Otsingu tulemused

Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia. Erakordsed nüüdismuusika ettekanded, rollid Tatjana Kozlova-Johannese teoses “söövitab.tuhk” ja Veljo Tormise / Rasmus Puuri teoses “Lalli”. “Mind köidab koostöö inimesega. Helilooja kirjutab mulle loo, me saame kokku, suhtleme ning näeme, mil määral me üksteist inspireerime. Ma olen loo sünni, laiemalt võttes muusikaajaloo sünni juures, mistõttu tunnen ennast tohutult privilegeerituna. [---] Ma näen ennast eelkõige vahendina ja vahendajana. Ma lähen lavale ja püüan pakkuda inimestele elamust, anda neile midagi muud kui lihtsalt noodid ja tekst. Anda neile energiat, uusi mõtteid või hoopis tühja pead. Et nad saaksid ennast täiesti välja lülitada sellest keskkonnast, kust nad tulid ja kuhu pärast kontserti edasi lähevad. Et nad tunneks – neis endis on midagi muutunud ning maailm on teistsugune.” Ajakiri Muusika nr 3 2015 Hele-Mai Poobus, “Seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline. Intervjuu Iris Ojaga”.

Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia. Viljakas loominguaasta ning tipptasemel kontserdid Eestis ja maailmas. “Muusika on minu jaoks lihtsalt üks võimalik viis end väljendada. Praegu tähendab see improviseerimist, komponeerimist, arranžeerimist jne. Aga see võiks täiesti vabalt olla ka miski hoopis muu. Mul on veel mitmeid mõtteid, mida elus teha võiks, huvitab ka kirjandus, etenduskunstid, filosoofia. [---] Ma ise ei tunne absoluutselt, et jazzmuusika on mu ülim kirg. Ma sellest igal hetkel küll ei vaimustu. Lihtsalt “ilu” pole muusikas minu jaoks piisav, vajan midagi teravamat!” Kertu Kärk, ““Jazzkaare” fookuses”. Edasi, 29.06 2022

Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia. European Jazz Conference korraldustiim: Anne Erm, Jaak Sooäär, Eva Saar, Elo-Liis Parmas, Marti Tärn, Maret Mikk, Anu Luik, Kirke Karja, Ronja Soopan - kõrgetasemelise rahvusvahelise suursündmuse väljapaistev korraldamine Eestis. “Eesti on kuulus oma suurepärase vokaalmuusika ja kooritraditsiooni poolest. European Jazz Conference showcase’id Tallinnas tõestasid, et sellel traditsioonil on tugev mõju ka Eesti jazzile. [---] Showcase’ide tase oli üldiselt väga kõrge. Tallinn on väga atraktiivne linn, kogu konverents oli “Jazzkaare” festivali, Eesti jazzi ning Europe Jazz Network tiimi poolt erakordselt hästi korraldatud.” Tony Dudley-Evans, London Jazz News, 20.09 2021

Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia. Suurteose, ooperi “Wölfe” (“Hundid”) loomise eest “Suure üldistusjõu ja paljutähenduslikkuse annab loodusooperile “Hundid” siiski muusika. Loodus või veel laiemalt kõiksus ning inimene selle osana on Helena Tulve loomingus otsesemal või kaudsemal viisil ikka kohal olnud – nagu ka tema juhitud festivaliprogrammides. “Huntides” haaravad muusika dramaatilisus ja jõud, muusikasse kätketud konfliktid ja nendest vallanduv energia. Tulve mõtleb nii sõnas kui ka helis alati mitmeplaaniliselt, mis on eriti oluline “Huntide” lapidaarse teksti puhul. Muusikas on läbi põimunud iseseisvad, pidevas muutumises liinid: need on nagu mitu lugu, mida jutustatakse, nii et need üksteist täiendavad või kontrapunkti moodustavad, andes kogu teosele müütilise sügavuse.“ Sirp, 5.07 2022 Kristel Pappel “Metsä kuldane kuningas”

Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia. Erakordne loominguaasta, flöödikontsert “Lux Stellarum” ja X sümfoonia. “Ma eriti ei usu, et muusika inimesi paremaks teeb, sest tahe muutuda peab ikka inimesel endal sees olema. Muusika võib kaasa aidata, töötada stimulaatorina. Aga et ta ise niivõrd maagilist jõudu omaks … Me oleme läbi ajaloo näinud küll, kuidas muusikalembesed diktaatorid või muud võimukandjad on igasugu sigadusi teinud, hoolimata sellest, mida nad naudivad oma jõudehetkel. Mida muusika abil saab võimendada, on minu kui ühiskonna liikme või kodaniku positsioon. Kui ma olen saanud kas teose pealkirja, saatesõna või vokaalteose puhul tekstikorpuses peituva sõnumi kaudu midagi välja öelda, olen ühe teoga näidanud oma arusaamist maailma asjadest – mul on mõnevõrra kergem elada pärast seda.” Ajakiri Muusika nr 8-9 2019. Kristel Pappel, “Kujutlusest kõlamiseni ehk helilooja katkematu teekond. Intervjuu Erkki-Sven Tüüriga”.

Tallinna muusika- ja balletikool MUBA – üllatusi täis kool. Ia Remmel Muusikauudiseid maailmast. Nele-Eva Steinfeld Europe Jazz Media soovitab. TÄHT Klaus Mäkelä – meteoorina muusikataevasse. Kai Kiiv KIRG Jooga kui keha, hinge ja meele liit. Miina Laanesaar ARVAMUS Unustusehõlma vajuv eesti muusikapärand. Eesti teatri- ja muusikamuuseumi olukorrast. Maris Kirme Interpreetide tõsielu ja tuleviku (l)ootused. Henry-David Varema KOOSKÕLA HUIK! leiab üles kõige põnevamad harmooniad. Sven-Erik Petermann PILK Klaverimuuseum Holdre mõisas avas uksed. Virge Joamets Tõeline kunst ei talu spekulatsioone. Raamatust “Igor Bezrodnõi. Kunst, mõtted, isiksus”. Niina Murdvee Laulutuules üle maailma. Raamatust “Kammerlauljad. Eesti Filharmoonia Kammerkoor 40”. Virge Joamets 30 aastat Rapla kirikumuusika festivali. Mihkel Kukk MÄLU Uudishimulik ja tabamatu Leo Normet – mitme põlvkonna suunaja ja ühendaja. Raili Sule MULJE Selleks korraks lõppenud. Pärnu muusikafestival. Toomas Velmet Stanisŀaw Moniuszko “Õudne mõis” – suursündmus Eesti ooperimaastikul. Toomas Kuter “Naksitrallid” – oluline uuslavastus. Brita-Liis Oruste Lambad on siin ja ... Helena Tulve dokumentaalse ooperi “Hundid” esiettekandest Saksamaal. Liis Kolle Sõja aja muusika. Mõtteid ja märkmeid Haapsalu vanamuusikafestivalilt. Eva Lepik Miks käia Suure-Jaani festivalil. Farištamo Eller “Klaaspärlimäng” on Tartu nägu. Alo Põldmäe Haapsalu valged ööd. Elle Isabel Lindpere Muusikauudiseid Eestist Heliplaatide tutvustus

19. novembril selgusid VIII rahvusvahelise Jorma Panula nimelise dirigentide konkursi tulemused. Need olid küllaltki ebatavalised: finaali pääses kolm noort dirigenti ning välja antigi kolm esikohta! Võistluse finaal viidi läbi Vaasa linnahallis, kus konkursantide käsutuses olid Vaasa linnaorkester ja Jyväskylä Sinfonia. Kõlasid Bartóki orkestrikontserdi I osa, Dvořáki 9. sümfoonia I osa, Brahmsi 3. sümfoonia I osa ja Richard Straussi “Neli viimast laulu” (solist maailmanimega sopran Camilla Nylund). Võistlejad astusid üles vaheldumisi kaks tiiru, Aaviku juhatada olid Brahms ja Straussi IV osa. Olgu märgitud, et eestlastel on Panula konkursil varemgi hästi läinud: 1999. aastal pälvis samal konkursil I preemia ja orkestri eripreemia Olari Elts, 2003. aastal II koha ja Jorma Panula eripreemia Lilyan Kaiv ning 2012. aastal II koha Risto Joost. Õnnitleme noort muusikut õnnestunud esinemise ja kõrge tulemuse puhul ning ühtlasi uurisime, mis tehtud ja teoksil. Kust tuli mõte osaleda Panula konkursil? Henri Christofer Aavik: Usun, et konkurssidel osalemine on olnud alati noorte muusikute jaoks üks olulisi väljundeid, mis motiveerib, asetab veelgi suurema luubi alla töö iseendaga ning hea esituse korral tõstab ka enesekindlust, et veelgi julgemalt edasi püüelda. Kuigi pealtnäha on ju konkursi puhul tegu lihtsalt inimeste võrdlemisega ja seda suures osas väga subjektiivsetel alustel, siis üldiselt otsib noor muusik sealt siiski võimalust enesearenguks. Nii oli ka minuga ja olen väga õnnelik, et sain kutse Panula konkursil osaleda. Kui tihe oli konkurents? Videovoorust võttis osa 154 noort dirigenti ning konkursi esimesse vooru kutsuti neist 20. Mis enda hinnangul edule kasuks tuli? Üks suurepärane muusik soovitas mul enne konkurssi vahetuid ettevalmistusi eesootava esimese vooru eel mitte üle tähtsustada, vaid mõelda ka sellele, et tegelikult olen konkursiks valmistunud juba kogu oma senise elu. Selline mõte võtab muidugi igaühe vastutusele selle ees, kuidas ta siiani oma päevi elanud ja sisustanud on, kuid samas viib mõtted ka paljudele varasematele katsumustele, millest üha kogenumana välja on tuldud. Mina leidsin kahtlemata julgustust teadmisest, et olen võinud erinevaid muusikalisi kollektiive juhatada juba üle kümne aasta ning kohtunud selle aja jooksul lugematu hulga väga heade muusikutega, kellelt kõigilt on õnnestunud midagi õppida. Siiski ei saa salata tõsiasja, et mul on olnud võimalus peaaegu kõiki konkursi kavas olnud teoseid ka juba korra varem dirigeerida — see on ühele nii noorele dirigendile erakordne kingitus ning sugugi mitte iseenesest mõistetav ettevalmistuse osa. Kuidas varasem trompetieriala on dirigenditegevusele kaasa aidanud? Dirigeerimisele aitab kaasa igasugune varasem muusikaline tegevus ja tegelikult ükskõik millise pilli mänguoskus. Õigupoolest on see lausa vältimatu. Näiteks varasest noorusest peale mõne harmooniapilli mängimine kiirendab kahtlemata partituuri mitmehäälse olemusega kohanemist, kuid samas on pianiste, kes saavad regulaarselt võimalusi orkestris või suuremates ansamblites musitseerida pigem vähe. Trompetit mängides sain selliseid kogemusi lausa hulgaliselt, võisin jälgida erinevate dirigentide tööd ning õppida kollektiivselt hingama. Hingamise oskust ei ole võimalik dirigeerimise juures ülehinnata! Millised on noorte dirigentide võimalused praegusel koroona-ajastul? Seoses praeguste piirangutega katsetatakse ka dirigentide koolitamisel erinevate online formaatidega – võib kohata küllaltki leidlikke ideid, kuid noore dirigendi arenguks on selliste ettevõtmiste kasutegur siiski madal. Kursuseid, õppeprogramme ja konkursse korraldatakse endiselt ja kohati tundub, et üha rohkemgi, kuna aga dirigentideks pürgijaid on nüüd rohkem kui kunagi varem, siis on igaühe praktilised võimalused orkestrit juhatada jätkuvalt kullahinnas. Päriselt mõjutab praegune aeg aga noori vabakutselisi dirigente, kellel on ära jäänud olulisi kontserte ja projekte ning kes on pidanud kaotama võimalikke järgnevaid tööpakkumisi. Siiski on ikka ja jälle kuulda noortest dirigentidest, kelle aktiivne kontserttegevus on alguse saanud justnimelt viimase aasta jooksul. Henri Christofer Aavik alustas muusikaõpinguid Tabasalu muusikakoolis (õp Valdo Rüütelmaa) dirigeerimisega alustas 14-aastaselt. lõpetanud TMKK muusikateooria ja trompeti erialal. Kaks aastat hiljem astus üles dirigendina rahvusooper Estonia noorteprojektis “Armastus salakaubaks”. Tallinna haridusameti tunnustus “Tallinna noor kultuuritegija 2011”. 2012–2014 täiendas ta end prof Jorma Panula noorte dirigeerimisklassis Sibeliuse akadeemia. 2014 pälvis ta esikoha IV Eesti noorte puhkpilliorkestrijuhtide konkursil ning oli TMKK 51. lennu ooperiprojekti, Mozarti “Bastien ja Bastienne” kunstiline juht ja dirigent. 2019. a täiendas Aavik end vahetusõpilasena Šveitsis Zürichi kunstide koolis prof Johannes Schlaefli dirigeerimisklassis. praegu õpib ta Saksamaal Franz Liszti nimelises Weimari muusikakõrgkoolis (prof Nicolás Pasquet ja prof Ekhart Wycik). on seisnud dirigendina enam kui 70 kollektiivi ees (sh Zürichi Tonhalle orkester, Weimari riigikapell, Jena filharmooniaorkester, Göttingeni sümfooniaorkester). Juhatanud Estonias külalisdirigendina Tšaikovski “Pähklipureja” etendusi.

Muusika kolmandas podcastis vestleme MUBA maja akustiku GERDA KAASIKUGA firmast AKUKON ja ühega maja arhitektidest HANNA-LIISA MÕTUSEGA. Jutuks tuleb, kuidas kujundati MUBA saalide akustikat, maailma erinevate saalide akustikast ja sellest kuidas sündis MUBA põnev sisekujundus.

Sel aastal toimus heliloojatele Kappidele pühendatud Suure-Jaani muusikafestival juba 25. korda. Festivali kavale peale vaadates jäi silma selle laiaulatuslikkus ja värvikus. Ilmselt leidis igaüks 17. ja 23. juuni vahelt endale midagi põnevat. Oli festivali lipu heiskamine, mälestushetked kalmistul, meenutused festivaliga pikalt toimetanud inimestega, samuti videomeenutused, näitused ja loomulikult seinast seina erinevad kontserdid nii žanriliselt, paikade, kellaaegade, stiilide kui pillide poolest. Suure-Jaani on imeline koht, kus mõnusalt aega veeta ja suvist olemist nautida. Ja kontserte külastada. Olles veidi ringi uudistanud, küsisin endalt, mille poolest erineb see konkreetne festival mujal toimuvatest. Kas on miskit, mis seob paiga ja festivali? Kontserdikohad on kindlasti iseloomulikud just sellele üritusele – kohalik Suure-Jaani kalmistu, siinsed kirikud, kooli suur saal, kohvik Arturi juures, Tervisekoja lipuväljak ja Hüpassaare saal, Vanaõue puhkekeskus, Võhma kooli aatrium, Kondase maja saal, Tääksi vesiveski, Olustvere leivakoda, Hüpassaare rabasaar … Kohalikku elu rikastavad väljastpoolt tulevad esinejad kindlasti. Samas võiks selline pika traditsiooniga festival olla kasvulavaks paljudele muusikutele, ja miks mitte teistelegi kunstnikele. Näiteks võib tuua Viljandi folgi, kus alati uusi tulijaid ja eriti just kohalike seast. Suure-Jaani festivalil ringi liikudes jäi mitmelgi korral kõrvu, et just kohalikel on pigem väike võimalus esinema pääseda. Esinejate valik olla ka aastate lõikes pigem sarnane kui varieeruv. Ise olin festivalil esimest korda, üldse olin Suure-Jaanis niimoodi pikalt mitmel päeval ja päevad läbi esimest korda. Öeldakse, et enne tuleb käia Nuustakul ja alles seejärel minna Pariisi, minu Nuustaku oligi seekord Suure-Jaani ja kõnealune festival. Kõige erilisema elamuse jättis avaõhtu Eesti muusika- ja teatriakadeemia sümfooniaorkestri kontsert. Rõõm oli kogeda pulbitsevat muusikat rõõmust pakatavatelt noortelt (dirigendid Valle-Rasmus Roots ja Toomas Vavilov, solistid Peeter Margus, Georg Maaten, Kerstin Laanemets, Rebecca Kontus, Evita Lohu, orkestri kontsertmeister Eva Aarnis). Orkestrilugude (Vieira, Bach, Martin, Kontus, Ravel) vahel üllatasid kuulajaid mõned põnevad kammeransambli teosed (Tüür, Skoryk, Dvořák). Veel püüdsid eriliselt pilku lõunatunnid kohvikus Arturi juures, kus vestlusteks olid kohale tulnud PÖFFi asutaja Tiina Lokk, DJ Allan Roosileht, helilooja Sven Grünberg, kirjanik Rein Veidemann ja laulja Taisto Noor. Inimesed lavadel tunduvad nii kauged, kuid nähes ja kuuldes neid jutustamas oma elust, kogemustest, elamustest, saab selgeks, et inimesed oleme me kõik ja iga tee on omanäoline ning eriline, olgu see nii vähe või palju kuulsusrikas kui tahes. Eriliselt toon välja ka keelpillikvarteti Canzonetta (Meelis Orgse, Mari-Liis Uibo, Johanna Vahermägi, Johanna Randvere) ajaloolistel pillidel sooja energia ja mõnusa ajas rännaku eest. Rõõmu tegi ka ERSO kontsert Xandi van Dijki dirigeerimisel, mille kavavalik (Sibelius, A. Kapp, Brahms, A. Uibo) ja solistid (Arvo Leibur, Arete Kerge, Helen Lepalaan) olid kindlasti üks festivali kirssidest tordil. Elav ja tugev esitus loomulikult ka. Puudust tundsin läbitöötatud informatiivsest bukletist, kust kontsertide kunstiliste ideede, teoste ja heliloojate kohta lähemalt uurida. Festivali üritused olid põnevalt paigutatud nii, et igale poole jäi mitu tundi vaba aega. See andis võimaluse Suure-Jaanit niisama väisata ning anda enne järgmist üritust meelele puhkust. Andis võimaluse ka ujuma minna või ka lihtsalt järgmisel päeval tagasi tulla, kui ootus sel päeval liiga pikk tundus. Festivalidega on kord juba nii, et kõigest, millest tahtnuks kirjutada, sinna ei pruukinud jõuda, ja sellest, kuhu jõudis, ei saagi kõigest justkui rääkida. Festivali üks tunnussündmusi on juba aastaid “Päikesetõusukontsert” Hüpassaare rabasaarel, mille kontseptsioon on kinkida publikule muusikaline elamus ajast, mil pimedusest tõuseb valgus ja päike. Ööl vastu jaanilaupäeva meelitas kontsert “Tõnis Mägi ja Koit” ohtralt inimesi kella kolmeks Soomaale. Lõpuks aga oli idee ja ettekujutus sellest sündmusest erilisem kui reaalsus. Tegelikkus on ikkagi miskit käegakatsutavat ja tihti ka tüütut, mida väga palju inimesi rabas kahtlemata on. Samuti valmistas omamoodi pettumuse, et kontsert sai läbi, enne kui päike üldse tõusis. Siis mõistsin, kui keeruline on ajastada hetki nii, et need tunduksid juhtuvat justkui muuseas. Üldse on kunsti keeruline ajastada, nii et see jõuaks esitajalt vastuvõtjani terviklikult, sest “tee peal” võib juhtuda kõike. Kuulaja (ja ka esitaja) võib olla väsinud, tal võib olla kõht tühi, mured perekonnas jne. Seetõttu on hetk, mil kunsti läbi sünnib elamus, alati eriline, vahel eriliselt tõstev. Sellel festivalil jäi näiteks eriliselt kõrvu elektrikitarri ja oreli kooskõla. Mõned kontserdid jäid ka kuulmata, kuid pakuvad siiani huvi: “Helide mets” põnevates kõlavärvides kannelde ja harmooniumi, klavikordi ning tereminiga (Anna-Liisa Eller ja Taavi Kerikmäe), ansambli Vox Clamantise (dir Jaan-Eik Tulve) “Ja ma kuulsin hääle” ning muusikakoolide noorte kontserdid. Arvestades juba aastaid Suure-Jaani festivali väisanud inimeste mõtteavaldusi avaldan lootust, et mida aeg edasi, seda enam leiavad siinsetele lavalaudadele tee ka kohalikud ning et olemasolevad väärtused saavad juurde midagi, mis eristavad seda ettevõtmist veelgi enam kõigist teistest just kohavaimu ja inimeste poolest.

Paavo Järvi ja tema Zürichi Tonhalle orkester on saanud Euroopa Kultuuripreemia (Europäischer Kulturpreis)! Preemiate gala leidis aset eile, 23. septembri õhtul orkestri kodusaalis Zürichi Tonhalles. Muusikutest pälvisid selle auhinna veel klassikalise muusika piire avardav viiuldaja Nigel Kennedy, väljapaistvad lauljad Camilla Nylund ja Bryn Terfel, tšellist Sol Gabetta, Zürichi muusikuteduo Yello ja saksa punk-rock ansambel Die Toten Hosen. Elutöö eest läks preemia Saksa näitlejale Mario Adorfile, pärjati veel Itaalia filmidiivat Claudia Cardinalet. Saksa näitleja Hannes Jaenicke sai preemia keskkonnakaitsealase tegevuse eest ning kujutavas kunstis tunnustati saksa kunstnikku Niklas Castellot. Paavo Järvi ütles sõnas preemiagalal: "Sümfooniaorkester on hea näide sellest, kuidas me oma ühiskonda võiksime kujundada. Meil on siin koos muusikud 32 maalt, väga andekad, professionaalsed ja suure respektiga üksteise vastu. Mulle kui eestlasele pole kunagi olnud olulisem olla eurooplane, kui just praegusel ajal." Galakontserdil esines Zürichi Tonhalle orkester Paavo Järvi juhatusel, solistidena astusid orkestri ees üles kõik auhinnatud. Euroopa Kultuuriauhind asutati 2012. aastal ja selle raames antakse välja preemiaid väljapaistvate Euroopa saavutuste eest. Preemiasaajate hulgas on orkestrid, muusikud, kunstnikud, näitlejad, väljapaistva sotsiaalse ja ühiskondliku tegevuse eest preemiasaajad ning välja antakse ka preemiat elutöö eest ja järelkasvu preemiat. https://europaeischer-kulturpreis.de https://www.facebook.com/europaeisches.kulturforum

Musikaalselt emotsionaalsete esinemistega publiku tähelepanu köitev segakoor HUIK! üllitas sel hiliskevadel esimese heliplaadi. Samuti on seljataga edukas rahvusvaheline konkurss ning silmapiirilt ei puudu juba uuedki väljakutsed. Oluliste verstapostide veerel kergitab koori senistelt ja tulevastelt tegemistelt loori koori laulja Sven-Erik PETERMANN. Võidukas kevad Hiljuti valmis segakoori HUIK! esimene heliplaat. See ei ole mitte ülevaatlik kogumik koori ajaloost ja parimatest paladest, vaid Lembit Veevo autoriplaat kaheksa looga. Mõni neist on rohkem tuntud, mõni aga selline, millest on olemas ainult Veevo enda käsikirjaline noot. Uue elu puhus HUIK! sisse paladele, millest mõni vaid korra ette kantud ja mis esmaettekande järel sahtlisse ununenud. Materjaliga tutvumine algas täpselt koos koroonapiirangute kehtestamisega. Partiid tuli selgeks saada videokoosolekute vahendusel ja iseseisvalt tööd tehes. Nende segaste aegade tõttu venis töö plaadiga lausa kahe aasta pikkuseks, mis tagantjärele vaadates ei olnud sugugi halb, see andis aega lugudel lauljatesse settida. Lembit Veevo kinnine iseloom ja küllaltki melanhoolne muusika jõudiski pisut rohkem avaneda. Koori toonane peadirigent Ingrid Roose kirjeldab Veevo muusikat kui raba, kuhu võibki sumpama jääda: “Seal on väga palju detaile. Oluline on anda muusikale ja just nendele tekstidele natukene aega ka seedida. Mõnes mõttes on see tore, et me oleme seda nii pikalt teinud – ühe autori loomingut esitades ja salvestades on vaja tema helikeelest üdini aru saada.” (Klassikaraadio saates Delta 7. VI 2022) Salvestus käsikäes konkursiga Lembit Veevo plaat jäi Ingridi viimaseks projektiks HUIK!i peadirigendina. Kooril väga palju mahti hinge tõmmata ei olnud, paralleelselt plaadi viimistlemisega asus uus peadirigent Ode Pürg valmistuma konkursiks Austrias. Viimasest välismaisest konkursist oli juba omajagu aega möödas, vahepeale jäi nii eelmine peadirigendi vahetus, kui Kaspar Mänd koori tegemistest taandus, kui ka pikk koroonapaus. Maikuus Viini lähedal Badenis toimunud konkursi “Ave verum” kava oli keerukas ja ettevalmistusaega tundus vähe, nagu ikka. Sellele vaatamata saavutas koor väga hea ühtse kõla ja ühise hingamise, kus suurt rolli mängisid nii Ode nõudlikkus ja täpsus muusikas, hääleseadja Egle Veltmanni kõrge professionaalsus ja olulisele keskendumine, aga kindlasti ka plaadi õnnelikult n-ö purki saamine. Mõnigi laulja tundis konkursile eelnevatel päevadel rahutust, proovi tehti küll, aga palju vähem kui tavaliselt. Liigse harjutamise vältimine õigustas ennast ja vormi ajastamine õnnestus suurepäraselt – publik peegeldas tagasi koori head energiat, laval oli tunda mõnusat koostöö- ja küünarnukitunnet. Tulemuseks kulddiplom maksimumilähedase punktitulemusega ja II koht, lisaks dirigendi eripreemia. Peadirigent Ode hindab pingutusi väärtuslikuks ka laiemas pildis: “On saavutatud hästi hea ühine vaimsus, mis on pikalt edasi püsimiseks väga vajalik. HUIK! on koorina just see materjal, kes võiks laulda ükstapuha mida, ei pelga mingit repertuaari. Dirigendi jaoks on koor ideaalses punktis, kust nüüd edasi minna.” Käidud pikk tee Kui tänaseks laulab HUIK!is pea nelikümmend lauljat erinevatelt elualadelt, siis koori teekond algas vanalinna hariduskolleegiumist (VHK). 2009. aastal panid koorile alguse VHK õpilased, kellest paljud laulsid kooli kammerkooris. HUIK!i asutaja Kaspar Mänd meenutab: “Asjaolude kokkulangemisel sattusin õpilasena VHK kammerkoori juhatama 2006/2007. aastal, mil valmistuti laulupeole minema. See protsess ja sealt saadud emotsioonid kinnistasid kambavaimu ning soovi ka pärast kooli lõpetamist koos edasi laulda.” Siiski kulus asutamiseni veel aasta. Elukorraldus muutus, paljud suundusid õppima Tartusse, oodati ka järgneva lennu lõpetamist, kus õppis Anna Mazurtšak (toona Ehrenberg), kellega koos asus Kaspar koori dirigeerima. Aja jooksul muutus koor tähtsaks ka kogu Kaspari perele. “Suvised laagrid ja kontserdid Muhus möödusid alati õhtuste meeleolukate äraolemisega meie suvekodu õuel. Ja eks õhtuti võeti ikka kogu repertuaar ette, nii et isegi külarahvast kogunes kiviaia taha kuulama,” meenutab ta. Katsumuselt katsumusele Aastate jooksul on HUIK! kokkulaulmist lihvinud väga eriilmelistes projektides, mis on teatud moel ka nende edu pant. HUIK!i staažikas kuulaja Mari Virkus kirjeldab, mis teda koori juures köitis: “HUIK!i esinemistest jääb mulje, justkui suudaksid just nemad leida üles need kõige-kõige põnevamad heliloojad, palad ja harmooniad.” Huvitavaid elamusi ja väljakutseid otsiva koorivaimu taga on HUIK!i dirigendid, kes ei ole leppinud heas ja mõnusas kohas paigal püsimisega, vaid otsinud erinevaid väljendusvõimalusi kas unustatud või veel tundmatuid teoseid esitades või siis klassikalise koorimuusika piire kompavatest projektidest osa võttes. Ingridi esimene projekt kooriga oli Einojuhani Rautavaara tunniajane missa “Vigilia”, mis osutus parajaks pähkliks. Teose õppimine ei olnud lihtne. Rautavaara harmooniad muutuvad mõistetavaks tihtipeale alles siis, kui eraldi õpitud partiid hoolikalt ja väga täpselt kokku panna. Kui arvestada veel teose pikkust ja Rautavaara üsnagi depressiivset helikeelt, siis ei olnud imestada, et lauljate vaim kippus väsima. Tänu Ingridi ammendamatule energiale sai teos siiski läbi näritud ja selgeks õpitud. “Vigilia” esimesel kontserdil Niguliste kirikus olid kõik pingid tihedalt inimesi täis, koorilaulja jaoks mitte just igapäevane vaatepilt. Kontsert oli nii koorile kui ka publikule meditatiivne elamus, kuigi mõnigi laulja hiljem tunnistas, et oleks tahtnud end laval pisut kindlamalt tunda, kokkuharjutamise ja läbilaulmise aega oli jäänud väheks. Keset pika ja ühetaolise teose ei tea mitmenda osa algust oli häälerühmadel mõneti erinev ettekujutus sellest, millises helistikus koor parajasti olema peaks, dirigendil ei olnud seal enam midagi teha. Ingrid lõi loo kinni, andis uuesti hääled ja katki jäänud osa tehti algusest peale, nüüd juba ühiselt ühes ja õiges helistikus. Kõik see toimus nii sujuvalt ja silmagi pilgutamata, et koori komistus publiku meditatsiooni ei häirinud. Seda perioodi meenutatakse veel viis aastat hiljemgi. Kuigi tol ajal oli lauljatel emotsioone seinast seina, mängib “Vigilia” endiselt aeg-ajalt nii mõnegi laulja kõrvaklappides. Laulud pimeduses On ka selliseid teoseid, millele proovisaalis kuigi palju aega kulutada vaja ei ole, aga seda rohkem on tarvis pingutada ettekandel. Ivo Lille loodud elektrooniliste helide ja koori vokaali saatel avati Lennusadamas näitus. Hämaras ruumis seisis koor allveelaeval, dirigent kaugel eemal sillal. Dirigendil polnud muud võimalust koori juhatada kui hästi suurelt takti lüüa ja veel suuremalt kahe käega lehekülje algust näidata, kuigi pimeduses seda just hästi näha ei olnud, isegi vaatamata helendavatele käevõrudele käte ümber. Kooris andsid valgust mõned väikesed mapi küljes olevad lambid ja tahvelarvutid. Hääli andis igas häälerühmas üks laulja, kes kõrvaklapist õigel hetkel õiget nooti ülejäänud rühmaga jagas, et helide virvarris kõik õigel ajal ja õigel kõrgusel sisse astuksid. Mulje oli lõppkokkuvõttes väga uhke ja emotsioon hea, isegi ilma dirigenti korralikult nägemata-kuulmata. Koorilaul on tiimitöö HUIK!is on iga üksiku laulja isiklikku panust ja vastutust alati oluliseks peetud. Laulja arengut toetavad nii hääleseadja, dirigent kui ka erinäolised projektid, mis mugavustsooni piire laiendavad. Et publiku ja enda elu huvitavamaks teha, on viimased kaks jõulukontserti toimunud ansamblitena. Neist esimene koroonapiirangute tingimustes, kus publikut saalis olla ei tohtinud ja lauljaidki võis koguneda vaid piiratud arvul. Rangel kokkupuudete vältimise ajal oli kummaline isegi kümnekesi koos ühes ruumis viibida – videokoosolekud olid saanud uueks normaalsuseks. Zoomi-proovide tüdimuse leevendamiseks korraldati videokõne vahendusel viktoriine, kohtumisi heliloojatega ja muid koosviibimisi. Kontserdi salvestuse ajaks kogunes üks ansambel korraga kirikusse, videopildis on näha ajastu märgina suured vahed lauljate vahel – ikkagi kahe meetri reegel. HUIK!-TV esimene saade jõudis publikuni YouTube’i ülekandena, nelja ansambli etteastet ja lauljate meenutusi jõuludest võib veel praegugi järele vaadata. Järgmistel jõuludel said ansamblid koostööd teha soololaulmisele spetsialiseerunud juhendajatega, kolm tavapärast kontserti toimusid nüüd jälle koos publikuga. Tagasiside saalist ja lauljatelt on olnud väga hea, plaanis on ansamblitega jätkata ka järgmistel jõuludel. Kui piirangute lõpp veel ei paistnud, aga esinemissoov juba väga suureks oli kasvanud, sai salvestatud Anti Marguste “See on Eesti”. Partiid tuletati meelde ja õpiti selgeks iseseisvalt. Iga laulja sai endale koju mikrofoniga salvesti, millega oma hääl üles võeti. Samamoodi käisid lauljad ühekaupa Mustamäe metsatukas videokaamera, -operaatori ja dirigendi juures pilti salvestamas. Ilm oli päikeseline ja rahvariided jäid kuivaks, aga päev otsa filmimist tähendas montaažis parajat peavalu, sest iga laulja ajal oli valgus muutunud ja varjud erineva nurga all. Tänu heli- ja videorežii maagiale sai sellest kõigest kokku ühtne ja nauditav tervik. Tausta teadmata ei aimagi, kui palju aega ja tööd võib olla kulunud ühe kolmeminutise video tegemiseks. Proovisaalis Uuele lauljale saab ruttu selgeks see, et kes tahab põnevaid projekte ellu viia, see peab ka pingutama. Kui suurem osa tööd tehakse küll ühises proovis ära, siis ilma koduse kordamiseta hakkama ei saa. Iseseisva töö hõlbustamiseks on partiid nii üksikult kui kooskõlas kättesaadavad veebis ja telefonis. Neid saab kas trammis kuulata ja niisama peast läbi lasta või samal ajal nooti vaadata ja märkmeid teha, et segaseid kohti selgeks saada. Ainult helide kuulamisest aga alati ei piisa. Koori toonane laulja Monika Tomingas meenutab 2016. aasta Seghizzi konkurssi Itaalias, kus muuseas pandi taskusse mitu auhinnalist diplomit. “Konkurss oli kuum, seiklusrikas ja pakkus ägedaid emotsioone. Mäletan, kuidas filmisin liikumisi üles, et lauljad saaksid kodus harjutada ning kuidas proovis ikka uuesti ja uuesti liikumisi läbi tegime. Ja tundub, et oli kasu, välja kukkus väga ägedalt ja saime koreograafia eripreemia. Täpselt see, mida iga koor soovib koorikonkursilt saada,” naerab Monika. Helilooja Evelin Seppar, kelle loomingut HUIK! on esitanud, meenutab koostööd rahuloluga: “HUIK!i puhul võib loota kvaliteedile – et koor pühendub teose õppimisele ning annab endast maksimumi. Ei tegele teoste õppimise ja esitamisega pealiskaudselt.” Sellise seltskonnaga ei ole alati lihtne tööd teha, eriti kui aega kooriga harjuda pole palju. Ode alustas koormeistrina 2021. aasta sügisel, aga juba 2022. aasta hakul algas Ingridi töö Pariisi filharmoonias ja Ode jätkas peadirigendina. “Oli ootamatu, et lauljail endil on väga palju ideid lauldava muusika kohta. Kui anda neile võimalus rääkida, siis võis jutt venida väga pikaks. Mõtlesin, kas tõesti on vaja välja öelda, et üks on siin juht ja teie laulate. Aga teisalt see tähendab, et lauljad on kogu hingega asja juures. HUIK!i laulja on megahakkaja, ta teab, mida ta tahab laulda, tal on eesmärk olla hea muusik ja seda on hästi tore näha. Proovist lähen ära väga hea tujuga, muusika säriseb läbi nende inimeste ja sealt tuleb palju head energiat,” räägib Ode. HUIK!i koosseisu moodustavad inimesed, kellel kindlasti on varasem kokkupuude koorilauluga olemas. Sealjuures tegelevad mitmed igapäevaselt muusikaga, õppides kas Otsa koolis või EMTAs, nii on laulnud ja laulab tänagi kooris dirigendiks õppivaid noori. HUIK! eile-täna-homme dirigentide silmis Ingridist sai peadirigent 2017. aastal. “Minu töö lähtepunktiks oli üks Eesti parimaid harrastussegakoore, kes otsis enda ette Kaspari asemikku. Prooviti mitmeid dirigente, terve hooaja kestnud otsimisest aga ei olnud koor moraalselt enam liiga heas seisus ning alustada ei olnud ka sellest tingituna lihtne. Kui sinna juurde lisada veel ka minu “rohelisus”, mis puudutas segakoori juhtimist, siis algaski uue koosseisu loomine katsetuste kaudu,” meenutab Ingrid. Aastal 2020 tähistas segakoor HUIK! oma 10. tegevusaastat. Selle puhul toimus Vabal Laval kontsert-lavastus, kus kollektiivi ette astusid selle kõik varasemad dirigendid, kavas laulud, mis kümne aasta jooksul kõige hingelähedasemaks olid saanud. Kontserdi lõpetas ühendkoor koos vilistlastega. Samal aastal esines HUIK! Eesti kooriühingu aastakontserdil. Aasta noore dirigendi tiitel anti seal Ingrid Roosele, kelle juhtimise all on koor tempokalt arenenud ja koosseis stabiilsemaks muutunud. Ingrid: “HUIK! on praegu väga heas seisus, kooril on tugev tuumik, head lauljad ja kõrge moraal. Kollektiivil on väga hea hääleseadja ning uus särtsakas dirigent, kelle ideedetulvast sünnib palju head ja väärtuslikku eesti koorimuusikasse. HUIK!i repertuaaris on jätkuvalt olulisel kohal eesti noorte, kuid ka unarusse jäänud heliloojate loomingu esitamine, salvestamine ja jäädvustamine helikandjatele.” Mida aga toob homne? “Tulevik toob palju erinevat muusikat,” räägib peadirigent Ode Pürg, “veel kvaliteetsemaid ja erinäolisemaid koostöö- ja kontserdiprojekte, mis endal hoiaks kogu aeg hinge põlemas. Novembris tulevad kontserdid koos Robert Jürjendaliga. HUIK! on hea kontsertkoor, tahame pakkuda Eesti ja välismaa publikule põnevaid elamusi. Kui HUIK!i kontsert on tulemas, siis tead, et oo, siin on midagi huvitavat!” LAULJAD RÄÄGIVAD Kust see energia tuleb ja kes seda tekitavad? Maria Kalinina: “HUIK! on suur laulupere, kus on vahvad dirigendid, armastus koos laulda ja uued väljakutsed – ägedad keerulised lood, esinemised koos orkestriga, konkursid. Siin on võimalus laulda ja teha koostööd vahvate ja andekate inimestega.” Monika Tomingas: “Lauljat hoiab HUIK!is mõnus kamraadlus ja see, et tehakse aktiivselt koori ühisüritusi. Kindlasti aitab inimesi hoida ka see, et igaühe personaalse panusega päriselt arvestatakse. Näiteks puudumise korral dirigent uurib, kuhu on laulja kadunud. Kõlab küll võibolla imelikult, aga see tekitab lauljas rohkem vastutust ning ka tunnet, et tema kohalolek on oluline ja temast hoolitakse.” Kadri Põdra: “HUIK!i hoiab koos hea, inspireeriv ja ambitsioonikas dirigent ning piisavalt keeruline repertuaar, mis võimaldab lauljal areneda. HUIK!ist leiab mõnusaid kaaslasi, kellega koos apsakaid ja edulugusid kogeda.” Rita Jürmann: “HUIK!is on hea kambavaim, seltskond, äge repertuaar. Kaspar võttis alati aega, et repertuaari valikut põhjendada ning tekitada ka kooris vaimustust lugudest, mida laulma hakkasime. Isegi siis – või võibolla hoopis eriti siis – kui need olid keerulised või esmapilgul koguni veidrad. Nii hakkasime alati entusiasmiga pihta.” Saage tuttavaks – HUIK! 2009. aastal asutasid Kaspar Mänd ja Anna Mazurtšak segakoori HUIK!, suurem osa esimestest lauljatest oli VHK kammerkoorist. 2012. aasta veebruaris osales HUIK! Evelin Seppari kammerooperi “Teine” esiettekandel. Rahvusvahelisel koorifestivalil “Tallinn 2015” saavutati I koht segakooride kategoorias, III koht kaasaegse muusika kategoorias ja kaks eripreemiat. Itaalias Seghizzi 55. rahvusvahelisel koorikonkursil 2016. aastal pälvis HUIK! II koha rahvamuusika kategoorias, III koha kaasaegse muusika kategoorias ja parima koreograafia auhinna. 2019. aasta veebruaris kanti Tallinnas ja Pärnus ette Eino Tambergi “Amores” koos Pärnu Linnaorkestri, Tuuri Dede, Maria Listra ja Tamar Nugisega. 2021. aastal kanti koos kammerkooriga Helü ja organistide Kadri Toomoja ja Ene Salumäega Tallinnas ja Tartus ette Yves Castagnet’ koorile ja kahele orelile kirjutatud missa “Salve Regina”. 2022. aastal anti välja Lembit Veevo autoriplaat – esimene HUIK!i oma helikandja. 2022. aasta mais osales koor Austrias rahvusvahelisel koorikonkursil “Ave verum”, kus saavutati II koht ja kulddiplom. Autorikontserte on antud koos Pärt Uusbergi ja Priit Strandbergiga, koostööd on tehtud kammerkooridega Head Ööd, Vend ja Helü, Pärnu Linnaorkestri, ERSO ja Uue Tänava Orkestriga. Koori dirigendid on olnud Kaspar Mänd, Anna Mazurtšak, Ksenija Grabova, Valter Soosalu ja Ingrid Roose, praegune peadirigent on Ode Pürg. HUIK! on lühend sõnadest “hääled ulatuvad inimeste kõrvu”, ent tervitatavad on ka assotsiatsioonid sõnadega huikama või huige. Proovid toimuvad aga endiselt VHK ruumides ja traditsiooniks on seegi, et pärast proovi minnakse Hella Hunti mõtteid vahetama ja edasisi plaane tegema.

Eesti tõusev ooperitäht, Baieri Riigiooperi solist Mirjam Mesak särab peastaarina 17. septembril Saksamaal välja tulnud filmis “Orphea in Love”. Filmi loojaks on režissöör, näitleja ja lavastaja Axel Ranisch, Saksa noorema põlvkonna üks kõige paljutõotavamaid andeid filmiloojana, kelle loomingule on omane karge huumor ja ere sotsiaalne närv. Film “Orphea in Love” on Orpheuse ja Eurydike loo kaasaegne uusversioon. Mirjam Mesak esitab filmi peaosalist Nelet, Axel Ranischi sõnul on koostöö lauljaga olnud väga rikastav ja põnev. Axel Ranisch selgitab: "Tahtsin siin oma lemmikmuusikat ja seda, mida ooper minu jaoks tähendab, esitada pisut teistsugusel kujul. Seal, kus filmides on tavaliselt kasutatud muusikali- või poplaule, on siin rafineeritud ooperiaariad ja tantsukoreograafiad.” "Me lõime selle filmiga enam-vähem oma žanri," vaimustub režissöör. "Siin on koos ooperiajalugu neljas sajandist: Monteverdi "L'Orfeost" kuni John Adamsini." Saksamaa suur päevaleht Süddeutsche Zeitung kirjutab Mirjam Mesaki osatäitmisest: “Ikka ja jälle jälgite kui lummatult Mirjam Mesakit. Ta mängib meeletult loomulikult, ehtsalt, imeliselt. Ja laulab - Catalani "La Wally", Butterfly, "Traviata". See on Mirjam Mesaki suur, kõikehõlmav vokaalne triumf. Suurepärane.” Filmi esilinastus leiab aset 17. septembril Müncheni Rahvusteatris koostöös Müncheni filmifestivaliga.

Anu Tali juhatab täna, 22. septembril Inglismaa üht silmapaistvaimat orkestrit, Royal Philharmonic Orchestrat. HarrisonParrotti mänedžmenti kuuluvat Anu Talit seob selle kuulsa orkestriga ka varasem korduv koostöö. Kontserdi solist on Inglismaa erilisest muusikuteperest noor pianist Isata Kanneh-Mason. 2020. aastal tunnustati teda maineka Opus Klassiku parima noore artisti preemiaga ja ta on DECCA artist. Kanneh-Masonid on Inglismaa fenomenaalne muusikupere, kellest kuulsaim on tšellist Sheku Kanneh Mason, kõik pere 7 last on erakordse muusikuandega. Kontsert toimub Londoni Cadogan Hallis, kavas kõlavad Clara Schumanni klaverikontsert - Isata Kanneh-Mason on plaadistanud Clara Schumanni muusikat DECCAle - , Arvo Pärdi "Fratres", Sibeliuse III sümfoonia ja Tsaikovski "Romeo ja Julia" avamäng.

Leo Normet (17. IX 1922 – 27. XII 1995) on üks meie muusikateaduse sümboleid. Kaua aastaid oli ta ainus, kelle töid avaldati ka n-ö suurel areenil paljudes maades, hoolimata keerulistest aegadest ja suletud ühiskonnast, ja kes tänu heale keelte- ja suhtlemisoskusele suutis end mõistetavaks teha mitmel mandril. Laiem üldsus teab teda küllap filmist “Mehed ei nuta” kiviaial suupilli mängimas ja ütlemas legendaarseks saanud fraasi “Andestage, kuid lammas konsumeeris meie apellatsiooni” ning kadakat sikutamas. Normeti õpilane, muusikateadlane Anneli Remme kirjutas Eesti Ekspressis enne raamatu “Sibeliuse kaudu maailma” (Ilmamaa, 2004) ilmumist: “Arvestades Leo vaateid maailmakorrale ja muusikateadusele ning tema uhket jonnakat iseloomu, ei tundu eriline liialdus öelda, et suur osa tema elust oli paras kadakasikutamine. Ta sikutas kõike stiilselt ja järeleandmatult ning tema sikutamismoodused äratasid äärmustesse kalduvaid emotsioone”. Kes siis oli Leo Normet? Leksikoni andmetel helilooja, muusikateadlane, publitsist. Aga tema haare oli palju, palju laiem. Tänavu 13. juunil möödus 30 aastat Eesti muusikanõukogu (EMN) asutamisest, mis on kõiki Eesti muusikainstitutsioone ühendav esinduskogu ja mille loomise initsiatiiv kuulub Leo Normetile. Ta oli ka EMNi esimene president ning 26. märtsil 1993 võeti Eesti muusikanõukogu rahvusvahelise muusikanõukogu (IMC) liikmeks. Praegu, avatud ühiskonnas, ei kujuta me ettegi, kui keeruline oli selleni jõuda, sest aastal 1989, kui ta esimest korda selle mõttega välja tuli, lehvis Pika Hermanni tornis veel punalipp. Leo Normet jõudis palju. Orientalist, rännumees, mälumängur, raadiohääl (saatesarjad “Maailma rahvad muusikas” koos Peeter Volkonskiga, “Operetimuusikast” jt), telesaadete autor, kellele kolleeg, tark mõttekaaslane, sõber või õpetaja. Aastast 1954 oli ta Tallinna konservatooriumi õppejõud, aastast 1991 professor, kelle põhiaineteks olid eesti ja välismuusika, ooperidramaturgia ja harmoonia. Leo Normet oli ka minu õpetaja. Ta pani huvituma paljudest asjadest nii muusikas kui ka kunstis üldse ning jagas lahkelt oma materjale tolle aja mõistes ikka väga rikkalikust plaadi-, noodi- ja raamatukogust. Ta oli õpetaja, kellel oli sinu jaoks aega. Muusikalugu konservatooriumiski toetus osaliselt tema plaadikogule. Oma loengutel kasutas ta paljusid isiklikke materjale, aga kõike kooli ka kaasa ei jõudnud tassida. Erialaõpilasele olid kodused tunnid Imanta (praegu Lauteri) tänaval kultuurišokk. Ta ütles, et õpetamine ja juhendamine on loominguline tegevus ja et arutelud peaksid alati äratama mõtteid. Tänu Leo Normetile muutus õppurite maailm avaramaks. Hiljem saime teada, kes olid tema plaadikogu varustajad – väliseestlastest abielupaar Enno ja Maia Saaremaa (viimasega oli Leo enne sõda õppinud Tartu muusikakoolis). Enamik saadetisi jõudis kohale, Leo ise kommenteeris, et õnneks varastati Moskva postiasutustes heliplaate vähem kui ilusa kaanepildiga raamatuid. Minu kõige aktiivsem aeg nii erialatudengina kui ka tihedam suhtlemine Leoga oli 1960-ndate lõpus, 1970-ndate algul. Normet oli noorusliku mõtlemisega ja vajas noori enda ümber nii siis kui ka edaspidi. Ise ta ütles, et pidev suhtlemine noortega aitab mõista igat põlvkonda. Aga tal oli ka suur ja huvitav tutvusringkond paljude erialade inimeste hulgas. Küllap on igas ülikoolis teatud õppejõudude ümber koondunud seltskond teadmishimulisi noori. Nooremale generatsioonile oli aktiivsem aeg 1980-ndate lõpp, 1990-ndate algus – see oli juba eriline, muutuste alguse ja nõukogude võimu alt vabanemise aeg ning 20-aastased tudengid soovisid kooliloengutele lisa. Normetite tollases elupaigas Pargi tänaval korraldati salongiõhtuid, nn Normetite ööülikoole (raadio “Ööülikoolidki” olevat sealt oma nime saanud). Leo ja Sirje Normeti kodus kogunesid mitte ainult noored muusikud, vaid huvilised ka teistelt erialadelt – kirjanikud, muusikud, arstid, teadlased ... Isiksusena oli Leo esteet – kombed, riietus, tervislik toit. Eluhoiakult naeratav optimist, kes ei rääkinud kedagi taga, ei kirunud, ei hädaldanud, endast rääkida ei armastanud. See ei tähendanud, nagu tal poleks elus olnud keerulisi aegu. Õpingud katkestas sõda, sõja-aastail oli ta Jaroslavlis Eesti Riiklike Kunstiansamblite koosseisus. 1945–1950 järgnesid õpingud Tallinna riiklikus konservatooriumis Heino Elleri kompositsiooniklassis. “Eller ei kirjutanud oma õpilastele kunagi ette stiili, aga oskas igasse stiili sisse elada ja oskas juhtida tähelepanu sellele, mis valesti, ka dodekafoonias. Lausa jaapani aednikuna laskis ta igal taimel ja puul kasvada selle isikupära kohaselt”. 1970. aastatel oli huvipunktis oriendi rahvaste muusika. Tõuke andis India reis, mis sai aluseks ka raamatule “Indiat leidmas” (1977). Stagnatsiooniaja keelud tõid kaasa omad reeglid, aastatel 1978–1987 ei lubatud teda kordagi välismaale. Põhjuseks, et ta ei pidanud konservatooriumis loenguid eesti muusika ajaloost sotsrealismi positsioonilt ja et 1975. aastal oli teda õppejõudude üldkoosolekul sarjatud sellepärast, et ta libises nõukogude muusikast kõnelemise asemel uue maailmamuusika teemadele. Kontrolliti ühe üliõpilase konspekti ja sealt leiti Bartók ... Leo janunes pidevalt uue järele. Välissõitude keelu ajal algas põhjalikum uurimine ja tegelemine juugendstiiliga. Ta armastas rõhutada, et vaatab kõike oma aja peeglis, otsides seoseid eri kunstiliikide ja kaugete kultuuride vahel. Hämmastav oli tema lugemus ning eruditsioon kunstisuundade ja muusikastiilide osas. Ta ei kartnud teha suuri üldistusi, oli nii kosmopoliit kui rahvuslane. Iga-aastastel Balti muusikateadlaste konverentsidel oli ta üks aktiivsemaid kõnelejaid, kes ei pidanud paljuks koostada ettekandeid läti või leedu keeles, vastavalt sellele, kus konverents toimus. 1969. aastal kaitses ta Moskvas väitekirja Sibeliuse sümfooniatest. Olin ka ise kaitsmisel Moskva konservatooriumis, kus tööle anti kõrge hinnang, aga ometi hiljem ei avaldatud, sest autor keeldus lisamast kohustuslikke tsitaate. Töö ilmus venekeelsena Eesti Kultuurkapitali toetusel aastal 2011. Raamat “Värvimängud. Rütmirõõmud” (1990) on mõttelennukas artiklite kogu, mis tutvustab XX sajandi loomesuundi ja seoseid eri kunstiliikide vahel. Artiklid valmisid 40–50 aastat tagasi ja kui neid praegu lugeda, on imekspandav, milliseid seoseid ta haaras olgu sajandi loomesuundadest, oriendipeegeldustest, noorest juugendist, Tubina lavamuusikast või Sibeliuse sümfooniatest. Aga sellegi raamatu käsikiri ootas kirjastuses ilmumist kümmekond aastat, ikka maailmavaatelistel põhjustel. Leo ise armastas öelda, et muusikateadus peaks olema looming. Huvitav on lugeda arvustusi raamatus “Sibeliuse kaudu maailma”, mis on pigem esseed paljude lisanduste ja kõrvalepõigetega. Pärast 1987. aastat, “keeluaja lõppu”, algasid loengureisid Põhjamaades, Pariisis, Torontos, Saksamaal, Viinis. Leo Normeti helilooming ei ole kuigi rohkearvuline. Enamik tema helitöödest on seotud sõnaga, alates laste- ja levilauludest ning lõpetades lavamuusikaga. Varasemale loomingule on iseloomulik meloodilisus ja loodustemaatika. Leo ise ütles, et sai loodusearmastuse oma õpetajalt Heino Ellerilt, aga ta ei olnud niivõrd looduses vaatleja, kuivõrd aktiivne liikuja – vaba aja meelistegevuseks olid pikad jalutuskäigud allegro moderato tempos. Hilisem looming on seotud huviga uue helikeele vastu ja uudishimuliku loojana soovis ta nii mõndagi omal nahal järele proovida, seda nii vokaal- kui ka instrumentaalmuusikas. Klaveritsükkel “12 kaheteisttoonilist pala” (alguses nimetas ta neid minu mälu järgi katsetusteks) on dodekafooniline. Leo väitis, et ega ikka dodekafooniast muidu lõpuni aru ei saa, kui oma nahal ei katseta. Seitse vokaaltsüklit erinevate luuletajate tekstidele – eesti luulest Johannes Semper, Kalju Lepik, Uno Laht, Paul-Eerik Rummo, välisautoreist John Masefield ja James Joyce, Garcia Lorca ja Robert Burns. Kõige rohkem on lavateoseid. Operetižanr oli talle meeltmööda, populaarseim lavateos on koos Edgar Arroga loodud operett “Rummu Jüri”. Selle esmalavastus Vanemuises 1954. aastal lõi Eesti teatrites omamoodi rekordi, sest tükki hoiti laval 15 aastat, andes ühtejärge 250 etendust. Arroga koostöös valmis ka operett “Tuled kodusadamas” ning seejärel samas žanris Normetil “Stella Polaris”. Tema kõige tuntum laul on vist “Puhkuse veedame kõik Viljandis” operetist “Hermese kannul” (koos Boris Kõrveriga, 1946), mille lavastus Vanemuises keelati, aga kümmekond aastat enne Leo lahkumist leidsidki Leo ja Sirje suvekodu Viljandis. Kahest ooperist “Valgus Koordis” (1955) ja “Pirnipuu” (1972) väärib esiletõstmist viimane. Normet rikastas eesti ooperiliteratuuri esimese dodekafoonilise lavateosega. Tegemist on ühevaatuselise koomilise ooperiga Betti Alveri samanimelise poeemi põhjal. Idee tuli Vanemuise lavastajalt Udo Väljaotsalt juba 1960-ndate alguses. Leo kirjutas küll libreto, millele ka poetess andis eluõiguse, aga muusika loomine takerdus, saades uue hoo sisse kümmekond aastat hiljem. “Pirnipuu” lavastas Estonias Arne Mikk 1973. aastal. Lõpetuseks lisan, et koguni kolmel minu konservatooriumi-aegsel õpetajal on tänavu tähtpäevad: lisaks Leo Normetile täitus ka Johannes Jürissonil kevadel 100 ning Karl Leichteril 120 aastat sünnist. Mõtlen kõigile suure tänutundega, neist igaüks rikastas tudengite maailmapilti oma nurga alt. Leo Normet jutustas oma õppeajast konservatooriumis, mil muusikalugu luges Karl Leichter, kes oli vaimustunult kõnelnud Bachi passioonidest, aga koolis polnud võimalust muusikat kuulata, ja kuidas Leo oli siis sellest unistanud (aeg, mida tänapäeva noorel raske mõista). Ta hindas Jürissoni täielikku pühendumist eesti muusikale ja ajaloole. Kuna Leo oli seiklus- ja liikumishimuline, käis ta Jürissoniga ka Hüpassaare matkadel. Olen ise matka kaasa teinud, siis ei olnud soos laudteed nagu praegu. Liikuda tuli paljajalu poolest säärest vees sumbates, sai ka rabalaugastes ujumas käia ja Leo nautis seda rõõmuga. Ainuke, millest ta Hüpassaares puudust tundis, oli hotell vannitoa ja pehme voodiga! Aga Jürisson omakorda meenutas, et kui konservatooriumis võis kuskil kuulda heledakõlalist nakatavat naeru, võis kindel olla, et see on Leo. Nende kolme ja 40 aasta eest lahkunud Aurora Semperi loomepärandile pühendab Eesti muusikateaduse selts oktoobris EMTAs tänavuse sügishooaja traditsioonilise ettekandekoosoleku, mis juba aastaid kannab muusikateaduse suurmehe ja pedagoogi Karl Leichteri päeva nime.

Nimi Hypnosis Negative mõjub võibolla kurjakuulutavalt, aga tegu on siiski sõbralike muusikutega, kes armastavad mängida tantsijatele ning ajavad taga liikumapanevat jõudu ja hüpnotiseerivat tantsukeerutust. Päris hüpnoosini see album siiski veel ei jõua, tegu on pigem mõnusa, kerge, õhulise ja väleda kuulamisega rahvusvaheliselt etnomuusikute triolt. Muusika žanri või kohta on raske määrata, kõige paremini sobiks see ehk Kesk-Euroopa balfolgi austajatele või ka niisama laheda kuulamiselamuse otsijatele. Katariina Tirmaste flöödil ja Alan Robert Mackie viiulil on albumile juurde palunud ibeeria etnoperkussionisti Juan De La Fuente Alcóni, kes plõgistab, kobistab ja kumistab bassi juurde mõnusalt pitsilisele, kiirenäpulisele ja tämbriliselt kokkusulavale flöödi-viiuli duole. Rütmid on kerged ja põrklevad, rõhku pannakse edasikiskuvale tagalöögile, kuid ka esimene löök ei allu gravitatsioonile. Muusika lendab ja kisub liikuma pigem õlgu (võimalik vihje tiibadele) kui jalgu. Tunda on perkussiooni sõltumatut, kohati meloodiat järgivat mänglevust ning seda, et eesti lood kipuvad kanada ja hispaania muusikutele aeglaseks jääma. Albumi säravaimad lood “Chinquapin” ja “Spotted pony” põhinevad mõlemad kanada kadrillitantsu viisil. “Chinquapin” tundub kutsuvat tantsima meie reinlendri sugulast balfolgi scottish’it, mis on juba mitmendat aastakümmet rahvusvahelise folgiskeene armastatuim rütm. Selgi albumil tunduvad kõik muusikud end selles kõige mugavamalt ja vabamalt tundvat. “Spotted pony” on imeliselt hoogne ja sädelev viiuli-flöödi tulevärk. Äramärkimist väärib ka albumi lõpuminutitel kõlav “Cantiga 181”, mis sobib ootamatuks ja osavaks puändiks. “Three corners” on ilmunud Bandcampi lehel (bandcamp.com), kust on võimalik plaati kuulata, osta ja alla laadida. Ära on proovitud kuulamine autosõidul – sobis ka nõudlikuma maitsega autojuhile meelte kütkestamiseks ja une peletamiseks. Soovitan aga palavalt külastada Hypnosis Negative’i mõnd kontserti, Viljandi folgil andsid nad suurepärase südaöise vaatemängulise ja tantsulise elamuse.

Oma vastsele CD-le on Pärnu Linnaorkester paljude võimalike variantide hulgast (tuntud klassika, vähe tuntud klassika, eesti muusika klassika, vähe tuntud eesti muusika, mis tahes kombinatsioon nimetatutest) teinud sootuks teistsuguse valiku, aga asjaolusid teades vist hoopiski ainuvõimaliku. Nimelt on 2019. aastast kollektiivi juhiks tõusnud noor dirigent Kaspar Mänd võtnud ette tellida meie heliloojailt uusi teoseid ning kolm neist on nüüd siis salvestatud ka helikandjale. Plaadi ava- ja nimiloos, Alisson Kruusmaa klaverikontserdis pealkirjaga “justkui jõgi oleks laulnud …” soleerib klaveril Johan Randvere. Kruusmaa on hästi tundliku ja poeetilise natuuriga komponist. Tema sillerdava kõlamaailmaga kontsert on kui helge unenägu või unistus ja omandab lisaväärtusi just praeguse sünge aja kontekstis – aidates meenutada, missugune puhtus ja kergus veel hiljaaegu meid ümbritses. Maria Kõrvitsa orkestrioopus “betoon” on jõuline austusavaldus Pärnu omaaegsele funk-stiili arhitektile (see kuulus rannahoone ja kogu see jutt, mis sinna juurde käib) ja rihib seega kohe hoopis teistsugusele väljenduslaadile. Helilooja on kasutatud tugevaid värve ja jõulist maneeri, samas kui kulg mööda neid kõvu materjale minus emotsioone või meeleolusid, mis mul selle linnaga seostuvad, esile ei kutsunud (erinevalt eelmise loo sillerdusest, mis selgelt Pärnu jõe või suvise sooja mere sädelusega assotsiatsioone lõi). Plaadi lõpulugu on Rasmus Puuri viiulikontsert, milles soleerib Linda-Anette Verte. Kui nüüdismuusikas kipub olema peamine (ja liigagi sageli ka ainus) ettekanne esimene, siis siinne teos on vähem kui kahe aasta jooksul pärast kirjutamist saanud kõlada juba kahe solisti nägemuses (mäletatavasti mängisid viimatisel EMPil seda Hans Christian Aavik ja ERSO, dirigent oli siiski sama). Ulatusliku arendusega oopus pakub nii solistile kui orkestrile palju, pihtimuslikust sisekaemusest purskavate kulminatsioonideni. LHV uue heliloomingu Au-tasu, mis loo autorile selle loo eest omistati, on välja antud igati teenitult. Pärnu Linnaorkester Kaspar Männi juhatusel on südi kollektiiv, kes keerulise repertuaariga, nagu nüüdismuusika seda on, kenasti hakkama saanud. Uudisteoseid tellida ja need siis mitte riiulile või saatuse hooleks jätta, vaid ka salvestada – väärt idee, mida edaspidigi järgida!

Anne Lille ladinakeelsetele tekstidele ja Tiberianuse teosele “Locus amoneus” loodud kogumik sisaldab intrigeerivalt filosoofilise ning mediteeriva olemusega muusikat. Klaveripartii on valdavalt minimalistlik, aja halastamatut tiksumist tajuma kutsuv. Anne Lille tõlked toovad kuulajani ladinakeelsed igavikulised mõtted, mis on heliloojat inspireerinud. Toon näiteks mõned meeliköitvamad mõtted.Teosest Epigram IV (“Unest”): “...sepitsen unes olematuid hirme, ilma mingi tõelise hädaohuta”. Epigram IX (“Tähtedest”): “...hoiavad nad tasakaalukas korrapäras oma rännakut...” Epigram III (“Lootusetusest”): “...lootust ei saa võtta, lootus ei lase puhata igavese surma väraval... ta petab, kuid tahab siiski, et teda usutaks.” Kõiki laule hoiab selgroona koos äärmiselt vaoshoitud ja läbipaistev klaverifaktuur. Muutuse toovad sisse impulsiivsed puhangud osades Epigram II (“Veinist ja lõbust”) ja Epigram V (“Veinist”), siin kuuldub debussylikke värvimänge. Mõtlemisainet annab Epigram VI (“Vanadusest”), kus Ovidiuse tekstile on lisatud saksakeelne mõttetera “Das Leben geht schnell!” Lauljatest on kaasatud soliste meilt ja mujalt. Kuulaja maitse valib oma lemmikud. Minu meeltesse jäid Sauli Tiilikainen, interpreet, kes kasutab oma baritonihäält ülima meisterlikkusega, sõnu ja muusikat mõtestades, ning sopran Kaia Urb, kelle häälel on leebe ja soe tämber ning kes rakendab esitustes vaheldusrikast dünaamikat. HELINÄITED

René Eespere kitarrimuusikat koondav autoriplaat on hoolikalt väljapeetud kontseptsiooniga. Kogumiku pealkiri tähendab tõlkes ligikaudu kahtluste küüsis olemist ja Buenos Aireses sündinud kitarrist Esteban Colucci on seetõttu plaadiümbrisel võtnud klassikalise käsipõsakil mõtlejaasendi. Plaadi visuaal annab Eespere muusika põhiilmet tabavalt edasi. Just niisugune see ongi – heakõlaline, aegumatuid algelemente väärtustav, endassesüüviv, kuid mitte morjendav, vaid pigem teraapiline. Eespere väljenduslaad tõukub 1970. ja 1980. aastate vaimsusest, olles samas siiski üldistusjõuline ja ajapiire ületav. Nende kümnendite suundumusi tavatsetakse paigutada nimetuste “minimalism” või “uuslihtsus” alla. Tegelik olukord oli aga märksa mitmekesisem. Kuigi üldistades võib tolle aja tunnusjooneks pidada selge meetrumipildi ja paiguti ka tonaalse-modaalse harmooniakeele taastõusu, erinevad nende suundumuste tõukejõud ja allikad vägagi (folkloristlikud taotlused, pop- ja rockmuusika mõju jne). Eespere muusikat määrab ilmselt kõige enam seos barokiga. See muusika on põhiolemuselt kantud barokilikust kulgemisühtsusest, millesse seisakud lisavad kõneka retoorilise mõõtme. Plaadil on üksteist pala. Nende hulgas on nii viimastel aastatel loodut (nt kogumiku nimilugu “In Doubt” 2014. aastast) kui ka varasemat, viimase kahe- või kolmekümne aasta jooksul kirjapandut. Suur osa klassikalise kitarrimuusika paremikust on teatavasti seotud hispaania- ja portugalikeelse kultuuriruumiga. Kipub olema nii, et kui ütled “klassikaline kitarr”, mõtled ühtlasi Hispaaniale või Ladina-Ameerikale. Mingil moel tundub Eespere kitarrilooming olevat ülimalt orgaaniliselt seotud kitarrimuusika nimetatud traditsiooniga. Tema muusika rahutus enesekaemuses on midagi, mis lähendab seda mõnele 20. sajandi esimese poole kitarriklassiku, paraguaylase Agustín Barriose teosele (näiteks “Katedraal”). Aga ehk iseloomustab kõige tabavamalt plaadi meeleolu hoopis portugalikeelne sõna saudade. See on tõlkimatu mõiste või pigem maailmatunnetus, mis kätkeb endas nostalgiat ja melanhooliat, igatsust ja kaotusevalu. Kõike seda on ka Eespere kitarrimuusikas.

Detsembrikuu esimesel päeval esitleti muusikaakadeemia kammesaalis kontserdisarja “Puhkpillimuusika sajand Tallinna konservatooriumis“ René Eespere sümfoonilise puhkpillimuusika DVD-d, mille andis välja Aavo Otsa muusikastuudio. DVD aluseks on mullu kevadel Estonia kontserdisaalis antud René Eespere autorikontsert “Respekt”, kus tema kontsertmuusikat puhkpillidele esitasid Eesti noorte kontsertorkester, EMTA sümfooniline puhkpilliansambel ning solistid Aavo ja Jaan Otsa juhatusel. Tänu Marek Vilbale valmis toimunu põhjal DVD, mille noored puhkpillimuusikud kinkisid nüüd heliloojale tema 65. sünnipäevaks. Aavo Otsa sõnul on ta võtnud sihi luua noorte puhkpilliorkestreid ja koolitada need tasemeni, mis võimaldab esitada kontsertmuusikat, sh kõige nõudlikumaid teoseid. Selle eesmärgi täitmisel on dirigendil arenenud tihe koostöö René Eesperega, kellelt ta on saanud tellida mitmeid helitöid esitamiseks nii laulupidudel ning ülemaailmse puhkpillikoosluste assotsiatsiooni WASBE konverentsidel Debrecenis (2014) ja Prahas (2016) kui veel mitmeks muusikasündmuseks. Praeguseks on Eespere kaasaegsele puhkpilliorkestrile komponeerinud juba üheksa teost: “Dies Festus”, “Illusioonid”, “Cantus IV”, “Respectus”, “Beneventum”, “Unitas, “Elasto Ovaa” (Aavo Otsale), “Tubilustria”, “Persona grata”, millest Ots toob tähtsaimana esile WASBE konverentsiks loodud ning Eesti noorte kontsertorkestrile ja talle kui dirigendile pühendatud “Tubilustria”. Teos sai esiettekande 8. juulil 2016 Praha kuulsa Rudolfinumi Dvořaki-nimelises saalis, pälvides asjatundjatelt kõrge hinnangu. Otsa sõnul on puhkpillimuusika kontsertide avaloona sageli kõlanud Eespere “Dies Festus”, kus “trompetite väljapeetult pidulikud fanfaarsed motiivid vahelduvad puupillide rõõmsa tantsulooga ja cantabile-lõigud skertsolaadse karakteriga ning valdavale pidulikkusele on kontrastiks flöötide kammerlik laulvus.” Eelmeenutatud autorikontserdiks komponeeris Eespere aga ulatusliku “Cantuse” soolotrompetile ja suurele puhkpilliorkestrile. Otsa hinnangul jätab Eespere fantaasiarikas ja värvikas teos avara mõtteruumi nii esitajaile kui ka kuulajaile, kinnitades, et ““Cantuse” esiettekandest sai orkestrile, trompetisolist Neeme Otsale ja minule dirigendina unustamatu hetk. Juba teadmine, et teos oli meile pühendatud ning kõlas esmakordselt Estonia ajaloolises kontserdisaalis, pani meile erilise vastutuse.” Interpreedina hindab ta Eespere haruldast meloodiaannet, põnevat orkestratsiooni, aga ka küllalt komplitseeritud helikeelt, mis nõuab esitajailt suurt professionaalsust. Kõik see on inspireerinud ka Eesti noorte kontsertorkestri mängijaid, kes käivad koos vabatahtlikult, projektorkestrina: “Võibolla on seepärast igal esitusel eriline meie-tunne. Igaüks annab oma parima, tulemuseks fantastiliselt kollegiaalne kogemus kontserdilaval,” rõõmustab Aavo Ots.

20. juulil oli Valgamaal Holdre lossis-külastusekeskus pidulik sündmus – avati Eesti rahvuslik klaverimuuseum (KLAMU). Ideed püsiekspositsiooniga klaverimuuseumist on selle mõtte algataja ja elluviija Alo Põldmäe endas kandnud juba ammu ning ilmselt ei ole eestlast, kes ei oleks tema ennastsalgavast tegevusest selle nimel midagi kuulnud. Mõte klaverimuuseumist tekkis Alol 2000. aastal, kui Eesti teatri- ja muusikamuuseumi ning Eesti Kontserdi koostööna oli festivalil “Klaver” näitus “Eesti klaver” 25 eksponaadiga. Väljapanek sai palju tähelepanu, hakkas selguma, et inimeste käes on veel palju vanu eesti klavereid – varem ei olnud osatud pilli nimele tähelepanu pöörata, võõrapärase nime taga võis aga tegelikult peituda eesti meister. Teine, lausa jonni tekitanud tõuge tulnud 2004. aastal Saksamaal, kus Alole sattunud pihku 2000. aastal välja antud leksikon, kust olnud lugeda, et “Estonia” klavereid toodetakse Moskvas! Et see valeinfo kummutada ja eesti klaveriehitus varjusurmast välja tuua, asutati 21. mail 2005 SA Eesti Rahvuslik Klaverimuuseum. Muuseumile hoonet otsides jäi esimesena sõelale Helme mõis, millel on hea asukoht, ajalooline hoone ja kaunis ümbrus. Helmes on olulisi turismi tugipunkte, nagu Schilleri mälestuskivi, ordulossi varemed, liivakivikoopad, allikad, ürgorg, seal ristuvad Riia–Pärnu–Tallinna ja Peterburi–Tartu–Riia maantee. Algas pillide kolimine, uksed loodeti avada 2012. aastal, ent siis tuli tagasilöök, kuna ettevõtluse arendamise sihtasutuselt saadi rahataotlusele eitav vastus. Helmet sai siiski kasutada pillide hoidlana. Kui siis ajakirjandusest oli lugeda, et klaverimuuseum otsib taas peavarju, haaras pakkumisest kinni Vahur Kivistik, kes oli juba mõnda aega tegelnud Helmest mitte kaugel asuva Holdre lossi taastamisega. Holdre mõis (saksa keeles Hollershof) oli algselt rüütlimõis, mis rajati XVI sajandi keskpaiku ning sai oma nime perekond Hollerite järgi, kes omasid mõisa 1767. aastani. Mõisa praegune peahoone ehitati 1910. aasta paiku viimase võõrandamise eelse mõisniku, Woldemar von Ditmari ajal. Mõisa projekteeris Riia arhitekt Otto Wildau (1873–1942), kes kavandas 1907 ka läheduses asuva Taagepera mõisa peahoone. 1919. aasta riigistamise järel kolis hoonesse kohalik kool, mis tegutses seal kuni 1960. aastateni. Majas asus veel raamatukogu, külakeskus jm kohaliku valla asutused. Peale kooli sulgemist kohandati mõisahoone pioneerilaagri tarbeks. Alates 1990. aastatest on mõis olnud eravalduses, kuid seisnud tühjalt ja kasutuseta. Vahur Kivistiku omanduses on mõis 2004. aastast. Kõrvalhooneid ei ole säilinud. See on kaunis, omapärase arhitektuuriga hoone, üks ilmekamaid juugendstiilis ehitisi Eestis, ning moodustab koos lähedal asuva Taagepera mõisaga toreda ansambli. Praeguseks on mõisa esimesest korrusest restaureeritud pool ehk muuseumile eraldatud 370 ruutmeetrit, kuhu on välja pandud 28 instrumenti. Sisekujunduse on teinud arhitekt-kunstnik Ulvi Raudsik, pillide asetuse on välja mõelnud ja paika pannud Alo Põldmäe. Ei muuseum ega ka loss-külastuskeskus ei ole veel kaugeltki valmis, töö alles käib. Kuna renoveerimise jätkudes tuleb pinda juurde, siis vastavalt laieneb ka ekspositsioon. Maja teise korruse osas on kontseptsioon veel lahtine. Mõisa omaniku sõnul on hoonel veel väga põnev, kõrge lae ja suurejoonelise puitkonstruktsiooniga pööning, nii et pole võimatu, et ekspositsioon laieneb ka sinna. Enamik praegusest väljapanekust on Eesti pillimeistrite toodang, aga kuna klaverimuuseumi kogusse on annetatud ka eesti teadusele ja/või kultuurile oluliste inimeste instrumente, siis on ka mujal valminud pille, näiteks Tartu ülikooli professori Harald Keres “Bechstein” või Holdre mõisa lähedal sündinud Tartu ülikooli endise rektori Johan Kõpu “Becker”. Vaid mõni päev enne muuseumi avamist jõudis kohale helilooja Uno Naissoole ja tema pojale Tõnu Naissoole kuulunud Ernst Hiisi 1930. aastatel valmistatud instrument, mille kaunist kõla ja erakordselt head sobivust sellesse paika sai nautida muuseumi avamisel olnud publik. Väljapanekus on ka Ivo Linnale kuulunud harmoonium ja mitu tahvelklaverit. Hoone on külastajatele avatud alates 21. juulist. Lossis on plaanis hakata korraldama mitmesuguseid üritusi, nii kontserte, salongimuusika õhtuid kui ka hariduslikke ettevõtmisi jmt, aga see kõik tuleb alles läbi mõelda. Ja ehkki kogu see töö mõttest tegelikkuseni on võtnud hulga aastaid, tunnistas Alo Põldmäe avamisel, et tal on siiski erakordselt hea meel, et muuseum avati lõpuks just Eesti klaveriehituse grand man’i Ernst Hiisi 150. sünniaastal. Aastate jooksul on Alo Põldmäe oma kogutud leide ja infot erinevate näituste näol huvilistele korduvalt välja pannud. Muu hulgas on olnud näitused rahvusvahelise “Klaveri” festivali egiidi all nii Estonia kontserdisaali fuajees kui ka Viru keskuse aatriumis, Vanemuise kontserdimajas on olnud näitus “Tartu oma klaver”, koostöös “Ahhaa” teaduskeskusega on eksponeeritud klavereid Tartu Lõunakeskuses jne. Alates 2013. aastast on Ernst Hiisi sünnikohas, Tartu külje all Luunjas klaverimuuseumi filiaal, kus on välja pandud 14 instrumenti – seegi on omamoodi fenomen, et enne avati filiaal, kui muuseum ise! Samuti on mõtteid asutada veel mõni filiaal, näiteks Saaremaale, kus on esimese Eesti vabariigi ajal tegutsenud Mihkel Salongi tunnustatud klaverivabrik. Avamisel esinesid: klaveriduo Nata-Ly Sakkos ja Toivo Peäske, kes tõid esiettekandele Alo Põldmäe “Holdre lossi visioonid”, Beethovenit ja Liszti mängis Lauri Väinmaa, oma isa kahe laulu teemal improviseeris (loomulikult tema enda annetatud klaveril) Tõnu Naissoo ning oma loomingut pakkus Tõnis Mägi. Õhtut koordineeris Märt Treier. Kui klaveri sünniaastaks loetakse kokkuleppeliselt 1709. aastat, siis Eesti klaveri ajaloo alguseks on praeguse seisuga aasta 1779, kui Tallinna saksa ajalehest pärineb teade, et siinne meister Johann Friedrich Gräbner ehitab mh ka klavereid. Kui 2016. aastal ilmunud “Eesti klaveri” albumis (koostaja Alo Põldmäe) on ära toodud 81 nimetust, siis praeguse seisuga on Eesti meistreid teada 94 – viimane avastus oli mõni kuu tagasi, klaverimeistriks (annetaja andmeil Tallinnas tegutsenud) G. Kuusk, ning see pill on väljas ka vastses ekspositsioonis. Kuna naabruses asub imposantne Taagepera mõis oma Wagenkülli restorani ja spaaga ning mõne kilomeetri kaugusele rajatakse Mulgi elamuskeskus, mille tööd praegu käivad, loodetakse koos Holdresse rajatud külastuskeskuse-klaverimuuseumiga tekkinud kolmnurga näol oluliselt elavdada kohalikku elu ja turismi. Alo Põldmäe on nentinud, et kui ta 2010. aastal Saksamaal oma muuseumi ideed tutvustas, öeldud talle, et ta on suur idealist, st unistada ju võib, aga kas asi ka teostatav on – see on iseasi. Alo Põldmäe on tõestanud, et ka kõige pöörasema idee saab ellu viia, kui selle nimel visalt ja järjekindlalt tööd teha. Muuseumi lähemate plaanide kohta saab infot veebilehelt holdreloss.ee.

Kuigi Eesti interpreetide liidu (EIL) üks olulisi tegevussuundi läbi aastate on olnud interpreetidele loominguliste väljundite pakkumine, tahan esmalt rõhutada, et EIL ei ole riikliku tegevustoetusega etendusasutus ning vaatamata heale kuvandile kontserdikorraldajana on meie võimalused väga piiratud. Praegune EILi juhatus on veendumusel, et edaspidi peab olema EILi tegevus suunatud läbirääkimistele teiste korraldajatega ja interpreetide nõustamisele, mitte mahukate kontserdisarjade korraldamisele. Loomeliidu peamine roll on oma liikmeks olevaid loovisikuid toetada, väärtustada eesti klassikalist interpretatsioonikunsti ning kaitsta interpreetide loomingulisi huve. Ka siis, kui lihtsaid ja kiireid lahendusi pole, tuleb teha selgitustööd ja juhtida tähelepanu meie valdkonna põhimõttelistele probleemidele. Eesti kultuurielu on väga mitmekesine ning toimib paljudes aspektides vägagi hästi. Suhteliselt heal positsioonil on suuremad kollektiivid, kelle eksistentsi vajalikkuses keegi ei kahtle. Vaatamata valdkonna pikaajalisele alarahastusele on meie esindusorkestrid ja -koorid ning rahvusooper kultuurielus väärikal kohal ja nende kunstiline tase on pidevas tõusutrendis. Sama ei saa paraku öelda klassikalise muusika professionaalina tegutsemise kohta solisti või kammermuusikuna. Interpreediks kasvamise, oskuste ja teadmiste arendamise teekond kestab ligikaudu kaks kümnendit. Seejärel leiab igaüks endale sobiva väljendusvormi. Siinkohal ei ole tegemist alati hierarhiaga, vaid ande ja võimete erineva realiseerimisvormiga. Paradoksaalselt võib meie oludes kõige suuremate väljakutsete vastuvõtmine osutuda tasustamise mõttes kõige ebaratsionaalsemaks valikuks. Selle aasta jaanuaris esitleti avalikkusele kunstivaldkonna õiglasemate tasumäärade ettepanekut. Tahan siinkohal meenutada ettepaneku ühe koostaja Maarin Ektermanni kommentaari: “Kuigi väljapoole võib tunduda, et kunstivaldkonnas kõik töötab väga hästi – toimub palju näitusi, rahvusvahelisi projekte ja palju tunnustusi –, siis see kõik põhineb kas tasuta või siis väga tugevalt alarahastatud tööl.” (“Eesti kunst püsib tasuta tööl”, Postimees, 22. I 2022). Sarnaselt visuaalkunstide valdkonnaga ei ole tänases helikunsti rahastamise süsteemis piisavalt vahendeid, et tasustada kutseliste interpreetide tööd isegi kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalga alusel. Teame, et kontsertpianist peab pühendama uue kava ettevalmistamisele ja selle täiustamisele mitu kuud, tihti isegi aasta. Seda saab võrrelda isikunäituse korraldamisega, mille tööajaks eelviidatud kunstnike tasumäärade ettepanekus on arvestatud 9 kuud. Paraku on pigem tõenäoline, et Eesti kontserdikorraldaja ei suuda selle töö eest maksta ka ühe kuu töötasu. Samasuguse paralleeli võib tuua näituste korraldamisest, kus enim alamakstud tööd teevadki kunstnikud, samal ajal kui näitusega seotud tugiteenused on kindlate tariifide ja kokkulepete alusel paremini tasustatud. Kui tööpakkumisega kaasneva töö maht ei ole proportsioonis tasuga, siis võib loomulikult kaaluda pakkumisest keeldumist ning kindlasti mingil määral seda ka tehakse. Ent loovisiku vajadus oma kutsumust järgida on tihti sedavõrd suur, et sisuliselt ollakse valmis oma õpitud erialal tegutsema n-ö hobi- või heategevuse korras. Kindlasti on see ühiskonna teenimise vaatest väga tänuväärne, kuid EILi juhatus on seisukohal, et selliste tendentside jätkudes võib nii praegustel tippinterpreetidel kui ka seda teed järgivatel tulevikutalentidel kaduda motivatsioon ning isegi võimalus tegutseda solisti ja kammermuusikuna. Kindlasti küsitakse siinkohal, kas meil on üldse piisavalt publikut, kes seda kunstiliiki väärtustab, kas on tehtud tööd uute kuulajate leidmisel, kas on pakutud uusi kontserdiformaate, seni avastamata esinemiskohti või vähemalt tavapärasest erinevaid kontserdiaegu. Julgen arvata, et kontserdielu uute ja põnevate eksperimentide poolest on Eestis tegutsetud lausa eesrindlikult. Tihti kaasneb aga uue ja veel innovaatilisema projekti teostamisega kulude märgatava kasv (näiteks kui lavalist liikumist nõudva kontserdi/sündmuse puhul tuleb ka orkestrandil esitada kava peast ning lisandub ettevalmistus lavastaja ja/või koreograafiga, samuti tähendab see tihtipeale valguskunstniku palkamist jne). Harjumus kontsertidel käia, vajadus kultuuri hinnata ja nautida saab aga alguse lapsepõlvest ja haridusest, sh muusikaharidusest. Kui inimesel seda harjumust ei ole, siis ei hakka ta tõenäoliselt ka täiskasvanuna ei teatris ega kontsertidel käima. Igal juhul jõuame ringiga tagasi põhiprobleemi juurde. Riiklikud rahastusallikad on Eestis jätkuvalt olemas, kuid nende maht on üpris piiratud. Aina suurenevate toetustaotluste arvu juures võib mõne väiksema festivali korraldaja reeglina loota summale, mille eest saaks hästi korraldada (sh esinejaid normaalselt tasustades) ühe kontserdi. EILi juhatus on teinud ettepaneku luua ka interpretatsiooni tasustamiseks eraldi toetusprogramm sarnaselt uute heliteoste tellimise programmile ning see leidis toetust ka EILi viimasel üldkoosolekul. Isegi kui see teostuks peamiselt olemasoleva raha piires, võimaldaks see programm vähendada kulude kokkuhoidu esinejate arvelt. Erasponsorluse kasvu on loodetud-oodatud juba aastakümneid, kuid selle üht olulisemat eeldust, maksusüsteemi muudatust ei ole seni riiklikul tasandil vajalikuks peetud. Kunstimetseenluse osatähtsus siiski kasvab, kuid kindlasti on vaja arendada süsteemi, mis seda paremini toetaks. Minu jaoks on oluline teadvustada, et sellist pühendumist, mida eeldab tegevus professionaalse muusikuna helikunsti valdkonnas, ei saa meie praegustes oludes vaid piletimüügi arvelt kompenseerida. See ei pruugi muide toimida ka palju kõrgemate piletihindade ega palju suurema elanikkonna puhul! Elades riigis, kus inimesi on vähem kui mõne maailma suurlinna ühes linnaosas, peab aru saama, et erinevate kunstiliikide väärtustamiseks ja säilitamiseks ei piisa meelelahutustööstuse toimimismehhanismidele viitamisest. Hetkel paistame olevat olukorras, kus kunstielu peamisteks toetajateks ja sponsoriteks on loovisikud ise oma tööpanuse ja visadusega. Keerulisel ajal elujaatava hoiaku kinnitamiseks tahan aga anda lühiülevaate eelmisel hooajal EILiga seotud kontsertidest, mis said võimalikuks tänu meie suurepärase korraldustiimi ning paljude pühendunud interpeetide koostööle. Kuna 2021. aasta alguse kontserte saatis pidev edasilükkamine, siis leidis suur osa möödunud aasta tegevusest aset just suvel, mil korraldasime sarja “Valgete ööde klassika” raames kokku 16 kontserti üle Eesti. Neil menukatel õhtutel astusid teiste seas üles Hans Christian Aavik, Heili Rosin, Indrek Leivategija, Ralf Taal, Talvi Hunt, Karolina Žukova, Harmooniumtrio koosseisus Kädy Plaas, Riivo Kallasmaa ja Ulla Krigul ning Ensemble Auftakt koosseisus Soo-Young Lee, Miina Laanesaar ja Maila Laidna. 2021/2022. hooajal tuli EIL välja mitme uue algatusega, mille jätku kavandame ka lähiaastatel. 2021. aasta detsembris viisime esmakordselt ellu Eesti muusika nädala Eesti muusika- ja teatriakadeemia suures saalis. EILi uus festival on ajendatud ideest esitada iga kontserdi raames ühe eesti helilooja teoseid, sealhulgas vähetuntud või sootuks mängimata palu. Mullu kõlas neljal õhtul vastavalt Eino Tambergi, Ester Mägi, Artur Lemba ja Erkki-Sven Tüüri helilooming. Festival pälvis nii publiku kui ka helikunsti valdkonna esindajate positiivset tähelepanu, nii et jätkame seda ka tänavu. Seekord novembri lõpus toimuva Eesti muusika nädala “Eesti interpreedid eesti muusikas” programmi avalikustame sügise hakul. Möödunud hooaja üks meeldejäävamaid ettevõtmisi oli suurejooneline kontsert “Interpreetide vaba lava”, mille raames said meie liidu liikmed võimaluse esitada enda vabal valikul teoseid, taas EMTA suure saali laval. Ligi kolm tundi väldanud kontserdil kõlas muusikat läbi viie sajandi, andes suurepärase ülevaate meie liikmeskonna laiast haardest. Siinkohal suur tänu kõikidele EILi liikmetele, kes “Interpreetide vabal laval” üles astusid. Lisaks eriprojektidele jätkas SA Interpreetide Kontserdid kontserdisarja “i nagu interpreet” korraldamist, mis toob keskmiselt kord kuus meie esindussaalide lavale eesti tippinterpreedid. Läinud aastal andis näiteks Estonia kontserdisaalis menuka sooloõhtu Chopini teostega pianist Mihkel Poll, duo Linda-Anette Verte ja Maksim Štšura tutvustasid publikule briti heliloojate loomingut ning keelpillikvartett Prezioso tähistas 15. tegutsemisaastat koos sopran Arete Kergega. Tänavu jaanuarist korraldame sarja kontserte koostöös EMTAga selle suures saalis. Uue ilme saanud kontserdisarjale andsid võimsa avalöögi Marcel Johannes Kits ja Sten Heinoja. Esimesel poolaastal astusid sarjas üles ka klarnetist Toomas Vavilov ja keelpillikvartett koosseisus Arvo Leibur, Katariina Maria Kits, Mart Kuusma ja Henry-David Varema ning duo Maksim Štšura ja Michael Foyle. Peame oluliseks, et eesti interpreet oleks tuntud ka väljaspool pealinna ja nii oleme läbi hooaja kontserte viinud ka väiksematesse Eesti linnadesse ja saalidesse. Publiku sooja vastuvõtu pälvisid muuhulgas Valle-Rasmus Roots ja Sten Lassmann Illuka mõisas ja Pärnu raekojas, Maria Valdmaa ja Anna-Liisa Eller Vihula ja Vääna mõisas, Silvia Ilves ja Peep Lassmann Rapla ja Põlva kultuurikeskuses. Eesti interpretatsioonikunsti kõrval väärtustame meie heliloojate loomingut, mistõttu leiab EILi kavadest eesti heliloojatele pühendatud autoriõhtuid, mille algatajad on sageli just interpreedid ise ning kavad viiakse ellu koostöös heliloojaga. Selliseid autoriõhtuid toimus möödunud hooajal lisaks Eesti muusika nädala kontsertidele veel kolm. René Eespere looming kõlas Eesti teaduste akadeemia saalis Duo Telluuri, Valle-Rasmus Rootsi, Pipilota Neostuse, Katariina Maria Kitse ja Vahur Kubja osalusel. Hillar Kareva 90. sünniaastapäeva tähistamiseks andsid kontserte Karl Tipp ja Lea Valiulina koostöös Doris Karevaga, kes jagas publikuga meenutusi oma isast. Sel kevadel esitas Tõnu Kõrvitsa muusikat kolmel kontserdil keelpillikvartett FourEst.

Aeg on ärev ja inimestel pingeid palju. Kuidas tekkinud tohuvabohus kõigega toime tulla? Üks võimalus on tegelda iidsete idamaiste praktikatega, näiteks joogaga. ERSO viiuldaja Miina Laanesaar on ühtlasi kundalini jooga õpetaja. Kuidas või miks ta pillimängu kõrvalt joogaga tegelema hakkas ja siis muusiku elukutsele lisaks veel teisegi ameti õppis? Et mõttejooksu kergendada, saatsime Miinale meie KIRE rubriigi standardküsimused: millal ja kuidas selle valdkonna juurde jõudsid; millest leiad inspiratsiooni; kas see annab midagi ka sulle kui muusikule, kes/mis on sinu suurimad eeskujud selles valdkonnas. Muusika ja jooga on minu elus kõrvuti käinud üle 15 aasta. Esimesse joogatundi jõudsin Tartus, õpingute ajal Elleri kooli keskastmes ja üsna praktilisest vajadusest – mängisin käed üle ja otsisin võimalusi paranemiseks, et viia ellu oma unistus saada viiuldajaks. Teisalt on minu jaoks alati olnud elementaarne ennast hoida, kanda hoolt nii keha kui vaimu eest. Tunnetasin juba väikese tüdrukuna selgelt, kui oluline on juua puhast vett ja süüa võimalikult värsket, toitaineterikast toitu, palju looduses viibida ning korjata ravimtaimi. Niisiis ei rahuldanud mind hiljem lihtsalt füüsiline treening, vajasin midagi terviklikumat. Tundus üpris loogiline piiluda ida praktikate suunas, sest need kaasavad lisaks füüsisele ka inimese energeetika ja meeletasandi. Harmoonia poole tõmbub ju iga inimene. Mida keegi selle mõiste all tajub, võib suuresti erineda, kuid pean silmas meile loomuomast vajadust liikuda sisemises ja välises maailmas suurema kooskõla poole. Et keha-hinge-vaimu kolmnurk tunneks heaolu ja tasakaalu, on aastatuhandete vältel loodud toetavaid süsteeme ja praktikaid. Samal põhjusel minnakse ka metsa jalutama või hoopis kontserdisaali – kogemaks, kuidas helid ja muusika tõstavad enesetunnet, ülendavad ja kergitavad vaimsust. Mäletan üht eriti tugevat isiklikku kogemust seoses muusika kirgastava mõjuga. Olin toona 17-aastane, mängisin Vanemuise orkestri koosseisus Richard Wagneri “Tristani ja Isolde” avamängu, dirigeeris maestro Paul Mägi. Ühe kontserdi ajal tekkis mu tajudes ootamatu muutus – äkitselt justkui kadus kõik, ei olnud enam midagi, kõik toimus iseenesest ja ilma minuta. Oli vaid muusika, ülim lihtsus ja tunne, et kõik sulab kokku. Selle hetke või minuti täiuslikkust on võimatu kirjeldada. Hea lugeja ilmselt mõistab, et taolise kauni ja raputava sündmuse tulemusena polnud võimalik valida teist teed kui muusiku elukutse. Ilmselt sain just sealt tugeva impulsi uurida rohkem ka jooga kui iidse, teadvust avardava praktika kohta. Et tulla toime viiulimängust tekkinud pingetega kätes, oli joogaga tegelemine mulle toeks ja abiks peaaegu terve keskastme ja kõrgkooliaja. Aeg-ajalt kimbutas mind epikondüliit ehk tennisemängija küünarnukk, mis mõjus oma kroonilise iseloomu tõttu ka psühholoogiliselt küllaltki kurnavalt. Et toetada käe taastumist, katsetasin erinevaid meditsiinilisi teraapiaid ning põhjalikumalt Alexanderi tehnikat, millest oli suur abi. Sealt edasi paelus üha enam ka jooga, mida pean aastate lõikes paranemise võtmeteguriks. Sügavam äratundmine kirjus stiilide valikus tuli 2011. aastal kundalini joogaga, mis võlus eelkõige liikuvuse ja mitmekülgsusega. Viiuldajale omased sundasendid ja -liigutused vajavad vastandasendeid ja variatiivset liikumist ning see pusletükk loksus minu jaoks paika. Ka närvisüsteemi tugevdav toime ja (kiire) lõdvestumisoskuse harjutamine on aspektid, mida muusikuna jooga juures kõrgelt hindan, rääkimata füüsilise keha, eriti selja, märkimisväärsest tugevnemisest. Et minna rohkem süvitsi, astusin 2016. aastal rahvusvahelisse Karam Kriya õpetajate kooli ning peatselt hakkasin ka ise tunde andma. Iidsest radza-joogast pärinevat kundalini joogat on võrreldud mitmetahulise teemantiga, kuna see hõlmab paljusid erinevatest koolkondadest pärit “tööriistu”, nagu asana’d (kehaasendid), pranayama’d (hingamistehnikad), mantrad (laulmine ja helivibratsioonid), meditatsioon, mudra’d (käteasendid) jpm. See on õpetus elada tervelt, õnnelikult ja teadlikult. Ka praegu, igapäevase orkestranditöö ja kammermuusikuna tegutsemise kõrval on need tehnikad minu jaoks hindamatu väärtusega. Hommikul, enne kõiki teisi toimetusi või pillimängu juurde asumist, võtan aja kõigepealt iseenda häälestamiseks. Teen füüsilisi harjutusi, pranayama’sid või mediteerin ning päevaks saab olema rohkem energiat, meeles kergust ja selgust. Suurim inspiratsiooniallikas on muidugi õpetamine ning eriti hetked, mil õpilaste innukus ringiga tagasi jõuab. Ent vahel tuleb ette perioode, kus pean aja maha võtma ka oma praktika osas. Oskus end kuulata on üks põhiväärtusi, mida olen aastatega õppinud ja püüan arendada. Kuulata, milliseid märguandeid annab mu keha, mida sosistab hing. Võib kõlada paradoksaalselt, aga joogapraktika ajend ei saa olla täiuslikkuse ihalus. Ühiskond ja inimene on läbi imbunud tahtmisest kuhugi pürgida, olla veel tublim, parem, edukam ja seda võetakse ka spirituaalsele teekonnale tihtilugu kaasa. Eelistan valida, et mu praktika on aeg, kus “harjutan” end täielikult, igal tasandil aktsepteerima sellisena, nagu parasjagu olen. Eriti arvestades, et pillimäng on tegevus, kus päevast päeva n-ö täiuslikkust taga ajame. Kriitikameel on pidevalt laes, olles meie elukutse juures absoluutselt vajalik ja edasiviiv jõud. Kuna aga muusik ja tema igapäevaelu on lahutamatult seotud, kipun arvama, et kaasame seda mentaliteeti liigselt oma tavaeludesse, enesehinnangutesse ja suhetesse teistega. Kuid suurim kingitus, mida kellelegi võimalik teha, on võtta teda vastu täpselt sellisena, nagu ta parajasti on, kasvõi viivuks. See aga eeldab siirast sisevaatlust, kõigepealt enesega rahu tegemist. Praegusel ebakindlal ajal oleks igaühel mõistlik vähemalt kolm minutit päevas teadlikult (!) midagi kosutavat ette võtta. Näiteks istuda vaikselt, kuulata oma hingamist. Teisisõnu leida ankur ei mujalt kui enda seest, tulla mõtetest kehasse, südamega kontakti. Vaadata üle, kuivõrd samastun oma meelega ja kas kõlgun pidevalt minevikus-tulevikus? Kas filmilint peas on juba aastaid üks ja sama või leidub ka uusi vaatenurki? Jooga mõiste tähistab sanskriti keeles ühendumist, kokkusulamist, keha, meele ja hinge liitu või integratsiooni. Suurim püüe on sulatada tajumuses kokku meie inimlik, lõplik osa ning kõikehõlmav, universaalne, lõpmatu hing. Viidatakse tõdemusele, et kogu olemasolev on tuumas üks, absoluut. Meele jaoks on võimatu missioon seda müsteeriumi hoomata, aga et mõista intuitiivselt, võib aidata hingamisega tegelemine, hingamisharjutused. Sügavalt hingates kasvab meeleselgus ja hetke kogemise intensiivsus. Näiteks interpreedi jaoks tähendab see tugevamat projektsiooni ja lavalist mõju, hingamise teadvustamine paotab ehk ust ka palju räägitud muusika hingestamise maailma … Meenutan ühe oma õpetaja sõnu: iga heli annab aimu täiusest, sest ülemhelidel ei ole lõppu, need suubuvad lõpmatusse. Mõtlen tihti, kui õnnelik inimene ma olen, sest mul on kaks erakordselt ilusat ametit. Need on väga suured asjad, mille eest tänulik olla. Kuid tõeline kunst, mille valdamises jagub lõputult arenguruumi, on peatuda ja märgata ilu ka kõige argisemas, näha väljakutsetes võimalusi, olla nende eest tänulik. Öeldakse, et tänutunne on suurim rikkus ja kõrgeim jooga.

Eesti Muusikanõukogu interpretatsioonipreemia. Eesti jazzi suurkuju.

Eesti Muusikanõukogu heliloomingupreemia olulise panuse eest eesti heliloomingusse. “Arvan, et kitsamas plaanis eeldab igasugune loometegevus kõikides kunstivaldkondades vähemalt hetkelist vaikust enne pihtahakkamist. See on nagu puhas laud või tühi paber või valge lõuend. Teisalt – vaikusest võib mõelda kui potentsiaalide maailmast, mille vaimusilmas esilemanamine on vältimatu selleks, et midagi lõpuks aktualiseerida. Mulle tundub, et kunstiteos ongi tihtipeale otsekui jäämäe tipp, see on osa millestki palju suuremast, kirevamast ja hoomamatust – teisisõnu kõik see, mida me otseselt antud teoses ei koge, aga mis on teose olemasoluga lahutamatult seotud. Kolmas aspekt puudutab juba kuulmist ja muusikat. Meid ümbritsevas maailmas, mis koosneb erinevatest akustilistest keskkondadest, tasub muusika loojana kultiveerida sisemist vaikust – selleks et hoida kõrvad lahti, avastada ja üllatuda, hämmastuda ja inspiratsiooni saada. See puudutab ühtviisi nii kontserdisaali kui ka linnatänavat; nii metsa kui ka turuplatsi.” Muusika nr 12 2017 Jan Kausi intervjuust

Eesti Muusikanõukogu preemia muusikaelu jaoks olulise väljapaistva tegevuse eest – sisulise panuse eest kontsertkorraldusse. “Olen veendunud, et suur mitmekülgse hooajaga kontserdikeskus ei tohiks olla rangelt puhtakadeemiline paik, teatud kuulajarühmadele täielikult suletud. Konkurents erinevate kultuuritarbimise, üldse vaba aja pakkumiste vahel on muutunud sedavõrd pinevaks. Võib tõesti olla püsima jäämise küsimus, kui ei õnnestu kaasata kontserdipaikadesse ja -kavadesse mitmevärvilisi elustiile, põiminguid teiste kunstidega, suhtlemist ja sotsiaaltööd, võimalusi kuulajale end eri suundades täiendada. Kvaliteedinõue muidugi jääb. Kõrgkunst vajab ümber keskkonda, kus inimestel hea olla, tunne et oled oodatud. Mitmel tasemel kontserdiajad, plaadi-noodi-raamatuletid, kontserdieelset kiiret kõhutäidet pakkuvad kohvikud, suveterrass, klubindus, ekskursioonid, aktuaalsetel teemadel loengud-kohtumised, näitused ja filmid. Estonia kontserdisaali sambarivide vahel on see küll keerulisem kui nüüdisaegsetes kontserdimajades, mis oma linna palju enam avatud. Paikadeks, kus kõik ülalmainitu toimimas ja impulsse üle võtta palju, on näiteks Londoni määratud kultuurikombinaadid Barbican ja Southbank Centre.” Sirp 24. I 2013 Tiina Mattiseni intervjuust

Eesti Kultuurkapitali aastapreemia tulemusliku tegevuse eest kompositsiooniprofessorina, kompositsioonipedagoogika uuel tasemel väärtustamise eest “Ma käsitlen kompositisiooni õpetamist rohkem kaasamõtlemisena. Püüan mõtestada seda, mida ma näen ja üritan aru saada, kas see on vastavuses teise inimese ideega. Millise vormi tema mõte või idee on võtnud, kas ma suudan aru saada, mida ta on püüdnud teha ja kas ma suudan kaasa mõelda. Selles töös on väga palju üllatusi ja rõõmu. See on nagu kuulamise baasolukorra harjutus, kus püüad olla valmis, et inimene tuleb ja jagab midagi ning sa võtad selle ettevaatlikult ning respektiga vastu. Tema ruum ja sinu ruum mingil moel resoneerivad, tekib mõttevahetus ja mõtteruum. Mulle see meeldib. Vahel ilmnevad väga praktilised, vahel intuitiivsed küsimused ja teemad, aga alati tahaks, et see puudutaks midagi olemuslikku ka. Näen inimesi kompositsioonitundides ikka väga lähedalt. Mulle on oluline suhestuda, vaadelda ja püüda aru saada, milline on teise inimese maailm ja kuidas on võimalik kommunikatsioon. Näen, et inimesed on väga avatud ja altid. Tegelikult nad vajavad väga seda teatud vaimset ruumi. Ma arvan, et see on oluline, tundides me sellest räägimegi. See ei ole lihtsalt, et õpetatakse mingit tehnikat või tehnoloogiat. Kõige olulisem on just nimelt inimlik kontakt ja arusaamine, kuidas see muusika ja see tehnoloogia on seotud muu maailma ja muude protsessidega. Mitte et anda seal mingeid vastuseid, vaid et inimesed saaksid sellel suunal edasi mõelda. Muusika kirjutamine võiks olla üks tee, mis endasse viib. Ma olen õpetanud juba omajagu, 15 aastat, ja kindlasti on minu lähenemine muutunud. Olen püüdnud lahti lasta kõigist eel-kujutlustest, kuidas peab õpetama. Samas on tekkinud natuke oma kogemust ja usaldust selle vastu, nii et vahel on hea mingeid kujutlusi või lahendusvariante ilma otsese ootuseta jagada.” Sirp 10.IV 2015; “Plekktrumm” 16.XI 2015 ETV 2

Eesti Muusikanõukogu aastapreemia 2017. Heliloomingu preemia globaalse haardega loomingu eest. Tema loomemaailm on laiahaardeline, mitmetahuline ja erinevaid suundi haarav. Heliloojana on ta mitmekülgne, säravate ideedega ja ülipõhjalik. Tema viimaste aastate kesksed tööd on olnud kaks ooperit: “Puhastus” Soome Rahvusooperi tellimusel ja Norra Rahvusooperi tellimustöö “Peer Gynt”. Rahvusvahelises ajakirjanduses on need mõlemad saanud Eesti ooperiloomingust kõige suuremat tähelepanu. Globaalse haardega, teravalt, vahel valusaltki märkavad on olnud ka tema esseed ja artiklid Eesti ja rahvusvahelises ajakirjanduses. Oma kirjutiste eest tunnustati Jüri Reinveret tänavu Enn Soosaare eetilise esseistika preemiaga. Loe JÜRI REINVERE persoonilugu Muusikas 10/2017

Eesti Kultuurkapitali aastapreemia Eesti kaasaegse muusika rikastamise eest orkestraalselt plastilise teosega“… ja väsimus õnnest nad tantsima viis” “Alates ooperist “Peer Gynt” olen tegelnud ennekõike ühe järjest ohtlikuma teemaga, mis on meie praeguse ühiskonna ennasthävitava jõu aluseks. Keskne komponent selles on kultuuriväsimus. [---] Oleme jõudnud sellisesse ajajärku, kus oleme oma kultuuri muutnud ühiskondlikuks tarbekaubaks, mitte enam meie väärtusi juhtivaks aluseks. Taustal on aga “kultuuriväsimuse” fenomen, millest on palju rääkinud ameerika-prantsuse filosoof George Steiner, meie endi küllastumine ja väärtushinnangute lagunemine seoses sellega, et me selles “väsimuses” ei taju enam väärtuste tegelikke omadusi ja ei taju oma tegelikku seisu. Teoses “… ja väsimus õnnest nad tantsima viis” kajastub see temaatika.” Kultuur.err.ee august 2018 Ia Remmeli intervjuust

Eesti Kultuurkapitali aastapreemia Eesti koorimuusika särava edendamise ning pühendunud ja kõrgetasemelise tutvustamise eest nii Eestis kui välismaal. “Dirigendi töö on võrdne asutuse juhi kohaga. Koor koosneb inimestest ja pidevalt tuleb tegelda info edastamise, motiveerimise, märkamise, tunnustamise, õpetamise ja arvestamisega. Vastastikune austus ja arvestamine on kooris väga oluline, mitte ainult dirigendi ja laulja vahel, vaid kogu kollektiivis. Samuti on oluline teha vajalikke otsuseid. Collegium Musicales on 27 lauljat, siin ei ole massi, kuhu kedagi ära peita. Igaüks on oluline, igaühe panus on oluline.” Muusika nr 1 2018 Tarmo Tiisleri intervjuust

Eesti Kultuurkapitali aastapreemia eduka ja kõrgetasemelise kontserttegevuse eest Eestis ja välismaal ning muusikaelu korraldamise, sh festivali “Virmalised” kunstilise juhtimise eest. “Muusiku elukutse väärtus on ju tegelikult milleski muus kui materiaalses: sellega on mõtet tegeleda ainult siis, kui rõõm muusikast kaalub üles stressi, ebakindluse ja muud mured, mis elukutsega kaasas käivad. Kunstiga tegelemise üks suuri privileege on võimalus luua oma maailm, oma universum, täites selle positiivse ning emotsionaalselt rikastavaga, sellega, mis kunstiga tegeledes inimesele avaneb. See protsess annab tõelise rõõmu ning hea enesetunde, olleski omamoodi eesmärgiks iseeneses. Edu mõte tuleb eelkõige iseenda jaoks lahti mõtestada: edu pole mitte see, kui edukas sa väliselt oled või kui palju raha sul on, vaid et kui keegi tuleb su kontserdile, siis kas ta lahkub sealt elamusega.” Postimees november 2012 Riina Luige intervjuust

Eesti Kultuurkapitali aastapreemia eesti ja lääne nüüdismuusikat sõnakunstiga siduva kontserdisarja “HELIjaKEEL” korraldamise eest. “Ma olen kindlalt seda meelt, et hea kunst ja hea esitus räägivad kuulajale ise enda eest ning mingeid erilisi lisaselgitusi pole vaja. Kuid isegi kaunid kunstid võivad mingil hetkel muutuda nii kuulaja kui esitaja jaoks veidi rutiinseks või kommertsiaalseks: alati ei pruugita kuigivõrd mõtiskleda selle üle, mida täpselt tahetakse väljendada ja miks – piisab sellest, kui esitatav on meeldiv või meelelahutuslik. Heli- ja sõnakunsti ühendava sarjaga “HELIjaKEEL” olen püüdnud taolisele rutiinile jõuliselt vastanduda – julgelt katsetades, riskeerides ja eksperimenteerides. Pean kuulaja kõnetamist tähtsaks ja tahan esitada seda, mis mind ennast kõnetab. Sarja läbivate teemadega süvitsi minnes on eriliseks väärtuseks valdkondadevahelisusest tingitud sünergia. Kui sõnakunst ergutab kuulaja intellekti, siis helikunst väljendab sõnadega kirjeldamatut. Mulle sarja “HELIjaKEEL” kunstilise juhi ja interpreedina on olnud üks põhilisi neid kontserte käivitavaid jõude vajadus ja soov välja tuua erilisi valdkondadeüleseid eksistentsialistlikke väärtusi ja tähendusi, mis peegelduvad sarja kasutatud autorite loomingus.”

Eesti Kultuurkapitali aastapreemia sütitava ja inspireeriva pillimängu eest Tallinna Kammerorkestris, ansamblis YXUS ja teistes kammerkoosseisudes. “Leho Karin on [---] pealtnäha üsna märkamatu, häbelik, peaaegu tavaline, nagu me kõik. Ja samas seda kõike üldse mitte – meeletu energiaga, tulvil pealehakkamist ja ideid. Aus enda, teiste, muusika ja publiku vastu. Kunstis hoogne, provotseeriv ja riskeeriv, lavapartnerina tundlik ja toetav. Lakkamatult huvitatud kõigest, kirglik ja kompromissitu, nõudlik eelkõige enese vastu. Oma pillimänguga on ta kindlasti väga tugevalt mõjutanud eesti muusika arengut, me ei kujuta ettegi, milline see oleks ilma temata. [---] Tipptšellist Tallinna Kammerorkestris, nii solist kui kammermuusik, lisaks veel produtsent, õpetaja, isa, abikaasa, maa- ja majaomanik. Meil ülejäänutel jääb vaid imestada, kust tuleb selle inimese energia, kuidas on võimalik nii palju teha, sealjuures endale üheski vallas allahindlust lubamata.” Muusika nr 12 2016 Iris Oja intervjuust

Eesti Kultuurkapitali aastapreemia mitmekülgse ja kõrgetasemelise esinemise eest nii solisti, ansamblipartneri kui ka orkestrandina. “Hea löökpillimängija on musikaalne, avatud mõtlemsega – kohanemisvõimeline. Tal peaks olema hea rütmitunne ja ta peaks olema koostööaldis – see läheb ka musikaalsuse alla, et kuulata, mis ümberringi toimub. Mis on laval kõige tähtsam? Koostöötahe. Musikaalsus. Mõlemad on väga tähtsad. Kui ma tunnen, et me teeme laval koos ühiselt asja ja sellest sünib mingi uus kvaliteet. Teineteise kuulamine, jälgimine. Kui inimene on ka ise piisavalt ette valmistunud ja piisavalt “kohal”, et midagi ilusat teha, siis on kõik väga hästi.” Klassikaraadio 1.III 2018 “Delta” Marge-Ly Rookääru intervjuust

Eesti Kulutuurkapitali aastapreemia Osalemise eest erinevaid muusikalisi mõtteviise ja meediumeid ühendavates projektides, muusika piiride laiendamise eest “Mulle tundub, et jazzmuusik ei saa teha panust ainult ühele ansamblile. Kogu aeg on mitu rauda tules ning on võimatu ennustada, kui palju mingil koosseisul nõudlust ning tööd saab olema. Kindlasti on õpetamine olnud väga õpetlik. Tudengile mingit probleemi või võimalust lahti seletades saavad asjad ka endale selgemaks. Õpetamine on tore protsess, kus info liigub mõlemat pidi. On huvitav jälgida, mida noored kuulavad ja kuidas nad millelegi reageerivad. Maailm on pidevas muutumises.” Intervjuu festivali “IDeeJazz” portaalile 2014

Eesti Kultuurkapitali helikunsti aastapreemia kõrgetasemelise ning originaalse ja vahetu muusikakriitika eest. “Alvar Loog on kriitik, kes on enda suhtes ülimalt kriitiline. Kõigepealt vajab ta veenmist, et just tema on õige inimene seda või teist sündmust arvustama. Ta on põhjalik autor ja põhjalikkus väljendub muu hulgas selles, et ta armastab kirjutada pikalt. Mida rohkem tähemärke, seda parem, ütleb ta tavaliselt, ja kirjutab arvustust viimase sekundini. Ta on aus kriitik ja pole nõus kiitma ebaõnnestunud lavastusi ega puuduste ees silma kinni pigistama. Ta ei saa ärapanemisest naudingut, pigem jääb see teda segama. Loogi plussiks on eruditsioon ja kogemused. Ta oskab nähtused konteksti asetada ja maailma selgitada.” Heili Sibrits Sakala 2015

Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia. Väljapaistev loominguaasta: ooper “Minona” ning arvukad orkestri- ja kammerteoste ettekanded Mis on muusikas teie jaoks ammendamatult huvitavat, ilma milleta elu ette ei kujuta? See, et inimene on võimeline abstraktselt tundma ja mõtlema ning looma endale korrastatud helimaailma kaudu tähendus, mis ei ole võimalikud ühegi teise meelega. Kas muusika kõrvale on jäänud ruumi ka mõnele hobile? Vähe, liiga vähe! Kuid rõõmustan, et saan sõpru ja tuttavaid meil kodus vastu võtta ning nendele südame küllusest kokata – ning elada sellist Tšehhovi vaimus elu. Rändamine ja maadeavastamine on samuti olnud mulle oluline, viimastel aastatel olen aga tööde tõttu pidanud rohkem paikne olema. Vaadates praegusele koroonaviirusest haaratud ajale – milliseks võib muusika- ja kontserdielu edaspidi muutuda? Kontserdielu muutused on nagunii olnud viimase 25 aasta sees käimas, samas on neid üldsuses vähe märgatud, koroonakriis lisab sellele ehk nüüd vaid veidi nähtavust juurde. Need muutused, ma usun, saavad lõplikult nähtavaks järgmise 10 aasta sees. Vähenevad teatrid, orkestrid, koorid ja ise muusika tegemine. Samuti usun, et palju suurem osa kontserdiprogrammist muutub meelelahutuslikuks kui on praegu. Suurim muutus, mis toimub, on ajendatud sellest, et poliitiline eliit kaob klassikalise muusika põhitarbijate hulgast ja sellega hajub klassikalise muusika kaal intellektuaalide ja võimulolijate hulgas.

Eesti Muusikanõukogu preemia muusikaelu jaoks olulise ja väljapaistva tegevuse eest - missioonitundelise ja eesmärgipärase tegevuse eest muusikaelu ja -hariduse edendamisel. Mis on muusikas teie jaoks ammendamatult huvitavat, ilma milleta elu ette ei kujuta? Muusika on minu elu lahutamatu osa, millel on igapäevaselt mitmed erinevad tahud. Mulle on muusika ammendamatu inspiratsiooniallikas, maailmatunnetuse osa, tasakaalu hoidja ja meele rahustaja. Oma töös koolijuhina pean oluliseks, et muusikaliselt andekad noored saaksid oma kutsumusega parimal viisil tegelda ja otsin lahendusi, et kõikjal üle Eesti jätkuks ka tulevikus instrumendiõpetajaid. Õpetajana saan sukelduda muusikasse ja otsida, kuidas noorele parimal moel avada muusika lõpmata avar maailm ja teha pillimängu õppimine vastupandamatult huvitavaks. Kas muusika kõrvale on jäänud ruumi ka mõnele hobile? Veedan oma perega juba palju aastaid suved päikesepaistelises väikeses Kabli külas. Mingi seletamatu tõmme on selles justkui maailma äärekese peal asuvas pisikeses kohas Liivi lahe ääres. Korraldan seal 2007. aastast Kabli “Päikeseloojangu festivali”. Kammermuusika kontserdid paikkonna kirikutes, filmi- ja vestlusõhtud, sekka kammerlikku teatritki on olnud aastaid selle festivali sisu. Nüüd olen koos ehitusmeistritega renoveerimas meresõidukaptenite Kleinide perele kuulunud väärikat rehetare-tõllakuuri, et selles arhailises Kabli aidas avada järgmisel suvel oma XV festival ja täita see rikkaliku programmiga. Naudin selliseid toimekaid suvesid mere ääres kunstiinimeste seltsis. Vaadates praegusele koroonaviirusest haaratud ajale – milliseks võib muusika- ja kontserdielu edaspidi muutuda? Muusikaelu sunnitud pausile minek pani otsima kõikvõimalikke uusi lahendusi, looma erinevaid rakendusi, veebikontserte-konkursse, nõudis kiiret kohanemist internetipõhise suhtlemisega ja virtuaalseteks kunstielamusteks jne. Kõik oli alguses päris põnev ja pani portaalides surfama, et sellest rikkalikust varasalvest endale meelepärast valida. Ja siis jooksis ühel hetkel juhe täiesti kokku. Kontserdielu ja muusikasündmusi ei saa asendada veebindusega, puudub suhe, kontakt, ühine ruum. Ma olen ikka seda usku, et tasapisi kõik taastub ja muusikaelu saab uuesti hoo sisse. Alates 1. juulist, kui saalid jälle avati, olen korraldanud kümmekond kammermuusika kontserti ja tajunud erilist õhkkonda ja tänulikkust võimaluse eest muusikat jagada ja sellest osa saada.

Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia maineka rahvusvahelise Ilmari Hännikäineni nimelise kammermuusika konkursi I koha ja laialdase kontserttegevuse eest. Mis on muusikas teie jaoks ammendamatult huvitavat, ilma milleta elu ette ei kujuta? Robert Traksmann: Miski pole siin ilmas ammendamatu. Muusika pakub lihtsalt inimesele rohkem kui ühe eluea jooksul jõuab kogeda. Iga uue teosega avaneb uus killuke ühe helilooja elust, nõnda kasvab interpreedi ja helilooja vaheline mõistmine. See on väga algeline ajas rändamise vorm, aga paraku praegu üks vähestest, mis meile kättesaadav. Ilus ja valus on elada läbi kadunud heliloojate emotsioone, nendega samastuda, ning leida neis troosti ka oma igapäevastes läbielamistes. Rasmus Andreas Raide: Kõige mõjuvam on minu jaoks muusikast saadav emotsionaalne laeng. Olen enda jaoks avastanud mitmeid teoseid, õigemini lõike ja fraase nendes, mis mind jäägitult kaasa haaravad ning isegi joovastavad. See on mõneti mõistetav, kui ise esineja rollis olla, kuid on samavõrd lummav ka saalis istudes. Marcel Johannes Kits: Ma ei kujutaks elu ette ilma emotsioonideta, mida muusika tekitab. Kõige huvitavam on aga see, mida sealt leida võib. Muusikaarmastusega käib kaasas pidev uudishimu seda veelgi rohkem avastada ja mõista. See on küll lõputu protsess, kus ühene tõde ja finiš puudub, aga just sellepärast ei hakkagi kunagi igav - mida rohkem süvitsi teosesse minna, seda rohkem see vastu annab. Samal ajal panevad elukogemused ja uued teadmised muusikat pidevalt uue nurga alt nägema ja aina paremini mõistma.  Kas muusika kõrvale on jäänud ruumi ka mõnele hobile? Robert Traksmann: Ruumi peab tegema, muidu kisub elu liialt ühte suunda kreeni. Siit-sealt näpistan ikka aega, et elada ka “normaalset” elu – käia väljas, vaadata sarju, mängida arvutimänge jne. Olen ka viimase aasta jooksul tervisespordiga tegelema hakanud. Harjutusklassides istutud aastad hakkavad endast nii ühel kui teisel moel märku andma, on vaja liigutada. Rasmus Andreas Raide: Ruumi jääb täpselt nii paljuks, kui minu praegune elukaaslane, Prokofjevi 2. klaverikontsert võimaldab. Ta lubab mul tegelda maanteerattasõidu, male ja kirjandusega, aga ka näiteks maakodu magamistoa põranda vahetusega. Marcel Johannes Kits: Muusika on minu jaoks küll kolm ühes - kirg, hobi ja töö, aga ma naudin peaaegu sama palju ka söömist. Vahetevahel vürtsitan toitu üliteravate tšillikastmetega (näiteks Carolina Reaperi kaste) ja “rõõmustan” nendega ka sõpru. Kunagi tegelesin põgusalt programmeerimisega, praegu paneksin hea meelega kokku ühe keerulisemat sorti legokomplekti. Hooti vaatan ka filme ja loen raamatuid, aga selle aasta uus kirg on mul kindlasti autoga mööda Eestit seiklemine. Nimetaksin end amatöörist lauatenniseentusiastiks, kes ennast Berliinis erialaõpetaja Jens Peter Maintzi klassiruumi lauatennise laual välja elab. Ühest heast viskist ma ka ära ei ütle. Vaadates praegusele koroonaviirusest haaratud ajale – milliseks võib muusika- ja kontserdielu edaspidi muutuda? Robert Traksmann: Mina ei leia põhjust, miks me peaks mingit kardinaalset muutust ootama. Koroonaaeg tõi meie (sotsiaal)meediakanalitesse palju paanikas pidžaamavirtuoose, kes kodudesse aheldatult oma kuulajatele end igal võimalikul hetkel peale surusid, et neid “ei unustataks”. Selline tegevus on minu arvates pigem ebaproduktiivne ning ongi õhku rippuma saatnud pseudoküsimuse: quo vadis? Inimkond on läbinud palju pikemaid ja kannatusterohkemaid humanitaar- ja kultuurikatastroofe. Muusikuna on egoistlik mõelda, et kuna me ei saanud paar kuud esineda, siis kogu kultuuriilm teeb kannapöörde. 90% meie tööst toimub niikuinii harjutuskambrites. Rasmus Andreas Raide: Olen selle aja jooksul korduvalt kogenud, kuidas ära jäänud kontserte interneti vahendusel elutubadest antakse ning kasutasin vahepeal endagi korterit stuudiona, et üks lühem teos lindistada. Mõned artistid ongi tõestanud, et sellise koduse musitseerimise abil on võimalik endale veelgi laiem kõlapind luua. Sellele vaatamata olen veendunud, et kontserdikülastuse kogemust ei asenda miski. Marcel Johannes Kits: Ilmselt peame veel mõnda aega leppima kontserdisaalides uute veidrate kommetega, aga kindlasti jäävad need ajutisteks lahenduseks. Seni peame koroonaviirusega elama õppima. Nö online-kontsertide korraldamise vajadust mõistan, see hoiab artistid ja kollektiivid publikule nähtavana ja loob neile väljundi, aga kuna inimese keskendumisvõime ekraani taga ei ole ega saagi olla sama mis kontserdisaalis, siis ma neisse lõpuni ei usu. Digitaalne kontsert ei hakka kindlasti kunagi reaalset kontserti asendama.

Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia Theodor W. Adorno muusikafilosoofilise teose “Uue muusika filosoofia” mõttetäpse teadusliku tõlke eest. Mis on muusikas teie jaoks ammendamatult huvitavat, ilma milleta elu ette ei kujuta? Mind on vist kõige enam huvitanud suhe muusika ja muusikavälise reaalsuse vahel, mitte niivõrd muusikateoste immanentne analüüs. Muusika on esmajoones inimeste emotsionaalse sfääri regulaator, mis allub teaduslikule analüüsile suhteliselt keeruliselt. Konkreetsemad näited uurimist väärivate teemade kohta võiksid olla muusika ja kuulaja vastastikune suhe, muusika funktsioneerimine ühiskonnas, muusika sarnasus keelega ning erinevus keelest, muusika esituse ja partituuri seosed lääne muusikakultuuris, muusika kultuuriülesed universaalid – seda jada võiks muidugi jätkata. Kas muusika kõrvale on jäänud ruumi ka mõnele hobile? Hobisid on ehk kaks: bridž ja ilukirjanduse vene keelest tõlkimine. Bridži olen mänginud üle 30 aasta suurema või väiksema regulaarsusega ning kavatsen seda teha ka edaspidi. Eesti keelde tõlkinud olen kuue autori teoseid. Need on (tähestiku järjekorras) Andrei Gelassimov, Jevgeni Griškovets, Andrei Ivanov, Marina Palei, Mihhail Šiškin ja Vladimir Voinovitš. Griškovetsi tekstide tõlkeid on Eestis ka lavastatud. Vaadates praegusele koroonaviirusest haaratud ajale – milliseks võib muusika- ja kontserdielu edaspidi muutuda? Kõigepealt, koroonaviirusega seonduvat on raske kui mitte võimatu ennustada. Võrreldagu kasvõi erinevusi meie hoiakutes tänavu kevadel ja sügisel, või ka haigestumise näitajate erinevust Eesti ja Läti vahel praegu. Aga mulle tundub, et võibolla me ei tunneta nüüdki olukorra kogu tõsidust. Lubatagu mul tsiteerida meestearst Margus Punabi hiljutist kirjutist Postimehes: “Minu arvates oleme täna lähenemas ohtlikku kriisisituatsiooni. Ja selle kriisi aluseks ei ole juhtivalt enam mitte Covid-19 poolt põhjustatud füüsilised haigused, vaid laiemalt meie inimeste vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund. Nii ühiskonna kui ka enamiku tema liikmete stressinivoo on püsinud liiga pikalt kriitiliselt kõrgel tasemel. Väga oluline osa sellest stressist on seotud Covid-19 epideemiast ja sellega seotud riskidest arusaamisega, vastuoludega kommunikatsioonis, negatiivsuse ja süstemaatilise hirmu õhutamisega. Oleme jõudnud situatsiooni, kus isolatsiooni suunatud inimesed hakkavad abi küsima lihtsamate enesetapumeetodite osas.” Minu ettekujutus lühidalt on see, et peame õppima viirusega elama ning püüdma tagasi pöörduda tavapärase elukorralduse juurde, mis puudutab ka muusika- ja kontserdielu.

Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia. Silmapaistev ja kõrgetasemeline loominguline tegevus solisti ja kammermuusikuna. Mis on muusikas teie jaoks ammendamatult huvitavat, ilma milleta elu ette ei kujuta? Muusika kaudu saame osa inimtunnete rikkusest ja ilust. Arvan, et just see on põhjus, miks inimesed muusikat enda ümber igapäevaselt soovivad ja naudivad. Muusikal on võime puudutada inimest vahetult ja väga erinevatel tasanditel, Beethoveni sümfoonia ettekanne võib jätta kustumatu tunde nii kogenud muusikakuulajale kui esmakordselt kontserdisaali jõudnule. Interpreedina naudin väga ühe teosega koosolemist, loomingulisi otsinguid ja leidmisi, mis lavale astumisele eelnevad. Kas muusika kõrval on jäänud ruumi ka mõnele hobile? Minu elus on viimasel ajal ette tulnud üsna erinevaid tegevusi, aga enamik neist on ikkagi olnud seotud muusikaga. Konkreetset hobi ei saa praegu nimetada, aga kui aega jääb, siis tunnen alati suurt rõõmu lugemisest, looduses käimisest või lihtsalt jalutamisest ja maailma vaatamisest. Vaadates praegusele koroonaviirusest haaratud ajale – milliseks võib muusika- ja kontserdielu edaspidi muutuda? Ega seda keegi täpselt ei tea. Usun siiski, et traditsioonilised kontserdid, kus interpreet esineneb publikule kontserdisaalis, jäävad alati kestma. Pärast eelmiste viirusepiirangute lõppu tekkinud suur publikuhuvi tõestas elavalt inimeste soovi kontserdisaalis muusikat kuulata. Arvan, et see publikuhuvi ei kao kuhugi, isegi kui mõnda aega kontserte külastada ei saa. Tavakontsertide kõrvale on tekkinud uusi põnevaid võimalusi, palju on olnud erinevaid veebikontserte; LoLa-tehnoloogia näiteks võimaldab eri geograafilistes punktides olevatel muusikutel reaalajas koos musitseerida. Need kiirelt arenevad võimalused jäävad kindlasti ka edaspidi kontserdielu rikastama.

Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia. Kindel ja asendamatu tugi muusikakollektiivide kontserttegevuses. Mis on muusikas teie jaoks ammendamatult huvitavat, ilma milleta elu ette ei kujuta? Muusika on nagu raamat, mida lugeda armastame, saades erinevaid emotsioone. Kuulates, lugedes esimest või mitmendat korda avastame aina uusi nüansse. See teebki heliloomingu huvitavaks ja ainulaadseks. Nii nagu raamatki, on muusika minule asendamatu. Kas muusika kõrvale on jäänud ruumi ka mõnele hobile? Kuna ma ei ole muusik, siis võib hobiks pidada kontsertide nautimist. Kontserttegevuses saan kaasa aidata tugiteenustega, toetades interpreete transpordi ja lavatööga. Väga meeldib ka teatris käia. Lisaks naudin reisimist ja võõraste maade avastamist, eelkõige autoturistina. Vaadates praegusele koroonaviirusest haaratud ajale – milliseks võib muusika- ja kontserdielu edaspidi muutuda? Koroonaviirus on pärssinud muusika- ja kontserttegevust väga paljus. Üks võimalikke esitusviise on virtuaalne. Arvan siiski, et elavat musitseerimist ei asenda miski. Virtuaalset kontserti kuulata on nagu manustada konservi. Restoraniroog on hõrk ja palju maitsvam. Viirustele vaatamata ei lõpe elav musitseerimine ilmselt kunagi.

Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia heliplaadi “Heino Elleri sümfoonilised poeemid” eest. Kas Heino Elleri orkestrilooming on piisavalt tuntud ja hinnatud? Olari Elts: Kuigi Heino Elleri “Kodumaine viis” on eestlastele nii tuttav, et mõjub sageli millegi ehedalt ja igiomaselt eestilikuna, mille kaudu end identifitseerida, siis suurt osa tema loomingust paraku ei tunta. Ometi pani just Eller maha need märgid, milline eestilik orkestrimuusika võiks olla. Elleri orkestrimuusikas on alati kõrvuti esindatud nii rahvuslikkus kui ka laiemalt Zeitgeist. Eriti hästi haakub ta Euroopa muusikaliste moevooludega oma 1930-ndate aastate orkestriteostes. Ellerlikkuse annab ka asukoht Skrjabini ja Lääne-Euroopa XX sajandi esimeste kümnendite erinevate “ismide” vahel ning soov seda kõike oma orkestriloomingus eestiliku ja põhjamaisena vormistada. Elleri teoseid kuuleb kontserdisaalides kahjuks harva ning sellel on palju põhjusi. Üks on see, et meil puudub Elleri sümfoonilise muusika esitamise traditsioon, paljud tema teosed ootavad alles käsikirjadena avastamist ja avaldamist. Kes veel, kui mitte ERSO saaks ja peaks selle traditsiooni algatama. Aga muidugi ei saa salata, et need teosed on sageli ka väga rasked. Praeguseks on ilmunud kaks albumit ja tegeleme kolmandaga. Väärtust lisab neile kindlasti see, et plaadistamisel osalevad suurepärased rahvusvahelise mainega solistid: viiulikontserdis soleeris Baiba Skride, kevadel hakkame salvestama soolotšelloga teoseid, mida tuleb esitama Alban Gerhardt. Kui Elleri muusika jõuab selliste maailmanimega interpreetide repertuaari, jõuab ta loodetavasti peagi ka kontserdilavadele väljaspool Eestit!

Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia väljapaistva žanriülese loometegevuse ja suurepärase üle-eestilise kontserdisarja eest. Mis on muusikas teie jaoks ammendamatult huvitavat, ilma milleta elu ette ei kujuta? Mind paelub enim see, et helide abil saan peegeldada oma kogemusi, küsimusi, mõtteid ja seda, kuidas ma tajun hetke või maailma meie ümber. Selliste asjade kirjeldamine sõnades on minu jaoks keerulisem, sest sõnu on nii palju kui neid on – millegi väljendamiseks pean valima selleks sobivaima vaste. Helide puhul on võimalik end väljendada n-ö täiesti uute, ise loodud "sõnade" abil ning kuulajal on võimalik neid sarnaselt tajuda ka siis, kui see sõnavara on temale uus. Mind paelub, kuidas muusikas on ammendamatult väljendamise ja tõlgendamise ruumi. Kas muusika kõrvale on jäänud ruumi ka mõnele hobile? Viimastel aastatel on tõesti tekkinud üks huvi, millest on saanud minu pärisosa. See on mu ellu tulnud peaaegu märkamatult. Olen hakanud regulaarselt trenni tegema ja see on mulle suhteliselt uus asi, kuna kuidagi on mul õnnestunud oma senine elu väga ebasportlikult mööda saata. Aastaid tagasi koolis viilisin end kehalise tundidest ikka kuidagi ära, et saaks selle asemel pigem pilli harjutada. Mulle näis, et mul ei ole sportlike tegevuste jaoks aega, sest pean kirjutama ja tegelema oma tööga. Nüüd aga saan aru, et võin end vahel leida mõne muusikaga seotud küsimuse kallal asjatult tundide viisi nokitsemas, ilma et jõuaksin mingile tõdemusele või veel vähem mingi hea tulemuseni. Praeguseks on mulle selge, et kui võtta endale tund, et jooksmas käia, saab peas kõik selgemaks ja lahendused näivad palju käegakatsutavamad. Vaadates praegusele koroonaviirusest haaratud ajale – milliseks võib muusika- ja kontserdielu edaspidi muutuda? Ma usun, et meie kohalik muusikaelu elavneb tingituna sellest, et muusikud ei reisi laias maailmas nii palju kui varem ja seega keskendutakse pigem uute võimaluste ja väljakutsete otsimisele Eestis. Samuti tajun, et muusika salvestamisele on hakatud rohkem rõhku panema ning tehakse koostööd nt visuaalse kunsti valdkondadega, teatri- ja filmimaailmaga, et muusikute looming ja esitus jõuaks n-ö ohutumaid teid pidi kuulajateni. Aga ma usun, et üks asi ei muutu: muusika võimsaim kogemise viis on esitaja ja kuulaja vaheline side, mis saab tekkida elavas esituses, kuulajaga samas ruumis viibides.

Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia eksootiliste tuulte toomise ja omanäoline eesti folkmuusika rikastamise eest. Mis on muusikas teie jaoks ammendamatult huvitavat, ilma milleta elu ette ei kujuta? Ramo Teder: Oh, ma ei oskagi sellele vastata nii nagu ma tegelikult tunnen ... eks sõnadega saab seda ehk kuidagi edastada, aga mina ilmselt mitte, vähemalt mitte nii, nagu see minu sees on. Mulle on kõik muusikaga seonduv kuidagi ammendamatu. Satun mingi muusikateose vahendusel täiesti teise maailma ... Samas see "teise maailma" tunnetus on meil kõigil ju ka väga erinev, nii et jäängi konkreetse vastuse võlgu. Marko Veisson: Eks elu on ikka vanem kui muusika ja pigem näib, et kõik, mis on muusikas huvitav, ammendab end mõne aja pärast või pisut varemgi. Ning siis on vaja leida midagi uut, mis taas huvitav oleks. Mind paelub erinevate rahvaste muusika. Naudin seda, leian inspiratsiooni ja vahel pisut kasutan ära ka. Samas on mul nende erinevate muusikatraditsioonidega alati mingi isiklik side. Võibolla ongi pigem nii, et esmalt armun mingisse piirkonda ja siis hakkab ka selle maa muusika meeldima. Näiteks olen üsna palju viibinud Põhja-Ghanas ja sealne ühtaegu tantsuliselt kiirelt pulseeriv ja samas Saheli-päraselt meditatiivne muusika on mu vaieldamatu lemmik. Kunagi aga tegelesin alpinismiga ja sellest ajast on jäänud armastus Põhja-Kaukaasia rahvaste muusika vastu. Ainult hiiu kandlega läks teistpidi – esmalt võlus mind selle pilli kõla ja seejärel pilli õppima asudes tekkis huvi Vormsi ja eestirootsi muusika vastu. Muidugi kiirguvad mõjud kõigist nendest muusikalistest kogemustest ka Puuluubi loomingusse, ehkki tänapäeval tuleb selliste laenudega väga ettevaatlik olla, et kultuurilist omastamist vältida. Kas muusika kõrvale on jäänud ruumi ka mõnele hobile? Ramo Teder: Olen ametilt maalikunstnik (lõpetanud EKA maalikunsti erialal), kuigi olen sellel alal töötanud n-ö pisteliselt. Olin pikalt graafika trükkal ja olen töötanud kunstiõpetajana nii joonistamise kui maalimise erialal, müünud oma maale ja joonistusi. Kuigi õppisin lapsena ja hiljem ka Otsa koolis mitu aastat flööti, siis pigem olen olnud pikalt suhtumisega, et just muusika on mu hobi. Aga tõesti, nüüd juba aastaid on see vastupidi, kujutav kunst on hobi ning pere, lapsed ja muusika on peamine. Marko Veisson: Eriti mitte, aga tööle ikka jõuan. Vaadates praegusele koroonaviirusest haaratud ajale – milliseks võib muusika- ja kontserdielu edaspidi muutuda? Ramo Teder: Sellest on natuke kahju, jaa, et hetkeseis kogu sellist esinemiste-klubide-ürituste-festivalide-kultuurivahetuste jne arengut pärsib, aga samas teistpidi on see mingis teises skaalas ikkagi midagi uut ja head kaasa toonud. Ise siiski loodan, et kontsertide, festivalide ja üleüldse muusika esitamise seis taastub. Marko Veisson: Ei katkul, gripil ega muudel pandeemiatel ole õnnestunud muusikat välja suretada ning ega koroonagi sellega hakkama saa. Tuleb lihtsalt leppida, et lähiaastatel on vähem välisreise ja suuri festivale kardetavasti ka niipea ei näe. Aga küll nad tulevad kähku tagasi. Oli ju Eestiski alles septembri alguses veel üsna pilvitu kontserdielu. Esinesime hiljuti Münchenis. Reeglid olid seal väga konkreetsed – siseruumides maskid ette ning kontserdisaalis publik rangelt hajutatud. Aga kontserdid toimuvad ja publik tuleb kohale! Iseasi kui tasuv see erakorraldajale on – ilmselt mitte eriti. Põnev on jälgida ka erinevaid innovatiivseid lahendusi, näiteks Ukrainas tehti suvel "vertikaalseid kontserte". Valiti kena kõrge hotell, bänd esines all parklas ja publik broneeris omale piletite asemel hotelli toad ning jälgis kontserti rõdult. Iga väike seltskond teistest korrektselt ja turvaliselt eraldatult.

Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia kõrgetasemelise rahvusvahelise kontserttegevuse ning särava ja isikupärase J. S. Bachi teoste interpretatsiooni eest. Mis on muusikas teie jaoks ammendamatult huvitavat, ilma milleta elu ette ei kujuta? Muusikast rääkida tundub mulle raske, see kipub välja kukkuma kas kohmakas, klišeelik või liiga poeetiline ja on selle tõttu ebaloomulik. Sama ebamugav tunne haarab mind kui räägitakse armastusest, ilust ja muudest asjadest, mis on võimsad ja väga isiklikud elamused. Minu jaoks on muusika peegel, kus peegeldub mu elu. Kõike, mida olen kogenud, on võimalik muusikas väljendada otse ja uskumatu täpsusega. Ilma selle väljundita ma ei tahaks elu ette kujutada. Leevendan muusikas oma üksindust, ja loodetavasti kellegi teise oma veel. Kas muusika kõrvale on jäänud ruumi ka mõnele hobile? Hobid on tulnud minu ellu millegipärast väga hilja, alles viimastel aastatel olen leidnud aega ja hakanud pidama tähtsaks harrastada lisaks harjutamisele midagi muud. Olen kolm aastat tegelnud keraamikaga ja augustist hakkasin Forssa ametikoolis õppima keraamikuks. Õppimine on väga põnev eriti sellepärast, et käsitöö alal käib õppimine nii teistmoodi. Muud harrastused on maalimine ja sellest suvest saadik mulle endale ootamatult kajakiga sõitmine. Unistan praegu Helsingi-Tallinna kajakimatkast. Vaadates praegusele koroonaviirusest haaratud ajale – milliseks võib muusika- ja kontserdielu edaspidi muutuda? Minu arvates peaks pillimäng ja noodilugemise oskus olema üldhariduse enesestmõistetav osa nagu seda on keeled või füüsika või keemia. Muusika on inimesi ühendav kunst ja selle tähtsust on võimatu üle hinnata. Koroonapaanika ajal on aga kõige kurvastavam poliitilistest otsustest paljastuv tõsiasi, et muusikaelu ja üleüldse kultuuri ei väärtustata piisavalt. Tean, millisena mina tahaksin kontserdielu näha, aga praegu tundub võimatu midagi ennustada. Ma ei oleks iial uskunud, et ühiskonda võib niimoodi sulgeda – praegusest hetkest ei julge enam mingeid oletusi teha.

Eesti Muusikanõukogu heliloomingu preemia omanäolise, kõiksusest inspireeritud loomingu eest. Mis on muusikas teie jaoks ammendamatult huvitavat, ilma milleta elu ette ei kujuta? Tähistaevas. Äärmiselt põnev on uue teose sünd, on selline tunne, nagu oleks ise rase naine, kes ootab last. Neid "lapsi" olen ma oopuste näol sünnitanud juba 165 tükki. Kirjutamise protsess, kohtumised maaväliste olenditega ehk eksoplaneetide olendite poolt antud inspiratiivsed suunised ja sellega suhestumine. Töövahenditeks on mul šamaanitrummid, viiruk, pendel, pliiats, kustukumm, noodipaber ja klaver. Ma ei ole ühtegi asja kirjutanud arvutiga ega kavatse seda ka kunagi teha, sest see sööb energiat. Üheks abivahendiks on ka matemaatika abil välja arvutatud kosmiliste objektide tiirlemisperioodid või siis muud struktuurid kogu universumi ehituse kohta. Kõige tähtsam on ikkagi suhe pendliga, mille ma sain Norra šamanistlikult seminarilt. Ühes füüsika laagris, kus oli juttu energiast, julgesin tahvlile kirjutada füüsikutele, et E ≠ mc2 ning seal on kindlasti veel midagi, läbi kõrgema dimensiooni, läbi tesserakti. See kõik on niivõrd põnev ja lummav, et olen vahel isegi mures, kuidas jõuda seda mulle pakutud väga olulist informatsiooni muusikas edasi anda. Sulepea ei jõua tihti järele, aga õnneks alateadvus mõnikord salvestab olulised asjad. Viimasel ajal, kui olen tööhoos, väldin igasuguse muusika kuulamist ja ka kontserdil käimist, sest ma ei taha saada mõjutatud. Ja loomulikult hoidun ka enda muusikat kuulamast, et vältida mõttetuid kordusi. Kas muusika kõrvale on jäänud ruumi ka mõnele hobile? Hobid ja töö käivad mul käsikäes. Igal aastal käin astronoomiahuviliste kokkutulekul, mis on väga vajalik minu töö tegemiseks. Kokkutulekutel annan kas loenguid või kontserte, mis on seotud tähistaeva muusikaga. Viimane, 26. kokkutulek oli Nakatul, kus pidasin loengu eksoplaneetidest muusikas. Eksoplaneedid ongi minu järjekordne muusikaline töö ja ka hobi. Arvutan välja avastatud, elamiskõlbulikud rohelise vööndi planeedid helikõrgusteks ja valmistan sellega ette suurteose "Gloria Patri II" kirjutamist Jaan Tammsalu tekstidele. Oma silm on kuningas, seega kõik astronoomilised sündmused: varjutused, virmalised, meteoorsete tähtede sajud, komeedid jne annavad mul vaatlustel piisavalt muusikalist inspiratsiooni. Käin ka looduses ja ammutan sealt energiat. Kirjutan üles oma unenägusid, mis on seotud universumi ehitusega läbi tesserakti ehk kõrgema dimensiooni ruumiga ja kokkupuuted teiste planeetide olenditega. Saan reaalselt ülevalt poolt antud muusikat, mida maapeale tagasi tulles üles kirjutan. Paljud olulised teemad ja motiivid on otse antud väljastpoolt meie reaalsust. Seega olen puhas vahendaja. Vabal momendil lahendan rõõmsasti Jaapani mõistatusi, milles on vaja väga palju matemaatilist loogikat. Mulle meeldib matemaatika! Viimasel ajal kuulan magama heites rahustavat Tangerine Dreami, Klaus Schulze ja muud heakõlalist muusikat, see vabastab aju maistest pingetest. Vaadates praegusele koroonaviirusest haaratud ajale – milliseks võib muusika- ja kontserdielu edaspidi muutuda? Olemasolev koroonaviirus on mulle kui mitte haigele inimesele mõjunud väga positiivselt. Olen olnud poolteist aastat loomingulises karantiinis. Ja olen selle haiguse ajal saanud üles kirjutada suure hulga suurvorme, mille esiettekanded toimuvad selle aasta lõpu poole. Koroona suhtes olen siiski optimistlikul arvamusel, et tegemist on ühega paljudest haigustest nagu tavaline gripp, seagripp, SARS jne. Hetke seisuga kasvav koroona haigestumus maailmas võib küll segada töid-tegemisi ja majanduslikku olukorda. Tulevad aga vaktsiinid ja kindlasti ka uued haigused ja nende vaktsiinid, millest me ei pääse. Kuid olen arvamusel, et kogu riiki lauskinni panna on äärmine lollus. Haigusest teadlikuna olles vastutab iga inimene oma tervise eest ise. Minul ei ole aega haige olla. Kui tekib tunne, et on palavik, on kõige tõhusamaks abinõuks tugevdatud pipraviin, Sihhote-Alini raudmeteoriit ning meditatsioon. Ma ei usu horoskoope, seega pole ka tähtede kaudu ennustaja. Olen arvamusel, et tulevikus jätkub kontserttegevus tavapäraselt.

Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia ansambli Orthodox Singers ja Mustvee vaimuliku muusika festivali eestvedamise eest. Mis on muusikas teie jaoks ammendamatult huvitavat, ilma milleta elu ette ei kujuta? Muusika on minu eluga nii tihedalt läbi põimitud, et ei kujutagi ette, kuidas ilma selleta saaks üldse elada. Olen muusikas n-ö kolmes olekus: juhin ansamblit Orthodox Singers, korraldan vaimuliku muusika festivali Mustvees ja kirjutan ise muusikat. Kõik need kolm peavad mu elus olema, ilma nendeta ei saa. Ütleme nii, et igal suunal avastan kogu aeg midagi uut, nii et igav ei hakka kunagi. Mili Balakirev ütles kord, et muusika on üks väheseid asju, mis on inimesele kaotatud paradiisist alles jäetud. Olen temaga täiesti nõus. Kas muusika kõrval on jäänud ruumi ka mõnele hobile? Mõned aastad tagasi oli mul hea hobi – hurtade maastikujooks. See on sport, kus koerad (igat sorti hurdad) ajavad taga kunstjänest. Mul on kodus kaks vene hurta, ühega käisin mitu korda aastas kohalikel Eesti maastikujooksu võistlustel, paar korda isegi Euroopa meistrivõistlustel Ungaris ja Saksamaal. See oli minu jaoks parim puhkus, sest süvened täiesti teise maailma, mis erineb väga muusikamaailmast. Nüüd on koerad vanad, joosta enam ei jaksa, nii et hobiga sai ühele poole. Vaadates praegusele koroonaviirusest haaratud ajale – milliseks võib muusika- ja kontserdielu edaspidi muutuda? Koroonakriis sundis muusikuid otsima musitseerimise alternatiivvõimalusi, nagu näiteks proovid Zoomi keskkonnas ja veebikontserdid. Loomulikult puudutas see ka minu tööd muusika vallas. Olen ikkagi konservatiivne inimene ja kontserdid internetis, kus ei näe publiku silmi, on minu jaoks pigem äärmine meede kui "uus normaalsus". Mulle on väga oluline publikuga kontserdil emotsionaalselt suhelda. Laulame ansambliga jumalapalveid ja laval on kohe tunda, kuidas palved ja muusika mõjutavad saalis olijaid. Uue formaadi kontserdid sellist hõrku publikuga suhtlemist ei luba. Ma ei arva, et kontserdielus peaks midagi spetsiaalselt välja mõtlema. Aeg paneb ise kõik paika.

Kultuurkapitalli aastapreemia kõrgetasemelise rahvusvahelise kontserttegevuse eest solisti ja kammermuusikuna. “Me ei tea, mis saab muusikakultuurist, kunstist, mis saab maailmast pärast seda kriisi. Räägitakse, et meil on vaja uut formaati, uut reaalsust. Teine osa inimkonnast räägib, et võibolla see normaalsus oligi probleem. Kas meil oli vaja nii palju lennata? Kõik need orkestrid ja nende ringreisid … Võibolla see ei olegi üldse jätkusuutlik? Ma ise olin alati nõus tegema muusikas erinevaid asju: uurimustöö, mängimine, õpetamine, seminaride läbiviimine, lugemine, tekstide ja muusika kirjutamine ... Ma arvan, et paindlikkus on tuleviku maailmas kõige tähtsam. Me ei tea, kas tulevikus hakkavad robotid klaverit mängima. Tegelikult nad juba mängivad, see algoritm on juba loodud, aga me ei tea, mis sellega juhtub. Ent ma arvan, et oluline on saada laiem perspektiiv ja olla paindlik – see on tähtis.” (Johan Randvere, “Spotlight 005: Maksim Štšura”, 26.06.2020)

Kultuurkapitali aastapreemia tipptasemel esiettekannete ja Pärnu Linnaorkestrile uue hingamise andmise eest “Repertuaari, millega iga päev ja nädal töötan, on palju. Dirigendile avab repertuaar end kolmel tasandil. Üks on see, millega tegeled praegu ehk proovis. Seejärel analüüsid ja valmistad ette homset proovi. Teisalt pead mõtlema, mis ootab sind ees järgmisel nädalal. Lõpuks sellele, mis on kuu või kahe kaugusel ja mille pead aegsasti läbi seedima. Tulevik peab kogu aeg kuklas tiksuma.” (Laura Vadam, “Pärnu linnaorkestri peadirigent Kaspar Mänd: Elavat esitust ei asenda miski”, Pärnu Postimees, 10.09.2020)

Doris Hallmägi, Ekke Västrik, Mihkel Tomberg, Taavi Kerikmäe, Tarmo Johannes, Theodore Lee Parker Kultuurkapitali aastapreemia viljaka ja entusiastliku tegevuse eest: Sven Grünbergi “Hingus” lahtimuukimine ja taasesitus, hariv ja avardav loengusari ning omanäolised kontserdid ja otsingud. “Samuti on mõjutanud meie uue muusika suundade arengut nüüd juba paar aastat tegutsenud Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel. Nende tegevus on avanud uued perspektiivid, innustanud teistlaadi mõtlemist nii elektronmuusikast kui kammermuusikast. Nende puhul on tegemist erineva taustaga inimestega, kes kõik kasutavad oma vahendeid ja jõuavad koostöös ühise muusikalise teostuseni. See on koosmusitseerimine, mitte selline elektronmuusika, kus materjal on fikseeritud, nii et kohapeal käivitatakse pigem ettevalmistatud tehnoloogilised protsessid. Minu arvates on see fantastiline lähenemine.” (Helena Tulve artiklis “Quo vadis, Eesti muusika?”, Teater.Muusika.Kino, 2021 nr 8–9 )