Otsingu tulemused

Hiljuti esietendus Viinis 11-aastase briti multitalendi Alma Deutscheri täispikk ooper “Tuhkatriinu”, millele kohalik nõudlik ooperipublik aplodeeris seistes. 11-aastane tütarlaps elab Inglismaal Surreys ning on varasemast tuntud nii viiuldaja kui ka pianistina. Ooperi süžee kujutab omamoodi Tuhkatriinu-lugu, kus kuri võõrasema juhib ooperimaja ning Tuhkatriinu on helilooja rollis (siin toob autor võrdluse iseendaga). Ooperis tegi Deutscher laval ise kaasa, etendades Tuhkatriinut ja mängides interluudiume nii viiulil kui klaveril. Ooper on Alma Deutscheri seni suurim helitöö. Teos kestab kaks ja pool tundi ja partituur on 237 lehekülge pikk. Kuueaastaselt kirjutas ta oma esimese klaverisonaadi, ta on loonud ka viiulikontserdi ning mitmeid teisigi teoseid. Viinis võrreldakse teda koguni noore Mozartiga, sest helikeelgi kuulub sellesse ajastusse. Noor daam on aga rangelt oma hüüdnime “Väike preili Mozart” vastu. Deutscheri vanemad on samuti muusikaga seotud, ema on oreliõppejõud Oxfordis ja isa amatöörflötist. Deutscheri sõnul ei tule talle kaunid teemad või head meloodilised ideed kunagi pähe siis, kui ta seda soovib, vaid pigem näiteks hüppenööriga hüpates või muus puhkeolekus. Teosed ilmuvad Deutscherile vormiliselt terviklikul kujul ja nende muusikaline ülesehitus on tugev. Ooperi “Tuhkatriinu” ettekanne toimus Viinis 29. detsembril ja ettevõtmise patrooniks oli dirigent Zubin Mehta.

Vinüülplaatide müük oli möödunud aastal viimase 25 aasta suurim. Viimati võis selliseid arve näha 1991. aastal, mil CD-plaadid olid alles oma populaarsust saavutamas ja kassetid hakkasid unustusse vajuma. Tol ajal jõudsid lettidele sellised plaadid nagu Michael Jacksoni “Dangerous”, Nirvana “Nevermind”, Metallica “Black” ja Guns N’ Roses mõlemad “Use Your Illusion” albumid. Seda huvitavam on vinüülplaadi esiletõus praegu, mil muusika striimimine internetist on kõigile kättesaadav ja isegi muusika allalaadimine tundub arhailisena ja ajaraiskamisena. Muusikasõbrad ihaldavad siiski taas midagi käega katsutavat. Vinüülplaat on selles mõttes ideaalne, sest ta kehastab endas justkui digitaalse muusikaedastuse formaatide vastandit. Ameerika ja Inglismaa statistikud on kokku korjanud huvitavaid fakte. Ameerikas on muusika striimimine endiselt tõusutrendis ja füüsiliste plaatide müük üldiselt 11,7 protsenti languses. Kuigi füüsiliste plaatide müük Ühendriikides langes, kasvas vinüülplaatide müük 25,9 protsendi ulatuses, mis näitab vinüülplaatide tõelist tagasitulekut. Kui striimijate jaoks oli populaarseimaks žanriks 18,2 protsendi ulatuses hiphop, siis vinüülplaatide müügiedetabelis domineerib rock. Siiski on vinüülplaadi läbimüük kaugete hiilgeaegadega võrreldes veel väga tagasihoidlik. Aastaid tagasi peeti miljonilist läbimüüki Ameerikas veel läbikukkumiseks. Praegu USA vinüülimüügi tipus olnud Twenty One Pilots’i album “Blurryface” müüs napilt üle 49 000 vinüülalbumi. Teiseks jäänud Amy Winehouse’i “Back to Black” müügitulemuseks jäi pisut üle 41 000 albumi. Inglismaa vinüülplaatide müügiedetabelites troonisid 2016. aastal lahkunud artistid. David Bowie’l oli UK top 30s kokku 5 vinüülalbumit. Ka Prince’i vinüülplaatidel läks Inglismaal hästi. Ühendkuningriikides müüdi kokku üle 3,2 miljoni vinüülplaadi ning esmakordselt pärast allalaadimisajastut müüdi seal vinüülplaate rohkem, kui digitaalseid koopiaid iTunes’i keskkonnas.

Kuigi tänapäeval seostuvad Georg Otsa muusikalise pärandiga ilmselt eelkõige ooper, operett ja muusikal, olid legendaarse Otsa palavalt armastatud leivanumbrite hulgas ka vene romansid. Romanss oli tegelikult juba möödunud sajandi keskpaigas võrdlemisi eksootiline ja mitte eriti sageli viljeldav žanr, kuigi ka Eestis on teatud regulaarse sagedusega esile kerkinud lüürikale ja romantikale panustavaid romansikoosseise. Sopran Kaia Urbi ja kitarrist Heiki Mätliku duo on seda näiteks teinud juba tubli paarkümmend aastat ilma erilise kisa ja kärata. Trio Romansid liikmed on folkmuusik, ukrainlasest tromboonimängija Ruslan Trochynskyi, kitarrist Andre Maaker ja torupillimängija Juhan Suits. Kõiki kolme ühendab peale muusikakire ka Viljandi, kus asuva Rohelise Maja kohvikus peetud spontaansetest koosmängimistest see album alguse sai. Kui rääkida romanssidest vene kultuuriruumis, siis oli see prantsuse kultuuriloost mõjutusi saanud žanr erilise au sees 19. sajandi vene aadlisalongides, kus au ja armastus tähendasid nii mõndagi. Romansside tekstid olid väga olulised ja pärinesid sageli selliste poeetide sulest nagu Puškini või Nekrassov, kuigi võidi kasutada ka rahvaluulet. Igatahes jutustas iga romanss kindlat lugu, kus olid kohustuslikeks elementideks kirg, armastus ja enamasti ka lahkuminek. Trio Romansid on ette võtnud võrdlemisi laia valiku erinevate maade romansse või neid meenutavaid palasid, interpreteerides neid üsna klassikaliselt, kuid kompleksivabalt. Omal ajal ansambel Palderjani esituses tuntuks saanud, kuid hoopis Gustav Ernesaksa ja Evald Tammlaane sulest pärit “Laev tõstis purjed” on kõigile eespool toodud klassikalistele kriteeriumidele vastav algupärane eesti romanss. Romansivormi on võimalik valada ka “Sulle kõik nüüd ütlen”, mille laulis omal ajal “Horoskoobi” saates tuttavaks duett Helgi Sallo ja Kalju Terasmaa, kuid mille kirjutas tulevane ABBA liige Agnetha Fältskog siis, kui ta oli seitsmeteistaastane ja ABBAst polnud veel midagi kuulda. Sellel Hooandja toel välja antud albumil on palade autorid jäetud paraku millegipärast üldse märkimata. Head arranžeeringud, professionaalsed muusikud. Laulab valdavalt Trochynskyi oma veidi teatraalsel ning kohati ülepakutud moel. Juhan Suitsu lauldud palad on oma vaoshoitusega sellele meeldivaks kontrastiks. Valik peamiselt tuntud või väga tuntud lugudest viitab mingis mõttes kindla peale minekule. Romansid ei kätke oma parimal kujul endas pelgalt suhkurdatud hüperemotsionaalsust ja efekte, vaid pigem sisemist salapära ja hubisevat eelaimust, peeneid variatsioone rusuvast ängist kuni paradiislike meditatsioonideni. Sellelt albumilt kuulsin ma aga parimal juhul ainult selle kauget kaja.

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester oli 18. – 23. detsembrini ulatuslikul turneel Hiinas. 18. detsembril, oma 90. sünnipäeval, esineti Hiina ühes kuulsaimas kontserdipaigas, Pekingi Keelatud Linna kontserdimajas. Ajaloolises suurepärase akustikaga saalis esitati Kristjan Järvi juhatusel kava, milles põimusid põhjamaised luigeteemalised muusikateosed: Jean Sibeliuse “Toonela luik”, Arvo Pärdi “Swansong” ja Tšaikovski süit balletist “Luikede järv” Kristjan Järvi seades. Peale selle kõlas Hiina heliloojate looming: Huanzhi Li “Pidulik kevadavamäng” ja Jiaping Tangi “Armastus” sümfooniast “The Sound of Yida”. Kontserti oli tulnud kuulama üle tuhande inimese, kohal viibis ka Eesti suursaadik Hiinas Marten Kokk koos abikaasaga ning teiste saatkonna töötajatega. Marten Kokk peab ERSO Hiina turneed ülimalt oluliseks: “Mul on erakordselt hea meel, et ERSO on kontserditurneel Hiinas, see on Eesti kultuurile parim reklaam. ERSO esineb Hiina kõige lugupeetumates kontserdisaalides. Poliitiliste suhete mõttes avavad sellised kultuurivahetusprojektid uksi, mis muidu kunagi ei avaneks.” Pekingi kõrval esineti veel Dalianis, sealse rahvusvahelise konverentsikeskuse moodsas kontserdimajas. Daliani kultuurimajas toimus eesti muusika esitlus Daliani muusikakoolide õpetajatele ja õpilastele, kus ERSO kammerkoosseisud esitasid Ester Mägi, Arvo Pärdi ja Jaan Räätsa loomingut ning Kristjan Järvi tutvustas Eesti muusikatraditsioone. Seejärel oli ERSO 20. detsembril Wuhani Qintai teatri laval ning 22. detsembril Shanghai Oriental Art Center’s. Shanghai kontserdil viibis ka üks rahvusvaheliselt tuntumaid hiina heliloojaid Tan Dun, kes kommenteeris kuuldut lühidalt, öeldes, et see oli fantastiline ja ERSO üks nende kuude parimaid orkestreid Shanghais. Eesti saatkonna diplomaat Siiri Grabbi muljed olid samuti väga head: “Suurepärane kontsert, ERSO ja Kristjan Järvi kooslus on kirjeldamatu. On näha, et suudeti publikut lummata. Hiina publik on üldiselt väga klassikalembene. Muidugi teatakse ka, kui kollektiiv on suuri preemiaid saanud ja ERSO on saanud Grammy.” Dirigent Kristjan Järvi sõnul on ulatuslik kontserdireis üks parimaid viise orkestrit arendada. “See tekitab tugevat ühistunnet. Soovin nüüd, et orkester võtaks kokku kõik saadud positiivsed muljed ja emotsioonid, hoiaks neid ja kasutaks neid oma järgnevatel kontsertidel.” ERSO juhatuse liikme Kristjan Halliku sõnul õnnestus ERSO turnee hästi. “90. aasta juubeli õhtul Pekingi Keelatud Linna kontserdisaalis püsti aplodeeriva publiku ning ERSO järgmise turnee vaimustunud korraldajate ees esinemine näitab, et orkester kasvatab jõuliselt oma rahvusvahelist haaret. Esimene ning kindlasti mitte viimaseks jääv kontserdireis Aasiasse on seni saanud väga positiivse ja sooja vastuvõtu. Kristjan Järvi juhatusel on ERSO oma energilise, nüansirohke ja kõrge kvaliteediga musitseerimisega end publikule heast küljest näidanud.” Kokku kuulas kontserte Hiinas üle 5000 inimese. Hiinasse naaseb meie rahvusorkester taas 2018. aastal.

Eesti Pillifond asutati 7. detsembril 2015. aastal Kultuuriministeeriumi eestvedamisel koostöös Swedbanki, Eesti Rahvuskultuuri Fondi ning maestro Paavo Järviga. Fondi eesmärk on toetada Eesti helikunsti ja tõsta Eesti muusikute rahvusvahelist konkurentsivõimet. Pillifondi esimesele kuuele keelpillile kandideerimiseks laekus 23 avaldust: 14 viiulitele, kuus tšellole ning kolm altviiulile. Kandideerida oli võimalik 31. detsembrini kõigil Eesti Vabariigi kodanikel, kes on vastava eriala omandanud või omandavad seda rahvusvaheliselt tunnustatud (akrediteeritud) muusikaõppeasutuses. Otsuse teeb pillifondi ekspertkogu veebruarikuu jooksul. Pillifondi juhatuse liige Marje Lohuaru: “Kandideerisid Eesti interpreedid, kelle hulgas on kollektiivide esiviiuldajaid ning tšelliste, välismaal tegutsevaid silmapaistvaid soliste, rahvusvahelistel konkurssidel osalenud ja juba preemiaid võitnud noori muusikuid ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõude ja üliõpilasi”. Eesti Pillifondile kuulub praegu kuus väärtuslikku instrumenti: Giuseppe (Joseph) Gagliano ja tema venna Antonio ühistööna (ajavahemikus 1775–1780) valminud viiul; Nicola ja Giuseppe (Joseph) Gagliano viiul (1723); François Fourrier Nicolas’ tšello (1798); Enrico Catenari viiul (1680); arvatavasti Thomas Urquharti altviiul (valminud vahemikus 1650–1700); ning Auguste Sebastien Bernardeli viiul (võimalik valmimisaasta 1802). Eesti Pillifondi kollektsiooni koguväärtus on praegu ligikaudu 800 000 eurot.

Kultuuriminister Indrek Saar ja Rakvere linnapea Mihkel Juhkami allkirjastasid 6. jaanuaril Rakveres hea tahte leppe, mille tulemusena renoveeritakse Rakvere Pauluse kirik multifunktsionaalseks Arvo Pärdi nimeliseks kontserdimajaks ja kultuurikeskuseks. Pauluse kiriku on projekteerinud arhitekt Alar Kotli. Kirik õnnistati sisse kaks päeva enne Eesti vabaduse kaotamist juunis 1940. Toona ei jõutud hoonet krohvida, ehitamata jäid ka tornikiivrid ja kantseleitiib. Teises maailmasõjas pühakoda kannatada ei saanud ning Rakvere Pauluse kogudus kasutas kirikut 11 aastat, kuni kogudus likvideeriti. Nõukogude okupatsiooni ajal rajati hoonesse võimla ja sellisena on see olnud kasutusel tänini. Idee ehitada Rakverre linna aukodaniku Arvo Pärdi nimeline kontserdimaja sai alguse mitu aastat tagasi. Rakvere linna peaarhitekti Raul Järgi sõnul plaaniti algul ehitada koguni eraldi maja, kuid lõpuks otsustati siiski Pauluse ehk nn spordikiriku ümberehitamise kasuks. Võistlusele laekus 138 tööd 29 riigist. Celander Projekt OÜ ehk Kristiina Aasvee, Kristiina Hussari ja Anne Kose võiduprojekt “Tin tin’na:buli” annab valgele Pauluse kirikule sihvakad tornikiivrid ja paigutab hoone kõrvale klaveriklahvistiku. 400-kohalise kirik-kontserdimaja külje alla kerkib ka musta värvi lisahoone, kus hakkavad paiknema väike saal ja teenindusruumid. Anne Kose sõnul lähtuti eelkõige kiriku ja Rakvere gümnaasiumi arhitekti Alar Kotli loojamõttest ja soovist näha hooneid ansamblina. “Meie veendumus oli, et kirik tuleb teha selliseks, nagu Kotli kunagi kavandas,” sõnas arhitekt ja lisas, et võistluse tingimused olid väga rasked nii muinsuskaitseliste piirangute kui ka lähedal asuvate nõukogudeaegsete korterelamute tõttu. Rakvere linnaarhitekti Raul Järgi sõnul võitis “Tin tin’na:buli” sellepärast, et oli suutnud keerulise ülesande lahendada kõige kavalamalt. Tulevikus saab multifunktsionaalses hoones korraldada kontserte ja muid üritusi. Majas saavad harjutusruumid näiteks kohalikud tantsijad ning sinna rajatakse ka tänapäeva nõuetele vastav kunstigalerii, hakatakse pakkuma mitmesugust hariduslikku tegevust, muusikateraapiat, samuti tuleb sinna nn Pärdi elamustetuba, kus saab heita pilgu helilooja loomingusse ja elukäiku. Hoone ehituse esialgne eelarve ulatub 50 miljoni kroonini, millest 10–15 protsenti on lubanud anda linn, ülejäänus loodetakse Euroopa Liidu toetusele. Kui hästi läheb, peaks muusikamaja ehitus algama järgmisel aastal.

7. – 15. jaanuarini toimus Budapestis juba neljandat korda festival “Átlátszó Hang” (“Läbipaistev heli”). Festivali lõpuüritusena toimus 15. jaanuaril eesti nüüdismuusika õhtu, kus oli kavas Märt-Matis Lille “When the Buffalo Went Away” ning Liisa Hirschi “Four Glides”, mille ettekandel osales ka autor. Ungaris esimest korda kõlanud teoseid esitas kohalik nüüdismuusika ansambel THReNSeMBLe. Kuigi ürituse fookuses oli eesti nüüdismuusika, pakuti publikule elamusi ka teistest kultuurivaldkondadest. Näidati kahte lühianimatsiooni, milles on kasutatud eesti heliloomingut, Ülo Pikkovi “Keha mälu” (2011, muusika Mirjam Tally) ja Riho Undi “Isandat” (2015, muusika Arvo Pärt ja Lepo Sumera), ning loeti katkendeid Jaan Kaplinski filosoofilisest lühiproosast (“Jää ja Titanic”, “Jää ja kanarbik”), mis temaatiliselt riimub Märt-Matis Lille teosega. Luges Ungari näitleja Attila Menszátor-Héresz, kes osales ka Märt-Matis Lille teose esitusel.

Ei juhtu just tihti, et Lääne muusikas kerkib areenile helilooja, kelle loomemeetodid, väljenduslaad ning nõudmised nii esitajatele kui kuulajatele erinevad ümbritsevast traditsioonist kardinaalselt. Alvin Lucier’ puhul võiks aga sellisest ebatavalisest nähtusest julgelt kõnelda. Möödunud aastal 85-aastaseks saanud helilooja muusikat esitatakse kõikjal. Ta on olnud keskne helilooja mitmel festivalil ning temast on ilmunud ohtralt kirjutisi ja intervjuusid. Eestis on Lucier’ nimi kontserdikavadest küll läbi käinud, kuid sellele äärmiselt olulisele heliloojale oleks siinkohal enam kui kohane lähemalt valgust heita ning arutleda küsimuste ja põhimõtete üle, mis on Lucier’d kogu tema loomingu jooksul paelunud. Poeem toolidele USA helilooja Alvin Lucier (s 1931) õppis muusikat Yale’i ja Brandeis’ ülikoolis, täiendas end Tanglewoodi suvekursustel Ameerika mainekate heliloojate Lukas Fossi ja Aaron Coplandi juures. Tema õpinguperioodi teosed olid neoklassitsistlikus stiilis, üks tema suuri eeskujusid oli Igor Stravinski, samuti Paul Hindemith. Olulise pöörde tema loomingusse tõid õpingud Euroopas. 1960. aastal siirdus ta Fulbrighti stipendiumi toel Itaaliasse, õppis Veneetsias ja Roomas, kuulis tollaste juhtivate heliloojate Luigi Nono, Luciano Berio, Karlheinz Stockhauseni jt muusikat. Ta ütles, et see muusika oli suurepärane, ja püüdis seda ka jäljendada, kuid sai õige pea aru, et see ei ole tema tee. Samuti sai ta töötada ja õppida elektroonilist muusikat Luciano Berio ja Bruno Maderna poolt üsna hiljuti avatud elektroonilise muusika keskuses Studio di fonologia musicale di RAI Milano. Kummalisel kombel olid tema jaoks kõige suurema mõjuga kokkupuuted just nimelt Ameerika muusikutega – mõnes mõttes valgustava šokina mõjus aastal 1960 Veneetsias kuuldud kontsert, kus esinesid John Cage ja David Tudor, toonase Ameerika avangardi kõige radikaalsemad esindajad. Kontsert tekitas Lucier’s algul hämmingut ja tegelikult talle ei meeldinud, kuid kuna see erines niivõrd kõigest, mida ta oli muusikas varem kogenud, tekkis arusaamine, et muusikale saab läheneda ka hoopis teisiti. Määravaks kujunes tema külaskäik Darmstadti suvekursustele, kus ta kuulis ühe esimese asjana, kuidas mõned osavõtjad esitasid söögisaalis La Monte Youngi teose “Poem for Chairs, Tables, Benches, etc”, mis seisnes toolide jms lükkamises mööda söögisaali põrandat. Lucier’ sõnul oli tekkiv heli muljet avaldavalt ilus. Samuti oli tugevaks impulsiks David Tudori klaveri meistriklass, millest võtsid õpilastena osa ka Pierre Boulez ja Karlheinz Stockhausen. Löökpillimäng ajulainetega 1962. aastal Ameerikasse naastes asus Lucier tööle Brandeis’ ülikoolis koorijuhina. Läbimurdeteos, millega ta end selgelt kehtestas ning jõudis talle iseloomuliku helikeeleni, sündis õnnelikust juhusest. Üks tema tuttav sõjaväearst, kes kasutas oma töös ajulaineid mõõtvaid EEG aparaate, tutvustas oma tehnikat tuttavatele muusikutele ja ärgitas neid kasutama seadmeid ka muusikalises kontekstis. Lucier leidis, et tal ei ole midagi kaotada, ning nii sündis “Music for Solo Performer” (1965). Esiettekanne oli Lucier’ sõnul üks parimaid, mida ta on ise läbi elanud. Teda assisteeris ja aitas ettevalmistuste juures John Cage, publiku hulgas viibis ka David Tudor. Lucier lasi endale pea külge kinnitada elektroodid, mis mõõtsid aju alfalaineid (sagedusega vahemikus u 7–12 Hz, mis tekivad tavaliselt suletud silmil meeli võimalikult lõdvestades, uinumise eelses olekus). Need ülinõrgad võnkumised võimendati spetsiaalse diferentsiaalvõimendi abil ning juhiti valjuhäälditesse, mis olid kinnitatud ruumis laiali paigutatud löökpillide membraanidele. Nii et sisuliselt mängis esitaja oma ajulainete abil erinevaid löökpille. Lucier’ sõnul seisnes suurim raskus selles, et alfalainete esile kutsumiseks peab olema väga rahulik, vaigistama oma mõtted ja ärevuse, mida on publiku ees raske saavutada, ning võib juhtuda, et kogu esituse jooksul ei toimugi mitte midagi. Esitaja keskendumine ja kohalolu on selle teose juures äärmiselt oluline, lahutamatu ja iseenesest ka sisse kirjutatud osa. Esiettekande pikkuseks oli valitud u 40 minutit (lõik sellest on leitav ka Youtube’ist). Märkimisväärne oli Lucier’ jaoks jõudmine paradoksini – teos õnnestub seda paremini, mida vähem ta püüab seda kujundada; meelevaldsete otsuste roll esitusprotsessis oli minimaalne. See oli tema jaoks esimene kord struktuurist loobuda, lastes lihtsal peas tekkivatel alfalainetel hetk-hetkelt määrata, mis kõlama hakkab. See andis tõuke tema edasisele arengule kahes suunas: esiteks huvi ruumi kui muusikalise komponendi vastu, teiseks loodusest lähtuvate helide uurimisele (kuna aju on vaieldamatult loodus). Lucier on öelnud: “Veevulin, tuulesahin rohus, päikesekiirte peegeldus veepinnalt ütlevad meile midagi enda kohta, ilma et nad kavatseksid seda teha. Kõik looduslikud helid on ettekavatsematud, kuid sellegipoolest saadavad nad välja sõnumeid, millel pole muud tähendust või väljendust peale selle, mis nad on või kuidas nad on tekkinud.” Lucier’ edasist kujunemist mõjutas koostöö selliste heliloojatega nagu Robert Ashley, David Behrman ja Gordon Mumma, kellega moodustati eksperimentaalne rühmitus Sonic Arts Union (1966–1976). Selle ideaaliks oli David Behrmani sõnul lähenemine, kus “väljakujunenud tehnikad heideti kõrvale ning algusest peale tegeldi helide loomisega”. Tegu oli pigem sarnaselt mõtlevate heliloojate ühenduse kui ansambliga, heliloojad esitasid tavaliselt oma teoseid ise, vahel kaaslaste abiga. Sonic Arts Union esines aastate jooksul nii Ameerikas kui Euroopas ning pani aluse Lucier’ laiemale tuntusele. Heliteos kui füüsikalise nähtuse uuring Lucier’ üks eeskujusid Edgard Varèse toonitas korduvalt, et muusika on füüsikaline nähtus. Lucier’ loomingut läbivaks jooneks kujunes kanda alati hoolt, et füüsikaliste nähtuste ilmnemine oleks selge ning et seda ei varjutaks teised muusikalised aspektid: “Ma redutseerin materjali alati miinimumini, et vaadeldav nähtus oleks eksponeeritud ilma “ekspressiivse” sekkumiseta, nii nagu vaatleja ei eelda jõelt, et see peaks muutma oma kiirust, et mõjuda huvitavamalt”. Seetõttu on tema teostel tihti peaaegu käegakatsutav, skulpturaalne iseloom ning aluseks lai ampluaa füüsikalisi nähtusi: heli edasikandumine ja kiirgamine ruumis (nt “Quasimodo the Great Lover” (1970), ettekandmiseks võimalikult suures, võimalusel mitmeosalises ruumis. Esitaja peab tekitama erinevaid helisid kuulajatest võimalikult kaugel. Teatud vahemaade tagant on ruumi sopistustesse, erinevatele materjalidele või erinevatesse objektidesse paigutatud mikrofonid. Need püüavad kinni lokaalse heli, mis suunatakse lähedal olevasse valjuhääldisse. Sealt kiirguva heli püüab kinni järgmine mikrofon järgmises kohas jne. Kuulajateni jõuab otsekui summa heli teekonnast ja tema erinevatest “kogemustest” sellel teel); peegeldused (“Vespers”, 1968), kus esitajad peavad liikuma ruumis, kasutades spetsiaalseid kajalokaatoreid, mis tekitavad kõrgeid lühikesi helisid, ning orienteeruma ruumis vastavalt objektidelt ja pindadelt tagasipeegelduvate kajade järgi); difraktsioon (“Outlines of Persons and Things” (1975), kus inimeste ja objektide taha tuleb paigutada kõlarid, kuhu juhitakse sellise lainepikkusega siinushelid, mis vastavad objekti mõõtmetele, et tekitada selgeid difraktsiooniefekte (helilaine ei levi objekti taha). Inimesed võivad liikuda kõlarite ees, et anda difraktsioonile erinevaid varjundeid, teised esitajad peavad püüdma tundlike suunamikrofonide abil objektide lähedalt erinevaid helilisi situatsioone, et teha efekt võimendite abil selgelt kuuldavaks); resonants (“Music on a Long Thin Wire” (1977) – saali on pingutatud võimalikult pikk metallist traat nagu pillikeel. Keele otstes olevatele roopidele on kinnitatud mikrofonid. Keelest juhitakse läbi siinusgeneraatorist tulev vool. Esituse käigus valitakse erinevaid sagedusi, voolu ja võimendi tugevuste suhteid ning tulemuseks on traadi füüsikaliste omaduste ja magnetvälja vastasmõjus tekkivad ülemheli- jm efektid); seisulained (“Still and Moving Lines in the Families of Hyperbolas” (1973–1974) – seeria valdavalt sooloteoseid, kus instrument peab mängima erinevates suhetes kõlaritest kostvate siinushelidega); tagasiside (“Bird and Person Dying” (1975) – elektroonilise linnu vidistamine saadetakse ruumis mitmesse kõlarisse. Esitaja peab kandma kõrvades binauraalseid mikrofone, mis on ühendatud samuti kõlaritesse, liikuma ruumis, pöörama ja kallutama pead, otsides erinevaid kuulamisolukordi ning tekitades ühtlasi kõlarite ja mikrofonide vahel tekkivat tagasisidet, mis sõltub omakorda ruumi omadustest); tuiklemised (“Crossings” (1982–1984) – orkestrile ja siinushelidele); kõne (“North American Time Capsule” (1967) kõnelejatele ning elektroonilisele helitöötlussüsteemile). Nagu ka siintoodud kirjeldustest ilmneb, kasutab Lucier tihti elektroonilisi abivahendeid. Enamikus teostes tekib heli kahe või enama süsteemi vahelistest keerulistest suhetest ja vastasmõjust – mängus on mehaanilised, elektrilised, bioloogilised süsteemid. Üks süsteemidest on tihti looduslikku päritolu (nt merikarp, inimese hääl, aju vms), samas kui teine on mingi tehnoloogiline vahend. Just nende süsteemide sõltumatus ja erinev käitumine tagab tema teostes helilise rikkuse, variatiivsuse ning ettearvamatuse. Kui varem prevaleerisid Lucier’ teostes pigem objektid, siis alates 1980. aastatest kasutab ta üha enam muusikainstrumente: nt “Fideliotrio” (1987) vioolale, tšellole ja klaverile, “Navigations for strings” (1992) keelpillikvartetile, “Panorama” (1993) tromboonile ja klaverile jpt. Väga paljudes teostes on pillid kombineeritud aeglaselt muutuvate siinushelidega. Enamik varasemate aastakümnete teoseid on üles kirjutatud tekstina, nn tekstipartituuridena, alates 1980. aastatest kasutab ta üha enam traditsioonilist notatsiooni. Siiski pole siin tegemist muutusega lähenemises või helikeeles, vaid Lucier on püüdnud valida alati kõige täpsema vahendi, millega oma teost edasi anda, ning kui see on võimalik traditsioonilise notatsiooni abil, siis muusiku poolt vaadates on see kõige harjumuspärasem märgisüsteem, mida kommunikatsiooniks kasutada. Erinevalt nt Christian Wolffi olemuselt avatud tekstipartituuridest, mille eesmärk on aktiveerida mängijaid tegema kunstilisi otsuseid ja võtma vastutust teose kujundamisel, kasutab Lucier tekstilisi juhendeid eelkõige selleks, et võimalikult täpselt kirjeldada teose õnnestumiseks vajalikku olukorda. “Ma ei leia, et minu tekstipartituurid oleksid mängud. Nende eesmärk on anda esitajale nii selged juhised kui võimalik. Ma kirjutan nad üles tekstina vaid seepärast, et teist vahendit neid ideid selgelt edasi anda pole. Ma ei soovi, et mängija suhtuks partituuri kui lähtepunkti improvisatsiooniks või “tee-seda-ise” stardipaketti, millest kujundada mingi teine lugu. Esitaja peab mõistma teose eesmärki ja teostama selle nii hästi, kui suudab. Minu tekstipartituurid määratlevad esitajale selged ülesanded, et tuua esile teose tuumaks olevad akustilised nähtused.” Lucier on öelnud ka, et tema teoste puhul peab esitaja rohkem kuulama kui mängima – fookus on nihkunud interpreedilt tekitatud helile. Kus on teos? Rääkides oma loomingulistest ideaalidest, on Lucier võrrelnud end installatsioonikunstnik Robert Irwiniga, kelle loomingus ei ole oluline mitte niivõrd see, mida vaataja näeb, vaid see, kuidas ta seda vastu võtab. Seega on oluline nihutada traditsioonilist vaatenurka ja küsida – kus on teos? “Teos pole seal “väljas”, vaid sünnib alas, kus vastuvõtja saab teadlikuks vastuvõtmisest. Mulle meeldiks teha midagi sarnast,” ütleb Alvin Lucier. Mis on Lucier’ töö taga olevad impulsid? Ilmselt kustumatu uudishimu selle vastu, kuidas “asjad töötavad”, samuti kirg uurida füüsikalisi nähtusi ning peaaegu lapselik lummus helide vastu, mida need tekitavad. Paljude teoste ideed on pärit teaduslikest raamatutest või artiklitest. Tihti meenutab teose ettekanne mingit konkreetset nähtust uurivat teaduslikku eksperimenti. Ühtlasi püüab Lucier tingimata vältida “eneseväljendust” ning kompositsioonilist sekkumist looduslikku protsessi, millele teos on rajatud. Oluline on silmas pidada, et Lucier ei komponeeri reeglina ajalisi suhteid ja proportsioone – teose kulg, s.o mis järgneb millele, ei tugine ajalistele, faktuurilistele, tämbrilistele või teistele kontrastidele, vaid seisneb pigem selles, et lasta helimaterjalil voolata vastavalt oma sisemistele reeglitele. “Püüan komponeerida nii vähe kui võimalik, kuid see tähendab, et pean mõtlema igast teosest väga palju, et vältida eelnevalt eksisteerivaid muusikalisi struktuure, mis viiksid tähelepanu tajult ning helilistelt nähtustelt, millest olen huvitatud.” Vahel on inimesed väitnud, et Lucier’ muusikat on raske kuulata, kuna see on niivõrd erinev mis tahes muusikast, mida nad tunnevad ja mõistavad. Helilooja kommenteeris: “Mulle on alati meeldinud muusika, mida pole lihtne kuulata – Webern, Varèse. Ma ei tea, miks. Tihti sean ka ennast sellesse raskesse olukorda. Kuid niipea, kui inimesed avastavad, MIDA kuulata, hakkavad nad seda nautima. Osa teoseid nõuab väga terast kuulamist, eriti need, mis uurivad ruumis avalduvaid helilainete omadusi. Inimesed pole harjunud helis liikumisi kuulama, nad võivad arvata, et midagi ei toimugi.” Samas on kirjeldatud Lucier’ iseenesest väga objektiivsetest positsioonidest lähtuvat muusikat omamoodi poeetilisena ning iseloomustatud kontsertidel tekkivat õhkkonda kui midagi ebatavalist, äärmiselt kontsentreeritut ja eriliselt laetut. Paljuski sarnaste vaadetega Ameerika helilooja James Tenney on öelnud: “Helidel, millel on Lucier’ töödes “lubatud olla nemad ise”, on salapärane ja seletamatu ekspressiivne kvaliteet. Vahel ma mõtlen, et see on tumm loodus, mis meiega kõneleb. Ning Alvin Lucier’ teostes on loodusel tõesti väga väljendusrikas hääl.”

Enne kui puudutada noorukest Eesti Pillifondi ja tema tegemisi, peaksin pisut arendama teemat “Keelpillid ja Eesti”. Ütlen kohe, et mõistame siin keelpillide all eelkõige viiulit, altviiulit ja tšellot. Keelpillid on ainuke liik pille, mis aja jooksul ei kustu, vaid vastupidi – aeg väärtustab neid. Nende pillide ajalugu algab kindlasti varem kui XVI sajandist, kuid seda sajandit peetakse alguseks koos itaalia suurte viiulimeistrite Gasparo da Salò (1542–1609) ja Giovanni Paolo Magginiga (1580–1632); edasi tuleb juba Amati perekond, kes kattis vahemiku u 1583–1740 ja kelle varju jäid ka Bergonzi, Guarneri ja Stradivari. Neid, kaugeltki kõiki loendamata, tunneb maailm kui legendaarseid Brescia, Cremona, Napoli, Milano ja Veneetsia viiulimeistrite koolkondi, kes on jäänud ületamatuks tänaseni. Sellist panust maailma kultuuri ajalukku pole ette näidata ühelgi teisel maal. Võrreldaval tasemel lisanduvad mõned hilisemad prantsuse (Vuillaume, Bernardel) ja saksa (Steiner) meistrid, kuid mitte rohkem. Eestilgi on oma viiulimeistrite ajalugu alates Peterburis õppinud August Kristalist (1866–1925) ja tema õpilastest-“sellidest” nagu Johannes Hing (1885–1964) ja Elmar Lõun (1912–2004), nende järel meistrid Feliks Villak (1921–1997) ja Eugen Meri (1924–1984), siis Moskvas Lev Gorškovi juures õppinud Aaro Altpere (1952) ja samas Pavel Schudtzi juures stažeerinud Raivo Hiiemaa (1958), kelle käe all töötavad praegu ka Indrek Olt ja Viljar Kuusk. Hiiemaa on ka viimane eesti meister, kellel on õnnestunud ennast täiendada välismaal (Moskva on välismaa). Fakt on, et oleme lasknud päris uinuvasse olekusse meie kodumaiste keelpillide meistrite järjepidevuse ja järelkasvu. Küllap on sellel mitmeid põhjusi, aga eelkõige on see hoolimatuse ja väärtushinnagute probleem, millele pani krooni pähe Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia pillitöökoja likvideerimine mõni aasta tagasi. Tõsi on see, et elame liberaalse turumajanduse keskkonnas, kuid selles eriliselt väärtuslikus valdkonnas tekitab niisugune samm küll pehmelt öeldes hämmingut. Kuid miks üldse on see teema nii oluline? Väike vahepala ühe maailmakuulsa viiulipedagoogi repertuaarist. Väike laps koos emaga tuleb professori juurde ja küsib: “Kuidas saada maailmakuulsaks viiuldajaks?” Professor vastab: „Sul peab olema õnne ja õnn on see, kui sa saad minu õpilaseks. Aga veel peab juhtuma ime ja ime on see, kui sinu käes on itaalia meistri viiul XVIII sajandi algusest.” Kuidas oli ja on olukord itaalia meistrite keelpillidega meil Eestis? Sõjaeelses Eestis lahendasid probleeme presidendid. Professor Paulseni õpilastest sai imelaps Hubert Aumere itaalia pilli kingiks riigivanem Jaan Tõnissonilt. Järgmisele imelapsele Evi Liivakule, kes samuti Paulseni õpilane, kinkis Maggini viiuli president Konstantin Päts. Carmen Prii pidi ise muretsema endale Guadagnini viiuli. Räägitakse veel Vladimir Sapožnini Magginist, paraku üksnes räägitakse. Teine maailmasõda laastas ka meie muusikute keelpilliparki, neid jäi nii Estonia teatri kui ka Müncheni ooperi rusudesse (Aumere viiul). Kui 1944. aastal hakati taastama konservatooriumi, suundusid noored õppejõud Herbert Laan ja August Karjus Leningradi ja ostsid sealt mõned viiulid ja tšellod, millega pandi aluse Tallinna Konservatooriumi kogule. Hilisemad katsed seda täiendada ei kandnud vilja rahapuudusel. 1982. aastal õnnestus mul Eestisse tuua Alessandro Gagliano (1640–1725) tšello, mis sai ka meie vabariikliku kollektsiooni aluseks. Üheksakümnendatel kollektsioon likvideeriti ja pillid anti üle neile asutustele, kus laenutajad parasjagu töötasid – Estonia teatrile, muusikaakadeemiale, ERSO-le jne. Eelmainitud tšello on nüüd EMTA omanduses. Muidugi ei saanud nende instrumentide puhul olla juttugi sertifikaatidest, mis tõendaksid pillide autentsust, sest nõukogude ajal polnud meil võimalustki pääseda sertfikaadiõigustega meistrite jutule ning ega meie keskkonnast pärit pillegi võetud kuigi tõsiselt. Nii seisimegi tühjuses ja meie talendid pidid leidma võimalusi laenata väärtpille välisfondidest. Näiteks on Anna-Liisa Bezrodny, Triin Ruubel ja Marcel Johannes Kits probleemi lahendanud, kandideerides Saksa ja Soome pillifondide rentnikuks. Loe edasi Muusikast 1/2017

Umbes nii väljendus kultuuriminister Indrek Saar 5. detsembril Kadrioru kunstimuuseumis, kus esitleti Eesti Pillifondi kuut esimest hinnalist keelpilli koguväärtusega 800 000 eurot. Tõsi, kui pillifond napp aasta varem asutati, oli seegi sajandi sündmus – nii kaua kõneldud ja oodatud –, ent vaevalt julges keegi loota selles nii kiiret ja edukat käivitumist. Eesti muusikute kasutusse on nüüdseks lisandunud kuus väärtpilli, olgu need siinkohal reas: Giuseppe (Joseph) Gagliano ja tema venna Antonio ühistöös valminud viiul (1775–1780); Nicola ja Giuseppe (Joseph) Gagliano viiul (1723); François Fourrier Nicolas’ tšello (1798), Enrico Catenari viiul (1680); altviiul, mille meister on arvatavasti Thomas Urquhart (1650–1700) ning meister Auguste Sebastien Bernardeli viiul (võimalik valmimisaasta 1802). Sellest, kuidas uhke tulemuseni jõutud, teab kõnelda vaid fondi juhatuse liige Marje Lohuaru, kes ministri sõnul „tegi Eesti muusikute nimel imesid nii Euroopa pilliagentuurides kui ka Eesti ettevõtjate hulgas“. Küllap jaguks kogetut pikaks jutuks, siinses veerukeses palusime keskenduda sponsorluse teemale, sest paraku on nii, et pille ja ka kompetentsi saab osta, kui raha on. Aga just fondi käivitamise raha pole siiani osatud leida või isegi söandatud otsida. Kuidas see siis nüüd õnnestus? Marje Lohuaru: Projekti eripära on see, et majanduslik ja vaimne pool on siin ühendatud. See on juhtum, kus suhetes ettevõtjatega tunnetasin eelkõige nende sügavat huvi toetada Eesti kõrgkultuuri. Räägime ju keelpillimängust kui elitaarsest tegevusest ja väga pikast haridusteest, et üldse jõuda hea mängutasemeni, ning samal ajal ka Eesti üsna noorest ettevõtluskeskkonnast. Eks natuke tuli selgitada, mis pillid need on, aga valmisolek soetada viiul, tšello või isegi altviiul oli olemas. Kusjuures fondi panustamine on oluliselt suurem ja erineb kultuuriürituste tavasponsorlusest. Pillifondi käivitamise üks eeldusi oli, et selle vajalikkus oleks riigi tasandil olnud selgelt välja öeldud. Selles mõttes andsid kindlustunde „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“, kus Eesti Pillifond määratleti valdkondliku prioriteedina. Olen fondi asutamisel tundnud kõigi kolme viimase kultuuriministri mõistmist ja toetust. Soovin tänada ka viiuliprofessor Mari Tampere Bezrodnyt, kelle kõrgprofessionaalne pillitundmine, rahvusvaheline kontaktide võrgustik ning aja ja teadmiste panustamine aitas kaasa fondi edukale algusele. Ta avas mullegi päris palju keelpillide olemuse saladusi. Märkimisväärne on ka see, et jõudsin fondi käivitades selliste äriringkondadeni, kes ei ole pidanud vajalikuks ennast avalikkuses esitleda. See andis kinnitust, et Eestis on potentsiaalseid kõrgkultuuri toetajaid märksa rohkem kui esmapilgul paistab. Kultuurivaldkonnas otsitakse ju enamasti sponsoreid. Lihtsustatult: kultuur lihtsalt küsib raha ja vahel tundub, et see raha antakse ka selleks, et asjast n-ö lahti saada. Pillifondi puhul on olukord täiesti erinev: me kaasame omaniku, kelle seotus oma investeeringuga on väga tugev. Tema investeeringu käekäik (kontserdid kodu- ja välismaal jpm) on pidevalt jälgitav ja enamgi veel – sellest on võimalik osa saada ja rõõmu tunda. See on kultuuri toetamisel huvitavam ja kindlasti uuem lähenemine. Kui rääkida pillidesse investeerimisest, siis finantsvõimekus peab loomulikult olema: head asja ei saa väikese rahaga. Ettevõtjal on palju küsimusi, nagu näiteks,miks see pill maksab just nii palju? Kuidas selle väärtus ajas muutub? Ja nendele küsimustele tuleb vastata. Ainult usaldusest siin ei piisa, tehingu sõlmimise esimene eeldus on eksperthinnang. Selles mõttes ei ole valdkond kuigi hästi ette valmistatud, meil puudub ekspertiis, antud juhul rahvusvaheliste sertifikaatidega litsenseeritud pillieksperdid, ehkki pillimeistrite tasandil on meil üsna vilgas elu. Seetõttu väärib pillide soetamise keerukas protseduuris osutatud abi eest erilist tänu Soome ekspert Eero Haahti. Teine tundmatu maa oli kogu juriidiline baas: pilli ost, rentimine, omandiküsimused jpm vajab juriidilist vormistust. Toetusime siin Soome OP pangale, mille keelpillikollektsiooni kuulub kümme pilli. Jah, neilgi pole rohkem, nii et selle kõrval on meie fondi kuus pilli väga tugev algus. Saime sealt dokumentide näidised, mida ei saanud küll täiesti üle võtta, aga mis aitasid meil lepingud koostöös Triniti advokaadibürooga välja töötada. Lepingute koostamisel olime maksimaalselt paindlikud, et iga investori soove silmas pidada. Näiteks oleme ettevõtjatega teinud lepingu, kus teise osapoole tahtel on sees anonüümsuse nõue. Tegevuse käigus märkasin, et seda laadi koostöö äratab huvi ka ärimaailmas, ja mul on lootust, et nii mõnigi meie partner võib osta ka teise pilli. Pillidesse investeerimine on võrreldav raha paigutamisega teemantidesse ja kulda, aga pilli puhul on lisaväärtuseks omaniku võimalus toetada haridust ja muusikakultuuri laiemalt, millest tõuseb avalik kasu. Pillide vajadus on suur, nii et fondil tuleb kohe edasi minna. Peame tingimata ühe tšello juurde saama: meil on ju väga head tšellistid, aga pakkuda vaid üks pill (samuti altviiul), sest tšellosid ongi järel vähem ja need on viiulitest kallimad. Tegelikult oli viiulit ettevõtjate hulgas ka natuke kergem reklaamida. Huvitav on ka poognate küsimus. Kui käisime Pariisis Vatelot-Rampali juures Gaglianosid toomas, siis näidati ka nendele pillidele sobivaid poognaid, aga nende hinnad algasid 15 000 ... Paraku on poogna valik väga individuaalne, sõltudes konkreetsest interpreedist ja tema mängulaadist. Nii jääb poognate ostmine edaspidiseks, praegu tuleb leida need kuus õnnelikku, kes saavad lähiaastail musitseerida nii kvaliteetsetel pillidel.

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester tähistab sel kontserdihooajal 90. aastapäeva. Kas see on orkestri jaoks lühike või pikk aeg? Kui vaadata sümfooniaorkestri kui musitseerimisvormi ajaloole laiemas perspektiivis, siis võiks ERSO määratleda “keskmise põlvkonna” orkestrina: ühest küljest ei tasu ainuüksi vanuse pärast nina püsti ajada, kuid teisest küljest on selge, et tegemist pole ühepäevaliblikaga. Sümfooniaorkestrite ja üldisemaltki klassikalise muusika puhul avab vanuse teema midagi olemuslikku, kuid samal ajal ka probleemset. Väljend “klassikaline muusika” on tähendusest, hinnangutest ja kultuuriseostest pilgeni laetud: seostub ju “klassikaline” ajaproovile vastupidanuga, eeskujuliku ja isegi veidi normatiivsega. Probleem on aga selles, et sõna tähendusseosed on muusikasse üle kandunud teistest kultuurivaldkondadest, kus selle all mõistetakse midagi ajas palju kaugemale ulatuvat. Huvitav on paralleel näiteks mõistega “klassikaline haridus”: uuemal ajal on selle sisu paljuski avardunud ja ähmastunud, kunagi tähendas see aga üsna ühemõtteliselt vanade keelte (s.t ladina ja kreeka keele) ning antiikkirjanduse tundmist. Kui muudes kultuurivaldkondades mõistetakse klassikalise all Platonit ja Cicerot, siis muusikas räägime loomulikult märksa uuematest hoiakutest: praeguste muusikainstitutsioonide ja akadeemilise musitseerimispraktika juured on valgustusajastus, need said selgema kuju XIX sajandi jooksul ja neid hakati tajuma “klassikalisena” alles XX sajandil. Avalik kontsert on valgustusajastu sotsiaalse võrdsuse ideoloogia kujukas väljendus, mis ammutab jõudu arusaamast, et seni aristokraatia privileegiks olnud kultuurivormid võiksid vähemalt idee poolest olla kättesaadavad mõnevõrra laiemale maksujõulisele tarbijaskonnale. Selle idee teostamisel pöörati uus lehekülg möödunud sajandil heli salvestamise ja piiramatu levitamise võimaluste tekkides. Loe edasi Muusikast 1/2017

KONKURSI ŽÜRII Ian Fountain (Londoni Kuninglik Muusikaakadeemia), Roland Krüger (Hannoveri Muusika-, Teatri- ja Meediaülikool), Staffan Scheja (Stockholmi Kuninglik Muusikakolledž), Ming Yang (Hiina Muusikakeskkonservatoorium), Zbignevas Ibelgauptas (Leedu Muusika- ja Teatriakadeemia), Yuri Gildiuk (Valgevene Muusikaakadeemia), Peep Lassmann (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) TULEMUSED I preemia, Eesti Kontserdi preemia (esinemine Eesti Kontserdi hooaja 2016/2017 klaverisarjas), Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri preemia (esinemine ERSOga lähema kahe hooaja jooksul), Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi eripreemia Heino Elleri kohustusliku teose (Kellad) esituse eest – Anna Szałucka II preemia, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia eripreemia - soolokontsert EMTA kontserdihooajal 2017/2018 – Boqiang Jiang III preemia – Daria Parkhomenko Eesti Klaveriõpetajate Ühingu eripreemia kõige nooremale II vooru jõudnud mängijale – Karl Johan Nutt Tallinna rahvusvaheline pianistide konkurss hoiab järjepidevust ja toimus tänavu juba kolmandat korda. Konkursi maine ja tuntus on aasta-aastalt kasvanud, selle tõestuseks oli osavõtjate arvukus ning osavõtvate maade hulk. Konkurssi alustas 51 mängijat Eestist, Lätist, Leedust, Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest, Soomest, Serbiast, Hiinast, Jaapanist, Lõuna-Koreast, Mehhikost ja Saksamaalt. Loodetavasti tuleb neljandale konkursile osalema juba ka mängijaid näiteks Inglismaalt, Prantsusmaalt, Itaaliast ja Ameerika Ühendriikidest. Kavanõuded olid parajalt rasked ja spetsiifilised: I voorus pidi esitama Bachi, Šostakovitši või Hindemithi polüfoonilise teose, klassikalise sonaadi, kolm etüüdi erinevatelt heliloojatelt ning ühe Elleri prelüüdi (valikud olid ette antud). II voorus oli vaba kava, mis pidi sisaldama ühe Elleri teose etteantud valikust (“Tokaata”, “Kellad”, “Eesti tants” või “Meditatsioon”). Lõppvoor oli traditsiooniliselt klaverikontsert orkestriga. Eesti pianiste oli I voorus 16. II vooru jõudis neist neli: Auli Lonks, Maria Mikulitš, Karl Johan Nutt ja Johan Randvere. Kõik esinesid paljulubavalt: Auli Lonks võlus isiksusega, Karl Johan Nutt värskuse ja avaneva andega, Maria Mikulitš arengu ja haardega. Johan Randvere oleks oma taseme ja võimete poolest võinud kindlasti finaaliesineja olla. Paraku läks seekord nii, et žürii ühtegi eestlast kuue finalisti hulka ei hääletanud. Finaali pääsesid Anna Szałucka Poolast, Boqiang Jiang Hiinast, Risa Ohkubo Jaapanist, Daria Parkhomenko Venemaalt, Justas Stasevskij Soomest ja Adrian Brendle Saksamaalt. Konkursi kohta sai avaldada ka arvamust nii kirjalikult kui ka interneti kaudu. Neis vaimustuti hiinlasest Boqiang Jiangist (loominguline laviin!) ja Lõuna-Korea mängijast Garam Chost, kelle puhul avaldati kahetsust ja üllatust, et ta ei saanud isegi II vooru, ning Johan Randverest, kelle puhul ei mõistetud, et žürii teda finaali vääriliseks ei pidanud. Mainiti Anna Szałucka kõrgetasemelist mängu, Auli Lonksi ja Mariin Gilli kunstiliselt elamuslikku esitust. Meeldis Leedu esindaja Rokas Valuntonis, kelle mängu iseloomustati nii: “tõeline pianistlik üleolek, nagu vana kooli pianistidel. Kaalutletud, maitsekas mäng, faktuurid eristatud, vormiline selgus. Ei pressi oma isiksust peale, vaid see tuleb loomulikult teoste tõlgendamise käigus esile.” Konkursi pettumuseks oli žürii. Elleri muusika tõlgendusest öeldi, et meil on selle mängimises omad traditsioonid, kuid seda huvitavam oli jälgida tõlgendusi mujalt ning oldi seisukohal, et väärt eesti muusika konkursi kavas aitab meid maailmas veel nähtavamale tuua. Leiti ka, et esitused avavad teinekord hoopis ootamatu mõttemaailma, mis ei tarvitse Elleriga sarnaneda ja et Elleri muusika on nii keerulise ja iseäraliku olemusega, et seal võib eelkõige jälgida pianisti loogilist mõtlemist. Küsitlesime konkursil nelja žürii liiget. Millised muljed on teil meie konkursist? Mille poole võiks konkurss areneda? IAN FOUNTAIN (Londoni Kuningliku Muusikaakadeemia klaveriprofessor): Teil on nõudlik ja ulatusliku kavaga konkurss. Esimese vooru kava pidime isegi paluma vahetult enne konkurss lühendada, iga osavõtja sai omal valikul ära jätta kolmest etüüdist ühe. Osavõtjate suure hulga tõttu poleks me muidu suutnud I vooru mahutada ettenähtud neljale päevale. Finalistide hääletamisel arvestasime oma hinnangutes nii I kui II vooru. Mida edasi, seda tähtsamaks osutus konkursiolukorras vastupidavus, jaks ja ettevalmistus. Sageli juhtus nii, et kuulad üht või teist osalejat, kellel paar teost on väga head. Suurepärane prelüüd ja fuuga, väga hea pala ... aga siis mida edasi, seda rohkem selgub, et pikka aega kõrgel tasemel mängida on nii mõnegi jaoks liiga raske. Kontsentratsioon nõrgeneb, sisse tuleb tehnilisi viperusi ... Muidugi kuuleb kohe ära mängija hetketaseme, kuid alati on ka neid, kellest tervikpildi saamiseks on vaja rohkem aega. Nii et kõigile neile aspektidele toetudes oleme väga rahul meie kuue finalistiga. Sellel konkursil teostasid nemad end kõige paremini, olid kõige professionaalsemad ja kõige parema ettevalmistusega. Konkursil osales palju üliõpilasi, kellest oli näha, et nad töötavad hoolega, annavad oma parima, kuid neil jäi siiski puudu vastupidavusest või ei olnud ettevalmistus piisav, et olla võrdselt hea kogu kavas. Osalejate seas oli ka neid, kelle kava ei olnud veel päris valmis. MING YANG (Hiina Muusikakeskkonservatooriumi klaveriprofessor): Olen olnud selle konkursi žüriis kolmel korral. Konkurss muutub järjest rahvusvahelisemaks ja selle tase on juba väga kõrge. Mängijaid oli tulnud maadest, kus klaverimäng on väga populaarne, nagu Venemaa, Jaapan, Hiina, Lõuna-Korea. Finalistid olid tugevad mängijad, neil on suurepärane baas, väga head oskused, väga hea tehnika. Neil kõigil on ees suurepärane tulevik. Pean finalistidest siiski esile tõstma Boqiang Jiangi – tema on eriline muusik. ROLAND KRÜGER (Hannoveri Muusika-, Teatri ja Meediaülikooli klaveriprofessor): See on väga hea traditsioon ja areneb edasi. Kui midagi edaspidiseks soovitada, siis hea oleks, kui saaks ühe orkestriproovi juurde. Ja siis – reklaam. Kuulajaid oli konkursil vähevõitu ja saalid tühjad. Ma ei tea, kuidas Tallinnas üldiselt on kontsertide kuulatavusega – nägin linnas küll plakateid, kuid ehk oleks võinud kaasata ka televisiooni, mõne ajalehe. Konkursil oli väga hea ülekanne reaalajas, kuid siin pole ma jälle kindel, kas see pigem ei vähendanud kuulajate hulka saalis. Samas Moskva Tšaikovski konkursil oli samuti suurepärane ülekanne, kuid ka saal olid rahvast täis. Muidugi pole Tallinna konkurss Tšaikovski konkurss, kuid Tallinn on pika kultuuritraditsiooniga linn, nii et usun, et siin peaks olema võimalik reklaami pisut rohkem teha. Ja veel üks asjaolu, mis silma hakkas. Konkursi I ja II voor toimus muusikaakadeemias, aga saalis peaaegu ei olnud üliõpilasi kuulamas. Oleksin eeldanud, et huvi on suur ja tullakse rahvusvahelisi pianiste kuulama, et ennast arendada. Võimalik, et kuulati kodus arvutist, kuid helikvaliteet ja kogu ürituse atmosfäär ei ole arvuti kaudu kaugeltki see, mis koha peal. Kuulajad saalis on olulised ka osalejatele, see loob mängijatele hoopis teise atmosfääri. Loe edasi Muusikast 1/2017

Jazzkaare “Sügisjazz”: Vladimir Tarasovi (Leedu), Jaak Sooääre ja Kadri Voorandi kontsert “Sound Games” 23. X Kumu auditooriumis. Vladimir Tarasovi installatsioonide näitus “Veemuusika ja teisi pilte helist” Kumus 21. X 2016 – 12. II 2017. Pole just igapäevane, et mõni loomeinimene pälvib suurt rahvusvahelist tähelepanu üheaegselt nii jazzmuusiku kui ka kujutava kunstnikuna. Kuid just selline loomenatuur on Vladimir Tarasov, kelle installatsioonide näitust “Veemuusika ja teisi pilte helist” saab Kumus vaadata veel veebruari lõpuni. Mõni päev pärast kõnealuse näituse avamist toimus Kumu auditooriumis “Sügisjazzi” kontsert „Sound Games”, kus Vladimir Tarasovi (löökpillid) ansamblikaaslasteks olid meie hästi tuntud jazzmuusikud Jaak Sooäär (kitarr) ja Kadri Voorand (vokaal, klaver, elektroonika). Selle kontserdi juurde tuleme veel tagasi, kuid esmalt Vladimir Tarasovist kui mitmes mõttes multikultuurilisest fenomenist lähemalt. Kõigepealt muusikalisest tegevusest. 1947. aastal Arhangelskis sündinud ja aastast 1968 Vilniuses elava Tarasovi muusikutee sai tuule tiibadesse 1970. aastate algul, mil alustas tegevust toonase NSV Liidu kõige kuulsam jazztrio Ganelin-Tarasov-Tšekassin. Oldi ühtlasi esimene professionaalne jazztrio Nõukogude Liidus, sest töötati tollase Leedu Riikliku Filharmoonia egiidi all. Mingil moel sattusid Ganelin Trio magnetofonilintidel salvestused ka raudse eesriide taha ning 1971. aastal kutsuti triot esinema Lääne-Berliini festivalile “Jazztage”, kus Ganelin-Tarasov-Tšekassin oleksid pidanud üles astuma samal kontserdil koos legendaarse Miles Davisega. Festivali üks korraldajatest, tuntud Saksa jazzikriitik Joachim Berendt saatis selleks NSV Liidu Kultuuriministeeriumi kaudu Ganelin Triole mitmeid kutseid, kuid kurioossel kombel sai kultuuriministeeriumist alati vastuseks, et soovitud triot pole olemaski! Ent kui Poola Jazziliit andis aastal 1976 Poolas välja Ganelin Trio esimese vinüülplaadi ja sellest muusikute kooslusest hakkas rääkima ka toonane raadiojaam Ameerika Hääl (The Voice of America), polnud nõukogude kultuuriministeeriumil enam võimalik öelda, et Ganelin Triot pole olemas. Siis algasid lõpuks ka Ganelini-Tarasovi-Tšekassini arvukad ja väga edukad välisturneed. Tarasov meenutas nüüd Tallinnas käies, et nõukogude ametivõimud teenisid selle trio väliskontsertidelt päris kopsakaid summasid. Muusikuile endile, kes selle oma esinemistega tegelikult välja teenisid, jagus honorari vaid ametliku esinemispunkti alusel, st näpuotsatäis. 22. oktoobril Kumus toimunud vestlusel vene ajakirjanik Artur Aukoniga iseloomustas Tarasov toonast olukorda humoorikalt: “Ega seal kultuuriministeeriumis keegi muidugi aru ei saanud, mis muusikat me mängime. Samas öeldi, et kui neid välismaal nii väga tahetakse, et las siis lähevad ja mängivad. Seda enam, kui Goskontsert selle eest veel raha ka saab!” Ganelin Trio aktiivne tegutsemisperiood kestis 1980. aastate keskpaigani. Seejärel tekkisid nii pianist Vjatšeslav Ganelinil, trummar Vladimir Tarasovil kui ka saksofonist Vladimir Tšekassinil juba uued kooslused, kellega musitseerida. Siiski pole Ganelin Trio ametlikult laiali läinud. Vestluses siinkirjutajaga märkis Tarasov, et viimati esineti koos välismaal veel 2002. aasta paiku, kuid pidevaks tegutsemiseks polevat neil enam seda õiget ja inspireerivat loomingulist kandepinda. Loe edasi Muusikast 1/2017

Viljandi folgielust, sealsest kultuuriakadeemiast võrsunud muusikutest ja Viljandis toimuvast suvisest festivalist oleme palju kuulnud. Aga milline on Viljandi jazzielu?Tuleb välja, et tihe ja teguderohke, nagu kinnitab Viljandimaa kultuuripärli tiitli ja Viljandi kultuuripreemia pälvinud kontserdikorraldaja Aivar Trallmann, kellel on oma kodulinna kiituseks paljugi öelda. Võrreldes suurte keskustega, nagu Tallinn või Tartu, on Viljandi väike linn. Mis Viljandi jazzielus toimub? Paljud ei tea sellest midagi. Viljandi jazzielust on keeruline rääkida, see ei ole nähtus, vaid väikelinna tänase elukeskkonna loomulik osa. Võib arvata, et on olnud ka “jazzielutumaid” aegu. Esimene jazzkontsert Viljandis toimus teadaolevalt 1925. aasta vastlapäeval, aga eks vahele sattus ka aegu, kus jazz ei olnud nii soositud. Tänast Viljandi jazzielu ilmestab kaunis tõsiasi, et kaks seitsmest seni välja jagatud jazziedendaja preemiast on leidnud tee Viljandisse. Esimese pälvis 2009. aastal Viljandi kitarrifestivali ja pedagoogilise panuse eest Ain Agan, teise sain paar aastat hiljem mina pikaajalise kontsertide ja festivali “Koolijazz = jazzikool” korraldamise eest. Lõppenud aasta oli Viljandi jazzielus hea. Toimus festival “Koolijazz = jazzikool” ja noorte rütmimuusikute konkurss “Mängu ilu”. Viimane on 2005. aastal alguse saanud ettevõtmine, mis viib kokku rütmimuusikahuvilised noored vanuses kolmteist kuni kakskümmend aastat. Toimuvad jutu- ja töötoad, moodustatakse ansambleid, mis esinevad koos juhendajatega. “Jazzkaare” sõsarfestivali “Viljandi Jazzkaareke” raames oli viis kontserti. Ka 2017. aasta kava on enam-vähem koos. Oktoobris tuleb Viljandi kitarrifestival. Kestab järjepidev projekt “Muusikasündmus”, mille raames toimuvad nii süvamuusika kui jazzi kontserdid. Lõppenud aastal oli “Muusikasündmus” süvamuusika poole kaldu. Toimus kolm sümfooniaorkestri kontserti ja orelikontsertide sari, mis tähendab, et jazzile jäi pisut vähem nii aega kui raha. Septembris algas kunagi kultuuriakadeemias Villu Veski algatatud Viljandi jazziklubi 12. hooaeg. Viiendat aastat on kontserdid kohvikus Fellin, aasta jooksul sai osa kahekümne kaheksast muusikaõhtust. Jazziklubi kava sünnib koostöös Eesti JazzLiidu ja Viljandi Kultuuriakadeemia muusikaosakonnaga. Laias laastus toimub Viljandis aastas umbes kaheksakümmend jazzihõngulist kontserti. Septembris alustas Tõnu Tubli eestvedamisel ilma suurema kärata tegutsemist jazzikohvik Jasm – spetsiaalselt jazzkontsertite korraldamiseks mõeldud koht. Jasmi tiimi töö on muljetavaldav, toimunud on üle paarikümne kontserdi, kus esinejaid kuuest riigist. Leitud on oma, noorepoolne publik. Viljandi jazzielus annavad tooni Viljandi Kultuuriakadeemia tudengid. Kuidas on kaasatud linnaelanikud, kas saab rääkida teadlikust, ustavast jazzipublikust? Viljandi jazzipublik on kirev nagu jazz ise, kuid kontserdid leiavad alati oma kuulaja. Eemalt vaadates võib tunduda, et publik on pärit Viljandi Kultuuriakadeemiast. Tegelikult see päris nii ei ole – siinse jazzipubliku hulk ja teadlikus on aastate ja aastakümnetega kasvanud. Küll on aga kultuuriakadeemia, iseäranis muusikaosakonna aura linna jazzipildis hoomatav. Kas on olemas nii-öelda Viljandi jazz, muusikud, kes just Viljandiga seotud? Viljandiga on suuremal või vähemal määral seotud üksjagu jazzmuusikuid, sünni-, elu- või töökoha kaudu. Sajaprotsendiliselt kohalikku Viljandi jazzbändi ei pole. Siin toimetab näiteks pikka aega Andre Maaker, aga pole midagi teha, ta jääb saarlaseks. Hedvig Hanson loob Viljandi taga metsades, Kristjan Randalu samuti – nimekirja saaks väärika. Ka Viljandi Kultuuriakadeemiast on aastate jooksul välja kasvanud tegusaid muusikuid ja bände. Mõni elab Viljandis, mõni mujal... Et kõik täpselt kirja saaks, oleks vaja väikest uurimistööd. Mida meeldejäävat pakkus 2016. aasta? Kõike ei jõua üles lugeda. Väärib märkimist, et Erki Pärnoja plaadi “Himmelbjerget” kava kõlas Viljandis kaks korda. Uhke oli ka ansambli Trump Conception kontsert jaanuarikuisel festivalil “Koolijazz = jazzikool” ja kammerlik Steinar Raknes “Viljandi Jazzkaarekesel”. Alanud aasta esimene pool tuleb põnev, muu hulgas kõlab Kristjan Randalu kava “Limes occidentalis”, kus kitarri mängib aastaid tagasi Viljandis juba käinud Nguyên Lê.

Viiuldaja Endel Lippusest ja pianist Virve Lippusest on põhjust rääkida, kuna läinud aasta lõpus möödus mõlema sünnist üheksakümmend aastat. Värskelt sai inventeeritud ka nende arhiiv Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis, mida hoidis ja korrastas juba nende tütar, muusikateadlane Urve Lippus (1950–2015). Perekond Lippus on jätnud Eesti muusikalukku märkimisväärse ja aukartust äratava jälje, millest annab aimu ka fondi suurus. Olles nende materjalidega pidevalt tööd teinud, tekkis tunne, et abielupaarist oleks aeg taas kirjutada, kuna noored viiuldajad ja pianistid võibolla ei teagi, millises pedagoogilises võrgustikus nad asuvad. Endel Lippus (1926–2008) ja Virve Lippus (neiupõlvenimi Kallak, 1926–1990) olid elukaaslased ja ansamblipartnerid, pühendunud interpreedid ja pedagoogid, muusikaelu organiseerijad ja arvustajad. Mõlemad olid sündinud Eesti Vabariigis ning pärast mitmeid võõraid võime nägid nad oma kodumaa taasiseseisvumist. 1950. aastate algul, mil noored Lippused lõpetasid Tallinna Riikliku Konservatooriumi, oli Eesti interpreetide seis kesine, arvestades Teise Maailmasõtta jäänud ja selle eest põgenenud muusikuid. Näitena võib tuua aastad 1947–1957, mil TRK viiuli erialal lõpetas ainult kümme inimest, klaveri erialal kolmkümmend. Ent õnneks oli õppejõudude koosseis konservatooriumis tugev – klaverikateedris näiteks Irmgard Kaudre, Anna Klas, Erika Franz, Artur Lemba ning viiuli erialal Evald Turgan, Vladimir Alumäe, Herbert Laan ja August Karjus. Endel ja Virve Lippus hakkasid juba neljakümnendate teises pooles viiulimängijate ja pianistide ridu taastama ja täiendama, võttes aina aktiivsemalt osa Tallinna kontserdielust. Pärast lõpetamist andsid nad koos hulgaliselt kontserte, Estonia kontserdisaalis, raadioteatris, Kadrioru lossis jm. Esimene ühine kontsert oli 1953. aastal Tartu ülikoolis. Mõlema põhiline mure ja armastus oli viiuli- ning klaverimäng Eestis – et oleks palju õpilasi ja kvalifitseeritud pedagooge neid õpetamas. Uus peatükk algas 1961. aastal, mil rajati Tallinna muusikakeskkool, kus mõlemad asusid tööle. Endel Lippus Endel Lippus õppis Tallinna konservatooriumis aastatel 1940–1951 Herbert Laane ja Vladimir Alumäe klassis. See oli esimene sõjajärgne suur lend: kakskümmend muusikut (Viktor Gurjev, Georg Ots, Vallo Järvi, Erich Kõlar, Ester Mägi jt) ja seitseteist näitlejat (teiste hulgas Linda Rummo). Konservatooriumi sümfooniaorkestrit juhatas sel ajal Olav Roots, keda Lippus väga imetles. Pärast täiendas Endel Lippus end Leningradi konservatooriumis (1951–1954, professor Julij Eidlini juures). Ta sai oma õpingute päevil põhjaliku ülevaate “uue vene kooli” printsiipidest ning nende edendamisest nõukogude viiulipedagoogikas. Ise oli ta õppejõu rollis aastatel 1961–2006, mil Tallinna Riiklikust Konservatooriumist oli saanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia. Ta oli prorektor ning keelpillikateedri juhataja. Endel Lippus oli osaline eesti keelpillikvartetižanri taaselustamises ja arendamises, mängides aastatel 1956–1959 Eesti NSV Riikliku Filharmoonia keelpillikvartetis, mis jätkas konservatooriumi kvartetina. Keelpillikvartetiga esineti Venemaal Moskvas ja Leningradis, Ukrainas, Moldaavias, Lätis, Leedus jm. Ühtlasi pandi 1963. aastal alus populaarsetele Kadrioru lossi kammermuusikaõhtutele. Endel Lippus oli ka aktiivne kontsertide korraldaja muuseumides. Regulaarselt andis Endel Lippus ka soolokontserte. Tema esiettekandes kõlasid näiteks Ester Mägi viiulikontsert d-moll (“Serenaad”) ning Jaan Räätsa kontsertiino viiulile ja orkestrile. Ta huvitus oma õpilaste käekäigust ka pärast kooli, hoidis nendega sidet (arhiivis on mitmeid kirju ja postkaarte) ja jälgis nende kontserttegevust (hulganisti kontserdikavasid). Endel Lippuse märkimisväärsete õpilaste hulka kuuluvad Andres Mustonen, Mati Uffert, Ülo Kaadu, Anu Järvela, Ulrika Kristian, Toomas Nestor, Paul Mägi ja Olga Voronova. Muide, arhiivis leidub Endel Lippuse märkmeid mitmelt konkursilt (näiteks Heino Elleri nimeline konkurss 1991, “Con brio” konkursid), kust oma nime tagant võib kommentaare leida nii mõnigi tänapäeval tegutsev muusik. Samas ei tasu heituda peamiselt kriitilistest märkmetest nagu “toon ei arene”,“ebakindel”, “kõla?”, “isiksus?”, “abitu”, “tuim”, “pinges”. [1] Tundub, et kõik hea jäi lihtsalt meelde ning kirja pani ta märkused. Virve Lippus Tartust pärit Virve Lippus läks noore tüdrukuna pealinna klaverit õppima. Kõigepealt Tallinna muusikakooli Irmgard Kaudre, seejärel konservatooriumi Anna Klasi juurde (lõpetas 1952). Kuigi Virve Lippusest ei saanud suure lava solisti, mängis ta pidevalt kammeransamblites ja esines paljudes kontserdisarjades, lahutamatuks lavapartneriks muidugi tema abikaasa. Kohe pärast kõrghariduse kättesaamist astus Virve Lippus ise õpetaja rolli – alguses Nõmme muusikakoolis, pärast Tallinna muusikakoolis (praegune Georg Otsa nimeline muusikakool) ja Tallinna muusikakeskkoolis. Olles saanud piisavalt kogemusi ja tarkusi, kutsuti ta 1964. aastal konservatooriumi klaveri eriala ja pianismi ajaloo õppejõuks. Tema juures on õppinud näiteks Rein Rannap, Rein Mets (Virve Lippuse õe Laine Metsa poeg), Anto Pett ja Pille Krüüsmann (Taniloo), samuti edukad klaveriõpetajad, näiteks Ene Metsjärv. Õpilaste nimekiri on muidugi pikk. Virve Lippuse arhiivis leidub õpetlikke kirjutisi pedaali kasutamisest, kujundlikust mõtlemisest, muusikalisest andekusest, tehnika arendamisest ja varase muusika interpretatsioonist. Tore lugemine on Rein Rannapi “Mõtteid algõpetusest, improvisatsioonist”, metoodika kursusetöö aastast 1974, mille Virve Lippus oli alles hoidnud. Paar lõiku sellest: “Igas inimeses elab looja. Igas inimeses elab muusik – loominguline muusik. Kuid-et see saaks tuntavaks, sellele inimesele endalegi, oleks tarvis hoopiski vähem agressiivset kasvukeskkonda […] Minu jaoks pole muusikaks vaja tingimata etteantud või isegi üles kirjutatud helisid. Iga mittesõnaline ja konkreetsete visuaalsete kujunditeta kujutlus on muusika.”[2] Rannapil ja Lippusel oli lähedane õpetaja-õpilase suhe. Koos elati üle eksamid, konkursid, esinemised – kõik see, mis muusikakooli õpilast kergelt ei kohtle. Rannap on kirjutanud oma klaveriõpetajast 1976. aastal: “Tema järgi kujutan ette tõelist õpetajat. Äärmusliku vältijat, järelemõtlikku kõiges. Virve Lippus ei suuda iialgi pahandada, iialgi halvasti ütelda. Oma leebusega avaldab ta tugevat mõju eriti iseloomult taltsutamatutele õpilastele. Ta varub piisavalt aega (kui palju veel lisaks ettenähtud tunnipikkusele!), et rahulikult süveneda, kõiki probleeme põhjalikult käsitleda: parem jäägu osa muusikat seekord läbi võtmata, kui midagi lõpuni lahendamata.”[3] Virve Lippus oli õpetajana avameelne vestluskaaslane ja tark nõuandja, kuid vahel ka noomija. Tundub, et ta ei pannud õpilasi tunnis “raamidesse” ja lähenes neile alati individuaalselt. Nii saavutati loovus ja esinemisvabadus. Muide, Virve Lippus on pannud kirja Hiinast pärit taoistlike põhimõtetega võitluskunsti tai chi lõdvestumisharjutused, mis aitavad kehal olla loomulik ja pingevaba. [4] Nõukogude ajal oli sellistest praktikatest huvitumine haruldane. Tegelikult võib Virve Lippust pidada ka muusikaloolaseks ja -ajakirjanikuks. Tema üheks suuremaks elutööks oli Eesti pianismi uurimine. Ta kaitses 1980. aastal Leningradi teatri-, muusika- ja kinematograafiainstituudis kunstiteaduse kandidaadi kraadi. Töö oli vene keeles, kuni Urve Lippus selle 1997. aastal eesti keeles välja andis. Raamatu “Eesti pianistliku kultuuri kujunemine” tekst toetub nii eestikeelsele algversioonile kui ka venekeelse väitekirja lõppvariandile (mõlemad käsikirjad asuvad nüüd ETMMis).[5] Eesmärgiks oli taastada osad, mida autor pidi kärpima vastavalt nõukogude tsensuurile või muidu väitekirja nõuetele vastavaks kohandama. Kokkuvõtteks on hea tsiteerida Endel Lippuse mõtet oma elulookirjeldusest: “Õppida tormilisel ajal polnud kerge, kuid me tundsime, et meie õppejõud püüdsid kõigi raskuste kiuste alati anda oma parima ja meie, see sõja ja repressioonide põlvkond, püüdlesime samuti kogu hingejõuga püstitatud sihtide poole.”[6] Tasapisi ehitati üles tugevam muusikaharidus, mida peegeldab ka nõukogude ajal loodud lastemuusikakoolide võrk. Endel Lippuse visioon taasiseseisvunud Eestis oli kontaktide loomine Euroopa ja Ameerika muusikakeskustega. [7] Enam polnud probleemiks muusikute vähesus, küll aga potentsiaali otstarbekohane kasutamine. See oli vaid põgus pilguheit kahele muusikule, kes hakkasid Eesti muusikaelu pärast Teist maailmasõda taastama. Endel ja Virve Lippuse arhiiv on põnev lugemine ja väärib uurimist. [1] M 169:1/8:3 [2] M 169:1/29:5 [3] Sirp ja Vasar, “Virve Lippus – klaveriõpetaja”, 20.08.1976. [4] M 169:1/31:5 [5] M 169:1/32:1; M 169:1/33:2 [6] M 169:1/1:1 [7] M 169:1/10:6

Novembri algul leidis Tallinnas aset juba harjumuspäraseks saanud klaveripidu – üle aasta toimuv festival “Klaver” tähistas oma esimest ümmargust sünnipäeva. Kuigi teadlikkus selle suurejoonelise festivali toimumisest on minuga pool elu kaasas käinud, oli sel aastal esimene kord, kui viibisin kogu selle aja Tallinnas ja sain tõepoolest enamikku kontsertidest kuulata. Nädala jooksul toimus 13 kontserti, kaks neist Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kaasabil. Peale klaveri sai kuulda ka klavessiini ja väikest orelit ning Estonia kontserdisaali fuajees imetleda kauneid vanaaegseid pille. Jäin seekord ilma Klaveriorkestri, jazz-duo Joel-Rasmus Remmel–Holger Marjamaa, Eesti noorte pianistide ja austria pianisti Florian Krumpöcki kontsertidest, mille kõigi kohta kuulsin häid sõnu. Juubelifestivali avasid ERSO ja Neeme Järvi Weberi lennukalt piduliku ja heatujuliselt esitatud juubeli avamänguga. Pärast seda astus lavale ka teine juubilar, Eesti ilmselt kõige enam kontserte andev pianist Kalle Randalu, keda sel õhtul kuulsime koguni kaht teosega, Beethoveni Fantaasiaga klaverile, koorile ja orkestrile ning Brahmsi 2. klaverikontserdiga. Fantaasia on kirjutatud üsna kiiruga, pompöösse, mitut Beethoveni sümfooniat, klaverikontserti ja kooriteoseid sisaldava mammutkontserdi lõpulooks, kus autor tahtis korraga ära kasutada kõiki kontserdil kaasa löönud jõude. Pikk, justkui otsiv klaveri sissejuhatus on sündinud autori improvisatsioonina otse laval. Eklektilise ja natuke tobedana see teos efektsetest momentidest ja vägevast koosseisust hoolimata ka mõjub. Kõige huvitavamalt kõlaski minu jaoks alguse klaverikadents, mida Randalu esitas muheda põikpäise huumoriga. Teises pooles kõlanud Brahmsi Teine kuulub aga kindlasti kõige sügavamate ja tõsiseltvõetavamate klaverikontsertide hulka, mille kvaliteetseks esituseks on vaja tipp-pianisti. Esimene õnnestumine oli siin juba esimeste taktide sissejuhatav metsasarvesoolo, mis sageli kipub luhta minema, kõlas seekord aga laitmatult, väga kaunis piano’s ja ilusa fraseerimisega. Hea orkestri ja solisti koostöö oli kindlasti üks asi, mis esituses kõrva ja meelde jäi. Randalu, kes on tuntuim just oma Mozarti ja Beethoveni interpretatsioonidega, kujundas ka Brahmsi klassitsistlikult selgeks ja klaariks, rohkem abstraktseks kui meeleliseks. See esitus tegi panuse pigem mõistusele ja esteetilisele ilule kui orkestraalsele klaverikõlale ja tundelisusele, millisena ehk sagedamini olen harjunud seda teost kuulma, aga just seetõttu on Randalu käekiri paljude teiste kunstnike seas äratuntav ja isikupärane. Muide, eriti selle hirmraske kontserdi puhul tasuks mainida, et esitus oli absoluutselt puhas ja mängitud suure tehnilise üleolekuga. Enim jäi mulle seekord kõrva sageli teiste osade varju jääv finaal, mida Randalu mängis otsekui vaikse sooja naeratusega, läbipaistvalt ja sarmikalt. Festivali eredaima elamuse sain Beethoveni monumentaalsest ja harvaesitatavast Hammerklavier-sonaadist argentiina pianisti Nelson Goerneri esituses. See rohkem kui kolmveerandtunnine ausalt öeldes üpriski sürrealistlikult sõge teos, kus Beethoven katsetab ennekuulmatut ja -mõeldamatut, on paras kannatlikkuse proov ka kuulajale. Kindlasti pole see “ilus muusika” tavapärases tähenduses: lõikavad dissonantsid, mis mõjuvad “karvaselt” praegugi, ootamatud teravad rõhud ja muusika voolu katkestavad pausid, lõputuna näiv uinutav aeglane osa ja muidugi hullumeelne fuuga finaalis, mille tärisevad heliredelid, hüpped, trillerid, imelikud modulatsioonid ja ohtrate nootide vahetpidamatu virvarr tekitavad ka tänapäevases kuulajas hämmeldust. See teos võib pakkuda suurt intellektuaalset naudingut, ent võib olla ka väga igav. Goerneri esituses oli see hämmastavalt struktuurne, kõlarikas ja tark, ega lasknud kuulaja tähelepanul hetkekski hajuda. Ta ladus seda sonaati nagu tohutut kolossi kivi kivi haaval, kuni selgus, et iga detail on olnud terviku püsimiseks vajalik. Imetlusväärseim oli minu jaoks ülipika aeglase osa keskendunud vormitaju ja haruldaselt viimistletud kõlamaailm ning fuuga tuline ja väiksemagi kõhkluseta pürgimine päris lõppu, intensiivsuse viimase astmeni. Mõnevõrra väiksema mulje jättis esimeses kontserdipooles kõlanud Chopini valik. See oli kahtlemata väga peen ja kõlaliselt filigraanne interpretatsioon, ent just see, mis mind vaimustas Beethovenis, see lausa arhitektuurne kontsentratsioon, segas natuke Chopinis. Oleks tahtnud vahel minnalaskmist, hetkeimpulsi ajel sündinud otsust, tunnet, et ka artist laval veel ei tea, kuidas kõlab järgmine noot, sest see on alles õhus ja ootab oma aega. Liiga planeeritud Chopin mõjus mulle kogu oma esteetilise kauniduse juures veidi väsitavalt. Samas oli väga nauditav Bachi vähetuntud Aaria variatsioonidega itaalia stiilis – nüansirikas, kuulatud, täpne ja karakteerne. Kindlasti on Goerneri puhul tegemist pianistiga, keda loodan jälle Eestis kuulda. Loe edasi Muusikast 1/2017

Põhja Konn on Eesti progerocki traditsioone – In Spe, Kaseke – jätkav ansambel. Nimetatud ansamblitest eristub Põhja Konn vokaalse komponendi kilbile tõstmise poolest – stagnatsiooniaeg ilmselt just ei kutsunud riskima maailma vähegi adekvaatselt hindava poeesiaga. Teine paralleel on Ruja, kes küll riskis ja üllatavalt pääses ka suures osas edukalt tsensuurist. Peale progelembuse on Ruja Põhja Konnaga sobiv paralleel ka sarnase rahvusliku paatose poolest, Põhja Konna puhul olulist mütopoeetilist poolt oli Rujal küll napilt. Liiati suudab bändi võimekas, selge ja kõrge häälega solist Valter Soosalu ajuti täpselt esile manada ka Urmas Alenderi tämbrit ja maneeri. Soosalu selline reveranss Alenderile ja Rujale on päris asjakohane – Põhja Konngi sugereerib rahvuslikke, aga samavõrd oluliselt ka indiviidi väärtusi, samuti nagu omaaegne rahvusrocki lipulaev. Eesti popmuusikas pole sugugi sage nähtus, et laiematki publikut selgemalt kõnetav laululine vorm ühendatakse mõnevõrra keerukama helikeelega õnnestunud sulamiks, milles jäävad alles kõik olulised komponendid – keskmisest poploost nõudlikum helikude ja hästi jälgitav, tähendusrikas poeesia, lisaks viimase puhul ülioluline nii laulja kui ka kogu ansambli selge autoripositsioon. Nooruslikule idealismipaatosele ning loodus- ja mütoloogilistele heiastustele on Põhja Konn leidnud tuge eesti luuleklassikast – Juhani vend Jakob Liiv, Koidula, Betty Alver (koguni neljas palas). See aitab tuua juurde lisadimensioone ning sügavusmõõdet. On väga lahe, et üks laulja teeb seda, millesse ta usub, ja ei võimle mingi jamaga. Taandagu mitmed teised end pealegi muusikatööstuse või ei tea mille-kelle kaasajooksikuiks. Pole küll enam vägivaldne, võimsate taudide ning alaliste ohtude ajastu, ometi on meil kõigil nagu alati valida keerulise, sageli ohtlikugi elu ja mitte-elu vahel. Esimene on selgelt tasuvam, ning lõpuks on omad ohud ja pained teiseski.

Vabariigi presidendi Kersti Kaljulaidi kultuurirahastu kuulutas välja 2016. aasta hariduspreemiad. Need pälvisid seekord Tallinna muusikakeskkooli tšelloõpetaja Mart Laas, Rakvere gümnaasiumi õppealajuhataja Kadi Kruusmaa ja Tallinna Reaalkooli bioloogiaõpetaja Kersti Veskimets. Reaalteaduste eripreemia pälvis Tartu Ülikooli teaduskooli metoodik Raili Vilt. Riigipea sõnul peaks ühiskonnas hariduse olulisusest rohkem rääkima. Ta nentis, et riiklikud ja riikidevahelised haridusvaldkonda puudutavad edetabelid on küll toredad, aga sellest tähtsam on antava hariduse sisu. Laureaatide nimel kõnelnud Mart Laas tänas riigipead tunnustuse eest. “Me armastame oma tööd õpetajana ja aitame noortel leida eriala, mida nemad armastaksid. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma sellele mõtlen. Ma olen õnnelik inimene. Kui inimesed on õnnelikud, siis on õnnelik ka riik, sest riik ongi inimesed,” ütles Mart Laas.

Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester olid 19. – 25. novembrini kontserdireisil Hiinas, kus Risto Joosti juhatusel esitati Arvo Pärdi loomingut: “Cantus Benjamin Britteni mälestuseks”, “Aadama itk”, “Fratres” ja “Te Deum“, lisapalaks kõlas Pärdi “Vater Unser“. Viis kontserti toimusid mainekates kontserdipaikades Pekingis, Wuhanis, Changshas ja Shanghais. Huvi kontsertide vastu oli väga suur, ligi 2000-kohalised saalid olid välja müüdud. Ehkki publik varieerus lastest eakateni, kuulati esinejate sõnul Pärdi nõudlikku muusikat väga tähelepanelikult. Risto Joost märkis, et kuna varem pole Eesti muusikakollektiivid Hiinas Pärdi loominguga täispikka kontserti andnud, siis oli raske publiku vastuvõttu ennustada. EFK laulja Karin Salumäe: “Kui võrrelda praegust turneed 2014. aasta sügisel toimunud kammerkoori kontserdireisiga, siis seekord tajusime publiku suuremat teadlikkust ning võimet nautida ka muusikalisi pausihetki, mis on Pärdi teoste mõistmisel olulised. Oleme väga rahul ja õnnelikud, kogedes siinse publiku sooja vastuvõttu ja siirast aplausi, aga ka kõrgel tasemel kontserdikorraldust.” Turnee korraldas Tallinna Kultuuriamet koostöös Pekingi Keelatud linna kontserdiorganisatsiooniga.

59. Grammy muusikaauhindadele kandideerivad tänavu mitmed eesti muusikud – klassikalise muusika kategooriates dirigendid Tõnu Kaljuste ja Neeme Järvi ning fagotimängija Martin Kuuskmann. Aasta parima plaadi Grammyle kandideerib ka Sturgill Simpson plaadiga “A Sailor’s Guide to Earth”, mille koosseisus mängib eestlasest muusik Laur Joamets. Neeme Järvi on nominent parima orkestriesituse kategoorias Jacques Ibert’i orkestriteoste plaadiga, kus ta juhatab Šveitsi orkestrit Orchestre de la Suisse Romande. Kaljuste kandideerib parima klassikalise muusika kogumiku tunnustusele albumiga “Gesualdo”, esitajateks Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester. Album on pühendatud Eesti ühe väljapaistvaima helirežissööri Maido Maadiku mälestusele, kellele töö selle plaadiga jäi viimaseks. Martin Kuuskmann on nominent parima nüüdismuusikateose kategoorias koos Barry Jekowsky ja Northwest Sinfoniaga Christopher Theofanidise albumi “Theofanidis: Bassoon Concerto” esituse eest. Eesti muusikud on varem võitnud Grammy mitmel korral: 2004. aastal koorimuusika kategoorias Paavo Järvi,Tiia-Ester Loitme ja Ants Soots plaadiga “Sibelius Cantatas”, esitajateks ERSO, RAM ja Ellerhein. 2007. aastal Eesti Filharmoonia Kammerkoor parima kooriesituse kategoorias plaadiga “Arvo Pärt. Da Pacem” (dirigent Paul Hillier, Harmonia Mundi) ja 2014 Tõnu Kaljuste dirigendina Arvo Pärdi muusika plaadiga “Adam’s Lament”.

Grawemeyeri preemia värske laureaat on 37-aastane Ameerika helilooja Andrew Norman. Võidu ja 100 000 dollarit preemiaraha tõi talle 47-minutine orkestriteos “Play”. Teose tellis Boston Modern Orchestra Project, esiettekanne toimus 2013. aastal. Helilooja tegi loo hiljem veidi ümber ning Los Angelese filharmoonikud esitasid seda 2016. aastal uuesti. Norman ütles oma tänukõnes, et varasemate võitjatega ühes rivis olla on tema jaoks väga suur tunnustus. Samas lisas ta, et auhind paneb helilooja ka omamoodi lisasurve alla, mistõttu tekib püüd olla parem, kui sa võibolla suudad. Norman tõi välja ka huvitava asjaolu, et Grawemeyeri preemia on olnud küllaltki meestekeskne. 30-aastase ajaloo jooksul on selle pälvinud vaid kolm naisheliloojat. Ta leiab, et temal kui “noorel valgel mehel” ei ole raske tellimusi saada ning seetõttu võiksid žürii pöörata sagedamini pilgu ka väiksemate võimalustega väga andekate heliloojate poole. Grawemeyeri preemia annab igal aastal välja Grawemeyeri Fond Louisville’i ülikoolis väljapaistvate teoste ja ideede eest kunsti-, teaduse- ja humanitaarvaldkonnas. Grawemeyeri auhinda peetakse üheks maailma mainekamaks kompositsiooniauhinnaks, mida võrreldakse sageli Nobeli preemiaga. See anti esmakordselt välja 1985. aastal ja laureaatide seas on olnud näiteks Lutosławski, Ligeti, Adams, Boulez ja Esa-Pekka Salonen. 2016. aasta Grawemeyeri auhinna võitis Taani helilooja Hans Abrahamsen teosega “let me tell you” sopranile ja orkestrile, mille tõid esiettekandele sopran Barbara Hannigan, Berliini filharmoonikud ja dirigent Andris Nelsons.

26-aastane Saksa dirigent Niklas Benjamin Hoffmann võitis tänavuse XIV Donatella Flicki nimelise dirigeerimiskonkursi. Kolme parima hulka tuli lisaks Hoffmannile veel 31-aastane Vlad Vizireanu Rumeeniast ja 24-aastane Kerem Hasan Inglismaalt. Konkursi žüriisse kuulusid Sir Antonio Pappano, Carlo Rizzi, Gennadi Roždestvenski, Juri Temirkanov ja Dame Felicity Lott. Esikohaga kaasneb 15 000 naela preemiaraha ning võimalus tegutseda üks Valeri Gergijevi assistendina Londoni sümfooniaorkestri juures. Hoffmann on õppinud dirigeerimist Liszti-nimelises Muusikakõrgkoolis Weimaris ning tegutseb ka heliloojana. 2015. aastal võitis sama konkursi Elim Chan ja finaali kolme parema sekka jõudsid ka eesti dirigent Mihhail Gerts ja tšehhi dirigent Jiří Rožeň. 2010. aastal võttis konkursist osa ka eesti dirigent Kristiina Poska, kes jõudis samuti kolme parema hulka.

Hollandis anti novembris välja tänavused Edisoni plaadiauhinnad. See auhind on Euroopa üks vanimaid, asutatud 1960. aastal ja saanud oma nime fonograafi leiutajalt Thomas Alva Edisonilt. Auhindu antakse nii klassika kategoorias kui ka teistes muusikastiilides aasta väljapaistvate plaadistuste eest. Tänavused klassika kategooria (Edison Klassiek) preemiasaajad on nimekas hollandi dirigent Bernard Haitink – elutööpreemia, parim instrumentaalsolist – pianist Daniil Trifonov Rahmaninovi variatsioonidega (Deutsche Grammophon); parim vokaalsolist – Sabine Devieilhe, Mozart “The Weber Sisters” (Warner Classics, Erato); parim kammermuusikasalvestus – Quatuor Ébène (Warner Classics, Erato); parim orkestrisalvestus – Concentus Musicus Wien, dirigent Nikolaus Harnoncourt Beethoveni sümfooniatega (Sony Classical); parim koorisalvestus – Ensemble Pygmalion ja Raphaël Pichon Wagneri, Brahmsi ja Schumanni lauludega (Harmonia Mundi); parim ooperisalvestus – Mozarti “Haaremirööv” Robin Johannseni, RIAS kammerkoori, Akademie für Alte Musik Berlini ja dirigent René Jacobsi esituses (Harmonia Mundi); parim dokumentaalsalvestus – “Yehudi Menuhin – The Menuhin Century”, Bruno Monsaingeon (Warner Classics); aasta avastus – Barbara Hannigan, Baieri ringhäälingu orkester, dirigent Andris Nelsons Hans Abrahamseni teosega “let me tell you” (Harmonia Mundi, Winter&Winter); parim debüüt – Lucas Debargue plaadiga “Scarlatti, Chopin, Liszt, Ravel” (Sony Classical). Lucas Debargue on viimase Tšaikovski konkursi laureaatidest esimene, kelle plaat pälvib auhinna. Auhinnasaajad valis välja žürii, publikupreemia läks vendade klaveriduole Lucas ja Arthur Jussenile Hollandist Mozarti albumi eest “Double Piano Concertos” (Deutsche Grammophon).

Sergei Prokofjevi 125. sünniaastapäeva tähistati Venemaal suurejooneliselt, aasta jooksul toimus üle 1900 temale pühendatud muusikasündmuse. Helilooja juubeliaasta lõpetuseks avati Moskvas uus monument. Helilooja hoogsalt sammuv pronksist kuju asub nüüd Moskva südames, tänala, kus ta elas. Kuju autor on Venemaa tuntud skulptor Andrei Kovaltšuk. Avatseremoonial kõlasid katkendid helilooja loomingust. Prokofjevi monument sai teoks Venemaa sõja-ajaloo ühingu ning ülevenemaalise Glinka-nimelise muusikakultuuri alase muuseumide ühenduse abiga. Alanud 2017. aastal ootab Venemaad aga Igor Stravinski juubeliaasta.

Soome Vabariigi 99. aastapäeva künnisel 6. detsembril toimus soomlastele oluline muusikasündmus: Kaija Saariaho ooper “L’Amour de loin” (“Kauge armastus”) tuli lavale New Yorgi Metropolitan Operas. Etenduse muusikajuhiks on samuti soomlannast dirigent Susanna Mälkki. Alates 1903. aastast, mil Metis lavastati Ethel Smithi “Der Wald”, pole seal hiljem ühegi naishelilooja ooperit laval olnud. Teose süžee keskmes on legendaarse prantsuse trubaduuri Jaufré Rudeli lugu. Ooperi tellisid Salzburgi festival ja lavastaja Peter Sellars ning seal tuli teos ka 2000. aastal esiettekandele. 2003. aastal pälvis Saariaho selle teosega ka Grawemeyeri preemia. “L’Amour de loin” on olnud väga populaarne ja seda on nüüdisooperi kohta väga palju lavale toodud: pärast Salzburgi Pariisi Théâtre du Châtelet’s, Santa Fe ooperis, Bernis, Darmstadtis ja Soome Rahvusooperis, kontsertettekanne Beirutis, Bergeni festivalil, English National Opera’s, Aspeni muusikafestivalil jm.

Mahleri 2. sümfoonia käsikiri müüdi Sotheby’s oksjonil rekordilise summa, 4,5 miljoni naela eest. Sotheby’s nimetas Mahleri käsikirja kõige erilisemaks muusikaliseks käsikirjaks, mida oksjonitel eales on pakutud. Käsikirja oli müüki pannud dirigent Gilbert Kaplan, kes aga suri 2015. aasta jaanuaris. Mahleri 2. sümfoonia oli üks tema elu suurimaid muusikalisi kirgi. Ta juhatas teost väga paljude orkestritega ning salvestas selle nii Londoni sümfooniaorkestri kui ka Viini filharmoonikutega. Kaplan on seda teost juhatanud ka Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ees 2001. aastal. Simon Maguire Sotheby’s oksjonikorraldusest ütles, et teadaolevalt ei ole varem ühtegi Mahleri sümfoonia käsikirja oksjonil müüdud ning lähitulevikus seda ilmselt ka ei tehta.

Teisipäeval, 29. novembril toimus Tallinna metodisti kirikus uue eesti koorimuusika kontsert “Veel”. Ettekandele tuli 24 teost 17 heliloojalt, neist kümme kõlas kontserdisaalis esimest korda. Kontserdi korraldas Eesti Kooriühing, kunstilised juhid olid Ingrid Kõrvits ja Kaspar Mänd. Kontserdil kõlasid esiettekanded Kadri Hundi, Liisa Hõbe, Robert Jürjendali, Tõnis Kaumanni, Riine Pajusaare, Sander Pehki, Rein Rannapi, Timo Steineri, Karl Tipi ja Kadri Voorandi sulest. Laule esitasid ETV lastekoor, Püha Miikaeli poistekoor, Rahvusooper Estonia noormeestekoor, segakoor HUIK!, Tallinna Muusikakeskkooli mudilaskoor ja noortekoor, Tartu Ülikooli kammerkoor ja tütarlastekoor Ellerhein. Kontserdi salvestas Klassikaraadio ning sellest valmib ka CD. Möödunud aasta mais läks käima “Tärkava koorihelilooja programm”, kui Tartu koorilauljad hakkasid koguma mitte (veel) elukutselistelt heliloojatelt avaldamata uudisloomingut. Teoseid koguti kuni septembrini ning kõigile asjaosalistele äärmiselt ootamatult esitati programmi lausa sada teost kokku 51 loojalt. Kõige noorem osaleja oli 17- ja kõige vanem 73-aastane, osalejate hulgas oli muusikaõpetajaid, kompositsiooni(üli)õpilasi, instrumentaliste, koorilauljaid, dirigente jt. Dirigentidest, heliloojatest ja koorilauljatest koosnenud žürii koosseisus Triin Koch, Alo Ritsing, Kuno Kerge, Pärt Uusberg, Riho Esko Maimets, Karoliina Kalda, Jürgen Rünk, Robert Pirk valis autori nime teadmata välja 21 helitööd ning žürii sõnul oli lõppvalikus mitu üllatajat. Programmi galakontsert toimub 27. mail Tartus, kus välja valitud töid esitavad Tartu Ülikooli naiskoor, meeskoor ja kammerkoor. VÄLJA VALITI Naiskooriteosed: Hando Põldmäe – “Millest kõnelevad”, Imre Rohuväli – “Laul sügavast düünist”, Jaanus Karlson – “Ainule”, Maarja-Liisa Pilvik – “Kiigelaul” ja “Palve”, Sander Sokk – “Veel kolm päeva augustikuud”, Siim Aimla – “Kojukutsumise laul” (“Talendid koju!”), Viktoria Grahv – “Loojangutaeva all sa vaatad”. Segakooriteosed: Hando Põldmäe – “Sind palun”, Imre Rohuväli – “August”, Jaanus Nurmoja – “Viis tundelendu Neeme Plutuse sõnadele”, Karin Kuulpak – “Unelaul”, Liisa Rahusoo – “Loomine”, Patrik Sebastian Unt – “Viimased lumeta päevad”, Roland Viilukas – “Unelaul”, Sander Sokk – “Vikerkaar”, Sirje Kaasik – “Sind ma tahan armastada”. Meeskooriteosed: Anne-Mai Salumäe – “Üle lumise välja”, Imre Rohuväli – “Usalda oma silmi”. Teosed naiskoorile ja meeskoorile või ühendkoorile: Jaanus Nurmoja – “Mere äärde meeled viivad”, Jörgen Kursk – “Kiigele”.

Eesti Kontserdi noorte produtsentide konkursi EK:Labor tänavuseks võitjaks valis rahvusvaheline žürii eelkuulamisega kontsertetenduse “Kommentaarium”, mille eestvedajad on helilooja Marianna Liik ja produtsent Leika Leemets. 29. novembril Kumu auditooriumis esietendunud “Kommentaarium” paistis silma uuendusliku loomingulise kontaktiga kuulajate ja esitajate vahel. Sündmusele eelnevatel nädalatel oli kõigil huvilistel võimalik esitusele tulevat muusikat internetis kuulata. Vastavalt projekti pealkirjale oli soovijatel võimalik teoseid vabas vormis kommenteerida. Valik kommentaare põimiti nii visuaali kui vokaalimprovisatsiooni kaudu esiettekandele tulnud kooriteose ettekandesse. Kontserdil esinesid Laura Põldvere (improvisatsioon), Aare Tammesalu (tšello), EMTA löökpilliansambel Vambola Kriguli juhendamisel ja kammerkoor Collegium Musicale Endrik Üksvärava juhatusel. Valgusrežii ja lavastus pärinesid Kristjan Suitsult. Publikupreemia pälvis loomingulise kollektiivi CLOE audiovisuaalne kontsert “Koridor”, mis etendus 29. ja 30. novembril Estonia kontserdisaali fuajees. CLOEsse kuuluvad heliloojad Einike Leppik ja Ove-Kuth Kadak ning videokunstnik Carl-Robert Kagge. “Video, valgus, koreograafia ja muusika on etenduses üksteisest lahutamatud osised, mille koosmõjul kutsume publikut kogema ühist teekonda. Kontserdi audiovisuaalne kujundikeel loob maailma, milles kohtuvad reaalsus ja illusioon. Pilt laguneb helideks ja helid valguvad ruumi,” kirjeldasid oma tööd selle loojad. Teose esitasid Tamar Nugis (vokaal), Varvara Mikhaylova (flööt), Helena Tuuling (klarnet), Kalle Klein (saksofon), Mari Targo (viiul), Talvi Nurgamaa (vioola), Johanna Randvere (tšello), Tiit Joamets (löökpillid) ja Indrek Kornel (tants, koreograafia). Noorte aastase töö tulemusel valminud projekte hindas žürii koosseisus Kanuti Gildi SAALi juht Priit Raud, helilooja Timo Steiner ning Brüsseli kunstide keskuse Flagey juht Gilles Ledure, kes oli ühtlasi aasta jooksul EK:Laboris osalejate mentor. Tulemuste väljakuulutamisel tehtud kokkuvõttes hindas Ledure finaali õnnestunuks ja kõrgetasemelisteks: “Nõuab suurt julgust, et tulla lavale selliste erinevaid kunstivorme ühendavate etendustega. Autorid ja esitajad tõestasid, et tegu on tugevate professionaalidega. Mul pole kahtlust, et teie ees on lahti kogu maailm.” Ledure kavatseb ka osalenud noorte produtsentidega koostööd Eestis ja Belgias jätkata. Võitjaid ootavad koostöös EKga ees võimalused oma projekte rahvusvaheliselt tutvustada ja osaleda välisfestivalide programmis.

Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts (ERRS) andis novembris Vanemuise kontserdimajas toimunud tänuüritusel üle tunnustused valdkonna silmapaistvatele tegijatele. ERRSi juhatuse esimees Kalev Järvela sõnas: “Tunnustamise eesmärk on esile tõsta rahvatantsu ja rahvamuusika valdkonda edendanud inimesi. Tunnustus on kui tormituulte ajal pilve vahelt välja ilmuv päike, et rõõmu valmistada ja meelde jääda.” Rahvamuusikaalased tunnustused: aasta rahvamuusik – Aivar Arak, Märjamaa muusika- ja kunstikooli õpetaja, kolme põlvkonda ühendava pereansambli liige ja armastatud pillimees. Aasta rahvamuusikakollektiiv – Saku Mandoliinid, Eesti suurim mandoliiniorkester, mis on ühtlasi saanud mandoliiniorkestrite taastulemise lipulaevaks. Juhendaja Joosep Sanga käe all on saadud väga hea mänguvorm ning kõrge kunstiline tase. Lisaks on nad rikastanud Eesti muusikasuve Saku mandoliinifestivaliga. Aasta rahvamuusikasündmus – rahvamuusikapidu Türil, kus osales üle 130 muusikahuvilise. Peo peakorraldajaks on Juhan Uppin. Pikaajaline panus rahvamuusika valdkonna arengusse – Els Roode. Els Roode pani aluse kromaatilise kandle õppele nii Tallinna muusikakoolis, G. Otsa muusikakoolis kui ka EMTAs. Tema eestvedamisel asutati 2002. aastal Eesti Kandleliit. Els Roode on olnud Eesti orkestrijuhtide rahvamuusikaorkestri üks asutajaliikmeid, rahvusvaheliste kandlekonkursside žürii liige, üleriigiliste rahvamuusikapidude kandleansamblite üldjuht ja koondorkestri juht ning üldtantsupidude muusikaline juht.

Eestis toimub lugematul arvul laste lauluvõistlusi. Kui “Entel-Tenteli” aegadel oli eesmärgiks, et lauldaks täishäälega ja lapsepäraselt, siis juba aastaid domineerivad lastekonkurssidel pigem show-elementidega vürtsitatud poplaulud ja liigagi tihti jäljendavad lapsed esinedes täiskasvanud popstaare. Mitte et see ilmtingimata halb oleks, ka artistlikkust tuleb õppida ja enamik inimesi naudibki pigem kergemaid žanreid, aga klassikalise laulukooliga lapsed jäävad nendel üritustel sageli varju. Usun, et umbes samasugused mõtted ajendasid ka konkurssfestivali “Võluhääl” algatajaid, kes eelmisel aastal kutsusid esmakordselt Saaremaale just klassikalist häälekooli esindavad noored lauljad. Minu teada ühtegi teist sellise suunitlusega konkurssi hetkel Eestis ei korraldata. Omal moel üllatab see spetsiifiline nišš ka lauluõpetajaid, sest kuuldavasti oli eelmisel aastal olnud ja oli selgi korral osalejate seas neid, kelle esitatud repertuaar tekitas küsimusi. Lugude valik määrab mingil määral ka esituse stiili ja saa siis aru, kas osaleja täidab konkursi tingimusi või mitte. Seda piiri polegi niisama lihtne määratleda, sest operetti peame kindlalt klassikaks, aga kuidas on muusikaliga? Reglemendist loeme vaid, et osalema oodatakse loomulike häältega klassikalist lauluõpet saanud noori. Selguse huvides võiks ehk nõudeid selles osas täpsustada. “Võluhääle” vanuseliseks ülempiiriks on 19 eluaastat, mis annab hakkajatele võimaluse see tühi nišš täita ja korraldada veel mõni samalaadne konkurss sellest vanusest ülespoole, sest vajadus ennast näidata ja proovile panna on õppijaile ülimalt tähtis. “Võluhääl 2016“ toimus Orissaares 17. – 19. novembrini. Kuna esimene festival oli edukas ja jättis kohalikele inimestele kustumatu mulje, siis muretseti kultuurimajja vana päevi näinud klaveri asemele uus konkursi vääriline pill. Lõviosa vajaminevast summast saadi LEADER-programmist. Lisaks toetasid ostu vallavalitsus, heategevuslikud muusikaüritused ja annetajad. Festivali avamisel demonstreeris tuttuut instrumenti TMKK pianistide duo Argo Jentson–Arko Narits. Nende nooruslikult uljas ja bravuurikas esitus näitas ärevatele konkursantidele ilmekalt, et musitseerimisrõõm on vähemalt pool võitu, kui mitte rohkem. Järgnev võistulaulmine toimus neljas vanuserühmas, mis võimaldas vanuseti jälgida järkjärgulist oskuste lisandumist ja repertuaari muutumist lihtsakoelisest professionaalide vääriliseks. Lisaks tavapärasele saatega laulmisele oli kavas nõutav ka ühe laulu a cappella esitus. Teatavasti on instrumentaalsaateta puhtalt laulmine ja kindlalt helistikus püsimine väljakutse ka professionaalidele, aga enamik lastest sai sellega suurepäraselt hakkama ja endalegi üllatuseks meeldis mulle saateta laulmine nii mõneski esituses rohkemgi kui klaverisaatega laul. Siinkohal soovitaksin oma kontsertmeistrikogemuse põhjal tähelepanelikumat kõrva saatjatele, kes kohati kippusid väiksemaid lauljaid üle mängima. Eriti tuleks ettevaatlik olla parema käe tessituuriga, mis sageli jääb laste häälega samasse registrisse. Ülemängimise põhjus võis mõnel puhul peituda ka lauljatele üles seatud poodiumis, mis jäi klaverist suhteliselt eemale. Publiku jaoks oli see pluss – kõik lauljad olid ka viimasesse ritta nähtavad, aga mingil määral kannatas sellest kindlasti esinejatevaheline koostöö. Eriti kui arvestada, et mitmed juhendajad olid ise oma õpilaste klaverisaatjad, mistõttu ka saaliproovis võis solisti- ja saatepartii balanss jääda täpsustamata. Siinkohal tahaksin tunnustada tublisid väikekoolide õpetajaid, kes hoolimata kõigest oma õpilastega konkursile välja tulid (ilmselgelt jääb kontsertmeistrite võimaldamine raha taha ja nii mõnigi koht, näiteks Ruhnu ja Tõrva, on ka logistiliselt Saaremaast ikka päris kaugel). Anne ju ei vali kohta ja andekas laps võib sündida kuhu iganes. Selle tõestuseks on kasvõi konkursi laureaatide geograafiline laotumine üle kogu Eesti. Kiidan ja tänan korraldajaid – Triin Ellat, Katrin Kandi, Anne Kanni, Kairit Levitit, Merily Porovart ja Anu Viljastet, sest kõik sujus nagu õlitatult. Peale konkursi toimusid osalejate kontserdid Orissaare lähikonnas ja žürii liikmete läbi viidud koolitused. Häälekoolitaja Katri-Liis Vainio rääkis teemal “Meie keha – meie pill” ja sopran Aile Asszonyi juhendas klassikalise laulmise meistriklassi. Märkimisväärne oli festivali suurepärane atmosfäär. Hoolimata täielikust professionaalsusest puudus sel noorteüritusel liigne tõsidus ja rangus. Tundus, et kõigil oli mugav ja pingevaba olla, nii laval kui ka muidu, ja ootamise hetkedel ei lastud kellelgi igavleda. Vahva oli autasustamiseelne teadustajate noormeeste etluskava, samuti publiku ühismängud ja -laulud. Kuna konkursi tase oli kõrge, ei olnud žüriil, kuhu lisaks eelpoolmainitutele kuulus veel dirigent Mikk Üleoja, just ülearu lihtne parimaid välja sõeluda. Auhinnaliste kohtade kõrval anti välja arvukalt eripreemiaid. Lisaks diplomile ja meenetele saavad laureaadid esineda spetsiaalselt nende jaoks korraldataval kontserdil Saaremaa 2017. aasta ooperipäevadel. Selline võimalus innustab kindlasti oma häält edasi arendama ja järgmisi kunstilisi tippe vallutama. Loodame, et “Võluhääl” on noortele hüppelauaks, kust võrsuvad uued tähed meie laulutaevasse, kes peale ooperilavade on edukad kasvõi näiteks Klaudia Taevi nimelisel rahvusvahelisel lauljate konkursil Pärnus, kus seni on võidutsenud suuresti vaid välismaised vokalistid. TULEMUSED I vanuserühm (8–10-aastased) I koht – Lee Holm (õp Ingrid Otti) II koht – Marii Heleen Matesen (õp Külli Kiivet) III koht – Iris Sepping (õp Anne Kann) Eripreemiad: Sofia Selivanova (õp Yana Balakina) – artistlikkuse eest; Oskar Kiilberg (õp Külli Kiivet) – parima a cappella laulu eest; Anette Ella (õp Thea Paluoja) – kindla intonatsiooni ja pehme fraasi eest II vanuserühm (11–13-aastased) I koht – Annabel Soode (õp Kerstin Tomson, Triin Ella) II koht – Aleksander Aruoja (õp Thea Paluoja) III koht – Sille Reinsalu (õp Rena Bõkova) Eripreemiad: Anett Rajaste (õp Made Ritsing) – parima a cappella laulu eest; Joanna-Maria Suurmets (õp Tiia Puhvel) – loomuliku vokaali eest; Hella-Hildegard Niitra (õp Made Ritsing) – artistlikkuse eest III vanuserühm (14–16-aastased) I koht – Karl-Mathias Saarse (õp Tiiu Schütz) II koht – Karl-Markus Kaiv (õp Tiia Puhvel) III koht – Anastasia Šepilenko (õp Triin Ella) Eripreemiad: Annaliis Telgmaa (õp Külli Kiivet) – parima a cappella laulu eest; Kristjan Häggblom (õp Merle Mets) – tulevikulootus; Melissa Maisla (õp Maie Kala) – tervikliku esituse eest IV vanuserühm: 17–19-aastased I koht – Darja Gusseinova (õp Rena Bõkova) II koht – Henrik Tamm (õp Tiia Puhvel) III koht – Laura-Retti Laos (õp Eha Pärg) Eripreemiad: Martin Karu (õp Risto Joost) – parima barokkaaria eest; Darja Gusseinova, (õp Rena Bõkova) – artistlikkuse eest; Joanna-Marion Lõhmus (õp Kristina Vähi) – säravalt humoorika esituse eest; Viktoria Lõkova (õp Rena Bõkova) – erilise tämbri ja potentsiaali eest; Henrik Tamm (õp Tiia Puhvel) – parima itaalia keele tunnetuse eest; Marju Pilv (õp Tarmo Sild) – parima a cappella laulu eest Juhendajate preemiad: Tiia Puhvel – häälesõbraliku juhendamise ees; Rena Bõkova – tundliku vokaalse suunamise eest Kontsertmeistrite preemiad: Katrin Peitre, Kairit Levit Eripreemia laulustuudiole Fa-Diees õpilaste artistlikkuse eest

Paide kultuurikeskus, mida külastab aastas ligi 70 000 inimest, sai uue Estonia kontsertklaveri. Kultuurikeskuse “Tooliklubisse” koondunud paidelased on oma isikliku rahaga aidanud korrastada saali toole ja lava, nüüd oli klaveri kord. “See on kultuuri aitamine, sest kultuuril ei ole kunagi väga rikkalikke päevi olnud,” ütles üks annetajatest Rein Rebas, kes kavatseb kõigil kultuurikeskuse kontsertidel käia. Paide kultuurikeskusele ostetud Estonia kontsertklaver pärineb EMTAst. Pill oli väga heas korras, kuid sai täiesti uue sisu. Klaveritehnik Ain Rosenstok selgitas: “Tuli liikuvad mehhanismid ära vahetada ja korpus taastada, teha see välimuselt ka ilusaks”. Pianist Mihkel Poll näitas tänukontserdil, mis juhtub siis, kui hea klaver ja klaverikunstnik kokku saavad. Klaver annab nüüd Paide kultuurikeskusele võimaluse kutsuda esinema häid pianiste ja korraldada muusikafestivale.

26. – 27. novembrini toimusid Rakveres X Jaan Paku nimelised muusikapäevad. Jaan Pakk (1901–1979) oli Rakvere väljapaistev muusikaõpetaja, koorijuht, Rakvere muusikakooli direktor ning paljude tuntud muusikute, sealhulgas Arvo Pärdi ande avastaja ja õpetaja. Jaan Paku nimelist festivali noortele muusikutele korraldatakse Rakveres alates 2002. aastast. Tänavu möödus Jaan Paku sünnist 110 aastat, Kadrina kalmistul toimus meenutushetk, laulis Kadrina kirikukoor Anne Peäske juhatusel. Festivalil esinesid kammeransamblid Tallinna muusikakeskkoolist, Pärnu, Põlva, Viljandi ja Tallinna muusikakoolist, Kadrina kunstide koolist, Tallinna Lasnamäe ja Rakvere muusikakoolist. Mängijaid hindas ka žürii koosseisus Oksana Sinkova (flööt), Andreas Lend (tšello) ja Lea Leiten (klaver). Lõppkontserdil esinesid parimad ning ka žürii liikmed. * 4. detsembril toimus Rakveres teinegi väljapaistev sündmus. Rakvere gümnaasiumi saali vallutas üle 150 noore muusiku Tallinna, Nõmme, Tartu, Harjumaa ja Virumaa noorteorkestritest. Kontserdi eel toimusid tihedad proovid. Suur orkestrite kontsert peeti kell 16.00 ja see kestis koos vaheajaga ligi kolm tundi. Lisaks oma kavadele esineti koondorkestrina, nooremate orkester Fresco (värsked) ja edasijõudnute kooslus Esperto (eksperdid). Lõpuks koguneti ühendorkestrisse. Kontserdi lõpulooks oli traditsiooniliselt Sibeliuse “Andante Festivo”. Orkestreid juhatasid Kaido Otsing, Hando Põldmäe, Villem Peäske ja Toivo Peäske.

V noorte pianistide konkurss “Eesti kõla” toimus 8. – 11. detsembrini Tallinna muusikakeskkoolis. Konkursi kava üheks osaks oli TMKKs õppinud helilooja teos. Žüriis hindasid mängijaid Kalle Randalu (esimees, Karlsruhe Muusikakõrgkooli professor), Ilze Treija (Riia Daržinši-nimelise muusikakooli klaveripedagoog) ja helilooja René Eespere. TULEMUSED I A vanuserühm I koht – Anastasia Ivleva (Tallinna huvikeskus Kullo, õp V. Khoretskaya), II koht – Madis Sikk (Tallinna MK, õp R. Maandi), III koht – Eliise Einama (Lasnamäe MK, õp Tiina Vurma), Liis Truuverk (GAGi MK, õp A. Di Maio), Sander Tilk (Nõmme MK, õp E. Pung). Diplomid: Emma Kulm (Nõmme MK, õp L. Paldre), Anastasia Karasjova (Tallinna HK Kullo, õp V. Khoretskaya), Nikita Nesterov (Lasnamäe MK, õp S. Nesterova). I B vanuserühm I koht – Hanna-Liis Aunver (Keila MK, õp E. Teppo), II koht – Milana Ilchenko (Tallinna MK, õp M. Sinkel), III koht – Jekaterina Martšenko (Sillamäe MK, õp I. Anikina), Mikk Mälgand (TMKK, õp M. Raide). Eripreemiad: Madis Sikk, Hanna-Liis Aunver. II A vanuserühm II koht – Helina Kukk (Keila MK, õp D. Gromova), Sander Erik Ilves (Kiili KK, õp T. Koppel), III koht – Elsbeth Muhu (Häädemeeste MK, õp V. Väljamäe), Valerija Platonova (Narva MK, õp L. Homjakova), Ruslana Pristavko (Narva MK, õp G. Dotsenko), Jelena Tihhomirova (Narva MK, õp L. Jarovaja). Diplomid: Marie Terras (VHK MK, õp M. Pakri), Pipi Õun (Otepää MK, õp A. Are, K. Leivategija). II B vanuserühm I koht – Darja Kisseljova (Tallinna MK, õp M. Sinkel), II koht – Jakob Eduard Laul (VHK MK, õp M. Pakri), III koht – Ksenia Gretšiškina (Tallinna MK, õp I. Truškina). Diplomid: Jana Potštarjova (TMKK, õp M. Jürisson). Eripreemia: Jelena Tihhomirova. III A vanuserühm II koht – Aili Pent (Keila MK, õp P. Parm). Diplomid: Dmitry Mozgovoy (Narva MK, õp I. Jakovleva), Polina Šuvalova (Jõhvi MK, õp L. Šilova). III B vanuserühm I koht – Grete Eliise Kask (TMKK, õp M. Raide), Sofia Khvichia (TMKK, õp M. Jürisson), II koht – Theodor Teppo (Keila MK, õp E. Teppo). Diplom: Nikita Fatejev (Tallinna MK, õp I. Truškina). Eripreemia: Theodor Teppo, Sofia Khvichia. IV B vanuserühm II koht – Karl Johan Nutt (TMKK, õp A. Sarrap, I. Ilja). Diplom ja eripreemia: Uljana Prosvetova (Narva MK, õp L. Jarovaja). V vanuserühm II koht ja eripreemia – Ode Pürg (TMKK, õp A. Nahkur), III koht – Uljana Lvova (Narva MK, õp L. Jarovaja).

Valgas ja Valkas hakkab koostöös Eesti Kontserdiga igal sügisel toimuma Eesti ja Läti ühine festival “Ühe pilli lugu”, kus mõlema riigi tippmuusikud tutvustavad mõnda instrumenti. Tänavu novembris toimunud esimene festival keskendus tšellole ning piirilinnades mängisid mõlema riigi tšellotähed Silvia Ilves ja Mara Botmane, nii koos laulja Ksenja Kuchukovaga kui festivali avakontserdil Klaaspärlimäng Sinfoniettaga. Ühiskontserdi andsid ka Eesti ja Läti tšelloansamblid C-Jam ja Melo-M. Festivalil mängiti väga mitmekesist muusikat klassikast popi ja rockini. Oma teose esiettekandele Valka tuli Itaalia helilooja Alessandro Viale. Toimusid ka tšellomuusika õpitoad, eesmärgiga leida tšellomängust huvitatud noori, et hakata seda pilli õpetama Valga muusikakoolis ning leidmaks uusi mängijaid Liivimaa noorteorkestrisse. Valga linnavalitsuse haridus- ja kultuuriameti juhataja Anneli Rants ütles, et orkestris on praegu mängijad olemas, aga hea meelega nähakse ka mõnda noort kaasa löömas. Eesti Kontserdi produtsentide hinnangul on piirilinnad Valga ja Valka kahe riigi muusikute kokkusaamiseks väga sobivad. “Eestis tšellofestivali pole, kuid Lätis Cēsises on tšellofestival toimunud juba kaks korda,” tõdes Toivo Tuberik.

TULEMUSED I vanuserühm​​ Laureaadid: Miia Olivia Onni (TMKK, õp Tiiu Peäske, km Kai Õunapuu)​, Karret Sepp (TMKK, õp Ardo Västrik, km Signe Hiis). Diplomandid: Iris Eva Aabloo ​(TMKK, õp Tiiu Peäske, km Kai Õunapuu) Eripreemiad: Caro-Lyn Irjas (TMKK, õp Kristina Kriit, km Elena Fomina), ​Angelina Jarošenko (Lasnamäe MK, õp Kristina Kriit, km Elena Fomina), Kätri Kiilberg (TMKK, õp Mirjam Kerem, km Riina Joller), Liilian Lember (TMKK, õp Sigrid Kuulmann-Martin, km Signe Hiis), Sofia Vinkel (TMKK, õp Kaido Välja, km Lea Leiten), Karina Rostovtseva (TMKK, õp Sigrid Kuulmann-Martin), Anna-Helena Inno (Otsa kool, õp Kerstin Tomson, km Reinut Tepp), Rita Iris Loonde (TMKK, õp Raeli Florea, km Riina Joller), Teodor Juko Hiiemaa (TMKK, õp Mart Laas, km Signe Hiis). II vanuserühm Laureaadid:​​​ Maria Mutso (TMKK, õp Mart Laas, ​km Signe Hiis), Triinu Piirsalu (TMKK, õp Tiiu Peäske, km Kai Õunapuu), Joosep Reimaa (TMKK, õp Tiiu Peäske, km Kai Õunapuu)​. Diplomandid: ​Kristina Štšedrina (TMKK, õp Mirjam Kerem, km Riina Joller), Kaisa Padur (TMKK, õp Kaido Välja, km Lea Leiten), Aleksandra Serebrjakova (TMKK, õp Niina Murdvee, km Kai Õunapuu), Martin Mänd (TMKK, õp Ardo Västrik, km Signe Hiis), Loo Arukask (Elleri kool, õp Reet Mets, km Anne-Mai Palm). Eripreemiad: ​​​​​​Martin Torp (TMKK, õp Kaupo Olt, km Kai Õunapuu), Martin Mänd, Linda Lukas (Elleri kool, õp Kristina Kriit). III vanuserühm ​ Laureaadid:​ Hans Christian Aavik (TMKK, õp Kaido Välja, km Lea Leiten), ​​Karl Allikvee (Elleri kool, õp Kristel Eeroja-Põldoja, km Anne-Mai Palm). Diplomandid: Saimi Ester Kortelainen (Elleri kool, õp Kristel Eeroja-Põldoja, km Anne-Mai Palm), Toomas Hendrik Ellervee (Elleri kool, õp Kristel Eeroja-Põldoja, km Anne-Mai Palm)​, Joonas Teppo (​TMKK, õp-d Kristina Kriit ja Mari Tampere Bezrodny, km Elena Fomina). Eripreemiad: Hans Christian Aavik, Ingel Jalakas (Otsa kool, õp Ester Vain, km Kirill Lissijenko)​, Joonas Teppo.

Suvi 2008. Kuigi on juba hilisõhtu, on õhk väga soe – nagu Perugias juuli lõpul peabki olema. Jazzpianist Herbie Hancock tuleb lavale ja vaatab rahva poole, kes tervitab teda aplausiga. Herbie näeb tõsine välja ja ütleb järsku mikrofoni: “Buu”, justkui tahaks rahvast ehmatada. Inimesed naeravad, kuigi Herbie ütleb, et kõik peaksid vait olema, sest t e m a tuli lavale. Nii nartsissistlik käitumine paneb mõned kuulajad ebalema. Herbie teeb pausi ja hakkab naerma, lisades: “Ei-ei, ma olen ikka sama noor kui kõik teised”, tehes tegelikult peent nalja oma kolleegi Keith Jarretti kulul, kes oli aasta varem samal laval publikut solvanud, käskides kõigil vait olla ja mitte pildistada. Umbria jazzifestivali esindajad reageerisid teatega, et Keith Jarrett ei ole enam kunagi sellel festivalil teretulnud. Herbie Hancock on. Minu esimene mulje oli, et Hancockil pole vanust, ta on nagu igavene teismeline. See, kuidas ta räägib, nalja teeb ja eelkõige mängib, reedab tema väga noort hinge. Ta võiks vabalt olla kahekümne ühene, nagu siis, kui ta hakkas lindistama plaadifirmale Blue Note. Viiskümmend neli aastat tagasi oktoobris ilmus tema esimene plaat “Takin’ Off” . Herbie kohta käivaid klišeesid on palju. Näiteks see, et ta on klassikaline pianist, wunderkind, kellest sai jazzimees. Või et ta on legendaarse Miles Davise kvinteti mängija, kes müüs end seitsme- ja kaheksakümnendatel kommertsile, mängides hullu funk-muusikat. Ta kirjutas loo “Rockit” (teed rajav hiphopi hitt, mis üllatas MTV vaatajaid). Herbie on selliste keeruliste ja ilusate jazzistandardite nagu “Watermelon Man”, “Maiden Voyage” ja “Cantaloupe Island” autor. Hancock on UNESCO hea tahte saadik ning veendunud budist. Kui sügavamalt kaevata, saame teada, et ta on juba 45 aastat abielus ja tal on tütar. Herbie on võitnud mitu Grammyt ja isegi Oscari parima filmimuusika eest. Ta on esinenud Muppet Show’s ja mänginud filmis ning on kirjutanud muusikat sellistele kultusfilmidele nagu “Death Wish”, “Blow-Up” ja “Harlem Nights”. Kui vaadata Herbie’t laval või kümnetes videointervjuudes, jääb temast mulje kui intelligentsest, humoorikast ja lihtsast inimesest. Nii arvasin minagi, kuni lugesin tema äsja ilmunud autobiograafiat “Possibilities”. Tuli välja, et me ei tea temast suurt midagi. Sain aru, kust tuleb see mulje teismelisest ning mis on tema igavese nooruse plussid ja miinused. Loe edasi Muusikast 12/2016

Muusika ime… Läbi aegade on muusika fenomen inimese meeleseisundite mõjutajana üks imepärasemaid ja mõneti ka mõistatuslikumaid. “Muusika räägib tõtt ja toob inimesi kokku,” kõlab Jaan Rossi sõnastuses üks võimlikke muusika rolle tänapäeval. Usun muusika imettegevasse jõudu. Vahel, kui kuuleme, et mõne heliteose esitamine on ära keelatud, tundub, et muusika on pigem inimõigus. Samas kinnitab see taas, kuivõrd suurel määral aitab muusika vägi inimmeeli tugevdada, astudes välja ebaõigluse, ülekohtu, vägivaldse ühiskondliku korralduse ja muu ebanormaalse vastu. Nii ongi muusika vahel olnud see võlujõud, mis on läbi uuristanud ka suurte režiimide alustalad ja aidanud verevalamiseta vabaks saada, lauldes “Käin juba lasteaias, ei ole väike ma”, “Sind surmani” või “Isamaa ilu hoieldes …” Mida ei näe, seda tuleb kuulma õppida ... Muusika erakordsus avaldub ju ka teadmises, et tegemist on füüsikalises mõttes lihtsalt ühe vibratsiooni, lainetega. Kui mõned lained on nähtavad ja vaadeldavad (näiteks veekogudes või valgusena), siis heliloojate ja esitajate poolt mõtestatuna ja meeli köitvana on helilained neist vahest kõige ebaharilikumad ja nähtamatult inimmeeli mõjutavad. Lähestikku asetsevate kehade võnked pidavat ühtlustuma, seega on muusikale ja muusikas häälestumine ühtlasi üksteisele häälestumine. Erakordsed on need hetked, mil nii interpreet kui ka kuulajad korraga tunnevad, et on kõik Muusikasündmuse osalised. Teose lõppedes tekkiv vaikus jäädvustab toimunu ja arhiveerib värske mälestuse meie meelteriiulile, misjärel vallanduv tormiline aplaus kinnitab üksmeelselt, kuivõrd tugevalt hindame saadud emotsionaalset mõjutust. Maailma kujutamine muusika kaudu on teadupärast kunst … nii nagu seda on ka sellest aru saada püüdmine. Kokku – kunstide kunst. Vabadust ei saada kingituseks… Tänu muusika kaudu edastatavatele sõnumitele oleme kahel korral läbi ajaloo saanud asuda teostama oma võõrandamatut õigust vabadusele. Oluliste muusikateoste aluseks on olnud Looja arusaamine, et peame nii headel kui ka mitte nii headel aegadel julgema ja oskama sobival moel väljendada meile olulisi väärtusi muusika ja sõna abil. Selle kaudu oleme ärganud ja saanud kultuurrahvaks, kellel on erakordselt kõrgetasemeline mitmekülgne muusikakultuur – helide kunst. Kirgastumine, kirg versus kiretus – ses sõnatüves on peidus inimmeelte ootused muusikale. Enamik tähenduslikke heliteoseid pole üldjuhul valminud tellimustööna, vaid pigem sündinud emotsionaalse energia eredast ja ausast sähvatusest, tihtipeale algselt autorile pennigi sisse toomata. Kujundid, mis selles loomisprotsessis on tekkinud, on erakordsed, eriilmelised ja arusaadavad. Muusika vägi jõuab kuulajateni ja siis pole miski enam endine ... Näeme iga päev, kui raske on nii ühiskonnal tervikuna kui kui ka üksikisikul teostada vabadust, mõelda ebaisekalt või mõista, et esivanemate sõnastatud “mida külvad, seda lõikad” polnudki öeldud üksnes agraarsetes võtmemärkides. Saame olla tulevikus mitte ainult formaalselt, vaid tegelikult vaimselt erksad ja iseseisvad, kui oskame ja tahame jätkuvalt eristuda, kasutada loovalt nii oma juuri kui tänapäevaseid väljendusvahendeid, andes järglastele edasi tunnetust, mida nimetame muusikaliseks emakeeleks. Muusik nagu iga elav inimene tegutseb, st töötab, elab eraelu, puhkab, toitub ja vajab elukohta. Läbi aegade on alati olnud vaja otsida ja leida oma koht meelelahutuse ja meelestamise, vibe’i ja vaimu vahel. Teame, kui ekslik on arvata, et see piir jookseb muusikastiile või ajastuid mööda. See jookseb isiksusi mööda. Kas peame seda ka tegelikult ikka oluliseks, mida ja kuidas selleks teeme? Sõnumikuulutajate tõusuks on vaja otsida ja avastada andeid, luua kõigile lastele tingimused kasvamiseks, andes võimaluse olla Laulik. Kasvamine aga tähendab ühtlasi sotsialiseerumist, mis muusikalises keskkonnas toimub loomingulisemalt, arendades kujunevas noores sügavamalt läbi tunnetatud arusaamu põhiväärtustest ja lisades nii füüsilist kui ka hingelist jõudu. “Mõtestades maailma ja muusikat…” võiks olla mõne sellise õppiva kogukonna tunnuslause. Mida muud muusika meile annab, kui usku ja ühist teadmist, et oleme maailmakaardil eluvõimelise kultuurrahvana. Nii toetab muusika ka füüsilist vastupidavust – see on omalaadne veretu tsiviilteenistus. Kui muusika räägib tõtt ja toob inimesi kokku ning muusikalise emakeele maailmas kohtuvad ühe rahva vanavanemad, vanemad, lapsed ja lapselapsed, siis on meil jätkuvalt võimalus… Tuleb uskuda, et ka tulevikus võib igasse Eestimaa perre sündida laps, kelle roll on olla oma aja Lydia Koidula, Karl August Hermann, Gustav Ernesaks, Roman Toi, Veljo Tormis , Arvo Pärt, Peep Sarapik, Alo Mattiisen, René Eespere, Olav Ehala, Tõnu Kõrvits, Tauno Aints, Pärt Uusberg, Jarek Kasar, Tõnis Mägi, Urmas Alender, punkar Villu ... Tehkem siis juba homme midagi selleks, et see nimekiri saaks veel üsna pikalt jätkuda.

Igal maal ja iga teatri ajaloos on olnud erilisi lauljaid, kes jätavad jääva jälje ja muutuvad legendiks. Ka Estonia on olnud üks neid õnnelikke ooperiteatreid, kust mõned sellised nimed välja kõrguvad. Üks neist on kahtlemata legendaarne koloratuursopran Margarita Voites, kes tähistas tänavu oktoobris oma 80. juubelit. Primadonna Margaritast on palju räägitud, temast on ka ilmunud 2010. aastal Peter Pedaku põhjalik ja kaunis, ammu välja müüdud raamat “Margarita Voites. Imet tabades”. Oma juubeli eel vestles endiselt kauni häälega ja endiselt kontserte andev lauljatar Marvi Taggoga. Margarita Voites: “Ma pole kunagi läinud lavale nii, et vabandage, ma laulan teile nüüd natuke. Meeldib või mitte, aga mina annan alati oma parima. Tähe staatus ja sära on tegelikult igapäevane töö, proovid ja etendused.” Kas primadonnad on nüüdsel ajal teatrist lahkunud? “Mulle tundub, et teatris peab olema primadonna, esimene daam. Aga kui teatris hakkavad primadonnatsema dirigent või lavastaja, siis võib otsida, aga nagunii ei leia, mis on õige ja mis vale.” Millesse sa usud? “Iseendasse! Ma usun saatust ja allun sellele. Igaühel meist on oma tähtkuju. Miks mõned inimesed klapivad ja võivad kodu luua, aga teised ei sobi koos elama? Ma usun astroloogiat, tähtkujusid ja nende omavahelist sobivust.” Kas publik on kunagi sinu pärast saalist lahkunud? “Ei ole. Vastupidi – näiteks kui väikesed lapsed kontserdil tüdinevad ja tahavad ringi joosta, jäi minu kirikukontserdil üks laps magama, tähendab tundis, et on kaitstud.” Mis on see, mida sa ei oska? “Ma ei oska joonistada. Kuigi olen proovinud looduspilte teha.” Kuidas käitud konfliktsituatsioonis? “Üldiselt mulle ei meeldi konflikti minna. Ma olen püüdnud ebameeldivustest, kui vähegi võimalik, kõrvale hoida. Ja peenrahaks pole end kunagi vahetanud. Mu rahvakunstniku nimetused ei ole tulnud nii lihtsalt, nagu arvatakse.” Koloratuursopran Tallinna Keskhaigla arst Benno Margus on kontserdil Margarita Voitest klaveril saatnud. Tal on absoluutne kuulmine ja ta on, kui nii võib öelda – “koloratuuride hull”. Koloratuuriks peab sündima, kuid midagi on siin muidugi õpitav. Kuidas koloratuuri “meditsiiniliselt” seletada? On see mingi erand, kõrvalekalle? “Raske öelda, aga koloratuur võib olla anatoomiline iseärasus, biokeemiline protsess. Ja see on juba kaasasündinud omadus.” Muusikateadlane Johannes Jürisson on öelnud poolnaljatades, et koloratuur on lihtsa asja keeruliseks tegemine. Aga kui teatrist lahkub see looduse and – koloratuursopran? Rahvusooper Estonia endine etenduse juht Jüri Kruus ütles kujundlikult ja mõistu: “Imetled tähte öises taevas, aga päeval unustad tema sära. Ja kui järgmisel ööl tähte püüdma lähed, näed, et taevas on tumedad vesised pilved ja sajab lobjakat...” Loe edasi Muusikast 12/2016

Hiiglaslik Arsenale kompleks Veneetsia idaosas, Ca’ Giustinian Püha Markuse väljaku vahetus naabruses ... need on Veneetsia muusikabiennaali traditsioonilised kontserdipaigad ja selle ruumikontseptsiooni püsivad alustalad, kus pakutakse igal aastal uusi elamusi. Biennaal on olnud kogu aeg muutuste tuules, värskuse tagavad uued kollektiivid ja pidevalt muutuv üldpilt nüüdismuusika rollist ühiskonnas. 2016. aasta festival oli juubelibiennaal, väike juubel ka praeguse kunstilise juhi Ivan Fedele jaoks, kes on biennaali muusikalist menüüd kujundanud viimased viis aastat ning täidab seda ülesannet veel vähemalt 2019. aastani. Vaadates korraks tagasi möödunud ajale, näib, et Fedele on iga uue aasta ja erineva kontseptsiooniga sügavuti mõtestanud ja laiendanud nüüdismuusika mõistet ning püüdnud kokku tuua äärmusi – minimalismi ja maksimalismi; klassikalist Euroopa kultuuriruumi ja meie jaoks kaugemaid muusikatraditsioone Türgist ja Lähis-Idast; elektroonilist muusikat, visuaali ja akustilist loomingut. Fedele on võtnud fookusse erinevate kunstiliikide sümbioosi muusikaga. 2014. aastal, esimest korda biennaali ajaloos, lavastati uudisteos “Indigene”, mis ühendas muusika, filmi, teatri ja tantsu üheks tervikuks. Muusika ja visuaalse kunsti sidumine on aasta-aastalt järjest enam kinnistunud ning saanud biennaali loomulikuks osaks, seda nii otseselt visuaalse muusika kui ka algusest lõpuni kunstniku ja helilooja koostöös sündinud teoste näol. Kuldlõvisid ehk elutöö preemiaid on jagatud neile heliloojaile, kes on rikastanud muusikamaailma ülimalt isikupärase ja selgelt eristuva stiiliga ning kelle panus meie aja muusikasse on hindamatu. Selles auväärses nimekirjas on Pierre Boulez (2012), Sofia Gubaidulina (2013), Steve Reich (2014), Georges Asperghis (2015) ja sellest aastast Salvatore Sciarrino. 60. Veneetsia biennaal pakkus väärikale festivalile omaselt kaasaegset muusikat parimas esituses – seekordsele festivalile oli kutsutud teiste hulgas London Sinfonietta, Bang on a Can All-Stars New Yorgist, Divertimento Ensemble Milanost, Ensemble Modern Frankfurdist, Ensemble Orchestral Contemporain Lyonist, Les Percussions de Strasbourg, Ensemble Accroche Note samuti Strasbourg’ist ning esmakordselt biennaali ajaloos meie nüüdismuusika lipulaev ansambel U:. Loe edasi Muusikast 12/2016

27. oktoobril lahkus meie seast Valter Ojakäär. Lõppes pikk, värvikas ja teguderohke elutee, mida punase niidina läbis muusika. Ja see niit on olnud üle poole sajandi kõigile nähtav ja jälgitav Ojakääru kui muusiku, muusika kirjutaja, muusikast rääkija ja muusikast kirjutaja tegevuses. Kõige enam hämmastabki tema produktiivsus: kõigil loetletud aladel on tulemus korraliku elutöö vääriline. Mõningal määral on see seletatav tema peaaegu sajandipikkuse eluteega ja elu lõpuni säilinud entsüklopeedilise mäluga, aga ilmselt on õigus ka filosoofidel, kes väidavad, et üks eriline andekuse liik on töövõime, ilma milleta ei pääseks kõik muu mõjule. Seda viimast oli talle antud küllaga. Muusika tuli Ojakääru ellu pooljuhuslikult alles esimesel sõja-aastal, gümnaasiumi eelviimases klassis, ja alates järgmisest suvest, kui tekkis võimalus hankida saksofon, ei kadunud muusika tema elust enam hetkekski. Tuleristsed muusikuna sai ta nii klarnetistina kooli sümfoniettorkestris kui ka koolipoiste tantsuorkestris ABC, mille populaarseks muutudes teenis ta ka oma esimese töötasu. Tema elus on olnud suur osa juhusel: pooljuhuslikult sai temast muusik, juhuse tõttu sattus ta koos mängima Raimond Valgrega ja hiljem ka Erich Kõlariga, kellest kujunes kõige otsustavamatel hetkedel tema muusikaline teejuht; juhuse läbi sai temast komnoor ja hävituspataljoni liige. Mis muu, kui juhus säästis teda ka sõjas – “Wermacht oli võtnud mu elust 510 päeva, ent olin elus,” võis ta 1944. aasta novembris konstateerida. Kuid nagu rahvatarkuski ütleb – juhus soosib vaid neid, kes seda väärivad. Ülevaadet Valter Ojakääru eluteest ei saa kuidagi ette kujutada, rääkimata temast kui tegevmuusikust. Ta osales üle kolmekümne aasta saksofonistina meie esinduskollektiivides nagu näiteks John Pori orkester ja Kuldne 7. Märkimisväärne oli ka Eesti Raadio džässorkester ja estraadiorkester, eriti ajal, mil džässist sai “imperialistide mandunud muusika” ja saksofon oli selle sümbol. Need ajaloo keerdkäigud tuli ka temal läbi teha. Ojakäär on selle kohta kirjutanud: “Võrreldes eluga džässorkestris, kus töö ja ajaviide käisid käsikäes, oli estraadiorkestris mängimine enamasti tüütav töö.” (Ojakäär 2013: 181). Ehk see oligi põhjus, miks ta otsustas sealt 1970. aastal lahkuda. Seejuures on huvitav, et – nagu Ojakäär on ise on märkinud – tal pole kunagi olnud solisti-improvisaatori ambitsioone. Kuid saksofonirühma liidri positsioon talle sobis. Ka teine tema kui muusikuga seonduv külg on omanäoline: lõpetanud 1956. aastal teisel katsel (esmaõpingud katkestas sõda) konservatooriumi Heino Elleri õpilasena, on ta kirjutanud muusikat laias spektris. Suurema osa tema umbes 270 teosega loomingunimistust moodustavad laulud ja instrumentaalsed väikevormid, kuid siit leiame ka filmi- ja teatrimuusikat, sealhulgas ooperi “Kuningal on külm”, mille esietendusega avati Vanemuise teatri uus maja. Huvitav on seejuures märkida, et Ojakääru tuntuimaks lauluks on osutunud algajana kirjutatud “Rannakolhoosis” (praegu tuntud kui “Uus paat”), mis saavutas tänu Georg Otsale tohutu populaarsuse kogu Nõukogude Liidus, aga ka näiteks Soomes, kus seda siiani kuulda võib. Mitu laulu pärjati erinevatel võistlustel auhindadega; oma parimaks loomeperioodiks hindas helilooja ise viie- ja kuuekümnendaid. (Ojakäär 2013: 286). Huvitav on tähele panna, et meie muusikute noorem põlvkond on Ojakääru loomingu taasavastanud ja nii võib nii kontserdikavades, plaatidel kui YouTube’is leida uusversioone tema parimatest lauludest. Hoolimata kõigest eeltoodust ei pidanud Ojakäär end “päris” heliloojaks , kuna leidis, et tema saavutatu ei sobi ühte ritta Heino Elleri, Eduard Tubina, Artur Kapi, Eino Tambergi, Arvo Pärdi, Veljo Tormise loominguga (Ojakäär 2013: 250). Tagasihoidlikkus kaunistab inimest! Kuulun ise põlvkonda, kelle jaoks olid Valter Ojakääru raadiosaated džässist[1] need, mida ei võinud mingi hinna eest vahele jätta. Oli see ju ainus[2], pealegi eestikeelne džässi käsitlev infoallikas (toona ei olnud minu põlvkonna noorte inglise keele oskus veel piisavalt hea). Info hankimise teid on Ojakäär lähemalt kirjeldanud oma Eesti levimuusika ajaloole pühendatud teostes ja jääb vaid mainida, et siingi oli suureks abiks Eesti sõjaeelne haridussüsteem, mis tagas korraliku võõrkeeleoskuse. Tegelikult ei alanud Ojakääru kui raadiohääle karjäär džässisaadetega, tema esimene saatesari oli 1958. aastal eetrisse läinud “Eesti luule lauludes”, viimased aga koos poeg Jaaguga tehtud “Vikerkäär” (1996–2003) ja “Saja aasta laulud”. Siia vahele mahub suur hulk muid saatesarju, millest tuntumad on “Helisev kroonika”, “Papa Valter pajatab” ja “Kohtumised raadio teel”. Nimekirja tuleks lisada ka arvukad telesaated (sh kaks telefilmi), kus Ojakäär oli tegev nii stsenaristi kui ka saatejuhina. Neist saadetest rääkides ei saa kuidagi mööda autori entsüklopeedilistest teadmistest ja tema äärmiselt sümpaatsest ja vigadeta keelekasutusest, tema kadestamisväärsest jutustamisoskusest, kus polnud midagi liigset, aga ei jäänud ka midagi olulist ütlemata. Tänu oma heale suhtlemisoskusele oli ta ideaalne saatejuht, osates ühendada kõige erinevamaidki isiksusi. Puutusin sellega otseselt kokku algaja telesaatejuhina, tehes Aleksander Rjabovi juubelisaadet. Viimane oluline osa Ojakääru elutööst on oma teadmiste jagamine ja jäädvustamine kirjasõnas. See sai alguse juba 1966. aastal, kui nn Hruštšovi sula aegu ilmus raamat “Džässmuusika”, mis esimese eestikeelse raamatuna andis ülevaate džässi tekkeloost ja arengust XX sajandi esimesel poolel. Teema jätkuna ilmus 1978. aastal raamat “Popmuusikast”, mis hoolimata praeguse aja mõistes unelmate tiraažist ja kordustrükist kadus kähku lettidelt. Järgmisena, pärast seitsmeteistaastast vaheaega hakkas ilmuma neljast raamatust koosnev sari Eesti levimuusika ajaloost. Kõik üsnagi ulatuslikud (üle 500 lk) ja põhjalikud teosed, millele annab erilise väärtuse raamatute lõpus asuvad viited ja isikuregister. Need on peaaegu teadusliku täpsusega kirjutatud uurimused, millest oleks võinud kerge vaevaga kujundada doktoridissertatsiooni, kui Ojakäär oleks seda vajalikuks pidanud. Ta vürtsitas oma raamatuid kirjeldustega isiklikest läbielamistest, mis teadustöösse ei sobi, kuid loovad toona valitsenud oludest rääkides inimliku tausta ja on seetõttu kultuurilooliselt huvitav materjal. Kui lisada ka pojaga kahasse kirjutatud raamat Uno Naissoost, 2013. aastal ilmunud “Valter Ojakäär ja muusika” ning justkui kokkuvõttena valminud “Eesti lemmiklaulude tekkelood”, on kirjutatut rohkem kui mõnelgi end kirjanikuks pidaval persoonil. Üks oluline etapp Eesti levimuusika ajaloo jäädvustamises on lõppenud. Eeltoodu pole kaugeltki kõik. Kaua võiks rääkida Ojakääru tegevusest Heliloojate Liidu noortesektsiooni juhina, osalisena omaaegsete Tallinna džässifestivalide töögrupis ja ilmselt palju muudki.[3] Kui teised tema elutöö küljed vajuvad ilmselt aja jooksul unustuse hõlma, siis oma raamatutega on Valter Ojakäär end põlistanud kõigi džässi- ja levimuusikasõprade teadvusse. [1] “Džässmuusika sõpradele”, mis kandis hiljem nime “Kerge muusika sõpradele”. [2] Levis ka Willis Conoveri Ameerika Hääle džässitund, kuid seda segas elektroonilise müraga spetsiaalne saatejaam. [3] Oma doktoriväitekirja kirjutamise ajal konsulteeris siinkirjutaja temaga sageli.

Haruldased äripäevad Alati vaimustab, kui keegi teeb midagi rohkemat kui temalt tingimata oodatakse. Risto Joost on juba mõnda aega väga hõivatud dirigent maailmakuulsatel kontserdilavadel, ometi leiab ta aega tegelda sellise võrratu seltskonnaga nagu Voces Musicales, ehkki see on rangelt võttes harrastuskoor. Nende kontserdid on küll kaugelt kõrgema kvaliteediga, kui see kole määratlus võiks viidata, ega jää enamasti professionaalidele alla. 29. oktoobril kuulis Tallinna Jaani kirikus Johann Sebastian Bachi kõiki seitset koorimotetti ning tervikesitusena kõlas see pealinnas esmakordselt. Kontsert oli imekaunis, olgugi, et tegu on väga nõudlike kooriteostega. 3. novembril Mustpeade majas toimunud meeleolukal kammerkontserdil, kus Mati Turi (tenor) ja Martti Raide (klaver) esitasid Mozarti ja Mahleri laule, oli pianist kavalehe tarvis laulutekstid riimi tõlkinud. Kusjuures eestikeelne luule ei jäänud originaalidele tasemelt üldse alla. Kui märkad selliseid asju, läheb süda soojaks. Kas olete mõnikord kunstinäitusel vaadanud mõnd suurt maali väga-väga lähedalt, näiteks midagi impressionistide loomingust? Te näete erakordselt selgelt, kuidas kunstnik on pildi loonud, kuidas on tõmmatud üks joon teise järel, kuidas järgnevad värvid üksteisele jne. Aga kas te hoomate kunstniku sõnumit, mida kõneleb teile pilt tervikuna, kui seda muljet üldse tekib? Just sellised mõtted tabasid mind, kui kuulasin Kalle Randalu esituses Brahmsi 1. klaverikontserti ERSO heategevuskontserdil 16. septembril. Niigi ulatuslik teos tundus veelgi pikem aeglaste tempode ning detailidele orienteerituse tõttu, ka raskepärane, “klaverisse sisse” mängumaneer võimendas aegluubis kulgemist. On maitseasi, kas selline mäng meeldib või mitte, üsna omapärane nähtus on see kindlasti. Kui on soov vaimustuda orkestrimuusikast, tuleks kindlasti sammud seada Uue Tänava Orkestri kontserdile, elamus on garanteeritud. See kooslus on tegutsenud vähem kui aasta ning mina kuulsin nende ajaloo neljandat ja viiendat kontserti. Muusikud on väga noored, valdavalt EMTA ja Georg Otsa nimelise Muusikakooli õppurid ja vilistlased, dirigendiks noor ja väga võimekas Kaspar Mänd. Orkester areneb kiiresti, tehniline meisterlikkus oli oktoobris septembri kontserdi omaga võrreldes palju kõrgem. Eriti hämmastab mind aga nende noorte võime muusikast aru saada ja seda edasi anda. Võiks arvata, et Mahleri muusika nõuab rohkem elu- ja mängimiskogemusi, kuid kummatigi olid 24. oktoobril kõlanud Mahleri laulud suurepärase metsosoprani Tuuri Dede soleerimisel sellesügisese “mahleritöö” suurim elamus. Jällegi leidis kinnitust mu veendumus, et mitte vanus, vaid anne on määrav teose tuuma tabamise, pole olemas “noorte lugusid” ja “elukogenenumate teoseid”. Mind üllatab, kuivõrd Mänd usaldab oma veel üsna kogenematut orkestrit ja kui hästi nende koostöö toimib. Liigne vehkimine ja muusikuile oma nõudmiste pealesurumine võib muuta orkestrandid passiivseks ja tujutuks, just suurem vabadus tekitab tihtipeale aktiivsust. UTO mängib vaimustunult, suure energia ja kaasaelamisega, ehkki dirigendi liigutused on ülimalt ökonoomsed ja napid. Usaldus toimib, areng ja rõõm on silmanähtav. Mis muud kui tuult tiibadesse ja edu edaspidiseks! Loe tervikuna Muusikast 12/2016

Selle sügise aina kargemaks muutuv õhk oli koorimuusikast paks. Näiteks oktoobris võis huviline jõuda kasvõi mitmele põnevale kontserdile päevas. Tänu kavade mitmekesisusele ja heale ülesehitusele olid need tihti ka eelarvamusi ja stereotüüpe lõhkuvad, st neil juhtudel tasus minna kontserdile ka siis, kui naiskoor esitas Veevo “Kadakaid” või meeskoor saksa joogilaule. Siia valikusse jõudnutel oli mitmeid ühiseid jooni – iga kava sisaldas kui mitte maailma, siis vähemalt Eesti esiettekandeid, peaaegu kõikjale jagus uusi eesti heliteoseid ning üldine õhkkond oli pisut müstilisem, spirituaalsem, unenäolisem kui tavaliselt. Sellest valitsevast meeleolust ja ka siinsest ülevaatest jäi välja veel mitu koorimuusika skeenel kaasa rääkiva kollektiivi etteastet, näiteks Orthodox Singers õigeusu muusika erinevaid stiile tutvustava kavaga või Voces Musicales Bachi motettidega – paraku on isegi arvustaja muusikalisel vastuvõtuvõimel piirid. Aqua incognita 18. IX Tallinna Filharmoonia Mustpeade maja. Kammernaiskoor Sireen, elektroonilise muusika ansambel Algorütmid, kammeransambel, dirigendid Ülle Tuisk ja Tiiu Sinipalu. Kõigepealt on küsimus: miks minna ühe naiskoori, või veel enam, neidudekoori kontserdile? Kas need ei kõla kõik kuidagi … ühtemoodi? Sireen on ennast juba aastaid identifitseerinud žanriülese grupina, kellele on oluline koorimuusika piiride laiendamine ja koostöö ansamblitega, kellega muidu koorimuusikat ei seosta. Seekordne esinemine duoga Algorütmid (Mihkel Tomberg ja Roland Karlson) oli eriti hästi õnnestunud, nii kontserdieelse meeleolu loomise kui lõpus kõlanud uudisteoste poolest. Sireeni eripära ja tugevus on ka oma “kaubamärgi” igakülgne kujundamine performance’liku suhtumisega – ühtne kontseptsioon ei hõlmanud ainult kontserdi pealkirja ja esinemisriietust, vaid tegeldud oli ka kontserdipaiga atmosfääri endale sobivaks muutmisega valgus-, video- ja helikujunduse abil. Kontserdiõhtust jäigi mulje justkui gravitatsioonivabast veealusest maailmast. Isegi lugude teksti koosütlemine oli täpne, kuid nii kerge ja pingutuseta, nagu polekski selle taga rasket tööd ega võitlust tavaliste, maapealsete takistustega. Esitusele lisas vabadust ka enamiku laulude peast esitamine. Ilusaid hetki jagus: Tõnu Kõrvitsa järjekordne arranžeering Tormise “Tasase maa laulust” (kus ta oli ühtlasi kaastegev väikekandlel), mis oli selle laulu eelmisest, jõulisemast ja mehelikumast versioonist (autoriplaadil “Mirror”) õrnem ja leebem; Whitacre “Viie heebrea armastuslaulu” IV osa “Milline lumesadu!”, kus koor just nagu juhtis publiku veealusest maailmast välja veepinnale ja laes võis valgusefektidena näha tõesti langemas lumehelbeid; kontserdi viimane lugu “Sožalenja” Sander Pehki ja Algorütmide koostöös, mis oli tõeliselt kaasahaarava helimaastikuga ja juba poolel teel järelpeo meeleoludesse. Õhtu nael oli aga Maria Kõrvitsa “Olla ärkvel ja tasa” I osa instrumentaalversioon EMTA tudengitest koosneva kammeransambli esituses (hiljem oli rõõm näha heliloojat saamas Kultuurkapitali Helikunsti sihtkapitali aastapreemiat). Teose III osa koos kooriga polnud kahjuks nii efektne, kuna Veronika Kivisilla hõrk tekst kadus keeruliste vokaalliinide vahele ja selle sügavam mõte ei jõudnud publikuni. Kujutasin ette täiuslikumat teksti ja muusika koosmõju näiteks lugeja ning kammeransambliga. Loe edasi Muusikast 12/2016

IX Viljandi kitarrifestival 11. – 15. X Vist mainisin seda ka viimati, kui mul paluti Viljandi kitarrifestivalist ülevaatlik lugu kirjutada, et iga festival on paratamatult ikka mingil määral oma korraldaja nägu. Nii nagu “IdeeJazz” peegeldab Oleg Pissarenko maitse-eelistusi ja “Jazzkaar” oma aastaringse programmiga on paljuski Anne Ermi kujundada (kuigi muidugi mitte ainuisikuliselt), on ka Viljandi kitarrifestivali esinejad kindlasti sellised, keda Ain Agan ja tema tiim iga kell tingimusteta oleksid nõus kuulama. Programmipoliitika peegeldab järjepidevust ja põhimõttelisust. Üks põhimõtteid on pakkuda noortele kitarristidele võimalust näha lähedalt, nii kontsertide kui meistrikursuste vormis, selliseid olulisi, isegi ehk mingis mõttes krestomaatilisi muusikuid, kelle nimi ei pruugi laiemale üldsusele kuigipalju öelda. Need ei pruugi olla ka ilmtingimata publikumagnetid ja säravad staarid. Seda sümpaatset joont on Ain Agan järjekindlalt ajanud. Ma pole küll külastanud Viljandi kõiki seni toimunud üheksat kitarrifestivali, ent siiski piisavalt, et proovida teha mõningaid üldistusi ja võrdlusi. Sel aastal torkas üldpildis silma, et enam tundus olevat programmis rokki ja elektroonikat, kogusummas ilmselt ka hüppeliselt rohkem detsibelle kui kunagi varem. Kitarriorkestrist sooloõhtuni Alustaksin nii-öelda rohujuure tasandilt, nagu on kombeks viimasel ajal kõige kohta öelda. Üks olulisemaid projekte festivali ajaloos on olnud kitarriorkester: mõni korüfee Eestist, vahel ka välismaalt, tuleb ja teeb maksimaalselt nädala jooksul noortega tööd, paneb neist kokku orkestri ja jagab näpunäiteid. Varem on olnud lisaks orkestri jaoks spetsiaalselt kirjutatud või seatud lugudele ka noorte sooloetteasteid, mis on alati olnud põnevad ja väikese võistlusmomendiga. Eriti tore mälestus on ajast, mil see kontsert toimus Viljandi muusikakooli saalis. Seekord piirduti suhteliselt lühikese kontserdiga ja ma tunnistan, et eelmine kirjeldatud formaat meeldis mulle märksa rohkem. Loomulikult võis põhjus olla ka selles, et tänavu oli orkestris osalejaid tavatult, suisa rekordiliselt palju, üle 20. Loe edasi Muusikast 12/2016

13. – 15. oktoobrini väisas Tallinna Helikon-Opera Moskvast, üks põnevamaid kooslusi naaberriigi pealinna ooperimaastikul. Mul oli võimalus nende etendusi külastada aastatel 1995– 1999, mil Helikon-Opera asus ja tegutses Eesti Vabariigi Suursaatkonna kõrvalmajas Kalašnõi tänaval. Sel ajal sai alguse ka Estonia teatri ja Helikoni vaheline koostöö. Neil aegadel, kui lavastaja Neeme Kuningas Helikonis toimetas, võis teda tihti ka saatkonnas kohata, ning juba siis levisid jutud geniaalsest Dmitri Bertmanist, kellele vastukaaluks Tallinnas lavastamisvõimalusi pakuti. Koostööst kasvas välja laiem ühistegevus, nii et Helikon-Opera solistid, koor ja orkester on olnud sagedased külalised Birgitta festivalil ja Saaremaa ooperipäevadel. 13. oktoobril tõi Helikon külakostiks Dmitri Bertmani lavastatud Nikolai Rimski-Korsakovi ooperi “Tsaari mõrsja”. Et tegemist on erakordse sündmusega, võis näha juba enne etenduse algust, kui asjakohaste kõnedega astusid üles meie kultuuriminister Indrek Saar, Venemaa suursaadik Aleksandr Petrov ja lavastaja. Viimane teenis publikult ka kõige suurema aplausi, olles meie kultuurimaailmas tegutsenud juba aastaid ning pälvinud kõrgeid riiklikke tunnustusi. Ja siis algas etendus. Avamäng oli võimas. Orkestriaugus istusid tõelised Moskva orkestrihundid, kelle käsitööoskus on metropoli konkurentsi tingimustes lihvitud peensusteni ning kes on oma muusikainstrumendiga justkui kokku kasvanud. Loe edasi Muusikast 12/2016

Eesti keeles on kolm minevikku. Seda, mis lähiajal toimus, väljendatakse lihtminevikuga. Seda, mida on tehtud, väljendatakse täisminevikuga, ning seda, mida oli tehtud, enneminevikuga. Lihtminevik on neist kõige tavalisem jutustamise vorm; ka Robert Jürjendal pani oma oma juubeliaastal ilmunud sooloplaadile pealkirjaks “Lihtminevik”. Seoses Jürjendaliga tulevad esimesena meelde ansamblid Fragile, UMA ja muidugi Weekend Guitar Trio. Lisaks neile erinevad koostööprojektid ja plaadistused, mille üleslugemine veniks pikale. Nüüd siis on ilmunud sooloplaat, järjekorras kolmas. Robert Jürjendali helikeel, loominguline mõtlemine ja instrumendikäsitlus on sellel plaadil ühtaegu nii äratuntavad kui ka üllatavad. Tuttavlikku Jürjendali helimaailma lisab uusi ja üllatavaid kihistusi trummar Andrus Lillepea raudne trummikäsitlus. Mõnel lool on ikka kange proge maik man. Ajal on pöördumatu mõju kõigele, maailm pole ammu enam endine, kitarr ei tee ammu enam ainult kitarri häält, igasuguste imevidinatega on võimalik panna teda tegema hääli, mis ulatuvad lainekohast türannosauruse möirgeni. Nii kuuleb ka sel helikandjal sulnilt kulgevaid helipilte nagu “Vennad”, “Sulavad mälestused”, “Üles üles”, aga ka eksperimenteerivat “progetamist” – “Ei või jaa”, “Vanad jutud” (viimase loo videot saab ka internetist kaeda). Kümme instrumentaalpala on salvestatud ja miksitud Robert Jürjendali poolt tema Aaviku talus. Igaüks neist jutustab omaette loo, lihtminevikus, ent kokku moodustub siiski terviklik narratiiv. Plaati on mõttekas kuulata järjepanu, algusest lõpuni. Ja nagu maestro ise on öelnud: “Vahel juhtub, et unistad albumi salvestamisest ja saad tulemuseks salvestatud unistuse. “Lihtminevik“ on selline unistus”.

Duo Redel Ruudus on ansamblile nime valides lähtunud oma peamiste instrumentide, vibrafoni ja marimba kujust: nende kõlaplaatide rida võib tõesti võrrelda maha asetatud redeliga. Kui kujundlikult jätkata, siis sisuliselt on tegemist pigem vertikaalse (seega oma funktsiooni õigustava) redeliga – taevaredeliga, sest plaadi repertuaar koosneb valdavalt eesti vaimulike rahvakoraalide seadetest häälele ja löökpillidele. Löökpille mängivad Aleksandra Kremenetski (ilmselgelt projekti ellukutsuja, suurema osa seadete ja originaalteoste autor ning arranžeerija) ja Valeria Jagudina. Laulab selge noore häälega Mirjam Kivisild. Eesti vaimulikud rahvalaulud on ammu rahva suust ja meelest kadunud pärimus, mis on juba pikka aega oma elu elanud töötlustes. Tuntuimad on mõistagi Cyrillus Kreegi arvukad seaded, hiljem on neid viise elustanud ja “ümber riietanud” vanamuusikud (Triskele, Linnamuusikud), jazzmuusikud ja ka Tõnu Kõrvits oma armastatud “Kreegi vihikus”. Sellised laulud nagu “Kas on linnukesel muret?”, “Ma kiitlen ükspäinis neist verisist haavust” või “Mu süda, ärka üles” (kõik esindatud ka sellel plaadil) leiavad väga sageli esitamist. Plaati kuulates torkavad kõrva vaheldusrikkad seaded ja tekstuurid. On hea mängutehnikaga esitatud ehtlöökpillilikke rütmikaskaade, aga ka palju õhku. Ehkki löökpillide varamu on määratu (kujutagem ette kõiki klassikalisi instrumente ja lisaks terve maailma etnilisi löökpille), kasutab Redel Ruudus üsna piiratud valikut. See on hea valik.Vibrafon ja marimba koos aeg-ajalt ilmuvate käteplaksude, väikeste “kõrinate” ja taustvokaaliga loovad kauni kõlapildi. Kohati ilmutab end stevereichilik rütmiline monokroomsus, plaadi nimiloos “”Maa ja taevas” on jälgi Aafrika mbira-muusikast. Eesti vaimulikud rahvakoraalid on oma algmeloodia mutatsioonide, rahvapärase melismaatika ja vaimuilma poolest tänuväärne ja rikas materjal tõlgendusteks. Plaadile laenatud Timo Lige laul “Vähem mind ja rohkem Jeesust” mõjub nende kõrval kompositsioonina õõnsalt ja üheplaaniliselt. Minu üks lemmikuid albumil on lõpulugu “Mu süda, ärka üles” – justkui juba lootusetult ära leierdatud viis, kuid siin, kolme noore neiu esituses üllatavalt värske, fantaasiarohke ja inspireeriv.

X-Panda on Kaarel Tamra, Risto Virkhausen, Roland Jairus, Karl-Juhan Laanesaar ja Tamar Nugis elik progressiivne metal-fusion heade mõtete linnast. “Noortebänd 2010” konkursi laureaatide edukas esikalbum, mis nomineeriti aasta metal-albumi kategoorias Eesti muusikaauhinnale, ilmus aastal 201. Nüüd siis teine kauamängiv, kaua mängiv, kaunikene... Plaaditegu olevat kulgenud põnevalt – objektiivsetel põhjustel salvestati trummari vägiteod lindi külge Soomes, muu materjal nokitseti valmis kodukamaral erinevates stuudiotes. Et helipilt veelgi tummisem oleks, on oma tõhusa panuse andnud ka Tartu Ülikooli sümfooniaorkester (dirigendid Lauri Sirp ja Jüri-Ruut Kangur) ning ESTuudio Noortekoor (dirigent Külli Lokko). Rockbänd, päris orkester ja päris koor – mässamist ikka omajagu, et kõik see pulbitsev energia muusikakonservi kätkeda. Bänd ja selle ninamees Kaarel Tamra on heas vormis – eeskujudeks progemetali maailma suurimad nimed, on plaadile salvestet üheksa kompositsiooni, ligi viiskümmend seitse minutit muusikalist materjali, mida kuulajad on iseloomustatud sõnadega “võimas”, “jõuline”, “filmimuusikalik”, “unistav”, “ebareaalne”, “uskumatu”, “jahmatav”, “mitmekülgne”, “mänguline”. Igav juba ei hakka. Pole unustatud ka raadioeetrit, ilmselt hakkab seal kõlama “Rise up to Fly”. Ingliskeelsel plaadil leidub meeldiva erandina ka eestikeelne lüüriline ballaad “Esivanemate pärand”, mille sõnad on sepitsenud Aapo Ilves. Plaadi esitlustuur, mis põikas ka piiri taha, on nüüdseks läbi, jääb nautida tublit stuudiotööd.

See plaat pole neile, kelle jaoks jazzi mõiste piirdub hubase kohvikuatmosfääri ja tasaselt uinutavate meloodiatega. Juba bändi stiili määratlemine jazzina on küsitav. Ehk võiks seda nimetada punkjazziks. Või jazzpungiks. Albumi meeleolu on valdavalt närviline ja sellisena peegeldab see tabavalt praegust aega. Vaoshoitumat voogamist leidub siin küll ka, kuid sellestki kumab läbi ärevus. Sissejuhatuseks ja vahepaladena kuuleme algselt eestlasest taksojuhi Soomes salvestatud võõravihast kantud sõimu, mis tuleb kohaliku kliendi suust. Paari aasta eest, mil sama sõnum sotsiaalmeedia vahendusel levima hakkas, mõjus see veel kurioosumina, nüüd aga paraku juba millegi liigagi tavalisena. Viieteistliikmelise orkestri debüütplaadi muusika autor on kitarrist Ville Vokkola. Täpsemalt on kõik kokku üksainus umbes nelikümmend minutit kestev pala, mis jaotub pikemateks teemalõikudeks. Juba esimese kolme minuti jooksul juhtub nii palju, et kuulajal on raske sellest helikaosest pidepunkti leida. Domineerib atonaalne kitarr, millele lisandub ootamatult sopran Reetta Haavisto ning veidi hiljem saksofonistid Johannes Sarjasto ja Pauli Lyytinen. Kusagil kägiseb Harri Kuusijärvi akordion ja huilgab Panu Luukkose tromboon. Kui plaadi esimene pikem lõik on hüsteeriline müraimprovisatsioon, siis teise osa monotoonne kulgemine mõjub esiotsa peaaegu rahustavalt. Mõne minuti järel muutub see üksluisus painajaks, mis viimaks hääbub Joonas Kasurise klaveripassaaži. Kolmas muusikaline lõik algab melanhoolse mõtisklusena, millele hakkab märkamatult taas lisanduma rahutuid noote. Ville Vokkola ja tema bändi plaat ei sobi ehk igapäevaseks nautimiseks, aga raputav elamus on see küll.

82-aastaselt suri kanada laulja, luuletaja, laululooja ja kirjanik Leonard Cohen. Tema surma põhjus ei ole täpselt teada, kuid mõned kuud enne surma rääkis muusik tundmusest, et surm on lähemal kui kunagi varem ning ta kardab, et ei jõua oma poolikuid lugusid lõpetada. “Surma lähedus toob kaasa suure muutuse. Armastan korda ja mulle meeldib võimaluse korral kõik lahtised otsad korda seada,” rääkis ta väljaandele New Yorker. Leonard Cohen oli meisterlik laulukirjutaja ja poeet, kelle looming on puudutanud miljoneid inimesi 60 aastat kestnud loometee vältel. Cohen alustas oma karjääri poeedina, laiemalt tuntuks sai ta aga esinemistega New Yorgi folgiringkondades. Suurem kuulsus saabus 1967. aastal, kuid sellele vaatamata hoidis artist aastakümneid pigem omaette, elades teatud perioodi oma elust ka budistliku mungana. Cohen müüs üle 23 miljoni albumi ning 2007. aastal kandideeris ta ka Grammyle. Cohen on kirjutanud ka kaksteist raamatut, millest viimane ilmus 2006. aastal pealkirjaga “Book of Longing” ning tõusis Kanadas ilukirjanduse edetabelis esikohale. Leonard Cohen sündis 21. septembril 1934. aastal Quebecis. Tema loometeel mängis otsustavat rolli tutvumine hispaania poeedi Federico García Lorca luulega, mis inspireeris teda ennast samuti kirjutama. Pärast ülikooli lõppu asuski Cohen peamiselt kirjutama. 1966. aastaks oli temalt ilmunud juba kolm luulekogu, mille müügiarv polnud siiski esialgu väga edukad. Cohen asus inspiratsiooni otsima New Yorgist ning teenis elatist laulude kirjutamisega teistele artistidele. 1967. aastal ilmus ka tema enda esimene plaat “Songs of Leonard Cohen” ning 1984. aastal lisandus diskograafiasse “Various Positions”. Mõned kuud enne surma mainis Cohen, et tal on lauasahtlis veel üsna palju avaldamata muusikat ja luulet, mida oleks tarvis viimistleda. Ta lausus: “Ei usu, et jõuan need lõpetada. Olen valmis surema ja loodan, et see pole liialt ebamugav.”

Poolas Poznańis toimus 9.– 23. oktoobrini XV rahvusvaheline Wieniawski-nimeline viiuldajate konkurss, mille võitis 20-aastane gruusia ja türgi päritolu viiuldaja Veriko Tchumburidze. Tchumburidze, kes varem on võitnud Tšaikovski-nimelise noorte muusikute konkursi, esitas finaalis Wieniawski 2. ja Šostakovitši 1. viiulikontserdi ning pälvis 30 000 eurot preemiaraha. Teise preemia (25 000 eurot) sai 25-aastane Bomsori Kim Lõuna-Koreast ja kolmandale kohale (20 000 eurot) tuli 22-aastane Seiji Okamoto Jaapanist. Neljandaks ja viiendaks (mõlemad kohad 10 000 eurot) tunnistati 26-aastane Luke Hsu (Ameerika) ja 25-aastane Richard Lin (Taiwan/Ameerika). Konkursil olid ka auhinnalised kuues ja seitsmes koht auhinnaga 5000 eurot, mille pälvisid 25-aastane poolatar Maria Włoszczowska ja 21-aastane Ryosuke Suho Jaapanist. Žürii liige Zakhar Bron avaldas aga mõningat pahameelt tänavuste tulemuste üle, öeldes, et ehk ainult kaks-kolm muusikut väärisid osalemist finaalis ja auhinnalisi kohti, ülejäänud poleksid pidanud konkursilavale pääsemagi. Lisaks Bronile kuulusid žüriisse veel Maxim Vengerov (esimees), kes kuulas ära ka kõik konkursi eelvoorud, ülejäänud liikmeteks Alena Baeva, Bartosz Bryła, Ilya Gringolts, Dong-Suk Kang, Konstanty Andrzej Kulka, Marios Papadopoulos, Mayumi Seiler, Kyoko Takezawa, Akiko Tatsumi, Vera Tsu ja Peter Zazofsky. Žürii auliige oli Krzysztof Penderecki ja Konkursi esimeses voorus osales 52 mängijat. Wieniawski viiuldajate konkurss toimub juba 1935. aastast ning varasemateks võitjateks on olnud näiteks Ginette Neveu, David Oistrahh, Boris Goldstein, Tatjana Grindenko ja Igor Oistrahh.