahvusvahelise tragöödia mõju üksikisiku psüühikale leiab väljenduse kahest palast koosnevas minitsüklis “In Autumn”, mille helikeel liigub vaba atonaalsuse poole. 1920. aastatel arvas Igor Stravinski et keel- ja klahvpillide vaheline kooskõla ei olegi leitav. See kõik aga muutus “Duo concertanti” loomisega 1932. aastal. See oli loodud Stravinski enda ja Poola-Ameerika viiuldaja Samuel Dushkini esitamiseks ühistel kontsertreisidel. Teos põhineb Vana-Kreeka luule rütmidel ja neoklassitsismi esteetikal. Läbi ajaloolise prisma helilooja justkui distantseerub maailmas toimuvatest poliitilistest ja sotsiaalsetest arengutest. Huvitava kokkusattumusena sattusid Stravinski ja Dushkin pärast oma Liverpooli kontserti 1934. aastal Elgari mälestuslõunale päev pärast selle suure helikunstniku surma. Millised soovid ja unistused on teil interpreedina? Linda-Anette Verte: Muidugi on teoseid, mida tahaksin mängida ja inimesi, kellega koostööd teha, aga eelkõige on unistus jätkuvalt muusikast rõõmu tunda ning olla alati tänulik. Maksim Štšura: Mind ootab ees väga põnev ja loomingulisi väljakutseid täis hooaeg. Loodan väga et kultuurielu jääb avatuks, et inimesed kaitsevad end viiruse eest ning rahvusvaheline reisimine ei ole takistatud. Millised on olnud viimase aja suurimad elamused? Linda-Anette Verte: Suurim elamus oli augusti lõpus toimunud Tallinna Kristliku Mosaiik koguduse suvepäevad Viljandimaal. Suve ja ilmselt terve aasta tippsündmus minu jaoks. Võimsad tunnistused, jutlused, ülistusmuusika ja palveajad kus kogesin väga tugevalt Püha Vaimu ligiolu. Aga minu jaoks on ka suur elamus alati kui saan kellegagi mõne hea vestluse pidada, looduses käia või koos musitseerida. Selle nädala elamuseks on olnud proovid Maksimiga eesolevateks kontsertideks. Maksim Štšura: Möödunud suve üsna tihedast kontserdigraafikust jäi eredalt meelde esinemine taas Londoni legendaarse Wigmore Halli laval koos oma pikaajalise duopartneri Michael Foyle’iga. Samuti õnnestus meil ellu viia üks eriline projekt: Deali festivalil mängisime kolme päeva jooksul kõiki Beethoveni klaveri- ja viiulisonaate kronoloogilises järjestuses – see andis nii meile kui publikule unikaalse võimaluse helilooja stiililise evolutsiooni vaatlemiseks justkui ajanihkes. Pärast pikka perioodi vaid digitaalsete vahendite kaudu kuulajatega suhtlemist tundus elava saali sünergia täiesti asendamatu.

Minule kui aastal 1979 teise kursuse tudengile oli see festival esmane sügavam tutvus noore põlvkonna heliloojate – Mati Kuulbergi, Lepo Sumera, Raimo Kangro, Alo Põldmäe, René Eespere jt loominguga. Kirkalt on meeles Kuulbergi kontrabassikontserdi ja Kangro viiulikontserdi esiettekanne Neeme Järvi dirigeerimisel. Ja muidugi Sumera ballett “Anselmi lugu”. Jaan Räätsa ja tema meeskonna poolt kavandanud suurejooneline festival, kus eesti heliloojatelt kõlas üle 200 (!) teose, tõi Eestisse N. Liidu ja sotsmaade esindus-muusikateadlasi, kelle hilisemad vastukajad olid enamasti ülivõrdes. Külalisi oli saabunud ka Soomest. Sibeliuse uurijat Leo Normetit kui ühte Soome silla elushoidjat paluti võõrustada just neid ülemere külalisi. Festivalile järgnenud kongressilt on mällu sööbinud tollal vanima elava helilooja, Siberi vangilaagrite kogemusega Tuudur Vettiku avasõna, mis sai marulise aplausi osaliseks. Ja muidugi Arvo Pärdi pikajuukselise parukaga, poliitiliselt ebakorrektne häppening, mille kohta jutt levis suust-suhu üle nõukogude muusikaimpeeriumi ja mujalegi. Otsides Leo Normeti päevaraamatust festivalimärkmeid, imestasin, et neid on nii vähe. Sealsamas kirjutas ta lehekülgede viisi vahetult Eesti muusika päevadele eelnenud Samarkandi Idamaade festivalist. See oligi tollases kontekstis kultuurišokk, sest toimus UNESCO egiidi all ja nii olid Samarkandi üle ilma kokku sõitnud Idamaade absoluutsed tippmuusikud. Mõtlesin, et võibolla kirjutas Leo end tühjaks Sirbile muljetades ja tõttasin rahvusraamatukokku, et 1979. aasta alguse kultuurilehte lugeda. Festivalist kirjutati juba ette palju ja huviäratavalt. Eriti sisutihedad olid Merike Vaitmaa eellood. Leolt polnud aga ridagi, teda oli vaid mainitud Jaan Räätsa hiiglapikas kongressi ülevaatekõnes. Kilde Leo Normeti päevaraamatust EMP-i avapäeval, 7. veebruaril 1979. Juba eile õhtul saime kokku Jarmo Sermiläga, kes tuli Tallinnasse turistina, kaasas noorkomponist-kitarrist Kari Koivula. Jarmo tegutseb nüüd Hämeenlinnas, kus tal on oma ja, nagu näha, vähest tulu toov noodikirjastus. Aga vähemalt kirjastab ta seda, mis on talle eriti hingelähedane – aleatoorilist tüüpi muusikat. [---] Ajasime meie juures juttu, maitsesime vikerforelli ja Viru Valget. Noorkomponist, kes oli kogu aja vait olnud, hakkas järsku ära kukkuma. Mehel oli pööraselt paha olla. Taksot telefoni teel muidugi ei saanud ja nii asusime kolmekesi teele. Nii kui Kari tänavale sai, võttis ta hangest lund ja hakkas sellega oma nägu hõõruma. See tõi aga oodatust vastupidise reaktsiooni ja ta vajus pehmelt lumehange pikali. Nii pidime Karit edasi lausa lohistama. Vaene Kari nägi tõesti sünge välja. Lõpuks saime ühe takso ja talutasime ta ära oma hotellituppa. Meie Jarmoga läksime aga hotelli baari martiinit jooma ja tegime siis pika jalutuskäigu Toompeal. [---] Täna õhtul nägime Sumera balletti “Anselmi lugu”. Vastuvõtt oli soe, kuid mitte kuum. See muusika ei ole laiale publikule. Orkestrivärvide vikerkaart ei osata veel nautida, ühest detailist maksimumi “väljapigistamist” ei suudeta hinnata. Mulle oli aga see muusika lausa sugulaslikult mõistetav ja Sirje oli balletist vaimustuses. [---] Festivali pressikonverentsil oli Jarmo koos Sirjega. Minul oli raadios mikrofoniaeg. Jarmo olevat öelnud, et kuigi ta teab ette, kui põiklevalt talle vastatakse eesti muusika trükkimisvõimaluste kohta Soomes, küsib ta ikka. Küsiski ja vastatigi põiklevalt. Paraku ei õnnestunud Räätsal pressikonverentsile õiget elu sisse puhuda. Festival ise on aga tõesti meelierutav. [---] Jarmol on plaanis teha elektroakustiline ballett Aino Kallase “Hundimõrsjast” TV jaoks ja kutsuda ballettmeistriks Mai Murdmaa. Viisin nad omavahel kokku ja tutvustasin teda ka Arvo Pärdile. Olin samuti vahendajaks Jarmo ja Hortus Musicuse vahel – ehk sõidabki Mustoneni ansambel augustis Helsingisse. Enne seda on plaanis veel meie puhkpillikvinteti kontsert ja hiljem Arvo Pärdi autorikontsert. Kas jää liigub? Annaks taevas. 15. veebruaril Festivali päevil sai mehemoodi kontsertidel käidud. Päris kõike muidugi ei jõudnud, sest oli üksteist katvaid üritusi, tuli teha konsi loenguid ja raadiosaateid ning neid raadios ka sisse lugeda. Ballettidest jäigi kõige puhtam mulje Sumera “Anselmi loost”. Vaatasin ka Tambergi “Joanna tentata” uudislavastust ja millegipärast ei saanud lahti tundest, et balletikeel pole kõige õigem vahend liiga valusate tunnete väljendamiseks. Ooper ja draama lubavad selles osas kaugemale minna. [---] Päris hea oli Vinteri “Suvitajad”. Samuti Smuuli muhulikult puändikas keel ja Vinteri lihtsad, veidi puhkpillilikud, aga looga sobivad viisid. Sobisid särtsakad lavakujunduse värvid. Sulev Nõmmik oli samast loost ka filmi teinud, kus mängis muidugi Ervin Abel – mees, kes õnnelikemas oludes võinuks olla maailmaklassi koomik, mitte halvem kui Max Linden või Harold Lloyd... Filmis oli tunda, kuidas Nõmmik oli ikka veel meie “Mehed ei nuta” mõju all. [---] Tormise “Naistelaulud” Vanemuises olid muidugi väga head. Ainult hetkeks läks kõledaks ühe ähmase-määrdunud pruuni valgustuse tõttu, meenusid sõjapäevade vene raudteejaamad, pori ja pesemata inimeste hais, trügimised... [---] Öökontserdil Estonias pidid ettekandele tulema minu “Šoti laulud”, aga nende asemel laulis Mati Palm hoopis kolm laulu mu tsüklist “Kammermuusika”. Öökontserdil olid ettekanded üheaegselt kolmes erinevas kohas ja seetõttu toimus pidev rahvaste rändamine. Parim mulje jäi kontserdist “Rahvalaul ja helilooja”, kus esinesid vaheldumisi Tõnu Kaljuste kammerkoor ja Rein Rannap. Viimane mängis ka Karl August Hermanni pala “Air estonien” ja see kõlas nagu professionaalne muusika. Hea oli kuulata ka Lemba “Eesti rapsoodiat”. Eller kõlas hoopis teisiti kui Heljo Sepa esituses. Kaks päeva oli festivalil ka Fazeri kustannuspäälikko Eino Marvia. Sain temaga tuttavaks muusikamuuseumis. Marvia tõi tervitusi Roger Lindbergilt ja Erik Tawaststjernalt. Oli kena ja viisakas “vana kooli” mees. Juba pärast ta ärasõitu avastasin, et ta on kirjutanud ka “Tadž-mahali” nimelise helitöö. Ehk tuleb maikuus Eestisse tagasi. Täna algas EHL-i kongress. Nagu ikka – Jaan Räätsa aruandekõne ja muud jutud, kohati kergemini, kohati raskemini kuulatavad. Paratamatu ametlik osa. Mina ise ei jõua ära oodata, et lõpeksid pikad kohustuslikud tööd. Eesti peatükk kogumikku “Istorija narodov SSSR” jaoks pole mul ikka veel valmis. Sünge sünnitus.

Maailma üks enim hinnatud pianist Murray Perahia kolis pärast 43-aastast koostööd plaadifirmaga Sony Classical üle Deutsche Grammophoni tiiva alla. Ameerikas sündinud ja Londonis tegutsev Perahia on aastaid keskendunud klaverimuusika baasrepertuaarile nagu Chopin, Beethoven, Brahms ja Mozart ning huviobjektiks on olnud mõistagi ka Johann Sebastian Bachi looming. Tema esitused on saanud väga palju tunnustust ning muutunud kohati klassikatõlgenduste etaloniks. Deutsche Grammophoniga koostöös ilmub esimene plaat juba sel sügisel, oktoobris, plaadil kõlavad Bachi Prantsuse süidid. Edaspidi on plaanis salvestada teoseid, mille juurde Perahia oma rohkem kui 50 aastase rahvusvahelise muusikutee jooksul ikka ja jälle tagasi on pöördunud. Tuleva aasta aprillis tähistab Perahia ka oma 70. juubelisünnipäeva.

Suve alguse esimene kuumalaine Amsterdamis on pärast eestimaist kõledapoolset kevadet üpris meeldiv. Kanalitest õhkuv jahedus ei lase õhutemperatuuril liiga kiiresti ülemäära kõrgele tõusta ja meie jaoks harjumatult kõrge nurga alt paistva päikese eest võib minna varjule mõnda sealsetest paljudest muuseumidest. Seejärel, visuaalsest kunstist küllastununa, on mõnus vedeleda Amsterdami suures linnapargis, et enne õhtust kontserdikülastust jõudu koguda ning lihtsalt ilma ja inimesi vaadata. Sellises sulnis olustikus külastasime 2017. aasta juunikuu keskpaigas Concertgebouw’ “Meisterpianistide” sarja hooaja lõppkontserti, kus soolokavaga esines üks viimase poolsajandi silmapaistvamaid pianiste Murray Perahia. Nagu väga hea kontserdi puhul ikka juhtub – muusika kannab su ära kusagile, kus ajal ja ratsionaalsusel ei ole eriti palju kaalu ning asetab kontserdi lõppedes õrnalt jälle maa peale tagasi, tõsi, alati mingi kirjeldamatu kogemuse võrra rikkamana. Nõnda ka seekord, ma ei suuda meenutada seda õhtut detailides, kuid mäletan väga selgesti selle klaveriõhtu eriliselt läbipaistvat ja nüansirikast kõla ning hingeminevalt vaimset atmosfääri. Samuti mäletan leebet, ent vääramatut jõudu, mis Bachi, Schuberti, Mozarti ja Beethoveni teosed algusest lõpuni üheks vormitervikuks sidus ja saalitäit kuulajaid hingepõhjani puudutas. Nüüd, 2020. aasta kevadel, asetuvad sellised mälestused paraku hoopis uude valgusse … Murray Perahia on sündinud 1947. aastal New Yorgis ja veetnud seal kogu oma nooruse. Tema esivanemad pärinesid sefardi juutide kogukonnast ja rändasid Ameerikasse Kreekast eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel. Nii oli Murray Perahia esimene kodune keel hispaania keele ajalooline vorm ladino, mis tunduvalt erineb tänapäevasest hispaania keelest. Inglise keel lisandus sellele alles kodulähedases lasteaias New Yorgi Bronxi linnajaos. Vanematekodus valitsenud õhkkonda on Perahia kirjeldanud kui ülimalt ühtehoidvat, kus tähtsal kohal olid iganädalased religioossed toimingud. Palju külastati ka ooperietendusi ja kontserte, mille poolest New Yorgi kultuurielu oli silmapaistvalt rikas. Lapsepõlves alguse saanud muusikalise kujunemise eest jagub Perahial palju tänusõnu oma isale, kes muusikuna märkas poisi muusikalist andekust varakult ja suunas ta juba nelja-aastaselt klaveritundidesse Jeannette Haieni juurde. Poiss oli alguses väga pisike, otse miniatuurne, mistõttu pedaali hakkas ta kasutama alles kümneaastaselt, omandades selles kiiresti suure vilumuse ja nüansseerituse. Mõneti ebatavaliselt kestsid õpingud sama õpetaja juures kuni Perahia 17-aastaseks saamiseni, misjärel suundus ta õppima New Yorgi Mannesi muusikakolledžisse. Siin õppis Perahia lisaks klaverimängule ka kompositsiooni ja dirigeerimist. Tema olulisemateks õpetajateks olid pianist Artur Balsam ja muusikateoreetik Carl Schachter. Viimane andis Perahiale põhjalikud oskused Schenkeri muusikaanalüüsi vallas, mida ta on nimetanud ka oma muusikalise mõtlemise tähtsaimaks aluseks. Artur Balsam on rõhutanud eriti kammermuusika olulisust Perahia muusikuks kujunemisel, väites, et oskus kuulata teiste pillide häälte liikumist ansamblimängus arendab ühtlasi pianisti suutlikkust kuulata alahäälte liikumist omaenda esitatava klaverifaktuuri sees. Tänu legendaarsele poola päritolu pianistile Mieczysław Horszowskile avanes Perahiale juba õpingute ajal võimalus hakata osalema kammermuusikuna Marlboro muusikafestivalil Vermontis, mille eestvedajaks oli Rudolf Serkin ja õpetajateks teiste hulgas maailmakuulus tšellist Pau Casals koos Budapesti keelpillikvarteti liikmetega. Kammermuusika on Perahia muusikuteel hiljemgi tähtsal kohal olnud. Nii esines ta sageli koos lauljate Peter Pearsi ja Dietrich Fischer-Dieskauga ning on palju mänginud koos Guarneri ja Budapesti keelpillikvartetiga. Iseäranis suurepärased on Mozarti ja Schuberti klaveriduo teoste salvestused, kus Perahia ansamblipartneriks on pianist Radu Lupu, kellega koos juhiti aastail 1981–1989 Benjamin Britteni poolt asutatud kuulsat Aldeburghi muusikafestivali Inglismaal. Kammermuusika mõju rõhutab Perahia ka oma töös dirigendina, mida ta on kõige enam teinud kammerorkestri Academy of St Martin in the Fields külalisdirigendina. Koos orkestrimängijatega töötatakse välja fraaside ülesehitus ja nende suhestumine üksteisega, mis on tõepoolest sarnasem ansamblistide omavahelisele koostööle kui akadeemilisele “dirigent määrab”-mudelile. Mõned aastad pärast konkursivõitu Leedsis 1972. aastal, mille järel Perahia rahvusvaheline karjäär õige hoo sisse sai, kolis Perahia elama Londonisse, kus resideerib siiani. Võimalik, et tollase Vana Maailma rahulikum elurütm ja pikemate traditsioonidega muusikaelu korraldus pakkusid tema küllaltki introvertsele natuurile viljakamat pinnast kui ameerikalikust elustiilist läbiimbunud New York. Murray Perahiat iseloomustatakse enamasti kui väga lüürilise väljenduslaadiga pianisti, mis on kahtlemata tõsi. Ent kõige täpsem kirjeldus pärineb ilmselt Perahia teooriaõppejõu Carl Schachteri suust, kelle sõnul on tema mängus valitsevad vokaalmuusikale omane laulvus ja jutustavus, sügavuti minev struktuuritaju ning muusika kulgu suunav tugev intellektuaalsus, mis üheskoos moodustavad väga harvaesineva muusikutüübi. Kui vaadata Perahia kontserdikavu, siis on selge, et tähtsaimal kohal tema repertuaaris seisavad Johann Sebastian Bach ja Viini klassikalise perioodi heliloojad. Ta esitab sageli ka Schuberti, Schumanni, Brahmsi ja Chopini teoseid, kuid palju harvemini XX sajandi heliloojaid. Täielikult on ta loobunud atonaalse muusika esitamisest, väites, et peale põhjalikumat süvenemist tonaalse maailma varjatud saladustesse ei tundu atonaalse muusika keel tema jaoks enam võrreldaval määral huvipakkuv. Süvenemine on ilmselt märksõna, mis iseloomustab kogu Murray Perahia arenguteed muusikuna. Juba väljakujunenud ja tunnustatud pianistina asus ta läinud sajandi kaheksakümnendatel end täiendama legendaarse pianisti Vladimir Horowitzi juures. Koostöö kestis kuni viimase surmani 1989. aastal, mil Perahiagi oli juba pealt neljakümnene. Enda sõnutsi õppis ta Horowitzilt Chopini, Liszti ja Rahmaninovi teoste kaudu eelkõige suurt virtuoosset tehnikat ja rikastas sellega oma pianistlikku kõlapaletti, saades juurde mahlaseid, orkestraalseid värve. Iseloomulikku lähenemist võib märgata Perahia töös Bachi teostega varastel kaheksakümnendatel, kus ta ei pidanud paljuks tegelda mõne aasta jooksul juhendaja käe all klavessiinimänguga. Lisaks erinevustele sõrmetehnikas ammutas ta klavessiinimängust ideid klaveri pedaali kasutusele Bachi loomingu puhul. Näiteks soovitab ta sõltuvalt saali akustikast kasutada üliõhukest pedaali kompenseerimaks klavessiiniheli loomulikku kõlajätku pärast klahvi vabastamist, mida tänapäevase klaveri tõhusad summutajad ei võimalda. Tema esitustes on siiski üks iseäranis huvipakkuv joon, mis muudab ta vaatamata oma äärmiselt isikupärasele klaverikõlale heas mõttes sarnaseks mitmete teiste suurte pianistidega, nagu näiteks András Schiff või ka Glenn Gould. Perahia ise nimetab seda oskuseks läheneda muusikateostele n-ö seestpoolt. See toetub muusika süvakihtide analüüsile ja võimaldab juurteni aru saada helitöö struktuurist, tänu millele asetuvad ka väikseimad muusikalised üksused teoses oma ainuõigele kohale korrastatud tervikpildis. Tänu sellisele superkorrastatusele suudab ta olla laval vaba ja spontaanne ning võib täiesti õigustatult kasutada oma kontsertidel toimuva kirjeldamiseks mõistet “improvisatsiooniline”. Murray Perahia muusikutee ei ole paraku kulgenud ilma suuremate tagasilöökideta. Üheksakümnendate algul saadud õnnetu käevigastus ja sellele järgnenud mõistatuslikud põletikud, mille põhjuste kõrvaldamine nõudis lausa kirurgilist sekkumist, varjutasid tema karjääri ligemale viieteistkümne aasta jooksul, mil parimas loomeeas pianist oli ikka ja jälle sunnitud loobuma juba välja kuulutatud kontsertidest. Siiski ei möödunud ka keeruline periood tema elus kaugeltki mitte viljatult, vaid võimaldas mõneaastase pausi järel klaverimängimises keskenduda muu hulgas Bachi teoste põhjalikumale uurimisele. Selle tulemusena valmisid Grammy ja Gramophone’i auhindadega pärjatud salvestused nii Bachi “Inglise süitidest” ja “Goldbergi variatsioonidest” kui ka Chopini etüüdidest. Erinevaid muusikaauhindu on Perahia pälvinud peaaegu kogu oma pika rahvusvahelise karjääri jooksul, mis näitab, et loominguline mootor töötab juba aastakümneid väsimatult täistuuridel. See ei ole kindlasti võimalik ainuüksi ülimale andekusele tuginedes, vaid eeldab ka oidu elada oma elu viisil, mis ei lase ümbritseval müral segada keskendumast olulisele. Tõepoolest, kui mõelda sellele fenomenile, mis kumab vastu niihästi Perahia mängust ja salvestustelt kui ka biograafiast ja intervjuudest, siis tundub mulle, et parim sõna, mis seda võiks kirjeldada, olekski lihtsalt öeldes tarkus.

Meie varjud on väga pikad kui tuleme õhtul heinalt ja me ise oleme lühikesed kirikakar paneb palveks käed kokku üle pea naine sirbiga ronib üles nõlva nagu tuhande aasta eest ussaia taga on nõmm nõmme taga on mets kanarbik kanarbikukarva kuhu sa lendad mesilind see taevas on nii lage ja suur kord me ju tuleme tagasi kord meie tuleme kõik Nende Jaan Kaplinski luuleridadega algas kontsert, millega 7. augustil tähistati Veljo Tormise 91. sünniaastapäeva ning millega Tõnu Kaljuste naasis pärast kahe aastakümne pikkust pausi enda loodud Eesti Filharmoonia Kammerkoori (EFK) peadirigendi kohale. “Ma ootasin seda,” ütleb dirigent ilma igasuguse kõhkluseta koori 40. hooaja eel. Nüüd tegutsevad Kaljuste kunstilisel juhtimisel taas mõlemad tema asutatud kollektiivid – Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester –, mille olemasolu on temale alati tähendanud üht tervikut. Kava, millega Kaljuste EFK peadirigendikoha üle võttis, oli mitme näoga. Olgugi et läbivalt Tormise muusikast, troonis selle keskel regivärsiline tsükkel “Eesti kalendrilaulud”, kummalgi pool äärtes aga eesti luuletajate tekste võimendav laul. Alguses Jaan Kaplinski “Kord me tuleme tagasi” ja lõpus Hando Runneli Noor-Eesti vaimus manifest “Viru vanne”: Tuleks võtta see tuletungal, mille Tuglas on pillanud peost, mitte kohkuda vaenlaste hulgast, mitte ehmuda sõnnikuveost, mida nõuab üks vaimuelu (või ehk elu üleni?) Mida see “Viru vanne” teile praegu tähendab? Mis on see tuletungal, kes on vaenlased ja mida kujutab endast sõnnikuvedu 40-aastase Eesti Filharmoonia Kammerkoori jaoks? Tõnu Kaljuste: Seda ta tähendabki, nagu Runnel väga üheselt kirjutab. Kui te seda laulu kuulete, hakkavad mingisugused akordid rääkima väga erinevaid suhteid sellesse teksti. See, kuidas Tormis Runneli teksti loeb, oli minu jaoks väga värskendav. Ta kirjutas selle 1980. aastal, aga mõnes mõttes on see vaimuelu küsimus igivana. Me räägime oma keelest ja kultuurist tihtipeale pateetiliselt ja meil on omad sümbolid. Selles laulus on kaks sümbolit – Virumaa ja Kungla. Nendest nimetustest on järele jäänud ainult väline kest ehk kaks hotelli. See teine, Kungla hotell on nüüd Hiltoni hotell. Need vaimsed väärtused, mis vajaksid teatud aja tagant uuesti ümbersõnastamist, on Runnel Noor-Eesti ja Tuglase vaimus inimesteni toonud. Mulle tundub, et tänasel päeval võiks see kõnetada ja kui me 13. septembril Riigikogus (sügisistungjärgu avaistungil – Toim.) Eesti hümni laulame, tahaks seal laulda ka “Viru vannet”. Las Riigikogu liikmed ka kuulevad Runneli teksti, veidike mõtiskluseks. Mõtisklemiseks nii neile, kes seda teksti kuulevad, aga kindlasti ka neile, kes seda laulavad. Kui vaatate 40-aastast filharmoonia kammerkoori, kes mingis mõttes on ennast tänaseks juba tõestanud, siis mis te arvate, kas nad on veel valmis teiega ette võtma seda sõnnikuvedu ja kõike muud, mis vaimuelu edendamise juurde kuulub? See, et iga päev on tarvis midagi tõestada, ei kao meil tegelikult kuhugi. Võib vaid väliselt nii paista, et on palju igasuguseid võidukaid rahvusvahelisi õnnestumisi. Aga kui see tunne tekib, et meil pole siit maailmast enam midagi õppida ja kõik tuleb iseenesest, siis on see enesekindlus väga petlik. Niisugused teosed ja niisugused kultuuriloolised asjad, mis meie muusikas ja luules on sündinud, neid me ei laula ainult publikule. Neid me laulame ka iseendale. Nii et ma arvan küll, et selliste kogemuste kaudu püsime me vast normaalsete inimestena ja ei lähe oma valdkonnas ülemäära enesekindlaks. Ma loodan nii. Aga see koostöö on küll praegu väga armas ja proovid on minu jaoks olnud väga huvitavad. Eks näis, kolm aastat on pikk aeg. Praegu on alles algus. Kas vaimuelu suurim vaenlane ongi liigne enesekindlus? Kui rääkida sellest Runneli luuletusest, siis on see “suits, mis kerkib veel “Virust” ja “Kunglast”” – see aur, mis läheb valedele asjadele. Mitte vaimsetele väärtustele, vaid materiaalsetele väärtustele niisuguses proportsioonis, mis muudab vaimsed väärtused teisejärguliseks. Ega ühe koorilaulu ja luuletusega kedagi ei õpeta, aga mingit tendentsi ta küll näitab. “Liig palju unistusi ei ole tehtud teoks” – seda võib alati öelda, igal ajal. Aga igaüks ütleb seda omas kontekstis. Meie poliitilise elu ja ajaloo kontekstis tuleb tal vastavalt erinevatele põlvkondadele erinev tähendus. Ma arvan, et praegustele inimestele vajab see võibolla eraldi seletamist. Ma õigupoolest helistasin Runnelile just enne, kui me seda laulu “Eesti kalendrilaulude” kontserdil ette kandsime. Ütlesin, et praegu see hotell Kungla kujund ei toimi, inimesed ei pruugi aru saada. Aga Runnel ütles väga ilusti, et kui inimesi, kes saalis istuvad, ükshaaval õpetama hakata, siis on see lootusetu üritus. Eesti taasiseseisvumise alguses sai ka vanu tekste ümber tehtud, muidu inimesed ei saanud aru, aga tegelikult maailma kultuuris jäetakse need asjad tavaliselt nii nagu need on olnud. Nii jätsime ka meie need kaks hotelli nime nii nagu need on olnud. Kes tahab ja viitsib selles tekstis veidikese puurida, siis need on viited, mis ulatuvad 1980. aastatesse. Missuguseid paralleele igaüks praeguse ajaga loob, see on niisuguse vaba mõttelennu teema. Kui palju te proovis kooriga sellistest küsimustest räägite? Kas eeldate, et nad saavad ise aru, mida nad laulavad, või on koor selline instrument, mis ... ... laulab noodid ja silbid ära? Ja et publik ise paneb selle mõtte sinna taha. Eks siin on ambivalentsi palju. Aga võtame praegu suvalise teema – mõtleme inimeste peale, kes meid juhivad. Kas presidendi tasemel või kultuuriministri tasemel. Kui vaadata tendentse, kuidas ajakirjandus nendega suhtleb või kuidas parteid nendega suhtlevad, siis võimupositsioonil olevate inimeste intellektuaalne tase võib kolossaalselt erineda. Nendest väikestest müksetest tulenes ka minu kavavalik ja motiivi, miks ma selle laulu repertuaari võtsin, seletasin loomulikult ka koorile. Hoiakud selle teksti suhtes võivad olla muidugi nii individuaalsed kui ka globaalsed: “liig palju unistusi ei ole tehtud teoks”. Meil puhtalt kunstikollektiivina ongi nii, et 20 aastat on läinud mööda ja tõesti paljusid unistusi ei ole tehtud teoks. Me võime seda võtta ka väga otse ja isiklikult. Selle luulerea jätk on: “liig palju õlleõhtuid jääb ainsaks vägiteoks”. Kas see on ka teema, millega muusikakollektiivides tänapäeval veel tegelema peab? Ütleme, et see on kujund. Õlleõhtu võib olla üks niisugune kõrvaltegevus, millest saab peamine või päris tegevus. Muide, niisuguse teemaga tegeles Veljo Tormis päris palju. Mäletan, et mõned päris räiged tekstid, mida ta omal ajal viisistas, tekitasid ka meis küsimusi. Aga see lugu just esindab Tormise muusikas seda sotsiaalset sekkumist, mida ta oma teostega ette võttis. Eks ta sai ka võtta nende asjade eest ja põhiline, mida tema puhul öeldi, oli, et nii soliidne helilooja ei tohiks selliseid sotsiaalseid vemmalvärsse publiku ette tuua. Aga mina resoneerin Veljo Tormisega selles mõttes kaasa, et sa pead meie oluliste luuletajate kaudu ka laval ja kunstivormis kätt aja pulsil hoidma ja katsetama. See on omaette žanr. Sellega võib libastuda, aga võib ka paraja kooli saada. Nii ise, kollektiivile kui ka ühiskonnale. Omal ajal oli see väljaelamise vorm ja ma arvan, et praegu me ka elame vähekese välja. Kust teil tekkis see ettekujutus, et, nii nagu näiteks teater, võib ka üks koor olla sobiv instrument taoliste mõtete ellu viimiseks ja puudutada ühiskonnas toimuvat moel, mis erineb abstraktsest kontserdikavast, mida võiks esitada ükskõik kes ja ükskõik millal? Seda võiks nimetada niisuguseks ärkamisaegseks mitmekesisuseks, kui meil tekivad poliitilised liinid isamaalise luulega. Me laulame siiani ka Lydia Koidula tekste, aga me ei tohi ennast ümbritseda ainult selle maailmaga. Kui sa laulad oma kaunist isamaast kõige ilusamate väljenditega, siis sellele vastukaaluks peaks ka midagi sellist olema, mis veidikese toob sellest läbi roosade prillide laulmise maailmast reaalsusesse. See ei ole mingi Eesti fenomen. Mõelge Brechti teatri peale või Saksamaal ooperi peale, kus seda tehakse läbi satiiri ja groteski. Ikka mõni žanr võtab selle üles. Kas Bob Dylan või mõni koor – mis seal vahet on? Üks inimene nagu mina – mul ei ole kitarri ja mikrofoni, vaid mul on koor, kelle kaudu ma mõningaid asju püüan läbi ja üle elada. Kui minu ümber on niisugused tekstid ja niisugune teksti võimendaja nagu Veljo Tormis oli. Tormis ei olnud ainus, lapsepõlves või koolipõlves kirjutas isegi Rein Rannap niisuguseid laulukesi, mida me ka rõõmsalt laulsime. See on nagu kirjandusega – on ajakirjandus, on luule ja on suur kirjandus. Muusikas on ka niisuguseid erinevaid vorme. Kas koor on siis muusikamaailma ajakirjandus? Ta võib ühel päeval olla ka ajakirjandus. Üks vapustav tekst, mille Tormis kirjutaski ajalehetekstile, oli ühest Olaf Uti Sirbi artiklist – “Küsimus on, küsimus on ka selles, et elu esitab kirjandusele ja kunstile üha suurenevaid nõudeid”. Seda ma teen kindlasti ükskord jälle. Jääme ootama. Paul-Eerik Rummo tõi Eesti Filharmoonia Kammerkoorile mõeldes välja ühe huvitava asja. Olgu see Aleksander Kunileiu “Mu isamaa on minu arm”, Karl August Hermanni “Uku ja Vanemuine” või Veljo Tormise “Tornikell minu külas” – isegi pühaliku teose esituses oli olemas kergus ja lahedus. Kui ühte teksti laulda, siis ega ma ei sea endale eesmärgiks, et oleks kerge ja niisugune lahe, aga ma tahan, et oleks loomulik. Loomulik tähendab, et see pole ülepaisutatud. Et sõnal ei oleks ülemäärast tähendust, mida tal ei olegi. Kui te vaatate neid esimesi isamaalisi laule – see on nii lihtne luule, millele on aga muusika kaudu võimalik nii pateetiliselt peale minna, et ta muutub minu jaoks täitsa vastuvõetamatuks. Neid hetki on mul olnud küll, kui ma olen püüdnud selgeks teha, et me teeme eesti romantilisest muusikast oma põlvkonna interpretatsiooni. Viitasin Peter Schreierile, kuidas tema laulab Mendelssohni ja Schubertit, kuidas räägitakse välteid välja. Koorimuusikas on see asi olnud laulupeoliselt kammitsetud ja mitte eriti nüansirohke. Selline ühene, deklareeriv laulumaneer. Aga minu eeskujuks on olnud just kammerlauljad ja olen püüdnud panna ka suuremat koorikoosseisu kammerlikult ja nõtkelt artikuleerima. Siin on veel üks asi – meie ärkamisajast pärinev koorilooming on oma muusikalise väljenduse poolest väga saksakeskne. Kunileid ja teised on olnud päris korralikult saksa traditsioonis kinni ja nad pole lasknud luulel seda koraalilist rütmi muuta. “Muu ii-saa-maa oon mii-nuu arm” (skandeerib ühepikkuste silpidega) – sul ei ole eesti keelele omast loomulikku ütlemist. Muusika võib vältelisust isegi võimendada. Kõige olulisem on see, et tekst oleks arusaadav, et tal oleks mõju. Tal ei ole mõju, kui sa ei saa aru. 1979. aasta intervjuus tutvustasite toonast Ellerheina kammerkoori. Lauljate keskmine vanus oli 23-24 eluaastat ning seal laulsid üliõpilased konservatooriumist, polütehnilisest instituudist, pedagoogilisest instituudist, oli kaks keskkooliõpilast, aga ka keemik, matemaatik, trollibussijuht, muusikaõpetaja, pianist ja altide hulgas neli filoloogi. Kas missioon, mis teil oli nende lauljatega, jätkub neli aastakümmet hiljem mingis vormis ka professionaalses kooris? Muidugi on ühe kollektiivi juhtimine omamoodi missioon. Aga mis missioonist saab juttu olla, kui sa ise oled üliõpilane, sul on väga noored lauljad ja mõned sinust endast vanemad. Sa õpid koos nendega ja lihtsalt huvitud kultuuriloost. Süübid sa siis Bachi kantaatidesse ja nende tekstidesse või oma noore kultuuri sündi. Vahet ei ole. Oluline on huvi vaimsete väärtuste vastu. Seda huvi peab kunstikollektiivile kogu aeg vaikselt süstima, sest üks asi on ambitsioon, et me oleksime rahvusvaheliselt head ja püüaksime kommunikeerida kogu maailmaga, aga see ei saa minna ilma selleta, et meil oma kultuuri kogemust kaasas ei oleks. Minna ilma selle pagasita n-ö karjääri tegema on päris õõnes tegevus. Meie hulgast lahkus hiljuti Jaan Kaplinski. Ühes oma viimastest intervjuudest ütles ta: “maailm jääb minust parandamata”. Kas teie tegelete veel maailma parandamise mõtetega? Ma just mõtlesin tema peale. Ta muutis meie maailma selle tekstiga: “kord me ju tuleme tagasi”. Alustasime sellega “Eesti kalendrilaulude” kontserti. Ta oli minu jaoks väga oluline persoon. Aga see lause: “minust jääb maailm muutmata” – see on ju viisaka inimese tekst! Mina nii ei ütleks. (Naerab.) Sõnad on sõnad ja mõtted on mõtted. Kui nii võtta, ei muutu muidugi mitte kellegi poolt maailmas mitte midagi. Aga ühe inimese tegudel on väärtus ja teisel ei ole. Tema lõi ainult väärtusi. Eesti Filharmoonia Kammerkoori koormeister on alates 2020. aastast Lodewijk van der Ree. Sel suvel oli tal oluline ülesanne Aix-en-Provence’i ooperifestivalil, kus EFK tegi kaasa kahes lavastuses. Esiettekandele tuli Kaija Saariaho ooper “Innocence”, mis põhineb Sofi Oksaneni libretol ning mida dirigeeris Susanna Mälkki. EFK meeskoor laulis ka Richard Wagneri ooperis “Tristan ja Isolde”, dirigendipuldis Sir Simon Rattle. Koor paiknes mõlemas lavastuses lava taga ja dirigeeris Lodewijk van der Ree. Mis tunne oli olla Susanna Mälkki ja Simon Rattle’i parem käsi? Lodewijk van der Ree: See oli väga huvitav kogemus, väga teistmoodi. Huvitav oli see, et mõlemas lavastuses oli sama orkester, Londoni sümfooniaorkester, aga kuivõrd erinevalt nad kahe dirigendiga mängisid! Wagneris, mida juhatas Simon Rattle, oli orkester alati natuke löögist taga või oli dirigent orkestrist ees. Nii ta romantilise muusika puhul töötas, et sa annad impulsi ja orkester mängib nagu üks suur organism, hästi paindlikult, aga mitte dirigendiga koos. Wagneris laulab koor maksimaalselt kümme sekundit järjest, ühe fraasi või hüüatuse, ja siis on jälle pikk ootamine. See oli päris hirmus, ausalt, oodata nelikümmend minutit, et siis laulda kümme sekundit. Ja see peab olema perfektne! Tunne oli natuke riskantne, nagu terve “Tristani ja Isolde” puhul – et see kõik võib käest ära minna. Selline ülimalt intensiivne muusika, mis kunagi ei rahune. Seesama tunne oli ka paari lõiku dirigeerides. Need 40-minutilised pausid olid sama intensiivsed nagu kümnesekundiline dirigeerimine. Kaija Saariaho ooperiga “Innocence” oli hoopis teistmoodi. Susanna Mälkki on ilmselt üks parimaid nüüdismuusika dirigente, keda ma olen kunagi näinud. Kuidas on võimalik, et inimene on nii täpne, samas nii musikaalne ja inimlik, mängib värvidega. Ta on maagiline dirigent ja temaga oli pigem selline tunne, et me musitseerime koos. Enne koori sissetulekut ta naeratas mulle kaamerasse hästi sõbralikult, õige karakteriga ja siis me lihtsalt – tegime koos! Ma sain temast nii hästi aru, tal oli lauljatega mingisugune selline side, et ta teadis juba ette, mis ja kuidas sealt tuleb. Sellepärast sain ka mina seda koorile edasi anda. Selles ooperis oli kooril palju tegemist, lavastus oli tund ja nelikümmend minutit pikk ja koor laulis peaaegu kogu aeg. Väga huvitav töö! Mida kahe nii erineva ooperi laulmine koorilt nõudis? Vaheldumisi nüüdismuusika ja Wagner. Õnneks ei olnud need kordagi samal päeval. Wagnerit laulda on muidugi hoopis midagi muud kui Saariaho ja Wagneris olid meil ka lisalauljad, nagu Mati Turi ning Jan Oja. Nemad andsid teise värvi ja energia, juba sellepärast hakkas koor teistmoodi kõlama. Kõik said aru, et siin on vaja midagi muud ja et ei pea ennast tagasi hoidma. Mõnes mõttes on vaja lihtsalt energiaplahvatust ja sa ei pea olema täpne kammermuusik, kuigi proovis jälgisime ka seda. Wagneri lavastuses me seisime, aga Saariaho ooperis istus koor minu ümber poolringis nagu väike orkester. Ja hästi täpselt nüüdismuusikat laulda on hoopis midagi muud. Aga nad said sellega ilusti hakkama. Wagneriga on huvitav lugu. Tihti on nii, et kui keegi midagi koolis õpetab, on tal endal selle kohta juba oma arvamus ja siis on see ka sinu esimene mõte. Mäletan, et kui ma Utrechtis muusikateadust õppisin, siis rääkis keegi meile Wagnerist ja Brahmsist. Üks tegi programmilist muusikat ja teine absoluutset instrumentaalmuusikat. Ja see õpetaja oli kindlasti väga Brahmsi poolt, ta hakkas Wagneri puhul kohe rääkima antisemitismist ja muust sellisest ning ma sain ka selle vaatepunkti. Kõik muutus, kui läksin Amsterdami ooperisse Wagneri “Parsifali“ kuulama. Amsterdami ooperil ei ole oma orkestrit, on ainult külalissolistid, aga koor on enda oma. Mängis Concertgebouw orkester, dirigent oli Ivan Fischer. Istusin kohas, kus ma põhimõttelisel lava ei näinud, aga nägin Fischerit! See oli nagu transs, nii ilus muusika, need kellamotiivid, kuidas orkester kokku sulas. Orkestratsiooni mõttes on Wagner absoluutne meister. Toona ei olnud see niivõrd ooperikogemus, sest ma ei jälginud eriti teksti ja laval toimuvat. Nüüd, Aix-en-Provence’is oli mul natuke sama tunne. “Tristani” avamäng on muusikaajaloos selline teos, mis andis kõigile uue suuna. Ma arvan, et isegi Brahms on seda kuulnud ja leidnud, et nüüd hakkab midagi erilist toimuma. Selline muusika, mille puhul sul on tunne, et keegi on leidnud uue maailma ja selle meie jaoks avastanud. See avamäng, aga tegelikult terve ooper, on mäng pingega. Kuidas pingega töötada? Kas nüüd tuleb lahendus või ei tule? Ja alles viie tunni pärast tuleb. Wagner kartis natuke enne esiettekannet, et publik läheb hulluks ja et keegi ei suuda sellist pinget füüsiliselt välja kannatada. Samas on siin nii palju ilu, see osa on väga kütkestav. Aga kui sa jälgid libretot, viib see sind 150 aastat tagasi ja kõik liigub täiesti teises tempos. Kuidas võib keegi laval veerand tundi laulda ühest väikesest mõttest? Ja nii igast vaatepunktist. Ma ei usu, et tänapäeval kirjutataks selline draama, kus keegi kogu aeg midagi reflekteerib. See ei ole ka võibolla see, mis mind kõige rohkem huvitab. Aga muusika – Wagner on ikka väga suur helilooja. Kuidas Aix-en-Provence’i ooperifestivali publik need kaks lavastust vastu võttis? Mõlemad ooperid lavastas Simon Stone ja tema stiil on hästi filmilik. Hüperrealistlik. Ta lavastab nii, nagu publik oleks lauljatele hästi lähedal ja näeks iga väikest muutust nende miimikas. Pärast oli huvitav ARTE kanalilt Saariaho ooperit järele vaadata, sest oli tehtud väga filmilik režii ja näidati palju lähiplaane. Selles osas ei meenutanud see üldse ooperit. Kuna ma olin lava taga, ei tea ma täpselt, kuidas lavastus saalist mõjus. “Tristani ja Isolde” lavastus oli samamoodi väga realistlik ja sedapuhku kaasaega toodud. Kõik muinasjutulised elemendid olid ainult lauljate peas. Laval oli kaasaegne korter või Pariisi metroo, ajaloolisi elemente ei olnud. Visuaalselt olid lavastused väga sarnased, aga publiku poolt pälvisid need väga erinevaid reaktsioone. Saariaho ooper sai ainult kiiduavaldusi, samas kui Wagneri esiettekandel hüüti publikust “boooo!”. Häälega? Pool saali väljendas niiviisi oma pahameelt, kui lavastaja pärast esietendust kummardama tuli. Kui orkester eelnevalt kummardas, siis nemad said küll publiku tunnustuse osaliseks. Ja ma ei ole tõesti kuulnud, et üks orkester suudab niiviisi Wagnerit mängida ja veel viis tundi! Nii et see aplaus oli küllalt ootuspärane. Aga siis tuli lavastaja ja publiku reaktsioon pöördus järsku 180 kraadi. Hästi teistmoodi emotsionaalne publik. Väga vahetu tagasiside. Kas nii on Euroopas tavaks oma arvamust väljendada? Ma olen kuulnud, et La Scalas tehakse ka nii. Ja isegi etenduse keskel, kui lauljal läheb natuke halvasti, siis hüütakse. Ma ei tea, kas see on tõsi, ma ei ole seal ise kunagi käinud. Aga kui ma esimest korda elus Amsterdamis ooperis käisin, siis oli samamoodi. See oli üks Verdi ooper, väga särav, aga lavastus seevastu väga sünge. Siis lõpus andis publik samuti teada, et lavastus ei meeldinud. “Tristani ja Isolde” oli visuaalselt väga ilus, aga ma sain aru, et lavastajal oli seal taga mingisugune freudistlik kontseptsioon, mis ei olnud üldse arusaadav. Kui sa sellest eelnevalt loed ja temaga räägid, siis küll. Samas, ma nägin natuke kolmandat vaatust, mis toimus metroos, ja see oli tegelikult väga ilus. Kuidas Tristan sureb ja inimesed tulevad rahulikult metroosse, kõnnivad sisse ja välja. Midagi oli selles väga poeetilist – et käib suur draama, aga elu läheb edasi nagu alati. Olete õppinud Utrechtis muusikateadust ja hiljem Amsterdami konservatooriumis koorijuhtimist. Millised on esimesed mälestused Eesti Filharmoonia Kammerkoorist, kuidas see koor väljastpoolt paistab? Mäletan seda väga täpselt, oli 2009. aasta ja Amsterdamis toimusid TENSO päevad, mis toovad kokku professionaalsed koorid ja fookuses on nüüdismuusika. Kohal oli ka EFK, koori peadirigent oli sel ajal Daniel Reuss, kes juhatas seal ka oma Hollandi koori Cappella Amsterdami. Ütlen ausalt, et sel ajal oli EFK koor, mis mind kuigivõrd ei huvitanud. Mind huvitas kaasaegne muusika ja kõik koorid tõid kaasa oma kõige huvitavama nüüdismuusika. EFK laulis Kreegi “Taaveti laule” ja Pärdi a cappella loomingut. Nüüdismuusika festivalil, kus katsetati hästi palju uute kõladega ja kuidas kirjutada koorile, ei olnud see kuigi paslik ja ma unustasin nad mõneks ajaks. Aga kui tulin kolm aastat hiljem Eestisse, sain jälgida Tõnu Kaljuste proovi, kes valmistas ette Tanejevi kooritsüklit. Nendega samas prooviruumis viibides oli see, kuidas koor kõlab ja kuidas nad koos laulavad, väga füüsiline kogemus. Lisaks veel see, et nägin esimest korda, kuidas Kaljuste dirigeerib ja proovi teeb. See oli hoopis teistsugune kogemus. See, kuidas Lääne-Euroopa koorid vene muusikat laulavad, ei ole üldse see, kuidas teie seda laulda oskate. Asi on juba vene keeles. Ja siis veel magnetiline Tõnu Kaljuste, kes istub seal ja ei tee kuigi palju – aga teeb väga palju. Siis hakkas see koor mind väga huvitama ja hakkasin ka nende plaate teise kõrvaga kuulama. Toona, 2009. aastal olin ma lihtsalt noor ja loll tudeng, kes tahtis kuulda kihvti nüüdismuusikat ja EFK ei pakkunud seda. Paari aasta pärast sain aru, et ma pean neid lihtsalt teistmoodi kuulama. See pole see, millega ma olen harjunud, aga see on sellegipoolest tore, midagi uut. Nüüd, kui ma ise filharmoonia kammerkooriga töötan, on üks asi, mis mind väga huvitab. Cappella Amsterdami dirigeerides on mul tunne, et inimesed on väga emotsionaalsed, elavad muusikale kaasa ja tahavad hästi musitseerida – seal on alati midagi väga isiklikku. Kui teen proovi EFKga, siis mul sellist tunnet ei ole. See on pigem nagu hea tööatmosfäär, aga mitte nii, et kõik pakuvad omalt poolt ka mingi visiooni. Kõlaline tulemus on aga täpselt vastupidine. Cappella Amsterdam võib kontserdil kõlada suhteliselt kliiniliselt, aga ma pole seda kunagi kuulnud EFK puhul. Nende kõlas on midagi väga isiklikku ja emotsionaalset, isegi kui võibolla inimesed ise ei ole emotsionaalsed. Aga ma kuulen, nagu inimesed laulaksid täiest hingest. See on huvitav kontrast. Ma saan aru, et lauljad hoiavad ennast selles mõttes natuke tagasi, et sa ei saa laval olles nutta. Sa pead keskenduma ja ei saa endast kõike välja lasta, see on EFK ja Cappella puhul sama. Aga filharmoonia kammerkooril tekib selline kõla, mis ei ole lihtsalt laulmine. Ükskõik kas kontsert läheb väga hästi või väga halvasti, see element on alati olemas. Ma ei tea, kas see tuleb laulukoolist, aga koori sees on hästi palju individuaalseid värve. Erinevad häälerühmad ei ole võibolla nii homogeensed, aga see kõlab hästi kokku ja annab karakteri. Millist laadi tööd Eesti Filharmoonia Kammerkoor vajab? Kuidas te ise nendega töötate? Mulle on väga oluline, et inimesed ise musitseeriksid. Mul on tunne, et kui ma ei tegele sellega, et inimesed võtaksid vastutuse, siis võib juhtuda, et me lihtsalt laulame koos dirigendiga. See on alati väga huvitav küsimus, kes võtab ansamblis vastutuse. Nii orkestris, kammerorkestris kui kooris. Ma saan rääkida küll ainult Hollandi näitel, aga mul on tunne, et kui on dirigent, kellega ei ole erilist klappi või kes ei tee nii nagu muusikutele meeldib, siis inimesed ikka musitseerivad hästi, sest see on nende uhkus. See on su töö ja sa pead seda hästi tegema. Ma ei taha midagi halvasti öelda, aga Eestis olen ma väga tihti kuulnud, et kui dirigendiga ei klapi, siis kvaliteet langeb kõvasti. See on asi, millega ma olen proovinud tegeleda. Teinud ise dirigendina vähem ja andnud lauljatele initsiatiivi. Siis tuleb välja, et kõik on targad muusikud ja neile meeldib ka nii – oma fantaasiaga musitseerida on palju meeldivam. Üks asi on muidugi nende vastutus ja teine minu usaldus. Ma tean, mida nad oskavad ja kuidas nad enam-vähem mõtlevad ja musitseerivad, tean, mis on võimalik. See võikski olla alguspunkt. Hakkame kohe ise musitseerima. Siis võib ilmneda erinevusi, aga see on juba palju huvitavam kui täitsa neutraalselt laulda ja loota, et tuleb keegi, kes hakkab seda vormima nii, et tekib muusika. Ma loodan, et me oleme sinnapoole liikunud, et inimesed eelkõige musitseeriksid koos. Paul-Eerik Rummo Usun, et Kunileiu laulu “Mu isamaa on minu arm” kuulsin elus esimest korda just Kaljuste koorilt, kui ta ärkamisaegseid laule taaselustas. See liikuv, isegi lõbus viis ja heatujuline esitus oli vabastav, andis isamaalisusele loomuliku, laheda, elurõõmsa kõla, mis sel ju olema peakski. Meeleolu tõstvat oli muudki, näiteks K. A. Hermanni “Uku ja Vanemuise” esitus – ausa, aga algelise teksti- ja muusikamaterjali kõrgelt kvaliteetne serveerimine, taas nii heatujuliselt, et ei mõjunud üldse mitte eelkäijaid naeruvääristavalt. Veel mäletan oma kerget eelkahtlust seoses vägeva “Raua needmise” esitamisega nii väikese koosseisu poolt nagu seda üks kammerkoor ju on. Aga kõhklus osutus asjatuks, rabav šamaanlik katarsis ei jäänud saabumata ka ilma wagnerlike massideta, ja nii igal järgmisel korral uuesti. Mis näitab, et tähtsaim on teose vaimu tabamine, õige eelhäälestus, mis annab tehnilise virtuoossuse rakendamisele kõige asjakohasema suuna. Omaette väärtus on kindlasti “Tornikell minu külas”, niihästi koos algse pühakodade päästmise aktsiooniga kui ka nüüd, kuulates seda n-ö puhta kunstina, eriti kui luuletekste loetakse liigse paatose ja paisutusteta. Praegu üle hulga aja “Tornikella ...” uuesti kuulates panin imeks, kui lühike ta kõige oma mitmeosalisusega ja kui terviklik oma algmaterjali heterogeensuse juures on. Pidi olema üks tugev ja õnnelik impulss, mis selle asja tekitas – väga kiiresti vist, kui õigesti tean. Ja jälle tahan rõhutada kergust ja lahedust ka selle tõsise, pühalikugi teose puhul. Aga mis siin rääkidagi – unustamatut nii koori algusaegadest kui hilisemast on palju. Muide, mida see sõna “unustamatu” tähendab? Milles unustamatus seisneb? Ju vist selles, et miski nähtu-kuuldu-kogetu on saanud su mina-olemise eraldamatuks osaks, olles sinus midagi muutnud, paika pannud. Doris Kareva Eesti Filharmoonia Kammerkoor sündis ajal, mil sumbumuse paine tasapisi ümber kõri siueldes hakkas vaikselt lämmatama, nähtamatult oli levimas troostituse rooste. Kui noored lauljad aga oma vahetu värskuse, elujõu ja lustiga lavale astusid, lõi see aja kooriku korraga puruks. Järsku sündis ühendus olemise puhta tuumaga, tohutu osasaamisrõõm. Mäletan esimesi kontserte kui ekstaatilist vapustust, vabaduse võimast puhangut. Veljo Tormise “Ingerimaa õhtud” ja “Raua needmine” jäidki sisse – üks helisema, teine kõmisema – aastateks, aastakümneteks. Eesti Filharmoonia Kammerkoor mõjus omamoodi püha salaseltsina, kuhu kuulusid üksnes äravalitud. Kõik nad valdasid lindude keelt ja oskasid lennata – aga mitte ainult; neil oli võime kuulajaidki lendu tõsta. Kammerkoori täiesti eriline missioon oli aga aeg-ajalt parvena maanduda mõnel müütilisel maal, millest üksnes raamatutest lugeda võis, ja viia sinna teateid, elavat tunnistust ühest iseäralikust haldjarahvast ja tema hingejõust. Ja alati pudenes tagasi tulles nende tiibadelt pisut vabaduse säratolmu. Mäletan, kuidas Tõnu Kaljuste silmad pildusid tuld ja iga viipega elustus õhus nähtamatuid nõiamärke; kuidas suur šamaanitrumm kõmas vastu kui tõotus kõikides maailmades, maas, õhus ja vees: see rahvas ei alistu, selles rahvas elab looduse enese vägi. Nii kumiseb sõna kammerkoor, kammerkoor … mu meeles nagu vaikne loits või palve, mille tervendava toime eest olen tänini tänulik. Viivi Luik Kui rääkida Euroopa kultuurist, ei saa kuidagi mööda Eesti Filharmoonia Kammerkoorist. Kooril on tänases kultuurivaenulikus maailmas kultuuri ja vaimsuse hoidja ning edasikandja roll. Tuletungla roll. 1986–1990 olid need aastad, mil Eesti Filharmoonia Kammerkoor oli mu elus olulisel kohal. Hilisematel aastatel elasin Eestist eemal ega jälginud nende tegevust enam nii intensiivselt. Mälestused kammerkoorist on ühtlasi ka mälestused Tõnu Kaljustest. Tema oli ja on selle koori hing. Kui Ellerheina kammerkoorist sai Kaljuste eestvedamisel filharmoonia kammerkoor, omandas see kogu Eesti rahva jaoks hoopis uue tähenduse. Seisis Eesti iseseisvuse taastamisel väga olulisel kohal. Andis inimestele vaimset tuge ja jõudu. Selle koori ja tema juhi olemasolu oli tunduvalt tähtsam kui pealtnäha võib paista.

8. septembril suri 91 aasta vanuselt mitmekülgne muusik Uno Loop. Loop oli loominguliselt tegus üle poole sajandi – alustanud 1950. aastal, jätkas ta isegi pärast 80. sünnipäeva veel aktiivset tööd muusikuna. Uno Loop sündis 31. mail 1930. aastal Tallinnas. Muusikalise hariduse sai ta Tallinna muusikakoolis 1954–1958 muusikateoreetikuna ning muusikapedagoogilise kõrghariduse Tallinna Pedagoogilises Instituudis 1975–1980. Aastatel 1959–1961 ja 1977–1992 töötas ta Otsa koolis muusikaajaloo, laulu- ja kitarriõpetajana ning oli aastatel 1980–1990 jazziosakonna juhataja. Uno Loop on kirjutanud esimese eestikeelse kitarriõpiku “Kitarrimängu õpik” (1964). Pikka aega oli Loop Eesti Raadio (estraadiorkestri) solist ja aastatel 1961–1965 Eesti Riikliku Filharmooniaorkestri solist. Ta on osalenud ansamblites Metronoom, Swing Club ja Sinilind ning Eesti Raadio meeskvartetis koos Eri Klasi, Kalju Terasmaa ja Arved Haugiga. Uno Loop on esinenud ja salvestanud väga paljude tuntud lauljatega, nagu Georg Ots, Els Himma, Heidy Tamme, Heli Saul-Lääts, Kalmer Tennosaar, Marju Kuut, Tarmo Pihlap, Ivo Linna, Jaak Joala. Aastakümnete vältel tutvustas ta Eesti laululoomingut kõikjal maailmas. Pikaajalise loometegevuse käigus on ta salvestanud üle 250 laulu, mitmed neist on ta ise kirjutanud. “Clementine”, “Isad ja pojad”,“Lõke preerias”, “Me pole enam väikesed”, “Mis värvi on armastus”, “Märtsis algas mai”, “Ära koo mu käpikuisse päikest” – see on vaid väike loetelu Uno Loobi repertuaarist, mis jääb publiku südamesse. Tema loominguga on ilmunud arvukalt heliplaate, Eesti Televisioon on salvestanud tema tegevusest mitu kontsertfilmi. Uno Loop oli ka Eesti esitajate liidu üks asutajaid ja ligi 20 aastat selle juhatuse liige, olles pühendunud lauljate huvide esindamisele. Peale muusika tegeles Loop ka võistlusspordiga. Tema nimel on Eesti meistritiitel poksis, ta harrastas triatloni ning oli triatloniklubi 21.CC asutaja.

Tartu ülikooli akadeemiline naiskoor (TÜAN) oleks oma kolmveerandsajandi pikkust tegevust tähistanud piduliku kontserdiga 18. aprillil, kui loodus poleks vahele seganud ja kogu ühiskonda halvanud. Millal pidu teoks saab, ei oska praegu keegi öelda, sest repertuaar tuleb ju üles soojendada ja uuesti ühiselt esitusküpseks lihvida. Võibolla ongi peale sunnitud generaalpaus sobilik, et ajale veidi tagasi vaadata ja seni tehtust vahekokkuvõte teha. Muusika küsimustele vastasid naiskoori praegune peadirigent Triin Koch ja mõned lauljad. Puhkenud kriisi ajal nägi Facebookis palju instrumentalistide ja ka lauljate koduvideoid ning püüdu isolatsioonist hoolimata töist ja optimistlikku meeleolu üleval hoida. Kuidas koorilauljaile koroona aeg mõjus? Triin Koch: Muidugi on olnud tore ja positiivne Facebookist kõiki neid klippe vaadata ja sealt ka lootust koguda, et asjad ei jää päriselt seisma. Mina oma kooridega selliseid kogunemisi ei teinud, sest meie töö oli eriolukorra kehtestamise ajaks juba sellises peenhäälestusfaasis, et interneti teel poleks eriti saanud pooleli jäänud tööd jätkata. Võibolla seda ei peaks ütlema, aga ma pean tunnistama, et pandeemia tulek tõmbas minul isiklikult vaiba nii äkki alt, et piltlikult öeldes olin ma päris pikka aega pikali maas ega osanudki kuidagi normaalselt toimida. Nii et koorid toetasid sel ajal rohkem mind kui mina koore. Praegu, kus tunneli lõpus mingi väike valguskiir on, tundub mulle, et lauljatele on see aeg mõjunud kahetiselt. On neid, kes tahavad väga laulda ja on nõus kohe kokku tulema ja jätkama sealt, kust pooleli jäi ega muretse eriti. Samas on ka neid, kes on sündmuste käigust šokis ja hirmul ja kes veel niipea ei tahaks suurema seltskonnaga koguneda, kuigi laulda muidugi tahaksid. Miks peaks laulja tulema just TÜ naiskoori? Mis on selle koori võlud ja trumbid või eelis teiste Tartu kooride ees? See on intrigeeriv küsimus. No miks? Sellepärast, et Tartu ülikooli akadeemiline naiskoor on üks Eesti parimaid koore. Selles kooris pakutakse väga head vokaalharidust ja selles kollektiivis sünnib väga palju põnevat, kastist välja mõtlemist ja n-ö tavaettekujutusest väljuvaid projekte. Sedasorti põnevust, mis erineb sellest, et koor seisab laval ja laulab oma kontserti, on naiskooril viimastel aastatel olnud väga palju. Kui rääkida eelisest teiste Tartu kooride ees, siis ... Ma arvan, et naiskoor on Tartus oma taseme ja tegevuse poolest väga silmapaistev kollektiiv. Ja lisaks, kui üks naistudeng või ka mitte-tudeng otsustab, et tahab laulda justnimelt naiskooris, mis on juba ise väga spetsiifiline otsus, siis ausalt öeldes Tartu kontekstis kuigi palju mõtlema ei pea ning otsus, kuhu koori minna, on tegelikult päris lihtne. Ja kui mõelda, et miks üks naisterahvas peaks tulema just naiskoori, siis ma arvan, et TÜ naiskoori tulles saab igaüks endale lisaks kooris laulmisele ka väga hea ja toreda pagasi elukogemuse näol tänu neile 50 naisele, kes TÜ naiskooris tema ümber on. TÜ naiskoor on olnud aastakümneid Eesti naiskooriskeene liider. Kuidas see on saavutatud? Mida siin on tehtud ja tehakse teisiti võrreldes teiste naiskooridega? Et viimasele küsimusele vastata, peaks ilmselt mingi tabeli koostama ja vaatama, mida ühed teevad ja mida teised teevad. Aga see liider olemine – see pole otseselt olnud kunagi eesmärk. Eesmärk on olnud võimalikult hea vokaalkultuur, lugupidav suhtumine muusikasse ja oma publikusse ning elamuslike esituste pakkumine. See võib tunduda elementaarne, aga kui käia kontserdisaalides, siis ei saa mu meelest alati öelda, et kõik need tingimused on täidetud. Ma arvan, et sellised lihtsad asjad ongi need, mis publikut puudutavad, ole sa siis kontserdilaval või konkursil. Ma loodan, et need on need näitajad, mille alusel võib meid liidriks pidada. Kooril on 75 tegevusaasta jooksul olnud kokku ainult kolm peadirigenti. Kas on mõni joon, tava, põhimõte või mis iganes, mis on pärit veel Richard Ritsingu dirigendiks olemise ajast? Mis on senini alles Vaike Uibopuu perioodist? Neid traditsioone, mis on väga pikalt selles kooris olemas olnud ja säilinud, on pigem palju. Ja see on hästi tore, et neid kantakse edasi ja peetakse tähtsaks. Need on sellised märgilised ja olulised asjad naiskoori elus, mis aitavad seda kollektiivi koos hoida, organiseerida, tekitada kokkukuuluvustunnet. Ma väga täpselt ei oska öelda, mis on need asjad, mis on Richard Ritsingu ajast kandunud üle Vaike aega ja sealt veel edasi praegusesse aega – fakte mul nii täpselt ei ole, aga ma arvan, et Vaike ajast on koorielus väga palju. Tugevad ja hästi toimivad juhatused on võibolla pärit ka juba Ritsingu ajast, aga kindlasti Vaike ajast. Vaikele oli väga oluline, et koor toimiks hästi ja ladusalt ja et asjad oleksid korras ja hästi organiseeritud. Ka selles, mismoodi ma ise koori tööd korraldan ja proove üles ehitan, olen ma väga palju eeskuju võtnud Vaikelt. Kõik need hääleseadetunnid ja see, et hääleseadesse oma aja panustamine on võtmeküsimus, on kindlasti pärit Vaikelt. Lisaks sellele pärineb eelmiste dirigentide ajast loomulikult lõputul hulgal akadeemilisi traditsioone, mis käivad koorielu juurde. Nt hooaja alustamise ja lõpetamisega seotud traditsioonid pärinevad minu jaoks kõik Vaike ajast, aga võibolla on palju sellest olnud olemas juba veel varem. Või siis sellised naiskoori jaoks armsad asjad nagu sünnipäevalaulu ja sooviloo laulmine sünnipäevadel ning eriti uute lauljate koori vastuvõtmine ja nende eest hoolitsemine nende esimesel aastal, mis on kindlasti eriline ja pigem haruldane traditsioon. Nii et neid traditsioone on palju. Missugune on teie lemmikrepertuaar? Kuidas on üldse naiskooride repertuaariga – kas on piisavalt, mille hulgast valida? Kas midagi jääb ka kättesaamatuks? Millest repertuaari valides üldse lähtute? Minu lemmikrepertuaar on kindlasti Eesti muusika. Ma isegi ei täpsustaks kuigi palju, sest mul on tõesti lemmikuid igast perioodist – nii ärkamisajast kui ka nõukogude ja praegusest ajast. Kui mõned nimed siiski nimetada, siis Tormis, Mägi, Kreek, Saar ja Kõrvits on minu absoluutsed lemmikud. Aga Eesti muusika üleüldiselt on minu lemmikrepertuaar ja ma olen täiesti Eesti koorimuusika usku. Teisalt, kui ma mõtlen oma meele- või hingelaadi peale, siis pigem on mulle südamelähedasem romantilise helikeelega muusika. Samas see ei tähenda alati, et see peab tingimata olema pärit romantismi ajastust. Ma ütleksin pigem, et mu meeleolu ja fraseerimise tunnetus on romantilist laadi. Mulle on ülipõnev teha ka uut muusikat, ükskõik kas ekstra naiskoorile kirjutatut või mitte. Ma pean silmas just muusikat, mida ei ole liiga palju tehtud ja mis võimaldab ise leiutada ja nüansse avastada. Praegu ongi mul järjest suurem soov teha ja laulda kooriga täiesti uut muusikat. Kui rääkida naiskoori repertuaarist ja Eesti muusikast, siis väga palju naiskooridele varem kirjutatud muusikast on TÜ naiskooril ära lauldud ja uut repertuaari niisama juurde ei tule. Uue naiskoori repertuaariga on praegu ikkagi ainult nii, et kui sa tellid teose, siis sa saad selle. See on küll väga põnev, aga väga kallis lõbu, nii et ei jõua endale igal aastal nii palju teoseid juurde tellida, et oleks kogu aeg väga huvitav. Seega ei saa öelda, et Eesti muusika hulgast oleks naiskooril väga palju valida. Aga siis tuleb võtta appi naabrid ja maailmamuusikast on loomulikult valikuid väga palju ja pigem on seal küsimus selles, kuidas õiged asjad üles leida. Kas midagi jääb kättesaamatuks? Jah, kindlasti jääb. Mingid asjad raskusastme tõttu ja midagi ka võibolla teadmatuse tõttu. Samas kui mõelda, et TÜ naiskoor laulis aasta tagasi Jüri Reinvere teost, mis ei olnud üldse mitte lihtne, siis tegelikult on nii, et kui ikkagi tahta ja pingutada, saab kätte kõiksugused asjad. Repertuaari valides on väga vähe selliseid olukordi, et saad vabalt mõelda, mida nüüd valida, sest enamus valikuid tekib lähtuvalt vajadusest. Nt tead juba ette, et aasta pärast toimub selline ja selline kontsert või siis juubelikontsert – see hakkab juba ise suunama ja tingima repertuaarivalikuid. Nii et üldiselt valik kujuneb vastavalt sellele, missuguse sisuga kontsert või huvitav ettevõtmine on tulemas. Mis on teie jaoks esituse puhul kõige olulisem? Millega proovis kõige rohkem tööd teete? Minu kui dirigendi või ka minu kui kuulaja jaoks on kõige olulisem esituse elamuslikkus. Ma pean saalist kuulates tundma, et need inimesed, kes on laval ja teost esitavad, saavad ise ka aru, mida nad laulavad ja mis on selle kõige mõte. Ma pean nägema ja kuulma, et esitajad on selle asja sees ja et see sünnib koostöös dirigendiga – siis see jõuab saali. Vahetu läbielamine ja elamuslikkus on minu arvates kõige tähtsam. Dirigendina on mul seda raskem mõelda, aga kuulajana ma saan andeks anda mõned tehnilised vead või kooskõlapraagi, kui esitus on elamuslik. Aga kui ma näen, et see, mida lauldakse, ei kõneta lauljaid, rääkimata publikust, on asi minu arvates mõttetu. Proovis ... Seda on jube raske kraadida, millega me kõige rohkem tööd teeme. Ma arvan siiski, et me proovides töötame väga palju nimelt tekstiga ja teksti mõistmisega, sellest arusaamisega. Need mõtted lihtsalt ei jõua mitte kuidagi teisiti saali ja publikuni, kui koor kui tervik väga täpselt ei tunneta, mida ta laulab. Ma ei saa öelda, et me kõige rohkem töötame tekstiga, aga tekst on kindlasti üks väga oluline nüanss, millest vokaalmuusika algab. Vokaalmuusikas ei ole muusika lihtsalt niisama, vaid helilooja võtab teksti ja sinna peale hakkavad asjad sündima. See on väga oluline alguspunkt, millest minu arvates kahjuks minnakse üpris tihti mööda. Mul on kuulajana väga tihti kahju, et ma ei saa kas diktsiooni tõttu aru, millest lauldakse, või siis ma saan tekstist küll aru, aga ma ei kuule lauljate suust tulevat mõtet. Vokaalmuusika algab tekstist ja kui me sinna sisse ei lähe ja seda enda jaoks lahti ei mõtesta, siis on see töö mu meelest poolik. Kõige põnevam osa tööst kooriga on minu jaoks kindlasti läbi selle tekstitunnetuse õigete kõlavärvide otsimine. Kui me teame, mida me öelda tahame, siis me peame leidma need vahendid, kuidas me seda ütleme. Keda peate dirigendina oma suurimaks eeskujuks ja miks? Minu esimene suur eeskuju oli ja on kindlasti minu õpetaja Vaike Uibopuu. Tema on see inimene, kes on mind õigele teele juhatanud ja kes andis mulle kätte kõige esmasemad ja olulisemad teadmised ja töövahendid, mille pinnalt ma sain väga hästi edasi minna. Loomulikult polnud need mingid lõplikud asjad, aga ta andis mulle väga hea kasvupinnase ja see on oluline. Sa ei saa midagi teha, kui sul ei ole õigeid suunajaid või õiget suunda kätte antud. Elus on igasuguseid etappe, aga ma arvan, et ma olen praeguseks hetkeks nii vana, et mul selliseid väga suuri iidoleid ja n-ö pimesi eeskujusid enam ei ole. Pigem on nende eeskujudega nii, et ma vaatan oma kolleegide tööd kõrvalt ja näen või ka avastan nende tegevuses mingeid väga spetsiifilisi ja peeneid asju, mida nad teevad väga-väga hästi. Neid nüansse on just praegu, kui ma ise olen ka juba piisavalt kaua töötanud ja loodetavasti saan asjadest aru, väga põnev tähele panna. Võibolla tulevad ka suured eeskujud kunagi uuesti tagasi, aga praegu pakub mulle kõige rohkem huvi just see igaühelt põnevate killukeste leidmine. Kas TÜ naiskoori ees on ka külalisdirigente seisnud? Tööd külalisdirigentidega on olnud vähe, neid on olnud ainult mõned üksikud. Vaike Uibopuu ajast võib külalisdirigentidest välja tuua naiskoori auliikme Kari Turuneni. Viimasest ajast, kui minul oli 2016. aasta sügisel vaba semester, tegi kooriga jõulukava Benjamin Kirk. Lisaks on olnud dirigente, kes on juhatanud ühte või kahte lugu, aga päris kontserdikava tegemist pole olnud. Millised on olnud teie juhatamise ajal koori huvitavamad kavad? See on keeruline küsimus. Harrastuskooriga saab väga spetsiifilisi või läbiva teemaga kavu koostada väga harva. 2018. aasta novembris Tartus ja Tallinnas toimunud kontsert “Laulude laulud” oli erandina selline kava, mis oli ühest ideest kantud. Laulsime seal vaimulikku muusikat nii Eestist kui mujalt. See oli ka kontsert, kus kohtusid naiskoor ja orel – mina ei olnud sinnamaani koos oreliga naiskooriga midagi sellist teinud. See oli tervikuna väga huvitav kava ja me saime laulda asju, mida seetõttu, et orelit ei ole alati võtta, ei saagi kuigi tihti esitada. Üheks huvitavamaks terviklikumaks projektiks või kavaks oli minu jaoks kindlasti ka 2015. aastal ilmunud naiskoori plaadi “Võrsed” jaoks salvestatud materjal. See koosnes täiesti uuest muusikast, millest suur osa oli just TÜ naiskoorile kirjutatud. See oli väga huvitav aeg, kus pidi õppima palju uut materjali ja kus oli minu jaoks palju interpreteerimise põnevust. Huvitavad on olnud ka viimaste juubelikontsertide kavad, mis kõik on lähtunud või olnud põimitud mingist juhtmõttest, mille me oleme enda jaoks hästi läbi mõelnud ja millesse sisse elanud. Need olukorrad, kui sa teed mingit lugu täiesti teises kontekstis kui tavaliselt, on alati hästi põnevad ja selle käigus on nii mõnigi varem tehtud laulu puhul avaldunud hoopis uus nägu. Missugune on olnud tippelamus või -sündmus koos TÜ naiskooriga? Kui 15 aastat ühte koori juhatada, siis eks neid sündmusi ja elamusi, väiksemaid ja suuremaid, tuleb kokku ikka väga palju ja lõpuks läheb see mälestustepundar nii suureks, et mõnda asja on sealt raske üles leida. Ühe tippsündmusena tuleb kindlasti meelde Prantsusmaa reis 2015. aasta suvel, kus naiskoor sai vähemalt minu ajal esimest korda tunda, mida tähendab astuda viiel õhtul järjest üles sama kavaga. Minu kõige suurem elamus selle kõige juures oli, kuivõrd tugevasti naiskoor selle viie päeva jooksul edasi arenes – iga kontsert andis midagi juurde ja arendas koori väga. Tippsündmustest rääkides tooksin jälle välja ka kõik meie viimase aja juubelikontserdid. Ükski neist ei ole olnud lihtsalt selline klassikaline akadeemiline kontsert, vaid kõik nad on otsinud uusi väljendusvõimalusi koori jaoks. Sellised olid kaks eelmist juubelit aastatel 2010 ja 2015 ja selline oleks olnud ka seekordne juubel, mis paraku koroona tõttu edasi lükkus ja mille puhul ma huviga ootan, et mismoodi see välja kukub. Tippelamus võib olla ka üks lugu ühe kontserdi jooksul ja vahel on sellest täitsa küllalt. Loota, et terve kontsert oleks üks suur tippelamus, ongi enamasti palju, aga selliseid väikseid tippelamusi on muidugi hulgaliselt olnud. Tippelamuse võib saada ka hoopis proovis: ei ole vähe olnud neid hetki proovis, kus midagi on tulnud väga hästi ja elamuslikult välja ja ma olen olnud üllatunud, et mis nüüd juhtus. Ja eks koorielu pakub tippelamusi ka veel nii mõneski muus mõttes, mitte ainult muusikalises. Kuidas TÜ naiskoor end majandab? Ülikooli koorina on naiskooril vedanud – koor ei pea ise muretsema ei prooviruumide üüri ega ka dirigendi, koormeistri ja hääleseadja töötasude pärast, selle eest hoolitseb MTÜ Tartu Üliõpilasmaja. Üliõpilasmaja kaudu saavad nende all tegutsevad koorid lisaks ka nii Tartu ülikoolilt kui Eesti maaülikoolilt iga-aastast tegevustoetust, millest on suur abi. Sellele lisandub tegevustoetus Tartu linnalt ning suuremate projektide puhul taotleb koor tavaliselt toetust ka Eesti Kultuurkapitalilt, Tartu Kultuurkapitalilt ja mujalt. Kuidas edasi? Kui olukord normaliseerub, kas siis on ikkagi midagi oluliselt teisiti? Sellele küsimusele peaks vastama kunagi hiljem, sest kuidas ma võiksin seda praegu teada. Vaadates, kuidas ma ise ennast olen selles olukorras tundnud, siis ma arvan, et päris samamoodi asjad siiski edasi ei lähe, selleks on praegusel hetkel ka veel ju palju füüsilisi takistusi. Ma arvan, et küllap olukord kunagi siiski normaliseerub, aga see võtab kindlasti palju rohkem aega kui me praegu tahaks. Täitsa selge on see, et inimestesse on praegu sisse kodeeritud hirm ja ärevus, mis eriti ei soodusta ei muusika tegemist ega kokkusaamist. Samas võib kokkusaamine väga palju aidata seda hirmu ja ärevust leevendada. Nii et siin on paras paradoks. Ma siiski ei usu, et pikemas perspektiivis on midagi oluliselt teisiti. Ma arvan, et osas, mis puudutab muusika tegemist, kulgeb maailm samamoodi edasi. Muidugi, kui meile mingid füüsilised piirid ette seatakse ja ranged reeglid kehtestatakse, siis ei ole midagi teha, aga ma arvan, et varem või hiljem läheb olukord siiski normaalseks tagasi. TARTU ÜLIKOOLI AKADEEMILINE NAISKOOR (TÜAN) Asutatud 3. märtsil 1945, asutaja Richard Ritsing (1903–1994). Koori peadirigendid: Richard Ritsing 1945–1963, Vaike Uibopuu 1963–2005, Triin Koch al 2005. Enamik lauljaid on TÜ tudengid või vilistlased, kooris laulab ka Elleri kooli õpilasi ja vilistlasi. Osaletud on kõikidel Eesti üldlaulupidudel. TÜAN naiskoor on üks üliõpilaslaulupidude “Gaudeamus” algatajaid ja selle traditsiooni hoidjaid. Traditsioonid: esinemised ülikooli aktustel; jõulukontsert ja -pidu koos Tartu ülikooli akadeemilise meeskooriga, suusalaager koos Tallinna tehnikaülikooli akadeemilise meeskooriga; sügisene laululaager, häälerühmaõhtud, koori sünnipäeva tähistamine märtsi alguses, osavõtt laulupidudest, koori moto (loodud 1957) laulmine iga proovi ja kontserdi lõpus (muusika R. Ritsing, sõnad koori laulja Valli Kaselaid); Pöksi laulupäev – ühine esinemine koos TÜ kammerkoori ja TÜ naiskoori Tallinna vilistlaskooriga Võrumaal Sulbi laululaval suve algul. Eesti naislauluseltsi aasta naiskoor 2010 ja 2015, Eesti kooriühingu aasta koor 2019. Olulisemad ettevõtmised viimastel aastatel: Pärt Uusbergi teose “... ja tuulelaeval valgusest on aerud...” esiettekanne koos TÜ kammerkoori, TÜ akadeemilise meeskoori ja TÜ sümfooniaorkestriga emakeelse ülikooli 100. aastapäeva tähistamiseks korraldatud kontsertidel Tartus, Pärnus ja Tallinnas (2019). Ühiskontserdid Helsingi akadeemilise meeskooriga Tartus ja Helsingis (2019). Jüri Reinvere teose “Mu isamaa. Mu õnn ja rõõm” esiettekanne koos Eesti Rahvusmeeskoori ja Vanemuise sümfooniaorkestriga juubelilaulupidude ühisel avakontserdil (2019). Kevadkontsert “Valgus ja rahu. Leelo Maie Kaske” TÜ aulas (2019). Vaimuliku muusika kontserdid “Laulude laulud” Tartus ja Tallinnas (2018). Eesti naiskooride esindamine “Europa Cantatil” “Estonian Highlights” kontserdil Estonia kontserdisaalis (2018). Osalemine vabariigi 100. aastapäeva pidulikul kontsertaktusel ERMis (2018). Eesti vabariigi 100. aastapäevale pühendatud kontsertetendus “Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” ERMis koos TÜ kammerkoori ja TÜ akadeemilise meeskooriga (lav Jaanus Tepomees, 2018). Tärkava koorihelilooja programmi “Sahtlist saali” ellukutsumine ja korraldamine (2016–2017). Osalemine projektis “101 koorilaulu” (2016). Osalemine teatri Must Kast lavastuses “Võõrana põhjala kõrbes” (lav Lennart Peep, 2016). Osalemine festivalil “Festival des Chœurs Lauréats” Lõuna-Prantsusmaal (2015). CD “Võrsed” väljaandmine uue Eesti naiskoorimuusikaga (2015). Kontsertetendus “Kasvu.Hoone” (lav Maria Peterson) ja kontsert “Ela. Kasva. Õitse” koori 70. sünnipäeva tähistamiseks (2015). Koorimuusika konverentsi korraldamine (2015). Põhjamaade üliõpilaskooride festivali (NSSS) korraldamine (2014). Naiskooridele mõeldud “Sukasäärelauliku” väljaandmine koostöös Tallinna tehnikaülikooli akadeemilise naiskooriga (2014). Olulisemad konkursivõidud viimastel aastatel: I koht A-kategooria naiskooride hulgas ning vaimuliku muusika ja rahvamuusika kategooriates VI rahvusvahelisel Vietnami koorikonkursil (2019). I koht A-kategoorias Eesti naiskooride võistulaulmisel ning parima dirigendi preemia (2018). III koht naiskooride hulgas XIV Marktoberdorfi rahvusvahelisel kammerkooride konkursil (2015); jagatud I koht A-kategoorias Eesti naiskooride võistulaulmisel (2015). KRISTI KUNINGAS (I alt, laulab TÜANis alates 1994. aastast) Kuidas langes valik TÜ naiskoori kasuks? Laulsin kogu alg-, põhi- ja keskkooliaja koolikooris, seega koorilaul kui harrastus on olnud teadlik valik. Naiskoori sattusin siiski pigem juhuslikult: käisin esmalt ülikooli kammerkoori katsetel, jälgisin tagumisest pingireast teiste huviliste ettelaulmist ja miskipärast otsustasin, et see ei ole minu jaoks. Läksin sealt suud lahti tegemata ära. Naiskoori katsed olid tol aastal hiljem, alles oktoobris, sest koor tuli välisreisilt. Läksin kohale ja laulsin Vaike Uibopuule ette, võeti vastu ja lubati prooviruumi. Kusjuures sel aastal, kui ma koori astusin, tegi esimestel kuudel noorlauljatega proovi hoopis Vaike õpilane Triin. Milles seisneb TÜ naiskoori võlu? Selles koosluses on armastus muusika vastu, valmidus hea tulemi nimel ühiselt pingutada, tarkus ja toimekus, iseseisvus ja ühtehoidmine, tasakaalukus ja vallatus, pöörased ideed ja sihikindlus nende teostamisel. See on sõnulseletamatu naiste vägi, mis meid liidab. Erilisim elamus. TÜANi kontsert 15. mail 2012 Torontos St Trinity kirikus. See on seni ainus naiskoori kontsert, kus ma olen olnud publiku hulgas kuulamas. See kirikukontsert oli meie Kanada reisi üks ilusamaid ja emotsionaalsemaid, mina aga istusin saalis, sest olin täiesti hääletu ning polnud mõtet lavale niisama suud liigutama minna. Elasin rõdult kaasa igale silbile, taktile, pausile, fraasile ning rõõm ja nauding ilusast muusikast kaalus üles nukruse, et ise ei saanud laval olla. Kui iseloomustada Triin Kochi kolme sõnaga, siis missugused need oleksid? Muusika, (jonnakas) sihikindlus, Pöksi. KAROLIINA KALDA (I sopran, laulab kooris alates 2010. aastast) Kuidas langes valik TÜ naiskoori kasuks? Laulsin kogu oma kooliaja mudilas-, laste- ja neidudekoorides ja enamasti ikka ainult koos tüdrukutega. Keskkooli viimasel aastal otsustasin, et nüüd aitab ja tahan ka segakoori. Ja läksingi. Laulsin Tartu Noortekooris, mis oli väga tore kogemus, aga pärast kaht aastat tundsin, et igatsen naiskoori kõla. Naiskoor ja noortekoor jagavad aga hääleseadjat ning kui temale oma mõtteid avaldasin, soovitas ta mul naiskoori proovida. Nii ma siis katsetele läksingi. Kümme aastat tagasi ... Milles seisneb TÜ naiskoori võlu? Naiskoori lauljad on väga mitmekülgsed, targad ja pühendunud. Olen ikka tundnud, et soovi korral leiaksin alati kellegi, kellega ükskõik millist küsimust arutada. Lisaks on naiskooril avanenud võimalus teha koostööd paljude huvitavate inimestega ja osaleda erinevates projektides, mis on pakkunud rohkelt uusi kogemusi. Erilisim elamus. Hetked kontserdilt Kanadas St Trinity kirikus 2012. aasta mais, Lõuna-Prantsusmaalt pärast edukat kontserti 2015. aasta juulis või siis muljed Estonia kontserdisaali lavalt 2018. aasta suvel “Europa Cantati” kontserdilt, kui tundus, et nüüd on kõik hästi. Erinevad hetked, aga tunne on sama – tekib kontakt mitte ainult publikuga, vaid – veel olulisem – kooril omavahel. Kõik särab. Olla on kerge. Laulda on lihtne! Üksinda õnnelik olla on ka päris mõnus, aga kui õnnelikud on ka kõik sinu ümber, siis tekib huvitav sünergia. Kui iseloomustada Triin Kochi kolme sõnaga, siis missugused need oleksid? Tundlik, nõudlik, hoiab traditsioone au sees. LISETE REINEBERG (II sopran, laulab TÜANis alates 2018. aastast) Kuidas langes valik TÜ naiskoori kasuks? Mina käisin tegelikult hoopis TÜ kammerkoori katsetel. Laulsin väiksena küll ka tütarlastekooris, aga enne ülikooli tulekut laulsin segakooris ja mulle tundus, et kammerkoor on sellele hea jätk. Lisaks suhtusin teatava eelarvamusega naiskooride repertuaari, mis ei tundunud mulle siis võibolla niivõrd põnev ja mitmeplaaniline kui segakooril. Õnneks kutsus aga Triin mind hoopis naiskoori ja ma olen selle üle väga tänulik, sest mitte ainult mina, vaid ka paljud mu lähedased on tänu sellele avastanud naiskoori võlud. Milles seisneb TÜ naiskoori võlu? Kuigi enne suhtusin naiskoori repertuaari eelarvamusega, siis tegelikult sai mulle väga kiiresti selgeks, et selleks pole põhjust. TÜ naiskoori repertuaar on tohutult mitmekülgne, sest kooris oldud napi aja jooksul olen ma laulnud teoseid, mida ma pole kunagi varem esitanud ja mis on mind oma muusikalise keerukusega täielikult mugavustsoonist välja toonud. Lisaks on TÜ naiskoor väga kõrge tasemega koor ning on pakkunud mulle kustumatuid elamusi nii kodus kui võõrsil. Samas peitub naiskoori kõige suurem võlu ikkagi neis inimestes, kes kooris laulavad, sest see vägi, mis pea viiekümne naise kooskõlast sünnib, on meeliülendav. Erilisim elamus. Minu jaoks oli väga eriline Vietnami reis, sest esiteks oli see minu esimene niivõrd eksootiline reis ja teiseks esimene koorikonkurss. Samas jäävad mulle ilmselt igaveseks meelde rahvusülikooli 100. aastapäeva kontserdid Tartus, Pärnus ja Tallinnas ja see, kui sügavalt Pärt Uusbergi teos mu hinge paitas. Kui iseloomustada Triin Kochi kolme sõnaga, siis missugused need oleksid? Pühendunud, kirglik, sihikindel. TRIIN KOCH Lõpetanud koorijuhtimise erialal 1997 Elleri kooli (Vaike Uibopuu klass), 2004 Eesti muusikaakadeemia magistrantuuri (Kuno Arengu klass). Al 2005 TÜ akadeemilise naiskoori dirigent. Praegu juhatab veel TÜ naiskoori Tallinna vilistlaskoori ja TÜ kammerkoori. 2009. a üldlaulupeo naiskooride dirigent, 2014. a üldlaulupeo naiskooride liigijuht ja segakooride dirigent, 2019. a üldlaulupeo segakooride liigijuht ja 2019. a Tartu laulupeo muusikaline juht ja peadirigent. 2003 Eesti kooriühingu aasta noor dirigent, 2008 ja 2019 aasta dirigent. 2011 Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali ja 2016 koorimuusika aastapreemia laureaat, 2016 Gustav Ernesaksa fondi peastipendiumi nominent.

Elo Üleojal on koorimuusika sõna otseses mõttes veres – tema vanemad Ene ja Ants Üleoja on Eesti koorijuhtimise legendid, vend Mikk teeb tegusid Eesti Rahvusmeeskoori peadirigendina. Viimased 20 aastat Virumaal elanud ja koorielu eest vedanud Elo Üleoja on oma kooridega toonud koju võite kodu- ja välismaistelt festivalidelt ning võitnud ka mitmeid dirigendipreemiaid, sh aasta muusikaõpetaja-koorijuhi tiitli aastatel 2012 ja 2015. Ta on korduvalt juhatanud laulupeol, nii laste- kui ka sega- ja ühendkoore. Elo Üleoja kaasteelised toovad tema eriomadustena esile erakordse elaani, empaatia ja energia, millega ta oma paljusid kollektiive juhib. Siinkirjutajana saan seda kinnitada – laulsin Elo juhatusel 1990. aastatel Tallinna raekoja kammerkooris vaid kolm-neli aastat, ometi tuli teda viimase laulupeo ajal silmates sajandiksekundiga pähe mõte: “näe, m i n u dirigent!” Oled tuntud aktiivse ja tööka dirigendina. On sul ülevaade, mitut koori oled seni juhatanud? Mitu koori praegu sinu käe all tegutseb? Eks neid koore on olnud ja on praegugi üksjagu. Esimene koor, mida juhatasin, oli Tallinna 49. keskkooli kammerkoor. Läksin kooli tööle, kui olin konservatooriumi teisel kursusel ja lõin seal noortekoori, millega käisime ka 1985. aastal üldlaulupeol. Ühe jalaga olen oma tegemistes ikka olnud kooliga seotud, sealt ka kokkupuuted koolikooridega: Tallinna Westholmi gümnaasiumi segakoor, Tallinna muusikakeskkooli kammerkoor, Tallinna eragümnaasiumi lastekoor, Rakvere eragümnaasiumi koorid, Virumaa poistekoor ja tütarlastekoor ning muidugi minu praegune põhitöö Rakvere reaalgümnaasiumis, kus juhatan kuut koolikoori. Olen ka kooristuudio So-La-Re lastekoori ja noortekoori dirigent. Teise jalaga olen ikka täiskasvanute maailmas – olen juhatanud Tallinna raekoja kammerkoori, Inseneride meeskoori, Avinurme meeskoori, meeskoori Kaevur, Oonurme segakoori, Kirderanniku koori ja Rakvere teatri segakoori. Praegu juhatan kammerkoori Solare. Nii et hetkel töötan üheksa kooriga, neist kuus on koolikoorid. Minevikku jäänud kooride arv on kahekümne piirimail. Kuidas sellise töömahuga hakkama saad ja oma energiat jagad? Ei salga, et olen unistanud olukorrast, kus saaksin töökoormust oluliselt vähendada. Samas, mulle meeldib töö laste ja noortega, see annab ka paljudel juhtudel energiat. Muidugi tuleb töö mahtu ja energia panustamist tasakaalus hoida. Tunnistan, et koormus koolis on sel õppeaastal piiri peal ning vaba aeg läheb lihtsalt füüsilisele ja vaimsele taastumisele. Väga palju aitavad töökoormaga hakkama saada abilised, nii kunstilisel kui ka organisatoorsel tasandil. Kammerkooril Solare ja kooristuudiol So-La-Re on hästi toimiv juhatus, mis annab mulle võimaluse tegelda kooride kunstilise poole, proovide planeerimise ja kontserttegevusega. Olen väga tänulik nii juhatuste liikmetele kui ka oma headele kolleegidele Ly Hiirele, Keio Soomeltile ja Ka Bo Chanile. Toetame üksteist nii nõu kui ka jõuga ja püüame Rakveres ja Virumaal koorikultuuri elavdada ja arendada. Kuidas iseloomustada kammerkoori Solare? Milliseid eesmärke sead koori repertuaari ja tegevuse planeerimisel? Solare on koorimuusikat armastavate inimeste sõpruskond. Olen selle koori ees juba 2004. aastast ja kuna kollektiiv on mind nii kaua “välja kannatanud”, siis ilmselt on nad lasknud mul neid veidi enda näo järgi kujundada. Olen a cappella koorimuusika austaja ning repertuaari valikul peab muusika mind ennast kõnetama ja inspireerima. Olen püüdnud Solares rakendada printsiipi, et võtame ette pigem natuke raskema laulu, mis nõuab suuremat pingutust. See on koori arengu seisukohalt väga oluline. Samas tuleb amatöörkoori juures silmas pidada ka seda, et kruvi liiga üle ei keera, ehk siis laulame aeg-ajalt ka kergemat muusikat, nii žanri kui ka raskusastme mõttes. Millised on sinu ajal olnud koori suuremad saavutused, parimad kavad? Suurimaks kunstiliseks saavutuseks pean siiani 2012. aasta oktoobris toimunud esinemist koorikonkursil “Praga Cantat”, kus saavutasime võidu folkloori kategoorias, kulddiplomi segakooride kategoorias, eripreemia kava ülesehituse eest ja kohustusliku laulu eripreemia. Meil on heliloojatega vedanud. Solarele on kirjutanud laule Kadri Hunt, Mart Siimer, Kristo Matson, Pärt Uusberg, Andres Lemba ja Solare laulja Jaanus Nurmoja. 2017. aastal andis koor oma 40. sünnipäevaks välja trükise “Pühendusega Solarele”, mis sisaldab koorile kirjutatud teoseid. Üks meeldejäävamaid kontserdikavu oli 2015. aasta septembris Arvo Pärdi 80. sünnipäevaks valminud “Eesti hällilaul” koostöös Järvamaa tütarlastekoori ja Türi kammerkooriga. Tellisime nendeks kontsertideks kaks uudisteost. Kuna selleks ajaks olid kooristuudio So-La-Re koorid tegutsenud üle aasta, mõtlesin teoste peale, kuhu võiks kaasata ka lastekoori ja miks mitte ka mudilaskoori. Pöördusin Kadri Hundi ja Andres Lemba poole, kes on väga hästi koori tundvad heliloojad, palvega kirjutada kooriteos, kus oleks kasutatud rahvakoraale ning kus saaks lisada segakoorile ka lapsi. Valmisid suurepärased teosed. Lemba “Karjase pühapäev” on inspireeritud Tubina samanimelisest laulust. Läbinisti polüfoonilise faktuuriga teoses põimuvad karjase helletus, ilmalik rahvalaul, rahvakoraal ja kirikukellade imitatsioon. Kadri Hundi “Pühad” kirjeldab lihavõttehommiku sündmusi. Siin on kasutatud lausa oratoriaalseid elemente ja isikustatud erinevaid kooriliike. Näiteks lastekoor laulab ingli osa ja mudilaskoor kehastab Maarjat. Tegemist on rahvakoraalidel põhineva jutustusega, mis kulmineerub kirikukellade imitatsiooniga koori poolt ja päris kelladega. Solare tegemisi on rikastanud kontserdid Virumaa kammerorkestriga, tänu millele oleme saanud suhu ka maigu koostööst orkestriga. Viimane neist oli mullu novembris, Toivo Peäske dirigeerimisel esitasime orkestri saatel Austraalia eesti helilooja Juhani Neeme teose “Kiri langenud relvavennale”, solistiks Oliver Kuusik. Huvipakkuvad on olnud koostöövõimalused teatriga, viimati Raimo Kangro muusikali “Juku” etendused Narva ooperipäevadel läinud aasta septembris. 2018. aasta juulis lõime kaasa ka Toris Urmas Lennuki lavastuses “Mälutempel”. Juubelilaulupeo eelsete valiksegakooride proovide tagajärjel sündis koostöö Lehtse kammerkooriga ja detsembris peaks tulema Puccini “Messa di Gloria” ühisettekanne, solistideks Oliver Kuusik ja Atlan Karp, orelil Marju Riisikamp. Kuidas koori töö on korraldatud? Kas omavalitsus toetab teid piisavalt? Proove teeme korra nädalas, vajadusel lisaproovid ja laululaagrid. Kord kuus käib koori häält seadmas Leelo Talvik. Meil on temaga suurepärane koostöö nii kammerkooris kui ka kooristuudios. Meie koormeister Ka Bo Chan on samuti vokaali osas väga palju abiks. Õppeprotsessis teeme palju tööd eraldi tubades, mehed ja naised omaette. Mahuka teose puhul, nagu hetkel õpitav Puccini missa, on lauljatel kodus harjutamiseks ka helifailid häälepartiidega. Saame Rakvere linnalt piisavalt tuge. Koor on olnud ja on ka praegu linna esinduskollektiiv ja saab seetõttu omavalitsuselt MTÜ arvele päris kopsaka summa. Peale selle toetab linn ka konkreetseid projekte. Arvan, et meil on oma publik täiesti olemas, kirik ja Rakvere gümnaasiumi aula on kontsertide ajal soliidselt kuulajaid täis. Eks sõltub endast, kui nähtav sa oled, mida ja kui palju ette võtad. Kuidas sündis muusikastuudio ja millised on selle tegutsemispõhimõtted? Kooristuudio So-La-Re tekkis mõttest koondada Solare lauljate lapsed ühte koori. Moodustasime kammerkoori 35. sünnipäeva kontserdiks sellise koori ning sealt kasvaski välja kooristuudio. Stuudio tegutseb iseseisva MTÜ-na ja on seadnud eesmärgiks võimaldada Rakvere lastel ja noortel koorilauluga süvitsi tegelda. Hetkel laulab mudilas-, laste- ja noortekooris umbes 60 koolinoort ja teist sama palju on stuudios lasteaialapsi. Kooristuudio on keskendunud laulmisele, solfedžot ja pillimängu me ei õpeta. Küll aga õpivad paljud meie lauljad Rakvere muusikakoolis. Stuudio on nagu suur pere – lapsi ja noori ühendavad peale kooriproovide kaks korda aastas toimuvad ja neli päeva kestvad laululaagrid, samuti vahvad koorireisid. Vanematest on moodustunud fan club, nagu jalgpallivõistlusel, kus lapsevanemad oma lastele kaasa elavad. Ka meie kontserdireisidel on kümmekond lapsevanemat alati kaasas. Räägi veidi oma dirigendiks kujunemisest. Kes ja mis oli siin oluline? Kodu ja kool kõigepealt. Eks olin kogu lapsepõlve koorimuusika sees ja sain Tallinna muusikakeskoolis ikka väga hea muusikalise aluse. Arvan, et võlgnen väga suure tänu oma klaveriõpetajale Eve Pajule, kes õpetas muusikat kujundama, polüfooniat kuulama. See oli tugev baas, millele sai konservatooriumis juba dirigeerimise erialaoskused peale ehitada. Minu õpetaja professor Kuno Areng, kes muide õppis Rakvere gümnaasiumis, oli ääretult elav ja inspireeriv muusik. Temaga ei olnud iialgi igav, ta suhtus muusikasse väga kirglikult. Kindlasti aitas koorijuhiks kujunemisele kaasa laulmine ema käe all segakooris Noorus. Koor oli kaheksakümnendatel väga suur, ligi sada lauljat – aga kui detailset tööd seal tehti! Tudengina hakkasin juba ise koore juhatama ja ilmselge vedamine oli võimalus asuda tööle muusikakeskkoolis, kus minu juhendada jäi ka kammerkoor. Arvan, et töö andekate noorte muusikutega andis väga tugeva stardiplatvormi – sel ajal laulsid kammerkooris Olari Elts, Mikk Üleoja, Tõnis Kaumann, Annely Peebo, Anu Tali, Lauri Vasar jt. Isaga koos olen juhatanud kahte koori, Inseneride meeskoori ja Oonurme segakoori. Inseneride koor tuli kokku 1987, kui olin just konservatooriumi lõpetanud, ja suur heatasemeline meeskoor oli noorele dirigendile väljakutseks. Isalt õppisin, kuidas töötada meeskoori kui kooriliigiga ja kuidas muusikast tulenevaid pingeid mitte füüsisesse lasta. Ja muidugi see lõputu “lahedus” kooriga suhtlemisel. Millise ajastu või stiili muusika sind kõige rohkem inspireerib? Olen muusikas kõigesööja ja naudin väga erinevat muusikat. Uut muusikat “läbi närides” tekib teose, tema looja ja interpreedi vahel nähtamatu side. Süvenedes partituuri ja püüdes sealt enda jaoks maksimaalselt infot ammutada, lisab interpreet paratamatult muusikasse mingi osa iseendast ja ma usun, et üldjuhul mõjub see helitöödele rikastavalt. Samas tuleb koorijuhil arendada oma empaatiavõimet, oskust minna erinevate stiilide ja ka heliloojate tunnetuse maailma. Väga hea kool on näha heliloojat ise oma teoseid esitamas. See aitab kärpida isiklikke tiibu ja leida tasakaal helilooja ja esitaja vahel. Väga hea on teosed vahepeal riiulisse seisma jätta. Oh üllatust – kui mõne aasta möödudes laulu uuesti kavasse võtad, näed tihti muusikat uuest vaatenurgast. See annab lootust, et inimene areneb läbi elu ja koorijuhina on veel palju muusikat sügavuti avastada. Kui võrdled olukorda koorimuusikas ajal, mil õppisid ja dirigendina alustasid, ja nüüd, siis milliseid erinevuse näed? Õpingud jäävad Nõukogude Liidu aega ja noore koorijuhina töötasin laulva revolutsiooni ja vabariigi algusaastatel. Okupeeritud Eestis oli kooridel peale musitseerimise ka teine oluline roll – need olid justkui väikesed vabad saarekesed, vabad ühiskonnad, oma juhatuse ja seltsieluga. Võimalus kooris lauldes välismaale saada oli suletud ühiskonnas elanud inimesele väga suur motivatsioon. Olla kontaktis kogu maailma muusika- ja koorikultuuriga ei olnud iseenesestmõistetav. See aga ei tähenda, et muusikat ei tehtud sügavuti minnes, pühendumusega. Lihtsalt puudus võimalus tutvuda muu maailma uuema kooriloominguga ning loomulikult olid peal ideoloogilised piirangud meie oma vaimuliku kooriloomingu osas. Kui raudne eesriie langes, hakati nagu värsket õhku ahmima ja repertuaar laienes igas suunas. Tänapäeva vabas maailmas on kõik võimalused olemas, aga võibolla napib kirge, mis meid vabaduse alguses kandis. Väga heal tasemel koore oli siis ja on praegu, probleemiks on aga koorijuhtimist õppivate inimeste vähesus. Kui me tahame, et säiliks meie koorikultuur ja laulupeod, siis on muudatused hädavajalikud. Dirigent peab olema oma töös koorist kümme sammu ees. Kogu Eesti vajab hea haridusega koorijuhte, sealjuures ka koolid. Olen päri ideega, et koolides peaks olema koorijuhi ametikoht – hea õpetaja ei pea alati olema hea koorijuht. Kuldsed on Zoltán Kodály sõnad: “kui laulab kool, laulab rahvas”. Koorilaulu tulevik koolides on laulupidude vaates strateegilise tähtsusega. Kuidas suhtud poleemikasse, mis puudutab koorijuhtide tasustamist? Kuidas ise praeguses olukorras hakkama saad? Suhtun väga tõsiselt. Kui see probleem ei lahene, oleme hiljemalt 15 aasta pärast lõhkise küna ees – meil ei ole enam kooride ees juhte ja laulupidude järjepidevus on suure küsimärgi all. Mul endal läheb päris hästi. Tööd tuleb teha palju, jagada ennast kooli ja kooride vahel, aga arvan, et mõlemad MTÜ-d on andnud hetkeolukorras endast parima, et oma koorijuhtidele tasuda. Mis on sinu kustumatu energia saladus, mis sulle indu annab? Arvan, et iga inimene tuleb siia maailma oma “seljakotiga”. Mõnel on see suurem, teisel väiksem. Ilmselt on abiks ka head geenid. Ema ja isa on mõlemad üle kaheksakümne ja ikka hea tervise juures. Indu annavad muusika ja inimesed. Taastuda aitab kodu, armastavad lähedased, loodus, vaikus. Ka Bo Chan Solare koormeister Elo on suurepärane dirigent, kellele meeldivad väljakutsed. Ta keskendub palju detailidele. Mul oli au tema käe all laulda juba minu esimesel aastal Eestis, 1998, kui ta oli Raekoja kammerkoori peadirigent. 20 aastat hiljem sain uuesti võimaluse temaga koostööd teha, seekord koormeistrina. Elo on väga konkreetne ja teab hästi, mida soovib. Inimesena on ta intelligentne, soe ja tore, aga ka otsekohene. Alati valmis õpetama, kuid ka teistelt õppima. Solare on ikka täitsa oma juhi nägu. Sisekliima on tore, lauljad sõbralikud ja töökad. Ka erakordselt distsiplineeritud, mis on kindlasti Elo teene. Kammerkoori repertuaar on lai, praegu on töös Puccini suurvorm, mis on raske isegi proffidele ja nõuab palju tööd. Aga Solare saab hakkama! Keio Soomelt Kooristuudio So-La-Re dirigent Elo on äärmiselt inspireeriv. Oma otsekohesuses meeldivalt aus ja selge. Koostöö Eloga pakub suurepärase võimaluse näha kõrvalt ja teha midagi koos sedavõrd andeka dirigendiga. Teisalt on see töö väga lihtne, kuna tänu Elo otsekohesusele ja selgusele on asjad arusaadavad ja konkreetsed. Elo proovid on igas mõttes väga professionaalsed. Neid iseloomustab väga kõrge sisuline kvaliteet, kuid ka mõnusalt soe ja humoorikas suhtumine, mis tagab selle, et valdavalt harrastajatest seltskonnal “üle ei viskaks”. Ly Hiire Kooristuudio So-La-Re dirigent Elo on väga särav inimene, koorijuhina äärmiselt kannatlik ja järjekindel. Ta oskab hea huumoriga oma nõudmised ja mõtted koorile selgeks teha, nii et keegi ei tunne ennast ebamugavalt. Tema entusiasm ja pühendumus on aukartustäratav. Tean, kui suur on Elo koormus koolis, aga ta ei tule kunagi Solare ette väsinuna. Tal on imeline omadus panna laulma ka need, kes esialgu tunduvad lootusetuna. Imetlen teda nii inimese kui dirigendina, meile meeldib väga tema “pilli” järgi laulda. Margus Lehtpuu Solare koorivanem Elo on avatud ja otsekohene, ta ei raiska ümbernurga-jutuga enda ja teiste aega. Tema missioon on laste ja noorte muusikaõpetus. Koorijuhina on ta küllaltki nõudlik, soovides koorilt alati arengut ja otsides igast teosest muusikalist iva. Samas tajub ta väga hästi, kus on amatöörkoori võimete piir, mida tuleb ainult natukene ületada, et mõlemad pooled jääksid tulemusega rahule. Kammerkooril on olnud tänuväärne võimalus teha kaasa kahes Rakvere teatri vabaõhuetenduses (“Vargamäe kuningriik” ja “Vennad Lõvisüdamed”), samuti vabaõhuetenduses “Mälutempel”. Kooril on umbes kümneaastane traditsioon meenutada uusaastapeol eelmise aasta humoorikaid sündmusi ja anda üle auhindu. Sisekliima on sõbralik, kaadrivoolavus väike. Kes koori tulevad, need jäävadki. Meil on kammerkoori kohta üllatavalt palju lauljaid – 41. Naljahambad on öelnud, et peame koori segakooriks ümber nimetama.

Pärt Uusberg on dirigendina ja eriti heliloojana üks keskseid nimesid Eesti koorimuusika uues õidepuhkemises pärast perioodi, mil skeptiliselt nenditi, et meie koorilaulumaal pole ei uut, amatööridele ja laiemale publikule mõistetavat ja jõukohast repertuaari, ega ka kollektiive, mis hoiaksid elus ja toidaksid Eesti laiapõhjalist kooriharrastust. Nüüd on pilt rõõmustavalt teine – noored koorid teevad suuri asju ja innustavad oma tegevusega uusi tulijaid. Taoliste kooride repertuaaris on Pärt Uusbergi muusikal kindel koht. Ja selle põhjused on ilmsed – Uusbergi muusika on heakõlaline ja tasakaalukas, eestipäraselt mõtlik, vahel raskemeelnegi, ning see toetub meie koorimuusika tugevale traditsioonile viisistada Eesti luuletajate tunde- ja looduslüürikat. Ta kasutab ka vaimulikke tekste, lähenedes neile vahel arvopärdilikult (atmosfääri, mitte helikeele mõttes) või Eric Whitacre’i moodi seisundeid ja muusikalise aja tardumist otsides. Uusberg ei häbene olla tundeline. Tema muusikas ei ole sarkasmi või irooniat, nagu paljudes Tormise või Marguste koorilauludes. Ta ei soovi (või ei oska) kuhjata kokku keerulisi harmoonilis-vormilisi rägastikke, nagu on teinud paljud meie “instrumentaalse” mõtlemisega heliloojad. Enamik neil plaatidel leiduvatest koorilauludest ja orkestripaladest on kolme-nelja-minutilised ühe meeleolu piires motiivikordustega maalivad helipildid. Kui kaks plaati järjest läbi kuulata, jääb kõrva kujundite ja kompositsioonivõtete korduvkasutus. Väiksemas koguses, ideaalis ühe laulu kaupa kuulates seda probleemi ei ole ja siis tõuseb selgelt esile see “miski”, mis Uusbergi muusikas vaieldamatult leidub. Kahe plaadi mõjuvaim teos on pooletunnine regilauludest ja vaimulikest rahvalauludest kompileeritud tsükkel “Õhtu ilu”, mis, olles küll käekirjalt erinev, ei jää oma endassemähkiva toime poolest palju alla Tõnu Kõrvitsa “Kreegi vihikule”. On ilus ja ainuõige, et sada ja rohkem aastat tagasi alanud, Cyrillus Kreegi ja Mart Saare poolt palju hoogu saanud ning Veljo Tormise loominguga kulmineerunud rahvaviiside kasutamine koorimuusikas kestab ikka ja alati edasi. Ülejäänud plaatidele sattunud lauludest-lugudest on väikevormid (teiseks erandiks filmilik, eleegiline kolmeosaline orkestritsükkel “Meeleolud Raplast”). Plaat “Õhtu ilu”, kus dirigeerib Uusberg ise, on komponeeritud sümmeetriliseks tervikuks, kus plaadiringi äärtes on vaimulikud teosed orkestriga ja ilma (sealhulgas kaks “Taaveti psalmi”) ja keskel kaks mainitud tsüklit. Albumil “Luiged läevad” on reas lühemad koorilaulud, ulatuslikemate eranditena teosed “Udukoguja” ja “Ma hüüan Sind ...”, kus on kaasatud löökpille ja soliste. Neis palades on rohkem sonoristlikke otsinguid, mujal valdab pärtuusbergilik lihtsus. Lihtne lauluke “Olen kui linnuke ...” kõlab lausa nii, nagu see oleks loodud kolmveerand sajandit tagasi. Helilooja kasutab teostes Ehini, Visnapuu, Enno, Kareva, Runneli ja teiste luulet ning ilmselgelt on sõnaline impulss tema jaoks väga tähtis. Sõna ja heli kooskõlas sünnibki ridamisi kauneid hetki. Mõlemad koorid, Uusbergi juhitud Head Ööd, Vend ning Ingrid Roose dirigeeritud Neidudekoor Kammerhääled kõlavad nooruslikult ja värskelt. Nad esitavad muusikat oma põlvkonna heliloojalt, kes on igas mõttes “kohal” meie uues kooriliikumises. Nii polegi ime, et mõlemalt plaadilt kumab indu ning ühtsust esitajate ja esitatava vahel.

Esmasalvestustele rõhuv plaadifirma Toccata Classics on üllitanud järjekordse helikandja eesti muusikaga. Sellel on Pärt Uusbergi koorimuusika ja nagu plaadi pealkirjast näha, on oodata järge. Siinne valik kõlab Collegium Musicale suu läbi Endrik Üksvärava dirigeerimisel ning sisaldab vaimulikke tükke (“Taaveti psalm 121”, “Miserere”, “Missa brevis”, “Ave Maria”, “In Paradisum”) vaheldumisi Juhan Liivi tekstidele kirjutatud looduspiltidega. Koor on igati armas, kerget kodukootust kostab vaid mõnest üksikust soolojupist, aga see on köömes, sest ettekandes tervikuna on palju soojust ja armastust esitatava vastu. Pärt-kaks tunneb koori kui väljendusvahendit pagana hästi ja vallutab harrastuskoorilauljate südameid musikaalsete oopustega, kus noodipilt pole ülearu keeruline, nii et laulja saab selle kõige suurema ihaluse – imeliselt sügava koorikõla ning elamuse ilusast muusikast – mitte ülemääraselt higistades kätte. Eriliselt paitavad Uusbergi puhul kõrva sügavate helisevate pedaalidega kõlapannood. Heakõlalisusele vaatamata ei mõju ta naiiv-sentimentaalselt, vaid jääb parimaid eesti kooritraditsioone järgides kargelt “põhjamaiseks”. Plaat on igale koorilauluhuvilisele ilmselt parim jõulukink, sest Uusbergi muusika meeldib nii siinseile koorilauljaile kui ka välismaistele, nagu näitas väike sorimine muusikatuubis, kust vaatas vastu hämmastavalt palju eesti keelega püüdlikult rinda pistnud välisesitusi. Ja mida meil veel enamat soovida on, kui Eesti muusika võimalikult laia levikut! Seega oli ka rahvusvahelise plaadifirma toetus tabamus otse kümnesse.

Tänavuse presidendi kultuurirahastu noore kultuuritegelase preemia pälvis helilooja ja dirigent Pärt Uusberg. Preemia on mõeldud kuni 35-aastastele Eesti kultuuritegelasele, kelle saavutused on leidnud laialdast tunnustust või kelle looming ning kunstiline tegevus on oluliselt kaasa aidanud Eesti riigi ja kultuuri tutvustamisele maailmas. Pärt Uusbergi loomingu põhiosa moodustab koorimuusika, kuid ta on loonud ka ansambli-teoseid, klaveripalu, orkestri- ja filmimuusikat. Tema koorimuusika on jõudnud ka Eesti laulupidude kavadesse. “Tegelikult ma ise oma helilooja arenguteel tahaksin olla lihtsalt ka helilooja – ma ikkagi kirjutan ka instrumentaalmuusikat ja see on mulle väga huvitav ja põnev,” ütles Pärt Uusberg Aktuaalsele kaamerale ning kinnitas, et heliloojaelu on nüüd läinud sujuvalt elukutseliseks. Eelmisel aastal pälvis presidendi kultuurirahastu preemia folkmuusik Jalmar Vabarna.

Pärt Uusberg on loonud erilise, võimsa teose, mille esmaettekanne oli mullu 31. detsembril. Nüüd on välja antud CD ja DVD koos täpse pildilise saatega muusikale. Kui kasutada üldkirjeldavaid sõnu, peaksid need olema “vanamoodne ajaüleses tähenduses” ja “ürgne” – nii tasane, sujuvate üleminekutega, samas kiriklikult kõrge on see teos. Tahaksin kasutada terviku kirjeldamiseks ka sõna “talvine”, ehkki ringkäik Eestimaa atmosfääris algab talvel ja kulgeb läbi kõigi aastaaegade uude talve. Üldine kõlapind on aga aukartustäratava tonaalsusega, temperatuurilt pigem külm. Järske sädemepuhanguid siin ei kohta. Kõik muusikalised üleminekud on sujuvad ja teose osad tihedalt üksteisega seotud. Muusikateos koosneb väärtluulele loodud helitsüklitest, mille vahel on instrumentaalpalad ning rahvaluulehetked. Talvemeelsus rajaneb Juhan Liivi luulele. Kevadet kannab Henrik Visnapuu vaimsus, suve Ernst Enno helk ning sügist Viivi Luige muretuul. Juhan Liivile on antud ka lõppsõna, taas talves. Tervik moodustub nii pildi, heli kui ka teksti kooskõlas. Kujutage ette näiteks Visnapuu luuletuse “Nii kargelt hingab” ülevat esitust, vaadates rabamaastikku kevadiste suurvete aegu. DVD-l esitatud pildid on pandud elama, tekitades kohaloleku tunde. Teate ju küll seda foto osalise külmutamise ja teatud elementide liigutamise trikki, mis rõhutab hetke ilu. Minul tekkis raskus väärtluulesse süvenemisel – pildid kiskusid endasse, muusika tahtis kaasaelamist ja luule üle järele mõtlemine nõudis korraga liiga palju. Kui tahta kõigesse sisse minna, peaks plaati mitu korda kuulama-vaatama. Ja see on hea. Piltidest kumab ja muusikast kostub igavikulist rahu. Midagi sellist, milleni teadlikkuse tehnikat harjutavad inimesed üritavad jõuda. Selles ajaüleses aegluses on tänulikkust ja lugupidamist ning ülevalt ja alt mustaga ääristatud vaadet öötaeva poole. Meie maa suurus ja avarus on rõhutatud nii kaadrites kui ka helis. Kooride selge vokaal ja juhanliivilik murelik meelelaad toovad meie omailma hästi esile. “Eestimaa atmosfäärid” on väga mõtlemapanev teos. Meelde ei jää lootusetust ega raskust, küll aga tõsidus, kuna kõik tuleb sügavusest. Ilmselt hinge sügavusest. Hendrik Visnapuu mõte “kõik mu ümber lauluks muutub, mida vaatan, mida puutun” iseloomustab hästi teose täidetud eesmärki olla austusavaldus Eestimaale ja vaade eestlaseks olemisele.

Koorilaul ja Eesti – kes neid suudaks lahuta. Tänavuse 150 aasta juubeli laulupeoks on kogu koorirahvas hoolega valmistunud. Aga mitte sellest ei tule praegu juttu. On tõeline kingitus, et meil on noor (koori)helilooja, kes kuuleb südamega, näeb kinnisilmi ja oskab oma kogetu selliseks muusikaks vormida, mis ei jäta puudutamata. Selliste inimeste olemas olles võib meil olla lootust pidada Eesti laulupidu veel isegi 150 aasta pärast. Tänavusele juubelilaulupeole on sinult tellitud ühendkooride kantaat. Kuidas “Igaviku tuules” sündis? 2017. aasta veebruaris helistas laulupeo kunstiline juht Peeter Perens ja tegi mulle topeltettepaneku: kirjutada laulupeo kantaat ja seda ka ise juhatada. Samas andis ta üsna selged juhtnöörid, mida ta tahaks, et see kantaat sisaldaks – et seal oleks omavahel põimitud eesti regilaul ja eesti klassikaline luule. Juba kõne ajal tuli pähe mõte, et mis oleks, kui saaks kuidagi ühendada eesti regilaulu Juhan Liivi hästi selgete, kargete, lihtsate, aga sügavate mõtetega, mis tuleksid regilaulust välja justkui palvehelmed. See, kuidas Kristjan Jaak Petersoni tekst lisandus, tuli endalegi üllatusena. Juhtus nii, et pidin minema Tartusse mandlilõikusele, aga kuna ma olen veidi äreva loomuga, siis paraku ma sinna operatsioonile ei jõudnudki – läksin hoopiski Toomemäele jalutama ja rahunema. Sattusin Petersoni kuju juurde ja lugesin värske pilguga seda ammu teada lauset: kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida? Ma ei olnud seda varem helilooja pilguga lugenud. Ühtäkki hakkas see lause seal monumendil justkui värelema, tekkis muusikaline aisting, ja siis tuli ka idee, et äkki saaks selle ka kuidagi kantaati ühendada. Kantaadis on seega fragmendid Petersoni luuletusest “Kuu”; laul algab ja lõpeb sellesama küsimusega ja kulmineerub lausega: siis ma võtan teid, selge, sinise taeva tähed, maa pealt kõrge isamaa poole rõõmuga vaadates laulda. Vahepeal on ridu Juhan Liivi luuletusest “Sa oled kui” ja kokku tekib selline põiming, mis minu jaoks otsib kontakti millegi igavesega, milles on puhtus ja vägi. Ja kuidas leidsid laulus kasutatud regiviisi? Regilaulu käisin otsimas Tartus rahvaluulearhiivis. Asusin otsima regilaulu, mis muu hulgas kõneleks ka jumalast – mind huvitas, et kas leiaksin regilaulumaailmast kokkupuutepunkti sakraalse elutunnetusega. Ja see on seal täiesti olemas! Tegelikult oli soov leida mõni n-ö maagiliselt ilus viis, mida ma ei ole varem kohanud. Kuulasin ja otsisin seal päris palju, aga lõpuks komistasin ikkagi üsna üldtuntud viiside otsa: “Lähme, lähme, käime, käime...” ja “Lähme, ellad, käime, kullad…”. Otsides katsusin usaldada iseennast ja kuulata, missuguseid tundeid mistahes viis minus tekitab, ja need viisid panid ennast kuulama. Ei ole võimatu, et olen lapsena neid oma ema (Urve Uusberg – Toim.) lastekooris laulnud, kuna laulsime palju regilaule. Muidu olen rahvaviise otsides kasutanud Veljo Tormise ja Ülo Tedre koostatud “Uut regilaulikut”, mille Tormis mulle kinkis. Minu side regilauluga on üldse mingis mõttes väga Tormisest inspireeritud. Kui ma olin noorem, laulsin erinevates koorides väga palju Tormise seadeid ja hiljem puutusin temaga ka isiklikult kokku. Kas oled enda puhul ka Cyrillus Kreegi mõjutusi täheldanud? Võiks öelda, et minu suurimad eeskujud eesti koorimuusikas ongi Kreek, Tormis, Arvo Pärt, Mart Saar. Kreegi peale olen ma väga palju mõelnud. Avastasin Anu Kõlari doktoritööd (“Cyrillus Kreek ja Eesti muusikaelu”, Tallinn, 2010 – Toim.) lugedes temaga nii mõndagi ühist: mõlemad oleme väikesest kohast pärit; mõlemad oleme õppinud vaskpuhkpilli – tema trombooni, mina trompetit; Kõlar räägib Kreegi puhul veel niisugusest nähtusest nagu paigatruudus – mina tunnen Raplaga midagi taolist. Kreek tegi just umbes minu vanuselt otsuse minna Haapsallu tagasi ja hakkas seal kohaliku muusikaelu põldu kündma. Ma tunnen lausa füüsiliselt, et pean teatud regulaarsusega Raplas käima, vastasel juhul ma jään lihtsalt haigeks. Vahel piisabki ainult sellest, et ma lähen, olen ühe öö kodus, jalutan läbi oma kindlad paigad. Kuna mul oli hästi harmooniline lapsepõlv, siis ma tunnen, et minu hing tunneb end seal hästi. Võimalik, et asi polegi niivõrd seotud Rapla kui linnaga, kuivõrd minu harmoonilise lapsepõlvega, kuid seetõttu tekib iga paigaga ses linnas hinges soe tunne! Aga ka üldisemalt olen ma tegelikult n-ö väikelinna-usku ja Tallinna eluga kohanemine on olnud mulle kohati päris keeruline. Mis veel aga Kreegi puhul inspireerib, on see, et ta on suutnud väga väheste vahenditega luua minu meelest väga sügava maailma. Ehe näide on tema “Taaveti psalmid”, mis ei ole kuskilt otsast üleliia keerulised, aga mis on meie koorimuusika tõeline klassika. Kreegiga seob mind ka vaimuliku rahvaviisi maailm, viimasel ajal olen hakanud neid ka ise seadma. See on minu meelest uskumatult ilus sfäär. On huvitav, kuivõrd erinevalt saab neile läheneda ja ilu luua. Ehe näide on Tõnu Kõrvits; Kreegi seaded on nagu üks, Kõrvitsa omad teine maailm, aga mõlemad on väga andekad minu meelest. Ise olen kirjutanud tänaseks päevaks ühe teose, kus Kreek ja Tormis eeskujudena on omavahel justkui kokku saanud: pooletunnine teos “Õhtu ilu” koorile, vokaalansamblile ja keelpilliorkestrile, kus olen omavahel põiminud eesti regilaule ja vaimulikke rahvaviise. Ühtlasi on see teos kahtlemata ka inspireeritud mu oma õpetaja Tõnu Kõrvitsa “Kreegi vihikust”. Mõte kirjutada “Õhtu ilu” tuli nii, et juhendasin Saaremaal oma ema Riinimanda kooride suvelaagris, kus olen lapsest peale käinud, töötubasid: ühel aastal regilauludel, teisel vaimulikel rahvaviisidel põhinevalt. Valisin mõlema töötoa ühisosaks õhtu temaatika ja otsisin sellega seotud laule. Viisid jäid kummitama ja ühel hommikul ärgates, veel justkui poolunes, olid need kõik korraga peas koos. Sealt hakkaski idanema mõte, et kas ei saaks neid panna kuidagi omavahel põimuma. Kooriteost kirjutama hakates – kuidas see tavaliselt kujunema hakkab, mis on algimpulss? Minul on ilmselgelt lähtealuseks tekst. Tihtilugu läheb teksti otsimisele rohkemgi aega kui pärast kirjutamisele. Tekst peab sada protsenti inspireerima. Tekstid eristuvad minu jaoks selgelt juba lugedes – kas nad kuidagi helisevad laulu keeles või on lihtsalt huvitav lugemine, mis aga ei ärata muusikalisi kujundeid. Puht keele kõlaliselt on tekst ju samuti muusika, oma rütmide ja kõladega. Selles mõttes mõni tekst luuleraamatus juba piltlikult öeldes väreleb, heliseb, justkui ootab, et teda muusikasse valataks. Oma ühe lemmikluuletaja Ernst Enno puhul olen tihtilugu mõelnud, et täiesti vabalt võisid tal olla oma viisid, kui ta neid tekste kirjutas, kuna oma olemuselt on need justkui laulud. Kujutan ette, et ta võis ümiseda, kui ta näiteks jalutades neile tekstidele mõtles. Tekst on seega minu puhul a ja o. Kui on suurema teose tellimus, on protsess keerulisem – mis on alguspunkt, mis on üldsegi temaatika, mida väljendama hakata. Vahel on isegi juba enne kirjutama asumist teatud pingelangus, kui saab teksti struktuuri paika – mis võib küll kirjutamise käigus siia-sinna natuke muutuda –, ja kui olen enda sees üldsegi üles leidnud selle miski, mida soovin siiralt väljendada. Sest eks tellimuse puhul on alati keeruline, kuna tellimus algimpulsina ei tule mitte minu seest, vaid väljast. Kui ma heliloominguga alustasin, siis ma ei kirjutanud ju tellimusi, vaid neid mõtteid, mis mul olid, ja siiani on mul arvutis fail, kus on n-ö vabad mõtted, ja see fail aina pikeneb. Kui mul ei oleks ühtegi tellimust ja samas oleks majanduslikult võimalik, jaguks mul juba praeguse faili puhul tööd viieks-kümneks aastaks, aga neid ideid tuleb kogu aeg juurde... Mis ei tähenda samas, et tellimus on tingimata midagi negatiivset. Vastupidi! Olen alati tänulik kui keegi tellib ja katsun endas leida siirast inspiratsiooni. Samal ajal see täielik vabadus siiski ei ole. Kas vabade mõtete lehelt ei anna midagi tellimuste alla sikutada? Ideaal oleks täielik vabadus, et parasjagu kirjutad teost, mida tunned, et tahadki just sel hetkel kirjutada. Ja kui see saab valmis, siis vaadata enda sisse ja mõelda, mida tahad järgmiseks teha. Aga olen aja jooksul õppinud tellimusi veidi selles osas suunama. Näiteks praegu saangi kirjutada muusikat, mis harmoneerub hetkel õues oleva meeleoluga, ehk siis teemaks on kevad ja kiituselaul. Ja sügisel kirjutasin teost, mille tekst oli Uku Masingult ja fragmendid ka K. J. Petersonilt ning mis läks minu meelest ideaalselt kokku novembriga. Varem on olnud hetki, kus tuli kirjutada näiteks sügise pimedast ööst, kui samal ajal oli õues päikeseline kevadilm. Tõmbad küll kardinad ette ja tekitad pimeduse, aga on karjuv vastuolu hetke meeleolu ja käsil oleva temaatika vahel. Sinu loomingul on palju välismaiseid esitajaid, YouTube lausa kubiseb. Kuidas need sidemed on tekkinud? Valdavalt levib minu muusika vist USA-s ja Kanadas, kus on väga aktiivne koorielu, ja puhtalt seetõttu, et USA kirjastus Walton Music kirjastas neli minu lugu: “Muusika”, “Õhtul”, “Valgusele” ja “Kodutee” – need neli levivadki; viimast on Eestis vist esitatud ainult ühe korra. Endal on ka naljakas vaadata, sest tõesti on tuub nende nelja salvestusi täis. On huvitav, et levivad just eestikeelsed laulud, kuigi ma olen kirjutanud ka ladina ja inglise keeles. Kusjuures nad laulavad peast! Ja tihtilugu esitavad neid ka vägagi head koorid. Muidugi tuleb selle leviku eest tänulik olla, aga teisalt mulle tundub, et USA koorimuusika skeene ees peab ka natukene ettevaatlik olema. Ja kui Walton Music kord küsis, kas ma soovin kirjastada eelpool mainitud “Õhtu ilu”, öeldes, et sellel oleks kindlasti väga suur menu, ütlesin ma ära. Mõtlesin, et kas ma tahan, et lugu, mis on mulle niivõrd isiklik ja Eesimaaga seotud, ning teades, kui jõuline on Ameerika skeene – tuub oleks täis “Õhtu ilu” esitusi USA kooride esituses… Ma ei taha seda... Peab üldsegi tõdema, et koorimuusika on nüüdismuusika vallas justkui natukene omaette, eraldi sfäär. Üle maailma on päris palju heliloojaid, kes on tuntud ja levinud ainult koorimuusika valdkonnas. Näiteks on üsna jõuline USA helilooja Eric Whitacre, kelle esiisa on omakorda Morten Lauridsen. Kui mina Whitacre’i esimest korda kuulsin, siis ta polnud veel tuntud. Tõesti, kui ta tuli pildile, oli see, mis ta teeb, minu jaoks väga ilus ja mõjus väga värskena. Tol ajal ei olnud ma ka Ameerika koorimuusikaga laiemalt kursis ja sain paratamatult temalt mõjutusi; minu varasemas loomingus on tema helikeelega vististi teatud ühisosa. Ent nüüd on huvitav näha, et üle maailma on palju heliloojaid, kes ka kirjutavad selles stiilis ja kes minu meelest mõnevõrra n-ö amerikaniseeruvad. Algul tulevad nende helikeelde samad värvingud, aga kõik on veel nende oma keeles. Kui tuleb rahvusvahelisi tellimusi, lähevad nad üle inglise keelele ja Põhja- või Baltimaade hing muutub sujuvalt mõnevõrra justkui kokakoolaks. Olen mõelnud, et mina ei taha seda. Mulle on küll heakõlalisus ja meloodilisus hingelähedane – ma ei saa sinna midagi teha, ma tõesti armastan, kui muusika on meloodiline –, aga ma olen hakanud otsima mingisuguseid uusi võimalusi, kuidas säilitada oma meloodiline hing, püüdes samal ajal mitte muutuda kokakoolaks. Kui loo on tellinud välismaa koor, siis olen kirjutanud ka inglise keeles, aga alati on endal võõras tunne jäänud – seda mitte niivõrd kirjutades, aga pärast kuulates. Inglise keel on küll keel nagu iga teine, aga üha enam mulle tundub, et ta on nii argi- kui popmuusika keelena lihtsalt üle kurnatud, juhul muidugi kui ei ole tegu ehtsa british english’iga ja kui seda laulab mõni Briti koor. Olen kirjutanud ka ladina keeles. Seda olen teinud aga võideldes enda sees teatavate kõhklustega: et kui ma iga pühapäev kirkus ei käi ja kui ma kaasaegse inimesena olen kursis ka paljude teiste usunditega, samas näen, et kristluses on palju, mis on mulle oluline, siis kust läheb see piir, et ma võin kristlikku muusikat kirjutada? Olen leidnud enda jaoks aga taolise põhjenduse, et lisaks sellele, et meil on kristlus usundina, võime rääkida ka kirikumuusikast kui ühest muusikalisest sfäärist, ning end koorimuusikas kodus tundva heliloojana on mind enim inspireerinud kooriteosed pärinenud valdavalt just sakraalmuusika vallast. Eelmisel hooajal kirjutasin “Missa Tagore”, kus lisaks ladinakeelsele missale kasutasin ka Rabindranath Tagore tekste (inglise keeles). Üks peamisi põhjusi, miks ma tahtsin seda kirjutada, oli see, et kuidas suhestuda oma praeguse kogemusega heliloojana Palestrina või Frank Martini missadega. Koorimuusikaheliloojale on missa nagu instrumentaalheliloojale sümfoonia või keelpillikvartett, st klassikaline suurteos. Teisalt on vokaalmuusikas vaimuliku teksti abil võimalik väljendada midagi suuremat kui ilmalikku teksti kasutades – igavest ruumi, kõiksuse avarust, püüda vaadata üle maiste piiride – see on seal kõik olemas. Pealegi on ladina keel minu jaoks juba tegelikult lapsest peale tohutult inspireeriva kõlaga. Nii et sisemiselt kõheldes ja kaheldes olen neid ladinakeelseid teoseid kirjutanud. Kui kahtlused läksid suuremaks, siis pöördusingi välistellimuste puhul inglise keele poole, tundes, et siis pole vähemasti seda küsimust, et kas ma tohin seda teksti kasutada. Regiviisi ja Tormise eeskujuga seostub ju hoopis paganlik maailm. Seda küll. Ühest küljest on huvitav, teisalt vastuoluline, et eestlastena on meil siin nii paganlik kui ka kristlik kultuur. Minu kaks suurimat eeskuju Pärt ja Tormis ongi selles osas ju täielikud vastandid. Tormis on sügavalt n-ö maausku, aga tintinnabuli-Pärt on minu meelest justkui kristluse kehastus muusikas – see pole ainult helilooming, vaid kuidagi laiemalt kristliku maailma vaimse ruumi väljendus, kus on koos teatav elu-surma dimensioonist lähtuv tõsidus, pühalikkus ja puhtus; ning täielikult pääsebki tema muusika mõjule minu meelest just kiriku võlvide all, nii akustilises kui ka vaimses mõttes. Kui Tormise muusika allikaks on sageli regilaul ja Pärdil gregooriuse laul, siis huvitav on see, et neil lauludel on siiski ka mingi ühisosa. Gregooriuse laul on nagu jõgi, mis lainetab oma melismides, regilaul on ehk staatilisem oma kordustes, aga nende ühisosa on katkematus ja samas ka mingisugune ürgsus, ühest noodist lähtumine, ühe noodi kesksus. Selles mõttes on Tormise ja Pärdi muusikal olemas ühisosa. Juur, millega nad tegelevad, on justkui mingisugune ürgne substants, aga ühele väljendub see regi-, teisele gregooriuse laulus. Regilauludel ja vaimulikel rahvaviisidel on ju samuti erinev traditsioon, üks on ilmalik, teine vaimulik, aga ürgsus on neis mõlemas. See on muide ka võibolla üks põhjus, miks mina olen oma helikeeles n-ö tonaalne. Tunnen, et side ürgse noodiga on nii tugev, et minu jaoks oleks kunstlik end sellest välja painutada selle nimel, et olla kuidagi uus või kaasaegses esteetikas aktsepteeritav. Ma ei saa sinna midagi teha, tonaalne muusika tuleb minust iseenesest. Olles kasvanud eestlasena ja muusikat armastavana ning kui minu eeskujudeks on olnud nii Pärt, Tormis, Kreek, Saar või ka Ester Mägi, siis ma tunnen, et ma olen paratamatult kõige selle segu. Ma tunnen end ehk kõige puhtamana, kui ma võtan eesti klassikalise luule ja otsin siis ka sealt n-ö vaimulikke mõtteid – kirjutan oma emakeeles ja ei kirjuta otseselt kristlikke mõtteid, aga mõtteid, mis räägivad minu jaoks vaimulikust, jumalikust sfäärist. Eesti luule on minu meelest selles mõttes tõeline varalaegas, sellega tegeldes mul eriti kõhklusi ei ole. Samas alati, kui olen laulnud ladina keeles, on mulle tohutult meeldinud, minu meelest on see väga kaunis, nagu laulu keel. See hakkab alati ise voolama, nii palju kui ma olen selles keeles kirjutanud. Ka dirigendina on ladina keelega töötada lausa lust, erinevalt saksa, inglise, prantsuse, vene keelest – ta on hästi loomulik, eestlasel ei tule teha mingit keeleakrobaatikat. Vahepeal on mind isegi painanud need küsimused, et kes ma siis ikkagi olen. Aga siis ma olen mõelnud, et heliloojatel ongi olnud mitmeid eri nägusid. Kasvõi Kreek. Ühest küljest on ta minu jaoks vaimulik helilooja, samas on tal väga palju naljalaule, samuti moodsas helikeeles laule. Mitmekülgsus lisab heliloojale värvi. Või nt Liszt – edev, väljapoole suunatud virtuoosse klaverikunstnikuna kirjutab ta elu lõpupoole askeetliku ja sissepoole vaatava “Via crucise”... Helilooming ongi nagu vaba maa. Miks mitte väljendada kõike, mis sulle endale tundub siiralt inspireeriv. Eks elu paneb paika, mis sellest jääb või ei jää. Huvitav on näha eeskujude mõju, me kõik olemegi paratamatult mingisuguse keti lülid. On miski, mis inspireerib meid muusikat kirjutama. Nagu minu õpetaja Tõnu Kõrvits on väga ilusti öelnud: igaühel on oma laul laulda. Meil on oma laul, mis tuleneb juba sellest, kuidas me sünnime, milline on meie meelelaad, meie lapsepõlv, perekond jne, mis on meile loomuomane. Aga sinna juurde tuleb muusika, mida me ümberringi kuuleme. Kasvõi staažika koorilauljana olen ma palju laulnud eri repertuaari. On teoseid, mis on mind rohkem kõnetanud ja teisi, mis vähem. See, mis kõnetab rohkem, jätab sügavama jälje ja hakkab ka enda loomingus paratamatult peegelduma. Kui igaühel on oma laul laulda, kas siis igaühel on ka oma pillilugu mängida? Heliloominguga tegelemist ma tegelikult üldsegi alustasin instrumentaalmuusikaga, väikeste klaveripaladega. Kui mul oli vaba aeg ja päev, siis see oli minu rõõm. Muusika kirjutamine oli minu jaoks nauditav tegevus, nagu lapse jaoks mängimine. Kui nii võtta, siis on mul vähemalt endal alati olnud olemas usk endasse kui instrumentaalheliloojasse. Mul ei olnud ju plaani, et hakkan koorimuusikaheliloojaks. Ühel hetkel lihtsalt tundus huvitav proovida kirjutada üks koorilaul, siis teine, siis tegin koori ja nii ta kuidagi läks. Ja siis tekkis juba teatav sõltuvus. (Naer.) Ma ei avastanud ka eesti luulet mitte koolitunnis, vaid siis, kui hakkasin koorimuusikat kirjutama. Lugedes leidsin, et seal on nii palju inspireerivat. Juhan Liivi kogumik “Sinuga ja sinuta” – ma sõna otseses mõttes sõin neid tekste, üks oli ilusam kui teine. Praegu mind identifitseeritakse pigem kooriheliloojana, kuigi ma olen kirjutanud ka kammermuusikat, samuti natuke orkestrimuusikat. Tõsiasi on see, et hingelähedane on kirjutada tekstist lähtuvalt, aga ma ei ole ennast ka instrumentaalmuusikale lukku pannud. Viimase aja kõige inspireerivamad kogemused on olnud kirjutada suurvorme, kus saab ühendada instrumentaal- ja koorimuusika. Tegelikult oli üldsegi põhjus, miks ma klassikalist heliloomingut läksin õppima, unistus kirjutada kunagi sümfoonia. Suurim eeskuju on mulle olnud Sibelius. Sattusin õrnas eas Santeri Levase kirjutatud Sibeliuse elulugu lugema. Olin vist 16–17-aastane, kui Rapla muusikaõpetaja temast rääkis ja soovitas seda raamatut. See haaras mind tohutult. Olin just sel ajal ka alustanud oma esimeste klaverikatsetustega, nii et sealt tegelikult hakkaski nagu midagi idanema, tekkis unistus, et äkki ma võiksin ka kunagi olla helilooja. Kui nüüd julgelt edasi unistada, siis edaspidi võikski sukelduda sümfoonilisse muusikasse. On olnud ka mõtteid, et võibolla minna õppima orkestridirigeerimist. Sest ma tunnen, et ma olen tegelikult kirjutama õppinud eelkõige läbi muusika praktika – sellest, et olen ise palju laulnud ja juhatanud. Koori ma tunnen just tänu sellele. Need lõputud tunnid, mis sa veedad proovis, isegi vestlused lauljatega, või iseenda kogemused lauljana – noodipildis võib ju asi tore välja näha, aga kui see su hääle ära tapab, siis… Olen mõelnud positiivse kadedusega orkestridirigentide peale – kui palju on sellest tegevusest võimalik heliloojana õppida! Teost partituuriga korra kuulata või kontserdil käia on ka arendav, aga paljud asjad selginevad just prooviprotsessis. Näiteks kui proovis tekib mingis kohas mõni error, või vastupidi, kui miski läheb imeliselt kõlama ja sa tajud seda lausa ihuliselt… Kas oled trompetistina saanud ka orkestris mängida? Jaa, puhkpilliorkestris. Eriti meeldis mulle kiriku brass. Ma osaleksin praegugi, kui tekiks mingi tore seltskond, kellega mängida a la Brucknerit. Minu jaoks on olnud need taevalikud kogemused, kuidas brass kirikus heliseb. Puhkpilliorkester kooslusena on tegelikult väga huvitav, värviline – heliloojana on olnud täitsa põnev puhkpillidele kirjutada. Näiteks hiljuti sain juhatada RAM-i ning Politsei- ja Piirivalveorkestrit, kui tuli ettekandele minu “Taevalikud sõnumid”. Mulle tundus, et sain seal puhkpillid panna kõlama pigem soojalt ja teadlikult vältida seda duhhavoi’likkust, mis puhkpillimuusikaga tihtilugu seostub – selline lärmakas ja natuke agressiivne muusika. Puhkpille on võimalik tajuda ka kui hingepille; puhud sa ju justkui oma hinge sinna sisse... Ma oleksin muusika õppimise omal ajal peaaegu katki jätnud, aga siis loodi Rapla Maakonna Noorte Puhkpilliorkester. Ma mäletan esimest proovi ja seda tunnet, kui me mängisime heliredelit, siis heliredelit kaanonis, ja mul olid juba sellest külmavärinad. Ma ei olnud varem olnud orkestrimuusika sees. See kõla niivõrd erutas… Olen olnud heas mõttes kade a la ERSO mängijate peale, mõeldes, missugune tunne võib olla mängida mingit sümfooniat, eriti kui see muusika läheb väga korda ja kui sul on olnud inspireeriv prooviprotsess… Orkestri sees olles tekivad alati ka mingid lemmikkohad, mida sa ootad, mitte tingimata isegi sinu enda partiis. Võib vaid kujutleda, milliseid tundeid ersokad võivad tunda, kui on kavas Brahmsi, Sibeliuse või Tšaikovski sümfooniad – see on ilmselt võimas. Kes sind lisaks Sibeliusele veel maailma muusikaloost on mõjutanud? Koorimuusikas on vaimses mõttes tugev side Madalmaade polüfooniaga. Hiljuti laulsin Palestrina “Missa papae Marcellit” ja selle põhjal tahaksin talle anda eripreemia koorilauljana kogetud kõige paremini kujundatud baritonipartii eest! Mis on selle missa puhul fenomenaalne, aga ilmselt iseloomustab kogu seda ajastut – sul on kogu aeg võimalik laulda meloodiat ja see on kogu aeg kirjutatud seesugusena, et sellel on tervendav, lausa teraapiline toime. Hingad sisse ja sul jätkub õhku täpselt see fraas ära laulda. Fraas on ajastatud nii, et see sünnib justkui ise. Mõtlesin, et mõni käib joogas, mina võiksin käia kuskil samasuguse regulaarsusega aasta läbi Palestrina missat laulmas, et n-ö justkui vaimselt võimelda ja sügavat hingamist treenida. (Naer.) Samas kõik need hääled on kirjutatud üksteise kohale ja vertikaalselt on kogu aeg kõik n-ö õige. Mul on tekkinud tohutu aukartus selle ajastu suhtes, sest helilooja on ikkagi ajastu vili, ja imestan, kuidas on võimalik nii kirjutada. See on minu jaoks kõrgem matemaatika. Hiljuti olin Rahmaninovi “Koguöise jumalateenistuse” mõju all, sattusin sellest teosest lausa sõltuvusse – ei saanud magama minna, enne kui olin sealt vähemalt ühe osa kuulanud. Veel võimsama kogemuse jättis möödunud hooajal EFK lauldud Rahmaninovi “Püha Johannes Kuldsuu liturgia”. See kontsert oli sisuliselt väga meditatiivne ja kestis ka väga kaua, aga ma ei väsinud kordagi, mulle nii meeldis olla Niguliste võlvide all selle muusika võimuses. Üha enam on mind paelunud kokkuvõttes kogu see muusikaajaloos välja filtreerunud eredate teoste nimistu – mida vanemaks olen saanud, seda suuremaks on muutunud aukartus taoliste tippteoste ees. Kuidas on lood dirigeerimisega? Minu koor Head Ööd, Vend sai möödunud aastal kümneaastaseks, pärast mida tegime väikese pausi – sel aastal läheme ainult laulupeole ja tegime veel vaid ühe väikese projekti. Ma olen mõelnud, et kui dirigendina jätkata, siis mis oleks see, mis inspireeriks. Ühest küljest inspireerib enda loomingu juhatamine. Esiettekandel saalis kuulajana istudes on vahel tühi tunne, aga teost ise juhatades saan selle isiklikult läbi elada ja kontakt oma loominguga on märksa intensiivsem. Ka “Taevalikud sõnumid” sai minu jaoks valmis alles kontserdil, ise juhatades. Selles mõttes olen kahepaikne: täielikku kontakti oma looduga kogen üldjuhul ikkagi siis, kui ise juhatan oma teoseid. Aga teisest küljest inspireeriks kooriga jätkama võimalus võtta ette koorimuusika klassika – hoolimata sellest, et neist teostest on lõputult salvestusi –, ja kogeda nende kõrget kvaliteeti või lausa geniaalsust oma nahal. Ega need, kes on muusikaajalukku jäänud, ei ole seal niisama, vaid ikka selge põhjusega. Muusikaajaloo filter on väga võimas ja see, mis on välja filtreeritud, midagi väga erilist. Dirigendina partituuri läbi töötades saad selle muusikaga palju sügavama kontakti ja edaspidi ei ole sinu jaoks enam olemas igavat kontserti. Isegi kui esitus ei pruugi meeldida, ei ole igav – tohutult huvitav on kuulata teoseid, mida oled ise juhatanud. Mul on mõte, kuidas ma tahaksin vanamuusikat ette valmistada. Et nt Palestrina missa puhul võtad kõik hääled eraldi – püüdes olla enda vastu aus ja lauljate vastu piisavalt nõudlik, töötada iga fraas energeetiliselt läbi, nii et see oleks oma ajastuses ideaalne. Renessanssmuusika partituur läheb ju kohe üsna kenasti kõlama, aga sa ei suuda kõike välja kuulata, kui see on nt kuuehäälne polüfoonia. Töötada läbi iga hääl, tajuda häälikumuutusi, nii et need oleksid täiuslikud, n-ö olla igal hetkel kohal, ja siis panna see kõik kokku… Mul on sportlik huvi, mis siis sünniks, kui igaüks suudaks laulda iga fraasi, olles teadlik selle energeetikast, tajudes oma fraasi loomulikku kaart ning olles kõlalises mõttes igal mikrohetkel n-ö kohal. Tihti on nii, et kuna materjali on palju ja kuna see on ka mingis mõttes üsna sarnane, siis lauljate teadlikkuse aste oma fraasidest on nii ja naa. Kuna ma ise olen Palestrinat nüüd juba üsna palju laulnud, siis juba enne suu avamist ma tean, kuidas oma energiat fraasi kujundades jagada… Kreegi “Reekviem” on see, milleni tahaks kunagi välja jõuda ja juhatada. Kuidas või kuhu näed end edasi kulgevat? Saan aru, et muusikaajaloo kontekstis oleme jõudnud punkti, kus mingisugune kõlamaailm on ära kurnatud, ta ei mõju enam värskena. Ilmselt minu muusika puhul võib see olla probleem. Eks ma üritan silmad lahti hoida ja leida mingi silla. Võibolla oleks huvitav proovida säilitada heakõlalisus, aga nt püüda seda väljendada mitte nii kvadraatse ja n-ö vanakooliliku partituurina, vaid kuidagi rohkem “hõljuvamana”. Aga siin on üks väikene probleem minu jaoks. Nimelt minu silmi rahustab kord partituuris. Tänapäeva helilooja ei mõtle selles mõttes vist üleliia visuaalselt. Dirigendina mõni partituur justkui äratab minus isu, nt Kreegi “Taaveti psalmid”, sest seal on teatav kord, tasakaal, ökonoomsus, mis paneb mul käed sügelema. See on tegelikult põhjus, miks minu muusika on tihtilugu konservatiivselt korrastatud, see on minu n-ö kiiks. Kui tahta sellest väljuda, ka kõlaliselt, siis pead loobuma ka visuaalsest korrast noodipaberil. “Hõljumine” võib kõlada huvitavalt, aga silmale kohati olla üsna n-ö sigri-migri, sisaldada nt aleatoorikat, mis ei paista visuaalselt korrastatuna… See on teatav segadus minus… Tšaikovski 6. sümfoonia on olnud minu jaoks justkui tähis, kuhu helilooja võib välja jõuda. Tundub lausa uskumatu, kuidas jõuda sellise teoseni... Ta on oma kirjades öelnud, et nutab peaaegu iga takti juures, ja pärast ettekannet ta ju kohe surigi... Samas on iga emotsionaalne takt ses teoses kirjutatud tohutu tehnilise meisterlikkusega... Kunagi ma mõtlesin, et miks heliloojad nii palju kirjutavad, kes neid teoseid jaksab nii palju kuulata. Miks muusikat nii palju “kurnata”? Parem kirjutada üks teos, aga niisugune, et seal oleks kõik täiuslik. Aga nüüd ma saan aru – mõneti kirjutabki helilooja terve elu ühte ja sama lugu, aga regulaarselt kirjutades see lugu muudkui küpseb ja täiustub ja heal juhul võibki jõuda välja taoliste meistritöödeni nagu on Tšaikovski 6. sümfoonia. Kui me laulupeoga alustasime, siis võiks laulupeoga ehk ka lõpetada. On sul mõnest laulupeost välja tuua mõni ilus hetk või tähelepanuväärne mälestus? Üks ere mälestus on 2014. aasta laulupeost, kus ma sain enda “Muusikat” kordamisel juhatada. See oli väga kummaline, väga emotsionaalne kogemus, meeleseisund oli sel hetkel nii intensiivne. Väga huvitav oli see ka aja kogemise osas. Oli tunne – ja seda pole minu elus rohkem olnud –, et see kaks ja pool minutit, mis see lugu kestab, oli justkui igavik, aeg oli peatunud. Ja teisalt tundus see kõik mööduvat justkui ühe sekundi jooksul... Nüüd tuleb mul juhatada “Igaviku tuules”. Alates jaanuarist olen teinud üle Eesti ca 50 proovi, kus on kohal olnud 400–500 inimest, nii et olen vaikselt oma keha kohandanud sellega, mis laulupidu üldsegi oma mõõtkava mõttes on. Tookord ma ei olnud ju nii suure koori ees varem käinud, seetõttu oli see mõneti ebamaine kogemus. Selles oli mingit hulljulgust, samas ka mingi teatav nauding. Ei olnud aega üle mõelda. Ma ju otseselt ei teadnud, et pean juhatama. Olin küll igaks juhuks valmis, teatav ärevus oli sees, aga ma olin selleks hetkeks laulupeoga kuidagi nii hästi kokku kasvanud ja n-ö laulupeo lainel, et mul ei olnud ka väga suurt hirmu nagu on nüüd, kus ma tean, et ma pean juhatama ja et mul on see vastutus… Aga muidu on huvitav näha, kuidas laulupidu on minu jaoks ajas üldisemalt muutunud. Esimene mälestus on, et olin emaga, läksin koos temaga lavale. Oled seal lava taga ja siis ema ütleb, et vaata, Pärt, kohe hakkab laulukaar paistma, ja siis see esimene vaade… issake kui suur see on… Kõik tundus n i i suur! Ja nüüd järsku näed olukorda seestpoolt, laulupeo sihtasutuse tasandilt… Seegi tundub kummaline, kuidas olen väikesest muusikat armastavast poisist kasvanud ka sisulises mõttes: tol hetkel emaga lavale astudes ei olnud mul õrna aimugi, et ühel päeval võiksin kirjutada ühendkoorile kantaadi ja siis seda ka ise juhatada... Eks see ole ka muidugi päris suur vastutus ja närvisüsteemile paras proovikivi, aga muidugi olen selle võimaluse eest ütlemata tänulik!

Novembrikuised koorikontserdid: 13. XI Nigulistes Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsert “Hingus“, dirigent Kaspars Putniņš, 15. XI Nigulistes kammerkoori Head Ööd, Vend naiskoori kontsert “Ärka, põhjatuul ...”, dirigent Pärt Uusberg, 23. XI Vaba Lava suures saalis segakoori Huik! sünnipäevapidu, dirigendid Ingrid Roose ning kõik koori varasemad pea- ja abidirigendid. Advendiajal võtab kontserdipaikades võimust pisut kergem meelelahutus, samuti astuvad siis kuulajate ette need harrastuskoorid, kelle jaoks jõulud on hooaja kahest kulminatsioonist esimene. Kuna kontserdirägastikus võib siis ära eksida, on hea, et kolm Eesti tippkoori tulid järjest publiku ette juba novembris. Seejuures oli kontsertide kontseptsioon erinev. Erilisem oli see segakoori Huik! 10. sünnipäeva üritusel. Koor ise ei nimetanud seda avalikult kordagi kontserdiks, alati kas sünnipäevapeoks või koosviibimiseks. Sündmuse korraldamine Vaba Lava black box’i tüüpi saalis ning tegijate hulka kuulunud lavastaja (Kertu Moppel) ning video- ja valguskunstnik (Aleksander Sprohgis) tekitasid ehk liigse ootuse, et tuleb kontsertetendus. Pigem oli tegu lavastuslike elementidega kontserdiga, kui sedagi. Lavastuslik oli võibolla see, et kohati muutis koor oma asetust, Ester Mägi “Mõtiskluste” ajal, kui koor laulis “Rõõm ja õnn”, lennutati publiku suunas paberlennukeid, paar laulu esitati pimedas saalis pealampidega (mis meenutas, et 1950. aasta laulupeol astus mõne lauluga üles ka kaevurite koor) ja Veljo Tormise kahele “Tšastuškale” oli lisatud liikumine. Seda ei pruukinudki olla liiga vähe, kuid kui need nüansid mõjutasid esinemispaiga valikut, siis polnud ohverdus põhjendatud. Nimelt on Vaba Lava hea koht koori vaatamiseks, kuid akustiliselt keeruline nii publikule kui eriti koorile. Võimalik, et ka harrastuskoori kohta kosmiliselt kõrget piletihinda mõjutas prominentne esinemispaik. Mõistatuslik oli ka video- ja valguskunstniku tegevus. Laule saatvad videod olid kenad, kuid sähviv diskovalgus Tubina laulu “Esimene kiri Ingile” ja Evelin Seppari rahuliku “Sirelite aegu” ajal oli kohatu ja segas kuulamist. Valgus ei andnud kuigi palju juurde ka ülejäänud kavale, eriti kui võrdlen seda näiteks Credo-Allika kammerkooriga, mille kontsertide atmosfääri kujundamisel on valguslahendusel alati tohutu efekt. Eesti Filharmoonia Kammerkoori (EFK) kontsert oli traditsiooniline, kuid sellele eelnes vahetult Sakarias Leppiku loeng samas saalis. Antud juhul tähendas see, et kena tämbriga, lausa muusikana mõjuv, kuid kahjuks raskesti kuuldav jutt pistis rinda kontserdile saabujatega, kes ikka kippusid küsima: “Vabandage, on siin vaba?”. Pealegi dubleeris kuuldud jutt suuresti kavaraamatus kirjutatut. Kontseptsiooni poolest oli minu silmis võitja kammerkoori Head Ööd, Vend (HÖV) naiskoori kontsert, mis oli lihtsalt kontsert, aga teistest terviklikuma kavaga. Mis olulisim – HÖV kõlas kolmest kõige paremini. Poolteist aastat tagasi teatati, et lõpetatakse regulaarne tegevus ja võibolla jätkatakse projektikoorina. Õnneks jätkatigi. Projektkoori staatus võimaldas lihtsamini tulla lavale vaid naisrühmaga (tavakoorides ei kujuta ette, et mehed nii pikaks puhkusele saadetakse) ning see oli imeline otsus. Vaid 16-liikmeline kollektiiv täitis uskumatu sügavusega ning eriti sopranitest kostunud avaruse ja väärikusega ära kogu Niguliste saali. Seejuures hoidis hiljuti noorte dirigentide konkursi võitnud Pärt Uusberg dünaamilise gamma suhteliselt madala – selleks, et kontraste suurendada, lasi ta kooril laulda pigem veel vaiksemalt. Aldid said särada Tõnu Kõrvitsa tsüklis “Laulud laulude laulust” ning kõlasid enesekindlalt ja solistlikult, kuid väga heas ansamblis. Kõige paremini kõlas HÖV, kui nad laulsid oma dirigendi loomingut. Ühest küljest on see loomulik, sest autor tunneb oma teoseid kõige paremini ning võibolla tajus ta ka neid teoseid kirjutades kas või alateadlikult ikka oma koori kõla. Teisest küljest ongi Uusbergi laulud väga lauldavad. Eriliselt vaimustas HÖVi puhul – ja seda oli tunda just Uusbergi teostest –, et kõik oli kosta. Koor laulis nii ühtsena ja iga laulja oli teistega nii hästi kontaktis, et kuulajana võisin iga häälepartiid eraldi tajuda. Ka EFK kõlas hästi. Tõstan esile bassirühma, mille kõla on madalas registris võimas, muutumata seejuures tooreks. Sopranite piano oli väga ilus ja tõeliselt vaikne, valjemalt lauldes muutus nende laulmine pisut kiledaks, mida HÖVil ei juhtunud kordagi. Tenorite ja altide kõla oli väga ühtlane. Kaspars Putniņš juhatas pidevalt põhjendamatult jõuliselt ja surudes, kuid koor selle provokatsiooniga kaasa ei läinud. Vastupidi, Pärdi “7 Magnificat-Antiphonen” oli selles esituses meeldivalt rahulik ja askeetlik. Küll oli Schnittke “Koorikontsert” – võimalik et Putniņši dirigeerimise tõttu –, küllaltki detailidevaene. Tundus, justkui usaldaks Putniņš oma koori oluliselt vähem kui Uusberg. HÖVi puhul tuleb siiski märkida, et võrreldes EFKga olid nad kohati ka eelisseisus. Nende kava oli poole lühem ja nii vokaaltehniliselt kui ka nooditekstililt lihtsam. HÖV laulis seda, mida nad kõige enam on laulnud ja mis neile ja nende dirigendile enim sobib – meditatiivset ja rahulikku uustonaalset eesti muusikat (Uusberg, Pärt, Kõrvits). Lisaks kippusin aimama veel ühte fenomeni. EFK on professionaalne koor, kelle koormus on suur. Harrastuskoorid, eriti projektkoorina tegutsev HÖV esinevad palju vähem ja seega on iga projekt neile erakordsem. See lisab olekusse teatud värskuse, mida ma nüüd kahte koori kõrvuti kuuldes eriliselt tajusin. Ennist kurtsin erinevate muusikaväliste asjade üle segakoori Huik! sünnipäevakontserdil. Selle kõrval tuleb rõhutada, et Huik! on ikkagi väga hea koor. Praegu on neil üle 40 laulja ja tundub, et ka kõlataotlus on muutunud suuremale koorile omasemaks. Heade kammerkooride kõrval on Eestis juba mõnda aega puudu häid suuremaid segakoore, kuid Huik! täidab seda tühimikku. Koor tundis ennast valjemates lõikudes enesekindlamalt, kuid siin võis oma osa mängida ka matt akustika. Kontserdi eriilmelise kava moodustas suuresti läbilõige eesti kooriklassikast, nt Saare “Latsõ hällütamise laul” või Tubina “Esimene kiri Ingile”, Mägi “Mõtisklused”, põimituna kaasaegsete koorilauludega, mille on kirjutanud Evelin Seppar ja Maria Kõrvits, aga ka helisid loovad dirigendid Pärt Uusberg, Martin Sildos, Valter Soosalu. Saadi hakkama kõigega, kuid kõlale mõjus eriti hästi, kui oldi teosest üle. Kui ei oldud, päästis dirigent (seda juhtus nii Ingrid Roose kui ka Ksenija Grabova juhatatud lugudes), kes hoidis esitust tugevalt ohjes. Et EFK kontserdil tuli esiettekandele koori resideeriva helilooja Ülo Kriguli kuueosaline tsükkel “Aga vaata aina üles”, siis mõned tähelepanekud ka selle kohta. Teose suurimaks väärtuseks pean avaosa “Hingamisi” – m-häälikul lauldavat imekaunist klaarikõlalist vokaliisi. Kaunidus väljendub ennekõike harmoonias, nagu see nüüdisaegse koorimuusika puhul kipub ikka olema, kuid omamoodi värskust lisab sellele instrumentaalne koorikäsitlus. Avaosa nõuab lauljatelt küll väga head ansamblitunnetust ja teravat kõrva, kuid ei ole liiga raske. Tahaks loota, et ka paremad Eesti harrastuskoorid tunneksid peagi selle osa vastu huvi. Järgnenud viis osa olid rohkem krigulilikud – palju on siin klastreid, kust vahetevahel kerkib mõni motiiv reljeefsemalt esile. Kohati on teose kõla võrdlemisi tüse ning sarnaselt samal kontserdil kõlanud Schnittke “Koorikontserdiga” vajub oma rusuvusega kuulajale peale. Ja lauljale on see tohutult raske: rütm on keeruline, ulatus lai, partiid on raskesti intoneeritavad ning faktuur nõuab dirigendilt kujundamisel suurt vaeva. Teose tekst, mille Uku Masingu luule põhjal koostas Hedi Rosma, paistab õpetavat märkama lihtsaid ja ilusaid asju enda ümber, mis on nii argised, et ei pane tähelegi (“Ainuski pilv ei tule tagasi taevaservalt ja ükski päikesekiir ei tule uuesti. Aga pilvi on ikka ja valgus ei lõpe mitte”). Helilooja kirjutas saatesõnas, et novembrit peetakse tavaliselt keeruliseks ja koormavaks ajaks, mille eest peaks kuhugi pakku minema, kuid tegelikult on november hingedeaeg, mil tänu pilkasele pimedusele on mõni asi, mis muidu ei paista, selgemaltki näha. Minu jaoks tekkis siin aga liialt tugev vastuolu. Tihti lausa märkamatult oma raskusega rõhunud muusika oli küll väga efektne, kuid ei sobitunud hästi tekstiga. Pigem klappis see just tavapärasema arusaamaga novembrikuust ning vastandus Ülo Kriguli enda mõtetega. Võibolla pani Krigul end keerulisse seisu tekstivalikuga – tundub, et sõna ütleb juba niigi kõik ära ega vajagi muusikat, et oma kõlapinda suurendada. Kolm kontserti tõestasid, et Eesti harrastuskooride tipp on terav. Mis aga sama oluline – suured kuulajate massid oskavad seda tippu hinnata ning tulevad heale kontserdile ilmast, kellaajast või kava nõudlikkusest olenemata.

Kai Taal. Elus on kõige tähtsam olla õnnelik. Intervjuu Sten Lassmanniga Nele-Eva Steinfeld. Muusikauudiseid maailmast Madli-Liis Parts. Lauri Vasar – Eesti tipplaulja Euroopas T Ä H T Sander Udikas. Jan Garbarek. Hääl ja rada P I L K Evi Arujärv. Eesti Muusika Infokeskus 20 Einike Leppik. Helid, mida mäletada.Veneetsia muusikabiennaal 2015 Harry Liivrand & Kristel Pappel. Händelist Schönbergini, sekka ka Paisiellot – Berliini ooperihooajast 2014/15 Monika Helme. Valusad kirjad Islandilt Joosep Sang. Maailmade loomine üle helide. Intervjuu Aivar Tõnsoga M U L J E Maarja Leemet. Sügisesi maitseelamusi. Laulukontserdid sügisel 2015 Raili Sule. Eesti muusikat avastamas. Edgar Arro vokaalloomingut kirikukooride esituses E E S T I M U U S I K U D H I I N A S Jun Zhao. Idas ja läänes. Intervjuu Marko Martiniga Anne Erm, Piret Väinmaa, JoosepSang. Eesti muusikud Hiinas Muusikauudiseid Eestist Heliplaatide tutvustus Ivo Heinloo. Jazzisessioon nr 20.

Iris Oja. Mees nagu YXuS. Intervjuu Leho Kariniga Nele-Eva Steinfeld. Muusikauudiseid maailmast Europe Jazz Media soovitab T Ä H T Roman Timofejev. Lõhestunud geenius Herbie Hancock A R V A M U S Aarne Saluveer. Uitmõtteid kunstide kunstist P I L K Marvi Taggo. Primadonna. Margarita Voites 80 Einike Leppik. Beat! Bang! Juubelihõngune Veneetsia muusikabiennaal Tarmo Johannes. Multimediaalne kompositsioon: kaunid kunstid ja kaasaegne tehnoloogia. Lühisissevaade AFekTi konverentsi Tiit Lauk. Tuntud ja tundmatu Valter Ojakäär. In memoriam M U L J E Avo Kartul, Joosep Sang, Anastassia Varlõgina. Ideedega festival. “IDeeJazz” 2016 Kai Taal. Professionaalsuse talumatu raskus. Kontserdihooaja alguskuudest Maarja Leemet. Pimeda aja koorimuusika. Ülevaade koorikontsertidest Ivo Heinloo. Palju detsibelle, rokki, elektroonikat. Viljandi kitarrifestival 2016 Monika Helme. Moskva pisaraid ei usu. Moskva teater Helikon Rahvusooper Estonias Muusikauudiseid Eestist Heliplaatide tutvustus DETSEMBER 2016 ARTIKLID

P E R S O O N Märt-Matis Lill dialoogis kunsti ja elu kihilisusega. Jan Kaus Muusikauudiseid. Nele-Eva Steinfeld T Ä H T Lihtne ja loomulik Stacey Kent. Ivi Rausi-Haavasalu O O P U S “Lageda laulud” – kasvav puu elumaastikul. Tõnu Kõrvitsa teosest “Lageda laulud”. Ia Remmel ARVAMUS Kui ooperist saab muusikal. 2017. aasta uudisooperid. Kerri Kotta. PILK Eesti muusikakoolid üle-euroopalises koolivõrgustikus. Mirje Mändla Ka täiskasvanu tahab muusikat õppida! Sandra Kalmann, Liina Vainumetsa Eesti jazzidessant Tamperes. Marje Ingel MULJE Voces Musicalese hingedepäeva kontsert. Sandra Kalmann Sugestiivne ja ühtlaselt hingav dialoog. Theodor Singi ja Kadri-Ann Sumera kontserdist. Niina Murdvee Festivalist “Afekt” efektiivselt, kuid mitte afektiivselt. Igor Garšnek “Afekt” ja TMKK. Ia Remmel Aruanne publikule. Maksim Štšura klaveriõhtust. Leelo Kõlar BRAAVO! Vanemuise sajandi kontsert. Virge Joamets Jooned üle heli? “Üle heli” festivalist. Taavi Hark Kas rahus loeb? Nikolai Aleksejev ja Deniss Kožuhhin ERSO ees. Kai Taal Segakoor Huik esitas Rautavaara “Vigiliat”. Ia Remmel Kaheksa teost kaheksale muusikule. Cantores Vagantese kontserdist. Lilian Langsepp Barokktšellistid silmitsi Bachiga. Saale Fischer Julged kavad ja kõrge tase. RAMi kontserdist “Vari ja valgus”. Lodewijk van der Ree Muusikauudiseid Eestist Heliplaatide tutvustus

PERSOON Taavi-Mats Utt: parim inspiratsiooniallikas on ansamblimäng. Marju Riisikamp MUUSIKAUUDISEID MAAILMAST. Nele-Eva Steinfeld Europe Jazz Media soovitab TÄHT Osaduse saadik muusikas – Lizz Wright. Maian Kärmas EV 100 – UNARUL AARDED Topeltjuubel: Ants Sõber 90, orelikontsert 40. Taavi Hark PILK Dialoog muusika ja metsavaikuse vahel. Arvo Pärdi keskus Laulasmaal. Sandra Kalmann Kohtumine Peeter Liljega. Raamatust “Peeter Lilje. Elu kui paljutõotav algus”. Kai Taal Muusikafilmide võluv maailm. Heidi Pruuli muusikafilmidest. Ia Remmel Üksinduse laul. Filmist “Tõnu Kõrvits. Lageda laulud”. Dorian Supin OOPUS Uus oreli- ja koorisümfoonia - mis ja kellele? Pärtel Toompere ARVAMUS Lunastav kehalisus. Järelmõtteid rahvusvahelisele nüüdismuusika-festivalile “AFEKT”. Kerri Kotta MULJE Ilus ... ja hea. EMTA “Sügisfestivalist”. Einike Leppik Prantslased vaimustusid Pärdist. TKO ja EFK Pariisi filharmoonias. Kerstin Kullerkupp Külg külje kõrval. Royal Concertgebouw orkester Tallinnas. Toomas Velmet Klarnetirepertuaari tugisammas. Klarnetist Signe Sõmer ja ERSO. Aare Tool Armastus on ikka seesama, olgu mis sajand tahes. Festivalist “Orient et Occident”. Eva Lepik Corelli Musicu tervitused Viinist. Ia Remmel Eesti laul. Arete Kerge ja Juhan Tralla kontsertidest. Maarja Leemet Jazzisündmus koduses Kumus. Wolfgang Muthspieli kvintett. Ivo Heinloo MUUSIKAUUDISEID EESTIST HELIPLAATIDE TUTVUSTUS

PERSOON Valeri Petrov: olen kindel, et muusika aitab igas olukorras, eriti vaimulik muusika. Ia Remmel Muusikauudiseid maailmast. Nele-Eva Steinfeld Europe Jazz Media soovitab. TÄHT Ühe klavessinisti teekond. Kenneth Gilbert. Marju Riisikamp PILK Pjotr Tšaikovskist tema 180. sünniaastapäeval. Intervjuu vene muusikateadlase Ada Ainbinderiga. Ia Remmel OOPUS Kas “Leonore” või “Fidelio”? Aare Tool PILK Eestimaa kirikud ja orelid. Jaanus Jalakas 21 115 000 lehekülge eesti muusikat. Materjalide digiteerimisest Eesti teatri- ja muusikamuuseumis. Kaisa Luik Sihikindlal teel emakeelse laulupsaltri kujundamisel. Eerik Jõksi “Eesti laulupsalter”. Ene Pilliroog I NAGU INTERPREET Tallinna Akordionitrio PILK Kromaatiline kannel ja trio Didalli. Intervjuu Hedi Viismaga. Ia Remmel Mari Jürjensi lähedus ja kaugus. Mervi Kalmus MULJE Nädal klaverivaimustuse lainel. Festivalist KLAVER. Kersti Sumera Lugu sellest, kuidas Mikk Üleoja hoopis ise Väinämöise nahka pistis. Pärtel Toompere Väiksusest võites. Festivalist “miniAFEKT”. Ove-Kuth Soosaar Klaver laulab. Kontserdist “Peeter Lilje 70”. Aare Tool Tantsuetendus “Juures”. Talvi Nurgamaa Steineri ülemlaul Maeterlinckile. Collegium Musicale juubelikontserdist. Igor Garšnek Muusikauudiseid Eestist. Heliplaatide tutvustus.

PERSOON Ehe ja elus Theodor Sink. Viimane ükssarvik. Iris Oja Muusikauudiseid maailmast. Nele-Eva Steinfeld MÄLU Eesti viiuldajate meisterlikkus 1930. aastatel ja edu välismaal. Professor Johannes Paulseni koolkonnast. Marie-Helen Aavakivi PILK Elleri kool 100 aasta künnisel. Intervjuu Kadri Leivategijaga. Virge Joamets Ene Üleoja ootas noortelt rohkem intensiivsust ja eripära. VII noorte koorijuhtide konkursist. Tiina Mattisen Pool sajandit järjekindlust. TMKK kammerkoor 50. Taavi Hark OOPUS Rockooperi “Põhjaneitsi” mitu elu. Igor Garšnek PILK Saagem tuttavaks – Karmen Rõivassepp! Joosep Sang MULJE Eesti Rahvusmeeskoor 75. Marge-Ly Rookäär Uut muusikat, kõrvuti ja eraldi ... Festivalist “AFEKT”. Age Veeroos Leibur ja Randvere Kadriorus. Niina Murdvee “Vikerlastest” sündinud ooper. Ia Remmel Lageda lauludest, mitte ainult ilust ja nukrusest. Tõnu Kõrvitsa “Lageda lauludele” loodud balletist Vanemuises. Alo Põldmäe Corelli Music ja Opera Veto Telemanni ja Corelliga. Ia Remmel Muusikauudiseid Eestist Heliplaatide tutvustus

Margus Haav. Tütarlaps torupilliga. Intervjuu Sandra Sillamaaga Nele-Eva Steinfeld. Muusikauudiseid maailmast Europe Jazz Media soovitab T Ä H T Marju Riisikamp. Ühe intellektuaali portree. Daniel Barenboim P I L K Pilte möödunud aegadest. Katkendeid raamatust “Vestlused Vladimir Spivakoviga” Aare Tool. Kaks raamatut, üks lugu: “Vestlused Tubinaga” ja "Ballaad” Tõnu Virve. Maestro Paavo. David Donnelly filmist “Maestro” Vahur Laiapea. Pärt maa ja taeva vahel. Dorian Supini filmist “Isegi kui ma kõik kaotan” M U L J E Einike Leppik. Uus & aus. EMTA värske heli festival “Sügisfest” 2015 P I L K Virge Joamets, Kristel Aer. Suursündmus Tartu muusikaelus. Renoveeritud Tartu Pauluse kirik ja Pascheni orel AD 2015 Ia Remmel. Eesti keelpillimängijate konkurss 2015. Vestlused žüriiga K L A V E R I A V A S TU S I Alo Põldmäe. Haruldane tundmatu haamerklaver Räpina kandist Muusikauudiseid Eestist Heliplaatide tutvustus Ivo Heinloo. Jazzisessioon nr 19

Avo Kartul. Bluusi saab mängida ka ilma veerandtunniste kitarrisoolodeta. Intervjuu Andres Rootsiga Nele-Eva Steinfeld. Muusikauudiseid maailmast Europe Jazz Media soovitab T Ä H T Kai Taal. Kirgas ja karge Angela Hewitt ehk kui inglid oskaksid klaverit mängida A R V A M U S Nele-Eva Steinfeld. Miks klaverimäng igav on P I L K Ia Remmel. Briti muusikakriitik David Nice: aja märk on mitmekülgsus O O P U S Margus Haav. Kust pagan seda Pink Floydi saada? Sven Grünbergi muusikast filmile “Hukkunud alpinisti hotell” P I L K Kerstin Elisabeth Kullerkupp. Baltic Sea Philharmonic – rohkem kui lihtsalt orkester Tiina Mattisen. Võistelda või mitte võistelda – see on küsimus. III Tallinna rahvusvahelise pianistide konkursi eel J A Z Z Joosep Sang. Tartu jazziklubi M U L J E Monika Helme. Kas Lendav Hollandlane või uppunud ärimees? Wagneri “Lendava Hollandlase” lavastusest Rahvusooper Estonias Farištamo Eller. Mõnus väsimus värskest helist. XVII värske heli festival “Sügisfest” EMTAs Riina Vohta. Uus muusikafestival Narvas Muusikauudiseid Eestist Heliplaatide tutvustus KÕIK NOVEMBER 2016 ARTIKLID

P E R S O O N Hardo Kriisa ja 130 aastat aastat oreliehitust. Marju Riisikamp MUUSIKAUUDISEID MAAILMAST. Nele-Eva Steinfeld Europe Jazz Media soovitab T Ä H T Loomulik ja siiras Baiba Skride. Linda-Anette Verte O O P U S Suursündmus eesti muusikaelus. Gérard Grisey’ “Les Espaces Acoustiques”. Tarmo Johannes Aja tajumisest muusikas. Elis Vesiku teos “Kadumispunkt nägemisväljal”. P I L K Uus aeg nõuab uusi oskusi! 70 aastat muusikaõpet Tallinna ülikoolis. Ele Arder M Ä L U Armastus ja austus muusika vastu kumas läbi igast noodist. Aago Räätsa lühike, ent särav muusikukarjäär. Taavi-Mats Utt M U L J E Kümme aastat Viljandi kitarrikogudust. X Viljandi kitarrifestival. Joosep Sang Mõned kohe teavad, kuidas pidu pidada. Tallinna Filharmoonia ja TKO hooaja avakontsert. Elina Seegel On, kuhu püüelda. Eesti Kontserdi hooaja avakontsert: Poska, Peebo ja ERSO. Kadri-Ann Sumera Uus orelisari Nigulistes. Aare-Paul Lattiku orelikontserdist. Kristel Aer Hampson ja Järvi ehk kui vastandid tõmbuvad. Kai Taal ERSO ja Zehetmair. Aare Tool B R A A V O ! Mihkel Poll – areng sügavuse suunas. Ia Remmel “SügisFesti” heliviljad. Taavi Hark Elletuse uus ilme. Joosep Sang Paar muusikalist antonovkat. Triin ja Kärt Ruubeli, Johanna Vahermäe, Marcel Johannes Kitse ja Henry-David Varema kammerkontserdist. Hele-Maria Taimla MUUSIKAUUDISEID EESTIST HELIPLAATIDE TUTVUSTUS

PERSOON U: 15 – pilguheit olevikust ehk Intensiivne vestlusring ühes vaatuses. Iris Oja MUUSIKAUUDISEID MAAILMAST. Nele-Eva Steinfeld Europe Jazz Media soovitab TÄHT Viis kirja geeniusest ehk Eilne maailm tänapäevas. Pianist Jevgeni Kissin. Kai Taal EV 100 – UNARUL AARDED Tagasihoidlik inimene, silmapaistev looja. Helmut Rosenvald. Toomas Velmet PILK Kuidas muusikapäev Eestit hõlmas. Ia Remmel, Tiina Mattisen Saaremaa muusikaime. Läänesaarte Kammerorkester ja selle loojad Edoardo Narbona ja Annikki Aruväli. Ia Remmel Unenäoline kammerooper Saaremaal. Läänesaarte Kammerorkestri sügisprojektist. Anneli Tarkmeel Vajadus kõrgtehnoloogia järele Hundijäägrite külas. “Ars electronica” Ülem-Austria mägedes. Heili Vaus-Tamm MULJE Tuleviku mälestus. Valle-Rasmus Rootsi ja Sten Lassmanni kontserdist. Toomas Velmet Tallinna Filharmoonia jackpot. Mervi Kalmus Vastuvoolu. Tanel Joamets 50. Elina Seegel Orel kontserdisaalis: vaikelu viledega? Eesti Kontserdi avaüritusest. Taavi Hark Kaheksa päeva klaveriga. XI rahvus-vaheline festival “Klaver”. Jorma Toots Turvaline õhtu kuldses läänes. Puccini “Tütarlaps kuldsest läänest” Rahvusooper Estonias. Sandra Kalmann Kuidas Prantsus Eestis ja Eesti Prantsuses käis. Sander Udikas MUUSIKAUUDISEID EESTIST HELIPLAATIDE TUTVUSTUS

PERSOON Mihkel Mälgand – hingelt alati õpilane. Madli-Liis Parts Muusikauudiseid maailmast. Nele-Eva Steinfeld TÄHT Toshio Hosokawa – sildade ehitaja. Virge Joamets PILK Vaba vaimuga Otsa kool. Intervjuu kooli direktori Ivo Lillega. Ia Remmel OOPUS Ühe inimese hingevaevast võib sündida kunst, mis lohutab teisi. Lepo Sumera 5. sümfoonia. Kadri-Ann Sumera PILK 15 aastat Eesti Jazzliitu – palju tehtud, palju veel teha. Joosep Sang Vanamuusika festival kui sõõm värsket õhku. Festivalist Tallinn feat. Reval. Kai Taal MULJE Pillifondi aarded. Ia Remmel XXXIII Tallinna rahvusvaheline orelifestival tagasivaates. Piret Aidulo Festival “Sound Plasma”: mikrotonaalse muusika esitleja. Mirje Mändla Dara Savinova Stockholmi kuninglikus teatris. Toomas Kuter Muusikauudiseid Eestist Heliplaatide tutvustus

PERSOON Marcel pluss tšello võrdub Marcello. Intervjuu Marcel Johannes Kitsega. Liis Kolle Muusikauudiseid maailmast. Nele-Eva Steinfeld Europe Jazz Media soovitab. PILK Mida vajab rahvusooper Estonia? Arvamusringis on Aile Asszonyi, Monika-Evelin Liiv, Kristel Pappel, Jüri Reinvere, Liis Kolle, Mart Laas ja Peter Pedak. OOPUS Vaata öösel taevasse! Urmas Sisask ja tema looming. Tiiu Sisask PILK “Young Euro Classic” Berliinis – talentide taimelava. Marika Villa Nagu rätsepatöö. Rasmus Puuri viiulikontserdi esiettekandest. Linda-Anette Verte MULJE Arutlusi “Ringlemisi” ümber. Ants Johanson “Kaose ilu” ilus lõpetus ansamblilt YXUS. EMP 2020. Merike Vaitmaa (Muusika) vesine numbrimaagia Tartus. EMP 2020. Gregor Kulla Opera buffa tema parimas elemendis. RO Estonia uuslavastusest “Don Pasquale”. Toomas Kuter Luule, see ei tule tuulest. Kontserdisari “Liederkreis”: Maria Valdmaa ja Elina Netšajeva. Tiiu Levald Sügisõhtused hilisromantikud. Tuuri Dede, Maari Ernitsa ja Kadri-Ann Sumera kammerkontserdist. Maarja Leemet Henri Zibo ja akordion kui väike orel. Lembi Mets Otsa kooli juubeliaasta klassikagala. Raili Sule Muusikauudiseid Eestist. Heliplaatide tutvustus.

P E R S O O N Jüri Reinvere: muusika ei tohiks loobuda oma rõõmust. Gerald Felber MUUSIKAUUDISEID MAAILMAST. Nele-Eva Steinfeld EUROPE JAZZ MEDIA SOOVITAB O O P U S ... kuula vaikselt oma nurgas ja ole õnnelik ... Leelo Kõlar T Ä H T Muusika teener Kurt Rosenwinkel. Sander Udikas M U U S I K A P R E E M I A D 2 0 1 7 Paavo Järvi Evi Arujärv Triin Ruubel Theodor Sink Johanna Vahermägi Mart Humal Tõnu Naissoo Aare Tool Indrek Vau Tanel Klesment Triskele P I L K Eesti muusika ja muusikud lummasid Itaalias. TKO ja EFK festivalil “MITO SettembreMusica”. Ia Remmel “AFEKT” ja selle ambitsioonid. Intervjuu Monika Mattieseniga. Anu Schaper M U L J E Pärnu muusikafestival – peegeldus vanast heast Euroopast, uute perspektiividega. Kristel Pappel Jagatud vaimustus ehk sõbrad mängivad sõpradele. XII Hiiumaa Homecoming festival. Kerstin Elisabeth Kullerkupp ERSO hooaja avakontsert võiks olla sündmus. Maarja Kindel Sten Lassmann avas EIL hooaja. Ia Remmel Laia haarde ja isikupäraselt peene mängustiiliga kunstnik. Anna Szałucka klaveriõhtust. Kadri-Ann Sumera Pärdi päevad, Tallise talgud. Aare Tool B R A A V O! Silmitsi Bachiga. Ia Remmel Eesti-Soome kvarteti tribuut jazzilegendile. Joosep Sang Kirglikult ja hasardiga. Emmanuel Tjeknavorian “Lossimuusika” sarjas. Niina Murdvee MUUSIKAUUDISEID EESTIST HELIPLAATIDE TUTVUSTUS Rohtumised. Silver Sepp The One. Steps To Synapse Travelogue. Three Free Radicals

Ia Remmel. Dirigenditöö on keeruline ja tundlik protsess. Intervjuu Vello Pähnaga Ia Remmel. Muusikauudiseid maailmast Europe Jazz Media soovitab T Ä H T Iris Oja. (Happy) Glücklich Helmut Lachenmann M U U S I K A P R E E M I A D 2 0 1 6 Ülo Krigul Tiina Mattisen Kalle Randalu Eesti Muusika Infokeskus Imbi Tarum Risto Joost Ansambel U: Maria Kõrvits Ain Agan Jüri Kruus Priit Kuusk P I L K Tiina Mattisen. “Festival on mulle otsekui muusikateose kirjutamine – üks suur sümfoonia”. Intervjuu Andres Uiboga Sandra Kalmann. Visuaalne AFEKT. Intervjuu Monika Mattieseniga Kerstin Elisabeth Kullerkupp. Davosi festival – inspiratsioon võlumägedelt Ia Remmel. Erna Saar endast ja Johannes Võerahansust. Toivo Nahkuri raamatust “Erna Saar endast ja Johannes Võerahansust” J A Z Z Joosep Sang. Eesti jazziklubid. NO 99 M U L J E Liisi Laanemets. Meenutusi Piritalt. Birgitta festival 2016 Muusikauudiseid Eestist Heliplaatide tutvustus

Saksikuningas “Sarsa” 2018. aastal. Intervjuu Lembit Saarsaluga. Ia Remmel M U U S I K A U U D I S E I D M A A I L M A S T. Nele-Eva Steinfeld Europe Jazz Media soovitab T Ä H T Leif Ove Andsnes – muusikast viidud. Virge Joamets P I L K 2018 – Gramophone’i muusikapreemia Eesti aasta. Intervjuu Gramophone’i peatoimetaja James Jollyga. Ia Remmel M U U S I K A P R E E M I A D 2 0 1 8 Madis Kolk, Märt-Matis Lill, Helena Tulve. Jüri Reinvere, kammerkoor Collegium Musicale ja dirigent Endrik Üksvärav, Mihkel Poll. Diana Liiv, Leho Karin, Madis Metsamart. Jaak Sooäär, Alvar Loog. P I L K Viljandi kitarrifestivali üheteistkümnes sügis. Joosep Sang Kolm korda Petrof ehk Kas eelistada tšehhimaist? Kai Taal AFEKT. Monika Mattiesen M U L J E Pärnu paleuslik muusikapidu. Pärnu muusikafestivalist. Taavi Hark Kui avakontsert oleks soovikontsert. ERSO kontsertidest. Aare Tool Heas traditsioonis “Birgitta” festival. Kadri-Ann Sumera Kui üldistuse asemele astub abstraktsioon. Balletist “Keres”. Kerri Kotta Mis jäi meelde kolmelt “Pärdi päevade” õhtult. Virve Normet M U U S I K A U U D I S E I D E E S T I S T H E L I P L A A T I D E T U T V U ST U S PLAAT Canvas. Alfa Collective / Mürgel Records Taat läks lolliks. Estonian Voices / Sheikid A Shooting Star. Sooäär/Yaralyan/Ounaskari. O-Tone Music

PERSOON Toomas Vavilov: Eesti interpeedil läheb nii hästi kui läheb Eesti riigil. Ia Remmel Muusikauudiseid maailmast. Nele-Eva Steinfeld TÄHT Kitarrist Yamandu Costa: tahan näidata Brasiiliat väljaspool stereotüüpe. Joosep Sang PILK Interpreetide visioonid. EILi visioonipäevast. Sten Lassmann Tähesärased Riia ja Jūrmala. Läti uuest rahvusvahelisest klassikafestivalist “Riga-Jūrmala Music Festival". Virge Joamets Muusikapreemiate ristsõna. Muusikapreemiad 2019. PILK Huvitav, mis seal veel võiks sees olla? Intervjuu elektroakustilise muusika suurkuju Denis Smalleyga. Tarmo Johannes MÄLU Alguses oli Pärnu KEK-i kammerorkester. Sirje Vihma-Normet MULJE Mingem üles mägedele. ERSO kontsert Noblessneri valukojas. Aare Tool Intellektuaalne duo. Valle-Rasmus Roots ja Sten Lassmann EIL-i avakontserdil. Ardo Västrik Narva ooperipäevist nii ja naa. Ivo Posti Iga festival on eriline. Pärdi päevade muusikalavastused Noblessneri valukojas. Igor Garšnek Muusikauudiseid Eestist Heliplaatide tutvustus