Otsingu tulemused

Ei ole palju liikumisi, mis rockmuusika arengut nii otseselt ja ulatuslikult oleks mõjutanud kui 1960-ndate Briti bluusibuum. Olgugi et selle lükkasid veerema Alexis Korner ja Cyril Davies ning müügitabelites tegid ilma Rolling Stones, Animals ja Yardbirds, andis britibluusile kui omaette žanrile iseloomuliku kõla, kõigi maade kitarrikangelastele repertuaari ning kümnetele staaridele “kutsehariduse” väsimatu John Mayall ansambliga The Bluesbreakers. Bluesbreakersi ridadest tulid Eric Clapton ja Jack Bruce, kes läksid ja asutasid Creami, Peter Green, John McVie ja Mick Fleetwood, kes asutasid Fleetwood Maci, ning Jon Hiseman, Dick Heckstall-Smith ja Tony Reeves, kes asutasid Colosseumi. Mick Taylor mängis pärast Bluesbreakersit Rolling Stonesis, Andy Fraser Free’s, Aynsley Dunbar Mothers of Inventionis, Journeys ja Whitesnake’is – jne, jne. Mayalli mullu ilmunud ja karjääri esimesele aastakümnele keskenduv CD-komplekt “The First Generation 1965–1974” koosneb 35-st plaadist ning märkimisväärne on, et vaid kaheksa neist sisaldab omal ajal avaldamata jäänud materjali. Aastakümnete pikkusele tuuritamisele tegi lõpu alles pandeemia: vahetult enne piirangute kehtestamist Londonis Peter Greeni auks korraldatud galalt külge saadud koroona osutus raskeks ning sellest toibumine aeganõudvaks. Septembris 2021 teatas toona 87-aastane vanameister, et avaldab jaanuaris küll uue plaadi “The Sun is Shining Down”, kuid jääb siis tasapisi pensionile: vähesed kalendrisse jäänud kontserdid piirduvad kodulähedase ja päikselise Californiaga, kus Põhja-Inglismaalt pärit laulja, suu- ja klahvpillimängija, kitarrist ja ansamblijuht 1969. aastast elab. Kunstiinimene puu otsas John Brumwell Mayall sündis Manchesteri külje all Macclesfieldis 29. novembril 1933 ekstsentriliste haritlaste perre: ema Beryl oli lihuniku ja kooliõpetaja tütar, isa Murray aga puuvillatöösturite suguvõsa jazzi- ja napsulembene must lammas, kes mängis orkestris bändžot ja kitarri. Vanemate tormilisevõitu pereelu võimaldas Johnil ometi sõdadevahelisel Inglismaal täiel rinnal lapsepõlve nautida – maailmas, millest peagi jäi vaid mälestus. Isa eeskujul hakkas noor Mayall varakult jazzi, bluusi ja boogie woogie’ plaate koguma ja ukulelet mängima ning tema hilisem kitarrimängustiil põhineski selle neljakeelse pilli mänguvõtetel. Nagu paljud 1960-ndate Briti rockistaarid – John Lennon, Keith Richards, Charlie Watts, Ron Wood, Ray Davies, Pete Townshend, Jimmy Page, David Bowie jt – käis ka Mayall kunsti- ja mitte muusikakoolis ning kujundas hiljem suure osa oma plaadiümbristest ise, andes oma kitarridelegi tihti uue, kunstipärasema näo. Erinevalt tulevastest kolleegidest jõudis teistest kümmekond aastat vanem Mayall läbi teha ka ajateenistuse, mis Suurbritannias kaotati alles 1960. aastal. Noor sapöör käis ära isegi Korea sõjas, kuid õnneks lõppes lahingutegevus enne tema saabumist. Armee-perioodist pärineb ka esimene pressikajastus: ajalehelood sellest, kuidas 18-aastane John on oma ema aeda puu otsa onni ehitanud, elab seal koos 300 heliplaadiga ning võtab sõtta minnes kaasa kitarri, on uhkelt ära trükitud isegi Mayalli 2019. aastal ilmunud autobiograafias “Blues from Laurel Canyon: My Life as a Bluesman”. Mayall mängib Mayalli Sõjaväest tulles teenis Mayall leiba vaateakende kujundajana ning jätkas õpinguid Manchesteri kunstikolledžis, kus läbi tehtud fotograafiakursus võimaldas tal piltnikuna USA staaride kontserte külastada – ära vaatas ta nad kõik, Muddy Watersist Duke Ellingtoni ja Art Blakeyni. Oma bändis mängis ta algul kitarri, kuid keskendus siis klahvpillidele, olles Pinetop Smithi, Albert Ammonsi ja Meade Lux Lewise salvestistest innustatuna omal käel ka klaverit tudeerinud. 1963. aasta algul pääses ta ansambliga Blues Syndicate soojendama Londoni bluusikuningat Alexis Kornerit, kelle Blues Incorporatedi toonase tuumiku moodustas tulevane Graham Bond Organisation: Graham Bond, Ginger Baker, Jack Bruce ja Dick Heckstall-Smith. Korner julgustas Mayalli Londonisse kolima ning leppis hoobilt kokku ka esimesed kontserdid; Blues Syndicate jäi Manchesteri, uue bändi nimeks sai The Bluesbreakers ja selle esimeseks kitarristiks DADGAD-häälestuse leiutajast folgimees Davy Graham. Nagu teisedki toonased Briti bändid, harjutas John Mayall’s Bluesbreakers ametit tuuritavaid USA artiste saates: nii jagasid nad lava John Lee Hookeri, T-Bone Walkeri ja Sonny Boy Willianson II-ga, kes Mayallile suupillitundegi andis. Esimesel singlil “Crawling Up a Hill” (1964) mängis kitarri Bernie Watson, esimesel albumil “John Mayall Plays John Mayall: Live at Klooks Kleek” (1965) Roger Dean; selleks ajaks oli Blues Syndicate’ist trummide taha meelitatud Hughie Flint ning basskitarri jaoks välja koolitatud 18-aastane John McVie. Kontsertplaat ise salvestati Londoni klubis Klooks Kleek, mis asus otse Decca helistuudio kõrval ja kus juhtmed tuli sessiooni tarvis lihtsalt aknast sisse vedada ja siis stuudiosse helistada, et lint käima pandaks – sealsamas võeti 1960-ndatel üles ka Ten Years Afteri, Graham Bondi ja Zoot Money live-albumid. Eric Clapton 1966. aastal ilmunud “Blues Breakers with Eric Clapton” oli see plaat, mis tegi Mayallist Mayalli, Claptonist Claptoni ning Gibson Les Pauli elektrikitarridest ja Marshalli võimenditest aastakümneteks ihaldusväärseimad relvad raskerocki arsenalis. Clapton loeb plaadi kaanefotol Beano koomiksit ja nii on LP tuntud ka kui “Beano Album”. Eric Clapton oli 1965. aasta märtsis lahkunud ansamblist The Yardbirds, sest singlil “For Your Love” polnud kitarrisoolo jaoks kohta. Yardbirdsis sai tema asendajaks Jeff Beck ning bändi edu ainult kasvas, Claptoni tulekuga suurenes aga ka Bluesbreakersi populaarsus ning esimene ühissingel “I’m Your Witchdoctor” ilmus juba sama aasta oktoobris. Selle produtsendiks oli Jimmy Page, keda nii Mayall kui Yardbirds olid jõudnud endale kitarristiks paluda, kuid noor Page eelistas tuuritamisele stuudiotööd – 1966. aastal otsustas ta siiski Yardbirdsi kasuks, millest sai tasapisi Led Zeppelin, aga see on üks teine lugu. “Witchdoctori” avaldamise ajaks oli Clapton Kreekasse seiklusi otsima kadunud ja John McVie joomise pärast lahti lastud. McVie asemele palkas Mayall Jack Bruce’i, Claptonile leiti vääriline asendaja õhtul, mil keegi Peter Green end publiku hulgast ise pakkuma tuli. Kolm kontserti hiljem oli Clapton Inglismaal ja bändis tagasi, jättis aga nii mõnigi kord tööle ilmumata – ühel sellisel esinemisel aitas Bluesbreakersi hädast välja teismeline Mick Taylor. Järgmiseks läks Bruce suuremat raha taga ajades üleöö Manfred Manni bändi, McVie sai vana ameti tagasi ning Mayall ja Clapton kirjutasid Bruce’i “reetlikkusest” loo “Double Crossing Time”. Kõigele lisaks lagunes samal ajal Mayalli abielu, kuid ansambel läks 1966. aasta märtsis vapralt stuudiosse ja tegi kolme päevaga oma kuulsaima LP. Muusikaliselt oli Claptoni toonane mängustiil segu Otis Rushist ja Freddie Kingist, kelle lugudega plaat ka algab, kuid ta oli ühtlasi esimene Briti kitarrist, kes julges stuudios sama kõvasti lajatada kui laval ning sai kitarrist kätte sootuks kurjema tooni – muide, just Memphis Slimi klaveriinstrumentaali “Steppin’ Out” Claptoni/Mayalli versioonist kasvas hiljem välja Deep Purple’i “Lazy”. Kindlasti tasub “Blues Breakersist” üles otsida monoversioon – see oli see mix, millega asjaosalised ise stuudios vaeva nägid, plaadifirma poolt kolm aastat hiljem stereosse väänatud kõlad on tükk maad pehmemad. Green ja Taylor Londoni tänavatele ilmus grafiti “Clapton on jumal”, kuid Mayalli jättis see “jumal” maha veel enne albumi ilmumist – ta sai alles Melody Makerit lugedes teada, et tema kitarrist mängib nüüd hoopis Creami-nimelises trios. Õnneks soostus Peter Green tagasi tulema ning pettunud Claptoni-fännidega rinda pistma. Trummidel vahetus Flint raskema käega Aynsley Dunbari vastu, McVie lasti taas joomise pärast lahti ning palgati kohe tagasi, ning bänd salvestas paar singlit, ühis-EP USA laulja ja suupillimängija Paul Butterfieldiga ning albumi “A Hard Road”, mis ilmus 1967. aasta veebruaris. Plaadi tipphetkeks on Greeni instrumentaal “The Super-Natural”, et aga lõpuni mõista, miks UK kõigi aegade parimaks bluusikitarristiks peetakse just noort Peter Greeni, tasub ette võtta ka kontsertplaadid “Live in 1967” (2015) ja “Live in 1967 Volume 2” (2016), mis annavad hea pildi sellest, mis Londoni klubides tol ajal toimus. Ühe Hollandi fänni arhiivist leitud publikusalvestuste helikvaliteet pole hullem kui Rolling Stonesi BBC sessioonidel ning sisu teeb eriti põnevaks bändi koosseis, mis tegutses vaid mõne kuu: Mayall, Green, McVie ja Mick Fleetwood, ehk siis John Mayall + Fleetwood Mac. Salaja Jimi Hendrixi bändi kandideerinud Aynsley Dunbar kaotas kuuldavasti Mitch Mitchellile, sest Hendrix viskas kulli ja kirja, Bluesbreakersist löödi ta aga minema hoopis sellepärast, et Greeni arvates mängis ta liiga valjusti ja Mayalli arvates olid tema trummisoolod liiga pikad. Fleetwood oli muusikaliselt tagasihoidlikum, kuid sai sule sappa joomise pärast. Green läks temaga kaasa ning asutas Fleetwood Maci – bändinime teine pool John “Mac” McVie jäi esialgu veel Mayalli juurde, sest tema oli justkui ime läbi seekord vallandamisest pääsenud. Bluesbreakersi uus kitarrist oli Mick Taylor, trummar Keef Hartley ning seni vaid stuudios figureerinud puhkpillisektsioonist sai kontsertbändi osa. Mayalli paremikku kuuluva albumi “Crusade” (1967) salvestamiseks kulus sellel koosseisul 11 tundi; 1968. aastal ilmus kontseptuaalne ja kaubanduslikult edukaim LP “Bare Wires”, millel Mayalli ja Taylorit saatis tulevane Colosseum. Taylor ja Green mängisid veel samal aastal Mayalli oma nime all avaldatud suurepärasel plaadil “Blues from Laurel Canyon”, siis aga oli Bluesbreakersil kriips peal. Ameerika ühendus “Blues from Laurel Canyon” rääkis Mayalli seiklustest Californias, kus ta oli Frank Zappa ja Canned Heati külalislahkust nautinud – vihmasel Inglismaal oli ta kasutanud iga võimalust liikuva tuuribussi katusel päikest võtta, nii et soe ja valgusküllane Los Angeles mõjus tõelise muinasjutumaana. Ka oli mehel lavapealsest lärmist ning lavatagusest draamast nii kõrini, et pärast 35 aastat täiskarsklasena pööras ta lõpuks ise jooma ja kolis 1969. aastal ära Ameerikasse. Esimese sooloplaadi “The Blues Alone” oli Mayall plaadifirma kokkuhoiu-kampaania käigus teinud juba 1967. aastal, mängides ise sisse kõik pillid peale trummide, kuid sedapuhku otsustas ta löökpillidest ja elektrikitarridest puhata. Stuudios saksofone mänginud Johnny Almond pandi flööti puhuma, bassile jäeti viimane Bluesbreaker Steve Thompson, akustilisele kitarrile paluti Jon Mark ning album “The Turning Point” (“Pöördepunkt”) salvestati live’ina New Yorgi Fillmore Eastis; kontserdi võttis üles Hendrixi helirežissöörina tuntud Eddie Kramer. Sama bändi stuudioalbumil “Empty Rooms” (1970) käis külalisena bassiduetti mängimas tollane Canned Heati ja tulevane Tom Waitsi bassimängija Larry “The Mole” Taylor, kellest sai Mayalli järgmiste bändide tugisammas. Originaalse kõlaga “USA Unionil” (1970) liitusid Mayalli ja Tayloriga Canned Heati Harvey “The Snake” Mandel elektrikitarril ja Zappa plaatidelt tuntud Don “Sugarcane” Harris elektriviiulil. 1970-ndatel kulus Mayalli põhiaur elumere lainetele, kuid plaate tegi mees vanas tempos edasi, pöördudes kord tagasi “traditsioonilise” britibluusi juurde ning surfates siis jälle USA jazzmuusikutega fusion’i-lainel. Kõrvalepõikena võib siinkohal mainida, et 2022. aastaks on Mayallilt ilmunud 37 stuudioalbumit, 32 kontsertplaati ja 26 kogumikku – oleks vast rohkemgi, kui Mayalli isiklik kontsertsalvestuste kogu poleks koos tema Laurel Canyoni majaga 1979. aastal tuleroaks langenud. 1980-ndate algul sai Mayallil pidutsemisest villand ja Bluesbreakers pandi uuesti kokku: 1982. aasta “veteranide-tuurile” Mick Taylori, John McVie’ ja Colin Alleniga järgnesid uued koosseisud ning uued kitarristid, kes Mayalli bändist tuule tiibadesse said: Walter Trout, Coco Montoya jt. 1995. aastal esines John Mayall ka Tallinna klubis Bonnie & Clyde. Seitse aastakümmet laval 1960-ndatel Mayalli kontserte külastanud fännid meenutavad vanameistrit tänini hea sõnaga: koosseisud küll vahetusid, kuid muusikud olid alati head – Bluesbreakers esines Inglismaal seitse õhtut nädalas ja nii regulaarse teenistuse juures polnud parimate pillimeeste leidmine probleem. Tunnustus on kahtlemata seegi, et pikka viha pidasid vähesed: Mick Fleetwoodi vastu vahetatud Aynsley Dunbar pani esimese hooga oma bändi nimeks küll The Aynsley Dunbar Retaliation (“Aynsley Dunbari vastulöök”), kuid palus Mayalli peagi endale produtsendiks, Keef Hartley aga lasi Mayallil tema vallandamiseks tehtud telefonikõne uuesti lavastada ning kasutas seda oma esimese sooloplaadi avaloo “Sacked” (“Lahti lastud”) introna. “[Johni bändis] pidid Sa tegema, nagu sulle öeldi, aga samas lubas ta igaühel – isegi minul – jääda muusikalises mõttes iseendaks. [---] Ta lasi meil turvalises tsoonis õide puhkeda,” kirjutab Mayalli autobiograafia eessõnas Mick Fleetwood. “Johni pärand on see, et ta jäi saadud bluusikoolile truuks. Ta pole kunagi selles osas kompromisse teinud ega teeselnud, nagu oleks ta keegi teine.” Bluusitaadi 70 aasta juubeli pidustustel 2003. aastal astusid külalistena üles Eric Clapton, Mick Taylor ja Briti trad jazz’i isa Chris Barber – 1950-ndatel Muddy Watersi Inglismaale toonud tromboonimängija, kelle bändis alustasid nii Lonnie Donegan kui Alexis Korner ning tänu kellele said seeläbi alguse nii skiffle, kuuekümnendate biitmuusika kui Briti bluusibuum. 2009. aastal saatis John Mayall oma Bluesbreakersi taas laiali, soovides töökoormust vähendada, kuid tuurid ei tahtnud lõppeda. Mayalli esimese naiskitarristina sai läinud kümnendil tuntuks Carolyn Wonderland ja viimastel albumitel on külalistena kaasa teinud mh Alex Lifeson (Rush), Mike Campbell (Tom Petty & the Heartbreakers), Joe Walsh (The Eagles), Joe Bonamassa jpt. 2005. aastal OBE (Order of the British Empire) ordeni saanud Mayall võeti 2016. aastal ka USA Blues Foundationi juures tegutseva kuulsustekoja Blues Hall of Fame liikmeks – sajanditagune bluusikuninganna Mamie Smith pidi seda au ootama 2018. aastani, Mayalli mentori Alexis Kornerini pole aga tänini jõutud.

Helilooja Rasmus Puuri viimase aja muusikalistest kordaminekutest on oluline koht tema viiulikontserdil, mis pälvis LHV heliloomingupreemia Au-tasu. Lõppenud aastat jäävad meenutama mitme kammerteose esiettekanded. Heliloomingu kõrvalt töötab Rasmus Puur VHK keelpilliorkestriga, kelle jaoks orkestreerib teoseid heliloojatelt, kes on ühtlasi eesti muusikaloo raudvaraks. Vestleme Rasmus Puuriga tema praegustest muusikalistest otsingutest, uuest tööst riigipea kultuurinõunikuna ja kultuuri kohast riikluse mõtestamisel. Lisaks sellele, et tal on oma seisukoht ooperi- ja kontserdimaja küsimuses, paotub saladuse loor ka Rasmus Puuri järgmistelt suurtelt tellimustelt. Kohtume Hüpassaares pööripäeval, kui on aasta kõige pimedam aeg. Aga siin pole sugugi viga olla. Väljas ei ole kihulasi, parme ega sääski, teed on külmunud ja saab hästi juurde. Aastal 2022 on lisaks muule ka Mart Saare 140. sünniaastapäev. Sul on äsja VHK keelpilliorkestriga ilmunud plaat Mart Saare muusikaga, millel on sinu orkestriseaded tema loomingust. Kust pärineb huvi Mart Saare loomingu vastu? Siin peab alustama natuke kaugemalt. Kui läksin VHK orkestri juurde tööle – nüüd juba kuus aastat tagasi –, siis kuidagi sattus nii, et tähelepanu läks eesti muusikale ja sealt edasi väga kiiresti tulidki meie baasautorid – Mart Saar, Kreek, Tormis ja uuematest Pärt, Tüür, Kõrvits, Uusberg ja teised. Oma loomingus tegelen paljuski inimese ja iseendaga ning töö selliste autoritega on samasugune teekond. Kaevumine ja selle loomingu orkestreerimine on mulle vajalik. Ma saan enda kohta teada, kust ma tulen, kus on juured ja kes me oleme – nii mina ise kui üldse meie rahvas siin. Kui Saare eluloosse sisse minna, on ta seal üsna alguses, kust meie muusikalugu pihta hakkab. Ta on esimene, kes nii põhjalikult rahvamuusikat kasutab, käib seda ise korjamas, nagu ka Kreek. Ta on meie esimene modernist oma helikeelelt. See mind huvitabki, et kust see kõik algab, kus me praegu oleme. Saar ja Kreek on nii tugevalt see, mida ma tajun eestilikuna muusikas, mis tulenebki loomulikult sellest, et nad kasutasid rahvaviise ja olid rahvaluule kogumise aktsiooni juures. Mis üldse on eestilikkus muusikas? Milles see väljendub muusikalises ja ka tunnetuslikus mõttes? Need on asjad, mida on väga keeruline sõnastada. Nad võivad olla mingisugused teemad, millega tegeled muusikas, harmoonilised värvid või nüansid. Aga tegelikult see, mida ma tajun muusikas eestiliku või ka soomeliku, rootsiliku või saksalikuna, jääb suurel määral nootide vahele. On raske öelda, et vaat, soomelik on see, kui kasutatakse fagotte. Ei ole nii. See on midagi, mis imbub kas kirjanduses või nooditekstis sinna kuskile vahele, mida me tajume, mingisugune lõhn, millele ei saa sõrme peale panna. Ja see ongi minu meelest väga võluv. Me saame aru, et see on erinev, aga seda on üliraske kirjeldada. Miks see sulle oluline on – see rahvuslikkuse värving? Ma saan teada, kes ma ise olen. Õpin iseennast tundma selle kaudu, kust ma olen pärit. Kui võtta heliloomingu liin – heliloojate sugupuu läheb minu puhul väga selgelt: Kõrvits, Rääts, Eller, mingis mõttes Tobias. Räätsa õpetaja oli ju ka Saar ja sealt edasi liigume juba Peterburi. Saada aru, mis see kontekst on, kuhu ma kuulun, kust ma tulen – see on minu jaoks olnud oluline. Kuidas sa sõnastaksid, mida sa eesti muusikaga tegeldes enda kohta oled teada saanud? Kus sa asud selles suures muusikaloos? Ma saan aru, et ma ei teki tühjale kohale ja ei hakka nullist peale, vaid tulen mingis mõttes nagu järjepidevuse hoidjana, nii nagu me kõik inimkonnas oleme teatavas ahelas. Võibolla ma ei oska seda sõnastada ka sellepärast, et ma ei ole ise veel nii välja kujunenud, et ma ise ka veel ei tea, otsing käib. Kui seda küsida teatud aja pärast, ehk siis on asi selgem, või saab seda öelda alles pärast meid endid. Meil on siin laual ka teine plaat – sinu autoriplaat “Constellations” ja keelpillikvartett FourFest, kus on peal ka mõned sinu hiljutised originaalteosed. Kui üheks sinu huviks on sisse elada eesti muusika traditsioonidesse, siis millises protsessis on sinu enda helikeele otsing? Kuhu paigutub muusika sellel plaadil? Teatud ajal, veel enne, kui 2018. ja 2019. aastal said selle plaadi lood kirjutatud, tajusin teatavat murrangut või muutust, kus ma tüdinesin iseendast ära või väsisin sellest, mida ma olin teinud. Ma ei tahtnud seda enam niiviisi teha ja tahtsin näha, kas minus on veel midagi. Millest sa tüdinesid? Millest oli saanud küllalt? Mingi teatud mõtlemine, kujundid, helikeel. Aga ei osanud ka teistmoodi. Tuli see muutus endas luua, et sellest, mis praegu on, loobuda ja siis kasvõi hambad ristis otsida midagi uut ja vaadata, kas üldse oled võimeline millekski muuks. Ja siis oli selline väike – mitte paus, aga, ütleme, sunnitud hetk, seoses juubelilaulupeo ettevalmistustega ja sellele eelneva ajaga kirjutasin ma vähem, tahtsin katsetada, mis siis kulmineeruski lõpuks viiulikontserdiga. Kui ma viiulikontserti hakkasin kirjutama, tahtis see minna vanasse rööpasse, aga ise ei tahtnud seal olla, vaid minna sealt kuskile kaugemale, tundmatusse, teadmata, kas see tuleb välja. Esimene kord ei tulnudki välja ja tuli raskelt. Keelpillikvarteti plaadil on ka lood, mis on kirjutatud varem ja midagi, mis on kirjutatud juba pärast seda. See on, ütleme, ülemineku periood, kus on aimu eelmisest ja sellest, mis on tulnud hiljem. Protsessid, mis praegu käivad ja samas ma ei ütle ka, et see tee, kus ma praegu olen, on kuidagi õige või lõplik – see võib samamoodi muutuda ja otsing läheb edasi. Ja tahakski võibolla kirjutada eri žanrides ja proovida, mitte minna ainult ühes suunas, katsetada seda n-ö käekirja kujunemist ja välja kujunemist edasi lükata nii palju kui saab. Teha ja proovida. Inimene ei ole nii ühenäoline või ühetaoline, mitmepalgelisust on mul endas huvitav katsetada. Nii et seda plaati võiks siis koos viiulikontserdiga kuulata. Mingis mõttes võiksid nad kuuluda ühte teatud protsessi? Jah, ütleme nii, et see oli enda sisemise äramurdmise teos. Kuna plaadistad samal ajal ka eesti heliloojate muusikat oma seadetes, kas nende pärand ka mingil viisil mõjutab su enda loomingut? Mul on seda raske öelda. Ma otsin ju ennast, ma ei otsi endas kedagi teist. Kui need paralleelid tekivad, siis nad tekivad kuulajas, aga mina, kui ma istun üksinda kirjutuslaua taga, ei mõtle ju kellelegi teisele. Ma proovin leida, mida mina tahan teosega jutustada ja edasi anda. Väga palju sõltub ka sellest, mis tellimused sulle tulevad, mis koosseisudele saad kirjutada. Või mingisugune areng iseendas. Need sõltuvad ka teemadest, mis sind huvitavad ja inimtüübist, sinu loomusest, kuidas sa midagi väljendad. Viiulikontserdi ja tegelikult ka teiste viimase aja teoste puhul on väga selge konkreetne idee või kontseptsioon, millega ma muusikas tegelen. See on nagu fundamentaalne või inimeseks olemise küsimus või inimsuhetega seotud küsimus. See ei ole näiteks looduspilt. Kui näiteks Saare puhul võiksime mõnd pala kuulates tõesti just looduspilte kujutleda, siis sulle on olnud tähtis just inimsuhete küsimus. Miks? See on kindlasti seotud minu suure armastusega teatri ja kirjanduse vastu. Need kunstid olid minu elus tõsisemalt enne muusikat. Inimene ongi minu jaoks kõige huvitavam ja seda ma otsin ka kirjanduses, et teada saada, kes ma ise olen, miks inimene niimoodi käitub, kuhu ta pürgib ja mida ta siin elus tahab. Need küsimused kajastuvad ka mu loomingus. Lisaks on see seotud ka minu elu teise n-ö kaasaskäiva nähtusega, mis on dirigeerimine või inimestega töötamine. Mis dünaamika tekib kollektiivides, kuidas ma pean teistega suhtlema – kommunikatsiooniküsimus ja teise inimesega harmoonia leidmise küsimus on tulnud minu ellu varasest noorusest. Enne kui ma muusika või orkestriga hakkasin tegelema, osalesin ma kooris, tegin kaasa muusikalides. Sõpradeks sain inimesed, kes olid minust vanemad ja muusikat rohkem õppinud kui mina. Ka Reaalmažoori orkestris olid mängijad, kes teadsid muusikast oluliselt rohkem, mängisid pilli minust paremini, aga ometi olid nad millegipärast nõus tulema ja n-ö alluma. Praegu, töötades VHK keelpilliorkestriga, on see väga oluline, ja üldse kui teed ükskõik mis tööd ja puutud inimestega kokku, on see nii huvitav, kuidas dünaamikad lähevad käima. Seesama minu n-ö teine elu, kui ma tulen helilooja töötoast välja, on tihedas kokkupuutes inimestega ning seda vaadata ja jälgida on väga huvitav. Sealt tulevad küsimused, mis peegelduvad tagasi loomingusse. Sellest vastusest koorub ühtlasi välja, et oled muusika juures olnud kaugelt enne erialaseid õpinguid ja praeguseks hetkeks EMTA magistriõpingutel kompositsioonis. See on ikka põhjustanud küsimusi, et kuidas sa lähed ilma muusikakoolis käimata muusikaakadeemiasse. Kuid muusikat tehes teed ju sama teekonna läbi, töötad peas välja mingi oma süsteemi, mille hiljem paned akadeemilisse vormi. Kui hakkad minema omal käel, jõuad samasuguste tulemusteni. Aga mis puudutab praegusi õpinguid, siis see õppimise kvaliteet, need küsimused, millega õppejõud tegeleb, töötades minu kui üliõpilasega, on teistsugused ja Soomes õppides saan palju uut ja värskeid impulsse. Kui ma oleks õppinud seda kümme aastat tagasi, siis ma ei oleks saanud neid asju kätte, mida ma saan praegu. See on väga värske kõrvalpilk mu loomingule, kui on õppejõud, kes ei tea minust varem midagi ja vaatavad mu loomingule uue pilguga. See, mida nad ütlevad või arvavad, saadab mind mõnda aega. Minu muusikale jätab see kindlasti oma jälje. Läksid EMTAsse Tallinna reaalkoolist. Sellest koolist üldiselt minnakse teistesse kohtadesse. Aga kuidas Tormis läks? Nii minnaksegi. Sul on väga suur huvi. Reaalkoolist olen saanud selgelt struktureeritud mõtlemise või süsteemsuse, loogilise mõtlemise ja üldistusvõime. Sul on tänaseks kogemused mitmest muusikavallaga seotud tipust. Oled näinud, kuidas töötab rahvusooper, kui toodi välja sinu ooper “Pilvede värvid”. Oled niisamuti olnud XII noorte laulu- ja tantsupeo “Mina jään” ideekavandi üks autoritest. Kuidas sa neid kogemusi ise hindad? Missugusena on sulle nende tööde käigus avanenud meie kultuurielu? Esiteks jällegi seesama huvi inimese ja elu vastu on see, mis mind sinna on aidanud viia ja mis mind seal ka kõige rohkem paelub. Kuidas see muusikamaailmas töötab. Pilt, mis sealt avaneb, on ikkagi see, kui erinevad, huvitavad, rikkad, mitmekesised on inimesed ja kui rikas see pilt meie väikeses riigis on ja palju on võimalik väheste vahenditega ära teha. Kui palju on neid, kes sind ennast inimesena rikastavad – see mind alati rõõmustab, inspireerib, paneb edasi tegutsema ja tahtma teatud uusi kooslusi kogeda. Ja Mart Saare juurde tagasi tulles – meil on väga tugev ühisosa, väga tugev juur, mis meid kannab. Kuigi me inimestena oleme väga erinevad. Rääkides ühiskonna ühisosast, siis möödunud aastal valiti Eestile uus president, kellelt oodatakse ühiskonna ühendamist. Pärast valimisi said üsna pea vastselt riigipealt kõne, kes tegi sulle ettepaneku astuda tema kõrvale kultuurinõunikuks. Milline see kõne oli ja mida sa uuele riigipeale vastasid? Kõne ei tulnud küll riigipealt, vaid inimeselt, kes oli n-ö vahendaja. See kõne oli loomulikult ootamatu, sest ma ei olnud hr Karist isiklikult varem kohanud ega tundnud teda. Tekkisid esimesed küsimused ja arutelu, palusin mõtlemisaega ja mõne aja pärast saimegi temaga kokku. Ega sellisele pakkumisele ei ole lihtne ära öelda. Kuigi olid teatud tingimused, et saan loominguga edasi tegelda ja see osa elust on ikkagi primaarne ja kui see ei peaks sobima, siis on võimalik ka lahkuda. Sedamööda proovisime hakata minema. See on mitmes mõttes tähelepanuväärne. Kui mõtlen ametist lahkunud presidendile, siis temal kultuurinõunikku üldse ei olnudki. Nii et Alar Karis kutsus kultuurinõuniku koha taas ellu. Nüüd, kui on ikkagi natuke aega ameti vastuvõtmisest möödas – milline see töö on? See töö on nagu teatris kunstniku töö – mida märkamatum, seda parem. Mida vähem on nõunikke näha, seda parem, sest me töötame seal majas ühe inimese jaoks. See on töö “üks kõigi, kõik ühe eest”. Kui minu hea kolleegi, kabinetikaaslase Toomas Sildami, kes on seal pikemalt töötanud, käest küsiti, mis tööd sa seal õigepoolest teed, siis ta vastas väga kenasti: ma teenin Eesti riiki. Mida rohkem ma olen seal olnud, seda rohkem saan selle mõttest aru, et töötada tulebki väga isetult, ilma isikliku ambitsioonita, mõeldes sellele, kuidas saab teha elu Eestis paremaks ja kuidas saab riigipead toetada oma valdkonnas nii palju kui võimalik. Proovin täpsustada, mida see igapäevatöö seal tähendab. Loomulikult ühest küljest seda, et hoida presidenti kultuuri osas kursis: mis toimub, millised on suundmused või tendentsid, aidata elul kätt pulsil hoida, sest riigipea graafik on nii pööraselt kiire, et suuta veel detailselt süveneda igasse valdkonda, on ikkagi väga keeruline. Sellepärast need nõunikud tööl ongi. Sinna juurde loomulikult käib kõik, kus president võiks kohal olla, kus käia, mida kultuurist rääkida, mida välisvisiitidel külastada ja mida rääkida teise riigipeaga kultuurisuhetest. See töö on pakkunud iga päev mingis mõttes üllatusi, mis küsimustega veel peaks tegelema. Need ei ole ainult kultuuriküsimused. Kui on suuremad olukorrad-küsimused riigis, arutame ka ühiselt läbi seda, mis puudutab pandeemiat ja muud. Kultuurist me küll armastame rääkida ja deklareerida selle olulisust, ent see ei jõua alati poliitilistesse otsustesse või ühiskondlikku praktikasse. Pole päris selge, milline on meie riigis n-ö suur vaade kultuurile. Mida kultuur sinu jaoks tähendab? Millist laadi ideaale või eesmärke see endas kätkeb? Ma kõigepealt kommenteerin seda esimest poolt, et ei ole vaadet või et see ei paista silma meie igapäevaelus. Kultuurile ei saa panna lihtsalt sõrme peale ja ei saa seda mõõta, see ei kajastu Exceli tabelis. Praeguses selgelt ratsionaalses kapitalistlikus maailmas, kus palju on vaja näha ja mõõta tulemust, ta ei mahu sinna sisse ja kuna seetõttu on temaga keeruline ja tülikas tegelda, siis on lihtsam mitte tegelda. Teine põhjus on teatav aja märk, mis ei iseloomusta ainult Eesti riiki, vaid ka kogu lääne ühiskonda, Euroopat laiemalt, et mis on kultuuris oluline ja mida väärtustatakse. See jällegi algab väga palju sellest, kes meil on võimul ja milliseid väärtusi nemad ise kannavad. Kui hiljuti Jüri Reinvere andis Klassikaraadios intervjuu, tõi ta seal välja Saksamaa ühiskonna kohta asju, mis on toimunud paarikümne aastaga, mida varem ajaloos ei ole olnud. Et kaasaegne kunst, sealhulgas muusika, on olnud alati võimukandjate ja võimul olijate kunst, kes seda arendavad, eest veavad, aga viimase paarikümne aastaga on see täiesti kadunud. Ühiskondlik eliit on sellest distantseerunud, võõrandunud. Kõik, mis on elitaarne, on põlastusväärne või halvaks pandav, meie väärtused on selles mõttes muutunud, et need, kellele peaksime ühiskonnas alt üles vaatama, ei hinda seda. Miks see nii on, sellel on mitmeid põhjusi, aga kindlasti üks põhjus on see, et valitsejaskond on oma iseloomult ja koosluselt muutunud ja valitsejate lastetuba, millega tullakse riiki valitsema, ei soosi seda. Tagajärg jõuabki kultuuri. Kui ma näen, et riigi valitsejad ei väärtusta seda, siis miks peaks keegi teine seda tegema. Kultuur ei ole kunagi majanduslikult kasulik, kuigi hiljuti püüdis kultuurivaldkond riigikogule selgeks teha, et kultuur on majanduslikult oluline mootor. Minu arvates kultuuri ei tohikski mõelda majandusliku mootorina, need maailmad ei käi minu meelest kokku. Inimene ei pidanud küll üksnes leivast elama, aga kuidas siiski kultuurist mõelda, et mitte hinnata ainult tema kasulikkust või tulemuslikkust? Kui käsitleme Eestit organismina, kellel on keha ja hing, siis me tegeleme praegu ääretult suurel määral selle kehalise poolega – milline ta välja näeb, milline figuur tal on, mis tal seljas on, kuidas ta välja paistab, milline on tema füüsiline tervis ja võimekus ning väline kuvand. Aga mis toimub tema sees ja hinges, on see, mis tuleb kultuurist ja haridusest. Kui tegeleme ainult sellega, kuidas meid vaadatakse, mis mulje me jätame, milline on soeng, millised prillid, kui rikas ma olen, siis tegelikult ei ole see see, mis toimub minu sees ja mille pärast mind tegelikult väärtustada. See tuleb ainult kultuurist. Kuna seda, samamoodi nagu ka inimeste vaimset tervist, on väga raske haarata, ja hingeline pool ja hingerikkus, mis tegelikult on elu lõpus kõige olulisem – kui sellega mitte tegelda, sest sellega on raskem tegelda –, siis sellel võivad olla fataalsed tagajärjed. Kultuur ongi riigi hing ja kui me sellega ei tegele või ei oska tegelda, siis on ainult fassaad. Mida saab president kultuuri elavdamiseks meie riigis ära teha? Väga keeruline selles mõttes, kui räägime füüsilisest tegemisest. Variante, mis on seadusega ette nähtud, on väga vähe – ei ole ei võimu ega raha. See, et meie riigi president peab manguma rahandusministeeriumi ametnikelt raha, on minu meelest imelik ja ühele riigile ebaväärikas. See on mu isiklik arvamus. Presidendil on eelkõige moraalse majaka roll, et mida tema väärtustab, kus ta käib, mida ta oma kõnedes väljendab, milliseid väärtusi loob. Ja see ongi see koht, kus saab kõige rohkem ära teha. Nii Arthur Schopenhauer kui Marju Lepajõe on öelnud, et eeskuju on inimesele kõige olulisem innustaja, kõige olulisem inspireerija. Ainult eeskujude kaudu me toimimegi. Ja kui tänapäeva maailmas kellegi sõna ei maksa, siis mina loodan, et presidendi sõna veel siiski natuke maksab, või tema olek. Selle kaudu saabki kõige rohkem ära teha. Muusikavallas on veel pikaks ajaks üleval küsimused uuest ooperi- ja kontserdimajast. Mida vastaksid neile, kes ütlevad, et oleme väike rahvas ja ei jõua maanteidki valmis ehitada, mis me siis nendest asjadest räägime? Teatud hetkedel peabki mõtlema, kas need mõned kilomeetrid maanteed võib ehitada ka järgmisel aastal ja selle asemel tänavune raha investeerida kuskile mujale. Me oleme kuulnud, et oma riigi pidamine ei olegi majanduslikult mõistlik ja on nagunii juba luksus. Ja kui mõtleme, milleks meid siia maale oma riigiga on vaja, siis see on teatav omapära või isikupära. Loomulikult on elementaarne infrastruktuur vajalik ja laias laastus on see meil olemas ja toimib. Alati võiks olla parem, aga võibolla on midagi meie riigile rohkem vaja, mis meie eksistentsi vajalikkuse siin maamunal selgemini välja tooks. Ma ei ole siin kindlasti objektiivne ja esindan oma vaatenurka, aga kontserdisaal, kus meie riiklik orkester, keda oleme pidanud vajalikuks, saaks mängida täies ilus – minu meelest on see asi, mille üle tasub tõsiselt arutada, et neile oma kodu tuleks. Sul on heliloojana olemas kokkupuude nii ooperi- kui ka kontserdimajaga. Kumb võiks sinu arvates enne olla? Tahan toonitada, et see on praegu minu isiklik arvamus. Minu meelest me vajame enne kontserdimaja põhjusel, et meie ERSO on praegu väga heas hoos, väga heal tasemel. Samuti Eesti Filharmoonia Kammerkoor, kes tõesti on meie esinduskoor ja üks meie kõige kõrgema lennuga kollektiive üldse, kui vaadata neid preemiaid, mis nad on saanud, kontserdireise ja igakülgset tähelepanu. Aga kui läheme nende ruumidesse, siis see on maja, kus mina heameelega tualettruumis ei käi. Sellised tingimused ei sobi kuidagi sellisele maailmatasemel kollektiivile. Teiseks, kontserdimaja ehitada on odavam. Sinna pääseb juurde rohkem inimesi, see võib olla rendipind paljudele teistele osalistele. Ooper oleks ainult eeskätt ooperile. Piletihind oleks odavam kui ooperipilet uues majas, mis tähendab, et ta on kättesaadav rohkematele inimestele. Ta on keskkonnana avatum. Ooperi keskkond on ühe žanri keskne ja kuna ta võtab ressurssi rohkem, siis mulle tundub, et riiklikku jõukust peaks olema rohkem, et seda ülal pidada, et seal ei esitataks ainult “La Traviatat”, “Pähklipurejat” ja “Carmenit”, et seal oleks ka ruumi uutele kaasaegsetele ooperitele ja et ka tuua kaasaegset ooperit siia mujalt sisse. Lisaks meie oma lavastajate, ooperilibretistide täielik puudus. Ma ei ole ka aru saanud, et kui Estoniale tuleb uus juurdeehitus ja uus saal, kuidas täidetakse ära nii uus saal kui praegune Estonia, kas mitme koosseisuga? Kuidas see täpsemalt välja näeb, meil ei ole praegu kahte orkestrit, koori ja solistide komplekti. Ma kindlasti ei väida, et rahvusooperil on praegused tingimused ideaalsed, kuna saal on akustilises mõttes selgelt väga keeruline. Aga kui sa küsid prioriteete, siis minu prioriteet on kontserdimaja ja mõne aja pärast ooperimaja. Olid just Sibeliuse akadeemias sügissemestril külalistudengiks. Kas Eestisse tulles on kontrast suur, kui võrrelda sealseid kontserdielamusi? Soomes käisin Musiikkitalos kuulamas kontserte, sümfooniaorkestrit ja kui tulin sealt ERSO 95 aasta juubelikontserdile, oli kontrast tõesti väga suur, märgates, kui keerulistes tingimustes meie muusikud mängivad, mida ma ei olnud varem tajunud. Üks asi on akustika – et muusika ei pääse mõjule, peab mängima teatud asju vaiksemalt või sa ei kuulegi kõike välja –, ja teisest küljest ka puht visuaalne moment. Kui kontserdil esitati Sumera 2. sümfooniat, kus on suur osakaal kahel harfil ja sa kordagi neid ei näe, on see minu meelest kurb. Muusik annab suure panuse ja sa isegi ei näe, et ta seal on. Rääkimata sellest, et teatud lugusid ei saa puht füüsiliselt esitada, sest suurem koosseis ei mahu lavale. Kahju on mõelda, et meie riiklik orkester teeb oma parimad esinemised mõnes teises riigis ja teises saalis. Mind üllatas ühes sinu intervjuus Kaja Kärnerile, kui sa arutlesid, et kas minna veel üldse midagi uut õppima. Kuidas sellega siis on, kas jätkad selgelt heliloojana või kaalud veel ka mingeid muid alasid? Tõepoolest, kui mu magistriõpe poolteist aastat tagasi algas, siis kaalukausil olid mitmed erinevad valdkonnad. Mitte sellepärast, et eriala vahetada, vaid et saada sissevaade mingist teisest valdkonnast, uusi impulsse ja vaatenurka oma tööle ja inimeseks olemisele, mis on ju loomingu alus. Aga muusika on ikka praegu number üks? Ega kunagi ei tea, aga hetkel ma ei näe, et see muutuks. Aga mis puudutab õppimist – see oleks pigem silmaringi avardamine, mõtlemise avardamine. See on pigem selles suunas. See paneb küsima, kui palju heliloomingu juures on küsimus käsitööoskustes ja kui palju üldises silmaringis? Mis on loomingu sünnil sinu jaoks olulisem: head käsitööoskused, oma töömeetod, või hoopis laiem kultuuriline eruditsioon? Mis sinu jaoks suuremat rolli mängib, et muusika saaks sündida? Sellepärast ma läksingi magistrantuuri heliloomingut õppima, et üks ring saaks täis, et see õpe oleks terviklik ja hiljem saab minna ennast täiendama milleski muus. Ma olen selles mõttes ühel meelel Viivi Luigega, kes Immo Mihkelsoni suurepärases saatesarjas Arvo Pärdist kõneldes ütles, et kõigepealt peab olema suur inimene ja siis saab olla suur looja. Mida rikkam sa inimesena oled, seda rikkam saab olla sinu looming. Loomulikult käsitööoskused peavad olema ja teoste loomine ja kirjutamine on seotud paljude praktiliste töötundidega. Teatud käsitööoskusi saab edasi anda, aga on palju ka seda, mida sa pead ise avastama. Teinekord aga võib selline maailma tundma õppimine muutuda klaaspärlimänguks. Tunneme ja teame küll suurt hulka kultuurisisu, ent see suur eruditsioon lõpuks ei rahulda. Kasvõi selles mõttes, et meie aeg on ju piiratud, kõigega nagunii ei jõua tutvuda. On sinus ka jumalaotsingut, igatsed sa religioosset tõde, mis lepitaks nende inimsuse tõsiasjadega? Kindlasti ja ma arvan, et iga looja puutub teatud määral sellega kokku, et on mingi kõrgem dimensioon, mille poole ta pürgib ka sellesama kirjutuslaua taga, kus kirjutab kas romaani või sümfooniat, näidendit või maalib. Neil hetkedel, kui sa seal üksi oled, on selge, et on olemas mingi kõrgem jõud. Nüüd on küsimus, kuidas keegi seda sõnastab või sellega suhestub. Aga igavikulised küsimused, millega tegeleb religioon, nendega tegeleb ka looja. Aga nende küsimustega tegelemiseks on erinevaid teid. Kas sa vajad ka mingit askeesi? Väljast vaadates oled mitme ametiga korraga hõivatud. Kuidas sa jõuad neile kõrgematele asjadele pühenduda? Selles mõttes vastus peitub elustiilis. Mina olen pigem selline, kes kirjutab tsükliliselt, nagu sööstudena. Et neli-viis päeva kirjutan hommikust õhtuni, lähen linnast ära ja kirjutan, siis tulen tagasi ja olen jälle inimeste hulgas, kogun muljeid, puhkan sellest “askeesist”, nagu sa selle sõnastasid või minu vaates teatud sellisest iseendaga olemisest. Et siis tulla tagasi inimeste keskele, mis minu meelest on eluks hädavajalik. Vahepeal otsida kokkukõla iseendaga või millegi kõrgemaga ja siis teise inimesega, kes on siinsamas aegruumis. See on tasakaalu koht ja see on praegu väga orgaaniliselt minu elus. Sa ei ole ju tüübilt introvert, kes vajab palju enda oma ruumi? Ei, miks ei ole! Introvertsus on minus täiesti olemas. Aga inimene on ikkagi minu jaoks nii huvitav, ma tahan temaga suhelda ja tema kohta teada saada ja tänu huvile teise vastu suudan endas ületada selle introvertsuse. Kirjutad praegu oboekontserti Kalev Kuljusele, mille on tellinud Pärnu Linnaorkester dirigent Kaspar Männiga. Toreda kokkusattumusena on esiettekanne planeeritud septembrisse, mis on ka Mart Saare sünnikuu. Oled selleks hetkeks kirjutanud juba mitu kontserti instrumendile. Aga kui palju mõtled sümfoonia kirjutamise peale? Kas see võiks kunagi teoks saada? See on igal heliloojal omamoodi. Mõned arvavad, et sümfoonia on žanrina oma aja ära elanud ja kirjutavad teisi vorme: pikemad sümfoonilised teosed või mõttearendused. Minul on see soov olemas – kas sümfoonia või suurem sümfooniline teos, selline pooletunnine. Igal juhul soov on realiseerida sellist žanri, suuremat ideed või mõtet iseenda sees. Kas tellimus on juba tulnud? Minu suureks rõõmuks on tõesti. Su suunava küsimuse taga on hea informeeritus. Tellijaks on ERSO ja Olari Elts. Esiettekanne on plaanis Estonia kontserdisaalis 2023. aasta kevadel. Sinu värske plaat VHK orkestriga on pigem muusikaharrastajate looming, orkestrandid pole professionaalsed mängijad. Sümfoonia kirjutamine eeldab aga kõigi professionaalsete oskuste rakendamist. Kas harrastuslikud ja professionaalsed tegevused käivadki sinu jaoks käsikäes või tuleb teha ühel hetkel valik? Keeruline öelda, kuna ma ei ole selline inimene, kes mõtleb viie aasta perspektiivis, et siis pean olema seal ja tegema seda ja seda. Mõtlen pigem lühiajalises plaanis, mis ideed mul on, mida ma tahaksin realiseerida ja kellega ma tahaksin neid asju teha. Lähtun üsna lühiajalistest impulssidest ja seda, mis toimub viie või kümne aasta pärast, näitab elu. Reageerin sellele, mis toimub minu sees, mis tunded mul on. Aga mis puudutab tööd noortega, mitteprofessionaalidega, siis minule toob see palju rõõmu. Seal on hoopis mingi teine muusikategemise ajend, soov ja see on väga puhas ja väga soe, kus ei ole võimuvõitlusi ja ambitsioone ja mingisuguseid üleastumisi ja minu jaoks kuidagi valesid mehhanisme. See on väga puhas muusikategemise soov, mis toob mind teatud hetkedel mingis teises kontekstis maa peale. Toob sinna tagasi, milleks üldse muusikat teha, mis see muusika on. Professionaalidega töötades räägime hoopis teistest nüanssidest. Alanud aasta toob kindlasti palju külalisi ka siia Hüpassaarde. Kuidas ise Mart Saare 140. sünniaastapäeva tähistad? Saab näha, esimene Auftakt on plaadiga antud ja tulevad ka plaadi esitluskontserdid siin kevadel. Ütleme, kui Saar käis siin suviti kirjutamas – see toob mulle meelde selle, et iga inimene on täiesti isemoodi. Suvel mina ei kirjuta üldse, on teised tundmused ja mulle on pime aeg kõige parem kirjutamiseaeg. Igaühel on oma tee käia.

Kuulates koduses Estonia kontserdisaalis mõnd maailmanimega pianisti, olen vahel mõelnud, millised võiksid olla nende lemmiksaalid maailmas. Aeg-ajalt muusikutele selliseid küsimusi ka esitatakse ja mitmelgi korral on vastuseks mainitud Amsterdami Concertgebouw’ suurt saali kui esinemispaika, mida on raske ületada ja kus väärikas ajalugu kohtub imepärastes akustilistes tingimustes pulbitseva kaasaegse muusikaeluga. 2016. aasta juunikuus pidin veetma mõned päevad Amsterdami lähistel ja olles eelnevalt “kodutöö” ära teinud, võisin õhtuti seada sammud Concertgebouw’ suunas, kus parajasti paistis käsil olevat väiksemat sorti briti invasioon. Järjestikku õhtutel pidid esinema tenor Ian Bostridge koos Julius Drake’iga ja seejärel pianist Paul Lewis, kelle varasem sooloõhtu festivalil “Klaver” mul vahele oli jäänud. Esialgne pettumus Lied’i-õhtu ärajäämise pärast, sest laulja oli kuuldavasti haigestunud, asendus juba järgmisel päeval tõsise vaimustusega ühe seni kogetuist eredaima kontserdielamuse üle, milles pianisti ülimalt sugestiivse ja väljapeetud esituse kõrval oli küllap oma roll ka kontserdipaiga erilisel atmosfääril, võimendatuna omakorda umbes kahe tuhande kuulaja hiirvaikse tähelepanu poolt. Valdavalt saksa-austria klaveriliteratuurile pühendunud Lewise kava oli samuti hõrgumast hõrgum: Schuberti sonaadile D 575 H-duur järgnesid Brahmsi “Ballaadid” op. 10 ja “Intermetsod” op. 117 ning õhtu lõpuks veel Liszti “Dante”-sonaat. Paar aastat hiljem Tartus kuuldud Brahmsi klaverikontsert d-moll ERSO ja dirigent Olari Eltsiga ainult kinnistas minu jaoks muljet Paul Lewisest kui väga erilisest klaverimängijast, kes väsimatult otsib oma kõla ja värsket suhet esitatavasse muusikasse. Heliplaatide lummuses Tänaseks 49-aastane Paul Lewis, keda teenitult nimetatakse üheks oma põlvkonna silmapaistvamaks pianistiks, on pärit Põhja-Inglismaalt Liverpoolist. Kumbki tema vanematest ei olnud karvavõrdki muusikaga seotud, kui mitte arvestada papa Lewisele kuulunud täielikku plaadikollektsiooni John Denveri lauludega. Kuna nende kodus polnud pikka aega isegi klaverit, sattus Lewise esimeseks pilliks hoopis tšello, mida ta enda sõnul olla mänginud üpris kohutavalt kooli õpilasorkestris. Kaheksa-aastaselt avastas Lewis vanematekodu läheduses paikneva hästi varustatud plaadilaenutuse ning tähelepanuväärsel kombel sai temast kohe selle asutuse püsiklient. Ta laenutas, lindistas ja kuulas klassikalist muusikat otse fanaatilise kirglikkusega ning oli muuhulgas ka oma pärastise õpetaja Alfred Brendeli oluliste salvestistega hästi tuttav juba ammu enne meistriga kohtumist. Lewisel jätkub oma muusikakaugete vanemate osas siiski ohtrasti kiidusõnu – nad toetasid noort muusikahuvilist kõigiti, poisiga käidi sageli kontsertidel, vanemad ei püüdnud tema arengut mingilgi moel forsseerida ning ühel hetkel sugenes majapidamisse ka klaver. Nii juhtuski, et kui ta ebaharilikult hilja, alles kaheteistaastaselt jõudis süstemaatiliste klaveriõpinguteni, oli tal tänu kirglikule muusikakuulamisele juba muljetavaldavalt avar muusikaline silmaring. Võib arvata, et veel paar aastat hiljem, kui muusikaõpingud viisid ta Chethami muusikakooli Manchesteris, oli tegu juba varaküpse muusikalise isiksusega, kelle kiire areng jätkus Poola päritolu klaveripedagoogi Ryszard Baksti käe all. Kuigi tänapäeval tuntakse Lewist eeskätt Kesk-Euroopa klaverimuusika esitajana, oli ta Chethami perioodil enim võlutud hoopis vene XIX sajandi virtuoosmuusika heliloojatest. Sellesse perioodi jäävad ka süstemaatilised katsetused komponeerimise vallas, kuid need lõpetas ta kaheksateistkümneaastaselt, olles jõudnud äratundmisele, et omaenda originaalse muusikalise keele otsimine ei paku talle nii palju kui pühendumine interpretatsioonikunstile. Hilisemast stuudiumist kuulsas Guildhalli muusika- ja draamakoolis tõstab Lewis esile professor Joan Havilli panuse, kes oskas talle anda abi klaverimängu tehnika täiustamisel, saavutamaks soovitud vabadust ja turvatunnet klaveri taga. Mentor Alfred Brendeli käe all Elumuutev sündmus, mida Paul Lewise puhul armastatakse esile tuua, oli osalus Alfred Brendeli meistriklassis Guildhalli kolmandal õpiaastal. Siit alguse saanud mentorlus kestis aastaid ja kujutas endast viie-kuuetunniseid katkestuseta sessioone, mille käigus töös olnud teosed võeti nii põhjalikult osadeks lahti, et nende uuesti esitamine osutus võimalikuks alles mõne nädala möödudes. Lewise sõnutsi ei olnud tegemist klaveritundidega formaalses mõttes, vaid pigemini suure meistri mõjuväljas viibimisega, mille jooksul võis väga palju õppida eeskätt Brendeli muusikalis-filosoofilise mõtlemise, kuid ka erinevate klaverimängu aspektide, nagu artikulatsiooni, kõlavärvide tekitamise ja pedaliseerimise osas. Brendeli klaverikäsitluses tõstab Lewis esile ka selle mitmeplaanilisuse, tänu millele võib klaver muutuda justkui millekski iseendast enamaks, kõlades vajadusel sümfooniliselt või kammerlikult või hoopis vokaalmuusikast lähtuvalt. Ka on ta kirjeldanud Brendeli püüdlust ulatuda nootidest kaugemale, muusika vaimsesse sfääri, mida sõnadega edasi anda polegi vahest võimalik. Paul Lewis ei ole kunagi olnud suur konkursside entusiast. Olles küll mõnel neist edukalt osalenud, leiab ta siiski, et need kujutavad endast sageli ohtu noore muusikalise isiksuse loomulikule arengule. Asudes 2016. aastal tööle ühena maineka Leedsi klaverikonkursi kunstilistest juhtidest, püüdis ta oma tõekspidamisi rakendada, kujundades konkursiõhustikku sarnasemaks muusikafestivalide omale ja soovides pakkuda konkursivõitjatele tuge pikema aja vältel ja mitmekülgsemalt kui see üldiselt tavaks on. Beethoven, Schubert ja teised Paul Lewise tegevust kontserteeriva ja plaadistava pianistina iseloomustab süvenemine ühe helilooja loomingusse või loomeperioodi pikema aja vältel. Nii võib juba tema rahvusvahelise muusikukarjääri algusaastatest leida tsüklina esitatud Schuberti klaverisonaadid. Veidi hiljem, hooaegadel 2005–2007 järgnesid neile USA ja Euroopa kontserdilavadel ettekantud Beethoveni 32 klaverisonaati, mis samaaegselt Harmonia Mundi kaubamärgi all ka plaadistati. Lewise Beethoveni ajajärk kulmineerus kõigi Beethoveni klaverikontsertide ettekandmisega BBC “Promsi” festivalil 2010. aastal. Järgneva paari hooaja vältel pöördus Paul Lewis taas Schuberti poole, keskendudes seekord tema viimase kuue eluaasta klaveriloomingule, mis erineb autori varasemast käekirjast traagiliste ja tumedate alatoonide rohkuse poolest. Lisaks plaadistustele võis teda sel perioodil kuulda oma lemmikheliloojat esitamas paljudel olulisematel kontserdilavadel üle maailma. Hilisemast ajast kuuluvad sellesse ritta soolokavad Haydni sonaatide ja Brahmsi hilisperioodi klaverimuusikaga, Liszti hilised teosed ning veidi üllatuslikult ka Skrjabini prelüüdid ja Mussorgski klaveripalade tsükkel “Pildid näituselt”. Keskendumine kindlatele heliloojatele tähendab Paul Lewise jaoks lisaks regulaarsele harjutamisele sukeldumist nende biograafiatesse ja enda põhjalikku kurssi viimist neid ümbritsevate ajaloo- ja kultuurisündmustega. See klapib hästi kokku tema mõtetega musitseerimisest kui ideede ja sõnumite edasikandumise protsessist, kus helilooja ja tema muusika on alati tähtsamad kui selle esitaja. Kuulajate jaoks on sellistel puhkudel tegemist ideaalilähedase tasakaaluga, kus muusika ilu ja emotsionaalsed sügavused võimenduvad teoste ratsionaalse arhitektoonika veatu läbiviimise kaudu. Seetõttu on ootuspärane, et Paul Lewise tegevust hindavad võrdselt publikuga ka kriitikud ja erinevate riikide muusikainstitutsioonid, mis avaldub paljudes mainekates muusikapreemiates ja aunimetustes. Kammermuusika Lisaks intensiivsele soolokarjäärile esineb Paul Lewis sageli arvukate Euroopa ja Ameerika orkestrite ees ja on nõutud kammermuusika esitaja, jagades lava selliste nimekate muusikutega nagu tšellist Yo-Yo Ma, klarnetist Michael Collins ja viiuldaja Ernst Kovacic. Palju tähelepanu on saavutanud tema Schuberti kolme suure laulutsükli plaadistused koos tenor Mark Padmore’iga. Juba enam kui kümne aasta vältel on Paul Lewis koos oma tšellistist abikaasaga nende elukoha lähedal Old Amershamis korraldanud väikest, kuid kõrgetasemelist kammermuusika festivali, mille olulise sõnastatud eesmärgina on jääda tagasihoidlikuks mastaapidelt, kuid olla silmapaistev kunstilistelt kvaliteetidelt. Selline lähenemine tundub väga eluterve, arvestades viimaste aastate tagasilööke kunstiilmas, olgu need põhjustatud pandeemiast või Paul Lewise poolt väljaöelduna näiteks Brexiti järelmõjudest. Eluterve on kahtlemata ka Paul Lewise suhe klaverimängimisse kui elukutsesse, mida ta väljendas intervjuus klaverimuusika populariseerijale Melanie Spanswickile. Nimelt ei kujutaks teoreetiline võimalus loobuda ühel päeval klaverimängimisest tema jaoks veel maailmalõppu, sest muusika oli tema maailmas olemas juba enne klaverimängijaks saamist.

Muusika mulluses septembrinumbris jõudsid Alo Põldmäe ja Karl August Hermann oma kujuteldavas vestluses tõdemuseni, et emakeelse muusikakirjanduse seis pole praegugi kiita – “terve paks kultuurikiht on puudu” ka 150 aastat pärast Hermanni “kultuurilavale astumist”. Põldmäe loetleb vaevata kümneid klassikuid, neid kõige suuremaid ja olulisemaid, kelle mõistmisele ja tundmisele pole lähemale viimas ainsatki eestikeelset raamatut. Arusaadavalt ei saa me endi lugemisvara võrrelda inglise, saksa või venekeelse lugemisrikkusega, ent jääme maha ka kõrvutuses lähinaabrite, olgu Lätis või eriti Soomes avaldatuga. Kodus kinnitab põgus pilk riiulisse, et näiteks kujutava kunsti huvilised on meilgi paremas seisus. Miks see nii on, kas ja kes peaks olukorra parandamiseks pingutama, tundub Muusikale väärt arutlusteema. Sel teemal vastasid toimetuse küsimustele EMTA muusikateaduse professor Toomas Siitan, G. Otsa nim Tallinna muusikakooli õpetaja Maia Lilje, Tartu Elleri kooli õpetaja Katrin Aller, Tallinna muusikakeskkooli õpetaja Sandra Kalmann, muusikapublitsist Igor Garšnek ning G. Otsa nim Tallinna muusikakooli viiuli eriala õpilane Elle Isabel Lindpere ja klaveri eriala õpilane Tarmo Univer. Milline on teie hinnangul muusika-alaste raamatute avaldamise seis Eestis? Toomas Siitan: Olukord pole kiita. Kirjandust ilmub Eestis tohutult, aga häid muusikaraamatuid satub sekka väga harva. Valdkond on spetsiifiline ja nõuab kirjutajalt/tõlkijalt ning toimetajalt kompetentsi. Süvamuusikast söandatakse aga liiga sageli valida tõlkimiseks n-ö laiale lugejaskonnale mõeldud raamatuid, mida loodetakse paremini müüa, aga mis tegelikult rahuldavad väheseid. Maia Lilje: Seis on kahetsusväärne. Miks see nii on, vääriks pikemat arutelu-analüüsi. Lühemaid teaduslikke artikleid-uurimusi ju on ilmunud 1989. aastast kirjastuse Scripta Musicalia väljaandel, sh ka tõlkematerjale, kuid need on loetavad erialainimestele, professionaalsetele muusikutele. Laiemale kultuurihuvilisele lugejaskonnale suunatud teoste hulgas kohtab rohkem suurte heliloojate armastuslugusid või puhtkirjanduslikke nägemusi (Verdi, Schumann, Grieg, Šostakovitš) kui ajaloolises kontekstis elu ja loomingut kompaktselt, haaravalt käsitlevaid raamatuid. Mõned nimetamisväärsed, mis siinkohal esmalt meenuvad, on ilmunud nõukogude ajal Stravinskist, Bartókist. Kui muusikamaailm tähistas hiljuti Beethoveni 250. sünniaastat, avaldas online Kulturmagazin “Perlentaucher” põhjalikus ülevaates loendi 29 (!) viimasel kümnendil Saksamaal ilmunud raamatuga, mis on keskendunud kas helilooja elule ja loomingule või mõnele olulisele žanrile-teosele. Nende hulgas on ka varem ilmunu kordustrükke, aga ikkagi hulk just viimastel aastatel loodud teoseid, sh ka raamatuid lastele. Meie peame tänagi piirduma vaid kahe tõlketeosega: Alšvangi raamat aastast 1957 (originaal 1956) ja Romain Rollani “Beethoveni elu” aastast 1970 (originaal aastast 1903). Saksa keele areaali silmas pidades pole mõtet võrrelda võrreldamatut, aga meiegi lugeja vääriks stampidest ja klišeedest vaba Beethoveni-käsitlust. Katrin Aller: Ilmselt pole ma kaugeltki kõigega kursis, mis olemas on ning võin seetõttu aegunult kurta. Tegelen eestikeelse muusikakirjandusega küll pidevalt, kuid valdavas osas oskan otsida juba tuttavaid raamatuid. Kui juhuslikult märkan uut, püüan võimalusel sellega tutvuda, kuid sellist, mida tingimata ise vajaksin, liiga palju silma ei hakka. Sandra Kalmann: Kui raamatupoodides ringi vaadata, siis tundub, et antakse välja elulooraamatuid ja vahel ilmuvad ka tõlkeraamatud muusika(filosoofilistel) teemadel. Tegelikult aga on seda vähe, sest elulooraamatud on mõeldud tavalugejale ja muusikaelust/ajaloost jne süvitsi huvituv inimene ei leia endale lugemist. Seda nälga aitavad leevendada EMTA väitekirjad ja muud suuremad tööd. Tõsi – neid ilmub harva. Igor Garšnek: Praegune seis tundub mõnevõrra kesisem kui kümme-kakskümmend aastat tagasi. Muusikaalast kirjandust, eriti süvamuusikat käsitlevat, ilmub veidi Tarmo Univer: Tundub, et muusikat käsitlevaid raamatuid ei tule. Seis on halb. Võibolla on nende turundamine kehv ja ma lihtsalt ei tea, et neid tegelikult kirjutatakse ja avaldatakse. Samas ma kahtlen selles, üritan end ikka kursis hoida ja raamatupoodides muusikariiulitel silma peal hoida. Millistest muusikaraamatutest ja muusikat puudutavate teemade käsitlustest on Eestis eriti puudus? Lilje: Ühest korralikust leksikonist. Näiteks toon saksa kirjastuse Taschenbuch leksikonidele keskendunud sarjas “dtv-atlas” ilmunud taskuformaadis muusikaleksikoni, mis on ilmunud ligi paarikümnes keeles. Selle sajandi algul otsis tollal veel tegutsenud Entsüklopeediakirjastus tulutult meilgi tõlkijaid ja ilmumata see jäigi. Tegemist pole heliloojatele keskendunud leksikoniga, vaid see sisaldab mõisteid, instrumentide ja stiiliperioodide lühitutvustusi kunstmuusika algusaegadest nüüdismuusikani. Vikipeedia üksikartiklid sellist kompaktset leksikoni ei asenda. Mõistagi on suur puudus heliloojate monograafiatest, mis avaksid nende elu ja loomingut ajaloolises kontekstis ja oleksid ka kirjanduslikult haaravad. Oma lugemis- ja teadmisjanu olen ma eriti viimastel aastatel kustutanud tellides saksakeelseid raamatuid. Aga hea emakeelne kirjandus on hädavajalik eriti muusikaõppuritele – seega potentsiaalsetele kirjutajatele! Me loeme ju raamatuid mitte ainult mõtte- ja tundemaailma avardamiseks, vaid et kõnelda ja kirjutada muusikast kaunis emakeeles. Veel vajaksime raamatuid, mis käsitleksid erinevaid stiiliperioode ka teiste kunstide arengu taustal. Ootan pikisilmi uut ja põhjalikku raamatut eesti muusikaloost, nagu seda on 2001. aastal Tartu ülikooli egiidi all ilmunud väga hea “Eesti kirjanduslugu” ning 7-osaline mahukas ja sõna otseses mõttes kaalukas kogumik “Eesti kunsti ajalugu” kunstiülikooli väljaandes, millest paar osa siiski alles ilmub. Kuuldavasti valmib peagi ka muusikaajaloo raamat. Muusikaajaloo õpetajana tunnen puudust keskastmele mõeldud XIX sajandi, seega klassikalis-romantilise ajastu muusikat käsitlevast õpikust, mis moodustab tänini nii instrumentalistide, orkestrite, lauljate kui ka ooperiteatrite põhirepertuaari. Sellist õpikut meil ei olegi. Siitan: Ma ei tunne puudust uutest leksikonilaadseist väljaandeist, sest neid on hakanud asendama Vikipeedia. See eeldab muidugi kriitilist lugemist, ise kasutan eelkõige inglis-, saksa-, soome- ja venekeelset, mis on tänaseks valdavalt suurepärasel tasemel ja asendavad üldkasutatavaid leksikone hästi. Eestikeelsel on tublisti kasvuruumi, aga selle maht ja kompetentsus sõltub meist enestest. Õhutame ka tudengeid sinna artikleid looma ja tasapisi asi edeneb. Arusaam heast biograafiast on viimase poole sajandi jooksul suuresti muutunud ja loobutud on XIX sajandi kangelaslugude stiilist. Asemele on tulnud laia ühiskondliku ja kultuurilise haardega monograafiad, mis võtavad fookusse mõne helilooja või muusikaelu aspekti, neist on eesti keeles aga suur puudus. Aller: Enim tunnen puudust adekvaatsest muusikaloolisest kirjandusest, sõltumata, mis perioodi see käsitleb (võibolla v.a vanamuusika ehk Toomas Siitani koostatud materjalid). Üks eriharu on õpikud või õpikulaadsed ülevaated. Ei ole juhtunud kuulma, mis seisus on “Õhtumaade muusikaloo” II osa, mille järele on küsitud juba terve igavik. Eesti muusika osas vajaks minu hinnangul esmajoones täiendamist niisuguste heliloojate osa, kuhu kuuluvad nt Sumera, Sink, Eespere, Tüür, Tormis jt. Mõne üksiku kohta neist leidub küll ka pikemaid lahtikirjutusi (Tormis), ent isegi juba mitukümmend aastat tagasi lahkunud Sumerast või Singist korralikku ülevaadet ei ole (v.a algperiood). Või mina ei tea? “... eesti tänase muusika loojat” (mõeldud on raamatuid “Kuus Eesti tänase muusika loojat” (1970), “Kaheksa Eesti tänase muusika loojat” (1979), “Eesti tänase muusika loojaid” (1992) – Toim.), mis ilmunud ligi pool sajandit tagasi, sobiks eeskujuna hästi, kuid sisu kisendab uuendamise järele. Nt võiks teha järje “Kaheksale portreele” (“Kaheksa portreed. Eesti heliloojaid 1” (EMIK, 2009) – Toim.), mis on väga õnnestunud trükis, kuigi ei pea silmas ajateljel tänase poole liikumist, vaid lihtsalt autoreid eesti muusikaloost. Aime Kaarlepi eesti muusika õpik on väga hea, Igor Garšneki “Õhtumaade muusika” III sellega võrreldes lünklikum, kuid eks temaatiliselt pea see haarama ka poolenisti võimatut, sest ring on hoomamatult lai. Kust nt võiks soovitada “tavalisel õpilasel” õppida Schnittke, Nono või Saariaho kohta (kolm esimest meenunud nime)? Tõelise vaeslapse osas on ka muusikateoreetiline kirjandus, mis kõigub liigse lihtsuse (eeskätt just erinevad teooriaõpikud koos töövihikutega vms) ning loetamatu keerukuse vahel (kraaditööde publikatsioonid). Kerri Kotta “Muusikateooria õpik” on küll igati hea, kuid sel pole minu teada harjutuste osa. Olgu, neid saab iga õpetaja ise välja mõelda, aga võiks ju ka olemas olla, kas või vaimseks eeskujuks. Kalmann: Minu arvates on puudu artiklikogumike tõlgetest või ka XIX sajandi heliloojate elulugudest, kus on avatud ka laiemat muusikakultuuri olukorda nende eluajal. Eesti kunstnikest on nii palju häid ja põnevaid raamatuid kirjutatud, filme tehtud, kuid muusikakultuur on jäänud tagaplaanile. Ma mõistan, et see on laiem probleem meie inimeste mõttemaailmas, sest maalile osatakse hinnasilti külge riputada, kuid muusika on justkui hetkeline nauding. Garšnek: Meil on puudu suur entsüklopeediline muusikaleksikon, 1434-leheküljelise “The Oxford Companion to Music” eestikeelne analoog. Kus oleksid märksõnad “Palestrinast” “Pärdini” ja “simblist” “süntesaatorini”. Kahetsusväärselt vähe on eesti keeles ilmunud XX sajandi muusika käsitlusi. Kui pidada silmas modernismi ja postmodernismi suundumusi ja olulisemaid tegijaid. Univer: Ma ei ole leidnud muusikafilosoofilisi ja interpretatsiooniküsimusi käsitlevaid raamatuid. Ühe olen siiski kätte saanud: meie särav muusikaajalooõpetaja Maia Lilje kinkis mulle Otsa kooli lõpetamisel Ada Kuuseoksa kokku pandud vene pianisti Viktor Meržanovi artiklite kogumiku “Muusika kui inimkõne”. Raamatu lugemine oli tõesti inspireeriv ja tahaks rohkem! Mu vene keelt kõnelevatel sõpradel on sellistel teemadel raamatuid palju, kadedaks teeb. Tuleb veel meelde, kuidas üks sõber tahtis lugeda raamatut mentaalsest harjutamisest, läks EMTAs raamatukokku küsima ja talle ei olevat olnud seal midagi pakkuda. Milliste muusikaraamatute ilmumine Eestis on olnud eriti vajalik ja rõõmustav sündmus? Siitan: Viimatistest olen vahest eriti rõõmustanud Jaan Rossi tõlgitud Theodor W. Adorno “Uue muusika filosoofia” üle – tõsi, see on väga spetsiifiline tekst, aga selle eesti keeles ilmumise tähendus avaneb küllap alles aja jooksul. Hoopis laiemale lugejale ligipääsetav raamat on Arvo Pärdi muusika süvitsiminev käsitlus, Peter C. Bouteneffi “Arvo Pärt: vaikusest sündinud” Marrit Andrejeva suurepärases tõlkes. Lilje: Uuematest nimetan minagi Peter C. Bouteneffi “Arvo Pärt: vaikusest sündinud” ja Theodor W. Adorno “Uue muusika filosoofia” ning nende kõrval värskeima tõlketeosena ameerika muusikateadlase Michael Spitzeri päris aasta lõpul ilmunud raamat “The Musical Human. A History of Life on Earth”, eestikeelses tõlkes pealkirjaga “Muusikaline inimene. Maa elu ajalugu”. Viimast pole jõudnud veel õieti lehitsedagi, kuid nii inglis- kui ka saksakeelse kriitika põhjal võib oletada, et tegemist on intrigeeriva ja diskussioone ärgitava teosega. Rõõmu olen tundnud saksa muusikakirjaniku Martin Gecki 2009. aastal eesti keeles ilmunud Bachi ja Wagneri raamatutest. Mõlemad kuuluvad ulatuslikku sarja, mis koosneb kümnete heliloojate elu- ja loomingu n-ö läbikomponeeritud lühikäsitlustest ja on kirjutatud Hamburgi kirjastuse Rowohlt Taschenmusik tellimusel. Minu raamaturiiulis on neid originaalis üle 30 ja leian, et just sellistest raamatutest on meil suur puudus! Ja veel – Apollo raamatupoe e-kataloogist leidsin vaid kaks muusikaraamatut: Alo Põldmäe “Kalevipoeg kontrabassiga” ja eelnimetatud Spitzeri raamatu. Küll märkasin mõnd ingliskeelset üllitist Brahmsist, Mozartist, Wagnerist. Aller: Imestamapanevaim leid on juba ligi 20 aasta tagune Nikolaus Harnoncourt’i “Kõneleva muusika” eestindus, mille sisu (pluss tõlke ladusus (Tarmo Vaask – Toim.)) tekitab huvi ka “nõudlikult rahuldatava” õpilase puhul. Kalmann: Pean vajalikuks EMTA muusikateaduse osakonna iga-aastast artiklikogumikku “Res Musica”. Eriliselt õnnelikuks tegi Theodor Adorno “Uue muusika filosoofia” ilmumine eesti keeles. Garšnek: Kindlasti Peter C. Bouteneffi raamatu “Arvo Pärt. Vaikusest sündinud” hiljuti ilmunud tõlge, mis analüüsib maestro loomingu seoseid õigeusu liturgiaga ning sakraalse teksti rolli Pärdi loomingus. Kas oleks vajalik muusikaraamatuid rohkem tõlkida ja milliseid? Siitan: Ma ei usu, et see oleks suunatav, sest lõpuks oleneb iga ettevõtmine tõlkija või kirjastaja huvist. Lilje: Eestikeelse muusikakirjanduse-kirjutiste madalseis tuleb esile eriti võrdluses nii tõlkes kui emakeeles ilmunud kunstiraamatutega, mille hulgas on nii monograafiad (viimane neist Martin Gayfordi aukartust äratav “Michelangelo. Tema monumentaalne elu”, kirjastus Varrak), kõnelemata erinevaile stiiliperioodidele (renessanss, barokk, juugendstiil) pühendatud, pildirikkalt ja heas kvaliteedis kujundatud mahukaist albumitest. Hindamatu on kirjastuse Kunst töö. Muusika eestkostjat analoogse kirjastuse näol meil ei ole ja see on eriti kahetsusväärne. Kalmann: Ma arvan, et meil võiks rohkem olla artiklikogumikke. Samas – seda on raske hinnata, sest ise saab loetud nii inglise kui ka saksa keeles ja neist tekstidest ju otseselt puudust ei ole. Õpilaste ja noorte seisukohalt on meil aga üks täielik auk ja see on romantism. Jah, üksikutest heliloojatest leidub tõlketekste/raamatuid, kuid üldine ajastu- ja stiilikäsitlus puudub. Sama on ka XX ja XXI sajandi muusika kohta. Garšnek: Kui lähiminevikku vaadata, siis võiks tõlkida XX sajandi märgiliste, omas ajas innovaatiliste heliloojate (näiteks Olivier Messiaen, John Cage, Karlheinz Stockhausen, Pierre Boulez, Steve Reich jmt) loomingu käsitlusi. Kui kaugemasse minevikku vaadata, siis eesti keeles võiks kunagi ilmuda ka Albert Schweitzeri raamat “J. S. Bach”. Univer: Kindlasti oleks vaja rohkem tõlkida! Nii paljud vinged interpreedid on huvitavaid raamatuid kirjutanud. Paljud meist saavad ingliskeelsete raamatute lugemisega hakkama ja kindlasti on neid originaalkeeles parem lugeda. Probleem tekib venekeelsete raamatutega: enamik eesti noori ei mõista vene keelt (ka mina), aga Venemaal on ju kirjutatud nii palju kulda! Kahju on hakata jalgratast leiutama, kui selleks tegelikult pole põhjust. Elle Isabel Lindpere: Ma arvan, et probleem pole alati keeles, milles raamatud kirjutatud on, vaid nende kättesaadavuses. Kindlasti on neid, kes ei oska vene või inglise keelt ning seetõttu jääb neil mõni põnev raamat lugemata, kuid paljud oskavad mitut keelt ja saaks ka võõrkeeltes lugemisega hakkama. See kirjandus võiks aga olla reaalselt leitav ja kättesaadav. Võiks olla mingi andmebaas või kasvõi kommunikatsioon olemasoleva muusikakirjanduse kohta. Praegu paljud noored ilmselt ei tea, mis on olemas ja kust oleks üldse võimalik midagi leida. Kuidas edendada Eesti heliloojaid käsitlevate raamatute ilmumist? Lilje: Ei oska vastata. Diplomeeritud muusikateadlasi polegi meil ju nii vähe. Eesti heliloojatest on kõige paremini kirjasõnas eksponeeritud kahe suurkuju, Rudolf Tobiase ja Eduard Tubina looming tänu Vardo Rumesseni hiigeltööle ja missioonitundele. Analüütilisi käsitlusi ootab mitmete oluliste heliloojate, näiteks Elleri, Tambergi, Sumera looming. Küllap jääb meil puudu missioonitundest. Siitan: Praktilisi võimalusi on selliste raamatute väljaandmiseks rohkem kui me neid kasutada suudame: kultuurkapitali loomestipendiumid ja kultuuriministeeriumi trükistetoetus võimaldaks hoopis enamate raamatute ilmumist. Aga suur puudus on uuriva pilguga kirjutajatest. Kuidas neid koolitada, on mulle igapäevane mõtteaine. Garšnek: See on minu arvates kirjastamise küsimus. Milline tahes meie kirjastus on eesti heliloojaid käsitleva raamatu avaldamisest huvitatud ainult siis, kui ta sellega kahjumisse ei jää. Et seda vältida, võiks mõni institutsioon (kultuurkapital näiteks, mõni fond vms) kirjastust antud teema puhul subsideerida. Teine variant oleks see teema siduda õppekirjanduse valdkonnaga. Ega eesti heliloojate loomingut käsitlevad muusikateaduslikud raamatud ei saagi eeldada laia lugejaskonda. Mõne markantse eesti helilooja biograafia avaldamine on teine asi, kuid see tuleb autori poolt atraktiivseks kirjutada, et palju lugejaid leida. Kalmann: Võiks moodustada erinevaid kirjutajate gruppe. Tegelikult selliselt ju sageli tehaksegi, aga kuna head kirjutajad rabavad mitmel rindel, jääb teoste trükki jõudmine toppama. Või siis on üksikud fanaatikud, kes võtavad muusikaajaloost kas mingi perioodi või mõne isiku ette ja kirjutavad suure uurimistöö alusel raamatu. Paratamatult aga jääb sageli raamatute välja andmine raha taha – kirjutamisega eriti ära ei ela ja mitme töö kõrvalt põhjaliku teose loomine on keeruline. Lindpere: Sellistele raamatutele on muidugi vaja riiklikku toetust, näiteks kultuurkapitalilt. Raamatu koostamine ja avaldamine vajab palju aega ja raha. Kuid see on väga oluline töö, sest see on ju meie kultuuripärand! Eestis on nii palju silmapaistvaid heliloojaid, kellest võiks rääkida. Muidugi on tore, et meie kõige kuulsamast heliloojast Arvo Pärdist on nii palju kirjandust, kuid võiks olla ju ka teistest! Õnneks tegeldakse eesti heliloojate populariseerimisega ka teistel tasanditel, näiteks kasvõi detsembris toimunud festivalil “Eesti muusika nädal”, kus igal kontserdil tutvustati ühe eesti helilooja loomingut. Univer: Neid tuleb lihtsalt kirjutada! Tegelikult mõned on ka avaldatud, eriti leiab raamatuid Arvo Pärdist. Nõukogude ajal kirjutatud raamatutega on kehvasti, sest tänapäeva noored lihtsalt ei tea, et sellel ajal on Eesti heliloojatest nii mõnedki raamatud ilmunud. Kõik need võiks uuesti päevavalgele tõsta, see on väärtuslik vara! Vanemal generatsioonil pole probleemi, nad on kursis selle aja tekstidega, entusiastlikumad ka lugenud. Raamatute väljaandmise taga olevate rahaprobleemide kohta ei oska ma midagi kosta, seda on alati vähe. “Papi” taha kinni jäämine on veidi mugav vabandus. Kuidas on muusikateemaliste raamatute väike arv eesti keeles mõjutanud muusikaõpilaste ja üldsuse muusika-alaseid teadmisi? Siitan: See küsimus on laiem ja puudutab pikemate süvatekstide kohta tänases kultuuripildis üldiselt. Siiski ütleb mu 35-aastane õppejõukogemus, et neid, kes oskavad ja tahavad süvenenult lugeda ning neid, kes ei oska ega viitsi, on läbi aastate üsna muutumatus proportsioonis ja noorte inimeste teadmisjanu ei ole kuhugi kadunud. Aller: Selge, et puuduva tõttu kannatavad mingil määral (siiski ehk mitte asendamatult) ka õpilaste teadmised. Olude sunnil kasutan õppetöös sageli perioodikat, sest see vähemalt sisuliselt asendab puuduvat. Guugeldamine lahendab ka ajuti esmavajadust, kuid sel moel utsitame vahel tahtmatult takka hoopis ingliskeelset terminoloogiat, lausestust jms. Kalmann: Muusikaajaloos on perioode ja heliloojaid, kellest on palju kirjutatud ja mingil määral ka eesti keeles trükis avaldatud. Eriti tänuväärsed on sissevaated mõne helilooja loomeperioodi või kontserdielu sündmustesse. Neid Muusika, Sirbi, TMK artikleid jagatakse õpilastele ja see avardab üldist muusikamaailma pilti. Aga sellest jääb tegelikult väheks ja nii tuleb otsida materjale ingliskeelsetest väljaannetest. Siin aga on üks probleem – olen täheldanud, et ühiskonnas on tekkinud arusaam, et meie noored räägivad ja mõistavad väga hästi inglise keelt, sest kogu nende meedia tarbimine on ingliskeelne. Koolis (gümnaasiumi osas) aga vaatab vastu väga kirju seltskond. On õpilasi, kes mõistavad väga hästi inglise keelt ja ka just muusika/kunsti artikleid. Aga umbes sama palju on neid, kelle keeleline tase on nõrgem, loetakse vähem või ka sõnavara on ahtam ning nii peab õpetaja žongleerima erinevate tekstide vahel ja nuputama, kas üks või teine seda mõistab. Seega – rohkem häid tõlkeraamatuid, kui vaid selleks aega ja raha eraldataks. Nii avarduks ka minu arvates üldsuse muusikast mõtlemine. Garšnek: Minu arvates on meie kooliharidusega seotud muusikaõpetuse probleem (st õpilaste kesised teadmised muusikast) kompleksne ja pole tingitud ainult vähestest eesti keeles ilmunud muusikaraamatutest. Kui üldhariduskoolis on ainult üks muusikatund nädalas, siis mis tulemust sealt oodata ongi. Muusikat erialana õppivad noored loevad vajalikku kirjandust mõnes võõrkeeles. Mis on mõnes mõttes ka paratamatu, kuna kõike erialaselt vajalikku ei jõuaks keegi eesti keelde tõlkidagi. Lindpere: Arvan, et õpilaste puhul see raamatute küsimus polegi ehk nii aktuaalne. Soov erialast kirjandust lugeda või üldse lugeda tuleb paljude puhul elus veidi hiljem, kui näiteks gümnaasiumis. Mida võiks aga arendada, on muusikaajaloo tundide hulk. Sealt saaks ka tulla soovitused õpilastele kirjanduse kohta, mis neid ennast huvitaks – enamasti on ju kõigil teemasid, mis neid muusikaajaloos huvitavad rohkem või vähem. Univer: Muusikaõpilaste muusika-alaste teadmiste vähesuse juured ulatuvad sügavamale kui raamatute ilmumine. Kindlasti aitaks, kui muusikaõpilased teaksid ilmunud raamatutest (või kui neid koostataks rohkem), aga tegelikult tuleb tegeleda muusikalootundide juurde tekitamisega. Meil, õpilastel, on ainult üks kord nädalas muusikaajalugu ja õpetajal paar tundi tähtsa helilooja jaoks aega, ei saagi oodata, et me palju teaksime. Nii jätkudes kasvab rumalate ja sisutute muusikute hulk, see on tõsine oht kultuurimaastikule. Küsinud Ia Remmel, Tiina Mattisen ja Virge Joamets

10. veebruaril said teatavaks riiklike kultuuri aasta- ning elutööpreemiate laureaadid. Elutööpreemiaid anti välja kolm. Üks laureaate on arhitektuuriakustik Linda Madalik. Esitajate sõnul on akustikuna tema igapäevatöö väärtus hindamatu ja Eesti oludes ka asendamatu. Madaliku tööde hulka kuuluvad mh Estonia ja Ugala teatri renoveerimine, Pärnu ja Jõhvi kontserdimaja, EMTA suur saal, Eesti Rahva Muuseum ning Arvo Pärdi keskus. Riiklikke kultuuri aastapreemiad anti välja viis. Teiste hulgas pälvis selle helilooja, elektronmuusik ja vabaimprovisaator Taavi Kerikmäe väljapaistvate loominguliste saavutuste eest 2021. aastal. 13. veebruaril anti Vabal Laval pidulikult üle kultuurkapitali 2021. aasta pea- ja elutööpreemiad ning kujutava ja rakenduskunsti, audiovisuaalse kunsti ja rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemiad. Peapreemia helikunsti valdkonnas pälvis Tõnu Kaljuste laiahaardelise, aastatepikkuse ja silmapaistva kunstilise tegevuse eest muusikavisionäärina. Olav Ehala sai helikunsti sihtkapitali elutööpreemia muusika eest, mis on kaikuma jäänud mitme põlvkonna hinges ja südames. Rahvakultuuri sihtkapitali preemia teenisid ära Kristi Alas, kes on rahvapärase viiulimängu edendaja ja pühendunud õpetaja, ning särav koorijuht ja armastatud lauluõpetaja Külli Kiivet.

Käesoleval aastal möödub Eesti esimese kandleõpetaja Eik Toivi (1903–1993) ja pillimeister Väino Maala (1914–1987) koostöös välja töötatud lõikuvate keeltega kromaatilise kandle sünnist 70 aastat (1952). Ühtlasi saab Eesti muusika- ja teatriakadeemia kandleklass 20-aastaseks. Kandle eriala loomisest 1949. aastal Tallinna lastemuusikakoolis kuni selle eriala avamiseni EMTAs 2002. aastal ning ka oma eluteest ja põhimõtetest kõneleb eesti kandle ema Els Roode. Sinu vanemad – kes nad olid ja kus nad kohtusid? Els Roode: Minu ema oli kooliõpetaja, ta oli lõpetanud õpetajate seminari. Ta jäi väga varakult orvuks, üks kauge sugulane kasvatas ta üles. Isa oli pärit Lohusuust. Isa üks vendi oli õppinud meieriks. Isa, kes oli kingsepp, läks oma vennale, kes elas Käru lähedal, külla. Ema aga oli seal õpetaja. Tol ajal oli väga arenenud taidlus, Kärus lavastati isegi operette. Isal oli väga hea kuulmine, ta laulis väga ilusti ja mängis ka mandoliini, mis oli tol ajal väga moes. Ema oli seminaris õppinud klaverimängu ja ka laulis hästi. Nii nad siis küla simmanitel kokku saidki. Räägi palun, kuidas algas sinu koolitee ja kuidas kulgesid õpingud? Mina sündisin 1934. aastal Tallinnas. Nii minu vend kui mina läksime Rahumäe koolis kohe teise klassi, kuna me oskasime lugeda, kirjutada ja arvutada. Käisime mõlemad ka klaveritunnis, aga nagu tol ajal oli – kõik need klaveriõpetajad kadusid kuskile ära, kas sõitsid kuhugi vmt, nii et kaua ühe õpetaja juures ei saanud käia. Ja kuna ma ei olnud just eriti hoolas harjutaja, siis kui jälle uus õpetaja tuli, ütlesin talle, et ma ei ole midagi õppinud. Aga tänu sellele sain ma lehest lugemise päris hästi selgeks. Nii et kui ma lõpuks kandleklassi sattusin, oli mul see eelis. Aga kuidas sa kandle juurde jõudsid? Ütlesid, et see oli puhas juhus, kuulutuse lugemise peale. Palju sa enne kandle kohta üldse teadsid? Oli jah! Üks pühapäev isa luges ajalehte ja küsis, et kas sa ei taha proovida, avatakse uus klass. Ja mina hooletult viskasin, et olgu jah. Ka kandlest ei teadnud ma midagi. Ema ütles, et tal peaks kuskil kuuris üks pill olema – seal oli igasugust kraami – tuleb ainult tuhnida. Ma arvan, et minust sai muusik tänu üldklaveri õpetajatele. Otsa koolis (siis Tallinna muusikakool – Toim.) oli üks suurepärane üldklaveri õpetaja Susanna Taggo. Ma nii mäletan, kui ta ükskord vihastas mu peale, lõi noodid kokku ja ütles: mine koju ja õpi noodid selgeks, mina seda solki ei kuula! Ma siiamaani pean temast väga lugu, sest tõesti, mis sa tuled tundi, kui sa mitte midagi ei oska! Aga ükskord ta tegi mulle minu elu ühe parima komplimendi, öeldes: mul on kaks andekat õpilast, teie ja Kalju Terasmaa. No mida veel tahta! Terasmaa on olnud niivõrd mitmekülgne ja hea muusik! Ta lõpetas Otsa kooli aasta enne mind. Aga kui vaadata, kes sinna (kandle erialale – Toim.) algul astusid – tuntumatest nt Olev Hõlpus, Raivo Laikre – neist läks suurem osa kohe teistele erialadele, nt koorijuhtimisse, sest ega keegi nii “loll” ei olnud, et oleks kannelt edasi õppinud. Nagu ka üks minu isa sõber ütles: kulla laps, millal sa midagi asjalikku õpid, sest ega sa sellega ju ometi leiba ei hakka teenima! Kuidas sa kirjeldaksid enda kandletunde nii Toivi juures kui hiljem Riias? Mis te seal tegite? Ja kuidas arenes kandle mängutehnika? Seda ei olnud ju ka kusagilt õppida. Toivi juures oli kõige ehtsam taidlus! Eks Toivi püüdis meile kõike anda, aga see oli ikka selline naerukoht. Evi Terasega me lausa keeldusime, kui ta tõi meile Beethoveni “Kuupaiste sonaadi” ja ütles, et mängige seda! Siis me hakkasime lihtsalt vastu. Aga ega meil ei olnud ju repertuaari, E. Kapi “Karjala-Soome tants” oli üks kõige õnnestunumaid lugusid. Ma olen kõigile oma õpilastele alati öelnud: sa pead olema veendunud, et õpilane tuleb looga toime, mitte ei vaata, kas ta saab pala mängitud või ei saa. Ernesaksa ooperis “Käsikäes” oli üks 5/4 taktimõõdus tants. Läksime kolmekesi Estoniasse, aga kohapeal selgus, et me ei kosta orkestriaugust üldse. Toodi mikrofonid. Aga mida need sisse võtsid? Loomulikult meie taga mängivaid fagotte, aga mitte meid! Kui Toivi vihastas, hakkasid tal silmad pöörlema. Ja kas me muutusime sellest julgemaks? Ikka vastupidi! Me oleks sealt hea meelega kadunud nagu tuul. Estonia orkestrandid vaatasid meid, kes põlastusega, kes haletsusega – mul tulevad siiamaani judinad peale – ja nende naeru saatel pakkisime oma pillid kokku ja lahkusime Estoniast nagu peksa saanud koerad. Ja sellepärast ma ütlengi, et õpetaja peab teadma, milleks tema õpilased on võimelised. Üks asi on see, nagu Taggo ütles: mina seda solki ei kuula! Aga teine asi on see, kas ta üldse on võimeline mängima. Meie ei olnud! Riia konservatooriumis õppimise kõige suurem teene oli, et minu õpetaja (Tamara Vainovska – Toim.) õpetas mind keeli haarama. Enne me ju kõik vajutasime keeli. Muide, ka soomlased suuremalt jaolt vajutavad. See annab paksema, tugevama tooni, aga tehniliselt piirab, sest selleks, et kõla kustutada, pead ju sõrme tagasi panema. Tähendab, sa haarad kandle keele – see on üks liigutus. Mis nüüd edasi saab? Kui käe tagasi keeltele paned, saad järgmise kõla jaoks sõrmedega n.ö vale harmoonia juba katta. Aga kui sa vajutad, siis tõstad käe, vajutad uuesti, et katta, ja alles siis paned käe järgmise akordi tarvis keeltele – see tähendab, et haaramise tehnikaga võidame ühe liigutuse võrra aega. Kirjelda palun oma esimest pilli, Harald Kristali kannelt (s.o kromaatiline kannel, mille peal õpiti kandlemängu Tallinna lastemuusikakoolis aastatel 1949–1952, hiljem jätkati õpinguid V. Maala lõikuvate keeltega kromaatilistel kanneldel – Toim.). Ma olen isegi mõelnud, et kuidas ma seda küll mängisin. Sest diatoonilised keeled olid üle kandle, aga nende vahel olid puust kõrgendused ja sinna peale toetusid pooltoonid. Nad olid ju kõrgemad! Kuidas ma seda siis mängisin – vaat ei tea! See oli suur kunsttükk. Ja mõttetu. Aga Maalale (Väino Maala – 1952. aastal kromaatilise kandle välja töötanud pillimeister – Toim.) andis selle lõikuvate keelte mõtte Eik Toivi. Maailmas on ju palju igasuguseid asju ja ta oli kuskil midagi seesugust näinud. Nii et selles osas Toivi ees müts maha! Kui sa tulid Lätist tagasi Eestisse, mis sind siin ees ootas? Lage plats. Nõmmel tegi kandletunde Evi Teras (Kasu), kes aga jäi vajutamise tehnika juurde. Tatjana Tallerma Jõhvis oli väga tubli, võttis minult üle ka haaramise tehnika, ehkki ta ise oli kogu aeg vajutades mänginud. Ta sai aru, miks ma seda räägin ja miks mulle seda õpetati. Tema õpilased on Kaarin Karja (Aamer), Külli Org jne. Aga Nõmmel oldi põhimõtteliselt kandle vastu. Kui mina läksin Riiga õppima, siis Evi jäi Nõmme muusikakooli õpetajaks. Mul on alles üks kiri, kus ta mulle kirjutas, kuidas direktor ütles talle: jäta see jama, ma panen niikuinii selle osakonna kinni! (Kandleklass Nõmme muusikakoolis suleti 1964. aastal, kui lõpetasid viimased selle pilli õpilased Õie Kutser ja Igor Tõnurist – Toim.) Ent sinu usk kandlesse ja äratundmine, et pillil on potentsiaali – millal sa said aru, et see on nii suurte võimalustega instrument? Eik Toivi nägi omal ajal ikka palju vaeva, ta ka orkestreeris väga huvitavalt, nii et kui teda poleks olnud, poleks ka mind, ja edasi – poleks ka järgmisi mängijaid, sest see on nagu ahel. Kõik on kuidagi iseenesest, justkui kogemata tulnud. Tol ajal oli meil sõprusühing, kus moodustati gruppe välismaale saatmiseks ja oli loosung: kunst olgu sisult sotsialistlik, aga vormilt rahvuslik! Mina mängisin siis väikesi palakesi, suurt kunstmuusikat pakkus Kalle Randalu; mängisime samades gruppides. Mul oli temast kahju, sest kohtades, kus me esinesime, ei olnud häid klavereid. Minul oli oma pill ja kõik oli hästi, aga temale toodi “vana pann”. Laenasin talle kandle võtit, et ta paar kõige hullemat keelt saaks õigeks keerata. Aga ma ei ole kannelt mänginud selleks, et Pariisi saada – ma ei tulnud tol ajal selle pealegi! Samuti ei osanud ma unistada, et mul on siin lõpuks doktorandid reas ja et seda pilli võib mängida nii, nagu nüüd teeb seda Kristi Mühling, Hedi Viisma või Anna-Liisa Eller ja ka teised noored – seda ma ei osanud ette kujutada. See ei tulnud tol ajal pähegi! Mina lihtsalt tegin seda, mis mulle meeldis ja mind hakkas üha rohkem vihastama, et võetakse sõna niisuguse asja kohta, mida ise ei tunta. Ma lihtsalt mängisin, ajasin jonni ja ei arva, et ma sellega kellelegi kurja oleksin teinud. Igal pool maailmas, kus ma olen käinud ja kannelt mänginud – see instrument meeldis väga. Mitte pill ei ole süüdi, vaid inimene, kes mängida ei oska. Kui palju on krigistavaid viiulimängijaid, aga viiuli kohta ei öelda midagi halba. Aga kandle kohta ollakse kohe varmad ütlema, et see pole ju mitte mingi pill. On küll! Sa oled rääkinud teekonnast, kuidas kannel muusikaakadeemiasse jõudis. Sul läks ilmselt aastaid, et sind üldse jutule võetaks. Nojah, eks ma olin õppejõudude ringkonnas heas kirjas, ma tundsin paljusid, ja teinekord on ka teretutvusest kasu. Nad juba teadsid, et see on üks hull kandlemängija. Aga vastuseisu on küll kummaliselt palju olnud. Kas või omaaegne Otsa kooli õppealajuhataja, kes ütles mulle: “Nii kaua kui mina selle tooli peal istun, ei astu ühegi kandlemängija jalg üle selle kooli läve!” Miks? Ma ei saanudki seda tema käest küsida. See oli suur õnn, et ma omal ajal Riiga sattusin, kuna Riia konservatooriumi maine oli meil kõrge. Kui Peep Lassmann oli viimaseid aastaid rektor ja meil oli vaidlus, kas avada EMTAs kandle osakond või mitte, siis arutelu käigus ta imestas: “Ah te olete Riias õppinud?” Eino tere hommikust, eksole. “No see on ju hea kool!” Veel toredam! Nii et see oli põhimõtteline vastu olek – kannel ei saa ju pill olla! Kunagine koolimuusika instituudi juhataja püüdis mind ka õpetada, kuidas peaks olema ja õigesti tegema. Nagu ta ütles mulle: noh, koolimuusika osakonnas võiks ju seda kannelt veidi õpetada, aga ma ei tea, kas on mõtet. Mina ütlesin, et ei või, sest selles osakonnas saab ainult natuke õpetada, aga ei jää aega harjutada, sest koormus on nii suur. “Harjutada? Kannelt? Milleks?” Novat, kannelt pole justkui vaja harjutada, see tuleb niisama, varrukast! Ja ega ta ainuke ei ole, kes nii arvas. Mis on meie erialal veel tegemata? Jätkake samas vaimus ja ärge laske seda välja surra, mida mina siin 60 aastat olen ehitanud! Pidage vastu! Lühendatult üles kirjutanud Virge Joamets Els Roode (s 1934) on kromaatilise kandle koolkonna ja professionaalse kandleõpetuse rajaja Eestis. Ta alustas kandle õpingutega 1949. aastal Eik Toivi juhendamisel, kui Tallinna lastemuusikakoolis avati rahvapilli klassi juures esmakordselt kromaatilise kandle eriala. 1955. aastal lõpetas ta samal erialal Tallinna muusikakooli (nüüdne Otsa kool) ning 1960. aastal Läti riikliku konservatooriumi. Seejärel alustas ta tööd kandleõpetajana Tallinna lastemuusikakoolis, Otsa koolis õpetas ta aastatel 1979–1998. 1975. aastal asutas ta samal kevadel lõpetanud 7 vilistlasega kandleansambli Kukulind, mida juhatas 2005. aastani. Els Roode tuntumad õpilased on: Tuule Kann, Kristi Mühling, Külli Org, Malle Vihul, Hedi Viisma, Ruth Kuhi jt.

Sting müüs Universal Music Group’ile kogu oma muusikakataloogi, sealhulgas nii sooloartistina kui ka koos The Police’iga salvestatud materjali. Stingi muusikakataloogi kuuluvad näiteks sellised The Police’iga salvestatud hitid nagu “Every Breath You Take” ja “Roxanne”. Sooloartistina on tema edukamate lugude hulgas “Fields Of Gold”, vahendab BBC. See ost on Universali viimase aja üks suuremaid tehinguid pärast Bob Dylani muusikakataloogi omandamist 2020. aastal ning osa viimase aja laiemast trendist. Selle käigus on plaadifirmad ja investeerimisfirmad ostnud teiste hulgas õigused näiteks David Bowie, ansambli Fleetwood Mac ja Tina Turneri, aga ka Blondie, Taylor Swifti, David Guetta ja Shakira lugudele ja salvestistele. Sting, kes on suurema osa oma karjäärist kuulunud Universali alla, märkis, et tema jaoks on ülioluline, et tema loomingul oleks kodu, kus seda väärtustatakse ja austatakse ning seda mitte ainult pikaajalistele fännidele mõeldes, vaid ka selleks, et tutvustada laule uue põlvkonna publikule.

Ia Remmel. Semikoolon partituuris aastal 2015. Intervjuu Anti Margustega Madli-Liis Parts. Sellist asja nagu “lihtsalt kontserdisaal” ei ole olemas. Intervjuu Linda Madalikuga Nele-Eva Steinfeld. Muusikauudiseid maailmast Europe Jazz Media soovitab T Ä H T Lauri Sommer. Lugu NSV Liidu punkpyhakust. Viktor Tsoi P I L K Tiiu Levald. Aeg ja inimsaatus. Jelena Obraztsova Ia Remmel. Vardo Rumesseni lahkumine Muusikapreemiad 2015 M U L J E Elina Seegel. Kas saaksin armastada midagi, mis ei kuulu täielikult mulle... Hindemithi ooperi “Cardillac” lavastusest Rahvusooper Estonias Tiiu Levald. Maarjalaulude festival Maarja Leemet. Petõve Jakato. Tormise “Sünnisõnad” Noblessneri valukojas Kadri-Ann Sumera. Avameelselt Carmenist. Bizet’ “Carmen” Vanemuise laval Mari Amor. Rahva hääl ehk Vox Populi “Savisaares” Muusikauudiseid Eestist Heliplaatide tutvustus Ivo Heinloo. Jazzisessioon nr 18

Eesti ainus muusikakõrgkool Eesti muusika- ja teatriakadeemia tähistab tänavu oma 100. aastapäeva. Ajaloo jooksul kaheksat eri nime kandnud ja erinevates hoonetes asunud EMTA sai endale 1999. aastal lõpuks püsiva asupaiga modernses ja kaunis õppehoones Tatari tn 13. Juubeliaastaks valmis ka juurdeehitus kauaoodatud suure saaliga. EMTA rektor IVARI ILJA räägib juubelisündmuste eel lähemalt muusikahariduse hetkeseisust, uuest saalist ja 100. aastapäeva puhul toimuvast. Kui vaadata tagasi muusika- ja teatrikõrghariduse 100 aastale Eestis – mis mõtted ja tunded tekivad? Ivari Ilja: Kõigepealt siiras uhkus selle üle, mida Eesti muusika- ja teatrikultuuris nende 100 aastaga on saavutatud. Kui vaadata kogu seda pikka ja väärikat rida interpreete, heliloojaid, muusikateadlasi, pedagooge, teatritegelasi, aga samuti olulisi ühiskonnategelasi, kes on olnud seotud meie ajaloo jooksul pea kaheksat erinevat nime kandnud kõrgema muusikaõppeasutusega, siis on selge, et muusikakõrgkoolil on selles olnud ülimalt oluline roll, ja seda mitte ainult hariduslikus, vaid ka palju laiemas, meie juuri, identiteeti, kultuuri ja iseolemist määratlevas mõttes. Muusikakõrgharidus on ajas palju muutunud. Milline peaks see kaasajal olema, milline võiks see olla ideaalis? Ma arvan, et ideaalset haridusmudelit luua ei olegi võimalik, kuid ideaali otsing ning selle poole püüdlemine on see, mis tagab hariduse elujõu, kaasaegsuse, loomingulise arengu ja järjepidevuse. Professionaalse muusiku haridustee on väga pikk, algust tuleb teha juba lapseeas ning kõrgharidus on sellel teekonnal enamasti vältimatu. Muusikakõrgharidus peab andma noorele eelkõige kõrgel tasemel professionaalsed oskused, aga sinna juurde kindlasti ka laiema nägemuse kunstist, võime maailma mõista ja oskuse paigutada end laiemasse taustsüsteemi. Kõik see on oluline, et leida oma koht, kus saad olla õnnelik pühendudes oma kutsumusele ning olla ühiskonnale vajalik. Alati peab meeles pidama, et ühegi kooli lõpetamisega ei saa keegi veel “valmis”. Professionaalsete oskuste ja teadmiste kõrval peab omandama ka oskuse õppida aina edasi, ennast täiendada ja nii arenedes edasi liikuda. Kuidas uuendused, nagu näiteks püüd erialasid omavahel lõimida muusikaharidusele mõjuvad? Uuendustega tuleb kindlasti kursis olla, nendega kaasa minna ning neid ka omalt poolt välja pakkuda. Nii oleme EMTA-s ka teinud. Oluline on siin leida hea tasakaal uue ja vana, innovatsiooni ja traditsiooni vahel. Noored peavad saama kaasa sellised oskused, mis võimaldaks neil olla nii Eesti kui maailma tööturul konkurentsivõimelised. Nagu teada, on nõuded muusiku tasemele ja oskustele maailmas väga kõrged ja nii pole pikemas perspektiivis edukas mitte see, kes oskab iga asja natuke, vaid ikkagi selgemalt väljajoonistuvas valdkonnas kõrgele tasemele jõudnud noor. Erialade lõimumise osas pean väga oluliseks, et suureneksid muusika- ja lavakunstitudengite loomingulised kontaktid, et oleks rohkem koostööd, ühiseid loomeprojekte ja vastastikust mõjutamist. Samuti loodan väga, et teatri ja muusikatudengite ja õppejõudude vahel tugevneb ühise alma mater’i tunne. Õnneks pakub uus saalikompleks võimalusi arenguks ka selles vallas. EMTA-s on näiteks nüüdismuusika ja kaasaegsete etenduskunstide vallas küllaltki palju uudset ja kõrgetasemelist. Meil on mainekas rahvusvaheline CoPeCo ühisõppekava, äsja avatud CPPM kaasaegsete etenduskunstide rahvusvaheline õppekava, rõõmustavalt kõrge rahvusvahelise mainega kompositsiooni, elektroakustilise ja audiovisuaalse loomingu ning kaasaegse improvisatsiooni õpe. Loomulikult on uutele suundadele ja mõjutustele avatud ka meie klassikalised erialad, jazz ja teatrikunst. Sel aastal avasime uue, laiendatud muusikateaduse ja muusikakorralduse bakalaureuse õppekava. Hariduslikust seisukohast tuleb hoida silmaring lai, protsesside uurimisel, mõtestamisel ja sõnastamisel on meie teadlastel siin märkimisväärne roll. Kuulute Põhjamaade muusikaakadeemiate assotsiatsiooni juhatusse. Millisena paistab EMTA Euroopa ja Põhjamaade muusikakõrgkoolide ringis? Kas meil on ka eripärasid? EMTA on praegu rahvusvahelistele nõuetele vastav, maailma mõttes keskmise suurusega kõrgkool. Hetkel on meil tudengeid üle 600, kuid on olnud ka üle 700. Londoni Guildhalli muusika- ja draamakoolis on näiteks õpilaste arv alla tuhande, Londoni kuninglikus muusikaakadeemias 900-ringis, Sibeliuse akadeemia on üks maailma suurimaid 1500 üliõpilasega. Skandinaavia maades on muusikakõrgkoole, mis on spetsialiseerunud teatud kitsamale suunale ja nad ei õpetagi paljusid muusikavaldkonna erialasid. Muusikakõrgkool ei saa olla väga väike, siis ta ei suuda pakkuda oma valdkonnas kõike vajalikku ning mõne eriala õppejõudude ja üliõpilaste vähesus toob kaasa allakäigu ja vajalikul tasemel õpetamise võimekuse kadumise. Liiga suur kool on jälle ebaotstarbekas, kuna muusikavaldkonnas konveiermeetodil häid tulemusi saavutada pole võimalik. Meie jaoks on esmaselt oluline tagada kõigi Eesti muusika- ja teatrikultuuri jaoks vajalike erialade olemasolu ja nende areng. Oleme teadlikud, et lisaks tööturu vajadustele vastutab muusikakõrgkool erialade arengu ja elujõulisuse eest ka kultuuriloolises plaanis. Akadeemias on tugevaid valdkondi: helilooming, dirigeerimine, meie orkestripillide erialade üliõpilased on edukad, neil pole probleem minna vahetusõpilaseks, saada õppekoht prestiižses välismaa muusikakõrgkoolis, leida tööd orkestris, esineda kontserdilaval solistina. Jazzieriala ja Eesti jazz üldse on viimase paari aastakümne jooksul tormiliselt arenenud, kindlasti suures osas ka tänu meie jazzieriala õppejõudude pingutustele. Klaver on traditsiooniliselt olnud meil aastakümneid tugeval järjel. Enamiku muusikaerialade puhul on aga selge, et õpilase tase ja võimekus saada professionaalseks muusikuks otsustatakse ära palju varem. Ma ei väsi kordamast, et professionaalne muusikaharidus (erinevalt suurest enamusest teistest erialadest) on üks tervik, mida tuleb vaadelda kompleksselt. Kui muudes valdkondades tehakse veel valikuid murdeeas, kas minna juristiks või arstiks, siis professionaalse viiuldaja ja pianisti jaoks on selleks ajaks juba “rong läinud”. Selletõttu on meie jaoks erakordselt oluline koostöö muusikakoolide ja keskastme õppeasutustega. Ühised pingutused on seda olulisemad, kuna olukord Eesti professionaalsete muusikute järelkasvuga on aina murettekitavam. Huviharidus on meil erakordselt hästi arenenud ja laste ligipääs muusikaõppele kindlasti üks maailma parimaid. Kuid kurvad numbrid ütlevad, et professionaalseid õpinguid jätkab neist kõigist vaid ainult 1–2%. Ma väga loodan, et tulevane Tallinna muusika- ja balletikool tagab, et pika ja kalli õppeajaga muusikaerialad saavad uue hingamise ja meie professionaalse muusikakultuuri kaugem tulevik saab kindlustatud. Põhjamaades on igas riigis enamasti mitu muusikakõrgkooli, meil vaid üks. See paneb meile erakordselt suure vastutuse ning kõige hea juures, mis 100 aasta jooksul on saavutatud, pole ükski saavutus piisavalt hea, et sellele peatuma jääda. Mis täna tundub piisav, ei pruugi seda enam olla homme. Väga heaks muusikuks saamine vajab aega ja tööd, kuid ei peaks vist alati rääkima raskustest, vaid ka kõigest positiivsest ja inspireerivast, mida muusikuteel on palju? Loomulikult, ja sellepärast on väga oluline, et õpetaja suudaks õpilasele edasi anda tema enda poolt kogetud loomingulist rõõmu, naudingut ja vaimustust, ning muidugi – professionaalseid oskusi. Eriti lapse- ja noorukieas võib julgustav sõna või positiivne elamus olla otsustav kogu järgnevaks eluks. EMTA peab panema veelgi suuremat rõhku suurepäraste pedagoogide ettevalmistusele ja õpetajakoolitusele laiemalt. Aga paraku on professionaalseks tšellistiks või pianistiks saamine nii keeruline teekond, et raskustest rääkimisest ei pääse kuidagi. Neist tuleb osata rääkida aga nii, et laps või noor teaks, et selle, praegu eesoleva mäe tippu jõudes avaneb sealt hingematvalt kaunis vaatepilt, kuid ka juba järgmine mägi, mis tuleb hiljem ületada. Millisele erialale on EMTA-s rohkem tahtjaid ja kus on pigem tulijatest puudus? Kõige parem oleks muidugi, kui erialade vahel valitseks tasakaal ja me ei peaks muretsema oma erialade jätkusuutlikkuse pärast nii akadeemias kui ka tööturul. Kui tekib puudujääk, siis on see suur ohumärk ja paari aastaga seda ei paranda. Probleemiks on kujunemas Eesti klaveri eriala järelkasv, mis on meil siiani alati olnud pigem positiivne. Aastaid tagasi hakati intensiivselt rääkima pianistide ületootmisest ja selle antipropaganda viljad on nüüd käes. Klaverimängijaid ei jätku tööturule, suur puudus on klaveriõpetajatest ja kontsertmeistritest, eriti väljaspool Tallinna. Tänu meie õppejõudude kõrgele tasemele on konkurss sisseastujate hulgas üldiselt tihe ja Euroopa Liidu ja kolmandate riikide noorte soov meil õppida aina kasvab. Kui kevadel tuli teade, et EMTA on pääsenud esmakordselt rahvusvahelisse kõrgharidusasutusi järjestavasse edetabelisse QS World University Rankings, oli sellest väga hea meel. See edetabel koostatakse erinevate kriteeriumide alusel, kuid olulisim neist on teiste muusika- ja teatrikõrgkoolide arvamus meist, mis tähendab, et meid teatakse ja hinnatakse. Väga rõõmustav oli suur sisseastujate hulk ja kõrge tase heliloomingu erialale, kuid sedagi pigem tänu välistudengitele. Suur konkurss oli ka laulu erialale, samuti tuli piisavalt tahtjaid teistele erialadele. Muret teeb noorte vähene soov siduda end üldhariduskooli muusikaõpetaja elukutsega. Lootsime rohkem sisseastujaid nii meie muusikapedagoogi bakalaureuse õppekavale kui ka magistri ühisõppekavale Tallinna ülikooliga. Olukord selles valdkonnas muutub iga aastaga kriitilisemaks, muusikaõpetajate kaader vananeb ja kuigi sellest on ühiskonnas ka laiemalt räägitud, on kooliõpetaja elukutse noorte hulgas ikkagi vähe populaarne. Kuidas EMTA suure saali ehitus kulges? Need on olnud erakordselt huvitavad ja loomingulised kaks koostööaastat ehitusfirma Nordliniga. Nüüd võib juba kindlalt öelda, et suur saal on nii arhitektuuriliselt kui ka akustiliselt väga õnnestunud! Akustikaga tegeles meie väljapaistvaim akustik, grand old lady Linda Madalik, kes osales pidevalt eksperdina kogu ehitusprotsessis, tegi oma tööd suure südame, kõrgeima nõudlikkuse ja professionaalsusega. Akustika osas oleme kasutanud ka Taani tippfirma Gade & Mortensen ekspertiisi. Tühja saali järelkaja ilma toolideta on natuke üle 3 sekundi, publiku ja paigaldatud istmetega tuleb sellest just see, mida oleme lootnud ja oodanud. Akustikat saab muuta ja seadistada ka akustilise kardina ja akustilise pilve abil. Juurdeehituse arhitekt oli Toivo Tammik, kes on teinud imet, võimaldades paigutada väga väikesele krundile imekspandavalt palju. Sisearhitekt Aivar Oja tegi saalile suurepärase sisekujunduse, mille kohta ma ei pelga kasutada sõna unikaalne. Akadeemia juurdeehituse kogumaksumus oli 11,58 miljonit eurot, mis pole sugugi kõrge, arvestades praegusi hindu ja nüüdset tulemust. Juurdeehituses on ka black box, kus korraldame teatrietendusi, jazziõpet ja jazzikontserte, samuti interdistsiplinaarseid loomeprojekte. Hoone nn torniosas on viimasel korrusel veel üks väike saal (või suur klass), mis mahutab 30–40 kuulajat. Lisaks on seal veel spetsiaalne jazzi- ja varajase muusika klass, samuti multimeediastuudio, millest kujuneb loodetavasti üks huvitavate eksperimentide ja miks mitte audiovisuaalse loomingu ja elektronmuusika uute suundade sünnipaik. Saali kohal asuvale nn vaiksele korrusele kolisime administratsiooni. Kogu ehituses on väga tähelepanelikult järgitud heliisolatsiooni nõudeid, et seinte ja akende läbikuuldavus oleks minimaalne. Saal on akustiliselt täielikult eraldatud, mis võimaldab seal teha kvaliteetseid salvestusi kasvõi päise päeva ajal, kui majas käib samal ajal õppetöö. Välismüra sinna ei jõua. Kuidas panite kokku 100. aastapäeva tähistamise programmi? 28. septembri õhtul toimub avaaktus ning 29. septembri keskpäeval pidulik aastapäevaaktus, kus täname kauaaegseid teenekaid töötajaid, promoveerime audoktoreid ja räägime oma ajaloost ja tulevikust. 29. kell 16 avab akadeemia oma uksed kõigile soovijatele, vilistlastele, tudengitele, meie sõpradele ja kõigile huvilistele. Töötavad puhvetid, on võimalus kohtuda oma kursusekaaslastega, suhelda ning alma mater’i sünnipäevast ja uuest saalikompleksist rõõmu tunda. Ürituste kava on mitmekesine, täpsemalt saab sellega tutvuda meie kodulehel. On kontserte, teatriprojekte, väiksemaid muusikalisi sündmusi, vahepalu ja performance’id. Peo lõpetavad jazz jam ja disko, kuhu on DJ-ks lubanud tulla meie professor, armastatud helilooja Tõnu Kõrvits. Järgnevatel päevadel kasvab akadeemia juubeli tähistamine sujuvalt üle meie 20.-ndaks, samuti juubelihõnguliseks “SügisFestiks” mis lõpeb 2. oktoobril “SügisFesti” mammutkontserdi ja tudengite peoga. Spetsiaalselt 28. septembri avakontserdiks kirjutas teose “Ta kõneleb vaikselt” koorile ja orkestrile Doris Kareva tekstile Tõnu Kõrvits. Kontserdi kavas on veel Heino Elleri “Koit”, Arvo Pärdi “Perpetuum mobile” ja kontserdi lõpetab igihaljas Eino Tambergi “Concerto grosso”, mille valisime ka seetõttu, et seal saavad üles astuda kuus solisti. Solistide leidmiseks toimus meil majasisene konkurss ning suure au esineda sellel pidulikul õhtul solistidena pälvisid meie tudengid Märt Metsla (trompet), Johan Randvere (klaver), Vittoria Ecclesia (klarnet), Jakob Peäske (fagott), Kerstin Laanemets (flööt) ja Rene Laur (saksofon). Kogu õhtu on laval EMTA sümfooniaorkester, kus osaleb ka meie vilistlasi ja õppejõude maestro Arvo Volmeri taktikepi all. Sama päeva õhtul toimub black box’is kell 20.30 ja 21.30 lavakunsti tudengite etendus “Kummardus alustajatele” . 29. septembril kell 16 esinevad suure saali laval kontserdil “Aegade side” koos meie klassikaerialade üliõpilased ja õppejõud. Väiksemates ruumides toimub ka lühikesi 20-minutilisi kontserte. Näiteks “Hetked varajase muusikaga” uues spetsiaalses klassis, “Hetked jazziga” uues jazziklassis, “Hetked Messiaeniga”, mille sisustab professor Peep Lassmann, “Hetked Mozartiga”, “Hetked Sumeraga” jne. Ideid oleks jätkunud veel mitmeks päevaks, aga aeg pani oma piirid. Põnevust pakub kindlasti Taavi Kerikmäe koostatud ja juhitud kava “Võrad ja võrsed”, kus saab kuulda ka meie praeguste tunnustatud heliloojate-professorite üliõpilaspõlves kirjutatud teoseid, mille kannavad ette EMTA Uue Muusika Ansambel ja Ansambel U:. Ootan huviga meie uue kaasaegsete etenduskunstide eriala tudengite eeskava suures saalis kell 19, mille toovad välja professorid Jüri Nael ja Anto Pett. Lavakunsti tudengite tõlgitsuses jõuab black box’is meieni kahes jaos lavastus Friedrich Reinhold Kreutzwaldi “Eesti rahva ennemuistsed jutud” ja kell 21.30 toimub suures saalis improvisatsiooniline kontsert-etendus Dostojevski jutustuse “Imeliku inimese unenägu” ainetel, mille toovad välja Anne-Liis Poll, Anto Pett, Jaak Sooäär, Tanel Ruben ning Jaak Prints. 30. septembril kõneleb professor Kristel Pappel Mozarti “Figaro pulmast” ja pärast seda saab meie laulutudengite esituses kuulda suures saalis katkendeid samast ooperist. Kella 14-st võib saalikompleksi fuajees imetleda väliseesti kunstniku Enno Halleki tööde näitust ja mis eriti märkimisväärne, kunstniku endaga ka kohtuda. Ekspositsiooni tutvustust ja kohtumist juhib näituse kuraator Harry Liivrand. Aga kell 17 toimub kammersaalis EMTA juubelialbumi esitlus. 1. oktoobril on traditsiooniline rahvusvaheline muusikapäev. Kell 11 algab multimeedia keskuses töötuba, mida juhendavad Paolo Girol ja Einike Leppik. Kell 13 peab professor Toomas Siitan loengu muusikaharidusest ning päeva jooksul toimub ka kontserte. Õhtul antakse Eesti Muusikanõukogu poolt korraldataval pidulikul galal suures saalis kätte Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Muusikanõukogu muusikapreemiad. 2. oktoobril jätkuvad “SügisFest 20” üritused, mille lõpetavad meie üliõpilased erinevaid žanreid ühendava ja ületava muusikapeoga, kus tudengite esituses saab kuulata klassikalist interpretatsiooni, jazzi, nüüdis- ja pärimusmuusikat. Kindlasti jäi veel palju mainimata, aga nagu varem märkisin, meie kodulehel on kogu info saadaval. Millist kontserdihooaega plaanite uues saalis? Uutes saalides hakkavad toimuma kõik meie olulisemad üritused: sümfooniaorkestri kontserdid, kontserdisarjad, lõpuaktused, kõikvõimalikud loomingulised ja ka rituaalse tähendusega sündmused. Traditsiooniliselt toimub ka sel hooajal “Meistrite nädal”, kus lisaks meistrikursustele annavad väljapaistvad välisõppejõud ka kontserte. Loomulikult soovime rakendada meie oma tippmuusikutest õppejõude ja pakkuda neile loomingulist väljundit tipptasemel kontserdilaval. Oleme võimaluste piires avatud partneritele ja huvilistele väljastpoolt. Soove saali rentida ja kontserte korraldada on tulnud juba hulgaliselt ja isegi välismaalt. Vastavalt meie rahastaja poolt kehtestatud nõuetele ei või meie uute saalide majandustegevus ületada kogu tegevusest 20%, see seab rentimiseks piirangud ja kõigile soovijatele me kahjuks vastu tulla ei saa. Juba lähiajal, oktoobris saab suures saalis kuulata ka esimesi külalisorkestreid – Zürichi noorte sümfooniaorkestrit ja Balti muusikaakadeemiate ühendatud kammerorkestrit Accademia Baltica, Tallinna Filharmoonial on oma kontserdisari, “Nargenfestival” toob välja Rudolf Tobiase “Joonase”, Kristjan Randalu esineb trioga “Jõulujazzi” raames, kevadel annab meie laval kontserdi üks maailma tipp-pianiste Nikolai Luganski jne. Valmimas on spetsiaalne veebileht www.emtasaalid.ee, mis peaks koondama kogu info meie saalides toimuva kohta ning andma selge ülevaate nii meie endi kui ka teiste kontserdikorraldajate poolt pakutavast. Eesti muusika- ja teatriakadeemia uus saal ja saalikompleks: Peaprojekteerija AS Resand Ehitusfirma Nordlin Arhitektuurse osa alltöövõtja arhitektuuribüroo Ansambel, arhitektid Toivo Tammik ja Mart Rõuk Sisekujundus Aivar Oja, OÜ FraDisain Akustika Linda Madalik Konsultant Gade & Mortensen (Taani) Saalikompleks 5 korrust + soklikorrus, 21 õppeklassi Kontserdisaali kohtade arv: 482 Saalikompleksi ehitust rahastasid Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond, Eesti Kultuurkapital ja Eesti muusika- ja teatriakadeemia. Toivo Tammik (arhitekt) Omaaegse nimetusega Tallinna Riikliku Konservatooriumi uue hoone arhitektuurikonkurss oli 1985. aastal, võidutöö autoriteks olid arhitektid Kalju Luts, Kalvi Voolaid ja Urmas Elmik. Kavandatav hoonekompleks hõlmas kogu Sakala tänava ja Rävala (Lenini) puiestee vahelist piklikku kvartalit, mida otstest piirasid Tatari ja Kentmanni tänavad. Saali- ja isegi spordikompleks pidid jääma Sakala tänava äärde. Saalikompleksi projekti saamiseks valiti peaprojekteerijaks inseneribüroo AS Resand. AB Ansambel arhitektuuribüroona kaasati ilmselt selle pärast, et olime just mitmeid suuri haridusasutusi koos saalikompleksidega projekteerinud. EMTA kompleksi puhul on dominantseks osaks valge, horisontaalne, piki Rävala puiesteed kulgev peamaja. Juurdeehituse puhul hindasime head tava, kus täiendus tehakse enamasti võimalikult diskreetne, et see olemasoleva dominandi mõju ei varjutaks ega ka aastakümnete tagust arhitektuuri otseselt ei kopeeriks. Ka meie algse lahenduse eesmärgiks oli rahulik diskreetsus ning naturaalsed rihveldatud betoonpindadega fassaadid. Menetlustoimingute käigus paisati kooskõlastamisel olev projekt Tallinna Linnaplaneerimise Ameti esindajate poolt sotsiaalmeediasse, kus tagasihoidlikkus kohe paari üles laaditud pildi põhjal etteheiteid pälvis. Võtsime siis avalikkuse ja TLA survel veidi fassaadides vunki lisada. Lõplikus lahenduses on kasutatud kontrastiprintsiipi, kus Rävala puiesteel kulgevale põhiosa valgele horisontaalile sekundeerib Sakala tänaval tume, puitdetailidega juurdeehitus. Kuna ehituskrunt on ulatusliku saalhoone jaoks väga väike, siis on juurdeehitus teadlikult pressitud olemasoleva linnastruktuuri sisse. Selliseid lahendusi näeb palju sealsamas New Yorgis. Näiteks Radio City Music Halli või mõne tuntud teatri puhul ei ole tunda saalhoonele iseloomulikku mahulist lahendust, nad on võrgustikku ära peidetud. Mängulist sisu reedab ainult lennukas varikatus, traditsiooniline valgusreklaam ukse kohal ja katusel. Peasissepääsu jaoks ei olnud Tatari tänava osas piisavalt ruumi, kõige loogilisem oli juurdeehitus luua Sakala tänava poolt avanevana. Juurdeehituse kõige tähtsam ruum on suur saal. Kontserdisaali parim asetus nii logistiliselt kui ka esteetilises plaanis oli kahtlemata põhikorrusel. Fuajeed asuvad nii põhi- kui ka keldrikorrusel. Black boxi paigutasime hoone teisele korrusele, ühendatuna peafuajeedega. Esialgne fassaadilahendus oli rihveldatud betoonpind. Suuremate klaaspindade sissetoomine ja muud fassaaditäiendused muidugi komplitseerisid akustiku tööd. Arhitekti algse kontseptsiooni järgi pidid suur saal ja black box olema tugeva iseseisva kujundina loetavad ka väljastpoolt, isegi tänavaruumist läbi fuajeede klaaspindade, saal siis vastavalt vineerkestas. Kahjuks seda kontseptsiooni töö käigus ei õnnestunud järjepidevalt läbi viia. Linda Madalik (akustik) Mina olen üks väheseid, kes on projekti juures veel EMTA maja peakorpuse tegijatest. Juba siis oli teada, et suur saal tuleb, arhitekt Kalvi Voolaid alustas kohe projekteerimisega pärast maja esimese osa valmimist. Tema saalikontseptsioon jäi üldjoontes ka nüüd paika. Põhilised mõõdud jäid ka samaks, ainult ehitamise käigus toodi saali lagi algsest kõrgusest – 14 meetrit - ventilatsioonilahenduste tõttu madalamale. See, et saali sisekujundus tuleb puidust, oli ka algusest peale teada. Muusikud teatavasti armastavad puidust saale. Sisearhitekt Aivar Oja kavandas seintele lainekujunditega paneelid. Oli mure, kuidas saada neid seina nii, et nad madalaid sagedusi ei neelaks. Selletõttu pidime need laskma teha väga jäigad ja paksud. Kui olime kontseptsiooni paika pannud, siis tegin EMTAle ettepaneku, et välismaal tehtaks lahenduse ekspertiis. Saatsime selle taani akustikafirmale Gade&Mortensen. Nad katsetasid lahendust 3D arvutimudelil ja resümee oli, et sobib. Nad soovitasid aga mitte minna riskile, vaid teha näidispaneelid ja ka need akustiliselt ära katsetada. Riia akustikalaboris tehti siis mõõtmised, ja saime positiivse tulemuse. Muidugi oli probleem, kes võtaks teha lainekujuliste paneelide valmistamise keerulise töö. Ehitaja pakkus välja Sõmeru firma Supra Mööbel OÜ. Nemad tellisid ka materjali, see on Komi kask, niisugune tundras kasvanud kask mis on väga suure tihedusega. Sellest tehti siis 4 mm paksused vineertahvlid, saadeti Eestisse ja Sõmerul pressiti nendest lainekujulised paneelid. Kui paneelidest hakati lainekujulist mustrit kokku panema, jäid paneelitükkide vahele vuugid. Proovisime neid algul kinni panna tihenditega, aga siis selgus, et vuugid tuleb pealtpoolt täita silikooniga. Ehitajale oli see suur lisatöö, aga ilma selleta kannatasid pindade akustilised omadused. Lava kohal on akustiline pilv, see on Eestis esimene taoline. Ma nägin sellist pilve Kopenhaagenis, see on taanlaste leiutis. Akustilise pilve ülesanne on, et esinejad laval ennast ja üksteist paremini kuuleks. Ma väga loodan, et meie muusikud seda kõike hästi vastu võtavad, et akustika neile sobib ja et saal neile meeldib. Aivar Oja (sisearhitekt) EMTA saal on juba mitmes objekt, mida teeme koostöös Linda Madaliku, Eesti esiakustikuga. Töötasime koos ka Jõhvi kontserdimaja ja Vene Teatri projektidega. Saali on kavandatud naturaalne akustika, elektroakustilise lisandusega. Saali sisearhitektuurne arhitektooniline põhielement on mahulised lained. Lainekujundid on paigutatud horisontaalselt, sest nii liigub ka heli, saaliosas pikema amplituudiga, laval lühemates ja erinevates vormides. Lainekujundit võib vaadelda nagu helilainet, merelainet või ka kui liivadüüni. Tekivad seosed ka viiuli või tšello kõlakasti kujuga. Mu soov oli kujundada saali võimalikult heledates toonides, selletõttu valisin sisekujunduse põhimaterjaliks heleda kasepuidu. Minu põhimõte oli puitu kasutada naturaalselt, et säiliks selle loomulik soe värv ja tekstuur. Kõik kasevineerist laineelemendid on tehtud Eesti tislerifirmas, vormidega pressitud. See oli keerukas ja aeganõudev käsitöö, aga tulemus on ilus ja unikaalne. Võib öelda, et Eesti sai endale maailmas ainulaadse modelleeringuga saali. Fuajees katab seinu osaliselt laineline krohv, jätkates pisut teisel kujul lainete teemat pinnaliselt. Soovisin vältida anonüümseid siledaks värvitud seinapindu, saalis kasutatud tugevale vormidünaamikale sekundeerivad fuajees pinnafaktuurid. Teise elemendina on fuajeede ja koridoride seintel palju rustikaalset puitu, tükkidest koosnevaid eri värvides faktuure – puiduvärvi beež ja must. Nii tekib omalaadne kontrast fuajee rustikaalse sakilise faktuuri ning saali heleda siledast puidust lahenduse vahel: see on nagu kakofooniline välisilm, millest siseneme saali esteetiliselt organiseeritud pühamusse. Sisekujundust toetavad sobivalt Maret Sarapu vitraažid fuajee trepikoja aknaavades. Need saadi avalikele ühiskondlikele hoonetele kehtiva kunstihanke kaudu. Toolide paigutuses saalis lähtusin printsiibist – pigem vähem, aga luksuslikumalt. Istmed ei ole liiga külg-külje kõrval, jätavad ruumi privaatsusele. Prožektorite ridu saali õhuruumis üritasime parema ilme huvides minimeerida. Valgustid on ka seinapaneelide sees, RGB põhivärvides LED valgustid, mida saab ka omavahel segustada. Seinapaneele valgustades saab valgusega modelleerida värvikombinatsioone vastavuses laval esitatava muusika emotsionaalse meeleoluga.

Kammerkoori Voces Tallinn (2019. aastani nimega Voces Musicales) uueks peadirigendiks ja kunstiliseks juhiks valiti Veronika Portsmuth. “Jätkame Voces Tallinnaga sisuka ja nõudliku repertuaari esitamist, laiendades püsirepertuaari kaasaegsema muusika suunas. Pean oluliseks jätkuvalt arendada koori vokaalset kõlapilti, teha koostööd eesti ja välismaa parimate interpreetide, kollektiivide ja heliloojatega ning tulevikus kindlasti rohkem ka rahvusvahelisel muusikamaastikul üles astuda. Olles ise olnud koori loomise juures ning aastaid selle laulja, on mul rõõm taas koos selle kõrgetasemelise kooriga resoneerida, ehkki nüüd uues võtmes. Samuti on hea meel, et lauljad on mind hästi vastu võtnud ning usun, et koostöö saab olema täis energiat ning põnevaid muusikaprojekte,” sõnas uus peadirigent. Voces Tallinn asutati 1999. aastal ja alates sellest on koor osalenud konkurssidel ja andnud hulgaliselt kontserte nii Eestis kui ka välismaal. Esimesel kümnel hooajal oli koori peadirigent praegune kunstiline nõustaja Risto Joost, järgnevatel hooaegadel olid dirigendid Endrik Üksvärav, Kaspar Mänd, Valter Soosalu, Galina Morozova-Iljenko, Benjamin Kirk ja Mai Simson.

92-aastaselt suri Ameerika eksperimentaalne helilooja George Crumb, kes tõusis esile 1960. aastate keskel mitmete murranguliste kompositsioonidega, mis olid loodud ebatavaliste instrumentaalkoosseisude jaoks ja kus olid kasutusel tollal väga uudsed esitustehnikaid. Crumb sündis Charlestonis muusikute peres ja hakkas muusikat kirjutama 10-aastaselt. Hariduse sai ta Illinoisi ja Michigani ülikoolist, samuti õppis ta Berliini muusikakõrgkoolis. Crumbi loomingulist käekirja 1960. aastatest võib nimetada eklektiliseks ja oma mõjutajateks nimetas ta Debussyd, Mahlerit ja Bartóki, samuti Weberni ja idamaade muusikat. Oma loomingu kaudu laiendas Crumb olulisel määral muusikalist sõnavara ning laiendas ka traditsiooniliste instrumentide mänguvõtteid. Näiteks viiuli ja muude keelpillide mängimine “pudelikaela stiilis” (st sõrmlaual klaaspulga või -toruga), mängimine klaveri keeltel sõrmkübaraga kaetud sõrmedega või klaveri keeltele metallist keti kukutamine, et keeled kõlades vastu vibreeriksid. Ka lauljatel palus ta sageli luua ebatraditsioonilisi helisid ja foneetilisi häälitsusi, mis põhinesid tekstiosadel ja nõudsid sageli suurt virtuoossust. Crumbi vokaalmuusika, mis moodustas suure osa tema loomingust, põhineb Federico García Lorca luulel. Tema tämbriefektid, teoste pikad kestused ning aeglane harmooniline rütm loovad avaruse tunde, mis on väga sarnane Lorca värsside vaimuga. Enamasti tekitatakse Crumbi teostes helisid akustiliselt, ent tämbrite variatsiooni suurendamiseks ja dünaamilise gradatsiooni täiustamiseks kasutatakse sageli võimendust. See võimaldas ka rahvalike ja ebatraditsiooniliste instrumentide lisamist tema paletti, näiteks bandžo, suupill, veeklaasid ja tiibeti palvekivid. Crumbi muusikas on olulised ka visuaalsed aspektid, mis ilmnevad nii tema partituuride peenes graafilisuses kui ka täpsetes esitusjuhistes interpreedile. Crumb oli tagasihoidliku loomuga, aga suurepärane õpetaja ja tema õpilaste seas on sellised nimed nagu Jennifer Higdon, Christopher Rouse, Margaret Brouwer ja Osvaldo Golijov. Crumbi kõige tuntumad teosed on “Ancient Voices of Children” (1970), “Black Angels” (1971) ja “Makrokosmos III” (1974).

KIRG on rubriik, kus tutvustame muusikute mitte-muusikalisi tegemisi. Kõik me teame, et Evelin Samuel-Randvere on võluv lauljatar – oleme teda kuulnud-näinud nii teles, raadios kui kontserdil, paljudel on tema häälega helikandjaidki kodus riiulil kuulamist ootamas. Kui palju on aga neid, kes Evelini kätega valmistatud tassist kohvi joonud või taldrikult kooki söönud? Järgnevast loost saab lugeda, kuidas temast keraamik sai. Evelini loomingut kommenteerib keraamik Herko-Rasmus Servet. Umbes kümnekonna aasta eest helistas sõbranna ja küsis, kas tahaksin temaga koos minna kahepäevasele keraamikakursusele. Keegi viiesest seltskonnast oli haigeks jäänud ja vaja oli kohatäitjat. Läksingi ja jäin kohe näppepidi savisse kinni. Ka olulisi väliseid tegureid oli: lapsed olid väikesed ning minu ainus aeg enesele oli toona, kui pakkisin lapsed auto peale, et kuhugi sõita ning kui meenus, et midagi jäi tuppa maha ning pidin sellele järele minema. Seega haarasin uppujana õlekõrrest kinni. Peatselt leidsin end kunstiakadeemia sissejuhatavalt aastaselt keraamikakursuselt, kus põgusalt tutvustati keraamika erinevaid tahke ning mitmed õppejõud demonstreerisid töövõtteid, materjale, tehnikaid. Mäletan, et liikusin kunstiakadeemias nagu sokkides ja sosinal, kuna mulle tundus, et see oleks justkui keelatud koht – ma olin ju laulja, mitte kunstnik. Alguses olin üsna hädas ning läksin tegijana lahti pigem pärast kursuse lõppu. Seetõttu olin õnnelikult hämmeldunud, kui mind aasta hiljem EKA Avatud Akadeemia tudengitele lõpukõnet pidama kutsuti. Kaaskursuslastega jõudsin ARSi jätkukursusele ning sealt leidsin juba omale mentoriks Herkko-Rasmus Serveti, kes on ise teist põlve keraamik ja mulle asendamatuks nõuandjaks jäänud tänaseni. Ma ei oska öelda, miks ta viitsis algajaga nii kannatlikult ja toetavalt jännata, kuid ta suhtus minusse nii, justkui mul sobivamat tegevust polekski kui ainult keraamikat teha ja paremaks saada. Varsti oli mul juba oma keraamikaahi, siis potikeder, glasuurimiskapp, siis kahasse ateljeepind Navitrolla galerii omaniku ja hea sõbra Lembiga ja alates selle aasta jaanuarist tegutseb minu oma stuudio Kass ja rebane. See kõik on juhtunud nagu iseenesest. Savi juures võlub mind eriliselt, et see ei anna ennast kiiresti kätte. Iga savi käitub pealegi omamoodi ning nõuab erinevat lähenemist. Kiirustada ei saa, see maksab alati kätte, eranditult. Keraamikud, keda tean, on seespidiselt kindlasti metsikult tulised, kuid väliselt enamasti väljapeetud ja rahulike, isegi flegmaatiliste liigutustega, nagu just teraapiast tulnud. Tegelikult ju ongi. Esimestel aastatel oli põletusejärgne keraamikaahju avamine iga kord üllatus, kunagi ei saanud kindel olla, milline on lõpptulemus. Vilumuse saabudes hakkasid esemed võtma soovitud välimust ning taldrikud-tassid välja nägema ühe ja sama serviisi ausate liikmetena. Hakkasin valminud esemetest postitama pilte sotsiaalmeediasse ning ühtlasi tekkisid tellijad. Kõige rohkem tahetakse tasse. Olen tänaseks teinud üle 2000 tassi, möödunud aasta lõpul kahe kuu jooksul valmis 150 suuremat või väiksemat kruusi. Neid on lennanud üle maailma, kaugeimateks kohtadeks USA, Austraalia, Island. Ehkki mõnel juhul võib keraamika kui käsitöö näida kohmakate ja koledate lauanõude mätsimisena, siis tegelikkuses on see maailm tohutult avar: isegi kaks kõrvuti töötavat keraamikut ei pruugi kunagi osata seda, mida teine kõrval teeb. Lõputu katsetamine toidab uudishimu ja aju ning katsetuste õnnestumised rahulolu. Eestlased on teinud pööraselt ilusat keraamikat, näiteks Anne Türni kooslused keraamikast, klaasist ja valgusest on maagilised. Iga kord, kui näen midagi ilusat, tekib suur soov teha midagi samasugust, aga olen jäljendamist siiski vältinud. Tiina Kaljuste ja Anu Vingissaare loomingut seiran läbi sotsiaalmeedia, samuti oma EKA õppejõudude töid. Mäletan, et nägin keraamikaga algust tehes üht Soome keraamiku valmistatud pitsilist lampi. Mõtlesin, et kui sellise valmis suudaksin teha, võiksin juba öelda, et midagi oskan. Veel pole proovinud ja eelkõige on puudu ajast: töö lauluõpetajana, kontserdid, kolm last jne. Nüüd, kümme aastat hiljem, on mul virn raamatuid keraamika erinevatest tehnikatest ja võimalustest ning telefonis Pinterest ning Instagram uskumatult kaunite ideede ja teostustega, mida kõiki tahaks katsetada. Olen saanud lahti häbitundest, et ma pole kunstnik, ja mõistnud, et tahan olla just tarbekeraamik, ruumisisustaja. Minu jaoks peitub ilu lihtsuses. Olen teinud aastaid ainult valgest, hallist ja mustast savist esemeid, kuna mulle tundus, et liigne ilutsemine rikub savi ehedust. Alles viimase aasta jooksul olen kasutusele võtnud rõõmsavärvilised pastelsed glasuurid – ilmselt see peegeldab midagi minu hetke maailmatunnetusest. Salamahti on keraamika muutunud võrdväärseks tegevuseks mu laulutöö kõrval ja see klapib hästi. Ma ei saa öelda, et need täiendavad teineteist või et ühest saaksin teise jaoks inspiratsiooni, kuid ma tunnen ennast ilmselt kõige paremini just siis, kui on piisavalt suuri väljakutseid erinevates valdkondades ning nina on kogu aeg napilt, aga järjekindlalt vee peal. Kõige rohkem igatsen siiski aega ja võimalust uusi asju õppida ja katsetada. Igas töös tükike kulda Ei hakka kunstikriitikuks ega võõrsõnu järjest ritta laduma, vaid ütlen lihtsalt, et mulle mõjub Evelini keraamika alati heledalt ja helgelt nagu Evelin isegi, kaasa arvatud ka tema tehtud tumedast savist esemed. Olen alati olnud seisukohal, et keraamika kui tarbekunst peab olema igapäevaselt kasutatav ja kasutusmugavusest võib ainult natuke disainile ohvriks tuua, sest mis kasu on näiteks niisugusest väga lahedast tassist, mille sang sul nagu arbuusiseeme sõrmede vahelt minema lipsab. Seda põhimõtet Evelini suhteliselt minimalistliku joonega tööd ka järgivad ja kuigi savi ei ole nii õrn ja õhuline nagu seda on portselan, ei näe nad ometi välja raskepärased, vaid pigem peaaegu sama õrnad. Peale selle on ta teinud läbi päris tubli tehnilise arengu ja on (minu suureks ja meeldivaks üllatuseks) saanud algusest peale väga hästi hakkama erinevate glasuurimistehnikatega, mis on paljudele algajatele väga suureks komistuskiviks, nii et nende töid ahju pakkides tunnen alati suurt muret ahjuriiulite pärast, kuid Evelini hakkasin väga kiiresti usaldama. Lõpetuseks ütlen, et minu jaoks on kõigis Evelini töödes tükike kulda, seda nii ülekantud kui ka otseses tähenduses, sest kulda ta oma keraamikat luues tõepoolest kasutab. Ja muidugi soovin Evelinile palju õnnestunud põletusi. Herko-Rasmus Servet keraamik

Mullune aasta tõi kaasa suuremate ja väiksemate orelisündmuste sedavõrd lennuka tõusu, et orelit võiks koorimuusika kõrval pidada juba lausa üheks meie rahvusliku identiteedi tugitalaks. Et orel võiks kõlada igas Eestimaa nurgas, on hoolt kandnud mitmed organisatsioonid nagu Eesti orelisõprade ühing, ka kõnesolevat festivali korraldav Artur Kapi ühing, Ars Musica Estonica jt, ja otse loomulikult mitmed tublid muusikud, kelle loetelu läheks siinkohal pikaks. Olgu nad kõik selle eest tänatud! Üks selliseid loomemootoreid, kelle hoog ei paista aastatega vaibuvat, on professor Andres Uibo, kelle poolt 35 aasta eest (1987. a septembris) Niguliste orelinädala nimetuse all algatatud ja võimsa arengu läbi teinud Tallinna rahvusvaheline orelifestival on aegade tõmbetuules vapralt vastu pidanud ega ilmuta veel väsimuse märke, küll aga teatud kokkutõmbumist, selginemist ja rahunemist. Kunagine mastaapne üritus, mis hõlmas pikki oreliöid, täispikki soolo-, ansambli-, koori ja orkestrikontserte, meistrikursusi ja palju muud, liikudes pealinnast teistesse Eesti suurematesse linnadesse, aga ka väikestesse maakonnakirikutesse, kus leidub nüüd juba mitmeid väärtuslikke ja töökorras oreleid, on pöördunud tagasi oma alguspunkti juurde – Niguliste kirikusse, mis on traditsiooniliselt olnud orelifestivali põhiesinemispaik. Ühtlasi tähistati tänavuse festivaliga 40 aasta möödumist Niguliste suure oreli valmimisest ja Andres Uibo organistikarjääri algusest. Olles algusest peale festivali kunstiline juht ja organisaator, on festival tema käe all nende aastate jooksul saanud väga erineva näo, olles kord suurejooneline või sisekaemuslik, liturgiline või fantaasiaküllane, läbiva programmilise teljega üht heliloojat tutvustav või avara muusikaloolise diapasooniga, tuues Eestisse korduvalt mitmeid maailmanimega organiste (Peter van Dijk, Eduard Oganesjan jt), aga andnud ka võimaluse värsketel organistidel esmakordselt tiibu sirutada. Alati on kontsertidel kõlanud Eesti heliloojate (Süda, Karindi, Pärt jt) looming. Seega on neil orelipidudel olnud ka didaktiline tähendus, mille tulemusel on kasvanud üles terve plejaad organiste ja orelimuusikasõpru, kes – nagu näha – külvavad omakorda orelivaimustust üle Eesti. Tänavune festival oli mahult ja hõlmatuselt märksa väiksem, kuid siiski erk ja ärgas, et alustada Tallinna kui 2022. aasta UNESCO muusikalinna aastat selle väärikaimas kirikus. Niguliste, mis on olnud sajandite vältel linna olulisim kogudusekirik ja mille sõjapurustuste-järgsetes taastamistöödes osales mitu põlvkonda Eesti arhitekte ja kunstiajaloolasi, on toiminud varsti ligi 40 aastat muuseum-kontserdisaalina, nüüd küll juba pikemat aega kirikukunsti muuseumi nime all, kuid siinne kontsertide traditsioon on õnneks jõudsalt jätkunud. Just orelikontsertide järjepidevus ei ole Nigulistes sarnaselt Riia toomkirikuga katkenud, seda tänu siinsete organistide toimekusele nii iganädalaste orelipooltundide, iga-aastase orelifestivali jm ürituste korraldamisel. On omamoodi ime, et Niguliste suur orel, Tšehhi meistrite tuliuus pill, mis paigaldati kirikusse 1981. aasta detsembris, elas vähimagi kahjustusteta üle juba järgmise aasta oktoobris puhkenud suurtulekahju, mis täielikult hävitas Niguliste tornikiivri ja lükkas hoone taastamise paari aasta võrra edasi. Uut aastat tervitav orelifestival arvestas ilmselgelt oma repertuaarilt laiema publiku huviga, ilmselt silmas pidades, et aasta alguseks olid vanalinna – nagu vanadel headel aegadel – rõõmsa suminaga täitnud külalised naaberriigist, kes, tundub, et ei karda ei külma, ei kurja viirust ega üleüldse mitte midagi. Siiski polnud turistid valdav kuulajaskond, publik oli ikkagi peamiselt omamaine, rõõmustavalt palju oli näha lastega peresid. Uue aasta esimese päeva kontserti kaunistas Bachi “Talupojakantaat” festivaliorkestrilt ja solistidelt (Arete Kerge, Kuno Kerge, Olev Ainomäe) Andres Mustoneni juhatusel, allakirjutanu seikles aga samal ajal Liivimaa käänulistel teedel ega saa nii paraku esituse kohta muljeid jagada. Ka jäid kuulamata Bachi ja Biberi kavaga kontsert Andres Mustonenilt ja Ivo Sillamaalt ning pärastlõunased orelikolmveerandid, kus astusid üles EMTA professor Toomas Trass ning oreliklassi üliõpilased Brigitta-Selestine Petropavlova ja Hei Ching Lam. Oreliõppurite avalikud, kontserdi vormis eksamid on üks festivali sihte, et anda noortele vahetu esinemiskogemus suure publiku ees. Pühapäevasel orelikolmveerandil, kus astus üles Andres Uibo, oli publikut sedavõrd palju, et vaba ruumi leidus vaid suure keskaegse altariseina ees trepil, millel istudes adusin eriti selgelt, milline vahe on sakraalesemeid eksponeerival muuseumil ja tegevkirikul: viimases poleks lihtinimesi peaaltari ette istuma lastud. Siit aga avanes parim vaade kõrgele orelirõdule ning võis peaaegu füüsiliselt kogeda, kuidas orelihelid jõuavad lae alla ja sealt vahel isegi mitmesekundilise kajaga kuulajateni. Oli tunda, et organist tunneb pilli iga nüanssi ja tänu sellele avaneb kiriku kõlailm kuulajatele oma täies ilus. Kava oli enesekindlalt konservatiivne ning juba eelmainitult publikusõbralik: kindlas ja hea vormitunnetusega esituses kõlasid Bachi armastatud koraalieelmängud ja Regeri ühed tuntuimad, tumedate registrivärvidega meditatiivsed helindid (“Benedictus” op. 59 nr 9 ja “Meloodia” op. 59 nr 11), Bruhnsi selge dramaturgiaga “Prelüüd” e-moll, mis sisaldab endas mitmeid tempovahetusi ja tegusat fuugat, ning väikese üllatusena Beethoveni pisut salongilik tsükkel “Viis pala orelile”. Eriline ja ajastutruu kõlavärviga oli Niguliste kiriku Antoniuse kabelis ette kantud Haydni, Bachi ja Mozarti kammerlooming barokkajastu pillidel, esitajateks Meelis Orgse ja Mari Targo viiulil, Johanna Vahermägi vioolal, Johannes Sarapuu tšellol ning Imre Eenmaa kontrabassil. Valitud koht oli hea, sest kiriku kõrgete pealöövide all oleks see peen ja nüansirikas muusika hajunud, kabeli akustika aga tõi kuuldu esile reljeefse selgusega. Eranditult helge, rõõmus, isegi naljatlev kava, nagu näiteks elegantne Haydni keelpillikvartett op. 33 nr 2 “Nali” – “Surmatantsu” taustal –, lõi ehk pisut kummastava atmosfääri kuulajaile, kuid mitte esitajaile, kelle enesekindlat, hea tunnetuse ja energiaga ansamblimängu võis vaid nautida. Õhtu kõrghetkeks kujunes Bachi klavessiinikontsert A-duur (BWV 1055), soleerimas Lembit Orgse, kelle detailipuhas esitus sulandus ansamblisse tasakaalustatult ja maitsekalt. Kontserdi lõpetas kohati isegi liighoogsa tempokusega esitatud noore Mozarti tuntuim “Divertisment” D-duur (KV 136), kuid peab tunnustavalt nentima, et ka kõige tormakamates sööstudes ei kannatanud kordagi ansambli kõlakvaliteet. Kolmekuningapäeval antud galakontserdil peeti endiselt kinni laiemale publikule mõeldud repertuaarikaanonist, kui kõlasid Bach, Pärt ja Mozart, kuid jagus ka üllatusi. Avaloona ettekandele tulnud Uibo “Apokalüptilise orelisümfoonia” IV osa (“The New Jerusalem”) autori esituses oli salapäraselt ja vanatestamentlikult orientaalne, selle värvikas registratsioon ja kaikuvas katedraalikajas lõpukulminatsioon meeldisid publikule kindlasti. Eelkõige aga üllatas ja murdis traditsioone mitme tuntud autori teose esitusse kaasatud elektrikitarr (Ain Varts). Veracini “Largo” elektrikitarrile ja orelile vajas esimestel minutitel harjumist ja võis ehk olla mõnele kuulajale vastuvõetamatugi, kuid sedavõrd professionaalselt teostatud esituskaanonite murdmist oleks patt hukka mõista. Kogesin ise, kuidas stiilideülene kombo mõtlemisse sisse murdis, tabasin end kohe arutlemast, kuivõrd organisti võiks Vangelisega võrrelda ja kas lõpuks on leitud väidetavad salvestised Jimi Hendrixist Woodstockil Bachi mängimas (paraku ei ole veel). Elektrikitarr kaasati ka Albinoni “Adagiosse”, mille naelaks said hoopis Priit Aimla kirglikud flamenkostiilis trompetisoolod. Tõesti, ma pole aastakümneid kuulnud sedavõrd värsket lähenemist sellele paraku lõputult äraleierdatud helindile, kui kõnealune Remo Giazotto seade. Traditsioone austavat publikut rahustas kindlasti järgnev Purcelli ülipidulik süit trompetile ja orelile taas Aimlalt ja Uibolt ning hoopis teistsuguse kõlaesteetika ja mängutehnikaga esitatud Gustav Merkeli leebe “Jõulupastoraal” G duur op. 56 Tiit Kiigelt, ühtlasi meenutades, et kolmekuningapäevaga saab jõuluaeg läbi. Traditsioonilist ja ebatraditsioonilist sidus sellel galakontserdil imetoredalt särav sopran Arete Kerge, kellelt kõlanud kontserdi lõpulugu, Stephen Adamsi “Jerusalem” pani uue aasta esimesele festivalile väärika punkti. Niguliste läheb nüüd remonti, et sügisel taas uksed avada uutele muusikalinna-elamustele ja peatselt avatavast kellatornist uue perspektiiviga vaadetele.

Alustagem lähiajaloost. Mõni aeg tagasi arutles soome arhitekt Juhani Pallasmaa Sirbi veergudel kunsti ja elu läbipõimumise teemal: “Olen alati öelnud, et olen väga pessimistlik tarbimiskultuuri suhtes. On selge, et see läheneb oma lõpule. Seejuures olen lootusrikas kunsti suhtes, sest kunst saab, kuidas öeldagi, inimvaimu vabastada, säilitada teadlikkuse kõige eksistentsiaalsematest ja tähtsamatest asjadest.”1 Mulle on alati sümpatiseerinud just need loomingulised isiksused, kes suudavad oma eluenergia rakendada oma kunsti teenistusse, kelle elus käivad need kaks, looming ja elu, lahutamatult koos. Seepärast imetlen pianisti ja dirigenti Daniel Barenboimi, ja samas mitte vähem filosoof Daniel Barenboimi. Tema põhisoovitus oma õpilastele kõlab: “Ärge otsige mugavust ei isiklikus elus ega elus tegevmuusikuna!” Ning ta läheb veelgi kaugemale oma alati selgelt formuleeritud “nõudmistes”. Barenboimi sõnul on kolm küsimust, mida iga muusik peaks enesele esitama: Milleks? Mil viisil? Milline on eesmärk? See, kes hoidub enesele neid küsimusi esitamast või ei näe selleks põhjust, taandab oma tegevuse raamatupidajalikuks pedantsuseks, millel puudub muusika sisima olemusega vähimgi ühisosa. Nii oma geniaalsetes esinemistes pianistina kui ka oma arvukates artiklites ja raamatutes, samuti suure kuulajaskonnaga meistrikursustel on Barenboimil alati midagi olulist öelda, just nimelt eluliselt olulist. Tema meelest on meie tähelepanu praeguses infotulvas hajunud, me ei suuda süveneda ning adume ümbritsevat maailma passiivselt. Tänapäeval jäävat muusikaettekannetes oluliselt vajaka sisust ja tuumast, sest meis ei küpse enam põletavaid küsimusi, me ei astu diskussiooni, me ei ole harjunud vormima oma ideid. Ajastu põhimoto (õnneks tundub see juba vananenud – M. R.) on “aega pole!”, aga idee küpsemine võtab just aega. Loomeinimene vajab igal eluetapil aega mõtisklusteks ja oma ideede pidevaks ümberhindamiseks. Tunnetus on tähtsaim, aga sellel on mitu “korrust”. Neist madalaim, väikseima vastupanuga ja kergesti saavutatav on empiiriline tunnetus ehk kogemus. Luuletaja Doris Kareva nimetab samalaadset fenomeni sõnadega “tavateadvus, argielu, vaimne parasvööde…”2 Barenboim täheldab, et muusik loodab sageli üksnes hetkelisele inspiratsioonitulvale või püüab piinliku täpsusega jääda esituses “ajalootruuks”, kuid süvendab sellega hoopis oma piiratust ning kaotab oma väe kõrgemast tunnetusest lahti öeldes. Elulooseigad Daniel Barenboim on sündinud 15. novembril 1942. aastal juudi-vene perekonnas Buenos Aireses Argentinas. Ta õppis esmalt oma isa Enrique Barenboimi käe all, kes omakorda oli kunagi kodulinnas Buenos Aireses õppinud kuulsa itaalia pedagoogi Vicente Scaramuzza juures. Viimane pidas musitseerimisel esmatähtsaks kõla kvaliteeti, selle tekitamist ja eelkõige kunstilisi eesmärke. Tema ideaalis peaks iga heli olema mõtestatud, esmaülesandeks olgu ilusa kõla taotlus, seejärel klaveri keele (mitte klahvi!) helisema panek. Seejuures on vaja kannatlikkust, kirge, perfektsionismi. Scaramuzza on ühes intervjuus humoorikalt öelnud: “Kui kõla on tühi, siis kõnniks nagu toas ringi püksipaar, ilma et neis kedagi sees oleks.” Hiljem õppis Barenboim legendaarse pianisti Edwin Fischeri, heliloojate-dirigentide Nadia Boulanger’ ja Igor Markevichi juures. 1958. aastal pälvis noor Daniel Beethoveni ja 1963. aastal Paderewski medali. Laiema tuntuse tõi talle esinemine solistina orkestrite ees, eriti koostöö dirigent Otto Klempereriga. Pianistina on Barenboimi repertuaar äärmiselt mitmekülgne, kuid põhiliselt keskendub ta Beethovenile ja Mozartile, aga hindab kõrgelt ka Bachi ja Schönbergi. Daniel Barenboimi esimene naine oli Elena Dmitrijeva Baškirova, teine legendaarne inglise tšellist Jacqueline du Pré, kes aga suri noorelt raske haiguse tagajärjel. Praegu elab Daniel Barenboim Saksamaal. Elu ambivalentsus Daniel Barenboimi raamatus “Klang ist Leben” (Pantheon Verlag, 2008),1 mida käesolevas artiklis ikka ja jälle aluseks võtan, räägib suur muusik elu ambivalentsusest. See puudutab elusituatsioone, mil ühest ja ainuõiget otsust pole võimalik vastu võtta. Väljapääsuna näeb ta mitut teed, lahendust, võimalust, mida ei saa nimetada ei positiivseks ega negatiivseks. Ambivalentsus on elule olemuslikult omane ning elu terviklikkuse tähtis komponent. Iga muusik suhtub paratamatult elusse niisamuti kui muusikasse. Interpreedi ülesanne pole mitte üksnes partituurile truuks jäädes muusikalist materjali edasi anda, vaid muuta see igiomaseks, osakeseks iseendast. Barenboimile on ülitähtis just elu metafüüsiline mõõde. Ülal nimetatud intervjuus Juhani Pallasmaaga on veel üks kujukas näide: “Merleu-Pontyl on Cezanne’i kohta ilus mõttekäik, kus ta ütleb, et tolle maalid toovad ilmsiks selle, kuidas maailm meid puudutab. Selles hetkes, mil mõistame, kuidas maailm puudutab meid ja meie maailma, ilmnebki metafüüsiline mõõde.” Muusikat on võimatu sõnadesse panna, nii nagu elugi. Siin eksisteerivad rõõm ja kurbus käsikäes. Muusika on filosoofilisest aspektist lähtudes alati kontrapunktiline, ideele või teesile vastandub siin alati suhestumine, kommentaar, seisukohavõtt; koos liiguvad dux ja comes, tees ja vastulause ning valitseb igavene konflikt. Muusika on elu peegeldus Barenboim täheldab, et muusika on elu peegeldus. Kumbki algab vaikusest, nullist, ja nii ka lõpeb. Muusiku üleinimlikkus (see on saavutatav!) peitub võimes tunnetada elu ja surma ühtsust, ning leida seejärel ülima rahu seisund. See on sisuliselt emotsioonide transtsendents, sest muusika on seotud nii selle (füüsilise) kui üleloomuliku maailmaga. Muusiku elu täidab ühelt poolt piiritu vabadus, teisalt range enesedistsipliin. Distsipliin ja ellusuhtumine avalduvad igas muusiku kujundatud fraasis. Muusikat saab küll ajaliselt mõõta, kuid samal ajal on ta igavikuline. Inimene, kes arendab oma intellekti ja emotsioone, läheneb surematusele, suudab ületada oma ajalikkuse. Muusikal ja sõnal on tugev side – ka muusikas on võimalikud selgitus, kirjeldus, küsimus, vaidlus, palumine, hõiskamine, tõe väljaütlemine, valetamine. 1 “Ükski tõeline arhitekt pole tahtnud olla moodne.” Carl-Dag Lige intervjuu J. Pallasmaaga. Sirp 10. VII 2015, lk 25. 2 “Rohkem kui päris.” Doris Kareva, Sirp 7. VIII 2015, lk 18. Loe edasi Muusikast 11/2015

Alan Gilbert, kes on aastast 2009 tegutsenud New Yorgi filharmoonikute muusikajuhina, asub 2019. aastal Hamburgi NDRi Elbphilharmonie orkestri peadirigendi kohale. Praegu töötab sellel kohal Thomas Hengelbrock. Leping sõlmiti viieks aastaks. New Yorgi ametipostilt lahkub Gilbert lähiajal. Hamburgi orkestriga on Gilbert’il juba ammune side, sest 2004–2015 oli ta orkestri esimene külalisdirigent. Oma sõnul ei olnud ta huvitatud nii kaalukast töökohustusest nii ruttu pärast lepingu lõppemist New Yorgis, ent tugeva tõuke andis uhiuus Elbphilharmonie kontserdimaja ja aastate jooksul tekkinud soe side orkestrantidega. Gilbert usub, et Elbphilharmonie fantastilistes akustilistes tingimustes on võimalik orkester tõsta täiesti uuele, nn XXI sajandi kõlatasemele. Hamburgi orkestriga on läbi aegade töötanud sellised meistrid nagu Klaus Tennstedt (1979–1981), Günter Wand (1982–1990), Sir John Eliot Gardiner (1991–1994), Herbert Blomstedt (1996–1998), Christoph Eschenbach (1998–2004), Christoph von Dohnányi (2004–2011) ja Thomas Hengelbrock (alates 2011). New Yorgi filharmoonikute uueks peadirigendiks saab aastal 2018 Jaap van Zweden.

11. jaanuaril avati Hamburgis uhke kontserdiga värskelt valminud Euroopa üks suurejoonelisemaid kontserdimaju Elbphilharmonie. Avakontserdi esimesed helid esitas NDR Elbphilharmonie orkestri soolo-oboemängija Kalev Kuljus, kes on töötanud selles orkestris juba 2003. aastast alates. Avateoseks oli esimene osa “Paan” Britteni teosest “Kuus Ovidiuse metamorfoosi”. Elbphilharmonie ehk rahvapäraselt Elphi asub Hamburgis Elbe jõe kaldal. Kontserdimaja saal on oma 2100 kohaga üks Euroopa suurimaid. Akustiliselt peetakse seda samuti üheks parimaks saaliks. Kontserdimaja projekteeris Šveitsi arhitektuuribüroo Herzog & de Meuron, nurgakivi pandi majale 2007. aastal vana laohoone vundamendile. Suured ettevõtmised ei lähe aga kunagi valutult. 2003. aastal, kui käis kontserdimaja esialgne planeerimine, oli eelarve 77 miljonit, kuid lõppkulud osutusid kümme korda suuremaks. Loodeti, et kontserdimaja valmib 2010. aastal. Tähtaega lükati mitu korda edasi ning suurem osa tööst jõudis lõpule 2016. aasta oktoobriks. Ilusa sündmuse varjus on tulnud ette ka pahameeleavaldusi ning kartust, et kontserdimaja haldamine kujuneb tulevikus üsna kulukaks. Elbphilharmonie idapoolne osa on hetkel renditud hotellile Westin Hamburg ja kontserdisaali peal asub 45 luksuskorterit. Maja avamisel olid kohal ka Saksamaa president Joachim Gauck ja riigikantsler Angela Merkel. Lisaks NDR Elbphilharmonie orkestrile koos peadirigent Thomas Hengelbrockiga esinesid lauljad Anja Harteros, Wiebke Lehmkuhl, Philippe Jaroussky, Jonas Kaufmann ja Bryn Terfel ning organist Iveta Apkalna. Kanti ette ka spetsiaalne tellimusteos, Wolfgang Rihmi “Reminiszenz. Triptychon und Spruch in memoriam Hans Henny Jahnn”.

Steinway & Sons esitles hiljuti oma uut klaverite seeriat, mis on valminud koostöös Hamburgi Elbphilharmonie kontserdisaaliga. Sarja kuulub vaid kaheksa ainulaadset klaverit. Koostöö on loogiliseks jätkuks hiljutisele Steinway SPIRIO salongi avamisele Elbphilharmonie kõrval. Klaverite noodipuldi kuju kopeerib kontserdisaali siluetti ja kontserdisaali fassaadilt tuttav punktide maatriks on kantud klaveri kaane siseküljele. Klaveriga kaasas käiva klaveritooli kate on sama, mida kasutatakse kontserdisaali toolidel. Klaveri viimistluseks võib valida klassikalise musta või tammepuidust aktsentidega variandi. Viis klaverit kaheksast on varustatud ka Steinway SPIRIO süsteemiga, mis võimaldab klaveril taasesitada tipp-pianistide spetsiaalselt salvestatud esitusi. Lisaks sellele on igal klaveril oma n-ö ristivanem. Nendeks on maailmakuulsad muusikud Igor Levit, Daniil Trifonov, Mitsuko Uchida, Yuja Wang, Jan Lisiecki, Anna Vinnitskaya, Lucas ja Arthur Jussen ning Brad Mehldau. Iga klaveri ostja saab kingituseks kaasa piletid oma klaveri “ristivanema” kontserdile Elbphilharmonie kontserdisaalis ning lisaks avaneb ostjal võimalus temaga ka isiklikult kohtuda.

Estonian Voices on saanud kümneaastaseks. Ühe ansambli ja veel enam vokaalansambli jaoks on see küllalt pikk iga. Kui vaadata ajas veidi tagasi, on Eestis kümnenda verstaposti ületamiseni jõudnud vokaalgrupid Collage ja Kiigelaulukuuik. Koosseisu poolest oli Estonian Voicesele sarnasem 1985. aastal kolme nais- ja kolme meeslauljaga moodustunud Kiigelaulukuuik. Repertuaari laenas Kiigelaulukuuik välismaistelt vokaalansamblitelt, hiljem siirduti kodumaise muusika juurde. Aastail 1966–1979 tegutsenud Collage’i kuulus enamasti neli meest ja naist, lõpuks kahanes koosseis samuti kuuele liikmele. Repertuaar oli neil stilistiliselt väga kirju nagu Estonian Voiceselgi. Lauldi tol ajal moes olnud klassikalise instrumentaalmuusika seadeid, suurte jazzorkestrite partituure ja Eesti heliloojate loomingut, hiljem kujunesid Collage’i leivanumbriks eesti regilaulude seaded. Lisaks instrumentaalmuusika orkestratsioonide vokaali keelde tõlkimisele ja regilaululembusele on mõlema koosluse ühisosaks Anne Erm, kes Collage’i ridadesse kuuludes ansamblile nime pani ja Estonian Voicese moodustamiseks tõuke andis. Kadri Voorandil oli selleks hetkeks juba seljataga viieliikmelise vokaalansambli Sheikid eestvedamine keskkooli päevil. Ka Estonian Voicese esimene koosseis oli viieliikmeline: lisaks tänaseni vastu pidanud Kadrile, Mirjamile ja Mikule laulsid grupi debüütetteastel 2010. aasta emadepäeva kontserdil Ott Kartau ja Ott Kask. “Tallinn – Euroopa kultuuripealinn 2011” andis värskele kooslusele hoogu juurde, viies neid kokku legendaarse vokaalansambli M-Pact solisti ja arranžeerija Britt Quentiniga. 2011. aasta “Jõulujazzil” astuti üles juba täispika kavaga. Esimese albumini jõuti 2014. aastal, sinnani kuulus ansamblisse baritonina Arno Tamm, kelle loodud maailmamuusika-hõngulised laulud “N’anga nala” ja “Kiara” kuuluvad Estonian Voicese repertuaari tänaseni. Need nutikalt komponeeritud ei-üheski-keeles leelotused on andnud tänuväärse võimaluse musitseerida koos mitmete teiste vokaalgruppidega, kellega Estonian Voices on aastate jooksul lava jaganud, näiteks Accent, Take 6, The New York Voices ja Bobby McFerrini Gimme 5. Välismaistest kooslustest ollakse nime poolest sarnased vokaalkvartetiga The New York Voices, aga kolme nais- ja meeslauljaga kuuik Rajaton on varnast võtta ka põhjanaabritel. Juubeli puhul ajasime Estonian Voicese liikmetega pisut juttu ja küsisingi hakatuseks, kes on olnud nende suurimad eeskujud. Mõeldes maailma tuntumatele vokaalansamblitele, kellelt olete n-ö šnitti võtnud? Britt Quentin on meie esimese ja ainsa mentorina, endise M-Pacti lauljana toonud meie ansamblisse vaieldamatult mitmeid tehnilisi töövõtteid ja ideid. Pigem inspireerib meid instrumentaalmuusika orkestratsioonide võlumaailm, mida me alateadlikult oma seadetesse pisut üle toome. Teistelt vokaalansamblitelt oleme võibolla õppinud enim seda, mil moel vokaalansambel on koostöövorm ka inimsuhete tasandil. Missugune näeb välja teie prooviprotsess? Kas tuleb ette ka vaidlusi ja lahkarvamusi repertuaari või ühe ja teise loo kõla suhtes? Proovides tuleb ette nii vaidlusi kui lahkarvamusi repertuaari ja lugude kõla osas. Õnneks leiame lõpuks alati konsensuse. Pärast salvestusi ja erinevaid katsetusi kuulame neid kõik koos ning otsustame, milline variant meie jaoks kõige paremini toimib. Kadri on meie kunstiline juht ning lõpuks paneb kvaliteedi templi tema. Kadri ja Rasmuse vestluses saates “OP” jäi mulle kõrva, et see, kuidas te tahate kõlada, on pigem aimamise ja tunnetuse küsimus. Mis on see kompass, mis Estonian Voicest suunab? Kust tulevad mõtted repertuaari valikuks? Nii klišeelik kui see ka ei kõla, tuleb meiegi inspiratsioon elust endast, keskkonnast, loodusest ning parasjagu kuulatud muusikast. Kindlasti saab rääkida sisemisest kompassist, mis juhib meid otsima midagi uut, mitte sellepärast, et lihtsalt luua “midagi uut”, vaid otsida värskust ja erutust meile enesele. Kui tekib liblikad-kõhus-tunne, on tegemist millegi õigega. See ongi meie kompass. Me ei ole endale mingeid piire seadnud ning üritame teha muusikat, mille tulemus oleks “kõhutundega” ära tuntav. Meis endis peab see muusika vaimustust esile kutsuma ja see ongi peamine kriteerium. Peame end oma muusikas ära tundma ja hästi tundma. Estonian Voices on peamiselt a cappella ansambel. Kas olete plaaninud mõnel erilisemal hetkel kaasata ka liikmete muid muusikalisi oskusi lisaks laulmisele? Näiteks sain teada, et Aare Külama on jazzpianisti haridusega ja Mirjam Dede mängib kitarri. Meil on olnud üks jõulukontsert, kus esines Estonian Voices ansamblina ning kõik lauljad laulsid ka soololugusid, mida saatis Aare Külama. Seni me ei ole tundnud vajadust pille kasutada, aga kui see hetk peaks tekkima, siis kindlasti teeme seda. Mitmed teist kuuluvad lisaks Estonian Voicesele ka teistesse kooslustesse. Võrrelge palun, kuidas seal musitseerimine erineb Estonian Voiceses laulmisest ja mida oma erinevatest kooslustest olete kaasa saanud. Need kollektiivid, nagu Vox Clamantis, Rahvusmeeskoor, instrumentaalansamblid on kõik nii vokaaltehniliselt kui ka oma olemustelt väga erinevad. Siiski on muusika keel sõltumata žanrist laiemas vaates ühine. Kadri on seadete kirjutamisel võtnud väga palju aluseks instrumentide mängu ja üritanud seda konverteerida hääle keelde. Kindlasti on eri žanrites laulmine laiendanud lauljate tehnilist võimekust ja suurendanud kõlalist mänguruumi. Estonian Voicese liikmetel on muusikalises maitses kindlasti mingi ühisosa, aga arvatavasti on ka erinevusi. Palun igal liikmel tuua välja mõned nimed, kelle muusikat ta viimasel ajal kuulata armastab. Kuulame kõik väga erinevat muusikat aga siiski on sellel ühisosa. Näiteks Michael Jackson, Queen, Arvo Pärt, Jacob Collier, Veljo Tormis jne. Nimetatud artiste/heliloojaid ühendavad märksõnad nagu püüdlus täiuse poole, julgus ja häälte arranžeerimine harmoonias. Olete koos tegutsenud 10 aastat. Kas veedate lisaks laulmisele ja proovide tegemisele ka muidu koos aega? Jah, veedame küll. Meil on aastas 4-5 korda laagrid, mis toimuvad enamjaolt Viljandis Aare kodus. Peale laulmise on meil seal mõnusad saunaõhtud, ühised toiduvalmistamised ning Aare veinide degusteerimine. Miku, Rasmuse ja Maria lastele meeldib koos mängida ja selletõttu on meil Tallinnas ühised pannkoogihommikud. Eelmisel aastal, paar päeva enne eriolukorda viisime poistega meie kaunid naised naistepäeva üllatusõhtusöögile. See oli 9. märtsil. Meie järgmine kohtumine oli täpselt kaks kuud hiljem Estonia kontserdisaali laval, et anda online juubelikontsert. Millised on Estonian Voicese liikmete hobid? Jalutamine, jahindus, mootorrattad, sport, kokkamine ja palju muud. Palun meenutage koos veedetud aastaid ja värvikaid seiku kontsertidest, proovidest, reisidest. 2019. aastal oli meil väike Euroopa turnee, mille raames õnnestus kogu ansambliga jääda Como järve äärde mõneks päevaks puhkama. Hiinas, Guangzhous, kontserdituuri teisel päeval ajasime taga Kadri mobiiltelefoni, mille ta suutis kontserdimaja tualetti ära kaotada. Kaks aastat tagasi, käisime Estonian Voicesega New Yorgis. Otsustasime sinna kaasa võtta oma kaaslased ning külastasime maailmakuulsat Metropolitan Operat. Vaatasime seal Puccini “Toscat”. Rasmus suutis kogu ooperist ära vaadata ainult I vaatuse esimese poole. Ülejäänud aja nägi ta und, ning kogus jõudu eelseisvateks kontsertideks. 2020. aasta ja koroonaviiruse pandeemia on kõigile olnud suureks katsumuseks. Kas teil on oma kogemustest jagada mingeid positiivseid äratundmisi, õppetunde ja võimalusi, mida tavapärane asjade käik poleks võimaldanud? Näiteks see, et me tegime proovide asemel igal nädalal videokõnesid lihtsalt vabas vormis koosviibimisena ja mitte formaalse proovina. Eriolukord võimaldas meil hetkeks aja maha võtta ning mõelda näiteks uue loomingu peale. Kas mõne laulu idee või seade on end ka unes ilmutanud? Kindlasti on unes sündinud sadu Billboardi edetabeli tippu kuuluvaid hitte, aga kahjuks on need hommikuks meelest läinud. Millised on Estonian Voicese plaanid-unistused uueks aastaks? Loodame, et taastub tavapärane elu ning saame oma uut muusikat esitada üle ilma. Lähimad kontserdid Eestis on järgmised: 3.01 Jõgeval, 28.01 Põlvas, 21.02 Sauel ja 24.02 Rakveres.

Esiotsa oli päris kentsakas tunne siin-seal Tallinna linnaruumis rippuvailt plagudelt lugeda – Kadri Voorand ja Estonian Voices panevad aja seisma. Saku suurhallis! See lubadus ja üleskutse pani mõtlema. Kas tõesti on jazz Eestis juba nii populaarne, et kogub Saku suurhalli täie publikut? Selles pidi oma silma ja kõrvaga veenduma. Käisin, kuulasin ja veendusingi. Saal tundus üsna rahvast täis, kuigi ma pole kindel, kas kõik sinna just jazzi kuulama tulid. Võibolla olid mängus mingid muud tegurid. Saali sisenedes võis märgata, et lava on tõstetud tavapärasest erinevasse asukohta ning publik pandud istuma harjumuspärase suunaga risti, 90-kraadise nurga all. Lahendus tundus hea – heli oli korralik ja suurem seltskond esinejaid mahtus samuti lahedalt lavale ära. Juba enne kontserdi algust siristasid õhus nähtamatud linnukesed, mis oli ütlemata armas sissejuhatus. Kadri Voorand lähenes lavale treppe mööda, laskudes hoopis publikuala poolt, ja alustas kava müütilise, maailma loomisest jutustava eesti regilauluga. Temaga liitus Estonian Voices ja järgnesid palad meie esindus-vokaalansambli repertuaarist, sealhulgas “Kõik, mis teed, tee praegu” ja “Kui lähed, mine iseendasse”. Vokaalgrupp kõlas ideaalilähedaselt nagu alati. Seejärel lustis Voorand oma lauludega, keerates vinti vahepeal veidi üle ka, nähtavasti publikut provotseerides – kuidas see reageerib, kui laulja hakkab äkki pööraselt keksima ja vaibakloppimismuusikat tegema? Vist saadi naljast aru. Natukene häiris mind hoopis see, kui Kadri laval iseendaga vesteldes kommenteeris: “no ära ole nii lapsik, äkki läheb paremini peale”. Võibolla on keegi anonüümne kommentaator kusagil netis talle lapsikust ette heitnud? Mina isiklikult leian, et loovust ilma mängulisuseta on väga raske ette kujutada, ja mängulisust ei tohiks segi ajada lapsikusega. Pidu suurhallis võttis tuure üles sedamööda, kuidas lavale lisandus külalisi, nii Eestist kui kaugemalt. Üks oodatumaid oli kindlasti vokaalansambel Accent, kelle liikmete erinev päritolumaa annab põhjuse rääkida lausa globaalse haardega bändist. Eri riikide esindajad “heiskasid” vokaalselt-sümboolselt ka oma riigi lipud, lauldes põnevaid seadeid vastavate maade hümnidest. Kõige vahvamad olid siiski hetked, kui mõlemad vokaalgrupid laulsid koos. Eriti uhke tunne pidi olema samuti publiku hulgas viibinud Arno Tammel, Estonian Voicese endisel liikmel ja mõlema ühislaulu autoril. Omaette kunsttükk oli koostada sujuvalt kulgev kava, mis ei tekitaks kuulamisel tükeldatuse või juppidest kokku lappimise tunnet. Tundub, et see õnnestus. Aeg ei jäänud saalis küll päris seisma, kuid sai kindlasti mõnusalt veedetud. Kui alguse juurde tagasi tulla, siis viis minutit enne kontserdi algust lookles uste taga veel ilmatu pikk saba. Saku suurhalli oli aja peatumise imet tunnistama tulnud suur hulk rahvast. Järjekorras seistes meenus mulle, et kümme aastat tagasi võis Kadri Voorandi kontserti kuulata tillukeses NO99 jazziklubis. Kuid asi pole ainult saali suuruses. Olen mitmel korral Saku suurhallis kogenud kehvavõitu heli ja hakkasin seda pidama lausa parandamatuks nähtuseks, millega kvaliteedi suhtes nõudlik muusik nagu Kadri Voorand kokku ei sobi. Ajad õnneks muutuvad. Kõige suuremate sammudega on kahtlemata edasi liikunud Kadri Voorand, kes on sooritanud varem mõeldamatuna tundunud hüppe nišijazzist peavoolumuusikasse ja -meediasse. Ka tema kohta kehtis algul ütlus, et ükski prohvet pole kuulus omal maal, ja võib oletada, et Eesti publik on õppinud Voorandit armastama osaliselt tema piiritaguse menu kaudu. Oluline on ka järjekindlalt oma asja ajada, seni, kuni see teistelegi meeldima hakkab. Saalis istudes ja muusikat kuulates ei tundunud see üldse ebaloogiline – nii mõnigi Voorandi esitatud laul kuulub popmuusika alla ning on kergesti kaasa ümisetav. Ka jazziartist võib olla hitimeister.

Ansambli Estonian Voices esimene album ilmus 2014. aastal ja sisaldas omaloomingut läbisegi laenatud lugudega (Horace Silveri “Tokyo Blues”, Herbie Hancocki “Cantaloupe Island”, ansambli Blood, Sweat & Tears “Spinning Wheel” jt). Seksteti teine plaat sisaldab ainult eestikeelset muusikat ning tugineb kolme neljandiku ulatuses rahvalaulule. Kitsama reviiri maha märkimine on hea otsus. Albumi kava moodustab tugeva terviku ja annab ansamblile jäljendamatu näo, eriti laias maailmas, kus tegutseb arvukalt heatasemelisi (jazz)vokaalansambleid. Eesti rahvalaul on oma tertsi-kvardi piiridesse jääva ambituse ja maagilise sõnajõuga paljusid inspireerinud – materjali nappus esitab väljakutseid ja annab võimaluse kaugeleulatuvateks arendusteks. Peamiselt Kadri Voorandi arranžeeringud ongi fantaasiaküllased, krõbedad nii vokaaltehniliselt kui ka rütmika poolest. “Tulevärgimuusikale” pakuvad vaheldust meelega hõreda seadega “Siidilipp ja hõbepurjed” ja “Ära löö noorikut”. Viimane on eriti mõjuv (mäletan selle laulu meeleliigutavat toimet publikule kevadel “Jazzkaarel” toimunud kontserdil). Põnev on Arno Tamme kirjutatud “Kiara”, kus on püsivalt õhus teatud Brasiilia vibe, mis jääbki lõpuni materialiseerumata. “Kui mina hakkan laulemaie” sisaldab lummavaid stevereichilikke, kord ilmuvaid, siis taas kaduvaid helivälju (küll ilma Reichile omase pulsatsioonita). Albumi lõpus on kaks lugu, mis on hitid nii originaalesituses kui ka Estonian Voicese tõlgenduses – Curly Stringsi “Kättemaks” ja “Kauges külas”. Need ja lustlik popurrii “Laulumängud Haljala kihelkonnast” panevad küllap paljude kuulajate puhul liikuma ka nunnumeetri osuti. Kuuik kõlab ansamblina kui üks organism, samas kerkib soolodes esile ka lauljate isikupära. Lisaks Kadri Voorandile eristub kauni häälevärvi poolest eelkõige Mikk Dede. Plaadilt kostuv kõrge kvaliteet on kombinatsioon töökusest ja inspiratsioonist. Estonian Voices on seadnud lati kõrgusele, kus see Eestis varem pole olnud ning milleni annab uutel üritajatel küündida.

Noorte muusikute telekonkurss “Klassikatähed” toimus esmakordselt 2013. aastal. Võitjaks tituleeriti toona tšellist Marcel Johannes Kits, kelle viiuldajast kaksikõde Katariina Maria Kits võitis konkursi järgmisel, 2014. aasta hooajal. Pärast aastast pausi saime sel kevadel taas jälgida noorte klassikaartistide võistlust, mille eelvoorus sõeluti välja kaheksa muusikut, kellel võimaldati näidata ETV eetris oma oskusi, närvikava ja loovust. Valituiks osutusid Karl Johan Kullerkupp (löökpillid), Silvia Ilves (tšello), Jaan Mesi (trompet), Kristiina Rokashevich (klaver), Jakob Peäske (fagott), Mikk Langeproon (akordion), Merike Heidelberg (vioola) ja Sten Heinoja (klaver). Algupärase ja maailmas ainulaadse saateformaadi autor on helilooja ja koolijuht Timo Steiner, kes kirjutas ka suurepärased vahetekstid, kus oli parajas koguses harivat teavet tavakuulajale ja vajalikud vihjed asjatundjale. Kui nii mõneski vestluses või arutelus on kurdetud selle üle, et kuidas saab võrrelda niivõrd erinevaid instrumente (ja ka inimhäält), siis igapäevaelus teeme me seda ju kogu aeg. Kontserdisaalis pole oluline, kas kuulame soolopilli, koori või orkestrit. See, mis loeb, on esinemisest saadav emotsioon. Ja kuigi professionaalne žürii (püsiliikmed dirigent Olari Elts ja viiuldaja Triin Ruubel) saab tulemuses mingil määral kaasa rääkida, on äärmiselt oluline televaataja arvamus. Isegi ehk liiga oluline. Kui teises saates langes välja vioolamängija Merike Heidelberg, ütles saatejuht Marko Reikop tema esitatud romansi kohta: “Omavahel öeldes, ma ei ole selle helilooja nime (Max Bruch – toim.) mitte kunagi kuulnud.” Sellise saate läbivalt raskeim ülesanne ongi nutikas kavavalik. Lugu peab piisavalt imponeerima žüriile, aga samas avaldama muljet ka keskmisele saatevaatajale. Mulle meeldis väga Heidelbergi esinemine kontserdivoorus, kus ta mängis Tubina vioolasonaadi teist ja kolmandat osa. Kõrva jäi maitsekas vibrato ja pilli hea, mahlane, võiks öelda, et kohati lausa tšellolik kõla. Žürii külalisliikme Andres Mustoneni sõnul on vioola maailmas hetkel väga populaarne, kuna tal on võime oma kõlaga puudutada neid “keeli” inimeses, mida paljud teised pillid ei suuda. Kuulake näiteks imelist Tabea Zimmermanni või Juri Bašmeti, ja te mõistate kohe, mida Mustonen seda öeldes mõtles. On suurepärane, et vioola arvati vääriliseks osalema solistide konkursil, ja äärmiselt kahju, et see tee nii lühikeseks jäi. Saate atmosfäär on mõnusalt pingevaba, milles on kindlasti oma roll saatejuhi võluvalt ebakompetentsetel kommentaaridel. Tema ütlemised à la “See, millega sa seda duetti hakkad mängima, tundub mulle jubedalt kandle moodi, aga mine vaata lähemalt!” tekitavad pikaks ajaks hea tuju. Võistlusprogramm sisaldab väga erinevaid ülesandeid. Esimeses saates tutvustati end virtuoospalu esitades, järgnes kontserdivoor. “Unustamatud meloodiad” tuli üle kuulata järelvaadates, sest otsesaate heliga juhtus midagi enneolematut ja tohutu heli hakkimine ei jätnud muud võimalust, kui vahetada kanalit. Õnneks ei juhtunud seda järgmises saates “Koostöö superstaariga”. See ülesanne oli üks nõudlikumaid, sest kuigi lugu oli teada, kohtuti partneritega alles laval. Lisaks hakkas rolli mängima asjaolu, et lood olid väga erineva raskusastmega ja kuigi oleks ehk õige ning eluterve võtta seda saadet kui toredat mängu, tekitas formaadi mõningane ebatäiuslikkus kirglikku vastukaja nii lihtsalt huvilistes kui ka professionaalides. Lugude loosimise ajal ütles fagotimängija Jakob Peäske prohvetlikud sõnad: “Ka kõige paremad mängijad kukuvad siit saatest teadagi baroki tagajärjel välja!” Kahjuks seekord nii juhtuski. Löökpillimängija Karl Johan Kullerkupp mängis koos kandlemängija Kristi Mühlinguga Bachi “Jeesus jääb mu rõõmuks”, mille esitus ei olnud ehk ideaalne, küll aga väga loomulik ja hingestatud. Karl Johanist jäigi eelkõige meelde vaba suhtlemine ajakirjanikega, huumor, sõbralikkus ja julge arvamuseavaldamine. Karl Johani ametivend Vambola Krigul ütles sotsiaalmeedias selle ülesande kohta: et kui tahta asja vähegi ühtlustada, peaks väljapakutud lood olema sellised, mis on kirjutatud konkreetsele pillile. Ka Olari Elts tõdes, et noortele esitatud ülesanded olid väga erinevad ja kogu konkurss on osaliselt “kosmosevallutamise ja künnivõistluse” võrdlemine. Loe edasi Muusikast 6/2016

Seekordne, juba XIV “Klaaspärlimängu” muusikafestival tõi Tartusse taas kokku palju suurepäraseid esinejaid meilt ja mujalt. Omanäolise akustikaga Jaani kirikus võis kuulda nii soliste, ansambleid kui suuremaid kooslusi, lisaks olid esindatud väga erinevad muusikalised stiilid ja ajastud. “Klaaspärlimängu” festivalile iseloomulikult oli avar ka toimuva geograafiline haare – kui kontsertidele liita juurde mõlemad kunstinäitused, sai kaetud õige lai spekter Kariibi merest Mongoolia ja Tiibetini. Suvised nädalavahetused on loetud, nii ei saanud ma kahjuks osa laupäevastest sündmustest, kus astusid üles Iisraeli barokkorkester Barrocade koos metsosopran Maya Amiri ja dirigent Andres Mustoneniga, ning nägemata jäi ka hilisõhtune, Dante Alighieri 700. surma-aastapäevale pühendatud kontsertetendus. Siiski õnnestus viibida kuuel suurepärasel kontserdil, mis moodustasid omavahel toreda sümmeetrilise terviku, mõjudes korraldajate poolse vaimuka kompositsioonilise võttena. Festivali avakontserdil esinenud Kremerata Baltica ei petnud ootusi vähimalgi määral. Viimse piirini publikuga täidetud ruumis sai kuulda suurepärast keelpillimuusikat väga täpses ja nüansirohkes esituses. Maailmanimega viiuldajate Gidon Kremeri ja Tatjana Grindenko kõrval särasid noored solistid Giedrė Dirvanauskaitė tšellol ja Andrei Pushkarev vibrafonil. Kaasaja ja lähimineviku klassikute Pärdi, Britteni, Xenakise ja Kancheli teostele lisaks oli kavas Gidon Kremeri poolt keelpilliorkestrile seatud “Chaconne” sooloviiulipartiitast d-moll, mille algmaterjalina ei olnud kasutatud mitte Johann Sebastian Bachi originaalteost, vaid hoopis Ferruccio Busoni lopsakat klaveritranskriptsiooni sellest. Selline võte tundus end igati õigustavat, sest varasemale kuulamiskogemusele toetudes julgen öelda, et soleerivale keelpillile või ka keelpillikvartetile mõeldud faktuuri ülekandmine suuremale koosseisule peidab endas mitmeid muusikalisi karisid, millest nüüd oli edukalt mööda loovitud. Veidi koomilise momendina võib välja tuua fakti, et läti helilooja Arturs Maskatsi piazzollalikus tangorütmis teos “Midnight in Riga” ja Iannis Xenakise “Aurora” kanti ette kavalehel lubatule vastupidises järjekorras. Muusika vägi on suur ja mis paberil kirjas, seda usutakse. Seetõttu kardan, et nii mõnegi tubli põhja-liivimaalase ajukurdudesse sai nüüd istutatud mõningane eelarvamus meie ajaloolise pealinna ööelu suhtes. Järgmisel õhtul esinenud Eesti Rahvusmeeskoor oli võimas! Nende kontserdikava esimeses pooles kõlasid Riho Esko Maimetsa, Cyrillus Kreegi ja Andres Uibo vaimulikele tekstidele kirjutatud teosed. Jäi mulje, et koor tundis end selle imeilusa, ent samas jõulise ja ülimal määral pingestatud muusika ettekandmisel suurepäraselt. Kõik õnnestus ja lauljad eesotsas dirigent Mikk Üleojaga paistsid inspireeruvat nii Jaani kiriku akustikast kui kuulajate tähelepanust. Kõigi osapoolte koosmõjus tekkinud vaimne kõrgepinge oli lummav ja meeldejääv.Kontserdi teises pooles kõlanud hilisromantilised ja ekspressionistlikud teosed esitasid rahvusmeeskoorile kahtlemata hoopis teistsuguseid väljakutseid. Atonaalsusse pöörduvad ja karedakõlalised koorifaktuurid eeldavad lauljatelt väga täpset intoneerimisoskust ja selget artikuleerimist, mille hoidmine ilma harjumuspärase laadilise toeta pole sugugi kerge, kuid koor mõjus siingi väga veenvalt. Kontserdile nime andnud Arnold Schönbergi teoses “Ellujäänu Varssavist” kandsid põhiraskust Alo Rammo (kõnelaul) ja pianist Sten Lassmann. Mõlemad olid oma rollis suurepärased. Sten Lassmanni poolt esitatud ränkraske klaveripartii on tegelikult kohandus orkestripartiist ja on mõeldud kommenteerima ning võimendama jutustaja poolt kirjeldatavaid rõlgusi, hoides samal ajal üleval teose muusikalist arengut. Kuigi pianist sai oma ebainimliku ülesandega hiilgavalt hakkama, jäin selle teose puhul siiski igatsema veidi suuremat klaverit, mille puhul iseäranis bassiregister andnuks Jaani kiriku muidu väga kvaliteetse instrumendiga võrreldes hoopis mahlakama tulemuse. Siit sündis mõte, mis haakub hästi ka kahe järgneva kuulatud kontserdiga – need olid nimelt pianistide sooloõhtud. Miks ei võiks meil sarnaselt keelpillimängijatele olla midagi pianistide pillifondi taolist, mis hoolitseks tipptasemel klaverite transpordi ja häälestamise eest! Nii võiks väga heas esituses klaverimuusika kõlada väärilisel instrumendil paljudes suurepärase akustikaga ruumides, mille puhul ei peaks enam muretsema kallite pillide säilitustingimuste ja tehnilise korrasoleku pärast. Veidi tummisema kultuurikihiga riikidest on sarnaseid näiteid ju võtta ... Küll oli meeldiv jõuda pärast palavat suvepäeva Jaani kiriku kosutust pakkuvate müüride vahele, et kuulata esimest kahest festivalikavas olnud pianistide sooloõhtust. Need kontserdid kandsid ühispealkirja “Rektorid”, kuid kummalgi oli ka oma alapealkiri. Peep Lassmanni kontserdikava ülesehitus oli kantud tema ornitoloogiakirest ja saanud ka vastava pealkirja “Tiivulised olendid”. Tõepoolest, kõik kõlanud teosed olid inspireeritud kas otseselt linnuriigist või kirjutatud selle valdkonnaga samuti väga hästi kursis olnud Olivier Messiaeni poolt, kes suutis oma loomingusse kaasata kujundeid nii ornitoloogiast kui katoliiklikust müstitsismist. Peep Lassmann on minu arvates suur meister muusikalise atmosfääri loomisel, kes valdab suurepäraselt meeleolude ülevalhoidmise ja vaikuse täitmise kunsti. Kontsert koosnes küllaltki eraldiseisvatest paladest, mille vahele pikitud seletavad tekstid pianisti enda esituses olid muhedad ja informatiivsed. Tulemuseks oli väga omapärane, hilisõhtusesse aega hästi sobiv meditatiivne klaveriõhtu, kus aeg kulges mingis tabamatus tempos ja teoste vahelist vaikust ei raatsinud keegi hakata aplausiga lõhkuma. Järgmisel päeval esinenud Ivari Ilja klaveriõhtu oli täiesti teistsugune. Kontserdikava sai oma alapealkirja “Põhja ...” (“To the North ...”) Tõnu Kõrvitsa samanimelisest palast ja oli täidetud veel Eduard Tubina, Peeter Vähi ja Frédéric Chopini teostega. Kontserdi teises pooles ette kantud Chopini virtuoossed teosed kõlasid Ivari Ilja esituses tuntud headuses. Tema pianism võimaldab põhimõtteliselt kõike ja kohandub soovi korral nii ruumi akustika kui pilli iseärasustega nõnda, et kõik, mida öelda tahetakse, ka publikuni jõuab. Ses mõttes olin veidi enam põnevil isegi kontserdi esimese poole osas, kus kõlanud kaasaegsemaid klaveriteoseid pole harjunud nende seekordse esitajaga seostama. Siin kujunesid minu lemmikuteks Tõnu Kõrvitsa palad, mille puhul mitmel korral tabasin sarnaseid faktuure ja kõlasid eelmisel õhtul kuuldud Messiaeni teostega. Sama päeva hilisõhtul toimunud koorimuusika kontsert esitles omi radu avastavaid heliloojaid Sander Mölderit ja Maria Fausti, kelle teosed “Elust välja lõigatud” ja “Maarja missa” kõlasid kammerkoori Collegium Musicale, Maria Fausti bändi ja dirigent Endrik Üksvärava esituses. Esimeses palas, mis kõlas sel õhtul esiettekandena, sekundeeris koorile fonogramm ja teos mõjus terviklikuna oma algusest lõpuni väljapeetud meeleolus. Maria Fausti “Maarja missa” jättis mulje märksa suuremast ja keerulisemast vormist. Lisaks kammerkoorile osales teose ettekandel ka neljaliikmeline puhkpillidest koosnev kammeransambel, mis oli mehitatud suurepäraste mängijatega. Teose mitte väga keerukas helikeeles võis siin-seal ära tunda laene ja otseseid tsitaate erinevatest stiilidest ja aegadest ning kõik kokku tundus olevat kantud mingist veidi huligaansest vaimust. Kokkuvõttes ei olnud lugu vaatamata oma pikkusele väsitav ega tüütu, kuid vähemalt esimesel kuulamisel ka mitte ülearu huvitav. Rohkearvulisele publikule tundus teos ja selle esitus siiski väga hästi korda minevat. Festivali lõppkontserdil astusid üles festivali sümfoniettorkester, viiulisolistiks oli Hans Christian Aavik ja dirigeeris Andres Kaljuste. Väike, aga võimekas orkester sai oma ülesannetega suurepäraselt hakkama nii Alisson Kruusmaa esiettekandel kõlanud “Viies arabeskis” kui kontserdi teises pooles esitatud Tšaikovski “Serenaadis”. Kontserdi staariks tõusis kindlasti noor ja järjest enam tunnustust koguv viiuldaja Hans Christian Aavik, kes esitas Felix Mendelssohni noorpõlves kirjutatud d-moll viiulikontserdi soolopartii suure sisemise energia ja muljetavaldava üleolekutundega. See kontsert, mis ei ole nii tuntud ja vahest ka esitaja suhtes nõnda tänuväärne kui sama autori e-moll viiulikontsert, sai Aaviku poolt mängituna ometigi kogu festivali üheks eredaimaks elamuseks. Nauditav oli jälgida karakterite läbiviimist ja artistlikku mängimist nii ruumi akustika kui publiku tähelepanuga, kantuna vähemalt minu kõrvale laitmatust intonatsioonist ja vaimustavast pillikõlast. Lisapalana kõlanud Paganini introduktsioonis ja variatsioonides pealkirjaga “Nel cor piu non mi sento” jätkus sama lustlikku mängurõõmu ja meisterlikku pillikäsitsust veelgi, mistõttu publiku tormilised vaimustusavaldused olid auga välja teenitud. “Klaaspärlimängu” festival ei oleks see, mis ta on, ilma taotluseta ühendada erinevaid kunstivorme ja stiililisi lähenemisi muusikale või kunstile laiemalt. Nii ka seekord, kontsertidele lisaks oli võimalik tutvuda väljapanekuga Nikolai Roerichi Aasia-teemaliste maalide reprodest ja jälgida kunstnik Tarrvi Laamanni maalide simultaanset valmimist kontsertide käigus ja vahel. Lisaks siirastele tänusõnadele, mida festivali peakorraldajad Tiina Jokinen ja Peeter Vähi igati väärivad, soovin edastada ka tagasihoidliku palve veidi informatiivsema kavaraamatu osas.

Jaak Sooäärel on klassikalise muusika esitamises džässivõtmes juba pikk kogemus. Meenutame siin kasvõi projekti “Bach” koos Ivo Sillamaaga, plaati “Tormisele” koos Tormis Quartetiga (Kadri Voorand – Liisi Koikson – Jaak Sooäär – Paul Daniel), “Ma lillesideme võtaks” ansambli Juhan koosseisus ning plaati “Tchaikovsky”, kus kõlavad džässivõtmes Tšaikovski kõige tuntumad palad, esitajateks Sooääre kõrval Aleksei Kruglov, Mihkel Mälgand ja Tanel Ruben. “Goldbergi variatsioone” mängib Sooäär koos Andres Mustoneni, Taavo Remmeli ja Tanel Rubeniga. On mõistetav, et siia on kaasa haaratud Andres Mustonen, üks meie kõige eksperimendijulgemaid muusikud. Sama koosseis esitas oma nägemust “Goldbergi variatsioonidest” juba 2016. aastal, nüüd avanes võimalus see ka plaadile salvestada. Minul oma klassikalise pianisti taustaga kulus harjumist seda “Goldbergi variatsioonide” versiooni kuulates. Mäletan aega, kui kuulasin seda arvukaid kordi oma lemmikpianisti Glenn Gouldi esituses. Aga barokil ja džässil on puutepunktid olemas. Baroki justkui lõputus (perpetuum mobile) liikumisenergias on sarnasus džässi rütmienergiaga. Ka olen nõus Andres Mustoneni mõttega, mis ta ütles Kuku raadios plaadist kõneldes: “Siin loome uut maailma, mitte ei korda seda, mis on tehtud. Näeme selles teoses teisi olekuid. See tõestab veelkord, mida geniaalset on meie ajalugu, meie tsivilisatsioon meile pärandanud.” Ka kollektiivi Sooäär – Mustonen – Remmel – Ruben leidlikkus teost esitades on väga suur. On põnev, kui Sooäär ja Remmel kalduvad vahepeal Bachi konkreetse meloodia teelt täis-džässilikku improvisatsiooni, Mustonen leiab oma viiulisoolode jaoks üha uusi lähenemisviise ning soolosid saab ka Tanel Ruben löökpillidel. Sooäär ütleb selle kohta: “Mängime selle, mis Bachil kirjas on ja arendame sellest oma improvisatsioonid. See on mitmeastmeline protsess, mis lähtub peaimpulsist – variatsioonide teemast.” Muidugi võib puhta klassika esitamine nii teistlaadi lähenemisega kutsuda esile ka mõistmatust. Sooäär ütleb, et nende eesmärk pole provotseerida, vaid vastupidi – võtta see väärtuslik muusika ja esitada seda omas laadis oma parimate oskustega nii hästi kui võimalik.

27. septembrist 9. oktoobrini oli Moskvas festival “Peegel peeglis”, mis oli pühendatud Arvo Pärdi 80. sünnipäevale. Festivali korraldavad Moskva Tšaikovski-nimeline konservatoorium, Eesti suursaatkond Venemaal, Loominguliste algatuste arengufond, Moskva konservatooriumi kammerkoor, Klassikalise muusika stuudio ja MTÜ Kammermuusikud. 27. septembril olid Arvo Pärdi autorikontserdid Andres Mustoneni juhatusel Moskva konservatooriumis. Päevasel kontserdil esines väikeses saalis Hortus Musicus, õhtusel galakontserdil suures saalis konservatooriumi kontsertorkester, kammerorkester ja kammerkoor. 1. oktoobril oli kontsert Moskva Peeter-Pauli katedraalis, kus Pärdi, Pergolesi ja Bachi muusikat esitasid Moskva muusikud. 8. oktoobril astus Skrjabini muuseumis publiku ette kümmekond vene muusikut, kavas peamiselt vene muusika, aga ka Lepo Sumera “Pala aastast 1981” Vladimir Ivanovi esituses. 9. oktoobril astusid Novaja Opera teatri peeglifuajees vene muusikute kõrval üles Iris Oja ja Diana Liiv. Kontserdi kavas olid Arvo Pärdi “Bogoroditse Djevo”, “Da pacem Domine”, “Vater unser”, “Spiegel im Spiegel”, “My Heart’s in the Highlands”, “Fratres”, “Pari intervallo”, “Mozart-Adagio”, “Es sang vor langen Jahren”, “Kaks hällilaulu” ja “Which was the Son Of …”, lisaks ka Purcelli, Shuberti, Mozarti, Brahmsi ja Stravinski muusika.

P E R S O O N Andres Mustonen – elu paradiisis. Kadri Hunt MUUSIKAUUDISEID MAAILMAST Nele-Eva Steinfeld Europe Jazz Media soovitab T Ä H T Andrew Lawrence-King – emmates tiigrit. Saale Fischer E V 1 0 0. U N A R U L A A R D E D Alfred Karindi muusikutee. Ia Remmel, Kristel Aer P I L K Berliinis ehedate elamuste jahil ehk traditsioonide ilu ja võlu. Kai Taal M U L J E Kohmetusest sündinud. Uudisooperist Manfred MIM “Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas”. Igor Garšnek Kas Läti asub teisel planeedil? Tänavusest “MustonenFestist”. Pärtel Toompere Eksootilist ja kammerlikku “MustonenFestil”. Intervjuu mandoliinimängija Jacob Reuveniga. Joosep Sang Rahvusvaheliselt arvestatav ooperielamus. Vanemuise ooperigalast. Toomas Kuter Elav, elev ja ülev. EFK ja Vox Clamantise kontsertidest. Taavi Hark Uus armastus. Irina Zahharenkova klaveriõhtust. Leelo Kõlar Estoonlaste sümfooniline retrospektiiv. RO Estonia orkestri kontserdist. Aare Tool Karavan kulgeb edasi. Mart Soo kontserdist. Marje Ingel Kaks laulukontserti. Monika Helme MUUSIKAUUDISEID EESTIST HELIPLAATIDE TUTVUSTUS

Mäletan juba lapsena, et televiisorist näidati naljakates vanaaegsetes riietes veidrate kõverike pillidega moosekante. Hiljem sain teada, et see oli ansambel Hortus Musicus – Eesti ja terve Nõukogude Liidu vanamuusika interpreteerimise teerajaja. Nüüdseks on palju vett merre voolanud, olen nendest pillimeestest mitmetelt oma muusikuteel nõu ja õpetusi saanud, enamikuga ka koos laval olnud. Võiks arvata, et aastatega on fanatism vaibunud, aga Hortus Musicus on endiselt täies energias ning elujõus. Sama võib öelda ansambli asutaja ja kunstilise juhi Andres Mustoneni kohta, kellelt järgnevas vestluses püüan välja uurida selle väsimatu nooruse retsepti ja tagamaid. "Kunsti ja muusikaga tegelgu ainult need, kellele see on absoluutselt elu ja surma küsimus, mitte et võib olla nii ja võib olla naa. Kunst, pillmäng, laul elukutsena ei kannata seda, et võib nii ja võib naa. Kui sa tunned natukenegi, et võib teha, aga võib ka mitte, hakka kohe varakult teiste asjadega tegelema. Ma kuulan kõike, aga ma ei lase kellelgi endale öelda, et nii peab olema või nii peab tegema. Ma pean ise enda sees aru saama ja siis ma ütlen, et ma teen seda. Kas mängumaneerid või midagi muud – see isiklik tegevus ja isiklik vastutus kõigi asjade eest on taganud mulle laialdase karjääri. Muusika- või kunstimaailmas olemine on pidev intensiivne tegevus. Mitte see freelance-muusikute tegevus, kes käivad kogu aeg ringi märkmikuga, mis on täis erinevate projektidega proovide kellaaegu – see veel ei loo midagi, ei tee sind tegijaks, oled lihtsalt nagu orav rattas. Soov ja võime luua justnimelt seda “oma” tähendab pidevat mõtlemist, oma asjaga tegelemist. Maailm tahab midagi kätte saada, aga mina ei taha mitte midagi kätte saada, ma liigun kogu aeg edasi. See ei tähenda, et pean ütlema, et kogu aeg paremaks, aga edasi – see on lõputu liikumine, mis toob endaga kaasa igasuguseid nähtusi." Aga läheme korraks päris algusse. Kuidas sa muusikuks kasvasid? Ma ei kasvanud muusikuks, ma sündisin muusikuks. Ka vanemate poolt oli muusika osas väga suur toetus – isa oli amatöörmuusik, kes mängis väga paljusid pille. Muusika kui heli polnud mulle mingi võõras asi. Mängisin kolmeaastaselt mandoliini, see oli juba samm viiuli suunas. Samas andekus ei tule mitte geenidest ja lihalikust asjast, vaid see kõik on and ülevalt, seda saab ainult jumalalt. Mitte keegi teine ei anna seda. Oled öelnud, et elad praktiliselt paradiisis. Et sa tajud paradiisi täiusliku, harmoonilise sisemise tundena. Kuidas ja millal selline tunnetus alguse sai? Selle jaoks ei ole retsepti. See harmoonilise tasakaalu tunne tuleb mitte tegevusest, vaid mõttemaailmast. See tunnetus algas mul umbes 12-13-aastaselt. Kui oled valitud tajuma suurt vaimset kosmoloogilist ja religioosset maailma, hakkab see kõik kasvama. Sellest ajast hakkasin ka taimetoitlaseks. Noorena käisin palju Oleviste kirikus, seal toimusid hetkega ümbersündimised – ilmselt on see võimalik, aga mul ei olnud see nii. On tähtis, millise “seljakotiga” inimene sünnib. Ühe elu jooksul ei jõua inimene väga kaugele, ei jõua millenigi, mis peaks teda rahuldama, ta peab saama midagi kusagilt eelnevalt kaasa. Mina usun, et inimesed sünnivad erineva pagasiga. Ja mõningaid inimesi nimetatakse sellepärast noorest peast äkki geeniusteks. Nad sünnivad juba tohutute kogemustega – mis see on, võib mõelda mitmest aspektist. Kas sul oli ka mingeid teenäitajaid, suunajaid? Kindlasti oli selliseid inimesi, aga see oli juba pärast. Kui oled ise esimese sammu astunud, siis tekivad ka vajalikud inimesed – head professorid, vaimuinimesed. Eestis on mind kindlasti mõjutanud Hugo Lepnurm, Heimar Ilves. Tallinnas oli teisiti mõtlevaid inimesi väga palju – olid Leo Semleki teooriad, Leichterid [Karl ja Laine – Toim.], Aurora Semper. Need inimesed hoidsid kokku, nad ei ajanud mingit ametlikku ideoloogiat, kõikidel oli oma mõttemaailm. Hämmastav, et ajastul, kus ei tahetud, et oleks – oli. Ja nüüd, kus võiks olla, on sellest puudus.Õppisin viis aastat kompositsiooni Kuldar Singi ja pärast Eino Tambergi juures. Muusikas huvitasid mind noorena aleatoorika, dodekafoonia, häppeningid – tegin teismelisena kõik läbi. Keskkooliajal oli mul muusikakeskkoolis igal aastal häppening – kirjutasin üliavangardistlikku muusikat, kasutasime kõike, mis tol ajal võimalik – playback’e, linte. Direktor Endel Loitmelt pidime alati saama kirjaliku loa. Panime afiši üles, ka õpetajad tulid vaatama. Kord alustasime näiteks nii, et klassivend Rein Rannap mängis klaverit, mina ronisin klaveri seest välja; üks häppening lõppes nii, et Led Zeppelini muusika jäi korduma ja lasime tossu nii kaua, et publik pidi toast välja minema. Räägitakse, et Pärt ja Sink põletasid viiulit1, me tegime sama asja, aga teises kohas. Kuidas sattusid sellisest avangardsest maailmast vaimuliku muusika juurde? Käisin varakult ja vaimustunult uue muusika festivalil Varssavis – see uppus avangardismi. Aga sai ka selgeks, et see oli tolle maailma viimane karje, ning mitte sellisesse maailma ei olnud ma tulnud. See oli kogu ajastu karje. Mis hetkel tuli teadmine, et vaimulik muusika on sinu tee? Selle tulemus ongi Hortuse tekkimine. Minu esimene vanamuusikaansambel oli tegelikult Oleviste kirikus 1970-ndal. Seal olid Joosep Vahermägi, Külli Linask ja Allar Kaasik. Hakkasime puudutama muusikat, kus olid puhtalt religioossed tekstid, näiteks laulsime esmakordselt Eestis Schützi “Kleine Geistliche Konzerte”. Siis tekkis mõte, et peab ikkagi ansambli tegema, millega hakata süstemaatiliselt harjutama. Iga asja tegemiseks on vaja oskusi – käsitööoskusi; iga asja tegemiseks on vajalikud erinevad oskused. See, kes teeb puust hea tooli, mobiiltelefoni ei tee. Mobiiltelefon oleks nagu keerulisem asi ja ongi, aga mobiili tegija ei oska tooli teha. Tuleb õigeid asju õppida ja omandada need vahendid, millega sa oma asja teed. Teadmine, et Rahmaninovi kontsert ei ole parem kui Bachi oma või et Landini laulude laulmine ei nõua vähem oskusi kui laulda Wagnerit – see on teistsugune maailm, teistsugune oskus teistsuguse vaimuga inimeste jaoks. Kuigi need asjad ei ole üksteisest üldse nii kaugel, pragmaatiline maailm on nad eristanud ja lahterdanud, aga tegelikult, kui me elame mingis kultuuriruumis, siis meil ei saa olla üksteise vahel seinu. Kui Hortusega alustasime, oli töömäär meeletu. Laulsime peast, õppisime keelt, tantsu. Ja kõik selleks, et õppida seda ühte tooli tegema. Kust sa aatekaaslased leidsid? Kõik algas sellest, et teeme seda, mida me ise usume – see oli päris hull lause, sisse tuli usu moment. Kõik ansambli liikmed olid kuidagi usuga seotud, osad olid ka pastorite lapsed. See oli väga tähtis, sest neil inimestel olid mingid muud väärtused, mitte selleks ei hakatud tegema, et midagi saada. Käisin esimese kursuse üliõpilasena filharmoonia juhtkonnaga rääkimas, tollal olid seal eesotsas Olga Rudneva ja Kulno Raide. Juba teisel tegevusaastal hakkasime tegema filharmoonia kontserte – need olid tohutult rahvarohked, uskumatu, millistele saalitäitele me kogu aeg esinesime. Oli aeg, kus kõik pidid Hortuse maailmast osa saama. Kiiresti jõudsime Moskvasse, kuna tundsin juba varem selliseid muusikuid nagu Aleksei Ljubimov, Tatjana Grindenko, Edison Denissov, Alfred Schnittke. Olime dissidendid ja revolutsionäärid, kes kõike muutsid. Enamik praegu tegutsevatest vanamuusikutest ei tea üldse, mis tee neile ette mängiti. Mina ei hakanud taastama vana asja, lõin uue mõtlemise, uue esteetika. See oli uus asi, kuigi ta rajanes vanale. Vanamuusika oli tohutu tõmme puhtuse poole, me saime puhtasse tõesse. Praegu teen palju suuri teoseid – Mahlerit, Wagnerit –, aga tollal ma hilisemast muusikast seda tõde ei leidnud. 1 1968. aastal kirjanike majas – vt nt Merike Vaitmaa, “Eesti muusika muutumises: viis viimast aastakümmet” raamatus “Valgeid laike eesti muusikaloost”, EMA, 2000. – Toim.​ Loe edasi Muusikast märts, 2018

Peterburis tunnustati kultuuritegelasi, kes on märkimisväärselt panustanud Läänemere regiooni kultuurisidemete tugevdamisse. Sel aastal sai Balti tähe laureaadiks ansambli Hortus Musicus asutaja ja kunstiline juht Andres Mustonen. Preemia anti üle Talvepalees. Eelnevatel aastatel on Balti tähe auhinna saanud sellised Eesti kultuuritegelased nagu Eri Klas, Arvo Pärt, Elmo Nüganen, Lembit Ulfsak ja postuumselt ka Georg Ots. “Sellel auhinnal on pikk ajalugu. Venemaa ja Eesti suhetes on olnud erinevaid poliitilisi protsesee. Aga inimesed, kes elavad Eestis, teistes Balti riikides või kaugemal välismaal hoiavad tunnet, et kultuur on see väärtus, millest kallimat ei ole olemas,” rääkis teatrifestivali Baltijski Dom peadirektor Segei Šub. Andres Mustoneni Vene austajad nimetavad teda Eesti kultuuri suursaadikuks Venemaal.

“MustonenFest” toimus sel aastal juba 31. korda, Eesti kontekstis on selle muusikasündmuse vanus igati soliidne. Järjepidevus iseenesest on juba märk kvaliteedist või siis vähemalt publikut kõnetavast ja ajas muutumisvõimelisest ettevõtmisest. Või kas ikka on? Meie ümber on palju segadust. On seda rohkem või vähem kui eelnevatel aegadel – ma ei tea. Ma pole ju elanud teisel ajal. Sotsiaalmeedia ja sõnavabadus muudavad nii ehmatavalt samakaaluliseks väga erinevate inimeste seisukohad, professori ja koolilapse arvamused võivad ilmuda foorumi samal leheküljel, ehkki “päris” elus oleks nende kokkupuude võimatu. Kes on professionaalid, kui palju ja kas üldse ühiskond nende arvamust tänapäeval vajab? Kostub hääli, et inimesed ootavad rohkem asjalikku ja ratsionaalset analüüsi selles õnnemantratest ja emotsioonidest küllastunud maailmas. Samas võidutseb soov teistele meeldida endiselt täie hooga ning klassikalist muusikat püütakse digihulludele inimestele kõikvõimalike vahenditega söödavamaks teha. Pole pidepunkte, kultuurikiht näib õhenevat masendava kiirusega. Raha ning see, kuidas ennast müüa, prevaleerib valdavalt; haridus, haritus ja professionaalsus jäävad tahaplaanile või puuduvad sootuks. Kõige selle taustal on tihti tunne, nagu oleks kevad tulnud siis, kui talv pole veel alanudki. Mis tunne see on, pole vist 2020. aasta veebruaris vaja eestimaalasele seletada. Midagi oleks nagu väga puudu, ja ehkki inimene kohaneb enamasti kõigega, tundub siiski miskit valesti olevat. “MustonenFest” on eesti muusikaelus kindlasti fenomen nagu seda on ka selle asutaja ja kunstiline juht – viiuldaja ja dirigent, mitmekülgne muusik ja isiksus Andres Mustonen. Tema teod räägivad iseenda eest: kõnealust festivali on Mustoneni kutsel aastate jooksul väisanud sellised muusikamaailma tipptegijad nagu Gustav Leonhardt, Jordi Savall, Barthold Kuijken, Patrick Gallois, Emma Kirkby, Liana Issakadze, Natalia Gutman, The Tallis Scholars jpt. Kui maailma muusikalavade tipud usaldavad Mustoneni ja tema festivali, ei tohiks ka publikul tekkida kahtlusi ürituse kvaliteedi ja elamuslikkuse suhtes. 1989. aastal algatatud barokkmuusika kontsertide sari on aastate jooksul kasvanud mahukaks festivaliks, kandnud erinevaid nimetusi ja avardanud ajastupiire, laienenud Iisraeli. Palju aastaid Tallinna barokkmuusika festivalina tegutsenud ettevõtmine jätkab nüüd juba mõnda aega “MustonenFesti” nime all ja seda täiesti põhjendatult – kui üks festival on niivõrd oma looja nägu, pole põhjust selle pealkirja meelevaldselt lükkida žanrilisi või ajastulisi piiranguid. Nii ettearvamatu ja loominguline nagu on Mustonen ise, on ka tema festival. Viimastel aegadel on üritus keskendunud Ida ja Lääne kultuuride vastastikustele mõjutustele ja sidemetele ning rahvuskultuuride omapärale. Kuid mitte ainult. Mustonen on kindlasti üks eesti klassikalise muusika originaalsemaid ja värvikamaid persoone, terve elu oma rida ajanud ning tihtipeale ümbritsevaga opositsioonis olnud. “MustonenFestil” on siiski üllatusmomendi kõrval kindel koht ka traditsioonidel. Seekordne üheksa päeva kestnud festival tõi kuulajateni 12 kontserti üheksast Eesti esinemispaigast ning ettevõtmisse kaasatud eestlaste hulk oli muljetavaldav: sai kuulda ERSOt ja Rahvusmeeskoori, üles astusid Hortus Musicus, gambakonsort väikerinG, kammerkoor Collegium Musicale, Iris Oja ja Arete Kerge ning Beethoveni kolmikkontserdis särasid meie klassikatähed Katariina Maria Kits, Marcel Johannes Kits ja Sten Heinoja. Vähetähtis pole ka fakt, et noored klassikatähed on seda teost koos Andres Mustoneniga esitanud nüüdseks juba kaheksa korda, sealhulgas suure menuga Moskva Tšaikovski-nimelise konservatooriumi saalis. Arvatavasti pole vaja eraldi selgitada ja rõhutada, kui oluline on, kui eesti kõrgetasemelistele muusikutele antakse esinemisvõimalusi nii Eesti parimates saalides kui ka raja taga. Traditsiooniliselt kuulus festivali kavva ka üksnes Johann Sebastian Bachi loomingule pühendatud kontsert, seekord esitas rahvusvahelise haardega Korea-Saksa päritolu muusik Clara-Jumi Kang helilooja sooloviiuliteoseid. Pole vist mingi saladus, et ehkki Mustonen on palju aastaid dirigendina tegutsenud, pole ta dirigendiks õppinud. Tõsi, sarnaseid näiteid leiab nii Eestis kui ka rohkesti välismaal ning publik kõrgkoolidiplomi puudumisest kahtlemata probleemi ei tee. Mustoneni dirigeerimist vaadates võib ometi aimata, et orkestril võib seesuguse juhiga olla tihtipeale raske mängida – mitte et taktilöömine just kõige olulisem oleks, kuid tavapärasest liig erinev dirigeerimistehnika tekitab siiski segadust. ERSO puhul pole tegemist ka isemängiva tipporkestriga (veel?!), kes dirigendi abi üldse ei vaja. Nii et avakontserdi suhtes, kus tuli Eesti esiettekandele Penderecki klaverikontsert, polnud mu ootused eriti kõrged. Kuna tellimus kontserti arvustada tuli üsna viimasel hetkel, polnud mul kahjuks võimalust minna kuulama ERSO proove ning paraku polnud aega teosega ka interneti teel põhjalikumalt tutvuda. YouTube’is on kontserdist mitmeid ettekandeid, sealhulgas ka helilooja enda dirigeeritud variandid, ning neid kuulasin tagantjärele. Saan siinkohal ainult saatust tänada, et asi seesuguses järjekorras kulges. Avakontserdi siduvateks teemadeks olid surm, elu ja ülestõusmine. Tõsi, küll teises järjekorras – 40-minutine klaverikontsert pealkirjaga “Ülestõusmine” täitis kontserdi esimest poolt ning pärast vaheaega sai kuulda Cherubini “Reekviemi” d-moll. Klaverikontserdis soleeris ERSO ees briti väljapaistev pianist, Tšaikovski konkursi laureaat Barry Douglas, kes on teost korduvalt esitanud ja ka salvestanud ning suuresti tänu temale kujunes ka seekordne esitus elamuslikuks ja meeldejäävaks. Kui nii hea helilooja nii õnnestunud teos alles ligi 20 aastat pärast selle loomist Eesti esiettekandeni jõuab, tundub tegelikult kohatu kvaliteedi üle viriseda. Suurepärane, et Eesti publik seda lõpuks kontserdil kuulis! Köögipoolt tundmata oli esitus haarav ja mõjuv ning ma pean nõustuma Mustoneni enda sõnadega, et ta elab kõrgemates sfäärides. Mis toimub proovides ja mida mõtlevad orkestrandid, on üks asi, kuid kontserdil asi n-ö toimib. Ma ei imesta, et kuulsad solistid temaga koostööd soovivad teha – temas on sellist fanatismi, kirge ja idealismi, mis tänapäeva muusikamaailmas väga tavaline pole. See miski, mis kütkestab väikseid lapsi muusika juures ning tekitab soovi sellega tegeleda ning mis kahetsusväärsel kombel tihtipeale muusiku täiskasvanuelus ära kaob. Selles kütkestavas esituses häiris ometi balanss, solisti mängu oli küll näha, kuid paraku mitte piisavalt kuulda. Cherubini reekviemis näitas RAM taaskord kõrget vokaaltehnilist taset, liigutas väga tundliku ja erakordselt musikaalse esitusega oma praeguste ja tulevaste austajate südameid. Nagu ka eelmisel aastal, lõpetas ka seekordse festivali särav barokk. Portugali vanamuusika maastiku lipulaev, 2004. aastal asutatud Ludovice Ensemble tõi eesti publikule kava “Sudexpress – kirglik reis baroki radadel”. Sudexpress on ajaloolise raudtee nimi, mis ühendas Pariisi ja Lissaboni ning selline kujuteldav, lõunamaist kuumust ja kirge lubav rännak oli ka kontserdi taotlus. Reklaam lubas, et esitusele tulevas muusikas võib kuulda mõjutusi vene rahvamuusikast, Aafrika rütmidest ja värvidest, Pariisi elegantsist, hispaania müstikast, maooride, juutide ja mustlaste viisidest. Kui see kõik seal oli, siis pean häbiga tunnistama, et paljugi sellest jäi minu jaoks hoomamatuks, võibolla vajab varasem muusika rohkem aega süvenemiseks. Selliste kontsertide juures tuleks kindlasti kasuks eelnev väike loeng, kus muusikateadlane osundaks, millele tähelepanu pöörata ja mida eriliselt jälgida. Seda osa võivad muidugi täita ka interpreedid ise. Ma nautisin väga muusikute kõrget taset, nende elavat, tihtipeale kirglikku musitseerimist ning rõõmu esitatavast. Kummatigi saabus juba I poole lõpus hetk, kui tähelepanu kippus hajuma – ligi 70 minutit muusikat enne vaheaega esitas kontsentratsioonile väljakutse, mis Mahleri ja Bruckneri sümfooniate puhul mõistetav, kuid milleks seesugust paljudest heliloojatest, kellest enamik tundmatud, kokku pandud kava kuulama minnes valmis polnud. Kõik neli vokaalsolisti (nende hulgas eesti metsosopran Iris Oja) esinesid suurepäraselt ning ansamblist vaimustas eelkõige teorbi ja kitarri mängiv Maria Ferré, ometi tundus kontsert natuke liiga pikk ja ühetaoline. Karuteene muusikutele tegi ka Mustpeade maja iseenesest kaunis ja barokk-kontserdiks sobiv Valge saal, mille keeruline akustika lõi paraku hajuva ja ähmase atmosfääri ning mistõttu muusika selgus kannatas. Kas harjume ära, kui talve ja lund üldse pole? Sellel on ju ka positiivsed küljed – pole libe, pole vaja lund rookida, küttearved on väiksemad … Võib ju ka vaimustuda sellest, kui jaanuaris saab sinililli korjata. Mida publik tegelikult tahab, kas ta seda isegi teab? Aeg näitab.

Esimene neist oli 25. jaanuari ERSO kontsert BB ehk “Beethoven ja Bartók”, solist Mari Poll (viiul) ja dirigent Bas Wiegers (Holland). Mulle meeldivad sellised kavad, mis koosnevad kahest suurest kivirahnust vaheajaga. Just selline on kava, kus esimese poole täidab Beethoveni viiulikontsert ja teise Bartóki orkestrikontsert. Siinkohal avaldan tänu ERSO arhivaarile Jüri Hargelile, kes on aeg-ajalt avaldanud andmeid sarnastest suurteostest ERSO varasemates kavades. Ainuüksi Beethoveni viiulikontserdi siinsetele esitustele peaks pühendama tõsise uurimuse, sest leidub huvitavaid fakte. Näiteks mängis 1939. aastal seda Olav Rootsi dirigeerimisel Karl Brückner, kes oli Gidon Kremeri vanaisa. 35 aastat hiljem aga esitas ERSO-ga sama teose kuulus lapselaps Eri Klasi käe all. Eesti interpreete on nüüd selles nimistus koos viimase kontserdi solistiga neli: varem on seda teost siin mänginud Vladimir Alumäe Neeme Järviga, Jüri Gerretz Roman Matsoviga ja Anna-Liisa Bezrodny Arvo Volmeriga. Kuna olen ERSO-ga peaaegu üheealine ja ühtlasi viimased 70 aastat pingsalt orkestri tegevust jälginud, mõnda aega ka seestpoolt, siis luban endale ekskursi minevikku. Hargel ütleb, et Oistrahh esitas kontserdi 1960. aastal Roman Matsoviga. Kindlasti vastab tõele, sest ma kuulasin seda saalist. XX sajandi suurim viiuldaja “tsaar David” oli ilmselgelt närvis ja soovitud elamus jäi saamata. Alumäe võttis kamba noori endaga kaasa, et maestrot õnnitleda. Oistrahh võttis õnnitlejaid vastu vabandusega, et ettekanne ebaõnnestus, kuna see oli alles tema viies ülesastumine selle kontserdiga. Veel sõnas ta, et selle teosega algab lootus edule arvatavasti 25. korral. Ilmselt vastas öeldu tõele, sest ajalugu tunnustab maestro hilisemaid esitusi ja kümneid plaadistusi mitmete maailma tipporkestrite ja -dirigentidega kui selle suurteose etaloninterpretatsiooni. Nüüd siis meie viiulikunstniku, Stavangeri (Norra) SO kontsertmeistri Mari Polli soleerimisest koos Bas Wiegersiga. Mari Poll mängis Napoli meistri Nicolò Gagliano viiulil (1723), mille omanik on Aare Kaarma ja mille on Pollile kasutada andnud Eesti pillifond. Solisti esitus oli laitmatu, kuigi mitte alati kõlalist tasakaalu silmas pidades. Evi Arujärv on teost iseloomustanud täpsemini kui keegi teine: teoses on koos ilu, kurbus, pühalikkus ja väärikus, mina lisaksin siia suursugususe, mis ehk veelgi vääristab väärikust. Kõige selle haaramiseks esimes(t)est esitus(t)est ei piisa, kuid Polli vaieldamatu potentsiaal ootab rakendamist. Veel on see teos rohkem kui teised kontsert viiulile ja dirigendile. Sel õhtul jäi Bas Wiegers teosele alla, vaatamata ERSO püüdlustele. Mari Pollil soovitan süveneda põhjalikult Beethoveni viiuliloomingusse, näen juba müürilehte: “Poll-Poll. Beethoveni 10 sonaati”. Bas Wiegers pani end ERSO ees maksma teise B-ga ehk Bartóki orkestrikontserdiga. Selle teosega tõestas ERSO järjekordselt, et kuulub kõrgesse A-klassi, kui on olemas ka B-, C-, D-klassid ja veel ilma klassita orkestrid. Bartóki orkestrikontsert on just see lakmuspaber, mille värv reageerib teose tõelise esituse mõjul. See oli jaanuari viimase reede elamus. Veebruari esimese reede elamuse eest hoolitses ERSO Mustoneniga “MustonenFesti” avapauguga 1. veebruaril. Solistid Vadim Repin, Elina Nechayeva, Aare Saal. Kaastegevad TÜ kammerkoor, Estonia seltsi segakoor, RO Estonia poistekoor. Kavas Gubaidulina, Ravel ja Orff. Andres Mustonen loeb omanimelist festivali 30-aastaseks ja õigupoolest pole sel tähtsust, kui vana see fest on, vaid kuhu see on jõudnud. Nüüdne avakontsert, mis oli täis õnnestumisi Gubaidulina Vadim Repinile ja Andres Mustonenile pühendatud teose “I and You“ esimesest helist kuni “Carmina burana” viimaste helideni, näitas, kuhu viib visadus, veendumus, järjekindlus ja kirglikkus. Nende sõnadega iseloomustaksin Mustoneni ja see temanimelise festivali avang oli triumf. Sofia Gubaidulina (s 1931) möödunud aastal loodud teos viiulile ja orkestrile on muusikaajaloos vägagi erandlik, selle autor aga vaatamata oma sünniaastale loominguliselt aktiivne, meisterlik ja tulemuslik. Võime olla uhked, et teose teine ettekanne toimus Eestis. Väike võluv vahepala Ravelilt – kolmas pala “Paat ookeanil” klaveritsüklist “Peegeldused” autori orkestriseades ja siis Raveli “Mustlane” samuti autori orkestreeringus Vadim Repini soleerimisel, kes tänaseks troonib maailma tipus ja mängib Stradivari viiulil “ex Rode” – selline algus teeks au Carnegie Hallile, aga sai teoks siiski Estonia kontserdisaalis. Võite arvata, mis toimus saali publikupoolel ja tulemuseks lisapala, Paganini variatsioonid “Il Carnevale di Venezia” mustkunstnik-virtuoos Repinilt. Jäi veel Orffi “Carmina ...” kuulata. Mõtlesin vaheajal, et mida olnud triumfile veel lisada, aga oli küll. Tunnise suurvormi esitus möödus hetkega ja päädis veelkordse triumfiga. Kõik osalised – koorid orkester, dirigent ning solistid Elina Nechayeva ja Aare Saal – olid energeetiliselt Orffi lainel ja kõiki pimestas Nechayeva sära. Triumfaalne algus festivalile nõuab järge. Mulle meeldib, et Seppo Heikinheimo (1938–1997) mure tema raamatus “Mätämunan muistelmat” Andres Mustoneni tuleviku pärast – ta olla alustanud muusikaajaloo valest otsast – ei ole kuidagi tõestust leidnud, pigem vastupidi.

Barokkmuusika päevade, avatud muusika opeNBaroque ja MustonenFesti nime all tegutsenud suurim ajastumuusika festival saab tänavu 30-aastaseks. Igipõlise üllatajana paneb sündmus taas mängu kõik trumbid: 400 muusikut, seitse koori, ERSO ja neli ansamblit ning maailmakuulsad artistid. 1.-9. veebruarini toimuval MustonenFestil saab näha mitmeid klassikalise muusika maailmastaare, nende seas viiulivirtuoos Vadim Repinit, pianist Yukio Yokoyamat ning pea kõiki barokiajastu keelpille meisterlikult valdavat François Fernandezit. Klassikalised suurvormid ja etno Estonia kontserdisaalis, Pärnu, Vanemuise ja Jõhvi kontserdimajas, Tallinna raekojas, Väravatornis, Tallinna Jaani ja Niguliste kirikus toimuvatel kontsertidel esitatakse enamasti klassikalise muusika kuldrepertuaari: Bachi, Chopini, Orffi, Raveli jt muusikat. Lisaks saab kuulda Armeenia rahvamuusika tippkooslust Gurdijeffi ansamblit, Bachi ja Mozarti teoseid ajastu pillidel ning Iisraeli mainekat barokkorkestrit Barrocadet. Esiettekanded Huvitavad avastused saavad kinldasti olema on kaks esiettekannet. Festivali avakontserdil tõmmatakse eesriie tänapäeva ühe kuulsaima religioosse ja spirituaalse helilooja Sofia Gubaidulina teoselt “Dialogue: I and You”, mis on pühendatud Vene suurnimele Vadim Repinile ja Andres Mustonenile. Teine esiettekanne on Eitan Steinbergi teos “Sod Hakavana”, mille kannavad ette lausa kuus koori ja löökpillide ansambel. Festivali väikesed saladused Mis need on? Kindlasti see, kuidas Vadim Repin esitab Raveli kontsertrapsoodiat “Mustlane”, mis teatavasti on niisama keeruline kui show mõttes nauditav. Meistriklass omaette on ka jaapanlase Yokio Yokoyama Chopini esitus Tallinnas ja Pärnus. Just Yokoyamale kuulub Guinnessi rekord Chopini kogu loomingu maratonesituses.

Suurvormide ja hiigelkoosseisude kõrval on “MustonenFest” alati pakkunud ka intiimseid, vahetuid kontakte esinejate ja esitatavaga. Tänavu toimus kaks kõige kammerlikumat kontserti Hortus Musicuse ajaloolises kodusaalis Väravatornis. Neist esimesel astusid kuulajate ette lauljatar Sanaa Marahati ja viiuldaja Salim Amri Marokost. Kuuldud kava oli geograafiliselt kirev, kuid siiski koherentne, rännates sajanditevanuse Araabia muusika radadel Andaluusiast Põhja-Aafrikani. Väravatorni esines täissaalile ka kaks mandoliinimängijat: Jacob Reuven Iisraelist ja Mari Carmen Simon Hispaaniast, kes moodustavad duo 16 Strings. Kontserdi kavas olid barokkmuusika transkriptsioonid, originaalmuusika mandoliinidele ja kõige efektsema teosena ülikeerukas esimene osa Ysaÿe’ sonaadist kahele viiulile. Duot iseloomustab äärmine mängutehniline virtuoossus, kaunis kõla, nüansirohkus ja suurepärane partneritunnetus. Usun, et sellisel tasemel mandoliinimängu kuulis Eesti publik esimest korda. Suurem kuulajaskond sai kaht muusikut näha “MustonenFesti” galakontserdil, kus nad soleerisid Vivaldi kontserdis kahele mandoliinile. Jacob Reuven, kes on ka tunnustatud pedagoog, andis kontserdi eel ka lühikese intervjuu. Rääkige veidi Iisraeli mandoliinimängu traditsioonist. Teame, et teil on palju kõrgetasemelisi mängijaid ja kollektiive. Jacob Reuven: Mandoliin jõudis Iisraeli 1950. aastatel Euroopast ja Nõukogude Liidust pedagoogilise instrumendina. Kuuekümnendatel tegutses juba viis-kuus lasteorkestrit, kus õpetati nooditundmist ja pillimängu. Seitsmekümnendatel tuli Nõukogude Liidust Iisraeli suur hulk juute, nende seas viiuliprofessor Simcha Nathanson, kes oli ka minu õpetaja. Ta juhendus mandoliini õpetades viiulimängust ja viiulirepertuaarist. Vene rahvapillid on balalaika ja domra, mandoliini kohtab seal vähem, aga lähenemine pillidele on sama. Andsin Venemaal meistriklassi ja nägin, et seal on samuti nagu Iisraelis – üle poole repertuaarist moodustab viiulimuusika, mitte spetsiaalselt mandoliinile kirjutatud palad. Seitsmekümnendatel saavutas mandoliinimäng Iisraelis juba väga kõrge taseme. Mina õpetan mandoliini Jeruusalemma muusikaakadeemias, mis on ainus kõrgkool, kus saab seda pilli õppida. Praegu on mul kuus õpilast, keda koolitatakse nii solistiks kui ka kammermuusikuks. Kui palju on spetsiaalselt mandoliinile kirjutatud muusikat? Repertuaar on tohutu, üle kümne tuhande teose. Romantismiajastul oli viljakas itaallane Calace, varasemal perioodil Hummel, Barbella, Beethoven, loomulikult Vivaldi. Prantsuse mandoliinivirtuoos Gabriele Leone kirjutas palju mandoliinile, sealhulgas kaksteist sonaati, mis kuuluvad oma värskusega kõigi aegade kaunimate sonaatide hulka. Väga huvitav on XX ja XXI sajandi mandoliinimuusika, mida on samuti arvukalt. Mina olen valinud repertuaari mõttes üsna kitsa raja. Minu lemmikrepertuaar on Bachi partiitad ja sonaadid, Ysaÿe’ viiulisonaadid, Calace mandoliiniprelüüdid ja -kontserdid. Sageli esitan Iisraeli helilooja Avner Dormani mandoliinikontserti, mis mulle väga meeldib, samuti mu kaasmaalaste Michael Wolpe ja Ayal Adleri kontserte. Aga südames olen ma “ühe kiriku mees” üksinda Bachi chaconne’i mängimas. Olete esimest korda Eestis. Millised on teie muljed meie muusikaelust? Külastasin “MustonenFesti” avakontserti ja küsisin endalt: mis on see, mis mind nii sügavalt puudutas? Ma ei saanud terve öö und. Segakoor Latvija on üks parimaid, mida ma eales kuulnud olen. Kui proovisin oma muljet analüüsida, sõnastasin enda jaoks kaks liini, mis siinset muusikategemist läbivad. Üks neist on range, tipptasemel professionaalsus. Aga teine on väga suur, emotsionaalne kommunikatiivsus. Eesti muusikud on tundlikud ja tundelised. Tänapäeval võib esitada väga avangardset muusikat, mida interpreet võibolla naudib, aga mis ei puuduta kuulajat. Mida ma märkasin Eestis ja sellel festivalil, on kõrge tase nii pillimängus kui ka pühendumises. Me arvame ise, et oleme külm rahvas külmal maal ... Täiesti vastupidi! Mul on väga hea meel, et sain siinse muusikakultuuriga tuttavaks.

13.–16. veebruarini korraldati juba neljandat korda Andres Mustoneni kunstilisel juhtimisel “MustonenFesti” Iisraelis. Festivalil osales ligi kolmsada muusikut, nende hulgas pianist Sten Heinoja, viiuldaja Katariina Maria Kits, tšellist Marcel Johannes Kits, kammerkoor Collegium Musicale Endrik Üksvärava ja Tallinna Poistekoor Lydia Rahula juhatusel, Arsise käsikellade ansambel Aivar Mäe juhatusel jt, ning muidugi kunstiline juht Andres Mustonen ise paljude kavade dirigendi ja viiulisolistina. Festivali mitmes kavas kõlas eesti muusika, nagu näiteks Andres Uibo teos “Uus Jeruusalemm” Tel Avivis ja Jeruusalemmas. Arsise käsikellade ansambel ja Israel Camerata Jerusalem tõid Tel Avivis ettekandele Peeter Vähi orkestriteosed “Nelikümmend kaks”, “In memoriam HM” ja “Kellade sümfoonia”. Collegium Musicale kavas oli Tormise, Pärdi ja Urmas Sisaski teoseid ning Erkki-Sven Tüüri “Missa brevis”. Koos Iisraeli kooride ja Jeruusalemma sümfooniaorkestriga osales Collegium Musicale ka Iisraeli helilooja Avi Bermani teose “Mourner’s Kaddish” esiettekandel. 24. veebruari vabaõhukontsert Tel Avivis pühendati Eesti vabariigi aastapäevale. Collegium Musicale esitas vabaõhulaval osi Tormise kooritsüklist “Unustatud rahvad”, osalesid ka Arsise käsikellade ansambel ja Tallinna poistekoor. Arsise ansamblil oli omaette kava veel Jeruusalemmas. Tel Avivis esinesid klassikatähed Sten Heinoja ning Katariina Maria ja Marcel Johannes Kits. See Eesti perspektiivikas ning omapärane saatesari äratas huvi ka Iisraeli ajakirjanduses ja televisioonis. Ettekandele tuli Beethoveni kolmikkontsert C-duur ning 9. sümfoonia. Kaastegev oli Collegium Musicale, dirigeeris Andres Mustonen, solistide hulgas oli Pavlo Balakin. Klassikatähtede triol oli veel ka oma kontsert Tel Avivi konservatooriumis ning Rishon LeZioni kultuurikeskuses. Festivali korraldaja oli Iisraeli agentuur Carousel Artists Management. Mitme teise institutsiooni hulgas toetas kultuurisündmust ka Eesti vabariigi suursaatkond Tel Avivis.

Igal aastal jaanuaris-veebruaris peetav “MustonenFest” on üks Eesti Kontserdi atraktiivsemaid ja elavamaid festivale. Selline oli ka tänavune, 30. jaanuarist 6. veebruarini toimunud üritus. Tänu kunstilisele juhile Andres Mustonenile on siit läbi käinud Eesti mõistes rekordarv maailmakuulsaid muusikuid. Loetlegem neist mõnda: Mischa Maisky, Gidon Kremer, Emma Kirkby, Jordi Savall, Gustav Leonhardt, Liana Issakadze, Natalia Gutman jt. 1989. aastal Mustoneni algatatud barokkmuusika kontsertide sarjast kasvanud festival on kandnud mitmeid nimesid, nagu Tallinna barokkmuusika festival ja “OpeNBaroque”. Siit võib näha kunstilise juhi Andres Mustoneni huvide avardumist ja muutumist ning liikumist varajase ja barokkmuusika juurest maailmamuusika, rocki ja jazzini. Praegune nimetus “MustonenFest” kajastabki väga täpselt festivali olemust. Kava pannakse kokku, lähtudes kunstilise juhi huvidest ja kiindumustest. Mustonen ütleb: “Mind huvitab festivali raames kõik, mis on seotud selle tsivilisatsiooni lätetega, milles me elame juba üle kahe tuhande aasta ja ma jätkan neid otsinguid juba mitmendat festivali järjest. See on varakristlik muusika, koptide koorid, süüria ja bütsantsi muusika ning mis seosed on sellel Raskatovi, Gubaidulina või Pärdiga. See on võrgustik, mis mind huvitab.” Ammendamatu energiaga Mustonen tegi sel festivalil tõepoolest kõike: dirigeeris sümfooniaorkestrit (ERSO), kammerorkestreid (Moskva Virtuoosid, Klaaspärlimäng Sinfonietta), koore (segakoor Latvija, RAM); esines oma kollektiividega Hortus Musicus ning Art Jazz kvartett ja soleeris viiuliga erinevates teostes. Ühest küljest justkui egotsentriline, teisalt ka päris huviäratav selline ühe isiksuse pitser erinevate esitajatega. Festivali maailmanimega külalised olid muljetavaldavad: Spivakovi kammerorkester Moskva Virtuoosid ja pianist Boriss Berezovski. Berezovskit pole Eestis juba mõnda aega näinud, seda rõõmustavam oli nüüd see võimalus. 1990. aastal IX Tšaikovski konkursi võitnud Berezovski ehk “tsaar Boriss”on võimas, kõigesse mingi sisemise naeratusega suhtuv, laval end vabalt tundev, lava taga sõbralik ja rõõmsatujuline. Ta on õppinud Moskva konservatooriumis Eliso Virsaladze juures ja kui paljud suurepärased vene muusikud tunnevad ehk pikematki aega ikka seotust kas oma õppeasutuse (Moskva või Peterburi konservatooriumiga) või professoriga, siis Berezovski on vaba vaim, keda isiksuse haare on tõmmanud sinna ja tänna, Nikolai Medtneri loomingu avastamisest pärimusmuusikani. Elanud on ta pikka aega nii Londonis kui Brüsselis, kust ta paari aasta eest pöördus tagasi Moskvasse, öeldes naljatades, et tuli kodumaale tagasi Moskva ülirikkaliku teatrielu pärast. Berezovskit on nimetatud vägevaks virtuoosiks, vene pianismi väärikaks esindajaks, vastupandamatu lavalise sarmiga esinejaks. Tema lavalist sarmi näha ja esituse suurejoonelisust sai kuulda nii Rahmaninovi kolmandas klaverikontserdis koos ERSO ja dirigent Mustoneniga kui ka järgmise päeva sooloõhtul, kui tulid ettekandele Bartóki ja Stravinski sonaadid, valik Griegi, kimp Scarlatti sonaate ning Stravinski tehnilise kõrgpilotaaži tükk “Petruška”. Tõtt-öelda oli mõni teosevalik vähe ootamatugi. Selliseid detailidesse süvenevaid väikevorme, nagu Grieg ja Scarlatti ei oleks sellise mastaapse mehe puhul isegi oodanud. See-eest olid “Petruška”, Stravinski ja Bartók üliselged ja seal väljendus Berezovskile omane väga terviklike vormide loomise oskus. Sama imelist vormitaju sai kuulda ka eelmise päeva hiigelteoses, Rahmaninovi kolmandas kontserdis. Loe edasi Muusikast 3/2016

Søren Kierkegaard on öelnud mõtte, mis on mulle väga hinge läinud: “Kes on luuletaja? Õnnetu inimene, kelle süda varjab sügavat valu, ent kelle huuled on nii loodud, et ohked ja karjatused, mis neilt tulevad, kõlavad kauni muusikana.” Kui mõtlen Eestimaa kirikutele, inimestele, kes seal lähedal toimetavad, kuuldes ajalugu – on olnud valu ja leina, aga ka rõõmu ja ilu. Nii mõnigi kord on kirikud väga üksi, nagu ka inimesed. Mõni laguneb, aga saab jälle korda sätitud. Kirikutornid Eestimaa maastikus püüavad suunata meie mõtteid taevastele, igavikulistele teemadele. 2018. aastast alates korraldab Hiiumaa reisifirma Tiit Reisid sarja “Eestimaa kirikud ja orelid”. Lisaks reisikorraldajale on seal alati kaasas oreliprofessor Andres Uibo, kes räägib orelitest. Sattusin esimesele reisile 31. oktoobril 2018. aastal Mihkli kirikusse. See Pärnu- ja Läänemaa piiril asuv kirik on pärit XIII sajandist. Siin olevat esimeseks preestriks olnud Läti Henrik, kes kirjutanud just Mihkli koguduses teenides tuntud “Liivimaa kroonika”. Selles Pärnumaa arvatavalt vanimas kirikus on Tallinna meistri Gustav Normanni 1878. aastal ehitatud orel. Esimesel reisil, mil kirikut külastati kevadel 2018, selgus, et orel ei olnud mänginud 27 aastat. Sama aasta 31. oktoobriks oli orelimeister Ago Tint pilli korrastanud, nii et Andres Uibo sai anda juba väikese kontserdi. Kirik oli vaatamata argipäevale inimesi tulvil. Pärast külastasime ka kiriku kõrval asuvat pastoraati, kus koguduse õpetaja Gustav Maaranna poeg Toomas oli meile teinud kohvilaua ja tutvustas koguduse elu. Sellest sai alguse minu huvi edasiste reiside vastu. 2019. aasta reisid Hiiumaale ja Peipsi äärde 2019. aastal külastasime juunikuus Hiiumaad ja see oli mulle suur elamus, sest olen Hiiumaal elanud ligi 13 aastat – läksin üksi 1985. aasta jõuluks ja 1998. aasta jaanuaris olime juba nelja lapsega kolimas. Hiiumaal Pühalepa kirikus oli kaunis Rootsist pärit nn teise ringi orel. See kirik oli nõukogude ajal viljaladu ja taaspühitseti 1993. aastal. Sõitsime mööda Paluküla kirikust, mis ikka kolhoosi õueäärel seisab. Selle katus ja torn said 1990-ndatel uued. Kärdla kirik oli kilesse pakitud. Sisse pääsesime tänu ustavatele inimestele ja pakkisime kilest lahti Walckeri oreli, et professor Uibo orelile ikka korraks hääled sisse saaks. Küsisin Enn Kunilalt, miks ta nii suure initsiatiivi üles võttis, et kapitaalremont teha, mis läks maksma üle miljoni euro. Kunila (kes ei ole Kärdla kogudusest, vaid hoopis Toomkoguduse nõukogu liige) ütles, et keegi teine ei teinud. Annaks jumal rohkem selliseid mehi. Reigi kirik oli oma pastoraadiga ilus ja ka orelit kuulsime. Hirmustes võttis meid vastu helilooja Erkki-Sven Tüür. Juhatas meid ka oma stuudiosse, kus ta looming suurelt jaolt sünnib. Lõuna pool külastasime Mänspä kabelit, mille mittemängiv orel vajaks uurimist, ja Emmaste kirikut, kus oreli mootor hakkas valesid hääli tegema. Hiiumaa sõit lõppes Kassari kabeli külastamisega. Septembrikuus läks tee Peipsi äärsetesse kirikutesse – Alatskivile, Tormasse, Mustveesse, Lohusuusse ja Iisakusse. Sellel reisil kohtasime kirikuõpetajaid, kes rääkisid meile elust –Tormas õpetaja Mehis Pupart, Kodaveres ja Alatskivil Raigo Ojamets. Sügava mulje jättis Mustvee õpetaja Eenok Haamer, kes on justkui tõeline patriarh. Ta on terve elu töötanud Mustvees ja ümberkaudsetes kogudustes, juhtinud Tartu teoloogia akadeemiat. Tema armastavast südamest kiirgas meile palju soojust. Tema kolm poega on ka kõik kirikuõpetajad. Eenok Haameril on hea koostöö orelimeister Olev Kentsiga, kirikus on Soomest saadud ilusa häälega orel Jemlich, ehitatud Dresdenis 1960. aastatel. Üldse on Peipsiääre orelite kuulsad nimed imetlusväärsed. Walckeri pillid Tormas aastast 1903 ja Lohusuus aastast 1898, Kodaveres Saueri pill 1902. aastast, Iisakus firma H. Voit & Sons pill 1895. aastast, ehitatud Saksamaal Pariisi 1900. aasta maailmanäituse jaoks. Suviti korraldatakse sealsetes kirikutes ka Peipsimaa orelifestivali. 2020. aasta reisid Viljandimaale, Tartu- ja Valgamaale, Peipsi äärde ja Jõgevamaale Selle aasta minu esimene orelireis toimus juunikuus Viljandimaale. See reis oli seotud kukkedega – Liivimaal ongi ju kirikutornides kuked. Kuke ametiülesanne on valvet pidada rahva usu üle ja kukk on meile ka hoiatuseks liigse enesekindluse, hooplemise ja ülemeelikuse eest. Tarvastus ja Kolga-Jaanis oli vana kukk kiriku sisse tõstetud, aga uus ikka torni otsas. Taagepera kiriku tornis säras kukk väga uhkelt. Tema tunneb uhkust paljude noorpaaride üle, kes sealses kirikus abielluvad. Halliste oli omal ajal kuulus Kalev Raave tõttu, kes oma elutööna Hallistes palju ehitas ja kogukonda toetas. Tema ajal olid kogudus, kool ja mitmed muud ettevõtmised hea käe all. Nüüd on seal elu vaiksemaks jäänud, nagu ka mitmel pool mujal. Kaunist vaadet jätkus reisiseltskonnal Polli kandi taluõuede uhketele alleedele. Mulle olid südamelähedased just Kalda puukooli rajaja Kaarel Kuninga ilusad vaated taluõuelt Karksi tehisjärvele ja tema rajatud Eesti arvatavasti suurim pärnaallee. Ka minu kodukanti Kuusallu ja Leesile on Kalda talust toodud tamme- ja pärnapuud. Karksi lossimägedes konserveeriti varemeid ja viltuse torniga kirikus võttis meid vastu Raimond Vaher, kes Karksi elu hästi tunneb. Karksi kirikus on hea ja korras juba 1848. aastal Ernst Carl Kessleri valmistatud orel, mille helisid Andres Uibo meile ilmekalt demonstreeris. Huvitav oli kaeda ka Karksi-Nuia linnaväljakut, mis tänapäevaselt kujundatud. Eks sellega püütakse ka maale rohkem elu tuua. Tõrva kirikus on tubli Ilmar Kõverik hoidmas Helme kogudusele kuuluvat hoonet. Ka Taagepera kiriku orel on pärit Ernst Carl Kessleri töökojast. Orelil on väga hea kõla, mida Andres Uibo meile ka oma mänguga tõestas. Haruldane oli Riidaja väike korrastatud kabel kaunite põlispuude all. Kabel on seotud Riidaja mõisaomanike von Strykidega. Viljandimaa reisiga külastasime veel kõrge torniga Tarvastu kirikut, Jaanit ja Kolga-Jaanit, kus oli kunagi õpetajaks rahvavalgustaja Villem Reiman. Kolga-Jaanit tutvustas meile Hovart Nurme, kelle teadmised olid muljetavaldavad. Kirikus on kaunis altarivitraaž aastast 1903 Riia meistri Tode töökojast ja saksa meistri Guido Knaufi orel aastast 1883. Augusti reisil Tartumaa ja Valgamaa kirikutesse oli pärliks Valga kirik oma kaunikõlalise Friedrich Ladegasti 1867. aastal valminud oreliga, mis olla Euroopa 200 parima oreli hulgas. Hea elamuse saime ka Tartu meistri Ernst Carl Kessleri 1853. aastal valminud Otepää kiriku orelit kuuldes. Külastasime ka Hargla kirikut, kus teenivad perekond Salumetsad. Rannu kirikus kohtusime õpetaja Timo Švedkoga, kes oli väga sõbralik ja optimistlik. Legendina mõjus minule isiklikult Sangaste õpetaja Ivo Pill. Jah, eks aeg läheb ja elu liigub vananemise poole. Aga Ivol jätkub mõtteid ja lendu taevasse tõusta. Karulas on kauaaegne õpetaja Enno Tanilas, kogudusel on ilus talvekirik. On lootust, et Karula kirikut hakatakse taastama. Puhja kirikus tundus, et elu läheb suure hooga. Septembris olime taas Peipsi ääres ja Jõgevamaal. Kolkja sibulad on maitsvad, saime talvevarud jälle kätte. Peipsi ääres reisides saame ikka kohalikku toitu nautida ja samovarist teed juua. Ja muidugi need kalakesed – suitsutatud, kuivatatud. Andres Uibo võttis paar karpi peipsi tinti orelimeister Ago Tindile, keda kohtasime Simunas. Maarja-Magdaleenas võeti meid südamlikult õpetajaproua ja koguduseliikmete poolt vastu. Kiriku orel vajab suur korrastust. Laiuse kirikus külastasime pastoraati, kus ka Juhan Liiv on elanud ning piiskop ja Tartu ülikooli rektor Johan Kõpp ametit pidanud. Kiriku orel ei mängi. Simuna kiriku orel seevastu jättis hea ja võimsa mulje. See on Gustav Normanni pill aastast 1889. Tallinna puunikerdaja Christian Ackermann on meisterdanud altari ja kantsli, kasutanud siin ka oma eelkäija Elert Thiele figuure. Osa figuure võib praegu näha Christian Ackermanni näitusel Niguliste kirikus. Palamusel oli huvitav see, et kirikus oli orel, mida me varem ei teadnud seal olevat. Väga huvitav on alati kuulata ka kohalike vastuvõtjate jutustusi. Arutletakse päevateemade üle Eestimaal. Mõeldakse, mis võiks panna inimesi rohkem jumalat armastama ja pühakodasid hoidma. Kirikute remondid ja korrashoidmised kuuluvad alati meie vastuvõtjate jutu hulka, samuti ajalugu ja säravamad isiksused, kes selles kandis elanud. Saaremaa kirikud Viimane reis oli sel aastal Saaremaale. Külastasime Muhu, Pöide, Jaani, Kuressaare, Jämaja, Kärla ja Kihelkonna kirikuid ja Hanila kirikut Läänemaal. Oli hingekosutav olla Reomäe Püha Eelkäija skiitas. Meile kõneles kloostri eestseisja ema Theofili. Kaasa saime osta mett, mis on ka kloostri tuluallikas. Imeline on Kaarma kirik oma ehituslooga. Öö möödus meil Mändjala rannas asuvas Saaremaa hotellis. Hotelli omanik on ka Indoneesia aukonsul Eestis Heldur Allese, kellelt kuulsime huvitavat praeguse turisminduse rõõmudest ja muredest. Kuressaare Laurentiuse kirikusse on panustatud palju armastust. Kiriku Saueri orel pärineb 1881. aastast. Nüüd oli orel kaks aastat Kriisa orelitöökojas Rakveres ja praegu heliseb jälle kaunilt. Kolme aasta jooksul on külastatud kokku üle saja kiriku. Sajas kirik oli Kärla kirik ja saja esimene Kihelkonna kirik, kus toimus ka lõikustänupüha jumalateenistus, jutluse ütles Arne Hiob. Selles kirikus asuva Eestimaa vanima oreli helid on väga kaunid; selle ehitas 1805. aastal Pärnu meister Johann Andreas Stein. Hiiumaal teenides püüdsin olla korralik ja anda aastaaruanded õigel kuupäeval üle. See tähendas, et tuli Hiiumaalt sõita Saaremaale, Kihelkonnale, kus elas meie praost Elmar Reinsoo. 1987. aasta jaanuaris oli jälle see päev, aga jäätee Tärkmalt Soelasse lahti ajamata. Lükkasime siis auto Tõnu Õnnepalu ja Kärt Põldsamiga lumehangest välja. Auto jäi järgmisse lumehange ja tulime jala järele. Ei mäleta, mitu tundi see väinaületus aega võttis, aga praost Reinsoole said aruanded õigel ajal üle antud. Meie reisilised on olnud äärmiselt toredad inimesed. Professor Andres Uibo orelimäng on alati olnud südantkosutav. Eriline hetk oli Mustvees, kus Eenok Haamer oma vägeva häälega laulis ja Andres Uibo teda orelil saatis. Kihelkonnalt on pärit helilooja Peeter Süda, keda sealses kirikus jumalateenistusel mälestasime ja Uibo mängis tema “Ave Mariat”. Meie reisisaatjaks on Signe Kumar. Ta on väga abivalmis inimesi aitama ja toetama, see on temal eriline anne. Sõidud on fotodega jäädvustanud Endel Apsalon, omaaegne kirikuõpetaja Läänemaal ja Räpinas, hiljem kaplanina teeninud, rahuvalve missioonidest osa võtnud. Hiinas, Kollase mere ääres on üks kaunis kabel – Seashore chapel (mereääre kabel). Minu unistuseks on rajada selline kabel ka Salmistu mereranda meile endile, meie hingerahuks. Usun, et selliste inimestega, nagu kirikutes kohatud ja meie reisiseltskonnad, võiks see ka võimalik olla.

XXIII Suure-Jaani muusikafestival 18.–23. augustini: 8 kontserti (sh Hüpassaare rabasaarel), 6 lõunatundi, fotonäitus festivali ajaloost. Seekordse muusikafestivali eel oli kahtlevaid hääli, kas koroonast tingitud eriolukorras on võimalik seda korraldada. Tänu Artur Kapi ühingu kindlameelsusele ning Põhja-Sakala valla ja Suure-Jaani kultuurikoja toetusele sai sündmus siiski teoks. Tuli arvestada väiksema eelarvega ja loobuda välisesinejatest, Peterburi konservatooriumiga loodud muusikaline sild pandi ootele, ära jäid nii traditsiooniks muutunud interpreetide konkurss, EMTA lõpetajate galakontsert kui ka ooperistuudio väga menukad etendused Olustvere lossis. Kokkuhoiu mõttes piirduti väiksema solistide arvuga ja loobuti mõnest suuremast kollektiivist. Erinevus oli ka toimumise ajas – kui varem sai jaanipäevaks otsad kokku tõmmatud, siis nüüd nauditi koos muusikaga sooja suvelõpu küpsemaid toone. Kõige hinnatavam oli see, et vaatamata “säästufestivalile” (kunstilise juhi Andres Uibo väljend) ei olnud kavas sisulist allahindlust ei esinejate ega publiku suhtes – suurejaanilased on õppinud austama ja hindama head muusikat. Nagu varem, oli ka nüüd mitmeid kontserte Suure-Jaanist väljaspool: Energia talus, Vanaõue puhkekeskuses ja esmakordselt Kildu ratsakeskuses. Sellega sooviti publikule näidata sealseid puhkamise võimalusi ning toetada Põhja-Sakala valla turismimajandust. Alates esimesest festivalist 1998. aastal on olnud rõhuasetus eesti muusikal – see kõlas nii erinevates kammerlikes koosseisudes kui ka sümfooniakontserdil. Tähelepanu äratas muusikute Kappide rahvavalgustusliku tegevuse meenutamine. Ühel lõunatunnil toimus “kohtumine” Artur Kapiga, kus Mari-Liis Uibo küsimustele “vastas” vanameister ise. Tema värvikad mälestused Riho Pätsi 1938. aastal avaldatud raamatust “Artur Kapp ja tema muusikaline looming” tekitasid kuulajates palju huvi ja elevust. Seoses Hans Kapi 150. sünniaastapäevaga meenutati seda töökat ja tagasihoidlikku köster-kooliõpetajat ning kihelkonna elu väljapaistvat edendajat, kes on kahjuks jäänud oma tuntumate pereliikmete varju. Noorem põlvkond võibolla ei teadvustagi, et Suure-Jaani kultuuriline ja muusikaline õhkkond on Kappide suguvõsa poolt üles ehitatud juba XIX sajandi keskpaigast alates ning selle vilju saame maitsta tänaseni. Kui esile tõsta mõningaid eredamaid muusikalisi muljeid, siis meenub kõigepealt avakontsert, mis tavaliselt on toimunud heliloojate Kappide majamuuseumis, kuid oli seekord publiku tervise huvides Paul Kondase maja saalis. Kava oli koostatud Andres Uibo omapärase idee alusel: valiti tähtpäevadega seotud heliloojad Urmas Sisask, Erkki-Sven Tüür, Lepo Sumera, Alo Põldmäe, Arvo Pärt ja Eino Tamberg, kelle sünniaastad kuni tänapäevani andsid kokku liites arvu 440, mis muusikutele tähendab a-noodi häälestamise sagedust hertsides. Tähtsam oli aga see, et kõlas eesti nüüdisheliloojate looming, mida festivalil on harvem kuulda olnud. Esinesid meie tippmuusikud Mari-Liis Uibo (viiul), Mati Turi (laul), Aare Tammesalu (tšello) ning Kai Ratassepp, Mati Mikalai ja Martti Raide (klaver). Rohkem või vähem tuntud teosed sellises vaheldusrikkas koosluses ja suurepärases esituses andsid huvitava pildi XX sajandi teise poole ja XXI sajandi alguse eesti kammermuusikast. Kontserdil tajusin, et koroonakarantiinist tingitud elava muusika põud teravdas kuulmist ja peenendas emotsionaalset tunnetust nii interpreetidel kui ka publikul. Leelo Kõlar, meie üks staažikamaid pianiste ja klaveripedagooge, omamoodi elav legend, alustas oma esinemist Hüpassaares Mart Saare majamuuseumis ilma pikema sissejuhatuseta: kõlasid Mart Saare ja Ester Mägi klaveriteosed. Auväärses eas pianisti ladus mäng väärib imetlust, kuid olulisem on ehk see, et Leelo Kõlar kätkeb endas ligi 90 aastat elavat muusikalugu. Kasvades üles muusikute peres, hakkas ta väga varakult klaverit õppima. Nende kodu külastasid tuntud heliloojad ja koorijuhid. Nagu Leelo Kõlar oma vestluses publikuga mainis, kohtas ta Mart Saart, olles 8-aastane: “Minu jaoks oli ta iseäralik mees, ma nagu kartsin teda: must habemetutt, väikesed vuntsid, mustad ümmargused prilliraamid. Ta jutt oli lühikeste äkiliste lausetega. Estonia kontserdisaalis kuulsin pärast maja taastamist, kuidas ta esitas oma prelüüde. Ta mängis innukalt, värvikalt ja väga vabalt. Kui nad koos Tuudur Vettikuga meil käisid, siis käis üks lõputu rääkimine, kuidas ikka oleks pidanud neid koorilaule kirjutama. Minu nimi olevat ka Saare soovitatud ühe tema laulu järgi.” Seejärel vastas Leelo Kõlar kuulajate arvukatele küsimustele. Kohtumisest seesmiselt nii rikka inimesega jäi südamesse soe tunne. Energia talu terrassil esinesid Mari-Liis Uibo, Toomas Nestor ja Aare Tammesalu. Ilma võimenduseta keelpillitrio mäng vabas õhus pole just tavapärane nähtus, pealegi oli kava üsna nõudlik. Pillimängijad kurtsid pärast kontserti, et ilma akustilise toeta oli raske mängida, aga kuulajad seda ei tajunud. Tähelepanu äratas Rasmus Puuri teose “Gravitas” (lad k – tähtsus, väärikus, tõsidus) esiettekanne, mis valmis Artur Kapi ühingu tellimusel. Mitmesugused mänguvõtted eriliste tämbrite teenistuses, ekspressiivne rütmipulss loo keskosas ja taas rahunemine, lõpuks õrnad ülemhelid orelipunkti taustal – kõik see pani huviga kuulama. Suure-Jaani on vist ainuke Eesti väikelinn, kus igal aastal on esinenud ERSO, tänavu aga andis kontserdi hoopis Pärnu Linnaorkester Andres Mustoneni juhatusel ja mitte kooli saalis nagu tavaliselt, vaid ajaloolises Johannese kirikus, kus on omal ajal musitseerinud Rudolf Tobias, Miina Härma, Artur Kapp, Villem Kapp, Mart Saar jpt eesti heliloojad-klassikud. Nagu tavaks, oli ka nüüd kavas omakandi meeste muusika. Villem Kapi “Eleegias” liitis kiriku oivaline akustika keelpillide romantilised meloodiajooned ühtseks lummavaks helivooks. Artur Kapi teoses “Fugato ja Andante cantabile” oli orgaanilises ühenduses bachilik polüfoonia ja kapilik tõsidus, mis orkestril õnnestus hästi esile tuua. Max Bruchi “Kol Nidrei” tšellole ja orkestrile (solist Aare Tammesalu) haakus eelnevaga oma mõtliku meeleoluga ja sobis hästi praegusesse aega. Pärnu Linnaorkester mängis veel Ludwig van Beethoveni “Saksa tantse”. (Kahjuks puudus festivali kavast Beethovenile pühendatud täismahus kontsert – suure Viini klassiku 250. sünniaastapäev oleks seda kindlasti väärinud.) Wolfgang Amadeus Mozarti teoses “Sinfonia concertante” viiulile, vioolale ja orkestrile (solistid Mari-Liis Uibo ja Johanna Vahermägi) pääses nagu paisu tagant valla orkestri tõeline kõlajõud ja energia. Publik nautis solistide omavahelist “võistumängimist”, sisuliselt hästi läbitunnetatud dialooge ning tehnilist üleolekut virtuoossetes passaažides. Lõpetuseks tahaksin esile tuua Mari-Liis Uibo, Aare Tammesalu ja Martti Raide suurt muusikalist panust sellel festivalil – neil tuli kõige rohkem esineda ja nad said sellega suurepäraselt hakkama. Pandeemiast tingitud eriolukord nõudis mõningaid muudatusi festivali muidu välja kujunenud ülesehituses, mis mõjus tervikule värskendavalt. Ehk on siin peidus nii mõnedki uued ideed ja mõtted edaspidiseks.

Toomas Vavilov on muusik, keda huvitab maailm kogu tema mitmekülgsuses. Ta suhtub kõigesse kire ja kompromissitusega, olgu selleks siis tema armastatud pill klarnet, õpetamine, sport või tegevus Kaitseliidus. Mida aasta edasi, seda rohkem olen ka ise aru saanud, et huvi, kirg ja vaimustus ongi maailma liikuma panevad jõud. Mainisid hiljuti, et sinu päev on tavaliselt nagu kolme faasi jaotatud ja korrapäraselt üles ehitatud. Räägi natuke lähemalt, mis need tegevused on? Ma ärkan vara. Mitte küll kell neli, nagu Karajan, Ozawa või Murakami, aga kell kuus olen ma juba arvuti taga ja teen seal ära tööasjad: saadan e-maile, vaatan üle EMTA-ga seotud plaanid, ainekavad ja õpilaste programmid. Kui see on tehtud, siis hakkan harjutama, tavaliselt alustan kell kaheksa, siis on mu pere ka juba ärganud ja neil on omad tegemised. Ma ei tea, kuidas mu naabritele see järjepidev pilli harjutamine sobib, aga nad ei ole kurtnud. Harjutan üsna palju ja teen alustuseks iga päev paar tundi tööd baastehnikaga, seejärel kas õpin-harjutan uusi teoseid või loen töös olevaid, juba omandatud partituure. Need esimesed paar tundi ei ole isegi nagu harjutamine, vaid osa elust. Muusikul võib olla paremaid ja halvemaid aegu, aga selline tehniline töö, millega tingimata käivad kaasas ka heliredelid, peab alati olema – see on nagu hommikune hambapesu. Päeval annan akadeemias tunde, loen raamatuid või uurin partituure. Ja õhtupoolikul teen trenni. See on ka vältimatu elu osa. Olen oma loomult vist omajagu eraklik. Mulle on oluline hästi organiseeritud aeg, ma ei käi palju seltskonnas, olen perega ja tööl ning mu suhtlusring on suhteliselt väike. Kas selline päeva korrastatus aitab meie küllaltki kaootilises maailmas paremini toime tulla? Mulle see sobib, samas ei tea kunagi, mida elu toob ja millal mõni uus väljakutse harjumuspärase rutiini segi paiskab. Uue väljakutse puhul on oluline valmisolek – nii mängu- ja dirigeerimistehniliselt kui ka mentaalselt. Kindel rutiin aitab eriti nendel aegadel, kui kontserte on vähe ja muusikule nii oluline enesekindlus ehk lavanärv taanduma kipub. Siis on olulisel kohal minu õpetaja Roman Matsovi “intelligentsi valem”, mille kohaselt vaimseks vormis püsimiseks peab inimene päevas lugema vähemalt sada lehekülge. Kas see tuleb kokku ajalehtede ja ilukirjanduse pealt või hoopis erialaste materjalide omandamisest pluss partituurid, ei ole tähtis. Tähtis on “kõik kokku sada lehekülge”. See on mul peaaegu alati kuhjaga täis. Kas oled rahul sellega, mis elu on siiani toonud, või on asju, mida ei ole veel teha jõudnud? Mul on hästi läinud, olen saanud olla õigel ajal olulistes kohtades. Sattusin ERSO-sse Peeter Lilje ajastu lõpus. Muusika oli siis väga tähtis, saalid alati puupüsti täis. Minu ees orkestris istusid sellised korüfeed nagu Samuel Saulus, Jaan Õun, Mati Kärmas, Jossif Šagal, Jaan Reinaste, Toomas Tummeleht jt. Siis see kõik äkki kadus. Mängijad lahkusid, kes välismaale, kes teise ilma, tuli uus riigikord ja uued väärtused, üleöö jäid saalid tühjaks. Siis tegelesin teiste asjadega, mängisin palju džässmuusikat, kitarri (mida valdan üsna hästi), basskitarri, saksofoni, osalesin dirigentide konkursil, kus saavutasin ilma ettevalmistuseta (juhatasin konkursil orkestrit esimest korda elus) auhinnalise koha. Seejärel käisin aastaid Roman Matsovi juures, kellega koos uurisime läbi meeletu koguse partituure ja raamatuid. Tihti viibis juures ka Heimar Ilves, kellega Matsov tihedalt lävis. 2001. aastal tuli ERSO juurde Nikolai Aleksejev. Oli selge, et ERSO oli saanud üle ootuste hea peadirigendi ja orkester vajas taseme tõstmist ka seestpoolt, mistõttu tolleaegne direktor Andres Siitan kutsus mind ERSO-sse tööle. Olin seal aastaid klarnetirühma kontsertmeister ja abidirigent. Tegime kõik, et orkester ka sisemiselt Aleksejevi tasemele tõsta – nii palju, kui see antud aastatel vähegi võimalik oli. Korraldasime konkursse, atesteerimisi, tegime oi kui palju eel- ja grupiproove. Tihti alustasime proove hommikul kell pool üheksa, harjutasime kuni kolmveerand kümneni ja siis kell kümme läks täiskoosseisu proov Aleksejeviga edasi. See oli omamoodi ka valus aeg, töömaht oli väga suur ja eks mingeid vastasseise tuli kohati jõuga murda. Aga orkestri tase tõusis kindlasti väga palju. Siis sai ka see aeg otsa ja tulin täiskohaga muusikaakadeemiasse. Siin olen nüüdseks kokku olnud 23 aastat, neist vahepeal kuus aastat puhkpilliosakonna juhataja. Kui tunnen, et mingi aeg hakkab minu jaoks läbi saama, siis teen kiire lõpu. Kui ikka südames miski ütleb, et muusikalises mõttes asjad edasi ei liigu või et ideed on otsas, tuleb minna. Nii oli see Vanemuises ja nii oli see ka ERSO-s, mõned aastad tagasi loobusin vabatahtlikult EMTA osakonnajuhataja kohast – olin pikalt asja vedanud ja kuna viimased paar aastat olid kuidagi väga rahulikud, tekkis tunne, et vesi seisab, mina stagneerun ja sellega koos ka osakond. Ma ei ole mingi lahkumisavalduste pilduja, kaugel sellest, aga muusikas teistmoodi ei saa – kui juhe jookseb kokku, on tulemuseks väga halvad kontserdid. Mul on neid kahjuks olnud. Aleksejevil on dirigeerimise kohta hea ütlus: kui juhatad ekspositsiooni, pead korduses teistmoodi juhatama. Kui esimesel korral midagi geniaalselt õnnestus ja oht, et seda korrata ei õnnestu, on suur, ei tohi kaks korda järjest samamoodi juhatada. Tavaliselt ei julgeta ju järske lõppe teha. Mina seda ei karda. Õudne lõpp on teatavasti parem kui lõputu õudus. Raha ei ole ju palju vaja ja positsioon ühiskonnas ei ole primaarne. Ma konverteerin kõik summad, mis saan, vabaks ajaks. Muusikaakadeemia professori, kes ma nüüd olen, töö on kallis ning tundide hulk ja selle eest saadav palk on minu jaoks igati heas tasakaalus. Vaba aega kasutan selleks, et end täiendada ja vormis hoida. Leian, et ei ole vaja endale tingimata orkestritööd juurde otsida, teha pidevalt kaasa projektides ja jännata siis FIEndusega. Elamiseks ja mõtlemiseks ei jäägi niimoodi aega. Aeg maksab tõesti palju. Selline distsiplineeritud harjutamine iga päev, nagu ülalpool mainisid, on ju küllaltki haruldane. Tavaliselt seda järjepidevalt ei tehta, kui kontserdikalendris kohe midagi ees ei seisa. See, kuidas on harjutatud, on alati mängust kuulda. Võib ju ennast kord aastas vormi ajada ja keskmise kontserdikülastaja ära petta, aga see ei ole see päris vorm. Päris vorm on piirideta, hea kontsert ei ole muud, kui tugeva enesedistsipliini avaldus. Muusikaõppur peaks pilliga tegelema umbes seitse tundi (seitse korda 45 minutit), millest kolm tundi kulub hommikul tehnikale ja neli pärastlõunal uute teoste õppimisele. Suvel rohkem, talvel natuke vähem. Eesti on muusikule üsna mugav koht, meil võivad harjutamismahud olla väikesed, et ära elada. Aga kui tahta midagi rohkemat, siis nii ei saa. Selle tõestuseks on viimane vabariiklik puhkpillikonkurss, kus, võib öelda, et võitsid need noored, kes juba kusagil orkestris töötavad – orkestrantide mängumahud on lihtsalt suuremad. Enne proovi paar tundi harjutamist, siis kolm-neli tundi orkestriproovi ja õhtul uute teoste õppimine. Mängumaht ühes päevas on üheksa tundi tavaõppuri kolme-nelja tunni vastu. Aga lõpuks laval panevad kõik need harjutatud ja mängitud tunnid end maksma ja nii need võidud tulid. See on reegel, mitte erand. Kas see, et harjutustunde pole olnud piisavalt, on ka üks põhjus, miks eesti instrumentalist ei ole siiski päris maailma tippu jõudnud? Miks ei ole! Näiteks Martin Kuuskmann on ju praegu täiesti maailma tipp, Kalev Kuljus samuti, Marcel Kits teeb suurtel konkurssidel mehetegusid, Indrek Leivategija ja Silver Ainomäe on väga kõrgetel kohtadel. See on aja küsimus, millal jälle mõni suur anne tuleb. Võibolla ei ole meil olnud sellist päris suurt viiuldajat, aga Triin Ruubel või Robert Traksmann, kes praegu suure kiirusega areneb – ega neil palju puudu ei jää. See, et meil ei tule selliseid soliste, nagu Moskva konservatooriumist, Pariisist või Berliinist, on ju elementaarne. Tippu tõusul mängib oma osa ka juhus. Kuidas sa harjutad? Kuidas tuleb inspiratsioon laval? Kui seisab ees mõni suurem esinemine, näiteks orkestriga, siis alustan vähemalt kaks kuud varem, partituuriga läheb veelgi kauem aega. Võtan teose osadeks lahti, harjutan tundide viisi mõnda üksikut takti. Klarnet on, nagu klavergi, halvasti tempereeritud pill, tahab palju musta tööd ja ma tõesti viitsin oma mängu puhastada. Lihvin passaaže, mängin kordustega lõike ja vormiosi. Mul on alati kindel harjutusplaan, näiteks, kui kalendris on märge “16 T”, tähendab, et pärast tehniliste harjutuse tegemist pean suutma sooritada järjest 16 veatut töötlust. Järgmisel päeval siis midagi muud, aga vähemalt sama suures mahus. Suuremate vormiosade hullumeelne kordamine muudab nad lõpuks kuidagi lühikeseks, selgeks, probleemivabaks ja arusaadavaks. Terve teose läbimängud algavad kümme päeva enne esitust, iga päev vähendan korduste arvu (kaheksast alla). Üks päev enne kontserti ja kontserdipäeval enam praktiliselt ei harjuta, mängin aeglaselt ja meditatiivselt heliredeleid ning kuulan pilli kõla. Esinemiseks hakkan valmistuma, kui orkester alustab avamängu – see kestab umbes kümme minutit, selle ajaga saab pilli kokku, väga kergelt lahti mängida, proovida paarkümmend korda esimest takti ja siis lavale. Eks nooremana käsid asjad teistmoodi. Lavakogemus on väga suur, praeguses vanuses on oluline minna lavale puhanud huule ja ajuga. Kontserdipäeval vedelen, telefon on väljas, püüan magada. Söön eelnevatel päevadel rohkem süsivesikuid, viimase eine söön kolm tundi enne lavale minekut ja kindlasti on see just aeglaselt imenduvatest süsivesikutest. Teen väga palju hingamisharjutusi, enne lavale minekut ajan segamini hapniku ja süsihappegaasi tavatasakaalu, see hoiab pulsi all ja vererõhu samuti. Tean üsna palju medikamentidest ja oskan neid kasutada. Olen väga emotsionaalne ja kohati paanikasse kalduvate lavahirmudega muusik, enesega toimetulek on suur väljakutse. Samuel Saulus ja Jaan Õun õpetasid kunagi, et teose algus peab olema efektne, ütlesid, et esimese asjana tee midagi ootamatut, siis on publik jahmunud ja läbi selle peos. Tegelikult olen aru saanud, et tuleb ikkagi mängida nii nagu on ja püüda võimalikult partituurilähedase interpretatsiooni poole – kui inimesed on juba pileti ostnud, et sind kuulata, ju nad siis süvenevad sinu mängu ka ilma ootamatute ehmatusteta... Emotsioone ei tohi kunagi sada protsenti välja panna, füüsiline pingutus on sellisel juhul liiga suur, mäng peab alati tunduma füüsiliselt kerge, elegantne. Emotsioonide teadlik juhtimine on meie töö väga oluline osa, kaunist Haydni ja Mozarti muusikat esitades võiks emotsioone hoida umbes 60 % peal, Mahleri puhul võib tõsta 85 peale ja Šostakovitš võiks läheneda 90-le. Aga on ka vastupidiseid näiteid – Pärti mängida on lihtne, aga oma emotsionaalse edevuse nulli viimine võtab enne lavale minekut umbes tunni. Meditatsioonidel ja palvetel on meie töös oluline osa. See eelnev lõik on muidugi mu enese tunnetuse pealt kirjutatud ja mingile tõele ei pretendeeri, samuti on suur vahe dirigendi ja solisti emotsioonidel – klarnetist ei saa näiteks Mozarti klarnetikontserti (mu lemmikteos) mängides enesele iial selliseid emotsioonipurskeid lubada nagu dirigent “Don Giovanni” (mu lemmikteos) lõpus. Lavaseisund on omamoodi eriline. Mõnel tuleb see värin iseenesest ja alati, mõned tunnevad kord-paar elu jooksul, paljudel jääb see hoopis kogemata. See on nagu Hemingway teoses “Kellele lüüakse hingekella”, kus vana mustlanna küsib, kas maa värises ja saanud jaatava vastuse, lisab, et maa väriseb vaid kord-kaks elus. Selleks, et lavale minna, tuleb end viia mingile teistsugusele tundlikkuse astmele. Kõige lihtsam ja odavam viis on alkoholi abil. Pohmellis inimene on ju teatavasti palju tundlikum (see on rumal tundlikkus) ja mingi hingeliigutus, sentimentaalne värin tuleb kergesti peale. Noorena tegin nii tihti – võtsin tähtsa esinemise eelõhtul korralikult kärakat, järgmisel hommikul sõin pohmellirohud (aspiriin, analgiin, multivitamiin ja C-vitamiin) sisse, pea ei valutanud, aga selline palavikuline tundlikkus jäi. Sinna juurde veel noore inimese lavaõnn (mida vist igale inimesele on veidi kaasa antud) ja hoplaa – esitus missugune! Eks sõprade seltskonnas oli seda poole hommikuni napsuvõtmist muidu ka palju. Ega alkotundlikkuse poolteadlikus kasutamises midagi uut ei ole, selles seisundis on heliloojad muusikat kirjutanud, luuletajad loonud. Kuidas inspiratsioon üldse tuleb, kuidas seda esile kutsuda, on ju väga erinev. Tšaikovskil ja Thomas Mannil olid päevas kindlad ajad, millal nad töötasid, Heino Eller oli väga süsteemne ja järjekindel kirjutaja. Aga Artur Alliksaar käis ringi, pliiats ja paber alati kaasas, et siis pähe tulevad mõtted kohe üles märkida. Inspiratsiooniks on läbi aegade kasutatud nii alkoholi kui ka teatud narkootilisi aineid. Ma ei ole päris veendunud, et kanepit tuleb tarbida (olen proovinud), aga muusikud kasutavad seda palju. Ja ega Steve Jobs asjata ei pidanud tähtsaks oma LSD kogemust, Silicon Valley’s tarvitavad seda väidetavalt kõik. See avardab teadvust, võimaldab näha asju teise pilguga, tekitada uutmoodi loomingulist mõtlemist (ei ole ise proovinud, küll aga olen omal ajal palju sellealast kirjandust uurinud). See on küll kõik väga üllatav, mida sa räägid! Räägime siis tõsiselt – valgustatus ei tule iseenesest, sa pead seda otsima, pead palvetama, paastuma, mediteerima, lugema suurte interpreetide elulugusid, uurima ajalugu, et mõista muusika võimalikku tähendust ühiskonnas, lugema meeletus koguses ilukirjandust, et viibimine mingis teises dimensioonis oleks igapäevane, et uks sinna oleks kogu aeg avatud. Narkoteema tõin sisse, et meie jutt igavaks ei läheks, aga selle igavikulise substantsi otsimise ja leidmise kohta on Pärt väga hästi öelnud: “Ma tahtsin aru saada ning siis kirikusse minna, aga hoopis pidin minema kõigepealt kirikusse ja alles siis sain aru”. See on parim lähenemine. Kuidas sinu hinnangul Eesti interpreedil läheb, on tal piisavalt võimalusi esineda ja areneda? Eesti interpeedil läheb nii hästi, kui hästi läheb Eesti riigil. Ja Eestis on kõik väga hästi. Ma olen suur Eesti patrioot, maailmavaatelt pigem konservatiiv. Ja ma olen põhjaliku väljaõppega kaitseliitlane, mis tähendab, et minu suhe Eestiga on eriti jõuline. Nii optimistlikku arvamust, et Eestis on kõik hästi, on rõõm kuulda. Aga meil on ju pidevalt juttu ka Eesti probleemidest. Räägi, kuidas sinu pilgu läbi Eestil hästi läheb? Eesti on väga kaitstud maa. Meie haridus on suurepärane, PISA testid on tipus, meil on väga hea täiendõppe ja õppevahetuste süsteem. Noortel on tohutud võimalused. Hommikuti rongiga linna sõites kuulen tahes-tahtmata noorte kooliõpilaste omavahelisi vestlusi, nende suhtlusest kiirgab intelligentsi, õpihimu ja suurt lugemust. Minu meelest on nii, et kui hariduses on asjad hästi, on ka muud asjad korras, Eestil on tulevikku. Tundub, et kaasajal kõrghariduse süsteem vajaks nagu mingeid muutusi. Ega süsteem ei anna haridust, olulised on inimesed. Muusikaõpetus ei saa iial olla muud, kui kahe andeka osapoole koostöö. Oluline on ka kokkupuude vanade ja väga vanade muusikutega. Minu ajal olid konsis veel vanad korüfeed, koridoris võisid kokku sattuda Eugen Kapi, Leo Normeti, Tiit Kuusiku, Endel Lippuse või Bruno Lukiga. Kui nemad klassist välja tulid, seisid kõik aukartlikult reas. Õppejõududena tuleb inimesi hoida ja jälgida nende arengut. Jah, just õppejõudude arengut. Noorel õppejõul on tudengitega sarnased probleemid ja nad mõistavad üksteist hästi. Aga vanemaks saades lähevad õppejõu mõtted tihti kaugemale ning vahe õpilase ja õpetaja vahel kasvab suuremaks. Sina tahad talle rääkida, mida lugesid viimasest Bruckneri raamatust, aga temal on vaja pill paremini suhu saada, mingit ergonoomilist probleemi kohendada. Nii et mingis mõttes see kuulus sentents “kuni areneb õpetaja, arenevad ka õpilased” ei päde – õpilaste vanus ei muutu, õppejõu oma küll. Sellest vanuse ja huvide lõhest peab tarkusega üle olema, mul on väga hästi meeles, kuidas Matsov tegi. Tuli sealt oma kõrgelt mäelt alla, andis käe ja tõmbas ülespoole. Kui tund lõppes, ronis üles tagasi, aga see aeg, mil ta õpilasega tegeles, rääkis arusaadavas keeles. Eks ta tundis oma õpilasi ka läbi ja lõhki, õpetas igaüht väga erinevalt. Meie Olari Eltsiga olime ta viimased õpilased, ta rääkis meie mõlemaga palju, aga täiesti erinevalt. Armastas aga võrdselt, olime tema kaks viimast “last”. Inimsuhtlus on tõesti inspireeriv. Aga kaasajal on seda ka väheks jäänud. Kujutan ette, millised vestlused teil võisid Matsoviga olla. Matsoviga rääkisime palju ka kõigest muust, samamoodi läks ka Eino Tambergiga jutt alati kirjandusele, kui talle kodus klarnetit mängimas käisin. Matsoviga vaatasime muidugi läbi ka tohutu hulga partituure. Peeter Sauliga on mul olnud nelja-viie tunnised vestlused, tema elutarkus ja eriti oskus kõike muusikas toimuvat lahti seletada, oli erakordne. Ta oleks olnud parim dirigeerimisõpetaja üldse, kõik see, mida ta enesesse läbi elu kogunud oli, oli otsatu. Muusikat ei saa ju lõpuni lahti seletada, aga ometi peab proovima, selleks aga peavad olema n-ö tööriistad – põhjalikud teadmised ajaloost, harmooniast, polüfooniast, orkestratsioonist, dirigeerimisest jne. Saulil olid need kõik olemas – näiteks ühel õhtul pidas ta mulle pika loengu “Padaemanda” orkestratsioonist ja sellest, miks on mingis kohas nelja metsasarve asemel kasutatud kolme ja üks asendatud oboega. Saul oli ülipõhjalik, Matsoviga võrdsel pulgal. Kahjuks oli tal kindel veendumus, et ta ikka ei ole nii proff, et seda püha ala õpetama hakata. Saul oli väga aus mees, temas oli seda õiget poksija vaimu (kui sa ennast adekvaatselt ei hinda, oled esimeses raundis põrandal maas). Aga kõige võimsam oli Jonas Aleksa. Nad õppisid Leningradi konservatooriumis koos: Järvi, Simonov ja Aleksa. Aga oi, Aleksa oli ülinõudlik mees! Tunnis oli enamasti kõik valesti. Iga kord, kui sealt tulin, mõtlesin, et enam ma tagasi ei lähe. Aga läksin ikka, sest sain aru, et kui üldse kuskilt midagi saada on, siis sealt. Tema soovitust – lugeda partituuri horisontaalselt ja õppida pähe just pikki horisontaale – järgin siiamaani. Matsoviga käis asi rohkem ülevalt alla. Õigupoolest saavad need kaks õpetust minu sees üsna hästi läbi, aga ma püüan rohkem pikki liine tajuda, mitte liialt mõtiskleda iga balansi- ja tämbriküsimuse üle. Mul on üldse vedanud endast vanemate, tarkade ja kogenud muusikutega. Olen mänginud kammermuusikat Nata-Ly Sakkose, Peep Lassmanni, Jüri Gerretzi, Jaan Õuna, Jaan Reinastega jt. Omamoodi väga võimas aeg oli Hortuse meestega. Mängisime Ivo Sillamaa ja Andres Mustoneniga valdavalt XVIII sajandi lõpu ja XIX sajandi alguse kammermuusikat, samuti suhtlesime palju. Neil oli ääretult palju öelda, iga fraasi, iga aktsendi, iga võimaluse kohta agoogikat kasutada ja see kõik oli kuidagi veel mingisuguse “sära ja särinaga” õnnistatud. Mozarti trio ühe osaga võisime rahulikult neli tundi proovi teha ja aega jäi puudugi. Ajapikku kaugenesime üksteisest, aga olen Andresele ja Ivole siiani väga tänulik – kõik, mida ma tean ja eriti tunnetan, on alguse saanud Väravatornist. Sa oled väga sportlik muusik ja oled just nüüd minemas Tallinna maratonile. Kuidas sport sinu ellu tuli? Enne muusikakeskkooli käisin spordikallakuga koolis. Aga tõeline, läbi elu kestev kirg algas sellest, et vanaema-vanaisa juures maal oli mul selline raamat nagu Jelena Ozeratskaja “Olümpiamängud”, kus olid uhked pildid tolleaegsetest atleetidest. Eks tahtsin täpselt samasuguseks lihaseliseks ja vägevaks saada, seepärast heitsin pisikese poisina oma arust ketast, viskasin granaati ja tõukasin kuuli. Kõik need asjad olid mul maal olemas – vanaisa ostis ju lapselapsele kõik, mida see vähegi soovis. Raamatus olid atleetidele veel mingid bikiinid jalga joonistatud, seepärast lõikasin rätsepast vanaema kääridega oma aluspüksid samasugusteks – uhke tunne ümber maja patseerida ja atleet olla ... Siis aga juhtus nii, et nägin 12-aastaselt “Reklaamiklubis” esimest korda tolleaegseid Eesti tippkulturiste Olev Annust, Aarne Arrot ja Innar Mardot. Oi, ma olin tohutus vaimustuses – täpipealt sellised mehed, nagu raamatus! Ema seletas mulle, et need on kulturistid ja ta isegi tunneb neist ühte, mille peale ma enne lunimist ei jätnud, kui ema mind Aarne Arroga kokku viis. Sealt sai tegelikult alguse mu suur armastus spordi, eriti atleetvõimlemise – olen seda harrastanud nüüdseks 37 aastat – vastu ja ega see mind maha jätnud ei ole. Vahepeal läks asi päris tõsiseks, rinnalt surumise rekordi tegin kaheksa aastat tagasi ja see oli 150 kilo, nüüd olen veidi tagasi tõmmanud, nädalas käin jõusaalis varasema kuue korra asemel kolm. Mingil perioodil tegelesin palju karate, poksi, ja ju-jutsuga, meil oli kõva grupp. Jooksjaks hakkasin kujunema, kui kolisin perega Keilasse. siinne jõusaal ei ole Reval-Spordi ja Sparta omadega võrreldav, küll aga on Keila ümbritsetud imeliste jooksuradadega. Tegin siis ühel hommikul sellise viiekilomeetrise ringi, varsti jälle, siis juba kümnekilomeetrise ja nii see läks. Praegu jooksen kuus keskmiselt 300 km, aga tunnen, et tegelikult vajavad keha ja meel rohkem. See on omamoodi probleem, jooks “sööb” lihast, lihaskond aga väheneb minu vanuses nagunii, puht meditsiiniliselt peaks jõusaal esimesel kohal olema, aga mis sa teed, kui mets kutsub. Kui esimest maratoni jooksma läksin, siis ma mingit spets trenni ei osanud teha, polnud veel kuulnud ei kiiruse-, ei lõigutrennist või fartlekist ega teadnud, millise pulsisagedusega joosta, ammugi ei olnud ma kuulnud puhkepäevadest. Olin kodu ümber kahekümnekilomeetriseid otsi jooksnud, aga joosta tuli poole rohkem – Tallinna kesklinnast kaks korda Meriväljale ja tagasi. Alustasin tempokalt ja mõtlesin veel, et pole see maraton midagi ja rada on jobusid täis – küll jooksevad aeglaselt! – ning läksin neist ette. Aga see oli muidugi viga. Öeldakse, et kui alustad üks protsent kiiremini, kui su võimekus on, siis hävid, ja nii minuga läkski. Esimese ringi tegin ära, hakkasin teist jooksma. Seal vaatasin, et miks mõned inimesed rajal seisavad. Spordiriided seljas, tossud jalas, aga lihtsalt seisavad. Järgmisel hetkel seisin ise ka, sain “haamri”, nagu seda jooksjate keeles kutsutakse. Veresuhkur langeb alla kriitilise piiri, ajul ei ole nagu eriti tahet jalgadele käsklust anda, jalgades aga omakorda pole seda jõudu, et ajust tulnud signaalile (juhul, kui sealt üleüldse midagi tuleb) kuuletuda ja nii sa lihtsalt seisadki. Mõtlesin, et kuidas ma nüüd siit Meriväljalt linna saan: transport ei tööta, raha pole kaasas ja telefon jäi samuti starti. Lõpuks sain jalad tasapisi liikuma ja kõndisin-lonkisin-sörkisin siis raja lõpuni, sain isegi aja, mis esimese korra kohta polnudki kõige halvem. Edasine jooksjakarjäär viis mind klubisse Treeningpartner, mille liige olen juba mitu aastat, ning nüüdseks olen läbinud üheksa maratoni. Muusikule on sport hädavajalik, Olavi Sild oma raamatus annab lihtsa valemi: sporti peaks nädalas tegema sama arv tunde, mis päevas harjutamisele kulub, see tähendab: viis tundi harjutad, viis tundi nädalas teed sporti. Mainisid ülalpool, et oled põhjaliku väljaõppega kaitseliitlane. Miks tahtsid Kaitseliiduga liituda? Otsustavaks sai 2014. aasta rahutu olukord Ukrainas, sel perioodil tõi Venemaa oma väed ka Eesti piirile väga lähedale. Mõtlesin, et nüüd peab midagi tegema, selline kummaline tunne oli – emotsioon ja mure olid nii suured, et ma ei maganud mitu ööd, muudkui mõtlesin, kuidas enesele relv muretseda ja Eestit päästma asuda. Mu tädipoeg Martin Bahovski on taktikalise laskmise keskuse juht ja kõva relvakoolitaja, küsisin siis tema käest, et millised relvad enesele koju peaks soetama. Tema soovitas mul selle peale Kaitseliitu astuda, lisades, et sealt saad peale muu ka korraliku väljaõppe. Kaitseliidust ei teadnud ma midagi, aga kuna Martini jutt tundus mõistlik olevat, viisin sinna avalduse ja arstitõendi, käisin vestlusel ning üsna varsti avastasin ennast baasväljaõppelt. Alustasin seal neli aastat tagasi nullist (rivisamm, katelok, telgid, käemärgid, side, meditsiin, roomamine, madalroomamine, laskepesa kaevamine, lõhkeained, automaat jne) ja olen nüüdseks raketirühma meeskonnaülem, auastmelt kapral. Mul on raskerelvadest granaadiheitja Carl-Gustavi, tagasilöögita tankitõrjekahuri ja raketisüsteemi “Javelin” täiskoolitus. Selleks, et raketisüsteem selgeks saada, elasin paar aastat tagasi suvel kolm nädalat Jõhvi kasarmus, nädalalõpul lasti pere juurde. Raketi väljatulistamine ei ole niisama püssilaskmine, selleks peab pikk ja põhjalik koolitus olema. Väljaõpe on väga kallis: loengud, praktilised harjutused, simulaatoritreeningud. Pärast eksamit simulaatoril teed reaalse lasu ja hiljem tuleb end kogu aeg vormis hoida. Nüüdki tegin uuesti läbi täieliku simulaatoritreeningu. Simulaator on väga täiuslikult koostatud, päris raketti välja tulistades on kõik täpipealt samamoodi. Tavainimene elab küll teadmises, et Eesti väikese maana ennast sõjalise ohu eest kaitsta ei suuda. Kus võiks kõiki neid oskusi vaja minema hakata? Vaja läheb seda siis, kui meie poole peaksidki ühel päeval tankid liikuma. Siis on meil šanss ellu jääda, spetsiaalettevalmistusega ja hästirelvastatud raketirühmlased võtavad vastase soomustehnika maha. Sellest räägitakse vähe, aga Eesti sõjaline kaitse on väga hea, Kaitseliit on tugev organisatsioon ja koostöö liitlastega on üksmeelne ning tõhus. Peale selle on Kaitseliidus väga erilised inimesed, kõik on sinna tulnud südame sunnil. Muide, just Kaitseliidust sai algus mu armastus mediteerimise vastu. Olin Ameerika sõduritega ühisväljaõppel ja nende treeningplaan sisaldas muu hulgas ka meditatsiooniminuteid teemal “what am I fighting for”. Kõik istusid omaette ja mõtlesid Jumala, kodu, lähedaste, riigi ja muu olulise peale. Mõtlesin kaasa, paljud asjad said selgemaks. Sain sealt otsa kätte, nüüd kasutan meditatsioone igapäevaselt. Meie vestluses oled juba mitmeid kordi rääkinud raamatutest, öelnud, et oled raamatuinimene ja maininud nende mõju endale. Millised neist tooksid eriti esile? Räägime äkki viimasest aastast, muidu läheb jutt liiga üldiseks. Tegin sinu küsimuse peale koduraamatukogus päringu ja sain teada, et olen aasta jooksul laenutanud 94 raamatut. Mõnda olen laenutanud mitu korda, mõned on ka pooleli jäänud. Eesti kirjanikest üllatas enim Mart Kadastik oma viimase romaaniga “Presidendi vastuvõtt”. Tema kvaliteet kirjanikuna on teinud suure hüppe, ausalt öeldes ma sellist tugevat lööki ei oodanudki. Ta on oma tegelastest lahti lasknud, nad tegutsevad tihti kirjaniku tahtest sõltumatult ja mõnikord suisa nii, et keegi ei saa aru, miks just nii. Tuua selline tšehhovlik kirjutamisviis tänapäeva ja hakkama saada, proovimata inimese sisemaailmas toimuvat iga hinna eest lahti seletada (Kadastikul ajakirjandusguruna peaks ju suur kihk olema seda teha) on väga kõva kirjaniku tunnus, eelmised romaanid on tal selle koha pealt palju nõrgemad. Aga huvitavad siiski, olen kõiki lugenud. Mart Laari “Jõuluriigi” lugemine oli väga liigutav ja eriti emotsionaalne. Raamatus räägib iga peatükk kindlast kuupäevast Vabadussõjas. Hoidsin ennast tagasi, lugedes iga päev vaid ühe peatüki, elades läbi sündmusi, mis toimusid t ä p s e l t lugemise päeval sada aastat tagasi. Nii lähedale tuleb ajalugu harva. Maailmakirjandusest olid suurimad vapustused Donna Tartti “Ohakalind”, mida ilmselt alustan varsti uuesti, nii sügavalt ja isiklikult puudutas mind see, ja Hanya Yanagihara “Inimesed puude võras”, hoiatusromaan nii mitmel tasandil, et neid ei jõua kokku lugeda. Raamat, mis on mu elus erilisimal kohal, on John Steinbecki “Hommiku pool Eedenit”, see ilmselt ongi mu lemmikraamat. Traditsiooniks on saanud selle lugemine aastavahetuse paiku, siis on koolis just tundidega ühel pool ja eksamid pole veel alanud. Pean selle korda aastas kindlasti läbi lugema. See oli ka raamat, mis mind Eino Tambergile lähemale aitas, käisin talle noorena kõvasti peale, et ta klarnetikontserdi kirjutaks. Kui tema juurde koju oma võimeid demonstreerima läksin, oli kõnealune raamat laual ja pärast seda, kui mõlemad seda kõvasti kiitnud olime, ei olnud enam keeruline ka üht klarnetikontserti välja rääkida. No ja Salinger, Céline (avastasin alles nüüd hiljuti), Bulgakov ja nii edasi, olen ka Houllebecqi kummardaja. Loen uuesti ja uuesti ... Kõva sõna olid ka Kõomägi “Lui Vuitoon” ja Vadi “Neverland”. Esimene neist lõi mu pahviks oma plahvatusliku, aga peidetud kulminatsiooniga, mis äärepealt oleks mööda libisenud, teine ajas mingisuguse seletamatu õhus hõljuva pingega ihukarvad püsti ja naha sügelema – ükskõik milline liin algas, oli tunda, et p...e see läheb. Nojah ... Aga muidu olen tavaline süsteemitu ahmija, kellele meeldib paariks tunniks päevas ära kaduda, selleks kõlbab igasugune kirjandus. Mulle meeldib raamatukogus ringi kõndida ja lasta mõnel raamatul ennast kutsuda. Alati vaatan ka tagasitoodud raamatute korvi, seal on tihti miskit head. Lugemiseks kõlbavad hästi rongisõidud, Keilast Tallinna sõidab rong pea 40 minutit, edasi-tagasi siis kokku lugemisaega tund ja 20 minutit. Peale ilukirjanduse meeldib mulle väga lugeda kirjanduse, muusika ja interpretatsiooni ajaloost. Armastan eriti pianismi ajalugu, ahmin endasse kõike seda, kuidas eri aegadel mängiti, kuidas tulid uued muusiku- ja klaveritüübid, kes kuhu läks, kes kellega kokku puutus, kes kellele ette mängis. Milline võis olla tähtede seis, kui Beethoven mängis ette Mozartile, kuidas kõlas kvartett Mozart-Haydn-Dittersdorf-Vanhal, kuidas Haydn Viini poistekooris laulis, kuidas Liszt ja Wagner linnavalitsusele bassklarneti ostmiseks avaldusi kirjutasid jne. Ma olen ka suur keelpilliajaloo fänn, lugenud palju Leopold Mozartist tänapäevani, mängutehnikate muutumisest, eri tüüpi poognatest. Kannan keelpillimängu pedagoogikat mõnuga puhkpillidele üle, käsitledes instrumenti (näiteks klarnetit) nagu viiulipoognat ja mängija keha nagu korpust. Kui seejuures asendada sõna “poogen” sõnaga “hingamine”, pole asjadel enam üldse vahet. Aga maailm on kordades avaram. Ma armastan tohutult ka teatriajalugu ja sellealast kirjandust. Oma Vanemuise-perioodil, mis muidu eriti õnnelik ei olnud, armusin ma teatrisse: Irdi teatrisse, Panso teatrisse, teatriuuendustesse. Mind huvitavad näitleja töö, psühhotreeningud, hääleharjutused, kuidas näitleja laval ennast maksma paneb, ruumitunnetus – millised kohad laval on tugevad, millised nõrgad. Mind puudutas väga Alvis Hermanise “Päevik”. Inimesena ta selles raamatus isegi meeldi ei mulle, aga siit näeb, kui oluline on geeniuse puudutus! Kuidas ta asju nagu laseriga läbi näeb, see, mis tema ajus toimub, on tohutult põnev. Ka Ingo Normeti “Ujuda selles jões” on mulle väga oluline raamat. Stanislavski tundub tänapäeval kuidagi luitunud, veidi loosunglik, Pokrovski moodne, Grotowski tänapäevane ja Mihhail Tšehhov ajast ees. Ka mu õpilased peavad neid lugema. Mäletan, kuidas lugesin pea korraga Jaan Toominga “Teater kui saladus” ja Väino Uibo “Naeru varjus läbi elu”. Kõik see, mida teadsin Eesti teatrist, läks kuidagi sees segamini – mis see siis oli, kas suur ja võimas teatritegu või ... Küsisin Lembit Ulfsakilt, kuidas siis ikkagi oli, tema vastus oli lühike: “Sa ei kujuta ette, kui palju me tööd tegime”. Oi, see oli hea vastus! Kaarel Irdi raamatud on mu öökapil. Need on erakordselt hästi kirjutatud, natuke isegi nagu vastuolus tema natuuriga – just selles osas, kui täiuslikult nad on üles kirjutatud, võibolla keegi märkis tema mõtted üles. Naudin väga Jaak Alliku teatriarvustuste raamatut, oh, teatrimaailm o n põnev ja tehnilisem kui me arvame! Aga millised etendusi on meeldinud vaadata? Nüüd sa üllatud, aga teatris ei käi ma üldse. Tunnen ennast publiku hulgas väga ebamugavalt ja lavastuse rütm klapib minu sisemise ajatunnetusega väga harva. Aga mulle meeldib tohutult näidendeid lugeda, Brechti ja Shakespeare’i võin peast tsiteerida, mu iPadis on palju näidendeid. Vaatan ringhäälingu arhiivist vanade teatrilavastuste salvestusi omaaegsete korüfeedega, neid naudin väga. Mulle meeldib mõttes Tolstoi lühijutte lavale sättida, minu arust on seal palju ka kammerooperiteks sobivat materjali. Kui suur kontserdikülastaja sa oled? Millised on sinu viimase aja muusikaelamused? Käin kontserdil pigem harva. Elamuslikku kontserti ei tule nii sagedasti ette. Omal ajal vapustas Borodini kvartett, samuti Moskva filharmoonia orkester Simonoviga, Viini rahvusooperi orkester, Tšehhi filharmoonikud oma iseloomuliku, Vaclav Neumanni kujundatud kõlaga on alati kindel tase. Schiffi olen palju kuulanud ja Sokolovi. Käisin ka viimasel Sokolovi kontserdil Helsingis, aga see võibolla ei olnud nii hea, kui üks varasem, kus ta mängis Beethoveni viimast, 32. sonaati. Kui see jõudis pikka lõputrillerisse, oli tõesti tunne, et katus kontserdisaali kohalt kaob ja ma tiirlen koos Beethoveniga kusagil kõrgel tähtede vahel. See vist ongi interpretatsiooni tipp – kui saad helilooja tundemaailmale nii lähedale, et mõistad, mida ta tegelikult võis soovida, mitte niisama tunda (näiteks soovis öises taevas lõputult tiirelda) ja siis omad nii head tehnilist aparatuuri, et see kandub nagu muuseas publikule üle. Nii ma seda hetke mäletan. Nüüd vaatan aeg-ajalt kontserte Mezzost. Aga ma leian, et on viga, et tänapäeval väga heade mängijatega kõik puhastatakse ja lihvitakse viimseni ära, nagu steriliseeritakse. Muusikas peab olema ka n-ö soga ja sellist lihvimata emotsiooni. Selle kohta on üks selline lugu: Karajan juhatas Richard Straussi “Saloméd”, Strauss ise istus publiku seas ja kuulas. Karajan oli tohutu perfektsionist ja teinud põhjaliku töö. Strauss kuulas ära, tegi komplimente, aga ütles: te tegite minu ooperi NII selgeks, panite ka omalt poolt aktsente juurde, et asi veelgi reljeefsemalt kõlaks, aga muusikas peab olema ka seda – ja liigutas käega nagu segaks suppi. Seda kohtumist nimetas Karajan vaat et kõige tähtsamaks õppetunniks oma elus – et peale perfektsuse on veel midagi, mis on veelgi olulisem. Samas on selge, et tee täiusliku soga ja lihvimata emotsioonini viib läbi perfektsionismi. Kui teed palju tööd, siis oled ka väga hea. Kui oled väga hea, siis sind pannakse tähele. Ja seda tööd ei tee sinu eest keegi teine ära. Isegi Karajan ütles iga päev: “Ma lähen nüüd töötuppa, sest Püha Vaim ei tule taevast alla ja ei tee mulle neid lugusid selgeks.” Ma ise tahan alati olla kohtades, kus on õiged väärtused. Praegu on muusikaakadeemia selline koht. Siin on klaver ikka klaver ja viiul on viiul, mida ei muudeta innovatsiooniga või ekraaniga millekski muuks. Mõned ohumärgid muidugi on, aga siin on suur osa erialaõpetajatel – seni, kuni nende poolt motiveeritud õpilased varavalgest hilisööni harjutusklassis viibivad, on koolis kõik korras. Muusikaakadeemia ei pea kaasa lööma selles meeldimisvõistluses nagu kontserdiorganisatsioonid paraku tegema peavad. Meeldida ja lavale jõuda saab ju mitut moodi, mängida on aga võimalik ainult hästi või mittehästi ja see on ülioluline. Siin saab töötada nii, nagu tahad, ei pea kiitma, kui asjad on halvasti ja võltsviisakusele kohta ei ole. Selles mõttes on asjad hästi ja ilmselt sobib see ka minu õpilastele, sest kõik, kes siia on vahetuse korras pooleks aastaks tulnud, on pärast seda päriselt meie kooli sisse astunud. Väike kool saab seeläbi suur olla, see on tore. On väga kahju, et muusikakeskkool ei ole enam seotud akadeemiaga, nagu ta vanasti oli – Tallinna riikliku konservatooriumi juures asuv Tallinna muusikakeskkool. Kindlasti olen ma ühendkooli loomise vastu – sellega seatakse ohtu kõik väärtused, millele meie muusikaelu on rajatud ja millel ta juba aastakümneid seisab. Muusikakeskkooli süsteem on geniaalne, lugege Urve Lippuse raamatut “Muutuste kümnend”, samuti Alumäe artiklite kogu, seal on kirjas, kuidas selle kooli tekke eest võideldi ja saate ka teada, milline oli algne visioon. Olavi Sild oma artiklis “Klaaspärlimängukool” võtab juba 2001. aastal kokku, mis valesti läks. Muusika on väga tõsine asi ja ma ei näe suurt lootust koolil, kus vägisi kõik kokku pannakse. Üleüldse – kui loen asjaosaliste sõnavõtte, on see kõik üks pärivoolu ujumine, aga muusikas ei tule pärivoolu ujumisest midagi head. Muusikasse on sisse kirjutatud vastuvoolu liikumine – helilooja ei saa muusikat konjunktuurselt luua ja libe kala ei sobi lavale, ammugi veel õpetajaks. Lõpetuseks. Olin südatalvel Kaitseliidu õppusel. Öösel, kui ülejäänud võitlejad köetud jaotelgis magasid, pidin mina patrullis olema ja kuna üks kamraadidest oli kergelt haigestunud, lubasin, et olen valves järjest kaks tunniajast vahetust. Öö oli väga külm, tähed sirasid, valitses täielik vaikus ja rahu. Et aeg nii üksluine ei tunduks, hakkasin mõttes Tšaikovski 5. sümfooniaga tegelema, silme ees jooksis partituur ja kõrvus laulis muusika. Äkitselt kuulsin seda muusikat nii, nagu mitte kunagi varem – partituur kõlas enneolematus suursuguses ilus ja täiuses. Ma ei ole oma elus enne ega pärast midagi nii ilusat kuulnud! Tšaikovski muusika oli mu ümber, minu sees, kaitses mind külma ja üksilduse eest, oli sellel hetkel kuidagi taevalik ja suurem kui miski muu siin maailmas. Paar kuud tagasi oli töine põhjus sama sümfoonia partituur uuesti avada ja põhjalikult läbi lugeda. Seekord ei näinud ega kuulnud ma seal muud, kui edvistavalt suureks puhutud ebasiiraid tundeid võltspeenutseva orkestratsiooni kastmes. No üleüldse ei meeldinud. Nii ongi – kord olen ma muusik, siis jälle mitte. Vahetevahel juhtub aga vastupidi ja siis pole enam nalja. Seda viimast ütles muide ametiisikuks olemise kohta Peemot! Sündinud 1969. aastal Tallinnas Lõpetas 1988 klarneti erialal Tallinna muusikakeskkooli (õp Ülo Üksik) ja 1992 Eesti muusikaakadeemia (õp Hannes Altrov). 1998. aastal lõpetas EMTA dirigeerimise erialal (õp Jüri Alperten) Täiendanud end dirigendina Roman Matsovi ja Jonas Aleksa juures ning klarnetistina Karl Leisteri ja Ivan Mozgovenko juures II koht Eesti puhkpillimängijate konkursil 1990. aastal 2006–2007 Vanemuise muusikajuht ja peadirigent Töötas 1988–2010 ERSO-s klarnetistina. 2004–2006 ERSO teine dirigent Talle on kirjutanud klarnetiteoseid Urmas Sisask, Eino Tamberg, Ester Mägi, René Eespere ja Raimo Kangro 2001. aastast EMTA õppejõud 2019. aastal pälvis Eesti Muusikanõukogu interpreedipreemia “silmapaistev klarnetikunstnik”

Kui tollase Tallinna polütehnilise instituudi ehitus-mehaanikateaduskonnas arhitektuuri õppinud Arvo Ratassepp 1945. aastal TPI meeskoori asutas, kauples ta peadirigendiks samal ajal Tallinna konservatooriumis tudeerinud Arno Kallikormi (1915–1992). Tagantjärele on Kallikorm tunnistanud, et kahtles algul tõsiselt, kas tehnikameestest on ikka laulumehi ja kas koorist asja saab. Aga sai! Koori esimene proov Arno Kallikormi juhatusel toimus 10. oktoobril 1945. aastal. Tol neljapäevasel pärastlõunal oli TPI Kopli peamaja auditooriumisse harjutusele tulnud seitseteist entusiasti. Dirigendi soovitusel hakati õppima Martin Lipu eestindatud Edvard Griegi “Lauljate tervitust”. Noot ja sõnad kirjutati tahvlile. Tänaseks on tehnikaülikooli akadeemilisest meeskoorist läbi käinud umbes 1200 meest ja üks naine, koori omaaegne dirigent Anne Dorbek. Peadirigente on koori ajaloos olnud viis, lisaks mainitud Arno Kallikormile veel Harald Uibo, Ants Üleoja, Jüri Rent ja alates 2003. aastast Peeter Perens. Tema kõrval tegutseb dirigendi ja kontsertmeistrina juba 1992. aastast koori juures töötav Siim Selis. Nii Perensil kui ka Selisel on käes ülikiired ajad, sest nad on tänavuse juubelilaulupeo “Minu arm” ideekavandi autorid. Peeter tuleb laulupeorahva ette kunstiline juhina, Siim aga kunstilise juhi assistendi ja laulupeo esimese kontserdi muusikajuhina. Meeskoori korraldada on enam kui kuu aega kestev, 4200 kilomeetri pikkune laulupeo tule teekond. Olnust ja olevast Koori ajalukku jääb kaks olulist pereheitmist, mis on mõjutanud oluliselt Eesti (mees)koorimaastikku. 1958. aastal loodi Teaduste Akadeemia meeskoor, kuhu läksid laulma paljud TPI meeskoori head laulumehed. Teaduste Akadeemia meeskoori tekkimist võib tagantjärele nimetada objektiivseks paratamatuseks, nagu ka 1988. aastal sündinud “nooremat poega” – EKE inseneride meeskoori, mida täna teame kui Inseneride meeskoori. Koori tegevus Eesti (koori)muusika arendamisel on tulevikku vaatav. Aastaid on publikut paelunud lavastuslikud kevadised kontsertetendused, jõulukontserdid paistavad aga silma põnevate uudisteoste esmaettekannetega. Koor on igal aastal tellinud jõuluteemalise teose Eesti heliloojalt (Tõnu Kõrvits, René Eespere, Aare Kruusimäe, Mart Siimer, Kadri Hunt, Urmas Sisask, Tauno Aints, Pärt Uusberg), suur osa neist on ka salvestatud. Nagu Eesti meeskooridega ikka, tuleb ka tehnikaülikooli akadeemilisel meeskooril näha tõsist vaeva koosseisuga. Nimelt on koori vanusepiir50 aastat, selleni jõudnud meestel tuleb endale mõni teine koor leida, samal ajal tuleb aga pidevalt uut põlvkonda peale kasvatada. See on ka üks põhjusi, miks meeskoor on esinenud palju just poistekooridega – mitmed endised laulujütsid on hiljem jõudnud meeskoori ridadesse. Aastate jooksul on kooris tegutsenud ka mitu ansamblit. Tegus kodus ja kaugemal Tehnikaülikooli akadeemilise meeskooriga on koostööd teinud paljud nimekad muusikud nagu Ain Anger, Annely Peebo, Mati Palm, Aile Asszonyi, Jaakko Ryhänen, René Soom, Juuli Lill, Rauno Elp, Koit Soasepp, Priit Volmer, Heigo Rosin, Riho Sibul, Kate, Tiit Kikas, Peeter Rebane, Raul Vaigla, Igor Garšnek, Toomas Rull. Koor armastab asju suurelt ette võtta, nii muusikas kui ka seltsielus. Nimetagem kasvõi üle linna kuulsaid maskiballe (esimene aastal 1957). Hiljem lisandusid suusapäevad ja jalgrattamatkad, iga-aastane kahe TAM-i (tehnikaülikooli akadeemiline meeskoor ja Tartu akadeemiline meeskoor) korvpallimatš jpm. “Vallutatud” on kõik maailmajaod peale Antarktika: 1998. aastal käidi Austraalias ja esimese Eesti koorina Uus-Meremaal, järgnes 2000. aasta reis USA-sse ja Kanadasse ning kaks aastat hiljem osavõtt kooriolümpiast Lõuna-Koreas. 2006. aastal “langes” must manner, kui koor tegi tiiru peale Lõuna-Aafrika vabariigile. 2012. aastal laulis koor Lõuna-Ameerikas. Viimaseks suuremaks välisturneeks on mullusuvine kontsertreis Norrasse ja Islandile. Loomulikult on meeskoor lisaks kodustele laulupidudele alati kohal Eesti-Läti-Leedu tudengilaulupeol “Gaudeamus” ning Põhjamaade üliõpilaskooride festivalil. Olulised koori taseme näitajad on konkursid. Tehnikaülikooli akadeemilisel meeskooril on ette näidata soliidne auhindade kogu koorikonkurssidelt nii kodu- kui välismaalt. Eriti aktiivselt osaleti neil 1980-ndate lõpus ja 1990-ndate alguses. Esikohti on võidetud nii Madetoja-nimelisel festivalil Soomes, Gorizia koorifestivalil Itaalias, suurfestivalil Walesis Llangollenis, aga ka Tallinna koorifestivalil ja Eesti meestelaulu seltsi võistulaulmisel. Kauaaegne TTÜ rektor Andres Keevallik (koori auliige aastast 2003) on nimetanud TAM-i tehnikaülikooli kroonijuveeliks. ---------------------- Kolm küsimust peadirigendile Milline on tehnikaülikooli meeskoori roll Eesti koorimaastikul? Peeter Perens: Ma usun, et meie koori roll on teiste kooridega üsna sarnane – laulda head muusikat, mis kõnetab publikut ja lauljaid endid. Koorikultuuris on väga oluline osa kindlasti ka sotsiaalsel küljel, aga olen kindel, et lauljad oskavad seda külge paremini lahti mõtestada kui dirigendid. Mis on kõige rohkem meelde jäänud? Meeldejäävaid hetki on aastate jooksul olnud palju. Võiks ju üles lugeda konkursse või kontsertreise kaugetesse maadesse, aga tahaks nimetada hoopis meie 70. hooaja puhul läbi viidud kontserttuuri Eesti poistekooridega. Need olid hetked, mil tunned, et midagi olulist on sündimas – saad anda panuse tulevikku, mida ise ei pruugi nähagi. Millises suunas peaks koor arenema? Koori areng on teatavasti lõputu protsess ja kulgeb lainetena. Muusika käivitaja on kuulamine ja kuulmine. Tunnen, et see on miski, mille poole peaksime kõik rohkem püüdlema.

Lugesin oma ülevaadet möödunud aasta festivalist ja leidsin, et midagi sisuliselt uut öelda on üpris keeruline, kui mitte lausa võimatu. Nii sügavad on sissesõidetud rööpad, nii sama korraldajaskond. Kunstiline juht Andres Uibo väitis, et nõnda kõrgetasemelist ja õnnestunud festivali kui tänavune pole varem olnudki. Kuidas küll temaga nõustuda? Esinejad ja kontserdid Et kõlab Kappide pere muusika, on reegel. Seekord mängiti avakontserdil Artur Kapi “Andante religiosot” ja Villem Kapi “Nokturni” (Aleksei Vassiljev ja Martti Raide), pühapäevasel jumalateenistusel tavapäraselt A. Kapi “Viimset pihti” (Aare Tammesalu ja Uibo). Thomas Wall (Austria) ERSO-ga esitas sama autori “Tšelloprelüüdi”. Beati Mandolini ja solist Anto Õnnis tõid kahel korral kuuldavale Villem Kapi kuulsa “Kui lõpeb suvepäeva viimne vine”. Minu parimad hetked olid (jälle) Suure-Kõpu mõisa saalis toimunud kammerkontsert J. S. Bachi, Händeli ja Bruhnsi muusikaga, ERSO Suure-Jaani kooli suures saalis (Anton Bruckner) ning EMTA ooperistuudio noorte Händel. Pärliks pean kaht päeva noorte tšellistidega. Kuuest osalejast neli pääses teise vooru ja orkestriga Haydni tšellokontserte mängima. Lõpuks said kõik neli II koha – saalomonlik otsus žüriilt, kuna keegi polnud teistest veatum ega nõrgem, siiski kõik oma näo ja tugevustega. Mitu eripreemiat pälvis Silvia Ilves – tundlik, intuitiivne ja värvikas. Tema “Tšelloprelüüd” (A. Kapp) oreli (Kadri Toomoja) saatel kirikus jäi meelde tempolt kõige mõõdukama ja sisult kõige pingestatumana. Johannes Sarapuu säras eriti kirkalt Bachi mängides. Beati Mandolini õhtu Tääksi vesiveskis oli kui suplus soojas vannivees – mahe, mahedam ja ülimahe oleskelu soojas suveõhtus. Värvikad olid lõunatunnid Arturi Juures, mitut masti külalised seal. Kuulajaskond püsis enamasti vaoshoituna. Ladus ja hoogne oli kohtumine Ülo Vooglaiuga, publik elas kaasa Reet Linnale, Matti Reimann ja Lydia Rahula avasid oma muusikuelu. Kava oli harjumuspäraselt tihe ja kompas põhimõttelise kõigekülastaja võimete piire – kuni kolm-neli ettevõtmist päevas, vahelduvad paigad. Eeldas passiomanikult täiesti töövaba nädalat, liikumisvõimalust (autot, vähemalt jalgratast) ja hasarti. Suurejaanilasest muusikahuviline sai sõidusoovi korral jälle kasutada kohta väikebussis. Kas oodata uudsusi ja uuendusi või eelistada traditsioone? Väljakujunenud formaat on enesestmõistetavalt turvaline. Püsikuulaja saab just seda, mida teab oodata (nt vanavene vaimulik ja rahvamuusika seekord Valaami kloostri meeskoorilt, õigeusu kiriku keskkond, öö ja küünlad …), iseasi, kas see jääb sama võimsalt kõnetama ka kümnendal korral. Kaks kontserti müüdi välja, võimsad slaavi bassid-tenorid nagu ikka. Uuenduste osas mõtlen kui tavaline eestlane: kuni pole kindel, et need asja paremaks teevad, seni on olevgi hea. Kohalike huvides on kindlasti üks seos: kuna kirikut nüüd vähemalt ühel õhtul aastas üldsuse huvides kasutatakse, on mõtet renoveerimisse panustada ja see ongi käimas. Tänavune festival läks jälle korda tänu ilmale, väljakujunenud ja oma rollis asjatundlikele kaastööliste meeskondadele. Rööpad ees on XXII korral veel sügavamad ja tegijatelgi keerukas neist kõrvale kalduda. Kuulajaid oli kõikjal pea optimaalselt, mõnele suure ruumi kontserdile oleks mahtunud rohkem. Mida võiks teha teisiti? Tehnilist probleemi nimetati jälle: Mahavoki kontsert kooli aulas oli üle võimendatud. Teine võimalus on, et sellise hinnangu andnud kuulajad ei osanud hinnata tänapäevase helitehnika piirituid võimalusi, küllap vastavate kogemuste ja treeningu puudumise tõttu. Minulgi on treening puudu, varasemad kogemused õõvastavad ja sestap hoidsin ise eemale. Tšellistide žürii liikmed olid hoopis ebaühtlasema mängutasemega kui konkursandid. Thomas Wall kahvatus täiesti Aleksei Vassiljevi ja Aare Tammesalu kõrval, olgu ERSO ees või Bachi mängides. Ka kõrgprofessionaalil on päris viletsaid päevi, aga vaevalt tohib minutaoline seda väljagi ütelda. Üks kontserdikülastaja pani küll imeks, et Vassiljev sai palju soojema aplausi kui Wall, põhjuse mõistmiseks nappis tal kuulamiskogemust. Organistina kahetsen ikka, et Suure-Jaani Johannese kiriku võrratu akustika ja tore orel on aastaid olnud pea kõrvale jäetud, alakasutatud. Tänavu toimus kirikus vähemalt tšellistide konkursi esimene päev Artur Kapi, nüüdismuusika ja Bachiga. Sündsusetu on noridagi paikkonna esindussündmuse sisu kallal. Pean endiselt puudujäägiks kohalike hoidmist peamiselt teenindavas ja imetlevas rollis. Kaasategemine sisulises mõttes on aastaid olnud pisteline (2018 nt Olustvere kooli poiss Mattias Randaru trompetil, varem on kaasatud Olustvere segakoori, Suure-Jaani muusikastuudio noori jms). Muidugi said kodukohvikute pidajad ise kutsuda oma aeda muusikuid laulma-mängima. Noored muusikud sisustasid vallavanema vastuvõttu toredasti esitatud paladega. Siiski jääb ettevõtmistesse sisse programmeeritud võõrandumine, kui päris muusikat teevad vaid pärismuusikud ehk professionaalid kaugelt. Muusika passiivsed vastuvõtjad jäävadki passiivseiks. Pakutav muusika ise ei mõjuta sügavuti ega muutu vajaduseks. Kuidas s e d a muuta? Mine tea … Võibolla leiduks sellises väljakutses väikese koha suure festivali uus sisu ja algus. Elitaarsuse asemel esikohale energeetika – kas ja kuidas seda suudaks? Festivali miljööst Püsiv kaubamärk on öö Hüpassaare rabasaarel, päikesetõusukontsert, laudtee ja magamatusest oimetu Võidupüha hommik seejärel. Kõige vapramad kordavad seda aastast aastasse, ei takista vihm ega külm. Ignorandid jäävad ka endale kindlaks, et sadade-tuhandetena vaiksesse ja üksildasse rappa minna on sündsusetu. Tundub, et palju on endiselt ükskõikseid, kes poevad oma voodisse ehk ettekäänete taha nagu pole varustust, tervis ei luba, juba kord käisin… Iseloomulik on festivalinädala inimkooslus, kes järjekordsel objektil kohtudes pole kindel, kas tervitada taas üksteist – kui mitmes kord juba samal päeval? Ja omamoodi vandeseltslus: näe, visa hingega oleme, jälle julgesti kohal! Kohalike seas on ajapikku kasvanud valmidus kuulata kogu või suuremat osa festivalil pakutavat. Kes ei käi kontserdil, osaleb melus kasvõi oma kinnisvarale ja aiale pidulikumat ilmet andes. Ja kuidas küll hinnata inimsuhete kvantiteeti ja kvaliteeti, mis on tõuget või uut hoogu saanud nimelt kokkupuudetest selle erilise nädala ülendatud meeleolu mõjuväljas! Seni kuni Jumal aitab mõistliku temperatuuri ja toimetuldava sademehulga osas – kohtumisteni järgmistel kolmanda aastakümne festivalidel! Kindlasti oleks elu jaanieelse muusikanädalata siinkandis kurvem ja tühjem. Lisalugemist: Maret Tomson. Suure-Jaani festival on tähtis kultuurisündmus kogu Eestile. Sakala, 29. juuni 2019. Maret Tomson. Neli võrdset tšellisti. Sirp, 28. juuni 2019.

Esinejad ja kontserdid. Minu parimad festivalihetked olid Suure-Kõpu mõisa saalis toimunud kammerkontserdil J. S. Bachi jt muusikaga, ERSO-ga Suure-Jaani kooli suures saalis, EMTA ooperistuudio noorte ja Pergolesiga. Päris kõikjale ise ei jõudnudki, pereasjad ja töö nõudsid oma. Svjata Vatra mõjus hoo ja jõulisusega, samas tundus, justkui vajaks sissetöötatud formaat juba värskendust. Värvikad olid lõunatunnid Arturi Juures, mitut masti külalised seal. Kuulajaskond vahel isegi küsib ja kommenteerib kuuldut. Ladus ja hoogne oli kohtumine Aare Tammesaluga, publik elas kaasa Katrin Karismale. Festivali kava oli harjumuspäraselt tihe ja põhimõttelisele kõigekülastajale peaaegu üle jõu käiv – kolm-neli ettevõtmist päevas, vahelduvad paigad. Eeldas passiomanikult täiesti töövaba nädalat, liikumisvõimalust (autot, vähemalt jalgratast) ja hasarti. Siinkohal kiitus kultuurimajale, suurejaanilasest muusikahuviline sai sõidusoovi korral väikebussi kohta kasutada. Kas oodata festivalilt uudsusi ja uuendusi või eelistada traditsioonilist ülesehitust? Väljakujunenud formaat on enesestmõistetavalt turvaline. Püsikuulaja saab just seda, mida teab oodata (nt vanavene muusika meeskoorilt, õigeusu kiriku keskkond, öö ja küünlad …), iseasi, kas see jääb sama võimsalt kõnetama ka kümnendal korral. Uuenduste osas mõtlen kui tavaline eestlane: kuni pole kindel, et need asja paremaks teevad, seni on olevgi hea. Tänavune festival läks korda tänu ilmale, väljakujunenud ja oma rollis asjatundlikele kaastööliste meeskondadele. 21. korral on rööpad ees sügavad ja tegijatelgi keerukas neist kõrvale kalduda. Kuulajaid oli kõikjal üsna parasjagu, real kontsertidel läks vaja lisatoole, vast kolmel-neljal suure ruumi kontserdil oleks mahtunud rohkem. Et kõlab Kappide pere muusika, on reegel. Seekord mängiti Artur Kappi avakontserdil (“Gavott”), pühapäevasel jumalateenistusel kõlas tema “Viimne piht”, sama muusikat tantsiti ka rahvusooper Estonia balletiõhtul (Toomas Eduri koreograafia). ERSO esitas A. Kapi tšelloprelüüdi ja 1. sümfoonia f-moll. Kõpu mõisas kõlas kammerorkestriga Villem Kapi “Eleegia” keelpillidele. Festivali probleemid, mida võiks teha teisiti? Mina vaatlejana tundsin kavas pinget klassika ja levimuusika mahu vahel. Tehnilist probleemi nimetati kahel juhul: “Jimi Hendrix 75” ja Svjata Vatra kontserdid olid üle võimendatud, üks rohkem, teine vähem. Esimese puhul kommenteeriti, et sai laval näha koori ja orkestrit, kostis aga üksnes kitarr. Sündsusetu on noridagi paikkonna esindussündmuse sisu kallal. Pean endamisi puudujäägiks kohalike hoidmist peamiselt teenindavas ja imetlevas rollis. Kaasategemine sisulises mõttes on aastaid olnud pisteline (tänavu nt Olustvere kooli poiss Mattias Randaru trompetil, varem on kaasatud Olustvere koori, Suure-Jaani muusikastuudio noori jt). Muidugi toimus rahvalik valla laulu- ja tantsupidu selleks eraldatud päeval ja ajal. Muidugi said kodukohvikupidajad ise kutsuda oma aeda muusikuid laulma-mängima. Siiski jääb ettevõtmistesse sisse programmeeritud võõrandumine, kui päris muusikat teevad vaid pärismuusikud ehk kõrgprofessionaalid kaugelt. Ma pole kindel, kas sellist veelahet põhjustavad ka kohalikud kaasarääkijad või üksi tallinlasest kunstiline juht Andres Uibo. Isiklik tähelepanek on selline, et muusika passiivsed vastuvõtjad jäävadki passiivseiks: vaevu kaks nädalat pärast festivali kogus maailmanimi Ines Maidre kultuurijanuses Suure-Jaanis vaid alla kümne kuulaja. Kas sellest saab teha järeldust, et pakutav muusika ise ei mõjuta sügavuti ega muutu vajaduseks? Kuidas s e d a muuta? Mine tea … Organistina kahetsen ka, et Suure-Jaani kiriku võrratu akustika ja tore orel on aastaid olnud peaaegu kõrvale jäetud, alakasutatud. Festivali miljööst. Kaubamärk on öö Hüpassaare rabasaarel, päikesetõusukontsert, laudtee ja magamatusest oimetu Võidupüha hommik seejärel. Kõige vapramad kordavad seda aastast aastasse, ei takista ei vihm ega külm. Ignorandid jäävad ka endale kindlaks, et sadade-tuhandetena vaiksesse ja üksildasse rappa minna on sündsusetu. Tundub, et palju on endiselt ükskõikseid, kes poevad oma voodisse ehk ettekäänete taha nagu pole varustust, tervis ei luba, juba korra käisin … Ja iseloomulik on festivalinädala inimkooslus, kes järjekordsel objektil kohtudes pole kindel, kas tervitada taas üksteist – kui mitmes kord juba samal päeval? Ja omamoodi vandeseltslus: näe, visa hingega oleme, jälle julgesti kohal! Seni kuni Jumal aitab mõistliku temperatuuri, talutava sääsepilve ja toimetuldava sademehulga osas – kohtumisteni järgmistel kolmanda aastakümne festivalidel! Kindlasti oleks elu festivalita siinkandis kurvem ja tühjem.

Põhja-Saksamaal Greifswaldis toimus 3.–13. maini festival “Nordischer Klang”, kus Eesti oli tänavu peakülaline. Alates 1992. aastast toimuv festival on pühendatud Põhjamaade ja Läänemere-äärsete riikide muusika, kunsti ja kirjanduse tutvustamisele. 4. mail esines seal Politsei- ja Piirivalveorkester koos Liisi Koiksoniga. Festivalil astusid üles ansamblid Oopus ja MiaMee. Greifswaldis oli väljas Birgit Püve Kihnu-teemaline fotonäitus ja Eesti ajalugu tutvustav näitus. Kinos sai näha filmi “Leiutajateküla Lotte”, Eesti kirjandusest rääkis Peeter Helme. Festivali lõppkontserdi andis Greifswaldi Püha Nikolause kirikus organist Andres Uibo. Tema kavas kõlasid Buxtehude, Tunderi, Tüüri, Pärdi ja Uibo enda teosed.

Pärast härdaks tegevate kontsertide kuud oli värskendav kuulata pidulikku ja uhket kontserti “Kuninglik trompet”, millega 1. jaanuaril avati nädal aega kestnud seitsmes Tallinna Bachi muusikafestival. Oli rõõmustav, et kontserditiheda jõulukuu järel jätkus publikut ka uue aasta esimesele festivalile, ehkki piletihinnad kuulajat eriti ei soosinud. Nii on avakontserdi 25-eurose pileti üle varem kurtnud ka Ivalo Randalu (Eesti Kirik, 21. XII 2016), kuid esinenud muusikute hulka arvestades oli see pigem paratamatu. Aga kuni publik on nõus maksma, on kõik hästi. Avakontserdil Tallinna Jaani kirikus kõlasid Henry Purcelli süit trompetile ja orelile, Rudolf Tobiase “Eks teie tea”, J. S. Bachi kantaadid “Lobe den Herren, den mächtigen König der Ehren” ja “Herr Gott, dich loben alle wir” ja viimasega samanimeline koraalieelmäng ning Georg Philipp Telemanni kontsert trompetile, viiulile ja tšellole. Kolmikkontserdi solistid olid Priit Aimla, Arvo Leibur ja Aare Tammesalu, kantaate esitasid just oma ajaloo edukaima aasta lõpetanud kammerkoor Collegium Musicale, orkester Concerto bachFest ning solistid Arete Teemets, Ka Bo Chan, Andreas Väljamäe ja Endrik Üksvärav viimase dirigeerimisel. Muidu piduliku kontserdi vahele oli nelipühilaul “Eks teie tea” pikitud selleks, et viidata autori 100. surma-aastale. Kava terviklikkust rikkunud loo valik oli siiski hea, sest siin sai Collegium Musicale näidata end oma parimast küljest. Pehmekõlaline kooslus, mille ülemised noodid on sillerdavad ja alumised õhulised, on kammerkoor selle sõna parimas tähenduses. Esitus oli nauditav ka seetõttu, et harjumuspäraselt on “Eks teie tea” kõlanud massiivsemate kooride esituses. Sobilik partner oli ka Piret Aidulo mängitud Jaani kiriku väike orel. Kantaat “Herr Gott, dich loben alle wir” sai Üksvärava interpretatsioonis pigem rõõmsa ja pisut lõbusagi karakteri, kuigi võinuks kontserdi kontekstis olla uhkem ja väärikam, nagu on ka esitustraditsioon. Akustika oleks nõudnud pisut aeglasemat tempot, sest praegu kadusid kiriku kajasse kõik sopranist madalamad hääled, kelle kanda olid mõlemas kantaadis peamiselt kiired vältused. Teises kantaadis olid uhkus ja väärikus väga hästi paigas, pannes kontserdile sobiliku punkti. Laulusolistidest, kes on end juba ammu kontsertlauljatena tõestanud, jättis parima mulje sopran Teemets. Tugevale häälele vaatamata suudab ta säilitada ilusa tämbri ning hoida vibrato’t meeldivalt tagasihoidlikuna. Solistidest tõstan esile ka kammerlikku Üksväravat, kelle laul oli heas mõttes lihtne. Kantaate varjutas pisut siiski see, et koor, kelle trump on a cappella kammerkoorimuusika, jäi kõlatugevuselt alla suhteliselt suure puhkpillikoosseisuga orkestrile. Nii oli kontserdi kõige mõjusam teos hoopis Telemanni kolmikkontsert, kus polnud võitlust tasakaalu pärast ning kõlapilt seetõttu meeldivalt detailirohke. Festivali 16 kontserdist kuus kandsid pealkirja “Orelikolmveerand”. Neist esimesel soleeris Nigulistes prantsuse organist Edouard Oganessian, kes estofiilina siin varemgi korduvalt esinenud. Nüansirikkuse ja tämbrivaliku kõrval meeldis kõige rohkem tema kavavalik. Alustuseks äratas ta rohkearvulise publiku Bachi G-duur fantaasiaga, kus dramaatiline ja paksukõlaline järgnevus kõlab katkematult üle kuue minuti, enne kui lõpuks laheneb, sedagi kõige dramaatilisemasse, vähendatud juhtseptakordi. Seejärel lubas ta Max Regeri ja Bachi helgete teostega vajuda kuulajatel oma mõtetesse, enne kui lõpetas Bachi uhke prelüüdi ja fuugaga D-duuris BWV 532. 5. jaanuaril esinenud noorema põlvkonna organist Tomi Satomaa rõhus kavas pigem virtuoossele näpujooksule ja jalatehnikale, kuid lubas seejuures liiga palju juhuslikke eksimusi ja ka tempokõikumisi. Kõlasid mõnevõrra lühemad miniatuurid Bachilt ja tema kaasaegselt Gottfried August Homiliuselt. Huvitav oli vaikne, lausa vaevukuuldav interpretatsioon koraalitöötlusest “Meine Seele erhebt den Herren” BWV 648, mis pidi kahjuks alla jääma sosistavale publikule. Kontserdikuulajate käitumine on kahjuks teinud viimasel ajal tuntava vähikäigu. Meeldiv on aga see, et ikka ja jälle püstitatakse orelirõdule kaamera ja publiku ette suur ekraan, et inimesed saaksid rohkem aimu organisti tegevusest ja koostööst assistendiga. Festivali neli kammermuusikakontserti anti Nigulistes Notke “Surmatantsu” koduks olevas Antoniuse kabelis. Mõte, et intiimsema kavaga kontsert võiks toimuda niivõrd väikeses ruumis, tõstis ootused ehk liigagi kõrgele. Meenusid Viljandi vanamuusikafestivali kunagised kontserdid Bonifatiuse gildi pööningul või tuntud pärimusmuusikafestivalide vaiksemad kontserdid Käsmu ja Kassari kabelis, kus esinejate lähedus, ruumi erilisus ja “kilukarbitunne” on andnud elamusele tohutult juurde. Kontserdil “Kontrapunkt II” seda ei juhtunud, sest esinejad olid viidud ruumi kaugemasse nurka, kontakt publikuga jäi nõrgaks ja ruumi potentsiaal seega kasutamata. Halvem oli aga see, et iga eesti tippinterpreedi – Arvo Leiburi, Oksana Sinkova, Kirill Ogorodnikovi ja Lembit Orgse – ülesastumine jäi vaid kümne minuti ringi ning kokku kestis kontsert u 35 minutit, mis 17–20-eurose piletihinnaga kuidagi kokku ei sobi. Tänavu oli festivalil tinglikult koguni kolm kokkuvõtlikku galakontserti, millest esimene sisaldas ka festivali suurimat küsimärki. Kui mullu said muusikasõbrad osa Bachi a-moll viiulikontserdist, kus Kristjan Kannukene soleeris elektrikitarril, siis tänavu tegi ta debüüdi klassikalise lauljana. Nimelt esitas “Eesti otsib superstaari” 2015. aasta finalist kontserdil “Orel+” Bachi kantaadi “Der Friede sei mit dir” bassisoolot. Festivali kunstilise juhi Andres Uibo idee polnud siiski nii äärmuslik, kui esmapilgul tundub. Muusika- ja teatriakadeemias õppiv Kannukene on olnud poistekoori Kalev pikaajaline laulja ning vaid nädal varem olid Bachi solistina üles astunud näiteks džässlaulja Elina Hokkanen ja Marek Jürgenson ansamblist Regatt. Enne Kannukest oli sel kontserdil lavale astunud teisigi esinejaid, kes tegid sellest suurepärase kontserdi. Vaheldumisi, justkui barokiajast tuntud virtuooslikkuse duelli vormis (meenutagem kasvõi filmi “Farinelli”) musitseerisid orelirõdul Piret Aidulo ning publiku keskel Oksana Sinkova, Arvo Leibur ja Aare Tammesalu. Meelde jäid Aidulo mitmekülgsus, Sinkova tehniline võimekus ja siirus, Leiburi sissepoole ja Tammesalu väljapoole suunatud emotsionaalsus. Kuidas laulis aga Kannukene, kes pidi oma debüüdi tegema selliste nimede ettevalmistatud pinnaselt? Kannukene laulis teatraalselt, nagu oleme harjunud kuulma teda Rein Rannapiga musitseerides, ja tugevalt kaashäälikuid rõhutades. Vokaali kvaliteeti pärssis aga alati pisut ülespoole suunatud lõug, mis viis solisti hääleaparaadi krampi. Pikkadel nootidel sai ta hääle hästi resoneerima, kuid lühikestel tal selleks aega polnud. Partii oli talle ka natuke keeruline ja kohati liiga kõrge. Kannukese kahjuks rääkis seegi, et tal tuli rinda pista suurepärase viiuldaja Mari-Liis Uibo ja sopranipartiid laulnud Ka Bo Chaniga. Kui avakontserdil oli kontratenoril kulunud sisseelamisaega, enne kui hääl korralikult kõlama hakkas, siis nüüd oli tema laul väga klaar ja enesekindel. Pärast festivali eelviimasel õhtul Estonia kontserdisaalis antud “bachFesti galat”, mille kavas olid muu hulgas 5. “Brandenburgi kontsert”, toimus veel kolmaski galakontserdi mõõtu sündmus, kui festivali lõppkontserdil kõlasid viie organisti esituses kõik viis Bachi tokaatat ja fuugat (neist üks “Tokaata, adagio ja fuuga”). Ühest küljest sai kontsert nii küll pisut ühekülgne, kuid tõi teisest küljest esile erinevat päritolu organistide temperamendierinevuse. Nii sai ekstravernte soomlane Tomi Satomaa särada taas oma tehnikaga, nagu ka Andres Uibo. Lätlane Aivars Kalējs oli rohkem väljapeetud, kuid kõige nauditavam oli kuulata peenekoelise stiiliga Edouard Oganessiani ja stoilise rahuga pillist üle olnud sakslast Hartmut Rohmeyerit. Selgelt elavnes rahvas siis, kui Kalējs mängis esimesed noodid kuulsast d-moll tokaatast. Ilmselt oli Saale Fischeril õigus, kui pidas festivali pigem “laiema suunitlusega muusikaürituseks” kui “friikide gurmeepeoks” (Sirp 16. I 2015). See teeb korraldajatele au, sest pigem elitaarse kunsti alla kuuluv orelimuusika on pandud kõnetama laiemat publikut. Juba seitsmes, kuid Niguliste uusaastakontsertide sarjana varemgi elanud festival on juurdunud kindlalt kultuurikalendrisse. Publik on jäänud sellele truuks ja esinejate kvaliteedis hinnaalandusi ei tehta. Nii väärikal festivalil on justkui kõik paigas, kuid mosaiiki ei sobitu siiski üks tükk – kavalehed. Flaierimõõdus lehekeste äärmuslikem näide oli avakontserdil, kus lisaks teoste loetelule oli ära toodud veel üksnes “Te Deumi” teksti tõlge koos nelja lausega selle ajaloo kohta. Paraku “Te Deum” sel kontserdil ei kõlanudki. Ehkki kantaat “Herr Gott, dich loben alle wir” tugineb mõnevõrra “Te Deumi” tekstil, ei ole see kaugeltki sama. Kavas olnud teise kantaadi tõlget ega ka teoste annotatsioone aga polnudki. “Kahjuks” on teised Eesti festivalid tõstnud kavalehtede lati liiga kõrgele. Muus osas oli väga kena festival.

Sellise motoga Tallinna talvefestival, mida korraldab muusikute fond PLMF, toimub tänavu 5.–13. veebruarini juba 11. korda. Fond ise on mõni aasta staažikam ja märgib festivaliga oma 15. tegevusaastat. Kontsertide rea avab fondi asutaja ja festivali kunstilise juhi Pille Lille (klaveril Sofia Mazar Iisraelist) lauluõhtu Mustpeade majas. Selle kõrval jõuavad PLMF-i muusikud teistessegi festivali traditsioonilistesse kontserdipaikadesse, nagu Hopneri maja, Rootsi-Mihkli kirik ja rahvusraamatukogu. Talvefestival kulmineerub 7. veebruari galakontserdiga Estonia kontserdisaalis, kus astuvad publiku ette Anna-Liisa Bezrodny, Oliver Kuusik, Andreas Lend, Jaak Lutsoja, Irina Zahharenkova, Marko Martin, Virgo Veldi, Henri Zibo jt, kelle loomingulist arengut on PLMF kogu oma tegevusaja jooksul väga oluliseks pidanud ja toetanud. Oodata on ka külalisesinejad Poolast, Argentinast, Suurbritanniast ja mujalt, sest fond on kasvava intensiivsusega arendanud rahvusvahelisi vahetus- ja koostööprojekte. Aastast 2006 on talvefestivali üks sihte olnud ka heategevus: tänavu kogutakse annetusi, et toetada vanalinna hariduskolleegiumi muusikakooli erivajadustega laste muusikaõpet.

Üks eesti väärikamaid suvemuusikasündmusi, Suure-Jaani muusikafestival tähistas seekord oma 20. toimumisaastat. Heliloojatele Kappidele pühendatud festival tõstab eriliselt esile Eesti heliloojaid ja muusikuid, tähtsustades ja hoides ajalist järjepidevust meile kultuurilooliselt nii olulises paigas. Sageli pühendatakse festivale kitsale muusikastiilile või konkreetsele pillile, Suure-Jaani festival aga näitab oma eklektilise laiahaardelisusega ilmekalt, et põhiolemuselt on kogu muusika üks. Olgu soolo- või orkestrikontsert, klassika või rahvalik muusika, iga stiil leiab oma andunud kuulaja. Üks selle festivali fenomene ongi tema eriline publik – spetsiaalselt Lõuna-Eestisse tulnud fännid, aga eriti muidugi kohalikud inimesed, kes osalesid kõigil sündmustel. Ükskõik, kas töö- või puhkepäeval – ikka leiti mahti tulla. Kohalike traditsiooniliste muusikaürituste tähtsus ja suur edulugu seisnebki lojaalse ja pakutavat tänumeeles hindava kuulajaskonna kasvatamises. Tihtipeale ei jälgi isegi Estonia kontserdisaali külastavad erudeeritud muusikasõbrad esitatavat sellise keskendumisega ja hiirvaikselt kui Suure-Jaani inimesed ERSOt kontserdiks kohandatud koolivõimlas. Teine fenomen, mida kogu olemusega tunnetasin, on Suure-Jaani tohutu külalislahkus – õiteilus linnake, erinevad kontserdikohad ja eriliselt lahked inimesed majutuspaikades, kauplustes, söögikohtades. Kolmandale fenomenile juhtis mu tähelepanu festivali kunstiline juht Andres Uibo, kes ütles, et sellisest muusikute vahetust suhtlusest, mis Suure-Jaani festivali pingevabas õhkkonnas tekib, tuntakse argipäevadel suurt puudust. Mul õnnestus kuulata peaaegu kogu pakutud vaheldusrikast programmi. Festivali pidulikule avamisele järgnes suurejooneline üle-eestiline vaimulik laulupäev pealkirjaga “Üks kindel linn ja varjupaik”, millega tähistati nii Eesti vabariigi kui ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku 100. ja reformatsiooni 500. aastapäeva. Osales enam kui 1200 lauljat ja 150 pillimängijat. Imeline ilm tõi kohale palju kuulajaid, kes lisaks uhkele kontserdile võisid uudistada Jaanus Siimu varasemate festivalide ainelist fotonäitust, maiustada Suure-Jaani perenaiste aiakohvikutes, osaleda kohaliku õpetaja Kristi Sääse juhitud kirikuekskursioonidel ning kohtumisel teoloogist rännumehe Arne Hiobiga. Sarnased lõunatunnid huvitavate külalistega toimusid ka järgmistel päevadel. Minu jaoks oli põnevaim Kristel Pappeli modereeritud vestlus Harry Liivrannaga, kes kergitas pisut saladuskatet kultuuriatašee igapäevatöö köögipoolelt. Pärast suurt laulupidu jätkus festival märksa intiimsemalt, aga mitte vähem sisukalt. Mati Turi (tenor) ja Martti Raide (klaver) kontsert “Ussisõnad” koosnes peamiselt Mart Saare lauludest. Mõnusa seltskondliku koosviibimise õhustiku tekitasid esinejate vaherepliigid, mis avasid sügavuti esitatava sisu ja tähendust omas ajas. Mati Turi sõnul on Mart Saare lauluvorm absoluutselt täiuslik, see on lakooniline, konkreetne, täpselt sõnale vastav ja meie kõigi kohus on seda ka maailmale tutvustada. Kontsert tuletas meelde, miks ma nii väga kammerlaulu armastan – lühikeses, täpses vormis väljendatakse midagi äärmiselt terviklikku. Suurepäraselt olid esitatud Saare šedöövrid “Ennemuiste”, “Mis see oli?”, “Ta tuli”. Täiesti hiilgavalt sisustasid interpreedid Tormise minimalistliku vormiga haikusid. Turil on imponeeriv võime liikuda kammerlikest piano-nüanssidest ooperlikku suurusesse. Tema keskendunud esitus toob esile kõik teksti ja meloodia peensused, samas on ka kõige kõrgemad noodid lauldud meheliku kandvusega. Raide pianism ei muutu kusagil pealetükkivaks, ta on delikaatne ja paindlik ansamblist, kes vajadusel julgelt soleerib, andes igale laulule oma isikliku vaatenurga. Ei saa jätta mainimata, et Kondase maja saal, kus toimub nii kõrgetasemelisi kontserte, vajab uut klaverit, olgugi et olemasoleva instrumendi arhailine kõla lisab näiteks Mart Saare loomingule teatavat ajastu autentset hõngu. Suure-Jaani festivalile kutsutud esinejad ja sealsed kontserdipaigad üllatavad ka kõige nõudlikumat maitset, lisaks balansseeritakse osavalt akadeemilisuse ja rahvalikkuse vahel. Näiteks võib tuua Kirill Ogorodnikovi (klassikaline kitarr) kontserdi Energia talu teemajas ja ansambli Kukerpillid Tääksi vesiveskis. Suure-Jaani kirikus andis elamusliku kontserdi RAM, Olustvere lossis toimus EMTA ooperistuudio etendus (Henry Purcelli “Dido ja Aeneas”). Vanaõue puhkekeskuses aga esinesid lausa ühes kavas klassikat esitav kammerorkester Concerto BachFest (solistid Oksana Sinkova flöödil ja Daniel Kogan viiulil) ning vanameister Lembit Saarsalu (saksofon), kes esitas rahvamehena kergemat repertuaari, pannes orkestri improviseerima ja rahva tantsima. Ootasin suure huviga festivali raames toimuvaid konkursse. Minu suureks üllatuseks oli osavõtt äärmiselt kesine. Jääb arusaamatuks, miks selline huvitavat väljakutset esitav ja viisaka preemiafondiga omamaine konkurss ei paku meie noortele lauljatele-heliloojatele huvi. Žürii (Martti Raide, Leili Tammel ja Mati Turi) pidas kõiki osalejaid siiski preemia vääriliseks. Villem Kapi nimelisel heliloomingu konkursil “Uus laul” pälvis I preemia ja Suure-Jaani valla eripreemia Mari Amori laul “Ma kordan, aiva kordan nagu narr” (sõnad Indrek Hirv). VIII Mart Saare nimelisel lauljate konkursil pälvisid II koha Merit Kraav ja Kristjan-Jaanek Mölder (kes sai ka Suure-Jaani valla eripreemia). Klaveripartnerina said tunnustuse osaliseks Piia Paemurru ja Jaan Kapp. Suurima muusikaelamuse sain seekord hilisõhtusest kontserdist, mis toimus Suure-Jaani õigeusu kirikus. Esines Püha Danilovi kloostri meeskoor Moskvast (kunstiline juht Georgi Safonov). Esimesest hetkest alates võis nautida koori äärmiselt ühtlast puhast vokaali, mida võimendas suurepärase akustikaga kirik. Elamusele lisasid slaavilikku autentsust eriliselt madalad bassid, kelle kopsumaht tundus olevat lõputu – paistis, nagu nad ei vajakski hingamist. Targalt üles ehitatud kava algas mõtlike vanavene kirikulauludega XV–XVIII sajandist, järgnesid uuemad jutustavad vaimulikud värsid ja lõpetuseks esitati temperamentseid kasakalaule, mis ei jätnud kedagi külmaks. Dirigendi südamest tulevad tänusõnad olid suunatud kogu publikule ja igaühele eraldi ning tekitasid kontserdi järel sügava hingelise rahulolu tunde. Üllatuslikult osutus muidu igati meeldiva ürituse meepotis tõrvatilgaks viimasel hetkel ERSOt dirigeerima kutsutud vene päritolu Alexander Prior, kelle renomee tõotas tõelist sensatsiooni. Kuuldavasti ei leidnud noormees aga proovides orkestriga kuidagi ühist keelt ning käitus ka kontserdil üleolevalt ja arusaamatult. Intervjuus Klassikaraadiole tunnistas Prior, et olenemata sellest, et ta püüab vaid väljendada seda, mida helilooja on kirja pannud, peetakse tema interpretatsiooni tihti ekstsentriliseks ja tal on raske orkestritäit kogenud, tarku ja andekaid muusikuid oma nägemuses veenda, aga ta loodab, et suutis neile siiski edastada oma energeetilise laengu. Tõesti, ERSO mängis professionaalselt ja Venemaa viiuldajate dünastia järeltulija Daniel Kogan soleeris Artur Kapi teoses “Fantaasia teemale B-A-C-H” suurepäraselt, aga dirigendi arrogantsus, kui ta kontserdi lõppedes lihtsalt lavalt minema tormas, tundus uskumatult lugupidamatuna nii muusikute kui publiku suhtes. Õnneks ununes see fopaa kiirelt, sest oodatuim sündmus, aastaid Suure-Jaani festivali publikumagnetiks olnud päikesetõusukontsert Hüpassaare soos täitis kõik ootused ja enamgi. Tegu on kahtlemata maailma kõige ökoloogilisema ning kaunima kontserdisaaliga, mis annab lisaväärtuse mistahes muusikateosele. Omaette elamus on öine kontserdile minek, vaikne ja salapärane, müstiline inimeste kogunemine ühes väega kohas, kus kohtuvad loodus, muusika ja fanaatilised kogemusteotsijad, kes soovivad seda kaunidust endas kõige puhtamal kujul talletada. Täielik hääletus, sügavtumedad rabajärved, ümberringi ilutsemas sookailu- ja murakaõied. Eesti Sinfonietta esitas lisaks heliloojate Kappide teostele koos solistide Ingrid Pauli (plokkflööt) ning Daniel Koganiga hetke ja kohaga harmoneeruvaid teoseid, põhiliselt Antonio Vivaldilt, aga ka Jacob van Eycki “Inglite ööbiku” ning loomulikult päikesetõusu tervitava Griegi “Hommikumeeleolu”. Ja kuigi öö oli näpistavalt külm, oli päeva algus tõepoolest imeline! Festivali emotsioone kokku võttes jäi enim kummitama tunne, et osaluse kaudu on mind omaks võetud. Meenus loetud artikkel sellest, kuidas mõtestati külalislahkust varakristluses (Üllas Tankler, “Külalislahkus”, ajakiri Koduteel, 2003 nr 6). Külalislahkus oli protsess, mille käigus võõras inimene muutus külaliseks. Võõras võeti küll alati vastu, aga seejuures hinnati esmalt tema usaldusväärsust. Kes ennast tõestas, sellest sai külaline, keda koheldi austusväärselt, tähelepanelikult ja heldelt. Kui on aeg minna, ei lahku võõras kunagi sama staatusega, millega tuli. Kui ta ei lähe vaenlasena, siis saab temast sõber, kes levitab peremehe kohta kiidusõnu. Mina tundsin end festivalil hoituna, muljed on ülevoolavalt soojad ja loodan, et kogen seda kunagi veel. Kes Suure-Jaanis käinud, saab aru.

Eesti tuntumaid ja teenekamaid organiste, oreliprofessor ja muusikategelane Andres Uibo astus 29. juulil üles Saksamaal Leipzigi Tooma kirikus kontserdisarjas “BachOrgelFestival”, millega tähistati reformatsiooni 500. aastapäeva. Sarja kontserdid toimusid laupäeviti 24. juunist kuni 5. augustini. Tooma kirik oli Johann Sebastian Bachi tööpaik tema elu viimasel 27 aastal. Mängiti kiriku kuulsal Saueri orelil. Sarja esinejate hulgas oli nt dirigendina tegutsev Gerhard Löffler Hamburgi peakirikust, praegune Tooma kiriku organist Ullrich Böhme, ka Tallinna orelifestivalil korduvalt esinenud Martin Rost Stralsundist, Luca Antoniotti Itaaliast ning ka dirigendi ja klavessinistina tegutsev Haagi kuningliku konservatooriumi professor Ton Koopman Hollandist. “Olen esimene eestlane, kes selles paigas soolokontserdiga esineb. Osavõtt niisugusest sündmusest ja sellises seltskonnas on muusikule absoluutne tippsündmus, täitunud unistus,” ütles Andres Uibo oma kontserdi eel. Uibo kavas olid Buxtehude, Böhm, Uibo, Liszt, Telemann ja Bach.

Organist, pedagoog, helilooja produtsent ütleb leksikon Andres Uibo kohta. Tema 60 aasta eest Kivi-Vigalas alguse saanud elutee on oluliselt kujundanud Eesti muusikamaastikku, mille paljudest aspektidest on ta tihti ka kirglikult sõna võtnud. Kuna Uibo vanim, aastast 1987 korraldatav-juhitav Tallinna rahvusvaheline orelifestival jõudis sel suvel ümmarguse 30. toimumiskorrani, sai seekordse jutuajamise teljeks mitmekülgse muusiku kui festivalide ja laiemalt kui muusikaelu initsiaatori ja korraldaja tegevus. Andres Uibo: Muusikaelu korraldaja positsioonilt taandan ennast kohe ära, sellepärast et muusikaelu korraldajad on Eestis ikka seatud ametisse. Kultuuriministeeriumi muusikanõunik, vot tema peaks olema see, kes suunab kogu seda suurt muusikaelu. Muidugi öeldakse mulle kohe vastu, et keegi ei tohi juhtida, peab olema vabadus ja liberaalsus ja igaühel õigus teha, mida ta tahab. Kui keegi maksab kogu ettevõtmise oma taskust kinni, siis tõepoolest ei saa vabas ühiskonnas keegi talle öelda, et ära nii tee või tee naa. Aga kõik need üritused, kus on mingi osa kanda kultuurkapitalil või kultuuriministeeriumil, ühesõnaga riiklikul rahastamisel, peaksid mingilgi määral alluma kultuuriministeeriumile, kes on ju kutsutud janseatud kultuurielu juhtima. Kui sel oleks ainult rahajagamise funktsioon, siis see etapp võiks ka vahelt ära olla: meil on ju näiteid nagu rahvusooper, kes saab raha otse riigieelarve realt. Küll on probleem, et meil satub palju häid üritusi ühele ajale: Eestis on kultuurikalender – ma ei taha öelda kange sõnaga – tõesti paigast ära. Juba palju aastaid tagasi, kui ma veel ministeeriumis koosolekutel ja festivaliaruteludel käisin, üritasin ikka rääkida, et nad võiksid natukenegi üritada korrigeerida Eesti festivalikalendrit, aga sain alati vastuseks, et “kas sa tahad siis nõukogude korda tagasi!”. Mina ei saa küll aru, mis on festivalikalendri korrastamisel tegemist nõukogude korraga ... On terve rida festivale, kes on sisse töötanud täpse toimumisaja, ja siis hulk teisi, kes proovivad kord siit, kord sealt. Kord tehakse augustis, siis juulis, mis natuke meenutab mulle Krõlovi valmi “Pärdik ja prillid”, kus pärdik võttis prillid, proovis neid kord saba peale, kord kukla taha, oskamata panna sinna, kus nende õige koht. See segab ka kõigi teiste festivalikorraldajate elu ja tegevust. Võiks jääda ühe kindla aja juurde, see oleks kõigile selgem ja vähendaks oluliselt ka reklaamikulu. Minul näiteks on auto tagaklaasil juba kuuendat aastat kleeps “Suure-Jaani muusikafestival 17. – 23. juunil”, ma ei pea isegi lisama aastanumbrit, sest alati on täpselt needsamad päevad. Aga vabadust teha just seda, mida tahad, oled ikkagi nautinud? Päris niimoodi ikka ei ole: kui kirjutame toetuse taotluse, nõutakse meilt kava ikka väga täpselt. Nii et ringi mõelda, et teen orelifestivali ajal hoopis keelpillifestivali, sellest tekiks ikka pahandus. Pean tegema seda, milleks olen toetust saanud. Olgu, spontaansus võib ju piiratud olla, ent kavad oled ju ikka ise koostanud. Orelifestivalile juba kolm aastakümmet augustist augustisse. Kas ei teki tunnet, et kõik on juba olnud? Ei-ei, muusika ei lõpe kunagi ära. Ja kui see peaks kuidagi kahtlasel kombel hakkama otsa saama, siis saab ju alati juurde kirjutada. Viimasel orelifestivalil oli kolm suurt maailmaesiettekannet: uudisteos Peeter Vähilt, Jean Pierre Leguaylt ja Valeri Petrovilt. Häid lugusid leidub ja uusi interpreete tuleb juurde. Ideid on ka siiamaale jätkunud, mõned neist ootavad juba järgmisi festivale, nii et kordust karta ei ole. Küll on viimasel ajal probleemiks meediakajastus. Sa pead ikka ise olema üliaktiivne ja omama tutvusi kuskil ajalehtedes, et meist üldse kirjutataks. Öeldakse, et ei ületa uudiskünnist... Aga mõned head asjad on ka, mida mujalt maailmast vaadatakse suure kadedusega. Näiteks et meil ETVs jooksevad kultuuriteated, ka festivalide reklaamklipid. See on tõesti väga suur ja erakordselt tähtis asi! Või et Tallinna TV võtab alati hea meelega festivalijutte ja -intervjuusid teha. Aga meie suured ajalehed, nagu Eesti Ekspress, on ikka täiesti tuimaks tehtud. Kui EE ilmuma hakkas, tuli enne esimest numbrit proovinumber nr 0 ja seal ilmus orelifestivalist väga pikk ja põhjalik artikkel, mille kirjutas Madis Kolk. Nii et sel ajal oli huvi nii suur, et pandi kohe uue väljaande avanumbrisse, aga kui nüüd nende poole pöördud, siis ei tule sealt mitte mingit vastust. Loe edasi Muusikast 10/2016

Tänavune XIX Suure-Jaani muusikafestival on selles eesti muusika arenguloole tähendusrikkas kohas toimunud omanäoliselt ja järjepidevalt. Küsisin paarilt festivaliga erineval moel seotud inimeselt arvamusi ja muljeid. Milline on Suure-Jaani muusikafestivali nägu? Martti Raide (pianist ja pedagoog): Selle festivali unikaalsus ja elujõud peitub kolmes faktoris: esiteks, programmi tihedus (üldjuhul kolm kontserti päevas) ja žanriline mitmekesisus, teiseks, kontserdipaikade atmosfääri erilisus (vesiveskist soosaareni, nende sobivus kontserdikavadega ja haruldane leidlikkus nende kaasahaaramisel muusika sünniprotsessi). Suure-Jaani on tõeline keskkonda avastav ja väärtustav festival, kus kontserdisaali “seinad” (ka nende puudumine) muutuvad kaasloojaks. Ja kolmandaks, tegelemine meie kultuurimäluga, eesti muusikaklassika väsimatu väärtustamise ja (taas)avastamisega. Endiselt hämmastab, kui jõuline loomeimpulss ja avar mõttekaar peitus meie esimese põlvkonna professionaalsetes heliloojates. Tasub tähele panna ja õppida. Leili Kuusk (Suure-Jaani avalike suhete spetsialist, ajalehe Leole toimetaja): Ikka eesti muusika ja muusikute kesksus ja keskendumine klassikalisele muusikale, unustamata ka muud muusikat. Mitmesugused ettevõtmised: kontserdid, lõunatunnid, näitused, lauljate ja heliloomingu konkurss, lastepäevad, aiakohvikute päev jm – kuni üle-eestilise vaimuliku muusika laulupäevani.Vaadates Eesti praegust muusikamaastikku on tore tõdeda, et enamik selle n-ö tõsisema poole tegijatest on meie festivalilt aastate jooksul läbi käinud. Eriline rõõm on, kui näed, kuidas on edenenud noored, kes on meie festivali konkurssidel osalenud. Meil on võistelnud nii lauljad, trompetimängijad, orelimängijad, metsasarvemängijad kui ka tšellistid. Festivalil on välja kujunenud oma muster ja nägu ja esinemiskohad kogu vallas: Suure-Jaanis (kirik, õigeusu kirik, kooli suur saal ja kooli aula, Kondase maja sinine saal, laululava), Hüpassaares, Lubjassaares, Vanaõues, Olustveres (loss ja leivakoda), Lahmusel (koolis ja veskis), Tääksis jm. Aga lühidalt võib öelda ka nii, et festival on kunstilise juhi Andres Uibo nägu. Ja võibolla on fenomen ka teotahteline grupp inimesi, kes tahab jätkuvalt festivali teha. Jaanus Siim (fotograaf): Ei saa öelda, et nende aastate jooksul oleks ülemäära ekseldud oma näo leidmisel. Pigem on järjekindlalt proovitud nii võimalikku kui ka võimatut. Üheks festivali atraktiivsuse sümboliks on rappa minek sõna otseses mõttes. Ja sellega seostub ka võimatuna näiva teostamine. Aegajalt otsin välja vidomontaaži klaveri lennutamisest rabasaarele, vaatan selle taas kord läbi ja tõden festivali tegijate meeskonna piiritut tahtejõudu.Hoolimata sellest, et festival on leidnud oma näo, selgete ja kindlate näojoontega, ei puhka korraldustoimkond loorberitel. Ja kogu seda toimetamist toetab siit võrsunud suurkujude kuulsuse oreool. Loe edasi Muusikast 8-9/2016

Kammerkontserte toimub hooaja vältel mõistagi kõige rohkem. Kahjuks sai neid aga kuulata üsnagi juhuslikult. Kuulmata jäid mitmed väärtuslikud Eesti interpreetide esinemised, sest kontserdid kas kattusid või oli seljataga lihtsalt pikk tööpäev. Küll oleks hea, kui mõnigi neist algaks pisut varem, näiteks kell 18.00, mis annaks võimaluse otse töölt sinna jõuda ja ei jääks ka kojuminek nii hilja peale. Banaalsed põhjused, kuid paraku avaldavad mõju. Siiski panen kirja mõned oma üsna kaootilised muljekillud. Kuulamisaasta algas 4. jaanuaril BachFesti galakontserdiga. Suure Johann Sebastiani muusikale keskenduv BachFest on aastaalguse piduhõngulisse meeeleollu kindlasti sobiv. Ise jõudsin sinna esmakordselt, kuigi toimuv oli juba kolmas festival. Galakontserdil oli vahel tunne, et kava on natuke kiiruga kokku pandud, aga samas oli seal väga nauditavaid hetki. Kõlas kaks Bach klaverikontserti. Neist esimeses, g-moll kontserdis soleeris Irina Zahharenkova, nagu ikka, musikaalselt ja kaunilt. Kuid selle õhtu huvitavaim ja säravaim esitus tuli Ivo Sillamaalt ja Lembit Orgselt kahe klavessiini kontserdiga C-duur. Sisukat ja originaalset Ivo Sillamaad on viimastel aegadel liiga vähe (väljaspool Väravatorni) kuulda saanud. Tahaksin siinkohal tähelepanu juhtida sellele, et Eesti on üldse väga rikas erudeeritud ja kõrge tasemega klavessinistide poolest. Väga rõõmustav oli ka üle hulga aja kuulda Bachi oboe- ja viiulikontserdis d-moll suurepärast Olev Ainomäed ja Arvo Leiburit. Ootasin noore andeka Mari-Liis Uibo soleerimist Bachi viiulikontserdis E-duur, kuid tema esitus kõneles sel õhtul kahjuks vähem, kui eespool nimetatud. Kaht soliidset oreliesitust sai kuulda Andres Uibolt ja Deniss Kasparovitšilt. Kontsertide tubliks saatjaks oli Klaaspärlimäng Sinfonietta. Jaanuarikuu kontsertide rida täiendas veel Age Juurikase, Heili Ernitsa ja Peeter Sarapuu meeleolukas kontsert 21. jaanuaril lumme mattunud Kadrioru lossis. Kava koosnes suuremas osas, võiks öelda, tundmatust prantsuse muusikast, mis kohapeal osutus hõrguks, vaimustavaks ning elegantseks. Koosseisule oboe-fagott-klaver ei ole kindlasti repertuaari lihtne leida, kuid kuuldud Jean Françaix’, André Previni, Francis Poulenci triod olid ülimalt huvitavad ja tõeline avastus. Mõjuvad olid ka vahepalana Age Juurikase esitatud Manuel de Falla “Tuletants” ning Mart Siimeri uudisteos “Lõik läbi lõigu”. Age Juurikas ja Peeter Sarapuu on meie kontserdielus endale juba nime teinud. Tahaksin veel eraldi lisada, kui suurepärane muusik on oboemängija Heili Ernits. Kes pole veel kuulnud – kasutage iga võimalust! Kontserdile annab väga palju juurde, kui esitajad vahepeal teostest räägivad. Nii saab mängitu veel rohkem mõistetavaks. Üks minu selle hooaja avastusi oli ERSO uus kontsertmeister Triin Ruubel. Temas on ühendatud suurepärane kool (alustas Tiiu Peäske juures, põhiosas õppinud Rostocki Muusika ja Teatri Kõrgkoolis) ning väga isikupärane, intensiivse väljendusega jõuline mäng. Sel hooajal soleeris ta ERSO ees (Sibeliuse viiulikontsert), oli Beehoveni viiulikontserdiga solistiks värske noortekollektiivi “Uue tänava orkester” ees, mängis kammerkontsertidel erinevates koosseisudes. Sügavalt sööbis mällu tema ülimalt intensiivne mäng keelpillikvartetiga Kaija Saariaho teoses “Nymphéa”. Loe edasi Muusikast 7/2016

Festivalisuve alates soovin iga kord, et oleks aega ja võimalust kuulata mõni festival ära tervikuna, kõik kontserdid, meistriklassid, õpitoad ja huvitavad kohtumised, mis ideederohked korraldajad kokku on pannud. Siiani ei ole seda võimalust siiski veel tulnud. Sellegipoolest jagan oma muljeid tänavuselt rahvusvaheliselt orelifestivalilt, mida jälgisin kolmel viimasel päeval. See oli juba XXIX, meie vanimaid festivale, ning tema kestmisel ja järjepidevusel on oluline tähendus. Kannab ju Tallinn ja kogu Eestimaa oma arvukate ajalooliste kirikutega pikaaegset orelikultuuri, mille juured ulatuvad sügavale ning on ühenduses Euroopa orelikultuuriga. Orelifestivali kunstiliseks juhiks on pikka aega olnud organist, EMTA professor Andres Uibo, suure haardega nii interpreedi kui ka korraldajana. Festivali põhiosa moodustab silmapaistvate välismaiste ja oma organistide esitlemine, kuid lisaks sellele on prof Uibo ja tema tiim viinud sisse mitmeid põnevaid kontserdivorme, nagu näiteks festivali algul toimuv oreliöö, mis seekord algas kell 22.30 ja kestis päikesetõusuni, mitmed orkestri, koori ja solistidega põimitud üritused ning kindlad teemad ja tähtpäevad, millele igal aastal ruumi antakse. Tänavu oli juubeliaastal fookuses Arvo Pärt ning noorelt surnud saksa-taani barokkhelilooja Nicolaus Bruhns. Mitmel festivalipäeval toimuvad orelipooltunnid, kus saavad end näidata noored, alles õppivad organistid. Meistrid annavad meistrikursusi, rohkelt toimub kontserte ka maakondade kirikute ainulaadsetel vanadel orelitel, tänavu Pärnu Eliisabeti kirikus, Kullamaal, Ristil; Taagepera ja Häädemeeste, Nissi ja Käsmu kirikus ning Peipsiääre pillidel Kodaveres, Lohusuul, Mustvees ja Tormas. Festivali külalisorganistid-meistrid olid tänavu John Aquilina Maltalt, rohkete auhindadega pärjatud hollandi organist Ben van Oosten (ECHO Klassiku auhind, prantsuse ajakirja Diapason auhind ning Prantsuse Chevalier dans L’Ordre et Lettres kavaler jne), saksa organist Matthias Giesen, juba korduvalt orelifestivali külalisteks olnud Leonid Roizmani õpilane Edouard Oganessian ning hollandi organist Peter van Dijk. Eesti mängijatest astusid pikemate kavadega üles Kristel Aer, Denis Kasparovich, Tiit Kiik, Piret Aidulo ja Kadri Ploompuu; Andres Uibo, Ulla Krigul, Maris Oidekivi-Kaufmann, Toomas Trass, Tiia Tenno, Anna Humal, Merike Marli ja Aivar Sõerd olid tegevad mitmete teiste kavade juures. Loe edasi Muusikast 8-9/2015

28. juulist 12. augustini toimus järjekordne Tallinna rahvusvaheline orelifestival, mis sel aastal kandis väärikat järjekorranumbrit 32. Olles üks vanemaid ja järjepidevamaid Eesti muusikafestivale üldse, on see leidnud püsiva koha siinses muusikaelus, tuues kokku nii orelikorüfeesid kui andes võimaluse noortele tõusvatele talentidele. Igal festivalil on oma temaatiline fookus. Sel korral oli fookuse leidmise mure lihtsalt lahendatav – Eesti vabariigi juubeliaastal oli tähelepanu Eesti oreliklassikal, lisaks olid külakosti tulnud tooma organistid saja-aastasest Leedust ja Lätist. Festivali algus- ja lõppakord olid selgi aastal tavapäraselt pidulikud. Festivali eelkontsert “In memoriam Johann Sebastian Bach” tõi Niguliste kirikusse kammerkoori Collegium Musicale, kammerorkestri Concerto bachFest ja solistid, kelle töö sidus ühishingamiseks festivali kunstiline juht Andres Uibo. Sellele järgnes – veidi ebaloogiliselt – orelifestivali avakontsert ühe Eesti värvikama orelikunstniku Aare-Paul Lattiku ja Peterburi kloostri meeskoori Optina Pustõn koostöös. Festival sai väärika lõppakordi Saksa orelikorüfee Gerhard Weinbergeri, Piret Aidulo ja Eesti Rahvusmeeskoori kontserdiga. Nende vahele jäi nädala jagu kontserte Tallinnas Nigulistes, Tartus Pauluse kirikus ja veel teistes väiksemates jumalakodades, lisaks peoga orelipooltunde. Seda festivali alguse ja lõpu vahele jäävat nädalat võiks tinglikult nimetada orelifestivali argipäevaks. Sest iga päev ei jaksa ometi pidu pidada. Samas on argipäeval oma võlud, need tuleb ilma suuremate emotsioonideta kulgemises lihtsalt üles leida ja neid tuleb osata märgata. Orelifestivali argipäevas oli märkamis- ja märkimisväärset paljugi. Üks märkamist vääriv asi oli kahtlemata erinevate organistide emotsionaalsuse ja muusika tunnetamise skaala, mis ulatus Hollandi meistri Erwin Wiersinga kogemuslikust küpsusest noore Leedu orelilootuse Mona Rozdestvenskyte ülevoolava ja pulbitseva energiani. Neile lisasid värvingurikkust Läti organist Vita Kalnciema oma stoilise rahu ja Ines Maidre erakordse tundlikkuse ja artikulatsiooniselgusega. Kas on see tingitud alateadlikust poolehoiust oma sookaaslaste vastu või on põhjuseks organistide valitud kavad või hoopis midagi kolmandat, aga tahaksin esile tuua just naisorganiste, kes sel orelifestivalil täispika soolokontserdiga publiku ette astusid. Nii Mona Rozdestvenskyte, Vita Kalnciema kui ka Ines Maidre andsid imelised kontserdid, mis kinnitasid muidu üsna tagasihoidliku Läänemere-äärse maakillu tugevat ja vitaalset orelitraditsiooni. Kleenuke 25-aastane Rozdestvenskyte tuletas kõigile muusikasõpradele meelde, et noorus ei pea tingimata tähendama pealiskaudsust või järeleandmisi tehnilises keerukuses, vaid nooruse trumbiks võib olla hingestatus ja ekspressiivsus, mis annab muusikale lisaväärtuse ja mis publikule kohe esimesest teosest alates hinge poeb. Rozdestvenskyte oli justkui ekspressiivsuse kehastus. Tollest õhtust jäid eriliselt meelde Thierry Escaich’ “Poeemid”, mis oma rahutu ja emotsionaalse olemusega olid noorele organistile justkui loodud. Lisaks tõusis esile ka Mozarti “Adagio ja fuuga” c-moll, mis oma võimsuse ja helgusega ning erakordselt keeruka pedaalipartiiga tükiks ajaks meelde jäi. Loodan, et Leedu organist leiab järgmistel aastatel veel tee Eesti orelite juurde! Risti vastupidist karakterit esindas Vita Kalnciema, kes tegutseb praegu Läti muusikaakadeemia oreliosakonna professori ja juhatajana. Tema rahulik üleolek muusikalisest materjalist ja väärikus vajutas kogu kontserdile pitseri, mis jäi kuulajat Niguliste võlvide alt lahkudes veel kauaks saatma. Sellest kontserdist tõusid esile Ottorino Respighi põnev prelüüd B-duur Bachi koraalile “In dich hab’ ich gehoffet, Herr”, mis lasi kuulajal nautida tõelist registrite tulevärki, ja Läti helilooja Tālivaldis Ķeniņši “Sissejuhatus, pastoraal ja tokaata” meilegi tuntud jõululaulust “Schönster Herr Jesu”. Siinsele kontserdipublikule koduselt tuttav organist Ines Maidre, kes veab alates 2014. aastast Pärnu orelifestivali, lisas kahele eelmisele daamile Eesti heliloomingut ja rikastas festivali oma virtuoossusega. Sellel kontserdil tõusid esile kõige ammusem ja kõige hiljutisem heliteos: Bachi kustumatult populaarne “Tokaata ja fuuga” d-moll ja Jüri Reinvere uudisteos “Wie ein Vogel zu? fliegen”, mis Tallinnas esmakordselt ette kanti ja mida oli kuulama tulnud ka helilooja ise. See elava loomuga avangardistlik teos on heaks lisanduseks siinse orelimuusika varamusse, arvestades seda, kui harva omamaiseid uudisteoseid sünnib. Nagu ühisele peole kohane, olid kõik kolm organisti “pidulauale” ka koduseid hõrgutisi toonud. Ines Maidre esituses kõlanud Tobiase “Fuuga” d-moll ja Süda “Pastoraal” Eesti orelimuusika kullafondist sobitusid oma vastandlike karakteritega ideaalselt üksteise kõrvale. Lisaks tasub äramärkimist Maidre esituses kõlanud Karindi orelisonaat nr 4, seda ka selleaastase vabariigi juubeli ettevõtmise raames, kus ette kantakse kõik Eesti orelisonaadid. Samavõrra tänuväärne oli Rozdestvenskyte ja Kalnciema külakost: Leedu organist tõi publiku ette Mikalojus Konstantinas Čiurlionise ning Faustas Latėnase teosed; Läti orelimuusikast, millest me siinmail ülemäära palju ei tea, oli võimalik kuulda XX sajandi teisel poolel loodud teoseid Pauls Dambise, Maija Einfelde, Imants Zemzarise ja Aivars Kalējsi sulest. Eraldi tahaksin esile tõsta soolokontsertide vahel toimunud Bachi galat. Poolteise tunni jooksul sai ära kuulatud 46 Bachi koraaliprelüüdi ehk kogu “Oreliraamatuke”. Need kõlasid vaheldumisi Niguliste pea- ja kooriorelil kuue organisti – Andres Uibo, Vita Kalnciema, Mona Rozdenstvenskyte, Ines Maidre, Aare-Paul Lattiku ja Gerhard Weinbergeri – esituses. See oli veel üks kontsert, mis sobitus suurepäraselt festivali argipäeva. Lühikesed koraaliprelüüdid ei paku eriti palju ainest ega põhjust suurteks raputavateks tundepuhanguteks. Pigem on tegemist teostega, mis pakuvad kuulajale võimaluse peatuda ja viiesaja aasta tagust maali või epitaafi vaadates eksistentsiaalseid mõtteid mõlgutada. Mina suutsin 46 prelüüdi hulgast ära tunda vaid ühe käe sõrmedel üles loetud viisid, hoolimata sellest, et olen terve oma elu kirikus ja kirikumuusika keskel veetnud. Nii lasingi kahel orelil oma rahulikku dialoogi pidada ja mõtisklesin pikalt kaduvuse üle ning sellest, kui juhuslik ja kontrollimatu on protsess, mis laseb ühel teosel ajaloos ellu jääda ja teise unustuse varju heidab. Hea argipäevane mõttehetk. Niguliste kirik on kontserdipaigana üsna keerulise iseloomuga. Ühest küljest pakub see suurepärast võimalust nautida vaheldumisi pea- ja koorioreli kõlavärve. Teisest küljest peavad kõik organistid igal hetkel tegelema täppisteadusega, arvestades pidevalt kolme muutujaga, mis on võrrandis ühtviisi olulised – tempo, artikulatsiooni ja akustikaga. Kui tempo saab kübeke liialt kiire või jätab artikulatsioon veidigi soovida, jooksutab see kuulaja kõrva jaoks kiiremad passaažid Niguliste tummise akustikaga saalis lootusetult kokku. Pea kõigil kontsertidel oli palu, mille esitus tundus selle õhkõrna tasakaalu piire kompivat. Mõnel üksikul juhul juhtus ka seda, et tasakaal läkski lootusetult paigast ja kõrv ei suutnud enam heliderägastikus orienteeruda. Nii läks Buxtehude loomingule ja ajale pühendatud õhtul, kui lisaks Andres Uibole astus üles väike kammerlik ansambel. Kontserdi viimase loo, Buxtehude kantaadi “Was frag’ ich nach dem Welt” ajal tekkis kummastavalt skisofreeniline olukord – silm ütles, et lauljad Arete Teemets, Ka Bo Chan ja Andreas Väljamäe koos instrumentalistidega tegid head tööd, kõrv aga seda tabada ei suutnud, ka kõige parema tahtmise juures mitte. Samas oli sellel kontserdil ka suurepäraseid õnnestumisi. Buxtehude kaasaegse, varalahkunud Nicolaus Bruhnsi vaimulik kontsert “Mein Herz ist bereit” bassile, viiulile ja basso continuo’le oli särav ning meeldejääv, üks neist teostest, mille uuesti esitamist tulevikus loodan nii salamisi kui ka avalikult. Kui juba lootmiseks läks, siis üht suurepärast teost tahaksin tulevikus veel ja veel kuulda – Bert Matteri koraalifantaasia “Von Gott will ich nicht lassen” oli tõepoolest justkui fantaasiamaailmas kirja pandud. Sellest võiks saada tore lisandus meiegi organistide repertuaari! Orelifestivali tegemistest tagasi omaenda argipäeva astudes oli süda rahul ja rõõmus. Orelimuusika elab kenasti: publik, kui ka mitte alati väga rohkearvuline, on lojaalne ja tänulik, suveleitsakus soojaks köetud Niguliste pakub oma orelitega festivalikülastajatele jätkuvaid elamusi. Järgmise suveni!

XXXIII Tallinna rahvusvaheline orelifestival algas ja lõppes eesti orelikoolkonna keskselt. Alustati 26. juulil Nigulistes suure galaõhtuga, mis pühendatud EMTA 100 aasta juubelile ja kus esinesid Hugo Lepnurme ja Andres Uibo õpilased, festival lõppes 10. augustil Kuusalus, kus avati Hugo Lepnurmele pühendatud vitraaž. Kolmetunnise avakontserdi 12 esinejat mängimise järjekorras olid: Andres Uibo, Piret Aidulo, Kadri Ploompuu, Tiit Kiik, Maria Oidekivi-Kaufmann, Ulla Krigul, Aivar Sõerd, Aare-Paul Lattik, Pille Metsson, Kristel Aer, Toomas Trass ja Ines Maidre. Kõigil paluti esitada eesti heliloojate, Tallinna konservatooriumiga seotud autorite loomingut, mis oli meie muusikakõrgkooli suure juubeliga seoses väga ajakohane. Tasub märkida, et õppeasutuse rajamisel mängisid tähtsat rolli just organistid Mihkel Lüdig (esimene direktor) ja August Topman ning suur osa oli uues koolis Peeter Südal ja Artur Kapil – kõik organistid-interpreedid! Samal õhtul sai lava taga kokku lepitud, et tähistame seda kõike veel muusikapäeva kontserdiga Kaarli kiriku Walckeri orelil, mille ehituse algataja oli ju tollane Kaarli kiriku organist Mihkel Lüdig, kelle ettepanekuid selle Eesti suurima oreli ehitusel ja dispositsiooni (registrite koosseis) koostamisel orelifirma ka arvesse võttis. Kontsert oli pühendatud Mihkel Lüdigile. Kõiki orelifestivali kontserte ma kahjuks kuulama minna ei jõudnud, kuid nimetan ka neid. 27. juulil mängiti Nõmme Lunastaja kirikus kammerlikumat muusikat. Händeli, Sweelincki, Mozarti ja Bruhnsi teoseid esitasid Arete Kerge (sopran), Andreas Väljamäe (bass), Mari-Liis Uibo (viiul), Aare Tammesalu (tšello), Imre Eenma (kontrabass), Ulla Krigul (orel) ja Andres Uibo (positiivorel). 28. juuli kontsert Nigulistes kandis pealkirja “In memoriam Johann Sebastian Bach”. Kammerorkestrit Concerto bachFest juhatas asjatundlikult Ka Bo Chan, solistid olid Mari-Liis Uibo, Andreas Väljamäe ja Andres Uibo. Sellelt kontserdilt, kus ka mul endal oli võimalus osaleda, tooksin eriti esile “Brandenburgi kontserdi” nr 6 BWV 1051 ettekande; orkestrantide omavaheline kontakt ning esitus oli väga haarav. Niguliste akustikas tuli mõjuvalt esile ka Andreas Väljamäe lauldud kantaat “Ich habe genug” BWV 82, mis kuulub mu lemmikteoste hulka. Andres Uibo ja Ka Bo Chani (kontratenor) kanda oli ka järgmise õhtu kontsert, kus kandvamateks teosteks olid Dvořáki “10 piiblilaulu” ning Liszti variatsioonid teemale “Weinen, Klagen, Sorgen, Zagen”. Ka Bo Chani hääl on jõuline ja nüansirikas, piiblilaulude esitust iseloomustas sugestiivsus ja tõsine sisseelamine. Sama kehtib Uibo esitatud oreliteoste kohta, kus Buxtehude ning Bachi kõrval oli mu lemmikuks Liszt. 30. juulil esinesid Niguliste kirikus Peterburi organist Marina Viaizia ja oboemängija Olev Ainomäe. Viaizia on lõpetanud Peterburi konservatooriumi mitmel korral: klaveri, oreli ja klavessiini erialal ning Sibeliuse akadeemia oreli erialal. Bachi, Tšaikovski ja Rimski-Korsakvi ning teiste heliloojate teoste kõrval võis osa saada Oskar Merikanto loomingust, sh kõlas tema keerukas ja virtuoosne “Passacaglia” op. 80. 31. juulil andis Nigulistes kontserdi kammerkoor Collegium Musicale Endrik Üksvärava juhatusel. Orelil Kadri Toomoja ning vanameister Hans Gebhardi asemel Simone Vebber Itaaliast. Uibo tõstis kontserdilt esile Gebhardi kooriloomingu ning oma õpilase Kadri Toomoja orelimängu. Gebhard on olnud ka Uibo juhendaja õpingutel Lübeckis. 1. augustil esines toomkiriku orelil Simone Vebber. Ta on Bergamo Donizetti konservatooriumi ja Milaano Civica Scuola Musicale oreli ja improvisatsiooni õppejõud. Tsiteerin Andres Uibo loal tema postitust sotsiaalmeedias: “Põnev kava, väga virtuoosne mängija, orelifestivali “tulevärgikontsert”.” Simone Vebber esitas mitmeid teoseid, mis ta oli klaverirepertuaarist ise orelile seadnud. Suure kerguse ja üleolekuga kõlas Liszti “Transtsendentne etüüd” nr 10 f-moll, aga ka mitmed Brahmsi transkriptsioonid. Lõpulooks oli Liszti kaasaegse August Gottfried Ritteri (1811–1885) orelisonaat nr 3, mille Ritter pühendas Lisztile. Käisin ise ka seda kontserti kuulamas ja nautisin interpreedi osavust. Siiski, kiirus pole veel kõik meie suurte kirikute akustikas. 2. augustil mängisid Nigulistes meile juba paljudelt festivalidelt tuttav Edouard Oganessian orelil (Prantsusmaa) ja Aare Tammesalu tšellol. Organist raamistas keeruliste, XX sajandi heliloojate duode kava kolme Mendelssohni orelisonaadi ja järelmänguga. Kuulajana sain nautida head koosmängu ja huvitavat kava. Uibo: “See on kava romantikutele!” 3. augustil oli Bachi galakontsert Nigulistes seitsme organistiga: Andres Uibo, Marina Viaizia, David Briggs, Ines Maidre, Ulla Krigul, Simone Vebber, Edouard Oganessian. Kavas pealkirjaga ““Ut-Re-Mi-Fa-Sol-La-Si” prelüüd ja fuuga” oli seitse ulatuslikku Bachi teost oma ala meistrite esituses. Kuulajale pole selline kava lihtne, puhkemomenti ei ole. 4. augustil pandi festivalile ajutine punkt Tallinna Kaarli kiriku hiljuti renoveeritud orelil. Kavaga “Transkriptsioonikunst” esines virtuoos ja suurepärane improviseerija David Briggs (USA/Inglismaa). Ta elab New Yorgis, kuid õpetab ka Cambridge’i ülikoolis. Kaarli kiriku oreli võimed pandi tõsiselt proovile ning pill pälvis mängijalt vaimustunud kiidusõnu. Kiidusõnu pälvis ka suurepärane organist. Olen tähele pannud, et viimastel aastatel on transkriptsioonid üha suuremat populaarsust võitnud. Kas on põhjuseks uute oreliteoste puudus või XIX-XX sajandi orkestriteoste tõmme? Kontserdil kõlas Vaughan Williamsi, Debussy, Brahmsi, Berliozi, Mahleri ja Raveli looming. Seaded oli väga head ning esitatud fantastilise üleolekuga. Kontserte oli ka Tallinnast väljaspool. 30. juulil Kullamaal Arete Kerge ja Simone Vebber. Kullamaa ühe manuaaliga orelil pandi koos meie andeka sopraniga kõlama nii Corelli, Vivaldi, Bachi kui ka Haydni, Mozarti, Regeri ja Mendelssohni looming. 2. augustil Mihkli kirikus Pärnumaal oli kohal virtuoosne duo David Briggs – orel ja Priit Aimla – trompet. Kuulaja sai tõestuse, et nii Buxtehude kui Bachi ja Purcelli looming ei hooli oreli suurusest. Tsiteerin väikeste kohandustega taas Uibot: “Orelifestivali kontsert Mihkli kirikus. Maailma ühest suurimast linnast, New Yorgist saabunud St Johni katedraali (maailma suurim anglikaani kirik ja suurim katedraal USA-s) muusikajuht ja organist esines Eestimaa kirikus, kus on vähesed käinud – Pärnumaal Mihkli kirikus. David Briggs oli vaimustuses sealsest Normanni orelist, mis sai korda möödunud aastal. Käisin eelmisel kevadel Mihklis ja vaatasin orelit – täiesti vait, mitte ühtegi heli. Hindasin, et selle kordategemine ei ole väga kallis. Orel oli vaikinud 27 aastat, mängiti süntesaatoriga. Möödunud aasta 31. oktoobril sai orel korda ja avakontsert-jumalateenistusel oli selles kirikus rohkem inimesi kui jõuluõhtul. Tagasiside on olnud täna ülivõrdes kiitev! Maakonna vanima, Mihkli kiriku preester oli arvatavasti Läti Hendrik ise.” Huviline saab kõigest sellest lähemalt lugeda siit: http://oes.ut.ee/wp-content/uploads/Maesalu.pdf 4. augustil oli kontsert Nissi kirikus, Oksana Sinkova flöödil ja Marina Viaizia orelil esitasid Rimski-Korsakovi, Lätte, Tšaikovski, Tambergi, Merikanto, Kangro ja Elleri loomingut. Orelifestivalile pandi ametlik lõpp-punkt 10. augustil Kuusalus, kus tänavust lauritsapäeva tähistati sealt kandist pärit organisti ja oreliprofessori Hugo Lepnurme mälestamisega. Olulisim sündmus oli kirikusse Hugo Lepnurme mälestuseks loodud vitraažakna pühitsemine; selle kunstnik on Andrei Lobanov. Pühitsemisele jumalateenistusele eelnes muusikateadlase Anu Kõlari loeng professori tegevusest. Hugo Lepnurme on nimetatud meie orelitule hoidjaks läbi okupatsiooni aastate, kus nii orelimäng ise, selle õpetamine ja üldse kõik kirikuga seonduv oli ebasoosingus. Järgnenud kontserdil esines kolm Lepnurme õpilast: Andres Uibo, Ines Maidre ja Toomas Trass ning kaugemad orelifestivali külalised Edouard Oganessian ning David Briggs. Kaastegev oli ka Mari-Liis Uibo viiulil. Orelifestivali pikas ajaloos on olnud aastaid, kui kontserte on olnud palju rohkem, tihti mitu päevas. Eelistan ise sellist festivali nagu tänavune. Taas tuleb tänada festivali kunstilist juhti Andres Uibot, kes väsimatu reipusega uusi ideid genereerib ning ellu viib. Viimastel aastakümnetel on saanud uue hingamise paljud restaureerimist vajanud orelid, oma järge ootab suur Rieger-Klossi pill Estonia kontsertsaalis, mille kehva seisukorra tõttu, enne kui ta nüüd sel sügisel lõplikult vaikis, jäid viimastel aastatel siia tulemata nii mõnedki suurepärased mängijad ning ette kandmata köitvad teosed. Mängijad on ootel! Loodame, et leidub vahendeid ja tegijaid. Ka see saal võiks Niguliste ja meie teiste kirikute kõrval olla orelifestivali üks toimumispaiku, pean Estonia orelist väga lugu.