Otsingu tulemused

Kultuurkapitali aastapreemia märkimisväärselt tiheda loomingulise ja esiettekannete rohke hooaja eest “Keegi ütles hiljuti, et minu muusikas ei ole ängi. Võtan seda kui suurt komplimenti. Vaatamata keerulisele olukorrale maailmas või sisemistele kahtlustele on minu süda endiselt see igavene tantsija, kes usub, et kõik läheb siiski hästi. Ma ei ole jõudnud mingisuguse sügavama teadmise või oma helikeeleni, sest iga teos õpetab midagi uut ning see teekond võib olla väga pikk. Küll aga loodan, et seesugune õnnetunne või tänulikkus kumab ka minu muusikast läbi – eriti praegusel ajal, mil ängi on niigi palju. Tajun, et ka interpreedid ja kuulajad vajavad seda lootust. See on miski, mis viib meid edasi.” (Peeter Kormašov, “Alisson Kruusmaa. Noor helilooja, kes vallutab maailmalavasid”, Eesti Päevaleht, 15.03.2021)

Eesti Muusikanõukogu interpreedipreemia “Ma olen eesti muusikat mänginud igal pool, kus olen juhatanud, ka nende orkestritega, kus olen peadirigent olnud. See on olnud üsna loomulik. Võib ju rääkida, kui väga tahta, ka mingist patriootlikust poolest, aga tegelikult on asi hoopis lihtsam: päriselus oodatakse, et iga inimene, kes tuleb, toob midagi värsket ja isikupärast, ehk siis oma taustast. Ehk et see, kui eesti dirigent mängib eesti muusikat, ongi see, mida temalt oodatakse ja ühtlasi see, millega me saame natukene eristuda üldisest massist. Kangelasteo osakaal on siin hoopis väike.” (Johan Randvere, “Spotlight 001: Arvo Volmer”, mai 2020)

Helikunsti sihtkapitali tunnustuspreemia: eesti muusika pildil hoidmise eest “Olen abitu kirjeldamaks tunnet, kui kohtuvad imelise muusika loojad ja veel ... see miski. Sa kuulad, vaatad ja ei taha, et see lõppeks. Minu töö on andnud mulle erakordse võimaluse lisada heliloojate ja interpreetide loodud maailmale minu enda muusikatunnetusliku visuaalse puudutuse. Sa muutud omakorda loojaks ja see on suur vastutus muusikute ja vaataja ees. Väga tahaks, et televaataja kohtumised muusika ja loojatega ei saaks otsa saate tegijate nimedega, vaid see oleks algus ühele suurele elamusele, mille juurde ikka ja jälle mõtetes tagasi tulla. Sest see teeb õnnelikuks. Helide maailm kuulub minu tunnete paradiisi. Imelisemad hetked on need, kui taipad, et oled käeulatuses geeniustega.”

Kultuurkapitali aastapreemia Rahvusvahelise haardega sügav ja haarav looming ning mitmekesiselt helisev panus EMTA heliloomingu õpetusse “Edevus, tühisus…, mida vanemaks saan, seda enam märkan ka eneses selle eoseid, samal ajal tunnetades, et endal jääb edasist “tiksumist” ja võimalusi positiivseks muutuseks järjest vähemaks. See hiilib salaja ligi ning vähesed, väga vähesed on selle suutnud endast maha raputada. Selge on see, et enamasti ei suuda me reaalsust objektiivselt tajuda. Sooviksin skaneerida olevikku siiski adekvaatselt. Võimalik, et tulevikus teen radikaalse sammu ja jätkan anonüümsena, mitte oma nime all. Ehk oleks see üks võimalik pääsetee! Teisalt, lavale publiku ette minek ei pea ju alati olema seotud edevuse või tühisusega, see on lihtsalt normaalne kommunikatsioon. Ehk haakubki allegooria Kuulsus viimase eluterve hoiakuga. Ja Aja teema kerkib muusikaga seoses õige mitmel viisil esile.” (Marju Riisikamp, “Vastab Toivo Tulev”, Teater.Muusika.Kino, 2014 nr 5)

Kultuurkapitali aastapreemia Kandle hääle sidumise eest baroki- ja nüüdiskõlailmadega sooloplaadil “Strings Attached” “Kannel ei ole ehk kõige populaarsem valik, aga tegelikult on selles tohutu potentsiaal. Kannel on suurte võimalustega, kuid tehniline pill, millel saab mängida suurt virtuoossust nõudvat repertuaari. See tähendab, et kandle õppimine võtab sama palju aega kui klaveri või viiuli õppimine. Nüüd doktorantuuris olles tunduvad mulle kandle võimalused lõpmatud.” (Saale Fischer, “Persona grata”, Teater.Muusika.Kino, 2019 nr 4 )

Kultuurkapitali aastapreemia Eesti keelpillimängijate konkursi korraldamise ning Eesti Keelpilliõpetajate Ühingu eestvedamise eest “Mingis mõttes on õpetaja eriala väga sarnane pillimeistri omaga. Seda võib ju spetsiaalses koolis õppida, kuid erilise tulemuse on saavutanud siiski need, kes on mõne suure meistri juures elanud ja õppinud. Mina alustasin konservatooriumi esimestel kursustel õpetamist Ivi Tiviku juhendamisel ning olen temale nõuannete ja vestluste eest väga tänulik. Need olid laiahaardelised ning hõlmasid teemasid lihtsatest nõuannetest aplikatuuri valikul õpetamise oluliste aspektideni välja. Sealjuures on väga oluline tunnetada hetke, mil on vaja õpilane lahti lasta, et ta oleks suuteline ise ideed edasi kandma. Ivi teadis väga täpselt, millal noore õpetaja tiivad omakorda kandma hakkavad.” (Ardo Västrik, “Suur arenguhüpe lühikese ajaga. Eesti keelpillimängijad 28 aasta järel võistlemas”, Sirp, 2.10.2015)

Kultuurkapitali aastapreemia Kõrgetasemeliste kontsertide ja eesti muusika esituste eest “Minu jaoks on oluline see, et muusikas võib igaüks leida seda, mida ta parasjagu otsib. Või jääda seda otsima, mis on võibolla isegi põnevam. Sest iga teos on justkui katse kirjeldada maailma, küll aga pigem emotsionaalsel tasandil ja alati erinevast vaatenurgast. Tänu sellele võib tunda, et maailmapilt pidevalt muutub ja täieneb, omandades uusi värve ja tasandeid. See on aga saavutatav vaid sellisel juhul, kui saan ennast oma tegevusele täielikult pühendada ning pidevalt nii käsitöölises kui kunstilises aspektis täieliku vabaduse poole pürgida. Nii et kui isegi korraks vaatan tagasi, siis teistsugust suhtumist ma ei suudagi meenutada.”

Kultuurkapitali aastapreemia Järjekindla ja väljapaistva tegevuse eest muusikamaastikul, suure panuse eest eesti muusika jäädvustamisel “Klaver on instrument, millega muusik saab kõige lähemale transtsendentaalsusele ehk kõiksusele. Kõlamaailm, mida me kasutame, on erakordne. See literatuur ja sügavused, mis on klassikalises klaverikunstis – on ületamatud. See on objektiivne paratamatus. Klaver on nagu orkester, me saame olla maestrod ilma orkestrita. Me saame ise luua maailma. Klaver on samas intiimne – tal ju heli kustub pärast mängimist. See on ka silmamoondus, millega me saame tegeleda, et tekib mulje laulvast helisevast muusikast.” (Joonas Hellerma, “Plekktrumm”, ETV, 19.10.2020)

Helikunsti sihtkapitali tunnustuspreemia: eesti muusika mälu hoidmise eest “Muusika on olnud minuga lapsepõlvest alates ja on ka minu hilisemas pereelus tähtsal kohal. Muusika ei ole kunagi igav. Alati on põnev kontserdil kuulata, kuidas interpreet või dirigent teost esitab, tema tõlgendusest osa saada kasvõi kümnendat korda sama lugu kuulates. Minu töö on pikka aega olnud hoolitseda selle eest, et eesti heliloojate looming ja arhiivid oleksid muusikutele kättesaadavad ja valmis vastu võtma uurijaid kõikjalt üle maailma. See töö on põnev, huvitav ja vastutusrikas ning ei ammenda ennast kunagi. Kohtumised ja koostöö muusikute ja heliloojatega on olnud alati väga sõbralikud, siirad ja südantsoojendavad ning andnud jõudu ja kindlustunnet, et see töö on tähtis ja vajalik kogu Eesti kultuurile. Aitäh neile kõigile, kes on mind usaldanud!”

Kultuurkapitali aastapreemia Tippvorm jazz-saksofonistina ja suurepärane autoriplaat orkestriga “Igal inimesel on oma sisemine akustika. [---] Kui mina, Villu Veski ja Lembit Saarsalu võtame kätte ühe ja sama saksofoni ja paneme talle otsa samasuguse huuliku, siis saab kõla järgi kohe aru, kes on Veski, kes Saarsalu ja kes Tafenau. [---] Fantastiline on jälgida, kuidas saksimängijad on totaalselt erinevad. Sellepärast mulle see pill ka väga meeldib. [---] Kui ma kuulan näiteks plaate, mida noored ja andekad salvestavad, või vanu Charlie Parkeri plaate, siis seal on komponente, millest minul pole aimugi. Ma ei suuda kõiki neid oma eluaja jooksul omandada. Aga ma arvan, et kui teha tööd kuus kuni kaheksa tundi päevas, nagu mina noorena tegin, siis võib kolme-nelja aasta möödudes juba lavale ronida küll. Siis on juba küsimus, kas sa suudad publikut veenda. See oskus peab muusikul olema, muidu jäädki keldrisse harjutama.” (Kais Allkivi, “Raivo Tafenau: olen unistuste saksofoni hankimiseks viina võtnud ja raudteed kokku ostnud”, Õhtuleht, 6.10.2018)

Kvarteti uus plaat on põnev ja täis ootamatusi. Tundub, et muusikud on olnud päris rõõmsas õhinas, erinevate kõladega katsetamine on julge ja mänguline ning valmistab rõõmu ka kuulajale. Plaadiümbriselt loetud pillide nimekiri on lühem kui arvata võiks – meloodika, lõõtsad ja viiul kõlavad kokku kohati nii üllatavalt, et panevad hoolega ridade vahelt uurima, kas keegi tõesti klarnetit ei mängi (“Torme trotsides”). Kahte ühtmoodi kõlavat lugu plaadilt ei leiagi, järjest kuulates võib kuulaja küsida, kas tegu on ikka sama ansambliga. Modernses ja eklektilises muusikas ei ole tervikut tarviski. Võrreldes esimese plaadiga on teine küpsem, naishäälte võimsus ja ilu on kohal ilma seda meelega rõhutamata. Regilaul kõlab päriselt nagu regilaul, stiilsete keerutustega, loomulikult ja sama elusalt kui tänapäevased laulud. Seda ei esine sugugi tihti. Kõige võimsama vokaaliga lugu, “Laevamäng”, kutsub kaasa hõiskama. Põnev on peaaegu teadusliku tööna koostatud Torupilli Jussi torupillilugu “Rüüt-rüüt”, mis on Jussi lauldud, teiste viiside silpidest moodustatud “muusikalise keele” järgi kokku pandud ja kõlab nii, nagu Juss võinuks seda ise laulda. Natuke äraandlik on küll silpide hääldamise hoolikus, kust võib aimata, et päris loomulikuks saab lugu ilmselt pärast suvist kibedat tuuritamist. Liisa Kümmeli sarveloo lullitamisega on ehk sama lugu, torenaljakas on aga selle puhkpilliorkestrilik seade. “Torme trotsides” saadab tervitusi Untsakatele, “Kadakad” ning “Mina ja meri” on tänapäevased ballaadid, “Jõulurutt” rahulik ja kaunis instrumentaallugu. Albumi lõpetab rahvalaulul põhinev “Ilus ole”, mille puhul võib tantsupeo kavva pürgivate tantsuseadete vahel veel löömaks minna. Ehk on tegemist klassikalise teise, parima plaadiga, mis ilmunud ajal, mil ideed veel pulbitsevad ja väsimus ei ole maad võtnud? Vahest õnnestub sel põneval loomeharjal veel kaua püsida.

Trad.Attack!-i teine kauamängiv, joovastav ja haarav “Kullakarva” on tänavu kindlasti üks olulisemaid albumeid Eestis. Sandra ja Jalmar Vabarna ning Tõnu Tubli on iga albumiga nihutanud meie etnomuusika piire ning erandiks ei ole ka “Kullakarva”. Kui kohalik folk on nii mõnigi kord jäänud imetlema oma peegelpilti ja komistanud viiulikeeltesse, siis tasapisi, kuid kindlalt, kontsert-kontserdi haaval rahvusvahelist karjääri ehitav Trad.Attack! ei tegele eneseimetlusega, kuigi neil oleks selleks põhjust rohkem kui kellelgi teisel. Nad on teel, nad otsivad. Nad usuvad sellesse, mida teevad, ja see on nakatav. Trio oleks võinudki jääda oma esimesel EP-plaadil välja töötatud elektroonilise, looper’itega võimendatud etnobiidi juurde ja menu oleks järgmiseks kümnendiks garanteeritud. Aga nad ei jäänud ja see ongi üks Trad.Attack!-i võlu ja fenomeni saladusi. “Kullakarva” on kindel samm edasi debüütalbumi “AH!” juurest – tempokas, üsna rokilik, kohati isegi art-rock’ilik ja eksperimenteeriv. On pulseerivat meditatiivsust ja paras sahmakas toorest ja haaravat, parajalt sõgedat ja ennastunustavat ürghüpnootilisust. Kohati kostab lausa progerockile omaseid psühhedeelseid vile- ja kitarrikäike. Eelmise plaadi klubiatmosfäärist on sujuvalt edasi liigutud, kuid see ei tähenda, et tegemist oleks muusikaga, mille järgi ei saa tantsida. Saab küll, kui vaja. “Kullakarva” põhineb traditsioonilistel viisidel ja tekstidel, mis on spontaanse, kuid samas perfektselt lihvitud albumi DNA-ahelas olulisel kohal. Trad.Attack! ei jäljenda, ei kopeeri. Ansambel loob oma maailma, mis on orgaaniliselt seotud sellega, mis oli, ja sellega, mis tuleb. Muusikud ei suhtu minevikupärandisse idealistlikult, nende palade taga on sügavus, suurepärane läbitunnetatus ja sageli ka õhkõrn nukrus. Puhta, selge ja söaka heliga, intiimne ja eepiline, karm ja hell “Kullakarva” on vaba muusikute seas peljatud teise albumi sündroomist. Eks aeg näitab, kuid sellel plaadil on kõik eeldused olla üks nendest vähestest albumitest, mis jäävad.

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) rahuldas Folk Massidesse OÜ esitatud taotluse projektile “Ansambli Trad.Attack! eksporditegevuse arendamine 2017–2018”. Projekti kogumaksumus on 70 232 eurot, millest omafinantseering on minimaalselt 21 069,6 ja toetus maksimaalselt 49 162,4 eurot. Projekti peamisi eesmärke on osaleda esitlusfestivalidel ning tutvustada Trad.Attack!-i muusikat Kanadas, Rootsis, USAs, Tšiilis, Argentiinas, Poolas, Saksamaal, Inglismaal, Austraalias, Uus-Meremaal, samuti ansambli uue albumi ja muusika levitamise rahvusvahelise turundusstrateegia loomine ja elluviimine ning ansambli rahvusvahelise meeskonna edasiarendamine. Trad.Attack! sai EASilt toetust ka eelmisel aastal ja tänu sellel leidis bänd uued agendid ja agentuurid Prantsusmaal, Hispaanias, Põhja-Ameerikas, Kanadas, Tšiilis, Inglismaal. Lisaks sai Trad.Attack!-i uus album väga palju positiivset kajastust rahvusvahelises meedias ning huvi bändi vastu on nähtavalt suurenenud. Kuna firma majandusnäitajad olid head ning finantsilisi prognoose oli positiivselt ületatud, siis otsustati ka uus taotlus esitada.

6. oktoobri õhtul selgusid Viljandis Pärimusmuusika aidas tänavused etnokulpide saajad, aasta parimad pärimusmuusikud. Edukaim oli Trad.Attack!, saades kokku neli auhinda. Etnokulbi nominendid valiti rahvahääletusel koostöös Raadio 2 ja ETV2-ga. Oma lemmikuid tunnustas tänavu rekordiline hulk hääletajaid – 2581. Etnokulbid jagunesid järgmiselt: parim artist: Trad.Attack!, parim muusik: Tõnu Tubli (Trad.Attack!), parim heliplaat: Trad.Attack! “Kullakarva”, parim lugu: Trad.Attack! “Kallimale”, parim uusfolkartist: Curly Strings, parim debüütplaat: Martin Müller ja Villu Talsi “Sepa Juliusega jahil”, ehe pärimusmuusika: Martin Müller ja Villu Talsi, Raadio 2 erikulp: Silver Sepp, Eesti pärimusmuusika keskuse erikulp: Untsakad.

Trad.Attack! on esimene edukas Eesti muusikaettevõte, mis kasutab oma repertuaaris folkloorset materjali. Kokku on saanud toimiv seltskond, ind ja tahe maailma muuta, meeletu ettevõtlikkus, töökus ja teadlikkus. Kui Trad.Attack! võitis 2016. aastal Eesti muusikaauhindade galal peale etno/folgiplaadi auhinna ka parima ansambli ja albumi tiitli, toimus Eesti muusikamaailmas märgiline pööre. Sestpeale pole “märsilohistajatest” ja “kampsunitest” enam juttu tehtud, rahvamuusika prestiiž on päästetud. Ansambli muusika kõnetab nii folgiinimesi kui Raadio 2 kuulajaid. Uue plaadi promo kruvis ootusi muusikatööstusliku oskuse ja agressiivsusega ning samas intiimse sõbralikkusega ja on orienteeritud veelgi laiemale publikule. Sihiks on võetud ka Sky Plusi, Star FM-i ja Power Hit Radio kuulajad. Võrreldes varasema repertuaariga on trio asendanud arhiivisalvestiste kasutamise enda vokaaliga, mida on töödeldud erinevate efektiplokkidega ja isegi kommerts-tantsumuusikas laialdaselt kasutusel oleva elektroonilise helikõrguse muutjaga. Ka muud elektroonikat on rohkem pardal. Plaat on üsna raske kuulamine – helipilt on jäme, tekstid on julged või vähemalt veidi ebamugavad ning on esitatud vastuvaidlemist mittekannataval toonil. Harmooniad on paksud, nõudlikud ja peavoolulikud ning matavad koos tugeva rütmisektsiooniga kõik ülejäänu enda alla. Laul on veidi kokku pressitud ja kiirustav, et see mahuks tantsumuusika löökide vahele ära. Album on omal kohal tantsusaalis ja valjumuusikalisel popfestivalil ning väikeseks rünnakuks traditsiooni vastu maailmamuusika festivali õhtutundidel. Maailmavallutusplaanide tagatiseks on muusika professionaalne produktsioon ning veatu ja ebaluseta esitus. Ka muusikakauge inimene usaldab sellist kraami, see ei ole mingi kahtlane underground. Trad.Attack! on turvaline kuulamine ja kindla peale minek. Tehes teed muusikataeva tähtede sekka oskab bänd hoida sõpru ja fänne. Edukas projekt on võimaldanud neil seista õigete asjade eest (säästlik eluviis, loodushoid), sponsoreerida rahvamuusika arhiivisalvestiste väljaandeid ning juba palju aastaid ka noorte võistumängimisi.

4. veebruaril kuulutas Eesti Kultuurkapital välja oma pea- ja elutööpreemiad. Peapreemia helikunsti valdkonnas pälvis Ain Anger kui maailmalavade ooperisolist. Kultuurkapitali elutööpreemia helikunsti valdkonnas sai Ants Soots pikaajalise, järjekindla ja jääva panuse eest Eesti koorimuusika arengusse, laulupidude mõtestamisse ning noorte koorijuhtide kasvatamisse. Peapreemia rahvakultuuri valdkonnas pälvis Vaike Uibopuu – tänukummardus teenelisele ja alati säravale kooridirigendile. Rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemiad said Aet Maatee kui laulu- ja tantsupidude teenekas ning pühendunud tulehoidja ja sädeinimene; Janne Fridolin – särav kooridirigent, helidemaailma imeline võlur; ansambel Trad.Attack! – väsimatu väega säravalt omanäolised pärimusmuusikud. * 11. veebruaril said teatavaks vabariigi suurima, riigi kultuuri- ja spordipreemia laureaadid. Muusikutest pälvis ainsana tunnustuse jazzkitarrist Jaak Sooäär. * Aastavahetuse paiku selgusid ka Eesti Kultuurkapitali maakondlike sihtkapitalide tunnustused neile, kes on maakonna kultuuri- ja spordielu edendamisel silma paistnud. Hiiumaa: Heli Lindmäe - Hiiumaa ekspertgrupi elutööpreemia kultuurivaldkonnas südamega tehtud töö eest muusikahariduse andmisel; Raili Kaibald - tunnustuspreemia 2020 südamega tehtud töö eest Kärdla kammerkoori dirigendina. Ida-Virumaa: Piia Tamm - Ida-Virumaa kultuuripärl 2020 maakonna kultuurielule pühendumise eest; Anu Pungas - aastapreemia 2020 mitmekülgse kultuurilise tegevuse ning kogukonnatunde loomise eest; Kohtla-Järve gümnaasium - aastapreemia 2020 Ida-Virumaa kultuurielule uue dimensiooni loomise eest. Jõgevamaa: Heino Ilves - Jõgevamaa ekspertgrupi elutööpreemia kultuurivaldkonnas pikaajalise pühendunud tegevuse eest Jõgeva meeskoori Mehis presidendina ja meestelaulu hoidjana; Urmas Mägi - aastapreemia 2020 pühendunud tegevuse eest Põltsamaa vallas puhkpillimuusika traditsioonide hoidmisel; Valeri Petrov - aastapreemia 2020 rahvusvahelise vaimuliku muusika festivali korraldamise eest Mustvees; Urve Minajev - tunnustuspreemia 2020 Aidu segaansambli pikaajalise ja pühendunud juhendamise eest; Reet Sester - tunnustuspreemia 2020 ansamblilaulu hoidmise ja edendamise eest Põltsamaal. Läänemaa: Anti Nöör - äänemaa kultuuripärl 2020 lõõtspilli ja rahvamuusika traditsiooni hoidmise ja elavdamise eest; Ulrika Grauberg - aastapreemia 2020 kultuurielu edendamise eest. Lääne-Virumaa: Viivi Voorand - Lääne-Virumaa ekspertgrupi elutööpreemia pühendumise eest rahvamuusikale ja regilaulule; Rickard Malmsten - aastapreemia 2020 Virumaa kultuurielu rikastamise eest. Põlvamaa: Vaike Kottisse - Põlvamaa ekspertgrupi elutööpreemia kultuurivaldkonnas aastakümnete pikkuse pühendunud töö eest Kanepi koorilaulu ja kultuurielu edendamisel; Kristi Raias - aasta tegija 2020 kultuuris – Põlvamaalt sirgunud tõusvale muusikatähele esimese oma loomingut tutvustava debüütalbumi eest. Raplamaa: Marike Uusjärv - kultuuripreemia 2020 pikaaegse koorimuusika ja rahvakultuuri traditsioonide hoidmise eest Kabala piirkonnas; EELK Hageri koguduse kammerkoor Lambertus - aastapreemia 2020 Eesti algupärase koorimuusika edendamise ja salvestamise eest; Kapa festival - aastapreemia 2020 suurepärase festivali korraldamise eest. Saaremaa: Veikko Lehto - Saaremaa kultuuripärl 2020 - muusikamees, kelle käe all häälestub nii klaver kui laulja, nii ansambel kui ka ühendkoor. Tartumaa ekspertgrupi aasta kultuuritegija tiitli pälvisid: Halliki Pihlap virtuaalse veebisaatena folkloorifestivali “Tartu folk-off 2020” läbiviimise eest; Külliki Levin laulule pühendatud aastate ja Eesti muusikaloomingu arendamise eest; Amme Kannel MTÜ rahvamuusika tutvustamise eest kodu- ja välismaal; Liia Koorts suurepäraste tulemuste eest Maarja-Magdaleena segakoori dirigendina; Kalev Lindal pühendunud tegevuse eest kooride juhina ja innovaatiliste ideede rakendamise eest kooriliikumises; Lauri Breede pühendunud tegevuse eest erinevate žanride kooride juhina. Valgamaa: Hardo Adamson - lootustandev noor 2020 - talendikas noor näitleja ja muusik; Evald Raidma - tunnustuspreemia 2020 - multitalent muusikavaldkonnas. Järvamaa ekspertgrupp muusika valdkonnas auhinda välja ei andnud. Harju-, Pärnu-, Viljandi- ja Võrumaa maakondlikke preemiaid vaata Muusika, 2021 nr 2.

7.–10. juulini toimus Saksamaal Rudolstadti maailmamuusikafestival, mis sai ühtlasi 30-aastaseks. Festival sai alguse üsna varsti pärast Saksamaa taasühinemist. Oli üsna silmiavav ja omamoodi hämmastav olla tunnistajaks sellele kultuurilisele küllusele, mis mõneks päevaks ühe unise väikelinna vallutab. Eestist esinesid festivalil sel aastal ansamblid Rüüt ja Trad.Attack!. Vahepealsed vaikivad aastad festivalile kindlasti kasuks ei tulnud, kuid nüüd sai Euroopa suurimaks peetav maailmamuusika festival siiski jälle toimuda. Ürituse kunstilise juhi Bernhard Hannekeni sõnul pole juttugi sellest, et mahtu võiks kokku tõmmata, sest “inimesed tahavad just sellist festivali”. Tippaegadel oli sündmusel umbes 90 000 külastajat, koroonajärgselt on need numbrid ilmselt küll tagasihoidlikumad. Endiselt oli festivalil kümneid lavasid, artiste 40 riigist ja programm pakkus tõesti kõike, mida hing võiks ihaldada. Selline suurüritus saab sündida vaid suure hulga vabatahtlike ühise jõupingutuse tulemusena. Erilist auhinda väärivad logistika masinavärki juhtivad inimesed, sest artistid ja külalised on vaja ju kõik kuhugile majutada ja 24 000 elanikuga Rudolstadt üksi ilmselgelt ei suuda piisavat majutust pakkuda. Tegemist on küll Viljandist pisut suurema linnaga, kuid mahu poolest kordades suurema festivaliga. Hoolimata mitmetest probleemidest, sealhulgas lennu- ja rongiliikluses valitsevast kaootilisest olukorrast, sujus festival ilma suuremate viperusteta. Lavasid oli väga erinevaid. Päris suured esinemispaigad asusid festivali keskusest veidi eemal, teisel pool Saale jõge asuvas Heine-nimelises pargis. Aga üleval mäe otsas Heidecksburgi lossi, Saksa baroki ühe pärli asukohas avanes maaliline vaade kogu linnale ja Tüüringi liidumaa künklikule maastikule. Just sealses lossihoovis esines ka ansambel Rüüt. Sellel, kuidas Rüüt Rudolstadti sattus, on pikem eellugu. Nimelt tegi Rudolstadti festival teist aastat koostööd Euroraadio folkfestivaliga, mille programmi pakuvad artiste EBU liikmesmaade raadiojaamad. See on rändfestival, mis 2016. aastal toimus Viljandis, aga on viimase kümne aasta jooksul sattunud ka näiteks Tšehhi, Poolasse ja uskumatu küll, aga isegi Venemaale. Eestist on samal sündmusel varem esinenud Tuulikki Bartosik, Maarja Nuut, Mari Kalkun, Puuluup, Katariin Raska. Kõik kontserdid salvestati ja neid mängitakse tuleval hooajal erinevates raadiotes, sealhulgas Klassikaraadios. Kui festival toimus Viljandis, olid kõigist kontsertidest kahe päeva jooksul lausa otseülekanded. Ka sel korral kajastasid Saksa kohalikud ringhäälingud nagu MDR, WDR ja BR festivali usinasti. Rüüdi võttis publik vabaõhukontserdil erakordselt soojalt vastu. Ka varem Saksamaal esinenud Eesti muusikud on tõdenud, et pole harjunud nii kestvate aplausidega. Üldse andis tunda igal pool kuulajate entusiasm ja puhas rõõm sellest, et saab jälle kokku tulla ja festivali nautida. Igatahes ei tahtnud publik bändi enam lavalt ära lasta ja pärast kontserti oli huvi plaatide vastu suur. Rüüt polnud ainus Eesti bänd festivalil. Üks teine meie ansambel oli festivali plakatil välja toodud lausa ühe peaesinejana. Sellist tähelepanu pälvib Trad.Attack! maailmas juba pikemat aega. Nemad astusid lavale eelmainitud Heine-pargis laupäeva varastel tundidel. Kes suurest melust väsisid, said kogeda hoopis teistsugust atmosfääri sisetingimustes – linnakirikus, teatrimaja blackbox-tüüpi saalis või ka raekoja hoones. Nurgatagune, aga väga veetlev kontserdipaik oli Schillergarten Schilleri tänaval. Nimelt olevat Friedrich Schiller veetnud just Rudolstadtis ühe romantilise suvepuhkuse ja kohtunud nii oma tulevase abikaasa kui ka Goethega. Schilleri tsitaate oli näha linnapildis paljude maja seintel. Schilleri maja aias esines Poola muusikutest koosnev bänd Kriva Drina, mille liikmed on perekondlikel põhjustel tihedalt seotud Balkanimaadega ja nii oli ka muusika erinevatest endise Jugoslaavia riikide pärimustest mõjutatud. See kontsert oligi minu jaoks ehk festivali suurim elamus. Balkanimaad, õigemini just endine Jugoslaavia, olidki seekord festivali fookuses. Alaprogramm kandis algselt provokatiivset pealkirja “Tito järeltulijad”. Toimus ka väike konverents, kus rääkisid etnomusikoloogid, muusikateadlased. Teiseks suuremaks keskmeks oli Šotimaa. Šoti muusikuid leidus programmis palju, teiste seas ka Euroraadio folkfestivalil esinenud tütarlasteansambel Fara Orkney saartelt, mille linnarahvale avatud kontserdist raekoja platsil sain ka mina osa. Pilkupüüdvamad nimed programmis olid näiteks USA-Kanada laulukirjutaja Rufus Wainwright ning Kreeka laulja ja ühiskonnategelane Maria Farantouri, kes esitas koos Tüüringi sümfoonikutega Mikis Theodorakise loomingust inspireeritud kava. Aga festivalil esines ka oma skandaalsete ülesastumiste poolest tuntud Pussy Riot. Vanalinna tänavatel toimus ööpäevaringselt justkui veel teine, mitteametlikku laadi festival. Peatänavale oli püsti pandud laat, millel domineerisid eelkõige bratwurst’id, falafeli ja kohaliku pilsneri müüjad. Tänavamuusikuid oli igal nurgal nii palju, et nad sõna otseses mõttes blokeerisid sissepääsu kontserdipaika neile, kes tahtsid jõuda näiteks ühe Poola puhkpilliorkestri tantsuõhtule. Üks Itaalia mees tegi süntesaatori ja perkussiooniga elektroonilist muusikat reaalajas ja meloodiline techno kaikus keskaegses linnasüdames. Ja nõnda edasi. Rudolstadt asub natuke nagu eikusagil, sinna jõudmiseks peab võtma aega, ühtegi suuremat keskust läheduses ei ole. Küllap on seal nii nagu Viljandi folgil, et need, kellele neli päeva kestev tants ja trall ja sellega kaasnev ülerahvastatus ei meeldi, sõidavad selleks perioodiks lihtsalt minema. Palju rohkem on aga neid, kelle jaoks see festival on aasta absoluutne tipphetk. Ja folkarid näevad välja nagu folkarid ikka ... ehk vaid selle vahega, et kui Eestis on folk ikkagi ka noortesündmus, siis Saksamaal näeb üsna palju keskealisi või vanema generatsiooni esindajaid, viie- ja kuuekümnendates või veelgi vanemaid inimesi.

27. mail oli rahvusooper Estonia ees näha suurt elevust. Vihje uue etenduse kohta seisis kohe maja ees – jäätiseputka kostümeeritud jäätisemüüjatega. Teiseks vihjeks oli muidugi mitusada kilkavat last. Aga ka täiskasvanute silmis oli näha suurt nostalgiarõõmu, sest tulekul oli uudisteose esietendus eestlaste aegumatust lemmikust – “Naksitrallidest”. Tegu ei olnud draamalavastuse või muusikaliga, vaid lausa uhiuue kogupereooperiga. Kuigi “Naksitrallid” võib esmapilgul tunduda lihtsalt ühe uue lasteetendusena, siis seda näinuna leian ma, et tegu on ühe olulise uuslavastusega möödunud hooajal. Harjumus kultuuri tarbida saab enamasti alguse just lapsepõlves ja seetõttu on oluline, et lastele oleks eakohaseid etendusi. Kui draamalavastusi mudilastele veel leidub, siis oopereid, mis sobiks ka noorematele, on alati vähe. Just “Naksitrallid” on sellel teekonnal hea alguspunkt ning sobib esimeseks ooperielamuseks ka täiskasvanutele, kel muusikateatriga pole kokkupuudet olnud. Helilooja Tõnis Kaumann ja lavastaja Vahur Keller on “Naksitrallidega” loonud meisterliku teose, mis muusika ja tantsudega põimitult moodustab väga hea kunstilise terviku. Meil kõigil on ju oma kindel ettekujutus nendest tegelastest olemas ning sellega seoses ka ootused kõrged. Juba avamängus loob orkester lõbusa, mängulise atmosfääri. Helilooja on rõõmsameelse helikeele saavutanud eelkõige rohkelt löökpille kasutades. Tõnis Kaumanni muusika on heakõlaline, ka lastele hõlpsasti kuulatav ning varieerub heliloojale omaselt erinevas stilistikas. Maitsekalt on lahendatud retsitatiivid ning neid kaunistavad lustakad meloodiajupid. Peaosad on suuremas osas meeshäältele, kuid Muhvi osaga on autor leidnud võimaluse, kuidas kasutada ka naisvokaali. Laulude sõnad ja meloodiad on hästi meeldejäävad ja kaasahaaravad ning juba etenduse vaheajal ja peale etendust võis lapsi kuulda laulmas uuslavastuse viisijuppe nagu “Anna gaasi, Muhv” ja “Kui kontroll, siis kontroll”. Kuigi vokaalosade meloodiad on sageli lastelauludele omaselt lihtsad ja mällusööbivad, toetab seda orkestrist kõrgetasemeline, professionaalne orkestratsioon. Tähelepanelikum ja teadjam kõrv võis siit-sealt muusikas tabada ka mõningaid kuulsate teoste tsitaate. Väga ägedalt oli lahendatud kasside stseen, kus puhkpillidele kirjutatud muusika oli džässilik ja vähe kurjakuulutavam ning Märt Agu koreograafia andis suurepäraselt edasi kasside metsikust ja üleannetust. Suureks publikulemmikuks sai korduv stseen, kus Naksitrallid autoga ringi põrutasid. Siinkohal tuleb au anda naksitrallide osatäitjatele, kes lisaks laulmisele pidid samal ajal suutma veel autot oma kehaga liigutada. Iga laulja oli omanäoline ja elas rolli meisterlikult sisse. Väga hea mulje jättis ka rahvusooperi koor. Nii laulmises kui kõnes üllatas suuresti lauljate diktsioon, mis oli selgelt arusaadav ka keerukate aariate ajal ning suurte kostüümide alt. Kõik tegelased elasid rollidesse hästi sisse. Kuulsa trio – Muhv, Kingpool ja Sammalhabe – kõrval jäid tegelastest meelde veel kassidaam, jäätisemüüja ja inspektor. Tore oli näha, et rollid olid saanud ka Tallinna balletikooli õpilased ning Estonia poistekoori solistid. Lisaks lauljate võrratule näitlemisoskusele üllatas tükk ka hea huumoriga. Eriti paistsid silma Reigo Tamm Kingpoolina, Jassi Zahharov Inspektorina ja Janne Ševtšenko Kassidaamina, kes publikut enim naerutasid. Heasüdamlikku ja lahket Sammalhabet mängisid palavalt armastatud René Soom ja Rauno Elp, lõbusat Kingpooli lisaks Reigo Tammele ka Mart Madiste ning laste lemmiku Muhvi rolli sai endale võrratu Aule Urb. Muhvi tegelaskuju teeb veel ka Juuli Lill, kuid teda saab etenduses näha alles uuel hooajal. Uuslavastusel on Estonia laval juba oma kindel koht, pakkudes publikule nalja, värvikirevaid kostüüme, lustakaid tegelasi ning võimsaid dekoratsioone ja multimeedialahendusi. Stseenid ja lavapildid muutuvad pidevalt, hoides publikut põnevil. Näha saab nii sünget metsa, udust järvepõhja, kasside poolt vallutatud linnatänavat, rottide pelgupaika ja palju muud. Ja loomulikult ei saa unustada kõige tähtsamat – Muhvi punast automobiili. Seda nii sise- kui välisvaates. Uhked dekoratsioonid ja kostüümilahendused panid nii mõnegi lapse ahhetama. Neist kõige erilisem oli kindlasti stseen Sammalhabemega, kus peategelasel oli habe mitme meetri pikkuseks kasvanud. Gerly Tinn oli loonud võrratud kostüümid ning tegelased on väga sarnased ja tõetruud raamatuillustratsioonidega. Vaadata oli palju: metsikud kassid, hirmsad rotid, armsad linnupojad, krutskitega külarahvas, putukad jne. Suurt rõhku oli pandud ka pisidetailidele, näiteks sai dirigent Kaspar Mänd mängida liikluses oma osa ning hoida STOP märki. Lavastus õpetab väärtustama sõprust, hoidma kokku, üksteist aitama ja talitama oma südame järgi. Hoogsat lavastust tervitati püsti seistes ovatsioonidega, lapsed laulsid kaasa. Etendus on osutunud väga menukaks ning loodetavasti saadab publikut veel palju aastaid. Uuel hooajal saab “Naksitralle” nautima minna alates oktoobrist. Kogupereooper “Naksitrallid” – helilooja Tõnis Kaumann, libreto Eno Raua samanimelise jutustuse ainetel Vahur Keller (Kellerteater). Esietendus 27. mail rahvusooperis Estonia. Lavastaja Vahur Keller, kunstnik Jaanus Laagriküll, koreograaf Märt Agu, kostüümikunstnik Gerly Tinn, valguskujundus Margus Vaigur (Endla Teater), videokujundus Rene Topolev (Kellerteater). Osades: Rauno Elp, René Soom, Aule Urb, Juuli Lill, Reigo Tamm, Mart Madiste, Kadri Nirgi, Janne Ševtšenko, Jassi Zahharov, Tamar Nugis jt. Dirigendid Kaspar Mänd ja Jaan Ots.

Euroopas on sõda. Haapsalus toimus 27.– 31. juulini XXIX vanamuusikafestival. Theodor Adorno leierdatud sedastuse, et pärast Auschwitzi on luuletamine barbaarsus, võib rahulikult maha kanda. Olnuks tal õigus, valaksid ukrainlased praegu verd täiesti ilmaaegu, st meil oleks ainult sõda ja barbaarsus ilma vastukaaluta ja ilma igasuguse hingeülenduseta. Festivali avakontserdil kõlasid Bachi motetid ja kantaadid, kunstilise juhi Toomas Siitani valik nende hulgast oli tabav ja selge ideega. Kontserdi temaatiline ülesehitus kulges väsimusest ja surmavalmidusest lootuse ja usuni. Bachi puhul ei ole nende teemade käsitlus muidugi kunagi lihtlabaselt üks või teine, temal on surmavalmidus ja isegi väsimus ja tüdimus a l a t i koos lootuse ja rõõmuga, eks ole seegi üks põhjusi Bachi juurde alatasa naasta või parem üldse temast mitte liiga kaugele minna. Sageli esitatud motettide ja imekauni kantaadi “Ich habe genug” kõrval kõlas ka noore Bachi “Nach dir, Herr, verlanget mich” (BWV 150), üllatavate kõlaefektidega võimas kompositsioon, mis ka oma tekstiga julgust ja jõudu sisendab. Maria Valdmaa sopranipartiisid nii avakontserdil kui ansambel Floridante laupäevasel kontserdil on Tõnu Õnnepalu oma festivalikirjas (Postimees, 1. VIII 2022) juba kiitnud, ja vaevalt need kedagi külmaks jätta võisid, kuna Valdmaa laulus kohtuvad selgus, õrnus ja kandvus täpse tunnetusega. Festivali teiseks päevaks olid ootused väga üles kruvitud. Jaani kirikus astus üles Jean Rondeau, kelle mullune duo Thomas Dunfordiga oli ilmselt üks Haapsalu festivali läbi aegade säravamaid kontserte. Õhtuks aga oli toomkirikusse varutud täiesti teist laadi hõrgutis – Concerto Copenhageni Haydni-tõlgendused. Rondeau’l oli seekord raskem ülesanne kui mullu – täita saal üksinda, ilma selle haruldase keemiata, mis iseloomustab tema ja Dunfordi ansamblimängu, ja teha seda “Goldbergi variatsioonidega”, mida paljud kuulajad enam-vähem peast teavad. Rondeau sai muidugi hakkama. Kunst on ju “midagi muud”, ja Rondeau ei alustanudki “Variatsioonide” teema-aariaga, vaid meditatiivse improvisatsiooniga – tulge mõelge koos minuga! –, raputades publiku hetkega rutiinsete ootuste võrgust välja. Mitte nii, et “Alguses oli Bach ja seal, näete, on see legendide uttu mähkunud püha mäetipp, “Goldbergi variatsioonid”, terribilis est locus iste, võtke kingad jalast”. On Jean Rondeau, kes on visanud metronoomi vastu seina sodiks ja kammi aknast välja visteeria- või kuldvihmapuhmasse, ja mängib Bachi, nagu ta oleks selle muusika ise eile öösel kirjutanud. Sellise lähenemise puhul on võimalik kuulda pähekulunud teost justkui esimest korda, ja ajuti kogeda sisemise naeru vallandumist – sellise naeru, mis puhkeb, kui ollakse pikalt mingi probleemi üle juurelnud ja ootamatult terendab silme ees lahendus – lihtne, elegantne ja teravmeelne. Ja vaikust nootide vahel, mis paneb publiku hingamist unustama. Kõigil asjaosalistel (välja arvatud need muusikasõbrad, kellele pileteid ei jagunud) vedas imeliselt, et see erakordne kontsert üldse toimus (Rondeau’ tihedas esinemisgraafikus järgnes Haapsalu kontserdile juba järgmisel päeval kontsert Luxembourgis), ja et see leidis aset Jaani kirikus, mitte toomkirikus, nagu algselt kavatsetud (akustilises plaanis ei oleks see end õigustanud). Õhtusel kontserdil kõlas kolm Joseph Haydni sümfooniat 1770-ndate aastate algusest (nr 47, 44 ja 43), kompositsiooniliste ideede tulevärk, Haydni ainulaadsest huumorimeelest ja elujaatusest pakatav, ka dramaatilistes minoorsetes lõikudes. Sturm und Drang with tongue in cheek. Orkestri ees elas oma kirglikku tõlgitsust maestro Lars Ulrik Mortensen, ja vaevalt võib keegi teine sümfooniat väljendusrikkamalt ja nüansirohkemalt tantsida. Orkester tuli dirigendiga kaasa nagu hea järgija argentiina tangos, muusikute vaimustavat kokkumängu jälgides leidsin end tõmbavat paralleele Jane Austeni romaanide paremate ekraniseeringutega, kus pilkude ja pisižestidega öeldakse kolm korda rohkem kui sõnadega. Energiavoog orkestri ja publiku vahel oli peaaegu uskumatu. Kolmas festivalipäev pakkus elamusi Eesti ansamblitelt. Jaani kirikus mängis keelpillikvartett M4GNET Viini klassikute kvartette, Haydnit jagus seega lausa kahele festivalipäevale (ja üldse võiks teda sagedamini kuulda olla). Väga võimekad noored instrumentalistid Robert Traksmann, Katariina Maria Kits, Mart Kuusma ja Siluan Hirvoja andsid inspireeriva kontserdi – ka esitatavad teosed olid hästi valitud ning eks ole keelpillikvartett juba žanrina väljakutse eksperimenteerivale mõttele –, ja oli tunda, et selle koosluse puhul pole neil mitte lihtsalt niisama tore koos olla ja mängida, kuna särtsakat esitust kandis pinev tõlgenduslik aktiivsus. Jään suure huviga M4GNETi edasist käekäiku jälgima. Õhtul esines toomkirikus ansambel Floridante koos Maria Valdmaaga. Floridantel on oma ülesastumisega enamasti mingi lugu jutustada. Selle kontserdi peateemaks oli Telemanni Pariisis käik ja prantsuse kolleegidega koos musitseerimine. Kõlas muusika Telemanni esimesest “Pariisi kvartettide” vihikust (1730), mille helilooja kirjutas Prantsusmaa visiidiks valmistudes, ja teda vastu võtnud prantsuse virtuoosidest heliloojate teosed, nagu flötist Michel Blavet, viiuldaja Jean-Pierre Guignon ja gambamängija Jean-Baptiste Forqueray. Instrumentaalpalade vahele oli selle hiilgava kava koostanud Saale Fischer paigutanud kolm osa Händeli lüürilistest “Saksa aariatest” soolohäälele, soolopillile ja continuo’le. Kuulates kogu seda barokse ilu ja meisterlikkuse üliküllust säravate solistide esituses (Lisa Kawasaki flöödil, Aira Maria Lehtipuu viiulil, Saale Fischer klavessiinil ja Maria Valdmaa taevalik hääl), tuli paratamatult meelde Ludovico Ariosto tõdemus “Raevunud Orlando” XX laulust: "Naised on alati tippu jõudnud igas kunstis, kus üles on näidanud hoolt: mis iganes ajalugu on sellest öelnud, näeb ta siiski, et pole kuulsusel varjupoolt, sest ehkki maailm kaua on nendeta olnud, ei kestma alatiseks jää halb mõju ajavoolt, ja varjates neid, on au neile ikkagi toonud kirjanike teadmatus ja kade loomus." Nüüd sellele kontserdile tänulikult tagasi mõeldes kerkib esile ka niisugune mõtteuid. Ma olen käinud umbes pooltel Haapsalu festivalidel, alati enda jaoks uut muusikat avastanud, aga ei suuda meenutada, et oleks seal kunagi mõne naishelilooja teost kuulnud. Muusikas on vist see revolutsioon veel tegemata, mis kujutava kunsti ajaloos juba pool sajandit silmanähtavate tulemustega kestab – Euroopa kunstiajaloos on naised üles leitud, tehakse näitusi, kirjutatakse raamatuid; Kadrioruski olid hiljutisel Madalmaade meistrite näitusel Catharina van Hemessen, Michaelina Wautier ja Catharina Ykens II kunstihuvilistele näha ja nautida. Ma ei suuda uskuda, et näiteks barokiaja naisheliloojatelt pole midagi esitamis- ja kuulamisväärset leida. Viimase festivalipäeva kammerkontserdil oli põhirõhk prantsuse gambamuusikal. Üles astusid noored gambavirtuoosid Johanna Randvere ja André Lislevand koos kandlemängija Anna-Liisa Elleriga. Kannel continuo funktsioonis lõi põnevaid kõlamaastikke ja mõjus väga ergastavalt, soolopillina Le Sieur de Machy’ süidis (originaalis viola da gamba’le) aga suisa müstiliselt. Ei puudunud ka Bach, kelle lautosüidi (BWV 997) olid muusikud seadnud kahele gambale ja kandlele – kõlas suurepäraselt. Sellel kontserdil võlus mind muusikute sümpaatne hoiak, nende avastamisrõõm ja selle vahetu jagamine. Pühapäeva õhtul astus toomkirikus üles Inglismaa vokaalkollektiiv Tenebrae Consort Nigel Shorti juhatusel, keda on kuuldavasti algusaegadest peale püütud Haapsallu esinema tuua. Sel aastal läks see viimaks korda ja festivali lõppkontsert oli ilmselt üks aegade võimsamaid. Ansambel laulis inglise renessansspolüfooniat (John Sheppard, William Byrd, Thomas Tallis, John Blitheman), neid uhkeid aardeid raamistas keskaegne ühehäälne liturgiline laul – kontrast tõstis esile mõlema žanri ajatu ilu. Tahes-tahtmata tuleb tagasi mõelda eelmisel aastal toimunud sarnasele kontserdile, kui Cappella Pratensis laulis Josquin Desprez’ missat - samasuguses süüvivas laadis, samasuguse ülikõrge vokaalkultuuriga. Niisugune ülemaine muusika ei saa kuulajat mõjutamata jätta. (Mida see inimesega täpselt teeb, pole erilist mõtet seletama hakata, ja kui oleks, võiks kontserdid loengute või kirjandusõhtutega asendada.) Ometi muutub vastuvõtt konteksti mõjul. Mullu elasime katku, nüüd sõja tähe all. Ja Tenebrae Consorti lauldud tekstid kannatusnädalast ja Jeremia nutulauludest suhestusid selle ajalooga, milles me praegu elame, ning tegid seda sama otsesel kombel kui avakontserdi tekstiline pool – moodustus festivali mõtteline telg. Festivalile tagasi vaadates küsisin endalt, kas oskan öelda, mis oli kõige parem. Ja siis taipasin, et sama hästi võiks küsida, kas romaan on parem kui luulekogu või kullerkupp parem kui piibeleht. “Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab”, kirjutas Juhan Viiding. Neid puudutuse hetki jagus igasse kontserti. Sügav kummardus kõigile tegijatele.

Kahju, sest XII Pärnu muusikafestival oli eesti kultuurielus ajalooline tähtsündmus. Ei ole meil kõrvale panna ühtegi teist kooslust, anderikkast perekonnast rääkimata, kes, olles vallutanud maailma, tulevad “kodukülla” tagasi ja panevad siingi korraldatust kõnelema maailma. Muusikaportaali Bachtrack arvustaja Alexander Hall: “Mõnikord on just mängu kvaliteet see, mis algusest peale kõnetab. Üle maailma on muidugi kõrgetasemelisi orkestreid, kuid Eesti Festivaliorkestrit esimest korda Pärnu festivalil kuulda oli nagu leida sädelev ehe kõige ootamatumast kohast. Euroopa mängijate (muusikute) koorekihist pärit Paavo Järvi on loonud EFOs koosluse, mis ei ole mitte ainult hämmastavalt paindlik, vaid millel on ka sügav kõlaline ressurss, mida mujal sageli ei kohta.” Sellise tekstiga käis kaasas ka arvustaja maksimaalne, viietärnine hinnang kuuldule. Orkestrile antud hinnang laieneb aga kogu sündmusele üldisemalt, sh ka meie orkestrimuusikute tasemele – neid oli seekord üle poole kollektiivi koosseisust –, ja ei saa jätta tähelepanu juhtimata, et tšellorühmas oli meie protsent lausa 70. Samuti puudutab see festivali korraldajaid alates kunstilisest juhist kuni lavameesteni. Ja veelgi laienedes jõuan väärika maestro Neeme Järvini (85), kes 52 aastat tagasi algatas koos Ilmar Tõnissoniga esimese Pärnu festivali tähistamaks Beethoveni 200. sünniaastapäeva. Keegi peale Neeme Järvi ei kujutanud siis ette, mis sellest seemnest kasvab. Unistamine on arengu alus ja aeg-ajalt lähevad unistused ka täide. Siit ka halb uudis Pärnu linnajuhtidele – kontserdimaja on jäänud väikeseks! Kui publikut saalides loeti kokku 9089 ühikut, siis festivali TVst jälgis kontserte 17 858 ühikut, mis eelöeldut päris selgelt tõestab. Hea tava on alustada algusest. Algus sündis “soojendusena” päev enne avakontserti Tallinna Jaani kirikus. Seal juhatasid Baltic Sea Philharmonicut Järvi akadeemia kursandid. Täpsemalt, kes mida juhatas, on võimalik tuvastada festivali TVst, kuid võin avaldada, et Arvo Pärdi “Passacagliat” juhatas Valle-Rasmus Roots ja viimast, Bartóki “Rumeenia rahvatantse” tänavuse akadeemia tähelepanuvääriv leid, 15-aastane Kasper Joel Nõgene. Igaks juhuks tuletan meelde, et festivali kavas on peale kontsertide noorte dirigentide akadeemia, kus professoriteks kõik Järvid-dirigendid ja Leonid Grin (viimane on muide Paavo Järvi esimene dirigeerimisõpetaja, kui isa Neeme välja arvata). Samuti toimuvad veel orkestripillide meistrikursused tippmuusikute juhendamisel. Ja siis 13. juulil Pärnu muusikafestivali avakontsert. Tallinna Kammerorkester ja Neeme Järvi, solist Maarika Järvi (flööt). Alustuseks tahan sõnada, et Neeme Järvi vitaalsus ja ülim meisterlikkus on hämmastav, ilmnedes iga teose igas fraasis ja orkestri ansamblis, interpretatsioonist rääkimata. Teada on tõde, et dirigeerimine on elu teise poole amet, kuid ikkagi on kusagile seatud piirid. Neeme Järvi juhtumil on piir veel väga kaugel. 2009. aastal juhatas Avery Fisher Hallis NY filharmoonikuid meilegi üsna tuttav dirigent, 82-aastane Kurt Masur, 2014. a Tallinnas Iisraeli filharmooonikuid 78-ne Zubin Mehta, 1960. a esimeses pooles juhatas Leningradis BBC sümfooniaorkestrit legendaarne Sir John Barbirolli, kes polnud veel kaheksandasse kümnesse jõudnud. Olen tunnistaja, et ühestki neist poleks tänasele Neeme Järvile konkurenti. Eelkõige puudutab see interpretatsioonilist värskust (“Väike öömuusika”), poeetilisust (Glucki “Meloodia”) ning dramaturgia meisterlikkust (Dvořáki “Serenaad”). Järvil ei ole nõrkusi, mida peaks passi vaadates andestama. Eelnimetatutel oli ikkagi kõige suurem väärtus nende aura, aegade jooksul kujunenud aupaiste. Neeme demonstreeris, et ta on ka parimas füüsilises vormis, küll jalutades ümber orkestri või põgenedes lilleneiude eest. Selgus, et TKO on samal tasemel maailma parimate analoogidega, kui ees seisab Neeme Järvi. 14. juuli, Baltic Sea Philharmonic ja “Akadeemia gala”. Kontserdi avapooles kummardus eesti kammermuusikale (Rääts, Tõnu Kõrvits, Hillar Kareva, Erkki-Sven Tüür) ja teises osas 8 dirigenti oma õpitut demonstreerimas. Kammermuusika pooles mõjus hästi värskena Kareva teos trompetile ja klaverile Fabio Brumi ja Meeli Otsa esituses. Tungivalt sooviks kuulda teoseid eesti kammermuusika varasalvest – seal on, mida leida. Dirigentide poolel oli mõnigi eredust ja kogemust juurde saanud, nimetaksin siin Aivis Gretersit (Läti) ning muidugi Valle-Rasmus Rootsi ja Kasper Joel Nõgenet. 15. juulil “Nordic Amazonia”, kus Kristjan Järvi ja Baltic Sea Philharmonic tähistasid dirigendi 50. ja helilooja Philip Glassi 85. sünnipäeva. Kristjani loomingust oli kavas kuus oopust ja Glassilt üks. Tegelikult algas kontsert muusikaga ja jätkus anonüümselt ka ilma pausideta teoste vahel. Esimest korda vaatasin kella, kui arvasin, et nüüd on vist pool tundi täis – oli 70 minutit! Siis mõne aja pärast saabus justkui lõpp, aga Kristjan teatas, et nad mängivad ühe loo veel ja selle pealkiri on “Kirbu Epiphany”. Kavas märgitud kui versioon sooloviiulile. David Nebel (viiul) mängis teost ikkagi orkestri saatel. Mõistatada võib, miks Epiphany (kolmekuningapäev), kui Kristjan jutustas päikesekiirtest ja kaselehtede värinast, kuid tõlgendusi võib anda alati mitmeid, kui näiteks asetame väikese Kristjani võrkkiike kui Jeesuslapse rolli ja küllap seal Kirbul neid hommikumaa tarku ka käis, kellele teda näidata. Kuid ilma naljata oli tegemist väga südamliku ja tänulikkusest pakatava oopusega. Nagu näete, jätkuks juttu sellest kontserdist kauemakski, aga huvilistel soovitan kindlasti seda järelvaadata Pärnu festivali TVst –garanteerin elamuse, lisaks mängib see orkester tõesti peast. Lisan veel, et on olemas üks harvaesinev inimlik omadus, mida on võimatu varjata – see on talent. Ainuüksi perenimi Järvi kindlustab selle. 16. juuli, Paavo Järvi ja festivaliorkester. Kava oli akadeemiline selle sõna kõige paremas mõttes ning alustati Witold Lutosławski keelpilliorkestriteosega “Musique funebre In memoriam Béla Bartók”. Poola XX sajandi muusika ilmumist meie orkestrite (ja mitte ainult nende) repertuaari olen kannatlikult oodanud juba ammu-ammu. See valdkond on äärmiselt rikas ja ootab ikka veel interpreetide tõsist pöördumist. Ettekantu oli äärmiselt mõjus, nauditava meisterlikkusega kirjutatud ja järgmisel kontserdil veelgi mõjuvamalt esitatud. Festivaliorkestri kavad olid nimelt sedasi komponeeritud, et kontserdi kordudes vahetus ainult solistiga teos, kuna orkestrilood olid mõlemal õhtul samad. Olen kunagi esitanud Einojuhani Rautavaara “Prelüüdi ja fuugat Béla Bartóki mälestuseks” – huvitaval kombel on neil teostel materjalis midagi ühist, justkui oleks tegemist Bartóki tsitaadiga, kuid kinnitust pole ma leidnud. Richard Strauss on kirjutanud kaks kontserti metsasarvele ja orkestrile. Esimene neist on paljumängitud ja tuttav, Pärnus kõlas kontsert nr 2 Es-duur. Solist Berliini filharmoonikute esimene sarv Stefan Dohr ja seda juba aastast 1993, st ligi 30 aastat pole keegi suutnud teda üle konkureerida. Selliseid sarvmängijaid vist rohkem pole – see oli eeldus. Kontserdi jätkudes selgus järeldus – tõesti ei ole. Straussi teine kontsert tundub olevat veelgi virtuoossem kui esimene ja nauding ainuüksi selle esitusest oli 150%-line, aga järgnenud lisapala võinuks ka solisti põhiteoseta kõlada, sest see oli nii võimas kui ka oluline. Sooloteost metsasarvele ei kuule ju iga päev ja veel Messiaeni sulest. Pala “Le tombeau de Jean-Pierre Guézec” on Messiaen kirjutanud oma õpilase Guézeci mälestuseks. See on ülikeeruline – ju siis oli ka varem selliseid virtuoose –, aga nii võimas ja muljetavaldav, et autor on selle lülitanud VI osana ka oma tsüklilisse orkestriteosesse “Des canyons aux étoiles…”. Lisapala veenis, et tegemist ei ole virtuoosse muusiku, vaid mustkunstnikuga. Ei pea vist lisama, et see oli festivali esimene tipphetk, kuid mitte viimane. Kontserdi peateoseks oli ei vähem ega rohkem kui Tšaikovski 5. sümfoonia. Mõlemad, nii viies kui kuues on mõnevõrra komplitseeritud algusega, mis alati ei õnnestu. Teisel kontserdil õnnestus algus ideaalselt. Orkestri tutti oli imetlusväärne, sügav nagu ookean, mis paistab põhjani läbi. Juttu saab puhuda siis, kui on esituses probleeme, hea esituse puhul ka räägime, aga väga heast pole juttu vaja – tuleb vaid nautida ja nauditav see oli. 17. juulil vahetus festivalikontserdi kavas solist – Joshua Bell esitas Bruchi 1. viiulikontserdi g-moll, mida nii mõnigi kutsub hellitlevalt “väikeseks Brahmsiks” finaali alguse sarnasuse tõttu. Hea on teada, et Bruch kirjutas oma kontserdi 12 aastat varem kui Brahms, kuigi sel pole mingit tähtsust. Bell on imeline viiulimängija, tema poogen justkui ei vahetugi, vaid liigub nagu igiliikur ühes suunas. Sellele aitab kaasa vasaku käe ülipehmelt sujuv positsioonivahetus ja tulemuseks ongi ainult Bellile iseloomulik imeliselt laulev toon. Muidugi on selliseks tulemuseks kasulik hoida käes Antonio Stradivari 1713. aastal meisterdatud viiulit “Gibson; ex-Bronislav Huberman”, milline on Belli käsutuses. Kuid seekord otsustas ta kasutada mitte stradivariust, vaid kaasaegse meistri suurepäraste kvaliteetidega viiulit. Belli ja pilli kõrged kvaliteedid lubasid tal esitada lisaks ka Chopini nokturni op. 9 nr 2 orkestriseades. See on ekstra sobilik Bellile laulda ja publik ülimas rahulolus vaikusesse kaasa tõmmata. Festivali teine tipphetk ja neid tuleb veel. 18. juuli, “Eesti pillifondi gala”. Jätkub sealt, kus Bell lõpetas. Hans Christian Aaviku käes olev Giovanni Paolo Maggini viiul on valminud 103 aastat varem kui eelnimetatud Stradivarius ja kvaliteedid on võrreldavad. Aavik esitas koos Theodor Singi ja Reinut Tepiga Biberi “Sonata representativa”, mis on kirjutatud 59 aastat hiljem kui valmis viiul. Olulisem kui kõik see jutt viiulitest on nende kõla ja esitus meistritelt, kel on õnne neil imelistel pillidel mängida. On vaieldamatult selge, et eesti keelpillimängijate edu rahvusvahelisel laval on seotud meie pillifondi pakutud võimaluste ja väärtustega. Sellist viiulimängu nagu Biberi sonaadi esitusel pole ma eesti viiuldajatelt küll kunagi kuulnud! Aavik esitas samal kontserdil veel Vivaldi “Suve” mitte grammigi väiksema meisterlikkusega. Muide, ka Theodor Sink mängib väärtuslikul instrumendil, prantsuse meistri Auguste Sébastien Bernardeli 1842. a valminud tšellol. Kontserdil kõlasid veel Vivaldi “Kevad” Katariina Maria Kitse, “Sügis” Florian Dondereri ja “Talv” Robert Traksmanni soleerimisel. Suurepärane, omanäoline ja erilisi väärtusi demonstreeriv Eesti pillifondi praeguseks seitsmeaastane väärikas panus festivali esitustesse – laval oli fondi kümnest keelpillist kuus oma täies ilus. 19. juuli “Kammergala”. Seegi kammerkontsert kontserdimaja suures saalis läks täismajale ja sündis festivali kolmas tipphetk. Kontserdi sisustasid festivaliorkestri solistid, nende seas Martin Kuuskmann, Hans Christian Aavik, Theodor Sink ja Marcel Johannes Kits. Esitusele tulid Tubina, Dvořáki, Enescu, Erkki-Sven Tüüri, Boriss Ljatošõnskõi ja Tšaikovski teosed. Kõik tipptasemel ette kantud, kuid Tšaikovski “Serenaadist” sai tippesitus kogu festivali kontekstis. Kavalehte lugedes ma liiga palju ei oodanud: originaalis keelpilliorkestrile loodud teos esitati nüüd nelja tšelloga. Sellised ühe instrumendi ansamblid-orkestrid tekitavad huvi ja ongi viis esimest minutit huvitavad, aga edasi mõjub kõlaline monotoonsus juba igavalt. Eriti puudutab see seadeid, originaalteosed peavad kauem vastu. Tšaikovski “Serenaad” on keeruline igast aspektist, suurele keelpilliorkestrile ja dirigendiga – mida siis oodata tšellokvartetilt peale selle, et näe, ära mängisid. Kohe võtan oma eelarvamusliku arutelu tagasi, sest selle lükkasid kummuli viis tšellisti. Esiteks geniaalse seade teinud James Barralet – Briti tšellist, arranžeerija, oma festivali kunstiline juht ja helilooja, kel vanust vaid 42 aastat. Teiseks esitajad, Saksa-Eesti tipptšellistide kooslus Benjamin Nyffenegger, Thomas Ruge, Marcel Johannes Kits ja Theodor Sink. Suure neljaosalise pooletunnise teose esitus hoidis pingsat tähelepanu ja tekitas täiesti erilist naudingut algusest kuni lõpuni. Arvan, et ka autoril oleks jätkunud esitajaile kiidusõnu. Vaadake ja kuulake festivali TV-st, kuni see on võimalik – seda esitust peab teadma. Bravissimo! 20. juulil pääsesid lavale kõik Järvi akadeemia aktiivsed osalejad, kaasa arvatud kõige aktiivsem, Neeme Järvi ise. Kontsert kestis neli tundi ja nooruslik maestro Järvi pääses lõpetuseks lavale kell 00.00. Hindamatu kogemuse saanud dirigendisellid astusid sammukese lähemale kauguses terendavale meisterdirigendi aupaistele. Esiettekandele tuli Mari Vihmandi kolmikkontsert kahele flöödile ja fagotile, mille publik rõõmsalt vastu võttis. 21. juuli, esimene lõppkontsert. Kui tähelepanu on poola heliloomingul, täpsemalt loomingul keelpillidele, siis pole võimalik vältida Grażyna Bacewiczi nime, kelle mahukast loomingust kanti ette kolmeosaline kontsert keelpilliorkestrile. Publik sai teada, kuidas kõlab üks tõeline keelpillikoosseis Paavo Järvi meisterlikul juhatusel; tänan veelkord maestrot poola maailmanimede loomingu poole pöördumise eest. Järgnes Brahmsi topeltkontsert viiulile ja tšellole. Ei Beethoven ega Brahms olnud veendunud, et tšello soolona kannab välja kontserti orkestri saatel, mistõttu olemegi rikkamad nimetatud topeltkontserdi ja Beethoveni kolmikkontserdi näol. Solistid olid eestimaised – Triin Ruubel ja Marcel Johannes Kits. Tulemus oli hea, kohati väga hea, aga kripeldama jäi aeg-ajalt esile kippuv disbalanss orkestriga. Suur kogemus läheb ikka kirja, sest seda teost tuleb interpreetidel veel kordi ja kordi esitada. Sibeliuse “Lemminkäise süidi” esituses oli otsustav roll eesti päritolu oboevirtuoosil Martine Värnikul, kes mängis ülimalt vastutusrikast ja teost kandvat inglissarvepartiid hiilgavalt. 22. juuli, teine lõppkontsert. Brahmsi asemel Gershwin, kelle klaverikontserdis soleeris briti pianist, organist ja dirigent Wayne Marshall. See mees on suur pianist ja dirigendina seisnud ka Berliini filharmoonikute ees. Gershwini klaverikontsert on leidnud oluliselt vähem ettekandmist kui tema “Rhapsody in Blue”. Teos on mastaapsem ja pianismi aspektist veelgi keerukam, rapsoodiast samavõrra soliidsem ja nauditavam. Wayne Marshall on superpianist, kellele teose tehnilised keerukused pole mingi probleem, aga suhe teose tunnetusliku küljega vapustavalt orgaaniline ja täiega nauditav. Publik kviteeris esitust maruliselt ja järgnes Wayne’i improvisatsioon Sibeliuse 2. sümfoonia materjalil, millest muidugi koorus välja “Happy Birthday” juubilaridele. Sissejuhatus järgnevale “Lemminkäisele” oli vägev ja ta ei eksinud. Süidis oskas Paavo Järvi välja tuua festivaliorkestri kõik väärtused ja teosest sai väärikas kroon kogu festivalile. Lõpetuseks lugege veelkord Bachtracki arvustaja Alexander Halli lausumist artikli alguses. Viis tärni on auga välja teenitud.

“Kammerlauljad. Eesti Filharmoonia Kammerkoor 40”. Autorid Allan Vurma, Kristina Kõrver, Hele-Mai Poobus, Kersti Inno. Toimetaja Tiina Õun, kujundaja ja küljendaja Mari Kaljuste, fototoimetaja Tõnu Tormis, tehniline toimetaja Anneli Ivaste. Eesti Filharmoonia Kammerkoor, 2022, 246 lk. Eesti Filharmoonia Kammerkoor, kes tähistas 2021/2022. hooajal oma 40. tegevusaastat, käis enne suvisele puhkusele minekut välja mõned aasta trumbid: juuni viimasel päeval oli pidulik juubelikontsert Noblessneri valukojas, aga veel enne seda esitleti vastset raamatut. Kui kollektiivi 30. ja 35. tegevusaastat markeeriti fotoalbumiga (kammerkoori ridades on veel Ellerheina nime ajast laulnud soliidse käekirjaga piltnik Tõnu Tormis, kelle stiil ja silm on koori visuaali kujundanud tuntavalt juba ajast, mil kvaliteetfoto ei olnud veel sugugi igapäevane nähtus), siis nüüd pakutakse sissevaadet koori tegemistesse ka sõnalisel kujul. Mida siit raamatust siis lugeda saab? EFK on üks Eesti kultuuri dominante nii kodus kui võõrsil ja nende tegemisi – sõite, käike, kontserte, (pea)dirigentide vahetusi jne – kajastab meedia meeleldi. Nii on paljudel kindlasti üldine pilt ja ettekujutus sellest, mis aastate jooksul laias laastus juhtunud, mingil kujul olemas. Vähemalt minule oli raamatus palju tuttavat, aga see tuttavlik saab siin nüüd reljeefsemad raamid, ning loomulikult oli ka palju seesugust, mis seni teadmata või lausa üllatuslik. Alates koori loomisest. Kui hakkasin mõtlema, millal EFK minu teadvusesse jõudis, siis mäletan lastemuusikakooli muusikaloo õpetajat seda kollektiivi tunnis mainivat, kellele sain siis uhkelt öelda, et minu õe sõbranna seal laulab. Olin siis umbes 10–11-aastane plika ja tagantjärele rehkendades pidi see olema ilmselt see kuulus Debreceni koorikonkursi võit, millest lõpuks tuul tiibadesse saadigi. Kuidas aga asjaolud täpsemalt olid ehk mil moel asjaarmastajatest Ellerheina nime alt elukutseliseks EFKks tõusti, sellele heidab põgusat valgust koori A ja O Tõnu Kaljuste. Eks see üks omas ajas hull mõte oli, aga ajalugu teevadki hulljulged, mitte kaasajooksikud. Tõnu avapeatükk raamatule on ka väga ilusa ja tähendusliku pealkirjaga: “Alguses oli unistus ...”. Edasi saavad üksteise järel sõna järgmised peadirigendid Paul Hillier, Daniel Reuss ja Kaspars Putniņš. Needki on toredad lugemised ja annavad aimu, kus või kuidas need koorimaailma suurmehed esimest korda EFKga kokku puutusid või mis mulje neil eelnevalt koorist oli. Justkui ennak on nt esimene kokkupuude Paul Hillieriga, aga kus või mis – loetagu ise! Väga tänuväärse artikli on kirjutanud samuti üsna algkoosseisust pärit laulja ja hiljem ka solistina üles astunud Allan Vurma. Autor on võtnud võrrelda nelja peadirigendi samade (või täpselt samade puudumisel sarnaste) teoste salvestisi. See on üks lõpmata põnev lugu, kuna koori seestpoolt tundja kõrv on erk igasugu peeneid nüansse ja iseärasusi märkama, ärgitades lugejat plaate ette võtma ja neid kõrvuti üle kuulama. Kristina Kõrver on kirja pannud EFK, Veljo Tormise ja Arvo Pärdi ühise tee – on ju nimetatud komponistidest saanud selle koori lahutamatud kaasteelised, lausa firmamärgid, eriti laias maailmas. Siit peatükist saab hea ülevaate, kuidas nende heliloojate teosed üksteise järel EFK repertuaari jõudsid. Siin on kindlasti paljudele rohkesti tuttavat, aga on hea, et see mahukas ja omamoodi krestomaatiline lugu on nüüd terviklikult jälgitav, ülevaatlikult kokku võetud. Hele-Mai Poobuse peatükk kannab pealkirja “Eesti Filharmoonia Kammerkoor teel rahvusvahelisse muusikamaailma”. Kuna EFK tee välismaa kontserdilavadel on olnud aastakümnete pikkune ning on seega väga sündmusterohke ja mitmetahuline, siis on arusaadavalt sellest raamatusse mahtunud vaid murdosa. Siiski on kenasti markeeritud järjest astutud sammud suurtele ja olulistele festivalidele/maadele/mandritele ja koostöö kuulsate/mõjukate muusikute/(kontserdi)organisatsioonidega. Raamatu lõpupeatüki “Mõtteid ja mälestusi, legende ja tipphetki” on kokku pannud Kersti Inno. See on lauljatelt kogutud kollaaž, mõttekillud siit ja sealt, liigendatuna alateemadeks. Seegi valdkond võimaldaks lõpmatult rohkem kui raamatusse on lastud minna. Mõneti on kahjugi, sest praegu on näha ja tunda sellest lõputust ookeanist üksnes pinnavirvendust. Võibolla oleks järgmisena tore kokku panna üks ainult memuaaridele pühendatud kogumik? Pikkadel reisidel on ju kõikvõimalikku juhtunud. Ühtegi teist nõnda palju ringi rännanud kollektiivi meil ju ei ole ega niipea vist ka ei tule! Sealhulgas oleks soovinud rohkem lugeda nt koostööst heliloojate ja maailma silmapaistvate muusikute/dirigentidega. Praegu on Galina Grigorjevast neli ja pool rida, Andrew Lawrence-Kingist tervelt üksteist ... Raamatu lõpuosas on olulisemate sündmuste kronoloogia ja aastate jooksul kooris või kooriga töötanute nimekiri. Kõige suurem üllatus oli mulle aga EFK plaatide nimistu – 40 aastaga on välja antud 79 helikandjat ehk kaks plaati aastas! Olgu, mõni neist on ilmunud ka kordusväljaandena, aga keskmist see kuigivõrd ei vähenda. Ära on märgitud ka plaatide auhinnad/nominatsioonid ja neidki on palju! Veel oleks ehk võinud olla ära toodud ka koori repertuaar, aga see olnuks ehk liiga mahukas (ehkki kui seda mitte lugemismaterjalina võtta, vaid huvilisele infona käsitleda, st muust olulisemalt väiksemas kirjas panna, ei võtakski seegi ehk nii koletult palju ruumi). Koori kodulehelt näeb, et lauludud heliloojate rivis on esindatud sisuliselt kõik tähestiku tähed A-st Y-ni (v.a täpilised, ž ja q), muusika keskajast kaasajani. Lõpetaksin Karina Lundströmi (Lundström Arts Management) sõnadega: “EFK puhul ei ole oluline mitte ainult koori kõrge kunstiline tase, vaid ka isikupära, mis seisneb koorile omases erilises kõlas ja sellises nüüdisaegses repertuaaris, mida maailma eri paigus väga hästi teatakse ja mida publik üldiselt väga armastab. Ma ei tea ühtegi teist professionaalset koori maailmas, kes oma maa heliloojate loomingut sel määral nagu EFK – ka selles mõttes on ta haruldane.” (lk 120) Et see ind, muusikavaimustus ja oma maa keele ja muusika armastus ei raugeks!

“Hundid”. Dokumentaalne loodusooper. Helilooja Helena Tulve, idee autor, libretist ja lavastaja Nina Gühlstorff, dirigent Eckehard Stier, kunstnik Marouscha Levy, videokunstnik Stefan Bischoff, lavastusdramaturg Philipp Amelungsen. Osades: Morgane Heyse (Aktivist), Cornelia Zink (Lambakasvataja), Itziar Lesaka (Bioloog), Marius Pallesen (Poliitik), Markus Sung-Keun Park (Rändur maailmade vahel), Martin Gerke (Jahimees), Nicolas Isherwood (Lonely Wolf). Esietendus 24. juunil 2022 Schwerini “Lossifestivalil” Mecklenburgi riigiteatri suures majas. Kui dokumentaalse ooperi esimesi katseid Eestis oli minu teada alles eelmisel aastal esietendunud Tze Yeung Ho “minn(i)e”, siis dokumentaalteatri traditsioon on meil eelkõige tänu Merle Karusoole täiesti olemas. Viimasel ajal on lisandunud uue põlvkonna tegijaid, kellest kõigist mul kindlasti ülevaadet pole, ent isiklikult nähtust meenub eredaima näitena Musta Kasti “Inimesed ja numbrid”. Selle teatriliigi eripäraks on mitte fiktsionaalse, vaid dokumentaalse ehk “elust võetud” ainese kasutamine, näiteks elulood, intervjuud, statistika. Tegijad ei soovi algmaterjali kunstiliselt tõlgendada, ainult selekteerida, lühendada, tihendada. Dokumentaalteater ei pea tingimata olema poliitiline isegi siis, kui käsitleb poliitilise diskussiooni keskmesse tõusnud teemasid, nagu Mecklenburgi riigiteatri “Hundid” seda teeb. Saksamaal on dokumentaalooper juba väljakujunenud žanr, tegelasteks nii kõikvõimalikud avaliku elu tegelased kui “tavalised” inimesed. “Dokumentaalne loodusooper”, millena “Huntide” tegijad seda määratlevad, tuli lavale küllap esmakordselt. Lisatud on ka paikkondlik kuuluvus – just Mecklenburgist ja Mecklenburgile see ooper ongi, kuna käsitleb kohalikke teemasid ning on suunatud eelkõige kohalikele inimestele. See peaks peegelduma ka temast kõnelemisel, ent arvukate ja ülekaalukalt soosivate kajastuste kõrvale suurtes, üle Saksamaa levivates ajalehtedes ei leidnud ma kahjuks midagi kohalikult Schwerini väljaandelt. “Huntide” esietenduse üksikasjaliku kirjelduse leiab Kristel Pappeli artiklist 8. juuli Sirbis. Soovitan seda lugeda ning dubleerimise asemel keskendun siinses kirjatöös pigem sündmuse tagamaadele ning teose saamisloole. Jagan lugejaga lõike vestlusest heliloojaga enne esietendust ning lisan mõne ääremärkuse. Vaatamata pealkirjale on ooperis juttu rohkem inimestest kui huntidest; tegelikult eelkõige inimestest ning nende vaadetest ja arvamustest huntide kohta. Hundist saab nii-öelda projektsioonipind, mis laseb ilmsiks tulla üldisematel elulistel tõekspidamistel ja seda teravamalt, et pärast aastakümnete pikkust äraolemist on uuesti kohale ilmunud huntidest nii Mecklenburgis kui ümberkaudsetel liidumaadel saanud paljude inimeste jaoks reaalselt eksisteeriv probleem. Liis Kolle: Alustaks päris algusest: kuidas sa selle koostööni jõudsid või kuidas see sinuni jõudis? Helena Tulve: Põhimõtteliselt niimoodi, et kaks aastat tagasi, augusti lõpus 2020 sain ma e-maili. Kirjutas Mecklenburgi riigiteatri intendant Hans-Georg Wegner, kes asus ametisse 2021/22. hooajast. Ta soovis tellida ooperit, mille teemaks oleksid hundid. Mina ütlesin, et olen huvitatud, tundus intrigeeriv. Järgmiseks kohtusin juba (veebi vahendusel) lavastaja ja libretisti Nina Gühlstorffiga. Tema teema ongi dokumentaalteater, ta on sellega palju tegelnud, aga on lavastanud ka oopereid. Me klappisime omavahel kohe. Seejärel tulin korraks Schwerini kohale. Kuna Mecklenburg-Vorpommerni liidumaa ala on suuresti haaratud põllumajanduse ja loomakasvatusega, siis igaühel, karjakasvatajatest looduskaitseaktivistideni, on siin huntide suhtes oma arvamus, oma nägemus on nii hundiuurijatel kui jahimeestel. Nina Gühlstorff tegi väga palju intervjuusid erinevate inimestega. Arutasime asja päris pikalt ja pisut üle aasta tagasi hakkasin muusikat kirjutama. Ajasurve oli tugev, kuna lauljad tahavad ju materjali varakult kätte saada. Alla aasta ooperi kirjutamise jaoks on ikka üsna lühike aeg! Väga lühike, siin on ikkagi mängus seitse solisti, kes on praktiliselt kogu aeg laval ja tegevad, ooperikoor ja lastekoor, suur orkester, ühesõnaga palju neid, keda hõivata. Vaatasin, et kavalehel on kirjas Ernst von Siemensi muusikafond, mis on Saksamaal väga oluline uute heliteoste tellimise toetaja ning annab välja mainekat, lausa “muusikamaailma Nobeliks” nimetatud autasu uue muusika loojatele ja interpreetidele. Kas sealt soovitati sind teatrile? Seda peab küsima Nina käest, kuidas täpselt nad teatris minu otsa komistasid. Siemensi fond tuli mängu alles hiljem, kui nad sinna taotluse tegid. Minu teosed on sealt varemgi toetust saanud. Pärast etendust Nina Gühlstorffi käest küsisingi. Liis Kolle: Kuidas said kokku Mecklenburgi riigiteater ja Helena Tulve? Nina Gühlstorff: Otsisime huntide teema jaoks naisheliloojat. Kuulasime palju muusikat ja kaalusime eri variante. Oli selge, et kirjutamisega läheb kiireks ja on vaja kedagi, kes on piisavalt professionaalne, et sellega hakkama saada. Siis kuulsin raadiosaadet Helena Tulvest, kus räägiti teosest, milles ta oli komponeerinud kokkuvajuvat jäämäge – see on mulle mällu jäänud. Siis mõtlesin, et vau. Olin otsinud kedagi, kellel oleks piisavalt sügavust selle teema jaoks, tõsidust, et huntidest rääkimine ei jääks ainult pinnapealseks – seda ma Helena muusikas kuulsin. Kas Eestil on ka mingi osa – Schwerin ja Tallinn olid ning on vist siiamaani sõpruslinnad? Jah, kui olime Helena Tulve kasuks otsustanud, siis avastasime, et see on nii, ja see tundus veel täiendavalt hea endena. Peab siiski ütlema, et DDRi ajal viljeldi sõpruslinlust palju intensiivsemalt, nüüd on see pisut varjusurmas, aga võibolla on see nüüd uus algus. Eesti heliloojate muusikas kuuldakse tihti erilist sidet loodusega või isegi loodushelisid. Kas ka siinkohal oleks seda sobiv välja tuua? Igal juhul oli üks valikukriteeriumeid, et helilooja on nende teemadega tegelnud ja püüdnud tungida nähtuste olemusse. Usun, et Helena kinnitab ka ise, et muusikateatri kaudu jõudis ta siin uute kogemusteni ja söandas katsetada uusi asju – näiteks komponeerida tantsu, mida ta varem polnud teinud. Tema kõlamaailm kohtub muusikateatri vajadustega. Jätkan siinkohal vestlust Helenaga. Liis Kolle: Oled sa üldse varem dokumentaalset teksti komponeerinud? Helena Tulve: Ei ole. Ma ei ole üldse ooperit sellisel kujul kirjutanud. Kas jõudsid töö käigus enda jaoks uutele või ootamatutele radadele? Teater on hoopis midagi muud kui lihtsalt kuulamiseks mõeldud muusika. Siin ei pea kirjutama kogu aeg ühes laadis, saad muutuda. Ma ei ehita muidu oma lugusid üles suurtele kontrastidele, aga siin neid ikka on, kogu aeg tekib muutus, uus olukord. Sa tead, et kõik asetub lõpuks hoopis teise konteksti, võid teha asju, mida kontsertmuusika juures ei teeks, näiteks orkestreerida nii, et orkestripartii on kuidagi groteskselt tasakaalust väljas. Kõik sõltub karakterist, olukorrast ja kujutlusest, mis sul tekib. Olin ise ka üllatunud, kui väga see mulle meeldis ja kui palju lõbu pakkus. Teksti on päris palju, see on spetsiifiline ja kohati naljakas. Ooper on ju selline võõritusega žanr, mis eriti tavaelu teksti kontekstis tekitab distantsi, mis on hea ka endale: räägid midagi, siis astud korraks tagasi ja naerad iseenda üle. See meeldis mulle väga. Tegelased muidugi võtavad ennast tõsiselt, aga teiselt poolt on vaatajal võimalus nii nendega samastuda kui neile kõrvalpilguga vaadata, selle jaoks on ka ruumi jäetud. Kui harjumuspärasest erinevalt see teistmoodi lähenemine Helena muusika kõlama pani, seda märkas ka üks tema loomingut tundev saksa arvustaja. “Fragiilselt hõljuvate” ja “märkamatult voolavate” (Jens Fischer, taz – die tageszeitung, 2. V 2022) pikkade kõlaliinide asemel orkestris vahel ootamatult “sissetormavad” fraasid, kohati käredad rütmid, kõlavärvide tulevärk, löökpillide helde kasutamine, mis mõneti tõid meelde tema kõige varasema loominguperioodi. Vokaalpartiides vaheldus kõnelaul peaaegu skandeerimiseni ulatuva ekspressiivsuse ning lüürikaga. Siiski olid nii libretist kui helilooja hoolega vältinud ühelegi positsioonile “õiguse” andmist (mis teeks teose poliitiliseks), kuid sümpaatia pigem huntide endi ja nendega samastuva loodusaktivisti suhtes oli tuntav. Mecklenburgi riigiteatri muusikalavastustes esineb loomateemat veelgi. Mängukavas on lastemuusikal “Koerad”, kus hunt nimega Kuno (seda nime kannab muide metsaülem sakslaste “rahvusooperiks” peetavas Carl Maria von Weberi “Nõidkütis”) armub aadlisoost puudlidaami ja kutsub teda metsa elama. Noor vaataja seatakse küsimuse ette, kas koera ja hundi vaheline armastus on võimalik. Järgmisel aastal esietendub Janáčeki “Väike kaval rebane”. Kuidas “Hundiooper” ühiskondlikku diskussiooni mõjutas – peale selle, et ühendus PETA (People for the Ethical Treatment of Animals) protestis lammaste reklaami otstarbel kasutamise vastu –, on raske hinnata ka seetõttu, et planeeritud seitsmest etendusest said ooperikoori tabanud koroonapuhangu tõttu toimuda ainult esimesed kolm. Veel ei ole kindel, kas seda uuesti mängima hakatakse. Mis võib avada tee järgmisele lavalisele interpretatsioonile mõnes teises teatris.

Iga kahe aasta järel toimuvad Pärnu ooperipäevad toovad Eesti kaunisse kuurortlinna hulgaliselt ooperihuvilisi ja muusikagurmaane. Ooperipäevadesse mahub kaks ooperietendust ja -gala koos õhtusöögiga. 2003. aastal alguse saanud ooperipäevadel on Pärnu kontserdimaja laval üles astunud Läti rahvusooper (2003, 2004), Gdanski riiklik ooperiteater (2005), Moskva Novaja Opera (2006), Stanislavski ja Nemirovitš-Dantšenko nimeline Moskva akadeemiline muusikateater (2007), Moskva Helikon-Opera (2008), Leedu rahvuslik ooperi- ja balletiteater (2009), Valgevene riiklik akadeemiline suur ooperi- ja balletiteater (2010), Peterburi kammerlik ooperiteater (2011), Kiievi akadeemiline ooperi- ja balletiteater lastele ja noortele (2012), Varssavi kammerooper (2014), Peterburi ooperiteater (2016), Moskva Boriss Pokrovski nimeline kammermuusikateater (2018), Poola kuninglik ooper (2022). Ooperipäevadel on välja kujunenud oma publik ning poolehoidjad, kes ühtegi selle üritust Pärnus vahele ei jäta. 7.– 9. juulini peetud Pärnu XIV ooperipäevad sisustasid Poola kuningliku ooperi solistid, koor ja orkester. Tegu on noore, 1. augustil 2017 sündinud teatriga, kes tõi Pärnusse Mozarti ooperi “Don Giovanni” ja Stanisław Moniuszko ooperi “Õudne mõis” ning andis traditsioonilise galaõhtu. Seekordsed ooperipäevad tegi põnevaks fenomen, et samade jõududega kanti ette kaks täiesti erinevat ooperit. Kuigi mõlemad külla toodud teosed lavastas Ryszard Peryt (Poola kuningliku ooperi esimene direktor) ning dirigeeris Dawid Runtz, oli tulemuseks kaks täiesti erineval tasemel esitust, seda nii muusikalises kui emotsionaalses plaanis. Mozarti “Don Giovanni” on kõikidele tuttav, seda ooperit armastatakse ja selle pärast tullakse teatrisse. Solistidena tegid siin kaasa Robert Gierlach (don Giovanni), Paweł Michalczuk (Leporello), Gabriela Kamińska (donna Anna), Tatiana Hempel-Gierlach (donna Elvira), Marta Boberska (Zerlina), Krzysztof Łazicki (Masetto), Sylwester Smulczyński (don Ottavio), Sławomir Jurczak (Komtuur). Solistide ansamblist eraldusid märgatavalt Leporellot laulnud Paweł Michalczuk, kelle baritonaalne bass oli ühtlane ja nauditav kogu partii ulatuses, ja Zerlinana esinenud Marta Boberska. Muus osas oli poolakate “Don Giovanni” pigem tavapärane ooperietendus kui sügav muusikaline elamus, tundeküllast ja sundimatut musitseerimist polnud kuulda, kohati jäi mulje, otsekui oleks ooper selgeks õpitud loetud tundidega, ansamblinumbrid logisesid. Ent “Don Giovannit” ei saa esitada muuseas – Mozart on sedavõrd filigraanne ja paljunõudev, et iga eksimus paistab tema muusika esituse puhul kui lakmuspaberil silma. Järgmisel päeval etendatud Poola helilooja Stanisław Moniuszko ooper “Õudne mõis”, mis kõlas Eestis esmakordselt, kujunes aga tõeliseks muusikaliseks suursündmuseks ja poola muusikud olid oma muusikat esitades omas elemendis. Nõnda mõjusid need kaks ooperit nagu öö ja päev. “Õudne mõis” räägib armastusest ning armastajate õnnest. Vennad Stefan ja Zbigniew satuvad koos teenri Maciejiga mõisa, kust pärast tavatuid seiklusi avastavad enestele kaunid elukaaslased, kelleks saavad Jadwiga ja Hanna. Ooper on lavastatud tempokalt, sujuvalt ja tujutõstvalt positiivses võtmes. Loo lõpp tekitas tänu seal kasutatud videoprojektsioonile (Marek Zamojski) lummuse ja harduse. Mažoorne meeleolu lõi helguse ja selguse maailma, milles iga detail leidis talle ainuomase ja õige koha. Helge lõpp jättis nii mõndagi vaataja enese otsustada ning alltekstist lugupidajatel oli, mida otsida, millele mõelda ja mida leida. Tegu oli ilusa muusika kvaliteetse esitusega. Ka artistid nautisid oma esinemist. “Õudse mõisa” puhul võime rääkida solistide ühtlaselt heast tasemest ning dramaturgiliselt huvitavalt kujundatud rollidest. Vennad Stefan (Jacek Szponarski) ja Zbigniew (Paweł Michalczuk) moodustasid teineteist täiendava koosluse, kellega sulandus ansamblisse õdede paar Jadwiga (Monika Ledzion-Porczyńska) ja Hanna (Gabriela Kamińska). Stiilne ja karakteerne oli Damazy (Sylwester Smulczyński), kes säras kogu ooperi vältel. Moniuszko muusikat täiendasid ning sellele lisasid erksaid nüansse pilkuköitev valguskujundus (Piotr Rudzki) ning kaunid ajastutruud kostüümid (Marlena Skoneczko). Aastate jooksul on Pärnu ooperipäevad pannud aluse tervele ooperimuusikat hindavale põlvkonnale, mistõttu on traditsioonil, mille algatasid Aivar Mäe ja Marika Pärk, märkimisväärne sisu ja oluline koht meie muusikamaastikul. Moniuszko ooperi “Õudne mõis” ettekanne Pärnus oli aga tõeline muusikapidu nii artistidele kui publikule.

Tartu Jaani kirikusse nii loomulikuna paigutuv muusikafestival “Klaaspärlimäng” oli siinmail kolmeteistkümnes ja sai teoks 7.–12. juulini. Taoline muusikapidu on Tartule lausa õnnistus ja tundub, et selle avastuslikkuse printsiibi on Tartu publik omaks võtnud. Festivali elujõudu kinnitab seegi, et koroona kiuste on siiani jätkunud uudsust, mängulisust ja üllatuslikkust. Imetlusväärne on kunstilise juhi Peeter Vähi ja tema meeskonna poolt pakutavate kunstiliste ja korralduslike vormide mitmekesisus, nende mobiilsus. Kaheteistkümnest festivali kontserdist õnnestus mul külastasin kuut. Avakontsert kui stiilinäide Avakontserdi pealkiri “Karjapasuna lugu” seostus leedu rahvapilli, oboega sarnaneva birbyne’ga. Peeter Vähilt kõlas sellele pillile mõni aasta tagasi Leedu kammerorkestri tellimusena sündinud ulatuslik kontsert. Selle esitas virtuooslikult Vytautas Kiminius, kuulsamaid birbyne-mängijaid ja tutvustajaid väljaspool oma kodumaad. Vähi on birbyne “hingeellu” läinud süvitsi ja võtnud teose lähtepunktiks endise Preisimaa linna Memeli (praeguse Leedu Klaipeda) ümbruse arhailised preisi rahvaviisid. Teos on eesti muusikas erakordne sellegi poolest, et näitab võimalust, kuidas saab meile nii lähedasele riigile nagu Leedu ja tema kultuurile austust avaldada. Avakontserdi kava oli musternäide heast ülesehitusest, mis seostus suviste meeleoludega – avalooks pidulik Jacques Paisible’i sonaat kahele trompetile (solistid Priit Aimla ja Martin Pajumaa), Vähi juba mainitud kontsert, 11-aastase (!) Felix Mendelssohni keelpillisümfoonia nr 1, mis on täis aimdusi tulevasest suurest meistrist (tal on vanusest 11–16 eluaastat kokku 13 sümfooniat – on, mida avastada!), Max Bruchi “Kol Nidrei” ja lõpetuseks Henry Purcelli süit “Suveöö unenägu”. Veidi M. Bruchi “Kol Nidreist”. Sellel lihtsal, traagilise ja samas võitlusliku alatooniga juudi rahvalaulule põhineval lool on rituaalselt laiem tähendus. Selle viisi seadet kontrabassile mängis korduvalt eesti kontrabassivirtuoos Ludvig Juht esinemistel pagulasena kaasmaalastele USAs, Kanadas ja Rootsis pärast Eesti okupeerimist Venemaa poolt. Kõrvuti Hanseni laulu “Ema süda” ja M. Lutheri koraali “Kindel linn ja varjupaik” seadetega aitas ka “Kol Nidrei” sisendada eesti pagulastele lootust ja usku kodumaa tuleviku suhtes. Elegantsist, traagilisusest ja kohati nakatavast lendlemisest läbipõimunud kava juhtis kaasahaarava loomisrõõmuga sadamasse Klaaspärlimäng Sinfonietta väsimatu Andres Mustoneni käe all. Austria muusikute paraad Festivali külalisesinejaist olid kolme kollektiiviga esindatud Austria muusikud. Keelpillikvinteti Viini kammerfilharmoonikud kavades on teadlikult esikohal unustusse jäänud heliloojate teosed, samuti Mozarti ja Beethoveni suurteosed keelpillikvinteti seades. Kontserdil oli selliseks 9-osaline põimik Mozarti ooperi “Figaro pulm” magusamatest paladest. Avastuslikkust pakkusid klassikuks kujuneva austria helilooja Erich Wolfgang Korngoldi “Muinasjutupildid” ja vulkaanina pulbitsev finaal Max Regeri keelpillikvartetist d-moll – ilmekas näide, et kontsertidel on koht ka suurteoste üksikutel, esilekerkivatel osadel. Saksofonikvartett AUREUM pakkus lisaks perfektsele mängule vaoshoitult teatraalset vaatemängulisust. Selleks polnudki palju vaja, kuna õigel hetkel sümmeetriline või asümmeetriline mängijate asetus ja selle muutused tegid teoste kuulamise/jälgimise vaheldusrikkamaks. Aga kujundlikkus on muusikat ikka saatnud, liikumine ja muusika teineteisega põimunud. Kvartett kasutas liikumisi hästi loomulikult, vastavalt võimalustele, segamata mängimist. Nautisin muusika ja liikumiste sümbioosi väga. Esitusega haakus mängijate pantomiiminäitlejaile omane stiilne must riietus. Repertuaaris oli ruumi tuntud helitööde seadetele. Hea muusika seadmine erinevatele koosseisudele on omaette suur avastuste maailm. Seda maailma püüavad järjekindlalt tutvustada ka “Klaaspärlimängu” kavad. AUREUMi kavas oli mitu seadet klassikutelt: Griegi orkestrisüidist “Holbergi ajast”, Mussorgski klaveritsüklist “Pildid näituselt”, Beethoveni “Pateetilisest” klaverisonaadist (III osa). Austria rahvamuusikast lähtusid Rudi Pietschi seaded – humoorikad, lõbusate liikumistega palad joodeldajaist ja veinijoojaist. Kaasaega esindas seade Piazzolla “Libertangost”, kus ansambel demonstreeris ülitäpset rütmimängu, ning originaalteostena Geissi jazzilik “Imaginary Dances” ja Maureri “Surivisation”. Viimases rõhutas teatraliseeritust mäng erineva suurusega saksofonihuulikutel. Ansambel Concilium musicum Wien pakkus omapärase kava pealkirjaga “Kastraatide maailm”. Suurkujude Händeli, Vivaldi ja Haydni ning vähem tuntud Hasse ja Fuxi instrumentaalteoste vahele pikiti uhked plokid XVIII sajandi I poole kastraatide ajastu leivanumbritest – aariad Händeli ooperitest “Xerxes” ja “Rinaldo”, Glucki ooperist “Orpheus ja Eurydike”, Hasse ooperist “Tituse halastus” ja aariad Vivaldi kantaadist “Nisi dominus”. Solistiks oli üllatavalt võimsa ja kandva häälega kontratenor Armin Gramer. Huvipakkuv oli Haydni klahvpillikontserdi F-duur esitus. Selgus, et nimetusel “klahvpillikontsert” on ka praktiline tähendus – solist Peter Frisée soleeris osa teosest klavessiinil ja osa positiivorelil, olenevalt karakterist. Uus on ikka unustatud vana! Elamuse pakkus samuti ansambli ühe asutaja Christopher Angereri soleerimine viola d’amore’il Vivaldi kontserdis. Mahlaka kõlaga pill pääses kirikus hästi mõjule. Muusikud Iisraelist, Eestist ja Gruusiast Pärlina mõjus Iisraeli barokkorkestri Barrocade kava. Uhked barokkteosed – Purcelli “Häid sõnu voolab mu südamest”, Bachi “Brandenburgi kontsert” nr 5 ja Vivaldi suurvorm “Gloria” ühel kontserdil – milline vaimustav bukett! “Glorias” oli kaastegev segakoor Voces Tallinn ja solistidena särasid sopran Jaanika Kuusik ja metsosopran Annely Leinberg. Seda aegumatut teost kuulaks Jaani kirikus palju sagedamini! “Gloriaga” seostub üks isiklik mälestus 1970-ndate keskelt, kui Tallinna Kammerkooriga esitasime teost koos Leedu kammerorkestriga Saulius Sondeckise käe all Vilniuses ja Klaipedas. Millise vaimustusega sai seda õpitud ja millist elamust pakkus koosmusitseerimine leedu muusikutega! Eesti noorte meeste ansambel Trio ’95 (kõik liikmed on sündinud 1995. aastal) teenis oma esinemisega auga välja publiku poolehoiu; festivali kontsert oli kammerkonkursil “Tallinn 2021” võidetud eripreemia. Muusikakeskkoolis 8-aastaselt koosmängu alustanud Robert Traksmann (viiul), Marcel Johannes Kits (tšello) ja Rasmus Andreas Raide (klaver) pakkusid nauditava kava, milles nii klassikat (Brahmsi klaveritrio nr 1), kaasaja klassikatt (Henze kammersonaat) kui eesti muusika esiettekanne (Kristjan Randalu “Noa tera”.) Festivali mängulisusega seostus Brahmsi trio osade vahel esitatud Ülo Kriguli “Brahm’s Glitch” – väljakutse seostada oma teos klassiku triost pärineva lõiguga, kus elektroonilises muusikas ja digitaaltehnoloogias esinev glitch (tõrke)-esteetika paigutub akustilisse vormi. Ka Brahmsi nimes komakoha muutmine (Brahm) toob sisse hoopis uue tähenduse. Nagu Kriguli teos, nii ka Randalu “Noa tera” tugineb sõnamängule – silmas on peetud nii nuga kui piiblist tuntud Noad, kes pääses laevaga uputusest üle noatera! Randalu teoses on nii teravust, rahunemisi kui mitmetähenduslikkust. Igal juhul isikupärase käekirjaga teos. Lõppkontserdi sisustas Gruusia 7-liikmeline meeste vokaalansambel Iberia. Seda liiki muusikaga on mul erilised mälestused 1980. aastaist, kui noorte heliloojatena külastasime Gruusiat korduvalt, eriti seoses üleliiduliste muusikasündmustega. Karmihõnguline meestelaul jäi kummitama ühes mägikülas, gruusia rahvusliku suurkuju Šotha Rusthaveli sünnikohas – taustal kõrguvad mäed, viigipuud ja küpsed viinamarjakobarad kirikumüüri ääres. Ja nüüd oli kogu seda koloriiti koos mägede kauge kajaga ehtsalt kuulda/tunda Jaani kiriku müüride vahel! Ainuüksi meeste eriliselt intensiivne ja pingestatud hääle tekitamise viis lõi energiat täis õhustiku. Samas võis laul olla nii õrn ja lüüriline, et lauljadki tundusid olevat nutu äärel, osast kuulajaist rääkimata. Festivali kavas oli veel muudki huviäratavat, aga kahjuks kõikjale ei jõudnud. Näiteks kandsid värskendavat vaimu formaadi “Jubilate” raames juubilarid: kontserdina orkester Kremerata Baltica ja dirigent Gidon Kremer, näituse kujul “Hortus Musicus – 50”, vabaõhukontserdi kujul ansambel Kukerpillid põimituna eesti akadeemilise taustaga loojate lugudega. Ansambel U: tuli välja uuendusliku ja interaktiivse projektiga “Publikuorkester”, kus kuulajate sekkumine kujundas kogu kontserdi kulgu ja nägu. RAMi kanda oli suurejooneline meeskoorikava läbi Kristuse kannatusloo responsooriumide, nähtuna Carlo Gesualdo (1560–1613) ja Pärt Uusbergi (s 1986) silmadega.

Sarnaselt professor Heiki Valgule, kes selle aasta 10. juuni Sirbis arutleb Eesti arheoloogiapärandi kaitstuse või kaitsetuse üle (“Eesti arheoloogiapärand: kaitstud või kaitseta?”), võiksime mõneti samalt positsioonilt läheneda ka meie muusikapärandile. Tõsi, viimane ei paikne nähtamatuna meie jalge all maa sees nagu valdav osa arheoloogilistest muististest. Ent ega ka muusikapärand, mis aastakümneid või -sadu seisnud trükkimata kujul kedagi huvitamata arhiiviriiulitel ja jõudmata kunagi kuulajate kõrvu, ole paremas seisus. Paraku on niisuguses olukorras väga palju Eesti (ennekõike) vanemast muusikast – heliloomingust, epistolaarsest pärandist jms. Silmapaistva gambamängija ja dirigendi Jordi Savalli järgi on muusika kunstiliik, mis eksisteerib ainult kõlamise hetkel: “Igasugune muusikateos suigub pikas unes kuni hetkeni, mil teda mängitakse.” (“Meil on vaja muusikat, et mõista ajalugu!”, Muusika, 2021, nr 8/9) Nii see tõepoolest on. Ja esmajoones vaid kõlanud, hästi esitatud muusika põhjal võime langetada otsuseid ka tema väärtuse/väärtusetuse kohta. Mure meie muusikapärandi saatuse üle ei ole kaugeltki täna tekkinud. See on saatnud meid vähemalt omariiklusest alates. Helilooja Rudolf Tobiase ootamatu surm Saksamaal 1918. aastal vapustas kogu Eesti muusikaavalikkust ja pani tõsiselt mõtlema: kuhu jääb ja mis saab tema hindamatust pärandist? Vaevalt et vähem valuliselt tunnetati sama kaks aastat hiljem, kui 1920. aastal Tallinnas äkitselt, vaid 37-aastasena, lahkus helilooja ja organist Peeter Süda, kuigi temast maha jäänud looming oli mahult väiksem. Nagu ajaloost teame, olid Peeter Süda sõbrad – Mart Saar, Cyrillus Kreek, August Pulst – siiski äärmiselt ettenägelikud. Just nende initsiatiivil sündis 1924. aastal Peeter Süda mälestuse jäädvustamise ühing, mis on Eesti teatri- ja muusikamuuseumi (ETMM), tänaseks meie suurima muusikavaramu, eelkäija. Ja just siin ootab avastamist või taasavastamist mitte ainult Süda ja Tobiase fond, vaid väga suur osa kogu meie muusika- ja teatrialasest rikkusest. Seda ahtakestesse ruumidesse surutud, paksude müüride taha varjunud muuseumi Tallinnas Müürivahe tänaval on oma pärandi hoidja ja kaitsjana aastakümneid usaldanud valdav osa siitilmast lahkunud Eesti muusika- ja teatriinimesi (või nende pärijaid), nende hulgas ka arvukalt võõrsile sattunuid, näiteks Juhan Aavik, Roman Toi, Lembit Avesson, Ludvig Juht. Ühest küljest on meil põhjust olla õnnelik rahvas, sest kaugeltki mitte kõik ei ole osanud sarnaselt meile koguda ja säilitada oma vaimuvara. Teisalt, igasugune varandus ja pärand, olgu see siis materiaalne või vaimne, vajab tõsist järelvalvet ja hooldust, pidevat korrastamist, uurimist, mõtestamist, tutvustamist – liiati kui tegemist on üldrahvaliku varaga. Viimasel juhul on see lausa kohustus. Ja siin peame tunnistama – muusika valdkonnas valitseb meil suur võlg. ETMMi uus staatus Kuuludes aastast 2019 SA Eesti Ajaloomuuseumi alla, ETMM paraku iseseisva institutsioonina enam ei eksisteeri. Millised motiivid, lisaks loodetavale rahalisele kokkuhoiule, viisid nii väärika vanusega muuseumi iseseisva eksistentsi kaotamiseni, ei ole siinkirjutajale teada. Samuti võib olla pisut vara otsustada, kas liitmise tagajärjel sattuti vihma käest räästa alla või hoopis vastupidi. Ometi peegeldab too iseseisvuse kaotamise/võtmise akt juba iseenesest mingil määral riigipoolset üldist suhtumist muusikapärandisse, paraku miinusmärgilist. Ka avalikkuse rahulolu skaala pärandi olukorra – selle nähtavuse, kättesaadavuse jne – suhtes näitab pigem languse kui tõusu tendentsi. Iseäranis tunnetatav on see olnud viimasel aastal, kui kriitilistes aruteludes (näiteks 9. aprillil Klassikaraadio saates “Helikaja”) on need küsimused, sealhulgas ETMMi murettekitav seis, toodud teravalt taas avalikkuse ette. Rahulolematust on eriti kuulda olnud interpreetide hulgas, kes, näidates üles kiiduväärt huvi meie varasema heliloomingu esitamise vastu, seisavad samal ajal endiselt silmitsi korrektsete nooditrükiste puudumisega. Aina vähemaks jääb ju neid fanaatikuid, kes on nõus heliteost omandama halvasti loetavast käsikirjast või siis paremal juhul vigu sisaldavast trükisest. Kuid just interpreetidest sõltub, kas helilooming on kuuldav või mitte, kas see Savalli järgi saab muusikaks või mitte. Selgituseks olgu öeldud, et allakirjutanul ei ole kõrvaltvaatajana õigust ega tahtmistki sekkuda ajaloomuuseumi tegemistesse. Samas, töötanuna ammuses nooruses ETMMi muusikaosakonna teadurina ja olnud hiljem selle kogude sagedane kasutaja, tihkan mõningaid tähelepanekuid siiski jagada. Ühtlasi annan enesele aru, et muusikapärandi unarusse jätmine ei ole põhjustatud ega sõltu pelgalt vaid ühest muuseumist. Teada on seegi, et sageli lausa eksistentsiaalsed probleemid kimbutavad tänapäeval rohkem või vähem kõiki Eesti muuseume. Kõike seda arvestades julgen öelda igasuguse kadeduse noodita teiste suhtes, et võrreldes näiteks kirjanduse ja kunstiga on muusikapärandi hoidmine, selle uurimine ja kättesaadavaks tegemine olnud läbi aegade mõneti kehvemas seisus. Kuna selle tõestamine nõuaks omaette käsitlust, mis siinse artikli raamesse ei mahu, püüan probleemi üksnes visandada. Kehv olukord ei kajastu mitte niivõrd muusikapärandi hoiutingimustes, mis ei ole ETMMis ka loomulikult kiita, kuivõrd tööjõu lausa karjuvas puuduses. Näiteks otseselt kogudega tegeleva personali arv, mis on aastakümneid ETMMis olnud äärmiselt piiratud, on praeguseks kahanenud miinimumini: muusikakogude (kokku 858 fondi, neist 531 isiku ja 327 asutuste ja organisatsioonide oma, kusjuures väga paljude sisu küündib sadadesse säilitusühikutesse) haldamisega peab hakkama saama vaid üks inimene! Parem ei ole seis ka teatrit puudutavate kogudega, otseselt koguhoidjana töötab siingi vaid üks inimene. Teadurikohtade puudumisest muusika ja teatri alal ei maksa siinkohal rääkidagi. (Ajaloomuuseumis tervikuna on selle kodulehe andmeil 2022. aasta kevade seisuga kokku vaid neli teadurit.) “ETMM on surnuks näljutatud,” nagu pianist Sten Lassmann eelpool nimetatud Klassikaraadio saates tabavalt on öelnud. Kuidas on sellises olukorras võimalik täita muuseumi kui uurimisasutuse rolli? Rolli, mis pärandi säilitamise kõrval nõuab otseselt ka selle igakülgset uurimist, avalikkusele tutvustamist ja kättesaadavaks tegemist. Jah, lisandunud on ehk kuraatoreid, digitaliseerijaid ja muud personali, kes loomulikult toetavad seda tegevust, kuid ometi ei asenda teadurit-uurijat. Kui materjali digitaliseerimisel on muuseumis teatavaid edusamme tehtud, siis uurimises ja publitseerimises on tunda pigem tagasiminekut. Mõtleme siinkohal kasvõi tänaseks soikunud sarjadele “Elavik” (ajavahemikus 2005–2018 ilmus 20 raamatut) ja “AegKiri” (2004–2011, neli raamatut). Siiski on kuulda olnud, et “Elaviku” sarjas on oodata lisa Veljo Tormise kirjavahetuse näol. Omaette murekoht on ETMMi raamatukogu. Koguhoidja puudumise tõttu on momendil sellegi töö kureerimine pandud muusikakogude hoidja õlule. Too erakordselt rikkalik muusika- ja teatrialane kogu, mis sisaldab muu hulgas ka mitmeid haruldasi memoriaalkogusid (muusikutest näiteks Anton Kasemetsa, Karl Leichteri oma, kui nimetada vaid esimesena meenuvaid), on piltlikult öeldes kalevi alla peidetud. Olen sageli mõelnud, et miks ETMMi raamatukogus sisalduvaid teavikuid pole vajalikuks peetud sisestada E-kataloogi ESTER, kui seal on näiteks samatasemelise Eesti kunstimuuseumi ja Eesti kirjandusmuuseumi (kuulub küll haridus- ja teadusministeeriumi haldusesse) raamatukogudes leiduv. Kas on takistuseks saanud liitumine ELNET Konsortsiumiga või midagi muud? Ka E-kataloog URRAM, kus ETMMi raamatukogus leiduv väidetavasti pidavat olema, seda paradoksaalselt ei näita. Nii teavadki vist tolle rikkaliku erialase raamatukogu olemasolust vaid vähesed pühendunud. Samas olen üsna veendunud, et nimetatud kogus on palju selliseid noote ja (muusika)raamatuid – sõna otseses mõttes rariteete –, mida mujal Eestis ei leidu. Tulevikuvisioone Et mitte jätkata vaid negatiivsel lainel ja püüdes vaadata pisut ka tulevikku, silmame põgusalt mõningaid SA Eesti Ajaloomuuseumi alusdokumente (nähtavad muuseumi kodulehel), saamaks aimu asutuse arenguvisioonidest. Dokumendis “Sihtasutuse ülesanded, eesmärgid, struktuur ja tööprotsessid (2016–2020)” tuuakse võtmeressursina välja teaduskraadiga muuseumitöötajad, nähakse ette ka teadurite SA kogudel baseeruva töö osakaalu ning teaduskoostööprojektides osalemiste arvu suurendamist. See on paljulubav dokument ja jääb vaid loota, et nendes unistustes ei jäeta muusikat ja teatrit kui nüüdseks sihtasutuse suuri ja olulisi valdkondi vaeslaste ossa. Millal need muudatused aset leiavad, pole vist asjaosalistele endalegi teada. Veel visioonidest rääkides pälvib tähelepanu ajaloomuuseumi teadusdirektori Krista Sarve väljaütlemine Sirbi veergudel, kus ta sedastab: “Muuseumid on, kes rohkem, kes vähem, kasutanud kunstiajaloolasi, aga kunstiteaduse potentsiaali ei ole suudetud rakendada ajaloo teistel teemadel loodud ekspositsioonide, näituste ja ürituste tugevdamiseks. Pessimistlik algus võiks viia optimistliku lõpuni, sest praegune aeg on keeruline, aga kunstiteaduse ja muuseumide koostööle võiks see olla lootusrikas aeg. [---] Kunstiteadusel on praegu rohkem võimalusi ja selle abil saab rohkem öelda kui puhtalt ajalooteadusele ülesehitatud narratiiviga.” (“Kunstiteadus trügib tule ligi”, Sirp, 20. V 2022) Kuigi toodud seisukohad öeldi välja kujutava ehk visuaalse kunstiga seonduvas arutelus, ei pea kindlasti lugupeetud Krista Sarvele, küll aga ehk tavalugejale meelde tuletama, et mõistel “kunstiteadus” on laiemgi tähendus, haarates enda alla ka muusikateaduse, teatriteaduse ... Nüüd, kui ajaloomuuseumi varade hulka kuuluvad ka muusika- ja teatrikogud, tuleks seda enam mõelda tollele mõistele ja selle rakendamisvõimalustele laiemas tähenduses, elustamaks uues valguses kõike sealset rikkust. Seega muuseumi mis tahes arendustegevuses ei tohiks unustada muusika- ja teatrikogusid. See aga nõuab ennekõike vastava teaduspotentsiaali suurendamist. Üksnes sel moel on lootust astuda suuremaid samme muusikapärandi olukorra üldisel parendamisel. Radikaalsete muudatuste elluviimiseks, mida muusikapärandi kättesaadavamaks tegemine nõuab, ei piisa kindlasti üksnes SA Eesti Ajaloomuuseumi kõige paremastki tahtest. Vaja oleks astuda veel teisigi otsustavaid samme. Oma kogemusele ja tunnetuslikule vaistule toetudes arvan, et tolles küsimuses ei saa me loota kuigivõrd ka olemasolevatele avalik-õiguslikele teadus- ja arendusasutustele – muusikast rääkides seega vaid EMTAle, kus meil lisaks Eesti kirjandusmuuseumi etnomusikoloogidele ainukesed teadurikohad (EMTA kodulehekülje järgi hetkel viis ja neist (vaid) kaks muusikaloo suunal). Nõuda EMTA teaduritelt ja õppejõududelt senisest enamat keskendumist Eesti muusikapärandile on peaaegu mõeldamatu. Ainuüksi juba selle tõttu, et tänane projektipõhine teadusmaailm ja selles konkurentsivõimelisena püsimine ei soosi – sealjuures humanitaarias tervikuna – nõndanimetatud omakultuuri uurimist. Seega oleks üsnagi põhjendatud Eesti muusika instituudi loomine, millise ideega on välja tulnud Sten Lassmann. Ehk polegi esmatähtis, kas too kuuluks mõne juba olemasoleva institutsiooni alla või tegutseks iseseisvana nagu näiteks Eesti keele instituut. Kuid teatav autonoomsus koos n-ö statsionaarse personaliga, kelle rahastus ei sõltu vaid projekti olemasolust, võiks sel siiski olla. Selle instituudi põhiülesanne peaks olema uurida süvitsi ja teha kättesaadavaks Eesti muusikapärandit: mis tahes autori kogutud teoseid trükiks ette valmistada; heliloojate teoste teaduslikke katalooge koostada; ka muu pärandi (kirjavahetuste, artiklite, päevaraamatute) kommenteeritud väljaannete kokkupanek. Kui mõelda, et Venemaal planeeritakse kogu Tšaikovski pärandi, nii heliloomingulise kui kirjasõnalise, välja andmist, siis miks ei võiks meiegi nõndaviisi toimida mõne oma silmapaistva klassiku puhul! Ja lõpuks peaks vastav instituut suutma välja anda kõikvõimalikke biograafiaid ning monograafiaid meie muusikutest ning muusikast, mis on (eri põhjustel) jäänud taasiseseisvunud Eestis tagaplaanile. Tulevased põlved – muidugi vaid juhul, kui nendele eesti kultuur veel midagi tähendab – paraku ei küsi, mis põhjustel näiteks pärast 150 aasta möödumist Rudolf Tobiase sünnist ei suudetud välja anda kõiki tema heliteoseid või miks tema kohta pole kirjutatud eestikeelset (akadeemilist) monograafiat? Midagi analoogset ilmselt küsitaks nii Heino Elleri, Mart Saare kui mitmete teiste eesti muusika klassikute kohta. Või miks on mindud üsna vaikselt mööda, sageli jälgegi jätmata, oma suurkujude juubelitest, selmet neid väärikalt tähistada? Vaevalt et sobiva kaadri vähesusele rõhumine, mida armastame toonitada, küsijaid veenaks. Muusikateadlase oskustega kaadri nappus on meil tõsine probleem. Kust võtta see nii ajaloomuuseumi kui unistusliku Eesti muusika instituudi tarbeks? Rahapuuduse kõrval on see üks keerulisemaid küsimusi, mis on hea tahtmise korral siiski ehk kuidagi lahendatav. Ennekõike tasuks mõelda, et me oma niigi vähest inimressurssi asjatult ei killustaks ning juba olemasolevad kogemused ja oskused maksimaalselt ära kasutaks. Pean antud juhul silmas iseäranis seda oskusteavet, mis omandatud seoses Eduard Tubina kogutud teoseid välja andes. Selle meie oludes unikaalse ettevõtmise raames, mis peaks lõppema kahe-kolme aasta pärast, kui trükis on ilmunud kõik kavandatud 33 köidet helilooja loominguga, on kindlasti talletatud palju väärtuslikke – eeskätt koostamis- ja toimetamiskogemusi, mida ei tohiks lasta n-ö raisku minna. Kogenud toimetajaks ei sünnita, vastavad oskused ja vilumused omandatakse vaid pikaajalise järjepideva tööga. Tubina projektiga pikkade aastate jooksul seotud olnud inimesi on palju. Jah, enamik tegi seda tööd oma muude tegemiste kõrvalt, kuid tahaks uskuda, et leidub siiski neid, kes sooviksid vastavale tegevusele pühenduda edaspidigi. Ja see võimalus võiks neile avaneda (loodavas) Eesti muusika instituudis, ükskõik millise helilooja pärand siis sihikule ei võetaks. Loomulikult võiksid kandideerida sinna kõik, kellele Eesti muusikapärand südamelähedane ning kellel olemas sealseks tööks vajalikud teadmised ja oskused. Et Eduard Tubina kogutud heliteoste väljaandmise lõppedes läheks teatepulk sujuvalt üle mõnele teisele heliloojale, oleks viimane aeg otsustada – kellele nimelt? (Olen kuulnud, et juttu on tehtud Mart Saarest.) Ja ühtlasi tuleks hakata koostama vastava helilooja heliteoste kataloogi, millel on oluline tähtsus, et kergendada ja kiirendada teoste kogu väljaandmisprotsessi. Lõpetuseks. Nagu näeme, sõltub pärandiküsimus paljudest asjaoludest, sealhulgas muusikateaduse üldisest olukorrast ja selles valtsevatest suundumustest. Mart Jaansonit tsiteerides (“Eesti muusika 100 aastat”, [Tallinn] 2018, lk 162–163) võib laias laastus muusikateaduse jagada kaheks valdkonnaks selle järgi, “kas see teenib muusikapraktikat või juhib seda. Esimesel juhul on muusikateadlase ülesanne tutvustada muusikateoseid ja muusikaelu sündmusi ning anda neile tagasisidet. [---] Teisel juhul loob muusikateadus uusi muusikalisi mõtteseoseid ning kujundab niimoodi ise rohkem või vähem muusikateoste loomist ja muusikaelu sündmusi. Sedasorti muusikateaduse [---] põhiharudena eristatakse 1) süstemaatilist ja 2) ajaloolist muusikateadust ning 3) etnomusikoloogiat.” Kui samast perspektiivist läheneda Eesti muusikateadusele, siis väga suure üldistusega võime ehk öelda, et umbkaudu kuni iseseisvuse taastamiseni teenis muusikateadus valdavalt muusikapraktikat ja meie oma – rohkem kaasaegset – heliloomingut. Seejärel kaldus pendel pigem teise valdkonda: tähelepanu põhiraskus langes muusikateaduse põhiharude toestamisele, mõneti ka uute arendamisele (muusikasemiootika, -teraapia), makstes samal ajal ehk lõivu oma muusikapärandi uurimisele. Ka on XXI sajandil raskuspunkt kaldunud rohkem ehk varasema ajajärgu, XVIII–XIX sajandi siinse muusikaelu uurimisele, mis omakorda just nõukogude perioodil oli paljus ideoloogilistel põhjustel kõrvale jäetud. Ja ilmselt on kunstiteadlase professor Krista Kodrese seisukoht (“Kunstiteadus trügib tule ligi”), et 1990-ndatel peeti kunsti uurimisel kontekstilisi seoseid tähtsamaks kui tõlgenduse lähtumist teosest endast, mingil määral maksev ka toonases, aga võibolla tänaseski muusikateaduses. Puuduse tundmine pildianalüüsist, millele Kodres samas viitab, võiks ärgitada muusikateadlasigi keskenduma taas rohkem heliteostele, seega ka varasemale loomingulisele pärandile.

Ettevõtja Neeme Tammise poolt rahastatud Hansa Grupi Noore Muusiku Fond tähistas esimest sünnipäeva kontserdiga, millel esinesid kõik neli fondi esimesel tegevusaastal toetust saanud noort Eesti talenti, Hans Christian Aavik, Karolina Žukova, Marcel Johannes Kits ja Triin Metshein. Hansa Grupi Noore Muusiku Fond toetas 2021 aasta sügisel Hans Christian Aaviku ja Karolina Žukova esiklpaadi „Aeternus“ väljaandmist ja Bostonis asuva Berklee muusikakolledžis õppiva Triin Metsheina õpinguid. Tänavu kevadel toetas fond koos ettevõtja Olav Miiliga Marcel Johannes Kitse ettevalmistust Brüsseli kuninganna Elizabethi konkursil, milles Kits võitis III preemia. Lisaks on Hansa Grupi Noore Muusiku Fond kaasasutaja uue heliloomingu tellimise fondis koostöös Eesti Heliloojate Liidu, Advokaadibürooga Sorainen ja varavalitsejaga Eften Capital. Hansa Grupi Noore Muusiku Fond on 2021. aasta suvel asutatud fond, mis tegutseb koostöös Kultuuripartnerluse Sihtasustusega, fond ei ole juriidiline isik. Hansa Grupi Noore Muusiku Fondi järgmine stipendium antakse välja "Kultuurisõbra tänuõhtul" 23. septembril Viimsi Artiumis.

HANS CHRISTIAN ja HENRI CHRISTOFER AAVIK. Noorte muusikutega vestleb Ia Remmel.

Muusika alustab podcastiga. Avalooks on vestlus Klassikaraadio peatoimetaja Tiia Tederiga, kes on jälginud muusikaelu kajastamise hoovusi Eestis ja EBU maades kogu oma professionaalse karjääri vältel. Viimasel kahel aastkümnel on muusikaelus toimunud väga suuri muutusi, millele tuleks tähelepanu pöörata, nagu - mis koht on muusikal kaasajal inimeste elus, kuidas muusika positsioon on muutunud, kuidas erinevad põlvkonnad asju näevad. Aga suulises kirjasõnas nende nähtuste käsitlusi väga ei leidu. Kirjutatakse ikka ainult konkreetsetest sündmustest. Enne digiajastut oli sündmuste kajastamisel teistsugune tähendus. Kui arvustus ilmus, siis see tähendas, et asi sai jäädvustatud. Praegu tuleb kontserdiarvustuse, sündmuste kajastamise sisu uuesti läbi mõtestada.

Enamik rockitähti on hädas vananemisega. Enamasti jäävad nad justkui igavesti nooreks ja leierdavad kontsertidel oma noorpõlvehitte. Või vastupidi, püüavad komponeerida klassikalist muusikat, nagu näiteks Paul McCartney, kelle “Liverpooli oratoorium” pani kriitikud teravmeelitsema. Nick Cave edeneb hästi. Tal täitub varsti 65 eluaastat, kuid vanadust ei paista kuskilt. Ikka on tal uued ideed ja loomingulised pöörded, uued laulud ja albumid. Tema fantaasiasoon näib lõputu ja toitub põhjatust allikast – inimese elust. Cave ei takerdu minevikku ega jää end imetlema noorpõlvesähvatuste paistel. Ta on suutnud edasi minna ja kasvada – nii muusiku kui inimesena. Küpsemist toetab ka väline imidž, rõhutatult “vanamoeline” stiil. Laulja kannab härrasmehelikku ülikonda, trendikaid kingi ja lopsakaid klotsersõrmuseid. Tal on meeldejääv hääl, erilise värviga tume tämber. Lavaesinejana on austraallane erakordselt sugestiivne, intensiivne ja keskendunud. Esinemistel on tal kombeks astuda kuulajatele väga lähedale ja publikut kätelda või kontserdi keskel lausa sukelduda rahvamassi. Ka väljaspool kontserditegevust püüab ta pidada oma kuulajatega vahetut kontakti ja hoida neid oma vaimuruumis. Ehkki Nick Cave on eelkõige tuntud muusikuna, on ta renessansiajastu ideaalide sarnaselt universaalne – kunstnik, kirjanik, poeet, näitleja ja stsenarist ühes isikus. Muusika kõrval on suurt rolli Cave’i loomingus mänginud tänapäeva võimsaim meedium film. Kinolinale ilmus Nick Cave esmakordselt 1987 Wim Wendersi fantaasiafilmis “Wings of Desire”, mis räägib purustatud Berliini kohal valvavatest inglitest. Wenders kutsus filmi musitseerima austraallase Cave’i, kes oli tema sõnul nii omapärane, “nagu teiselt planeedilt”. Cave’i filmirollidest uusim on ulmekirjanik H. G. Wellsi kehastamine Will Sharpe’i filmis “The Electrical Life Of Louis Wain” (2021), kus nimiosa, inimestena kujutatud kasside joonistamisega kuulsaks saanud kunstnikku mängib Benedict Cumberbatch. Kusjuures Louis Wain on ka üks Cave’i lemmikkunstnikke. Cave on loonud muusika umbes 50 filmile, suure osa neist kahasse Warren Ellisega. Tema stsenaariumi järgi tehtud filmidest on kuulsaim “The Proposition” (rež John Hillcoat, 2005). Russell Crowe’i ettepanekul kirjutas ta stsenaariumi ka kultusfilmi “Gladiaator” jätkuosa tarvis, kuid filmitegemiseni see ei jõudnud. Üks Cave’i stsenaariumiga film räägib temast endast. Iain Forsythi ja Jane Pollardi “20 000 päeva maa peal” (“20,000 Days On Earth”, 2014) kujutab üht hüpoteetilist päeva umbes 54-aastase Cave’i elust. See on üks veenvamaid portreefilme, mida olen näinud. Muidugi, peategelane on kogenud näitleja ning mängib oma rolli mõnuga. Ta paistab filmis just sellisena, nagu ta tundub laval või oma lauludes – vaimukas ja veidi müstiline. Loomingu kohta räägib Cave filmis rockmuusiku kohta tavatut juttu, et ei saa loota jumalikule sähvatusele, vaid tuleb iga päev minna stuudiosse tööd tegema, kuigi võibolla mitu nädalat ei tule resultaati. ******* Nick Cave on pärit Austraalia Victoria osariigi väikelinnast Wangarattast. Ta kasvas õpetajate peres koos kahe venna ja õega. Noorust on ta kirjeldanud “imekauni kaosena”, kus lastel oli palju vabadust. Kirjandusõpetajast isa Colin Cave’i elutöö oli legendaarse lindprii Ned Kelly eluraamat. Kelly oli bushranger, austraalia Robin Hood, kes röövis rikkaid ja andis vaestele. Miskit selle vabamehe elust ja hoiakutest leidub ka Nick Cave’i lauludes. Isa eluvaated olid Nickile väga olulised. Korduvalt on ta intervjuudes pajatanud, kuidas isa tutvustas 9-aastasele poisile kirjandusest arusaamist Dostojevski “Kuritöö ja karistuse” ning Nabokovi “Lolita” näitel. Poisi musikaalsust arendas ema, kes pani ta varakult kirikukooris laulma ja klaverit õppima. Vanema venna eeskujul huvitas Nicki progerock: King Crimson, Pink Floyd, Jethro Tull jt. Varasemate lemmikute hulgas on ka Leonard Cohen ning austraalia punkbänd The Saints. Emaga sidus Nicki eluaegne sügav sõprus. On üsna haruldane, et kahekümnendates eluaastates poeg saadab emale Londonist ja Berliinist pikki, joonistustega illustreeritud kirju oma elust ja otsingutest. Pärast keskkooli alustas Cave 1976. aastal Caulfieldi instituudis kunstiõpinguid, kuid jättis need pooleli. Nick oli 19-aastane, kui isa hukkus autoõnnetuses ning ta on seda sündmust nimetanud esimeseks šokiks oma elus. Umbes samal ajal sai temast heroiinisõltlane. Kunstiõpinguteks polnud tal järjekindlust, kuid ta on meenutanud seda kahetsuseta, sest kunstniku elu oleks ta enda sõnul sobimatult üksildane. Siis tulid bändid. Nick Cave’i ja kunstikoolisõprade punkansambel The Boys Next Door tegi lärmakat ja provokatiivset muusikat. Laulud rääkisid õuduslugusid mõrvadest ja pahedest, kuid neis on ka psühhedeelset lüürikat ja huumorit. Nick oli ansambli raevukas vokalist, väljanägemiselt nagu keskaegselt maalilt maha astunud – suurejooneliselt metsik, juuksed ja keskmine sõrm püsti, silmalainer toetamas sünget pilku. Melbourne’ist Londonit vallutama minnes võttis grupp uue nime – The Birthday Party. Ausside väljakutsuvad kontserdid ei saavutanud erilist edu, kuid ansambel jättis siiski muusikaajalukku suurema jälje kui mõni tolleaegne menugrupp. The Birthday Party pääses ennast näitama BBC legendi John Peeli raadiosaatesse ja nende albumi avaldas sõltumatu, kuid siis üpris tuntud plaadifirma 4AD. 1980-ndate alul otsis Nick Cave õnne loomingulist energiat pulbitsevas Berliinis. Huvitav on mõelda, et samal ajal asus Berliini ka Arvo Pärt oma perega. Saksamaal elas Cave üsna hektilist elu enesehävituse piiril ja oli enda väitel pidevalt teatavas (narkootilises) udus. Üks ekstravagantseid lugusid räägib tema Berliini korterist, pisikesest katusekambrist, kus ei mahtunud püstigi seisma. Fotodelt on näha magamisase keset raamatuhunnikuid, seintel rippumas veidrad pildid ja segaduse keskel noor Cave kirjutamas oma esimest raamatut. Ta on kirjutanud kaks kummalist romaani. Piibliloost ainet saanud “And The Ass Saw The Angel” käsikiri olevat keerulistes oludes koguni kaks korda kaotsi läinud ja seejärel uuesti kirjutatud. Suurem edu saatis Cave’i teist romaani “The Death of Bunny Munro”, mis on musta huumoriga lugu müügimehest ja tema pojast, kelle jälil liigub mõrtsukas. 2015. aastal ilmus Põhja-Ameerika turnee lennureisidel (tühjadele) oksekottidele kirja pandud märkmetest raamatuke “The Sick Bag Song”. Berliinis sai 1983. aastal alguse Cave’i elukestev ansambel The Bad Seeds, kus tema kõrval olid tollal kandvad jõud Blixa Bargeld ja Mick Harvey. Muusika oli võrreldes The Birthday Party’ga oluliselt mitmekesisem. Bändi tegi laiale publikule tuntuks Nick Cave’i ja poplaulja Kylie Minogue’i duett “Where The Wild Roses Grow”. Kaunitari ja leebe koletise video mängis kuulsaks MTV ja seda on näinud needki, kes Cave’st muud ei tea. Lugu ilmus albumil “Murder Ballads” (1995), mis on üks The Bad Seedsi edukamaid plaate. Tänaseks on ansamblil ilmunud 17 eriilmelist albumit. Lõviosa lugude autor on Nick Cave. Cave’i loomingu suured teemad on usk ja patt, headus ja kurjus, surm ja kirgastumine. Ja muidugi armastus. Väsimatult on ta otsinud mingit oma absoluuti, kaalunud tõde ja üritanud luua oma mütoloogiat, kus on lisaks kristlikule piiblile mitmesuguste usundite elemente. Tema lauludest kõlab vastu suur muusikaline elurännak, lausa odüsseia. Laululoomingus oli Cave’il kaks suurt pööret – 1997 albumiga “The Boatman’s Call” ning 2019, mil ilmus “Ghosteen”. “The Boatman’s Call” on läbinisti leebe romantiliste ballaadide album, mille impulsiks sai lahkuminek tollasest elukaaslasest PJ Harveyst. Kuigi album ilmus Nick Cave & The Bad Seeds nime all, on see suuresti laulja kammerlik soolo. Albumil on ka Cave’i austajate suurimaid lemmiklaule “Into My Arms”, mis on kõlanud nii laulatustel kui matustel. 2019 ilmunud “Ghosteen” meditatiivsete, seesmiselt pinges lauludega aga ei kõla enam sugugi rockmuusikana. ***** 1990-ndate lõpp on Cave’i jaoks murranguline aeg. Ta kohtas oma elu armastust Susie Bicki ja suutis heroiinist lahti saada. Sajandivahetusel sündisid perre kaksikud Earl ja Arthur. Varasematest suhetest oli Cave’il kaks poega – Luke ja Jethro. Rockmuusika “pimeduse printsiks” hüütud mehe loomingus süvenes tundeline pool. 2001 ilmus Cave’i üks parimaid albumeid “No More Shall We Part” karedakõlaliste poeetiliste ballaadidega. Oma 20 aasta pikkuse heroiinisõltuvuse kohta räägib Cave tagantjärele, et tal polnud probleem ei uimasteid tarvitada ega neist loobuda. See polnud muidugi lihtne, kuid loobumine on olnud üks Cave’i suuri andeid. Ta on suutnud seljataha jätta staarielu pahupoole ning leidnud enda kõrvale loovad ja toetavad inimesed. Ta on osanud küpseda ja leida inspiratsiooni väikestest asjadest. Cave’i loomingus oli selle sajandi esimene kümnend hea ja viljakas periood. Kontserdireisid, albumid, filmid. The Bad Seedsi kõrvalhüppena tegi ta Warren Ellisega paar aastat ka väiksema koosseisuga gruppi Grinderman. 2015. aastal juhtus tragöödia, mis toonib kõike järgnevat. Üks kaksikutest, 15-aastane Arthur proovis sõpradega LSDd ja kukkus Brightoni kaljult alla. Nick Cave’i viimaste albumite peateema on lein. 2019 sügisel ilmunud “Ghosteen” on suur kurbuse sümfoonia. Terviklik, meditatiivne ja lausa liturgilistes mõõtmetes pühalik, algusest lõpuni. Lood on hüpnootilise kulgemisega, Cave’i laule ja deklamatsioone toetab Warren Ellise analoogsüntesaatori pehme kõla. Albumi kaanepilt on Tom DuBois’ religioosset ideaalmaailma kujutav “The Breath of Life”. Kui Arthur hukkus, sai Nick palju kaastundeavaldusi ja kirju. Inimesed soovisid temaga jagada oma leinakogemusi. Leinakirjadest saigi alguse internetis küsimuste-vastuste blogi, millele Cave pani nime ühe oma ammuse laulu järgi “The Red Hand Files”. Dokumentaalfilmis “This Much I Know To Be True” räägib Cave, et ta on saanud blogisse rohkem kui 38 000 kirja. “Suhtlemine “punase käe failides” ei seisne ainult küsimustes-vastustes, vaid teineteise ärakuulamises. Mõnda neist küsimustest olen kandnud oma mõtteis terve aasta. Kuidas on elada, kui sekkub jõud, mille üle pole meil kontrolli!” Nick Cave kirjutab vastuseid oma elukogemustest lähtudes, filosoofiliselt ja armsalt. Blogis tuleb ette ka erilisi mälestusi ja humoorikaid lugusid. Kuulajatega suhtlemise jätkuks sai kontsertvestluste sari “Conversations with Nick Cave” 2019. aastal. See oli väga eriline, emotsionaalselt laetud ettevõtmine. Vähe on selliseid artiste, kes söandaks tulla n-ö paljakäsi lavale hulga inimeste ette, vastama saalist hüütud küsimustele ja mängima neist küsimustest inspireeritud laule. Käisin sel omalaadsel kolmetunnisel grupiteraapia õhtul “Conversations with Nick Cave” Amsterdami Concertgebouw’s ja Helsingi Musiikkitalos. Publikut liitis sõpruse ja avatuse meeleolu. Mõlemal kontserdil oli ligi 2000 inimest, küsimusi sadas igast reast ja show’ kujundaski tegelikult publik ise. Iga hetk võis juhtuda midagi liigutavat või ka piinlikku. Oli nauditav jälgida, kuidas Nick püüdis “söödu” kinni ja reageeris. Nick Cave’i eluloonäitus “Stranger Than Kindness” avati 2020 Kopenhaageni rahvusraamatukogus ja on nüüd rännanud Montreali. Näitus annab värvika pildi Cave’i loomingust, elustiilist ja inspiratsiooniallikatest. Külastajal on võimalik vaadata mitmekesist ekspositsiooni, uurida tema asju, istuda Cave’i kirjutuslaua taga ja mängida tema klavereid, sirvida kassette ja plaate. Väga hämmastav osa Nick Cave’i asjadekogust on tema käsitsitehtud raamatud ja päevikud. Näiteks sõnaraamat erilise väe ja vibratsiooniga sõnadest. Samuti ilmavaatluste päevikud, mille kommentaariks on Cave öelnud, et ta uuris, kuidas Briti saarte halba ilma oma kasuks pöörata. Cave’i asjadekogus on veel legendideks muutunud talismane, nagu näiteks Berliini turult ostetud karbike kolme tüdruku patsiga, mis on jõudnud mitmesse laulu. Või Nina Simone’i nätsutatud närimiskumm, kuskilt urkast leitud Kylie Minogue’i brändiga käekott. Eksponeeritud on ka suur raamatukogu, kus on religiooni alusteoseid, Cave’i lemmikmuusikute elulugusid, aga ka klassikalise muusika kirjandust ja näiteks balleti põhialuste õpik. Näitusel oli väljas ka valik Nick Cave’i enda joonistusi, veidraid erootilisi stseene, muuhulgas ka verega joonistatud pildid (veri on süstiva narkomaani kõige kättesaadavam maalimisvahend, ütleb Cave) ja joonistusi lauludest, sest mitmest loost ongi sündinud esmalt pilt. “Lauludel on oma nõudmised ja igatsused, oma elu,” ütleb Cave. Jah, tõepoolest. Polnud ju ette teada, et näiteks lugu “The Mercy Seat” (1988) kaverdab ühel päeval Cave’i iidol Johnny Cash või et ta ise esitab seda kõigil kontsertidel järgneval neljal aastakümnel. Cave’i pildikollektsioonist olid näitusel kõrvuti religioossed stseenid ja pornograafiapildid ning mitmeid Louis Waini joonistusi inimkassidest. Piiblisüžeedest huvitab Cave’i põhiliselt kaks – Jeesuslaps neitsi Maarja kätel ja Jumalaema hoidmas surnud Jeesust. “Minu jaoks on kujutluspilt lapsega emast ja leinavast emast arusaam maailmast ja selle hävimisest”. Suhteid religiooniga on temalt pinnitud paljudes intervjuudes. “Jumal võib olla surnud, kuid me peame töötama selle nimel, et luua oma jumal, kes meid püsti hoiab,” ütleb Cave. Koroona-aastatel mõtles Cave välja uusi vorme kontaktiks kuulajatega. YouTube’i kanalil mängis ööpäevaringselt The Bad Seeds TV, kus jooksid videod, ülesvõtted kontsertidelt ja ka fännide salvestatud koduvideod. Lockdown’i perioodi kuulub ka Nick Cave’i kontsertfilm “Idiot Prayer”, kus ta üksinda klaveri saatel laulab Londonis Alexandra Palace’is oma populaarseid laule. 2021 ilmus album “Carnage”, mille Nick Cave ja Warren Ellis salvestasid paari stuudiopäevaga. Kui “Ghosteen” pani Cave’i rockilembese publiku kannatuse (ehk pigem kannatamatuse) proovile, siis “Carnage’i” muusikas on taas sünget, lausa apokalüptilist energiat. “Carnage’i” ja “Ghosteeni” lugudega andsid Nick Cave ja Warren Ellis ka ulatusliku kontserditurnee möödunud aastal koroonaperioodide vahel Euroopa linnades ja Ameerika mandril. Väga kogenud live-ansamblil Nick Cave & The Bad Seeds on olnud ligi neli aastat kontserdipaus. Nüüd on planeeritud suveks kogu Euroopa kattev suur turnee, mis ulatub esmakordselt ka Eestisse, Haapsallu 18. augustil. Kava lõviosa on 2000-ndatel ilmunud albumite rock-lugudest – headest live-lugudest läbi aastakümnete ja mõned palad viimastelt albumitelt “Ghosteen” ja “Carnage”. Kuuldavasti on kahekümne kontserdipala hulgas armastuslaulud “Into My Arms” ja “The Ship Song”, ikoonilised “Right Red Hand”, “Tupelo”, “Jubilee Street” jm. Ning ka seni live’is esitamata “Vortex”. Filmis “This Much I Know To Be True” rääkis Cave, kuidas ta vastavalt valitsuse soovitusele otsis endale koroona-ajal uue tegevuse ning hakkas keraamikuks. Töökojas valmistas ta seeria väikesi keraamilisi skulptuuristseene – sarvilise sünd, sirgumine, armastus, sõjad, vanadus ja surm. Kuigi seda pole otsesõnu öeldud, on kujukeste sarjal sümboolne side Cave’i kõige suurema inspiratsiooniallika, tema enda eluga. Seeria viimane skulptuur on surnud kuradist ja lapsest, kes annab talle andeks.

“Jõulujazzi” avakontsert kollektiivilt Nils Berg Cinemascope oli vägagi viljakas ideelabor neile, kel soovi lõimida kontserti videoga. Bänd kasutas internetist leitud, aga ka ise välitöödel salvestatud etnilisi laulu- ja instrumentaalpalu (Afgaani koomikut, India tantsutrenni, keelpillorkestri proovi jm), mida saksofonist-flötist Berg jalaga sisse-välja lülitas. See tingis hulgaliselt trummari närvesöövaid ja ka koosmängu kammitsevaid ümbersünkroniseerimisi – võinuks vabamalt võtta, pildi ja heli kohatine lahknemine olnuks tolereeritav, efektnegi. Helikeel oli pigem turvaliselt maailmamuusikalik, dramaatikat kippus nappima. Pildikeele lahenduste osas andis siin-seal tunda visuaalkunstniku terviknägemuse puudumine. Erinevalt ansamblipartner Kristjan Randalu autorikavadest on Kreeka päritolu kontrabassisti Petros Klampanise loomingul tugevad seosed oma koduregiooni etnojazziga. Olles Vahemere idaosa rütmika jazzi vastu veidi allergiline, tundub mulle Klampanis kogu hingest “amokkivast”, meil korduvalt esinenud Avishai Cohenist põnevam (osalt ka Randalu ja trummar Bodek Janke teene). Kontsert pakkus mitmeid mõjuvaid, hingestatud ja südamlikke hetki. Maria Faust viibis veemaailmas. Kahe kontrabassi (eriti kütkestasid Adam Pultz Melbye ilmekad ülemhelid ja glissando’d), tšello ja klaveri ameerikalik neoklassitsistlik-minimalistlik kõlapilt mõjub tänapäeval juba anakronistlikult, vanamoodsalt, sobides ajastuliselt Maria Fausti veesõidukite mootorimürast inspireeritud albumi “Machina” masinaajastu-programmiga. Tänapäeval, kus kõik oluline toimub varjatult, elektriseadmetes, mootoridki on kaane alla peidetud, mõjub see juba ajastuliselt, nostalgiliselt. Morbiidseltki kõlav, dekadentlik teatraalne revüü koos keelpillide ja saksofoni dadaistlike krägisevate siuglemistega insinueerib juba iseeneslikult groteskse, kõverpeegeldavalt koomilise allhoovuse. See on juba saavutus, kui elu seadusi, surma, täistõsidust, süngust, kurbust, ahastust ja õudust põimib õrn absurditunnetus ja koomika. On ju kaasaegses filmikunstiski taas päevakorral žanrite-emotsioonide segamine (süsimustad komöödiad, õudussatiir jne). Marianne Leibur esitles eestikeelset omaloomingulist debüütalbumit “Eile, täna, homme”, mille leviballaadilik žanr sobib Leiburi ilusa, küpse kõlaga ja piisavalt jõulise vokaali demonstreerimiseks. Taoline muusika vajab head, loomuliku kõlaga helivõimendust, mida Kumu pigem konverentsihelile sobilik võimendusaparatuur päris ei võimalda. Suures ansamblis tekkisid ka mõned kaod, keelpillikvartett uppus üsna ära. Suhteliselt ühetaolise ja lihtsakoelise stiili puhul on oht jääda monotoonseks. Kasuks tuleks kava muutuvate elementide ja dünaamilise skaala vaheldamisega pingestada, kasutada ka eripäraseid käekirju, värsket verd. Kantileense popballaadi risk on, et teksti püütakse ilmestada “ilusate”, “õigete” nootide ja hingestatud esitusega, aga kui kuulajat ei intrigeerita piisavalt, on tal raskem end motiveerida teksti mõtet jälgima. Sõnad, helid, tunded võivad olla väga kohased, aga ühetaolisus raskendab vastuvõttu. Leibur on laulja, keda muusika muudab laval julgemaks-lahtisemaks, mis on artisti juures hea märk. Seda iseloomu ja nurgelisust tahtnuks ka muusikas enam kohata. Veenva autoripositsiooniga, iga toll muusikas elava ja hingava, Taanis ja Eestis auhinnatud lauljatari Karmen Rõivassepa kvarteti vaheldusrikkas kavas vaimustava debüütplaadi “Dance of Sounds” lauludest korrati tihtipeale olulisi sententse. Hea laul ei eelda tingimata suurt tekstitihedust, seda jälgida muutuks väsitavaks. Näiteks üks “Jõulujazzi” peaesineja Kurt Ellingu kurva sisuga laul oli väga tekstikeskne pikk kronoloogiline lugu, aga seal olidki salmid konkreetselt reas ja muusikasse-esitusse trikke ei lisatud, et oleks selge signaal, et nüüd tuleb kuulata l u g u. Ellingu jaoks on tähtis laulu sisu ja väärikus. Oli süvitsi-sisutsiminekut, julgeid käike, mis ei kandnud alati efektselt välja, aga garanteerisid kokkuvõttes usutavuse. Olid mõned planeeritud (lõbusalt teatraalne lugu suurest ja väikesest pilvest ning jumalast), aga ka spontaansed kõrghetked, mis muutsid kontserdi tähendusrikkaks ja meeldejäävaks, osutades ühtlasi, miks Elling troonib juba piki aastaid mees-jazzlauljate tsunfti. Vokaalansamblitest osalesid tehniline, sõbralik, aga sisuhõreda kavaga Accent ja Vox Clamantis koos külalissolist Nishat Khaniga (sitar, laul). Veenvalt musitseerinud hindu oskas oma kunsti doseerida, elada muusika sees, kõik oli põhjendatud, usutav. Isegi sagedased sitari häälestamised muutusid muusikalisteks sissejuhatusteks. Kava arenedes kõlas ka hoogsamaid ja jõulisemaid passaaže, paaril korral oli tunda ka modernsema helikeele mõju. Veidi kobava avaveerandiga kava “Tribute to The Beatles” (Pauli rollis Marten Kuningas ja Johni osas Robert Linna) elustas hea lugudevaliku ja paraja pipra-soolaga maitsestatud originaalitruu lähenemisega biitlite vaimu. Jaak Sooäär esitas stiilitundlikke ja efektseid soolosid. Uusi plaate esitlesid Raul Vaigla (“A Better Place”) ja Ain Agan (Kristjan Randalu ja Raul Söödi arranžeeritud “AganagA”, kaastegev keelpillikvartett Prezioso). Lennukalt alustanud nu bossa-lauljatari Sabrina Malheirose tempo hakkas peagi maha käima, muidu saanuks kontsert kõrged punktid. “Jõulujazzil” esines ka värske Grammy nominatsiooniga new age-muusik Sebastian Plano Argentiinast.

Teosest “Maarja missa” Miks kirjutada muusikat, mis käsitleb raskeid teemasid? Aga miks ma peaksin kirjutama asjadest, mis mind ei huvita ja tüütavad hiljem nii paljusid teisi? Selge on see, et ilma kuulajata ei ole minul kui heliloojal mingit mõtet, aga kas tänapäeva kuulaja tuleb kaasa tõsiste teemadega või peaks kindluse mõttes lisama oma uude teosesse pisut meeldivat “kõrvaussi”? Inimesed kirjutavad nagunii juba piisavalt tüütuid ja tühje tekste ning laulukesi, teised inimesed tarbivad neid ja tüütavad oma lähedasi omandatud “teadmistega”. Sellel, eriliselt pruunil talvel, tundsin esimest korda jõuetust ja meeletut kurbust. Ei ole kerge tõsiseid teemasid muusikas kajastada, sest selleks ei leidu just palju platvorme. Kerge pole ka heliloojal endal, sest masendavat materjali läbi töötada on pehmelt öeldes kurnav. Sellele vaatamata ei arva ma, et kogu muusika peaks tegema hingele pai ja teenima tellija soovi kõndida turvalisi radu mööda. Muusikas, nagu igas teiseski loomevaldkonnas, peaks jätkuma võrdselt nii meelelahutust kui ka tõsiseid ja raputavaid teemasid. On muidugi arusaadav, et vähesed tahavad selle raputamisega riskeerida. Loomingulised inimesed hoiavad igal pool pigem tagasihoidlikku joont, täiesti arusaadaval põhjusel. Mida vähem poliitilisi sõnavõtte ja vingumist rahastamise teemal, seda kandvam karjäär. Mida vähem kirjutad artikleid ja võtad sõna Facebookis, seda targem. Iial ei tea, millal inimene või süsteem, keda oled kritiseerinud, maandub tähtsas raha jagamise komisjonis. Põhiküsimus on see, kuidas jääda ellu, mitte teemad, mida tahaksid oma loomingus kajastada. Selle suure kurbuse valguses hakkasid mind huvitama uued küsimused. Lihtsustades ja kokkuvõtvalt võiks selle sõnastada: kas inimesel on hing? Miks see, algselt minu ema poolt esitatud küsimus, mind niivõrd ärritas? Miks inimesed, kellega ma seda teemat arutan, ärrituvad ja isegi naeruvääristavad küsimust? Millegipärast on enamus veendunud, et kõigil elusolenditel on mingi müstiline hing, mida ei näe ega saa seletada. Hinge mõiste on kasutusse tulnud religiooni ja vanade uskumuste kaudu, kuid see ei paista kedagi häirivat. Tähtis on usk ja kui usud, siis saab sellest varem või hiljem tõde. Mida rohkem aeg edasi, mida rohkem selle peale mõtlen, seda rohkem mulle tundub, et inimese hing võib olla mõistena üle tähtsustatud. Me oleme küll keerukad, aga ikkagi lihast ja luust kompuutrid koos õppimisvõimeliste programmidega. Mina ja minu ema oleme lihakänkrad, sellised lihtsamat sorti. Sina muidugi mitte. Sul on kindlasti hing. Teen su hingele nüüd leppimise märgiks pai. Just selle küsimusega algab minu uus teos, mis räägib meid ümbritsevast hierarhilisest ja vägivaldsest maailmast, kus tugevamale jääb õigus, nii nagu see toimis ürgkogukondliku korra ajal ja kestab tänase päevani. Koduvägivald ei tunne sugu, riigipiire, uskumusi, seisust, ajastut ning kõige vähem tunneb koduvägivald armu. Minu ülemised naabrid, kaks noort piigat, klohmisid üksteist vähemalt korra nädalas nii armutult, et seintest langes krohvi. Kiirabi, politsei, naabrid – kõik olid jõuetud. Maakera teises otsas Keralas peatusin ühe toreda ema juures, kellel oli kaks ilusat tütart. Pereisa armastas naisperet raudlatiga nuhelda. Iga päev. Mu oma vanaisa oli kuuldavasti raske käega. Naised, keda tal oli kokku kolm, koperdasid ja kukkusid küll treppidest alla, küll jooksid kogemata kaelapidi silmusesse. Minule teadaolevalt ei surnud neist naistest keegi loomulikku surma. Olen näinud peigmehi, kes klobivad oma pruute, ja siniste silmaalustega õpetajaid. Olen ise peksa saanud ja olen ka ise vastu andnud. Vanemad üritavad lastele õpetada, et teisi ei tohi lüüa ja kiusata, aga proovi sa seda rakendada, kui suur osa võimul olijaid on ahned, vägivaldsed, kättemaksuhimulised, väiklased ja silmakirjalikud petised. Me kõik oleme vägivallaga kokku puutunud, seega ei peaks me liialt nendele lugudele keskenduma, vaid üheskoos sellele vastu hakkama. Meedia armastab vägivaldseid lugusid detailideni ja tundub, et hetkel käib võidujooks selle nimel, kes saab kirjutada veelgi võikama loo. Aga seal on päris inimesed ja päris ohvrid. See pole mingi kriminull. Peame kõik selle vägivallamustriga keti puruks kiskuma ja hukka mõistma, igal tasandil. Vägivald sünnitab vägivalda, viha sünnitab viha. Alustuseks võiks kinni panna kommentaariumid, sest see platvorm pole pakkunud meile mitte mingisugust vabadust ega lahendusi. Sõna ei ole vaba. Sõna on raha! Kui sa ühe käega toidad viha, siis tundub naeruväärne käia ringi moraali lugevate loosungitega. Ma ei taha oma missas kirjeldada neid õudusi, mis ma olen poole aasta jooksul vabatahtlikult läbi töötanud. Ausalt öeldes olid need lood nii jubedad, et minu melanhoolsus hakkab mulle mõistetavaks muutuma. Ma keeldun toitmast seda koletist. “Maarja missa”, mis on kirjutatud kõigile koduvägivalla ohvritele, ei suuda pakkuda lahendusi, aga loodetavasti pakub ta tröösti. Ei maksa alahinnata lohutuse ja hea sõna jõudu. Aga kuidas lohutada neid vaeseid ja väeteid, neid kaotajaid, kellel pole enam midagi ega kedagi? Lõpuks tahan öelda, mida ma arvan suurest aususe ja siiruse trendist. Tundub, et selle imerelvaga saab peale maailma päästmise teha ka muid vahvaid asju, näiteks vallutada inimeste südamed Eurovisiooni lauluvõistlusel või nagu muuseas läbi müüa vahvad elulooraamatud. Hea võidab täiesti siiralt lõpuks kurja, pimedast saab nägija ja loll usub täiesti siiralt, et ta kirikus peksa ei saa. Mina ei ole aus. Sina ei ole aus. Me keegi ei ole. Tegeleme pidevalt endale valetamisega. Nii väikesed lapsed kui ka vanad mehed-naised. Kas sa kardad lõppe? Tõesti mitte? Kogu maailm on täis inimesi, kes kardavad millegi või kellegi lõppu. Kas lõpeb raha, võim, armastus või elu, ei oma siin tähtsust.

See plaat on järg 2014. aastal ilmunud ja palju poolehoidu pälvinud albumile “Sacrum Facere”, mis sidus Eesti folkloori kõlakajad eksperimenteeriva jazziga. Maria Faust ütleb, et on oma viimastel plaatidel tegelenud mäluanalüüsiga – lisaks mainitud plaadile ka 2017. aasta albumil “In the Beginning” (kollektiivse mälu ja trauma teematika), plaadil “Machina” (2019, paadimootorid kui lapsepõlve kodusaare kaja) –, ja uhiuuel üllitisel, kus salvestuskohaks valitud Tallinna Niguliste kirik, mis on inimkeha mälu ja mälestuste raamistikuks oma mahuka ruumi, pika kaja ja rituaalseid esemeid täis interjööriga. Ja organitega. Kahemõtteline pealkiri tähendab ka seda, et plaadil on jazzansambli sidusaineks juba a priori sakraalset saladust ja sügavust sümboliseeriv suur kirikuorel. Fausti Taani ansamblis on lisaks orelile puhkpillid: alt- ja tenorsaksofon, klarnet, trompet, tromboon ja tuuba. Ansambel mängib avara akustilise ruumiga, mis kanaliseerib ja võimendab suurepäraselt seda isikupärast ja kuulamasundivat, mis on Fausti viimastel plaatidel niigi esil (mullune radikaalse punk-ätituudiga trioplaat “Gotta Let it Out” on selles reas erand): suur emotsionaalne ja energeetiline panustamine, isiklikkus, hümnilik tõsidus, inimlik haavatavus ja ebatäius. Suure osa selle muusika mõjust tingib see, et tegemist pole steriilse “sooritamisega” ja muusika tekstitäpse mahamängimisega, vaid iga muusik kõneleb enda eest ja räägib teistega kaasa. Ekspressiivne ühismäng ning saksofonide ja trompeti soolod kerkivad Niguliste kõrgeimate võlvideni, väga hea leid on käteplaksude kasutamine mitmes loos, mis mõjub kui (religioosse) rituaali, ekstaasi õhutus. Ja ehkki soolodes ja puhkpillide toonis on omajagu free-jazzilikku okkalisust, tõuseb minu jaoks paljudest selles arvustuses juba kasutatud sõnadest veelgi kõrgemale üks, mis seni pruukimata – i l u. Selle parim näide on plaati kokku võttev lõpulugu “Room”, mille alguses ja lõpus kõlab koraal ning keskosas pisut stevereichilikust struktuurist välja kasvav joovastusttekitav looduspildiline linnukoor.

Maria Faust ja Kira Skov, kes andsid 2017. aastal välja albumi “In The Beginning”, võitsid Taani muusikaauhindadel parima jazzhelilooja ning parima vokaaljazzalbumi tiitli. Preemiad jagati välja 4. detsembril. Žürii arvates moodustasid albumi “In The Beginning” “melanhoolsed vokaalid, pühalikud koorihümnid ja julged helimaastikud kokku erakordse ja isegi pühaliku kolmainsuse,” nagu vahendas Taani väljaanne Berlingske. “In The Beginning” on ka Taani aasta jazzialbumi nominent, samuti oli Maria Fausti projekt “Shitney” nomineeritud aasta cross-over albumile. See ei ole esimene kord, kui Maria Faust Taani muusikaauhindadelt preemia võidab. 2014. aastal pälvis ta albumiga “Maria Faust Sacrum Facere” auhinna aasta cross-over plaadi eest, samuti valiti ta ka toona aasta jazziheliloojaks.

Album saab väga hea avapaugu looga “Kulak”, üllatades ühtlasi helipildiga, sest plaadiümbrist silmitsedes ei tule pähegi, et saksofoni saadab sel korral basskitarr ning korralikult rockilik trummimäng (ameeriklased Tim Dahl ja Weasel Walter). Teises loos “Helvede Sild” pannakse viies käik sisse ja hakatakse muudkui kerima, kui siis muusika korraga ära vajub. Albumi esimene kolmandik meeldib mulle väga oma energia ja struktuuride poolest, kuigi lugude kulminatsioon saabub pisut liiga äkitselt. Nimetatud lood jäävad kohati isegi poolikuks. Sellise muusika puhul on tavapärane, et ehtsat tulemit ja terviklikku teost saab tajuda oma täies ilus vaid elavas esituses. Muusika kõrval mängib siin rolli ka muusikutevaheline kontakt ning energia. Kujutan ette, et triot elavas esituses kogedes saaksin “improlaksu” kätte. Albumit tervikuna kuulates äratab tähelepanu nimiloo “Farm Fresh” ja pala “Waterloo Boy N” järjestus. Viimase algus on “Farm Freshi” lõpu helimaastikuga sarnane ja võtab mõneks ajaks energia alla. Albumi viimane kolmandik moodustub lugudest, mille pealkirjad on seotud eluga talus. Mind huvitavad väga pealkirjade tagamaad ja nende seotus muusikaga. Näiteks “Gone Modern Harvest” tundub mulle palju enam karjatamise- või karjuseteemaline kui “Shepherd Song”. Lõpusirget, viimast nelja lugu tajun albumi eraldiseisva osana. Võibolla mängib rolli lugude erinev karakter võrreldes eelnenutega, omavahel tunduvad nad olevat tugevalt seotud. Viimane lugu, “Shepherd Song” võtab plaadi üsna hästi kokku. Kulgedes olemuselt esimese ja viimase sirge vahel, ei pane pala korralikku punkti – ehk tulebki veel üks järg sellele teekonnale? Plaadi muusikat silmas pidades on “Farm Fresh” välja antud väga õige nimega plaadifirma alt. Gotta let it out. Rohkem sõnu pole vajagi.

Kira Skovi ja Maria Fausti albumit kuulates tekib kummaline ajatuse tunne, justkui oleks see plaat alati olemas olnud. Taanis sündinud lauljatar Kira Skov ja Kuressaarest pärit ning praegu Kopenhaagenis elav ja jätkuvalt uusi loomingulisi väljakutseid otsiv saksofonist Maria Faust on maagilisel moel ühendanud hüpnootiliseks tervikuks erinevad ajastud ja kultuurid. Lõuna-Eestis 1873. aastal ehitatud ortodoksses Ilmjärve Jumalailmumise kirikus salvestatud plaadil teevad kaasa instrumentaalansambel ja kuueliikmeline koor. Ühiselt manatakse esile heiastusi piirkonna kaduvast ja suuresti juba kadunud pärimusest, mis on andnud tõuke selle plaadi loomiseks. Õigeusu kirikulaulud, Eesti folkloor ja lääne muusikatraditsioon moodustavad kauni mosaiigi, milles iga kild sobitub oma kohale. Suurema osa muusikast ja kõik laulutekstid on kirjutanud Kira Skov. Tema loodud “Song for Maria” sobiks suurepäraselt ka Nick Cave’i repertuaari. Kõnealuse plaadi näol on tegemist tervikuga, mille kirjeldamisel jääb sõnadest puudu. Albumi salvestamine elektrivoolu ja veeta, aastaid tühjalt seisnud Ilmjärve kirikus nõudis paarikümnepealise kogenud rahvusvahelise meeskonna kaasamist, suureks abiks olid ka kohalikud elanikud. Kogu salvestusprotsess on jäädvustatud ka pildis ja osa materjaliga saab juba praegu internetiavarustes tutvuda. Harmoonilise koostöö viljana sündinud albumil “In the Beginning” on vaatamata melanhoolsetele allhoovustele suur potentsiaal jääda üheks käesoleva aastakümne helgemaks ja meeldejäävamaks salvestiseks.

Küpse kunstnikuna huvitab Maria Fausti suur lõuend, mitte lihtne pildiraamat. Tema viimased plaadid “Sacrum Facere” ja “In the Beginning” on kindla kontseptsiooni ja kontekstiga, sukeldudes isikliku ja kollektiivse-ühiskondliku mälu süvavetesse. Vesi kui kujund on eriti kohane just uusima plaadi puhul – Saaremaal kasvanuna omistab Faust selge tähenduse nii albumil “loodushäältena” kõlavatele paadimootoritele kui ka palade merelõhnalistele pealkirjadele (“Undine”, “Sirene”, “Medusa”). Eelmisel albumil “In the Beginning” laulab taanlanna Kira Skov enda ja Maria Fausti kirjutatud sõnu ja tänu neile saab kuulaja kergemini kätte vastuse küsimusele “millest lugu räägib”. “Machina” muusika on otsast lõpuni instrumentaalne ning selle sisu jääb poolaimatavaks, sõnulseletamatuks, saladuseks. Maria Fausti saatesõnad: “Vesi sümboliseerib selliste allasurutud tunnete nagu viha ja kurbus looduslikku ja ennustatamatut jõudu. Miks peaksime neid tundeid maha suruma, samas rõhutades näiteks õnnelik olemist?” Faust ei tee ka saladust sellest, et nõukogude ühiskonnas kasvamine ja muusikuks kujunemine oli tema jaoks seotud traumaatiliste kogemuste ja üleelamistega. Muusikaliselt on “Machina” kurbkaunis, mõtlik, kohati hümnilik, teisal ekstaatiliste pursetega ja sagedaminigi inimlikku haprust peegeldava, hõreda faktuuriga album, mille kõlakanga koovad tiheda poognaga mängitud tšello ja kaks kontrabassi ning paralleelsete liinide ja tessituurihüpetega saksofonid (Faust ja Ned Ferm), lisaks Jacob Anderskovi klaver. Mängijad ei pane rõhku fraseerimise ja ansamblimängu täpsusele ning see annab kõlavale muusikale vaba, inimliku, sooja iseloomu, isegi puhkudel kui ekspressiivsuse temperatuur tõuseb free-jazzi hiilgeaja keemiskraadideni. “Machina” on mõjuv. Ja kui kuulaja ei oskagi nimetada või näpuga näidata, mis see täpselt on, mis nõnda mõjub, tajub ta usutavasti selle muusika loomisele eelnenud ja esitamisel taasläbitud tunde- ja mõtteprotsessi sügavust, intensiivsust ja isiklikkust.

Ainuüksi see vaatepilt, mis mu pilgule avaneb, on erakordne: hommikupäikesega üle kullatud kohvikulaua ümber istuvad koos kõik neli Järvide muusikadünastia pere liiget: Neeme (85), Paavo (60), Kristjan (50) ja Maarika (58). Igaüks kohale saabunud ise ilmakaarest: kes Miamist, kes Väänast, kes Šveitsist. Mitte ainult lai muusikaline, vaid ka geograafiline haare – just nii, nagu Järvidele omane! Kuid põhjus, mis perekonna loetud päevadeks Tallinnasse kokku tõi, ei ole mõistagi intervjuu, vaid kahel järjestikusel õhtul Estonia kontserdisaalis toimuvad Neeme Järvi 85 aasta juubeli kontserdid. Tänaseks, mil need on publiku ülivõrdeis kiidusõnade saatel ajalooks saanud, võib liialdamata öelda, et ajalooline oli ka hetk ise – kolm tänavust Järvi-juubilari: Neeme, Paavo ja Kristjan koos ERSO ees – seda ei ole võimalik korrata! Tegelikult oli mul plaan kohtuda kolme Järvi-juubilariga ning anda neile võimalus näidata, kui sarnased või erinevad nad oma mõtetes, hoiakutes ja arvamistes on, “kolm kanget meest kaanele”, ja klaar! Maestro aga haaras dirigendikepi ja pani oma Auftakt’iga – nii nagu laval, nii ka elus – kõik kohe paika, ehk siis “kolme kange” asemel olid kohal pere kõik neli muusikut! Kuna ajakiri Muusika oli Neeme Järvi juubeli eel, ajal ja järel ainus trükimeedia väljaanne, millele ka kõik teised tänavu juubelit tähistavad Järvid leidsid võimaluse intervjuud anda, tuli see ettepanek vastu võtta kui ülim privileeg. Ja seda see igas mõttes oligi! Kuid on veel üks aspekt: perekond ongi Järvidele nende elu lähte- ja toetuspunkt. Kõik algab sealt ja toob sinna kokku tagasi. Muusika ja sellega tegelemine on kui imeline fluidum, mis liidab, ühendab, rikastab ja pühitseb. Ja perekond – sinu inimesed jäävad alles ka siis, kui nad on sinust väga kaugel, kui ohvrid, mida oled muusika nimel toonud, on olnud liiga suured, või kui tuleb uuesti otsast alata … Kuid seda, kui “hull see kamp on ja keda on võimatu ohjata” (kasutan siinkohal Paavo ühes kunagises intervjuus välja öeldud kirjeldust selle kohta, mis toimub, kui perekond pingevabas õhkkonnas Kirbu jõe ääres kohtub), sai siinkirjutaja nüüd omal nahal tunda. Õnneks ei võtnud ma endale juba eos hukule määratud eesmärki “seda kampa” kuidagi ohjama hakata ning oli algusest peale selge, et n-ö klassikalist juubelilugu koos filosofeeriva, elule-loomele rahulikult tagasivaatava heietusena siit nagunii ei tule. Sellest vestlusest sai Järvide lakkamatu humoorika aasimise, säravvaimukate repliikide ja müriseva naeruga (Neeme bass kõlas alati üle kõige!) kaks ja pool tundi kestnud ajakirjanduslik rock’n’roll. Veenduge ise! Teie elu … … suurim kingitus? Neeme Järvi: Minu perekond. Paavo Järvi: Nõustun isaga, meie perekond. Kristjan Järvi: Tuleb nõustuda. Maarika Järvi: Tõesti, perekond on alati esimesel kohal. … suurim ohverdus muusika nimel? Neeme: See pole ohverdus, pigem eesmärgid, millele olen oma töös pühendunud: teha kõike muusika tutvustamise nimel, eesti heliloojate esitamise ja Eesti tutvustamise nimel maailmas. Ja üles ehitada muusikakollektiiv, mis oleks pärast meie koostööd muutunud arvestatavaks orkestriks. Neid orkestreid on mul olnud palju nii Rootsis kui mitmel pool Euroopas ja Ameerikas. Paavo: Minu abielu. Kristjan: Oma muusikutee alguses ma tõesti arvasin, et ohverdan muusika nimel nii iseend kui oma perekonna, kuid see seisukoht on muutunud ja ilmselt muutub ajas veelgi. Sest muutunud on minu arusaam sellest, kuidas seda tegelikult saavutada – olla maksimaalselt pühendunud, ka perekonna kontekstis, mitte seda ohvriks tuues. Sest pidevalt lennus olemine ja täielikult vaid karjäärile pühendumine on vaid üks viis, kuidas muusikat teha. Maarika: Suure pühendumuse puhul on tõesti tihti nii, et see, mis sulle kõige tähtsam on, see kahjuks ka kõige rohkem kannatab. … raskeim/õnnelikem elu- ja loomeperiood? Neeme: Meie perekonna jaoks on üheks väljakutseks kogu aeg olnud elukohavahetused, uute tingimuste, inimeste ja oludega kohanemine. Aga kõige õnnelikum aeg seostub mul väga kauge ajaga, mil olime vend Valloga alles oma muusikutee päris alguses. Paavo: Minu kõige õnnelikum eluperiood jääb lapsepõlve, mil veetsime muretuid suvesid Pärnumaal Kirbu jõe ääres. Kõik oli siis nii lihtne, jooksime ringi ja ujusime suvi läbi, midagi tegema ei pidanud, ühtegi muret ei olnud. Ega me tookord ju ei adunud, et see on kõige õnnelikum periood meie elus; see selgubki alles tagantjärele. Kõige raskem hetk oli Eestist lahkumine 1980. aastal. Raskused üldisemalt seonduvad minu jaoks kooliajaga, sest mulle ei meeldinud koolis käia, üheski koolis, muide. Esimene kool, kus mulle õppimine tõesti meeldima hakkas, oli Curtis Philadelphias (Curtis Institute of Music on Philadephias asuv erakonservatoorium – R.L.). Seal hakkasin lõpuks tundma, et ma midagi justkui oskan ... Ma olin tavakoolis suhteliselt vilets õpilane ja kogu see koolivärk koos oma eksamitega oli minu jaoks väga raske. See-eest kõik, mis tuli pärast kooli, oli oluliselt köitvam ja mul hakkas ka oluliselt paremini minema. (Naerab.) Kristjan: Õnnelik periood on kindlasti see, kus elu oli kergem ja muretum – varajane lapsepõlv, kus sul pole ühtegi muret ja kõik tundub jube hea. (Naerab.) Aga hakkas järjest keerulisemaks minema, kuigi ma ei saa öelda, et just Ameerika periood oleks minu jaoks kuidagi eriliselt raske aeg olnud. Raske oli see, kui pidin tegelema asjadega, mis mulle endale üldse ei meeldinud, nagu näiteks klaverimäng. Kuid ma olin muusikute perest ja klaverimäng kuulus n-ö asja juurde, aga mulle on kogu aeg meeldinud muusika eelkõige kui protsess. Kui mu klaveriõpetaja ütles, et kuna sinust nagunii pianisti ei saa, vaatame pisut lähemalt harmooniat ja orkestratsiooni, siis sellest sai alguse minu tee muusikas ja ma hakkasin looma mingisuguseid oma punkte, millest kasvas välja Absolute Ensemble (Kristjan Järvi poolt 1993. aastal asutatud rahvusvaheline muusikakollektiiv – R.L.). See oli muusikaga tegelemine n-ö täiesti teisest nurgast alustades, eelkõige organisaatorina, millega kaasnes dirigeerimine. Kuid raskused olid siingi: ma ei suutnud alati selgitada, mida ma tahan, mil moel ja kuhu ma tahan välja jõuda. Enne seda tegin ma muusikat nii, nagu seda tegid isa ja Paavo, aga ma ei tundnud, et just dirigeerimine on minu tee, minu eesmärk. Mul tuli see küll üsna hästi välja (naerab), kuid minu peamine eesmärk pole ka täna arendada end eelkõige dirigendina. Oma tee leidmine muusikas on see, mis on olnud ühtaegu keeruline, aga ka õnnelikuks tegev. Maarika: Minu jaoks on raskused seondunud, nagu isagi ütles, samuti ühest kohast teise kolimisega ning üha uutes kohtades kohanemisega. Minu jaoks oli see ka hiljem seotud kohustusega kohaneda uute keelte, ühiskondade ja süsteemiga. Eestist lahkumine oli esimene katsumus ja tagasituleku võimalust ette näha ei olnud. On raske periodiseerida õnnelikumaid ja vähem õnnelikumaid perioode, sest elus need kogu aeg vahelduvad. … õppetund, mis oma karmusest hoolimata on teie jaoks hindamatu? Neeme: Ameerika orkestritel on tänu ametiühingutele antud võim keelata ja käskida. Orkester koosneb mitte ainult muusikutest, vaid ka administratsioonist, sponsoritest, kõrgemal seisvatest organitest (see pole riik), kuhu kuuluvad kohalikud tähtsad tegelased. Dirigendi arvamus ei lähe kellelegi korda, tema asi on juhatada, kuigi nimi on vägev: oled kunstiline juht ja muusikaline direktor. (Naerab.) Tegelikult on see ainult sõnakõlks. Kuid sa pead väga hoolt kandma orkestri kvaliteedi eest, sest see on see, mille eest orkester sind armastab või ei armasta. Kuid kui sa hoiad orkestrantide poole ja jagad nende mõtteid, vaadatakse sulle viltu – tuleb olla administratsiooni poolt, või hoopis nende poolt, kes raha annavad. Karm õppetund oli mulle see, et kui nõustusin Detroidi sümfooniaorkestri muusikadirektorina juhatama New Yorgi filharmoonikute ja Philadelphia sümfoonikute vastastikuseid streigitoetuskontserte. Muusikud soovisid palka juurde ja streikisid kuude kaupa. Uudis minu juhatamistest levis nagu kulutuli, sest ükski dirigent, kes tõsiselt hoolib oma karjäärist ja tulevikust, ei tee midagi sellist! Tõepoolest, mind ei saanud Detroidist lahti lasta enne lepingu lõppemist, kuid minu koostöö igasuguste administratiivsete tegelastega muutus päevapealt, endised sponsorid olid äkki minu vastalised, minu juhatamised ja karjäär said tõsise hoobi. Kuid ma olen tänini uhke selle üle, et ma olin koos muusikutega ja andsin oma panuse nende elu parandamise nimel. Paavo: Midagi samaväärset mul vastu panna ei ole, kuid eks õppetunde on igasuguseid ja kogu aeg. Elu on üldjoontes õpetanud seda, et kui sa tahad midagi korda saata, siis üksi seda teha ei saa. Ma olen ju ka varem mõelnud, et olen nii võimas tüüp küll, et tulen, teen ja muudan! (Naerab.) Kuid mitte midagi ei ole võimalik üksi muuta! Kui oled peadirigent, peab sul olema hea tiim, orkestril peab olema nimi, tal peab olema raha, oma saal, väga hea kontakt oma orkestri mänedžeriga ja nii edasi – nende olemasolul on võimalik midagi juba muuta. Kui üritad kõike üksi muuta, tõrjutakse sind lihtsalt kõrvale. Või ei ole orkestril võimalik soovitut realiseerida, või nad ei pea seda, mida sina tahad teha, vajalikuks ja sul ei ole sel juhul mingit tuge. Õppetund ongi selles, et kui sa midagi tahad teha, siis üksinda ei ole see võimalik, alati peab olema sinu taga meeskond, inimesed, kes sinuga ühte moodi mõtlevad. Kristjan: Minu kogemus on sama nagu Paavol. Kui alustasin Los Angelese filharmoonikute juures dirigendi assistendina ja tahtsin teha n-ö teistmoodi asju – John Adamsit näiteks –, siis ei tulnud sellest midagi välja ja lõpuks juhatasin ikkagi Hollywood Bowl’is Brahmsi viiulikontserti, solistiks Ida Haendel. Tegin asju, mida ma tegelikult ei tahtnud teha, kuigi omamoodi oli see ka mõnus. Teha sain alles siis, kui siirdusin Rootsi NorrlandsOperan’i, kus otsiti loominguliselt midagi uut ja erilist. Tol ajal oli mul soov olla lihtsalt edukas, mitte niivõrd viia ellu kellegi teise kunstilisi visioone. Aga keegi ei saanud päris täpselt aru, mida ma tahan. NorrlandsOperan oli aga üks jube kihvt koht ja seal ma sain võimaluse oma soove ellu viia. Kuid üsna pea tuli võimalus siirduda Viini Tonkünstleri orkestri juurde (Kristjan Järvi oli orkestri muusikadirektor aastatel 2004–2009 – R.L.) ja kui ma tahtsin neid samu asju seal läbi viia, hakkas orkester kohutavalt vastu! Aga tänu sellele, et ma siiski suutsin midagi uut läbi viia, on neil nüüd Grafeneggi festival (Austria suurim rahvusvaheline klassikalise muusika festival, esimene festival toimus 2007. aastal – R.L.) ja neil on kontserdisari “Tonkünstler Plugged-In”. Me tegime asju, mida nad poleks osanud isegi oma kõige õudsemates unenägudes ette kujutada! (Naerab.) Sellest omakorda sündis minu oma orkester – Baltic Sea Philharmonic. Selles mängivad muusikud, keda seob ühine esteetika – nad on kui muusikalised jutustajad, kes mängivad noodita, liiguvad laval ringi, “jutustavad muusikast” läbi oma tegelaskujude, suheldes laval nagu näitlejad. Nad teevad kõike seda, mis ühe orkestri jaoks ei ole tavapärane. Minu õppetund on see, et ma pidin läbi käima kõik need eelnevad etapid ja katsetused, ületades vastuseise ja vastuolusid, et jõuda arusaamisele, et asju ei ole vaja muuta ja olla kõige vastu nagu revolutsionäär, vaid et olla tuleb millegi poolt – olla evolutsionäär. … elu suurim pettumus? Paavo: Ma pean ütlema, et mul pole pettumusi olnud, kõik on nii hästi! (Paavo ees ja kogu perekond tema järel puhkevad pidurdamatult naerma.) Te ju saate aru, et ma teen nalja, eks! Kristjan: Pettumused on ajutised nähtused, pigem nimetaksin neid arusaamatusteks. Sealhulgas võib see puudutada sind ennast: mõnikord kasvad tänu nendele rohkem kui tegelikult kaotad. Mul on olnud pettumusi nii muusikas kui isiklikus elus, kuid need asjad tulevad sinu juurde spiraali mööda tagasi ja siis on võimalik neid uuesti mõtestada. Maarika: Pettumused on sellised asjad, mis elu edasi viivad ja arendavad. Kui pettumusi poleks, ei saaks sa ka aru, mis võiks paremini olla. See on Kristjani eelmise vastuse jätkuks, et kui miski läheb aia taha, siis võibolla pidigi minema ja sellest sünnib uus asi, uus kvaliteet. Kui ma oleksin jäänud Hispaaniasse orkestrisse mängima, siis mul ei oleks kindlasti olnud võimalust teha oma sooloplaate, mängida uut muusikat, asutada oma flöödiorkestrid ja Šveitsi elama minna. See oli samuti mitmete elu keerdkäikude tulemus, kuid see ei pea tingimata olema pettumus. Optimistlikult vaadates võib selle kohta öelda: uus algus! (Maarika Järvi asutas 2019. aastal flöödiorkestri Post Tenebras Flûtes. Orkester annab Eestis kolm kontserti: 7. VII Pärnu Eliisabeti kirikus; 9. VII Tartu Jaani kirikus; 10. VII Arvo Pärdi keskuses. – R.L.) … elu suurim kirg ja armastus? Neeme: Ega ma ei saa ikka teisiti, kui tehes seda läbi muusika. Armastus on suhteline mõiste nii muusikas kui elus. Päris õiget armastust, niisugust kõrvuni armunud tunnet … ma ei kujuta ette, et selline asi üldse eksisteerib. See on ainult momendi küsimus, kui selline tunne eksisteerida saab. On vaja aega, et asju mõõta ja järeldusi teha, mis see tõeline asi on … Mina ei ole sellele veel päris ühest vastust saanud, kuid teisest küljest – minu armastuse tulemusena on tekkinud üks perekond. See on kõige suurem, olulisim ja ka kõige peamine tulemus! Aga kõik ümbritsev, sealhulgas armastus muusika vastu – see on teine asi, ja ka seda ei saa väga täpselt mõõta, sest ka see muutub pidevalt. Kui tuua paralleele inimese eluga, siis on seal täheldatavad samad tendentsid: inimesed muutuvad, abielluvad, lähevad lahku, kohtavad taas kedagi ja armuvad, aga seegi ei pruugi olla n-ö päris … Ja võibolla veel kolmanda ja neljandagagi, ja ikka pole see veel päris … Nii on elus ja ka muusikas. Mina olen hetkel armunud prantsuse muusikasse. Prantsuse muusikat mängitakse nii vähe! Aina räägitakse Berliozist, Ravelist, Debussy on ka veel keegi, võibolla teatakse ka César Francki … Aga minu lemmikteos on Lalo “Namouna”. (Neeme Järvi valis tänavuste juubelikontsertide lisapalaks süidi Édouard Lalo balletist “Namouna” – R.L.) Paavo: Armastusel on nii palju vorme ja väljundeid: vanemad, perekond, muusika. Kuid kui ma pean oma vastuses olema väga fokuseeritud, siis minu suurim armastus on minu kaks last. Kas muusikuks pigem sünnitakse, saadakse või õpitakse? Neeme: Talenti turult ei osteta! (Kõik rõkkavad naerda ja puhkeb arutelu, et äkki mõnelt turult ikka saab.) Anne peab olema olemas, maast madalast. Oluline on, et sul oleks toetav perekond ja kui sul on vanemate poolt antud õiged suunad, siis saavutad ka tulemusi. Talent aitab kõvasti kaasa. Paavo: Ma arvan nagu isagi, et muusikuks võib õppida, aga kui annet ei ole jumala või vanemate poolt kaasa antud, siis õppimine ei aita. Aga kui anne on olemas, siis ilma õppimiseta ka midagi ei tule. Õppima peab kindlasti, aga algmaterjali peab ka olema. Maarika: Olen põhimõtteliselt nõus, kuid keegi ei sünni n-ö juba kellekski – palju on sind ümbritseva keskkonna mõju, väga palju on arendatav. Kristjan: Keegi meist ei oleks täna see, kes ta on, kui me poleks kasvanud ümbritsetuna isa suurest muusikaarmastusest. Ja samas ma arvan, et maailmas on palju neid, kes on võimelised tegema geniaalseid asju, kuid just keskkond lämmatab nad. Annet on võimalik ka tappa. Milliseid isiksuseomadusi olete pärinud oma emalt/isalt ehk kelle moodi ja milles te kõige rohkem olete? Neeme: Kõikide asjade alus on minu ema Elss. Tema oli see, kes kujundas minust ja vend Vallost need, kes meist hiljem said – muusikud. See oli pigem intuitiivne tagant tõukamine, mitte niivõrd teadlik valik. Aga kasvas sellest võimas perepuu! Mis mulle minu pere (laste) juures enim imponeerib, on nende tahtejõud ja sihikindlus: mõtlevad asja välja ja teevad ära. Kõik tahavad midagi teha – ja teevad ka! Paavo: Isalt on muusikaarmastus ja huumorimeel. Huumorimeel on üks kõige tähtsamaid asju maailmas! Emalt olen saanud tahte- ja sihikindluse. Kristjan: Minult küsiti alles hiljuti, et kuidas see ikka juhtus, et teist kõigist said muusikud ja milles on see teie perekonna erilisus. Ma vastasin, et ju me oleksime olnud nagu iga teine perekond, aga meil oli ema, kes võttis vastu otsuse ära minna (perekond Järvi emigreerus 1980. aastal USAsse – R.L.). See näib lihtne otsus, kuid kui võtta, et meid oli viis inimest – kaks täiskasvanut ja kolm last, aga kaasa tohtis võtta iga inimese kohta kaks kohvrit ja 50 dollarit –, siis enam ei tundu lihtne otsus. Me jätsime kõik maha: oma Kadrioru kodu, kogu elamise, koolid, sõbrad, auto, isa sai isegi välismaal juhatamas käia … Iga normaalne inimene ju ütleks selle peale: hullud olete või! Mäletan, et küsisin kord isalt: millal me Eestisse tagasi läheme, ja isa vastas, et siis, kui Eestile pannakse aatompomm. See tundus tõenäolisem kui see, et Eesti saab vabaks. Maarika: Ainult mälestused võtsimegi kaasa, sest polnud ju mingit lootust, et me kunagi veel tagasi tuleme. Paavo: Osa kohvreid olidki ainult fotosid täis. Kolm sündmust või hetke, mis on olnud teie elus määravad ja teinud teist inimese ja muusikuna selle, kes te olete. Neeme: Kolm on liiga vähe! Iga hetk, mis sa elad, peaks olema sündmus, niisama eksisteerimine pole huvitav! Aga kui ma siiski pean nimetama, siis: Rooma (Neeme Järvi võitis 1971. aastal Roomas Accademia Nazionale di Santa Cecilia VI rahvusvahelisel dirigentide konkursil grand prix’ – R.L.), 1985. aastal juhatasin esimese eestlasena METis ja pärast üheksa-aastast eemalviibimist Eestisse tagasitulek 1989. aastal. Paavo: Ma lisaksin juurde ka sinu Leningradi konservatooriumi lõpetamise ja Eestist äramineku, need olid sinu jaoks samuti määravad sündmused. Aga minu enda puhul … (puhkeb naerma) oli see minu sündimine, mida ma küll ise väga hästi ei mäleta … (perekondlik naerukoor ei lase lauset lõpetada. Aga tõsinedes), siis kindlasti Eestist äraminek ja kolmas oli Curtise instituuti sisse saamine, siis tekkis tunne, et midagi vist hakkab arenema. Kristjan: Minu jaoks on need olulised pöördepunktid olnud alles hiljuti. Ma liikusin pikki aastaid oma elus mitte minu enda valitud trajektooril, see oli selline uitamine ja otsimine. Mul on nagu kaks ajajärku: enne ja pärast. Olulisim murrang minu elus toimus 2016. aastal, kui läksin koos ERSOga Hiina tuurile. Seal olles kohtusin Hanna-Liisiga. Tänu sellele kohtumisele on mul täna perekond, väike tütar Elsa ja ma tulin elama Eestisse. Teine oluline sündmus oli kaks aastat tagasi minu enda heliloominguga välja antud album “Nordic Escapes” (helilooja Kristjan Järvi, esitaja Nordic Pulse Ensemble ja Londoni sümfooniaorkester – R.L.). Maarika: Ärasõit, kahtlemata. Kuid juured jäid maha ja see on ka põhjus, miks me alati Eestisse tagasi tahame tulla. Minu jaoks on teine pöördeline sündmus samuti lahkumine: sedakorda Ameerikast Euroopasse, millest kujunes kümne aasta pikkune Hispaania periood, ja siis kolmas lahkumine Hispaaniast Šveitsi, kus ma olen tänaseks elanud kakskümmend aastat. Iga lahkumine on olnud pöördepunkt ja toonud kaasa uue elu. Muusikateos, millel on teie jaoks väga eriline ja sügav tähendus? Neeme: Brahmsi “Saksa reekviem”, see on absoluutne muusikaline tippteos! Muide, täpselt minu sünnipäeval andis ERP Music välja duubel-CD, millest ühel on salvestatud “Saksa reekviem”. Paavo: Ma mäletan, et olin veel väike poiss ja kodus mängis muusika. Ma ei teadnud, mis see on, aga isa ütles, et see on kõige parem muusika üldse. See teos oli “Saksa reekviem”. Ma poleks ise tookord veel julgenud arvata, et see on kõige parem lugu maailmas, aga ma hakkasin isa uskuma ja täna ma olengi sama meelt, et see on üks kaunimaid ja kõnetavamaid heliteoseid üldse. Kristjan: Sellist ühte teost mul ei ole, küll aga on üks muusik, kes on mind väga tugevalt mõjutanud – Joe Zawinul. Ta oli tõeline multitalent, kes polnud mitte ainult instrumentalist, vaid ka helilooja ja muusika arendaja. Ta tekitas uusi žanre, vorme ja kooslusi. Kui ta suri (2007 – R.L.), oli mul tunne, nagu oleksin kaotanud isa. Neeme: Ma pean nüüd lisama, et ka minu lemmikmuusik on jazzmuusik, Count Basie. Kui te minult küsiksite, mis on hea jazz, siis on see just Count Basie. Maarika: “Saksa reekviem” on igast aspektist vaadatuna, sõltumata sellest, kas dirigeerid või mängid orkestris, geniaalne heliteos. Milline muusikainstrument väljendaks kõige paremini teie karakterit ja millisega te oma tundeid ise väljendada tahaksite, kui oskaksite seda pilli mängida? Neeme: Minu pill on ikkagi terve orkester, aga minu eriline armastus kuulub keelpillidele. Paavo: No minu puhul on selge: Oboe d’amore! (Ülejäänud laua ümber istujad rappuvad naerust, sest vastust annab mitmeti tõlgendada.) Maarika: Mina jään selle instrumendi juurde, mida ma kõige paremini oskan ja armastan – flööt. Kristjan: Ja minu jaoks oli flööt kaua aega kõige vastikum pill! Ma olin ümbritsetud flöödimängijatest: õde mängis, minu eelmine abikaasa mängis. Aga! See on üks geniaalsemaid pille üldse, sest paneb terve orkestri särama. Mina ise väljendaksin ennast elektribassiga. Mis on teil elus või muusikas veel tegemata, kuid milleta te hingerahu tõenäoliselt ei saaks? Neeme: Oh, nii palju on veel teha! Aga konkreetselt võtan ette Charles Lecocq’i koomilise ooperi “La fille de Madame Angot” – selle teen ma suvel ära! Kristjan: Panna käima niisugune protsess, mis tegelikult on juba loomise teel ja mida ma nimetan “Meelte videvikuks”. See on protsess, millega ma olen juba hakanud tegelema ja millega ma kavatsen tegeleda elu lõpuni: see on loomekoda, mis kaasab üha uusi ja uusi inimesi. See sai alguse raadiostuudiost, mille ma sisustasin täiesti ümber ja kutsusin sinna kokku oma sõbrad, teadmata tegelikult päris täpselt, mida ma tahan või milleni me välja jõuame. Kuid ma mõtlesin, et kui meil on käes niisugune stuudio, mis toetab loomesünergia sündi, siis on meil võimalik tekitada sellist materjali, mida ma saaksin kasutada tuumikuks oma uuele plaadile. Minu jaoks on see võibolla järgmine loominguline murdepunkt. Paavo: Minul on palju lihtsamad eesmärgid: ma tahaks salvestada kogu Mahleri tsükli. Mis on dirigenditöö suurim kaif ja mis oli/on teie jaoks tüütuim pool? Neeme: Nauding on noorele dirigendile Auftakt’i löömist õpetada ja suurim tüütus on see, kui ta sellest aru ei saa. Ja mina jälle omakorda ei saa aru, miks ta sellest aru ei saa (taustal taas mürisev naer ja perekonna aasivad repliigid). Dirigeerimistehnika omandamine on selles töös kõige raskem asi, sest dirigent ei ole mingi lihtsalt vehkija orkestri ees! Tema žestid peavad olema minimaalsed. Tõeline nauding on see, kui saavutad minimaalsete vahenditega maksimaalse tulemuse. Paavo: Suurim nauding on see, kui muusika hakkab laval elama. Kõige tüütum pool sellest tööst on pidev reisimine. Kristjan: Kaif selle töö juures, mida mina teen, on need erinevad inimesed, kellega ma neid asju teen. Mina üksi ei saa midagi teha. (Paavo torkab repliigi korras: “Aga mina saan!”, kõik naeravad, tuletades talle meelde, et alles ta ütles, et üksi ei tee midagi.) Kohtusin hiljuti kahe väga erineva iseloomuga inimesega, kuid mul oli tunne, et me oleme ühe gängi liikmed, meil haakis mõte kohe. On kohutavalt tüütu, kui sa pead kedagi lõputult veenma, ümber rääkima, vaidlema. Ja tohutult tore on seevastu rääkida ja koos edasi liikuda inimestega, kes on isegi minust juba eespool ja mul on neile pakkuda idee või võimalus võimestada nende ideed omalt poolt, või vastupidi. Millal tundsite end laval nagu “seitsmendas taevas”? Neeme: Eile õhtul! (9. juunil pärast esimest juubelikontserti – R.L.) Paavo: Kuuendat ma veel mäletan, aga seitsmendat … (Paavo ei saa pikalt filosofeerida, sest puhkeb ise naerma ja lauas istujate mürisev naer lihtsalt summutaks kõik katsed taevaste kõrguste detailidesse laskuda.) Kristjan: Viimati tundsin seda tunnet “Meelte videviku” üritusel, millest eelpool rääkisin ja mille jätk tuleb nüüd Pärnu muusikafestivalil 15. juulil “Nordic Amazonia” kontserdil. On teis tänutunne – kelle ja mille vastu? Kristjan: Ilma tänutundeta ei oleks miski võimalik, mis minu elus ja minu ümber toimub. Kui sul tänutunnet ei ole, pole sul midagi – sa oled egoist, kes imetleb iseenda saavutusi. Kuid midagi ei tehta saavutamise eesmärgil, vaid andmise eesmärgil. Maarika: Olen tänulik oma vanematele, aga eriti emale, et ta meid Nõukogude Eestist välja viis. Et nad on mulle andnud võimaluse maailmavaadet laiendada ja elada väljaspool Eestit eri maailma nurkades. Ja et see on meile andnud võimaluse paremini praegust Eestit hinnata. Paik maailmas, kus te tunnete end kõige paremini, vabamalt, tõeliselt iseendana? Neeme: Eestis, aga ka Floridas ookeani ääres. Paavo: Eestis. Maarika: Siin, Eestis. Kristjan: Eestis, Väänas. Muusikud Järvid Neeme Järvi – 85 (7. juuni 1937) Paavo Järvi – 60 (30. detsember 1962) Kristjan Järvi – 50 (13. juuni 1972) Maarika Järvi – 58 (29. jaanuar 1964)

Olen sageli mõelnud, millist mõju avaldab inimesele tema pill ja muusika, mida ta mängib, kuidas see vormib tema olemust. Sinu puhul on mul üks assotsiatsioon. Mul on aastakümnete tagant meeles su jutt, et ärkasid lapsepõlvest peale igal hommikul, isa mängimas Bachi. Kas usud, et sinu isiksus, käitumine, mõttelaad ja sinu loomus seostub mul ikka ja alati Bachi muusikaga? Tänini. Toomas Velmet: See on üks suuremaid komplimente, mille olen saanud. Kuigi üle pakutud, aga aitäh! Sest vaata, kui on üldse olemas objektiivne muusika, siis on seda Bachi looming. Mitte kellegi teise muusikat pole suudetud samaväärselt üle kanda mis tahes teise žanri, ka džässi, rocki või ükskõik mis koosseisuga ansamblile. Kas või esimese HTK esimene prelüüd – seda võid seada ja esitada kuidas ja mis iganes pillidel või vokaaliga ... Samas – ei ole olemas ideaalset Bachi esitust! On esitus, millest alati kumab läbi esitaja nii muusikuna kui ka inimesena. Aga Bach jääb ikka Bachiks. On muide veel üks selline helilooja – see on Arvo Pärt. Eks see ole ju omamoodi saatuse kingitus, et sa kasvasid üles Bachi muusika kõrvus ja hinges. Kasvatusteaduses on selline tore mõte lastele: loe õhtuti, päevale tagasi vaadates, kokku oma õnnistused, mõtiskle, mis on see hea, mille päev sulle võimaldas või kinkis. Seda mõtet võime laiendada: mõtle oma õnnistustele nagu kingitustele, mis on su juurde tulnud, su elu kujundanud ja olnud tähtsad su arenguteedel. Vaadata võime päevale, või aastale. Või ka 80 aastale. Kõige esimene ja ilmselgelt ka viimane õnnistus on geograafiline. See on Hiiumaa. See maailm on midagi täiesti erilist. See on vaikus. See on suur rahu. Seal magan ma ilma unetabletita. Juba minek sinna ... Kui aegade alguses kestis see kaks päeva, sest Haapsalu rong oli öine, ja siis pidid sealt end kuidagi edasi Rohukülla toimetama, hobuvankriga, siis neli tundi laevaga. Nüüd võtab kõik see reis Tallinnast Hiiumaa koduni kokku kolm tundi! Aga reisimise mõned ajatud mõnud on püsivad: Rohukülas näiteks tahan ma alati võileiba, ükskõik kus ja kui palju olen enne söönud. Ja veel on üks tore moment – alati kohtad laeval kedagi tuttavat. Vahel ka sellist, keda pole 30 aastat näinud. See reis on nagu seiklusse sukeldumine. Rääkimata tundest, kui kohale jõuan – see on paradiis! Selle paradiisi pärandas mulle mu tädi, kes sai selle talu eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel. Aga mu ema ja isa on ka mõlemad hiidlased, kuigi eri osadest. Nemad said kokku Haapsalu õpetajate seminaris. Ema suguvõsa järeltulijaid on sealkandis ja üleüldse hästi palju. Kui meil on mõni tähtpäev või muu kokkutulek, on meid ikka 50 inimest, sugulaskond, kõik naeruhimulised ja teevad vänget hiiu nalja. Pärast parandad kaks päeva haigeks naerdud kõhulihaseid. Küll see kosutab hinge! Nii et Hiiumaa on mu esivanematelt pärandatud tõeline õnnistus. Aga neid on veel. Ma ju õppisin neli esimest aastat klaverit ja siis sai minust Laine Leichteri õpilane. Nii et Bach, Hiiumaa ja Laine Leichter on mu esimesed õnnistused. Ma ei oska öelda, kas ta oli just väga erakordne pedagoog, aga ta oli väga erakordne inimene. Ja seda on kõik tema õpilased tajunud. Ta on öelnud: ma ei kasvata tšellomängijat, ma kasvatan inimest! See on põhimõte, mida minagi olen oma pedagoogitöös järginud. Siit jõuame edasi järgmiste “kingituste” juurde, need tulevad reas. Laine Leichteril oli komme panna õpilased ansamblit mängima. Ilma juhendajata! Aga ta andis sellise impulsi, et tegime seda väga suure innu ja naudinguga. Ta ütles: parim pedagoog on ansambel! See algas aastast 1952 ja siit tuleneb järgmine ja maagiline number – 3. Üks tollastest ansamblikaaslastest oli väga andekas poiss Margus Veanes, aga oli mitmeid unustamatuid teisigi, ka klassivend Rein-Karl Loide – siis klarnetist, nüüd füüsik, doktor, professor. Mängisime lastekooli III ja IV klassis Beethoveni klarnetitriot! Käisin põhikoolina reaalkoolis, sealgi mängisin triot. Tollal oli kombeks, et koolipeod algasid klassikalise muusika kontserdiga ja alles siis tuli tants. Aga kontserdi järel olid juba maja uksed lukus, nii et kõik pidid ka kontserdi ära kuulama, niisama lihtsalt tantsima ei pääsenud. Ja kuulatigi. Huviga. Tollest ajast mäletan, et sai mängitud ka pianist Rein Lauluga, hiljem suure andega muusikateadlasega. Kui kohtasin tema pianistist poega Peetrit Haapsalu suvekontserdil, ütlesin, et laula isale Tšaikovski “Kurba laulukest”! Ta helistas hiljem, et isa hüüatas rõõmsalt: Toomas saatis tervisi! Nii ma triolt triole maandusin ja jäin selle võrku kuni selle sajandi alguseni. Siin oli mitmeid toredaid vaheetappe, mida meenutada. Konservatooriumi teisel aastal pani Villem Reimann ansambliklassis kokku mängima Arbo Valdma, Mati Kärmase ja Toomas Velmeti. Reimannile meeldis rääkida, et jõudsime ära mängida umbes 40 triot! See number tema suus aastatega aina kasvas ja viimane oli juba täpselt 87! Mis polnud muidugi tõsi, aga vanahärrast oli tore meid nii kõrgelt hinnata! Muide, me olime tollal ka Jaan Räätsa 2. trio esmaesitajad, ja väga edukad. (Vahemärkusena: EMIK kirjutab selle au triole Roots-Gerretz-Velmet. See pole õige, kuna ma ei tundnudki siis veel Valdurit ja Jüri Gerretz oli tollal Moskvas.) 1960. aastal korraldasime rahvusvahelise triode konkursi. Osa võtsid Moldaavia, Valgevene, Leedu, Läti ja Eesti ansamblid. Seal tekitasime furoori, mängides – esimest ja viimast korda – Räätsa triot peast. See polnud üldse tavaline ega kombekski. Aga konkurssi me ei võitnud, Läti tüdrukud tegid meile ära! Siiski olime selle ansambliga päris edukad. Salvestasime Eesti Raadiole ja käisime ka ringreisidel. 1971. aasta lõpupoole helistas mulle Valdur Roots ja küsis, kas ma ei tahaks tema ja Jüri Gerretziga triot mängida. No tahtsin küll. 20 aastat tahtsin! Nii et lõpuks tüütas ära – see ühes toas elamine! Kuigi huvitavat ja eksootikat oli meie kontserdielus väga palju. Te sõitsite aina mööda NLiitu ringi ja elasite tõesti hotellides külg-külje kõrval. Kas teil oli Moskvas protežee, kes korraldas teile kontserte sel kuuendikul maakerast ja väljaspoolgi? Ei, meie põhilähetaja oli ENSV Riiklik Filharmoonia, hilisem Eesti Kontsert. Muidugi tekkisid ka Goskontserdis tutvused, seal oli keegi Katja, kes käis ka Eestis ja siin meiega sõbrunes. Sellele lõputute reiside elule tegid lõpu poliitilised sündmused. Sest vaata, 50-aastased mehed enam palja fanatismiga ei mängi. Nad vajavad saale, kellele mängida, ja vajavad ka vastavalt raha. Aga pikast trio-ajast on meil tohutult häid mälestusi. Uskumatuid seiklusi, ka naljakaid (vt ka Muusika, 2021 nr 10 – Toim.). Üks kentsakas lugu oli, kui Goskontsert pakkus meid kui klaveritriot Kamtšatka ringreisile. Sealt tuli kurb äraütlemine, sest neil ei olevat Kamtšatkal kolme klaverit! Ilusaid mälestusi noist aegadest on mujaltki kui Venemaalt. Üks meie õnnestunumaid ja igaveseks meeles on kontsert Rovaniemis. Välismaale sõiduks pidi meil kaasas olema n-ö ustav seltsimees. Olime kavalad ja tegime ettepaneku, et võtame kaasa filharmoonia kunstilise juhi Boriss Parsadanjani, kelle teos oli ka kavas. Rovaniemis oli uus kontserdimaja Lappitalo, mis on Helsingi Finlandiatalo koopia. Aga selle õnneliku erinevusega, et neil ei läinud korda kopeerida halba akustikat. Lappitalo akustika on suurepärane! Ja meie kontsert õnnestus erakordselt hästi. Vastuvõtt oli ülisoe. Impressaariol oli õnn saal täiesti välja müüa. See rahvas seisis lõpus püsti ja aina nõudis lisa. Mängisime kavale lisaks veel poole Šostakovitši triost, sealt “Passacaglia’st” lõpuni, ja veel Beethoveni “Väikese lõpetamata trio”. Impressaario kutsus meid õhtusöögile ning selle suure menu järel olime veel terve järgmise päeva tema külalised. Seal otsustas Boriss näidata oma kokakunsti! Ta käis ise turul, tuli särades tagasi, sest mida kõike seal ei olnud – meie oludega võrreldes! Ta oskas teha ju fantastilist plovi. Õhtusöögil oli ka ajakirjanikke ja nii võisime Oulu päevalehest lugeda meie kontserdi ülivõrretes arvustust ja lisaks üllatavat märget: Tallinna Trio on ansambel, kes reisib koos oma kokaga. (Kõlab kuninglikult!) Boriss oli väga rahul – see amet talle meeldis! Ei ole sugugi väike õnnistus töötamine sellise helirežissööriga nagu Hannes Valdma Eesti Raadios. Need olid meeldivad võimalused, mille korraldasid minu abikaasa ja kauane raadiotöötaja Mary Velmet ning Hannes. Nüüdseks mõlemad juba inglite juures … Kõige tipuks olid salvestuse sessioonid Sangaste lossis ER-i tehnika ja inimestega. Hannes, kes uuris pidevalt erialaajakirju, teadis, kuidas ideaalis sellist salvestust ette valmistada ja läbi viia. Ta rääkis illustreerimiseks hea loo Svjatoslav Richterist ja Deutsche Grammophonist. Neil oli Pariisis salvestussessiooniks tellitud stuudio, aga kapriisne pianist polnud mitte millegagi rahul ja kogu ettevõtmine läks aia taha. Siis tuli produtsent välja uue katsega: ta üüris kusagil Lapimaal ühe küüni, paigutas sinna oma tipprežissööri ja -tehnika, ja kõik läkski käima! Kolme päevaga oli plaadimaterjal salves, Richter heas tujus ja vormis! Loo mõte on: muusikat tehes, eriti salvestades, mängib ülitähtsat rolli miljöö ja meeleolu, millega kunstnik ja režissöör töötavad. Ei piisa ainult nõudlikkusest ja absoluutsest kuulmisest. Vaat Hannes oskas seda meeleolu luua. Ja mul on kogemus, et ka Vello Meier oli meil sellise andega režissöör. Rohkem nagu ei tulegi meelde … Kui nüüd veel õnnistustele mõelda, siis ei saa ma mööda Arvo Pärdist ja tema “Pro et contra’st”. Tuttavad olime Arvoga aastatest 1959–1960. Ta kutsus mind Pioneeride palee näidendi jaoks muusikat mängima, too esimene kord koos Ivi Tiviku ja Ants Suurväljaga, pluss Arvo ise. Ta ei andnud meile alguses midagi noodipuldile, istus klaveri taha ja kirjutas midagi – ja siis saimegi kõik oma partii. Mind lõi pahviks, kuidas ta momentaalselt tabas vajalikke karaktereid! Muide, ta kirjutas ju tol ajal ka oma populaarseks saanud lastelaulud. Edasi oli meie suhtlus Arvoga n-ö haltuurade tegemise liinil, mis tähendas filmimuusika sissemängimist. See oli valdkond, kus muude honoraridega võrreldes maksti muinasjutuliselt! Kinotegemises liikus suur raha. Aga loominguliselt oli see ka laboratoorium, kus võis katsetada kõike, kui režissööriga koostöö klappis. Arvo oma karakteritabamise võimega oli hinnatud filmimuusikalooja. Meie, pillimeeste rõõmuks! Aga mul on ka üks tüüpiline Arvo riugas tagataskus, see, kuidas ta mind n-ö kasvatas. Ükspäev ta helistas, et augustis, sel-ja-sel päeval on salvestus, tule kohale. On vaja improviseerida ja muud sellist. Muidugi oli augustikuuks see meelest läinud. Kuni ühel ööl kell 1 helises telefon: “Arvo siin. Kus sa siis oled? Meie ootame.” Mina haaran riided, pilli ja takso ja kihutan telemajja. Helistuudios on Arvo üksi. Küsin, mis ma tegema pean? Arvo ütleb vaikselt: “Mis on su tšellol kõige kõrgem noot? Vaat tee sellel tremolo’t, mul läheb vaja.” No tegin tremolo’t. “Ma ütlen, kui aitab.” Kurat, ta lasi mul tremoleerida vist üle viie minuti! Mõtlesin, et mul kukub käsi küljest ära. “Aitab. Aitäh, Toomas!” Vaikselt. Ja oligi kõik. Aga puänt tuli hiljem: mulle maksti välja sama honorar, mis teistele, kes olid kolm päeva salvestanud. Muidugi ei kasutanud ta sellest tremolo’st sekunditki. Kui Arvo oli aastail kuskil 1965–1966 haiglas, tuli Mstislav Rostropovitš tema juurde, kaenlas pakk noodipaberit, kingituseks ka pliiats, ja tellis Arvolt tšellokontserdi. Kontsert sai valmis, aga Rostroppi ei kusagil. Tal oli alati jube kiire, viis aastat kõik päev-päevalt ette planeeritud. Aga teos, seesama “Pro et contra”, tuli ette kanda, sest muidu ei saanud helilooja raha. Olin kohe Arvoga nõus seda mängima, kuigi ma noodipildi järgi ei saanud päris hästi kõigest aru. Kui ta lasi mul improviseerida kadentsi, algusse, siis taipasin, kust tal see mõte pärines. Tõraveres oli toimunud noorte heliloojate – Sink, Rääts, Pärt – eksperimentaalmuusika õhtu. Selle käigus ma improviseerisin, mis läks nii hästi korda, et kõik naersid. See on muide ülim kompliment! Nüüd taipasin, mida Arvo mõtles ja tahtis. Teine mõte, mis mind kallutas seda mängima, oli, et kui Pärt tuleb ERSO ette, noodid käes, siis on teos sada protsenti edukas. Kindla peale. Aga ma ei osanud ette näha, et kogu teos läheb kohe kordamisele! Esiettekandel ja veel viiel järgmiselgi, nii meil kui Lätis, Gruusias, Dnepropetrovskis … Olen seda kontserti mänginud üle 30 korra. Vana Sapožnin ütles ikka, et tema on läbi terve elu ühe naljaga läbi saanud – imiteerides trombooni. See on teda “toitnud”. Nii on olnud Arvo tšellokontsert minu “leivanumber”. Muide, kui Rostropovitš tuli seda Tallinnas mängima, ei saanud ka tema kadentsi märkidest sotti ja Matsov viis mu tema juurde, et näitaksin, kuidas see oli Pärdil mõeldud-tehtud. Rostropovitšil on aga absoluutne mälu ka nägudele ja nii on ta hiljem Moskvas ja ka siin, kui mängis koos Washingtoni sümfooniaorkestriga, hüüatanud mind nähes: “Vot moi utšitelj idjot!”. Nii ta mind näägutas. Mul õnnestus siiski talle tutvustada ka Laine Leichterit, kes oli nastojaštšij, s.o tõeline tšelloõpetaja. Viie aasta eest möödus 50 aastat selle kontserdi esiettekandest. See oli piisav põhjus üllitada mu uus heliplaat “Contra aut pro?”. Ja tagasi vaadata. Teatud suundumused panevad su rajale. See teekond on täis sündmusi. Me saaksime sellest järjejutu. Ainuüksi juba raadiomajas töötatud aastatest, mida me mõlemad mäletame kui vägagi loomingulisi. See oli raadio elus Ado Slutski aeg, kiire tehniliste arengute, aga ka sügavalt vaimsete arengute periood, olgu režiim meie ümber milline tahes. Need vaimsed arengud ju uuele vabariigile teed sillutasidki, või kuidas? Ja omaette õnnistus olid õpinguaastad Moskvas, kuhu ma polekski äärepealt saanud meie eksperimentaal-häppeningi pärast Kirjanike maja musta laega saalis. Ma rõhutan – meie ei pannud viiulit põlema! See läks ise! Aga sündmuse järelkajad … Oh jah! Mind ei võetud Moskva konservatooriumi aspirantuuri vastu. Matsov oli see, kes lendas kohale ja pani Moskvasse jõudnud tendentsliku info õigesse valgusse. Ja ma saingi sisse, aga assistentuuri, ja siis veel kaheks aastaks aspirantuuri. Neist aastatest ja minu suurepärasest juhendajast Mihhail Homitserist võiksin tunde rääkida. Tema oli minu muusikutee üks erilisi õnnistusi. See Moskva aeg, ainult õpingutele ja muusikale pühendatud, rikka kontserdieluga – see ise on mõtestamist väärt … Aga kui ma nüüd veel kiirkorraski oma õnnistusi kokku loeksin, siis siin on töö Tubina ühingu tegevdirektorina ja igapäevane koostöö sellise mõjuka isiksusega nagu oli Vardo Rumessen; ma ei teagi – kord näis see nagu õnnistus, kord nagu karistus. Vardo võis olla ääretult võluv ja samas kohutavalt raskesti käsitatav. Aga millise töövõimega mees! Ja Tubina ühing teeb väga õiget ja head asja! Tänini! Jätame vahele kõik need komisjonid, nõukogud ja ka Rahvuskultuuri fondi. Aga Eesti pillifondi tahaks küll sisse kirjutada. Selle A ja O on Marje Lohuaru, kes on erakordsete organisaatorivõimetega. Pillifondi nõukogus olen ma just Rahvuskultuuri fondi kui asutajaliikme esindajana. Marje Lohuaru on geniaalne suhete looja ja töörügaja – pillifond ju ei ole kaugeltki mitte ainus tema töö. Sellest fondist maksaks üksikasju lugeda internetist, aga minu muljed Pariisist ja pilliparadiisist ehk Vatelot-Rampali paleest, täis rariteetseid instrumente ... Muusik, keelpillimängija jääb seda nähes ... Oh, ma ei teagi. See pillide ja meistrite teema on üldse üks omaette peatükk kultuurist. See, et meil on nüüd niisugune fond ja toetajad jne, on harukordselt inspireeriv. Muide, meil on ka noorte pillimeistrite kasvulava, Raivo Hiiemaa töökojas, soome, rootsi, saksa ja prantsuse meistrite juhendamisel. Meie pillifondi kuulub hetkel kümme kõrgelt koteeritud rariteetset meistripilli ja üheksa poognat. Laenutamiseks meie andekaimatele. SA Eesti Pillifond on võtnud endale ülesandeks lahendada see probleem koostöös riigi ning erasektoriga. Head eeskuju pole vaja kaugelt otsida, kõigis kõrgkultuurist lugupidavates riikides on sarnased kollektsioonid olemas. On veel kaks olulist teemat: Pärnu sümfooniaorkestri juhatamine direktorina koostöös fantastilise ja unustamatu peadirigendi Jüri Alperteniga. Ja teiseks tahan ikka küsida, miks oled nii hinnatud ühiskondlikes ametites. Pärnu orkester ja selle lugu väärib omaette artiklit. Nii väliste asjade osas – need lõputud paberid ja allkirjad edasi-tagasi, ja lõputud tõestamised ... Aga selle-eest orkestri sisuline töö uues kontserdimajas, mis on tõeline väärtus Pärnu jaoks – see kokku on “küünlaid väärt”! Kõik, mis sa ühiskondlikuks tööks nimetasid ... Tead, ma olen loomult rahulik, tagasihoidlik, mul pole ambitsioone, ma ei nori tüli. Ma olen alandlik inimene ja sobitun hästi ega sega kedagi. Sellepärast ilmselt ... Aga üks suurimaid õnnistusi, mis inimesel üldse võib olla, on su head lapsed. Jah, mu omad lapsed, kõik kolm. Nad on inimesed, kes sind mõistavad. Nad saavad omavahel hästi läbi. Nad on mu lähimad sõbrad, ükskõik, mis saatuse radu neil endil käia tuleb. See on väga suur õnn. Sinu teemavaliku taustal – mis minu meelest oli hea – olengi üks õnnistatud inimene.

Mälestusmärk kõigist unelmaist kauneimale “Tristani” esituse tuumakuse ja meisterlikkuse reedavad juba esimesed helid: vaikusest tõusev tšellode motiiv ning sellele lisanduv puupuhkpillide (oboed, klarnetid, inglissarv, fagotid) akord. Dirigent Risto Joost manas orkestrimuusikutelt esile nüansirikka, unenäolise kõla, tšellorühm näitas silmapaistvalt ühtset ja samas paindlikku toonikäsitlust, puupuhkpillid kõlasid pehmelt ja ühtlaselt. Orkester jätkas sama kõrgel tasemel kogu õhtu jooksul, kõik pillirühmad säilitasid väsimatu erksuse ja tundlikkuse viimase vaatuse viimaste taktideni. “Tristani” tegelikku, st sisemist draamat kajastab eelkõige orkestripartii, mis teeb nähtamatu kuuldavaks, ja Vanemuise orkester kandis publikuni kõik tegelaste lootused, heitlused, unelmad ja hirmud erakordse sugestiivsusega. Joosti interpretatsioonis olid tasakaalus Wagneri muusika loendamatud detailid ja varjundid ning tervik – katkematu dramaatiline kulgemine. Tunnustust väärib ka Joosti püüe tuua Vanemuise lavale esmajoones Eesti lauljaid, mis on end seni täienisti õigustanud. Nii osales “Tristanis” ainult üks külalissolist – lätlanna Liene Kinča Isolde rollis. Kinča on perspektiivikas Wagneri-laulja, kelle hääles on piisavalt jõudu, aga ka pehmust. Tugev vokaaltehniline alus võimaldab vormida pikki voolavaid fraase. Tristanit laulnud Mati Turile oli see pärast Tannhäuseri nõudlikku partiid Estonia teatris järgmine keerukas Wagneri-roll, mida ta aga nii vokaalselt kui ka lavaliselt veenvalt lahti mõtestas. Kogenud lauljana oskas Turi oma häälevarusid targalt jaotada ja vajadusel end tagasi hoida. Loomulikult ja kirkalt kõlas Karmen Puis Isolde teenijanna Brangäne osas. Tristani kannupoissi Kurwenali tõlgendas Atlan Karp jõuliselt ja samas viimistletud detailidega. Priit Volmer annab kuningas Markele tasakaaluka ja inimliku värvingu. Täpse karakterrolli lõi Simo Breede õukondlase Melotina, veenvad ja heal tasemel olid Noor meremees Oliver Kuusiku ja Tüürimees Taavi Tampuu kehastuses, nagu ka Rasmus Kulli Karjane. Vanemuise meeskoor ja lisakoor kõlasid karakteerselt ja ühtselt. Wagner on nimetanud “Tristanit” mälestusmärgiks unelmaist kõige kaunimale – armastusele. See ilu pääseb aga mõjule tõeliselt läbitunnetatud, peaaegu et ennast ületava tõlgenduse puhul. Vanemuise muusikajõud Risto Joosti juhtimisel suutsid selle saavutada. End katta musta lipuga – et surra Richard Wagner oli loojatüüp, kelle ideed küpsesid alateadvuses ja edasi juba teadvustatuna pika perioodi jooksul. Sageli on raske – ja ka tarbetu! – otsida, kas mingi teose loomist ajendas väline tõuge või komponisti sisimas kujunenud kunstiline idee. “Tristan” sündis Šveitsi paguluses viibiva helilooja depressioonist, tegelemisest Arthur Schopenhaueri filosoofiaga ning platoonilisest armusuhtest kirjanduslikult andeka Mathilde Wesendonckiga, kelle luuleridu on kasutatud ka “Tristanis”. Kesksel kohal on siin armastus ja surm, Wagner ühendab XIX sajandi alguse saksa romantismi subjektiivsuse ja ettehaaravalt sajandivahetuse fin de siècle’i veelgi peenendatuma tundekultuse. “Tristan” rajab aluse modernismile ja seda nii muusikalises kui ka ideelises tähenduses. Veel enne “Tristani” konkreetse materjali töötlemiseni jõudmist kirjutas Wagner oma Dresdeni-aegsele sõbrale August Röckelile (25. I 1854), et me “peame õppima surema, ja just surema selle sõna täies tähenduses”, hirm lõpu ees saab tekkida siis, kui pole armastuse allikat. “Tristanis” sulandab Wagner romantiliselt armastuse ja surma, mitte ilmaasjata ei kanna Isolde suur lõpustseen nimetust “armusurm”. Kuidas seda edasi anda teatrilaval? Vanemuise “Tristan” oli algusest peale kavandatud kontsertlavastusena. Liiatigi kutsub selleks juba teose materjal ise – nagu eelpool täheldatud, on siin kõige tähtsam sisemine tegevus ja selle nähtavaks toomine muusikas ja laval. “Tristan” pole pöörase aktsionismiga muusikadraama. Samas saab visuaalne külg aidata kaasa vajaliku häälestuse tekkele, keskendumisele muusikale. Napi lavakujunduse juures tõusevad eriti olulistena esile kostüümid. Lilja Blumenfeld, üks meie musikaalsemaid stsenograafe, on lähtunud “Tristani” libreto algallikast, gooti ajastul 1210. aasta paiku ilmunud värssromaanist, ja sidunud selle 1980-ndatel pungi laine haardes tekkinud gooti liikumisega (gothic culture), mida teatavasti iseloomustab surmaihalus, must värv, pungilikud soengud ja rõivastuselemendid. Wagneri morbiidsesse maailma sobib see kõik hästi, kaasa arvatud Isolde säravvalge pidulik kleit teises vaatuses. Kostüümid istuvad lauljate seljas ka suurepäraselt, mis pole meie ooperilaval paraku sugugi tavaline nähtus. Viimases vaatuses domineerib must värv kõigil tegelastel, meenutades Wagneri kujutelma “Tristani”-idee algusjärgust. Detsembris 1854 kirjutas Wagner Ferenc Lisztile: “Visandasin peas Tristani ja Isolde … musta lipuga, mis lõpus lehvib, tahan end siis kinni katta – et surra.” Peale mainitud elementide on Blumenfeldi inspireerinud ka keldi sümboolika. Lavastaja Liis Kolle on lähenenud Wagneri muusikale atmosfääri ja visuaalse vastavuse loomise kaudu. Olulisel kohal on videoprojektsioon (Kati Jägel) ja valgus (René Jõhve). Värvide ja valguse otsinguil, vaataja alateadvuse mõjutamisel näib Kolle minevat nn uus-Bayreuthi ehk Wagneri pojapoegade Wieland ja Wolfgang Wagneri teed. Muidu oma abstraktsuses veenev videokunstniku töö vajanuks siiski suuremaid kontraste ja tempokõikumisi. Praegu sillerdab-muutub videopilt peaaegu kogu aeg samas rahutus tempos. Ka on vahest teatud võtmesõnadele (au, häbi, uhkus jms) osutamine esimeses vaatuses liiga deklaratiivne. Õnnestunud lahendusi pakkus valguskunstnik. Meeldejäävaimad hetked olid teise vaatuse öise aia stseen, kus valgusvihud kujutasid puid, ja muusikadraama lõpp, mil Tristan ja Isolde seisavad kirgastatutena valgusvihkude keskpunktis. Kogu õhtu jooksul seisid või istusid Tristan ja Isolde pigem eraldi, lahutatult. Üksnes teise vaatuse finaalis embas Isolde Tristanit nagu otsides kaitset ootamatult saabunud kuningas Marke eest. Viimases vaatuses istus Isolde Tristani surivoodi juures. Kolle püüdis aga ka vältida Wagneri kultusteose liigset ülespuhutust, tuues sisse koomilisi elemente. Sellistena mõjusid näiteks meremeeste sportlik-tantsulised liigutused (liikumisjuht Merike Aidla) esimeses vaatuses või kaevurilambikestega varustatud õukondlaste sissetung öisesse aeda teises vaatuses. Päris lõpuni ei veennud Tristani surmav haavamine toolijalaga – seda stseeni peaks veel lihvima. See-eest lõid sulnilt musitseerinud inglissarvesolisti (Anastasiia Cherniak) lavaletoomine ja Karjuse aeglane edasi-tagasi sammumine vajaliku dünaamilise kontrasti kolmanda vaatuse staatilisele ootuspingele. Ruumiliselt ja akustiliselt põhjendatud olid meremeeste koori ja Noore meremehe paigutamine rõdule esimeses vaatuses. Wagner ja Tartu Teadaolevalt toimus esimene Wagneri ooperi ettekanne Tartus 1883. aasta juulikuus, mil Tallinna Saksa Linnateatri trupp mängis siinses Saksa Käsitööliste Suveteatris “Tannhäuserit”. Pärast seda esitati Tartus nii Wagneri “Lohengrini”, “Lendavat hollandlast” kui ka 1902. aastal “Valküüri”. Viimane Wagneri-lavastus enne 2022. aastat leidis praeguste andmete järgi aset 1907. aastal. See on aga valdkond, mis vajab veel lähemat uurimist. Võtta pärast 115-aastast pausi taas kavva Wagneri teos ja veel helilooja endagi poolt peaaegu et ületamatult raskeks peetud “Tristan ja Isolde”, on julgustükk – aga tark julgustükk. Näib, et pärast Mozarti “Don Giovanni” väga õnnestunud lavastust (Elmo Nüganen) ja muusikalist tõlgendust (Risto Joost) on Vanemuine muusikateatrina taas iseennast ületanud “Tristanit ja Isoldet” lavale tuues. Richard Wagner “Tristan ja Isolde”. Muusikajuht ja dirigent Risto Joost, lavastaja Liis Kolle, kostüümikunstnik Lilja Blumenfeld, valguskunstnik René Jõhve, lavakujundajad René Jõhve, Lilja Blumenfeld, Liis Kolle, videokunstnik Kati Jägel, liikumisjuht Merike Aidla, koormeistrid Aleksandr Bražnik, Kristi Jagodin. Esietendus 3. aprillil 2022 Vanemuise suures majas.

PERSOON Järvide dünastia – 195 aastat muusikat. Riina Luik Muusikauudiseid maailmast. Nele-Eva Steinfeld Europe Jazz Media soovitab. TÄHT Nick Cave, kaos ja inspiratsioon. Tiia Teder KOOSKÕLA Üle-eestiline koorilaulufännide kamp. Neidudekoor Leelo. Kertu Süld KIRG Kirjutada – põhitöö kõrvalt, tasapisi nokitsedes. Annika Lõhmus PILK Helisev kõrberännak XIII noorte laulupeo poole. Sten Weidebaum Hetki paaritunnisest vestlusest Toomas Velmetiga. Virve Normet MULJE Tähevalgusest ja tumeainest. Erkki-Sven Tüüri flöödikontserdi “Lux Stellarum” esiettekanne Berliini filharmoonikute ja Paavo Järvi esituses. Anu Schaper Tõnu Kõrvitsa “Tiibade hääl” – inimlikult süvapuudutav. Ia Remmel ERSO hooaja lõppkontsert – Brahmsist inspireeritud. Luisa Susanna Kütson Mahleri muusika kütkeis. Vanemuise sümfooniaorkestri hooaja lõppkontserdist. Ene Pilliroog Muusikateatrite olulisim lüli on orkester. RO Estonia orkestri kontserdist. Ene Pilliroog Nymani kammerooper kui ajuhäire diagnostika. Igor Garšnek Väike öömaraton vabal laval. Edith-Helen Ulm Muusikauudiseid Eestist Heliplaatide tutvustus

Teekond XIII noorte laulu- ja tantsupeo “Püha on maa” poole on olnud tavapärasest pikem. Tõenäoliselt tänu oma erilisele ja sügavale juhtmõttele ning maailmas valitsevale üldiselt ebakindlale olukorrale kipub paratamatult aeg-ajalt pähe võrdlus vanatestamentliku kõrberännakuga, kus rahval tuli oma pikal teekonnal tõotatud maale kõiksugu raskusi trotsida. Selle piibelliku paralleeliga jätkates võib aga öelda, et küllap aitab laulu- ja tantsurahva usku hoida hiljutine võimas ilmutus – repertuaar, mis jõudis sellel kevadel kaunite kaante vahel nendeni. Sest eks osalejale algab ju laulu- ja tantsupidu siis, kui dirigent või tantsuõpetaja uue peo õppematerjalid esimest korda proovi kaasa toob ja paberile trükitud laulud-tantsud proovisaalis esimest korda helisema hakkavad. Vaatame, kuidas on kulgenud ettevalmistused ja mis seis on praegu, aasta enne pidu. Mõtteid esmakohtumisest repertuaariga ning samuti oma igapäevatööst kollektiividega jagasid dirigent Ilona Muhel (töötab Püha Johannese koolis ja lastekooriga Ellerhein), Põhja-Pärnumaa ja Tori valla rahvatantsuõpetaja Tiina Saar ning Tartus folklooriklubis Maatasa töötav rahvamuusikakollektiivi juhendaja Helin Pihlap. Teekond läbi koroonahooaegade Kui koroonaviirus poleks maailma vahepeal pantvangi võtnud, oleksime XIII noortepidu pidanud juba sel suvel ning seega tähistanud ka noorte laulu- ja tantsupeo traditsiooni 60 aasta juubelit, kuna esimest korda peeti toonase nimetusega koolinoorte laulu- ja tantsupidu 1962. aastal. Paraku olid kahel möödunud hooajal koori- ja orkestriproovid ning tantsutunnid koroona tõttu pikalt häiritud, mis sundis XIII noorte laulu- ja tantsupeo korraldajad ettevalmistusperioodi aasta võrra pikendama, et kollektiivid jõuaksid oma laulud-tantsud-pillilood ka võimalike uute piirangute korral selgeks õppida. Lisandunud aasta kohta on laulupeo kunstiline juht Pärt Uusberg öelnud, et selleks ta juhina tööle asudes kindlasti valmis ei olnud, kuid tagantjärele vaadates oli see ainuvõimalik otsus. Lisa-aasta jooksul on kollektiivid hakanud pandeemiatardumusest tasapisi taastuma: seda tõestab kas või käesoleva kevade kõikvõimalike kontsertide, festivalide ja piirkondlike laulu- ja tantsupidude rohkus. Kunstiliste toimkondade vaatest võib lisa-aasta boonuseks pidada õppematerjalide – laulikute, tantsukirjelduste ja nootide – tavapärasest varasemat jõudmist kollektiivideni. Lisa-aasta säravaimaks viljaks on aga Eesti Filharmoonia Kammerkoori, XIII noorte laulupeo kunstilise toimkonna ning mitmete lastekollektiivide ja solistide erakordses koostöös valminud tulevase peo kavas olevate kooriteoste häälepartiide helisalvestised. Ligi 350 puhtakõlalist partiid on Eestis loodud uudse digilahenduse abil kõigile laulupeoks valmistuvatele koorilauljatele harjutamiseks valmis ja laulupeo veebilehelt hõlpsasti leitavad. Pärt Uusberg selgitab, et selle digilahenduse või “heebeldamise” abil, nagu seda projekti omakeskis nimetatakse, on võimalik kuulata mis tahes laulust mis tahes partiid nii eraldi kui koos vaikselt taustal kõlava kogutervikuga. Ühtlasi on võimalik sättida nivoosid oma parema tahtmise järgi ja teha kodus iseendale vägagi mitmekülgne “kooriproov”. “Eks kogu see ettevõtmine ole ka natuke pandeemia ja piirangutega seotud ning kui nüüd peaksid koroonapiirangud mingil kujul veel jätkuma, siis võib taoline rakendus osutuda kooride laulupeoks valmistumisel ülimalt vajalikuks,” nendib Uusberg. Teekond laulupeole Noor dirigent Ilona Muhel alustas oma kooridega XIII noorte laulupeo repertuaariga tööd kohe, kui noodid saabusid. “Mulle väga meeldib, et sel korral jõudsid noodid märgatavalt varem kohale. Koolikooridele on see hästi suureks abiks ja nii võiks jäädagi ka järgnevate laulupidude puhul,” räägib Muhel. Ta toob esile, et laulikud näevad ka väga ilusad välja. Kaanekujunduses on peo peakunstnik Mart Anderson kasutanud mitme Eesti kunstniku töid, mis lauljaid dirigendi sõnul väga kõnetab. “Tuntakse huvi, milline on teise liigi laulik ja kes on selle peal oleva teose autor. Lisaks ilule arendab see ka lapse silmaringi.” Küsimusele kui suur loominguline proovikivi on töö laulupeo repertuaariga, vastab dirigent, et koolikooridele on laulupeo repertuaari omandamine suur väljakutse: “Pean silmas just tavakooli koore, kus ei ole muusikakallakuga klasse. Kindlasti on paljud õpetajad uue õppeaasta alguses olukorras, kus koor tuleb peaaegu uuesti üles ehitada, eriti praegu, pärast kaht väga ebastabiilset hooaega. Enamasti käib ajaga võidujooks, et saaks partiid selgeks ja mitmehäälsus kõlaks võimalikult puhtalt.” Laulupeo kodulehel leiduva nn heebeldamise kohta ütleb Muhel, et see kindlasti toetab kollektiivijuhti: “Tähtis on aga see, et kui õpetaja annab lauljale ülesandeks iseseisvalt partiid kodus salvestise toel harjutada, siis tuleb ka õpetada, kuidas seda õigesti teha, et sellest kasu oleks. Tavakooli laps, kellel ei ole muusikakooli tausta, vajab selles tuge ja juhtnööre”. Muhel rõõmustab, et mudilaskoori repertuaar on valitud väga lauljasõbralik, eriti arvestades seda, et kaks eelnevat õppeaastat on olnud keerulised ja töö kahehäälsusega habras, võibolla kohati olematu. “Mudilaskooride repertuaaris on parajal määral ühehäälsust ning kahehäälsus on hästi mugav, lapsele kergesti haaratav. Koolikoori puhul annab see suurema võimaluse rohkem tooni ja fraasiga tegeleda, kogu energia ei lähe häälepartiide omandamise peale,” toob ta näite. Tööd repertuaariga alustas Muhel liigilauludest. “Lastekoori puhul oleks küll mitmehäälsuse mõttes olnud lihtsam alustada ühendkoorist, mis on valdavalt kahehäälne, aga tajusin, et liigilauludest saadav energia on hästi sütitav ja lauljad on valmis veidi keerukamate partiide ning puhtalt kõlava kolmehäälsuse nimel pingutama. Tundus kohe, et liigilaulude repertuaar kõnetas lauljaid.” Lastekoori lemmikuks on kujunenud Olav Ehala laul “Tõeline jõud” ja noortekooril Veljo Tormise “Küla kuuleb”. Kui täiskasvanute kollektiividel on enamasti repertuaaris hulk teada-tuntud palu, nagu Mihkel Lüdigi “Koit” või laulupidu lõpetav Gustav Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm”, siis noored peavad ka need teosed millalgi esimest korda selgeks õppima. Kuidas noored neid laule mõistavad või kuivõrd need palad neid kõnetavad, on Ilona Muheli hinnangul suuresti õpetaja kujundada. “Lapsed on targad ja uudishimulikud ning janunevad selle järele, et keegi nendega arutleks ja vastuseid annaks. Väga tähtis on tekitada huvi ja meelestada õigesti. Mudilaskoorist lastekoori tulnud lauljad küsivad minult kohe esimese asjana, millal me hakkame “Ta lendab mesipuu poole” õppima,” räägib Muhel. Ta ütleb, et ka laulupeo juhtmõtte “Püha on maa” tähendusest rääkis ta lauljatele juba õppeaasta alguses. “Häälestasime end laulupeo meeleolule – see mõjus hästi ning lisas ootusärevust.” Teekond tantsupeole Suurte kogemustega rahvatantsuõpetaja Tiina Saar on noorte tantsupeo repertuaariga jõudnud tegeleda mõned kuud ning leiab, et tööd on ees kõvasti: “Repertuaar ei ole kerge, kuid on õpitav. Hea, et sel korral on rohkem aega valmistuda. Kui lastele tants meeldib, omandavad nad selle kiiremini. Aitab kindlasti see, kui tantsu olemus lahti seletada, et lapsed saaksid aru, mida kindlad liigutused tähendavad.” Lemmikutena on silma jäänud 2.–3. klassi segarühmade kavast Ulla Helin-Mengeli “Mängumops”, neiduderühma kavast Maria Uppin-Sarve loodud “Illos illotelles” ning samuti pererühmade kava. Tantsupeo etendus “Sillad” on tantsulavastus, mis räägib inimese kasvamisest. Selle kohta, kuivõrd tantsijad tajuvad, et esinevad rühmaga tantsupeo etenduses teatud rollis, ütleb Saar, et vanemad tantsijad mõistavad seda kiiremini. Noorematele saab asi selgeks ilmselt alles suurel väljakul, kus on palju tantsijaid koos. “Eks ma püüan kõigile selgitada, et teeme ühist suurt asja, mis jätab kindlasti oma jälje nii ajalukku kui ka sinu südamesse,” räägib tantsuõpetaja. “Arutasime, mida “Sillad” üldse tähendab. Lastelt tuli palju toredaid mõtteid: et sõbra juurde saada, tuleb ületada sild, kuna ta elab teisel pool jõge; annad tantsides sõbrale käe, siis tunned tema puudutust – koos on tantsida julgem ja lihtsam. Üks tantsija ütles, et kui mõtleb oma vanavanemate peale, siis mõtetes jõuab nendeni ja see on mõtete sild,” toob Saar ilmekaid näiteid. Ta kiidab ka seekordset tantsukirjelduste raamatut: “See on suureks abiks! Seal sisalduvad tekstid aitavad tantsijatele lahti seletada, mida autor või liigijuht mõtleb ja tunneb.” Tantsuõpetaja ütleb, et tahaks enne ühe või teise liigi kasuks otsustamist tantse näha. Ta nendib, et noorematele meeldivad rohkem lihtsama ja mängulisema sisuga tantsud. “On hea, kui tants pole väga tihe, st et tegevused ja sammud väga kiiresti ei muutu. Parem on õpetada, kui saab ühe tegevuse korralikult lõpetada ja alles siis alustada uut – muidu on väga sahmimine ja lihtsalt tormamine,” leiab Saar. Ta on märganud, et lapsed on muutunud mugavaks ega taha tihtilugu väga pingutada. Nad tüdinevad kiiresti ja kipuvad arvama, et ühest trennist on juba küll, et nad juba oskavad. Küsimusele, kui suureks loominguliseks väljakutseks on tavaliselt osutunud töö tantsupeo repertuaariga, vastab Tiina Saar, et kõik oleneb tantsijatest: “Mulle meeldivad väljakutsed, seepärast kasutan oma repertuaarivalikus pisut raskemaid tantse ja ka oma tehtud tantse. Ei saa tantsida kogu aeg “Kaera-Jaani” või “Kaks sammu sissepoole”. Lapsed peavad õppima mõtlema. See aitab arengule kaasa ja mina arenen koos tantsijatega.” Teekond rahvamuusikapeole Folklooriklubi Maatasa juhendaja Helin Pihlapi sõnul alustas ta repertuaariga eeltööd kevadel ning noortele tutvustab kava suvel. “Põhitöö läheb lahti uue hooaja sügisel, kui on valmis ka rahvamuusikapeoks loodud seaded. Rahvamuusikapeo ettevalmistus on meil pisut teistmoodi kui näiteks rahvatantsurühmadel, kes enamasti tegelevad tantsupeo tantsudega põhjalikult ja regulaarselt kogu hooaja vältel. Meie, rahvamuusikute puhul on pigem tavaline õppida palju erineva repertuaariga kavu lühikese ettevalmistusajaga. Niisiis on suur pidu meile küll väga südamelähedane ja eriline projekt, aga teisest küljest üks paljudest kogu hooaja jooksul ega mõjuta meie repertuaarivalikuid ja proove mitu hooaega ette,” selgitab Pihlap. Tema sõnul on paljud rahvamuusikapeo lood muusikutele juba tuttavad ja on neid palju mänginud. Samas peab ta ka oma igapäevatöös oluliseks tunda lugude tausta: “Niisiis oleme kaudselt selle ettevalmistusega tegelenud juba aastaid ja pigem jääb üle oodata konkreetseid selle peo seadeid.” Õppematerjali osas Pihlap kiitusega kitsi ei ole: “Olen ka teistelt muusikutelt kuulnud palju kiidusõnu esiteks juba raamatute kujundusele ja kaanepiltidele. Krista Sildoja koostatud rahvamuusikapeo raamatud on väga põhjalikud ja sisukad. Tegemist on väga väärtusliku väljaandega, mis jääb kindlasti kasutusse ka tulevikus. Olen juba praegu leidnud sealt palju põnevat ka teiste liikide repertuaari ja tekstide kohta ning olen kuulnud, et raamatute vastu on huvi ka neil, kes peoga seotud ei ole.” Rahvamuusik räägib, et võrreldes rahvatantsu ja koorilauluga on rahvamuusika valdkond kõvasti kirjum. “On suuri kapelle, on väikseid duosid-triosid, on kõrgharidusega rahvamuusikuid, lastekoosseise ja ka neid, kes alles täiskasvanuna pilliõpet alustanud,” loetleb Pihlap. “Kui koorid ja tantsurühmad on jaotatud vanuserühmade kaupa, siis rahvamuusikapeol mängivad eri põlvkonnad koos samu lugusid. See kõik teeb rahvamuusikapeo korraldamise ja ettevalmistuse kindlasti keerulisemaks ja ei ole lahendust, mis kõigile ühtviisi hästi sobiks. Teisest küljest on see ülim mitmekülgsus ja avatus ja võibolla ka mittestruktueeritus minu silmis üks rahvamuusika võludest ja väärtustest,” selgitab Helin Pihlap rahvamuusikapeo erilisust. XIII noorte laulupidu “Püha on maa”, kunstiline juht Pärt Uusberg Kontsert 2. juulil 2023 Tallinna lauluväljakul Kavas 45 teost Osaleb 8 liiki: mudilas-, laste-, poiste-, noormeeste-, neidude- ja ühendkoorid, puhkpilli- ja sümfooniaorkestrid; eraldi kava ühendkooridel XIII noorte tantsupeo etendus “Sillad”, pealavastaja Agne Kurrikoff-Herman 30.06–1.07.2023 kolm sama kavaga etendust Kalevi staadionil Kavas 22 tantsu Osaleb 9 liiki: 1.–2. klassi, 2.–3. klassi, 3.–4. klassi, 5.–6. klassi ja 7.–9. klassi segarühmad, C-noorte segarühmad, neidude tantsurühmad, pererühmad, võimlemisrühmad (väikesed ja suured võimlejad) XIII noorte laulu- ja tantsupeo rahvamuusikapidu, üldjuht Juhan Uppin Kavas 35 pillilugu Osaleb 7 liiki: kandled, torupillid, viiulid, lõõtspillid, akordionid, näppepillid ja koondorkester

Külli Kiivet on üle-eestilise neidudekoori Leelo ees seisnud ligi pool oma dirigendikarjäärist. Ühisele teele mahub nii konkursivõite, juubeleid kui ka salvestusi. Tänavu märtsis tähistati uhke kontsert-lavastusega koori edasilükkunud 25. sünnipäeva. Mis koor õieti on Leelo, mille poolest erineb üle-eestiline koor ja kuidas on olla selle dirigent, rääkisime Külliga ühel aprillikuu hommikul. Külli lugu Leelo juures algas ajal, mil ta oli Head Ööd, Vend dirigendina kammerkooride liidu juhatuses. Ettepanekuga kandideerida uueks peadirigendiks pöördus tema poole ühe kooriühingu koosoleku eel Raul Talmar, kes oli selleks ajaks Leelo ees olnud üle kümne aasta. “Mõtlesin tükk aega, mida teha,” sõnab Külli. “Tollel hetkel tundus väga suur vastutus võtta üle-eestiline koor üle.” Ometi tegi noor dirigent julge sammu ja valmistas ette põhjaliku kandidatuuri. “Kümme aastat tagasi olin ma ka kümme aastat noorem,” naerab Külli. Esimese ühise ettevõtmisena sõitis ta koos Talmari ja dirigent Anne Kanniga kaasa sõpruskohtumisele Stockholmi. 26 aastat leelotamist 2021. aastal täitus kooril 25 tegutsemisaastat, mille puhul anti välja heliplaat ning korraldati koos vilistlaste ja sõpradega suur kontsert. Juubelite vahele jäänud viie-kuue aasta jooksul oli üksjagu unustamatuid hetki, kuid kõige uskumatumaks peab Külli üle elatud koroonaaega, sealhulgas koori õigel sünnipäeval peetud stiilipidu: “Kuidas me istusime Zoomis ja pidasime Leelo juubelit – kõik olid oma kodudes kostüümides ja mina oma lapsega kodus saunas. Me ei saanud olla koos, selles mõttes oli väga meeldejääv … ja samas kurb. Juubelikontserti valmistasime pikalt ette ja kõige suurem heameel on, et see sai tehtud nii, et meil kõigil on süda rahul. Tagasiside on olnud väga positiivne ja inimestele on meeldinud see, mis teeme,” sõnab dirigent. Piirangute tõttu lükkus juubel edasi kaks korda, mistõttu ettevalmistused venisid pea kolme aasta peale. See mõjutas ka salvestamist: “Juubeliplaati salvestasime koroonalainete vahepeal, mistõttu ma ei ole kõigega 100% rahul. Samas see näitab koosseisu kõla ja töö spetsiifikat – lihtsalt on teistmoodi.” Enne koroonapiiranguid andis koor tihti kontserte Eestis ja kaugemalgi. “Sellised suured asjad on meil olnud jah,” meenutab Külli ja loetleb: “Riias kooriolümpial käik ja olümpiavõitjatunne. Siis täiesti uskumatu Korfu grand prix’ võit – need olid väga-väga uhked saavutused.” Viimastel aastatel on kõik Leelo esinemised olnud nagu sündmused omaette. “Kohati tundub uskumatu, kas tõesti tohib esineda, ilma maskita ja …,” jääb mõte lõpetamata. “Koroonaajal ma tundsin sellest tohutut puudust. Võibolla ei saanud enne arugi, kui palju meid mõjutab live-esitus – vajadus kuulata, kogeda, olla sealsamas.” Üle-eestilised koorid on omaette nähtus Olulise koha Külli südames on pälvinud Pärt Uusbergi “Eestimaa atmosfääride” esitamine ühisprojektina koos teiste üle-eestiliste noortekollektiividega: “Meil oli üle aastate võimalus väljaspool suvelaagrit kokku saada ja rikastada just üle-eestiliste kollektiivide elu.” Ta suhtub üle Eesti tegutsevate kollektiivide teemasse kirglikult ja peab nende rolli väga oluliseks. “Kui me mõtleme neidude ja noormeeste peale, siis väga suur probleem on nende kooriliikide hääbumine,” jagab Külli muret. Nii on ka Leelos tüdrukuid, kelle kodumaakonnas ei ole ühtegi neidudekoori: “Üle-eestiline koor võimaldab neil lauljail osaleda selle kooriliigi töös.” “Kõige tähtsam on aga see, et tekib üle-eestiline kogukond,” jätkab Külli. Ta on ka varem öelnud, et üleriigilises kooris käies on tõenäoliselt igas maakonnas sõber. Vähemoluline ei ole kooriga kaasnev laiem mõju: “Me kasvatame ja harime kultuuriliselt neid noori, kes armastavad Eesti rahvuskultuuri. Kes ühel hetkel toovad oma lapsed koori laulma ja laulupeole, ostavad plaate ja käivad kontsertidel. See on kõik laiema haardega töö.” Oma ainulaadse panusega toetavad üle-eestilised kollektiivid kooriliikumise kui Eesti kultuuri ühe samba säilimist ja arengut. “Me hoiame seda nii-öelda koorilaulufännide kampa mõnes mõttes koos,” kõlab Külli kõige isikupärasem kirjeldus oma leelode kohta. Erinevalt tavakooridest peab korra kuu või paari jooksul kokku tuleva koori tegemisi pikalt ette planeerima. “On tava, et koguneme reedel, teeme proove ning pühapäeval anname väikese kontserdi koos kohaliku kollektiiviga,” selgitab Külli. Ta kinnitab, et harjumus teha laagris palju tööd tuli praktika käigus: “Alla ei tohi anda! Seda mina endale üldse ei luba, sest alati on olemas lahendus.” Hoolikalt planeeritud töö ehmatab alguses mõned vähem kogenud lauljad ära, kuid omapärase töörütmiga kohanetakse kiirelt. Külli jätkab: “Mulle on öeldud, et sa teed ju tippkoori ja sul laulavad valitud lauljad nii hästi, aga päriselu seal taga on teine. Ei ole nõnda, et kõik loevad noodist ja on individuaalselt suurepärased solistid, ja see ei peagi nii olema,” on koorijuht veendunud. “See ongi see mõte, et kui on tahe laulda, siis on selleks võimalus ja koht. Iga inimene peab väärima võimalust areneda.” Ilus, ent ebastabiilne eriala Oma kogemusest teab Külli, et üle-eestilise koori dirigent peab olema kiire kohaneja: “Ei saa eeldada, et ka kogenud dirigent oskab teha üleriigilist koori, sest see on perioodiline projektitöö. Aga ma arvan, et väheste kogemustega dirigendil on see veel raskem sellepärast, et sa pead mingid vitsad olema elus kätte saanud ja kogenud, mis toimib ja mis ei toimi.” Tänu oma varasemale tööle neidudekooridega oli tal kindel nägemus ja kõrvus kõla, mida soovis saavutada, ning pühendumus kandis vilja juba alguses. “Esimese aasta lõpus läksime Peterburi konkursile ja võitsime grand prix’. See oli väga töökas aasta, pärast seda võibolla stabiilsus tekkiski ja tüdrukud said ka minust rohkem aru.” Dirigent ei tee koori kunagi üksi, vaid tema ümber on palju inimesi alates lauljatest ja korraldajatest. “Mitte ainult muusikuid, vaid ka pere ja õpetajad,” täpsustab Külli. Ta on tänulik võimaluse eest teha tööd nii, et ta lapsed on hoitud, ning et rasketel aegadel on leidunud toetavaid sõpru: “Ja et on olnud neid, kes pärast suuri võite või õnnestumisi on julgenud öelda, et midagi oli hästi, sest eestlane ei tule eriti kiitma. Aga vahel on seda vaja.” Koorijuht loodab, et ka poliitilisel tasandil mõistetaks selle ilusa eriala raskust: “Et otsustajate ja kultuurisuunajate silmist ei kaoks ära õigluse tunne, et seda kõike peab toetama järjepidevalt elus hoides, mitte ainult laulupeol plaksutades.” Viimased aastad on tõstnud esile vajaduse stabiilsuse järele. “Kõik mu kolleegid, ka mina, panustame tegelikult meeletult palju energiat ja aega, aga see võib igal aastal ära lõppeda,” jätkas ta. “Koroona ajal oli see eriti ränk, et dirigenditööd ei saagi nagu teha. See oli kohati ootamatu šokk.” Püsides raskuste kiuste Külli erakordselt tugev kohuse- ja missioonitunne hoiavad teda jätkuvalt koorimuusika juures. “Mõningad raskused on olnud võimalik alla neelata tänu sellele, et see töö mulle väga meeldib,” ei salga ta. “Mulle meeldib protsess, kuidas saada muusika helisema, mitte õpetada ainult noote. Ja mulle väga meeldib tegeleda inimeste häältega, sest meis on peidus väga suur potentsiaal, millest ise ei olda teadlikki.” Tegutsedes juba 18 aastat koorijuhina, valutab ta südant valdkonna suurte probleemide üle: “Pärast koroonat tunnetan, et ma teen seda tööd nende pärast, kes on koorimuusika fännid. Jah, on oluline kasvatada uut põlvkonda peale, aga ka dirigendil peab olema rõõm tööd teha. Palk selle eest muidugi ka.” “On väga rõõmustav, et süsteem, mille sees me Leeloga oleme, on muutunud stabiilseks,” tunnistab Külli. “Koorielu korralduses ei ole väga suuri langusi ja vokaalne kvaliteet on muutunud ühtlaseks.” Üheks suurimaks isiklikuks saavutuseks Leelo juures peab ta seda, et koor on püsinud elujõulisena ning musitseerimine on kvaliteetne. “Minu jaoks on oluline, et oleme saanud käia konkurssidel ja meil on läinud seal hästi, sest see tõstab koori taset.” Möödunud aastate jooksul on koori tegevuses olnud ka ärevaid hetki, eriti majandusliku toimetuleku osas: “Tunnen muret selle üle, et see on ainult LEELO MTÜ enda põlve otsas tegemine, samal ajal kui on vastutus hoida elus üle-eestilist, ikkagi ajalooga koori.” Kuigi väljastpoolt paistab koor väga tubli ja hakkama saamine tundub loomulik, siis tegelikult on selle traditsiooni elus hoidmise taga suur töö. “Tunnen, et olen andnud selleks väga palju energiat ja ma ei loe oma töötunde, kui teen Leelo tegemisi,” sõnab Külli mõtlikult. Õnneks on koorilaulu juures paljut, mille üle rõõmustada. “Ehe emotsioon seda tööd teha, inimestega kohtuda – olla koorimuusika mullis. Paljud mured saab sel hetkel ära unustada,” lausub Külli. “Kogu laulupeoprotsess ning noorte inimeste ja häälte areng on asi, mille sees mulle meeldib olla.” Laulud suhu ja lavale Repertuaari valimist alustab Külli muusika kuulamisest. Konkursikava puhul peab ta oluliseks, et valitu dirigenti vaimustaks: “Ainult siis on võimalik, et hästi hakkavad kõlama ka need laulud, mille võlu ei pruugi koorilaulja alguses hoomata nende raskusastme, keele või ülesehituse tõttu. Kui laul mind inspireerib, siis olen täiesti kindel, et suudan lauljale selle selgeks teha.” Ka seadeid tellides tuleb kasuks, kui dirigendil on teosest ettekujutus: “Ühel hetkel hakkad kuulma oma peas, kuidas see laul kõlaks Leeloga ja siis on sellest võimalik teha seade, või öelda, et nii ei sobi, ei kõla.” Leelo repertuaarist on mitmed lood hakanud elama oma elu, näiteks “Lööri laul” või “Kergotamine”. “Me oleme neidudekoori repertuaari muusikaliselt päris palju rikastanud,” arvab Külli. Kui olemasolevasse repertuaari on lihtne kinni jääda, siis töö heliloojate ja seadjatega rikastab nii koori kui ka koorijuhti. “Oleme andnud võimaluse hakata särama päris mitmel sinnamaani võibolla mitte nii tuntud heliloojal. Usaldada nende muusikat ja panna helisema nii, et tuleb välja see, mida helilooja on mõelnud.” Helgelt kumavad Leelo repertuaarist läbi armastus, headus ja ilu – neiulikud teemad. Kõikide aastate jooksul on leelod väärtustanud laulmise kõrval ka liikumist. “Mulle sobib, kui laulmise juurde liigutakse, sest tihtipeale toob see laulust, sõnumist või häälest välja just viimase nüansi, mis annab i-le täpi,” sõnab Külli. “Seisvaid koore on väga palju, aga noored on elavad ja elurõõmsad.” Koostöö koreograaf Elo Undiga pani silmad särama suurel osal naiskoorilauljatel, kui 2019. aasta laulupeol esitati “Kergotamist”. “Kuigi nurinat enne loo õppima hakkamist oli, siis tegelikult on see võibolla lugu, mida laulupeost kõige rohkem mäletatakse,” meenutab Külli. “Just liikumine andis laulule energia, mis kandus üle lauluväljaku nii, et kõik tantsisid pärast korduse ajal kaasa – see oli ikkagi vinge!” Laulja teine perekond Üle-eestilise neidudekoori lauljad on keskmiselt vanuses 15–25 aastat. “Leelod on neidudekooris laulmise ajal väga õrnas eas ning dirigendina on ilus vaadata seda kasvamist ja olla teekonnal kaasas toetava sõna või rõõmsa naeratusega,” on Külli näinud kõrvalt mitmete kümnete tüdrukute kasvamist põhikooliõpilasest ülikoolilõpetajaks. Dirigendina saab ta sel teekonnal enamasti olla kõrvalseisjana kas eeskujuks, toetajaks või rasketel hetkedel nii-öelda kinnipüüdjaks. “Võib-olla teinekord on eluraskused saanud tänu Leelos käimisele hoopis positiivse muutuse või on need tüdrukud, kes on temaga koos laulnud, saanud aidata,” usub Külli kooriõdede omavahelisse toetusesse, “või on tänu sellele leitud elukoht või uus sõber. See on põnev aeg noore inimese, eriti naise elus.” Ta jagab oma tähelepanekut: “Meil on kooris nii palju kogemusi, et kui gümnaasiumi lõpus küsida või öelda, et issand, mul on näiteks matemaatika lõpueksamiga täiega jama, siis on ikka keegi just selle üle elanud ja teab, kust saada abi ning et see on tehtav.” Sellist tuge peab Külli väga tähtsaks. Kuigi koor teeb intensiivselt muusikalist tööd, ei unustata ära omavahelist suhtlust. “Mõnes mõttes räägime ka elulistest küsimustest proovis päris palju,” sõnab Külli. Aastate jooksul on üheks koori traditsiooniks saanud juturing, kus laagris istutakse koos maha ja kõik jagavad, mis on kahe kohtumise vahel nende elus toimunud. “Meie juturingid, isetegevusõhtud ja koos veedetud üldine aeg annavad inimesena nendele lauljatele kuuluvustunnet ja enesekindlust, mida selles vanuses võib päris palju vajada,” arvab ta. Et oleks rõõmu muusikast Aastatepikkune töö on kindlustanud Leelole koha Eesti noortekooride seas, millest annab tunnistust ka uute lauljate iga-aastane huvi. “Kes tuleb oma sõbra pärast; kellele sobib, mis mina teen. Või meeldib neidudekoor või see stiil, kuidas oma asja teeme,” loetleb Külli põhjusi, miks leiavad 15–25-aastased neiud tee just üle-eestilise koori juurde. “Kõik need tüdrukud, kes on Leelos, on koorilaulu fännid ja selle üle on nii hea meel. Saab teha tööd inimestega, kes päriselt seda väikest nišiasja armastavad või sellest lugu peavad ja on nõus pingutama, et oleks hästi. Protsess ei ole kunagi liiga lihtne, aga selles peab olema tegemise rõõmu. Kui seda ei ole, siis ei ole mõtet asju teha,” leiab Külli. Ei tasu rühkida ainult eesmärgi poole, ninast veri väljas, kui pärast ei tunta esitusest või konkursivõidust rõõmu. Nii tuleb endale vahel võtta sihiks olla õnnelik pisikeste võitude üle igapäevaelus – näiteks kui repertuaar oli prooviks peas. “Mida on kõige rohkem mulle juubelikontserdi tagasisides öeldud – lisaks sellele, et tüdrukud laulsid hästi –, et nende nägudest oli näha, et nad tahtsid laulda.” On väga ilus kõrvalt jälgida, kui muusikas jõutakse etappi, kus laulja on oma partiist üle, jõuab kuulata teisi hääli ja nautida just a cappella kokkukõla ilu. Nii üle-eestilised kollektiivid kui ka neidudekooride liikumise käekäik on Küllile südamelähedased teemad, mida ta loodab jätkumas näha: “Ma soovin väga, et see üle-eestiliste kooride traditsioon püsib ja on elujõuline ka siis, kui mina enam seda tööd ei tee. Ma soovin, et neidudekooride muusika Eestis säiliks ning see kooriliik oleks elujõuline, ja et üle Eesti leiaksid noored tee sellisesse toredasse kollektiivi, nagu on üle-eestiline neidudekoor Leelo. Et nad laulaksid ikka nii, et nende silmad säraksid. Et oleks head muusikat ja head seltskonda, kellega seda asja teha.” Et sellised kaunid, helged ja optimistlikud soovid saadaksid leelosid ka vähemalt järgmised 25+1 aastat! Üle-eestiline neidudekoor LEELO Asutatud 18. märtsil 1996 Üle 30 laulja kaheksast maakonnast Peadirigendid Toomas Voll (1996–2006), Raul Talmar (2006–2013), Külli Kiivet (2013–...) Nime saanud Leelo Talviku järgi (hääleseadja 1996–2013) Kooriga on töötanud veel dirigendid Lennart Jõela, Anne Kann ja Aivar Leštšinski, hääleseadjad Teele Jõks ja Kädy Plaas-Kala ning paljud teised Välja andnud kolm CD-d: “Kelle pärast nad on loodud”, “Üle-eestiline neidudekoor LEELO 20” ja “LEELO 25+1” Aasta naiskoor 2017

Keila-Joa lossis toimus 29. mail muusikaline salong – Salon d’Opera “Reis Euroopasse”, kus esinesid noor sopran Ille Saar ja klaveril Pille Saar. Mitmekülgne kava sisaldas kaunist ja tuntud vokaalmuusikat. Ille Saare hääleline areng on olnud silmapaistev ja tulevikuväljavaated rõõmustavalt paljulubavad. Hääle tehniline ühtlus ja vabadus nii alumises kui ka kõrges tessituuris võimaldab veenvalt esitada (ooperirepertuaari) nii romantilisi kui ka dramaatilisi sopranipartiisid. Esitusele tulid Vettiku “Nokturn”, Sibeliuse “Flickan kom ifrån sin älsklings möte”, Roger Quilteri, Francis Poulenci ja Rudolf Sieczynski laulud, Richard Straussi “Pühendus”, Rahmaninovi “Kevadveed”. Vahele esitas Schumanni pala “Unistus” kontsertmeister Pille Saar. Kava teises pooles sai nautida Puccini Tosca aariat, Manoni aariat ooperist “Manon Lescaut“, Verdi “Macbethist” leedi Macbethi aariat ning Ernesto De Curtise laulu “Non ti scordar di me”. Ille Saar on õppinud EMTAs Nadia Kuremi juures ja täiendanud end Milano Verdi-nimelises konservatooriumis. Itaalia vabariigi stipendiaadina jätkas Ille Saar magistriõppes, mille lõpetas 2019. aastal prof Daniela Uccello klassis. Ille Saar on öelnud, et laulmine on talle väga isiklik ja subjektiivne tegevus ja nüüd on ta õppinud ennast rohkem usaldama. Nadia Kuremilt saadud vokaaltehnilisele alusele on lisandunud edasistes õpingutes oskused erialaõpetajalt Milano konservatooriumist ning viimastel aastatel maailmakuulsalt dramaatiliselt koloratuursopranilt Anna Pirozzilt. Ille Saar debüteeris Itaalias Parmas peaosas Mascagni ooperis “Talupoja au” (2017) ja Veneetsias peaosas Verdi ooperis “Saatuse jõud” (2018). RO Estonias 2019. aastal etendunud Mozarti ooperis “Figaro pulm” oli ta krahvinna rollis. Noore lauljatari lemmikuteks on Verdi kangelannad, kellel on põnev psühholoogiline siseelu, nagu näiteks: leedi Macbeth, Aida, Amelia, Odabella, Elvira, Leonora, Abigaille, ja Puccini kangelannad: Tosca, Manon Lescaut ja Turandot. Ille Saarel on välja kujunenud mänedžerid Saksamaal ja Itaalias, kellega koostöös ta valmistub laulu- ja rollikonkurssideks. Olulisteks võimalusteks peab ta soolokontserte Eesti kaunites kontserdisaalides. Oma tugevusteks peab Ille Saar isikupärast tämbrit, sisseelamisvõimet ja musikaalsust, lauljakarjääri toetavad sihikindlus ja keelteoskus.

Ilmunud on Alo Ritsingu autoriplaat. Alo Ritsing on oma üheksanda elukümnendi teist poolt astuv teenekas tartlane, koorijuht ja helilooja, tuntud eelkõige meeskoorilaulu eestvedajana – aastakümneid olid sünonüümid Alo ja Tartu akadeemiline meeskoor (kes ei oleks kuulnud nende “Sass, röövime õige laeva”-laulu), aga ta on sügavad jäljed jätnud ka meie laulupeoliikumisse (sh “Gaudeamuse”-traditsiooni), astudes muu hulgas üles ka viimatisel – juubelilaulupeol. Siinse autoriplaadi taga on eelkõige Viljandimaa kammerkoor ja selle dirigent Kadi Ritsing, kes, nagu nimestki võib arvata, on ilmselt Alo sugulane, ehk lausa noorem tütar. Veel on helikandjal Viljandimaa meeskoor Sakala ja Tartu keelpillikvartett, kuid peategelane on vaieldamatult kammerkoor, kelle hea tase on saanud tunnustatud B-katekooria esikohaga 2020. aasta kammerkooride festivalil (ja varem, 2016. aastal kooriühingu aasta koori tiitli). Viljandlaste Koori kõla on siingi klaar ja häälerühmiti ilusasti tasakaalus, ehkki mehi-naisi pole kaugeltki võrdselt. Keerulisem on lugu Sakala meeskooriga, kelle tenorite puudus tõesti kõrva hakkab, aga nende kanda on ka üksnes kolm numbrit 16-st. Siinne kava oli plaanis ette kanda mullu sügisel, “peasüüdlase” 85 aasta juubelil, mis aga samuti ühena paljudest sündmustest nüüd siis kevadesse kandus. Õnneks ei seganud pandeemiahüsteeria salvestada; helid on üles võetud Viljandi Jaani kirikus. Aga milline ta siis on, see Alo Ritsingu heliloome? Selgesti traditsiooniline, eesti harrastukooride võimeid arvestav; luuletajast autorina ka hästi tekstitundlik ja tugevasti kreenis poeetilise ja lüürilise poole; võimalike allusioonidega oma lähedastele; ei puudu ka huumor; läbivalt tonaalne, kus aga hääled iseseisvad ja tihtipeale nt kaanoni vmt polüfoonilise võtte abil omajooneliseks kujundatud; võimalike eeskujudena hakkas meeles mõluma Cyrillus Kreek ja nii kui see mõte oli pähe sugenenud, jõudis järg lauluni “Maga, memme marjuke”, mis ulatab Kreegi “Matsikese”-laulule usaldava käe. Ja ehkki kunagise tšellistina on Alo kirjutanud ka keelpillikvartette, on siinsesse kavva valitud neli osa ikkagi koorilaulu-juurelisest tsüklist “11 laulu keelpillikvartetile” – ilmselt kava ühtluse, sobivuse pärast. Kokkuvõttes pisike ülevaade ühe koorimuusikale pühendunud inimese loomingust – vanim laul on aastast 1981 (“Su lähedus”), uusim aastast 2019 (“Lassele, kullakesele”), keelpillikvartetiseaded veelgi vastsemad – aastast 2020. Jaksu ja tahet edasi heliseda!

22. aprillil ilmus LUUM’i-nimeliselt koosseisult album “The Guide”, mille esitlus oli 12. mail Philly Joe’s. LUUM on pianist Madis Muuli kokku pandud bänd, mis mängib tema omaloomingut. Albumil teevad kaasa veel Karl-Juhan Laanesaar (trummid), Andres Alaru (kontrabass), Allan Järve (trompet) ja Markus-Anthony Eermann (flööt). Albumi teeb eriliseks asjaolu, et see on ise salvestatud ning välja antud vinüülina. Madis Muul on varem silma jäänud Janno Trump Conception’i koosseisus ning seega oli väga põnev näha teda oma projektiga välja tulemas. Tema muusika püüab tähelepanu eelkõige oma müstiliste helikõladega ning album ammutab inspiratsiooni kõrgematest kosmilistest sfääridest. Autor on öelnud, et mõnes mõttes kirjutab ta filmimuusikat. Ta peas jooksevad stseenid ja lühifilmid, mida ta püüab muusika keeles väljendada. Seega saab pianist Muulist kosmonaut LUUM, kes oma uue albumiga (nagu nimigi ütleb) juhatab meid läbi kosmoseruumi. Istumegi siis kosmosesüstikusse, ületame atmosfääri ning laseme LUUM’il endale kosmosevärve tutvustada. Maandume esimesel helimaastikul pealkirjaga “We Have Found Water”. Kõlavärvidest on kuulda sillerdavat veevulinat, mis on hoopis midagi müstilisemat kui maise veekogu peegeldus. Laseme kujutlusvõimel end kanda ning leiame voolavast klaveripartiist nii mõnegi maavälise helikujundi. Salapärane jõgi kannab meid järgmise loo juurde – “Secret Creek”. See lugu tungib läbi kosmose ilmaruumi ning imbub oma tugeva ja püsiva rütmistruktuuriga kuulaja mällu. Pala võitis II koha ka konkursil “International Songwriting Competition” jazzi valdkonnas. Edasi teeme esimesed sammud avastamata planeedil, kuuleme flöödi idamamaiseid kõlasid ning bändi kompromissituid rütmifiguure. Peale seda kõlab romantiline ja rahulik pala “The Poet”, mille järel saame nautida päikeseloojanguid lausa topelt. Plaadi eelviimane helind “Autumn in Ungru” hakkab meid tagasi oma planeedile juhatama ning on helipildilt kõige maalähedasem. Viimane pala, mis on ühtlasi helikandja nimilugu, paneb rännakule kena punkti ning toob rahulikult fantaasiarohkest unenäomaailmast tagasi. Muuli teosed on sürreaalsed ja eksperimentaalsed, kuid siiski lihtsasti kuulatavad, andes fantaasiale palju ruumi. On kuulda mõjutusi nii klassikast kui jazzist, on groove’ikamaid ja lüürilisemaid palu. Kuigi lood on komponeeritud, on ka improvisatsioonile palju ruumi jäetud. Rõõm oli kuulda, et suurem osa müstilisusest oli saavutatud naturaalsete klaverihelidega. Ka vinüülplaadi kujundus läks teemaga suurepäraselt kokku. Kujundusmaali autor Marii Noor on suutnud Muulilt kosmilised kõlavärvid napsata ning nendega maalida sama fantaasiarohke pildi, nagu on helimaastik. Vinüüli on võimalik saada poodidest Terminal, Biitmii ja World Clinic, samuti saab seda kuulata digitaalselt.

Hiljutisel “Eurovisiooni” lauluvõistlusel hüüdis Moldaavia ansambli Zdob Si Zdub liider Roman Jagupov lavalt: “folklore-rock’n’roll!” ja hüppas oma punases hõlstis nii kõrgele kui vanus kannatas. Eks mees teab, mida ta hüüab, ta on “Eurovisioonil” kolmandat korda ja iga kord umbes sama sõnumiga: et lääne muusika ja kohaliku rütmikeele sümbioosist võib sündida midagi korralikku. Seda usub ka Aleksander Aidarov, Tallinnas asuva ansambli Tarai asutaja ja eestvedaja. Tšuvaši emakeele päeval 25. aprillil andis Tarai välja oma teise albumi “Tühi trumm” (“Пуш Параппан“). Tarai on eesti muusika kontekstis unikaalne ansambel, sest lauldakse tšuvaši keeles. Pärimusmuusikuna otsib Aidarov tšuvaši keelele ja traditsioonilise muusika kõlale oma “kaasaegset ja moodsat ümbrist”. Siin peab mainima, et kuigi tšuvaši keel kuulub suurde türgi keelkonda, siis isegi teised türgi keelte kandjad ei saa sellest kergesti aru, niivõrd eraldatud ja erinev on see. Ühesõnaga – eksootika mis eksootika. Ning kui see on pandud kaasaegse kitarrimuusika konteksti (läänelikud harmooniad piisakese rahvusliku koloriidiga), on tulemuseks kuum mix. See on Eesti oma maailmamuusika, aga selle vahega, et Tarai ei mängi mingeid eksootilisi pille ja muusika on midagi tavapärasemat selle sõna parimas mõttes. Kui tahate teada, kust on pärit Tarai juured, siis soovitan kuulata albumi viimast laulu “Лăс-лăс кăна хурăн та” ehk “Ja ainult sahiseb kask”. See on rahvalaul. Tarai puhul ei mängi rolli mitte üksnes muusika või mitte üksnes tekstid. Sõnadeks kasutavad Aidarov ja ansambel erinevast ajast pärit tšuvaši luuletajate naiivseid ja vahel isegi lihtsakoelisi tekste. See on iseenesest armas, kuid mõjub ainult kooskõlas muusikaga. Mulle tundub, et selles ongi Tarai põhiline erinevus ja loominguline jõud. Eestis on olnud ansambleid, kes on laulnud võro ja seto keeles, kuid tšuvašikeelseid kollektiive pole seni olnud ja vaevalt on tulevikus oodata. Tarai on väga omalaadne nähtus, mingi salajane sulam ürginimese naivismist ja haritud euroopalase muusikalisest maitsest. Ebatavaline, huvitav ja põnev.

RO Estonia orkestri 115. tähtpäeva kontsert Estonia kontserdisaalis. Kavas: Wagner avamäng ooperile “Nürnbergi meisterlauljad”, Sumera “Kolm sonetti William Shakespeare’i tekstidele”, Sibelius 3. sümfoonia. RO Estonia poistekoor ja sümfooniaorkester, dirigent Arvo Volmer, Helen Lokuta, näitleja Indrek Sammul. Olulised sündmused Tallinna ja Tartu kultuurielus on toimunud ikka lähestikku, nii ka kummagi kutselise teatri ja orkestri sünd. Kui eestlastest asjaarmastajate sümfooniaorkestri asutas Aleksander Läte Tartus juba 1900. aastal, korraldades populaarseid rahvakontserte, siis 1904. aastast juhatas Tallinnas Estonia seltsi juures orkestrikontserte Otto Hermann. Tema käe all sündis 1906. aastal seoses kutselise Estonia teatri loomisega ka orkester, mis oli esialgu küll vaid 16-liikmeline. Selle kutselise Estonia orkestri esimene avalik kontsert toimus 5. märtsil (ukj) 1907, mida peetakse tänase rahvusooper Estonia 90-liikmelise sümfooniaorkestri sünnipäevaks. Samuel Lindpere moodustas Vanemuise teatri juurde kutselise orkestri 1908. aastal, nii et Vanemuise orkestril seisab suur aastapäev peagi ees. Estonia orkestri tähtpäevakontserdi kava võimaldas muusikuil end avada kõige erinevamal moel, nii nagu see ju neil tavapäraselt kulgebki eripalgelistel etendustel õhtust õhtusse. Wagneri kogu orkestrit haarav ülivõimas avamäng oli esitatud sedavõrd suurejoonelise ülistusega, et (kontserdi avanud Ukraina hümni järel) tekkis refleks püsti tõusta! Aga Lepo Sumera “Kolme soneti” lummuses olen lausa tänini, sest ooperiorkestril on eripärane võime tabada teksti ja muusika tundeküllaseid nüansse, sulandades sõna- ja helivarjudesse jäävaid allhoovusi ning tundekaari. Kogu esituskoosseisu (solist, lugeja, poistekoor, orkester) ansamblilisus oli ideaalilähedaselt haakuv nii läbipaistva faktuuri peenetundlikes fraseeringuis (millised õhulised, tugihelini värelevalt lainetavad glissando’d sonetis nr 104!) kui dirigendi voolitud jõulistes, kogu orkestrit haaravais tundepuhanguis (lausa traagilisena sonetis nr 90 ja kirgastumiseni jõudvalt sonetis nr 8). Kuidas küll see muusika kõnetab tänases ajas, mil maailmas on kadunud rõõm ärkavast kevadest ja tuleb vastu seista suurele kurjusele! Kuid rahu saab tulla vaid sinna, kust on kadunud hirm. Siin tulebki appi aja kulgemist kandev muusika. Sonetid puudutavad inimelu eri tahke: “Mu sõber, aeg ei vananda su ilu” (nr 104), “Sa vihka mind, ja kohe praegu, sest praegu käib maailmaga mul riid” (nr 90), “Miks muusika teeb nukraks sind, kes ise ju oled muusika?” (nr 8). Mõistan täielikult, miks Arvo Volmer on soovinud seda teost korduvalt ette kanda, sest tegu on tõepoolest ühe Eesti muusika sügavaima helijäljega. Estonia orkestri tähtpäevakontserdi lõpetas Sibeliuse rahvusromantiline 3. sümfoonia, mille lõpuosa justkui kaosest võidukasse kristallisatsiooni viiv koraalilaadne kooda tõi meiegi külma kevadesse võidukat rahuootust. Muusikateatri kõige olulisim lüli on orkester, kandes igat etendust selle esimesest helist kuni viimseni. Minge teatrisse ning vaadake ja kuulake, kas on võimalik, et orkester jääb märkamatuks? Orkester annab esitatavale sellise mõjujõu, milleni ei küündi ei sõnad ega tantsusammud. Orkestranti võib aga pidada omamoodi muusikaliseks polüglotiks, sest vähemalt mina küll ei ole veel kuulnud, et teatris keegi räägiks, nagu ta oleks Händeli-, Mozarti-, Verdi-, Wagneri-, Raveli-, Tüüri- või Sumera-mängija. Pillimehele pannakse partii puldile ja ta mängib seda. Etenduse lõppedes jagatakse aga lilli (enamasti) vaid solistidele – õnneks siiski ka dirigendile, kes on ju igas etenduses kindrali auastmes. Soovin Estonia orkestrile pikka iga!

Saabunud on suvi ja taas käes aeg, mil paljud loodavad talve jooksul öökapile kogunenud raamatuhunnikuid madalamaks lugeda. Eesti Filharmoonia Kammerkoori sopran Annika Lõhmus sai 2020. aastal maha oma esikromaaniga “Pooltoonid”, mis keerleb ümber professionaalses kollektiivis lauljana töötava peategelase elu keerdkäikude ja üleelamiste ning mille sündmustik on kohati üpris dramaatiline. Veel on Annika sulest ilmunud luulekogu “Halo” ning (EFK pikaajalise liikmena palju ringi rännanu kogemusist tõukuv) reisijale mõeldud soovituslik nõuanderaamat “Passist reispassini”, mis mõlemad ilmusid 2017. aastal. Miks mitte mõni neist sel suvel ette võtta! Oma kirjaniku-teekonnast pajatamiseks saatsime Annikale meie standardküsimused: millal ja kuidas selle valdkonna juurde jõudsid; millest leiad inspiratsiooni; kas see annab midagi ka sulle kui muusikule, kes/mis on sinu suurimad eeskujud selles valdkonna. Toim. On olemas üks selline raamat – “Kui suureks kasvan, hakkan kirjanikuks”, autoriks Cynthia MacGregor (eesti keeles 2007 – Toim.). Ma usun, et umbes selline plaan mul lapsena oligi. Minust pidi saama kirjanik. Või äärmisel juhul arst. Ma ei tea, mis poole tee peal juhtus, et elukutseks kujunes hoopis muusik. Või … tegelikult tean küll. Sel suvel, kui ma gümnaasiumi lõpetasin, olid Otsa kooli sisseastumiseksamid varem kui Tartu ülikooli omad ja et eesti filoloogia polnud päris see, mida otsisin, ei jäänudki muud üle, kui õ p p i d a muusikuks ja h a k a t a kirjanikuks. (Igaks juhuks ütlen, et see on muidugi nali – ma olen veel kaugel sellest, et julgeda ennast kirjanikuks tituleerida.) Remargina lisaksin juurde, et ega see täpse eriala valik muusikavaldkonnaski kergelt ei läinud. Oleksin meelsasti tahtnud jazzi laulda, kuid Otsa kooli pop-jazz laulu konsultatsioonis teatas Mare Väljataga, et kuigi mul on päris hea tunnetus, ei ole mul üldse vastavat häält. Vaadaku ma hoopis klassikalise laulu poole. Enne lõplikku otsustamist proovisin siiski ka klaveri eriala, andmata endale aru, et mu ettevalmistus polnud hoolimata seitsmest õpinguaastast kaugeltki piisav. Konsultatsiooni läksin nii, et ühtegi nooti kaasas polnud ja kui mul paluti “midagi mängida”, siis pärast mõningast mõtlemist esitasin Mariah Carey’ “Without You”. Kõige selle tulemusena sai minust hoopis klassikaline laulja, ehkki mingil määral püüdsin õpingutesse integreerida oma armastust nii jazzi kui klaveri vastu, õppides ühe aasta fakultatiivse ainena jazz-klaverit. Tagantjärele olen siiralt õnnelik, et sattusin just klassikalise laulu juurde, sest see oli minu jaoks ainuõige valik ja ma armastan oma tööd väga. Mu esimesed kirjanduslikud katsetused pärinevad umbkaudu kümnendast eluaastast. Kirjutasime koos sõbrannaga valmis muinasjuturaamatu uhke pealkirjaga “Nõid, kes sõi inimliha”. Teismelisena jätkasin loomist, kuid ühel hetkel tulid teised huvid. Ringiga tagasi jõudsin alles täiskasvanuna. See “uus tulemine” algas kuidagi vaikselt ja hiilides pärast lapse sündi, kui olin mõnda aega kodune. Abikaasa lasi mind aeg-ajalt ennast tuulutama ja nii ma siis istusin läpaka ja tassi kohviga kusagil kohvikus ja kirjutasin. Avastasin, et see on ühest küljest suurepärane viis ennast igapäevaelust välja lülitada ja teisest küljest võimalus väljendada ennast teistmoodi kui läbi muusika. Tahaksin meelsasti öelda, et ei ole vahet, millist kanalit täpselt oma loomingulisuse vabastamiseks kasutada, aga tegelikult ikka on küll. Kirjutamine erineb laulmisest olulisel määral. Lauldes olen ma eelkõige interpreet, kes püüab tõlgendada helilooja poolt kirjapandut (enamasti tekib küll üks lüli dirigendi näol juurde), kirjutades kuulub aga looming puhtalt mulle. Inspiratsiooni kirjutamiseks leian kõikjalt enda ümbert. Elu ja inimesed oma mitmekesisuses on lõputud allikad, kust ammutada materjali, ehkki otse elust pole ma seni midagi maha kopeerinud – kunstilistele liialdustele jääb ikka omajagu ruumi. Muidugi oleks tore, kui saaksin ennast kirjutamise osas täiendada ja juurde õppida, ent kui mõned kirjutamisalased raamatud ja paar läbitud koolitust välja arvata, tuleb suures osas loota siiski oma sisemisele kompassile, elavale kujutlusvõimele ning suurele lugemusele. Mis viimasesse puutub, siis olen märganud, et halvasti kirjutatud raamatute lugemine aitab mind algaja autorina tihti isegi rohkem edasi, sest sealt näeb must-valgel, kuidas ei tohiks. Ehkki puhast lugemisrõõmu pakuvad loomulikult pigem head raamatud. Eesti kirjanikest on mu viimase aja eelistuseks Piret Raud. Ma naudin tohutult tema karaktereid – kiiksuga, ent samas nii inimlikud. Kivirähk on muidugi aegumatu klassika ja Indrek Hargla Melchiori sari meeldib mulle väga. Luuletajatest on lemmikuks Doris Kareva. Väliskirjandusest meeldib hetkel Diana Gabaldoni “Outlanderi” sari, aga viimase aja üks suurimaid elamusi oli hoopis lasteraamat – Maja Lunde “Lumeõde”. Maailma kõige ilusam ja kõige kurvem raamat. Otsest eeskuju mul siiski pole ja loen iseenesest kõike, muuhulgas ka sellist kergemapoolset lektüüri. On läinud pikalt aega, et julgeda seda tunnistada. Teiste kultuuriinimestega vesteldes kipub ju ikka hinge pugema valehäbi, et miks mu öökapil ei trooni ainult sügavasisuline väärtkirjandus. Ent minu jaoks on lugemine üks võimalus pääseda skisofreenilisest maailmast, mis meid viimasel ajal ümbritseb. Miks peaksin ma siis veel raamatutest ängi juurde ammutama? Üldse tunnen, et sisemine fookus on kuidagi muutunud. Võibolla on sellele kaasa aidanud koroona aeg ja sõda Ukrainas, aga ma tajun, et minu jaoks on muutunud olulisemaks lihtsus ja ausus iseenda vastu. Ei ole vaja kogu aeg midagi tõestada või näidata end kellegi teisena – parema, targema, edukama, andekamana … Oluline on õppida tundma rõõmu väikestest asjadest, olgu selleks siis jalutuskäik metsas, hea tass kohvi või toredate inimestega suhtlemine. Oluline on teha kõike naudinguga, kaasa arvatud oma tööd. Ma usun tõepoolest, et mida rohkem on inimesel huvisid, mida rikkam on tema sisemaailm, seda väiksem on tõenäosus leida end ühel hetkel blaseerunult tõdemas, et teed oma tööd ainult seetõttu, et millestki peab ju elama ja midagi muud justkui ei oska ka. Mul on hea meel, et kirjutamine jõudis mu ellu, sest mulle tundub, et see aitab mind ka lauljana mõtestada muusikat rohkem sügavuti. Ainus, mida ma soovin, on see, et mul oleks kirjutamiseks rohkem aega. Minu jaoks on kirjutamine miski, mida ei saa teha teiste asjade vahele. Sellele on vaja pühendada mitu tundi korraga ning soovitavalt iga päev. Saan väga hästi aru loomepuhkuse vajalikkusest, millest rääkis Aino Pervik oma juubelisaates “Aino on ainus!”. Eks see on ka põhjus, miks mu järgmised üllitised end nii kaua oodata lasevad – pole lihtsalt piisavalt aega, et püsida kirjutamislaine sees. Ometi on mul hetkel lausa kolm käsikirja pooleli. Aga kuna ma pole “päriskirjanik”, siis ei ole ka otsest survet ega tähtaegu, mis peale pressiksid. Ja niimoodi vaikselt oma põhitöö kõrvalt nokitseda ongi kõige mõnusam. Ester Liinak (Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogis): “Raamat on sarnane Jilly Cooperi raamatuga “Appassionata”. Ka see on lugu andekast muusikust [---]. Erinevus aga peitub kasvõi selles, et kui Jilly Cooper pidi muusika ja muusikutesse puutuva endale kõigepealt hästi selgeks tegema, siis Annika Lõhmuse jaoks oli tema romaani tegevuse taust igapäevase elu ja töö tõttu täiesti selge. Ei hakka siin aga mingit must-valget jaotust tekitama. Et kes autoritest on parem ja kelle muusikaromaan etem? Lihtsalt selline tunne ja võrdlus tekkis “Pooltoone” lugedes…” Heli Künnapas (blogis): “Tunnistan, et hakkasin lugema väikese eelarvamusega. No et laulja kirjutas raamatu. Üsna kiiresti sain aru, et see oligi teose parim osa, et laulja kirjutas raamatu. Muusika, täpsemini laulja olemus, tema töö iseloom, mured ja rõõmud, muusikamaailma telgitagused – need kõik olid ülipõnev osa, mida mitte laulev kirjanik niisama lihtsalt ei kirjuta. Tõsiselt põnev oli sukelduda muusikamaailma võludesse ja valudesse. Iga sõna andis tunda, et autor teab, millest räägib. Tõeline nauding. Isegi kui teemad polnud alati ülimalt positiivsed, siis just see teema valdamine oli kogu teose jooksul mõnusalt tuntav.”

Kristjan Järvi juhatataval orkestril Läänemere Noored Filharmoonikud (Baltic Sea Youth Philharmonic, mis tegutseb aastast 2008) on alates 2016. aasta aprillist kõrval uus kollektiiv nimega Läänemere Filharmoonikud (Baltic Sea Philharmonic), mis koosneb endistest ja praegustest noorteorkestri mängijatest. Muusikuid on kümnest riigist: Eestist, Lätist, Leedust, Poolast, Venemaalt, Norrast, Rootsist, Soomest, Saksamaalt ja Taanist. Mõlemad orkestrid on loodud eesmärgiga mitte ainult muusikat mängida, vaid et hoida sõbralikke suhteid Läänemere maade rahvaste vahel, neid muusika abil ühendada ja pöörata tähelepanu piirkonna loodusele, olles nõnda poliitiliselt keerulise ajalooga piirkonnas eeskujuks. Niisuguste inimlikult puhaste väärtustega ja ühtsuse energiaga tahab Kristjan Järvi koos orkestrantidega leida uudseid ideid ning pakkuda ekstaatilisi kontserdielamusi nii mängijatele kui publikule. “Muusikas pole õiget ega valet. Kui ma orkestriga proovi teen, lasen ma neil mängida. Mind ei huvita õiged või valed noodid. Tahan panna muusikuid tunnetama suuremat “pilti”, ühist hingamist ning fraseerimist,” sõnab Järvi. Niimoodi tekibki ühtne organism, usaldus ning suur tahe endast parim anda ja keskenduda muusika sisule, mitte ainult nootide äramängimisele. Kõik need põhimõtted tõid noorteorkestrile 2015. aastal Euroopa Kultuurifondi kultuuripreemia “Pro Europe”. 2016. aasta septembris käis vastne orkester oma oma teisel turneel. Repertuaari ühendavaks teemaks oli “luik”, milles põhiteosteks olid Arvo Pärdi “Luigelaul” ja Tšaikovski “Luikede järve” süit Kristjan Järvi seades. Seekordsel tuuril tegid keelpillirühmade kontsertmeistritena kaasa viis muusikut orkestrist Kremerata Baltica ning Mieczysław Weinbergi viiulikontserdis olid solistideks Lidia Baich ja Gidon Kremer. Kontserdid toimusid Klaipedas, Kaliningradis, Gdańskis, Kopenhaagenis, Sønderborgis ja Peenemündes. Tuuril olemine on omamoodi võluv. Tekiks nagu omaette reaalsus: inimesed saavad väga lähedaseks, mis lisab ühtsustunnet ka orkestrimängule. Olmeprobleemide pärast ei pidanud muretsema, see kõik oli meie eest ära korraldatud. Tuuril olles ei kuulu me kusagile, oleme olemas vaid muusika jaoks. Läheb täitsa meelest, milline on tavaline elu. Mõnikord võib tuuril olemine ka raske olla, sest bussisõidud on vahel pikad ja ärkama peab vara. Ühel päeval andsime näiteks kolm kontserti ja mõne pika päeva lõppu pidi mahtuma ka salvestamine. Kuid kõige selle koosmõjul tekib inimeste vahel eriline side, mida isegi igapäevaelus harva kohtab. See ühtsus annab orkestrile tohutu energia, mida tunneb igal kontserdil mängides, ja see annab rohkem jõudu tagasi. Vaatamata mõnedele raskustele olid kõik õnnelikud, et sellise vägeva kogemuse osaliseks said. Kristjan Järvi ütlused orkestriproovides ja kontsertide lõpus olid väga inspireerivad. “Ärge mängige siin orkestris nii, nagu olete võibolla harjunud mängima,” sõnab Kristjan ühes proovis. Ta tahab, et muusikud oleksid alati avatud hoiakuga ja paindlikud. Kui keegi puhkpillide rühmast mängib soolot, ei saa ta astuda sellest voolust ja karakterist välja, milles terve orkester on. Samas ei saa rühmamängija olla omas maailmas, vaid peaks igal hetkel püüdma teistega koos teha kõike seda, mida juhib dirigent. Siis saab orkestrist üks organism. Musitseerimise hetkel peaks unustama selle, kes sa oled. Järvi tahab, et iga orkestrant julgeks tema orkestris teha niisuguseid asju, mida muidu ei söandaks teha. “Kui peaeesmärk on, et kõik noodid kõlaksid õigel ajal, on tegu ääretult keskpärase musitseerimisega,” sõnab Järvi. Palju tähtsam on tunnetada ühist voolu ja muusikat ennast. Ainult nii saab toimuda midagi erilist – muusika tõeline olemus ärkab ellu. Mäletan veel, kuidas Kristjan rääkis, et muusikat ei saa teha nagu tööd, sest see peab olema loominguline tegevus, mitte tundide ära istumine. Kui seda teha tööna, pole see enam muusika. Samuti rääkis ta sellest, kuidas muusikalised fraasid peavad olema lihastes läbi tunnetatud, et need kinnistuksid. See on väga õige, sest ainult nootide mängimine ilma fraseerimata tekitab lihastes kahtlemata teistsuguse tunde, kui emotsiooniga mängides. Ei tohiks lihtsalt korralikult noote lugeda, vaid pigem püüda mõista, mida helilooja taotles. Elus on ikka niimoodi, et tegelikult ei tea kunagi päris täpselt ette, mis juhtub. Kontserdiolukord on Kristjan Järvi juhatusel väga põnev, kuna tal tekib spontaanselt huvitavaid ideid ning teda peab alati tähelepanelikult jälgima, sest ta ei juhata kunagi kontserdil täpselt nii nagu proovis. Kõigil kontsertidel oli suur energia ja inspiratsiooni laeng. Ju see kandus ka publikuni, kuna iga kontserdi lõpul aplodeeriti püsti seistes. Publikut vaimustasid ka lisapalad, eriti viimasena kõlanud Gene Pritskeri “Viljandi süit”, mis koosnes eesti rahvalaulude töötlusest. Osa sellest loost mängis orkester püsti seistes ja peast, liikudes rahva sekka, nii et publik lõpuks plaksutas ja tantsis. Esinejate ja publiku vahel tekkis tihe kontakt, mis pani kontserdile väga rõõmsameelse ja heatujulise lõpu. Huvitav oli mängida Peenemünde suures kontserdisaalis, muuseumis (Historisch-Technisches Museum Peenemünde), mis on tehtud endisest raketitehasest (seal ehitati ja katsetati Teise maailmasõja eel näiteks V-2 raketti). Erilise atmosfääri tekitas üks meie lisapala, Charles Colemani seade Bachi prelüüdist h-moll orkestrile. Suutsime saavutada väga õrna piano. Selle muusika saatel transformeerus ruum, kus kunagi toodeti sõjarelvi, mõtlemapanevalt ilu ja rahu kohaks. Täissaal kuulas täielikus vaikuses ülima tähelepanelikkusega. Loole järgnes pikk ja tähendusrikas aplaus – orkester, mis tahab jagada rahu sõnumit, kõlas selles kohas eriliselt. Väga inspireeriv oli musitseerida koos Gidon Kremeriga, kes soleeris Weinbergi viiulikontserdis. Kahel esimesel kontserdil esitas sama teost Lidia Baich. Nende nägemused teosest olid väga erinevad. Baich mängis ülikiires tempos, suutes kõik uskumatult hea tehnikaga ääretult kaunilt kõlama panna. Kremer seevastu võttis palju aeglasema tempo, aga kõigil fraasidel oli väga sügav tähendus. Vahel oligi oht jääda orkestris istudes tema mängu kuulama, kuna see tõesti pani sügavamalt mõtlema. Elukogemus on see, mis annab mängule sügavuse, ja musitseerides peakski alati otsima nootide taga peituvat tähendust. Weinbergi viiulikontsert (kirjutatud 1959) on tõeliselt põnev avastus, seda võiks tihedamini kuulda saada. Helikeelelt sarnaneb ta väga Šostakovitši 1. viiulikontserdiga, tuntavalt on mõjutusi ilmselt ka Prokofjevilt ja Bergilt. Oli suur rõõm sellel tuuril osaleda. Vaatamata pingelisele graafikule andis see ikkagi palju rohkem kui võttis ning suurendas sisemist julgust. Arvan, et sellel orkestril on suured väärtused nii muusikalises kui inimlikus mõttes ning sel kooslusel on väga tähtis missioon – et me hooliksime üksteisest ja meid ümbritsevast loodusest ning eksisteeriksime rahumeelselt koos. Ning sellises energias veel midagi luua – muusikat teha – on tõesti tänapäeva maailmas kiiduväärt eeskujuks! Ilmunud Muusikas 11/2016

Läänemere Filharmooniaorkestri ja Baltika Grupi koostöös esitleti kontserttuuril “Vetemängud” (“Waterworks”) Saksamaal Peenemündes uut moekollektsiooni. Erilise valguskunstist, installatsioonidest, heli- ja Eestis loodud moedisainist loodud terviku autor oli orkestri dirigent Kristjan Järvi. Kontsert-moeetendust esitleti täismajale Saksamaal Usedomi saarel asuvas ajaloolises Peenemünde tehnikamuuseumis. Kontserttuuri teemast “Vetemängud” lähtudes tegi Baltika Grupp kontseptuaalse valiku Montoni 2017. aasta kevad-suve kollektsioonist, õmmeldes kõikidele orkestrantidele ja dirigendile esinemisriietuse. Komplektide disainimisel võeti eeskujuks vee iseloom, tekitades laval mere laineid meenutava visuaalse vaatemängu. Ürituse eesmärk oli raputada seniseid arusaamu traditsioonilisest kontserdist. “Tervikut, mida soovisime luua muusika, projektsioonide, valgustuse ja helidisaini abil, täiendas moekunst. See kõik oli osa terviklikust kunstilisest kogemusest, mis hõlmas muu hulgas ka seda, kuidas muusikud laval välja näevad, kuidas peegeldavad riided vee erinevaid värve ning kuidas valgus ühendab need meeleliseks tervikuks,” ütles Kristjan Järvi.