Otsingu tulemused

Ajakiri Muusika alustas 2023. aastal oma autoripreemiatega. Nüüd on selgunud Muusika kolmandate, 2025. aasta preemiate laureaadid – Alo Põldmäe ja Jelena Sulamanidze. Alo Põldmäe on helilooja, muusikaloolane ja -publitsist. Aastate jooksul on Alo Põldmäe kirjutanud ajakirjale Muusika hulgaliselt väärtuslikke artikleid, mis puudutavad Eesti kultuurilugu: Eesti ajaloolisi klavereid, Eesti muusikaajakirjanduse kujunemist, Ludvig Juhtist, aga ka teatri- ja kontserdiarvustusi ja palju muud. Alo Põldmäe on lõpetanud Tartu Muusikakooli oboe ja Tallinna Riikliku Konservatooriumi kompositsiooni erialal Heino Elleri õpilasena. Ta on töötanud Eesti Raadio muusikatoimetaja, Tallinnfilmi muusikatoimetajana, laulnud ansamblis Collage ja Tallinna Kammerkooris. Alo Põldmäe oli aastatel 1980 – 1993 Eesti Heliloojate Liidu vastutav sekretär ja aseesimees ning 1993 – 2009 Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi teadur ja muusikaosakonna juhataja. Põldmäe on samuti 2005. aastal loodud Eesti Rahvusliku Klaverimuuseumi idee autor, üks asutajaist ja muuseumi eestvedaja. Alo Põldmäe on olnud  kompositsiooniõpetaja Tallinna Muusikakeskkoolis, G. Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis, Nõmme ja Saku muusikakoolis ja Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis. Tema juures on alustanud Tõnu Kõrvits, Helena Tulve, Mari Vihmand, Kristjan Kõrver, Ülo Krigul, Pärt Uusberg, Liis Jürgens, Liisa Hõbepappel jpt. Alo Põldmäe on kirjutanud mitmeid raamatuid, nagu "Kalevipoeg kontrabassiga" (Ludvig Juhtist), Raimond Valgrest kõnelev “Mu kallis Niina!“, album "Eesti klaver" Eesti klaveritest ja klaverimeistritest ning "Eesti muusika kroonika I". Alo Põldmäe ulatuslik helilooming sisaldab nelja ooperit, ballette, instrumentaalkontserte, kammer-, vokaal-, laste- ja filmimuusikat.    Jelena Sulamanidze  (Gandšu) on lõpetanud G. Otsa nimelise Tallinna muusikakooli muusikateooria erialal ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikateaduse bakalaureuse ja saanud samal erialal ka magistrikraadi (2008). Enne pere loomist ja Lõuna-Eestisse kolimist töötas ta G. Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis muusikateoreetiliste ainete õpetajana, praegu tegutseb Suure-Jaani muusikakoolis. Alljärgnevalt jagavad laureaadid oma mõtteid muusikaelust ja muusikateemal kirjutamises t. FOTO HELEN PÕLDMÄE Milline funktsioon on kontserdiarvustusel   ja milline võiks olla hea ja õigetel alustel kirjutatud muusikaarvustus? Alo Põldmäe : Muusikaarvustusel on dokumendiga võrdne tähendus, selle kaudu säilitame tulevikule teabe ja mulje toimunud kontserdist, muusikalavastusest, väljaandest või muust muusikalisest nähtusest. Palju sõltub arvustuse kirjutaja subjektiivsusest. Samas peab autor tundma arvustatava materjali tagapõhja, vastasel korral jääb arvustus formaalseks toimuva kommenteerimiseks. Nii kontsertide, aga eriti muusikalavastuste arvustamisel on väga vajalik eeltöö, siis on nii kirjutajal kui lugejal huvitav teada saada fakte sellest, kuidas ja kus on lavastust või heliteost varem mängitud, millised on olnud varasemad reaktsioonid. Eriti muusika-lavastuste kohta andmete kogumine on kirjutajale omaette põnev seiklus, mis võib tekitada isegi fiktsioonilaadseid mõttemõlgutusi. Piltlikult öeldes –  hea muusikaarvustus võikski olla kui üks helisev seiklus, mis sisaldaks üllatuslikku teadasaamist, parajas mõõdus kriitikat ja kui on põhjust, siis  kuhjaga tunnustust. Hea oleks kui mainitute osas valitseks tasakaal. Vältima peaks mittemidagiütlevat kõneviisi a la :   “solisti esinemises oli tunda muusikalist tungi ja esitatava materjali valdamist”.         Millist rolli kannab muusikaajakirjandus meie muusikaelus? Muusikaajakirjandus on päris aktiivne, sest pärast pikki võitlusi on nüüd kohti, kus artikleid ja analüütilisi töid avaldada. Samas peaks muusikaajakirjandus püüdma rohkem täita tühikut, mille on tekitanud aastakümneid kestnud põud muusikaraamatutest, näiteks rääkima maailma muusikast laiemalt ja suurimatest klassikutest. Kus vähegi võimalik tuleks anda kontserdiarvustustes või probleemartiklites põhiteema laiendustena harivaid liine, ajaloolisi taustu, tsitaate seoses vastava teemaga jne.  Seda arvestades peaks artiklite maht olema juba tellijapoolselt suurem. Päevalehtede arvustustes ootaks suuremat tähelepanu klassikalisele muusikale. Samuti laiemat rahvavalgustuslikkust. Enamasti piirdutakse tänase päeva kontsertide kajastustega, mis on loomulikult hea nähtus. Ajaloolisi tähiseid ja suurkujude ümmargusi tähtpäevi aga lausa välditakse. Põhjendus: selleks on spetsiifilised muusikaväljaanded.  Aga kust peaks laiem publik saama muusikalisi aabitsatõdesid ja ajaloolist tausta? Kultuuriajakirjanikku tõlgendatakse kui kõiketeadjat kõikidel kultuurialadel, ka muusikas. Aga ei saa olla kõiketeadja igal alal! Kõiketeadjana võidakse sattuda hoopis ebakompetentsuse tasandile. See aga soodustab pinnapealsust ja süvitsi minemise vältimist. Faktivead tekivad siis, kui ei kontrollita fakte. Vahel tundub, et vigade parandusteks puudub aeg ja ruum.  Probleemartiklite põud on täiesti olemas. Kõik need asutuste liitmised-lahutamised, ooperimajade ja kultuurikeskustega seotud virr-varr vajaks faktiselget läbihekseldamist, vältides lahmimisi. On puudus probleemsete teemade ümarlaudadest. Näiteks Postimehes ilmunud muusikalised ümarlauad on pakkunud mõndagi vajalikku, selgitavat ja intrigeerivatki.   Vahel võrdlen meie muusikaajakirjandust esimese Eesti Vabariigi omaga. Pea iga ajalehe-ajakirja juures tegutses muusikakriitik. Teravalt käsitleti päevakajalisi ummikseise või möödalaskmisi. Tekitati poleemikat. Praegu on just puudus teravate, päevakajaliste teemade põhjalikest analüüsidest. Ollakse teravate probleemide lahkamisega ettevaatlikumad kui 1930ndatel aastatel.   Milline paistab meie praeguse aja muusika- ja kontserdielu? Eesti praegune muusikaelu on erakordne ja silmapaistvalt kõrgel tasemel ning tasandil. Kui praegu oleme enda riigi ja palju muu ümbritseva suhtes kriitilised, siis muusikasfäär paistab silma rohkem positiivsusega. Häid kontserte, millest sooviks osa saada, on nii palju, et neist jõuab vaid väikest osa külastada. Aastakümneid on kurdetud vajadusest koordineerida kontsertide kuupäevi ja seda, et samale ajale ei satuks mitu olulist kontserti. Kahjuks asi ei parane. Aga ehk oleks lootust kui loodaks näiteks  kultuuriministeeriumis kasvõi poole kohaga kontsertide koordinaatori ametkoht? Viimasel ajal on rahva meeli hästi kaasa haaranud suvised muusikalised vabaõhulavastused nostalgiast pakatavatest nähtustest – Eesti Raadio meeskvartetist, Kalmer Tennosaarest või Ada Lundverist. Paradoksaalne, aga kontsertide suurele arvule vaatamata on publikut ikka jätkumas. Inimeste huvi nende vastu on suur. Küllap on siin mõju ka inimeste jõukuse kasvul. On siiski üks mure. Arusaamatutel põhjustel on pihta saanud oluline muusika- ja teatrielu edendaja Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum seoses tema liitmisega Eesti Ajaloomuuseumiga (muusikuna puudutan järgnevalt vaid muuseumi muusikalist osa).  Teadusasutuse nimetuse poole pürginud muuseum on oma muusikalise osaga lahustumas suure muuseumi konglomeraadis ja kaotamas traditsioonilist nägu, Muuseumi kogudele tugineva uurimuslike teadusartiklite kogumik Aegkiri enam ei ilmu. Ei ole enam muusikaosakonda ega teadureidki, on koguhoidjad. Endise muusikaosakonna nelja teadustöötaja asemel on praegu vaid üks töötaja. Teadustöö on hangunud olekus. Võibolla eksin, aga seda teravat teemat justkui välditakse. Siin oleks, mida arutada ümarlaua teemana. ETMM-i muusikaosakonna tegemised on ju ka osa meie muusikaelust. Mitmedki algatused on saanud alguse just museaalsetest kogudest ja nende uurimistest. Lätlased seisid meie Teatri- ja Muusikamuuseumiga analoogse asutuse liitmise-lahutamisega silmitsi 2024. aasta suve teises pooles. Tulemuseks oli hoopis rahvusmuuseum, mille uueks nimeks sai Läti muusika ja kirjanduse Rahvusmuuseum.     FOTO MAIT JÜRIADO Milline funktsioon on kontserdiarvustusel ja milline võiks olla hea ja õigetel alustel kirjutatud muusikaarvustus? Jelena Sulamanidze : Lisaks kultuurisündmuse jäädvustamisele ning loojate ja esitajate töö tunnustamisele on kontserdiarvustuse üheks oluliseks eesmärgiks inspireerimine. Artikkel võib suunata lugejat omandama uusi teadmisi ja kogema uut kuulamiskogemust nii kontserdisaalis kui ka iseseisvalt, kasutades tänapäeva suurepäraseid tehnilisi võimalusi. Oluline on märgata ka esitaja õnnestumisi, olla kriitikaga vastutustundlik ja kaaluda, kas kriitiline märkus, juhul kui seda arvestatakse (kui see on üldse võimalik), võiks edaspidi tulemust paremaks muuta. Samas, kui arvustaja tunneb, et muusikaelamus ei vastanud tema ootustele ja ta soovib seda hoiakut jagada, on palju meeldivam lugeda arutlevat kriitikat kui kategoorilisi väiteid. Pealegi on arvustaja oma hinnangutes subjektiivne, ega pruugi olla tõe kandja. Nii nagu esitajal on vabadus teost interpreteerida, on ka arvustajal õigus muusikasündmust tõlgendada ja pakkuda oma nägemust. Kui kirjutajal õnnestub kirjeldada nii positiivseid kui ka negatiivseid muljeid kedagi solvamata ning seda teha arutleval viisil, siis on sellist kriitikat minu meelest väga huvitav lugeda. Nagu helilooja leiab igas teoses erilise muusikalise materjali organiseerimise loogika, on ka artikli kirjutamine loominguline protsess, milles tuleb erinevad komponendid sulandada loogiliseks tervikuks. Oluline on otsida tasakaal tiheda ja faktipõhise teksti ning vabama, emotsionaalsema ja kujundlikuma kirjaviisi vahel. Faktide valikul on oluline teha taustauuringuid ja valida need, mis võivad pakkuda lugejale avastamisrõõmu. Mõni huumori tera vürtsiks - ja muusikaarvustuse põhiretsept on valmis! Millist rolli kannab muusikaajakirjandus meie muusikaelus? Arvan, et muusikaajakirjandusel on oluline roll mitte ainult muusika- ja kultuurielus, vaid ka eestlase kultuuriidentiteedi kujundamisel ja hoidmisel. See aitab inimesi ühendada samasse kultuuriruumi ning võimaldab osa saada tähtsamatest kultuurisündmustest, olenemata sellest, kas konkreetne inimene saab sündmusel füüsiliselt kohal olla. Lisaks panustab muusikaajakirjandus ühise muusikatemaatilise keelelise ruumi säilitamisse. Milline paistab meie praeguse aja muusika- ja kontserdielu? Eesti muusika- ja kontserdielu on mitmekülgne, tihe ja kõrgel tasemel. Muret tekitab aga asjaolu, et paljud inimesed jäävad sellest rikkusest ilma – nad ei ole heas ühenduses muusikaelu kultuuriruumiga, mis võib mõjutada ka nende kultuuriidentiteeti. Kuigi ajakirjal Muusika on kindlasti oma kindel ja püsiv lugejaskond, tekib küsimus: kui kaugele kostab selle hääl väljaspool muusikute ja muusikahariduse asutuste ringi? Kui eeldada, et raamatukogud kui olulised kultuurisõlmed võiksid pakkuda lugejatele ajakirja Muusika, siis milline on tegelik olukord? Vastuse leidsin Urrami kataloogi andmeid analüüsides. Tulemused on järgmised: 2024. aastal tellis Muusika ajakirja umbes 26% linnaraamatukogudest (8 raamatukogu 30-st) ja kõigest 7% maaraamatukogudest (29 raamatukogu umbes 470-st). Loodan, et minu hinnangud on ekslikud ning digitaalse versiooni parem kättesaadavus ja sotsiaalmeedia kasutamine aitavad olukorda parandada. Sellegipoolest pakub see teema kindlasti mõtlemisainet: kuidas saaks Muusika ajakiri oma lugejaskonda laiendada?

FOTO KAUPO KIKKAS 2024. aastal ilmus plaadifirmas Alpha helilooja Jüri Reinvere autoriplaat “Ship of Fools”. Plaadil kõlavad kõik Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkestri Reinverelt seni tellitud orkestriteosed:  “ ... ja väsimus õnnest nad tantsima viis” (2018), Kontsert kahele flöödile, keelpillidele ja löökpillidele (2016) ja “Ship of Fools” (2023). Teoseid esitavad Eesti Festivaliorkester, dirigent Paavo Järvi ning flöödisolistid Maarika Järvi ja Monika Mattiesen. Plaat valiti Radio France’i nädala albumiks, pälvis Saksa keskselt muusikaajakirjalt Fono Forum maksimumhinnangu – viis tärni ja mitmeid muid tunnustusi. Jüri Reinvere orkestriteosed pälvivad järjest suuremat tähelepanu ja tema loomingus on neid viimasel kümnendil ilmunud nii tihedasti, et võiks peaaegu öelda: igal aastal on tal välja tulnud uus helitöö. See jätkub ka 2024. aastal, mil tal on tulekul mitmeid uusi teoseid. Peamiselt on need 10–30-minutilised teosed, publik võtab neid vastu tõsise tähelepanuga, orkestrandid entusiasmi ja keskendumisega ning dirigendid lugupidava huviga. Nii on see olnud, kui tema teoseid kandsid ette Berliini filharmoonikud, Leipzigi Gewandhaus-orkester, Clevelandi sümfooniaorkester, NDR Elbphilharmonie orkester või Baieri Raadio sümfooniaorkester. Seda näitas hiljuti ka rahvusvaheline vastukaja Reinvere autoriplaadile “Narride laev”, kuhu oli koondatud Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkestri Reinverelt tellitud sümfoonilised teosed. Selline koostöö ja arusaamine nüüdismuusika heliloojate ja esitajate vahel ei ole sugugi alati iseenesestmõistetav, aga juhtivad dirigendid, nagu Paavo Järvi, samuti Franz Welser-Möst, Andris Nelsons, Pablo Heras-Casado, Pietari Inkinen, Michael Sanderling ja Juraj Valčuha, paistavad oma repertuaarivalikus silma ka tähelepanuga nüüdismuusika vastu. Ja kui tekib küsimus – miks võtavad esitajad Reinvere orkestriteoseid nii meeleldi ja positiivselt vastu vastaksin ma: ta loob väga selge autorikäekirjaga oma konkreetse heliruumi isikupärase atmosfääri ja mõjuväljaga, ületab piire, annab heliruumile dimensiooni ja värvingu, ühesõnaga – tõuseb alati mingile uuele tasemele. Reinvere viib meid mõnevõrra teistsugusesse aegruumi kui see, mida mõõdab kell. Sellele viitavad tema teoste pealkirjad, kuid eelkõige suurema dimensiooniga ruumid, kuhu ta suundub, nagu ookeanilised sügavused (“Enne kui Leviathan ärkab”) või kosmilised avarused, mida läbivad energiaimpulsid (“Tähtede suremisest”). Helimaastikest kerkivad esile pildid, mis on pigem kujutluslikud, unenäolised kui realistlikud. Reinvere teoste dramaturgia on erinev traditsioonilisest dramaturgiast, mis põhineb inimtunnetel ja nende vastasmõjudel ja millele on suurel määral toetunud varasem instrumentaalmuusika. See pole ka strukturaalne konstruktivism, nagu seda oli keskaegne organum, Bachi “Fuugakunst” või Uus-Viini koolkonna muusika. Reinvere looming ei toetu dogmadele – ja nii on ka eespool väljendatud seisukohad ühed paljudest, kuid mitte domineerivad. Koos Paavo Järviga enne teose "... ja väsimus õnnest nad tantsima viis" esiettekannet. Muusika on olulisem kui pealkiri Kui Reinvere 2020. aastal pealkirjastas oma lummava mitmekihilise orkestrinokturni “Maria Anna, ärkvel, kõrvaltoas”, siis viide seal Mozarti õele Maria Annale, Nannerlile, ei ole mitte juhendiks, kuidas peab “õigesti kuulama”, vaid see tähistab aja kulust üht põgusalt väljakumavat hetke, mida võib mõista nii suhtepsühholoogiliselt kui ka füüsilis-kontekstuaalselt. Teoses kõlab “kõrvaltuba”, kuhu Nannerl jääb (lugema? lihtsalt ööd kuulama?), aga selle kõrval on ka teine tuba, kuhu Reinvere vihjamisi asetab tema venna Wolfgang Amadeuse: komponeerima, kirja kirjutama või lihtsalt tukastama. Uks tubade vahel võib olla avatud või suletud, küünlad võivad põleda, kuukiired sisse paista, kuid meeleolu loob eelkõige õe-venna vaheline intiimne “lähedus distantsilt”, eemal maailma saginast, sügavalt tundlik tasakaal, kus võib olla ka häireid ja kus oleme tunnistajaks seal aset leidvatele delikaatsetele muundumistele, mis võivad muuta ka meid kuulajatena. Oluline on sealjuures, et kui teose pealkiri oleks lihtsalt “Öömuusika”, oleks üks kommunikatiivne tasand vähem, kuigi mõjuväli säiliks. Sama on ka teosega “... ja väsimus õnnest nad tantsima viis”, mis lähtub filosoof George Steineri kultuurikriitilistest mõtisklustest, või teosega “Narride laev”, mis on inspireeritud Sebastian Branti samanimelise keskaegse romaani ajatutest seisukohtadest. Reinvere muusika köitvus seisneb selles, et see juhatab meid keskendunult kuulama ja nii ühendab meid teose esitajatega, kes samuti vajavad muusika täpseks interpreteerimiseks vaikset süvenemist. Äärmiselt haprad, kuuldavuse piirimail kutsed ja kajad, mis täidavad napilt kümneminutist teost “Maria Anna, ärkvel, kõrvaltoas”, tihenevad pikkamööda kulminatsiooniks (puhkpillide ja timpanite kasutusest hoolimata siiski vaid mezzoforte ’ni), mis lõhub mingil määral rahu ja seejärel vaibub. Kõik see avaldab mõju kui puhas atmosfääriline helisündmus ka ilma Mozarti-viideteta. Ajalooliste tegelaste ja kuulajate emotsioonid on põimitud teose õhkkonda topeltülesandega olla seisundite heliline kajastaja, aga ka ajaloo kandja, mis suhtlevad läbi inimsuhete, unistuste ja hirmude, kuna me sotsiaalsete olenditena oleme osa kõigest loodust.    Reinvere narratiivid on omaette maailmamudelid Jüri Reinvere orkestriteostes on alati olemas lugu, narratiiv. Luuletaja ja esseistina väljendub see tal ka ta poeetilistes, erinevatele seostele avatud pealkirjades (erandiks vast tema kontsert kahele flöödile, keelpillidele ja löökpillidele). Varasemas loos “Norilsk, ...nartsissid” (2012) tungib see isegi otsese kõnetekstina partituuri. Igal teosel on sobiv orkestratsioon oma dünaamika, värvingu ja tehniliste võtetega, mis kannab seda lugu, ümbritseb seda ja on selle lahutamatu osa.Kõik nad kokku moodustavad aga helimaailmade mudeleid, igaüks oma ruumis ja ajas. Raamid võivad olla kitsamad, nagu teoses “Maria Anna, ärkvel, kõrvaltoas”, mis toimub kitsalt piiritletud ruumis justkui reaalajas. Või siis väga avarad, nagu teostes “Enne kui Leviathan ärkab” (2019) ja “Tähtede suremisest” (2020), kus avanevad tohutud vahemaad ja ajaperioodid, mis on seotud loomise, muundumise ja lagunemisega. Reinvere helimaailmad hõlmavad samuti inimese suhet oma ajalooga (“... ja väsimus õnnest nad tantsima viis”) ja kaasinimestega (“Narride laev”).Väljendusvahendid, mida helilooja kasutab, on tehniliselt arendatud, vabad tühjast eneseeksponeerimisest; tulemuseks on avaralt hingavad, detailsed, põhjalikult läbi töötatud helipildid. Reinvere teoste struktuurile on omane oreli registreerimise laadne kihistumine ja hõrenemine, ilma traditsioonilise jaotuseta pea- ja kõrvalhäälteks. Solistlikud passaažid on sageli väga virtuoossed. Dramaturgia on pigem jutustav kui dualistlik-konfliktne ning loob oma energialained harmoonilistest ja dünaamilistest arendustest. Selliselt tekkivad kosmogooniad sisaldavad endas tundlikku ja empaatilist süvenemist loodusse ning taasloovad muusikas kõikehõlmava ajalis-ruumilise arhitektoonika.   Reinvere ühendab prantsuse ja saksa orkestritraditsioone Esimene neist traditsioonidest tähistas suunda, mis valitses 1900. aastate paiku peamiselt romaani kultuuriruumis ning viis välja Messiaeni ja Dutilleux’ni. Teine, Beethoveni 9. sümfooniale ja “Missa solemnisele” tuginev suund oli käibel Kesk- ja Põhja-Euroopas, mille kulminatsiooniks olid Bruckner ja Mahler. Sinna kuulus ka Sibelius ning pärast Teist maailmasõda võttis selle uuesti üles Ligeti. Enamasti ei suhestunud need kaks suunda üksteisega eriti ja olid ka poleemiliselt vastandlikud. See, et nad on nüüd sünteesitud Jüri Reinvere orkestriteostes mitte lihtsalt lisandina, vaid hoolika ja personaalse ühendusena, tõestab, et vastandid, kui neisse ei suhtuta dogmaatiliselt, võivad olla väga viljakad. Jüri Reinvere on helilooja, kelle jaoks traditsioon ei alga möödunud sajandist, vaid kes näeb muusika tulevikku ka vanemate, klassikalis-romantiliste loomesuundade arendamises. Tal võib selles õigus olla.   Tõlkinud Ia Remmel

Jüri Reinvere oma autorikontserdil. FOTO RENE JAKOBSON Sel aastal neljandat korda toimunud eesti interpreetide festival Eesti muusika nädal on sündmuste sari, mis toob publiku ette eesti heliloojate loomingut ning tõstab esile dialoogi muusika esitajate ja loojate vahel. Seekord keskenduti kolmele märgilisele autorile: toimusid Jüri Reinvere, Raimo Kangro ja Jaan Räätsa autorikontserdid ning nende loomingut kombineerivad teemakontserdid. Festivali alustas 11. novembril vestlusring “Loominguline dialoog: eesti helilooja ja tema tõlgendajad”, kus arutlesid Ivari Ilja modereerimisel helilooja Jüri Reinvere ning interpreedid Toomas Vavilov, Mari Poll ja Henry-David Varema. Jutuajamise käigus selgus ühe tänapäeva muusikamaailma valukohana heliloojate ja interpreetide mõtteline kaugenemine üksteisest, kuid mõneti paradoksaalselt aitas just seesama vestlus seda vahet kuulaja (ning arvatavasti ka vestlejate endi) silmis siluda. Arutelu jooksul ilmnes, et nii heliloojale kui interpreedile on noodikirja juures oluline selguse ning tõlgendamisvabaduse tasakaal. Heliteose kõige autentsem ja mitmetahulisem esitus saab sündida, kui autor on nooti märkinud piisavalt informatsiooni, et tema ideed saaks tehniliselt realiseeruda, kuid sinna on jäänud ka ruumi esitaja enda maailma- ja muusikakogemuse jaoks. Jüri Reinvere sõnul tuleb iga esitaja puhul koostöö käigus luua parim, mis selles olukorras ja tema oskuste juures on võimalik. Kuigi esialgu võiks vestlusringi pealkirja ja osalejate põhjal oletada, et oluline on eelkõige dialoog helilooja ja interpreedi kui tõlgendaja vahel, siis tegelikkuses lisandub teose esitamisel tõlgendajana vestlusesse ka kolmas osapool: publik. Muusika omandab ühiskonnas oma kaalu ja tähenduse just siis, kui toimib terviklik infovahetus selle kolmnurga (interpreet-helilooja-publik) tippude vahel. Järgnes Jüri Reinvere autorikontsert EMTA suures saalis. Autorikontserdi formaat on põnev, sest võimaldab tavapärasest põhjalikumalt süveneda ühe helilooja kõlamaailma. Õhtu jooksul tulid lavale erinevad andekate eesti muusikute kooslused. Esimesena esitasid Henry-David Varema ja Mihkel Poll Reinvere Leedu tšellovirtuoosile David Geringasele pühendatud tšellosonaadi. Teose ülesehituse aluseks on kaasaegne tõlgendus traditsioonilisest sonaadivormist. Klaverit ja tšellot teoses eraldi jälgides mõjusid meloodialiinid isegi üsna klassikaliselt, kuid nende kooskõla kaudu tekkis Reinverele omane abstraktsus. Saksofonikvartett “A-O” Quttro Quarti (Joonas Neumann, Jandra Puusepp, Valdur Neumann ja Liis Mäevälja) esituses lõi põnevalt kaootilise helimaailma, ühendades väljendusvahenditena mängitavad noodid, pillimängu mehaanilised helid (nagu õhu liikumine läbi pilli, klappide klõbin) ning instrumentalistide sosistatud häälikud. Selles veidi “häguses” kõlas hakkas justkui kehtima muusikast kaugemale ulatuv märgisüsteem, kus üksikud helid meenutasid laevade suhtlust udusel merel. Loodusmotiivid kerkisid esiplaanile ka teoses “Hävijää” klarnetile ja keelpillikvartetile (Toomas Vavilov ja kvartett koosseisus Mari Poll, Kaija Lukas, Johanna Vahermägi, Henry-David Varema), mis on loodud inspireerituna runolaulust ning kasutab Põhjala temaatikat. Sumedad klastritega rütmimotiivid kätkesid endas teose nimele ja kirjeldusele vastavat põhjamaist kargust ning lõid mulje ebatasasest pinnasest, kus pole ühtki toetuspunkti. Lõpus võimust võtnud loodushääled näisid pigem ähvardavad ning kinnistasid kujutluspilti kaduvatest maastikest ning traditsioonidest. Kontserdil mängis sama palju eri koosseise kui oli lugusid – õhtu oli seega vägagi mitmekesine. Ainsa sooloteosena kõlanud “Ungeschriebene Stücke: Estland 1930” Peep Lassmanni esituses kombineeris mitmesuguseid laade ootamatu harmooniaga, mis hoidis kuulates erksana. Kvartett klarnetile, viiulile, tšellole ja klaverile (Toomas Vavilov, Mari Poll, Henry-David Varema ja Mihkel Poll) nõudis muusikutelt täpset karakteersete motiivide peegeldamist ning ühiselt läbitunnetatud tempomuutusi. Rohked unisoonid lõid eri pillide kombinatsioonidest lausa uue instrumendina kõlavaid helisid. Kontserdi kõige ootamatumale ja harva esinevale koosseisule – neljale klaverile oli kirjutatud teos “Causérie des confiseurs” (“Kommimeistrite jutud”), mis tõi lavale lausa kaheksa pianisti (Piret Väinmaa, Lauri Väinmaa, Auli Teppo, Jakob Teppo, Kai Ratassepp, Mati Mikalai, Maila Laidna ja Tiiu Sisask). On väga tänuväärne, et selle aasta Eesti muusika nädalal Raimo Kangrot esile tõsteti, sest tema loometöö viljakust ja isikupära arvestades vääriks tema looming märksa enam tähelepanu. Triin Ruubel (viiul) ja Indrek Leivategija (tšello) juhatasid Kangrole pühendatud 12. novembri kontserdi sisse looga “Tandem con Gioconda”, mille tundlikud kooskõlad mõjusid kohati lausa filmimuusikalikult. Põneva efektina oli teoses kasutatud käega pillikorpuse peale löömist, kuid samas mõjus see võte loo kontekstis üllatavalt loomulikult. Järgneva pala “Allegro” op.  2 nr 1 esitamiseks liitus lavalolijatega ka pianist Maksim Štšura. Karakteerse teose ilmekust võimendas voolavate meloodiate vastandamine perkussiivsusele ning tähelepanelik koosmäng. Klaverile ja viiulile kirjutatud viieosaline “Geomeetriline süit” kätkes endas nii mõtlikku kulgemist kui ka leidlikku rütmikat. Kõlavärvide mitmekesisus ja ebatavaliste tehniliste võtete koostoime avardas taaskord teose helipildi kahest instrumendist kaugemale. Maksim Štšura ja Heigo Rosin Raimo Kangro loomingut esitamas. FOTO RENE JAKOBSON Kontserdil tuli ettekandele ka kolm osa instrumentaalmuusika sarjast “Displays”. Neist esimesena kõlas “Display VI: Ufonaudi portree” kahele klavessiinile (Ene Nael ja Saale Fischer). Rütmiliste küsimus-vastus-mängude kaudu arenes teoses välja regilaululaadne loogika, mis jäi aga kiirete teemavahetuste tõttu pigem sürreaalseks kui tuttavlikuks. “Display IV: Tundmatu muusiku portree” flöödile, tšellole ja klavessiinile (Heili Rosin, Indrek Leivategija ja Ene Nael) ühendas laulvaid meloodialiine kangrolike rütmimängudega, põimides aeg-ajalt justkui muuseas sisse barokilikke elemente, et siis tagasi algse helipildi poole pöörduda. Kõikide eriilmeliste ideede tervikuks ühendamine nõuab muusikutelt ülimalt täpset koosmängu ja üksteise märkamist, mis kerkis eriliselt esile ka teoses “Display XII: Balls”. Löökpillidele ja klaverile (Heigo Rosin ja Maksim Štšura) kirjutatud tähelepanuväärselt kelmikas ja tantsuline pala on suuresti üles ehitatud pallide põrkamise imitatsioonidele, mis on hea näide muusikaga mängimisest. Elutervet huumorit kätkes endas ka klaverisüit op.  1, mida rõhutas Maksim Štšura ilmekas ning kohati teatraalne mängustiil. Sarnaselt “Tundmatu muusiku portreega” oli palas tunda barokiajastu mõjusid, mida on põimitud absurdi ja groteskiga.Kontserdi lõpetas sobilikult puhkpillikvintett op.  11, mis demonstreeris kollaažina erinevaid juba kuuldud kompositsioonivõtteid. Kvinteti tõi ettekandele Eesti Puhkpillikvintett (Heili Rosin, Soo-Young Lee, Guido Gualandi, Jürnas Rähni ja Peeter Sarapuu). Loo vältel kujunesid koosseisus pidevalt välja uued ühist muusikalist materjali jagavad paarid. Seeläbi täitis iga interpreet loo vältel mitmeid rolle. Lustakas lähenemine harmooniale ja rütmile ning julge “klasterdamine” päädis viimaks lihtsa duurakordiga, mis mõjus eelneva valguses uudselt ning pani õhtule väärika punkti. Eesti interpreetide festival Eesti muusika nädal on meie muusikamaastikul kahtlemata oluline sündmus, mis toob ühele lavale kokku palju andekaid interpreete ja kvaliteetset muusikat. Autorikontserdid on hea võimalus nii kuulajale kui ka muusikule mõtestada süvitsi erinevate eesti heliloojate loomingut ning saada parem ülevaade ühe autori mõtte- ja kõlamaailmast.

Juubelikontserdi pidulik lõppakord – orkestri ees helilooja ja solistid. FOTO ELENA KOVPAK Lauri Jõelehe autorikontsert märkis helilooja 50. sünnipäeva. “Horisondi silmitsemisel võime paralleele tuua ka inimese eluga, kord on meie ees selge silmapiir, teinekord on see aga justkui silmist kadunud …”, kirjutas helilooja kavalehel õhtu nimiteose “Silmapiir” kaassõnas. Kontserdil avanenud silmapiir oli klaar, selle kontseptsioon üles ehitatud märkimisväärse selguse ja dramaturgilise täpsusega. Kontserdi esimene pool pani paika õhtu üldise tunde- ja mõttelaadi. Siin kõlasid attacca  kolm teost: “Toccata” ( In memoriam Notre Dame de Paris , 2019) Kristel Aerult , “Ampla” (“Avarus”, 2006) Kalev Kuljuselt ning “A Prayer in Darkness” (“Palve pimeduses”, 2017) oboemängija Dmitri Bulgakovi ja kolme organisti esituses. Iseloomulikuks ja domineerivaks kõlamaterjaliks oreli värvikad ja mitmekesised registrid, eri pillid kujundamas silmatorkavalt lüürilist ja teisal kirglikku meloodiajoonist, mis omakorda arvestas Niguliste akustilise keskkonna eriomast kaja. Teosed kulgesid vaoshoitud tempos, moodustades majesteetliku ja kindla terviku. Tabasin kavva valitud muusikas mitmel moel kolmeks jaotumist. Kontsert liigendus üldisemas plaanis kolmeks, kus mõned lood järgnesid attacca  ja teisal oli määratletud, kuhu oli vaja vahepausi. Number kolmel oli oma roll nii teoste vormilises ülesehituses kui ka interpreetide valikus. Näiteks kuulsime võimsalt mängimas kolme organisti: Kristel Aer esitas majesteetliku “Toccata” ning koos Ulla Kriguli ja Olga Kulikovaga suurejoonelise teose “A Prayer in Darkness”, kus kiriku kolm orelit kujundasid akustilise katedraali. Samuti kuulsime kolme filigraanse toonikäsitlusega oboesolisti, kellest kahte, Dmitri Bulgakovit ja Kalev Kuljust, esitleti solistidena ning lisaks musitseeris Aleksander Hännikäinen “Silmapiiris” Eesti Sinfonietta koosseisus. Kontserdi fookusesse oli tõstetud esiettekandeline kitarrikontsert, mida võib pidada erakordseks õnnestumiseks. Siin soleeris virtuoosselt Kirill Ogorodnikov, kellega heliloojat seob nüüd juba pikaajaline koostöö, sealhulgas ühised salvestused. Teos tuletas meelde, et Jõelehe teekond muusikasse sai alguse kitarriõpingutega ning ta valdab ise pilli meisterlikult, olles lõpetanud 1996. aastal Georg Otsa nimelise muusikakooli kitarrierialal Tiit Petersoni juures ning täiendanud end seejärel (1996–1997) Barcelona konservatooriumis José Luis Lopátegui klassis. Orkestripannoos lõid kaasa puhk-ja löökpillid, kelle mitmest eredast õnnestumisest tõstan siinkohal esile Karl Johann Lattikase löökpillipartiid. Eesti Sinfonietta musitseeris Peeter Marguse südikal eestvedamisel. Kontserdi finaalis kõlasid attacca “Mõtisklus Püha Kolmainsuse müsteeriumi üle” (2022) Olga Kulikova esituses ning kontserdi nimilugu “Silmapiir” oboele, viiulile ja orkestrile (2017), kus soleerisid Kalev Kuljus ja Anna-Liisa Bezrodny. Viimase veenval musitseerimisel kõlas Jõelehe looming ka mulluse Tallinna kammermuusikafestivali kontsertidel, kus Jõeleht oli resideeriv helilooja. Sealgi kõlas, toona küll Jaani kiriku akustilises keskkonnas, nimetatud orkestriteos. Jõeleht on leidnud enda loomingule sobilikud, seda lõpuni mõistvad, ereda muusikalise põlemise ning läbimõeldud vormi- ja kõlakäsitlusega, veenvalt musitseerivad interpreedid. Tema muusikas annavad tooni eriomase joonega ja kergelt meelde jäävad kauni kaarega kujundatud meloodiad ja kirkad akordid. Heliloojal on oskust ära kasutada akustilist ruumi, jättes tihti partituuridesse vajalikku õhku, kuhu jäävad hõljuma ülemhelid – kõrv tabab neid helisemas ja kumisemas nii orkestripartituurist kui ka solistipartiides. Usun, et üheks tõukejõuks, mis on valgustanud teed Jõelehe teoste interpretatsiooni uuele tasemele jõudmisel, on iiri päritolu andeka vioolamängija Garth Knoxi selge tunnetusega esile toodud “Chant harmonique”. Jõeleht annab ruumi jääda kuulatama heli tekkimist ja arenemist, selle järelkaja, laseb muusikute imelise toonikäsitlusega tekitatud kõlaväljal mängida Niguliste kajaga. Kuulajad said osa helilooja mõttemaailmast ja maailmatunnetusest, mis tõukub kristlikust maailmapildist, ning tema püüdlusest väljendada vähemalt sel õhtul kõlanud teoste piires muusikaliste vahenditega Püha Kolmainsuse müsteeriumit. Kuuldus avaldus Jõelehe välja kujunenud küpse helilooja maailmapilt, tema helikeel ja komponeerimislaad. Tagasi vaadates ja meelde tuletades on tema õpingud olnud seotud Eesti muusikaakadeemia kompositsioonierialaga Eino Tambergi, Helena Tulve ja Toivo Tulevi juhendamisel. Autorikontserdid võivad mõnikord kannatada teatava üheplaanilisuse all, kui ühe helilooja loomingulisest pagasist ei leita piisavalt variatiivsust või kontraste. Ent Jõelehel õnnestus põhjaliku mõttetöö tulemusel üles ehitada värviküllane kõlakujundite rikas panoraam, mida toetas Niguliste kiriku akustika ja arhitektuur ning sealne imeline kunstipärand, mis pakub muusikat kuulates ka visuaalseid elamusi. Juubelikontsert andis hea sissevaate helilooja viimase aja instrumentaalmuusikasse, pakkus rohkelt mõtteainet ja kinkis haarava elamuse. Olgugi et tegu oli tähtpäevalise kontserdiga, üllatas mind äärmiselt rohkearvuline publik, mis oli küll väga rõõmustav, aga kaasaegse muusika kontsertidel sugugi mitte igapäevane nähtus.

PERSOON 2 Aare-Paul Lattik ja tema orelimaailm. Ruth Alaküla 10 Muusikauudiseid maailmast. Nele-Eva Steinfeld TÄHT 13 Bruno Monsaingeon: tahan oma filmidega inimesi muuta. Ia Remmel KIRG 16 Kuidas muusiku veri lööb välja ka puutööd tehes. Liis-Helena Väljamäe PILK 18 Teelahkmel Eesti pianistide konkurss. Ia Remmel 20 Eesti Arnold Schönbergi ühing sündis igatsusest uue vaimu järele. Andrus Kallastu VESTE 23 Naeratus, samm, pöördumine … Võluv! Hans Miilberg. Erki Aavik MULJE 24 “Tallinn feat.  Reval” – sild tuntud ja tundmatu vahel. Madleen Kristen Alasi 26 “Eesti muusika nädal” – helilooja, interpreedi ja kuulaja kohtumispaik. Luisa Susanna Kütson 28 Keelpillifookus. Lembi Mets 30 Kripeldused seoses “Sõrmuse odüsseiaga”. Kersti Inno 31 Noore laulja debüütkontsert Taanis. Tiiu Levald 32 Armastuse klavikord. Ivo Posti 34 Küpse meistri värviküllane kõlapanoraam. Mirje Mändla 35 Ajatu Tüür. Annika Lõhmus 36 Muusikauudiseid Eestist. 41 Heliplaatide tutvustus.

Muusikutelt pole vaja küsida, kuidas nad oma tööni jõudsid. Hoopis põnevam küsimus on see, kuidas elu suunab meid meie hobideni, sest tihtipeale me nendest ei räägi. Hobid peegeldavad inimeses nende sügavamat külge. Neid võib hoida ainult endale, saades nendest täpselt vajalikus koguses hingekosutust ja mõttepuhastust. Kuid vahel omandavad need salajased kired täiesti uued ja avalikud mõõtmed, nagu juhtus minuga. Muusikuteekond on mul kujunenud väga sujuvalt, nagu paljudel teistelgi. Viiulimängurajalt, mida kuueaastaselt sai alustatud, ei olnud tahtmist kõrvale astuda ja seda sihti järgides jõudsin tööle rahvusooper Estonia orkestrisse. Kuid selleks, et saaksin olla hea muusik, pean ennast vabal ajal muusikast eraldama. Käsitöö on minu kirg. Erinevate hobide vahel rändamine on juba väikesest peale olnud väga rikkalik: mulineedest käevõrude punumine, pärlitest lillede meisterdamine, origami, kipsist kujude valamine, lihavõttemunade 3D kaunistamine, kaisuloomade heegeldamine, beebipapude kudumine ... Kõigi nende hobide põhjuseks on olnud mõte “äkki prooviks ka”, millele järgneb hasartne pusimine, kuni lõpuks on asi selge. Täpselt sama juhtus ka kõrvarõngaste valmistamise juurde jõudmisel. 2021. aasta kevadel, kui ühiskond veel lahti-kinni käis, sain kingituseks kinkekaardi ühte pood-stuudiosse, mis valmistab epoksiidvaigust kandikuid, millest igaüks kujutab endast unikaalset kunstiteost. Tellitud alust karbist välja võttes käis minust läbi mõte, et äkki ma oskaks ka midagi nii ilusat teha. Nii see mõte mind närima jäi. Tagantjärele on võrratu mõelda, kuidas osade asjade kokkulangemisel saavad teised asjad juhtuma hakata. Ma ei tea, miks ma hakkasin sellest kingitusest ühe sõbraga vestlema, aga ta teadis kohe epoksiidvaigust ja selle eripäradest rääkida. Tema saadetud YouTube’i õppevideod ja vastused minu algelistele küsimustele viisid selleni, et ühel hetkel olid kõik materjalid mul soetatud ning suvi möödus maal väliköögis katsetades. Materjali tunnetamine, arusaamatus, miks vaik ei kivistu, kuidas tekivad minimullid, kuidas sulanduvad erinevad värvid – see kõik võttis aega, kuni lõpuks saingi oma esimesed tassialused valmis. Kuid pool aastat hiljem, kui oli valminud umbes kümme aluste komplekti, hakkasin mõtlema, et selle hobi eluiga on lõppenud ja kõik materjalid sai kapisügavikku ära pandud. Edasist väljundit ma selles enam ei näinud. Soov harrastada muusikaväliseid tegevusi saatis mind järgmisel aastal hoopis sukeldumiskursustele, millele järgnesid väikelaeva kapteni lubade koolitus ning uus leitud kirg purjetamise vastu. Epoksiidvaik ei olnud mul enam meeleski, kuni üks kolleeg, kellele aasta varem olin kinkinud klaasialused, küsis, mis sellest hobist saanud on. Ta sai minult ausa vastuse: “Mitte midagi.” Seletamatul põhjusel jõudis jutt käsitöö kõrvarõngasteni ning samal õhtul koju jõudes leidsin ennast arvutist guugeldamas erinevaid silikoonvorme ja kõrvarõnga kinnitusi. Kui ma oleks vaid teadnud, mis tempos kõik järgnev juhtuma hakkab ... Kolm nädalat hiljem oli mul seitse paari kõrvarõngaid söögitoa laual reas ning esimene ehe kingitusena üleandmiseks valmis. Mõtlesin, et vahva üllatus oleks seda sellise brändi nime alt teha, millest keegi midagi kuulnud ei ole. Kuna kolleegi sünnipäev oli järgmisel õhtul, siis hakkasin kiirelt nuputama ning tegelikult kulus mul tulemuseni jõudmiseks ainult paar minutit. Mu mõttekäik nägi välja umbes-täpselt selline: “Nii, minu initsiaalid ... seega e nagu Eeva, m nagu Maria. Olles terve elu seletanud, kuidas minu nime kirjutada (kas ühe või kahe e-ga), siis paneks veel ühe e; l nagu Laas ja lisaks siis lõppu veel üks e, parem rohkem kui vähem ...“. Ja 17. oktoobril saigi alguse “emele”. Eeldasin, et ülejäänud mudelid jäävad mulle endale kanda, kuni mu head kolleegid küsisid, kas nad saaksid tellimusi esitada. Ise hämmelduses, tegingi kõrvarõngaid juurde ning avasin ka Instagrami konto “emele_design”. Kuu aega hiljem leidsin ennast lauatäie toodetega Draamateatri “Jõulusahvrist” ning mõne kuu pärast võttis minuga ühendust üks disainipood ning uuris, kas oleksin huvitatud oma toodete müügist! Hetkel ongi “emele” ehted müügil neljas poes nii Tallinnas kui ka Tartus! Aastaid olen hinnanud eesti disaini ning eriti ehtekunstnikke. Eesti disaini üks võrratu omadus lisaks ilule on ka erinevate brändide unikaalsus ning tohutu valikuvõimalus. Suure rõõmuga olen oodanud, et mõni uus käsitööbränd lettidele jõuaks. Seda, et minu enda tooted nüüd teiste kõrval seisavad ning e-poodides ette satuvad, on siiamaani uskumatu! Ühe kõrvarõngapaari lõplikuks valmimiseks kulub mul umbes nädal. Erinevate etappide läbimine ja võimalus teha neid just siis, kui tuju tuleb, on kogu töö juures kõige mõnusam osa. Mõni hommik lähen stuudiosse vaiku valama, teine päev lihvin kahe Estonia etenduse vahel valmis valatud toorikuid, kolmandal õhtul kinnitan kinnitusi või hoopis voldin kinkekarpe. Ja kõike täpselt nii palju, kui sel hetkel tunnen, et mulle vaja on. Vahel võib juhtuda, et teen kõiki etappe hommikust õhtuni järjest või hoopis öösel peale tööd. Kõige suurem nauding selle juures ongi minu jaoks vaikus ja omaette nokitsemise rahu. Pillimängija kui loomeinimese elukutses on minu jaoks jäänud alati puudu n-ö käegakatsutavast tulemusest. Loomulikult kaalub hingelise ja meelelise kosutuse saamine ning teistele pakkumine selle üle, kuid siiski ... Võibolla sel põhjusel olengi jõudnud elus nii paljude erinevate käsitöö hobide juurde, kus saan vähemalt enda jaoks valmis selle nähtava lõpp-produkti. Samas leian ka paralleeli kontsertide ning oma ehete vahel. Isegi kui laval esitavad samad inimesed samu teoseid nagu eelmisel õhtul, on tulemus natuke erinev. Ning isegi kui ma kasutan ehete tegemiseks täpselt samu vorme ning värve, on ka see tulemus teistsugune. Hobid hiilivad meile ligi. Isegi kui inimesel on neid mitu, siis on nende eluiga erinev. Osad jäävad unarusse ning kaovad, samal ajal kui teised on ootevalmis, et saaks nendega jätkata just sealt, kus nad pooleli jäid. Ükskõik kui erinevad inimeste vaba aja veetmise kired ka ei oleks, siis universaalselt ühine joon nende juures on positiivsus, mida inimene ise sellest saab.Muusikutelt pole vaja küsida, kuidas nad oma tööni jõudsid. Hoopis põnevam küsimus on see, kuidas elu suunab meid meie hobideni, sest tihtipeale me nendest ei räägi. Hobid peegeldavad inimeses nende sügavamat külge. Neid võib hoida ainult endale, saades nendest täpselt vajalikus koguses hingekosutust ja mõttepuhastust. Kuid vahel omandavad need salajased kired täiesti uued ja avalikud mõõtmed, nagu juhtus minuga. Muusikuteekond on mul kujunenud väga sujuvalt, nagu paljudel teistelgi. Viiulimängurajalt, mida kuueaastaselt sai alustatud, ei olnud tahtmist kõrvale astuda ja seda sihti järgides jõudsin tööle rahvusooper Estonia orkestrisse. Kuid selleks, et saaksin olla hea muusik, pean ennast vabal ajal muusikast eraldama. Käsitöö on minu kirg. Erinevate hobide vahel rändamine on juba väikesest peale olnud väga rikkalik: mulineedest käevõrude punumine, pärlitest lillede meisterdamine, origami, kipsist kujude valamine, lihavõttemunade 3D kaunistamine, kaisuloomade heegeldamine, beebipapude kudumine ... Kõigi nende hobide põhjuseks on olnud mõte “äkki prooviks ka”, millele järgneb hasartne pusimine, kuni lõpuks on asi selge. Täpselt sama juhtus ka kõrvarõngaste valmistamise juurde jõudmisel. 2021. aasta kevadel, kui ühiskond veel lahti-kinni käis, sain kingituseks kinkekaardi ühte pood-stuudiosse, mis valmistab epoksiidvaigust kandikuid, millest igaüks kujutab endast unikaalset kunstiteost. Tellitud alust karbist välja võttes käis minust läbi mõte, et äkki ma oskaks ka midagi nii ilusat teha. Nii see mõte mind närima jäi. Tagantjärele on võrratu mõelda, kuidas osade asjade kokkulangemisel saavad teised asjad juhtuma hakata. Ma ei tea, miks ma hakkasin sellest kingitusest ühe sõbraga vestlema, aga ta teadis kohe epoksiidvaigust ja selle eripäradest rääkida. Tema saadetud YouTube’i õppevideod ja vastused minu algelistele küsimustele viisid selleni, et ühel hetkel olid kõik materjalid mul soetatud ning suvi möödus maal väliköögis katsetades. Materjali tunnetamine, arusaamatus, miks vaik ei kivistu, kuidas tekivad minimullid, kuidas sulanduvad erinevad värvid – see kõik võttis aega, kuni lõpuks saingi oma esimesed tassialused valmis. Kuid pool aastat hiljem, kui oli valminud umbes kümme aluste komplekti, hakkasin mõtlema, et selle hobi eluiga on lõppenud ja kõik materjalid sai kapisügavikku ära pandud. Edasist väljundit ma selles enam ei näinud. Soov harrastada muusikaväliseid tegevusi saatis mind järgmisel aastal hoopis sukeldumiskursustele, millele järgnesid väikelaeva kapteni lubade koolitus ning uus leitud kirg purjetamise vastu. Epoksiidvaik ei olnud mul enam meeleski, kuni üks kolleeg, kellele aasta varem olin kinkinud klaasialused, küsis, mis sellest hobist saanud on. Ta sai minult ausa vastuse: “Mitte midagi.” Seletamatul põhjusel jõudis jutt käsitöö kõrvarõngasteni ning samal õhtul koju jõudes leidsin ennast arvutist guugeldamas erinevaid silikoonvorme ja kõrvarõnga kinnitusi. Kui ma oleks vaid teadnud, mis tempos kõik järgnev juhtuma hakkab ... Kolm nädalat hiljem oli mul seitse paari kõrvarõngaid söögitoa laual reas ning esimene ehe kingitusena üleandmiseks valmis. Mõtlesin, et vahva üllatus oleks seda sellise brändi nime alt teha, millest keegi midagi kuulnud ei ole. Kuna kolleegi sünnipäev oli järgmisel õhtul, siis hakkasin kiirelt nuputama ning tegelikult kulus mul tulemuseni jõudmiseks ainult paar minutit. Mu mõttekäik nägi välja umbes-täpselt selline: “Nii, minu initsiaalid ... seega e nagu Eeva, m nagu Maria. Olles terve elu seletanud, kuidas minu nime kirjutada (kas ühe või kahe e-ga), siis paneks veel ühe e; l nagu Laas ja lisaks siis lõppu veel üks e, parem rohkem kui vähem ...“. Ja 17. oktoobril saigi alguse “emele”. Eeldasin, et ülejäänud mudelid jäävad mulle endale kanda, kuni mu head kolleegid küsisid, kas nad saaksid tellimusi esitada. Ise hämmelduses, tegingi kõrvarõngaid juurde ning avasin ka Instagrami konto “emele_design”. Kuu aega hiljem leidsin ennast lauatäie toodetega Draamateatri “Jõulusahvrist” ning mõne kuu pärast võttis minuga ühendust üks disainipood ning uuris, kas oleksin huvitatud oma toodete müügist! Hetkel ongi “emele” ehted müügil neljas poes nii Tallinnas kui ka Tartus! Aastaid olen hinnanud eesti disaini ning eriti ehtekunstnikke. Eesti disaini üks võrratu omadus lisaks ilule on ka erinevate brändide unikaalsus ning tohutu valikuvõimalus. Suure rõõmuga olen oodanud, et mõni uus käsitööbränd lettidele jõuaks. Seda, et minu enda tooted nüüd teiste kõrval seisavad ning e-poodides ette satuvad, on siiamaani uskumatu! Ühe kõrvarõngapaari lõplikuks valmimiseks kulub mul umbes nädal. Erinevate etappide läbimine ja võimalus teha neid just siis, kui tuju tuleb, on kogu töö juures kõige mõnusam osa. Mõni hommik lähen stuudiosse vaiku valama, teine päev lihvin kahe Estonia etenduse vahel valmis valatud toorikuid, kolmandal õhtul kinnitan kinnitusi või hoopis voldin kinkekarpe. Ja kõike täpselt nii palju, kui sel hetkel tunnen, et mulle vaja on. Vahel võib juhtuda, et teen kõiki etappe hommikust õhtuni järjest või hoopis öösel peale tööd. Kõige suurem nauding selle juures ongi minu jaoks vaikus ja omaette nokitsemise rahu. Pillimängija kui loomeinimese elukutses on minu jaoks jäänud alati puudu n-ö käegakatsutavast tulemusest. Loomulikult kaalub hingelise ja meelelise kosutuse saamine ning teistele pakkumine selle üle, kuid siiski ... Võibolla sel põhjusel olengi jõudnud elus nii paljude erinevate käsitöö hobide juurde, kus saan vähemalt enda jaoks valmis selle nähtava lõpp-produkti. Samas leian ka paralleeli kontsertide ning oma ehete vahel. Isegi kui laval esitavad samad inimesed samu teoseid nagu eelmisel õhtul, on tulemus natuke erinev. Ning isegi kui ma kasutan ehete tegemiseks täpselt samu vorme ning värve, on ka see tulemus teistsugune. Hobid hiilivad meile ligi. Isegi kui inimesel on neid mitu, siis on nende eluiga erinev. Osad jäävad unarusse ning kaovad, samal ajal kui teised on ootevalmis, et saaks nendega jätkata just sealt, kus nad pooleli jäid. Ükskõik kui erinevad inimeste vaba aja veetmise kired ka ei oleks, siis universaalselt ühine joon nende juures on positiivsus, mida inimene ise sellest saab.

Lahkuvale aastale tagasi vaadates – käes on kokkuvõtete aeg! 2024. aasta loetuimad lood Muusika kodulehel (suvalises järjekorras).    Loone Ots. Elena Bražnik: ma ei ole primadonna!  Mari Targo. Kuidas lavanärv musitseerimisrõõmuks pöörata. Intervjuu Lisanne Altroviga.  Ia Remmel. Musiikkitalo uus orel – Soome kontserdielu superstaar.  Peter Pedak. Imet tabades ta elu mööduski. In memoriam Margarita Voites.  Jelena Sulamanidze. Tere! Mina olen Artur Kapi tütrepoeg. Intervjuu Arthur Intelmanniga.  Kai Kiiv. Santtu-Matias Rouvali – rütmid elus ja laval.   Leonora Palu. Henri Christofer Aavik: klassikaline muusika õpetab tõeliselt süvenema.  Merike Toro. VIII Eesti noorte koorijuhtide konkurss oli meeliköitev ja silmaringi avardav sündmus.  Riina Luik. Maria Seletskaja: ma tahtsin saada kosmonaudiks.  Maano Männi. Publikut hullutav Balkani Paganini.  Merili Luuk. Naiskoor Kevad Lõuna-Koreas dirigendi unenägu ellu viimas.  Pirjo Jonas. Keeled suhu ja lavale!  Farištamo Eller. Pidu põlevas majas. Kliimaaktivistid ja kunst. Iris Oja. Talvi Hunt: nüüdismuusika interpreedi elu on täis põnevaid väljakutseid.   Edith-Helen Ulm. Maailmad kohtusid Pärnus. Auri Jürna. Sinine unistus.   Alo Põldmäe. “TubIN” Tartu tulevast perspektiivi sillutamas. Priit Pruul. “Jazzkaare” kvaliteedimärgiks on stabiilsus. Kristina Kõrver. Helena Tulve “Visiones” – kompass tõelise hingeala suunas. Loojutustus sõnas, helis, ajas ja ruumis. Saale Kareda. Mänglevalt tuumakas Ludensemble.

PERSOON Age Juurikas: kunagi ei ole liiga hilja uut avastada. Ia Remmel MUUSIKAUUDISEID MAAILMAST. Nele-Eva Steinfeld EUROPE JAZZ MEDIA SOOVITAB TÄHT Santtu-Matias Rouvali – rütmid elus ja laval. Kai Kiiv MUUSIKAPREEMIAD 2024 PILK Mart Saarest mitte ainult juubeliaastal. Vestlus Riina Roosega. Ia Remmel Ta tuleb taas – Viljandi kitarrifestival. Intervjuu Ain Aganaga. Marika Makarova RAAMAT Jaakko Ryhänen: elu on minu vastu uskumatult helde olnud. Reet Marttila PILK Tungla-Ehala tandemi looming kõnetab ühtmoodi nii suuri kui väikesi. “Viru laul 2024”. Ivo Posti RAAMAT Jaan Ross: inimesed muutuvas ajas. Ia Remmel MULJE Taevasse üles. Veeda Kala Pärdi päevade kaja. Edith-Helen Ulm Ikka ei mahu Eestisse. Vanemuise sümfooniaorkestri avakontserdist. Toomas Velmet MUUSIKAUUDISEID EESTIST HELIPLAATIDE TUTVUSTUS

PERSOON Professionaalne unistaja Alisson Kruusmaa Muusikauudiseid maailmast. Nele-Eva Steinfeld TÄHT Publikut hullutav Balkani Paganini. Tippviiuldaja Nemanja Radulović. Maano Männi MÄLU Kilde Heliloojate Liidu eelkäijate ajaloost. Äli-Ann Klooren PILK Jüri Reinvere orkestrimuusikast. Gerald Felber Suurteos “Hiiob” suurelt ja uuendatult. Maris Kirme Rahvusvaheline akordionistaar Radu Ratoi tõi Moldova kultuurisilla Eestisse. Lembi Mets MULJE ERSO hooaja vaimustav algus. Kristel Pappel Julgus elada. ERSO ja Kristiina Poska kontserdist. Saale Kareda Varasügisene kõrghetk Eesti koorimuusikas. Rahvusmeeskoori hooaja avakontserdist. Merike Toro Estonia teatri “Carmen” kui ajastu märk. Annika Lõhmus “TubIN” Tartu tulevast perspektiivi sillutamas. Alo Põldmäe Muusikauudiseid Eestist. Heliplaatide tutvustus.

Eesti Kultuurkapitali Helikunsti sihtkapitali aastapreemia - artistlikult eredate ja kunstiliselt kõrgetasemeliste ooperi- ja vokaalsümfooniliste teoste ettekannete eest “Kõige suurem nauding on kinkida publikule kunsti kaudu oma hingest midagi, mis tahab sealt välja pääseda. Kuulaja saab hea esituse korral kunstilise laengu ja saadab oma tänu ja puudutust kogenud hinge väreluse artistile lavale tagasi, muusiku jaoks on see suurim austus ja tänu. See on sümbioosina toimuv ringlus, kus antakse, võetakse vastu, antakse tagasi ja osapooled lahkuvad hingeliselt täidetuna. Samuti on nauditav kontserdiks ettevalmistamise periood, kui mul on aega harjutada, süveneda ja mõtestada, miks üks poeet on nii või teisiti luuleread seadnud, kuidas helilooja seda kõike muusikalises keeles on ümbritsenud ja tõlgendanud ning lisada selle poeesia ja meloodia juurde mõni oma elukogemus. Püüan juhan liiviliku tundlikkusega lahti mõtestada esitatavat loomingut, võttes suure ilma sees peituvast ilust, elust, valust viimne ilu.” (“Algab Eesti Muusika Nädal: muusika on samasugune vajadus nagu söömine ja magamine”. Postimees, 22.11.2022)

PERSOON Henri Christofer Aavik: klassikaline muusika õpetab tõeliselt süvenema. Leonora Palu Muusikauudiseid maailmast. Nele-Eva Steinfeld EUROPE JAZZ MEDIA SOOVITAB TÄHT Jacob Collieriga jääb aeg seisma. Kristiina Malm-Olesk PILK Tulevikumuusika – kellele ja miks? Kadi Kaja Muusika kui suhtlusvahend. Trino Arras KIRG Minu fotohuvist. Hedvig Hanson MÄLU Imet tabades ta elu mööduski. In memoriam  Margarita Voites. Peter Pedak PILK Gunnar Männik: muusiku keha on tema peamine instrument. Elle Isabel Lindpere Joachim Herzi muusikalavastused läbi kontserdiplakatite. Harry Liivrand Järvi Akadeemia on katkematu protsess. Konstantin Kuningas MÄLU Ühest sajanditagusest klaverikemplemisest. Alo Põldmäe MULJE Maailmad kohtusid Pärnus. Edith-Helen Ulm Festival igale maitsele. Haapsalu “Valgete ööde festival”. Greta-Liisa Aro Haapsalu vanamuusikafestival on noor ja elav. Karin Salumäe Eri Klas elustus Viljandis. Farištamo Eller “Orpheus” “Birgitta” festivalitelgis. Heili Meibaum “Birgitta festivali” võimas lõppakord. Sirje Vihma-Normet Kuidas kõrbeliiva ja tundralund saab üheks haaravaks heliskulptuuriks vormida. Margus Haav Tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt. RO Estonia “Madama Butterfly”. Auri Jürna Ontlik ja siivas lavastus nauditavas esituses. Andrus Kallastu Klassika on Moes moodne. Kristiina Malm-Olesk Suvefestivalide õitsengus Eesti. Jelena Sulamanidze Turbulents Noblessneris. Eerika Eensalu Muusikauudiseid Eestist. Heliplaatide tutvustus.

Carmen ja don José : Marie Gautrot ja Mario Rojas. FOTO SIIM VAHUR Georges Bizet’ “Carmen” on kahtlemata üks maailma ooperiliteratuuri pärleid, mille populaarsus on aja jooksul aina kasvanud. 1875. aastal esietendunud teos tekitas paraja skandaali, peamiselt tänu vabameelse ja kirgliku naispeaosalise kujutamisele. Bizet avas “Carmeniga” muusikaajaloos täiesti uue lehekülje, tuues seniste sentimentaalsete ja alistuvate karakterite asemel lavale tugeva, iseseisva, kompromissitu ja saatusliku naise. Estonia teatris on “Carmenit” lavastatud juba kümnel korral ning selle aasta septembris jõudis publiku ette üheteistkümnes versioon. Varasemad “Carmeni” lavastused on pakkunud mitmesuguseid tõlgendusi ning visuaalseid ja kontseptuaalseid lahendusi, mis peegeldavad vastava ajastu esteetikat ja publiku ootusi. Mõned lavastused on rõhutanud väliseid aspekte, teised aga teose sisemist psühholoogiat, tuues esile konflikti armastuse, vabaduse ja hukatuse vahel. Seekordse lavastuse keskmes näis olevat eelkõige Carmen ise, kõik muu oli justkui ehitatud peategelase ümber. Prantsuse metsosoprani Marie Gautrot’ käsitlus mustlastüdruku keerukast ja kapriissest natuurist oli veenev ja sügavalt läbi tunnetatud, jättes teised tegelaskujud pigem taustale. Ent kas polegi see omamoodi ajastu märk, et esiplaanile tuuakse naine, kes ei karda seista oma vabaduse ja väärtuste eest ning astuda vastu ühiskondlikele normidele? Lavastaja Pierre-Emmanuel Rousseau’ sõnul on Carmen tema lavastuses nõid – meedium elavate ja surnute vahel – ning teab juba alates ooperi algusest, et ta sureb. Saatuslikkus ja Carmeni teadlikkus oma vältimatust lõpust olid kogu etenduse jooksul selgelt tajutavad. Marie Gautrot’ sugestiivne hääl ja lavaline kohalolek lõid mitmetes stseenides tõeliselt lummava atmosfääri, tuues vaatajatele kananaha ihule. Paraku jäid teised aspektid, ka lavastuslikud, selle kõrval veidi kahvatuks. Võimalik, et olen ära hellitatud tipptasemel produktsioonidest Aix-en-Provence’i ooperifestivalil, kus Eesti Filharmoonia Kammerkoor on mitmel korral osalenud. Eelmisel aastal tõi Aix’i ooperifestival lavale Bergi ooperi “Wozzeck”, kus väheste vahenditega saavutati maksimaalne tulemus. Dekoratsioone oli minimaalselt, kuid iga detail oli läbi mõeldud ja kandis selget sõnumit. Mulle tundus, et ka “Carmenis” püüti midagi sarnast. Lavakujundus oli pigem minimalistlik, rikastatud vaid üksikute tähendusrikaste aktsentidega, nagu pühapildid ja ikoonid, mis näisid olevat mõeldud religioossete sümbolitena. Kui eesmärk oli jätta vaatajatele visuaalselt rohkem hingamisruumi, siis enamasti see toimis. Samas oleks selline lähenemine eeldanud, et kas kostüümide kirevus või tegevuse dünaamilisus kompenseeriks lavakujunduse tagasihoidlikkust. Kahjuks jäi lavaline energia sageli liiga vaoshoituks. Rahvusooper Estonia kooridele pole otseselt midagi ette heita. Kui välja arvata üks rütmiliselt laiali jooksnud number ooperi teises pooles, oli vokaalne sooritus üldjoontes hea. Kuid massistseenid mõjusid kohati läbikomponeerimatult ning tundus, et lavastus ei kasutanud iga kooriliikme potentsiaali täielikult ära. Tore oli märgata üksikuid initsiatiivikaid lauljaid, kes oma rolli süvenenult ja pühendunult täitsid, lisades lavastusse isiklikku tõlgendust, kuid üldmulje jäi osas stseenides siiski mõnevõrra ebamääraseks. Ma usun, et konkreetsemalt juhendatud liikumisega oleks saanud lavalist dünaamikat oluliselt rikastada. Vähe dünaamiliseks jäi minu jaoks ka meespeaosaline don José. Kuni ooperi lõpuni oli mul raske uskuda, et Mehhiko päritolu tenori Mario Rojase pehme ja meeldiva isiku taga võiks peituda ohtlik kiremõrtsukas. Kuigi Rojase vokaalne esitus oli tasemel, puudus rollis vajalik kirglikkus ja animaalsus, mis iseloomustab don José vastuolulist tegelaskuju. Rojase rollilahendus mõjus pigem vaoshoitult, jättes karakteri emotsionaalse teekonna pinnapealseks ja kirestseenid ebausutavaks. Ka teose kulminatsioon, Carmeni traagiline tapmine, ei kandnud endas oodatud intensiivsust, vaid näis pigem juhuslikuna. Ka siin saan tõmmata paralleele “Wozzecki” lavastusega, kus leidis aset samasugune kiremõrv. Mäletan, et seda episoodi harjutati pikalt, et saavutada võimalikult usutav tulemus. Mul oli mitmeid kordi võimalus jälgida stseeni lavataguselt ekraanilt ning isegi seal mõjus see võikalt. Estonia teatri “Carmenis” lõikas don José oma armastatu kõri läbi justkui möödaminnes. (Ja miks oli veretöö tunnistajaks paigutatud lavale neli last, jäi täiesti arusaamatuks.) Samuti paistsid pisut kodukootud stseenid, kus Carmen pussitab oma kaaslast tubakavabrikust ning don José ja toreadoor Escamillo peavad noavõitlust. Escamillo, keda kehastas Raiko Raaliku haigestumise tõttu armeenia bariton Gagik Vardanyan, oli meeldivalt sooja ja pehme tämbriga. Siiski leidsin end paratamatult võrdlemas teda Jassi Zahharoviga, keda olen varem samas rollis näinud. Seekordse Escamillo puhul nappis minu arvates teravust, ülbust ja eneseimetlust. Mitmel korral tabasin end juurdlemas, kas tõesti valiks femme fatale  nagu Carmen endale järjepanu sellist tüüpi mehi. Samas tahaksin eraldi välja tuua Perrine Madoeufi Micaëla rollis. Ehkki esialgu tekitas võõristust, et külatüdruk Micaëla ilmus lavale kõige kirevamas kostüümis ja türkiissiniste kontsakingadega (mis tundusid üsna ebapraktilised mägedes, kus osa ooperi tegevustikust toimub), meeldis mulle tegelikult Madoeufi kujundatud osa. Tema rollikäsitlus andis tegelasele sügavust ja mitmetahulisust, mille tulemusel ei jäänud Micaëla lihtsalt häbelikuks külatüdrukuks, vaid pakkus publikule enesekindla ja meeldejääva karakteri. Samuti oli Perrine Madoeufi laulmine lihtsalt suurepärane. Teistest kõrvaltegelastest märgiksin ära Tamar Nugise kapral Moralese osas. Kuigi roll oli väike, suutis Nugis end kuulama ja vaatama panna. Priit Volmer ohvitser Zuniga osas oli igati omal kohal, tuues lavale talle omase karisma ja autoriteedi. Carmeni sõbrannad Mercédès (Janne Ševtšenko) ja Frasquita (Kadri Nirgi) moodustasid lustaka ja võluva paari, samas kui salakaubavedajad Dancaïre (Mehis Tiits) ja Remendado (Mart Madiste) lisasid oma rollidesse koomilisi nüansse. Eriti Mart Madiste pisikesed läbimõeldud sehkendamised andsid nii mõneski stseenis muheda värvingu. Kahjuks kippusid mustlastüdrukute ja salakaubavedajate ansamblid rütmist välja minema. Orkester peadirigent Arvo Volmeri käe all jättis väga positiivse mulje. Eriti imponeeris flöötide duett teise vaatuse alguses ja flöödi soolo kolmanda vaatuse intermezzo ’s. Läbi terve ooperi oli tunda orkestrantide mängulusti. Mis siin imestada – see tükk on ju hitte täis. Arvestades, et “Carmen” on Operabase’i andmetel sel aastal maailmas enim esitatud ooper, pole üllatav, et see taas ka meie teatri lavale jõudis. Bizet’ ooper “Carmen” Rahvusooperis Estonia. Muusikajuht ja dirigent Arvo Volmer, dirigendid Kaspar Mänd, Henri Christofer Aavik. Lavastaja, dekoratsiooni- ja kostüümikunstnik Pierre-Emmanuel Rousseau (Prantsusmaa), valguskunstnik Gilles Gentner (Prantsusmaa). Osades: Carmen – Marie Gautrot, Helen Lokuta, Aule Urb; don José – Mario Rojas, Thomas Birch; Micaëla – Perrine Madoeuf, Elena Brazhnyk, Kadri Kõrvek; Escamillo – Gagik Vardanyan, Raiko Raalik; Moralès – Tamar Nugis, Rene Soom, Tambet Kikas; Zuniga – Priit Volmer, Rauno Elp; Mercédès – Janne Ševtšenko, Merit Kraav, Karis Trass; Frasquita – Kristel Pärtna, Kadri Nirgi, Maria Leppoja; Remendado – Mart Madiste, Heldur Harry Põlda; Dancaïre – Mehis Tiits, Reigo Tamm. RO Estonia koor ja poistekoor. Esietendus 27. septembril.

Rahvusmeeskoor ja dirigent Mikk Üleoja. FOTO ANU HUNTSAAR Raimo Kangro 75. Eesti Rahvusmeeskoori hooaja avakontsert 26. septembril. Raimo Kangro ja tema õpilased Tõnis Kaumann, Ülo Krigul, Tõnu Kõrvits, Timo Steiner, Aare Kruusimäe. Dirigent Mikk Üleoja.   Alanud sügis tõi rikkalikult muusikaga õnnistatud suvehooajale uut ja huvitavat lisa. 1949. aasta 21. septembril sündinud Tartu poiss Raimo Kangro oleks saanud 75-aastaseks ning sel puhul tekkis Mikk Üleojal idee anda kontsert helilooja ja tema õpilaste loomingust. Enam paremast ja erilisemast koori hooaja avakontserdist poleks osanud unistadagi. Lastes mõtte uitama, olen ikka leidnud, et kontserdi alguses vajavad nii esinejad kui publik üles soojenemiseks aega. Sel kontserdil läks teisiti. Meeskoor astus lavale ootusärevust ja teotahet kiirates, energiast pinevil. Helilooja Raimo Kangro austuseks algas kontsert “Ülemlauluga” piiblitekstile “Jooda mind oma suu suudlustega, sest sinu armastus on parem kui viin!”. Teos valmis helilooja viimasel eluaastal. Muusikateadlane Merike Vaitmaa kirjutab: “Neoklassitsismist lähtuva aktiivse meetrumitajuga (postmodernses) stiilis jätkava Raimo Kangro muusikas on jõuline, sealhulgas rockmuusikast mõjustatud rütm ühenduses julgete tämbrikooslustega” (“Eesti muusika muutumises: viis viimast aastakümmet” kogumikus “Valgeid laike eesti muusikaloost”). Avaloo ettekanne kujunes teksti artikulatsiooni parimaks näiteks, mida viimasel ajal kuulda on olnud. Helilooja isikupärane käekiri tuli esituses väga selgelt nähtavale, arusaadav sõna justkui voolas ja andis mõttele lendu. Seejärel läks muusikajärg Kangro õpilaste kätte. Tõnis Kaumanni “Hanna kiidulaul” (2021) piiblitekstile, solistid Kuldar Schüts, Mikk Dede, Ott Indermitte, Rasmus Erismaa. Rahvusmeeskoor on teost varem esitanud ja seetõttu mõjus lugu sisselaulduna ning veenvana. Heakõlaline refrään koorilt on vastukaaluks solistide kvartetile, kelle repliigid liiguvad harmoonilisest mõtlemisest eemale. Kontserdi eelviimane ettekanne oli samuti Tõnis Kaumanni sulest, uudisteos “Moria mai” (2024), solistideks Oliver Povel ja Ott Indermitte. Olgu siinkohal ära toodud helilooja seletav tekst kavalehelt: ““Moria mai” on pühendatud minu armsale õpetajale Raimo Kangrole. Teose tekstis on kasutatud fragmente vahemeremaade ja ka eesti rahvaluulest. Kasutusel on vaid Raimo enda eesnimes sisalduvad häälikud”. Heliloojad Tõnu Kõrvits, Ülo Krigul, Tõnis Kaumann, Timo Steiner ja Rahvusmeeskoori peadirigent Mikk Üleoja. FOTO ANU HUNTSAAR Kangro õpilaste koolkonda kuuluva Aare Kruusimäe looming oli esindatud kahe rahvalaulu seadega: Pärnu-Jaagupi rahvaviis “Ma tänan sind” ja Pühalepa vaimulik rahvaviis “Mu süda, ärka üles”. Vokaalmuusika moodustab Kruusimäe loomingus suurema osa ning helilooja tunneb end selles valdkonnas silmatorkavalt hästi. Autor on saanud laulja koolituse Otsa koolist ja kompositsioonihariduse Raimo Kangro õpilasena EMTAst. Iseäranis kõrva paitavad rahvalauluseaded on kirjutatud nii asjatundlikult ja oskuslikult, et tekkis küsimus, kas autor oleks nõus neid ka teistele kooriliikidele seadma. Kruusimäe originaalloomingust kõlas sel kontserdil veel “Eest ära” (2007) Anna Haava sõnadele. Timo Steineri “Tarkuse laulud” (2024, esiettekanne) olid loodud Saalomoni õpetussõnadele, solistid Kaarel Kukk ja Rasmus Erismaa. Kogu kompositsioonilise tarkuse ja originaalsed näpunäited on Steiner saanud oma õpetajalt. Tema muusikale on omased mängulised stiilikontrastid ja variantne arendusviis. “Tarkuse lauludes” uurib Steiner Saalomoni õpetussõnade kaudu, mida tarka tarkuse kohta öeldakse. Koori esitused kõlasid mõistagi eesti keeles. See soojendas südant, sest hääldusega oli tehtud tublit tööd ja keel andis end kuulates kergesti kätte. Põneva üllatuse pakkus Ülo Kriguli saksakeelne esiettekanne “Das ist des Jägers Ehrenschild” (2024, tekst Oskar von Riesenthal). Von Riesenthali tore vemmalvärss sai Ülo Kriguli leidlikus muusikalises rüüs karakteerse lahenduse, eredad kõlakombinatsioonid ja tundeergas rütmika võlusid kuulajaid täielikult. Tõnu Kõrvitsa loomingust kõlas sel kontserdil “Kuu triptühhon” (2020), tekstiks Doris Kareva “Täiskuubluus”. Tõnu Kõrvits on Kangro õpilastest ehk kõige suurema haardega ja jätkab mantlipärijana heliloomingu õppejõu tööd Eesti muusika- ja teatriakadeemias. Muusikateadlane Anu Kõlar iseloomustab: “Tõnu Kõrvitsa muusika on õrn ja habras, tulvil poeetilisi nägemusi” (tekst CD-le “Tõnu Kõrvits. Kreegi vihik”). Kolmeosalise “Kuu triptühhoni” helid täitsid kontserdisaali niigi pinevil õhustikku, lisades helilooja loomingule ainuomast hõngu. Sulnis kõla, hõrgud harmooniad, ebamaine puudutus. Kontserdi lõpunumbriks laulis meeskoor Tõnu Kõrvitsa uudisteose “Do Not Go Gentle Into That Good Night” (2024, tekst Walesi poeedilt Dylan Thomaselt, pühendatud Raimo Kangrole). Helilooja ütlemislaad erineb väga ametivendade omast. Teos esitati inglise keeles ja üsna alguses suubusin kõrvitsalikku fluidumi, milles oli looritatud, varjatud kirge. Mõeldes nädalapäevad tagasi toimunud sündmusele, on südames tänutunne. Kahtlemata oli meeskoori kontsert selle sügishooaja kõrghetk. Õhtu märksõnadeks olid värskus ja uudsus, sest nii rikkalikku ning heatasemelist koorimuusikat ei kuule just sageli. Aitäh, dirigent Mikk Üleoja ja iga laulja rahvusmeeskooris! Tänu Raimo Kangrole ja tema õpilaste koolkonnale.

FOTO CHARLOTTE ABRAMOW / DEUTSCHE GRAMMOPHON Tundub, et Serbias leidub muudki kui legendaarsed korvpallurid ja imetlusväärsed tennisetähed. Nagu vapustav viiulivirtuoos Nemanja Radulović. Võrdlus sporditemaatikaga pole juhuslik – naeratavat jeekimit meenutav artist oskab kruvida temposid sellistele kõrgustele, et tekib kiusatus stopperi järele haarata. Pakun, et Tšaikovski armastatud viiulikontserdi finaali ülikiire tempo puhul peab isegi legendaarne Jascha Heifetz käesoleva artikli kangelase ohjeldamatule lennukusele alla vanduma. Loomulikult ei saa viimseni lihvitud instrumendivaldamist mõõta vaid olümpiadeviisiga citius, altius, fortius  (kiiremini, kõrgemale, tugevamini) – kunstis on õnneks ka sügavamad hoovused.  Nemanja Radulović on kindlasti üks neid kunstnikke, kes ei jäta kedagi külmaks ning kelle persoon ja interpretatsioon jagavad muusikasõpru eri leeridesse. Tema muusikale võib kas täielikult anduda või leida ennast raevu ja meeleheite äärel. Kas Radulović, viies kuulajaid hüpnoosi nagu šamaan, on klassikalise muusika messias või hoopis kuradi käsilane, kes on müünud kiirete sõrmede ja perfektsionismi eest oma hinge? Et mõista paremini erakordset nähtust viiulimuusika parnassil, peatuksin põgusalt tema kujunemise teekonnal. Nemanja Radulović sündis 1985. aastal Niši linnas toonases Jugoslaavias, praeguses Serbias. Viiuliõpinguid alustas ta üldlevinud kriteeriumite järgi suhteliselt hilja – seitsmeaastaselt, kuid kiindumus pillide kuningannasse tekkis kohe peale esimesi poognatõmbeid. Edasine areng kulgeb uskumatus tempos, nagu oleks serbia nooruk kehastunud tõeliseks muistendi heeroseks. Julgustatuna oma muusikalembesest perekonnast, astus ta kohalikku muusikakooli, kus avastati, et Nemanjal on absoluutne kuulmine. Kolmeaastane õppetsükkel läbiti kahe nädalaga (!) ja kuus kuud pärast viiuliga alustamist tegi ta oma esimese avaliku debüüdi, esinedes Vivaldi viiulikontserdi solistina!  Muusika oli noore viiuldaja ja tema pere jaoks alati nagu hapnik, nii õnnelikel aegadel kui ka Jugoslaavia sõdade rusuvatel aastatel. “Minu ema oli arst, ta töötas rindel, päästes inimelusid, seega olime me sõjast vägagi teadlikud,” meenutab Radulović. “Muusika aitas hoida vaimu virgena, see tekitas kasvõi hetkelise õnnetunde. Neil aastatel adusin ma esimest korda, milline jõud on muusikal. See on midagi, mida ma ei unusta kunagi.” 1990ndate lõpus võttis noor helikunstnik tunde Joshua Epsteini juures Saarbrückenis ja õppis Belgradi kunstiülikoolis Dejan Mihailovići viiuliklassis. Viimast meenutab Nemanja eriti sooja südamega: “Mihailović oli kuulsa David Oistrahhi õpilane, väga intelligentne ja avatud meelega mees. Ta ei surunud meile midagi peale, vaid suunas nii, et igast tema õpilasest kujuneks kordumatu isikupäraga kunstnik.” Järgnes kaks suurepärast aastat Pariisi konservatooriumis viiuldaja ja näitleja Patrice Fontanarosa juhendamisel. Tema tunnid võisid kesta mitu korda kauem, kui ette nähtud, ja kohal viibis kogu klass! Ta ei pressinud kunagi peale enda aplikatuure ega strihhe, vaid andis tudengitele valida mitme variandi seast. Patrice uskus minu meelest millessegi väga olulisse: kui tahad midagi mängida, aga mõtled, kas oled selleks võimeline, siis sinu kindel veendumus mõjutab nii tehnilist sooritust kui ka kunstilist küpsust.”  Interpreete ja muusikasõpru ikka huvitab, kuidas maailmalavadel gastroleeriv virtuoos ennast vormis hoiab ja esinemisteks valmistub. Radulovići meetodid on tavapärasest küllalt erinevad ja kutsuvad esile kergendusohke neil, kes pole heliredelitega sinasõber – ükski õpetaja lihtsalt ei nõudnud neid, esimene viiulipedagoog andis oma õpilastele kaks erineva karakteriga etüüdi, mida osati unepealt, ja see oli kõik! Õpingute põhiosa moodustas eale tunduvalt raskem kontsertrepertuaar, mida hakati üheskoos läbi närima. Näiteks üheteistaastaselt omandas Nemanja viiulimuusika ühe nõudlikuma sooloteose, Ernsti “Suve viimne roos” – toona õpitu on nii hästi meeles, et natuke tööd ja teos saab taas esinemisküpseks! Üldlevinud tavast erineb seegi, et kontserdi eel ei harjuta Radulović mitte esitusele tulevat teost, vaid soojendab end üles armastatud Bachi ja Mozarti helidega. Vastukaaluks ülitihedale kontserttegevusele, salvestamistele, ideede genereerimisele ja harjutamisele tasakaalustab artist oma muusikalist elu jooga, meditatsiooni, spordi ning sõprade seltsis ajaveetmisega. Turneedel olles tuleb füüsilised treeningud paraku sageli pausile panna, kuna reisigraafik ei sõltu alati esineja harjumustest. Suhtlemine näost näkku kallite ja oluliste inimestega on tänapäeva sotsiaalmeedia ajastul eriti hinnaline – oskus mõista ja jagada teiste tundeid, kogeda vahetuid emotsioone. Inimene pole loodud üksi olema ega vaatama järjepanu vaid arvutiekraani. Ja kakskümmend päeva puhkust ilma pillimänguta, see teeb head nii mängijale kui ka viiulile!  Laulja instrumendiks on tema hääl, särava pianisti instrumendiks ühe käe sõrmedel üles loetud hinnatud klaveribrändid, kuid keelpillisolistide, iseäranis tippviiuldajate puhul on instrumendi teema palju põnevam, kuna võimalusi on piiramatult, alates hinnalistest itaallastest kuni kaasaja meistrite suurepäraste töödeni. Radulović mängis pikka aega prantsuse meistri Jean-Baptiste Vuillaume’i viiulil, mida ta jumaldas. Kuid spontaanse natuurina lõpetas ta partnerluse “hinnatud prantslasega” peaaegu päevapealt – selles helis oli midagi, mis talle enam ei sobinud, pill ei reageerinud viiuldaja tunnetele, tekitades lausa füüsilist vastumeelsust. Peaaegu juhuslikult sattus tema teele aga XIX sajandi anonüümse prantsuse meistri viiul: “Praegu sobib see mulle suurepäraselt, olen väga rahul! Selle kõlavärvid meenutavad vioolat, toon võib olla pehme, kuid samas ka sügav,” iseloomustab Radulović. Koos ansambliga Double Sens. Serbia-Prantsuse viiulikunstnik on nõutud esineja maailma kontserdilavadel nii solisti ja kammermuusikuna ansamblis The Devil’s Trills kui ka viisteist aastat tagasi oma loodud keelpilliorkestriga Double Sens. Oluline on olla hästi ette valmistatud ja juhus võib samuti uksi avada, siit üks hea näide. Nemanja Radulović tegi oma rahvusvahelise läbimurde 2006. aastal, asendades Maksim Vengerovit Beethoveni viiulikontserdi solistina koos Prantsuse Raadio orkestri ja dirigent Myung-Whun Chungiga. Ettekanne pälvis nii publiku kui kriitikute üksmeelse heakskiidu. Just professor Patrice Fontanarosa julgustas omal ajal noort talenti Pariisi õpingute ajal töötama Beethoveni kontserdi kallal erinevate konkursside finaale silmas pidades, kuigi see pole teos, mida tavaliselt valitakse, et finalistid särada saaksid. Veel öeldi Nemanjale, et oled liiga noor muusikalise Mount Everesti   vallutamiseks. Viiuldaja meenutab: “Kui ma pärast Jugoslaavia sõdu Prantsusmaale jõudsin, siis mõistsin, et selles teoses on nostalgiat ja melanhooliat, mis mind juba noorena sügavalt liigutas.”  Peale 2006. aasta läbimurret debüteeris ta järgmisel aastal Carnegie Hallis   rahvusvahelise “Rising Stars” kavas. New York Times polnud epiteetidega kitsi: “Hämmastav debüüt ... publik juubeldas sajaprotsendiliselt!”   Sellest perioodist alates surfib Radulović muusika olümpose harjal. Ma ei hakka loetlema tema arvukaid auhindu, tipporkestreid, kelle ees ta soleerib, ega saale, kus teda ootab vaimustunud publik – need faktid leiab huviline lugeja ise üles. Mulle pakuvad huvi tema kui ereda isiksuse ja kultuuride ühendaja mõtted, inimeseks ja muusikuks olemine laiemalt. Radulović lisab: “ Mulle väga meeldib Ysaÿe muusika, see on ülimalt ekspressiivne, samuti Bartók ja Bach on minuga alati, iga päev ... oleks tore need kolm heliloojat kokku tuua! Üldse meeldib mulle luua seoseid erinevate nähtuste vahel, teen seda spontaanselt ka oma eraelus: püüan alati inimesi omavahel kokku viia, kõiki kokku kutsuda! Ehk on see seotud minu minevikuga – olen pärit riigist, mille kultuur on mitmekesine ja rikas, nii idamaiste kui Austria-Ungari mõjutustega, see on sümbioos lääne ja balkani mentaliteedist. Kui ma oma teekonnaga Pariisi jõudsin, hakkasin looma ja tekitama uusi seoseid.”   Originaalsete esituste, erinevate muusikastiilide ühendamise ja põnevate arranžeeringute poolest on hinnatud tema albumid (CD-plaadid). Radulović sõlmis 2014. aastal eksklusiivse lepingu Deutsche Grammophoniga. Selle brändi all on ilmunud mitmeid tunnustatud albumeid, nagu Echo Klassiku auhinnaga pärjatud “Journey East” (2015) – siin kõlavad tuntud lühipalad slaavi, ungari ja armeenia heliloojatelt. See on väga isikliku tunnetusega helikandja, mille artist on pühendanud oma emale. Äramärkimist tasub aasta hiljem ilmunud album “Bach”. Kui kaasajal on barokkmuusika esitamise heaks maitseks romantiliste liialduste nagu lopsaka vibraato ja pateetiliste fraaside vältimine, siis ajakiri Gramophone iseloomustab Radulovići ning tema ansamblikaaslaste Bachi tõlgendusi järgnevalt: “Vibraato? Absoluutselt. Portamento ’d? Jah. Tempo ja meetrum? Olgem põnevil! See ei ole ülepingutatud ja mahub baroki esitusraamistikku. Ometi valitseb siin vabaduse vaim ja tulemuseks on kirglik ettekanne, mis toob suure Bachi taevast maa peale, tagasi nähtavasse inimlikkusesse.”  CD-l “Tshaikovsky” (2017) saab nautida lisaks briljantsele viiulikontserdile ka “Rokokoo variatsioone” uues kuues – vioola, klaveri ja keelpilliorkestri Double Sens värskes seades. Kuulasin huviga seda versiooni. Radulović on võlur ka altviiulil, kuid klaveripartii tekitas küsimuse, kas olen ootamatult sattunud balletiklassi, kus baleriinid stange najal graatsiliselt jalgu hõljutavad – see seade mõjus kuidagi meelelahutuslikult … Eelistan siiski “Rokokoo variatsioone” originaalis, soleerivaks pilliks tšello.  Eri rahvuste muusikalist koloriiti sünteesib viiulivirtuoos 2018. aastal ilmunud CD-l “ Baïka”. Plaadi pealkiri tähendab serbia keeles “lugu” või “muinasjutt”, mis ketrab helilõnga Hatšaturjani Armeeniast, Rimski-Korsakovi Bagdadist ja Aleksandar Sedlari Mustast merest. Kriitikud on iseloomustanud albumit kui vulgaarset, agressiivset, kuid samas ka ülimalt poeetilist. Radulović maalib laia poogna-pintsliga kõlapannoosid nagu täiendaks juba olemasolevat, kui aga teraselt jälgida Hatšaturjani viiulikontserdi või trio partituuri, siis on esitus vägagi autoritruu. Laia kuulajateringi kõnetav “Šeherezade” paelub värske arranžeeringuga viiulile, klaverile ja kammerkestrile, kus sooloviiuli osa on tunduvalt ulatuslikum kui Rimski-Korsakovi orkestriteoses. Vere vemmeldama ja südame põksuma löövad Sedlari humoorikad seaded türgi folkloori motiividel. Kindlasti tasuks neid töötlusi ka Eestis esitada, meil on ju uhke (noorte) viiuldajate plejaad, mitmeid keelpilliorkestreid ning suurepäraste pianistide muljetavaldav kontsentratsioon!  Kõlab klišeena, aga paraku on nii, et kõik siin elus ei sõltu ainult meist. Koroonapandeemia. Normaalne (kontserdi)elu seiskub. Enda eksistentsi õigustamiseks ja vaimu virgena hoidmiseks toimuvad online -kontserdid erinevatel platvormidel, mõnel muutub armastatud hobi põhitööst olulisemaks, polnud harvad juhtumid, kus raske südamega erialagi vahetati. Meie loo kangelasel möödus see aeg pereringis. Ta püüdis ka harjutada, kuid selleks polnud tuju ega motivatsiooni. Nemanja lasi fantaasial lennata, et mõtiskleda tänapäeva, mineviku ja tuleviku muusika üle, jõudes veelgi julgemalt maailmamuusika lätete juurde. Koostöös Aleksandar Sedlari ja ansambliga ilmub 2022. aastal  lockdown ’ist sündinud Warner Classicsi album “Roots” (“Juured”), siin kasutab Radulović uusi mängutehnikaid, näiteks pruugib mediaatorit ja imiteerib viiulil eri maade rahvapille, väga nauditav on ansambliliikmete vahetu mängurõõm. Kui XIX sajandi klaverilegend   Ferenc Liszt esines Tartus, siis omaaegne viiulitäht Niccolò Paganini Poolast põhjapool ei gastroleerinud. Detsembris on meie publikul haruldane võimalus osa saada  “XXI sajandi Paganini” Nemanja Radulovići kontserdist Tallinnas koos keelpilliansambliga Double Sens. Inspireerivas koosluses musitseerivad Nemanja lemmikmuusikud nii Prantsusmaalt kui Serbiast. Koos esinetakse maailma mainekates saalides ning salvestatakse palju kaasahaaravat muusikat stiilsetes seadetes. Neid ei ühenda mitte ainult soov koos lava jagada, vaid Nemanja ja Double Sens on kui pere ja mõttekaaslased!

Juuli alguses andis folkbänd Ehale välja omanimelise debüütalbumi. Ansambel alustas tegutsemist 2022. aastal ning on selle vältel esinenud mitu korda Viljandi folgil ja andnud välja EP “Üheks”. Neljaliikmelisse koosseisu kuuluvad Hellika Otsar (viiul, vokaal), Aneta Ponetajev (viiul, vokaal), Aet Kubits (klarnet, vokaal) ja Mathias Lantin (kitarr, vokaal). Album “Ehale” on selgelt pärimusmuusika suunitlusega, kuid sisaldab lisaks eesti pärimuslugude töötlustele ka muusikat Briti saartelt ning bändiliikmete omaloomingut. Mänguline lähenemine  repertuaarile ja seadete loomisele annab igale instrumendile võimaluse kordamööda särada ning muudab kõlapildi mitmekesiseks. Erinevad meeleolud on plaadil maitsekalt ühendatud ning nõnda ei mõju kuulates sugugi vastuoluliselt, et kellegi manamisele “Sajatustes” (autor Mathias Lantin, sõnad trad) järgneb südantlõhestav armastuslugu “Rohelise põõsa vilus”. Aet Kubitsa kirjutatud “The Limping Frog” mõjub karakterpalana, kuid jääb samas maitsekaks ning tekitab oma siiras üleannetuses hea tuju. Järgnev “Parc du Cinquantenaire” (autor samuti Aet Kubits) tekitab aga taas eelnevaga kontrasti: lüüriline mahe klarnetimeloodia on lausa loodud pisarakiskujaks ning viib mõtted kõigele, mis parasjagu südamel. Bändi side eesti pärimusmuusikaga kerkib enim esile instrumentaalpalades “Isa luige lugu”, “Kümme tinga hõpõraha” ja “Saksamaa linnud haava oksa peal”, kus kaasaegsemate seadeelementide vahele mahub ka traditsioonilist topeltkeeltel viiulimängu ning lihtsamaid meloodiaid. Huvitav leid on Setumaalt pärit laul “Armastus ja hambahalu”, mille minategelane jagab kuulajale tarkuseteri armastuse kohta, kuid seda ikka siiral ja südamlikul Ehale-viisil, mis paneb kaasa elama (ja ümisema). Bändiliikmete tehnilisi võimeid demonstreerivad ilmekalt riilidel põhinevad “The Square of Crossmaglen” ja “Rehale”, mille kiired meloodiakäigud panevad iga ilmaga jala tatsuma. Mitmekesisele muusikarännakule viiv album “Ehale” on meeleolukas kuulamine nii paadunud folgisõbrale kui ka sellele, kes soovib žanriga järk-järgult tutvuma hakata.

Lauluplaadi esitlusega samal päeval läks Spotify väljale üles ka Kadri-Ann Sumera sisse mängitud Mart Saare teine klaverimuusika plaat, paladega, kuna prelüüdid ilmusid samal moel, üksnes eeterlikult, juba millalgi mullu. Kui Saare laulude puhul on Kadri-Ann teinud palju tunde ka arhiivitööd, siis klaverimuusikaga on ta toetunud trükitud nootidele. (Mind ajas segadusse ja ajendas seda autorilt üle küsima Spotify kirje pala juures, mis nimetab autorina ka mängijat.) Prelüüdide esmasalvestaja Vardo Rumessen, kes oli omal ajal kõnealuse komponisti klaveriloomingu nootide trükkimise eestvedaja ja toimetaja, püüdis prelüüdid vastavalt kirjutamise ajale numereerida ja selles järjestuses on need ka tema sisse mängitud heliplaadil. Kadri-Ann on need aga ritta seadnud oma parema äranägemise järgi, järjekorranumbritest välja tegemata, argumenteerides oma valikut asjaoludega, et kõigi kirjutamise aeg ei ole teada, mõned on hiljem olulisel määral ümber töötatud, prelüüdid ei olegi mõeldud terviktsüklina jne. Ja miks ka mitte! Saare klaverimuusikaplaadid on tema “metsa- ja rabahõngulisest” vokaalmuusikast tuntavalt “linnamehelikumad”, kuna valikust on välja jäetud rahvamuusika-teemalised helitööd. Palade plaat algab legendaarse “Skizze’iga” kui prohvetliku sissejuhatusega moodsa aja painetesse, aga jätkab kohe kergemal, tantsulisemal lainel valsside ja masurkade, bagatellide, eleegiate, muusikaliste momentide, burreede ja muuga, kokku 26 numbrit paljudes meeleoludes. Omal ajal torkisid Saare teravkõlad ilmselt kõrvu märksa valusamalt kui nüüd, sada aastat hiljem, kuna praegu mõjub tema heliilm meie kaasaja dissonantsitulvas pigem helge ja vaimselt tervena. Need tillukesed killukesed soojendavad südant ja pakuvad turvatunnet. Kadri-Ann Sumera pole nende ilmekate piltide väljajoonistamisega ka kuidagi koonerdanud – need tunduvad talle väga sobivat, meeldivat ja teda oma improvisatsioonilise, otsingulis-mängulise laadiga inspireerivat.

Estonia teatris balleti "Valgus maailma lõpust" prooviperioodil. FOTO VELJO POOM Alisson Kruusmaa heliloomingut on kirjeldatud helge ja haprana. Tema teoste avar kõlamaailm annab kuulajaile tihti võimaluse mõtiskleda ja unistada. Perfektsust taotleva helilooja teekonda on kujundanud õpingud nii Eesti muusika- ja teatriakadeemias kui ka Giuseppe Verdi nimelises Milano konservatooriumis. Oluliseks peatuspaigaks peab Pärnu juurtega muusikalooja ka Hollandit, kus edasiminekuks vajaliku tõuke andis edu noorte heliloojate konkursil ning innustava inspiratsioonipuhangu hiljutine residentuur Hollandi rahvusooperis. Nüüd seisab ees tema senise heliloojatee kõige mahukama teose esiettekanne: 29. novembril jõuab rahvusooper Estonia lavale Alisson Kruusmaa ja Jevgeni Gribi ballett “Valgus maailma lõpust”.   Publik saalis kuulab muusikat kindlasti teistmoodi kui teose autor seda teeb. Mis sinu peas tavaliselt esiettekande ajal toimub? Kui lihtne või mugav on sul oma teoste esmaesitusi saalist kuulata? Esiettekanne on alati väga eriline sündmus. Sageli ei jõuagi mõelda, kas parasjagu on lihtne või mugav olla, sest see hetk möödub olenemata teose kestusest väga kiirelt. Küll aga ütlen endale alati enne igat esitust, et jäta see hetk meelde, sest seda ei saa ilmselt mitte millegagi võrrelda.   Kõrvalt jälgides on jäänud mulje, et sa oled kõikide oma uudisteoste proovitöös kindlalt kohal. Kas sa justkui ei tahagi, et teos küpseks ilma sinuta? Vastupidi. Mulle on ääretult oluline, et interpreedil oleks teost esitades vabadus ning minu kirjutatud muusika saaks sel hetkel justkui tema omaks. Tundub elementaarne, et olen heliloojana proovides kohal ning annan vajadusel nõu. Just nõnda tekibki esiettekande ajaks usaldus, mis lubab nii interpreetidel laval kui ka minul saalis olles hetke nautida. Muidugi on alati huvitav näha, mis saab pärast esiettekannet, kui lasen teosest mõneti lahti. Näiteks “Viis arabeski kammerorkestrile” sai alguse festivalilt “Klaaspärlimäng”, ent on nüüdseks olnud pea kõigi Eesti orkestrite repertuaaris. Viimati kõlas see helitöö EMTA sümfooniaorkestri esituses dirigent Toomas Vavilovi juhatusel Berliini kontserdimajas, mis on vaieldamatult üks meeldejäävamatest kontsertidest. Sel sügisel esitab seda kolmel järjestikusel õhtul Dallase sümfooniaorkester dirigent Anu Tali käe all. Kevadel kõlavad “Arabeskid” esmakordselt Dresdeni filharmoonikute ja dirigent Giuseppe Mengoli ettekandes. Komponeerides ei oska iial ette kujutada, milline on ühe või teise teose kulg pärast esiettekannet, kuid seda põnevam on oma loomingu lendu jälgida ning sellele kaasa elada. FOTO VELJO POOM Värskeim esiettekanne oli sul augustis Läänemere festivalil, kui Berwaldhallenis kandis Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel ette uue teose “And if I had a Dream”. Festivali tellimusega kaasnes konkreetne teema unistamisest ja visioonidest. Kuidas on muusikat kirjutada, kui sulle sellised impulsid ette antakse? Tellimusega kaasnevad alati parameetrid – teose instrumentatsioon, pikkus jmt. Tavaliselt küsin ka saali akustika ning interpreetide endi eelistuste kohta. Samas ette antud pealkiri on minu kogemuses pigem harv juhus. Taolised impulsid on omamoodi väljakutse, mis võimaldavad loometööle läheneda uuest vaatenurgast. Läänemere festivali lähtepunkt oli hetke olukord maailmas ning sellest johtuvalt mõtted, ideed, visioonid, mis aitaks liikuda parema maailma poole. Ehk et kõige suuremale pimedusele järgnev valgus. Kirjutasin selle teose vahetult pärast balletti, mis ühtib temaatika mõttes imehästi. Minu jaoks oligi orkestriteos justkui kooda äsjavalminud balletile.   Mõlemad helitööd mõtisklevad vana maailma hävimise ja uue maailma tekkimise võimaluse üle. Kuivõrd sa sellesse usud, et äkki muusika suudabki maailma parandada või meid tervendada? Ühel või teisel moel ehk suudab. Kui mitte tervet maailma korraga, siis vähemasti aegamisi ükshaaval. Usun, et maailma parandamine saab eelkõige alguse iseendast. Heliloojana tajun, et just muusika kirjutamine aitab minul inimesena kasvada. Justkui kasvan üheskoos oma loominguga. Seda suurem on rõõm ja tänutunne, kui minu muusika puudutab ka interpreete või kuulajaid. FOTO ANA MARIA GERGELY Muusika mõju vaimsele tervisele on ju palju uuritud ja me teame, et see päriselt teeb midagi inimesega. Kas sa tunned, et sul on vajadus kirjutada ja sellest kirjutamisest kui tegevusest toituda, et end kuidagi tervena hoida? Jah, kindlasti. Vajadus luua on iga loomingulise eriala eelduseks. Tajun, et muutun rahutuks, kui komponeerimisele jääb liialt pikk paus vahele. Kõige lihtsamalt öeldes on see väljendusvahend peegeldamaks nii kõike sisemist kui ka välist. Teisalt võib taoline pühendumine, andumine – enesest millegi ära andmine – sageli ka vaimselt väga kurnav olla. Kui sinu muusikat väga tähelepanelikult kuulata, siis kas nende kooskõlade vahel võib olla peidus midagi sellist, mida sul on olnud teinekord ka valus kirjutada? Või vastupidi, on olnud väga õnnelik periood ja sa oled leidnud täpselt õige harmooniajärjestuse või vormiskeemi, mille puhul tead, et see on sinu õnnelikkuse täpne peegeldus? Tahes-tahtmata kandub loomingusse kõiksugu emotsioone. Mulle tõepoolest meeldib põimida muusikasse erinevaid süsteeme või koode, aga ma ei anna neile liiga otsest tähendust. Tōru Takemitsu ütles kunagi, et saab muusikat komponeerida vaid siis, kui tunneb end õnnelikuna. Olen sama meelt ning tunnen, et ei vaja loominguga tegelemiseks suuri hingelisi üleelamisi. Minu meelest on see kannatava kunstniku kujutluspilt mõneti iganenud ohvriroll. Ise otsin pigem kõiges valgust, ka väljaspool balletti. FOTO ANA MARIA GERGELY On sul mingi märkmik või töövihik, kuhu sa neid koodiridu sead, et neid siis aeg-ajalt jälle välja võtta ja kasutada, sest kui ma mõtlen sinu loomingule, siis seal on ju korduvaid mustreid? Komponeerin peamiselt käsitsi, nii et ajapikku on erinevaid noodivihikuid kogunenud palju, ent üht kindlat salapäevikut ei ole. Pigem on see lihtsalt üks mõtteline koht, kus mulle meeldib vahel rännata. Kindlasti leidub teatud korduvaid mustreid, nii muusikas kui ka dramaturgias, ent nendega kaasneb alati ka risk end liialt korrata.   Paljud on ju öelnud, et helilooja justkui kirjutab kogu aeg seda ühte lugu. Jah, helilooja looming on üks pikk teekond. Tuletan seda endale sageli meelde, kuid sellegipoolest püüan tabada, kuskohast algab liigne mugavus ning võibolla ei sünnigi enam midagi uut. Praegu tajun, et mul on sissehingamise hetk. Kahe viimase teosega panin mõttes millelegi punkti ning nüüd seisan justkui ristteel. Võtsin suvel esmakordselt puhkuse ning ei komponeerinud kolm kuud. See on senini minu kõige pikem paus. Ka käesoleva hooaja graafiku jätsin pigem hõredaks, et leida uusi impulsse. Käesoleval ajal on töölaual kaks tellimust: kammerteos triole Mihkel Poll, Mari Poll ja Henry-David Varema ning orkestriteos Paavo Järvile ja Eesti Festivaliorkestrile. Mõlemad on olnud suured unistused.   Tänavu oled mõistagi süvenenult balletti kirjutanud, mis on ilmselt siiani sinu kõige suurem ja mahukam teos, aga sinu viimased loomeaastad on olnud tõesti väga töised. Mäletan, et ühel aastal oli vist lausa üheksa esiettekannet, mis on ikkagi päris pöörane. Tunnen, et see töisus on igati loomulik ja kerge pöörasus käib ehk alati asja juurde. Praeguseks olen olnud neli aastat vabakutseline helilooja, mistõttu olen saanud nautida aega, vabadust, inspiratsiooni ning tellimusi. See on tohutu privileeg. Aastate jooksul on aset leidnud mitmed imeilusad kontserdid. Näiteks klaverikontserdi “Justkui jõgi oleks laulnud” esiettekanne pianist Johan Randvere ja Pärnu Linnaorkestri (dirigent Kaspar Mänd) esituses, mis ilmus ka kahel albumil. Samuti akordionikontsert, mis on pühendatud heale sõbrale ja suurepärasele interpreedile Momir Novakovicile. Möödunud aastal kõlas tšellist Martti Rousi ja Leedu riikliku sümfooniaorkestri (dirigent Robertas Šervenikas) ettekandes esmakordselt tšellokontsert “Ali”, mis loodetavasti jõuab ühel hetkel ka Eesti kuulajateni. Olen aastate jooksul olnud õnnega koos ning haaranud kõigist südamelähedastest võimalustest kinni. Seega on kerge tempomuutus mõjunud kosutavalt.   Kui sa 2021. aastal EMTA doktoriõppesse läksid, siis sa mainisid, et sul on tunne, et sinu muusika võtab nüüd suuna lavamuusika poole. Millest see tunne tookord tekkis? Põhjusi on mitu. Lavamuusika vastu tekkis suurem huvi kümme aastat tagasi, mil elasin Milanos. Käisin La Scalas vaatamas nii ooperi- ja balletilavastusi kui ka lavastatud kontsertettekandeid. Seejärel alustasin magistriõpingute kõrval tööd rahvusooperis Estonia, kus tänu administratiivtööle nägin lähemalt, kuidas teosed lavale jõuavad. Helilooja perspektiivist oli huvitav jälgida, milline on komponisti roll balleti loomisel ning kuidas suhestuvad koreograafid oma uudisteoses kasutatava muusikaga. Ilmselt suurimaks ajendiks oli asjaolu, et originaalmuusikat kasutatakse pigem vähe. Seega tahtsin jõuda sügavama arusaamani lavamuusika komponeerimise aspektidest ning helilooja koostööst lavastusmeeskonnaga.   Ja ühel hetkel jõudsid sa Hollandi rahvusooperi residentuuri. Miks just sinna? Holland on minu muusikale justkui teine kodu. See on tõenäoliselt riik, kus minu loomingut on enim esitatud, ning kuhu naasen alati suurima rõõmuga. Just möödunud kuul ilmus sealsel duol Merel Vercammen – Dina Ivanova album “Sarasvati”, kus kõlab ka minu kammerteos. Hollandi rahvusooperi ja -balleti residentuuri jõudsin tänu Aix-En-Provence’i festivali korraldatud rahvusvahelisele konkursile. Residentuur kestis ühtekokku poolteist aastat. Selle aja jooksul elasin ja hingasin ooperimaja rütmis, tehes kaasa mitmeid lavastusi. Neist kõige erilisemad olid Simon Stone’i ja Elena Schwartzi välja toodud Kaija Saariaho ooper “Innocence” ning Barrie Kosky ja toonase peadirigendi Lorenzo Viotti Puccini triloogia. Kusjuures Hollandi rahvusooper pälvis samal aastal ka Euroopa parima ooperikompanii tiitli. Peale selle viis residentuur mind Suurbritanniasse Royal Opera House’i workshop ’ile ning Prantsusmaale Aix-en-Provence’i festivalile. Samasse ajavahemikku jäi ka balleti komponeerimine. Ühel hetkel kujuneski välja rutiin, mil hommikuti kuulasin Concertgebouw’ sümfooniaorkestri proove, päeval olin teatris lavastusproovides, õhtud veetsin etendusi vaadates ning seejärel komponeerisin südaööni ooperimaja stuudios.   Kuidas rahvusooper Estonia tellimus sinuni jõudis? Olime Jevgeni Gribiga varem arutlenud, et võiks ühel hetkel midagi koos luua. Kui rahvusooper Gribile ettepaneku tegi, pöördus ta potentsiaalse ideega minu poole. Kogu lavastusmeeskond ongi tema kokku kutsutud ning mul on ääretult hea meel olla osa sellest seltskonnast. Muusika komponeerimisele eelnes töö libretoga. Kohtusime regulaarselt Gribi ja dramaturg Eero Epneriga ning arutlesime võimaliku teema üle, mille tulemusel sündiski “Valgus maailma lõpust”. Nagu libretos seisab: “Lugu maailma loomisest, inimkonna sünnist, harmoonia asendamisest mõõdutunde kadumise ja ahnusega, vana maailma hävimisest ja uue maailma tekkimise võimalusest”.   Kas sul oli seda konkreetset lauset vaja, et komponeerima hakata? Igasugune tekst on mulle alati sütitav. Mõni sõna, lause, luuletus, libreto … See võib olla ka täiesti juhuslik mõttekatke, mis jääb kriipima. Selles osas on lavamuusikat komponeerida väga nauditav, nagu tõlgikski libreto muusikaks. FOTO VELJO POOM Veebruariks oli sul balleti muusika juba valmis, aga hiljem oled sa sinna koreograafi palvel lisandusi teinud. Kui vaba ja paindlik oled sa seda muusikalist materjali arendades saanud olla? Algseks lähtepunktiks oligi seesama libreto, mis andis teosele teatud raami. Koreograafiga arutlesime stseenide kestuse ning tantsijate arvu üle. Muus osas oli muusika kirjutamisel täielik vabadus, mistõttu sain katsetada erinevaid vahendeid. Näiteks on mõlema vaatuse lõpus vokaalsolist. Samuti olen esmakordselt kasutanud oma loomingus elektroonikat. Taoline vabadus on ühtaegu nii loominguliselt inspireeriv kui ka suur vastutus. Samas käimasoleval prooviperioodil tantsijatega olen olnud paindlik ning püüdnud Gribi ettepanekutele ja soovidele alati vastu tulla. See on ilmselt aegadeülene küsimus, et mis on balletis olulisem, kas tants või muusika? Ise olen pidanud valmivat teost pigem Gribi balletiks ning mõelnud, et olen heliloojana koreograafi teenistuses.   Tantsijate peale oled sa varemgi mõelnud. Osana oma doktoritööst lõid 2022. aastal muusika EMTA lavakunstiosakonna 31. lennu tantsulavastusele, mille koreograaf oli Eve Mutso. Kui palju sinu tegevus ja mõtteviis lavamuusikas erineb sellest, kui kirjutad lihtsalt orkestrile? Kõige suurem erinevus lava- ja kontsertmuusika vahel on olnud ajaline mõõde ning sellest tulenev dramaturgiline ülesehitus. Kümme minutit täispikast balletist tundub vaid hetk, ent on kontsertmuusika puhul justkui tohutult pikk aeg. Lisaks tunnen, et lavamuusika komponeerimisel keskendun peamiselt siiski tegelastele ja loo jutustamisele. Kontsertmuusika puhul on fookuses alati kindel interpreet või koosseis, keda silmas pidades muusika sünnib.   Kui analüütiline sa oma loometöös oled? Kas sa analüüsid, kuidas kirjapandu töötab või ei tööta ja kas kirjutad ka teoseid mõnikord pärast esiettekandeid ümber? Olen komponeerides pigem intuitiivne. Mulle meeldib tööle asudes luua dramaturgilisi visandeid, kuid ma ei hoia neist kunagi liialt kramplikult kinni, kui tajun, et teos kulgeb mõnes teises suunas. Siiski saadab mind iga kord teatud analüütilisus teose algimpulsist kuni esiettekandeni. Proovides püüan muusikalist sisu mitte muuta või parandada ning keskendun pigem orkestratsioonitehnilistele küsimustele. Kui teos on juba ette kantud, lasen üldjuhul ka ise lahti, sest kusagilt peab jooksma piir. Vastasel juhul jääksingi üht ja sama teost ümber kirjutama ja perfektsust taga ajama. Aja möödudes olen mõistnud, et teinekord ongi just ebatäius vajalik element, mis annab muusikale selle miski. Palun vii meid oma tööruumi ja -aega. Milline on kirjutamiseks ideaalne paik, hetk ja meeleseisund? Enamasti töötan oma töötoas Kadriorus. Seal on minu klaver, töölaud, noodivihikud, pliiatsid, partituurid. See on see ideaalne paik ja kõige turvalisem ruum. Seevastu viimastel aastatel olen muutunud paindlikumaks. Kui on intensiivne kirjutamise periood, aga samas on tarvis kontsertide tõttu viibida maailma teises otsas, olen valmis ka selleks, et vajadusel töötada hotellitoas. Seega olen õppinud paika, hetke ja meeleseisundit kultiveerima pigem seesmiselt. Samuti oli ka balleti puhul. Hollandi rahvusooperi stuudiotes oli väga inspireeriv töötada, ent samal ajal oli ümberringi sadu interpreete ja teatrimajale iseloomulik virvarr. Neil hetkedel on suurim oskus eemalduda välisest mürast ja leida see ideaalne paik iseendas.   Usun, et iseenda muusikast on väga raske rääkida, ent kas sulle meeldib, kui teised seda teevad? Jah, tunnen, et endal puudub oma loomingu osas vajalik distants. Seetõttu eelistan kuulata, kuidas teised minu muusikat tajuvad. Sellega kaasneb alati teatud üllatusmoment. Mõni tähelepanek või tunne, mida ma ise ei oska näha või kuulda. Näiteks on vahel öeldud, et minu muusika on naiselik. Ma ei tea siiani, mida see tähendada võiks.   Kas kellegi öeldul on sinu muusikale olnud suur mõju? Tahaks, et kõik öeldu jääks meelde, kuid see on paratamatult võimatu. Tõenäoliselt enim on mõjutanud just positiivne tagasiside. Näiteks on sageli täheldatud, et minu loomingus on tunda, et see on õnnelikult komponeeritud muusika. Lisaks meenub, et mõned aastad tagasi ütles minu kunagine õpetaja Margo Kõlar, et olen päris helilooja. See on tänase päevani kõige liigutavam kompliment.   Sinu muusikast rääkides on kasutatud näiteks sõnu helge, habras, avar ja lüüriline. Iseloomulikuks on peetud õrna faktuuri, selget vormi, paljusid pause ning muidugi inspiratsiooni ammutamist loodusest. Üldiselt olen kõigega nõus. Usun, et see on paljuski tingitud siinsest laiuskraadist ja meie kultuuriloost. Loodus on minu muusikas olnud alati kesksel kohal. Samuti on just loodus see, mis mind ka väljaspool loomingut laeb. Ilmselt on sellest tingitud ka ruumiküllane faktuur ja avarusejanu. Hetkel pean oluliseks teatavat õhulisust, mis niigi igapäevaselt ümbritsevas müras looks kuulajale ruumi mõttepeegeldusteks. Samas ei välista, et jõuan ühel hetkel täielikult vastupidise helikeeleni. Mida aeg edasi, seda rohkem julgen eksperimenteerida ning ka forte ’dega üllatada. Kas sellel ristteel olles, mida sa korraks mainisid, on viimaste aastate teostesse sisse kirjutatud helgus, ilu ning teised sarnased aspektid ammendunud ja tahaksid sealt nüüd edasi liikuda? Ma ei arva, et miski on end lõplikult ammendanud. Küll aga usun, et on tähtis leida uusi perspektiive ning läheneda olulistele teemadele erinevate nurkade alt.   Aga see helgus ja ilu – saad sa meile kinnitada, et see on seal endiselt olemas? Oma loomingus olen ilu alati oluliseks pidanud. Tunnen, et seda vajame nii mina stuudios, interpreet laval kui ka publik kontserdisaalis. Eriti praegusel ajal. Samas usun, et ilu vajab enda kõrvale alati kontrasti. Paraku kohtab nüüdismuusikas sageli arvamusi, et helgus või heakõlalisus on otsekui vähem väärtuslik või tõsiselt võetav. Mitmed kontserdiinstitutsioonid eelistavad ja valivad praegu teadlikult oma kavadesse naisheliloojate teoseid. Kuidas sa sellises olukorras end tunned? Mõistan, et see on oluline teema, kuid mul on kahetised tunded. Ühtepidi saan aru, et on autoreid, kes identifitseerivad end vähemustena ning igatsevad võrdsemaid tingimusi. Teisalt tunnen väsimust, kuna viimasel ajal tundub, et muust enam ei räägitagi. Paratamatult olen mõelnud, kas ja mil määral on naisheliloojate eelistamine mõjutanud minu heliloojateed. Praegusel hetkel pean seda pigem enda tugevuseks, ent olen seoses vanuse või välimusega kokku puutunud ka mitmesuguste eelarvamustega. Sellegipoolest tahaks uskuda, et päeva lõpuks on otsustav siiski sisu ehk muusika ise.   Võibolla oleme harjunud mõtlema heliloojast kui kellestki, kes jääbki vaid partituuri taha? Võimalik, kuid selle erialaga käib tahes-tahtmata suuremal või väiksemal määral kaasas ka avalik kuvand. Kas või need hetked, mil helilooja suundub pärast ettekannet lavale kummardama. Minu meelest on see oluline osa ametist, sest publik on võtnud aja, tulnud kontserdile ning tunneb helilooja vastu huvi. Samuti olen pidanud oluliseks näidata sotsiaalmeedias oma elukutse erinevaid tahke ning rõhutada, et helilooja on eelkõige täiesti tavaline inimene. Ma ei usu väitesse, et klassikaline muusika on midagi elitaarset. Vastupidi, tunnen, et nii muusikute kui ka kontserdipubliku järelkasvule mõeldes on oluline oma eriala tutvustada ning inimestele lähemale tuua. Sotsiaalmeedia   postitus t ega oled sa meid oma elukutsele väga lähedale lasknud. Näitad alati, kui partituur on valmis või kui on esiettekanne. Võibolla praeguses maailmas teisiti ei saagi, sest helilooja ei ole enam ammu oma loomeruumis üksi või veel vähem ümbritsetud rangelt vaid oma riigipiiriga. See on iga helilooja oma valik, kui nähtaval ta soovib olla. Arvan, et see ei ole alati ilmtingimata vajalik ning muusikal on võime lennata ka ilma välise kärata. Võrreldes interpreetidega on see ka mõneti keerulisem, sest komponisti eriala ei ole nii visuaalne kui neil, kes igal õhtul lavale astuvad. Mulle ei tule loomingu jagamine sotsiaalmeedias kergelt. Tunnen end alati väga haavatavana. Mida suuremaks kasvab jälgijaskond, seda keerulisem on end avada. Kui postitused jõuavad ühtäkki mitmekümne tuhande inimeseni, mõjub see esialgu pigem hoomamatult ja hirmutavalt. Seepärast tuletan endale aeg-ajalt meelde, et ei suhtuks sellesse liigse tõsidusega. Samas tõden, et suur osa tellimustest jõuab minu töölauale just läbi sotsiaalmeedia.   Mida Austria muusikakirjastusega Universal Edition liitumine endaga kaasa on toonud? Kas see oli midagi, mida sul väga vaja oli? Olin endamisi mõtisklenud, et järgmine loogiline teetähis oleks kirjastusega liituda, kuid ei osanud Universal Editionist unistada. Üheks olulisemaks väärtuseks on olnud nende toetus ja tagasiside. See tunne, et Viinis asub tugivõrgustik, kes igapäevaselt haldab minu tervet kataloogi ning leiab minule kui heliloojale ülemaailmselt uusi väljundeid, on hindamatu. Üks hästi südamlik seik leidis aset umbes poolteist aastat tagasi, mil kirjastuse juhtkond tuli Tallinnasse oma Eesti heliloojatele külla – Arvo Pärdile ja minule … Ainuüksi mõte sellest teeb ühteaegu alandlikuks ning annab eneseusku, et ehk olen õigel teel. Teisalt on kirjastusel ka oluline praktiline väärtus, sest just nemad seisavad selle eest, et helilooja töö oleks õiglaselt tasustatud. Olen täheldanud, et Eestis räägitakse sel teemal pigem vähe, kuid just esitusõigused, partituuride laenutamine jm on see, mis võimaldab kirjastusel heliloojale regulaarselt palka maksta.   Mõne sinu teose vastu on huvi tärganud ootamatult hoopis teisel pool maakera, näiteks Austraalias ja Ameerikas. Kuidas need asjad juhtuvad? Küllap leitakse need teosed üles kirjastusest või mõnelt voogedastusplatvormilt. Tihtipeale kirjutatakse mulle otse ning uuritakse mõne noodi olemasolu kohta. Need on alati üllatavad hetked, kui keegi mõne vanema, teinekord lausa kooliajal komponeeritud teose vastu huvi tunneb. Hiljutistest kontsertidest meenuvad näiteks Chicago sümfooniaorkestri metsasarvekvartett ning Californias tegutsev keelpillikvartett Eclipse. Samuti pianist Cade Roberts, kes esitas oma lõpueksamil Manhattani muusikakoolis New Yorgis minu sooloklaveriteoseid. Üks hiljutine ootamatu koostöö on mind viinud aga kokku Berliinis tegutseva muusikaprodutsendi Muudu ehk Martin Kuudiga, kellega parasjagu käime koos stuudios ning mõtiskleme ühisest loomingust. Mind paelub siinkohal just uutmoodi loominguline tegevus ning tavapärasest partituuri komponeerimisest lahti laskmine. Tunnen, et praegu on õige hetk hüpata pea ees tundmatusse ning seeläbi leida uusi impulsse ka kontsertmuusika kirjutamiseks. Heliloojana oled sa saavutanud juba teatud küpsuse, mis muidugi ei tähenda, et sa ei võiks ühel hetkel hakata kirjutama kardinaalset teistsugust muusikat. Kas sa tunned, et sinu noore helilooja aeg on jäänud minevikku? Ei tunne. Vaadates tagasi, saan loomulikult aru, et olen suhteliselt lühikese aja jooksul jõudnud küllaltki palju muusikat luua. Ent sisimas tunnen, et sellel teel on veel nii palju võimalusi ja avastada. Rääkides konkreetselt sildistamisest, siis ei tunne, et see minu loomingut või tööd heliloojana mõjutaks. Tahaks olla lihtsalt helilooja, mitte noor helilooja või naishelilooja.   Kas sa oled ka kunagi mõelnud, kes sa võiksid olla, kui sa ei olekski üldse komponist? Jah, ma olen alati unistanud piloodiks saamisest. Mulle tohutult meeldib lennata ning kõik lennundusega seonduv. Võibolla on see ka põhjus, miks ma reisin nõnda palju. Nii et ma tahaksin olla nagu dirigent Daniel Harding, kes ühel hetkel on Air France’i piloot ning järgmisel momendil astub La Scalas lavale.   Millest sa praegu unistad? On sul midagi, mis vajab kirjutamist? Pean ennast professionaalseks unistajaks. Unistan alati ja suurelt. Ja tavaliselt viin ka kõik unistused ellu. Mäletan, et tegin endale kunagi nimekirja teostest, mida tahaksin kirjutada enne kui kolmkümmend saan. Näiteks oli nimekirjas klaverikontsert ning ühtekokku viis teost orkestrile. Märkamatult saidki kõik teosed kirjutatud. Praegused unistused on pigem seotud kontserdisaalidega, mis on mulle moel või teisel tähenduslikud ning kus sooviksin oma muusikat kuulda. Neist esikohal on vaieldamatult Concertgebouw Amsterdamis. Mis puudutab komponeerimist, siis olen aastaid unistanud ühest valsist à la  Ravel . Sisetunne ütleb, et see saab varsti teoks.   Küsimused koostanud Johanna Mängel

Kui David Gilmour kaheksa aastat tagasi tuurile läks, arvasid paljud, et see on viimane võimalus Pink Floydi legendaarne kitarrigeenius oma silmaga ära näha. Pärast Pink Floydi laialiminekut 1994. aastal on Gilmouri sooloturneed olnud pigem erand kui reegel, ehkki nüüdseks on välja joonistunud 8–12-aastased intervallid, mille tagant vanameister mujal kui pereringis pilli kätte võtab. Ajaloo ühele mõjukamale bändile unikaalse kitarrisaundi ja sametise hääle andnud David Gilmour andis sügise hakul välja sooloalbumi “Luck and Strange”, järjekorralt viienda (kui sa pole just üks neist, kes peab ka Pink Floydi lõpuaastaid Gilmouri sooloprojektiks). Unisevõitu uue plaadi taustal tekkis üle aastate (ja paljudel, kes olid kaheksa aastat tagasi veel liiga noored, esimene) lootus Pink Floydi ajatuid kitarrisoolosid “õiges” esituses kuulda. Kevadel teataski Gilmour, et läheb tuurile, algusega 27. septembril Roomas. Tavapiletite hinnad ulatusid esimestes ridades üle 245 euro, vippidel veel kõrgemale. Viimane kui kontsert müüdi tundidega välja. Rariteedi eest tuleb maksta. Eestist oli minejaid kindlasti kümneid. Kui minekul veel üllatusin, et minuga samale Ryanairi lennule on sattunud üks Pink Floydi särgiga mees, siis tagasilendu oodates oli väike Ciampino lennujaam Gilmouri tuurisärkidega eestlasi täis. Ja raha meil jagub! 29. septembri kontserdil jooksin sissepääsu juures kokku eestlaste pundiga, kõigil vippidele jagatud riidest kotid näpus. Kui tavaliselt on tuurisärgi selg otsast otsani linnanimesid ja kuupäevi täis trükitud, siis Gilmouri särgil laiutab tühjus ja krae juures väikselt: Rooma, London, Los Angeles ja New York. Internetis on visatud nalja, et tegelikult pole tuuril mitte Gilmour, vaid tema fännid, kes peavad mööda maailma nelja linna kokku sõitma. Selle tõestuseks istus kontserdil minust vasakul saksa ja paremal vene paar – nagu halvas anekdoodis. Gilmour on ausalt välja öelnud , et ei jaksa pikalt tuuritada – seda juba 2015. aastal enne eelmist tuuri. Fännid on nooremad, küll nemad jaksavad. Gilmour hirmutas küll uue tuuri eel, et tal on tekkinud 70ndate loomingu – Pink Floydi kuldajastu – suhtes vastumeelsus . Kahetisi tundeid kütavad mürgised suhted endise bändikaaslase, Pink Floydi toonase liidri, sõjavastase aktivisti Roger Watersiga. Gilmour ja Waters on aastaid teineteisele ajudele käinud, ent pöörasid pöördumatult tülli 2023. aasta hakul Venemaa vallutussõja taustal, kui viimane ÜRO Julgeolekunõukogu ees väitis, et Venemaa sissetung Ukrainasse “ei olnud provotseerimata”. Gilmouri naine nimetas Watersit seepeale Putini õigustajaks ja Gilmour nõustus . Nende poeg Charlie on abielus Harkivist pärit ukrainlannaga, nii et teema on isiklikum ja fundamentaalsem kui kunagi varem. Niisiis pole imestada, et Gilmour ei pruugi mõttest Watersi ideoloogiast kantud laulusõnu esitada rõõmust lakke hüpata. “Ma olin 30ndates, kui Waters meie popgrupist lahkus. Praegu olen 78,” on Gilmour viimastes intervjuudes  korrutanud, näitamaks, et ei viitsi ammust aega isegi meenutada. Selle tõestuseks tilkus eelmisel nädalal meediasse info , et Pink Floyd müüb oma muusika 400 miljoni dollari eest Sonyle maha. Gilmouri sõnul mitte seepärast, et raha oleks vaja – vaid et vanast bändikaaslasest viimaks rahu saada. See ei takista mõnda üksikut kontserdipubliku hulgast lugude vahele hõikumast: “Where’s Roger?” Mitme kuu jagu spekulatsioone said lõpu 27. septembril tuuri avakontserdil Roomas, antiikajal vankrivõidusõitude jaoks kasutatud Circo Massimo staadionil. Samas kohas esines Gilmour kuuel õhtul, ühepäevase pausiga keskel. Jutud juttudeks, aga 70ndate hitid kõlasid. Täpsemalt kõlab kontserdil 23 pala, 12 neist Pink Floydi repertuaarist, millest omakorda seitse 70ndate kuldajastust, nende hulgas “Wish You Were Here’i” nimilugu ja suurem osa “The Dark Side of the Mooni” A-poolest. Lisaks veel paremik hilisemast n-ö Gilmouri perioodist: “Sorrow”, “A Great Day for Freedom”, “Coming Back to Life” ja muidugi “High Hopes”, millega Pink Floydi salvestuskarjäär 1994. aastal lõppes (aastakümneid hiljem tuli veel “The Endless River”, aga see pole päris-päris album). Hirmutamine viis sinnamaale, et kontserdil kõlab rohkem Pink Floydi kui keegi oodanuks. Suurem küsimus on, kuidas  see Pink Floyd kõlab. Siit-sealt on kuulda kurtmist, et Gilmouri hääl pole enam see, mis kunagi. See on umbes sama ilmselge statement kui “ei, aeg ei peatu, ei, ei”. Mõni ütleb, et vanameister on “roostes” – eksib tihemini, ei painuta kitarrikeeli päris nii nagu vanasti. Kuidas mõõta 78-aastase mehe “roostetust”? Keskmine Eesti mees on selles vanuses juba neli aastat kirstus. Nädala jooksul kuus ligi kolmetunnist kontserti anda võiks olla juba saavutus iseeneses. David Gilmour on ka 78 aasta vanuselt eksimatult David Gilmour. Ta kõlab nagu David Gilmour, ta mängib nagu David Gilmour. Lauluhääl on nõrgem, aga tämber eksimatult sama. Sõrmed aeglasemad, aga tunnetus sama. Kes otsib stuudioversiooni täpsust, siis Brit Floyd tuuritab – alles septembri lõpus käis ilmselt parim ja täpseim Pink Floydi tribuutbänd Tallinnas Alexela kontserdimajas. Gilmouril on lava peal jämmides tore – see paistab publikusse. Ta vahetas isegi osa senisest tuuribändist välja, kuna nood olevat sobinud paremini tribuutbändi. “Tuju on tähtis”, nagu 5miinuse mantra tabavalt ütleb.Üllatavalt jätab Gilmour 70ndate asemel seekord kõrvale pea kõik varasemad sooloalbumid. Ainsa erandina kõlavad eelviimase plaadi “Rattle That Locki” pealt “5 A.M.” (kolmeminutine, ent eksimatult gilmourilik instrumentaalpala, mis ka kontserdi avab), sõjavastane “In Any Tongue” ja “A Boat Lies Waiting”. Viimase on Gilmour kirjutanud hea sõbra ja bändikaaslase, Pink Floydi klahvpillimängija Richard Wrighti mälestuseks. Wrighti surma nimetab Gilmour kõige sagedamini ka peamise põhjusena, miks Pink Floyd enam kunagi kokku ei tule. Eelmise sajandi sooloplaate – juba kolmandat tuuri järjest – ignoreerib Gilmour täielikult. Uus album “Luck and Strange” mängitakse ette aga pea täies ulatuses. Kontserdi emotsionaalsemad hetked saabuvad, kui vanameister kutsub lavale oma tütre. 22-aastane Romany Gilmour (võite võtta väikese pausi, et isa-tütre vanustega matemaatikat teha ja imestada) laulis – vähemalt nii on isa rääkinud – sisuliselt ühe duubliga sisse uue plaadi teise singli “Between Two Points” ja seda esitab ta sama ehedalt ka laval. Pärast ühineb Romany taustalauljatega. Kardetakse, et tervet tuuri Romany kaasa ei tee, sel lihtsal põhjusel, et tal on vaja Inglismaal ülikoolis käia. Gilmour ei armasta – kuigi staaž seda lubaks – staadionikontserte. Rõhk on sümpaatsetel, ajalooga kontserdipaikadel, mis elavad ja hingavad mõtliku, tundelise muusikaga samas rütmis. Tuhandetest pealtvaatajatest hoolimata saab atmosfääri kontserdil kirjeldada kui intiimset. Eraelus on Gilmour eraklik: veedab aega perega, teeb kodus talutöid, nokitseb stuudios. Covidist saati on teda suuremas seltskonnas nähtud ainult kaks korda, nii väitis ta hiljuti Independentile antud intervjuus. Värsked kontserdid, kus ta õhtu-õhtult 18 000 inimese ees esineb, on seda reeglit loomulikult murdnud. Pandeemia aeg oli tüütu ja masendav, aga paljudele vanematele inimestele halvav. Covidi temaatika kõlab läbivalt uuel plaadil ja lükkas käima Gilmouri hiljutise loomepuhangu. Värske album kasvas välja koroonaajast, kui Gilmourid hakkasid oma pereelu netis striimima – istuti kaamera ees maha, vesteti jutte, mängiti pilli. Otseülekannetel oli nimeks “Von Trapped”, inspireeritult “Helisevast muusikast” tuttavast von Trappide muusikaperekonnast. Üha enam ongi Gilmouri looming muutumas pereprojektiks. Gilmouri kirjanikust abikaasa Polly Samson on oma mehele sõnu kirjutanud juba Pink Floydi ajast, uuel albumil teeb kaasa tütar Romany, kes lisaks laulmisele mängib harfi, ning poeg Gabriel taustalauljana.Albumil mõtiskletakse, ja võib öelda, lausa muretsetakse, surelikkuse üle. Kusjuures nii lühikest pausi kui seekord – kaheksa aastat – pole kahe tuuri vahele varem jäänudki. Kas võib sellest aimata, et vanameistril hakkab vaikselt kiire? Oma vanust tajub Gilmour kindlasti – ja küllalt valulikult – nii palju on selge igaühele, kes on viitsinud uue albumi sõnadelehe lahti võtta. “Time is a tide that disobeys, and it disobeys me – it never ends” laulust “Scattered” – märgiliselt nende sõnadega ka kontsert lõppeb. Eesti keeli võiks see kõlada umbes nii: “See on nii seatud, et aeg ei peatu, vaid aina edasi tõttab.” (Gilmouri albumil kõlab see mõte muidugi tükk maad melanhoolsemalt kui Apelsini variandis.) Gilmour vihjas hiljuti Billboardile , et tahab tuleval aastal juba uue materjali kallal tööle hakata. Sellist ruttu pole tal olnud 60ndate lõpust saati, kui Pink Floydi algusaastatel anti välja üks, 1969. aastal lausa kaks plaati aasta kohta. 2024. aastal on David Gilmour 78 aastat vana, nii et jumal seda teab, kas vanas tempos 8–12-aastase intervalliga järgmine tuur enam kätte jõuaks. Seekord võib tõesti olla viimane kord. Lisaloona kõlab veel “Comfortably Numb”, mille lõpetab Gilmouri kõige kõigem “firmaroog” – neljaminutine kitarrisoolo, mis “The Walli” albumi peal vaikselt ära hääbub, aga just live ’is tõeliselt ellu ärkab. Isa soolo kerib tuurid niivõrd üles, et lõpuks viskab Romany isegi tukka. Teiseks õhtuks juba teatakse, et lisaloo ajaks lubatakse (muidu istuval) publikul lava ette joosta. Kolmandal õhtul joostakse selle käigus isegi üks turvamees pikali. Kõike ikka selleks, et elavat legendi võimalikult lähedalt vaadata (või telefoniga filmida).Pink Floydi kolmest elavast liikmest on Gilmour noorim. Ei Watersil ega trummar Nick Masonil – ehkki kumbki pole pensionile jäänud – ole hetkel kavas ühtki kontserti. Nii et David Gilmouri “Luck and Strange’i” tuur võib väga vabalt olla viimane kord, kui Pink Floydi muusika originaalesituses kõlab. Aga võib vabalt ka mitte.

4.–6. oktoobril kõlasid Saksamaal Berliini Filharmoonikute uhkes kontserdikavas Paavo Järvi juhatusel kolm teost: Veljo Tormise “Avamäng nr 2”, Dmitri Šostakovitši Kontsert nr. 1 klaverile, trompetile ja keelpilliorkestrile ning Anton Bruckneri Sümfoonia nr 1 c-moll . Kontserdiõhtu avati Veljo Tormise “Avamänguga nr 2”. 11-minutiline elav ja jõuline uvertüür seadis õhtule tähendusrikka tooni. Paavo Järvi dünaamiline dirigeerimine tõi esile teose erksad kõlavärvid, võludes publiku alates esimesest noodist. Kui enamasti on Tormis tuntud koorimuusika heliloojana, siis “Avamäng nr 2” (1959) on üks tema tuntumaid instrumentaalteoseid, sealhulgas ka üks viimaseid selliseid, mis ta kirjutas. Teose algusosa on loodud 28-aastase Veljo Tormise poolt 1958. aastal Moskva Konservatooriumi lähistel loomemajas, lõpp aga 1959. aastal Eestis Laulasmaal, Heino Elleri suvemajas. Ajalisest aspektist vaadelduna saab leida seoseidki energilis-emotsionaalse heliteose ja elumuutusi kätkeva perioodi vahel. Laiema kõlapinna sai neoklassitsistlik avamäng 1961. aasta mainekal nüüdismuusikafestivalil “Varssavi sügis” Poolas, kus see kõlas kõige esimese Eesti helilooja teosena. Hoolimata kõrgest tunnustusest ja rohketest kiidusõnadest ei järgnenud Tormiselt sümfonismi lainet. Ta leidis, et nooremad heliloojad kasutavad veelgi kaasaegsemaid ning põnevamaid võtteid, see trots oli piisavaks põhjuseks jätta oma 3. ja 4. avamängu visandid sinnapaika. Samal perioodil toimus Tormise pöördumine folkloori poole. Tema edasine looming ja käekiri fokusseerus definitiivselt vokaalliinile. Kontsert jätkus Šostakovitši Kontserdiga nr. 1 klaverile, trompetile ja keelpilliorkestrile Berliini Filharmoonikute resideeruva pianist Seong-Jin Cho ja trompetist Guillaume Jehli ettekandes, kus Cho hingestatus toimis koos Jehli särav-teravate trompetipartiidega imeliselt. Nende koosmäng tõi esile kava kontrastsed meeleolud, näidates mõlema muusiku tehnilisi oskusi ja interpretatsiooniannet. Kontserdi lõpetas Anton Bruckneri Sümfoonia nr 1. Järvi tõlgendus sellest monumentaalsest teosest oli samaaegselt nii võimas kui ka nüansirohke, jäädes truuks Bruckneri tuntud grandioossele käekirjale. Kontserdid toimusid Berliini Filharmoonias, kus on ligi 2400 istekohta. Ruumi innovaatiline disainilahendus on arhitekt Hans Scharouni looming. Istekohtade plaan koosneb erinevatest mitmetasandilistest blokkidest ning moodustab 360-kraadilise terviku, mille tsentrumis madalal põrandapinnal asetseb orkester. Akustiline lahendus ruumis on tavapäratu: vältides kitsast sirgsuunalist heli koondumist, kõlab see põrandapinnalt esmalt suunaga üles ning alles seejärel, põrkudes asümmetrilise laega, langeb publikule nautida. Sama hoone väiksemas kammersaalis on Tormise looming kõlanud kahel korral  (1997 ja 2019), suures auditooriumis aga oli see esmakordne. Kõik kolm õhtut olid välja müüdud ning esinetigi täissaalidele, peegeldades kõrget publikuhuvi ja orkestri püsivat populaarsust. Lisaks kanti veebi vahendusel kontserti ka üle, millele registreerus vaatajaid üle maailma, kokku ca 8300. Kolme järjestikkuse eduka kontserdi kohta võib öelda, et 15 000 kuulajaga rahvusvaheline publik on jälle samm edasi Eesti muusika tutvustamisel. Seda enam, et Veljo Tormisel on 2025 aastal täitumas sündmusterohke 95. sünniaastapäev - see on aga alles algus (või “avamäng”)! Kontserdi salvestust on võimalik järelvaadata Digital Concert Hall platvormil: https://www.digitalconcerthall.com/en/concert/55629

Goran Stevanovich. FOTO RENE JAKOBSON Sama laia ampluaaga kui akordion ise, oli ka tänavu neljandat korda toimunud “ACCORDIONF[est]”, hõlmates nüüdisteoste esiettekandeid, klassikatöötlusi, džässi-sooloõhtuid ja visuaalseid etteasteid, kus pill oli saatja rollis. Üheksal kontserdil kohtus publik nii noorte talentide kui akordionimaailma tippudega, lisaks korraldati rahvusvahelised meistrikursused “Crossing Bellows” ja koolitus õpetajatele. Kuna viibisin sellel festivalil esimest korda, üllatusin meeldivalt selle avatud lähenemisest ja ärksast õhustikust. Kuigi õnnestus kuulata vaid mõnda kontserti, veendusin, et igaüks neist jutustas oma eripärase loo, olles festivali nimega heas korrelatsioonis. Tore oli ka neil õhtutel sulanduda akordionihuviliste õhustikku ja pole põhjust peljata ka siis, kui sellel pillil kummastavaid eriefekte kuuldavale tuuakse. Peale uute mängutehnikate köidab akordion ka oma improvisatoorse väljenduslaadi ja laia dünaamiline skaalaga, mis annab esitusele erilise intensiivsuse. Seetõttu on see pill meiegi nüüdismuusikas kanda kinnitanud, piisab kui nimetada hiljutisi tuumakaid akordionikontserte Erkki-Sven Tüürilt (2006), Alisson Kruusmaalt (2022) ja Tõnu Kõrvitsalt (2024), millest nähtub, kuivõrd mitmekülgsete võimalustega see instrument on. Anna-Liisa Eller ja Mikk Langeproon. FOTO RENE JAKOBSON Avakontsert “Müüdid ja lood“ oli fookusesse võtnud eesti heliloojate loomingu, tuues publiku ette kandle – Anna-Liisa Eller ja akordioni – Mikk Langeproon koosluses koguni kaks esiettekannet. Neist Brenda Pärteli “Fulminare” oli ilus, kahe pilli kõla meeldivalt sulandav kompaktne tervik, millele lisas emotsionaalset laetust samaväärse kandvusega helidevaheline vaikus. Hando Põldmäe krüptilise pealkirjaga “Asalead seal” tegi õnnestunult panuse akordioni jõulisusele, särale ja dünaamikale, olles vormilt küll ehk veidi hajuva arengujoonega. Balkani mustrites sidusa kava pealkirjaga “Sevdahi lood” tõi Fotografiskas kuulajate ette maailmanimega Bosnia ja Hertsegoviina akordionist Goran Stevanovich. Ta kombineeris paindlikult oma loomingut klassika ja nüüdisautoritega, sidudes ühtlasi eri ajastuid ja stiile ning täiendades lugusid lühikeste kommentaaridega. Lisaks kasutas ta eksperimentaalsemat mängutehnikat, luues intrigeerivaid heliefekte, muuhulgas akordioni keelteplokki puhudes. Mõjuv ja meisterlikult esitatud oli põnevate elementidega lõpulugu, kus tegi kaasa keelpillikvartett koosseisus Mari Poll (viiul), Kaija Lukas (viiul), Sandra Klimaitė (vioola) ja Henry-David Varema (tšello). Jovan Pavlovic. FOTO ERAKOGUST Eelnevaga samaväärselt mõjusa mulje jättis maailmalavadel tuntud Jovan Pavlovici õhtu “Põhjast lõunasse” Kinomajas, mis kulges igati vabas ja džässilikus meeleolus, kedagi ei paistnud häirivat ei tantsivad lapsed ega veiniklaase kõlistav publik. Pavlovic keskendus iga oma looga teemasse, mida ta oli eelnevalt kuulajatele tutvustanud, olles helikeelelt ühtaegu põhjamaiselt karge, balkanlikult tuline ja väga isiklik. Säärane sümbioos viis saalisviibijad haaravale teekonnale, kus akordion kõlas klassikakeele ja džässirütmide ootamatus koosluses. Hoopis teistlaadi köitva kavaga “Hispaania renessanss” astusid Hopneri majas lavale Hispaaniast pärit Ander Telleria (akordion) ja Anna Margules (plokkflööt), esitades vanamuusikapalu, milles põimusid nii autentsus kui uuenduslikkus. Telleria kasutuses oli akordion, mille registrite vahetus võimaldas erinevaid häälestusi ning kõlas vastavalt nii kesktoon-, võrd- kui Pythagorase häälestuses. Võimalik, et asjatundlik publik teadis, millest jutt, mulle kui piisava pädevuseta kuulajale avaldas rohkem muljet Telleria professionaalne mõtteselgus ja enesekindel esinemine, mis minu hinnangul asetus kõrgemale tema mehhiklannast lavapartneri omast. Festivali lõppkontserdil “Müüt linnust” Eesti Raadio 1. stuudios avanes võimalus süüvida serbia heliloojate Milica Ilići ja Svetozar Nešići muusikalis-visuaalsetesse tõlgendustesse serbia poeedi Miroslav Mika Antići loomingust. Väike ansambel, mis koosnes kahest akordionist (Anta Puķīte ja Eglė Ieva Kazakevičiūtė), viiulist (Mari Poll) ja kontrabassist (Regina Udod), oli pigem värve loova saatja rollis lugudele, milles domineeris teatraalne jutustaja Marko Savkovici esituses. Saalisviibijad viidi muusika, video ja elektroonika vahendusel ajarännakule tolle omapärase mõtleja boheemlikku maailma. Teostest oli esimene tänu ekraanil esitatud aforismidele selgem ja täpsemalt suunatud, teine aga võimaldas fantaasial vabamalt lennata, kokkuvõtteks äratasid mõlemad uusi mõtteid tänu kokkupuutele teise kultuuri ja mõtteviisiga. Lõpetuseks nimetaksin veel mõne muusikavälise plusspoole, mis osutavad korraldajate leidlikkusele ja oskusele leida loovaid lahendusi. Esiteks suisa enneolematu tõsiasi, et kõik kontserdid olid tasuta, mis on kahtlemata parim ravim publikupuuduse vastu. Teiseks, erinevalt paljudest muudest muusikaüritustest, rutiini lõhkuvad kohavalikud, sest pealinnas leidub mitmeid sobivaid saale, mida kas harva või üldse ei kasutata. Ja mitte vähetähtsana ka keskkonnasõbralik paberkandjata kavaraamat, sama loogiliselt kujundatud kui veebilehtki. Need mitmed detailid lõid kokkuvõtteks mulje väga läbimõeldud sündmusest, mis mõjus vaimu värskendavalt ja pani järge ootama.

“Klaveril ainult tüdrukud” – osa eesti pianismi naiskonnast. FOTO GUNNAR LAAK Muusikast on keeruline kirjutada, kuna muusika kõneleb endast alati paremini kui seda kirjeldavad sõnad. Siit avaneb aga kirjutades hoopiski uus võimaluste areaal – kiigata veidi erinevatesse esteetilistesse kihistustesse, mis minu arvates üpris hästi ja täpselt muusikamaastiku ilu ja valu iseloomustavad. Suure plussmärgina võib 23.–27. novembrini väldanud “Klaveri”-festivali korraldusliku poole pealt esile tuua viimasel kahel korral toimunud vestlusringe, mis pianismivaldkonda ja seda ümbritsevat pluraalsust esile tuua ja avada aitavad. Rõõmuga saab nentida, et festivali kontserdid asusid üksteisest esteetiliselt valgusaastate kaugusel ja andsid suurepärase võimaluse kogeda äärmiselt erinevaid tähendusruume. Jätangi kirjeldustes need õhtud veidi harali, “klaaskastidesse”, et säilitada nende eriilmelisust, mis ühtse läbiva liini puhul ehk kaduma minna võiks.   23.10 – õhtune retk 1 Elena Bashkirova mängus oli tunda klassitsismi aristokraatlikku hõngu, perfektsusele suunatud esteetika pitserit ning seetõttu elektronide kokkupõrkeid õhus. Fraasitervikud, mis kaduvuseni vaiksete pastelsete kõlade tõttu kohati võimatuna näisid, õnnestusid siiski ja tõid kaasa nauditava pingelanguse. Sulašokolaadiselt kammerlikes, salvadoredalilikult voolavates akordides ja meloodiates oli haamrilöök asendunud värvidega, mis on Bashkirova muusikutuuma pärisosa. Pianisti kõrvale võis vabalt visualiseerida mõne ansamblisti, sest naise ajasopistatud ja kuulatama panev mäng lausa kutsus seda esile. Ilmselt olid kolm osa Dvořáki klaveritsüklist “Poeetilised meeleolud” op . 85 (1889) ning neli osa Fanny Mendelssohn-Henseli klaveritsüklist “Aastaring” H. 385 (1841) mängitud noodist, kuna ansamblistina on noot tema mängu orgaaniline osa, või siiski mitte? Arvasin aimavat, et osa kavast oli saanud rohkem “värskendust” kui mõni teine – fookust oli jagunud Mozarti fantaasiale c-moll (mida esitas peast). Tuleb imetleda pianisti võimet anda tasemel soolokontserte hulga erinevate töö- ja administreerimisega seotud ülesannete kõrvalt. Ilmselt on ta pianist, kes tunneb täpselt oma võimeid ja oskab mängida oma tugevustele. Kontserdieelsel arutelul Klavierabend ’i kui nähtuse kujunemise üle küsiti, kas pianist võib nooditekstiga vabalt ümber käia, millele austatud ja pianismiajalugu risti-põiki uurinud Toivo Nahkur vastas: “Võiks, kui meil oleks sedavõrd andekaid muusikuid, kelle puhul see välja kannaks.” Ia Remmel rõhutas aga isiksuse unikaalsuse tähtsust, mis loob sügava kommunikatsiooni kuulaja ja interpreedi vahel. Neile mõtteliinidele leidusid vastused järgmise õhtu kontserdil, mille järel arutlesin, et ehk on esteetiliselt üdini klassikalistel pianistidel enda poolt esitatud küsimusi isegi rohkem vaja, kui neile reaalselt vastata – paljud vastused olid järgmisel sooloõhtul nii keskustelus kui Kirke Karja mängus kuldmunadena reas. Kirke Karja. FOTO Karl Artur Kangur 24.10 – õhtune retk 2 Kirke Karja mõjus oma loomulikus, julges ning kunstilises iseenesestmõistetavuses valgusliku valküürina. Eneseteostuse tee nõuab vankumatut meelekindlust, kriitikatormide üleelamist, esteetilisi põrkumisi ja teab veel mida, kuid Kirke on sellest kõigest võitnud. Haihtus pinge õnnestumise või ebaõnnestumise pärast, sest valendas muusiku liikumise aluseks olev tegelik vaimne sisu. Olemise kunst pääses maksvusele ning mängija oli vabanenud kõigest konstrueeritust. Kirke Karja on nimetanud Anto Petti end enim mõjutanud pianistiks ning põhjus tuli kontserdil selgelt esile. Improvisatoorne, elava hetke reaalset vaimuprotsessi muusikasse sillutav mäng, milles polürütmilised kihid ning ruumilised horisontaalsed liinid sünergia moodustavad, on miski, mille alge võib Petilt noppida ning sellega oma arenguteel kõrgele ja kaugele kulgeda, mis Kirkel ka õnnestunud on. Maailm, kus suurepäraseid plaadistusi kogu kanoonilisest klaverirepertuaarist on sadu või isegi tuhandeid, esitab pianistile küsimuse: kes ma olen, milline on minu unikaalne kunstiline tee? Kas on ikka vaja tuhande esimest head salvestist Chopini klaverietüüdist? Karja vormis sõnumitoojana mitmetest teostest (heliloojad Kaja Draksler, Maria Faust, Ester Mägi, Felix Hauptmann) neid laiendades ja voolides oma variandid, mis oma ainukordsuses igasuguse leierdatud odavuseta olid. Oma hääle ja loojamentaliteedi leidmine traditsioonilise klaverimuusika arengufaasina võiks olla äratusgongiks paljudele noortele muusikutele. Pianistlikuks lakmuspaberiks kujunes täielikult noteeritud Matiss Cudarsi teos “Drive”, mis oma vahetuses Kirke improvisatsioonidele kuidagi alla ei jäänud. Gregor Kulla pala “Wait, I’m Forgetting” avas Estonia kontserdisaalis laiendatud mängutehnikate universumit, mis siis, et pianiinol. Sammuke seegi! 25.10 – õhtune retk 3 Naissoole ja naispianistidele pühendatud festivalil oli ainsaks maskuliinseks kaalupommiks maestro Neeme Järvi. Järvi monumentaalne olek, mastaapsed, maailma tuiksooni mööda looklevad mõtted annavad tunnistust selgest ja suurest nägemusest, millesse maestro on ilmselt terve elu uskunud ning mida ellu viinud. Tema elutee ja mõtteviis tulid sel kontserdil esile humoorikalt, ühtaegu pateetiliselt, kergelt ja usaldavalt, samas orkestrit ja kuulajaid oma peopesal hoides. Järvi juhatades muutus dirigeerimine heas mõttes teisejärguliseks – kontserdist sai muusikaline rõõmusündmus, vahetu elamus, mille osa oli ka elegantselt väljamängitud show . Rahmaninovi 2. klaverikontserti kuulates näis, et dirigendi talent instrumentaalkontserte juhatada tekitas pianist Olga Kernis veel pisut üllatust. Kerni võimas mängustiil kindlustanuks pianistile võrdse partneri positsiooni ka sümfooniaorkestri kõrval, mis endast pidevalt kõik välja paneb. Järvi oskas aga ERSO muuta kohati lausa kammerlikuks, suutes pianisti isiksuse kogu nüansirikkuses esile tuua. Esimestest taktidest peale särises Kernis mingi raudne jõud, hoog. Kujutasin ette, mida ta võis läbi elada, vaadates üle klaveri otse tšellorühmale, mille liikmete rinnal paistsid Ukraina värvides lipsukesed. Kas Kern samastas end Rahmaninoviga, olles pärast sõjavastaseid väljaütlemisi kodumaa suhtes eksiili sattunud? Just nii näis selle võimsa naise puhul – fenomenaalses esituses vaheldus halastamatu raudne täpsus ja tempo äärmise melanhoolia ning igatsusega. Üks vestlusringidest - Kristel Pappel, Mihhail Lotman, Maarja Kangro ja Joonas Hellerma. FOTO GUNNAR LAAK 26.10 – õhtune retk 4 Vestlusringis olid Kristel Pappel, Mihhail Lotman ning Maarja Kangro, keda Joonas Hellerma nais- ja meespianismi intriigi üle arutlema püüdis saada. Tõdeti, et taolisest intriigist on tänapäeva pianismis keeruline rääkida, kuigi see sõltub ka kontekstist. Pappel leidis vastuseid pigem XIX sajandist Fanny Mendelssohni ning Clara Wieck-Schumanni elust. Fanny, keda Felixist andekamaks peeti, jäi soolistel põhjustel muusikuna varju. Isegi Clara Wieck-Schumann, kes isa vankumatul toel oma ajastu pianismi tippu tõusis, kahtles naisena endas ning ei arendanud oma heliloojapotentsiaali välja. Aktuaalsetest teemadest tõi Maarja Kangro esile pereloomise mõju naiste karjäärile, öeldes, et peamine probleem on, kas naine emana suudab püsida konkurentsis. Lotman puistas naljatades, et “ma pole ei naine ega pianist” ning tõi sugude asemel esile erinevaid klaverikoolkondi. Ta kõneles oma kolmest lemmiknaispianistist Maria Judinast, Maria Grinbergist ning Myra Hessist, kellest viimane Teise maailmasõja ajal Londonis regulaarselt esines, mängides muusika universaalselt liitvasse jõudu uskudes ja anti-saksa hoovusest hoolimata Bachi, Beethoveni ja Brahmsi muusikat. Kontserdil pealkirjaga “Klaveril ainult tüdrukud” astusid üles solistid Age Juurikas, Sofia Kvichia, Tähe-Lee Liiv, Kadri-Ann Sumera, Kristiina Rokashevich ja Piret Mikalai, duodena aga Maila Laidna – Tiiu Sisask ja Kärt Ruubel – Karolina Aavik. Kuulda sai läbivalt kõrgel tasemel hõrku assortiid eesti noorte naispianistide esitustest. Kõlas naisheliloojate looming, sh tänapäeval vähemängitud autoritelt, nagu Amy Marcy Beach, Lili Boulanger, Maria Szymanowska ning Cécile Chaminade. Lava tagaseinale oli projitseeritud Alyona Movko-Mägi värvidekülluses mänglev, arenev ja maastikke moodustav valgusinstallatsioon, mis nähtavasti ka muusikale reageeris. Kooslusena mõjus see uudselt – ollakse ju klassikalist muusikat harjunud kuulama täie keskendumise ja ühese fookusega. Klaverimängu ning visuaalse rännaku ühendamine kujundas kogu õhtut, olles kõditavaks väljakutseks. Kokkuvõtvalt Nagu Taavi Kerikmäe ühes vestluses toonitas, ei ole klaveri areng lineaarne, jõudes pika teekonna järel nüüdisklaveri kui ideaalini. Vastupidi, kõik klaveri kui pilli arenguetapid, eri ajastute pillitüübid ja stiilikäsitlused elavad esteetiliste ruumide ja kihistustena meie ümber koos edasi. On igaühe valida, kas mütata ühes ja kitsas käigustikus, vaadata muule ülalt alla või olla valmis avasüli vastu võtma klaveri ümber moodustunud salaniidistikku. Sajandite jooksul kujunenud kompleksset kooslust on lihtne buldooseriga pihuks ja põrmuks teha, nagu vaid pealiskihte aduvatel inimestel on võimatu adekvaatselt kirjeldada, mõista ja hoida kultuurilise arhitektuuri sügavusi. Pikal arenguteel on tekkinud elav ja hingav organism, millest ühiskond pidevalt ammutab. Olen kindel, et erinevate väärtushinnangutega inimesed võiksid öelda täiesti vastandlikke asju klaverifestivali kontsertide kohta. Mõnele on ehk aristokraatiast väljaarenenud kunstmuusika elitistlik ning toob marginaliseerimise tõttu ohvreid, teise jaoks on see ainus, mida üldse muusikaks saab nimetada. Ehk tunneb keegi, et maestro Neeme Järvi on vanakoolilikult orkestri ees absoluut ning tema lavaolekus puudub igasugune orkestrandi isiksusega arvestamine, kellegi jaoks on see aga ainuvõimalik hierarhia, et taoline suurejooneline muusikasündmus, nagu seda reedeõhtune kontsert oli, üldse toimuda saaks. Igatahes oli seekordse klaverifestivali näol tegu väljapanekuga väga erinevatest ja ka vastuolulistest sündmustest, mille koosmõjus avaneb klaveri ümber toimuv pluraalne rikkus, millest ühiskond tarkust ning tähendustasandeid ammutada saab.

Võidukas kolmik: Leiu Ryland-Jones, Ingrid Malleus ja Ode Pürg. FOTO VAHUR LÕHMUS VIII Eesti noorte koorijuhtide konkurss 3.–6. novembrini EMTAs. Korraldajad: Eesti kooriühing ja EMTA. Osalejad: Mariell Aren, Martin Einmann, Kirill Gorjušin, Illia Humeniuk, Heili Kivi, Eleri-Kristel Kuimet, Ingrit Malleus, Kaur Pennert, Kristin Pintson, Ode Pürg, Leiu Ryland-Jones, Laura Štoma, Kärolin Tuisk, Patrik Sebastian Unt, Shundiao Wu. Žürii: Kaspars Ādamsons (žürii esimees, Läti), Ingrid Mänd, Tone Bianca Sparre Dahl (Norra), Mati Turi ja Pärt Uusberg. Tulemused I koht Ingrit Malleus, II koht Leiu Ryland-Jones, III koht Ode Pürg Rahvusmeeskoori eripreemia –  Leiu Ryland-Jones, EFK eripreemiad – Ingrit Malleus ja Kärolin Tuisk, EMTA segakoori eripreemia – Shundiao Wu Eesti noorte koorijuhtide konkurssi korraldatakse iga viie aasta järel alates 1985. aastast. Osaleda võivad koorijuhid ja koorijuhtimist õppivad üliõpilased vanuses kuni 35 aastat. Esimesest konkursist on möödunud 39 aastat ja auhindu võitnud nimed räägivad enda eest: Arvo Volmer, Hirvo Surva, Olari Elts, Mati Turi, Risto Joost, Mihhail Gerts, Kaspar Mänd, Valter Soosalu, Pärt Uusberg jt. Osavõtjate arv on kõikunud 9–22 vahel. Arvudele mõeldes on huvitav märkida, et esimesel ja tänavusel konkursil oli võrdne arv võistlejaid – 15. Novembrikuu neljal päeval oli konkursantidel võimalus töötada kolme kooriga: EMTA segakoori, Eesti Rahvusmeeskoori ja Eesti Filharmoonia Kammerkooriga. Esimesel päeval tehti tööd EMTA segakooriga, kavas oli kaks teost: Veljo Tormis “Ei ole püssil püütav” tsüklist “Jaanilaulud” ja Galina Grigorjeva “In Paradisum”. Igaühel oli aega 12 minutit. EMTA segakooris laulavad peamiselt dirigeerimise eriala üliõpilased. Võistluse I voor kujunes etteoodatult mitmekesiseks ja põnevaks. Iga dirigent püüdis oma parimate teadmiste kohaselt teost viimistleda, pöörates tähelepanu erinevatele aspektidele. Žürii lubas II vooru kaheksa võistlejat, kes said töötada rahvusmeeskooriga 15 minutit. Eelnev tutvumine rahvusmeeskoori repertuaariga näitas, et tegu on erakordselt keerukate partituuridega ja noortel võistlejatel ei saa kerge olema. Kärolin Tuisk, kes läbis I vooru targa ja läbimõeldud tegevusega, alustas II vooru Andres Lemba “Gloriaga”. Noore võistleja CV sisaldab rikkalikku praktikat kooridega – Luuska lauluühing, E STuudio kammerkoor, Elleri tütarlastekoor, Veronika Portsmuthi kooriakadeemia kontsertkoor, Tallinna Kammerkoor. Töö Lemba teosega oli asjalik, olulise eraldamine väheolulisest, tähelepanu suunamine vokaalsetele vajakajäämistele ja teatud pragmaatilisus ühenduses meeleoluka musitseerimisega. Väljendusrikkus ja töökogemus viisid Kärolini finaali. Lätlanna Laura Štoma õppis koorijuhtimist paralleelselt orkestridirigeerimisega ja töötab professionaalse lauljana EFKs ning juhatab kammernaiskoori Sireen. Laura paistis I voorus silma paindliku fraseerimisega ja oskusega kujundada koori kõlapilti. Temalegi oli tee II vooru avatud. Töötada tuli Evelin Seppari meeskooriteosega “Sonnet No. 43”. Koorijuht takerdus laulu algusesse, jõudmata puudutada kolmveerandit partituurist, aeg sai otsa ja töö jäi puudulikuks. Mariell Arenil on head koorikogemused, ta on töötanud mitmete harrastuskooridega: segakoor Hannijõggi, Tallinna Kammerkoor, Raudtee kultuuriseltsi segakoor, kammerkoor Crede. Mariell töötas I voorus kindlalt, jagas ülesandeid loogiliselt ning juhendas oskuslikult vokaali. Ent Tõnis Kaumanni “Hanna kiidulaul” ei allunud nii hästi koorijuhi taotlustele. Küsitavaks jäi teksti lugemine rütmis – mõttekus ja ebamäärased Auftakt ’id tekitasid lauljates segadust, fraasisisene kujundus vajanuks rohkem tundlikkust. Läänemaalt pärit Eleri-Kristel Kuimet on saanud tööd teha mitmete kooridega: segakoor Hannijõggi, Linnamäe segakoor, Meriko segakoor, EBSi kammerkoor, kammerkoor Head Ööd, Vend ja TTÜ akadeemiline naiskoor. Ta valdab kolme koorijuhile nii vajalikku oskust – laulmine, klaverimärg ja dirigeerimine. Eleri-Kristel jättis avavoorus sümpaatse mulje – vokaalne juhendamine, väljendusrikas koori toetav manuaalne tehnika, mõnus huumor mõtte edastamisel. II voorus loosiga saadud Gavin Bryarsi “The Summons” osutus üheks keerukamaks partituuriks omataoliste hulgas. Lauljad reageerisid hästi dirigendi taotlustele, kuid töö jäi pisut üheplaaniliseks ja vaoshoituks. Toimetulek nii komplitseeritud teosega andis aga võistlejale suure hulga oskusi juurde. Võistlustulle asus Kuusalust pärit Ode Pürg. Ta on kammernaiskoori MUUSAD ellukutsuja, juhatanud ka segakoori HUIK! ning Vikerlased. Odel on hulk kogemusi rahvusvahelistelt koorikonkurssidelt, kus tema kollektiivid on saanud auhinnalisi kohti. Natuurilt aktiivne ja kiire reageerimisega silma paistnud Ode töötas läbimõeldud plaani kohaselt. I voorus muutus Grigorjeva “In Paradisumis” vokaalide värv, dünaamilised nüansid said n-ö välja valgustatud. Töö Andres Lemba “Sanctusega” tõi võimaluse pääseda finaali. Alati ei ole tark kõike südamelt ära öelda ja püüda töösse haarata kogu partituuris sisalduvat. Ent oskus eraldada olulist vähemolulisest tuleb alles aastatega. III auhinnaline koht konkursil on igati vääriline lisa noore koorijuhi pagasisse. Noor talent Patrik Sebastian Unt on vokaalkammeransambli Vox pUNT juht ja helilooja. Töötades Grigorjeva teosega, jätkus Patrikul visadust nõuda kirkamat kõla, dünaamilisi erisusi ja oskuslik tegevus viis teda läbi II vooru finaali. Henrik Ødegaardi lauluga “Arise, My Love” tööd tehes oli näha ja kuulda, kuidas koorijuht end partituuri keerukustest läbi murdis. Kodutöö teksti lahti muukimisel ja selle edastamine koorile väärib tunnustust. Ødegaardi teos on agoogiliselt tundlik, tempode pidev vaheldumine peaks koorijuhi tähelepanu köitma, aga kiirustamine viib autori soovidest eemale. Finalisti diplom oli tunnustus märkamisest, et tegu on võimeka noormehega. Leiu Ryland-Jonesi muusikutee on kulgenud üsna loogilist rada pidi Tallinna muusikakeskkoolist EMTAsse ja 2022. aastast alates Sibeliuse akadeemiasse. Töökogemusi on saadud Ellerheina lastekoorist, Helsingi ülikooli segakoorist ja kammerkoorist Avis Animi. Viimaste aastate saavutused on võidud koorikonkurssidelt Soomes ja Itaalias. Leiu oli esimene võistleja, kes võttis koori n-ö pihku. Muusika voolas hästi ja häälestusprobleemid lahendati näilise kergusega. Mente et manu  – mõistuse ja käega – kokkuvõttes ilus töö! II voorus tuli tal juhatada Vladimir Agopovi “Prayer’it” (psalm 6). Teos pole kergete killast, kuid Leiu leidis võtme, kuidas elustada partituuri ja jättis mulje nii lauljaile kui žüriile. Tulemus II koht ja rahvusmeeskoori eripreemia. Ingrit Malleuse CV on rikkalik: õpingud TMKKs, EMTAs, Berliinis Hanns Eisleri nim muusikaülikoolis ja Helsingis Sibeliuse akadeemias. Teda on auhinnatud koorijuhtide konkursil Poolas ja Itaalias. Ingrit tegutseb dirigendina Helsingi eestlaste kooris Siller ja Musiikkitalo kontsertkooris. Viis aastat tagasi peetud võistlusel sai noor koorijuht neljanda koha ning rahvusmeeskoori eripreemia, mille tulemusel oli võimalus teha meeskooriga jõulukontsert. Ingrit töötas sel korral efektiivselt, osavalt ja enesekindlalt. Oskus aega planeerida, proovis vähe rääkida ja palju teha – see on dirigendi edu pant. II vooru teosest, Pawel Lukaszewski “Three Orthodox Prayers” mõistis Ingrit valida välja probleemsed osad, millega tegeleda ja jättis vähemolulise materjali sinnapaika. Sest aeg, veerand tundi, oli kolmeosalise tsükli väljatöötamiseks napp. Ingrit Malleust hinnati esikoha ja koos Kärolin Tuisuga EFK eripreemia vääriliseks. Finalistide kontsert toimus kolmapäeval, 6. novembril EMTA suures saalis. Viis õnnelikku noort, kes juhatasid EMTA segakoori, rahvusmeeskoori ja filharmoonia kammerkoori, said erakordse võimaluse ja kogemuse. Töö professionaalse kooriga on kahtlemata iga koorijuhi unistus. Kontserti alustas EMTA segakoori lauljate lemmikuks valitud Shundiao Wu, kes juhatas I vooru Tormise ja Grigorjeva laule. Järgnes Frank Martini missa kahele koorile a cappella , kus iga osa juhatas üks finalistidest.   * Autasustamise järel vestlesin paari osalejaga ja kõlama jäid järgmised mõtted. Koorijuhtide omavaheline mõõduvõtmine on väärt sündmus, kust on palju eluks kaasa võtta. Intervall viis aastat on aga liiga pikk vahe, konkurss võiks toimuda iga kolme aasta tagant. Võimalus kutseliste kooridega töötada ja neid ka kontserdil juhatada on privileeg ja unistus. Mahuka repertuaari läbitöötamine arendab ja harib ning tõstab võistleja uuele tasemele. Kokkuvõtvalt võib öelda, et konkurss oli väga huvitav, meeliköitev ja silmaringi avardav sündmus. Maailm on avatud – meie väikese Eesti talendid ammutavad värskeid ideid Euroopast ja viivad end kurssi uusimate trendidega. Tuult tiibadesse!

Tänavusel muusikafilmide messil “IMZ Avant Première” ja festivalil “Kuldne Praha” nähtu põhjal tundub, et viimaste aastate globaalsed vapustused ei ole muusikafilmide ja -salvestiste kogupilti oluliselt mõjutanud. Elu kulgeks justkui tavapärastel rööbastel, kontserdi- ja ooperilavadel kõlab ikka igihaljas klassika, tervitatakse uusi staare ja kummardatakse lahkuvatele legendidele. Küllap vajavad inimesed praeguses hüsteerilises ilmas hingelist tuge, tasakaalu ja võimalust mõtteiski “ära olla” ning muusika võime inimeste hingekeeli puudutada on hinnas ehk rohkem kui kunagi varem. Kui Ukraina sõja puhkedes toimusid maailma eri paigus, eriti Baltikumis, Poolas ja Saksamaal solidaarsuskontserdid, mille salvestised jõudsid ka rahvusvahelisse levisse, siis nüüd on hoog raugenud. Ometi käib siinsamas Euroopa südames juba kolmandat aastat täiemahuline sõda, põhjustades tuhandeid inimohvreid, purustades linnu ja sundides sadu tuhandeid oma kodudest lahkuma; Lähis-Idas podiseb leppimatu viha katel süüta inimeste elusid hävitades – kuid see justkui ei ületagi muusikafilmide tegijate valuläve. Näib, nagu võiksid kaunid kunstid asetuda ühiskondlikest protsessidest kõrgemasse sfääri, toites müüti ilu ja harmoonia kõikevõitvast jõust. Erandeid siiski on, just ajaloosündmuste mõtestamisel. Holokaust ja selle ohvrite lood, milles muusika on inimesi maapealsest põrgust välja aidanud, või Esimese ja Teise maailmasõja tähtpäevadeks valminud filmid, mis loovad maailmas praegu toimuvaga hoiatavaid paralleele. Seetõttu on tähenduslik, et festivalil “Kuldne Praha 2024” üle antud EBU muusikagrupi ja IMZ (rahvusvaheline muusika- ja meediakeskus) elutöö auhind läks Kanada režissöörile Larry Weinsteinile, mehele, kes oma pika filmikarjääri jooksul on korduvalt pöördunud sotsiaalsete teemade poole ja kelle viimane linateos “Beethoven’s Nine. Ode to Humanity” kinnistab tema kui missioonitundliku looja kuvandit. Kohtusin Larry Weinsteiniga esmakordselt 1999. aastal Praha filmifestivalil tema juhitud žüriis. Mulle oli rahvusvahelise festivali žürii kogemus esmakordne ja sealsed arutelud õpetlikud. Larry viis suhtuda võistlusfilmidesse pieteeditunde ja hoolivusega jäi meelde. Tollal oli ta ise juba maha saanud selliste suurteostega nagu “September Songs. The Music of Kurt Weill” (1994) ja “Solidarity Songs. The Hanns Eisler’s Story” (1996), parasjagu lõi laineid mastaapne dokumentaal “War Symphonies. Shostakovich Against Stalin” (1997). Tollest kohtumisest peale olen jälginud Larry loometeed ja vaadanud ära kõik ta olulisemad tööd, millest mitmed on jõudnud ka ETV eetrisse. Enamik ta filme keskendub muusikale ja loomeprotsessile, nihutades dokumentaalse story-telling ’u piire, kasutades mängufilmi võtteid, rekonstruktsioone ja impressionistlikke visuaale. Ta on muusikafilmi žanri arengut oluliselt mõjutanud visionäär. Larry Weinsteini rikka fantaasia ja “kastist välja” mõtlemise kohta on rohkesti näiteid, kujukaimaks mõttelisse triloogiasse kuuluvad “Ravel’s Brain” (2001), “Beethoven’s Hair” (2005) ja “Mozartballs” (2006). Kõik kolm toovad traditsiooniliste portreedokkide maastikule täiesti uudse käsitluse . Kaader filmist “Beethoven’s Hair”. “Ravel’s Brain” räägib helilooja viimastest eluaastatest, mil muusiku haigusest vaevatud aju ei võimaldanud enam välisilmaga suhelda ega komponeerida. 1937. aastal tehtud ajuoperatsioon tekitas küsimuse, kas võetud risk õigustab end ja taastab helilooja loomisvõime. Kahjuks jäi ime sündimata, Ravel suri peagi. Filmis on kasutatud näitlejaid ja lavastatud episoode, mis mõjuvad kui autentsed koduvideod. Muusika oskuslik põimimine filmi sündmustikuga rõhutab loo poeetilist traagikat. Filmi “Beethoven’s Hair” süžee toob vaatajad XIX sajandi Viinist tänapäeva, jälgides Beethovenilt surma järel mälestuseks lõigatud juuksesalgu teekonda ja jõudmist kohtumeditsiinilisse ekspertiisi, mille tulemused selgitavad üht-teist helilooja tervise ja kurtuse kohta. Meeleolukas “Mozartballs” uurib, mida on lugupeetud klassikul tänastele kuulajatele öelda. Peategelasteks on Mozarti andunud austajad, mõnele on ta lausa kinnisideeks – näiteks Šveitsi pensionär, kes järjekindlalt käib palverännakutel Viini Mozarti hauale, endine popmuusik Oklahomast, kes usub enda kehas elavat Mozarti vaimu, või Austria astronaut, kes võtab kosmosesse kaasa “Võluflöödi” partituuri ja Mozarti kuulikesed. Weinstein kujutab neid heatahtliku respektiga ja filmist jääb kõlama mõte – Mozart on ikoon, kes paljudele on endiselt elus. Weinsteini humoorikate filmide ritta kuuluvad veel olmedraama “Toothpaste”, kaheksast miniooperist koosnev “Burnt Toast” ning ooperifilm edevast ja võimuahnest poliitikust –“Mulroney. The Opera”. Põnevaid avastusi pakuvad saksofoni ajaloost pajatav “The Devil’s Horn” ja nostalgiahõnguline “Dreaming of a Jewish Christmas”. Weinsteini ligi 40st filmist tuleks veel mainida holokausti-ainelist “Inside Hana’s Suitcase” ja kanadalaste vaimsest tervisest kõnelevat “Clara’s Big Ride”. Kahes viimases filmis on ta jällegi silmitsi ühiskonna valupunktidega. Dokumentaal “Propaganda. The Art of Selling Lies” (2019) uurib propaganda olemust ja ajalugu kaugest minevikust tänapäevani, esitades küsimuse, miks inimesi on nii kerge valede võrku püüda. Weinsteini sõnul sai ta tõuke Trumpi säutsudest, mis teda sügavalt ärritasid ning ärgitasid propagandat kui nähtust põhjalikult uurima. Tulemuseks on film, mida Kanada kriitik Marc Glassman on pidanud Trumpi ajastu mõjuvaimaks vastureaktsiooniks. Kaader filmist “Beethoven’s Nine. Ode to Humanity”. Dokumentaali “Beethoven’s Nine. Ode to Humanity” (2024) alustades ei olnud autori kavatsused sugugi need, milliseks teos lõpuks kujunes. Larry on filmi saamisloost kirjutanud Kanada filmiajakirjale POV, mida lühidalt refereerin. Beethoveni 9. sümfoonia 200. aastapäeva eel sai ta ARTE-lt filmi tellimuse, mille ta algul tagasi lükkas, sest juubelifilme oli juba töös teisigi ja head ideed ka polnud. Kuuldes, et kaasmaalasest dirigent Keri-Lynn Wilson oli asutanud Ukraina Vabadusorkestri ja tegutses selle peadirigendina, tekkis mõte – mis oleks, kui orkester esitaks filmi jaoks Beethoveni 9. sümfoonia? Nii Beethoveni suurteos kui ukrainlaste orkester kandsid samu, valgustusajastu ideid – vabadus, rahu, sallivus, vendlus, progress, humanism. Et filmil oleks laiem kõlapind ja üldistusvõime, hakkas Weinstein otsima üheksat tegelast, kelle kaudu isikustada teose ideaale. Esimesteks said Ukraina Vabadusorkester ja Keri-Lynn Wilson, lisandusid Peruu juurtega kurdina sündinud helilooja Gabriela Lena Frank, Harwardi professor Steven Pinker, filosoof Rebecca Newberger Goldstein, poola rokkar Monika Brodka, Beethoveni andunud fänn Schröder koomiksist “Peanuts” ja selle looja Charles M. Schulz. Veel tõi Weinstein filmi liigutava arhiivilõigu Leonard Bernsteiniga, kes juhatas Beethoveni üheksandat Berliini müüri langemise tähistamiseks nii Ida- kui Lääne-Berliinis 1989. aasta jõulupühade ajal toimunud kontsertidel. Kuid veel enne, kui filmi üheksas peategelane leiti, sekkus elu ise. 2023. aasta oktoobris sai Larry Weinstein teate Hamasi võitlejate rünnakust Nir Ozi kibutsis, kus elas ta õde Judih abikaasaga. Neid oli tulistatud hommikuse jalutuskäigu ajal ja mõlemad jäid selle järel kadunuks. Filmivõtted olid pooleli, selles olid juba Vene-Ukraina sõja valusad isiklikud lood, ja kolleegide tungival veenmisel nõustus Larry olema oma filmis ise üks tegelasi – asi, mida ta mingil tingimusel varem poleks teinud. Jätkates filmimist kui omamoodi teraapiat, süvenes Weinstein Beethoveni teose ideestikku kõrgendatud tundlikkusega. Beethoveni noorusaega mõjutanud valgustusaja ideaalid olid taandunud türanlike poliitiliste liidrite võimuiha ees, kuid ometi, olles teadlik oma lähenevast lahkumisest, komponeeris Beethoven ajaloo esimese koorisümfoonia, mis kandis armastuse- ja vabadusiha, lootuse ja rahu sõnumit. Larry Weinstein usub, et ta kirjutas selle teose kui armastuskirja ja ühtlasi ka protestikirja inimkonnale, sest ükskõik kui halvaks on maailm muutunud, on see läkitus järgmistele põlvedele, kes võivad taas omaks võtta ideaale, mis muudavad elu elamisväärseks. “Minu jaoks on see idee “Beethoveni üheksa” tuum. Kas me oleme kohal? Kas me oleme selle kõrgete ideaalidega kunstniku lootusi ja unistusi väärt? Või on valgustuslikud ideed langenud pöördumatult pimeduse kuristikku?” Neile küsimustele otsibki autor oma filmis vastuseid. Tahaks loota, et Weinsteini südameverega loodud film jõuab paljudeni ja paneb nende küsimuste üle mõtlema. Ja et sotsiaalse närviga filmiloojad tooksid oma häält rohkem kuuldavale.

Lõpukoor koos Ellerheina tütarlastekooriga. FOTO GUNNAR LAAK Eesti Rahvusmeeskoori 80. juubeli kontsertetendus Jõhvis, Tartus, Tallinnas ja Pärnus, kavas Veljo Tormise “Kalendrilaulud”; dirigent Mikk Üleoja, lavastajad Anne Türnpu ja Eva Koldits, kunstnik Kairi Mändla, heliruumid Lauri Kaldoja, laval Eesti Rahvusmeeskoor ja tütarlastekoor Ellerhein, dirigent Ingrid Kõrvits. “Meil ei ole vaja seda [regilaulu] parendada ega arendada. Me saame vaid sellesse maailma pilgu heita ja ta hetkeks teistele nähtavaks muuta.” Nii on öelnud Veljo Tormis, vahest olulisim silla looja arhailise vanema rahvalaulu ja sellest üpris kaugele eemaldunud kaasaegse inimese vahel. Eesti Rahvusmeeskoori 80 aasta juubeli kontsert 14. novembril Vanemuise kontserdisaalis näitas, et Tormis ise suutis enda väljendatud põhimõttest suurepäraselt lähtuda juba oma esimeses, pöördeliseks osutunud regilauluainelises suurtsüklis “Eesti kalendrilaulud” ning lavale astunud kaks kollektiivi (Eesti Rahvusmeeskoor ja tütarlastekoor Ellerhein) oskasid leida sellele ka eesti oratooriumiks nimetatud teosele väga kohase ja veenva tõlgenduse. Publikurohkel kontsertetendusel avanes regilaul ja selles peegelduv maailm tõesti kõnekalt ning õhtu andis tõeliselt meeliülendava kogemuse. Tormise 1967. aastal valminud viietsükliline suurteos on ühelt poolt toredalt mitmekülgne, vaheldades mees- ja naishääli ning pakkudes läbilõiget erinevatest rahvakalendri tähtpäevadest, eri maakondadest pärit rahvaviisidest ja mitmesuguse tonaalsusega lauludest. Teisalt moodustavad “Eesti kalendrilaulud” erakordselt orgaanilise ja ühtse terviku, mille kõik osad on omavahel mingil nähtamatul tasandil lahutamatult seotud. Nähtud-kuuldud kontsertetendus mõjus samamoodi: selles oli nauditavat kompaktsust ja läbimõeldust ning rõõmu tõid väga sujuvad üleminekud ühelt osalt teisele. Samas ei tekkinud kordagi tunnet, et tegu oleks millegi üksluise või korduvaga, vaid olemas oli ka vajalik kontrastsus. Näiteks meeshäältele mõeldud esimese tsükliga “Mardilaulud” tehti jõuline ja hoogne algus – oli paras annus mürglit, lustlikkust ja huumorit; mingil hetkel ei pidanud tavapäraselt soliidse kuvandiga rahvusmeeskoor eesotsas dirigendiga paljuks kehastuda tõepäraselt ka koerteks. Sellele järgnenud “Kadrilaulud” tõid Ellerheina esituses kaasa sootuks teise meeleolu. Valged kostüümid, lummuslikku õhkkonda loovad valgusallikad, rahulik liikumine ning mahedad tütarlaste hääled kandsid kuulaja õrna ja unelevasse maailma. Rahvusmeeskoor esitamas Tormise "Mardilaulude" tsüklit. FOTO GUNNAR LAAK Regilaulumaailma tunnetamist hõlbustas ka see, et koorid laulsid saalis eri kohtades. On ju suur vahe, kas kuulda koori kaugelt lavalt või enda selja taga ja kõrval, nagu sai kogeda Ellerheina musitseerimist “Kadrilaulude” ajal. Säärane lavastuslik võte, milles on “luukambri” hõngu, teeb muidugi laulja hoopis haavatamaks, aga Ellerhein sai väga kenasti hakkama. Üldse oli mõlema koori esitus õhtu vältel dünaamiliselt nüansseeritud ning laulude erinevad karakterid tulid hästi esile. Eraldi väärib tunnustust mahuka tsükli esitamine pea tervenisti peast, noodid tulid mängu alles viimases osas “Jaanilaulud”. See “Kalendrilaulude” kulminatsioon mõjus ehk isegi kõige akadeemilisemalt, tekitades alles õhtu lõpus tunde, et tegu on kontserdiga – kõik eelnev oli pigem unenäoline sukeldumine kaugete esivanemate omailma. Veljo Tormis on regilaulule lähenenud väga tundlikult, mässimata seda ebavajalikesse pakenditesse. Kontsertetenduse lavastajad Anne Türnpu ja Eva Koldits on hoidnud sama joont. Lavastuslikud elemendid sobitusid konteksti, olles lihtsad ja samas mõjusad ning lubasid regilaulul endal esile tulla. Maitsekalt ja parajal määral oli lisatud heliefekte, autoriks Lauri Kaldoja. Toredad detailid olid näiteks villased sokid ja käpikud rahvusmeeskoori lauljate käes-jalas “Mardilauludes” või lambilabakindad dirigent Mikk Üleoja käes, kui ta koori pimedas juhatas. Leidlikult oli kasutatud värviliste lintide kogumit, millele jätkus eri funktsioone mitmesse ossa. Väga tänuväärne oli idee projitseerida kolmanda tsükli “Vastlalaulud” ajal valgetele lavakardinatele Kaljo Põllu graafikat, samal ajal taustaks rahvusmeeskoori kõrgetasemeline kooslaul. Need olid iseäranis kaunid hetked! Kavalehel olnud eessõnas kirjutab rahvusmeeskoori dirigent Mikk Üleoja, et kuigi “ümbritsevas keskkonnas jääb justkui hapnikku vähemaks”, kavatsevad nad kooriga jätkata ka “hõreneva atmosfääri tingimustes eesti kultuuri eest seismist ja selle igapäevast taastamist”. Aitäh, et tõite oma sünnipäevakontserdiga hapnikku juurde, kasvõi üheks õhtuks!

Virgo Sillamaa koos praeguse Music Estonia juhi Ave Tölptiga organisatsiooni juubeliüritusel. FOTO MUSIC ESTONIA Lõppeva aasta septembris täitus 10 aastat muusikaettevõtluse arenduskeskuse Music Estonia (ME) asutamisest. Tähtpäev on sobiv hetk mõtiskleda, kas tegu on olnud eduka ettevõtmisega. Juhtisin Music Estoniat kuus aastat, 2014–2020, ning andsin seejärel teatepulga üle tänasele juhile Ave Tölptile. Muusikaekspordi arendamisega olen aga üsna lähedalt seotud ka oma praeguste tegemiste kaudu, olles Euroopa muusikaekspordi organisatsioonide võrgustiku EMEE 1  uuringute koordinaator. ME praegusest tegevusest ja tulevikuvaadetest on tähtpäeva puhul juba kirjutatud. 2  Siinkohal keskendun edukuse hindamisele loomemajanduse poliitika kontekstis. Lühidalt saamisloost 2014. aasta oli Eestis loomemajanduse poliitika kujundamise kõrgaeg. EASi loomemajanduse meetmed käivitusid 2008 ja sarnaselt teiste valdkondadega asutati samal aastal Eesti muusika arenduskeskus (EMAK), mis tõi kokku vägagi erinevad partnerid. 3  EMAKil õnnestus EASi meetmetest saada toetust, mille abil viidi toonase juhatuse esinaise Marje Lohuaru eestvedamisel ellu esimene muusikamänedžeride koolitusprogramm, esitluskontserdid ja võrgustumise sündmused Berliinis, Londonis, Peterburis ja mujal ning toetati ka Tallinn Music Weeki (TMW) korraldamist. 4  2014 toimus aga ühingus järsk suunamuutus ning mitmed senised liikmed jäid juhtimisest kõrvale. Tekkis jabur olukord, kus Eesti muusikaettevõtluse arendamist jäid riiklike vahendite abil justkui suunama valdavalt akadeemilise muusika taustaga ühingud. Rahulolematus sellise asjade käiguga tõi kokku 23 Eesti muusikaettevõtet, kes asutasid 2014. aasta septembris uue ühingu, eesmärgiga “arendada Eesti muusikaettevõtjate konkurentsivõimet, pakkuda strateegilist tuge välisturgudele sisenemiseks ning esindada Eesti muusikaettevõtjaid rahvusvaheliselt ja riigisiseselt”. 5  Palju te müüsite? Kui meie Läti kolleegid asutasid Music Export Latvia ja said tegevuse alustamiseks esimest korda paarkümmend tuhat eurot toetust, siis järgnes kõigest paar-kolm kuud hiljem rahastajalt kõne: “No palju te müüsite?” Ka Eesti loomemajanduse poliitika oli varasematel aastatel küllalt kärsitu. Esiteks seati fookus eksklusiivselt ekspordile. Arvestades, et Eesti on väike avatud turumajandusega riik ning eksport mängib meie majandusarengus olulist rolli, on see mõistetav. Samas eeldab see vaikimisi juba toimiva ja rahvusvaheliseks tegevuseks võimelise ettevõtluse olemasolu. Ehkki varases faasis rahastati ka teadlikkuse tõstmise tegevusi, oli see pigem tilk meres. Teiseks olid toonased loomemajanduse meetmed üsna selgelt disainitud ühekülgsete ettevõtlusmudelite alusel – kas mahukate tootmis- ja tööstusettevõtete või plahvatusliku kasvupotentsiaaliga (digi)tehnoloogia iduettevõtete lõigete järgi. Muusika- ja üldisemalt loomeettevõtlus nii ei toimi. Enamik ettevõtteid on ja jääbki väikeseks, suur osa väärtust luuakse pigem paindliku vabakutseliste võrgustiku pinnalt kui paari konsolideerunud suure tegija poolt. Kasvupotentsiaal on olemas, ent see on aeglane ning nõuab põlvkonna pikkust järkjärgulist kultiveerimist. 6  Just seetõttu vaevles vaid ekspordile keskenduv ja kiireid tulemusi nõudev loomemajanduse poliitika teatava kontekstipimeduse käes, kuigi saime tehtud palju olulisi samme tänu EASi toele.  Kuna algusaastatel koosneski ME rahastus valdavalt EASi loomemajanduse arenduskeskuste meetme toetusest, tuli kogu tegevus seada seal ettenähtud ekspordikesksete eesmärkide järgi. See joondus toona hästi ka muusikaettevõtjate huvidega. Tallinn Music Week oli ME asutamise hetkeks juba viis aastat rahvusvahelisel suunal tegutsemise pinnast kobestanud, huvi tekitanud ja võimalusi loonud. Samuti oli Eesti Muusika Eksport MTÜ valdkonda igal aastal suunanud ligikaudu 100 000 – 150 000 eurot eksporditoetusi.  Olukord muutus epideemia ajal, mil MEst kujunes üks peamisi ja aktiivsemaid valdkonna ja kultuuriministeeriumi vahelise suhtluse koordineerijaid. Iseäranis oluliseks tõusis vahetult enne kriisi asutatud kontserdikorraldajate haru Live Music Estonia, mille kaudu oli võimalik kontserdikorraldajate vajadusi ja hetkeseisu välja selgitada ning kriisiabi kujundamise ettepanekuteks vormida. Tänaseks on ME alla lisandunud sarnane mänedžeride võrgustik. 7   Mitmetasandiline ja -kiiruseline muusikaekspordi arendamine Juba ME algusaegadel visandasin lihtsa kolmeastmelise mudeli, kuidas suures plaanis “mõõta” eesti muusikaettevõtluse ekspordivõimekuse arengut. Esiteks näeme Eesti talendi rahvusvahelist edu. See edu saab sündida vaid professionaalsete partnerite olemasolul, kelleks on sellisel juhul erinevad välisettevõtted (mänedžmendid, plaadifirmad, kirjastused, agendid jt). Teiseks toetavad Eesti talendi arendamist ja rahvusvahelistumist kohalikud mänedžerid, tootjad, kirjastajad jt professionaalid. Ka siis on rahvusvaheliseks tegevuseks vaja leida partnereid mujalt. Siinjuures on oluline, et oskused, kogemus ja võrgustik viia artiste rahvusvahelisele turule on Eestis kohapeal olemas ning kasvab pidevalt. Kolmandaks töötavad Eesti muusikaettevõtted artistide ja loojatega mujalt ehk ekspordivad oma teenuseid teistesse riikidesse. Lähtuvalt eelnevast peab strateegilise ettevõtluse ja ekspordivõimekuse arendamisest mõtlema kolmes erinevas ajamõõtmes ja tegutsema vastavalt eri kiirustel. Esiteks tuleb ME-l jooksvalt tuge pakkuda neile, kes on täna valmis rahvusvaheliselt tegutsema. Selle nimel käiakse regulaarselt rahvusvahelistel esitlusfestivalidel, võimendatakse Eesti artistide ülesastumisi ja tehakse koostööd TMWga. Teiseks tuleb mõelda lähituleviku ja homse talendi peale – millised peavad olema tingimused täna, et meil oleks ambitsioonikaid artiste, muusikaloojaid ja ettevõtjaid ka 5–10 aasta pärast? Sel põhjusel on ME alati aktiivselt korraldanud mitmesuguseid seminare, arenguprogramme, mentorlust ning algatas koostöös Otsa kooliga muusikaettevõtluse õppekava, mis tänini toimib MUBAs. Kolmandaks tuleb mõelda suuremalt ja pikemalt ette ehk kuidas luua strateegilisi partnerlusi teistes riikides nii, et kui Eesti talendid ja muusikaettevõtjad on valmis rahvusvahelisi samme tegema, on vajalik kontaktvõrgustik juba potentsiaalselt olemas ja aitamas. Siin tuleb kasuks EMEE liikmelisus ja pakutavad võimalused, nt delegatsioonid Euroopa-välistele turgudele koos teiste Euroopa partneritega, mis meile endile üle jõu käiksid. Tulemuste mõõtmine ja mõtestamine Kuna eksport on justkui selgelt majandustulemustele orienteeritud tegevus, peaks tulemuste mõõtmine olema vähemasti teoorias lihtne. Ometi see nii ei ole. Esiteks tuleb eristada valdkonna, üksiku ettevõtte ja arendusorganisatsiooni tasandeid. Muusikat ekspordivad konkreetsed loovisikud, kollektiivid ja ettevõtted. Nende tulemusi kokku liites võiksime saada valdkonna tasandi ülevaate. Muusikaekspordi arendamise tulemuslikkuse hindamine on aga seotud vastavate asutuste, Eestis peamiselt Music Estonia ning ka erinevate programmide tulemusnäitajatega. Siin kerkib kaks olulist probleemi: 8  puudulikud andmed ning edu põhjuste omistamise probleem. EKI on loomemajanduse kaardistustes hinnanud nii 2015. kui ka 2019. aastal muusikavaldkonna n-ö tuumikalade eksprodituludeks ca  3,9 mln eurot, kuid möönab, et andmed on puudulikud. 9  Enamik muusikaettevõtteid ei erista oma majandusaasta aruandes ekspordi müügitulu osakaalu ja seega puudub täpsem ülevaade. Selle andmelünga täitmine üksikandmete käsitsi kogumise kaudu oleks ebapraktiliselt töömahukas. Agregeeritud andmete pealt trendide hindamine oleks huvitav tegevus, kuid muusikaturg on liiga muutlik ja suuresti meist sõltumatu, et võimaldaks kõikumisi üldse mõistlikult seletada ja nende pinnalt mingeid otsuseid teha. Informatiivsem võiks olla hetkel edukate artistide ja ettevõtete tegevuse ja tulemuste juhtumianalüüs. Näiteks võib tuvastada, et need Eesti artistid, kelle tegutsemist on varasematel aastatel toetatud riiklikest fondidest, tõstavad tasapisi oma esinemistasu, kui on tekkinud regulaarsem rahvusvaheline huvi. See ei ütle meile, kui palju on eesti muusikaekspordi tulu aastas, kuid aitab mõista, millised praktikad toimivad ja see on arenduse seisukohast märksa väärtuslikum teadmine.  Teine ja keerulisem probleem on seotud edu põhjuste analüüsiga. Isegi konkreetsete artistide ja ettevõtete edukus on paljude pikema perioodi vältel mõju avaldanud faktorite läbipõimunud tulemus ja pole mingit kontseptuaalset meetodit, mis võimaldaks väita, et näiteks arendusorganisatsiooni konkreetne tegevus või mõnest fondist saadud toetus oli just see, mis viis sihile. Seega ei saa ME enda tegevuse tulemuslikkust otse hinnata valdkonna tasandi tulemuste kaudu ega isegi nende ettevõtete kaudu, kes ME tegevusest konkreetselt teatud aastal osa võtsid. Tulemuste avaldumine võib võtta aastaid või võivad need tulemata jääda meist täiesti mitteolenevatel põhjustel. See ei tähenda, et tehtud tegevused ja kulutatud toetusraha on raisatud. Kõige kasulikum viis arendustegevuste tulemusi hinnata on koguda otsest tagasisidet kasusaajatelt, kuid ka seal on probleemiks positiivse mõju potentsiaalselt pikk peiteaeg. Selle probleemi ees on kõik Euroopa muusikaekspordi organisatsioonid ning häid lahendusi pole keegi välja mõelnud. Samuti ei ole see muusikaekspordi ega üldiselt ekspordiarenduse spetsiifiline probleem, vaid vaevab igasuguse kompleksse arendustegevuse hindamist.  Majanduslik ja kultuuriline mõju Muusika- nagu ka laiemalt loomeettevõtlusel on selge, ehkki piiratud majanduslik mõõde. Eesti majanduse tunniseierit meie oma eksporditegevusega ei liiguta, aga sekundi oma ehk küll. Iga välismaalt teenitud tulu aitab arendada ja toimimas hoida Eesti muusikavaldkonda. Vaatamata vabakutseliste ja mikroettevõtete ning muutlike töösuhete suurele osakaalule ja kõrgele ebakindluse määrale, loob ka muusikaettevõtlus töökohti ning lisandväärtust. Siiski võib väita, et majanduslikust mõõtmest olulisem on kultuuriline dividend, mida genereerib hästi toimiv ja rahvusvaheliselt edukas Eesti muusikaettevõtlus, luues ja toetades muusikalist mitmekesisust Eestis. Iseäranis nišiartistid saavad küpsemaks tänu võimalustele esineda laiema publiku ees, kui meie oma piiratud lavade hulk seda võimaldab. Samuti on võimalus kirjutada ja kuulda oma teoseid rahvusvaheliste kollektiivide ettekandes meie heliloojatele asendamatu loomingulise arengu alus.   Sellisele kultuuriliste ja majanduslike väärtuste põimumisele on meil endiselt raske muusikapoliitilist lähenemist leida. See eeldaks, et eesmärgistame ka muusikaettevõtluse arendamist läbi mitmemõõtmeliste tulemusnäidikute, millest osad on majanduslikud, osad kultuurilised. Selleks peame selja taha jätma meie muusikapoliitika diskursust endiselt mõjutavad aegunud selgitused muusikaväljast kui rangelt binaarsest süsteemist, mis eristab igavesti väärtuslikku kõrgkultuuri ja ainiti kasumile orienteeritud ​​meelelahutustööstust nagu õli ja vett.. Päris elus on nüansse rohkem ja äärmuste vahel laiub kultuuriliselt liigirikas alusmets, mille asukad kombineerivad oma komplekssete eesmärkide elluviimiseks riiklikke toetusi, turult teenitud müügitulu ja omaenda loovust, oskusi ja energiat.  Positiivsed saavutused ME viimase kümnendi strateegilisematest saavutustest toon välja järgmised. Esiteks on ME suutnud rajada muusikaettevõtjate ja professionaalsete vabakutseliste kogukonna, mis suudab luua juba kogenud tegijatele vajaliku küünarnukitunde ja noortele usutava perspektiivi, et muusikaettevõtlus väikeses riigis nagu Eesti pole ulm, vaid päriselt olemas. Teiseks näeme uut põlvkonda professionaalseid tegijaid, kelle arengut on muuhulgas toetanud ME väljatöötatud programmide portfell. Olgu teiste seas värskelt aasta muusikamänedžeri tiitli pälvinud Marili Jõgi või eelmisel aastal aasta muusikaettevõtteks pärjatud FAAR Musicu tegevjuht Kertu Mägar, kes alustas ME INTRO programmist. Kolmandaks, sümbioosis TMWga on välja arendatud märkimisväärne rahvusvaheline võrgustik, mis on aidanud kümnetel Eesti artistidel ja muusikaettevõtjatel teha edusamme ekspordi suunal. Neljandaks, MEst on saanud võimekas valdkonna koondaja ja eestkõneleja nii kriisi kui ka muudel aegadel. Viiendaks on ME aktiivselt töötanud selle nimel, et parandada muusikavaldkonna andmelünka. Olen sellesse panuse andnud “Eesti ühiskonna kulutused muusikale” aruandeid koostades. 10  Lõpetuseks on MEst saanud usaldusväärne rahvusvaheline koostööpartner. Tänu sellele moodustab koostööprojektide osakaal ME eelarvest suurema osa kui enamikul sarnastel organisatsioonidel Euroopas. Aktiivse võrgustikuliikmena 11  panustab ME ka Euroopa tasandil poliitika ja võimaluste kujundamisse. See võib kõlada õõnsalt, kuid võin omast kogemusest kinnitada, et nende võrgustike tegevusel on reaalne mõju ja tulemused, millest võidavad ka Eesti artistid ja ettevõtjad. Väljakutsed Kärbete ajal tundub ehk sobimatu rõhutada, et rohkem on tarvis investeerida, kuid küllap pöörab majandus ühel hetkel taas tõusule ning ka kultuuripoliitikas saabuvad paremad ajad. Kunagi küsis üks ärikonsultant, et miks me ei mõtle suurelt, ei tee nagu Lõuna-Koreas, kus riik on muusika- ja filmitööstusse aastakümneid märkimisväärselt investeerinud. Ma arvan, et on mitmeid põhjusi, miks me nii ei tee, ei suuda ega tegelikult tahagi teha. Samas on selge, et praegused investeeringud ja toetused rahvusvahelistumisse ja ekspordiarendusse on väga piiratud. “Eesti kultuur maailmas” programmi eelarve on väga väike ning praegu kärbitakse veelgi. 12  Loomemajanduse eelarve rida on kultuurieelarves 1,8 mln eurot. 13  Tõsi, see ei sisalda valdkondlike arenduskeskuste, sh ME, tegevustoetusi 14  ja palju muud, mis peitub pigem valdkondlike poliitikate ridadel. Näpuotsaga kulkast projektitoetusi ning EAÜ ja ME koostöös ühine eksporditoetuste fond, mille maht on sel aastal 45 000 eurot.  Niivõrd piiratud investeeringute tingimustes tõepoolest “Lõuna-Koread ei tee” ja meie ootused tulemustele peavad olema võrdväärselt realistlikud. Kriisi möödudes tuleks analüüsida seniste tegevuste valguses, kuhu raha suunata, et see saavutaks suurima mõju. Positiivne on, et isegi kärbete tingimustes suurendatakse Loov Euroopa projektide omafinantseeringu toetusmeedet. See on üks vähene instrument, mis on otseselt seotud uute välisrahade saamisega ja selleks on meil järjest rohkem jõudu. Kokkuvõtteks Muusikaettevõtluse arendamine on põlvkondade pikkune projekt ja esimese kümne või – kui TMW algusaega arvesse võtta, siis – 15 aasta tulemustega võib rahule jääda. On edulugusid artistide seas, näiteks hetkel Puuluubi ja Duo Ruudu aktiivne tuuritamine. On positiivseid märke muusikaettevõtluse uue põlvkonna tegijate pealekasvust, tasub vaid külastada EMEA galat, et seda näha. Kuid palju on veel teha. Peaasi, et mõtleme strateegiliselt, pika perspektiiviga ja väldime liigset kärsitust.  1 European Music Exporters Exchange on 2018. aastal asutatud, kuid mitteformaalselt palju kauem tegutsenud võrgustik, millel on praegu 33 liiget 29 Euroopa riigist.  2 Vt Näiteks intervjuu Ave Tölptiga: “Kümme aastat Music Estoniat”, Sirp 23. VIII 2024. 3 EMAKi asutajad olid EIL, EHL, EMTA, EMIK, EKÜ, Eesti Jazzliit, Eesti Pärimusmuusika Keskus, EAÜ ja selle all toimetav Eesti Muusika Eksport MTÜ ning samal aastal asutatud TMWga seotud MTÜ Muusikasuhtlus. 4 EMAKi varajastest tegemistest saab hea ülevaate intervjuust Marje Lohuaruga: “Eesti Muusika Arenduskeskus keskendub ekspordile”, Sirp 17. VI 2011.  5 Music Estonia põhikiri, mis on tänaseks muudetud.  6 Siin ei maksa segamini ajada muusika- ja muusikatehnoloogia ettevõtlust. Viimasel võib olla sarnane kasvupotentsiaal nagu igal idufirmal. 7 Rohkem infot Music Estonia Live ja Music Estonia Managers kohta kodulehel musicestonia.eu . 8 Käsitlen neid veidi pikemalt EMEE aruandes “Music export development in Europe (vol 1)” (leitav veebist pealkirjaga “Developing Music Export in Europe I”). 9 EKI (2022). “Eesti loomemajanduse olukorra uuring ja kaardistus”, 2021, pt 13. Muusika, lk 39 (leitav ka veebis). 10 Viimane värskendus, mis katab aastaid 2018–2023, on leitav ME kodulehelt musicestonia.eu : “Muusikaturu andmed”.  11 ME on hetkel liige 6 rahvusvahelises võrgustikus.  12 Kultuuriministeerium (14. X 2024): “Toetusmeetmed kultuuri rahvusvahelistumise edendamiseks muutuvad” (leitav veebis). 13 Kultuuriministri 2024. aasta eelarve käskkiri. LISA 1: “Kultuuriministeeriumi valitsemisala 2024. a eelarve programmide ja asutuste lõikes” (leitav veebis). 14 See on viimased aastad püsinud 105 000 € peal ning saab näha, kuidas näeb välja 2025. aasta kärpe-eelarve.

Hetk kontserdilt. FOTO TÕIV JÕUL Pärnu Linnaorkestri hooaja avakontsert “Aavik & Brahmsi kolmas” 18. septembril Pärnu kontserdimajas. Kavas: Arvo Pärdi “Kollaaž teemal B-A-C-H”, J. S. Bachi kontsert d-moll BWV 1052 (klaveril Irina Zahharenkova), J. Brahmsi sümfoonia nr 3 F-duur op . 90. Dirigent Henri Christofer Aavik, kontsertmeister Egert Leinsaar. Pärnu linnaorkestri alanud 31. hooaeg lubab tulla põnev ja mitmekülgne, pakkudes taas muusikaelamusi laiale publikuringile. Vahetult enne avakontserdi algust oli saalis tunda meeldivalt arvuka ja vanuseliselt mitmekesise publiku elevust. Rõõm oli märgata kuulajate seas ka lapsi. Kuigi kontserdi pealkiri viitab Brahmsi sümfooniale kui kava raskuspunktile, kinkis ka kontserdi esimene pool põnevaid kuulamishetki ja üllatas teoste omapärase tõlgendusega. Arvo Pärdi “Kollaaži” detailselt viimistletud ettekandes sai imetleda orkestri meisterlikkust säilitada kõla selgus ka kõige pingelisemates atonaalsetes ja klastrilikes kohtades. Dirigendi täpsel juhatamisel olid neis välja toodud polüfoonilised liinid ja motiivid, mis tänu detailirohkusele hoidsid kriisilikku rahutust väljendavas muusikas helikoe korrastatuna . Tulemuseks sündis interpretatsioon, milles kaks helimaailma olid küll vastandatud, kuid ilma hingelõhestava konfliktita, kaunilt oli kõlama pandud ka atonaalsus. Viimane tähelepanek on aga muidugi subjektiivne ega pruugi ühtida teiste kuulajate tajuga. Järgmises, Bachi d-moll   kontserdis soleeris orkestri ees pianist Irina Zahharenkova, kellel oli teosest väga tugev, omapärane ja julge visioon ning kellele järgnedes näitasid orkester ja dirigent head paindlikkust ja kuulamisoskust. Orkestril õnnestus tervikuks sulanduda loomulikult ja toetada soleeriva partii muusikalisi arenguid. Tänu klaveri rikkalikele dünaamilistele ja mikrodünaamilistele võimalustele ning pedaali julge ja võluva lisamisega vabanes see barokiajastu teos arvatavasti nii mõnelgi kuulajal  eelnevalt p rogrammeeritud ettekujutusest, kuidas see teos võiks kõlada, ja viis fantaasia hoopis uutele radadele.   Nii tekitas siinkirjutajal kontserdi kolmanda osa ( Allegro ) jõulisus ja muusika tihedus ootamatult assotsiooni Wagneri “Valküüride lennuga”, kuid Bachi teoses jo onistus välja justkui keerubite lend – niivõrd intensiivne ja samas pisut looritatud ning ebamaine tundus orkestri ja solisti koosmäng. Kuigi Brahmsi 3. sümfoonia ei kõlanud oma äärmistes osades (I Allegro con brio  ja IV Allegro ) Pärnu Linnaorkestri esituses nii pööraselt hoogsalt kui Berliini filharmoonikutel või Clevelandi orkestril, andis Brahmsi sümfooniaga elavas ettekandes kohtumine nii orkestrile kui ka publikule võimalu se  tajuda selle muusika erilist mõju. Brahmsi 3. sümfoonia eripäraks on klassikalise vormi ühendamine romantiliste väljendusvahenditega, lüürilisus, harmooniline keerukus ja filosoofiline sügavus. Orkestril õnnestus luua peeni dünaamilisi kontraste, esitades lüürilist muusikat peaaegu kammerlikult, kui ka välja tuues võimsaid  forte -passaaže. Hästi tulid välja keerulised rütmimustrid ja Brahmsi muusikale iseloomulikud sünkoobid, kaunid soolorepliigid rikastasid tervikut tämbrilise värvikkusega. Võibolla oleks tahtnud sel jahedal sügisõhtul tunda muusikas veel rohkem con brio ’t , kuid Brahms otsustas lõpetada oma sümfoonia ilma suurejoonelise triumfeeriva finaalita, jättes kuulaja vaiksesse mõtisklusse. Taoline sümfoonia lõpp oligi klassikalises traditsioonis ebatavaline ja muutus eeskujuks hilisematele romantikutele. Enne kui publik oma mõtiskluste ulmast ärkas ja aplodeerima hakkas, kuulsin enda selja tagant: “Kui ilus!”. * Hooaja avakontserdiga jätkus 2015. aastal alguse saanud “Meistriteoste” sari. Juba 5. detsembril on advendikontsert “Mozart & pühademuusika” (solistid M. Listra ja R. Raalik, dirigent H. C. Aavik), 24. aprilli kontserdil “Murdvee & Beethoveni seitsmes” kõlab ka Mozarti flöödikontsert nr 2 (solist M. E. Vürst). Hooaja lõppkontserdil “Hans Christian Aavik & Sibelius” 13. mail esitatakse Sibeliuse viiulikontsert d-moll, Tubina sümfoonia nr 7 ( dirigent H. C. Aavik) ning Madli Marje Gildemannilt tellitud uudisteos. Algab ka uus, interaktiivne hariduslik sari “Kuulamise kunst” (14. II “Reigo Ahven & rütmid”), mis on suunatud eelkõige põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastele. Koolirühmad on jätkuvalt oodatud proovidesse, tutvuma orkestri tööga. Kõige pisematele kuulajatele on suunatud Ingrid Jasmini lavastatud Riivo Jõgi orkestriseadetega kontsert-etendus “Minu esimene kontsert” (25. I). Üks nutikaid võtteid panna publik aktiivselt orkestri tegevusele kaasa elama on traditsiooniliseks saanud “Soovikontsert”: 15. märtsil esitatakse valik 13. detsembriks saadetud soovilugudest. Erilisi muusikaelamusi pakuvad ka Kristjan Randalu autorikontsert (21. I), Piret Rips-Laulu 60 aasta juubelikontsert “Laulu pidu” (11. I) ning “NOЁP & Pärnu päev” (5. IV). Põnevat ja muljeterohket hooaega!

Monika Mattieseni teose "Ariadne aus Neanderthal" esitus, esiplaanil spetsiaalselt ehitatud hübriidinstrument. FOTO MARINA HIRV 30. oktoobrist kuni 3. novembrini toimus nüüdismuusika festival “AFEKT”, teemaks muusikateater. Festivali kodulehel oli öeldud: ““AFEKT 2024” keskendub transmediaalsusele kaasaegses kompositsioonis. Fookuses on muusikateatriga seonduv mitmekihilisus.” Keskendun siin Tallinna kavale, kust kahjuks jäid kuulamata kontserdid “Sumin”, “Lein, iha, mängud, sädemed”, samuti jäi välja Tartu programm. Enne huvitavaid kontserte ja festivale on ikka sees väike elevuse surin. Muusikafestival, kus esitatakse nüüdismuusikat ja elavate eesti heliloojate teoseid on nagu kink kaugelt maalt või otse taevast. See tekitab elevust, rõõmu ja pakub naudingut veel pikalt peale avamishetke. Et nüüdismuusika festivali korraldamine ette on võetud, tuleb kohe öelda “palun veel-veel-veel!”. Tundub, et see on selline mitmepoolne kink, mis pakub võimalusi kõigile asjaosalistele. Ja ma palun veel võimalusi heliloojatele, interpreetidele, korraldajatele ja eelkõige publikule. Festivali soov oli vaadelda muusikateatriga seonduvat mitmekihilisust. Leian, et valitud oli keerukas teema. Interdistsiplinaarsuse ja transmediaalsuse taotlemisest on saanud teatav praeguse aja märk, samas on need tänapäeval lihtsalt popid sõnad ning tuleb näha vaeva, et nende kasutamine sisulist lisaväärtust juurde pakuks. Valitud teema on eelkõige keerukas, sest tõstab osad teosed esile ning lükkab teisi kõrvale. Seetõttu võib teema hoopis vähendada kava mitmekesisust ja mitmekihilisust. Muusikateatri teema võib tekitada ka konnotatsioone, mida esitajad ja heliloojad hoopiski pole soovinud. Näiteks mõne teose puhul, mis ei olnud üldse teemaga seotud, võib hakata kuulaja otsima muusikateatri elemente (kasvõi interpreedi esitusstiilis tuvastama mingit teatraalsust, mida seal tegelikult pole). Oluline on veel, et kuivõrd igasugust transmediaalsust võib pidada nüüdismuusika pärisosaks, siis ei saa ma täpselt aru, miks seda on vaja üldse esile tõsta. Esimesena külastasin EMTA heliloomingu ja muusikatehnoloogia tudengite kontsert-performance’i “PULSS”. Tudengite teos mõtistkles inimese olemuse üle, mis rüvetab nii ennast kui kõike ümbritsevat. Mis siis saaks, kui me mõistaks, et inimene ise on tagurpidi keeratud puu, teisisõnu loodu, mitte looja? Tekst tsiteeris piiblit, manitsedes inimest ennast rüvetamast, lõpetades performance ’i piiblisalmidega: “Ei ole head puud, mis kannaks halba vilja, ega jälle halba puud, mis kannaks head vilja.” Teosele andsid jõudu kontrastid interpreetide esitatud õõvastavalt rõõmsate lõikude ja inimese südametunnistusele kriipiva audiovisuaali vahel. Ühelt poolt noomis kontsert otseselt kuulajat ja teisalt pakkus inimkonna peegeldust, mis tundub lämmatavat nii enese kui ümbritseva pulssi. Elis Hallik ja Clement Power ERSO ees. FOTO MARINA HIRV “AFEKTi” tähtsündmuseks on ERSO kontsert, mis oli seekord pealkirjastatud esiettekandele tulnud Elis Halliku sümfoonia “Phos” järgi. Esiettekandele tulid veel Catherine Millikeni “Ediacaran Fields” ning Monika Mattieseni “Ariadne aus Neanderthal”. Ettekandeid dirigeeris Clement Power. Alustan Elis Halliku sümfooniast “Phos”. Helilooja ise on kirjutanud, et sümfoonia pealkiri, kreekakeelne sõna phos , viitab nii füüsilisele kui ka vaimsele valgusele. Tundub, et valgus on viimasel ajal eesti heliloojate südames, hiljuti kanti ette Helena Tulve teos “Vers l’autre clarté”, hiljuti esietendus Alisson Kruusmaa ballett “Valgus maailma lõpust”. Eks ole valgus ja kosmos, lootus ja taevas üldinimlikud igatsused. Kummastust tekitas annotatsioonis olev kommentaar, et sümfoonia on suurvorm, mis võimaldab süveneda sügavamatesse teemadesse. Ehk olen valesti aru saanud, aga leian, et ei vorm ega koosseis pane piiri sellele, kui sügavasisuline teos saab olla. Üks väike takt võib anda väga sügavat mõtteainet, aga muidugi mõistan, et suurvorm võimaldab heliloojal vedada pikemaid liine. Arvan, et see on vajalik diskussiooniteema muusikas ja tahan märkida, et see, kuidas muusikast räägitakse, on tähtis. Sümfoonia kirjutamiseks peab olema võimekas ja kindlasti ka juba suuremate kogemustega helilooja. See pani mind mõtlema, et sooviks kuulda veel paljude võimekate heliloojate sümfooniad, kellele tellimuse esitamine on  long-overdue või “tähtaja ületanud”? Halliku sümfoonia ettekandele jõudmine oli nii rõõmustav hetk, sest tõi arusaama, et see on võimalik. Tundub kui utoopia, arvestades, et iga tellitud teos on Eestis õnnehetk. Aga kuivõrd teema on hetkel päevakorras, tahaks valju häälega paluda, et veel ja veel ja veel! Teos ise aina kasvas ja tõmbus tagasi kulmineerumata, seal oli jõulisi ja ärevaid kõlavärve, mida mul oli keeruline seostada valguse otsimisega, ent valgust võib iga kuulaja tajuda erinevalt. Monika Mattieseni muusikateatri teos “Ariadne aus Neanderthal” on viimane osa Hasso Krulli tekstidele põhinevast triloogiast. Teost esitas Ensemble Musikfabrik, teksti luges Mait Malmsten. “Ariadne aus Neanderthal” kujutab inimest katastroofi keskel, mil ei piisa enam nais- ja meeshingest, vaja on ürgsest neandertalihinge Ariadnet, kes inimese läbi maasügavuses peituva labürindi taas uuele elule juhiks. Inimkonna häving, katastroof, ürginimene, antiikjumalad, legendid, maa sügavus, tulevikumütoloogia, lõpuks Ariadne ja Dionysose pulm. Teose keskmes oli tagasisidesüsteemiga skulpturaalne hübriidinstrument, mille prototüübiks olid kangasteljed (Ariadne telgedel kootakse uut elulõnga). Muusika ja teatraalsed elemendid mängisid omavahel, koos oli palju tekstilisi ja muusikalisi motiive, mis segunesid. Kõike oli väga palju ja see iseenesest andis edasi kaost ning katastroofilisust, samas mattus palju muusikalist materjali selle alla. Millikeni “Ediacaran Fields” on inspiratsiooni saanud ediacara ajastust, mil elu Maal hõivasid vaid ainuraksed. Selle kivimeid on üle maailma leida paaris paigas, neist üks on Eesti ja Läänemeri. Publikul lasti teose ajal teatud hetkedel enne välja jagatud kive kokku lüüa, see kujund mängis võimsalt kokku esituspaigaga. Einike Leppiku "Essential Fears", esiplaanil Annabel Soode. FOTO MARINA HIRV Kontserdil “Isiklikud lood” tuli esiettekandele Fabrio Nastari kammerooper “A Student’s Tale” ning Einike Leppiku multimeediateos “Essential Fears”. Esitasid ansambel L’Arsenale, sopran Annabel Soode, akordionist Momir Novaković. Leppiku teose lähtekohad olid autori uppumislähedane kogemus lapsepõlvest, mistõttu ta õppis vett usaldama alles 28-aastaselt, ning Aleksander Suur, kelle soov oli juua surematuks tegevat vett. Ühendavaks motiiviks oli nii elu andev kui elu võttev vesi ning surmahirm. Fabrizio Nastari kammerooper oli nauditav metatekst tema akadeemilisest õppeteekonnast doktorantuuris. Ühelt poolt oli tegu komöödialiku ja humoorika retrospektiga (vihjates isegi, et ehk on kõnealuse teose valmimisel kasutad ChatGPT abi), teisalt sisaldas mitmeid dramaatilisi katkeid. Võib täheldada, et õpilase (stereotüübile) ongi omane teatav äärmuslik dramaatilisus ja teisalt vabastav ironiseerimine, mistõttu võiks pigem meeleolu kõikumist pidada teose tugevuseks. Mõlema teose täht oli Annabel Soode, kes võlus oma hääle, lavalise oleku ja julgusega. Isiklik mõõde tundus olevat üldse selle festivali läbiv motiiv, kuivõrd enamik kontserte olid ruumiliselt ja koosseisult kammerlikud ning sisult isiklikud. Samas võib näha, et mitmed teosed vaatasid üldinimlike teemade poole, millele võib omistada nii üldistust kui ka vastupidiselt äärmist isiklikkust. Jätkuvalt on heliloojate hingel keskkond, lootus ja hirm. Eesti nüüdismuusika on nagu meie südametunnistus, ta on aus ja karm, vahel nii aus, et teeb haiget. Võibolla seetõttu näringi ma tähti, sest kui miski koputab su südametunnistusele, siis ei saa ta sulle valetada. Seekord ma ehk tundsin vähem ausust. Mis puutub festivali teemasse, siis jään oma arvamuse juurde, et neid teoseid, kus festivali teema lisaväärtust pakkus oli pigem vähe ja see tekitas minus kui kuulajas/vaatajas küsimusi. Mulle jääb kummitama, et kui palju ja kuidas siis soovitakse muusikas süveneda kihtidesse ja sügavusse? Aga nagu lugesite, on põhiline sõnum: veel, veel ja veel!

Elo Selirand, “Kromaatilise kandle sõge lugu Els Roode mälestuste põhjal”. Eesti Kandleliit, 2024, 176 lk. Toimetaja Marika Mikli, kujundus, illustratsioonid ja küljendus Veiko Tammjärv. See ei ole raamat Els Roodest, eesti kromaatilise kandle emast, vaid see on raamat sellest, kuidas see instrument üldse leiutati ja kuidas Els Roode aastakümnete pikkuse töö tulemusena sai sellest pillist lõpuks ka Eestis muusikakõrgkooli vääriline instrument, samuti sellest, mis on üldse selle pilli omapära ja fenomen ning miks kõik see töö ja vaev vajalik oli. Nagu pealkirjas juba nimetatud, on lugu sõge, et mitte öelda pöörane. See pole mitte pelgalt pilk ühe omapärase instrumendi hingeellu, vaid eeskätt äraspidisesse nõukogude aega, mis paradoksaalsel moel selle pilli küll sünnitas, aga sellele siis ka piirangud ja folkloori raamid ümber sättis, soovimata taidlusest kaugemale liikuda, samuti vaade inimeste omavahelistesse, nii meeldivaisse ja üksteist toetavaisse suhetesse, kus aga ka vastutöötajad on kenasti nimepidi ära toodud. Saab selgeks, kui suur roll võib olla ühel inimesel ja kuidas kõnealune persoon endale võetud koorma lõpuks eesmärgini vedas – Els Roode sihikindluseta oleks praegune eesti professionaalne muusika ühe pilli võrra vaesem. Seega lähiajalooline dokumentaaldraama. Autoril on loo vormimiseks olnud ka oma stiil. Lihtlauseline. Rõhutatult. Võimalik, et toonitada peategelase nurgelist, paindumatut iseloomu. Aga jutustamise laad on samal ajal ka muhedalt muigveline – seegi oli Els Roodele omane joon, ehk vajalik selleks, et oma võimatu missiooniga mitte hulluks minna; sealsamas on tsiteeritud tema halastamatuid arvamusi teele kaikaid loopinuile – ega need meeldivad ole ... Nõnda ei ole see raamat mõeldud üksnes kandlemängijate kitsukesele tsunftile, vaid võiks pakkuda huvi ja sissevaadet ka laiemale lugejaskonnale. Seda toetab ka raamatu laad, mis, olles küll viidetega varustatud ja seega tuginedes kontrollitavatele allikatele, on autoril kirja pandud belletristlikult ja mitte teaduskeele kantseliidis – kiidusõnad kirjutajale. Teksti kõrvale on toredasti paigutatud fotosid ja dokumente, mida on pigem vähe kui liiast, samuti on siia-sinna poetanud tillukesi illustratsioonikesi, mis annavad kogu sellele kooslusele mängulisema aktsendi – aitäh kujundajale. Peale selle on see moodsa aja raamat rohkem kui paberkandja, kuna teksti kõrvale pistetud QR-koodide abil saab avada muusikanäiteid, saateid, kroonikaid jmt – tänusõnad koostajale.

Eesti Vabariigi aastapäeva aktus Stockholmi Kontserdimajas 1970. Pildil pianist Hilma Nerep, koorijuht ja muusikaajakirjanik Harri Kiisk, laulja Koidu Ventser, koorijuht Lembti Leetma, pianist Hilja Saarne ja tšellist Guido Vecchi. FOTO ROOTSI EESTLASTE LIIDU FOND 1944. aasta suurest põgenemisest läände möödus sel sügisel 80 aastat. Üle Läänemere lahkus ligi 80 000 eestlast, neist Rootsi umbes 30 000. Need arvud on umbkaudsed, kuid tänavu augustis avati andmebaas, mis viib need arvud kokku konkreetsete isikutega. Kuigi põgenenute hulgad on siiski loendatavad pigem suurusjärkudes kui kümnetes või sadades, võib kindalt öelda, et selle märkimisväärse hulga eestlaste jaoks oli risk minna merele parema perspektiiviga, kui jääda Nõukogude Liidu okupeeritud Eestisse. Lahkujate hulgas oli ka professionaalseid muusikuid, kellest enamikku Kodu-Eestisse jäänud või siin peale kasvanud põlvkonnad ei tunne, kuigi just nemad on võõrsil hoidnud eesti kultuuri järjepidevust. Siinne sissevaade rootsieestlastest muusikute tegevusse annab vaid aimduse nende kultuurielu rikkusest ja väärib põhjalikumat avamist.   Eksiilis tegutsenud eesti muusikutest teatakse Käbi Lareteid, Eduard Tubinat ja Roman Toid, kuid tegelikult lahkus läände ligi kaks kolmandikku professionaalsetest muusikutest, see tähendab neist, kes 1944. aastaks olid saanud erialase kõrghariduse ja end muusikaskeenel kehtestanud – neid oli muusikateadlase Avo Hirvesoo hinnangul ligi 440. Eesti muusikaelu Nõukogude Liidus kõhetus vähemalt muusikute arvu poolest järgmiseks kümmekonnaks aastaks, kuid Eesti Vabariigis välja kujunenud muusikakultuur ei katkenud, vaid jätkus diasporaa-kogukondades.   Suurpõgenemise 80. aastapäeva valguses on igati paslik koondada tähelepanu pagulasmuusikute tegevusele, mis kulges paralleelselt ja samuti kitsastes tingimustes ning jäi isamaal ligi viieks kümnendiks raudse eesriide varju. Siiski tegutseti ideoloogiliselt vabas ühiskonnas, mis võimaldas  endas edasi kanda eiseseisvusaegset vaimsust. Praeguseks on paljud võtmeisikud küll surnud, kuid mälestused neist elavad edasi nii väliseesti kultuurimälus kui ka arhiiviallikates. Peatun siin eelkõige Rootsi põgenenud pianistidel, sest esiteks oli 1944. aastaks just klaverieriala lõpetanuid kõige rohkem ning teiseks on just Rootsist, eelkõige Stockholmist, kujunenud väliseestlaste üks vilka kultuurielu keskusi.   Võimalused, kuidas ja millal üle mere põgeneda, olid sageli juhuslikud, eelis oli saarte ja Lääne-Eesti elanikel. Paljudel juhtpoliitilikutel oli aga siiski aimdus, kuidas sõjasündmused kulgevad, välismaal elanud eestlased aitasid põgenemist ette valmistada ning olid jätnud korraldused, kuidas laevade ja paatidega üleminekut korraldada. Stockholmist juhiseid jaganud ja Eestisse paate-laevu saatnud Eesti Abistamisorganisatsioon (Estniska Hjälporganisation) oli rõhutanud, et üle mere minnes tuleb kaasa võtta vaimuvara. Kõike muud saab kohapealt, aga eestikeelset kirjandust ja eesti noodikogu Rootsis lihtsalt ei ole. Tegelikult oli põgenemine kavandatust kaootilisem – paadid-laevad kuhjati reisijatega üle ja mõnelgi juhul tuli kaasa võetud varandus üle parda visata, et koormat kergendada. Eesti heliloojate nootide puudumisest sai peagi probleem, sest juba pagulaslaagrites tekkis nende järele nõudlus.   Kiiruga põgenenute esimene peatuspaik oli karantiinilaager. Kui Saksamaa pagulaslaagrid olid põgenikest tulvil mitu aastat, siis Rootsi laagrid olid juba mõne kuu pärast tühjad – inimesed liikusid kiirelt edasi tööturule. Põgenikelaagrid olidki ajutine peatuspaik, ent eestlased hakkasid juba seal asutama oma koore, välja andma  eestikeelset ajalehte, isegi oma lasteaedu ja ravikabinette – kiire organiseerumine lõi hea aluse hilisemale süsteemsele tegevusele. Rootsieestlaste puhul on täheldatud isegi üleorganiseerumist: tippajal ehk 1940ndate lõpuaastail oli Rootsis 400-500 eestlaste ühingut, seltsi või muud organisatsiooni. Rootsi põgenenud kirjanik Bernard Kangro on öelnud tabavalt, et organisatsioon on rahvusliku elu selgroog ja selle kanda jääb eneseteostuse koorem. Kuigi nendest mitmesajast organisatsioonist enamik olid asjaarmastajalikud, oli eestlus neisse justkui sisse kodeeritud.   Rootsi pagenud professionaalsete kultuuritegelaste erialast tegevust võõrsil iseloomustab samuti korrastatus. Muusikud koondati ühes tantsijate ja kirjanikega Saltsjöbadeni laagrisse, kus nad elasid ja harjutasid koos. Sealt suunati nad esinema teistesse pagulaslaagritesse ning kuigi olukord oli veidi kammitsetud, tõi see kaasa teatava loomingulisuse: pandi kokku muusika, tantsu ja kirjanduse põimikud ning esineti koosseisudes, mis tavatingimustes poleks ilmselt tekkinud. Kuigi segakavaga kontserte anti omariikluse ajal Eestiski, liideti eri kunstialade inimesi  laagris rohkem. Täispikk instrumentaalmuusika kontsert võinukski sõjameeleoludes mõjuda liiga tõsiselt, helikunsti, tantsu ja sõnalise osa sidumine pakkus aga vaheldust ja lohutust.   Üks selline organisatsioon, mis pakkus ja korraldas muusikutele pagulaslaagrites esinemisvõimalusi, oli Hjälp Krigets Offer (eesti keeles Aidake sõjaohvreid). Just see organisatsioon koostas kavad, kes, kus ja millal esinevad. Plaanid, millistes laagrites peatuda ja kuidas nende vahel liikuda, olid tehtud minuti täpsusega ja ka transport oli neisse sisse kirjutatud. Halvema ühendusega laagrite vahel kasutati isegi hobusõidukeid, ning needki olid kummalisel kombel graafikus ajaliselt väga täpselt kirjas. Esinejate rühmi nimetati meelelahutuspatrulliks, kuigi võiks arvata, et professionaalide esinemine pakkus traumeeriva põgenemise üle elanud eestlastele midagi meelelahutusest enamat. 1936. aastal Tallinna konservatooriumi lõpetanud pianist Hilja Saarne (1911–2001) esines koos viiuldaja Zelia Uhke-Aumere ja kirikuõpetaja Rein Uhkega ühes sellises patrullis 1944. aasta viimasel ja 1945. aasta esimesel päeval. Seda koosseisu tundub lausa kohatu kutsuda meelelahutuslikuks, võiks arvata, et selline sümbioos pakkus publikule pigem hingehoidu. Põgenikest kultuuritegelased koondusid Flyko ( flyktingkonstnärerna  – eesti keeles pagulaskunstnikud) nime alla.   Ideaalis oleks pagulus laagriperioodiga lõppenud – loodeti, et mõne nädala või kuu pärast saab Eestisse naasta –, tegelikkuses kujunes pagulusest peaaegu 50-aastane periood. Professionaalsete muusikute seisukohast oli esialgu eelis neil, kel haridustee juba Eestis lõpetatud. Kuigi üleüldine hoiak põgenike suhtes oli Rootsis sõbralik, säilitas Rootsi Teises maailmasõjas neutraalsuse ja isegi tunnustas Nõukogude okupatsiooni, mistõttu välismaalastel ei lubatud esialgu jätkata õpinguid akadeemias. Teadlastele loodi riikliku rahastusega nii-öelda hädaabitööd – arhiivikohad, muusikutele oli selliseid ametikohti luua keerulisem, intellektuaalne ja stabiilne. noodikirjutaja töö leiti ainult Eduard Tubinale Drottningholmi lossiteatri juurde. Mõne aasta pärast siiski piirangud vähenesid, andes noorematele muusikutele võimaluse end kohalikes muusikaakadeemiates täiendada, ning kohalikest erialastest kontaktidest moodustus võrgustik. Eestlastest muusikuid toetasid Eesti Muusikute Ühing ja Noormuusikute Ühing, neist viimases alustas, kuid rootslaste parnassile jõudis Käbi Laretei. Laretei puhul võib edu põhjuseks siiski pidada ka muud, kui üksnes muusikalist andekust: perekonna soosiv taust, tema enda telekarjäär ja biograafiliste sugemetega raamatud võimendasid kindlasti tuntust, tänapäeval suhtutaks nendesse kõrvaltegevustesse ehk isegi kui teadlikku mainekujundusse.    Lisaks juba mainitud Hilja Saarnele oli Eestis õpingud lõpetanud pianistidest põgenenud Rootsi ka Helga Andreae-Malm (lõpetas konservatooriumi aastal 1935, juhendaja Sigrid Antropoff), Ene Paal ja Ellen Kraak-Paris Theodor Lemba ning Valentine Riives ja Nelli Parre Artur Lemba klaveriklassi eri lendudest. Neist jäid Rootsis tegevpianistiks ainult Hilja Saarne ja Valentine Riives. Esimene kolis 1952. aastal Göteborgi ja andis ligi sada kontserti duos Göteborgi sümfooniaorkestri esitšellisti Guido Vecchiga, teine oli aktiivne Stockholmis, andes loengkontserte. Ellen Kraak-Parisest on pagulasajakirjanduses ainult üks teade, kui ta esines metsosopran Koidula Ernits-Pappeliga Norrköpingis 1947. aastal. Tegu oli tema esimese iseseisva kontserdiga, kuid võõra riigi mitte kõige soosivamates oludes jäi see ka viimaseks. Mitmed pianistid tegutsesid õpetajatena – Ene Paal ja Nelli Parre elatasid end sellest täiesti ära, “püsiklientuuriks” olid just eestlastest õpilased.   Noorematest pianistidest ja Rootsis poliitiliste olude paranemisel õpinguid jätkanuist tasub mainida Hilma Nerep-Mossinit, Rea Kiiver-Dampfi, Krista Nieländerit, Lidia Makarovat. Kõik nad said väljundi eesti kogukonna üritustel, tegemata sellest väljaspool suuremat karjääri pianistidena. Makarova puhul tekkis eesti- ja rootsikeelses ajakirjanduses lausa suur skandaal. Ta oli pärit Venemaalt, kolinud õpingute pärast Tallinna, tudeerinud Theodor Lemba klassis ja sõja ajal põgenenud Rootsi, kuid isegi neli aastat pärast põgenemist pidas Nõukogude Liit tema järele jahti. Propagandalehed olid kirjutanud, et Makarovat hoitakse Rootsis vastu tema tahtmist, mis tegelikult ei vastanud muidugi tõele, ning eestlased asusid teda kaitsvale positsioonile.   Paraku oli kümmekond pianisti isegi eesti kogukonna jaoks liiga palju, et neile kõigile rakendust leida. Esinemisvõimalust pakkusid peamiselt Eesti Vabariigi aastapäeva aktused, kus pianist sai saata koore või esineda koorilaulude ja kõnede vahel soolo- või kammermuusikanumbritega. Mõni koor korraldasid ka iseseisvaid kontserte, kuid pianistile jagus sellistel segakavaga sündmustel heal juhul kümmekond lavaminutit. Ilmselgelt ei pakkunud nii napid võimalused rahuldust. Ehk just sellepärast otsisid näiteks Hilja Saarne ja Käbi Laretei võimalusi ka mujalt: Saarne sai Göteborgi esinduskammermuusikuks (riiklik kontserdiagentuur korraldas talle turneesid), samas jäi ta truuks ka eesti kogukonnale ja kaasas oma rootslastest ansamblikaaslasi eesti üritustele, Laretei nautis rahvusvahelist edu soolopianistina.   Miks jäid kümmekonnast pianistist aktiivseteks vaid üksikud? Üheks põhjuseks võib pidada seda, et eesti kogukond eeldas interpreedilt eesti muusika esitamist, uut muusikat aga ei kirjastatud. Eesti heliloojatest elasid Rootsis küll näiteks Eduard Tubin ja Juhan Aavik, kes olid paguluses loominguliselt viljakad. Tubin sattus aga skandaalide küüsi: juba 1959. aastast oli võimalik hakata Tallinnas turistiviisaga käima ning seda võimalust ta ka kasutas, aga väliseestlaste kogukond vaatas sellele viltu ja tõlgendas tema käike kui nõukogude okupatsiooni tunnustamist. Aavik oli olnud enne põgenemist Tallinna konservatooriumi rektor ning ilmselgelt ei oodanud teda Rootsis midagi samaväärset. Kuigi ta pettus Rootsi muusikaelu oludes, jätkas Aavik siiski muusikateavitusliku töö ja komponeerimisega. Tema ligi sajast Rootsis kirjutatud oopusest jõudsid publiku ette vähesed ja trükki üksikud. Pianistid pöördusid iseseisvusajast pärit repertuaari poole, kuid esimestel aastatel võõrsil oli noodimaterjali hankimisega probleeme. Tegutses küll mitu pagulaskirjastust ja neist üks suurim – Orto – avaldas ka noote, näiteks 1944. ja 1945. aastal mõned lauluraamatud. Nõudlust oli puhtpraktilistel põhjustel keeleõpikute ja sõnaraamatute järele, uute nootide kirjastamine oli ehk viimase järgu ülesanne. Nooditeksti taastati mälu järgi, kuid tihedafaktuurilise klaverimuusika puhul oli see üldjuhul liiga keerukas. Kui olud võimaldasid, hangiti noote Soome raamatukogudest, mis olid eesti heliloojate loominguga paremini varustatud.    1959. aastal kuulutati välja klaveripalade konkurss, sihtrühmaks pigem nooremad pianistid, kelle õpetusse loodeti sellega standardrepertuaarile väärtuslikku lisandust tuua. Ligi 40 palast ilmus kolm kogumikku: Eduard Tubina “Süit eesti karjaseviisidest”, Juhan Aaviku “Seitse pala klaverile” ja kogumik viie helilooja (Udo Kasemets, Kaljo Raid, Avo Sõmer, Lembit Avesson, Diana Krull) paladega. Kirjastajaks oli kontrabassimängija Ludvig Juhti muusikafond Ameerikas.   Kui esialgu oli eesti kultuurielu võõrsil eelkõige 1930. aastate iseseisva Eesti tavasid konserveeriv, siis 1970.-1980. aastatel muutus suund globaalseks. 1972. aastast hakati korraldama ülemaailmsete eestlaste festivali ESTO ning 1983. aastast rootsieestlaste samaformaadilist üritust “Estival”. Just need üritused said ka klassikalistele muusikutele uueks esinemisplatvormiks. Allikad:  Avo Hirvesoo, “Kõik ilmalaanen laiali”  Eesti Rahvusarhiivi fond ERA.5010.1.55 “ Eesti Abistamisorganisatsiooni evakueerimise staabi koosseis ja ülesanded, kirjade mustandid ja ärakirjad, volitused, ülevaade olukorrast Eestis, esialgne aruanne eestlaste päästeaktsioonist 25.08.-20.09.1944 jm” ESTO festivali koduleht: https://estofestival.com/en/history/  Teatri- ja muusikamuuseumi isikufond M482 Hilja Saarne Bernard Kangro, “Eesti Rootsis” Raimo Raag, “Eestlane väljaspool Eestit” “Pool sajandit paguluses” Stockholm: Teataja, 1994 Eesti Teataja, 22. VIII 1948, 22. X 1947 Välis-Eesti, 24. VIII 1947 Eesti mälu instituudi andmebaas 1944. aastal põgenenutest: https://2024.wwii-refugees.ee/andmebaas/

FOTO KAUPO KIKKAS Kitarrist, helilooja, produtsent, kitarriõpetaja, abikaasa, nelja lapse isa, mõtleja, tunnetaja ja Aaviku Aedade peremees Robert Jürjendal – äsjane Eesti Muusikanõukogu heliloojapreemia laureaat – on tundlike sõrmede ja peene tajuga muusik, kel seljataga üle 40aastane teekond helide maailmas.   Sa õppisid Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis klassikalise kitarri kõrval fakultatiiverialana ka kompositsiooni helilooja Anti Marguste juures. Jah, sest kompositsioon huvitab mind. Eks ma olin enne Otsa kooli ka mingeid ilma alguse, keskpaiga ja lõputa jupikesi teinud, aga seal kirjutatu puhul sai rääkida juba vormist ... ja esimestest põrumistest. Sina, teismeeas noormees, oled pannud kirja enda meelest mitu lehekülge geniaalset, millele kui kõlbmatule rist peale tõmmatakse. Eks oli ikka valus küll ( naerab sügaval bassbaritonil ) .   Millal sündisid su esimesed päris asjad? Need olid 1990ndate alguses lood Tõnis Mägile koos ansambliga 777. Mängisin seal kitarri. Kirjutasin sellele koosseisule etnorocki lugusid, millest ägedamaid praegugi tore kuulata. 1993 tuli Weekend Guitar Trio koos Mart Soo ja Tõnis Leemetsaga, millele olen kirjutanud ja seadnud suurema osa oma ansamblimuusikast.   Kuidas muusa sind külastab? Kas kitarri või klaveriklahve sõrmitsedes? Kellelegi või millelegi mõeldes? Tuleb tunne, et nüüd tahaks kirjutada? Ma ei ole seda tüüpi, et hakkan kirjutama anonüümselt ei tea kellele, millele, milleks. Juba kirjutades kuulen, kuidas miski kõlada võiks, kuidas interpreet looga toimetab. Mulle sobib niimoodi muusikat luua. Kas kitarr või klaver? Mul on vedanud, et mu abikaaasa Signe Võru-vanaema kinkis talle klaveri. Selleks raha kogumiseks kasvatas ta lilli, mida turul müümas käis. Me oleme selle eriliselt hea pilli eest hoolitsenud. See on hääles, kõlab vapustavalt ja on loominguks väga inspireeriv. Kui kirjutan koorile või orkestrile, on klaver kitarrist parem. Sul on kogu ulatus, maht, jõud ja dünaamika silme ees. Kammerlikuma ja kitarrispetsiifilisema loomingu jaoks võtan kitarri.   Mis sind loojana inspireerib? Ma kuulan palju näiteks bulgaaria rahvamuusikat, koori Bulgarian Voices. Kus saavad kokku lääne ja ida traditsioonid, modaalsus kohtub õhtumaa polüfooniaga. See on nii värskendav ja põnev ja sealt on nii palju õppida. Või keskaja muusikat või siis mõnd hoopis muud žanri. Mõte on, et see, mida sa kuulad, annaks impulsi, mille pinnalt saab nii muusikat kirjutada kui ka üldse paremini elada ja ennast tunda. Mõte läheb selgemaks, päev ja kogu maailm muutuvad kirkamaks. Viimati käisin Gruusia meesansambli Basiani kontserdil Jaani kirikus. See oli vapustav elamus! Igas mõttes. Ja andis tohutu energialaengu.   Alates 2000. aastast oled vabakutseline helilooja ja loonud muusikat mitte ainult kitarrile, vaid väga erinevatele pillidele, ansamblikoosseisudele, kooridele, orkestrile, bigbändile. Milline on erinevus  pillile või inimhäälele kirjutades? Tekstiga ümberkäimine toob sisse teistsuguse filosoofia. Mul on tütarlastekoor Ellerheinale tsükkel “Tuisust saan tuju”. Kui tavaliselt luuakse muusika tekstile, siis selle puhul oli vastupidi. Kirjutada aga sõnu juba olemasolevale muusikale on päris suur vaev. Õnneks loob mu abikaasa Signe tekste. Et tema hästi ilusad kujundid alles jääksid, muutsin natukene helikeelt. Tulemus tuli päris tore. Hoopis teistmoodi oli kammerkoorile Collegium Musicale kirjutatud tsükliga “Seitse valgusluike”, mille tarvis valisin Tõnu Õnnepalu tekstide hulgast välja endale sisult sobivad, mida oli hea ka muusikasse panna. Sõna ja muusika kontserdid Doris Kareva, Valdur Mikita ja nüüd Jaan Tammsaluga on jälle omamoodi. Doris luges oma luuletusi ja meie Riho Sibulaga mängisime. Mikita loetud tekstide vahele mängisime Kaido Kirikmäega elektroonilist ambient ’i. Jaan Tammsalu mõtiskluste vahele musitseerib mõnel kontserdil minuga koos ka mu poeg Anti tšellol. Nii et jah, igal asjal on justkui oma lugu.   Oled kirjutanud muusikat ka filmidele ja teatrilavastustele. Milline on nende eripära? Dokumentaal- ja loodusfilmidele olen loonud muusikat üsna palju. Mõtlen huviga, kas saan seda kunagi teha ka kunstilisele filmile. Mulle see väga meeldiks. Midagi wernerherzogilikku. Filmimuusikaga on nii, et kui kuulud maailma viie tipphelilooja hulka, siis ehk hakatakse filmi tegema sinu muusika järgi, muidu on helilooja ikka filmi teenistuses, ehkki sinu helikeel on režissööri eelnevalt siiski inspireerinud. Filmis läheb kirjutatud sajast ühikust kasutusse võibolla ehk viis. Ja see, mis sõelale jäetakse, üllatab teinekord sind ennastki. Elektroakustilisi kompositsioone aga ei saagi justkui muusikakirjutamiseks nimetada. Need on puhas kõlamaailm. FOTO RENE JAKOBSON Ja kuidas on lood teatriga? Pilt on filmiga üsna sarnane. Et sa lood muusikat paralleelselt teatritüki sünniga, kus iga proov võib lõppeda lavastaja otsusega, et see stseen jääb välja või tehakse ümber ja siis tuleb sinulgi enda oma ümber kirjutada. Kellel on suur ego, kellele ei meeldi, et tema asju muudetakse, need teatrile ja kinole muusikat kirjutada ei saa.   Rääkisid erinevusest pillile ja inimhäälele kirjutamisel, milline vahe on klassikalise ja elektrikitarri puhul? Heliloojana julgen öelda, et elektrikitarr pakub rohkem, sest sellele saab lisada kajasid ja muid efekte. Laduda peale kihte, mis laiendavad seda maailma. Kui kirjutada akadeemilisele koosseisule, võtad klassikalise kitarri, lisad juurde teised pillid ja saad jälle omaette maailma. Kui aga panna kõrvuti elektrikitarri ja klassikalise kitarri maailm, siis elektrikitarri annab taandada – see tähendab võtta ära kogu elektroonika, jättes alles vaid minimaalse – pilli, juhtme ja võimendi. Ning elektrikitarr ongi juba klassikalisele väga sarnane. Erinevus tuleb sisse juurdelisamisel. Kui hakata klassikalisele kitarrile asju nii-öelda peale laduma, jääd sa ikkagi kitarrimaailma. Elektrikitarr on aga nii hull instrument, et sa võid paari lisandusega minna ei tea kuhu – kosmoselainele, funky -lainele, teha rock’n’roll ’i, heavy metal ’it, džässi, mida iganes. Võid teha erinevaid muusikaid. Immo Mihkelson kasutas kunagi sõna muusika asemel väljendit muusikad. Ja need ongi kõik erinevad muusikad.   Kuidas said kokku üks Kunda poiss ja kitarr? Ma võisin olla kolme-nelja-aastane. Olime isapoolse vanaisa juures. Suured inimesed ajasid omi asju, mina kolasin talus ringi. Mäletan üht hämarat tuba, mille seinal rippus kitarr. Ma arvan, see võis olla seitsmekeelne vene häälestusega pill, mis oli tollal levinud. Tõusin kikivarvule, sirutasin käe ja tõmbasin plõnn! üle keelte. Ja siis kuulasin seda heli. Vaat selline müstiline kogemus!   Esimesed kitarritunnid möödusid sul aga hoopis Võrus? Meie pere kolis Kundast ära, kui olin nelja-viie-aastane. Mäletan minagi seda tolmu, mis kõik ümberringi halliks muutis. Läksime Võrru, kuskohast on pärit mu emapoolne suguvõsa. Kui Võrus avati lastemuusikakool ja ka kitarriõpe, küsis ema mu käest hoolitsevalt, et äkki mind huvitab. Muidugi huvitas, see oli popp värk. Tegin kooli kiirkorras ja intensiivselt viie aasta asemel kolmega läbi. Sain tollal ka oma esimese kitarri. Ja peale kaheksandat klassi läksin 15-aastaselt Tallinna Otsa kooli.   Seal õppisid sa 1981–1985 klassikalist kitarri. Kes sind õpetasid? Tegelikult sain ma Otsa kooli vaimu tundma juba enne sisseastumist, sest Võru muusikakooli viimase aasta talvest käisin ettevalmistuskursusel. Nädalavahetuseti bussiga Võrust Tallinnasse. Siis oli pikk reisimine tavaline asi. Meenuvad konsultatsioonid Heiki Mätliku juures, kes oli mulle väga suureks toeks. Ja mitte ainult mulle. Ta aitas kõiki Eesti kitarriõpetajaid. Tollal polnud ju internetti, õpiti mingitest kopeeritud nootidest, mida keegi kuskilt oli saanud. Heiki on tohutult äge inimene ja õpetab EMTAs siiani. Otsa koolis ta seda ei teinud. Seal oli mu kitarriõpetajaks Arne Rütter. Kõik, mis puudutab aga elektrikitarri maailma, siis selles olen sada protsenti iseõppija. Sama kehtib sisuliselt ka heliloomingu kohta.   Kus on su muusikaarmastuse juured? Mu isal oli hästi palju vinüüle, mida isuga kuulasin. Ladina-Ameerika džäss, rumbad-sambad, popurriid. Ja siis avastasin Stereoraadios väga kvaliteetse heliga rütmimuusika saated, mida ma õhtul raadiost lindistasin. Sättisin “VEFi” antenni paika ja klõpsasin oma neljarealise korraliku kiirusega “Majaki” maki tööle. Lindistasin ahnelt kõike, mis sealt tuli. Ansambleid Genesis, Yes, Gentle Giant, Pink Floyd, King Crimson – kogu seda progerocki. Koolivennad, kellest mõnele saatis Kanada onu plaate, imestasid, kuskohast ma seda muusikat hangin. Nemad raadiot ei kuulanud. Minu moraalne kompass ( ütleb ta vabandades, et nii totrat sõnapaari kasutab )  muusikas, see esteetika, et mis on ilus ja huvitav, kogu see improvisatsioon, mängulisus ja aretatud vorm tulid sellest muusikast. See ehitas mu üles, nii et Tallinnasse minnes oli mul juba krunt all.   2013. aastal said sa Viljandi kultuuriakadeemiast haridusteaduse magistrikraadi. Mida see tähendas? Õpetasin Viljandi kultuuriakadeemias, mis oli siis veel kolledž, kitarri. Kui akadeemia kõrgkooli staatuse saamiseks Tartu ülikooliga liitus, selgus, et nii mitmelgi õpetajal, kaasa arvatud minul, ei olnud pedagoogiharidust. See oli karm aeg, istud hommikul kell kaheksa loengus, ise samas õpetad, esined ja kirjutad ka muusikat. Hinnaalandust ei tehtud. Silmadele sai tolleaegse arvuti taga istumisega meeletult liiga tehtud. Aga kui tahad õpetajana töötada, olid need teadmised didaktikast, erinevatest metoodikatest ja muust väga harivad.   Mis koolides oled õpetanud ja kus praegu sinuga klassikalist kitarri õppida saab?   Vanalinna hariduskolleegiumis, Kose muusikakoolis, Kiili kunstide koolis, Tallinna muusikakeskkoolis ja nüüd MUBAs. Weekend Guitar Trio. FOTO RAUL OLLO Sinu kitarriõpingutes on erilise tähenduse ja sisuga Briti ansambli King Crimson kitarristi Robert Frippi “Guitar Craft’i” kursused, kus 1992–1997 osalesid. Kuidas sa need leidsid ja neile üldse sattusid? See oli natuke maagiline. Trummar ja löökpillimängija Arvo Urb, kellega (koos Tõnu Talvega) ansamblit Fragile tegime, oli tohutu King Crimsoni austaja – ansambli, millest mina tollal väga palju ei teadnud. Ükspäev ulatas Arvo mulle selle akustilistele kitarristidele mõeldud rahvusvahelise kursuse kohta mingi paljundatud lehe. Need ei olnud niisugused kursused, et maksad raha ära ja lähed. Ka ette ei pidanud midagi mängima, küll aga kirjutama Frippile, mis on sinu kui muusiku siht, mida muusikuna tahad. Kirjutasin vist midagi, et tahan minna tundmatusse, kohtuda millegagi, mida ma ei tunne, ent mida tahan kogeda ja õppida. Et janunen millegi järele, mida ma siit ei ole saanud. Ju talle meeldis. Need kursused olid ka kohutavalt kallid. Välismaalastele mitte, küll aga meile krooniaja alguses. Et need toimusid Saksamaal, võtsin julguse ja kirjutasin abipalve Arvo Pärdile, kes tollal Berliinis elas. Hiljem, kui Pärt juba Eestis Laulasmaal oli ja me tal Doris Karevaga külas käisime, sain Meistrit selle heateo eest tänada. Heateo mitte ainult selles mõttes, et ta minu eest maksis, vaid et just see esimene, level I  kursus on olnud mu elus väga oluline.   “Guitar Craft” on üsna karm, mitte mingi mõnus äraolemine. See on 15–20 kitarristile justkui ilmalik klooster ühes mõisas, oma reeglitega. Keegi sind ei teeninda ega korista su järel, ise tehakse süüa, päev on väga struktureeritud, kellaaegadest tuleb kinni pidada. Range, aga sõbralik ja läbi tohutu huumori. Korraldajad viskasid nalja, et mitte midagi pole keelatud – kõik on keelatud. Lisaks olmele oli range ka sisuline pool. Mängutehnika, harjutamine, koosmäng ansamblis. Ja kui juba tundus, et hakkad millelegi pihta saama, tuli juurde repertuaar. Kogu see maailm oli hästi polürütmiline, neli-viis sektsiooni, igaühel oma taktimõõt. Küll keerulised, aga hästi harivad ja arendavad maailmad. Kes teavad Steve Reichi muusikat, siis midagi natuke sarnast pluss bugivugi. Keerukuse aste oli kohati oi-oi-oi, aga kuna tollal noore inimesena oli mu kõvaketas kõvasti tühjem, sain hakkama. Weekend Guitar Trio sündis puhtalt sellelt kursuselt saadud energia pealt.   Kursusel oli oluline ka vaimne distsipliin, Practice of Doing Nothing  praktika. Mis see on? Hommikud algasid 20-minutilise Practice of Doing Nothing meditatsiooniga. See oli ülesanne mitte lasta mõtetel uidata, vaid tehagi mitte midagi. Ja see on keeruline, sest juba kümnendal sekundil tahab mõte omatahtsi minna. See 20 minutit viib inimese nullpunkti. Kui oled rahutu, rahuned, kui aeglase loomuga, paneb see su tööle. Pingutama peavad mõlemad. Ning mingil hetkel aduvad kõik, et on energeetiliselt ühes kohas. Alles siis võetakse kätte pillid ja hakatakse koos mängima. Kuulamine on teravam, oskad oma tähelepanu suunata, olla kogu aeg ärkvel. Selle nullpunkti praktika võttis Fripp tegelikult üle kreeka-armeenia päritolu vene filosoofilt ja müstikult Georgi Gurdžijevilt. Nagu ka tema muud printsiibid: pideva süstemaatilise mõtlemise selle üle, miks sa teed seda, mida teed, kuhu lähed ja milleks üleüldse. Muusikutel tavaliselt niisuguseid küsimusi ei teki.   Oled kitarristi, helilooja või produtsendina teinud kaasa enam kui 60 albumil. Milline on su kõige viimane projekt? Just äsja salvestasime mu kõige värskema koosseisuga, kellega koosmängimist ma erakordselt naudin – Raun Juurikas, Toomas Rull ja mina. Puhast improvisatsiooni, elektroonikat ja tehnoloogiat, ainult Toomas mängis akustilisi trumme. Välja tuli avar ja musikaalne maailm, midagi head ja harivat, milles on iseendalgi palju kuulata. Kahe plaadi jagu muusikat voolas ja läks väga hästi liikuma. Eesti Muusikanõukogu preemia. FOTO RASMUS KOOSKORA Inimesed, kellega koos töötada, on sulle väga olulised. Jah, sest toreda seltskonnaga võib teha ükskõik mida. Loomingulises maailmas peab alati olema valmis selleks, et me ei tea, kuhu asi pöörata võib. Koostöös hakkavad tekkima mingid metafüüsilised asjad, et oo, nüüd see juhtus. Mitte et ime sünnib kell 20.15. Teatud inimestega koos lähebki nii ja teistega ei tule tuhkagi. Olen osalenud projektides, kus räägiti, milline see, mida me mängima hakkame, peaks olema. Tund aega! Pilli puudutamata! Nonsenss! Vaat sihukesed asjad ei ole minu jaoks. Õnneks on mul olnud väga toredaid lava- ja stuudiokaaslasi. Weekend Guitar Trio, millega me mullu 30 aasta juubelit tähistasime. Trompeti- ja corno da caccia  mängija Aleksei Saks, kes tõi sisse puhkpilli esteetika ja ambient ’i. Löökpillimängija Madis Metsamart. Riho Sibulaga mängisime koos hästi pikalt. Henn Rebasega tegime akordioni ja kitarriga eesti etnot kaua enne Trad.Attacki!. Tütarlastekoor Ellerhein, kelle Ingrid Kõrvits on instrumendina nii ägedalt kõlama pannud. Need on vaid mõned nimed.   Tänapäeva digimaailmas ei pea albumi tegemiseks stuudiosse minema. Mida sa digitaliseerumisest arvad? Mul on virtuaalseid koostööpartnereid, kellega me vahetame materjali, kirjutame juurde, saadame tagasi ilma füüsiliselt ühes ruumis koos mängimata. See on huvitav. Väga palju albumeid tehakse praegu niimoodi. Kui siduda seda muusikaproduktsiooniga, siis mind paneb muigama, kui nooremad helimehed ütlevad, et ilma selle või tolle digividinata ei saa. Ja siis ma mõtlen: stopp! Kerige tagasi näiteks aastasse 1977, mil ilmus ansambli Yes suurepärane album “Going for the One”. Tehtud analoogselt, ilma arvutiteta, mida siis veel polnudki, miksitud stuudios kokku elavalt. Kui hästi kõlavad analoogmaailmas trummid! See löögi sügavus ... Digitaalses maailmas seda kätte ei saa. Samamoodi on ka heliloominguga, mida ei pea tegema arvutiga, võib ka pliiatsiga ... Bach kirjutas hoopis hanesulega. Tehnoloogiaga käib kaasas ka varjupool, mida me ei märka. Meile meeldib mõelda, et maailm areneb, kõikvõimalikud tehnoloogiad, tahame minna ei tea mis planeedile. Võtame või mobiiltelefoni. See on probleemide lahendaja ja ka nende tekitaja. Sul on tänu sellele kõik ja samas ka mitte midagi selles mõttes, et ilma mobiilita ei oskagi nagu enam toimetada. No minagi tulin meie kohtumispaika mobiili abil ( muigab ).   Salvestad oma muusikat isemoodi. Mismoodi? See, kuidas mina töötan, on paljude jaoks täiesti stagneerunud, sest ma ei kasuta arvutit absoluutselt. Mul on teine kiiks veel: mängin kõik partiid otse sisse, ei lõika ühtegi asja. Ma isegi ei mängi selle mõttega, et võiksin hiljem parandada. Kui vaja, mängin kogu partii uuesti. Püüan luua olukorra, et oleks nagu laivis, päris. Ka siis, kui on mitmerealine salvestus ja mul on mängida mitu partiid. Teose "Seitse valgusluike" ettekandel. Sinu esimene stuudiokogemus oli aastatel 1986–1988. Sinu esimene sooloalbum “Rõõmu allikas” ilmus aga alles 2013. Ja siis pääses paisu tagant valla: “Valguse palsam” 2015, “Lihtminevik“ 2016, “Vesi leiab tee” 2021 ja meditatsiooniline “Muusika pikkadeks õhtuteks” 2023 . Miks kulus selleks nii kaua? Seletus on hästi lihtne. Mind kutsuti kogu aeg tegema koostööd nii helilooja kui kitarristina väga huvitavate muusikute ja koosseisudega, nii et mul polnud lihtsalt aega. Celia Roose, Kärt Johanson, Siiri Sisask, Iris Oja, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Eesti Rahvusmeeskoor, Tallinna Kammerorkester ja teised. No mida sa seal enda asja kirjutad või teed. Lootusetu. Ühel hetkel aga mõistsin, et niimoodi ei saa. Mul oli sahtel sõna otses mõttes lugusid pungil täis. Oma asja tegemine käib teistmoodi. Mitmekesi tehes saad töö ära jaotada, üksinda tehes pead ise otsustama. Kuidas teha, mitu lugu, millises järjekorras. Ma ei ole ka selline inimene, kes annab plaadimaterjali enne ilmumist kõikidele väga kuulata. Sooloplaatidel on mind tohutult aidanud Indrek Patte. Masterdamine ja kokkupanemine on olnud tema töö.   Kas salvestasid sooloalbumid kodus Aavikul? Jah, ma teen kõik asjad kodus, miksin ka. Paar aastat tagasi sai meil valmis Aaviku talu muusikamaja. See on koht, kus mul on erinevad instrumendid, kus saab teha loomingulist tööd, proovi ja ka salvestada või lihtsalt olla, sest seal on hästi mõnus õhkkond. Seal majas on toimunud juba väga palju. Ka äsjane salvestus.   Su esimesel sooloplaadil laulab tütar Lotte ja tšellot mängib poeg Anti. Teisel laulab abikaasa Signe, tütar Iti mängib klavessiini ja Anti tšellot. Kolmandal teeb häält Signe. Neljandal on koos sinuga Signe ja Anti. Ning viimasel Anti. Ainult Uku nime ei leia.  Sul on väga musikaalne pere. Uku tõepoolest ei ole mu albumitel kaasa teinud, aga see-eest on ta ühe mulle olulise pala “Kaanon” kaasautor. Kõik meie peres muusikaga küll ei tegele, aga on muusikat puudutanud. Lastest on muusikat õppinud kolm – vanem tütar Iti klaverit ja klavessiini, noorem tütar Lotte klaverit ja noorem poeg Anti tšellot. Vanem poeg Uku laulis mõnda aega vanalinna hariduskolleegiumi kooris.   Oli pere ärarääkimiseks vaja palju veenmisjõudu? Ei. See on alati olnud hästi vahva koostegemine. Signe, kes on koorilaulja, on öelnud, et talle meeldib häält teha. Hakkasime ükskord koos ümisema ja avastasime, et tema aldi alumine register ja minu bassbariton resoneeruvad. Anti, kes ennast üldse muusikuks ei pea, on nõus esinema ainult minuga. Talle on see tore hobi. Lottega teeme aeg-ajalt elektroonilisemat muusikat mõnel klubiüritusel. Oma lapsi kiita on küll ehk natuke imelik, aga mulle teeb tõesti rõõmu, et kui nad midagi ette võtavad, siis pühendunult. Nad on maksimalistid. Mina ennast nii maksimalistiks ei pea. Tütre Lottega. Mida sa oled isana oma lastelt õppinud? Ma õpin kogu aeg. Kõige parem ja lähim võimalus ongi õppida oma lastelt. Mida aeg edasi, seda enam püüan ise vähem rääkida ja rohkem neid kuulata. Seda uut vaadet ja uut mõtet, mida nad jagavad. Need rollid, et üks on tark ja teine peab kuulama, hakkavad ju väsitama ka. Eks ma noore isana – olin 19, kui Iti sündis – tegin kõike nii hästi kui oskasin. Aga no ikka juhtub ... Olen märganud, et kui inimeselt küsitakse, kas sa kahetsed midagi, kuuleb liiga tihti vastust: ei. Kahetsemist ei peaks häbenema. Kahetsemine on hingele vajalik. Sa oled mõistnud, et miski läks mitte just kõige paremini, ei olnud kõige targem tegu. See on nagu vaimline protsess, vastand ülbeks või kõrgiks muutumisele, et mina küll midagi ei kahetse, sest kõik on olnud elus vajalik kogemus. Irvhambad on öelnud, et mis ei tapa, teeb vigaseks. Mitte tugevaks. Võiks mõelda ka niimoodi, et iga kogemus ei ole ilmtingimata vajalik. Nii mõnigi neist on võibolla olnud rumalate otsuste ja asjade kokkulangemise tagajärg, mis oleks võinud olemata olla. Aaviku Aiad. Olete abikaasaga rohkem kui kakskümmend aastat tagasi loonud Riisipere lähedale kodukoha, mida kutsute Aaviku Aedadeks. Kui pikk on olnud teie ühine teekond? Me saime tuttavaks, kui lõpetasin Otsa kooli, ja sellest ajast toimetame koos. Aavikule minek oli hädamaandumine – meil ei olnud kuskil olla ja Aaviku osutus ainsaks võimaluseks. Ega seal tollal midagi eriti olnud, aga kui juba kommunikatsioonid, mis varem praktiliselt puudusid, paika ning maja korda, korstnad ja ahjud püsti said, tekkis aega ka ilu loomiseks. Siinsed aiad on rajatud pikkamööda ega ole kunagi tundunud tööna. Meil on seal kõike: rohttaimi, ühe- ja kaheaastaseid lilli, püsikuid, põõsaid, puid. Meie botaanikust tütar Iti on toonud aeda taimi isegi kahe kilomeetri kõrguselt Gruusia mägedest ja need kõik tunnevad end siin hästi. Nagu ka väikelinnud, keda on Aavikul meeletult palju. Meie suvehommikud Signega algavad tavaliselt tiiruga aias ja väikeses mesilas. Kui vaatad mesilasi päikesevihus lendamas, on nad nagu kullatükid! Signe on mesindust õppinud, mina nende hingeelu nii hästi ei tunne, aitan aeg-ajalt puu otsast mõne eksinud sülemi alla tuua. Jah, suhtlemine kogu selle aias elava seltskonnaga võtab küll aega, aga on väga teraapiline.   Palun mõtle ennast lapsepõlve. Milline pilt, heli, lõhn, koht sulle praegu meeltesse tuleb? Me käisime vanaemaga peaaegu iga päev Kundas mereäärsel kaldapealsel jalutamas. See oli järsk ja kõrge, nii et allpool paistsid puude ladvad ja nägi kaugele merele. See mere tunne ja kerge meretuul. Vaatad otsivalt silmapiirile, et ehk näed mõnda laeva ... Ja metsmaasika õied ja marjad, see lõhn ja erksus. Kunda kandiga on mul seotud palju mälestusi. Seal on kärestikuline ja hästi puhta veega Selja jõgi. See vee vulin. Ja päikesekiired paistmas läbi kärestiku, nii et näed jõepõhjas iga kivikest ja forelle vilksamisi veest välja hüppamas. Imeilus. Sellised asjad pakivad su maailma huvitavalt kokku. Et sulle hakkavad meeldima klaarid aistingud. Veega on mul vist üldse mingi “jama”. Liikuval veel on sulle justkui midagi öelda, teda on hea jälgida, eriti ojakestes, kus iga käänaku taga on uus vulin. Ka Aavikul on meil metsakraav, mis on kevadel ääreni vett täis ning erilise rõõmuga Munalaskme oja poole möllab ja vuliseb.   Kas kontserte Aaviku Aedades koos Signe kodukohvikuga teete juba ammu? Jah, ikka head aastad juba. Mingil ajal tuli mõte, et prooviks. Tundub, et inimestele meeldib. Olen tajunud, kui oluline on, et muusika, mida esitatakse, aiaga arvestaks. Need kontserdid on pikendus sellele lõngale, mis aia poolt tuleb, neile assotsiatsioonidele, mis aias tärkavad. Heavy rock ’i seal ei tee. See ei ole aia suhtes viisakas. Tekno ei sobi üldse, sest on nii tehnokraatlik, numbriline, mõõdetud, kvadraatne, terav, ilma pehmete üleminekuteta. Aga looduses on üleminekud sujuvad.   Sinu kui muusiku aasta 2025 ja sealt edasi? Tänavu maikuus tuli meil Kaia Lattikase produtseeritava Eesti Sinfoniettaga esiettekandele minu lugu “Gamma”. Meil sujus koostöö nende rõõmsate muusikutega imeliselt. Uuel aastal tahaks Eesti Sinfoniettaga salvestada mu autoriplaati. Just heliloomingut, kus ma ise hästi vähe mängin. Mõned orkestriteosed ja nende vahele kammermuusikat. See on meil planeeritud, aga töös veel pole. Saan natuke rohkem kui aasta pärast kuuskümmend. Mõte on teha üks tore kontsert. Olen ümmargustel tähtpäevadel ikka midagi korraldanud. Ma ei mõtle seejuures isegi mitte nii palju enda, kui nende peale, kellega olen koostööd teinud, et saaks taas koos laval olla. Praegu vaatan tähtpäeva poole küll kaugelt, aga mõeldes töömahule on tunne, nagu oleks juubel tulemas juba ülehomme. Oma autoriõhtut “Avatud horisondid” selle aasta märtsikuus koos New Wind Jazz Orchestra, Tallinna Kammerorkestri, solistide ja dirigent Wolf Kerschekiga Hamburgist, kus ma ise elektikitarri mängisin, valmistasin ette mitu aastat. See oli tohutu töö ja ka tohutu pähkel, sest ma polnud džässmuusikaga eriti kokku puutunud ega pea ennast üldse džässartistiks. Algselt oligi mõte teha kontsert ainult koos bigbändiga, aga siis tuli bigbändi mänedžeril Lauri Kadalipul idee teha midagi koos kammerokestriga. Ja kui olin oma jah-sõna andnud, mõtlesin, et no millega ma nüüd hakkama sain. Et niikuinii teen elus esimest korda koostööd bigbändiga, ja siis öeldakse, et võta orkester ka. Kuna aga oli koroona, oli mul rahulikult aega. Ja kokkuvõtes sündis põnevaid asju. Ent jah, praegu mõtlen eelkõige autoriplaadi salvestamisele ja jätan avatuks ukse uutele horisontidele. 7 MÕTET 1. Aeg. Ajataju on individuaalne. Tundub, et kohati ka automaatne, lähtudes harjumuspärasest kultuuriruumist. Päev, mis on sisustatud paljude erinevate mõtestatud tegevustega, on pikk. Kui kõik need tegevused kokku liita, saame suure hulga aega. Seevastu päev, mis möödub tulemusteta või tühjalt rapsides, on lühike. 2. Mälu. Mulle jääb mõistatuseks, miks ma mäletan oma elust ainult teatud hetki. Ilmselt toimub minuga neil hetkil midagi olulist – ma olen “kohal”. Arusaadav, aga kui ma “ei ole kohal”, kes siis on minu asemel? 3. Kahtlased mängud virtuaalkeskkonnas. Küsin lihtsat asja: kui keegi tekitab teisele inimesele virtuaalkeskkonnas valu, kas siis see valu on tõeline? Aga kas soov teisele valu tekitada on sellisel juhul tõeline? Kui nüüd põgeneda ausa vastuse eest, siis küsin uuesti, et mis jääb alles? Kas olematu soov ja olematu valu? 4. Energia. Jutt halvast energiast tekitab küsimusi. Kas pole mitte nii, et energia on jõud, mida pahatihti kasutatakse valesti, valedel eesmärkidel. Ja niimoodi muutubki energia halvaks energiaks. On üks energia – eluenergia – ja seda tuleb osata kasutada. 5. Üleloomulik ja loomulik. Üleloomulik on 100% loomulik. See, mida on harjutud loomulikuks pidama, on üleloomulikust vaevalt veerand. Kui vaatleks nii, et üleloomulik on päris ja loomulik ainult osa sellest. 6. Tõekspidamised. Kas tõekspidamised on seotud konkreetse geograafilise asupaiga ja kultuuriga? Mida arvata inimesest, kes Eestis olles silitab koera kui inimese parimat sõpra, järgmisel hetkel astub Aasiasse viivale lennukile ja kohale jõudes sööb koera, inimese parima sõbra liha? 7. Kadaklus. Suurtel rahvastel on suur kultuur ja nad on selle üle uhked. Nii uhked, et ei kipu naljalt midagi väikerahvastelt üle võtma. Väikerahvadki on uhked oma kultuuri üle, aga sellegipoolest kalduvad suurte rahvaste keeli ja kombestikku kopeerima. Kust jookseb piir

Herbert von Karajan. FOTO WIKIPEDIA Vastuolud ümbritsesid Herbert von Karajani, isegi tema matust 1989. aastal. Nädal pärast tema surma algas igasuvine Salzburgi festival, kus Karajan oleks pidanud dirigeerima Verdi “Maskiballi”. Oodati uhket matust: kuulsusi, riigipäid, aga päev pärast saatuslikku infarkti puhkas vanameister juba mullas Salzburgi lähedal Anifis.  Rutakas matmine olla olnud Karajani soov. Teisi haudu kalmistul ehivad kullatud rokokooristid, Salzburgi glamuurses satelliitlinnas Anifis omanimelisel tänaval elanud Karajani kalmul seisab aga lihtne kirjata puurist. Küll aga võis selle ümber leida palju pärgi ja linte. Hauakülastajad ihaldasid maestrost nii väga midagi mälestuseks, et nelja päeva jooksul pärast matust tuli iga päev hauakünka mullahunnikut uuendada. Kalmul oli ka tõusva muusikakontserni Sony leinalint. Karajani plaate andis aastakümneid välja suures osas Deutsche Grammophon, mille sissetulekust moodustasid tema plaadid kuni 60% aastas. Karajan teenis autoritasuna kuni 6 miljonit dollarit aastas. Discogsi andmetel ilmus näiteks 1988. aastal tema osalusel 77 stuudioplaati (lisaks kordustrükid, nende seas kaks Melodijalt). Karajanil oli voli plaadistada ükskõik mida. Tema varandust hinnati surres 300 miljonile dollarile.  Jaapani elektroonikahiid Sony sisenes muusikatööstusse ja palkas Deutsche Grammophoni juhi Günther Breesti, Karajani kauaegse sõbra. Sony juht Norio Ohga viibis Karajanil külas veel vahetult enne tema lahkumist. Sakslaste juurest meelitati (kuuldavasti miljoni dollariga) ära ka pianist Vladimir Horowitz. Ka Karajani stiili on kirjeldatud võrgutamisena. Ta käis ükskord kuulamas ühe jutlustaja kõnelemist, et õppida suure publikuni jõudmist. Joogat väärtustanud dirigent ütles ikka, et liiga palju pole dirigeerides vaja vehkida. Lauljad iseloomustasid, et Karajan justkui kiigutas neid hällis.  Ameerika kriitik Harold C. Schonberg luges Karajani, Leonard Bernsteini ja Georg Soltit vaieldamatult 1970. ja 1980. aastate suurimateks dirigentideks. Eri Klas pidas elu unustamatuks hetkeks Berliini filharmoonikute juhatamist, kui saalis istus Karajan. “Kas nüüd algab keskpärasuse ajastu?” küsis üks Austria ajaleht pärast Karajani surma. Karajanid pälvisid von-liite ühelt Saksimaa valitsejalt panuse eest rõivatööstusse. Tegelikult olid nad kreeklased, Karajannised. Herbert sündis 1908. aastal Salzburgis. Oistrahhi kohta öeldi, et hea, et ta polnud imelaps; parem, et tõeline muusik. Karajan oli imelaps klaveril, kuni üks õpetaja soovitas tal õppida Viinis ka dirigeerimist. Ulmi ooperimajas esitles ta ühe teise dirigendiga 1930. aastate alguses igal kuul uut ooperit. Maailm oli tema lõuend. Karajan astus Hitleri natsiparteisse ja sai 1935. aastal Aachenis Saksamaa noorimaks Generalmusikdirektor ’iks. Ta selgitas aasta enne surma ilmunud autobiograafias: “Mulle öeldi: sulle antakse see ametikoht, aga pead minema parteisse.”  Karajan valiti Berliini filharmoonikute juhiks 1955. aastal, pärast suure Wilhelm Furtwängleri surma. Karajan nõudis eluaegset lepingut. Tingimusi täpsustati 12 aastat. Karajani süda asus siiski Austrias. 1933. aastal debüteeris ta Salzburgi festivalil Gounod’ “Fausti” juhatades ja dirigeeris aasta hiljem seal esmakordselt Viini filharmoonikuid.  Aasta pärast Berliini filharmoonikute etteotsa asumist võttis ta ametlikult üle Salzburgi festivali kunstilise juhi koha, veel neli kuud hiljem sama koha Viini riigiooperis. Lisaks juhatas ta Londoni filharmooniaorkestrit (Philharmonia Orchestra), mille pani tema jaoks kokku EMI klassikalise muusika produtsent Walter Legge (Karajan nimetas seda veidi üleolevalt “noorteorkestriks”), dirigeeris La Scalas ja Bayreuthis.  Ajakiri Time kirjutas 1956. aastal sellest, kuidas ta põikab Salzburgi festivalilt Luzerni festivalile, lendab sealt Ischia saarele mõneks päevaks puhkama, seilab sealt oma 50-tonnise jahiga Portofinosse, lendab Zürichisse, kihutab lennujaamas ootava hõbedase Mercedes 300 SL-iga tagasi Luzerni kontserdile ja lendab seejärel kolmeks päevaks Berliini harjutama. Kõrge kaelusega kampsunites Karajan oli sõnn surmani: veel aasta enne surma ostis ta veerand miljonit dollarit maksva Porsche. Ta nautis mäesuusatamist. Abiellus 1958. aastal Prantsusmaa modelli Eliette Mouret’ga, pulma tunnistajateks suusatreenerid. Mehest 24 aastat noorem Eliette, modell, kelle avastas Christian Dior, oli Karajani kolmas naine ja jäi tema kõrvale lõpuni. Pärast abikaasa surma tegutses ta 2020. aastani Salzburgi lihavõttefestivali presidendina. Karajanide sõprusringkonda kuulusid Marc Chagall ja Henri-Georges Clouzot, kes väntas tema esitustest viis filmi. Karajani huvitas see, kuidas teda filmiti, palju rohkem kui näiteks Bernsteini. Karajan asutas Salzburgi suvisest festivalist kolm kuud varem toimuva lihavõttefestivali 1967. aastal. Teoseid harjutati kolm-neli nädalat kaks korda päevas. Aasta varem materjal salvestati ja esitajad liigutasid proovides oma salvestuste saatel huuli, kui Karajan neile sobivaid asendeid otsis. Vahel mõni osatäitja vahetus ja pidi maigutama teise hääle taustal. EMI produtsent Michel Glotz on rääkinud, kui keeruline oli saada Karajani teost stuudios mitu korda esitama, kui esimesse salvestusse juhtus sisse lipsama mõni viga. “Hiljem! Hiljem!” hüüatas Karajan alati, kuni Glotz ähvardas, et esitab seda ise. Erakapitalil põhinev lihavõttefestival ja riikliku rahastusega suvine festival segunesid liiga palju, tagajärjeks probleemid, kes mille eest maksab. Karajanil oli nii palju võimu, et ta plaanis koguni maailma kuue suurima ooperimaja organisatsiooni New Yorgini välja. Sellest asja ei saanud, nii suurte asutuste raha, produktsioone omavahel liigutada polnud võimalik, ent Karajani jaoks ebameeldivaid esitajaid nendes majades ei kohanud. Salzburgi festivali 1983. aasta riigikontrolli andmetel maksti esinejatele märkimisväärselt rohkem kui rahvusvaheliselt tavaks. Suvefestivali eelarve ulatus üle 30 miljoni dollari. Karajani nimi meelitas Euroopa rikkaid ja turistihorde.  Karajan lasi Salzburgis ühe esimese asjana ehitada 1960. aastal maailma ühe kõige peenema ooperimaja Grosses Festspielhaus. Suvefestivali olid juhtinud nimekad dirigendid, näiteks Furtwängler ja Arturo Toscanini; Salzburg oli Mozarti sünnilinn, ent ometi endiselt üsna provintslik. Karajan muutis selle muusikatööstuse kohtumispaigaks. Deutsche Grammophon hakkas festivalil tema plaate reklaamima. Peagi järgnesid teised plaadifirmad ja esitajad.  Ka Berliini filharmoonikud jagunesid kaheks: filharmooniaorkestri nime all tegutsedes maksis neile palka linnavalitsus, filharmoonikutena oldi eraettevõte. Aastatega asendusid vanemad liikmed noorematega, tehnilised oskused paranesid silmanähtavalt. Ei olnud enam 1937. aasta, kui Karajan neid esmakordselt juhatas ja vaimustus: “See oli imeline. Tundsin pärast kolme minutit, et nad on kõik omavahel ammused sõbrad.” Mõra muutus sügavaks 1983. aastal. Orkester lükkas siis tagasi Karajani soovitud klarnetisti Sabine Meyeri. Intendant lahkus. Karajan lennutas berliinlaste asemel 1984. aastal Salzburgi nende Viini nimekaimud.  Tüli Berliiniga jätkus. Filharmoonikud nõudsid suuremat autoritasu kui 10–15% plaadilt (ülejäänu läks Karajanile), dirigent nõudis kõrgemat tasu mitmes asjas, sealhulgas telesaadetes. Karajanile maksti Berliinis tegelikult tõesti vähe, ligi 5000 dollarit kontserdi pealt. Võrdluseks: Soltile maksti 1982. aastal kaheksa kontserdi eest Chicago sümfooniaorkestriga ligi 330 000 dollarit. Jaapanis on vallandamine eelkõige häbistav tööandja jaoks, sest see vähendab ettevõtte väärikust klientide silmis. Karajani tervis halvenes. Mõni kuu enne surma esitas ta Berliini värskele kultuurijuhile lahkumisavalduse, justkui lootes, et seda ei võeta vastu. Võeti. Karajan isegi helistas paar nädalat hiljem selge põhjuseta, justkui lootes, et ta palutakse tagasi.  Karajan räägib teledokumentaalis “Karajan in Salzburg” (1988) ühest proovist, tõenäoliselt Berliini filharmoonikutega. Mängijad ei osanud talle meele järele olla ja dirigent sõnas: “Härrased, ma tahaksin teid ühe suure köiega kinni siduda, bensiiniga üle valada ja põlema süüdata.” Haudvaikuses piuksatas keegi julge hing: “Aga siis teil poleks enam meid.” “Ah jaa,” lausus Karajan kiiresti. “Unustasin selle.” Kõik surevad, aga kõik ei ela. Karajani haud. FOTO WIKIPEDIA

Kui palju on Eestis teadvustatud meie muusikakoolide ja instrumendiõpetuse fenomeni? Alustame sellest, et meil on praegu kokku 86 muusikakooli ja 12 000 ringis õpilasi ning koolide võrk katab Eestit tihedalt üle kõigi maakondade. Aeg-ajalt ilmub meedias artikleid pilliõpetuse probleemidest, kuid väga vähe pilliõpetuse saavutustest. Nii mõnelgi korral vestluses erinevate maade muusikategelastega olen näinud imestust, kui mainin Eesti muusikakoolide arvu ja seda, et need pole mitte erakoolid, vaid riiklikult ja omavalitsuste poolt rahastatavad koolid, mille õppemaks on võrreldamatult väiksem sellest, mis teistes maades tuleb maksta. Sama fenomeni näitab kujukalt muusikakoolidega lahutamatult seotud konkurss “Parim noor instrumentalist”. Juba aastakümneid toimunud konkurss on uuenenud vastavalt aja nõuetele. Aasta-aastalt paisub see aina suuremaks, osalejaid tuleb järjest rohkem. Kõik instrumendid koos ei saa ammugi enam võistelda – nad on jagatud üle aasta gruppidesse. Ühel aastal klaver, klavessiin, orel, plokkflööt, flööt, klarnet, saksofon, oboe, fagott, metsasarv, trompet ja madalad vaskpillid.   Teisel aastal keelpillid: viiul, vioola, tšello, kontrabass, kitarr, akordion, kannel ja löökpillid. Eelvoorud toimuvad üle Eesti, kus muusikakoolid on jaotatud regioonideks.Lõppvoorus on nii palju mängijaid, et loomulikult ei mahu nad ühel ajal ühte kooli esinema. Seetõttu toimusid need sel aastal näiteks nii: viiul ja vioola Tallinna Muusika- ja Balletikoolis, tšello ja kontrabass Keila muusikakoolis, kitarr Viljandi muusikakoolis, akordion ja kannel Tallinna muusikakoolis ning löökpillid Viimsi muusikakoolis. Osavõtjaid oli kokku 715, kõige  arvukamalt viiuli erialal – 112 õpilast, aga näiteks ka tšello erialal 44 mängijat või löökpillide erialal 58 mängijat. Saime konkursijärgselt kokku erinevate inimestega, kes selles valdkonnas tegelevad, et vaadelda pisut selle fenomeni olemust ja toimemehhanisme.  24. novembril kell 16 toimub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis Eesti Muusikakoolide Liidu korraldatav muusikahariduse tunnustusüritus. Tunnustusi jagatakse viies kategoorias: õpetajate tänupreemiad, õpilase tunnustus “Aasta noor muusik”, tunnustus “Muusikahariduse sõber”, “Aasta muusikakooli juht” ja elutööpreemia. Mart Laas ja tema õpilased Marcel Johannes Kits ja Aleksander Traksmann. Mart Laas: konkurssideta oleks elu igavam Tallinna Muusika- ja Balletikooli tšelloõpetaja Mart Laas on oma ala väljapaistvamaid õpetajaid, kelle õpilased on suur enamus Eesti häid tšelliste, teiste hulgas Marcel Johannes Kits, Valle-Rasmus Roots, Siluan Hirvoja, Helen Ott, Silvia Ilves jpt. Olles ise Eesti tšelloõpetuse legendi Laine Leichteri õpilane, kannab ta nüüd tema pärandit oma õpetuses edasi. Soovin teada Mart Laasi seisukohta, milline on tema pilgu läbi selle konkursi tähendus ja väärtus? Ta ütleb: “See on nii pikk traditsioon, mis aja sellelt konkursilt  meie andekad lapsed on läbi käinud. Nüüd on ta iga korraga aina suuremaks paisunud, osalejate arv muudkui kasvab.” Esimesed sammud Teodor van Dijkiga. Konkursi korralduse osas on viimasel 10–15 aastal tehtud muudatusi ja otsitud seda kõige paremat formaati ja tasakaalu erinevate vanuste ja tasemete vahel. Noored muusikaõppurid osalevad vanuserühmade kaupa nagu konkurssidel ikka, aga nüüd on juba mõnda aega seal A ja B kategooria. Mart Laas kommenteerib: “Vahepeal läks asi nii, et suured koolid: Tallinna Muusikakeskkool, Tartu Heino Elleri Muusikakool, Tallinna ja Tartu suuremad lastemuusikakoolid võtsid enamuse kohtadest. Väiksemate koolide lapsed ei jõudnud nendega võistelda ja neil kippus motivatsioon osaleda kaduma. Sellepärast tehtigi konkursile A-kategooria suurematele koolidele ja B-kategooria väiksematele. Repertuaarinõuded on ka mõnevõrra ka erinevad ja see jaotus on ennast nüüd õigustanud.” Küsin Mart Laasilt, mis tema arvates paneb noori muusikaõppureid konkursile tulema, nii et arvud aasta-aastalt suurenevad. Mart Laas arvab, et konkursile minemise hasart paneb rohkem harjutama, õpetajatele on see ka vajalik väljakutse. “Huvi on ju suur, järelikult vajadus konkursi järele on ka suur. Konkurssideta oleks elu igavam ja see on ju natuke ka nagu spordivõistlus. Praegusele ühiskonnale on üldse omane eduelamuse otsimine. Lapsevanemad lükkavad ise tagant, et laps midagi oskaks ja saavutaks.” Konkurssidel on ka oma varjukülg – midagi ebaõnnestub või ei saa preemiat. Mart Laas leiab, et see käib elu juurde. “Kui ei proovi ja ei riski, siis ei tule ka saavutusi ja arengut.” “Parimal noorel instrumentalistil” torkab silma preemiasaajate rohkus. Mart Laas on seda meelt, et rohkem tunnustamist on kasuks. “Olgu kasvõi eripreemia – ka see annab indu juurde, et oled midagi hästi teinud. Lapsel silm särab ja lapsevanemad ka näevad, et asi edeneb!” Viiuli erialal on viimase 5–6 aasta jooksul toimunud suur tõus ja õppida soovijate arvukus on kasvanud. Milline on tšello ja tšelloõpilaste olukord? Mart Laas ütleb, et tšellistide kogukond on alati olnud väga sõbralik ja kokkuhoidev. Ta möönab, et tšello on nüüd palju populaarsem ja arvukam, võrreldes ajaga, mil ta ise õppis ja lisab: “Tšello populariseerimiseks on palju kaasa aidanud ansambel C-JAM, samuti Marcel Johannes Kitse võit “Klassikatähtedel””. Tallinna kõrval on tšelloõpetuses pikaajaline ja edukas Tartu Heino Elleri Muusikakoolis Reet Metsa tšellokoolkond ning Türi muusikakoolis Helen Ott oma õpilastega. Mart Laas ütleb: “Õpetajate järelkasvuga meil lihtne pole. Minuvanustest olemegi mina ja Lembi Mets Tallinnas ja Reet Mets Tartus. Vahepeal jäid põlvkonnad vahele, mindi palju välismaale tööle. Siis tulevad Henry-David Varema – EMTA õppejõud ja prorektor, Leho Karin ja Ardo Västrik MUBAs, Viimsis Ann Kuut, VHK muusikakoolis Ruslan Petrov ja Kristian Plink, Saaremaal Joel Nachtigall, Keila muusikakoolis Egmont Välja. Tublit tööd teevad Kaia Tambi, Marta Jaana Staskevitš ja mitmed teised. Nooremad mängivad rohkem orkestrites: Theodor Sink ERSOs, Siluan Hirvoja Tallinna Kammerorkestris, Marius Järvi Estonia teatri orkestris. Mõni väga hea mängija hakkab hoopis dirigenditöö vastu huvi tundma, nagu Valle-Rasmus Roots.” Koos õpilase Aleksandra Maria Trallaga. Pöörame pilgu ka tšelloõpilaste järjepidevusele. Mart Laas selgitab, et tšelloõppimine midagi massilist ei ole. “Õpilaste pealetulek käib nagu lainetena. Isegi MUBAs on aastakäike, kus tšelloõpilasi on vähe ja siis tulevad jälle klassid, kus neid on mitmeid.” Ütlen, et keelpillimänguga alustamine on lastele ju üldiselt keeruline. Mart Laas kommenteerib: “Siin on palju distsipliini vaja ja tänapäeva lapsed ei ole enam nii kuulekad, kui vanadel aegadel. On öeldud, et viiulimäng   on üldse üks keerulisemaid inimtegevuse liike. Tšellol on mänguasend mugavam ja pill annab ennast algajale kergemini kätte. See peab aga küll algusest peale selgeks saama, et ole sa ükskõik kui andekas –  tööd tuleb teha, sest muidu lähevad kõvad töömehed mööda! Eriti nooremas eas sõltub edu palju ka vanematest – vanemad käivad tunnis kaasas, et lapsel aidata kõik meeles pidada, mida ta peab tegema. Aga on ka lapsi, kellel on väikesest peale siht silme ees: nagu mul praegu Aleksandra Maria Tralla, kes ütles juba 4-aastaselt: ma tahan tipp-tšellistiks saada!” Eesti Muusikakoolide Liidu üldkoosolek 2024. Vasakult Katreen Hirvoja (EML projektijuht), Regina Suik, Kätlin Virgo ja Tuuli Vaher. Regina Suik: see on meie tugevus, et meil selline muusikakoolide võrgustik on Oma vaate  “Parima noore instrumentalisti” konkursile ja instrumendiõpetusele Eestis annab Orissaare muusikakool direktor ja Eesti Muusikakoolide Liidu juhatuse esimees Regina Suik. Küsin ka temalt, milline on tema pilgu läbi konkursi“Parim noor instrumentalist” tähendus ja väärtus. Ta ütleb, et see on ainulaadne konkurss, kus muusikakoolide õpilased saavad ennast proovile panna ja ja kuulda ka teisi. “See on võibolla veel kõige olulisem, et lapsed üksteisega kokku puutuvad. See kindlasti innustab palju.” Konkursist võttis osa tänavu 715 last, lõppvoorudest osales 355. Kõik need on parajalt suured arvud. Regina Suik mainib, et hindamissüsteemi tehti natuke ümber, just sellepärast, et iga osaleja saaks individuaalsema hinnangu oma mängu erinevatest külgedest. Tunnen huvi, millised pillid populaarsemad olid. Regina Suik loetleb: “Kõige populaarsemad olid selgelt viiul ja kitarr.” Miks just viiul? Regina Suik arvab: “Võibolla on siin kaasa aidanud väiksemad ja suuremad orkestrid, mida Eestis palju tehakse. Võibolla orkestrile mõeldud teosed on sümpaatsed. Ühtlasi on suur võimalus kandideerida välismaa orkestritesse mängima, mis annab suure kogemuste pagasi. Aga muidugi on ka klaver jätkuvalt populaarne ning samuti on tahetud pillid kitarr ja akordion.”  Regina Suik toob välja veel selle, et huvi on tõusnud rahvapillide vastu. “Seda on kindlasti mõjutanud pärimusmuusika võidukäik Eestis. Pole ju vaja kaugele vaadata, võtame kasvõi, kes meil Eurovisioonil käis sel aastal Eestit esindamas.” EML ja EMTA kohtumine 2023. aastal. Noorte instrumentalistide hea mäng ja head tulemused toetuvad aga Eesti arvukate muusikakoolide õpetajate silmapaistvale tööle. Kuidas Eesti muusikakoolides olukord on, kas õpetajaid jagub? Regina Suik möönab, et   Tallinnas ja Tallinna ümbruses, mida nimetatakse ka “kuldseks ringiks” on kõik üsna hästi – õpetajaid on piisavalt, koolid on tegusad ja aktiivsed. “Aga mida kaugemale sellest 30-40 kilomeetri raadiusest Tallinna ümber, seda keerulisem on leida kõigile vajalikele erialadele õpetajaid. Juurde tuleb kohe ka elukoha küsimus – kaugemates kohtades tuleb pakkuda n-ö töökohta koos korteriga. See pole aga alati võimalik.” Küsin kuidas Saaremaal olukord on? Regina Suik ütleb: ““Keelpillide osas on meil Orissaares ainult viiul, tšelloõpet praegu pole. Aga viiuliõpetajaid on kaks, Anneli Oidekivi-Saaremäel ja Gunnar Grencštein, tublid ja entusiastlikud, kes teevad head tööd, viiuli eriala on tänu neile kasvava suunaga. Ja siis muidugi on meil saarel selline inimene, nagu Laine Sepp, tuntud staažikas õpetaja, kelle õpilased enamasti ka konkurssidel käivad, nii ka sel aastal. Ja Kuressaares on ka tšelloõpetaja olemas – Joel Nachtigall.” Milline pilt õpilaste osas avaneb, kuidas huvilisi juurde tuleb? Regina Suik ütleb, et Orissaare Muusikakoolis enamasti   nii palju kui lõpetab, nii palju tuleb ka juurde. Ta lisab: “Väiksemates kohtades ei ole lastel instrumendi osas nii palju valikuid. Peame ka seda jälgima, et muusika ikka rohkem rõõmu valmistaks, kui raskusi, et see tasakaal paigast ei läheks. Sellepärast on koolides õppeviiside valik läinud üsna mitmekesiseks. Näiteks vabaõpet võib pakkuda ka rühmatundidena  ja see on suunatud neile, kellel pole kas aega või nii suurt huvi pilli süvaõppe jaoks.” Kas lihtsamate variantide pakkumine ei tõmba pillimängu taset alla? Regina Suik arvab, et seda ei pea kartma. “Muusikakoolides on alati neid, kes tahavad oma instrumendile pühenduda ja neid, kes tahavad õppida kergemal režiimil. Neile peame pakkuma ka seda võimalust. Väga tugevaid õpilasi, kes lähevadki edasi õppima MUBAsse või Heino Elleri Muusikakooli ja seejärel muusikakadeemiasse, on minu arvates arvestatav hulk. Tegeleme sellest aastast muusikakoolide uute õppekavade väljatöötamisega, kus pöörame ka suuremat rõhku eelprofessionaalsele õppekavale. Eesmärk on pakkuda põhjalikumat õpet neile, kel on potentsiaali ja soovi muusikaga süvendatumalt tegeleda ning see annab tugevama baasi edasiõppimiseks.” Palun Regina Suiki ka formuleerida, mida   pilliõppimine lapsele annab? Ta arvab nii: “Kui laps hakkab midagi keerulist õppima, saab selle selgeks ja mängib juba soravalt – see annab suurt rahuldust ja rõõmu, millega hakkama saad. Kes muusikakoolis on käinud, kui nad ka ei jää muusikaga professionaalselt tegelema, siis tööturul on nad hiljem väga hinnatud inimesed. Muusikakool annab loovat mõtlemist, aja planeerimise oskust, distsipliini. Pilli mängides on töös mitu asja: vaatad nooti, samal ajal sõrmed leiavad pillil õiged noodid, mõte on kogu aeg aktiivne. Kõik see annab arengule edaspidiseks väga tugeva vundamendi.” Eesti väikese maana on oma suure muusikakoolide arvuga võrdlemisi ainulaadne. Regina Suik nõustub ja ütleb, et see on meie suur tugevus, et meil see võrgustik on. “Seda rikkust peame hoidma! Muusikakoolid kasvatavad tugevaid kultuuriteadlikke noori, kes väärtustavad kultuuri, kui osa meie eneseteadlikkusest. Euroopas ja põhjamaades on muusikaharidus läinud meiega võrreldes üsna kalliks, erandina on Rootsi, kus riik toetab muusikaharidust. Samas pakuvad nad väga palju rühmaõpet, kus mänguoskus ei saa kindlasti nõnda arendatud kui meil. Ka puudub individuaalne lähenemine, mis instrumendiõppes on väga oluline, viies nii aga mänguoskuse taset alla. Nii et meie muusikakooli tugev tase peab kindlasti jääma, aga alati peab vaatama, et nõudlikkus ja töö oleks heas tasakaalus mängurõõmuga.”   Deliisa Virunurm Città di Treviso konkursil. Muusikaõpilane Deliisa Virunurm: teed seda, mida armastad Deliisa Virunurm on 15-aastane tšelloõpilane Keila muusikakoolist, andekas noor, kes on juba edukalt osalenud nii kodumaistel kui ka rahvusvahelistel konkurssidel. Üldhariduslikus koolis käib ta Keilas erakoolis “Läte”. Muusikakooli 7 klassi on tal juba läbi käidud, praegu on ta muusikakoolis lisa-aastal. Viimasel konkursil “Parim noor instrumentalist” sai ta A-kategoorias I koha. Lisaks sellele on Deliisa olnud väga edukas ka rahvusvahelistel konkurssidel: III koht rahvusvahelisel konkurss “Daleki akordi” Horvaatias (2023), II koht rahvusvaheline Jan Vychytili tšellokonkursil Tšehhis (2023) ning esikohad noorte muusikute konkursil “Sigulda 2023”, rahvusvahelisel konkursil “Giovani Musicisti – Città di Treviso” Itaalias (2024) ja rahvusvahelisel konkursil “Grand Prize Virtuoso Barcelona” Hispaanias (2024). Sel aastal oli Deliisal ka juba oma esimene soolokontsert. Küsin Deliisalt kuidas tšello tema ellu tuli ja kuidas ta selle pilli endale valis? Ta ütleb: “Tšello hakkas mulle kohe meeldima oma maheda kõla poolest. Ja nüüd ma tunnen, et see on tõesti minu pill. Ma ei oskaks küll ühtegi teist instrumenti soovida!” Mainin, et keelpilli õppimisega alustamine pole ju lihtne ja nõuab palju kannatlikkust. Deliisa selgitab: “Algus oli muidugi omajagu keeruline, et näppudega täpselt keeli alla vajutada, saada intonatsiooni puhtamaks. Samas ma olen vasakukäeline ja mõnes mõttes on see isegi hea. Poognahoid võttis ka aega, aga siis hakkas aina paremaks minema.” Oma õpetaja Egmont Väljaga on Deliisal väga hea läbisaamine. “Õpetaja on mul väga hea, sõbralik ja kannatlik minuga. Pigem olen ise vahel kannatamatu, tahan tulemust kiiremini ja et saaksin raske loo kiiremini selgeks. Mõnikord on ka mu õpetaja poeg Johannes Välja mulle tunde andnud. Ta on väga hea tšellist ja tegutseb praegu Saksamaal.” Õppimise protsessist räägib Deliisa: “Väga põnev on uute lugudega alustada, neid n-ö avastada. Samas jällegi on tähtis oma mängu viimistleda, et leida kõik, mis muusikas on ja seda ka väljendada!” Koos kontsertmeister Kairi Vaviloviga Jan Vychytili konkursil Tšehhis. Tunnen huvi, kas pilli õppimine on alati olnud huvitav. Deliisa ütleb: “Viimased kaks aastat on olnud kõige huvitavamad ja olen hakanud rohkem muusikat armastama! Esimestel aastatel muusikakoolis ma veel ei saanud kõigest nii hästi aru ja tegin sealt kõrvalt teisi asju veel, näiteks käisin akrobaatikas. Aga nüüd on tõesti muusika mulle lausa vajalik!” Milline muusika eriti meeldib ja paneb fantaasia liikuma? Deliisa arvab, et praegu on selleks Saint-Saënsi tšellokontsert nr 1, mis on suur, ilus ja põnev teos. Konkurssidel on ka olnud põnevaid lugusid, näiteks meeldis talle kohustuslik kaasaegne pala konkursil “Daleki akordi” Horvaatias, kus ta käis 2023. aastal. Küsin, kes kuulsatest tšellistidest talle meeldivad ja kes teda inspireerivad. Deliisa ütleb, et muidugi Marcel Johannes Kits, aga meeldivad ka sellised mängijad nagu Sol Gabetta või Kian Soltani. Kui Marcel Johannes Kits osales Brüsseli kuninganna Elisabethi konkursil, vaatas Deliisa internetist tema konkursivoore ja elas kaasa. Deliisa on osalenud paljudel konkurssidel, “Parimal noorel instrumentalistil” juba kolm korda, esmakordselt muusikakooli II klassis, kui ta sai II koha. Aga olulisel kohal on nüüd pigem rahvusvahelised konkursid. Ta räägib sellest lähemalt: “Konkursil käimine on mulle päris tähtis. Saan seal näha, mis tasemel ma olen, kuulda, kuidas teised mängivad. Muidugi on seal närveerimist ka, aga kui juba olen laval, siis rahunen maha ja kõik see adrenaliin, mis sees on, läheb pillimängu. Konkursid annavad ka võimaluse maailma avastada, näha, kuidas asjad käivad Eestist kaugemal.” Aga üks asi konkursside juures, millest ta teinekord puudust tunneb, on tagasiside žüriilt. “Mõned korrad on seda olnud ja see viib väga palju edasi.” Nii keelpilli- kui ka puhkpillimängijatele on väga oluline kontsertmeister. Deliisa ütleb, et temal on väga hea saatja, Kairi Vavilov. “Olen kindlalt endale leidnud väga hea klaverisaatja. Mõistame üksteist suurepäraselt.” Kevadine soolokontsert. Küsin Deliisalt, et kuidas ta tunneb, mida muusika ja tšello on talle elus andnud? Kindlasti enesekindlust, arvab ta ja kui konkurssidel mäng õnnestub, siis see annab julgust edasi minna. “Muusikamaailm on ilus ja huvitav. Väga tore on sellise asjaga tegelda. Oled nagu kogu selle asja sees ja tunned, et sellel on suur mõte ja eesmärk.” Kui arutame, kas muusika võiks tulevikus ka elukutseks saada, ütleb Deliisa: “See on ju ilus töö, mida pillimängija saab teha – näiteks orkestris mängida. Ja see on töö, mida ei tee ainult raha pärast. Teed seda, mida ise armastad.” Kristel Eeroja-Põldoja õpilase Ilse Mai Kulliga. Foto Rasmus Kull Kristel Eeroja-Põldoja: konkurss on investeering õpilase tuleviku tasemesse Kristel Eeroja-Põldoja on viiuldaja, viiulipedagoog  ja Tartu Heino Elleri Muusikakooli keelpilliosakonna juhataja. Tema pilgu ja käe alt on käinud läbi rohkelt Lõuna-Eesti keelpilliandeid, tema õpilased on edukalt osalenud “Parimal noorel instrumentalistil” ja muudel konkurssidel. Kristel Eeroja-Põldoja räägib “Parima noor instrumentalisti” tähendusest: “See konkurss annab muidugi väga hea ülevaate, mis meil viiulimängu järelkasvus üle Eesti toimub.” Ja kuigi konkurssidega seostuvad ka mõtted, kas võistlemine ja õpilaste reastamine on ikka hea ja ei lisa liigseid pingeid, on tema arvates konkurss pigem hea asi. “Konkurss on suur motivaator, annab õpetajale pikemas plaanis võimaluse huvitavamaid kavasid koostada, süvendatumalt töötada, leida õpilastele rohkem esinemisvõimalusi. Kui konkursil ei pruugi ka saada kohe suuremaid tulemusi, on see nagu investeering õpilase tuleviku tasemesse. Kui paar aastat on mööda läinud, on kohe näha: hea, et see konkurss sai tookord tehtud, viis palju edasi. See kuulub ka õpetaja töö juurde teha õpilasele konkurss põnevaks ja näidata, mida toredat sellega kaasneb: saab esineda ilusas suures saalis, kuuleb teisi ja saab end nendega võrrelda. Nii et et see on pikaajaline protsess ja igal juhul väärtus pilliõppes.” Konkursi nõuete osas arvab Kristel Eeroja-Põldoja, et parem kui neid ei muudetaks liiga tihti. “Ma ei ole väga uuendamise poolt lihtsalt uuenduste pärast. Hea kui kujunevad välja traditsioonid, mille järgi siis harjud tegutsema ja toimima.” Konkursil praegu käibel olevate A ja B kategooriate kohta ütleb Kristel Eeroja-Põldoja, et praegune A ja B kategooriatesse jagamine, kus suurte koolide, nagu MUBA, Elleri kooli õpilased saavad osaleda vaid ühes, A-kategoorias talle päris õiglane ei tundu. “Kategooriad võiksid ikkagi olla kõigile vabalt valitavad. Ega meie lapsed pole ka teistsugused kui igal pool mujal üle terve Eesti. Ja kui meil on neid, kes pole veel valmis A-kategooriaks, aga tahaksid ikkagi ennast proovile panna, siis võiks neil olla võimalus teha seda B-kategoorias.” Kristel Eeroja-Põldoja toob näiteks Liivimaa muusikakoolide keelpillimängijate konkursi. “Teeme seda konkurssi “Parima noore instrumentalisti” vaheaastatel. See on on võistlus Lõuna-Eesti piirkonna koolidele: haarab ülaltpoolt Paide ja Türi kuni Viljandi, Võru ja Valgani välja. Kokku tuleb seal kaks tihedat päeva ligi 120 osalejaga. Meil ei ole A või B kategooriat. On lihtsalt neli vanuserühma, võistleme sõbralikult koos.” Küsin Kristel Eeroja-Põldojalt tähelepanekuid, kuidas õpilased ise konkursil käimisesse suhtuvad? Ta ütleb: “See on ju ka esinemine nagu iga teine. Peame aga mõtlema, et oma jutuga õpilast ilmaaegu närvi ei ajaks. Ma olen alati ettevaatlik ütlema, et pead hästi mängima või et see on väga raske. Näiteks siin Tartus meie suur eelis on, et Tubina saal võlub ära kõige väiksemadki. Nii saab õpetaja öelda, et vaata kui ilus saal, siin on nii hea kõla ja tore oma lugusid mängida.” Heino Elleri muusikakooli keelpillirahvas. Tunnen huvi, mis pilt avaneb Lõuna-Eesti andekatest lastest. Kust nad tulevad ja millised nad on? Kristel Eeroja-Põldoja selgitab: “Meil siin Lõuna-Eestis on õnneks veel päris palju häid viiuliõpetajaid ja eks nad nende käe alt tulevad. Häid mängijaid on eriti tulnud Põlva, Põltsamaa, Võru, Räpina muusikakoolidest. Algus on ju kõigil üsna ühesugune: et laps peaks viisi, oleks musikaalne ja julge. Nooremates klassides on veel oluline, et vanemad ka asja juures oleks.” Kristel Eeroja-Põldoja rõhutab, et andeka lapse puhul mängib suurt rolli ka ümbrus, kus ta üles kasvab. “Minu soov on, et üldhariduskoolid ka rohkem tunnustaksid neid, kes muusikakoolis käivad ja tulemusi toovad. Tähelepanu kipub rohkem olema ainult spordisaavutustel. Eks me saame siin ka ise midagi teha ja oma õpilastega rohkem üldhariduskoolides esinemas käia.” Soovin Kristel Eeroja-Põldojalt ka teada, mida tema arvates pilli õppimine lapsele kaasa annab? Ta ütleb, et kindlasti distsipliini. “Ma ütlen ikka oma õpilastele, et pill on sinu hea sõber. Ja pill on aus. Kuidas sina temaga tegeled, nii ta sulle ka vastab. Kui sa teda kodus välja ei võta ja ei harjuta, kas sa arvad, et ta siis vastab sulle ilusti? Ei, ta teeb halba häält ja on sinu peale solvunud.” Nõustume mõlemad, et Eesti muusikakoolide arvukus on fenomen omaette ja Eestis on üldiselt head võimalused muusikaharidust saada ka väiksemates kohtades. “Muidugi on nüüd tulnud uusi õppeviise ja tihti rõhutakse ka sellele, et muusikakool on nagu huvikool. See tähendab, et tehnilist tööd tehakse praegu koolides minu meelest liiga vähe. Aga muusika on juba kord selline pisik, et kui see sind “nakkab”, siis ega sellest niisama lahti saa. Ja nii on küllalt neid, kes käivad vabaõppes, aga siis järsku mingis vanuses leiavad, et – olen seda viiulit juba mitu aastat õppinud ja tahaksin nüüd ka päriselt mängida. Meil kogu aeg tuleb selliste soovidega noori Elleri kooli keskastmesse. Ja see võimalus peab jääma – et õpe oleks sellisel tasemel, et neil oleks võimalus edasi õppida. Sellepärast peab ka vaatama, et repertuaarivalik ei läheks liiga kommertslikuks. Kui algklassides mängitakse Harry Potteri  “öökulli teemat”, siis võiks sinna juurde võtta ka ühe Bachi menuetikese. “Mõnusad lood” tunduvad ju mõnda aega kütkestavad, aga mida aeg edasi, seda huvitavamaks muutuvad ka keerukamad ja rohkem tööd nõudvad klassikalood. Ja kes sinnamaani jõuavad, näevad, et tegelikult on klassikaline muusika piisavalt mõnus iseenesestki.”

Sügisel nägi ilmavalgust album “The Estonian Cello”, mis keskendub peamiselt enne II maailmasõda tšello-klaveri duole kirjutatud eesti helitöödele, sisaldades ka seni plaadistamata materjali. Tundub uskumatu, kuid see on tõesti nii, et eesti instrumentaalmuusika ühe olulisemaks peetud tugisamba Heino Elleri kataloogist, kuhu kuulub kaheksa teost nimetatud koosseisule (neist kaks on varem loodud klaveripalade töötlused), on laiema avalikkuse ette jõudnud seni vaid kaks! Seda väga lihtsalt põhjusel – “Prelüüd” g-moll (1917) ning “Poeem” As-duur (1921) on kättesaadavad trükinoodi kujul. Plaadilt leiame veel Elleri “Vana tantsu” (1913), mis on tõenäoliselt üks varaseim eesti helilooja tšellopala. Väga põnevat avastamist pakuvad ka “Romanss” G-duur (1924),   “Andante serioso”   d-moll   (1931) ja “Ballaad” e-moll (1944), millest mõni tundub olevat tõeline pärl ning jääb loota, et salvestusega kaasnenud Elleri teoste käsikirjalise materjali noodigraafikasse viimine toob kaasa ka nende laiema leviku. Kuid Elleri teostega albumi esmasalvestused ei piirdu. Lisaks leiame paar pala, autoriks seni tundmatu helilooja Herman Känd (1905–1952). Tallinna konservatooriumi orelierialal August Topmani ja kompositsioonieriala Artur Kapi juures lõpetanud Känd tegutses organisti, muusikaõpetaja ja koorijuhina, kuid põgenes kodumaalt sõja jalust ning suri tundmatuna eksiilis. Ta on loonud ka ooperi “Kalevipoeg”, niisiis on muusikateadlastel ees palju avastamisrõõmu. Veel on esmasalvestusena märgitud Villem Reimanni “Hällilaul” (u 1930), mis on tõeliselt kaunis tšelloteos. Samas kehtib märge ilmselt tiražeeritud salvestuse kohta, sest allakirjutanu esmakohtumine looga oli aastate eest Eesti Raadio fondisalvestise kaudu, mille tegid August Karjus ja Elsa Avesson 1958. Ning arvestades teose tuntust, leidub salvestisi veelgi. Samuti on albumil esindatud Eduard Oja ja Eduard Tubin, kelle loomingu avastamine on juba hoo sisse saanud. Valle-Rasmus Roots musitseerib tõelise sisseelamisega, pakkudes mahlakat tooni-ilu ning saades hiilgavalt üle nii mõneski palas peituvatest tehnilistest ebamugavusest. Sten Lassmann pakub väärikat tuge, lastes eelkõige särada solistil. Plaat on meeldivalt salvestatud ning helipilt kõlaliselt vägagi rahuldav. Kummalisel kombel pole saatvas trükises mainitud helirežissööri nime. Kahtlemata on tegu väärt kuulamisega ning hea täiendusega aastate eest ilmunud plaadile “Estonian Cello”, kus mängivad Teet Järvi ja Vardo Rumessen (Bella Musica, 2008).

PERSOON 2 Robert Jürjendal: loomingulises maailmas ei tea kunagi, kuhu asi võib pöörata. Marika Makarova 10 Muusikauudiseid maailmast. Nele-Eva Steinfeld PILK 13 Muusikaettevõtluse arendamisest Eesti moodi. Music Estonia 10. Virgo Sillamaa KIRG 16 Mis juhtub siis, kui mõte “äkki ma oskaks ka seda” jääb sind kummitama. Eeva-Maria Laas PILK 18 VIII Eesti noorte koorijuhtide konkurss oli meeliköitev ja silmaringi avardav sündmus. Merike Toro MÄLU 20 Ego ja anne. 35 aastat Herbert von Karajani salapärasest matusest. Konstantin Kuningas PILK 22 Larry Weinsteini ood humaansusele. Heidi Pruuli MÄLU 24 Võtke kaasa vaimuvara! Carolin Krajnak MULJE 27 Pärnu Linnaorkestri uue hooaja ahvatlused. Jelena Sulamanidze 28 Vaimu värskendavad müüdid ja lood. IV “ACCORDIONF[est]. Edith-Helen Ulm 29 Hector Berlioz ja “Fausti needmine”. Tiiu Levald 31 Tõetruult ette manatud regilaulumaailm. Meeta Vardja 32 Klaverifestivali sündmuste salaniidistik. Jaak Sikk 34 Palved – festival “AFEKT”. Lola-Mariin Hermaküla RAAMAT 36 Elo Selirand “Kromaatilise kandle sõge lugu”. Virge Joamets 37 Muusikauudiseid Eestist. 40 Heliplaatide tutvustus.

Tõnu Naissoo on vaieldamatult kõige tegusam ja aktuaalsem muusik Eesti jazzi seenioride seas. Tema ebatavaliselt rikkalik diskograafia (enam kui 30 oma nime all avaldatud albumit) on viimaste aastatega veelgi täienenud ja kui valdavalt kõlab ta plaatidel akustiline klaver, enamasti trio koosseisus, siis uuemad albumid tuletavad meelde, et üks Naissoo erilisi rolle eesti muusikas oli rajada teed elektrooniliste klahvpillide kõlailmas. Soome firma Jazzagression andis hiljuti välja soome muusikutega lindistatud albumi “Shapes and Colours” (tänavu ka EP-plaadi sama sessiooni salvestustega), aga kõige värskem väljaanne on uue kodumaise plaadifirma esimene üllitis “Naissoo Freeform Quintet”. Ettevõtmise taga on Allan Matsov, kes on ka albumi produtsent. Usutavasti just tema eestvedamisel ja taganttõukamisel on plaadile jõudnud helipilt ja ansamblikoosseis, millist Naissoo puhul ei mäleta. Pianisti sõrmede all on Rhodesi elektriklaver ning vanakooli süntesaatorid “Moog” ja “ARP Odyssey”, millega on loodud lõviosa ansamblifaktuuri ruumikast ja lainetavast kõlast. Meelis Vind mängib bassklarnetit, Mihkel Mälgand elektrilist ja akustilist bassi ning Karl-Juhan Laanesaar trumme. Värskelt ja rikastavalt mõjub see, et grupipildil on läbivalt olulisel kohal perkussioon (Kristjan Jõemägi), sest Eestis on löökpillide lisamine tavapärasele trummikomplektile harv nähtus.  “Vabavormi kvintett” on plaadi nimena omal kohal, kuna kõik albumi kuus lugu toetuvad üsna napile ja õhukesele lähtematerjalile. Autoriks on märgitud kord Naissoo, kord kõik ansambli liikmed, kuid tegelikult on vabavormiliste arenduste aluseks vaid bassikäik, mõneakordiline järgnevus või paar meloodilist motiivi. Jazzimprovisatsioone kannab ja elavdab tavaliselt hoolega välja joonistatud meloodia ja rikkalik harmoonia. Siin see tagala puudub, selle asemel ehitab bänd staatilisi gruuve või loob meetrumivabu meeleolupilte, kuid tänu ärksale ansamblimängule, klahvpillide rikkale kõlapaletile ja kvaliteetsele produktsioonile on tulemus nauditav. Plaadi lood on nime saanud värvide järgi. Albumi mõjusaim lugu on ühtlasi ka selle pikim – 13 ja pool minutit vältav “Black”.

Mainekas rahvusvaheline plaadifirma Kairos on andnud välja Age Veeroosi autoriplaadi. Kairose näol on tegu eelkõige nüüdismuusikale keskendunud plaadimärgiga, nõnda leiab Veeroosi sealsest autorite nimistust Galina Ustvolskaja ja Ian Vine’i vahelt. Helikandjale valitud lood on kirjutatud vahemikus 2019–2023, seega selektsioon mitte kaugemast minevikust kui viie aasta tagant. Kogu valik on kammerlik, algust ja lõppu raamimas soolopalad, täpselt keskel – neljandana – suurima koosseisuga oopus.  Age Veeroosi heliilm on nagu suurendusklaas, mis tähelepanelikult luubi alla sattuvat uurib. Mikromaailmast saab nõnda midagi hoopis makrolikumat ja see tämbrite-pindade-värvide-struktuuride-puudutuste palett on lõputu. Läbi Age prisma hakkab märkama märgatavat seal, mis muidu võib jääda lihtsalt kahe silma (kõrva) vahele. Kulgu läbi kummaliste helimaastike, udusust, looritatust, vaatamist heli sisse ja uurimist, kes või missugune see on. See habras kõlakngas on mõneti nagu sügisene ilm, mis näiliselt monotoonne hall, peidab endas ometi nii palju värve-toone-nüansse, ole ainult mihkel märkama. Muide, plaadi esitlusel Age seda mainiski, et tema lemmik on justnimelt november. Instrumendid, nende omapärased helitekitamise viisid ja/või uute mänguvõtete leiutamine on praeguse heliloome sagedane nähe. Nii ka siin – vahel ei saa kohe arugi, mitu mängijat mille kallal parasjagu ametis on või kuidas miski kõla esile on kutsutud. Kogu selle helikangaga on aga kogu aeg kaasas teatud poeetiline hingus ja ka võime käivitada kuulaja peas visuaalseid kõlarännakuid. Mitte juhuslikult ei ole valitud plaadi nimilooks “Öö piirjooned” – see tabab oma salapära, otsese pilgu eest varjatuse ja sumedusega tõesti kogu materjali iseloomu. Kui veidi konkreetsemalt püüda muljeid sõnastada või midagi välja tuua, siis alustaksin juba mainitud looga “Öö piirjooned”, mis on lummav teekond saladuste hämaruses. Plaadi avalugu “Keha” on põneva instrumendikäsitlusega; kujutan ette, et sellest võiks saada klarnetistide repertuaari üks kanoonilisi teoseid. Sellele sekundeerib “Vari” põneva uurimusena viiuli kõlailma (George Kentrose minu meelest väga tundlikus esituses), mida peenetundeliselt toetab maitsekas elektroonika. Mängulusti on flöödi ja süntesaatori fantaasias “Kulunud koraal”. Väga tänuväärne materjal heliloojale on löökpillipark ja “Ma olen suur kuu su silmapiiril” Heigo Rosina meisterlikus ettekandes ainult kinnitab seda. Lisaks juba nimetatutele astuvad plaadil üles Tallinna Uue Muusika Ansambel ja Ensemble Musikfabrik vastavalt Arash Yazdani ja Clement Poweri juhatusel, ansambel U: ja duo There are no more four seasons, klarnetist Michele Marelli, flötist Maria Jönsson ja pianist Talvi Hunt – väärikas rahvusvaheline seltskond. Kindlasti annab plaadile palju juurde asjaolu, et saateteksti on kirjutanud eesti muusika ammune sõber, Briti tunnustatud muusikakriitik Simon Cummings.

Seda, et jazzmuusik töötleb, tsiteerib või dekonstrueerib klassikalise muusika krestomaatiasse kuuluvaid teoseid, ei esine sugugi harva. Vastupidi, vastassuunaline liiklus kahe muusikamaailma vahel on alati käinud. Jazzis on rakendust leidnud klassikalise muusika ž anrid-vormid ja instrumentaarium ning paljud kuulsad heliloojad on ilmestanud ja ergutanud oma teoseid jazzi harmoonia, rütmika ja helilaadidega. Sageli laenatakse vastastikku ka repertuaari, ehkki see, kuidas klassikalise kooliga muusikud tõlgendavad jazzistandardeid või jazzmuusikud klassikateoseid, ei ole alati olnud orgaaniline ega originaalne. Aga kindlasti on taoline piiriületus kinkinud ka palju vägagi kuulamapanevat. Kristjan Randalu on uuele plaadile valinud Robert Schumanni tsükli “Poeedi armastus” (“Dichterliebe”, 1840), kus on 16 pala häälele ja klaverile. Lied ’i - repertuaari toeka nurgakivina on laulupõimik tuttav väga paljudele kõrgromantilise kammermuusika austajatele, mis tekitab küsimuse – kas ja milliseid taustateadmisi peaks Randalut kuulates omama? Kas peaks kõrvale lugema Heinrich Heine tekste, mida Schumann kasutas? Kas kuulama kordamööda originaale ja klaveritöötlusi? Mina seda tegin (referentsiks Matthias Goerne ja Daniil Trifonovi kahe aasta tagune plaadistus) ja selline kõrvutamine oli põnev kogemus. Randalu respekteerib originaali vägagi, tuues esile laulude kauni meloodia ja harmoonia, enne kui ta läheb palu reharmoniseerides ja restruktureerides oma rada. Schumanni laulud vältavad (viimast arvestamata) 1–3 minutit, klaveriversioonid on tänu improvisatsioonidele palju pikemad. Näiteks kolmas laul “Die Rose, die Lilie, die Taube, die Sonne” kestab Schumannil poole minuti kanti, Randalul on see aga 3’30’’. Uus album on haarav ja nauditav. Originaalmaterjal, kaunis ja kujundirohke, on kindlasti inspireerinud seda mitmel moel töötlema. Randalu esitleb enamasti (aga mitte alati) esmalt üsna autoritruult laulu temaatilist materjali, asudes siis harmooniat, rütmikat ja meloodikat arendama. Tema mängus on käsikäes klassikalise klaveri kõlakultuur ning jazzi stilistiline sõnavara ja energeetika, mida kroonib muusiku silmapaistev pianistlik tehnika. Üks parimaid näiteid kõige selle koherentsest kooseksisteerimisest on mõrkjasmagusa meloodia, ülitehnilise saatepartii ja üle klaviatuuri tuhiseva jazzisoologa “Ich will meine Seele tauchen”.

Eelmise plaadi ilmumisest on Mari Jürjensil olnud päris pikk paus. Vahepeal on olnud kummalised ajad, millega harjuda, maailmas toimunud suured muutused. Sel perioodil loodud laule ja mõtteid “... aga samas ...” peegeldabki. Ajal, mil väga palju põhineb imagol ja näivusel ja kus igaüks püüab end sotsiaalmeedias näidata veidi parema ja ilusamana, on tõeline julgustükk olla aus. Isegi kui see hirmutab ja selle juurde kuuluvad kõhklused. Ainult nii saab luua midagi, mis puudutab ja mis on päris. Just Jürjensi vahetu ausus laulukirjutamisel annab albumile kaalu ja sügavuse. Maril on julgust. Kirjutades kõik laulusõnad ise, vaatab ta iseendale justkui otse silma. Ning oma kuulajale ka. Tugevate tekstidega laule toetavad hüpnootilised meloodiad ja täpselt välja timmitud, hõrk produktsioon. Maitsekad väikesed saundid vahelduvad bändi suurema kõlaga, kus mängivad kaasa Vaiko Eplik, Aivar Surva, Andre Maaker, Marti Tärn. Pillidest on Jürjensi arsenali kitarrile lisandunud bändžo, mis lisab omapärast rütmikat ja nihestatud kurb-rõõmsat meeleolu. Produktsioonis on tunda Epliku toetust, Aivar Surva ülimalt maitsekad, allika vulisemist meenutavad klaverikäigud ning Marti Tärni toekas bass on plaadimaagia loomisel väga olulised komponendid.  Oskus vaadelda elu on alati olnud Jürjensi firmamärk. “... aga samas ...” albumil kuuleb ent veidi uutmoodi Jürjensit, kus lugudest kumab läbi juba suurem elukogemus, lauludeks vormunud mõtted emana, naisena, elu vastuolud ja argisus, mida rõhutab ka albumi kujundus – koduses boheemlikus interjööris heledate tooniga tehtud fotod. Mitmed lood on kirjutatud poegadele mõeldes. Plaadi läbiv sõnum on mitte raisata hetki, mitte kulutada elu. Võrreldes Mari varasemate albumitega on tekstidesse kõvasti lisandunud enesehuumorit, muutumata kordagi sarkastiliseks ega salvavaks. Selle heaks näiteks on pala “Akord”, kus kartus end korrata on pööratud geniaalselt naljakaks sõnamänguks – lugu, millest lõpuni aru saavad kindlasti just kõik muusikud. Loitsulik ja hüpnootiline, rahvalaululikult mõjuv “Kõrradikõtak” on uus toon Jürjensi laululoomes. Mitmeski motiivist kostub Riho Sibula mõjusid, mõnes palas viskab veidi Joni Mitchelli või bändilugudes Sugarman Rodriguez’t. Albumi üks puudutavamaid palu “Oma unedes” võtab kokku sügava inimliku igatsuse vabaduse järele argikaosest, mõjudes plaadil seda võimsamalt, et kõik lood pole sellel nõnda lüürilised. Minu jaoks lõpetab plaadi kümnes pala, soe ja taas väga hea lüürikaga “Jõululaul”. Päris terviklikkusest jäävad albumit lahutama kolm viimast lugu, mis jäävad ülejäänutest kuidagi eraldiseisvaks ja mõjuvad pigem boonuspaladena. Aga samas ... ega elugi ole alati ühtlaselt täiuslik tervik. Igal juhul on tegu tänavu aasta ühe tugevaima teosega laulukirjutajate põllul.  Jürjens on maha saanud hingepuudutava albumiga, mis innustab kuulajaid nägema ilu kõige argisemates ja lihtsamates asjades, pakkudes hingetoitu ja huumorit Eestimaa talve.

Eesti Heliloojate Liit (HL) loeb oma sünnikuupäevaks 19. novembrit 1924, mil asutati Eesti Akadeemiline Helikunstnikkude Selts (hiljem Helikunstnike, EAHS), ehk siis tänavu täitub liidul 100. tegevusaasta. Kui tähtede seis on soodne, saab novembriks kaante vahele liidu ajalugu käsitlev raamat, kus Kerri Kotta annab ülevaate eesti heliloomingust, Kristina Kõrver kirjutab HL-i tööst Eesti taasiseseisvumise järel, minu ülesandeks on aga valgustada liidu tegevust algusaegadest kuni 1991. aastani. Et praegune HL hakkas lugema oma eelkäijaks Eesti Vabariigi ajal loodud EAHS-i, on mõistetav – kes oleks tahtnud tunnistada, et jätkatakse okupatsioonivõimude asutatud liidu tööd. Sisuliselt oli aga EAHS-i näol tegemist üsna teistsuguse orientatsiooniga ühinguga kui tänapäevane heliloojaid ja muusikateadlasi ühendav liit, sest tollasesse seltsi kuulusid lisaks eelmainitutele ka interpreedid. EAHS-i eesotsas olid küll kogu aeg heliloojad – esimeseks esimeheks valiti Artur Kapp, 1935. aastal asus sellele kohale Riho Päts, 1937 Juhan Aavik ja 1940. aasta märtsikuus Adolf Vedro –, kuid tegevuse põhirõhk oli peamiselt kammermuusika propageerimisel, seda nii kontsertide kui ka loominguvõistluste kaudu. Seltsi juures tegutses muutuva koosseisuga keelpillikvartett, hiljem ka puhkpillikvintett, kes andsid kontserte paar korda aastas, kavas nii Lääne kui ka   eesti muusika.  Kammermuusika kõrval tuleks veel ära märkida EAHS-i kirjastusalane tegevus. See ei olnud küll mahukas, kuid ilmavalgust nägid mõned üsnagi kaalukad teosed: seltsi 10. tegevusaastat tähistati “Eesti muusika almanakiga”, 1935. aastal anti välja Herbert Tampere “Eesti rahvamuusika antoloogia” I osa ning 1938. aastal ilmusid Karl Leichteri koostatud “Kakskümmend aastat eesti muusikat: 1918–1938” ja Riho Pätsi “Artur Kapp ja tema muusikaline looming ” . Siiski varjutas seltsi tegevust vähene publikuhuvi kontsertide vastu ja pidev rahapuudus. Pärast Eesti liitmist NSV Liiduga 1940. aastal läksid Rahvakomissaride Nõukogu otsusega likvideerimisele kõik Eesti Vabariigi aegsed seltsid, sh EAHS. Uute ühenduste loomisel tuli aga eeskuju võtta juba NSV Liidus tegutsenud ühingutest; kunstivaldkonnas tegelejatele tähendas see loomeliitude loomist, mille asutamisega tegid siinsed heliloojad algust 1940. aasta augustis. Erinevalt EAHS-ist, mille tegevus oli pideva rahapuuduse tõttu üsna piiratud, olid ENSV HL-i finantsilised võimalused tunduvalt avaramad. Stalinistlikus NSV Liidus oli juba 1930. aastatel ära tabatud kunsti olulisus partei ideoloogia elluviimisel, seetõttu sekkusid riigi- ja parteiorganid diktatuuridele omaselt aktiivselt kunstiellu, pöörates eri kunstiliikidele, üksikteostele ja nende loojatele haiglaselt teravdatud tähelepanu, püüdes hoida kõike ja kõiki oma kontrolli all. NSV Liidus olid ühed sellistest kontrollivatest ühendustest loomeliidud, millega ühinemine oli loomeinimestele näiliselt vabatahtlik, kuid sinna kuulumata ei olnud võimalik oma alaga professionaalsel tasemel tegeleda ega sellest elatuda. Kuigi võimud ei osalenud otseselt loomeliitude juhtimises – see oli jäetud oma ala professionaalidele –, tehti seda ometigi varjatult mitmesuguste määruste ja juhiste kaudu, et tagada sotsialistliku realismi kui ainulubatud loomismeetodi kasutamine ja levik.  Need autorid, kes suutsid stalinismi kadalipust põlu alla sattumata läbi tulla, said nautida märkimisväärseid materiaalseid hüvesid ja ilmselt oli see ka üks põhjusi, mis esialgu pani pidevast rahapuudusest väsinud eesti heliloojaid uue loodava liidu tegevuses üsnagi hoogsalt kaasa lööma. HL-i asutamiseks moodustatud organiseerimistoimkond  – esimees Heino Eller, liikmed Adolf Vedro, Cyrillus Kreek, Eugen Kapp ja Eduard Tubin –   valiti printsiibil, et liikmed ei olnud lähedased Eesti Vabariigi aegse võimuga, aga samas oli neil autoriteet ametivendade seas. Toonasest optimistlikust õhkkonnast annab tunnistust Anton Kasemetsa kirjutis “Muusikahooaja esimene pool ”  ajakirja Teater ja Muusika jaanuarinumbris 1941. aastal, kus ta näeb eesti muusika tulevikku uue riigikorra tingimustes positiivsena, “kuna Nõukogude valitsuse poolt selleks avatud krediidid on küllalt suured, et võimaldada heliloojaile nende ülesannete teostamist lahedais tingimusis. ” Neid n-ö krediite pidi hakkama jagama lisaks heliloojate liidule ka viimase majanduslik baas, NSVL Muusikafondi Eesti Vabariiklik Osakond. Sellest, e t kõik sugugi nii roosiliselt ei läinud, nagu esimese hooga loodetud, annab muu hulgas tunnistust fakt, et nii Kasemets kui ka Tubin (nagu paljud teisedki muusikud) põgenesid 1944. aastal läände. Ametlikult asutati ENSV HL 1944. aastal Leningradis, esimeheks valiti Eugen Kapp, kes püsis sellel ametikohal 1966. aastani. Muusikfond loodi veidi hiljem, 1945. aasta märtsis, ning seda asus juhtima Nikolai Goldschmidt. Mis puutub ENSV HL-i ning Muusikafondi uurimisse, siis siin oli ja on tööpõld endiselt lai. Kui EAHS-i suhteliselt tagasihoidlik tegevus on üsna ammendavalt läbi töötatud (näiteks heliloojate liidu 80. tegevusaasta puhul välja antud raamatus), on Nõukogude ajaga olukord teine. Arusaadavalt asuti Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel kõigepealt aktiivselt uurima ja lahti kirjutama valgeid laike stalinismi perioodist. Kuigi Stalini isikukultus mõisteti 1956. aastal hukka, ei tähendanud see ometigi selle aja kuritegude põhjalikku paljastamist, vaid hoopis täielikku mahasalgamist. Ajaloo kolikambrisse läks suurem osa selle aja loomingust, kõik õudused vaikiti maha ning käituti, justkui midagi erilist poleks juhtunudki – kogu Nõukogude aja elasid ja tegutsesid pealekaebajad kõrvuti represseeritutega. Eesti heliloojatest ja muusikateadlastest said stalinismi julmust kõige valusamalt tunda Tuudur Vettik, Riho Päts, Alfred Karindi ja Eduard Visnapuu, kes saadeti Venemaa vangilaagritesse. Karistusest ei pääsenud ka üks võimutruumatest tegelastest – Nikolai Goldschmidt –, kes saadeti asumisele Kasahhi NSV-sse. Materjali Nõukogude perioodi uurimiseks on rohkesti. Kohe 1940. aastal hakati korraldama heliloojate ja muusikateadlaste iganädalasi töökoosolekuid, kus kuulati läbi uudisloomingut ning toimus teoste “seltsimehelik” arutelu. Kõik koosolekud protokolliti mitmes eksemplaris ja nii kestis see 1989. aastani. Loomulikult tuleb neisse materjalidesse suhtuda teatud reservatsiooniga – lõppude lõpuks oli see protokollija subjektiivne otsus, mida kirja panna ja mida mitte –, aga kindlasti peegeldavad need siiski oma aja meeleolusid.  Stalinismiaja koosolekuid iseloomustas kriitiline õhkkond ehk nagu seda kirjeldati HL-i IV kongressil 1953. aastal: “On hädavajalik, et HL-is valitseks rahutuse, rahuldamatuse ja loomingulise kriitika vaim. ”  “Rahutus ja rahuldamatus ”  on tõepoolest sobivad sõnad kirjeldamaks selle perioodi koosolekuid. Enamik läbikuulatud teostest tekitasid arvustajates rahutust, kuna täpselt ei teatud, mida ja kuidas kritiseerida. Seetõttu puudus arvustamisel järjepidev loogika, ent heliloojate pakutavaga oldi pidevalt “rahuldamatud ” . Siit ka suur segadus heliloojate seas, mida ja kuidas siis ikkagi õigupoolest kirjutada. Ei olnud sugugi nii, et tekstis või pealkirjas esinenud sõna “Stalin” tagas heakskiidu. Kui XIII üldlaulupeo repertuaari valiti laule Stalinist, rõhutas Nigol Andresen ülesande keerulisust: “Laul Stalinist, mis tuleks üldtarvitamisele rahva seas, on muidugi väga suur töö, mis peab tekkima suure võistluse tulemusena. ”  Oma laulu Stalinile kirjutasid pea kõik selleaegsed heliloojad ning suure juhi kujutamisel muusikas tekkisid kindlad stambid: laulud pidid olema jõulised, optimistlikud ja kindlasti lõppema mažooris. Töökoosoleku protokollist saame teada, et seetõttu sattus kriitika alla näiteks 1948. aastal Aado Velmeti loodud naiskoorilaul “Stalini nimega ” , mille puhul Artur Kapp leidis, et sellise teemaga laul ei sobi naiskoorile, kuigi Leo Tauts arvas, et naisedki tahavad laulda Stalini laulu. Sama keeruline oli ka uue, nõukogude inimese kujutamine muusikas. Näiteks Mart Saarele heitis Serafim Milovski 1949. aastal ette liigset intelligentsi “Künnilaulus ”  ning et ka “Merelaulus ”  kujutatud kalur olevat antud “intelligentsetes, romantilistes toonides ” . Selliseid absurdseid näiteid võib tuua kümneid, kui mitte sadu, ja seetõttu tundub ühe õnnestunud sotsrealistliku muusikateose loomine tagantjärele vaadates üsna keeruline ettevõtmine.  Stalinismiperioodist tunduvalt vähem on uuritud heliloojate liidu tegevust 1970 –1980. aastatel, mil seda juhtisid Boris Kõrver (1966–1974) ja Jaan Rääts (1974–1991). Kõrver asus liidu etteotsa ajal, mil valitses veel teatud sulaaegne optimism, Räätsa ajal sai aga tunda järk-järgulist ideoloogilise surve tugevnemist. Kindlasti ei olnud stagnatsiooniajal liidu juhtimine sugugi kerge ülesanne, hoolimata nii mõnestki sellega kaasas käinud materiaalsest hüvest. Siiski suutis Rääts teha seda osavalt: ta oli justkui piksevarras, kes võttis terve hulga bürokraatlikke ja parteilisi ülesandeid enda peale ning laveeris osavalt võimukoridorides. Samas oli ta kolleegide suhtes sõbralik ja toetav, andes peamiselt kiitvaid hinnanguid nende loomingule ning seistes ka nende materiaalse heaolu eest. Eriti paistis silma Räätsa heatahtlik suhtumine noortesse heliloojatesse, kelle uuenduslik muusika oli talle alati meeltmööda. Nii kaitses ta Sven Grünbergi ja Erkki-Sven Tüüri loomingut, mis mõnede vanemate heliloojate silmis ei olnudki muusika, ja kirjutas kõrgematesse instantsidesse palvekirju veel üliõpilasstaatuses Rein Rannapi korteriolude parandamiseks. Üldiselt valitses Räätsa juhtimise ajal liidus üsna vaba ja sõbralik õhkkond, “rahutu” ja “rahuldamatu” olukord oli möödanikku vajunud ning kolleegide teostele – üksikute eranditega – anti vaid positiivset tagasisidet. Palju tegeldi olmeprobleemidega, sest puudust tunti ju kõigest, lisaks võimaldati liidu liikmetele ka laenu. N-ö laenulepingud olid tänapäevases mõistes enam kui kummalised – need olid vormistatud Kreisiraadio stiilis “võta, aga pane tagasi”. Ehk siis paberilehekesele oli rahasoovija kirjutanud, palju, milleks ja kui kauaks ta raha vajas, ning seda kinnitas juhtkonnapoolne lakooniline “nõus”. Nii võis raha saada uue teose loomiseks, kooperatiivkorteri sissemaksuks, turismituusiku hankimiseks jpm. Kuigi olen ise stagnatsiooniaja laps ja mäletan neid aegu hästi, mõjus ikkagi šokeerivalt meelde tuletada nende aastate skisofreenilist iseloomu. Teatud piirini lasti loomingulistel inimestel üsna vabalt tegutseda, kui aga võimudele jäi silma midagi ebasobivat, pöörduti ajas justkui stalinismi tagasi. Üks masendavamaid juhtumeid oli lugu Veljo Tormise 1981. aastal valminud teostega “Mõtisklusi Hando Runneliga” ja “Lojaalsed laulukesed”. Lood ärritasid võime nii, et nende aruteluks kutsuti kokku HL-i partei- ja juhatuse koosolek. Olgu siin ära toodud lõik Jaan Räätsa sõnavõtust. Raske uskuda, et Rääts isegi kõike seda uskus, mida ütles, kuid just sellist reaktsiooni oodati kõrgemalt poolt: “Pole muidugi mingit põhjust otsida neis lauludes helilooja maailmavaatelist kreedot. Tegemist on ilmselt juhusliku mõtlemata ettevõtmisega. Võib mõista Tormise esialgset kavatsust puudutada mõningaid teravamaid sotsiaalseid probleeme, nagu seda on teinud ju ka näiteks Raikin 1 , Võssotski 2  jt. Kahjuks läks siin helilooja järelemõtlematult kaasa H. Runneli mõttekäikudega, milles lausa haiglaslikult mõjuv mure rahvuse saatuse pärast (“Veel seitsesada aastat”) kohati poliitilisele kirjaoskamatusele käe ulatab (pean siin eriti silmas “Tropilaulukest”). Lauludes “Meie õnn on kindel” ja “Lojaalne lauluke” püüab Tormis naeruvääristada õõnsakõlalist sõnade tegemist. Arvan, et see probleem on ammu aktuaalsuse kaotanud. Võitlus tühise sõnakõlksutamise vastu on meie partei poliitika tunnusjooneks juba pikemat aega. Päris põhjendamatu on laul elukalliduse tõusust (“Rahalauluke”). Me peame mõistma objektiivseid põhjuseid, mis seda tingivad. Ehk vääriksid taunimist kunsti väljendusvahenditega need jõud tänapäeva maailmas, kes uusi relvastuse süsteeme peale suruvad ja sellega meiegi toidulauda mõjutavad. [---] Meie elus on küllalt suuri raskusi ja muresid. Ei pilamise ega pessimismiga me neid ei kõrvalda. Küll aga võivad sellised laulud, eriti kui nad peaksid raja taha sattuma, õige palju kahju teha ideoloogilise võitluse tandril. Meie vastu kasutatakse ju igat võimalust.” Ka Tormise vastus oli kui kaja minevikust: “Tänan kolleege kriitika eest ja selle eest, et nad mind mõista püüdsid. Olin liiga lihtsameelne, arvates, et probleemidele võiks sel kujul kõneldes tähelepanu pöörata. [---] Minu viga oli, et palusin kooril neid laule laulda. Praegu on mul käsil valiku tegemine proletaarsete luuletajate tekstidest uue tsükli loomiseks.  Siia kõrvale võib tuua võrdluseks üsna sarnase Tuudur Vettiku “patukahetsuse” 1950. aastast: “Olen häbiväärse teoga hakkama saanud, mis mulle suurt südamevalu teinud. [---] Praegune moment, kus vastust annan, on väga raske. Teen bilanssi, bilanss näitab puudujääke – et neid täita, tahan kõik oma jõu ja oskuse anda, et see heaks teha. Teoksil on Partei Õhtuülikooli eksamite andmine. Tahan olla tubli nõukogude inimene ja teenida nõukogude ühiskonda. ” Kahe ajastu erinevus seisnes heliloojatele määratud karistuses, Vettiku vangilaagri asemel pidi Tormis taluma “vaid” mõned aastad esitamiskeeldu. Oma patud lunastas Tormis 1982. aastal loodud meeskoori teosega “Rahvaste sõpruse rapsoodia”, kus ta kasutas NSV Liidu erinevate rahvuste rahvaviise, mis lõpuks aga mattuvad vene rahaviisi alla – peen vihje, mis jäi võimudele märkamatuks. Ängistav oli meenutada ka 1980. aastate lõppu – ühtepidi lootuskiirte tekkimine, avanemine, avalikustamine, teisalt aga tohutult masendav majanduslik olukord ja kultuuri tume tulevik ehk nagu Jaan Rääts kirjutas 1989. aasta 13. oktoobri Reedes: “Sügavas majanduskriisis riigil ei ole ju mingeid väljavaateid tõsta oma kultuurielu nimetamisväärsele tasemele. Mis huvi saab inimesel olla muusika vastu, kui ta peab vaatama, kust elektripirni või seepi saada… Normaalne olukord ebanormaalsel ajal.” Sama aasta 29. detsembri Reedes väljendas aga laiemalt muret Eesti inimeste pärast Lepo Sumera: “Kõige selle tulemusena oleme astumas võrdsete võimaluste maailma. Ja seejuures on see kohutav, kuidas me välja näeme. Mitte ainult välja näeme, vaid ka kelleks oleme saanud, kelleks meid on muudetud viimase viiekümne aasta jooksul. Ei oska kõige lihtsamaid ja loomulikumaid asju nagu vabalt ja iseseisvalt mõelda ja otsuseid teha, ei oska keeli, kirju kirjutada, õieti telefonigagi rääkida – ainult “mõhh” kostab tihtipeale meie hääl vastuvõtutervituse asemel sealt torust. Me pole isiksused. Aga küll me õpime!” Eelkirjutatu ei pretendeeri kronoloogilisele ajalooülevaatele, vaid püüdsin välja tuua üksikuid iseloomulikumaid kilde praeguse heliloojate liidu eelkäijate ajaloost. Rõõm on aga tõdeda, et oleme õppinud – näeme päris viisakad välja ja oskame ka suhelda. Ning kui meie majandus teeb uperpalle – kord oleme teel Euroopa viie jõukama, siis jälle viie kallima riigi hulka –, on üks ometigi selge: oma muusika ja muusikute üle võime vaid uhked olla. 1 Arkadi Raikin (1911–1987), Nõukogude koomik, satiirik, näitleja ja lavastaja. 2  Vladimir Võssotski (1938–1980), vene laulja, luuletaja ja näitleja. Saavutas Venemaal tohutu populaarsuse oma ühiskonnakriitiliste laulude esitamisega.

ERSO uue sarja “Tšellokontsert” esimene kava 27. septembril tõi kuulajate ette tänase muusikamaailma ühe hinnatuima tšellisti Alban Gerhardti, karismaatilise dirigendi Kristiina Poska ning Elis Halliku teose “Aegis” Eesti esiettekande. Hilisromantilised kuulsad meistriteosed, nagu ERSO septembrilõpu kontserdi kavas olnud Jean Sibeliuse 2. sümfoonia ja Edward Elgari tšellokontsert e-moll, on ühtaegu publikumagnet ning esitajaile suur väljakutse. Iga kord uuesti. ERSO on Sibeliuse 2. sümfooniat esitanud üle 60 korra, Elgari tšellokontsert on ERSOga teadaolevalt kõlanud varem kuuel korral. Kristiina Poska, ERSO ja Alban Gerhardti koostöös oli kuulda vastastikust inspireerimist, kirge minna süvitsi ja jäägitult pühenduda. Kristiina Poska ja Alban Gerhardt on ka varem koos musitseerinud ning nende muusikatunnetuse sügavustermomeeter, kui nii võiks väljenduda, näitab lähedasi ja harmoneeruvaid kraade. Vastastikuse austuse imekauni märgina asus Alban Gerhardt pärast Elgari kontserdis soleerimist Sibeliuse sümfooniat mängima tšellorühma viimasesse pulti. Milline alandlik muusika teenimine! Tõeliselt suur vaim on alati lihtne ja tagasihoidlik. Gerhardti ja Poskat ühendab partituuritruu lähenemine. Elgari tšellokontsert kõlas jumalikult lihtsalt ja siiralt, ilma paatoseta, aga sügavalt hinge puudutavalt – soojalt, armastavalt, mänglevalt, kirglikult – ürginimlikult. Elgar kirjutas teose aasta pärast Esimese maailmasõja lõppu ja selles on küll ka traagilisi jooni, aga eelkõige on see elutarga helilooja armastusavaldus Elule selle mitmekesistes vormides ja värvides, mille Gerhardti tõlgendus lummava väljendusjõuga esile tõi. Solisti ja orkestri üheshingamine Kristiina Poska tundlikul kindlakäelisel dirigeerimisel oli meeliülendav kogemus. Gerhardti interpretatsioon ei olnud mitte üksnes läbinisti sugestiivne, tehniliselt virtuoosne ja emotsionaalselt haarav – tema kütkestava tšellokõla tundeskaalas lummas valguse ja varju nüansside lõputu varieerumine. Läbi Elgari muusika kumas Gerhardti jõuline, elu sügavaid kuristikke, valulikku õrnust ja helget pühadust tunnetav loojanatuur ning piiritu julgus elada. Tänutäheks tormilise vastuvõtu eest kinkis Alban Gerhardt publikule lisapalana prelüüdi Johann Sebastian Bachi 6. tšello soolosüidist. Märksõnad selle esituse kohta võiksid olla: lihtne elegants, mis justkui muuseas toob kuuldavale ka virtuoossed passaažid, loojavaimu ühtsus kõige eksisteerivaga, isetu teenimine ja ühtesulamine muusikaga. Kontserdi avateoseks oli Kristiina Poska valinud Elis Halliku avamängu “Aegis”, mis on loodud ja pühendatud Eesti Vabariigi saja aasta juubelile ja valminud 2018. aastal, aga kõlas toona Sinfonietta Rīga esituses Erki Pehki juhatusel hoopiski Budapestis. Teos on inspiratsiooni ja temaatilist materjali ammutanud Antiik-Kreeka mütoloogias tuntud mõistest αἰγίς , mis tähendas Zeusi ja Athena kaitsvat rüüd, kilpi ning mida helilooja on mõtestanud kui kaitset ja jõudu laiemas tähenduses. Dirigent rõhutas kontserdile eelnenud intervjuus, et ta tunneb Halliku “Aegisega” sügavat sidet lisaks teose kõlapildile ka selle tähenduse tõttu, mida tema tajub kui kaitset Eestile. Avamängu ettekande eel kutsus Kristiina Poska kuulajaid teose kõlades keskenduma oma häälestuse ja usu kaudu sellele, et Eesti oleks hoitud. Elis Hallik sõlmis augustis koostöölepingu maailma ühe mainekama muusikakirjastusega Schott ning on esimene eesti helilooja selles väärika ja pika ajalooga kirjastuses. Avamäng “Aegis” on esimene Schotti egiidi all ilmunud Halliku teos – märgiline ka selles mõttes, et mõiste egiid tulenebki sellest samast sõnast, mida ladina keeles kirjutatakse aegis  ja kreeka keeles aigis . Heliloojaile on äärmiselt oluline täiustada oma teost uusesituste käigus. Nägin omal ajal kirjastuses Universal Edition, kui palju tegi uute ettekannete järel korrektuure Arvo Pärt. Elis Hallikul oli võimalus prooviperioodi ajal koos erakordselt kõlatundliku dirigendi Kristiina Poskaga lihvida avamängu reljeefsemaks võrreldes esmaesitusega (mida on võimalik kuulata SoundCloudis). Paljud korrektuurid olid seotud dünaamikaga, et saavutada tervikteose sujuvamat kaarjoonelist arengut. Parandusi tehti ka rütmilise ja harmoonilise selguse nimel, et muuta teos veelgi läbipaistvamaks ja täpsemaks. Märkimisväärne osa „Aegise“ temaatilisest materjalist on ammutatud teose pealkirjast – e-g-ges-a (lisaks ka f-c ), mis toimivad oluliste harmooniliste ankrutena, ilmudes sageli erinevates kombinatsioonides. Nende roll on strukturaalne, luues teosele stabiilsust, kuid samas võimaldades harmoonilisel koel vabalt kulgeda ja areneda. Helikõrgused ges-g  on eelkõige seotud dissonantside loomisega, ges-g-e kombinatsioonid korduvad sageli, tekitades teoses harmoonilisi pingeid ja võimaldades lahendusi. Avamängu on kätketud nii õrnus ja haavatavus, millistest tundetoonidest ja kooskõladest muusika võrsub, kui ka jõulisemad kujundid – justkui kilbina mõjuvad tugevad sõdalaslikud fragmendid, tänu millele õrnhabras looming säilitab oma elujõu ja ilu. Jean Sibeliuse 2. sümfoonia, mille kallal helilooja töötas aastail 1900–1902 Itaalias ja Soomes, on kogu romantilise sümfooniavaramu üks armastatumaid teoseid. Teist sümfooniat on eriti tänu selle grandioossele finaalile omal ajal seostatud ka Soome vabadusliikumisega, vabanemaks Venemaa Keisririigi ülemvõimu alt. Helilooja enda võimalik suhe selle ideega on jäänud vaieldavaks. Kahtlemata hõlmab see sümfoonia endas aegadeülest võimast sõnumit, mida iga kuulaja võtab vastu ja mõtestab lahti vastavalt oma maailmanägemisele. Teises sümfoonias sisaldub midagi väga unikaalset ja ühtlasi universaalset. See mastaapne kolmveerandtunnine teos oleks justkui kõrgem vaade inimeseks olemise ilule, võlule, haprusele, valule, traagikale ... ja ka maagilisusele. Sibeliuse 2. sümfoonia kannab kuulaja läbi muinasjutuliselt kirgaste värvidega maastike, mis pulbitsevad elujõust, julgusest elada ja ka kõigest, mis sellega kaasneb. Sümfoonia kujuteldav peategelane läbib oma teekonnal õnnelikke kulgemisi loodusmaastikel, kirge, kannatusi, võitlusi, eneseületamisi ja -leidmisi, leina, hävingut ning tõuseb sümfoonia finaalis kui fööniks tuhast, et särada kõikeläbistavas valguses. Sümfoonia ülimeisterlikus partituuris sisaldub inimelu tõusude ja mõõnade, enda kaotamiste ja leidmiste arhetüüpne dünaamika nii võimsalt, et ka traagiline osa inimeksistentsist muutub maagiliseks – ükski elu pole olnud asjata, ükski kogemus vale ning ka ükski inimene, vaatamata sellele, mida ta elus läbi elab, ei ole kõrgemalt positsioonilt vaadates ohver, vaid läbib võimsa vaimuna inimeseksolemise ainulaadset teekonda. Kristiina Poska juhatas Sibeliuse 2. sümfooniat peast ning vormis selle maagilise rännaku koos ERSO ülimalt pühendunud muusikutega vägevaks tervikuks, milles iga hetk, kooskõla ja fraas oli orgaaniline osa teose kõrgemast plaanist ja arhitektoonikast. Olgu siinkohal ära toodud, et orkestri kontsertmeister oli tol õhtul Marta Spārniņa ning pillirühmade kontsertmeistrid partituuri järjekorras: II viiul – Kaido Välja, vioola – Liina Žigurs, tšello – Indrek Leivategija, kontrabass – Regina Udod, flööt – Mari-Liis Vind, oboe – Aleksander Hännikäinen, klarnet – Soo-Young Lee, fagott – Peeter Sarapuu, metsasarv – Ye Pan, trompet – Indrek Vau, tromboon – Andres Kontus, tuuba – Cornelius Jacobeit, timpanitel Maarja Nuut ja löökpillidel Lauri Metsvahi. Sedavõrd sügava muusikaelamuse puhul, nagu kõnealune kontserdiõhtu, jääb sõnadest alati väheks, et tänada kirgastava kogemuse eest! Muusika valgus, mis kumab vääramatult ka läbi valu, tumeduse ja teadmatuse, toetab julgust elada ükskõik millistel aegadel.

3.–6. oktoobrini oli Tartu juba neljandat korda meie suurklassiku Eduard Tubina muusika ja tema kultuurilise pärandi päralt. 2021. aastal alustatud festival on järjekindlusega pürgimas omapärasemate ja sisukamate festivalide ritta. Külastasin festivali kõiki kontserte ja muljete põhjal jääb kõlama mõte, et tartlastele ongi Tubin in . Sama teadvustab vaimukalt festivali nimekujugi – “TubIN”. Tubin tagasi kodulinna Tartule on eriti tänuväärne, et Tubin, kes kogu oma Eestis elamise muusikalise tegevusega (aastail 1920–1944) seostus Tartuga, on siinse festivali toel saabumas tagasi kodulinna. Seda mõtet rõhutas festivali algataja ja kunstiline juht Mihhail Gerts ka lõppkontserdi eelses sõnavõtus. Tartu publik tajub suurkuju kojutulekut tähelepandava tundlikkusega. Tartu vajab oma muusikalist kangelast ja festivali programm on igati toetanud kuulajaskonna sellelaadilisi lootusi ja ootusi. Vaid sisutihedate ettevõtmistega on Tartu kui muusikalinna kunagine positsioon taastatav. Positsioon oleks tugevam juba praegu, kui oleks 1990. aastate algul taastatud õigusjärgset järjepidevust kandev Tartu kõrgem muusikakool. Seda plaaniti, aga jäi millegipärast tegemata. Muusikakõrgkool on ikka olnud suuremate keskuste muusikaelu keskpunkte. Ta on nagu mesipuu, mis koondab seltsilisi. Praegu ei püüdlegi heliloojad ja interpreedid Tartusse, sest institutsioonid, mis aitavad muusikutel aktiivsemalt tegutseda ja pinnal püsida, asuvad enamikus pealinnas. Heliloojate liidu Tartu osakondki on ca 30 aastat tagasi likvideeritud. Tartu kunstnikud on paremas olukorras, sest neil on taastatud kõrgem kunstikool Pallas ja alles jäänud kunstnike liidu Tartu osakond. Sama on kirjanikega – omal kohal on Tartu ülikool ja alles kirjanike liidu Tartu osakond. “TubIN” väärinuks kohta kultuuripealinna kavas “TubINa” festivali muljed on väga positiivses võtmes. Üks asi jäi siiski hinge kripeldama. Tartu on esmakordselt ajaloos Euroopa kultuuripealinn. Klassikalise muusika poolelt Tartuga ja tema püüdlustega hästi sobituva, targa ja läbimõeldud suunitlusega festival polnud aga kultuuripealinna ürituste programmis! Ei põhi-, lisa- ega kõrvalprogrammis. Miks? Ometi haakus “TubIN” otseselt kultuuripealinna põhiteemaga – ellujäämiskunst. Ainuüksi Eduard Tubina isikliku elusaatuse kontekstis, sunnituna sööma pagulasleiba ja sõna otseses mõttes ellujäämise nimel olema valmis julgeteks, riskantseteks otsusteks. Festivalil osalesid eranditult kõrge tasemega eesti interpreedid. Õnneks neid meil on, kuid kasvõi ükski välismaa tippsolist oleks teinud festivali rahvusvaheliseks ja see teadvustunuks mujalegi. Kultuuripealinna aasta kontekstis oleks rahvusvaheline mõõde loomulik. Olgu meenutatud, et selle sajandi algul toimunud festival “Tubin ja tema aeg” oli mitmel korral rahvusvaheline. 2005. aastal lausa nii, et kümnel kontserdil kõlasid Tubina kümme sümfooniat kümnelt sümfooniaorkestrilt erinevatest Euroopa riikidest. Mastaap lõi pahviks, mõnelegi võis tunduda see suurejoonelisus ülepingutatuna, ometi mõjus see Tubina loomingu väärtustamisele ja levikule hästi. Tookord oli taolise haarde taga väsimatu eesti muusika (eriti Tobiase ja Tubina) propageerija Vardo Rumessen, kelle panust ühes jutuplokis meenutas hea sõnaga ka Mihhail Gerts. Mingil põhjusel pärast 2005. aastat enam Tubina festivali ei korraldatud. Ja kui tänuväärne on olnud nüüd Mihhail Gertsi 2021. aasta algatus jätkata festivali kaudu Tubina viimist maailma tippu, kus tal on väärikas koht ammu olemas, kuid seda on vaja jätkuvate tegevustega veel kindlustada. (Meenub taanlaste pikaajaline pingutus helilooja Carl Nielseni väärilise koha eest rahvusheliloojate parnassil, nii nagu on norrakatel Grieg või soomlastel Sibelius. Taanlaste pingutus on igatahes vilja kandnud.) Eestis on üks taolise statuudiga helilooja ammu olemas – kaasaega esindav Arvo Pärt. Tubin väärib sarnast positsiooni, esindades 1930.–1970. aastaid. “TubIN” on üks oluline teetähis, mis sillutab jätkuvalt teed Tubina jõudmiseks selleni.   Tähtsustatud on harivas võtmes sõna Mihhail Gerts ja tema kompanii värske lähenemine asetab Eduard Tubina erinevatesse kultuurilistesse, semiootilistesse ja ajaloolistesse seostesse. Ja see toimib. Publik saab Eduard Tubina kaudu osa tema muusikalistest eeskujudest, eakaaslastest kodus ja võõrsil, suhtlusest eri alade kunstnikega. Tubina kaudu viiakse kuulaja avaramasse konteksti. Et festivali osa üritusi toimub Tubina õpetaja Heino Elleri nimelises muusikakoolis ja sealses Tubina-nimelises saalis kõlab Tubina muusika, on märgilisuse ja kohaühtsuse seisukohalt haruldane ilming. Kuulata Tubinat, Eduard Oja ja (loodetavasti) ka Ellerit muusikakoolis, kus nad on aastaid tegutsenud ja liikunud – see on omaette elamus! “TubINa” festivali üks eripärasid on kontsertidega kaasnev hariv sõna. Seda nii Mihhail Gertsi selgitustena Tubina sümfooniliste teoste eel (koos motiivide näidetega orkestrilt), enne avakontserti pikema vestlusena Tubinast, Tubina saalis Joonas Hellerma juhitud paneelaruteluna, seekord veel ettekandena Eduard Ojast tema autoriõhtul ning ERMis peetud kontsert-vestlusena viiuli kui instrumendi kajastustest eesti kunstis. Kontserdimaja kahe avaliku proovi külastajad olid põhikooli ja gümnaasiumi õpilased, kes said päris korraliku ülevaate orkestriproovi olemusest, pillirühmadest ja soleerivatest instrumentidest, orkestri täiskõla koosmõjust. Tubina saalis ja ERMis Tubina saalis oli kaks kontserti: Eduard Oja autoriõhtu ja Tubinale pühendatud kontsert-vestlusring “Parem kui Brahms?” Oja on olnud ja ilmselt jääb üheks salapärasemaks eesti heliloojaks. Et Oja ja Tubin on sündinud 1905. aastal, on neil mitmeid kattuvaid eluloolisi seiku ja loomingulisi püüdlusi: õppimine Tartu õpetajate seminaris ja seejärel Tartu kõrgemas muusikakoolis Elleri juures, pedagoogitöö Tartumaa koolides, eristumine Elleri Tartu koolkonna heliloojate hulgas. Kontserdil esitatud teoste temaatika oli eriline: elu- ja igavikuteemaline tšelloteos “Ajatriloogia” – peenetundeline esitus Indrek Leivategijalt; valulikku maailma kajastav klaveritsükkel “Sugestioonid” – sügav sisekaemus Joonatan Jürgensonilt; esimene eesti kosmoseulme teos “Aeliita süit” viiulile ja klaverile – veenev ja jõuline esitus Karl Jõgilt; kontrastirohked arendatud klaverisaatega soololaulud Juhan Liivi luulele – kaasahaarav esitus Karmen Puisilt. Lõpuloona kõlas sopranikvartett “Talveöine”, kus laval olid kõik kontserdil osalejad. Sõnalises osas avas Katrin Aller sooja kaasaelamisega Eduard Oja kui heitliku meelega natuuri elu ja loomingu tuntud ning tundmatuid tahke. Kontsert-vestlus intrigeeriva pealkirjaga “Parem kui Brahms?” pakkus kõrvutatuna Johannes Brahmsi klarnetisonaadi nr 1 ja Tubina klaverisonaadi nr 1. Klarnetisolist Tõnu Kalm on viimasel ajal teinud lausa arenguhüppe ja seda tõestas ta hilisromantismi ühe tippteose virtuoosse ja jõulise esitusega. Klaveril oli vääriliseks partneriks Mihhail Gerts. Tubina sonaadi solist Age Juurikas näitas järjekordselt oma sisukust ja oskust minna teosesse süvitsi. Artur Kapp olla kord öelnud: “Tubin on geenius. Ta on parem kui Brahms, parem kui mina ja kindlasti parem kui Eller”. Kas sellisel bravuurikal väitel ka alust on ja mis on üldse teoste või heliloojate võrdlemisel mõõdupuuks? Seda lahkasidki paneelarutelus kümne sümfoonia autor Erkki-Sven Tüür ja esimese sümfooniaga maha saanud Rasmus Puur, keda modereeris Joonas Hellerma. ERMi kontsert “Elu viiul” oli pühendatud Tubina viiulimuusikale. Soleeris välismaal õppiv peene tajuga Triinu Piirsalu. Ettekandel oli üks Tubina populaarseim teos “Süit eesti karjaseviisidest” ja viiulisonaat nr 1. Mihhail Gerts ansamblipartnerina demonstreeris siingi oskust säilitada tasakaalu Tubina teoste laial emotsioonide skaalal. Vahetult enne kontserti sai videoekraanilt näha Tubina dokumentaalfilmi Eduard Wiiralti gravüüridest ja kontserdi sees Eero Epneri serveerituna viiuli kui instrumendi kujutamist eesti kunstis. Äärmiselt põnev ja hariv! Ava- ja lõppkontserdist   Avakontserti “Number üks” raamisid Beethoveni ja Tubina esimesed sümfooniad (loodud vastavalt 1800 ja 1934). Mihhail Gerts: “Julgust on vaja, et tulla avalikkuse ette oma uudse 1. sümfooniaga, nii nagu seda teevad Beethoven ja Tubin. Julgust on vaja, et vabaneda kaanonitest ja ootustest.” Lummava elamuse pakkus tõeliseks virtuoosiks tõusnud Hans Christian Aavik Tubina 1. viiulikontserdiga (1942). Orkester oli paindlik ja tundlik solisti igale oodatud ja ootamatule tundeväljendusele. Eriti lüürilistes lõikudes tabasin end erilises seisus, tundsin, kuidas muusika võib inimest “kanda”! Lõppkontserti raamisid kaks üheksandat sümfooniat: Tubinalt (1969) ja tšehhide klassikult Antonín Dvořákilt alapealkirjaga “Uuest Maailmast” (1893). Kahe sümfoonia vahele mahtus Erkki-Sven Tüüri looduse päästmise lootusetust kajastav “Solastalgia” pikoloflöödile ja orkestrile (2016). Teose sisuline programm on eriliselt dramaatiline, sest sõna solastalgia tähistab kodupaika mõjutavaid keskkonnamuutusi, seega praegust Tüüri kodukohta puutuvat Kõpu poolsaart Hiiumaal. Pikoloflööti kasutatakse solisti rollis nii suurelt üliharva. 18 minutit kestvas suurvormis viib Tüür tillukese pilli võimalikesse ja võimatutesse seisudesse, mis aitavad luua nii laiu panoraammaastikke kui looduskatastroofi olukordi. Raske, aga äärmiselt huvitava teose tõi ereda sugestiivsusega kuulajani Heili Rosin-Leivategija. Kultuuriretkest Häid teadmisi, samuti lihtsalt ilusaid ning rõõmsaid elamusi pakkus pühapäevane, 6. oktoobril imelise ilma seltsis veedetud kultuurilooline retk. Selle läbiviija Enn Lillemets   oli teinud põhjaliku eeltöö. Marsruut kulges Emajõe paremal kaldal, kuhu jäävad nii Tubina, Oja, Elleri, Ritsingute, Juhan Simmi, Mart Saare, Cyrillus Kreegi, Juhan Aaviku jt muusikute kunagised elupaigad. Ära sai nähtud ka rea teatraalide (Ida Urbeli, Udo Väljaotsa, Kaarel Irdi, Amalie Konsa) ja kirjanike (Betti Alveri, Karl Ristikivi, Artur Alliksaare, Anna Haava) kodumajad. Ligi kahetunnine, elegantsi ja peene huumoriga pikitud rännak möödus märkamatult. Mitmed osalejad tunnistasid (eriti Tähtvere kohta), et alles nüüd said nad aimu, kui rikkalikult on nende kodude ümbruses kultuuriloolisi paiku. Rahvast huvitavad taolised retked, seda tõendas fakt, et Eesti Kontsert korraldajana oli huviliste mahutamiseks tellinud kahekorruselise bussi, millega Karlova, Tammelinna ja Tähtvere kitsastel tänavatel manööverdada oli omaette ooper. * Lõpetuseks soovin tänada sisuka ja sujuvalt kulgenud festivali eest produtsent Maarit Kangronit, väga harivate kontsertide kavalehtede eest Virge Joametsa, kavalehtede eredalt kutsuva graafilise disaini eest Kleer-Keret Tali ja kogu festivali sõnaosava kureerimise eest Joonas Hellermad. Jään huviga ootama järgmist festivali “TubIN 2025”. Esitamist ootavaid Tubina teoseid jätkub veel ja veel, samuti jätkub Tubina, Tartu ja muu maailmaga seonduvaid avastuslikke seoseid ja paralleele. Eriti kui korraldustoimkond oma fantaasialaegast paotama hakkab.

Eestit külastas Moldovast pärit 26-aastane Radu Ratoi, akordionimaailma tõusev täht, kes on juba praeguseks andnud arvestatava panuse nii oma instrumendi kui interpretatsiooni arengusse. Võitnud üle 30 konkursi, sh prestiižikad “Coupe Mondiale” ja “Trophy Mondiale”, tuli ta just äsja võitjaks Ameerikas suurel konkursil Young Concert Artists Susan Wadsworth konkursil New Yorgis. Teda kutsuvad esinema suured kontserdimajad, nagu Berliini filharmoonia, Taani DR-kontserdimaja, Kanada Victoria kontserdimaja jpt. Ta on teinud koostööd paljude orkestritega, alates sellest aastast on ta ka Moldova kammerorkestri lepinguline solist. Noor akordionistaar esines Eestis 28. septembril MUBA suures saalis. Publikut oli arvukalt, Moldova suursaatkond pidas sündmust nii oluliseks, et kontserdi avas suursaadik Eugen Caras isiklikult.  Noor interpreet võlus kuulajat täielikult nii oma instrumendi kui ka esituste küllusliku väljendusrikkusega. Dünaamiline diapasoon ja koloriit on tema tõlgendustes väga rikkalik. Rabavad tehnilised oskused viivad teda vahel lausa kosmilistesse tempodesse. Lisaks ebareaalsele nobedusele iseloomustavad tema mängu ka peenus ja vaimukus, mille poolest paistsid eriti silma Bachi “Inglise süidi” mõned osad, aga ka Nørgårdi, Kosorici, Saint-Saënsi teosed ning ka kaasmaalase Mihai Amihalachioaie humoorikas lisapala. Järgmisel päeval andis Ratoi MUBAs noortele akordionistidele ka meistriklassi ja tutvustas eesti muusikutele oma õppetöö põhimõtteid. Tooksin sealt välja järgmist: noodilugemisel võta ükskõik kui aeglane tempo, aga ka kõige esimesel korral peab jõudma kõike kuulata ja korrektselt mängida. Kiire mängu omandamiseks tuleb harjutada aeglaselt, keskendudes detailidele. Kasuta alatasa metronoomi! Sõrmestusel on äärmiselt suur roll. Ära liiguta neid sõrmi, mida pole vaja! Tekita endale ise kogu aeg väljakutseid. Tundub, et viimaste aastakümnete muusikaelu ja -õpetuse tase on Moldovas kõrge, nagu on näidanud Kišinjovi ooperi etendused Eestis või sealt maalt pärit maailma tippu jõudnud viiuldajad Patricia Kopachinskaya ja Aleksandra Conunova. Vestlesime Radu Ratoiga pärast meistriklassi.   Kuidas teil lapsena tuli mõte just akordioni õppida? Radu Ratoi:  Mu naabrimees võttis mind vahel endaga kaasa üritustele, kus ta mängis elektriklaverit. Mulle hakkas see meeldima. Klaver aga meile koju ei mahtunud, nii valisime mulle akordioni.   Olete õppinud nii Moldovas kui Taanis, kokku kolme õpetaja juures. Kes õpetajatest on teie  käekäiku kõige enam mõjutanud ja kuidas? Ikkagi mu kõige esimene õpetaja Ljudmila Pelin. Tema andis mu mõtlemisele suuna, nõudis kompromissitult välja, mida soovis, töötades kasvõi neli tundi järjest. Jõime vahepeal teed, ajasime juttu ja jälle edasi. Sel perioodil vestlesin temaga vist rohkem kui oma emaga. Hindan teda väga kõrgelt. Taani Geir Draugsvolli juurde sattusin õppima sellepärast, et Moskvasse mind vastu ei võetud – mul oli liiga vilets pill. See väljapraakimine oli vedamine, sest Moskvas öeldakse sulle viimseni, mida sa pead tegema ja mida ei tohi teha. Mina aga leian, et muusikaotsingutes peab kogu aeg kastist väljas olema, ideid ei tohi pärssida.   Kui palju lapsena harjutasite? I klassis umbes tund aega, II klassis kaks, III-s kolm ja edasi aina rohkem. Mu õpetaja oli tõesti nõudlik, seda ka enda vastu, ja ma ei tahtnud talle pettumust valmistada. Kord olin töö tegemata jätnud. Õpetaja oli nii pettunud ja pahane, et kiirustas tunnist minema, kukkus ja murdis käeluu. Tema õnnetusest teadasaamine murdis jällegi minus midagi nii põhjalikult, et selline olukord ei kordunud enam kunagi.   Kas valikbassidega akordion on Moldovas levinud instrument või pigem haruldus? Nüüd juba levinud. Oma akordioni olen aga tublisti ümber ehitanud. Kõik oma viimaste aastate sissetulekud olen pannud oma pilli täiustamisse. Paljude muutuste kohta on mulle enne veendunult kinnitatud, et need pole võimalikud, aga tänaseks olen need kõik sisse viinud. Sealhulgas on pillil täiustatud registrite süsteem, et laiendada diapasooni ja kõlatugevust.   Kuidas olete jõudnud oma mängus nii hämmastava täpsuseni? Pean väga oluliseks teos ülipõhjalikult läbi uurida, nii tervikuna kui ka detailides. Kõik ideed kirjutan täpselt nooti üles, vahel on märkusi nii palju, et teosest tuleb teha mitu koopiat, et kõik ära mahuks. Tean äärmiselt täpselt, miks ma midagi teen. Ma ei tugine sellele, kuidas harilikult tehakse, vaid mul on oma põhjendus iga noodi kohta, seda ka väga kiiretes tempodes. Ükskõik, millise detaili kohta küsida, miks ma nii teen, on mul vastus olemas.   Kui raske oli Moldovast tulnuna pääseda rahvusvahelisele areenile? Kuidas see tegelikult juhtus? Käisin mitmetel konkurssidel, neil on kahtlemata oma mõju. 2018. aastal toimus Leedus Kaunases väga kõrge tasemega konkurss “Coupe Mondiale”, mille endale ootamatult võitsin. Sellele järgnesid juba kutsed mujale.   Teil pole agenti, miks? Agendiga töötamine paneb liiga suured kohustused, kogu aeg peab esinema. Mulle on kõige olulisem, et saan lihvida kvaliteeti ja anda kõrgetasemelisi kontserte. Võimalusi on mul piisavalt (praegugi sügisel on Ratoil keskmiselt kaks soolokontserti nädalas eri riikides). Vajadusel võtan vahepeal mõne nädala vabaks.   Mis on teie meelest rohkem esiplaanil, kas tehnika või muusika sisu? Muusika ikka! Aga ilma tehnikata ei saa ka kuidagi. Mida sa teed oma suurte ideedega, kui puudulik tehnika ei võimalda neid kuuldavale tuua?   Märkasin, et te asetate tihti käe pillile ülaltpoolt, mõtlesin, et kas see on mingi rituaal? Vabadus. Selliselt lähenedes vajutan klahvi hoopis teisiti, pehmemalt. Paljud arvavad, et klahvi vajutamine ongi lihtsalt vajutamine. See pole nõnda. Vajutada võib väga erinevalt, kõla muutub täiesti.   Kas teete ka sporti, et vastu pidada? Käite jõusaalis näiteks? Ei, akordionimänguga olen kasvatanud endale korralikud lihased. Väga palju sõltub ka keha asendist mängu ajal. Sellega olen tegelnud terve oma mängimise aja. Kontserdil ma sellele ei mõtle, küll aga ettevalmistustöö käigus protsessis.   *   Kommentaari andis ka Moldova suursaadik Eestis Eugen Caras . Milline on praegu olukord Moldaavia kultuuris tervikuna? Eugen Caras:  Moldovas on praegu käimas väga intensiivsed ja dünaamilised muutused. Riigi moderniseerimine mõjutab ka kultuuri. Oleme tunnistajaks sellele, kuidas viimasel paaril aastakümnel kujunenud kultuur sulandub uute suundumustega, tõenäoliselt on see asjade loomulik käik  igas ühiskonnas. Traditsiooniliselt on Moldoval olnud mitmeid väljapaistvaid kunstnikke, samuti on rahvamuusika ja -tants olnud väga armastatud. Paljud teavad Joc-rahvatantsuansamblit. Teatrid on samuti väga populaarsed, esinedes nii kodumaal kui ka rahvusvahelistel festivalidel. Meil on tugev kiindumus kirjanduse vastu, kus eristuvad eri põlvkondade luuletajad ja kirjanikud. Üks üldine probleem on kindlasti kultuuri rahastamine. Riigil on küll oma ressursid, kuid need ei ole piisavad, seetõttu on oluline koostöö nii kohalike fondide kui ka rahvusvaheliste partneritega.   Milliseid võimalusi näete edasiseks Eesti-Moldova kultuurikoostööks? Näen väga häid väljavaateid. Esiteks paistab mulle silma Eesti suur huvi kultuuri, eriti muusika, tantsu ja ooperi vastu. Seetõttu peaks juba olemasolev koostöö kindlasti jätkuma ja arenema. Teiseks oleks ka Moldova pool huvitatud võõrustama Eesti artiste meie maal. Tunneme teineteist hästi, kuid olen kindel, et meie riikide vahel on veel palju avastamata võimalusi, kuidas üksteise kultuuride kohta rohkem õppida ning suursaatkond töötab selle nimel.

Tõttasin Arnold Schönbergi 150. sünniaastapäevale pühendatud kontserdile Mustpeade majas nagu intellektuaalselt põnevale pidulikule õhtusöögile. Millega see noor põlvkond eesti muusikuid minusugust “vana kala” küll üllatada suudab? Aga suutis – ja seda kohe esimestest hetkedest alates, kui ma oma kohale maandusin, uudistades pultide järgi, kuidas trio oli publiku sekka paigutatud. Kontserdieelsesse atmosfääri sisse elades meenus, kus ma sarnast elevust olin kogenud. See oli oktoobris 1988 festivalil “Wien Modern”, kus austria tippmuusikud esitasid ultramodernse muusika kõrval ka Arnold Schönbergi muusikat. Linnas, kus isegi taksoraadiost kõlas ainult klassikaline muusika, mõjus “Wien Modern” sürrealistliku saarekesena keset heakõlalist muusikaookeani. Kuna Eesti Schönbergi ühingu üks asutajatest Olari Elts polnud 13.ndal ja reedel ERSO hooaja avakontserdi (ka mitte eelkontserdi) kavva Schönbergi muusikat võtnud, siis mõjus järgmise õhtu kontsert Mustpeades samasuguse elitaarse muusikalise häppeningina, nagu too ammune kontsert Viini kaasaegse muusika festivalil. Tuli ju kontserdile minna läbi Tallinna vanalinna, restoranidest kostuva tümpsmuusika saatel. Etteruttavalt võin öelda, et kontsert oli unustamatult hea. Juba ainuüksi kontserdi kontseptsioon vääris küünlaid. Schönbergi loomingu “tagurpidi teekond” oli tõesti väga hea idee. Dodekafooniliste teoste juurest jõuti kontserdi lõpuks tagasi aastasse 1899, mil tuli esiettekandele Schönbergi “Kirgastunud öö”, mis K. Westphali sõnul oli “kui viimseni kurnatud harmoonia viimane eneseavaldamise võimalus”. Pärast seda teost algas Schönbergil peaaegu meeleheitlik põgenemine dominant-toonika kütkeist. 1909. aastal sündinud atonaalsed “Kolm pala klaverile” op . 11 on ka ses mõttes huvitavad, et Mart Saar jõudis oma “Skizzega” atonaalsuseni isegi mõned kuud varem kui Schõnberg. Ja kui erinevates keskkondades need heliloojad töötasid – Saar Hüpassaare metsade ja rabade vaikuses, Schönberg aga rahvusvahelises muusikakeskuses Viinis. Selle kohta tavatses prof Leo Normet öelda: “Es liegt in der Luft!” Tõeliseks sensatsiooniks kujunesid Schönbergi aastatel 1920–1923 kirjutatud dodekafoonilised “Viis pala klaverile” op . 23, mis Mustpeade majas kõlasid Rasmus Andreas Raide suurepärases esituses. Dodekafooniast kujunes välja ainus universaalne helisüsteem paljude XX sajandi individuaalsete süsteemide seas. Millegipärast on dodekafoonia olnud lausa eluohtlikuks pinnuks silmas diktaatoritele, kes suudavad vastu võtta vaid tonaalset muusikat. Nii oli see hitlerlikul Saksamaal ja stalinistlikul Venemaal. Eesti heliloojad hakkasid dodekafooniat kasutama alles “Hruštšovi sula” ajal 1960. aastatel. Selles helikeeles on loodud Pärdi, Tormise ja Räätsa siiani suure menuga mängitavad heliteosed. Vaimustavalt kontserdilt läbi vihmasaju bussipeatuse poole tõtates hüppas pähe mõte: kas pole teine XX sajandi muusikarevolutsiooniline sündmus dodekafoonia kõrval üle poole sajandi hiljem sündinud Pärdi tintinnabuli . Kui Schönberg põgenes tonaalsusest, siis Pärt, vastupidi, leidis pärast pikka loomingulist pausi tagasitee heakõlalisuse juurde. Mäletan siiani, kuidas publik vakatas pärast “Tabula rasa” esiettekannet TPI saalis – me olime juba unustanud, et lihtne kolmkõla võib olla sisutihedamgi kui mõni ülikeerukas muusikaline konstruktsioon. Selles vaikuses enne aplausitormi sündis midagi enneolematut, mille järellainetuses elame siiani. Kujutan ette, et midagi analoogset koges muusikapublik Schönbergi viie dodekafoonilise pala esiettekandel Hamburgis – tollases kontekstis siis vastupidi – kergendust dominant-toonika kütkest ehk heakõlalisusest vabanemise üle. “Arnold Schönberg 150”: kavas keelpillitrio, “Fantaasia” klaverile ja viiulile, “Viis pala klaverile” ja “Kirgastunud öö”. Esitajad: Robert Traksmann, Harry Traksmann ja Katariina Maria Kits-Reimal  (viiul),  Mart Kuusma, Laur Eensalu  ja  Joosep Ahun  (vioola),  Leho Karin, Siluan Hirvoja ja Maria Mutso  (tšello),  Andres Kungla  (kontrabass) ning Rasmus Andreas Raide  (klaver) 14. septembril Mustpeade maja Valges saalis.

Selles ülevaates on kõrvuti kaks suve lõpus ilmunud EP-plaati, ühel viis ja teisel kuus eestikeelset omaloomingulist laulu. Nii Tiina Adamsoni kui ka Haldi & ans Flamingo puhul on tegu albumidebüüdiga ning kaht plaati sobibki kuulata järge- ja kordamööda. Mõlema helikandja stilistikat markeerivad funk ning 1970. aastate lõpu disko, soul  ja raadiopop, loomulikult koos mitmesuguste kaasaegsete lisanditega. Lood on vaheldusrikka harmoonia ja meeldejäävate meloodiatega ning instrumentatsioon on rikkalik. Näiteks kuuleb mõlemal albumil flööti, mis pole Eestis sugugi tavaline. Ja mõlemal lauljataril on kaunikõlaline ning isikupärane tämber ja häälekasutus, mis ongi ju see esmapõhjus, miks me üldse kedagi pikemalt kuulama jääme. Haldi ansambel Flamingo on lausa 10-liikmeline ning selle kõla on luksuslik ja pehmetooniline. Plaadi produktsiooni iseloomustavad selged retro-otsingud, pastelsed helivärvid ning kordamööda madalal ja kõrgel kuumusel keevad gruuvid. Haldi laululaad on sensuaalne ja romantiline, mida rõhutab ka albumi kajarohke kõlakujundus. Lauljatar ei tee saladust sellest, et ta eeskuju ja referentsipunkt on 1970.-1980. aastate Eestis soul ’i, funk ’i ja diskot sulatanud lauljad nagu Els Himma, Marju Kuut ja Heidy Tamme. Haldi esitus on oma eeskujude vääriline. Tiina Adamsoni “Sabatäht” on (veel) tantsulisem ja otsekohesema minekuga. Ka tema bändipildis on retromõjulisi kõlasid ja võtteid, näiteks helipildis esiplaanile toodud basskitarr. Sellel plaadil haaravad rohkem tähelepanu ka laulusõnad, mille teemade ja kujundite ring on laiem kui Haldil. Soovitan kindlasti mõlemat plaati kuulata – “Sabatäht” vältab vaid 16 ning “Õige aeg” 22 minutit ja muusikalist ballasti neil pole, küll aga mitu lugu, mis võivad meeldima hakata ja meelde jääda. Minu lemmikud on Tiina Adamsoni “Vaatemäng” ja Haldi “Südasuvised ööd”.

Verivärske Eesti-Soome koostööplaat on juba kolmas album sama koosseisuga kvartetilt, kus Eesti jazzi eliiti esindavad kitarrist Ain Agan ja kontrabassist Mihkel Mälgand ning Soome koorekihti kitarrist Teemu Viinikainen ja trummar Mika Kallio. “New Moon” erineb kahest eelmisest (2009. aastal ilmunud “Pictures” ja 2015. aastal üllitatud “Now I Know”) selle poolest, et kaasa teeb lauljatar Karmen Rõivassepp. Kuna laululood on plaadil ülekaalus (kaks laulu eesti ja kaks inglise keeles, lisaks kaks vokaliisi), kerkib lauljatar ansamblis sisuliselt kesksele kohale, demonstreerides kristallpuhast tooni, suurepärast scat- laulu ning uhket üleolekut suure ulatuse ja tülikate intervallidega, instrumentaalse iseloomuga meloodialiinide intoneerimisel. Lauludes laotuvad laiali erinevad karakterid, unistavast (“Palve”) kuni riukalikuni (“Folk Blues”). Esituse, sõnade (kõikide tekstide autoriks Maian Kärmas), muusika (Agan) ja seade (arranžeerijana appi palutud Raul Sööt) koosmõju poolest on kõige mõjuvam meeleolurohke “Kuu (The Moon)”. Lisaks vokaaliga paladele on plaadil ka kolm instrumentaali. Muusika autor on valdavalt Ain Agan, paaris loos Teemu Viinikainen. Ansamblikõlas on esiplaanil mõistagi kahekõnet pidavad ja kordamööda soleerivad kitarrid (Agan kasutab lausa nelja kitarri ja pedal-steel ’i). Kumbki kitarrist panustab erinevate tekstuuridega ja kõlalahendustega, käekirjalised erinevused avalduvad ka soolode ülesehituses ja nende temperamendis. Ehkki leidub ka aktiivsemat rütmikat ja suuremaid dünaamilisi tõuse, on kvarteti kõla peamiselt kantileenne ja voolav, avara horisondiga. Kitarrijazzi austajad leiavad uuelt plaadilt palju, vokaaljazzi sõpradele tõotab omakorda naudingut kohtumine sel kevadel aasta jazzmuusikuks pärjatud Karmen Rõivassepaga.

Henri Christofer Aavik on noor andekas dirigent. Lõpetanud Tallinna muusikakeskkooli kahel erialal, jätkas ta oma muusikuteed dirigendiõpingutega Euroopas, esmalt Saksamaal, edasi Šveitsis ja Hollandis. Henri on V Jevgeni Svetlanovi nimelise rahvusvahelise dirigeerimiskonkursi (II preemia) ja VIII rahvusvahelise Jorma Panula nimelise dirigeerimiskonkursi (I preemia) laureaat. Oma karjääri jooksul on ta seisnud juba paljude tunnustatud kollektiivide ees, sh Zürichi Tonhalle orkester, Monte-Carlo filharmooniaorkester, XVIII sajandi orkester (Amsterdam), Sinfonia Rotterdam, Haagi Residentie orkester, Weimari riigikapell, Jena filharmooniaorkester, Põhja-Hollandi sümfooniaorkester, ERSO; möödunud hooajal olid esmakohtumised Läti rahvusliku sümfooniaorkestri, Bergi sümfoonikute (Saksamaa) ja kammerorkestriga Israel Camerata Jerusalem. Alates hooajast 2020/2021 on ta juhatanud külalisdirigendina rahvusooperis Estonia ning 2021. aastal kutsus ta esmakordselt kokku orkestri Euroopas õppivatest noortest eesti muusikutest. Alates käesolevast hooajast on Henri Pärnu Linnaorkestri peadirigent. Pärnu Linnaorkestri muusikuna on mul suur rõõm tervitada sind meie uue peadirigendina. Väga hea koostöö sinuga on kestnud juba mitu aastat, ootame põnevusega, mida toovad uued ühised hooajad. Tänavusel Pärnu muusikafestivalil oli nii sinul kui meie orkestril au ja suur vastutus iseseisva kontserdiga üles astuda. Jaga palun oma mõtteid, kuidas läks PLO kontsert ning milliseid muljeid ja elamusi said festivalilt veel? Oli tõesti erakordselt suur rõõm, et PLO-le usaldati täispikk kontsert Pärnu kontserdimajas. Aga eriliseks ei teinud seda mitte ainult kontserdi ja orkestri positsioon festivalil, vaid et ka puht muusikaliselt ja inimlikult võis näha, et kõik orkestri muusikud olid sellega väga emotsionaalselt seotud. Oli väga ilus kogeda, kuidas kõigil oli meie põneva, aga ka üsna tavatu kavaga kontserdi eel suur uudishimu. Seda oli tunda ka muusikute mängus, alates esimesest proovist kuni kontserdi lõpuni. Mul on südamest hea meel, et publik võttis meie kava ja kontserdi sedavõrd hästi vastu.   Meenuvad Pärnu festivali algusaastad, kui olime 90-ndate lõpupoole õppeorkestrina osalised maestro Neeme Järvi dirigeerimiskursustel Agape keskuses. Kontserdimajast võisime siis alles unistada. Toona saime oma tavalist tööd tehes ootamatult ka ise süvitsi aimu dirigeerimise alustest. Dirigeerimiskursuste orkester olla on üsna spetsiifiline ülesanne. Ühest küljest lõikavad noored dirigendid kõige enam kasu sellest, kui saavad juhatada n-ö päris orkestrit, aga teisalt on see orkestrile üsna kurnav, sest samu lõike korratakse palju kordi. Tööd ei tehta mitte n-ö horisontaalselt ja eelkõige praktiliselt, vaid ette tuleb palju edasi-tagasi hüppamisi. Aga mul oli loomulikult hea meel, et Pärnu orkester sel suvel ka dirigentide õpetamisele kaasa aitas ning õnneks leidsime hea tasakaalu töötamaks kahe kontserdikavaga korraga. Kas oled ka ise nooremana sellel kursusel osalenud ja mida kasulikku sealt kaasa said? Jah, olen osalenud kahel korral, 2020 ja 2021, kuulamas käisin aga varemgi. Samuti avanes mul samal ajal võimalus osaleda Paavo Järvi meistrikursusel Zürichis Tonhalle orkestri juures. Paavo Järvi on väga hea pedagoog ja erakordselt inspireeriv muusik. Need hetked, kui ta on näidanud ise ette, kuidas orkestriga midagi saavutada – neist saadud impulsid on jäänud meelde ehk kõige selgemaltki. Seda ei ole isegi eriti võimalik kellelegi selgitada. Paljud õpetajad oskavad rääkida küll väga detailselt, mida peaksid tegema, aga ette nad kas põhimõtteliselt ei näita või kui näitavad, siis ei ole see tihti eriti veenev. Paavo puhul on alati hästi arusaadav, mida ta silmas peab. Lapsed õpivad algul hästi palju matkides. Ka muusikas toimib sama printsiip. Oluline on küll ka mõtlemis- ja kujutlusvõime, kui tegeleme sellise küllaltki ebareaalse valdkonnaga nagu helide maailm seda on, kuid samas see maailm ehitatakse ju üles konkreetse kehalise tegevusega, milles on palju visuaalsust. Absoluutselt. Juba pillimängus on palju visuaalset, rääkimata dirigeerimisest. Mäletan väga eredalt seda mainitud Zürichi kursust, kus rääkisime imiteerimise teemast dirigeerimises ja sellest, kuidas noored dirigendid otsivad ja leiavad oma käekirja. Paavo ütles tookord väga rahustavalt, et ärge liiga palju muretsege selle pärast, kui te noorena kedagi justkui järele teete. Ta meenutas enda noorpõlvest eri perioode, kui ta nägi dirigeerides välja kõigepealt nagu Carlos Kleiber, siis mõnda aega nagu mõni teine jne. Ühel hetkel, kui muusiku üldine, sh puht inimlik areng on olnud järjepidev, võib märgata, et suur osa nendest mõjudest on kõrvale langenud ja välja ongi kujunenud üks uue käekirjaga kunstnik. Teed noore dirigendina juba kõrget lendu ja publik on sinu vahendusel saanud osa vaimustavatest kontsertidest. Nagu filmis “Kevad südames” küsib üks kaaslaagriline hõbehäälse poisi käest: “Kust see hääl sul küll tuleb?”, tahaksingi uurida, kust on pärit sinu “hääl” muusikuna? Ehk jagad oma muusikalisi elamusi ja kogemusi alates varasest lapsepõlvest. Ma arvan, et põhjused, miks me täiskasvanuna muusikat tegema jääme, on kõigil muusikutel rohujuure tasandil ilmselt väga sarnased. Muusika annab meile nii palju, et me ei taha ilma selleta olla. See sisemine vajadus saab alata ainult muusika armastuse jagamisest laiemalt. Paljudel kujuneb see nii, et vanemad tegid ees ja mina teen järgi või oli keegi inimene, kes justkui tõukas sind muusika teele. Meie peres armastati muusikat väga, ehkki seal ei ole olnud ühtegi professionaalset muusikut, vähemalt mitte lähiringis. Mu isapoolse vanaema vend olevat olnud väga musikaalne mees, mängis viiulit, oli aga peamiselt kooliõpetaja ja arhitekt. Samuti oli mu emapoolsel vanaisal kodus viiul, ta mängis ka kitarri ja laulis väga hästi. Hea meelega laulis meile kodus emagi – nii tema kui tema õed olid kahtlemata musikaalsed inimesed. Seega muusikat mingisugusel kujul meie perekonnas tehti. Mu vanaema töötas pensionipõlves Estonia teatri kostüümilaos ja talle meeldis meid tihti ooperisse kaasa võtta, nagu ka igasugu etendustele ja üritustele Talveaias. Siis viis ta alati meid ka kostüümilattu. Nii et ka muusikateater oli meile olemas. Kui me vennaga (viiuldaja Hans Christian Aavik – Toim .) alles väikesed olime, sattusime kokku helilooja Piret Ripsiga (kelle juubelit me muide ka Pärnu Linnaorkestriga uuel hooajal tähistame). Tema ilmselt oligi meie esimene tõeline muusikaõpetaja. Tol ajal juhendas ta ühte laste lauluringi Tallinna Metodisti kirikus, kus me põhiliselt laulsimegi Pireti laule. Laule ja tekste oli tohutult palju, aga ta suutis need kõik meile kuidagi selgeks õpetada. Ema ikka meenutab, kuidas Hans sülelapsena lihtsalt kuulas neid seal mitu aastat ja ühel hetkel, kui ta rääkima hakkas, olid tal kõik laulud peas. Meil olid mõlemal kõrged poiss-soprani hääled ja nii me siis muudkui laulsime ja käisime kõikvõimalikel lauluvõistlustel, mina ühel korral isegi Soomes. Samuti võtsin osa “Laulukarussellist” ja tegime rolle rahvusooperi lastelavastuses “Pipi!Nuki!Puhh!”. Seal kohtusin Mihhail Gertsiga, kellele see oli esimene muusikalavastus välja tuua. Ma usun, et suuresti tänu selles osalemisele hakkaski dirigeerimine mind nii väga huvitama. Terve esimese vaatuse ei olnud ma laval, vaid jälgisin lavatagusest kuvarist, kuidas Gerts juhatas, ja see tundus niivõrd põnev. Millalgi varem olin alustanud viiuliõpinguid, peamiselt kuna mulle väga meeldis ühe tuttava poisi ilus valge ja läikiv viiulikohver. Kui aga endale viiuli sain, osutus kohver hoopis kulunuks ja pruuniks ning suhteliselt kiiresti selgus, et see ei ole sugugi minu pill. Kui kohtusin oma esimese trompetiõpetaja Valdo Rüütelmaaga ja sain tuttavaks erinevate vaskpillidega, valisin kohe välja trompeti, mis jäi minu ellu päris pikaks ajaks. Lõpetasin muusikakeskkooli kahel, trompeti ja muusikateaduse erialal, ja veel Saksamaalgi dirigeerimisõpingute alguses sain regulaarselt trompetitunde. Valdo oli aga ka see, kes mind esimesena dirigendipulti lubas. Olin siis 14-aastane ja otsustatud see saigi, et dirigeerimise juurde tahan ma jääda. Aga nii nagu mul lapsena polnud kunagi soovi lauljaks saada, nii oli ka trompetiga. Ma olen vist väikesest peale olnud selline organiseerija tüüp, kellele meeldib mingeid asju kokku panna ja omavahel sobitada, et näha, kuidas moodustub tervik, ükskõik siis millest: nootidest, kõladest, inimestest … Terviku loomine on just ooperiteatris erilisel kohal. Estonias töötades tajusin, et see maja, nagu ka ooper ise, on seest suurem kui väljast. Kord ekslesin seal kõrgematel korrustel ja kaardiga järjest uksi avades jõudsin lõpuks kogemata Eesti Kontserdi poolele, aga tagasi ma miskipärast oma kaardiga enam ei saanud, olin nagu kahe riigi vahelises piiritsoonis. Jah, need kaks “riiki” on justkui ühendatud, aga samas nii erinevad – kontserdi- ja teatrimaailm. Ma ei pea end üldse mingiks tüüpiliseks ooperifänniks, kes oleks juba teismelisena ooperisüžeesid peast teadnud, iga nädal teatris käinud jne, aga teater on tõesti väga varasest east peale mulle kusagil taustal olemas olnud. Nüüd hiljem, olles ooperimuusikaga rohkem tutvunud, on mul tekkinud üha rohkem indu sellesse maailma süveneda. See on niivõrd põnev, kuidas nii erinevad asjad, nagu näiteks pükste triikimine ja inglissarve soolo, võivad olla terviku tekkimiseks täpselt sama olulised.   Just, ja see vanaaegne traditsioon suurel määral siiski säilib selles sünergilises kunstiliigis, vaatamata sellele, et nüüdsel ajal kasutatakse videoprojektsioone ja mida kõike, kuid siiski see pillide ja lauljate osa jääb ikka väga tähtsaks, olgugi et seal ümber võib olla väga palju tehnoloogilist. Aga püksid pannakse ikka jalga! ( Naerame .)   Orkestrantides tekitab alati erilist poolehoidu dirigent, kes on ise mõnd orkestripilli mänginud. Olen end vahel tabanud analüüsimast, kuidas üks või teine instrument konkreetse muusiku kui inimese loomusega kokku kõlab. Tabasin end mõttelt, et sinu sirgeselgsus, avatus ja julgus inimesena ja dirigendina kõlavad küll trompetiga kokku. Trompeti kõlas on mingi eriline duaalsus, kuna ta on ühelt poolt justkui väga kahe jalaga maapeal (meenuvad marsid ja militaarmuusika) ja samal ajal ka kahe jalaga taevas (kuidagi ebamaine, nagu taevased pasunad või midagi sellist). Igal juhul ei ole see pill kindlasti sahistav ega salapärane ning dirigent ei saa ka ilmselt salapärane ja sahistav olla? Ma tean päris mitmeid trompetiste, kellest on dirigent saanud. Jah, trompetistina oled sa praktiliselt alati mingil määral juhirollis, see, keda kõik kuulavad või kuulevad. Ja küllap see, et mul just tolle instrumendiga tekkis klapp, näitab, et midagi olemuslikult sarnast meie iseloomudes on. Samas köitis mind trompeti tooni puhul alati ka tema lüüriline pool. Mina vähemalt tahtsin alati pillist kätte saada teatavat vokaalset tämbrit, mis mulle tihti ka kahjuks kätte maksis, sest kippusin eelistama seda püüdlust n-ö turvalisele sooritusele. Läksid n-ö sinilindu püüdma? Nagu Aavo Ots, erakordne õpetaja, kellega mul õnnestus mitmeid aastaid koos töötada, naljaga pooleks ütles, et ma olin üks “reeturitest”, kel tekkis “laiem muusikahuvi”. Tal oli ennegi olnud õpilasi, kellest olid dirigendid saanud, k.a üks tema poegadest. Siin tekib küsimus, et kas see “erivajadus” on kuidagi positiivne või negatiivne. See on selline paratamatus, ma arvan, et kui sind trompetimängijana ikka nii kohutavalt huvitab, milliseid lugusid on kirjutatud ka klarnetile või harfile, siis peab selle huviga ilmselt midagi peale hakkama.   Puhkpillimäng on väga füüsiline tegevus, sama on ka teiste instrumentidega, kuid puhkpillimängija hingamisorganid muutuvad justkui instrumendi osaks. Kas sulle on puhkpillimängija kui professionaalse hingaja kogemus ka dirigeerimises kasuks tulnud? Olen alati tahtnud loota, et kuna ma olen puhkpilli mänginud, siis oskan ka orkestri ees paremini hingata, mis on ju tegelikult kogu dirigeerimise sisu. Kõik algab sisse hingamisest ehk Auftakt ’ist. Kuid olen pidanud tunnistama, et dirigeerides on vaja seda hingamist siiski enda jaoks uuesti defineerida. See ei ole mitte sinu enda hingamine, vaid see on justnimelt kellegi teise jaoks hingamine. Ja see on tegelikult üsna erinev asi. Dirigendi hingamise teeb hästi põnevaks asjaolu, et tegelikult vajab iga pill sinult erinevat moodi hingamist. Noot võib olla piano ’s ja sama pikk, kuid tubist ja viiuldaja valmistuvad selleks ikkagi erinevalt. Selle tajumine, ma usun, saabki tekkida ainult kogemusega. Seda ei ole võimalik kellelegi selgeks õpetada ega ise ka ühegi konkreetse pilli peal harjutada. Sa juhatad, teed proove ja ühel hetkel saad aru, kuidas need asjad töötavad. Reaalsest dirigeerimise kogemusest ei olegi midagi väärtuslikumat. Mida saavad orkestrandid õppida dirigendilt, kui neil on pauside ajal igav? Näiteks kammermuusikuna on mul samuti vaja mingil määral dirigeerimisoskust. Kontserdil, kus meil ei ole dirigenti, tunneme temast väga puudust, siis peame tema rolli omavahel jagama. See on osalt mingi õpitud abitus, kuna dirigent pole ju aegade algusest muusika esituse juurde kuulunud. Siiski, kui mängin koos kas viiuli või oboega, tajun žestide spetsiifika erinevust. Orkestrimängu kogemuse baasilt saame siis neid oskusi kammermuusikasse üle kanda. Sul on see ülesanne siiski veelgi keerulisem, kuna pead tajuma tõesti väga paljude pillide omapära. Orkestris üldjuhul ma flöödimängijana ei pea suhestuma näiteks kontrabassimängijaga või minu pea nõksu järgi ei orienteeru timpanimängija kuskil kaugel eemal. Mõnikord rõhutatakse erilise fenomenina, et orkester mängis ilma dirigendita. Tegelikult on dirigent alati olemas, isegi kui ta seal ees ei seisa. Siis on dirigendi roll kellegi teise kanda ja liigub loo jooksul pidevalt käest kätte. Ja sedasama liikuvat rolli peab dirigeerima kutsutud inimene tegelikult vahendama. Nagu Karajan ütles: ma ei saa teha oma orkestrile midagi kahjulikumat kui see, et ma näitan neile liiga täpselt sisse. Lõpuks on meie ülesanne proovis, et kõik mõistavad, mis on nende roll ning oskavad õigel hetkel õiget inimest jälgida. Siit tekibki koosmäng.   Jah, et dirigent juhib tähelepanu. Olenevalt oma asukohast ei kuule iga orkestrant alati kõiki hääli välja, mida tal oleks vaja kuulata, või ei pane tähele, isegi kui füüsiliselt kuuleb. Keskendutakse oma ilusale meloodilisele soolole, panemata tähele, et kusagil käib mingi rütmimootor. Ise kuulamine on alati esmasem info kui dirigendi viibe. Kindlasti! Lõpuks on ju kõik kammermuusika. Kui piisavalt kaua proovi teha, siis on võimalik mängida ka väga suuri teoseid väga suure koosseisuga niimoodi, et keegi seal ees ei seisa. Aga seda aega tänapäeval lihtsalt ei ole, dirigent lühendab tööd olulisel määral. Ühes raadiointervjuus mainisid, et dirigenti võib mõneti võtta ka kui teenindavat personali. Kui seda tagasihoidlikkust veidi laiendada, siis ma pakuksin ka turvamees või ralliautos kaardilugeja, kes hoiatab ette läheneva kurvi või puu eest. Orkestrandina tean – see on tõesti heas mõttes turvaline, kui mingid üleminekud või vastandused muusikas on kellegi poolt juhitud või turvatud. See teenindava personali jutt on selline pooltõde. Eks dirigendid ole oma rolli läbi aegade väga erinevalt suhtunud. Mõni peab oluliseks n-ö karmikäelisust ja oskust inimesi endale allutada, mõni on oluliselt pehmema iseloomuga, tihti jõutakse aga kontserdil sarnaste tulemusteni. Ma arvan, et võtmesõna on efektiivsus. Sa võid olla vahetevahel karm ja öelda nii, et on öeldud, või siis ka põhimõtteliselt üldse mitte midagi öelda. Kõige tähtsam on, et jõutakse soovitud tulemuseni – et kõik tunnevad end musitseerides hästi. Ma ei taha öelda, et just mugavalt, sest n-ö hea äraolemine ei ole kunagi eesmärk, aga oluline on, et kõik tunnevad, et neid kuulatakse, väärtustatakse ja neist sõltub midagi. Et muusikud mõistavad enda mängu olulisust terviku seisukohalt. Olen pannud rõõmuga tähele, et sinu üks suuri tugevusi proovis on see, kuidas sa jagad meiega oma laialdasi teadmisi esitatava teose ja autori kohta. Teinekord võib mõni dirigent muutuda selles aspektis tüütult dotseerivaks. Orkestrant laseb pilli rüppe, mõni kiikab oma telefonisse, mõni haigutab. Sinu puhul tuleb see info aga orgaaniliselt ja parajalt doseerituna, aitab leida teoses fookust. Infokillud helilooja märkmetest või faktid tema kaasajast elustavad “vana” kunsti, millega tegeleme. Tundub, et loed palju. Kas ka sinu Weimari, Zürichi ja Hollandi dirigeerimise õppejõud on neid taustsüsteeme rõhutanud ja tähtsaks pidanud? Ilmselt on sul ka väga hea mälu, fakte tuleb ikka nagu varrukast. Ma arvan, et on täiesti möödapääsmatu üritada heliteosega tegeledes püüda mingilgi määral pääseda sisse sellesse konteksti, milles teos kunagi loodi. See on meile ju n-ö kadunud maailm. Me ei tea sellest tegelikult rohkem kui info kaudu, mis on kirjutatud või muul moel meieni kandunud. Tuleb pingutada, et saada sinna lähemale ja püüda panna kõigepealt teos oma aja konteksti, ja seejärel tuua meie aega. Me ei tegele muuseumi eksponaatidega, vaid elava materjaliga, millel on võime rääkida meiega ka tänases päevas. Kui midagi kavva võtame, oleme veendunud, et midagi on selles nii aktuaalset, et saame oma kuulajatega justkui mõttevahetust pidada. Aga kõik algab algupärase konteksti tajumisest. Sinna ei saa tõesti kuidagi teistmoodi ligi, kui lugedes ja uurides. Samas on tähtis, et sellesse ei jääks kinni. Orkestriproov ei ole koht, kus ajalootundi pidada. Kõik laused teose tausta kohta peavadki tulema möödaminnes, tükikeste kaupa ja õigel hetkel. Nojah, muusika on kunstiliikidest üks kõige abstraktsemaid ja suures osas on ta olemus justkui saladus, mida ei saagi üksipulgi ära seletada. Mulle meeldib mõelda, et ma ei õpi partituuri, vaid avastan seda. Avastamisega kaasneb kohe ka konteksti tunnetus. Siin on need asjad – ohoo! Tekib ka küsimus: miks? Kui ma lihtsalt õpin, siis saan vastuseid: jah või ei. Hea helilooja kirjutab aga kõike mingil põhjusel. Kui sellelt põhjuselt õnnestub veidi saladuseloori kergitada, paneme selle materjali ka palju täpsemalt tänases päevas tööle. Enne esimest proovi sa vist ei saa veel kõiki vastuseid kätte? Seda ütlevad kõik suured dirigendid, et võid ühte partituuri õppida lõputult, aga enne esimest proovi, eriti enne esimest korda, kui sa üldse lugu juhatad, ei hakka sul kunagi olema selline tunne, et oled valmis ja tõeliselt ettevalmistunud. Räägitakse, et peale esimest proovi ootab sind ees kõige töisem õhtu. Järsku oled saanud võrrelda varem oma peas loodud ettekujutust ühes täiesti uues olukorras kõlanuga. Lisaks sellele ongi ju meistriteose fenomen selles, et seal jagub alati avastamisrõõmu.   On sul vahel olnud ka mingit loomingulist kriisi või lausa masendust seoses mõne looga või esmapilgul lahendamatu probleemiga mõnes teoses? Hea oleks ilmselt, kui ma saaksin vastata, et on. ( Naerab. ) Brahms ütles ju, et muusika kirjutamine ei ole mitte elu ja surma küsimus, vaid veel palju hullem. Seega ainult meeles pidades, et helilooja on valanud teosesse kõik iseendast, saame kätte selle muusika tõelised sügavused. Võitlemine iseenda sees mingite lahenduste leidmiseks on muusikalises mõttes erakordselt tervistav, aga see on jällegi teatav tasakaalu küsimus. Vahel tehakse lahenduste mitte leidmisest mingisugune imelik poos. Kõige mõttetum on lause: see on raske lugu. Mis mõttes raske? Partituur võib olla raske, sest kaalub palju. Aga jah, tervislikkuse piires peab kahtlemata endas need raskused läbi võitlema ja eks väiksemaid-suuremaid võitlusi tule ette ikka ja jälle. Üle kõige on siiski taas praktika. Saad proovis katsetada ükskord nii, teinekord teistmoodi ning pärast mõtled ja analüüsid läbi. Mille üle kõik dirigendid ja eriti noored kogu aeg arutavad, on tempo küsimus. Dirigendile on see ju eksistentsiaalne, et kuidas ma alustan, kui kiiresti ma sisse hingan. Samas peab selles küsimuses omama teatavat vabadust. See ongi normaalne, et ühel päeval me tunnetame tempot ühtemoodi ja mõnel päeval hoopis teistsuguses saalis teistmoodi.   Olen mõnikord märganud, et veidi rahulikum tempo aeglastes osades aitab vältida seda maneeri, mis orkestrantidel vahel on – n-ö liigmusikaalselt või ekstra fraasilõppe välja joonistada. Et kui tempo on aeglasem, siis ei anna seal sees enam venitada. Aeglases tempos peab tajuma kiirust, ja vastupidi, kiires muusikas aeglust või sisu, mis seal sees on. See on väga huvitav teema. N-ö vastupidi mõtlemise kohta õpetatakse dirigentidele ka näiteks, et staccato  materjali hästi kokku saamiseks tuleb juhatada hoopis legato ’s. Aga mis on aeglane tempo, seegi on ju suhteline.   Milliste heliloojate, ajastu(te) muusikat naudid praegu kõige enam? Kas tahaksid mõnda asja rohkem kuulajana nautida ja teisi asju interpreedina, neid esmalt lahti kodeerides? Kas kuuladki muusikat kogu aeg nagu dirigent? Eks see oht vist valitseb jah, tahta kõike kogu aeg hästi analüüsivalt kuulata. Hiljuti õnnestus osaleda Ain Angeri juhitud ettevõtmises “Mängime “Võluflööti””, kus Angeril oli dublant – nii et ta ei laulnud ise kõikidel etendustel. Nii lahe oli näha seda rõõmu, kuidas ta läks etendust saali poolele kuulama ja ütles pärast: tead kui ammu ma ei ole ise käinud ooperis, ei mäletagi viimast korda … Silm säras ja pärast etendust kiitis, et nii põnev oli! Miks dirigentidel omavahel väga vahetut suhtlust ei ole? Sest ei jõuta üksteise kontsertidele. Kuni selleni välja, et mõni dirigent ütleb: kui ma ise ei juhata, siis mul hakkab igav. Ma ise arvan, et selline lihtsalt muusika kuulamise ja nautimise osa ei tohiks kindlasti kaduma minna. Kunagi õnnestus mul ühel meistrikursusel kohtuda pikaaegse Viini filharmoonikute esimese tšellisti Franz Bartolomeyga, kes mainis, et vaatab iga uusaastakontserti, kuulates täiesti kriitikavabalt lihtsalt rõõmuga seda muusikat. Aga mis puudutab erinevaid muusikastiile või ajastuid, siis praegu olen ma kindlasti veel sellises järgus, kus tahan osa saada paljust erinevast. Samas tänapäeva (kasutades hästi koledat sõna) “muusikaäri” ei soosi seda, et noored muusikud avastavad muusikamaailma tervikuna. Meil on praegu selline spetsialistide ajastu, kus tahetakse kõiki ja kõike lahterdada ja öelda, et vot tema on nüüd see, kes mängib jube hästi Bachi ja too teine on uue muusika dirigent. Olari Eltsile näiteks pandi varem see nn uue muusika silt külge, mis ei ole ju sugugi õige ega vajalik. Kui muusikus on otsimisindu ja suurt tahet eri ajastutesse süveneda, siis tegelikult on see väga tervitatav püüdlus, mis justnimelt rikastab. Minu endagi üks endistest õpetajatest, hollandi dirigent ja erakordselt hea pedagoog Jac van Steen, kes on nüüd juba liginemas 70. eluaastale, juhatas hiljuti esimest korda elus Bachi “Jõuluoratooriumi”. Ta ei juhata praktiliselt mitte kunagi Bachi muusikat, kuid tookordseks sündmuseks valmistus ta ülima põhjalikkusega ja seda oli nii põnev ja kaasakiskuv kõrvalt vaadata. Niisugust muusikut ei ole aga võimalik praeguses muusikamaailmas kuidagi kategoriseerida, sest laiem huvi muusika vastu ei ole just teab mis müügiartikkel. Ma loodan siiski, et minust ei kao kunagi ära võime vaimustuda näiteks samaaegselt Machaut’st ja Mahlerist. Üks minu paraku juba tänaseks lahkunud õpetaja Kenneth Montgomery võttis selle teema kokku väga lihtsalt, aga sisukalt: tema sõnul seisneb XXI sajandi noore dirigendi oskuslikkus justnimelt eri stiilide valdamises ja nende võimalikult selges diferentseerimises.   Tänapäeval saab dirigent uut muusikat juhatades heliloojaga vahetult suhelda. Kas tänu sellele on võimalik ka tunnetada seda suhet ja sidet, mis oli varasemate aegade dirigentidel oma kaasaja heliloojatega, või ka mingis aspektis samastuda dirigentidega, kes kaasaegsete (ja ka oma) teoseid juhatasid? Ma arva, et ideaalis pead õppima helilooja partituuri nii põhjalikult tundma, justkui oleksid teose ise kirjutanud. See mõte aitab mind alati. Kui ma ikka päris hästi aru ei saa, miks näiteks on siia just niisugune saatepartii kirjutatud, siis järelikult ma ei ole veel piisavalt teosesse süvenenud. Ühel hetkel ma pean jõudma vastuseni, et siin on see või teine justnimelt sellepärast, et …  Ja mõnel teisel dirigendil võib see vastus olla jällegi teistsugune. Mäletan, et ütlesin kunagi ühele oma professorile Saksamaal, et mulle ei meeldi see materjal siin, see ei ole ju lihtsalt hästi komponeeritud. Vastuseks tuli üsna lakooniline: õpi senikaua, kuni hakkab meeldima. Sellega on muidugi nii ja naa, aga mõte sai selgeks. Oled sa ise ka heliloominguga tegelenud? Ma ei ole kunagi tundnud selleks tungi. Mulle pakub erilist huvi uurida, mida loovad inimesed, kes on seda tungi tundnud. Üks tõeline helilooja ju lihtsalt ei saa teistmoodi, kui peab need muusikalised ideed oma peast välja kirjutama.   Dirigendi roll on hästi sotsiaalne ja mitmetasandiline. Oled justkui muuhulgas ka eesti kultuuri kõrge välisesindaja ühes kõigi teiste eesti dirigentidega, kes võtavad eesti muusikat kavva ja seda ka välismaal tutvustavad. Mitte et kunstiinimene peaks pidevalt põhiseaduses näpuga järge ajama, aga ilmselt sinagi tajud seda oma kultuuri esindamise ja edendamise nüanssi? Absoluutselt, see on väga loomulik osa eesti muusikuks olemisest, kuna meie rahvaarv on maailma mastaabis erakordselt väike, arvestades seda, kui suurel maalapil me elame. Hollandis, mis on Eestist pindalalt väiksem, elab näiteks 18 miljonit inimest, aga kui palju tuntakse maailmas hollandi heliloojaid? Julgen öelda, et eesti heliloojaid teatakse paremini. Miks? Kindlasti on meil palju erilisi ja omanäolisi komponiste, aga meil on ka palju neid muusikuid, kes on selle nimel midagi teinud, et see muusika Eestist kaugemale jõuaks. Kui palju peaks eesti muusikat mängima? Arvan, et peaks mängima lihtsalt head muusikat, mis kõnetab ja mida on võimalik panna mingisugusesse konteksti. Kavade koostamine on üldse üks minu suur kirg. See peaks olema kõikide dirigentide kirg, sest me kutsume justkui inimesed külla: tulge kuulake, mida me täna lauale paneme. See on niivõrd põnev töö, kuna ajad meie ümber kogu aeg muutuvad. Ühel hetkel on ühed teemad rohkem esiplaanil, teinekord teised. Ma mäletan hästi hetke, kui jõudsin meie hiljutise “Öökontserdi” kava koostamisega lõpusirgele – olin lihtsalt siiralt õnnelik tekkinud terviku ja seoste üle teoste vahel. Alati ei kuku kava nii loomulikult välja, aga seekord õnnestus ja oli märgata, et see jõudis ka päriselt publikuni. Kava vahendusel sa räägid oma publikuga. “Öökontserdil” oli kavas üks Elleri imekaunis lühivorm – “Videvik”. Ja kuidas see klappis kokku Ives’iga (“Central Park in the Dark”)! Need kaks on loodud pea samal ajal, üks ühel, teine teisel pool maakera, aga mingi harmooniline tundlikkus on neis niivõrd sarnane. See aegruumiline sild oli väga inspireeriv. Mängisime neid kontserdil attacca . Elleri osas meenus, et juhtusin hiljuti kuulama tema viiulikontserdi salvestist Baiba Skride ja ERSO esituses Eltsi dirigeerimisel. Ja mõtlesin, miks seda suurepärast teost saalides nii vähe kuuleb; tekkis unistus seda kunagi su venna Hans Christian Aaviku esituses kuulda. Hans muide hakkab nüüd just Tubina kontserti mängima, Tartus Tubina festivalil oktoobri algul. Ja Pärnu orkestriga peagi Sibeliust, mida ta pole samuti veel kunagi esitanud. Kevadel tekib meil võimalus koos seda kontserti avastada.   Ootame põnevusega! Teile mõlemale on see läbi oma ande ja konkursivõitude koos esilekerkimine mõnes mõttes vist väga hästi mõjunud. Üks asi on võibolla see mittemuusikaline fakt, et tuleb kaks plahvatuslikult andekat venda, aga samas on olnud väga kihvt teid muusikutena jälgida läbi teie ühiste kontsertide. Aga kuidas see köögipoolelt vaadatuna paistab? Usun, et niikaua, kui muusikul on midagi isikupärast öelda, on igasugune koostöö viljakas. Vendadeks või kaksikuteks olemise pärast koos mängida ei ole vaja – see võib olla atraktiivne ainult kaugelt jälgijatele ja sedagi mitte lõputult. Tahaks väga loota, et see muusikaväline aspekt ei jää meie koostööle vaadates kunagi esmatähtsaks. Mul on alati olnud väga hea meel koos vennaga musitseerida ja seda võiks tulla ette palju tiheminigi. Mitte aga sellepärast, et ta on mu vend, vaid et ta ongi päriselt üks minu lemmikviiuldajaid.   Mida uus hooaeg sulle veel toob? Ootan väga kohtumist orkestriga Nantes’is ja ilmselt lisandub veel jooksvalt üht-teist Skandinaavias.   Praegu on põnev aeg, liitusin alles hiljuti ühe prantsuse agentuuriga ja samuti ühe agentuuriga Taanis. Eestis ootavad mind ees kontserdid nii ERSO kui ka Vanemuisega, samuti õnnestub mul juhatada rahvusooperis “Carmeni” uut lavastust. Pärnu Linnaorkestriga tõotab tulla igati põnev uus hooaeg, minu arvates on seal huvitavaid kilde pea igale maitsele. Ja aasta kõige viimasel päeval on mul jälle suur rõõm kohtuda, nüüd juba neljandat korda, terve hulga meie noorte muusikutega, kes täiendavad end käesoleval ajal väljaspool Eestit.   Kas õpingud on sul nüüd läbi? Jah, ehkki magistritöö pean veel n-ö kaante vahele saama. See teekond algas 2015. aastal ja kestis päris kaua, aga oli pidevalt väga põnev ja erakordselt rikastav. Peatuspaikadeks olid Weimar, Zürich, Amsterdam ja Haag, kõik väga omanäolised kohad. Kõigil mu õpetajatel oli väga erinev käekiri ja igaühelt sain kaasa mõne täiesti erineva vaatenurga. Aga eks õpingud kesta ju terve elu.   Kas plaanid veel ka mõnest konkursist osa võtta? Ma ei välista praegu midagi. Konkurssidega on alati nii, et suur võit on juba see, kui sind üldse kusagile kutsutakse. Dirigeerimine on tänapäeval meeletult populaarne ja paljudele noortele väga atraktiivne. See tundub ju pealtnäha niivõrd lihtne – kuula lugu läbi ja hakka muudkui vehkima, eksole. Ja võimalusi eneseteostuseks ja arenguks tekib noortele dirigentidele üha juurde. On erinevaid õppe- ja toetusprogramme, kursuseid, konkursse, uut tüüpi orkestrimudeleid jne. Veel eelmise sajandi teises pooles tegid noored dirigeerimishuvilised esialgu enamasti midagi muud, mängisid ise orkestris või töötasid teatris repetiitorina ja juhatama hakkasid alles hiljem. Selline kontsentreeritult ainult dirigeerimisele keskendumine kohe ülikooliõpingute alguses on suhteliselt modernne, või äkki peaks juba ütlema postmodernne praktika. Dirigendid muutuvad üha nooremaks. Mina oma 29 eluaastaga olen juba ikka väga kogenud tegija. ( Naerab .) Samas hiilib ju ringi kahtlusi ja hirme suurte orkestrite saatuse pärast praeguse maailma tõmbetuulte käes. Need suurt rahalist ressurssi nõudvad kollektiivid on ju maailma majanduse ebakindlusest tugevalt mõjutatud. Kas jääb siis üldse see traditsioon püsima ühes kõigi muusikute ja dirigentidega? Muusikategemine jääb püsima, selles ei ole kahtlust. Samuti, ma usun, inimeste soov paljudele erineva kõlaga instrumentidele midagi luua ja seda elavas esituses kuulata. Millises vormis seda kaugemas tulevikus tegema hakatakse, siin saab ainult ähmaselt spekuleerida. Juba ammu on ju arutatud, millistest pillidest võiks koosneda tuleviku-sümfooniaorkester. Samuti kui vaadata, kui kiiresti on muutunud ajas dirigendi roll, siis ei ole mingit põhjust kahelda, et see muutub ka edaspidi. Majanduse ebakindlusest rääkides – võibolla just see ajendabki inimest mõtlema millelegi, mis on puht materiaalsest kõrgemal. Nii mõtlevate inimeste puudusest ju küll rääkida ei saa, kasvõi kui vaatame seda tohutut hulka noori muusikuid, kes unistavad kohast mõnes heas orkestris. Pilli mängivate muusikute puhul tunduvad nende konkurentsi tingimused küllaltki objektiivsed olevat, et kes paremini mängib, see saab tööd, parimad mängijad parimatesse orkestritesse. Kuidas on dirigentide konkurentsis lood objektiivsuse ja võrdsete lähtepositsioonidega? Kas seal loevad ka mingid muud tegurid, miks mõnel läheb karjäär kuidagi vuhinal? Kahjuks peab tõdema, et neid tegureid on tõesti rohkem. Dirigeerimine erialana on küllaltki hägus ala. Mitte kõige pädevamal inimesel võib olla keeruline öelda, kui hea professionaaliga parasjagu tegu on. Dirigendiks saamine ei sõltu sugugi mitte ainult dirigeerimisest, vaid ka sellest, milline suhtleja sa oled, milliseid kontakte oled loonud, millistest konkurssidest oled osa võtnud, milliste mänedžeridega kokku sattunud jne. Nii palju on igasugu detaile, millest su käekäik sõltub. Mõned dirigendid alustavad dirigeerimisega juba väga noorena, mõned alles siis, kui nad on juba kuulsad pillimängijad, mõned teevad mitut asja paralleelselt. Neid viise, kuidas dirigent olla või kui palju dirigeerida ja kui palju teha selle kõrvalt ehk hoopis midagi muud, tekib kogu aeg juurde. Kui kunagi oli täiesti normaalne, et dirigent ei tegelenud mitte ainult dirigeerimisega, vaid täitis erinevaid ülesandeid, siis nüüd me mõnes mõttes jõuame ringiga sinna tagasi. Selliseid dirigente, kes ainult dirigeerimisele keskenduvad, arvan, näeme 20 aasta pärast veel oluliselt vähem kui praegu. Ja see ei ole iseenesest ju üldse halb. Kui kõiki neid erinevaid aspekte arvesse võtta – mingid konkursid, õigel ajal õiges kohas olemine, hea suhtlusoskus – siis sinul on selles plaanis vist hästi läinud. Oled saanud dirigendiks ja teed seda, mida sa armastad. Ma olen tõesti väga tänulik kõige eest, mis minuga on juhtunud. Ma usun küll täiesti, et minu puhul on kõik juhtunud nii, nagu on juhtuma pidanud. Kahetseda ei ole midagi, kui, siis ehk ainult seda, et ühte või teist asja oleks saanud veel oluliselt paremini teha, kui oleksin oma aega osanud paremini kasutada. Aga selline tunne on ilmselt kõigil.   Küllap on ka sul vaja vahepeal aeg maha võtta ja teha midagi muud. Mis see miski muu on? Kindlasti kõige tähtsamad on teised inimesed – minu abikaasa, pere, ja et me leiame piisavalt aega üksteise jaoks. Aga muidu meeldib mulle vabamal ajal väga olla mere ääres või lihtsalt rahulikult kusagil looduses. Kui paljud minuvanused on n-ö klubi- ja peoinimesed, siis mina olen kindlasti alati olnud kohviku- ja restorani-inimene. Mõnus on istuda ja vestelda, juua üks tass teed või kohvi, süüa midagi maitsvat ja tunda rõõmu kõigest ilusast, mida on meie ümber ju nii palju. Regulaarne puhkus on üleüldse võtmetähtsusega – mitte et ma selles ise veel väga osav oleksin. Kas sulle meeldib puhata põhiliselt Eestis või on sul lemmikkohti mujal maailmas, kuhu tahaksid ikka ja jälle tagasi minna? Ma ei ole kunagi käinud Jaapanis, sinna tahaksin kindlasti minna, olen juba ammu tahtnud. Aga ka Eestis meeldib mulle väga olla. Kuigi kohti, kus on ilus olla, on nii palju, et neid võiks jäädagi siin nimetama. Erakordne mälestus on jäänud eelmise kevade reisist Iisraeli, enne kui seal sõda lahti läks, see oli midagi väga erilist. Mängisime seal “MustonenFesti” sarjas kolme Mendelssohni kontserti, Hans Christian ja Tähe-Lee Liiv soleerisid, ja sõime maailma parimat sööki! Imelised maitsed!   Mida olulist tahaksid veel meie lugejatega jagada? Tänapäeval arutatakse tihti, kuidas klassikalist muusikut publikuni viia. See on üks oluline teema, millega ka siin Pärnus kokku puutume. Sageli proovitakse klassikalist muusikat kuidagi populaarseks teha. Või, vastupidi, kuidagi üle müstifitseerida – et see on keeruline muusika eriliste kuulajate jaoks. Kumbki ei ole õige. Sooviksin väga, et ka tänane noorem põlvkond mõistaks, et klassikaline muusika on lihtsalt see osa muusikast, mis on mingil hetkel üles kirjutatud. Aga miks see meile huvi peaks pakkuma? Mida me saame sealt kaasa võtta? Ma usun, et selles kirjalikkuse aspektis peitub tohutult palju rohkem tähtsust, kui ehk esmapilgul tundub. Millegi täpne üleskirjutamine nõuab süvenemist, oma mõttemaailma korrastamist, täpsete otsuste langetamist … Tänapäevases n-ö tšäti-ühiskonnas on mõtete lõpuni viimistlemine praktiliselt igalt poolt kadunud, välja arvatud ehk koolilõpu kirjandid. See kirjutatakse ära ja ülejäänud elu saadakse vähem-rohkem ilma täislauseid moodustamata hakkama. Aga kui me mõtleme natuke filosoofilisemalt – väga täpset väljendust otsides avastame otseses mõttes oma vaimset potentsiaali ja saame üha rohkem teada, milleks me üldse võimelised oleme. Sealt on paremal juhul juba lühem tee selleni, et mõistame, kes me üldse oleme ja kes meid selliseks loonud on.   See loomingu and on meile ju antud ja see on tõesti suur väärtus, kui seda talenti süvitsi minnes kasutatakse.  Me oleme oma looja nägu, seda ei tohi unustada. Seda saab mõista selle kaudu, et mõtleme mõned oma mõtted nii kaugele ja nii detailseks, et suudame need kirja panna ja öelda: see on nüüd valmis. Siis saame ka aru, miks Brahms ütles, et looming on hullem kui elu ja surma küsimus. Soov see viimane ja parim paberile koondada – seda ei näe tänapäeval enam mujal, kui justnimelt selles traditsioonis – klassikas.

Pianist Age Juurikas on kindlasti üks neist, kellel on ööpäevas rohkem kui 24 tundi. Tihe kontserdielu, õpetajatöö EMTAs ja MUBAs, pere, kus kasvab kaks last – poeg Uku Kõu ja tütar Rita Maria. Sel sügisel on Age Juurikas tegev ka meie traditsioonidega festivali KLAVER juures, kus ta on kunstiline juht, ning läks end täiendama ühel põneval alal. Kõik need tegemised, millele Age täie hingega ja 100 protsenti pühendub, viisid ka tänavuse tunnustuse – Eesti Muusikanõukogu interpreedipreemiani.   Sinu õppeaeg langes kahe ajastu piirimaile – 1980. ja 1990. aastatesse. See oli meie klaverikunstis hea aeg. Kuidas sina klaveri juurde tulid? Mul algas see ikkagi väga varakult, juba 4-aastaselt. Läksin muusikakeskkooli eelklassi. Muusikakeskkoolil olid tollal rühmad üle linna, kool oli populaarne, sinna oli suur tung. Aga eelklassi kohti jätkus! Praegu MUBAs selliste numbriteni pole veel jõutud, näiteks mu oma poeg Uku on ka praegu veel ootejärjekorras. Vanemad on mul küll muusikud, aga mitte klassikalised. Isa lõpetas konservatooriumis klarneti, aga läks džässi üle. Ema on koorijuhi haridusega, aga tegeles ka estraadilauluga. Vend Raun on džässmuusik. Isa ja ema töötasid Eesti Riiklikus Filharmoonias, mis oli sel ajal Eesti suurim kontserdikorraldaja. Kui olin TMKK eelklassi sisse saanud, mõtles ema, kelle juurde laps õppima panna. Mu hoidja sattus olema filharmoonia võtmetädi, ta ütles: küsin Kalle Randalult! Ja Randalu soovitas Merike Torn-Bürgerit, tema oli hetkel algõpetuses eriti hinnatud õpetaja.   Aga instrumendivalik oli kindlalt klaver? Sel ajal pandi lapsed ikka enamasti klaverit õppima, kui just mingit kindlat soovi polnud, aga minu puhul oli klaver mu ema täitumata jäänud unistus. Kodus oli meil klaver olemas, hakkasin seal improviseerima ja oma lugusid tegema. Lausa nii, et vanemad tahtsid mind Lepo Sumera juurde õppima viia, Sumera oli isegi nõus. Aga kui I klassi läksin, tekkis nagu mingi valehäbi, see kanal sulgus, asjast ei saanud asja. 13-aastaselt oli see pöördepunkt, kui äkki hakkasin klaveri vastu väga huvi tundma. Muidu sinnani polnud ma mingi tubli õpilane või suur huviline. Aastal 1991 läksid piirid lahti ja minu õpetaja Merike Bürger läks, nagu väga paljud teised head õpetajad, Soome tööle. Mulle tuli tema minek kuidagi väga äkki, käisin ühe õpetaja käest teise kätte ja üheks hetkeks olin juba kindlalt otsustanud, et tahan muusikast ära minna. Aga siis pakuti mulle veel välja Toivo Nahkurit. Tema oli sel ajal noor õppejõud konservatooriumis, nahkpintsakus prillidega intellektuaal, algul tundus väga hirmutav. Aga siis see noor tõsine õppejõud andis mulle mängida mõned põnevad päris lood: seal oli Beethoveni 1. klaverikontsert, Chopini cis-moll polonees ja see kuidagi sütitas mind. Järgmisest päevast hakkasin elus esimest korda tõsisemalt harjutama. Sel ajal ei olnud ju mingit Youtube’i, kust kerge vaevaga kõik kätte saad. Hakkasin ise innuga noodist purema. Toivo Nahkur oli ilmselt väga inspireeriv õpetaja, kes on klaverikunstis alati väga kirglik olnud – kasvõi kui vaadata kõiki neid raamatuid, mis ta on kirjutanud. Mul läks hästi, et just tema selles vanuses mulle õpetajaks tuli.   See oli ka nagu vastastikune: tema andis mulle palju ja mina püüdsin kõike teha ja vastu anda. Nii võibki midagi välja tulla. Siis palju loota pole, kus õpetaja annab, ütleme 90% ja õpilane 10. Toivo Bruno Luki õpilasena rääkis palju oma õpetajast, tutvusin tutvusin Luki seisukohtadega. Toivo on alati olnud suur saksa kultuuri austaja. Ta andis meile palju lugeda: Stefan Zweigi “Eilne maailm” või Goethe “Faust”, mis mind sügavuti raputas. Tutvusime ka Nietzsche ja Schopenhaueri filosoofiaga. Lugesime innuga, see kõik oli nii lummav. Elasin nagu mingis teises reaalsuses — “eilses maailmas”. Ma ei tea, kas tänapäeval õpetajad ja õpilased selliseid asju enam teevad ...  Konservatooriumis tuli mulle õpetajaks juurde Peep Lassmann, kelle õpetus oli hoopis teistmoodi, kuidagi ratsionaalsem ja konkreetsem. Ja üks mind väga mõjutanud inimene elus on olnud Matti Reimann. Olin muusikaakadeemias kammeransamblis tema juures ja jäingi tema juurde käima. Ta on tohutult põnev inimene, keda kõik huvitab. Eriti oluline oli see just õpingute järgselt, mis on noore inimese elus tegelikult hästi haavatav aeg. Oled iseseivalt ellu paisatud ja ei ole enam kedagi kõrval. Siis Matti oli see, kelle juurde ma võisin minna ja mängisin talle ka oma sooloasju. Ta andis alati mõned väga head nõuanded. Sageli olid need muusika struktuuri ja liigendusi puudutavad. Sellises olukordades peab olema tark, mitte maha tegema või lammutama, vaid oskama inimesele öelda need paar õiget sõna, mis teda edasi viivad. Sinu elus on olnud ka päris palju konkursse. Tegelikult ma ei ole üldse suur konkursside fänn. Ma muidugi mõistan, et see on noorele inimesele võimalus end kuidagi nähtavaks teha, aga konkurss ei garanteeri tänapäeval enam midagi. Jätkuvalt on kõikjal suur Aasia pianistide buum, kes on eksimatud ja laitmatud, ei pruugi saada isegi eelvoorust edasi. Meenub kui Vera Gornostajeva oli Chopini konkursi žüriis, siis ta rääkis, et eelvoorus on enamus mängijatest Aasiast, kõigil väga kiired tempod, ja keda sa siis eelistad. Kõiki neid Chopini teoseid, mis kavas on, kuuled tohutult palju kordi, näiteks esitatakse 106 korda Chopini 2. skertsot. Mulle tundub isegi, et konkursside tulemused ei olegi enam adekvaatsed ... Seal on ka üksikuid erandeid, kus veel nagu mingi normaalsus säilib, aga tihti on võitjate hulgas laitmatud siledad mängijad. Supertehnikaga enam tänapäeval kedagi ei raba ja kui seal taga ei ole isikupära, siis ei osutu ka võitjad kontserdielus huvitavaks. Samas jäetakse konkursil kergesti kõrvale isikupäraga inimesi, kuna nad ei suuda nii laitmatud olla.   See on alatine dilemma klaverimängus, et kui panus on eksimatusel, siis mäng võib muutuda masinlikuks, aga kui end emotsionaalselt liiga vabaks lasta, võib tulla sisse vigu. Suured mängijad on kõik leidnud mingi tasakaalu nende kahe – laitmatuse ja loomingulisuse vahel. Kasvõi näiteks Yuja Wang – ta on ju ka eksimatu, kuid samas väga elav ja huvitav mängija. Või kui meenutada seda Evgeni Kissini klaveriõhtut, mis siin hiljuti oli – kui oluline on sellist pianisti meie oma laval kuulda! Tal ei olnud ka kõik täiuslik, mõne interpretatsiooniga võibolla ei nõustu, aga ikkagi kuidas ta saali pihku saab, see maagia, mis tekib – see on kõigil suurtel olemas. Selline särisev, ootust täis õhkkond, mis oli saalis juba enne kontserdi algust – polnud seda tükk aega kogenud. Täis saal ka muidugi – kui read on hõredad, siis on sellisel õhkkonnal raske tekkida. Nii et Eesti publik kuulsaid nimesid ikkagi teab: sama oli ka Andras Schiffi või Vikingur Olafssoniga.   Suurtel pianistidel tundub, et on sees nagu lõputu energiaallikas. Aga vahel see energia ei pruugi kõigile mõistetavas suunas minna – nagu see on võibolla juhtunud Ivo Pogorelichi või Andrei Gavriloviga. Mitmed on aga “õigel teel” kõrge vanuseni – kasvõi nagu praegu Martha Argerich. Kui ma nüüd oma konkursside juurde tagasi tulen, siis minul võttis see omajagu aega, enne kui suutsin end laval päriselt avada. 15-16-aastaselt hakkas seda ikkagi juhtuma, seoses mõnede teostega, kui sain aru, et tegelikult mulle väga meeldib laval mängida.   Mis teosed need olid? Eelkõige ikkagi Rahmaninov. Meeles on üks Kalle Randalu meistrikursus, kus mängisin Rahmaninovi 2. sonaati. Või siis Liszti “Surmatants”, mida sain X klassis orkestriga mängida. Aga see mulle edukas VI vabariiklik pianistide konkurss 2002. aastal, kus sain esikoha – jagasime Sten Lassmanniga – ei tulnud mulle üldsegi kergelt. See oli minu jaoks keeruline aeg, kriis, mis selles eas ikka kipub tekkima. Aga konkurss oli nagu kohustuslik ühe etapi lõpp ja tegin seda nii hästi, kui suutsin. Olen muidugi väga tänulik kõige eest, mida esikoht mulle tõi, see andis mulle palju võimalusi juurde. Läksin sealt selle pagasiga edasi Karlsruhe muusikakõrgkooli Kalle Randalu juurde. Pisut hiljem sündis veel üks radikaalsem otsus, kui pöördusin oma otsingutes Venemaa ja Moskva konservatooriumi poole. Venemaa on kõigest hoolimata olnud alati üks klaverikunsti mekasid.   Venemaa klaveriõpetuse tugevus on pikaaegsetes traditsioonides. Nad hoiavad oma traditsioone, ei taha neid väga muuta ja konveier nagu töötab. Samas on selles tunda ka mingit imperialistlikkust – see lisab küll kõigele suurt joont –, aga see hoiak on hakanud mind järjest rohkem ärritama. Mul oli muidugi õnne, et sain legendaarse professori Vera Gornostajeva õpilaseks, kelle juures on õppinud näiteks ka Ivari Ilja, Ivo Sillamaa ja Rein Mets. Ta oli sel ajal juba eakas, aga sellegipoolest väga viljakas. Tema käe alt tuli välja suurepäraseid mängijaid, kes suuri konkursse võitsid, nagu näiteks Vadim Holodenko. Tema lapselaps on praegusaegne väga nimekas pianist Lukas Geniušas ja kui Gornostajeval kodus tunnis käisin, siis kutsus ta ikka ja jälle toona väikese Lukaša meile ette mängima. Gornostajeval, nagu kõigil kuulsatel professoritel, oli mitu assistenti ja neist eriti Sergei Glavatskihhiga tekkis mul väga hea klapp. Tema oli skrjabinist ja tohutult palju aitas mind. Tegeles sellega, mida mul oli vaja, kuidagi uskus minusse ja leidis minu jaoks aega. Kriis oli sügav ja ma ei oleks sealt välja saanud, kui keegi poleks minuga neid asju niimoodi kannatlikult lahti harutanud. Olin seal kokku 5 aastat, pika aja. Sel ajal hakkasid sa siis kujundama ka oma muusikuteed ja kontserdielu. Mingis mõttes tõesti. Vaatan, et mu kontserdielu on olnud päris järjepidev. Soolokontserte on olnud peaaegu igal aastal, isegi hämmastav, et see on olnud võimalik. Pianisti soolokava on nagu mingi suur mõtte- ja tundemaailmade kogu, mida hoolikalt koostatakse ja mõeldakse läbi, mida kuulajani tuua. Kuidas sa oma kavad valid, millised heliloojad meeldivad? Heliloojate osas raske küsimus ... Juba mõnda aega on nii, et mulle meeldivad kõige rohkem need heliloojad, keda ma hetkel mängin. Ma olen olnud sügavalt kiindunud Rahmaninovi, samuti köidab mind hispaania muusika, mida ma samuti olen päris palju esitanud. Eestis väga ei tunta hispaania heliloojaid, aga seal on erakordselt huvitav klaverimuusika, mis annab aimu ka sellest, millised pianistid seal kunagi olid. Näiteks Albeniz, kui rikkalikud ja tehniliselt keerukad on tema klaveriteosed. Pea igal perioodil on seal oma suurkuju: Granados, kes on hilisromantik, Albeniz impressionist, de Falla modernsema helikeelega, ja siis on seal veel sellised samuti põnevad heliloojad nagu Montsalvatge ja Mompou. Hispaania keel on sul ju ka käes? Mingil määral, aga kui sinna lähen, tahab jälle sisse töötamist. Hispaanias olen aasta jooksul ikka vähemalt korra-kaks – teen seal kursusi ja on olnud kontserte. Milline paistab Eesti kontserdielu interpreedi seisukohast? Minu meelest on meie muusikaelu järjest avardunud: muusikaakadeemia uue saaliga, MUBA ja Viimsi Artiumiga. Mina tunnen küll, et olen saanud Eestis ennast teostada. Ja mis pianistile tähtis – uusi häid pille on tulnud, viimane neist Steinway Pärnu kontserdimajas. See on tõesti imehea pill ja kuulsin, et nüüd samuti Viimsi Artium soovib endale ka Steinway’d. Praegu on EMTA võtnud klaveriõhtute korraldamise oma südameasjaks, aga sellegipoolest on mul kahju, et Estonia kontserdisaalis praegusel ajal nii vähe klaveri soolokontserte tehakse. Seal on vist taga ka publikuküsimus, klaveriõhtud pole viimasel ajal hästi müünud. Aga samas EMTA kontserdisari “Klaverikunst” koostöös ajalehega Postimees oli eelmisel aastal ka publikuhuvi mõttes väga edukas.   See tõesti õnnestus väga hästi. Kõik eelmise hooaja neli klaveriõhtut olid EMTA suur saal täiesti täis. Saan ka ise sel hooajal selles sarjas kontserti anda. Eks meedia toetus aitas kaasa.   Ja muidugi on väga sümpaatne, et suur meediamaja huvitub klaverikunstist ja toetab seda! Erinevatel maadel klaveriõhtuid kuulates on mulle tundunud, et kuulsaid pianiste minnakse meelsasti ja põnevusega kuulama. Õhk lausa säriseb ootusärevusest ja olen mõelnud, miks meil seda enam ei ole. Meil oli see ka nii festivali KLAVER algusaastatel. Võibolla on asi selles, et võimalusi on nii palju juurde tulnud, uusi žanre ja publikut ei jätku igale poole? Mulle vahel tundub, et inimesed on meil nii üle töötanud, et neile mahub juurde vaid meelelahutust. Klaverikunst nõuab rohkem süvenemist …   Või klaveriõhtu fenomen vajaks kaasajal ehk rohkem lahti seletamist ja tutvustamist? Võimalik ja   arvatavasti ka mingit suuremat järjepidevust. Mäletan oma õppimise ajast, et Estonias oli klaveri- või kammermuusikaõhtu alati teisipäeviti, publik teadis seda ja käis. ERSO-l on kontserdid alati reedeti, publik on harjunud, ja ERSO kontserdid on alati kuulajaid täis. Klaveriõhtu taga peab olema tugev isiksus erakordselt suure energiaga, et jõuaks kõik selle välja kanda. Nagu näiteks mõne aasta tagune Schiffi kontsert, mis kestis neli tundi ja oli uskumatult võimas õhtu, rikas igas mõttes. Või Angela Hewitti Bachi “Fuugakunsti” kontsert – milline vaimujõud! Kõige selle tajumiseks ei pea ju olema lausa spetsiaalse muusikaharidusega. Varasematel aastatel sattusin üsna sageli Pariisi ja seal kontsertidel inimesi jälgides tundus see olevat väga teadlik publik nii Pompidou keskuses nüüdismuusika kontserdil või Krystian Zimermani klaveriõhtut kuulates. Pariis on muidugi suur linn ka, kus igale valdkonnale jätkub oma kuulajaid. Loomulikult loeb piletihind – soodushinnad vanemale kuulajaskonnale ja noortele on hädavajalikud. Ja üks mure on mul alati tudengid, nad käivad vähe kontserdil.   Ma olen ka seda imestanud, miks tudengid nii vähe kontserdil käivad. Neil ei ole vist aega. Ja kooli kõrvalt on vaja töötada. Nii suurt ajapuudust ei suuda ma siiski uskuda. Tundub ohtlik tendents, kui tudengeid ei huvita kuulata olulist oma erialaga seoses, mis nad on ju ometi ise valinud ...Aga sul seisab selles valdkonnas ees varsti uus põnev väljakutse – tänavu tuleb juba 14. korda festival KLAVER ja sa oled esmakordselt selle festivali kunstiline juht. See on mulle muidugi väga austav ülesanne, aga ka keeruline, sest klaverifestivali korraldamine praegusel ajal ei ole lihtne ettevõtmine. Siin on palju, mille üle mõelda – kasvõi milline oleks kõige optimaalsem ja parem festivali toimumisaeg. See on olnud ikka koolivaheaja nädalal, pandi nii klaveriõpetajaid ja -õpilasi silmas pidades, kes on suur osa publikust, aga millegipärast viimastel kordadel ei ole see väga töötanud. Koolivaheajal sõidavad paljud näiteks ka soojamaareisidele. Tegime nüüd festivali lühemaks – varem oli see peaaegu nädal, esmaspäevast pühapäevani, aga nüüd kolmapäevast pühapäevani 23.–27. oktoobril. Orkestriga kontserte on üks, varem oli kaks. Ehk selline hulk on publikule kergem haarata ja on rohkem võimalik kuulama tulemiseks aega leida.   Seekordne peaidee – kogu festival pühendatud naispianistidele on kindlasti väga ajastuteadlik valik. Jah, kuid annan endale aru, et see suunitlus seostub kohe sellise mõistega nagu feminism. Tean, et inimestel on olnud traumaatilisi kogemusi, aga mina ise ei ole kunagi tundnud, et ma naisena oleksin millestki ilma jäänud, et mulle oleks liiga tehtud või ka vastupidi – et ma naiseks olemise tõttu oleksin privilegeeritud. Kuid seda enam oleks sellel teemal vajalik arutleda ja miks mitte teha seda ka läbi kõrgkultuuri. Eestis on naised ju olnud küllaltki ammu iseseisval ja lugupeetud positsioonil, kui meenutada kasvõi Lydia Koidulat või Miina Härmat. Eestis tõepoolest on naised saanud vabamalt tegutseda. Aga kuna see on nüüd tõusnud üle maailma oluliseks küsimuseks, siis praegusel ajaskaalal poleks paha sellest ka lähemalt rääkida. Kuulsad pianistid on olnud suuremalt jaolt mehed, kuigi alati on olnud nende kõrval ka mõni hea naispianist – juba Clara Schumanni aegadest. Ja küsimus pole selles, et jõudu ei jätkuks, et naised ei suudaks mängida neid kõige raskemaid ja palju jõudu nõudvaid teoseid, nagu Rahmaninovi 3. klaverikontsert, Liszti “Transtsendentsed etüüdid”. Kõik tippu jõudnud naised esitavad ilma probleemideta ka selliseid teoseid. Põnevaid naispianiste on maailmas praegu palju. Kuidas valisite festivalile esinejaid? Mõtetes oli palju kuulsaid nimesid, ka neid kõige kuulsamaid. Ma oleksin väga soovinud siia tuua itaalia pianisti Beatrice Rana. Aga ka siin selgus tõsiasi, et naiste teema on maailmas väga kuum: kuulsa nimega mängijatel on esinemisgraafikud juba aastateks väga tihedasti täis. Kahju, et Irina Zahharenkova ei saa festivalil kaasa teha, kes oleks olnud meie esimene valik. Aga tal olid samal ajal juba plaanis kontserdid Ameerikas, ei olnud midagi parata. Sellegipoolest usun, et saime lõpuks kokku väga huvitavad esinejad. Kõigepealt Ameerikas elav vene juurtega pianist Olga Kern, maailma tippkonkursside hulka kuulva Van Cliburni konkursi võitja, kes on juba kaks korda pidanudki meile tulema, aga erinevad takistused segasid. Nüüd see kontsert lõpuks toimub ja Olga Kern esineb ERSO ja Neeme Järviga.Siis tuleb meile esinema Elena Bashkirova. Ta on Daniel Barenboimi abikaasa, kuulsa klaveriprofessori Dmitri Bashkirovi tütar, suur daam klaverikunstis, praegu tegutseb aktiivselt Saksamaal ja Iisraelis. Tal on selline klassikakeskne väga ilus kava. Dina Yoffe, Chopini konkursi II preemia on praegu tippvormis küps interpreet ja lisaks veel selline fantastiline fakt, et ta elab juba paar aastat Tallinnas! Valis oma uueks elukohaks Eesti. Festivali galakontsert “Klaveril ainult tüdrukud” on samuti naismängijate keskne. Osalevad Kadri-Ann Sumera, Tähe-Lee Liiv, Kristiina Rokashevich, ma ise ka ning nooremast põlvkonnast Sofia Khvichia ja Piret Mikalai. Seal on ka kaks klaveriduot: Maila Laidna ja Tiiu Sisask ning Kärt Ruubel ja Karolina Aavik. Kava on pühendusega naisheliloojatele Clara Schumannile ja Fanny Mendelssohnile. Praegusel ajal galakontserdi formaat töötab hästi, publikule meeldib, on vaheldusrikas ja huvitav. Soovisin teha ka ulatuslikuma noortekontserdi, kus oleks mängimas ka nooremaid andeid, nagu neid varem on tehtud, aga selleks kahjuks enam ressurssi ei olnud.Minu idee oli võtta kavva ka naisheliloojad. Neid jätkuvalt tuntakse liiga vähe, aga seal on suurepäraseid loojaid ja väga head muusikat! Nii on festivali kavades sellised heliloojad, nagu Clara Schumann, Fanny Hensel-Mendelssohn – Felix Mendelssohni õde, Amy Beach, Sofia Gubaidulina, prantslannad Lili Boulanger ja Cécile Chaminade, poolatar   Maria Szymanowska ning ukraina helilooja Volha Padhaiskaja. Samuti Ester Mägi “Vana kannel”, mis kõlab sel festivalil koguni kolmes esituses: Dina Yoffelt, Kirke Karjalt ja Piret Mikalailt. Festivalikava osa on ka Draamateatri suurepärane etendus “Solist” Käbi Lareteist, kus pearollis on Kersti Kreismann. Üks huvitav valik kavas on Kirke Karja kontsert. Kirke Karja on muidugi jazzpianist, aga minu meelest teda nii kitsalt ei saagi lahterdada. Neid jazzipianiste, kes soolokontserte annaks, ei ole liiga palju. Kirke on seda aga korduvalt teinud ja tal on erakordselt põnevad ideed. Selles kavas, mis ta klaverifestivalil mängib, on nii nüüdismuusikat kui ka jazzi, selliseid nimesid nagu Draksler, Hauptmann, Cudars, aga ka Maria Faust, Gregor Kulla või sama Ester Mägi “Vana kannel”. Nägin rõõmuga, et jätkuvad vestlusringid, mis eelmisel festivalil KLAVER Sten Lassmanni juhtimisel tublisti hoogu juurde said. Mis teemad seekord arutlusele tulevad? Jah, vestlusringid kindlasti avardavad festivali formaati ja kannavad just ka seda selgitavat rolli, millest eespool rääkisime. Vestlusringid on ka festivalil “TubIN” hästi töötanud ja huvi pakkunud. Avakontserdi Elena Bashkirova klaveriõhtu eel on teemaks “Klaveriõhtu kui kunstivorm – 200 aastat”, et natuke lahata klaveriõhtu fenomeni ja ka seda, palju see tänapäeval muutunud on. Kirke Karja kontserdi eel on vestlusring “Klaveri piirid või nende puudumine” ning Olga Kerni, ERSO ja Neeme Järvi kontserdil eel vestlusring “Paguluse ohvrid ja viljad”. Ja enne galakontserti 26. oktoobril tuleb arutlusele selline kuum teema nagu “Naise roll ühiskonnas”. Sa oled ka juba päris pikka aega olnud õpetaja – peamiselt EMTAs, aga natuke ka MUBAs. Kuidas sulle õpetajaamet meeldib? Meeldib väga, aga see sõna – õpetaja või õpetan pole minu arvates kõige täpsem. See on tegelikult suurem protsess: suhtlemine, uurimine. Me avastame koos õpilastega, avardame mõtteid. Kui ma vaatan praegu kasvõi oma nooremaid õpilasi MUBAs Havryil Sydoryki Ukrainast ja Ustinia Orlovat Narvast. Havryil, kes tulles oskas ainult vene keelt, prantsuse keelt ka, sest ta tuli Pariisist, nad olid algul põgenenud koos emaga Pariisi. Ta mõne aja õppis seal, aga siis nad hakkasid muud kohta otsima. Käisid läbi kõik Balti riigid ja MUBAs ta tundis ennast korraga väga hästi. Tegi siia sisseastumiseksamid, õppis 4 kuuga ära eesti keele. Teda huvitab väga ka helilooming. Iga tunni lõpus küsib, et õpetaja, kas teil on paar minutit aega, ja mängib mulle ette uue oma teose. Kevadel andis ta oma esimese soolokontserdi, kus kava üks pool olid ta oma teosed. Muusikaakadeemia õppijaskond on ju praegu väga rahvusvaheline ja sul on seal ka välismaalastest tudengeid? Mul on nii Eesti kui välismaa tudengeid. Sofia Khvichia, Darja Kisseljova, Marianne Oissar näiteks. Teatava järjepidevusega on tulnud minu klassi huvitavaid õpilasi Tartust. Carolin Karo, Kärt Käämbre ja mitmed teised on kindlasti nimed, kellest veel kuuleme. Juba mõnda aega on minu klassis ka iga-aastaselt hispaania tudengeid. Klaveriosakonnas on praegu 40% ringis eestlasi. Eks seda on muidugi liiga vähe ja teeme mis suudame, et huvi tõsta ja rohkem tuldaks edasi õppima. Algõpetuses on näha palju andekaid lapsi – just ka Tartus ja Lõuna-Eestis, aga eliitkoolid ja ülikoolid tõmbavad enda juurde ning alatasa tekib see dilemma, et kas minna Tartu ülikooli näiteks arstiteadust õppima või siis klaverit EMTAsse.   Kujutan ette, et akadeemias õpetamine on isegi omamoodi keerulisem kui keskastmes, sest keskastmes on ju veel selge perspektiiv silme ees: lähen edasi kõrgkooli, aga kõrgkoolis on eesmärgid juba teised, mida oma erialaga tegema hakata ja kuhu välja jõuda. Tõesti, akadeemias on murelikke õpilasi. See on läbi aegade nii olnud, et noor inimene tuleb oma suurte lugude ja suurte lootustega, käib kõrgkooli läbi ja siis mõtleb, et tahan laval esineda, õpetajaks nagu ei tahaks hakata. Ma ise ka kunagi mõtlesin, et kas õpetamine võib olla minu ala, kas ma oskan seda teha. Paljud lähevad välismaale ennast täiendama, lausa põgenevad mõneks ajaks, et ennast otsida. Ja mitmed on ka hästi välismaal kohanenud – kui kasvõi meenutan oma õpilasi Talvi Hunti, Anastasia Noyat. Talvi on ammu meie kontserdielus teada, aga sama palju esineb ta ka välismaal. Nastja on Viinis vocal coach  ja kõrgkooli õppejõud. Ta võiks tulla ka Eestisse oma teadmisi jagama, sest seda ala Eestis väga palju ei ole. Leila Röömel tegutseb aktiivselt Madridis ja töötab Kataryna Gurska muusikakõrgkoolis.   Nüüd kõige selle kõrval leidsid sa aega minna Tartu ülikooli mikrokraadiõppesse spordipsühholoogiat õppima. Miks sa selle ette võtsid? Mind see teema on kogu aeg huvitanud, kõik mis puudutab lavanärvi ja esinemist. Mul endal on sellega raskeid aegu olnud. Kui ma sel ajal abi otsisin, siis tegelikult seda ei leidnudki. Kasvasin ise välja või nagu rahunesin, mis kõige rohkem aitas, oli laste sünd. Aga seda ei saa ju otse lahenduseks pidada. ( Naerab. ) Lihtsalt kui sul on väikesed lapsed, siis fookus ei ole enam ainult klaverimängul ja pole lihtsalt nii palju aega, et piinelda sellepärast, kui mõni noot läks mööda. Praegu esimeste praktikumide möödudes olen juba aru saanud, et see psühholoogia valdkond on veel sügavam ja laiem kui seni arvasin. Küsimus ei ole ju ainult selles hetkes, millal toimub lõplik sooritus. Pedagoogitöös on olnud juhtumeid, kus olen tundnud, et ei oska enam inimest lavanärvi osas aidata. Töötame teose viimse noodini läbi, aga ikka jookseb kõik rappa. Ma saan aru, et inimene tekitab endale ise probleeme oma peas, mõtleb üle. Aga kuidas sellest üle saada ... Eestis sellega eraldi ei tegeleta, kuigi nüüd viiuldaja Lisanne Altrov on selle ala peale läinud, õpib muusikafüsioloogiat Viinis ja on ka meil sellest loenguid pidanud. Mujal maailmas on muusikakõrgkoolides see ala sees, näiteks Kristiina Rokashevich on rääkinud, et Londonis Guildlhalli muusika ja draama koolis, kus ta õppis, on eraldi seminarid, kuidas nooditeksti õppida ja lavaks ette valmistuda. Selliseks n-ö soorituseks valmistumisel on muusikal ja spordil ju palju ühist. Ja kui Tartu ülikoolis sooritus- ja spordipsühholoogia mikrokraad välja kuulutati, siis ma mõtlesin – pean proovima! Et väga tahan! Sinna oli vaja kirjutada essee, ja selle põhjal võeti sisse. Kunagi ei ole liiga hilja õppida ja uut avastada.

Tänavu 1. juunil toimus Estonia kontserdisaalis Mart Saare / Julius Oro lasteooperi Kadunud printsess” etendus. Samas esitleti ka nooti (esmatrükk) ja CD-plaati. Noot ilmus dirigent Ingrid Kõrvitsa eestvõttel kirjastuses Talmar ja Põhi, plaadi helitežissöör on Tammo Sumera. Kadri-Ann Sumera ja Iris Oja said sel aastal valmis kolmanda heliplaadi, kus kõlab Mart Saare laululooming, samuti teeb plaadil kaasa Arete Kerge. Saare laululoomingu ja Kadri-Ann Sumera oma Saare klaveripalade digitaalalbumi esitlus oli 28. septembril Tartus Saksa Kultuuri Instituudis ning 13. oktoobril Arvo Pärdi keskuses. Jagame mõtteid Mart Saarest Riina Roosega , pikaaegse Saare muusika austajaga.   Kui oluline on rahvusklassikut meeles pidada ka muul ajal, mitte ainult tähtpäevadel? Riina Roose:  Meeles peaks ta olema kogu aeg! Aga üks tähtpäev siin siiski on – nimelt sellel muusikalisel lastenäidendil ehk lasteooperil “Kadunud printsess”, mis nüüd nooti sai, täitub tänavu 100 aastat. Nagu Okasroosike, oli ta 100 aastat olemas, enne kui üles ärkas. Selle loo sündimisest nii palju, et 1923. aastal ilmus tuntud lastekirjanikul Julius Orol lastenäidend, mille tiitellehel on kirjas – “viisid lauludele heliloojalt Mart Saarelt”. Saare muusika valmis 1924. aastal ja 1925 oli esiettekanne Estonia kontserdisaalis. Tuudur Vettiku mälestustest raamatus “Mart Saar sõnas ja pildis” võib selle kohta lugeda: “Kõigepealt korraldasime 1925. aastal Mart Saare lasteooperi “Kadunud printsess” Julius Oro libretole kontsertettekande Estonia kontserdisaalis. Koor koosnes minu lauljaist ja Saare tuttavaist. Solistideks olid Made Päts ja Aleksander Arder. Klaveril saatis autor ise ja orelit mängis Peeter Laja. Mina olin dirigendipuldis. Pärast menukat ettekannet tuli autori juurde Estonia ooperijuht Hanno Kompus. Ta oli muusikast vaimustatud, palus selle lõpuni komponeerida ja orkestreerida, et ooperit saaks lavastada. Kahjuks ei olnud Saarest millegipärast selle tegijat ja nii läks meie esimene lasteooper kaotsi. Selle “Lindude laul” on praegu populaarne segakoorilauluna, ooperis oli see aga kahehäälne naiskoor klaveri saatel, äärmiselt huvitav linnulaulu imitatsioon. [---] “Lindude laulu” suur menu kestab tänaseni. See laul on üks virtuoossemaid, efektsemaid ja menukamaid mitte ainult Mart Saare loomingus, vaid eesti kooriliteratuuris üldse.”   Nii et lugu jäigi orkestreerimata? See muidugi teeb teose kergemini esitatavaks. Eks põhjus on ka selles, et Saare loomingus on põhiline koorilooming, laulud ja klaveriteosed.   Orkestriteoseid on tal väga vähe – orkester ilmselt ei olnud tema žanr.   Kui palju on “Kadunud printsessi” varem ette kantud? Nõukogude ajal tegi seda 1977. aastal Ellerhein Estonia kontserdisaalis. Juhatas Heino Kaljuste, klaveril mängis Ellerheina kontsertmeister Mare Orgse, lavastas Peeter Volkonski. Sellest salvestati ka Melodijas heliplaat. Nüüd tuli lavastus välja kõigepealt Saare 140. juubeliaastal Ingrid Kõrvitsa eestvõttel Tallinna Muusika- ja Balletikoolis. See oli väga tore ettekanne, sest seda esitati koos kooli balletiõpilastega, kes sobisid väga hästi sellesse haldjate, kasepiigade maailma. Selles loos on üldse väga lastele meeldivad lood – kõik need erinevad haldjad, lumehelbekesed ja lastekoor on erakordselt ilus kuulamine. Teine ettekanne tänavu juunis Ellerheina kooristuudio ettevõtmisena Estonia kontserdisaalis oli jälle omamoodi võimas. Kõigepealt muidugi fakt, et nüüd 100 aastat hiljem kõlab teos jälle sealsamas, kus see omal ajal esiettekandele tuli. Selle ettevõtmise hing oli samuti Ingrid Kõrvits. Laval olid kõik Ellerheina koorid: mudilaskoor, lastekoor ja tütarlastekoor, dirigendid Ingrid Kõrvits, Anneli Mäeots, Mallika Veeperv ja Marit Koit, kaasa tegi tantsuansambel Sõleke (juhendaja Jaanika Liiu) –  suur esitajaskond ja palju rahvast sai sellest osa. Mõlemal esitusel mängis klaverit Sten Heinoja – on väga oluline, et selline silmapaistev pianist selle enda peale võttis. Saated on seal uhked ja virtuooslikud, eks Saar kirjutas need enda järgi. Sten Heinoja teeb ka oma doktoritööd Mart Saarest. See muusika peabki isiklikult korda minema, teisiti seda hästi teha ei saa. Palju neis ettekannetes lavastuslikku elementi oli? Mõlemal korral sättis Eva Koldits seda lugu lavale. Olid vahelugejad, koorid ja solistid olid pandud liikuma, spetsiaalne valgustus. MUBA esituses andsid palju juurde balletilapsed. Kostüümideks olid teose esituseks sobivad koorirõivad, balletilastel veel ka oma kostüümid. Kuidas te aga nüüd aga teose trükitud noodini jõudsite? Arutasime Ingrid Kõrvitsaga enne esimest ettekannet, et sellest omapärasest teosest pole siiani trükitud nooti. Ja kui Ingrid selle ettekande 2022. aasta novembris MUBAs tegi, hakkas ta asja ajama. Toetuste hankimine, noodigraafika, trükkimine – palju tööd, ja nüüd teose 100. aastapäevaks see ilmus. Minu poolt on teose järelsõna, veidi ajalugu ja lühiülevaade autoritest. Noodiga on kaasas ka CD-plaat, mille Ellerheina koorid ja solistid salvestasid 2024. aasta kevadel MUBA suures ja väikeses kammersaalis. Tõ esti suur lugupidamine Ingridile, sest see oli suur tegemine ja raha pole ju kunagi piisavalt, aga oma sihikindlusega viis ta selle läbi, nii nagu enamus asju Eestis liigub. Tahtmatult tuleb mõte, et kui on olemas selline muusikaline lastetükk, võiks seda ju ka Estonia teater teha. Eesti muusikaajaloos on veel mõned lasteooperid olemas, kuid Estonia vist ei taha neid vanema põlve teoseid kavva võtta, kuigi oleks väga huvitav. Loomulikult võiks meie loomepärandit rohkem tähele panna, aga seal taga peab alati olema isiklik huvi ja kirg. Sellega seoses meenub mul selline asi. Mõni aeg tagasi sattus mulle ette üks doktoritöö lasteooperitest Eestis ja Saare “Kadunud printsessist” ei olnud seal ühtegi sõna.     Mis näitab, et Eesti muusikaklassikast on ikkagi teadmised auklikud.  Iga uus põlvkond peab need meie kesksed heliloojad jälle omal moel avastama ja läbi enda laskma, siis see muusika elab. Ja igal pool on vaja eestvõitlejat, nagu Vardo Rumessen seda omal ajal oli. Tema tegi ka Saare heaks väga palju. Kõik need soololaulude ja klaveriteoste noodid ilmusid ju tänu tema jõupingutustele.Meie siin päris igal aastal ei jõua nii palju teha, aga juubeliteks ikka õnnestub: Saare 140. sünniaastapäeva puhul seesama “Kadunud printsessi” etendus, oli veel väga tore kooride kontsert Hüpassaares, Estonia kontserdisaalis suurejooneline Kooriühingu korraldatud kooride ühiskontsert, EMTA segakoori kontsert üliõpilaste dirigeerimisel. Kui nüüd see “kadunud printsess” on jälle leitud, siis peatume veel ka teistel Saare “eestvõitlejatel”, nagu Kadri-Ann Sumera, kes on ette võtnud Saare soololaululoomingu ja klaveriloomingu. Kadri-Ann on koos Iris Ojaga juba kaks plaati teinud Saare soololauludega ja nüüd tuleb välja kolmas, kus lisaks Iris Ojale laulab ka Arete Kerge. Viimasel plaadil on muusikat 73 minutit, eelmised helikandjad olid ka umbes samas mahus, nii et nüüd on üle kolme ja poole tunni juba olemas Saare soololaulude jäädvustusi.  Saare soololaule vaadates äratab tähelepanu, kui rikkalik on tema tekstide valik! Johannes Jürisson on rääkinud, et kui Saar läks rabasse jalutama, olid tal luuleraamatud ja märkmik kaasas, seal ta neid luges ja tegi märkmeid.     Lisaks sellele on veel Kadri-Anni prelüüdide salvestused, aga need tulevad välja ainult Spotify ’s. Jah, Kadri-Anniga on olnud juttu, et plaadi välja andmine tänapäeval on üks vaevaline ettevõtmine. Eriti keeruline on veel nende levitamine ja müük. Sellepärast ta otsustas panna prelüüdide salvestused Spotify’sse, et sealt on need leitavad ja kuulatavad, aga jääb ära plaadi välja andmise ja levitamise kulu.   Sa oled ju ise ka üks neid eestvõitlejaid. Kust sul Mart Saare huvi alguse sai? Ilmselt koorimuusika kaudu, kui kunagi sai Saare laule kooris lauldud. Minu õpetajal Silvia Mellikul on selles ka suur osa. Ja muidugi Hüpassaares käimine ja olemine, seal minu jaoks Saar võibolla kõige rohkem avanes ja jõudis kohale. Mina usun paigavaimu.   See näitabki, kui oluline on nende kohtade ja heliloojate majamuuseumide olemasolu. Tobiasel on Käina sünnikodu maja, Suure-Jaanis on heliloojate Kappide maja, aga näiteks eelmisel aastal nägin pilte majast Laulasmaalt, kus Heino Eller palju aastaid suvitas, mis on veel täiesti olemas, aga laguneb ja see ei kuulu justkui kellelegi ja lagunemise vastu midagi ei saa ... Eks ka Hüpassaare oli vahepeal kehvas seisus ja tuli selle eest võidelda. Nüüd on maja renoveeritud ja nii seest kui väljast päris ilusaks tehtud. Sissepääsuteed on ka paremaks läinud, vanasti kevadel ja sügisel sinna naljalt ligi ei pääsenudki ja pikka aega ei olnud seal ka elektrit – nii nagu Saare eluajalgi. Aga kui Hüpassaarde minna avatud meelega, siis tajud midagi, mis pole võimalik kuskil mujal. See on kindlasti selline koht, mis võiks kaasajal inspireerida samalaadseid andeid, nagu omal ajal Mart Saar ise oli.

Artur Kapp. Oratoorium “Hiiob” (1929, libreto Julius Kaljuvee). Esitajad: Tamar Nugis (bariton, Hiiob), Tuuri Dede (metsosopran, Hiiobi naine), Raiko Raalik / Priit Volmer (bass, Jumal), Ain Anger (bass, Saatan), tütarlastekoor Ellerhein (koormeister Ingrid Kõrvits), segakoor Latvija (koormeister Marika Austruma), Eesti Rahvusmeeskoor (koormeister Igor Nikiforov), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Triin Ruubel (viiul), Piret Aidulo (orel), dirigent Neeme Järvi.   20. septembril Estonia kontserdisaalis ja 21. septembril Pärnu kontserdimajas. “Hiiobi”, Eesti muusika ajaloo ühe monumentaalsema ja mõttesügavama suurteose ettekannetega tähistati vääriliselt 80 aasta möödumist 1944. aasta massilisest paadipõgenemisest Läände. Omamoodi sündmusteks oli see teosele endalegi. Kui faktid ei peta, siis oli tegu selle helitöö kümnenda ja üheteistkümnenda esitusega. Siinkirjutajal oli õnn osa saada mõlemast. Õnn eriti seetõttu, et kumbki ettekanne erines sedapuhku paljuski. Aga enne kui viimas(t)est räägime, heitkem pilk minevikku, meenutamaks põgusalt “Hiiobi” varasemaid esitusi.   “Hiiobi” ettekanded autori eluajal Mõneti võibolla sellepärast, et oratoorium kui žanr on meile üldse kuidagi eriline, on tähenduslikud olnud ka “Hiiobi” senised “tulemised”. XX sajandi algul, kui meil puudus nii oma ooper kui oratoorium, kuulutas neis küsimusis oma seisukohta Rudolf Tobias, öeldes, et ooper peab meil olema, aga meie kui rahvuse hingelaadiga sobib paremini pigem oratoorium. See arusaam on meis püsinud vist siiamaani. Oleme tunnistanud nii Tobiase “Joonase” (1909) kui Kapi “Hiiobi” kogu meie muusikakultuuri tugevaimateks alustaladeks. Erinevalt “Joonasest”, mille esmakordset kuulamist tuli oodata 80 aastat, on “Hiiobil” läinud paremini. Loodud helilooja parimas loomeeas (1928–1929) piiblist, peamiselt Hiiobi (Iiobi) raamatust pärinevatele tekstidele (teksti koostas Julius Kaljuvee), lähtub oratoorium üldinimlikust teemast, milleks Hugo Lepnurme sõnul on “tasakaalu ja meelekindluse säilitamine äärmuseni ulatuvais kannatusis” 1 ja peegeldab paljus Artur Kapi enese elukäiku. 2 Teoses avaldub ühest küljest autori küps, kristalliseerunud helikeel (väljenduse tõsidus, dramatism, sümfoonilisus, polüfoonilise tehnika meisterlikkus jne), teisalt aga Lepnurme tabava sõnastuse järgi “nooruslikult värske loominguline stiihia”. 3 Helilooja originaalpartituurist 4  lähtudes koosneb oratoorium sissejuhatusest ja 31 numbrist (trükitud klaviiris on numbreid 32, sest ka sissejuhatus on nummerdatud), mis liigendatud kahte jakku (esimeses nr 1–17, teises 18–31) ja mõeldud esitamiseks väga suurele koosseisule: sega-, mees- ja nais- või lastekoorile, solistidele, sümfooniaorkestrile ja orelile. Oratoorium tuli esiettekandele 1. märtsil 1931 Estonia kontserdisaalis kuni 200-pealise esituskoosseisuga: Estonia Muusikaosakonna segakoor 5 , Tallinna Meestelaulu Seltsi meeskoor, Estonia suurendatud orkester, solistid: Karl Viitol (Hiiob), Niina Romanova (Hiiobi naine), Bernhard (Benno) Hansen (Saatan), Georg Voogas (Jumala retsitatiivid), Kasimir Schypris (orel), Hugo Schüts (viiul), dirigeeris Juhan Aavik. Kaasa lõid seega toonased silmapaistvamad jõud. Esiettekandest kujunes harvaesinev suursündmus. Lisagem siinkohal: kuna Rudolf Tobiase oratooriumid olid tollal tundmatud, neid ei olnud Eestis ette kantud ja helilooja nimigi paljude jaoks ehk ununenud, võeti “Hiiobit” oratooriumižanris ka kui esimest. Enne Nõukogude vägede teistkordset sissetungi toimus kokku kaheksa “Hiiobi” ettekannet, 6 mis on meie olusid arvestades võrdlemisi hea näitaja. Esimest kuut juhatas usutavasti Juhan Aavik, kaht viimast Verner Nerep. Kõik need tehti autori eluajal, n-ö tema valvsa silma all. Kahju, et nendest ettekannetest ei ole teadaolevalt säilinud ühtegi helijälge. Trükitud klaviirist uute ettekanneteni Nõukogude võim püüdis teha kõik selleks, et too teos meie mälust kustutada. Rohkem kui viieks aastakümneks õnnestus peatada oratooriumi esitamine, kuid mitte selle partituuri n-ö täielik puutumatus. Nii hakkabki “Hiiob” meie juurde tagasi tulema esiti verbaalsete kirjelduste, mõneti ehk tõlgendustegi kaudu. Nende tegijad on esmajoones Olev Oja ja Vardo Rumessen. 7 Teeneka dirigendi Olev Oja mahukas diplomitöö (80 lk), millest ilmselt teavad vähesed, on sõjajärgsel perioodil esimene üksikasjalisem sissevaade kõnealuse teose eri tahkudesse, kusjuures töös pakuvad enim huvi oratooriumi kooride käsitlused. Ester Mägi avaldas oma oponeeringus lootust, et “Oja huvi antud teose vastu ei ole ainult teoreetiline, vaid osutub esimeseks etapiks oratooriumi järgmisel ettekandmisel tema juhatusel”, aga vaid lootuseks see jäigi. Miks? Selle selgitamine nõuaks omaette uurimist.“Hiiobi” partituuri kallal nokitsemist jätkas aga meelekindlalt Vardo Rumessen. Temast kujunes oratooriumi ehk olulisim “jünger”, kelle teened teose uuteks “tulemisteks” ettevalmistamisel on kahtlemata ühed suuremad. Lisaks äsja viidatud kirjutisele “Ajaloolisi paralleele ... ” oli tal 1979. aasta alguseks valmis ka “Hiiobi” käsikirjaline klaviir, 8 mis trükki jõudis paraku alles 1997 9 ja mis on ühtlasi olnud aluseks ka oratooriumi järgmistel ettekannetel. Esimene, kes sellest lähtus, tuues pärast 54-aastast vaheaega “Hiiobi” taas kuulajate ette, oli Neeme Järvi. 10 Käesoleval sügisel tegi maestro seda teist ja kolmandat (üldjärjestuses 10. ja 11.) korda, sealjuures üsna julgete uuendustega. Eksperiment “Viimse pihiga” Võiks koguni öelda, et need viimased ettekanded kujunesid (heas mõttes) neemejärvilikeks mängulisteks eksperimentideks “Hiiobiga”, mis lõppesid alles Pärnu kontserdiga. Milles need seisnesid? Lühidalt öeldes tõsteti oratooriumis, ja seega ka ettekandes, mitmes mõttes esiplaanile oratooriumi see element, see number, mille tähendus teose dramaturgia ja ülesehituse seisukohalt näib kõrvalisem. Selleks numbriks on autoril juba varem, 1905. aastal kirjutatud kurblüüriline “Viimne piht” viiulile ja orelile. Artur Kapp paigutas tolle pala oratooriumi esimesse jakku “Inglite koori” ja “Hiiobi palve” vahele. Oratooriumi üldisest muusikalisest materjalilt küll erinev, seostub see talle eelneva ja järgneva numbriga meeleoluliselt. Mõjudes kui kaunis ehe, liiati veel lummavalt esitatuna – nagu seda seekord tegid Triin Ruubel ja Piret Aidulo – paneb see publiku heldima. Aga mis sai edasi? Maestro Järvi pikendas sellest “pihist” alguse saanud meeleseisundit veelgi, esitades kohe originaalse loo järel Ameerika mitmekülgse muusiku ja helilooja Charles Colemani (1968) tehtud seade sellest viiulile ja keelpillidele, solistiks jällegi Triin Ruubel. Omaette võttes kaunis ja mõjuv lugu seegi! Pärnu kontserdil sai Colemani “pihist” ühtlasi teise jao sissejuhatus, mis tõstis tema tähendust kogu teose seisukohalt veelgi. Too muudatus põhjustas teise jao alguse nihkumise partituuriga võrreldes ettepoole. (Vastav variant oli trükitud ka kavalehele.) Arvestades veel seda, et just Colemani seade osutus numbriks, mille järel (Estonia kontserdisaalis) publik maruliselt plaksutama hakkas – see juhtus osade vahel! –, võib öelda, et “Viimne piht“ kujunes teose üheks keskpunktiks.       Kindlasti ei ole kohatu küsida, aga mis oli siin valesti või mis oli selles halba? Tõepoolest, kunsti tõlgendamisel ei ole ju piire! Ümber pöörata võib ka teose osi ja teha muudki. Kategooriad “õige” ja “vale” siin ei kehti. Ja kunst lausa soosib eksperimente, nendeta poleks arengut. Aga ometigi ... Mis juhtub, kui selle tulemusel hakataksegi “Hiiobit” nägema selle külgepoogitud n-ö uue ehte kaudu, mis originaali suhtes võib mõjuda võõrkehana, mis “Hiiobis” kipub summutama tõelist sõnumit? Kas meeldiks see meile? Esitused olid meisterlikud Heites kõrvale need sisemonoloogid iseendaga ja keskendudes vaid kuuldule, olid mõlemad ettekanded (Pärnu oma ehk pisut kindlam, vabam, läbipaistvam, kõlaliselt tasakaalustatum) maestro Järvile omaselt emotsionaalselt väga mõjuvad ja kaasahaaravad. Järelikult: hea kunst kannatab kõike, ka kõige julgemaid eksperimente. Ettekandeks olid välja valitud ka parimad ja “Hiiobile” vahest sobivaimadki jõud. Artikli maht ei võimalda kahjuks kõigil üksikult peatuda, kuigi nad kõik selle auga välja teenisid. Mainin vaid üht. See, et ettekandesse õnnestus kaasata suurepärane, maailmas kõrgelt hinnatud segakoor Latvija (ja panna koor veel eesti keeles laulma!), oli omaette kingitus. “Hiiobi” enamjaolt massiivsed, paljuhäälsed, keerulise polüfooniaga koorid lausa nõuavad sellist meistriklassi. Ma ei heidaks koorile ette halba diktsiooni, nagu ajakirjandusest on läbi käinud. Vastupidi – ma imetlesin neid! Kui hästi olid nad eesti keelega hakkama saanud; mõnedes koorides tuli neil teksti sõna otseses mõttes ju välja tulistada! Et tekst just paljuhäälsetes polüfoonilistes koorides kipub kaotsi minema, on mõneti paratamatu. Siit on põhjust suunata kivi hoopis kavalehe koostajate kapsaaeda – kogu oratooriumi teksti võinuks trükkida kavalehele. Lõpetuseks. Eesti muusikutelt võiks oodata ka päris originaalist lähtuvat “Hiiobi” ettekannet, minnes selleks tagasi autori oma käega kirjutatud “Hiiobi” originaalpartituuri juurde ja tehes sellest nõuetele vastava akadeemilise tekstikriitilise väljaande. See avardaks oluliselt “Hiiobi” interpreteerimisvõimalusi, rääkimata sellest, kui palju see temast huvitujate ringi suurendaks. Pealegi on “Hiiobil” olemas juba saksakeelne tekst. Ja maestro Neeme Järvi suurepärased ja kaasahaaravad ettekanded võiksid julgustada ning innustada nooremaidki dirigente “Hiiobiga” rinda pistma. 1 “Eesti muusika II”. Eesti Raamat, 1975, lk 288. 2 Artur Kapi õpilane Artur Uritamm on öelnud “Hiiobi” kohta: “Just viimane tundub suuresti autobiograafilisena, eriti iseloomulikuna Artur Kapi mehisele olemusele, mis pärast igakordset tagasilangust otsekui purgatooriumist väljununa või kütkeist vabanenud deemonina ikka ja jälle tungleb kõrgustesse.” (“Artur Kapp sõnas ja pildis”. Eesti Raamat, 1968, lk 151.) 3 “Eesti muusika II”, lk 288. 4 ETMM_5387 M98: 2/102. 5 Tollele koorile on helilooja oma oratooriumi ka pühendanud (vt “Hiiob”, partituur, originaalkäsikiri. ETMM_5387 M98:2/102). 6 Lähemalt vt: Vardo Rumessen, “Ajaloolisi paralleele A. Kapi oratooriumiga “Hiiob”” raamatus “Heliloojad Kapid ja eesti muusika”. Eesti Raamat, 1978, lk 159. 7 Olev Oja. “A. Kapp – oratoorium “Hiiob”. Analüüs”. TRK sümfooniaorkestri dirigeerimise eriala diplomitöö, 1970. Töö juhendaja professor Eugen Kapp. EMTA raamatukogu arhiiv, Ü 296; Vardo Rumessen – vt viide nr 6. 8 Valguskoopia sellest (dateeringuga 24. II 1979) asub: ETMM, 10574, M98, numbrita ja pealkirjastamata mapis. 9 Vt Artur Kapp, “Hiiob”. Klaviir. Koostanud ja redigeerinud Vardo Rumessen. Tekst eesti ja saksa keeles. Eres Edition, 1997 10 Ettekanne oli Estonia kontserdisaalis 16. VIII 1997. Esitajad: Oratooriumikoor, RAM, Eesti Poistekoor, ERSO. Solistid Urve Tauts (metsosopran), Taimo Toomast (bariton), Mart Mikk (bass), Mati Palm (bass), Ines Maidre (orel). Dirigeeris Neeme Järvi. Kontserdist tehti avalik salvestus, mis jõudis ka heliplaadile (CD “Hiiob”. Eesti Raadio. Kirjastaja: Eres Estonia Edition, 1997).

28. september on helilooja Mart Saare sünniaastapäev, tänavu täitus tema sünnist 142 astat. Sel päeval esitleti Tartus Saksa kultuuri instituudis Saare soololaulualbumite sarja järjekordset CD-d. NB! Plaadil on ka 7 esmasalvestust! Kadri-Ann Sumera oma kompanjonidega liigub visalt ja järjekindlalt mööda varsti juba kümme aastat tagasi alustatud teed süsteemselt läbi kaevata meie suure rahvusklassiku vokaalne loomepärand. Siinne lauluplaat on järjekorras kolmas ning materjali on asjaosaliste sõnul veel kahe helikandja jagu. Sinna kõrvale on Kadri-Ann ette võtnud ka Saare klaverimuusika salvestustöö, mis aga helikandjale, mida pihku võtta, ei jõuagi, vaid on (raha puudusel) välja antud veebiversioonis. Tegelikult on ka soololaulude plaat tavapärasest pisut õhem, sest kulude kokkuhoiuks on see välja antud bukletita ehk kavaraamatu saab plaadiümbrisele trükitud QR-koodi abil nutividina abil lahti ja nii jõuab Kadri-Anne koduleheni, kus on nii laulutekstid, saatesõna kui ka esitajate elulood, nii eesti kui inglise keeles, kenasti kavaraamatuks kujundatuna. Mina, tehnikavõhik, mõtlen aga, et kui “juhe” sinna “taevasse” peaks äkki katkema, kas siis ongi kogu töö vastu taevast? Ja kust leitakse see vajalik “juhe” 50 aasta pärast? See siin ei ole muidugi virin tegijate aadressil, vaid ikka pigem mure, et nähtud vaev ja pingutus ühel hetkel lihtsalt kusagile musta auku ei kaoks. Mulle tundub, et tee Saare loomingu juurde võiks alata rännust Hüpassaare radadele, sest seal on tema aega ja meeleolusid veel võimalik ise kogeda. Oktoobri esimesil päevil, kui ise Hüpassaarde sattusin, oli ilm mahe, päike paistis ja sügisene värvipidu polnud veel rohelise tooni üle võimust võtnud. See Saare sünnipäeva lähedane aeg on tema loominguga minu meelest eriliselt kooskõlas. Vanad õunapuud olid ubinaist lookas, aias endisi aegu mäletamas võimas tamm. Hoone ise on heas korras ja hiljuti remonditud: ees uued aknad, vanad põrandad lihvitud, tubades hoolitsetud olemine. Avaras töötoas seisab “Beckeri” klaver, mis kunagi maestro sõrmede all helisenud – pill on hääles ja ka praegu tundliku, ilusa kõlaga. Töölaual kirjatarbed ja helilooja prillid (et tuppa tulles kohe pooleli jäänud tööga jätkata), vaade laua tagant aeda pakub vaikust ja rahu. Ja ehkki see paik pole enam “soode ja rabade keskel”, nagu Saare eluviisi kirjeldades armastatakse öelda, on see endiselt koht, kus liiklusmüra ei unda katkematut burdooni. On suurepärane, et Mart Saare majamuuseum on meil (veel) alles! Ehkki kõnealusel lauluplaadil on nn kunstlaulud, on nii mõnigi neist oma meloodia lihtsuses autoril vägagi rahvalaululik välja kukkunud. Rahvaviisi ja kunstlaulmist on ju nii neetult keeruline kokku viia – et alles jääks lihtsus/loomulikkus, samal ajal kui õppinud laulja instrument on paratamatult “kultiveeritud”. Minu meelest on see siinseil lauljail igati õnnestunud ja kirjeldatud martsaarelikku loodusest läbiimbumust, rahu(likkust), tervet meelt on plaadilt kenasti kuulda. Miniatuurimeistrist komponisti laule on albumile mahtunud palju – 29 –, aga need on toredasti liigendatud mitme kaupa kimpudesse, vaheldumisi emmale-kummale lauljannale, “piiritulpadeks” nende vahel kolm duetti (ja mis on plaadiümbrisel hästi nutikalt – värvidega – markeeritud). Iris Oja, Kadri-Anne paariline selle ettevõtmise algusest peale, näitab siinsel albumil oma suurt hääleulatust ning varjundirikast kõlapaletti üllatuslikult kõrgest sopranist kaunikesti tumedakõlalise madala aldini. Seekordne “külaline” (see on sarja väga tore omapära, et kogu tsüklis ei soleeri ainult üks laulja) Arete Kerge “ilmub kui unistus unedemaalt”, kirka ja kõlisevana. Autori heatasemelise pianistina küllaltki krõbedaks kirjutatud klaveripartiid helisevad Kadri-Ann Sumera kui lauljaile tundliku partneri sõrmede all värviliselt, just nagu Saarele kohane. Toreda värvilahendusega torkavad silma ka sarja plaadiümbrised (Martin Eelma).