Otsingu tulemused

Milline privileeg on saada osa maailmatasemel muusikast omaenda kodus – see mõte turgatas pähe, kui kuulasin 3. oktoobril Tallinna Jaani kirikus Beethoveni suurteost “Missa solemnis”. Tõnu Kaljuste juhatusel kandsid suuremahulise kontsertteose ette Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester ning solistid: Yena Choi (sopran), Helen Lepalaan (metsosopran), Markus Schäfer (tenor) ja Lisandro Abadie (bassbariton). Teose juhatas sisse soe ja heakõlaline “Kyrie”, kus olid esil muusikutevahelised dialoogid ja jutustav toon. Minu jaoks tekkis muusika ja teksti vahel üllatav kontrast: valdavalt rõõmsa kõla ning voogavate helide abil palusid lauljad Issandalt ning Kristuselt halastust. Võibolla ongi õigem rõhutada sellise teksti juures igatsust helguse järele ning lootust ilusamale tulevikule. Solistid suutsid oskuslikult leida tasakaalu ühtsuse ja individuaalsuse vahel, sulandudes kord üldisesse helipilti ning näidates seejärel sooloosades isiklikku meisterlikkust. Eriliselt kerkis esile kaunis ja helisev sopran Yena Choi. Järgnes pidulik, hõiskav ülistuslaul “Gloria”. Nii koor kui orkester särasid ühises rõõmus ja tähistamises, täites kiriku rikkaliku helide massiiviga. Huvitava mustri kujundasid tempokad polüfoonilised liikumised, vaheldudes ooperlike ning jutustavate instrumentaalosadega. Solistid lisasid liitudes aga uue igatsev-lootva tooni. Pisut ootamatu ja äkiline lõpp hoidis muusikalist pinget uue osa alguseni. “Credo” mõjus ühtaegu kuulutuse ja sisendusena. Suurearvuline kollektiiv väitmas ühiselt: “Mina usun!” saakski vaevalt teisiti mõjuda. Orkester toetas sõnumit kontsertliku väljendusrikkusega, reageerides kiirelt ja tundlikult dünaamika- ning meeleolumuutustele. Ooperlik loojutustus kerkis osas eriliselt esile, sest muusika suutis lühikese aja jooksul kajastada emotsioone rõõmust ja kindlustundest kahetsuse ja valuni. Võidutsema pääses siiski lootusrikas toon, alustades (eelmisele osale vastandlikult) beethovenlikult põhjalikku lõpu ettevalmistust, mille käigus kinnitasid solistid kogu eelnevat sisendusjõuliste kordustega sõnal “aamen”. “Sanctuse” mõtisklev algus andis orkestrile võimaluse demonstreerida väljapeetud ning väärikat mängumaneeri. Särav tempokas vaheosa pakkus aga nii instrumentalistidele kui lauljatele paraja tehnilise väljakutse. Mõnusat värskust tõi Harry Traksmanni viiulisoolo, mida saatsid õhulised puhkpillid. Solistide taasühinemisel tekkis interpreetide vahel tundlik ja nauditav sünergia. Lõpuosa “Agnus Dei” ootamatult sünge algus lisas veelgi enam emotsionaalset sügavust. Selles osas oli solistidel jälle võimalik nii individuaalselt särada kui ka kujundada ühise ansambli kõlapaletti. Koor ja orkester toimisid sujuvalt ja pingutusteta ning tõid muusikasse järk-järgult tagasi heledamad ning soojemad värvid. Kordused ning harmoonia andsid juba märku peagi saabuvast lõpust, kuid mänglevalt jõuti enne lõpuakordi kõlamist lisada veel rohkelt muusikalisi kihte. Nii kavaleht kui Jaan Tammsalu oma avasõnas juhtisid tähelepanu Beethoveni tsitaadile: “Mis südamest tulnud, see südamesse mingu.” Just sellise pühenduse Austria ertshertsog Rudolfile kirjutas helilooja “Missa solemnise” ehk “Piduliku missa” partituuri avalehele. Milline kaunis mõte ja tegelikult on Beethoven nõnda väheste sõnadega kirja pannud muusika kõrgeima eesmärgi ja helilooja üllaima püüdluse: puudutada omaenda tõde järgides kuulajate südameid. Muusikul, kes asetub selles võrrandis vahendaja rolli, lasub suur vastutus: tunda ära siiras helilooja ning viia tema sõnum võimalikult täpselt ja tundlikult publikuni. Tallinna Jaani kirikus suudeti see eesmärk edukalt täita ning puudutada nii minu kui paljude teiste südameid. Kontserdi solist, Argentiina laulja Lisandro Abadie: “Neil kahel kontserdil tegin esmakordselt Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tõnu Kaljustega koostööd solistina, kuid olen Kaljuste käe all laulnud juba tudengipõlves Šveitsi kammerkoori ridades Zürichi Tonhalles antud kontserdil. See oli fantastiline võimalus musitseerida koos dirigendiga, keda olin juba teismeeast imetlenud, kui avastasin endale 1993. aastal Buenos Aireses filharmoonia kammerkoori ja Tõnu Kaljuste Tormise plaadi “Forgotten Peoples”. See oli rabav avastus nii mulle kui mu kaaslastele. See oli meie esimene kontakt eesti keelega, selle suurepärase repertuaariga, kus koori väljendusvõimalusi oli kasutatud täiesti uudsel moel. Nüüd, ligi 30 aastat hiljem uuesti koori juures olles kuulen ikka ja jälle nende esituse unikaalset kombinatsiooni kirglikkusest ja intelligentsist. Beethoveni “Missa solemnis” ühendab minu arvates kaks maailma, mis tunduvad vastandlikud, aga tegelikult ei ole seda. Ühest küljest on see erakordne vabaduse ja loomingulisuse väljendus, traditsioonide trotsimine ja eneseotsing. Beethovenit huvitab siin varasemate aegade muusikatraditsioon, see on põnev kogum teatud piirangutest, mille tulemuseks on, nagu Bachi või Monteverdi puhul, uute ideede veelgi üllatavam plahvatus. Ja samal ajal tõestab Beethoven taaskord, et püüdes õppida meie eelkäijate tegevusest ja seda põlistades, võib tulemuseks olla uus vabaduse ja ilu vorm.”

Oktoobrikuu esimesel nädalavahetusel kulges Taaralinna muusikaelu eelkõige kahe Eduardi – Tubina ja Oja lainel. Tänuliku publiku ees keriti lahti Mihhail Gertsi erakordselt põhjalikult läbi mõeldud kavaga festival, mis kantud soovist Tartu meistrite looming eesti muusikaloos nende väärilisele kohale tõsta. Algimpulss olevat tulnud Elleri muusikakooli sajanda aastapäeva kontserdilt (2019), kus Gerts tõi Eller Sümfonietiga ettekandele Tubina 2. sümfoonia. Nüüd saab öelda, et see oli ettekanne, mis muutis maailma, avades uue lehekülje mitte ainult Gertsi eluloos. Toona tekkinud ideed ja nüüd siis publikule avanenud festivali tervitati siin tõesti väga soojalt. Tõsi, kuulajaid oleks Vanemuise kontserdisaali palju rohkem mahtunud – Tartu publik on üldiselt natuke “pika hambaga”, kui tegu pole just kõige tuntuma muusika või kõige populaarsemate heliloojate ja kollektiividega. Meenub näiteks seik aastast 2003, kui ERSO tühistas oma Tartu kontserdi, kavas õhtu ainsa teosena Tubina “Krati” kontsertettekanne; tulemata jäeti, kuna eelmüügist oli müüdud liiga vähe pileteid! Ise olen skeptilisust uuema muusika suhtes arvanud kõrgema muusikalise hariduse puudumise “teeneks” siin linnas, aga mine tea, võibolla on asi siiski keerulisem. Igatahes mingi konks kaasaegse muusika suhtes siin on, teisalt on seda ka keeruline välja juurida, kui see muusika siin peaaegu üldse ei kõlagi. Seda enam tuleb loota seekordsete kontsertide tõesti erakordselt tänulikule publikule, kes nii vaheajal kui pärast oli kohati lausa pahviks löödud ja sõna otseses mõttes oigas: issand, milline muusika!, ja ehk jõuab kumu millestki erakordsest järgmiseks korraks ka nendeni, kes seekord kohale tulla ei taibanud. Tänavusel Pärnu muusikafestivalilgi näiteks oli huvitav jälgida eriti välismaalastest kuulajate hämmingus nägusid ja vaimustust, kui Eesti Festivaliorkester esitas lausa kahel kontserdil Tubina “Krati”-süidi. Samas ei saa jätta märkimata, et see oli alles esimene Tubina teos selle juba 11-aastase kollektiivi repertuaaris. Et ühest küljest me küll kõneleme eesti muusika olulisusest, märkame selle silmapaistvust rahvusvahelisel areenil, aga teisalt ei tee suurt midagi, et lisaks paarile ülemaailmses muusikataevas kinnistunud tähele veel teisigi heliloojaid sinna kõrvale tuua – sh meie tuntust ära kasutades. Siinkohal suur kummardus ja tänusõnad lahkunud Vardo Rumessenile, kellele eesti muusika oli omal ajal südameasi, samuti praegustele interpreetidele, kes on võtnud omale missiooni mõne eesti heliloojaga süsteemselt ja järjekindlalt tegelda – neid on õnneks juba terve rida. Aga niisugune tegevus võiks olla reegel, mitte erand. Ja õnn on nende heliloojatega, kes on leidnud omale n-ö ihuinterpreedi, need aga, kel sellist isiklikku tagant tõukajat ei ole, võivad jäädagi n-ö ripakile ja unustuse hõlma. Tõsi, XXI sajandi alguses oli ka pealinnas Tubinale pühendatud festival, mis aga millegipärast pärast 2005. aastat, mil tähistati Tubina 100. sünniaastapäeva, soikus. Loodame siinsele festivalile pikka iga ja rohkelt tegusid, sest selle kunstiline juht, noor andekas dirigendist pianist (või vastupidi) on ideedest tulvil ja toimunu näitas, et tema mõtted on leidnud viljaka pinnase, st kogu kaasa löönud meeskond (Eesti Kontsert, Vanemuise teater, Elleri muusikakool) on täis tahet tegutseda ja Elleri-Oja-Tubina rindel edasi minna. Hästi palju andis toimuvale juurde asjaolu, et muusika kõrvale oli toodud ka sõnaline osa, mida juhtis meie vestluskultuuri hea maitse etalon Joonas Hellerma. Videosilla vahendusel pakkus mõttelõngu, mille üle arutleda, helilooja Jüri Reinvere, saalis said sõna muidugi Gerts ise ja muusikutest ka pianist Sten Lassmann, aga lisaks neile avaldas mõtteid ka psühholoogia ja kunstiteaduste ala inimesi. Need arutelud lõid festivali fookuses olnud 1930. aastatele intensiivselt kaasa kõlama hakanud tausta, kuna kõneldi nii Eestis, aga ka laiemalt Euroopas valitsenud meeleoludest ja kunsti suundadest. Märgiti sedagi, et see periood on meil üldse põhjalikumalt lahti rääkimata nii eri kunstiliigiti kui kõnelemata nende omavahelisest mõjust. Just tollasesse kirjanduse-kunsti-teaduse-muusika tohutusse rikkusesse ja sellesse kunstiliikide sümbioosi, mis Tartus kultuuriruumis peidus on, heitis pilke kultuuriloolane Enn Lillemets, kellega sai tehtud linnas väike ekskursioon ja vaadatud neid tänavaid ja maju, kus omal ajal külg külje kõrval paljud kultuuriinimesed elasid ja olid ning paratamatult üksteisega ka kokku puutusid. Nagu Enn Lillemets kenasti ütles: sellest võib hulluks minna, kui hakata mõtlema, kes ainuüksi Tartu ülikooli aulas kõik esinenud on, Liszti ja Clara Schumanniga alustades ja Svjatoslav Richteriga lõpetades! Kõige toredam oligi ehk see festivalil tekkinud lausa füüsiline kogemus sellest, et nii Eller, Oja kui ka Tubin on siinses kultuuriruumis kunagi elanud ja tegutsenud, nende kunagised varjud sõna otseses mõttes elustusid. Elleri õpetajatööd Tartu kõrgemas muusikakoolis ikka teatakse, aga et Tubin oli ligi 15 aastat Vanemuises palgal, juhatas paljusid etendusi ning ka Vanemuise sümfooniaorkestri kontserte, seega viibis palju peaaegu samas ruumis kui on praegune Vanemuise kontserdimaja, sellele eriti ei mõtle. Samuti on Elleri kooliga, kus lisaks sellele, Eller on selles samas majas (ja mitte mõnes kooli endises, kas maha jäetud või lammutatud hoones) 20 aastat pedagoogina töötanud ning Tubin ja Oja tema õpilastena õppinud, seejärel ka pedagoogidena töötanud, on reaalsus. On tore, et Elleri kooli vana saal kannab nüüd Elleri nime ning et uues, juurde ehitatud hooneosas, erakordselt õnnestunud akustika ja interjööriga ruumis on Tubina-nimeline saal (kus said peetud festivali sõnalise osaga kammerkontserdid). Ja ka Oja võiks saada kuidagi tähistatud. Nii neist ruumidest, kuuldud muusikast kui peetud juttudest saadud tervikelamus oli tõesti kuidagi vaimselt füüsiline. Aga mida siis ikkagi mängiti ja kuidas, on vist juba ammugi õigustatud küsimus. Ka muusikute-solistide puhul oli Gerts püüdnud rakendada eeskätt Tartust pärit inimesi. Avakontserdil tõi Vanemuise sümfooniaorkester festivali eestvedaja juhatusel ettekandele Elleri noorpõlveteose, Venemaalt kodumaale saabunult ühe esimese helitööna kirjutatud tantsuliste sugemetega “Sümfoonilise skertso”, mis lõi hea pinnase kõigele järgnevale. Järgnevas oli Gerts silmas pidanud nii Oja kui Tubina esimese vabariigi ajal loodut kui ka mõttelisi seoseid teiste heliloojatega; need teemad sai lahti kirjutatud bukletis. “Tšellokontsertide kontsert”, Prokofjevi suurejooneline “Sinfonia concertante” kõlas sünnilt tartlase, vahepeal aastaid Saksamaal elanud ja töötanud ning sellest sügisest tagasi isamaal, ERSO tšellorühma ühe kontsertmeistrina ametis oleva Indrek Leivategija uhkel soleerimisel. Kontserdi lõpuloona sai nautida erakordselt õnnestunud Tubina 3. sümfoonia ettekannet, kus teos ise lummas oma kauni ja kuidagi eriliselt reljeefse muusikalise materjaliga ning kus orkester tuli dirigendi taotlustega suurepäraselt kaasa. Oli üks neid haruldasi hetki Vanemuise sümfooniaorkestri ajaloos, kus suudeti sõna otseses mõttes teha imet. Sopran Karmen Puis esitas Tubina saalis värvika ja mitmekesise valiku Tubina ja Oja laule. Tema hääl sai selles saalis kuidagi eriliselt säravad toonid, ansamblipartneriks alati tundliku saatjana silma jäänud Jaanika Rand-Sirp. Pani imetlema mõlema komponisti kujundite eredus ja eriti Oja kaunis meloodiaanne. Keelpillikvartett M4GNET esitas koos nüüd pianistiks kehastunud Mihhail Gertsiga meisterlikult kaks suurejoonelis teost, Tubina klaverikvarteti ja Oja klaverikvinteti. Oja oopus vapustas isegi hiljem autoraadiost kesise kvaliteediga kuulates – tegu on vaieldamatult ühe eesti muusika tippteosega, erakordselt maagilise muusikalise materjaliga, mille vormimisest kostab helilooja meeletu keskendumine, mida toetas samaväärne ettekanne. Noor tšellist Siluan Hirvoja tõi ettekandele Kodály soolotšellosonaadi avaosa, mis on väga pihtimuslik muusika. Bartóki sonaat kahele klaverile ja löökpillidele (Ebe Müntel, Jorma Toots, Brita Reinmann, Heigo Rosin) oli ette kantud ajastut iseloomustava jutustusena tohutust jõhkrusest karnevalilikkuseni. Lõppkontserdil esines esmalt Eesti Rahvusmeeskoor Mikk Üleoja juhatusel, luues seose Tubina kooridirigenditegevusega. Esitati väga erineva iseloomuga muusikat, sh Max Regeri vaimustavalt tihedafaktuuriline “And as Meer”, Richard Straussi imeilus “Traumlich”, Sibeliuse õrn “Rakastava”, Schönbergi hämmastav “Landsknechte” jne, kõige krooniks ka kolm Tubina koorilaulu, nii Tubina enda kunagi juhatatud “Igatsus” kui ilmselt alles 1998. aastal (!) RAMi esituses esiettekandele toodud “Noore kotka laul” ja “Rändaja õhtulaul”. Festival lõppes ilu-teemaga – esmalt Eduard Oja fantastiline “Ilupoeem” ja lõpuks eesti sümfoonilise muusika üks kaunimaid oopusi, Tubina 4. sümfoonia. See on tõesti uskumatu, et selline kaunis teos on sündinud keset sõda; ilmselt oli see heliloojale nagu pelgupaik õudsest ja hirmutavast reaalsusest. Sealjuures ei pidanud dirigent sümfooniakontsertidel paljuks anda publikule enne kuulama hakkamist n-ö võtmeid kätte ja teoste olulisimaid teemasid tutvustada – väga oluline nüanss, sest seda muusikat ei ole siin linnas ja üldse mängitudki! Mihhail Gerts ise mõjus kõige selle emotsioonidest tiine õhustiku keskel lausa Tubina taaskehastusena – muusikast vaimustunult ise palju teha tahtes, palju teha jõudes, paljusid palju tegema innustades. Nii põhjalikult läbi mõeldud festivali annab mäletada, kusjuures kunstiline juht jaksas nii meisterlikult dirigeerida kui ka olla pianistina tippvormis, sõnaline osa veel pealekauba! Palju-palju jaksu festivaliga jätkata ning kõiki tärganud ideid ellu viia!

31. oktoobril ja 1. novembril tuli New Yorgis Metropolitani muuseumis esiettekandele Arvo Pärdi a cappella kooriteos “O Holy Father Nicholas”. Teose tõi kuulajateni Artefact Ensemble, mida juhatab Grammy auhinnale nomineeritud dirigent Benedict Sheehan. Helitöö tellisid Nektarios S. Antoniou ja Schola Cantorumi koor ning Metropolitani muuseum New Yorgi Püha Nikolause kreeka õigeusu kiriku taasavamise auks. Püha Nikolause kirik hävis 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakutes, algse asupaiga vahetus läheduses asuv uus pühakoda avatakse tuleval kevadel. Esiettekanne oli osa Arvo Pärdi autorikontserdist, kus tema teoseid esitasid Artefact Ensemble, Schola Cantorum ja Grammy auhinnaga pärjatud Experiential Orchestra ning solistid. Esiettekande kõrval tulid esitusele “Fratres”, “Vater unser”, “The Deer’s Cry”, “Silouan’s Song”, “Salve Regina”, “Summa”, “Cantus Benjamin Britteni mälestuseks” ja “Da pacem Domine”.

22.–29. novembrini toimus Eesti muusika- ja teatriakadeemias järjekordne, IX Eesti pianistide konkurss. See pika traditsiooniga sündmus on juba 1968. aastast olnud meie pianistlike annete jälgija ja neile tee avaja. Seekord oli osalejatel suurepärane võimalus mängida kõik voorud eriti heades tingimustes, EMTA uhiuues saalis, kus sai valida kolme tippinstrumendi, Steinway, Bösendorferi ja Fazioli vahel. Populaarseimaks osutus üllatuslikult Bösendorfer. Kõige esimesel neist konkurssidest 1968. aastal sai esikoha Arbo Valdma, II kohta jagasid Ada Kuuseoks ja Matti Reimann ning III koha sai Eugen Kelder. 1973. aastal oli võidukas Rein Rannap, teise koha saavutas Ivo Sillamaa. 1980. aasta konkursi kõrgeimad kohad pälvisid Ivari Ilja ja Lauri Väinmaa, 1988. aastal Toomas Vana. 1994. aastal olid auhinnalistel kohtadel Ralf Taal, Mati Mikalai, Tanel Joamets ja Ave Nahkur. 2002. aastal olid võidukad Mihkel Poll, Sten Lassmann ja Age Juurikas, 2008. aastal Maksim Štšura, Ruslan Strogyi ja Aleksandra Kamenskaja. 2014. aastal sai I preemia Sten Heinoja, II Johan Randvere ning III koha Miguel Carcélen Caballero. Võibolla võiks tulevaseks, X konkursiks neist sündmustest välja anda isegi ühe kokkuvõtva kogumiku, sest teavet oli eriti varasemate võistluste kohta leida üsna keeruline. Iga konkurss toob esile uusi andeid, aga näitab ka teatud muutusi ja tendentse. 2008. aastal olid edukad Ida-Virumaalt, Narvast ja Jõhvist tulnud anded. 2014. aastal ja nüüdki oli võimalus konkursil osaleda EMTAs õppivatel välistudengitel, kellest parimad jõudsid ka laureaatide hulka. Tänavusel konkursil oli finaalis võistluse ajaloo arvukaim naispianistide esindus. Tuli ilmsiks ka veel üks meie praegusele ajale omane fenomen: on mängijaid, kes on juba väga noorelt kõrgel tasemel ja ka konkurssidel võidukad. Meenub 11-aastaselt Moskvas suure “Grand Piano Competition’i” võitnud, nüüd juba maailmalavadel esinev Aleksandra Dovgan, Aleksander Malofejev ja mitmed teised. Meie konkursi noor tulevikutalent on 16-aastane Tähe-Lee Liiv. Konkurssi alustas kokku 29 pianisti, neist 12 välismaist päritolu. Laureaadid: I preemiat jaganud Tähe-Lee Liiv ja leedu pianist Mantas Šernius ning III preemia saanud Evita Lohu on kõik tugeva isikupäraga muusikud. Tähe-Lee on võimsa ande ning aimuva suure potentsiaaliga, Mantas Šernius jõuline, väga professionaalne mängija, Evita Lohu tundlik ja suure vaimujõuga interpreet. Puht isiklikest muljetest lähtuvalt mõtlesin, et Sven-Sander Šestakov väärinud ehk rohkemat kui diplomit, tema oli finalistidest kõige isikupärasem, samas ka tehniliselt väga võimekas. Mariin Gill meeldis oma küpse ja peene mänguga ning soolokavaga võib ta kuulajale palju pakkuda. Konkursi teise eriti noore ande, 17-aastase Sofia Khvichia mängus on haaret ja oma joont. Nagu ikka, ei mahtunud kõik huvitavad mängijad finaali. Konkursi kohustusliku pala, Pärt Uusbergi “Hingelinnutee I” eest eripreemia pälvinud Lea Valiulina on kindlasti üks neid, kelle soolokontserti tuleksin huviga kuulama; tema II voor oligi nagu üks põnev kontsert. Marite Männi kõlamaailm on kaunis ja romantiline, tal on eriti ilus laulvus. Piret Mikalail on hea karakteritaju, Ilana Lode on huvitavalt jõuline mängija. Häid ja kaasahaaravaid esitusi oli veelgi nii I kui II voorus, kuid mõnelegi said saatuslikuks mäluprobleemid eri teostes või tehnilised probleemid etüüdides. *** Noori pianiste hindas žürii koosseisus: Graham Scott (Inglismaa), Jurgis Karnavičius (Leedu), Niklas Pokki (Soome), Ivari Ilja ja Mati Mikalai. Vestlesin konkursi järel žürii välisliikmetega. Graham Scott: “Konkurss lausa hämmastas mind. Eesti on väiksem kui Wales, aga siin kuulis nii paljusid kõrge tasemega pianiste, huvitavaid muusikalisi isiksusi. Kava oma klassikalise ülesehitusega oli nõudlik, eriti I voor kolme suure etüüdiga. Vahel oli tunda, et see asetas osalejatele liiga suuri nõudeid. Raskusi oli etüüdidega ja Bachis esines mäluprobleeme. II voorus avanesid mitmed mängijad täiesti uuest küljest, oli neid, kes mängisid seal paremini. Eesti muusika- ja teatriakadeemias on õppimiseks vapustavalt head tingimused. Teie uus kontserdisaal on suurepärane, ei liiga väike ega liiga suur, sooloklaveri jaoks perfektne. Uutes saalides on akustika alati natuke õnneasi, aga see on siin õnnestunud. Kui rääkida finalistidest, siis Tähe-Lee Liiv haaras hästi kaasa, temas oli midagi elektriseerivat. Ta on cool esineja, ei tee mängides halbu otsuseid, alati häid. Kui nägin tal III vooru kavas Tšaikovski 1. klaverikontserti, olin skeptiline, ent kui ta oli selle ette kandnud, oli igasugune skepsis kadunud. Ma arvan, et ta areneb heaks pianistiks, on näha ka väga tõsist suhtumist. Mantas Šernius haaras Mussorgski “Piltidega näituselt”, tal on head karakterid ja lai kõlapalett. Ta on meeldiv muusikaline isiksus ja tal on hea side kõigega, mida ta mängib, kuigi II voor jättis mulle tugevama mulje kui Prokofjevi 3. kontsert finaalis. Evita Lohul oli väga ilus Scarlatti ja Schubert, Rahmaninovi 2. sonaadis oleks vaja olnud rohkem jõudu ja suuremat joont. Tema Beethoveni 5. kontsert oli viimistletud, koostöö orkestriga väga hea. Oli tunda, et see teos on tal hästi selge. Tal on potentsiaali, aga ta peaks ennast veel rohkem avama. Mariin Gill on rafineeritud, artistlikult vastuvõtlik mängija, meeldis tema Skrjabini sonaat, aga finaalis on Mozarti kontserdiga raske mõjule pääseda. Sven-Sander Šestakov on huvitav muusik, aga tema II vooru Bergi sonaat ning Liszti “Bénédiction” ja “Mefisto valss” ei olnud minu jaoks veenvad. Finaalis aga sobis talle Tšaikovski 1. kontsert väga hästi, seal oli ta oma sõiduvees. Sofia Khvichia mängis väga hea Debussy “Pour le Piano”. Tema musitseerimises on võluvat süütust, mäng on loomulik, kultiveeritud, ta võib jõuda kaugele. Ka temal ei olnud Mozarti kontsert finaalis kõige parem valik.” Jurgis Karnavičius: “Selle konkursiga on mul oma isiklik side –1973. aastal oli mu isa siin žürii esimees. Võiks siis öelda, et ajalugu kordub. Meil Leedus ei ole vabariiklikul tasemel sellist suurt kolme vooruga konkurssi. Meil toimub iga nelja aasta tagant rahvusvaheline Čiurlionise-nimeline konkurss, mis arvatavasti sarnaneb Tallinna rahvusvahelise pianistide konkursiga ja Läti Vītolsi-nimelise konkursiga; siis on meil veel Vainiūnase-nimeline konkurss pisut väiksema kavaga ja Dvarionase-nimeline noortekonkurss. Teil on akadeemias väga head õppimistingimused. Saan aru, miks noored tahavad siia tulla – üldine atmosfäär on nagu mõnes tuntud Lääne-Euroopa akadeemias. Teie uus saal on kadestamisväärselt hea. Meil on akadeemia veel vanades ruumides, aga nüüd on plaanis ehitada ka Vilniusse uus akadeemia hoone, krunt ja projekt on juba olemas. Selle konkursi osavõtjaskond oli põhiliselt õppivad muusikud: akadeemia tudengid, õpilased muusikakeskkoolist ja end välismaal täiendajad. Kava oli väga nõudlik, rahvusvahelise konkursi traditsioonilises stiilis: esimeses voorus kolm etüüdi (paljudel konkurssidel on see juba vähendatud ühele etüüdile), teine voor 50–60 minuti pikkuse soolokavaga ja viimaks kontsert orkestriga. Kuigi oli palju huvitavaid mängijaid, tundub kokkuvõttes, et ei kujunenud välja päris selget liidrit, kes oleks teistest peajagu üle olnud, seda näitavad ka tulemused. Esimese koha said Tähe-Lee Liiv ja Mantas Šernius. Tähe-Lee Liiv jättis kõigis voorudes võrdselt tugeva mulje, tal on suurepärane kool ja kõlakultuur ning ta kuulab end väga hästi. Teises voorus esitatud Bachi “Prantsuse süit” oli väga huvitav, hea mulje jättis Chopin. Võibolla kolmanda vooru Tšaikovski 1. klaverikontserdis jäi pisut puudu emotsioonist, kuigi see oli väga hästi mängitud. Teine esikoht, Mantas Šernius – minu kaasmaalane – näitas väga soliidset mängu. Tal olid kõik voorud head. Meelde jäi Haydni sonaat, head etüüdid ja huvitav Bach. Teises voorus sobis talle hästi Mussorgski “Pildid näituselt”, “Mefisto valss” oli võibolla natuke ettevaatlik, aga kolmandas voorus esitas ta hea Prokofjevi 3. kontserdi. Kolmas koht Evita Lohu esines kõigis voorudes väga stabiilselt. Eriti ere oli tema teine voor: väga stiilsed Scarlatti sonaadid, Schubertis nauditav fraseerimine, ilus kõlakultuur. Võibolla Rahmaninovi 2. sonaat jäi natuke kammerlikuks ja liiga intelligentseks, oleks võinud olla rohkem “vene vaimu”. Beethoveni 5. kontsert sobis talle hästi. Mariin Gilli olin varem Vilniuses konkursil kuulnud ja ta on väga hästi arenenud. Tal on ilus kõlakultuur, kuigi vahel tundub, et ilus kõla on liiga prioriteetne ja see võib mõjutada ajataju, et vormi kokku saada. Kontserdivoorus oli ta orkestriga pisut kammitsas, seal ta ei saanud olla nii loov kui eelmistes voorudes. Sven-Sander Šestakovi esimene voor oli väga muljetavaldav, seal näitas ta ennast ühe liidrina. Beethoveni sonaati ta mitte lihtsalt ei esitanud korralikult, vaid tegi sellest kunstiteose. Samuti olid tal head etüüdid, eriti hea oli vormitunnetus Liszti “Õhtustes harmooniates”. Teises voorus tekkis küsimusi Bergi sonaadi ja Liszti “Bénédiction de Dieu dans la solitude” kohta. “Bédédiction” on üks minu lemmikuid, olen seda palju mänginud, seal on keeruline aega organiseerida, et vorm ei valguks laiali. Kolmandas voorus näitas ta Tšaikovski 1. kontserdis aga jälle, et on võimekas pianist, kes saab sellise suure teosega suurepäraselt hakkama. Sofia Khvichia oli väga stabiilne, täpne, tal oli valitud sobiv, jõukohane kava, temaga oli väga hästi töötatud. Esimene voor oli tal tugev, etüüdid sobisid ja tulid hästi välja. Millele ta edaspidi võiks rohkem tähelepanu pöörata – otsida mingit isiklikku momenti muusikas. Konkursi kohustuslik pala, Pärt Uusbergi “Hingelinnutee I” oli klaveripärane ja minu arvates oli hea, et see ei olnud avangardistlikult liiga keeruliseks aetud. Samas pani ta pianisti küllatki proovile, kuidas seda kujundada. See pala annab võimaluse erinevalt mängida ja tõesti kuulis väga eriilmelisi esitusi. Lõpuks tahan kõigile osalejatele südamele panna, et konkursid on olulised, aga – nagu ma ka ütlen alati oma õpilastele – teie peamine õppimine algab siis, kui te muusikaakadeemia lõpetate. Siis on näha, mis on teie loominguline pagas, mida te kuulajatele oma mänguga edasi annate ja kui iseseisvad te olete.” Niklas Pokki: “Finalistid olid kõik väga erinevad isiksused ja lootustandvad artistid. Ka mitmed neist, kes finaali ei saanud, meeldisid väga. Oli neid, kes esimeses voorus mängisid mõne teose täiesti rahvusvahelisel tasemel, kuid ebaõnnestusid teistega. Aga keegi ei pea olema pettunud. Soovitan neil proovida järgmisi konkursse, neil on kõik vajalikud omadused olemas. Mõnikord ei ole valitud kõige sobivamaid teoseid või on jäänud ettevalmistusaeg liiga lühikeseks. Kuna see konkurss toimub küllalt pika aja, iga viie aasta tagant, tekitab see osalejates ka parajalt pinget – võistlus on ju nii oluline. Võibolla võiks vahepeal olla väiksemaid mõõduvõtmisi, samuti oleks kindlasti kasulik käia eri tüüpi rahvusvahelistel konkurssidel, sest konkursi üks oluline märksõna on kogemus. Eesti pianistlik tase on märkimisväärne, eriti kui arvestada, et Eesti on nii väike maa. Eestlastel on alati olnud kõrva kõlavärvide osas ja väga tõsine suhtumine. Ka mina olen väikeselt maalt, Soomest, mis on küll Eestist suurem, aga meie ei saa end mitte mingis mõttes võrrelda Venemaa, Hiina või Ameerikaga. Oli näha raskusi etüüdides, kolm suurt etüüdi mängida ongi raske ülesanne. Žüriile teeb see muidugi otsustamise kergemaks, sest etüüdid on nagu test. Mõni konkurss on juba etüüdid välja jätnud, aga ma ei arva, et see on hea mõte – ühel olulisel konkursil peab selline katse olema. Teinekord oli kavades näha üle jõu teoseid. Ühest küljest on raske lugu väljakutse ja arendab, aga kui pole olnud piisavalt aega valmistuda või lugu ei istu, siis see konkursiolukorras kasuks ei tule. Suurte teoste puhul ei piisa ainult sellest, et nad tehniliselt ära mängida, need peavad olema ka küpsenud ja nendest peab olema üle.” TULEMUSED I preemia Tähe-Lee Liiv ja Mantas Šernius III preemia Evita Lohu Laureaatide preemiatega kaasneb Eesti Foto preemia, fotosessioon Kaupo Kikkasega Diplomandid: Sven-Sander Šestakov, Mariin Gill, Sofia Khvichia Eesti Kontserdi preemia: kontsert hooajal 2020/2021 Mantas Šernius Lossimuusika kontserdisarja eripreemia: Kontsert Kadrioru lossis 29.12. Lossimuusika sarjas Tähe-Lee Liiv Eesti Klaveriõpetajate Ühingu “Tulevikulootuse” preemia Sofia Khvichia Tallinna Filharmoonia eripreemia: esinemine Tallinna Kammerorkestriga Tähe-Lee Liiv EMTA eripreemia: õppe- või kontsertreis 1000 euro väärtuses Evita Lohu ERSO eripreemia: esinemine solistina vabalt valitud klaverikontserdiga ERSO ja EMTA ühisprojektis 20.02 Sven-Sander Šestakov Pärnu Linnaorkestri eripreemia: esinemine Pärnu Linnaorkestriga Mantas Šernius Helilooja eripreemia Parim konkursi kohustusliku teose, Pärt Uusbergi “Hingelinnutee I” esitus Lea Valiulina

Ei tule just liiga tihti ette, kui mõni eesti muusik võtaks ette salvestada plaadi kammermuusikast. Aastaid koos mänginud Marie-Helen Aavakivil ja Ralf Taalil on aga õnnestunud nende hästi sujunud koostöö plaadile jäädvustada. Kena tõdeda, et César Francki Sonaadi viiulile ja klaverile A-duur, Schuberti Viiulisonaadi D-duur D 384 ja Brahmsi Scherzo c-moll kõrval kõlavad plaadil ka Eduard Tubina Kolm pala viiulile ja klaverile ETW 48. Kodumaise muusika esitamine ja plaadile salvestamine on kindlasti väga tänuväärne ja oluline. Siinkohal mõtteaineks, et näiteks Heino Elleri viiuli- ja kammermuusikast võiks olla rohkem salvestusi ... Plaadil avaldab muljet ergas koosmäng ja tugev vormitunnetus. Kõige pingsamalt pani kuulama Franz Schuberti sonaadi D-duur (tihti nimetatud sonatiiniks) esitus. Aavakivi mängust kiirgas elavat eneseväljendust, milles dünaamilised taotlused olid selgelt mõistetavad. Ettekannet ilmestas veelgi Ralf Taali mängukergus, kena artikulatsioon ja väga puhas ning maitsekas pedaalikasutus. Samuti oli Eduard Tubina “Kolme pala” esitus igati veenev, seda eriti kaasahaaravate viiuli-klaveri dialoogidega teose esimestes osades. Sostenuto’s maalis duo otsekui looduspildi; Dolcissimo mõtisklused kiskusid rohkem mõistuspärasteks, kuid kumas ka enesesse vaatavat meeleolu. Esimesed kaks osa juhatasid kaasahaaravalt sisse tulise ja otsustava karakteriga esitatud Allegro marciale. Tõstaks esile pianisti-ansamblisti Ralf Taali märkimisväärset kõla varieeritust erinevate ajastute heliloojate muusika tõlgendamisel – sümfooniline, kuid vajadusel ka intiimsem kõla Brahmsis, pastelne, karge ja läbipaistev kõla Tubinas, kergus ja elegantsus Schubertis ning romantiliselt tundlik ja kirglik toon Franckis. Interpreedi hääl oma instrumendil sõltub väljendusvajadusest ja sellest, kuidas end väljendatakse – see eeldab täielikku tehnilist üleolekut igal mänguhetkel.

Tänavuste muusikasündmuste koorekiht koondus suurel määral veebruari, meie saja-aastase vabariigi sünnikuusse. Sinna oli ajastatud ka uudne festival “Virmalised”. Festivali idee tundus juba eelnevalt lihtne, kuid paljutõotav – Eesti pianistid mängimas Eesti klaveriteoseid. Pärast festivali kolme päeva sai selgeks, kui inspireeriv mõte see oli. Asja huvitavaks tegemiseks ei olnud vaja lisandeid, videoekraane või crossover’it. Kõik töötas oma naturaalsel ja sõna parimas mõttes akadeemilisel kujul. Festivali kuulates, kus esinejatena vaheldus 16 pianisti, tekkis lausa mingi konkursilik põnevus. Muidugi mitte sellepärast, et nad oleksid omavahel võistelnud. Tekkis võimalus kõrvutada, sedalaadi vaheldus, mis tuleb tavaliselt ette konkursi miljöös. Samasugune võrdlemise võimalus kujunes muusikateoseid kuulates. Tulid ilmsiks stiilide kihistused, avanesid elulood ja hingelised tagamaad. Oli tunne, nagu viibiksid mingis fantastilises galeriis või elaksid läbi ajarännakut. Mul on hea meel, et sellel festivalil tõsteti ausse ka Eesti rahvusklassika, mis on festivalidel ja kontserdihooaegadel saanud võibolla vähem tähelepanu kui näiteks nüüdismuusika. Varasema aja hiidudest kõlas siin Tobiase põnev virtuoosne “Walpurgi burlesk” – midagi nagu Eesti “Islamei” või “Mefisto valsi” sarnast –, ning omaaegse tipp-pianisti ja helilooja Artur Lemba seni täiesti kuulmata “Fantaasia eesti rahvaviisidele” (1928). Siis Eesti heliloomingu “kolm suurt vaala”: Mart Saar, Heino Eller ja Eduard Tubin. Saarelt valik prelüüde, Noor-Eesti muusikaline sümbol “Skizze”, Ellerilt samuti prelüüdid, “Kellad”, tokaata h-moll ning tema täiesti tundmatu, ent väga hea suurvorm variatsioonid h-moll. Tubinalt samuti näited prelüüdidest, “Variatsioonid eesti rahvaviisile”, “Ballaad Mart Saare teemale” ja festivali signatuurteos 2. sonaat “Virmalised, mille kohta festivali kunstilised juhid, noored pühendunud muusikud Mihkel Poll ja Sten Lassmann laususid oma avasõnas: “Festival on oma nime saanud ühe Eesti erakordseima klaveriteose, Eduard Tubina teise klaverisonaadi “Virmalised” järgi”. Sellest ajajärgust oli esindatud veel Tubina õpingukaaslase, andeka kõrvalseisja Eduard Oja “Vaikivad meeleolud”. Seejärel Teise maailmasõja järgne periood, nõukogude aeg: Eugen Kapi tantsud balletist “Kalevipoeg”, siis Veljo Tormise ka mitte sageli esitatavad kolm prelüüdi ja fuugat, varalahkunud andeka helilooja Tarmo Lepiku “Musica quasi una sonata” ja Jaan Räätsa efektne tokaata – 1970. aasta Tšaikovski konkursi kohustuslik teos. Kuldar Singi sisukas ja taasavastamist vääriv klaverilooming oli esindatud sonaadiga aastast 1960; väga hea teos on Eino Tambergi teatraalselt värvikas partiita. Sellesse ajajärku kuulub ka varane Arvo Pärt oma partiitaga (1958), hoopis teistsugune helilooja kui me teda nüüd tunneme. Siis viimaste kümnendite armastatud klaveriteosed: Lepo Sumera varast andekust näitav, vaid 17-aastaselt loodud “Ostinato-variatsioonid”, “Pala aastast 1981” ja fantastilise löökpilliefektiga “Pardon Fryderyk” (mida sugestiivselt esitas Tanel Joamets), Raimo Kangro süit, Erkki-Sven Tüüri sonaat, Urmas Sisaski tähistaevalised teosed ning Pärdi “Variatsioonid Ariinuška tervekssaamise puhul”, Ester Mägi klaveriloomingu lihvitud pärlid “Vana kannel” ja “Lapimaa joiud”. Ning uus muusika: varem kõlanust Tõnu Kõrvitsa variatsioonid teemale “Ma tänan Sind”, Mari Vihmandi “Eskiis” ning kolm uudisteost. Esimene neist, Jüri Reinvere “Kolm vana intermezzot” on selge vormilise ülesehitusega tsükkel. Huvitava tonaalsusekäsitlusega (praeguse aja suundumused pigem soosivad tonaalsusele lähenemist) klaveripärane ja heade karakteritega teos. Arvesse võttes, et nüüdismuusikas ei ole klaver väga populaarne pill, on iga selle instrumendi nüüdisaegne, kuid pilli eripärast mitte liiga kaugele minev kasutamine paras väljakutse. Tõnis Kaumann liikus oma sonaadi nr 3 I osa vormi mõttes nagu improvisatsiooniliselt, kus kaleidoskoopiliselt ilmusid – kui ka autori saateteksti lugeda – muljete ja meenutuste killud. Tõnu Kõrvits on Eesti nüüdisheliloojatest väga kogenud ja hea klaverile kirjutaja. Tema teosed on eredalt kujundlikud, poeetilised, klaveripärased ning neid esitatakse sageli. Uues teoses “to north .../põhja ...” oli karget poeetilisust ja teatavat hümnilikkust. Nüüd aga esitajate galerii juurde. Meie pianistid on põnevalt erinevad ja omanäolised. Pianist kui individualistlik kunstnik peabki seda olema. Mihkel Poll avas festivali Tubina “Virmaliste sonaadiga”. Polli etteasted on alati põhjani läbi mõeldud ja mõtted settinud, sellepärast on seal palju küpsust ja kõrget taset. Ka Ralf Taali esitused olid väga süvenenud ja hoolikalt viimistletud. Ta andis peenekoeliselt edasi Mart Saare prelüüdide karaktereid ja meeleoluvirveid ning tal oli väga hea Lepo Sumera, mida temalt kui rohkem romantiliste teoste esitajalt ei osanud oodatagi. Sten Heinoja mängis noorusliku tormakusega Tormist ja Kangrot. Mati Mikalai on pianist, kelles on nii intensiivset kontsentreeritust kui plahvatuslikku virtuoossust. Eduard Oja ja Jüri Reinvere teostes näitas ta just seda intensiivset süvenemist Suurepäraselt ja aplombiga esines Irina Zahharenkova, mängides Elleri variatsioonid h-moll ja Pärdi “Partiita”. Järgmisel kontserdil pakkus Sten Lassmann värskeid ja uljaid vaatenurki Tobise “Walpurgi burleskile”, Eugen Kapi ja Elleri teostele. Kai Ratassepa emotsionaalselt ja soojalt esitatud Ester Mägi “Vana kannel” ja Tõnu Kõrvitsa variatsioonid puudutasid paljusid. Johan Randvere oli valinud eesti klaverimuusikast lõbusama ja rütmikama poole – Lemba fantaasia, Räätsa tokaata –, mis tema avala esinejanatuuriga sobisid ja hästi õnnestusid. Tanel Joametsa värvikas ja plahvatuslik isiksus avanes Tubina prelüüdides ja Sumera palas. Marko Martin mängis Elleri “Kellad” ja Pärdi “Variatsioonid Ariinuška tervekssaamise puhul”. Age Juurikase esituses olen Tubina vähe mängitud, kuid suurepärast teost “Variatsioonid eesti rahvaviisile” korra ka varem kuulnud ja see on olnud mõlemal korral sügavalt läbi tunnetatud, eheda emotsiooniga esitus. Ka Mari Vihmandi “Eskiis” sobis pianisti intensiivse ja emotsionaalse olemusega. Peep Lassmann mängis oma esitajanatuurile väga sobivaid Mägi “Lapimaa joigusid” ning oma õpingukaaslase, varalahkunud helilooja Tarmo Lepiku teost. Lepik on kõrge tasemega väga huvitav helilooja, kes vääriks rohkematki avastamist. Maksim Štšura tegi oma repertuaari väga põnevalt ja avastuslikult; seal oli teostest lausa heliloojalikke, hoopis nagu uuest rakursist vaadatud nägemusi. Kristiina Rokashevich esitas Tüüri sonaadi, Kristi Kapten interpreteeris muljet avaldavalt Kuldar Singi sonaati. Õhtu ja kogu sarja lõpetas Ivari Ilja Tõnu Kõrvitsa pala “to north .../põhja ...” ja Tubina “Ballaadi Mart Saare teemale” suurejoonelise esitusega pidulikul, isamaalisel ja meie muusika sügavust rõhutaval moel.

On mitu asjaolu, mis kutsuvad ka pimedal sügisõhtul kontserdisaali: tore kavavalik, eriti kui seal on mõni hingelähedane teos, või kindel usaldus mängija vastu, kelle professionaalsus on alati olnud nauditav! Miks mitte ka uudishimu – saamaks aimu, kuidas noored ja andekad arenevad. Kaks klaveriõhtut – Ralf Taal 13. novembril Estonia kontserdisaalis ja Auli Lonks 1. detsembril Mustpeade majas rahuldasid kõiki neid tahke ja pakkusid rohkem muusikalisi mõnuhetki kui julgesin loota. Ralf Taal on pianist, kes juba 1990. aastatel pani ennast maksma sügava sisemise tasakaalu ja intelligentsiga muusikuna. Tema on just üks neid, keda lähed kuulama nagu head ja tarka inimest, interpreeti, kes küll ei ürita oma publikut millegagi rabada, ent tuleb oma muusikalise kõnega pakkuma ajastuteülest puhast ilu ja selles peituvaid alltekste. Juba kava kõneles heast maitsest ja interpreedi suundumustest ja eripärast. Ralf Taal on suur klassikameister! Nii et Schuberti sonaat B-duur D 960, Mozarti sonaat D-duur KV 576 ja lõpuks ikka nagu mõneti veel Mozarti-lainel naudisklev Liszti “Réminiscences de Don Juan” moodustasid stiilse ja emotsionaalse terviku. Ligi 50 minutit kestev Schuberti sonaat B-duur moodustas klaveriõhtu esimese osa. See helilooja eluõhtul kirjutatud suur sonaat on mullegi eriliselt hingelähedane juba aastakümneid. Mind hämmastab ikka ja jälle, kuidas ilu ja sellesse kätketud traagika ja valu võivad oma (vahel nii petlikult lihtsana tunduvas) väljendusviisis sajandeid aegumatuna hingele toimida. Pianist ei hoidnud end tagasi, ta mängis soojalt, pingevabalt, justkui iseendale, süüvides teemade laulvusse, arengutesse ja pelgamata ka pingestatud pause ja järske tundetõuse-langusi. Kes teost lähemalt tunnevad, nende arvates mängis Ralf Taal just esimest osa ka kübeke mõõdukamalt (ajaliselt pikemalt kui tavaks?), aga suure veenvusega. Tal on ka omapärane oskus pianissimo’d kuidagi eriliselt kuuldavaks ja helisevaks mängida. Samas on Schubert ka petlik: justkui intiimse tundetooniga ennast kuulama pannes, on sonaadis ka suurt tehnilist võimekust eeldav dramatism. Kuigi iga osa on omamoodi “jutustus”, seob pianist sonaadi tervikuks just meeleolulise ühtsuse abil. Kontserdi teises pooles nautisime Mozartit just nii sädeleva ja puhtana, nagu me ideaalis sellest mõtleme. Kavaleht Evelin Kõrvitsa toredasti valitud faktidega aitas mõista, kus ja millal need helitööd sündisid. Huvitav, et suurimat elevust publikus ei äratanud mitte täiuslik Mozarti esitus ega suurejooneliselt õnnestunud Schuberti sonaat, vaid parafraasiline Liszt, Mozarti “Don Giovanni” teemadega mänglev teos. Muidugi pakkus see ju tuttavaid teemasid, nii laulvust ja ilu kui ka dramaatilist lisztilikku bravuuri, mille Ralf Taal ka lahkesti publiku ette tõi. Prantsuskeelne réminiscences rõhutab lahtiseletatult tegevuse loomingulist mõõdet: tagasivaadet, mis inspireerivad omakorda looma uut kunstilist sisu. Publik kviteeris Ralf Taali esitust seistes aplodeerides. * Oma maitsekas mustas õhtukleidis õbluke ja habras, praegu kasinasti 25-aastane – selline on pianist Auli Lonks. Ta jäi sümpaatselt meelde juba “Klassikatähtede” tele-show’s 2013. aastal. Edasised aastad on tõestanud, et ta on suure õpi- ja töövõimega, tulevikuga interpreet, kes hindab vajalikuks ka klassikaliste stuudiumide läbimist meisterpianistide käe all. Me oleme tõepoolest andekatest pianistidest rikas rahvas! Päris palju oli neid ka Aulit kuulamas. Kontsert algab kavavalikust, selle sobivusest mängija ja saaliga ning ka oodatava publikuga. Kuigi mitte nii lakooniline ja stiilitiheühtne kui Ralf Taali klassikaline õhtu, oli ka siin tajutav kindel joon ja pianist mängis iga teose just kavas oma kohale sobivaks. Need Eesti interpreetide liidu sarja kontserdid on planeeritud üheosalistena ja nii oli ka Auli Lonks koostanud ühe-tunni-programmi puhtalt eesti muusikast ja just rahvaviisitöötlustest. Alustuseks Ester Mägi tuntuks mängitud “Lapimaa joiud”, mis häälestas publiku kuulama ja leidma algmaterjalis peituvat omalaadset eksootikat. Ester Mägi ise on ikka rõhutanud selles stiilis Mart Saare eeskuju. Edasi Eugen Kapi “Labajalg” ja “Ingliska” Anna Klasi seades. Sellele oli meeldivaks ja uudishimu tekitavaks vahelduseks Maria Kõrvitsa pala “Öö”. Noor helilooja pühendas teose julgelt sama noorele pianistile. Mis on öö? Seda romantilist piltiandsid kogu selle sumedas ilus, müstikas ja milleski salapärases, vast isegi pelutavas, edasi mõlemad noored muusikud. Teos, mille aluseks on Otepää kandi rahvaviis “Öö om jo läve een”, Meie vaimulike rahvalaulude lummust on korduvalt oma muusikasse põiminud ka Tõnu Kõrvits. Nii ka selle kontserdi üks tippteoseid, variatsioonid teemale “Ma tänan Sind”. Selle teose arenduse ülevus tekitas tunde, et siirdume lausa kõrgematesse sfääridesse? ja igatseme juba justkui orelilaadset kõlamassiivi. Nii peenes vaikses ilus kui ka dramaatilises kõlajõus mängis pianisti hingeseisund ja tehniline suutlikkus väga olulist rolli. Kava lõpulooks oli ta valinud eesti klassika tuntud tippteose, Tubina “Ballaadi Mart Saare teemale”. Enne seda kõlas veel Tubina “Kolm eesti rahvatantsu”. Ballaad õnnestus väga hästi, pannes tunnetama muistse teema “Seitse sammeldanud sängi” igavikulisust. Grandioosne arendus pani unustama, et klaveri taga on õbluke neiu, sest kõlamassiivid täitsid saali justkui iseenesest ja pingutuseta. Ma tsiteeriksin veel ühte kuulajat, Fred Jüssit, kes sõnas: “See oli nii hea kontsert, et lausa haiget tegi... Klaver armastab seda tüdrukut.” Milline kompliment vanalt feinschmecker’ilt.

16.–23. oktoobril on taas aeg küps traditsioonidega rahvusvahelise festivali KLAVER toimumiseks. Saab läbi elada intensiivseid soolokontserte ja siseneda Beethoveni klaverikontsertide universumisse. Festivali kunstiline juht Sten Lassmann avas olulisemat teavet saabuvatest klaveripidustustest. Kontseptsioon ja programm Festival on algusest peale olnud tihe ühte nädalasse mahtuv üritus. Festivalide kontseptsioone on ju mitmesuguseid: on neid, mis toimuvad hajutatumalt, nagu näiteks Salzburgi pidunädalad või siis eelmisel aastal Lätis alguse saanud suurejooneline Riia Jūrmala muusikafestival. Festivalile KLAVER on aga sobilik olnud see nädalane pikkus, mis võimaldab raamistuseks ava- ja lõppkontserti koos sümfooniaorkestriga, nii et minu nägemuses festival siin mingit uut heureka’t ei vaja. Festivalipäeva keskseks sündmuseks jääb õhtune kontsert algusega kell 19 (mis on paras aeg, sest publik vajab pärast tööpäeva pisut hingetõmbeaega ja võimalust end kontserdiks valmis sättida), v.a pühapäev, kui kontsert algab kell 17. Festivali programm on kokku pandud mitmete tegurite koosmõjul. Kuna tänavu on Beethoveni juubeliaasta, siis said festivali põhiteljeks Beethoveni kõigi klaverikontsertide ja koorifantaasia esitused meie oma tipp-pianistidelt. Sinna vahele paigutasime neli eri riikidest väga eriilmelist suurt klaverikunstnikku, kes esindavad ka erinevaid põlvkondi: Lucas Debargue tuli suurde muusikaellu möödunud kümnendil, Yeol Eum Son käesoleva sajandi esimesel kümnendil, Pietro de Maria möödunud sajandi viimasel kümnendil ja Nikolai Demidenko 1980-ndatel aastatel. Eesti pianistid ja Beethoven Avakontserdil esinevad ERSOga Age Juurikas ja Maksim Štšura. Juurikas soleerib Beethoveni 5. klaverikontserdis ja Štšura kanda on soolopartii Beethoveni “Fantaasias koorile, klaverile ja orkestrile”. Dirigent on Vello Pähn. Teine orkestrikontsert on Tallinna Kammerorkestriga, mida juhatab Kaspar Mänd ja kus Beethoveni 2. klaverikontserdis soleerib Ralf Taal, 3. kontserdis Irina Zahharenkova. Nii Age, Ralf kui Irina on oma kõrgetasemelise kontserttegevusega Eesti publikule juba tuntuks ja omaseks saanud, Maksim Štšura on teinud edukat artistikarjääri Londonis, ning hiljuti pälvis Londoni Kuningliku Muusikakolledži doktorikraadi. Lõppkontserdil on laval kaks Steni: Sten Heinoja ja mina, esineme Eesti Sinfoniettaga. Sten Heinojal on kavas Beethoveni 1. klaverikontsert ja minul 4. klaverikontsert. Orkester mängib ilma dirigendita, kontsertmeistriga – seekord on selleks fantastiline Johannes Põlda. Loodan, et publikule on huvitav jälgida esitusi erinevate orkestritega. Kuigi on Beethoveni juubeliaasta, takistas viirus mitmeid plaane aasta esimeses pooles ning kindlasti ei ole keegi veel tema loomingust sel aastal saanud isu täis kuulata. Festivali kavas on ka Eesti ühe armastatuima pianisti Rein Rannapi plaadiesitluskontsert, kus ta esitab enda loomingut. See muusikaline süntees, mis ta laval publikuni toob, on originaalne ja hõlpsasti nauditav Nikolai Demidenko Esimene meie neljast väliskülalisest on Nikolai Demidenko, vene pianismi parimate traditsioonide kandja, Moskva konservatooriumi kasvandik. Kui ta esines meil 2000. aastate algul ERSOga, kirjutas Evi Arujärv, et Demidenko on vene virtuoos, kes on samas euroopalikult aristokraatne, vaoshoitud ja reserveeritud. Tõepoolest, Demidenko on kunstnikuisiksus, kes ühendab endas euroopalikkust ja vene hinge ning vene koolkonnale omane, teinekord bravuurne pianism on tal alati peene ja reserveeritud muusikalise väljenduse teenistuses. Ta on sisse mänginud muu hulgas ka näiteks Clementi sonaate, mis on nii head, et kasutan neid muusikaakadeemias õppematerjalina. Tudengitega seda salvestust kuulates imetleme ikka, kui stiilitundlik esitus see on, millele on ilmselt mõju avaldanud ka ajastutruu traditsiooni otsingud, mis saavutasid oma haripunkti 1980-ndatel aastatel. Pietro de Maria Pietro de Maria on värvikas ja suure haardega itaalia pianist. Tal on professuur Salzburgi Mozarteumis ja ta on ka Rooma Santa Cecilia akadeemia õppejõud. Pietro de Maria tõlgendustes on elurõõmu, avatud žeste ja lüürikat. Tema muusika on väga voolav – tajun selles kõiges midagi väga ehtsalt itaalialikku. Ta ei ole kunagi varem Eestis esinenud, on praegu oma parimates kunstnikuaastates. Pietro de Maria on esitanud laiahaardelist repertuaari: kogu Chopini loomingu kontsertide tsüklina, suure osa Bachi loomingust, mille on ka salvestanud. Ma usun, et meie publikule on väga värskendav ja õpetlik kuulda tema mängu muusikalist Vahemere hingust. Yeol Eum Son Noori üliandekaid korea muusikuid ilmub suurtele lavadele järjest rohkem ja nende hulka kuulub kahtlemata ka Yeol Eum Son. Ta pälvis mu tähelepanu kõigepealt oma supertehnikaga, kus ta minu meelest ei jää milleski alla Yuja Wangile. Muusikuna kütkestab ta sellega, kui ausad ja tõsised on tema kunstilised taotlused läbi selle silmipimestava virtuoossuse. Kontrolliks kuulasin veel Mozarti klaverikontserti ja siis veendusin lõplikult, et mu tunne oli õige: peale supertehnika on tegu nii sümpaatse ja sisuka muusikuga, et püüdsime teda kõigest hingest meile esinema saada. Beethoveni aasta puhul annab Son ka traditsioonilise Beethoveni sonaatide õhtu, mille naelaks on gigantne “Hammerklavier”. Lucas Debargue Lucas Debargue on kunstnik, kes oma mängu ja oma looga on nii ere ja eriline, et tema sooloõhtu on kõikjal sündmus. Tema esimesed esinemised Eestis toimusid vahetult pärast tema suurt triumfi Tšaikovski konkursil – omamoodi äraspidine triumf, kuna ta ei pälvinud seal küll grand prix’d, vaid IV koha –, aga ta tekitas seal oma loomingulise originaalsusega sellise furoori, et talle avanesid kõik muusikamaailma uksed. Nüüd on ta viis aastat saanud suurtel lavadel kujuneda ja küpseda, temast on saanud ka helilooja ja ootan põnevusega, kuhu ta on jõudnud, sest tegu on laia silmaringi ja üllatusterohke muusikuga. Tema esindab rahvusvahelist noorimat põlvkonda meie festivalil. Noored klassikud Festivali juurde on traditsiooniliselt kuulunud ka meie noorema vanuseastme ja keskastme pianistide ja EMTA tudengite etteasted. Ka minul oli üks tähtsaim sooloesinemine TMKK õpilasena Estonia kontserdisaalis just esimesel festivalil KLAVER 1998. aastal. Läbi aegade on noortele välja mõeldud huvitavaid projekte, aga põhimõte on sama – et Eesti noored pianistid saaksid esineda Estonia kontserdisaalis ja publik saaks tutvuda uute nimedega. Seekord korraldasime esinejate leidmiseks eelvaliku. Eesti noored muusikaõppurid esitavad kontserdil Haydni, Mozarti ja Beethoveni teoseid.

Äsja möödunud XII rahvusvaheline festival “Klaver 2020”, mille raames anti 16.–23. oktoobrini kokku kümme kontserti, kinnitas järjekordselt nii meie publiku huvi klaverimuusika vastu kui ka meie endi pianistide kõrget taset. Kuuldavasti ületas tänavune festival publiku arvukuselt mitut varasemat, seda vaatamata ebakindlatele oludele ja piirangutele. Üldse on suur privileeg, et meie kontserdielu sai (veel) toimida, kui enamikus maailma riikides on pea kõik kultuuriüritused ära jäetud. Olgem tänulikud! Seoses Beethoveni juubeliaastaga – möödus 250 aastat helilooja sünnist – oli seekordne festival selgelt temaatiline. Kolmel õhtul, igal neist kaastegev eri orkester, toodi ettekandele Beethoveni kõik viis klaverikontserti ning “Fantaasia” klaverile, koorile ja orkestrile, kõigil solistiks eesti noorema põlvkonna pianistid. Korraldajate otsus valida kontsertide soliste meie oma kultuuriruumist väärib suurt tunnustust. Meil on palju omanäolisi, eriilmelisi, tugevaid pianiste-muusikuid. Festivali avakontserdil kõlanud 5. klaverikontserdi solist Age Juurikas on alati silma paistnud monumentaalsuse, kindla ja veenva mängu ning värvirohke kõlapaletiga. Seekordsel esitusel haaras ta kuulaja täielikult kaasa oma pika katkematu joonega, selge mõtteliiniga, andes ruumi ka muusikas sisalduvatele nüanssidele. Teise osa lüürika, õrnus, meeleoluvarjundite küllus, hingestatus olid lihtsalt lummavad! Koostöö orkestriga toimis perfektselt. Sama kontserdi teises pooles kõlanud “Fantaasia” Maksim Štšura soleerimisel on hoopis teistsugune muusika – pidulik, kõrgelennulise paatosega, üldinimlikke humanismi-ideid väljendav. Štšura esitus, kaasaarvatud pikk soololõik teose algusosas, oli täis erksaid karaktereid ja pulbitsevat energiat. Hämmastav, kuidas ta suutis klaveri kõlama panna ka tutti kohtades, kostes välja üle orkestri ja koori. Kindlasti ka tänu väga heale koostööle ERSO ja dirigent Vello Pähnaga. Klaverikontserdid nr 2 B-duur ja nr 3 c-moll kandsid ette vastavalt Ralf Taal ja Irina Zahharenkova Tallinna Kammerorkestri saatel dirigent Kaspar Männi juhatusel. See õhtu kujunes üheks festivali tipphetkeks. Juba avanumbrina kõlanud Beethoveni avamäng “Coriolanus” tekitas piduliku, helge tunde. Mõtlesin endamisi hardusega, milline väärtus on ikka klassikalisel muusikal ja milline õnn on “olla kohal”, saalis, ja saada osa just praegu sündivast imest. (Pidime ju pikka aega leppima meedia vahendusel saadava “konserviga”.) B-duur klaverikontsert on oma iseloomult helge, nooruslik ja mänglev. Ralf Taali ettekanne oli musikaalne ja loomulik, soojades toonides, tehniliselt laitmatu. Tema ilmselt pigem kammerlikku laadi muusikunatuuri juurde kuulub soov taotleda erilisi piano-nüansse, mida on teatavasti väga raske saavutada, ja mis tal ka hästi õnnestuvad. Minu maitsele oli aga tema lähenemine ehk liiga tõsimeelne ja raamides, eriti kolmandas osas, kus oodanuks suuremat lennukust, kõlalist särtsu ja pisut rohkem huumorit. Teatav ebakõla tekkis visuaali ja kuuldava vahel – mäng oli ju ikkagi suurepärane, aga kehakeel pisut õnnetu, nagu šampanja liiga väheste mullidega. Kontserdi teises pooles kõlanud Erkki-Sven Tüüri selgelt äratuntava, temale ainuomase helikeelega teos “Phantasma”, mis on valminud möödunud aastal kolme eri orkestri ühistellimusena, mõjus värskendava vaheldusena. Esmapilgul Beethovenist nii erinev teos on siiski sisuliselt Beethoveniga seotud, kuna Tüür kasutab oma teoses kontserdi avaloona kõlanud avamängu “Coriolanus” motiive. Tõsi küll, nii hästi peidetult, et tähelepanematum kuulaja ei tarvitsenud neid märgatagi. Ja lõpunumbrina kuulsime Beethoveni 3. klaverikontserti. Irina Zahharenkova kunstnikunatuur on loominguline ja ehe, tema pakutud nägemuses, esitatava teose interpretatsioonis ei ole kunagi põhjust pettuda. Ta võib mängleva kergusega kujundada teada-tuntud teose täiesti uutmoodi, jättes traditsioonid tähelepanuta, aga tema muusikaline “jutustus” on selge, arusaadav, tabatud muusika peenimate nüanssideni. Zahharenkova mäng on mitmekülgne, alates õhkõrnadest meeleoluvarjunditest kuni kirglik-emotsionaalse energialaenguga võimsate plahvatusteni. Tal on võime hoida publik nii esitatava muusika kütkes, et hingatagi ei söanda. Orkestri ja dirigent Kaspar Männi koostöö kahe erineva natuuriga solistiga oli eriliselt solistiga sulanduv, paindlikult reageeriv ja tundlik, kummagi solisti eripära arvestav. Kolmas orkestriga kontsert lõpetas kogu festivali, soleerisid kaks Steni – Sten Heinoja Beethoveni 1. ja Sten Lassmann 4. klaverikontserdiga, kaastegev projektorkester Eesti Sinfonietta, kus kontsertmeistriks Johannes Põlda. Selle õhtu tegi eriliseks dirigendi puudumine: mõlemad pianistid esitasid oma partiid ühtlasi orkestrit dirigeerides; avalugu, avamängu Beethoveni balletile “Prometheuse lapsed” juhatas Põlda. Ettekanded olid jätkuvalt kõrgetasemelised ja haaravad, emotsionaalselt laetud ja tehniliselt kindlad. See on muidugi uhke väljakutse – mängida orkestriga ilma dirigendita! Kas oli eesmärk taotleda autentsust (Beethoveni ajal oligi nii kombeks mängida), panna ennast proovile, teha teisiti kui tavaliselt, või oli veel mingi põhjus dirigendist loobuda? (Üks kuulaja, publiku hulgas olev dirigent ütles pooleldi naljatades, pooleldi tõsiselt, et näe, võtavad meie töö ära!) Asjaga saadi ju hakkama, aga tundub, et mõningaid loginaid orkestri ja solisti vahel aidanuks dirigent ära hoida. Omaette imetlust väärib Sten Lassmanni võime ja suutlikkus ühendada erinevad tegevused, mis igaüks omaettegi täidaks inimese päevad hommikust õhtuni: tegutseda kogu festivali kunstilise juhina, kuulata kõik kontserdid, pidevalt midagi korraldada, teha ka EMTAs tunde ning lõpuks astuda ise lavale, soleerima orkestri ette, dirigendita. Millal ta küll jõudis harjutada?! Festivali kolmest väliskülalisest (neljas, Nikolai Demidenko ei saanud käevigastuse tõttu tulla) on meil varemgi esinenud noor talent, omanäoline prantsuse pianist Lucas Debargue. Kuuldused tema erilisusest olid juba levinud ja tema sooloõhtu püstitas ka publikurekordi. Tema värvimaagia ja sugestiivsus, eriti kava teises pooles kõlanud Fauré ja Skrjabini puhul, on ületamatud! Itaallane Pietro De Maria ja Yeol Eum Son Lõuna-Koreast olid meie laiemale publikule siiani tundmata ja küll on tore, et neid nüüd kuulda sai! Pisike kleenuke korealanna, kes mängis tervenisti Beethoveni-kava, sealhulgas mammutsonaati “Hammerklavier”, näitas, eriti viimasega, oma suurt üleolekut pianistlikus mõttes, muusika mõtestatust, pika liini haaret, tohutut vaimujõudu suurteose vormi kooshoidmisel. Lisapaladega aga mänglevat, humoorikat kergust ülikeeruka virtuoosse tulevärgi demonstreerimisel. Itaalia pianist pakkus algatuseks kuulajatele “unustatud vana” – Muzio Clementi sonaati fis-moll. See autor on teenimatult varju jäänud, tema loomingust on kasutusel peamiselt õpperepertuaariks mõeldud sonatiinid ja etüüdid, aga tema sadakond sonaati vääriksid kindlasti taasavastamist. Sooloõhtu põhirõhk oli Chopini neljal suurteosel, vaheldumisi 1. ballaad, 2. skertso, 3. ballaad ja 4. skertso, millele eelnesid Beethoveni “Kuupaistesonaat” ja Ligeti kolm etüüdi. Oli fantastiline, meeldejääv klaveriõhtu! Demidenko ärajäänud kontserdi asemel “kustutas tulekahju” Irina Zahharenkova, kes oli mõnepäevase etteteatamisega valmis tulema lavale teise Beethoveni kavaga “Kolm viimast sonaati”. Ka see õhtu mõjus kuulajatele õnnestavalt ja vaimustavalt! Festivali formaat on jätkuvalt selline, et tunnustatud ja meil ka vähemtuntud välismaiste tippinterpreetide kõrval on esindatud ka siinsed pianistid, seekord lausa enamuses, kaasa arvatud alles pianistiteed alustavad või jätkavad noored – kaks kontserti sisustasid õppurid, ühe alg- ja keskastme õpilased, teise EMTA tudengid. Väga innustav ja motiveeriv võimalus noortele, mis näitab ka meie pianistliku kultuuri jätkusuutlikkust. Pärast nädalapikkust klaverimaratoni (kümnest kontserdist kuulasin üheksat, Rein Rannapi tema oma muusikaga täidetud kontsert “Ikka ja alati” jäi paraku vahele) tabasin end mõtlemast, et mis küll on see jõud, mis paneb inimese õhtust õhtusse ja vahel ka kaks korda päevas seadma sammud kontserdisaali poole. Kas lihtsalt muusikahuvi? Või soov saada ülevaadet erinevate muusikute tõlgendustest? Seda ka, aga kõige rohkem minnakse kontserdile elamust saama, arvan ma. Emotsioone läbi elama, vaimustuma, imetlema. Kogema ülevust, harrast osasaamise rõõmu. Ja kokkukuuluvustunnet teiste kuulajate – publikuga. Muusika võim ja interpreedi võime liita saalitäis küllap väga erinevaid inimesi ühtse vaimustuse lainele. See on õilistav, oivaline tunne! Ja tänavusel klaverifestivalil sai taolisi hetki tunda küllaga. Aitäh tegijatele!

11. oktoobril tähistati Tallinna Mustpeade majas kontserdiga “Musitseerimisrõõm” Aavo Otsa pedagoogitöö 40. ja temanimelise muusikastuudio tegevuse 15. aastapäeva. Aavo Otsa muusikastuudio kutsuti ellu 2002. aastal eesmärgiga arendada ja süvendada noorte solistide ja kammermuusikute oskusi ning leida ja laiendada rahvusvahelise koostöö võimalusi. Stuudio annab andekatele muusikutele täiendavat erialast õpet ja ansamblimängu koolitust ning tegutseb puhkpillisolistide ja -ansamblite rahvusvahelisele tasemele tõstmise nimel, ühtlasi edendades ja propageerides puhkpilliharrastust Eestis. Kontserdil astusid üles puhkpilliõpilased ja -vilistlased, solistidena Neeme Ots ja Aarne, Raivo Rüütelmaa, Kaarel Luikmel, Sander Laasma, Eerik Bahovski, Max Hein, Mart Reinmets, Andreas Kalvet, Mattis Johan Mere, Jan Marius Laur, Margus Möller, Siim Sander Sonn, Märt Metsla (neist mõned solistid ka duos oma õpetajaga) ning Aavo Otsa asutatud ja juhitud kollektiivid Tallinna Puhkpillisümfoonikud (TMKK), Brass Academy ning Eesti Noorte Brass. Klaveril saatsid Meeli Ots, Jaan Ots ja Kaisa Laasik, dirigeerisid Aavo Ots, Priit Sonn ja Valdo Rüütelmaa. Aavo Ots on oma alal tegutsenud suure pühendumusega. Alustanud 1977. aastal muusikakeskkooli trompetipedagoogina ja seejärel peatselt konservatooriumi õppejõuna on ta andnud tuhandeid pillimängutunde, algatanud uusi kollektiive, organiseerinud muusikaüritusi, korraldanud ja õpetanud puhkpilli suveakadeemiatel, andnud välja trompetiõpikuid, tellinud ja esitanud meie heliloojate uusi teoseid, juhatanud üldlaulupidudel, viinud meie pillimehi mujale maailma. 2017. aastal toimusid juba 28. korda tema algatatud rahvusvahelised trompetipäevad. Tänu sellele on Eesti ja Tallinn saanud laialt tuntuks, siia tulevad meelsasti esinema või õpetama kuulsad puhkpilliprofessorid välismaalt.

Aavo ja Neeme Otsa trompetiklassi selle suve muusikaline tegevus olid seotud meistrikursuste ja esinemistega Hiiumaal, Gran Canarial (Hispaania), Suure-Jaanis ja Võrus. 20.–24. juunil toimus esmakordselt Neeme ja Aavo Otsa trompeti suveakadeemia Hiiumaal. Kursus ja kontserdid viidi läbi Suuremõisa lossis, mis oli noortele trompetistidele arhitektuuriväärtusena kodumaa ajaloo tundmaõppimisel suur avastus. Kindlasti kujunes kümnele õpilasele selle suve tippsündmuseks osalemine 18.–26. juulil Gran Canarial Maspalomase rahvusvahelisel trompetimuusika festivalil ja meistrikursustel. Õppejõududeks olid rahvusvaheliselt kõrge renomeega Reinhold Friedrich (Saksamaa), Omar Tomasoni (Itaalia), Antonio Marti, Luiz Gonzalez ja Ernesto Chuliá Ramiro (Hispaania). Meile kui põhjamaalt tulnutele avaldasid muljet ookean ja selle tuuled, lõunamaine soojus ning palmide taustal kauguses sinavad Gran Canaria mäed, mis tõid hinge vabaduse ja avaruse tunde. Nädal trompeti meistrikursusi ning kontserte andis eesti trompetistidele tähtsa suunise edasiseks arenguks. Koju jõudnutena häälestasid noored muusikud oma vaimu Suure-Jaanis 5.–7. augustil läbi viidava trompetikonkursi lainele. III Julius Vaksi nimeline klassikakonkurss noortele trompetistidele toimus XIX Aavo Otsa noorte trompeti suveakadeemia raames Suure-Jaani gümnaasiumi saalis. Oli suur rõõm, et üle Eesti oli kokku tulnud neljas vanuserühmas võistlema 26 noort trompetisti. Konkursi tulemused: D (kuni 11-aastased) I koht Hugo Blaat (Viimsi MK, õp Aavo Ots), eripreemiad Taavet Võõsa (Viimsi MK) ja Alfred Vürst (Räpina MK, õp Priit Sonn ). C (12 - 13-aastased) I koht Triin Ustav (TMKK, õp Aavo Ots) ja Sander Laasma (TMKK, õp Aavo ja Neeme Ots), II koht ja eripreemia Kaarel Luikmel (Tallinna MK, õp Ivo Jürisson), III koht Mathias Kruusmann (Tallinna MK, õp Ivo Jürisson). B (14 - 16-aastased) I koht Jan Marius Laur ja Eerik Bahovski (TMKK, õp Aavo Ots), III koht Mikhail Kirillov (St Peterburg,Venemaa) ja Andres Piho. A (17 - 20- aastased) I koht Mattis-Johan Mere TMKK, õp Aavo Ots), II koht Karl Reimand (Elleri kool, õp Priit Sonn), III koht Mart-Hakon Reinmets (TMKK). Suveakadeemia raames esineti kokku kuue kontserdiga: Viljandi Pauluse kirikus, Suure-Jaani gümnaasiumis, kaunite välikontsertidega kohvikus Arturi juures ning järvepaviljonis. Väga olulisel kohal oli iga-aastane muuseumitund-kontsert heliloojate Kappide muuseumis ja Julius Vaksi mälestuseks toimunud jumalateenistus-kontsert Suure-Jaani kirikus. Trompetisuve lõppakordiks kujunes XXVI rahvusvaheline Võru vaskpillipäevade muusikafestivali “Võru kõla 2021”, kus viiel päeval said noored trompetistid osaleda kursustel ning esineda solisti, ansamblisti kui orkestrandina. Noore muusiku arengus on olulisel kohal võimalus suvisel ajal harjutada ja esineda. Suviste laagrite näol on korraldajad suutnud igal aastal õpilastele ühendada trompetimängu ja puhkuse Eesti eri paigus.

“Otsa trompetiklassi kõla” 18. IX EMTA suures saalis. Aavo ja Neeme Otsa trompetiõpilased ja vilistlased, Tallinna muusikakeskkooli brass, trompetiansamblid, Brass Academy Tallinn, klaveril Ralf Taal, Kaisa Laasik ja Meeli Ots. Juubelikontsert “Aavo Ots 70” 19. IX Estonia kontserdisaalis. Aavo Otsa dirigeerimisõpilaste orkestrid. Et jõuda meisterlikkuseni mistahes elualal, on vaja teha 10 000 tundi tööd. Selle mõtte sõnastas Kanada ajakirjanik Malcolm Gladwell 2008. aastal ilmunud raamatus “Outliers”. Jutt 10 000 harjutamistunnist on muidugi kirjanduskujundina tinglik, aga raamatu põhisõnum tabab siiski naelapead: selleks, et olla omal alal edukas, ei piisa vaid soodsast juhusest või õigel ajal õiges kohas olemisest. Soodne juhus leiab üles ainult need, kes on edu järjekindla tööga välja lunastanud. Muusiku tööd ja vaeva tajub kõrvaltvaataja küllap sama palju nagu õhku, mida on 10 000 harjutustunni jooksul puhutud läbi trompetihuuliku. Seetõttu peaks igaüks kuulama aastas vähemalt üht-kaht õpilaskontserti, sest need aitavad mõttes paika panna muusikuks kasvamise raamid. Kainestav on kogeda, kuidas mängivad need, kes oma trompetiteed alles alustavad, kõrvutatuna nendega, kes on juba ammu veetnud hädavajalikud tunnid meelisinstrumendi seltsis. Õpilaskontserdid on tunnistus lakkamatust faustilikust täiustumispüüdest, mis juhib muusikut raskuste ja vaeva kiuste ikka kõrgemale ja kaugemale. Kontsertidel “Otsa trompetiklassi kõla” ja “Aavo Ots 70” avanes pedagoogiline protsess kogu eheduses. Esimesel õhtul esinesid Aavo ja Neeme Otsa trompetiõpilased ja vilistlased EMTA suures saalis. Muusikuks kujunemise teed ilmestasid ühelt poolt “noorema astme trompetiansambli” esitatud kaanon “Sepapoisid”, teiselt poolt Neeme Otsa soleerimisel mängitud Jean-Baptiste Arbani (1825–1889) virtuoospalad. XIX sajand oli puhkpillide ajaloos pööranguaeg. Varasema nn naturaaltrompetiga kaasnesid tseremoniaalsed ja militaarsed mõtteseosed, ent kui XIX sajandi esimesel poolel alustasid tähelendu ventiilsüsteemiga trompet ja kornet (cornet à pistons), oli tee valla trompetile kui mitmekesiste tehniliste võimalustega virtuoosinstrumendile. Aavo Ots on õpetanud trompetimängu Tallinna muusikakeskkoolis alates 1977. aastast ja Tallinna riiklikus konservatooriumis ehk praeguses Eesti muusika- ja teatriakadeemias 1982. aastast. “Dolce, cantabile, espressivo – bel canto mänguviis avab väljendusrikkaks muusikuks kujunemise tee,” on Ots ise resümeerinud oma trompetikoolkonna ühe tähtsama püüdluse. Järgmisel päeval mängis Estonia kontserdisaalis 13 erinimelist, ehkki paiguti kattuva mängijate koosseisuga puhkpilliorkestrit ja -ansamblit, sh muusikakoolide orkestrid Eesti eri paigust, aga ka näiteks Tallinna tehnikaülikooli bigbänd. Mõlemal kontserdil lõi kaasa Hispaania trompetist Ernesto Chuliá Ramiro, kelle soleerimisel toodi kuuldavale Salvador Chuliá Hernándezi uudisteos “Suite – Homenaje para Aavo Ots” ehk “Austusavaldus Aavo Otsale”. Esimeste helide kõlades oleks publik peaaegu vaistlikult püsti tõusnud: nimelt on süidi aluseks Eesti riigihümni algusfraas. Helilooja olevat otsinud mõnd Eestiga seonduvat viisijuppi ja hümn oli esimene, mis talle kõrvu sattus. Puhkpilliorkestrite ja -ansamblite kontsert oli otsekui ülevaade kooli- ja harrastusorkestrite hetkeseisust. Seejuures tuleb pidada silmas ajakonteksti. Orkestrite töörütm, mis viroloogiliste ettevaatusabinõude tõttu on olnud häiritud poolteist aastat, hakkas sügise hakul tasahilju taastuma ja paljud mängijad said pöörduda uuesti oma lemmiktegevuse juurde. Jätkugu sellesse keerulisse aega harjutamisindu ja koosmängu rõõmu!

31. oktoobril suri 77-aastasena Brasiilia pianist Nelson Freire, kes kuulus maailma pianistide eliidi absoluutsesse tippu. 1959. aastast alates, mil sai alguse tema rahvusvaheline karjäär, andis ta pidevalt kontserte kõigis muusikametropolides. Freire nime leiab plaadifirma Philips välja antud plaadiseerias “20. sajandi suured pianistid”. 2001. aastast alates oli ta Decca plaadifirma artist. Nelson Freire sündis 1944. aastal ning tegi oma avaliku debüüdi 4-aastaselt. 12-aastaselt esitas ta juba Beethoveni 5. klaverikontserti ja sai Brasiilia valitsuselt stipendiumi, et õppida Viinis. Pärast Rio de Janeiro rahvusvahelise klaverikonkursi võitu 1957. aastal siirduski ta Viini, kus õppis Friedrich Gulda õpetaja Bruno Seidlhoferi käe all. Seitse aastat hiljem võitis ta Dinu Lipatti konkursi Londonis ja pälvis I preemia rahvusvahelisel Vianna da Motta konkursil Lissabonis. Lisaks sünnipärasele virtuoossele võimekusele oli Freire ka hiilgava poeetilise tundlikkusega pianist ja tema repertuaar oli ulatuslik. Tagasihoidliku ja leebe mehena hoidus Freire rambivalgusest eemale ja andis harva intervjuusid. Ta salvestas palju, peamiselt plaadifirmadele Sony Classical, Philips, Deutsche Grammophon ja Decca. Freire oli Martha Argerichi eluaegne sõber ja muusikaline partner ning koos tegid nad hulga suurepäraseid duosalvestusi, sealhulgas 2009. aastal plaadi “Live from Salzburg” (DG), mis sisaldas Brahmsi “Haydni variatsioone”, Rahmaninovi “Sümfoonilisi tantse” ja Raveli “Valssi”.

12.–19. septembrini Pärnus toimunud rahvusvaheline ooperimuusika festival “PromFest” on välja kasvanud 1996. aastast korraldatavast Klaudia Taevi konkursist ning kujunenud aastate jooksul muusikaliseks suursündmuseks kogu meie regioonis. Festivali kunstiline juht on dirigent Erki Pehk. “PromFest” koosneb kahest põhilisest osast, need on Klaudia Taevi nimeline noorte ooperilauljate konkurss ning festivali baasil lavale toodud ooperiproduktsioon, kus osalevad eelmiste Taevi konkursside võitjad ja laureaadid. Siia lisanduvad festivalil läbiviidavad meistrikursused, loengud, kohtumisõhtud. Sellist formaati esineb harva, mistõttu on see äratanud laialdast tähelepanu. 25 aastat Klaudia Taevi konkurssi “PromFesti” vundamendiks on Klaudia Taevi konkurss. Esimene sai teoks 1996. aasta aprillis, mil Pärnu legendaarse lauluõpetaja ja hääleseadja Klaudia Taevi sünnist möödus 90 aastat. 2001. aastal viidi läbi juba II Taevi konkurss ning sealt peale on võistulaulmine toonud noori ooperisoliste Pärnusse iga kahe aasta järel. Tänavune Taevi konkurss oli eriline, kuna 13. aprillil möödus Klaudia Taevi sünnist 115 aastat ja konkurss ise tähistas juba veerandsajandi juubelit. Konkursi viiest voorust esimene viidi läbi mitmes Euroopa linnas ja helisalvestiste põhjal, osalemas kokku 137 noort solisti 25 riigist. Edasi Pärnusse lubati 34 lauljat, kellest keerulise epidemioloogilise olukorra tõttu saabus kohale 26. Sel aastal juhtis konkursi žürii tööd tuntud Ameerika sopran Cynthia Makris, lisaks kuulusid lauluvõistluse žüriisse Mannheimi rahvusteatri ooperiosakonna juht Thomas Hermann, Sofia rahvusooperi peadirektor, akadeemik ja lavastaja Plamen Kartaloff, Wrocławi ooperi kunstiline juht, sajandi üks legendaarsemaid ja kuulsamaid baritone Mariusz Kwiecień, RO Estonia välissuhete juht metsosopran Helen Lepalaan, Taevi konkursi kunstiline juht dirigent Erki Pehk, Berliini riigiooperi solist, 2001. aastal II Klaudia Taevi konkursi võitnud sopran Anna Samuil, Berliini Saksa Ooperi ooperijuht Christoph Seuferle, Angers-Nantes’i ooperi peadirektor Alain Surrans, Luzerni teatri ooperiosakonna juhataja Stefan Vogel ja Budapesti Müpa ning Ungari rahvusooperi kunstiline nõustaja Tamás Bátor. Võitis Zuzanna Nalewajek Poolast XII Taevi konkursi žürii osutus heatahtlikuks ning lubas konkursi kõrget taset arvestades III vooru kõik 26 teises voorus osalenud solisti. Üks Taevi konkursi eripärasid on selle võistluse kohustuslik laul, mida esitavad III voorus kõik solistid. Algusest peale, aastast 1996 on see laul olnud Franz Schuberti “Ave Maria”. See näiliselt lihtne muusikapala eeldab interpreedilt palju ning esitada seda hingeminevalt, õiges meeleolus ja õigete nüanssidega pole kerge. Konkursi IV vooru jõudis 16 solisti ning sealt edasi V vooru ehk finaali kuus esinejat: Kamila Dutkowska Poolast, Gyungmin Gwon Lõuna-Koreast, Serhii Moskalchuk Ukrainast, Yuliia Zasimova Ukrainast, Zuzanna Nalewajek Poolast ja Kadi Jürgens Eestist. Finaalis saatis soliste Pärnu Linnaorkester, mida dirigeeris Erki Pehk. Žürii ees oli raske ülesanne, kuna kõik finalistid näitasid ennast parimast küljest ning pakkusid muusikalisi kõrghetki paljudele kuulajatele. Sel aastal võitis Taevi konkursi Zuzanna Nalewajek, teiseks tuli Gyungmin Gwon ning III kohta jagasid Kadi Jürgens ja Serhii Moskalchuk. Publiku lemmiku preemia pälvis Gyungmin Gwon, parima “Ave Maria” preemia Irina Bogdanova Venemaalt, preemia Eesti laulu parima esituse eest said Kadi Jürgens ja Yulia Pogrebnyak Ukrainast, parimaks kontsertmeistriks hinnati Jaanika Rand-Sirp, Estonia eripreemia sai Yuliia Zasimova. Võib öelda, et Taevi konkursi näol on juba veerandsada aastat olnud tegu omalaadse muusikaüritusega meie kultuurimaastikul, mis andnud tuult tiibadesse paljudele andekatele noortele. Nimetan vaid mõned, kes on pärast osalemist Klaudia Taevi konkursil teinud märkimisväärset karjääri: Anna Samuil, Oksana Volkova (praegu Metropolitan Opera solist), Veronika Džiojeva, Asmik Grigoryan, Alex Kim, Angelina Švatška, Ji-Min Park, Anatoli Sivko, Laimonas Pautienius, Jomante Šležaite. Konkurss on žüriiliikmete näol Pärnusse toonud maailma ooperimuusika legende, kellest on saanud mitmete noorte annete toetajad. See nimekiri läheks pikaks, ent mõned nimed siiski: Edda Moser, Dolora Zajick, Irina Arhipova, Ileana Cotrubas, Teresa Žylis-Gara, Aleksandr Vedernikov, Jevgeni Nesterenko, Barbara Hendricks, Virgilijus Noreika. 25 aasta jooksul on Taevi konkurss järjekindlalt arenenud kõrgemate, kaugemate ja sisukamate eesmärkide poole ning saavutanud maailma muusikakaardil kindla koha. Seda eelkõige tänu konkursi korraldusmeeskonnale, kuhu kuulavad lisaks Erki Pehkile Madis Nurms, Indrek Kornel, Mihkel Känd, Marika Petti, Krista Leipsig, Christian Konpan ja Siret Tammekänd. XIII Klaudia Taevi nimeline rahvusvaheline noorte ooperilauljate konkurss ootab lauljaid Pärnusse aastal 2023. “PromFesti” eriilmelised ooperiproduktsioonid Teise osa “PromFestist” moodustab ooperiproduktsioon, mis valmib koostöös mõne muusikateatriga Klaudia Taevi konkursi võitjate baasil. Idee, mille autor on Erki Pehk, viidi ellu aastal 2003, mil Linnar Priimägi lavastas Verdi “Rigoletto”, kus Gilda osas säras Taevi konkursi 2001. aastal võitnud Anna Samuil. Edaspidi valmisid ooperilavastused igal festivaliaastal. Nii tulid lavale Anton Rubinsteini “Deemon” (2005, lavastaja Mati Unt, nimiosas III konkursi võitnud Laimonas Pautienius), Bizet’ “Carmen” (2007, lavastaja Marko Matvere, nimiosas IV konkursi parimad Angelina Švatška ja Huiling Zhu), Massenet’ “Thaïs” (2009, lavastaja Mai Murdmaa, peaosades V konkursi laureaadid Veronika Džiojeva, Ilja Siltšukov ja Oliver Kuusik), Verdi “Attila” (2011, lavastaja Üllar Saaremäe, nimiosas VI Taevi konkursi võitnud Anatoli Sivko), Rimski-Korsakovi “Tsaari mõrsja” (2013, lavastaja Teet Kask, peaosades VII Klaudia Taevi konkursi parimad Elina Šimkus ja Andrei Savtšenko), Verdi “Aida” (2015, lavastaja Madis Nurms, peosades VIII konkursi võitnud Jomante Šležaite ja IV konkursi parim Anželina Švatška), Verdi “Traviata” (2017, lavastaja Anu Lamp, peosades IX Taevi konkursi võitnud Alex Kim ja VIII konkursi laureaat Anna Denisova), Bellini “Kapuletid ja Montekid” (2019, lavastaja Katrin Tegova, peaosades X Taevi konkursi võitja Abigail Levis ja publiku preemia laureaat Margarita Levtšuk). Üks “PromFesti” eripärasid on, et lavastajaks kutsutakse alati kultuuriinimene, kes ei ole ooperit varem lavale toonud. Nii on sündinud kunstiliselt värsked ning uudseid nüansse pakkuvad lavastused. Nooruslik ja särav “Türklane Itaalias” Tänavu tõi “PromFest” koostöös Kaunase riikliku muusikateatriga lavale Gioacchino Rossini koomilise ooperi “Türklane Itaalias”, muusikaliseks juhiks Erki Pehk, lavastajaks Andrus Vaarik, kunstnikuks Madis Nurms. Etendustes osales kaks solistide koosseisu, üles astusid nii Taevi konkursi laureaadid kui Kaunase riikliku muusikateatri solistid, kaasa tegid Kaunase muusikateatri orkester ja koor. Hõrk muusikaelamus pakkus hulgaliselt nauditavaid hetki ning pani Pärnusse kogunenud publiku iga etenduse lõppedes püsti seistes aplodeerima. Perfektselt esitatud ning Pehki poolt elegantselt dirigeerituna kujunes teos tänu Andrus Vaariku suisa geniaalsele lavastusele meeliülendavaks. Vaarik on Rossini särtsaka loo toonud kaasaegsesse filmikunsti maailma – rollikonkursse, läbirääkimisi, üksteisele ärapanemistest ning lõputuid intriige tulvil stuudiosse. Laval on nii palju sebimist ja sedavõrd suur hulk nüansse, et kõige nägemiseks peab etendust mitu korda kaema. Ka kõige väiksemad toimingud ja liigutused on kavandanud Vaarik, laval pole midagi juhuslikku: iga pisemgi detail tekitab meeleolu, sunnib kaasa elama ja paneb mõtlema nii või naasuguses suunas. Lavastaja on saavutanud, et isegi ooperikauge inimene ei tunne igavust. Samas puudub vulgaarsus, labasus ning odavale populaarsusele orienteeritud võtted. Andrus Vaariku “Türklane Itaalias” on üks parimaid ooperilavastusi, mis meil viimastel aastatel välja toodud. Siia juurde Madis Nurmsi värviküllased ja stiilsed, vaid talle omasest maitsest ja tonaalsusest kantud kostüümid, suurepärane orkester ning koor, kus igal artistil on täita kindel roll, mille eripära kandub aeg-ajalt isegi artisti miimikasse, kõnnakusse ja olekusse. Niisugust ansamblis püsimist suudavad saavutada vähesed ooperilavastajad. Andrus Vaarik on seda suutnud. Peaosades särasid kaks Selimi, XI Taevi konkursi võitnud Armeenia bass Sargis Bazhbeuk-Melikyan ja Leedu solist Joris Rubinovas. Bazhbeuk-Melikyani Selim oli küps, juba elukogenud ning elu näinud võrgutaja, kelle võimas bass tõi kuulajani Rossini muusika väiksemadki varjundid, eriti sobisid solistile ooperis kantileeni nõudvad lõigud. Rubinovase Selim oli nooruslikult särtsakas ja tuliselt kirglik, tema esituses olid efektsed Rossini rohkelt virtuoosset staccato’t nõudvad muusikalõigud. Ka Fiorillasid oli kaks, Taevi konkursi laureaat Hanna Tverdova Ukrainast ja Kaunase solist Gabriele Bukienė. Tverdova Fiorilla oli oma võlusid teadev kindlameelne ja eduks sündinud daam, tema sopran kõlas mahlakalt ja voolavalt kõikides registrites, Bukienė tugevuseks olid efektsed koloratuurid ja ülemise tessituuri noodid, tema kehastatud Fiorilla mõjus õrnalt ja inimlikult soojalt. Omaette paari moodustasid ooperis nii helilooja kui ka (eelkõige) lavastaja tahtel don Geronio (Taevi konkursi laureaat Taras Berezhansky Ukrainast ja Žygimantas Galinis) ning don Narciso (Taevi konkursi laureaat Yuri Rostotsky Venemaalt ja Mindaugas Jankauskas). Needki rollid olid detailideni läbi mõeldud ning nendes peituv sarkasm kaasahaarav. Mõneski mõttes kujunesid just neist kahest ooperi olulisimad persoonid. Vokaalselt nõudlike partiidega said kõik solistid hakkama üle keskmise hästi, nende ülesastumine oli haarav. Poeet Prosdocimo osas esinesid Taevi konkursi laureaat Vladyslav Tlushch Ukrainast ja Andrius Apšega Kaunase muusikateatrist. Apšega Prosdocimo oli mehelikult suursugune, enda väärtusi tunnetav ja tark, tema bariton sobis ideaalselt selleks partiiks, kogu Apšega olemus oli tulvil rollile vajalikku sensuaalsust, mistõttu kujunes ta liidriks, kes valitses kogu seltskonda. Vladyslav Tlushchi poeet oli aktiivsem ja agressiivsem, ta pani kohe alguses kõik oma pilli järgi tantsima, saavutades nõnda valitseva seisundi. Tlushchi bariton oli kaunikõlaline ja sonoorselt mahe. Zaida rollis pakkusid silma- ja kõrvailu Taevi konkursi laureaat Kamilė Bontė ja Ieva Goleckytė, mõlemad Leedust. Säravad Zaidad, vabade häältega ja kultuurselt laulvad solistid. Rossini ooperi nooruslik esitus tekitas positiivsuse ja elevuse, lisades argipäeva värve, mida Eesti muusikateatrites kipub viimasel ajal nappima. Mingil põhjusel, millesse tasuks süüvida, on just “PromFesti” kollektiiv suutnud Eestisse ja väikesesse Pärnusse tuua maailma vokaalmuusika legendid, festivali ooperiproduktsioonid üllatavad aga värskuse, nüansirohkuse ja siirusega. Rutiinsust ja hallust nendes lavastustes ei kohta. Seetõttu jääme ootama “PromFesti” uut ooperilavastust aastal 2023.

“Vana Tallinna gala”: Mozarti ooperi “Idomeneo” kontsertlavastus 27. augustil Estonias. Dirigent Risto Joost, lavastaja Veiko Tubin, kunstnik Reili Evart, koreograaf Mehis Saaber. Osades Juhan Tralla, Helen Lokuta, Elena Bražnik (Ukraina), Kristel Pärtna, Mehis Tiits, Reigo Tamm, Priit Volmer. Ajatud teemad nagu sõnapidamine, armastus, eneseohverdus, võimu omajate kirg ja vägevate kättemaksuiha – kõik see on mahutatud Mozarti geniaalsesse loomesse. Nii võiks lühidalt kokku võtta kontsertetenduse “Idomeneo” olemuse. Kuna vaatasin eelmisel õhtul rahvusooperi saalis ka Franz Lehári opereti “Lõbus lesk” etendust, kus koosseis koosnes peamiselt uutest tegijatest (dirigendipuldiski debütandina Jaan Ots!), võin kahe õhtu põhjal rõõmustada, et estoonlaste perre on ilmunud uus põlvkond lauljaid. Dirigent Risto Joost on “Idomeneo” kavaraamatu pöördumises lausunud: “Mul on väga hea meel, et suudame publikule pakkuda Eestis resideeruvate lauljate koosseisu, kellest nii mõnelgi on pikaaegne rahvusvaheline kogemusega. Eesotsas nimiosa esitava Juhan Trallaga”. Ja saalisviibija sai veenduda, et nüüd juba rikkalike lavakogemustega Juhan Tralla on Mozarti muusikas kui koduaias kõndija. Iga fraas oli täiuslik nii muusikaliselt kui ka sõnaliselt, rolli olemus – kirg, valu, võitlus südametunnistuse ja sõnapidamise vahel – oli selgelt välja joonistatud. Rääkimata laulja hääle tämbraalsest ilust! Vaieldamatult oli sel õhtul nii vokaalselt kui temperamendilt täiuslikem partner Helen Lokuta, kes läkitas Mozarti muusikas sisalduva elegantsi, täpsuse ja väljenduslikkuse Idamante rollis saali intensiivsuse ja kõlalise säraga. Sopranid Elena Bražnik ja Kristel Pärtna andsid oma hääle omadustest lähtuvalt rollidele vajaliku värvi. Bražnik, kellel on kerge sillerdav lüüriline hääl, vahendas muusikasse kätketut veenvalt, tema Ilia oli malbe, kuid otsustavalt ennastohverdav. Pärtna hääle sära kõrgregistris on igati sobilik tööriist Elektra kui salakavala ja egoistliku karakteri loomiseks. Keerukates aariates õnnestus see kohati tabavalt, kohati tasub veel jätkata hääle ühtlase kõla otsinguid. Ja nüüd siis uue generatsiooni kõige rõõmustavam aspekt: ma ei tea oma pika elukaare jooksul olukorda, mil meie laval oleks saanud kuulda sellisel hulgal ülihästi kõlavaid tenoreid nagu “Idomeneo” ettekandel meisterliku Juhan Tralla kõrval Mehis Tiits Arbace ja ReigoTamm Neptunuse rollis. Lisaksin neile ka eespool kõrvalepõikena mainitud “Lõbusa lese” etenduse, kus Heldur Harry Põlda säras Camille de Rosilloni osas. Neil kolmel noorel tenoril on küll tämbriliselt väga erinev, kuid mahukas, saali täitev hääl ja isikupärane temperament, nad kõik tunduvad liikuvat kindlal rajal ja kingivad kuulajale elamuse tõelise tenorihääle kõlast. Kui Mehis Tiits ja Reigo Tamm on juba mitme eelneva rolliga end tõestanud ja mitmeid veksleidki välja andnud, siis eriliselt rõõmustas kohtumine Heldur Harry Põldaga, kelle häälde on lisandunud mahukust ja kes oli tabanud ka viinilikku espriid, millest selles lavastustervikus kahjuks enamasti puudust tundsin. Erilist heameelt seoses “Idomeneo” ettekandega tegi aga asjaolu, et tänu Mozarti ooperile sisaldas “Vana Tallinna gala” seekord sellist muusikalist kvaliteeti! Olgu pealegi, et kutsutud publikus tundus olevat n-ö juhukuulajaid, kellele nii kasina lavastusliku lisaga ettekande jälgimine võis põhjustada pingeid. Orkestrilt, koorilt ja solistidelt voolas Risto Joosti juhatusel saali imeline Mozart kogu oma täiuses. Kui 24-aastasele Mozartile tuli Müncheni linna valitsejalt tellimus luua ooper linna õukonnale, siis teame tänu tema isale saadetud kirjadele, et noorele loojale tegi muret ülepaisutatud libreto ja näitlejameisterlikkuseta lauljad. See annab äsjase ettekande ülesehitusele kindlasti tagamaa: tähtsaim on see, mida väljendab muusika. Lõbus on noore looja üks märkus Oraakli osa suhtes: kui Hamleti isa vaim oleks lühemalt rääkinud, siis olnuks tulemus palju mõjusam ... Minule sobis Veiko Tubina lakoonilisus, võibolla võinuks kunstnik Reili Evart ja valguskunstnik Ritšard Bukin enam oma fantaasiat lennutada, kuid see ei olnud nii määrav, et oleks seganud muusika kuulamist. Taas peab tunnustama, et koor kõlas vaatamata oma napile koosseisule kompaktselt ja teenis tervikut heal tasemel.

Festivalisuve üks avaüritusi on “PromFest” Pärnus. Festivali fännid on ootel, kuid leidub neidki, kes kiire elu ja tiheda töögraafiku tõttu veel Pärnusse pole jõudnud. Aga tasuks, sest tegu on põneva ja omapärase muusikasündmusega. Iga kahe aasta tagant toimub siin nüüd juba väga laia ulatusega rahvusvaheline lauljate konkurss, mis kannab legendaarse Pärnu lauluõpetaja Klaudia Taevi nime ning lavastatakse uus ooper. Konkursi algusest ja Klaudia Taevist räägib festivali peakorraldaja dirigent Erki Pehk: “1996. aastal tuli Pärnu väljapaistval kultuuritegelasel Toomas Kuteril, kes ka oli Taevi õpilane, luua oma lauluõpetaja mälestuse jäädvustamiseks konkurss. Klaudia Taev oli väga markantne daam Pärnus, Leo Normeti suur sõber, kes on siin tõesti sadu noori inimesi laulma õpetanud. Tunde võtsid näiteks ka Pärnu suvitajate lapsed, kes tollal kõikjalt Nõukogude Liidust siia sõitsid. Kohtusin kord juhuslikult Saksamaal üht venelannaga, kes oli suved Pärnus veetnud ja ta jutustas vaimustusega Taevi laulutundidest. Taevi juures on õppinud mitmed tuntud lauljad, nagu Urve Tauts, Viktor Gurjev, Asta Vihandi...” Esimene konkurss toimuski 1996. aastal, siis oli see veel Eesti-keskne. Erki Pehk tuli konkursi juurde 2001. aastal, mil Toomas Kuter soovis muuta konkurssi suuremaks ja rahvusvaheliseks, kus lõppvoorus saaksid lauljad võimaluse ka orkestriga esineda. Erki Pehk oli sel ajal tegev Tallinna linnahallis muusikaliprojektidega ning oli komplekteerinud oma projektorkestri. Nii tuli ta oma orkestriga konkursi juurde ja jäigi. “Üks minu põhiklausleid oli, et kui teeme, siis korraliku, tõsiseltvõetava konkursi,” meenutab ta. 2001. aastal osales 14 lauljat. Tase oli juba siis lootustandev, võitjaks tuli suurepärane vene sopran Anna Samuil ja žürii esimeheks oli legendaarne Irina Arhipova. “Nüüd on osavõtt kasvanud peaaegu kümnekordseks,” nendib Erki Pehk. “Meie tuntus suureneb ja tänavune, üheksas konkurss on tõesti seni kõige suurema osavõtjate arvuga. Registreerus 132 inimest ning esmakordselt pidime tegema eelvoorud: kuulasime taotlejaid Moskva Novaja Operas, Kaunase Muusikaliteatris, Berliini Koomilises ooperis ja Kopenhaageni ooperimajas.” Suurem osa võistlejaid tuleb lähimaadest, Lätist, Leedust, Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest, Soomest. Erki Pehki sõnul on see loomulik. “Eks aja jooksul leiavad konkursi üles ka näiteks itaalia või hispaania lauljad, seda enam, et osavõtjaid tuleb ka kaugematest maadest, nagu Mehhikost, Kanadast, Lõuna-Koreast, Küproselt ja Uus-Meremaalt.” Konkursi reglemendis on mitmeid häid ja õigeid põhimõtteid. Kas näiteks teadsite, et võistluse arvukas ja prominentsetest nimedest koosnev žürii töötab tasuta? Bukletti lehitsedes hakkavad peale kopsakate auhinnarahade (I koht – 4000, II koht – 3200 ja III koht 2400 eurot) silma arvukad lisapreemiad, nagu võimalus osaleda järgmisel korral “PromFesti” ooperiprojektis, olla angažeeritud Estoniasse, Vanemuise teatrisse, Soome ja Läti Rahvusooperisse, Berliini Koomilisse Ooperisse, Nürnbergi ja Erfurdi muusikateatrisse, Rennes’i ooperiteatrisse ja Gergijevi festivalile Mikkelis. Parim Eesti laulja saab osaleda 2015/16 aastal Montrealis toimuval galakontserdil Ameerika ja Euroopa produtsentidele. Erki Pehk selgitab: “Žüriid komplekteerides mõtleme alati selle peale, et seal neid, kes saavad noorte talentide karjäärile kaasa aidata.” Žürii esimehe Karan Armstrongi ja tuntud laulja Sergei Leiferkusi kõrval olid nendeks Berliini Koomilise Ooperi peadirektor Philip Bröking, Nürnbergi linnateatri mänedžer Thomas Hermann, Opera-Connection Alste&Möderheim juhtErkki Alste, Erfurdi teatri peadirektor ja lavastaja Guy Montavon, Malmö ooperi mänedžer Clas Sköld, Mikkeli Gergijevi festivali kunstiline nõustaja Peter Schünemann, Vanemuise teatri muusikajuht Paul Mägi ja Orfeo Foundationi juht lavastaja Hans Nieuwenhuis, kes pidas festivalil ka asjakohase ettekande teemal “Audition: the Magical Five Minutes” (“Ettelaulmise maagilised viis minutit”). Tänavusel konkursil oli üks põhivoor rohkem, Erki Pehki sõnul puhtpraktilisetel põhjustel: nii saab suur osa I voorus esinenuid veel ühe šansi ennast näidata ja ei pea kohale tulema vaid ühe vooru pärast. “Konkursi kava on nii koostatud, et saaksime näha lauljate erinevaid külgi. Kas suudetakse ooperi kõrval laulda ka kammermuusikat, Mozartit, vanamuusikat, kaasaegset muusikat? Teiseks meie põhimõtteks on voorude lühidus. Ei pea laulma pool tundi, et saaks lauljast ettekujutuse. Sellel on ka praktiline taust: nii ei pea konkursil veetma päevi, iga voor kestab ühe päeva. Noortel pole nii palju raha, et olla konkursil kuu aega. Püüame kõik päevad ka võimalikult ära sisustada, et osalejad saaksid igakülgset kasu: toimuvad meistriklassid, kohtumisõhtud, žüriiliikmete kontserdid.” Minuni jõuab järsku tõdemus, et Taevi-nimeline konkurss on ju tegelikult üks meie kõige ulatuslikumaid ja suurema osalejate arvuga rahvusvaheline konkurss. Soliidsed on ka rahvusvaheline koorifestival “Tallinn” ja pianistide konkurss “Tallinn”, kuid osalejate arvult siiski väiksem. Uurin, miks on konkursi ja festivaliga jäädud pidama just Pärnusse, kas pealinnas poleks üritusel rohkem kõlapinda? Erki Pehk: “Pärnu on just väga sobiv koht! Tallinnas väsiks se kõige toimuva vahel ära. Tallinn on juba nii suur, et ühest kohast teise liikumiseks on transporti vaja, Pärnus on teater, kontserdimaja, Kuninga tänava põhikool kõik 500 meetri raadiuses. Siin on loodus, meri, saab lõdvestuda ja keskenduda.” Olles seal nüüd ise käinud ja oma silmaga näinud, võin tunnistada, et konkurss oli tõepoolest suurejooneline ning heade häälte rohke. Jälgisin II vooru Pärnu Endla teatri saalis. Eestlastest võtsid konkursist osa Danna Malyshko, Arete Teemets, Tamar Nugis, Elina Netšajeva, Maari Ernits ja Dara Savinova. Neist Maari Ernits ja Dara Savinova on juba pikka aega õppinud ja tegutsenud väljaspool Eestit, Ernits Hollandis, Savinova Austrias ja Šveitsis (õppinud Salzburgi Mozarteumis, praegu tegutseb Zürichi ooperis). Eesti parimatena jõudsid IV vooru Arete Teemets ja Dara Savinova. Arete Teemets on sisukas, väga hea laulukooliga noor lauljatar (õppinud EMTAs Nadia Kuremi juures ja aastaid Itaalias). Tema esitustest paistab alati välja sisukus ja süvenemine. Suur ja meeldiv üllatus oli Dara Savinova, kes jättis väga hea mulje oma stiilse esituse ja hästi paigas häälega. Siia juurde ka veel kaunis lavavälimus. Danna Malyshko tegi tubli esituse, kuid võistluse väga tugevas konkurentsis oli kahtlemata raske mõjule pääseda. Tamar Nugis on paljutõotav noor bariton, kuid võibolla ei õnnestunud tal kõige paremini kavva valitud aaria Händeli “Messiast”. Elina Netšajeva kavas oli kõik väga lihvitud, kuid ilmselt miski tema kontseptsioonis ei sobinud žüriile. Kõrge tase oli mitmel osaleval läti lauljal, enamik neist Vītolsi-nimelise Läti muusikaakadeemia kasvandikud, kel mitmel õpetajaks Krišjānis Norvelis ja Anita Garanča (maailmanime Elina Garanča ema). Neist parimana pälviski III koha Rihards Millers. Ka Venemaal leidub alati andeid, neist oli ehk huvitavam bariton Misha Gavriloff ja hiljem III koha pälvinud tenor Juri Rostotskii, kes II voorus võibolla veel nii ei säranud, kuid kellel on suurepärane hääl ja hea välimus. Põnevad olid n-ö eksootiliste maade esindajad Zayra Fernanda Ruis BernejoMehhikost, IV vooru jõudnud Lauren Margison Kanadast ja finalist Margrethe Fredheim Norrast. Väga tugeva ja sisuka lauljana jäi juba siis meelde hiljem II preemia pälvinud poolatar Ewa Tracz. Pean tunnistama, et selles voorus ei osanud ma veel ennustada hilisemat võitjat, korealast Sunghyun Kimi, kes jäi küll meelde oma kauni ja vabalt voolava tenorihäälega, kuid tõlgenduste poolest polnud ehk mitte nii huvitav ning hilisema finalisti ukrainlanna Elena Brazhnykikõrval oli veel teisigi huvitavaid lauljaid. Minnes tänavuse lavastuse, Verdi “Aida” juurde, peab kõigepealt arvestama, et “PromFesti” ooper on ju põhimõtteliselt eksperimentaalteater, kus lavaseadeid ei tee tingimata just ooperilavastajad. Seda suurema vaimustusega selle põneva ülesande kallale asutakse. Erki Pehk on mitmes oma intervjuus maininud, et ooperite lavastamise traditsioon sai alguse Anna Samuilist. “Kui see mõte idanema hakkas, meenus, kuidas Andrus Kallastu tegi Endla teatris omal ajal toreda “Figaro pulma”. Endla teatril on ju ka orkestriauk olemas. Tuli siis mõte, et miks meie ei võiks lavastada Samuilile “Rigolettot”. Nii algaski traditsioon, et konkursi võitja saab peaosa oma lemmikooperis ja see on ka üks meie konkursi originaalseid preemiaid.” “Aida” oli eelmise konkursi võitja, leedu lauljatari Jomante Šležaite üks valikuid. “Aida” lavastajaks ja paralleelselt ka kunstnikuks sai seekord festivali kunstnik, mitmele varasemale produktsioonile fantaasiarohkeid kujundusi teinud Madis Nurms. “Aida” lavastamine on mitmes mõttes väga keeruline, sest see on ehk rohkem kui nii mõnigi teine ooper kinni oma ajastus ja temaatikas, samuti oli Šležaite oma kahekümne kuue eluaastaga väga noor Aida osatäitja. Madis Nurmsi soov oli tuua teos lähemale meie ajale ja mitte kinni hoida pompoossust markeerivast butafooriast, mis tema sõnul varjutab teemasid, mis ooperis on tegelikult olulised. Kaasajastatud ooper pole muidugi ammugi enam midagi uut, kuid siin polnud see mitte lihtsalt kaasajastamine kaasajastamise pärast, vaid soov sel viisil tuua vaatajani mõtlemapanevaid teemasid, nagu totalitaarne võim ja selle hävitav mõju, vabadus ja inimliku väärikuse säilimine. Üht-teist sellest lavastajal õnnestus, kuigi oli ka seda, mis eriti ei veennud. Minu jaoks olid huvitavad ja haaravad kõik psühholoogilised, isikulised stseenid, kus väljendus Amnerise (Angelina Švatška) kirg ja selle lootusetus, Radamese (Eduard Martõnjuk) heitlus valest soost armastatu ja oma kohuse vahel totalitaarse riigi ustava sõdurina, Aida lõhestatus armastatu Radamese, oma kodumaa ja oma isa soovide vahel. Selle kõrval jäid stseenid Egiptuse kuninga ja tema kaaskonnaga, kelle iseloomustamiseks oli kasutatud kõikvõimalikke totalitaarse võimuga seotud atribuute (kogu lava täitvad diktaatori piltidega plakatid, tütarlapsed automaatidega, kaaskondlaste OMONi salklaste või “Star Warsi” tegelaste rõivastust meenutavad kostüümid jne) kuidagi pealiskaudseks ja õõnsaks. Omamoodi nutikas detail oli lavastusse lisatud diktaatori absurdsust rõhutav kääbus-abiline oma parodeeriva tegutsemisega. Solistidest oli kõige mõjuvam peategelaste kolmik: Jomante Šležaite (Leedu) Aidana, Anželina Švatška (Ukraina) Amnerise ja Eduard Martõnjuk (Valgevene) Radamesena. Anželina Švatška Amnerises oli karakterilähedust tema paar aastat tagasi tehtud Ljubašaga “Tsaari mõrsjas”. Armastuses piinleva naise rollis on ta väga mõjuv ja ehe. Pean tunnistama, et mind Aida-Jomante Šležaite noorus ei häirinud. Ta tegi väga meeldejääva rolli ning vokaalselt olid mõned stseenid (duetid Radamesega, duett isaga) lihtsalt lummavad. Eduard Martõnjuk lõi kaasaegselt ihaldusväärse Radamese tegelaskuju, ka vokaalselt oli esitus väga nauditav. Aida isa, Etioopia kuninga kuju lõi usutavalt Samsons Izjumovs (Läti). Kuninga (Märt Jakobson, Vanemuine) ja ülempreestri Ramfise (Romans Polisadovs, Läti) osad olid lavastatud psühholoogiliselt üheplaanilisemalt, kuid vokaalselt esitasid nad oma osa hästi. Kujundus oli seekord minu jaoks pisut liiga metsik ja vahel ka arusaamatu virvarr. Kahetsesin taga Madis Nurmsi eelmiste etenduste küll ka pööraseid ja ülimalt fantaasiarohkeid, kuid siiski teatraalselt esteetilisi kujundusi. Kokkuvõttes tekkiski lõpuks tunne, et lavastuses eksisteerisid kõrvuti kaks eraldi lugu: üks ooper-grotesk ja teine kammerlik psühhodraama. Minu poolehoid kuulus kammerlikule psühhodraamale. Tahaksin lõpuks veel rõhutada, kui oluline on “PromFestil” selline eksperimentaalne ooperilavastus. See on seda huvitavam, et “PromFestil” on tihtipeale konkursi võitjate ja teiste seal osalenud silmapaistvate lauljate näol võimalus kasutada paremaidki soliste kui meie kutselistel teatritel Estonial ja Vanemuisel. Ooper on nii põnev žanr ja iga lavastus – millised head ja vead seal ka oleksid – on alati lisaväärtus, mis rikastab meie kultuuripilti. TULEMUSED I koht Sunghyun Kim (Korea) II koht Ewa Tracz (Poola) III koht Juri Rostotskii (Venemaa), Rihards Millers (Läti) Parim kohustuslik laul (Schuberti “Ave Maria”) – Rihards Millers Publikupreemia – Sunghyun Kim Parim kontsertmeister – Erika Āpeine (Läti)

Tallinna Trio koosseisus Jüri Gerretz (viiul), Toomas Velmet (tšello) ja Valdur Roots (klaver), tegutses aastail 1971–1991, olles üks neid Eesti ansambleid, kelle kontserditurneed läbisid korduvalt risti ja põiki Nõukogude Liidu avarusi, jõudes vähesel määral välisriikidessegi. Kõik kolm olid tunnustatud solistid, osalesid teisteski kammerkoosseisudes ja on pedagoogidena üles kasvatanud mitu põlvkonda noori muusikuid. Eesti Raadio (rahvusringhäälingu) fondi on nad jätnud kuldaväärt koguse helijälgi nii triosalvestustega kui ka solistidena. Tallinna Trio tegutses kaks aastakümmet, lõpudaatumistki on nüüd möödas juba 30 aastat. Mälu värskendamisel on abiks olnud jutuajamised Toomas Velmetiga. Trio loomine Ühel sügisesel reedeõhtul helistas Toomas Velmetile Valdur Roots sooviga kokku saada, sest olevat üks pakiline asi. Toomas mäletab, et ei viitsinud hakata linna sõitma ja uuris seepärast, kas tõesti ei saaks vajalikud jutud aetud telefonitsi. Helistaja oli siis oma paar tundi pihtinud, et kuigi ta on saanud juba aastaid teha koostööd suurepäraste muusikutega nii RAMi kontsertmeistrina kui ka duos hinnatud lauljatega (sh Tiit Kuusik, Margarita Voites, Voldemar Kuslap, Jüri Pärg ja ristiema Elsa Maasik), saanud eelkõige RAMiga ka kuude viisi reisida, tundvat ta üha suuremat igatsust instrumentaalmuusika järele. Velmet kinnitab, et innustus ideest otsekohe, sest talle meenus konservatooriumi kammermuusika kursusel professor Villem Reimanni juhendamisel tegutsenud trio, kus ta mängis koos Mati Kärmase ja Arbo Valdmaga. See koosseis andis Velmetile kaasa palju loovenergiat ja ideid: tudengitrio tõi esiettekandele Jaan Räätsa trio nr 2 (hiljem korduvalt ka Tallinna Trio kavas) ning korraldas 1966. aastal täiesti iseseisvalt klaveritriode konkursi Tõravere observatooriumi saalis, kuhu tuli osavõtjaid Moldovast, Valgevenest, Leedust ja Lätist. Sõlmitud sõprussidemed on muusikuil säilinud terve elu ning toonast ettevõtmist loetakse muusikaakadeemia nüüdse kammeransamblite konkursi alguseks. Ent selle trio viisid lahku erinevad huvid: Valdma siirdus õige pea Jugoslaaviasse ja Kärmas pühendus ERSO kontsertmeistri tööle. Nii saigi Valdur Rootsi poolsajandi tagusest telefonikõnest uue trio elustav algus. Kuna nii Jüri Gerretz kui ka Toomas Velmet olid just lõpetanud õpingud Moskvas, haakus nende aktiivse solistitegevusega triomäng – kolme solisti kooslus – eriti hästi. Trio nimi sündis praktilistel kaalutustel: afiššidele oli kolme nime asemel atraktiivsem kirjutada Tallinna Trio, mis annab teada, kust ollakse pärit. Seejärel tulevad nimed ja kava. Kaks aastakümmet koostööd Teatud mõttes algas ansambli tegevus justkui tagurpidi – kohe helisalvestusega Eesti Raadiole. Valdur Rootsi ettepanekul oli selleks Schuberti trio B-duur (romantikud olid ta lemmikud). Seda salvestist analüüsisid nad hoolikalt, tehes järeldusi edasiseks koosmänguks. Esialgu hakati proove tegema Velmeti tollases kodus Lõkke tänaval. Mida sellest kõigest arvasid korrus allpool asuvad naabrid, tuleks uurida dirigent Arvo Volmeri käest. Alguses tuli kokku saada väga tihti, hiljem võis juba tegutseda väiksema proovikoormusega. Harjutati ka filharmoonia ruumides ja konservatooriumis Suvorovi puiesteel. Toomas Velmeti sõnul figureeris kahe aastakümne jooksul nende kavades ainult üks Mozarti trio ja ei ühtki Haydnilt. See-eest olid repertuaaris edukalt Jeanne-Philippe Rameau’ viis “Kuninglikku kontserti”, mida oli võimalik mängida klavessiiniga, sest Eestis oli juba mõni talutav pill ja Roots mängis klavessiini mõnuga! Siiski võeti otsustavalt kurss suurte romantiliste triode (Brahms, Tšaikovski) ja ka vähem romantiliste, eelkõige Schuberti triode (op. 99 ja 100) ning “Nokturni” (op. posth. 148) poole, millele lisandus “Forellenquintett” koos vioolamängija Svjatoslav Zavjalovi ja kontrabassist Meeme Saareväliga. Eesti publikule tehti kuuldavaks kõik, mis triole loonud Beethoven, kaasa arvatud “Variatsioonid teemale “Ich bin der Schneider Kakadu”” op. 121a. Beethoveni abonementi kutsuti ka kolme naaberriigi triod: Lätist Juris Švolkovskis, Māriss Villerušs ja Valdis Jancis, Moskvast Vladimir Ivanov, Mihhail Utkin ja Aleksander Bondurjanski, Soomest Pohjola Trio (Paavo, Ensti ja Liisa Pohjola). Tallinna Trio esituses kõlas Eestis esmakordselt Dmitri Šostakovitši trio nr 1 (kavadesse on kuulunud ka trio nr 2) ja “Seitse laulu Aleksandr Bloki poeemidele” koos haruldase kammerlaulja Ljudmilla Belobraginaga. Brahmsi triodest jäi nende püsirepertuaari trio C-duur op. 87 (kuigi mängiti kõiki, ka klarnetitriot op. 114 koos fantastilise klarnetisti Rein Kariniga). Tuli arvestada sellega, et iga väikseimgi muudatus ansambli koosseisus tõi kaasa suuri logistilisi probleeme, sest omavahel tuli kõik ajaliselt klappima seada. Nii mõnegi teose repertuaari jõudmisele eelnes oma lugu. Tšaikovski kuulsa trioga seostub järgmine. Järjekordsel Venemaa tuuril jõuti esmakordselt linna nimega Perm. Kavas oli Brahmsi C-duur trio. Pärast kontserti tuli lava taha muusikuid tänama väga aristokraatne kõrges eas vene daam ja sõnas: “Mulle meeldis, kuidas teie Brahms kõlas. Kas teie repertuaaris on ka Tšaikovski trio?” Eitava vastuse peale sõnas daam otsusekindlalt: “Kui soovite veel Permi tulla, siis võtke Tšaikovski kavasse!” Nii järgmine kord tehtigi, kahjuks oli aga too vana daam juba lahkunud. Velmet peab vajalikuks seda Tšaikovski trio asja pisut selgitada: “Tegemist on selle žanri vaieldamatu tippteosega autoripoolse pühendusega “Suure artisti mälestuseks” (Nikolai Rubinstein in memoriam). Kaheosaline teos kestab ligilähedaselt 47 minutit, mis nõuab teatavat kangelaslikkust interpreetidelt ja veel enam publikult. Võttis aastaid, kuni me hoomasime, et nüüd võib seda ka Tallinnas esitada ja ennäe imet – Estonia kontserdisaali publik võttis selle ülisoodsalt vastu. Veel peab märkima, et silmapiiril oli see teos küll kohe Tallinna Trio loomisest peale, kuid meil Jüriga kõlas kõrvus fenomenaalne esitus, mil koos mängisid Moskva legendaarsed professorid Igor Bezrodnõi, Mihhail Homitser ja Dmitri Baškirov, kes sõitsid selle ja paljude teiste teostega USA turneele, ja me lihtsalt ei söandanud seda varem oma kavva võtta. Schubertiana suureks eeskujuks olid meile helisalvestised Beaux Arts Trio esitustest – Menahem Pressler, Daniel Guilet ja Bernard Greenhose, kes 1955. aastast hakkasid maailma vallutama eelkõige Philips Recordsi ja Warner Recordsi kaudu.” Tallinna Trio põhirepertuaari kuulus iseenesestmõistetavalt eesti heliloomingut, sh Eugen Kapi trio (1930) ja trio nr 2 (1974), Hugo Lepnurme (1945), Aado Velmeti (1947), Ester Mägi trio (1950), Jaan Räätsa triod nr 2 (1962), 3 (1973) ja 4 (1975), Boriss Parsadanjani trio (1975). Uno Naissoo “Terzetto di varieta” (1977) salvestis on ajalukku kirjutatud kui Eestis esmakordselt süntesaatoriga töödeldu ning Malera Kasuku trio (1977) kui ainus Mati Kuulbergi, Lepo Sumera ja Raimo Kangro ühistöös valimunud helitöö. Kuulberg kirjutas neile triod nr 1 (1977) ja nr 2 “Alla Svedese” (1987). Kõik need teosed on olnud kavas ka kontserdireisidel, sh 1986. aastal Budapesti kaasaegse muusika festivalil, mil kava koosnes tervenisti eesti muusikast. Sageli esitati triokontsertidel ka Boriss Parsadanjani sonaati viiulile ja tšellole (1975). Juba Tallinna Trio tegutsemise esimese kümnendi jooksul jõuti Eestile mitu kontserdiringi peale teha, sagedasemad esinemispaigad olid Kadrioru loss, Tallinna raekoja ja ajaloomuuseumi saal (Börsisaal), Tartu ülikooli aula ning paljud lastemuusikakoolid. Kord või kaks hooaja jooksul astuti kindlasti üles Estonia kontserdisaalis. Aastaid oli üks Tallinna Trio publiku tõmbenumbreid aga vana-aasta kammerakadeemia Tartu ülikooli aulas kell 22–23. 1975. aastast kuulusid nad ühtlasi ka Sojuzkontserdi ja 1980. aastast Goskontserdi “haardesse”. Kõige aktiivsemad kontserdiaastad olid 1980-ndad nii Eestis kui ka turneedel Nõukogude Liidus (nt Moskvas, Leningradis, Riias, Irkutskis, Bratskis, Permis, Kirovis, Tšeljabinskis, Chişinăus, Frunzes, Kiievis, Pihkvas, korduvalt Krasnojarskis), Saksamaal Kielis, Lübeckis ja Hamburgis (1981), Soomes Rovaniemi Lappitalos (1981, mil 500-kohalises saalis tänas publik püsti seistes ja lisapalu tuli ajaliselt mängida oma poole kontserdi jagu!) ja Oulu lähedal Liminkas meistriklassides (1980, 1981 – triodele on meistriklasse harva, seetõttu oli neile eriline au viia konservatooriumi õppejõududena läbi sealseid meistrikursusi) ning Suolahtis (1990), Liszti akadeemia saalis kaasaegse muusika festivalil Budapestis (1985), Tšehhoslovakkias (1986). Esinemispaiku oli triol tõesti nii palju, et linnad võisid mälestustes ka segi minna. Eredamad muljed siiski kinnistusid, näiteks Chişinău vana, rumeenia-aegne börsisaal – sarnaselt meie börsisaalile suurepärane koht kammermuusika esituseks. Organisatoorset kõrgtaset kogeti Ungaris ja Tšehhoslovakkias, kus triot kanti peaaegu et kätel … Muusikud on arvanud, et kodusele publikule on nii mõnigi kord raskem mängida kui võõrsil. Kodus tuntakse hästi üksteist, võib juhtuda, et kontsertidel justkui oodatakse – noo, mida sa siis seekord suudad. Võõrsil on publik olnud vahenditu, toetavamalt ootusärev ja soe, kuigi võrdlusmomente peaks ju olema rohkem. Interpreet tajub kohe, kas teda kuulatakse, kas tekib see oodatud esineja ja kuulaja kahekõne, kas ollakse samal lainel. Kuigi Eestile tehti peale mitu tiiru ja kogeti äärmiselt sooja vastuvõttu ka lausa eriskummalistes paikades (nagu näiteks Jakobsoni majamuuseumi juures olevas veskis ja piimaköögis), siis välisturneedel haaranud neid siiski suurem loominguline särin. Näiteks Krasnojarskis oli võimalik mängida täismajale viis kontserti samas saalis (Bechsteini klaver!) ja pälvida erakordselt soe vastuvõtt. Kohaliku sümfooniaorkestri dirigent Ivan Spiller saatis orkestrandid kuulama kõiki kontserte, et nad näeksid, kui suur on Tallinna Trio repertuaar ehk siis millal hakkavad nad teoseid kordama. Aga igal kontserdil kõlas uus kava, ei korratud midagi! Muusika kaudu sõpruskonnaks Kui koos mängib kolm teenelist kunstnikku – loominguliselt väga eripalgelist isiksust –, siis tekib küsimus, et kes on ikkagi trio “peadirigent”. Sellele küsimusele ei leia vastust ka aastatetagustest intervjuudest, mida on olnud võimalik kuulata raadiosaateist või lugeda ajakirjandusest, sest alati jäi Valdur Rootsi sellekohane lause lõpetamata: “Partituur on ju küll minu käes, aga …” Aga vastust ei leia sellele küsimusele seetõttu, et trio ongi kolme solisti kooslus. Üks kõigi, kõik ühe eest! Repertuaari valikul üksteise muusikalisi eelistusi austati ja proovidel ei kulutatud liigselt aega diskussioonidele. Sageli kujunebki üksteist sõnatult mõistva hea tunnetusega ansamblilisus välja pikaajalises koosmängus, nad ise on nimetanud seda tunnet muusikaliseks “küpsetamiseks”. Kui proovide käigus ka tekkis vaidlusi, siis tõi õnnestunud kontsert alati lahenduse. Raskeimate teoste puhul (näiteks Tšaikovski trio) võis alles mitme kontserdi järel kogeda, et nüüd tõesti ollakse ansambliliselt kokku kasvanud. Ansamblis on alati oluline partnerlus, solistina orkestritega musitseerides tuleb sobituda konkreetse koosseisu eripärasse, see kogemus on aga lühiajaline ega tekita sedavõrd sügavat tunnetust kui pikaajaline koosmäng. Ent selle tunnetusliku alusmüürita ei ole ju üldse võimalik kuhugi välja jõuda. Nii et ansamblimängu puhul algab kõik muusikast, kuid sellest võib kujuneda sõpruskond, kus seistakse üksteise eest. Muhedaid lugusid Pikaajaline koostöö ja eriti reisid ei ole mõeldavad ilma kaaslaste huumorisooneta. Nali on võtnud pingeid maha nii enne lavale minekut kui ka pikki vahemaid ühest kontserdipaigast teise sõites ja vastastikku aasides. Sealhulgas juhtumised kontserdilavadel, millest on tulnud naljaga välja tulla. Ühel kontserdil kogeti Jüri Gerretzi fantastilist reaktsiooni Brahmsi C-duur trio II osa viiuli ja tšello unisoonis meloodia kandval esitusel – ta lennutas poogna saali poole õhku ja haaras selle siis efektselt kinni. Publik ja teised trio liikmed ahhetasid … Aga meie tippviiuldaja on ju mänginud nii tennist, lauatennist, veepalli kui harrastanud ujumist, nii ongi täiesti ootuspärane, et ta poognakäsi võimaldab sellist tehnilist viske-virtuoossust. Oma loomult on Gerretz olnud justkui elav tulesäde, kes ajas korda nii mõnedki trioga seotud reisimured ja olukorrad. Temast võinuks saada oma isa (kellega tal on väliselt silmnähtav sarnasus) eeskujul ka näitleja (Jüri Koger mängis mh Estonias ja Vene teatris – Toim). Kui mingisugune korralduslik asi oli tarvis ära lahendada, siis leidis just tema selleks õige viisi, sõnad ja tooni. Neid omadusi läks kord väga vaja, kui kontserdireisilt Tšehhoslovakkiasse naasti südaöise lennukiga. Maandumise järel ütles Jüri kaaslastele, et trügib nüüd nii kiiresti kui saab takso järjekorda. Kui teised oma kohvritega välja jõudsid, lehvitaski Jüri neile rõõmsalt juba pika järjekorra eesotsast. Öömajale sõideti Moskvas asunud Eesti esindusse. Gerretz jäi ühtäkki vaikseks. Mis juhtus? Ta kohver ununes Šeremetjevo lennuvälja taksosabasse, seal olid mitte ainult noodid ja reisiriietus, vaid trio kogu honorar, mis tuli üle anda Goskontserdile. Jüri helistas lennuvälja miilitsapunkti, kirjeldas oma kohvrit ja selgitas, kuhu ta selle jättis ning andis miilitsatele korralduse kohver ära tuua. Taksojärjekord oli lennujaamas endiselt väga pikk, aga kohver seisis ikka seal, kuhu viiuldaja oli selle jätnud. Nüüd küsisid miilitsad omakorda, kas sellele tullakse kohe järele. Tuleme hommikul, kõlas vastus. Mõttekaaslus avardab Kõik Tallinna Trio liikmed on tunnistanud, et ansamblimänguga hakkasid nad tegelema lapseeast peale ja et see on olnud muusikaliselt üks äärmiselt rikastav tegevus. Küllap sai oma onu kiindumusest inspiratsiooni ka Marrit Gerretz-Traksmann, asutades veerand sajandit hiljem (1997) koos Harry Traksmanni ja Kaido Kelderiga Uus Tallinna Trio. PS. Klassikaraadio märgib Tallinna Trio asutmise poolsajandit kolmapäeval, 20. oktoobril kell 19.05 saatega “Kontserdisaalis. Õhtu Tallinna Trioga”, vestlemas Toomas Velmet, kes valib kuulajaile maiuspalu trio repertuaarist.

PERSOON Olla eelkõige inimene ja jääda inimeseks. Intervjuu Hirvo Survaga. Kaie Tanner MUUSIKAUUDISEID MAAILMAST Nele-Eva Steinfeld EUROPE JAZZ MEDIA SOOVITAB KIRG Vastupandamatu soov näha kogu imelist paljusust on justkui kõrgemalt poolt ettemääratud elustiil. Peeter Vähi TMKK 60 Oh ajad, oh kombed! Tallinna muusikakeskkool aastatel 1961–1991. II osa. Jüri Plink MÄLU Tallinna Trio – sõpruskond, kus seisti üksteise eest. Ene Pilliroog MUUSIKAPREEMIAD 2021 I NAGU INTERPREET Mihkel Poll. Sten Heinoja PILK Eesti Kontserdi uued festivalid. Ia Remmel MULJE Rahutu suvelõpu peegeldusi. XVII Tallinna kammermuusika festival “Torm ja tung”. Edith-Helen Ulm Suvelõpunädal “Jazzkaarega”. Joosep Sang Tartu III kammermuusikafestival. Jorma Toots Õhtu kammermuusika gurmaanidele. Maarja Purga. Tiiu Levald. ERSO tantsib veel. ERSO hooaja avakontserdist. Aare Tool Mozart, muistne Kreeta ja meie muusikud. Tiiu Levald Cantores Vagantes ja Telemanni “Essercizii Musici” Vääna mõisas. Katrin Järvlepp MUUSIKAUUDISEID EESTIST HELIPLAATIDE TUTVUSTUS

Varajase muusika stuudio Cantores Vagantes häälestas oma hooaja alguse tänuväärse ja üsnagi ainulaadse ettevõtmisega – nad kandsid kontserdisarjas, tervikuna ette G. Ph. Telemanni 24 sonaadist koosneva “harjutuste” tsükli “Essercizii Musici”. Georg Philipp Telemanni (1681–1767), kelle sünnist möödus tänavu 340 aastat, on nimetatud ajaloo viljakaimaks heliloojaks. Bachi, Händeli ja Vivaldi kaasaegsena oli tal oma eluajal suuremgi muusikaline tähtsus kui neil kolmel – lisaks tuhandete teoste loomisele sai tema karjääri kulminatsiooniks muusikadirektori koht viies Hamburgi suuremas kirikus alates 1720. a kuni surmani. Kontserdisari sai teoks barokses Vääna mõisas kolmel augustikuu pühapäeval ja lõppkontserdina 11. septembril. Stuudio Cantores Vagantes töötab alates 1989. aastast ja siia kuuluvad muusikud, kel soov interpreteerida varajast muusikat originaalpillide koopiatel ja respekteerides ajaloolist esituspraktikat. Liikmeskond ei ole täpselt fikseeritud – neid võib käsitleda professionaalide sõpruskonnana, kus mängijate arv sõltub muusika vajadustest. Seekordses kontserdisarjas musitseerisid Taavi-Mats Utt, Reet Sukk, Elo Tepp, Ingely Laiv-Järvi, Johanna Randvere, Tiia Tenno, Reinut Tepp ja Egmont Välja. Kontserdid olid nende vahel kenasti ära jagatud, igaühe panus hindamatu! Tsükkel “Essercizii Musici” on kirjutatud aastatel 1739–1740 ja koosneb 12 triosonaadist, 10 soolosonaadist ja 2 klavessiinisüidist. Telemanni muusikas on peidus suur annus mängulisust ja huumorit, tämbrite tulevärki, ka tõsidust ja kauneid meloodiaid. Mis samuti oluline – tema muusika oma rikkaliku ja alati uue ning kordumatu temaatikaga on omamoodi ajalooline ime. Juba küpsenud sonaadivorm elab jõulist elu läbi kogu tsükli, vahelduseks vaid kaks süiti klavessiinile. Erandliku nähtusena kogu barokkmuusika repertuaaris on selles kogumikus ka neli triosonaati, kus üheks soolopilliks, kas siis plokkflöödi, flöödi, oboe või viola da gamba kõrval, on klavessiin. Nendes lugudes mängis basso continuo partiid, mis ajastule iseloomulikult kirjas ühehäälse bassiliinina koos numbrimärkidega, orel ja tšello – ehk valik, mis tämbriliselt lubas klavessiinil tõesti eristuda ja väljuda muidu nii harjumuspärasest saatefunktsioonist. Soolopillideks on Cantores Vaganteses barokkviiul (Elo Tepp), barokkflööt (Reet Sukk), barokkoboe (Ingely Laiv-Järvi), plokkflöödid (Taavi-Mats Utt), viola da gamba (Johanna Randvere) ja klavessiin (Reinut Tepp). Vääna mõisa kammermuusikaks justkui loodud saalis helisesid Telemanni tämbriliselt värvikad barokksonaadid imeliselt hästi, lastes suurepäraste interpreetide pakutu kogu säras ja kauniduses välja kõlada. Barokse kammersaali akustika sobib suurepäraselt varajase muusika ansambli kõlale, andes igale tämbrile oma hingamis- ja puhkemisruumi. Ning ajalooline atmosfäär inspireerib ühteaegu nii mängijaid kui kuulajaid, lisades tunnetuslikku tuge ja hingestatust. Kontserdisari oli täielikult nauditav ka väiksema kogemusega kuulajale – niivõrd eriilmeline kõlapalett mahedate barokkpillide esituses lihtsalt haarab kaasa oma aegumatu iluga. Kuulajate kõrvad ja südamed olid Vääna mõisas esinejatele tänulikud! Georg Philipp Telemann on öelnud ja jäägu see meiski kõlama koos tema imelise muusikaga: “Kuid kauneim kink meil elus kanda, on rõõm, mis muusika võib anda!”

“Armastuse värvid”: Maarja Purga koos keelpillikvartetiga Prezioso koosseisus Hanna-Liis Nahkur (viiul), Mari-Katrina Suss (viiul), Helena Altmanis (vioola) ja Andreas Lend (tšello) 30. juulil Kadrioru lossis. Kui muusika vallas tulevad kodumaile oma ande jagama loojad, kellel kogunenud varuks rohkelt sisutihedat, kvaliteetset ja sealjuures ka uut, on saali tulija rõõm mitmekordne. Lauljatar Maarja Purgast, kes elab ja töötab Saksamaal, on minul kogunenud mitmeid muljeid. Nii üllatas ta oma uskumatult lopsaka häälega juba 2017. aasta novembris Õpetajate majas korraldatud kontserdil “Mezzogala”. Seal kõlanud Paaži kavatiin Meyerbeeri ooperist “Hugenotid” tõotas talle tugevaid veksleid tulevikku. Teise kohtumise, siis küll läbi interneti, tõi Vello Jürna nimeline konkurss, kus Purga sai publikupreemia. Tema ainsast sellesuvisest kontserdist Tallinnas sain samuti osa tänu internetile. Lied’i-kava “Armastuse värvid” pakkus lisaks tuttavatele heliloojatele nagu Clara Schumann, Claude Debussy ja Manuel de Falla kolm laulu Eestis ilmselt esmakordselt kõlanud Ameerika helilooja Jake Haggie tsüklist “Camille Claudel – Into the Fire”, mille põnev helikeel, kurbust ja depressiivsust väljajoonistav ja kolmandas laulus kummaline, Philipp Glassi väljenduslaadi meenutav ostinaatsus keelpillidelt viis kuulaja lausa lummuslikku olekusse. Loomulikult oleksin soovinud seda kava kuulata Kadrioru lossi saalis, kuid ka antud variant andis muusikutest väga adekvaatse pildi. Nimelt kõlasid kõik laulud keelpillikvarteti Prezioso saatel, kelle tämbraalne kõlailu ja ühismõtlemine on mulle meeltesse jäänud juba nende aastatetaguselt albumilt. Seaded kõigile lauludele on loonud Jake Haggie, kellele peab au andma, sest sellisel moel kõlavärvide lisandumine oli igati rikastav. Clara Schumanni laule ei kuule Lied’i-kontsertidel just sageli, kuigi romantiline hoovus neis on köitev ja kohati kuuldub midagi väga sarnast Robert Schumanni looduga, näiteks tsüklis “Naise elu ja armastus” valitsevaid intonatsioone, meeleolunüansse. Kuna Maarja Purga ilmselgelt valdab saksa keelt ja seega on luules peituv talle omaseks saanud, on ka tulemus kuulaja jaoks selge. Debussy helikeele hõrkus koosluses Vana-Kreeka mütoloogiast lähtuva Pierre Louÿsi luulega tsüklis “Trois Chanson de Bilitis“ on interpreedile põnev väljakutse. Seegi muusika võitis värvirohkust solisti saatnud keelpillidega. Imetlust väärib laulja tarkus oma äärmiselt mahukat häält ohjata ja helilooja peent pitskudet välja joonistada. Ka järgnenud Debussy “Kuuvalgus” Prezioso esituses paitas kõrvu. Manuel De Falla “Siete canciones populares” on üks neid helitöid, mis kõlab meie kammerlavadel päris sageli, küll klaveri, küll kitarri saatel. Keelpillid annavad kahtlemata taas rohkem kõlavärve ja lauljale häid võimalusi. Siiski võinuks tsükli viimase laulu puhul ehk kõigi pillide, eriti tšello alumise registri forte’t veidi tagasi hoida, sest siin on olulisim laulja partiis hingepõhjast tulev karjatuse valu, mis peab saama täismahus kõlada. Aga see oli vaid mõne hetke nüanss ega lõhkunud mingilgi määral üldist elamust. Purga viimased suuremad ülesastumised on olnud Kölni ja Aacheni ooperiteatris, samuti on ta laulnud Bayreuthi ooperifestivali kõrvalprogrammis. Tänavu astus Purga seal 21. ja 22. augustil üles Siegfried Wagneri ooperis “Friedensengel” (op. 10, 1914). Palusin tal viimast lühidalt iseloomustada. Millise hinnangu annate lauljana Siegfried Wagneri ooperile? Kuidas sobis teile tema helikeel? Maarja Purga: Siegfried Wagneri helikeel on ühendus paljudest eri stiilidest: leidub elemente nii tema isa Richardi Wagneri loomingust kui õpetaja Engelbert Humperdincki mõjutusi, kohati tundub see kui varajane filmimuusika ning ooperis “Friendensengel” jumalateenistusele kutsuva meloodiad lubavad aimata ka Bachi. Kui aga kuulata mitmeid Siegfried Wagneri oopereid, siis hakkad mõistma, et niisugune stiilide kooslus ongi see tema stiil. “Friedensengeli” helikeel ei ole üldiselt raske õppida, aga enamik partiisid on läbi komponeeritud: on palju dialooge, mille puhul on ülioluline ka kõik kõrvalpartiid selgeks saada, mistõttu võtab partii päheõppimine ikkagi omajagu aega. Siegfried Wagneri tekstikäsitlus (ta kirjutas oma isa eeskujul kõik libretod ise) on pigem sobilik sõnalavastusele ning eeldab väga palju eraldi tööd tekstiga, et partii muutuks mugavaks ka lauldes. Vokaalpartiidele on iseloomulik palju tritooni hüppeid, mis harmooniliselt ei ole alati orkestri poolt toetatud – nendes kohtades tuleb pühendada suurt tähelepanu intonatsioonile. Kui aga kõik need etapid on läbitud, on tulemuseks väga mänguline ning kaasahaarav krimi-draama ning lauljatel on hea võimalus end ka näitlejana proovile panna. Millest ooper pajatab? Ooperi tegevus toimub XVI sajandi Prantsusmaal. Willfried, kes on oma ema, Frau Kathrini soovil abiellunud Erunaga, leiab oma armastatu hoopis Mitas. Ta palub Erunalt luba lahkuda, kuid abikaasa ei nõustu teda vabaks andma. Selle peale soovib Willfried koos Mitaga sooritada enesetapu, et ühineda teispoolsuses. Ta ütleb, et pussnuga ehk Rahuingel avab neile väravad uude ellu. Mita võitleb vastu ja pääseb surmast, Willfried aga otsusest ei tagane. Kuna enesetapjaid ei maeta pühasse mulda, proovib tema ema sündmuste käiku varjata ja tal õnnestub panna kõiki uskuma, et Willfriedi mõrvasid röövlid. Eruna endine austaja Ruprecht, kes kannab endiselt Willfriedi peale viha, algatab mõrva uurimise. Mita lahkub külast kloostrisse, kuid põgeneb sealt varsti, sattudes kokku oma varasema austaja Rheinholdiga, kes on nüüdseks abielus Gertaga. Viimane kuuleb nende afäärist ja Mita viiakse kohtu ette süüdistusega nii Gerta mehe võrgutamises kui ka Willfriedi mõrvas. Kohus mõistab ta küll mõrvakahtluses süütuks, kuid kahe abielu rikkumise eest peab ta külast igaveseks lahkuma. Ooperi lõpuks tuleb siiski tõde ilmsiks ja Ruprecht käsib enesetapja pühast mullast välja kaevata. Ahastuses Frau Kathrin proovib peatada külaelanikke, kes on kogunenud Willfriedi hauale, mille peal lamab surnud Mita. Äkitselt kuuldub inglite hääli, kes laulavad rahust maa peal. Külamehed, kes ei julge neid taevalikke helisid kuuldes kaevamist jätkata, näevad haua taga üht kummalist kujutist, kes avab haua ning asetab Mita surnukeha Willfriedi kõrvale. Suures tänutundes, et ta poeg saab jääda pühasse mulda puhkama, palvetab Frau Kathrin selle tundmatu kujutise poole, keda nimetab Rahuingliks. Kuidas enda esitust hindate? Mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu oli meie prooviperiood väga lühike, kõigest 12 päeva. Arvestades sellega, et tegemist on täispika ooperiga ja mina olin Frau Kathrinana sellest laval kaks pikka vaatust, arvan, et sain väga hästi oma rolliga hakkama ning saavutasin parima tulemuse, mis nii lühikese ajaga võimalik. Kuidas publik etenduse vastu võttis? Publikust oli kuulda braavo-hüüdeid ning pärast etendust mõnede külalistega vesteldes kuulsin, et see ooper olevat mõjunud krimiooperina, kus publik on tõesti põnevil, et teada saada, mis järgmisena juhtuma hakkab. Koroona tõttu ei olnud kahjuks võimalik täissaalile laulda ja etendust said nautida vaid loetud ooperiarmastajad. Need, kes aga saalis olid, tervitasid lauljaid suure ja sooja aplausiga. Mida Bayreuthi ooperifestivali kõrvalprojekt endast kujutab? 2019. aastal tähistati Siegfried Wagneri 150. sünniaastapäeva Bayreuthi Markkrahvi ooperimajas, kus Karlovy Vary sümfooniaorkestri saatel ning David Colemani dirigeerimisel kanti ette tema ooper “An Allem ist Hütchen schuld”. Minul oli au seal laulda isegi kolme rolli – Trude, kõrtsipidajanna ja ennustaja. 2008. aastast juhib Bayreuthi festival Siegfried Wagneri lapselaps Katharina Wagner, kelle eestvedamisel esitatakse nüüd igal suvel ka üks Siegfried Wagneri ooper, et tutvustada ja ka jäädvustada (igast ooperist antakse välja ka DVD) tema loomingut. Järgmistel aastatel on plaanis ette kanda kõik tema 17 ooperit. 2022. aastal tuleb ettekandele “Herzog Wildfang” op. 2.

Kontserdikorraldajad on muusikaelu (ja kogu elu) paaril viimasel mureaastal pidanud alatasa vingerdama-vangerdama, et oma plaane ellu viia. Ka “Jazzkaar” on tegelnud kontsertide ära jätmisega või neile uue kuupäeva otsimisega. Mullu lükati festival kevadest sügisesse, tänavu hilissuvesse. Kuid jazzipidu toimus, üle ootuste ladusalt ja ühtlaselt kõrgel tasemel. Keeruline aeg tõmbas veidi koomale “Jazzkaare” välisesinejate ringi ja pakkus rohkem võimalusi Eesti muusikutele. Kui võiks arvata, et see oli kaotus, siis vastupidi – kodumaiste etteastete kvaliteeti silmas pidades oli tegemist hoopis võiduga, nii muusikute kui ka meie muusikaelu jaoks. Eesti jazziga on kõik kõige paremas korras, vähemasti kui rääkida selle sisust, kunstilisest kõnekusest ja võimest publikut kaasata. Kindlasti võiks jazzi päralt olla rohkem ruume, raha ning kultuuriministeeriumi ja omavalitsuste tuge, aga see on eraldi teema. Alustan kontserdist, mille mõju mulle oli suurem kui ühelgi teisel. Festivali viimasel päeval esines New Wind Jazz Orchestra sakslase Wolf Kerscheki juhatusel. Muusika oli loonud ja arranžeerinud Kristjan Randalu, kes istus kontserdil ka klaveri taga. Nii keeruka koega ja intensiivse loomuga muusikat pole ükski Eesti bigbänd arvatavasti varem esitanud. Keerukusega kaasnes partituuri erakordne rikkus, mis puudutas nii rütmikat kui ka meetrikat, kõlasid ja kõlavahekordi, vormidramaturgiat ja värskeid muusikalisi ideid ning nende üllatusterohket väljendust. Orkester sai raske ülesandega suurepäraselt hakkama, pillirühmad kõlasid hästi kokku ja igast rühmast kerkis esile säravaid soliste. Kohe pärast kontserti siirduti salvestama ja loodan, et orkester jõuab ka Eestist kaugemale – see kava väärib kindlasti nimekate jazzifestivalide pealava. Eesti (noori) jazzmuusikuid kuulates jääb kõrva, et väga paljud eelistavad tekstuure, mida organiseerib aktiivne ja komplitseeritud rütmipilt ning mäng taktimõõtude ja polürütmikaga. Palju tähelepanu pühendatakse omaloomingu läbikomponeerimisele ja teoste arengukaare kujundamisele. Üsna vähe kohtab standardjazzis tavalist ülesehitust: teema, soolod, teema. Sellise uue lähenemise üks näited on paeluva kontserdi andnud Raimond Mägi trio, “mineku” mõttes väga tänapäevajazzi nägu: pusklev, takerduv, siis taas paisu tagant vallanduv. Kontrabassistist ansamblijuhi omalooming on huvitava struktuuri ja arendusega. Trio koosmängus (Kirke Karja akustilistel ja elektrilistel klahvpillidel ning Karl-Juhan Laanesaar trummidel) süttis kaasakiskuv särin ja sünergia. Uue ansambli ja kavaga esines bassist Janno Trumpi Clarity Ensemble, kus olid kokku pandud jazztrio (Joel Remmel klaveril ja Ramuel Tafenau trummidel) ja klassikaline keelpillikvartett. Uus looming otsis helides ja meeleoludes põhjamaiseid (loodus)värve ja oli valdavalt eleegiline-meloodiline, ehkki ansamblijuhile omaselt tükkis tihti esile ka tema armastus gruuvi vastu (ja üks lugu oli ka puhaseht samba-jazz). Taas oli tegemist hoolikalt läbimõeldud ja inspireerivate kompositsioonidega. Ansambel võitis ka palju sellest, et kauni kangana lehvivaid keelpille olid kutsutud mängima parimatest parimad: Linda-Anette Verte ja Mari-Katrina Suss viiulitel, Ann Mäekivi vioolal ja Andreas Lend tšellol. Eesti jazzielu kirevust kinnitas ka Mingo Rajandi kvintett, kavas Rajandi tekstikeskne omalooming (lauljaks Liisi Koikson), mille diapasoon küündis kammerlikust kaemusest kuuma “kütteni”. Joel Remmeli trio koos külalistega esitles heakõlalist albumit “Kevad” ja lauljatar Susanna Aleksandra koos Soome muusikutega oma plaati “The Siren”, mis võtab mõõtu eelkõige ameerikalikust straight ahead-jazzist. Uusi albumeid tutvustasid ka Eesti jazzi veteranid. Saksofonist Raivo Tafenau salvestas plaadi “The Same Differences” koos Tallinna Kammerorkestriga. Hea tuju ja energiaga, läbinisti meloodiarohkes kavas astusid külalissolistidena üles ka lugude arranžeerijad Raul Sööt, Meelis Vind ja Siim Aimla, dirigeeris Rasmus Puur. Tõnu Naissoo Electric Groupi värskel plaadil keskendub maestro elektriklaverile ja süntesaatoritele. Kontserdil istus ta oma pillide taga justkui kosmoselaevas, pakkudes muusikat, mis vaatas tagasi fusion’i, jazz-rocki ja isegi pop-jazzi pärandi suunas. Kahjuks jäi kuulamata Tanel Rubeni kvinteti (Kadri Voorand, Kristjan Randalu, Taavo Remmel, Raivo Tafenau) kuulu järgi mõjuv etteaste, samuti showcase-kontsert, kus astusid üles impro-vokaalansambel ImproVoc ja Nikita Korzouni trio. “Jazzkaar” pakkus ainuüksi Tallinnas tänavu 30 kontserti. Kõike kuulata ei jaksa, sest nii mattuvad eelmised muljed paratamatult järgmiste alla. Jätsin külastamata hilisõhtused etteasted, kus esinesid kollektiivid, kelle muusika niiväga jazz polegi (või pole seda üldse): Argo Vals Band, Modulshtein, Ellip, deLULU, Dagö ja souli-tantsupidu pealkirjaga “The Motown Sound”. London-Tallinn Cosmic Bridge on kvartett, mis pidi ühendama kaht muusikut Inglismaalt ja kaht Eestist. Kuna bassist tulla ei saanud, esindas Londonit vaid harfimängija Alina Bzhezhinska ning Eestit Jaak Sooäär, Raul Vaigla ja Karl-Juhan Laanesaar. Neliku eripära ja ohhoo-element oli kahtlemata improviseeriv jazz-harf, mida kuuleb üliharva (meelde tuleb veel 2014. aastal “Jazzkaarel” käinud kolumbialane Edmar Castañeda). Suur osa kaasakiskuvast kavast oli pühendatud legendaarse harfimängija Alice Coltrane’i muusikale. Piirideülest koostööd (nii geograafilises kui ka muusikalises mõttes) tegid kõlavärvidega mängivaid vabaimprovisatsioone pakkunud Mart Soo (kitarr ja elektroonika) ning sakslane Florian Walter, kelle puhkpill hechtyphon üllatas nii kõlade kui ka (eriti) välimusega – pillis on puntras koos mitu vaskpuhkpilli toru ja lehtrit, trombooni kuliss ja puupuhkpilli lesthuulik. Välismaalt tulnud külalised lisasid “Jazzkaare” vikerkaarele oma värvid. Prantsuse-Süüria flötist ja laulja Naïssam Jalal ning teda saatnud kontrabassist ja pianist paelusid seisundiliku muusika ja kauni kantileeniga; kitarristi Scott DuBois’ ja bassklarnetisti-saksofonisti Gebhard Ullmanni duo paistis silma isikupärase lähenemisega oma pillidele. Festivali nimekaimateks külalisteks saab pidada teist duot, kus otsisid kultuuride kokkupuutekohti Martinique’i saarelt pärit juurtega löökpillimängija Mino Cinélu ja norra trompetist Nils Petter Molvær. Cinélu on aastakümnete jooksul mänginud jazzi ja ka muu muusika tähtedega (Miles Davis, Pat Metheny, Weather Report), Molvær aga oma kireva loomingu ja jäljendamatu pillikäsitlusega uuesti defineerinud nii jazzi kui ka jazztrompeti rolli ja võimalusi. Kontsert tõi mõlema muusiku isikupära ja muusikalised võimed hästi esile, ehkki Mino Cinélu kaks numbrit kitarristi-lauljana pigem murendasid tervikkava mõju. Norrast tuli festivalile ka laulja Torun Eriksen koos oma maa tippmuusikutega. Erikseni omalooming on jazziliku koega intiimne, emotsionaalne, maheilus pop-folk, tunnetuse ja stiiliosiste vahekorra poolest veidi sarnane sellele, mida tegi Joni Mitchell ammu aega tagasi ja Norah Jones alles hiljuti. Suure staarina välja hüütud Lucy Woodward esitas muusikat, mis ringles bluusi, souli ja rocki kolmnurgas. Tema saatebänd oli väga võimekas, aga lauljatari enda puhul häiris intonatsiooniline ujumine-ulpimine, mida tuli kontserdi edenedes aina juurde. Pianist Nik Bärtschi minimalismi poole kalduvat soolokava “Entendre” kuulasin Klassikaraadiost (valik “Jazzkaare” kontserte on seal järelkuulatavad praegugi). Kuulamata jäid soulilauljad Jesse Markin Soomest ja Sahra Gure Inglismaalt. Välisesinejate seas oli ka ansambel Tin Men and the Telephone Hollandist, mille lähenemine muusikale, selle loomisele ja esitamisele on üsna meie aja vaimus. Trio free-jazzilik, energiline etteaste oli interaktiivne, kaasates kuulajaid, kes said nutiseadmete abil kontserdi kulgu mõjutada ning ansamblile reaalajas teemasid ja impulsse sööta. Lava tagaseinal oli ekraan, kuhu ilmusid ühiskonnakriitilised kaadrid, millele reaktsioone otsiti, ning saalist tulnud teemad ja kuulajate poolt genereeritud helikatked. Kui nutiajastu mängulust kõrvale jätta, ei jäänud märkamata ansambli tõsine pool – muusikasse kanaliseeritud mureteemad nagu kliimakatastroof, sõjakolded ja räpane poliitika. Selline on üks XXI sajandi jazzi suundadest. “Jazzkaar” kajastab neid ja näitab teed ka ise, põimides igal aastal oma programmis kokku traditsiooni ja innovatsiooni, kerge ja keerulise, intiimse ja suurejoonelise, kauge ja koduse.

ERSO ja dirigent Olari Eltsi hooaja avakontsert “Sümfoonilised tantsud” 10. septembril Estonia kontserdisaalis. Kavas John Adamsi “I Still Dance”, Justė Janulytė “Apnea”, Richard Straussi süit ooperist “Roosikavaler”, Elis Halliku “Firehearted” (esiettekanne) ja Sergei Rahmaninovi “Sümfoonilised tantsud”. ERSO mullune kontserdihooaeg kõlas koroonapiirangute tõttu vägagi sordiini all. Mitmedki mängukavva plaanitud teosed tuli ettevaatusabinõuna käigupealt asendada väiksemat keelpillikoosseisu võimaldava repertuaariga või kammeransamblite etteastega. Alates märtsist jäid kontserdisaali uksed publikule suletuks, ent kontserttegevus ei katkenud: muusikaline külakost jõudis kuulajani Klassikaraadio ja veebilehe erso.tv vahendusel. ERSO pöördus neil koroonakuudel raadio- ja veebiorkestrina otsekui tagasi oma 95 aasta taguste juurte juurde. 1926. aasta detsembris, kui Eestis hakati edastama regulaarselt raadiosaateid, moodustati ka stuudioansambel, millest 1930. aastate lõpuks kasvas välja ligi 40 mängijaga ringhäälinguorkester. Sümfooniakontserte publikuga silmast silma andis toona Estonia teatri ja ringhäälingu ühendorkester. Seega on ERSO tänavune 95. aastapäev paljuski tinglik: sama hästi võiks ERSO alguseks lugeda 1939. aastat, kui Olav Rootsi näol sai orkester esimese peadirigendi. Just Olav Rootsi taktikepi all kujunes ringhäälingu orkestrist aastatel 1939–1944 kontserdikõlblik sümfooniaorkester. ERSO hooaja avakontsert 10. septembril oli vahepealse aja kasinusmeetmetele meeldivaks kontrastiks, kuivõrd kava kaks mahukamat teost, Richard Straussi süit ooperist “Roosikavaler” ja Sergei Rahmaninovi “Sümfoonilised tantsud” eeldavad kolmest puhkpillikoosseisu, s.t orkestrit tema täies löögijõus. Kavas oli ka kolm uuemat helitööd, mida ühendab apokalüptiline alltekst, ent mis samal ajal olid küllalt erisugused. John Adamsi “I Still Dance” valmis 2019. aastal San Francisco sümfooniaorkestri tellimusel. Huvitav on võrrelda Klassikaraadio veebilehel järelkuulatavat ERSO kontserdisalvestist ja internetis samuti kergesti leitavat ülesvõtet esiettekandelt San Franciscos 2019. aasta septembris. Selgub, et ERSO esitus on isegi parem: selles on rohkem hoogu ja postminimalistlikke kõlalärakaid pilduvat impulsiivsust. Leedu helilooja Justė Janulytė keelpilliorkestrile kirjutatud teose “Apnea” (2021) pealkiri tähendab meditsiinikeeles hingamisvaevusi, mistõttu kontserdi teemaga seonduvat tantsulisust sellest oodata olnuks liiast. Janulytė on oma loomingu põhimõttena nimetanud monokroomsust: see värviõpetuse mõiste tähendab ainult ühe värvuse erinevate toonide kasutamist, muusikas aga sarnase helitekitamispõhimõttega pillidest koosnevat esituskoosseisu. “Apnea” aluseks on just seesugune halle varjundeid kompav aegluubis kulgemine, mis mõjub otsekui painav mälestus rahutust unest (uneapnoe). Elis Halliku esiettekandes kõlanud “Firehearted” on võõristusel põhinev parafraas Beethoveni “Leonore” avamängu(de)st, kus hõlpsasti äratuntava algamaterjali kukile on ladustatud seda ümber mõtestama sundivad konfliktsed kihistised. Sellisena on see nagu tagasivaade tõepoolest košmaarseks kujunenud mullusele Beethoveni-aastale. On isegi keeruline öelda, kas see teos on hirmus, naljakas või hirmnaljakas. Kui lisada eelkirjeldatule veel Rahmaninovi “Sümfooniliste tantsude” “Dies irae” tsitaadid, siis võiks mõelda, et kontsert oli meeleolult hülgehall. Ometi ei olnud see sugugi nii. Olari Eltsi dirigendižestid on konkreetsed ning orkester kõlas tema käe all samavõrd täpselt. “Sümfooniliste tantsude” muusikalised karakterid (molto marcato, teisal jällegi espressivo ja cantabile) olid ilmekalt välja joonistatud. Eltsi tõlgenduslaad on alati mõningase kallakuga hoogsuse poole, ent samal ajal hingestas seda Rahmaninovi ja Richard Straussi muusika puhul hädavajalik sundimatu rubato. Lisalooks esitatud orkestriseade Arne Oidi laulust “Mis värvi on armastus?” oli sümpaatne žest järelehüüdena laulja Uno Loobile. Ehkki kavavaliku poolest oli kontserti põimitud omajagu surmatantsulikku mitmemõttelisust, võib John Adamsi teose pealkirja laenates siiski öelda: ERSO tantsib veel.

Varajase muusika stuudio Cantores Vagantes eestvedaja Taavi-Mats Utt on äsja, novembris, kutsunud esmakordselt ellu festivali “Tallinn feat. Reval”. Sellesse sügisesse jääb tal ka oluline algatus Eesti pilliõppes, nimelt pani Utt aluse uuele plokkflöödikoolile asukohaga Nõmmel. Tema tegevuses interpreedi, pedagoogi ja pillimeistrina ongi vaieldamatult kesksel kohal esmapilgul lihtne pill – plokkflööt. Enam kui viisteist aastat on ta juhtinud Euroopa plokkflöödiõpetajate assotsiatsiooni Eesti haru tööd ning pakkunud selle institutsiooni raames hulgaliselt loenguid ja täienduskoolitusi. Utt on tuntud ka pillimeistrina, kes on dokumenteerinud suure hulga vanu originaalplokkflööte Peterburi, Haagi, Viini, Berliini ja Brüsseli muuseumides ja paljudes erakollektsioonides ning valmistanud puupuhkpille peamiselt välistellijaile. Näiteks on Schola Cantorum Basiliensis Utilt tellinud kaheteistkümnest pillist koosneva plokkflöödiansambli, ka mängivad tema pillidega tuntud muusikud Jeanette van Wingerden, Eva Lȇgene, Conrad Steinmann ja Claire Michon. Pikk lavakarjäär, hulk salvestisi nii eesti kui välisinterpreetidega, teadusartiklite koostamine jne moodustavad vaid osa tema panusest oma valdkonna arengusse. Siinsetel lehekülgedel avaneb põgus sissevaade Taavi-Mats Uti tegevusvälja, mis ühtlasi pakub põnevaid tulevikuvisioone Eesti muusikaõppes ja kultuurielus tervikuna. Eestis oled kunagi alustanud plokkflöödiõpinguid Heino Jürisalu ning oboeõpinguid Leho Läte juures. 1997. aastal astusid Haagi konservatooriumisse samuti kahele erialale: plokkflööt ja barokkoboe. Kuidas iseloomustaksid neid kaht üsna erineva kõlaga puhkpilli, meediumit muusikalise materjali ning emotsiooni edastajana? Kõik, mis väidad, on sulatõsi. Pillid on erinevad ja puupuhkpillide seas omamoodi lausa äärmuslikud. Ka nende mängijad on olnud küllalt erinevat tõugu moosekandid. Tänapäeval oleme harjunud liigitama instrumente keelpillideks ja puhkpillideks, millest viimased omakorda jagunevad jne, kuid minule on sümpaatsem hoopis vanem liigitus ehk professionaali pillid ja amatööri või diletandi pillid. Siinkohal tuleb muidugi kohe toonitada, et amatöör ja diletant olid mõlemad väga lugupeetud, sest musitseerisid, et tegelda kaunite kunstidega. Nad olid haritud, neil oli piisavalt vaba aega ja raha ning just neile oli mitme aastasaja vältel suunatud kogu trükitud muusika. Nende pillidele kehtisid kaunis kindlad nõudmised: pilli pidi olema kas füüsiliselt kerge mängida, nii et see ei tohtinud deformeerida keha, pill või selle ansambel pidi võimaldama mängida polüfoonilist muusikat. Plokkflööt koos klahvpillide ja laadidega keelpillidega kuulus esimesse valikusse. Oboe seevastu oli professionaali pill. Professionaal võis küll olla hästi makstud, kuid tema positsioon ühiskonnas ei olnud kuigi kõrge. Pillimäng, et süüa saada, ei olnud musitseerimiseks hea põhjus. Siit tuleb ka oluline repertuaarierinevus. Oboe on siiski eeskätt orkestripill, millele on loodud ka sulnist ansamblimuusikat. Plokkflöödiga on täpselt vastupidi – palju suurepärast ansamblimuusikat ja vähem võimalusi mängida orkestris. Ka retooriliselt on tegu eri rolle kandvate pillidega. Kuigi sõrmetehnikalt küllalt sarnased, on need puhumise mõttes vastandid: oboe on kahtlemata kõige füüsilisem puhkpill ja plokkflööt kõige tundlikuma “gaasipedaaliga”. Kuigi lõpetasin oboe mängimise juba viis aastat tagasi, on mul hea meel, et olen seda teinud. Silmapiir muutus avaramaks ja võimalus kuulata muusikat orkestri sees on mulle palju andnud. Kas oled viljelenud ka soolorepertuaari? Ja mis on sinu meelest see fenomen, mis eristab puhkpillide puhul soolo- ja ansamblimängu? Soolorepertuaari ehk ilma igasuguse saateta muusikat leiab plokkflöödile ehk paari kontserdikava jagu. Iseasi, kui lisada nüüdismuusika, siis jääb ühest elust ilmselt väheseks. Vahel on tõesti kava seisukohast olnud põnev mängida sekka mõni soolonumber, kuid kindlasti ei ole see olnud minu eriline kirg. Ansamblimuusikaga on aga teine lugu. Mul on ka ilmselt vedanud, sest mind on ümbritsenud suurepärased muusikud, kellega tahaks ikka ja jälle mängida. Seltskond loeb, see on väljaspool kahtlust. Samas tunnetan hoopis suuremat erinevust mitte niivõrd inimeste kui pigem muusika lõikes. XVI sajandi ansamblimuusika plokkflöödikonsordiga oma solmisatsiooni, heksakordide ja kesktoonhäälestusega või XVIII sajandi keskpaiga meistriteosed plokkflöödile. Kus on ühisosa? Ei olegi ju õieti teist, kuid ütleme ikka, et varajane muusika... Oled kunagi aktiivselt osalenud mitme Eesti ansambli, nagu Viljandi linnakapell, Consortium, Linnamuusikud töös. Nendele on vahepeal, aastakümnete lõikes lisandunud mitmeid instrumentaliste raja tagant, nagu Jeanette van Wingerden, Eva Lȇgene, Heiko ter Schegget, Conrad Steinmann, Markus Zahnhausen, Claire Michon, Baldrick Deerenberg jt. Kes neist enim on meelde jäänud ja sinu muusikalisi eelistusi suunanud? Ju ma olen küllalt mõjutatav, sest kõik, keda nimetad, on jätnud oma jälje. Õnneks sellise, mida on hea meenutada. Loomulikult tuleb seda vaadata õiges aja kontekstis. Heino Jürisalu eriline muhedus koos oma ajast kaugelt ees oleva Aago Räätsaga, ehk siis Consortium. Arvestades seda, et minu muusikaõpingud algasid umbes selles eas, kui teistel muusikakool lõppes, olin vanusele vaatamata täiesti algaja, kuid mind võeti ikkagi siia-sinna kaasa. Esimest korda Eestis kõlas barokkoboe just selles ansamblis. Tänaste standardite järgi võis see küllalt õudselt kõlada, kuid mis tähtsus sellel! Viljandi linnakapell tähendab minule ikka Tõnu Seppa ja tema õpilasi. Tihti räägitakse pühendumisest, seal mõistsin selle tähendust. Vähemalt eeskuju oli olemas. Linnamuusikud Taivo Niitvägiga oli samuti väga eriline. Kogesin, kui hästi võivad end musitseerides koos tunda tipp-professionaalid ja diletandid. Õigupoolest oli seda viimast ka Taivo, kuid kõige paremas mõttes. Võimalik, et sellist “küljejoone elundit” ei ole ma hiljem kogenud. Heal päeval võis ta mistahes pilliga imesid korda saata. Vaist asendas kooli ja selgeks sai see, et kui moosekant endasse usub, on ta veenev. Hilisem rahvusvaheline koostöö suurepäraste muusikutega on põhinenud vaid mõttekaaslusel. Ma ei mäleta, et oleksin kellegagi mänginud CV pärast või küllakutse ootuses. Ega vist siis suurt imestada olegi, et enamik sellistest kontaktidest ei unune. Paljud nendest sidemetest on Hollandis õppimise ajast, kuid mitte ainult. Ka see kool, kus ma õppisin, ei olnud päris tavaline. Kujutage ette situatsiooni, kus mängides triosonaati esitame sama lugu kõigi ansamblistide erialatunnis, õpetajateks Jeanette van Wingerden, Wilbert Hazelzet, Wieland Kuijken ja Ton Koopman. Hiljem tuli Eestis kuidagi hakkama saada teadjate meeste kommentaaridega, et seal Hollandis mängivad kõik ühtemoodi. Küllap oled kuulanud väga erinevaid varajase muusika esitusi. Ka maade kaupa saab määratleda erinevat lähenemist muusikalisele materjalile, seda nii teksti tõlgenduse kui ka emotsionaalse värvingu poolest, näiteks seesama hollandi lähenemine ja selle kõrval vene interpretatsioon. Millised on sinu tähelepanekud? See pilt on olnud pidevas muutumises. Varajase muusika renessansi aegu eristus Holland tõepoolest kõige positiivsemas mõttes. Venemaa üle me siin muidugi muigasime, kuid ka seal oli ikka erandeid. Moskvas hakati varajast muusikat konservatooriumis õpetama õige pea pärast N. Liidu kokkukukkumist, meie siin alles alustasime. Nii on vene muusikud läinud nüüdseks püüdmatutesse kaugustesse. Kuid varasemal ajal läks piir mööda avatust ja siin olid meil oma eelised. Eks kõigil olnud oma tugev aktsent man, kuid see enda oma tundub ikka armsam. Praeguse avatuse juures ei tõmbaks ma kohe sugugi piire rahvusi mööda ega räägi enam üksnes Euroopa põhjal. Loomulikult leiab kõikjalt, ja Eesti ei ole siin erand, küllalt palju esitusi, kus mulle kangastub ajamasin. Mängitakse täpipealt nii, nagu oli kombeks Ida-Saksamaal 1960. aastatel. Järgmise grupi moodustavad “akadeemikud”, kes on ära õppinud, et pidev vibreerimine ei kuulu hea tooni hulka ja trillereid võiks alustada ülemisest noodist. Paljud kaasaegsete pillide mängijad on õnneks siiski ka kaugemale jõudnud. Ei ole liialt mustvalge seegi seltskond, kes mängib vanade pillidega. Agressiivsus, punased botikud, sukkpüksid ja müügitöö kõikide vehklemiskunsti reeglite järgi püüab võtta viiekat iga inimese taskust. Nagu Napoleoni kook, millele on lisatud maasikamaitselist ollust, vahukoort ja martsipani. Need, kel kuulmisvõime säilinud, on varajase muusika kontserdid hüljanud. Reklaam lubab, et tegu on tipptasemega, ja tavaline kuulaja interpretatsiooni ju ei arvusta – plaksutab ja arvab, et küllap ei ole see tema muusika. Millest on tõsiselt kahju, sest negatiivne kogemus laieneb kõikjale. Hoopis põnevam nähtus on aga sümfooniline barokk. Sümfooniaorkestrite sõel on tihe. Sinna saavad reeglina koos mängima harjunud head muusikud. Väga paljudes paikades on nad võtnud vanade pillide “koopiad”, et mängida pühapäeviti barokkorkestris. Formaalne tase on tihti tõesti hea – mängitakse koos ja hääles ning suudetakse jälgida mingeid XX sajandil välja kujunenud barokiesituse kaanoneid. Polegi ju paha? Ega vist, kuid selline tegevus ei jõua muusika sügavamate hoovusteni ja mõjutab paradoksaalsel kombel ka pillimeistreid. Nõutud on instrumendid, mis väliselt meenutavad XVIII sajandi omi, kuid oleksid seest n-ö süntesaatori ja Mercedese ristandid. Selliste vahede tegemine käib tavapublikule paraku üle jõu ja on samas tõelistele gurmaanidele ülitähtis. See suund on aga headelt varajase muusikaga süvitsi läinutelt ära hammustanud suure tüki esinemisvõimalusi. Õnneks mõistab üha rohkem muusikuid, et võistluses, kes mängib kiiremini ja kõvemini, ei ole pikemas perspektiivis võitjaid, ja see annab lootust. On muusikuid (mitte küll palju), kes valdavad sõna väge. Sina oled üks neist. Kas said selle ande kodust kaasa või tingib kokkupuude barokiajastu muusika retoorilise struktuuriga ka verbaalselt selged mõttekujundid? Ju see keele vundament ikka kodudes laotakse. Jah, minul on olnud õnne, nii et oma lapsepõlvekodu keelekasutust ei tule häbeneda. Isa, kui ta juhtus vahel hoos olema, võis mitu tundi järjest peast luuletusi lugeda. Esimesed seitse eluaastat möödusid mul Harju tänava majas, millel numbriks üks. Suved veetsin vanavanemate juures Tõrvas või Viljandis ja sealsel murdel ei olnud kirjakeelega just palju ühist. Koolisläng juurde ja pilt ongi küllalt kirju. Õigupoolest pisut pelgan inimesi, kes sõna väge valdavad. Mõtteselgusest pean ma märksa enam. Kui seda viimast ei ole, siis on kõnepidamise oskus ikka väga ohtlik asi. Aiman siin põhjusi, miks retoorika on kooliprogrammist välja jäänud. Võimsad relvad ja nõder mõistus ei sünni ühte. Kui aga räägime muusikast, siis heliloojad olid enamasti koolis käinud. Valdavalt ikka ladinakoolis, kus õpetus põhines tõesti retoorikal. Mõni ime siis, et suur, kui mitte valdav osa varajase muusika kompositsioone, jälgis väga täpselt retoorika reegleid. Nende tundmine aitab seega kindlasti mõista heliloojate “keelt”, kuid kas see töötab ka vastupidi, on iseasi. Enda puhul ei ole ma seda küll osanud tähele panna. Rahvusringhäälingus esined üsna sagedasti. Klassikaraadio “Kuulamiskooli” sarjas tegid koguni üheksa saadet. Mis nõu siis annad kuulamisoskuse arendamiseks? See tundub mulle väga suure küsimusena ning inimeste vajadused ja stardipositsioongi küllalt erinevad. Kellel huvi, siis on Klassikaraadio arhiivis kõik kenasti järelkuulatav. Hästi, tuleme siis asisemate teemade juurde. Oled teinud pedagoogitööd Otsa koolis, Vanalinna hariduskolleegiumi muusikakoolis, Tallinna ülikoolis ja mitmel pool mujalgi. Mõne aja eest asutasid Nõmmel uue plokkflöödikooli, kus tegutseb kolm õppejõudu. Kas tutvustaksid lähemalt oma uut vaatenurka plokkflöödi õpetusele Eestis? Kes meist ei oleks õppinud muusikaajalugu... Usun, et mitte kunagi ei ole muusika muutunud ilma vajaduseta ehk teisisõnu: esmalt on muutunud midagi ühiskonnas, selle korralduses, tema mõttelaadis ja muusika on selle peegeldus. Mulle tundub, et see näide oli suhteliselt ohutu. Enamik on nõus. Minu enda mälu ei ulatu küll kaugemale viiest aastakümnest, kuid sellest on rohkem kui küll, et märgata suuri ja põhimõttelisi muutusi oma armsal kodumaal. Oleme uhked Eesti muusikute üle ja kui arutletakse selle üle, mida suudame maailmale pakkuda, siis korratakse kui mantrat, kõneleja taustast ja ametist olenemata, et see on meie muusikud, heliloojad. Tundub loogiline, et püüame iga hinna eest hoida sama süsteemi – süsteemi, mis on andnud meile Tüüri ja Pärdi ja paljud teised, keda põhjusega armastame. Siit tekib mul aga kiuslik küsimus: kas meil on Pärt ja Tüür tänu nõukogude võimule või selle kiuste? Ehk on lugejate seas ka mõned noored inimesed, sellepärast lubatagu mul meenutada lähiminevikku. N. Liidus oli mõtleval inimesel äraütlemata keeruline leida mingit mõistlikku rakendust. Peaaegu igal erialal oli sein ees või oli see väga lähedal. Mõtestatud tegevust, mis teisi inimesi ei haavanud, ei olnud just palju. Kaunid kunstid olid aga üheks neist. Polnud siis üllatav, et need olid ühiskonnas väärtustatud, iseäranis muusika, mis oma abstraktsuses lubas ehk piiridega pisut vabamalt mängida kui kirjandus või kujutav kunst. Mõni ime siis, et muusikakooli kohta, iseäranis Moskvas või Leningradis, oli raske saada, soovijaid oli palju ja konkurents karm. Kaks solfedžotundi, kaks individuaalset erialatundi, muusikaajalugu ja peoga veel üht-teist lisaks tegid 7-8 tundi nädalas ja olgem ausad, tihti kulutati suurem osa ajast mitte niivõrd õpetamisele, kui pigem kodus tehtu kontrollimisele. Muusikakoole defineeriti eelprofessionaalsete õppeasutustena, mida silmas pidades oli kõik justkui korras. Mis on aga vahepeal muutunud? Õnneks ei ole muusika enam monopoolses seisus ja meie noortel inimestel on tekkinud hulgaliselt suurepäraseid inspireerivaid valikuid. Õpilaste koolikoormus on võrreldes veerandsajandi tagusega oluliselt muutunud ja tundide viisi vaba aega ei ole igapäevaselt enam kusagilt võtta. Seepärast olen veendunud, et muusikaharidus ei saa põhineda “pöidlakruvidel”, vaid inspiratsioonil. Sel põhjusel oleme Nõmmel asutanud plokkflöödikooli. Ma ei mäleta, et mind või Reet Sukka, kellega koos seda kooli teeme (rahvamuusikapoolt aitab ka Kadri Mägi), oleks ära aetud nendest lugematutest õppeasutustest, kus oleme töötanud. Pigem oleme teravamalt tajunud aja kulgu ja püüdnud oma tegevuses minimeerida seda, millesse ise ei usu. Seevastu usume, et parim inspiratsiooniallikas on ansamblimäng. Nõmme huvikoolis leidis meie plaan küllalt kesistest võimalustest hoolimata selget toetust. Nii on meil keskne tegevus ansamblimäng, mida toetavad individuaal- ja grupitund. Mängida kahe või kolme sõbraga täisväärtuslikku muusikat ja leida väljund selle esitamiseks, on just see, mis osalejaid kütkestab. Individuaaltund saab uue tähenduse, sest see aitab ansamblis hakkama saada – selle järele on õpilastel praktiline vajadus. Nooditarkus tuleb aegamööda ja erialaga orgaaniliselt seotult. Kuulmise järgi mängimine ei ole midagi muud kui kõrvatreening ehk solfedžo. Tõsi, seda sõna ei ole põhjust kasutada. Grupitunnis saame tutvuda elementaarteooriaga, teha koos tehnilisi harjutusi, rääkida oma pilli ja selle muusika ajaloost. Vahel valivad teema hoopis õpilased ise – nimelt see on koht, kus neile vahel initsiatiiv üle anda. Muusikaõpetajad teavad, et omavahel sobiva tasemega õpilasi võib olla keeruline leida, mistõttu ansambli tegemine ei ole lihtne. Just selleks on meil kolm koostöövõimelist õpetajat ja ansamblid moodustame meie kõikide õpilastest. Nii saab kokku panna palju sobivamad seltskonnad. Kuigi erialaõpetaja on igal õpilasel fikseeritud, roteeruvad nii ansambli- kui ka rühmatunni õpetajad. Võidab eelkõige õpilane. Ehkki meie töö on kenasti käima läinud, saame uuel aastal siiski uusi õpilasi juurde võtta. Selle süsteemi juures tähendab rohkem õpilasi vaid paremat kvaliteeti, ei muud. Kuidas olete uues koolis plaaninud õpetajate koormuse mahtu? Kas hakkate ka tegema pikka aega nii meil kui mujal moes olnud grupitunde umbes viieteistkümne väikese plokkflöödipuhujaga? Õpetajate koormus on tõesti tähtis. Õigupoolest peaks see erinema põhimõttel, kes kui palju jaksab. Õpetamise töö ei tohi iial muutuda rutiiniks, silm peab ikka särama. Õnneks ei piirdu meist keegi ainult õpetamisega, vaid oleme kõik muusikamaastikul praktikuna mitut pidi tegevad. Aga isegi meie puhul, kes me ei igatse “täiskoormust”, on õpilaste leidminegi omamoodi keerukas. Praegune koolisüsteem teeb juba esimeses klassis õppuritele ja lapsevanematele selgeks, et mis pilliga on tegemist... See tähelepandavates kogustes maksumaksja raha sulatav tegevus – plokkflöödi klassiõpe üldhariduskooli algastmes ja mitte ainult viieteistkümne kaupa, nagu vihjad, vaid ka ikka terve klassiga kohe – devalveerib mitte ainult plokkflööti kui pilli, vaid kogu muusikaõpetust. Samas, Nõmme plokkflöödikooli õpetajad peavad olema tänulikud, sest siin-seal tuntakse kvaliteet ära. Meie tundidesse tulevad õpilased Viimsist, Suurupist, Koplist ja koguni Loksalt. Nii suur soov plokkflööti õppida väärib kõige suuremat lugupidamist ja inspireerib meid andma oma parimat. Muusikalise lapsehoiuteenusega me ei tegele, ehkki seda vahel pisut umbusklikult kahtlustatakse. Mis puutub vanusepiiri, siis eelkooliealisi me väga ei oota. Kõik on võimalik, kuid kiiret ei ole. Plokkflöödimänguga alustada ei ole kunagi hilja, meil on toredaid näiteid ka lapsevanematest, kes koos lapsega alustanud. Tulemuski on mitmeti parem, kui päris noorte algajate vanematel on mahti tulla tunde kuulama, ja sealt mängimiseni on õige väike samm. Ja kui ei ole last, keda kaasa võtta, siis tundi võib ikka tulla. Kuidas pillipargiga uues koolis lood saavad olema? Oled teatavasti oma kodus Murastes juba aastaid tagasi sisse seadnud pillitöökoja. Pean tunnistama, et minu käsitöölise amet koolile palju juurde ei anna. Selleks on minu huvi ehk liiga spetsiifiline. Kopeerin XVI–XVIII sajandi originaalplokkflööte ja seda nii täpselt kui suudan. Enamikul pillidest on oma unikaalne sõrmestus, häälestus on eri aegade pillidel vahemikus 405 kuni 466 hertsi, kuid mitte 440–442 hertsi nagu tänapäeva pillidel. Kui lisada, et standardmaterjaliks on tihti pukspuu, eeben ja mammutiluu (originaalis elevandiluu, kuid selle kasutamine on keelatud), siis ka nende pillide hind ei pruugi vastata lapsevanemate ootustele. Õigupoolest olen müünud Eestisse vaid mõne pilli. Sellest hoolimata tunnen end päris turvaliselt, sest viimased viisteist aastat ei ole tellimusvaba perioodi olnudki. Tõsi, kui sooviksin teha ainult pille ja ei midagi muud, peaksin vist ka kodulehe tegema. Lähitulevikus seda õnneks vaja ei lähe – minu pillidega sisse mängitud CD-d teevad selle ebameeldiva reklaamitöö minu eest ära. Plokkflöödiõpingute alustamiseks sobib mööndustega ka plastikust pill. Kahjuks on neist rõhuv enamik siiski “plokkflöödilaadsed tooted”, kui sedagi. Keeruliseks läheb asi siis, kui soovitakse esimest puidust plokkflööti. See soov on hea, kuid hinnahüpe vägagi märgatav ja valik Eestis väike. Vahel olen siiski õpilastele leidnud internetiavarustelt mõne tuntud tegija vana eebenipuust plokkflöödi, sellele uue ploki teinud ja vajaliku üle käinud. Selliste odavate, kuid usaldusväärsete “toorikute” leidmine muutub aga järjest keerulisemaks ja seega jääb minu abi pillide leidmisel üha tagasihoidlikumaks. Suurematele õpilastele pistan aeg-ajalt mõne korraliku pilli ka pihku. Ei, mitte lootuses uuele tellimusele, vaid ikka selleks, et pilt plokkflöödist avarduks. Meie kooli edasijõudnud õpilased siiski kasutavad minu kuuest plokkflöödist koosnevat konsorti XVI sajandi muusika mängimiseks. Need on sellised n-ö proovipillid, kuid täiesti toimivad. Paari aasta eest laenasid neid salvestuseks väga head šveitsi muusikud. Kas sinu valmistatud instrumente võib nimetada ajalooliste pillide koopiateks, kuna oled ju nende joonistega muuseumides põhjalikult tutvunud? Milles seisneb nende spetsiifika võrreldes n-ö masstoodanguga? Kui lubad, siis ma alustaksin sellest, mida mina pean koopiaks. Kui võtta täht-tähelt, siis mingisuguseid koopiapille ei saa puhtteoreetiliselt olemas olla, sest puit ja luu, millest pillid tehtud, ei ole homogeensed materjalid ja seega on iga pill erinev. Teiseks on vanad pillid enamasti aja jooksul mingil määral muutunud ega pruugi olla kaugeltki samasugused nagu kunagi valmides. Hoolimata eelöeldust olen siiski veendunud, et sisuliselt on koopiapillide tegemine võimalik. Nimelt ei ole puhkpillid materjali suhtes nii tundlikud kui keelpillid, mistõttu oleme algsele ideele igal juhul väga lähedal, kui kasutame mingit plokkflööti kopeerides samu materjale. Kujutame ette, et meil on säilinud ühte mudelit kolm pilli – A, B ja C – ja kui otsustame neist üht kopeerida, siis ei pruugi me tõesti saada täiesti identset pilli võrreldes pilliga A, nagu tahtsime, kuid see mahub kindlasti kuhugi nende kolme mainitud pilli vahele. Ehk teisisõnu, me kanname siiski sama esteetikat. Kui see materjali jutt oli loodetavasti suhteliselt lihtne, siis vana pilli tundmaõppimine on oluliselt keerulisem. Esiteks, kui vähegi võimalik, ei kasuta ma muuseumi jooniseid, isegi kui need on olemas, vaid püüan pilli mõõta, sest tähtis on ka tunnetuslik tasand. Kuigi väga paljudes kohtades ei lubata originaalpille enam mängida, on mulle mitmeski muuseumis ja erakogus siiski vastu tuldud. Kuna ma ei ole ühtegi võimalust kasutamata jätnud, olen saanud mängida ligi sadakonda originaalpilli. See on kaunis hindamatu kogemus! Lisaks mõõtmisel saadud arvudele räägib pill oma loo ja aitab näha n-ö pildi taha. Üldjoontes on ju teada, mis suunas puit aja jooksul muutub. See võimaldab kaunis täpselt välja arvutada vahemiku, milliste mõõtudega see plokkflööt mitmesaja aasta eest oli. Olen veendunud, et peame nimelt nii toimima, sest vastasel korral ei kopeeri me mitte pilli sellel kujul nagu see oli mõeldud, vaid aastasadade jooksul muutunud kujul, mis on paraku tihti hoopis erinevad asjad. Subjektiivne? Kahtlemata. Päris tõde me kätte ei saa, kuid igal juhul piisavalt lähedale, et mahtuda ajastu üldisesse esteetikasse. Siinjuures tahan rõhutada, et me ei saa rääkida pillide standardiseerumisest sel määral, nagu see on juhtunud näiteks tänapäeva klaveriga. See on aeg, mil muusika ja pillid sobivad hästi kokku, ka ühel ajastul olid kasutusel küllalt erinevad pillid. Just see unifitseerimata pillide tämbririkkus ja mitmekesisus inspireerib üha uusi pille kopeerima. Lõpuks proovin vastata ka küsimusele koopiapillide ja kaasaegse plokkflöödi erinevuse kohta. Esmalt suurus. Rääkides XVI sajandist XVIII sajandi teise pooleni valmistatud plokkflöötidest näeme, et nende kõrgus ehk a1 kõikus enamasti 400 ja 466 hertsi vahel. Küll aga ei ole ma sadade pillide hulgast leidnud ainsatki, mis oleks mõeldud mängimiseks tänapäevases kõrguses, ehk 440–442 hertsi. Loomulikult aitab meid matemaatika ja võime suhteliselt lihtsa vaevaga teha pilli, mis just seal mängibki ning see pill võib funktsioneerida laitmatult, ometi on tämbriline ja tunnetuslik vahe rabavad. Teiseks on vanad plokkflöödid enamasti suhteliselt unikaalse sõrmestusega. Kui standardiseerime neid nii, et kõik pillid mängiksid ühesuguste võtetega, jõuame selgelt teistsuguse esteetikani. Isegi häälestus võib mõnedel pillidel olla harjumatu ja esimese hooga tunduda viganegi. See teema on suhteliselt põnev, sest siin on põimunud kaks eri aspekti. Nagu eespool öeldud, on pillide füüsilised mõõtmed ajaga muutnud ja sellega on tihti muutunud ka häälestus. Teine aspekt on selgelt taotluslik: kuna selle aja pillid olid mõeldud mängima kaunis kindlates helistikes ja mingisugusest võrdsest temperatsioonist ei saanud juttugi olla, siis võib “vigane” häälestus osutuda miinuse asemel plussika, kui mängida selle plokkflöödiga sobivat muusikat. Aga ilmselt jääksime hätta, kui tuleb mängida rohkete dieeside või bemollidega helistikes, mida pilli omaaegses repertuaaris ei kasutatud. Võiksin neil teemadel suurima rõõmuga veel kaua kõnelda, kuid kardan, et minus lööb välja professionaalne kretinism, nii et paneme siinkohal punkti. Lõpetuseks soovin kuulda sinu algatatud festivalist “Tallinn feat. Reval”. Mis ajendas seda mahukat tööd ja vastutust enese kanda võtma? Kord 1. oktoobril, vististi kahe aasta eest, saatis Eesti interpreetide liit Cantores Vagantese rahvusvahelise muusikapäeva raames Rakverre. Esimese kontserdi andsime sealses gümnaasiumis. Kohale jõudes selgus, et kool tähistas juubelit ja pidulik üritus oli kestnud juba poolteist tundi. Vilistlased, teenekad õpetajad, loomulikult kogu koolipere. Pikad kõned, meenutused. Õhk oli täiesti ära hingatud. Kes oli süvenenud telefoni, kes sahistas niisama sussi. Ja siis tuli meie kord. Reklaamis särav barokk, kuid meie vaid kolme muusiku ja kolme plokkflöödiga, kavas hoopis XVI sajandi polüfoonia. Tundus, et kõik eeltingimused muusikaliseks suitsiidiks on loodud... Rääkisin pisut juttu juurde ja hakkasime mängima. Mobiilid kadusid, rahvas ärkas ja aplaus missugune! Pärast kontserti uuriti pille ja küsiti muusika kohta. Ei, mitte muusikaõpetaja, vaid õpilased. Järgmine kontsert oli Rakvere lihakombinaadis. Meid juhatati lahkesti klubiruumi. Madal lagi, suured pehmed toolid, millest pooled vaatasid ühte ja teised teise suunda. Akustikat ei mingit. Kui küsisime, kummal saalipoolel peaksime mängima, ei olnud vastus just paljulubav: mängige, kus aga tahate ja vaevalt keegi eriti kuulama tuleb... Aga tuldi ja paljukesi, pooled valgetes ja pooled rohelistes kitlites. Sellised eluterve oleku ja hea jumega valdavalt noored inimesed. Kuulasid suuri silmi, kuid kindluse mõttes rääkisin kolmanda loo järel nendega pisut juttu ka ja see toimis. Pärast kontserti ei saanud kuidagi tulema, küsimusi oli palju, kuid kõlama jäi nende siiras huvi ja tõdemus, et sellisele kontserdile ei oleks nad küll osanud tulla. Meie aga kiirustasime kolmandale kontserdile. Tapa üksikjalaväe pataljoni. Saalis ligi kolmsada inimest ja sisuliselt kõik kordus. Meid kuulas ühel päeval huviga üle kuuesaja inimese, kellest tavalise reklaami peale oleks meie kontserdile tulnud ehk mõni üksik, sedagi optimistliku hinnangu kohaselt. Meenub ka vanaproua, kes tuli pärast kontserti pisikeses Lõuna-Eesti kirikus meie juurde ja ütles, et sai kogu selleks tunniks unustada kõik oma mured. Või kui Harju tänava raamatupoest oma vana müürilehte maha võttes leidsime, et keegi oli sinna pastakaga kirjutanud: “See oli hea!”. Seda rida võiks ikka pikalt jätkata. Ometi levitavad meie muusikaelu niiditõmbajad seisukohta, et see va varajane muusika on ikka eriline nišivärk. See omakorda annab alibi rahavoogude suunajatele ja nad ei oskagi tunda süümepiinu oma ebakompetentsete otsuste pärast, rääkimata soovist end olukorraga kurssi viia. Selle kõigega ei ole põhjust nõustuda. Ka paljud muusikud on segaduses. Kas tõesti uskuda kontserdikorraldajaid, kes õhutavad sisu asemel panustama pakendisse? Neil, kes seda teevad, tundub paremini minevat. Kui kontserdi eel on kinnitatud, et esitus on tipptasemel, siis publik ikka tuleb ja isegi plaksutab. Paraku usuvad paljud, et küllap kontsert oligi hea, kuid see muusika pole vist nende jaoks... Termini varajane muusika alla mahub tõenäoliselt üle poole kogu kirjutatud muusikast, aga nii laieneb üksik kontserdikogemus kogu perioodile. Loomulikult on siingi aeg-ajalt suurepäraseid kontserte nii eesti muusikute kui väliskülalistega, kuid need on küllalt juhuslikku laadi. Poleeritud kassikulda on siiski rohkem. Seega on festivali “Tallinn feat. Reval” suureks ülesandeks muuta keskkonda. See on teadagi protsess, kus muutused ei saa olla kiired. Esinejateks ikka ajastu pillidel muusikud, kes respekteerivad ajaloolist esituspraktikat. Muusikud, kes teenivad muusikat ja mitte vastupidi.

Tänavuse “Klaveri” festivali peakülaline on Norrast pärit pianist Leif Ove Andsnes. Siinne kompilatsioon erinevatest internetiavaruses leidunud intervjuudest ning Caroline Benseriga raamatus “At the Piano. Interviews with 21st-Century Pianists” peetud vestlusest heidab põgusa pilgu põhjamaalase siseilma. Annate nii soolokontserte kui mängite ka orktestriga. Kas eelistate ühte teisele? Ei, sugugi mitte. Soolokontserdist saab kergemini tõelise rahulduse, kuna seal saad kõike ise kontrollida, aga kui ka dirigendi ja orkestriga kõik klapib, on samuti erakordselt tore. Neid kahte ei saa omavahel võrrelda. Kontserti mängides kes vastutab, et kõik toimiks – kas pianist, dirigent või orkester? Sõltub teosest. Mõned teosed on eelkõige soolokontserdid orkestri saatega, teised on väga sümfoonilised ja kolmandates klaver pigem saadab kui soleerib. Griegi kontserti, mida olen väga palju esitanud, pean küllalt lihtsaks teoseks, kuna seal on selge jagunemine soolo- ja orkestrilõikudeks. Seega saan end mugavalt tunda isegi mitte kõige paremate orkestritega mängides. Ent kui esitada Prokofjevi 3. kontserti, siis see on orkestriga palju tihedamalt läbi põimitud ning tarvis läheb head dirigenti. Aga loomulikult on alati palju nauditavam, kui partner on tõesti hea. Kas Grieg on teile hingelähedane, kuna olete samuti norralane? Ei, ma ei ütleks nõnda, ehkki ma tõesti armastan tema muusikat. Seal on midagi väga puudutavat, mis kõneleb muusika kaudu otse südamega; tõeline ausus. Ja eriti meeldivad mulle tema väikevormid, “Lüürilised palad” ja laulud, mis on täiesti imelised. Suuremad asjad tal alati ei õnnestunud, ehkki klaverikontsert on tõesti erand. Kui võtate ükskord ette Beethoveni sonaadid, kas siis pole sundust esitada kõik 32? Suured asjad pole minu jaoks, tõesti mitte! Ma ei kavatse esitada neid kõiki. Tema viis klaverikontserti – see on tervik, mille teen ära (ilmusid firmas Sony Classical aastail 2012–2014 – V.J.). Aga millegipärast kummitab inimesi mõte, et kui juba midagi teha, siis terviklikult. Helilooja pole enamasti nõnda mõelnud. Näiteks etüüdide või prelüüdide kogumikest on väga lihtne teha meelepärane valik. Minu meelest on see huvitavam, isiklikum. Kas teile meeldib, et kõik tuleb pähe õppida? Ei. (Naer.) See on midagi, mida tuleks arutada, sest mulle tundub veider, kui näiteks Bachi mängitakse peast. Milleks? Niisugune tava algas Lisztiga. Samas ei ole ma kindel, kas ma tulevikus mängin alati peast. Mul pole pähe õppimisega probleeme, aga see ei ole tõesti iga loo puhul vajalik. Loomulikult, Rahmaninovi 3. kontserti mängides oleks lehekeerajal liiga palju tööd! (Naer.) Nii et seda muusikat ei oleks tõesti mõtet noodiga mängida. Pealegi, sellistel puhkudel peakski olema ärevus mängida noodita, et oleks risk, et midagi võib juhtuda, et sul võib tulla mäluauk. Selline olukord võib esile kutsuda midagi põnevat. Tekib rohkem adrenaliini. Samal ajal kui Bachi “HTK” puhul, mulle tundub, ei ole see nii vajalik. Varasema muusika puhul, mis pole kirjutatud kaasaegsele klaverile – mainisite Bachi, aga ka Haydn – kas mängite alati praegusel instrumendil või kasutate ka vanu? Ma pole kasutanud ei fortepiano’t ega haamerklaverit, ehkki mind see küsimus huvitab, kuna minu meelest on nad toredad. Ent kaasaegne tiibklaver on ehitatud kontserdisaali tarvis. Nad on sageli äärmiselt särava ja tugeva kõlaga. Ja mulle tundub, et nad liiguvad aina enam selles suunas, mis mulle aga ei meeldi, kuna tänapäevastel klaveritel jääb sageli puudu soojusest ja laulvusest. Ma alati üllatun, kui saan mängida 1940. või 1930. aastate Steinwayd või Bechsteini. Minu meelest on nende kõla soojem; see on küll õhem, kuid laulvam. Eriti Mozartit ja Haydnit on nendel väga säravatel, rasketel tiibklaveritel väga keeruline mängida. Kui seda muusikat salvestada, siis ma mõtlen kasutada vana instrumenti – näiteks 50 aastat vana tiibklaverit, või siis mitte kontsertklaverit, vaid mõnd väiksemat mudelit, nt kabinetklaverit. Kas seda küsimust poleks mõtet vabrikantidega arutada? Võibolla oleks mõttekas teha mõned instrumendid vähem säravad? Või nõuavad sellist stiili teised pianistid? See on midagi, mida ka inimesed nõuavad. Ma olen vahel šokeeritud, kui saabun saali ja klaver on väga särav. Küsin häälestajalt: “Miks te teete nad nii kalgiks?” ja nad vastavad, et inimesed soovivad seda. Kas te ei saa paluda seada klaver teie esinemise jaoks pisut vähem kalgiks? Võin, aga on võimatu teha nii suurt muudatust, saabudes päev enne kontserti. Praegusel ajal on sageli ka pilli iseloom seesugune, et klaver on väga suure ja tugeva kõlaga. Ma arvan, et kui piisavalt inimesi kaebaks, hakataks midagi muutma. Kui suurtes linnades on mitu pilli, mille vahel valida, kas siis valikus ei võiks olla säravamaid ja vähem säravaid? Jah, mõnes kohas ongi. Neil on näiteks Saksa Steinway ja Ameerika Steinway. Pean ütlema, et enamik inimesi eelistab Saksa Steinwayd, aga mina väga sageli Ameerika oma. Minu meelest on need õhema kõlaga. Neis on rohkem soojust. Ameerika Steinwaydel on sageli puudutus kergem, aga see on siiski individuaalne. Ma muretsen rohkem hea kõla kui mehaanilise mugavuse pärast. Te ei saa peaaegu kunagi mängida oma pillil, vähemalt kontserdil mitte. Sõidate linnast linna. Kui kaua võtab, et klaver saaks omaseks? Mõne klaveriga see ei õnnestukski! Sageli jõuan linna kontserdi päeval ja veedan klaveriga paar tundi, et sellega harjuda. See võib olla piisav. Mõne klaveriga piisab selle taha istumisest ja ta on kohe sinu sõber. Nii et see tõesti sõltub. Kõik klaverid on nagu isiksused. Ükski Steinway pole samasugune. Kas klaver muutub, kui tulete aasta või kahe pärast samasse linna tagasi? Oi, ta võib väga palju muutuda! See on uskumatu, kui oluline on hea klaverihäälestaja ja -meister. Norras, kust ma pärit olen, on neid sageli väga vähe. Kui ostetakse suur klaver uude kodusse, mõeldakse: “Ah, suurepärane, meil on uus Steinway”. Tullakse toime, et hankida raha, et selle eest maksta, aga ei mõelda, et pilli eest tuleb ka hoolt kanda. Uuena on ta imetore, ent kolm aastat hiljem kohutav. Ütlesite, et peate klaveriga harjuma. Ja harjutegi, või harjub klaver hoopis teiega? Muidugi mõlemat pidi, aga ma arvan, et mina olen klaverist paindlikum! (Naer.) Hea klaver on märkimisväärselt paindlik, aga mulle meeldib sedasorti erutus, tulla uude saali ja proovida klaverit. Ja kui ta on pisut erinev kui oli eelmisel õhtul, mängid instinktiivselt teistmoodi. Loomulikult on teatud raamistik, ent muusika on imetore, kuna see juhtub siin ja praegu. Tõepoolest, seal peaks olema tunne, et see juhtub just sel hetkel, ja et juhtub midagi erilist. Olete teinud rea helisalvestusi ja maininud, et järgmiseks tuleb live-võte. Kas mängite mikrofonile teistmoodi kui kontserdil publikule? Ma püüan nii mitte teha. Soovin salvestada nõnda, et tunduks, nagu oleks tegu kontsertettekandega. Heliplaate kuulates olen sageli pettunud, sest see ei kõla esinemise moodi, vaid on lihtsalt noodid. See tuleneb sellest, mil moel salvestusi tehakse. Enamik salvestab väikeste võtete kaupa, see tähendab mõned taktid, võibolla üks lehekülg korraga. Seejärel korratakse seda ning siis võetakse järgmine jupp. Või tehakse lappimise meetodil – tehakse üks või kaks terviklikku võtet ja palju “lappe”. On paras tegu see kõik kokku klapitada. Ma ise püüan sellest hoiduda, sest see ei kõla esinemise moodi ja on ka selgesti aru saada. Mind tõepoolest hämmastab, et nõndaviisi tehakse. On tähelepanuväärne, et teie stuudiovõtted kõlavad justkui oleksid need salvestatud tervikuna, nagu seal poleks midagi lõigatud. Pala mängides pead suutma tunnetada temas peituvat pingekaart. Üksnes siis on võimalik luua atmosfäär ja katkematu rütmiline karakter. Ka elektrooniline pusle võib kõlada väga muljet avaldavalt, kuid sel puhul on emotsioonid võltsitud ja sellel asjal ei ole enam midagi pistmist muusikaga! Ma eelistan igal juhul viletsat, paljude eksimustega kontsertsalvestust, kus seevastu juhtub midagi kunstiliselt, kus pulbitseb elu! Sooviksin rääkida spontaansusest esinemisel, laval. Tahaksin teada, kuidas te jätate järjekindlalt mulje, et loote muusikat, mida tunnete nii põhjalikult, spontaanselt? See on midagi, mida igaüks loodab alati juhtuvat. Vahel on tunne, et teed midagi, mida oled kavatsenud, aga jah, heal kontserdil tundub, nagu looksid pala sel hetkel. See on tunne, mille poole laval püüdleme. Minu jaoks ei tähenda see seda, et mul peaks olema selline tunne, nagu ma oleksin hetkel vaba, vaid ma pean silmas seda, et tegelikult tuleb kõik piinlikult täpselt ette valmistada. Vaid siis, kui on raamistik ja kui sul on hetkel perfektne sõrmetöö, saad olla tõeliselt vaba. Mõnede arvates sureb klassikalise muusika publik peagi välja. Mina ei pea olukorda nii dramaatiliseks. Meie publik on alati olnud üsna eakas, siin pole midagi uut. Huvi klassikalise muusika vastu näib tekkivat alles teatud vanusesse jõudes, kui ellu on saabunud mingisugune rahu. Kuid ilmselt on uut põlvkonda hariduslikult järjest keerulisem muusikamaailma astumiseks ette valmistada. Aga selline ettevalmistus on vajalik. Enam ei saa pidada endastmõistetavaks, et inimesed laulavad kirikus, kooris või koos oma lastega, või et muusika on kuidagi igaühe igapäevaeluga seotud. On häbi, kui muusika on pagendatud taustamüraks, mida immitseb iga päev igalt poolt. Tähendusrikas side muusikaga on midagi, mida tuleb õppida. Keda vanema põlvkonna pianistidest imetlete? Mul on hea meel öelda, et olen läbinud erinevaid etappe. Minu õpetaja (tšehh Jiři Hlinka – V.J.) oli mõjutatud vene klaverikoolkonnast. Tema jaoks olid Richter ja Gilels kangelased ja seda said nad ka minu jaoks. Eriti Richter. Kui olin umbes 20-ne, ei suutnud ma kuulata mitte ühtegi teist pianisti, kuna olin Richterist täielikult haaratud. Ta oli sedavõrd suur isiksus, tal oli fenomenaalne anne ja ta mängis tohutu suurt repertuaari. Kui kõik töötas, oli uskumatu. Kuid olen hakanud armastama ka teisi pianiste. Minu meelest on Michelangeli mõne repertuaari puhul täiesti erakordne, eriti Debussyga. Üks mu lemmikuid on Géza Anda, kes on minu arvates alahinnatud pianist, aga suur muusik. Paljud noored ei tea teda. Tema musitseerimises oli midagi väga loomulikku. Ta oli spontaanne, nii elav, täiesti ilma makeup’ita, ja nii aus. Ta võtab ilma tagasihoidlikkuseta riske. Tema mäng on imeline kooslus intellektist ja intuitsioonist. Ja muidugi ma jumaldan Lipattit, parimat osa Schnabelist, ja Horowitzi, kui ta oli parimas vormis. Tema orkestreeris klaveri. Kas tunnete endal muusikuna mingit missiooni? Ei, sõna missioon on muusikasse puutudes mulle võõras. Kuna muusika ei esinda mitte midagi peale iseenda. Seepärast on sellest ka nii raske rääkida. Armastan muusikat niivõrd, see on sedavõrd osa minust, et ma lihtsalt pean sellega tegelema. Olen oma sisimas muusikast viidud, vajan seda sidet ja tahan seda jagada ka teistega, sestap annan kontserte. Ma ei suudaks teistsugust elu ette kujutada. Ma ei tea, kas muusika muudab inimesi paremaks, aga ehk muudab muusika meid inimestena veidi rahulikumaks ja tasakaalukamaks. Leif Ove Andsnes (s 1970) – pianist Sündinud muusikaõpetajate peres. Õppinud Bergeni konservatooriumis Jiři Hlinka juhendamisel. Oma muusikutee algusest peale pööranud erilist tähelepanu Griegi muusikale. 1990 salvestas Griegi kontserdi Bergeni filharmoonikutega. See heliplaat äratas tähelepanu ka väljaspool Norrat; samal aastal pälvis Griegi auhinna. Griegi kontserdi salvestus Berliini filharmoonikutega (2004) pälvis Gramophone’i aasta parima kontserdi salvestuse auhinna. 2002 Troldhaugenis Griegile kuulunud Steinwayl salvestatud valik “Lüürilisi palu” nomineeriti Grammy auhinnale aasta parima instrumentaalsalvestuse kategoorias. Osales 2007. aastal Griegist tehtud filmi valmimises. Mänginud ka vähem tuntud Norra heliloojaid, nagu Geirr Tveitt, Fartein Valen, Harald Sæverud. Oma õpetaja mõjutusel on rohkem tähelepanu pööranud ka tšehhi muusikale, nt Janáček, Smetana. Salvestanud palju heliplaate nii sooloklaveri- ja kammermuusika kui klaverikontsertidega. Heliloojaid: Haydn, Mozart, Beethoven, Schubert, Schumann, Brahms, Liszt, Chopin, Smetana, Janáček, Rahmaninov, Britten. Tõlkinud Virge Joamets

Tänavune Plácido Domingo patroneeritud lauljate konkurss “Operalia” peeti seekord 18.–24. oktoobrini Moskva Suures teatris. Valikvoorudest lasti põhikonkursile 32 osalejat, finaali sai 11 noort lauljat. Esikoht läks jagamisele Venemaa metsosoprani Viktoria Karkacheva ja Peruu tenori Ivan Ayon-Rivase vahel. II preemia pälvisid Mané Galoyan Armeeniast, Bekhzod Daronov Usbekistanist ja Jonah Hoskins USAst. III koha said Emily Pogorelc USAst, Dmitri Tšeblikov Venemaalt ja Jusung Park Lõuna-Koreast. Sellel konkursil on olulised ja rikkalikud ka eripreemiad. Neist silmapaistvaima, Birgit Nilssoni preemia pälvis I koha võitja Viktoria Karkacheva. Zarzuela preemiad ning Rolexi publikupreemiad läksid Mané Galoyanile ja Ivan Ayon-Rivasile. CulturArte preemia pälvis Jekaterina Sannikova Venemaalt. Rahvusvahelise “Operalia” konkursi asutas Plácido Domingo 1993. aastal ja see toimub iga kord eri paigas.

15.–24. oktoobrini toimus Genovas juba 56. korda rahvusvaheline Paganini-nimeline viiuldajate konkurss, maailma üks vanimaid ja mainekamaid võistlusi, kuhu valikvoorudest kvalifitseerus 27 mängijat. I voorus tuli esitada osad Bachi soolosonaadist või -partiitast ning kolm Paganini kapriisi. Poolfinaali nõuded olid üks Brahmsi viiulisonaat, virtuoosne teos ette antud valikust ning kolm Paganini kapriisi. Finaalvoorus tuli esitada kaks kontserti: kohustuslik Paganini kontsert D-duur ning Beethoveni, Brahmsi, Sibeliuse või Tšaikovski viiulikontsert. Konkursi võit läks itaalia viiuldajale Giuseppe Gibbonile, kes on üle pika aja – 24 aasta järel – esimene itaallasest võitja. Gibboni pälvis ka parima Paganini kontserdi ja kapriiside esitaja eripreemia ning publikupreemia. Võit tõi endaga kaasa lepingu mänedžmendiga Utopia Media Agency, arvukalt kontserte ning võimaluse mängida Paganini viiulil, 1743. aastast pärineval Guarneri del Gesù “Il Cannone’l”. Teise koha sai Lõuna-Korea viiuldaja Chung Nurie, kolmandat preemiat jagasid Ava Bahari Rootsist ja Lara Boschkor Saksamaalt. Finaali jõudsid veel Louisa Staples Inglismaalt ja Olga Artjugina Venemaalt. Konkursi varasemate võitjate hulgas on Gidon Kremer (1969) ja Leonidas Kavakos (1988).

24. oktoobril tähistas Eesti lauljate liit oma 100. aastapäeva kontserdiga EMTA kontserdi- ja teatrimajas. Esinesid Eesti Noorte Kontsertorkester (dirigendid Aavo Ots, Kaido Kivi ja Priit Sonn), NUKU koor (Reeda Kreen ja Saale Kreen), TÜ akadeemiline meeskoor (Kuno Kerge), TÜ akadeemiline naiskoor (Triin Koch), Tartu üliõpilassegakoor (Küllike Joosing) ja Üle-eestiline tütarlastekoor Ilmalilled (Ave Sopp ja Vilve Maide). Lauljate liidu ajaloost kõneles Riina Roose. “Eesti lauljate liit (praegune Eesti kooriühing) on meie kooriliikumises põhjapanev organisatsioon. Sada aastat tagasi rajatud liit töötas välja laulupidude viieaastase toimumise tsükli, hankis uut repertuaari ja kirjastas koorimuusikat, korraldas koorijuhtide kursusi, rajas Tallinna lauluväljaku ja andis välja muusikakuukirja,” sõnas Roose.

21. oktoobril suri 92-aastasena Bernard Haitink, kes oli 65 aasta vältel üks auväärsemaid dirigente maailma lavadel. Tema vaikne ja tagasihoidlik loomus oli kontrastiks plahvatusliku jõu ja emotsiooniga esitustele. 4. märtsil 1929 Amsterdamis sündinud Haitink õppis varakult viiulimängu. Pärast viiuli- ja dirigeerimisõpinguid Amsterdami konservatooriumis jätkas ta õpinguid Hollandi Raadio intensiivkursustel. 1954. aastal juhatas ta esimest korda Hollandi Raadio filharmooniaorkestrit ja sai 1957. aastal selle peadirigendiks. Ta oli ka debüteerinud Amsterdami Concertgebouw’ orkestri ees ning 1961. aastal määrati ta selle orkestri peadirigendiks. Haitink jäi sellesse ametisse kuni 1988. aastani ning 27 aasta jooksul tehti koostöös Philipsi plaadifirmaga hulk suurepäraseid salvestusi. See ei olnud siiski täiesti probleemideta periood ja 1980. aastate alguses ähvardas Haitink tagasi astuda, protesteerides valitsuse kavandatavate rahastuskärbete vastu. Samal ajal töötas Haitink ka kahel vastutusrikkal ametikohal Inglismaal: Londoni filharmooniaorkestri peadirigendina (1967–1979) ja Glyndebourne’i ooperi muusikajuhina (1978–1988). Aastatel 1987–2002 oli Haitink Londoni Covent Gardeni kuningliku ooperimaja muusikajuht. Ka pärast aastatuhande vahetust jätkas Haitink tegusat karjääri nii külalisdirigendina kui ka uutel ametikohtadel. Näiteks oli ta 2002–2004 Dresdeni Staatskapelle peadirigent. Oma viimased avalikud kontserdid andis Haitink 2019. aasta septembris, mil ta juhatas Viini filharmoonikuid, esmalt BBC “Promsil” ja seejärel Luzerni festivalil. Haitink pälvis elu jooksul nii Grammy auhinna kui ka 2015. aastal Gramophone’i elutöö preemia. Paljude jaoks jääb Haitink eriliselt meelde Mahleri ​​ja Bruckneri suuremõõtmeliste sümfooniate juhatamisega, kuid tähelepanuväärsed olid ka tema tõlgitsused Brahmsi, Šostakovitši ja Mozarti teostest.

21. oktoobril jõudis Viinis lõpule XVI rahvusvaheline Beethoveni-nimeline pianistide konkurss, kus esikoha võitis Aris Alexander Blettenberg (Saksamaa). Teised kaks finalisti olid Philipp Scheucher (Austria) ja Dasol Kim (Lõuna-Korea). Blettenberg võitis žürii ja publiku südame oma erakordse sarmi ja emotsionaalsusega. Konkursi I preemia summa on 10 000 eurot, I preemia võitja saab auhinnaks ka tiibklaveri Bösendorfer. Münchenis ja Salzburgis õppinud Blettenbergi õpetaja on Antti Siirala, kes oli ise 1997. aastal sama konkursi I preemia laureaat. Beethoveni konkurss Viinis on Austria vanim rahvusvaheline klaverikonkurss, mis asutati 50 aastat tagasi ja mida viiakse läbi Viini muusika- ja esituskunstide ülikoolis. Tänavuse konkursi kunstiline juht oli selle ülikooli juhtiv professor Jan Jiracek von Arnim, kes oli ka žürii esimees. Konkursi suur ja oluline sponsorpartner on Bösendorferi klaverifirma.

Oktoobris toimus Varssavis XVIII rahvusvaheline Chopini-nimeline konkurss, mis on koos Tšaikovski konkursiga pianistidele maailma mainekaim ja ihaldatuim võistlus. Programm koosneb eranditult Chopini muusikast. Pandeemia tõttu aasta edasi lükkunud konkurss pakub jätkuvalt tohutut huvi kogu maailma pianistidele, eriti suur osalejaskond pürgib sinna alati Aasia maadest. Seekord laekus konkursile üle 500 sooviavalduse – rekordiline arv. I vooru valiti 87 pianisti 17 riigist. Finaali lasti 12 osalejat, see on samuti rohkem kui teistel konkurssidel. Korralduse taga olev Chopini instituut oli pannud tööle väga hästi toiminud videoülekande, samuti katsid võistluspäevi rohked intervjuud nii osalejate, žüriiliikmete kui ka varasemate võitjatega. Videoülekandeid jälgis erakordselt suur vaatajaskond – eriti palju oli neid Aasia maadest –, ning piletid Varssavi rahvuslikku filharmooniasse olid välja müüdud. Tänavuse Chopini konkursi võitis 24-aastane Kanada esindaja Bruce (Xiaoyu) Liu, karismaatiline ning rafineeritud ja peenekoelise mängustiiliga pianist. Liu on õppinud Montréali konservatooriumis ning hiljem Ameerikas Dang Thai Soni juures, kes on 1980. aasta Chopini konkursi kuldmedali võitja. Teist kohta jagasid Alexander Gadjiev (Itaalia/Sloveenia) ja Kyohei Sorita (Jaapan). Kolmanda preemia pälvis Martin García García Hispaaniast. Neljandat kohta jagasid imelapsena kuulsaks saanud Aimi Kobayashi (Jaapan) ja Jakub Kuszlik (Poola), viiendaks tunnistati Leonora Armellini (Itaalia), kuuendaks J J Jun Li Bui (Kanada). Alexander Gadjievile omistati ka Krystian Zimermani auhind parima Chopini sonaadi esituse eest, García Garcíale Varssavi filharmoonia auhind parima Chopini klaverikontserdi esituse eest. Poola Raadio preemia parima Chopini masurka esituse eest pälvis Poola esindaja Jakub Kuszlik. Parima poloneesi esituse preemiat seekord välja ei antud. Žüriisse kuulus arvukalt Poola klaveriprofessoreid ning varasemaid Chopini konkursi laureaate. Traditsiooniliselt on Chopini konkursi žüriisse alati kuulunud ka Martha Argerich, kuid sel korral ei võimaldanud tervislik seisukord tal osaleda. Suurte konkurssidega käib alati kaasas ka skandaalimaik. Tänavu oli palju juttu sellest, et enamik finaliste olid žürii liikmete õpilased, nagu ka võitja Bruce Liu, kes on žüriisse kuulunud Dang Thai Soni õpilane. Siiski ei kutsunud see esile suuri probleeme, sest finalistid olid kõik kõrge tasemega säravad isiksused.

Kuigi vinüülplaadi väljaandmine on suur töö ja võtab palju aega, on vinüül endiselt moes ja järjest rohkem noori muusikuid tundub oma loomingut avalikkuse ette tuues just seda teed minevat ja seda helikandjat eelistavat. Pent Järve Trio teine album on väljas digitaalsena, kuid ka füüsilisel kujul ilusa kollakasmusta kujundusega vinüülina. See on jätk 2018. aasta üllitisele “Kalamaja sessioon”. Pent Järve on hinnatud stuudiomuusik ja kitarristina olnud osaline väga mitmetes pop- ja rockbändides, lisaks ka tegelenud crossover-laadi projektidega nagu “Rockbarock”, milles barokkteoste kõrval esitatakse progerocki vaimust mõjutatud baroki töötlusi. Koorijuht Silvia Melliku lapselapsena muusika sees maast madalast üles kasvanud Pent Järve senisesse helimaastikul kulgemisse on mitmekülgsus juba eos sisse kirjutatud. Niivõrd laiahaardeline tegevus nõuab kahtlemata kohanemisvõimet. Isegi popmuusikat esitades on Järve alati püüdnud, nii vähe või palju kui popi selgelt piiritletud maailm seda võimaldab, olla oma soolodes võimalikult vaba ja alati kontsertidel improviseerida. See on midagi, mis keskmisele ja vähenõudlikumale kuulajale jääb ilmselt märkamatuks. Aga Pent Järve on ilmselt hingelt džässmuusik ja seda tõestab ka värske plaat “3+2”. Siit leiab nii keevalisemat jazzrocki kui ka rahulikumaid ballaade. Kui debüütplaadile jäi palju sellist, mida autor nüüd mõnevõrra vanema ja küpsemana teeks teisiti, siis “3+2”-ga on Järve enda sõnul jõudnud just õigesse punkti ja õige eesmärgini. Võrreldes esimese plaadiga on Järve mõelnud rohkem harmoonia peale, et kitarr kõlaks mõnes mõttes rohkem nagu klaver. Plaat ei ole sündinud üksikutest riffidest nagu kitarristide puhul tavaline, vaid kõigepealt on Järvel peas arenenud mingid teemad, mis on siis kujunenud muusikaks. Võib isegi juhtuda, et trio jääb Järvele varsti liiga väikeseks ja tulekul on suuremadki ettevõtmised. Esialgu on aga plaanis trioga, milles mängib bassi Raimond Mägi ja trumme Hans Kurvits, vallutada juba uusi kõrgusi. Nimelt jõuab Järve muusika peatselt ka Euroopa kontserdisaalidesse, sest erinevates saatkondades töötavate kultuuriatašeede eestvedamisel on meie noortele muusikutele ikka väikeseid tuure korraldatud ja nii ka sel sügisel.

18. oktoobril suri 74-aastasena koloratuursopran Edita Gruberová. Vaid kaks aastat tagasi esines ta veel oma hüvastijätu etendusel Münchenis Baieri riigiooperis Elisabettana Donizetti ooperis “Roberto Devereux”, mille lõppedes publik tänas teda 10-minutilise aplausiga. Gruberová oli Baieri riigiooperis seda osa laulnud peaaegu igal hooajal 2004. aastast alates – see annab tunnistust, kui võimas ja vastupidav oli tema hääl. Bratislava konservatooriumi lõpetanuna debüteeris Gruberová Viini riigiooperis Öökuningannana Mozarti ooperis “Võluflööt”. See roll oli tema visiitkaart paljudes maailma ooperipealinnades. Gruberová teekond Lucia di Lammermoorina algas 1975. aastal Grazis ja lõppes 2019. aastal Budapestis. Oma kuulsaimas, Zerbinetta osas debüteeris ta filmis “Ariadne Naxoselt” ning andis sellega ooperiga 2009. aastani 200 etendust. Dirigent Karl Böhm on öelnud, et ta oleks soovinud, et Richard Strauss oleks Gruberová häält kuulnud. Tema hääl oli täpne, puhas ja selge, samas väga virtuoosne ja sügavalt dramaatilise väljenduslaadiga. Tema CD-de ja DVD-de arv ulatus 180-ni. Gruberová on öelnud: “Mida kõrgemale noodid lähevad, seda paremini ma end tunnen”.

Maria Callase kuju avamine Ateenas on toonud kaasa nii ooperisõprade kui ka kultuurikriitikute kriitikatulva. Leitakse, et kujul pole lauljannaga sarnasust, kuna ta on jäädvustatud täiesti ebadramaatiliselt ning talle mitte iseloomuliku kehahoiakuga käed rüpes. See 1,8 meetri kõrgune kuldne kuju asub Akropolise jalamil munakivisillutisega Dionysios Areopagitise puiesteel Rooma amfiteatri vastas, kus Callas tegi oma esimesi professionaalseid etteasteid. Taies on Ateena kaunite kunstide kooli skulptuuriprofessori Aphrodite Liti töö, selle tellis Maria Callase Kreeka selts, kes soovis diivale enne tema 100. sünniaastapäeva 2023. aastal sobivat mälestusmärki. Kunstnik ütles, et ta võttis oma töö aluseks foto, kus Callas esines La Scalas ja millel on esindatud kreekapärased jooned, dooria stiil ja lihtsus. Pärast skulptuuri avalikustamist tõusis sotsiaalmeedias nurin, mõned võrdlesid taiest Oscari kuldkujukesega. Avaldati arvamust, et skulptuur ei ole suutnud edasi anda ei Callase väljendusrikkust laval ega tema glamuuri päriselus. Maria Callase Kreeka seltsi asutaja Liana Skourli leiab, et kriitika on täiesti ebaõiglane, öeldes, et kuju oli mõeldud edasi andma pigem Callase kreekalikkust kui tema glamuuri. “Kuulsa artisti sisemist kirge kujutada on iga skulptori jaoks raske. Olime valmis lärmiks ja käraks, aga midagi sellist me ei oodanud.”

Sügise hakul oli Tallinna muusika- ja balletikooli (MUBA) juhtmeeskonna konkurss. Uue kooli juhtmeeskonda valiti: klassikalise muusika õppejuht Reet Käärik ja loovjuht Mihhail Gerts, rütmimuusika õppejuht Maarja Soomre ja loovjuht Reigo Ahven. Balleti ala õppejuht on Kaie Kõrb ja loovjuht Teet Kask. Üldhariduse õppejuht on seni G. Otsa nim Tallinna muusikakooli õppejuhina töötanud Heli Tohver ja loovjuht tantsuteadlane Heili Einasto. Kool alustab plaani kohaselt tööd järgmise aasta septembris uues hoones aadressil Pärnu mnt 59. Täienev info kooli koduleheküljel muba.edu.ee.

15. ja 16. oktoobril oli Arvo Pärdi keskuses rahvusvaheline teaduskonverents “Arvo Pärt – tekstid ja kontekstid”. Tegu oli esimese Pärdi loomingule pühendatud rahvusvahelise teaduskonverentsiga Eestis. Aasta võrra edasi lükkunud üritus oli pühendatud Pärdi 85. sünnipäevale ning selle eesmärk oli elavdada Arvo Pärdi loomingu uurimist ja lahti mõtestamist. Konverentsi ettekandjate hulgas olid tunnustatud Pärdi-uurijad, monograafiate ja publikatsioonide autorid. Peter J. Schmelzi (Arizona ülikool, USA) ettekande teema oli “Arvo Pärt ja Valentin Silvestrov: loomingulised paralleelid eksperimenteerimisest tunnetamiseni“, Leopold Brauneissil (Viini muusika ja esituskunstide kõrgkool) “Kompositsiooniprotsessi tunnusjooned Arvo Pärdi tintinnabuli-tehnika puhul”. Peter C. Bouteneffli (Püha Vladimiri õigeusu teoloogiline seminar, USA) ettekande pealkiri oli “Juhtumiuuringud Pärdi tekstiga teostes: hääletu ja kuuldav”, Jeffers Engelhardtil (Amhersti kolledž, USA) “Tintinnabuli materiaalsus (ehk kuulates Pärti kui klaveritehnik”. Kevin C. Karnes (Emory ülikool, USA) pidas ettekande teemal “Tintinnabuli ja pühalikkus: vaade arhiivist, 1976–1977”, Andreas Waczkat (Göttingeni ülikool, Saksamaa) “Vaikuse kõla(d): kuuldamatu kohalolek Arvo Pärdi “Silentiumis” ja Chris May (Austraalia) “Tsüklilisus ja draamatehnika Pärdi teoses “Litany””.Toomas Siitan arutles teemal “Pärt, Bach ja mesilased”, Mart Humala käsitlusaine oli “Arvo Pärdi 2. sümfoonia ja XJI-invariantsed dodekafoonilised seeriad”, Tauri Tölptil (Tartu ülikool, EELK usuteaduse instituut) “Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus Arvo Pärdi teostes” ning ikoonimaalijal, diakon Nikita Andrejevil (Tallinna Nõmme Ristija Johannese kogudus) “Sõna teoloogia kui Arvo Pärdi loovuse alus”. Programmi kuraator oli EMTA professor ning Arvo Pärdi keskuse loomenõukogu liige Toomas Siitan. Konverentsi oli võimalik ka jälgida Pärdi keskuse veebikanalilt stream.arvopart.ee, kus see on ka praegu järelvaadatav.

Viljandi juubelimekisel kümnendal kitarrifestivalil jõudis lettidele tagasivaatav plaat, märkimaks kaheksanda festivali eriprojekti, kus kaheksa helilooja-kitarristi tandemit esitlesid keelpillikvarteti Prezioso ja löökpillimängija Madis Metsamardi toel uut Eesti heliloomingut. Plaadi avalugu, Tauno Aintsi “Miraakel”, mida esitab Jaak Sooäär, püüab tähelepanu uhke ja jõulise keelpillirühmaga, kuid siis siirdub ansamblit Eesti Keeled meenutav kandlena kõlav kitarr rahulikku voolusängi. Teatepulga võtab üle Paul Daniel Margo Kõlari teosega “Kolm leidu”. Jazzilik, mõtlik kitarr vahetab ühel hetkel keelpillikvartetiga rollid, kasutades käredamat kõlavärvi ja rütmifaktuuri. Korduvad motiivid ja tämber meenutavad mõneti Mike Oldfieldi. “Teine vaatleja” (Sven Grünbergi kompositsioon ja produtsenditöö) on avara ruumikõlaga; hõredad keelpillide paisutused-rahunemised, mürad ja krõbinad ning vibrafoni minimalistlik taust tekitab voolamise tunde. Ain Agana fretless-kitarr kõlab justkui sitar. Kristjan Randalu “Fell in” laseb Ain Vartsil kõlada John McLaughlinit meenutavas laadis. Soleerivale kitarrile lisandub aegapidi diskreetne keelpillirühm, mis võtab kasvades aina rohkem kommenteerija ja vestluspartneri rolli. “Leaving Elba” on Tõnu Kõrvitsa kirjutatud. Kitarrist Riho Sibul on oma kõla tugevasti elektroonika ja kajaga tempinud, kohati kõlab pill justkui oleks seda poognaga mängitud, sobitudes hästi keelpillikvartetiga. “Lost in your Stars” on Ameerikas “mehetegusid” tegeva Mai Jõgi sulest ja esituses. Ainus naissolist, ainus basskitarr. “Juurtest Sild” on Liis Viira pala, kus Robert Jürjendal lisab avaosa põrklevale faktuurile kurjakuulutava ja rammusa e-poognaga mängitud kitarri. Sellised juured kasvavad vihmametsades. Plaadi lõpetavad Olav Ehala “Kolm laulu” tema varasalvest. Andre Maakeri mäng on helges meeleolus, kinnitades, et kitarrimäng on rõõm ja nauding. “Jah see, jah see on armastus!"

Reede, 19.04: Kirke Karja ja Mingo Rajandi kollaažilik rewrite Et juubelifestivali avamine langes Suurele reedele, kõlas ka selle avaakord mõnevõrra tõsisemates toonides. Pianist Kirke Karja ja kontrabassist Mingo Rajandi suurekoosseisulise ansambli kava oli üles ehitatud muusikalisele tuumikmaterjalile, milleks olid värvikamad episoodid Lepo Sumera ja Erkki-Sven Tüüri teostest. Niisiis Tüüri ja Sumera partituuride “ümberkirjutamine” (rewrite) jazzi võtmes, sõltuvalt sellest, kes ja kuidas jazzmuusikat tõlgendab. Etteruttavalt olgu öeldud, et tegemist polnud klassika jazzitöötlustega à la James Lasti orkester pool sajandit tagasi, kuigi hea tahtmise puhul oleks võinud ka seda teha. Karja ja Rajandi ansamblis tuli lavale kaksteist muusikut, instrumentaariumiks kvartett Prezioso keelpillid, kitarr, flööt, saksofon, trummid, vibrafon ja Liisi Koiksoni hääl. Koiksoni vokaliisid mõjusidki põhiliselt meloodiainstrumendina, ühes numbris ka beatbox-tehnikas “rütmipillina”. “Ümberkirjutused” Tüüri ja Sumera teostest olid tehtud niiviisi, et lähtepunktiks oli laenatud n-ö tugikujund, mille ümber hakkas end kerima omaloominguline muusika, mis oli intonatsiooniliselt lähtematerjaliga enamal või vähemal määral seotud. Vahel mitte eriti, kui mõelda lisaloona kõlanud Sumera “Klaveripala aastast 1981” rewrite’ile, kus loo originaalmotiiv oli muusika vabasse arendusse vaid kollaažilikult sisse lõimitud. Muusikalise mõttemänguna kõlasid sellised kollaažid värskelt ja fantaasiarikkalt, eriti Erkki-Sven Tüüri “Conversio” (originaalis viiulile ja klaverile) “dekonstruktsioon”, mille materjal oli võetud mitte loo algusest, vaid hoopis originaalteose lõpust. Üks Tüüri laul kõlas siiski tervikuna ja enam-vähem (vaid väikeste täiendustega) partituuritruult. Selleks oli nelja aastakümne tagune In Spe lugu “Antidolorosum” Artur Alliksaare sõnadele. Kui võrrelda Erkki-Sven Tüüri enda lauldud algupärandit (leitav näiteks YouTube’ist) ja Liisi Koiksoni esitatud versiooni, on siinkirjutajal subjektiivne tunne, et esimesel puhul kuulaks justkui karget renessanss-muusikat ja Orlando di Lassot ning teisel puhul värviküllast impressionismi ja Claude Debussyd. Igor Garšnek helilooja ja muusikakriitik Esmaspäev, 22.04: Õhtu täis eksperimentaaljazzi Maria Fausti kureeritud eksperimentaaljazzi päev meenutas lihtsat tõde, et nootide kombinatsioonid on arbitraarsed ja muusika on kultuuriline kokkulepe, mida võib vabalt vaidlustada. Helikõrgused on küll loodusseaduslikus hierarhias, kuid näiteks Peter Brötzmanni duo minoorsed pedaalakordid on ülemheliliselt dissonantsed. Kogu õhtu kavas oli palju seoseid rahvalauluga. See väljendus Maria Fausti trio regilaululikult (ja rockilikult) ökonoomsetes motiivides ja muusikat organiseeriva tantsulise algupäraga pulsi hülgamises saksofonisti hingamisrütmist tuleneva agoogilise ad libitum-pulsi kasuks (Brötzmann). Kolmanda esineja, Rootsi etiooplanna Sofia Jernbergi soololaul maalis kaasaegse hääleimpro arsenaliga Aafrika loodushäälendlikku etnikat. 1991. aasta Pärnus festivalil “Fiesta International” esinenud Brötzmanni ja Heather Leigh’ mõju võimsus tulenes viimase pedal steel-kitarri tonaalsete, aga ebainimlikult külmade kõlade ja toorelt kontrastse, aga ajuti ka haakuva rahvapilliliku saksofoni vahekorra pingest. Nagu õudusfilmis, aitasid ka puhkehetked pinget üksnes kasvatada; lõpu poole jäid üha enam kõlama leinalised, ka lunastuslikud ebamaised noodid. Brötzmann oli totaalne, Faust koos New Yorgi noise-jazzi ja no wave’i trummari Weasel Walteri ja bassist Tim Dahliga lisaks ka mänguline, eestiliku puhtakõlalise lüürilisusega pikitult. Kontserdid on Klassikaraadio kodulehel järelkuulatavad, soovitan soojalt. Fausti kuraatorlus tõmbas tähelepanu. Kuna ta loob ka ise üha uusi kavu, sobiks teda sellesse rolli edaspidigi kutsuda. Uut publikut võib leida klassikaliste muusikute, aga ka näiteks kujutavate-etendavate kunstnike seast (nt MIM-stuudio, Resonart stuudio ja Kanuti gildi seltskond). (Etendus)kunstnike kaasamine on vastastikku rikastav sümbioos. Sander Udikas muusik Kolmapäev, 24.04 ja laupäev, 27.04: Pianiste võrreldes Shai Maestro trio kontsert oli oodatud – oli ta ju mõne aasta eest esinenud “Jazzkaarel” koos teise Iisraeli kuulsuse Avishai Coheniga ja oma trioga 2013. aasta “Jõulujazzil”. Seega oli küsimus rohkem selles, m i s muutunud on. Trio esines veidi teises koosseisus, uueks trummariks Ofri Nehemya, bassi mängis endiselt Jorge Roeder. Maestrot peetakse üheks oma generatsiooni väljapaistvamaks jazzpianistiks, kelle karjäär on olnud tormiline. Inspireerituna nii juudi kui araabia muusikast, aga ka klassikast ja loomulikult jazzist, on ta oma pianismis ja kompositsioonides pidevalt lähenenud ideaalile. Hea klassikaline haridus on trio mängus kogu aeg tuntav. Maestro arengut taustapianistist solistiks on hea jälgida plaadistuste põhjal: neli albumit Avishai Coheni trios, viis albumit oma trio liidrina. Kõik need on kriitikute poolt kõrgelt hinnatud, parimaks tunnustuseks pääs ECM-i artistide väga hoolikalt valitud seltskonda. Sageli hinnatakse muusikuid tehnilise virtuoossuse järgi, vähem on neid, kelle puhul on sama tähtis muusika sisu, emotsioonid. Maestro mängus on esikohal improvisatsioon, seda koguni sel määral, et kontserdil pole ettevalmistatud kava, vaid see sünnib laval. Nii oli ka “Jazzkaarel”, kus kompositsiooni nimi öeldi alles pärast esitamist. Omamoodi oli see põnevgi, sest kuigi kondikava oli varem olemas, sündis lugu vahetult laval publiku silme all ja osalusel. Sellisel puhul on kuulaja osa küllaltki oluline ja peab nentima, et “Jazzkaare” publik täitis talle pandud lootused, kuulates haudvaikuses ja inspireerides muusikuid sütitava aplausiga. Shai Maestro muusikutee algas viieaastaselt, kui ta asus klassikalist klaverimängu õppima. 2002. ja 2003. aastal võitis ta rahvusliku jazziauhinna, mille tulemusel määrati talle stipendium Berklee kolledži suvekursustele. Sellele järgnes võimalus jätkata täisstipendiumiga, millest ta loobus, kavatsedes õppida hoopis India muusikat. Kuid mõni nädal hiljem helistas talle Avishai Cohen, pakkudes kohta oma trios. Nagu pianist on öelnud, tehakse selline pakkumine 19-aastasele praktiliselt tundmatule muusikule vaid kord elus ja loomulikult oli tema saatus sellega otsustatud. Siit algaski kiire tõus. New Yorgis resideeruv Shai Maestro trio on plaadil võluv ja laval maagiline. Kirke Karja kvintetti Captain Kirke and the Klingons ja Shai Maestro triot võrrelda on nii kerge kui ka raske. Ühine on see, et mõlemas koosseisus on heatasemelised muusikud ja liidrid on peaaegu üheealised. Erinevusi on rohkem, alates ansambli nimest, mis teisel juhul viitab filmiseriaali “Star Wars” tegelastele. Kui Maestro on juba jõudnud rahvusvahelise tuntuseni, siis Karja alles rühib selle poole. Lootusi eduks paistab tal olevat – viimastel aastatel on ta esinenud mitmel rahvusvahelisel festivalil, 2014. aastal võitis “Jazzkaare” noore jazzitalendi auhinna ning eelmisel aastal esines edukalt EBU jazzorkestriga. Ja seegi pole kaugelt kõik. Kahe ansambli suundumus on kardinaalselt erinev. Shai Maestro ideaaliks on peavoolujazzi kaasaegse helikeelega suund, Klingons vaatab täiesti teisele poole. Kirke Karja on üks Eesti innovaatilisemaid pianiste-heliloojaid, kes lõpetanud EMTA klassikalise pianistina ja jazzimagistrantuuri Kristjan Randalu juures ning õppinud ka kompositsiooni. Praegu on ta doktorantuuris – loota on järgmist Eesti “jazzidoktorit”. Captain Kirke and the Klingonsi koosseisus on tunnustatud muusikud, kes esitlesid “Jazzkaarel” uut plaati. Nagu Karja mainis, on see muusika polüfooniarohke ja rütmiliselt mitmekesine, suurt tähelepanu on pööratud ülivabale improvisatsioonilisusele. Kohata võib stiile alates free-jazzist ja minimalismist kuni XXI sajandi Euroopa jazzikeeleni välja. Kõnealune album pole siiski Kirke senisele loomingule tüüpiline. Mõelgem kasvõi festivali avakontserdile. Nagu ta ansamblit tutvustades mainis, võiks seda projekti ka eksperimentaalseks liigitada. Nagu eksperimentidega sageli juhtub, ei tulnud ka seekord kõik plaanitult välja, aga julge ja omamoodi huvitav oli kontsert sellegipoolest. Kunas siis veel katsetada kui mitte tudengipõlves ja selliste kaaslastega? Kas selline on üks jazzi uusi arengusuundi, saame lähiaastatel näha. Kui võrdluse juurde tagasi tulla, on kaks pianisti ühe mündi kaks külge. Öeldakse, et maitse üle ei vaielda (kuigi mõnigi kord peaks!). Seniseid arenguid vaadates võib arvata, et Shai Maestro jätkab talle juba kuulsuse toonud suunas. Milline saab olema Kirke Karja jätk, selgub kui mitte varem, siis kindlasti järgmisel doktorikontserdil. Tiit Lauk pianist ja pedagoog Neljapäev, 25.04: Meelelahutuslik Joshua Redman Tenorsaksofonist Joshua Redman kuulub tantsulis-meelelahutuslikku svingitraditsiooni, mis lihviti märkimisväärse virtuoossuseni juba 1930. aastatel. Kuldajal olid oluline mulje avaldamine, aga ka duellantide dialoog ning võistlemise ja ka vastase üle trumpamise rõõm. Taolisest partnerlusest jäi Redmani trio puhul vajaka. Saksofonist esitas sisuliselt suveräänse soolokontserdi, trummar Gregory Hutchinson ja kontrabassist Reuben Rogers polnud temaga võrdses rollis. Kuna Redmani liinid olid nii kõikehõlmavad ja ka rütmiliselt ülitäpsed, ei jäänud neil üle muud, kui sekundeerida mitmekesise fooni loomisega. Millegipärast ei juletud Redmani ootamatutele radadele provotseerida – olles ametis enda maksimaalse väljendamisega, kas ta neid kuulaski? Selles mõttes ei suhestu Redman John Coltrane’iga alanud traditsiooniga, kus pärast teemat ehitatakse üheskoos üles täiesti uued maailmad. See keemia ei hakanud täistuuridel tööle. Saksitrio on nõudlik koosseis, eriti lisaefektideta. Kuna tunnetuslikesse-sisulistesse sügavustesse ei kaevutud, prooviti tervik saavutada vahelduse põhimõttel. Kava ei arenenud orgaaniliselt. Eelviimasena kõlas free-jazzi number, aga taoline vabadusvõimalus võinuks olla latentsena käepärast varemgi, praegu jäi see pelgalt võimaluseks mitmekesistada kava, mis päädis soolodeta, tõeliselt ilusa minoorse hümniga. Jazzi värske mõte on harva olnud esmajoones meelelahutuslik, vaid pigem vasakpoolne, kujutades endast enamasti mustanahaliste kontraliikumist. Jazzil on sageli olnud ka ühiskonda tasakaalustav (teinekord suure mõjugagi) poliitiline roll. Pärast järjekordset saksofonikaskaadi kostus publikust: “Ikka tõelised meistermehed!”. Absoluutselt, aga pigem virtuoossed tarbe-, või ka mustkunstnikud, kes rahuldavad külluslikult publiku janu silmipimestava triki järele. Sander Udikas Neljapäev, 25.04 ja reede, 26.04: Muusika peale, kõrvadele ja... jalgadele “Jazzkaar” on igal aastal pakkunud kontserte, kus saal tõstetakse toolidest tühjaks ja esineja etteaste esitab kutse lisaks kuulamisele ka tantsida. Sellistel puhkudel on muusikastiiliks pigem funk või soul, mitte see, mida me tavajazziks peame. Ka tänavu oli selliseid kontserte mitu, nende seas kaks külalist USAst: hip-hop-artist Oddisee ja trummar Mark Guiliana. Nagu Q-Tip, Common või kadunud Guru, pole ka Oddisee “gängsta” ega lödide elektrooniliste biitidega mõminaräppar, vaid üks neid muusikuid, kelle helipildis on aukohal jazzi ja eriti kuldajastu souli kõlad. Tema plaatidelt kõlab jazzilaene rohkem, “Jazzkaare” laval oli esikohal soulilik laad. Oddissee laulis ja räppis kordamööda, tema ansambel Good Company kruvis energia väga kõrgele ja andis haarava, eht-ameerikaliku etenduse. Energia oli märksõna ka trummar Mark Guiliana ja ansambli Beat Music kontserdil. Guiliana on tõeline originaal – trummar, kes saab hakkama kõigega akustilisest jazzist (käis “Jazzkaarel” bassist Avishai Coheni trioga) kuni ekstreemelektroonilise muusikani nagu äsjasel kontserdil. Kvarteti kõlaliseks dominandiks olid kahe süntesaatori rikkad kõlad, kuid sisuliseks ja kvalitatiivseks tuumaks kerkis ansamblijuhi trummimäng, mis oli täis elaani, leidlikke mänge meetrumi, rütmide ja dünaamikaga ning vaimustas trummikomplekti värskelt isikupärase kasutamisega. Otseselt jazzi neliku muusikas polnud, kõige sagedamini olid elektrooniliste ekskursioonide lähtepunktiks füüsilisel tasandil mõjuvad reggae ja dub’i rütmid. Oma vaheldusrikkuse, spontaanse, hetkes muusika loomisega ja jazziliku vabadusega sobis Mark Guiliana’s Beat Music jazzifestivalile siiski suurepäraselt. Joosep Sang Reede, 26. aprill: Laulurõõmu jagajad Taaskohtumine Bobby McFerriniga oli ühtaegu rõõmus ja nukker. Näib, et aastad on vanameistri tervist üksjagu räsinud, aga tema pulbitseva lauluallika peale pole ajahammas õnneks hakanud. Varem Eestis üksi esinenud McFerrinil oli kaasas neli lauljat. Koosmusitseerimise rõõmu kõrval võis ühiskontserdi ajendiks olla ka praktiline vajadus esinemiskoormust jagada. Ansambel Gimme 5 oli tasemel, iga liige tulvil improviseerimislusti ja võimeline teisi lauljaid ning publikutki kaasama. Ainus, mida neil polnud, oli McFerrini erakordne hääleulatus. Suure osa kontserdist kasutas McFerrin lauljaid kui instrumenti oma kompositsioonide esitamiseks, õpetas iga hääleliigi esindajale käigupealt loodud partii ja improviseeris moodustunud kihilise “vokaaltordi” tippu oma “kirsi”. Kihtide ehitamisse oli kaasatud ka Estonian Voices, kes demonstreeris oma kunsti lauludega “Oota head meest” ja “Kättemaks”. Kontserti esireast nautinud Sofia Rubina-Hunter sai samuti särada, puistates teiste kootud vokaalsele kassikangale briljantset scat-laulu. Ka tema tütar Naima vahetas Bobbyga häbelikult paar sõna. Eripalgelisi lauljaid astus “Jazzkaarel” üles ridamisi, neist suurimat avastamisrõõmu pakkus mulle Kaili Kinnon. Eesti juurtega kanadalanna erilist mahlaka tämbriga häält kuuldes hakkasin mälust sarnaseid vokaliste otsima, aga ei leidnud. Madalaimatel nootidel kõlas ta nagu Joni Mitchell, madala ja keskregistri vahel nagu Annie Lennox. Esimese nimena meenus aga hoopis Julia Fordham, kohe seejärel Lisa Stansfield. Olen juba hulga ruumi kulutanud, kirjeldamaks, kelle moodi Kinnon tegelikult pole... Seega soovitan – kui te teda “Jazzkaarel” kuulma ei juhtunud, otsige internetist üles ja kuulake. See nimi tasub meelde jätta. Marje Ingel kuulamishuviline Laupäev, 27.04: Mai ja tema grupp Saaremaalt pärit bassimängija Mai Leiszi karjääri kulgemist on olnud väga põnev jälgida. 2010. aastal sai ta Naissoo-nimelisel loomingukonkursil parima instrumentalisti auhinna. Nüüdseks on Leisz jõudnud Rootsi kaudu Ameerika Ühendriikidesse, elab Los Angeleses ja mängib pop- ja rockmuusika tõelise legendi David Crosby ansamblis. Vähe sellest, tema ansambli MaiGroup värskeimal plaadil, mida “Jazzkaarel” esitleti, on ühes palas kuulda lausa Charles Lloydi saksofoni. Hoolimata sellest peadpööritavast edust tegutseb Rootsi-perioodil sündinud MaiGroup siiamaani ning kuigi Mai vihjas, et ülesastumine “Jazzkaarel” võis jääda mõneks ajaks ansambli viimaseks kontserdiks, on muusikud kahtlemata leidnud sellise sünergia ja koostoimimise viisi, millele ei ole mõtet niisama lihtsalt kriipsu peale tõmmata. Plaadi nimi “Metamorphosis” kirjeldab üsna täpselt seda, mis Mai Leiszi elus on viimastel aastatel toimunud. Et muusik on pööranud uue lehekülje, näitas küllap ka see, et eelmiste plaatide lugusid kavas väga palju ei olnud, varaseim neist, “January Dedication” pärines aastast 2008 ja on Mai enda sõnul vanim, mida ta veel avalikult julgeb esitada. Kontserdil tegi külalisena kaasa ka Mai abikaasa, pedal- ja lap steel-kitarri mängiv Greg Leisz, kellele oli üks lugu pühendatud. Kuigi see ei olnud põnevaim kontsert, mida ma “Jazzkaarel” kuulsin, on Mai Leiszi mängu, eriti fretless-bassil, alati nauditav jälgida. Ivo Heinloo jazzikriitik Laupäev, 27.04: Külakosti Norrast Mäletan hästi maikuud täpselt kümme aastat tagasi, kui käisin uudistamas festivali Nõmme jazz konkurssi ja olin tunnistajaks tollal laiemale üldsusele tundmatu Eyolf Dale’i võidukale esinemisele. Kui tollal pälvis rohkem tähelepanu see, et lauljate kategoorias tõi võidu esmakordselt Eestisse Tuuli Taul-Velling, siis nüüd oli igati meeldiv näha “Jazzkaare” programmis Eyolf Dale nime. Põgusas vestluses enne kontserti tunnistas Dale, et Nõmme jazz on mänginud tema karjääris olulist rolli – Dale kutsuti kohe järgmisel aastal “Jazzkaarele” esinema ja see oli võrdlemisi noore muusiku jaoks silmi avav kogemus. Toona andis Dale soolokontserte tagasihoidliku egiidi “Noorte esmaspäev” all. Eyolf Dale ansambel kannab esmapilgul kummalisena tunduvat nime Wolf Valley, mis on tegelikult tuletis pianisti enda nimest (“eyolf” pidavat arhailises keeles tähendama hunti ja “dale” orgu). Bänd oli kaheksaliikmeline, just sellele koosseisule on Dale nüüdseks kahe albumi jagu muusikat kirjutanud. Ansamblis olid puhkpillid, vibrafon, viiul ja standardne klaveritrio. Sarnaselt ühele kuulsaimale Norra jazzmuusikule Mathias Eickile kasutab Dale julgelt võimalusi, mida pakub puhkpillide ja viiuli kombinatsioon. Enim jäigi meelde viiuldaja Adrian Løseth Waade, kelle kelmikad vihjed näiteks poplaulukesele “Quando, quando, quando” panid nii mõnegi publiku seast muigama. Mitu bändiliiget olid staažikamatele “Jazzkaare” fännidele ammusest ajast tuttavad. Saksofonist Hanna Paulsberg esines 2014. aastal omalaadsel topeltkontserdil koos Kadri Voorandiga, trummar Audun Kleive aga meenub Mike Sterni ansambli kontserdilt. Muuseas, löökpillimängija näoilmete tabamine pakkus ilmselt suurt lõbu fotograafidele, neist sai küllap kokku väga meeleoluka galerii. Ivo Heinloo Pühapäev, 28.04: “Jazzkaare” kõlav lõppakord Kuuekümne seitsme aastane John Scofield on kitarrijazzi tippude tipp, kelle isikupärase pillikäsitluse tunneb jazzisõber ära sekundite jooksul, nii nagu rockifänn Jimi Hendrixi või Carlos Santana. Scofieldi stiili iseloomustab talle jäljendamatult iseomane fraseerimine ja nootide ajastamine, akordika ja “teravate” intervallide kasutamine. Sageli kohtab tema mängus bluusilikku ja lausa rockilikku kitarrikäsitlust. John Scofieldi kolmas esinemine “Jazzkaarel” sisaldas seda kõike arvuka publiku rõõmuks külluslikult. Kontsert kestis ligi kaks tundi ja oli väärikas lõppakord palju elamusi pakkunud juubelifestivalile. Repertuaar oli vaheldusrikas: Scofieldi ja bändikaaslase Bill Stewarti omalooming (viimaselt teravatorkeline “F U Donald”), jazzistandard “But Beautiful”, bebop-lugu Charlie Parkerilt ja lisaloona George Jonesi kantrilaul “A Girl I Used to Know”. Kontserdil paelusid enim äärmused – ühelt poolt ballaadilikud, sageli ka soolona esitatud kitarrimõtisklused, teisalt kontserdi lõpuosas üles köetud gruuv, mille poolest Sco on eriti kuulus. Ansamblikaaslased Vicente Archer bassil ja Bill Stewart trummidel olid väga heal tasemel, ehkki ei tekitanud minus sellist vaimustust nagu samal festivalinädalal kuuldud kontrabassist Jorge Roeder pianist Shai Maestro triost ja trummar Gregory Hutchinson saksofonist Joshua Redmani triost. Kuid kolmiku kese John Scofield oli oma kuulsa nime kõrgusel – elav jazzilegend, keda oli õnn ja au kuulda ja näha. Joosep Sang

Hiljuti oma 60 aasta juubelit tähistanud nooruslik segakoor sai hakkama mitme täiskasvanuliku teoga – kogus kokku terve hulga tegusid ja mõtteid ning raius need raamatusse, samuti pandi tallele käesoleval ajal tekitatav kõlakultuur elik anti välja CD. Plaadil dirigeerivad koori Maarja Helstein, Taavi Hark ja Markus Leppoja. Noorus on olnud usin salvestaja, aastate jooksul on ilmunud 13 helikandjat. Kusjuures kahte esimest mäletan end kaugeil kaheksakümnendail korduvalt keerutanuvat, eriti teisena ilmunut, kus peal Tambergi imeline “Amores”. Eelmisest heliplaadist on praeguseks möödas aga juba üle kümne aasta, nii et vahepeal oli kogunenud hulk põnevat materjali, mida välja käia. Nooruse üks tänuväärseid tegevusi on olnud tellida eesti heliloojailt uusi teoseid. Ja vähemalt heliplaadile valitu on kõik emakeeles – mis ei ole praegu ju enam sugugi iseenesestmõistetav. Plaadi avateos on suurvorm, Mariliis Valkoneni “Lendutõus”, ja selles teeb kaasa keelpillikvartett Prezioso. Järgneb laule mitmelt autorilt – Martin Sildos, Markus Leppoja, Sander Sokk, Karl Petti ja Maria Kõrvits. Tekstid, mida heliloojad on kasutanud, on läbipõimunult loodusest ja armastusest. Nõnda on kogu heliplaat saanud üpriski ühtse, lüürilises tundetoonis näo. Ent eriti jäid meelde need lood, kus oli kasutatud instrumente – Valkoneni oopuse kõrval ka Kõrvitsa laulus “All õhtutaeva”, kus oboed mängis Ingely Laiv-Järvi. Instrumentaarium annab juurde mingi eriomase nüansi, aroomi, laengu – loob selgema eripära. Valitud teoste helikeel on kaunikesti “krõbe” ja võib vaid aimata, kui palju aega ja vaeva on selgeksõppimine harrastuskoorilt nõudnud, ent ei higi ega pisaraid plaadilt ei kuule, kõik tuleb välja loomuliku kergusega. Noorus on hästi oma noorte dirigentide nägu ja tegu – noortele omase kõlapaletiga, kõlas ehk nagu veidi naiivne ja sinisilmnegi, samas hästi siiras ja heatahtlik, uudishimulik ja teotahteline. Aga noored vanainimesed nad ei peakski ju tahtma olla!

Keelpillikvartett oli varasematel aegadel väga armastatud ansambel, väga head muusikat. Oli see ju üks koduse ja salongliku musitseerimise põhivorme. Tänapäeval, kui aega veedetakse rohkem ekraanide ees, on keelpillikvartett musitseerimisvormina kaugemaks jäänud ja meie aja inimesel pole kerge sellega suhestuda. Sellegipoolest on Eestis mitmeid väga häid kvartette: Tallinna keelpillikvartett, Tobiase-nimeline kvartett, Ardor ja Prezioso. Viimasest tulebki siin lähemalt juttu. 7. novembril “Eliitkontsertide” sarjas esinenud kvartetis mängivad noored ja perspektiivikad muusikud Hanna-Liis Nahkur, Mari-Katrina Suss (viiul), Helena Altmanis (vioola) ja Andreas Lend (tšello). Kavas olnud Elleri “Neli pala keelpillikvartetile” on meie ühe kõige keelpilliteadlikuma helilooja põhjamaiselt värvikas, faktuurilt keerukas ja põnev tsükkel. Raveli kvartett on selle repertuaari üks tähtteoseid, tõeliselt hõrk muusika vaimukate žanriliste vihjetega. Eriti elamuslik oli mulle aga kuulda Borodini keelpillikvintetti f-moll, kui ansambliga liitus tšellist Henry-David Varema, kes on ühtlasi olnud ka nende juhendaja. Borodini suurejoonelist, oma aega nii hästi peegeldavat kvintetti oli kuidagi väga tervendav kuulda. Prezioso mängus on täpsust ja puhtust ning head ansamblitunnetust. Võibolla võiks veel omavahelises koosmängus lisanduda rohkem ühtlust toonis. Kuid mulle meeldib väga selle ansambli vaimsus, tõsidus ja kirg ning nende kavavalikud kauni puhta klassikaga.

Ain Agana 60. sünnipäeva tähistav album võidab palju sellest, et kitarrist on kaasanud olulise kõlavärvide loojana keelpillikvarteti Prezioso. Plaat võidab ka sellest, et ehkki olles kõikide lugude autor, on ansamblijuht loovutanud arranžeerija rolli kahele kolleegile, kes seda tööd peensusteni valdavad. Raul Sööt on kolme seade autor, Kristjan Randalult on neli arranžeeringut. Randalu osaleb ka pianistina, kontrabassi mängib Mihkel Mälgand ja trumme soomlane Mika Kallio. Seesama bassi-trummide rütmisektsioon osales ka Agana kvarteti eelmisel, 2015. aastal ilmunud plaadil “Now I Know” (neljandaks liikmeks Soome kitarrist Teemu Viinikainen). See koosseis andis 2009. aastal omakorda välja albumi “Pictures”. Nii et tõeline family affair. Ain Agana kompositsioonides prevaleerib eleegiline, romantiline hoovus (mis sobib suurepäraselt poogenpillide voolusängiks), teravaid nurki ja dünaamilisi purskeid kohtab harvem. Nii mõnigi lugu on definitsiooni järgi up-tempo, aga neiski laotuvad ansambli kohal laiad kõlakaared. Kõige aktiivsema “minekuga” on lõpulood “Soon” ja “Lillelõim”. Mujal kannab ansambel lõuendile laiemaid pintslijooni, keelpillikvarteti pikad liinid on justkui õhkõrn Haapsalu sall, mis looritab Agana ja Randalu solistlikke, aktiivsema rütmika ja fraseerimisega esileastumisi. Arusaadavalt soleerib kõige rohkem Ain Agan, kuid ka Kristjan Randalu klaverikäsitlus (nii soolod kui ka kontrapunktiline saatemäng) lisab sellele muusikale olulise väärtuse. Mälgandi ja Kallio nõtke mäng toetab delikaatselt ansamblikaaslasi ja kokku sünnib valdavalt mahedas meeleolus tervik, kus ükski komponent liialt esile ei tüki.

19.–23. augustini toimus Edinburghis 19. korda noorte talentide võistlus “Klassika-Eurovisioon”. Osalesid noored muusikud vanuses 12–21 aastat 18 riigist: Maltalt, Inglismaalt, Hispaaniast, Sloveeniast, San Marinost, Poolast, Ungarist, Kreekast, Iisraelist,Eestist, Belgiast, Albaaniast, Venemaalt, Saksamaalt, Tšehhist, Rootsist, Norrast ja Horvaatiast.Eesti muusikud on “Klassika-Eurovisioonil” osalenud aastail 1994–2004 kuuel korral: Marko Martin (1994), Hanna Heinmaa (1996, III koht), Hando Nahkur (1998), Anna-Liisa Bezrodny (2000), Mihkel Poll (2002) ja Jaan Kapp (2004). Nüüd liitus Eesti “Klassika-Eurovisiooniga” taas ning sinna valiti osalema “Klassikatähtede” telekonkursi võitnud löökpillimängija Tanel-Eiko Novikov. Kahjuks meie esindaja seekord finaali ei jõudnud. Sinna valis žürii sloveenia viiuldaja Nikola Pajanoviči, ungari saksofonimängija Maté Bencze, vene pianisti Ivan Bessonovi, saksa viiuldaja Mira Marie Foroni, tšehhi kontrabassimängija Indi Stivini ja norra tšellisti Elisa Oftestadi. Tanel-Eiko Novikov pälvis oma mänguga nii publiku kui korraldusmeeskonna sooja poolehoiu ja tähelepanu. Konkursi žürii esimees, Šoti kuningliku konservatooriumi direktor David Watkin sõnas, et Tanel-Eiko on muusik, kellel kindlasti tasub tulevikus silm peal hoida. Konkurss on aegade jooksul toonud laia publiku ette sellised tänaseks tuntud nimed nagu Julia Fischer (1996), Isabelle van Keulen (1984), Julian Rachlin (1988). Oma karjäärile on “Klassika-Eurovisioonilt” tuule tiibadesse saanud Baiba Skride, Martin Grubinger, Daniil Trifonov jpt.

Eesti Kontserdi kontserdisari “Curioosum”. 16. oktoober “Löökpillide duell” – Tanel-Eiko Novikov (trummid, marimba), Lauri Metsvahi (trummid, marimba). 27. november “Teaduse ja kunsti psühhedeelia” – Anna Kaneelina (vokaal), Erki Pärnoja (kitarr), Joel-Rasmus Remmel (klahvpillid), Peedu Kass (kontrabass), Ahto Abner (trummid), keelpillikvartett Prezioso, Mattias Vihmann (metsasarv), Lisa Kawasaki (flööt), fotod Heiti Paves, video Aljona Movko, muusikaseade Raun Juurikas. Agenda panna muusikas kokku klassika ja mitteklassika mõjub tänapäeval sama ilmsena, nagu naised valimas või homod kirikus. Laial väljal tegutsev muusika on kuulajate kõrvu üha enam teretulnud, ja seda sümbioosi ja piiritust on juba aastakümneid väljendanud nii muusikas kui sõnades muusikud mõlemalt poolt rindejoont. Tulemuseks on see, et mingit rindejoont ei ole ning elektroonikamuusikud üle maailma võtavad eeskuju Arvo Pärdist, Philip Glassist ja Steve Reichist, moodsamad akadeemilised autorid aga lasevad end elektroonikutel remiksida. Rockbändid nagu Spiritualized tegutsevad orkestriga, elektroonikud nagu Underworld teevad heli koos eksperimentaaljazzigrupiga The Necks. Kuna aga ilmsed asjad pole kunagi kogu sootsiumile endastmõistetavad, kulub väike haridusprogramm alati ära. Seega “Curioosum” on õigel teel, ning isegi kui stiilide sulatusahi ei kõla kurioosselt, käib uus kontserdisari ajaga kaasas ja sarja esimesed kaks kontserti on õnnestunud. Löökpillide duell ei käinud mitte niivõrd löökpillimängijate, vaid kahe erineva rütmimaailma vahel: “päris-” ja digitaalsed biidid. Duell oli ehk palju öeldud, muusikute asi polnud üksteist tappa ega üle trumbata, vaid tõestada, et dueti asemel on laval ansambel ja rütmimaailmad moodustavad ühise muusikalise pulsi. Rütmikude marimba ja elektroonikaga meenutas 1990-ndatel aastatel tekkinud IDMi ideid: muusika, mis on sündinud klubikultuurist, aga astunud sealt välja kujuteldavatele värvilistele maastikele, fantaasiatesse ja utoopiatesse; tantsumuusika, mille järgi ei saa tantsida. Tegelikult saab – ajus ja hinges. Mitut puhku meenusid šoti pioneerid Boards Of Canada või nende kolleeg Warpi plaadifirmast Bibio. Utoopiliseks ajutantsuks võeti kontserdil ette improvisatsioone, aga ka kindlaid allikaid: Rimski-Korsakovi “Kimalase lend”, Rahmaninovi “Vokaliis”, aga ka nimetatud Reich, lisaks tänase avangardi isa György Ligeti kõlasid Tanel-Eiko Novikovi ja Lauri Metsvahi füüsiliste ning Seiji Kokeguchi sünteetiliste ja Anders Eismanni virtuaalsete löökpillide kaleidoskoobis tundlikult, aga intensiivselt. Raveli “Bolero” tundus lõpus siiski pisut liiga programmilisena, ettearvatavana ja justkui kohustusliku tõestusena: et olgu VR-trummid ja digitaalne uuendus või mitte, aga sinna kenasse marsimuusikasse me oma rütmikas välja jõuame. Ehk tahtnuks ilusa õhtu kulmineerumist digitaalses, kosmilises jazzis. Kosmost jagus Anna Kaneelina esinemisse, vaatamata sellele, et seal oli elektroonikaga vähe pistmist. Teame Anna Kaneelina tugevusi: eeterlik vokaal, jazzitunnetus pop-rock-muusikas, ülevad ja peened meloodiad ning kirglik esitus. Minu jaoks värskendas Anna Kaneelina americana-žanrit, mis oma kodumaal Ameerikas on mandunud. Nende esituses oli see americana noir, mitte noir nagu gooti ega ka põhjamaine kaamosemüüt, pigem virvendab nende muusikas romantiline igatsus tähtede või vähemalt virmaliste poole. Aga õigupoolest alles keelpillikvartett Prezioso, Mattias Vihmann metsasarvel ja Lisa Kawasaki flöödil süütasid need tuled, mida seni võis Anna Kaneelina muusikas pigem aimata, kuigi see potentsiaal oli kogu aeg olemas ja leidub ka omanimelisel debüütalbumil. Paberil võib paista klišeena: rockbänd tugevdab saundi orkestri või keelpillirühmaga. Sageli kuuleb lõpp-produktina ülevuse asemel läilust, imalust. Minu hinnangul pingutas näiteks Sigur Rós üle, kui hakkas oma eeterlikkust ja ebamaisust rõhutama London Sinfoniettaga (albumil “Med sud I eyrum vid spilum endalaust”) ja lugematuid eepilisi raskerockibände, kes oma pauerit sentimentaalsusega “kõigile söödavaks” on tahtnud teha, ei hakka loetlemagi. Kas see tähendab, et ei tasu jamada? Ei, see tähendab, et risk on kõrge ja bändil peab olema julgust, kui oma harilikku kõlapilti klassikaliste koosseisudega avardama hakkab. Anna Kaneelinal õnnestus sümbioos täiuslikult. Me ees oli moodne, kosmiliste mõõtmetega rockbänd, kelle muusika Raun Juurika seadetes kõlas mitte isegi kui sulam, aga üks kooslus, kus keelpillikvartett võttis ette riffe ja rütmilisi osi, “tava”bändi rütmigrupp gruuvis rõõmuga jazzivetes, kitarrist Erki Pärnoja võis rokkida, muutumata rockiks selle sõna tüüdanud tähenduses – kõik elas ja pulbitses ning tundus ometi millimeetri pealt välja mõõdetuna. Kõige krooniks oli muidugi Eesti parim popvokaal. Anna Kaneelina laulu kaunis stiihia kontrasteerus tema kohmetute vaherepliikidega ning oli näha, et artist elab laval vabana oma muusikas, aga tal puudub sealjuures igasugune tahe või isegi oskus diivatseda – kogu energia voogab muusikasse. Öeldes “kosmiline” ei pea ma silmas tingimata üüratuid mastaape ja interstellaarseid reise, vaid mikrokosmost, mida väljendasid nii Heiti Pavese fotod kui detailitäpsus muusikas, iga harmoonilise millisekundi läbi elamine laval. Psühhedeeliaks nimetatakse tänapäeval peamiselt purukaineid retrobände, kes siivsalt jäljendavad kuuekümnendate trippijate LSD-nägemustest sündinud pöörast muusikast. Usun, et neid avastusi poleks nüüd tarvis korrata, uus psühhedeelia peaks kätkema visioonirikkust ja tabude muljumist, suutes üllatada kõike kuulnud heligurmaane. Anna Kaneelina oli Vaba Lava kontserdil sinnapoole teel, kui niigi nutikaist mustreist laetud lood “What Have I Done For Love”, “Lilledes”, “Thunder” jt kehastusid millekski tabamatuks ja äralendavaks, tekitades igatsust kauge ja nimetamatu impulsi poole ja andes ka mõista, et see on siinsamas, käeulatuses, toimub laval või istub teie kõrvaltoolil. Lavalt tulvas armastust, ja see on sõna, millesse popmuusikas ei tasuks enam küüniliselt suhtuda. See õhtu oli Anna Kaneelinale risk mitte ainult ebaõnnestumise võimalusel. Ka õnnestumine sisaldas ohtu: nüüd ju tahakski Anna Kaneelinat kuulda selle laiendatud koosseisuga. Või mingis kolmandas variandis? Igatahes tuleb ansamblil pingutada, et mitte mõjuda tavaviisikuna hõredalt või lahjemalt. Kuigi nende debüütplaadi materjal on tugev, on latt nüüd lihtsalt kõrgemal.

Septembrikuu teisel nädalal rõõmustas Tartu kammermuusikafestival siinseid muusikahuvilisi juba kolmandat korda. Nädala peale jaotatud viis kontserdikava olid eriilmelised ja pakkusid meeldivaid elamusi valdavalt nooruslike ansamblikoosluste esituses. Festivali avakontserdil Elleri kooli Tubina saalis astusid üles sopran Maari Ernits, bariton Atlan Karp ja pianist Piia Paemurru. Kuna esitusele tulnud programm koosnes eranditult Wagneri ooperiaariatest, võib kerkida küsimus, kuivõrd selline kava ülepea kammermuusika mõiste alla mahub. Kuid ilmselt polegi see eriti oluline, sest teosed kõlasid, hääled kandsid uhkesti välja ja orkester klaverimängija isikus tegi samuti, mis suutis. Muidugi ei mõju niivõrd emotsionaalse ja kõrgepingelise muusika puhul sugugi hästi, kui laulja oma tähelepanu liigselt noodipuldile pühendab, mida seekord paraku liiga sageli juhtus. Õnneks on nii heade lauljate puhul väljapääs olemas – õpitagu oma leivanumbrid ometi pähe ja vahest juba ülejärgmisel kontserdil esinetakse 20 inimese asemel vähemalt 200-pealise publiku ees! Kaks päeva hiljem võis kuulda Elleri kooli õpetajate, trompetist Mihkel Kallipi ja saksofonist Rene Lauri koostatud kava, mis kõlasid muusikakooli õpilaste brassansambli ja saksofonikvarteti esituses. Mõlemad noored õppejõud kuuluvad ilma igasuguse kahtluseta eesti parimate mängijate hulka oma pillil ja rõõmustavalt hästi mängisid ka nende õpilased. Järgmine kontsert tõi lavale kokku särava pianisti, külalise Jaan Otsa ja Vanemuise puhkpillikvinteti, mille liikmed sel kontserdil olid flötist Kersti Perandi, oboist Anna Šulitšenko, klarnetist Heimo Hodanjonok, fagotimängija Johanna Tuvi ja metsasarvemängija Kreete Perandi. Beethoveni ja Poulenci muusikast koosnev soliidne kava kanti ette hea energia ja süvenemisega, pianist ja kvintett olid omavahel hästi kontaktis ja koosseisuspetsiifilisi probleeme intonatsiooni või koos alustamisega liiga palju ei olnud. Saalis istudes oli veidi kahju ainult pooleldi avatud klaverist, mis kõrge pulga peal oleks kindlasti lisanud klaverikõlale hädavajalikku volüümi. Festivali eelviimasel päeval üles astunud meisterlik löökpilliduo Heigo Rosin ja Tanel-Eiko Novikov oli kokku pannud kava, milles kõlasid kaks ulatuslikku tsüklit. Bachi kolmehäälsete inventsioonide seade kahele marimbale võlus löökpilliduo esituses oma kõlalise rikkuse, selgepiirilise polüfoonia ja nõtkusega. Teine kavas olnud teos, mille helilooja Nathan Daughtrey oli kirjutanud kahele marimbale ja kahele vibrafonile, kandis pealkirja “Laulud inimhingest”. Ligi tunnipikkune oopus püüdis viieteistkümne osa vältel kaardistada paljusid inimhinge aspekte ja tegi seda valdavalt veenvalt. Arvan, et interpreetidele oli teos tervikuna siiski huvitavam kui kuulajatele, pakkudes ilmsesti rohkelt rõõmu pillimängust, kuid jäädes veidi ühekülgseks kõla ja karakterite variatiivsuse poolest. Festivali lõppkontserdil esinenud Lõuna-Eesti kammerorkestrit pidin paraku salvestuselt kuulama, kuid mulje on siingi väga rõõmustav! Sellist koosseisu on minu arvates Tartusse väga vaja, sest siin on küllaldaselt erinevas vanuses ja heas mõttes näljaseid mängijaid, kelle muusikaline väljund ei tohi kindlasti piirduda ainult igapäevase leivateenimisega siinses teatriorkestris. Nõnda väärib kõigi orkestriliikmete kõrval kindlasti tänu ja tunnustust kollektiivi eestvedaja ja dirigent Juan Jose Restrepo Duarte, kes lisaks Britteni ja Brahmsi teostele tõi ettekandele ka oma “Vahemere süidi”. Leian küll, et selles noores orkestris on palju loomingulist potentsiaali, mille rakendamisel saaksid abiks olla nii linna kui riigi kultuuriinstitutsioonid. Pealegi, mis oleks Euroopa kultuuripealinn väärt ilma toimiva kammerorkestri ja kammermuusikafestivalita? Euroopalikus mõttes – mitte just palju.

Tallinna kammermuusika festival pakkus augustikuu viimasel nädalal säravaid esitusi ja laia skaalat tunnete dünaamikast tormi ja tungi (Sturm und Drang) ajastu vaimus. Kuuel omanäolisel kontserdil imponeeris interpreetide mängurõõm ja vabadus, mis näis olevat kunstilise juhi Maano Männi varjatud missioon kurja epideemia ja piirangute ajajärgul. Peab etteruttavalt ütlema, et see eesmärk teostus suurepäraselt ning kogu festivali vältel oli hea meel tõdeda, et ka kõige dramaatilisemaid muusikalisi hetki tasakaalustas muusikute nakatav heatujulisus ja ilmne rõõm ühisest musitseerimisest. Torm ja tung Avakontsert Mustpeade majas vastas kõige paremini festivali nime loodud ootusele, pakkudes ajaloolises mõttes ehedaid tormi ja tungi elamusi. Kontserdi avas põikena tänapäeva resideeriva helilooja Elis Halliku teravmeelne pastišisugemetega “La Passione” esiettekanne Haydni 49. sümfoonia teemadel, o lles viimasele vaimukaks sissejuhatuseks. Sellegi puhtakujulist Sturm und Drang’i kehastava teose peamiselt minoorsele kõlavärvile lisasid vürtsi nii tämbriline sulanduvus kui ka individuaalsed tooninüansid mängijatelt (flöödil Oksana Sinkova, oboel Riivo Kallasmaa, klarnetil Eneko Iriarte Velasco, metsasarvel Kreete Perandi ja fagotil Peeter Sarapuu), kellest oleks patt kedagi eraldi esile tõsta. Seade puhkpillikvintetile viitas ilmsele tõsiasjale, et puhkpillimuusika jääb väärikalt kammermuusika ridadesse, hoolimata hetkel aktuaalsest riigi tasemel püüdest seda tasalülitada. Minu jaoks oli Beethoveni klaveritrio op. 1 nr 3 ettekanne (viiuldaja Triin Ruubel-Lilleberg, tšellist Theodor Sink ja pianist Sten Heinoja) kogu festivali pärl, mis lõi elevuses ootuse kogu festivaliks, kuid mille taset ei suudetud vähemalt siinkirjutaja arvates ületada: sedavõrd perfektsed olid ansamblitunnetus ning veatu intoneerimisega koosmängust välja kasvavad ja sellesse suubuvad soolod. Noore Beethoveni tiivustavast entusiasmist kantud afektid, mis vaheldusid pahaendelise tumeda lüürikaga, kõnetasid esimesest taktist ja andis solistidele võimaluse särada, teise osa teema ja variatsioonide tuumakas kooslus viis välja kolmanda osa skertsoliku menuetini, mille kontrastid olid meisterlikult tasakaalustatud, päädides rohkete harmoonia- ja tempomuutustega finaaliga. Ei kelleski teises kui Beethovenis, kes oli solist ja looja ühes isikus, leiab parima väljenduse ajaloolise tormi ja tungi perioodi üks põhiideid, nn originaalgeeniuse ideaal, kes Goethe sõnul ei jäljenda, vaid loob, nagu teeb seda loodus. Noored talendid Kontsert “Noored talendid” tõi lavale kevadel Poolas rahvusvahelise kammermuusika konkursi “KraCamera” võitnud keelpillikvarteti M4GNET (I viiul Robert Traksmann, II viiul Katariina Maria Kits, vioola Mart Kuusma ja tšello Marcel Johannes Kits), kelle esituses kõlasid Šostakovitši 5. keelpillikvartett op. 92 ja Haydni 5. keelpillikvartett op. 20. Neist esimene kõrgus oma võrreldamatus filosoofilisuses ja traagikas kaugelt üle järgnenud teoste ja pani mõtlema, kas kava ülesehitusele poleks kasuks tulnud sellega kontsert lõpetada. Muidu veenvas ettekandes tuli esiti ette rabedust ja hüplikkust, kuid attacca järgnenud osade finaali kurbhelge rahunemine korvas konarused. Märksa toekam oli Haydni nn “Päikesekvarteti” esitus, eriti haaravalt kõlas fuugavormis finaal. Pärast pausi ettekandele tulnud Richard Straussi sonaat Es-duur op. 18 Hans Christian Aaviku (viiul) ja Karolina Žukova (klaver) esitusest voogas saali rahulolu, eraldi tahaks välja tuua mõlema noore muusiku täpsed fraasikujundused ning selgelt väljajoonistatud muusikalised liinid, mis tegid kuulamise nauditavaks. Selle Straussi noorpõlveteose puhul ei jää küll painama dilemma, kas tegemist on kõrgel tasemel meelelahutuse või sügava mõtisklusega: tegu oli oodiga armastusele. Inspiratsioon Õhtu pealkirjaga “Inspiratsioon” pühendus Clara ja Robert Schumanni loomingule ning eelromantilised meeleolud asendusid hüperromantilistega. Erinevad kujundirikkad muusikalised pildid andsid kokkuvõttes värviküllase tulemuse ja lõid meeldivalt kompaktse kava, mis oli üles ehitatud heliloojate muusikalise dialoogina, kus iga näiliselt lihtsakoelise teose taga näis peituvat mingi varjatud emotsionaalne põhjendus, nagu abielupaari puhul ikka võib ette tulla. Muusikast tiivustatult manas fantaasia silme ette küünlavalguse ja pianistide maani kleidid nagu Clara Schumanni kujutatakse ning mõtlesin, et kui juba festivali pealkiri on kunstide ülene, siis võinuks selgelt romantilise fookusega kava puhul ka muusikaväliseid elemente julgemalt kasutada. Mullusest festivalist püsib ju eredalt meeles põnev kontsert Katariina kirikus, kus esitustele oli lisatud multimeedialahendusi. Avaloos, R. Schumanni kolmes romansis op. 94 demonstreeris Kalev Kuljus (oboe) perfektselt välja joonistatud, pikki heakõlalisi saksa Lied’i vaimus meloodikaga fraase, tuues selgelt esile nende näilise lihtsuse taha peituvad suuremad emotsionaalsed arendused. Pianist Sophia Rahman pakkus selles solistile võrdväärset tuge. Elegantselt ja soojalt kõlasid C. Schumanni melanhoolse alatooniga kolm romanssi op. 22 viiulile ja klaverile Maano ja Marite Männi esituses, sama autori intiimselt mõtisklev ja introspektiivne “Nokturn” op. 6 nr 2 noorelt pianistilt pälvis publikult suure aplausi. R. Schumanni “Adagio ja Allegro” op. 70 metsasarvele ja klaverile (Kreete Perandi ja Sophie Rahman) võlus hoogsuse ja enesekindlusega. Õhtu lõpetanud klaverikvartett op. 47 jäi siinkirjutajal kuulmata, kuid kohalviibinute muljed olid eranditult kiitvad. Meditatsioon Kontsert “Meditatsiooni” kantigi ette Rootsi-Mihkli kiriku küünlavalguses, kuid selle eriilmeline kava pakkus mediteerimise kõrvale ka dramaatilist pinget. Luciano Berio üllatavate heakõlaliste käikudega trompetiminiatuuriga “Good Night” juhatas Indrek Vau sisse Kaija Saariaho “Dufti”, ekspressiivse monoloogi Eneko Iriarte Velascolt (klarnet), mille värvikate nüansside kõrval hakkas üllatavalt kõlama vaikus ja pauside täitmine. Claude Debussy tšellosonaat Indrek Leivategija ja Irina Zahharenkova esituses oli impressionistlik helimaaling, mis hoolimata n-ö udusest kõlapildist püsis kompaktsena ja veenis sellisena meeldejääv alt. Pärdi “Fratres” Zahharenko ja Aaviku ettekandes kujunes ootamatuks, sest kulminatsioonis purunes viiulikeel ning teost mängiti uuesti. Alati isikupäraselt Zahharenkovalt pärines ka kontserdi parim ettekanne, Beethoveni “Kuupaistesonaadi” kolmas osa, mille spontaansus ja kirglikkus realiseerusid tema sõrmede all eriti kujukalt, samas oli sonaadi esimeste osade pedalisatsioon sedavõrd rikkalik ja ülepaisutatud, et kristallselge faktuur määrdus ja kujuteldav kuupaiste kippus ära uppuma. Geeniuste epohh Festivali galal “Geeniuste epohh” Jaani kirikus anti üle Marje ja Kuldar Singi nimelise PLMFi noore muusiku preemia, mille tänavu pälvis enam kui õigustatult tšellist Theodor Sink. Bachi kontsert oboele ja viiulile d-moll Kalev Kuljuse soleerimisel jäi kaugele Sturm und Drang’i ajastust, kuid see ei kahandanud kuigivõrd meisterlikust esitusest saadud muljet. Elav ja ilmekas oli kontserdi peateos, Richard Straussi “Metamorfoosid” keelpillisepteti seades (Fjodor Rudin ja Hans Christian Aavik viiulil, Liisa Randalu ja Mart Kuusma vioolal, Theodor Sink ja Johannes Välja tšellol ning Regina Udod kontrabassil), ilmselgelt tänu noorema põlve ühe mainekama viiuldaja Fjodor Rudini erksale juhtrollile – mida ta on lihvinud kahel hooajal Viini Filharmoonikute kontsertmeistrina –, kuigi iga mängija häälejuhtimisel on Straussi meisterlikus orkestrikäsitluses otsustav roll. On tõdetud, et see teos tsitaatidega Beethovenilt ja Wagnerilt oli helilooja luigelaul Saksa kultuuritemplitele, millest pärast Teise maailmasõja pommirünnakuid oli järele jäänud vaid hunnik varemeid – nagu suuremast osast Euroopa ajaloolistest linnadest, kaasa arvatud Narva ja Tallinn –, kuid selles on nähtud ka kummardust tema iidolile Goethele, kelle didaktilise eleegia “Taimede metamorfoos” on eesti keelde tõlkinud August Sang. Kulinaarsed naudingud Kui tormile järgneb vaikus, siis festivali viimane kontsert “Kulinaarsed naudingud” pakkus helges ja kerges võtmes lugusid Martinůlt, Satie’lt, Piazzollalt jt autoritelt. Ühtlasi sai selgeks, et meie suurele hulgale musitseerivatele näitlejatele sekundeerivad oivaliselt näitlevad muusikud nagu Maano Männi, Siluan Hirvoja (tšello), Oksana Sinkova, Indrek Vau (trompet), Eneko Iriarte Velasco, Peeter Sarapuu, Irina Zahharenkova, kelle mõnusa huumoriga sketšid publikut korralikult naerutasid. Maano Männi on ilmselgelt Soomes taasavastanud lihtsa olustikulise huumori võlud, mis pole meilgi võõras (meenutagem kas või Ervin Abelit, Sulev Nõmmikut ja Vello Viisimaad), kuid ärapanemine ja kibestunud iroonia on elulustlikud naljad välja tõrjunud. Festival lõppeski operetlikus meeleolus ja kui midagi kripeldama jäi, siis ehk küsimus, miks ei saanud kuulata mõnda pikka ja jutustavat vokaalballaadi, mis nii kenasti esindanuks tormleva ja tungleva ajastu poeesiat. Eriti võrdluses mulluse festivaliga, mis tõi sedavõrd säravaid vokaalseid elamusi, jäi seekord midagi puudu. Küll aga ei jäänud puudu hoolest ja empaatiast, millega Pille Lille korraldustiim publikut ümbritses. Lõppkontserdil üllatati kuulajaid lausa suupistete ja jookidega, mis lõi sooja tunde ja pani ootama uusi muusikalisi (ja kulinaarseid) kohtumisi tuleval suvel.

Kalev Kuljuse plaat on hea meeldetuletus selle kohta, kuivõrd võimsalt andis oboe XVIII sajandi esimesel poolel tooni mitte üksnes orkestripillina, vaid ka instrumentaalkontsertide solistina. Plaadil kõlavad neli kontserti oboele või oboe d’amore’le. Barokiajastu repertuaarist huvitujale on see veidi alla tunni kestev plaat niiöelda maitseproov, kuivõrd ainuüksi Vivaldi sai maha paarikümne oboekontserdiga ja lisaks siin esindatutele on oboele kirjutanud näiteks Albinoni ja Händel. Põhjalikkuse ihaleja peab pöörama pilgu mahukate plaadiantoloogiate poole, barokiajastu oboekontsertide sissejuhatusena on Kuljuse plaat aga üks parimaid valikuid. Asjalikus saatesõnas on alustuseks osutatud tunnusele, mida barokiajastul ja hiljemgi puupuhkpillide juures eriliselt hinnati ja oluliseks peeti, nimelt sarnasusele inimhäälega ja võimele kõlada sulnilt laulvates viisikäändudes. Seega võib tõepoolest väita, et toonastele heliloojatele oli oboe “muusikaliste ideaalide üks paremaid kehastusi”. Barokiajastu oboe polnud oma mängutehniliste võimaluste poolest loomulikult võrreldav pilliga, mis loodi klapisüsteemi täiustades XIX sajandil, ent omab sellest hoolimata rikkalikku virtuoosset pagasit. Näiteks Vivaldi kontsert C-duur on oma kirjaviisilt üsna sarnane sellega, mida täheldame tema viiulikontsertides. Modernse klapisüsteemiga pillil mängituna, nagu seda teeb Kuljus, lendlevad need passaažid sõrmede all vähimagi vaevata. Kuljuse interpretatsiooni suurimaid hüvesid on peen ja kohati tõeliselt lennukas kaunistuste mängimise kunst, mis on barokkmuusika stiilitundliku esituse loomulik osis. Et seda mõista, soovitan asjahuvilisel kuulata plaati samal ajal nooti jälgides. Ehkki esmapilgul võib see plaat paista pigem eriala-entusiastide pärusmaana, tagab Kuljuse leidlik mängulaad sellele kindlasti mõnevõrra laiema kuulajaskonna.

Eesti tipp-oboemängija Kalev Kuljus on juba mõnda aega töötanud Põhja-Saksa ringhäälingu Elbphilharmonie sümfooniaorkestris ning tema kodusaal on maailma üks võimsamaid uusi kontserdisaale – Hamburgi Elbphilharmonie. Enne uue hooaja algust vahendas ta oma plaane selle orkestriga ning kõneles osalemisest Eesti Festivaliorkestris. Mis on teil oma orkestriga uuel hooajal kavas? Uus hooaeg toob huvitavaid kavu, suurepäraseid soliste ning ees seisab ka Hiina-Jaapani turnee. Meil alustab uus peadirigent Alan Gilbert, kes eelnevalt töötas New Yorgi filharmoonikutega. Ta on üks maailma top-10 dirigente. Eriti tähtis on minu jaoks jaanuari algus, kus soleerin orkestri ees Ligeti topeltkontserdis flöödile, oboele ja orkestrile. Mängisin seda ka ERSO-ga 2008. aastal. Tööpaiga, Elbphilharmonie saaliga olen nüüd juba enam-vähem harjunud. Algus oli raske, sest saal on vägagi nõudlik. Kuulda on kõik viimseni, ka viimaste rõdudeni. Ei tohi forsseerida, kuna siis muutub kõla metalseks; tuleb usaldada vaistu. Mängisite suvel ka Eesti Festivaliorkestris. Millised muljed on tööst Paavo Järviga? Olin festivaliorkestris esmakordselt. Mind on ka varem kutsutud, kuid töögraafik siiani ei võimaldanud. Muljed on väga positiivsed. See on väga kiire reageeringuga orkester, ilusa ja kontrollitud kõlaga, väga hea on koostöö erinevate pillirühmade vahel. Ja eelkõige mõjub Paavo meeletu energia ja inspireeriv tööstiil. Kui oma töökoht võimaldab, siis osaleksin kindlasti ka järgmisel aastal!

Ia Remmel: Kammermuusika ja kammermuusikute kontserdiaasta algas 2017. aastal võimsalt ja omapäraselt. 5. ja 7. jaanuaril esitas Tanel Joamets oma tänavuse kava-suurprojekti, kõik Skrjabini klaverisonaadid. Vene sümbolist ja müstik Aleksandr Skrjabin (1872–1915) on ülipõnev helilooja, kes vääriks veel palju laiemat teadvustamist ja tutvustamist. Tanel Joamets on selle helilooja muusikat palju mänginud, ilmselt enamikku tema klaverile loodust. Minu jaoks olid need sügavale tunginud ning uusi maailmu avanud kontserdid, mille järelmõju tunnen seniajani. Nele-Eva Steinfeld: Eesti muusikaelus oli see ainulaadne ettevõtmine, sest minu teada pole keegi meie pianistidest varem neid sonaate üheskoos mänginud. Skrjabinit mängitakse meil harva. Väga keerukas nooditekst ja müstiline kujundimaailm – see helilooja peab interpreedile hingelähedane olema, et tema muusikat mängima hakata. Joamets leidis Skrjabiniga sideme juba koolipõlves. Ia Remmel: Hilisromantikuna alustanud Skrjabin oli tegelikult uue epohi avaja, XX sajandi helikeele ja kirjaviisi eelkäija ja novaator. Selle helilooja juures on erutav ja vaimustav sümbioos isikupärasest harmooniakäsitlusest, kõla- ja värvimeelest (arvatakse, et Skrjabin oli sünesteet, kes nägi helisid värvides) ning samuti ka tollal elu “vibratsioonidena” läbinud filosoofiliste, esoteeriliste jm mõttevoolude väljendusest muusikas. Klaverisonaate (kokku on neid 10) kirjutas Skrjabin kogu elu ja need on nagu tema muutuste ja arengute päevik. Tanel Joamets oma tulise, kirgliku ja muusikasse jäägitult sulava natuuriga on selle muusika jaoks kahtlemata väga hea esitaja. Omaaegse Skrjabini konkursi laureaadina on ta ka Venemaal siiani väga populaarne, kus tema kontserdid koguvad täissaale ning vaimustatud aplause. Mulle oli kõige tähtsam selle maailma kogu terviku edasiandmine, mis Joametsal mõjuvalt õnnestus. Nele-Eva Steinfeld: Olen nõus. Mustpeade maja valgesse saali sobisid need sonaadid väga hästi ning uus suurepärane Steinway võimaldas ka rohkeid kõlavärve ning lasi interpreedil edasi anda rohkelt emotsionaalseid seisundeid. Seal oli ängi, looduskujundeid, erinevad hingeseisundeid ja lausa kosmilisi kõlapilte. Publikuni kandusid skrjabinlikud eksistentsialistlikud otsingud. Joametsa sisseelamise võime ja reageerimine pisimatelegi muudatustele heliväljas on tähelepanuväärne. Ta on klaveri taga sama püsimatu kui Skrjabini muusika, ei mingit tuimust ega “valmis harjutatud” emotsioone. Kõik sündiski koha peal ja oli väga suurest kirest kantud, mis on muusikakunstis suur väärtus, mida igal pianistil kahjuks pakkuda ei ole. Kergele miinuspoolele asetus minu jaoks forte-episoodide liigne mühamine, mis valge saali akustikas on kerge tekkima. Kui kõik vaikne muusikaline materjal kõlas kaunilt ja läbipaistvalt, siis suurtes massiivsetes kulminatsioonides muutusid struktuurid ja harmooniad kohati eristamatuteks. Kui saanuks seda poolt selgemaks, oleks elamuslik esitus sellest vaid võitnud. Ia Remmel: Klaverimängukunst sisaldab mitmeid n-ö tehnilis-kunstilisi osiseid, millest esitus moodustub. Kuid just nende tajumine on kõige subjektiivsem, mis on ka igati loomulik ja arusaadav. Mulle ei mõjunud selles kavas detailid kuskil häirivalt. Ka dünaamika osas tundus selline forte pigem õigustatud sellise tulise ja kosmiliste mastaapidega helilooja puhul. Mäletan oma õpinguaegsest Skrjabini esitamisest, et just selles muusikas on nn absoluutse täpsuse ja puhtuse ja muusika sisulise põlemise ja elavuse vahel balanssi küllaltki raske leida. Võib juhtuda, et kui kaalukauss kaldub liialt laitmatuse poole, tekib kammitsetus ja elutus. Nele-Eva Steinfeld: Ligi 50–60 inimesest koosnev publik võttis Joametsa esinemise suure aplausiga vastu, kuid kogu ettevõtmise tunnistajaks oli ikka liiga vähe rahvast. Üllatavalt vähe oli ka n-ö asjassepühendunuid ehk meie pianiste-õppejõude ja üliõpilasi. Oli see nüüd siis alles sisse elamata aasta algus või pigem tavaline asi, et valge saali kammerõhtutel on 50 inimest, kuigi saal mahutaks 200? Ia Remmel: Nii suur ja ainulaadne projekt oleks vajanud suuremat kõlapinda. Ma mõtlen selle all rohkem infot, kasvõi seletusi meedias. Ka EMTA lugupeetud muusikateadlased Mart Humal ja Kerri Kotta jõudsid neile (neile väga huvi pakkunud ja meeldinud) muusikaõhtutele pooljuhuslikult. Reklaami küll oli, väga kaunilt kujundatud plakatid linnaruumis, kuid ilmselt oleks see üritus vajanud rohkem nn suunatud reklaami: infot erialastesse meilinglistidesse, infot muusikaõppeasutustes, võibolla ka aktiivsemat infot sotsiaalmeedias. Miks ka mitte eeltutvustavat loengut või kasvõi raadiosaadet Skrjabinist. Kahjuks paljud Eestis ei tea, kui huvitava loojaga on tegemist. Kuigi – enne kontserti Tallinna Filharmoonia Mustpeade majas tegi Joamets mitmeid kontserte üle Eesti. Olin neist ühe tunnistaja G. Otsa muusikakoolis, kus kahel päeval täis saal õpilasi ja õpetajaid kuulas ülima süvenemisega ja Joamets jagas ise sõnalisi tutvustusi ja sissejuhatusi sonaatidele. Need olid väga head ja kuulajad olid vaimustuses. Kuid alati ei saa interpreet olla self-made-man ja kõike ise teha … Väikeseks lohutuseks oli mulle teada, et Joamets mängis seda kava hiljem veebruaris veel Moskvas Skrjabini muuseumis suure menuga arvukale publikule. Nele-Eva Steinfeld: Ühe autori teemaõhtud, nagu seda oli ka Joametsa projekt, on väga huvipakkuvad. Üks isik, üks maailm oma sarnasuste, erinevuste ja arengutega. Seda oli ka 9. märtsil Estonia kontserdisaalis “Heino Eller 130 – modernist ja rahvakunstnik”. Põnev ja hariv õhtu, millele lisas ajastu tunnetust kontserdile eelnenud vestlus ja näitus Elleri isiklikest asjadest fuajees. Sten Lassmann kandis viimistletult ette valiku Elleri tsüklist “13 klaveripala eesti motiividel”, “Eesti tantsu” ja minu jaoks küllalt vähe tuntud “Ballaadi”, mida meie pianistid võiksid kindlasti sagedamini mängida, sest teos on hea. Koos Mikk Murdveega anti kirglik ja entusiastlik esitus 1. viiulisonaadist. Kontserdi idee oli kõrvutada modernismi ja rahvuslikkust, mis on Elleri loomingu läbiv joon. Meisterliku sissevaate Elleri 2. keelpillikvartetti tegid Triin Ruubel (viiul), Egert Leinsaar (viiul), Johanna Vahermägi (vioola) ja Theodor Sink (tšello). Tallinna Kammerorkester Risto Joosti juhatusel oli täielikus tippvormis. Elleri sümfoniett ja eriti just “Viis pala keelpilliorkestrile” on küllaltki tuntud teosed ning nende särav esitus on justkui TKO rahvustoonides visiitkaart. Pisut tundmatum, kuid selle kontserdi kõige põnevam avastus oli sume ja poeetiline “Eleegia” harfile ja keelpilliorkestrile (solist Liis Viira). Selliseid teemaõhtuid võiks meie kontserdielus rohkem olla. Tulles aga tagasi pianistide juurde, keda Eestis on tegelikult palju, väga häid ja huvitavaid, siis üks, kes mulle viimastel aastatel on eriti suurt huvi pakkunud, on Kadri-Ann Sumera. Tema mäng on alati sisukas ja tema mõttemaailmaga on huvitav kokku puutuda, väljendugu see siis klaverimängus, muusikakirjutistes või niisama jutuajamistes. Sumeral on põnevad kavad, mis moodustavad terviku ja on hea maitsega kokku pandud. Seejuures suudab ta mängu panna suure hulga sisemist jõudu ja kirge, nii et teosed hakkavad liikuma ja elama. 22. veebruaril alustas ta Mustpeade maja valges saalis kontserti harva esitatava teosega, Ester Mägi “Kolm merepilti”, mis olid esitatud väga kujundlikult ja peenetundeliselt. See on Mägi noorpõlveteos, loodud 1960. aastate algul, samas vanuses kui Sumera praegu. Kava keskele paigutas pianist kuus Scarlatti sonaati. Jälle ere elamus, mängitud targalt, hea pinge ja fraseerimise ning avara kõlamaailmaga, artikuleeritud, sisustatud. Tunniajase kava lõpetas valik Messiaeni prelüüde. Tehnilist tulevärki oli neis küllaga ning selle kontserdi mõttekaar – Mägi, Scarlatti, Messiaen – moodustus selgemalt kui ma arvatagi oskasin. Ia Remmel: Sekundeerin rõõmuga sellele, et meil on palju huvitavaid ja just küllaltki tugeva isiku- ja eripäraga pianiste. Ootasin huviga juba pikka aega Londonis õppinud Kristiina Rokashevichi soolokontserti 24. jaanuaril. Temast oli mul siiani mulje jäänud kui sellisest heas mõttes naiselikust mängijast, kellel samas on palju suurt joont ja jõudu. Tema puhul tahaksin toonitada, et kui tähtis on ka õige ja endale sobiva kava valik. See sisaldas Mozarti, Liszti, Debussy ja Bartóki kõrval ka vähem mängitud heliloojate loomingut, nagu näiteks Wilhelm Friedemann Bach või igati väga huvi vääriv austraalia helilooja Carl Vine. Teosed kavas olid pigem lühivormid, samas väga karakteersed, kujundi- ja nüansirohked, mis võimaldas Rokashevichil näidata oma tugevaid külgi, milleks ongi hea kujunditaju, peen ja rikas kõlamaailm. Heameel oli ka näha klaveri sooloõhtu kohta vägagi täis saali ning tähelepanu selle areneva noore daami vastu. Nele-Eva Steinfeld: Nii nagu Rokashevichil, oli ka Johan Randverel 14. veebruaril elu esimene võimalus anda täispikk soolokontsert Estonia kontserdisaalis, sarjas “Eliitkontserdid”. Ka Randvere puhul meeldis, et kava sisaldas üllatusi ning värskust. Randvere on end täiendanud Milanos, saavutanud Itaalias toimunud konkurssidel auhinnalisi kohti ja oli väga põnev kuulata tema tõlgenduses itaalia meistri Salvatore Sciarrino “Kahte karmi nokturni”. Ere oli ka Jaan Räätsa “Tokaata” tõlgitsus ning Randverele endale näis iseäranis südamelähedane olevat Richard Straussi-Percy Graingeri “Armastuse duett” ooperist “Roosikavaler”. Kava oli soliidne ja terviklikus mõttes ladusalt mängitud. Ia Remmel: Jah, Randverel oli väga sobiv kava. Mozarti “Fantaasia” c-moll oli esitatud sügavalt ja kontrastirohkelt. Pärt Uusbergi uudisteos “Pala-fantaasia”, Räätsa üliõnnestunud “Tokaata” ning nüüdismuusika – Sciarrino. Straussi-Graingeri seade “Roosikavalerist” on sulnis ja emotsionaalselt ülevoolav lugu ja Randvere mängis seda nii, et pani unustama halli argipäeva (ja nautima valentinipäeva, sest kontsert toimus just siis). Mussorgski “Pildid näituselt” on kahtlemata Randvere esitajanatuurile väga sobiv. Ja kui nüüd püüda tema esitaja natuuri kuidagi määratleda, siis ta on väljapoole kiirgav, loomuliku artistlikkusega, publikut väga kaasa haarav mängija. Tema kontserdil on alati huvitav, ta tekitab mingi elevuse nii oma päikselise, julge ja vaba olekuga kui kasvõi sellega, et talle ei valmista mingit vaeva kuulajatega ka sõnaliselt suhelda. Publik armastab selliseid esinejaid, ja põhjusega. Nele-Eva Steinfeld: Mussorgski tema kavas oli minu jaoks kõige küpsem ja paremini laagerdunud. Kahtlemata on Randvere hea lavatüüp ja ta oskab suurt saali täita. Peale selle on tema mängus selgus, täpsus ja suur plaan ning soliidne mängutehniline tase. Huvitav oleks kuulata aga veelgi erinevamaid tämbrikihistusi ja detaile. Natuke jäi minu jaoks vahel puudu ka dramaatilise pinge kruvimisest, fraaside reljeefsemast väljajoonistumisest ja teatud salapärast või allhoovustest. Kõik oli ilus ja ladus, aga vahel isegi liiga. Randvere on meeldiv ja avatud inimene ja laval mõjub ta väga siiralt, mis on tegelikult suur väärtus. Aga erinevate külgede arendamine ja avastamine interpretatsioonis tuleb kasuks kõigile. Järgneb

Eesti Kultuurkapitali helikunsti aastapreemia Särav solist ja kontsertmeister, kõrgetasemeline muusikutöö solistina, orkestrites ja ansamblites “Neeme Järvi juhatamisel mängitud hooaja avakontserdi tõmbenumber oli vaieldamatult Sibeliuse viiulikontsert Triin Ruubeli soleerimisel. [---] Solisti tõelist meistriklassi näitab kontrastirohke Adagio di molto. Just siin avas Ruubel end kõige sisendusjõulisemast küljest: raudkindla tehnilise pagasiga viiulikunstnikest pole maailmas puudust (kahtlemata kuulub nende hulka ka Ruubel), märksa vähem on aga neid, kes suudavad tema kombel väärindada dramaatilis-lüürilist muusikat, noppida kõnekaid nüansse.” Sirp 9. X 2015. Aare Tooli arvustusest

Detsembri teisel nädalal Eesti muusika- ja teatriakadeemias toimunud “Meistrite nädal” oli suurepärane idee täiendamaks meie muusikakõrgkooli õppetegevust ja kontserdielu huvitavate kontsertide ja inspiratsiooni pakkuvate meistriklasside, kohtumiste ja loengutega. Seekord olid külas Londoni Guildhalli muusikakooli õppejõud, kammermuusik Evan Rothstein, džässmuusik Liudas Mockūnas Leedust, kitarrist Arturo Tallini Itaaliast, löökpillimängija Frédéric Macarez Prantsusmaalt ning pianist Frank-Immo Zichner ja tšellist Wolfgang Boettcher Saksamaalt. Jõudsin nädala rohkest pakutust kuulda Triin Ruubeli kontserdiõhtut Brahmsi viiulisonaatidega. Selle noore ja kirgliku viiuldaja tulekuga Eestisse pärast Saksamaa õpinguid on meie muusikaelu läinud palju säravamaks. Tema kava kolme sellise suure teosega äratas suurt huvi. Kes meie viiuldajatest on viimati olnud võimeline neid äärmiselt nõudlikke teoseid mängima? Brahmsi aastatel 1878–1888 loodud kolm viiulisonaati on kaunis näide helilooja universaalsest haardest ning ehedast saksapärasest romantismist. Siin väljendub kõige puhtamal ja täiuslikumal kujul Brahmsi tasakaalustatud loomestiil. Sonaatide läbikomponeeritud faktuuris ühinevad viiul ja klaver lausa sümfooniliselt. Triin Ruubel valdab suurepäraselt oma pilli ning tajub nende teoste sügavusi. Tema klaveripartner Saksamaalt Frank-Immo Zichner on väga suurte kogemustega kammermuusik, kuid mängijate olemus ja temperament on võrdlemisi erinev. Triin Ruubeli plahvatuslikule ja intensiivsele esitajatüübile võiks ehk juurde anda sarnase väljenduslaadiga. Kuid sellegipoolest oli see, mida Ruubel ja Zichner sel õhtul pakkusid, väga viimistletud, läbi mõeldud ja vaimustav.

Ma polnud Triinuga tegelikult kunagi varem rääkinud. Mäletan teda ajast, kui tema ema õpetas mulle klaveriansamblit – Triin ja tema kaksikõde Kärt jooksid siis ringi muusikaakadeemia vanas, Kaarli puiestee hoones, ilmestades oma rõõmsa energiaga minu õppetunde. Triin oli vast viieaastane ja tundus juba siis muusikast väga huvitatud olevat. Sellest minu jaoks väga inspireerivast vestlusest jäi hinge helge tunne ning palju rõõmsaid äratundmisi. Alustame päris algusest. Kuuldavasti otsustasid juba kuueaastaselt, et viiul on sinu pill. Kas mäletad, millal ja kuidas tuli sul mõte, et võiksid hakata muusikat õppima ning kas on olnud selles valikus ka kahtlusi? See oli väga loomulik asjade käik. Ema mängis kodus klaverit, lapsepõlves oli palju muusikat, palju aega sai veedetud konservatooriumi hoones Kaarli puiesteel. Ema oli see, kes otsustas, kes mida mängima hakkab. Kõik oli minu jaoks väga lihtne – kohe pärast esimest viiulitundi oli mul selge, et see on see, mida ma kogu elu teha tahan. Mul pole kordagi tekkinud kahtlusi, et see on minu elu sisu. Mul kohutavalt vedas, et kohe hakkas meeldima. Esimesed kolm aastat oli mu õpetaja Sigrid Kuulmann. Kui ta Londonisse õppima läks, sai mu õpetajaks Tiiu Peäske, kelle juures õppisin kuni välismaale õppima minekuni. Kas mäletad, millal oli sul esimene tugev elamus seoses muusikaga? Oli üks väga emotsionaalne reaktsioon, ma olin siis vist 8–9-aastane. Kuulsin ühelt kassetilt, kuidas mängis Anne-Sophie Mutter. Millegipärast ma ehmatasin kohutavalt ära ja hakkasin nutma, sest sain esimest korda aru, kui raske saab olema seda instrumenti n-ö valdama hakata. Teine šokk, mida mäletan, oli õpetaja Sigridi kontserdil, kui olin vist I-II klassis. Ta valmistus üheks konkursiks ja mängis soolokava väga ilusatest teostest, seal oli Bachi ja Ysaÿe’d jpm. Tundsin, et tahan ka niimoodi mängida! Meeldib sulle Anne-Sophie Mutter? Mulle lapsena väga-väga meeldis, aga enam mitte eriti, ehkki mingid esitused meeldivad siiani. Temas on sellist naiselikkust, mida ma kellegi teise mängus pole kunagi kuulnud ja kaasaegsetest viiuldajatest on ta vist ainus, kelle puhul saab kohe kõla järgi aru, kes mängib. On sul viiuldajate seas lemmikuid? Pean tunnistama, et juba pikka aega ei ole. Noorena kuulasin YouTube’ist väga palju kõikvõimalikke esitusi, rahvusvaheliste konkursside ülekandeid jne. Mingil hetkel tekkis nagu küllastus sellest, kõigel ei jõuakski silma peal hoida, sest pidevalt tuleb uusi tähti peale. Rohkem huvitab hoopis sümfooniline ja kammermuusika. Mul on samasugune reaktsioon klaverimuusikaga. Juba pikka aega on mu lemmikinstrument sümfooniaorkester! Mul ka! Räägi palun oma õpetaja Tiiu Peäskest. Milline õpetaja ta sulle oli? Mida rohkem aeg edasi läheb, seda enam mõtlen õpetaja Tiiu peale. Õppisin tema juures alates IV klassist ja esimesse tundi minnes väga kartsin. Aga ta oli minuga nii tore ja sõbralik, sellest kohkusin omakorda nii ära, et hakkasin lausa nutma. Ta nägimu iseloomu läbi, tunnetas mu nõrkusi ja tugevusi, oskas välja tuua isikupära. Ma olin häbelik laps ja häbelik teismeline, aga tema tundides tundsin end alati väga hästi. Mõnikord toimusid tunnid ka tema juures kodus, kestsid kaks-kolm tundi, kuulasime plaate ja rääkisime ka niisama juttu. See oli maagiline aeg, viiulitunnid olid alati minu jaoks väga erilised, neis oli eriline atmosfäär. Aeg voolas seal teistmoodi. Juba 15-aastasena valisid välja õpetaja, kelle juures hakkasid õppima pärast TMKK lõpetamist. Osalesin ühel noortekonkursil ning professor Munteanu oli seal žüriis. Olin siis 13-aastane ja see oli tegelikult mu esimene suurem konkurss. Umbes põhikooli alguses hakkasin aru saama, mida viiulimäng tähendab, hakkasin fanaatiliselt tööle ning siis hakkas lühikese aja jooksul toimuma palju asju. Konkursil läks mul ootamatult hästi, professor oli minu õpetamisest huvitatud ja meil tekkis koostöö, hakkasin Saksamaal tema juures meistrikursustel käima. Kui sain 16, läksin Rostocki tema juurde eelõppesse. Ta on küll rumeenlane, aga tema õpetus on väga saksapärane. Palju tähelepanu struktuurile, vormile, tehnikale – lühidalt, sain sealt palju n-ö muusika köögipoolt. Palju oli muusikasse süvitsi minekut, materjali lahti mõtestamist, akadeemilist lähenemist. Ma tahtsin väga tema juurde minna õppima, kuna muusikale lähenemine oli nüüd teises äärmuses – nooremana tuli kõik otse südamest ja oli intuitiivne, Saksamaal oli kõik risti vastupidi. Kahe kooli peale kokku tekkis lõpuks kuldne kesktee ning hea balanss mõistuse ja tunnete vahel. Õppisin Rostockis päris kaua, kaks aastat eelõppes ja 4,5 aastat diplomiõppes ning edasi magistrantuuris. Ja siis läksid sa Weimarisse. Olin II viiuli kontsertmeister Weimari riigikapellis, mis on Saksamaa vanimaid orkestreid. Töötasin hästi huvitavas ja ajaloolises majas, Richard Strauss ja Richard Wagner on seal juhatanud, Liszt on seal käinud. Olin juba siis otsustanud, et soovin kontsertmeistri teed minna ning võimalus seal töötada tundus ideaalne variant. See oli väga huvitav aeg, sain mängida palju oopereid ja palju sümfoonilist muusikat. Üdini hea vahepeatus ka kohana – Weimar on ju ka näiteks Goethe ja Schilleri linn. Sinu õde Kärt õppis koos sinuga Saksamaal, tema jäigi sinna elama ja töötab praegu Berliinis. Kuidas tulid otsusele tulla Eestisse tagasi, kas sul polnud mõtet samuti välismaale jääda? Mul ei olnud tegelikult ei kindlat mõtet Saksamaale jääda ega ka tagasi tulla. Aga juhtus nii, et esinesin Pärnu festivali noorte interpreetide showcase-kontserdil. Neeme Järvi tuli pärast kontserti minu juurde ja ütles, et ERSO-l on kontsertmeistri koht vaba. Loomulikult otsustasin siis, et lähen ERSO kontsertmeistri konkursile ja proovin selle koha saada! Muidu oleksin ilmselt palju hiljem otsustanud tagasi tulla; andsin endale aru, et kui Eestisse tulen, siis ka ilmselt jään siia. Aga ma pole sekunditki seda otsust kahetsenud. Kokkuvõttes pole vahet, kus ma muusikat mängin. Oled olnud Saksa kultuuriruumiga seotud päris kaua. Mida tähendab sinu jaoks saksa keel ja saksa kirjandus? Mõningaid kirjanikke nagu nt Hegel ja Heidegger, kelle tekste ma väga naudin, pole võimalik lugeda ei inglise ega eesti, vaid ainult saksa keeles. See keel tekitas mu mõtetele teistsuguse kuju, karkassi. Ja mida rohkem ma keelt tundma õppisin, seda paremini sain aru saksa muusikast, nende vahele tekkis hoopis teistsugune side. Igasugune saksakeelne muusika, Mozart, Schumann, Beethoven sai palju selgemaks nende konstruktsioonide põhjal, mis sealt keelest välja tulevad. Sama asi on prantsuse keelega, samuti nt soome-ugri keelte ja Bartóki rütmikaga. Keelt ja selle keeleruumi kunstmuusikat on väga huvitav võrrelda. See muudab mõtlemist, kui oled teises kultuuriruumis ja räägid teises keeles. Jah, täpselt. Ma õppisin millalgi pool aastat enda lõbuks prantsuse keelt, natuke hakkasin aru saama ja ka hoomama, kuidas seda keelt konstrueeritakse. Tundus, et iga prantslane flirdib kogu aeg, see tundus nii naljakas. Aga tegelikult on asi selles keeles endas. (Naerab.) Ka kõige tavalisemad õppetekstid, mille sisuks näiteks poeskäik, kõlavad kelmikalt ja flirtivalt. Keel, mida me räägime, mõjutab väga palju seda, millised me oleme. Näiteks saksa keeles on nalja teha äärmiselt raske, saksa keel muudab tõsisemaks ja süvitsiminevamaks. Kui olime saksa sõpradega koos ja asi läks lõbusaks, läksime üle inglise keelele. Ja samas mingeid vestlusi on võimalik ainult saksa keeles pidada, ma lausa igatsen seda taga. Milliseks eesti keel muudab? Eesti keeles on mingit raba või metsa hõngu, mingit teistsugust ürgsust, selles on tohutu metafooride rikkus. Saksa keeles rääkimine ei ole nii kujundlik, neil on väga täpne sõnavara, ühe nähtuse viie erineva varjundi jaoks on ka viis erinevat sõna, pole vaja hakata metafoore otsima. Ka Ladina-Ameerika keeltes kasutatakse palju metafoore – kui nt lugeda Marquezi, Vargast, Borgest, seal on väga tihe, metafoore täispikitud kirev tekst. Eesti keeles on raske viie sõnaga erilist atmosfääri luua. Mõned luuletajad suudavad seda, nt Viivi Luik – kui ta kirjutab ajast ja ruumist, siis tekivad sinna uued mõõtmed. Oled olnud kolm hooaega ERSO kontsertmeister. Mis on sinu jaoks selle töö juures kõige paeluvam ja mis kõige raskem? ERSO-l pole varem olnud naissoost kontsertmeistrit. Kas on raske ennast kehtestada? Ei ole. Ma ei ole tundnud, et see oleks probleem, ma ei omista sellele tähendust. Kõige huvitavam minu töö juures on vaheldus – vahelduvad teosed, dirigendid, solistid. Samuti on minu jaoks alati väljakutse rääkimine – valida, millest ma peaksin rääkima ja millest mitte. See oskus tuleb ilmselt kogemusega. Mõnikord tundub, et mingitest asjades pole vaja rääkida ning siis hiljem saan aru, et tegelikult ikka peaks. Ning vastupidi, mingid asjad, millest tundub oluline rääkida, lahenevad tegelikult iseenesest. Nii et see ongi samaaegselt kõige huvitavam ja ka kõige keerulisem. Selles osas on see sarnane õpetamise tööga. Oled õppejõud muusikaakadeemias ja TMKK-s. Mida tähendab sinu jaoks pedagoogitöö, kas see meeldib sulle? Jaa, meeldib küll. Ja mida aeg edasi, seda raskem see mulle tundub. Ühest küljest emotsionaalselt – kedagi õpetades olen selle eest vastutav, kuidas tal läheb ja mis temast tulevikus saab. See on teema, mis ei jää ainult muusikaakadeemia seinte vahele “tööasjaks”, vaid käib sinuga igal pool kaasas. Kõige rohkem meeldib mulle aga, et õpetamine hoiab tallel mingi teatud kompromissituse. Saad aru, et kui kelleltki midagi nõuad, siis pead väga rangelt sama nõudma ka iseendalt. See hoiab ärksana. Kui õpilasel on mingi probleem, siis ma esimese asjana vaatan endasse ja mõtlen, mida ma olen jätnud ütlemata või tegemata. See on kõige raskem ja ka samas kõige huvitavam. Õpetades õpid ise. Jah, just. Viimasel kolmel aastal olen õpetades õppinud palju rohkem kui ülikooliaastatel. See õpetab ka asju seletama ja lahti mõtestama, mul on muidu kombeks rääkida intuitiivselt ja ka metafoorides. Aga õpilased on erinevad ja vajavad erinevat lähenemist, erinevate õpilaste puhul toimivad erinevad lahendused. Peab olema ambivalentne, kohandama ennast erinevate inimeste järgi ja see võib olla vahel päris kurnav. Aga seda läheb vaja ka ERSO töös. Pidevalt on uus olukord, uued solistid, uued dirigendid. Loe edasi Muusikast 6/2018