Otsingu tulemused

Sarja “Beethoven 250” kontsert 7. märtsil Kadrioru lossis: Triin Ruubel-Lilleberg (viiul), Theodor Sink (tšello) ja Kärt Ruubel (klaver). Olnud juba mitu korda alustanud selle arvustuse kirjutamist, jõudsin järjest selgemale äratundmisele, et maailmas toimuvat ei ole võimalik maha salata. Tol õhtul ei oleks ealeski osanud ette kujutada, et vaid loetud päevad hiljem igapäevane elu muutub ja eriti kardinaalselt sotsiaalne läbikäimine. On huvitav mõelda, et avalik kontserdielu sai alguse just selle helilooja eluajal, kelle sünnist möödumise 250. aastapäeva tähistamine oli kõikjal nii pidulikult plaanis. Tahtmatult kerkib küsimus, kas see esitajatele ja kuulajatele tähtis akt on nüüd pöördumatult minevik ... Siiski peab lootma, et see ilmselt millekski vajalik väljakutse annab piisava tõuke millegi seninägematu-kogematu sünniks. (Loomulikult jääb meile virtuaalsus, kuid selle “päriseks” tunnistamine võtab veel aega.) Vähemalt oli see reaalne meeldetuletus, et iga hetke tuleks (rohkem) väärtustada. Ja omamoodi on see olemuselt väga sarnane mõte ka esituskunstides toimuvale. Kontserdisarja “Beethoven 250” üheks tõeliseks õnnestumiseks võib pidada pianist Lauri Väinmaa väga ülevaatlikke, kuid samas detailitäpseid sissejuhatusi iga teose eel. Erilisena jäi õhku seik, et kõikide kavas olnud teoste esiettekannetel mängis klaveripartiid helilooja isiklikult. Olles ise suurepärane pianist, kirjutas autor eelkõige enda pianistlikke võimeid silmas pidades. Osalt seetõttu, osalt ajaloolise situatsiooni tõttu – tema sonaatide nimes on klaver ju veel esikohal – näeb klaveripartii ette tohutus koguses noodimaterjali. Ainuüksi juba selle äramängimine on pianistile suur tunnustus, aga loomulikult kaasneb ka suurem vastutus. Tagantjärele tunduski kõige nauditavam kontserdi avaloona kõlanud tšellosonaat g-moll op. 5 nr 2. Tšellist Theodor Sink, kes on vaieldamatult praeguse aja Eesti üks huvitavamaid interpreete, pakkus kuulajatele tabavalt kujundatud karaktereid ja laulvat tooni. Kindlasti oli oma osa ka Kärt Ruubeli suurepärasel ansamblimängul, sest selle teose esitamisel tänapäevaste instrumentidega on klaveril väga suur oht keelpilli üle mängida. Kuid kohati tundus, et tšello võinuks isegi vaiksemalt mängida. Seejärel kõlanud viiulisonaat D-duur op. 12 nr 1 tundus ansamblilise tasakaalu mõttes isegi usutavam, kuid üldmuljes tekitas kõige rohkem küsimusi tempode valik. Võibolla mängisid siin rolli kuulamisharjumusest tingitud ootused, kuid järjest enam kasvas tunne, et aeglasemad tempod võidaksid natuke kiiremast esitusest ja vastupidi, kiirem muusika natuke aeglasemast. Viiuldaja Triin Ruubel-Lillebergi mäng pakkus kuulajale muu hulgas ilusat tooni, kuid jäi mingitel hetkedel võrreldes klaveripartii käredusega ehk isegi liiga lüüriliseks. Kontserdi teises pooles kavas olnud klaveritrio B-duur op. 97 hüüdnimega “Ertshertsog” äratas juba enne kõlama hakkamist teatud ootusärevust. Puudub statistika, kuid tegemist on tõeliselt suursuguse meistriteosega, mis oma ulatuslikkuse tõttu ei kõla siinmail elavas ettekandes just liiga tihti. Esitust iseloomustas väga kiirete tempode valik, millest johtuvalt ei saanud (vähemalt selles akustikas) osad muusikalised pöörded nii suurt tähendust kui võinuks. Üha enam andis tunda, et klaver võinuks olla peendetailides briljantsem (mitte tugevam), kuid saali pill oligi liiga väike. Kindlasti oleks abi olnud ka täiesti avatud kaanest, sest paraku süvenes järjest mulje, et võrreldes klahvpilliga on keelpillid väga eredad. Samas jäi kõrva keelpillide suurepärane sulandumine. Seega ei tulekski kriitikat sõna-sõnalt võtta, kahtlemata oli tegu kõrgel tasemel interpreetidega ning jääb vaid loota, et mõnes teises kontekstis õnnestub esitust veelkord kuulata. Lõpetuseks tuleb tõdeda, et vaatamata soliidsele vanusele paneb Beethoveni muusika tänu oma leidlikkusele endiselt vaimustuma.

Laiahaardelise tegevusega helilooja-kontrabassist Mingo Rajandi arendab uuel plaadil oma loomingu seda haru, mis otsib muusikalisi vasteid luuleklassikale. Kolme kompositsiooniga, digitaalsel kujul avaldatud EP-plaadil haakub Rajandi dramaturgiline vaist õnnestunult William Butler Yeatsi, Kersti Merilaasi ja Agustín García Calvo tekstidega. Rajandi on astunud (pop)jazz laulude juurest pika sammu edasi ulatuslikemate kompositsioonideni, kus ta töötleb tundeid-teemasid põhjalikumalt, kasutades varasematest leidlikest laululahendustest palju mastaapsemat läbikomponeeritust ja laiema kaarega arenduslikkust. Loobutud on ka läbivast meetrumist, muusika hingab klassikalisele muusikale omaselt, löökpille kasutatakse vaid värvina, pillide värvipalettki on kirev: klarnet, flööt, keelpillid, vibrafon, elektrikitarr, klaver, vokaal (Kadri Voorand). Mõrkjalt magus-valusates impressionistlikes toonides ei tõuse esile mingi konkreetne stiilimõju, aeg-ajalt vilksatab Hispaania ja Ladina-Ameerika päritolu värve – üks Rajandile olulisi muusikalisi armastusi, mis väljendub silmapaistvalt tema Trio Maagi tegemistes. Albumil moodustub ühtne, isikupärane eleegiline stiilitervik, kus puuduvad neurasteenilised, lämmatavad tundepursked, kuid kus suure diapasooniga sööstude puudumisest hoolimata lõõmab väga palju tundeid ja mõtteid. Rikas, küpselt täiskasvanulik tundemaailm.

Mitmekülgne Mingo Rajandi on heliloojana toonud kuulajate ette ridamisi omaloomingut, kus segunevad jazz ja nüüdismuusika ning selle žanriülene sidumine teiste kunstiliikide väljendusvahenditega. Muusiku ja näitlejana on ta parasjagu Guido Kanguri kõrval laval Draamateatri tükis “Kontrabass”. Muusikale antud intervjuus räägib Mingo oma muusikuks ja kunstnikuks kujunemise loost ja sellest, kuidas siduda helide loomine ühiskonnas, ökoloogias ja muudes valdkondades toimuvate protsessidega. Sa oled tegelenud erinevate loominguliste aladega ja see teekond on olnud väga muutusterohke. Kuidas kõik algas? Ma olen ikka alati kunstnik olnud, nii palju kui mäletan. Väiksena meeldisid mulle igasugused rollimängud, need on olnud väga suur osa minu elust – lakkamatu ümberriietumine, ümberkehastumine. Valmistasime sõbrannaga igaks nädalavahetuseks ette mingi etenduse või kontserdi ja alati oli erinev žanr: ooper, muusikal, ballett, draama, nukuteater ja nii edasi. Nädala sees valmistasime ette ja pühapäeval kandsime meil või tema pool ette. Aastaid oli meie lemmiktegevuseks kehastuda vanamuttideks koos vastavate riiete ja mustade hammastega. Käisime mööda tänavaid ringi ja räuskasime. Poodides nõudsime “Ilutegijat” ja räime. See oli lausa elustiil. Meie perekonnad olid muidugi surmani tüdinenud, aga ikka naersid. Kehastusime paljudeks erinevateks tegelasteks. Aga näiteks nendel muttidel olid eluloodki täiesti olemas. Mis nende nimed olid? Kulbi-Lienu ja Kaltsu-Liisa. See oli meeletult tore. Koolis mulle ei meeldinud ja tunnen, et haridus tuli mujalt. Kui ma olin kuueteistkümnene, otsustasin päriselt ka midagi õppida ja hakkasin käima prantsuse keele kursustel. Ratsutamas käisin mitu aastat, elasingi peamiselt tallis. Pärast keskkooli astusin humanitaarinstituuti. See oli täielik eksprompt, ema ütles, et mine, seal on targad inimesed. Teatri erialale? Ei, esimesel aastal võis aineid ja loenguid valida. Proovisin natuke kõike. Mäletan selgelt, kuidas sattusin Mihhail Lotmani loengusse – mitte midagi ei saanud aru! Prantsuse keele tunnis tutvusin Eva Eensaar-Tootseniga ja küsisin temalt, et mis eriala sina siis õpid. Ta vastas, et lõpetab just teatri eriala ja lisas, et homme on katsed, mine ka. Ma siis läksingi. Nii ma õppisin teatrit, mis oli ju väga tore, aga saan nüüd aru, et olin sellel ajal ikkagi kuidagi poolteadlik. Ma eriti ei mõelnud, mis minust saab. See on muidugi siiamaani selline teisejärguline küsimus. Ma olen ikka kadestanud neid, kes teavad, et tahavad saada näiteks kirurgiks ja siis pühendavadki oma elu sellele. Ma tean, et minust ei saa mitte kunagi ühelgi alal tippspetsialisti, sest mind huvitavad lihtsalt liiga paljud asjad. Aga tundub, et neist huvidest hakkab tasapisi mingi tervik moodustuma. Milline teatriõpingute aeg oli, mida sa õppisid, mis oli oluline? Õppisin inimesi tundma. Karakterite analüüs, miks inimene niimoodi käitub, mis teda ajendab. Arvan, et see on kõige tähtsam asi. Ja sain kindlasti ennast paremini tundma. Sain mingid tööriistad, millega end ja teisi analüüsida. Õppisin vist ka mingeid loomingulisi töömeetodeid. Otsa kooli alguses ma ei osanud pilli mängida, aga mingid muud asjad, mille mõistmiseni läks teistel võibolla väga palju aega, olid mulle selged ja loogilised. Kuidas edasi liikusid? Mingil hetkel mängisid sa juba Vaikuse muusika stuudios viola da gamba’t. See toimus juba teatriõpingute ajal, Tõnu Sepa muusikatundides susati mulle gamba kätte. Sa ei olnud muusikat enne õppinud? Lapsena käisin muusikakeskkoolis, aga see aeg on minu jaoks nagu mingi must auk. Mida sa seal õppisid? Klaverit. Tähendab, ma e i õppinud klaverit. Olin kohutav looder, peamiselt turnisin selle kiviaia peal, mis kooli ümber on, ja olin põhimõtteliselt kõige vastu. Käisin muusikakeskkoolis kaheksanda klassini. Pärast seda ma kümme aastat muusikaga ei tegelnud. Käisin samas klassis Risto Joosti, Riin Eensalu, Katrin Targoga, sealt tuli veel tegijaid… Aga tolle aja muusikaõpe... see ei jõudnud minuni, kuigi ma vist isegi ei olnud kõige andetum. Mulle lihtsalt selline konservatiivsus ei istunud. Muusikat kuulasin küll, aga muidugi mitte seda, mis koolis vaja. Vaikuse muusika stuudios mängisin kuidagimoodi gambat, tõmbasin ilmselt lahtist keelt. Mängisin nendega tegelikult ainult mõnel korral. Lavastasime humanitaarinstituudi lõputööks Jean Anouilh’ näidendi “Orkester”. See oli vist päris tobe etendus. Kõik pidid pille mängima ja mina helistasin siis Tõnu Sepale, et kuule, laena gambat. Tema ütles, et gambat ei ole, aga siin vedeleb üks kontrabass, võta see. Nii ma siis võtsingi kontrabassi. Mängisime seda etendust mõnda aega, Kristjan Kõrver kirjutas muusika, mis oli mõeldud esitamiseks inimestele, kes ei oska pilli mängida. See oli uus pööre sinu elus? Täpselt ei mäleta. Lembit Petersonile see etendus vist ei meeldinud, aga Tõnis Rätsep ütles mulle: “See kontrabass, no küll see sobib sulle! Oled selleks sündinud!” Hiljem tegime temaga ühe luulekava, kus mina mängisin jälle kontrabassi. Kas sa võtsid mõne tunni ka? Ei. Tõnis oli üürinud mulle Toivo Undilt pilli ja Toivo tuli ka seda kava vaatama. Siis küsisin, et äkki saaks mõne tunni. Ja tema ütles: davai, tule kohale! Võtsin ühe tunni ja läksin tema kutsel nagu mingis unenäos Otsa kooli sisseastumiskatsetele. Kedagi teist sisse astumas ei olnud, aga bassimängijaid on alati vaja. Ma olin Otsa koolis käinud vast paar nädalat, kui äkki sain aru, et kui ma siin juba olen, siis tuleb päriselt õppima hakata. Olin sisse astunud justkui nalja viluks. Kelle juures sa õppisid? See on natuke tundlik teema, aga ütleme, et minu õpetajad olid põhiliselt teised õpilased. Olen eriti tänulik Kristjan Kaasikule ehk Kaskale, kes on lihtsalt sündinud õpetaja ja kelle abi ma iial ei unusta. Pärast teist aastat asusin õppima EMTA jazziosakonnas. Siis said aru, et see sobib sulle? Kui olin Otsa koolis vastu võtnud otsuse, et hakkan sellega päriselt tegelema, siis ma juba ikka väga tahtsin. Samas kõik minu lähedased ütlesid, et no kuule, mida sa ometi teed, sa oled alustamiseks liiga vana! Ema ütles veel, et kontrabass on ju lisaks nii kole pill ka. Selle pärast olid ikka väga suured konfliktid. Pidid jääma endale kindlaks? Jah, aga turbulents oli kohutav. Mu poeg oli veel väike ja kogu elukorraldus oli pehmelt öeldes võimatu. Kõik naersid minu üle. Ja ma saan aru, et see oligi mingis mõttes naeruväärne. See ei olnud naeruväärne, aga see oli ootamatu, rollid vahetusid nagu lapsepõlves. Kui ma näitlemist õppisin, siis võtsin seda kõike väga tõsiselt, aga tundsin, et minus ei ole seda tunnet, et kui ma ei saa näidelda, siis ma suren. Mõistsin, et see tunne peab olema, kui üldse midagi tahad saavutada. Nägin, et humanitaarinstituudi lõpetajad olid põhimõtteliselt võimatus olukorras, sest tööturul olid ju niikuinii lavaka ja Viljandi kooli lõpetanud need, kes läksid päriselt teatrisse tööle. Paanika, et peab kuhugi teatrisse saama – nägin seda enda ümber nii palju. Otsustasin teadlikult, et minust ei saa üks nendest. Ma ei tahtnud meeleheitlik olla. Me tegime juba Otsa koolis väga tõsiselt bändi. Aga siis ma veel ei kirjutanud ise lugusid. Ühel hetkel, kui õppisin juba EMTA-s, pidid kõik oma lugusid tooma. Mul oli suur aukartus selle ees, arvasin, et on inimesed, kes oskavad kirjutada muusikat ja on need, kes ei oska. Mina ei osanud. Vähemalt mitte seni, kuni ma polnud proovinud. Ma midagi seal pusserdasin ja esimene lugu tuli tegelikult päris lahe. Olin isegi üllatunud, et ma midagi sellist oskan. Siis tegin teise ja kolmanda loo ja ei olegi enam lõpetanud. Üldse soovitan kõigil proovida asju, mida nad arvavad, et ei oska. Võib tulla üllatusi. Mis see lugude tegemine sinu jaoks oli, kas olid mingid tekstid või kuidas see protsess kulges? Vist ikka klimberdasin klaveril midagi, tekstegi kirjutasin siis ise. Kord pakuti mingit esinemist ja grupp inimesi sattus kokku. Igaüks tõi oma lugusid. Nii tekkis ansambel Ajavares, mida tegime seitse aastat, salvestasime kolm albumit. See oli väga suures osas minu kool. Ajavares oli sellel hetkel üsna erandlik koosseis, omaloomingut viljelevaid jazzbände tol ajal eriti ei olnud. Ansamblis osalesid Ahto Abner, Liina Saar, Paul Daniel, Danel Aljo ja Teet Raik. Nemad olid valmis minu soperdisi katsetama. Ahtol on minu arengus eriti suur roll. Ta on elus nii palju erinevat muusikat mänginud, et oskab alati soovitada ja nõu anda. Ning lõpuks – palju need lood minu omad olidki, tegime neid koos, eriti mis puudutab arranžeeringuid. See oli hindamatu kogemus, et sain kohe kuulda, mida olin kirjutanud ja mõelnud. Kuidas tekkis tunne, et peaks veel ametlikult komponeerimist õppima? Sellega oli jälle naljakas lugu. Ma ei oleks hakanud kompositsiooniosakonda astuma. Seal olid ju päris heliloojad ja mina lihtsalt kirjutasin muusikat. Mõtlesin pigem magistrantuuris kompositsioonitunde lisaks võtta. Kohtasin EMTA koridori peal õppeprorektor Margus Pärtlast ja küsisin tema käest, kas selline asi oleks mõeldav. Tema arvas, et võiks siis astudagi kompositsiooniosakonda. Ja järgmisel päeval tuli mulle vastu Toivo Tulev, kes rääkis minuga juba sellisel toonil, et peaks ikkagi võtma neid ja neid aineid, nagu ma olekski juba õppimas. Nii ma siis otsustasingi proovida. Oli sellest kasu ka? Muidugi oli, muidu ma olekski võibolla jäänud ainult bändivärgi juurde. Sain mingitest enda loodud raamidest välja. Muusikaline maailm avardus ja õppisin ka natuke käsitööd, mis kulus väga ära. See omakorda tõukas mind asutama Avarus Ensemble’it, millele olen nüüdseks väga palju kirjutanud ja sellega jällegi tohutult õppinud. Mis see stiililiselt on, ei oska keegi öelda. Need asjad, mis ma kirjutasin Ajavaresele, kaldusid lõpuks ka üsna väljaspoole jazzikaanonit. Aga mingis mõttes on kõik, mida ma teen, ikka selline seepärast, et ma ei oska ühtegi asja korralikult. Kui üritan midagi korralikult ära õppida, tunnen üsna ruttu, et tahaks hoopis teisiti edasi minna. Ikka pean omamoodi tegema. Ja see võib olla nii hea kui ka halb. Kas sa katsetad erinevaid asju selle pärast, et eluga sobituda, või selleks, et lihtsalt proovida? Ma ei mõtlegi sellele eriti. Pigem kui tuleb huvitav idee, siis lihtsalt sukeldun peadpidi sisse, toimin täiesti spontaanselt. Samas see kuuluvuse tunne… Tunnen end vist igal pool natuke autsaiderina. Kui tegelesin rohkem sellega, mida nimetatakse jazziks, oli alguses väga lahe, aga mingil hetkel hakkas natuke igav ja tekkis suur uudishimu muude žanride vastu. Nüüd olen mõistnud, et jazz pole stiil, vaid musitseerimise viis ja ma tunnen end sellel skeenel vist ikka kõige kodusemalt. Lõpuks otsin lihtsalt inimesi, kellega mõttemaailma jagada, neid võib olla igal pool. Vahel seab liiga hästi oskamine mingid piirid. Sa võid jäädagi alatiseks tegema seda, mis sul hästi välja tuleb, aga kuhu jääb siis seiklus? Mina riskin ja teen alati seda, mida ma ei oska. Kuidas sa kirjutad, kuidas sa töötad? Vist nii, et hästi pikalt on kohutav piin ja midagi ei ole, ja siis järsku on lugu valmis. Sageli on teose aluseks mingi tekst. Isegi siis, kui ma seda tegelikult ei kasuta. Heas tekstis on mingi maailm, mis tuleb lihtsalt helideks tõlkida. Kas sa oled ka suur raamatulugeja, luulelugeja? Jaa, olen romaanideõgija. Luulet loen ka palju. Mul on omad lemmikud. Yeats kindlasti. Ja Pessoa. Mulle meeldivad selge vormi ja klaari mõttega asjad. Rütmilised. Muusikas armastan ka rütmilisust. Kui hakkasid looma suvist “Nargenfestivali” etendust “Creating Gods”, kumb oli enne, kas idee või pigem tekst, mis inspireeris etendust looma? See tekst oli minu elus väga ammu olemas, aga ma ei olnud kunagi mõelnud, et sellest võiks midagi lavalist teha. Ma olin oma Iiri sõpradega mõnda aega varem teinud koos ühe projekti ja see oli ülendav kogemus. Vahepeal olin ma aga aasta aega mingis totaalses kriisis ja siis ma järsku mõtlesin, et peaks need iirlased uuesti üles otsima. Mäletan, et olin Londonis teel lennujaama ja sealsamas kirjutasin neile. Sain kohe jaatava vastuse ja hakkasin lennukis mõtlema, mis see olla võiks. Tallinnas maandudes oli valmis plaan, et pean töötama just selle konkreetse Pessoa poeemiga ja tegema midagi interdistsiplinaarset. Spontaansusel on minu elus tõesti väga suur roll. Ma tunnen, et asjad lihtsalt juhtuvad. Aga selleks, et nad juhtuks, peab astuma sammu tundmatusse. Kuidas kõige paremad mõtted tulevad? Käid sa jalutamas või on muud tegevused, mis häälestavad? Kõndides. Käin Pontuga iga päev pikad käigud. Samuti nõusid pestes. Olen inspiratsiooni saanud ka unes. Liikumine on hea. Vahel mõni inimene inspireerib või sa näed või kuuled midagi, mis on nii võimas, et tahaks ise ka midagi taolist teha. Näiteks eile kõndisin koju, mul olid klapid peas, kuulasin Maarja Nuudi viimast plaati ja mõtlesin, et ma tahan ju ise ka hoopis sellist muusikat teha. Mis sind selle plaadi juures võlub? See on kõlalt suur, võimas ja jõuline, samas võib ta olla ka väga õrn. Seal on nii palju detaile, iga kord avastan midagi uut, kõik on peen ja rafineeritud. Ürgsus, emotsioon, finessid – neid asju taotlen ise ka, aga tunnen, et ei oskaks sellist muusikat teha. Selles on palju, mida kuulata, aga palju on ka ruumi, õhku. Intelligentne, samas metsik muusika. Mis sind veel on inspireerinud? Mingid olulised hetked? Osalesin eelmise aasta lõpus Kopenhaagenis interdistsiplinaarses programmis, mille nimi on “TRAVERS”. Nädalane laager, milles osales üle kaheksakümne inimese üle maailma kõikvõimalikelt aladelt – kunstnikud, dramaturgid, kirjanikud, filmitegijad, muusikud, tantsijad. Kõik sellised nagu mina, kes ei suuda ühe lausega öelda, mis nad on või mida teevad. Laagri teemaks oli minevik ja sellega suhestumine. Hommikuti toimusid ettekanded või vestlused. Näiteks küsitles üks ajakirjanik antiigi asjatundjat. Järgnesid arutelud, igaüks tutvustas oma töid. Nädala lõpuks pidime koostöös looma mingid teosed. Lahe on sattuda gruppi, kus on muusik, virtuaalreaalsuse spetsialist, näitusekuraator, graafiline disainer – inimesed, kellega sa ei juhtu muidu kuidagi kokku. Ja siis – palun tehke midagi koos! See programm innustas mind ka rohkem sotsiaalsete teemadega tegelema, pean seda oluliseks. Tegevus toimus Glyptoteketi muuseumis, ümberringi Vana-Kreeka kujud. See juba iseenesest inspireeris, aga huvitav oli muidugi protsess, kuidas leida ühine arusaam inimestega, keda sa ei tunne, ja ideed, mida saaks koos realiseerida. Esimesed kolm päeva oli suur segadus. Aga lõpuks saime ikkagi kokku. Alati on huvitav võtta üksteiselt üle töövõtteid, püüda tabada, kuidas teised mõtlevad. Kusjuures ma hindan väga seda segaduse ja teadmatuse hetke, vaakum on väga vajalik. Protsessi võlu seisnes selles, et kõik teed olid lahti. Keegi ei öelnud, mida teha, või kuidas. Laagri viimasel päeval oli muuseum avatud, inimesed käisid ringi, vaatasid. Iga grupp toimetas oma galeriis. Eks see oli mingi performance’i-laadne tegevus. Meil oli üks poiss, kellel olid virtuaalreaalsuse prillid. Inimesed, kes sisse tulid, said need prillid ette ja neid juhatati läbi galerii, kus mina mängisin. Keegi seisis mingil postamendil ja nii edasi. See oli sügavalt kontseptuaalne. Võisime ka liikuda üle muuseumi ja liituda teiste gruppidega. Vahepeal seisin mingite Rooma kujude kõrval ja ootamatult tuli minu juurde üks naine, kellega ma polnud jõudnud veel isegi tuttavaks saada, ja hakkas laulma. See oli meeletult ilus hetk. Ta lihtsalt vaatas mind ja laulis ja siis läks edasi. Mingil hetkel tuli naine viiuliga, kellega ka koos mängisime. Vahepeal võtsin kontrabassi ja läksin ise rändama. Selline voolav protsess. Nagu lapsed mängiksid koos. See andis mulle mingi tõuke – kui arvad, et ei pea olema kinni oma väljakujunenud piirides, on seda, mida teha võib, palju rohkem. See, mida ma kõige paremini oskan, on muidugi pillimäng ja nootide kirjutamine, aga sellel võib olla palju laiem tähendus ja väljund. “Nargeni” etenduses te ju ka tantsisite ja liikusite ja laulsite. Jah, mulle meeldib selline interdistsiplinaarsus. Olen piiridel kõndija. Tundub, et see on oluline osa minu rännakust kuhugile. Kuidas sa ühendad kompositsiooni improvisatsiooniga? Vahel tundub, et ühes valdkonnas tegutsejad kipuvad teist justkui välistama või pidama mitte päris samaväärseks... Jube vastumeelne on lahterdamine, mida on meie ümber kuidagi nii palju. Seda vist ajendab hirm, et sult võetakse midagi ära või et sa ei saa olla piisavalt tähtis. Ja hirm kiilub vahel aju täitsa kinni. Arvan, et selline renessanslikum suhtumine inimesse oleks kõigile hea. Kõik erinevad asjad ja tegevused täiendavad üksteist, ma ei oskagi neid kuidagi lahti võtta. Kui sa komponeerid, kas kirjutad sisse improt ka või oled pigem range, kirjutad kõik välja, fikseerid? See sõltub, kellele ma kirjutan. Kui oma bändile, siis ma jätan ikka vabadust, ma armastan koos loomist väga. Mida suurem koosseis, seda rohkem fikseerin. Mingi algne idee võib tööprotsessis tohutult palju muutuda. Kui ikkagi mõni asi hakkab teises suunas kiskuma, siis ma ei jää kinni algse plaani juurde. Aga jah, leian ideed vist pigem improviseerides ja seejärel hakkan neid arendama. Mis sul praegu käsil on? “Jazzkaare” avakontserdiks on minult ja Kirke Karjalt tellitud huvitav kava “Tüür ja Sumera Rewrite”. Valisime nende loomingust mõned kammerteosed ja läheneme neile väga vabalt. See pole seadmine, vaid kirjutame olemasolevatest lähtudes justkui uued lood. Kuidas Erkki-Sven Tüür sellesse suhtub? Väga positiivselt, ta on ju nii avatud inimene. Ta soovib näha, kuidas tema muusikast on võetud elemente ja nendega midagi ägedat tehtud. Kuidas sa siis toimid – kas kasutad mingeid elemente või otsid pigem, et mis on näiteks Tüüri muusika essents? Tunnen, et meil on temaga mingi muusikaline lähedus, meie loomingus on midagi väga sarnast, kuigi ma tean, et tema töömeetod on totaalselt vastupidine, väga süstemaatiline ja isegi matemaatiline. Mina olen seevastu täiesti spontaanne. Aga tema muusika energia ja vibe, seda tunnetan hästi. Tüüril on ju ka bändikogemus, samuti on tema muusikas teatud improvisatsioonilisust. Jah, tema rütmikas on tugev “küte”. Ma olen valinud tema varasemad asjad, alustasin keelpillikvartetiga Urmas Kibuspuu mälestuseks. Sumeralt teen laulu “Tähed”, lammutasin selle täiesti tükkideks. Võtsin üle just mingi essentsi, meloodiajoonise ja meeleolud, aga helikõrgused, harmooniad ja vormi muutsin ära. Sind saab taas näha teatrilaval. Milline see kogemus on? Draamateatris mängime Guido Kanguriga lavastust “Kontrabass”. Ma tunnen sellest suurt rõõmu. Proovide ajal olid küll suured kahtlused, sest ma ei saanud oma rollist aru, kartsin, et mult oodatakse äkki näitlemist ja seda ma ei tahtnud ega osanud. Aga nüüd, kus saan olla mina ise, muusik, naudin väga ka neid väikeseid mänge, mis meil Guidoga seal on. Üldiselt tunnen end nüüd väga õiges kohas olevat. Naljakas, et olen ikkagi ringiga teatris tagasi, aga teisiti, mitte meeleheitliku näitlejana. Loodan väga, et saan ka edaspidi teha muusikalisi kujundusi, olen sellest ammu unistanud. Ja igasugune performatiivne kunst sobib mulle vist ka. Kas sa vabal ajal kuulad muusikat? Viimasel ajal päris palju, eriti hommikul kohvi juues, või siis kui kõnnin. Mida sa kuulad? Ikka hästi erinevat muusikat. Aga päris palju sellist, mis on mingil moel üle piiride. Palju folgisugemetega asju, nagu Maarja Nuut, kes ka ei klassifitseeru kuhugi. Hetkelemmikud on Puuluup, siis inglise poeet Holly, kes on teinud plaadi Metropole Orchestraga. Tema tekstid puudutavad naiseks olemist ja ühiskondlikke teemasid. Juba aastaid kuulan triot, kus mängivad kontrabassimängija Anders Jormin, organist Karin Nelson ja flöödimängija Jonas Simonson. Tigran Hamasyani kuulan tihti. Joni Mitchelli iga kell. Laurie Anderson inspireerib kompleksse kunstnikuna väga. Aga ka barokki, nüüdismuusikat, pop-bände. Puudutasid ühiskondlikke teemasid. Viimati kui kohtusime, keeldusid joomast plastiktopsist. Millised põhimõtted on sulle olulised? Mind puudutavad väga keskkonnaküsimused ja inimõigused. Loomade väärkohtlemist ei talu ma iialgi. Kogu see karusloomafarmide teema on mulle õudne. Arusaamatu, kuidas keegi saab seda õigustada. Aga kuidas taimedega on? Ma püüan neid ikka juurde kasvatada. Kevadel plaanin luua aeda putukate hotelli ja istutada palju igasugu taimi mesilastele. Mul on üks väga huvitav projekt praegu töös. Koos veel kahe inimesega korraldame augustis keskkonna ja kunstide inkubaatori. Oleme seda juba mitu aastat ette valmistanud. See on niivõrd akuutne teema, et igaüks peaks oma vahenditega keskkonnaküsimustega tegelema. Kuna ma olen kunagi osalenud taolises ainult muusikutele mõeldud inkubaatoris, siis mõtlesin, et võiks kasutada kunsti, muusikat ja muid loomevahendeid meediumina teadlaste sõnumi edastamiseks. Et kunstnikud päriselt ka saaksid teaduslikku ja tõest infot keskkonnaprobleemide ja nende võimalike lahenduste kohta. Mina, rootsi helilooja Martin Q Larsson ja Karin Kahre oleme projekti tuumik, aga meid nõustab kaks Tallinna ülikooli ökoloogiakeskuse teadlast. Projekti eesmärk on muuta kunste meediumina kasutades midagi inimeste igapäevases keskkonnakäitumises. Kõlab suurelt, kuid meil on kõik läbi mõeldud ja olen kindel, et asi õnnestub. Toimub see Mooste kunstiresidentuuris MoKS. Moostes tegeldakse keskkonnateemadega juba pikemat aega. Sellise lähenemise juures on oluline, et ei kasutata keskkonnateemat kunsti tegemiseks, vaid vastupidi – kunst annab oma vahendid mingi olulise asja teenistusse. Kunst ja muusika on tugevad meediumid, millega saab olulist sõnumit edastada. Läksime Tallinna ülikooli ettevaatliku jutuga, et äkki võiks midagi koos katsetada, et ehk on keskkonnateadlastel raske oma teadmist inimesteni viia. Küsisime, et kas ka nende arvates saaks ära kasutada kunstnike loomingulist energiat. Ja nad vastasid meile: “Loomulikult! Me oleme teid oodanud!” Ma väga loodan, et see plaan saab teoks, sest tunnen, et see on tõesti midagi väga olulist. Ja ma lihtsalt ei saa aru, kuidas iga inimene ei tunne, et see on praegu kõige tähtsam teema. Varsti üldse ainus teema. Peab hoidma pöialt, et leiame ka vajaliku toetuse. Kutsume kohale seitse keskkonnateadlast ja seitse loomeinimest igalt Põhjamaalt ja kaks inimest igast Balti riigist. Kõigepealt inkubatsiooninädal ja hiljem vormub parimatest ideedest “teos”. Me ei tea, mis see on, aga see saab avalikult ette kantud ja loodetavasti hakkab see oma elu elama ning inspireerib paljusid sarnast meetodit kasutama. Tunnetusliku kogemuse kaudu jõuavad asjad paremini kohale, kui lihtsalt fakte nentides. Ei piisa ju sellest, et teame kui halvasti asjad on. Me peame t u n d m a, et edasi nii ei saa. Kõige selle loomingulise mullitamise peale on hea teha midagi, mille puhul tead, et seda on päriselt ka vaja. Ma ei tee seda ainult enda jaoks. Kas sa komponeerid enda jaoks? Ma ei arva, et kui ma jätaks komponeerimata, siis maailm oleks oluliselt kehvem. See, mida ma teen, on vältimatu osa minu eksistentsist. Ma vist ei saa teisiti, aga see on vajalik minu enda jaoks. Kui keegi ütleb, et sai midagi minu muusikast, siis ma olen muidugi üüratult õnnelik. Kas me pole omavahel kõik niipalju seotud, et kui miski on sisemiselt vajalik sinu jaoks, siis on see teatud mõttes oluline ka teistele? On vaja, et iga inimene leiaks oma õnne. Just lugesin luuletust “Inimene pole saar”. Selle mõte on, et oleme inimkonnana lõputult seotud, minu õnn ja õnnetus on seega eristamatud teiste omast. Mida rohkem on inimesi, kes saavad oma potentsiaali teostada, seda parem kõigile. Kui ma saan iga päev teha seda, mis mulle meeldib, siis see ongi ju õnn. Ma tunnen järjest rohkem, et pean julgema asju välja öelda. Eestis on tavaks, et inimesed on hästi vaiksed ja korralikud, ei hakka kobisema ega lärmama. Ja ega ei peagi lärmama, aga vahel tuleb midagi öelda, kuigi see on ebamugav. Kasvõi keskkonna teema või muud ühiskondlikud ja poliitilised kriisid. Ma ei taha olla mingi tänitaja, aga vahel on tunne, et peaks rohkem sõna võtma, olema aktiivsem. Me ei tohiks olla lambad, sest sageli võtavad aktiivselt sõna just need, kes asjast midagi ei tea. Olen teinud ühe hullu loo Yeatsi luuletusele “The Second Coming”, mida paljud poliitikud armastavad tsiteerida. Seal on fraas, mille mõte on, et lollid saavad enesekindlust ainult juurde, samas kui need, kes midagi jagavad, kahtlevad aina enam endas ja üldse kõiges. Ma ise ka kogu aeg kahtlen. Vahepeal tuleb mingi sööst, mil tundub, et nagu tean midagi, aga siis tõmban ikka kohe tagasi. Kas sa puhkad ka? Kõrvaltvaatajale jääb mulje, et kogu aeg käib aktiivne tegevus, uued projektid... Kõigist jääb eemalt vaadates selline mulje. Jorutan niisama, käin Pontuga metsas, loen raamatut ja ongi päev läinud. Vaatan filme ja teen köögis moderntantsu. See on lihtsalt puhas improvisatsioon, vaba eneseväljendus, mitte midagi professionaalset muidugi. Parim puhkus on pikad kohvihommikud koos oma parima sõbraga, kes on juhtumisi ka mu abikaasa. Lihtsalt filosofeerime ja imestame maailma üle.

Mingo Rajandi on taas võtnud luulekatked oma lemmikutelt (Fernando Pessoa, William Blake jt) ning sünnitanud neid endas kandes albumijagu palu. Enamasti on ta jätnud alles vaid mõned read, mida korratakse – nii saab verbaalinfo ruttu kätte ning teksti ja seda kujustava, sügavamalt avava loomingu koosmõjus sündivad allusioonid saavad segamatumalt kerkida. Muusika kõneleb ilmekalt, parajalt karakteerselt, paiguti ka humoorikalt. Karikeerivat kõrvalpilku on eksplitsiitsemalt tunda estraadilikus, tõsisema puändiga päädivas slow-rock’is “Armu kestus”, mille sisule leitud koomiline rüü laseb tajuda muusikute mõnuga itsitamist. “Sirelid” (Jan Kausi tekst) väljendab usku inimese tuuma püsivusse ka läbi eluteekäändude, samuti igatsust vanade, heade-armsate asjade järele, mis ei kao ka siis, kui lapsepõlvemaastikud on laastatud. Igatsuse teema kõrval sisaldab see oma kohati jõulises dissonantsuses ka mõjuvat muusikalist kriitikat vana maailma hoolimatult lõhkuvate uue ehitajate aadressil. Maa- ja ingliskeelsed laulud on segiläbi, mis pole kontseptuaalalbumi mõistes ehk eeskujulikeim lahendus. Kuid album võib (tänapäeval) olla ka visiitkaart või fotoalbum, kus on pilte, pöördeid ja vinjette mitmeks puhuks – saab vaadata järjest või valikuliselt. Noorem publik ilmselt kakskeelsust ei võõrista. Muus osas (sõnaliselt, kõlaliselt, stilistilistelt) mõjub “To Be!” igati tervikliku albumina. Eesti uuema jazzi üks pioneere, helilooja ja kontrabassist Rajandi on oma kvintetti koondanud tundlikuma rütmimuusika tipud: Ahto Abner, Marek Talts, Joel-Rasmus Remmel. Ja alles nüüd jõuan lauljani – ehkki tegu on lauludega, olgugi instrumentaalirikastega, sulab Liisi Koikson ansamblisse väga tagasihoidlikult ja isetult. Ta ei eksponeeri oma (lava)isikut, vaid on truult Rajandi muusika teenistuses, justkui meeldivakõlaline pill, mis skulptureerib hoolsalt, nutikalt ja värviliselt tekstide mõtteid. Mõnetine lisadimensioon artisti kohalolekut suurendava mängitsemisena lisaks mu arvates veel isiklikkust. Olen Koiksoni bravuursemat külge aeg-ajalt kohanud, veidi ka Rajandi kvinteti kontserdil NO-teatri jazziklubis. Plaadil võluvad muu hulgas põnevad vokaalsed värvid, näiteks laulu “I Want” keskpaigaks justkui väsima hakkava hääle kantileeni ilmuv ja loo mõtet geniaalselt kujustav metalselt tremoleeriv kaeblik tämber. Artistlikkust on tunda ka hingelistes, jõulisemates palades nagu “Sirelid”, “Pappel linnuga” ning kriipiv ja suitsune “Armu kestus”.

28-aastane pianist, helilooja ja ansamblijuht Kirke Karja kaunistab ja käivitab meie muusikaelu oma mitmekülgse ja aktiivse tegevusega. Ta juhib oma ansambleid, osaleb paljudes teistes ning loob muusikat nii jazzbändidele kui ka mitmesugustele “akadeemilistele” koosseisudele. Ta on kindlasti tänase Eesti jazzielu üks vitaalsemaid, loovamaid esindajaid. Seda vitaalsust ja loovust peegeldavad lavalt saali ka tema miimika ja kehakeel, tema muusikasse süvenemise ja selles olemise viis. Järgnev vestlus loodab pisut avada omanäolise muusiku sisu ja salasoppe, tema maailmapilti ja kunstnikuilma. Milline on su muusikuks saamise lugu? Olen tagantjärele mõelnud, et mind on üsna kõvasti mõjutanud teatud sündmused ajast, mil olin umbes viie kuni kaheksa aastane. Olen pärit väikesest kohast, kus oli palju isetegevust – lisaks muusikaga tegelemisele käisin kõikvõimalikes ringides. Ka ema püüdis mind kodus harida, õpetas mulle süstemaatiliselt keeli, mida koolis ei õpetatud. Või pani näiteks mind Bachi teostest fuugateemasid otsima. See tekitas keskkonna, kus kooliväline iseseisev õppimine ja ise millegi loomine oli elementaarne osa argipäevast. Sellel ajal puutusin palju kokku ka surma temaatikaga, natuke küll groteskses võtmes. Toona ei tajunud ma seda traagilisena, ma ei saanud sellest aru. Lühikese aja jooksul surid mu vanavanavanemad ja nende õed-vennad. Mafioosod mõrvasid naabrimehe, mille peale tema naine läks veidi hulluks, ähvardas mu ära kägistada, kui ma ühel jooksuvõistlusel tema last edestasin. Kõik see tundus mulle naljakas, ma ei tundnud hirmu. Ka esimesed filmid ja teatrietendused, mida ma mäletan, olid selle temaatikaga seotud, näiteks Luc Bessoni film “Léon” või lavastus “Amadeus” Jüri Krjukoviga peaosas. Peategelaste surm oli minu jaoks äärmiselt mõjuv kujund. Eksistentsiaalsed küsimused, mis on praegugi minu loomingus alles, on kõik pärit sellest ajast. Elasin Tõrvas ja mingil hetkel tekkis suurem huvi klaverimängu vastu. Kolisin 14-aastaselt üksinda Tartusse, sest tahtsin minna Elleri kooli Tanel Joametsa juurde õppima. Tartu mõjus suure metropolina ning hirmust millestki ilma jääda käisin kõikvõimalikke kontserte ja teatrietendusi jälgimas. Ma ei leidnud kohe omale sõpru, “lahedad” klassikaaslased pidutsesid igal nädalavahetusel, aga mina selle võlust aru ei saanud. Tegelesin hoopis õppimise, lugemise ja harjutamisega. Tavaliselt vanemad kardavad, et mujale õppima läinud laps hakkab poppi tegema ja läheb käest ära. Ma tegingi poppi, aga läksin hoopis klaverit harjutama. Harjutasin vahel kümme tundi päevas ja praegu on sellest palju kasu, sest teismelise käelihased arenevad kiiresti ja kõik hakkab hästi külge. Mul oli selline mõtteviis, et kui argipäev möödub ilma harjutamata, siis on see olnud kasutu päev. Aga kui olen ainult harjutanud, ent pole end muusikaväliselt harinud, on veel halvem. 14-aastase puhul on selline enesedistsipliin üsna ebatavaline. Tavapärasem oleks, kui vanemad sunnivad ja laps oskab alles tagantjärele tänulik olla. Minu klaveriõpingutega oli täpselt nii. Kui küsiti, et kelleks sa tahad saada, siis tundus selle küsimusega kaasnev suunav manitsemine mulle täieliku jamana. Tahtsin lihtsalt tegelda mind huvitavate asjadega, mitte mõelda selle peale, mis tagajärgi see kõik toob. Elleris õppisin veidi ka koorijuhtimist ja tegelesin palju vabaimprovisatsiooniga, mida õpetasid Jorma Toots ja Tanel Joamets. Kui avati rütmimuusika osakond, oli tarvis klahvpillimängijat. Paaril viimasel aastal mängisin juba ka pop- ja jazzmuusikat. Tallinnas õppisin paralleelselt nii muusika- ja teatriakadeemias kui ka Otsa koolis, kuna ma ei saanud enam improviseerimise ja bändiga mängimise pisikust lahti. EMTA oli minu jaoks alguses natuke eemaletõukav. Ma tajusin seal mingit klassi- või kastisüsteemi, teatud hierarhiat. Umbes – ma tean, et sa mängid klaverit, aga kuna sa pole ühtegi tähtsat konkurssi võitnud, siis ma sulle koridori peal tere vastu ei ütle. Seda ma tajusin. Ja kui esinesin ühel kontserdil hästi, hakati ka tere ütlema. Seesugune “madalama” ja “kõrgema” liiga teema tundus mulle nii jabur. Pendeldasin natuke aega kahe kooli vahel. Kuigi mulle väga meeldib tänini ka klassikalist muusikat mängida, otsustasin jätkata ainult Otsa koolis ja tegelda ainult jazziga. Olin seal paar aastat, aga jätsin õpingud pooleli, kuna kõik sõbrad lõpetasid kooli ja ma ei tahtnud ilma nendeta sinna jääda. Tulin tagasi muusikaakadeemiasse. Lõpetasin klaveriosakonna bakalaureusekraadiga ja jätkasin magistrantuuris juba jazziosakonnas. Eestis on tavaline, et jazzpianistid on klassikalise klaveriharidusega. Mujal, näiteks USA-s, pole see alati nii, eriti kui mõtleme jazziajaloo peale, kus paljud tuntud jazzpianistid on alustanud kõrtsis või kirikus. Mis on klassikalise kooliga jazzpianisti eelised ja võimalikud puudused? Pluss on kindlasti see, et õpingutel on pööratud tähelepanu detailidele, kasvõi sellele, kuidas mingi tehniliselt keeruline passaaž ära mängida. See tehniline pagas on hindamatu. Jazzis võib tekkida ahvatlus lihtsustada seda, mis ei taha välja tulla. Pluss on ka vormi tajumine – kui töötad mõne ulatuslikuma teosega, kaasneb sellega vormi analüüs. See õpetab ka improvisatsioonilist muusikat vormi mõttes teistmoodi nägema. Kolmandaks: klassikalise muusikaga tegelemine annab tugevama noodist lugemise oskuse. Klassikalise muusika hariduse puhul on väga halb see, et pööratakse vähe tähelepanu rütmika arendamisele. Teoorias teatakse küll, kuidas vältused matemaatiliselt üksteisega suhestuvad, aga selle rakendamine praktikas peaks olema oluliselt mahukam kui klassikalise muusika stuudium ette näeb. Kui kõnnin akadeemia koridorides ja kuulen läbi klassiukse, kuidas keegi metronoomiga töötab, ei tundu see õige. Üritatakse kuidagi enam-vähem, ligadi-logadi õiges tempos püsida, aga täpsust ja sisemist “tiksu” seesugune metronoomi järel sörkimine ei arenda. Ma tean, et mõned õppejõud pööravad sellele küll tähelepanu, aga seda on ikkagi liiga vähe. Sa oled õppinud ka kompositsiooni, Raul Söödi ja Margo Kõlari juhendamisel, ning oled kirjutanud palju muusikat. Mida sa heliloojana tahad väljendada? Igas teoses peaks olema mingi küsimus. Mulle ei meeldi teha lihtsalt ilusaid lugusid. Teostesse kipuvad ikka sattuma mingid elulised küsimused, mis mind ennast parasjagu kõnetavad või suisa kõrvetavad. Ma polnud veel kompositsiooni õppinud, kui oli juba vaja muusikat luua. Minu sõbrad Edmar Tuul ja Rasmus Puur vedasid kümme aastat orkestrit Reaalmažoor ja tellisid minult korduvalt lugusid. Hiljem algatasid nad sarja “Ludus tonalis” ja kirjutasin ka selle raames päris palju. Pidin omaette pusima ja uurima, kuidas mõnele konkreetsele instrumendile kirjutada ja see kõlama panna. Alles pärast pikka praktikat tulid kompositsiooniõpingud. Sahtlisse pole ma midagi kirjutanud. Kui kirjutad muusikat klassikalisele koosseisule, akadeemilise taustaga muusikutele, kas sa püüad olla nii-öelda keegi teine võrreldes sellega, kui lood muusikat näiteks jazzkvartetile? Pigem mitte. Isegi kui kirjutan jazzikoosseisule, kipub mul olema palju väljakirjutatud materjali. Ja akadeemilisemat sorti lugudes on ka improvisatsioonina mõjuvaid osasid. Kui kirjutan mõnele suuremale koosseisule, näiteks kammerorkestrile, lähtun häälte juhtimisel sellest, kuidas ma seda üksinda klaveril teeksin. Ainult matemaatiliste konstruktsioonide kasutamisega kaasneb risk muutuda kuiviklikuks, aga ka väga emotsionaalne muusika, mis rõhub pelgalt mingi tunde tekitamisele, võib mõjuda liiga labase ja odavana. Mulle on vist kõige omasem kesktee. Igal loojal on oma “tööriistakast”. Mida sinu oma sisaldab? See on minu jaoks väga huvitav teema. Picasso on öelnud, et kui on saadaval kümme vahendit, siis tuleb valida kolm ja püüda nendega hakkama saada. Ka mulle meeldib end piirata. Eelmisel kevadel andsin esimese doktorikontserdi, keskendusin seitsmele kujundile, mida ma töötlesin nii, et sündis tunnipikkune kava. Praegu valmistan ette uut kava, kus ma toetun hulgateooriale. Kui taandada noodid väiksematesse gruppidesse, sünnivad hulgaklassid ning püüan neid arvestades muusikat kirjutada. Ka see on võimalus enesepiiranguks. Üldiselt tuginen sellele, mis on õpingute jooksul kõrva taha pandud. Näiteks vormiõpetus või posttonaalse muusika analüüs. Loojanatuur võib ulatuda ühest äärmusest teise. Mõni lähtub emotsioonist, kirjutab “südameverega”. Teise jaoks on olulised ratsionaalsus ja konstruktsioonid. Kuidas sinuga on? Kunsti tarbijana meeldib mulle väga neid äärmusi näha ja kuulda, aga ise ma kumbagi serva kalduda ei julge. Ainult matemaatiliste konstruktsioonide kasutamisega kaasneb risk muutuda kuiviklikuks, aga ka väga emotsionaalne muusika, mis rõhub pelgalt mingi tunde tekitamisele, võib mõjuda liiga labase ja odavana. Mulle on vist kõige omasem kesktee. Kas sa lähtud muusikat kirjutades inspiratsioonist või teed teadlikku tööd, “kellast kellani”? See on nii ja naa. Kui on mingi tähtaeg silme ees, siis istun maha ja üritan lihtsalt tööle hakata. Kui töö ei edene, siis vahel laenan teistelt autoritelt, võtan kusagilt mingi rütmi või motiivi. Näiteks meeldis mulle ühe Tõnu Kõrvitsa teose häältejuhtimine, mida ma ühes oma loos korduvalt kasutasin. Minu päevaplaan on tavaliselt selline, et päeva esimeses pooles tegelen kooliasjade ja teadustekstidega, näiteks loen Lotmanit, Dahlhausi jne. Päeva teises pooles tegelen rohkem muusikaga ja kuna sageli jäävad asjad viimasele hetkele, siis teen seda ka hilisõhtul ja öötundidel. Sa oled olnud ja oled praegugi tegev mitmes kollektiivis. Milliseid sa esile tõstaksid? Otsa koolis sündis ansambel Sigmund, kust käis läbi mitmeid muusikuid. Viimases koosseisus mängisid Allan Järve, Keio Vutt, Mingo Rajandi ja Tõnis Kuusk. See bänd oli tol hetkel minu jaoks väga oluline, olin siis umbes 20-aastane. Olin teinud otsuse, et väldin kõike kommertslikku ja keskendun oma ansamblitele muusika kirjutamisele ja neis mängimisele. Pärast seda tekkis Pae Kollektiiv, mida oli keerulisem vedada, sest seal oli üheksa, vahepeal isegi kümme liiget. Organisatoorne pool röövis palju energiat, sest bändijuhina tuleb teha piisavalt, et teistel oleks peamiselt mängimise vaev. See on paratamatu, et proovid ja kontserdid on ainult väike osa bänditegemisest. Pae Kollektiiv meeldis mulle väga ja loodan, et võtame veel koos midagi ette. Aga nii suure koosseisuga on raske esinemisvõimalusi leida ja sellepärast sündis Kirke Karja Quartet. See sai alguse üsna juhuslikult, aga meil hakkas kohe üsna kenasti minema. Ma arvan, et siin on mängus mitu tegurit. Me teeme enne igat kontserti palju proove ning üritame alati ennast proovile panna, vältida meie jaoks klišeelikke lahendusi ning sel moel erineda teistest sarnase koosseisuga ansamblitest. Praegu kirjutan uut soolokava, mis toetub varem mainitud hulgateooria põhimõtetele. Ja sügisel on plaanis üks uus projekt, mis sai esmase tõuke ajal, mil ma töötasin jazziklubis Philly Joe’s. Paar aastat tagasi tundus mulle, et ainult musitseerimine on minu jaoks liiga aristokraatlik tegevus, tahtsin ka midagi muud teha. Läksin klubisse tööle, pesin seal põrandaid, küürisin WC-potti, istusin vahepeal helipuldis ja mida kõike veel. Aga sain palju uusi tuttavaid, sest esinejad jäid pärast kontserti baari “hängima” ja võisin klubi lukku panna siis, kui ise tahtsin. Ühel õhtul mängisid seal saksofonistid Liudas Mockūnas ja Mikko Innanen, kellega jäime pärast kontserti veel pikalt lobisema ja nüüd ongi sügisel tulemas nendega üks koostööprojekt, mida ma väga ootan. Ma olen mõlemat aastaid hinnanud ja nad on mu lemmiksaksofonistide seas, aga ma poleks julgenud nendega koos töötamise peale isegi mõelda, kui poleks olnud seda vestlust, mille jooksul mõistsin, et nendega musitseerimine võiks olla täiesti loogiline samm. Kolm-neli kuud, mis ma Philly Joe’s töötasin, oli väga tore aeg, kuigi esinejate seas oli ka tõelisi diivasid, kellele miski ei sobinud. Pidin olema viisakas, kui nemad olid väga pirtsakad ja ebaviisakad. See oli hea suhtluskool. Räägime veidi tänase päeva noorest jazzielust. Kuidas sa seda iseloomustad? Siin on muusikul hea olla, kõigil on ruumi ja võimalusi end proovile panna. Igaüks saab viljeleda seda, mis talle endale sobib ning samas arendada ka nõrgemaid külgi. Paraku toob vähene konkurents kaasa ka ohtusid, mida näiteks Berliinis või Pariisis ei kohta. Seal on häid muusikuid meeletult palju ja kui keegi lubab endale hilinemist või piisava ettevalmistuseta proovi tulemist, on väga lihtne keegi asemele leida. Eestis seda võimalust eriti pole ja see võib muusiku laisaks muuta. Mind häirib, kui peab proovis mingi lihtsa materjaliga kaua tegelema, sest keegi teine pole kodutööd ära teinud või on liiga hajevil. Proovides peaks saama tegeleda juba järgmiste küsimustega, mitte nooditeksti õppima. Ühesõnaga: noore jazzieluga on kõik okei, aga distsipliini võiks olla rohkem. Oled iseenda mänedžer. Kui tüütu või aeganõudev see on? Mingil perioodil võtab see rohkem aega. Tüütu on see, kui lihtsad asjad nõuavad palju aega, vahel näiteks lennupiletite broneerimine, kuna kellegi nimes on sidekriips või täpitähed ja süsteem ei toimi. Mulle selline tegevus siiski meeldib – kui midagi läheb viltu, ei saa selles kedagi teist süüdistada. Asjade korraldamine ei võta ka nii palju aega, et see muud elu segaks. Ja selline suhtlemine tõstab sageli ka tuju, sest kõik jazzi valdkonnas tegutsevad inimesed, kellega mina olen kokku puutunud, on väga toredad. Ma ei tahaks seda tööd kellelegi üle anda ka, sest olen aastatega tekitanud juba mingisuguse tutvusringkonna. Loe edasi Muusikast 4/2018

Helimeri, millel seilavat viieliikmelise meeskonnaga laeva kapten Kirke tüürib, on tugevate tuulepuhangute ja hoovustega ning pigem tormine kui tüüne. Album rabab kvinteti liikmete kõrgtasemel mängutehnikaga, “pihtas-põhjas” rütmilise eksaktsuse ja koosmänguga, mitmekihiliste tekstuuridega ja energeetilise “ehitamisega” paigutisest vaikelust plahvatuslike kulminatsioonideni. Kirke Karja omalooming on nõudlik, selles on palju ärevat meetrikat-rütmikat ja tehniliselt keerukaid passaaže. Kuid kui mängijad on nii kõrgest klassist nagu soomlane Mikko Innanen ja leedulane Liudas Mockūnas (puhkpillid), prantslane Etienne Renard (kontrabass) ja eestlane Hans Kurvits (trummid), ansamblijuhist rääkimata, ei jää tehnilised raskused jalgu, esitatav materjal kerkib noodilehtedelt ja tõuseb free-jazziliku elaani ja energiaga “looma ja lehvitama”. Eriti põnev tämbraalne leid on madalad puhkpillid (Innanenil baritonsaksofon ja Mockūnasel kontrabass-klarnet), mis loovad harvaesineva raskuskeskme. Ekstaatilisemad sööstud kõlavad kõrgemas tessituuris, alt- ja sopransaksofoni kõrgregistris. Kirke Karja looming paigutub vabajazzi maastikule, samas tundub, et kogupildis on suurem osakaal kompositsioonil, mitte sellel, mida me nimetame tavamõistes jazz-improvisatsiooniks. Plaat mõjub tervikliku, sisuliselt attacca kulgeva teekonnana, kus pealkirjad (“Hea rähn”, “2nd Movement”, “3rd Movement”) pole enamat maamärkidest. Ehk vaid lõpulugu “Ilha da Queimada Grande” otsib mingit programmilist seost Brasiilia samanimelise looduskaitsealuse saarega, mida asustab haruldane madude populatsioon. Albumi lõppu on peidetud ka hidden track, mis pole puänteeriv, nagu sellistel puhkudel tavaline, vaid mõjub eelnenud helirännaku pikendusena, olles aleatoorilisem-arütmilisem kui neli “ametlikku” kompositsiooni. Usutavasti veelgi plahvatuslikum kontserdil kui plaadil, on Captain Kirke and the Klingons esmaklassiline rahvusvaheline koostöö, kus rooliratta taga on oma põlvkonna üks loomelennukamaid Eesti jazzmuusikuid.

Mihkel Poll 12. oktoobril Estonia kontserdisaalis. Kavas: Chopin valik masurkasid op 6, neli eksprompti, Polonees As-duur op 53, Nokturn Des-duur op 27 nr 2, Sonaat nr 3 h-moll. Kuidas kujunes kontserdikava, miks on kavva valitud just need teosed? Soovisin koostada kava Fryderyk Chopini loomingust ning valisin sinna teosed, mida olen juba mõnda aega mõttes kandnud ja õppinud. Kava sisaldab nii Chopini loomingule väga iseloomulikke väikevorme – masurkasid, eksprompte, nokturni, kuulsat As-duur poloneesi – kui ka tema ühte suurejoonelisemat teost, klaverisonaati h-moll. Chopini muusika on erakordselt meeleolude- ja tunneterikas ning ka selles kavas on oma koht nii lüürikal, tantsulisusel kui virtuoossusel. Millised on soovid ja unistused interpreedina, mida tahaks tulevikus tingimata teostada? Kõige olulisem soov interpreedina on, et jätkuks pidev areng ning kasvamine ning et kunstilised otsingud ja püüdlused lavalaudadel ka realiseeruksid. Nagu Tallinna linn kuulsas legendis, ei saa ka interpreet kunagi valmis, vaid pidevalt täiustub, õpib, omandab kogemusi ning lihvib oskusi ... Millised on olnud viimase aja suurimad elamused? Viimase aja ühe suurima kontserdielamusena nimetaksin Krzysztof Penderecki loomingule pühendatud kontserti Eesti muusika- ja teatriakadeemia suures saalis eelmise aasta novembris. Tõeliselt meeldejääv õhtu! Eredana kõlavad kõrvus siiani nii “Concerto grosso” nr 1 kolmele tšellole ja orkestrile (solistid Marcel Johannes Kits, Silvia Ilves ja Henry-David Varema) kui eriti klaverikontsert, kus soleeris pianist Ivari Ilja. Soliste saatis kõrgel tasemel EMTA sümfooniaorkester dirigent Andres Mustoneni juhatusel.

Sten Heinoja 27. oktoobril Pärnu kontserdimajas ja 2. novembril Estonia kontserdisaalis. Kavas Skrjabin ja Mozart. Kuidas kujunes kontserdikava, miks on kavva valitud just need teosed?​ Teosed valisin mõttega, et kontserdil tekiks sünergia täieliku korrapära ja kaose vahel (see jääb siis publiku otsustada, milline on korrapärane ja milline kaootiline). Mind on alati huvitanud erinevate kõlade vahelised seosed ning Skrjabin ja Mozart pakuvad mulle interpreedina selles osas kõige suuremat pinget. Millised on soovid ja unistused interpreedina, mida tahaks tulevikus tingimata teostada? Interpreedina on mul noorena olnud suured unistused, mille ma ka järjepideva töö ja pühendumisega suuremal või vähemal määral olen täide viinud. Praeguses eluetapis on raske tuua välja midagi, mida ma interpreedina kindlasti soovin teha, sest soovid teha ägedat muusikat koos erinevate kunstnike ja indiviididega on justkui täitunud. Kuid ma ei välista, et tulevikus, kui ma kasvan nii inimese kui interpreedina, need soovid ja unistused jällegi täienevad ning leian taaskord midagi, mille nimel töötada. Millised on olnud viimase aja suurimad elamused? Elamuste alla ma liigitaksin terve eelmise aasta koroonaaja, kuna see aeg oli maailmas niivõrd teistmoodi võrreldes sellega, millega me harjunud oleme. Isiklikus elus toimusid muutused, mis olid juba ammu vajalikud, aga mille jaoks oli puudunud see viimane tõuge. Ausalt öeldes olen viimase pooleteise aasta jooksul inimesena tohutult arenenud, olen õppinud uusi asju, uurinud, lugenud, tundnud huvi asjade vastu, mis jäävad klassikalisest muusikast väga kaugele ning mul on selle üle ainult kõige parem meel!

Eesti Kontsert toob muusikamaastikule uusi festivale. 7. - 10. oktoobrini toimuv festival “TubIN”, pöörab pilgu meie rahvusklassikale, eelkõige Eduard Tubina ja tema kaasaegse, traagilise saatusega üliandeka Eduard Oja loomingule. Rahvusklassikale pühendatud festivalist on olnud meie muusikaelus suur puudus, omaaegsele Vardo Rumesseni algatatud festivalile “Tubin ja tema aeg” ei tulnud aastaid järge. Festivali korralduse on võtnud oma südameasjaks rahvusvahelise nimega noor dirigent Mihhail Gerts ning Heino Elleri muusikakooli direktor Kadri Leivategija, kes on Tartu muusikaelu üks kandvaid jõude. Mihhail Gerts räägib, miks ta soovis sellise festivali rajada: “Olles palju juhatanud erinevate maailmakuulsate heliloojate loomingut, tabas mind kokkupuutel Tubina muusikaga justkui pikselöök ... sädemest süttis vaimustuse tuli, millest on sündinud festival “TubIN”. Eduard Tubina sümfooniaid võib liialdamata lugeda XX sajandi suurimate muusikaliste saavutuste hulka, mitte ainult Eesti, vaid maailma kultuuri mõõtmes. Tundub uskumatu, kui palju väljapaistvaid muusikuid ja kultuuritegelasi koondus Tartusse kahe maailmasõja vahelisel ajal. Nende hulgas oli veel üks Eduard – võibolla kõige suurema andega ja kõige traagilisema saatusega eesti helilooja – Eduard Oja, kelle meisterlikud laulud, klaverikvintett ja esimene orkestriteos “Ilupoeem” festivalil kõlavad.” Festival toimub 7.–10. oktoobrini Tubinale ja Ojale olulises linnas Tartus. Avakontserdil tuleb ettekandele Elleri “Sümfooniline skertso”, Tubina 3. sümfoonia ja Prokofjevi “Sinfonia concertante” tšellole ja orkestrile, kus soleerib Eesti üks tipptšelliste, aastaid Saksamaal Bambergi orkestris töötanud Indrek Leivategija koos Vanemuise sümfooniaorkestriga Mihhail Gertsi dirigeerimisel. Lõppkontserdil astub üles Eesti Rahvusmeeskoor Mikk Üleoja juhatusel, ettekandele tulevad Regeri, Richard Straussi, Schönbergi, Sibeliuse ja Tubina meeskoorilaulud. Järgneb Vanemuise orkestri ja Mihhail Gertsi esituses Eduard Oja sümfooniline teos “Ilupoeem” ja Tubina 4. sümfoonia “Lüüriline”. Oluline sündmus on suur kontsert Tubina ja Oja kammerloomingust. Ettekandele tulevad Tubina klaverikvartett, Oja klaverikvintett ning valik mõlema helilooja soololaule, millest Eesti laululoomingu ühed sügavaimad ja täiuslikumad, Eduard Oja laulud on kontserdipraktikas siiani liiga vähe kõlanud. Kontserdile eelneb vestlusring Joonas Hellerma juhtimisel. Muusikat esitavad Karmen Puis, Jaanika Rand-Sirp, keelpillikvartett M4GNET (Robert Traksmann, Katariina Maria Kits, Mart Kuusma, Marcel Johannes Kits) ja Mihhail Gerts, kes on seekord pianisti rollis. Teisel kammerkontserdil esitavad Tubina ja Oja kaasaegsete ungari heliloojate Zoltán Kodály ja Béla Bartóki teoseid Siluan Hirvoja (tšello), klaveriduo Ebe Müntel ja Jorma Toots ning Heigo Rosin ja Brita Reinmann (löökpillid); vestlusringi juhib taas Joonas Hellerma. Festivalil on kavas ka workshop’i laadne, muusika sisse vaatav kontsert “Kuidas sünnib muusika”, kus kohapeal, reaalajas loob uue teose Alisson Kruusmaa ning löökpillimängija Reigo Ahvena eestvedamisel kantakse see saalisviibijatega koos ka ette. Väga huvitav osa festivalist on 10. oktoobril toimuv kultuuriretk “Tobiasest Tubinani”, mida juhatab Enn Lillemets. Liigutakse 1930. aastate Tartu kultuuritegelaste jälgedes.

Heli Reimann “Tallinn ’67 Jazz Festival: Myths and Memories”. Kirjastus Routledge, 208 lk. Raamat käsitleb legendaarset 1967. aasta Tallinna džässifestivali. Tegu on esimese ingliskeelse teadusmonograafiaga Eesti populaarmuusika ajaloost ja see ilmub maailma juhtivas humanitaar- ja sotsiaalteaduste kirjastuses Routledge. Heli Reimann on muusikateadlane, kelle uurimisala on Eesti ja nõukogude džässi ajalugu. Ta on Tallinna ülikooli teadur ja Helsingi kunstide ülikooli külalisteadur. Raamat toetub autori doktoritööle. Heli Reimann on uurinud festivaliga seoses tekkinud müüte ja nende kujunemise tagamaid ning püüab välja selgitada sündmuste tegelikku kulgu. See asetab kesksele kohale festivalil osalenud isikute lood, mis aitavad lahti mõtestada džässihuviliste tegevust nõukogude aja kontekstis, pakkudes nõnda uut vaatenurka nõukogudeaegse ajaloo käsitlusele.

Hirvo Survaga intervjuud kokku leppida on omamoodi mission impossible. Tema päevad on tihedalt täis tikitud dirigeerimistunde EMTAs ja muusikakeskkoolis, koosolekuid EMTAs, kooriühingus, meestelaulu seltsis ja koorijuhtide liidus, proove EMTA segakoori, rahvusooper Estonia poistekoori, ERRi segakoori ja Tallinki naiskooriga. Lisaks muidugi vajalik vanaisa-aeg tütretütar Matilda hoidmiseks ja majaperemeheaeg aeda puude istutamiseks. Siiski leidsime ühe toreda õhtupooliku kella 22 ja südaöö vahel, mis oli veel täitsa vaba ja jutuajamiseks saadaval. Ma ei mäleta, et Hirvo oleks kunagi öelnud, et tal ei ole aega. Kui koorijuhtide liidu asutamiseks läks, tuli mõttekaaslastest dirigentidega pidada palju ühiseid arutelusid, et rääkida läbi probleemid, saada valmis põhikiri ja tegutsemissuunad. Kuna kõigil olid päevad kinni tundide ja õhtud kooriproovidega, tehti koosolekuid õhtul kella üheksast keskööni. 1. oktoobril anti Hirvole üle Eesti Muusikanõukogu preemia muusikaelu jaoks olulise ja väljapaistva tegevuse eest - oluline panus eesti kooriliikumisse suunanäitajana, laulupidude üldjuhi ja dirigeerimise õppejõuna. Ta on teine koorijuht (pärast Tõnu Kaljustet), kes kunagi selle preemia saanud on, ning see tuli talle suure üllatusena. Kui sa ei oleks koorijuht, kes sa siis oleksid? Koorijuht! (Naerab.) Ma olen ise ka selle üle mõelnud, aga pole veel leidnud, mida muud ma võiksin teha. See on minu jaoks nii orgaaniline. Kas sa lapsena ei tahtnud saada kosmonaudiks või kallurijuhiks? Ei tahtnud jah. Ju see ikka sellest tuli, et minu ema oli koorijuht, isa laulis kooris, samuti onu ja onunaine. Elasime kõik koos ühes korteris ning käisime onupoegadega laululaagrites kaasas. Ma mäletan, et kui olin lapsena maal, siis majast teeotsa postkastini oli oma kilomeeter kõndida. Läksin üle põllu ajalehtede järele, võtsin pihku pikema rohukõrre ja muudkui vehkisin sellega – siiani on see meeles. Ilmselt tegin ema järele. Huvialasid oli mul lapsena siiski päris palju, ega vaba aega eriti polnud. Kogu kooliväline aeg sai sisustatud: lastemuusikakool, spordiring, tantsuring … Õppisin klaverit ja natuke ka altsaksofoni – kuna vend mängis puhkpilliorkestris, käisin temaga suviti orkestrilaagrites kaasas. Praegu ma vast heliredeli mängiksin veel saksofonil ära, rohkem ilmselt mitte. Ega ma väga hea harjutaja ei olnud, polnud ka suurt tahtmist klaverit harjutada, kui aus olla ... Isegi klaveriõpetajat vahetati mul kolm korda, ju siis polnud minuga kõige lihtsam hakkama saada. Kohtla-Järve koolis laulsin poistekooris, mida tollal juhatas Aadu Kukk. Isegi solistide konkursil osalesin ning võitsin esimese koha lauluga “Santa Lucia”. Mitmed poistekoori laulud on siiamaani meeles. Kuna mu isa oli spordimees, siis käisin suusatrennis, ujumas ja mujalgi. Ma ei olnud aga tulihingeline sportlane, kes oleks tahtnud esikohale tulla. Mulle meeldis isaga kaasas käia suusamatkadel, tema sai mind ja venda nööriga järel vedades omakorda suurema trenni. Ka orienteerumisvõistlusi tegin isaga koos, jooksin kaart kõhu peal ringi ja eksisin vahel ära. Me elasime perega tollal Kohtla-Järvel ning tahtsin sealt kangesti minema saada. Mõtlesin VIII klassi lõpus, kas minna merekooli või 32. keskkooli teatriklassi, aga isa soovitas, et ema õppis ju Otsa koolis ja sina võiksid ka sinna minna. Ju ta nägi, et humanitaarala sobib mulle. Ema juhatas mul segakoori Tuljak, mille ta ise asutas, ja Kohtla-Järve naiskoori Kaja. Ta õppis konservatooriumis kaugõppes ning tegi Tuljakuga Sompa klubis ka oma lõpueksamit. Mäletan, et eksamikomisjonis olid näiteks Jüri Variste ja ema õpetaja Harri Ilja. Kui ma Otsa kooli minema hakkasin, ütles ema, et ära mine koorijuhtimist õppima, see on väga raske eriala. Minu jaoks see siiski raske pole olnud. Läksin lihtsalt oma rada ja see on olnud väga loomulik teekond. Nii noorena üksi Tallinna minna sa ei peljanud? Ikka natuke pelgasin. Aga ma tundsin ka mingit vabanemist. Kohtla-Järvel polnud tollal ka kuigi ohutu elada, kooliteel võis iga päev juhtuda, et keegi pani noa vastu selga ja pommis raha. Meil oli isaga kokkulepe, et õhtul pärast üheksat ei mina ega mu vend üksi väljas ei liikunud. Tallinn ja Otsa kooli õhkkond oli tohutult uus ja huvitav. Elasin üürikorteris Anne Peäske ema ehk Kure-proua juures, nii et ma ei olnud üksi. Raivo Peäske töötas tollal Estonia teatris, nii et sain palju sealsetel etendustel käia. Sa oled muuhulgas olnud Eesti meister peotantsus. Kuidas sa selle ala peale sattusid? Kui käisin IV klassis, toimusid venna klassis tantsukursused ja neil oli üks poiss puudu. Niisiis kutsuti mind kaasa tegema ja sain partneriks Tiiu Pärnitsa, kes on praegu tuntud rahvatantsuõpetaja. Tantsisin nii standard- kui ladina-ameerika tantse kuni Otsa kooli kolmanda kursuseni, Eesti meistriks sain kahel korral ja Liidu meistrivõistlustel jõudsin seitsmenda või kaheksanda kohani … Otsa koolis ütles paraku tollane osakonnajuhataja Peeter Perens (sen), et nüüd tuleb valida, kas muusika või tants – ja valisin siis ikkagi muusika, lõpetasin tantsimise ära. Aga tantsuvõistlusi vaadata meeldib mulle senini. Tehnika ja kõik muu on muidugi praeguseks tohutult muutunud. Kuidas sa muusikas võistlemisse suhtud? Mingil ajal käisin oma kooridega päris palju igasugustel konkurssidel, aga see aeg sai minu jaoks üsna ruttu ümber. Pigem teen rõõmuga hea kontserdikava, lähen festivalile või muud sellist. Konkurss on alati väga subjektiivne – nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi. Ausaid konkursse on kahjuks jäänud üha vähemaks. Olen ka ise korduvalt sattunud konkursside žüriidesse ning seda maailma seetõttu päris palju seestpoolt näinud. Eriti üllatasid mind alguses Interkulturi konkursid (tuntud kommertsfestivalide korraldaja – K.T.), kus tähtsad professorid püüdsid mulle selgeks teha, kuidas ja kellele ma žüriiliikmena ikka punkte pean andma. Toimis mingi isiksustevaheline poliitika – kes peab kõrgema koha saama ja kes mitte. Mina jäin endale kindlaks, hindasin ikkagi muusikalist esitust. Ja hiljem ma selle süsteemi konkursside žüriisse enam lihtsalt ei läinud. Sa oled praegu tuntud kui Eesti poistekooriliikumise vedur, hing ja südametunnistus. Ometi alustasid oma koorijuhitegevust hoopis naiskooridega – Kiisa rahvamaja naiskoor ja Tallinna kaubamaja naiskoor. Miks just need? Kiisa rahvamaja naiskoori juhiks soovitas mind mu erialaõpetaja Silvia Mellik. Ju ta nägi ära, et mul pole mõtet ainult klassis tapeeti juhatada, vaid olen võimeline ka päris kooriga töötama. Tema õpilased olid ka varem Kiisal käinud, aga sel hetkel oli jälle kedagi vaja, ja nii ma sinna läksingi. 1980. aastal läksin selle kooriga ka esimest korda laulupeole, olin siis ise 17. Kiisa koor oli üsna tavaline maakoorike, kus käisid koos toredad naised, kes tahtsid laulda. Tagantjärgi mind hämmastab, et minusugune noor nolk läks koori ette kamandama ja nad kuulasid mind. Aga koori ette minekut ega kooriga esinemist pole ma kunagi kartnud, tõeline hirm oli hoopis klaverimängu ees. Konservatooriumis oli mul väga hea klaveriõpetaja Niina Maiorova, tänu temale sain oma vajalikud klaverieksamid ikkagi tehtud. Kaubamaja naiskoori kutsus mind tegema Otsa kooli rühmajuhataja Olev Hõlpus. Kui Kiisal töötasin kaks aastat, siis kaubamaja kooriga kolm. Mis hetkel sa poistekoori usku pöörasid? Peeter Perens juhatas tol ajal Tombi-nimelise kultuuripalee poistekoori (praegune Revalia poistekoor – K.T.) ja tõi kõik Otsa koolis koorijuhtimist õppivad poisid sealsesse meesrühma laulma. Mingil hetkel hakkas ta laskma mul seal partiisid õpetada ning siis hakkas mul aegapidi tekkima armastus poiste segakoori vastu. See on niivõrd erilise kõlaga kooriliik! Kui Perens Tombi poistekoorist ära läks, andis ta selle üle Guido Ausmaale ja nimetasime koori ümber Revalia poistekooriks. Aga 1991. aastal sõitsime kooriga Soome Porisse esinema, sealne dirigent kutsus Guido Soome tööle ning seega jäin Revalia poistekoori üksi edasi tegema. Konservatooriumi ajal kutsus Ants Soots mind teaduste akadeemia meeskoori abidirigendiks. Mingi aja olin seal ka peadirigent, käisin nendega Tallinna koorifestivalil ja saime seal II koha. Aga siis tekkis mõte, et teeks ikkagi oma meeskoori, ning sündis Revalia poistekoorist välja kasvanud Revalia kammermeeskoor. Juhatasin kolm aastat ka Eesti Rahvusmeeskoori. 1991. aastal võitsin noorte koorijuhtide konkursi, seal valis RAM mind oma lemmikdirigendiks ning mulle anti nendega teha Schuberti kava. Pärast seda jäingi RAMi tööle, ühena kolmest dirigendist. See oli väga huvitav aeg, aga mingil hetkel tundsin ära, et teeksin parema meelega siiski oma koori ning pühendusingi Revalia kammermeeskoorile. Kui seal noormehed jõudsid juba sellesse ikka, et kõrgkoolid said läbi ning oma töökohtade ja perede kõrvalt polnud koorilauluga enam piisavalt aega tegelda, hakkasin rahvusooperi poistekooris uusi mehi kasvatama. Osad Revalia omad tulid ka sealsesse meesrühma laulma. Aga üsna kiiresti – oma viie aastaga – kasvas ka Estonia poistekoorist välja noormeestekoor, mis esineb juba ammu ka iseseisva meeskoorina. Kõik koorid on sinu käe all arvukaks kasvanud. Kasvas Revalia poistekoor, teaduste akadeemia meeskoor, Virumaa poistekoor … Estonia poistekooris on praegu kokku üle 200 laulja. Mida sa ometi selleks teed? Midagi ei tee! (Mõtleb.) Kui sa lood kooris keskkonna, kus lauljal on hea käia, kus ta tunneb ennast hästi, siis ta tulebki sinna ja ei taha ära minna – olgu tegemist lapse või täiskasvanuga. Loomulikult käib vahetus, ka Estonias on lauljatel vahepeal kõrgkooliõpingud või muud tegemised ning osad lähevad ära. Aga on ka lauljad, kes on minuga seal laulnud aastast 2001 kuni siiamaani – 20 aastat. On väga naljakas vaadata, kui katsetele tulevad minu (kunagised) poistekoori lauljad oma poegadega, öeldes, et nad tahaksid ka oma lastele samasugust kooli nagu kunagi ise said. Tunnen ennast siis nagu dinosaurus! Mis on siis poistekoori kool? Lolluste eest kätekõverdusi teha, daamid uksest ees sisse lasta ... ? Mida sa ikka niiväga õpetad … Vaata, muusika on ju ise distsipliin – rütm, taktimõõt, nooditekst. Muusikat pole võimalik ilma distsipliinita teha. Aga eelkõige peab poiss kooris kasvama inimeseks, peab oskama käituda ja viisakas olla. Kui ta jõuab ise päris muusika juurde, on tore; kui ta proffmuusikuks ei saa, oskab ta ometi käia kontserdil, pidada muusikast lugu ning olla eeskujuks ka oma lastele. Proovi alguses tõusevad poisid meil alati püsti. See on mingit tüüpi keskendumine, enese kokku võtmine – et nüüd tõuseme hetkeks, jääme vaikseks ja siis hakkame muusikaga tegelema. Muusika algab ju vaikusest. Dirigent on nagu õpetaja. Koolis oli ju ka nii, et mõne õpetaja tunnis valitses vaikus ja seal oli huvitav, kõik kuulasid. Teises tunnis jälle käis tohutu lärm ja õpetaja võis karjuda kui palju tahes, ikka keegi ei kuulanud. Ka kooriproovis peab olema huvitav. Õppida ja õpetada saab tehnikat, rääkida kooriliteratuurist – aga on asju, mida õppida ei saa. Pole võimalik sundida poisse ennast käsu peale respekteerima. On mingi asi, mis paneb lauljad dirigenti kuulama, aga nime ma sellele küll ei oska anda. Kätekõverdusi sai mul kunagi poistekooris tehtud küll: proovi hilinemise, juturääkimise või sõimusõnade kasutamise eest. Kes sõimas eesti ja vene keeles läbisegi, tegi 25+5. Selle juurde selgitasin ka, mida see 25+5 ajaloos tähendas. Kätekõverdusi pole aga enam aastaid vaja läinud, poistel on koorikord juba nii harjumuseks kujunenud. Muuhulgas on Hirvo olnud 15 aastat meestelaulu seltsi poistekoori Kalev peadirigent. Ühes Vigala seminarlaagris juhtusin sööklast väljuma just hetkel, kui poisid sinna sööma tulid; ja nad tulid alati rivikorras, hanereas sörkides. Seisin siis ukse kõrval, et poisterivi mööda lasta, aga nii umbes viies poiss rebis eesminejat särgist ja kurjustas valjul sosinal: “Kas sa ei mäleta, mida Hirvo ütles – d a a m tuleb kõigepealt uksest sisse lasta!” Jäidki poisid seisma ja lasksid mul väljuda. Sealjuures polnud ühtki koori õpetajat silmapiiril, poistel endal püsis õpetatu meeles. Virumaa poistekoori aastapäevakontserdil laulsid poisid mingit valssi ning Hirvo võttis oma ema saalist tantsima. See oli parajasti emadepäev, seega pühkis suur osa publikust liigutusest silmi. Aga kontserdi lõpus pandi valss mängima ning kõik poisid läksid võtsid oma emad kuulajate hulgast tantsima – siis polnud saalis vist küll enam ainustki kuiva silma. Poisid kummardasid püüdlikult emade ees, tantsisid hästi tõsiselt ja natuke kohmakalt – ja see oli lihtsalt väga ilus. Vaat sellist asja sundides ei saavuta, ainult autoriteetne eeskuju paneb poisid niimoodi tegutsema. Kas te harjutasite poistega proovis valssi ka? Tantsimist otseselt mitte, aga tantsule kutsumise kummardamist harjutasime küll. Ja rääkisime läbi, et tantsule kutsudes kummardad daami ees, pärast tantsu saadad ta kohale tagasi ja kummardad jälle … Umbes nii. Milline on sinu elus olnud õpetajate roll? Silvia Mellik oli minu jaoks väga oluline – Otsa kooli ajal ikkagi nagu teine ema. Kui lähed õppima 14–15-aastaselt, oled ikkagi veel paras pubekas. Mellik ja tema eeskuju suunasid mind väga palju. Ta juhatas tol ajal TPI naiskoori ning loomulikult käisin ka tema proove vaatamas. Aga samuti oli minu jaoks väga arendav kogu Otsa kooli õhkkond – see oli uus ja puhas, nagu sõõm värsket õhku. Silvia Mellik soovitas mul ka minna konservatooriumi just Ants Üleoja juurde õppima. Muidugi, olin Antsu tööd ka ise näinud Eesti Raadio segakooris, TPI meeskooris ja laulupidudel ning mulle ta dirigendina väga meeldis. Ma tõesti tahtsin tema juures õppida! Astusin konservatooriumi 1982. aastal, mil kuigi palju välismaa kaasaegset muusikat ega vanamuusikat ju kättesaadaval ei olnud. See, kuidas Ants Üleoja eesti muusikat interpreteeris, seda kaasajastas, õpetas mind ridade vahelt lugema, oli täiesti eriline. Ta on väga emotsionaalne dirigent ning tal on väga head käed. Üleoja tunnis polnud iialgi igav! Sa oled ise olnud praeguseks juba pikalt dirigeerimisõpetaja … Nende õpilastega, kellega alustan tööd täiesti algusest, olen küll tähele pannud, et kasutan Silvia Melliku nippe, millest mul endal Otsa kooli ajal kasu oli. Kui õppisin Ants Üleoja klassis, oli minu kontsertmeister Tiina Renser – ning ta on ka praegu muusikaakadeemias minu klassi kontsertmeister. Ma imetlen tõsiselt tema tööd, kannatlikkust ja professionaalsust, mida kuigi tihti ei märgata. Tuletame temaga päris sageli meelde, mida ja kuidas Ants tunnis tegi. Näiteks, et äravõttega ära võta ainult supivedelikku poti pealt, vaid ikka paksu ka põhjast … Aga seda ma ei saa öelda, et õpetan ise samamoodi, nagu mu õpetajad tegid. Oled õpetanud külalisprofessorina ka Oregoni ülikoolis. Kuidas sa sinna sattusid? Sattusin üsna juhuslikult. 1996. aastal toimusid Eestis ESTO päevad ning teiste hulgas tuli tookord siia ka dirigent Lonnie Cline Portlandist oma kooriga. Tema kutsus mind algul Portlandi, kus ta oli ise kolledži õppejõud, ning kus käisin mitmeid kordi tunde andmas, sealhulgas korduvalt koos Veljo Tormisega. Edasi kutsus helilooja Robert Kyr mind Oregoni ülikooli, kus käisin nii üksi, koos Tormise kui ka oma meeskooriga. Kõige pikem periood oli vist kuu aega. Mind kutsuti sinna ka päriselt tööle, aga ma polnud mingil juhul nõus oma Eesti koore maha jätma. Oled oma kooridele lisaks kogu aeg koorivaldkonnas mingit ühist asja ajanud. Kõigepealt tuli meestelaulu seltsi poistekooride sektsioon, mille juhiks saades polnud sa veel kolmekümnenegi. Samast aastast lisandus meestelaulu seltsi juhatus, 10 aastat hiljem koorijuhtide liit, mõned aastad tagasi kooriühingu juhatuse liikme ja nüüd ka esimehe roll … Pikka aega olid Eestis ainuke, kes väsimatult rääkis, et koorijuht on päris elukutse. Kuidas sa jaksad? Kõik asjad on ju omavahel ühendatud. Kui juhatad poistekoore, siis näed, millised on selle liigi probleemid ja mida saaks nende kõrvaldamiseks ära teha. Loomulikult püüad siis ka omalt poolt lükata asju sinnapoole, kuhu vaja. Ma pole kunagi mõelnud, et tahaks olla ühiskondliku elu tegelane, mingite murede keskel olles hakkad neid lihtsalt kuskilt otsast lahendama. Aga näiteks koorijuhtide liidu loomise eel tulime ikkagi mõttekaaslastega kokku ning hakkasime nuputama, mida ette võtta – seal oli peale minu veel mitmeid inimesi. Vaata, kui palju läks aega, et dirigentide palgatoetus päriselt tööle hakkaks, aga nüüd see tuli – ligi 20 aastat hiljem. Nagu Ants Üleoja ütles: ka kivile saab augu sisse, kui järjepidevalt ühe ja sama koha peale vett tilgutad. Koorijuhi roll ühiskonnas ei ole üldse ainult laulu juhatamine, vaid midagi märksa suuremat. Koorijuht on heas mõttes rahvavalgustaja ja õpetaja – olgu laste või täiskasvanute ees. Kui poleks koorijuhte, poleks ka laulupidu. Need inimesed, kelle ümber tahetakse koonduda, kelle käe all tahetakse laulda – nende koorid tõusevad ka esile ja püsivad pinnal. Vaata, kuidas Ene Üleoja kasvatas oma kooliõpilastest välja Nooruse koori, millest sai üks oma aja parimaid segakoore. Vaata Heino Kaljustet, vaata Tiia Loitmet – erakordsed omanäolised isiksused, kelle juhtimisel koorid tahtsid laulda. Koorijuht ongi mitmes mõttes ka oma kogukonna juht ja kultuuri hoidja. Hirvo Surva on ainsa inimesena olnud kolmel korral laulupeo kunstiline juht. Selles rollis on tema jaoks kaks võrdselt tähtsat asja: idee ja meeskond. Kui need koos, saab laulupeoga liikuma hakata. Mida tähendab sinu jaoks laulupidu? Juba Otsa koolis õppides laulupidudel käies vaatasin ammulisui laulupeodirigente ja mõtlesin sisimas, et sinna jõuda ei õnnestu minul küll mitte kunagi – millised korüfeed seal tegutsevad, millist tööd teevad … Aga 1991. aastal kutsus Tõnu Kaljuste mind “Laulusildadele” juhatama ning 1993. aastal dirigeerisin Venno Laulu kutsel noorte laulupeol poistekoore. Sellest peale olengi jäänud laulupidudele juhatama ja olnud mitmel korral ka peo kunstiline juht. Töö laulupidudel ja pidudega on eriline ning meeldib mulle, muidu seda ju ei teeks. Eelproovides käies olen mitmeid kordi mõelnud, mis imeliku tõu esindaja küll eestlane on, et näeb sellist vaeva, tuleb kokku, õpib laule, sõidab eelproovi, saab võibolla riielda – aga ikkagi teeb seda. Koorijuhtidel peab olema peo kunstilise meeskonna vastu ikka väga suur usaldus, et õpitakse mitu aastat oma lauljatega peorepertuaari. See tähendab, et usaldus tuleb ka ära teenida ning koostada parim ja väärtuslik laulude kava. Olen ise laulupeoteekonnal päris palju võidelnud selle eest, et lasta kõik laulupeolaulud ära õppinud koorid ikkagi peole ja mitte jätta kedagi välja. Ma ei ole kuidagi pehmo, aga süda läheb hellaks, kui 75-aastane vanamemm tuleb pisarsilmil küsima, kuidas mul ettelaulmine läks ja kas saan ikka veel laulupeole. Selle koha peal mu süda murdub. Eks ürita siis välja mõelda, keda võtta ja keda jätta, kellel on suurem õigus peole saada – kodu- või väliseestlasel, noorel või vanal. Koolireform on ka paljudele kooridele nii mõjunud, et need on väga väikeseks jäänud – see ei ole juhtide süü ja nad väärivad igakülgset tuge. Ma saan aru, et piirarvud on olemas ja alati kõik laulukaare alla ei mahu, ometi on valikut inimlikult üliraske teha ja minu meelest peaksid kõik peole pürgivad lauljad sinna ka saama … Kui siis laulupidu kätte jõuab, on tohutult uhke näha dirigendipuldist neid inimesi, kes on mitmeaastase ettevalmistuse tulemusena finišijoonele jõudnud, on panustanud oma aega ja vaeva, teinud proove – ja nüüd on nad laulupeol! Kõige tähtsam on ka laulupeoteekonnal jääda inimeseks ja märgata teist ükskõik millises olukorras. Mis sind Eesti muusikaelus rõõmustab, mis kurvastab? Näen täna kaht suurt murekohta. Esiteks: praegusel pandeemiaajal ei oska me vist keegi veel täpselt öelda, millised tagajärjed pooleteiseaastasel seisakul kooriliikumisele on, ning see hirmutab. Teiseks: kui me tahame, et koorimuusikas toimuks päriselt oluline arenguhüpe, tuleb arendada koorilauljate muusikalist kirjaoskust ning sellega on veel väga palju tööd. Aga mis mind teeb õnnelikuks … 2019. aastal kõndisin laulupeorongkäigus, ühel hetkel vaatasin oma selja taha ning nägin seal enam kui 400 koorilauljat – oma koore. Rahvusooper Estonia poistekoor, lapsevanemate segakoor, ERRi segakoor. Siis ma järsku tundsin, kui õnnelik ma olen, et saan minna sellise väega laulukaare alla. Sel päeval juhatasid laulupeol kolm generatsiooni: mina, minu õpetaja Ants Üleoja ning minu õpilased Kaspar Mänd, Valter Soosalu ja Ingrid Roose. Teeb tohutult rõõmu, kui noored tulevad järjest peale, julgevad teha ja vastutust võtta. Mulle on väga tähtsad ja olulised inimesed, kellega ma koos töötan – Estonia poistekooris, ERRi segakooris, kooriühingus, meestelaulu seltsis, koorijuhtide liidus … Olen oma olemuselt üleni meeskonnatöötaja. Oled eluaeg juhtinud poistekoore, aga praegu töötad ometi ka ERRi segakoori ja Tallinki naiskooriga. ERRi segakoor lihtsalt tuli kuidagi minu juurde. “Laululahingu” saates osales ERRi poolt aktiivsete lauluhimuliste inimeste rakuke, kes tahtis jääda koos laulma ja ka laulupeole minna. Mingil hetkel siis helistas mulle Marge-Ly Rookäär Klassikaraadiost ning palus tulla neid juhatama. Olen seda praeguseks teinud juba 13 aastat. Aga Tallinki naiskoor on pesamuna, nendega alustasime eelmisel aastal täiesti nullist. Vaatame, kuidas seal läheb, aga inimesed on tohutult toredad ja laulavad isuga – vähemalt laulupeole tahaks nendega jõuda. On sul elus või muusikutöös olnud eeskujusid? Muidugi on. Neid on päris palju ja see on tore. Tõnu Kaljuste – tema projektid on tohutult inspireerivad. Tal on suur fantaasia ja tal ei saa ideed ilmselt kunagi otsa. Olen käinud EMTA kooris tema tööd vaatamas ning õppisin sellest palju. Mu õpetajad Ants Üleoja ja Silvia Mellik on olnud eeskujuks, ka Ants Soots oma erilise vaimsuse ja mõttemaailmaga. Eri Klasiga oli meil Estonias väga hea koostöö ning suur vastastikune usaldus, kutsusin ta ka 1997. aastal noorte laulupeole juhatama. Kui ta kinkis mulle Gustav Ernesaksa taktikepi, oli see ikkagi suur üllatus. Aet Maatee suurt kandejõudu ja avali südant laulupidude vedajana olen väga imetlenud – selliseid inimesi kohtab väga harva. Ene Salumäega olime konservatooriumis ühel kursusel ning jagasime lõpueksamil Kreegi “Reekviemi” juhatamist. Teeme siiamaani koostööd ja pean temast väga lugu – ta on fantastiline inimene. Riina Roose, kellega tegime koos 2014. aasta üldlaulupidu, on samuti täiesti ainulaadne persoon, sellist teist ei ole. Rasmust Puuri pean ka üheks oma eeskujuks – tema pühendumus, heas mõttes isamaaline mõtteviis ning oskus oma ideid sõnastada on täiesti erakordsed. Ja kindlasti on mulle eeskujuks olnud minu vanemad. Mis praegu sinu töölaual tegemist ootab? Rahvusooper Estonia poistekooril on vaja õppida ja salvestada kooriosa novembris esietenduvas balletis “Louis XIV – kuningas Päike”. Samuti tuleb kohe-kohe poistega sisse laulda järgmise noorte laulupeo laulud, millest saab peo õppematerjal. Novembriks tuleb ära õppida ka Stravinski “Psalmide sümfoonia”, Estonia etendused käivad juba samuti. Eelmisel nädalal jäi üks kooripoiss haigeks ja olime seetõttu kõik karantiinis, nüüd tuleb tegemata töö tasa teha. EMTA alustas samuti tööd, seal on mul üheksa väga toredat õpilast. Suur ja rõõmus üllatus ootas esimeses EMTA koori proovis, kuhu kogunes 18 meest ja 20 naist – sellise koosseisuga saab juba mõndagi ära teha. Tundub, et ees on põnev hooaeg. Tegemist on palju, aga olen väga õnnelik inimene – mul on igal pool toetavad meeskonnad, kellega on rõõm koos tööd teha. Napilt enne keskööd lõpetame intervjuu. Järgmisel päeval ootavad Hirvo aias mahavõtmist vanad puud ning istutamist noored püramiidpihlakad, õuna-, ploomi-, kirsipuud ja sõstrapõõsad (must, valge ja roheline sõstar). Tonn mulda on ka juba õuele veetud ja heade abilistega talgupäev kokku lepitud.

Eesti kõrgetasemelisel ja originaalsel kandlemängijal Anna-Liisa Elleril tuli sel aastal maailma tippfirma Harmonia Mundi märgi all välja sooloalbum. Anna-Liisa Elleri eriline huvi oma instrumenti mängides on kuulunud kaasaja muusikale ja vanamuusikale. Ka oma doktoritöös EMTAs käsitleb ta seda teemat: “XVII ja XVIII sajandi instrumentaalmuusika kohandamisest Eesti kromaatilisele kandlele”. Plaadil kõlabki kandlele ülihästi sobiv XVI–XVIII sajandi muusika. Eller on õppinud Eesti väljapaistvate õpetajate käe all (Malle Vihul, Kristi Mühling), täiendanud end Lyonis (prof Yves Rechsteiner) ja Trossingenis (prof Rolf Lislevand) ning EMTA doktorantuuris (prof Imbi Tarum ja prof Toomas Siitan). Ta on kahe suure rahvusvahelise konkursi laureaat, pälvinud I preemia konkursil Vilniuses ja Helsingis. Praegu on ta ka rahvusvahelise ansambli Supersonus liige ja teeb koostööd Oni Wytarsi, Vox Clamantise, Floridante, Rondelluse, The Bright Future Ensemble’i ja teistega. Eesti kromaatiline kannel on omajagu ainulaadne instrument. Anna-Liisa Eller kirjutab sellest oma plaadi kaastekstis: “Selleks, et kandlel oleks võimalik mängida kromaatilist muusikat, korraldati 1945. aastal konkurss kromaatilise kandle konstrueerimiseks. Konkursi võitjaks tulnud Väino Maala töötas selle süsteemi välja. [---] Väino Maala kromaatiline kannel on igas mõttes perfektne instrument barokkmuusika mängimiseks. Sellel saab mängida kõigi helistike kõigis helikõrgustes ning pillil on avar dünaamikavõimaluste skaala.” Kuulates plaadi teoste valikut, milleks on interpreedi enda seaded Rameau’, John Dowlandi, Louis Couperini, William Byrdi, Frescobaldi, Sylvius Leopold Weissi teostest – lisaks veel Guillaume de Machaut põikena keskaega –, jätab see muusika kromaatilisel kandlel väga orgaanilise mulje. Kannel justkui sulatab siin endasse virginaali, klavessiini, viola da gamba kõlaomadusi ning tulemuseks on originaalne, värske ja samas autentselt stiilne kõlamaailm. Interpreedina on Anna-Liisa Eller äärmiselt tundlik, sisseminev, terviklik oma instrumendiga. Peale kandle mängib Anna-Liisa plaadil ka psalteeriumil, mis oli Euroopas laialdaselt kasutusel kuni XV sajandi keskpaigani. Ülimalt põnev idee on improviseeritud vahepalad ühelt teoselt teisele üleminekul, mida Anna-Liisa Eller esitab elektroonilisel kandlel (Elleri pillid on valmistanud Soome kuulsa Koistinenide suguvõsa kandlemeistrid). Seal tundub, nagu toimuks aja ja ruumi pidev nihe, nii rändab ka kuulaja ajastute vahel. Orgaaniliselt sulandub tervikusse meie aja teos, Helena Tulve “Silmaja”, mis oma heli mikrotoonidesse süvenemisega annab albumile lisamõõtme.

KIRG on Muusika uus rubriik, kus tutvustame muusikute mittemuusikalisi tegevusi/harrastusi/hobisid. Seekord saab sõna helilooja Peeter Vähi, kelle mitmekülgne ja sisukas tegevus Eesti muusikamaastikul pälvis Eesti muusika nõukogu tänavuse heliloomingupreemia. Tema reisikirge kommenteerib Aivo Spitsonok. Oh kui tore, et vahel küsitakse ka muud, kui et kuidas pandeemia on heliloomingule ja muusikalistele ettevõtmistele mõjunud. Ja samas ... pole üldsegi lihtne vastata küsimusele, kuidas ja millal reisikirg tekkis. Sest üha enam valdab mind tunne, et see polegi tekkinud, vaid alati olemas olnud, geneetilise pärandina emapiimaga kaasa sündinud. On ju mu kaugete esivanemate hulgas vallutushimuliste viikingite järeltulijaid ja Saksa keisririigist sisserännanuid ning oletuslikult isegi rändrahvana tuntud mustlasi. Kindlamalt on teada, et üks vanavanaisadest, vene aadliseisusest lahti öelnud kaupmees, võttis õigeusklikuna ette korduvaid palverännakuid ning siit ilmastki lahkus pühas Jeruusalemmas. Aga eesti soost vanaisa – temagi ei suutnud püsida paigal: saanud juurahariduse tsaariaegsest Moskva ülikoolist, asus tööle prokurörina “valel poolel”, punaste vastu võitlevas Prantsuse armees, mistõttu leidis ta Venemaa kodusõja lõppedes oma otsa uputatuna Valgesse merre. See selleks ... Rännukirg pole asi iseeneses, enamasti kaasneb reisimisega soov näha silmapiiri taha, näha maailma tagapoolt, kohata teisi rahvaid, kogeda eksootilisi kultuure ja püüda mõista erinevaid ilmavaateid. Muusiku elukutse tõttu on mul tulnud ühes või teises rollis osaleda sadadel (kui ansambli Vitamiin tegevus hulka arvata, siis tuhandetel) kontsertidel ja sellega seoses tulnud külastada paljusid paiku. Ent antud kontekstis ei saa kontserditurneesid pidada päris rändamiseks, sest need kulgevad enamasti marsruudil lennujaam – hotell – kontserdisaal – restoran – hotell – lennujaam. Säärane on paljude tegevmuusikute igapäevatöö, mis mõnikord erineb treiali omast peamiselt selle poolest, et treipink ei käivitu hommikul kell 8, vaid õhtul kell 8, samuti selle poolest, et “treipingini” jõudmiseks tuleb sageli lennata mitmeid tunde. Ühesõnaga, praegu ei käi jutt kontsertide “treimisega” kaasnevast ringituuritamisest. Me saame adekvaatselt rääkida koertele eriomasest peremehearmastusest üksnes siis, kui oleme seda loomaliiki saanud võrrelda huntide ja kassidega, kristlusele omased jooned tulevad paremini ilmsiks kõrvutuses islami ja budismiga jne. Mille poole ma tüürin? Et näha objektiivselt iseennast, et osata meid – eestlasi – paigutada globaalses plaanis õigesse mastaapi ja sobivasse lahtrisse, ja et üldse mingilgi määral aru saada läänemaailma drastiliselt kahanevast rollist planeedil Maa, selleks peame mõneks ajaks väljuma Eesti-Läti-Soome-Rootsi-Vene poliitilisest ja kultuurilisest piiratud aegruumist ning suutma näha siin toimuvat distantsilt. Mõistagi puudub meil võimalus heita koduplaneedile pilk Marsilt või Veenuselt, enamikel meist puudub ka võime vaadata iseennast läbi Jumala silma, aga mõningase objektiivsuse annab seegi, kui heidame pilgu Eestile ja Euroopale, vaadates neid Himaalaja mäetippude kõrgustest, Musta mandri ekvatoriaalsetelt laiuskraadidelt või Lõunamandri jäistelt väljadelt. Mitte üksnes geograafilises mõttes, pigem ka ülekantud tähenduses. Küllap inspireerib säärane kaugnägemine igat loomingulist natuuri, või õigem oleks öelda: tõstab tema loomingulise tegevuse tavareaalsusest otsekui mingisse kõrgemasse dimensiooni. Olgu siinkohal näiteks toodud Nikolai Roerichi piireületav üldistav looming, teatud mõttes ka Paul Gauguini sümbolismiperioodi kunst ning miks mitte meie Lennart Meri kirjutised ja dokfilmid. Laskem korraks fantaasial lennata: milliseks oleks võinud kujuneda Peterburis sündinud Roerichi looming, kui ta poleks ringi rännanud Põhjalas, viibinud Inglismaal ja Ameerikas, sooritanud megaekspeditsioone Sise-Aasiasse ning Mandžuuriasse, veetnud elu viimased tosinkond aastat Põhja-India mägedes? Või mis jääks järele Pariisist pärit Gauguinist, kui lõigata ta elust välja Peruu, Taani, Panama, Kariibid, Polüneesia? Ja millest küll oleksid võinud pajatada “Hõbevalge” ja “Hõbevalgem”, kui nende taustsüsteemist puuduksid Saksa- ja Prantsusmaa, Siber, Kesk-Aasia, Kamtšatka, Kaug-Põhi? Sujuvalt ja märkamatult oleme fantaasialennust haaratuna jõudnud suurte kunstnike loomingulistesse kõrgustesse ning pole kerge neist kõrgustest maa peale naasta. Pidin ju õigupoolest rääkima sellest, mida üks hobi või kirg, antud juhul siis reisikirg, mulle kui muusikule on andnud ja jätkuvalt annab. Aasia, mõlemad Ameerikad, Aafrika, Okeaania, Arktika, Antarktika, mäed ja liustikud, kõrbed ja stepid, savannid ja džunglid, tundra ja taiga, ookeanid ja jääväljad, põlisrahvad ja migrandid, (hääbuvad) kultuurid ja keeled, pühakojad ja kloostrid, pühamehed ja šamaanid, rahvapärimused ja riitused, rahvalaulud ja -tantsud ... vastupandamatu soov kogu seda imelist paljusust näha ja omal nahal kogeda – see on justkui kõrgemalt poolt ettemääratud elustiil. Paraku kaasneb säärase elustiiliga suur tõenäosus sattuda militaarkonfliktide keskmesse, kriisikolletesse, põgenikelaagritesse, haiguspuhangute piirkondadesse, kogeda maavärinaid, üleujutusi, metsapõlenguid, laviine, kohtuda võimalike röövlite või pantvangistajatega. Tegelikult tahaksin eelnevat loetelu jätkata hoopiski teises suunas: Kuu, Päike, Põhjanael, Linnutee, kauged galaktikad jne – paraku pole sinna jõudmine meie praeguses füüsilises inimkehas reaalne. Ent ka seda vähest, mis mahub meie imeväikesele koduplaneedile, ning seda, mis on seni veel avastamata meie sisemaailmades, on enam kui piisavalt. Vaid väike osa kõigest sellest leiab loomingulise väljundi ja jõuab reaalse tulemuseni kas muusikateose, helisalvestise, teledokumentaali, fotonäituse, raamatu või artikli kujul. Suurem osa jääb iseendasse, aga ka see pole nii-öelda raiskuläinud potentsiaal, sest kõik meie kogemused, muljed, tajud ja mõtted paratamatult salvestuvad globaalsele-universaalsele (et mitte öelda kosmilisele) “kõvakettale”, jäävad püsima rahva või liigi Homo sapiens kollektiivses mälus ning neist moodustub multikultuuriline multimeedia-“teos”, mille kaasautoriteks oleme meie kõik. Ka teie, head ajakirja Muusika lugejad. Aivo Spitsonok teleprodutsent ja režissöör Peeter on minu jaoks vaieldamatult üks põhjalikuma ettevalmistusega saatejuhte, kellega mul on au olnud koostööd teha. Tema teadmised ükskõik mis valdkonnas on hämmastavad, olgu selleks siis ajalugu, arhitektuur, muusika või maailma erinevad usundid. Ja mis on selle juures kõige toredam, tagasihoidliku ja intelligentse inimesena alustab ta oma teadmiste esitlust alati sõnadega: “Ega ma täpselt ei tea” või “ma pole päris kindel, aga ...”, ent sa võid olla sada protsenti kindel, et ta teab tegelikult väga hästi ja need faktid, need teadmised, mis temalt tulevad, on alati põhjalikud, mitmeid kordi kontrollitud ja visuaalselt haarava jutustusena esitatud. Ta lihtsalt paneb ennast kuulama ja veelgi enam – ta tajub seoseid olnu ja maailmas toimuva vahel. Ta ei ole lihtsalt jutustaja, vaid tõlk, kes aitab kuulajal mõista maailmas toimuvaid protsesse. Näiteks kui olime 2012. aastal oma ekspeditsioonil Aafrikas ja sattunud Djibouti Lac Assali soolaväljadele, kohtasime seal üksikuid illegaalseid põgenikke Etioopiast, siis just Peetri öeldust jäid mulle meelde sõnad, et sellest kasvab välja veel tõsine rändekriis. See tundus tol ajal üsna uskumatu ja võimatu, kuna kogu Euroopa magas alles õndsas teadmatuses ja nendel teemadel ei räägitud üldse või siis peaaegu mitte, ometi osutusid just need sõnad hiljem üsna prohvetlikeks. Peetri ekspeditsioonid muudab eriti haruldasteks veel see, et rännates väga eksootilistes ja raskesti ligipääsetavates kohtades, leiab ta sealt alati üles ka selle piirkonna muusikud ja pillimehed, kelle oskused ja pillid on tänases maailmas sama haruldased nagu need paigad tihti isegi. Sageli leiab Peeter ka võimaluse tuua mõni selline eriliste oskustega muusik Eestisse, et mitmekesistada siinse publiku muusikalist maitset. Ning need esinemised ei ole kaugeltki vähetähtsad ka kaugete maade muusikutele endile, kuna nad mõistavad, et maailmas on veel paiku, kus osatakse nende muusikat hinnata. Üks lugu meenub veel, mis iseloomustab Peetrit kui loomingulist ja sihikindlat natuuri. Nimelt kui ületasime ekspeditsioonil Antarktikasse Drake’i väina ja lained olid kolmekordse maja kõrgused, siis oli Peeter ainus, kes polnud ennast lukustanud oma kajuti tualettruumi, laeva meeskond loomulikult ka mitte. Peeter nimelt harjutas ja häälestas klaverit, sest oli palutud õhtusel koosviibimisel laevameeskonnale mängima ja üks torm ei saa segada Peetri sugust loomingulist hinge, kui tegemist on lubadusega ja välja reklaamitud kontserdiga.

18. mail tähistas oma 65. juubelisünnipäeva helilooja ja väsimatu rännumees Peeter Vähi. Mitmekülgne muusik ja andekas meloodiameister, kes viljaka loominguga avardanud meie elu, pakkudes imeliste helikäikudega publikule kõikjal võimalust meditatsiooniks ja inspiratsiooniks. Põhjaliku hariduse ja kõrge intellektiga muusikamees oskab lisaks heliloomingule ka võrratult kõneleda muusika sügavamast olemusest, selle müstilisest mõjust keskkonnale ja inimestele. Nauditav oli hiljuti kuulata selleteemalist arutlust Klassikaraadios, kus ta ilmeka sõnaseadega need mõtted kuulajateni tõi. Üldse on Peeter Vähit alati meeldiv kuulata. Tal on palju rääkida ja tema kuulajatel huvi kõike teada saada. Suure töövõimega Peeter Vähi jõuab igale poole. Küll raadio- ja telestuudiotesse, kohtumistele ja üritustele. Osaleb žüriis võistlussaadetes. Vahendab nagu giid reisielamusi kaugetelt maadelt, kus mõnikord ei olegi teid. Väärib märkimist tema suurepärane organiseerimisvõime muusikaliste sündmuste korraldajana. Ta ise on esimeste tunnistajate seas kohal, kui saal hakkab rahvast täituma. Need on tema rõõmutunnid, kus pikalt ette planeeritud ja teostatud projektid kogu hiilguses publiku ette jõuavad. Fantastilise suhtleja ja diplomaatliku maneeriga suudab ta ka kõige kaugemaist maailma nurkadest tuua Eestimaale esinema eksootilised, kordumatud artistid, kes jätavad endast maha unustamatu jälje. Olgu need siis Siberi šamaanid, Türgi dervišid või Hiina ooperilauljad. Sümpaatse isiksuse ja kogenud rändurina oskab Peeter Vähi inimestele läheneda ja see oskus on Eesti kultuurimaastikule toonud rõõmu ja õitsengut. Täitnud nootide ja mõjuvate viisidega kultuurihuviliste päevad. Tahaksin teenekale kultuuri hoidjale teha sügava kummarduse tema panuse eest Eesti kultuuri rikastamisel. Soovin õnne, edu, loomingulist indu kõigis tegemistes. Palju uusi ja huvitavaid projekte, kohtumisi, reisiradu ja pilgeni täis saale kirikutest muusikahallideni.

Kes on kord kuulnud tänavuse “Jazzkaare” külalist Cassandra Wilsonit laulmas, tunneb ilmeksimatult ära tema erilise, rafineerimata hääle ja sügava väljendusviisi. Midagi müstilist on selle naise esituslaadis. Ja midagi lõpuni tabamatut. Cassandra Wilson on sündinud 1955. aastal Missisippi osariigis Jacksonis. Jazzi juurtemuusika bluus, on seega mitte ainult tema veres, vaid ka lapsepõlvekeskkonnas. Tema mälestused esimestest muusikalistest hetkedest pärinevad isaga veedetud ajast. “Mu isa armastas jazzi, kuigi sellel ajal ei teadnud ma, et see on jazz. Ta mängis minuga ja samal ajal kõlas meie kodus jazz. Mäletan, kuidas kiigutasin end muusika rütmis tema jalgadel. Need olid helged hetked,” rääkis Wilson 2013. aastal ajakirjanikule. Bluus kitarri saatel Lapsena eraõpetaja juures klassikalist klaverit õppinud Wilson tundis teismelisena tõmmet kitarri poole. Tema kitarristist ja muusikaõpetajast isa Herman Fowlkes Jr soovitas tal õppida kitarri omal käel, intuitiivselt, et leida omapärane lähenemine ja esituslaad. Sellest ajast peale on kitarr Cassandrale lähedasem instrument kui klaver. Pealegi on kitarri alati kergem kaasas kanda, et muusikat luua ja jagada. Wilsoni koosseisudes on kitarrihelid läbi aegade domineerinud ja tihtipeale on kitarr säilitanud algse, “koolitamata” kõla, nagu Wilsoni häälgi. Muusika peab olema huvitav ja omapärane ning, mis peamine, säilitama folgi, kantri ja bluusi ilustamata aususe. Kitarr võib olla mõnes loos isegi “kenasti häälest ära”, nagu Wilson ise ütleb. Ikka selleks, et säiliks autentsus, et muusika ei saaks liiga harituks, viimistletuks, et see kõlaks maalähedaselt ja ehtsalt. Loe edasi Muusikast 4/2014

Mis tõmbab suvisel puhkuse ajal Pärnusse kontserdisaali seinte vahele siis, kui võiks võtta kella käelt ja vaadelda rannas pilvi? Sest sa oled muusika. Sest sa oled võimas. Sest sinuga on hea. Sest sinus on kirge ja elu. Sest sa lendad kõrgelt. Sest me pole üksi. Sest ka teistmoodi on võimalik. Sest on võimalik ülim rõõm. Sest siin on sõbrad. Sest sa oled kaasahaarav. Sest midagi ei lähe kaduma. Sest sa oled vaba. Kuidas kirjutada nähtusest – seekord siis festivalist – mis on muutnud su elu; mis on liiga lähedal, et seda näha eemalt; mis on liiga armas ja liiga naha vahele pugenud, et hakata end sellest eraldama, lahti rebima ja objektiivselt analüüsima? Nii veider kui see ka pole, siis kirjasule alt ilmub esmalt vaid suur poeetiline mull ja austusavaldus, ülistus muusikale. Teada on, et inimeste toitumisharjumused ja -vajadused on erinevad, mis ühele maitseb, see teisele mitte, mis ühele hädavajalik, seda teine pole elus veel maitsnudki. Eesti muusikaline toidulaud oleks ilma perekond Järvi ja suvises kuurortis nende ümber koondunud sõprade ringita tunduvalt kesisem. Võib ainult vaevu ette kujutada neid kilomeetreid ja eurosid, mis tuleks Eesti noortel muusikutel kulutada sarnase inspiratsiooni ja motivatsiooni leidmiseks, kui see ei tuleks neile igal suvel koju kätte. Inspiratsioon ja uued kontaktid on toit, mida iga kunstnik eluks vajab. Igatahes Pärnu muusikafestival ja Järvi Akadeemia on minus tekitanud hea isu ja ammendamatu janu suurepäraselt ja loovalt esitatud klassikalise muusika järele. Iseenesest võib aimata, kust tulevad selle inspiratsioonipuhangu ja positiivsest entusiasmist läbi imbunud tööõhkkonna allikad. Need peituvad Järvi perekonna maagilises ja ligitõmbavas auras, nende lakkamatus muusikaarmastuses ja on Pärnus kohal igal festivalisuvel. See on inspiratsioonisüst, mille toimest peaks noorele (ja ka vanemale) muusikule jätkuma kuni järgmise suvise kohtumiseni. Siin segunevad nii isiklik kui ka kohaspetsiifiline karisma, mis maagi- listena jäävad aga alati seletamatuteks ja salapärasteks nähtusteks, ja pea täitub tohutu hulga küsimustega. Kasvõi selline inimlik küsimus: miks ei võiks alati nii olla? Miks ei võiks alati olla muusika nii rutiinivaba ja elav, voolav ja hingav, tehtud ainitise andumusega? Kuidas siis aru saada, et oled sattunud suvisel festivali ajal Pärnusse ja et oled õiges kohas? Oled kohal kui... ... öine Pärnu aedlinn meenutab Sydney eramajade rajooni; ... ei saa mitte vaiki olla ja sõrmed sügelevad pilli, märkmiku, fotoaparaadi või noodipaberi järele; ... keskpäeval tõmbab rohkem kontserdisaali kui ranna poole; ... näed inimesi tiibu sirutamas ja lendamas pärast aastaid verd, higi ja pisaraid ehk loobumiste elu; ... sul tekib tahtmatult tunne, et õukonnas on pidunädal ja su ümber triivib kuningaid, kuningannasid, printse ja printsesse; ... sul pole põhjust leppida millegi muu kui parimaga; ... pulss on kogu aeg kõrge ja magami- seks pole aega või ei raatsi aega kulutada; ... kuuled tippklarnetist Matt Hunti rääkimas ülimeisterlikult Roald Dahli lugu kolmest põrsakesest ja taipad, et klarnet pole jutuvestja häälest kuigi erinev; ... Jaapani päritolu vioolamängija Mari Adachi kõneleb sulle oma visioonist Sibeliuse viiulikontserdi alguse põhjal, sellel pildil on põhjamaine taevas ning lendab üksik lind; ... kolleegid, keda oled ammu eemalt imetlenud, näiteks tippharfimängija Jana Boušková, ilmuvad justkui iseenesest su ette ning on soojad ja sõbralikud; ... solistid Marie-Pierre Langlamet (harf) ja Vincent Lucas (flööt) naeratavad enne alustamist lavalise taaskohtumise ja koosmängu rõõmust; ... märkad gruppi noori dirigente lõbutsemas keskendumismängude ja karakter-selfie’dega; ... välisajakirjanikud pobisevad kiidusõnu festivali õhkkonnast; ... vioolarühm kõlab nagu kammerorkester, põrmustades korraga kõik vioolamängijate kohta käivad anekdoodid; ... saad teada, et suurepärase muusiku tunned ära ka rühma seest teda eraldi kuulmata, lihtsalt pelgalt kehakeelt jälgides; ... avastad end varavalges keset kõige sügavamat arutelu orkestrisisesest grupipsühholoogiast, Auftakt’ist ja muust; ... silmad lähevad kontserdi lõpus märjaks ning oled muusikuid tänama ja õnnitlema minnes sõnatu, nagu suu peale kukkunud; ... kuuled veel nädal hiljemgi teiste muusikute meistriklassidest õpetusi kõrva taha panekuks, näiteks, kuidas alatasa tööd tehes puhata ja lõdvestuda; ... sa ei saa lahti peas keerlevast tsitaadist: “Mine nii kaugele kui näed ja kui oled kohale jõudnud, näed veel kaugemale.” Kaugemale nägemise osas soovin, et nii suurepärases muusikalises keskkonnas võiks liikuda rohkem heliloojaid ja tänase päeva muusikalisi mõtlejaid, nii noori kui ka kogenuid. Et helilooja ja interpreedi vältimatus üksteise vajamises ja omavahelises süm- bioosis oleks veel laiem ja sügavam mõõde. Et ei tekiks ainult traditsiooni säilitamise ja lihvimise õhkkond, vaid leviks ka värskeid ja uusi tuuli. Ei tohiks kaduda traditsioon, kus igal aastal tellitakse Eesti Festivaliorkestrile uudisteos ning et see saaks samaväärse hoole ja tähelepanu ning eelistatult Paavo Järvi interpretatsiooni nagu juba tuttavad ja kuulsaks mängitud teosed (sel aastal festivali ainukese esiettekandena kõlanud Jüri Reinvere topeltkontsert kahele flöödile ja orkestrile oleks oma imelises rikkalikkuses ja küpsuses vajanud ja väärinud kindlasti suuremat ruumi ja kõlapinda kui pigem proovisaaliks kõlblik Pärnu kontserdimaja kammersaal). Hea algatus ja märk on esimese Lepo Sumera nimelise preemia üleandmine Toivo Tulevile, kuid ühelegi heliloojale ei saa olla suuremat kingitust ega auhinda kui võimekas, pühendunud ja oma instrumenti armunud interpreet esitamas tema teost – ning ainult selliseid muusikuid ma seekord Pärnus nägin ja kuulsingi.

“Must peegel”: ERSO ja dirigent Michael Wendeberg 1. III Estonia kontserdisaalis, kavas Olivier Messiaeni “Unustatud ohvriannid” (“Les Offrandes oubliées”), Toivo Tulevi “Black Mirror” – kaastegev trio Hoca Nasreddin kooseisus Robert Reigle (saksofon), Nikolai Galen (vokaal) ja Serkan Şener (türgi flööt kaval) – ning Anton Bruckneri 7. sümfoonia E-duur. Kui Toivo Tulevi “Black Mirror” ei ole apokalüptiline, siis ma ei tea, mis on. Teos pole uus – selle esiettekanne oli 2016. aastal festivalil “AFEKT” –, aga selle aines on päevakajalisuses aegumatu. Tekst pärineb Nick Hobbsi poeemist, mille kohta ta on ise sõnanud, et “selle aluseks on praegune elu – fanatism ja see, kuidas meie fanatismile reageerime.” Toivo Tulevi tõlgenduses (ja täiendatuna tekstiga Wagneri “Jumalate huku” proloogist) on see lugu, kuidas “me loome jumalaid omaenese näo järgi, kuidas fundamentaalsest jaatusest on saamas iseenese vastand, sügavalt vägivaldne, hüsteeriline ja ebainimlik eitus. See eitus võtab materiaalse mõõtme, tal on kuju (he has form) ja tujud (likes not your face…), tal on soov ning ähvardav võime hävitada (be erased…!). Igatsetud algse õndsuse asemel vaatab meile lõpuks peeglist vastu midagi väga pahelist (a bad kind of bliss reflected in the black mirror…). “Kas valgus, mis paistab, on koiduvalgus?” küsivad Wagneri ooperi alguses ja tänase loo finaalis isekeskis saatuselõimi punuvad nornid. “Ei, on jätkuvalt öö.”” On kurb tõde, et kui fanatismi, vägivalda ja ebainimlikkust saab palju, siis ükskord kujuneb sellest “uus normaalsus”. Seda ei tajuta enam eemaletõukava ja jälgina, vaid sellele vaadatakse – küll murelikult ja hukkamõistvalt – kui millelegi paratamatule. Ebainimlikkus on inimese loomuses, tõdetakse siis alistunud toonil. Sama probleem on ka apokalüptilise muusikaga: sellegagi võib ajapikku harjuda, nii et meeled nüristuvad, võõristusjõud lahtub ja sõnum läheb infomüras kaotsi. Suur tumedus on juba liiga kaua muusika kohal heljunud, sajandi lõpule järgneb sajandi lõpp ja üks katastroof käib muudkui teise otsa. Taevas läigib sapine kuu ja koiduvalgust pole lootagi. Kas võib olla, et kõik apokalüpsise kuulutamise vahendid on juba jäägitult ära tarvitatud, sõnad raisatud ja karikas ammutatud tilgatumaks? Meie igapäevast apokalüpsist annab meile tänapäev. Sellisel juhul ähvardab midagi eriti kohutavat – apokalüpsise apokalüpsis. See pole apokalüpsise eitus, kuradi väljaajamine kuradi abil, vaid võimetus apokalüpsist ette kujutada ja karta. Tulevi teoses võib vokaalsolist ulguda nagu hunt oma õõvastavat pimedusesõnumit, aga seda kõike oleme juba liiga palju mingis teises kontekstis ja teiste sõnadega kuulnud. Sellel, kes kannab viimsetpäeva iseendas, ei ole lootust katarsisele. Ta vaatab musta peeglisse, aga ei tunne oma peegelpilti ära. “Black Mirror” on niisugune teos, millele ideaalmaailmas ei tohiks järgneda midagi muud peale mõttetiheda generaalpausi. Kontsert pole aga ideaalmaailm ja nii täitis teise poole Bruckneri seitsmes sümfoonia, mis kõrvuti neljandaga on üks mängitavamaid (neljas sümfoonia oligi kavas alles detsembris). ERSO on Brucknerit mänginud nii ja teisiti, ent seekordne esitus paigutub pigem paremikku. Dirigent Michael Wendeberg paistis teadvat, mida teeb (eks seegi, et ta juhatas sümfooniat peast, näitab midagi), ja eriti tšellorühm paiskas saali meeldivalt kandvat kõla. Öeldakse küll, et saatan peitub (mängu)detailides, aga Bruckneri puhul on tõde siiski tervikus – selle voolis Wendeberg piisavalt reljeefselt välja. Võinuks arvata, et kui kontserdi esimene pool on mirror, siis teine pool tuleb päris horror, aga läks siiski palju paremini. Kindlasti jäi mõne hinge närima küsimus: mis on õieti see black mirror ehk must peegel, mille eest end nii hoidma peab? Kas see on paljas mõistukõne või midagi käegakatsutavat? Ma ei kavatse seda saladust reeta ja ega ma täpset vastust ei teagi. Küll aga julgen arvata, et kui keegi ruttas pärast kontserti või selle ajalgi Tulevi teosele sotsiaalmeedias like’i laduma, siis ei saanud ta musta peegli mõttest aru.

20. juunil kuulutas Eesti kooriühing Tallinna botaanikaaias välja koori- ja puhkpillimuusika aastapreemiate saajad. 12 tiitlile kandideeris 66 nominenti, kelle hulgast tegi valiku kooriühingu muusikanõukogu. Hinnati kooride, orkestrite ja dirigentide muusikalisi saavutusi, kontserttegevust, salvestusi, osalust konkurssidel ning panust ümbritsevasse kultuuriruumi. Tiitlisaajatele välja pandud preemiad on rahalised. Aasta koor 2020 on kammerkoor Voces Tallinn (kunstiline nõustaja Risto Joost), kelle 2020. aasta tegemiste hulka kuuluvad 8 kontserti Iisraelis “MustonenFesti” raames ja mitmed esinemised Eestis. Aasta dirigent on Heli Jürgenson – Tallinna Kammerkoori ja Estonia Seltsi Segakoori dirigent, Eesti Filharmoonia Kammerkoori koormeister, rahvusooper Estonia peakoormeister ja EMTA koorijuhtimise õppejõud; Tallinna Kammerkooriga pälviti 2020. a Eesti kammerkooride festivalil grand prix. Aasta dirigent-muusikaõpetaja on Margot Peterson, kes töötab muusikaõpetaja ja dirigendina Tallinna inglise kolledžis ja prantsuse lütseumis. 2020. a toimunud Eesti kammerkooride festivalil saavutas prantsuse lütseumi segakoor D-kategoorias I koha ja inglise kolledži neidudekoor II–III koha. Margot sai ka eripreemia õnnestunud esinemise eest kahe eriilmelise kooriga. Aasta noore dirigendi tiitli sai kammernaiskoori Sireen dirigent Nele Erastus. 2020. aastasse jääb Sireeni albumi “Terra feminarum” salvestuse ettevalmistus. Eelmisel aastal oli Nele ka Eesti kooriühingu korraldatava uue muusika kontserdi kunstiline juht ja esindas Eestit Maailma noortekoori sessioonil. Aasta puhkpilliorkestriks valiti Tapa Linna Orkester (dirigent Priit Rusalepp), kelle aasta suursündmuseks võib nimetada plaadi “Maraton” salvestamist. Aasta orkestridirigent on Riivo Jõgi – Eesti Noorte Puhkpilliorkestri, Politsei- ja Piirivalveorkestri, Nõmme muusikakooli ja Viljandi Noorte Sümfooniaorkestri dirigent, vokaalansamblite juhendaja rahvusooper Estonia poistekoori juures, Põlva kooli muusikaõpetaja ja 2023. a toimuva XIII noorte laulupeo puhkpilliorkestrite liigijuht. Aasta tegu – kollektiivijuhtide palgatoetuse meede. Aasta toetaja – kultuuriministeerium. Aasta korraldaja on Marika Kuusik – Eesti meestelaulu seltsi tegevjuht. Marika korraldada oli Tartu rahu 100. aastapäeva pidulik kontsert, poistekooride ja poiste-solistide võistulaulmine, poistekooride laulu- ja spordilaager. Koostööpreemia 2020 pälvis Veljo Tormise kultuuriselts – Tormise 90. sünniaastapäeva tähistati mitmete sündmustega, avati ka Veljo Tormise virtuaalkeskus. Aasta koorihelilooja on Erkki-Sven Tüür. 2020. aastal valmis kooriteostest “Canticum Canticorum Caritatis”, mille tõi esiettekandele kammerkoor Collegium Musicale, ning rahvusvahelise koorifestivali “Tallinn 2021” kaasaegse muusika kategooria kohustuslikud teosed “Omnia mutantur ...”. Valiti ka aastate koorihelilooja, kelleks sai Olav Ehala. Tema laulud on saanud ülimenukateks, jõudnud laulupidude kavadesse ja kuuluvad eesti muusika kullafondi. Aasta kooriplaat on CD “Entel-tentel 50”, esitaja Eesti Raadio Laste Laulustuudio (dirigendid Kadri Hunt ja Kaie Tanner). Plaadil kõlab 25 “Entel-tenteli” laulude kooriseadet. Lisaks kooriühingu aastapreemiatele anti üle Uno Järvela fondi stipendiumid: 2020. aastal pälvis peastipendiumi Hirvo Surva. Kultuuriminister Anneli Ott andis üle kultuuriministeeriumi tänukirjad dirigentidele, kes on aasta jooksul auhindu saanud vabariiklikel ja rahvusvahelistel konkurssidel. Möödunud aastal oli võidukaid koori- ja orkestrijuhte 18.

Üheks kõige tõelähedamaseks Beethoveni portreeks peetakse joonistust (1814–1815), mille autor on Viinis viibinud noor baltisaksa kunstnik Gustav Adolf Hippius ja mida talletatakse Beethoveni majamuuseumis Bonnis. Pildil näeme väljendusrikaste silmade, kõrge lauba ja veidi trotsliku pilguga heliloojat veel ilma romantilise idealiseerimiseta. Nii nagu on erinevaid portreid Beethovenist, leidub ka lõpmatul hulgal tema loomingu tõlgendusi. Milliste ideedega läheneda heliloojale? Kuidas tuntakse, avatakse ja pannakse kõlama Beethoveni teoste kontekst, ilma milleta meil jääkski Beethoven ainult müüdiks, heeroseks, romantiliseks alati kannatavaks geeniuseks? Pianist Maksim Štšura ja viiuldaja Michael Foyle lähenesid Beethovenile tema päritolu kaudu. YouTube’is võib näha nende Beethoveni-salvestisi tutvustavat videoklippi, millel interpreedid kõnnivad Mechelenis, väikeses kaunis flaami linnas, kus tegutses muusikuna Beethoveni vanaisa. Duo Foyle-Štšura ei vaatle Beethovenit mitte tagantjärgi romantismist lähtudes, vaid ammutavad teadmisi Beethoveni enda allikast – XVIII sajandi teise poole muusikast ja tõekspidamistest. Selline lähenemisviis tekitab käsiteldava heliplaadi suhtes kohe usaldust: mitte allutada Beethoveni muusikat iga hinna eest progressi-ideele ja näha tema muusikas juba Brahmsi, vaid uurida eelarvamusvabalt Beethoveni aega ja ümbruskonda niivõrd kui meie (paratamatult mõjutatud) silmapiir seda võimaldab. Duo teisel Beethoveni-plaadil kõlab kõigepealt sonaat nr 3 Es-duur op. 12, millele järgnevad 1801–1802 loodud sonaadid op. 30: nr 8 G-duur, nr 6 A-duur ja nr 7 c-moll. Niisiis on heliplaadi dramaturgia aluseks heroiline ja särav Es-duur ning dramaatiline c-moll, millele suurima kontrasti loob lüürilise põhitooniga A-duur-sonaat. Interpreetide tõlgendus on hämmastavalt ühtne, sellist teineteisega sulanduvat dialoogi ja partnerlust kuuleb Beethoveni-esitustes harva. Kristalne selgus, artikulatsiooni täpsus koos nõelteravate, aga mitte agressiivsete sforzando’dega, karakterite reljeefsus, pärlendavad passaažid, väga hea laulev legato, kõlanüansside valitsemine on esimesed märksõnad sellele tõlgendusele. Interpreedid toovad tähelepanelikult esile uut kujundlikku materjali, on kiired ja paindlikud karakterimuutustes, kuulatavad harmoonia ja helistiku värve. Siin on tunda ka vararomantismi hingust, mis meenutab samal perioodil klaverile kirjutatud “Sonata una fantasia’t” cis-moll. Foyle ja Štšura haaravad oma sügavalt tunnetatud ja orgaanilise Beethoveni-lähenemisega, mis on ühtaegu ajastukohane ja tänapäevane.

Tallinna Kammerorkester, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja dirigent Risto Joost festivalil “MITO SettembreMusica” Milanos ja Torinos. Kavas: Arvo Pärt “Salve Regina”, Tõnu Kõrvits “Lageda laulud. Eesti muusikud esinevad kõikjal maailmas, ka meie suured kollektiivid teevad kontserdireise Ameerika ja Aasiani. Alati on nende esinemiste tagasiside väga kiitev. See muudab vahel skeptilisekski – kas tõesti suudab selline väike maa kõikjal vaimustada oma muusika ja muusikutega? Ega see enne lõplikult ei selgugi, kui seda kord näed ja kuuled. Festival “MITO SettembreMusica” Põhja-Itaalias, kus 13. ja 14. septembril esinesid Tallinna Kammerorkester ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor, on Itaalia üks vanimaid, suur ja traditsioonidega, asutatud 1978. aastal. Algul oli ta Milano-keskne, hiljem lisandus ka lähilinn Torino. Itaalias ei ole festivalikultuur nii rikkalik nagu näiteks sõsarmaal Saksamaal, mis on täis suurejooneliselt korraldatud ja staariderohkeid festivale. Itaalia festivalide hulgas on “MITO” aga üks suuremaid ja soliidsemaid. Festivali ampluaa on lai, hõlmates endasse stiile ja žanre vanamuusikast, Monteverdist ja Corellist nüüdismuusikani. Festivalil esinevate kuulsate nimede, nagu Gianandrea Noseda, Truls Mørk, Gautier Capuçon, Ian Bostridge, Riccardo Chailly jt kõrval antakse võimalusi oma maa arvukatele headele muusikutele. Festivali uus kunstiline juht, eelmisest aastast ametis olev tuntud helilooja ja muusikaajakirjanik Nicola Campogrande on üritusele toonud värskust ja uusi ideid, üks huvitavamaid neist on anda festivalile igal aastal kindel temaatika, märksõna, mille alla kogu kava koondub. Sel aastal oli selleks “Natura” – “Loodus”, mis võimaldas kokku panna põnevaid kavu. Kontserdid kandsid poeetiliselt värvikaid pealkirju, nagu “Meri”, “Vesi ja akvarellid”, “Tšellotorm”, “Tuled” jne. Oma avasõnas ütleb Campogrande, et leidis seekordse temaatika väga ruttu ja see tundus nii õige – on ju muusika ise nagu hümn loodusele ja loodus on muusikat kõigi oma nähtustega alati inspireerinud. Selles valguses on tähendusrikas, et eesti muusikud jõudsid seekord festivalile teose, Tõnu Kõrvitsa “Lageda laulude” kaudu, kuigi siin on varemgi esinenud nii Eesti Filharmoonia Kammerkoor kui ka Tallinna Kammerorkester. Lühivestluses pärast esimest kontserti Milanos ütles Campogrande: “Kuulsin seda lugu internetist ja mulle oli kohe selge, et soovin seda oma festivalile! See on lummav teos ja haakus ka temaatikaga, mille olime valinud. Olen väga õnnelik, et ettekanne nüüd teoks sai. Nüüdismuusika võib olla külm ja kauge, aga selles teoses peituv emotsionaalne intensiivsus on väga suur, see puudutab inimesi ja jõuab nende hinge. See on ka meisterlikult komponeeritud, väga professionaalne teos.” Maagiline impressionism Milanos “Lageda laulud” on tihedalt seotud teose esiettekandele toonud Tallinna Kammerorkestri, dirigent Risto Joosti ja Eesti Filharmoonia Kammerkooriga ning loodudki seda koosseisu silmas pidades, kui Kõrvits oli kammerorkestri juures resideeriv helilooja. Teose aluseks on aastatel 1818–1848 elanud Inglise kirjaniku Emily Brontë luule. Brontë on tuntud kummalise, õudust tekitava ja üliintensiivse mõjuga romaani “Vihurimäe” autorina. Ta kasvas üles Yorkshire’i nõmmedel, haiguste ja surmadega heitlevas süngemeelses pastoriperekonnas, kus kõik ellu jäänud lapsed olid silmapaistvalt andekad. Vanem õde Charlotte on neist “Jane Eyre’i” autorina ehk kuulsaim, kirjanduslikult võimekas oli ka noorem õde Anne, ning üliandekas oli seda mitte realiseerida jõudnud, noorelt surnud vend Branwell. Tõnu Kõrvits räägib teose sünniloost, et avastas enda jaoks Emily Brontë isiksuse ja loomingu Maeterlincki “Tarkust ja saatust” lugedes. “Selles on midagi väga romantilist, kuidas ta oma õdedega nõmmedel elas, suur igatsus hinges, mille ta valas välja oma tekstidesse. Ta justkui ei tundnudki kogu oma lühikese elu jooksul tõelist armastust, kirjutas ainult ühe suure teose, aga ometi on see nii võimas, et on jätnud oma jälje. Läksin toona ideega Doris Kareva juurde, olin teinud luuletustest valiku, tema tegi ka oma valiku. Leppisime kokku, et tuleb üheksa osa, see on ilus number. Doris tegi tekstidest imelised tõlked ja pani need ka õigesse järjekorda. Muusikat kirjutama hakates sain aru, et need ei olegi lihtsalt luuletused, see on tegelikult üks lugu, väga kõhedust tekitav lugu. Ja lõpp ei ole helge, aga seal on omamoodi valgus, kuhu jõutakse. Nendes tekstides on ka loodus ja aastaajad otsekui psühhologiseeritud. Talv – igatsus, langevad lehed, kõdunemine, suve kesköine kuu, väga romantiline, sealsamas natuke gootilik. Selles loodustunnetuses on ka midagi eestilikku.” Kontsert kandis pealkirja “Maagiline impressionism”, poeetiliselt ja omajagu täpselt leitud väljend. Maagiat lisas esinemiskoht, Milano Sant’Alessandro kirik oma hiiglaslike kuplite, tuhmkuldsete maalingute ja poolvääriskividega kaetud kantsliga. Kuldne ja pastelne hämarus haakus ja sobis kavaga, kus peale “Lageda laulude” kõlas veel Arvo Pärdi “Salve Regina”. Hilja, alles kell üheksa õhtul alanud kontsert voolas rahvast pilgeni täis. Helid ja hääled lõid suures kirikus särama. Kuulati vaikselt ja väga keskendunult. Aplaus oli võimas ning Risto Joost juhatas sisse ka lisapala Tõnu Kõrvitsa “Kreegi vihikust”. Tunded Torinos Kuna “MITO” festival (nimi on võetud Milano ja Torino algustähtedest) toimub paralleelselt kahes linnas, liikusime järgmisele kontserdile juba Torinosse. See on hoopis teistmoodi atmosfääriga linn Po jõe ääres oma lõputute joonlaudsirgete, vanaaegseid maju täis tänavatega. Torino kontserdi eel vestlesin EFK Itaalia agendi Isabella Bertoniga. Tundsin huvi, kuidas Itaalias Eesti muusikat vastu võetakse ja kuidas õnnestub siin üht Eesti koori “müüa”. Ta ütles: “Muidugi tuntakse siin juba Pärti ja tema muusikat kontsertidele pakkuda ei ole probleem. Uute teostega tuleb aga selgitustööd teha ja neid tutvustada. Kui uued teosed aga kord juba kavas on, võtab publik need huviga vastu.” EFK kohta rääkis Isabella Bertoni: “See on võibolla üllatav, aga Itaalias ei ole väga tugevat koorilaulukultuuri. Meil on suured ooperistaarid, oleme tugevad teistel aladel. Sellepärast on sellisel kooril nagu EFK alati turgu. Tuntakse huvi nende soolokavade vastu ja kutsutakse kuulsaid klassikalisi vokaalsuurvorme esitama.” Nüüdki liikus EFK pärast Torino kontserti edasi Perugiasse, kus tulid ettekandele Bachi “Magnificat” ning Pärdi “Berliini missa” ja “Magnificat”. Torino kontsert toimus kohalikus ilusas ja imposantses Giuseppe Verdi nimelises konservatooriumis. Selle saali vähem kajavas akustikas kõlasid “Stabat mater” ja “Lageda laulud” pisut teistmoodi, läbipaistvamalt ja selgema faktuuriga. Atmosfääri mõttes oli aga Milano kontsert isegi intensiivsema mõjuga. Ka Torino publik võttis Eesti muusika ja muusikud väga soojalt ja spontaanselt vastu, aplaus oli võibolla tugevamgi. Sügava mulje jättis ka meie karismaatiline noor dirigent Risto Joost, nagu kontserdijärgsetest vestluskatketest kuulsin. Tõnu Kõrvitsa Ondine’i plaat “Lageda lauludega” osteti viimseni ära ning heliloojal tuli väsimatult anda plaadile autogramme. “Eesti on nagu Veneetsia,” ütles Risto Joost hiljem, hilises öös kontserdipaigast majutuskohta minnes. “Meie maal on erilist energiat, siit avanevad piirideta võimalused.” Ning kontserdisaalist lahkudes sõnas ta “Lageda laulude” kohta: “Ma tunnen, et sellel teosel on ees veel pikk teekond.” Hiljem vahetasime Tallinna Filharmoonia direktori Margit Tohver-Aintsiga mõtteid kammerorkestri välisesinemiste osas ja ta ütles, et jah, orkestril on neid omajagu ja et need on kollektiivile kahtlemata väga kasulikud ja inspireerivad. Just hiljuti oldi peaaegu täies koosseisus Paavo Järvi Eesti Festivaliorkestriga Põhjamaade turneel. Teine suur turnee on tulekul jaanuaris, millele järgnevad tavakoosseisus kontserdid Groningenis ja Brüsselis “Eesti vabariik 100” raames koos oma dirigendi Risto Joostiga. “Püüame hoida välisesinemiste ja Eesti kontsertide vahel head tasakaalu,” ütles Margit Tohver-Aints. “Kuid välisesinemised on tähtsad, see motiveerib ja elavdab orkestrielu ja võimaldab esineda suurtes saalides ja mainekatel festivalidel. Sel aastal keskendume oma juubelile – Tallinna Kammerorkester 25 –, mis kulmineerub aprillis, kui TKO ette astuvad kõik orkestri olulisemad dirigendid, Tõnu Kaljuste, Juha Kangas, Jaakko Kuusisto ja Risto Joost. Samuti mängib orkestriga armastatud solist Kalle Randalu. Tuleb ka teisi huvitavaid soliste, tipp-vioolamängija Maxim Rysanov, Kai Rüütel ja Mati Turi ning hooaja lõppkontserdil soleerib Tüüri viiulikontserdis Hugo Ticciati.” Lõpetuseks emotsionaalsed ja mällu sööbinud hetked mõlemalt kontserdilt. Milanos keskealine härrasmees, kes pöördus mu poole esmalt palvega aidata hääldada Pärdi nime, nimelt seda ä-tähte seal, ning hakkas seejärel detailselt rääkima Tõnu Kõrvitsa “Lageda lauludest”. Ta ütles, et see on meisterlikult kirjutatud teos ja et ta on vaimustatud loo ülesehitusest, kuidas esituskoosseisus vaheldatakse koori eri häälerühmi, soliste, a cappella lõike. Kuidas helilooja tajub teksti ja kuidas muusika vastab tekstile, milline atmosfäär on teoses loodud ja kuidas see mõjub publikule. Ning Torinos seal elav noor eestlanna oma kaaslasega, kes tänas õhtu eest ja seejärel mu küsimusele, kuidas kontsert meeldis, vastama hakates puhkes nutma, öeldes: “Ma ei saa ...,” mis kõneleb ilmselt rohkem kui sõnad.

Pärnu Muusikafestivalil anti üle Eesti autorite ühingu ja Eesti heliloojate liidu algatatud Lepo Sumera nimeline heliloomingu preemia. Preemia žürii – dirigent Paavo Järvi, helilooja Erkki-Sven Tüür, muusikateadlane Kerri Kotta ning elektronmuusik Tammo Sumera – valis üksmeelselt tänavuseks preemiasaajaks helilooja Tõnu Kõrvitsa. Auhinnaga kaasneb rahaline preemia 4500 eurot, mille on välja pannud Eesti autorite ühing ning Eesti heliloojate liit. Tõnu Kõrvitsa mitmekesine looming hõlmab kõiki traditsioonilisi muusikažanre, seal on orkestriteoseid, instrumentaalansambleid ja teoseid soolopillidele, samuti koorimuusikat, soololaule ja oopereid. Tõnu Kõrvits lõpetas 1994. aastal Eesti muusika- ja teatriakadeemias Raimo Kangro kompositsiooniklassi ning täiendas end magistriõppes Jaan Räätsa juures. 2001. aastast alates on Tõnu Kõrvits EMTA kompositsiooni ja orkestratsiooni õppejõud. Tema loomingule on omane poeetiline ja nägmuslik väljenduslaad, mis saavutab eriti suure väljendusjõu ühes tema tuntumas teoses “Lageda laulud”. Helilooja erakordne meloodiaanne tuleb esile tema paljudes populaarsust võitnud teostes sooloinstrumentidele. Viimastel aastatel on valminud tähelepanuväärseid eesti ja põhjamaade rahvakultuurist inspireeritud kooriteoseid, sealhulgas “Kreegi vihik”. Tõnu Kõrvitsa teoseid on esitanud kõik eesti tähtsamad interpreedid ja kollektiivid, seahulgas ERSO, Tallinna Kammerorkester ning paljud silmapaistvad väliskollektiivid, nt BBC sümfooniaorkester, Frankfurdi Raadio sümfooniaorkester. 2003. aastal võitis Kõrvitsa orkestriteos “Eldorado” rahvusvahelisel Lepo Sumera nimelisel noorte heliloojate konkursil III preemia. 2006. aastal pälvis ta Kultuurkapitali stipendiumi “Ela ja sära”, 2007. aastal Eesti muusikanõukogu aastapreemia panuse eest Eesti orkestrimuusikasse, 2011. ja 2016. aastal Eesti vabariigi kultuuripreemia. Tõnu Kõrvits on 2015. aasta aasta muusik. 2016. aastal pälvis Kõrvits Valgetähe III klassi ordeni. Tema heliplaat “Moorland Elegies” valiti 2017. aastal Eesti Muusikaauhindadel võitjaks aasta klassikaalbumi kategoorias.

Dokumentaalfilm “Lageda laulud”. (Klaasmeri, 58 min). Režissöör Marianne Kõrver. “Lageda laulud” on teekond üksinduse kõige salajasematesse soppidesse – sinna, kuhu teinekord ei julgegi piiluda.” (Tõnu Kõrvits) Seda filmi nimetatakse m u u s i k a d o k u m e n t a a l i k s, muusikaliseks dokumendiks helilooja Tõnu Kõrvitsast... See pole päris nii. Film on enamat, ehk isegi parem kui dokument. Ta on soojem kui lihtsalt dokument. On peenem ja täpsem. Temas on vähem dokumendi meeleheitlikku konkreetsust ja sellevõrra enam ruumi, kuhu vaataja võib soovi korral sisse astuda, osa saada. Dokumendiga oleks see teadagi lootusetu. Kuid jah, kuidas sellist vormi siis nimetada? Ilusa ja armsa raami sisse riputamine ongi raske. Pigem nentigem – filmi on tehtud armastusega, me tunneme seda. Pealegi võib ju heal lapsel olla mitugi nime. Piisab, et teda südames kantakse. Kahtlemata on helilooja enese kõrval filmi peatähelepanu m u u s i k a l. Seda on tõesti rohkelt laiali jagatud. Aeglaselt, kuid visalt, tunni jooksul, täidab ta enesega kogu ümbritseva, kammitseb kuulaja. Vaid veel pisut ja sa upuksid. Kummalisel kombel seda aga ei juhtu. Sa ei vaju, ei kao ja see hulpimine juba isegi meeldib sulle. Tahad edasigi selles, sellises muusikas triivida. Triivida... Aga hiljem tajud, et see muusika oledki sa ise. Ja ehk salaja, iseeneses, tahaksidki selle lainetesse kaduda. Oleks see siis “piinav ilu” või “magus valu”? Muusika rõhub ja vaevab, kuid on ometi kaunis ja imehää. Helilooja hingevõnked saavad meile lähedasteks. Need on ju ka minu tundmused, läbielamised. Otsekui tõuseksid ise filmi kangelaseks... Ja pärast seda juba – kõik teoses nähtav-kuuldav lihtsalt ei saa sulle mitte meeldida! Film on su võitnud. Filmis jutustavad kaheksa helilooja sõpra või lihtsalt tuttavat, täiesti erinevat inimest, kuidas neile teos meeldib. Ja see on taas üllatav, kummaline. “Selline” muusika ei saa olla meelepärane kõigile. Mulle see muidugi istub, aga ma ei ole ju selline nagu kõik. Mina olen siiski eriline – arusaamatu, kasvõi raas. Oma sümpaatiat Tõnu Kõrvitsa muusika vastu ilmestati täiesti erinevate väljaütlemistega. Küll aga korrati ühel häälel sõna “loodus”. Miks peaaegu kõik ainuüksi loodusest pajatasid? Muide, ka peategelane on nendega päri, vähemalt sõnades. Kuid muusika ise, ja tekstid, millele loodu tugineb, nende meelelaad, on altid pakkuma tõsisemaid, veelgi sügavamaid assotsiatsioone kui “mets”, “jõgi” või “talv”. Filmi looja on selle kohta öelnud: “Film “Lageda laulud” on oma nime saanud Tõnu samanimelisest kooritsüklist, mille aluseks on Emily Brontë pea g o o t i l i k u l t tume poeesia”. (Autori rõhutus.) Niisiis – mitte üksnes loodus. Kahtlustan, et helilooja polegi tahtnud meile kõike välja öelda, see ei läheks mitte. Ja seegi meeldib. Ülesehituselt on film lihtne, kergelt mõistetav – intervjuu kangelasega, sõprade-tuttavate muljed, mõned episoodid õpilaste ja esitajatega. Ja rohkelt loodust, ülesvõetuna muusikast kõlavas meeleolus. Peategelane ise on mõtlik, loomulik, sõnaaher, ka irooniline. Ja küsimusi muidugi jagus. Peamise pani minu arvates ette “naabriks” tituleeritud naine. Ta oli ka ainus, kes kuigivõrd kahtles Tõnu loodu ja üleüldse muusika tarbeväärtuses (pidades silmas siiski pigem “kerget” kui “tõsist”). Pealegi oli ta peaaegu kindel, et meie kangelase loomeind võib mingil hetkel ammenduda. Mida-mida? Kuid seda pelgab muusika autorgi. Vähe sellest – midagi sellist on tal tulnud läbi põdedagi. Õudne. Aga see must vari tõstab ta ka filmirüütlist tavaellu. Tahaks talle toeks olla, muidugi, kui seda kunagi vaja peaks minema. Samas – nii ongi ta üks meie seast, inimene nagu mina ja sina, elu kangelane. Kuid pöördugem tagasi “naabri” juurde. Teda erutas ja talle oli mõistetamatu, kust selline muusika võetakse. Tõepoolest – kust see k õ i k võetud on? “Mitte ju mingist raamatust!” nagu üritas pakkuda “naaber”. Tähtis küsimus, millele ootaksid vastust ilmselt paljud, mina nende hulgas. Kuid... “vastust pole ühelegi... ehk on vorm selline? Ehk see peabki jääma saladusse?” (Arvo Pärt). Sest “valjult öeldud mõttel juba vale sees” (Fjodor Tjuttšev). Ja nii võib lõpuni väljaütlematu osutuda õigemaks ja sügavamaks, muide ka tundeliselt usaldusväärsemaks. Veel on ses filmis palju kauneid kaadreid lendkaameralt. Episood kontserdilt orkestriga. Klaveri ja viiuli duetiproov. Kuid neist me vaikime, tänasesse teksti nad ei sobitu. Vene keelest tõlkinud Peeter Tooma.

On teoseid, mis nagu elusad puud kasvavad järjest kõrgemaks. Selline on Tõnu Kõrvitsa koorile, keelpilliorkestrile ja solistidele loodud teos “Lageda laulud”. Mäletan 2015. aasta esiettekannet, sellest loost räägiti, oldi vaimustuses, see puudutas nii paljusid. Nüüd, kaks aastat hiljem “Lageda laulude” teekond jätkub. Mul oli hiljuti võimalus osa saada kahest erilisest kontserdist Itaalias ja veenduda, et loo mõju on tõepoolest universaalne. See puudutas ka itaalia publikut sama kõrgekraadiliselt ja ehedalt. Kasvõi hetk, kui teose südameosa “Öö pimeneb mu ümber” (“The night is darkening round me”) lõppedes kostis seljatagusest reast tasane ohe: bellissimo! Selle aasta novembris oli teosel ka väike uus turnee Eestis – Tallinnas, Pärnus, Jõhvis ja Tartus. Ma ei tea, kas muusika peaks silme ette ja meeltesse tekitama pilte ja kui professionaalne on neist rääkida, kuid väga head muusikat kuulates tekivad kindlasti assotsiatsioonid, seosed, jadad, kus üks välgusähvatusena mõjuv tõdemus viib teiseni. Peale selle peaks muusika emotsionaalselt inimest avama, midagi temas muutma. Mõistsin järsku, et Tõnu Kõrvitsa teoste pealkirjades kordub nii mõnigi kord sõna “laul”. Jäin juurdlema, mida see laulule viitamine tähendab. Kuigi Tõnu Kõrvits on helilooja, kes suurepäraselt tunnetab häält, vokaalsust, meloodiat, on tema muusika minu jaoks olnud siiski eelkõige instrumentaalne. Kui laul peaks viitama ühehäälsusele, siis tema looming on taas just kihiline, läbipõimunud faktuuriga. Tõnu Kõrvitsa loomingut on laulu aspektist analüüsitud ja leitud lähedust poplauluga, rocki ja bluusiga. Mulle selline vaatenurk tema puhul väga lähedane ei ole ja katsun seda alatist loomemüsteeriumi avada mõnest muust, oma aspektist. Kuna teose aluseks on Emily Brontë imeilusad ja piinavad luuletused, siis võiks sellele läheneda nii, nagu Juhan Liiv kutsus oma kontsentreeritult intensiivseid luuletusi lauludeks. Äärmusliku mõjuga, eriliselt sugestiivne looming piirneb sageli ka äärmusliku eluga. Nii ka Kõrvitsa teost inspireerinud XIX sajandi inglise kirjanikul Emily Brontë’l. Isoleeritud oludes, mitmeski mõttes äärmuslikes ja ebaloomulikes tingimustes napilt 30-aastaseks elanud Emily Brontë oli Brontë’i õdede-kirjanike kolmiku üks liikmeid (teised neist tuntud Charlotte Brontë, kuulsa “Jane Eyre’i” autor, ning Anne Brontë, samuti mitme ulatusliku, alles hiljem hindamist leidnud romaani autor). Tema ainsa romaani “Vihurimäe”, mille tegevus toimub sealsamas Yorkshire’i nõmmede lummuslikul maastikul, peategelane on byronlikult kütkestav ja saatanlik. Justkui romantiline, aga tegelikult on see halastamatult ja kõledalt realistlik romaan. Emily Brontë oma äärmises intensiivsuse kehastub aga justkui kummituseks, kes poeb oma tegelaste nahka. Ka Tõnu Kõrvits on öelnud, et esmane tutvus Emily Brontë’iga oli tal läbi “Vihurimäe”. Sealt liikus ta luuletuste juurde. “Need luuletused ei ole puhas lüürika, neis on üks teistmoodi jõud. Kogu tema loomingus on magu haavatud linnu karje. Kui Doris Karevaga neid valisime ja ta neid järjestas, tekkis seal mingi omamoodi dramaturgia. Ma arvan, et see on väga universaalne lugu. Küllap on iga inimene tundnud vahel selliseid tundeid ja mõelnud selliseid mõtteid. Siin on muidugi midagi ka meist, midagi põhjamaist, aga see ei ole tingimata midagi väga otseselt eestilikku. Meil on küll ka omane sarnane loodustunnetus, looduse psühhologiseerimine nagu Brontë’i tekstides.” “Lageda laulud” oli Tallinna Kammerorkestri ja dirigent Risto Joosti tellimus keelpilliorkestrile kammerkoori ja solistidega. Selle kohta ütleb helilooja: “Selline koosseis võimaldab palju kombinatsioone: terve koor, koori naishääled, koori meeshääled, orkestrilõigud, a cappella koor solistiga jne. Kuna see tekst on väga musikaalne, siis oli kuidagi kerge kirjutada, kujundid tekkisid ise, ühte osa tehes tulid juba järgmise osa mõtted. Kui olin looga poole peal, viienda-kuuenda osa juures, siis käis mul korraga nagu mingi sähvatus peast läbi ja mõistsin, mida Doris siin luuletustega järjekorda pani. Esimesel hetkel see ju kohe läbi ei kuma. Sain aru, milline kõhedusttekitav lugu selle kõige all hoovab. Naishäältele kirjutatud neljas osa “Fall, leaves, fall” on tsüklis kõige liikuvam, esimesel pilgul võib tunduda, et isegi rõõmus, aga tegelikult kurva tekstiga: lehed langevad, kõik närbub ja kaob. Viies osa “She dried her tears and they did smile” on tüdrukust, kes päeval on rõõmsa näoga, kuid öösel nutab hinge välja – mõtlesin, et mõjuks üsna eriliselt, kui seda laulaksid meeshääled. Lõpuosa jaoks oli keeruline võtit leida. Tahtsin seda teha mahlerlikult, nagu tema 9. sümfoonia viimases osas, kus metsasarv ja tšello mängivad sama a-nooti ja tekib eri pillide tämbri värvide vaheldus. Seal on glissando’d ja keelpillid nopivad sellest noote välja. Siin on kaks poolust: helge ja leppiv kooriosa, millele vastandasin keelpillid. Muster, mis neist sünnib, võib tunduda peaaegu kaootiline, aga selles on nagu koodidena katkendeid minu teistest lugudest. Ja teose lõpp – see ei ole helge, kuid seal on mingi valgus.” Lageda laulude esimene osa “Koos kõndigem” on kui sissejuhatus, mis viib lummuslikule nõmmemaastikule ning vangistab sinna. Voogavad keelpillikaared, koori laiad vokaalliinid loovad nagu looduspildi ja samas sisepildi, kus näilisse heakõlalisusse imbub pidevalt sisse dissonantse. Teise osa “Ehk ealeski enam tuul” juhatavad sisse orkestri laskuvad käigud. Eelmise osa pahaendelised dissonantsid on nüüd kätte jõudnud. Orkestri pizzicato’d, mees- ja naishääled pudenevad laiali ja põimuvad taas. Teose tähenduslikem ja ehk ka kohutavaim kolmas osa “Öö pimeneb mu ümber” on kirjutatud solistile a cappella kooriga. Tekstis mainitakse loitsu, mis hoiab hirmutavas kohas oma kütkes. See ongi loits, lohutamatu valu, talumatu ja ilus. Neljas osa “Lange, leht, ja närtsi, lill” pakub hetkelist kergendust. See on objektiivsem hetk, vaade kuhtuvale loodusele, lühenevale päevale, hämaruse võidukäigule. Helikangasse tõusevad hooti katkelised motiivid esimesest osast. Osa lõpu võtab enda valdusse taas valus siseilm. Viies osa “Ta pühkis silmad, nägid kõik” pöörab taas pilgu siseilma. Kirjutatud vaid koori meesrühmale, nende hääled on kui haavatud. Osa lõpeb kummaliste halavate toonidega. Kuues osas “Kuuvalgus suveöine” on solistile ja orkestrile. See on esimesel pilgul kaunis looduspilt, samas suguluses selle ajastu gooti romaanidega, kus nähtava alt aimub alatasa ohtu. Seitsmes osa “Päev loojunud, vaid kõrge hein” on taas pisut objektiivsem intermetso. Ka siin kõlab esimese osa motiive, mis on kui meenutus pöördumatult maha jäänud helgest maailmast. Kaheksas osa “See selge öö toob sõnumeid” seab inimese vastamisi oma hirmutava sisemaailmaga. Üheksas, viimane osa “Kuust kuusse, aastast aastasse” on nii võti kui ka tupik. Murdunud, hälbinud hing, mida sümboliseerivad häältes pidevad laskuvad glissando’d. Muusika tugevnedes jõuab illusioonidest ilma jäetud hing mingi selguseni. Orkestri lindudena võbelevad repliigid koori orelipunkti kohal on ehk ühed mõjuvaimad hetked selles teoses, kus jõutakse tõdemuseni – “minu hing on päev” –, ja mingisuguse lunastuseni. Peale Itaaliat tõdes helilooja: “See lugu muutis minus palju ja jäi mind saatma. Ma ei saanud temast kaua lahti lasta. Kuid Itaalia teisel, Torino kontserdil, tundsin korraga, et nüüd on aeg, mine nüüd ...” DORIS KAREVA: “Meie koostöö Tõnu Kõrvitsaga saigi vist alguse Emily Brontë tekstidest. Esialgu tuli tema ettepanek mulle üllatusena, kui aga hakkasin mõistma, mis see on, mis Tõnut Emily tekstide juures köidab, sündis luuletuste valik ja kokkupanek juba intuitiivselt. Selline sõnaline komponeerimine on miski, mis mulle tegelikult väga meeldib. Lugesin Brontë kohta palju juurde ja vaatasin ära ka mõne filmi, et need karmid, ometi lummavalt kaunid rabanõmmemaastikud, mille keskel ta kogu oma üürikese elu elas, tõlkides silma ees oleksid. Luuletus on ju kootud sõnadest ja vaikusest just samamoodi kui muusikagi – aga igal vaikusel on oma värv, lõhn, tunne, mis peaks olema ka tõlkes tajutav. “Lageda laulud” annab minu meelest Brontë elutunnet ehedalt edasi ja on muusikaliselt väga rikkalik teos. Koostöö jätkus “Linnuteelaevaga”, mis on Tõnu Kõrvitsa kooriteos minu tekstile, ja “Kellamänguga”, mille Tõnu kirjutas norra muusikutele ja mille esiettekanne toimus Oslos Püha Kolmainsuse kirikus. Eestikeelset teksti laulis põhiliselt keskaegset muusikat, aga ka vanu vaimulikke viise esitav vokaaltrio Trio Mediæval, koos vaikse ja puhta, otsekui flöödikõlaga jazztrompetisti Arve Henrikseni ja Norra kammerorkestri keelpillimängijatega. See originaalne ja lummav kolmeosaline teos puudutas sügavalt, väga tahaks seda kontserti Eestiski kuulda. Tõnu Kõrvitsaga on rõõm koos töötada – ta tajub väga tundlikult nii sõna kui heli ja tunneb kohe ära, mis tema nägemusega kokku langeb ja mis mitte. See on selline vaistupidi liikumine, kus tulemus enamasti üllatab ja tagantjärele tundub ainuvõimalik. Ennekõike köidab mind Tõnu muusikas just kirkuse ja sügavuse kokkukõla, ülevuse ja melanhoolia omamoodi plahvatuslik, kiirgavalt intensiivne sulam. Ja suur inimlik soojus.”

Ballett “Lageda laulud”. Helilooja Tõnu Kõrvits, muusikajuht ja dirigent Martin Sildos; lavastaja-koreograaf Wang Yuanyuan, lavastaja assistent Feng Linshu, kunstnik, video- ja valguskunstnik Han Jiang, valgusmeister Chen Xiaji, kostüümikunstnik Wu Lei (kõik Hiinast). Osalevad sopran Karmen Puis, Vanemuise balletitrupp, sümfooniaorkester ja ooperikoor. Esietendus 28. septembril 2019 Vanemuise suures majas. Otsus kirjutada artikkel Tõnu Kõrvitsa muusikale loodud balletist “Lageda laulud” Vanemuises tuli alles pärast lavastuse teistkordset vaatamist. Põhjuseks see, et tegemist on ebatavalise etendusega, kus mitmed asjad on seninähtust-kuuldust hoopis erinevad ja harjumatud. Ainuüksi igavikulisusest läbiimbunud tempode staatilisus ja märgatavate kontrastide puudumine on mõnelegi vaatajale proovikivi. Ja esile kerkib veel erilisi mõttekäike ja ootamatuid seoseid: etenduses puudub aeg; tavapärasest instrumentaalsest muusikast ettepoole on asetunud sõnast lähtuv koorimuusika, mis serveerub balleti loomuliku osana; inimese ja looduse sümbioosi rõhutamine üksindustunde ja minimalistlikkuse kaudu; staatilisus laieneb muusikale ja koreograafiale loomulikul teel, sest on Emily Brontё’i luuletustesse sisse programmeeritud; peategelaseks on rabanõmm; kajastused inimhinge sisehoovustest on vaataja ees eesti-inglise-hiina kultuurilise sümbioosina. Tõnu Kõrvitsat võis üllatuda, et Hiina päritolu lavastaja-koreograaf Wang Yuanyuan kavatseb tema varem loodud ja mitmel pool maailmas edu saavutanud 9-osalise suurteose “Lageda laulud” vormida balletiks! Kindlasti mängis rolli see, et Kõrvits on tabanud lühikese elu elanud inglise luuletaja Emily Brontё’i lüürilise luule hingelisi süvahoovusi, mis seostub rabanõmmede lummavate maastikega, kus luuletaja elas isoleerituna ja äärmuslikes oludes. Kõik see inspireeris omakorda hiina lavastajat. Wang Yuanyuan: “Kui kuulsin Tõnu loomingut esmakordselt, tundus see nagu kaugete silmapiiride poeesia. See ühtaegu ettevaatlik ja külluslik muusika peidab endas nii rõõmu kui kurbust, nii teatraalsust kui pühadust – kõike, mis puudutab inimeste südameid.” Balletimaailmas tugeva positsiooniga Wang Yuanyuan on asutanud Pekingi tantsuteatri, teinud seal kümneid menukaid lavastusi. Tema tantsuteoseid on esitatud üle maailma. Ta on olnud külaliskoreograaf New Yorgis, Taanis, Hongkongis, Shanghais ... Paljud meist on tegelikult (teadmatult) näinud tema loomingut, sest just tema oli Pekingi 2008. aasta olümpiamängude avatseremoonia koreograafia põhiautor. Žanrimääratlusest, kooritekstist ja (olematutest) subtiitritest Vaidlustan “Lageda laulude” žanrimääratluse “ballett”, sest balleti vundamendiks on tavaliselt süžeeline tegevustik ja helilooja loob muusika etteantud libretole. Siin on olukord teine, süžeed ei ole, koreograafiline libreto lähtub Brontё’i luule ja Kõrvitsa muusika meeleoludest. Pakun määratluseks näiteks “vokaal-koreograafilised stseenid” või “vokaalne tantsuetendus”. (Kõrvalpõige: olemasoleva muusika kasutamine ballettides on järjest levinum suundumus. Enamasti kasutatakse ühe autori erinevaid teoseid, näiteks hiljutine “Don Juan” Vanemuises Glucki muusikale.) See vähendab algupärase muusikaga ballettide sündi, kus helilooja süüvib süžeesse koostöös libretisti ja lavastajaga. “Lageda laulude” puhul on eriline roll kooril, nii tekstiliselt kui lavalise liikumise seisukohalt. Koor on aktiivne osaline ja võtab igas numbris sisse erinevaid positsioone. Ta on enamuse ajast laval. On osi, kus tantsijate ja kooriliikmete liikumised põimuvad ja tekitavad mitmekihilisi lainetusi. Sellistel puhkudel puudutati emotsiooninärve ja need hetked olid eriti nauditavad. Koori tekst kannab etenduse põhisõnumeid ja -kujundeid nõmmede kaudu väljenduvast üksindusest. Emily Brontё’i teksti esitab koor ... inglise keeles. Originaalilähedus on muidugi alati hea, kuid lausa tungiv vajadus oli ühtaegu kuulmisega ka n ä h a teksti eesti ja (ingliskeelsete) subtiitritena. On ju muusikateatris hallidest aegadest probleemiks vokaali tekstist arusaamine. Mingi lahendus on leitud subtiitrite näol. Ikka selle huvides, et toimuvast paremini aru saada. Kuid “Lageda laulude” etendus peaaegu üleni vokaalmuusikast koosnebki ja vaid osa vaatajaid valdab inglise keelt sel määral, et kooritekstis sisalduvat mõtet kinni püüda. Näiteks: kui ühes osas läks muusika dramaatiliseks ja tantsijad vedasid üle lava punaseid niite, siis põhjuse sai teada hiljem kavalehelt – juttu oli mõõktiibsest linnust, kellel “nokk ja küünis verel” ja keda oodates palves põlvitama peab. Puudutasin subtiitrite teemat mitmes vestluses tuttavatega. Üks väitis, et need häiriksid sujuvalt voolava etenduse jälgimist, sest muusika räägib enda eest. Ja kellel sügavam huvi, see teeb tekstid endale kavalehelt selgeks enne etendust. Jah, Kõrvitsa muusika puudutas mindki ilma tekstist arusaamiseta. Siiski, antud juhul puudub balletil süžeeline tegevustik ja just siis, etenduse ajal on vaja, et teksti nüansid “pärale jõuaksid”, see aitaks avada ka kehakeele mõttelisi tagamaid. Pole juhus, et näiteks klassikalised ooperid, millede muusika on läbinud ajaproovi ja “räägib enda eest”, varustatakse ikkagi subtiitritega. Miks siis pole subtiitreid selle etenduse juures? Positiivsest kiirgusest Kummaline, kuid üksilduse nukruselainetest kiirgab saali positiivsust. Koreograafia justkui võimendab seda. Tantsul on rahustav, meditatiivne toime. Ei oska koreograafiat täpsemalt analüüsida, kuid kohati tundub hommikumaine tansulaad isegi kodusena, mis näitab, kui palju on maailma erinevatel tunnetustel ühist. Positiivsus on selleski, et järjest kiirustavamas maailmas elav inimene satub etendusel äkki maailma, mis on täis rahu, kus mõte võib seista paigal või areneda temale sobilikus tempos ja suunas. Vaataja võib isegi uskuda, et rahulikult toimiv maailm, mille märksõnaks on “kulgemine”, võib kusagil olemas olla. Rahustavalt mõjub ka kunstnike töö – loodusmotiividest lähtuvad kostüümid ja eriti koori tumesinine, erakordselt mõjus riietus (kunstnik Wu Lei), samuti valgusrežii ja loodusmotiiviga seinapannoo (kunstnik Han Jiang). Võluvad on stseenid, kus koori taustal soleerib Karmen Puis – veenev, puhta iluga vokaal! Tabasin end mõttelt: seisund on nüüd käes, oleks seda aga pikemalt! Vanemuise ooperikoor on teinud head tööd (koormeister Piret Talts, kontsertmeistrid Piia Paemurru ja Katrin Nuume). Ta täidab erilist rolli – peab kogu aeg sobituma tantsijatega, olles kammerkoori funktsioonis. Mitmes stseenis on fookuses inimese üksinduse salajasemad sopid, seal saaks intiimsust veelgi vahetumaks ja liikumisi sujuvamaks, kui piirdutaks koori väiksema koosseisuga. “Lageda laulude” erilisus on selleski, et eesti publik saab just omamaise helilooja muusika kaudu tutvuda meile kauge kultuuritraditsiooniga, hiina koreograafiaga. Etendus on väga paraja pikkusega, ca 70 minutit ja üks vaatus. Valdavalt staatilisusele ja minimalistlikele kujunditele baseeruva balleti jaoks on see optimaalne pikkus. Paarilt tuttavalt kuulsin etenduse lühihinnangut: “ilus”. Mina sain pärast esimest vaatamist sama mulje, et etendus on ilus, kuid kohati igav. Pärast teist vaatamist lisandusid paar epiteeti, kokku sai: ilus, rahustav, tagamaade ja allhoovustega etendus.

Üheksaosaline tsükkel “Moorland Elegies” on Eestis tuttav omakeelse pealkirjaga “Lageda laulud”. Tegemist on 2015. aastal valminud suurvormiga, mis pälvis publiku poolehoiu ja aasta hiljem ka riikliku kultuuripreemia. Käesolev salvestus on tehtud teose esiettekandeaastal, kuid ilmus Soome firma Ondine märgi all alles tänavu. “Moorland Elegies” on 54 minutit vältav suurvorm. Kuigi meeleolu ning vaate- ja lähenemisnurga poolest koherentne, pole selles läbivat dramaturgilist arendust ega “sündmustikku”. Selles mõttes leian, et tsükli igat osa võib vabalt võtta ka iseseisva viis-kuus minutit vältava helipildina. Kõrvits kasutab Emily Brontë tundeluulet, kus on valdavad looduskujunditesse tõlgitud hingeseisundid, mis ulatuvad nukrusest rusutuseni ja kus päike vaid harva pilve tagant piilub. Ikka pigem hämarduv õhtu, langevad lehed, pilvine taevas ja loojunud päike ... Muusika tõukub tekstikujunditest ja markeerib neid keelpilliorkestri faktuuridega, kus on madala registri ostinaatset rahu, kõrgemate pillide sünkroonset “üle taeva jooksevad pilved”-liikumist ja rahutut intervallikat. Nii lauljate kui ka kuulajate jaoks ebamugavaid suuri intervallihüppeid on palju, teost tervikuna kuulates võibolla veidi liigagi. Kõrvits on meisterlik orkestreerija, tema muusika (ja ka selle teose) üks suuri võlusid on meeleoluvarjundite ja “hingemaastike” kõlalis-faktuuriline detailirohkus ja vaheldusrikkus. Nagu öeldud, on “Moorland Elegies” mäng varjude ja poolvalgusega, tekstidest tingituna ei leia me siit ei õnnejoovastust ega elujaatust. Evi Arujärv kasutab bukleti tekstis Kõrvitsa muusika iseloomustuseks korduvalt väljendit “maagiline impressionism”. Eks selliste määratlustega on nagu on, meelde tuleb Pärdi kohta öeldud “püha minimalism”. Impressionistlik on helilooja käekiri kindlasti. Kas ka maagiline, sõltub selle mõjust kuulajale. Esitus ja Tanel Klesmendi salvestus on ruumikas ja heas tasakaalus. Eesti Filharmoonia Kammerkoori kuulates torkab kõrva üsna (tõe)truu britipärasus – klaar kõla ning voolav-tihe fraseerimine ja häälikute ühendamine. Varem koori eripärana esile tõstetud tumedamat, lopsakamat kõla eriti ei kuule. Usutavasti-loodetavasti ujub see taas pinnale siis, kui koor laulab Rahmaninovi või Tormist.

4. oktoobril oli Gentis (Belgia) De Bijloke kontserdimajas Eesti ja Belgia ühine kontserdiprojekt “7 TEARS”, kus ansamblite Haftcraft ja Astria oboetrio esituses tuli maailma esiettekandele Tõnu Kõrvitsa “Driftwood Songs”. Kontsert oli pühendatud Eesti vabariigi 100. aastapäevale ja Eesti Euroopa Liidu nõukogu eesistumisele. Projekt toimus koostöös Eesti Kontserdiga. Haftcrafti liige fagotimängija Bert Helsen on korduvalt esitanud Kõrvitsa sooloteost “Laul kaugele sõbrale”. Helsen ütles, et mõlemale ansamblile on oluline tellida nii seadeid kui ka uut loomingut topeltlesthuulikuga pillidele: “Reeglina ei leia kuigi palju nendele instrumentidele kirjutatud ansambli- ja sooloteoseid. Kõrvitsa uudisteos aitab seda tühimikku täita.” Projekt on pälvinud juba mitme olulise Belgia kontserdipaiga huvi. Järgmised kontserdid Belgias on 4. novembril Astria oboe festivalil Vichtes ning 25. jaanuaril kultuurikeskuses het SPOOR Harelbekes. Tallinnas saab uudisteost kuulata Tallinn Music Weekil 7. aprillil 2018. Tõnu Kõrvitsa uudisteose loomist toetas Kultuuriministeerium heliloomingu tellimise toetusprogrammist.

Koorile ja keelpillidele loodud üheksaosaline tsükkel “Moorland Elegies” (“Lageda laulud”) Emily Brontë’i poeemidele valmis 2015. aastal. Selle salvestasid Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester Risto Joosti juhatusel ning plaadi andis välja sel aastal Ondine. NRP Music toimetaja Tom Huizenga iseloomustab Tõnu Kõrvitsa teost: “Emily Brontë luule pingestatud emotsioonid ja tuulest räsitud nõmmed helgivad ja heljuvad Eesti ühe andekama helilooja Tõnu Kõrvitsa imelises teoses koorile ja keelpilliorkestrile. “Fall Leaves Fall” (tsüklist “Lageda laulud”) heiastab oma nokturnilike teemadega pikki pimedaid öid ja lühikesi süngeid päevi. Nagu Van Goghi “Tähisöö” kajavad tšellode söakad tumedad helid, mis on läbi põimunud kuuvalgusena säravate naishäältega, esitajaks Grammydega auhinnatud Eesti Filharmoonia Kammerkoor. “Moorland Elegies” on pälvinud kiitvaid arvustusi paljudes rahvusvahelistes muusikaväljaannetes ning Klassik Heute on nimetanud selle ka nädala plaadiks. Tõnu Kõrvitsa plaat “Moorland Elegies” on pälvinud tähelepanu ja tunnustust NRP Music (National Public Radio, US) poolt, kes kuulutas välja lõppeva aasta parimad lood ja albumid. 100 parima loo hulgas on 15. kohal “Fall Leaves Fall” Tõnu Kõrvitsa plaadilt “Moorland Elegies” ning CD ise on märgitud 50 parima albumi edetabelis 33. kohal.

Tõnu Kõrvitsa autoriplaadil “Hümnid virmalistele” juhatab ERSOt juhatab Risto Joost. Kõrvitsa loomingus on tunda mõttesidet varasema Eesti muusikaga – mitte ainult Cyrillus Kreegiga, vaid ka Elleriga, kelle lüürika ja põhjamaine kujundlikkus haakub Kõrvitsa eleegilise tundelaadiga. Plaadil on kolm lühemat pala (“Asuur”, “Lahkumine Caprilt ehk austusavaldus Konrad Mägile” ja “Pisarate-fantaasia”) ning kolm süiti, millest igaüks kestab veidi alla veerandtunni: “Hümnid virmalistele” (2011), “Vaiksed laulud” (2015) ja “Thule eleegiad” (2007). Kõrvitsa loomingu keskmes on meloodiline alge – laul kui selline, ajastust või stiilist hoolimata. Nimilugu “Hümn virmalistele” on Kõrvitsa täiekõlalise, ent nüansirikka orkestrikäsitluse hea näide, kus vabalt ilmuvatele ja kaduvatele viisijuppidele või hümnidele sekundeerib kõrgustes virmaliste mõrkjas kujund. Esile võib tõsta veel “Vaikseid laule”, kus Kõrvits rakendab sisendusjõuliselt bassklarneti (Meelis Vind) rikkalikke võimalusi vabalt voolavate ja kergelt etnograafilise värvinguga liinide võõpamiseks. Plaadi kujunduses kasutatud foto virmaliste kumas Pakri vanast tuletornist haakub Kõrvitsa hiljutise loomingu ühe läbiva teemaga. Hüljatud tuletorn sümboliseerib üksiolu ja salapära, mingit vana ja poolteadvustatud kultuurikihistist. Just niisugustele eleegilistele ja salapära tulvil radadele plaat kuulaja juhatabki.

Soome plaadifirmas Ondine on valmis saanud järjekordne eesti muusika helikandja, esitajad Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester Risto Joosti juhatusel. Tagasihoidlik guugeldus Ondine kodulehel näitab, et see on neil juba kolmas Tõnu Kõrvitsa autori-CD, kõigil ühine nimetaja dirigent Risto Joosti näol (varasemad plaadid on sama esituskoosseisuga “Moorland Elegies”, 2017 ja ERSOga sisse mängitud “Hymns to the Nordic Lights”, 2020). Kui juba kataloogis sorimiseks läks, siis on ehk huvitav ära märkida, et eesti muusikast on sellel firmal veel neli Tüüri, kaks Tormise ja üks Pärdi loominguga autori-CD ning mõningaid eesti helitöid leiab veel siin-seal. Pole just palju, aga siiski arvestatav hulk. Tõnu Kõrvitsa autoriplaate on meie muusika infokeskuse lehe andmeil praeguseks kokku juba kuus. Kõnealuse teosega anti septembris “Pärdi päevade” raames kontserte mitmel pool ja muu hulgas jõuti ka Tartu Pauluse kirikusse. Selles imelise akustika ja interjööriga keskkonnas oli väga liigutav õhtu. Tõepoolest, see 2019. aastal valminud, itaalia poeedi Cesare Pavese sõnadele kirjutatud suurvorm pealkirjaga “Sei la luce e il mattino” (“Sina oled valgus ja hommik”) on kui jätk Emily Brontë sõnadega teosele “Moorland Elegies” (“Lageda laulud”) – sarnane sünkjas, kõhedust tekitav tekst, mähituna eleegilisse, minoorsesse helikangasse. Mõlema loo muusikas ja tekstivalikus on midagi sõnulseletamatult lummavat ja kuulmismeelt vangistavat. Võimalik, et see on helilooja ihalus romantismiajastu, õigemini loomingu poole, kus ei peljata tundeid ja ilu, samas ei ole pakend roosade inglitega puuderdatud, vaid kargete mustrite ja toonidega. Mõneti nagu eestimaine novembriilm – pealtnäha justkui üleni hall ja kõle, kuid vaatama hakates ometi paljudest võrratutest värvidest tulvil, ole ainult mihkel neid üles leidma. Lugu on ka kauni ringja vorminguga, kui lõpus sõlmitakse kokku alguses teele saadetud motiivid. Kui ilus ja kõnekas võib olla ainuüksi pikalt välja peetud üks noot; ja millisena seda kuuled pärast ligi tunniajalist rännakut! Kui tervikust veel midagi ekstra esile tõsta, siis kulminatiivset passakaljat, mis uhkelt ajaloo ilu demonstreerib! Ning EFK ja TKO esitus on filigraanseks timmitud, nagu alati. Teost loodaks näha tõusmas XXI sajandi muusika kaanonisse – see on seda väärt! Suurepärane kuulamine nii novembrinukruses hingede ajal teispoolsusesse läinuid meenutades, aga mitte ainult.

Ilmunud on Tartu ülikooli kammerkoori CD Cyrillus Kreegi ja Tõnu Kõrvitsa loominguga, tegu on selle 50-aastase kollektiivi teise heliplaadiga. Salvestus oli plaanitud möödunud kevadele, ent katkutõbi lõi kavandatu vussi ja helid püüti lindile möödunud aasta juunis ja novembris. Miks ma seda mainin või miks see oluline on? Aga sestap, et ülikooli kammerkoori näol pole tegu professionaalidega, kel igapäevane töö iseseisvalt partiisid harjutada. On imetlusväärne, kuidas proove pikalt tegemata suudeti vormi hoida ja siis, võimaluse tekkides, õpitu meisterlikult realiseerida. Plaat on vokaalselt kõrgel tasemel sisse lauldud, tõsi, päris-professionaalse koori pärane see kõlapalett ju ei ole, aga harrastuslikkust pole siin ammugi mitte. Kõik häälerühmad on omavahel kenas tasakaalus. Eriti hõrgud on aga need mõned hetked, kui meestepool üksi jääb ja oma häältel naiste “katteta” heliseda laseb ja selles “alastuses” pole tõesti midagi häbeneda. Kui veel siiski midagi soovida, siis ehk mõnd kirgast sopranit sära lisama ... Valitud repertuaar on kahtlemata krõbe, harrastuskoorile tõeline proovikivi. Kreegi muusika on omamoodi narkootilise toimega, kus korra alustanult ei tahaks neist keerutusist ja kummalisist harmooniaist kuidagi välja astuda. Plaadile on temalt valitud 14 laulu, nende seas on nii üldtuntuid-palju laulduid kui vähem kuulduid ja vähemalt mulle ka mõni seesugune, mida varem ei teadnudki. On väga hea, et dirigent Triin Koch on just seda, tundmatut osa Kreegi muusikast soovinud välja tuua. Haabsalu helimeistri harrastuskoorile kindlasti krõbe polüfoonia on seljatatud nagu muuseas. Vaid mõne laulu puhul jäi pisut häirima tammuv liikumine, või oligi eesmärk sellist n-ö koraalilikkust rõhutada? Tõnu Kõrvitsa oopust “Canticle of the Sun” (“Päikeselaul”, Assisi Franciscuse tekst, 2014) esitades koori kõlaruum avardub, muutudes helisevamaks, säravamaks. See tänulaul loodu eest pakub palju klastreid, mis nagu akordioni lõõtsast tõmmatuna kord valjenevad, kord kahanevad, nõudes kõigi häälerühmade tohutut ühtsust. See keeruline oopus peaks olema harrastuskoorile paras katsumuste rada ja on tõesti imetlusväärne, kui kaunilt see on ette kantud. Samas arvan, et lugu väärinuks kiriku akustikat, et kirkalt, vitraaživärvides särama saada. Minu andmeil on “Päikeselaulu” varem plaadistanud küll selle tellinud Lõuna-Mississippi ülikooli koor The Southern Chorale dirigent Gregory Fulleri juhatusel, aga Eesti kooridest peaks olema tegu esisalvestusega.

20.–24. juulini toimusid taas Saaremaa ooperipäevad, mis eelmisel suvel pandeemia tõttu vahele jäid. Kuna olud on olnud ettearvamatud juba rohkem kui poolteist aastat, siis taotleti valitsuselt kevadel festivali korraldamiseks eriluba. Külalisena võõrustati seekord Peterburi kammerooperit, kes asendas varem välja kuulutatud Horvaatia rahvusteatrit, kes ei saanud epideemia tõttu festivalile tulla. Peaesineja muutus selgus alles mais, seega tegid korraldajad festivali organiseerides ja selle tavapärast kõrget taset hoides sulaselget imet. Pani küll pisut kulme kergitama, et publikult üldse oma tervise tõendamist ei nõutud, aga see-eest oli kord range nii korraldajate endi kui esinejate suhtes, keda testiti festivali ajal regulaarselt. Külalisteatri, kõrgel kunstilisel tasemel ja arvukate auhindadega pärjatud Peterburi kammerooperi asutas teatri kunstiline juht Juri Aleksandrov 1987. aastal, mil publik ootas teatritelt uusi loomeideid. Kunstilaborina alustanud trupp kehtestas end kohe “otsingulise teatri” ja “elusa ooperina”. Algsest kammerteatrist on aja jooksul kujunenud professionaalne riigiteater, mis on tuntud nii omal maal kui mujal. Peterburi kammerooper on vene traditsioone järgides n-ö ühe lavastaja teater ja just Juri Aleksandrov on see “vedur”, kes loob etenduse kontseptsiooni, paneb asjad liikuma ja vastutab ka tulemuse eest. Ta on üks rahvusvaheliselt hinnatumaid vene ooperilavastajaid, töötanud nii Metropolitan Operas, Milano La Scalas kui ka Arena di Veronas. Eesti publikule on Aleksandrov tuttav 2016. aastast, kui teater osales Pärnu ooperipäevadel. 2019. aastal esietendus meie rahvusooperis Aleksandrovi lavastuses Rimski-Korsakovi “Tsaari mõrsja”, mis publiku hulgas palju furoori ja vastakaid arvamusi tekitas. Aleksandrov on väljendanud põhimõtet, et lavastaja peab oma ideedega olema ettearvamatu. Just selline, täiesti teistsugune ja ajuti lausa šokeeriv, oli ka Saaremaa ooperipäevadel mängitud Gounod’ „Faust”. Sündmustik saab alguse psühhiaatriahaiglas, kus Faust piinleb mõtetes oma elu tühisusest. Tema üle soovib valitseda arstiks kehastunud Mefisto, kelle jüngrid, hullumaja asukad, omavad tähtsat rolli kogu loo edasises arengus. Ooperi koor oli lavastatud läbi kogu etenduse väga nutikalt. Ajuti olid nad langenud prostituudid, vajadusel jälle deemonlikud poolsurnud, kelle sekkumine olukordadesse ja visuaalne panus ooperi traagika esile toomisel oli õõvastuseni mõjuv. Trupi muusikaline tase oli ühtlaselt kõrge, aga tõstaksin siiski esile Sergei Alješenko (Faust) ja Valentina Fedenjova (Marguerite). Alješenko puhul võlus kohe esimesest hetkest loomulik, pingutuseta hääle tekitamine, vokaali selgus ja kandvus. Fedenjova kerge ja õhuline sopran sobis jällegi nagu valatult Marguerite õrna ja haavatava karakteriga. Meisterlikult esitatud “Ah! Je ris de me voir” oli nauditavalt lendlev ja oma säravas tonaalsuses emotsionaalselt võrratu. Meeldejääva rolli tegi ka Aleksei Pašijev (Mephistopheles), kes võlus publikut lavalise sarmi ja näitlejameisterlikkusega. Dirigent Maksim Valkov suutis orkestrit ohjata nii, et lauljatel tundus olevat täielik vabadus teha laval, mida iganes nende võimed lubasid, orkester ei trüginud kuskil esile, ei lämmatanud vokaali, liikus kaasa solistide peenimate nüanssidega. Kõik need komponendid kokku lõid ühtse orgaaniliselt areneva terviku, milles pinge kasvas jätkuvalt algusest lõpuni, pakkudes kordumatu, lausa füüsiliselt tajutava elamuse. Veel üks traagilise armastuse lugu rullus lahti Donizetti ooperis “Lucia di Lammermoor”. Seekord pakuti publikule XIX sajandi romantilise ooperi nüüdisaegset tõlgendust, kus jõukast perest tütarlaps põgeneb valgekraeliste maailmast narkomaanide ja väikekodanlikule eluviisile vastandujate juurde. Lavastus oli taotluslikult maskuliinne: mustad toonid, macho’likud mehed, jõulised žestid. Koor oli jällegi lavastatud liikuvaks ja igal hetkel tegevusse sekkuvaks, mis mõneti on ka mõistetav, sest tänapäeval peab oopergi võistlema kogu ülejäänud muusika- ja meelelahutustööstusega, mille deviisiks on tähelepanu äratada, endasse haarata ja šokeerida. Kui “Faustis” oli Aleksandrov leidnud selge ja tugeva lavastusliku kontseptsiooni, mis kandis pinget teose finaalini, siis “Lucia di Lammermooris” mõjus see taustategevuste virvarr tarbetu tõmblemisena, mis asjatult tähelepanu pealiini traagikalt eemale tõmbas. Ka Lucia (Olesja Gordejeva) kehakeel ja žestid olid kohati liialt kerglaseks lavastatud. Ilmselt oli see taotluslik, aga ka ajutine ülemängimine mõjus ebausutavalt. Esimesed pehmemad toonid ja värvid ilmusid Lucia armastatu Edgardo (Vladislav Mazankin) saabumisega. Pisut üllatuslikult sai solistidest minu lemmikuks hoopis kõrvalosatäitja Miroslav Moltšanov (Lucia nõuandja ja sõbra Raimondo Bidebenti osas), kelle imposantne kuju, sümpaatne selge hääl ja sirgjooneline rollikäsitlus mõjusid väga loomulikena. Kuigi mul jäid seekord nägemata “Sevilla habemeajaja” ja “Madame Butterfly”, julgeksin siiski väita, et Aleksandrovil on täiesti talle omane lavastajakäekiri, mingi ühtne intensiivselt teosesse tungiv metoodika, mis tekitab alati teatava esteetilise pinge, mõjudes vahel paremini, vahel ehk liiga pealetükkivalt, aga alati huvitavalt ja emotsioone tekitavalt. Kirsiks tordil oli festivalil Ain Angeri 50. sünnipaeva gala. Saaremaalt pärit Ain Anger on maailmaklassi laulja, juba mitmed aastad tagasi paigutas pikaaegne Viini riigiooperi direktor Ioan Holender meie laulja maailma parima kuue bassi hulka. Nüüd on Anger peale Viini sage külaline paljudes tähtsates ooperimajades ja lavadel ning Bayreuthi, Bergeni, Luzerni, Savonlinna jt festivalidel. USA debüüdi tegi ta 2002. aastal esiettekandele tulnud Štšedrini ooperi “Võlutud rändur” peaosas, 2013. aastal debüteeris Milano La Scalas Dalandina “Lendavas Hollandlases”. Sel hooajal ootavad ees osatäitmised Metropolitan Operas “Boriss Godunovi” ja “Jevgeni Onegini” etendustes, mis on märgiline saavutus, sest ükski eestlane pole selles maailmanimega teatris veel laulnud. Gala oli juubilari soovil maitsekalt tõsine, esimeses pooles numbrid Verdi ja teises Wagneri loomingust. Esmakordselt mängis ooperipäevadel ERSO Olari Eltsi juhatusel, kes pani kuulama kohe esimesest noodist. Avalooks esitati Verdi “Sinfonia”, mille särisev tempo, energia, tulisus ja täpsus olid vaimustavad. Kogu gala vokaalse professionaalsuse määras ära juubilari poolt esimesena esitatud Filippo aaria Verdi “Don Carlost”. Angeri imposantne kuju ja kõlav tämbririkas hääl ei jäta kahtlustki, et tipplavad on tema ainuõige koht. Gala lõpunumbrites – “Wotani hüvastijätt” ja “Tule needmine” Wagneri ooperist “Valküür” – demonstreeris Anger veenvalt oma hääle kandvust ja sobivust Wagneri hiigelrollidesse. Hoolikalt valitud külaliste ansambel Aile Asszonyi, Mirjam Mesak, Monika-Evelin Liiv, Egils Siliņš (Läti) ja Pavlo Balakin oli väga hea. Oma erilise lemmikuna tõstaksin esile Monika-Evelin Liivi, metsosoprani, kes on palju tegutsenud Londonis, samuti Soome rahvusooperis. Galal esitas ta Eboli aaria Verdi “Don Carlost” ja Ortrudi ariooso Wagneri “Lohengrinist”. Need mõlemad olid esitatud tõsise sugestiivse väljendusega, suure vokaalse üleoleku ja meisterlikkusega. Mõeldes kõigile juba olnud ja tõenäoliselt jälle tulevatele piirangutele oli ooperifestival kui sõõm värsket õhku, nädalake tõelist vabadust ja rõõmu, meenutus sellest, milline elu võiks ja peaks olema. Sügav lugupidamine korraldajatele, sest ürituse kvaliteedis ei olnud grammigi järele antud, kõik toimis nagu ikka. Usun, et tunnetasime teravalt, kuivõrd eriline see meie jaoks tavaline standard tegelikult on. Kui varem tundus, et festival on suunatud eelkõige eliidile ja maksujõulistele turistidele, siis nüüd tuleb tõdeda, et Eesti Kontserdi pingutused kohalikele inimestele soodustusi pakkudes on vilja kandnud ja ka saarlaste jaoks on ooperifestival üritus, ilma milleta õiget suve ette ei kujuta.

Lapsepõlves polnud selge, kuhu poole mu elu kalduma hakkab, kas muusika või visuaalsete kunstide poole – tegin rõõmu ja armastusega mõlemat. Joonistamise ajal laulsin, laulmise ajal vaatlesin, kiikusin, kõndisin. Tagantjärele mõistan, et mind on alati paelunud liikumine, helide voolamine, värvi kandumine paberile, igasugune kehaline ja käeline tegevus, hoog ja kulgemine. Muidugi ka meelelised naudingud, sest helid ja värvid segunevad nii, nagu eesti vanarahval oli kombeks öelda – laulumõnuks. On igati märgiline, et lauluviisi tähistati sõnaga “mõnu”. Regilaululgi on kaks poolt – viis ja kujutluspilt –, mida sõnadega edasi antakse. Just kuulmise, nägemise, ka kompimise mõnu on see, mis paneb looma ja viib kontserdile, kinno ja näitusesaali. Kui võrrelda tajusid musklitega, siis minu elus läks nii, et kuulmis-koordinatsiooni muskel sai varem rohkem trenni kui visuaal-koordinatsiooni oma. Oli see siis juhus või miski muu, kuid olles teinud edukalt katsed nii kunstiklassi Mustamäel kui ka Tallinna muusikakeskkooli Kivimäel (TMKK), osutus määravaks viimase kodulähedane asukoht. TMKK ajal osalesin Jana Viese kunstiringis ja 1995. aastal liitusin projekti “Lapsed ja moodne kunst” kaudu Sally stuudioga, mille erinevate kompositsiooni-, kalligraafia-, maali- ja joonistamiskursustega jäin seotuks kuni keskkooli lõpuni. Tundes ja samas ka hinnates muusikakeskkooli töö- ja spetsialiseerumiskultust, sain oma kõrvalhuvi kohta küll märkusi ja soovitusi, kuid neist õnnestus mööda hiilida. Sally stuudiost kujunes nõnda mu jaoks visuaalkunstide, sh kaasaegse kunsti teadmiste baas, samuti suurim mõjutaja mu heliloomingule – näiteks teoses “Punanesininekollane” (2000) segunevad kolm materjali kui kolm trükivärvi. Samal ajal oli kujunemas pingeline seis kahe muusikalise eriala – heliloomingu ja harfimängu vahel. Kuni keskkooli lõpuni lubati neid kahte kõrvuti pidada, kuid EMTAsse astudes tuli teha raske valik. Mind veendi, et harfimängija diplomiga on võimalik saada orkestrisse tööle ja et heliloomingut on võimalik ka selle kõrvalt õppida ja luua, ning nõnda ka läks. Lõpuni see variant mind aga ei rahuldanud ja läbisin mitmeid motivatsioonikriise, eriti pärast Erasmuse vahetusõpinguid Viinis, kus oli tunduvalt suurem harfiklass kui meil, kuna Eesti muusikaakadeemias õppisin pikka aega ainsa harfitudengina. Animatsiooni õppimisest olin vaikselt omaette mõelnud bakalaureuseõppe ajal, ent 2000-ndate alguses polnud EKAs eraldi animatsiooniosakonda veel loodud. Kuid olin teinud enesega kokkuleppe, et enne tuleb harfiõpingud lõpetada. Animatsiooni valisin teadlikult kui valdkonna, kus visuaalkunstidel ja muusikal on enim kokkupuutepunkte, mõlemad kunstid on ajalised ja ka animatsioon võib olla sama abstraktne nagu muusika. Muusika osatähtsus animatsioonfilmis on ka tunduvalt olulisem kui mängufilmis. Lapsepõlvest mäletan, et pereringis ootasime teleri ees ja ümisesime Olav Ehala, Sven Grünbergi, Arvo Pärdi, Lepo Sumera ja Erkki-Sven Tüüri animafilmidele loodud muusikat, “Operaator Kõps”, “Korstnapühkija”, “Klaabu”, “Naksitrallid”, “Nõiutud saar” ja “Klaasikillumäng” olid lemmikute seas. Harfimängu magistridiplom käes, olin viimaks vaba ja suundusin heliloomingupreemia eest elu esimesele animatsioonikursusele Tšehhis asuvasse Zlíni linna; varem olin teinud iseseisvalt vaid mõned väikesed katsetused. Kahenädalane sealne õpe oli mu esimene päris kokkupuude animatsiooniga ja teisel nädalal valmis mu esimene film “Metamorfoos” (2009). Meeldis ja tahe oli suur. Vahepeal oli loodud EKAs eraldi animatsiooniosakond ja saatuse tahtel sain sealsesse magistriõppesse (2011). See oli parim, mis juhtuda sai, juba Priit Pärna käe all tema tuntud “sõjaväelist õpet” läbides sain nii palju taipamisi selle kohta, kuidas veel võiks heliloomingut õpetada ja õppida. Sain endale maailma parimad kursusekaaslased ja avarapilgulised mentorid Ülo Pikkovi ja Olga Pärna, rääkimata boonusest Eik Hermanni ellu/loomingusse suhtumist muutvate filosoofialoengute näol. Peagi taipasin, et mu aju on pika muusikaõppe käigus siiski muusikalisest abstraktsusest nii läbi imbunud, et narratiivse filmi teema pole minu rida. Leidsin hoopis sellised filmid, mis olid väga sarnased muusikaga, mis on poeetilised ja aimdustest koosnevad, abstraktsed, voogavad ja liiguvad omas rütmis, unenäolistes kujundites ja värvides, ning mida koguni nimetatigi visuaalseks muusikaks. Olin leidnud tee oma ühe eeskujuni, meheni, keda peetakse üheks visuaalse muusika valdkonna pioneeriks – Oskar Fischingerini. Muusikaakadeemias tutvustas Niina Murdvee keelpillipedagoogika kursuse raames küll Walt Disney filmi “Symphony”, kus autor tegi koostööd Oskar Fischingeriga, kes aga väga pettus Disney kärbetes ja muudatustes. Nüüd sain teadlikuks kogu terviklikust, vastuolulisest ja palju suuremast maailmast selle filmi taga, mis sisaldas veel palju võimsamaid ja mõjusamaid animafilme. Oskar Fischingeri peetakse ka VJ ehk visual jockey ameti rajajaks; Eestis tegutsevad sellel alal Andres Tenusaar “Tencu” ja Alyona Movko-Mägi, kelle tegemistele kaasa elan. Mind on alati huvitanud, mis on muusikal ja visuaalkunstidel ühist. Kõige rohkem olen kattuvaid jooni leidnud just kehalises ja käelises tegevuses, selles, mida me nimetame tehnikaks. Keskendumine ja tehnika sujuvus on üks võimalik tee, mida mõlemas meediumis taga ajada. Virtuoossus materjaliga ringi käimisel; käekirja, kõla või joone isiklikud eripärad; mõtte, kujutluse ning žestide hoogsus või vastupidi – väljapeetus ja mõõdetus – on sarnased. Üks meeldejäävamaid loenguid selles osas oli Priit Pärna kursus, mis oli tervikuna pühendatud erinevatele joontele ja käekirjaelementidele. Kui võrrelda muusikaga, siis võibolla jazzmuusikas on selline isikliku joone otsing isegi rohkem kuulda kui klassikalises muusikas – vähemalt mis puudutab instrumentaliste –, kuid see on laiem teema, kuhu süveneda. Olemata ise Leonhard Lapini õpilane, olen kaastudengitelt kuulnud, et tema õpetab niisugust lähenemist, oma käeliigutuste maksimaalset tundmist ja klassikalise tehnilise vabaduse saavutamist. Kahtlemata leiab ühiseid jooni ka kalligraafiakunstiga. Ühe võimaliku mõttemänguna olen tõmmanud paralleele ka oma maaliõpetaja Vano Allsalu ja heliloominguõpetaja Helena Tulve loomingu vahele. Aastatel 2015–2020 pidasin oma animatsioonistuudiot, kus käisin katsetusi tegemas ning värvide ja eksperimentaalsete vahenditega hullamas. Muusikast ei jää ju käega katsutavat jälge, on vaid noot, mis viitab, plaat, mis mängib korraks, ning emotsiooni- ja kuulmismälu, kuid vahelduseks on väga mõnus füüsiliselt loodut katsuda ja reaalseid jälgi klaasile-paberile-lõuendile jätta. Kahjuks mõjus 2020. aasta kriis selliselt, et stuudio tuli (loodetavasti ajutiselt) kokku pakkida. Heliloomingus olen kasutanud visuaalse kujutluse “karke” juba enne animatsiooniõpinguid, näiteks “Varese jalad” (1998) kujutab varest erineva arvu jalgadega, “Tuulepesa” (2004) kasutab visandpilti tuulepesast ja “Liivaterade raamat” (2012) on loodud kasutades nn joonistatud muusika ideed, kus komponeerimine käis instrumentide värve-faktuure joonistades enne noodipaberi kasutamist. Võimalik, et just see muusika joonistamise meetod viis siiani ühe õnnestunuma koostööni kunstnik Francesco Rossoga, kes tegi filmi “Fok nabo distorio” (2014), kasutades “Liivaterade raamatu” muusikat. Lõpetamata on “Eskimopööre” (2012), mille idee oli luua muusika ja film simultaanselt, nõnda et komponeeritud muusika saaks tulevase animatsioonfilmi aluseks. Eriliselt tänulik olen koostöö eest sellistele muusikutele, nagu Maarja Nuut, Mirjam Tally ja Meelika Hainsoo, kes on palunud teha muusikavideoid, samuti “Üle Heli” (Aivar Tõnso) ja “AFEKTi” (Monika Mattiesen) festivalidele, tänu neile tellimustele saan oma stuudiot edasi arendada. Üks võimalus tulevikuks on enese eripära selle kaudu esile tuua, et mu kehameel on saanud pika muusikalise koolituse ja kogemuse ning aju on seetõttu omamoodi arenenud – on huvitav jälgida, kuidas see tunnetus ühest meediumist teise (ja vastupidi) üle kandub. ÜLO PIKKOV, EKA animatsiooniosakonna professor "Liis Jürgens on oma loomingus, mis uurib heli- ja visuaalmaailma seoseid, läinud tagasi lätete juurde. Liis tegutseb oma lähenemises justkui filmi eelsel kunstiväljal, kasutades samal ajal animatsioonfilmi kaasaegseid tehnilisi võimalusi ja vahendeid. Samuti oskab Liis näha animatsioonimaailma ümber vohava kommertsmetsa taha ja luua puhast auteur-kunsti, kunsti, mille kaudu võib tajuda sajanditeülest loomisrõõmu. Nii on teada, et juba ammu enne filmikunsti tekkimist toimus mitu huvitavat katset muusikat visuaalseks muuta ehk visualiseerida. 1725. aastal konstrueeris prantslane Louis Bertrand Castel optilise klavessiini (clavecin pour les yeux), mis esitas värvimuusikat. Saksa helilooja Georg Philipp Telemann innustus Casteli värve ja muusikat käsitlevast teooriast ning kirjutas tema optilisele klavessiinile hulga muusikat. 1893. aastal patenteeris briti leiutaja Alexander Rimington värvioreli, mis põhines Isaac Newtoni avastusel, et sarnaselt heliga levivad ka värvid võngetena. Paralleelselt muusikute-heliloojatega, kes on üritanud muusikat visualiseerida, nähtavaks teha, on kunstiajaloos teada ka mitmed kunstnikud, kes on üritanud luua visuaalset (maalitud) muusikat. Kõige tuntum muusika maalija on vast Leedu päritolu helilooja ning maalikunstnik Mikalojus Konstantinas Čiurlionis. Muusikat on maalitehnikas üritanud väljendada ka Vassili Kandinski, Paul Klee, František Kupka jpt. Kahjuks kaasaja põhihoovuslik animatsioonfilm, mis on valdavalt ka vägagi kommertslik, süvendatult heli visualiseerimise temaatikaga ei tegele ning selle taustal on Liis Jürgens justkui animatsioonihipi, kes manifesteerib oma loominguga püüdu minna tagasi juurte juurde, tagasi loomulikkuse juurde!" Kaadrid Liis Jürgensi animatsioonidest.

Elan Tartus, Euroopa 2024. aasta kultuuripealinnas ja selle lähenedes mõtisklen üha enam, milliseid suurmehi ja -naisi on siin linnas ringi uidanud, lühemat või pikemat aega elanud. Palju seoseid Kohe meenub hõimlane, ungari helilooja ja imepianist Ferenc Liszt. Tema oli Tartus 1842. aastal, andis kaks kontserti ülikooli aulas ja privaatkontserdi kirjanik Faddei Bulgarinile kuulunud Salme tänava Karlova mõisas. Mälestustahvel mõisahoonel oleks igati asjakohane. Või mõni Liszti nime kandev Karlova tänav. (Mitte küll Salme tänav, sest siis kaoks Kalevipoja ema Linda õe nimi). Tarbatu tüdrukud Linda ja Salme elanud siin ümbruses põletatud savitellistest majas ja siia Kalev kaasat kosima tuligi. Valik kahe võluva neitsi vahel pöördus Linda kasuks. Kalevi kosjaskäiku tähistab läheduses asuv Kalevi tänav, Linda nime jäädvustab Salme paralleeltänav, mis suubub Lev Tolstoi tänavasse. Tolstoi tänav sai nime Karlovas asunud kirjandusühingu abiga märtsis 1917. Protokollid peegeldavad vaidlusi kirjaniku siinviibimisest: kus ta peatus, kas alustas või lõpetas romaani “Sõda ja rahu”, kas peaks tänav saama nime Tolstoi või Sõjarahu. Tänavu märtsis, koroonaviiruse kõrglainel sai mulle jalutamisest igapäevane tegevus. Kord, pea täis uitmõtteid, jäi pilk peatuma tänavasildil Aida. Teame, et tegemist on laohoonet tähistava sõnaga “ait”. Tänavanimed on pärisnimed ja omastavas käändes, seega Aida. Seistes Aida sildi all, tundsin, kuidas pead läbis mõttejõnks – kas nimel võiks olla seost Giuseppe Verdi ooperiga “Aida”? Mõte tundus nii absurdne ja naljakas, et lõbustasin end sellega tükk aega. Minu “mõtteuidangute” tõusis see teise koha (esikohal on uidang eesti neiust Janast Puškini “Jevgeni Oneginis”, kes abielludes vürst Greminiga säilitas uues eesnimes Tatjana nii neiupõlve ees- kui perekonnanime!). Kiirustasin koju, lugesin läbi “Aida” saamisloo Helga Tõnsoni Verdi elulooraamatus “Traagikust naerva mõttetargani” ja – oh üllatust! Just nüüd, 2021. aastal möödub “Aida” esietendusest 150 aastat! Ooper esietendus Kairos 24. detsembril 1871. Asusin hasardiga otsima jälgi Verdi võimalikust viibimisest Tartus. Kirjandusmuuseumis leidsin Eesti Postimehe 1870. aasta aprillikuu numbrist huvitava kuulutuse (keelekasutus muutmata): Tartus, Aida ulitsa 3, Karlova mõisamaade jures tahhetakse ürimaja päriskrundi peal kõrvalise hone ja väikse lilleaiaga ärramüa. Lähhemat teadust annab sealtsammast lesk L. Mettus. Majas olla elmise kevvade ilmakulus italia helivõidlane Värdi operat kokkupannud. Märkus “Värdi” kohta inspireeris otsinguid jätkama. Linnamuuseumist sain teada, et maja Aida 3 hävis II maailmasõjas ja lopsaka umbrohuga krunt on tühi tänini. Infonarmaid lisandus veel ülikooli muuseumist ja raamatukogust. Traageldasin kõik kokku ja sain ühe võimaliku sündmusterea, mida esitan panoraampiltidena. I panoraampilt. Miks Tartusse? Verdi Tartusse tulek seostus tema viibimistega Peterburis. Peterburit külastas ta aastal 1862 koguni kaks korda, sest Maria teater oli tellinud ooperi “Saatuse jõud”. Esimene külastus seostub lepingu, teine esietendusega. Hea kontakt tekkis Verdil ooperit juhatanud tšehhi päritolu dirigendi Eduard Napravnikuga. Juba siis oli jutuks edasine koostöö ja kui 1869. aasta algul valiti Napravnik Maria teatri peadirigendiks, saatiski ta Verdile kutse tulla läbi rääkima uue ooperi asjus. Oli teinegi põhjus – aprillis tuli välja “Saatuse jõu” uus redaktsioon – sama, mille Verdi tegi Milano La Scalale. Verdi viibis Peterburis 8.–20. aprillini 1869. aastal. Põhiline aeg kulus “Saatuse jõu” proovidele. Esietendus toimus 18. aprillil ja edu oli suurem kui 1862. aastal – Verdi käis laval kummardamas kaheksa korda. See oli Venemaa kohta suur arv. Kahel päeval tutvustas Verdi teatrijuhtidele uue ooperi sünopsist, mis tugines Vana-Egiptuse legendile (autoriks tuntud egüptoloog E. Mariette) ja Antonio Ghislanzoni veel lõpetamata libretot. Töövariant kandis nime “Sfinksi varjud”. Egiptuse temaatika oli selleks ajaks esile kerkinud kogu maailmas. Põhjuseks kohe-kohe valmiv Suessi kanal, mille ülemaailmne tähtsus oli vaieldamatu. Maria teater oli väga elevil nii aktuaalse temaatikaga ooperist ja Verdiga sõlmiti eelleping. Ootamatult tõi Napravnik Verdile välisministeeriumist äreva teate poliitilise olukorra kohta Itaalias. Võimud olid hakanud jälitama ja vahistama kunagisi vabadusvõitlejaid (eriti Garibaldi toetajaid). Napravnik soovitas Verdil jääda paigale, et ära oodata olukorra rahunemine. Verdi jäigi n-ö pehmesse eksiili ja leidis hea võimaluse ellu viia uitmõte – külastada salapärast Liivimaa ülikoolilinna Dorpatit (Tartut). Euroopa heliloojaile (ka Verdile) oli see kohanimi mällu jäänud, sest seal olid käinud mitmed korüfeed – Wolfgang Amadeus Mozart (1778. a. aprill, vt Sirp, 27. I 2006 “Veel üks Mozart”, J. P. Pottier’ ettekanne Prantsuse Instituudis). Ferenc Liszt (märtsi lõpp-aprilli algus 1842, vt A. Põldmäe “Tartu Ülikool, klaver ja Liszt”, T.M.K. 2011, nr 10) või Robert ja Clara Schumann (1844. a. veebruar, vt K. Leichter “Valik artikleid”, Tallinn, 1982; A. Karm, “Clara ja Robert Schumanni kontserdireis Tartu kaudu Venemaale”, Muusika, 2005, nr 11). Verdi sõitis Tartusse postitõllas, just nagu Liszt omal ajal, sest Peterburi–Tartu raudteed polnud ikka veel (Peterburisse sõitis Verdi rongidega Milano–Varssavi ja Varssavi–St Peterburg). Läänes unustatud postitõllas loksumine tundunud nüüd koguni eksootiline. Sõit läbi Narva kestis kolm päeva ja 24. aprillil 1869 oli Verdi Tartus. II pilt. Ooperi komponeerimine, fooniks laulupeoeelne melu Tsaaririik nägi ette (nagu nõukogude aegki), et pikemaks ajaks tulnud võõras pidi enda ja elukoha “möllima” võimudele. Verdi läks selleks Tartu raekotta, kus kohtus justiitslinnapea Carl Victor Kupfferiga. Verdi selgitas olukorda ja esitas palve olla inkognito, ajakirjanike vaateväljast eemal. Seda talle ka lubati. Ohtu, et ta tänaval ära tuntakse, ei olnud, sest pigimusta habeme oli ta maha ajanud. Aga just habemest tunti Verdit kõikjal, ka Eestis, kus fototrükk oli üsna levinud. Verdi üüris korteri majas Lühike tn 3. Asukoht kesklinnast eemal sobis hästi ja siin oli loominguks hädavajalik pianiino. Maja peremees märkinud, et pilli valmistas Tartus tegutsev meister Robert Rathke. “Meie oma mees”, lisanud peremees uhkusega. Verdi alustaski hooga Peterburile lubatud ooperi loomist. Eriti elas ta sisse Etioopia kuninga tütre Aida ja Egiptuse väejuhi Radamese armudraamasse. Kojusõidu ajaks oli I vaatuse klaviir valmis. Ja käsikirja kaanel seisis ooperi uus nimi – “Aida”. Tartusse jäi Verdi 28. maini. Oli ilus aeg, linn uppus kevadõitesse. Helilooja jalutuskäigud viisid põhiliselt Toomemäele. Ta vältis kohtumisi, soovis aga siiski näha Liszti esinemiskohta. Abiks oli siin ülikooli rektor Georg Philipp Oettingen, kes lisaks ülikooli peahoonele tegi Verdile ringkäigu Tähetorni ja Toomkiriku varemetesse ehitatud raamatukokku. Verdi Tartuga seotud ootused täitusid mitmekordselt. Tal väga vedas, et sattus I üldlaulupeo kibekiiresse ettevalmistusaega! Linnapildis sebivate üliõpilaste kõrval (neid oli siin 1700) hakkas silma mitmeid tegevusi: korrastati majade fassaade, aedu, lilleklumpe, arvukad hobuveokid vedasid laulupeo objektidele ehitusmaterjale, reklaame laiali kandvad noored hõiklesid väljakutel ja koridorides. 21 000 elanikuga linna kohta oli selline, suurt mesilasperet meenutav sagimine ebatavaline. Ja mitmel pool, eriti kirikutes, kõlas koorilaul, tehti ju pingsalt proove lähenevaks suurpeoks. Kindel on, et laulupeoeelsed koorimuljed leidsid kajastuse “Aida” kooristseenides. III pilt. Miks pidi Verdi end varjama? Verdi ajalooteemalised ooperid viisid ta ikka ja jälle vabadusvõitluse keeristesse, eriti “Nabucco”, “Attila” ja “Lahing Legnano all”. Viimase koor “Viva Italia” sai revolutsioonilauluks ja autor teenis hüüdnime “revolutsiooni maestro”. 1848. aasta suure revolutsiooni ajal kirjutas Itaaliat ühendada püüdva ülestõusu juht Mazzini Verdile: “Seda, mida mina ja Garibaldi teeme poliitikas, teete Teie muusikas. Itaalia vajab Teie muusikat rohkem kui kunagi varem.” Helged lootused uputati verre, kuid võitlus jätkus ja Verdi andis oma panuse jätkuvalt läbi ooperite. Võimud Itaalias vahetusid pidevalt. Muutus ka suhtumine vabadusvõitlejaisse, sh Verdisse – need kõikusid rahvuskangelasest riigireeturini välja. See tingis kõikuva turvatunde. Kui 1869. aasta kevadel tulid riigis võimule monarhistid, algas klaperjaht vabariigi toetajatele. Õnneks ei kestnud see kaua, peagi võidi rahulikumalt hingata ja Verdi sai Tartust vabalt tulema. IV pilt. Lühike tänav saab uue nime – Aida Enne Verdi lahkumist kutsus linnapea Kupffer ta volikogu istungile, tänas linnale osutatud au eest ja teatas soovist anda tänavale, kus Verdi elas, tema nimi. Verdi tänas linna varjupaiga eest ja mainis, et tänav võiks kanda Aida nime, sest just sellise nimega ooperile oli ta siin “inspiratsioonituult saanud”. Volikogu elavnes (lõbu tegi sarnasus sõnaga “ait”), kostus heakskiidupomin ja linnapea teatas, et Lühike tänav kannab nüüdsest nime Aida. Linnarahvas saigi aru, et uus tänavanimi tuleb sõnast “ait”. Imestust äratas vaid see, et Lühikesel tänaval ei teatud ühtegi aita. Nimemuutus ajalehtedes ei kajastunud. Kui pole teadet meedias, siis pole asja samahästi kui olemas (ah et seda tarkusetera tunti juba 152 aastat tagasi!). Ehk selgitab see näide, miks olulised faktid jäävad vahel märkamata või vajuvad unustusehõlma. Ometi, isegi Aida 3 maja hävimine sõjatules ei kustutanud lõplikult tartlaste mälusidet Verdiga. Vanema rahva suust pärineb teravmeelne naljand kellestki Aida tänava Kiusupea Värdist, mille pani 1976. aastal kirja Vanemuise näitleja Lembit Eelmäe. Eelmäe dešifreeris nime ja – selle varjust tuli lagedale siinse kirjutise kangelane Giuseppe Verdi! V pilt. “Aida” valmimine Verdi sõitis postitõllaga Riiga ja edasi rongiga Varssavi kaudu kodumaale. Kodus oli ta 7. juunil 1869. Ees ootas Egiptuse valitsuse ettepanek kirjutada Suessi kanali avamise puhuks Vana-Egiptuse-teemaline ooper. Katke Egiptuse valitsuse kirjast (La Scala Muuseum, säilik GV 981): “[---] Egiptuse valitsus oli meeldivalt üllatunud, et maailma suurim ooperihelilooja huvitub meie kodumaa ajaloost. Palume maestrol olla nii lahke ja kirjutada ooper Egiptuse teemadel. Kogu Egiptuse rahvale oleks see suur au. [---]”. Verdi oli kimbatuses. Mida teha? Egiptuse-teema oli ju Peterburile ära lubatud! Kuidas küll Egiptuse-teema egiptlasteni jõudis? Pärast kuus kuud kestnud kõhklusi langes otsus Kairo kasuks. Kergendas seda fakt, et Maria teatriga oli sõlmitud vaid eelleping. Ja Napravnik sai Verdilt pika vabanduskirja. Ees seisis kiire aeg – suure ooperi lõpetamiseks jäi kümme kuud. Tartus sisse saadud hoog jätkus veel suurematel tuuridel armastatud loomingu- ja elupaigas, Sant’ Agata mõisas. Esietendust plaaniti 2. juuliks 1871. Vahepeal puhkenud sõjategevus Prantsusmaa ja Preisimaa vahel lükkas esietenduse 24. detsembrile 1871. Sellist rahvusvahelist triumfi polnud osaks saanud ühelegi Verdi ooperile. Kairosse Verdi ei sõitnud, kuigi ees ootasid idamaised luksused – kolm korda Itaalia honorare ületav summa, kallid kingitused ja ordenid. Kogu töö ooperiga usaldas Verdi kaasmaalasele, tuntud dirigendile ja kontrabassimängijale Giovanni Bottesinile. Verdi aimas ette, et ei tarvitse vastu pidada reisi füüsilisele ja vaimsele pingele, sest “pagulus” Tartus, lepingu muutmise pinged ja “Aida” loomise kiire tempo olid organismi tugevalt kurnanud. Hirm supereduka ooperiga kaasneva melu ees oli õigustatud (“Aida” 1872. aasta La Scala esietenduse lõpus pidi Verdi laval käima 32 korda!). VI pilt. Ununenud seik Aastal 1973 olin üleliidulise heliloojate liidu turismigrupiga Itaalias. La Scala ooperiteatri külastuse ajal tutvustati meile teatri ooperimuuseumi. Verdi vitriinis nägin tuttava kujutisega postkaarti – Tartu Inglisillaga! Muuseumi giid kinnitas, et see on tulnud Eestist koos auaadressiga (säilik: GV 987, margil oli tempel Dorpatist saatmise kuupäevaga – 11. I 1872). Peagi sain La Scala giidilt kirja teel Verdile saadetud kaardi koopia. Selle tagaküljel oli ingliskeelne tekst: “Austatud Maestro Giuseppe Verdi! Meenutagu see kaart Teile viibimist Dorpati linnakeses, kus alustasite oma surematu ooperi “Aida” loomist. Südamlikud õnnitlused esietenduse puhul! Head Uut Aastat! Sügava austusega Tartu linnavalitsus ja linnapea Carl Kupffer.” (tlk Helen Põldmäe) Epiloog Tänavu 2. juunil intervjueerisin üht kultuuriajaloo magistranti, kelle vanaisa elas enne sõda majas Aida 3. Noormees vahendas sundimatult vanaisalt kuuldud Verdi-teemalisi killukesi. Mõned olid juba tuttavad. Uudne oli, et “härra Värdi” olla toitnud ühte hulkuvat kassi ja see trüginud korterisse elama. Majaperemees soovitanud loom Itaaliasse kaasa viia ja toonud kassile isegi puuri. Vaba fantaasiaga pikitud jutte pahaks panna ei saa, sest fantaasial rahvaluule püsibki. Toon ära stenogrammina intervjuu lõpu, kus pannakse hästi paika “Verdi juhtumi” olulisus: “Kui ausalt öelda, on see Verdi Tartus ooperi, sorry – munemine – pigem jah nagu ajalooline pomm-factum. Tundub, et seda tuleks – kuidas nüüd otse ütelda – tähtsustada. Mina saaksin siin olla nagu pankur-vahendaja rollis. Aitaksin kaasa teistegi “Aida”-Aida tänavate mälu-uuringutele.” Tõepoolest, Aida tänavaid on teisteski Eesti linnades, näiteks Tallinnas ja Pärnus. Aga jätkem nende seoste otsingud tulevaste töövõitudena mõnele teisele “Aida”-Aida uurijale. P.S. Rudolf Tobiase deviis oli “Suuri asju tahta – see rahuldab”. Olen Tobiasega ühel lainel ja teen ettepaneku: vabastada Aida 3 territoorium umbrohust ja romudest ning kujundada sinna Verdi-nimeline ooperiväljak. Kas saab olla paremat turismimagnetit kui kuulsa ooperi ja veel kuulsama helilooja mälestust tähistav tänava ja väljaku sümbioos?

Tänavune maikuu oli suuresti pühendatud Ester Mägile (1922–2021), seoses helilooja lahkumisega meie seast 14. mail. Neil päevil on ilmunud ridamisi meenutusi ning tagasivaateid tema loomingule ja elule, mis kestis peaaegu sajandi ja oli õnnelik selles tähenduses, nagu seda väljendab üks Vana-Kreeka seitsmest targast Solon, kes olevat Lüüdia kuningas Kroisose küsimusele, keda võib pidada kõige õnnelikumaks inimeseks, vastanud, et kedagi ei saa nimetada õnnelikuks enne, kui on nähtud tema elu lõppu. Eeltoodud tähenduses oli Ester Mägi kahtlemata õnnelik inimene, sest tema tähtsus ja tähendus on meie muusikamaastikul viimastel aastakümnetel pidevalt kasvanud ja elu lõpuaastail haripunkti jõudnud. Tähendusrikkana ei nähta mitte ainult tema loomingut, vaid ka elu: ta oli otsekui järjepidevuse kandja meie esimesest iseseisvusajast tänasesse päeva välja. Tal oli õnn olla oma pika elu jooksul Eesti elu pöördumatult muutnud sündmuste – taasiseseisvumise, aga ka okupatsioonide ja sõjasündmuste – tunnistajaks. Nende aegade kohta oleks võinud temalt veel lähemalt pärida, aga kas ta olekski vastanud? Mägi isikupära, mis filmi, raadio ja kirjasõna kaudu avaneb, sarnaneb tema loomingule, mis köidab siiruse ja sügavusega, ent mida kammitseb teadlik tagasihoitus, jättes õhku mitmeid tõlgendusvõimalusi. Muuhulgas on lahtiseks jäänud ka tema loometee algus, mille tingis poolelijäänud pianistikarjäär, helilooja enda sõnul1945. aastal avaldunud käte haiguse tõttu, kuigi mõnes hilisemas intervjuus jätab ta põhjuse delikaatselt ebaselgeks. Koos tuhandete teiste linlastega, kes elasid 1944. aastal üle Tallinna 9. märtsi suurpommitamise, ei saanud see sündmus talle kui Toompeal sündinud tüdrukule ja elupõlisele tallinlasele mööduda jälgi jätmata. Kogudes 2014. aastal Tallinna linnamuuseumi näituse tarbeks märtsipommitamise üle elanud inimesi mälestusi, võisin märgata ühte läbivat joont: nimelt kirjeldati märtsipommitamist kui kõige hirmsamat kogemust nende elus. Seda isegi juhtudel, kui hiljem tehti läbi nõukogude Eesti varase perioodiga kaasas käinud küüditamised või represseerimised. Maikuu viimane kontsert ERSOlt ja solistidelt pealkirjaga “Aitäh, Ester Mägi” (28. V), dirigentideks Mikk Murdmaa ja Tõnu Kaljuste, oli kaunis tänukummardus helilooja kaugelt üle poole sajandi kestnud loometeele, esindades peaaegu kõiki žanre, milles ta on kirjutanud – ansambli-, orkestri- ja koorimuusikat. Suur osa tänukontserdist oli õigusega pühendatud ansambliteostele, mida Mägi oli südamesoojusega kirjutanud omaaegsetele tipp-kammermuusikutele nagu flötistid Samuel Saulus või Jaan Õun, klarnetist Hannes Altrov, organist Rolf Uusväli ja paljud teised. Neist teostest on omakorda teinud suurepärased seaded kitarrile Heiki Mätlik või Boris Björn Bagger. Tänukontserdil kõlasid “Vesper” ERSO keelpillikoosseisult, keelpillikvartett nr 2 “Eleegiad” (kvartett Arbor), “Sonare” klarnetile ja klaverile (Taavi Orro ja Kadri-Ann Sumera), “Duod rahvatoonis” (Mihkel Peäske ja Arvo Leibur) ning “Vana kannel” Kadri-Ann Sumera esituses. Kuulates mõtlesin, et eelistus kirjutada väiksematele koosseisudele võis ju olla tingitud asjaolust, et suured riiklikud tellimustööd nõudsid nõukogude ajal etteantud teemasid ja väga kindlat paradigmat, millest kõrvale kalduda ei tohtinud: halvemal juhul võisid järgneda erinevad repressioonid või siis “unustati” teos lihtsalt aastakümneteks mõne ametniku lauasahtlisse. Nõukogude perioodil oli meeste kõrvale heliloomingu püünele astumine omamoodi julgustükk ja meie heliloojate liitu kuulus vaid kolm naist: Ester Mägi, Els Aarne ja Lydia Auster. Viimane oli viljakas kirjutaja, kelle arvukad suur- ja väikevormid kõlasid tollal vägagi laialdaselt. Kuigi ka Austeri teosed tuginesid suuresti rahvamuusikale või -teemadele – kindlasti teatakse hästi tema Kitzbergi Libahundi-ainelist balletti “Tiina”, mis Estonias ja Vanemuises korduvalt ja menukalt lavale toodi –, olid tema suurvormid tihti paatoslikud, “vormilt rahvuslikud ja sisult sotsialistlikud”, nagu nõukogude aja kunstidoktriin ette nägi. Seda joont Ester Mägi loomingus ei kohta. Minule seostub Mägi looming eelkõige õdusate õhtutega Camerata Tallinna või Corelli Musicu sarjade-kontsertide seltsis, kuulates muusikat, mis oli eriomaselt eestlaslik, tähendusi otsiv ja mõtisklev, vaba tühjalt kõmisevast ja väsitavast paatosest, ning milles ei kihutanud kuulajat takka edasipürgiv modernism või avangard. Meenuvad soojad ja mõtlikud kitarripalad tsüklist “Kolm miniatuuri kitarrile”, ärevalt hoiatavad “A tre” viiulile, tšellole ja kitarrile või “Duod rahvatoonis” flöödile ja viiulile, stilistiliselt kaleidoskoopiline partiita “Vanalinn” flöödile, klavessiinile ja keelpillidele, ebamaiselt kaunid “Silmil suletuil”, “Õnne algus”, “Kolm setu muinasjutulaulu” jt soololaulud naishäälele, esitajaiks Leili Tammel või Tiiu Levald. Seda loetelu eelkõige vokaal-kammermuusika poolelt võiksin jätkata ja tänukontserdil oleksingi soovinud kuulda ka mõnda soololaulu, sest neid on helilooja varasalves ligi poolsada. Tema esimene oopuski oli soololaul sopranile ja klaverile Juhan Liivi tekstile “Lehed langsid”, kirjutatud vahetult pärast sõda 1946. aastal Tallinna konservatooriumi kompositsiooniklassi astumisel. Eesti autorite luule kasutamist Mägi muusikas võiks edaspidi lähemalt uurida, sest nii soolo- kui koorilaulude tekstid on hoolikalt valitud Eesti luuleklassikutelt, kellest mitmed on naised, nagu Marie Under, Betti Alver, Viivi Luik jt. Mägi muusikat on iseloomustatud kui rahvamuusikale toetuvat, lakooniliste väljendusvahenditega, laitmatu vormitunnetuse ja selge fookusega helikeelt. Just selline on tänukontserdil kõlanud Mägi loomingu austajate igihaljas meelisteos, nappide vahenditega loodud meeldejääv helimaastik “Bukoolika” (1981). Seda kuulates tekkis taas kahjutunne, sest Ester Mägi on küll kirjutanud kümmekond orkestriteost, kuid mitte ühtegi lavateost. Just tema orkestrimuusikas leidub hulganisti lavateostele nii vajalikku loogilise arenguga dramaturgiat, mõtestatud detailitäpsust ning piisavalt avar tundeskaala. Selline on näiteks sümfooniline pilt “Meri”, mille selge ja laia joonega dramaatika haarab kaasa esimestest nootidest peale, või sümfoonia (1968), mis lühidusest hoolimata üllatab oma jõuliste vastandumistega, mis rahunevad alles teose kõige viimastes taktides. Ka “Bukoolika” oleks ideaalne lavateos, mille võinuks lahendada Paani ja muusadega antiigi pastoraalses võtmes, kust bukoolika žanrina pärit on. Mägi “Bukoolikas” puudub küll karjaselüürikale omane muretus, ent seegi sobitub hästi antiikmütoloogia diskursusega, kus jumalate võimalik sekkumine hoiab mistahes idüllilisi stseene ohuaimduses. Kuhu takerdus ooper Tammsaare ainetel, mille plaanidest aastakümneid tagasi räägiti, sellele küsimusele enam vastust ei leia. Tammsaare teemadel on loodud ka tänukontserdil EFK esituses haaravalt kõlanud kooritsükkel “Mõtisklused”. Mägi koorimuusika on viimastel aastatel läbi teinud vägeva tõusu ja lõpetuseks tahangi naasta esialgse mõtte juurde tsüklist kuuldud Tammsaare sõnadega: “õnn on nii ligi” –, sest meil kõigil on õnne Ester Mägi muusika ligiolekust rõõmu tunda.

Käisin pärast pikemat vaheaega jälle Haapsalu vanamuusikafestivalil. Tunne oli, nagu pidigi olema – pärast väsitavat rähklemist rahulikku oaasi sattudes. Korraldamisega lähemalt seotud inimestelt kuulsin, kui palju vaeva on läinud selle oaasi loomiseks, näiteks välismaiste esinejate kohaletoimetamine kõiki mujal ja meil kehtivaid koroonapiiranguid arvestades, mis meenutas keerulisemat sorti pusle kokkupanekut. Kultuuriruum võib ju mõnes asjas võrdlemisi ühtlane olla, aga bürokraatia ja haldamine on igal pool isemoodi. Sellest, kui palju maailm on viimaste aastatega muutunud, andis aimu ka põhjendus, mille festivali kunstiline juht Toomas Siitan andis avateose valikule. Kui 2008. aastal esitati festivali lõppkontserdil Händeli “Theodorat” kui säravat, kuid Eestis veel esitamata näidet Händeli hilisest oratooriumiloomingust, siis nüüd mängis teose taasesitusele tulemises oma rolli ka ühiskondlik kontekst: “Teistsuguse, vähema ja nõrgema vaenamine, konservatiivsuse ja uue ilmavaate väärtuskonflikt, jämemehelik rünne naiseliku ja empaatilise vastu … – see kõik pole kuhugi kadunud”, kirjutas Siitan enne festivali. Ja tõesti, IV sajandi algusest pärinev pühakulugu Händeli ja libretist Thomas Morelli barokiaegses tõlgenduses kõneleb puhtsüžeelises plaanis tänapäevastest asjadest, vastandades ametliku religiooni mitteametlikuga, käsutäitmise kaastunde ja südametunnistusega. Viimane opositsioon on Händeli oratooriumis eriti selgelt lahti kirjutatud Septimiuse rollis, kes Rooma ohvitserina peab täitma Antiookia valitseja käske ohverdamisest keeldujate piinamise kohta ning taga kiusama ka oma sõpra Didymust ja tema armastatut Theodorat: “Such is the Roman discipline, while we can only pity, whom we dare not spare”. Septimiust laulis Mati Turi (kes tegi seda ka 2008. aasta ettekandel) ning kes vaatamata paarile komistusele kiiremates passaažides suutis retsitatiivis “Mistaken wretches” Septimiuse kahtlejapositsiooni veenvalt kuulajani tuua. Kristlusse pöördunud ohvitser Didymust laulis kontratenor Terry Wey, kelle kaunis tämber sobis Theodorat laulnud Maria Valdmaa õrna sopraniga lausa imeliselt. Irene osas oli Tuuri Dede, kes esines sama võimsalt kui Teele Jõks 13 aastat tagasi, kuid teiste sisuliste rõhuasetustega. Antiookia valitseja Valensi osas oli Alvar Tiisler, kes lõi meeldejääva kuju robustsest maskuliinsest võimukandjast, kartmata kasutada oma vägeva hääle rämedamaid registreid ning ilmutades samas suurepärast tehnikat. Teise festivalipäeva avas Cantores Vagantese kammerkontsert Jaani kirikus. Reet Sukk ja Reinut Tepp esitasid Carl Friedrich Abeli ja Johann Christian Bachi sonaate flöödile ja klavessiinile. Nagu ikka, õhkus nende musitseerimisest süvenemist ja vaikset rõõmu, mis ka kuulajaid kaasa haaras. Muusikaajalooga vähem kursis kuulaja sai kavalehelt teada, et Abel ja Londoni Bach olid südamesõbrad ja Inglismaa esimese kontserdisarja algatajad, ning võis oma kõrvaga veenduda, et mainitud kontserdisarja populaarsusel ja üle 20 aasta kestnud edul olid igati meeldivad muusikalised põhjused. Õhtuse kontserdi andis Cappella Pratensis, Josquin Desprez’ ja tema kaasaegsete vokaalmuusika esitamisele pühendunud ansambel Hollandist. Kõlas Desprez’ missa “Ave maris stella”. Cappella Pratensis, üks renessansi vokaalpolüfoonia ja ajalooliste esituspraktikate uurimise lipulaevu, võinuks igal “tavalisel” muusikafestivalil olla aukülaline ja lõppkontserdi andja. Me oleme ju Eestis harjunud kõrgetasemelise vokaalkultuuriga varase vaimuliku muusika esitamisel, Vox Clamantis ja Heinavanker on pinna ette valmistanud. Cappella Pratensis oma täiusliku ühtluse, puhtuse ja täpsusega mõjus vastavalt kuulaja vaimsele sättumusele tummakslöövalt või nutmaajavalt ja tekitas küsimuse, mis pärast niisugust ülendavat ja ajast väljaspool seisvat kogemust üldse veel võimalik on. Eelviimase festivalipäeva mõlemad kontserdid toimusid Jaani kirikus. Hakatuseks mängis harfivõlur Andrew Lawrence-King keskaegsel ja barokkharfil ning kuulajate hingekeeltel. Kõlasid lood “Ludus Danielis’est”, Claudio Monteverdilt, Emilio de’ Cavalierilt ja Henry Purcellilt ehk teatrimuusika keskajast ja barokiperioodist. Andrew Lawrence-King on mitmekülgne mees, kes teab palju nii muusika- kui teatrimaagiast ning publiku kütkestamisega ei ole tal ilmselt kunagi mingit muret olnud. Mäletan siiani tema ülesastumist 2003. aasta festivalil koos Paul Hillieriga, kui nad esitasid keskaja trubaduuride laule. Seekordse kava mõtteline selgroog oli muusika mõju inimhingele lohutuse ja harmoonia toojana. Nagu Lawrence-King ise tõdes, tuli ta eelmisel kevadel nädalaks ajaks Eestisse ja pole siiamaani minema saanud. Meie jaoks on see kahtlemata õnnelik juhus, midagi peab katkust kasu ka olema. Vähemalt võisid kontserdi kuulajad mõttes Purcelli “Music for a While” sõnu ilusale harfiseadele kaasa lugeda ja lasta tantsulisematel paladel vere käima lüüa. Õhtusel kontserdil astusid üles klavessinist Jean Rondeau ja lautomängija Thomas Dunford, kes esitasid muusikat oma mulluselt albumilt “Barricades”. Albumi repertuaar pärineb prantsuse barokist, Couperini, Marais’ ja Rameau’ kõrval ka Robert de Visée’, Jean-Henri D’Anglebert’i ning Antoine ja Jean-Baptiste Fourqueray’ loomingust. Miski sellest valikust ei ole kirjutatud klavessiini ja lauto duole, Rondeau ja Dunford mängivad oma seadeid – Couperini klavessiinimuusikale lisandusid nõnda Dunfordi lautopartiid, de Visée’ lautomuusikale Rondeau’ klavessiinipartiid, kasutati ka viola da gamba’le kirjutatud muusikat. Kuulates ei tekkinud küll tunnet, nagu oleks tegu seadetega, mitte helilooja kavatsuse puhta realiseeringuga. Mõlemad muusikud on tegelnud ka džässiga ja võibolla just sellest tuleb nende erakordne improvisatsiooniline vabadus ja teineteise kuulamine. Kontserdi alguses palus Thomas Dunford publikut mõttes kaasa improviseerima ja esimestest nootidest peale hakkas sündima ime: tundlik ja peen Prantsuse õukonnamuusika elustus ja energiseeris kirikutäie kuulajaid, kelle hulgas oli mu teada õige mitu niisugust, kes olid just Rondeau’ pärast festivalikülastuse kasuks otsustanud. Mind rabas just ansamblimängu terviklikkus ja musikaalsus; hiljem esinejate intervjuusid lugedes taipasin, et see, mida kontserdil kuulda ja näha sai, ongi Rondeau’ ja Dunfordi koostöö alus ja mõte: “Seda ei juhtu just tihti, et kohtad muusikut, kellega see täpselt nii läheb: me kõneleme sama keelt, me ei pea proovi tehes kasutama sõnu, et püüda selgitada, kuidas see peaks toimima, me lihtsalt laseme muusikal voolata,” nagu Rondeau ütles intervjuus New York Timesile 9. juunil 2020. Ja nii see voolaski. Ei jäänud ka muljet, nagu oleks tegu kätteõpitud kavaga, mida rutiinselt ühelt kontserdilt teisele veeretada, “siin-ja-praegu”-tunne oli kõikehõlmav. Mõistagi pole selline mäng võimalik ilma tehnilise virtuoossuseta, aga see ei kanaliseerunud mitte “esinemisse”, vaid süüvinud musitseerimisse. Kui kontsert lõppes, tänasid muusikud publikut sooja vastuvõtu ja “väga tähelepaneliku kuulamise” eest, millega nad oma sõnutsi harjunud ei olevat. Mõjus uskumatult (sest kuidas saaks olla sellise muusika puhul midagi muud kui lummatud), ehkki kuuldavasti väljendasid oma hämmastust publiku tähelepanu üle ka Cappella Pratensise lauljad. Taavi Kerikmäe ja Anna-Liisa Elleri öökontserdile “Veidi valjem kui vaikus” pärast “Barrikaade” mina enam minna ei suutnud, tähelepanul ja vastuvõtuvõimel on paraku mingid inimlikud piirid. Festivali eelviimasel kontserdil astus üles ansambel Floridante, kes esitas samuti prantsuse barokkmuusikat, pakkudes kuulajatele võimalust osa saada elegantsest meelelahutusest Versailles’ lossi stiilis. Mängisid Villu Vihermäe (viola da gamba), Saale Fischer (klavessiin), Andrew Lawrence-King (barokkharf), laulis sopran Marta Paklar. Kava oli hästi koostatud, huvitav ja hariv, esitus paraku ajuti veidi ebaühtlane. Soprani kaunis ja tugev hääl vajanuks kohati veidi rohkem ohjeldamist ja sobinuks väikese Jaani kiriku asemel paremini toomkirikusse. Liiati oli eelmisel õhtul saadud kogemus sama perioodi, suuresti ka samade autorite loomingust veel liiga eredalt kohal. Lõppkontserdi andis ansambel Jupiter – Thomas Dunfordi 2018. aastal loodud kollektiiv, kavas Vivaldi lautokontserdid C- ja D-duur ning Bachi viiulikontsert a-moll (solist Sophie Gent) ja klavessiinikontsert d-moll (solist Jean Rondeau). Maailmaklassika meistriteoseid mängiti haruldaselt värske fraseerimisega ja taas oli võimalik täheldada väga tundlikku ansamblimängu. Nagu Thomas Dunford on öelnud, lõi ta Jupiteri, et saaks teha muusikat sõpradega, keda ta inimestena hindab ja kellega koos mängida armastab, sest “me mõistame üksteist suurepäraselt ja teame, kuidas üksteist kuulata”. See üksteise kuulamine, jäägitu tähelepanu lõigi tolle erilise kvaliteedi – muusikud, kes suudavad nii soleerida kui ansamblina solisti toetada. See võimaldas nõudliku kavaga toime tulla ka Haapsalu toomkiriku keerulise akustika tingimustes. Oli kaunis festival, peaaegu uskumatu oaas, kus võis kogeda nii ajast välja astumist kui üliintensiivset hetkes olemist.

Tunnustus võib mõnikord oma raskuse all lämmatada. Nii on juhtunud Artur Kapi (1878–1952) 4. sümfooniaga, mille eest ta sai 1950. aastal Stalini preemia. Just vastuoluline auhind on kaua takistanud nägemast selles muud kui eesti sümfoonilise muusika äärealale kuuluvat kultuuriloolist kurioosumit. Omamoodi kurioosum Kapi 4. sümfoonia muidugi ongi. Originaalpartituuri tiitellehel on kirjas: “Noorte-sümfoonia nr 4 (klassikaline). Pühendatud ÜLKNÜ-le tema 30. a. juubeli tähistamiseks. Oktoober 1948.” Lühend viitab üleliidulisele leninlikule kommunistlikule noorsooühingule ehk komsomolile. Isegi kui pühendus kõrvale jätta, on sümfoonias palju niisugust, mis läks ametliku ideoloogia vaatevinklist arvesse plusspunktina. See on täis lükitud eesti rahvaviiside tsitaate, olles samal ajal komponeeritud XIX sajandi lõpu vene sümfonismi malli järgi. Seega on sümfoonia toonast kõnepruuki kasutades “vormilt rahvuslik”. Aga kas ka “sisult sotsialistlik”? Laiemat konteksti arvesse võttes ei mõju “Noortesümfoonia” tingimata kui “nõuetekohane” tellimusteos. Rahvaviisilikkuse poolest on sümfoonial kokkupuude Kapi mitme varasema helitööga, eriti kahe “Süidiga eesti viisidest” aastatest 1906/1912 ja 1930/1931, aga ka 1. sümfooniaga (1923). Olgu loometingimused kunagisega võrreldes kuitahes teistsugused, Artur Kapp kirjutas ikka nii, nagu oli seda teinud oma poolsajandi pikkuse heliloojakarjääri jooksul. Tõsi, “Noortesümfoonia” mänglev helgus ja lakoonilisus pole just tema loomingu kõige paremini teadvustatud omadused. Võinuks isegi väita, et sümfoonia on mõneti pretensioonitu ja kerglane, igatahes mitte niisugune ülistav-monumentaalne nagu paljud muud stalinismiajal soositud teosed. See puudus oli aga muidugi vabandatav noorusliku pealkirja ja pühendusega. Mida tähendas saada pärjatud Stalini preemiaga ehk NSV Liidu riikliku preemiaga, nagu seda nimetati pärast Stalini surma 1953. aastal? Teadlastele, inseneridele ja loovisikutele oli see kõrge tunnustus, millega kaasnes kuulsus ja suur rahaline tasu, aga ka teadmine, et tegemist on Nõukogude kultuurisüsteemis eeskujulikuna pjedestaalile tõstetud loominguga. Stalini preemia komitee, mis koosnes teadus- või loomealade esindajatest, lähtus laureaate valides kultuuriinstitutsioonide, sh liiduvabariikide loomeliitude ettepanekutest. Muusikapreemiad jagunesid valdkondade kaupa omakorda alakategooriateks ning auhinnaraha suuruse järgi esimeseks, teiseks ja kolmandaks järguks. Artur Kapi “Noortesümfoonia” pälvis teise järgu preemia “suurte instrumentaalteoste” kategoorias (ühena neljast teosest, kusjuures esimest preemiat selles kategoorias 1950. aastal välja ei antud). Teise järgu preemia rahaline suurus oli 50 000 rubla. Kuigi seda oli poole vähem kui esimese järgu preemia puhul, oli summa siiski piisavalt kopsakas, et tõsta laureaadi majanduslik heaolu hoopis uuele tasemele. Rahaline motivatsioon oli seda tugevam, et sõja järel oli NSV Liit käinud finantsiliselt põhja ja 1947. aasta rahareform süvendas viletsust veelgi. Ühtlasi oli Stalini preemia kultuuripoliitiline tööriist, millega NSV Liit kinnistas oma võimu okupeeritud aladel.1 Präänikut näidates püüdis Moskva võita kohaliku intelligentsi enda poole. Peterburi konservatooriumi lõpetanud ja Astrahanis tegutsenud Artur Kapp oli eesti-vene kultuurisilda kehastava sotskolonialistliku sümbolina esmapilgul üsna ootuspärane valik. Pealegi oli Kapi autoriteet heliloojana juba ammu enne seda vaieldamatu. Kui 1930. aastatel võis üldse pidada kedagi eesti heliloomingu esindusisikuks, siis oli see just Artur Kapp, keda 60. aasta juubeli puhul austati sellega, et Eesti vabariigi muusikainstitutsioonid kuulutasid kontserdihooaja 1937/1938 Kapi-nimeliseks. Preemia määramisel läks kindlasti arvesse, et Artur Kapi poeg Eugen oli end juba üles töötanud nõukoguliku heliloomingu käilakujuna. Eugen Kapp nimelt võitis Stalini preemia lausa kolm korda, aastatel 1946, 1949 ja 1952. Preemiaga seoses Artur Kapile osaks saanud ülevoolavate kiidusõnade taustal oli ometi tunda kõhklust. Oli ju Kapp kirjutanud ka sellist muusikat, mis Nõukogude ideoloogiaga üldsegi kokku ei sobinud, nagu näiteks eesti rahvuslikust paatosest pakatav kantaat “Päikesele” või piibliaineline oratoorium “Hiiob”. Mis võiks olla veel paradoksaalsem, kui alustada kirikuorganistina, kujuneda vaimuliku muusika autoriks ja lõpetada Stalini preemia laureaadina. 1950. aastal premeeritud teoste üldist rõhuasetust aitab mõista pilk kolmele “suurte muusikalis-lavaliste ja vokaalteoste” kategoorias esimese järgu preemia saanud oopusele (Sirp ja Vasar, 11. III 1950): Reinhold Glière’i ballett “Vaskratsanik” ning Dmitri Šostakovitši loomingu kaks eriti ajastuspetsiifilist näidet, oratoorium “Laul metsadest” ja muusika filmile “Berliini langemine”. Kapi teosega samas kategoorias sai teise järgu preemia veel läti helilooja Jānis Ivanovs 6. sümfoonia eest. Tšellistide repertuaaris on püsima jäänud Nikolai Mjaskovski sonaat nr 2 tšellole ja klaverile, mis toona samuti ära märgiti. Kuigi punaselt alla joonitud õige ideoloogiline suunitlus pealkirja või pühenduse näol kahtlemata parandas preemia saamise võimalust, polnud see tingimus ainumäärav. Küll aga olid aktsepteeritud muusikalise väljenduslaadi raamid jäänud 1948. aasta formalismivastase kampaania järel kitsamaks kui kunagi varem. Kõrge preemiaga käisid kaasas vormikohased õnnitlused. “Suure-Jaani, Artur Kapp” – sellele aadressile hakkasid alates 8. ja 9. märtsist 1950 järjepanu saabuma õnnitlustelegrammid, kus väljendid “kõrge tunnustus” ja “loominguline võit” korduvad nagu mantra. Teatri- ja muusikamuuseumis Artur Kapi fondis (M98-1/44) on ligi 40 telegrammi eraisikutelt ja asutustelt, milles talle preemia puhul õnne soovitakse. Heliloojate liidust kirjutati: “Oleme sinule uhked ja soovime südamest õnne Stalini preemia omistamise puhul”. Eesti NSV kunstide valitsuse õnnesoov kõlab pigem nõudlikult: “Õnnitleme valitsuse kõrge tunnustuse puhul ja ootame Teilt uusi loomingulisi võite”. Uute loominguliste võitude all on peetud silmas tema sümfooniat nr 5 (kantaat-sümfoonia “Rahu”), mis 1952. aastal Eugen Kapi lõpetatuna on propagandistlik. Õnnitlustelegrammi saatis ka Heino Eller, kellega Artur Kapp sai hästi läbi: “Südamlik õnnitlus preemia puhul”. Erinevalt enamikust õnnitlejatest ütleb Eller oma telegrammis lihtsalt “preemia”, mitte “Stalini preemia”. Küllap teadis ta, kui vastuoluliselt Kapp ise sellesse tunnustusse suhtub. Toonaste õnnitluste suuresõnalise stiili näitena on iseloomulik järgnev Artur Kapile postitatud kiri: “Südamest õnnitleme Teid selle suure tunnustuse puhul, mida saite Stalini preemia laureaadi tiitli omamisel. See suur, õilis tunnustus andku Teile tulevikus inspiratsiooni veel palju, palju rikastada meie muusika põldu!” Preemia tähendas sedagi, et sümfoonia partituur avaldati trükiväljaandena NSV Liidu riiklikus muusikakirjastuses Muzgiz (1950). Arvestades, kui kasinad olid senimaani olnud muusika publitseerimise võimalused, pidi see tunduma haruldase privileegina. 1930. aastatel oli noote kirjastanud Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital, mille väljaannete mahu ülempiiriks olid aga lühemad kammerteosed. Seega on “Noortesümfoonia” eesti sümfoonilise muusika publitseerimise loos mingis mõttes märgiline (nagu ka 1950. aastal trükis avaldatud Eugen Kapi süit balletist “Kalevipoeg”), olgugi et muusikakirjastamise tase NSV Liidus hakkas üldisemalt paranema alles hiljem. Palju avaramad publitseerimisvõimalused olid sõjapõgenikuna Rootsi suundunud Eduard Tubinal, kellel kujunes kiiresti tihe koostöö kirjastusega Körling. “Soovin kõigile noortele, et nad eduga võitleksid oma kõrge ideaali – kommunismi eest.” See väidetavalt Artur Kapilt endalt pärinev seletus ilmus ajalehes Noorte Hääl (09. III 1950). Kergemeelne oleks arvata, et komnoorte ideaalid läksid Kapile tegelikult korda. Kui ta sümfoonias üldse millelegi pilgu heidab, siis ikka ennekõike omaenda noorusajale. Olles vormitud paljuski Kapi varasemate rahvaviisiaineliste orkestrisüitide põhjal, on “Noortesümfoonia” omal moel nostalgiline ja mitmemõtteline – justkui tagasivaade kaugesse kaotatud aega. 2020. aastal briti muusikaajakirjas Gramophone ilmunud plaadiarvustuses on öeldud sümfoonia kohta tabavalt: selle oleks justkui kirjutanud keegi, kes otsib päikesekiirt keset poliitilist pimedust.2 1 Marina Frolova-Walker, “Stalin’s Music Prize. Soviet Culture and Politics”. Yale University Press, 2016, lk 175. 2 Ivan Moody, “Kapp; Lemba; Lüdig. Estonian Orchestral Works”. – Gramophone, märts, 2020.

Mõtteline vestlus Karl August Hermanniga tema 170. sünniaastapäeva eel. Austatud maestro! Teie tähtpäeva puhul sooviks vestelda eesti rahva muusikalisest harimisest. See sõltus ju teiegi ajal palju trükisõnast, ajalehtede ja -kirjade ning raamatute kaudu saadud teadmistest. Teie ärkamisaegne roll lõputu hulga muusika-alaste artiklite näol on olnud hindamatu. Karl August Hermann: Oi, oi! Tänan! Kas ikka peab mind maestroks tituleerima. Oli ju teisi ehk suuremaidki tegijaid nagu Jannsen, Jakobson, Hurt. Aga Jannseni ja minu ajastu oli tõesti üks suur ärkamis(äratamis)aeg! Kuigi 1880-ndateks oli ta ajaloolaste arvates juba läbi ja võimu võtsid venestamine ning kõiksugu kemplemised. Meie vestlus ilmub ajakirjas Muusika, mis on teie 1885. aastal algatatud Laulu ja Mängu Lehe järeltulija. Meid huvitab muusika-alaste trükiste olukord siis, kui tulite kultuuriellu. Tulin kultuurilavale 1870. aastate teisel poolel, ärkamisaja järellainetuse ajal – I üldlaulupeo õnnetunde kiiluvees asutati laulu- ja pasunakoore ning kultuuriseltse muudkui juurde. Küll vedas, et sattusin just siis tegutsema ja sain mõnegi võimatuna näiva algatusega kasulik olla! Rahvuslik tõus ei saanud olla ilma keelt, kirjandust ja muusikat edendamata. Ees oli lai tööpõld. Orjaaeg oli meid surunud härrasrahva kõrvale teisejärguliseks ja aastasadu polnud võimalik eesti rahva loomulikul andel areneda. Polnud eesti soost haritud muusikamehi ega muusikakoole, kuigi Cimze seminar Valgas oli andnud hea tõuke muusikaharidusele ja suuresti tänu selle kasvandikele sai I laulupidu nii õnnelikult peetud. Enamik trükiseid olid siis noodikogumikud ning kuu- ja nädalakirjade noodilisad. Minugi Postimehe ning Laulu ja Mängu Lehega tuli kaasa noodilisa. Õpperaamatutest oli 1870. aastateks ilmunud eesti keeles Johann August Hageni “Öppetus, kuida laulomehhed ...” ja Andreas Erlemanni “Musika õppetus ...”. Oli loomulik, et Laulu ja Mängu Leht kujunes kohaks avaldamaks muusikahariduslist materjali. Muusika ja kirjasõna olid siis nii tihedas seoses, nagu sukk ja saabas. Keele ja kirjandusega tegeleja pidi kursis olema laululoominguga, muusikaga laiemaltki ja vastupidi. Alustajad nagu Jannsen ja mina pidime olema kõigeoskajad. Teie puhul on ikka jutuks kümme ja rohkem ametit: kirjanik, ajakirjanik, kirjastaja, toimetaja, koorijuht, produtsent, keeleteadlane, tõlkija, lavastaja, helilooja ... Kelleks end ise olete enam pidanud? Produtsent? See tähendab ürituste korraldaja. Ahah. Olin kultuurivõidlane, kultuuritegelane. Nende alla mahtus enamik minu tegevusi. Muusika alal olin muusikategelane. Keelega jõudsin kõige kaugemale, Saksamaalt sain kaasa kogunisti doktorikraadi. Keeleteadus on mitmes tegevuses aina kasuks olnud. On ju keel rahvale üks tähtsamaid asju üldse, sellele toetub kogu rahvuslik kultuur. Keeletundmine on toeks laulusõnade loomisel, nende sobitamisel viisidega, kõne või artikli koostamisel. On õnnelik tunne, kui suudad näituseks olla keelemehest või luuletajast helivõidlane! Imetlen vahel teie laule. Mitmed neist ju lausa klassika. Selliste loomine peaks küll mõnus tegevus olema. Näiteks “Kungla rahvas”, “Ilus oled, isamaa”, “Isamaa mälestus”, “Munamäel” või “Süda tuksub” – tundub, et need on mõnuga tehtud ja mõnuga lauldavad. Siin väheke parandan teid. Komponeerisin palju, sest neist paljudest ametitest olin siin kõige vähem kodus. Aga mõnu pakkus, et laulude loomisega õppisin seda ala paremini tundma. Ja kui jumal annab, siis loodan 20 aasta jooksul oma tuhande laulu kõrvale veel tuhat juurde luua, siis olen ehk kaks korda parem komponist. (Naerab) Kuidas saite nii paljude ametitega hakkama? Mida kohe ei osanud, selle õppisin kähku juurde. Kogu aeg pidi õppima! Hulga ametite oskaja pidi justkui pururikas olema. Aga kus sa sellega! Kadetsejaid oli igal nurgal. Kes ise ei teinud, otsisid, kus kaigas kodarasse susata. Ründajaile pidi vastama, muidu oleks pidanud süüdistused omaks võtma. Ajakirjandusel oli siis suur tähendus. Ja võtta said lehtedes ikka need, kes midagi tegid. Suurelt tegija oli suurelt ka peksupoiss. Tasu aga oli napp tulema. Oma laulude ja muude lugudega oleksin pidanud justkui miljunäär olema, aga võta näpust. Polnud eestkostjat ega ametitsunfti. Nagu linnamuusikutel tsunftid XVI-XVII sajandil, kust nad tasu said. Üks asi oli mul sama, mis teil – komponist ei saanud kindlat palka. Olen kuulnud, et osa kirjamehi ja kunstnikke saavad nüüd vahel palka. Miks komponiste nende hulgas pole? Küllap pole nende hääl võimumeeste kõrvu piisavalt kriipinud. Kas teie ajal oli sponsoreid? Metseene? Ah et toetajaid? Ei olnud. Teenisin leiba ülikoolis eesti keele lektorina, honorare sain laulukogumike müümisest teistele kirjastustele. Laulude eest ei maksnud keegi kunagi midagi. Kaastööd (ka luuletused) tegin Laulu ja Mängu Lehele tasuta. Eks see oligi sponsorlus iseendale! (Naerab) Kas luuletused nimede all Mangu Sild või E. I. Keegi olid samuti teie looming? No kelle siis! Ka teised ajakirja autorid tegid kaastööd muidu. Vahel sain neid “premeerida” lehe tasuta tellimusega. Sain tulusalt ära osta trükikoja, muidu pidanuks väljaannete trükikulud ise kinni maksma. Aga laenu sai küll kõvasti võetud. Nii rippus pankrotikirves pidevalt pea kohal. Sponsorluse mõistetki veel ei teatud. See-eest teati, et kultuuri edendamine on tasuta missioon. Tänagi on hulk väärt ettevõtmisi missioonitundega inimeste õlul. Metseenlus laieneb vähehaaval, aga kõrgkultuurile jätkub seda veel vähe. Enam toetust saavad suurte massidega seotud nähtused nagu jalgpall või olümpiamängud. Eestis ei saa sponsorid maksusoodustust, küll aga USAs ja seal on kultuuri toetamine justkui prestiižiküsimus. Kas Eestis ei peaks ka maksusoodustus olema? Muidugi, aga siin on ainuotsustajaks riik. Olete samasugust rollis olnud nagu Johann Voldemar Jannsen, kes oli samuti rea ametite pidaja ja paljude asjade algataja. Kas paralleel on kohane? Mnjah! Eks ta nii oli. Jätkasin Jannseni alatud vagusid, laiendasin neid. Vaadake – iga põlvkond vajab aatelist eestvedajat, n-ö juhtoinast, kes tegutseb hetke vajaduse järgi, ta täidab hetke vaakumit. Kuna vaakum oli suur, siis mulle jätkus tegemisi kuhjaga. Sama oli Jannseniga. Üks meelistegevusi on olnud muusika (nagu Jannsenilgi), kuid siin olen olnud iseõppija (nagu Jannsengi). Jah, tegevused on meil olnud sarnased – laulupidude ja Vanemuise seltsi juhtimisest Postimehe toimetamise, kooride juhatamise ja laulude loomiseni välja. Aga oma tuhande lauluga edestasin Jannsenit küll kõvasti! Sellise hulgaga oleks pidanud mind täisvõidlaseks arvestatama (nagu Tobiast või Härmat). Mul isegi eesti esimene lauleldus ehk opera “Uku ja Wanemuine” klaverisaatega loodud, mis endalegi õige armas olnud. Vaid orkestriosa jäi Adalbert Wirkhausi hooleks. Aga teie aja täisvõidlased nagu Eugen Kapp ja Gustav Ernesaks olla samuti oma operate orkestriosised lasknud teistel muusikeridel teha. On see tõsi? Kui nüüd ausalt öelda, siis – jah. Mul polnud muusikaharidust ja nii ma täisvõidlaseks ei sobinudki. Noh leppisin siis kaine võidlase rolliga. (Naerab) Kasutate sõna võidlane. Kas see on teie loodud sõna? On küll. Võidlane tähendab loomingulist inimest. Helivõidlane – loojat helide maailmas, täisvõidlane – professionaalne looja, ka komponist. Kas kasutasite ka tegusõna võidlema – loominguga tegelema? Ei, aga harrastuslikku kultuuritegemist tähistavad taidlane ja taidlema on küll minult. Taidlane olevat nüüd taidleja. Keeleteadus on olnud minu armastus ja rakendasin oma fantaasiat uusi sõnu luues. Kas teate, et kasutate vähemalt 142 minu välja mõeldud sõna? Nende hulgas näiteks heliredel ja kolmkõla, käänete nimed saav, rajav, olev ... Olete kogu oma tegevuse jooksul tähtsustanud inimeste muusikalist harimist. Olete selle heaks avaldanud Laulu ja Mängu Lehes regulaarselt artikleid maailmakuulsatest muusikutest, ülevaateid muusikast üle maailma. Hakkasite avaldama isegi komponeerimisõpetust! Julge samm ajal, mil muusikaharidus oli alles lapsekingades. Mis sundis teid neid asju avaldama? Meil polnud 1897. aastani ühtegi muusikaõppeasutust. Püüdsin ajakirjaga täita tühimikku, mis sai mõnes mõttes kooli aseaineks. Keegi targem oleks võinud parem rahva harija olla, sest olin muusikas iseõppija. Aga hakkamist mul oli ja kui teadmistest puudus tuli, läksin Saksamaale, lõpetasin Leipzigi ülikooli keeleteaduse doktorina, sain sealt tarkust veel mitmel alal. Jäänuksin seisma, oleksid kuklasse hingajad minu positsioonid endale võitnud. Seda ei saanud ma ometi lubada! Hakkasite üksvahe avaldama kirjatükke kirjameestest. Kas need võinuks ikka kirjanduspõllule jääda? No kuulge! Kirjutasin neist kirjameestest, kelle sõnalooming oli täisvõidlaste poolt kasutust leidnud. Kui on ajakiri olemas, kus teadmist avaldada ja küsitakse, kes see Puškin või Shakespeare on, selle või tolle helitöö teksti autor, siis pidin kirjatükiga reageerima. Kirjandusajakirja polnud ju veel. Aga kuulsate kirjanike elulugudes on tihti mõndagi õpetlikku ja eeskuju andvat. Püüan anda pildi viimase 30 aasta muusikaraamatutest (1991–2021). Turumajandus tõi suure nõudluse ajaviite- ehk levikirjanduse järele – kriminullid ja “naistekad”, esoteerika ja vandenõuteooriad, katastroofid ja müstika, UFOd ja erootika... Tõsisem kirjandus jäi tagaplaanile. Klassikudki on pingil ootel. Mina pidin ka ajakirja igasse numbrisse mõne muusiku seikluse ja sensatsioonilisi uudiseid leidma. Nõudlus! Muidu oleks tellijaid vähemaks jäänud. Aastaga ilmub Eestis väikese raamatukogu jagu raamatuid. Nende seas harivate muusikaraamatute seis on nutune. Neid kardetakse, sest tõsisem monograafia ei too muud kui kahjumit. Ja algupäraste elulooraamatute kirjutamist ei soodusta naeruväärne honorar: kümmekonna aasta töö tasu monograafia eest võib piirduda keskastme ametniku kuupalgaga! On küll Kultuurkapitali toetused, aga need on väikesed. Keel ja (sisukas) kirjandus kui prioriteetsed strateegilised nähtused vajavad jõulisemat riiklikku toetust! Kahju, et on vähe teietaolisi eestvõitlejaid, kes võtaks vastutusriski ja suruks läbi näiteks seeria maailmaheliloojaist-klassikutest. Kui teaks väljaannete põhikoordineerijat, siis teaks ka, kellele vajadusel survet avaldada – haridus- või kultuuriministeeriumile, muusikaakadeemiale või muusikanõukogule. Austatud maestro! Linnulennuline pilt 30 aasta raamatutest suurtest heliloojatest-klassikutest on teie ees. (Vaatlus rahvaraamatukogu tavalugejaile kättesaadavate raamatute põhjal.) Jälgin huviga. J. S. Bach (Toivo Nahkur “Barokk Saksamaal. Johann Sebastian Bach”, M. Geck “Bach”), Beethoven (Rein Laul “17 etüüdi Beethoveni muusikast”), Schumann (P. Härtling “Schumanni varjud”), Joh. Strauss jun, Paganini (W. Fuld “Paganini needus”), Mozart (D. Leonhardt “Mozart – mõistatuslik ja mõjutatav”), Tšaikovski (Alo Särg “Inimene, helilooja, legend”) ja Wagner (M. Geck “Wagner”). Kõik! Viimase kümnendi suured tähtpäevad – Beethoven 250, Liszt 200, Chopin 200 – ei toonud juurde ei biograafiaid ega albumeid! Drastiliselt peame suurema osa emakeelseid teadmisi klassikute kohta saama ikka veel nõukogudeaegsetest väljaannetest, mis kubisevad sovetliku ideoloogia moonutustest. Kuskil on töö tegemata jäetud. Raudvara ehk raamatud muusikaajaloost ja suurtest helivõidlastest peaksid ilmuma iga inimpõlve, st umbes 25–30 aasta järel. Ja muidugi uuenenud kujul. Olen lausa nõutu, et saak nii kidur. Muusikakirjandus on vaeslapse ossa jäetud! Ometi on Eestis palju häid tõlkijaid. Miks te ei telli tõlkeid nendest komponistidest, kellest pole ammu midagi ilmunud? Näiteks Beethovenist on palju raamatuid, igale maitsele ja tasemele. Peate looma rahvahariduse ministeeriumi, et selle kaudu muusikakirjandust edendada. Üksikud kirjastused on toonud välja populaarteaduslikke kogumikke: “21 maailmakuulsat heliloojat”, ajaviitelises vormis “Suurte heliloojate armuelu” (N. Cawthorne) või raamat Chopini ja Sandi armusuhetest, Mozartist elegantsed üllitised – multitalent Mart Sanderilt raamatuke “Lugusid suurtest heliloojatest” koos autori piltidega heliloojaist ja koomiksistiilile lähenev D. Rixley “Lugupidamisega Mozart”. Kui jätame maailmakultuuri saavutuste kättesaadavuse tahaplaanile, siis näeme peagi taandarengut ja massikultuuri vohamist. Massikultuur, mis arusaamatu sõna! Mass on ju meie oma rahvaski! See on hea, kui kultuur massidesse läheb. Aga on kurb, kui massikultuurist saab vaid lahjendatud kõrgkultuur ja muud polegi võtta. Tundub, et saan murest aru. Minugi ajal hoiti rahvahariduse arendamisel pidurit peal. Tsaarivõim ja eriti baltisakslased kartsid selle kasvu väga, sest haritud rahvas on valitsejatele ohtlik, sest ta nõuab, et valitsuse targad inimesed teeksid tarku otsuseid. See hirmutab. Mainisite koomiksit. Kas ta kipub põhihariduse hulka? Meie ajal arvati lugude edasiandmine piltidena laste pärusmaaks, kel pole veel oskust ise edasi mõelda. Kas lapsemeelset lähenemist püütakse anda ka täiskasvanutele? Raamat peaks eelkõige harima inimest. Koomiksiga jõuab kultuur pärale nagu puding hambutu inimeseni. “Puding” vahendab vaid kultuuri pealiskihistust ja kui pole suunamist, siis sellega piirdutaksegi. Sügavuti mõtlemisele see kaasa ei aita. Muidugi, koomiksid on vahelduse mõttes toredad, aga vaid siis, kui ei unustata süvenemist soodustavaid raamatuid. Nüüd siis heliloojad, kellest ilmselt pole eestikeelseid raamatuid: Berlioz, Brahms, Bruckner, Bizet, Bellini, Corelli, Chopin (poolakatel vägev juubelialbum), Debussy, Donizetti, Dvořák, Franck, Glinka, Grieg (Norras Benestadt – Shelderup-Ebbe põhjalik raamat), Händel (Ungaris “Kui Händel oleks päevikut pidanud”), ... Haydn, Viini koolkonnast raamat annaks kolm kärbest ühe hoobiga – Haydn, Mozart, Beethoven! ... Liszt, Meie hõimlane, teda peaks küll tundma! ... Mahler, Massenet, Mendelssohn, Mussorgski, Palestrina, Puccini, Ravel, Rahmaninov, Rimski-Korsakov, Vähemalt “Võimsast rühmast” peaks üllitis olema, seal ju R-Korsakov oli lausa juhtfiguur. Uudse raamatu idee annan mõnele muusikaloolasele: meie esimeste kutseliste komponistide õpetajad Peterburis – Rimski-Korsakov, Glazunov, Ljadov, Homilius, Vītols, Tšerepnin, Kalafat! ... Saint-Saëns, Sibelius (Normeti hiigelteos “Cимфонии Сибелиуса” trükiti Eestis vene keeles, kindlasti vaja eestikeelset), Skrjabin, Smetana, Schubert, R. Strauss, Verdi, Vivaldi, Weber. Seis pole kiita, terve paks kultuurikiht on puudu. Aga järelikult paremad ajad on ees. Aga mul on üks küsimus. Miks te muretsete nende trükitud raamatute pärast, kui peatselt saab kõik, mis vaja, kätte ajamasinast? Vabandust – arvutist. Hea küsimus! Kuid arvutisüsteemid on kergelt haavatavad ja siis on paberkandjal üllitise omanikul eelis – raamat iga kell omast käest võtta! Palju tänu, Maestro, et võtsite korraks aja maha ja tõite meie tänasesse päeva ärkamisaja vaadet ja valgust.

Marju Lepajõe on palju energiat ja aega pühendanud ühe meile suhteliselt vähe tuntud filosoofi tekstide uurimisele. See on õhtumaise esteetika ajaloos mõjukas antiikmõtleja, III sajandil elanud Plotinos (205–270). Lähtudes küll Platoni ja Aristotelese õpetusest, laiendab ta selle piire oma esteetika ja inimese loomingu ehk kreatiivsuse käsitlusega. Platoni kunst rajaneb “maanial ja entusiasmil” – jumalikul inspiratsioonil. Plotinose jaoks on loomeinimese põhiliseks käimapanevaks jõuks “intuitsioon” (ladina k sõnast intueor – sisse vaatama) ning loomevõime ei ole antud väljastpoolt – see on inimese enda intellektis. Need, kes muusikaelu paradigmat muutnud, on läbi ajaloo toetunud paljuski intuitsioonile. Eelmise aastasaja 60.–70. aastate paiku figureeris noor klavessinist ja organist Ton Koopman soliidsetes kontserdipaikades nagu üks ehtne enfant terrible, teksapükstes ja pikkade juustega habemik nagu ta oli. Lisaks kentsakale välimusele šokeeris ta koos oma mõttekaaslastega kuulajaid senitundmatu muusika ja veel tundmatuma interpretatsiooniga. Samas oli nooruki julge lavaline käitumine vastavuses tärkava vanamuusika liikumise värskendava inertsiga, mil kogu noorsugu oli täis trotsi ja uuendussoovi muusikakultuuri senises seisus. Uus liikumine oli tolleaegses kultuurikontekstis täielik vastuvoolu minek, omamoodi sõjakäik muusikalise väikekodanlikkuse vastu. Küllap nõustuvad sellega ka paljud Eesti muusikud, kes paarkümmend aastat hiljem meie mail samas suunas tegutsesid. Ton meenutab õhinapõhise musitseerimise suurt väge, aga ka kitsaskohti – sel kaugel ajal oli tal vaimusilmas ja -kõrvas uus unistus, kuid tehnilised oskused selle realiseerimiseks praktiliselt puudusid. Vaimustuse juures nappis kriitikameelt, aga tema sõnul see polnudki tähtis. Paradigma muutusega on seotud ka järgnev. Teatavasti oli eelmise sajandi 60. aastail kirikuorganisti seisus vägagi selgelt piiritletud, jäik ja reglementeeritud süsteem, seda nii repertuaari kui esitusviisi osas. Toonane organisti meelisrepertuaar oli raskepärane ja aeglane, “rasvase” registrite valikuga. Olukord hakkas muutuma seoses varajase muusika liikumisega, kus võeti ette XVI – XVIII sajandi muusikapärand ja tõlgendati seda hoopis uues võtmes. Iga enesest lugupidav, n-ö vana kooli organist oli tol ajal tõsiselt häiritud “kaltsakatest klavessinistidest”, kes nüüd oreli taha kippusid ... Milline pühaduse teotus! Klavessinist ja organist 1944. aasta 2. oktoobril Hollandis, Zwolles sündinud Ton Koopman, täisnimega Antonius Gerhardus Michael (Ton) Koopman, on organist, klavessinist, muusikateadlane, pedagoog, dirigent, noodiväljaannete redigeerija jpm. Ton meenutab, et olnud juba lapsena orelist suures vaimustuses. Piiratud majanduslike võimalustega seitsmelapselisest perest pärit Ton olevat isal palunud otsida talle klaveriõpetaja, teades juba lapsena, et orelimänguks on vaja klaveritehnikat. Nii asuski poiss professionaalse muusiku teele. Ton Koopman on lõpetanud Amsterdami konservatooriumi oreli ja klavessiini erialal, õppejõududeks vastavalt Simon C. Jansen ja Gustav Leonhardt, ning pälvinud kummalgi alal tiitli Prix d´Excellence. Samaaegselt õppis ta ülikoolis veel ka muusikateadust. Toni vastus usutlusele, kas kahte ala korraga on üldse võimalik süvitsi õppida, kõlas nii: “Aga kui on kokku kolm ala, äkki siis on võimalik?” See vastus, lisaks veel hüüatus mõne julge varajase muusika tõlgenduse valikul: “Aga miks ka mitte!” iseloomustab hämmastava haarde ja teoenergiaga Koopmani läbi terve elu. Legendaarne hollandi klavessinist Gustav Leonhardt oli alustanud õpetamist Amsterdami konservatooriumis juba 1955. aastal, muutudes otsemaid magnetiks ajaloolise esituspraktika huvilistele õppuritele. Raske on leida suuremaid antipoode kui olid need kaks – Leonhardt ja Koopman. Leonhardt on igas liigutuses väljapeetud ja elegantne, pisut raidkujulikult jäik, täpne ja kontrolliv, tõeline “helide gurmaan”. Õpilane Koopman oli tema kõrval nagu väike aiapäkapikk – väikest kasvu, käbe, rõõmust pulbitsev, lapsemeelne, elav, isegi pisut pöörane. Koopmani jäägitu pühendumisega varajase muusika esitus on alati vitaalne, paindlik, see kõlab otsekui improvisatsioon. Ton on ka ise tunnistanud, et õpingute aegu puudus tal igasugune soov saada “mini-Leonhardtiks”. Samuti meenutab ta oma õpilaspõlve kalduvust klavessiini rohmakalt käsitseda, klahve liigselt sõrmelöögiga “prõmmides” … Arvestades asjaolu, et Leonhardt tavatses oma õpilaste robustseid kombeid pilli taga talitseda sellega, et asetas ülikalli portselantassi klavessiinipuldi kõrvale nõnda, et iga vähimgi raputus selle kildudeks ähvardas kukutada, polnud noorel õppuril kerge põli. Koopman hoolib oma publikust, talle on primaarne elav, voolav ja energeetiline muusika, olulisel kohal on retoorika selgus, dramatism ja narratiiv. Itaalia, täpsemalt Reggio Emilia maakonna päevalehe ajakirjaniku Stefano Marchetti (4. IX 2013, Il Giorno) küsimusele, mida on varajasel muusikal meile anda ehk kas see pole meie ajal liialt tõsine ja kauge valdkond, n-ö nišikaup, vastab Koopman: “Tegelikult on barokkmuusikal võime äratada meis lai palett kõige puhtamaid tundeid. Inimese emotsioonid on universaalsed sõltumata ajastust, need pole sajandite vältel kuni meie ajani muutunud. Mistahes sajandil on inimene kogenud kurbust, õnne, valu, rõõmu – kõik see kõlab barokkmuusikas.” Ajakirjaniku küsimusele, miks just barokk, kõlas vastus nõnda: “Barokkmuusika on mulle südamelähedane ja kahjuks XIX sajandi orelimuusika mulle ei imponeeri, sest see on suurel määral orelile kohandatud klaverirepertuaar.” Dirigent Dirigendina alustas Koopman üsna noorelt, veel enne konservatooriumi stuudiumi lõpetamist. Kahekümne viie aastaselt, aastal 1969, asutas ta oma esimese barokkorkestri. Kuulsa ansambli Amsterdam Baroque lõi ta aastal 1979 ja hulk aastaid hiljem, nimelt 1993. aastal, koori Amsterdam Baroque Choir. Nimetatud kollektiividega viljeleb Koopman esmajoones XVII – XVIII sajandi muusikat. Nüüdseks juba üle viiekümne aasta laval figureerinud maestro meenutab oma tegevuse algust ja noorusaega, mil kord kuus olnud kontserdid ühes Amsterdami kohvikus, kuhu umbkaudu 70-ndatel oli sattunud ka üks belglane, nimelt psühhiaatri erialaga Philippe Herreweghe. Ta mainis Tonile, et tal on väike koor ja et nad võiksid koos midagi ette võtta. Ühiselt sündiski idee esitada Johann Sebastian Bachi “Johannese passiooni”, esmalt Gentis, siis mujal Hollandis. Kõik asjaosalised mängijad-lauljad olid suures vaimustuses ja kirikud olid rahvast puupüsti täis. Kõik oli uus nii esitajatele kui kuulajatele – uus ajalooline repertuaar, retoorikal põhinevad muusikalised väljendusvahendid, uus pillikäsitlus ajalooliste pillide koopiatel (uudne poognatehnika ja soolkeeled keelpillidel, stiilikohane peenartikulatsioon puhkpillidel, ajaloolised häälestussüsteemid jne). Koopmani tugeva energeetikaga laetud dirigeerimismaneer on üsna “aeroobiline”, kogu keha pulseerib metsiku žestikuleerimisega kaasa, andmaks kollektiivile tähtsaid aktsente ja sisseastumisi. Mis seal salata, mõnedki asjaosalised peavad teda nähes peenikest naeru, aga kummaline on see, et orkestrandid-lauljad saavad ometi tema taotlustest suurepäraselt aru. Nii mõnegi kaasaja dirigendi kõrgi arrogantsuse asemel on Koopman siiras, sooja südamega inimene, keda vokaalsuurvorme esitav igas vanuses seltskond kõnetab eesnimega – lihtsalt Ton. Vaatamata sellele, et 2. oktoobril 2019. aastal sai Koopman 75-aastaseks, on tema loomepalang endiselt jõuline. Väsimatu globetrotter on ta seniajani. Veendumaks selles heitkem pilk maestro agendale eelmise aasta lõpukuudest: novembris andis Koopman kokku kaheksa kontserti dirigendipuldis – San Francisco sümfooniaorkestriga USAs, Vancouveri sümfooniaorkestriga Kanadas ja Orchestre National de Lyon’iga Prantsusmaal. Lisaks mahtus samasse ajavahemikku klavessiini soolokontsert Vancouveris, oreli soolokontsert Victorias, kontsert koos bass-bariton Klaus Mertensiga Saksamaal Wiesbadenis. Detsembris 2019 olid taas kaheksa kontserti, dirigenditöö Lyonis, Amsterdamis, Linzis, kavas Bachi “Jõuluoratoorium”. Ehkki viimasel paarikümnel aastal Koopman esituskunstidele keskenduval Hollandi festivalil muusikalavastustega enam ei tegele, väärib see kompleksse tegevuse tahk tema elus siiski äramärkimist. Ses valdkonnas ilmneb Koopmani kui purisiti, n-ö ortodokssete vaadetega dirigendi kindel visioon, kuidas barokiajastu lavateoseid kaasajal publiku ette tuua. Nimelt peaks tema nägemuse kohaselt varajase ooperi ettekanne olema toonase lavapraktika rekonstruktsioon, mis hõlmaks kõiki selle tahke: kostüümi, valgustust, režiid, lauljate lavalist liikumist, žeste jpm. Kahjuks ei sobitunud tema mõtteviis eelmise aastasaja 90. aastate teatritegelaste kontseptsiooniga, mis pidas vajalikuks ajaloolist faabulat, selle sisu, emotsiooni ja väljendust edastada kaasaja võtetega. Nimetagem mõned suurprojektid, kus Koopman dirigendina osales: 1979 Jean-Féry Rebeli “Les Elements” ja Georg Anton Benda “Arianne à Naxos” Haagi kuninglikus teatris, 1981 Jacopo Peri “Euridice” maailma esiettekanne Amsterdamis, Waalse kirikus. Pika nimistu suuremaid ettevõtmisi oli 1982. aasta maikuus toimunud Bologna Teatro Comunale ja Hollandi festivali ühisprojektina lavale toodud Mozarti ooper “Võluflööt”, mis hoolimata majanduslikest riskidest ja äpardustest nägi siiski ilmavalgust oma ettenähtud kuupäeval. Siingi osutus päästvaks faktoriks Koopmani sõbralikkus, kompromissivalmidus, oskus vaatamata raskustele tekitada meeldiv tööõhkkond. Õpetaja Raamat “Festschrift Ton Koopman” (koostaja Albert Clement, sari “Studies in Baroque”, Musikverlag Dr. J. Butz, Bonn, 2014) on välja antud Ton Koopmani 70. sünnipäevaks ning see sisaldab mitme tema kunagise õpilase esseid. Üks neist, Masaaki Suzuki reisis oreli assistendina koos oma õpetajaga paljudesse paikadesse. Ta meenutab õnnelikke hetki, mil Ton olevat vahetult enne soolokontserti jaganud talle väärtuslikku infot eeloleva kontserdi teoste kohta, rääkides ja demonstreerides neid. See andis tunnistust tema hämmastavast süvenemisvõimest ja energiast interpreedina. 1983. aastal andis Ton orelisoolokontserdi Jaapanis, Kobe Shoin Women’s University kabelis, esimesel ajaloolistel eeskujudel ehitatud orelil (orelimeister Marc Garnier) ses regioonis. Kava viimane lugu oli üks Toni lemmikteoseid, Claude Balbastre’i “La Marseillaise et l’air Ça-ira”. Noodistuses olid kirjas ka helilooja sõnalised repliigid, hüüatused prantslaste võidukal sõjakäigul: “Combat”, “Canon”, “La victoire”. Koopman otsustas need kohalike keelitustest hoolimata jaapani keeles kooripealselt alla publikusse hüüda. Akadeemiline kuulajaskond oli esialgu jahmunud (sõnadest polnud võimalik aru saada), aga ikkagi oli see enneolematu juhtum ülikooli elus, sest muutis see ju oluliselt publiku meelsust seoses orelimuusika traditsioonilise paradigmaga. Suurmeistri õpilased on sageli meenutanud Koopmanide majas Amsterdamis Lindengrachti tänaval regulaarselt toimuvaid kodukontserte (voorspeelavond) koos õhtute juurde vaieldamatult kuuluva hea punase veini ja hommikutundideni kestvate diskussioonidega ajaloolise sõrmestuse või lihtsalt teatud ajastu stiilipeensuste üle. Pedagoogitööd on Koopman teinud Haagi kuninglikus konservatooriumis. Praegu tegutseb ta muusikateaduse õppejõuna Leideni ülikoolis ja veel mitmel pool mujalgi. Salvestused Energia ja vitaalsus kumab läbi igalt tema salvestuselt, ja seda ilmselgelt taotluslikult. Usun, et ta on nõus oma kaasmaalase, organisti Pieter van Dijki väitega, et iga salvestus on interpreedi loomingulise hetkeseisu kajastus, isiklik verstapost, ei midagi igavikulist. Kaasajal võetakse salvestust tihti kui midagi konstantset ja lõplikku. See aga pole varajase muusika traditsioonidega kooskõlas. XVII – XVIII sajandi muusikas oli tooniandvaks elemendiks improvisatsioon, leidlikkus, värskus, soov pakkuda asjaosalistele kordumatut elamust. Sama tendents on ka Bachi koraalieelmängude erinevate versioonide esitamisega. Bachi koraalieelmängudest on teatavasti säilinud eri versioone, nii temalt endalt kui ta õpilaskonnalt. Van Dijk on maininud, et kui ta on esitanud mõnd Bachi koraalieelmängu seni tundmatut versiooni, siis on ta kuulnud ajuti märkust: “Loos olid valed noodid!” Kuis nii? Aga seetõttu, et inimesed on kuulanud antud koraalist x-arv salvestust, nad tahavad kuulda üha uuesti sedasama koraalieelmängu versiooni, ikka sedasama, mis on nende peas ja kõrvus … Tänapäeva publik on sageli kinni jäikades esitusstampides. Teine teema kaasaja interpretatsiooni vallas puudutab interpreete, nn safe players, kes saavad kõrgeid kohti konkurssidel, kus normiks on virtuoossus, kiire tempo, tehniline veatus, teatud tüüpi oreliregistreering jne. Teine liik interpreete ei hooli nimetatud parameetritest, huvitudes pigem kauni kõlavuse (best sound) saavutamisest, helilooja pulsi tunnetamisest oma esituses, kommunikatsioonist kuulajaskonnaga. Koopman kuulubki nimetatud teise gruppi, ta oskab oreli kõlama panna ja demonstreerida, et orel on dünaamiliste võimalustega pill nagu mistahes muu instrument. Selleks valdab ta suurt arsenali fraasikujunduse ja peenartikulatsiooni võtteid ning oskust tõlgendada nooditeksti loovalt. Üksnes nooditekst, partituur ei ole veel muusika, nii nagu toiduretsept pole hõrgutav toit ega maakaart pole looduslik territoorium. Esimene Bachi kantaatide salvestus Ton Koopmaniga eesotsas tehti aastal 1994. Sellele eelnesid Leonhardti ja Herreweghe antoloogilised Bachi kantaatide helijäljed, lindistatud aastail 1971–1990. Koopman tegi koostööd plaadifirmaga Erato, mis ühel hetkel katkestas lepingu. See oli kõigile suur šokk. Koopman riskis, võttis pangalaenu ja 2004. aastal saadigi selle omamoodi hullumeelse projektiga ühele poole, just Bachi juubelipidustuste eel 2005. aastal Leipzigis. Kõik kokku oli kuuskümmend CD-plaati. Ühtlasi nimetas ajakiri Guardian seda projekti 1990-ndate tähtsaimaks salvestussündmuseks ning 2000. aastal omistati talle Utrechti ülikooli audoktori tiitel tema laiahaardelise uurimuse eest Bachi kantaatide ja passioonide alal. Koopmani Bach vaatab maailmale naeratades, seda nii sooloteostes kui vokaalsuurvormides. Ta ei poolda organistide juurdunud harjumusi varajases orelirepertuaaris, nagu seda on sagedane registrite vahetamine, ning toob selle kohta toreda paralleeli: “Nad pole veel õieti uue mänguasjaga mängima hakanud, kui juba haaravad uut …” Teine Opera Omnia on pühendatud Dieterich Buxtehude koguteosele. See võeti ette koostöös plaadifirmaga Challenge Classics, mille juurde asutas Koopman 2003. aastal koos Ron van Eedeniga allfirma Antoine Marchand. Inimene Õieti peaks see peatükk olema esimene, sest muusik ja inimene – need on lahutamatud fenomenid. Ton on oma elu jooksul olnud oluline tugiisik väga paljudele. Ta on isa, sõber, mentor, kolleeg, muusik, õppejõud, teadlane; lühidalt – suur isiksus. Toni ja tema abikaasa, klavessinisti Tini Mathoti kodu on täis tuubitud klavessiine ja raamatuid, aga ka kunsti – eeskätt graafikat. Üks tema kogus figureerivatest suurmeistritest on XVI sajandil elanud vasegraveerija Jan Sadeler, kes põgenes hispaania vallutajate küüsist oma sünnilinnast Antwerpenist Saksamaale. Ta tegutses koos oma hollandlastest ametikaaslastega Baieri hertsogi Wilhelm V teenistuses, kus samal ajal töötas ka helilooja Orlandus Lassus. Jan Sadeleri tööde teema on vaimulik muusika – kuningas Taavet musitseerimas, neitsi Maarja müstilised saladused, aga ka allegoorilised muusade figuurid, pillitöökodade sisustus, ajastu muusikute portreed (Orlandus Lassuse portree, 1593) jpm. Sadeler nimetab oma töid motetipiltideks (Motettenbild, Bildmotette), mis on sisuliselt vaimulike helitööde visuaalsed väljendused, näiteks Lassuse “Psalm 150” graafilisel lehel on väikesemõõduline moteti notatsioon pluss illustratsioonid. Sedalaadi graafika valmis helilooja, kunstniku ja trükkali tihedas koostöös. Kunstnik Sadeler olnud muide ka laulja ja suur muusikakunsti austaja. Koopmani kogus on ka mitmeid XVIII sajandi prantsuse gravüüre, näiteks mitmed itaalia helilooja Francesco Geminiani portreed. Ton on üdini praktik, moodsa sõnaga “tegija”, suure intellektiga muusik. Tema jaoks on olulisim publiku vaimustus, elava esituse energeetiline aura. Continuo-mängijana on tal silmad-kõrvad kõikjal, et mõjutada oma mänguga muusika voolamist ansamblis, kasutades klahvpillil erinevate akordi võtete ja tekstuuride variantsust. Koopman väidab, et numbrid ja õiged akordid continuo-partiis on vaid lähtematerjal, diskursuse algus, sest olulisim on igas muusikalises situatsioonis anda akordidele nende õige sisuline funktsioon, mängides kord toetavalt, kord edasiviivalt, kord rahustavalt, kord lisades leidlikult improvisatoorset partimento-praksist. Numbribassi realiseeringu küsimustes on läbi aegade olnud mitmeid koolkondi. Pole siis ime, et kord toimus Holland Festival Early Music Utrecht raames basso continuo teemaline sümpoosion, kus moderaator sattus kimbatusse tulisest diskussioonist Ton Koopmani ja numbribassi kaaluka uurimuse autori Jesper Christenseni vahel. Sõbrad-kolleegid, nagu bassbariton Klaus Mertens, iseloomustavad Ton Koopmani kiire kõneleja, entusiastliku ja äärmiselt siira inimesena, kellega on põnev koos musitseerida, luua uudne lähenemine, eksperimenteerida. Koopman tähistas 2016. aastal oma 50. lavakarjääri aastapäeva. Selle eel, 2014. aastal, tegi hollandi ajakirjanik Melchior Huurdeman Leipzigis viibides Koopmaniga intervjuu. Soovinud maestrole õnne 70. aasta juubeli puhul, lisas ta: “Aga te pidavat tahtma elada vähemalt 85-aastaseks …” Koopman vastu: “Ikka saja-aastaseks tahaksin elada!“ Huurdeman uuris, mis on see vägi, mis muusikut kannustab ja inspireerib nii kaua elama? Vastus kõlas: “Nii palju huvitavat on ju veel teha ja avastada: põnevad kontserdireisid, ühine aeg lapselastega, uued redaktsioonid ootavad valmimist jne.” Leipzigis korraldas Koopman meistrikursusi juba 1980-ndate aastate alguses, seega juba DDRi päevil, ning taas kord aastal 1987, paar kuud enne Berliini müüri varisemist … Bachi radadel jalutades meenutab ta, et iga kord, kui ta sealses Tooma kirikus mõnd suurvormi dirigeerib, tunnetab ta suure Bachi kohalolu, tema silmi kuklasse puurimas … ja iga kord on see talle nagu väljakutse, ühtlasi suur privileeg. 2006. aastal pälvis ta Leipzigi linna kõrge autasu, Bachi medali, ning suhteliselt äsja, 9. juunil 2019. aastal valiti Ton Koopman Leipzigi Bachi arhiivi uueks presidendiks. Koopmanil on eriline side Bachiga. Ta leiab, et Bach on siiras, tema teosed lähevad talle südamesse. 1999. aastal lõpetas ta kõigi Bachi oreliteoste plaadistuse. Orelisolistina on Koopman esinenud Euroopa tähtsamatel ajaloolistel barokkpillidel. Interpreedina on ta alati inspireeriv, täis heas mõttes esituslikku bravuuri ja mängulusti, lisades algtekstile julgelt vabu kaunistusi. Tema kavad on mitmekesised, näiteks kõrvuti on Sweelincki, Frescobaldi, Buxtehude, Bachi oreliteosed. Ta armastab kontraste ja mainib, et kavas ei pea olema kõik aeglane, kuigi orelimuusikat on seostatud majesteetlikkuse, pidulikkuse, suursugususega … Tema soov on eksponeerida ka orelirepertuaari kergemat poolt, demonstreerida läbipaistvat kõla, liikuvust ja energiat. Mitmekesist programmi kuulates saab inimene aeglaste lugude ajal omaette mõtiskleda, kiired, rõõmust pakatavad lood on neile kontrastiks – taas tunnistus Koopmani kuulajasõbralikkusest. Lõpetuseks veelkord antiikaja filosoofi Plotinose juurde. Plotinos ei tunnista sellist nähtust nagu vastik inimene, aga suur kunstnik – või: suur mõtleja, aga kole iseloom. Ta väidab, et keegi ei saa näha ilu asjades, kui pole n-ö realiseerinud ilu iseendas. Mida eetilisem, empaatilisem inimene, seda väärtuslikum on kogu tema kunst ja meisterlikkus. Plotinoselt veel: “Suure kunstini jõuab see, kes on suutnud iseennast “esteetiliselt realiseerida”. Esteetilisel nägemusel on alati kosmiline dimensioon ning kunstniku osaks on anda elule rohkem olemist.”* * Marju Lepajõe, “Techne mõistest Plotinosel”, Akadeemia, 2000 nr 4, lk 849–861.

Leipzigis asuva Bachi arhiivi uueks presidendiks valiti Ton Koopman. Hollandi vanamuusik, organist, klavessiinimängija, muusikateadlane ja dirigent võtab ameti üle John Eliot Gardinerilt, kes oli asutuse eestvedaja aastatel 2014–2018. Saksamaal Leipzigis asuv arhiiv on üks olulisemaid Bachi-alase teadusliku uurimistöö keskusi. Arhiivi juurde kuuluvad raamatukogu ja muuseum ning samuti korraldab arhiiv üritusi, millest tuntumad on Leipzigi Bachi festival ja iga nelja aasta tagant toimuv Bachi konkurss. Lisaks Koopmanile on juhatuses veel Bachi uurija ja muusikateadlane Dr Peter Wollny ning Franziska Grimm.

P E R S O O N Toomas Rull – hinge ja südamega. Sander Udikas MUUSIKAUUDISEID MAAILMAST. Nele-Eva Steinfeld Europe Jazz Media soovitab. T Ä H T Erakordne Barbara Hannigan. Iris Oja O O P U S Muusika nagu kõrvadele mõeldud kino. Bernard Parmegiani “Entre-temps”. Christian M. Fischer P I L K Brauneissi kuus pilku tintinnabuli’le. Raamatust Leopold Brauneiss “Arvo Pärdi tintinnabuli-stiil: arhetüübid ja geomeetria”. Aare Tool Medalikogu ehk pilk XXI sajandi tähtteostele. Kolm päeva vokalistide maratonil. PLMF ja Põhja-Balti vokalistide konkurss. Vaike Kiik-Salupere Tallinn Music Week aitas silmi avada ja maailmavaadet avardada. Marje Ingel J A Z Z Rakvere teatri Jazzukohvik. Joosep Sang M U L J E Kammerdialoogid I. Ia Remmel, Nele-Eva Steinfeld Heliloojate autorikontserte kooridelt. Maarja Leemet Maailma lõpus on orkester. Läänesaarte Kammerorkester Kuressaares. Anneli Tarkmeel MUUSIKAUUDISEID EESTIST HELIPLAATIDE TUTVUSTUS In the Beginning. Kira Skov / Maria Faust Kullakarva. Trad.Attack!

“Quotes” on rikas plaat, nii kasutatud stiilitsitaatide,väljendusvahendite ja meeleolude kui ka harmooniakasutuse, struktuuride, instrumentatsiooni ja rütmika poolest. See on trummari poolt ellu kutsutud ja eestveetud programm, mistõttu on arusaadav, et aktiivsed ja diferentseeritud löökpillimustrid on esiplaanil alates avaloo esimestest hetkedest. Kuid tervikuna pole tegemist trummari edeva etendusega, vaid plaat mõjub ansambli suurepärase keemiaga. Bassist Mihkel Mälgandi kõrval tõusevad esile Allan Järve trompet kui bändi meloodiahääl ja Raun Juurika väga cool kõlaregistreering klahvpillidel. Kahelt viimaselt kõlab ka palju põnevaid soolosid. See on Toomas Rullil juba mitmes “kontseptuaalne” plaat (varem on ilmunud kaks albumit pealkirjaga “Eesti hääled”). “Quotes” tõukub kuulsatest ja vähem kuulsatest tsitaatidest (George Bernard Shaw, Bob Marley, Arthur Schopenhauer, Tom Stoppard, eesti vanasõna “loll saab kirikus ka peksa” jt), mis on olnud Rulli kompositsioonide mõtteliseks teljeks ning mida autor ka ise verbaalselt-vokaalselt esitab. Tsitaatide laulmine ja lausumine (veidi puises inglise keeles) paraku pahatihti lammutab muidu nii lummavat ansamblilist kõlapilti. Sõnalist interventsiooni iseloomustab kohati gooti-metal’i laadis sünge raevukus, lõpuloo räpp tuletab meelde acid jazz’i nooruspõlve. Mõnes teises kohas sulanduvad vokaalsed lisandid õnneks siiski orgaanilisemalt tervikpilti. Aga tervikpilt on väga värviküllas. Lisaks muusikute mängule tasub tähele panna ka seda, mida Toomas Rull on noodipaberile pannud – lugude kompositsiooniline mitmekesisus ja vormiline vaheldusrikkus on kindlasti albumi üks väärtusi. Heade näidetena tõusevad esile lummav, ambientne helimaal Bob Marley kuulsa tsitaadi “One good thing about music – when it hits you, you feel no pain” põhjal, mis on pühendatud trummar Andrus Vahu mälestusele, ja plaadi seitsmes pala (“If you don’t like what you’re doing, you can always pick up your needle, and move to another groove”), mis vahetab mitu korda rütmimustrit, muteerub teises pooles new orleansiliku tunnetusega rütmikasse, mis vaheldub omakorda shuffle-gruuviga, suubub lifti-bossanoovasse ja lõpetab vihjamisi-tsitaadiga loost “Oye como va”.

Paljulapselise isana, kogenud pedagoogina, aga ilmselt ka juba oma hooliva natuuri tõttu on trummar Toomas Rulli tegemistes olnud alati oluline mingi lisamõõde, väärtused. Olgu see siis hool oma õpilaste, laiemalt muusikaõppurite, muusikute või Eesti tuleviku pärast. On tunda, et talle on kallid väärikus, õiglus, au. Sellised vanamoodsad asjad. Ta räägib rahulikult, kaalutletult. Tema toetav suhtumine paistab olevat nagu õpetajatööks valatud. Sinu muusika, sinu valikud ja otsused - kuidas need on tulnud? Minu puhul on üks asi viinud teiseni. Ma ei ole kogu aeg ühte kindlat rada käinud. Ainult esimene plaat, Rull’s Royce’i “Rull’s Choice” oli väga teadlikult ja kompromissitult tehtud, muusika, mis mulle tõesti meeldib. Teades, et see pole suurtele massidele, tegin oma südame ja hinge muusikat, kunsti. Teadsin, et see on plaat, mille ma kindlasti ära teen. Pärast võin teha mida iganes, flirtida natuke siin ja seal. Ehkki iga asjaga on ka kaasnenud mingi sügavam mõte või erilisus. “Eesti häälte” plaadi puhul oli mul see mõte, et juhtida tähelepanu hääle kui märgi fenomenile. Hääl viitab automaatselt kõneleja olemusele, mis on meile koduseks, armsaks saanud, rääkija maailmapildile, tekivad seosed. Ja nii ka mitte nii armsate, tühjemate sõnade-tegude meestega. Seal loevad tuntud näitlejad teksti mind väga lummanud Fred Jüssi raamatust. Sellega paralleelselt jookseb muusika. Vormiliselt kasutasin salmi-refrääni põhimõtet, ka soolosid, et tuua muusikasse arengut, tõuse ja langusi. “Eesti hääled 2” tegin juba lauljatega. Vahepeal valmistasin “Tom-Tommi” fusion-projekti. Olin soetanud Soomest Kumu firma erilise, kasepuidust trummikomplekti, tahtsin õhinal kutsuda kokku tugeva ansambli, kus ka uut komplekti kasutada ja salvestada. Siis oli puudus trummiõpikust – milles küsimus, tuleb ise teha! Õppematerjal polnud koolides praegusega võrreldes nii lihtsalt kättesaadav. See oli “miinus 1”-põhimõttel tehtud kaasamänguõpik. Plaadil musitseerivad pillimehed on harjutamiseks alati käepärast, ei eksi ega hiline. Siis jõudsid mul tütred sellesse ikka, kus nad, olles väga musikaalsed, hakkasid ise juba laulma, ja käiasid kodus metsikult lastelaulude plaate ... … ja et vähegi vaheldust saada, tegid oma lastelaulude plaadi? Just täpselt. Ja et las nad laulavad ise ka mõned lood sisse. Sai jällegi rakendatud veidi seda “Eesti häälte” põhimõtet – lastelgi on ju juba isikupärased hääled. Suurema osa lauludest kandis ette ETV tütarlastekoor, solistideks olid peale laste veel Ivo Linna, Lauri Saatpalu, Elo Toodo. Läbi aegade on siiski jazz see muusika, mis on mulle kõige südamelähedasem, ka üldse põhjus, miks elu muusikarajale pöördus. Määravaks sai võimas kontserdielamus Ruja progerocki perioodilt – Margus Kappel, Priit Kuulberg, Ivo Varts jt. See oli minu jaoks Ruja kõige ägedam aeg. Kontsert toimus Põltsamaa kultuurimajas. Saalis oli napilt kümme inimest, aga saadud elamus oli suur. Emotsioon on edasiviiv jõud ja mulle sai jälle selgemaks, et muusika on minu tee. Olin enne seda lõpetanud klaveriõpingud ja arvanud, et muusikaga on nüüd kõik, aga läks ikkagi vastupidi. Teine põhjus oli ka. Seni prioriteediks olnud sporti tegin väga tõsiselt, kuni jõudsin pöördumatute lihasvigastusteni. Sellest – ergonoomikast – on mul nüüd plaanis kirjutada koolilõputöö. Spordiergonoomikast on kirjutatud palju, aga ka muusikutel on samamoodi valesti mängides lihas- vm kahjustuste oht. Muusikuna tekkis mul samuti probleem. See tulenes kaasaja üldse ühest levinumast haigusest istumisest. Trummari asend tähendab kogu keharaskusega istumist veresoonkonna otsas, mis toidab alakeha. Jalad jäävad alatoidetuks, lihased ja kõõlused nõrgenevad. Ja teine suur probleem on ülemängimine. Ei tohi jõuga, valu trotsides pikalt “nühkida”. Kui tekib takistusi, tuleb peatuda ja hakata uurima põhjust, milles asi. Järelikult on mingi asend vale, või on põhjus treeninguportsjoni liigses mahus. Sageli võetakse alateadlikult mingi jäik käte asend, mida ei peaks üldse olema. Neid asju tuleb õpilastele pidevalt meelde tuletada. Rääkimata sellest, et muusikutel, nagu sportlastelgi, on väga oluline kasutatavate lihaste põhjalik eelsoojendus. Käed mängitakse lahti, mitte ei väänata, ja hääl lauldakse lahti, mitte ei karjuta. Õpin TÜ Viljandi kultuuriakadeemia avatud ülikoolis koolimuusikat. Praegu avanevad mingid teemad hoopis teisest rakursist kui vanasti. Lisaks muusikale on ka väga huvitavaid loenguid, näiteks filosoofia. Kas läksid õppima palgapunkti tõstmiseks? Eesti õpetajate palk on niigi nii naeruväärne, et selles pole nii suurt vahet. Ühel hetkel lihtsalt tekkis selleks aega, ja ajendiks oli ka konkreetne pakkumine, kutsumine. Pedagoogiamet motiveerib ka muusikuna vormis olema, et kui vahel on vaja midagi ette näidata, ei tekiks piinlikku olukorda. Pedagoogina on muidugi paremaid ja halvemaid aegu, aga praegu on mul küll väga vägevad õpilased. Tundi anda on puhas rõõm, sest noored õpivad iseenda pärast, teevad seda tõsiselt. Nad on motiveeritud ja ägedad noored inimesed, näiteks Madis Katkosilt, Ramuel Tafenau. Kas keskastme muusikakoolide rütmimuusikaosakonnad on taset tõstnud? Jah, see muidugi loeb, kui seal on autoriteetsed vedajad, õpetajad. Mind on trummarina mõistagi alati paelunud Ladina-Ameerika rütmid, olen seda ka ansamblitundides pakkunud. Üks bänditundidest on Latin-stiili bänd, kus omandatakse põhilisi ja ka erilisi Latin-stiile. Maailmarütmid – neid lihtsalt peab teadma, sest suurem osa uuest, mis luuakse, on sageli taasleitud vana ja omakorda nende remix. Teine on stuudiobänd, mille õppeaasta tulem on õpilaste enda looming, mis valmistatakse lõpuks stuudioks ette ja salvestatakse. Selle aasta stuudiobänd on musternäide heast, andekast kooslusest, kus õpilaste pühendumus on vaimustav. Austatakse üksteist ja väärtustatakse aega. Mulle oli suureks üllatuseks, mismoodi noored võivad suhtuda tööprotsessi. Jääb ainult kiita ja eeskujuks tuua. Aitäh neile ja tuult tiibadesse! Loe edasi Muusikast 5/2017

Rockooper “Johnny” 7. augustil Tartu laululaval: muusika Olav Ehala, Margus Kappel, Jaanus Nõgisto ja Peeter Volkonski, libreto Mihkel Truman ja Birk Rohelend, lavastaja Ain Mäeots, kunstnik Karmo Mende, muusikajuht Olav Ehala, koreograaf Marika Aidla, valguskunstnik Priidu Adlas. See, et 40 aasta vanune rockooper “Johnny” taas publiku ette jõudis, on väga väärt asi. Eelkõige küll kultuuriloolisest vaatevinklist. Aastatetagusel tormist ja tungist kantud teatrilool on tähendust ja kõlapinda ka tänapäeval. “Johnny” seekordse lavastuse peategelased olid kahtlematult need kuus hallipäist härrat, kes keset Tartu lauluväljakule ehitatud hiigellava tegid publiku ees meisterlikult ja veendunult oma tööd. Olav Ehala, Margus Kappeli, Jaanus Nõgisto, Ain Vartsi, Priit Kuulbergi ja Toomas Rulli etteaste kaalukus põhineb kogu sellel panusel, mis nad kõik, eesotsas helilooja Ehalaga on andnud eesti muusikalukku. Lavastaja Ain Mäeots poetas ühes teleintervjuus, et Ehala on geenius. Küllap nõustub temaga suur osa eesti muusikasõpradest ja eriti näiteks need koorilauljad, kellel on olnud õnn tema lugusid laulukaare all laulda. Nende muusikute kohalolek ja osalemine pani “Johnny” lavastusele kvaliteedipitseri. Tundes ära sündmuse tähtsuse, olid korraldajad otsustanud asja väga suurelt ette võtta. See oli plaan, mis siiski tegijate pea kohal lainetena kokku lõi. Kogu produktsioonis oli palju küsimärke. Jäin mõtlema selle üle, kellele see lugu on õieti mõeldud. Vaadates publikut enda ümber, tundus, et suur osa kohalviibijatest oleks vanuse poolest võinud näha ka 40 aasta tagust lavastust. Ometi polnud uus lavalugu mõeldud neile, vaid püüdis eelkõige kõnetada silmanähtavalt nooremat vaatajat. Kui esialgne libreto tegeles üldinimlike teemadega ja selles olid Mati Unt ja Kalju Komissarov kasutanud Richard Bachi allegoorilise jutustuse “Johanthan Livingston Merikajakas” ainese kõrval ka Anouilh’, Korczaki, Shaw’ ja teiste suurte kirjameeste tekste, siis nende igavikuliste teemade tõlkimine tänapäevasesse olustikku tegi need tublisti lahjemaks ja väiksemaks. Uue, Mihkel Trumani ja Birk Rohelennu libreto kangelast Johnnyt tabavad karmid saatuselöögid nagu kursusetöö printimise ebaõnnestumine, sõnavahetus õppejõuga, tüli isaga ja kõige tipuks kogemata uudistesse sattumine. Siin ongi kõige suurem vastuolu algmaterjaliga. Kui Merikajakas Jonathani tegusid veab pühendumus oma eesmärkidele, kirglik soov uut avastada, oma piire tundma õppida, siis Johnnyga asjad lihtsalt juhtuvad. Tema eesmärkidest ja soovidest ei saa me midagi teada. Rockooper “Johnny” suur teema on vabaduse ihalus. See tung ja tahtmine on olemas ka muusikas. Nõukogude Eestis oli juba iseenesest julge mõte tuua rockansambel akadeemilisele teatrilavale. Teadupärast suhtusid toonased otsustajad sellesse suure eelarvamuse ja isegi hirmuga. Küllap oli selleks ka põhjust, sest kui lavalt lauldi “Vabadus, vabadus, vabadus ...”, sai sellest järjekordne piisk suurde karikasse, mis kümme aastat hiljem üle ääre prahvatas. Tegelikult ei saa “Johnny” puhul rääkida ühtsest muusikalisest tervikust, sest lisaks Olav Ehalale panustasid muusika sündi ka Jaanus Nõgisto, Peeter Volkonski ja Margus Kappel, kes kõik on oma käekirja ja isikupärase mõtlemisega loojad. Seekordsesse lavastusesse oli lisatud ka räpilugu, mis muutis pildi omakorda veel kirjumaks. Siiski hakkas muusikaline rida vedama II vaatuse pikas ansamblistseenis, kus korraga tekkis dramaturgiline liin ja joonistusid välja erinevad karakterid. Kunagi toimus Estonia teatris Wagneri “Tannhäuseri” etendus, kus külalistenori ootamatu haigestumise tõttu toodi tunni ajaga kodust välja Mati Turi, kes, noot ees, laulis partiid lava nurgal, samal ajal kui palavikus külaline hääletult oma rolli mängis. Veidi sarnane lugu oli ka selles lavastuses, kus mängu oli toodud uus tegelane – Inimene, kelle kanda oli kogu loos keskne vokaalne roll. Seda osa mängis suurepärane laulja Mikk Tammepõld, kel tuli esitada ka suur osa peategelasele Johnnyle kirjutatud lauludest ja kes kahtlematult suutis muusikalise mõtte kogu selle ilus publikuni tuua. Selle võrra vaesestus muidugi Johnny roll, keda kehastas noor ja karismaatiline Franz Malmsten. Ehkki näitlejal on ilusa tämbriga meeldiv hääl, kuluks selleks, et temast saaks Ehala muusika meisterlik esitaja, veel lugematu arv töötunde. Kui palju täpselt, teavad üksnes jumal ja Riina Roose. Liis Remmel on selle tee läbi käinud ja sai rockooperi ühe tuntuima loo “Laul surnud linnust” esitusega hakkama suurepäraselt. Iseasi, kuidas selles peituv allegooria lavastuse kontekstis mõjule pääses. Säravad ja vokaalselt meisterlikud olid ka Lauri Liivi loodud tegelaskujud. Osatäitjatest paistis silma veel Jan Uuspõld Isa rollis, ehkki oma järjekindlas mõistmatuses mõjus kuju karikatuurina, nagu ka Õppejõud (Margus Jaanovits). Tartu Noortekoori lauljad, kes kandsid lavastuses olulist rolli, olid tublid ja püüdlikud, aga ilmselgelt polnud neil kõigil piisavalt oskusi ja motivatsiooni lavastaja püstitatud keeruliste ülesannete täitmiseks. Eesti kõigi aegade suurim lava oli tõesti uhke, aga selle publikuhulga jaoks liiga suur. Kohati oli toimuvat raske jälgida ja samas ei olnud ilmselt ka kõiki erakordseid võimalusi lõpuni ära kasutatud. Kui veel kümmekond aastat tagasi oli rockooperis “Ruja” kaamerate ja erinevate ruumidega mängimine värske leid, siis nüüd mõjub etendusest etendusse korduv võte tüütu kohustusliku elemendina. 40 aastat tagasi kõlasid lavastuses kolm monoloogi. Sõna said Giordano Bruno, Jeanne d’Arc ja Janusz Korczak, kes kõik surid oma tõekspidamiste nimel. Ka “Johnny” uuslavastus lõppeb traagiliselt. Aga Elo surm on juhus, tema viimane lend olematusse lihtsalt traagiline eksitus. Ohver, mis ei too lunastust.

Tänavu 6. aprillil möödub 100 aastat meie ühe väljapaistvama viiuldaja ja pedagoogi, Tallinna riikliku konservatooriumi pikaaegse rektori Vladimir Alumäe sünnist. Alumäe lõpetas Tallinna konservatooriumi 1937. aastal professor Johannes Paulseni juures ning täiendas end 1938–1939 Londonis Carl Fleschi juhendamisel. Osales Brüsselis Eugène Ysaÿe nimelisel rahvusvahelisel viiuldajate konkursil. Teise maailmasõja ajal oli Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite solist. Aastatel 1937–1979 töötas Alumäe Tallinna konservatooriumis viiuliõppejõuna. Tema õpilaste hulka kuuluvad Endel Lippus, Harald Aasa, Mare Teearu, Tiiu Peäske, Urmas Vulp ja mitmed teised Eesti muusikaloos olulised muusikud. Aastatel 1944–1948 ja 1964–1970 oli Vladimir Alumäe Tallinna riikliku konservatooriumi rektor. Viiuldajana esines ta aktiivselt kõikjal Nõukogude Liidus ja välisriikides, oli ENSV Riikliku Filharmoonia liige. 1982. aastal pälvis ta postuumselt Eesti NSV muusika aastapreemia. Artikli autor Jüri Plink on pedagoogikateadlane, pikaaegne Tallinna konservatooriumi (praegune EMTA) õppejõud, 1983–1987 interpretatsiooniteaduskonna dekaan, 1987–1991 konservatooriumi prorektor ning aastatel 1963–1968 ja 1987–1991 Tallinna muusikakeskkooli direktor. Kuidas kujutada isiksust ja tema vaimsust, kelle haare ulatub esimesest Eesti vabariigist nõukogude aja paradoksideni ning kandub uude sajandisse tema õpilaste õpilastes? Vladimir Alumäe oli seotud Tallinna konservatooriumiga 50 aastat. Algul õpilasena (1929–1937), siis professor Johannes Paulseni soovitusel tema assistendina ja 1939. aastast juba korralise õppejõuna. Hilisem kauaaegne kolleeg Herbert Laan oli see, kes aitas Alumäed konservatooriumi astumisel: “1929. aasta kevadel tuli minu juurde käharpäine kukepükstes poiss ja avaldas soovi, et aitaksin teda konservatooriumi sisseastumiseks valmistada ... Poisil oli juba teatud mänguoskust, ta oli erk ja kiire taibuga, silmatorkavalt võimekas. Temaga oli huvitav töötada.” (Sirp ja Vasar, 20. IV 1979) Kümne aastaga kujunes “kukepükstes” õpilasest tunnustatud viiuldaja ja professor Paulseni kui eesti rahvusliku viiuldajate koolkonna rajaja mantlipärija konservatooriumis. Professor Paulsen oli töötanud konservatooriumis alates selle loomisest 1919. aastal. Tema kahekümne aasta töö tulemused jõudsid kõrgpunkti just professori 60 aasta juubeli eel 1939. aastal. Professor Paulseni viiulikooli eesmärgiks oli ilus viiulimäng ja nõudeks puhas intonatsioon, rütmilisus ja hingestatus. Ta oskas intuitiivselt leida igale õpilasele sobiva pillimänguasendi, töörežiimi ja repertuaari. (I. Rannap, lk 14) Tema käe all sai tuule tiibadesse sülem noori andekaid viiuldajaid: Hubert Aumere ja tema õde Zelia Aumere-Uhke, Carmen Prii, Vladimir Alumäe, Villem Õunapuu, Evald Turgan, imelaps Evi Liivak. Tuntuks said ka Rudolf Milli, Herbert Laan, Jossif Šagal, Roman Matsov, Eduard Poolakene jt. Rahvusliku viiulikoolkonna jätkajateks pedagoogidena sõjajärgses Eestis said neist Herbert Laan, Vladimir Alumäe, Evald Turgan ja Eduard Poolakene. Vladimir Alumäe süsteemne mõtlemine pidi varem või hiljem viima teda konservatooriumi kui tervikliku õppeasutuse probleemideni. Tallinna konservatoorium oli oma ülesehituselt jäänud sarnaseks peterburi konservatooriumi struktuuriga, samuti olid õppekavad vananenud. Arengut piirasid ka ranged majanduslikud ettekirjutused. Aastaid ahistas õppetööd ruumikitsikus. Nii pidi professor Paulsen 1938. aastal osa tunde andma Suur-Karja tänaval asuvas korteris, mis oli klassiks võrdlemisi ebasobiv. (Topman, lk 33) 1940. aasta juunisündmused tõid haridussüsteemi ja muusikaharidusse põhjalikke ümberkorraldusi. Palju suurem tundide maht nõukogude muusikakoolis ja konservatooriumis võimaldas kutsuda uusi õppejõude. (Lippus, lk 22–26) Neid ümberkorraldusi asus 1940. aastal ellu viima direktori kohusetäitja Riho Päts. Kahjuks sai ta sel ametipostil olla vaid kolm kuud, 1940. aasta 9. augustist 3. novembrini. Ootamatu ja mõistetamatu oli tundmatu klaveriõpetaja Ksenia Aisenstadti määramine uueks direktori kohusetäitjaks. Ilmselt tundus ta varsti sobimatu ka kõrgemalseisvatele organitele, kuna tema “tähelend” lõppes õige pea. Kuid oma ametiaja viimase käskkirjaga likvideeris ta konservatooriumist oreliklassi, mis taastati alles 1958. aastal. 1. veebruarist 1941 määrati Tallinna riikliku konservatooriumi direktoriks tollal vaid 23-aastane Vladimir Alumäe. Kahtlemata oli direktoriamet sel hetkel noorele mehele eneseteostuseks ahvatlev väljakutse. Viiulimäng oli tema põhitegevus kogu elu, ometi vajas Alumäe vaimne haare ja mõtlemise süsteemsus midagi rohkemat. Olgu selle kinnituseks üks tõik tema elust: “1939. aasta sügisel käänas viiuldaja elutee korraks tehnika valdkonda – ta astus Tallinna Polütehnilise Instituudi keemia fakulteeti. Tagantjärele näib see samm saatusest juhituna, sest seal, oma esimesel ja ainsal tehnikumisemestril tutvus Vladimir Alumäe Tamara Davõdovskajaga, kellega ta abiellus 1940. aasta detsembris.” (I. Rannap, lk 57) Arvatavasti pidas Vladimir Alumäe konservatooriumi arenguvõimalusi neis uutes tingimustes, uute õppejõududega ja ühistööle lootes väga perspektiivikaks. Konservatooriumis oli nüüd kaks teaduskonda: kompositsioon, muusikateooria ja muusikaajalugu ning ettekandekunst (interpretatsioon). Endised osakonnad asendusid kateedritega: kompositsioon, muusikateooria, muusikaajalugu – juhataja Heino Eller; muusika juhtimine – Tuudur Vettik; klaver, orel – Bruno Lukk; keelpillid ja puhkpillid – Adolf Vedro, Julius Vaks; laul – Aleksander Arder, Arno Niitof; marksismi-leninismi põhialused – Vladimir Müürsepp. Alumäe määras esimese teaduskonna dekaaniks Karl Leichteri ja teise dekaaniks Gustav Ernesaksa. Reformi eesmärk oli muuta konservatoorium muusikaõpingute kõrgeimaks astmeks. Selleks lahutati eel- ja keskkursus ülemisest astmest ja tekkis kolmeastmeline õppeasutuste süsteem: lastemuusikakool, keskastme muusikakool ja kõrgeima astmena konservatoorium. Alumise astme nimeks sai Tallinna riikliku konservatooriumi juures asuv muusikakool, kuid tegelik lahutus võttis aega veel 16 aastat ja jõudis lõpule 1954. aastal, mil lastemuusikakool ja muusikakool said ametlikult oma direktorid Ellen Kansa ja Heino Rannapi. Kui kõrgkooli struktuuri muutus võttis nii palju aega, siis õppetöö sisu muutmine oli veel pikaldasem. Taustasüsteemina toimis kindlasti asjaolu, et Alumäel oli nõukogude võimu usaldus. Tema isa Aleksander Janson (eestistatult Alumäe) oli kooliõpetajana vallandatud kui töölisliikumise tegelane, kes kuulus Eesti Asutavasse Kogusse ja hiljem ka Riigikogusse (1923). Sammu poliitikasse võisid mõjutada ka isa vangla-aastad (1928–1933), mil emal tuli üksi kasvatada kolme poega. (I. Rannap, lk 49) Ajakirjanduses olid Alumäe kohta käibel järgmised väljendid: iseloomu kindlus, tasakaalukus, suur energia, praktiline meel, tugev algatusvõime, realistlik mõtlemisviis. (Sirp ja Vasar, 1. II 1941) Huvitav on fakt, mis iseloomustab Alumäe ettenägelikkust. Nimetus “muusika-keskkool” eksisteerib konservatooriumi reformimise tekstides juba1941. aastal. (Sirp ja Vasar, 4. II 1941). Vahepeal tuli peale Teine maailmasõda. Koos nõukogude sõjaväkke kutsutute ja evakueeritutega läks NSVL tagalasse ka osa Tallinna konservatooriumi õppejõude. “Kõigil neil raskeil aastail keerlesid Alumäe mõtted igal vabal hetkel uue konservatooriumi loomise ümber, sealjuures teadmata, et senine, küll sobimatult väike hoone hävis sõja ajal. V. Alumäe lausa pakatas plaanidest: näiteks kavatses ta luua igasse vabariigi linna sümfooniaorkestri, katta kogu Eestimaa lastemuusikakoolide tiheda võrguga! Lõpuks saabus igatsetud päev, mil vaenlastest vabanenud sünnimaa võttis vastu oma tulihingelise, tegutsemisnäljas poja.” (I. Rannap, lk 66) Veel Leningradis olles esitas Alumäe kirja ENSV Kunstide Valitsuse juhatajale Johannes Semperile Tallinna riikliku konservatooriumi uue eelarve kohta. Kuna õppeasutuse hoone oli sõja ajal poolenisti hävinud, sai konservatooriumi ajutiseks asukohaks Karl Marxi (hiljem Suvorovi, nüüdne Kaarli puiestee) kortermaja. Juba paari päeva pärast tuli “ülevalt poolt” ka korraldus alustada kohe konservatooriumi uue hoone projekteerimist ja vastavalt kunstide valitsuse 1945. aasta kapitaalehituse plaani projektile ehitus lõpule viia 1948. aastal. Siit sai alguse Alumäe lõputu võitlus konservatooriumi uue maja eest, mis kestis 22 aastat ja mille vältel valmis kümmekond varianti, lahendamaks muusikakõrgkooli ruumikitsikust. Samas tuli lahendada konservatooriumi igapäevaseid majandusprobleeme – pillid, noodid, aknaklaasid jne, leida õpilased ja koguda kokku alles olevad õppejõud. 1945. aastal said professoriteks Alumäe, Ernesaks, Lepnurm ja Bruno Lukk ning kinnitati varasemad professoritiitlid Artur Lembale, Cyrillus Kreegile, Mart Saarele ja August Topmanile. 1947. aastal said professoritiitli veel Eugen Kapp, Bernhard Lukk, Tiit Kuusik ja Tuudur Vettik. Üliraskeks muutus elu pärast ÜK(b)P keskkomitee otsust 10. veebruaril 1948, mille põhjal hakati otsima “kodanlikku natsionalismi”, “formalismi” ja “dekadentsi” ka muusikas. Konservatooriumis tuli vabastada töölt “ideoloogiliselt” mittesobivad õppejõud Rudolf Palm, Vardo Holm, Salme Krull ja Johannes Kappel. Repressioonide laine kestis 1948–1953 ja lõppes Stalini surmaga. Sel ajajärgul olid konservatooriumist sunnitud lahkuma Aurora Semper, Made Päts, Hugo Lepnurm, Karl Leichter, Cyrillius Kreek, Evald Laanpere, Enn Võrk ja August Topman. Arreteeriti Riho Päts, Tuudur Vettik ja Alfred Karindi. Need rasked ajad, repressioonid, vangistused, vaimne rusutus mõjusid ka Alumäele, kes oli oma loomult tundlik ülekohtu suhtes ja inimsaatuste osas kaastundlik. Alates 1955. aastast osa endisi õppejõude rehabiliteeriti (Karl Leichter, Alfred Karindi, Tuudur Vettik, Riho Päts, Hugo Lepnurm). Taas tekkis võimalus orelit õppida. 1961. aastal täitus üks Alumäe unistusi, kui TRK juures avati Tallinna muusikakeskkool. Olin siis veel üliõpilane. Olime kogunenud maestra Heljo Sepa koju tema sünnipäeva tähistama, kui sinna saabus ka Alumäe, kes rõõmust särades teatas, et Moskvas kinnitati otsus avada Eestis muusikakeskkool. Siis selgitas ta pikemalt uue kooli olemust, taotlusi ja korraldust. Moskva luba avas ka palgafondi õpetajate palkadeks – enne oli kaks ja pool kuud töötatud lihtsalt entusiasmist. Toona ma ei teadnud, et Alumäe oli muusikakeskkooli ideed kandnud endas 20 aastat ning hakkas seda nüüd, uue sula hakul, ellu viima. Mõttekaaslasena oli ta kaasa haaranud sama energilise ja entusiastliku aldimängija ja koorijuhi Ülo Bergmanni, kes oli sisuliselt kooli asutaja ja juhataja. Võttes kätte raamatu “Tallinna Muusikakeskkool 50” pean vajalikuks õgvendada paari väidet, mis ei vasta tõele. Esiteks, TMKK esimene direktor ei ole ametlikult ja sisuliselt kunagi olnud Eugen Kapp (asutamiskäskkirjas on kirjas – panna TMKK juhtimine ülesandeks konservatooriumi rektoraadile, mitte rektorile); teiseks, Eugen Kapp pole kunagi TMKKd juhtinud, kuna idee kandja ja vaimne isa oli siiski Vladimir Alumäe ja esimene koolijuhataja Ülo Bergmann. Neil aegadel ei vastanud paberil olev alati tegelikkusele ja seetõttu kulgevad ebatõesed faktid ühest raamatust teise. See, et TMKK oli TRKga ühistes ruumides, tähendas koolile väga palju. Erialaõpetajateks olid põhiliselt TRK õppejõud, algõpetuses töötasid nende õppejõudude õpilased, kes olid “samast puust” – tekkis loomulik järjepidevus ja erialane kontroll kontsertidel. 1964/65. õppeaasta oli kontservatooriumile murranguline: TRK rektoriks sai järjekordselt Vladimir Alumäe; TMKK sai iseseisvaks õppeasutuseks, milles oli sel ajal kaheksa klassi 157 õpilasega; TMKKs avati ettevalmistusklass 213 mudilasega, mida juhendas Elsa Rikandi;TMKKs av Rektor Alumäe võitluse tulemusena taastati Tallinna Riikliku Konservatooriumi nimetus (vahepeal oli see muudetud ENSV Riiklikuks Muusika- ja Teatrikunsti Instituudiks ning TRK sellega tehtud madalama järgu kõrgkooliks, mille ülesanne oleks olnud vaid pedagoogilist kaadrit ette valmistada). “Kuumad kuuekümnendad” tõid elevust ka tudengite ellu: puhkes õitsele õppetöövälise ÜTÜ (üliõpilaste teadusliku ühingu) tegevus ja kontaktid Baltimaade konservatooriumidega. Kõike seda uut hingust hakkas aga takistama kohutav ruumipuudus. Me töötasime ikka veel kakskümmend aastat tagasi saadud kortermajas, aga õppurite arv oli kahekordistunud! Olles ise otsinud ajutisi ruume TMKKle, suutsin mõista rektor Alumäe raskusi võitluses ruumide eest ja kurnavat vastuseisu sellele. (Kord pöördusin ministeeriumis keskeriõppeasutuste osakonna juhataja poole, et taotleda TMKKle ajutisi ruume kalandustehnikumilt Tõnismäel. Tuli otsekohene vastus: “Kulla noormees, ilma kalata te ei jela, ilma muusikata kjüll.”) Senine koostöö konservatooriumi ja TMKK vahel oli väga viljakas, mistõttu olime täielikus üksmeeles, et TMKK peab jääma konservatooriumiga ühistesse ruumidesse. Arutanud läbi rohkem kui kümmekond ruumivarianti Tallinna linnas, jäi 1968. aastaks sõelale kaks: kõrval asuv ja peatselt vabanev EKP Keskkomitee hoone tollasel Võidu (nüüd Vabaduse) väljakul või internaatkooli neli hoonet Vabaduse pst 128/130. Viimase kasuks kallutas otsustama konservatooriumi ja TMKK ühiselamu vajadus. Lõpptulemusena kolis TMKK 1969/70. õppeaastaks Kivimäele ja konservatoorium järgnes 1971. aastal, pärast remonditööde lõppu. Alumäe olemust inimesena on tabavalt kirjeldanud Johannes Jürisson (A. Pung, lk 42): “Samas ruumis (prorektor Paul Karbiga) istus ka rektor Vladimir Alumäe. Tema oli küll rohkem kontrastidega mees, kord kirus vihaselt olusid, sealsamas rääkis anekdoote, lastes heal tujul välja paista. Alati oli tal kuhjaga probleeme, küll viiulimängu, muusikaelu korralduse, küll õppeasutuse kohta. Võiks arvata, et noid jagas ta omamasti isikutega, nagu see rektorile sünnis. Hoopiski mitte. Mulle näis, et ta ei teinudki vahet professori ja üliõpilase vahel. [---] Saime teada, et ta on ka represseeritud alluvate kaitseks julgelt välja astunud, seda ajal, mil kõik olid nõus süüdistatu vastu üksmeelselt kätt tõstma, et oma nahka päästa. Alumäe julgus imponeeris. Meie silmis oli ta kangelane.” Eriti tegusalt toimis Alumäe oma sõprade abistamisel. Nii tõi ta sõjaajal oma õpilase Roman Matsovi, kes oli Leningradi blokaadist pääsenud, paremast käest haavatuna Jaroslavli Eesti kunstiansamblite orkestri dirigendiks. Gustav Ernesaksa haigestumisel Jaroslavlis oli Alumäe ainuke, keda Ernesaks usaldas sõidul Moskvasse saatjaks võtta. (J. Semper, lk 299). Pärast sõda päästis Alumäe rektorina surmasuust ja pani uuesti klaverit mängima Heljo Sepa (“Kodumaine viis”, lk 109,114 –115). Teist korda TRK direktor olles paigutas ta vaatamata konservatooriumi “katastroofilisele olukorrale ruumide osas” Suvorovi pst 3 õpperuumidesse elama professor Topmani ja dotsent Väriku perekonna seoses nende väljatõstmisega senisest korterist. (M. Topman, lk 52) Kui Elsa ja Harri Rikandi pääsesid rehabiliteerituna Siberist, leidis ta neile samasse majja keldritoa. Lõpetuseks tahan veel osutada professor Kuno Arengu tähelepanekule, kui ta meenutas Vladimir Alumäed ja Heljo Seppa: “Nad olid Vladimir Alumäega väga sarnase mõttelaadiga inimesed. Olen mitu korda Alumäega vestelnud: nad mõlemad vaatasid pilguga tulevikku. Võib öelda, et nad olid idealistid, kes ei suutnud oma n-ö ulmelist nägemust viia täielikult praktikasse, aga tegid ära väga palju.” Alumäe võis oma liiga sirgete ütlemistega sageli pahandada partei juhtkonda. Ta oli väga julge ja enesekindla inimesena parteile ebamugav ja ilmselt võeti ta sellepärast ka kohalt maha. (“Kodumaine viis”, lk 177) See juhtus 1970. aasta suvel. Alumäe oli Moskvas konkursi žüriis ja konservatooriumis oli järjekordne nõukogu koosolek, mida juhatas prorektor Paul Karp. Paar minutit enne koosoleku algust helises telefon ja Karp palus kohalolijatelt vaikust. Kuulanud lõpuni, pöördus ta täielikus vaikuses meie poole ja ütles murtult, et helistati EKP keskkomiteest ja teatati, et Vladimir Alumäe on rektori kohalt taandatud. Asemele tuli Viktor Gurjev. Kahjuks katkes Vladimir Alumäe võitlejatee 12 aastat enne vabaduse saabumist ja 20 aastat enne konservatooriumi uue hoone valmimist. KASUTATUD KIRJANDUS “Kodumaine viis. Heljo Sepa muusikutee”. Koostaja Iren Lill. TEA, 2012. Urve Lippus, “Muutuste kümnend. EV Tallinna Konservatooriumi lõpp ja TRK algus”. EMTA, 2011. Monika Topman, “Mõnda möödunust. Eesti Muusikaakadeemia 80”. EMTA, 1999. Ines Rannap, “Meie interpreete. Vladimir Alumäe, Herbert Laan, August Karjus, Evald Turgan”. Eesti Raamat, 1989. “Tallinna Riiklik Konservatoorium 70”. Koostaja Andres Pung. Eesti Raamat, 1989. Johannes Semper, “Päevaraamatud”. Ilmamaa, 2013. “Kunstiansamblid Suure Isamaasõja päevil. Mälestuskogumik Eesti NSV Kunstiansamblite tegevusest”. Koostaja H. Einas. Tallinn, 1963. Kaarel Ird, “Lehekülgi kirja panemata jäänud päevikust”. Käsikiri, 1963 (KIRMUS). “Lõbusaid lugusid Eesti muusikutest”. Koostaja Heino Rannap. Tänapäev, 2009. Seppo Zetterberg, “Eesti ajalugu”. Tänapäev, 2010.

Vladimir Alumäe 100. sünniaastapäeva puhul välja antud CD-plaadil on väga oluline osakaal Eesti heliloojate muusikal, eriti Heino Elleri loomingul. See on iseenesest ka väga õige valik, sest Alumäe tegi Elleriga väga tihedat koostööd ning oli väga paljude tema viiuliteoste esiettekandja. Seda pilti rikastavad Aaviku, Paulseni ja Lepnurme looming ning Sarasate, Suki ja Bartóki teoste esitused. Alumäe kirjutisi lugedes on selge, et tegemist oli väga avatud, uudishimuliku ja analüütilise muusikuga, kes oli oma ajastu autoriteet ja tolleaegse keelpillimuusika interpretatsiooni ning kõlakultuuri mõjukaim eestkõneleja. Just isikupära oli see, mida Alumäe muusiku ja pedagoogina interpretatsioonis kõige enam tähtsustas. Sellepärast oleks väga raske öelda tema salvestuste põhjal midagi üldistavat Teise maailmasõja järgse keelpillimängu kohta Eestis. Plaadile valitud teoste esituses on läbiv ja omanäoliselt äratuntav pehme, magus toon, isikupärane vibrato, siduv kantileen. Isegi kui kuulata Hugo Lepnurme “Variatsioonide” karakteersemalt artikuleeritud osi, Elleri “Cappricciot” või 1. sonaadi virtuoossemaid lõike, tundub, et vibrato kasutamine ja kõlaline seotus on Alumäele väga oluline ning kogu liigendus ja agoogika toimub valdavalt seotud kõla sees. Kõige suuremaks elamuseks ja väga heaks näiteks tema interpretatsioonist on minu jaoks Elleri pala “Männid” (klaveril Heljo Sepp). Siin lummab väga paindlik ja tundlik ansamblimäng, kujundlik mõtlemine ja julgus võtta aega. Kui võrrelda üldisemalt Alumäe mängu ja praeguseid suundi interpretatsioonis, siis tänapäeval on ehk kõlaline diferentseeritus suurem (vibrato, senza vibrato, varieeruv kontaktikoht), dissonantsid kontrastsemalt välja toodud, struktuur suuremate komadega liigendatud. Samas ei ole kerge leida musitseerimist, kus virtuoosne tehnika allub selgelt kujundlikule mõtlemisele. On kahtlemata tänuväärne, et Vladimir Alumäe interpretatsioonist on kokku pandud nii asjalik ja huvitav valik ning see Eesti keelpillimuusikahuvilistele hõlpsasti kättesaadavaks tehtud. Väikese kommentaarina tuletaksin meelde Alumäe 1960. aastate artikleid, kus ta on korduvalt välja toonud raadiosaadete talumatu kombe jätta heliülesvõtte aasta mainimata ning sellega interpreeti kompromiteerida. Loomulikult ei ole siinses valikus midagi kompromiteerivat, pigem joonistub välja Alumäe mitmekülgsus ja avatus. Siiski nõustun, et neidki ettekandeid oleks veelgi põnevam jälgida salvestusaega teades.

Eesti muusika varamu on nii põhjatu, et ka nüüd, aastakümneid hiljem leiavad aset meie heliloojate teoste esiettekanded. 9. juulil 2021 sai alguse tore ettevõtmine – I Eesti kontrabassimängijate suvepäevad ja selle avalöök toimus Alatskivi lossis. Ürituse eestvedaja Mati Lukk oli ettevõtmise keskmesse asetanud Juhan Aaviku kontrabassikontserdi esiettekande. Alatskivi loss esituskohana on sümboolne, sest siin asub maailma ühe väljapaistvama kontrabassikontserdi looja Eduard Tubina muuseum. Aaviku kontserdi solist oli Regina Udod, tema klaveripartneriks Lea Leiten. Juhan Aavik ja Ludvig Juht Juhan Aaviku kontrabassikontserdiga seoses ei saa mööda minna Ludvig Juhtist. Aavik ja Juht olid sõbrad juba Tartu päevil, 1920. aastatel. Juht mängis kontrabassi nii Juhan Aaviku kui Juhan Simmi käe all. Saksamaal olemise suvistel vaheaegadel käis Juht ikka Vanemuise orkestriga mängimas, siis juba solistina. Juht nägi kurja vaeva, et tõestada kontrabassi õigust soolopillina. Kriitikud sageli halvustasid tema suurejoonelisi püüdlusi, kuid Aaviku suhtumine oli positiivne. Kui Juht vajas USAsse minekuks soovituskirja USA konsulile Eestis, sai ta selle Tallinna konservatooriumi direktorilt Aavikult. Enne kontrabassikontserti oli Aavik loonud Juhti tellimusena veel “Fantaasia-parafraasi”, mis kõlas esiettekandes New Yorgis. Eesti kontrabassikontserdid Kontrabassikontserte on Eesti muusikas tänase seisuga loodud kuus, neist kolme sünd on seotud Ludvig Juhti tegevusega. Esimese kirjutas ta ise 1932. aastal Londonis ja seda teost on autor koos orkestriga mänginud nii Eestis, Lätis kui Ameerikas, Eestis on kontserti mängitud klaveri saatel. Loodetavasti tuleb aeg, mil Juhti kontserti kuuleb meilgi koos orkestriga. Eduard Tubina kontrabassikontsert sündis 1948. aastal Ludvig Juhti tellimusel New Yorgi kontserdi tarvis. Esiettekande tegi Juht klaveri saatel, orkestriga esiettekanne toimus 1957. aastal Colombias, Bogotas. Soleeris hispaania bassist Manuel Verdeguer, dirigeeris Olav Roots. Kontsert on äratanud tähelepanu kogu maailmas ja jõudnud kontrabassiloomingu raudvara hulka. Juhan Aavik kirjutas oma kontserdi Rootsis 1950. aastal. Els Aarne kontsert valmis 1964. aastal, selle esitamise kohta aga andmed puuduvad. Mati Kuulbergi 1979. aastal valminud kontrabassikontserdi ainuesitajaks on olnud helilooja vend Priit Kuulberg. Kontrabassimängijast džässmuusiku Peedu Kassi kontserdi esiettekanne oli selle aasta 3. juulil Saaremaal. Juhan Aaviku kontrabassikontserdi Eesti teatri- ja muusikamuuseumis asuval klaviiri originaalil on algkuupäev 8. oktoober 1949 ja lõpulehel lõpetamise aeg 7. veebruar 1950. Pealkirja kõrval on pühendus: “Pühendan selle teose oma sõbrale ja suurele kaastöölisele Ludvig Juhtile. Juhan Aavik, Bergsbrunna, 7. II 1950”. Teosel on kolm osa. I osa Allegro moderato agitato põhineb Robert Theodor Hanseni laulu “Ema süda” motiividel. Ilusa tõusu ja mõõnaga ballaadilikust meloodiast kujunes pagulaseestlastele hümnilaadne pala, mis lohutas hinge ja südant. II osa Andante con moto tugineb Aaviku enda isamaalise tähendusega segakoorilaulule “Hoia, Jumal, Eestit!”. III osa, energiast pakatava, vahelduvate meeleoludega, kolme erineva karakteriga finaali olulisemaks teemaks on Eesti ühe kadrilaulu motiiv, mis seguneb teiste rahvaviiside motiividega. Kontserdi loomisest oli möödas kolm aastat, kui Aavik söandas ühes Ludvig Juhtile saadetud kirjas küsida: “Mis teeb minu Sulle pühendet kontrabassikontsert?” Juht tegelikult valmistus kontserdi ettekandmiseks. 1954. aasta kirjas mainib Aavik: “Ma ei ole veel aega saanud võrrelda, kuipalju ja milliseid muudatusi Sa soolohääles oled teinud. Selleks oli ju Sul täieline vabadus. Samuti jätan sulle täiesti vabad käed selle paljundamises ja levitamises. Eks Sa teed seda niikuinii hääperemehelikult, nõnda, kuidas olukord võimaldab.” Sel perioodil hakkas Juhti tervis halvenema ja kui ta 1956. aastal Bostoni orkestri Euroopa turnee ajal Rootsis Aavikut külastas, muretses Aavik hoopis Juhti tervise, mitte aga oma kontserdi esituse pärast. Samas teadis Aavik sedagi, et Juhti mängutase oli tagasi läinud ja tehniliselt rasked kohad oleksid ilmselt üle jõu käinud. Kuigi Juht tegeles soolopartii redigeerimisega, teose ettekandmiseni ta siiski ei jõudnud. Kas Aavik ka kontserdi orkestratsiooni valmis tegi, selle kohta vastust ei ole. Kontsert Alatskivi lossis Kontserdile tegi emotsionaalse sissejuhatuse kontrabassimängija Meeme Saareväli, kes esitas Ludvig Juhti seade laulust “Ema süda”, mis on Aaviku kontserdi üheks läbivaks motiiviks. Ise tegin linnulennulise ülevaate Aaviku kontserdi sünniloost ja eesti kontrabassikontsertidest. 71 aastat tagasi valminud teose esiettekandjad Regina Udod ja Lea Leiten olid kontserdi ettevalmistamist võtnud väga tõsiselt ja tulemuseks oli tõeline muusikasündmus! Regina Udod oskas siduda tervikuks ja esile tuua teose vaheldusrikkad meeleolud, erinevate teemade karakterid, tsitaadid erinevatest stiilidest. Lea Leiteni paindlik klaverisaade võimaldas alati kuulda kontrabassi kõla ja orkestri tutti osad jäid meelde oma veenvuse ja jõuga. Aavik üllatas selle teosega tõeliselt – särav, vaheldusrikas, meeldejäävate teemade esitlus erinevas valguses ja erinevates põimingutes. Kindlasti on see Aaviku loomingu tippteoseid ning tema sügavuti minekule ja fantaasialennule aitas kindlasti kaasa Tubina kontserdi lai haare. Küllap oli silme ees selle kontserdi kvaliteedimärk. Kuigi Aaviku teoses on mängijale väljakutseid vähem, on autor kindlakäeliselt arvestanud Juhti tippaja mänguoskusi. Juhti mängulaad ja stiil oli ja on tänaseni omamoodi mõistatuseks. Ka Aavik püüdis neid mõistatusi lahti muukida ja muukimise jälgi on näha mitmes kontserdi lõigus. Seda väljendas Aavik ühes Stockholmi Eesti Päevalehe artiklis: “Juhti kontrabassimäng on teatud muusikalistes seikades palju imposantsem, tüsedam, haaravam ja nii öelda ürgjõulisem kui tavaline tšellomäng. Selles mõttes tuleb tema kunsti [---] isegi eelistada tšellomängu saavutusile.” Kontrabassipäevad jätkusid 10. juulil Vadil kohalikus kõlakojas toimunud kontrabassistide kontserdiga “Mida rohkem, seda uhkem ...”, kus esinesid bassisolistid ja ansamblid ning millele järgnes vaba lava. Lõpetusena kõlas 18 kontrabassisti osalusel Raimund Kulli “Kodumaa”. Nende päevadega tähistati ühtlasi Eesti kontrabassimängijate viimase kahe aasta juubeleid, kelle tähtpäevad jäid koroonaviiruse varju: Meeme Saareväli (80), Kaupo Olt ja Taivo Sillar (75), Toivo Unt (70), Anto Õnnis (65), Mati Lukk ja Aivar Eimra (60), Janel Altroff (50), Peedu Kass ja Andres Kungla (35), Regina Udod, Xiaonan Nie ja Martin Kullamaa (30), Hanna Jürgenson (25) ja Miina Roost (20).

Inglise firma Toccata Classics on ilmutanud CD meie ärkamisaja kultuurihiiglase Karl August Hermanni klaverimuusikaga. Avastusliku teekonna (meie pianistide veel tegemata töö) võttis ette prantsuse pianist Nicolas Horvath, kes töötas läbi Eesti teatri- ja muusikamuuseumis asuvad käsikirjalised noodid ja salvestas neist 26 pala. See on tänuväärne panus meie muusika ühe alusepanija pärandi jäädvustamisel. Tegemist on Eesti muusika arenguloo seisukohalt olulise väljaandega. Nicolas Horvath on kõike seda teinud laia loomingulise haarde ja kaasaelamisega ning väärib au ja kiitust. Ta on Hermanni paladele lähenenud üllatavalt pianistlikult, serveerinud neid kontrastirohkelt, lubades endale kohati päris suuri tempolisi vabadusi, mis pole küll autori tekstiga alati kooskõlas. XIX sajandi teisel poolel, meie muusika kujunemise algfaasis, loodi instrumentaalmuusikat minimaalselt. Hermanni klaveripalad ajastusid hästi üleüldise salongimuusika buumiga, mis seostus klaveri kiire levikuga ja nõudis palju asjaarmastajatele suunatud muusikat. Hermannist sai Eesti klaverimuusika pioneer (laulelduse “Uku ja Vanemuine” autorina ka ooperi pioneer). Tema klaveripalu pole meie pianistid oma kavadesse võtnud. Akadeemilise mõõdupuu järgi peetakse neid diletantlikeks. Polnud ju Hermann komponeerimist õppinud ja ta looming sündis tuginedes iseõppimisele ja Saksa muusikas levinud Liedertafel’i traditsioonile. Palju on salongirepertuaarile omast “kolmeduurimuusikat”. Ometi oli Hermannil piisavalt enesekindlust ja kuraasi. Seda kinnitab kasvõi 1893. aastal ilmunud “Noodiõpetus ja komponeerimise õpetus”, kust võiks välja lugeda mõtte: võtke õppust ja tehke (minust) paremini. Ühekülgsusele vaatamata on Hermanni muusikas mitmeid elavdavaid momente. Neid leiab näiteks Eesti rahvaviisidel põhinevates palades (“Alletamine ja sarve- ning torupilli lugu”, “Pulli Hansu pulmad”) või hilisemas tsüklis “Kolm karakterpala”, kus ilmnevad impressionismi mõjud. Kui vaja, kasutas Hermann tsitaate, nii endalt kui ka teistelt. Nii on “Festivali marsi” lõpuosa apoteoosis nii “Marseljeesi” jäljendus kui ka oma laulu “Oh, laula ja hõiska” meloodia. Pala “Elu võitlus” kajastab traagilist muutust Hermanni elus – loobumist Postimehe toimetaja ametist 1896. aastal. Klassikast on helilooja eeskujuks olnud Schuberti laulude voolavus (“Tundline unistus”), Beethoveni jõulised figuratsioonid (“Talv ja kevad”) ja Griegi kõlavärvid (“Suve õhtu eha ajal”). CD juures on põhjalik Hermanni, tema klaveripalade ja ajastu tutvustus. Tekstide autor Anne Prommik on lähtunud sellest, et anda väljaspool Eestit elavale kuulajale elementaarset teavet meie ajaloost ja kultuuritaustast. Tutvustuses on märgitud Hermanni teadeolevate klaveripalade arvuks 33. Uurides Hermanni klaveripalade trükiseid ja ETMM-i käsikirju, sain palade arvuks vähemalt 40.

Meie muusikaõppeasutuste saja aasta juubelite rida on jõudnud järjega Elleri koolini. Sellest, mis on Tartu muusikakoolis tehtud ja teoksil ja kuidas koolil praegu läheb, kõneles direktor Kadri Leivategija. Kui EMTA tähistas oma saja aasta juubelit uue hoone ja toreda saali avamisega, siis Otsa kooli ootab ees liitumine muusikakeskkooli ja balletikooliga. Kuidas asetub sellele taustale Elleri kool? Kadri Leivategija: Olukord on ootusärev. Tallinna muusika- ja balletikool peaks hakkama sisaldama neid kõiki erinevaid võimalusi muusikaharidust omandada, mis ka praegu erinevates koolides olemas on. Muusikaharidus käib ju koos üldharidusega. Elleri ja Otsa kool on kutsekoolid, muusikakeskkool aga muusika süvaõppega gümnaasium, kus on võimalus saada suurepärane muusikaharidus koos vägagi konkurentsivõimelise gümnaasiumiharidusega. Ma ei muretse eriti selle pärast, et mis nüüd Tartus võib juhtuda, kui Tallinna tuleb selline suurte võimalustega kool – see on meie muusikakultuuri kestma jäämiseks väga oluline haridusasutus. Noor inimene ei rutta pealinna lihtsalt ilusa koolihoone pärast, kui head muusikaharidust saab omandada ka Tartus. Pigem on meie probleem selles, et Lõuna-Eestist Tartusse õppima tulles on siin kallis elada ja meil ei ole ikka veel oma õpilaskodu. EMTA uut hoonet näinuna ja seal kontserte kuulnuna võin öelda, et seal on väga muusikasõbralik keskkond ja imelise akustikaga kontserdisaal – meie muusikatempel on saanud valmis. Kuidas praegu muusikakooli keskastmes õppimine välja näeb? Palju õpib ainult siin, palju on neid, kes käivad paralleelselt veel kusagil? Umbes 30% õpilastest on valinud üksnes muusikakooli erialaõppe ja gümnaasiumiainetega, kus õppeaeg on neli aastat, 70% aga õpib paralleelselt gümnaasiumis või ülikoolis. Kahes koolis korraga õppida on väga raske, eriti praegu, kus haridusministeerium on teinud meie jaoks väga ebapopulaarse otsuse. Nimelt need õpilased, kes on üksnes Elleri (või Otsa) koolis, omandavad kutsekeskhariduse nelja aastaga. Need aga, kes käivad kahes koolis, saavad õppida ainult kolm aastat ning peavad lõpetama Elleri kooli ja gümnaasiumi üheaegselt. See on ebainimlik koormus. Kas akadeemilist puhkust ei ole siis võimalik võtta? On, ja võetaksegi, kui on mingid probleemid, nt tervislikud, aga häda on selles, et kui õpilane ei lõpeta kooli nominaalajaga, kaovad tal kõik sotsiaalsed garantiid. Milliseid muudatusi või uuendusi on olnud viimasel ajal kooli struktuuris? Meil on juurde tulnud kaks suunda – rütmimuusika ja pärimusmuusika. Pärimuse suuna avamisel oli oluliseks partnertiks TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, kuna sellealane keskastme õpe Eestis seni puudus. Meie pärimuse lõpetanud jätkavadki haridust enamasti Viljandis. See suund on osutunud väga populaarseks. Samuti on seoses kaasaegsete vajaduste ja moderniseerumisega võimalik õppida elektronmuusika kompositsiooni ning saada helirežissuuri aluseid. Kas uute suundade lisandudes on suurenenud ka õpilaste arv? Kas vastu võetavate õpilaste hulk on kuidagi reguleeritud? Õpilaste hulk on suhteliselt stabiilne, ehkki see on natuke kasvanud seoses uute suundade tulekuga. Praegu õpib meil keskastmes 152 ja noorteosakonnas (NO) 240 õpilast. See on optimaalne. Akadeemiliste pillide õpilaste hulk on pisut vähenenud, aga ei ole ka nii, et pooled õpilastest on rütmimuusikud/pärimusmuusikud ja pool on akadeemikuid. Akadeemiliste erialade osakaal on jätkuvalt suurem. Küll on aga tekkinud mõnede klassikaliste pillidega probleeme. Näiteks praegu peaaegu ei ole sisseastujaid akadeemilise akordioni erialale. Valitakse pigem rütmimuusika suuna akordion või pärimusmuusika lõõts. Samuti on saksofoni ja löökpillidega – kas nad üksnes akadeemilisel suunal õppides/õpetades leiavad muusikahariduse maastikul piisavalt tööd? Või kuidas saaks vähendada kooridirigentide osas tekkinud põuda? Meie dirigendid on juba siin õppimise ajal suuremas osas endale koorid moodustanud ja teevad lõpueksami sageli oma kooriga. Tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteemi OSKA analüüs 2016. aastat näitab, et tervelt 50% noortest peredest elab Tallinnas ja Harjumaal, 13% Tartus ja Tartumaal ja ülejäänud protsent noori peresid elab mujal Eestis. Muusikakoolides on suur puudus noortest õpetajatest ja mida väiksem linn või ääremaa, seda suurem on probleem. Harjumaal on vajadus õpetajate järele hästi suur ja kõrghariduse omandanud muusikud jäävad sinna. Mujal Eestis aga õpetajaid napib. Noored muusikud, kes õpivad keskastmes, haaratakse suures osas kohe muusikakoolidesse tööle, sest õpetajate põud on nii suur, absoluutselt kõikidel erialadel. Kas siis enam ei ole nõuet, et kõikidel pedagoogidel peab olema kõrgharidus? Muusikalise kõrghariduse poole pürgib suurem osa Elleri kooli lõpetanutest. Ma väga väärtustan ja tunnustan meie muusikalist kõrgharidust. Meie lõpetajad on konkurentsivõimelised ja see kõik on väga hea. Aga kui pooled noortest peredest elavad Tallinnas ja noored muusikud suuresti leiavad Tallinnas töö, siis ülejäänud, see nn teine Eesti, jääb järelkasvust ilma. Mida sellise olukorra lahendamiseks ette võtta? Kas nii on ja jääb, või on võimalik midagi muuta? Me vajame muusikaõpetajaid, kes leiaksid andekad lapsed üles igal pool üle Eesti. Seda ei saa garanteerida tänane EMTA lõpetanu, sest ta lihtsalt jääb pealinna. Näiteks EMTA-s pianistliku meisterlikkuse saavutanud noor pianist ei kipu väikelinna muusikakooli kontsertmeistriks ega klaveriõpetajaks. Muusikakoolis väikeste instrumentalistide kontsertmeistrina töötades piisaks ka pisut vähemast – bakalaureuse kraad on selleks absoluutselt piisav. Ning väikeses kohas töötaval või tööle asuval muusikul läheb vaja võibolla hoopis teistsuguseid, laiemaid oskusi – näiteks orelimängu, võibolla ka oskust panna tööle kirikukoor. Loomulikult, tänapäeval me räägimegi elukestvast õppest, et tulen uuesti, et õppida siin juurde mingi pill, või mingi muu oskus … omandada grupiõppe metoodikat jne, jne. Muusikakoolid alluvad omavalitsustele ja need dikteerivad koolide käekäigu. Nad üldjuhul väga hoiavad oma koole ja ootavad piirkonna muusikalist teenindamist parimal moel, soovivad, et kõigile lastele oleksid uksed avatud. Ja muusikaharidus on jätkuvalt väga populaarne. Kuhu Elleri kooli lõpetanud enamasti edasi õppima lähevad? Kui valitakse muusikaline kõrgharidus, siis Eestist on muidugi esimene valik EMTA, pärimusmuusikas Viljandi KA, vähem TLÜ. Ent nt kaks aastat tagasi läks 60% nendest, kes valis muusikalise kõrghariduse, välismaale. Kõige rohkem pakuvad huvi Soome (Sibeliuse akadeemia) ja Saksamaa (Köln, München, Hamburg), aga on mindud Šotimaale, Prantsusmaale, kitarristid lähevad Taani jne. Tänane noor on väga andekas. Ta tahab head haridust, õpib pühendunult ja ootab koolilt väga palju. Ta vastutab ise oma hariduse eest ja ka korraldab ise, et oma haridusteed jätkata. Meie juures õppinud ja seejärel kõrghariduse omandanud noortelt ootame aga, et nad tuleksid siia tagasi ja tooksid nii värsket õhku, uusi metoodikaid kui uut lähenemist. Ma näen, kui hästi läheb noorel generatsioonil, kes on tagasi tulnud. Näiteks Heigo Rosin, kes on löönud elu sisse meie löökpilliosakonnale – tema klass on puupüsti noori huvilisi täis, ja ta aitab veel omakorda rütmimuusikuid meloodiapillide õppimisel. Või Rene Laur, kes on saksofonistina siia tulnud, või Lauri Kadalipp ... Näen, kuidas nad toovad oma oskuste ja noortele lähenemisega värskust, julgustades õpilasi muusiku teed valima. Kuidas läheb Elleri koolil Lõuna-Eesti muusikahariduse keskusena koostöö siinsete väiksemate muusikakoolidega? Oleme mitmesuguseid koolitusi teinud kogu aeg. Aga nüüd on meil mõned uued programmid. Näiteks on väga hästi käima läinud viis aastat tagasi algatatud “Tulevikumuusikute” programm. See on mõeldud väljaspool Tartut elavatele ja muusikat õppivatele noortele. Õpilane tuleb ja teeb sisseastumiskatse ja kui ta osutub valituks, hakkab ta saama lisatunde Elleri kooli vastava eriala õpetajalt. Ta on seotud meie kooli õppetööga, esinemiste, arvestuste, meistrikursustega. Nendes tundides on kohustus käia koos oma eriala õpetajaga. See on olnud väga tänuväärne tegevus, õpetajad on öelnud, et see on neile nagu teine ülikool. Meie mõte on aidata sellel väikelinna õpetajal tulla oma õpilasega koos oma kodukohast välja. Edasi julgevad nad tulla juba muusikakoolide liidu konkursile ja saavad juba ka seal oma eduelamuse. Nendes lastes me näeme oma tulevasi keskastmesse sisseastujaid, võibolla tulevad nad juba varemgi, NO viimastesse klassidesse. Nad on väga hästi ettevalmistunud ja teadlikud sellest pingutusest, mida muusika õppimine tähendab. Siis on meil Elleri Akadeemia. On kümmekond välisõppejõudu, samuti mõned pedagoogid Tallinnast, kes käivad siin regulaarselt, kolm-neli korda aastas. Välisõppejõud võtavad teinekord osa ka meie orkestritööst, töötavad pillirühmadega eraldi ja esinevad siis õpilastega koos. Ka nüüdsele kooli juubelikontserdile on palutud Elleri Akadeemia õppejõud kaasa mängima. Nad osalesid selle ettevalmistusprotsessis juba õppeaasta alguses toimunud orkestri sessioonil. Meil toimub ka palju konkursse, festivale, mitmedki neist juba pika traditsiooniga. Näiteks on siin alguse saanud tšellofestival, kus viimati oli u 120 noort mängijat. Kohe algab ja on artikli ilmumise ajaks juba lõppenudki ESTA viiuldajate konkurss-festival, mis on iga pooleteise aasta tagant Tartus. Taas tuleb noorte pianistide konkurss. Need sündmused toovad Tartusse palju oma valdkonna inimesi – vastava eriala kogukonna, sõpruskonna. Ja need konkursid on omakorda hoogustanud tellima noortele uut eesti heliloomingut. Kuidas on korraldatud Elleri kooli juubeliüritused? Meie kooli 100. aastapäeva üks tippsündmusi on muidugi 8. detsembri galakontsert Vanemuise kontserdimajas koos järgneva piduõhtuga. Aga juubelit oleme vaadanud terve aasta vältava sündmuste reana. Aastapäevale mõtlema hakates tegime üleskutse nii oma vilistlastele kui ka õpetajatele ning nende kontserdisarja “Juubeldame” on koondatud ca 30 kontserti Tubina saalis. Sari algas juba sügisel ja on väga toimekas, võimalusel viime neid ka mujale Lõuna-Eesti ilusatesse saalidesse. 16. septembril oli minikonverents “Kolm pilku sajasse” ettekannetega Tartu muusikaelust. Septembris tuli ilus kingitus meie staažikalt vilistlaselt Erna Saar-Võerahansult, kes lõpetas Tartu Kõrgema Muusikakooli 75 aastat tagasi. Kohtumisõhtul kinkis ta koolile Johannes Võerahansu maali “Tartu vaade”. Kooli ajaloost on trepikojas tore näitus, kooli välistrepil tervitab tulijaid lustlik skulptuur “Väike Heino”. Samuti koondab kooli aastapäeva kontserte meie traditsiooniline “Jõulumuusika festival”. Kas teadsite, et tänane Elleri kool on asunud algusest peale ühes ja samas kohas. Lossi tn 15 hoone on ehitatud XIX sajandi keskpaiku ja oli algul kaupmehe maja. Muusikakool sai 1919. aastal enda käsutusse hoone teise korruse, kuna 1. ja 3. korrusel oli korterid; Eesti Helikunsti Seltsi Tartu Kõrgem Muusikakool alustas tööd 15. septembril 1919; esimese vabariigi ajal õppeasutust korduvalt reformiti. Alates 1927. aastast tähistatakse kooli aastapäeva traditsiooniliselt 10. detsembril (või selle paiku); 1920–1940 töötas koolis kompositsiooni ja muusikateoreetiliste ainete õpetajana Heino Eller (7. III 1887 –16. VI 1970), tema klassi lõpetasid mh Eduard Oja, Eduard Tubin ja Karl Leichter; 7. märtsist 1971: Heino Elleri nimeline Tartu Muusikakool; 1976 võeti ette kapitaalremont ja ehitati välja praegune klassisüsteem. Ühtlasi osteti välja kõrval oleva hoone korterid; 1990-ndatel laieneti ka sinna majja; 1981 avati algklassid (praegune noorteosakond); 2009 olemasolevad hooned täielikult renoveeriti; 15. septembril 2014 avati kooli hoovi ehitatud uus korpus, kus on mh 230-kohaline, väga hea akustika Eduard Tubina saal. Selle on hästi omaks võtnud ka linnarahvas; 1. septembrist 2019: Heino Elleri Muusikakool.

Katalaani päritolu gambist ja dirigent Jordi Savall on üks neid inimesi, kelle elutöö maht, mõju ja nähtavus kaugelt üle kontinentide ja põlvkondade ulatub. 2009. aastal kultuuridevahelise dialoogi eest UNESCO rahuartisti tiitli pälvinud Savalli tavalisse aastaratsiooni kuuluvad umbes 160 kontserti, kolme kollektiivi ning ühe plaadifirma juhtimine, külalisdirigeerimised, õpetamine Juilliardi koolis New Yorgis ja erinevate meistrikursuste läbiviimine, uurimistöö ja uute kavade genereerimine, komponeerimine, kuulderaamatute produtseerimine. 1. augustil tähistas Savall oma 80 aasta juubelit, kuid vanuse asemel on meistri sisseharjunud tempot viimasel ajal pidurdanud ainult koroonapandeemia – 2020. aastal katkes seetõttu näiteks Beethoveni sümfooniate salvestamine. Eks teistsugused olud teevad ka võimalikuks, et palju intervjueeritud sooja südamega gambamees ühel talvisel esmaspäevaõhtul ( intervjuu toimus 15. veebruaril Skype’i vahendusel) end tunnikeseks arvutiekraani ette istutas ning punaselaigulise kassi häälekal sekundeerimisel endale olulistest asjadest kõneles. Sissejuhatuseks pean muidugi küsima, et kuidas koroonapandeemia teie elu on mõjutanud? Olete üks neist inimestest, kes on haiguse reaalselt läbi põdenud ning tervenenud. Taasavastan praegu normaalset pereelu oma naise, perekonna ja sõprade seltsis. Naudin aeglast tempot, võimalust valmistada lõunasööke, aiamaad kõpitseda, lugeda. Minu elu enne pandeemiat oli hullumeelne, kuna reisimine ja töö võtsid kogu aja. Teisest küljest pean tunnistama, et kui mina elan oma tagavaradest, siis paljudel muusikutel, eriti noortel, on Hispaanias praegu ääretult raske. Tundub, et peame muusikutena õppima uute oludega kohanema. Nii turvaline reisimine kui kontsertide andmine tuleb ümber mõtestada. Te mõtlete uusi digitaalseid kontserdivorme? Jaa. Minu viimane ülesastumine oli veebruaris Luxembourgi filharmoonia saalis käputäiele kuulajatele. Voogedastuse kaudu said sellest õhtust osa siiski inimesed kogu maailmast, mis on iseenesest ju hea. Kontsertide striimimise eelduseks on paraku piisavate ressursside olemasolu, kuna hea kvaliteet nõuab head tehnikat ja teostust. Pandeemia taustal astus maailm välja Beethoveni aastast, mil ka teie alustasite Beethoveni sümfooniate salvestamist. Mis kannustas teid ette võtma sümfooniaorkestrite n-ö standardrepertuaari ajaloolistel pillidel? Põhjus on sama, miks ma kasutan viola da gamba’t, kuigi võiksin ju mängida moderntšellot. Vanadel pillidel on see miski, mida modernsetel pillidel ei ole. Mis see miski on? Noh, see on põhimõtteliselt sama nagu erinevus naise ja mehe vahel. Moderntšello on tugevama kõlaga, selle keelte pinge on suurem. Gambaga saab kõneleda väga pehmelt, sel pillil on kogu inimhääle tessituur lapsest vana meheni, mis võimaldab suuremat väljendusrikkust, suuremat intiimsust. Ka repertuaar – gambapalasid ei saa mängida tšellol või mõnel muul pillil. Aga Beethoven? Armusin Beethoveni ja Mozarti muusikasse juba 14-aastaselt. Viimane on ka põhjus, miks minust endast sai muusik. Mulle tundub, et Beethoveni sümfooniatesse on kätketud Euroopa muusika kvintessents – iseäralik kombinatsioon monoodiast ja polüfooniast. Mind huvitas ühest küljest, mida Beethoven ise võis kuulda orkestri ees, kus mängis kõige rohkem 50 muusikut ajastule omase kõlaga pillidel. Teisest küljest – ja see on kõige olulisem – tahtsin lahti mõtestada Beethoveni muusikalised taotlused. Veendumusele, et muusika hakkab ise enda eest kõnelema, kui temaga piisavalt kaua tegeleda, jõudsin oma gambateekonna algusaastatel – hakkasin 1965. aastal kaheksa tundi päevas harjutama ning alles 1975. aastal tegin esimesed professionaalsed salvestused. Ma ju ei teadnud toona üldse, mis pill see gamba selline on. See on üsna luksuslik ettevalmistusaeg, mida igapäevases kontserdipraktikas ei kohaldata. Palgaliste orkestrite suur probleem ongi vähene süvenemisaste – muusikud on Beethoveni sümfooniaid palju mänginud ning keegi ei hakka nende ettevalmistamise peale üle ühe proovi kulutama. Mina tahtsin minna teist teed. Jagasime sümfooniad kaheks kavaks, kaasasime enda mängijate kõrvale noori professionaale tervest maailmast ning tegime siis ühe kavaga proovi nädal aega järjest. Proovipäevad olid kaheksatunnised ning algasid meistriklassiga, kus kõnelesime partituuride detailid ja nende tähenduse üksipulgi läbi. Pärast nädalast sessiooni läksime nädalaks laiali ning tulime uuesti kokku, et teha enne kontserte veel kuus päeva kuuetunniseid proove. See on olukord, kus muusikud hakkavad n-ö koos muusikaga ja muusika sees ühiselt kulgema ning satuvad olukorda, kus muusika ise ütleb, kuidas teda mängida. Tavaorkestritel sellised ajalised võimalused puuduvad. Ühes üsna hiljuti loetud Beethoveni aasta artiklis kõneleb autor muusika diakroonilisest arengust, muusikateoste progressist, mille kohaselt tõsine professionaalne kontserdimuusika sai alguse Bachist ning etableerus Beethoveni loomingus. Kuidas te sellist käsitlust kommenteeriksite? Pean seda täiesti rumalaks. Kui me räägime kunstist, siis me ei saa rääkida progressist. Kujutame ennast korraks XIII sajandisse, mil kunstnikud, kirjanikud, arhitektid jne taasavastasid enda jaoks Vana-Kreeka tsivilisatsiooni imelise kunsti. Kus siin on progress? Kui rääkida pillide ehitusest, siis progress on ehk see, kui õlekõrrest saab ühel hetkel flööt. Ma ei suuda aga näha progressi näiteks puidust traversflöödi ja tänapäevase metallist flöödi vahel, sest iga pill on loodud just täpselt oma ajastu muusika esitamiseks. Iga kord, kui me midagi uut lisame või muudame, peame vana lõhkuma, seda ei saa pidada edasiminekuks. Nii nagu vanade maalidega, mille aastasadade jooksul tuhmunud värvid saavad restaureerimisel uue värskuse, saab ainult originaalpillidel mängiv orkester avada vastava ajastu muusika tõelised värvid. Ma ei taha öelda, et originaalpillidel mängivad orkestrid on paremad, nende esitused on lihtsalt erinevad ja kindlasti saab hea dirigent ka modernorkestriga luua väga häid tõlgitsusi igasugusest muusikast. Kellena te iseend siis näete – vanade aegade taaselustajana, lahkunud heliloojate teenrina, vanade partituuride tõlkijana või hoopis uute maailmade avastajana? Ma arvan, et sõltumata sellest, millist tööd ma parasjagu teen, olen siiski ennekõike muusik, kes usub, et muusika on kunstiliik, mis eksisteerib ainult kõlamise hetkel. Igasugune muusikateos suigub pikas unes kuni hetkeni, mil teda mängitakse. Minu töö on erinevate aegade muusika taaselustada tänases hetkes ning mulle meeldib võrdlus elava muuseumiga. Caravaggio, Michelangelo, Velázquez, Monet – kuidas me saaksime “näha” nende kunstnike ajal töötanud heliloojate muusikat? Öelge, kes olid näiteks Velázquezi-aegseid Hispaania heliloojaid? Appi! Cabezon? (Naerab.) Peaaegu! Cabezon oli natuke varasem. Velázqueziga samal ajal elasid Juan Hidalgo, Juan Sierna, hiljem Cabanilles, Juan Peredia – kõik sellised vähemtuntud heliloojad. Hispaania ei ole olnud kuigi usin oma muusikaajalugu tutvustama, aga ka need heliloojad on siiski (muusika)ajaloo oluline osa. Või siis teadmine, et tunded, millest lauldakse trubaduuride aja armastuslaulus, on aktuaalsed ka praegu; tajuda Marais’ või Monteverdi loomingus nende eksperimenteerimislusti – siin peitubki minu arvates muusika suur vägi. Muusika ilu võib avalduda ka erinevatel pillidel mängituna, selles on omakorda teistsugust eksperimenteerimislusti – armastan näiteks geniaalse Glenn Gouldi tõlgitsust Bachi “Goldbergi variatsioonidest”, samas puudutavad mind sügavalt Pierre Hantaї või Gustav Leonhardti esitused. Võimalus katsetada ja erinevaid lähenemisviise leida on kunsti olulisimaid külgi. Gouldi ja Hantaї tõlgitsused ei erine ainult selle poolest, et mängitakse erinevatel pillidel. XX sajandi jooksul on interpretatsioonikunst läbinud pika tee, kuid teie jutu põhjal selgub, et ka siin võiks vältida ideed “arengust”. Elava muuseumiga paralleele luues peate silmas, et varase muusikateose n-ö virgumiseks on tarvilik teose esitamise hetkes elava interpreedi muusikalist nägemust? Alati! Muusika saab elustuda ainult käesolevas hetkes, tänaste lauljate ja pillimängijate esituses. Mulle ei meeldi väljend “autentne esitus” – ma arvan, et kui Bach saaks minu mängu kuulda, ütleks ta, et kuule, Jordi, see, mis sa teed, pole päris õige. (Naerab.) Asi on selles, et mul on olnud elus lisaks Bachi muusikale võimalus tundma õppida Stravinski, Mussorgski, Bartóki ja teiste muusikat ning mu maitse ja kuulamiskogemus on seetõttu palju rikkalikum kui Bachi-aegsel muusikul olla saanuks. Siiski – ma tean, et Bachile pean lähenema teistmoodi kui Brahmsile, Beethoveni sümfooniatele teistmoodi kui Mahleri sümfooniatele. Ütleksin aga, et XIX–XX sajandi muusikale XVII–XVIII sajandi poolt lähenedes on tegu n-ö evolutsioonilises mõttes loogilise liikumissuunaga, ajalooliste teoste tundmine annab ka hilisema muusika esitamiseks teistsuguse perspektiivi. Mida see konkreetselt tähendab? Arvan, et varasema repertuaari tundmine tekitab meis võime tajuda hilisemate teoste uudsust, üllatuslikkust, mis omaaegsetele kuulajatele loomishetkel avalduda võis. Olen dirigeerinud erinevate orkestrite ees Beethovenit, Schubertit jms ning püüdnud ka orkestrante ärgitada teostele värske pilguga lähenema, st ärgitada neid mängima teatud sisseõpitud asju ajaloolisest (ja mitte “õigest”!) vaatenurgast lähtudes. Muusika esitamine on nagu elav lill, mis vajab õitsemiseks ja lõhnamiseks täpselt õigeid tingimusi. Mida sobilikumad need on, seda parem on tulemus. Kõnelesite ajaloolisest perspektiivist muusika esitamisel. Olete tihedalt koos töötanud Aasia, Lõuna-Ameerika, Aafrika muusikutega. Millise uue perspektiivi on andnud teiste kultuuride muusika tundmine õhtumaise helikunsti mõtestamisel? Ma arvan, et minu enda areng muusikuna on suuresti saanud võimalikuks just tänu kokkupuudetele muusikutega Türgist, Afganistanist, Armeeniast, Süüriast, Indiast jne. Tänu nendele inimestele olen saanud kogemuse, kuidas muusika toimib kultuuri, traditsiooni, inimeksistentsi vahetu osana, mitte asjana, mida omandatakse konservatooriumides. Nende rahvaste muusika ei sünni eraldiseisva intellektuaalse pingutuse tulemusena, muusikuks ja inimeseks saamine käib käsikäes ning muusika on neis kultuurides sama möödapääsmatu nagu õhk hingamiseks. Teine kaasnev teema on improvisatsiooni ja laiemalt loomingulisuse tähendus – kõik nad on võimelised hakkama muusikat looma n-ö tühjalt kohalt, mängima tunde ning seejuures kogu aeg midagi uut luues. Ka meie kultuuriruumis elas improviseerimise traditsioon vähemalt XIX sajandini – teame, et Beethoven oli suurepärane improvisaator. Aga! Siis sattusime progressi lõksu ja lõime dodekafoonia ning esperanto, mõlemad on konstrueerituse kõrgpilotaaž! Kummalisel kombel olid mõned neist “esperanto-heliloojaist” siiski väga loomingulised. (Naerab.) Mingid loomejuured said sellel hetkel aga siiski seejuures läbi raiutud, kuna sündinud uus “keel” on mõistetav vaid valitutele. Tegemist on muusikaga eliidile. Kuna seos normaalse inimese tundeväljaga puudub, on paratamatu, et siia kõrvale tekkis üldmõistetav popmuusika. Beethoveni muusika seevastu polnud loodud mitte eliiti, vaid kõiki ühiskondlikke klasse silmas pidades. Tema sümfooniad on inimestele, kes läksid barrikaadidele, kelle ideaalid olid vabadus, võrdsus, vendlus. Kuivõrd te ise mõtlete oma kuulajaile, kui loote oma põnevaid kontserdikavu? Üldsegi mitte! Kavu koostades lähtun sellest, mida nende kaudu avastada on, millistele rännakutele need mind viivad. Näiteks üks mu kavu hakkas hargnema katarluse ainetel. Katarite nimetus tuleb kreekakeelsest sõnast, mis tähendab “puhas”, tegemist on keskajal levinud puhaste kristlaste liikumisega. Püüdsin mõista, milline võis olla muusika roll katarite liikumises ja sellel ajastul laiemalt ning lõin selle ainese põhjal projekti “Forgotten Kingdom” (“Unustatud kuningriik”). Üks suurimaid katarite asualasid oli Béziers’ linn praegusel Lõuna-Prantsusmaal, mille terve elanikkond, umbes 20 000 inimest koos naiste ja lastega tapeti ühe 1209. aasta suvepäeva jooksul ristisõdijate poolt. Sellest sündmusest on säilinud üks laul, mis kirjeldab kogu toimunud õudust. Niisiis, mul on kontsert selle kavaga, laulja siseneb läbi kiriku uste ning laulab seda ühte laulu, kuidas lapsed tapeti, emad tapeti … Mulle tundus, et kõik see õudus juhtus selsamal hetkel sealsamas kontserdisaalis uuesti, emotsioon oli laes. Sellistes ajastute vahelistes tundesildades avaldubki muusika vägi. Meil on vaja muusikat, et mõista ajalugu! Teie igapäevased ansambliliikmed on maailma tippude hulka kuuluvad tugevad muusikunatuurid, erinevatest rahvustest muusikud, erineva ettevalmistusega orkestrimuusikud … Kuidas sellistes kooslustes toimivad loomingulised protsessid, kui palju on seal demokraatiat ja kui palju monarhiat? Sõltub suuresti, millist repertuaari me esitame. Üks asi on aga alati ühine – minu funktsioon on saada kõik erinevad muusikud, olenemata rahvusest, ühe mütsi alla. Probleem, millega tuleb sageli tegeleda, on traditsioon mängida teatud muusikat teatud harjumuspärasel viisil, olgu see otomani muusika suurepäraste Istanbuli mängijatega või prantsuse menuett Euroopa instrumentalistidega. Kui palju kordi olen pidanud ühe või teise muusiku käest kuulma, et nii ei käi või niimoodi ei saa mängida. Minu kohus on leida argumendid, et veenda neid proovima see üks kord natuke teistmoodi tegema, sageli laulan ette. Arvan, et mitte millegi kohta ei tohiks öelda, et see on võimatu, enne peab ikka proovima. Samas muusika ei saa kõlada hästi, kui ansamblis tervikuna puudub veendumus ses osas, et nii, kuidas me nüüd teeme, ongi täpselt õige. Seetõttu ei vii ma proove kunagi läbi võimupositsioonilt, vaid pigem demokraatlikult. Võtan küll vastu otsuseid, sest arvamuste paljususe juures peab üks inimene lõppeks ikkagi vastutama, kuid püüan oma autoriteeti kasutada selleks, et ärgitada muusikuid pigem endaga kaasa mõtlema ja mängima. Kui muusikud teavad, et see, mida ma nõuan, on õige, siis nad aktsepteerivad mind kui juhti. Olete ka väga pühendunud õpetaja ning kaasate oma tegemistesse noori mängijaid. Mida te soovitaksite oma muusikutee alguses olevatele inimestele, eriti sellisel keerulisel ajal? Ma arvan, et artistitee alguses on väga oluline teadvustada, et vajalik on distsipliin, regulaarne töö, tuleb leida parim tee asjade tegemiseks, olla oma parim võimalik versioon igal ajahetkel ja samas kuulata oma südant ja tundeid. Lõppeks koosneb kunstnikuks olemine ühelt poolt käsitööoskusest, kuid teiselt poolt tundmisest ja tunnete tekitamisest. Ärge unustage, et ilma utoopiata ei eksisteeri ka loomingulisus! Alati peab unistama millestki, mis hetkel näib utoopiline, ja liikuma selles suunas, et unistustest saaks reaalsus.

V Narva ooperipäevadel osales ligi 2500 pealtvaatajat ja muusikut. Festival toimus Kreenholmi manufaktuuri ajutises ooperitelgis ja Narva linnuses, kaks kontserti olid Ida-Virumaa mõisates Kukrusel ja Sakas. Festivali peakorraldaja ja kunstiline juht Julia Savitskaja väljendas heameelt, et viiendat korda piirilinnas aset leidnud ooperi- ja klassikalise muusika festival on saavutanud igal aastal järjest suuremaid eesmärke. “Sel aastal tegime Narvas ooperietendusi lavale tuues koostööd kahe rahvusvahelise festivaliga: Jeruusalemma lüürilise ooperi festivali loodud Puccini “Boheem” jõudis meie lavale koostöös Eesti lavastaja Neeme Kuningaga, Reykjaviki ooperipäevad tõid Islandilt kaasa Beethoveni “Fidelio” uuslavastuse. Kavas olid ka etendused lastele.” Kokku oli Narva ooperipäevadel kaheksa etendust ja kontserti. Narva ooperipäevade märksõnaks on rahvusvaheline koostöö ning ka sel aastal olid festivali laval solistid Baltikumist, Skandinaaviamaadest, Venemaalt, Serbiast ja Iisraelist. Orkestritest olid kohal Liepaja festivaliorkester Atvars Lakstigala juhatusel ning Narva linna sümfooniaorkester Anatoli Štšura juhatusel. Kreenholmi manufaktuur kinnistab end mis tahes kultuurisündmuste korralduskohana Eesti kultuurimaastikul aasta-aastalt järjest enam. “163 aasta eest loodud Euroopa suurima tekstiiliettevõtte koori juhatas omal ajal Georg Otsa vanaisa. Narva ooperipäevade kavas pakkusime festivalil osalejatele koostöös Narva muuseumiga giidiga ekskursioone Kreenholmis ja Narva linna ajaloo teemadel,” selgitas Julia Savitskaja.