Otsingu tulemused

9. aprillil toimus G. Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis järjekordne legendaarse džässmuusiku ja helilooja Uno Naissoo nime kandev loomingu- ja interpretatsioonikonkurss. Konkursile laekus veerandsada laulu ja instrumentaalpala, millest finaalkontserdile valiti 13 parimat võistlustööd. Uno Naissoo oli Otsa kooli pikaaegne õpetaja ja 1977. aastal avatud levimuusikaosakonna juhataja ja eestvedaja. Koolil on kujunenud traditsioon tähistada tema sünniaastapäeva noortele heliloojatele mõeldud loominguvõistlusega. “Tegu on Eesti rütmimuusikale äärmiselt vajaliku ja omalaadse konkursiga. Selle võitjate hulgas on palju tunnustatud muusikuid, kellele Naissoo on olnud oluline eeskuju,” lausus Otsa kooli direktor Aarne Saluveer. Tulemused: I – Andro Urb “Polaarüksindus”, II – Madli Ainsalu “Jungle Speed”, III – Anett Tamm “Canvas”. Eriauhinnad: muusikakaupluselt PVX Muusik – Kristel Laas “Hingelind”; muusikakaupluselt Sound & Light – Maarja Aarma “Beating Hearts” ja “Don’t Throw This Heart Around”; muusikakaupluselt Stanford Music – Kaspar Tambur “Valud ja valed”. Konkursi koostööpartnerid ja toetajad on Eesti Esitajate Liit, Eesti Kultuurkapital, “Jazzkaar”, kauplus PVX Muusik, Stanford Music, EW Sound & Light.

10. aprillil oli G. Otsa nim muusikakoolis EMPi konkursi “Noor helilooja 2017” finaalkontsert. Tiitliga pärjati Gerta Raidma teose “I Dance With My Thought of You in the Freezing Wind” (“Ma tantsin jäises tuules oma mõttega sinust”, flöödile, bassklarnetile, löökpillidele ja vioolale) eest. Raidma õpib EMTAs Helena Tulve kompositsiooniklassis. Žüriisse kuulusid heliloojad Märt-Matis Lill, Liisa Hirsch ning Tatjana Kozlova-Johannes. Žürii sõnul jäi Raidma teos meelde oma rahuliku ja süvenenud kulgemisega. Selles oli tunda teatud küpsust, fokuseeritust ühele selgele ideele, mida helilooja kandis läbi terve teose, muutumata seejuures üksluiseks ja igavaks. Võidutöö paistis silma tervikliku vormi, ökonoomse vahendite kasutamise, peene kõlakäsitluse ja professionaalselt vormistatud partituuriga. Teise koha pälvis Madli Marje Sink teosega “5” löökpilliansamblile ning kolmanda koha Liisa Hõbe teosega “Valgevalul” klaverile, klassikalisele kitarrile ja tšellole.

Eelmisel aastal uue alguse saanud keskastme lauluõpilaste konkurss korraldati tänavu 31. märtsil H. Elleri nimelises Tartu muusikakoolis. Osales 14 lauljat nooremas ja 8 lauljate vanemas rühmas Elleri ja Otsa koolist, TMKKst ja EMTA ettevalmistusosakonnast. Žüriis hindasid esinejaid Piia Paemurru, Pirjo Jonas ja Endel Nõgene. TULEMUSED Noorem vanuserühm I – Brigitta Listra (Otsa kool, õp K. Plaas-Kala). II – Joonas Käsper (Elleri kool, õp T. Noor); Rael Rent (Elleri kool, õp K. Puis). III – Laura Retti Laos (Otsa kool, õp E. Pärg). Vanem vanuserühm I – Hälis Rünk (Otsa kool, õp M. Eensalu). II – Maarja Triise (Otsa kool, õp E. Pärg); Merit Kraav (Elleri kool, õp K. Puis). III – Carol Männamets (Otsa kool, õp E. Pärg); Triin Eliis Süld (Otsa kool, õp M. Eensalu). Diplom – Sandra Siniväli (Eller kool, õp V. Kallaste). Parim kontsertmeister – Jaan Kapp (Elleri kool). * 9.–10. märtsil oli H. Elleri nimelises Tartu muusikakoolis keskastme koolide puhk- ja löökpilliõpilaste konkurss. TULEMUSED PUUPILLID Žürii: Olavi Kasemaa (EMTA, saksofon), Jonathan Henderson (RO Estonia orkester, flööt) ja Soo-Young Lee (ERSO, klarnet). Noorem vanuserühm Flööt I – Tuule-Helin Krigul (TMKK, õp M. Peäske). II – Teele Masing (Elleri kool, õp H. Mägi). III – Siret Sui (TMKK, õp Mihkel Peäske). Diplomid – Kleer Suursild (TMKK, õp R. Peäske); Laura Pähkel (TMKK, õp M. Peäske); Susanne Rull (TMKK, õp R. Peäske). Klarnet III – Gunnar Mändmets (Elleri kool, õp T. Kalm); Markus Sügis (Elleri kool, õp T. Kalm). Diplomid – Anita Maasalu (Otsa kool, õp V. Sakkos); Anni Ritson (Elleri kool, õp T. Kalm). Grand prix ühe teose esituse eest – Gunnar Mändmets. Saksofon II ja grand prix ühe teose esituse eest – Emma Jõgi (TMKK, õp O. Kasemaa). Oboe Diplom – Mirjam Murd (Otsa kool, õp R. Käärik). Fagott III – Peeter Johannes Priks (Otsa kool, õp T. Velmet). Vanem vanuserühm Flööt I – Kerstin Laanemets (TMKK, õp M. Peäske). II – Jennie-Ry Lootus (TMKK, õp R. Peäske). III – Kristjan Lume (TMKK, õp R. ja M. Peäske). Klarnet II – Valeri Trahhatsjov (TMKK, õp V. Vurm). II – Kerit Ilves (Otsa kool, õp V. Sakkos). III – Marta-Madleen Tamm (TMKK, õp V. Vurm). Saksofon I – Taavi Poll (Otsa kool, õp L. Sepp). Fagott I ja grand prix ühe teose esituse eest – Jakob Peäske (TMKK, õp P. Sarapuu). VASK- JA LÖÖKPILLID Žürii: Olavi Kasemaa (EMTA, saksofon), Peeter Margus (ERSO, tromboon), Viljar Lang (Vanemuise SO, trompet), Heigo Rosin (EMTA, löökpillid). Noorem vanuserühm Trompet II – Villem Süvari (TMKK, õp I. Vau). III – Mehis Ots (TMKK, õp A. Ots); Mattis-Johan Mere (TMKK, õp A. Ots). Diplom – Martin Reinmets (TMKK, õp A. Ots). Metsasarv I – Mariell Oserov (TMKK, õp K. Kulmala, K. Koppel). Eufoonium II – Rene-Henrik Sirkas (Elleri kool, õp P. Sonn); Joosep Serva (Otsa kool, õp K. Kiik). Vanem vanuserühm Trompet I – Jüri Jõul (Elleri kool, õp P. Sonn). II – Villem Endel Tiits (TMKK, õp A. Ots); Laur Keller (TMKK, õp A. Ots). III – Joanna Volkova (TMKK, õp A. Ots). Metsasarv I – Artur Reinpõld (Elleri kool, õp K. Otsing). III – Eliise Tani (Elleri kool, õp K. Otsing). Tromboon I – Kaspar-Oskar Kramp (TMKK, õp A. Kontus). Löökpillid I – Tanel-Eino Novikov (TMKK, õp K. Mäeots). II – Teodor Hirvoja (Otsa kool, õp R. Roos, Z. C. Marjami). III – Marie Luhamäe (Otsa kool, õp R. Roos). * 14.–19. märtsini oli Riia Daržiņši-nimelises muusikakeskkoolis I rahvusvaheline konkurss keelpillimängijatele “International Baltic Competition for Young Musicians 2017”. Viiuli A-grupis sai diplomi Uku Toots (Elleri kool, õp E. Roosaar), B-grupis said III koha Rahel Peäske (TMKK, õp T. Peäske) ja Liilian Lember (TMKK, õp S. Kuulmann-Martin) ning diplomi Johannes Palm (Elleri kool, õp K. Eeroja-Põldoja). C-grupis sai I koha Linda Lukas (Elleri kool, õp K. Kriit). Kontrabasside kategoorias sai C-grupis diplomi Martin Torp (TMKK, õp K. Olt). Harfimängijate hulgas sai I koha Kaisa Helena Žigurs ja diplomi Marietta Mark (mõlemad TMKK, õp E. Peäske). * 26. märtsist 1. aprillini Peterburis toimunud VII Sviridovi-nimelisel rahvusvahelisel noorte muusikute konkursil saavutas TMKK XI klassi õpilane Aleksandra Serebrjakova (õp N. Murdvee) viiuldajate kolmandas vanuserühmas III koha. Eestist oli Serebrjakova konkursi ainus osaleja, kuid viiuldajate kolmeliikmelisse žüriisse oli palutud Mare Teearu (EMTA). * Elleri kooli II kursuse klaverieriala õpilane Liisa-Maria Marrandi (õp T. Joamets) pälvis I koha 24.–26. märtsil Pihkvas VII Rimski-Korsakovile ja Mussorgskile pühendatud rahvusvahelisel noorte interpreetide konkursil. Sama kooli IV kursuse õpilane Helar Jõgi (õp K. Kudu) saavutas 10.–12. aprillil Leedus Kaunases toimunud rahvusvahelisel akordionikonkursil “Ascoltate 2017” II koha. I koha pälvinud Liisa-Maria Marrandi 24.–26. märtsil Pihkvas VII Rimski-Korsakovile ja Mussorgskile pühendatud rahvusvahelisel noorte interpreetide konkursil.

Armeeniast maailmalavadele – isikupärane ja juurtetruu Tigran Hamasyan. FOTO ALLABOUTJAZZ.COM Tigran Hamasyanist räägitakse lihtsustatult kui jazzpianistist, ent selle sildi taga on helilooja, kes kasutab oma loomingus Armeenia rahvamuusikat, hipsterlikke elektroonilisi kõlasid, dubstep’ilikke käike, vaimulikku koorimuusikat ning elemente metal’ist ja rockist. Tema pianistlik mängustiil on mõjutatud barokilikust tantsulisusest ja polüfooniast, XIX sajandi virtuoossest matšopianismist ning õrnadest impressionistlikest kõlaideaalidest. Erinevate ajastute ja stiilide virvarri seob ühtlaselt läbiv melanhoolne dramaturgiline liin, mis tekitab tugeva terviku. Sellise kirjelduse peale tahaks kohe hüüda: jazz is dead! Õnneks ... Hamasyan on ise ka tõdenud, et pole kindel, kas ta sooviks olla jazzmuusik sellisel moel, nagu enamik inimesi ette kujutada tahaks. Ta on oma helikeelt teadlikult lihvinud ning vältinud bebopilikke klišeesid, kuigi võiks kahtlemata ka ainuüksi nende abil vaimustavaid kuulamiselamusi pakkuda. Hamasyani eklektiline helikeel ei kõla tehislikult, sest erinevate traditsioonide ja kultuuriruumide sees olemine on tema jaoks loomulik elulaad. Teekond Armeenia rahvamuusika lätetele Lapsena kuulas Hamasyan isa plaadikogust leitud Led Zeppelini, Black Sabbathit ja Queeni ning unistas trash metal-bändis kitarri mängimisest. Kuna Armeenia oli osa Nõukogude Liidust, sai ka väike Tigran sarnaselt paljude eestlastega karmi ja tugeva hariduse klassikalise klaveri alal. Ta soovitab noortel jazzpianistidel tegelda eelkõige Chopini ja Bachiga. Jazzmuusikaga hakkas ta tegelema üheksa-aastaselt ning teismelisena esines ta kohaliku bigbändi vokaalsolistina. Umbes samas eluetapis otsustas ta eirata jazzi mängimisele esitatavaid ootus ning võttis kasutusele Armeenia rahvamuusika. Tema idee oli improviseerida rahvaviiside põhjal, kuid raskus seisnes selles, et Armeenia rahvamuusika on modaalne ning ilma akordijärgnevuseta. Algas huvitav protsess – harmoniseerimata kujul esitatavate meloodiate harmoniseerimine. “Rahvamuusika on suurim eneseväljenduse vorm. Kui tahad tänapäeval olla muusik, on vaja näida lahe või eriline. Aga minevikus võis muusik olla igaüks. Iga tegu ja tseremoonia oli muusikaga rikastatud. Jälgisid, kuidas naised võid tegid ning seda saatis laul. Läksid Armeenia maapiirkondadesse ja nägid inimesi spontaanselt laulmas. See on võrratu. Justkui muusika sünd.” Loe edasi Muusikast 4/2017

Rudolf Baršai (paremal) võttis Jaan Räätsa “Kontserdi kammerorkestrile” kohe Moskva kammerorkestri repertuaari ning juhatas seda 1962. aastal Moskvas, 1963ndal ka Leningradis. Pariisis, Londonis ja New Yorgis Carnegie Hallis. FOTO ETMMi KOGUST On vaieldud, kas Heino Elleri ja tema õpilaste puhul on põhjust rääkida pigem koolkonnast või kompositsiooniklassist. Vastus sõltub osalt ajajärgust, mille kohta küsimus esitatakse. Enne Teist maailmasõda võib Ellerit ja tema õpilasi vaadelda ehk tõesti koolkonnana, s.o kindlaid esteetilisi tõekspidamisi järgivate heliloojate grupina, kelle loomingus domineeris instrumentaalmuusika ja kes väljendasid end Eesti tollases kontekstis modernistlikuks peetud helikeeles. Hiljem on aga Elleri õpilaste seas olnud väga erineva, et mitte öelda vastandliku käekirja ja suunitlusega heliloojaid, kelle puhul kindlasti ei saa esile tuua ühtseid stiililisi taotlusi. Siiski näib Elleri õpilaste töid ka pärast sõda iseloomustavat viimistletus ja loogiline vorm. Lisztist Ellerini Läbimõeldud ja terviklik vorm paistab olevat Elleri kompositsiooniõpetuses üldse keskse tähtsusega. Konkreetsemalt tundub selle käsitlus välja kasvavat Liszti monotematismi kontseptsioonist. Üldistatult viitab monotematismi mõiste ühele temaatilisele algideele, mis arengu jooksul transformeerub arvukateks ja üksteise suhtes kontrastseteks muusikalisteks teemadeks. Selline teemakäsitlusviis tõi kaasa ka olulised muudatused teoste vormilises ülesehituses, millest kõige iseloomulikum oli üksikosa vormi (one-movement form) ja tsüklilise vormi (cyclic form) segunemine. Teatavasti iseloomustab üksikosa vormi suhteline homogeensus, aga tsüklilist vormi pigem kontrast seda moodustavate (ala)osade vahel. Monotematism kui retooriliselt kontrastsete muusikaliste üksuste ühtsus temaatilisel ja motiivilisel pinnal võimaldas need kaks printsiipi ühendada ja luua nähtuse, mida tänapäeval tuntakse kahedimensioonilise vormina (two-dimensional form): selle temaatiliselt kontrastseid lõike võib ühelt poolt vaadelda kui (sonaadi)tsüklit, teiselt poolt aga kui üheosalise vormi (tavaliselt sonaadivormi) alaosasid. Enamasti avaldub kahedimensiooniline vorm üheosalise teosena, mille krestomaatiliseks näiteks on Liszti h-moll klaverisonaat: kirjutatud sonaadivormis, kuid selle alaosi või nende vahele lisatud vormilisi interpolatsioone võib ühtlasi mõista ka sonaaditsükli osadena. Ent kahedimensiooniline vorm võib avalduda ka mitmeosalise vormina. Sellises vormis on teose osad küll sonaaditsüklile omaselt kontrastsed, kuid on lähtuvalt monotematismi printsiibist tuletatud samast temaatilisest algest. Veelgi enam, selline vorm moodustub sageli kahest karakteri mõttes suhteliselt kontrastsest teemade grupist A ja B, mis viiakse läbi vaheldumisi kõikides teost moodustavates osades: näiteks esimeses osas kõlavad A, B ja A, teises osas B, A ja B ning kolmandas osas taas A, B ja A (st et A funktsioneerib põhiteemana esimeses ja kolmandas ning sekundaarse teemana[1] teises osas, B aga põhiteemana teises ning sekundaarse teemana esimeses ja kolmandas osas). Detailsest keerukusest hoolimata on sellisele vormiprintsiibile võimalik taandada näiteks Liszti “Faust-sümfoonia”, mis on tsüklilise kahedimensioonilise vormi klassikaline näide. [1] Kasutan siin neutraalset mõistet sekundaarne teema, mis võib viidata nii sonaadivormi kõrvalteemale, kolmeosalise vormi kontrastsele keskosale, mõnele rondo episoodile kui suhteliselt lõpetatud teemale ehk nn siseteemale (interior theme), menueti või scherzo trio osale jne. Loe edasi Muusikast 4/2017

Prantsuse pianisti Nicolas Horvàthi (s 1977) nimi on meie tähelepanelikumale muusikahuvilisele kindlasti juba silma jäänud. Tegemist on väga omanäolise ja ehk pisut ebatavalise pianistiga, kelle kontsertide formaadid ja repertuaar on haruldased. Horvàth on õppinud Pariisi muusikakõrgkoolis École Normale de Musique ja on paljude rahvusvaheliste konkursside laureaat, nt Luigi Nono konkurss (Torino), Franz Liszti konkurss (Jaapan) ja Aleksandr Skrjabini konkurss (Pariis). Oma kiires ja sisutihedas elus peab Horvàth kõige muu kõrvalt tähtsaks eesti muusika tutvustamist maailmas. Ta on ka tänavuste Eesti muusika päevade külaline ja toob 9. aprillil kell 13 Eesti Raadio 1. stuudios kuulajate ette kava “Hommage: Jaan Rääts”. Pianist on kokku pannud põneva läbilõike sel aastal 85. sünnipäeva tähistava maestro klaveriloomingust, sekka kõlab pühendusteoseid Räätsa käe all kompositsiooni õppinud heliloojailt. Palun rääkige oma hiljutisest debüüdist Pariisi filharmoonia suures saalis. Nicolas Horvàth: See on pisut hullumeelne projekt, mille ideed olin juba kaua mõttes kandnud. Kontserdil oli kavas kogu Philip Glassi klaverilooming – 12 tundi muusikat kella seitsmest õhtul seitsmeni hommikul, täiesti ilma pausideta. See tähendab, et mängin ühe teose teise järel ja pole aplause lugude vahel. Lõpetuseks, nagu igal kontserdil, võib mängida lisapalu. Pariisi filharmoonia on kõige tähtsam kontserdisaal Prantsusmaal ja üks tähtsamaid Euroopas. Publik aplodeeris mulle püsti seistes. Mängisin üheksa lisapala. Esimeseks esitasin Jaan Räätsa “Raadio 4”, mida mängisin kaks korda kiiremas tempos, nii et sellest sai tõeliselt virtuoosne pala. Publiku reaktsioon Räätsa palale oli hämmastavalt soe. Lisaks juhtus midagi väga imelist: kaheksanda lisapala järel ei teadnud ma enam, mida mängida (olin tegelikult ette valmistanud ainult ühe lisapala) ja küsisin publikult, mida nad tahaksid kuulda. Ja saalist kostis, et veel seda eesti lugu. Nii esitasingi uuesti lõppu Räätsa “Raadio 4”. Publik aplodeeris vaimustunult. Arvan, et niisugune reaktsioon saab tulla ainult siis, kui esitada seda teost vähem akadeemiliselt. Siit justkui järelduks, et Pariisi filharmoonias võiks samasugune kontsert toimuda Jaan Räätsa klaverimuusikast ... Kas tema muusika vääriks teie meelest rohkem tähelepanu? Leian tõesti, et Räätsa muusika väärib palju suuremat tähelepanu! Üks põhilisi probleeme Räätsa klaverimuusikaga on seotud tema n-ö ametliku staatusega. Me kõik teame, et kui meilt soovitakse mõne austatud ja ametliku tähelepanu all oleva helilooja teost, mängime seda aukartuses ja väga akadeemiliselt – ehk väga igavalt. Tempo ei liigu terve osa jooksul kübetki ja kõik noodid on võrdsed, kui kuskil on kirjas forte, mängitakse ühesuguses forte’s poolteist lehekülge jne. Selline esitusmaneer ei tööta ning muudab Räätsa muusika kahvatuks ja igavaks. On ainult üks pianist, kelle Räätsa esitust ma väga hindan ja selleks on Kalle Randalu. Kuidas üldse jõudsite Eesti muusikani? Mäletan väga eredalt päeva, mil puutusin esmakordselt kokku Eesti muusikaga. See oli ilmselt aastal 1999, kui kõndisin sisse FNAC plaadipoodi Salle Pleyeli lähistel. Poes käis juhuslikult klassikaplaadi esitlus, milleks oli Arvo Pärdi “Tabula rasa”. See teos on nii ilus, et tundsin seda kuulates, kuidas aeg peatus. Istusin maha ja kuulasin ära terve plaadi, samal ajal oma elu üle mediteerides. Sellest ajast olen suur Pärdi muusika austaja. Kurb, et ta pole klaverile kuigi palju kirjutanud. Sealt algas ka minu suur uudishimu Eesti muusika vastu. Tõsisemalt ja järjepidevalt olen Eesti muusikat oma kontsertidel mänginud aastast 2011. Kui nägin esmakordselt Räätsa käsikirju, sattusin kohe vaimustusse – sain aru, et see on väga kõrge kvaliteediga muusika. Tundsin, et hoian käes aaret ega suutnud aru saada, miks seda muusikat ei mängita. Justkui üks minusugune pianist oleks avastanud Prokofjevi ... Minu Jaan Räätsa muusikaga seonduvad tunded on alati olnud väga intensiivsed ja vaimustavad. Ma isegi ei vääri au mängida nii kõrgetasemelist muusikat! Selline au peaks osaks saama hoopis Jevgeni Kissinile, Arkadi Volodosile või Maurizio Pollinile, mitte Nicolas Horvàthile. Põhjus, miks ma mängin palju Eesti muusikat, on puhtalt selles, et olen sellega saavutanud suurt edu. Positiivset vastukaja on tulnud nii publikult kui ka kriitikutelt. Tahan Eesti muusikat propageerida, kuna leian, et see on geniaalne, ja loodan, et nii mängitakse seda ehk rohkem ka mujal maailmas. Olete eriti palju mänginud just Räätsa teoseid, plaanis on salvestada kogu tema klaverilooming. Kuidas on Räätsa muusika puhul teie esitusstiili mõjutanud otsene koostöö heliloojaga ja varasemate salvestuste kuulamine? Kui minna Jaan Räätsa kui üsna vaikse inimese juurde küsima, mis inspireeris teda üht või teist teost looma, võib saada lihtsa vastuse, et lood ei tule inspiratsioonist, vaid selline ongi helilooja elukutse – kirjutada muusikat. Mul õnnestus heliloojale ette mängida. Demonstreerisin talle, kuidas tema teos salvestustel enam-vähem kõlab ja kuidas seda minu arvates võiks mängida. Ma lasin tal valida erinevate variantide vahel, et näha, milline on autorile meelepärasem. Räätsale meelepärased esitusversioonid erinesid oluliselt meile tuntud salvestustel kõlavast. Räätsa komponeerimismeetod tundub teatud mõttes olevat kaleidoskoopiline. Selline tehnika võis tuleneda tema raadiotööst helirežissöörina. Kui vaadata tema noodipilti, siis mõjub see isegi visuaalselt kollaažina. Üritan siit mängides alati leida loogikat. Liialt motoorne esitus muudab kollaaži liiga nähtavaks ja nii muutub lugu kahvatuks. Aga kui näha kollaaži arengut suuremas plaanis, üritada leida loogikat, teada täpselt “kleepekohti” ja mängida muusikaliselt väljendusrikkalt, kujuneb sellest midagi väga suursugust ja võimast. Nii jõuab muusika oma tähenduses hoopis uuele tasandile! Olete vist ainus pianist maailmas, kes on mänginud üle ööpäeva kestvaid kontserte. Milline neist on siiani pikim? Esialgu mängisin viie tunni jagu Philip Glassi muusikat, misjärel õppisin tema helitöid üha juurde. Nii see idee arenes ja lõpuks hakkasin sama põhimõtet rakendama ka teiste heliloojate puhul. Oma pikimal kontserdil mängisin 35 tundi järjest Satie’ teost “Vexations”. Ilma pisimagi pausita! Selle teose kohta on palju väga huvitavat kirjutatud, et see on elu muutev kogemus jne. Esialgu mõtled, et see on mingi jama. Kuid tegelikult pean nõustuma, et see ongi väga eriline kogemus. Esiteks pidin täielikult muutma oma mängutehnikat, sest peale viit tundi hakkad tundma valu ja pinget, väsimust lihastes. Esimene selline kogemus oli väga raske, seepärast pidingi oma tehnikat muutma, et suuta end kuidagi mängu ajal lõdvestada. Kas see vajab väga erilist ettevalmistust? Jah, kui ees on näiteks Satie’ “Vexationsi” esitus, siis ei söö ega joo ma kolm päeva enne kontserti. Mitte tilkagi vedelikku! Mu sisemus peab olema puhas. Juba siis, kui ma lavale kõnnin, näen välja nagu zombie. (Naerab.) Olen nende kontsertidega mitmeti katsetanud ja kõige paremini toimib selline ettevalmistus, et oled voodis ega tulegi sealt välja. Kui kolm päeva ei söö, on teisiti raske energiat säästa. Aga kui midagi ei söö ja püsid voodis, hakkad ühel hetkel nägema ka hallutsinatsioone. Tundub kõhedalt põnev kogemus ... “Vexationsi” puhul kordad sama asja 840 korda. Selles loos pole selget meloodiat, selget harmooniat, justkui hõljuksid ajas ja kosmoses. Kõik toimib nagu enesehüpnoos ja hakkadki laval nägemusi nägema ... Satie komponeeris selle teose, kui oli kaotanud ainsa naise, keda üldse iial armastanud – Suzanne Valadoni. “Vexationsi” tuum ongi see, kui kaotad kellegi, keda väga armastad, ja otsid vastust, mida pole olemas. Enamasti hakkan ma just lõpupoole, umbes 800. korduse aegu aeglasemaks jääma. Tajun lõpu lähenedes tohutut kurbust, sest tean, et pikka aega ma seda teost uuesti ei esita, kuna selleks on nii raske valmistuda. Kui ma esimest korda selle loo lõpetasin, olid pisarad kohe-kohe tulemas, aga loomulikult ei saanud ma laval nutta. Lubasin publikule lisapala, kuid käisin enne tualetis just seepärast, et ei suutnud nuttu tagasi hoida. Kui lahkud armastatust mõistes, et siin ongi lõpp – see ongi “Vexations”, üks imelisemaid teoseid, mis kunagi klaverile loodud. Milline publik sellistel kontsertidel käib? Huvi on olnud väga suur. Soovin, et publik saaks kontserdist osa just nii nagu tahab. Näiteks soovitan kuulajatel kaasa võtta padi või tulla, kaenlas magamiskott, söök ja jook – kõik, mida nad ise tahavad. Nad võivad ka teha, mis soovivad: tulla mulle lähemale, pildistada. Pole aplause, ei pea olema tasa, võib mängu ajal sisse-välja käia. Väga huvitav on see, et inimesed on isegi vaiksemad kui klassikakontserdil tavaliselt. Teie nimi ei kõla väga prantsuspäraselt ... Ma pean ennast “ehtsaks” prantslaseks. Kui minna läbi Prantsuse ajaloo, siis on näha, et selle piirkonnaga on seotud mitmed rahvused, impeeriumid, sõjad ... Kui inimesed räägivad rahvuslikkusest ja sellest, et nad on ehedad, patriootlikud prantslased, siis tegelikkuses seda ei eksisteeri. Mu isa on ungarlane, ema itaallane, mina ise olen sündinud Monacos ja ma olen prantslane! (Naerab.) Olete päris palju konkursse võitnud, kuidas suhtute võistlemisse? Hakkasin konkurssidel osalema väga vanalt. Nüüdseks olen üheteistkümne konkursi laureaat, seitsmel neist sain esikoha. Ja seda kõike pooleteise aasta jooksul! Seda on tõesti palju nii napi ajavahemiku kohta. Olengi selline, et teen palju asju korraga. Aeg lendab ju. Parem teha asju siis, kui need on reaalselt võimalikud. Kui vanalt te siis spurtisite? Kolmekümneselt, ja see on tõesti väga hilja. Kui osalesin rahvusvahelisel Skrjabini konkursil, oli vanusepiirang 30 ja ma olingi juba 30. Registreerisin viimasel võimalikul kuupäeval, kaks nädalat enne konkurssi. Ka kava valmistasin ette kahe nädalaga. Sel ajal arvati, et olen pianistiks kõlbmatu ega anna iial ainsatki kontserti. Kui mulle väga lähedane sugulane ühel päeval suri, oli see mulle tõeline šokk. Aga teadsin, et ta poleks tahtnud mind nutmas näha ja andsingi lubaduse, et ei nuta ta matustel. Ainus viis lubadust pidada oli panna end konkursipinge alla. Registreerisingi end Skrjabini konkursile, mille alguseni oli jäänud kaks nädalat. Harjutasin hommikust ööni nagu hull. Mu õpetaja hoiatas, et ma poleks liiga lootusrikas, ja oli kindel, et ma ei võida seal midagi. Aga läksin konkursile, mängisin ja võitsin esikoha! Missugused on teie tulevikuplaanid Eesti muusikaga? Mul on palju mõtteid, ideid ja juba teoksil projekte seoses Eesti muusikaga. Olen salvestanud pooled Jaan Räätsa sonaatidest – 1., 2., 3., 4. , 9. ja 10. – see plaat ilmub sel kuul, aprillis. 5., 6., 7. ja 8. sonaadi salvestus peaks toimuma tänavu oktoobris. Samuti on ootel Räätsa klaverikontsertide plaadistus. Kui kõik läheb hästi, peaks esimene plaat sellest sarjast ilmuma oktoobris 2017 firmas Naxos Classics. Samale firmale on järgmiseks aastaks kavandatud ka Tõnu Kõrvitsa klaveriloomingu plaadistus. Järgmise, 2018. aasta plaanis on veel salvestada Tüüri klaverikontsert, sihikul on ka Mihkel Keremi klaverimuusika plaadistus, album Lepo Sumera muusikast, Eespere klaveriloomingu album ning pühendusteosed, mille olen Jaan Räätsa 85. sünnipäevaks tellinud tema õpilastelt – Tüürilt, Kõrvitsalt ja Pozdejevilt. Kuidas näete Eesti muusikat suuremas, maailma muusika plaanis? Tegelikult ei tea enamik maailma üldse suurt midagi Eesti olemasolust. Selge see, et muusikute jaoks on Eesti Arvo Pärdi riik. Kui mängisin oma kontsertidel Eesti muusikat, öeldi mulle: “Aga see ei kõla ju üldse nagu Arvo Pärt!”. Prantsusmaa muusikatraditsiooni mõõdetakse ligi tuhande aastaga. Milline areng on aga toimunud Eestis vaid saja aastaga! Eestis elab umbkaudu miljon inimest, mis viitaks justkui sellele, et igas peres peab olema vähemalt üks geenius! (Naerab.) Mis mulle Eesti muusikasse süvenedes on veelgi enam meeldima hakanud, see on mitmekesisus. Nii palju isikupäraseid heliloojaid! Muidugi on näha mõjutusi, aga mitte selles mõttes nagu me Prantsusmaal räägime, nt serialismi või neoklassitsismi koolkonnast. Näiteks Räätsa koolkonda pole ju olemas, sest kõik tema õpilased on nii omamoodi ja erinevad. Minu arvates pole ka Elleri koolkonda, sest temagi õpilaste helikeel on selleks liiga erinev, et nimetada seda üheks koolkonnaks. Olete iseenda mänedžer, lisaks õpetate ja annate kontserte. On teil mingi kindel rutiin, mida te igapäevases elus rakendate. Kuidas te kõike seda jõuate? On üks asi, mida ma üldse ei armasta teha – magada. Kahju, et see raiskab mu aega. Kui on kiire ja kogu aeg midagi teoksil, siis ei tule ängistust peale ja pole aega üle mõelda. Millist nõu annaksite noortele muusikutele? Mida pakub elu professionaalse muusikuna? Tavainimesele on tihtipeale raske selgeks teha, et muusik ei ela tavalist elu. Muusiku elukutse ja elustiiliga kaasneb palju asju, millest ilma jääd. Kui oled üksinda, siis on lihtsam, aga kui kellegagi oma elu jagad, võib see partnerile olla väga raske. Aga nõu, mida ma võiksin anda? Kuulata oma sisemist häält. Mitte kuulata inimesi, kes sind maha teevad. On ainult üks asi, mis sind teistest eristab, ja see oledki sina ise. Horowitz ütles karjääri kohta, et talent moodustab kaks ja töö 98 protsenti karjäärist. Kui mõni inimene on liiga andekas, ei saavuta ta kunagi edu, sest tal võib puudu jääda sellest 98% tööst. Ainus asi, mis asjad käima lükkab, on töö – harjutamine. Jätka tõsist tööd isegi siis, kui sul parasjagu pole palju kontserte. Usu endasse ja oma muusikasse, püüa inimesi oma muusikaga õnnelikuks teha, et näidata ilu muusikas. Meie, muusikud, oleme ikkagi publiku jaoks ja tõsine harjutamine ei saagi lõppeda ... Peame tegema kõik nii ilusaks kui suudame, et publikut rõõmustada, saades nii ka ise õnnelikuks! Ilmunud Muusikas 4/2017

Hele-Mai Poobus “Anu Kaal. Kahel pool eesriiet” Toimetaja Margot Visnap, kujundaja Enno Piir. Kirjastus Hea Lugu, 2016, 216 lk. Kuulus laulja Fjodor Šaljapin olevat kord ütelnud Maksim Gorkile: “Sinust jäävad alatiseks järele raamatud, kuid kellele mina veel vajalik olen, kui mu hääl on vaikinud?” Õnneks on Šaljapini häält salvestatud heliplaatidele ja tema raamatud “Lehekülgi minu elust” ning “Mask ja hing” avavad suure kunstniku loomingu tagamaid. Kuid kirjaniku ja laulja loomingu kontakt lugejate või kuulajatega erineb diametraalselt. Iga etendus või kontsert sünnib vahetus kontaktis saaliga just siin ja praegu, midagi parandada või muuta pole võimalik. Anu Kaal on laulnud Estonia laval 30 aastat. Alates 1994. aastast on tema elu sisuks olnud pedagoogiline tegevus, aktiivne kaasalöömine Estonia seltsi ja Eesti teatriliidu ettevõtmistes ning rõõmu tundmine vanaema rollist. Ta on endiselt nii vaimselt kui füüsiliselt suurepärases vormis, ikka elurõõmus ja abivalmis. Laulmas me teda enam ei kuule. “Lahkusin teatrist õigel ajal, valutu see polnud, aga ma arvan, et see oli õige.” Nii ütleb peategelane ise ilmunud raamatus “Anu Kaal. Kahel pool eesriiet”, mille on koostanud tema õpilane Hele-Mai Poobus. Kuna mul on olnud võimalus näha selle võluva lauljatari teatriteed algusest peale paljude aastate vältel, muu hulgas ka enda lavastuste peategelasena, siis võin tunnistada, et raamat annab Anu olemust edasi väga usutavalt ja tõetruult. See ei ole tagasivaade tuntud solisti ja Nõukogude Liidu rahvakunstniku kõrgest kellatornist, vaid siiras tänu oma õpetajatele alates muusikakoolist kuni La Scala stuudioni ning kõikidele kaasteelistele koorilaulja garderoobist peale. Kuninganna regaalid olid tema seljakotis kindlasti olemas. Mitte igal noorel üliõpilasel pole julgust ja valmisolekut ootamatult lavale astuda Öökuninganna üliraskes osas Mozarti ooperis “Võluflööt”. Konservatooriumi diplomitööd – Gilda Verdi ooperis “Rigoletto” – esitades oli Anu juba täieõiguslik Estonia solist. Meenutades tema häälele kõige lähedasemaid osi Donizetti ooperites “Lucia di Lammermoor”, “Rügemendi tütar” ja “Armujook”, saame täpse ülevaate ka kahe Verdi ooperirolli küpsemisest, kus materjali vastupanu ületamine nõudis juba tunduvalt suuremat pingutust. Need olid Luisa ooperis “Luisa Miller” ja Violetta ooperis “Traviata”. Just Violettat on Anu Kaal laulnud üle saja korra ning astunud sellega publiku ette paljudes teisteski ooperiteatrites peale Estonia. Anu on üks vähestest lauljannadest, kes lisaks Lucia keeruka rolli esitamisele on käinud laval ka Pipi Pikksukana, läbinud suuskadel Keila maratoni ning roninud alpinistina Elbrusel. Seda raamatut on kerge lugeda. See pani mu südames helisema ka väga konkreetsed stseenid ühest või teisest etendusest kauges minevikus. Enesest mõista on nende kaante vahel kirjas veel tema tegevus kontserdilavadel ja pedagoogina, sõna saavad nii mõnedki tema kolleegid. Ainult tema sünniaega sellest raamatust ei leia. Jääb kehtima inglaste ütlus daamide vanuse kohta – üle kahekümne (over twenty), mis Anu puhul ongi väga sobilik.

Hedvig Hansoni trio 2015. aasta sügisel Võru Jazziklubi laval. FOTO KRISTEL ONNO Eelmise aasta lõpust saati on Muusikas ilmunud artiklitesari, mis räägib Eestis tegutsevatest jazziklubidest. Suure linna Tallinna vaheldusrikas ja tihe jazzielu pole kellelegi üllatuseks, seda suuremat rõõmu teevad aga teated sellest, kui entusiastlikult edendatakse jazzielu ka väiksemates linnades. Neis on ka muusikaline mõõtkava ja mastaabid mõistagi väiksemad, kuid kuulajaid ja esinejaid jagub, tegutsemistahe ei rauge ning kõikjalt tuleb kinnitussõnu selle kohta, et kui leidub eestvedajaid ja käiseid üles käärijaid, pole põhjust rääkida ka pöördumatust, paratamatust ääremaastumisest. Käesolevas intervjuus kinnitab seda Võru Jazziklubi projektijuht Kristel Onno. Millistel asjaoludel pandi alus Võru Jazziklubile? Võru Jazziklubi sai alguse kahe Viljandi kultuuriakadeemia kultuurikorralduse eriala tudengi soovist oma teadmisi päris elus rakendada. Tekkis mõte oma kodulinnas (ja teise tudengi jaoks täiesti teises Eestimaa otsas) midagi ära teha ning sisetunde järgi langes valik jazzikontsertide korraldamisele. Eks me alguses ei osanud aimata, kas Võrus üldse on jazzmuusikale piisavalt publikut. Pärast esimeste kontsertide korraldamist saime aga oma küsimusele kindla vastuse – Võrus on jazzipublikut küllaga. Milline on praegu ja milline on olnud varem Võru jazzielu? Varem oli meie teada Võru jazzielu üsna kesine, sest aastas toimus kaks kuni kolm jazzmuusika kontserti. Praegu on kohalik jazzielu palju elavam, neile paarile kontserdile on lisandunud meie panusena igal aastal keskeltläbi kümme kontserti. Kuidas iseloomustate oma linna jazzipublikut? On siin mingi spetsiifika, millega tuleb arvestada? Võru jazzipublik on meiega väga tihedasti kokku kasvanud. On tekkinud paras ports püsikuulajaid, kes on peaaegu igal kontserdil kohal. Nendest on saanud justkui omad inimesed, keda saab ka tänaval teretada. Oleme tähele pannud, et meie kuulajatele on sümpaatne lõunamaise maiguga muusika. Flamenko, prantsuse šansoon, tango, bossanoova – tundub, et need märksõnad panevad Võru jazzisõbra südame põksuma. Kuidas on rahastuse ja piletituluga? Kuidas end ära majandate? Rahastuse poole pealt on meile suureks toeks Eesti Kultuurkapital ning kohalik omavalitsus, samuti ka meie peamine koostööpartner Eesti Jazzliit. Üksnes piletituluga ei suudaks me end kahjuks ära majandada. Millised on suurimad elamused juba toimunud kontsertidest? Eks iga kontsert on oma nägu ja valmistab alati millegagi suure elamuse. Kui midagi konkreetset välja tuua, siis kõige meeldejäävama elamuse pakkus ilmselt Sofia Rubina & Jason Hunter Band. Maja oli rahvast puupüsti täis ja publik oli kontserdi lõpusirgel ikka väga ülevas meeleolus – lauldi kõva häälega kaasa ning tantsiti laudade vahel. Mis on kavas lähemas tulevikus? Meie kolmas hooaeg algas 17. veebruaril. Avakontserdil esinesid akordionistid Jaak Lutsoja ja Kaspar Uljas, kelle repertuaar koosneb suuresti Ladina-Ameerika muusikast. Plaanime sel aastal korraldada igal kuul ühe kontserdi, kokku üksteist. Hooaja esimeses pooles võib meie juures kohata selliseid muusikuid ja koosseise nagu Susanna Aleksandra, Redel Ruudus & Mirjam Kivisild ning Kaisa Lillepuu Group. Mai alguses leiab meie juurde tee ka rahvusvaheline trio Morena-Mälgand-Ruben. Ilmunud Muusikas 4/2017

Tuuri Dede. FOTO SOHVI VIIK Kui ajakiri Muusika tegi ettepaneku jälgida ja analüüsida noorte lauljate tegemisi ja arengut, olin rõõmuga nõus. Üks asi on käia esietendustel ja arvustada ennast juba tõestanuid, teine aga pugeda sisse uute pürgijate põnevasse ja kirglikku loomemaailma. Muusikamaastikul toimub viimasel ajal palju huvitavat, vahepealne väike seisak lauljate juurdekasvus on pöördunud uuesti tõusule, uusi nimesid ilmub nagu seeni pärast vihma ja erilist rõõmu teeb asjaolu, et noored, võtnud vastu otsuse astuda laulumaailma okkalistele radadele, teevad seda tõelise pühendumuse, eesmärgile orienteerituse ja suure sisemise põlemisega. Nad ei oota, et keegi kannaks rolle kandikul ette, et õpetajad otsiksid repertuaari, et kool organiseeriks kontserte, vaid toimetavad silmade särades, projekte kirjutades, iseennast turundades, koostööpartnereid otsides, ses pöörases maailmas kadestamisväärselt toimekalt ja tulemusrikkalt esinemiskohti, rahastajaid ja toetajaid leides. 23. septembril 2016 kogunes Tallinna Õpetajate majja saalitäis rahvast kuulama kontserti “Chanson d’Amour”, kus astus üles kaks noort ja andekat lauljannat, sopran Elizabeth Paavel ja metsosopran Tuuri Dede, klaveril Kristiina Rokashevich. Põnevust lisas asjaolu, et lisaks prantsuse muusika paremiku nautimisele lubati vaheajal pakkuda ka häid prantsuse veine. Publik sai saali kaasa kava, mille laulutekstide tõlge oli noorte muusikute endi tehtud ning tuleb tunnistada, et tegu oli väga nauditavate ja täpsete tõlgetega. See on meeldiv tava, nii saab kuulaja end juba enne kontserdi algust viia laulutekstide abil vajalikku meeleollu ning see annab ka artistidele mõnusa taustsüsteemi, millele toetuda enne rambivalgusse astumist. Esimesed etteasted – Juliette’i aaria Gounod’ ooperist “Romeo et Juliette” Elizabeth Paaveli ning Marguerite’i aaria Berliozi ooperist “La damnation de Faust” Tuuri Dede esituses olid ehk pisut ebakindlad, kuid kontserdi edenedes muutus mõlemal pilk sügavamaks, lõug krambivabamaks ning naeratus ja liigutused loomulikumaks. Fauré kolm laulu Elizabethi esituses olid imeilusad, see muusika ja laulja häälematerjal lihtsalt sobivad sedavõrd hästi kokku. Vaid “Palves” oleks tahtnud tajuda rohkem sügavust ja vaimu. Laulu sõnad on nii valusad, et pidev naeratus neid lauldes tundus kohatu, ehkki särava vokaali saavutamiseks oli see ilmselt vajalik võte. Loe edasi Muusikast 4/2017

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum andis pärast mõneaastast pausi taas välja Heino Elleri nimelise muusikapreemia. Tänavuseks laureaadiks valiti viimaste aastate heliloomingu väljapaistva taseme ja teoste edu eest noor helilooja Liisa Hirsch. Välja anti ka Heino Elleri nimeline auhind, mille pälvis Inglise plaadifirma Toccata Classics omanik ja produtsent Martin Anderson. Preemia ja auhind anti üle 7. märtsil, Heino Elleri 130. sünnipäeval G. Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis. Liisa Hirsch on saanud oma heliteoste eest mitmeid auhindu: “Brautigam Circles” häälele ja kammeransamblile – parim uudisteos noorte heliloojate kohtumisel Apeldoornis (2015), “Ascending ... Descending” viiulile ja keelpilliorkestrile – LHV Au-tasu (2016), “Mechanics of Flying” sümfooniaorkestrile – parim uudisteos Berliini festivalil “Young Euro Classics” (2016). Martin Anderson on oma firmas plaadistanud ja levitanud eesti heliloojate loomingut. Üks suuremaid projekte on olnud Heino Elleri kogu klaveriloomingu salvestamine Sten Lassmanni esituses. Teatri- ja muusikamuuseum annab Heino Elleri nimelist muusikapreemiat välja alates 1998. aastast. Statuudi järgi antakse preemia noorele heliloojale või Heino Elleri loomingu tutvustamisel olulise panuse andnud isikule. Laureaadid saavad ka ühe Heino Elleri meisterdatud jalutuskepi omanikuks. Esimene laureaat oli 1998. aastal Heljo Sepp, laureaatide hulka kuuluvad näiteks heliloojad Helena Tulve, Tõnu Kõrvits, Timo Steiner, muusikateadlased Mart Humal ja Tiia Järg, pianistid Aleksandra Juozapėnaitė-Eesmaa ja Sten Lassmann. Pidulikul kontserdil astusid üles ka Otsa kooli klaveriõpilased eesti klaverimuusika kavaga, kus kõlas nii Heino Elleri looming kui ka läbilõige eesti muusikast Mart Saare ja Eduard Tubina teostest Erkki-Sven Tüüri ja Tõnu Kõrvitsani.

Kuulus teatriklišee, et kõik lavastused räägivad armastusest, pädeb ka Maria Fausti ansambli Shitney viimase albumi kohta. Esindatud on muidugi ka muud inimtunded, teiste seas armastuse ööpool – viha. Raamjutustuseks on leidlikult valitud keemiliste elementide tõmbe- ja tõukejõudude maailm, mis sobib hästi inimese siseilma, inimsuhete, aga selle kõrval ka sotsiaalsete ning ühiskondlik-poliitiliste pingete väljendamiseks. Paremaks mõistmiseks peab ehk mõne pealkirjades sisalduva keemia- või füüsikamõiste üles otsima. Saab muidu ka targemaks. Selline kontseptuaalsus on albumi võti ja tuumväärtus. Elementide stiihilisele maailmale vastavalt on muusikaski palju elektroonikat, masinlikkust, loomulikult ka Fausti muudest tegemistest tuntud head kompositsioonitaju, vähem traditsioonilisemat akustilist heli, sealhulgas saksofoni. Instrumentaalsed lõigud peegeldavad elementide stiihia vahepeatustes mõtlikkust, kurbust, erootikat, helget nukrust, aga – ajakohaselt – mitmel juhul ka Orienti, eluenergiat. Muusika on sugestiivne, tihti tantsuliselt pulseeriv, urbanistlik, jõuline, aga mitte lämmatav. Kasutatud on palju efekte, ka müra, aga taas mitte pealetükkivalt, vaid Faustile omase eestiliku või põhjamaise vaoshoituse, õhurikkuse, läbipaistvusega. Ansambli kaasheliloojad-kamraadid taanlanna Katrine Amsler ja rootslanna Qarin Wikström on ju samuti põhjamaised. Nagu Fausti puhul, kuuleb ka neilt vähe traditsioonilist laulu ja pillimängu, mis oma väljenduslikkusse kodeeritud subjektiivsuses ei haakukski ju elementide stiihilise tantsu programmiga. Söakad naised uurivad keemia ja füüsika toel armastust (nagu enamik häid raamatuid ja muid kunstiteoseid). Enamaltjaolt küll mitte romantilises kastmes – armastus, iha, kirg ilmutavad end kõikmõeldavate kujude ja suhete kaudu, nagu ühiskondlikest normidest ja kammitsatest vaba loojanatuuri puhul võib oodata.

XXVIII korda toimuval rahvusvahelisel festivalil “Jazzkaar” kõlab muusika kõikjalt maailmast, kuid tähelepanuta ei jää ka Eesti muusikute värske looming. Festivali avavad 21. aprillil Vabal Laval üles astuvad saksofonist Maria Faust ja Taani laulja-näitleja Kira Skov. Muusikud ühendasid oma energia uudisteoses “In the Beginning” (solistile, koorile ja ansamblile). Muusika salvestati Ilmjärve õigeusu kiriku erilises atmosfääris. Eesti pärimusest inspireeritud albumit luues süüvis Faust kodumaisesse müstikasse, jõudes religioossete kaemusteni. Üks Eesti silmapaistvamaid pianiste Kristjan Randalu tutvustab festivalil uut rahvusvahelise haardega kvintetti Limes Occidentalis. Grupi liikmeid seob sarnane elukäik – sirgumine kodumaal, siirdumine välismaale ja globaalne suhtlemine muusika keeles. “Jazzkaare” raames on ka festivali “Saksa kevad” avaüritus, kus 26. aprillil saab Vabal Laval osa värske kava esmaesitlusest. Lauljatar Liisi Koikson esitleb 23. aprillil Vabal Laval uut kauamängivat “Coffee for One”, mille muusikat on mõjutanud Londoni perioodi suurlinna meeleolud ja üksindus. Helilooja ja kitarristi Erki Pärnoja filmilikule tunnetusele toetuv muusika western-kitarridele ja analoogsüntesaatoritele on jõudnud ajaliku elu lõplikkust käsitlevale teemaplaadile “Efterglow”. Uue albumi kaheksaosaline rännak võtab vaatluse alla laia tunneteskaala. Seda muusikat saab nautida 27. aprillil Punases Majas.

Villu Veski eestvedamisel alustas tööd ligi 30 riigi muusikuid ühendav World Music Orchestra. Maailmamuusika orkester on rahvusvaheline, seal osaleb ligi 30 muusikut Eestist Senegalini ja Brasiiliast Panamani. “Hakkame World Music Orchestraga mängima põhiliselt maailmamuusikat, mis sünteesib traditsioone kaasaegese muusikakeelega,” ütles Villu Veski. Orkestri esimene avalik etteaste on 8. juulil Pärnu maailmamuusika festivalil “Watergate”. “Watergate” on Pärnus juba traditsiooniliseks saanud festival, mis hõlmab erinevaid veevõistlusi kui ka meeleolukat kultuuriprogrammi. See toob Pärnusse rahvusvahelised nimed kogu maailmas ülipopulaarsete maailmamuusika artistide hulgast. “Watergate’i” üks peaesinejaid on tänavu Jeemeni-Iisraeli päritoluga Yemen Blues, kelle muusika on sulam popist ja etnost, Lääne-Aafrika muusikalistest traditsioonidest ja kaasaegsest helipildist. “Watergate’i” kontserdid on Vallikääru nõlvadel asuvas festivali pargis kolmel laval. Tänavune festival kestab 7.–9. juulini.

Helilooja ja levimuusik Alo Mattiisen on sündinud ja kasvanud Jõgeval. 1996. aastal noorelt surnud muusiku loomingu ja mälestuse jäädvustamiseks korraldab Jõgeva gümnaasium alates 1997. aastast Alo Mattiiseni muusikapäevi. Tänavu oli tegu juba XXI üleriigilise koolinoorte vokaalansamblite ja VI üleriigilise noorte vokaalansamblite konkursiga. TULEMUSED Grand prix – Põlva ja Räpina MK neidude ansambel Gram of fun, juh Margot Suur ja Riivo Jõgi Laureaadid: IV – V klass I – Viljandi MK segaansambel Viva la musica I, juh Hedi-Kai Pai; II – erahuvialakooli Meero Muusik tütarlaste ansambel Meero Sädinad, juh Mirjam Dede; III – Saue MK poistekoori ansambel, juh Elviira Alamaa. VI – VII klass I – GAGi segaansambel, juh Ly Tammerik; II – Viljandi MK tütarlaste ansambel Viva la musica II, juh Hedi-Kai Pai; III – Saue gümnaasiumi V-VI kl tütarlaste ansambel, juh Grete Põldma. VIII – IX klass I – Tallinna 21. kooli tütarlaste ansambel LavaCESS, juh Ene Uibo; II – Türi põhikooli kvartett, juh Tiiu Schüts; III – Saue MK noorte meeste koori ansambel, juh Elviira Alamaa. X – XII klass I – Viljandi gümnaasiumi segaansambel Plutoonika, juh Aare Külama; II – Meero Muusiku neidude ansambel Ellad, juh Mirjam Dede; III – Rapla laulustuudio segaansambel, juh Thea Paluoja. kuni 26 aastased: I – Üle-eestiline Noorte Muusikaliteatri segaansambel Assamblee brülee, juh Kaarel Orumägi Eripreemiad: Multitalendi eripreemia – Karl-Mathias Saarse; talendika tandemi eripreemia – Kristjan Luik ja Stefan Airapetjan; eduka koostöö eripreemia – Margot Suur ja Riivo Jõgi; toimiva seade eripreemia – Tiina Kivimäe; seadja eripreemia – Riivo Jõgi; kulinaarne eripreemia – erahuvialakooli Meero Muusik tütarlaste ansambel Neljad-viied, juh Anu Lõhmus; mehelikkuse eripreemia – Türi põhikooli poisteansambel Poisid ritta, juh Tea Saar; solmiseerimise-joodeldamise eripreemia – Tallinna Õismäe gümnaasiumi meesansambel Häälemure, juh Koidu Ilmjärv.

6. märtsil anti Kadrioru lossis kätte Kuldsed Plaadid 2017. Seda popmuusika auhinda antakse välja Esitajate Liidu, Autorite Ühingu ja NCB Eesti kogutud andmete alusel. Esimene sellenimeline auhinnagala korraldati 1998. aastal. Auhindu anti välja järgmistes kategooriates: aasta raadiohitt, aasta uustulnuk, aasta plaadifirma, aasta esitaja, aasta autor, aasta autor internetis, aasta naisartist, aasta meesartist, aasta ansambel, aasta album ja panus Eesti popmuusikasse. Aasta plaadifirma on JJ Music, aasta autori ja aasta esitaja tiitli pälvis Sven Lõhmus, aasta naisartist on Maarja Nuut, aasta meesartist Jaak Joala ning aasta album on Joala “Suveöö”. Panuse eest Eesti popmuusikasse tunnustati Ultima Thulet. Välja anti ka eriauhindu.

12. veebruaril jagati Los Angelese Staples Centeris 59. korda Grammy kuldseid grammofone. Auhindu anti tänavu välja 84 kategoorias. Aasta kantriplaadi tiitli pälvis ansambel Sturgill Simpson albumiga “A Sailor’s Guide to Earth”, millel mängib ka eestlasest kitarrist Laur Joamets. Popikuninganna Adele võitis albumiga “25” viies kategoorias, sealhulgas aasta album, aasta laul ja salvestis ning parim pop-sooloesitus. Ta on ainus artist, kes on võitnud aasta albumi, aasta salvestise ja aasta laulu nominatsioonides kahel korral. Klassikaplaadid said kandideerida kümnes kategoorias. Parima helirežiiga klassikaplaadiks osutus John Corigliano “The Ghosts of Versailles” (Pentatone), mis kuulutati ühtlasi ka parimaks ooperiplaadiks. Aasta klassikaprodutsent on David Frost. Parima orkestriplaadi tiitli pälvis plaat Šostakovitši 5., 8. ja 9. sümfooniaga, mida esitab Bostoni sümfoonaorkester Andris Nelsonsi juhatusel (Deutsche Grammophon). Parim kooriplaat on “Penderecki Conducts Penderecki” (vol 1) (Warner Classics) ning parim väikese ansambli plaat Steve Reichi “Third Coast Percussion” (Cedille Records). Parimaks sooloinstrumentaalplaadiks nimetati Michael Daugherty “Tales of Hemingway”, kus soleerib USA tšellist Zuill Bailey (Naxos). Sama plaat saavutas võidu ka parima nüüdismuusikaalbumi ja kogumikplaadi kategoorias. Vokaalsooloalbumitest tunnistati Grammy vääriliseks lausa kaks helikandjat: Dorothea Röschmanni ja Mitsuko Uchida CD Schumanni ja Bergi lauludega (Decca) ning Ian Bostridge’i ja Antonio Pappano album “Shakespeare’i laulud” (Warner Classics). Klassikakategoorias olid tänavu nomineeritud veel mitmed eesti muusikud: dirigendid Tõnu Kaljuste ja Neeme Järvi ning fagotimängija Martin Kuuskmann. Eesti muusikud on varem võitnud Grammy kolmel korral: 2004. aastal Paavo Järvi,Tiia-Ester Loitme ja Ants Soots plaadiga “Sibelius Cantatas” koorimuusika kategoorias, esitajateks ERSO, RAM ja Ellerhein, 2007. aastal Eesti Filharmoonia Kammerkoor parima kooriesituse kategoorias plaadiga “Arvo Pärt. Da Pacem” (dirigent Paul Hillier) ja 2014 Tõnu Kaljuste dirigendina Arvo Pärdi muusika plaadiga “Adam’s Lament”.

Hamburgis avatud uhke Elbphilharmonie ei ole ainus kontserdipaik, mille sünniaastat jääb tähistama aasta 2017. Pärast neli aastat kestnud ehitusperioodi, mis kulges suhteliselt plaanipäraselt, avati Saksamaal tänavu juba teine uhke kontserdipaik, Berliinis asuv Pierre Boulezi nimeline saal. Üks saali idee ellukutsujaid oli Daniel Barenboim, kes ka dirigeeris pidulikul avakontserdil 4. märtsil. Esines uus Boulezi-nimeline ansambel, ettekandele tulid Schuberti, Boulezi, Mozarti, Jörg Widmanni ja Alban Bergi teosed. Boulezi saali arhitekt on ameeriklane Frank Gehry, kes on projekteerinud ka kuulsa Walt Disney kontserdimaja Los Angeleses ning Louis Vuittoni kultuurikeskuse Pariisis. Vast avatud Boulezi saal kuulub Barenboimi-Saidi akadeemia juurde, mis alustas õppetööga 2016. aastal ja mille eesmärk on ühendada muusikuid nii Lähis-Idast, Aafrikast kui mujalt maailmast ning seista humanistlike väärtuste eest. Boulezi saal on ellipsikujuline ning mahutab 700 kuulajat. Modernne lava võimaldab esinejaid mitmel eri moel paigutada. Saali akustilised lahendused kavandas üks kuulsamaid oma ala meistreid Yasuhisa Toyota, kellega Gehry on varemgi ühisprojekte teinud. Märkimisväärne on see, et mõlemad, nii Gehry kui Toyota tegid oma töö Boulezi saali jaoks tasuta. Toyota teadmisi kasutati ka Elbphilharmonie rajamisel ning sakslased on Boulezi saali hakanud hellitavalt kutsuma “väikeseks Elbphilharmonie’ks”. Saali ehituse hinnaks kujunes 21,4 miljonit eurot, seda rahastas osaliselt Saksamaa valitsus ning 13,7 miljonit saadi eraannetajatelt. Daniel Barenboimi sõnul oli 2016. aastal surnud Pierre Boulez talle tema eluteel üks lähedasemaid heliloojaid ja kunstilisi partnereid. Boulez polnud pelgalt helilooja ja dirigent, vaid ka visionäär ja muusikaline uuendaja, kelle auks soovib Barenboim uues saalis teoks teha kõige põnevamaid ja erilisemaid kontserte. Kontserdisaali esimene hooaeg kannab nime “Muusika mõtlevatele kõrvadele” ning plaanis on 60 kontserti klassikast ja džässist nüüdisloominguni.

21. veebruaril suri 93-aastaselt poola päritolu USA dirigent Stanisław Skrowaczewski, keda tunnustati eelkõige Bruckneri sümfooniate ettekannete eest. Hariduse sai ta Krakówis ning hiljem Pariisis Nadia Boulanger’ juhendamisel. Tema esimene amet oli Wrocławi filharmoonikute muusikajuht, hiljem töötas ta Katowice ja Krakówi filharmoonias ning lõpuks ka Varssavi rahvusliku orkestri juures. Skrowaczewski edu sai alguse 1958. aastal, mil ta võitis Roomas Santa Cecilia dirigeerimiskonkursi (sama konkursi võitis 1971. aastal ka Neeme Järvi). Seepeale kutsus George Szell teda juhatama Clevelandi orkestrit. Oma viimase kontserdi andis ta oma armastatud Minnesota orkestriga 2016. aastal Bruckneri 8. sümfooniaga. Skrowaczewski oli ka viljakas plaadistaja ning teda kui dirigenti hindasid erinevad solistid. Suurima tunnustuse leidnud salvestused tulid aga hilisemas vanuses, Bruckneri, Beethoveni, Schumanni ja Brahmsi sümfooniate terviktsüklid. Skrowaczewski oli tegev ka heliloojana, tema loomingu hulka kuulub instrumentaalkontserte ja kammerteoseid.

Tänapäeva üks kuulsamaid kammersaale maailmas, Londonis asuv Wigmore Hall avati 1901. aastal teadupärast Bechstein Halli nime all. Seal esinesid Bechsteini vaimustava kõlaga klaveritel maailma nimekaimad pianistid. Märtsis toodi Wigmore Halli tagasi saali endine, 1899. aastal aastal valmistatud, seal saali avamisest aastal 1901 olnud ja hiljuti restaureeritud Bechsteini kontsertklaver. Vanal pillil andis esimese kontserdi prantsuse pianist Pierre-Laurent Aimard. Aimard oli kokku pannud kava nende heliloojate teostest, kes tegutsesid Bechsteini firma kõrgajal. Ajaga kaasas käimise ideed esindas Aimard’i kavas aga nüüdishelilooja Julian Andersoni kompositsioon. Klaverihäälestaja Peter Salisbury sõnul on Bechsteini pillil imeline laulev kõla, millele sobivad eriti hästi Skrjabini ja Debussy teosed.

10. märtsil tuli Tartu ülikooli aulas esiettekandele loeng-ooperiks nimetatud, tegelikult kantaadi vormis teos “Der nordische Baer”, mis oli pühendatud kaasaegsele embrüoloogiale aluse pannud Karl Ernst von Baeri 225. sünniaastapäevale. Nii libreto kui muusika autor oli Dominy Clements. Tegu oli omamoodi järjega teadlastele pühendatud suurvormide reas, mis sai alguse neli aastat tagasi, kui Naissaarel esietendus optik Bernhard Schmidtist rääkiv ooper, mille autor oli samuti Clements. Teos andis jutustavas vormis ülevaate mitmekülgse loodusteadlase elust ja tegevusest, puudutades muu hulgas ka tema suurimat panust teadusesse, munaraku avastamist. Ettekandel osalesid koorilauljate ja instrumentalistidena Eesti muusika- ja teatriakadeemia tudengid. Nimiosa laulis Benjamin Kirk, teised solistid olid Annika Lõhmus, Endrik Üksvärav ja Rasmus Erismaa, sõnalises osas esines Marko Matvere. Kontserti dirigeeris Tõnu Kaljuste. Tegu oli ühega Baeri sünniaastapäevale pühendatud üritustest.

Maailma ooperilavadel oodatud baritoni Lauri Vasara kuud on tavapäraselt kiired. 9. ja 11. märtsil rõõmustab ta Eesti publikut Rahvusooperis Estonia Wagneri “Tannhäuseri” lavastuses, edasi tuleb koostöös Daniel Barenboimiga Wagneri “Parsifal” ja Berliini Riigiooperis möödunud hooaja menulavastuseks valitud Mozarti “Figaro pulma” etenduste tsükkel, kus Vasar särab nimirollis. Lauri Vasara pagasis on esmasel kokkulugemisel vähemalt 37 rolli. Lepinguga kinnitatud tööpõld on ette teada 2021. aastani, mil ootab Pariisi Rahvusooper. Kui Lauri Vasarat peaks iseloomustama esinemispaikade ja lavapartnerite-dirigentide-lavastajate kaudu, saaksime muljetavaldavalt pika nimekirja maailma mõjukamatest. Ta on sina-peal nii klassika kullafondi kui ka nüüdisrepertuaariga. 2006. aastal pälvis ta Austria parimaid noori lauljaid tunnustava Viini Riigooperi Eberhard Wächteri medali, 2007. aastal oli Dallapiccola “Vangi” peaosalisena Opernwelti nominent ja 2011. aastal Saksa teatriauhinna “Faust” nominent Britteni “Billy Buddi” nimirolli eest. 2003. aastal esines ta esimese eestlasena Salzburgi festivalil. Tänase edumedali argine pool räägib laulja maksimalistlikust nõudlikkusest enese suhtes, distsipliinist ja põhjalikkusest, keskendumisest ja valikutest. Ehkki juba ammu ei pea ta käima ette laulmas ning tööpakkumisi jagub rohkem kui vastu jõuab võtta, töötab ta häälega ja hääle nimel iga päev. Vesteldes jõuame tihti jutuga sinu maakoduni Pajusi kandis. Istudes nüüd siin saunamaja teise korruse lubivalges toas, ruum kaminatule soojusega täidetud, tajun isegi talvesombus selle paiga rahu. Kujutan ette, kuidas te suviti põllukivist terrassil kodukino korraldate ja mõistan, miks teie 16-liikmeline perekond iga jõulu ajal siia koguneb, ükskõik kust maailma nurgast tulek. Oled öelnud, et armastad seda paika niivõrd, et see tunne võib lausa haiget teha. Mis sind selle maakohaga seob? Tohutu kodutunne! Kuna olen üle poole elust Eestist ja perekonnast eemal olnud ning algusaastad välismaal olid keerulised, oli koduigatsus kohutav. Mobiile ju polnud, tuli raha koguda, et saaks putkast helistada. Ma ilmselt mõtlen oma tunnetes koha veidi suuremaks, kui see tegelikult on, aga siin on suur võlu. Näen aknast avarust, ükskõik mis aastaaeg parasjagu on, kõrgeid kuuski, lõputut viljapõldu. Olen kogu elu olnud looduselaps. Ma ei veetnud suve kunagi Tallinnas, ikka kusagil maal. Kui tekkis oma koht, tundus see ulmeline. Äkki oli mul oma tuba. Nägin, et igast minu tegemisest muutus midagi paremaks. Tänu kasuisa Jürile õppisin just siin ümber käima haamri ja kruvikeerajaga. Minu jaoks ei olnud see kunagi ohverdus, et pidin maal olema ega saanud näiteks teismelisena pidu panna. Nüüd oled sa vaieldamatult maailmakodanik, töötades kuude kaupa suurtes ooperimajades üle Euroopa ja muidugi Berliinis, kuhu oled ankrusse jäänud. Millised paigad on veel sinu jaoks koduseks kujunenud? Käin tihti Vahemere ääres ja Kreekas, Alpid meeldivad. Kuna olen kaua elanud Salzburgis, siis see linn on emotsionaalselt lähedane, seal pinged justkui kaovad. Salzburgis möödusid meie tudengiaastad, seal oli minu esimene päris oma kodu. See oli minu suureks kasvamise linn. Praegu elab seal minu tütar. Berliiniga ei ole mul sellist tunnet tekkinud, kuigi ka seal on ilus kodu. Ka Tallinnaga ei ole mul sellist suhet, ehkki möödunud suvel olin seal mõne päeva ja avastasin linna uuesti, käisin Kalamajas, kus olen kasvanud. Vanalinn on nagu pildiraamat! Sinu isa Harri Vasar oleks möödunud aastal saanud 90-aastaseks. Ta lahkus sinu elust kindlasti liiga vara selleks, et oleksite jõudnud tõsist juttu puhuda, seda enam, et käid nüüd maailmas lauljateed, nagu su isa toona Estonias. Oleks olnud paljust vestelda. Isa suri tõesti liiga vara, ta ei näinud minu professionaaliks saamist. Mina nägin teda muidugi lapsena palju, ehkki ma ei kasvanud temaga koos. Vahetevahel käis ta mul lasteaias järel, läksime läbi vanalinna jala koju ja mäletan seda tunnet, kuidas inimesed meid jälgisid. Ilmselt oli ta ikka kuulus, või mulle tundus nii, sest olin uhke, et läksin oma isaga. Meil jäi väga palju rääkimata. Kui olin pubekaeas, saime taas lähedasemaks. Kui õppisin esimesi kuid Grazi muusika- ja teatriülikoolis, tuli teade, et isa on haige ja aega pole enam palju. Siis ei olnud võimalust lennukisse istuda ja lihtsalt koju tulla. Sõitsin rongiga kaks ööpäeva. Jõudsin nii, et sain haiglas temaga rääkida, ta tundis mu veel ära. Tema surmapäev on siiani hinges. Olin üksinda Magdaleena haiglas, see oli esimene konkreetne kokkupuude surmaga. Olin hirmul, ei julgenud isegi ta juurde minna, vaatasin ukselt ja istusin koridoris. Läksin koju, sest ei suutnud seda taluda. Tunni aja pärast helistati, et ta suri. Mul on siiani paha tunne, et ma ei olnud lõpuni isa juures. Kas oled olnud ka olukorras, kus sind nähti eelkõige Harri Vasara pojana? Enne Austriasse elama asumist võrreldi mind tõesti kogu aeg isaga. Mul läks Eestis kõik ootamatult ruttu. Olin viiuldaja, siis, olles vaid paar aastat õppinud, tulid juba kontserdid lauljana. Ikka öeldi, et näen isa moodi välja, meil on sarnane tämber ja žestid. Tundsin, et oma tee leidmiseks pean Eestist ära minema. Kui praegu keegi ütleb, et olen Harri poeg, võtan seda komplimendina, sest olen ennast leidnud. Loodan, et isa näeb, et ma olen andumuse ja armastusega elukutse juures, mis oli ka tema valik. Lavaline olek ja anne on kindlasti temalt. Tean, et ta oli mu üle väga uhke, ehkki ta ei väljendanud seda kunagi otse. Kuna sa veetsid enne kooli suure osa ajast Estonia teatris ja olid kogu aeg muusikute seas, pole üllatav, et sinustki sai muusik. Ometi jõudsid sa alles 20ndates eluaastates äratundmiseni, et sinu ala on laulmine. Palju sa lapsepõlve muusikaavastustest mäletad? Eks kõiges on süüdi Estonia teater, sest ma kasvasin seal “polgu pojana” üles. Ju ma olin korralik vaikne poiss, keda võis proovidesse kaasa võtta. Istusin alati baaripukil dirigendi ja esimese viiuli vahel ja kuulasin viiuli kõla. Ma olevat emale öelnud, et mul on vaja just viiulit õppida, sest see on maailma kõige ilusama kõlaga pill. Oleksin ma lapsena teadnud, et läheb väga kaua, enne kui viiulist päris kõla välja tuleb! Kui ma oma esimese viiuli kätte sain ja proovisin, tuli ainult koleda tooniga sahin. See oli tohutu pettumus. Alguses oli õhin suur ja ma harjutasin palju. Mingil hetkel muutus see koormaks ja kohustuseks. Mu käed kasvasid väga suureks, ei mahtunud enam viiulile. Muide, kõik kostüümikunstnikud, kes mult nüüd mõõte võtavad, mõõdavad ikka üle, kuna nad ei usu, et mul on nii pikad käed ja suured kämblad. Minu viiuliõpetaja Aino Riikjärv oli masenduses, soovitas kontrabassi. Valisin vioola. Olin Maris Ufferti vioolaklassis. Mängisin ka Tallinna Noorte Kammerorkestris, meil oli väga palju kontserte, käisime Toomas Kapteniga välismaal, võitsime konkursse ja ma isegi teenisin sellega veidi raha. Samas tekkis kahtlus, kas see ikka on töö, mida soovin kogu elu teha. Võime iseseisvalt harjutada ja asju mitte pooleli jätta annab eluks oskused, mida läheb vaja sõltumata ametist ja elukohast. Meenuta mõnda olukorda, mil sa tõeliselt ennast ületasid. Muusikakeskkooli lõpueksami kava harjutamine nõudis palju keskendumist. Minu ja Bachi suhe lõppes ootamatult põlveoperatsiooniga ja see meenutab tänaseni, milline võimas jõud ja hakkamasaamise tahe minu sees on. Olin üksinda Lasnamäe kodus, mängisin vioolale kohendatud Bachi tšellosüiti. Üks koht ei tulnud välja, vihastasin enda peale nii tohutult, et põrutasin jalaga vastu maad ja jalg läks põlvest välja. Uskumatu valu oli! Istusin maha, mõtlesin, mis edasi. Sulgesin silmad, võtsin jala ja panin jõuga tagasi. Tänu isetegevusele murdsin muidugi põlves katki peaaegu kõik, mida murda sai. Hiljem arst haiglas ütles, et patsiendile tehakse sellisteks toiminguteks narkoos. Muusikakeskkooli ajal jõudsid sa tegelda ka võistlustantsu ja koorilauluga, jõudsid telesse ja filmi. Tundub, et iga su tund oli planeeritud. Minu päevad olid tõesti tihedad, kuid ainult enda soovist, keegi ei sundinud. Võistlustantsu tahtsin väga ise minna. Õppisin Taela tantsukoolis viiendast eluaastast peale peaaegu keskkooli lõpuni. Olin mitu korda Tallinna meister nii standard- kui ka Ladina-Ameerika tantsudes. Osalesin lapsena Ülo Vinteri “Suvitajate” muusikalis, mille lavastas Sulev Nõmmik. Nõmmik teadis mind sünnist saadik ja tahtis mind lavale. Järgnes film “Siin me oleme”. Selline tempo tundus loomulik. Hiljem laulsin ka muusikakeskkooli kammerkooris. Siiski tundsin lauldes ebamugavust, pidin end tagasi hoidma, sest öeldi, et ma kostan välja ja et mul on imelik vibraato. Eks juba see näitas, et mul oli looduse poolt teistmoodi hääl kui teistel. Orkestris mängides tekkis vajadus ka midagi muud teha. Kuna olin teatris üles kasvanud, kujunes salasooviks õppida lavakunsti. Sel aastal, kui lõpetasin keskkooli, lavakunsti kursust ei võetud. Kuna toona alternatiivi polnud – kas sõjaväkke või kõrgkooli –, siis läksin muusikaakadeemiasse vioolat õppima. Kuidas siiski jõudsid laulmiseni? Kodus vahetevahel ümisesin, ilmselt mitte väga teadlikult ja ema [pikaaegne Estonia teatri kontsertmeister Ülla Millistfer. Toim.] kuulis. Isegi minu viiuliõpetaja Aino Riikjärv küsis, kas ma laulmisele pole mõelnud. Minu enda jaoks tuli otsus ikkagi ootamatult, ehkki ema sõbrad olid ju lauljad, minu ümber oligi vaid laul. Mingil hetkel lepiti peresõbra Väino Puuraga kokku, et ta kuulab mu üle. Väino soovitas minna muusikaakadeemiasse. Ta aitas mul ka valmistuda, oli mu päris esimene lauluõpetaja. Akadeemias laulsin ette ja mind võeti kohe teisele kursusele õpetaja Ivo Kuuse klassi. Algul ma ei suutnud otsustada, õppisin paar aastat paralleelselt nii laulmist kui vioolat, kuni läks väga raskeks. Keelpillimängijal on enamasti väga hea kuulmine. Kas tundsid, et vioolaõpingud andsid sulle laulmist õppides eelise? Kui hakkasin paralleelselt ka laulmisega tegelema, oli tihti nii, et kui olin vioolat harjutanud, oli ka hääl väsinud. Samas juhtis minu vioolaõpetaja Maris Uffert tähelepanu sellele, et võiksin püüda neid kahte tegevust ühendada. Keelpilliõpilastele öeldakse sageli, et peab mängima nii nagu laulaks, tunnetama tooni ette, korrastama hingamist. Laulmises on vastupidi, peab mõtlema, et laulan nagu mängiksin poognaga näiteks tšellot. Minu vioolamäng muutus tunduvalt paremaks, kui hakkasin laulma. Hingamisega tegelemine andis vioolamägule sügavuse. Kuna Maris Uffert oli ooperiorkestri muusik, ütles ta tihti, et vioolamängu puhul on hingamine sama mis laulmises, hingad, et valmistada fraasi ette. Just tema avas mulle märkamatult tee laulmise juurde. Maris oli alati ka minu kontsertidel kohal, ta on mul meeles väga sooja inimesena. Milisena mäletad oma lavadebüüti? Neid on justkui kaks. Kuueaastaselt Ülo Vinteri–Sulev Nõmmiku “Suvitajad” Estonias ja 1994. aastal Bernsteini “West Side Story” Tallinna linnahallis. Kehastasin Bernardot, mis ei olnud suur lauluroll. Pidin rohkem tantsima, kaklema ja lõpuks ka tapetud saama. See oli siiski esimene suur lavakogemus. Mäletan, et isa käis ka proove vaatamas. Helgi Sallo oli näitejuht. Helgi ja isa olid ju Maria ja Tonyna omal ajal “West Side Story” kuumim paar. See oli erutav tunne, kui teadsin, et Helgi ja isa on mõlemad saalis. Isa ei öelnud midagi. Helgi aga ütles, et ta vaatas mind, kas olen ikka lavale sündinud poiss või mitte, ja tunnistas, et tema meelest olen küll. Armastan Helgit väga, ta on laval erakordne, nii aus ja elav. Veetsid lapsepõlve Estonias, tunned ilmselt teatrimaja iga peidupaika, kuid professionaalse lauljana olid esimest korda rahvusooperi laval 2014. aastal Wagneri “Tannhäuseris” Wolframi rollis. Ovatsioonid ei tahtnud lõppeda, kuulajate silmis olid liigutuspisarad. Millest sa toona mõtlesid? Lapsena kõndisin viiul käes Estoniasse ema juurde tööle, vahel toimusid viiulitunnid Estonias mõnes proovisaalis. Kui ema minuga harjutas, siis ikka teatrimajas. Ka tunnid Väino Puuraga toimusid teatris. “West Side Story” tantsuproovid Mait Aguga tõid samuti ooperimajja. Estonia oli minu elus kui punane niit Austriasse minekuni. Siis tuli sügav, pikk ja kummalisel kombel haiget tegev auk. Märkasin, et nüüd ma olengi lõplikult ära, et ma ei olegi päriselt enam Eestis. Keegi mind Eestis ei tea, ise ma ennast pakkuda ei oska, ja mõtlesin, kas kunagi üldse tuleb võimalus Estonia laval laulda. See polnud haletsus, vaid tõdemus. Mäletan, et “Tannhäuseris” olin väga närvis, sest ümberringi olid oma inimesed, kes teadsid mind lapsest peale või kooliajast. Kui tulin sooloaplausiks lava ette, jahmatas tormiline vastuvõtt, lõppematu aplaus, trambiti jalgu, lava taga tervitati mind sellise liigutava soojusega, mida ma polnud vist kunagi kogenud. Sain aru, et olen tagasi. Olid üks esimesi eesti noori muusikuid, kes läks välismaale õppima, siis juba kindla teadmisega, et pühendud ooperilaulule. Said Mozarteumi sisse, ehkki su laulualane ettevalmistus Eestis jäi lühiajaliseks. Millised olid su algusaastad Salzburgis? Minu lauluõpingud Eestis kestsid ehk kolm-neli aastat. Seda on ilmselgelt liiga vähe. Tagantjärele mõtlen, et on väga hea, et hakkasin alles 22-aastasena laulma. Tean, et tegin lahkumisega väga haiget oma lauluõpetajale Ivo Kuusele, aga tundsin, et pean minema. Mitte et siin oleks olnud halvasti, lihtsalt usaldasin sisetunnet. Tegin sisseastumiseksamid mitmesse ülikooli ja mind võeti kõigisse vastu. See näitas, et mingi asi pidi minus õigesti olema. Salzburgis päästis mind vaid minu anne. Mozarteumi ooperistuudios sain kaks aastat kõige suuremat, suhteliselt erandlikku stipendiumi. Tookordne ooperistuudio lavastaja Robert Planzl toetas mind väga. Sain juba kooli lavastustes teha koos orkestriga kõiki Mozarti bassbaritoni ja baritoni partiisid. Lõpetasin Mozarteumi Bernhard Paumgartneri medaliga. See tiivustas. Pärast Mozarteumi tuli Linz. Ka toonane Linzi ooperi intendant nägi minus midagi, sest temagi toetas mind. Iga hooaja lõpus pidin tema juurde minema nimekirjaga, mida ma soovin laulda. Oled olnud vabakutseline ja kuulunud Hamburgi Riigiooperi koosseisu. Nüüd oled taas vabakutseline. Kuna ooperilaul pole kella kaheksast viieni töö, on pikaajaliste plaanide seadmine keerukas pusle. Kuidas sina sellega aegade jooksul toime oled tulnud? Kui satud noore andena suurde ooperimajja, alustad ikkagi “Teile on kiri” tüüpi rollidega. Mul läks õnnelikult, käisin agentuurides ette laulmas ja mind võeti vastu korraga kuude-seitsmesse agentuuri. Samas oli see suur koorem, tuli teha palju ettelaulmisi. Ma ei salli neid tänaseni. Arvan ka, et olen oma võimeid alati üsna objektiivselt hinnanud). Mõne agentuuriga tekkisidki erimeelsused, sest sain pakkumisi, mis sisaldasid kohustuslikuna rolle, mis ei olnud minu häälele head. Kui olen lüüriline bassbariton, siis öeldakse, et võin laulda Papagenot ja Oneginit, aga pean laulma ka Verdit. Miks ma pean end kohe kolmekümneselt ära tapma? Võin laulda rolle, kus ma olen tugev ega tee endale haiget. Muidugi peab kusagilt alustama, aga miks Verdiga! Siis tuli Linzi ettelaulmine. Seal ma ei käinud isegi agentuuri kaudu, vaid kuulsin, et nad otsivad baritoni. Helistasin, läksin ette laulma otse rongijaamast, mingit pinget ei olnud. Sain pakkumise. Tulid suured rollid, igal hooajal uued. Noorele lauljale oli see tõeline kool, sest ooperimaja on väga heal tasemel, Bruckneri orkester, Russell Davies peadirigent. Sain kõike proovida, paari aastaga kujunesin endale märkamatult publiku lemmikuks. Linzi ajal hakkas tulema rahvusvahelisi pakkumisi ja ma otsustasin proovida vabakutselisena. Nautisin võimalusi, kuid isikliku elu tunnetus kadus. Esimestel hooaegadel oli mul tegemisi üheksas erinevas linnas, mist tähendas kulgemist vaid rollist rolli. Ühel päeval märkasin, et ma enam ei tea, kuhu ma kuulun. Inimesed kadusid, olin täiesti üksi. Nõustusin Hamburgi Riigiooperi lepinguga kompromissist. Sealse ooperiteatri peadirigendil Simone Youngil tekkis minuga üha uusi ideid. Ehkki mul olid kaheks aastaks teiste ooperimajadega lepingud juba sõlmitud, korraldati Hamburgis nii, et ma ei pidanud millestki loobuma. Tunnistan, et pidin esimesel hooajal Hamburgis hulluma, sest mulle anti ainult peaosi ja mul olid peaosad suurtes ooperimajades ka mujal – kokku vist kümme suurt rolli, neist pooled debüüdid. Mäletan, et Onegini pidin Hamburgis selgeks saama kümne päevaga. Siis astus vahele su agentuur Hilbert Artists Management, kellele oled juba pikka aega truu olnud? Agentuur soovis, et ma Hamburgist ära tuleksin, sest palju häid pakkumisi läks kaduma. Samas tundsin Hamburgis, et ma kuulusin kuskile. Olin Hamburgi Riigiooperi esibariton, nagu Simone Young alati ütles, ehkki ma ise seal sees olles seda ei tajunud. Töömaht oli toona jube, sest ma laulsin samal ajal mujal ka. Nagu paralleelelud. Vaadates seda kõike nüüd, poolteist aastat hiljem, saan öelda, et vabakutselisus oli õige valik. Ma tunnen, et minu agentuur on mu selja taga tugevamalt kui kunagi varem. Loomulikult on ka ebakindlust, sest kui ma olen haige, siis olen haige ja palka keegi ei maksa. Olen elus vist üldse kolm etendust ära jätnud. Olen ka 41-kraadise palavikuga “Così fan tutte’t” teinud, neerukivivaevustega Zürichis “Ninas” mänginud, Royal Festival Hallis halvavate seljavaludega oma lemmikut “Vangi” laulnud, mida juhatas Esa-Pekka Salonen. Räägime Luigi Dallapiccola “Vangist”, mida pole Eestis kunagi lavastatud. Oled öelnud, et kui keegi seda Eestis teeks, oleksid valmis kõik plaanid ümber vaatama ja laulma tulema. Mul õnnestus näha La Fura dels Bausi kompanii “Vangi” sinuga peaosas. Tunnistan, et see on olnud üks ängistavaim teos, mida olen näinud-kuulnud. Valu, mida publik kogeb muusika kaudu ja vangi tegelaskuju muutub peaaegu tajutavalt füüsiliseks. Olen “Vangi” teinud vähemalt viies-kuues erinevas produktsioonis ja see on mulle omaks saanud. Ilmselt on mu hingeelu mingi kiiksuga. Olen kuulnud, et mu isa oli ka väga tundlik, tal oli suur maailmavalu, mida on vist ka minu sees ehmatavalt suures koguses. Vangi roll on minu jaoks nagu ventiil. Prooviperioodid olid samuti väga rasked, sest kõik toimib vaid siis, kui olen üdini aus. Lähen lavale ja peangi võtma ennast paljaks, nii otseselt kui ka hingeliselt. Olen väga häbelik, aga selles lavastuses suutsin seda teha. See on tohutu eneseületamine, kummaline alandus mitte selle sõna pealiskaudses igapäevatähenduses. Mäletan, et mul pisarad voolasid. See näitas, et kui on õige tunne ja ma julgen laval hinge avada, ei saa see vale olla. Olen “Vangi” teinud mitme lavastajaga, igaühel on olnud veidi erinev vaade, aga iga kord on see põnev. Proov on raske, olen kuus kuni kaheksa tundi teatris selle rolliga, lähen koju ja ta on ikka mu sees alles. Samas pead jälgima, et töö sind katki ei teeks. Enamik rolle on sellised, et neist on lihtne end lahus hoida. Minu jaoks peab heas rollis olema siiski midagi sügavamat. Olen vaikselt võtnud suuna Wagneri poole, näiteks “Tannhäuseri” Wolframis on palju valu. Aprillis tuleb Berliinis “Parsifal”, kus kehastan Amfortast, kes igatseb surma, sest maailmavalu on nii suur. Vang on nii füüsiliselt kui ka vaimselt piinatud. Seal ei ole ruumi lihtsalt olla. Ooperiliteratuuris on palju põnevaid rolle, aga “Vang” on nagu psühho-thriller. Britteni “Billy Buddil”, kus olin nimiosas, on sarnane lõpp ja seda saatis samuti suur edu. Samas võin olla suur kloun. Näiteks Hamburgi Riigiooperis läks Mozarti “Võluflööt” juba 30. hooaega, mina mängisin Papagenot viis aastat. Kiideti, et sellist Papagenot ei ole enne laval nähtud, et ma olen sündinud Papageno. Tegin laval tõesti kõike, mis pähe tuli. Naudin koomilisi osi, kuid kõik mu suured rollid on psühholoogiliselt keerulised. Näiteks “Armujoogis” Belcore või “Carmenis” Escamillo – olen neid palju laulnud, aga see ei puuduta mind. Onegin on muidu arrogantne ülbik, aga kui oled Puškinit lugenud, mõistad, et ta on palju haiget saanud noor inimene. Tatjana ja Onegini lõpustseen on ooperi kõrghetk, see on üdini aus. Oled töötanud koos paljude tipplavastajatega. Saaksime pika väärika nimekirja. Palun kirjelda mõnda meeldejäävat koostööd. Kindlasti Hamburgis tehtud Leoš Janáčeki “Kaval rebane”, mille lavastas Johannes Erath. Kui kuulasin muusikat, ei olnud ma kindel, et süttin. Tuli lavastaja. Ta teadis, et jahimehe rolli on valitud noor mees ehk mina, kuigi lavastuses peaks jahimees olema vana. Tekkis kontseptsioon, mille järgi vana mees suri, kuigi libretos seda polnud. Lavastaja tunnetas mind nii, et ta pidi sisu minu järgi muutma. Ta pani mind noore poisina lavale ja õhtu lõpuks olin vana mees. Pidin olema võimeline kehaliselt ülikiiresti muutuma. Välimusega on lihtne, kuid kehaga on keeruline. Esialgu tundus, et rollis pole väga palju sügavust, aga lavastaja ja minu koostöös see äkki tekkis. Nautisin väga Peter Steiniga tehtud “Vangi” Hollandi ooperi ja La Scala ühisproduktsioonis Amsterdamis ning Šostakovitši “Nina” Zürichi ooperis. Stein on kindla visiooniga, oskab arusaadavalt selgitada, kuhu soovib jõuda. Prooviperioodi õhkkond on alati väga loominguline. Kuna Stein tuleb draama poolelt, siis märkab ta tihti nüansse, mida ooperilavastaja ei pruugi näha. Ta lavastab mõtet, lähtub lausest ja muusikast. Suure plussi annab seegi, et ta draamalavastajana loeb partituuri. Möödunud kevadel tegid Aribert Reimanni “Leari” Opéra National de Paris’s, kus oli lavastajaks skandaalse mainega Calixto Bieito. Milliseks kujunes teie koostöö? Kõik ümber tundsid kaasa, et kindlasti tuleb lavastus, kus ma pean tegema rõvedusi. Bieito rääkis rollist, nägi ja kuulas, mida ma teen, ning sattus äkki suurde siirasse vaimustusse. Krahv Gloucester, keda kehastasin, on vanem härrasmees. Bieito ütles, et mulle pole vaja midagi juurde, kui vaadata mulle silma, on seal kõik olemas. Algul oligi mõte, et lähen meigita lavale, sest see on nii usutav. Lõpuks tehti juuksed siiski halliks. Ka “Lear” on väga intensiivne ja aus asi. Mulle meeldib, kui lavastaja mõtleb välja midagi, mida tükis pole ja suudab seda põhjendada nii, et ma tõesti mõistan. See inspireerib. Kui tunnen, et asjad on külge poogitud, siis minu isiklikud “kardinad” lähevad kinni ja ongi kogu lugu. Sinu töö tulemus sõltub oluliselt ka keskkonnast, kus lavastusi ette valmistad, meeskonnast, kelle hulka sa satud. Ole hea, too mõni näide saalidest ja teatritest, kus sa end hästi tunned. Saalidele mõeldes on fantastiline akustika Napoli San Carlo ooperimajas, mis on ehitatud vanade akustikareeglite järgi ja toetab lauljat igas aspektis. Väga hea on laulda ka Barcelona Liceu’ ooperiteatris, Madridi Kuninglikus Ooperis. Uuematest saalidest on suurepärane Budapesti MüPa kontserdimaja, kus toimub Adam Fischeri kureeritud Wagneri festival. Adam Fischer on üks neist ooperidirigentidest, kellega tunnen end samal lainepikkusel, ja kuna ta kutsub mind tihti oma projektidesse, siis tundub, et ta usaldab ka minu musikaalsust. Budapesti Wagneri festival on üks sellistest, kus osaleja tunneb end tõesti nagu kodus – korraldajad peavad oluliseks, et saaksime maksimaalselt tööle keskenduda, muusikute tööd austatakse väga. Milline sa kolleegina oled? Keegi kunagi ütles, et kui ma olen produktsioonis sees, on meeleolu alati hea, et olen n-ö sunshine boy. Isegi “Vangi” proovide ajal suudan tuju üleval hoida. Proovis keskendun maksimaalselt, annan endast parima, aga vahepeal peab ventiili lahti laskma. Vahel on lavastajad üllatunud, et ma viskan tihti nalja, aga kui nad saavad aru, et nali ja iroonia on parim viis end korraks välja lülitada, tundub see loomulik. Olen lihtne kolleeg. Ma pole kunagi proovist ära läinud, mul on diivatsemist lausa füüsiliselt valus taluda. Kuna laulad vaid A-klassi ooperimajades, siis on konkurentsiteema sulle kindlasti tuttav. Seda enam, et häid baritone on tõesti palju. Konkurents on suur, aga ma ei mõtle sellele. Kõige rohkem tunnen seda siis, kui tean, et olen rollile kahe viimase kandidaadi seas ja mind ei valita. Siis ikka mõtlen, mille poolest on valituks osutunu parem. Olen õnnelik iga pakkumise üle, mis mu häälele sobib ja mis mind inimesena innustab. Näen seda võimalusena areneda. Siin on oluline agentuuri roll, ma ei pea ise praktiliste detailidega tegelema. Lauljana pead end alati jälgima, häält ei saa mõneks ajaks lihtsalt välja lülitada. Kuidas sa oma häälega töötad? Minu jaoks ei lõpe töö häälega kunagi. Siinsamas maakodus õpin suvi läbi rolle, teen iga päev harjutusi. Mul on alati olnud juhendaja, n-ö vocal coach, kellega saan igal ajal kõiges nõu pidada. Hääl on keha osa, kõik kehaosad jäävad vanemaks, see on loomulik. Häälepaelad on ju vaid kaks musklikest. Paljud lauljad jätavad lauljakarjääri pooleli, sest organism muutub ja nad ei leia uut võtit, kuidas oma häält kasutada. Karjääri nimel tehakse hormoonikuure ja muud ravi. Ma pole kunagi nii mõelnud ega plaani kunagi niimoodi oma häälde sekkuda. Minu hääleliigi puhul on vanus ainult teretulnud, sest hääl muutub mehisemaks ja suuremaks, bassbaritonile on palju häid vanemate meeste rolle. Töötan ka klaverisaatjatega, kes aitavad rolle ette valmistada. Wagneri repertuaari puhul on vaja vaeva näha saksakeelse tekstiga, ehkki saksa keel on mu teine kodune keel. Wagneri keel on tohutult keerukas, selle mõttest aru saamine ja selle edasi andmine on kaelamurdev. Nii vajan ka keelejuhendajat. Tore, et mainid keele nüansside olulisust oma töös. Ebapädev hääldus võib muidu kauni ooperi muuta talumatuks. Kui läksid 1994. aastal Austriasse, oli sul lisaks eesti keelele rahuldav vene keele oskus, aga see oli enam-vähem vast kõik? Olin õppinud ka teisi keeli, kuid tõsi, itaalia keelega ei olnud hõisata, nagu ka saksa keelega. Laulmisel kasutatav saksa keel on ikka hoopis midagi muud kui tavakõne. See on omaette teadus, kinniseid ja lahtisi vokaale on palju, igal sõnal on oma varjund. Algusaastatel oli õudne, pidin iga osa lihtsalt tuupima. Nüüd tuleb vähemalt saksa keel õnneks iseenesestmõistetavalt, ehkki spetsialisti abi on alati vaja. Keeleoskuse saavutamine võttis aega kümme aastat, kuigi elan saksakeelses ruumis. Lyoni “Vangi” produktsiooni puhul kirjutati, et mul on perfektne itaalia keel. See käib asjaga kaasas, sest ma ei saa minna puu-keelega lavale. “Kavalat rebast” laulsin tšehhi keeles. Keelejuhendajad on igas proovis, teevad märkusi, mõnikord on lehekülgede kaupa tähelepanekuid, ka saksa keele puhul. Mulle meeldib nii. Sinu repertuaaris on ka hulk suurvorme. Mis on seal sellist, mida heal meelel ikka uuesti teha võtad? Kas on ka teoseid, mis ei ole veel sinuni jõudnud, kuid sa oled nüüd nendeks valmis? Brahmsi “Saksa reekviem” sütitab alati, see sobib minu häälega väga. Samuti laulan heal meelel Fauré “Reekviemi”. Loodan, et kunagi õnnestub teha Mendelssohni oratooriume “Eliast” ja “Paulust”. Tunnen, et nüüd on hääl selleks valmis. Mida toob aasta 2017? Suvi jääb vahele, mis on kohutav, sest tahaks väga maakoju. Aprillis on festivalil “Berlin Festtage” Daniel Barenboimiga “Parsifal”, maikuus “Parsifal” Adam Fischeriga Budapestis, suvel olen Salzburgi festivalil, kus laulan enda jaoks kolmandas “Leari” lavastuses Krahv Gloucesteri osa. Aasta lõpupoole tuleb Alexander von Zemlinsky “Der Kreidekreis”, siis “Lear” Madridi Kuninglikus Ooperis. Pean tunnistama, et vabakutselisena on ajataju teistsugune, kuigi ma tegelikult tean, mis mind ees ootab. Julgen öelda, et minu elus on praegu huvitav periood, on ootus, mis suunas hääl areneb. See annab ka sihi, milliseid rolle saab tulevikus mängida. Kuigi oled Eestis harva, on kindlasti muusikuid, kelle tegemisi jälgid ja kellele pöialt hoiad. Ma tunnistan, et ma ei ole väga kursis eesti lauljatega, aga tänu sellele, et tegin kaasa “Tannhäuseris”, nägin lähemalt Heli Veskuse tegemisi. Temale elan kindlasti kaasa. Julgen arvata, et kui Heli oleks omal ajal mujale elama-õppima läinud, siis ta oleks ka praegu kuskil mujal. Ta on vist sama tüüpi nagu mina, sihikindel ja tahtejõuline. Talle on hääle areng kogu aeg tähtis olnud, ta püüab areneda, pidev töö iseendaga ei lõpe. Ta on inspireeriv.

Läksin Tallinna Filharmoonia tänavusele hooajale vastu suurte ootustega, sest õhus on olnud uuenduste tuuli ning soovi muutusteks. Aastaid on kontserdiorganisatsiooni hooajad olnud võrdlemisi eklektilised. Nüüd on kunstiline juht Risto Joost ja direktor Margit Tohver-Aints astunud samme selguse ja struktuursuse poole. Ilma hooaegu struktureerimata ning kontserte sarjadeks koondamata ei saa tänapäeval läbi ükski kontserdiorganisatsioon. Käesoleva hooaja sarjad on“Mozart ja Mahler”, “Noorte Filharmoonia”, “TKO kammermuusika” erinevate alapealkirjadega, näiteks “Brunchert”, “Kõikvõimas” jm, ning jätkuvad ka mitmel varasemal hooajal kavas olnud “Diplomaatilised noodid”, “Kirjanik ja džäss”, samuti džässiklubi formaati TAFF Club. Täiesti uus on sarjadest “Mozarti ja Mahler”, millest sel hooajal on kavas neli kontserti. Kuulsin neist esimest, hooaja avakontserti. Kahjuks jäi käimata teisel, kus Mati Turi ja Martti Raide esitasid valiku Mozarti ja Mahleri kammerlaule. Avakontserdil tuli ettekandele Mozarti klaverikontsert c-moll KV 491 ja Mahleri 1. sümfoonia. Klaverikontserdis soleeris Tallinna Filharmoonia eelmisel hooajal uue Steinway avakontserdil esinenud viimase Tšaikovski konkursi laureaat Lucas Debargue. Välissolistid on üks parimaid võtteid, kuidas kontserte atraktiivsemaks muuta ning kindlasti oli hea mõte noor prantslane tagasi kutsuda, sest just tema oli selle konkursi kõige originaalsem ja rohkem kõmu tekitanud finalist. Mida aasta edasi, seda raskemaks võib tema kutsumine osutuda, kuna kontserdikalender muutub tal aina tihedamaks ning esinemiskohad prestiižsemaks. Võibolla ei tulnud Debargue’i reklaamides kasuks teda tutvustada väljendiga “supervirtuoos”, see ei vasta päriselt tema olemusele. Oma intervjuudes Aristotelest ja Hegelit tsiteeriv Debargue on pigem intellektuaal, avatult emotsionaalne ja väga tugeva omapäraga pianist, kuid puhtalt virtuoossust pole ta kunagi esiplaanile asetanud. Samas on ta loomulikult piisavalt tehniline – teisiti poleks ju võimalik jõuda maailma ühe raskeima klaverikonkursi finaali. Debargue mängis sama Mozarti dramaatilist c-moll klaverikontserti ka Tšaikovski konkursil, mis oli seal üks tema õnnestunumaid esitusi. Nagu Moskvas, nii oli ka Tallinnas tema esitus väga individuaalne. Leian, et selline mänguviis, kus teost nähakse nagu mingi “uue pilguga” on väga haarav, kuigi see ei pruugi alati “traditsioone” järgida. Tähelepanu pälvis pianisti oma kadents kontserdi esimeses osas. Noormees on varasemas elujärgus mänginud palju džässi ning tegeleb praegu aktiivselt ka komponeerimisega ning on mõningaid oma teoseid (tšellosonaat, trio) ka juba kontsertidel esitanud. Sarja esimese Mahleriga, 1. sümfooniaga kammerorkestri seades oli äärmiselt huvitav tutvuda. Kõigepealt juba selleski mõttes, et kuidas ikkagi kõlavad Mahleri hiigelteosed seatuna väiksemale koosseisule. Orkestri esitus Risto Joosti juhatusel oli intensiivne ja inspireeritud, kuid mulle jäid siiski sisse vastuolulised tunded. Eks see ole individuaalne, aga ma ei ole kunagi olnud suur seadete austaja. On muidugi mitmeidki suurepäraseid (sageli heliloojate enda tehtud) seadeid – kasvõi Raveli või Rahmaninovi omad. Kuid praeguseks on kuuldud ainult üks sümfooniatest. Ehk järgmised kuulamised toovad ka veendumuse. Väga tänuväärsena on Tallinna Filharmoonia tellinud hooajaks ka mõned uudisteosed Eesti heliloojatelt. Avakontserdil kõlas Tõnis Kaumanni “Surmatants”, lugu, mis oma olemuselt tundus olevat lähedane Jaan Räätsa omal ajal väga populaarse “Kontserdiga kammerorkestrile”. Kahjuks pidin vahele jätma esimese kontserdi sarjast “TKO kammermuusika” – “Brunchert”. Seal esitasid Olga Voronova, Katrin Matveus, Helen Västrik, Yana Mägila, Mari Targo, Egert Leinsaar, Karin Sarv, Villu Vihermäe ja Jüri Lepp nüüdisaegsemat muusikat ning ka Jüri Lepa oma teose “Kahekõne”. Olin kohal aga sarja teisel kontserdihommikul 5. veebruaril, kui Johann Sebastian ja Carl Philipp Emanuel Bachi, Telemanni ja Jean-Marie Leclairi teoseid mängis barokkansambel koosseisus Elo Tepp, Lisanne Altrov, Villu Vihermäe ja Reinut Tepp. Uudse formaadiga kontserdi nimi tuleb sõnast “brunch” ning kujutab endast hilist ja rikkalikku hommikusööki koos muusikaga. Olin põnevil, et kuidas see kõik kokku pannakse, vähe mureski, et kas fookus ei saa olema liialt söömisel ja kas kokku ei teki segadust, kuid tulemus oli väga meeldiv. Just see, mida oli soovitud – kaunis ja elamuslik pühapäevahommik, kus inimesed meeldivalt einestavad, omavahel suhtlevad ning seejärel (hiirvaikselt) kuulavad muusikat. Pean ütlema, et kokku oli saanud suurepärane ansambel: peen ja kauni tooniga viiuldaja Elo Tepp, särav ja paljutõotav Lisanne Altrov (õpib ka praegu EMTA vanamuusikaosakonnas), gambal oskuslik Villu Vihermäe ja mind on alati vaimustanud Reinut Tepi särav ja põnev, partnereid ülihästi tunnetav ning nagu mingist universaalsest muusikarõõmust täidetud mäng. Võibolla ainsana vajaks täpsustamist sündmuste pealkiri. Nende tähenduste lahtiharutamine võib vahel segadust tekitada. “TKO kammermuusika” on nii “Brunchert”, “Kõikvõimas” kui oli seda ka üks hooaja silmapaistvamaid sündmusi – kontsert “Kalle Randalu 60”. Eelmisel aastal oma 60. aasta juubelit tähistanud Kalle Randalu on meie säravamaid pianiste. Mäletan veel tema noorema põlve esitusi aegadest, mil üks suure rahvusvahelise konkursi koht järgnes teisele, kuid praegune Randalu ei ole sellest tasemest midagi kaotanud, lisandunud on aga suurt küpsust. Kuuldud Mozarti klaverikontsert Es-duur KV 271 oli esitatud täiesti maailmalavade tasemel, oli tõesti tunda sügavat ja mitmetasandilist arusaamist selle muusikaloo geeniuse loomingust, kus ju segunebki kõrgus ja lihtsus, peaaegu ulakusena mõjuv lõbusus ja traagilised sügavused. Väga muljetavaldavaks tutvuseks oli ka Kalle Randalu tütre, aldimängija Liisa Randalu musitseerimine. Ta on tõsine ja intensiivne interpreet, esitusele lisas veel palju väga hea tasemega saksa viiuldaja Erik Schumann, kellega koos esitati Bruchi kontserti viiulile ja vioolale. Muidugi äratas põnevust ja ootusi Kalle Randalu poja, džässmuusiku Kristjan Randalu isale kirjutatud heliteos “Inner Asylum”. See on väga värvikas, huvitavate tämbri- ja kõlakasutustega teos, stiililt klassikaline nüüdismuusika, kus nii mõnigi osa täidetud ka džässist omandatud rütmiimpulssidega. Dzässi meenutades räägin kohe siinsamas ka oma kogetust Tallinna Filharmoonia dzässiklubis TAFF Club. Algul ma ei saanudki kohe pihta, kust poolt ja uksest klubisse pääseb – ikka hoopis teisest tänavast, kui on Tallinna Filharmoonia Mustpeade maja peasissekäik Pikal tänaval. Aga siis värvilise valguse, kontserdieelse sumina, klaasikõlina ning heas meeleolus inimeste hulka sulades pakkusid vennad Marjamaad, Ameerikast kodumaale käima tulnud pianist Holger koos oma saksofonistist venna Mairo, Marti Tärni, Reigo Ahvena ning pisut hiljem lisandunud noore lauljatari Marie Vaiglaga väga stiilse, temperamentse ning suurepärasest pillivaldamisest täidetud elamuse. Tallinna Filharmoonia mõtleb ka lastele ning jätkas sel hooajal eelmisel aastal suure menuga mängitud “Sipsikuga”. Oli äärmiselt tore näha, kuidas väga suur hulk suuremaid ja väiksemaid lapsi seda Anu Lambi loetud ja Rasmus Puuri väga õnnestunud, pildiliku muusikaga saadetud lugu jälgis. Täie tähelepanuga! Ning suurepärane leid oli ka väikese solisti Viola Asoskova kaasamine sellesse loosse. Kui midagi sellist ka edaspidi tehakse, siis võiks soliste rohkemgi olla või nad vahelduda, et mitmed lapsed saaksid end tunda osana päris suurest kontserdielust. Jälgin rõõmuga ka seda, et tänavusel hooajal on Tallinna Kammerorkestril üha rohkem rakendust. Mäletan hooaegu, kus see meie tippkollektiiv oli justkui alakasutatud, teinekord põhiliselt suurte pühade (jõulud, lihavõtted) vokaalsuurvormide orkestri rollis. Oluline TKO kontsert toimus 14. jaanuaril Estonia kontserdisaalis, kavas Beethoven: kolmikkontsert op. 56 viiulile, klaverile ja tšellole orkestri oma solistide, Harry Traksmanni, Leho Karini ja Marrit Gerretz-Traksmanni soleerimisel ning 3. sümfoonia. Kolmikkontserdi kolm solisti on kõik eredad isiksused ja heas mõttes väga erinevad. Harry Traksmanni välise rahulikkuse ja tasakaalukuse all peitub kirglik ja intensiivne muusik. Leho Karin on avatud ja kaasahaarav, Marrit Gerretz-Traksmann võlub oma mängu suure selguse ja aktiivsusega. Samuti pean kava teise poole, Beethoveni 3. sümfoonia esitust Risto Joosti ja TKO suureks õnnestumiseks. See sümfoonia on väga ulatuslik, vormiliselt ja terviku kooshoidmiselt mitte lihtne ülesanne. Beethovenil õnnestub olla igal ajal väga eluline, ta justkui sobib igasse ajastusse. Siin peituv mässumeelsus, kirglikkus ja otsiv vaim kütkestab alati ja muusika on justkui alati noor. Just väga nooruslik ja vaimustunud oli ka TKO ja Risto Joosti esitus, võluv oma eheduses. Nii järgneski esitusele pikk, soe ja mitte lõppeda tahtev aplaus. Ja veel – sümfooniakontsert ongi ikkagi alati kõige atraktiivsem ja kuulatavam siis, kui kavas on ka teos solisti või solistidega. Puhtalt orkestrikontserte on ka kõige meisterlikumas esituses teinekord natuke raske kuulata. Nii et minu üleskutse oleks: ka edaspidi rohkem soliste! Hooaega kuulusid veel kontserdid juba varem käigus olnud sarjades “Diplomaatilised noodid” ning TKO sisustas ka ühe vana-aasta õhtu kontsertidest. Viiulidžässi mängiv Tim Kliphuis mulle väga huvitav ei tundunud. Oli nagu keskmine, kuigi veidi kergem stiil kindlasti sobis aasta viimase päeva piduliku meeleoluga. Samas on sees sisimas ootus, et kui tore oleks, kui ka sellisel päeval kuuleks “tippesitusi”. Ja veel ühes TKO ettevõtmises olin kuulajana osaline. 2. veebruaril mängis orkester hulga noorte solistidega G. Otsa nimelisest Tallinna muusikakoolist. See oli ülimalt soe, nooruslikust energiast pakatav kontsert, kus orkester toetas noori soliste ning saalitäis publikut vaimustus ja elas kaasa. Imetore missioon TKOlt ning märtsis on teine samasugune tulemas Tallinna muusikakeskkooli noorte solistidega. Kahjuks jäi kuulmata põneva kava ja kontseptsiooniga “TKO kammermuusika “Kõikvõimas” – “Black Angels”, kus kõlasid John Dowlandi “Flow My Tears”, George Crumbi “Black Angels”, Schönbergi varane oopus “Verklärte Nacht”, Cage’i igihaljas “4’33” ning Kristjan Kõrveri uudisteos. Enne hooaja lõppu juunis Kadrioru pargikontserdil ning taaskohtumist augustikuisel Birgitta festivalil on aga ees ootamas veel suur hulk inspireerivaid kontserte. Ilmunud Muusikas 3/2017

“Radadel” on album, mis võib avada muusikaõppurile ja ka kuulajana loomingulisust hindavale kunstnikuhingele terve inspireeriva universumi, mille ukseks on “igav ja äraleierdatud pill” klaver. Farištamo Eller demonstreerib, kuidas klaverit võib kasutada klassikainterpreedi “mission almost impossible”-rajale asumise asemel või kõrval, ja mis võib omakorda motiveerida meelsamini sellesama klassikavaramuga tutvust sobitama, eesmärgiks mängutehnika omandamine ja muusika tajumise arendamine. Lisaks konventsionaalsele mängutehnikale kasutab Eller palju klaverikaane alt leitavaid tämbrivõimalusi. Et seda õigesti ja pillikeeli vigastamata teha, on pianist läbinud Šveitsis spetsiaalse kursuse. Tema muusikat iseloomustavad enesekindlalt pikad kaared. Sealjuures pinge püsib, nii et enamasti polegi tarvidust kunstlikult ja efektselt puänteerida – palad kannavad niigi, arenevad rahulikult ja loomulikult, mõtted jäävad kenasti õhku ning kandma. Järske dünaamilisi kontraste ja pulbitsemist, meditatiivset tasakaalu häirivaid jõulisi dissonantseid sööste esineb harvem. Sageli ehitab Eller tenuto-strihhiga akordijärgnevusi, Mussorgski tsükli “Pildid näituselt” arhitektuuri(miraažide) sarnaselt. Helipildi õhulisuse iseloomustuseks võiks kasutada ka norra jazziuuendust markeerima võetud terminit “skandinaavia rubato”. Mõnd jazzistiili, ka paljusid klassikateoseid, rääkimata tarbemuusikast, võiks põhimõtteliselt mängida ka robot. Siin plaadil on aga eksimatult inimtunnetuslik, ajaliselt inimhinge rütmidega ühes hingav helimaailm, mida tehisintellekt niipeagi jäljendada ei suuda. Ajastul, mil masinad võtavad paljud tööd üle, on säärane loomingulisus muusikule hea valik. Usun, et ka kuulajad õpivad taolist hingamist aina enam väärtustama.

Kohtla-Järve kultuurikeskuses anti 20. jaanuari õhtul üle Eesti Kultuurkapitali aastapreemiad 2016. aasta tegevuse eest. Kultuurkapitali helikunsti valdkonna aastapreemia pälvis Alo Põldmäe väljapaistva tegevuse eest helilooja ja heliloomingu õpetajana ning hindamatu panuse eest Eesti klaveriehituse ajaloo jäädvustamisel. Helikunsti sihtkapitali elutööpreemia anti Alo Ritsingule, koorimuusika loojale ja eestkõnelejale traditsioonide edasikandmise ja ‑andmise eest. Rahvakultuuri sihtkapitali elutööpreemia sai Ants Üleoja kui Eesti koorimuusika vanameister, pikaajaline õppejõud ja laulupidude üldjuht. Rahvakultuuri aastapreemia pälvis Eesti folgi emaks kutsutud laulja ja laululooja Anne Maasik aastakümneid kestnud loome ning heliplaadi “Valguse varjus” üllitamise eest. Pärimuskultuuri aastapreemia anti Maarja Nuudile pärimusmuusika loova käsitlemise eest. Koorimuusika aastapreemia pälvis Toomas Voll Eesti koorimuusika silmapaistva edendamise eest. Folkloori aastapreemia sai Eesti Folkloorinõukogu loova lähenemise eest rahvusvahelise folkloorifestivali “Baltica” korraldamisele.

Jaanuarikuu 14. päeval täitus teenekal klaveripedagoogil Maigi Pakril 80 eluaastat, mida tähistati tema õpilaste kontserdiga Tallinna Vanalinna muusikamajas. Juubilar töötabki praegu Vanalinna Hariduskolleegiumi muusikakoolis. Maigi Raidal-Pakri õpetajatee on olnud pikk. Aluse sai ta Tallinna muusikakoolis ja konservatooriumis dotsent Anna Klasi klaveriklassis. Juba enne kõrgkooli lõpetamist töötas ta klaveriõpetajana Tallinna lastemuusikakoolis, siis aga suundus seitsmeks aastaks Pärnu lastemuusikakooli. 1968. aastal kutsuti Maigi Pakri tööle Tallinna muusikakeskkooli klaveriosakonda, kus tal kujunes paljude aastate jooksul omanäoline õpilaskoolkond. Ta oskas oma õpilasi sütitada noorusliku entusiasmiga, lausa “võluvitsakesega”, ja neile välja peilida osavõtuvõimalusi noorte pianistide konkurssidel nii Eestis kui ka välismaal, kust tuldi peaaegu alati auhinnaliste kohtade või diplomitega. Lubatagu mul järgnevalt ära tuua Maigi Pakri väljapaistvamad õpilased, need kõige-kõigemad: Signe Kübar, Mart Ernesaks, Toomas Vana, Risto Laur, Ralf Taal, Kadri-Ann Sumera, Andre Hinn, Hanna Heinmaa, Mihhail Gerts, Mihkel Poll, Ruslan Strogiy ning neist veel palju nooremad – Bruno Oskar ja Jakob Eduard Laul – Hariduskolleegiumi muusikakoolist. M. Pakri klaveriklassi on oma lapsi õppima toonud nii mõnigi valmis pianist, näiteks Estonia klaverite “kuningas” Indrek Laul, kes maailma avatud võimaluste juures eelistas pere põhielukohana Eestimaad ja lastele eesti kooli. Maigi Pakri töö klaveripedagoogina on kandnud head vilja ja annab veel praegugi imetleda. Aitäh sulle, Maigi, kaaskolleegide ja paljude muusikaõpilaste nimel, õnnesoove juubeliks ning (tegusat jaksamist) homses.

Eesti Kultuurkapitali piirkondlike ekspertgruppide aastapreemiad Ida-Virumaa aastapreemia pälvis Anu Pungas aastakümneid kestnud entusiastliku muusikaalase tegevuse eest oma põhitöö kõrvalt ning Narva koorikooli, Ahtme ja Kohtla-Järve kunstide kooli laulu eriala õpetaja Rena Bõkova tulemusliku muusikaalase tegevuse eest. Tunnustuspreemiad pälvisid Verner Mölder puhkpillimuusika au sees hoidmise ja Leili Pure pikaajalise loometegevuse eest. Põlvamaa aasta kultuuripärl on lauluõpetaja Margot Suur tulemusliku töö ja suurepäraste tulemuste eest 2016. aastal toimunud konkurssidel nii kodu- kui välismaal. Aasta tegija kultuurivaldkonnas on Triinu Laan võrukeelse laulu- ja rahvapeo “Uma Pido” suurejoonelise korralduse eest, aasta kultuuriteo preemia pälvis IV “Uma Pido” kunstiline toimkond. Valgamaa aasta kultuuripreemia sai Evald Raidma maakonna väga eduka esindamise eest vokaalansamblite konkursil. Saaremaa aastapreemiad said muusikaõpetaja ja dirigent Mai Rand koorilaulu kõlailu loomise ja Saaremaa laulupeo “kaldale tüürimise” eest ning Mustjala lasteaed-põhikooli õpetaja, laste folkloorirühma Sõluk ja naisrahvatantsurühma Kuldking juhendaja Helje Raaper tulemusliku tegevuse eest rahvusliku folklooripärandi

26. jaanuaril Nordea kontserdimajas toimunud Eesti Muusikaauhindade tseremoonial anti üle Eesti muusika-aasta suurimad tunnustused. Edukaimaks osutus kolm auhinda pälvinud Karl-Erik Taukar, kaks trofeed võitsid Kadri Voorand ja Elephants From Neptune. “2016. aastal tuli välja hulk eripalgelisi ja avastamist väärt albumeid. Meie muusikamaastik on väga heas mõttes mitmekesine ja vitaalne. Soovitan kindlasti võitjate loominguga lähemat tutvust teha, kes pole selleks veel aega leidnud,” ütles Eesti Muusikaauhindade taga seisva Eesti Fonogrammitootjate Ühingu tegevjuht Rauno Haabmets. Muusikaauhindade võitjate valimisel ei võeta arvesse albumite müügitulu ega laulude raadioedu, vaid hinnangu annab professionaalne žürii. Auhinnagalast tegi otseülekande TV3. Õhtu juhid olid Tanja Mihhailova-Saar ja Mikk Saar, kes tegid show’l ka üllatusesinemise. Kontserdil esinesid Liis Lemsalu, Laura, Lenna, Metsakutsu, NOËP, I Wear* Experiment, Karl-Erik Taukar, Mick Pedaja ning Estonian Voices. Galakontserti toetasid Jägermeister, kes andis üle aasta rockalbumi auhinna, ning Deezer, kelle nimel andis tunnustuse aasta parim laulu kategoorias kätte Kerli. Toetajateks olid ka Eesti Autorite Ühing, Eesti Esitajate Liit ja Hasartmängumaksu Nõukogu. TULEMUSED Aasta debüütalbum – I Wear* Experiment “Patience” Aasta naisartist – Kadri Voorand “Armupurjus” (esitab Kadri Voorand Quartet) Aasta meesartist – Karl-Erik Taukar “Kaks” Aasta ansambel – Elephants From Neptune “Oh No” Aasta klassikaalbum – “Arvo Pärt. The Deer’s Cry” (esitab Vox Clamantis, dirigent Jaan-Eik Tulve) Aasta jazzialbum – Kadri Voorand Quartet “Armupurjus” Aasta etno/folk/rahvalik album – Maarja Nuut “Une meeles” Aasta elektroonikaalbum – Mart Avi “Rogue Wave” Aasta alternatiiv/indie-album – Mick Pedaja “Hingake / Breathe” Aasta metal-album – Taak “Supersargasso” Aasta rockalbum – Elephants From Neptune “Oh No” Aasta popalbum – Karl-Erik Taukar “Kaks” Aasta hip-hop/räpalbum – Metsakutsu “Kuhu koer on maetud“ Aasta muusikavideo – Tommy Cash “Winaloto” (režissöör Tomas Tammemets) Aasta parim laul – NOËP “Rooftop” Aasta album – Karl-Erik Taukar “Kaks” Panus eesti muusikasse – Villu Tamme

XII noorte laulupeo “Mina jään” sümfooniaorkestrite esimeses eelproovis anti üle Eesti sümfooniaorkestrite liidu aastapreemiad. Need pälvisid tänavu dirigent Riivo Jõgi ja õpetaja Katrin Talmar. Aastapreemiaga tunnustatakse Riivo Jõgi aktiivset kontserttegevust ja pühendunud tööd laste- ja noorteorkestritega 2016. aastal. Esimest korda välja antava pedagoogipreemiaga tunnustatakse Tallinna muusikakooli ja EMTA õppejõu Katrin Talmari pühendunud ja tulemusrikast tööd nii noorteorkestritega kui ka laulupeo repertuaari koolitusprojekti vedamisel. Riivo Jõgi on Põlva muusikakooli keelpilliorkestri, Viljandi noorte sümfooniaorkestri, Nõmme muusikakooli sümfooniaorkestri ja XII noorte laulupeo “Mina jään” sümfooniaorkestrite liigi dirigent. “Riivo Jõgi on dirigendina suure meeskonna juht, kes tegutseb nii protsessi atraktiivsuse kui lõpptulemuse kunstilise täiuslikkuse saavutamise nimel. Esinemistel oskab ta noori motiveerida ja anda endast parima – ikka oma mõnusa huumorimeele, artistlikkuse ja sarmiga,” iseloomustab teda Viljandi muusikakooli direktor Tonio Tamra. Katrin Talmar on EMTA interpretatsioonipedagoogika instituudi ja Eesti sümfooniaorkestrite liidu koostööprojekti eestvedaja, mille raames aitavad EMTA keelpilli- ja puhkpilliüliõpilased Eesti noorteorkestreid laulu- ja tantsupeo kava õppimisel ja ettevalmistamisel. Seni on kümme üliõpilast käinud noori pillimängijaid juhendamas Kärdla, Narva, Paide ja Rapla orkestrilaagrites. Neljandat korda välja antava preemia nominentide hulgas olid veel dirigendid Kaspar Mänd, Jose Page ja Jüri Schleifman, pedagoog Tekla Tappo, Harjumaa keelpilliorkester, Tartu ülikooli sümfooniaorkester ning Tallinna ülikooli sümfooniaorkestri ansamblid. Eelmised laureaadid olid 2014. aastal Tonio Tamra, 2015. aastal Jüri-Ruut Kangur ja Tallinna ülikooli sümfooniaorkester (dirigent Martin Sildos) ning 2016. aastal Kaido Otsing.

29. jaanuaril andis oma esimese kontserdi Läänesaarte Kammerorkester Edoardo Narbona dirigeerimisel. Orkestri idee tekkis Itaalias Torinos toimuval Põhjamaade festivalil (“Terre del Nord Torino”), mille kunstiline juht Edoardo Narbona on. Kahel eelmisel aastal osales seal kokku 13 eestlast, eelmisel aastal oli festivali orkestri kontsertmeister Eva Punder. Kuna Torinosse sõitnutest pooled olid seotud Eesti saartega, sündiski mõte asutada Läänesaarte Kammerorkester, sellegi kontsertmeister on Eva Punder. Järgmisele Torino festivalile 2018. aastal sõidetakse Eestit esindama juba ühtse koosseisuna. Orkester otsib mitmekülgset repertuaari ning püüab mängida Põhjamaade ja maailma uudisteoseid. Avakontserdil Kuressaare kultuurimajas kõlas näiteks muu hulgas Victor Kioulaphidese “Riegelsberg Suite” Eesti esiettekanne. Kontserdil tegi kaasa solist Neeme Punder flöödil. Orkestri nimi reedab ka tulevikuplaane – meri on Läänemere saari nii eraldav kui ka ühendav lüli. Dirigendi missioon on viia orkester Läänemere teistele saartele ning sõpruslinnadesse, et muusika kaudu võiksid areneda kultuuripõhised sõprussuhted saarte ja riikide vahel. Uue orkestri tegevust korraldatakse koostöös Kuressaare Kultuurivara ja linnavalitsusega. Orkestri asutaja, dirigent ja kunstiline juht Edoardo Narbona on praeguseks asunud koos oma abikaasa, eestlannast tšellistiga tööle Kuressaarde. Ta on ühtlasi I Musici di San Grato kammerorkestri asutaja ja dirigent alates 2003. aastast.

27. – 28. jaanuarini toimus järjekordne keskastme muusikakoolide konkurss noortele pianistidele, kus osalevad mängijad TMKKst, Tallinna G. Otsa nimelisest ja Tartu H. Elleri nimelisest muusikakoolist. Seekord peeti konkurss Elleri koolis, kus kõigi kategooriate mängijad (I kursus/IX klass, II kursus/X klass, III kursus/XI klass ja IV kursus/ XII klass) said esineda suurepärases Tubina saalis uuel Steinwayl. Konkursist võttis osa 37 noort pianisti. Žüriis hindasid klaveriõpilasi Lembit Orgse (esimees), Piret Habak, Ruth Ernstson ja Ia Remmel. Seekordsel võistlusel torkas silma mõningate eredate tippude mäng, eriti väljapaistvad olid vanimas vanuserühmas Mihhail Kriiva (TMKK, õp M. Mikalai), Evita Lohu (TMKK, õp K. Sumera, M. Poll) ja Sven-Sander Šestakov (Elleri kool, õp J. Kapp), 3. vanuserühmas Arko Narits (TMKK, õp M. Martin), 2. rühmas Karl Reimand (Otsa kool, õp Ü. Sisa) ja Karl Johan Nutt (TMKK, õp A. Sarrap, I. Ilja) ning noorimas rühmas Anastassija Mjassojedova (Otsa kool, õp Ü. Sisa) ja Argo Jentson (TMKK, õp A. Juurikas). Huvitava, särava ja peene mänguga paistsid silma ka 2. vanuserühmas III koha saanud Arina Makarenko (Otsa kool, õp Ü. Sisa) ja Liisa Maria Marrandi (Elleri kool, õp T. Joamets). III koha pälvis nooremas vanuserühmas ka Joonatan-Peeter Tombu (TMKK, õp A. Nahkur). Peale auhinnaliste kohtade anti välja ka mitmeid diplomeid.

5. veeburaril toimus Tartus Miina Härma gümnaasiumis XXI segakooride võistulaulmine “Tuljak”, mis tõi kokku üle 700 koorilaulja. Žürii koosseisus Indrek Vijard (esimees), Lilyan Kaiv, Piret Rips-Laul, Kaspar Mänd ja Maria Kõrvits reastas 26 kolmes kategoorias osalenud koori järgmiselt. Kõige tugevama, A-kategooria võit kuulus E STuudio noortekoorile, dirigent Külli Lokko. II koha pälvis vaid 0,1 punkti võrra madalama hindega Tartu Üliõpilassegakoor Küllike Joosingu ja III koha Tallinna Kammerkoor Aivar Leštšinski juhatusel. B kategoorias võidutses noor, kuid väga südikas kammerkoor Encore EMTA üliõpilase Karin Kuulpaki eestvedamisel. II kohti anti välja koguni kaks – I.N.T.A. segakoor (Inta Roost) ja Eesti Rahvusringhäälingu segakoor (Hirvo Surva ja Kuno Kerge), III koha vääriliseks tunnistati Tallinna Ülikooli BFMi segakoor (Merike Aarma ja Raul Talmar). C kategoorias olid tublimad Lääne-Virumaa koorid. Võit läks Läsna-Loobu külakoorile (Anneli Mäeots), II koht Kadrina segakoorile (Silja Uhs) ja III koht Raudtee kultuuriseltsi segakoorile (Aivar Leštšinski ja Mariell Aren). Parima kohustusliku laulu eripreemiad pälvisid Tallinna Kammerkoor (Lembit Veevo “Kõikide järvede kuu”), Eesti Rahvusringhäälingu segakoor (Mart Saar “Noore suve muinasjutt”) ja segakoor Hannijöggi (rahvaviisi seade). Parima dirigendi eripreemia sai Eve Paap ja noore dirigendi eripreemia Mariell Aren. Segakoor Hannijöggi pälvis eripreemia sütitava kava ja meeleoluka esinemise eest.

Lasnamäe muusikakoolis töötab väga loominguline ja aktiivne viiuliõpetaja Kristi Alas, kes on oskuslikult ühendanud klassikalise viiulimängu pärimusmuusikaga. Selle tulemusena on tekkinud omanäoline ansambel “Tuuleviiul”, kus koos Lasnamäe muusikakooli ja VHK muusikakooli õpilastega viljeletakse eesti pärimusmuusikat. Juba teist aastat järjest on viiuliansambel “Tuuleviiul” edukalt esinenud rahvusvahelistel konkurssidel Venemaal. 2016 aastal saavutati I koht Pihkvas ansamblimängijate konkurssil rahvamuusika kategooris. 2017 aastal jaanuaris kutsuti ansambel esinema Moskvasse V rahvusvahelisele noorte talentide konkurssfestivalile, mida korraldas MOSGAZ. Suurejoonelisest üritusest võttis osa rohkem 300 noort muusikut ja 350 noort kunstnikku. Konkurss kestis kolm päeva ning zürii kuulas kolmes kategoorias 230 etteastet. Sellel konkursil tutvusid Eesti lapsed eakaaslate esitatud rahvamuusikaga Abhaasiast, Moldaaviast, Valgevenest, Serbiast ja Kasahstanist. Lasnamäe muusikakooli viiuliansambel “Tuuleviiul” saavutas laureaadi tiitli ja III koha ning osales suurejoonelisel galakontserdil 31. jaanuaril hiljuti valminud Moskva riiklikus folklooriteatris “Vene laul”. “Tuuleviiuli” esinemist mainiti ajalehes Moskva õhtuleht, kus kirjutati, et eesti laste esinemine lummas kuulajaid ja eriti meeldis, et lauljad saatsid rahvalaulu ise viiulitel. Ka galakontserdil kõlanud tugev aplaus oli selle tunnistajaks. Ansambliliikmetel oli suureks elamuseks esineda Moskva ühes uuemas kontserdisaalis ja väga suurejooneliselt korraldatud kontserdil, mis kanti üle ka televisioonis.

Eesti meestelaulu seltsi üle-eestiline poistekoor Kalev (dirigendid Indrek Vijard ja Kuldar Schüts) võitis grand prix’ Peterburis rahvusvahelise festivali “Youth of the Planet” raames toimunud XI koorikonkursil “Laulud Neeva kohal”. Konkurss viidi 6. – 9. jaanuarini läbi Peterburi Riiklikus Akadeemilises Koorikapellis. Kalevi poistekoori kavas olid Andres Lemba, Tšaikovski, Kreegi ja Tom Fettke teosed. Konkursil osales 22 koori Valgevenest, Lätist, Eestist ja erinevatest Venemaa linnadest.

31. jaanuaril tähistas 80. sünnipäeva XX sajandi üks mõjukaim helilooja Philip Glass, keda peetakse ühes Steve Reichiga minimalistliku muusikasuuna rajajaks. Glassi muusika on ületanud lõhe klassika ja popmuusika vahel ning ühendab ka erinevaid põlvkondi, seda ei kuule üksnes kontserdisaalides, vaid sellest on tugevalt mõjutatud terve popkultuur filmide soundtrack’idest telereklaamideni. Glass on mõjutanud ka selliseid muusikuid nagu David Bowie, Brian Eno, Michael Nyman ja John Adams. Glass on enda kohta öelnud, et ta pole minimalist, vaid helilooja, kes kirjutab korduvate struktuuride muusikat, et tema loomingulist kujunemist on mõjutanud Schubert, Šostakovitš ja Beethoven ning filmi-, teatri- ja multimeediamaailm. Kuigi Glass on enim tuntud ehk filmimuusika ja eksperimentaalsete ooperitega nagu “Einstein rannas”, on tal mitmeid keelpillikvartette ja nüüd ka üksteist sümfooniat. Juubelisünnipäeval toimus Carnegie Hallis kontsert, kus tuligi esiettekandele 11. sümfoonia Linzi Bruckneri orkestri esituses Dennis Russell Daviesi juhatusel. Helilooja usub, et tema sümfooniaid on saatnud menu just sellepärast, et igaüks neist on väga omapärane. Sümfoonilisse maailma süvenes ta 50. eluaastatel. 11. sümfoonias pöördub autor enda sõnul tagasi korduste maailma, millest ta oli end vahepeal juba mõnevõrra taandanud. Helilooja hinnangul on kordused nüüd teistsugused kui tema varasemas loomingus, mida iseloomustasid hüpnootilised ja harvade muudatustega korduvad rütmimustrid. Viimases sümfoonias kasutab Glass pigem väikesi kordustel põhinevaid mustreid, mis on koondatud pikemateks sümfoonilisteks struktuurideks. Glass on külastanud ka Eestit. 2003. aastal oli ta “Pimedate ööde” filmifestivalil, kohtus austajatega ning saatis oma ansambliga filmi “Koyaanisqatsi”. Visiit möödus aga sedavõrd vaikselt, et paljud huvilised kuulsid sellest alles tagantjärele. Võibolla peegeldabki see kõige paremini Glassi fenomeni ja talle omast tagasihoidlikkust.

Jaanuaris selgusid IMCA (International Classical Music Awards) tänavused preemiasaajad. Rahvusvaheline žürii valis kahe vooru põhjal 321 nominendi seast välja 17 kandidaati 14 riigist, lähtudes viimase aja klassikalise muusika müügiuuringust. Välja anti ka eriauhinnad: tunnustuse elutöö eest sai Soome bass Matti Salminen, aasta parimaks artistiks tunnistati Saksa vioolamängija Tabea Zimmermann. Noore artisti auhinna said pianist Sophie Pacini ja sopran Elsa Dreisig. Noore uustulnuka auhinna pälvis 15-aastane pianist Robert Neumann. Parimaks plaadimärgiks nimetati Rootsi plaadifirma BIS. Eriauhinnad said plaadifirma Naxos rajaja Klaus Heymann, Leipzigi Gewandhaus-orkester ja Lichtensteini Ensemble Esperanza. Auhinnad antakse üle 1. aprillil Leipzigis ning EBU (Euroopa ringhäälingute liit) võimaldab raadiojaamadel kontserti üle kanda üle kogu maailma.

ABO (Briti orkestrite ühing) tegi hiljuti saareriigi muusikaelu kohta uurimuse, mis näitab, et viimasel ajal antakse seal orkestritele varasemast vähem raha, publiku hulk ja piletimüük aga kasvab. Samal ajal on orkestrid väitnud, et nad ei suuda enam kaua väiksema toetusega järjest tulemuslikumalt töötada. Raporti kohaselt kasvas Suurbritannia tipporkestrite publik viimase kolme aastaga 7 % (4,83 miljonit inimest). Orkestrid suurendasid ka oma õppeprogramme 35 % võrra ning kaasasid oma kontsertidele ligemale 900 000 last ja noort. Samal ajal langes muusikute palk 5 % võrra ning kohalik omavalitsus vähendas orkestrite finantseerimist koguni 11 %. Orkestrite ühingu president Mark Pemberton ütleb, et publikut on juurde meelitatud peamiselt sooduspiletite ja tasuta kontsertidega, mis tähendab aga orkestrite sissetuleku vähenemist. Uuringust selgus ka see, et 20 % briti parimate sümfooniaorkestrite muusikutest on Euroopa Liidu kodanikud. Ühingule valmistab muret ka Brexit, muusikud loodavad, et briti orkestritel sujub tulevikus Euroopa sisene reisimine probleemideta.

Armastatud tenor Roberto Alagna sõlmis plaadilepingu firmaga Sony Classical, esimene album peaks ilmuma 2018. aastal. Alagna on ainuüksi Prantsusmaal müünud 5 miljonit plaati ning on koostööst uue plaadifirmaga elevil. Alagna on päritolult sitsiillane, kuid sündinud ja üles kasvanud Prantsusmaal. Alustas ta aga hoopis kabareelauljana Pariisis itaalia, hispaania ja prantsuse populaarseid laulukesi esitades ning jõudis ooperini ise õppides. Ta saavutas rahvusvahelise tuntuse 1988. aastal, kui võitis Luciano Pavarotti nimelise konkursi, millele järgnes debüüt Glyndenbourne’i festivalil Verdi “Traviatas”. Suurepäraste võimete ja heade lavaliste eeldustega nägus Alagna on oma rollidega leidnud suure tunnustuse ja on oodatud esineja kõigis maailma tähtsamates ooperimajades. Alagnaga peaosas on välja antud mitmeid ooperiplaadistusi ning temalt on ilmunud ka mitu helikandjat ooperiaariate ja duettidega, kus sageli on tema partneriks maailmakuulus rumeenia sopran, praeguseks eksabikaasa Angela Gheorghiu. Sony plaadifirma sõnul on Alagna eriline artist, kes suudab ühendada erinevaid žanre, nii et tulemus on alati kunstiliselt värske ja kõrgetasemeline.

Mitmekülgne Prantsuse pianist Pierre-Laurent Aimard, kes ühendab oskuslikult nii kaasaegse klaveri võimalused kui ka eri ajastute stiilid ning kes on üks tuntumaid nüüdismuusika esitajaid, pälvis maineka Siemensi muusikapreemia. Aimard on varem saanud ka Grammy ja mitmeid teisi olulisi autasusid. Siemensi muusikapreemiat hakati välja andma 1974. aastal. See on Saksamaa autoriteetseim ning rahaliselt suurim preemia rahvusvaheliselt väljapaistvale heliloojale, muusikateadlasele või interpreedile, kes on andnud maailma muusikaellu olulise panuse. Preemiat annab välja Baieri Kaunite Kunstide Akadeemia Ernst von Siemensi sihtasutus ja seda 250 000 euro suurust tunnustust nimetatakse tihti ka muusika-alaseks Nobeliks. Siemensi muusikapreemia žürii leidis, et Aimard’i mängus on õhulisust ja värve ning selgus pisimateski detailides. Aimard’ist sai juba 19-aastaselt Pierre Boulezi kuulsa kollektiivi Ensemble Intercontemporain klaverisolist. Ta on töötanud koos mitmete heliloojatega, nagu Karlheinz Stockhausen, György Kurtág ja György Ligeti, kes on samuti olnud Siemensi preemia laureaadid. Oluline koht Aimard’i repertuaaris kuulub Olivier Messiaeni loomingule, kellega tal oli eriline suhe ning kelle abikaasa Yvonne Loriod oli tema õpetaja. Möödunud aastal pälvis Siemensi preemia Taani helilooja Per Nørgård.

Kui Roberto Alagna allkirjastas hiljuti lepingu plaadifirmaga Classical, siis Lang Lang, kes on viimased seitse aastat olnud Sony artist ja viimasel ajal oma firma suhtes kerget rahulolematust üles näidanud, valis oma uueks salvestuspartneriks Universal Music Group’i ehk koostöö maineka Deutsche Grammophoniga. Esimeseks salvestusplaaniks on plaat “The Piano Book”, mis on mõeldud õppematerjaliks noortele ning seotud Lang Langi klaveriõpikuga “The Piano Method”. Samuti on lähiajal kavas salvestada ka Bachi “Goldbergi variatsioonid”. Tegelikult ei ole see nende esimene koostöö, sest 2003. aastal sõlmis 20-aastane Lang Lang lepingu just nimelt DGga. Koostöös Sonyga jõudis Lang Lang salvestada mitmeid plaate, neist enim hinnatuks on osutunud “Live in Vienna” (2010). Teiseks tähelepanuväärsemaks plaadiks oli Mozarti klaverikontsertide salvestus koos Nikolaus Harnoncourt’iga. Lang Lang on Universaliga liitumisest õhinas, sest arvab, et just sellel plaadifirmal on praegu kõige uuenduslikumad suunad ja avatum suhtumine klassikalise muusika salvestamisse.

1. veebruaril suleti ootamatult Maurice Raveli majamuuseum, mis asub Pariisist 40 kilomeetri kaugusel Montfort-l’Amaury’s. Võluv ja eklektiline, ainulaadse väljanägemisega majake kannab nime Le Belvédère ja oli Raveli elupaik alates 1921. aastast kuni helilooja surmani 1937. aastal. Hoone on erilise arhitektuuriga, sisustatud põneva mööbli ning Ravelile oluliste esemete ja detailidega. Ümber maja on pisike aed, mille kujundlikke peegeldusi võib ära tunda ka Raveli loomingus. Siin komponeeris helilooja oma kuulsaima teose “Bolero” ning ooperi “Laps ja võlumaailm”. Helilooja, muusika ja muuseum on seega omavahel üpris tihedalt seotud. Muuseumi sulgemise põhjusena nimetati veeavariid. Ajaleht Le Figaro kirjutab aga mitmest teisest häirivast vahejuhtumist, mis võivad tegelikult olla sulgemise taga. Jaanuaris vallandati ette hoiatamata ka muuseumi pikaajaline perenaine madame Moreau, kes oli seal töötanud viimased 30 aastat. Prantsusmaa muuseumide ühing olevat aga mures, et muuseumi eest ei kanta piisavalt hoolt ning sealt kaduvat nende sõnul museaale. Eelmisel aastal ei lubatud sinna filmima ei prantsuse riigitelevisiooni ega Chicago sümfooniaorkestrit.

FOTO TIIT VEERMÄE Veebruaris kuulutati välja tänavused riiklikud kultuuripreemiad. Riikliku kultuuri elutööpreemia said Neeme Järvi, Lembit Ulfsak ning Kalle Kasemaa. Preemiale esitanud tõid Neeme Järvit esile kui üht tänapäeva hinnatuimat dirigenti, kes on juhatanud tipporkestreid ja teinud koostööd parimate solistidega. Samuti rõhutati, et Järvi südameasjaks on olnud eesti muusika tutvustamine. “Seda panust tuleb pidada hindamatuks, sest ilma tema tööta teataks maailmas oluliselt vähem sellistest heliloojatest nagu Eduard Tubin, Rudolf Tobias, Artur Kapp jt”. Riiklik kultuuri elutööpreemia määratakse pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest ning selle väärtus on 64 000 eurot. Elutööpreemiaid antakse igal aastal kolm. Kultuuripreemiad 2016. aastal avalikkuseni jõudnud väljapaistvate tööde eest pälvisid teiste hulgas helilooja ja elektronmuusik Sven Grünberg juubelihooaja ja kontsertide “Autoportreed” eest, vokaalansambel Vox Clamantis 20. hooaja ja albumi “Arvo Pärt. The Deer’s Cry” eest ning džässlaulja Kadri Voorand albumi “Armupurjus”, kava “Kummardus Veljo Tormisele”, vokaalansambli Estonian Voices juhtimise ning aktiivse kontserttegevuse eest nii Eestis kui ka välismaal. Presidendi teenetemärkidest said tänavu Valgetähe V klassi ordeni muusik ja muusikaajakirjanik Igor Garšnek, Kuressaare muusikakooli viiuliõpetaja Laine Sepp ning helilooja Peeter Vähi.

Viljandist pärit Ramo Teder on kunstnik, kes tegutseb peamiselt muusikuna, keda kellegagi naljalt segamini ei aja. Juba pikemat aega Soomes elav isikupärane muusik, artistinimega Pastacas, on ilma igasuguse kahtluseta üks Eesti originaalsemaid ja huvitavamaid muusikuid – isiksus, kes ei mahu tegelikult kindlasse žanri ning kes ei tunne ka muusikas mingeid piire. Ramo Teder eksperimenteerib nii hääle, instrumentide, elektroonika kui ka iseeendaga. Pastacas on ta olnud juba rohkem kui viisteist aastat. Ramo Teder on sada protsenti Pastacast, viiskümmend protsenti viimasel ajal järjest kuulsust koguvast ning juba kultuslikust ansamblist Puuluup ja kolmandik võrukeelsest triost Upa-upa ubinakõnõ. Pastacana andis ta möödunud aastal välja väga hea vastuvõtu saanud albumi “Pohlad”, tänavu ootab ees Puuluubi debüütalbum. Eeloleval aastal keskendubki Ramo peamiselt Puuluubile. Puuluup on elektroonika ja looper’itega rikastatud hiiu kandle duo, mille teine liige on Marko Veisson. Puuluubi muusika moodustavad hiiu kandled, looper, laul, efektid ja kahe mehe looming. Kuigi Puuluupi võib näha pärimusmuusikafestivalidel esinemas, ei ole tegemist kaugeltki klassikalise folgibändiga, kuigi Ramo möönab, et pärimus kui selline on teda järjest rohkem huvitama hakanud. Tema pärimus on aga Entel-Tentel, vene multikad, Apelsin, ABBA, The Beatles, Kukerpillid, Janis Joplin jne. See, mida väiksena vinüülplaatidelt ja isa lintmakilt ning hiljem kassettidelt kuulatud sai. Ühes varasemas intervjuus arvas Ramo, et küllap on ta “pärimuspunkar”, kellele pole hiiu kandle autentse mängutehnika eiramine mingi probleem. Kohtun temaga ühel talveõhtul pisikeses Viljandi lokaalis. Väljas ulub tuul, mis keerutab tänavalaternate hämaras valguses üksikuid lumehelbeid, linn on praktilist inimtühi. Toas on soe, leti tagant kostab klaaside kilksumist, mängib vaikne muusika. On väga tore, et saime kokku Viljandis, sinu kunagises kodulinnas ja ühtlasi linnas, mis on endiselt su elus tähtsal kohal. On see nii? Mul on Männimäel endiselt korter, kolisime sinna siis, kui olin kuusteist. Tõsi, nüüd annan korteri üürile, aga siiani olen Viljandis käinud umbes kolm korda aastas. Mul on üheksakümnendate algusest meeles see, kuidas sinu juures oli seltskond koos, vaatasime öösel MTVd ja andsime videotele hindeid. Väga lahe oli. Sul ema tuli nii umbes ühe paiku tuppa ja pakkus kõigile kapsast. Jaa, ma olen sellest rääkinud Valner Valmega, kes ka seltskonnas oli, et eks sealt see teie muusikakriitiku põli alguse sai. (Naerab.) Pärast lugesime punktid kokku. Kui üheksakümnendate alguses satelliittelevisioon tuli, oli see ikka midagi erilist. Sellel ajal oli MTV ikka väga hea, puha indie-saateid täis, “Beavis ja Butthead” ka. Kui hindamisele jutt läks, siis ERRi kultuuriportaali muusikakriitikute albumite aastatabelis oli “Pohlad” David Bowie ja Vaiko Epliku järel kolmandal kohal. Väga hea tulemus ju? Uskumatult hea. Ma pean seda plaati tabelitesse sattumiseks natuke liiga alternatiivseks. Ma uurisin seda asja pisut lähemalt – olin tõesti paljude kriitikute nimekirjas. Kusagil tagapool, näiteks 12. või 18. kohal, aga ma olin igal pool olemas! Nii et Pastacas kui muusikakriitikute ühendaja? (Naerab.) Paistab nii jah. Sul ei ole ju selja taga suurt firmat ega suhtekorraldajaid? Ei ole. Olen oma muusikaga täiesti miinuses, raha tuleb hoopis muust tööst. Eks see ole nii enamikul muusikutest, võibolla mõni üksik elab muusika tegemisest ära. Mina olen sellest küll väga kaugel. Sa ei ole ühegi konkreetse skeene esindaja ja sellepärast ei saa sa piire rikkuda, kuna piire eriti polegi? Mingid piirid siiski on. Ikka neli neljandikku ja kolm neljandikku, kuus kaheksandikku ka vahel. Kui kaua “Pohlade” tegemine aega võttis? Ei oskagi öelda. Mõnda lugu hakkasin tegema juba rohkem kui kümme aastat tagasi, pärast albumit “Tsaca tsap”, aga need jäid kuskile seisma. 2012. aastal lendas arvuti kõvaketas vastu taevast, siis läks palju kaduma. Hakkasin allesjäänud juppe uuesti tegema. Motivatsioon oli samas üsna nulli lähedal. Tänu Villem Valmele (plaadifirma Õunaviks eestvedaja – toim.) see plaat ilmus. Poleks Villemit olnud, poleks ka seda plaati. Vähemasti mitte praegu. Muusikuid ühendab see häda, et väga palju on etteaimatav. Mõni muidugi teebki terve elu ühte lugu ja ega sest pole suurt midagi, on turvaline ja tore, aga Pastaca puhul ei saa kunagi päris kindel olla, mis järgmisena tuleb. Etteaimatavus võib ka päris mõnus olla. Ma olen tähele pannud, et osadele see päris meeldib. Sul on praegu kolm erinevat väljundit: Pastacas, Puuluup ja võrukeelne Upa-upa ubinakõnõ. Kuidas sa ennast nende vahel jagad? Kui hakata mõtlema, et tuhande aasta pärast on sellest, mis me teeme, alles ainult noodid, siis tundub, et Pastacas on nendest kolmest kõige olulisem. Puuluup on paljuski live-bänd, ja sama palju ka hiiu kandle bänd. Hiiu kandle kultuur on muidugi väga oluline, oleks meil ansamblis näiteks kaks kitarri, poleks asi kaugeltki see. Mulle meeldib kõige rohkem Puuluubiga esineda. Upa-upa on koondunud peamiselt Mari Kalkuni ümber, kuigi eks seal ole midagi kõigilt meilt kolmelt. Puuluubi kontserdid on midagi teistsugust. See introvertsus, mis on Pastaca esinemistel... No ma olengi selline kohmakas, pole midagi öelda. Puuluubis toimib aga isegi kaks dialoogi, üks meie endi vahel, teine publikuga. See on iga kord natuke erinev, iga kord tulevad uued naljad, vahel jälle ei tule üldse. Selles on oma võlu ja nauding, mis üksinda laval seistes täiesti puudub. Puuluup on oma võrdlemisi alternatiivset ja ebatraditsioonilist lähenemist arvestades uskumatult populaarne. Mis paneb nii hipsteri kui ka pangahärra Puuluupi kuulama? Puuluubi üks saladus on see, et – ma ei tea küll, kuidas see välja paistab – võrreldes Pastacaga tulevad meloodiad ja struktuurid kuidagi iseenesest. Puuluubi muusika on võrdlemisi lihtne ja lähtuvalt hiiu kandle omadustest ka veidi piiratud, maksimaalselt kolme duuri lood. Mingeid asju, näiteks jazzistandardeid, on hiiu kandlega meeletult raske mängida. Saab küll, aga see on keeruline ning kõlab mustalt. “Hiiukal” on oma võlu, ta on burdoonipill, kus mingi keel või keeled kõlavad alati lahtiselt kaasa ja mingeid valitud helistiku noote on lihtne mängida. Aga kui peaks näiteks mängima Bachi, kes on muide üks mu lemmikheliloojaid, siis see ei ole lihtne. Vaat et võimatu... Ma arvan, et see lihtsus on just see, mis mõjub. Näiteks laul “Süüta mu lumi”. Kaks duuri “pendeldavad” ja ongi kõik. Kuidas Puuluubi plaadiga on? Praegu teemegi. Hunnik lugusid on juba valmis, väike ports vajab veel lindistamist. Tahame plaadi aasta esimesel poolel välja anda. Täpset kuupäeva ei julge öelda, pole veel otsustanud. Puuluup astus üles ka viimasel Viljandi pärimusmuusika festivalil. Kui folk te olete? Meil on kõik oma lood, aga eks põimime siia-sinna ka traditsioonilisi motiive. Kui teeme Puuluubiga pika kontserdi, siis mängime alati jupi “Vormsi labajalga”, umbes viis minutit. Oled päris palju välismaale esinema sattunud, põhiliselt Pastacana. Jah. Puuluubi esinemised välismaal on veel ees, üsna varsti tulevad. Jaanuaris oleme Berliinis, aprillis Frankfurdis. Pastaca puhul on üks olulisi märksõnu Jaapan. Jaapan on teadagi kaugel, kuidas sa selle maaga sõbraks said? Jaapani firma Afterhours annab seal minu plaate välja ja korraldab iga kord ka väikese tuuri. Tegemist ongi firmaga, mis annab Jaapanis välja Euroopa või Ameerika muusikute plaate. Mul on väga hea meel, et olen üks nende artiste. Ma ei olegi otse küsinud, mis neile minu juures kõige rohkem meeldib. Jaapanlased on muidugi alati hirmus viisakad, ega sealt ausat vastust ei saakski, viisakuse filter on ikka ees. Kui ma olen vaadanud fotosid, kus sinu albumid on Jaapani suurtes plaadipoodides, siis taban end alati mõttelt, et need plaadid sobivad sinna pagana hästi. Kõik need kummalised ja veidi müstilised tegelased, kes plaadikaanel on... Jaapan on tihkelt inimesi täis. Ameerika ja Euroopa kultuuri on seal küll nüüd igal pool näha, aga seda ainult neile omast on endiselt äärmiselt palju. Ei tea, mis tunne oleks siis, kui elaksingi seal. Ma olen seal käinud viis korda, umbes kümme päeva korraga koha peal. Mulle Jaapan õudselt meeldib. Ma mõtlen ikka sellele, et meil on siin hirmus palju ruumi. Viljandist Tartusse sõites on seitsmekümne kilomeetri ulatuses ikka väga hõre. Sõidad linnast välja ja ongi kohe põld ja mets, mets ja põld. Osakast Kyotosse sõites on tee ääres kaks tundi ainult maju ja tänavaid ning kahe tunni pärast oledki Kyotos. Milline on olnud kõige suurem publik, kelle ees oled esinenud? Ehk sel aastal, Upa-upa esinemisel pärimusmuusika festivali EBU kontserdil Viljandis. Kohapeal oli ka päris palju inimesi, aga kontserti kanti ka üle televisioonis otse-eetris. Läheme ajas korraks tagasi. Aega, mil olid just passiealiseks saanud ning kõndisid paljajalu mööda Viljandit, juuksed turris, kitarr kaelas ja flööt taskus. Põuerott vist tuli veidi hiljem... Mu tütar on viisteist ning ma vaatan teda ja tema arengut nagu peeglit. Kui sain seitseteist, jõudsid mingid asjad “kohale”. See minu mina ongi umbes sellest ajast pärit. Selleks ajaks ma olingi see, kes ma ka täna olen. Eks suuri asju ole toimunud ka siis, kui ma olin kakskümmend kaks või kakskümmend viis, aga need pole minu jaoks olnud nii murrangulised. Oleks olnud vahendeid ja tehnilisi võimalusi, oleksin hakanud sellist muusikat tegema juba siis, kui olin seitseteist. Viljandis polnud tollal tervislik teistest nii palju erineda, võis kergesti tänaval peksa saada. Viljandis polnud veel nii hull, tundsin teismeliseeast peale kohalikke pätte ja nemad tundsid mind. Vaat Tallinna vene pättidega oli küll raske, mitu korda võeti raha ära, jooksin mingite kampade eest... (Naerab.) Samas, eraklik ei ole sa kunagi olnud? Kuidas võtta. Kui kolisime Helsingist meie praegusesse elukohta Salo lähistel, olin ma kolmkümmend kaks. Kuni selle hetkeni mõtlesin, et olen sisimas selline vaikne tüüp, kellele meeldib metsas käsitööd ja muusikat teha ning vahetevahel linnas käia. Seal sain ma aru, et mulle meeldivad ikka inimesed ja pidu ja kinod-teatrid, tänavad ja kohvikud ja baarid... Mulle meeldib küll metsas käia, aga vahetevahel. Inimene igatseb ikka seda, mida tal ei ole. Ei teagi, kui elaksin linnas, ehk igatseksin maale. Praegu tahaksin elada suures linnas, kus oleks palju kultuuri ja kohvikuid, kontserte, klubisid, näitusi ja kinosid, üldse kunsti. Mulle üldiselt sildistamine ei meeldi, aga kuhu riiulisse sa Pastaca plaadid plaadipoes paneksid, kui sellist võimalust pakutaks? Ma olen kõikidele ütelnud, et Pastacas oli 21. sajandi alguses folktronica, akustilise muusika ja elektroonika segu, kuigi algupärane folktronica oli oluliselt elektroonilisem kui minu muusika. See oli tol ajal üks laine. Nüüd ütlen ma kõikidele, et Pastacas on eklektika. Eksperimentaaleklektika? Jaa, sobib. (Naerab.) Kunagi varem ei ole melomaanidel olnud nii palju võimalusi muusikat tarbida kui praegu. Voogedastusest luksuslike vinüülideni, valik on meeletu. Mingis mõttes on see muidugi väga tore, aga head muusikat on ikkagi keeruline leida. Valik on tõesti meeletu. Kas sulle üldiselt meeldib edetabelite muusika? Kui sageli sinu lemmikud edetabelitesse satuvad? Vahel ikka satuvad. Minu lemmikud mitte. Ma leian “oma muusikat” mujalt. Ma olen terve elu rääkinud, et mulle ei meeldi gospel-pop. Ja tuligi kord, kus kuulsin ühte gospel-popi lugu ja see meeldis hullult. Ega muusika ei küsi, kes teda teeb. Jah, tühja neist stiilidest, eks sageli olegi kõige huvitavam see ruum, mis jääb nii-öelda muusika taha? Või nootide vahele. Või sõnade sekka. Muusika ise on nii lõpmatu. Kui võtame Euroopa muusikat kui tempereeritud klaverit, kaksteist nooti võrdsete vahedega – kuidagi kitsas mäng nagu... Loomulikult, kõik hakkabki kõike meenutama, iga muusikaga tekib mingi assotsiatsioon. Mulle hirmsasti meeldib see lõpmatuse kujund, ei usu, et muusika kunagi otsa saab. Jean-Michel Jarre näiteks ütles vastuseks küsimusele, kuidas ta suhtub magamistoamuusikutesse, et pole olemas head ega halba muusikat, on muusika. Muidugi on tore, kui keegi ajab mingit kindlat stiilirida, aga piirid on viimasel ajal üldse ähmastunud, ja mitte ainult muusikas. Ma usun, et Puuluup poleks kümne aasta eest Viljandi pärimusmuusika festivalile esinema pääsenud. Piirid tekivad ise. Mis puutub pärimusse, siis ma tean nii vähe sellest, mis see on. Mäletan väga vähe sellest, mida vanaema kunagi rääkis. Aga tema sai omakorda oma vanaemalt hästi palju päranduseks. Pärimuse mõiste ju muutub ka aja jooksul. Ma olen mõelnud selle peale, kui palju on kolmandas maailmas muusikuid, kellel pole võimalust salvestada. Kui palju võib olla andekaid inimesi, kes tahaksid väga-väga muusikat teha, aga pole võimalust. Kuidas on sinu muusikaharidusega? Erinevalt paljudest “magamistoasalvestajatest” ja “köögieksperimenteerijatest” on sul ju täiesti korralik põhi all. Lõpetasin Viljandis lastemuusikakooli flöödi erialal. Pärast keskkooli läksin Otsa kooli, olin seal poolteist aastat ja tulin sealt ise ära, kuna flöödiõpetaja ütles: sinust ei tule kunagi flöödimängijat, sul on nii halb tehnika ja sellise lameda keelega ei saagi flööti mängida. Jätsin siis pooleli, hakkasin maalima ja joonistama. Hiljem võtsin jälle flöödi kätte, kui esinemised tekkisid. Seda õpetajat ei ole publiku hulgas näha olnud? Ei ole märganud küll. Kui palju on sul sahlites ja kõvaketastel avaldamata materjali? Kui keegi ütleks, too aga siia, annan kuu aja pärast plaadi välja... Kvaliteedi ja kvantiteedi suhe on alati seotud ajaga. Kui vaadata hästi tugevaid muusikuid, siis nemad annavad igal aastal plaadi välja. Sageli on need aga nõrgad plaadid. Aega peab olema, ideid saab igaüks arendada. Ühe õhtuga kümme ideejuppi, arvan, et kõik saaksid hakkama, aga see oleks suvaline läbu, need ei oleks head jupid. Kvantiteet ei ole kokkuvõttes määrav. Võib talletada igal aastal tuhat ideejuppi, see teeb päevas kolm. Pole probleemi. Aga neist ei tule midagi, kõik jupid on kehvad, kasutud. Milline on sinu suhe looper’iga praegu? Kas see ei ole veel ennast ammendanud? Eks veidi ikka ole. Looper’i võimalused on ju üsna väikesed. Näiteks Maarja Nuut ja Tiit Kikas kasutavad looper’ina arvutit. Seal on võimalusi lõputult, piiriks ja piduriks on ainult arvuti protsessori võimsus. Looper masinana ei ole eriti võimas, piirid on üsna kitsad. Ma olen Pastaca kontsertidel tähele pannud, et üritan teha lugu võimalikult väheste luupimiskordadega, et liiga palju sarnaseid asju ei korduks. Looper’it ma ei vihka ja arvan, et ei hakka ka vihkama. Lõpetuseks. Mis on sinu kui muusiku jaoks põhiline märksõna aastal 2017? Puuluup. Nii plaat kui esinemised. Kokku on lepitud juba tubli arv kontserte. Ramo oskab muusikat tabada nagu laps MARI KALKUN Ramo on muusikuna väga mänguline ja koostööaldis. Ta tuleb kergesti kaasa uute ideedega ja selle pärast on temaga alati äge koos mängida. Kui ta midagi teeb, siis ta teeb seda üleni, kui ta millestki vaimustub, siis täielikult. Kui võtta näiteks tema kõige viimane armastus hiiu kannel, siis ta kasutab iga võimalust, et innustada inimesi seda pilli proovima. Ta on tema ise, nii muusikas kui ka oma pastakajoonistustes ja plaadikujundustes, ja see “ise” on väga originaalne, keegi teine ei suuda seda kopeerida. Ramo otsib ja leiutab oma pillimängu, keelemängude ja miksimistehnikaga uusi helimaailmu. Muusikuna on temas põnev segu perfektsionistist ja punkarist. Salvestustel on Ramol alati rütmid ja puhtad noodid väga täpselt paika timmitud, kuid salvestuste üldpilt mõjub sellegipoolest vahetult ja koduselt. Viimasel ajal olen hakanud tähele panema, et tal on ka päris tugev sotsiaalne närv, mis on peidetud tema loomingusse. Mis on veel tähtis – tal on väga hea ja mitmekülgne muusikamaitse. Tema “Suva kogud” ehk tema valitud palad teistelt muusikutelt, mida ta mõnikord sõpradega jagab, on mindki kõvasti mõjutanud. Temas on midagi, mis on muusiku geniaalsuse aluseks – oskus tajuda ja tabada muusikat nagu laps, saavutada jälle seda tajukogemust, mis on lapsena muusikat tehes. Nagu teeksid seda esimest korda. Selle kõige juures pole ta kunagi ülbe, vaid alati pigem jaapanlaslikult tagasihoidlik. Ramol on võime inimesi sütitada ja innustada. Ma tean, et saan tema peale alati loota, saan temalt alati nõu ja abi. Enamik asju, mis puutub töösse heliga, olen temalt õppinud. Ramo on hea huumorisoonega, põhiliselt annab tooni Viljandi huumor. Seda, et on olemas veel teine Ramo, Viljandi koolipoiss oma Viljandi naljadega, seda sain teada alles siis, kui käisime aastaid tagasi Jaapanis, kaasas oli Hannes Praks. Ramo ja Hannes on lapsepõlvesõbrad ja nad tegid vahetpidamata nalju, mis varieerusid veidratest tikutopsitrikkidest kuni söögipulkade abil morskadeks kehastumiseni. See oli päris lõbus kogemus tunda end kõige vanemana reisil kahe poisikesega, kelle jaoks pole olemas ühtegi reeglit ja peaasi on, et nalja saaks! Ramo on minu elus väga tähtis inimene. Muusika kui mägiallikas VILLEM VALME Pastaca muusika on nagu mägiallikas, ainult vee asemel paiskub sealt nõlvadele väga kirju kokteil. Tema lood on muutlikud, vaheldusrikkad ja mitmekihilised, sageli isegi tõtakad. Võibolla on selle taga vana pungikool. Tundub, nagu ei tahaks Ramo inimeste aega kulutada. Muusikuna soovib ta, et kellelgi ei hakkaks hetkekski igav. Tänu sellele ei unusta ta ka laval end liigselt nautima. Kuna olen ise üsna rahutu loomuga, siis mulle selline lähenemine sobib. Seejuures on tema muusika eksimatult tema enda nägu. Paned Pastaca mängima ja tundub, nagu Ramo oleks tuppa astunud. Ramo on paadunud hipi, kel jagub lõputult armastust teiste inimeste ja üldse elu vastu ja kellel on loojana väga puhas loominguline, peaaegu instiktiivne eetiline tunnetus. Ramo kui sõber on kõige lahedam ja lahkem kaaslane üldse. Inimesena on ta liigagi hea ja puhas, vahel tundub, et temasugused saavad elult just sellepärast rohkem lööke, kuna nad lähevad liiga avatult ja elujaatavalt kõigega kaasa. See on muidugi äärmiselt ebaõiglane. Seda kõike arvestades võib koostöö tema kui plaadistava artistiga olla üllatavalt keeruline, põhjused on korraga objektiivsed (pereelu ja tihe kontserdigraafik ei jäta piisavalt aega plaadimaterjaliga tegelda) ja subjektiivsed, tulenevalt põhiliselt tema vägagi kõikuvast enesehinnangust ja -usust ning samas ka täiuslikkusetaotlusest igas detailis. Ramo enesekriitilisusest on saamas juba tema kaubamärk. Näiteks on ta tänase päevani imestunud, et plaati “Pohlad” on nii hästi vastu võetud. Ma pressisin seda plaati temalt välja tubli paar-kolm aastat ja ta oli ta suure osa sellest ajast täiesti kindel, et ei ole piisavalt häid lugusi (valida oli rohkem kui saja looidee vahel), head plaati ei tule ja sel kõigel pole mõtet. Kui kõik need õhtused tunnid kokku lugeda, olen veetnud ööpäevi, et teda innustada, veenda, julgustada, piitsutada, lohutada ja kannustada, olles seejuures ka ise nii mõnegi korra usu, kannatuse ja initsiatiivi kaotanud. Aga õnneks oleme jälle jalad alla saanud ja tänaseks lausa kolm järjestikust plaati välja andnud. Väga loodan, et need ei jää viimasteks. Parematel päevadel sünnib Ramoga koos olles mõni situatsioonikomöödiline nali. Enamasti on see mingi ootamatu absurdihõnguline repliik, mis võib ta pooleks tunniks täiesti rajalt maha tõmmata – mees lihtsalt ei saa naeru pidama. Pisarad voolavad, hapnikku jääb väheks, mõnikord on ta lausa kägaras maas ja no ei saa pidama. Ja piisab ainult lakoonilisest vihjest samale naljale ning võid seda naeruatakki veel pikendada. Nagu tema laulusõnadestki paistab, meeldib talle väga sõnamäng ja keeleline sürrealism. Möödunud suvel leiutasime uusi liitsõnu, millest mõned ka avaldasime: seahuulepulk, sitapits, kananahkhiir, tibuparukas, limonaadikompuuter, titetripper, heinamaa, keeduhitler, kepipontšik, karusekretär. Nii me ise kui ka ülejäänud auditoorium leidsime, et kõige parem neist on heinamaa. Eks see räägi tulemustest nii mõndagi. Ilmunud Muusikas 2/2017

Tänapäeva muusikamaailm oma tiheda konkurentsi ja rohkete konkurssidega on juhtinud muusikute elu ja suhtumist muusikasse reklaamitööstuse suunas. Muusika kui kunsti põhiline väärtus ja eesmärk on aga hoopis sügavam ja kannab endas palju tähtsamat missiooni. Muusika on väljendusvahendina sama võimas või isegi vägevam kui keel. Hea kontsert võib olla sama mõtlemapanev kui mõni väga hea raamat. Interpreet peaks muusikat sisemiselt sedavõrd läbi elama, et tal tekiks soov muusika sõnumit edasi anda ja seda jagades publikuga suhelda. Nõnda musitseerides võib ravida kuulaja hinge, teda sisemiselt avada, panna elu üle järele mõtlema. See ongi muusika põhieesmärk. Muusikale lähemale Kuulasin juba teismeeas korduvalt saksa viiuldaja Christian Tetzlaffi esituses Janáčeki viiulisonaati. Tema mängu kõige suurem trump on minu meelest sügavus. Tetzlaff julgeb riskida, et avastada, et muusika olemusele järjest lähemale jõuda. Tetzlaff ei mängi viiulit, vaid viiul on vahend, mille kaudu ta ennast väljendab. Mitmeid viiuldajaid kuulates tekib aga tunne, et viiulimäng on tähtsam kui väljendus. Tuleb meelde kuulsa viiuldaja Isaac Sterni ütlus: “Ära kasuta muusikat selleks, et viiulit mängida, vaid kasuta viiulit selleks, et muusikat mängida.” Mäletan hästi Christian Tetzlaffi kontserti, mida mul õnnestus Pariisis kuulata, kui ta mängis Orchestre de Paris’ga Paavo Järvi juhatusel. Kavas oli Mozarti 3. viiulikontsert ja Dutilleux’ “Sur le même accord”. Need kontrastsed teosed kõlasid järjest. Mäletan, et Tetzlaffi Mozart oli väga isikliku tõlgendusega. Väga spontaanne. Tundus, et isegi tempodes üritas ta leida väljenduslikkust. Nii hetkelist ja spontaanset Mozartit pole isegi harjunud kuulma, kuna minu arvates on konkursside mõjul tekkinud teatud määral üleüldine Mozarti mängimise standard. Tetzlaffi esitus oli värskendav ja muidugi oli väga meeldiv kuulata niivõrd head artikulatsiooni ja kõlapuhast mängu. Siiski tundus, et mängijale oli lähedasem Dutilleux’ teos. Olen ka ise tohutult vaimustatud selle prantsuse helilooja orkestrimuusikast. “Sur le même accord” on oma iseloomult kammerlik teos. Just selles mõttes, et orkester ja viiul on pidevas suhtluses ja orkestri erinevad tämbrid ja kõlavärvid annavad viiuliliinile tähenduse. Olen seda lugu kuulanud erinevates esitustes väga palju kordi ja kindlasti pole ma kuulnud Tetzlaffi versioonist paremat. Minu arvates jõudis ta muusika olemusele niivõrd lähedale, otsekui oleks osanud tol hetkel vastata küsimusele, mis on tõde ... Iga noot oli tähenduslik! Eriti paeluv oli tema kõlavärvide variatiivsus, nagu esitaks ta kuulajale otse filosoofilisi küsimusi elu kohta. Samas koosseisus on see teos ka plaadistatud. Soovitan kuulata! Valmisolek uut avastada Möödunud aasta jaanuaris ilmus ajakirjas Strings Magazine Tetzlaffist väga inspireeriv artikkel (autor Jacqueline Vanasse). See kõnetas mind, kuna olin täpselt samadest asjadest palju mõelnud. Tetzlaffi mõtted olid suunatud just noortele viiuldajatele ja muusikutele, aga ka õpetajatele. “Muusika kogemine ja õppimine ei toimu kaugeltki ainult klassiruumis harjutades või viiulitunnis. Tegelik muusika õppimine peaks toimuma orkestris mängides, lehest lugedes, kammeransambleid kokku pannes, huvi pakkuvaid teoseid uurides. Tuleb lasta muusikal end täielikult kaasa kiskuda. Muusikat õppides peaks tõeline eesmärk olema seda täielikult läbi tunnetada, olles alati valmis midagi uut avastama,” arvab Tetzlaff. Loe edasi Muusikast 2/2017

Mullu 9. – 11. detsembrini toimus Tallinnas Euroopa Kammermuusika Õpetajate Ühingu (European Chamber Music Teachers’ Association, ECMTA) konverents. Kümme aastat tegutsenud ECMTA on mittetulunduslik organisatsioon, mis seob nii üksikliikmeid kui ka institutsioone missiooniga propageerida kammermuusikat ja selle õpetamist (vt ka: www.ecmta.eu). Selleks korraldab ühing mitmesuguseid üritusi – nagu meistrikursusi, loenguid ja konverentse (liikmetele ja õpilastele on need tasuta) –, arendab ja täiendab pedagoogilisi materjale ning teeb koostööd teiste muusikainstitutsioonidega, tähtsaks peetakse õpetajate võrgustiku arendamist ja kontakte muusikasündmuste korraldajatega. Ühing peab kaks korda aastas konverentse, kus igal liikmel on vabadus jagada oma kogemusi, esitada ja arutada ideid. Kuidas ECMTA toimib? Uurisin ühingu värskelt esimehelt Marje Lohuarult lähemalt, kuidas ECMTA toimib. MARJE LOHUARU: ECMTA liikmeskond annab ühingule suure potentsiaali ja mitmeid väljundeid, sest meie organisatsioon ei põhine ju ainult ühel erialal. ECMTA ühendab kammermuusikaansambleid, festivalikorraldajaid, erineva astme õppeasutusi ja isegi meedia valdkonda, esindades seega nii akadeemilisi kui ka mitteakadeemilisi liikmeid. Selline mitmekesine liikmeskond annabki meile rahvusvaheliselt ja igapäevatöös laia väljundi. ECMTA ühendab ju erinevaid regioone: meil on tugev Balti riikide ja Soome ning samuti Moskva ja Peterburi konservatooriumi esindus. Üllatavalt on ka Lõuna-Euroopas palju liikmeid, kes on väga aktiivsed ja kellel on suur huvi Euroopas kammermuusika alal toimuva vastu. Nii erinevate liikmete vahel ühisosa leida on vahel päris keeruline ülesanne, mille lahendamiseks tuleb olla hästi kursis Euroopa kammermuusikas toimuvaga ja leida sellised tegevussuunad, mis oleksid ka Eestile kasulikud. Minu kui ühingu juhi töö ongi organisatsiooni arendamine. Juba siis, kui kuulusin ühingu juhatusse, tekkis mul mõtteid, kuidas organisatsiooni ühisosa paremini määratleda ja mida meie liikmed kõige kõige rohkem vajaksid. Üks olulisi asju on sisuline töö, näiteks repertuaari andmebaasi koostamine ja pidev uuendamine. Kuna repertuaarivalik kipub tihti üsna kitsaks jääma, on siin ühtviisi tähtis nii uudisloomingu mängimine, mida praegu igal pool meelsasti tehakse, kui ka vähem tuntud teoste taasavastamine minevikust. Näiteks esitatakse Muusikaakadeemia üliõpilaste kammerkontsertide sarjas “Ajast aega” XVIII ja XIX sajandist suurepäraseid teoseid, mida laiemalt ei teata. Avastamisrõõm on tavaliselt suur, annab üliõpilastele palju võimalusi ja on ka pedagoogidele arendav. Andmebaasi loomine on tõesti väga oluline liikmeid ühendav lüli. Õpetajatel on ju kogemused, millised teosed “töötavad” ja noori huvitavad. Iga meie liige saab näiteks uurida, missuguseid teoseid ühel või teisel maal on soovitatud. Ühtlasi on see suurepärane võimalus tutvustada ka oma maa heliloomingut. ECMTA osaleb sellest aastast Euroopa Muusikanõukogu Erasmus+ koolitusprojektis STAMP (Shared Training Activities for Music Professionals), mida rahastab Euroopa Komisjon ja kus meie ühingu põhiteemaks on publikuhuvi suurendamine ja töö uute publiku sihtrühmadega. Selle teema arendust juhib Euroopa Noorte Muusikakonkursside Ühing (EMCY). Üks partnereid on ka Horvaatia muusikaühing, kelle eestvõttel korraldatakse Zagrebis eri vanuseastme instrumentalistidele, kusjuures neist parimad saavad osaleda STAMP-projekti pilootkoolitustel, mis on mõeldud noore muusiku turundusteadmiste laiendamiseks, et tänapäeva maailmas muusikuna paremini toime tulla. Ka ECMTA saab koolitussessioonile saata ühe oma ansambli. Kolmas projekt, millega oleme tegelnud, on ECMTA LAB-projekt. Selle töögrupp, mida olen kaks viimast aastat juhtinud, on välja töötanud omalaadse kammeransambli õpetuse mooduli, mille üheks osaks on näiteks resideeriva ansambli töötuba, millega tulime välja nüüdsel Tallinna konverentsil, kus Yxus Ensemble viis läbi oma workshop’i. Sama moodulit on võimalik kohandada ka teistele ECMTA liikmetele. Veel tahame arendada nn ühisansamblite vormi, mida samuti äsja esimest korda katsetasime, kui Itaalia, Leedu ja meie akadeemia ühendatud kvartettide koostöös kanti ette Mendelssohni oktett. Millest konverentsil räägiti? Konverentsi struktuur oli traditsiooniliselt kolmeosaline: meistrikursused, kontserdid ning sõnalised ettekanded ja arutelud. Kõige kaalukama osa moodustasid meistrikursused, kus Eesti muusikutega töötas 12 õppejõudu Euroopa parimatest muusikaõppeasutustest. Meistrikursused olid väga oodatud, nii et paari registreerimispäevaga pandi kinni kõik tunniajad. Tund oli suur ka seetõttu, et osaleda võisid EMTA üliõpilaste kõrval ka keskastme, Otsa kooli, Elleri kooli ja Muusikakeskkooli õppurid. Meistrikursustel osalenud sisustasid ka kaks kontserti, 9. ja 11. detsembril. Korraldati ka töötube, kus Yxus Ensemble avas nüüdismuusika interpretatsiooni saladusi ja helilooja Erkki-Sven Tüür juhendas tema teoseid esitavaid üliõpilasi. Jätkuna läinud kevadel Varssavis ECMTA konverentsil peetud loengutele viis Vilniuse ülikooli professori Eugenijus Laurinaitis läbi töötoa teemal “Grupi interaktiivsus – nähtav ja nähtamatu”. Konverentsi oluline töölõik on foorum, kus ühingu liikmed saavad kõnelda, millega nad tegelevad ja mis nende regioonis teoksil, jagades nii oma kogemusi ja seisukohti. Mõttevahetusel on tähtis koht ka ettekannetele järgneval arutelul. Tänavused ettekanded käsitlesid liikmete teadustöid, uut repertuaari jm. Eredamalt jäid meelde Guildhalli muusika- ja draamakooli keelpilliosakonna asejuhataja Evan Rothsteini kirjeldus kammermuusika õppekava täitmisest nende koolis ning Soome Lied’iakadeemia esindaja Heikki Pellineni sõnavõtt, mis tutvustas selle noore ühingu edulugu. Pedagooge huvitas seegi kord eriti Laurinaitise loeng “Indiviid ja grupp – väärtuste, stiilide ja hoiakute vastasmõju”, kus professor analüüsis grupi sünergiat psühhoanalüütiku vaatepunktist. Loengut ette valmistades oli Laurinaitis ühingu liikmetele saatnud küsimustiku, mille vastuseid ta nüüd kommenteeris. Järgnenud vestlusring keskendus suhtlusele õpilastega, mis on ju pedagoogide igapäevatöö oluline osa. Paljud õpetajad kasutasid juhust, et jagada oma kogemusi ning tippspetsialistilt nõu küsida. Huvitavat mõtteainet pakkus ka Itaalia pianisti Filippo Faesi ettekanne, mis käsitles klassikalise muusika rolli kui oma ajastu olemuse peegeldajat. Ta tõi põnevaid näiteid Beethoveni ja Schuberti muusikast ja ärgitas kuulajaidki neid kasutama laiema publikuhuvi äratamiseks. Konverentsi peakülaline oli Erkki-Sven Tüür, kelle loomingut kõlas kontsertidel nii professionaalide (ansambel Yxus) kui üliõpilasansamblite esituses. Tüüri esinemine pakkus ootuspäraselt erakordselt suurt huvi, sest mis võiks muusikapedagoogi enam kõnetada kui silmapaistva loovisiksuse kogemused ja arvamused. Ka Marje Lohuaru sõnul on ühingule tähtis, et teooriad, mida järgitakse, baseeruksid praktikal. Seetõttu oodataksegi külaliselt just sügavuti minevat sissevaadet muusikasse, mida Tüüri esinemine pakkuski. Tüür meenutas loengus, kuidas ta ise jõudis kammermuusikani: löökpillimängijast flötistiks ja kammer-rock’iansambli In Spe asutajaks. Ta kirjeldas, kui oluline on talle töös heliloojana olnud kammermuusika kirjutamine ja kui palju on teda aidanud kontaktid kammermuusikutega. Tüüri sõnul on kammerteosed olnud tohutult tähtis etapp tema suuremaid orkestriteoseid ette valmistavas loomingulises protsessis. Juttu tuli tema sarjast “Arhitektoonika” ning vektoriaalstiilis helikeeleni jõudmisest, samuti kuulsa ARD-konkursi tellimustööna valminud 2. keelpillikvartetist “Lost Prayers”. Helilooja kuulis sel konkursil Saksamaal oma kvarteti kuut erinevat esitust ning peab seda tagantjärele üheks oma huvitavamaks esiettekande kogemuseks. Teda hämmastas, kuidas esitajad võivad täpselt sama nooditeksti nii erinevalt tõlgendada. Just Tüüri ülesastumist silmas pidades toonitas Marje Lohuaru, et seda laadi rahvusvahelised kohtumised aitavad meil endil hinnata oma ressursse ja võimalusi uuest, laiemast vaatevinklist. Residentansambel pakkus rõõmu Konverentsi kontsertidest üks põnevamaid oli ECMTA liikme, Yxus Ensemble’i ülesastumine 10. detsembril Rootsi-Mihkli kirikus. Kontserdil kõlas kolm Erkki-Sven Tüüri teost: “Spectrum 2” trompetile, löökpillidele ja orelile, “Conversio” viiulile ja klaverile ning “Spectrum 4” tšellole ja orelile. Veel olid kavas Eestis harva esitatav Mauricio Kageli teatraalne “Match” kahele tšellole ja löökpillidele ning Arnold Schönbergi koraalilik polüfooniline “Jõulumuusika”. Kontserdi avateos “Match” oli väga meeleolukas ja andis hea pildi Kagelile iseloomulikust instrumentaalteatrist. Muusikute asetus laval imiteeris mängijate paigutust tenniseväljakut: justkui tennisematšil seisid vastamisi tšellistid Theodor Sink ja Leho Karin, “kohtunikuks” oli löökpillidel Madis Metsamart. Ka teose muusikaline materjal oli üles ehitatud heliefektidele, mis imiteerisid tennispalli põrkamist, kukkumist, löömist ja teisi tennisemängule iseloomulike helisid. Muljet avaldas ka muusikute näitlemisoskus. Polegi juba ammu juhtunud kuulama teost, mis oleks lõpuni nii kaasakiskuv. Helilisi efekte tabati täpselt, karakteerselt ja peenelt ning ansambel toimis väga ühtselt. Ulla Krigul, Madis Metsamart ja Indrek Vau esitasid Tüüri teose “Spectrum 2”, millel tänu oreli juhtivale osale on kohati lausa orkestraalne kõla. Teos viitaks justkui inimese teadvuse kahele osapoolele: “intuitsioonile” (orel) ning “mõistusele” (kommentaarid trompetilt ja löökpillidelt) ja konfliktile, mis nende pooluste vahel sageli tekkida võib. Samuti ere mulje jäi Ulla Kriguli ja Leho Karini esitatud “Spectrumist 4”. Selle loo atmosfäär viis kuulaja justkui universumi avarustesse. Kui orelile meisterlikult kirjutada, viitabki see oma võimsuse ja kõlaga sageli nagu mingile kõrgemale jõule. Tõstaksin esile Leho Karini eriliselt mahedat tšellokõla ja teose lõpu poole köitvat piano’t. Tähelepanu, mida Karin kõlale osutas, suutis kogu loo jooksul hoida pinget lausa hüpnotiseerivana. Siiski sai publiku kindlaks lemmikuks hoopis Tüüri “Conversio”. Lugu rullus lahti viiuli mängitud iirifolgilikust põhimotiivist, millele on minimalistlikke arendusvõtetega ehitatud terve helitöö. Väga muljetavaldav oli see, kuidas Harry Traksmanni ja Marrit Gerretz-Traksmanni duos tekkis kuulates täielik hetkes olemise tunne, esitus oli erakordselt voolav. Lugu võikski ette kujutada vestlusena., mis teose lõpu poole arenes otsekui vaidluseks; vaikusest kontrastselt esile tungivad aktsentueeritud lühikesed rütmilised figuurid viitasid tekkinud “erimeelsustele”. Duo lõi siiski väga hea terviku ja loo tõeline olemus pääses väga hästi esile.

Muusikal “Mamma Mia!”. Muusika ja tekst: Benny Andersson, Björn Ulvaeus, Stig Anderson. Libreto: Catherine Johnson. Tõlge: Leelo Tungal, Anna-Magdaleena Kangro. Lavastaja: Ain Mäeots. Muusikalised juhid: Martin Sildos, Ele Sonn. Lavakunstnik: Riina Degtjarenko. Kostüümikunstnik: Gerly Tinn. Koreograaf: Andre Laine. Osades: Merle Jalakas või Ele Millistfer (Donna); Birgit Sarrap või Merili Johanson (Sophie); Veikko Täär või Andres Dvinjaninov (Sam); Hannes Kaljujärv või Sepo Seeman (Bill); Andres Mähar või Tanel Jonas (Harry); Priit Strandberg või Kaarel Targo (Sky); Terje Pennie või Merle Palmiste (Tanya); Anne Reemann või Kaire Vilgats (Rosie) jt. Etenduses osalevad bänd, koor ja tantsurühm. Esietendus Tartus 26. novembril 2016. [---] Kui nüüd asjast rääkida, siis lavastaja Ain Mäeots on selle story kõigi kihtide lavale ära mahutamiseks teinud supertöö. Kaasa aitas Riina Degtjarenko lavakujundus, mis oli lakooniline, kuid oma liikuvate elementidega hästi tööle pandud. Olles näinud filmi, saan täiesti aru, et üksnes lavaga piirdudes on mõjusat tulemust päris raske saavutada. Aga ometi oli seal olemas kõik, mis olema pidi: tulemised, minemised, kukkumised, kohtumised, naljad ja ehmatused, nutmised ja kallistamised olid kõik loogiliselt liigendatud ning sujuvad, puändid täpselt paika pandud. Nupud, millele vajutada, et publik hüppaks, töötasid enamasti tõhusalt. Ka näitlejate ja lauljate valikuga oli suures osas täkkesse pandud. Ma muide kirjutan meelega lauljad ja näitlejad eraldi, sest tegelikult oli selles koosseisus, kes 10. detsembril üles astus, ainult üks, kelles mõlemad omadused professionaalselt koos olid, ja see oli Birgit Sarrap. Saan loomulikult aru, et poplauljate turult kogu karakterite plejaadi ei leia, asja peab tegema nendega, kes meil on. Aga Birgit oli teistest lihtsalt nii palju üle, nii kõrva paitav vokaal kui vahetu ja siiras näitlemine olid tal igal hetkel koos olemas. Teiste puhul juhtus ikka, et kui näitlemise osas oli kõik usutav ja mõni koht nii naljakas, et kuku tooli pealt maha, siis laulmine polnud just päris see, ning kohati oli ka päris kriipivaid kohti, eriti ansamblites. Või kui laulmisega oli kõik hästi, siis tegevus polnud kuigi veenev. Siinkohal võiks soovitada meie näosaate tegijatel etendus ära kaeda ja noppida sealt välja laulvaid näitlejaid, keda järgmiste hooaegade saadetes kasutada, sest nii mõnegi puhul tundus, et seda potentsiaali on seal peidus küll ja veel. [---] Loe tervikuna Muusikast 2/2017

Eesti suurust arvestades oli meie varajase muusika sügismaastik üllatavalt värviküllane ja mitmekesine. Kuigi kvantitatiivselt kippus repertuaar rohkem baroki kui keskaja poole, olid sügishooajal siiski esindatud kõik möödunud ajajärgud ja erinevad koosseisud klahvpilliduost keelpilliorkestrini. Erilise sündmusena lavastus sügisel 2016 isegi barokkooper, mida juhtub Eestis haruharva. Vanad tegijad tegutsesid lugupidamist vääriva aktiivsusega ning järelkasvu on tagamas 2015. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias asutatud varajase muusika keskus. Vabakutseliste instrumentaalansamblite kõrval tegutseb Eestis omapärase fenomenina riikliku toega vanamuusikakollektiiv ning on ka rohkem või vähem püsiva varajase muusika huviga koore ja vokaalansambleid. Samuti on hooaja esimene pool näidanud, et neid, kes tahavad kuulata vanade meistrite loodud muusikat ja avastada unustatud noodiaardeid, on palju. Publikut jagus peaaegu igale kontserdile, kuigi tõe nimel peab möönma, et varajase muusika kontserdipaigad on pigem väikesed kammersaalid. Arusaadavatel põhjustel sisaldab siinne ülevaade vaid piiratud valikut septembrist detsembrini toimunud kontsertidest Tallinnas ning sellest jäävad paraku täiesti välja aastalõpu kontserdid, samuti leiab vaid osalise kajastuse tavalisest elavam advendiaja muusikaelu. Jõulueelsetel nädalatel juhtus mõnigi kord, et ühel ja samal päeval leidis aset mitu kontserti, mis kõik oleksid sobinud varajase muusika konteksti. Sellest tulenevalt pidi paratamatult tegema valikuid nii kontserte külastades kui ka neist ülevaadet kirjutades, loobuda tuli nii mõnestki põnevast kavast. Varajase muusika armastajatele avas 17. septembril Niguliste kirikus hooaja barokkmuusika ansambli Floridante ja sopran Maria Valdmaa õnnestunud kontsert “Nuove musiche”. Floridante asetas fookusesse XVII sajandi alguse monoodia ning kindlale teemale allutatud kava oli väga terviklik. Esitajad olid hoolikalt välja valinud ääretult ilusad teosed; kiriku võlvide all kõlasid Peri, Caccini, Luzzaschi ja d’India imelised madrigalid sopran Maria Valdmaa laitmatus esituses ning tuntud madrigaliviisidel põhinevad Bassano ja Rognoni diminutsioonid, mida mängisid kiriku orelirõdult Meelis Orgse (viiul) ja Saale Fischer (orel). Saateansamblina kasutati teorbi (Kristo Käo) kõrval üllatuspillina ka kannelt (Anna-Liisa Eller), mis kõlas küll värskelt, ent tekitas Niguliste tugeva kajaga saalis kohati liiga ebamäärase ja hajusa kõlavälja, jättes teravamad dissonantsid harmoonilise toeta. Valdmaa peente nüansside ja kaunistustega esitus oli tõesti üliprofessionaalne, itaalia madrigalile omane tundelisus ja valulike armastustekstide ülimalt selge ja väljendusrikas edastus kombineerusid tema ettekandes ka tehnilise üleoleku ja ilusa hääletämbriga, mis pääses eriti hästi mõjule kõrges registris. Varajane muusika väikesel, … Särava alguse järel tabas varajase muusika hooaega põud, mis kestis kuni novembrikuuni. Selle teisest poolest võttis see suund uuesti hoogu ning aktiviseerusid ka väikekorraldajad. Väga tore kammerlik sari jätkus Andres Siitani eestvedamisel Kloostri Aidas, kus sügisel anti kolm eriilmelist ja heal tasemel kontserti. Esimestena astusid 1. novembril sealsel koduselt väikesel laval üles Soome muusikud Guadalupe López-ĺñiguez (tšello) ja Anna Kuvaja (haamerklaver). Kava põhirõhk oli Beethoveni loomingul ning mõlemad muusikud mängisid repertuaarile täpselt sobivaid ajastupille – Kuvaja Mozarti-aegse pilli koopiat ja López-ĺñiguez prantsuse pillimeistri Claude Pieray tšellot aastast 1725 Beethoveni-aegses seadistuses. Ajastupillid andsid kontserdile kindlasti oma panuse: ühelt poolt nõudsid need kuulajalt harjumist ebaühtlase ja tagasihoidliku kõlaga, aga teiselt poolt pakkusid vastupandamatut koloriiti ja isikupära. Haamerklaveri heli kustub väga kiiresti, mistõttu dünaamilised vahetused on pigem järsud kui sujuvad. Anna Kuvaja mängustiil arvestas pilli omadusi väga täpselt, mis tuli eriti selgelt esile sooloteostes haamerklaverile. Haydni klahvpillisonaadis C-duur Hob. XVI/48 iseloomustas Kuvaja mängu teatud äkilisus ning ülitäpne artikulatsioon ja fraseerimine. Tema esituses oli väga palju vaikust ja pause, mis muutis iga pisema motiivikese ülitähtsaks. Need lakoonilised mõttekatked moodustasid aga ilusa sisulise ja vormilise terviku, muutes tema mängu väga intensiivseks. Beethoveni variatsioonides (G-duur ja F-duur) ning sonaadis tšellole ja klaverile C-duur op. 102 tuli aga esile ansamblipartnerite suurepärane koosmäng, sest López-ĺñiguez ja Kuvaja tunnetasid teineteist nagu siiami kaksikud. Mõlema muusiku mängu iseloomustasid kirkad ja ehtsad tunded ja kergelt ekstravagantne esitusmaneer. Kohalikest tegijatest alustas uut kontserdisarja raekojas varajase muusika stuudio Cantores Vagantes, kes andis selle raames sügisel kaks kontserti. Mällu sööbis neilt aga eelkõige ansambli kolmas, püha Cecilia päeva kontsert 22. novembril Niguliste kiriku Antoniuse kabelis, kus Purcelli vokaal- ja kammerteosed raamisid tema õpetaja John Blow “Oodi Mr. Henry Purcelli surma puhuks”. Cantores Vagantese üks eestvedajatest Taavi-Mats Utt rääkis kontserditutvustuses raadiole, et on tahtnud seda kava teha juba viisteist aastat, ent kõik on takerdunud lauljate Anto Õnnise ja Taniel Kirikali liiga pingelise ajagraafiku taha. Teatavasti on Blow’ ood lauljatele kõva pähkel, sest vokaalpartii on ebamugav – kontratenorile liiga madal, tenorile liiga kõrge – ja Eestis pole sugugi palju neid, kes võiksid seda teost kõrgel tasemel esitada. Kõigil Antoniuse kabelis viibinuil oli kindlasti hea meel, et Utt ei anna kergesti alla, sest nõudliku ja läbimõeldud kavaga kontsert oli imeilus ning solistid suurepärased. Kuigi väga erineva hääletämbriga, moodustasid Õnnis ja Kirikal ideaalse dueti ja täiendasid teineteist parimal viisil. Mõlemad solistid esitasid Purcelli lühemaid teoseid hingestatult ning jälgides täpselt kõneloogikat. Cantores Vagantes saatis taktitundeliselt ja võimaldas solistidele nii palju vabadust, kui oli parasjagu vaja. Tehniliselt keerukas Blow’ oodis näitasid Kirikal ja Õnnis jällegi meisterlikku häälevaldamist, suurepärast teiseteisemõismist ja muusikalise fraasi nõtket kujundamist. Kui tahta väga norida, siis teose viimases osas ei läinud muusika kohe käima ning fraasi asemel takerduti kohati üksiksilpidesse. Kokkuvõttes oli see aga igati nauditav kontsert. Õnnis ja Kirikal laulavad koos ka Vox Clamantises, mis võib olla nende haruldase teineteisemõistmise võtmeks. Ansamblil on seljataga kakskümmend tegutsemisaastat ning seda tähistati detsembris minifestivaliga “Vox XX”. Varajase muusika hooaja ülevaatesse sobib 3. detsembri kontsert Niguliste kirikus, kus esineti kavaga, mis kõlas 1990ndatel ansambli esimesel avalikul etteastel. Gregooriuse laulud vaheldusid kontserdil Guillaume de Machaut’ teostega, kellelt tulid esitusele kuulsa missatsükli kaks osa ja täiesti imeline motett “Puis qu’en oubli”. Olles harjunud missa palju kiirema esitusega, mis toob esile luksuva hoketirütmi ja artikuleerib pigem suuremaid üksusi kui iga uut muusikalist sündmust, tundus Vox Clamantise esitus mõtlik ja pehme. Filigraansete dünaamiliste nüanssidega muusika voolas tasaselt, kuid sihikindlalt ja loomulikult ning vokaaltehniliselt laitmatult. Vox Clamantis ei esine kodumaal kuigi tihti, samas kui teine teeneline kollektiiv Hortus Musicus annab Väravatornis kontserte regulaarselt. Kui Vox Clamantise kontserdil valitses vaoshoitus ja uskumatu täpsus kõigis esituslikes aspektides, siis 26. novembril külastatud Väravatorni kontserdil “Kuldne keskaeg” segas Hortus Musicus ekstaatilise tantsulise cross over’ina kokku araabia ja juudi rahvaviise ja keskaja muusikat, mida saatis kohustuslikuna tunduv trummipõrin. Huvitaval kombel andis järgmisel päeval, 27. novembril Kloostri Aida kontserdisarjas värske ansambel Ars Revaliensis mõnevõrra sarnase kavaga kontserdi, kus põimiti samuti rahvaviise (seekord inglise ja šoti) ja inglise barokki (Geminiani, Purcelli ja Byrdi versioone rahvalikest meloodiatest). Ansamblis mängivad Melissa, Tõnu ja Lilian Jõesaar (vastavalt viiul, viola da gamba ja klavessiin), kellega liitus ka Robert Staak teorbil. Noor Melissa Jõesaar oli kokku pannud äärmiselt veetleva ja maitseka kava, ent sellel kontserdil jäi kahtlemata vajaka Hortus Musicuse pöörasest energiast. Kui hooliv suhtumine igasse helisse on üldiselt vägagi tervitatav, siis sel õhtul oldi ehk liiga tõsised ja täpsed. Väike lisasärts oleks loomult tantsulised palad löönud tõenäoliselt rohkem särama. … suurel … Kuuldavasti läheb Kloostri Ait varsti remonti ning selle sügise kontserdid võivad jääda mõneks ajaks selle sümpaatse kontserdisarja viimasteks. Kuigi ajalooliselt informeeritud esituse tava ja varajase muusika repertuaar on Eesti kontserdielus vägagi hästi esindatud, piirduvad algatused valdavalt väiksemate kontserdikorraldajate või esinejate endi initsiatiiviga. Loomulikult ei tohiks unustada, et meil on olemas riiklik varajase muusika kollektiiv, mis paraku tähendab, et „vanamuusika“ on Estonia kontserdisaalist kadunud Väravatorni. Pealinna esindussaalis oli hooaja esimesel poolel üksainuke varajase muusika kontsert, mille andsid 11. detsembril Poola keelpilliansambel Arte dei Suonatori ja klavessinist Marcin Świątkiewicz. Tegemist oli diplomaatilise tagapõhjaga ja suurelt välja reklaamitud üritusega, millega tähistati Weimari kolmnurga 25. aastapäeva ning Poola, Saksa ja Prantsusmaa koostööd. See tekitas ehk mõningaid eelarvamusi, ent juba esimeste taktidega hakkas ansambli rafineeritud esitus ja uskumatu koosmäng võluma. Kavas oli Johann Sebastian Bachi klavessiinikontsert d-moll BWV 1052 ja varajase muusika nö hilisema poole esindajate Johann Christoph Friedrich Bachi, Wilhelm Friedemann Bachi ning Johann Gottfried Mütheli looming. Ansambel esitas seda repertuaari kammerliku, ent peenelt nüansseeritud kõlaga. Seda ehitas Arte dei Suonatori selgelt esimese viiuli ümber, ent ka teisi muusikalisi liine rõhutati õrnalt, nii et ükski partii ei jäänud teisejärguliseks ega märkamatuks. Ansambli ülimalt lihvitud heli jättis kohati lausa salvestuse mulje, ent solist mattis selle oma lopsaka ja pianistlikult laulva mängumaneeriga tihtilugu kaunistuste ja trillerite laviini alla. Kuuldust viimaseks jäi mullu Collegium Musicale jõulukontsert Tallinna Jaani kirikus 14. detsembril, kus tegid kaasa Helsingi Barokkorkester ning välissolistid dirigent Aapo Häkkineni juhatusel. Endrik Üksvärava koori kutsutakse meedias ikka ja jälle “mitteprofessionaalseks” või “amatöörkooriks”, ehkki selle tase ületab keskmise isetegevusliku kollektiivi võimekust mitmekordselt nii repertuaari keerukuse kui ka kontserdihooaja intensiivsuse poolest. Jõulukontserdi kava oli erakordselt nõudlik ning hõlmas lisaks Johann Sebastian Bachi “Jõuluoratooriumi” BWV 248 kolmele esimesele osale veel Heinrich Schützi motetti “Tröstet, tröstet mein Volk” SWV 382 ja “Suure” Bachi pojapoja Wilhelm Friedrich Ernst Bachi (1759–1845) kantaadi “Columbus ehk Ameerika avastamine” esmaettekannet Eestis (ja tõenäoliselt ka enamikus teistes maades). Viimase teose käsikirja leidis Häkkinen isiklikult Briti raamatukogust, ent selle avastuse tähtsus jääb Columbuse omale ilmselgelt alla. Teos on läbinisti naiivne ja paatoslik ega jätnud erilist muljet ka esituslikus mõttes. Kuna läbikomponeeritud tekstiga kantaati esitati ülikiires tempos, siis oli kooril raskusi äärmiselt tiheda saksakeelse kiirkõnelaadi teksti hääldamisega, solistid (tenor Nico van der Meel ja bass Jonathan Sells) ei kostnud suurest orkestrist läbi. Pigem juhusliku mulje jättis ka Schützi keeruka polüfoonilise faktuuriga motett. Siin laskus dirigent teise tempoäärmusse ning võttis üpris aeglase, loivava tempo ning esitus oli pigem ettevaatlik ja kahtlev, koori kõlagi oli ebaühtlane. Seevastu teose dramaturgia jäi liiga monotoonseks, mattudes polüfooniamängude alla. Isegi kontrastne kooda ei mänginud üldise apaatsuse taustal välja. Tundus, et eelkõige ei haakunud orkestridirigent Häkkinen koori spetsiifikaga ning ka kava ülesehituse mõttes osutus motett minu meelest ülearuseks. Kui esimesed lood tundusid pigem kontserdi eelsoojendusena, siis selle teises pooles pääses muusikute väljendusjõud lõpuks mõjule. Collegium Musicale oli esitanud Bachi „Jõuluoratooriumi“ kolme viimast osa 2016. aasta jaanuaris ning tegi nüüd jõuluaja kolme esimese kantaadiga tsüklile ringi peale. Kuigi ka „Jõuluoratooriumis“ kippus dirigent pigem kiiremate tempode poole, oli orkestri ja koori koostöö suurepärane. Solistidest säras eriti soome metsosopran Erica Pack, kes tegelikult asendas kontserdi eel haigestunud Monica Groopi. Packi puhul vaimustas nii ilus tämber, ülihoolikas suhtumine teksti ja hea diktsioon kui ka vokaalselt laitmatu esitus. Tema väljapeetud ja hästi balansseeritud esitusmaneer tasakaalustas ka üldiselt rahutuid temposid, võttes kärsituse justkui maha. Väga hea oli ka duett „Herr, dein Mitleid, dein Erbarmen“ kolmandast kantaadist, kus soprani ja bassi (Helena Juntunen ja Jonathan Sells) ooperlikult väljendusrikka ansambliga kontrasteerus oboede diskreetne ja nõtke dialoog. Orkester mängis suurepäraselt ning ajastupillide puhul tavaline mure hääles püsimisega ei paistnud neid häirivat. … ja üle pika aja ka teatrilaval Viimaks soovin kirjutada EMTA ooperistuudio ja varajase muusika keskuse ühisettevõtmisena valminud Henry Purcelli ooperi “Dido ja Aeneas” lavastusest, mis toodi Eestis lavale esmakordselt. 18. ja 19. novembril[1] NO99 teatri kammersaalis etendunud barokkooperit lavastas Stephan Jöris (Saksamaa) ning kõigi osapoolte ühiste jõupingutuste tulemusena sündis delikaatne, sümboleid ja allegooriaid täis lavateos, kus õnnestus anda vihjete ja pooltoonidena edasi väga kompleksseid situatsioone. Jöris suutis luua tõelise muinasjutu võluvast valitsejapaarist ja vaenulike nõidade salasepitsustest. Selles tuli talle appi noor kunstnik Joanna Juhkam, Eesti Kunstiakadeemia stsenograafiaeriala üliõpilane, kes konstrueeris ilmeilusa valge värvi ja puhta vormi maailma, millele vastandus nõidade groteskne olek ja kirjud kostüümid. Etendused toimusid kitsas ja pikas ruumis, kus valitsejapaariga seotud stseenid rullusid lahti peamiselt kahel poodiumil saali vastasotsas ning publikuga nii vasakult kui paremalt raamitud lavapind kulges kitsa ribana ühest poodiumist teiseni. Muusikaliselt oli sellise paigutusega seotud nii õnnestunud lahendusi (näiteks Aenease aeglane ja justkui hüpnotiseeritud lähenemine Dido troonile esimese vaatuse alguses) kui ka möödalaskmisi (nii mõjutas see pigem negatiivselt nõidade vokaalduetti, kus üks laulja asus saali ühel ja teine teisel pool). Samas tekitas see aga publikus kindasti ka teatud intiimsuse ja vahetu osasaamise tunde, andes näiteks võimaluse nautida väga lähedalt Damaris Ilvese (Dido) laitmatut näitlejamängu. Tema duett Janari Jorroga (Aeneas) lihtsalt sähvis emotsioonidest ning noorte lauljate lavaline klapp oli suurepärane. Ilves näitas end tõelise draamakuningannana, kelle iga ripsmeliigutus oli tähendusrikas. Vokaalsetest numbritest õnnestus tal kõige paremini raevukas duett “Your councel all is urg’d in vain” III vaatusest, mis kõlas usutavalt ja loomulikult. Dido armastatuim retsitatiiv ja aaria “Thy hand Belinda – When I am laid in earth” ei avaldanud aga suurt muljet – vahest oli noore laulja puhul oma osa ka selle numbriga kaasneval kuulsusekoormal ning närv ei pidanud vastu. Esiletõstmist väärib kindlasti ka kogu ooperi kestel nähtaval olnud oivaline kaheksaliikmeline vokaalansambel (juhendaja Teele Jõks). See tegutses koordineeritult ja loomulikult, vokaalselt olid koorinumbrid pisidetailideni viimistletud. Arvestades seda, et Purcelli ooperis on kooril täita väga suur osa ning lavastaja pani seda ka väga palju laval liikuma, on imetlusväärne, kui hästi on noored lauljad nii suure koormusega hakkama saanud. Tublit tööd tegi ka EMTA varajase muusika keskuse üheksast üliõpilasest koosnev instrumentaalansambel, mida juhendas keskuse juht Imbi Tarum. Noored vanamuusikud mängisid keskendunult ja hea muusikatunnetusega, ehkki nende puhul oli hästi näha, kui palju pingutusi on nõudnud publikust tulvil saal ja traditsioonilise dirigendi puudumine. 2015. aastal asutatud EMTA varajase muusika keskus teeb teist aastat väga tublit tööd, tagamaks järelkasvu varajase muusika nišivaldkonnas, kus seni on akadeemilise õpetuse võimalus Eestis puudunud. Keskus korraldab regulaarselt üliõpilaskontserte, näiteks mängis 1. detsembril keskuse kontserdil EMTA orelisaalis üle kümne noore muusiku, kes kõik on saanud ajastupillide õpetuse ning loodetavasti asuvad lähitulevikus täiendama meie kontserdielu varajase repertuaariga. [1] Ülevaates on kajastatud 18. novembri etenduse muljeid.

Jazzi egiidi all satub viimastel aegadel festivalidele-klubidesse praktiliselt igasugu helisid, etnominimalismist üsna puhtakujulise popini. See mitmekesisus on iseenesest hea, “jazzi piiride avardamine” oleks taunitav vaid siis, kui esineja teeks kunstilist allahindlust. Avatud meelega kuulajale pole ka suurt tähtsust, kes mis vahenditega ja missugusesse võlumaailma teda meelitama hakkab. Ja de facto on ka kõik korrektne – tänapäeval annab otsida muusikastiili, mida jazz poleks mõjutanud, nii nagu jazz isegi on mõjutatud kõigist žanritest. Siin tuletan meelde siiski eelkõige neid, keda reeglina etno- või popfestivalidele esinema ei kutsuta. Sügishooaja, aga ka üldse viimaste aastate elamuslike jazzkontsertite osakaaluks pakuksin neli viiendikku, mis tähendab, et inimesed võiks lausa järjest kontsertidel käia, kui rahakott ja aeg vähegi lubab. Ka hipsterid ja muu peen rahvas võiksid hõrgud esinejad üles leida, mitte piirduda Tõnu Naissoo vinüülplaadi esitlusega. Eesti muusikute, aga eriti välisesinejate kontserdid täidavad siinsete muusikute elus väga olulist rolli, pakkudes lisaks puhtmuusikalisele naudingule ka väärtuslikke õppetunde, näiteks lavapsühholoogia osas. Huvitav on kaasa elada ja mõelda isegi siis, kui esineb ka nõrgemaid tahke muusikas või kava koostamises. Eriti peab tunnustama neid, kes võimaldavad oma tegevusega pidevat värske kultuurivere juurdevoolu. Peale “Jazzkaare” festivalidele, mis on oma haarmed ajanud üle terve aasta, kannab põhiraskust Philly Joe’s, mis on välisesinejaid importiva Reigo Ahvena, Marti Tärni ja Joonas Oroperve juhitud MTÜ Tallinna Jazziklubi residentklubi. Mõni külaline on päris tuntud, head on nad kõik. Näideteks saksofonist Jerry Bergonzi kvartett, hinnatud kitarrist Ben Monder koos Kalle Randalu rahvusvahelise trioga, Alexi Tuomarila trio koos bassist Mats Eilertseniga, avangardkitarrist Marc Ducret, kes esines seekord Jaak Sooääre ja leedu saksofonisti Liudas Mockunasega ning virtuoosne ühemeheansambel – kitarrist Ian Ethan Case. Ain Agan esines kvartetis koos saksofonist Manuel Dunkeliga. Eestlastest toon veel välja Eespere-Paali kvarteti, Holger Marjamaa trio ning Eestis õppiva lätlanna Anna Wibe juhitud Vibesi. Suurematest ansamblitest nimetaksin puhkpilliküllast, energilist Trump Conceptionit, kuhu Janno Trump on koondanud mitu noorema põlvkonna tippu (saksofonist Danel Aljo, trompetist Allan Järve, trummar Dmitri Nikolajevski). Loe edasi Musikast 2/2017

“Muinaslugu sinilinnust” ja selle ingliskeelne sõsarplaat “Estonian Evergreens” on ambitsioonikas ja tänuväärne ettevõtmine, mis täidab kaht ülesannet: esitleda Eesti publikule uues kuues meie estraadi- ja jazzlaulude paremikku kuuluvaid viise ning viia sõnum selle lauluvara olemasolust laia maailma. Plaadil kõlavad Arne Oidi, Ülo Vinteri, Gennadi Podelski, Eino Tambergi, Hans Hindpere, Evald Vainu, Leo Normeti, Uno Naissoo, Valter Ojakääru, Raimond Valgre, Uno Loobi ja Kustas Kikerpuu laulud, mida esitavad Sofia Rubina, Karl-Erik Taukar, Kaire Vilgats, Ott Lepland, Maarja, Koit Toome, Laura, Uku Suviste, Elina Hokkanen, Liisi Koikson ja Susanna Aleksandra.Sellise töö- ja materjalimahuka ettevõtmise puhul sõltub palju valikutest, millised laulud ja esitajad valida, kuidas algupärasele nooditekstile läheneda, kuidas “toodet” “pakendada”, esitleda ja turustada. Laulud valis paljude võimalike seast välja rahvusvaheline žürii, solistide koondise koostas arvatavasti projekti eestvedaja Mikk Targo, kes tellis ka arranžeeringud sakslaselt Lutz Krajenskilt, korraldas salvestussessiooni saksa bigbändiga ning lasi igale laulule kirjutada uued ingliskeelsed sõnad. Mida neist valikutest arvata? Kõik kaheksateist plaadile valitud laulu on kahtlemata kullaprooviga. Ingliskeelse plaadi saatetekst sedastab, et need laulud on “iga eestlase DNAs, südames ja hinges”, kuid valikusse on sattunud siiski ka laule, mida päris üldrahvalikult siiski ei tunta, näiteks Hindpere “Misjaoks”, Vainu “Esmakordselt”, Tambergi “Kordan sinu nime” või Vinteri “Lahkumislaul”. Näiteks Vinteri puhul ringlevad iga eestlase DNAs ikka pigem “Laul põhjamaast”, “Kodulaul” või “Kui on meri hülgehall” (õige pealkirjaga “Majakene mere ääres”). Aga tema mõrkjas “Lahkumislaul” sisaldab mainitutest rohkemgi meeleolu- ja harmooniafinesse ja see, et album taaselustab ka selliseid vähem kõlavaid laule, ongi suur pluss. Lauljate rivistusse kuuluvad valdavalt meie tänased popstaarid. Kui arvestada, et stilistiliselt on uusversioonide näol tegemist svingiva crooner-jazziga, oleks oodanud, et esmajärjekorras kasutatakse ära meie jazzilauljad. Aga kui arvestada, et originaalis on siiski tegemist estraadilauludega, mida ka omal ajal esitati suure estraadiorkestri saatel, pole ka poplauljate rakendamine vale. Noored lauljad on kõik vokaalselt head, kuid kõrva torkasid teatud ebakõlad eesti keeles laulmisel, häälikute paigutamisel, väldete kasutamisel. Võibolla on tera tõtt “rohi oli rohelisem”-põlvkonna esindajatel, kes ohkavad, et enam ei osata eesti keeles laulda. See tähelepanek ei puuduta muidugi kaugeltki kõiki, näiteks Liisi Koiksoni eesti keel on ladus ja loomulik nagu alati, samuti Maarjal ja veel mitmel teisel. Palju on räägitud, et inglise keeles on hoopis lihtsam laulda, ning “Estonian Evergreens” on selle kinnitus. Paradoksaalselt kõlavad eesti lauljate ingliskeelsed versioonid meie kullafondi lemmiklauludest sageli paremini kui algupärandid. Rabavaim kontrast on Sofia Rubina “Mind veel ei ole”, mille ingliskeelne variant “Beautiful, Beautiful” on suveräänne diivalik triumf. Aga samasugune fraseerimise sujuvus ja teksti voolavus iseloomustab paljusid teisigi. Ilmselgelt on oma teened siin hea käsitööoskusega ameerika tekstikirjutajatel, kes toodavad laulusõnu tellimustööna iga päev. Tõtt-öelda hakkas ingliskeelset plaati otsast lõpuni kuulates veidi häirima tekstide väheütlev läägevõitu lembelisus. Kui võtta laule ette ühekaupa, siis see vast probleem pole, ometi on eestikeelsetel tekstidel oma hoopis poeetilisema kujundimaailmaga siin selge eelis. Mängisin ka mõttega, kas need laulud võiksid ingliskeelsena jõuda välismaiste lauljate repertuaari või kasvõi (jazzi)raadiojaamade eetrisse. Kui see juhtub, on üks projekti peamisi eesmärke täidetud. Lõpetuseks sellest, mis on minu jaoks puhtmuusikaliselt plaadi suurim väärtus – orkester ja arranžeeringud. See on taas valikute küsimus. Usun, et ka meie Estonian Dream Big Band oleks väga hästi kõlanud, kasutades näiteks Siim Aimla või Raul Söödi seadeid. Ometi on saksa arranžeerija-orkestrijuhi ning saksa muusikute eelistamine hea valik. Lisaks sellele, et see annab projektile rahvusvahelise mõõtme, tagab see ka kõrge kvaliteedi. Seaded on luksuslikud, fantaasia- ja vaheldusrikkad, muusikute ansamblimäng ja soolod esmaklassilised. Orkestri kõlas on palju värve, saksofonimängijad dubleerivad flöötidel ja klarnetitel. Kui vaja, svingib bänd nagu pöörane, kui vaja, maalib intiimseid kõlapilte.

Veidi enne aasta lõppu sai valmis Ardo Ran Varrese autoriplaat eelmisel aastal esiettekandele tulnud looga “Käidi ja külvati...”. See on ühevaatuseline lavaline serenaad Artur Alliksaare tekstidele. Plaadile on pandud üks Eesti muusika päevade ajal üles võetud etendus. Plaadikarbist leiab lisaks CDle ka audiovisuaalse variandiga mälupulga. Mina alustasin teosega tutvumist heliplaadi vahendusel, aga neile, kes ei ole etendust näinud, soovitan kindlasti valida mälupulga. Miks? Üksnes helilisena see teos lihtsalt ei tööta. Kuulates on tunne, et saad osa mingist poolikust produktist ning see poolikus tekitab tõelist frustratsiooni. Kui ma kaunis rahulolematuna lõpuks taipasin mälupulka ekspluateerida, loksusid asjad paika ja sain konstateerida – tegu on toreda tükiga, kus üsna napp, aga väga maitsekas visuaalne kujundus (valgus, kostüümid, grimm, lavakujundus, liikumine, atribuudid) toetab väga tõhusalt muusikat, õigemini aitab ühe mütsi alla koondada “paljana” üsna haralise, mitte eriti originaalse ja kohati eklektilisegi mulje jätnud muusika. YXUS Ensemble on kontsentreeritud ja täpne nagu alati, solistid Taaniel Kirikal ja Jaanika Kilgi duettides oma sarnaste tämbritega väga hea paar ning eriti viimane oma lava- ja häälevalitsemisega lummav nagu täiskuu. Terviketendust on kena kuulata ja vaadata ning see on vägagi nauditav.

4. jaanuaril suri 92-aastaselt dirigent Georges Prêtre, keda hinnati eriti kõrgelt prantsuse muusika ettekandjana. Prêtre dirigeeris Maria Callase legendaarseid etendusi ja plaadistusi ning oli tema lemmikdirigent. Kõige enam on tuntud kaks Callase hilist plaadistust, mis valmisid EMI plaadifirmale 1964. aastal: Callase esimene Carmen ja teine salvestus Puccini “Toscast”. Üle poole sajandi oli Prêtre seotud La Scala teatriga. Veel mõne aasta eest tegeles ta aktiivselt dirigeerimisega, kui tähistati kontserdiga tema 90. sünnipäeva. 2008. ja 2010. aastal juhatas ta Viini uusaastakontserti ning seega on ta ainus prantslane, kellele see au on kahel korral osaks saanud. Prêtre sündis 1924. aastal Põhja-Prantsusmaal, õppis Pariisi konservatooriumis. Tema dirigendidebüüt toimus Marseille’i ooperis 1946. aastal. 1955 –1959 oli ta Pariisi koomilise ooperi (Opéra-Comique) ja hiljem ka Pariisi ooperi (Paris Opéra) muusikajuht ning aastatel 1996 – 1991 Viini sümfoonikute peadirigent. Oluline oli ka tema koostöö kuulsa prantsuse helilooja Francis Poulenciga, kelle teostest on tema käe all tulnud esiettekandele “La voix humaine” (1959) ja “Sept répons de ténèbres” (1963).