Otsingu tulemused

Edward Gardner nimetati Norra rahvusooperi ja balleti uueks muusikajuhiks, asudes sellele tööle alates 1. augustist 2024. Käesoleva aasta 1. veebruarist on ta samas kunstilise nõuniku ametikohal. Gardner töötas koos Norra orkestriga Wagneri ooperi “Tristan ja Isolde” voogedastusversioonis ning juhatas muusikat filmis “Lise”, mille peaosas oli lauljanna Lise Davidsen. Gardner on Londoni filharmooniaorkestri ja Bergeni filharmoonikute peadirigent ja viimase ametikoha vabastab ta hooaja 2023/2024 lõpus. Ta on töötanud ka muusikajuhina Inglise rahvusooperis ning teinud koostööd selliste organisatsioonidega nagu Metropolitan Opera, Royal Opera House, Covent Garden, La Scala, Chicago Lyric Opera, Glyndebourne festival jt.

Esmakordselt säras see kuulus Hollandi viiuldaja Eesti publiku ees 2009. aasta 27. augustil, kui Eesti Kontserdi hooaja avakontserdi sisutas Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkester Paavo Järvi käe all, solistiks Janine Jansen (viiul). Toona Sirp arvustuse kirjutanud Lembi Mets tunnistas, et nii orgaanilist pillimängu kuuleb üleüldse väga harva. “Juba Bartóki Viiulikontserdi esimesed haprad, ebamaised helid panid kuulaja uutmoodi hingama. Janseni juures lummab parema käe töö: see on absoluutselt poognaga kokku kasvanud, liigutused meenutavad rohkem embust kui strihhitehnikaks kutsutavat,” tunnustas kriitik. Seekord, 22. märtsil Estonia kontserdisaalis ja järgmisel õhtul Vanemuise kontserdimajas on Jansen meie publiku ees koos Stockholmi Kuningliku Filharmooniaorkestri (Royal Stockholm Philharmonic Orchestra) ja dirigent Sakari Oramoga ning ettekandele tuuakse Pjotr Tšaikovski kontsert viiulile ja orkestrile D-duur op. 35. Eelmise aasta suvel koostas raadiojaam Classic FM loetelu, kuhu kuulub 25 maailma parimat viiuldajat läbi aegade. Janine Janseni juures on muu hulgas märgitud, et tema puhul tekib tunne, nagu oleks too Bachi spetsialistina ja vapustava romantilise tooni poolest tuntud hollandlanna püsinud maailma esirinnas juba terve igaviku. Sel kuul on ka Eesti publikul taas võimalik veenduda selle väite tõepärasuses. Janine Janseni peadpööritava kiirusega kõrgustesse sööstnud karjäär on teinud temast tõepoolest meie kaasaja ühe nõutuima ja armastatuima viiuldaja. Põhjusega, sest tema edu on võrdselt suur nii kontserdisaalides kui digimaailmas. Kuidas on see teostunud ja mis võib olla tema eduloo taga? Naljaga pooleks võib ju nõustuda, et tema albumite müügiedus on mänginud oma rolli modellimõõtu viiuldaja kaunid fotod plaadiümbristel. Ometi ei saa mööda vaadata kõigest sellest, mis avaneb nende ümbriste sees. Huvitavaid näiteid muusikute ja publiku tagasiside kohta pakub Hollandi filmilooja Paul Coheni täispikk dokumentaalfilm “Janine” (2010). Film annab võimaluse piiluda veidi tema argipäeva, mis on täis puhast muusikat, kontserte ja proove, aga ka lõputut reisimist ja elamist hotellides. Dirigent Paavo Järvi, kes on Janseniga andnud palju kontserte ja teinud koos temaga ka mitmeid edukaid salvestusi (nt Beethoveni ja Britteni viiulikontserdid), ütleb viiuldajat filmis iseloomustades muu hulgas järgmist: “Tema pillimäng on nagu ta ise. Tõeliselt soe, puhas ja siiras tunnetus ning väljendus. Seal ei ole midagi võltsi, toodetut ega ettevalmistatut. Kõik sünnib siin ja praegu ning on lõpuni aus. Nagu lastel”. Muusikalised juured ja head õpetajad Janine Jansen on pärit Hollandist Utrechti lähedal asuvast väikelinnakesest Soestist. Ta sündis muusikute perekonnas: ema on laulja, isa organist ja klavessiinimängija nagu ka üks tema vendi. Teine vend mängib tšellot Hollandi Raadio orkestris. Üllatav on fakt, et Jansen, kes näib olevat viiuldaja rolli justkui valatud, soovis lapsena mängida hoopis tšellot. Peale jäi siiski vanemate soov tuua perekonna instrumentide sekka veidi vaheldust ja nii alustas Janine kuueaastaselt viiuliõpinguid. Ilmselt on see otsus, mida keegi ei kahetse. Tüdrukutirtsu esimene õpetaja oli Coosje Wijzenbeek, kellelt ta sai kaasa sügava armastuse kammermuusika vastu. Viiuldaja on öelnud, et tema arvates aitab kammermuusika mõista muusika tõelist olemust. Musitseeritakse koos, kuulatakse üksteist, reageeritakse vastastikku, ollakse teadlik kõikidest häältest, partiidest ning oma osast tervikus. Väga eriline side tekkis Janine Jansenil ka oma järgmise õpetaja Philippe Hirschhorniga, kes tõstis vaid paari aastaga tema viiulimängu uuele tasemele. Riias sündinud Hirschhorn võitis 1967. aastal maineka kuninganna Elisabethi konkursi Brüsselis ning oli edukas solist nii idas kui läänes. Hirschhorni ja Janseni tunde saatnud vaimustus oli mõlemapoolne, kuid kahjuks katkestas koostöö õpetaja lahkumine 1996. aastal. Üheks peamiseks temalt saadud suuniseks jäi õpilase sõnutsi veendumus, et pole olemas õiget või valet muusika tõlgendamise viisi ega ka absoluutset täiuslikkust. Seejärel sai Janseni õpetajaks vene rahvusest kogenud viiuldaja Boriss Belkin, kellega võeti fookusesse viiulikontserdid ning lavanärv. Janine’i sõnutsi on väike lavanärv muide alati omal kohal ja isegi aitab keskendumisele kaasa. Sellegipoolest pole ta osalenud suurtel konkurssidel, kuna leiab, et ei saa seal olla päris tema ise ega musitseerida nii vabalt kui sooviks. Loe edasi Muusikast 3/2017

Ungari päritolu pianist András Schiff on tänaste klassikalise muusika lavade oodatumaid artiste. Ta esineb regulaarselt maailma suurlinnade kontserdilavadel ja tema salvestatud albumite hulk on kolossaalne. Alates eelmise sajandi viimasest kümnendist on ta pälvinud ohtralt tunnustust kõikvõimalike preemiate ja aunimetuste kujul, mille hulgast ei puudu ka Grammy (1990) ja Gramophone Award (1990 ja 1991), kui nimetada ainult tuntumaid. Schiffi lavakarjäär, mis paisus rahvusvahelistesse mõõtmetesse juba ligemale nelikümmend aastat tagasi, alates ajast, mil ta osales konkurssidel Leedsis ja Moskvas, on kulgenud imetlusväärselt tõusujoones tänase päevani. Selline kestev edu glamuuri- ja uuenäljases maailmas ei saa kindlasti püsida ainult interpreedi andekusel, sidemetel või ekstravagantsetel maneeridel, vaid eeldab seda laadi sisu olemasolu, mis peab vastu ajaproovile ja tõstab mängija samale kõrgusele nende meistritega, kelle muusikat ta esitab. Järgnevas ülevaates tuleb juttu pianisti kujunemisloost, tema muusikalistest eelistustest ja tõekspidamistest nii, nagu seda on kajastanud erinevad internetiväljaanded üle maailma. Rohkem kui “elu ja surma” küsimus András Schiff on sündinud 1953. aastal Budapestis juudisoost vanemate ainukese lapsena. Mõlemad vanemad tegelesid asjaarmastaja tasemel muusikaga ja ka väikese Andráse muusikalised kalduvused ilmnesid üsna varakult. Ta alustas klaveriõpinguid viieaastaselt ja tema esimeseks õpetajaks oli Elisabeth Vadázs. Schiffi õpingud jätkusid Budapesti kuulsas Ferenc Liszti nimelises muusikaakadeemias Pál Kadosa ja Ferenc Radosi juhendamisel. Viimase kohta on Schiff öelnud, et ei saanud talt oma sooritustele kunagi ühtegi positiivset hinnangut, kõik oli kohutav! Klaveri- ja kammermuusika tunde sai Schiff lisaks ka 20. sajandi Ungari heliloomingu suurkuju, tänavu veebruaris 90. sünnipäeva tähistava György Kurtági käest. Kurtági on Schiff nimetanud oma kõige olulisemaks õpetajaks, sõnades, et tema juures õppis ta muusikateosele lähenema sootuks uue nurga alt, tehes seda nii, nagu teevad heliloojad. Tänu Kurtágile hakkas ta heliteose sisemist struktuuri tajuma ja mõistma suuremal määral kui see interpreetidele harilikult omane on. Ühes intervjuus kirjeldab Schiff, kuidas ta neljateistkümneaastasena käis nädalate viisi Kurtági juures tunnis Bachi kolmehäälse E-duur inventsiooniga ja kuidas otse uskumatul moel rullusid tema ees lahti üha uued ja sügavamad kihid selles Bachi väikevormis. Esimese kolme tunniga ei jõutud kaugemale inventsiooni algustaktidest, sest Kurtág rääkis ülimalt tähtsatest asjadest, nagu kõlakvaliteet, harmoonia, artikulatsioon, kontrapunkt, ja Schiffile sai selgeks, et muusika ei ole pelgalt “elu ja surma” küsimus, vaid midagi hoopis enamat. Teine väga oluline õpetaja oli briti pianist, klavessinist, organist ja dirigent George Malcolm, kellega Schiff puutus juba teismelisena kokku Londonis, kus ta veetis oma suvevaheaegu. George Malcolmi käest õppis Schiff kõike barokkstiili puutuvat ja sedagi, kuidas kohandada Bachi algselt klavikordile või klavessiinile kirjutatud teoseid tänapäeva klaverile. Õpetaja ja õpilase koostöö vormus hiljem muuseas ka helisalvestusteks, kus kõlavad kõik Mozarti nelja käe teosed heliloojale kuulunud klaveril ja Bachi klahvpillikontserdid ning kus Inglise Kammerorkestrit dirigeerib George Malcolm. Range ja kriitiline Schiffi rahvusvahelise karjääri algusaegadel, mil ka temal tuli võidelda koha eest päikese all, leidis ta tuge veel sellistelt suurepärastelt muusikutelt nagu Charles Rosen ja Rudolf Serkin. Esimene neist mängis seejuures olulist rolli Schiffi otsuses lahkuda Ungarist läände. Kodumaalt Ungarist emigreerus Schiff 1979. aastal. Arvukate kontserdireiside tõttu viibis ta sageli teispool Atlandit, kuid identifitseerides end eelkõige eurooplasena, ei valinud ta siiski elupaigaks Ameerikat, vaid on sestsaadik resideerinud Austrias, Suurbritannias, Itaalias ja Šveitsis. Sõltumatu ja põhimõttekindla inimesena loobus ta Austria kodakondsusest pärast seda, kui seal olid võimule tulnud paremäärmusliku mõtteviisiga poliitikud ja pärast 2010. aastat ei ole Schiff saanud külastada ka sünnimaad Ungarit, kuna sealgi on kerkinud esile poliitilised suundumused, mille valjuhäälse kritiseerijana on tal tulnud kokku puutuda barbaarsete ähvardustega enda isiku vastu. Sarnane range hoiak, mida kohtab tema suhtumises ühiskondlikesse protsessidesse, on omane ka tema suhtumisele muusikamaailma. Ta tõmbab terava piiri populaar- ja süvakultuuri vahele ja ei luba endale mingeid crossover’likke maitselibastusi. Äärmiselt kriitiline on ta olnud sõnavõttudes plaaditööstuse aadressil, süüdistades suuri plaadifirmasid ilmses ületootmises ja olemasolevate ressursside arutus raiskamises. Vähimatki hinnaalandust ei tee ta ka oma muusikutest kolleegidele, öeldes, et erinevalt ajast enne Teist maailmasõda oleks tal sõjajärgsest perioodist väga raske tõsta esile näiteks kahtekümmend viit tõeliselt silmapaistvat muusikut. Ta leiab, et võrreldes tänapäevaga olid kadunud aegade interpreedid hoopis sügavama kultuurilise taustaga, mis tähendab, et ka nende muusikaline tegevus kujutas endast justkui kristallisatsiooni tervest Euroopa kõrgkultuurist. Meie kaasaja muusikaelu teravamate kitsaskohtadena nimetab ta allakäinud haridussüsteemi ja kõikjal vohavat halba muusikalist maitset, mida toidavad turundusedu nimel tehtavad ponnistused ja rumalad kultuuripoliitilised otsused. Justkui üleinimlike võimetega superaju Kuigi merepinna lähedalt vaadatuna ei tundu asjad ehk nii hullud, ei saa ometi mööda minna tõsiasjast, et iseäranis eelneva lõigu valguses on Schiff ise kindlasti erakordne muusikutüüp. Tema esitustes tunduvad kõik muusikalised komponendid olevat laitmatus tasakaalus. Midagi pole puudu ja miski ei mõju ülearusena. Kõige paremini võiks tema mängu iseloomustada fraasiga, mida Schiff on kasutanud nii Bachi kui Schuberti muusika kirjeldamisel: “ühtaegu lauldes ja tantsides”. András Schiffi esitustes tunduvad kõik muusikalised komponendid olevat laitmatus tasakaalus. Midagi pole puudu jamiski ei mõju ülearusena. Schiffi veatu pianism on allutatud väga selgetele muusikalistele ideedele, mis viiakse läbi äärmise täpsuse ja samas selgesti tajutava inimliku soojusega. Kogu protsessi näib juhtivat üleinimlike võimetega superaju. Schiffi teadmistest saab aimu, kui kuulata tema loenguid ja intervjuusid, mida ta kaunis meelsasti jagab, või lugeda plaadiannotatsioone, mis tuletavad oma teravmeelsusega mõnikord meelde Glenn Gouldi omi. Seoste võrgustik, mida ta oma fenomenaalse mälu abil suudab luua erinevatest ajastutest ja žanritest pärit muusikateoste ja erinevate kunstiilmingute vahel, on tõepoolest rabav. Schiffi repertuaari keskne helilooja on ikka olnud Bach. Ta on tunnistanud, et oma kahest kuni kolmest igapäevasest harjutamistunnist püüab ta esimese tunni alati pühendada just sellele heliloojale. Schiffi sõnul leiab ta Bachi teostest kõike, mida on vaja pianistlikus kõrgvormis püsimiseks nii spirituaalses, intellektuaalses, emotsionaalses kui füüsilises mõttes. Ta soovitab Bachiga tegelemist ka kõigile veidigi edasijõudnud klaveriõpilastele, et pääseda tüütutest heliredelitest ja etüüdidest, millega liialdamist nimetab ta lausa inimväärikust riivavaks teoks. Bachi teoste esitamisel seab Schiff esiplaanile klaveri kõla ja polüfoonilise faktuuri selguse. Viimase saavutamiseks on ta peaaegu täielikult loobunud parema pedaali kasutamisest Bachi muusikas. Schiff on ka üks neid Bachi spetsialiste, kes ei pea vajalikuks esitada seda muusikat originaalinstrumentidel, öeldes, et tänapäeva klaveri kõlavärvide rikkus võrreldes klavikordi või klavessiiniga korvab kõik need probleemid, mis Bachi muusikat modernsel klaveril esitades tekivad. Ajastu instrumentide kasutamisest olulisemaks peab Schiff tegelemist heliloojate käsikirjadega, kus sisalduvad ka sellised nüansid, mis trükitud noodist puuduvad. (Oma viimatistel Schuberti ja ka varastel Beethoveni salvestustel on Schiff siiski kasutanud ajastu pille, mille kõla erineb tänapäeva klaveri kõlast väga.) Ka laiema kuulajaskonna teadvusse jõudis Schiff kõigepealt suurepärase Bachi interpreteerijana. Ta on plaadistanud peaaegu kõik Bachi arvukad klahvpilliteoste tsüklid, mõnda juba korduvalt. Ainsana ootab siiani oma aega “Fuugakunst”. Võib arvata, ja nii on Schiff mõista andnud ka intervjuus iisraeli pianistile ja pedagoogile Arie Vardile, et sarnaselt Beethoveni sonaatidega ei soovi ta kiirustada, vaid ootab enda küpsemist ja kasvamist selle teoseni. Beethoveni tähe all Kuid Bachiga tema repertuaar loomulikult ei piirdu, vaid hõlmab suuremat osa Haydni, Mozarti Beethoveni, Schuberti, Schumanni, Mendelssohni ja Brahmsi klaveri- ja kammermuusikast. Kuna Schiff on öelnud, et tõeliselt huvitavad teda vaid need heliloojad, kelle helikeelest võib leida otseseid seoseid Bachi muusikapärandiga, siis pole imeks panna, et tema salvestustel ja kontserdikavades figureerivad peamiselt austria ja saksa heliloojad. Väljaspool saksa muusikat hindab ta kõrgelt Chopini, Debussyd, Dvořákit ja Janáčekki, kuid pole kunagi tahtnud esitada näiteks Liszti või Rahmaninovi teoseid. Hea meelega mängib ta ka ungari heliloojate Béla Bartóki ja Sándor Veressi loomingut. Mõnevõrra üllatuslikult ei leia ta aga midagi huvipakkuvat Uus-Viini koolkonnas, kui Alban Berg välja arvata. András Schiff tõmbab terava piiri populaar- ja süvakultuuri vahele ja ei luba endale mingeid crossover’likke maitselibastusi. Käesoleva sajandi esimene kümnend möödus Schiffil suuresti Beethoveni tähe all, kelle klaverisonaatide salvestamiseni söandas ta asuda alles pärast viiekümnendat eluaastat. Talle omase põhjalikkusega valmistus Schiff aastaid selleks tohutuks ettevõtmiseks, mille vilju võime nüüd nautida ECMi live-albumitelt. Sealt vastu kõlav klišeevaba lähenemine annab küllap nii mõnelegi äraväntsutatud sonaadile uue hingamise. Lisaks soolokavadele ja klaverikontsertidele astub Schiff sageli üles ka kammeransamblisti ja dirigendina. Ta on teinud koostööd suurepäraste lauljatega nagu Cecilia Bartoli ja Peter Schreier ning mänginud duos koos pianist Peter Serkiniga. Schiffi sagedane lavapartner on olnud ka tema viiuldajast abikaasa Yūko Shiokawa. 1999. aastal moodustas Schiff kammerorkestri, mille nimes Cappella Andrea Barca peegeldub selle looja nime teisendus saksa keelest itaalia keelde (Schiff – sks k ‘laev’, barca – it k ‘paat’ – Toim.). Dirigeerimine näib teda küpsemal eluperioodil tõsiselt huvitavat ja nõnda võib teda päris sageli näha üles astumas samaaegselt solisti ja dirigendina klaverikontsertide ettekannetel. Väga oluliseks ja silmi avavaks on Schiff pidanud ka võimalust dirigeerida Bachi sakraalteoseid, mille kaudu ta on avastanud hoopis uued horisondid Bachi klahvpillimuusika interpreteerimisel. * András Schiffi lavakarjäär püsib jätkuvalt seniidis, ta on väga hõivatud ja loomulikult väga kõrgelt hinnatud, mistõttu võib karta, et soov teda Eestis näha-kuulda saada ei pruugi niipea täide minna. Seda suurem on aga rõõm teadmisest, et Helsingisse, kus Schiff on väga hästi tuntud, tuleb ta järgmise poolaasta jooksul lausa kahel korral – märtsikuus Haydni ja Mozarti klaverikontsertidega ning juunikuus soolokavaga, kus tulevad ettekandele sonaadid Viini klassikutelt.

Oslo filharmooniaorkester tähistab järgmisel hooajal oma 100. aastapäeva. Saabuv hooaeg jääb viimaseks orkestri praegusele peadirigendile Vassili Petrenkole, kuna alates 2020. aastast asub sellesse ametisse soome tšellist ja dirigent Klaus Mäkelä. Oslo filharmooniaorkestri tegevjuht Ingrid Røynesdal tõstis esile, et Mäkelä on silmapaistev ja väga mitmekülgne muusik, kelle sügav musikaalsus ja selge kunstilise joonega interpretatsioonid on talle toonud rahvusvahelise tuntuse. 22-aastane Mäkelä, kes on praegu Rootsi raadio sümfooniaorkestri külalisdirigent ning kelle kanda on 2019. aasta Turu muusikafestivali kunstilise juhi roll, on oma uuest ametikohast põnevil. Olles juba eelnevalt Oslo filharmooniaorkestrit juhatanud, tunnistas ta, et orkester sütitas temas kohe huvi, mõjudes samas väga koduselt.

Kultuurkapitali maakondade sihtkapitalid jagasid välja oma piirkonna tänavused aasta-, kultuuripärli ja tunnustuspreemiad. Siinkohal toome ära vaid muusikaga seotud tunnustused. Harjumaa kultuuripärli preemia laureaadiks tunnistati Merike Hallik rahvakultuuri järjepideva hoidmise ja edasikandmise eest Harjumaal. Aastapreemiad pälvisid Keila kultuurikeskus, Kose pasunakoor (140 aastat puhkpillimuusika edendamist Kose vallas), Kuusalu pasunakoor (150 aastat puhkpillimuusika edendamist Kuusalu vallas), Ott Kask mitmekülgse pedagoogilise ja loomingulise tegevuse eest, Olev Roosa puhkpillimuusika arendamise ja pedagoogilise tegevuse eest Kose vallas, Urmi Sinisaar pikaajalise ja pühendunud muusikakultuuri edendamise eest Saku vallas, Jekaterina Semenova silmapaistva ja mitmekesise kultuurilise tegevuse eest Maardu linnas, Kristiina Liivik – 25 aastat noorte muusikute kasvatamist Saue vallas, Külli-Katri Esken tubli töö eest ansambliga “Uurikad”. Pärnumaal pälvis elutööpreemia Pärnu linna kultuuritöö peaspetsialist ja rahvakultuuri eestvedaja Alli Põrk. Ida-Virumaal sai aastapreemia Raivo Kallas Jõhvi bigbändi juhatamise eest 25 aasta jooksul, Ahtme kunstide kooli klaveri- ja oreliõpetaja ning asedirektor Svetlana Kekiševa ja rockansambel Boamadu. Lääne-Virumaal pälvis elutööpreemia 𝐑𝐞𝐞𝐭 𝐀𝐥𝐚𝐯𝐞𝐫𝐞 kultuuri kauaaegse edendamise ja kultuuripärli tiitli 𝐀𝐡𝐭𝐨-𝐋𝐞𝐦𝐛𝐢𝐭 𝐋𝐞𝐡𝐭𝐦𝐞𝐭𝐬 silmapaistva kultuuritöö eest Kadrina vallas. Valgamaa tunnustuspreemia sai Otepää kultuurimaja perenaine-kultuurikorraldaja Merle Soonberg. Viljandimaal läks elutööpreemia Kalle Tamrale suure panuse eest maakonna muusikahariduse edendamisse. Aastapreemia sai Mulkide selts, tunnustuspreemiad Iivo Hakkaja pikaaegse tegevuse eest kultuuritöötajana ja puhkpillimuusika arendajana Lõuna-Viljandimaal, Enn Siimer – Viljandi kultuuriakadeemia kauaaegne rektor ja Ene Lukka-Jegikjan – Viljandi kultuuriakadeemia rahvamuusikakateedri idee autor ja eestvedaja. Võrumaa kultuuripärli tiitel läks Jalmar Vabarnale, elutööpreemia pälvis Ülle Voitka. Aastapreemiad said Võru Kesklinna kooli õpilaste muusikalide lavastaja Kaie Püvi, pärimuskultuuri hoidja Kadri Mähar, Võrumaa kultuurielu kaunistaja Marika Vaher. Tunnustuspreemiad said Evelin Leima – võru ja seto kultuuriruumi siduja, piirkonna kultuurielu eestvedajad Anneli Lõhmus ja Sirje Pärnapuu. Saaremaal pälvis Hendrik Krummi preemia Ain Anger. Aastapreemia said Maria Faust, Pilvi Karu oma autoriplaadi “Padrikus” eest, Saare maakonna pärimusmuusika propageerija ja järjepidevuse hoidja Õie Pärtel ja pikaaege Orissaare muusikakooli direktor Martti Nõu. Hiiumaa kultuuripärliks sai dirigent Endrik Üksvärav. Elutööpreemia läks 80. juubelisünnipäeva tähistanud koorijuht Helle Nittimile. Aastapreemia said laululaste, kella- ja pillimängijate õpetaja Külli Kreegi ja Ragne Rüütelmaa. Tunnustuspreemia said Hiiumaa puhkpillifestivali järjepidevuse kandja Toomas Paap ning Kärdla muusikakooli direktor Arvo Haasma, kes on viis aastat olnud festivali “Gambavaim” eestvedaja.

Eesti üks produktiivsemaid heliloojaid Helmut Rosenvald on sündinud õnnelikul aastal. Aastakäik 1929 ei kuulunud ei ühe ega teise meid okupeerinud riigi totaalse mobilisatsiooni alla ja nii sai Rosenvald Teise maailmasõja ajal tegelda oma viiuliõpingutega Tallinna konservatooriumis eesti tippviiuldaja, pikaajalise ERSO kontsertmeistri (1930–1964) Rudolf Palmi juhendamisel. Palm tegutses seal õppejõuna 1940-ndail ja siin tasub meelde tuletada, et toona haaras konservatoorium enda alla muusikute harimise algastmest kõrgkoolini. Kuna Vene riik ei võinud kuidagi aktsepteerida isegi mitte viiuliõpetust, mis oli saadud Saksa okupatsiooni ajal, pidi Rosenvald jätkama keskastme õpinguid Tallinna muusikakoolis ja ka uuel, muusikateooria erialal, mis andis ühtlasi võimaluse õppida kompositsiooni endast vaid aasta noorema, kuid Moskva konservatooriumis kõrgelt haritud Veljo Tormise juures. Lõpetanud 1958. aastal muusikakooli, astus Rosenvald Tallinna konservatooriumi, kus temast sai professor Villem Kapi kompositsiooniklassi üliõpilane. Siinkohal tuleb juhtida tähelepanu minu arvates olulisele seigale: möödunud sajandi viiekümnendatel ei piisanud kõrgkooli sissesaamiseks eksamite tublist sooritusest, vaid üliõpilaskandidaat pidi veel läbima komisjoni, mille nime ma ei mäleta. See kontrollis kandidaadi poliitilist meelsust, mille puhul üheks negatiivseks näitajaks loeti usulisi veendumusi – usklikel ei võinud olla kohta nõukogude kõrgkoolis. Kuuekümndatel komisjoni tegevus lõpetati, kuid veel aastal 1960 ei pääsenud sel põhjusel konservatooriumi üks hilisem Estonia teatri solist. Ometi õppisid nimelt viiekümnendatel konservatooriumis Villem Kapi juures andekad heliloojad Anne Ellerhein (Metsala) ja pisut hiljem ka Helmut Rosenvald, kes kunagi ei reklaaminud oma koguduseliikmeks olemist, kuid ei varjanud seda ka. Tol ajal oli konservatooriumi rektoriks professor Eugen Kapp, kes, olles end “kehtestanud” Jaroslavli Kunstiansamblite, kolme Stalini preemia ja NSVL Ülemnõukogu saadiku staatusega, võis ilmselt endale lubada mõningaid reeglitest “üleastumisi”, nii et tema onupoeg Villem ei kartnud siis ei midagi ega kedagi. Paraku ei tähendanud see, et nende andekate inimeste helilooming oleks konservatooriumi lõpetamise järel leidnud heakskiitu ja ladusat levikut. Nii ühel kui teisel tekkis probleeme, eriti Ellerheinal, kellel oli raskusi ka töökohtadega. Rosenvald asus aastal 1961 ametisse Eesti Raadio sümfooniaorkestri viiulimängijana ja töötas seal 1989. aastani. See oli teatavas mõttes lahendus, kuna orkestrandile ei tehtud tööalaseid takistusi senikaua, kui ta ei reklaaminud enda usku või, mis veel hullem, teinud kihutustööd. Loomult äärmiselt tagasihoidliku inimesena ei tegelnud Rosenvald kunagi enese kui helilooja upitamise ega enda loomingu ületähtsustamisega. Kuid ta teadis väga täpselt oma väärtust, kui teda rünnati, mida samuti ikka juhtus. Rosenvaldil on ka üks harrastus, mis oma haardelt kvalifitseerub peaaegu professionaalse tegevusena, ja see on male. Räägitakse, et praegugi on teda nähtud Tallinna malemajas ja mitte ainult kiibitsejana, vaid ikka mängijana. Veel aastal 2008 on Rosenvaldi märgitud chessgames.com lehel kui aktiivset nädalalõputurniiridest osavõtjat ning 2001 osales ta Kerese memoriaalturniiril. Tema helilooming on sama range ja loogiline nagu male. Ta ei eputa modernismi ja ammugi avangardismiga, kuid on selgelt tajutavalt isikupärase nüüdisaegse helikeelega väga professionaalne looja. Minu esimesed kokkupuuted Helmuti Rosenvaldiga pärinevad ERSO-st, ikka rohkem proovi vaheaegadest ja malelaua ümbrusest. Reeglina istus Rosenvald paigal ja vastased vaheldusid, sest mäng käis süsteemis võitja lauas. Loomulikult ümbritses maletajaid hulkpealine kiibitsejate kari, mistõttu maletamisele keskendumine nõudis selles keskkonnas tõsist enesevalitsust. Sellega tuli ta hiilgavalt toime. Kuuekümnendatel andis helilooja Rosenvald aga selge sõnumi, et on produktiivne sümfonist. Olgu öeldud, et tema looming koosneb 99,9 protsenti instrumentaalmuusikast, sest tema loomenimekirjast leiab vaid ühe vokaliisi ja kaks laulu baritonile Sergei Jessenini sõnadele. Kuid juba konservatooriumi lõpetamise järel (1963) kasvatas ta oma loominguportfelli aastail 1964–1970 kuue sümfooniaga kogumahus 145 minutit. Neist ainult üks vastab kestuselt tänapäeva “nõuetele”, see on 4. sümfoonia pikkusega 12 minutit. Rosenvaldi Beethoveni vaimustus tuleb esile varjatult, aga selgepiiriliselt: näiteks 6. sümfoonia kannab alapealkirja “Pastoraalne” ja sümfooniate numeratsiooni lõpetab üheksas, ehkki neid sünnib veel. Ta on isegi tunnistanud, et ei numereeri sümfooniaid rohkem kui neid on Beethovenil. Nelja esimese sümfoonia salvestamise ajal istusin ma ERSO-s, seetõttu mäletan hästi kolmanda salvestust ja selle head vastuvõttu kolleegide poolt, kes kindlasti on kõige karmimad kriitikud. Aga ei, Rosenvaldi 3. sümfoonia (1966) läks peale vägevalt. Järgmise kümnendiga sai üheksa sümfoonia maagiline piir ületatud ja paralleelselt oli tähelepanu all kammermuusika. 1970 kirjutas Rosenvald kammersümfoonia tšellole ja keelpillidele, mis on teoste loendist kas kadunud või muutunud kontserdiks tšellole ja keelpillidele (1970/2010). Selle esimese variandi ehk kammersümfoonia salvestasin Eesti Raadios 1972. aastal koos Tallinna Kammerorkestriga Eri Klasi juhatusel, esitasin avalikult 1974 raadiomaja Valges saalis ning salvestasin 1982. aastal Moskva helisalvestuse keskmajas Üleliidulise Raadio suure sümfooniaorkestri keelpillidega Aleksandr Kornejevi juhatusel. 1983. aastal andis firma Melodija välja Rosenvaldi autoriplaadi, kus tema “Klassikalisele sümfoonia”, “Nokturni” ja “Meloodia keelpilliorkestrile” kõrval ka eelnimetatud kammersümfoonia ülesvõte. Tahangi siinkohal jutustada loo seoses selle salvestusega Moskvas. Esitan üksnes fakte nagu nad Moskvast minuni jõudsid ja ei midagi muud kaasnevat. Enne kammersümfoonia salvestust olin NL heliloojate liidu kongressi kontserdil Moskvas heliloojate maja saalis esitanud Valdur Rootsiga Rosenvaldi 2. sonaadi tšellole ja klaverile, mis võeti tõesti ootamatult hästi vastu, mida kinnitab ka samas tehtud ettepanek teos salvestada. Lindistustki saatis edu, misjärel küsiti, kas helilooja on veel tšellole kirjutanud. Nii tuli ettepanek üles võtta kammersümfoonia. Salvestus läks ladusalt ja nii dirigent kui orkestrandidki imestasid, miks ei tea nad midagi sellest heliloojast. Samuti oli rahul toimetaja Julietta Maksimova, kes oli teose tellinud. Seda suurem oli kontrast, kui sain mõne aja pärast nimetatud toimetaja telefonikõnest vägagi jahedalt teada, et salvestus tasustatakse 60 protsendi ulatuses ja ma pidavat ise teadma, mis põhjusel. Minu küsimusele, kas ettekande kunstiline tase ei rahuldanud, järgnes vastus, et sellega on kõik korras: “tuled Moskvasse, siis räägime”. Järgmisel korral kohtus toimetaja Maksimova minuga tête-à-tête väljaspool maja ja noomis, et kas ma siis ei teadnud, et Rosenvald on usklik. Minu iroonilisele küsimusele, kas on tõesti võimalik, et see kostab teosest välja, vastas toimetaja, et ei, aga Tallinnast kostnud see välja ... Tundsin suurt piinlikkust Moskva orkestrantide ees, kes said salvestuse eest oluliselt väiksema tasu, kuid õnneks päästis olukorra firma Melodija, kes kasutas salvestist autoriplaadil ja maksis meile töötasust puudu jäänud 40 protsenti. Niisiis ulatusid viiekümnendate järelkajad lausa 1982. aastani välja. Ja juttu jätkub veel. Kas aastal 1979 või 1980 korraldas Eesti Raadio muusikaline juht helilooja Lydia Auster ERSO keelpillikoosseisule kontserdi linnas nimega Kalinin, nüüd taas Tver. Kui Auster küsis, kas mul on mängida selle koosseisuga eesti muusikat, pakkusin Rosenvaldi kammersümfooniat. Kuulasime koos läbi ER-i salvestise ja Austeri juba eelnevalt hapukas näoilme muutus veel hapumaks. Otsus oli, et liiga pessimistlik muusika. Küsimusele, kas pessimistlikum kui mõni Šostakovitši teos, oli vastus hoopis huvitav: “tema võib!” Koostöö Rosenvaldiga jätkus aga teise kammersümfooniaga tšellole ja orkestrile (1979), mille salvestasime dirigent Paul Mägiga. Nüüd üle kuulates jättis teos tõepoolest “optimistlikuma” mulje, ootaksin huviga selle avalikku ettekannet. Helmut Rosenvald on, nagu öeldud, väga tagasihoidlik inimene, kuid oma pika ja produktiivse elu- ja töökogemuse baasilt on ta aegajalt lausunud üht-teist paikapanevat. Näiteks: “heliloojaid on tänapäeval liiga palju, muusikat kirjutatakse liiga palju ja kvaliteet ei vasta kvantiteedile”, “heliloojaks olemine on raske”, “teostele ei peaks panema seletavaid pealkirju, seda võiks teha kuulajad”, “minu muusika dramatismil ei ole ainult isiklikud põhjused, kogu maailmapildi dramaatikat võib sealt leida”. Vahel küsitakse mõne helilooja loomingu kohta naiivseid küsimusi, näiteks: “nimeta mõni tema hitt”. Pidamata end Rosenvaldi loomingu eksperdiks, julgen selle “hiti” siiski nimetada ja see on “Nokturn harfile ja keelpillidele” (1967). On aeg kaevuda Helmut Rosenvaldi teostesse sügavuti ja julgen neile kaevuritele ennustada edu. On üks ja ainult üks mõjur, mis aitab määrata väärtmuusika kullaproovi – see on aeg. Aga selleks, et panna autori looming ajaproovile, tuleb seda ette kanda.

Galina Grigorjeva teine autoriplaat “Nature morte” on kahtlemata väärikas kaaslane menukale esikalbumile “In paradisum”. Albumil on teoseid Galina Grigorjeva erinevatest loomeperioodidest ja erinevatele koosseisudele, mis võimaldab jälgida suhteliselt pikka etappi helilooja loomingust ja pakub kaunist läbilõiget Grigorjeva loomingust alates õpinguaastail vene rahvaluulele kirjutatud segakoorisüidist “Svjatki” kuni ebamaiselt kauni “Salve Reginani” (vokaal- ja keelpillikvartetile). Lugude valik ja järjestus on väga õnnestunud, tuues esile iga loo erilisuse. Plaadi põhiesineja on Eesti Filharmoonia Kammerkoor kunagise peadirigendi Paul Hillieri juhatusel. Meie koori ettekandes kõlavad “Svjatki”, “Diptühhon” (meeskoorile), “Nature morte” ning “In paradisum”. Esitus on keskendunud, detailitäpne, tunnetades sügavalt helilooja taotlusi; kõla kaunis, sageli hingekriipiv. Teostes “Diptühhon” ja “Svjatki” on ka suurepäraselt esitatud solistipartiid, eriti Iris Oja soolo “Svjatki” 3. osas. Taevalikult mõjuvad “Svjatki” osas “On saabunud kevade” koori ja sopran Else Torpi põimuvad liinid, mis loovad uue kevade ootuse ja lootuse. Albumi kuldlõike kohas on väga sobivalt ainus instrumentaalteos, põnevate kõlavärvidega “Lament”. Mängib Conrad Steinmann plokkflöödil, kes tõi teose esiettekandele ka Pärnu David Oistrahhi festivalil. “Lament” mõtiskleb abstraktsemal viisil samuti ajaliku elu üle.Galina Grigorjeva loomingu lahutamatu komponent on väga hoolikalt valitud sõna. Eriti võimsa filosoofilise üldistusjõuga pääseb see mõjule albumi nimiteoses “Nature morte” vene poeedi Joseph Brodsky ingliskeelsetele tekstidele. Brodsky poeesia peateemad on igavikulised – inimese ja ühiskonna suhted, valik hea ja kurja vahel, tõe otsimine ja seismine Jumala ees.Grigorjeva muusikal on niivõrd tugev energeetiline väli, erakordne hingestatus ja väljendusjõud, et see lihtsalt ei saa jätta kedagi ükskõikseks. Võime olla õnnelikud, et ukrainlanna Galina Grigorjeva jagab meiega Eesti kultuuriruumis oma imelist loomingut, milles kõlavad slaavi kõrgkultuuri väärtused: vaimne sügavus, hingeline puhtus, piiritu empaatia, püüd mõista elu kogu selle komplekssuses. Tema loomingus on jumaliku armastuse väge, pühadust ja valgust, mis tõstab kuulaja kõrgemasse dimensiooni, annab rahu ja lootust.

Selle aasta kolme kevadkuu 25. kuupäevadel oli põhjust seada sammud Niguliste kiriku poole, kust iga kord võis väljuda vägeva elamuse võrra rikkamana. Pärast selliseid kontserte võib ainult kaasa tunda inimestele, kes ütlevad, et neid koorimuusika põhimõtteliselt ei huvita – need õhtud avardasid ka valdkonnaga tihedamalt seotud inimeste ettekujutust koori kui instrumendi võimalustest ja eriti just kaasaegsema repertuaari erakordsest mitmekesisusest. 25. märtsil oli Eesti Filharmoonia Kammerkoori sarja “Peadirigendid” teine kontsert “Öölaulud”. Koori ees oli Paul Hillier, kaastegev oli plokkflöödimängija Conrad Steinmann. Põnev kava oli koostatud Ida-Euroopa juurtega naisheliloojate muusikast, interluudiumiteks kõlasid Steinmanni teosed, mis aitasid luua ulmelist öömeeleolu. Steinmann on Baselis õpetav tippbarokkmuusik, kelle teadustöö hõlmab ka Vana-Kreeka muusika ja pillide uurimist, nii esitaski ta ühe lummava loo ka topeltaulosel. Kava oli hästi kokku pandud, näiteks esmakordselt Eestis esitatud Gruusia helilooja Nino Janjgava teosest “17 Aliluias” oli valitud 11 ja jagatud need kolme gruppi teiste lugude vahele. Need rahulikus tessituuris, õigeusu muusika mõjutustega miniatuurid kujunesid koorile omamoodi puhkehetkedeks vaevanõudvamate lugude vahel. Kontserdi esimene raskuspunkt, Galina Grigorjeva “Nox vitae” on erakordne teos, Grigorjeva muusika kulgeb Innokenti Annenski luulega eriliselt hästi ühes hingamises ja mõistmises. Annenski oli vene sümbolismi haru akmeismi üks kujundajaid (stiili kõrgaeg saabus alles pärast tema surma). Tähenduse tihendamise võttega väärtustasid need poeedid iga maist ja argist hetke ning sündmust, andes neile igavikulise mõõtme. Ning muusika, mis luulekujundid reaalseteks maalib, valab kuulaja lausa külmavärinatega üle. Tumedates värvides teos oli algul kirjutatud meeskoorile ning ka segakooriversioonis on välditud kõrgemat tessituuri, mis paneb näiteks kõrgemad sopranid omajagu keerulisse olukorda. Lugu vajab toimimiseks esitaja tugevat keskendumist ja täpsust, et tiheda faktuuri rütmika ja harmooniad välja joonistuksid ja eelmiseks ettekandeks aastaid tagasi sai see tõepoolest väga korralikult paika timmitud. Seetõttu tunduski praegune esitus pisut kiirustades tehtud ja lohakavõitu, viimane osa “Падает снег” pakkus siiski imeilusaid hetki ja isikupäraseid soolosid. 2000ndate algul kiirelt maailma tippu tõusnud vene juudi päritolu Lera Aurebachi loomingut on viimasel ajal ka Eestis hoogsalt tutvustama ja ette kandma hakatud, tema uudne ja põnev kõlamaailm tõotab põnevaid avastusi. Kontserdil kõlanud kaks psalmi ja “Hällilaul” pakkusid vahelduseks koorile ka tehnilisi ülesandeid. Õhtu teiseks raskuspunktiks kõlanud Poola juurtega helilooja Roxanna Panufniku jaapaniaineline “Wild Ways” on absoluutselt fantastiline teos XV sajandi zen-budistliku munga Ikkyū luuletustele. I ja III osas kasutab helilooja jaapani traditsiooniliste teatristiilide võtteid – eripärast deklamatsiooni nō’st ja tantsurütme kabuki’st, ühendades need originaalloominguga. Samuti on kaasatud shakuhachi-mängija (taas meisterlik Conrad Steinmann). II osa on aga kaunis ja kuulus “Edo hällilaul”, mis kõlas lihtsalt imeliselt. Koor näitas sel kontserdil uusi tämbraalseid kvaliteete, vaid tenorirühm näis pisut vaeslapse ossa jäänud olevat. Oli südamega lauldud kontsert, mis peegeldab ilmselt ka koori suhet endise peadirigendi Paul Hillieriga. 25. aprillil esitasid Eesti Kontserti “Autoriportreede” sarjas kammerkoor Collegium Musicale ja Rascher saksofonikvartett Endrik Üksvärava juhatusel Lera Auerbachi suurteose “72 Angels”. Need 72 ingli nime pärinevad Moosese II raamatu lõigust, kus Mooses koos iisraellastega põgeneb egiptlaste eest ja on jõudnud Punase mereni. Piiblit tavapäraselt lugedes me neid nimesid sealt muidugi ei leia, need tulevad nähtavale müstilise kabalistliku tõlgenduse kaudu, kus vastavat lõiku tuleb lugeda boustrophedon-süsteemis (kahesuunaline kiri, kus üks rida loetakse heebrea keelele omaselt paremalt vasakule ja teine rida vastupidises suunas). Siit tekib 72 kolmetähelist sõna, mis arvatakse olevat inglite nimed, millest peaks omakorda moodustuma Jumala peidetud nimi (sõna, mida Mooses hüüdis Jumalat appi kutsudes ja mille peale tuul Punase mere kuivaks puhus). Helilooja on soovinud leida ühisosa kõigist maailma usunditest, mis võiksid inimkonda ka laiemas mõttes ühendada ja parema üksteisemõistmiseni viia, ja selleks tundub olevat ingli/sõnumitooja tegelaskuju. Selle kontserdi puhul mõjus esinemispaik kahetiselt. Menoraa oli koori taustaks muidugi sobiv sisustuselement ja saksofonikvartetile andis Niguliste saal vapustava kõlamahu, kuid kohati hakkas kõik ikka liiga ujuma ja just koorifaktuure ja häälte liikumisi oleks tahtnud täpsemalt välja kuulda. Dirigent mainis kontserdi eel korduvalt, et selles loos paistab sisalduvat kogu maailma muusika, mis olemas on. Tõesti, saksofonid võlusid endist välja tuhandeid värve ja üks kirkamaid hetki oli kolme osa järgnevus, kus esimene kõlas nagu Mozarti reekviem, teine oli sama materjal saksofonikvartetilt ja kolmas ainult glissando- ja pooltoonitehnikas osa. Terve maailma mitmekesisus. Viimane kõigi inglinimede esilemanamine ja “aamen” aga mõjusid eriti müstiliselt ja leviteerima panevalt, justkui olekski tekkinud võime kogu maailma paljususele kusagilt kõrgusest kõike nägevalt alla vaadata. Lauljate poolelt andsid suures osas tooni võimekad (külalis)solistid, esile tahaks tõsta Haagi konservatooriumi vanamuusikakooliga saksa kontratenor Kaspar Krönerit, kelle emotsiooni ja meeleolu väljendamise oskus oli midagi hoopis teisest klassist. Väga head olid ka Madalmaade kammerkooriga koostööd tegev briti tenor William Knight, Endrik Üksvärav ise ja EMTA esmakursuslane sopran Ursula Roomere. 25. mail toimus EFK “Peadirigentide” sarja viimane kontsert “Arieli laulud” Daniel Reussi käe all. Kõlasid Eesti ja Hollandi(ga seotud) heliloojate teosed. Kohe esimene lugu, Alfred Schnittke “Три духовных хора” esitles koori ilusat, sooja ja ühtlast kõla ning lummavaid ortodokslikke harmooniaid. Erkki-Sven Tüüri värskeimasse kooriloomingusse kuuluv “Missa brevis” on kaalukas teos Eesti kaasaegses vaimulikus repertuaaris. Tüür paistab olevat Reussile lähedase mõttelaadiga, dirigent oskab tema liine mõtestada. Alguse kromatismid jäid pisut ettevaatlikuks ja mõned sopranite piano’d olid kohati liigagi õrnad, aga “Glorias” läks lugu jazziliku hoo ja efektsete teksti koosütlemistega käima. Arvo Pärdi “Dopo la vittoria” kõlas hoogsa tervikuna ega jäänud venima, sopranite kõrged staccato-akordid olid täpsed ja pingevabad. Hollandi kuulsaima renessansshelilooja Jan Pieterszoon Sweelincki prantsuse šansoonideks oli koor redutseeritud hästi kokku kõlavaks kümneliikmeliseks ansambliks, mille servades sai kuulda ilusaid tämbreid uuematelt lauljatelt (Miina Pärn, Madis Enson), kes suures koosseisus välja ei kosta. Kontserdile pealkirja andnud Frank Martin’ II maailmasõja järel kirjutatud tsükli “Ariel’s Song” tekst on võetud Shakespeare’i näidendi “Torm” värssidest, mida esitab tormi vallandav õhuvaim Ariel. Mõned aastad hiljem kirjutas helilooja ka terve ooperi “Der Sturm”, kus Arieli tegelaskuju esitabki lavatagune koor ja lavapealset rolli tantsija. Martini fantastiline harmooniamaailm on äravahetamatu, kuid teksti tõttu tekkis dramaatilisemates kohtades kõlaline seos ka Britteniga. Tehniliselt on tegu muidugi ülikeerulise materjaliga, eriti kiiremates osades; hea soolo IV osas “You Are Three Men of Sin” esitas Marianne Pärna. Tundus, et “Arieli lauludega” oli kontserdi kulminatsioon möödas ja kooril jaks mõnevõrra otsas, kui õhtu lõpuks hakkas kõlama veel Rudolf Escheri “Le vrai visage de la paix”, samuti II maailmasõja järgne ja rahu teemast kantud teos. Sõnumilt midagi Schönbergi “Friede auf Erden” sarnast, tundus see olevat dirigendi jaoks midagi eriliselt olulist ja märgilist, ent koor ei ühendunud piisavalt teemaga ega läinud esialgu emotsionaalselt kaasa. Lõpuks võeti end jõuga kokku ja pandi kontserdile võimas punkt. Ühtlasi oli selles loos põnev kuulda uut I soprani hääletuumikut, keda on ilmselt üsna keeruline tämbriliselt ühtlustada, kuid kokku kõlas siiski väga kaunilt, põhitooniandjaks sel hetkel Karolis Kaljuste.

Festivali “Virmalised” kontserdid “Kaasaja värvid” 11. veebruaril Kultuurikatlas ning “Sädelev barokk ja põhja vaim” 12. veebruaril Niguliste muuseumis. 2018. aastal EIL-i ellu kutsutud uudisfestival “Virmalised” fookusega Eesti klaverimuusika kullafondil kujunes vähemalt siinkirjutajale aasta üheks meeldejäävamaks muusikasündmuseks. Kuigi nüüdset EIL-i juubeliaastat märkivat festivali sain vähem jälgida, pakkusid need kontserdid nii esitajate kui ettekantu osas kahtlemata rohkelt elamusi, õigustades nii ka festivalile antud põhjamaiselt lummava kujundi nimetust. Nomen est omen – nimi on märk ja tõepoolest on öötaevas hõljuvas salapärases vaatemängus põhjamaisele olustikule midagi eriomast, kuigi nähtus ei saanud juba antiikaja kreeklastele olla tundmatu, sest Aristoteles kirjeldab oma teoses “Meteoroloogiast” “... selges öötaevas nähtuvaid paljusid fenomene”. On põnev, et see üdini visuaalne kujund ilmutab end ühtelugu meie suure sümfooniku Eduard Tubina helikeeles, tõlgendatuna nii kurjade jõudude ilmingu kui ka loodusnähtusena, mis võib avalduda nii positiivses kui ka negatiivses võtmes. Etnoloogiaprofessor Art Leete on aga virmaliste kujundis näinud soomeugriliku ängi väljendust, märkides, et öö kujundid määravad soomeugrilase hinge oleku, süvendavad selle ängi ning eriti tugevalt mõjuvad virmalised, mille pärast tunnevad ugrilased erutust, õudu ning vaevlevad nägemuste küüsis.1 Kahtlemata on tänapäeva lähenemine sellele kummastavale loodusnähtusele pigem aristotellikult neutraalne ja seega ei tohiks virmaliste ajalooliselt ambivalentne tähendusväli kedagi eemale ehmatada samanimelisest muusikapeost, mis tõi palju säravaid hetki nii lavalolijaile kui kuulajaile. Neist kahest kontserdist, mida sain kuulata, vastas teise kava tõepoolest üks-üheselt pealkirjale “Sädelev barokk ja põhja vaim”, kuigi vastupidises järjekorras. Soomeugrilase virmalisteäng ilmutas end kohe alguses Peeter Süda “Passacaglia” painavalt korduvas, üha uues vormis ja värvis sündivas teemas. Toomas Trassi komponeeritud orgaaniliselt mõjuv jätk Süda lõpetamata oreliteose 48 taktile on kahtlemata õnnestunud lugupidamisavaldus meie rahvusliku oreliloomingu alusepanijale. Ester Mägi “A tre” rahvalaulutöötlus mõjus ansambli Una Corda kandle, harfi ja klavessiini koosluses ühtaegu arhailise ja kaasaegsena, kuid helid hajusid kõrgete kirikulöövide all ja koos nendega ka tervikmulje. Ehk õnnestub sama pala samalt koosseisult kammerlikumas miljöös uuesti kuulata. Nüüdismuusikat esindas Kuldar Singi oreliteos Andres Uibo erakordse üleolekuga esituses ja kuigi tegu ei olnud kavas toodud “Ave Mariaga”, oli see sugestiivne nagu Singi viimase eluperioodi looming tervikuna. Ettekandele tuli ka üks spetsiaalselt “Virmalisteks” kirjutatud teos Galina Grigorjevalt, “Psalm I” ja “Psalm II”, kus õigeusukiriku psalmilaulu retsitatiivsusele lisas intensiivsust ja sisemist energiat Akadeemilise Vaskpillikvinteti karge kõla, sobides sarnaselt orelile suurepäraselt Nigulistesse. Põhja vaimu helgema poole tõid kirikusaali Tõnu Kõrvitsa “Thule koraalid” fagotile ja orelile Peeter Sarapuu ja Kristel Aeru ettekandes. Vähimgi äng sai aga jäägitult pühitud kontserdi barokile pühendatud pooles ning meel ja kõrv, mis olid peamiselt kaasa elanud sellele, mida mängitakse, pidi kiiresti ümber lülituma sellele, kuidas esitatakse. Elamuslikkust jagus, selle eest hoolitsesid virtuoossed Aare-Paul Lattik orelil ja multitalent Risto Joost koos Villu Vihermäe, Kristo Käo ja Ene Salumäega. Vaba ja sundimatu barokimeeleolu avanes aga täies ulatuses alles koos Cantores Vagantesega, et seejärel kulmineeruda Vivaldi “Aastaaegade” “Talve” ajastutruus esituses Arvo Leiburi tundlikul soleerimisel. Sama selge ja orgaaniline pilt ei tekkinud paraku “Kaasaja värve” pakkuval kontserdil Kultuurikatlas, kuigi ruum oli inspireeriv – kõle ja tehnoloogiline, kuid ootamatute valguslahendustega – ja kava igati põnev, Ligetist Rannapi uudisteoseni. Ehk oli asi selles, et suurem osa ajast oli ruum pimedusse mattunud, kava sirvida ei näinud ja esitusele tulevat ei tutvustatud ka suuliselt. Kuigi interpreedid olid suurepärased ja ilmselgelt nautisid lavalolemist, jäädi vahel ehk liiga introvertseks ja kontakt publikuga jäi hõredaks. Eelnev ei puuduta Heigo Rosinat, kelle marimbal esitatud Paul Fowleri “Michiyuki” ületas ekspressiivsuselt isegi vanameister Rein Rannapit. Viimase heakõlaline, variatsiooniline klaveriteos “Korallid” kõlas kontserdil autori esmaettekandes. Rannapi puhul jääb üllatama tema oskus luua värskelt mõjuvaid meloodiaid, milles ei pidanud seekordki pettuma. Ülejäänud esitused vaheldusid nagu virmaliste lugematud vormid ja värvid, siiski oleks patt jätta märkimata Ligeti sonaati soolotšellole Theodor Singilt, Milhaud’ virtuoosset süiti “Scaramouche” Virgo Veldilt ja Ralf Taalilt, Pärt Uusbergi regilauluseadeid “Aegade taga kostub…” puhkpillikvintetilt Estica ning lõpetuseks iginoort duot Nordic Sounds (Villu Veski–Tiit Kalluste). Mõlemad kontserdid süvendasid kokkuvõtteks muljet, et meie interpreetidel ei jää puudu loovusest autoriloomingu tõlgendamisel, oskusest luua meeldejäävaid kõlailmu ega eri koosseisude ja stiilisulamite loomulikust valdamisest. Kas ja mil määral luua kontakt publikuga, nii et see mõjuks loomulikuna, on iseküsimus, mida ei tohiks tähelepanuta jätta. Kuhu edasi, kui juubel peetud? Ehk ikka ja endiselt toetada interpreetide eneseotsinguid, arenemist ja avardumist. Kuid see eeldab ühtlasi ka meie muusikalise pärandi järjepidevat avamist, ajaloolisi tagasivaateid, mis annavad võimaluse toetuda eeskujudele, kasvatada enesekindlust ja -väärikust. Ja kindlasti anda ka publikule võimalus süvenemiseks, viisil nagu tegi seda klaverifestival, et korrakski oleks võimalik leida hingamist kõikjal pealetükkiva elamustetulva virvarris. 1 Art Leete. Soome-ugri äng. Sirp, 12.01.2018.

Jõulud tulevad siinmail varakult – esimene vanalinna pudipadi-poe mängutoos hakkab “Aisakella” pinistama juba novembri algupoolel. Mida lähemale detsembri lõpp jõuab, seda jõudsamalt täituvad kõik rahvamajad, kirikud ja kontserdisaalid pühademuusikaga. Selles jõulukontsertidest tiinel ajal tundus 18. detsembril Estonias toimunud lõunamuusika kontsert “Appassionato! – kirgede tulevärk” sarjast “i nagu interpreet” justkui sõõm värsket õhku. Ei mingit pühadepaatost ega jõulutilinat. Interpreedid, kes selle värske õhu sõõmu võimalikuks tegid, olid kontratenor Ivo Posti ja vanamuusikaansambel Floridante. Kontserdi kava oli kokku pandud baroki kuldajastu muusikast, ettekandele tulid vaheldumisi Händeli ooperiaariad ja Vivaldi orkestripalad. Pealkirjas lubatud kirgede tulevärgi eest hoolitses ennekõike Ivo Posti, kes on end kontratenorina praeguseks kahtlemata Eesti “esirinda” laulnud. Tema väljendusrikas ja nüansirohke hääl lummab ja puudutab, olgu repertuaaris Shakespeare’i aegsed rahvalikud laulud või hilisemad ooperiaariad. Händeli emotsioonitulva täis aariatest jäid eriliselt tundlike ja tundelistena kõrvu Bertarido aaria ooperist “Rodelinda, Lombardia kuninganna” ning lisapalana kõlanud Orlando aaria samanimelisest ooperist. Dramaatilistele tunnetele pakkusid kainestavat tasakaalu Vivaldi helged ja elavaloomulised kontserdid ja sinfonia’d keelpillidele ja basso continuo’le. Ansambel Floridante astus sedakorda üles koosseisus: Meelis Orgse, Mari Targo, Johanna Vahermägi, Tõnu Jõesaar, Mati Lukk, Saale Fischer ja Kristo Käo. Muusikute koostöö ja üksteisemõistmine, lennukad tempod ja ilmselge mängulust pakkus nauditava kogemuse (eriti Vivaldi sinfonia G-duur). Ansambli ajastutruuduse eest kuulub eriline tänu Kristo Käole ja Saale Fischerile, kelle esmapilgul tagasihoidlik roll barokk-kitarril ja klavessiinil tõi muusika barokse kõla eriliselt ning säravalt esile. Koostöö solistiga sujus samuti laitmatult, märgata oli head balanssi, ehk isegi ühishingamist. Leidsin end kontserdi ajal muusika nautimise kõrval veidi ootamatult ka ruumi peale mõtlemast. Juurdlesin üsna pikalt selle üle, kui suur või väike peaks olema kamber, kus kammermuusikat esitatakse, et selle ehedus eriliselt esile tuleks, ja kuidas leida balanss ruumi suuruse, publiku arvu ja soovitud õhkkonna vahel. Hoolimata laval olevate muusikute hoogsast tööst tundsin soovi Estonia kontserdisaali kolmandiku võrra kahandada, et tekiks kammerlikum õhkkond, mis koosseisu suuruse ja muusika iseloomuga paremini arvestaks. Kontsert, kus laval on alla kümne muusiku, oleks ehk paremini kõlanud mõnes lossisaalis, kus ei ole vajadust ruumi täita ja kus ruum heliseb kaasa pingutusetagi. Sellel kontserdil oli siiski tajutav (võibolla paljalt alateadlik) pingutus Estonia kontserdisaal “täis” mängida ja laulda. Laulja võib see pingutus üsna lihtsalt intonatsiooniprobleemideni viia või avalduda teatud pingestatuses, mida väiksema kubatuuriga ruumis tajuda ei ole. Hoolimata neist mõtisklustest, mis ongi oma loomu poolest mõeldud kammermuusikaga kaasas käima, sain pärast kontserti taas kerge südamega aastalõpumöllu sukelduda. Händel ja Vivaldi olid pakkunud tõesti tänuväärset pausi lõputus jõulumuusikas.

Salvador Sobrali kontsert 14. detsembril “Jõulujazzi” festivalil Alexela kontserdimajas Suhtutagu “Eurovisiooni” kuidas tahes, kuid tuleb tõdeda tõika, et see “võidujooks muusika saatel” on olnud noortele ja/või tundmatutele artistidele korduvalt kui idamaine võluvaip, millega alustada lendu kõrgele ja kaugele. Polnuks “Eurovisiooni” esikohavõitu, esinenuks Salvador Sobral võibolla ikkagi sel aastalõpul “Jõulujazzil”, aga kindlasti mitte pilgeni täis Alexela kontserdimajas, vaid hoopis väiksemas saalis ja teistsugusele publikule. “Eurovisiooni” võitmine lauluga, mis eristus teistest oma naturaalsuse ja muusikalise meigikihi puudumisega, oli heategu ehedale muusikale, mis on kogu aeg olemas olnud, aga mida paljud ei pruugi leida ega märgata, sest seda ei püüta iga hinna eest maha müüa ja pilkupüüdvalt pakendada. Portugali muusikas on sellist ehedust ja naturaalsust kappade kaupa ja kuigi Salvador Sobral ei meenu mulle oma maa muusikasaadikute seast just esimesena, on need väärtused tema loomingus ja esitustes selgelt aukohal. Äsja 32-aastaseks saanud laulja-helilooja on eklektiline muusik, kelle loomingus ja lugude valikus segunevad jazz, portugali- ja hispaaniakeelse Ameerika kõlad ja rütmid ning pop- ja rockmuusika. Vahest ka mingid Portugali juurtemuusika fado virvendused, ehkki mitte stilistiliselt, vaid pigem tunnetuslikult. Sobral laulab meelsasti hispaania ja inglise keeles, kuid ülekaalus on siiski emakeelne omalooming. Lauljat iseloomustab rohke vibraato ja lopsaka värvinguga kõrge hääl ning kohati teatraalsusesse-ekstravagantsi kalduvad vokaalsed (ja plastilised-miimilised) võtted. Ta häälel on ilus, sisendusjõuline tämber – nõnda ei peagi laulusõnadest tingimata aru saama, sest keele muusika ning emotsioonide ja häälevärvide gamma kannavad kuulajani omaette sõnumi. 14. detsembri kontserdil koges arvukas kuulajaskond kõike eelmainitut rohkem kui küllaga. Üle kahe tunni väldanud etteastega esitles Sobral eelkõige lugusid oma uusimalt albumilt “bpm”, mis sisaldab tema omaloomingut ning paikneb stiili mõttes jazzi, popi-rocki ja latino mõjude kolmnurgas. Kava dünaamiline diapasoon oli väga lai, sosinast ja sotto voce’st kuni rokkivate kulminatsioonideni. Tundus, et Salvador Sobral nautis kontserti väga. Lõbustavalt mõjusid tema pikad spontaansed vahejutud, mille tarvis ta oli ära õppinud mitu tosinat eestikeelset sõna. Omaette kogemus (ja sellisel kujul minu jaoks esmakordne, vaatamata juba kuulatud sadadele kontsertidele) oli hinnanguliselt pool tundi või enamgi väldanud lisalugude plokk. Lausa kahel korral, kui tundus, et nüüd on lisapalad kuulatud, tuli mängu üllatus. Esimesel korral oli selleks püüdlikult esitatud refrään Eesti esimesest eurolaulust “Nagu merelaine”. Usun, et suur osa publikust ootas selle järel Sobrali enda võidulugu “Amar pelos dois” (ehkki laulja on oma arvukates intervjuudes öelnud, et on selle ukse enda selja taga lõplikult sulgenud). Teise üllatuse pakkus Salvador Sobral hoopis oma õe Luisa kirjutatud romantilise brasiiliapärase ballaadi “Só um beijo” ainukordse esitusega, kus duetipartnerina tuli lavale noor laulja Haldi Välimäe, kes on sellest laulust plaadistanud oma eestikeelse tõlgenduse pealkirjaga “Suudlus”. Päev varem Pärnus kontserdi järel kohtudes sündis mõte laul Tallinnas ette kanda ning selle mõju oli lummav. Ja kui tundus, et nüüd on kontsert tõesti läbi ja suur osa kuulajatest seisis juba riidehoiu järjekorras, tuli Sobral veelkord lavale ja laulis klaveri saatel Joni Mitchelli hapra laulu “A Case of You”. “Eurovisiooni” tuleb Salvador Sobrali tähelennu eest tänada ja tunnustada. Aga kui tema nimi on endiselt ainus, mis tuleb Portugali ja portugalikeelsest muusikast tuttav ette, siis teadke, et selles maailmas on samasuguse helikeele ja tundelaadiga muusikat avastamiseks veel oi kui palju.

Pianist Paul Lewis teatas hiljuti, et loobub edaspidi Leedsi konkursi kunstilise juhi kohast, mis jätab sellesse ametisse vaid Adam Gatehouse’i. Pärast 2018. aasta õnnestunud konkurssi on Paul Lewis otsustanud enam keskenduda isiklikule rahvusvahelisele soolokarjäärile. Lewisel on väga hea meel, et sai osaleda Leedsi klaverikonkursi värskendamisega tegelnud meeskonna töös alates ajast, mil Fanny Waterman 95-aastasena 2015. aastal selle kunstilise juhi kohast loobus.

Novembrikuises hämaruses, vahetult enne advendiaja algust sai pisut hoomamatu, kuid paljutõotava alguse üks uus muusikaline ettevõtmine inspireeriva ja ka veidi intrigeeriva nimega varajase muusika festival “Tallinn feat. Reval”, korraldajaks teenekas varajase muusika stuudio Cantores Vagantes. Üheksa päeva ja eriilmelist kontserti Tallinna eri paigus, keskmeks linnasüdameks joonistuv vanalinn, veelgi täpsemalt raekoda, kuhu koguneti kolmandikul festivalipäevadest. Kontserdipaigana ootasid publikut ka Rüütelkonna maja, Niguliste kiriku Antoniuse kabel, Rootsi-Mihkli kirik ja reaalkooli saal ning kesklinnast pisut kaugemal Kadrioru loss (kümnes festivalikontsert sai teoks Tartus). Millega aga meie teadlikuks kasvanud vanamuusikapublikut üllatada sooviti, sellest siinkohal linnulennuline ja detailidesse mitte laskuv visioon. Hansalinn Reval ja muusika sünergia Mitmed varajasele muusikale pühendatud ettevõtmised Eestimaa eri paigus on saanud iga-aastaseks traditsiooniks ja publikut paistab jätkuvat, eriti suvisel ajal. Uue festivaliga sooviti korraldajate sõnul eristuda keskendumisega vähem tuntud, kuid mitte vähem väärtuslikule varajasele muusikale ja ajastuteadlikule esitusele, n-ö gurmeele, olles samas vaba kõigest liigsest ja muusikavälisest, ning ühtlasi (taas)avastades vana Tallinna kontserdipaiku. Selline lähtekoht on ühtaegu nii värske kui ka tagasivaatav, kui meenutada, et Eesti vanamuusikatraditsiooni elujõuline kulg sai alguse nüüd juba ligi pool sajandit tagasi Hortus Musicuse tegevusega, keda kahtlemata muu hulgas inspireeris ka vana Tallinna visuaal. Meie vana hansalinna Revali arhitektuuri nähtav ajalugu ulatub kaugemale kui XIII sajandisse, vanade tornide ja linnamüüri tänane ilme aga pärineb enamasti XVI sajandist ja vanalinn on sellest ajast tänaseni vähe muutunud. Küllap me ei mõtle vanalinnas kõndides kuigi tihti sellele, et ammuselt tuttav tänavavõrgustik kujunes välja rohkem kui pooletuhande aasta eest ning säilis imekombel suures osas Teise maailmasõja õhurünnakutes. Siit ka tõdemus, et väliselt vanas ja näiliselt elutus on peidus ootamatu potentsiaal ning arhitektuuri ja muusika sünergia võib loomingulistele isiksustele olla midagi jätkuvalt kaasahaaravat ja inspireerivat. Festivali mitmekesisuse võlud Kontserte oli tihedalt ja paratamatult kõikjale ei jõudnud. Nii jäid kuulmata Endrik Üksvärava ja Cantores Vagantese esinemine väärikas Rüütelkonna saalis ning barokkviiuli ja klavessiini duo Maria Krestinskaja – Imbi Tarum raekojas. Ei oska arvata, milliseid imevõimeid festivali korraldajad Reet Sukk ja Taavi-Mats Utt käiku lasid, et kohaliku publiku ette tuua maailma tipud, aga siin nad olid, kohe kolmel esimesel kontserdil nii Tallinnas kui Tartus, vahetult publiku ja noorte mängijatega suhtlemas. Alguse tegi Utrechti konservatooriumi professor ja mainekas Amsterdami barokkorkestri plokkflöödisolist Heiko ter Schegget, kelle nimi ei vaja vanamuusikagurmaanidele tutvustamist. Reaalkooli saalis toimunud avakontserdil kõlasid Bachi kantaadid, esitajaks EMTA ja Otsa kooli ühendatud barokkorkester maestro di capella juhatusel ja säravalt soleerimas Bachi A-duur kontserdis BWV 1055. Maestro kohalolek pani noored esinejad pingutama, esituse värskus, jõud ja keskendumine haarasid kaasa ja kuna publikugi moodustasid valdavalt noored kuulajad, võib rahuloluga nentida, et tänu pühendunud pedagoogidele näivad meil lood vanamuusikute järelkasvuga olevat hetkel hästi. Solistide Ieva Melane, Olga Bulavina, Liisi Prometi ja Anna-Grete Rebase ning kontratenor Martin Karu esinemist iseloomustas sisemine veenvus, mis ei ole lauljate noorust arvestades sugugi väheoluline. Seda enam, et Bachi kantaatide esitus vajab peent tunnetust, et mõtestatult siduda sisult luterlik, enamasti mureliku hingepäästesõnumiga tekst elujaatava ja pulbitseva muusikaga. Ka sobis selline suurem koosseis hästi reaalkooli kargelt kõlavasse ja tõepoolest suurepärase akustikaga aulasse. Iseküsimus, kas publik koha kontserdipaigana omaks võtab, sest ümbritsevast kooliolustikust ei olnud pääsu, kuigi garderoob töötas hilisõhtuni ja vaheajaks oli koridori üles seatud pop up puhvet – seda näitab aeg. Kadrioru lossis tõid Hollandi n-ö esimese põlvkonna tuntud vanamuusikud Wilbert Hazelzet barokkflöödil ja Jacques Ogg klavessiinil kuulajate ette Bachi ja tema poegade ning Prantsuse XVII-XVIII sajandi vähetuntud autorite Jacques-Martin Hotteterre’i, Michel Blavet’ ja Pierre Philidori väikevormid ning ühtlasi nende kahe kultuuri erinevuse: üks filosoofilisemat laadi kontrapunkti ja filigraansete mõttemustritega, teine puhas virtuoossus, improvisatoorsus ja korrastatud ilu tulevärk. Omaaegses Revalis võidi mõlemat kuulata, sest Katariina II kui Prantsuse kultuuri suur austaja võis ju teoreetiliselt Louis XIV õukonnamuusiku Philidori loominguga tuttav olla, seevastu Saksa päritolu linnakodanikud olid ehk pigem sinasõbrad Bachide muusikaga. Publik oli aga ülevoolavalt tänulik ja kontserdilt lahkudes õhkas üks tundmatu daam kuuldavalt: milline jumalik kontsert! Soolokontsert raekojas “Aitäh, õpetaja!” oli põnev valik XVII-XVIII sajandi Saksa heliloojate vähetuntud väikevormidest ühelt meie pikaajalisema ja laialdasema praktikaga klavessinistilt. Reinut Tepp oli kavasse valinud ja fookusesse seadnud Friedrich Wilhelm Zachowi ja Johann Joseph Fuxi ning nende õpilaste eredad väikevormid, mis mõjusid oma mõtteselguses ootamatult kaasaegselt. Eriti jäid meelde renessansspolüfoonia ja kontrapunkti teoreetikuna tuntud Fuxi kolmeosalised sonata’d, mille meisterlikud kontrapunktilised liinid solisti käe all selgelt ja jõuliselt välja joonistusid. Selline väliselt hapratest, kuid seemiselt jõulistest ja dünaamilistest teostest kokku lükitud kava mõjus kompaktse pärlikeena ning kokkuvõttes jäi eredalt meelde Tepi oskus tuua tundmatute ja kaugete heliloojate mõttemaailm eriliselt lähedale. Veelkord sai ka kinnitust, et klavessiini kui pilli haprus on pigem näiline. Eriline ja isikupärane oli ka Saksa laulja ja lautovirtuoosi Sven Scwannbergeri kava “Augen=Trost” Niguliste kiriku Antoniuse kabelis, mis sidus omanäoliseks tervikuks XVI-XVII sajandi poeedi Martin Opitzi alamsaksakeelsed Vana Testamendi “Ülemlaulu” tõlked ja helilooja Johann Nauwachi laulud. Ekspressiivne hääletehnika ja taotluslikult paatoslik deklamatsioon oli hoopis teistmoodi esitus, kui meil harjutud ollakse, ning omandas tähenduslikkuse ka seetõttu, et alamsaksa keel on olnud Revali igapäevakeel märksa kauem kui eesti keel Tallinnas. Paraku Niguliste kiriku kõrgete löövide all tekst kohati hajus. Siiski oli kohavalik sobiv, sest Bernt Notke “Surmatants” ja “Ülemlaul” lõid kummastava ja inspireeriva atmosfääri. Et Schwannberger on ka meisterlik madrigalilaulja, selles võis veenduda Itaalia madrigalide kontserdil raekojas, kus ta astus üles koos Gamut Consortiga. XVI sajandi plokkflöödid moodustasid tõeliselt aadelliku ja delikaatse lautoga suurepärase koosluse, mis sobis raekotta justkui valatult, nagu klavessiingi. Ilmaliku muusika juurest sai korra ära põigata ja askeetlikesse mõtisklustesse süüvida Rootsi-Mihkli kirikus, kus gregooriuse laulu ja Ockeghemi missamuusikaga astus üles ansambel Heinavanker Margo Kõlari juhatusel. Kava oli hoolikalt valitud püha Andrease päeva vaimus ja kandis ka põnevat pealkirja “Vee hääl jää all”, viidates rahvatavandile ennustada Andresepäeval jääaluse vee järgi ilma. Meditatiivse ja kaemusliku meeleolu loomise oskusega on need kodumaised muusikud varemgi silma paistnud. Festivali lõpetas renessanssmuusika kontsert Šveitsi fenomenaalselt koosseisult I Fedeli, mis siinkirjutajal ikka veel kõrvus heliseb. Ühelt poolt on see suurepärane, sest kontserti paraku ei salvestatud, kuid teisalt kurb, sest kontsert oli üliväga väärt, et seda jagada suurema kuulajaskonnaga. Reaalkooli lavalt ja ka rõdult kõlas originaalne XV sajandi instrumentaalkoosseis Alta Capella, kuhu kuulusid tsingid, renessanss-tromboon, slide-trompet, alt-dulcian ja pommer, et esitada samast sajandist pärit Šveitsi Orpheuseks nimetatud Ludwig Senfli ning tema õpetaja Heinrich Isaaci imetabast loomingut. Aeg-ajalt kaasati esitusse orel ja spinett ning ansambli kunstiline juht Josué Meléndez Peláez tutvustas jooksvalt nii autoreid, pille kui ka esinejaid. Viimaste seas oli erakordne avastus tenor Ivo Haun, kelle interpretatsioonioskuse kirjeldamiseks sõnadest ei piisa. Kui juurde lisada vanade pillide auline tämber ning iseseisvalt uitavate meloodialiinide täiuslik kooskõla, kujunes kokkuvõtteks selline esitus, mille iga noot rõhutas muusika ülevust ja oli otsekui kingitus esimeseks advendiks. Mida veel soovida Korraldusliku poole pealt tasuks ehk mõelda festivali toimumisaja üle, sest võis aimata, et jõulueelsed üritused kogusid juba tuure ja konkurents publikule oli tihe, kuigi saalid tühjaks ei jäänud ja teadlik kuulaja oli oma valiku ilmselt juba ette ära teinud. Ka kippus Raekoja platsi jõulumelu vahel malbeid lautohelisid lämmatama, kuigi see ei pruukinud ligi kuuesaja aasta eest teistmoodi olla. Ometi – Raekoja plats võiks festivali ajal olla veel kuusevaba. Erakordselt sümpaatne oli, et enamik külalisesinejaid soovis publikuga suhelda, heliloojaid või pille tutvustada, aga kuna kõik toimus loomulikult inglise keeles, ei pruukinud publik kõike mõista. Lühike ja kokkuvõtlik tõlge maakeelde oleks seda lünka täitsa toredasti täitnud. Nagu eelnevast aru võib saada, siis mind igatahes haaras kaasa see värske ja inspireeriv muusikaline restart Tallinna vanalinna pärandi mõtestamisel. Juba festivali nimes peituva potentsiaali – eristada ja ühendada – kasutamiseks näib ettevõtmise ellukutsujatel jätkuvat arusaamist ja pealehakkamist. Loomulikkus ja meisterlik lihtsus, milleni on kogemuste varal jõutud, austus ajalooliste tõsiasjade vastu, need on märksõnad, millega festivali iseloomustada. Jääb vaid korraldajatele soovida: ärge enam seisma jääge, sest nüüd juba seisus kohustab. Imbi Tarum “Uus festival “Reval feat. Tallinn” tuli suure üllatusena. Tallinnas ei ole tegelikult juba pikka aega olnud tõelist vanamuusika festivali. Meil on mitmeid pühendunult tegutsevaid ansambleid ja soliste, kelle kontserte saame aeg-ajalt nautida. Kuid festival tõstab selle muusika tõeliselt esile ja äratab suuremat tähelepanu. See on tõeline kauni muusika pidunädal! Nende kontsertide põhjal, mida kuulsin, võin öelda, et olid valitud väga kõrgetasemelised esinejad ning stiilsed kavad. Festivali lõppkontsert Ludwig Senfli muusikaga ansambli I Fedeli esituses oli tõeline maiuspala. Üle pika aja sain veenduda, milline puhas ja kaunis kõla on renessansspuhkpillidel, kui neid nii meisterlikult ja virtuoosselt mängitakse. Meie oma solistide ja ansamblite esinemised olid võrdväärsed külaliste omadega. Sain osa ansambli Heinavanker puhtast ja hingestatud Ockeghemi vokaalmuusika kavast ning Reinut Tepi austria klahvpilliteoste võluvast esitusest. Esinejana nautisin väga koosmusitseerimist Peterburi viiuldaja Maria Krestinskajaga, kellega olen viimastel aastatel palju üles astunud ja plaadistanud. Üks huvitav projekt sellel festivalil oli Bachi kantaatide kava koostöös EMTA varajase muusika keskusega. Usun, et selline noortele suunatud ettevõtmine on väärt ja tulevikku vaatav ning saab jätku ka järgnevatel festivalidel. Uuel festivalil on suur missioon kuulajaid harida. Korraldajad Taavi-Mats Utt ja Reet Sukk on pikka aega vanamuusika aardeid avastanud ja neid publikule tutvustanud. Tundub loogiline, et jõuti välja festivali korraldamiseni. Soovin neile selleks jõudu ja edu!” Matthias Bolliger “Kui enne festivali tundus, et tuleb lihtsalt üks pikk rida häid kontserte, vaat et liiga tihedaltki, siis festivalinädala jooksul tekkis ja tagantjärele püsib selline soe tunne, et on koos käidud ja nauditud nii omast ja armsat kui ka parajalt vürtsikat ja uut. Festivalist tekkis mingi kokkuhoidmise tunne ja innustus. Ka varem ei tundnud otseselt millestki puudust – vanamuusika päevi on ju küll (Haapsalus, Viljandis ja mujal) ja üksikkontserte ka Tallinnas –, siis nüüd tundub küll, et tahaks sarnast festivali uuesti kogeda. Kui suvel on muusika ümber palju muud lõbusat, siis pimedas novembris tekkis kuidagi eriline sisseelamine, keskendumine muusika ja muusikute soojusele. Iga kontsert oli kui pugemine sooja pessa. Lisaks muidugi see, et kõik toimus kodulinnas – kontsertidel oli lihtne käia. Kuulsin enne festivali mõtet, et see võiks meelitada ka uusi kuulajaid. Kas nii ka läks, seda ei oska öelda, mulle isiklikult tundus, et pigem innustati, seoti ja inspireeriti olemasolevaid tegijaid. Väga meeldis see, et olid koos väliskülalised ja Eesti esinejad, tudengid ja professionaalid. Festivali tase oli läbivalt väga kõrge, aga eriti meeldis mulle avakontsert, kus musitseerisid koos tudengid, õppejõud ja väliskülalised. See oli kuidagi eriti vaba, loomulik, innustav ja samas kõrgetasemeliselt nauditav. Maria Krestinskaja ja Imbi Tarumi kontsert oli väga kaunis, loominguline, vaba … rabav oli Reinut Tepi soolokontsert. Ju väiksem saal ja vahetu olek esinejate ja publiku vahel aitas ka need erilisteks teha. Selle festivali missioon võikski olla vanamuusika alal tegutsevate tudengite, kõrgetasemeliste väliskülaliste ja õppejõudude inspireeriv omavaheline suhtlemine, ajaliselt tihedalt koos publiku ette astumine. Ideede ja tõlgendusvõimaluste inspiratsiooni ammutamine. Mind rabas kuskil keset festivalinädalat suur tänutunne: oli lihtsalt nii hea meel, et leidub selliseid pühendunud muusikuid, huvitavaid heliloojaid, kõlavaid pille, häid õpetajaid, ajaloolisi ja samas sooje esinemiskohti, ja veel inimesi, kes seda kõike kokku viivad ... lausa liigutav, kui hakata mõtlema. Kui vähe oleks vaja, et seda kõike enam ei saaks ollagi... Kui midagi soovida, siis ehk seda, et festival toimuks pisut varem, novembri kõige pimedamal ajal. Praegu oli juba natuke tulekul jõulukuu oma paljude ürituste ja askeldustega. Nädal-kaks varem oleks ideaalne aeg sukelduda täie keskendumisega ainult vanamuusikasse.”

Veel mõni kuu tagasi ei teadnud ma midagi tänavuse festivali “Tallinn feat. Reval” peaesinejast Alfredo Bernardinist ja tema ansamblist Zefiro. Kuid äratundmine oli kiire ja tugev, ning viimasel reisil Berliini sai plaadipoest kõhklematult soetatud selle koosluse esitatud Bachi “Brandenburgi kontserdid”, ehkki hind oli krõbe ja esitus tegelikult Spotify’s olemas. Mis parata, olen vanamoodne, mulle meeldivad käegakatsutavad ja “päris” asjad ning adun ka vahet plaadi- ja netivariandi vahel. Lühidalt, seda esitust võikski kuulama jääda, see on niivõrd kütkestav ja rikas. Kuid Bernardini ja Zefiro pole ainsad, kes nüüd varsti Eesti publikut hullutama tulevad. Lasen kõnelda festivali kunstilisel juhil Taavi-Mats Util. Festivali “Tallinn feat. Reval” avakontserdil Tallinna reaalkooli saalis kõlavad Bachi kantaadid. Taavi-Mats Utt: Nii nagu ka eelmisel aastal, alustame festivali kohalike noorte muusikutega. Kuigi orkester põhineb EMTA varajase muusika keskuse mängijatel, on meie kavas siiski “institutsioonideülene” kooslus, kus löövad kaasa ka Otsa kooli ajastu pillidel mängijad ja uks on avatud ka teistele noortele. Kavas on kaks heliloojat - Bach ja Telemann. Ühte peame täna kuulsaimaks barokkheliloojaks ja teine oli hinnatuim just XVIII sajandil. Kuulda saab Telemanni kantaati "Wandelt in der Liebe" ja plokkflöödikontserti C-duur ning Bachi kantaate "Mein Herze schwimmt im Blut" BWV 199 ja "Ich bin in mir vergnügt" BWV 204. Kontserdil löövad kaasa ka EMTA ja Otsa kooli õpetajad ja vajadusel ka lisajõud. Maestro di capella on hollandi plokkflöödivirtuoos ja Utrechti konservatooriumi õppejõud Heiko ter Schegget. See on nimi, mis ei pruugi olla laiale avalikkusele kuigi tuntud, kuid ta on teeninud barokkmuusika spetsialistide erilise respekti. Erinevalt paljudest kolleegidest-plokkflöödimängijatest, kes on laiendanud oma repertuaari keskajast kaasaegse muusikani, on Heiko põhiliseks väljundiks just barokkmuusika. Selles vallas on ta liikunud oluliselt edasi plokkflöödikesksusest ning tänu praktilisele kokkupuutele vokaaltehnikaga ja oma laialdastele teadmistele muusika retoorikast on temast saanud ka hinnatud dirigent. Bachi kantaatide projekti on ta vedanud Utrechti konservatooriumis juba aastaid ja see tegevus näib laienevat. Tallinna raekojas esitab Bachi ja Weissi muusikat Poola lautoduo Anna Kowalska ja Anton Birula. Need Peterburis sündinud muusikud said Lääne-Euroopas õigel ajal vaata et parima võimaliku hariduse. Eks iga algus ole raske ja nii oli kaunis loogiline, et eelmise aastatuhande lõpus olid paljud õpilased sunnitud kooli ajal lisa teenima kas ettekandja või koristajana, muusikatundide andmine oli üldjuhul juba privilegeeritud tegevus. Inimestel, kes oskasid kitarri mängida, oli viimases kategoorias mäekõrgune eelis. Lautoduo aga otsustas, et eratundidega nemad ei tegele ja pühendasid end täielikult ansamblimängule. Kontserdielus on nende põhiliseks mängumaaks Euroopa kammersaalid, kuid pea igal aastal annavad nad kontserte ka Peterburi ja Moskva tuntumates esinemispaikades. Head lauto- ja theorbimängijad ei ole Lääne-Euroopas teab mis haruldus. Vajadus hea continuo-mängija järele on suur ja kus nõudlust, seal pakkumist. Lautoduoga on asi aga sootuks erinev. Muusikat kahele lautole on ju rohkesti, kuid suur osa sellest on soolomuusikast nõudlikumgi ja seepärast ei ole see koosseis sobiv muusikutele, kes unistavad kiirest tähelennust. See ansambel on sedavõrd sisse töötatud, et neid respekteerivad nii erialaringkonnad ning tänu oma koosmängule ja pillide erilisele kooskõlale võluvad nad ka väiksema ettevalmistusega publikut. EMTA-s toimub muusikateaduse seminar ja workshop’id. Varajase muusika esitustraditsioon on katkenud ja seepärast võiks olla ajaloolise esituspraktika uurimine eriti vajalik. Paraku ei käi muusikateooria ja interpretatsioon mitte alati ühte sammu ja sellest on tuline kahju. Festivali eesmärk on koostöös EMTA-ga seda ühisosa suurendada. Festivalikohviku filmiprogramm! Daniel Brüggen on eelkõige muidugi tuntud kui interpreet, kuid tema hobi varajase muusika gigante jäädvustada ja neid kaamera ees intervjueerida on päädinud suurepäraste dokumentaalfilmidena. Filmid "Ricercata" ja "The colour of air" on saanud suure rahvusvahelise edu osaliseks. Filmide ette tulevad kommentaarid autori healt sõbralt Heiko ter Scheggetilt. Festivali on oma kaitsva tiiva alla võtnud Kuku klubi. Tallinna raekojas mängivad prantsuse barokki Reet Sukk, Taavi-Mats Utt ja nimetatud lautoduo. Kui olin eelmise aastatuhande lõpus Hollandis Fumitaka Saito plokkflööditöökojas õpipoiss, valmisid meie esimesed XVIII sajandi plokkflöötide koopiad, kus ainsaks teadlikuks muudatuseks oli elevandiluu asendamine mammutiluuga. Originaalsõrmestus (mida tänapäeval väga harva kasutatakse), originaalhäälestus (405 Hz), rääkimata spetsiifilisematest detailidest. Omasime järsku väga inspireerivaid pille, kuid mis XX sajandi maitsest kantud klavessiinidega mitte kuigi head tervikut ei tekitanud. Need plokkflöödid sobisid iseäranis prantsuse ja inglise muusika mängimiseks ja võimaldasid küllalt paljusid erinevaid nüansse, pigem piano suunas. Siin jõudsime oma otsingutel Anton Birulani, kes samal ajal koos meiega Haagis õppis. Sellest ajast saadik ei ole meie koostöö praktiliselt lakanudki. Vastupidi, oleme otsinud võimalusi koos musitseerida ja Eesti ei ole olnud meie põhiline ülesastumispaik. Need muusikalised kohtumised on meid alati inspireerinud ja seda suurem on elevus seda jagada meie oma kontserdipublikuga. Rootsi-Mihkli kirikus kõlab kontsert pealkirjaga “Kuni valvur on aias laulnud” – esineb hollandi ansambel Aventure. Kui öelda, et ansambel Aventure on maailmas täiesti unikaalne nähtus, siis jääb sellest ilmselt väheseks ja lugeja ootab selgitust. Katsun seda teha. Kui me Reedaga 1997. aastal Haagi konservatooriumis plokkflöödiõpinguid alustasime, pakuti seal tihti võimalust osaleda külalislektorite tundides ja töötubades. Üks esimesi niisuguseid, kuhu sattusime, oli sel ajal nooruke ja energiline Ita Hijmans, kelle mitmepäevane kursus XV sajandi muusikast meile sellel ajal veel õige võõras tundus, kuid see kombinatsioon õhinast ja teadmiste hulgast jättis mulje, mis tänini elus. Meie viimane kohtumine oli aga Prahas “MedRen” konverentsil, kus Ita Hijmansil õnnestus oma kuulajaid üllatada üha uute leidudega XV sajandi kaunis vähetuntud, ent nii rikkalikust muusikapärandist. Ita Hijmans on just seda tüüpi muusik, kelles põimub interpreet ja kõige kõrgema tasemega muusikateoreetik. Oma ideede elluviimiseks vajas ta ka rekonstruktsiooni XV sajandil kasutuses olnud plokkflöötidest. Arvestades seda, et toimivat plokkflöödiansamblit ei ole meie päevini säilinud ja läbi tuleb ajada kaasaegsete kirjelduste, ikonograafilise materjali ja vaid säilinud pillifragmentidega, on see väljakutse oluliselt suurem, kui esmalt võib paista. Siin tuleb aga mängu Aventure järgmine osaline, Fumitaka Saito. See noormees teadis juba 14-aastaselt, et tahab saada plokkflöödimeistriks. Selleks aga tuli esmalt õppida pilli mängima. Ta alustas õpinguid Saksamaal ning õige pea jätkas kõige auväärsemas varajase muusika õppeasutuses Schola Cantorum Basiliensises, kuulsa Michel Piquet’ õpilasena. Viimane omas väga head originaalplokkflöötide kogu ja kuna Fumitaka Saito oli niivõrd hoolas õpilane, siis sai ta ka hindamatu kogemuse, harjutades igal nädalal ühe tunni maestro originaalpillidel. Sellele järgnes solistidiplom Amsterdami konservatooriumist, edukas esinemine Brügge konkursil ja aeg pillide tegemiseks oli küps. Fumitaka on praegu üks hinnatumaid meistreid, kellel aastatepikkune järjekord. XV sajandi plokkflöödid on siiani veel aga nii spetsiifilised, et tegemist ei ole mitte äriprojekti, vaid selgelt kirega. Marco Magalhães ei pelga konkurentsi, vaid on oma kanna kinnitanud paigas, kus heade plokkflöödimängijate kontsentratsioon on suurim – Amsterdamis. Marco mängib – nagu enamik häid muusikuid –, mitmes tuntud ansamblis, kuid osalemine Aventure ansamblis ja pillide tegemine viitab selgelt oma erialal süvitsi liikumisele. Mida kaugemale me ajas vaatame, seda suurem on muusika seos lauluga ja seepärast ei ole üllatav, et Aventure ei saa läbi lauljata. Christopher Kale’i motivatsioon ei saa olla midagi muud peale kire, sest lauljana Madalmaade kammerkooris ja Huelgas Ensemble’is on tema positsioon lauljate tihedas ja hüplikus olelusvõitluses niigi stabiilne. Niguliste kirikus mängib Bachi ja Buxtehude muusikat Ene Salumäe. Selle kontserdi eesmärk, omamoodi jätkuna eelmisele festivalile, on pöörata tähelepanu meie oma suurepärastele muusikutele, kes on tuntud ja armastatud ansamblistid, kuid kelle tagasihoidlikkus ei ole võimaldanud neid kuulda kuigi tihti solistina. Ehkki Ene Salumäel on ette näidata ka koorijuhi, kirikumuusiku ja klavessiinimängija diplom, on tema põhipill siiski orel. Tänu oma kirikuõpetajast isale alustas ta orelimängijana juba 7-aastaselt. Loomulikult tean ma Ene võimekust, kuid meil kasutusel olevad pillid soosivad hoopis hilisemat muusikat. Asjad loksusid paika, kui mulle meenus Niguliste kirikusse ehitatud barokk-orel. Teaduste Akadeemia saalis astuvad üles Conrad Steinmann, Plamena Nikitassova ja Jörg-Andreas Bötticher. Eesti publikul on vedanud, sest Conrad Steinmanni nimi võiks olla juba pikka aega tuttav. Maailma ilmselt kõige respekteeritum plokkflöödimängija on siin päris tihti üles astunud. Olgu kohe öeldud, et paradoksaalsel kombel ei ole tegemist väga nõutud mängijaga. Varajase muusika festivalide jaoks on tema mäng tihti liiga isikupärane ja showbusiness’i tarbeks jälle liig muusikast lähtuv. Ei midagi publikule, kui see ei ole just kooskõlas muusikaga. Miks siis tema, kui see ei järgi teab kui täpselt ajaloolist interpretatsiooni? Lugu selles, et ta teab ülihästi muusika tausta ja lätteid, ning tema poolt vahel lisatud moodsad tehnikad ei ole kunagi vastuolus muusika ja ajastu esteetikaga. Pigem rõhutavad seda. Üks asi veel. Mul on õnnestunud kuulata Conradi esituses vähemalt viit kava nii kontserdil kui CD-l ja ta on üks vähestest, kelle kontserdikvaliteet on mind alati paelunud rohkem kui sama kava salvestatuna. Siia tuleb Conrad oma vana kolleegi, Schola Cantorum Basiliensise klavessiiniõppejõu Jörg-Andreas Bötticheriga. Mõlemad kuulsused on vaimustatud koostööst noorema põlvkonna barokkviiuldajanna Plamena Nikitassovaga. Ja, last but not least, festivali lõppkontserdil EMTA uues saalis esineb ansambel Zefiro! Kavas Viini klassika. Zefirost ja selle juhist Alfredo Bernardinist rääkides võiks mainida viimase õpetajaid. Bruce Haynes oli oma ala tõeline pioneer ja lisaks otsis selgelt suuremat pilti. Muusik, pillimeister, muusikateadlane ja publitsist. Inspireerivamat õpetajat on raske ette kujutaja. Ku Ebbinge sai aga juba õpilasena mängima legendaarsesse Concertgebouw orkestrisse. Suur oli tema aukartus kolleegide ees, kuid kui muusikud rääkisid proovi vaheaegadel peamiselt autodest ja nii jäigi, lahtus Ku entusiasm ja ta pühendus täielikult varajasele muusikale. Sellel ajal oli selle ringkonna õhustik oluliselt vaimsem ja loomingulisem. Ku kerkis oma barokkoboega enneolematutesse kõrgustesse. Mitte ainult Brüggeni orkestri 1. oboe, vaid võimalik, et ka kõige nõutum barokkoboe õpetaja. Paradoksaalsel kombel jäi ta professionaalses mõttes üksi. Kõik ülistasid tema mängu, kuid ta ise suhtus sellesse kriitiliselt ega rahuldunud päriselt kunagi tulemusega. Seepärast nendele, kes Kud paremini tundsid, ei tulnud erilise üllatusena, et pärast päranduse saamist loobus ta korraga XVIII sajandi orkestrist ja õpetamisest ... Võib muidugi mõelda, et Alfredo Bernardini oli õigel ajal õiges kohas, kuid nii lihtne see siiski ei olnud. Itaalias, mis on teada muusika hällina, ei olnud varajase muusika liikumine veel sugugi õiget hoogu sisse saanud ja seepärast pidi ta õige varakult vaatama Hollandi poole. Ta organiseeris Ku Itaaliasse, mis sellel ajal oli selgelt oluliselt keerukam ettevõtmine. Polnud parata, õppida tuli sellel ajal toona siiski Hollandis. Siis, kui mina eelmise aastatuhande lõpus Haagis õppisin, oli Alfredo barokkoboe õpetaja Amsterdamis. Pean tunnistama, et ei olnud teab mis erand, kui pärast Haagis alustatud õpinguid mindi Uitvoerend Musicus’t (s.o solisti diplom) tegema Bernardini juurde. No ja kindlasti mitte sellepärast, et lihtsam oleks. Alfredo taseme juures on täiesti loomulik, et ta mängis paljude selle ilma vägevatega. Minu jaoks on põnev tema osalemine Jordi Savalli Hesperion XX-s. Seda eeskätt sellepärast, et Alfredo mängis seal pommereid, mis kahtlemata ei olnud just tema peamine kutsumus. Oboed kutsuti ta aga mängima päris mitmesse kuulsasse barokkorkestrisse. Aga enamasti on vist sedasi, et kui interpreedi kunstitõde on väga selge, siis ei ole teab kui lihtne leida seda orkestrit, kus oleks dirigendiga ühine vereringe. Ega ta vist päriselt leidnudki ... Samas olen näinud tema nime ka CD-del, kust vaatavad vastu just mitte kõige tuntumad muusikud. Ei, uhkeks ta ennast ei pidanud, vaid kui võimalik, läks ikka appi. Noorte innustaja on ta jätkuvalt. Varajase muusika populaarsus on jõudnud ka itta ja Alfredo sealne jõuline kohalolek ei ole kindlasti seotud võimaluste puudumisega läänes. Mind ennast inspireeris mängimine Alfredo juhatatud Amsterdami Oboe Bandis, kus lisaks Haagi ja Amsterdami barokkoboe üliõpilastele tegid kaasa ka õppejõud ja nende sõbrad – ikka nendest kõige kuulsamatest orkestritest. Ah jaa, vaskpille mängisid Friedemann Immer (ilmselt esimene trompetimängija, kes Bachi 2. “Brandenburgi kontserdiga” ka laval hakkama sai) oma klassiga Kölnist. Kavas muidugi Händel. Alfredo erialane eruditsioon on lausa kadestusväärne. Mäletan korda, kui näitasin talle koopiat Härnosandi raamatukogust saadud oboesonaatidest. Vaid üks pilk ja ta teadis, et tegu on “uue vanamuusikaga”, mis puudub Bruce Haynesi kataloogist. Originaaloboesid, mida on õnneks ikka päris hästi säilinud, teab ta peast. Pillimeistri värk. Just tema juhendamisel ja ka osaliselt tema tööriistadega tegin endale esimese barokk-oboe ja oboe d’amore’i. Aastaid hiljem, kuid vähemalt meie jaoks internetieelsel ajastul, kaotasin proovide vahelisel ajal ära oma barokkoboe tihvti. On selline kooniline toruke trosti ja pilli vahel. Uut teha ei olnud mul keeruline, kuid mõõdud on ülitähtsad ja neid ma ei teadnud. Helistasin Alfredole ja ta ütles need numbrid mulle peast ... See, et muusikud teavad palju heliloojatest, keda mängivad, on küllalt tavaline ja siin ei ole Alfredo erand. Aga see, et ta teab suurepäraselt XVIII sajandi muusikuid kõikvõimalikest orkestritest, nende elu ja rännakuid, ja mitte sugugi ainult oboemängijaid, annab tema teadmistele uue mõõtme. Tundub igati loogiline, et sellise musikaalsuse, eruditsiooni ja loomingulisuse kombinatsioon otsib väljundit. Selleks õigeks asjaks sai Zefiro. Koos kahe venna, Paolo ja Alberto Grazziga, pandi alus professionaalsele sõpruskonnale, kes mängib muusikat barokist, galantsest stiilist ja klassitsismist. Koosseis vastavalt vajadusele triosonaadist orkestrini. Salvestanud on nad hoolega, kuid minu kõige eredamad mälestused on ikka saalist. Üks näide. Utrechti festival ja Zefiro. Mäng kajaga, kus Paolo Grazzi mängib klavessiiniga saalis ja Alfredo lava taga. Kahtlemata efektne, kuid kuidagi publikut püüdev. Ja siis juhtub midagi. Mitte just kiks, kuid siiski pisike toonivääratus. Kaja tuli perfektne. Mitte grammigi liialdatud. Publik oli hullumas ja millegipärast olen veendunud, et see ei olnud kokku lepitud. Reaktsioon, fenomenaalne tehnika ja hea maitse. Jah, Alfredo Bernardini teeb vahel pisut klouni, kuid viisil, mis ei kahjusta muusikat. Minu jaoks on see erandlik. Miks just Mozart ja Beethoven Tallinna kontserdil? Oma festivali Klassikaraadios reklaamides öeldi mulle, et see vanamuusika “on ikka selline nišikaup”. Ma kardan, et selline arusaam võib olla kaunis levinud ja sellega on raske leppida. Võimalik, et XV sajandi muusika võibki olla ettevalmistamata kuulajale uudne kogemus, ent Mozart ja Beethoven võiks olla siin omamoodi eriti kvaliteetne “siduv” materjal. Festivali piletid on juba müügil! Kiirustage, kallid lugejad, ning kinkige endile valgustav elamus kesk novembripimedust!

Nüüd juba kolmandat korda, hoopis erisugustes tingimustes ja eelmisest kahest vanamuusikapeost askeetlikuma kavaga, kuid siiski rahvusvaheline ja igas mõttes eriline festival ulatus pealinnast kaugemalegi ning esmakordselt benedictus.tv vahendusel ka väljapoole Eestit. Kuigi tagasihoidlikum kohalviibiva publiku poolest, ei jäädud tasemelt mingilgi määral alla eelmistele põnevatele festivalidele. Esmalt juurdlesin veidi, kas ja kuidas omaks võtta mõtet muusikapeo teostatavusest epideemia tingimustes ning jõudsin rahustava tõdemuseni: noblesse oblige – seisus kohustab. Niipalju kui ajaloost teame, on hansalinn Revali muusikaelu alati olnud rahvusvaheline ja elav, loetagu kas või Heidi Heinmaa põnevat uurimust muusikaelust Tallinnas XVIII sajandil. Ja seda hoolimata perifeersest asukohast, suhtelisest väiksusest ja järjestikustest süngetest aegadest, mida kiputakse unustama. Enne Tallinnaks saamist (1919) elati Revalis üle arvukalt epideemiaid ja näljahädasid, neist viimane ja kahtlemata suurimaid oli 1710. aastal, mil katk kahandas linlaste arvu 115 päevaga u 11 tuhandelt 1730 elanikuni. Need on kiretud arvud ja sama kiretult nendin ka tõika, et taudile panid tollal piiri Peeter I määratud erakordselt karmid epideemiatõrje abinõud. Seega, austades korraldajate täiel määral kantud ajaloolist vastutust, kuulasin kohapeal ära enamiku Tallinnas toimunud kontsertidest, kuid tundsin ka rõõmu asjaolust, et ometi kord saab tänu benedict.tv-le neist erilistest muusikasündmustest osa suurem publik. Festivali avanud “Noortegala” häälestas helgele ja positiivsele meeleolule ning oma sooritustelt olid noored esinejad vägagi arvestataval tasemel, nii et oleks üsna raske kedagi eraldi esile tõsta teistele liiga tegemata. Ka oli kava köitvalt üles ehitatud ja kuulda sai mitmeid põnevaid vähetuntud heliloojaid. Täiesti subjektiivse eelistusena toon siiski välja Hardy Hännikäineni (plokkflööt), kes tuli lavale mitmes koosseisus, ning eelkõige tema peast esitatud, meeldivalt puhta artikulatsiooniga Jacob van Eycki “Comagain’i”. Suurepärase terviku lõi Andrea Scalzo Frescobaldi “Toccata prima” esitusega, valides helilooja küllalt suuri vabadusi lubavale fragmentaarsele kompositsiooniprintsiibile konservatiivsema lähenemise. Säravat stylus fantasticust sai kuulda Pandolfi Mealli viiulisonaadis op. 4 nr 4 “La Biancuccia” Yestyn Griffithi (barokkviiul), Anu Luukela (barokktšello) ja Imbi Tarumi (klavessiin) esituses. Ekstsentriline ja retooriliselt vaba, kuid samavõrra veenev ettekanne. Kontserdi lõpetas lootustandev sopran Ieva Melane, kellel jäi Cavalli ja Händeli aariate esituses ehk kübeke puudu heas mõttes teatraalsusest, aga ollakse ju alles muusikutee alguses. Kokkuvõtteks võib öelda, et noored on kasvanud ja küpsenud koos festivaliga ja innustan kõiki edaspidi nende panusest osa saama, ehk festivali üht peakorraldajat Taavi-Mats Utti tsiteerides: uskuge, noorus ei ole mingi puue! Vivaldi kammerkontserdid Lisa Kawasaki (barokkflööt), Meelis Orgse (barokkviiul), Johanna Randvere (barokktšello) ja Reinut Tepi (klavessiin) esituses meelitasid Kadrioru lossi barokse peasaali rahvast täis. Üks kuulaja pidi isegi püsti seisma! Kindlasti jäid rahule nii “Lossimuusika” sarja väisama harjunud laiem publik kui ka muusikagurmaanid, sest ühelt poolt kõlas vana hea Vivaldi oma tujukas fantaasiarikkuses, teisalt võis nautida solistide paindlikku ja ajastuteadlikku koosmängu, milles ei puudunud Vivaldile nii omane lõputu ja haarav liikumisenergia ega ka aeglaste osade selgelt välja joonistatud lüürilisus ja laulvus. Väga meeldiv koosseis, kellest eraldi tõstaks esile Johanna Randvere peenelt artikuleeritud tšellopartiisid. “Tallinn feat. Revalil” ei puudu kunagi üllatused ja seekord pakkusid kõige kummalisema elamuse raekojas kõlanud Beethoveni sonaadid üliõrnal klavikordil Anna-Maria McElwaini ettekandes, mis kahtlemata oli tehniliselt laitmatu ja nauditav. Ning ääretult ökonoomne, ei midagi üleliigset. Kavaleht kinnitas, et klavikord oli tolleaegne tüüpiline instrument ja Beethoveni varasemat loomingut võidi sellel laialdaselt mängida. Siiski usun, et tänapäeval kuuleb Beethovenit klavikordil harva kui üldse, ja kogetu oli tõepoolest üllatav. Kõrv kohanes instrumentaalse sosinaga peagi ja nii võis täheldada, et imevaikne pill võimaldab ikkagi piisavalt laia dünaamilist skaalat ja vastandumiste dramaatikat, milleta Beethovenit ette ei kujutaks. Klavikord, millel McElwain mängis, oli ju võimas – viieoktaviline. Kuna sonaadid järgnesid esitaja palvel üksteisele attacca, kujunes kontserdist üks ühtlane tervikpilt ja peagi loobusin omaette arutelust, millised neist sonaatidest oli helilooja kirjutanud klavikordile, millised klaverile. Küll aga pani kuuldu kahtlemata sügavamalt mõtlema Beethoveni loomingu tohutu murrangulisuse üle omas ajas. Kindlasti on McElwain, kes aktiivse interpreedina tegeleb järjepidevalt ja süvitsi uurimustööga, klavikordirepertuaari avardamisel teinud ära hiiglasliku töö. Neid avastusi sooviks tema esituses veelgi kuulda. Väga köitvaks kujunes viiuldaja Eva Saladini ja klavessinist Dirk Börneri esinemine Mustpeade maja valges saalis, kavas Antonio Pandofli Mealli, Antonio Bertaki, Marco Uccellini jt XVII sajandi keskpaiga heliloojate looming. Stylus fantasticus on just selline stiil, kus interpreedil on avarad võimalused improviseerida ja oma fantaasiat avada ning Eva Saladin kasutas seda võimalust nii loomulikult, et kui ei teadnuks, et tegu oli valdavalt vaba improviseerimisega, oleks võinud arvata, et mängitakse noodist. Kuigi improvisatoorsed mustrid, milles ei puudunud ka rahvamuusika hingus, muutusid kontserdi kulgedes tuttavlikumaks, oli hämmastav, kui etteaimamatult ja uudselt iga teose arendus siiski kõlas ja kui selgelt välja joonistuva terviku neist igaüks moodustas. Valdavalt ajastute piirimail sündinud viiulimuusika kavas sai siiski soleerida ka Dirk Börner, demonstreerides Frobergeri teostega (“Toccata” III G-duur ja “Capriccio” II g-moll) suurt meisterlikkust. Suisa titaanliku soorituse osaliseks sai see publik, kes tuli kuulama Johann Sebastian Bachi kõik tšellosüite tippmängijast Mime Yamahiro Brinkmanni ettekandes. Poole aasta eest võis kuulda sama kava jaotatuna kahele õhtule ühe säravaima viola da gamba mängija Paolo Pandolfo esituses Haapsalu vanamuusikafestivalil, seega oli võimalus põnevaks võrdluseks ja peab tõdema, et erinevus oli suur. Barokktšello kõla on suursugune, kuiv ja kare, kohati karm, piltlikult öeldes on iga fraas puhas deklaratsioon ja kuulaja on kuni viimse taktini otsekui sõnaosava oraatori meelevallas. Viola da gamba paindlik väljenduslaad, kõlanüansid ja kõlaline lähedus lautoga on aga pigem kui muusikaks saanud poeesia. Brinkmann kandis oraatori rolli suurepäraselt kuni lõpuni välja, tema väljenduslaad oli läbivalt täpne, jõuline ja mõõdetult vaba. Eeldatavasti nautisid ettekannet kõige rohkem kuulajad, kes jälgisid otseülekannet, sest pikk ja pingestatud esitus mõjus ajapikku väsitavalt, kuigi kontserdi lõpus tõi pöörde helgemasse meeleollu viiekeelsel piccolo-tšellol esitatud D-duur süidi sillerdav kõla. Samas oli huvitav kavalehel välja pakutud idee kogeda ja kuulata süite järjest ühe tervikuna ja aimata selles inimese elukaart. Festivali lõppkontsert “Tagasi tänapäeva” oli tulvil haruldast mängulusti, vitaalsust ja lausa peadpööritavaid temposid ning kogu selle värskendava muusikalise kombo eest kandis hoolt rahvusvaheline muusikute koosseis Pavel Serbini (tšello) juhatusel. Vahelduvalt viibisid laval veel Martyną Pastuszką (viiul), Dominika Malecka (viiul), Polina Gorchikova (flööt) ja Stephan Sieben (vioola). Kava koosnes XVIII sajandi II poolel Moskvas või Peterburis tegutsenud hinnatud heliloojate Sebastian George, Michael ja Johann Joseph Kerzelli ja Antoine Tiezi loomingust. Saatuse tahtel on need teosed alles hiljaaegu taasavastatud ja õigupoolest pole selles midagi imelikku, et sarnaselt muu kunstiga võivad unustusse vajuda ka helitööd. Aga nende avastamine võib olla pööraselt huvitav nii mängijaile kui publikule. Kuigi oma helikeelelt need suuri üllatusi ei pakkunud, on siiski tegu põnevate leidudega, mille seast minu isiklikuks lemmikuks kujunes Tiezi suurepäraselt läbikomponeeritud kvartett op. 1 nr 5 e-moll. Üldjoontes oli tänavune festival oma olemuselt askeetlikum ja nõudis kohati ka kuulajalt rohkem, kuid on endiselt väga vajalik, et varajase muusika avastamisel süvitsi minna. Loodetavasti leiab Kultuuripartnerluse egiidi all tegutsev benedict.tv võimaluse “Tallinn feat. Revalil” kohal olla ka alanud aastal. Seniks kasutage suuremeelselt pakutud kontsertide järelvaatamise võimalust ja toetage võimalusel nende tänuväärset tööd, sest tegutsetakse ju valdavalt annetuste toel.

Olles ukse oma selja taga sulgenud, astub pianist Irina Zahharenkova üle parkettpõranda tumepruuni haamerklaverini. Tagasihoidlikult naeratades teatab ta kavamuudatusest, mis osutub juba õige mitmendaks tänavuaastasel, järjekorras neljandal “Tallinn feat. Reval” festivalil. Mustpeade maja valges saalis on käimas nädalapäevadele laotunud varase muusika pidu lõpetav haamerklaveri-galakontsert, aga ka novembrikaamose ärasaatmine ja rõõmsa advendiaja vastuvõtt. Hakkab kõlama Beethoveni “Pateetiline sonaat” ja ehkki pianisti sõnul harju(ta)misaega kontsertklaverist kordades väiksemate gabariitidega haamerklaveriga nappis, rullub publiku ees lahti sügavalt läbimõtestatud ning ülimalt värvideküllane esitus. Irina Zahharenkova puhul oleks liiane rääkida tehnilisest meisterlikkusest, dünaamikast, vormitajust või tervikuloomest – nende maiste “sahtlitega” ei saaks kuidagi iseloomustada eeterlikke sfääre, milles sünnib tema hinnaline klaverikunst. Brava, maestra! Tänavuaastase festivali keskmes olid ajaloolised klaverid ja nendel esitatav muusika. Julgen arvata, et sellise valiku tingisid kahe meistri, klaveriehitaja Paul McNulty ning festivali kunstilise juhi Taavi-Mats Uti samasuunaline unistus võimalusest ühel heal päeval Eestist lahkumata avastada “vana” (loe: XVIII–XIX sajandi) muusikat “uues” kontekstis. Mõneti kurioosselt, aga küllap hinna tõttu, on Eestisse soetatud kaks ühesugust, n-ö varast tüüpi haamerklaverit, mis sobivad ideaalselt tundelises (sks Empfindsamkeit) ja varaklassitsistlikus stiilis muusika esitamiseks, kuid nii “Pateetilist” kui ka hilisemat muusikat kibeleksin kuulama hilisematel ja suurematel klaveritel, milliseid leidub näiteks isegi Esna mõisas, hetkel küll mittekontsertlikult mängitavas seisukorras. Olen lootusrikkalt äraootav ka meie aladel loodud baltisaksa muusika revival’i osas, millega on aastaid tagasi alustanud Kölnis õppinud pianist Andre Hinn, aga samuti ka rahvusraamatukogu, kus on digiteeritud Peterburis ja Tartus (Dorpatis) avaldatud noodiraamatud ja kindlasti Alo Põldmäe oma ajalooliste klaverite koguga. Käesoleva festivali raames oleks Beethoveni ja romantikute teoste kuulamine hilisematel, toekamatel ja valjematel pillidel võimalikuks osutunud tänu Paul McNultyle, kes sihtgruppide ostuisu alalhoiuks väisab Euroopa festivale pagasiga, milles kolm erinevat haamerklaverit, mida esitleb pianistist abikaasa Viviana Sofronitsky. Võtan mütsi maha kunstilise juhi Taavi-Mats Uti ees, kes selle kommertsaktsiooni ümber osavalt kõrgetasemelise festivalikava lõi ning Tallinnasse omamaiste klahvpillimängijate Reinut Tepi, Ivo Sillamaa ja Lembit Orgse kõrvale suutis reastada ka staarid nagu Olga Pashchenko, Michael Borgstede ja tšellist Pavel Serbin. Tegelikult tuleb kummardada kogu festivali korraldustiimi ees, kes koroona-hullusest kõvasti räsida saanud programmi lõpuks siiski edukalt finišisse navigeeris. Idamaise koletise tõttu jäid Läänest tulemata nii klaverid – kavamuutus nr 1 –, kui ka nende mängijad – kavamuutus nr 2 –, kuid koostöös esinejatega leiti asendus veebikontsertide näol. Ja siinkohal – kavamuutus nr 3 – jätkusid turbulentsid Olga Pashchenko pimesooleoperatsiooniga, mis tehti andekale naisele kolm päeva enne planeeritud ja kõigest hoolimata algusest lõpuni täiuslikult realiseerunud festivalisalvestust, milles ta kõrvutas suurepärases esituses Felix Mendelssohni ja tema õe Fanny Mendelssohni loomingut, ja – kavamuutus nr 4 – Michael Borgstede haigestumine sellessesamasse-mille-nime-ei-tohi-nimetada vahetult enne kontserdipäeva. Planeeritud ajal ja kohas leidsid aset kohalike jõududega kavasse võetud kontserdid, millest mul tänu Klassikaraadio ülekandele (Teet Kehlmann) õnnestus nautida koostöös “Bachi pärlite” sarjaga sündinud ja käesoleva festivali avanud kava pealkirjaga “Actus tragicus”. Tõnu Kaljuste juhatusel tegid siin kaasa mitmed meie solistid, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja taaselustatud Tallinna Barokkorkester. Kammerkoor võlus ühtlaselt kauni ja täidlase kõlaga, mis pieteeditundeliselt doseerituna tõi publikuni kord suursuguseid, kord kargelt meditatiivseid (Nystedt) helimaastikke, aga ka tihkeid polüfoonilisi väädistikke, milles selgelt kosta iga liin. Eraldi tahaksin kiita koori retoorilist artikuleerimist ja tuntavalt edenenud saksa keele hääldust – haistan siin nii koormeister Lodwijk van der Ree kui ka mõne teise uuema kooriliikme tööd. Hea meel on kontratenor Martin Karu üle, kes on minu arvates lühikese aja jooksul teinud Londonis järjekordse arvestatava arenguhüppe ning hiilgas kontserdil kauni vokaalse tämbri ja suveräänse, heas mõttes solistliku esitusega. Siia kõrvale asetan tunnustavalt sopran Maria Valdmaa, kelle kerge ja lendlev hääl moodustas ingellikult hõljuva dueti sooloflöödiga (Reet Sukk) kantaadis “Ich habe genug”. Ka orkestril oli sel kontserdil palju kauneid hetki, eriti tõusid esile gambad (Pavel Serbin, Johanna Randvere) ja oboe (Diego Nadra), kuid keelpillide sagedased intonatsioonilised apsud, raskejalgne mängustiil ja dünaamiline üheplaanilisus kuni solisti ülemängimiseni imekaunis aarias “Schlummert ein” (“Suikuge unne, väsinud silmad”) kippusid samas aegruumis asunud kultiveeritud vokaalse maailmaga tugevalt vastanduma. Kergemat mängustiili ei soodustanud ka tükati ülirahulikud tempovalikud. Olen ülimalt õnnelik ja tänulik, et tandemi Taavi-Mats Utt ja Reet Sukk entusiasmist, väsimatust tegutsemisest ja riskijulgusest on sündinud festival, mis toob koduselt sügispimedasse hansalinna vaimuvalgust ja eredaid kunstilisi hetki!

Visa hingega muusikafestival “Sound Plasma” (11.–12. XI) tervitas tänavu juba viiendat toimumisaastat. Olen sellele peavoolust kõrvale jäävaid muusikalisi hoovusi uudistavale helisündmusele sattunud paaril aastal varemgi. End varem mikrotonaalse muusika festivalina välja pakkunud sündmust esitleti nüüd targu alternatiivsetesse intonatsioonidesse süvenejana. Kuigi kuuldelis-praktilises mõttes ajab “Sound Plasma” ja selle keskmes olev Tallinna Uue Muusika Ansambel endiselt sama asja, on alternatiivsed intonatsioonid terminoloogilises mõttes parem ja ühtlasi avaram määratlus kui mikrotonaalsus, hõlmates potentsiaalselt ka erinevate maade ja rahvaste muusikalisi süsteeme, mis sageli kuuluvad pigem suuliselt edasi antava kultuuripärandi hulka ja lähtuvad naturaalhäälestusest. Mikrotonaalsuse mõiste seevastu ajendab mõtlema lääne muusika võrdhäälestuses fikseeritud ühe tooni kui teatud “laiusega” helikõrguste riba peale, mida siis puht tehniliselt ja ratsionaalselt väiksemateks (võrdseteks) kildudeks või kihtideks lõhestama asutakse, ning mis ei pruugi kokku langeda naturaalse, tempereerimata häälestusega. Kuigi kuulmismeelt ennast ei saa “tempereerida”, on meie kuulamisharjumused kohanenud võrdhäälestussüsteemis loodud muusika ja muusikaõpetusega, seepärast suundusin festivali kontsertidele teatud aukartusega, peljates, et need kuulamisharjumused takistavad mul pakutavat alternatiivselt intoneeritud muusikat täiel määral nautida. Kontserdikogemused kord kinnitasid seda eeldust, õnneks aga lükkasid selle vahel ka ümber. Festivali avakontserdil, mille fookuses olid eelkõige ameerika helilooja Harry Partchi konstrueeritud instrumendid ja neile loodud teosed, tutvustas Trio Scordatura Amsterdamist esmalt ebavõrdselt 43-ks helikõrguseks jaotatud oktavil põhinevat klahvpilli chromelodeon’i. Tollel mängitavat 43-heli-redelit kuulates nentisin endamisi, et see kõlas minu jaoks igati loomulikult ja meeldivalt ega tekitanud assotsiatsioone “mustalt” mängitud või “häälest ära” nootidega. Järgnenud kontserdil, kus mainitud oktavi sisse mahtuvat 43 helikõrgust polnud enam kõrvuti reastatud ja mängitud, vaid kõlasid osana komponeeritud teostest, tõdesin samuti, et mu taju ei kippunud kuuldud helisid “ebapuhtaiks” ristima, aga teisalt polnud mu muljed jäägitult positiivsed. Tajusin kuuldut pigem neutraalselt uudsena. Usutavasti võinuksin kuuldust rohkem rõõmu tunda ja seda enam väärtustada osata, kui oleksin saanud eelnevalt oma kõrva naturaal- või alternatiivhäälestuses muusikaga harjutada. Ei tea, kas tänu erinevalt organiseeritud helikõrgus- ja häälestussüsteemi(de)le või pigem teostele endile pakkus “Sound Plasma” teise festivalipäeva esimene kontsert Tallinna Uue Muusika Ansambli esituses rohkem kuulamisrõõmu. Võibolla oli asi hoopis selles, et kavas olid erinevate autorite teosed ning kõrv (aju?) nautis vaheldusrikkust ja muusikaliste väljendusvahendite paljusust. Õhtu teine pool, mille sisustas Viinis tegutsev trio Dsilton, sisaldas trio liikmete Georg Vogeli ja David Dornigi 31-tooni muusikat. Mõlemad mängisid instrumente, millel oktav oli jaotatud 31-ks helikõrguseks, Georg Vogel mängis 31-tooni klahvpilli claviton’i ja David Dornig vastavalt seadistatud kitarri, kolmanda liikme Valentin Duiti esituses kuulus triosse trummikomplekt. Stilistiliselt võis Dsiltoni mängitud muusikat julgesti jazziks nimetada, selles oli oma osa nii komponeeritud kui improviseeritud lõikudel. Esimest teost kuulates ja oma kuulamiskogemust kõrvalt jälgides märkasin peagi, et olen täiesti “unustanud” selle muusika mikrotonaalsuse, samahästi võinuks parajasti kõlada tempereeritud pillidel esitatav jazz. Teise teose alguses tajusin selgelt, et kuni esitati komponeeritud teemat, tajusin selle kõla veidra ja “ujuvana”, aga niipea, kui asuti sel teemal improviseeritud soolosid mängima, hakkas too “ujuvuse” taju jällegi tahaplaanile nihkuma ja kuuldu nii-öelda normaliseerus minu jaoks teatud määral, jäädes siiski kerget võõristust tekitavaks, umbes samal moel nagu Indoneesia gamelan-muusika eurooplase kõrvadele tundub. Tollelt kontserdilt jäi minu jaoks õhku küsimus, kas antud muusikute helikeel improviseerides tõstis toda spetsiifilist 31-toonilisust vähem esile kui samade heliloojate poolt komponeeritud osad vastavatest teostest, või on kuulaja kõrv siiski sedavõrd kohanemisvõimeline, et unustab kontserdi edenedes niisugused nüansid, mida võrdtempereeritud häälestusega muusikat igapäevaselt kuulates pigem harjumatuks ja võõristust tekitavaks tuleks pidada. Kokkuvõtteks jääb üle soovida, et võimalus oma kuulamisharjumusi avardada ning kõikvõimalikes alternatiivsetes häälestustes ning intonatsioonides muusikat kuulata säilib ja kasvab nii “Sound Plasma” festivali raames kui muus muusikaelus.

Rahvusooper Estonia orkestrit ei näe kontserdilaval kuigi tihti – mõne korra aastas. 25. novembril oli aga jälle see võimalus, kui toimus nende järjekordne sümfooniakontsert. Muidu mängib orkester Estonia ooperi orkestriaugus, kus nad suure osa publiku eest peidus on. Nii oli see kontsert eriline sündmus, millest haarasid kinni paljud, kas siis ooperiarmastajad, orkestrimuusika kuulajad või muusikud. Orkestrit juhatas peadirigent Arvo Volmer. Kavas oli Tšaikovski viiulikontsert ja Sibeliuse 2. sümfoonia. Võimalus orkestri ees soleerida anti noorele interpreedile Amanda Ernesaksale. Tšaikovski kontserti mängis Amanda ka eelmisel aastal keelpillimängijate konkursil, kus ta pälvis II preemia. Muusikute perest tulnud, Soomes üles kasvanud, on temast saanud väga võimekas mängija. Praeguseks on Amanda jõudnud oma õpingutega Müncheni muusika- ja teatriülikooli, mis on teatavasti kõrgel tasemel kool. Nüüd, aasta pärast konkurssi, soleeris ta sama teosega, kuid juba teise orkestri ees. Kuna konkurssi saab mugavalt järele kuulata, vaatasin üle Amanda eelmise aasta esitusi. Juba siis oli ta igati muljetavaldav, ega ta muidu poleks finaali pääsenud. Konkursiaegse esitusega võrreldes on ta palju julgust juurde saanud. Ta mäng on küpsem, ta on mängides vabam. Tehnika valdamine annab muidugi selle vabaduse end väljendada. Oli näha, et tal on kontroll kõige üle, mida ta teeb, teose kõik aspektid olid tal peensusteni läbi töötatud. Samuti oli väga hea vaadata, kui stabiilne ta on oma kehahoiakuga. Rõõmustas ka, et viiuldaja seda ise väga naudib, kuidas muusika ta sees elab. Muidugi on noorel interpreedil veel pikk tee minna, kindlasti annab kogemus ja vanus veel vabadust juurde, kuid tal on tohutult potentsiaali. Tšaikovski kontserdis meeldis mulle ka balanss solisti ja orkestri vahel. Estonia kontserdisaalis juhtub tihti mõnd viiulisolisti kuulates, et orkester matab kohati solisti ära. See võib muidugi olla ka tingitud saali akustikast. Mulle väga meeldis, et orkester jäi saatja rolli, siiski muidugi solisti muusikaliselt toetades. Ehk tuleb see Estonia orkestri tavatöö eripärast, kus nad on harjunud soliste saatma. Sibeliuse 2. sümfoonia kontserdi teises pooles on väga kaunis teos. See sümfoonia oli 1902. aasta esiettekandel lausa nii menukas, et seda taheti juba samal nädalal kuulata veel kolm korda. Sibelius ise on oma osaliselt Itaalias kirjutatud teost nimetanud “hingepuistamiseks”. Kohe, kui kõlasid esimesed noodid, haaras esitus mind kaasa. Üks tore asjaolu, mida tähele panin, oli esimese oboe erakordselt soe toon, mis soolode ajal kõrva jäi. Ka flöötidel oli väga ilus toon. Estonia orkester jättis väga hea mulje. Kuna nad suurel avalaval nii sageli ei esine, on see orkestrile teatud määral mugavustsoonist välja astumine. Kuid iga kord on see nii neile kui ka kuulajatele inspireeriv. Ja Amanda Ernesaks – braavo! Kindlasti jõuab see noor interpreet elus veel kaugele.

Läinud 2021. aasta oli väga konkursirohke, seda ka seetõttu, et mitmed 2020. aastal toimuma pidanud üritused lükati edasi järgmisse aastasse. IV rahvusvaheline pianistide konkurss “Tallinn” toimus aga igati plaanipäraselt. Kindlasti oli heameel, et konkursil oli üsnagi arvukalt osalejaid. Avaldusi laekus 34 ja osalejamaadeks olid Eesti kõrval Soome, Taani, Leedu, Läti, Prantsusmaa, Hispaania, Jaapan, Lõuna-Korea, Hiina ja Indoneesia.Koroona oli siiski kitsendanud konkursi geograafiat. Meenutan eelmise korra tugevaid osalejaid Londoni kuninglikust muusikaakadeemiast, kuid Brexit ei anna Inglismaalt tulijatele peaaegu mingeid võimalusi. Samuti on peaaegu võimatu kohale tulla osalejatel Venemaalt, aga ka Ukrainast või Valgevenest. Lõuna-Korea, Jaapani ja Prantsusmaa osalejad on õppimas näiteks Sibeliuse akadeemias või mujal Euroopas ning leidnud sedakaudu tee meie konkursile. Konkursil osalesid ka mitmed EMTAs õppivad välistudengid, nagu Lõuna-Korea esindaja Hyewon Chung, hispaanlane Fortunato Salvador García Piquer, lätlanna Ilana Lode ja leedu pianist Mantas Šernius. Eesti osalejaid astus võistlustulle 13. Neist noorim, Tähe-Lee Liiv, oli ka kõige edukam – ta sai ainsa eestlasena finaali ja pälvis diplomi. Põhiosa konkursil osalenud meie mängijatest õpib EMTAs, kuid oli ka juba kõrgema õppeasutuse lõpetanud mängijaid nagu näiteks Peterburi konservatooriumi lõpetanud Dmitri Kurs. Mitmed on end täiendanud ka vahepeal välismaal ning Mihhail Kriiva õpib praegu Karlsruhe muusikaülikoolis Kalle Randalu juures. Eesti järelkasv Omamaine järelkasv on väga oluline, aga tundub, et Eesti pianismis ei ole praegu kõige viljakam ja tugevam ajajärk. Kaks aastat tagasi toimunud vabariiklikul konkursil kerkis küll esile mitmeid huvitavaid mängijaid, kellest mõned osalesid nüüdki, kuid sellegipoolest ei ole sellise tasemega mängijate arv suur. Võrreldes aasta tagasi toimunud keelpillimängijate konkursiga võib öelda, et praegu on head ajad hoopis Eesti viiuldajatel. I voorus mänginute hulgas oli ka neid, kes võibolla ei olnud veel päris valmis rahvusvaheliseks tasemeks. Kuigi tähtis on kindlasti ka osavõtt ja kogemus. I voorus mänginutest, kellest lootsin edasisaajat, on Lea Valiulina, kes on huvitav ja sisukas pianist. Kahjuks tuli ette ebatäpsusi etüüdides. Sama lootsin Arina Makarenkost, kelle Bach ja etüüdid (Chopini op. 25 a-moll ja Debussy “Pour les arpèges composés”) olid esitatud väga heal tasemel, kuid natuke vähem veenvaks jäi tema Beethoveni “32 variatsiooni”. Paljutõotav on noor Viola Asoskova, samuti on hea tasemega Piret Mikalai. Omanäoline mängija on Dmitri Kurs, kelle kavast jäi eriti meelde Bachi h-moll prelüüd ja fuuga HTK II osast ning Rahmaninov “Etüüd-pilt” op. 33 nr 4 d-moll. II vooru saanutest on minu jaoks väga huvitav ja palju pakkuv mängija Evita Lohu ja usun, et temas oleks sisu mõnegi konkursi finaaliks. Ta on peen, sügavmõtteline mängija, kellel on ka hea tehnika. Tal olid ka õnnestunult valitud ja sobivad kavad nii I kui ka II voorus. I voorust jätsid eriti sügava mulje Šostakovitši prelüüd ja fuuga fis-moll ning etüüdid: Rahmaninovi h-moll op. 39 nr 4 ja Liszti “Õhtused harmooniad”. II voorus moodustasid mõjuva ja värvika ploki Debussy “Estambid”, valik Sisaski dramaatilise joonega palu ning Rahmaninovi 2. sonaat. Teine II vooru edasisaaja oli Sven-Sander Šestakov. Ta on andekas, heade võimetega noor mängija. I voor oli tal väga õnnestunud, tooksin veel eriti esile võluvalt mängitud Saint-Saënsi “Etude en forme de valse”. Kahjuks sai talle saatuslikuks II vooru valitud Beethoveni “Hammerklavier”-sonaat. See kolossaalne lugu eeldab teose pikaajalist käesolemist ja hiigelmaterjalist täielikku üleolekut. Kahju, sest oma võimetelt oleks Šestakov võinud olla konkursi finalist. Huvitav oli kuulda Eestist mõnda aega eemal õppinud Tallinna muusikakeskkooli kasvandikku Mihhail Kriivat. Tal on hea soliidne tase ja hea pianism. Võibolla teoseid natuke rohkem karakteriseerida oleks tema väga heale mängule veelgi kasuks tulnud. Meie selle põlvkonna hetkel kõige väljapaistvam mängija on Tähe-Lee Liiv. Ta on väga võimekas, juba rohkesti preemiaid pälvinud noor muusik, kel suur tulevik ees. Tema I ja II vooru kavad olid suurepäraselt valitud, tema natuurile ja olemusele väga sobivad. Pisut vähem pääses mõjule finaalis Rahmaninovi 2. klaverikontsert, kus mõeldu veel päris sajaprotsendiliselt esile ei tulnud. Finaalkontsertideks oli EMTA suure saali akustikat kohandatud akustiliste kardinate abil, mis kahjuks muutsid saali kõla pigem matiks. Konkursi välisosalejatest oli palju pianiste Soomest, kuid kahjuks ei olnud kellegi neist tase piisavalt kõrge järgmistesse voorudesse saamiseks. Leedut esindanud Edwin Szwajkowski ja Mantas Šernius said II vooru. Üllatuslikult polnud osalejaid Läti tugevast klaverikoolist, osales vaid meil EMTAs õppiv Ilana Lode. Finalistidest Konkursi finalistidest kõneldes alustaksin jaapani pianistist Genki Takaist, kes I ja II voorus paistis silma omapäraste värvikate kavadega, kuid finaalis valmistas kahjuks pettumuse Rahmaninovi 3. klaverikontserdi esitusega. See pianistide “Mount Everest” jäi mängijale kahjuks liiga kõrgeks. Ka ei tundunud Rahmaninovi intensiivne ja kirglik helikeel talle väga sobivat. Finaalis kõlanud kolm Rahmaninovi 2. klaverikontserti olid kõik väga erinevalt esitatud. Tähe-Lee Liivi tõlgendus oli tuntavalt romantiline, temaatika ja kujundite ilule keskendunud. Jaapanlanna Misora Ozaki esitas selle kontserdi väga viimistletult ja puhtalt ning väga heas koostöös orkestriga. Kolmas esitaja, Lõuna-Korea pianist Jiyoung Kim, on jõulise olemusega mängija, kes tõstis esile selle muusika tumedama, dramaatilise külje. Konkursi I ja II koha võitjad, taanlane David Munk-Nielsen ja prantslane Théotime Gillot, tõusid kogu konkursi kontekstis esile kohe alates I voorust. Mõlemad on isikupärased suured anded. Tüübilt on nad väga erinevad. Théotime Gillot on prantsuse klaverikoolile omaselt väga fantaasiarikas, rikka kõlavärvide paletiga pianist, kelle muusikalised kujundid on põnevad ja vaimustavad. Prantslaste mängus on ikka loomingulist vabadust ja leidlikkust, mis publikut kaasa haarab. David Munk-Nielsen on suure haardega, jõuline ja ilmselt pidevalt üha rohkem avanev suur anne. Tema üks sfäär on eriti ulatuslikud suurvormid, mida võis kogeda tema Brahmsi 2. klaverikontserti kuulates, mis on klaveriliteratuuri üks ulatuslikumaid ja ka pikimaid kontserte. Suur saavutus oli ka tema II voorus mängitud Raveli “Gaspard de la Nuit”. See, üks kõige raskemaid klaveriteoseid, oli esitatud hea tehnilise üleoleku ning mõtestatusega. Väga liigutavad olid ka tema Mart Saare prelüüdid, mis tunnetuslikult (põhjamaalane ju) meile lähedased, kuid mingi oma huvitava nüansiga. Eesti teoste esitustest Konkursi kava oli traditsiooniline, kuid hea, et I voorus lühendati see kolmelt etüüdilt kahele. Ka kaks etüüdi annab mängijast pildi ja see tegi konkursi ehk kättesaadavamaks laiemale ringile osalejatele. Avastuslikult huvitav kuulamine olid II voorus teosed eesti muusika kullafondist. Välisesinejad pakkusid nii mõnigi kord üllatuslikke lahendusi. Väga eredalt jäid meelde Théotime Gillot’ mängitud peaaegu et impressionistlik ja värske Ester Mägi “Vana Kannel”, Jiyoung Kimi põhjamaiselt ja arhitektooniliselt esitatud Tüüri sonaat. Edwin Szwajkowski mängis Pärdi “Aliinale” ja Pärt Uusbergi “Hingelinnutee I” talle omasel jõulisel moel, Mizora Osaki esitas peenelt ja hapralt Tõnu Kõrvitsa variatsioonid “Ma tänan sind”. Ka Hyewon Chong tunnetas hästi Kõrvitsat, esitades tema “Kolm pala”. Väga huvitav oli kuulata tugeva hiinlanna Shih-Yu Tangi esituses Ester Mägi “Kolme merepilti”, mis mõjusid vähem ehteestilikult, aga huvitavalt üldistatult. Paljud olid valinud II vooru ka Urmas Sisaski teoseid, Mihhail Kriiva ja Sven-Sander Šestakov esitasid Tubina “Ballaadi Mart Saare teemale” ja Genki Takai kavas kõlas Artur Lemba 2. sonaat. Kuigi, nagu öeldud, ei ole Eesti pianistlikul järelkasvul praegu kõige viljakam aeg, on selline rahvusvaheline klaverikonkurss Eestis kahtlemata äärmiselt vajalik ja edasiviiv. See annab võimaluse näha hetkeseisu ning kõrvutada end teiste maade mängijatega. ŽÜRII Eteri Andjaparidze (Gruusia/USA), Igor Cognolato (Itaalia), Ivari Ilja (Eesti), Juris Kalnciems (Läti), Antti Siirala (Soome) TULEMUSED I preemia – David Munk-Nielsen II preemia – Théotime Gillot III preemia – Misora Ozaki Finalistidiplomid – Tähe-Lee Liiv, Genki Takai, Jiyoung Kim Eriauhinnad Kontserdisari “Lossimuusika”: kontsert hooajal 2021/22 – Tähe-Lee Liiv Eesti Klaveriõpetajate Ühing: tulevikulootus – Tähe-Lee Liiv Eesti Interpreetide Liit: stipendium 1000 EUR – Mantas Šernius Eesti Muusika Infokeskus: parimale eesti muusika esitajale 1000 EUR koos eesti heliloojate nootide ja CD-plaatidega – Shinyoung Lee Tallinna Filharmoonia: kontsert hooajal 2022/23 Tallinna Filharmoonia Mustpeade majas – Théotime Gillot EMTA eripreemia: õppe- või kontsertreis EMTA tudengile 1000 EUR väärtuses – Evita Lohu EMTA ja ERSO ühispreemia EMTA tudengile: esinemine solistina EMTA ja ERSO ühisprojektis – Hyewon Chung Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri eripreemia: esinemine solistina ERSO ees – Misora Ozaki Eesti Kontserdi preemia: soolokontsert Estonia kontserdisaalis hooajal 2022/23 – Jiyoung Kim

Interpreetide liidu kammerkontserdid – Olga Voronova (viiul), Leho Karin (tšello) ja Mati Mikalai (klaver) 12. märtsil Mustpeade majas ning Marcel Johannes Kits (tšello) ja Rasmus Andreas Raide (klaver) 20. märtsil Estonia kontserdisaalis. Mustpeade majas kõlas kaks imposantset tsüklit. Esimest neist, Zoltán Kodály duot viiulile ja tšellole d-moll op. 7, ei esitata just ülearu tihti. Voronova ja Karin mängisid Kodály sügavasisulist teost ilma igasuguse välise paatoseta, muusikale anti võimalus rääkida iseenda eest ja see oli väga mõjuv. Instrumentide kõla sobis omavahel suurepäraselt ja mängijate koostöö oli orgaaniline. Mustpeade maja Valge saal on orkestrile kitsuke, aga väikekoosseisud mängivad selle ruumi edukalt täis ja mõjuvad suursuguselt. Akustika dikteeris muidugi ka seekord pausi mõne kulminatsiooni järele? või pikema fermaadi, et heli jõuaks kustuda ja uus muusikaline materjal alata, aga sellises kohalolemises peitubki elava esituse võlu. Kava teises pooles Antonín Dvořáki klaveritrios nr 4 e-moll op. 90 (alapealkirjaga “Dumky”) lavale tulnud Mati Mikalai tõi endaga kaasa täiesti teistsuguse hingamise. Ansamblijuhi roll kandus hetkega pianistile, lisaks kaasnes ekstraannus temperamenti ja partnereid arvestavat tarkust. Dvořáki tekst on klaverimängijale küllaltki ebamugav, aga Mikalai sai sellega vaimustavalt hakkama. Mulle meeldis väga, et kuigi ansambel toimis suurepäraselt, jäi kogu teose vältel aimatavaks ka iga mängija iseloom – Voronova sünnipärane slaavilik tundlikkus, Karini filosoofiline läbitunnetatus ja Mikalai arukas strukturaalne mõistuslikkus. Dvořáki sisekaemuslikud mõtisklused ei olnud ehk just nii rõhutatult aeglased kui mõnes varem kuuldud versioonis, aga selle korvas täiesti kulminatsioonide kaasahaarav puhangulisus ja tulisus, mis pani kohati lausa ahhetama. Kava väärib taasesitamist, seda enam, et esmaspäeva õhtul oli kohale tulnud häbiväärselt vähe publikut. Estonia kontserdisaalis esinenud Marcel Johannes Kits ja Rasmus Andreas Raide on noorema põlvkonna talendid, kes on praeguseks juba kaugele lennanud, kuid rõõmustavad oma energiast pulbitsevate etteastetega aeg-ajalt ka kodupublikut. Noorusest hoolimata ulatub duo koosmängu algus aastate taha ja seda on nende ühtsest hingamisest ka tunda. Kui Raide on klaveri taga pigem objektiivne ja partnerit toetav, siis Kits on läbinisti isikupärane solist, kelle avatud musitseerimine, personaalne sarm ja julge loomingulisus võidab hetkega iga kuulaja südame. Seekord olid kavas Beethoveni, Schnittke ja Prokofjevi sonaadid ning Arvo Pärdi “Fratres”. Esitus olid nauditav ja ansamblimäng suurepärane. Ükski tehniline võte polnud esinejatele liiga keeruline ega tempo liiga kiire (ehk vaid Beethoveni sonaadi teine osa muutus natuke “aja peale mängimiseks”). Prokofjevit olen eluaeg armastanud, Pärt on teadagi vastupandamatu, aga selle kontserdi lemmikuks kujunes endalegi ootamatult hoopis Schnittke sonaat. Alati on äärmiselt rahuldust pakkuv, kui interpreedid oskavad teost esitada nii, et avastad midagi uut ja senikogematut. Esimese osa pisut painajalik, teadmatust ja rahutust täis meeleolu juhatas meid teise osa Presto’sse, mis tekitas oma kandilisuse ja rõhutatud ekspressiivsusega kujutluspildi mingist lõputust sõjaväetööstuse mürast ja ei meenutanud kohati üldse muusikainstrumentide kõla. Kolmanda osa selge faktuur, kõnekad kujundid ja vaoshoitud pinge professionaalne valitsemine hoidsid publikut oma haardes kuni viimaste hääbuvate helideni. Hea, et järgnes vaheaeg, sest peale sellist esitust oli mõttepaus hädavajalik. Soovimata üht kontserti teisega võrrelda, tekkis siiski tahtmatu mõte elu kulgemisest ja inimeste arenemisest. Noorem põlvkond, olgu ta kui meisterlik tahes, paelub eelkõige oma entusiasmi ja tulisusega, tuletades meile kõigile meelde oma unistusi. Küpses eas on pilk muutunud ja vaade sügavam, välistades igasuguse pea ees tulle tormamise. Kogemused üldistavad ja annavad elule perspektiivi. Hoolimata väikesest rahvaarvust on Eestil suur õnn, et meil on vapustavalt andekaid muusikuid igast põlvkonnast. Ja neid tuleb ehk pealegi, kui professionaalset kultuuri ka edaspidi toetatakse ning noorte erialast haridust rumalate poliitiliste otsustega ära ei rikuta.

Eestis pole hetkel ühtegi tegutsevat tuntud poistebändi. Viimane sellelaadne, Beyond Beyond, lõpetas tegevuse paar aastat tagasi. Sellest ajast on meie tiinekate südameid täitnud võõraste maade mehed. Nüüd on õige aeg kätte jõudnud müüa nende hinged klassikalisele muusikale, Eesti mullast tõusnud kolm kaunist härrat vallutavad süvamuusika lavu, ehk mõne südamegi. 20. novembril toimus Tallinna raekojas kontsert sarjast “Pillifondi aarded”. Esines Trio ’95. Ansamblis mängivad viiuldaja Robert Traksmann, tšellist Marcel Johannes Kits ja pianist Rasmus Andreas Raide. Robert Traksmannile on Eesti pillifond andnud kasutada Gagliano viiuli (1775–1780) ja Vigneroni poogna (1890), Marcel Johannes Kitsele Ruggieri tšello (1674) ja Fétique’i poogna (u. 1900). Ma ei väsi vist kunagi kurtmast raekojas saali viivate treppide üle. Neil on peaaegu et võimatu sammuda. Rõõmustav oli, et saalis oli palju inimesi. Õigemini kui ma kohale jõudsin, siis seal nii palju veel ei olnud, aga publikut tuli lõpuks hulganisti juurde (sealhulgas ka minu sõber, kes jõudis viimasel minutil, vähemalt tõi ta mulle kava). Rahvas saalis, astusid muusikud lavale ja alustasid esimese teosega, Lucien Durosoir’i klaveritrioga h-moll. Durosoir’i nimi oli mulle täiesti võõras, kuid enne kontserdile minekut otsisin teose üles. YouTube’ist leidsin küll ainult ühe salvestuse. Suurvormi avab pianist; esimene osa on üsna keeruline, muusika keerleb piano’de ja pianissimo’te ümber. Mõned väljahüpped sellest on, aga needki üsna lühikesed. Iga klaverimängija ilmselt teab, kui raske on mängida vaikselt, samas läbitungivalt ja kunstipäraselt. Raide oli tubli. Traksmann ja Kits on mõlemad üsnagi teatraalsed mängijad, ka sellel kontserdil jäid nad kujunenud lavakarakteritele kindlaks. Õnneks ei jäänud muusika kinni ainult tehtud liigutustesse, seda jagus palju ja rohkemgi kõlasse enesesse. Esimese osa lõpus ühinesid kontserdiga raekoja platsilt krišnaiidid, suurest hämmingust hakkas publik naerma ja plaksutama (osade vahel!). Üllatunud olid ka härrad laval ja häälestasid vahepeal pille. Mõni sõna ka Durosoir’i (1878–1955) eluloost. Ta oli oma ajal rohkem tuntud viiuldaja kui heliloojana. Interpreedina vallutas ta suure osa Euroopast, jõudis ka Venemaale. Karjäär jäi pausile I maailmasõja ajal, kui helikunstnik mobiliseeriti armeesse. Muusikaarmastajast kindral pakkus Durosoir’ile kohta keelpillikvartetis, sõja ajal esines ansambel matusetalitustel ja muudel tähtsatel sündmustel. Peale raskeid läbielamisi otsustas Durosoir jätkata heliloojana, virtuoosielu ei tulnud enam kõne alla. Klaveritrio on loodud aastatel 1926/1927. Kompositsioonistruktuur on katkendlik, meloodialiinid kipuvad lagunema. Registrite kasutus on lai, eriti on tunda armastust kõrgete vastu. Peale Durosoir’i mängisid muusikud Raveli klaveritriot a-moll. Erinevalt eelmisest on sellest teosest salvestusi voogedastuskanalitel palju. Trio ’95 esitas oopust ka rahvusvahelisel klaverikammeransambli konkursil “Tallinn 2021”, mille nad võitsid (tegelikult lootsin, et jäävad Paddington-trioga esimest kohta jagama, aga see vist ei ole eriti patriootlik arvamus). Oli tunda, et mängijatel oli julgust palju, mäng oli voolav ja vaba. Lõbus oli jälgida ka lehekeerajat Sten Heinoja vaibimas. Ansamblipartnerid mõistsid üksteist intuitiivselt, laval valitses inspireeriv õhkkond. Kõigi kolme interpretatsioonid olid mõtestatud ja läbi tunnetatud. Koosmängus oli leitud hea tasakaal mõistuse ja tunnete vahel. Samuti pole Traksmanni ja Kitse intonatsioonile midagi ette heita. Tõsiselt raske on leida keelpillimängijate kontserte, kus pole intonatsioonikarisid. Aitäh selle eest! Kontsert sai läbi ja rahvas hakkas liikuma. Kõrval istunud kamraad tõi välja huvitava seose, et Pikne McQueeni number filmis “Autod” on 95. Äkki tuli nende trio nimi hoopis sealt, mitte ühisest sünniaastast? Läheme trepist alla ja ta komistab. No on alles trepid!

Klassikalise muusika varamus leidub oopusi sooloteostest massiivsete koorisümfooniateni, kuid nii minu kui paljude teiste südameasjaks on kammermuusika, kuhu mahub uskumatuid ansamblikooslusi. Kui sellesse mitte süveneda, võib end kogemata ilma jätta muusikaloo parimatest teostest, sest paljude heliloojate rafineeritumaid muusikamustreid leidub just näiteks keelpillikvarteti partituuris. Või siis kvintetis, sekstetis või klaveritrios. Heliloojaid näib paeluvat selle muusika puhtus, selgus ja intiimsus. Kammermuusika armastab korda, sest seal on nagu pisikeses toas – pole kohta, kuhu peita ülearust või kus end varjata. Väärt kammermuusikat loonud heliloojad on saanud sellest võibolla suurimat loomingulist rahuldust. Esitaja üks vajalikumaid oskusi on läbi muusikateose publikuga suhelda. Kammermuusika arendab muusika keeles “kõnelemist” suurepäraselt. Ansamblimängus õpitakse partnereid kuulama ja tunnetama ning uuel tasemel kõla ja faktuuri valitsema, mis tuleb omakorda kasuks sooloteoste mõtestamisel või mängimisel orkestriga. Kelle süda kord võidetud, jääb ansamblimängule truuks. Miks muidu lahkutakse isegi suurte ja heade orkestrite kontsertmeistripositsioonilt, et olla tippkvarteti liige ja hingata neljahäälse muusika taktis. Eesti muusikaelus annavad värvikalt tooni rahvusooper, ERSO, Tallinna Kammerorkester, mitmed koorid ja festivalide mahukad kavad. Omamoodi maastiku moodustavad aga ka kammerõhtud, kus esinevad sageli just nende samade eelnimetatud kollektiivide muusikud. Leitakse aega rikastada oma teadmisi “palgatöö” kõrval solistlikuma repertuaariga, avastatakse uusi külgi nii endas kui ansamblikaaslastes ning omandatakse lehekülgede kaupa väärt muusikat. Esimesena kuulasin sügishooajal YXUS Ensemble’i kontsert sarjast “Pihtimused. Šostakovitš” (18.09), mis oli Eesti Kontserdi läbi mitme hooaja vältava Šostakovitši keelpillikvartettide sarjas esimene. Alustati lõpust, ehk kanti ette Šostakovitši viimane, 15. kvartett ja kammerseade 15. sümfooniast (Viktor Derevjanko). Vene kultuuriuurija Mihhail Lotmani peenhäälestus teemasse ning Kultuurikatla katelde saali ängistava muusikaga hästi sobiv atmosfäär aitasid esituslikult kõrgel tasemel kontserdile veel omajagu kaasa. Kui 15. sümfoonia seade viiulile (Harry Traksman), tšellole (Leho Karin), klaverile-tšelestale (Marrit Gerretz-Traksmann) ja löökpillidele (Madis Metsamart, Vambola Krigul, Petri Piiparinen) jättis oma pisut hõredas vormis õhku mõned küsimused – sest katsu sa kuuekesi teha saja inimese tööd –, siis 15. keelpillikvarteti esitus oli algusest lõpuni puhas nauding. See, millise pingega alustas Juta Õunapuu-Mocanita oma muusikaliini ja see professionaalsuse tase jääb viiulikõla täiuslikkuse võrdkujuna meeltesse ilmselt kauaks. Kvarteti koosmäng – kuhu kuuluvad peale eelmainitu veel Harry Traksmann (viiul), Kaija Lukas (vioola) ja Leho Karin (tšello) – on äärmiselt ühtne, mis on YXUS Ensemble’i puhul juba nende esimestest kontsertidest peale normiks kujunenud. Oktoobrikuu viimasel päeval tähistas Mustpeade maja valges saalis oma kümnendat tegutsemisaastat keelpillikvartett Prezioso (Hanna-Liis Nahkur, Mari-Katrina Suss, Helena Altmanis, Andreas Lend). Kümne aastaga on mängitud nii meil kui mujal, klassikast nüüdis- ja popmuusikani ning antud välja heliplaat. Prezioso mäng on alati sümpaatne ja hoogne ning tänu võimekatele muusikutele pillivaldamiselt kõrgel tasemel. Kümne aastaga on kujunenud ühine muusikatunnetus. Palju koos mänginud ansamblis on alati neile midagi eriomast, mida on raske sõnadega seletada. Näib valitsevat sõbralik üksmeel, mitte nagu mõnes ebastabiilses rockbändis ja isegi mõned klassikakollektiivid on sellised, kus kogu kunst põhineb suurte isiksuste maailmavaatelistel kokkupõrgetel. Kontserdi avas Ester Mägi “Vesper” (autoriseade esiettekanne). Järgnevalt olid kavas kõrvutatud Šostakovitši 1. kvartett ning Raveli ainus kvartett. Šostakovitši teoses ei leia veel niisuguseid süngeid sügavusi, nagu tema hilistes kvartettides ning Prezioso mängis teost reipalt ja usutavalt. Raveli kvartetis oli kirglikke hetki ja kaunist piano’t, ent kujundite kõnekust oleks andnud veel täiuslikkuse poole timmida. Aga eks kujundiotsing ongi üks lõppematu tee, mida mööda Prezioso aja jooksul kindlasti edasi kõnnib. Kuid ega kammermuusika pole ainult keelpillikvarteti privileeg. Meie muusikamaastikule on ilmunud viimasel ajal mitu puhkpillikvintetti ning just sellisena, aga siiski koos pianistiga, esines 15.10 Estonia kontserdisaalis “Eliitkontsertide” sarjas New Theatre Ensemble (NTE). 2014. aastal RO Estonia flöödirühma kontsertmeistri Jonathan Hendersoni kokku pandud ansambli koosseis on paindlik nagu YXUS Ensemble’ilgi. Sel korral olid laval lisaks Hendersonile Austraalia oboemängija Nicola Bell, Söulis sündinud klarnetist Soo-Young Lee, hiina metsasarvemängija Pan Ye ning eestlannadest fagotimängija Tea Tuhkur ning pianist Anneli Tohver. Kõik need muusikud on või olid erinevatel aegadel seotud tööga ERSOs või RO Estonias. NTE esituses kõlas nii tuttavat kui tundmatut. Kuna “Eliitkontserdid” keskenduvad sel hooajal läbivalt ka Mozarti loomingule, siis Adagio ja Allegro puhkpillikvintetile oli justkui soojendavaks sissejuhatuseks enne tõsisemaid temperatuure. Nagu mitmel teiselgi eliitkontserdil, paigutati Mozart justkui kohustusliku osana kava algusse ja läbiti see mõnevõrra kiretult, et siis muude teoste juurde rutata. NTE kavas järgnes üllatushelilooja Ludwig Thuille, kelle loomingust meie kontserdipublik varem midagi kuulnud polnud. Thuille oli muide Richard Straussi sõber ja koolikaaslane ning selle ajastu joontega on ka tema helikeel oma (hilis)romantiliste tundepuhangutega. Kava raskuskese langes austraalia nüüdislooja Brett Deani teosele “Polysomnography” (2007), mis juhatas kuulajad unenägude ning alateadvuse maailma. Pealkiri viitab nimelt testile, mida kasutatakse unenägude uurimiseks. Viieosaline teos oli väga värvikas ja kõnekas ning esitus köitev. Jonathan Henderson mõjub ansamblis selge liidrina, kelle muusikalist loogikat ja kujundite karakteersust on põnev jälgida. Kuuldu põhjal võiks NTE olla ansambel, kelle peale ka meie nüüdisheliloojad oma teoseid luues mõelda võiksid. Kontserdi lõpetas tujuküllane esitus Poulenci Sekstetist, mis õnnestus esituslikult kõige paremini. Kuna puhkpillikvinteti kõlale annab väga palju värve juurde klaver, siis lisaks heale mänguoskusele ja ansamblitunnetusele ootaks pianistilt järgmistel kontsertidel pisut solistlikumat lähenemist ning oma mõtete provokatiivsemat väljendamist, sest potentsiaali ju on. Klaveril neljal käel musitseerimine pakub suurt naudingut, aga veeretab tihti teele ka muusikalisi ja tehnilisi takistusi. 28. oktoobril esines Mustpeade majas suurte kogemustega klaveriduo Nata-Ly Sakkos – Toivo Peäske ning päev hiljem oma ansamblimängu algusradadel seiklev Tiiu Sisask –Maila Laidna. Olen jätkuvalt rõõmus uue Steinway üle Mustpeade maja valges saalis, mis on põhjustanud selle saali kui kontserdipaiga ümbersünni. Julgen pidada seda Eesti praeguse aja parimaks kontsertklaveriks. Duo Sakkos – Peäske on koos mänginud üle 40 aasta ning pakuvad tänaseni kõrgel tasemel kogemusterohket mängu. Tobiase pisut tšaikovskiliku “Rondo” ja Elleri “Valsi” vahele paigutus nende kavas Czerny Suur sonaat f-moll, mis avas klaveriõpilaste kohustuslikku etüüdimeistrit hoopis teistsugusest küljest. Czerny oli ju ikkagi Beethoveni õpilane! Duo oskas hästi välja mängida selle teose dramaturgilise arengu ja tõsised kihid, eriti meeldejääv oli Nata-Ly Sakkose loomulik fraseerimine ning kõlasädelus kõrges registris. Bizet’ tsüklis “Laste mängud” oli samuti häid karakterpalu, kuid kõik ei õnnestunud võrdse eredusega. Duo Sisask – Laidna on tegutsenud kolm aastat, kuid nende mängus oli algusest peale tuntav üks väga oluline asi, teineteise suurepärane muusikaline mõistmine, mis ei olegi klaveriduode puhul alati nii enesestmõistetav. Kahe pianisti koosmäng on üks keerukamaid ansamblivorme. Duo mäng oli kooliliselt hästi korras, kõlapilt selge ja mõtestatud, liikumine pidev ning teoste ülesehitus arukas. Kava oli hästi valitud: Brahmsi “Variatsioonid Schumanni teemale”, transkriptsioonid Bachi koraaliprelüüdidest (Kurtág). Õhtu eredaimaks esituseks oli Barberi “Souvenirs” ning Raveli “Valssi” mängiti uhke hooga. Eks üha lisanduvad koosmänguaastad toovad artistlikku veenvust kindlasti juurde, sest seda on vaid vahel harva ülearu. Viiuli-klaveri duode seast tahaksin eriti esile tõsta noort viiuldajat Hans Christian Aavikut, kelle ansamblipartneriks oli Lossimuusika sarjas 23.10 Kadrioru lossis pianist Lea Leiten. 18-aastane Aavik õpib veel Tallinna muusikakeskkoolis Kaido Välja juures, ent temas on tubli annus küpset musitseerimisoskust. Ega muidu poleks ta 2015. aastal olnud II preemia vääriline Eesti keelpillimängijate konkursil, mis oligi sellel võistlusel viiuldajate kõrgeim koht. Aaviku mängus on artistlikkust, arusaamist ja tehnilist osavust. Tal on väga hea kõlameel, mis liialdamata tõi mu kõrvu viiulimängu nn kuldajastu parimate meistrite tooni. See on mingi kaasasündinud taju, mida mõni teine väga hea viiuldaja ei saavuta kui tahes suure hulga töötundidega. Kava oli hästi valitud – Spohri “Skertsos” ja Mozarti sonaadis KV 526 oli elegantset õhulisust ja humoorikust, Bach seevastu oli kontserdi mõtlik raskuspunkt ning virtuoosseks ja tõeliselt kaasahaaravaks kulminatsiooniks kujunes Saint-Saënsi “Introduktsioon ja Rondo capriccioso”. Lahkusin kontserdilt muusikaliselt rikkamana. Särav duett on kaksikõed Triin Ruubel (viiul) ja Kärt Ruubel (klaver), kes esinesid “Eliitkontsertide” sarjas Estonia kontserdisaalis 18. oktoobril. Kavas oli peale Mozarti sonaadi e-moll veel prantsuse muusika. Põnevaimaks esituseks kujunes Francki Sonaat A-duur, kus oli vajalikku väärikust ja väljapeetust, ilma et suurtele tunglemistele liiga palju ja kaalutlemata oleks järele antud. Esituses oli vaoshoitud pinget ning ka vajalikke plahvatusi ning meeldejäävaim oli sonaadi finaal. Nii tuntud ja suure tundelaenguga lugu pole kerge esitada. Ka Raveli “Mustlane” oli kahe põhjamaise esitaja sõrmede all piisavalt kirglik. Olga Voronova (viiul) ja Mati Mikalai (klaver) kontserdikavad on tihti inspireeritud just XX sajandi muusikast. Sel korral mängiti Mustpeade maja valges saalis (14.12) Debussy ja Prokofjevi sonaate. Debussy 1917. aastal valminud helitöö on tema viimane lõpetatud teos, milles võib tunda juba haige helilooja ängi ja pinget sõja mõjudest, kuid see on seal edasi antud pigem alltekstina. Esituses köitis tähelepanu klaveripartii täpsus ja delikaatsus. Prokofjevi 1. sonaat on aga nagu sõda ise ja selle esitus suur füüsiline ja vaimne kangelastegu, mille viiuldaja vapralt läbi tegi. Jõulueelset meeleolu aitas taastada Debussy “Kaunis õhtu” nii vahe- kui lisapalana, leevendades ängi ning jättes alles lootuse helgusele, kuid meenutades kahe tõsise sonaadi vahel, et elu ja õnn on tihti üürikesed. 6. detsembril esinesid “Eliitkontsertide” sarjas Mari Poll (viiul), Henry-David Varema (tšello) ja Mihkel Poll (klaver), kes on koos musitseerinud varemgi. Kontserdikava kulges tõusvas joones: Mozarti trioga G-duur KV 564 alustati ja justkui otsiti seda õiget mängutunnet ning kohati oli ilusaid leide. Põnev oli rännak Dvořáki 4. klaveritrio (“Dumki”) radadel. Dumka on nagu meditatsioon ning Dvořák kasutab seda mõistet mitmuses, teosel on kuus osa, mis omakorda jagunevad erinevateks karakteriteks. Teose keeruline vorm kujundati üheks tervikuks. Ansambli kirglikem ja minu jaoks sisukaim mäng avaldus Brahmsi 1. klaveritrios, mille salapärast ja lennukat Skertsot korrati lisapalana. Loodetavasti leiab see trio esinemisvõimalusi välismaalgi, sest taseme poolest võiks ta vabalt mängida näiteks Wigmore Halli kuulsas esmaspäevases lõunamuusika sarjas. Ka aasta viimasele päevale jagus kammermuusikat, kui Tallinna raekojas esinesid pianist Lea Leiten ja keelpillikvartett Ardor, kuhu kuuluvad Arvo Leibur ja Kadi Vilu (viiul), Rain Vilu (vioola) ja Tõnu Jõesaar (tšello). Kvintetina mängiti intensiivne ja hilisromantiliselt mahukas Ernő Dohnányi Klaverikvintett nr 1 c-moll ning keelpillikvartett esitas kolm taani rahvaviisiseadet. Aasta viimasele päevale mõeldes tekitas kavavalik aga pisut kõhklusi ning midagi selles ei lasknud kontserdil mõjuda päris veenvalt. Seevastu oli vana-aastaõhtuks sobiv valik Mozarti Klaverikontsert nr 14 KV 449, kus orkestri roll oli kvarteti kanda. Lea Leiteni musitseerimine oli hoolikalt lihvitud ja sümpaatne, vaba voolamisega ja särav. Seda kõike jäi aga puudu “orkestril”, kes mõjus maneerliku ja ebatäpsena. Siit jäi hinge kriipima ebakõla, mis nende keelpillimängijate kogemusi ja võimekust arvestades võinuks olemata olla. Tunne jäi poolikuks, sest vana aasta viimasel päeval oleks soovinud kuulata midagi harrast ja lõpuni viimistletut. Vast pakub selliseid hetki jälle uus aasta ja kevadine kammerhooaeg.

Kontserdisari “Eliitkontserdid. Peterburi sillad” 20. septembril Estonia kontserdisaalis. Laval Triin Ruubel (viiul), Johanna Vahermägi (vioola), Marcel Johannes Kits (tšello), Henry-David Varema (tšello) ja Kärt Ruubel (klaver). Kavas Anton Rubinsteini klaverikvartett C-duur, Anton Arenski keelpillikvartett viiulile, vioolale ja kahele tšellole op. 35. Nii nagu õunte küpsemine annab märku saabuvast sügisest, kõlas kuuldud kontserdil sellele kargele aastaajale sobiv valik vene romantilist muusikat. See mõtlik ja lüüriline muusika kätkeb hapukaid ja mõrkjavõitu meeleolusid, mida teisedki heliloojad on kasutanud justnimelt sügist iseloomustades. Estonia kontserdisaalis esinesid sedapuhku nooremapoolsed Eesti muusikud, kes kõik on mingi perioodi õppinud ja töötanud või käesoleval ajal õpivad välismaal. Laval sai näha kaksikõdesid Ruubeleid – viiulil ERSO kontsertmeistrina viimastel aastatel kõigile tuttavaks saanud Triin ja klaveril tema Berliinis elav õde Kärt. Muidu pigem melanhoolsetes meeleoludes muusikasse said just nemad kõige rohkem sära tuua, kui Rubinsteini kvartetis kõlasid kelmikad klaveri ja viiuli lühidialoogid. Veel oli laval mõnda aega Iisraelis elanud vioolamängija Johanna Vahermägi, kes annab praegu muusikaakadeemias kammermuusikatunde ning tegutseb vabakutselisena. Tema paremal käel istus tšellist Heny-David Varema, kes on ansamblikaaslastest jupp maad vanem ja kammermuusikaga üles astunud isegi New Yorgi Carnegie Hallis. Ansamblimängus tundsid nad kõik end kenasti nagu kodus ning musitseerisid küllalt kirglikult. Hakkas silma nende tähelepanelikkus ja ekspressiivsus, mis on kammermuusika puhul suur boonus ja kuulajalegi väga meeldiv. Ükshaaval ma esinejaist kedagi eraldi välja ei tookski, sest kõik andsid ühtsesse ansamblimängu oma parima. Keelpillimängijad suutsid terve kontserdi vältel hoida ilusat sügavat tooni ning iga interpreet mängis väga hingestatult.. See käib ka tarmuka tšellisti Marcel Johannes Kitse kohta, kes kontserdi teises pooles vahetas välja pianist Kärt Ruubeli. Nimetatud artistide puhul oli oodata väga head esitust, kuid tõsiasi, et nii oligi, väärib siiski esile toomist. Muusikaline tase oli igati priima, mistõttu oleks tarbetu norida mõne detaili kallal. Publikuridu vaadates tabasin end aga mõttelt, et kammerkontserdid on alaväärtustatud. Klassikalise kammermuusika huviliste mõttes võib mõnekümnepealine publik keset töönädalat olla isegi proportsionaalselt päris paras, ent arvan siiski, et publik ei oska väärtustada hea klassikalise muusika teraapilist poolt. Närvilises ja alati kuhugi kiirustavas ühiskonnas võiks muusika inimestel aidata rattalt maha tulla ja hamstrist tagasi inimeseks muutuda. Kontserdile minnes ei pea ilmtingimata eelnevalt repertuaari tundma. Küll võiks kõrva taha panna, et romantismiaegne muusika on enamasti kindla peale minek. Ka neile, kes tahavad lihtsalt oma mõtteid mõelda, tundes kontserdielamuse rahustavat ja hinge toitvat poolt. Tööpäevast väsinuna on hea muusika saatel väga meeldiv mõttepuntraid sirgu tõmmata.

Festivali “Virmalised” lõppkontsert “Torm ja tung” 14. veebruaril Estonia kontserdisaalis. Aasta tagasi esmakordselt öötaevasse ilmudes tekitas Eesti interpreetide liidu festival “Virmalised” suuri ootusi. Mäletatavasti oli programm toona läbinisti Eesti ja klaveri keskne: kolmel õhtul pakuti mahukat antoloogilist ülevaadet kodumaisest klaveriloomingust, alustades Tobiasest ja lõpetades kõige hiljutisemaga. Sel puhul väitsin, et “ajaloolise tagasivaatena täitis “Virmalised” oma ülesande küllap paremini kui ükski teine muusikaline ettevõtmine, sest kokku said õige formaat ja põhjalik uurimuslik eeltöö”.1 “EV 100” tähe all kulgenud aasta külvas rohkesti muusikalisi muljeid, ent eelöeldule võib kindlaks jääda: püüti mujal kuidas püüti, aga “Virmaliste” ühtaegu avastuslik, selge teemapüstitusega ja kompaktne kava küündis Eesti-aineliste kontsertide seas esile. “Virmaliste” tänavune programm oli koostatud sootuks teistmoodi. Kuivõrd EIL-il täitub 20. tegevusaasta, siis oli kunstiliste juhtide Mihkel Polli ja Henry-David Varema sõnutsi seekord “eesmärgiks publikuni tuua võimalikult paljude erinevate erialade esindajad ja pakkuda ülevaadet eesti kõrgetasemelise interpretatsioonikunsti eri tahkudest“. Sellisena on “Virmalised” kui omamoodi ülevaatenäitus, kus palju osalejaid ja hulk lühiteoseid või teoseosi. Tõelist taset on niisuguses formaadis näidata üsna keeruline, selleks vajab iga esineja rohkem lava-aega. Lõdvenenud on ka repertuaarifookus: Eesti heliloojate muusikat küll mängiti, aga möödunud aasta kava oli oma stiilipuhtuses uudisväärtuslikum ja eristus selgemalt ülejäänud kontserdielust. Mullust omanäolisust oli sedapuhku aimata keerulisem. Festivali lõppkontsert kandis pealkirja “Torm ja tung”. Sturm und Drang on kultuurilooline mõiste, mis seostub 1770-ndatel saksa kirjanduses ja muusikas valla pääsenud rahutu loomesuunaga. Kontserdil oli sellele väljendile lähenetud vabamalt ja XVIII sajandi muusikat kavas polnudki, küll aga võis mitmel puhul täheldada üldisemas mõttes väljendustuhinat. See oli just niisugune segakava, mille puhul usun, et igaüks valis enam-vähem vabalt paar meelepärast pala, jättes kõrvale muud taotlused. Debussy “Rapsoodia” õigustas Toomas Vavilovi ja Peep Lassmanni esitatuna tormi ja tungi määratlust küllaltki, Pärdi “Peegel peeglis” on aga muidugi kõige tormleva ja tungleva vastand – järgneb ju tormile ikka vaikus. Kontrastne paar on ka Ivari Ilja mängitud Chopini nokturn H-duur op. 9 ja polonees As-duur. Ülejäänud esinejatest mainigem veel tšellist Marcel Johannes Kitse, kellele võimalust kasutades anti üle vastasutatud aasta interpreedi preemia. Kava võib olla kirju, aga festivali mõte on selge: see on hea viis, kuidas end suurele pildile tuua ja oma sõnumit levitada. Kui kuulaja saab kord hamba verele, siis arvatavasti leiab ta eesti interpreedi juurde tee edaspidigi. 1 Aare Tool. Pianisti teekond maailma lõppu. Sirp, 2.03.2018.

Eesti muusika- ja teatriakadeemia algatas hilissügisel uue esindusfestivali – “müriaadFEST” –, mis sisuliselt asendab varasemat “Sügisfesti”. Eelnevaga sarnaselt on uuegi festivali eesmärk anda võimalikult avar ülevaade EMTA muusikastiilide ja etenduskunstide põnevast paljususest. Uue festivali suurejoonelisim sündmus toimus 22. novembri õhtul, mil EMTA suures saalis mälestati austava kontserdiga helilooja Krzysztof Penderecki (1933–2020) pikka ja paljutähenduslikku loometeed. Mõjuva autorikontserdi ehitamiseks on mõistagi mitmeid teid. Võib püüelda entsüklopeedilise haardega ülevaatlikkuse poole, valides looja erinevatest perioodidest kõige ilmekamaid näiteid. Samuti võib katsetada eriilmeliste esituskoosseisude vastandamisega, et tuua esile helilooja muusikalise mõtteilma kogu rikkused. Aga võib ka ülevaatlikkuse ideest üldse loobuda ning valida üks-kaks esinduslikku šedöövrit, millega anda tugev ja selge sõnum. Sel korral valitigi viimane variant: kontserdi kava moodustus kahest hiiglaslikust helitööst, mis mõlemad valmisid käesoleva sajandi hakul: “Concerto grosso” nr 1 kolmele tšellole ja orkestrile (2000/01) ning klaverikontsert “Resurrection” (“Ülestõusmine”, 2001/02, 2007). Penderecki loomenimistus on kontserdižanril vaieldamatult väga oluline kaal: ühe soolokontserdi leiame klaverile, vioolale, flöödile ja metsasarvele, paarina on kontserte viiulile, tšellole ja klarnetile; on ka üks topeltkontsert viiulile ja vioolale. Sooloinstrumentide kombineerimine orkestri värvigammaga pakkus heliloojale nähtavasti suurt rahuldust ja põnevaid muusikalisi väljakutseid. Penderecki esimese “Concerto grosso” idee tuua orkestri ette soleerima kolm tšellot on esmapilgul mitmeti probleemne. Kuidas jaotada muusikalist materjali kolme solisti vahel? Kuidas neid orkestraalsest kõlaruumist selgelt eristada? Kas kohelda kolme tšellisti täiesti erinevate isiksustena või orkestrile in corpore vastanduva vähemusgrupina? Penderecki valis nähtavasti trio mõttemaailma ühtsuse tee. Igaüks sai küllalt võrdse kõlapinna, aga nende argumendid oma sisult kuigi palju ei erinenud. Omavahel vesteldes oldi pigem nõus, korrati üksteise ideid sarnases sõnastuses aina üle, kinnitati kindlat kuulumist samasse erakonda. Tekkis iselaadselt kaeblev ja valulistest ideedest koos seisev mõtteline kajakamber, mille liikmed orkestri kohati sõjakaks kiskuvas ümbruses üksteist julgustasid. Sündisid vestluslikud dialoogid orkestriga, omavaheliste arutluste triloogid ja ajuti ka julged kolmekesi orkestri vastu tõusmised. Tšellistide üksmeelne ja esinduslik trio koosnes tegelikult kolmest küllalt eriilmelisest solistist: Silvia Ilves, Marcel Johannes Kits ja Henry-David Varema. Ilvese väljenduslikud tugevused tulid kõige eredamalt esile kantileensetes episoodides, kus võis näidata laulvuse ilu ja täidlast tooni. Kits säras kapriissetes lõikudes ja kadentsilikes momentides, iseäranis kõrgema registri harjadel. Varema värvis eriliselt nauditavaks melanhoolsed ja sünkjad viisikäänud. Penderecki klaverikontsert, mida püüab (mõneti küsitavalt) ülendada alapealkiri “Ülestõusmine”, on oma väljavaatelt möödunud sajandite “suure klaverikontserdi” traditsiooni jätk, aga seda läbinisti postmodernses võtmes. Vormiliselt kõlab see ülimalt eklektiliselt, aina viseldes ja lainetades kontrastsete ideede meelevallas. Kümneks mõtteliseks alalõiguks jaotuv teos kätkeb ligi kolmveerandtunnises tervikus rohkelt sisu: sõjamarsilik stiihiline rühkimine, ingellikult õrnad episoodid, groteski kalduv tantsuhoog, räuskavate masside absurd, viha. Vastandina pakutakse nagu jumaliku ilmutusena saali laskuvaid koraalisarnaseid lõike, millest siiski ei puudu ka hoiatavad toonid. Filmilikult eredate kujundite müriaad köidab publiku tähelepanu jäägitult, teisalt hakkab see paljusus aja möödudes frustreerima seda osa kuulajaist, kes ihalevad selgemat ja loogilisemat arhitektoonikat. Märkimata ei saa jätta sedagi tõika, et sarnaselt Penderecki mõnegi teise teosega on ka klaverikontserdil tugev muusikaväline seos: teos mälestab 11. septembri New Yorgi terrorirünnaku ohvreid. Heliteosele külge poogitud muusikavälised seosed suurte isiksuste või pöördeliste ajaloosündmustega tekitavad kriitikutes sageli kummastunud õlakehitusi. Kuidas küll kritiseerida taiest, mis on näiteks pühendatud paavstile või mis käsitleb mõnd tohutut katastroofi inimkonna ajaloos? Poola helilooja Stefan Kisielewski on taolist praktikat pisut ironiseerides nimetanud tunnustuse väljapressimiseks kuulajalt.1 Klaverikontserdi soolopartii esitanud pianist Ivari Ilja tõestas end jõuliselt veenva, sisuka ja kõigutamatu meelekindlusega interpreedina. EMTA sümfooniaorkester paistis Andres Mustoneni juhatusel silma harjumuslikust nivoost kõrgema ettevalmistatusega, millest andsid tunnistust kindel koosmäng ja ka mõned meeldejäävad individuaalsed sooritused, iseäranis puupuhkpillide sektsioonis, näiteks õhtu avateose episoodiline oboesoolo (Maria Surovtseva). 1 https://culture.pl/en/work/piano-concerto-krzysztof-penderecki

Festival “Beethoven” oli seitsmepäevane maraton, nagu maailma loomine, “kõige elavama” klassiku vääriline. Esimesel hetkel tundus selline seeria – kõik Beethoveni 32 klaverisonaati, 10 viiulisonaati ja 5 tšellosonaati – oma koguses hõlmamatu. Kuid olles kõik need päevad igal õhtul kuulanud EMTA uues, kõrges, heleda puidu tooni saalis, ei olnud see raske, vaid hoopis tervendav ja õpetlik mõttekool. Igal päeval tekkis uus hasart ja põnevus kuulda uusi teoseid uute esitajatega. Suurürituse korraldajad – Eesti interpreetide liit, Eesti pianistide liit ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia olid sonaadid jaganud laiali meie arvukate pianistide, viiuldajate ja tšellistide vahel. Võib vaid kujutleda, kui suur ja sadu pisimaidki detaile arvesse võttev oli korraldajate töö keerulisel viiruseajal. Kõik laabuski lõpuks väga hästi, esitajaid ja turvanõudeid puudutavatest küsimustest hoolikalt koostatud kavadeni. Kõiki neid paljusid esitajaid järjest kuulates mõistad, kui palju on meil kõrge taseme ja professionaalsusega muusikuid ning tajud meie muusikahariduse tugevust ja traditsioone. Sageli mainitakse, et eestlased on laulurahvas, kuid kas ei peaks ka meie interpreedid rahvusliku väärtusena olema rohkem teadvustatud, tähele pandud ja hinnatud. 32 klaverisonaati kui teekond Esmaspäeval, 7. detsembril avasid kogu hiigelfestivali Beethoveni tšellosonaadiga nr 1 F-duur Henry-David Varema ja Irina Zahharenkova. On hea, kui esimesed esinejad on kogenud meistrid ja seda olid Henry-David Varema, EMTA prorektor ja õppejõud, ning Irina Zahharenkova, üks meie läbi aegade talendikamaid pianiste. Esimene tšellosonaat, kirjutatud Beethovenil noore mehena, on pühendatud Preisi kuningale Fridedrich Wilhelmile, kes oli samuti olnud hea tšellomängija. See oli aeg, mil erinevad ühiskonnakihid huvitusid innukalt muusikast ning mitmed kõrgaristokraadid olid üldse mitte kehvad mängijad. Selles sonaadis on palju rütmikust ja kiirete käikude sädelust, mis omane Beethoveni varasele stiilile ja mida Varema ja Zahharenkova heas koostöös edasi andsid. Beethoveni klaverisonaatide hiigelteekonna esimese esituse tegi sonaadiga nr 1 f-moll EMTA õppejõud ja hea varasemate instrumentide tundja Lembit Orgse haamerklaveril. Selline oligi Beethoveni ajastu klaver. Muidugi kõlab see pill väga teistmoodi kui kaasaegne Steinway, ning esitus ajastu instrumendil andis sellele tuntud sonaadile mingi uue, silmiavava vaatenurga. Age Juurikas mängis sonaati nr 3 C-duur, mis kujunes minu jaoks festivali üheks huvitavamaks ettekandeks. See on ulatuslik sonaat, peaaegu nagu sümfoonia klaverile, millel lisaks tehilisele kõrgpilotaažile I osas on äärmiselt huvitavad ka järgmised osad: sügavusse laskuv II osa, III – skertso-osa (Beethoveni varasemate sonaatide skertsod on haarav mosaiik tolle aja olustikumuusikast ja tantsurütmidest) ning muutuste ja üllatuste rohke IV osa. Kauaks jäi meelde ja pani järele mõtlema Lauri Väinmaa sonaadi nr 4 Es-duur esitus. Väinmaa on suur Beethoveni-tundja, esitanud kõik 32 klaverisonaati tsüklina. Selline Beethoveni loomingu laialdane tundmine ja korduv süvenemine andis tema esitusele laiema, paljusid tagamaid avava mõõtme. Järgmisel päeval mängis sonaati nr 5 c-moll Tanel Joamets talle omase suure ekspressiivsusega. Johan Randvere teoseks oli teine “klaverisümfooniate” sarja kuuluva sonaat nr 7 D-duur – mis on minu arvates mõttelises (ja ülesehituslikus) suguluses eelpoolmainitud sonaadiga nr 3 C-duur. Randvere esituses olid heas balansis nii hoogsad ja tantsulised kui süvamõttelised elemendid. Marko Martin esitas väga huvitavalt “Pateetilise” sonaadi. Beethoveni kõige tuntumate sonaatide kolmikut: “Pateetiline”, “Kuupaistesonaat” ja “Apassionata” on alati omajagu keeruline tõlgendada nende suure tuntuse tõttu. Marko Martinil see õnnestus, tema esituses oli beethovenlikku dramaatilist hoogu, loomulikku eri karakterite kujundust ning teos jõudis kuulajate ette värskes ja kaasahaaravas vormis. Festivali kolmandal päeval kuulis toredat ja karakteerset tõlgendust sonaadist nr 11 B-duur Jaan Otsalt. Mõjuva mulje jättis Mati Mikalai esitus sonaadist nr 12 As-duur, mille I osa on ulatuslikud variatsioonid – Beethovenil palju kasutatud ja teda väga huvitanud vorm. Mati Mikalai on väliselt nappide liigutuste, aga väga põneva sisemaailmaga pianist. Tema mäng heas mõttes üllatab – ta mõte ei liigu liiga palju traditsioonide radu pidi, iga helikäänu taga avaneb midagi uut, millega kohtumine pakub põnevust. Viimastel aastatel põhiliselt Londonis tegutsenud Maksim Štšura esitas sonaadi nr 15 “Pastoraalne”. See omamoodi keerukas teos, kuhu muidu sageli suurtes massides ja vormides mõtlev Beethoven on kätkenud hulga kiirelt muutuvaid väiksemaid kõla- ja rütminüansse, nõuab mängijalt suurt tähelepanu ja kiirreageerimist. Sellised tunnetuslikud omadused on Maksim Štšural olemas ja ta pakkus kuulajaile nauditava esituse. Neljanda festivalipäeva väga meeldejääv esitus oli kahtlemata Kai Ratassepalt, kes mängis armastatud sonaadi nr 17, mida tihti kutsutakse Shakespeare’i järgi “Tormi”-sonaadiks. Kai Ratassepa mängule on omane soe emotsionaalsus, ta andis sellele sonaadile isegi teatava romantilise värvingu, mis siia hästi sobis. Viiendal festivalipäeval esitasid kõrvuti noorte muusikakeskkooli õpilastega Beethoveni ühtesid kapitaalsemaid sonaate Sten Heinoja ja Sten Lassmann. Sten Heinojal oli sonaadis nr 21 “Waldstein” kiirust ja hoogu, temale omast õhulist sillerdavat kõla. Võibolla oleks selles “maailma loomiselikult” väga “hõivatud” sonaadis tahtnud vahel isegi raskemat haaret ja kõvemat kätt. Sten Lassmann mõtestas “Apassionatat” filosoofiliselt, tema suuremates kategooriates ja üldistustes liikuv mõtlemine sobis sellele Beethoveni ühele heroilisemale sonaadile. Festivali eelviimasel päeval mängis Kristi Kapten sonaati nr 26 “Les adieux” väga põhjaliku süvenemisega ja läbimõeldult. Festivali tippesitusi kuulis Mihkel Pollilt, Ralf Taalilt ja Tähe-Lee Liivilt. Tähe-Lee Liiv kuulub TMKK noorte hulka, kuid tema tase ja võimekus liigub mingis eraldi, oma kategoorias. Tema sonaadi nr 27 e-moll esituses oli isikliku nägemuse veenmisjõudu ja lihvitust. Mihkel Poll tegi sonaadiga nr 28 A-duur festivali võibolla ühe täiuslikema esituse, kus oli palju kaunilt läbitunnetatud lüürikat – tema pärusmaa interpreedina on muidu olnud pigem suuremad dramaatilised vormid. Beethoveni kõige keerukamat ja pikimat, “Hammerklavier”-sonaati (kestusega 45 minutit!) esitas Ralf Taal. See oli muljetavaldav ettevõtmine ja suur saavutus, kõige muu kõrval on see teos ka erakordselt raske nooditekstiga. Ka sonaadi mõistatuslikku viimast osa suutis Taal oma mõttejõuga valitseda, nauditavad olid sealsed suured keerulise polüfooniaga fuugad. Festivali lõpupäeval mängis Irina Zahharenkova sonaati nr 30 E-duur talle omase, väga avatud emotsionaalsusega, kus kõlamaailmade gradatsioonid on lõputud. Festivali lõpetasid rektorid. Ivari Ilja esitas sonaadi nr 31 As-duur kõrge professionaalsuse ja läbimõeldud selgusega. Viimasena kõlas filosoofiliselt tulevikku vaatav sonaat nr 32 Peep Lassmanni esituses. Kokkuvõtteks võiks öelda, et klaverisonaatide esitused rühmitusid kolmeks: eelpool käsitletud, sageli laval esinevad kontsertpianistid, EMTA tudengid ning Tallinna muusikakeskkooli õpilased. EMTA tudengitest olid sonaate mängimas Mantas Šernius, Sven-Sander Šestakov, Mariin Gill, Evita Lohu, Piret Mikalai, Lea Valiulina, Maria Magdik, Ilana Lode, Lukas Gedvilas, enamik aastatagusel Eesti pianistide konkursil osalenud ja preemiaid pälvinud. Tallinna muusikakeskkooli õpilastest esinesid igati väärikalt Jana Potštarjova, Hans Matthias Kari, Theodor Teppo, Sofia Khvichia ja Tähe-Lee Liiv. Küpsete tipp-pianistide rida on meil arvukas, mängijad on eriilmelised ja isikupärased. Tudengite esitused näitasid häid professionaalseid teadmisi ja oskusi, kuid võrdluses nii paljude eriilmeliste muusikutega jäin esitustest ootama rohkem mõttejulgust ja suuremat tahet näidata oma sisemaailma. Kuid tudengiiga ongi suur artistlike eneseotsingute aeg. Puhtsubjektiivselt tundus mulle, et individuaalsete eneseotsingute teel olid kaugemale jõudnud Sven-Sander Šestakov “Kuupaistesonaadiga”, Lea Valiulina kapriisse-keeruka sonaadiga nr 10 G-duur, Evita Lohu lendleva sonaadiga nr 13 Es-duur, Piret Mikalai õrn-naiseliku sonaadiga Fis-duur (pühendatud Therese von Brunswickile) ning TMKK abiturient Sofia Khvichia sonaadiga nr 9 E-duur. Viiuli- ja tšellosonaadid kui paralleelmaailmad Viiuli- ja tšellosonaadid olid jaotatud klaverisonaatide vahele. Oli suurepärane kuulda hulka meie väga häid viiuldajaid, keda soolorepertuaariga suurel laval paraku väga sageli ei kuule. Beethoveni viiulisonaate nr 1 ja 6 mängis hiljuti Eesti keelpillimängijate konkursil küpset ja professionaalselt lihvitud mängu näidanud Linda-Anette Verte. Ta on tehniliselt võimekas, tundlik mängija, keda on alati huvitav kuulata. Tema ansamblipartnerid olid Maksim Štšura ja Age Juurikas. Štšura hiilgas siin ka ansamblistina – ta on eriliselt kõnelev, impulsse andev, partneriga orgaanilises dialoogis olev esitaja. Age Juurikasega on neil uus ja ansambliliselt paljutõotav duo. Arvo Leiburil, meie väljapaistval soolomängijal, ERSO kontsertmeistril ja EMTA õppejõul oli hea omavahelise sobivusega ansambel Johan Randverega. Leiburi muusikaline küpsus väljendus sonaadi nr 2 A-duur hea läbimõeldusega tehtud esituses. Väga sageli ei kuule meie soololaval ka Andrus Haava, kes on pikaaegne Soome rahvusooperi ja paralleelselt ka RO Estonia orkestri kontsertmeister. Neil on olnud pikaaegne koostöö Lauri Väinmaaga, mida on tunda ka mängust, partnerid tunnevad teineteist hästi. Oli huvitav teda, meie väga võimekat viiuldajat, üle hulga aja jälle kuulda. Alati tekitab põnevust Johannes Põlda lavale ilmumine, kes on temperamentne, tugeva energeetikaga noor mängija ja toob kaasa justkui “uusi tuuli”. Tema partneriks oli kõrgprofessionaalne ja suure kogemusega kontsertmeister Lea Leiten. Kristiina Kriiti olen sattunud vähe kuulma, ta on põhjalik ja sügavutiminev hea tasemega mängija. Neil oli väga meeldiv ansambel Marko Martiniga. Sigrid Kuulmann oli saanud esitamiseks tantsuliselt nõtke ja helge sonaadi nr 8 G-duur, mida ta esitas karakteerselt, kauni tooni ja täpsusega. Suurepärane ansamblipartner on Ralf Taal, kes tajub partneri iga vähimatki tundevirvendust ja esitusnüanssi. Väga küps ja üksteist tundev duo on õde ja vend Mari ja Mihkel Poll. Nad on ühel lainel, mõtlevad samas laadis ja sellest kasvab ühtne ja hästi kuulatav kooslus. Nende esituses kõlas dramaatiline Sonaat nr 7 c-moll. Ülimalt põnev oli kuulda ka noort annet, Saksamaal õppivat Robert Traksmanni, kes on väga hea potentsiaali ning tugeva artistlikkusega mängija. Tema partner oli Sten Heinoja. Üks mõte selle muidu nii hästi toimiva ansambli juures oli, et – neile sai osaks mängida Beethoveni kõige keerukamat ja esituslikult raskemat, “Kreutzeri” sonaati (n-ö viiulisonaatide “Hammerklavier”) – võibolla oleks selle võinud pakkuda ealiselt küpsematele esitajatele, sest tahes-tahtmata vajab see teos lisaks esitajate säravale andekusele ka teatavat elukogemust. Viiulisonaati nr 10 G-duur esitas isikupäraselt duo Olga Voronova – Mati Mikalai. Voronova on ühtaegu särava ja pehme tooniga viiuldaja ning koos Mati Mikalaiga, kes oma partiis samal ajal toetas ja avas põnevaid lisahääli ja kujundeid, kujunes neil haarav ja kuulamapanev esitus. Tšellosonaadid on ülimalt huvitav osa Beethoveni hiigelloomingust. Neis on palju novaatorlikku, katsetavat ja nad on oma laadilt ehk uuenduslikumadki kui vahel üsnagi traditsioonidega seotud viiulisonaadid. Esimese sonaadi esitusest oli juttu eespool. Sonaadi nr 2 esitasid Leho Karin ja Marrit Gerretz-Traksmann. See sonaat on viie-teoselises tsüklis mu lemmik, kuhu on koondunud kõik Beethoveni varase küpse stiiliperioodi parimad jooned: teemade äärmine eredus, see, kuidas muusikaline materjal on jagatud ansamblipartnerite vahel ning kuidas vormuvad osad. See on nagu näeksid täiuslikkuse tõusu ja kasvu, mis on samas elav, tuksuv organism. Teost tõstis veel enam esile hea ettekanne. Tahaksin siin väljendada vaimustust Marrit Gerretz-Traksmanni silmapaistva ansamblimängu üle. Tema muusikalised arusaamad, nende edasi andmine ning partneriga ansamblis olemine on väga kõrgel tasemel. Meie väljapaistev tšellist, samal kontserdil ka interpreetide liidu aasta interpreedi tiitliga pärjatud Theodor Sink esitas koos oma ansamblipartneri Kristi Kapteniga sonaadi nr 3 A-duur. See on 1. ja 2. sonaadi taustal õhulisem ja napima helikeelega teos, mida muusikud esitasid väga oskuslikult ja mõtestatult. Festivali ühe tippesitustest tegi Marcel Johannes Kits sonaadiga nr 4 C-duur koos oma pikaaegse ansamblipartneri Sten Heinojaga. Meil on plejaad vaimustavaid, väga häid tšelliste. Kuid kui tuli Marcel Kits oma erilise tooniga, pillivaldamisega, kus kõik on ainult muuska teenistuses, ja kaasakiskuva karismaga – siis oli selge, et kuuleme midagi erilist. Väga huvitav mängija ja suur tulevikulootus on Valle-Rasmus Roots. Koos ansamblikaaslase Sten Lassmanniga esitasid nad viimase, 5. sonaadi, kus on palju filosoofilist mõtestatust, mis neile mõlemale ka lähedane on. Varasemate sajandite absoluutse muusika jõud on suur. Kaasajal on kombeks muusikaga ja muusika ümber palju “teha”, kuid see ajatu looming kõneleb kõigest absoluutselt, puhtalt ja ilma mingeid lisandeid vajamata.

Kuulus dirigent Juri Temirkanov astus tagasi Peterburi filharmooniaorkestri muusikajuhi ja peadirigendi kohalt, kus ta oli ametis 1988. aastast. Muusikud on tema käe all mängimisega 33 aasta jooksul sedavõrd harjunud, et sotsiaalmeedias avaldati suurt kahetsust tema lahkumise üle. 83-aastane Temirkanov on olnud suuepärane orkestrijuht ja samuti osav läbirääkija nõukogude ajal. Peterburi Kirovi teatri (praegune Maria teater) juhina, kus ta töötas 1976–1988, suutis ta vältida kommunistliku parteiga liitumist ning temast ei saanud kunagi ei Jeltsini ega Putini jüngrit, kuigi viimane külvas talle pakkumisi ja autasusid. Aastate jooksul on Temirkanov töötanud paljude orkestritega, mh juhtis ta 2000–2006 Baltimore’i sümfooniaorkestrit ja on praegu Londoni kuningliku filharmooniaorkestri audirigent. Viimastel aastatel on ta elanud peamiselt Suurbritannias. Temirkanovi ameti võtab Peterburi filharmoonikute juures üle Nikolai Aleksejev, kes on olnud seal asedirigendi ametikohal 2000. aastast (2001–2010 oli Aleksejev ERSO peadirigent).

Kitarrist Toomas Vanem on järjekordselt leidnud ja komponeerinud muusikalised vasted oma sisekosmose tunderikastele fantaasiatele ning üllitanud uue autorialbumi “Toomas Vanem II”. Rikkalike kogemustega muusik väljendab end siin instrumentaalse progerocki katlas, segades eri stiile (djent, metal, fusion, alternative), ent jäädes siiski läbivalt äratuntavaks oma isikupärase kidrasaundi ja kirgliku vaimustusega voolava, kohati õrritavalt sünkopeeriva mängumaneeriga. Albumi kujundus on mõistatuslikult sümboliseeritud. Esikaanel juhatab meid muusikaliselt võrdkujulisse ilmaruumi tulnukalaadsena kujutatud Orbital Man (Vanema esimese sooloplaadi loo nimikangelane), kes oma salapärasel, nukkermõtlikul ilmel silmitseb midagi/kedagi käesolevat. Võib oletada, et Orbital Man on muuhulgas ka habras ja haavatav, sest siinse visuaalse kujunduse tagant leiame siira, isiklike tähendustega hingestatud muusika. Avatuna kõiksugustele tõlgendustele ja kriitikale. Veelgi enam, saame aimata Orbital Mani kui võrdkuju loomise motivatsiooni. Albumi hüüdlause show.co lehel lubab muusikat, mis viib meid teispoole kujutluse piire. Kuulamata ei tea me veel, mis võib meid lubatavas teispoolsuses ees oodata. Kas äärmuslikes/ääretutes mõõtmetes erakordne nauding või talumatult valus meelepiin? Liialdamata võib öelda, et kogumiku muusika võimaldab kuulajal kogeda mõlema äärmuse lähedust. Siira ja sisuka muusika võlujõud seisneb suuresti selles, et võimaldab meil korraldada teatud piirini turvalisi reise enese siseilma avarustesse ja muuhulgas kiigata oma võõristatud varjudessegi. Seepärast võib tõdeda, et “Toomas Vanem II” on just nii hea ja sügav muusikakogum, kuivõrd me usaldame selle kõlasid end juhtima oma tuttavast ja turvalisest seisust eemale, distantseerudes vaimuilmas sisemisele orbiidile enese tuumakust eemalt vaatlema ja meeleilmastikku kogema. Millise kujutluse loob me meel väikesest printsessist, keda albumi muusika kirjeldab? Millele juhib mõtted pala “Lumehelbekesed”? Häälestudes Toomas Vanema muusikakogumiku kirevatele meeleoludele, saame osa ülevusest ja vabadusest, mis pühitsevad loomingulist iseseisvust ja enesemääramist. Käredaloomuline ja teravalt läbitungiv, samas tundliku mängumaneeriga esitatud muusika mõjub nagu korrastatud ideede kauakestev purse, mis erineb märgatavalt kitarrikunstniku igapäevasest tegevusest stuudio- ja bändimuusikuna. Võime maiselt tõdeda, et igasugusel muusikal on oma tänuväärne koht ja ootav kuulaja, kuid siiski lubab Toomas Vanema seitsmeaastase intervalliga ilmutatud sooloplaatide iseloom oletada muusiku jõulist motivatsiooni, kompromissitut tungi ja vajadust, mis ajendab teda kehastuma Orbital Maniks, et tõugata end aeg-ajalt lahti “argisuse“ tõmbejõust ning leida eemalt (ja samas nii lähdalt) enda hingeelu koordinaatidega enim sobiv muusikaline kulg. Album on kuulatav Fairmus’is, Spotify’s ja Apple Music’us. LP ilmub eeloleval kevadel.

Umbkaudu kümne aasta takka tegevust alustanud bänd on jõudnud juba oma seitsmenda helikandjani. Omal ajal “Üle ilmaga” kuulajaid hullutanud seltskond on läbi kõigi nende aastate ülal hoidnud optimismi tuletungalt. (Elu)rõõmu on pulbitsenud nii rõõmsameelseist tekstidest kui valdavalt mažoorseist viisidest, heleda healega laulmisest ja välesõrmsest pillimängust. Eks kõige selle vahele on poetatud ka mõni tõsisem või nukram leelo, aga valdav immits, mis krussilistega seostub, on ikka selline helgelt positiivne pakatus. Novembris ilmunud “Rahu meis eneses” on mullu kevadel välja tulnud CD “Pidu meis eneses” paariline. Tuttava neljaliikmelise bändiga (Eeva ja Villu Talsi, Jaan Jaago, Taavet Niller) liitub siin ports muusikuid-külalisi (Marko Mägi, Duo Ruut, Tõnu Tubli, Estonian Voices), kes siis üksteise järel mõnes loos omi värve ja toone lisavad. Siin-seal liigutakse ansambliga enamasti seostuvalt folgikeelelt teistegi stiilide radadele ja siledus, millega ammu tuttavalt teelt teistsugusematele siirdutakse, on muidugi märk juba staažikate muusikute meisterlikkusest. Plaat kerib tuure tasapisi. Avalugu “Homme algab mul uus elu” on oma järjest kiireneva tempo ja slaavilike või ka ehk flamenkole iseloomulike elementidega ühes provokatiivse tekstiga selline hea kiirendi, millele julgeks ennustada järjekordse tulevase hiti staatust. Aga tuurid seekord suisa pidused ei tule ja sellele helikandjale jagub varasemast rohkem tõsisemaid toone ja teemasid, nagu aja halastamatu kulg (“Vana talumaja”), lapsepõlvekaotusnukrust (“Sipsiku silmad”), valu (“Sul on hääl”), kurvameelsust (“Valguse veski”), aastalõpulikku nostalgitsemist ja uue ootust (“Sügise sume”), kaotusvalu, isegi pisut masohhistlikkust (“Lõpp”), kahetsust (“Palve”). Popile bändile täiesti ebatüüpiline teema on küüditamine, mis siinsel plaadil “Mind nad kätte ei saa” näol kuuldavaks tehakse, taustal ähvardav burdoon. “Unetu öö” kerib küll ansamblile üldiselt nii iseloomuliku hoo üles, ent seegi lendab lõpus ulmaliselt ära unemaale. Nõnda on siin justkui palju vana head tuttavat Curly’t, eelkõige instrumentaalis ning laulu- ja mängulaadis, ehkki proovitakse ka uusi asju, samas kui sõnumeis on küllalt uusi teemasid, mille üle mõelda pakutakse. On see märk teelahkmest ja arupidamisest, kuhu poole edasi suunduda? Eraldi märgiksin veel toredate leidudena ära kummalgi plaadil olnud regiviisi edasiarendusi: esimeselt see verise sisuga “Olge terved, tütrekesed”, mida täiendatud nublu teksti ja häälega ja mis muusikas seal kuskil folgi ja jazzi vahealal seigeldes muust üpriski teistsugusena kõrva jääb. Teisel plaadil on seesugune “Sul on hääl”, mis aga “Sipsikuga” üheks numbriks liidetuna jääb oma lühiduses pigem põgusalt kõrvust mööda hiilivaks hetkeks. Need kaks – “Pidu meis eneses” ja “Rahu meis eneses” – moodustavad nagu diptühhoni. Ka kaaned on samas stiilis kujundatud, ent vastandlike piltidega – esimesel pisarais siledapõsine laps, teisel helgemeelne, ehkki vaguseliste palgetega vanamemm. Eks ta nii ju olegi – kui sul on veel kõik, siis on ikka midagi puudu ja on vaja selle pärast jaurata, aga kui sul pole enam midagi, siis jääb kõike ülegi – ja rahu maa peal. Plaadi lõpulugu “Palve” on omamoodi kena punkt, või ka semikoolon, sest uusi teemasid, nii sõnalisi kui helilisi, tundub siit plaadilt tuleviku tarvis hulgem pungitavat.

Eesti sümfooniaorkestrite liidu üldkogu valis 30. jaanuaril toimunud koosolekul juhatuse järgnevaks kolmeks aastaks. Juhatuse liikmeteks valiti Edmar Tuul, Lehti Saag, Martin Sildos, Mart Aus ja Juta Ross. Uute liikmena valiti juhatusse Tallinna ülikooli sümfooniaorkestri dirigent Martin Sildos ning Paide, Tapa ja Keila muusikakoolide orkestrite dirigent Mart Aus. Juhatusse valiti tagasi Viimsi muusikakooli direktor Edmar Tuul, Harjumaa keelpilliorkestri korraldaja ja Saue muusikakooli viiuliõpetaja Juta Ross ning Tartu ülikooli sümfooniaorkestri orkestrant Lehti Saag. Eesti sümfooniaorkestrite liit esindab 27 tegutsevat noorte sümfoonia- ja keelpilliorkestrit. Liidu peamisteks eesmärkideks on noorteorkestrite festivalide ja kontsertide korraldamine ning nende tegevusele kaasaaitamine, samuti orkestripillide õppe propageerimine ja sümfooniaorkestrite esinemise korraldamine laulupeol.

Jaanuari lõpul selgusid Alexela kontserdimajas tänavuste Eesti Muusikaauhindade võitjad. Neljas kategoorias võidutses Noëp, kahes Puuluup. Eesti Muusikaauhindade võitjate valimises osales kokku 190 žüriiliiget. Galaõhtut juhtisid Liis Lemsalu ja Daniel Levi Viinalass. Esinejatena astusid galal üles Noëp, 5Miinust, Puuluup, Wateva, Genka, Yasmyn ja Gameboy Tetris. Esinejaid saatsid laval ÜENSO orkester ning dirigendid Tõnno Piigli ja Jüri-Ruut Kangur. TULEMUSED Aasta klassikaalbum – Anna-Liisa Eller “Strings Attached: The Voice of Kannel” Aasta jazzialbum – Joel Remmel Trio “Kevad” Aasta debüütalbum – Noëp “No Man Is An Island” Aasta etno/folgialbum – Puuluup “Viimane suusataja” Aasta naisartist – Yasmyn “YASMYN” Aasta meesartist – Noëp “No Man Is An Island” Aasta popartist – Noëp “No Man Is An Island” Aasta artist – 5Miinust Aasta hip-hop/rap/R’n’B-artist – Genka & Dew8 “OLEG” Aasta ansambel – Puuluup “Viimane suusataja” Aasta autorilaul/rahvalik album – Jaak Johanson “Sisemeri silmini” Aasta alternatiiv/indie-album – Janek Murd “Viiv” Aasta metal-album – Mört “Pangetäis Bängereid” Aasta rockialbum – The Boondocks “Soup Can Pop Band” Aasta elektroonikaalbum – Wateva “Disposable Society” Aasta muusikavideo – Tommy Cash “Racked” (režissöör Anna Himma) Aasta parim laul – Rita Ray “Love Ain’t The Same” Aasta album – Noëp “No Man Is An Island” Panus Eesti muusikasse – Mikk Targo

PERSOON Rasmus Puuriga Hüpassaares – tähtis on see, mis sünnib hinges. Joonas Hellerma Muusikauudiseid maailmast. Nele-Eva Steinfeld Europe Jazz Media soovitab. TÄHT Paul Lewis – alguses oli muusika. Jorma Toots KIRG Mis kasu võib olla (loovale) inimesele külmast veest. Eva Teppo PILK IV rahvusvaheline pianistide konkurss “Tallinn 2021”. Ia Remmel Raamat Vana-Hiina muusika- ja ennustamispärimusest. Margus Ott “Muusika ja muundus. Valik klassikalisi tekste hiina mõttepärimusest”. Kadri-Ann Sumera I NAGU INTERPREET Tugev ühine hingamine ja ebaharilikud teosed. Marcel Johannes Kits, Sten Heinoja. PILK Reisikiri Berliinist – uneta ööst lihvitud metsikuseni. Taavi Hark La Scala hooaja avas Verdi “Macbeth”. Ille Saar Henri Christofer Aavik – konkursiks valmistunud kogu oma senise elu. Piibe Talen rahvusvahelisel klavessiinikonkursil. Saale Fischer MULJE Väike Eesti portreede galerii. EIL festivalist “Eesti muusika nädal”. Edith-Helen Ulm Pärt Uusbergi “Missa Tagore” Tallinna Jaani kirikus. Luisa Susanna Kütson “Louis XIV – kuningas Päike” – dramaatiline nüüdisballett. Ia Remmel Vaimuvalgust sügispimedusse. Festivalist “Tallinn feat. Reval”. Saale Fischer Heliplasmaga kõrvu teritamas. Festivalist “Sound Plasma”. Marje Ingel “Helihardus” Tallinna toomkirikus. Ene Pilliroog Orkestriaugust lavale. RO Estonia orkestri kontserdist. Elle Isabel Lindpere Trio Pikne McQueen. Trio ’95 kontserdist. Tarmo Univer Romantikat ja rock’n’rolli Portutgali moodi. Salvador Sobral “Jõulujazzil”. Joosep Sang Muusikauudiseid Eestist Heliplaatide tutvustus

Hiinas, augustikuus, õhutemperatuuris ligi 40 kraadi tegeleb üks eesti pianist aktiivselt muusikaga, annab meistrikursusi, esineb, osaleb konkursi žüriis. Pole tähtis kui kuum on ilm – Marko Martin on täis kirge ja valmis jagama oma hinge. Järgnev arutelu annab võimaluse tutvuda pisut Hiina muusikaeluga, täpsemalt sealse konkursikorralduse ning muusikatavadega. Intervjueeris Jun Zhao, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Aasia suhete projektijuht, kes aitas üritusi Eestist kordineerida. Tere tulemast tagasi! Kuidas läks seekordne reis Hiina? Marko Martin: Reis oli väga põnev, kahe nädala jooksul toimus palju: osalesin Shanghais klaverikonkursi žüriis, andsin mitu meistriklassi, esinesin soololugudega ning viiuldajate konkursi galakontserdil koos kahe maineka Hiina viiuldajaga, kus kõlas hiina muusika. Lisaks muusikale tutvusin Shanghai vaatamisväärsustega, sain kahe nädala jooksul maitsta ehedat hiina toitu ning kogeda sealset elurütmi. Kas võiksid lühidalt kirjeldada Shanghais toimunud klaverikonkurssi? See oli Europe Music Piano Competition, viimases voorus ligi 200 osalejat, kes valiti välja provintsides toimunud eelvoorudest ligi 10 000 kandidaadi seast. Määratletud oli kaks vanuserühma: 10–12-aastased ja 14–16-aastased ning kava pikkuseks neli minutit. Kuna kava oli väga lühike, olid lääne klassikalisest repertuaarist esindatud vähesed teosed, näiteks Beethoveni sonaatide osad, Chopini ballad jm. Põhiliselt esitati hiina muusikat. Osalesin ise noorema vanusegrupi žüriis ning olin seal ainuke välismaalane, teised viis žürii liiget olid professorid Hiina ja Taiwani konservatooriumidest. Ühel päeval tuli kuulata umbes sadat noort pianisti ning valida kummastki vanusegrupist vaid üks võitja. Millistel põhimõtetel toimus konkursil hindamine? Kas žürii oli otsustes üksmeelne? Sada mängijat ühe päeva jooksul ja neli minutit igale mängijale paneb žürii üsna raskesse olukorda. See tähendab, et pilt tuli tekitada kohe, hindamine toimus saja palli skaalal, žürii tegi enda jaoks sisse ka vahed, st kes oli väga hea, kes keskpärane. Võitja eristus väga selgelt, žürii oli selles osas täiesti üksmeelne. Kas kuulsid konkursil tulevast Lang Langi või Yundi Lid? Ausalt öeldes tulevast Lang Langi ma sel korral ei kuulnud, aga vanema grupi võitja – temast võib tulla vägagi arvestatav pianist. Mille poolest erinevad üksteisest hiina ja lääne konkursant? Tõepoolest, hakkas silma teatud kultuuriline erinevus. Hiinlased pole nähtavasti veel jõudnud sellisele sisulisele ja sügavale lääne muusika mõistmisele, kui me oleme harjunud – pean eelkõige silmas harmooniatunnetust ja pedaalikasutust, neil on sellest oma arusaam. Andekamate mängijate puhul oli see erinevus väiksem. Milliseid emotsioone tekitas konkursi võitjate väljakuulutamine? Kas oli tunda pettumust auhinnast ilmajääjatelt? Mul jäi selline mulje, et Hiinas ollakse harjunud, et massist eristub üks, nad ei näidanud välja suurt pettumust. Hiinlased teavad, et võiduks tuleb teha palju tööd ja näha vaeva. Üldine toon on, et Hiinas on inimestel vähe võimalusi. See on ka põhjuseks, miks minnakse välismaale, näiteks Pariisi või Londoni kõrgkoolidesse; kui on ette näidata haridust tõendav diplom Euroopast või Ameerikast, annab see suure eelise. Kus toimusid sinu enda esinemised? Esinesin peale konkurssi galakontserdil sooloteostega, samuti mängisin meistrikursuste vahepeal ning viimane esinemine oli viiuldajate konkursil Chongqingis. Muuhulgas esitasin ka eesti muusikat, näiteks Elleri “Kodumaine viis” näis publikule väga meeldivat. Suurepärane, hiina publik sai kuulata ehedat eesti muusika esitust! Kas see pakkus neile huvi? Kas publiku reaktsioon oli esinemishetkedel ootuspärane? Jah, tundus, et eesti muusikat kuulatakse tähelepanelikult. Publiku osas on läänemaailmaga võrreldes teatavad erinevused – kuulati huviga, aga vaikuseatmosfääri oli seal väga harva. Hiinlased ei ole ka pikad plaksutajad, võibolla tuleb see nende vahetust emotsionaalsusest, et teevad oma osa kiiresti ära, aga võibolla oli asi hoopis õhtujuhis, kes lugude vahel lavale ilmumisega plaksutamismomendi katkestas. Hiinlased alles alles õpivad tundma lääne kontserditavasid, tegelikult on olukord viimaste aastatega oluliselt paranenud. Mida kogesid meistrikursustel? Meistrikursustel sain suure üllatuse osaliseks: mulle seletati, et kohe peale esimest takti tuleb õpilast katkestada ja tööle hakata. Sellest tekkis isegi väike vaidlus, sest peale esimest takti ei saa õiget pilti sellest, millega tegeleda tuleks. Seal on meistriklassid üles ehitatud teistel alustel, et kursuse andja saaks esineda, õpilasest justkui vaadatakse pisut mööda. Meil on vastupidine tava: meistriklass on suunatud õpilasele. Nähtavasti on Hiinas oma printsiibid, meistrikursus on rohkem show. Selline olukord on Hiinas tõepoolest – elutempo on kiirem, ajakasutuses üritatakse olla efektiivne ja ökonoomne. Asjaliku ning hinnatud õpetajana pead leidma õpilase probleemi juba esimesest taktist. Hiinas kasutatakse loomulikult ka tervikteose läbimängimise põhimõtet, kuid meistrikursused on seal teisiti üles ehitatud. Chongqingis toimus sul esinemine koos kahe Hiina viiuldajaga, kuidas laabus koostöö, millise ürituse raames toimus esinemine? Esinesin Chongqingis noorte viiuldajate konkursile järgneval galakontserdil koos kahe professionaalse Hiina viiuldajaga. Koostöö sujus hästi, ühega neist esitasime Hiinas ülipopulaarset Bao-Zhi Yangi “Yangtze jõe” viiulikontserti, kus mängisin suurt ning mahukat orkestripartiid. Kohal oli ka helilooja ise, kes tähistas oma 80. aasta juubelit. Kas reisil tuli ette ka üllatusi või naljakaid seiku? Jah! Täiesti ootamatult kohtasin Chongqingi hotellis oma abikaasa (viiuldaja Sigrid Kuulmann-Martin - toim.) endist õpilast, kes lõpetas paar aastat tagasi EMTA. Tundub, et tal läheb praegu Hiinas päris hästi, ta oli koos õpilastega konkursile tulnud. See näitab, kui oluline on tulla välismaale õppima, et olla Hiinas hinnatud ja edukas. Ma tundsin seda tüdrukut, kui ta veel Eestis õppis, ta oli väga kohusetundlik. Nüüd on ta end Hiinas viiuliõpetajana sisse seadnud ja jagab EMTAst saadud teadmisi oma kodumaal. Võib uhkust tunda, et Eesti õpetamistavad Hiinas jätkamist leiavad. Kas kogesid kokkupuutes hiina muusikutega, et idal ja läänel oleks midagi üksteiselt õppida? Meie oleme lääne klassikalise muusikaga väga lähedastes suhetes, Hiinas oleks vaja juurutada sügavamat mõistmist. See tuleneb kultuurilisest erinevusest, Hiina muusika on lääne muusikast niivõrd erinev, ka arhitektuur, kunst, elustiil on kõik väga teistmoodi. Lääne klassikalist muusikat tuntakse seal alles sada aastat, meil aastasadu. Teisalt, hiinlased mõistavad väga hästi, et ainult parimad ja töökaimad pääsevad tippu ja see tunnetus on Hiinas palju tugevam juba väga varasest east peale. Järk-järgult muutuvad erinevused ida ja lääne vahel küll väiksemaks. Praegu ollakse Hiinas selles ajajärgus, et suhelda erinevate kultuuridega, luua tihedaid sidemeid ja tutvustada oma suurriigi muusikat. Esindades Hiina korraldajaid tänan sind saavutuste eest palavas Hiina suves, loomulikult oodatakse sind järgmisteks sündmusteks tagasi. Hea meelega! Loe edasi Muusikast 12/2015

2021. aasta novembris ilmus Poola ühelt suuremalt plaadifirmalt DUX album Eesti klaveritriode muusikaga. Salvestus on tehtud Eesti muusika- ja teatriakadeemia suurepärases uues saalis. Trio Poll-Varema-Poll on koos tegutsenud aastast 2013 ning esinenud Euroopas, Venemaal ja Hiinas. Kõigil kolmel muusikul – viiuldaja Mari Pollil, pianist Mihkel Pollil ning tšellist Henry-David Varemal – on seljataga mitmeid võite rahvusvahelistel konkurssidel, silmapaistvaid esinemisi ja orkestritööd. See on trio esimene plaat, kuid varem on Mihkel Pollil koostöös DUXiga ilmunud ka üks sooloplaat, CD ERSO ja dirigent Mihhail Gertsiga ning album duos koos õe Mari Polliga. 1992. aastal asutatud DUX Recording Producers on Poola üks suuremaid plaadifirmasid ja orienteeritud just klassikalise muusika salvestamisele. Paljud DUXi plaadid ja salvestusprojektid on pälvinud nii Poolas kui välismaal suure populaarsuse ja tunnustuse. Plaadi dramaturgiliseks aluseks on Lemba klaveritrio nr 1 B-duur (1929). Mihkel Polli sõnul saigi plaadi idee alguse soovist tõsta esile Artur Lemba pärandit ning salvestada see romantiline suurteos – esimene trio Eesti muusikaloos. Ka teiste albumil kõlavate teoste läbivaks jooneks on lüürilisus ja tundeküllasus. Heino Elleri lüürilised palad (1915) on kirjutatud ajal, mil ta õppis Peterburi konservatooriumis. Vene romantikute vaimu on tunda ka nendes kahes teoses. Hoopis sissepoole vaatlevat ning kargemat kõla kuuleb Arvo Pärdi teostes “Scala cromatica” (2007) ja “Mozart-Adagio” (1992/1997/2005). Albumi viimaseks teoseks on Riho Esko Maimetsa klaveritrio “Kolm mõtisklust” (2019). Maimets on öelnud, et looming on tema jaoks üks suur tõeotsing ning sünnib tunnetest. Need kolm pala mõjuvad oma lummava ilu ja tundlikkusega tõeliselt puudutavalt ja ainulaadselt. Ma olen neid interpreete nii eraldi kui ka koos palju kuulnud, nii et ma teadsin, mida oodata ja ootused olid kõrged. Plaadi esimest teost, Lemba klaveritriot kuulates oli elamus nii vahetu, et tekkis tunne, nagu viibiksin kontserdisaalis. See tunne jäi mind saatma plaadi viimase noodini. Poll-Varema-Poll triot kuulates haarab mind kõige enam just lüüriliste teoste esitamise sügav tundlikkus ja täiesti erakordne kõlamaailm. Helikude, kus iga erivärvinguga noot sulandub täiuslikult teiste värvidega ja interpreetide sisemaailm on otse ja vahetult siinsamas – sellel on mõjujõud, mis kaotab aja- ja ruumitaju. Minu jaoks on selle plaadi märksõna ilu. Kuulates mõtlesin John Keatsi kuulsa poeemi “Ode On a Grecian Urn” (“Ood Kreeka urnile”) viimaste ridade peale: “Beauty is truth, truth beauty – that is all / Ye know on earth, and all ye need to know”. Keatsi jaoks on ilu vajalik tõe avastamiseks ja tõde iseeneses on ilus – täiuslikkus ei saa eksisteerida ilma üheta neist. Muusikas muidugi ei saa tingimata tõe ja ilu vahele võrdusmärki panna. Muusikud otsivad ja püüavad lahti kodeerida just seda tõde ja tähendust, mis on peidetud helidesse ja mis ei pruugigi esteetilises plaanis ilus olla. Kuid sellel plaadil mängib trio teoseid, mis just nimelt peegeldavad ilu nii traditsioonilises kui kaasaegses helikeeles. Ja seda niivõrd viimistletult, kõrgetasemeliselt ja läbitunnetatult, et see puhastab ja rikastab kuulajat. Sellist eeterlikku ilu on raske unustada.

Pēteris Vasks (s 1946) on teadupärast Läti nüüdismuusika rahvusvahelise kõlapinnaga lipulaev. Millest annab tunnistust ka Tallinna Kammerorkestri ja soome solistide-dirigendi (Marko Ylönen, Lilli Maijala, Juha Kangas) koostöös vastvalminud heliplaat. Ühelt poolt sobitub Vasksi heakõlaline helikeel hästi tänase nüüdismuusika nn uuslihtsa tiivaga. Teisalt võiks helilooja eepiline jutustamisoskus aga meenutada näiteks Sibeliusega seonduvaid rahvusmütoloogilisi muusikalisi saagasid. Need plaadile salvestatud Pēteris Vasksi kaks instrumentaalkontserti – kontsert nr 2 “Klātbūtne” (“Kohalolu”) tšellole ja keelpilliorkestrile (2011/2012) ning kontsert vioolale ja keelpilliorkestrile (2014/2015) – on valminud ajaliselt võrdlemisi lähestikku. Sellest annab tunnistust ka helitööde kujunditeringi sarnasus ja valdavalt minoorne emotsionaalne toonus. Erinev on aga solisti positsioon orkestri ees. Kui tšellokontserdis on solistil domineeriv juhtroll ja kohati ta koguni vastandub orkestri tekstuurile, siis vioolakontserdis kasvab solistipartii justkui orkestrikangast välja ning solisti ja orkestri kõlaline sidusus on komponeeritud märksa homogeensemaks. Teine erisus veel – kui tšellokontserdi esituslik tervikmulje meenutab oma suurte, dramaatiliste fortissimo’tega pigem n-ö suure orkestri kõlapilti, siis vioolakontserdi orkestratsioon ja faktuur on mõneti läbipaistvam ja kammerlikum. Tšellokontserdi nr 2 avaosa Cadenza. Andante cantabile algab kohe üksinda soleeriva tšello (Marko Ylönen) eepilise kantileeniga, mis vaheldub perioodiliselt ka pizzicato-akordide ja varjatud polüfooniaga. Ylönenil igatahes hästi veenev ja artistlik sisseelamine sellesse eepilisse jutustusse! Keelpilliorkestri lisandudes saavad need eepilised värvid veelgi suurema sügavuse ja tiheduse. Järgnev II osa Allegro moderato on aga selle helitöö sisuline raskuskese, kus domineerib neoklassikaline motoorika oma tokaatalikult agressiivse karakteriga. Ootamatu pöörde niisugusse “muusikalisse sööstlaskumisse” toob hetkega senise intensiivsuse teisenemine neoromantiliseks, minoorselt hingestatud instrumentaalaariaks. Sellega lisandub kõlapilti hoopis teine ja kontrastne emotsionaalne dimensioon. Finaali Adagio vormilahendus sarnaneb oma vabalt teisenevate-vahelduvate episoodidega pigem hilisromantilise sümfoonilise poeemiga. Ning Eva-Maria Sumera lühike, kuid efektne vokaliis helitöö koodas toob muusikasse jälle varasema aaria-tunnetuse nagu teose avaosaski. Kiitmata jäi tšellosolisti Marko Ylöneni virtuoosne esitus, aga nüüd sai see punkt ka juba kirja! Vioolakontsert (solist Lilli Maijanen) on küll neljaosaline, kuid kuulaja tajub tervikut ilmselt kolmeosalisena, kuna teine osa Allegro moderato kasvab attacca kolmandaks osaks Andante sujuvalt üle ning muusikalises kujunditeringis näib avanevat lihtsalt uus, senisest pingestatum ja alteratsioonide-rohkem tasand. Teos on helikeelelt küll tšellokontserdiga võrreldes kammerlikum ja askeetlikum (siin võib aduda isegi viiteid barokkmuusikale), ent kohati ka märksa dissonantsirikkam. Võib öelda, et kuna siin on erinevat muusikalist materjali rohkem ja see vaheldub kiiremini, siis on vioolakontsert ka natuke “kergemini kuulatav” ja muusikalis-dramaturgiline tervik mõneti selgemalt hoomatav. Lõpetuseks tuleb lisada, et plaadi helirežii (Tammo Sumera) on väga loomulik, nüansirohke, kuid kõlapildilt terviklik. Nii et kõik see, mida Juha Kangas dirigendina on oluliseks pidanud, on tõenäoliselt oluliste kadudeta ka plaadikettale jõudnud.

Janek Murdi album “Viiv” on n-ö asi iseeneses. Autori sõnul oli plaaditäie lugude loomise ajendiks muusika ise. Kõigi palade pealkirjad on palindroomid: algus on ühtlasi ots ega vii kuhugi edasi, iseendast kaugemale. Mõtliku vaatleja pilk on suunatud sisepeeglisse, seda kommenteerib albumi ainus tekstiga lugu “Metamatem”, kus laulu peategelane nendib (Hando Runneli sõnade ja Haldi Välimäe hääle abil) loobumist välistest võitlustest ja saavutamisvajadusest. Üksnes muusikaliste vahenditega ja sõnatult, kuigi pealkirja kaudu kuulaja tõlgendust suunates vihjab samale teemale “Uruguru”, kus peategelase ehk n-ö koopajoogi rollis teeb häält ja mängib pilli Ramo Teder. Sellele järgnev “Oxo” võiks oma nukrameelsuses kanda peakirja “Ohe”. Plaadi nimilugu hõlmab orkestraalseid värve. Minu jaoks tähistab sõna “viiv” siin mitte hetke, vaid (kuhugi, võibolla edasi?) viimist. Pealkiri “Balilab” võiks tähistada Balil asuvat laboratooriumit. Lugu ise on energiline ja toob tõesti silme ette sagimise kuskil Lõunamere saartel, seda muljet toetavad puupulkade klõbinale sarnanevad rütmipillid. Eelviimane pala “Kirik” laenab vokaalikihistusi, mis ehk pisut meenutavad gregooriuse koraali. Samas sisaldab see lugu tubli annuse tantsulisust, seega tantsusaal või reiviklubi kui kirik? Tantsimine kui püha või pühitsetud rituaal? Kõige intrigeerivam lugu on “Gog”, mis stiililt tuletab meelde Karl Jenkinsi loomingut. Poisihääled sosistavad siin midagi, aga mida? Mulle kangastub millegipärast, nagu kõlaks siin sõna kyrie, ning kogu pala saab teatud suguluse missade ja klassikatöötlustega, õigupoolest võiks see lugu olla osaks omamoodi pop-missast. Sugulust missadega võib leida ka albumi viimasest loost “Verev”, mille korduv tšello- (või vioola-?) käik algab sarnaselt “Dies irae” teemaga, see moodustab ühtlasi lakkamatu kellatiksumise mustri, mis nagu meenutaks: album saab otsa, aga muusika (või elu?) ei peatu, see on kõikjal ja kulgeb omasoodu meie tahtest sõltumata.

Valentina Lisitsa on pianistist YouTube’i staar. Tal on praeguseks seal juba üle 650 000 jälgija, mitmed videod on kogunud üle miljoni vaatamise. Varem on ta salvestanud Decca plaadifirmale, aga nüüd sõlmis ta lepingu Prantsusmaa plaadifirmaga Naïve Classique. Uues firmas on kavas salvestada kõik Rahmaninovi klaveriteosed, Beethoveni 32 klaverisonaati, samuti albumeid Chopini, Skrjabini, Schumanni ja Raveli loominguga. Esimeseks koostööks oli kogumik Skrjabini teostega, mis avaldati läinud aastal voogedastusplatvormil ja mida oli võimalik ka alla laadida. Lisitsal on produktsioonifirma “Queen of Rahmaninov” (QOR), oma sõnul ammutab ta inspiratsiooni pianismi kuldajastust ja tema suurteks eeskujudeks on sellised suurkujud nagu Hofmann, Rahmaninov, Sofronitski, Schnabel ja Backhaus. Plaadifirma Naïve Classique’i juhi Pierre-Antoine Devici sõnul on Lisitsal rahvusvahelises muusikamaailmas väga eriline staatus ning ta loodab väga viljakat ja loomingulist koostööd.

Eesti Rahvusringhäälingu muusikatoimetajad valisid 2021. aasta muusikuks helilooja Jüri Reinvere. Aasta muusiku tiitli pälvib muusik, kelle loomingulised saavutused on edendanud Eesti muusikakultuuri ja kes on teinud sealjuures tihedat koostööd Eesti rahvusringhäälinguga. Saksamaal elaval Jüri Reinverel oli 2021. aasta loominguliselt erakordselt viljakas. Mitu ulatuslikku sümfoonilist teost sai esiettekande nimekatelt Saksa orkestritelt, nende hulgas Euroopa muusikaelu absoluutsesse tippu kuuluvad Berliini filharmoonikud, Gewandhaus-orkester, Baieri Raadio sümfooniaorkester jt. Lisaks heliloomingule on Jüri Reinvere viljakas esseist ja raadiosaadete autor – esimesed saated tegi ta Klassikaraadios juba tudengipõlves, 1990. aastatel. 10. novembril oli Eesti publik stuudiokontserdi “Klassikaraadio – 25” vahendusel tunnistajaks teose “Kaks Klara käevõru” maailmaesiettekandele Tallinna Kammerorkestri esituses Tõnu Kaljuste dirigeerimisel. Nimetatud oopus on pühendatud Klassikaraadiole selle pika ja sisuka koostöö tähistamiseks. Reinvere esseistika peateema on kultuuri ja ühiskonna suhted, vaim ja võim. Samadel teemadel tegi ta Klassikaraadiole 2019. aastal saatesarja “Kord, akord ja vaikus”. Aasta muusiku tiitel anti Jüri Reinverele üle stuudiokontserdil “Aasta muusik 2021” 29. jaanuaril. Kontserti saab järele vaadata Jupiteri veebikanalist. Esinesid Maria Luisk (flööt), Robert Traksmann (viiul), Mart Kuusma (vioola), Marcel Johannes Kits (tšello) ja Rasmus Andreas Raide (klaver). Lisaks Reinvere teostele kõlasid Robert Schumanni “Fantaasiapalad”, mis on Jüri Reinveret inspireerinud mitme teose loomisel. ERR on aasta muusiku tiitlit välja andnud juba 1982. aastast, esimesena pälvis selle pianist Kalle Randalu. Aasta muusikuks on valitud veel teiste hulgas Paavo Järvi (2012), Ivo Linna (2009), Alo Mattiisen (1988), Valter Ojakäär (1993), mullu nimetati aasta muusikuks folkartist Mari Kalkun.

Maarja Nuuti on alati tore intervjueerida. Kuid tema intervjuudega on samamoodi nagu tema muusikaga. Tegemist on suurepärase vestluspartneriga, kes räägib avatult ja lahtiste kaartidega, kasutab ilusaid ja elulisi näiteid, aga midagi jääb siiski sõnade taha. Nii on ka tema muusikas – noodid on lahtised ja struktuur kohati suisa kristallselge, aga midagi jääb ikkagi saladuseks. Raske öelda, kas tõde on pigem muusiku viiulikeeltes või kuulaja kõrvades. Aga eks meditatsioon olegi mõeldud pigem endas selgusele jõudmiseks ja “Une meeles” on väga meditatiivne plaat. Mis ei välista absoluutselt, et selle saatel ei saaks tantsu lüüa. Värske ja vaba Maarja Nuut kasutab häält, viiulit ja looper’it. Laias laastus ongi justkui kõik. Nuudi teine kauamängiv on osa väga huvitavast protsessist. Minimalism kui muusikastiil on saanud tugevaid rütmilisi ja meloodilisi mõjutusi rahvamuusikast. Maarja Nuut alustas peamiselt folk-interpretatsiooniga, kuid on välja jõudnud minimalismi, mis on tema puhul muidugi piisavalt mitmekesine ja -kihiline. Rütm kordub, kõik kordub, kuid Nuudi minimalism ei ole emotsioonivaene, pigem vastupidi. Motiivid korduvad, aga varieeruvalt ning tulemuseks on helid, mis mõjuvad nii mentaalselt kui ka lausa füüsiliselt. Kordustes on sisemist survet ja dramaatilisust ning tulemus on terviklik. Ja üldse on termin “minimalism” petlik. Minimalism võib olla ja parimal juhul ongi pidevas energeetilises arengus ja liikumises. On muide loodud ka palu, kus minuti jooksul kõlab kaks nooti. Lahterdamine on libe tee. Maarja Nuudi muusikat võib võtta avangardi ja pärimuse läbitunnetatud sümbioosina. Enamik plaadi materjalist on Maarja Nuudi omalooming, mitte traditsiooniline pärimusmuusika, nagu kolme aasta eest ilmunud debüütalbumil. Ma ei tea täpselt, kuidas Maarja Nuudi loomeprotsess kulgeb. Teda on alati paelunud võimalus samale asjale eri nurkade alt läheneda ning sellega tuntule uue tähenduse andmine. Ja talle meeldivad kontrastid ning äärealad. Kuigi pealkirjad võivad anda vihjeid paladega seotud lugude kohta, on kuulaja käed ja kõrvad ometi vabaks jäetud. “Une meeles” pole mitte niivõrd konkreetne fototalletus, kuivõrd muutuv peegel, millest kuulaja võib leida iseenda.

Maarja Nuudi muusika levib maailmas üha laiemaid ringe tehes. Lõppenud hooaeg oli täis kontserdireise ja esinemisi mainekatel festivalidel. 2015. aasta suvel esindas ta Eestit EBU Folk Festivalil Krakovis, sügisel leidis aset tema esimene turnee Ameerika mandril. Pärast Tallinn Music Weeki kontserte kirjutasid välismaa ajakirjanikud oma artiklitesse ja blogipostitustesse hüüdeid – hämmastav, nõiduslik, originaalne, võrratu, kiites eesti folgi uut kontseptsiooni, muusika emotsionaalset laetust ja Maarja ekstaatilist keerutamistantsu. Äsja sai valmis uus sooloalbum “Une meeles”. Selles intervjuus räägib Maarja oma muusika lätetest. Sellest on möödas ligi kolm aastat, kui Klassikaraadio hilisõhtustes “Fantaasia” saadetes hakkas ööst-öösse korduma üks ballaadilik pala nappide pillihäälte ja meeldejääva helge harmooniaga ning sealt kusagilt kihtide vahelt kostis tüdruku ümisevat häält laulmas rahvalaulu päikese (või inimese) kuldsele asemele magama laskumisest veljede ja sõsarate hulka... Peale meditatsiooni “Veere, veere, päevakene” oli Maarja Nuudi esikalbumil “Soolo” mitmest punktist lähenemisi eesti rahvaviisidele, põhjamaa rahvamuusika moodi energiat, kriimustavat helikõla, linnulaululikku hõiskamist ja irreaalset tumedust. Sellest plaadist alates on Nuudi lähenemine traditsioonilisele muusikale eesti folgimaastikul ebatraditsiooniline ja oluliselt erinev kõigist teistest. Tema ambitsioon on folgilavadest kaugemal ja muusikaline tulemus sellele vastav. Maarja Nuudi kontserte on isegi enam-vähem sama kavaga põnev mitu korda kuulata. Muusika sünnib alati siin ja praegu, kasvades näilise kergusega nullist üles, kõrge energiatasemini, kerkides väikeste viiulihelide ja lauluüminate kuhjudes keemistemperatuurini, nagu oleks selle taga mingi nõiakunst. Maarja Nuudi loomingut on kõrvutatud ja võrreldud väga erinevate muusikanähtustega, aga võrdlus näitab rohkem võrdleja enda muusikalist kogemust kui peegeldab objekti. Mulle toob Maarja muusika näiteks meelde mitmed vanad lemmikud indie-rocki aladelt 4AD artistide seast, näiteks Dead Can Dance, maailmamuusika poole pealt Sheila Chandra. Aga need võrdlused ei ütle suurt midagi. Maarja Nuut on originaalne ja kordumatu ning tema lugusid saab omavahel kõrvutada või liigitada. Selle muusika võlujõus on mingi universaalne kood, mis äratab kuulajas kogetud aistinguid, heiastab või kriibib välja ammu ununenud pilte. Uue albumi unenäokontseptsioon meenutab mulle Tõnu Õnnepalu helget romaani “Paradiis” lugudest ammumöödunud elus ja lõpulauset pimeduse sündimisest hämaruses. Ja kumast, mille sees on väga valge. Sul on olnud väga tegus hooaeg. Et kevadeti tehakse muusikamaailmas kokkuvõtteid, siis küsimus: mis oli sulle see kõige tipp? Ehk see kogemus, mis viimase aasta jooksul kogutud. On olnud palju liikumist, pikki vahemaid ja ohtralt unetuid öid. Plaati salvestasin möödunud suvel, jupikaupa. Reisidelt tulles sukeldusime helitehnikuga Kalamajas Peter Salmela stuudiosse, salvestasime ja lõikusime luupe. Lugude kokkumäng jätkus, kui olime juba Ameerika ringreisil, hotellitubades miksisime ja seadsime detaile paika. Põhiosa plaadimaterjalist on elanud juba üsna pikalt oma elu kontsertidel. On ka paar päris uut lugu ja isegi mõned palad, mida mingil kujul võis leida juba mu esimeselt albumilt, aga nüüd on oma nägu ja olemist muutnud. Eelmisest plaadist “Soolo” on möödas kolm aastat ja plaadid on ka mõnevõrra erinevad. Mulle tundub “Soolo” improviseerivam, katsetusi täis ja kirjum. Ma ise ei taju, et “Soolo” oleks improviseerivam, pigem ehk visandlik. Seal on kokku saanud erinevad lähenemised ja ideed – olin süvenenud eesti traditsioonilise muusika uurimisse ning õpetamisse, samas veel eelmiste projektidega seotud ning tasapisi üha enam luupimise maailma sukeldunud. Nüüd on mõndagi seljataha jäänud. Esimeselt plaadilt leiab rohkem traditsiooniliste lugude interpretatsioone, praeguselt albumilt aga suuremas osas minu enda loomingut. Kuidas plaadi salvestamine käis? Kas lindistasid mitmerealiselt või live-elektroonikaga nagu kontsertidel? Selle üle mõtlesime Kauriga (Maarja helitehnik Kaur Kenk) pikalt. Minu loomeprotsess saab peaaegu alati alguse improviseerimisest – võtan mingi motiivi ja hakkan seda läbi mängu uurima. Kui taban midagi mõnusat, salvestan materjali üles ning alles tagantjärele analüüsin, arendan edasi ja otsin vormi. Sellisel hetke ajel loomisel on omad head ja vead, kuid nii olen ma harjunud. Samamoodi soovisin salvestada ka plaati, kuid siis oleksid järeltöötluse võimalused olnud väga piiratud. Nii ei jäänud muud üle, kui kiht kihi haaval salvestada ja lugude helimaailm üles ehitada. Protsess oli kohati lausa koomiline, sest minu pikkade ja sihipäraselt lonkavate luupide üksteise otsa istutamine osutus oodatust keerulisemaks. Ma ei soovinud kasutada metronoomi, mis võib muuta muusika liialt puiseks, kuid siis tekivad kohe loksumise probleemid. Mõnda luupi lõikusime tundide kaupa, sest polnud ikka seda õiget võnkumist. Ühel hetkel hakkasin ma väga nautima võimalusi, mida stuudiotöö pakkus. Helipildi mahult sai plaat kontserdiga sarnane, kuid iseenesest ei pea ma oluliseks live mänguviisi projitseerimist albumile. Need on erinevad asjad. Luup kõlab nagu suurendusklaas. Mis see tegelikult on? Ükskord pärast kontserti rääkisin Mikk Sarvega, kes tuli mu juurde ja oli nuputanud selle luupimise mõiste üle ning pakkus välja, et seda võiks kutsuda “sõlmimiseks”. Justkui sobib küll: salvestan reaalajas muusikalise fraasi ning panen selle kordama, ehk sõlmin mängitud juppe kokku. Niimoodi saab kihte üksteise peale ehitada või laiali lammutada. Luupimise kui sellisega käib paratamatult kaasas korduvus ja minu jaoks on suurim väljakutse olnud tuima monotoonsuse vältimine. Ma ei saa varieerida salvestatud materjaliga, kuid saan muuta lähenemisnurka sellele. Mängin peamiselt üksteisest ülejooksvate rütmiliste fraasidega, mis nihestavad meetrilist tunnetust ning dünaamikaga laiemas mõttes. Selline lähenemine on tegelikult oluliselt mõjutusi saanud traditsioonilisest tantsumuusikast, kus on palju ebameetrilist mõtlemist: muusika tugisammas on pulss, mis kogu aeg tiksub. Sa võid ta esile tuua, aga ei pruugi, ja mängu pingestatus tekib pigem pulsi ümber, kui selle otsas laisalt istudes. Eesti rahvamuusika on ju olemuselt küllaltki kvadraatne? Oleneb lähenemisviisist ja millisest rahvamuusika kihistusest rääkida. Vanem instrumentaalmuusika ei ole üldse kvadraatne ja selline kandiline mõtlemine tuleneb pigem vastavast muusikateoreetilisest lähenemisest ja õpetusest, kuidas neid lugusid on üles kirjutatud ning edasi antud. Kvadraatne mõtlemine on muusikaharidusekaudu meisse kõigisse väga tugevasti juurdunud ja pressib igalt poolt peale. Üks minu põhilisi käivitajaid ongi ennast sellest kvadraatsusest lahti raputada, nii saab muusika hingamise ja voolavuse. Uue albumi “Une meeles” salvestas Kaur Kenk ja produtsent olid sa ise? Koos Kauriga. Kaur oli väga palju abiks helimaailma kujundamisel ja kihtide sättimisel. Liialdamata, mõnes loos (nt “Hobusemäng”) oli meil üle saja rea muusikalist materjali, mis tuli üksteise otsa istutada. Kaur on nagu sinu “bänd”. Kuidas te Kaur Kenkiga üldse kohtusite? Me õppisime koos Viljandis, ta töötas mõnda aega ka Viljandi Pärimusmuusika aidas ja sealt sai koostöö alguse. Nüüd oleme umbes poolteist aastat tihedalt koos töötanud. Minu luupimisetehnika ja kontserdi tehniline ülesehitus on Kauri teostatud. Räägin, mida ja kuidas ma soovin ning Kaur nuputab, kuidas saaks. Näiteks see tantsusammude luupimine pedaalide juures pusimata on Kauri välja pakutud lahendus. See tantsupõrandal keerutamise lugu on üks sinu kontsertide kõige hämmastavam episood. Kuidas on üldse võimalik niimoodi mängides liikuda ja samal ajal salvestada samme ning luupida viiulit? Mõnes mõttes on see minu jaoks just üks kõige vabastavamaid hetki kontserdil. Telg on paigas ja rahu sees. Keerutamisel on teatav korrastav jõud, ja see on tegelikult väga lihtne. Muidugi on mõned nipid, erinevalt klassikalise tantsu pöörlemistehnikast ma ei fokuseeri pilku ja seeläbi justkui näen igale poole, ja nii ta läheb. Eesti keeles on selle kohta mõnus väljend – “pilku vedelaks laskma”. Miks üldse niimoodi keerutada? Kui ma hakkasin traditsioonilise muusikaga tegelema, viis see väga ruttu tantsu juurde (mängisin ju tantsumuusikat) ja mulle tundus, et tants ja muusika elavad praegusel ajal justkui omaette elu, on kõrvuti, aga mitte koos. Vanemal ajal, kui selline muusika oli inimeste elu loomulik osa, tantsisid tantsijad muusikat ja muusikud mängisid tantsu. Tegelikult on nii ju praegugi - kui sulle mõni lugu meeldib, siis tantsid selle järgi. Lavaline rahvatants, see, mida näeme näiteks tantsupeol, tegeleb aga millegi muuga... Magistriõpingute raames külastasin korduvalt Poola traditsioonilisi pillimehi ja sealseid külapidusid. Mind võlus nende muusikute väljenduse terviklikkus, füüsise ja mõtte loomulik erk koostöö. Hakkasin katsetama, millised võimalused on kasutada maapinda ja gravitatsiooni, kuidas fraseerida ja kuidas väljendada muusikat läbi oma keha. Laval keerutamine, samal ajal pilli mängimine ja luupimine on minu jaoks üks tervik. Loe edasi Muusikast 6/2016

Eelmisel aastal Eesti parimaks naisartistiks valitud laulja, viiuldaja ja jutuvestja Maarja Nuut ning auhinnatud teatrilavastuste helilooja ning etenduskunstnik Hendrik Kaljujärv avaldavad 5. oktoobril oma esimese ühise albumi “Muunduja”. Album ilmub digitaalselt, vinüülplaadil ning CD-l. Albumi annab välja FatCat Recordsi alla kuuluv Suurbritannia plaadifirma 130701. FatCat Records tegutseb 1980-ndate lõpust paljudel skeenedel – post rock, indie, minimal techno, noise jm, olles avaldanud näiteks Sigur Rósi, Animal Collective’i jt loomingut. Maarja ja Hendrik tähistavad ühtlasi oma kaheaastase koostöö vilju pika kontserdituuriga, mis viib neid nii Euroopa suurlinnade kontserdisaalidesse kui ka klubidesse, vahepalana saab kahel oktoobriõhtul Prantsusmaal kuulda uue albumi muusikat Ülo Kriguli seades Normandia kammerorkestri ja duo esituses.

2020. aastal sulgusid piirid ja paljud pagesid maale. Plaat “Hinged” peegeldab just seda aega. Maarja Nuut ütleb: “Tekkis seletamatu tung harida maad ja ootamas oli vanaemalt päritud talu. Läbimatu võsa puhastamisest ja kola sorteerimisest, mida hooned paksult täis, sai justkui üks pikk rituaal, mil tuli otsa vaadata kihtidele, mis viie põlvkonna vältel talletunud olid.” Oma mereäärses stuudios modulaarsüntesaatoreid juhuslikult ühendades, häält ja vana orelit katsetades plaat sündiski. Maarja sõnul on tema laulud kokkuvõte aastast, mis kulus tal oma perekonna ajaloo ja enda koha uurimisele selles. Plaadi pealkiri “Hinged” on kakskeelne, luues ühendusi mineviku ja tuleviku vahel (“hing” tähendab eesti keeles lahkunud vaime ja hinge, inglise keeles ühendust, mis elemente koos hoiab). Muusik on kõik kümme lugu ise kirjutanud ja produtseerinud. Tegu on vinüülplaadi ja kassetiga, kus kolmes loos teeb kaasa šveitsi avangardne jazzitrummar Nicolas Stocker, miksinud Evar Anvelt, masterdanud Rafael Anton Irisarri Black Knoll Studiost, albumi visuaalse keele autor on Elisabeth Klement. CD kujul ei ole plaati endale võimalik soetada, küll aga saab seda osta virtuaalselt. Kõige mõnusam on seda kuulata lihtsalt end muusikast kaasa haarata lastes. Vahepeal on võimalus omaette naeratada, rütmidele kaasa liikuda, sõnu kuulata, nende üle mõtiskleda ja elu keemist iseendas tajuda. Mitmendal kuulamisel tekkis omapärane taju sellest, kuidas lugude pealkirja keel mõjutab seda, kuidas muusikat tajun. Nüüd palu pealkirjaga “Subota” ja “Feast” kuulates tekkis mõlema puhul kujutlus peost ja tähistamisest, kuid need pildid olid kardinaalselt erinevad ... “Vaheala valgus” algas põneva oreliliku kõlaruumiga ja asus müstilis-muinasjutuliselt tühjust avama. “Mees, kes aina igatses” tõi sisse turvalise viiuli kõla, minnes õige pea lendu kaunitesse loitsivatesse kõladesse ja lauluhäälde. “Kutse tantsule” on mänglevalt õrn ja kelmikas, mõtisklev ja ettevaatlik, omamoodi võluda püüdev, ning tegelikult ei teagi, kas siis tantsule minnakse või mitte. “A scene” tekitas füüsiliselt sellise tunde, nagu Salvador Dali sulavad kellad. Viimane lugu plaadil “Moment” viis ära igavikku.

Ühendkuningriigi juhtiv džässiväljaanne Jazzwise valis Susanna Aleksandra albumi “The Siren” üheks möödunud aasta parimaks džässialbumiks. Helikandjaga nii Euroopas kui ka Jaapanis kriitikute heakskiidu pälvinud eesti laulja ja laulukirjutaja märgiti ära džässmuusikute absoluutsete tippude seas. Temaga konkureerisid näiteks Pat Metheny, Rosie Frater-Taylor ja Dara Tucker. Jazzwise’i kriitiku Kevin Whitlocki hinnangul on “The Siren” kogenud ja enesekindla vokalisti töö ning kriitik ennustab Susanna Aleksandrale suurt läbimurret. “Lauljana teab ta, kuidas kõlada intiimselt ja võrgutavalt, aga ilma liialdusteta. Ta kõlab loomulikult ja on üks neist lauljatest, kes ei laula oma laulu, vaid näitlejana justkui kehastub ise lauluks,” kirjutas Whitlock. Susanna Aleksandraga koos musitseerivad albumil soome tippmuusikud Joonas Haavisto klaveril, Joonas Tuuri kontrabassil ning Ville Pynssi trummidel. “The Siren” on Susanna Aleksandra teine album (esimene oli 2015. aastal avaldatud “Miracles”) ning sellel kõlab peamiselt artisti originaallooming, mis on inspireeritud džäss-, pop- ja folkmuusikast.

Tänavu jaanuaris möödub 150 aastat suure vene helilooja Aleksandr Skrjabini sünnist. Skrjabin oma müstilise ja ekstaatilise helikeelega on olnud suur muusikauuendaja. Teda mõjutasid XX sajandi alguse filosoofilis-müstilised mõttevoolud, mis ajendasid teda ka oma loomingus püüdlema eriliste, utopistlike eesmärkide poole, et inimkonda vaimselt uuendada. Helilooja juubeliks annab Venemaa tuntud Jürgensoni muusikakirjastus välja tema “Kogutud teosed”. Kirjastuse peadirektor Mark Silberqvit räägib: “Töö selle projektiga on kestnud 10 aastat. Vaja oli läbi uurida suur hulk käsikirju ja arhiivimaterjale.” Väljaanne on jagatud kolme seeriasse. Orkestriteosed hõlmavad 6 köidet, klaveriteosed 5 köidet. Pärast surma välja antud teosed on kokku koondatud ühte köitesse. Nende hulgas on Skrjabini planeeritud “Müsteeriumi” eelkäija “Предварительное Действие” säilinud eskiisid ja kavandid, mis avavad helilooja viimaste eluaastate loomesaladusi. Väljaandele on lisatud ka originaalmaterjalide faksiimiled. Iga väljaande juures olevad põhjalikud kommentaarid aitavad avaneda helilooja ülihuvitaval loomingulisel laboratooriumil. Jürgensoni muusikakirjastuse asutas 1861. aastal Moskvas eestlane Peeter Jürgenson. Kirjastus oli XIX sajandil Venemaal üks suurimaid ja mainekamaid ja ka üks Tšaikovski teoste põhiväljaandjaid.

24.–26. novembrini toimus Tšehhis Ustí nad Labemis 54. rahvusvaheline noorte pianistide konkurss “Virtuosi per musica di pianoforte”. Tegu on väga kõrgetasemelise ja pikaajaliste traditsioonidega konkursiga, kus TMKK õpilased on osalenud ca 50 aastat. Aleksandra Galushkina III klassist (õp J. Rostovtseva) saavutas I vanusegrupis II koha. II vanuserühmas osalenud V kl õpilane Stefan Ilves (õp M. Pakri) pääses II vooru ja pälvis žürii diplomi. Konkursil osales üle 40 pianisti vanuses 9–16 Tšehhist, Ukrainast, Bulgaariast, Poolast, Venemaalt, Saksamaalt, Austriast, Horvaatiast, Serbiast ja Eestist. Konkursi hindas 7-liikmeline žürii Venemaalt, Tšehhist, Poolast, Saksamaalt, Bulgaariast, Serbiast ja Ameerikast. Detsembris toimus Tartus XXIV Ago Russaku nimeline konkurss. Ago Russak oli omaaegne Tartu kultuurielu viljakas edendaja – aastaid H. Elleri nim muusikakooli ja enne seda ka Tartu I lastemuusikakooli direktor, suurepärane pianist ja pedagoog. Konkurss säilitab ning kannab edasi tema mälestust, pedagoogilisi põhimõtteid ja suhtumist muusikasse, tuues kokku Lõuna-Eesti klaveriõppurid III–VII klassini. Noori pianiste kuulas žürii koosseisus Martti Raide, Ieva Kostanda ja Vladimira Ljutova. III klass I Hugo Mägi (Elleri kool, õp K. Leivategija); II Lee Saarts (Võru MK, õp L. Palu), III koht Isabel Gering (Tartu I MK, õp T. Noor); diplom Ere Praks (Tartu I MK, õp T. Noor), Milana Fayzullova (Ülenurme MK, õp K. Tavita), Liisa Kiil (Tartu I MK, õp E. Tamra); kiituskiri Milana Fayzullova (Ülenurme MK, õp K. Tavita), Karl Lukas Kruuse (Tartu II MK, õp A. Selliov). IV klass I Marie Elisabeth Lehtmäe (Tartu I MK, õp T. Noor); II Liis Kärbla (Võru MK, õp Ž. Ranna); III Rasmus Rosenberg (Ülenurme MK, õp K. Tavita); diplom Caius Lemmats (Tartu I MK, õp J. Golub), Kristelle Otto (Tartu I MK, õp E. Tamra); kiituskiri Marie Elisabeth Lehtmäe. V klass II Gloria Raudjärv (Elleri MK, õp J. Golub); III Annabelle Ats (Tartu valla MK, õp N. Trošina); diplom Raahel Raud (Tartu I MK, õp E. Tamra), Kertu Jõesaar (Tartu I MK, õp A. Aljanaki). VI klass II Taavi Suurtee (Elva MK, õp M. Juht); III Kamilla Sadajeva (Tartu I MK, õp M. Ruusmaa). VII klass I Markus Kadaste (Elleri MK, õp P. Taniloo); II Teele Siim (Tartu I MK, õp J. Golub), III Jaan Kullerkupp (Elleri MK, õp K. Leivategija); diplom Marie-Ann Grigorjeva (Tartu II MK, õp J. Michaelis), Joosep Sootla (Tartu I MK, õp E.Tamra). Kiituskiri parima J. S. Bachi teose esitamise eest: Isabel Gering (Tartu I MK III kl, õp T. Noor), Liis Kärbla (Võru MK IV kl, õp Ž. Ranna). Perekond Russaku poolt välja pandud Russaku hõbelusika pälvisid Marie Elisabeth Lehtmäe (Tartu I MK, õp T. Noor) ja Markus Kadaste (Elleri MK, õp P. Taniloo). Virumaa “Noor muusik 2021” 29. novembril valiti Jõhvi kontserdimajas tänavuseks Virumaa nooreks muusikuks 15-aastane saksofoniõpilane Mirtel Mooses Kadrina kunstide koolist. Tunnustuse pälvisid ka tema õpetaja Edvin Lips ning kontsertmeister Leegi Brigitte Kaas. II preemia pälvis 12-aastane Artjom Smirnov Ahtme kunstide koolist, õpetaja Rena Bõkova akadeemilise vokaali klassist ja III preemia sama kooli õpilane, 10-aastane Mark Ravlussevitš õpetaja Aino Šljahhina klaveriklassist. Konkursi finaali pääses veel viis õpilast: Jelizaveta Lõssenko (Narva-Jõesuu MKK), Tihon Altorv (Iisaku KK), Sofia Kulikova (Ahtme KK), Kaisa Lee Vaikmets (Rakvere MK) ja Rainis Lükk (Väike-Maarja MK). Konkursil, mis on loodud eesmärgiga tunnustada Virumaa noori muusikatalente ja nende õpetajaid, osalesid Väike-Maarja, Rakvere, Jõhvi, Narva, Narva-Jõesuu ja Viru-Nigula muusikakoolide ning Ahtme, Iisaku, Kadrina ja Kohtla-Järve kunstide koolide õpilased. Žüriis olid Pille Lill, Kristina Kriit, Mari-Liis Uibo, Toomas Nestor ja Andreas Lend. Konkursi korraldas PLMF. “Eesti kõla 2021” X “Eesti kõla” viidi seekord läbi veebikonkursina. Žüriisse kuulusid Peep Lassmann, Elisabeth Aigner-Monarth (Austria), Ludmila Kašetiene (Leedu). I vanuserühm I Adeele Aava (TMKK, õp E. Seegel), Elsa Henrietta Randrüüt (TMKK, õp K. Ratassepp); II Gerhard Tahk, Milena Timošcuka (TMKK, õp J. Rostovtseva), Mirtel Maria Toome (VHK MK, õp J. Rostovtseva); III Nika Burak (Tallinna MK, õp I. Truškina), Ume Iida (TMKK, õp J. Rostovtseva), Emma-Karoliine Kaivo (TMKK, õp K. Ratassepp), Tobias Aksel Sulg (Elleri kool, õp A.-M. Palm). Diplom: Ander Miilits (Rae HK, õp L. Kaidja), Sofia Soosaar (Elleri kool, õp J. Golub), Maarja Vassila (Elleri kool, õp A.-M. Palm). Eripreemia: Milena Timošcuka, Mirtel Maria Toome. II A vanuserühm I Aleksandra Galushkina (TMKK, õp J. Rostovtseva), Hans Stefan Trass (TMKK, õp M. Raide); III Hele-Mirtel Kaivo (TMKK, õp K. Ratassepp), Hugo Mägi (Elleri kool, õp K. Leivategija), Knut-Roderick Rips (Elleri kool, õp J. Golub). Diplom: Aada Karp (TMKK, õp M. Roots). Eripreemia: Aleksandra Galushkina, Hans Stefan Trass. II B vanuserühm I Mariel Kriks (Kiili KK, õp T. Koppel), Sarah Krillo (VHK MK, õp J. Rostovtseva); II Amelia Jastremski (Kullo, õp V. Khoretskaya), Ella Marie Mäger (Keila MK, õp E. Teppo); III Ilya Nesterov (Lasnamäe MK, õp S. Nesterova), Jette Piibemann (Keila MK, õp E. Teppo), Elisabet Torop (Tallinna MK, õp M. Roovik). Diplom: Maria Semishkur (Narva MK, õp G. Dotsenko). Eripreemia: Ella Marie Mäger, Sarah Krillo. III A vanuserühm I Stefan Ilves (TMKK, õp M. Pakri); III Lorelei Tahk (TMKK, õp J. Rostovtseva). Diplom: Amanda Kinsigo, Maia Lii Pruulmann (Elleri kool, õp A.-M. Palm). Eripreemia: Lorelei Tahk. III B vanuserühm I Lagle Levit (Orissaare MK, õp K. Levit); II Hugo Raiden Koppel (Nõmme MK, õp E. Ping), Marie Elisabeth Lehtmäe (Tartu I MK, õp T. Noor); III Sofia Alfjorova (Lasnamäe MK, õp S. Nesterova), Art Ruben Kaljund (Nõmme MK, õp A. Tohver). Diplom: Sofie Hramova (Keila MK, õp D. Gromova), Marja Naumova (Narva MK, õp G. Dotsenko), Merilin Rohula (Saku MK, õp S. Subbe-Tamm), Ursula Valeikaitė, Lenna Maamägi (Tallinna MK, õp J. Targo). Eripreemia: Lagle Levit. IV A vanuserühm I Markus Kadaste (Elleri kool, õp P. Taniloo); II Rutmar Otto Juksaar (TMKK, õp M. Raide), Mia-Simona Kaivo (TMKK, õp K. Ratassepp), Mikk Mälgand (TMKK, õp M. Raide); III Sofia Agnese Kirsimaa (TMKK, õp J. Rostovtseva), Jaan Kullerkupp (Elleri kool, õp K. Leivategija), Erika Kuznetsova (Elleri kool, õp J. Golub, J. Kapp), Maria Helena Saar (TMKK, õp M. Raide). Diplom: Kärt Mikalai (TMKK, õp M. Jürisson), Agnes Lee Pruulmann (Elleri kool, õp A.-M. Palm). Eripreemia: Markus Kadaste, Mikk Mälgand. IV B vanuserühm I Ella Mari Mäger (Abja MK, õp O. Raal); II Sofia Gritsenko (Nõmme MK, õp N. Saripova); III Anna Loginova (Jõelähtme MK, õp I. Bronzova), Teele Siim (Elleri kool, õp J. Golub), Nelis Vernik (Rae HK, õp L. Kaidja). Diplom: Andrei Dudakov (Maardu KK, õp J. Deržavina), Oskar Varik Kuldkepp (Tallinna MK, õp R. Maandi), Torsten Ülavere (VHK MK, õp J. Teppo). Eripreemia: Ella Mari Mäger, Sofia Gritsenko. V A vanuserühm I Anett Arvisto (Otsa kool, õp K.-A. Sumera), Madis Sikk (TMKK, õp M. Jürisson, M. Poll); II Lotta Eigo (TMKK, õp K. Sumera); III Carita Irjas (VHK MK, õp M. Raide), Helina Kukk (TMKK, õp K. Ratassepp), Jana Potštarjova (TMKK, õp M. Jürisson). Eripreemia: Anett Arvisto. VI vanuserühm I Lilian Hindrikson (Elleri kool, õp J. Kapp), Hans Matthias Kari (TMKK, õp M. Mikalai, K. Ratassepp); II Mattias Heina (TMKK, õp K. Sumera); III Marianne Liis Oissar (TMKK, õp A. Juurikas, M. Mikalai), Ekke Ruutopõld, Tarmo Univer (Otsa kool, õp K.-A. Sumera). Diplom: Birgit Gross (Otsa kool, õp I. Arro), Linda Teemägi (TMKK, õp I. Floss), Tiit Tomp (TMKK, õp M. Raide, M. Poll). Eripreemia Hans Matthias Kari, Lilian Hindrikson. Õpetajapreemia: Jekaterina Rostovtseva.

PERSOON Tõnu Naissoo: tänapäeval on 70 nagu 45. Priit Pruul Muusikauudiseid maailmast. Nele-Eva Steinfeld Europe Jazz Media soovitab. TÄHT Paul McNulty – mees, kellel on nii kuldsed käed, aju kui ka süda. Taavi-Mats Utt KIRG Inimlik vajadus lahendada probleeme. Tarmo Johannes TMKK 60 Oh ajad, oh kombed! Tallinna muusikakeskkool aastatel 1961 – 1991. III osa. Jüri Plink PILK Poliitilised diskussioonid peaksid algama Beethoveni keelpillikvartettidega. Rahvusvahelisest klaverikammermuusika konkursist “Tallinn 2021”. Ia Remmel Säravad noored, ooperilegendid ja üllatavad lavastused. “PromFest” ja Klaudia Taevi noorte ooperilauljate konkurss. Toomas Kuter Džässisidemed on tugevad. Rahvusvaheline Euroopa džässikonverents Tallinnas, intervjuu Cim Meyeriga. Ivo Heinloo OOPUS Sinbadiga Läänemerel seilamas, teejuhiks Malle Maltise flöödikontserdi partituur. Leonora Palu MULJE Trompetiklassi kõla. Aare Tool Tubin on IN. Festivalist “TubIN”. Virge Joamets “Linda di Chamounix” – esmakordselt Eestis. Alo Põldmäe Värske ja värvikas, küps ja sügav. Linda-Anette Verte ja Maksim Štšura kontserdist. Ia Remmel Mis südamest tulnud, see südamesse mingu! EFK ja TKO Beethoveni “Missa solemnise” esitusest. Luisa Susanna Kütson XIV rahvusvaheline kandlefestival. Kreete Grünthal Muusikauudiseid Eestist Heliplaatide tutvustus

9.–12. septembrini toimus EMTAs esmakordselt rahvusvaheline klaverikammermuusika konkurss “Tallinn 2021”. Osales 17 koosseisu: 10 duot ja 7 triot ja suuremat ansamblit. Mängijaid oli Eestist, Leedust, Lätist, Inglismaalt, Saksamaalt, Itaaliast, Ungarist, Ukrainast, USAst, Soomest jm. Konkurssi hindas žürii koosseisus: Ralf Gothóni (pianist, kammermuusik, pedagoog ja dirigent, Soome), Evan Rothstein (kammermuusika professor Londoni Guildhalli koolis ja Pariisis), Jānis Maļeckis (Läti Vītolsi-nimelise muusikaakadeemia kammeransambli ja saateklassi professor), Marje Lohuaru (EMTA instrumentaalkammermuusika osakonna õppejuht, Euroopa kammermuusikaõpetajate ühingu president), Valentinas Gelgotas ( Leedu muusika- ja teatriakadeemia professor). Millised muljed on teil Eesti esimesest rahvusvahelisest kammermuusika konkursist? Ralf Gothóni: Konkurss oli kõiges väga edukas. Selles on muidugi suur osa peakorraldaja Marje Lohuarul. Silmapaistev on ka see, et kohe esimene konkurss oli hoolimata keerulistest aegadest nii rahvusvaheline: kokku 17 ansamblit paljudest eri maadest. Kavanõuetes oli õige jätta see võimalikult vabaks, et igaüks saaks tõesti oma parimaid külgi näidata. Oluline on, et kavasse jääks kindlasti sisse eesti teos. Teil on suurepärast muusikat. See lisab Eesti kultuurile rahvusvahelisust: kui need lood on juba konkursiks õpitud, mängivad muusikud neid kindlasti ka edaspidi teistes kavades. Evan Rothstein: Konkurssidele tulles olen alati pisut hirmul, et konkureerimine ei oleks kõige olulisem asi. Muusika põhiolemus pole ju selles, kes on kõige parem, vaid jagamine, oma kõige sügavamate mõtete ja tunnete avaldus. Aga kuna tunnen neid, kes seda konkurssi korraldavad ja olen EMTAs varem olnud, siis teadsin, et siin valitsevad õiged väärtused. Konkurss oli väga õnnestunud. Ajastus oli ka hea, sobis nii mängijatele, žüriile kui ka publikule. Korraldus oli esmaklassiline, korraldajad väga professionaalsed ja sõbralikud. Ei saa märkimata jätta, kui oluline oli, et üritus toimus teie suurepärases akadeemias, uues väga hea akustikaga saalis, ja et osalejatel olid väga head harjutamisvõimalused – see kõik andis palju juurde. Siin oli kõik olemas, mida ootaks ühelt kõrge tasemega konkursilt. Jānis Maļeckis: Tulla siia ja kuulda elavas esituses kõiki neid entusiastlikke kammeransambleid oli nagu oleksid vanad head ajad tagasi tulnud. Meie piirkonnas on see konkurss äärmiselt vajalik – Balti maades pole selliseid rahvusvahelisi kammerkonkursse kuigi palju. Kahjuks ei õnnestunud seekord osaleda Läti ansamblitel, kuid muljed on niivõrd head, et tahame järgmine kord kindlasti arvukalt kohal olla. Mida oleks konkursile vaja lisada või muuta? Ralf Gothóni: Arutasime seda korraldajatega, aga arvan, et praegune ansamblite koosseis on väga hea. Praegu ei ole siin küll keelpillikvarteti alaliiki, aga sellele koosseisule on üle maailma üsna palju konkursse. Neil on ka teistest ansambliliikidest rohkem kontserte, sest keelpillikvartett on enamasti pikka aega koos tegutsev ansambel. Duod või triod pannakse näiteks festivalideks või kontsertideks sageli kokku kuulsatest solistidest. Nii et konkursse duodele, triodele oleks just vaja aktiveerida, samuti julgustada suuremaid segaansambleid ja erilisi koosseise. Evan Rothstein: Selline konkurss peab tingimata jätkuma. Neid ei ole kunagi liiga palju. Praegustest suurematest meenuvad Lyoni, Pariisi, ARD konkurss, kus koosseisud vahelduvad, Inglismaal, Hispaanias, Itaalias on mitmeid väiksemaid ja suuremaid võistlusi, Londonis keelpillikvarteti konkurss. Selle konkursi intervall võiks olla kahe või rohkema aasta tagant, aga ma siiski arvan, et just kaks aastat oleks paras. Pärast nii õnnestunud algust ei oleks hea liiga pikalt järgmisega oodata. Jānis Maļeckis: Konkursi kava oli n-ö klassikaline. Võibolla edaspidi, kui osalejate arv veelgi suureneb, võiks mõelda kava pikkust pisut lühendada. Väga oluline on, et kavas on korraldajamaa pala. See on suurepärane võimalus oma maa muusikat tutvustada. Inglismaa Paddington triolt kuulsin näiteks, et nad olid väga rahul, et neile saadeti terve nimekiri eesti muusikat, nad kuulasid kõike ja avastasid palju väärt muusikat. Kuidas iseloomustaksite konkursi finaliste? Ralf Gothóni: Ma ei tahaks siin mingeid lõplikke hinnanguid anda. Žüriis hindajatena peame seda muidugi teatud määral tegema, aga keegi neist noortest inimestest pole ühes kindlas ja muutumatus olekus. Igal ansamblil oli oma isikupära, tugevamate või nõrgemate külgedega – nagu eluski. Ka lugude kaupa on mängijate individuaalsus erinev. Mõni mängib hästi Mozartit. Teisele Mozart nii hästi ei sobi, aga istub hoopis Brahms või kaasaegse muusika metsik fantaasia. Kuid üks üldine nimetaja oli kõigil – nad olid oma esitustes kirglikud ja entusiastlikud. Omaette küsimus on, et duot ja triot ning suuremaid koosseise on omavahel raske võrrelda. Duo puhul selleks, et oleks tõesti hea, mõjuv duo, peavad nad olema pikemat aega koos mänginud. Et konkursile ei tuldaks näitama mitte oma n-ö harjutamise resultaati, vaid oldaks sellest juba mitu järku kõrgemal. Trio on sageli kolme solisti koosseis. Kõige parem on, kui need solistid on võrdselt tugevad, mitte nii, et juhib üks. Evan Rothstein: Kõik osalejad olid leidnud viisi, kuidas nende muusika meiega kõneles. Muidugi on kõik ansamblid erinevas arengujärgus: oli neid, keda võib juba viia rahvusvahelistele lavadele, ja neid, kellel on veel tee minna, kes tulid kokku selleks konkursiks. Kui oled kauem koos mänginud, on rohkem šanssi paremini esineda, kuid ka uutel ansamblitel oli palju värskust ja potentsiaali. Konkursi peamine eesmärk on anda noortele muusikutele võimalus end näidata. Žürii eesmärk aga omakorda välja valida need, keda võiks juba esitleda suurtel lavadel. Iga osaleja peaks saama võimalikult positiivse ja kasuliku kogemuse. Usun, et sellel konkursil see nii ka oli, kõik said pärast ka meistrikursuse ja žüriiga põhjalikult vestelda. Olime väga rahul, et nägime palju andeid ning oli hea meel, et välja anti palju eriauhindu. On oluline, et mitte ainult žürii ei hinda, vaid auhinnad välja pannud organisatsioonid saavad ka valida oma parima. Nii oli konkursil ka esitluskontserdi elemente. Jānis Maļeckis: Pea igal konkursil tuleb nentida, et klassikat ja romantikat on raskem esitada kui näiteks kaasaegset muusikat. Ilmselt tuleks klassikat õppeperioodil rohkem mängida, aga programmid on tihedad, kõike tuleb läbi võtta ja nii ei jää piisavalt aega klassikasse süveneda. Finalistidest ukraina duo Sonoro oli kõrgel tasemel, kava väga hästi läbi töötatud. Võibolla oleks neile kasuks tulnud vahel pisut rohkem raamidest välja astuda. Ungari duo Yamagami – Mészáros olid väga põnev, pisut rikkus muljet Brahmsi esitus, kus oli nagu mõne aspektiga liiale mindud. Duo Lukas Gedvilas – Peeter Margus musitseeris loomulikult, nende taotlused olid mõistetavad, neil on palju perspektiivi. Eesti neidude duo Gloria ja Liidia Ilves olid väga hästi valmistunud, tahtejõulised, temperamentsed, võibolla peaksid nad õppima seda doseerima ja leidma veel rohkem nüansse oma musitseerimises. Itaalia duo Althea esimene mulje oli väga hea, eriti klarnetistist. Pianist oli temast mõnevõrra nõrgem, selle poolest ansambel natuke kannatas. Duo Yestyn Griffith – Anna Smirnova on ilusa läbipaistva kõlaga, hea fraasidramaturgia tunnetusega. Võibolla ei jätkunud neil alati kõla mahtu, tugevust. Meta klaveritrio Leedust oli väga hästi ette valmistunud, võistluslikult häälestunud. Vahel tundus, et nad oma muusikas “teevad” liiga palju, kuid tase oli kõrge. Triode võitjat, Eesti Triot ’95 olin juba varem kuulnud, konkursil Soomes. Nad jätavad võimsa, stiilse mulje, neil on väga suured võimalused, mängivad võrdselt hästi kõiki ajastuid ja stiile. Kõik tuleb nagu iseenesest, kuid muidugi on seal taga suur töö. Paddington-trio Inglismaalt võlus oma individuaalsusega. Kõik mängijad on eri rahvustest, nende puhul oli tunda, et nad tulevad suurest linnast – Londonist, kus on teine mastaap, suur kultuuri kontsentratsioon. Nemad koos Trio ’95ga olid minu jaoks konkursi tipud. Trio Fides koosseisus flööt, fagott ja klaver oli väga üllatav ja neil oli mitmeid hämmastavaid väärtusi, nagu võime väga kiiresti mängida, see aga vedas neid vahel ka alt. Tahaksin siiski esile tõsta nende julgust, nad pidid ka kasutama repertuaari, mis pole originaalis nendele kirjutatud, aga said sellega väga hästi hakkama. Ainus suurem koosseis sellel konkursil oli kvintett Quinta Chorda, kõige nooremad osalejad. See on julge algus, kogemusi pole veel palju, aga nad tegid selles olukorras oma parima ja ma loodan, et nad kindlasti jätkavad. Milline tähendus on rahvusvahelisel kammeransamblikonkursil Eesti muusikaelus? Marje Lohuaru: Eesti kontekstis on selline konkurss väga oluline. Meie lähiriikides Lätis, Leedus, samuti Skandinaavia maades ei ole kuigi palju sellise mastaabiga kammermuusika võistlusi. Et sellist sündmust üldse korraldama hakata, on vaja väga head juba olemasolevat keskkonda ja erialalist taset. See on meil ka olemas – meie kammeransambli tase on olnud stabiilselt hea ja parimad on saavutanud tulemusi ka rahvusvahelistel konkurssidel. Oli väga rõõmustav, et juba esimene konkurss oli nii osavõtjate rohke ja ka paljude välisosalejatega. Neid oleks olnud rohkemgi, aga kahjuks ei saanud viiruseaegsete piirangute tõttu tulla väga tugevad ansamblid Venemaalt. Väga hästi võeti vastu konkursi järel läbi viidud žüriiliikmete meistrikursused osalejatele. On muidugi väga oluline, et konkurss saaks nüüd järjepidevalt toimuda, planeerime intervalli iga kolme aasta tagant. Koostasime kava, mis andis palju võimalusi ja ei teinud liiga palju ettekirjutusi. Tänu sellele kuulsime kavades mitmeid huvitavaid teoseid. Eesti muusikast koostasime nimestiku, millest osavõtjad said valida. Saadaval olid ka nimekirjas olevate teoste noodid. Konkursi taset näitab ka žürii ja see oli väga esinduslik. Võib uhkust tunda, et žüriis oli Ralf Gothóni, kes on väga eriline muusik ja õpetaja, filosoofilise pilguga mitte ainult muusikas, vaid palju laiemalt. Hea meel oli tõdeda, et talle oli meie kammeransambli kõrge tase meeldiv üllatus. Samuti oli oluline, et sai tulla rahvusvaheline õppejõud, pikaaegne Euroopa kammermuusikaõpetajate ühingu president Evan Rothstein. Väga tähtis on Läti ja Leedu kohalolu, kuna meile, Balti maadele, on oluline kokku hoida ja oma tegevusi jagada. Jäägu konkursimuljeid lõpetama Ralf Gothóni mõtted kammermuusikast ja konkurssidest: “Kammermuusika on kõige demokraatlikum muusikaliik, muusikute omavaheline vestlus. Siin on fenomen, mis tavaelus pole võimalik: korraga “räägib” mitu inimest, millest tekib täielik üksteisemõistmine. Kõik suured poliitilised diskussioonid peaksid algama Beethoveni keelpillikvartettidega! Sibeliuse akadeemial on muusikasild Egiptusega ja Kairos tuli kokku kvartett, kus üks liige oli fundamentaalne moslem, teine modernne moslem, kolmas katoliiklane ja neljas kopt. Kõigil neil väga erineva religiooni ja maailmavaatega inimestel ei olnud kvartetis koos mängides mingeid erimeelsusi. Usun, et kammermuusika on muusikamaailma tulevik. Pikka aega on olnud meeletult palju soolokonkursse. 1990-ndatel näiteks arvestati kokku peaaegu 900 klaverikonkurssi aastas. Luges ainult I preemia, II koha saaja oli juba kaotaja. See ei lugenud, et sinna jõuti 70–80 osaleja hulgast. Ka agentuurid otsisid ainult I kohti. Samal ajal aga näiteks USAs toimus klaveriõhtuid nimekates saalides ainult 250 ringis. Võiks küsida, et kuhu kõikide nende konkursside võitjad edasi läksid. Ma arvan, et 50 aasta pärast on selliseid konkursse järele jäänud palju vähem. Nüüd tuleb kammermuusika teisest suunast, et näidata – see ei pea nii olema. Järjest rohkem tekib kammermuusika festivale, mida juhivad muusikud. See on soe ja toetav perekond, kus kõik saavad esineda ja on teretulnud.” Tulemused Duod I koht Duo Sonoro (Ukraina, Andrii Pavlov, Valeriia Shulga) II koht Duo Yamagami – Mészáros (Ungari, Souhei Yamagami, Dániel Mészáros) III koht Duo Liidia Ilves – Gloria Ilves (Eesti) Triod I koht Trio ’95 (Robert Traksmann, Marcel Johannes Kits, Rasmus Andreas Raide) II koht Trio Paddington (Inglismaa, Tuulia Hero, Patrick Moriarty, Stephanie Tang) III koht Meta Piano Trio (Leedu, Marija Pranskutė, Deividas Dumčius, Julija Bagdonavičiūtė) Žürii eripreemiad Eesti autorite ühingu eripreemia parima eesti helilooja teose esituse eest: Trio Paddington Widmanni “Fünf Bruchstücke” esituse eest: Duo Althea Ebatavalise repertuaari esitamise eest: Quinta Chorda (Grete Heinsaar, Rita Kulikovska, Aleksander Sebastian Lattikas, Susanna Liisa Onoper, Martin Onoper) Tubina sonaadi parima esituse eest: Imeline Duo (Georg Maaten, Oksana Lohinova) John Adamsi teose “Road Movies” esitamise eest: Duo Lit Eripreemiad ERP: kont sert festivalil “Klaaspärlimäng 2022” – Trio ’95 EMTA: kontsert või õppereis välismaal – Duo Griffith – Smirnova Eesti Kontsert: kontsert 2022/2023. hooajal – Trio Fides (Anete Vinkel, Jakob Peäske, Evita Lohu) ERR, Klassikaraadio: stuudiokontsert 2022. aastal – Trio ’95 ja Trio Fides Eesti Interpreetide Liit: kontsert hooajal 2022/2023. Tallinnas – Trio ’95 MTÜ Loovüksus: Kontsert “Lossimuusika” sarjas 2021/2022. hooajal – Duo Sonoro PLMF ja Tallinna Filharmoonia: kontsert Mustpeade majas 2022. aastal – Duo Peeter Margus – Lukas Gedvilas MTÜ Kerema Kultuurikoda: eripreemia parimale Tüüri teose esitajale, kontsert Pühalepa muusikafestivalil 2022 – Trio Fides Rohkem infot: https://eamt.ee/chambercompetition/

Muusika 2021. aasta loetuimate lugude top 20 oli kirev ja haaras võimalikult paljusid erinevaid valdkondi. Huvi orbiidis olid nii klassikalist muusikat kui jazzi ja pärimusmuusikat kajastavad lood. 2021. aasta populaarseimad tekstid Muusika kodulehel olid (suvalises järjekorras): Ruth Alaküla. Mitte miski ei tule su juurde, kui sa pole selleks valmis. Intervjuu Helgi Salloga. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/helgi-sallo-mitte-miski-ei-tule-su-juurde-kui-sa-pole-selleks-ise-valmis Tallinna Muusika- ja Balletikool - teekond uue koolini. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/tallinna-muusika-ja-balletikool-teekond-uue-koolini KIRG. Luuletus kui plahvatus. Leonora Palu. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/luuletus-kui-plahvatus Tiit Lauk. Mees, kes suutis nooti lugedes ära mängida ka sinna sattunud kärbsemusta. Arvo Pilliroog 75. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/mees-kes-suutis-nooti-lugedes-%C3%A4ra-m%C3%A4ngida-ka-sinna-sattunud-k%C3%A4rbsemusta-arvo-pilliroog-75 Kadri-Ann Sumera. Hans Christian Aavik - avatud meeltega otsija. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/hans-christian-aavik-avatud-meeltega-otsija Ivo Heinloo. Džässisidemed on tugevad. Rahvusvaheline Euroopa jazzikonverents. Intervjuu Cim Meyeriga. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/eesti-ja-taani-vahelised-d%C5%BE%C3%A4ssisidemed-on-%C3%BCsna-tugevad Ia Remmel. Festival “Beethoven” - muusika jõud kaose maailmas. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/festival-beethoven-muusika-j%C3%B5ud-kaose-maailmas Talvi Nurgamaa. Bändi mentaliteediga Tallinna Uue Muusika ansambel. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/b%C3%A4ndi-mentaliteediga-tallinna-uue-muusika-ansambel Immo Mihkelson. Kuhu liigub muusika postkoroonaajastul? https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/kuhu-liigub-muusika-postkoroonaajastul Miina Pärn. Tõnu Kaljuste: mul ei ole kitarri ja mikrofoni, vaid mul on koor, kelle kaudu ma mõningaid asju püüan läbi ja üle elada. Intervjuu Tõnu Kaljustega. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/t%C3%B5nu-kaljuste-mul-ei-ole-kitarri-ja-mikrofoni-vaid-mul-on-koor-kelle-kaudu-ma-m%C3%B5ningaid-asju-p%C3%BC%C3%BCa Tiina Mattisen. Kultuur ei teeni, kultuur teenindab. Intervjuu Arvo Volmeriga. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/arvo-volmer-kultuur-ei-teeni-kultuur-teenindab Sten Weidebaum. XIII noorte laulupidu – peegelvormis suurteos. Intervjuu Pärt Uusbergiga. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/xiii-noorte-laulupidu-peegelvormis-suurteos Ivi Rausi. Susanna Aleksandra – oluline on nautida protsessi. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/susanna-aleksandra-oluline-on-nautida-protsessi Ia Remmel. Olukorrast Eesti keelpillimängus aastal 2020. Eesti keelpillimängijate konkurss. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/olukorrast-eesti-keelpillim%C3%A4ngus-aastal-2020 Saale Fischer. Meil on vaja muusikat, et mõista ajalugu. Intervjuu Jordi Savalliga. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/meil-on-vaja-muusikat-et-m%C3%B5ista-ajalugu Leonora Palu Lugu Pärnu Linnaorkestrist ehk Kuidas laulukesest ja marsist kasvasid suureks saades passioon ja sümfoonia. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/lugu-p%C3%A4rnu-linnaorkestrist Maria Valdmaa. Toomas Kaldaru peidetud, lavatagune amet. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/toomas-kaldaru-peidetud-lavatagune-amet Valle-Rasmus Roots. ERSO e-kontserdid märtsis. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/erso-e-kontserdid-m%C3%A4rtsis Taive Särg. Igor Tõnurist - pärimusmuusika taasavastamine. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/igor-t%C3%B5nurist-p%C3%A4rimusmuusika-taasavastamine Alo Põldmäe. Uitmõtetega Artur Lemba “kuldse” klaveri jälgedes. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/uitm%C3%B5tetega-artur-lemba-kuldse-klaveri-j%C3%A4lgedel

Detsembris liitus kontserdikorraldaja Eesti Kontsert muusikaettevõtete esindusorganisatsiooni ja muusikaettevõtluse arenduskeskusega Music Estonia. Eesti Kontserdi ja Music Estonia tihedam koostöö sai alguse mullu sügisel, kui sündis kultuurikorraldajate koostöövõrgustik, mis asus kriisis partneriks nii kultuuriministeeriumile kui ka valitsusele tervikuna. “Viimased aastad on muusikaettevõtetele ja -organisatsioonidele olnud väga keerulised. Samas on kriis pakkunud meile palju kogemusi, inspiratsiooni ja mõistmist, kuivõrd oluline on neil aegadel koostöö ja teineteise toetamine,” ütles Eesti Kontserdi juht Kertu Orro. Music Estonia tegevjuht Ave Tölpt rõhutas samuti koostöö väärtust ja ühise tegemise mõjujõudu. “Meie valdkond ja kõik selles tegutsejad moodustavad üksteisest sõltuva terviku ja sektor vajab selget strateegiat, kuidas pingelistest aegadest ühiselt välja tulla. Suur rõõm on näha, et meie senine tegevus ühendab muusikaettevõtjaid, kel on soov anda oma panus muusikamajanduse taastumisse, edasisse arengusse ja rahvusvahelistumisse.” Music Estonia asutasid 2014. aastal 23 Eesti muusikaettevõtet. Praeguseks on see kujunenud ligi sajaliikmeliseks kompetentsikeskuseks, mis pakub teenuseid muusika valdkonnale, esindab Eesti muusikat, muusikuid ning ettevõtteid rahvusvaheliselt ning loob ja vahendab uusi kontakte.

PERSOON Irina Zahharenkova: mulle meeldib, kui minnakse tavapärasest kaugemale. Ia Remmel Muusikauudiseid maailmast. Nele-Eva Steinfeld Europe Jazz Media soovitab. TÄHT Fjodor Rudin: arenedki ainult maailma avastades ja üha uute muusikutega koos töötades. Tiina Mattisen KIRG Päris elu – mis see on? Farištamo Eller TMKK 60 Oh ajad, oh kombed! Tallinna muusikakeskkool aastatel 1961–1991. IV osa. Jüri Plink KOOSKÕLA Kes või mis on Tartu ülikooli kammerkoor? Heivi Truu, Robert Pirk I NAGU INTERPREET Eesti Interpreetide Liidu festival “Eesti muusika nädal”. KLAVERIAVASTUSI Pianiino “Ernst Ihse. St. Petersburg”. Alo Põldmäe MÄLU Üks võimas elujälg meie teatriloos. Aino Külvand 100. Tiiu Levald MULJE Orelisuvest sügisesse: Tallinna rahvusvaheline orelifestival “Reval”. Ene Pilliroog Võidukas meeleolu Eesti Sõjaväeorkestri sügiskontserdil. Luisa Susanna Kütson “AFEKT 2021”. Talvi Nurgamaa Muusikauudiseid Eestist Heliplaatide tutvustus